Võlaõiguse üldosa konspekt (5)

Võlaõiguse üldosa konspekt
1. VÕS § 2. (1) Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
(2) Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega . Võlasuhe võib sellega ka piirduda.
Liigid: lepingujärgsed (ost-müük) ja leopinguvälised suhted (kahju hüvitamine avariis). Võlaõigus on eraõiguse osa, millega reguleeritakse võrdsete subjektide võlasuhteid.
Võlaõigus reguleerib võlasuhteid eraõiguslike isikute vahel. Isikud ehk õigussubjektid, kelle vahel on võlaõiguslik suhe on seotud põhimõtteliselt võrdväärsete suhetega. Võlasuhtena käsitletakse õigussuhet, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik e. Võlgnik e deebitor) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik e võlausaldaja e kreeditor) kasuks teatud tegu või hoiduda mingi teo tegemisest. Kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 2 lg 1).
Võlaõigusuhtest omandab üks isik õiguse nõuda võlgnikult teatus sooritust ja sellele vastab võlgniku kohustus teha võlausaldaja kasuks mingi tegu.
2. Lepinguvabadus on põhiseadusega tagatud põhimõte. Kõik isikud on vabad otsustama kas ja kellega leping sülmida (PS § 19,31, 32).
Lepingu mõiste on seotud ka lepinguvabaduse ideega, mis seisneb eelkõige vabaduses valida, milline leping, millise sisuga, kellega ja millises vormis sõlmida. Lepinguvabadus on siiski oluliselt piiratud - sundkindlustusleping on kohustuslik, seadus võib ette näha tehingu kohustusliku vormi või keelata teistsuguste kokkulepete sõlmimise (näiteks tarbija kui nõrgema poole kaitse). Samuti ei ole õiguslikku jõudu lepingutel, mis on suunatud õigusevastase tagajärje saavutamisele .
Võlaõiguses eksisteerib dispositiivsuse põhimõte, mis lihtsalt väljendades tähendab, et poolte vahel kokkulepitu ja seadusesse kirjapandu vahelise vastuolu korral kohaldatakse üldreeglina poolte vahel kokkulepitut. Erandina on dispositiivsust piiratud võlasuhte nõrgema poole kaitseks, antud kontekstis eelkõige tarbija kaitseks (nt tüüptingimuste regulatsioon , tarbijakrediit).
Pacta sunt servanda (ladina keeles) "lepingut tuleb austada") on õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt on poolte kokkulepe neile täitmiseks kohustuslik. Muuhulgas on see põhimõte oluline võlaõiguses ja rahvusvahelises õiguses. Pacta sunt servanda põhimõtte kohaselt on kokkulepe sõlmimise järel poolte vahel seaduseks ning sellest tulenevalt on kohustuste mittejärgimine lepingurikkumine. Õige käitumise nõudmine ja sellest tulenev hea usu põhimõte on kogu õigussüsteemi toimimise eeltingimus kuni selleni välja, et mõningates õigusharudes järgnevad sanktsioonid kokkuleppe rikkumisele ka siis, kui ükski osaline pole kahju saanud.Lause päritolu pole täpselt teada, kuid Cicero kirjutas, et Pacta et promissa semperne servanda sint. Eesti positiivses õiguses sätestab võlaõigusseaduse § 8 lõige 1, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Rahvusvahelises õiguses ütleb Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsioon , et iga kehtiv leping on kohustuslik tema osalistele ja nad peavad seda täitma heas usus.
Lepingute sõlmimisel ja täitmisel tuleb alati lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Hea usu põhimõte ( bona fidei) tähendab, et lepingupooled peavad igal juhul jälgima ühiskonnas üldlevinud ja heaks kiidetud printsiipe . Seaduse (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 138 lg 2) järgi ei tohi oma õigusi teostada eesmärgiga tekitada kellelegi kahju. Hea usu põhimõte tõuseb päevakorrale siis, kui poolte vaidlus taandub küsimusele, kas nii on õiglane ja eetiline. Praktikas tasub vaidluse korral hea usu põhimõttele tugineda siiski viimases järjekorras, kuna pahausksust on sageli keeruline tõendada ning ka siis peab kohus langetama väärtusotsuse, mille ennustamiseks tuleb kohtuniku mõtteid lugeda. Näiteks ei ole hea usu põhimõtte rikkumine , kui asi müüakse harilikust hinnast oluliselt kallimalt, kuigi võib tekkida tunne, et see pole õiglane. Oluline on märkida, et lepingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta, kuid see võib kaasa tuua lepingust tuleneva nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses . Mõistlikkuse põhimõte tähendab, et lepingupoole käitumist hinnatakse teiste sarnaste isikute käitumise järgi. VÕSi kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Näiteks kui tudeng peab referaadi kirjutama mõistliku aja jooksul, siis on mõõdupuu teiste üliõpilaste tavaline kirjutamiskiirus. Tudengi enda senist agarust või laiskust tähtaja hindamisel arvesse ei võeta. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse alati võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
3. Põhimõtteliselt loetakse leping sõlmituks, kui on saavutatud kokkulepe kõigis olulistes tingimustes.Lepingu sõlmimiseks on vaja vähemalt kahe isiku tahteavaldust – üks isik esitab pakkumuse ja teine nõustub sellega. Pakkumus ja nõustumus võivad seisneda ka mingis teos, näiteks tramm teeb peatuses uksed lahti ja reisija annab sisse astudes nõusoleku reisijaveolepingu sõlmimiseks. Lepingu saab sõlmida ka muul viisil vastastikuseid tahteavaldusi vahetades, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Sageli pole aga lepingu sõlmimine nii lihtne ning enne tehingut peetakse pikki läbirääkimisi. Põhireegel on, et lepingu sõlmimist ette valmistavad isikud peavad arvestama üksteise huvide ja õigustega ning keelatud on esitada valeandmeid. Kui läbirääkimised lepingu sõlmimiseni ei vii, siis heauskselt tegutsenud pooltel mingeid kohustusi ei teki, samuti ei pea hüvitama läbirääkimistele kulutatud aega ega tööd. Siiski võivad läbirääkimised kaasa tuua ka vastutuse. Kui üks pool ei avalda teisele kokkuleppe seisukohalt määrava tähtsusega asjaolusid, võib kahjustatud pool nõuda kahju hüvitamist. Näiteks on poolel õigus nõuda läbirääkimistele kulutatud raha hüvitamist, kui ilmneb, et teine pool pidas läbirääkimisi ilma tegeliku eesmärgita lepingut sõlmida, vaid tegi seda üksnes uudishimust konkurendi tegevuse vastu. Kuigi öeldakse, et vaikimine on nõusolek, siis tegelikult on vastupidi – vaikimist või tegevusetust ei loeta nõustumuseks. Erandina ei pea lepingu sõlmimiseks oma tahet välja näitama üksnes siis, kui see tuleneb otseselt seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevusalal kehtivatest tavadest . Tuleb eristada mõisteid “pakkumine” ja “pakkumus”. Kui poes on riiulis raamatud, siis on see pakkumine ehk juriidilises mõttes ettepanek teha pakkumus. Kui klient viib raamatu kassasse, teeb ta pakkumuse, ning kui müüja selle vastu võtab, ongi leping sõlmitud. Pakkumine ja nõustumus jõustuvad hetkel, mil pool vastava tahteavalduse kätte sai. Seega ei ole oluline ajahetk, mil näiteks kirjalik nõusolek posti pandi, vaid hetk, mil see kätte saadakse.
4. Lepingu täitmine
Täitmiseks loetakse ainult sellist teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel saavutatakse võlasuhte eesmärk. Täitmisnõue on Eesti õiguskorras kõige olulisem ehk esmane. Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
Soorituse objektiks võivad olla mitte ainult kaubad ja muud käega katsutavad väärtused, vaid ka kaitse tagamine.
Täitmise aeg – võlgnik peab üldjuhul täitma kohustuse kindlaks määratud tähtpäeval või võlasuhtest tuleneval tähtpäeval. Täitmiseks võib olla ette antud ka tähtaeg. VÕS § 82 lg 7 muutub kohustus sissenõutavaks kui võlausaldajal on õigus täitmist nõuda. Kui täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei ole määratletav, võib võlausaldaja nõuda täitmist mõistlikult vajaliku aja möödumisel lepingu sõlmimisest või kohustuse tekkimisest. Kui täidetakse lepingut, mis on sõlmitud majandus – või kutsetegevusega seoses võib võlgnik täita ja võlausaldaja täitmise vastu võtma tavalisel tööajal.
Enne tähtaegne täitmine – VÕS § 84 on põhimõte, mille kohaselt on võlgnikul õigus täita oma kohustus ka enne kokkulepitud tähtaega v.a siis kui võlausaldajal on õigustatud huvi täitmise vastuvõtmisest keelduda. Võlausaldaja ei või nõuda täitmist enne kokkulepitud või kohustuse olemusest tulenevat tähtpäeva.
Kui võlausaldajal ei ole õigust keelduda enne tähtaega täitmise vastuvõtmisest, siis peab täiendavad kulutused, mis on seotud enne tähtaegse täitmisega, kandma võlgnik.
Täitmise kohaks nimetataks kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks oleva teo. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks kui võlgnik täidab kohustuse lepinguga või seadusega kindlaksmääratud kohas. Täitmise koht on oluline mitmest aspektist , sest täitja peab kandma täitmise kulud ja ebamugavused. Rahalise kohustuse täitmise koha puhul eeldatakse, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja võlasuhtega kõige enam seotud tegevuskohas. Selle puudumisel võlausaldaja elu- või etgevuskohas. Asja üleandmine peab toimuma kohas, kus asi asus võlasuhte tekkimise ajal. Kui täitmise esemeks on asi, mida tuleb toota või valmistada, siis loetakse üleandmiskohaks tootmise või valmistamise koht.
Rahaliste kohustuste täitmine – rahavõlg on väärtuse hankimise võlg. Võlgnik peab muretsema võlausaldajale võla nimiväärtuses väljendatud varalise ekvivalendi. VÕS § 91 lg 1 sätestab, et rahavõlg on võlg, mille sisuks on raha maksmine kas sularahana või sularahata arveldusena. Rahatähe kohustuse täitmine toimub rahatähtede omandi ja valduse üleandmise teel.
Täitmise kohaks on üldjuhul võlgniku elukoht. Alati võib rahalise kohustuse täita sularahas . Rahavõla korral on maksmine siseriiklikus vääringus ja kehtiva rahaga.
Reeglina tuleb rahanõudelt maksta intressi, mis sisuliselt on tasu raha kasutamise eest. Meil kehtiva praktika alusel ei saa see olla suurem kui 7% aastas.
Lepinguõiguse põhialus on pacta sunt servanda
ehk lepinguid tuleb täita.
Lepingu põhieesmärk ehk täitmine loetakse sooritatuks, kui leping on täidetud õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingu täitmise kord määratakse ära tavaliselt lepingus, seaduses sätestatut kohaldatakse siis, kui kokkulepe on lünklik. Lepingu täitmisel tuleb arvestada kogu aeg mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega ning teha sellest lähtuvalt lepingupoolega koostööd. Sisu järgi jagunevad lepingulised kohustused kaheks:
1. kohustus saavutada tulemus;
2. kohustus teha kõik tulemuse saavutamiseks.
 Lepingu täitmine
Esimesel juhul loetakse kohustus täidetuks, kui vajalik tulemus on saavutatud, teisel juhul on kohustus täidetud, kui selleks on tehtud kõik mõistlikud pingutused. Niisiis tuleb nõude esitamisel ja rikkumise määratlemisel alati arvestada lepingu eesmärki ja olemust. Kohustuse täitmise üldreegel on, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda täitmist kohustuse täitmise või selleks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistliku tähtaja möödumist. Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Näiteks kui teadlane peab töövõtulepingu täitmise raames tegema mingi projekti rakendus uuringu ja lepingus ei ole täpseid kvaliteedinäitajaid paika pandud, siis peab uuring olema tehtud vähemalt sellise põhjalikkusega, et see sobiks teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses ning muus õigusaktis ettenähtud otstarbeks. Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Võlausaldaja võib keelduda kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisest, kui võlgnik vaidleb sellele vastu. Näiteks võib teadlane rakendusuuringusse kaasata tudengeid, kui tellija seda keelanud ei ole. Samas vastutab üliõpilaste töö eest teadlane ning tellija kvaliteedinõuded ei kahane. Üldreegel on, et võlgnik kannab oma kohustuse täitmisega seotud kulud ise. Tänapäeval peetakse tavaliseks, et raha kasutamise eest tuleb maksta intressi. Kui intressi tasumine on kokku lepitud või see tuleneb seadusest, kuid pooled pole intressi suurust määratlenud, on määraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit – 2006. aasta esimesel poolaastal on see 2,25 protsenti. Sama väärtus võetakse aluseks siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega ning pooled ei ole määratlenud viivise suurust.
5. Sageli sõlmitakse leping ühe poole tingimustel ning teise poole ainus valik on kas nõustuda või mitte. Paljud lepingud on muutunud väga mahukaks ning ilma põhjaliku juriidilise analüüsita ei suuda pool oma õiguste ja kohustuste tegelikule ulatusele hinnangut anda. Teisisõnu, on muutunud paratamatuks, et kõiki lepinguid ei ole võimalik läbi lugeda. Sellisteks juhtudeks on võlaõigusseaduses ette nähtud tüüptingimuste regulatsioon, mille eesmärk on kaitsta nõrgemat poolt. Kõige rohkem pakub seadus kaitset tarbijale ehk inimesele, kes teeb tehingu, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Tüüptingimus on:
 tingimus, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks;
 tingimus, mida lepingupooled ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise poole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
Kui selline tingimus kahjustab ebamõistlikult (arvestades lepingu olemust ja sisu) teist lepingupoolt, on tingimus tühine. Eelkõige on tüüptingimus tühine, kui see kahjustab lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks või kui tingimus ei vasta headele kommetele. Seega tasub vahel arvestada, et mõne tingimuse üle läbirääkimine võib teatud juhtudel muuta tüüptingimuse tavaliseks tingimuseks ning siis ei saa enam võlaõigusseaduse vastavatele sätetele tugineda. Eriti tasub seda kaaluda tarbijatel, kelle kaitseks on seaduses (VÕS 42 lg 3) kirjas 37 tüüptingimuse tühisuse alust (näiteks kui tingimuse kehtestajale antakse ainuõigus tõlgendada lepingutingimusi või nähakse lepingu lõpetamiseks ette liiga lühike etteteatamistähtaeg jpm). Siiski ei maksa unustada, et kõigi oluliste tingimuste, nagu hind, kogus, tähtaeg jms, läbirääkimine ei kahjusta juriidilises mõttes kellegi huvisid.
Tüüptingimust ei vaadelda kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.
Lepinguõiguse põhialus on pacta sunt servanda ehk lepinguid tuleb täita.
Lepingu põhieesmärk ehk täitmine loetakse sooritatuks, kui leping on täidetud õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingu täitmise kord määratakse ära tavaliselt lepingus, seaduses sätestatut kohaldatakse siis, kui kokkulepe on lünklik. Lepingu täitmisel tuleb arvestada kogu aeg mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega ning teha sellest lähtuvalt lepingupoolega koostööd. Sisu järgi jagunevad lepingulised kohustused kaheks:
1. kohustus saavutada tulemus;
2. kohustus teha kõik tulemuse saavutamiseks.
Esimesel juhul loetakse kohustus täidetuks, kui vajalik tulemus on saavutatud, teisel juhul on kohustus täidetud, kui selleks on tehtud kõik mõistlikud pingutused. Niisiis tuleb nõude esitamisel ja rikkumise määratlemisel alati arvestada lepingu eesmärki ja olemust. Kohustuse täitmise üldreegel on, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda täitmist kohustuse täitmise või selleks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistliku tähtaja möödumist. Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Näiteks kui teadlane peab töövõtulepingu täitmise raames tegema
6. Kui üks lepingupool jätab oma kohustuse täitmata või teeb seda mittekohaselt, on võlausaldajal kuus võimalust enda õiguste kaitseks:
1. nõuda kohustuse täitmist;
2. keelduda oma võlgnetava kohustuse täitmisest;
3. nõuda kahju hüvitamist;
4. taganeda lepingust või öelda leping üles;
5. alandada hinda;
6. rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Iga selle õiguskaitse vahendi täpne sisu on lahti kirjutatud võlaõigusseaduses. Sageli aga tasub lepingu täitmise tõhusamaks tagamiseks kokku leppida ka kõrvalkohustustes – need on eelkõige käendamisest ja garantii andmisest, käsiraha andmisest ning leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused. Käendusega võtab kolmas isik kohustuse vastutada põhivõlgniku kohustuse nõuetekohase täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ehk võlausaldaja võib ise valida, kummalt võlg sisse nõuda, ning põhivõlgnik ja käendaja peavad ise omavahel selgusele jõudma. Garantii (mitte segi ajada töövõtu- ja müügigarantiiga) tähendab, et isik võib võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse, et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Erinevalt käendusest saab garantiilepingust tulenevaid kohustusi võtta ainult majandus- ja kutsetegevuse käigus. Käenduse ja garantii olulisim vahe seisneb selles, et käendaja asub nõude korral põhivõlgnikuga võrdsesse seisu ning tal on õigus esitada vastuväiteid. Garantii andja õigused piirduvad aga garantiilepinguga ning tema ei saa esitada põhilepingu kohta käivaid vastuväiteid. Näiteks soovivad tudengitest rahvatantsijad üürida 30 komplekti rahvariideid ning ülikool annab üürileandjale garantii, et kui kasutamise käigus keegi rõivad lõhub, siis hüvitab ülikool kahju. Kui keegi tõepoolest riided ära lõhub, peab ülikool kahju hüvitama sõltumata asjaolust, kuidas üürilepingus rõivaste kasutamine sätestatud oli. Kui ülikool oleks sõlminud garantiilepingu asemel käenduslepingu, siis oleks ülikoolil õigus esitada ka vastuväiteid, näiteks et rõivad olid liiga haprast materjalist vms. Mõlemal juhul on ülikoolil aga õigus nõuda omakorda kahju hüvitamist rõivaste lõhkujalt. Käsirahaks on ühe lepingupoole poolt teisele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma . Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse. Leppetrahv on lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele kindel määratud rahasumma. Selle eesmärk on avaldada survet lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Leppetrahv on üsna levinud, kuna võrreldes kahju hüvitamise nõudega ei pea leppetrahvi puhul kahju ega selle suurust tõendama ning on seega palju kergemini sissenõutav. Leppetrahvi nõue kehtib aga vaid juhul, kui leping ise on kehtiv. Näiteks kui ilmneb, et leping on vorminõude täitmatajätmise tõttu tühine, ei ole ka õigust nõuda leppetrahvi. Praktikas on levinud kokkulepe, et kui üks pool viivitab mingi kohustuse täitmisega, on teisel poolel õigus nõuda selle eest leppetrahvi. Oluline on teada, et leppetrahvi saab sätestada üksnes mitterahalise kohustuse puhul. Kui viivitatakse raha maksmisega, siis kohaldatakse viivisintressi ehk viivise kohta käivaid sätteid. Kui leppetrahv on väiksem lepingu rikkumisega tekitatud kahjust, on kahjustatud poolel õigus nõuda ka kahju hüvitamist ulatuses, mida leppetrahv ei kata. Kuna leppetrahvi eesmärk on eelkõige olla stiimul lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, ei tohi see omakorda olla rikastumise allikaks, ehk kui lepingupool leiab, et trahv on ebamõistlikult suur, võib ta nõuda selle vähendamist.
Vastutus on VÕS mõistes kahetähenduslik:

Teatava asja etteheidetavus

Sellest tuleneva sanktsiooni kohaldamise võimaldavus
§ 104. Vastutus süü puhul
(1) Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral.
(2) Süü vormid on hooletus , raske hooletus ja tahtlus .
(3) Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.
(4) Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.
(5) Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
(6) Kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral.
§ 103. Rikkumise vabandatavus
(1) Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
(2) Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
(3) Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.
(4) Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata.
7. Õiguskaitsevahendid.
§ 101. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral
(1) Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja:
1) nõuda kohustuse täitmist;
2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
3) nõuda kahju hüvitamist;
4) taganeda lepingust või öelda leping üles;
5) alandada hinda;
6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
(2) Võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
(3) Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.
Täitmisnõue on Eesti õiguskorras kõige olulisem ehk esmane. Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76.
Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Võlausaldaja võib keelduda kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisest, kui võlgnik vaidleb sellele vastu.
(3) Kahjustatud lepingupool võib heastamise teate saamisest kuni heastamise lõppemiseni või selle ebaõnnestumiseni oma kohustuse täitmisest keelduda. Muid õiguskaitsevahendeid võib ta heastamise ajal kasutada üksnes juhul, kui need ei ole heastamisega vastuolus .
§ 116. Taganemine ja ülesütlemine õiguskaitsevahendina
(1) Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).
(2) Olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui:
1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud;
2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu;
3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi;
5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab , et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.
(3) Kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.
(4) Lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida.
(5) Käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa.
(6) Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.
§ 117. (1) Kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.
(2) Lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise kavatsusest teatama, et võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Tagatise või kinnituse saamiseni võib taganeda kavatsev lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmist ei tagata ega kinnitata mõistliku aja jooksul pärast taganemise kavatsusest teatamist, võib kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda.
(3) Lepingust taganemise kavatsusest ei pea teisele lepingupoolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida.
§ 195. Lepingu korraline ülesütlemine
(1) Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
(2) Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
(3) Püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu ( kestvusleping ), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine).
(4) Kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad ülesütlemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt.
(5) Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut.
§ 196. Lepingu erakorraline ülesütlemine
(1) Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).
(2) Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel.
(3) Ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
(4) Kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele. Üleantu tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut.
§ 112. Hinna alandamine
(1) Kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
(2) Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingus osaleb ühel või teisel lepingupoolel mitu isikut, võib hinda alandada üksnes kõigi ühel lepingupoolel olevate isikute poolt ja kõigi suhtes ühiselt. Kui hinna alandamise õigus lõpeb ühe õigustatud isiku jaoks, lõpeb see ka ülejäänute jaoks.
(3) Hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt käesoleva seaduse § 189 lõikes 1 ja § 191 lõikes 1 sätestatule.
(4) Hinda võib alandada ka enne teise lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist samadel eeldustel, nagu on sätestatud käesoleva seaduse §-s 117 lepingust taganemise kohta enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.
(5) Üks lepingupool ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise heastas.
§ 113.  Viivis
(1) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
(1) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
(2) Kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama.
(3) Kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kui kulutused on tehtud asjale, mis tuleb välja anda isikule, kes on kohustatud kulutused hüvitama, ei pea see isik maksma viivist aja eest, mille eest asja viljad või muu kasu jäävad hüvitise saamiseks õigustatud isikule.
(4) Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest.
(5) Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas.
(6) Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu ei välista ega piira võlausaldaja õigust nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist.
(8) Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
8. § 115. Kahju hüvitamine
(1) Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
(2) Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu.
(3) Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.
(4) Kui võlgnik on kohustuse täitnud osaliselt, võib võlausaldaja kahju hüvitamist kohustuse tervikuna täitmise asemel nõuda üksnes juhul, kui tal ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi. Kohustuse osalisel täitmisel üleantu tuleb sellisel juhul tagastada vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatule.
9. Kohustuse lõppemine
§ 186. Võlasuhte lõppemise alused
Võlasuhe lõpeb:
1) kohase täitmisega;
2) tasaarvestusega;
3) kokkulangemisega;
4) võlasuhte lõpetamise kokkuleppega;
5) lepingust taganemisega;
6) lepingu ülesütlemisega;
7) füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
8) füüsilisest isikust võlausaldaja surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale;
9) muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul.
§ 187. Kõrvalkohustuste ja tagatiste lõppemine
(1) Kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Kohustuse lõppemise korral tuleb nõude tagamiseks antud tagatis , mis ei ole nõudega seotud, vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda.
10. Kõrvalkohustused – eelkõige käendamisest ja garantii andmisest, käsiraha andmisest ning leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused.
§ 141. Kõrvalkohustused
Kõrvalkohustusteks on eelkõige:
1) käendamisest ja garantii andmisest tulenevad kohustused;
2) käsiraha andmisest tulenevad kohustused;
3) leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused.
§ 146. Võlausaldaja teatamiskohustus
(1) Käendaja nõudel peab võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta.
(2) Põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale.
(3) Kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses.
§ 159. Leppetrahv ja kohustuse täitmise nõue
(1) Leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.
(2) Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
11. 9. peatükk NÕUETE JA KOHUSTUSTE ÜLEMINEK 

§ 164. Nõude loovutamine

(1) Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.
(2) Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
(3) Kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine.

§ 165. Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad.

§ 167. Tagatiste ja muude õiguste üleminek

(1) Nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused.
(2) Nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused on tagatised ja õigused, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud. Nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused on tagatised ja õigused, mis ei lõpe nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud.
(3) Nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile.
(4) Nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi.
(5) Nõude osalise loovutamise korral jääb uuele võlausaldajale loovutamata jäänud nõude osa rahuldamise eesõigus senisele võlausaldajale uue võlausaldaja ees, samuti eesõigus kõrvalkohustustest tulenevatele õigustele ja tagatistele.
(6) Tagatiste ja kõrvalkohustustest tulenevate õiguste üleminekul peab senine võlausaldaja tegema kõik vajaliku, et uus võlausaldaja saaks tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi teostada, sealhulgas andma välja tema käes oleva pandi eseme uuele võlausaldajale. Hüpoteegi või registerpandiga tagatud nõude üleminekul peab nõude loovutanud võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele.
(7) Kui loovutatakse nõue, mille tagamiseks on võlausaldajale loovutatud muu nõue või antud muu õigus, eeldatakse, et need tuleb uuele võlausaldajale üle anda.
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista ega piira nõude loovutanud võlausaldaja ja võlgniku või tagatise andnud isiku vahel tagatise ülemineku välistamise või piiramise kohta sõlmitud kokkulepete kehtivust.

§ 169. Kohustuse täitmine senisele võlausaldajale

(1) Kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.
(2) Kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks.
(3) Kui võlgniku ja senise võlausaldaja vahelises kohtumenetluses on nõude kohta jõustunud kohtuotsus, kehtib see ka uue võlausaldaja suhtes, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohtumenetluse algatamisel nõude loovutamisest teadis või pidi sellest teadma.

§ 173. Nõude üleminek seaduse alusel

(1) Kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja ) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta.
(2) Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut.
(3) Nõue läheb seaduse alusel üle:
1) isikule, kelle vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks;
2) isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine;
3) isikule, kes täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist käesoleva seaduse § 78 lõikes 3 nimetatud juhul;
4) muul seaduses sätestatud juhul.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1-3 sätestatud juhtudel ei lähe nõude täitmise kohustus üle ulatuses, milles kohustus langeb nõude omandaja ja võlgniku vahelises õigussuhtes nõude omandajale .
(5) Nõude üleminekul seaduse alusel saab nõude omandaja õiguse kokkulepitud intressile ja leppetrahvile üksnes ulatuses, mis on tekkinud pärast nõude üleminekut.

§ 174. Muude õiguste üleminek

Käesolevas jaos nõuete ülemineku kohta sätestatut kohaldatakse vastavalt muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti.

§ 175. Kohustuse ülevõtmine

(1) Kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele.
(2) Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub.
(3) Kui võlgnik on sõlminud kolmanda isikuga lepingu kohustuse ülevõtmiseks, võib võlgnik või kolmas isik teha võlausaldajale ettepaneku teatada tema poolt määratud tähtaja jooksul, kas ta annab nõusoleku. Kui võlausaldaja ei anna nõusolekut selle tähtaja jooksul, loetakse ta nõusoleku andmisest keeldunuks.
(4) Kui kolmas isik võtab kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel ja võlausaldaja ei ole veel nõusolekut andnud või keeldub selle andmisest, eeldatakse, et võlgnikul on õigus nõuda kohustuse ülevõtjalt, et see täidaks õigeaegselt võlausaldaja nõude. Kui võlausaldaja keeldub kohustuse ülevõtmisele nõusoleku andmisest, võib võlgnik nõuda kohustuse ülevõtjalt kohustuse ülevõtmise aluseks oleva lepingu täitmiseks tagatist.
(5) Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes .
(6) Kui kinnisasja omandaja võtab kokkuleppel võõrandajaga üle võõrandaja kohustuse, mille tagamiseks on kinnisasjale seatud hüpoteek, peab võõrandaja pärast uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist teatama sellest kirjalikult võlausaldajale. Kui võlausaldaja ei ole teate saamisest kolme kuu jooksul keeldunud kohustuse ülevõtmise nõusoleku andmisest, loetakse nõusolek antuks. Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmiseks nõusoleku andnud või selle andmisest keeldunud, peab kinnisasja võõrandaja sellest omandajale teatama.
(8) Sama kohustuse üleminekul mitmele isikule eeldatakse, et need isikud vastutavad kohustuse täitmise eest solidaarselt.

§ 177. Kõrvalkohustused ja tagatised kohustuse ülevõtmisel

(1) Kohustuse ülevõtmisel lähevad uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga. Uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kokkulepitud intress ja leppetrahv ka siis, kui need muutusid sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist.
(2) Kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Kui kohustuse täitmise tagamiseks on antud tagatis, mis ei ole kohustusega seotud, tuleb tagatis vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui tagatise andja nõustub vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest.
12. Lepingupooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata ( lahtised tingimused). Kui tingimus on mitme kolmanda isiku määrata, on tingimuse määramiseks vajalik nende kõigi nõusolek. Kui kolmandad isikud peavad määrama rahasumma, on tingimuseks nende määratud rahasummade keskmine suurus.
§ 78. Kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt
(1) Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
(2) Võlausaldaja võib keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik.
(3) Kui võlgnik on vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidab kolmas isik, ei või võlausaldaja siiski kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui kolmas isik täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks.
(4) Kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest , muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.
§ 80. Leping kolmanda isiku kasuks
(1) Lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks).
(2) Kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest.
(3) Kui elukindlustus - või elurendiselepinguga nähakse ette kindlustusandja kohustuste täitmine või elurendise maksmine kolmandale isikule, võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui lepingust ei tulene teisiti. Sama kehtib kinkelepingu kohta, kui kingisaaja peab vastavalt lepingule täitma mingi kohustuse kolmandale isikule.
(4) Kolmas isik, kelle kasuks on leping sõlmitud, ei pea lepingu sõlmimise ajal olema isikuliselt määratletav.
(5) Kui võlgnik peab täitma kohustuse kolmandale isikule pärast võlausaldaja surma, võib kolmas isik kohustuse täitmist nõuda alates võlausaldaja surmast, kui lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene, et kohustus tuleb täita hiljem.
(6) Lepingupooled võivad kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut muuta või selle lõpetada ka kolmanda isiku nõusolekuta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
(7) Võlgnik võib kolmanda isiku vastu esitada samu vastuväiteid, mida ta võib esitada võlausaldaja vastu.
(8) Kui kolmas isik loobub talle lepinguga antud õigusest või kui tema õigus lõpeb või ei kehti, siis eeldatakse, et võlausaldaja võib määrata uue kolmanda isiku, kellele kohustus tuleb täita, või nõuda kohustuse täitmist endale.
(9) Kui kolmas isik loobub talle lepinguga antud õigusest, siis loetakse, et tal ei ole seda õigust olnud. Loobumine on kehtiv, kui vastav tahteavaldus jõuab mõlema lepingupooleni.
§ 81. Kolmandat isikut kaitsev leping
(1) Lepinguga võib kaasneda kohustus arvestada kolmanda isiku huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja huvide või õigustega. Sellist kohustust eeldatakse, kui:
1) kolmanda isiku huvid või õigused on lepingu täitmise käigus ohustatud samal määral kui võlausaldaja huvid või õigused ja
2) võib eeldada võlausaldaja tahet kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ja
3) võlausaldaja tahe kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ning kolmas isik on võlgnikule äratuntavad.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumise korral võib kolmas isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.
Leping seob ainult lepingupooli ning sellega ei saa panna kohustusi kolmandatele isikutele, küll aga saab kokku leppida kolmanda isiku kasuks. Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Võlausaldaja võib keelduda kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisest, kui võlgnik vaidleb sellele vastu.
13. Lepinguvälised kohustused

§ 1005. Tasu avalik lubamine

Teatud teo tegemise, eelkõige tulemuse saavutamise eest avalikult tasu lubanud isik peab maksma teo teinud isikule lubatud tasu, isegi kui teo tegija ei tegutsenud tasu lubamisest lähtudes.

§ 1014. Asja ettenäitamise nõue

Asja valdaja vastu asjaga seotud nõuet omav isik või isik, kes tahab kontrollida sellise nõude olemasolu või puudumist, võib nõuda valdajalt asja ettenäitamist või asja ülevaatamise võimaldamist, kui tal on selleks õigustatud huvi.

§ 1015. Dokumendiga tutvumine

Teise isiku valduses oleva dokumendiga tutvumise vastu õigustatud huvi omav isik võib valdajalt nõuda dokumendiga tutvumise lubamist, kui dokument on koostatud dokumendiga tutvuda sooviva isiku huvides või kui dokumendis on kajastatud selle isiku ja dokumendi valdaja vaheline õigussuhe või nendevahelise tehingu ettevalmistamine.

§ 1018. Käsundita asjaajamise mõiste

(1) Kui isik (käsundita asjaajaja ) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui:
1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks;
2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele;
3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline.
(2) Käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks.

§ 1027. Alusetu rikastumise mõiste

Isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.

§ 1043. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine

Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja ) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1044 . Muul alusel esitatavad nõuded

(1) Käesolevas peatükis sätestatu ei välista ega piira kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist muul kui käesolevas peatükis sätestatud õiguslikul alusel ega muude nõuete esitamist , kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
(2) Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
(3) Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel.

§ 1045 . Kahju tekitamise õigusvastasus

(1) Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati:
1) kannatanu surma põhjustamisega;
2) kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega;
3) kannatanult vabaduse võtmisega;
4) kannatanu isikliku õiguse rikkumisega;
5) kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega;
6) isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega;
7) seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega;
8) heade kommete vastase tahtliku käitumisega.
(2) Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui:
1) kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest;
2) kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega;
3) kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis;
4) kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi .
(3) Seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest.
(4) Kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine loetakse võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga.