Tsiviilõiguse kordamisküsimused eksamiks! (3)

1. Milliseid suhteid reguleerib avalik õigus ja milliseid eraõigus?
Avalik õigus reguleerib riigi ja teiste avalikku võimu teostavate institutsioonide (KOV, ülikoolid jt) suhteid. Eraõiguse alla kuuluvad normid, mis reguleerivad inimeste ja ka vabatahtlikul alusel
põhinevate eraõiguslike ühenduste (nt ühingute) õigussuhteid.
2. Millised on eraõiguse põhilised valdkonnad?
Tsiviilõigus, äri- ja ühinguõigus, tööõigus, majandusõigus, rahvusvaheline eraõigus.
3. Millised on tsiviilõiguse põhilised valdkonnad ja milliseid suhteid need käsitlevad?
Tsiviilõiguse valdkonnad: tsiviilõiguse üldosa (reguleerib tähtsamaid eraõiguslikke suhteid), võlaõigus (käsitletakse eelkõige
võlasuhte tekkimise, lõppemise, aga ka rikkumise probleeme), asjaõigus (peamisteks objektideks on valdus , omand vallasasjale ja kinnisasjale ning piiratud
asjaõigused näiteks pant ja kasutusvaldus , perekonnaõigus (käsitleb abielu, sealhulgas abieluvararežiimi, vanemate ja laste vahelisi suhteid, eestkostet ja
hooldust ), pärimisõigus (vara üleminek pärimise teel).
4. Millistel juhtudel kasutatakse seaduse rakendamisel tõlgendamist ja millistel analoogiat?
Tõlgendamine- Kui tahetakse teada, kas rakendatav norm sobib
konkreetsete asjaolude puhul või mitte. Analoogia- Siis kui on seaduselünk ning on vaja see lünk ületada, siis kasutatakse analoogiat.
5. Mis on nõue ja millest see võib tuleneda?
Nõue on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Nõue võib tuleneda nii tehingust (eelkõige lepingust) kui ka
seadusest.
6. Mida nõue sisaldab?
Kui nõue tuleneb seadusest, peab seadus sisaldama vastavat sätet (nõude alust). Nõude aluses
sisalduvad nõude täitmise eeldused ja õiguslik tagajärg.
7. Milliseid õiguse subjekte seadus eristab?
Õigusteooria eristab objektiivset ja subjektiivset õigust. Obj. õiguse all mõistetakse kehtivate õigusnormide kogumit. Subj. õiguse all mõistetakse õigusobjektile kuuluvat õigustust teatud viisil käituda.
8. Millised võimed iseloomustavad füüsilist isikut?
Füüsilise isiku õigusvõime all mõistetakse võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Õigusvõime: tekib sünniga, lõpeb surmaga. Teovõime: täielik, piiratud. Otsusevõime: õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Deliktivõime: alates 14a
9. Milliseid eraõiguslikke juriidilisi isikuid Eesti õigus tunneb?
täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, mittetulundusühing, sihtasutus .
10. Milliseid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid Eesti õigus tunneb?
Riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalikes huvides loodud juriidiline isik.
11. Millal tekib füüsilise ja juriidilise isiku õigusvõime?
Füüsilise isiku õigusvõime tekib sünniga ja lõpeb surmaga. Juriidilise isiku õigusvõime tekib ettenähtud registrisse kandmisega ja avalik-õiguslikul juriidilisel isikul seaduses sätestatud ajast. Jur. isiku õigusvõime lõpeb registrist kustutamisega (eraõiguslik juriidiline isik) ja seaduses ettenähtud korras (avalik-õiguslik juriidiline isik).
12. Kuidas kindlaks teha, kas juriidiline isik on avalik-õiguslik?
Vaatan äriregistrist järele, kas antud juriidiline isik on avalik-õiguslik või siis eraõiguslik. (?)
13. Mida mõistab seadus õiguse eseme all?
Esemete all mõistetakse asju, õigusi ja muid hüvesid, mis võivad olla õiguse objektiks . Ese on kehaline, kui see on meeltega tajutav, ruumiliselt
piiritletav ja reaalselt valitsetav.
14. Kas loom on asi?
Loom ei ole asi. Loom on erikategoorias, loomad ei saa olla õigussubjektid.
15. Milliseid asju seadus eristab?
Kinnis -ja vallasasi , asendatavad ja asendamatud asjad, jagatavad ja jagamatud asjad.
16. Mis on asja oluliseks osaks ning mille poolest see erineb mitteolulisest ja näilisest
osast?
Asja oluliseks osaks on osa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa
häviks või olemuselt muutuks (nt maatükil olev hoone). Mitteoluline osa saab asjast eraldada, ilma et asi või eraldatav osa oluliselt muutuks või kui asi ja selle osa on eri isikute omandis. Sellised osad, mis paistavad kinnisasja või ehitise oluliste osadena, tegelikult seda aga ei ole, on
näilised osad.
17. Mida mõistetakse tehingu all?
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku
tagajärje saavutamisele suunatud tahteavaldus .
18. Milliseid tehinguid eristatakse osalejate arvu alusel?
Sõltuvalt tehingus osalejate arvust võib tehing olla: ühepoolne – vajalik on ühe isiku tahteavaldus;
mitmepoolne – vajalik on kahe või enama isiku tahteavaldus.
19. Milliseid tehinguid eristatakse õiguslike tagajärgede alusel?
Tehingud jagunevad kohustus- ja käsutustehinguteks. Nende tehingute puhul kehtib eraldamisprintsiip.
20. Mis on kohustustehingu üldiseks sisuks ?
Loob kohustuse teha (või jätta tegemata) teise isiku kasuks mingi tegu, loob kohustuse arvestada teise poole õiguste ja huvidega ja annab teisele isikule õiguse nõuda kohustuse täitmist.
21. Mis on käsutustehingu üldiseks sisuks?
Käsutustehing aga põhjustab õigusemuudatuse, kuid ei kohusta mingiks teoks või tegemata jätmiseks. Sellest tulenevad ühtlasi piirangud võlaõiguse reeglite rakendamisel asjaõiguslikes tehingutes. Käsutustehingute sisu on aga valdavalt seadusega ette antud (vt AÕS § 1), et sellega teha õiguse esemetega (asjad, õigused) seotud õigussuhted ka kolmandatele isikutele kergestiarusaadavateks.
22. Mis on abstraktsioonipõhimõtte sisuks?
Abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt kehtib asjaõiguskokkulepe sõltumatult kohustustehingu
olemasolust või kehtivusest. Abstraktsioonipõhimõte teenib asjaõigusliku määratluse selgust ja kaitseb õiguskäivet sellega, et kausaaltehingu puudused ei puuduta tehingulist omandamist
kolmanda isiku poolt. Saksa tsiviilõigus lähtub abstraktsioonipõhimõttest, mille kohaselt käsutustehing on abstraktne , olles kohustustehingust õiguslikult eraldatud.
23. Mis on tahteavalduse koostisosadeks?
on tähtis mitte paljas tahe, vaid selle tahte avaldamine,
mis peab õiguslikus toimingus aset leidma. Seega koosneb tahteavaldus kahest elemendist:
­_isiku poolt kujundatud ja teatud õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahtest;
_ selle tahte avaldamisest vastuvõtjale.
24. Milliseid tahteavaldusi eristatakse avaldamise viisi alusel?
Tahteavalduse tegemisel eristatakse tahteavaldust , mis on:
_ suunatud kindlale isikule;
_ suunamata kindlale isikule.
25. Millal tahteavaldus jõustub (muutub kehtivaks)?
Kindlale isikule suunatud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega.Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega.
26. Millal tuleb tahteavaldust tõlgendada ja kuidas seda tehakse?
Tahteavalduse tõlgendamise ülesandeks on avaldaja tegeliku tahte kindlakstegemine.
Tõlgendamine sõltub sellest, kellele tahteavaldus on tehtud.
Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada (vt TsÜS § 75 lg 1):
_ vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi
teadma;
_ vastavalt sellele, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel
mõistma pidi, kui tahteavalduse saaja avalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega
pidanudki teadma.
Kindlale isikule suunamata tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kui selline tahteavaldus on suunatud avalikkusele, tuleb seda tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi (vt TsÜS § 75 lg 2).
27. Milliseid tahteavalduse vormi liike TsÜS eristab ja mis on nende tunnusteks?
Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud selle kohustuslikku vormi
(TsÜS § 77 lg 1). Selles sättes leiab väljenduse vormivabaduse põhimõte. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on
tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud.
Kirjaliku vormi tunnuseks on tahteavalduse omakäeline allkirjastamine avaldaja poolt. Kui
seadus nõuab tehingu, täpsemalt tahteavalduse kirjalikku vormi, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud (vt TsÜS § 78 lg 1).
Kirjaliku vormi kõrval on seaduses sätestatud ka kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. See vorm erineb kirjalikust vormist avaldaja omakäelise allkirja puudumise poolest. Selle vormi
puhul peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (vt TsÜS § 79). Elektroonilise vormi põhierinevuseks kirjalikust vormist on see, et elektroonilise vormi puhul allkirjastatakse tahteavaldus elektrooniliselt. Õiguslikult loetakse elektrooniline vorm võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt TsÜS § 80 lg 1). TsÜS-i alusel saab väita, et elektrooniline allkiri on üldmõiste ja digitaalallkiri üks elektroonilise allkirja liike (vt TsÜS § 80 lg 3).
28. Mis on tingimuslik tehing ja milliseid tingimusi TsÜS eristab?
Tingimuse all mõistetakse tulevast sündmust, mille toimumine ei ole kindel. On tehing , mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega .(TsÜS § 102) Eristatakse
edasilükkavat ja äramuutvat (lõpetavat) tingimust (vt TsÜS § 102 lg 1) ning võimatut ja seadusevastast tingimust (vt TsÜS §-d 108 ja 109). Tehing on tehtud (vt TsÜS § 102 lg-d 2 ja 3):
_ edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine
sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu;
_ äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine
sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu.
Tingimus on võimatu, kui juba tehingu tegemise ajal on teada, et see ei saabu (vt TsÜS § 108
lg 1).
Tingimused ei või olla vastuolus seaduse, heade kommete või avaliku korraga. Selle eeldusega vastuolus olevat tingimust sisaldav tehing on reeglina tühine. See tuleneb nii tehingu tühisuse üldsätetest (vt TsÜS § 86 lg 1 ja § 87) kui ka edasilükkava tingimuse erisättest (TsÜS § 109 lg 1).
29. Mis on tähtaeg ja tähtpäev?
Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega õiguslikud tagajärjed on seotud (TsÜS § 134 lg 1). Tähtpäev on tähtaega lõpetav ajahetk (vt TsÜS § 135 lg 2).
30. Millal on tehingu kehtivuseks vaja kolmanda isiku nõusolekut?
Teatud juhtudel teeb seadus kehtivuse sõltuvaks kolmanda isiku nõusolekust. Selle põhjusteks on: _ tehingus osaleva isiku kaitse (nt seadusjärgse esindaja nõusolek alaealise tehinguga); _ kolmanda isiku kaitse, kui tehing puudutab tema õigust (nt järelpärija nõusolek eelpärija poolt tehtud tehinguga).
31. Kas õigustamata isiku käsutustehing saab olla kehtiv?
Õigustamata isik on isik, kes ei ole käsutatava õiguse omaja või kellel puudub käsutamisõigus. Reeglina ei ole õigustamata isiku käsutus kehtiv. Seaduses on sätestatud aga ka erandid.
Õigustamata isiku käsutus (vt TsÜS § 114):
_ on kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek;
_ muutub kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse tagantjärele heaks.
32. Millal on tehing tühine?
Tühine on näiteks tehing:
_ mille tegi piiratud teovõimega isik (TsÜS § 10, § 11 lg 1, § 12, § 13 lg 1);
_ mille puhul ei ole järgitud seaduses sätestatud vormi (TsÜS § 83 lg 1);
_ mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86 lg 1);
_ mis on vastuolus seadusest tuleneva keeluga (TsÜS § 87);
_ mis on näilik (TsÜS § 89 lg 2).
33. Mille poolest erineb tühistatav tehing tühisest tehingust?
Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses
sätestatud korras tühistada. Tühistatud tehing on see kehtetu algusest peale. Tühistatav on ka
tehingu osa, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et see oleks tehtud ka tühistatud osata. Tuleb silmas pidada, et tehingu tühistatavusega ei kaasne automaatselt tehingu tühisust. Tühistatavus annab vaid õiguse otsustamiseks, kas muuta tehing tühiseks või jätta kehtivaks. Seega on tühistatav tehing vahevormiks kehtiva ja tühise tehingu vahel.
34. Mis annab aluse tehingu tühistamiseks?
Tehingu tühistamise eeldusteks on (vt TsÜS § 90 lg 1):
_ oluline eksimus,
_ pettus,
_ ähvarduse ja vägivalla kasutamine.
35. Milliseid esinduse liike TsÜS eristab?
Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Selle
õiguse võib anda tehinguga ( volitus ), kuid see võib tuleneda ka seadusest (seadusjärgne
esindusõigus; vt TsÜS § 117).
Esindaja kasutamist piirab seadus ainult sedavõrd, et esindaja kaudu ei või teha tehingut, mille seadusest või kokkuleppest tulenevalt peab tegema isik isiklikult (vt TsÜS § 115 lg 2).
36. Mis on volitus ja kellele selle võib anda?
Volituse all mõistetakse tehinguga antud esindusõiguste kogumit, mille piires esindaja saab
tegutseda esindatava nimel (vt TsÜS § 117).
Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega (TsÜS § 118 lg 1):
_ esindajale või
_ isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse või
_ avalikkusele.
37. Mis on volikiri ?
Volikiri on volituse kohta antud kirjalik dokument (vt TsÜS § 125 lg 5; TsMS § 221 lg 2). Tavakeeles mõistetakse volituse all sageli just volikirja.
38. Millal on tegemist volitusega õigusnäivuse tõttu?
Kui esindajal ei ole tehingu tegemise hetkel volitust (volituse andmine on kehtetu või vaidlustatud, volitus on lõppenud või ei kata tehtavat tehingut), ei kohusta tema poolt tehtav tehing esindatavat. Esindaja tehingupartner aga ei tarvitse teada, kas volitus (veel) kehtib või mitte. Seda silmas pidades on seaduses sätestatud esindaja tehingupartneri kasuks, et puuduva volituse korral vastutab esindaja (vt TsÜS § 130).
Volituse puudumisel loetakse volitus aga esindatava poolt antuks, kui (vt TsÜS § 118 lg 2):
_ esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult
uskuma, et sellele isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning
_ esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku
sellist tegevust.
39. Millal volitus lõpeb?
Volitus lõpeb, kui (vt TsÜS § 125 lg 2):
_ esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud;
_ tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks;
_ volituse tähtaeg möödub;
_ saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine;
_ esindatav võtab volituse tagasi või esindaja loobub volitusest;
_ lõppemise alus tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust;
_ esindatav sureb ;
_ esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb;
_ kuulutatakse välja esindatava pankrot;
_ esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus.
Eeldatakse, et volitus lõpeb ka siis, kui (vt TsÜS § 125 lg 4):
_ kuulutatakse välja esindaja pankrot;
_ esindaja sureb;
_ esindaja üle seatakse eestkoste.
40. Milline on volituse lõppemise mõju kolmandale isikule?
Kui volitus on antud tahteavaldusega kolmandale isikule või avalikkusele või kui esindatav on sellest kolmandale isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse volitus kolmanda isiku või avalikkuse suhtes kehtivaks, kuni seda ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud. Sama kehtib ka volituse piiramise korral (vt TsÜS § 127 lg-d 1 ja 2).
Kui volituse kohta on välja antud volikiri, loetakse volitus kehtivaks seni, kuni selle kohta väljaantud volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud (vt TsÜS § 127 lg 3). Kui volikirja originaaleksemplar või algärakiri on esindatavale tagasi antud, siis ei saa esindaja seda enam kolmandale isikule esitada. Koopia volikirjast ei asenda volikirja.
Kui volikirja ei ole tagasi antud, loetakse volitus siiski lõppenuks kolmanda isiku suhtes, kes
tehingu tegemisel esindaja volituse lõppemist teadis või pidi teadma (vt TsÜS § 127 lg 4).
41. Mille poolest erineb hea usu põhimõtte rakendamine võlaõiguses teiste tsiviilõiguse valdkondadega võrreldes?
Hea usu põhimõtet kui õiguse normi peetakse võlaõiguse kõrgeimaks normiks. Hea usu põhimõttest lähtuva käitumise tunnusteks on ausus, lojaalsus, õiglus, koostöö, teise poole huvidega arvestamine jms. Hea usu põhimõte võib olla oma õiguslikult jõult kõrgem kui seadus, tava või leping. See tuleneb sättest, mille kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2).
42. Millised enesekaitse võimalusi tsiviilõigus lubab?
Hädakaitse ja hädaseisund
43. Mida mõistetakse hädakaitse all ja milliste eelduste olemasolul võib seda kasutada?
Hädakaitse all mõistetakse tegu, mis on vajalik vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks. Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, kuid ületamata seejuures hädakaitse piiri ( KarS § 28 lg 1). Teisiti öeldes, hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire (TsÜS § 140).
44. Mida mõistetakse hädaabi all ja milliste eelduste olemasolul võib seda kasutada?
Hädakaitse hõlmab ka teise isiku õigushüvede kaitset. Sellist kaitset nimetatakse hädaabiks. Hädaabiga kaitstavate isikute ring ei ole piiratud. Põhimõtteliselt võib igaüks abistada igaüht. Vajalik on vaid, et rünnataval on kaitsetahe ja et ta soovib abi.
45. Millal võib isik oma õigustatud huvi kaitsta teise isiku õigustatud huvile kahju tekitamisega?
Kui on tegu hädaseisundiga. Hädaseisundi all mõistetakse vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile kahju tekitamisega. Erinevalt hädakaitsest on siin tegemist ohuga, mis ei seisne õigusvastases ründes. Sisuliselt on tegemist ühe õigushüve päästmisega teise hüve ohverdamise või kahjustamise hinnaga. Selline päästmine on õigustatud ainult siis, kui päästetud hüve oli ohverdatud hüvest olulisem.
See määratlus põhineb sättel, mille kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui (vt KarS § 29): 1) isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele; 2) valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning 3) kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem.
TsÜS edastab sama regulatsiooni lühemalt: isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui (vt TsÜS § 141 lg 1): 1) kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja 2) kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.
46. Millal lubab tsiviilõigus kasutada omaabi ?
Laiem käsitlus
Saksa õiguskirjanduses mõistetakse omaabi all eraõigusliku nõude täideviimist privaatse jõuga.
Omaabi rakendamine eeldab, et: 1) sissenõutav nõue on olemas; 2) avaliku võimu abi ei ole õigeaegselt kättesaadav; 3) kohese sekkumiseta on sissenõudmine ohustatud.
Lubatud omaabivahendid on: 1) asja äravõtmine, hävitamine või rikkumine ; 2) kohustatud isiku kinnivõtmine põgenemiskahtluse korral; 3) kohustatud isiku vastuhaku kõrvaldamine.
Omaabi ei tohi minna kaugemale, kui on vaja ohu ärahoidmiseks.
Kitsam käsitlus
Eesti õigus tunneb ainult valdaja omaabi, mille kohaselt valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire (AÕS § 41 lg 1). Kui asi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus (vt AÕS § 41 lg-d 2 ja 3): 1) teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta; 2) omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta.
Valdaja õigust omaabile võib kasutada ka isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle valdaja korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes (AÕS § 41 lg 4).
47. Mis on aegumise sisuks?
Kui isikul on õigus nõuda teiselt isikult teatud teo tegemist või sellest hoidumist (nõue), siis peab ta arvestama sellega, et see nõue aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (vt TsÜS § 142 lg 1). See ei tähenda aga nõude lõppemist. Nõue püsib edasi, kuid kohustatud isik võib oma kohustuse täitmisest keelduda. Aegumisele alluvad ainult nõuded, mitte aga absoluutsed õigused.
48. Milliseid aegumistähtaegu TsÜS eristab?
Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1). Ehitise puudustega seotud nõuete aegumistähtajaks on 5 aastat, kui nõue tuleneb: 1) töövõtulepingust (TsÜS § 146 lg 2; vt ka VÕS § 646); 2) müügilepingust (TsÜS § 146 lg 2; vt ka VÕS § 222); 3) ehitamisel kasutatud toorme või materjali puudustest (TsÜS § 146 lg 3).
Kõigil ülalnimetatud juhtudel pikeneb aegumistähtaeg 10 aastani, kui kohustatud isik rikub oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Aegumistähtaeg on 10 aastat ka kinnisomandi ülekandmise, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse ülekandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõudel (TsÜS § 146 lg 5).
Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg on 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks (TsÜS § 154).
Seadus võimaldab asjaosalistel aegumistähtaega kokkuleppeliselt ka muuta. Tehinguga võib aegumistähtaega lühendada, kuid vastavat kokkulepet ei arvestata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Pikendada võib aegumistähtaega, mis on lühem kui 10 aastat, kuid mitte rohkem kui kümne aastani. Õigus loobuda aegumise kohaldamisest on välistatud (vt TsÜS § 145).
49. Millal ja millistes piirides tohib seaduses sätestatud aegumistähtaega kokkuleppeliselt muuta?
Seadus võimaldab asjaosalistel aegumistähtaega kokkuleppeliselt ka muuta. Tehinguga võib aegumistähtaega lühendada, kuid vastavat kokkulepet ei arvestata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Pikendada võib aegumistähtaega, mis on lühem kui 10 aastat, kuid mitte rohkem kui kümne aastani. Õigus loobuda aegumise kohaldamisest on välistatud (vt TsÜS § 145).
50. Mis on aegumise katkemine?
Aegumine katkeb ja algab otsast peale: 1) kas kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (TsÜS § 158 lg 1) 2) või täitedokumendi täitmiseks esitamisega (TsÜS § 159 lg 1).
Nõude tunnustamine seisneb õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (TsÜS § 158 lg 2). Täitedokumendi esitamisel ei loeta aegumist katkenuks (ja uuesti alanuks), kui (TsÜS § 159 lg 2): 1) täitedokumenti ei võeta täitmiseks; 2) täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi; 3) tehtud täitetoiming tühistatakse.
51. Mis on aegumise peatumine?
Erinevus katkemise ja peatumise vahel on selles, et: 1) katkemise korral algab aegumine algusest peale, 2) peatumise korral jätkub aegumine peatumise-eelsest seisust.
Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS § 168 lg 1). Seaduses on sätestatud ka minimaalne aeg, mille jooksul nõue ei aegu pärast peatumise lõppemist. Selleks on kaks kuud, kui seadus ei näe ette pikemat tähtaega (vt TsÜS § 168 lg 2). Pikem tähtaeg – kuus kuud – on ette nähtud aegumise peatumisel teovõimetu isiku puhul (vt TsÜS § 165 lg 2) ja pärimise korral (vt TsÜS § 166 lg 2).
Seaduses on eraldi reguleeritud peatumine: 1) hagi esitamisega ja vahekohtumenetluse korral (TsÜS §-d 160 ja 161); 2) kohustuse täitmisest keeldumise õiguse puhul (TsÜS §-d 162 ja 163); 3) perekonnaõiguslikel põhjustel (TsÜS § 164) 4) piiratud teovõime ja pärimise korral (TsÜS §-d 165 ja 166); 4) läbirääkimiste korral (TsÜS § 167).
52. Mis on leping ja millistes õigusvaldkondades seda kasutatakse?
Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Lepingu sisu peab olema vastavuses kehtiva seadusandluse, heade kommete ning isiku põhiõigustega.
Võlaõigus, asjaõiguses.
53. Kuidas nimetatakse lepingupooli võlaõiguses ja kuidas asjaõiguses?
Võlaõiguses oferent ja aktseptant ; asjaõiguses omanik ja omandaja . (Seda asja tuleb kusagilt üle vaadata, indeed)
54. Millises vormis leping sõlmitakse?
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
55. Mis on pakkumus ? Pakkumus ( ofert ) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. (VÕS § 16)
56. Millised õiguslikud tagajärjed on pakkumusel?
Pakkumuse üldist kehtivust reguleerivad tahteavalduse kehtivuse sätted. Kindlale isikule tehtud pakkumus muutub kehtivaks kättesaamisega, kindlaksmääramata isikule tehtud tahteavaldus aga tahte väljendamisega (vt TsÜS § 69 lg 1). Tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on (vt TsÜS § 69 lg 2): 1) kohalviibivale avalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud; 2) eemalviibiva tahteavalduse saaja elu- või asukohta jõudnud ja saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.
Et kaitsta pakkumuse esitajat, ei näe seadus ette pakkumuse igavesti kestmist. Kui nõustumuse andmise tähtaeg on pakkumuses määratud, kehtib pakkumus selle tähtaja lõpuni. Nõustumust ei ole õigeaegselt antud, kui see ei jõua pakkumuse esitajani nõustumuse andmise tähtaja jooksul (vt VÕS § 17 lg-d 1-3).
57. Mis on nõustumus?
Nõustumus ( aktsept ) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. (VÕS §20 lg1)
58. Kuidas käsitletakse pakkumusega võrreldes olulisi muutusi sisaldavat nõustumust?
Pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldavat vastust pakkumusele loetakse pakkumuse tagasilükkamiseks ja samal ajal uueks pakkumuseks. Ebaolulisi muudatusi sisaldav vastus loetakse aga nõustumuseks, kui pakkumuse esitaja ei teata viivitamata, et ta ei ole muudatustega nõus. Sel juhul on lepingu sisuks pakkumuse tingimused koos nõustumuses sisalduvate muudatustega, kui pakkumuses või nõustumuses ei ole väljendatud teistsugust tahet (vt VÕS § 21 lg-d 1 ja 2). Milliseid muudatusi lugeda olulisteks ja milliseid mitte, seda tuleb igal konkreetsel juhul eraldi otsustada.
59. Millised on nõustumuse hilinemise õiguslikud tagajärjed?
Kuigi seaduses on sätestatud, et pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud (vt VÕS § 19 lg 1), on sellele reeglile sätestatud ka mitmed erandid. Kui pakkumuse tegija saab nõustumuse kätte hilinemisega ja hilinemine on tingitud selle hilinemisega ärasaatmisest, siis ei loeta lepingut reeglina sõlmituks. Nõustumus loetakse sel juhul uueks pakkumuseks. Kuid pakkumise tegija võib lugeda hilinenud nõustumuse õigeaegseks, kui ta selle kättesaamisest viivitamata teatab nõustumuse esitajale (vt VÕS § 22 lg 2). Leping loetakse sel juhul sõlmituks hilinemisega tehtud nõustumuse kättesaamisest.
Kui hilinemisega saabunud nõustumuse puhul on pakkumuse esitajale ilmne, et nõustumus on saadetud ära õigeaegselt, kehtib see õigeaegselt saadetud nõustumusena. Hilinenuks loetakse nõustumus üksnes siis, kui pakkumuse esitaja teatab teisele poolele viivitamata hilinemisest. Sel juhul loetakse nõustumus uueks pakkumuseks (vt VÕS § 22 lg 3).
Kui pakkumuse esitaja ei ole nõustumust üldse või õigeaegselt kätte saanud asjaolude tõttu, millest tulenevat riisikot ta ise kannab, loetakse nõustumus õigeaegselt kättesaaduks ja leping sõlmituks ajal, mil nõustumus oleks kätte saadud, kui takistust ei oleks olnud (vt VÕS § 22 lg 4 ning TsÜS § 69 lg-d 3 ja 4).
60. Millal loetakse leping sõlmituks?
Leping loetakse sõlmituks ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai.
61. Tsiviilõiguse valdkonna seadused on küllaltki abstraktsed ega sisalda sageli üksikjuhtumite regulatsioone. Viimased tuleb tuletada seaduse tõlgendamise teel. Seaduse tõlgendamise all mõistetakse tegevust, mille abil tõlgendaja teeb endale selgeks, kas rakendatav norm sobib konkreetsete asjaolude puhul või mitte. Teisiti öeldes, tuleb välja selgitada selle õigusnormi mõte, millele soovitakse tugineda .
62. Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb võlgniku kohustus teha võlausaldaja kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuste täitmist.
63. Tehingulised, seadusjärgsed ja lepingulised võlasuhted.
64. Dispositiivsuse põhimõte toetab üksikisiku õigust kujundada oma õigussuhteid oma soovi kohaselt ja omavastutuslikult. Selle põhimõtte kohaselt võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel võlaõigusseaduses sätestatust kõrvale kalduda.
65. Kohustuse ehk võla all mõistetakse võlgniku kohustust võlgnetava soorituse tegemiseks.
Vastutus kujutab endast aga võlgniku sunniviisilist allutamist võlausaldaja
poolt kohaldatavatele õiguskaitsevahenditele. Võlgnik vastutab üldjuhul kogu
oma varaga. Erandiks võib olla nt pärija vastutus pärandaja võlgade eest.
66. Tükivõlg on individuaalse iseloomuga kohustus, mille sisuks on individuaalsete tunnustega asja üleandmine. Liigivõlg on kohustus üle anda liigitunnustega asi. Eriliigilise kohustusena käsitletakse seaduses ja õiguskirjanduses rahalist kohustust. Rahalise kohustuse all mõistetakse kohustust maksta teisele isikule teatud rahasumma . Seaduses on sätestatud ka alternatiivkohustus, st võimalus täita üks mitmest määratud kohustusest. Alternatiivkohustus võib tuleneda nii tahteavaldusest kui ka seadusest.
67. Võlgnik peab kohustuse täitma vastavalt lepingule või seadusele. Seejuures tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
68. Võlgniku kohustus kindlaksmääratud soorituse tegemiseks võib tähendada kohustuse täitmist nii võlgniku enda kui ka mõne kolmanda isiku poolt. Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
69. Tavaliselt peab võlgnik täitma kohustuse võlausaldajale. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus on täidetud nõuetekohaselt. Kuid lepingust või võlasuhte olemusest võib tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule. Sel juhul on tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks. Kolmas isik võib nõuda sellise lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Sellist lepingut kolmanda isiku kasuks nimetatakse ehtsaks lepinguks. Kui kolmandal isikul lepingu täitmise nõudmise õigus puudub, on tegemist ebaehtsa lepinguga. Sel juhul võib täitmist nõuda ainult võlausaldaja.
70. Kohustuse täitmise aeg võib olla määratud tähtpäeva või tähtajaga. Tähtpäev on kindel päev, mil kohustus tuleb täita. Tähtpäev määratakse kas tähtaja või kindlaksmääratud sündmuse või konkreetse kuupäeva fikseerimisega. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust
71. Võlasuhe lõpeb kas kohustuse kohase täitmisega või muultehingust või seadusest tuleneval alusel. Järgnevalt käsitletavad võlasuhte lõppemise alused on üldjuhul
eelduseks kogu võlasuhte lõppemisele. Kuid need võivad kaasa tuua ka kas ainult ühe või
mõne kohustuse lõppemise. Võlasuhe tervikuna lõpeb nt ülesütlemisega, üksikkohustus aga
selle kohustuse täitmisega. Kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja
kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.
72. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane
täitmine, sh täitmisega viivitamine. Mittekohase täitmise alla mahuvad veel
täitmine: valele isikule, vales kohas, valel viisil, ebapiisava kvaliteediga.
73. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, v.a juhud, mil rikkumine on vabandatav. Üldiselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sellest tulenevalt
peab võlgnik vastutusest vabanemiseks tõendama, et esines asjaolu, mille tõttu rikkumine on
vabandatav.
74. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei
saanud mõjutada (vääramatu jõud) ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt ka
oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga
arvestaks. Vääramatuks jõuks peetakse asjaolu: mis takistab kohustuse kohast täitmist, mille tekke põhjus asub väljaspool võlgniku mõjuulatust, mille saabumine on ootamatu ja millega arvestamist ei saa võlgnikult oodata, mille saabumist võlgnik ei saa vältida.
75. Võlgniku viivituse korral on rakendatavad enamik seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditest. Kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb arvesse eelkõige: kahju hüvitamise nõudmine, lepingust taganemine, hinna alandamine .
76. Mitterahalise kohustuse täitmist ei saa nõuda, kui see on võimatu või võlgnikule ebamõistlikult kulukas . Mittenõuetekohasel täitmisel on võlausaldajal ka täitmise parandamise nõue.
77. Võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui: võlgniku nõue ei ole piisavalt tagatud ning, võlgniku nõude ja kohustuse vahel on piisav seos ning, seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.
78. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel
nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, v.a juhul, kui võlgnik
kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt hüvitamisele
muul põhjusel.
79. Mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda seaduses sätestatud juhtudel: kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral, isikuõiguste (vabadus, au) raske rikkumise korral, isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse
tekitamise korral, asja hävimise või kaotsimineku korral, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi.
80. Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on ühepoolsed kujundusõigused, mille eesmärgiks on võlasuhte lõpetamine, kui teine pool lepingut oluliselt rikub. Taganemisõigus tuleneb kas seadusest või lepingust ning taganemine vabastab mõlemad
lepingupooled kohustuste täitmisest. Taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta ise tagastab kõik lepingu alusel saadu .
81. Mida kujutab endast lepingu ülesütlemine?
- lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest(vt VÕS § 195 lg 1). Ülesütlemist kasutatakse kestvuslepingute puhul (vt VÕS § 195 lg 3).Erinevalt taganemisest tuleb ülesütlemise korral tagastada üksnes selle, mis on ette üleantud lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta (vt VÕS § 195 lg 5).
82. Milliseid kohustuse täitmise takistusi seadus reguleerib?
Mitterahalise kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu (vt VÕS § 108 lg 1 ja lg 2 p 1). Seega seadus reguleerib võimatute kohustuste täitmist ?
83. Milliseid tagajärgi võib kaasa tuua võlgniku viivitus?
Kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb arvesse eelkõige:
_ kahju hüvitamise nõudmine;
_ lepingust taganemine;
_ hinna alandamine;
_ viivise nõudmine.
84. Milliseid tagajärgi võib kaasa tuua võlausaldaja vastuvõtuviivitus?
Vastuvõtuviivitus ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest. Samuti ei anna see võlgnikule
õigust lepingust taganemiseks ega kahjude hüvitamise nõudmiseks. Samas piirab vastuvõtuviivitus
võlgniku vastutust. Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma
kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse
tõttu (vt VÕS § 119 lg 2).
85. Mille poolest erinevad osa-, ühis- ja solidaarvõlgnikud?
Osavõlgnikud on isikud, kes peavad täitma ühe ja sama osadeks jagatava kohustuse võrdsetes osades
Ühisvõlgnikud on isikud, kes peavad täitma ühe ja sama kohustuse üksnes ühiselt
Solidaarvõlgnikud peavad täitma kohustuse solidaarselt, mis tähendab, et võlausaldaja võib
nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
86. Kuidas on seaduses reguleeritud solidaarvõlgnike suhted võlausaldajaga?
Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kas kõigilt võlgnikelt ühiselt või mõnelt neist (vt VÕS § 65 lg 1). Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Kui aga võlausaldaja on ühe solidaarvõlgnikuga kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud (vt VÕS § 66 lg 2).
87. Kuidas on seaduses reguleeritud solidaarvõlgnike omavahelised suhted?
Kui üks solidaarvõlgnikest täidab võlausaldaja nõude täielikult, läheb talle üle võlausaldajate nõue teiste võlgnike vastu (VÕS § 69 lg 2). Seda nõuet nimetatakse solidaarvõlgniku regressi ehk tagasinõudeks. Kui solidaarkohustus seisnes muus kui raha maksmises, võib kohustuse täitnud solidaarvõlgnik nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt üksnes rahalist hüvitist (vt VÕS § 69 lg 4). Teisiti on solidaarvõlgniku regressiõigus reguleeritud ainult ühishüpoteegi puhul. Võlausaldaja nõude rahuldanud kinnisasja omaniku regressiõigus ei ole seadusega garanteeritud, vaid tuleneb ühisvõlgnike kokkuleppest
88. Mille poolest erinevad osa-, ühis- ja solidaarvõlausaldajad?
Osavõlausaldajatega on tegemist siis, kui iga võlausaldajaks olev isik võib võlgnikult nõuda ainult temale langeva osa täitmist kogukohustusest
Ühisvõlausaldajatega on tegemist siis, kui võlausaldajad võivad seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt.
Solidaarvõlausaldajatega on tegemist siis, kui mitu võlausaldajat võivad nõuda ühe ja sama kohustuse täielikku täitmist
89. Kuidas on seaduses reguleeritud solidaarvõlausaldajate suhted võlgnikuga?
Iga solidaarvõlausaldaja omab võlgniku suhtes kogu kohustuse täitmise nõuet. Võlgnik aga võib valida, kas ta täidab kohustuse kõigile solidaarvõlausaldajatele või mõnele neist. Kohustuse täitmine mõnele solidaarvõlausaldajale vabastab võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatele (vt VÕS § 73). Kui üks solidaarvõlausaldaja loobub nõudest, jäävad teiste solidaarvõlausaldajate nõuded püsima ja nad võivad nõuda võlgnikult kogu kohustuse täitmist (vt VÕS § 74 lg 3).
90. Kuidas on seaduses reguleeritud solidaarvõlausaldajate omavahelised suhted?
Võlgniku ühinemine ühe solidaarvõlausaldajaga (konfusioon) lõpetab võlasuhte, kuid
ühinenud solidaarvõlausaldaja peab tasuma teistele solidaarvõlausaldajatele nende osad (vt VÕS § 74 lg 2). Sama peab tegema ka võlgnikult kohustuse täitmise vastu võtnud solidaarvõlausaldaja (vt VÕS § 75 lg 1).
91. Kuidas toimub nõude üleminek ühelt võlausaldajalt teisele?
Nõude loovutamiseks nimetatakse nõude ülekandmist lepingu alusel ühelt võlausaldajalt teisele. Võlgniku nõusolekut loovutamiseks ei ole vaja (vt VÕS § 164 lg 1). Nõude loovutamine on käsutustehing, millega täidetakse selle aluseks olnud kohustustehingust tulenev täitmiskohustus.
Nõude loovutamise eeldusteks on:
_ kehtiva loovutamislepingu sõlmimine;
_ loovutatava nõude olemasolu.
92. Kuidas seadus kaitseb võlgnikku nõude ülemineku korral?
Nõude loovutamine toimub sõltumata võlgniku tahtest. Võlgniku kaitse tagatakse eelkõige temale kuuluvate vastuväidetega uue võlausaldaja vastu ja võimalusega kasutada ka uue võlausaldaja vastu senise võlausaldaja vastu suunatud vastuväiteid (vt VÕS § 171 lg 1). Samuti saab võlgnik kasutada uue võlausaldaja vastu tasaarvestamist, tasaarvestades uue võlausaldaja nõude nõudega, mis tal oli nõude loovutanud isiku vastu, kui (vt VÕS § 171 lg 3):
_ ta omandas selle nõude kolmandalt isikult ja ei teadnud nõude omandamisel, et tema
vastu suunatud nõue on loovutatud ning
_ tema nõue muutus sissenõutavaks varem kui loovutatud nõue ja enne seda, kui ta
loovutamisest teada sai.
93. Milliseid kohustuste ülemineku võimalusi seadus reguleerib?
Kohustuse ülevõtmise all mõistetakse kohustatud isikute vahetust võlasuhtes, mille käigus toimub kohustuse ülekandmine seniselt võlgnikult uuele võlgnikule. Kui võlausaldajate vahetumise korral ei olnud võlasuhte teisel poolel ehk võlgnikul kaasarääkimisõigust, siis võlgniku kohustuse ülevõtmine saab toimuda ainult teise poole osalusel, sest tema jaoks omab võlgniku kvaliteet tähtsust.
Sellest tulenevalt saab võlasuhte üle võtta (vt VÕS § 175 lg-d 1 ja 2):
_ kas võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel
_ või võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kui võlausaldaja sellega nõustub.
Võlasuhte ülevõtmine uue võlgniku ja võlausaldaja kokkuleppe alusel põhineb otseselt
seadusesättel (vt VÕS § 175 lg-s 1 antud asjaosaliste ammendavat loetelu) ja ka võlausaldaja õigusel loobuda ühepoolselt oma nõudest. Võlausaldaja võib oma nõusoleku anda samaaegselt senise ja uue võlgniku kokkuleppe sõlmimisega (kolmepoolne leping). Eraldi antav nõusolek võib aga olla nii eelnev kui ka
hiljem antud.
94. Millisel kohustuse ülemineku juhul ei ole vaja võlausaldaja nõusolekut?
Kuna kohustusega ühinemise korral senise võlgniku vastutus ei lõpe, ei ole ühinemiseks vaja võlausaldaja nõusolekut.
95. Mille poolest erineb kohustuse üleminek lepingu ülevõtmisest?
Kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus (vt VÕS § 178 lg 4). Seetõttu kohaldatakse senise võlgniku, kohustusega ühinenud isiku ja võlausaldaja suhetele täiendavalt solidaarvõlgnike sätteid (vt VÕS §-d 65-70).
Kui leping on üle võetud, on kõik lepingust tulenevad õigused ja
kohustused üle läinud ülevõtjale (vt VÕS § 179 lg-d 1 ja 2). Teisiti öeldes, lepingu
ülevõtmine kujutab endast tehingut, mille tulemusena senine lepingupool asendatakse uuega.
Lepingu ülevõtmise korral on käsutuse esemeks lepingupoole positsioon lepingus tervikuna.
96. Mis on müügileping?
Müügileping on vastastikune leping. Sellega kohustub (vt VÕS § 208 lg 1):
_ müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus
omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale;
_ ostja tasuma müüjale asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
97. Kes on tarbijalemüügi korral lepingupoolteks?
Tarbijalemüügileping on leping, mille poolteks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev müüja ja tarbijast ostja. Lepingu esemeks saab olla ainult vallasasi
98. Mis võib olla müügilepingu esemeks?
Müügilepingu esemeks võivad olla mitte ainult asjad, vaid ka õigused ja muud esemed,
sh energia, vesi ja soojus müügil ühendusvõrgu kaudu (vt VÕS § 208 lg 3). Õigustest võivad müügiesemeks olla nt nõuded, patendid ja kaubamärgid.
99. Mis on müüja kohustusteks?
Müüja põhikohustusteks on seaduses sõnastusest tulenevalt müüdud asja üleandmine ostjale ning omandi ülemineku võimalikuks tegemine (vt VÕS § 208 lg 1).
Müüja kohustuseks on ka omandi ülemineku võimalikuks tegemine.
Müüja täiendavateks kohustusteks võivad olla seadusest või lepingust tulenevad kõrvalkohustused.
Nendeks on näiteks:
_ asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalike
dokumentide üleandmine ostjale (vt VÕS § 211 lg 1),
_ asja üleandmisega seotud kulude kandmine (vt VÕS § 215 lg 1 ja § 216 lg 2).
100. Mis on ostja kohustusteks?
Ostja kohustusteks on ostuhinna tasumine ja asja vastuvõtmine (vt VÕS § 208 lg 1). Ostja peab ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale.
101. Mida mõistetakse asja vastavuse all lepingutingimustele?
Üleantav asi ( sealjuures asja juurde kuuluvad dokumendid ) peab vastama lepingutingimustele, seda eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.
102. Millised nõuded on ostjal müüja vastu?
Kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist
103. Mida kujutab endast ostueesõigus?
Ostueesõigus on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi. (§ 244 lg 1)
104. Mis on vahetusleping ?
Vahetuslepinguga kohustuvad pooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
105. Mis on kinkeleping ?
Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme.
106. Mille eest kinkija vastutab
Tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
107. Kas kinkija saab kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi?
Ja
108. Millistel juhtudel võib kinkija taganeda kinkelepingust enne kingitud eseme üleandmist?
1) Kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust
2) Kinkija pole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust
3) Kingisaaja sureb.
109. Millistel juhtudel võib kinkija taganeda kinkelepingust pärast kingitud eseme üleandmist?
1) Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitus eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda.
2) kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülapidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani.
110. Mis on faktooringuleping ?
Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient ) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu
111. Mille poolest erineb ehtne faktooring ebaehtsast faktooringust?
Ebaehtne faktooring seevastu on laenutehing , kuna tehingu teostaja annab ainult laenu , mille vastu ta saab volituse oma nimel nõuete sissenõudmiseks
112. Mis on üürileping?
Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
113. Mis on üürileandja kohustusteks?
Üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kosutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.
114. Mis on üürniku kohustusteks?
Üürnik peab asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti. Vahest peab arvestama ka majaelanike ja naabrite huvidega.
115. Mis on üüritud asja allkasutusse andmise eeldusteks?
Üürnik võib üürileandja nõusolekul anda asja kasutamise osaliselt või täielikult kolmandala isikule st allkasutusse.
116. Milliseid õiguskaitsevahendeid võib üürnik kasutada?
1) Õigus nõuda muu hulgas kahju hüvitamist, mis tekkis asja otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui see tulenes müüja poolt ebapiisavast teavitamisest
2) samuti kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu
117. Milliseid õiguskaitsevahendeid võib üürileandja kasutada?
Nõuda viivist
Lepingu ülesütlemine
118. Mis on rendileping ?
Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esimesest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
119. Mille poolest rendileping erineb üürilepingust?
Rendilepingus peab rendileandja võimaldama korrapärase majandamise käigus vilja, üürileandja peab aind tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.
120. Mis on litsentsileping ?
Litsentsilepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
141. Käsundita asjaajamisega on tegemist siis, kui üks isik teeb midagi teise isiku (soodustatud isik) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud selleks õigust või kohustanud teda seda tegema. Käsundita asjaajamine on palumata tegutsemine võõrastes huvides.
142. Käsundita asjaajamise liigid: ehtne – kui isik teeb tahtlikult soorituse teise isiku kasuks; mitteehtne – kui isik teeb midagi teise isiku kasuks, soovimata teist isikut soodustada
143. Käsundita asjaajaja peab enne asjaajamisele asumist sellest soodustatule teatama, ootama ära soodustatu otsuse; asjaajaja peab arvestama soodustatu huve ning lähtuma tema tegelikust või eeldatavast tahtest;Kui ta teadis/ pidi teadma, et asjaajamine ei vasta soodustatu õiguspärasele tahtele, vastutab ta igasuguse kahju eest, mis asjaajamisega soodustatud isikule tekib; Kui asjaajamise eesmärk on soodustatut vahetult ähvardava olulise ohu tõrjumine, vastutab käsundita asjaajaja tekitatud kahju eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral Piiratud teovõimega käsundita asjaajaja vabaneb üldjuhul kahju hüvitamise kohustusest deliktivõime puudumise tõttu.
144. Õigustamata käsundita asjaajamise korral peab asjaajaja kõrvaldama soodustatud isikule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama tekkinud kahju. Kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus, piirduvad tema kohustused selle kahju hüvitamisega, mis on tekkinud asjaajamisel vajaliku hoolsuse puudumisest.
145. Alusetu rikastumise all mõistetakse millegi omandamist teiselt isikult ilma õigusliku aluseta. Õigusliku aluseta saadu arvel rikastunud isik peab saadu sellele teisele isikule välja andma. Saadu tagasiandmise kohustus ei teki siiski alusetu rikastumise toimumise või sellest teadasaamise hetkest, vaid alles siis, kui väljaandmise nõude esitab isik, kelle arvel rikastumine toimus.
146. Üleandja võib nõuda saajalt üleantu tagastamist kui: kohustust ei ole olemas; kohustust ei teki; kohustus langeb hiljem ära.
147. Kulutuste tegijal ei ole õigust nõuda kulutuste hüvitamist, kui: ta ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja see on parendusi rikkumata võimalik; isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud.
148. Kahju õigusvastase tekitamise sätted kaitsevad isikut tema absoluutsete õiguste ja õigushüvede õigusvastase rikkumise eest. Tegemist peab olema just absoluutse õigusega (omand, piiratud asjaõigused, isikuga seotud õigused, autoriõigus jms), sest seda peab arvestama igaüks. Seadus tagab isikule, kelle mõnda sellist õigust on õigusvastaselt ja süüliselt rikutud, seadusjärgse hüvitusnõude kahju tekitanud isiku vastu
149. Õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusteks on: teo koosseis (kaitstud õiguse rikkumine ja kahju seotus sellega), õigusvastasus (õigusvastasust välistavate asjaolude puudumine); süü olemasolu (süü vorm ja deliktivõime)
150. Kohus lähtub kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel kahju tekitaja süü olemasolust.
151. Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui: kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest; kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis; kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi; kannatanu nõustus kahju tekitamisega, v.a juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega.Õigusvastane ei ole ka isikuõiguse rikkumine, kui see on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.
152. Alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest.
153. Suurema ohu allika kasutamisel vastutab isik tekkinud kahju eest ka siis, kui ta ei ole kahju tekkimises süüdi.
154. Tootja vastutab isiku surma või isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest, kui selle põhjustas puudusega toode. See vastutus ulatub ka puudusega ravimi tootjale.
155. Asjaõigus reguleerib isikute (õigussubjektide) suhteid asjadesse (õigusobjektidesse), sätestades asjaõigused, nende sisu ning tekkimise ja lõppemise. Teisiti öeldes, asjaõigus hõlmab reegleid, mis määravad, kellele asi kuulub ja milliseid õigusi isik asja suhtes omab.
156. Asjaõigus annab vahetu võimu teatud kindla asja peale;on suunatud kõikide kolmandate isikute vastu; tegemist on absoluutse õigusega. Võlaõigus on rajatud vaid kahe poole – võlausaldaja ja võlgniku – vahelisele õigussuhtele; On suunatud teatud kindla isiku vastu; on suhteline õigus. Asjaõigused ja nende sisu sätestatakse seaduses ja asjaosalised ei tohi seaduses sätestatust omavahelise kokkuleppe alusel kõrvale kalduda. Võlaõiguses on aga ülekaalus paindlik ehk dispositiivne õigus.
157. Eesti õigus tunneb järgmisi asjaõigusi: omand, hoonestusõigus, servituudid [ reaalservituut , isiklik servituut (kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus)], reaalkoormatis , hüpoteek, ostueesõigus.
158. Asjaõiguste absoluutsus, Publitsiteedipõhimõte, Tüübipõhimõte, Kausaalsuspõhimõte ja kokkuleppepõhimõte, muud põhimõtted (traditsiooni-, kande-, selguse-, vanuse-, liitumispõhimõte)
159. Kinnistusraamat peab olema avalik, et keegi ei saa end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.
160. Mis on kinnistusraamatu avaliku usalduse sisuks?
Kinnistusraamatu õigsuse eeldamist on heauskse omandaja kasuks tugevdatud kinnistusraamatu
avaliku usaldusega, mille kohaselt heauskselt omandatud asjaõigused jäävad kehtima (AÕS § 561
lg 1).
Kinnistusraamatu avaliku usalduse kaudu luuakse heauskse omandaja jaoks näilisus, et
kinnistusraamatusse kantud isik, kellelt ta oma õiguse omandab, on õige õigustatud isik ja et selle
isiku kinnistusraamatust nähtuv õigus on olemas. Selline kaitse puudub siis, kui
kinnistusraamatusse on kantud kande õigsust vaidlustav vastuväide või kui kande ebaõigsus on
omandajale teada.
Kinnistusraamatu õigsuse eeldamine (vt AÕS § 56) ei hõlma kinnistusraamatu täielikkuse
eeldamist, st seda, et olemas on ainult need asjaõigused ja kitsendused, mis kinnistusraamatust
nähtuvad. Heauskse omandaja jaoks on seadusandja muutnud kinnistusraamatu ka täielikuks:
õigustatud isiku suhtes kehtivad käsutuspiirangud kehtivad heauskse omandaja suhtes ainult siis,
kui need on kinnistusraamatusse kantud (vt AÕS § 561 lg 2)
161. Keda kaitseb kinnistusraamatu avalik usaldus?
Kinnisasja omanikku ? heauskset omandajat
162. Mis on tüübipõhimõtte sisuks?
Asjaõiguste äratuntavuse ja selge piiritletavuse tagamiseks ei rakendata asjaõiguses lepinguvabaduse põhimõtet, vaid lähtutakse selle vastandiks olevast tüübipõhimõttest: võimalikud on ainult sellised asjaõigused, mis on seadusega ette nähtud (vt AÕS § 1, § 5 lg 1).
Asjaõigustena on sätestatud (AÕS § 5 lg 1):
_ omand (omandiõigus) ning
_ piiratud asjaõigused:
o servituudid,
o reaalkoormatised,
o hoonestusõigus,
o ostueesõigus ja
o pandiõigus.
163. Miks Eesti õiguses ei kehti kausaalsuspõhimõte?
Enamik Euroopa õigustest ei tunne abstraktsioonipõhimõtet ning neis lähtutakse kausaalsuspõhimõttest, mille kohaselt õiguse saab omandada ainult siis, kui omandamisele eelneb kehtiv õigusalus (causa), milleks on kohustus- ehk võlaõigustehing. Sellega on käsutustehing kausaalne, mitte abstraktne.
Kokkuleppepõhimõte põhineb abstraktsioonipõhimõttel. Selle kohaselt on asjaõigusliku
muudatuse esilekutsumiseks vaja vastavat kokkulepet (asjaõiguskokkulepet) õigustatud isiku ja
teise poole vahel (vt AÕS § 641 ja § 92 lg 1). Teisiti öeldes, abstraktsioonipõhimõtet
tunnistavates õigustes on käsutustehing abstraktne ja ei sõltu kohustustehingu olemasolust või
kehtivusest.
Otsest vastust küsimusele ei leia:S
164. Mida kujutab endast asjaõigustehing?
Asjaõigustehing on olemasolevat õiguslikku olukorda vahetult muutev käsutustehing. Asjaõiguslik muudatus toimub sõltumata sellest, kas kohustustehing on üldse toimunud või on kehtiv.
Omandaja muutub õigustatud isikuks, kes võib asja edasi käsutada, ilma et eelmise omandamise
õigusaluse puudumine jõuaks kolmanda isiku teadmiseni.
165. Mis on asjaõigustehingu kehtivuse eeldusteks?
Asjaõigustehingu koosseisu kuulub õigusmuudatusele suunatud tahteavaldus ja õigusmuudatuse
avalikustamine . Materiaalõiguslik tahteavaldus esitatakse kas asjaõiguskokkuleppe (mitmepoolne tehing) või ühepoolse avaldusena.
Asjaõigustehingu kehtivuse täiendavaks eelduseks võib olla:
_ kohustusliku vormi kehtestamine (vt nt AÕS §-d 119 ja 120),
_ ametiisiku või -asutuse luba (vt nt KAOKS § 2 lg 4, § 3 lg 2).
166. Milliseid asjaõiguslikke nõudeid seadus tunneb?
Asjaõiguslike nõuete alus tuleneb asjaõigusest. Sellest tulenevalt võib neid – erinevalt võlaõiguslikest
nõuetest – maksma panna igaühe suhtes.

• Väljaandmisnõue
  

Omanikul ja valdajal, kelleks võib olla ka valdust andva asja- või võlaõiguse omaja, on õigus
nõuda asja väljaandmist ebaseaduslikust valdusest (vt AÕS § 80 lg 1, § 45 lg 1).
Modifitseeritud väljaandmisnõueteks on ebaõige kinnistusraamatukande muutmise ja kustutamise
ning tähenduse kaotanud kinnistusraamatukande kustutamise nõuded (vt AÕS § 65 lg 1). Neid
nõudeid ei saa aga esitada heauskse kolmanda isiku poolt omandatud kinnistusraamatusse kantud
asjaõiguse suhtes (vt AÕS § 65 lg 3).

• Rikkumise kõrvaldamise ja rikkumisest hoidumise nõue
  

Asjaõiguslikud nõuded tekivad ka valduse kaotamisega mitteseotud rikkumise korral. Omanik ja
valdaja võivad nõuda vastavalt omandi ja valduse rikkumise kõrvaldamist ja rikkumisest
hoidumist (vt AÕS § 89 ja § 44 lg 1).
167. Mis on valdus?
AÕS § 32. Valdus on tegelik võim asja üle.
Asja valdajaks võib saada nii asjaõiguse (nt omand, kasutusvaldus) kui ka võlaõiguse alusel (nt rent), samuti ilma kehtiva õigusliku aluseta (nt varguse teel). Valdaja võib asja valitseda kas vahetult ise või kolmanda isiku kaudu, kellele ta asja üle annab (nt üürnikule).
168. Mis on valduse funktsioonid?

• Kaitsefunktsioon
  

Valduse kaitsefunktsioon ilmneb eelkõige valdaja kaitses asja omavolilise äravõtmise eest
(vt AÕS § 40 lg 1), samuti valdajale antud nõudeõiguses (vt AÕS §-d 44 ja 45). Kes arvab , et
tema õigus asjale on parem, võib oma valduse taastada, kuid reeglina mitte omaabi, vaid kohtu
kaudu. Omaabi võib rakendada vaid oluliselt piiratult (vt AÕS § 41).
Kui õigustatud isik võiks valduse alati tagasi võtta omaabi teel, siis oleks suurem ka oht, et ta
rakendab valduse (tagasi)saamiseks vägivalda. Kaasaegne õiguskord nõuab igaühelt, kes oma
õigust otsib, et ta kasutaks kohtu abi. Sellise korra järgimiseks peab kaitsma tegelikku olukorda –
ka siis, kui see ei ole õiguspärane – vägivaldse sekkumise vastu, ja seda isegi siis, kui vägivaldselt
sekkub õigustatud isik. Ilma seesuguse kaitseta võib omaabi osutuda edukaks ja selle
keelamine oleks tulutu.

• Säilitusfunktsioon
  

Ka see isik, kes ei oma asjaga mingit asjaõiguslikku seost, omab valdajana sageli huvi säilitada
valdus võimalikult kauaks ajaks. Valduse säilitusfunktsioon ilmneb valduse üleminekus pärijale
(vt AÕS § 38), vallasomandi tekkimises igamisega (vt AÕS § 110) ning kinnisomandi tekkimises
kinnistusraamatu kande igamisega (vt AÕS § 123) ja igamisega (vt AÕS § 124).

• Publitsiteedifunktsioon
  

Valduse publitsiteedifunktsioon ilmneb vallasasjade juures ja seisneb eelkõige selles, et vallasasja
valdaja loetakse asja omanikuks (vt AÕS § 90 lg 1). Sellest tulenevalt on valdus ka omandi
ülekandmise vahendiks. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega võõrandajalt omandajale,
millega kaasneb kokkulepe omandi üleminekuks omandajale (vt AÕS § 92 lg 1). Valduse
ülekandmine on siin omandi ülekandmise vahendiks. Kui vallasasi on juba omandaja valduses,
jääb valduse uuesti üleminek loomulikult ära ja piisab kokkuleppest omandi ülemineku kohta
(vt AÕS § 92 lg 2).
Kinnisasjade juures täidab publitsiteedifunktsiooni kinnistusraamat.
169. Milliseid valduse liike AÕS käsitleb?
Otsene/kaudne
Seaduslik/ebaseaduslik
Heauskne /pahauskne
Õiguskirjanduses eristatakse täiendavalt:
_ oma- ja võõrvaldust – omavaldaja valdab asja oma asjana , võõrvaldaja aga teisele isikule
kuuluva asjana;
_ täis- ja osavaldust – täisvaldusega on tegemist terve asja valdamisel, osavaldusega aga
asja reaalosa valdamisel (vt ka AÕS § 49);
_ ainu- ja kaasvaldust – ainuvalduse puhul on asjal üks valdaja, kaasvalduse puhul aga mitu
valdajat, kes valdavad asja kas ühiselt või reaalosade kaupa, mitte aga mõtteliste osadena
(vt ka AÕS § 50).
170. Kuidas saab tekkida ja lõppeda otsene valdus?
AÕS § 36. Valduse omandamine
(1) Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle.
(2) Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
AÕS § 39. Valduse lõppemine
(1) Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.
(2) Mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta.
NB!Võib olla vabatahtlik või mittevabatahtlik
171. Kuidas saab tekkida ja lõppeda kaudne valdus?
AÕS § 37. Kaudse valduse omandamine
Kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama.
Kaudne valdus võib lõppeda:
_ otsese valdaja valduse lõppemisega;
_ kaudse valduse mittetunnistamisega otsese valdaja poolt;
_ lõpetava tingimuse kättejõudmisega.
172. Milliseid nõudeid saab valdaja valduse kaitseks kasutada?
Valduse kaitse nõuded tulenevad valdusest, mitte omandist.

• Valduse rikkumisest tulenev nõue
  

Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise
vältimist. Nõuet ei rahuldata, kui nõudja valdus on rikkuja või selle eelkäija suhtes omavoliline ja
saavutatud ühe aasta jooksul enne rikkumist (vt AÕS § 44).

• Valduse äravõtmisest tulenev nõue
  

Valduse äravõtmisel on valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes
omavoliline valdaja. Nõuet ei rahuldata, kui nõudja valdus on valduse äravõtja või tema eelkäija
suhtes omavoliline ja omandatud ühe aasta jooksul enne valduse äravõtmist (vt AÕS § 45).

• Valdaja vastuväited
  

Valdajal on õigus keelduda valduse rikkumisest või äravõtmisest tulenevate nõuete rahuldamisest,
kui ta tõendab, et valduse rikkumine või äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal oli
õigus valdust rikkuda või asja vallata (vt AÕS § 46).
Valduse rikkumisest ja äravõtmisesttulenevad nõuded lõpevad ühe aasta möödumisel valduse
rikkumisest või äravõtmisest, v.a juhud, mil aasta jooksul on esitatud kohtule vastav hagi (AÕS
§ 48 lg 1).
173. Milleks on vaja kinnistusraamatut?
Kinnisasjade ja nendega seotud asjaõigusi puudutava info/andmete korrastamiseks, säilitamiseks, kontrollimiseks.
Kinnistusraamatu vajalikkus tuleneb materiaalsest kinnisasjaõigusest. AÕS kinnisasjasätted lähtuvad kinnistusraamatu olemasolust. Eeldatakse, et kinnisasjad kantakse kinnistusraamatusse ja et kinnisasju koormavaid eraõiguslikke piiranguid tõendatakse kinnistusraamatu alusel. Kinnisomandi ja kinnisasja koormava piiratud asjaõiguse omandamine, muutmine ja lõpetamine ei saa toimuda ilma kandeta kinnistusraamatusse (vt AÕS §-d 641 ja 642).
Lisaks ülalnimetatule on kinnistusraamatukande sisul, tulenevalt seaduses sätestatud kande õigsuse eeldamise ja avaliku usalduse sätetest (AÕS §-d 56 ja 561), oluline tähendus õiguskäibe seisukohalt. Seda silmas pidades on kinnistusraamatu pidamine antud kohtutele ja seda ülesannet täidavad oma ametipidamises sõltumatud kohtunikuabid.
174. Millised õigused ja õigussuhted kantakse kinnistusraamatusse?

• Asjaõigused
  

Asjaõiguste kinnistusraamatusse kantavus tuleneb publitsiteedipõhimõttest. Tüübipõhimõttest
tulenevalt on asjaõigused ja nende sisu seadusega ette antud. Seega kuuluvad kinnistusraamatusse
kandmisele (on kandevõimelised) õigused, mis seaduses on sätestatud asjaõigustena.
Eesti õigus tunnistab kinnisasjaõigustena järgmisi õigusi (vt AÕS § 5 jt):
_ omand,
_ hoonestusõigus,
_ servituudid:
o reaalservituut,
o isiklik servituut:
_ kasutusvaldus,
_ isiklik kasutusõigus,
_ reaalkoormatis,
_ hüpoteek,
_ ostueesõigus.
Kõik need asjaõigused on kinnistusraamatusse kantavad (KRS § 9 lg 1). Kinnistusraamatusse ei
kanta neid vaid sel juhul, kui nende taotletav sisu ei mahu seaduses antud raamidesse (vt AÕS
§ 178 jj, § 213 jj, § 237 jj, § 247 jj, § 2611 jj ning § 333 jj).
Erinevalt piiratud asjaõigustest ei kanta kinnisomandit, mis on lahutamatult seotud kinnistusraamatu esemega, kinnistusraamatusse õigusena, vaid omandi eseme (koosseisujakku) ja
omaniku (omanikujakku) kannetena.

• Märked
  

Kinnistusraamatusse kantav ei piirdu ainult asjaõigustega. Seadus lubab sinna kanda ka märkeid
(vt AÕS § 62), mille abil tagatakse tulevasi asjaõigusi ja mitmesuguseid õigussuhteid (vt AÕS
§ 63 lg 1):
_ eelmärge – asjaõiguse omandamise või lõpetamise või asjaõiguse sisu või järjekoha
muutmise nõude, sh tulevase või tingimusliku, tagamise vahend;
_ vastuväide – ebaõige kande muutmise või kustutamise nõude tagamiseks vahend;
_ keelumärge – omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise piiramise vahend;
_ märkus – seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemise
vahend.
Kuigi need neli liiki märkeid on kokku võetud ühise nimetuse märge alla, on neil ühist vaid
niipalju, et ükski neist ei ole asjaõigus ja et kõik need märkeliigid on oma otstarbe tõttu asjaõiguste omandamisel oluliseks õiguslikuks abiks.
Puhtvõlaõiguslikud kokkulepped ei kuulu reeglina kinnistusraamatusse kandmisele. Kuid
märkusena võib kinnistusraamatusse kanda kaasomanike kokkuleppe ja enamuse otsuse kinnisasja
valdamise ja kasutamise korra kohta, muutes need nii kehtivaks ka kaasomanike õigusjärglaste
suhtes (vt AÕS § 79 lg 2). Märkusena saab kinnistusraamatus nähtavaks teha ka kinnisasjaga
seotud üüri- või rendisuhte olemasolu (vt VÕS § 272 lg 2, § 324 lg 1 ja § 341).
175. Millist tähtsust omab asjaõiguste järjekoht?
Seadus võimaldab kinnisasja omanikul võõrandada temale omandi raames kuuluvaid õigusi
piiratud asjaõiguste kujul. Seejuures on võimalik, et korraga on olemas:
_ mitu üht ja sama liiki piiratud asjaõigust, nt mitu reaalservituuti või mitu hüpoteeki;
_ mitu eri liiki piiratud asjaõigust, nt hoonestusõigus ja hüpoteek.
Kuni need õigused üksteist ei sega, s.t kuni neid saab üheaegselt ja konfliktideta teostada, ei
tõusetu ka küsimusi, milline neist õigustest on “parem” või millist neist tuleb eelistada. Kui aga
ühte õigust ei saa teiste olemasolu tõttu kas täielikult või osaliselt teostada, tekivad konfliktid.
Need võivad tekkida näiteks:
_ kahe servituudi vahel (joogiveevõtu- ja savikaevandamise servituudid);
_ kahe pandiõiguse vahel, kui tulemist ei piisa pandiga tagatud võlgade kustutamiseks;
_ servituudi ja pandiõiguse vahel, kui servituut vähendab sundmüügil tulemi suurust.
Konflikti tekkimisel, siis, kui üks õigus asub konkureerima teiste õigustega, otsustab järjekoht
õiguse tegeliku väärtuse. Paremast järjekohast tuleneb parem õigus. Järjekohta omavad ainult
piiratud asjaõigused (vt AÕS § 59 lg 1, § 60 lg 1).
176. Kuidas kinnisasjaõigused tekivad?

• Tekkimine kinnistusraamatus
  

Kinnisasjade ja nendega seotud õiguste korral vahetub õiguse omaja üldiselt harvemini kui
vallasasjade juures. Õiguse tehingulise ülekandmise või seadmise tulemus omab asjaosaliste vara
seisukohalt sageli aga olulist tähendust. Seda silmas pidades nõuab seadus õigusemuudatuse
erilist nähtavakstegemist: asjaosaliste asjaõiguskokkuleppele peab lisanduma kinnistusraamatukanne(vt AÕS § 641).
Ka mittetehingulise õigusemuudatuse toimumiseks on reeglina vaja vastava kande tegemist
kinnistusraamatusse (nt omandi üleminek sundenampakkumisel, vt TMS § 156, või sundvõõrandamisel,vt KASVS § 41 lg 1).

• Tekkimine väljaspool kinnistusraamatut
  

Teatud juhtudel võivad asjaõiguslikud muudatused tekkida ka seaduses nimetatud sündmuse
saabumisel, seega väljaspool kinnistusraamatut. Neil juhtudel kujutab omaniku hilisem sissekandmine endast vaid kinnistusraamatu parandamist. Nii tekivad kinnisasjaõigused nt pärimisel(vt PärS § 4 lg 1) ning äriühingute ühinemisel ja jagunemisel (vt ÄS § 391 lg 4 ja § 446 lg 1).
177. Kuidas kinnisasjaõigused lõpevad? Mis vahe on lõppemisel ja lõpetamisel?
Asjaõigus võib lõppeda lõpetamise ja lõppemise teel.

• Lõpetamine
  

Asjaõiguse lõpetamisega on tegemist siis, kui õiguse lõppemine toimub õigustatud isiku õigust
lõpetava tahteavalduse alusel ja vastava kande kustutamisega kinnistusraamatus. Seaduses on
sätestatud vastav üldine regulatsioon piiratud asjaõiguste jaoks (vt AÕS § 642). Õigustatud
isikuks on piiratud asjaõiguse omaja, s.t isik, kellel on õigus käsutada lõpetatavat õigust.
Hüpoteegi lõpetamisel on selleks isikuks hüpoteegipidaja, kasutusvalduse lõpetamisel kasutusvaldaja
jne. Kolmanda isiku kasuks koormatud piiratud asjaõiguse lõpetamisel (nt hüpoteegiga
koormatud hoonestusõiguse lõpetamine) on täiendavalt vaja ka lõpetatavat õigust koormava
õiguse omaja kui lõpetamisest puudutatud isiku nõusolekut (vt KRS § 341 lg-d 1 ja 2).
Kinnisasja omanik võib lõpetatava hoonestusõiguse säilitada omanikuhoonestusõigusena
(vt AÕS § 245) ning hüpoteegi omanikuhüpoteegina (vt AÕS §-d 329 ja 349). Sellest tulenevalt
on hoonestusõiguse ja hüpoteegi kustutamiseks õigustatud isiku avalduse alusel vaja ka omaniku
nõusolekut (vt KRS § 341 lg 4). Kui omanik nõusolekut ei anna, lõpeb õigus küll senise õigustatud
isiku suhtes, kuid kestab edasi omanikuõigusena.
Lõpetada saab ka kinnisomandi. Sel juhul on tegemist kinnisomandist loobumisega. Loobutud
kinnisasja hõivamise õigus – mitte aga kohustus – on riigil. Selleks peab riigi esindaja esitama
taotluse riigi kandmiseks omanikuna kinnistusraamatusse (vt AÕS § 126). Kuni riik ei ole
loobutud kinnisasja hõivanud, seni on tegemist peremehetu kinnisasjaga. Kui riik kinnisasja ei
hõiva, saab selle igamise alusel omandada isik, kes on seda 30 aastat katkematult vallanud
(vt AÕS § 124 lg 1).

• Lõppemine
  

Piiratud asjaõigus võib lõppeda ka õigust lõpetava sündmuse saabumisel (nt kasutusvaldus
kasutusvaldaja surmaga, vt AÕS § 210 lg 1 või hoonestusõigus tähtaja möödumisel, vt AÕS
§ 241 lg 1). Sel juhul lõpeb õigus lõpetava sündmuse saabumisel või tähtaja möödumisel
(vt TsÜS § 105 lg 1 ja § 110) ja mingit täiendavat lõpetamisavaldust ei ole vaja esitada. Õiguse
lõppemisel muutub kinnistusraamat valeks. Kinnistusraamatu parandamiseks peab õigustatud isik
(tavaliselt kinnisasja omanik) esitama avalduse vale kande kustutamiseks, tõendades õigust
lõpetanud sündmuse saabumist (vt AÕS § 66, KRS § 65 lg 1). See avaldus ei oma õiguse
lõppemise seisukohalt tähendust, sest õigus on juba lõppenud. Järgneval kinnistusraamatukandel
ei ole õigustmuutvat tähendust, see on vaid vale kinnistusraamatu parandamise kanne.
Kinnisasja omaniku surma korral lõpeb ka kinnisomand senise omaniku suhtes ning kinnistusraamat muutub valeks ja on vale kuni omanikuna kantakse kinnistusraamatusse surnud omaniku õigusjärglane. Õigusjärglase puudumisel muutub kinnisasi peremehetuks. Selle võib omandada igamise teel valdaja ja hõivamise teel riik.
178. Mis on omand ja mille poolest erineb see valdusest?
AÕS § 68. Omandi mõiste
(1) Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
(2) Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega.
(3) Omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Valdus on tegelik võim (vt AÕS § 32), omand aga täielik õiguslik võim asja üle (vt AÕS § 68
lg 1).
179. Milliseid omandiliike eristatakse omanike arvu alusel?
Ainuomand
Ühine omand – kaasomand , ühisomand
180. Mis on kaasomand?
Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt, ühises asjas ja mõttelistes osades kuuluv omand (AÕS § 70 lg 3).
201. Kuidas korteriomanikud saavad käsutada kaasomandi eset?
Kaasomandi eset (tervikuna või reaalosana) saab võõrandada või koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel.
Sellisteks juhtumiteks on nt kinnisasja koormamine teeservituudi või hoonestusõigusega. Kui reaalosa käsutab üks kaasomanikest, siis sellist käsutust käsitletakse kui õigustamata isiku käsutust.
202. Mida kujutab endast korteriomandi võõrandamise kohustus?
Kui korteriomanik on korduvalt rikkunud teise korteriomaniku suhtes oma kohustusi ja kui korteriomanikud ei pea tema ühisusse kuulumist enam võimalikuks, võivad nad nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab.
203. Mis on hoonestusõiguse sisuks?
Hoonestusõigus on piiratud asjaõigus, mis annab õigustatud isikule- hoonestusõiguslikule isikule- võõrandatava ja pärandatava õiguse omada võõral kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist.
Hoonestusõiguse sisu jaguneb seadusjärgseks sisuks ja kokkuleppeliseks sisuks.
Seadusjärgne sisu:
1. Hoonestusõiguse kohustuslik seadusjärgne sisu on hoone omamine .
2. Hoonestusõiguslikul isikul on võim hoonestusõigusega seatud ehitise ja selle ehitise jaoks vajaliku maa kasutamisega.(ehitisealune maa, juurdepääsutee, õu ja aiamaa )
3. Hoonestusõigus ei saa piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.
4. Hoonestusõigust võib seada ainult kindlaks tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui 99 aastaks.
Kokkuleppeline sisu: Lisaks seadusjärgsele sisule võivad asjaosalised seda sisu kujundada ka kokkuleppeliselt. Hoonestusõiguse sisuks võivad olla kokkulepped:
1. ehitise püstitamise, korrashoiu ja kasutamise kohta
2. ehitise kindlustamise ja ülesehitamise kohta selle hävimisel
3. hoonestusõigusliku isiku kohustuse kohta maksta leppetrahvi jne.
204. Kuidas hoonestusõigus tekib ja lõpeb?
Hoonestusõiguse kui kinnisasja koormava piiratud asjaõiguse tekkimiseks on vaja asjaõiguskokkulepet ja kande tegemist kinnistusraamatusse.
Hoonestusõigus võib lõppeda kas tähtaja möödumisel või kokkuleppe lõpetamise teel.
205. Kuidas on reguleeritud hoonestusõiguse kaitse?
Hoonestusõiguse kaitse jaguneb kaheks:
1. omandist tulenevad nõuded- hoonestusõiguse rikkumise korral saab hoonestusõiguslik isik esitada kahjutasunõude.
2. nõusolekunõuded- kinnisasja omaniku õigustatud huvide kaitseks on ette nähtud, et võõrandamise ja koormamise võib siduda omaniku nõusolekuga. Hoonestusõigusliku isku seisundit on tugevdatud õigusega nõuda omanikult nõusolekut hoonestusõiguse võõrandamiseks või koormamiseks. Kui omanik keeldub nõusoleku andmisest piisava põhjuseta, on hoonestusõiguslikul isikul õigus esitada omaniku vastu nõusoleku andmist taotlev hagi.
206. Mida tähendab hoonestusõiguse omanikule langemine ?
Omanik, kes annab oma maatüki pikaks ajaks enda ja oma õigusjärglaste kasutusest välja ja peab selle väljaandmisega silmas ka teatud kindlaid eesmärke, vajab kaitset igakordse hoonestusõigusliku isiku lepinguvastase käitumise eest. Seda kaitset võimaldab talle õigus nõuda hoonestusõiguse ülekandmist endale. Sel juhul langebki hoonestusõigus omanikule.
207. Mida kujutab endast korterihoonestusõigus?
Korterihoonestusõiguse aluseks on hoonestusõigus. Õigustatud isikule kuulub reaalosa ainuomandi kõrval mõtteline osa hoonestusõigusest. Korterihoonestusõiguse esemeks on ehitise piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning millega on ühendatud mõtteline osa hoonestusõigusest, mille juurde korter kuulub.
208. Milliseid asjaõiguslikke kasutusõigusi seadus reguleerib?
Eesti õigus tunneb kolme liiki asjaõiguslikku kasutusõigust.
1. kasutusvaldus
2. reaalservituut
3. isiklik kasutusõigus
209. Mille poolest erineb reaalservituut kasutusvaldusest?
Kasutusvaldus on asjaõiguslik kasutusõigus, mis annab isikule, kelle kasuks see on seatud, õiguse asja kasutamiseks ja selle viljade omandamiseks.
Reaalservituut on teeniva kinnisasja koormatis , mis seatakse valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et:
1. valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või
2. teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.
Erinevalt kasutusvaldusest, ei ole reaalservituut seotud konkreetse isikuga, vaid see seatakse teatud kindla maatüki igakordse omaniku kasuks.
210. Millised kohustused ja õigused tulenevad reaalkoormatisest?
Kohustused:
Reaalkoormatisega koormatud kinnisasja igakordne omanik peab isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, tasuma perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid .
Reaalkoormatise seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Õigused:
Õigustatud isik võib nõuda reaalkoormatise lõpetamist ja selle väljaostmist kohustatud isiku poolt, kui:
1. koormatud kinnisasi jagatakse ning sellega kahjustatakse tunduvalt õigustatud isiku õigusi või
2. kohustatud isik vähendab tunduvalt koormatud kinnisasja väärtust ega anna tagatist reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmiseks või
3. kohustatud isik on jätnud reaalkoormatisest tulenevad kohustused järjest kolme aasta jooksul täitmata.
Kohustatud isik võib nõuda reaalkoormatise lõpetamist selle väljaostmisega õigustatud isikult, kui:
1. õigustatud isik ei täida reaalkoormatise tekkimise aluseks olevat lepingut või
2. reaalkoormatis on kestnud 30 aastat, olenemata kinnistusraamatu kandes märgitud pikemast tähtajast või väljaostu lubamatusest.
211. Mille poolest erineb asjaõiguslik ostueesõigus võlaõiguslikust ostueesõigusest?
Asjaõiguslik ostueesõigus erineb võlaõiguslikust ostueesõigusest õiguse eseme ja ulatuse poolest.
Võlaõigusliku ostueesõiguse esemeks saavad olla kinnis- ja vallasasjad ning ka õigused.
Asjaõigusliku ostueesõigusega saab koormata ainult kinnisasja, hoonestusõigust, korteriomandit ja korterihoonestusõigust.
Võlaõiguslik ostueesõigus loob suhted ostueesõiguse seadja (kohustatud isik) ja ostueesõiguse omaja (õigustatud isik) vahel. Asjaõiguslik ostueesõigus kui asjaõigus omab mõju ka kolmandate isikute suhtes.
212. Kuidas asjaõiguslik ostueesõigus tekib ja lõpeb?
Tekib notariaalselt tõestatud asjaõiguskokkuleppe ja kinnistusraamatukande läbi.
Ostueesõigus lõpeb selle teostamisega õigustatud isiku poolt. Kuid ostueesõigus lõpeb ka siis, kui:
1. õigustatud isik jätab selle kinnisasja müügi korral kasutamata
2. omand läheb üle muul viisil kui müügi või muu tasulise võõrandamise teel.
Kindla isiku kasuks seatud ostueesõigus lõpeb selle isiku surmaga, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Ostueesõigus võib lõppeda ka kokkulepitud eelduse saabumisel ja tähtaja möödumisel.
213. Mis on pandiõiguse sisuks?
Pantimine on asja koormamine selliselt, et isikul, kelle kasuks pandiõigus on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole koheselt täidetud.
Pandiõiguse sisu:
1. on asjaõigus- kehtib igaühe suhtes
2. on tagamisõigus- seatakse nõude tagamiseks
3. on realiseerimisõigus- pandipidaja võib nõuda asja realiseerimist ja oma nõude rahuldamist
saadavast rahast.
214. Milliseid pandiõiguse liike Eesti õigus tunneb?
Pandieseme alusel eristatakse vallas- ja kinnispandiõigus. Vallaspandiõigusteks on:
1. käsipant
2. registerpant
3. kommertspant
4. laevahüpoteek
Kinnispandiõigustest tunneb Eesti õigus ainult ühte liiki mis jaguneb alaliikideks:
1. hüpoteek:
- tavaline hüpoteek (võõrhüpoteek)
- omanikuhüpoteek
- ühishüpoteek
- kohtulik hüpoteek
215. Mis on hüpoteek?
Isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidaja), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele koormatud kinnisasja arvel. Hüpoteek on valduseta pandiõigus.
216. Mida saab hüpoteegiga koormata?
Hüpoteegiga saab koormata kinnisasja, samuti kaasomaniku mõttelist osa tervikuna. Koormata saab ka korteriomandit, kuid koormata ei saa ainult selle reaal - või mõttelist osa.
Riigile kuuluvat maad saab hüpoteegiga koormata kas Vabariigi Valitsuse või Riigikogu komisjoni otsusel .
Hüpoteegiga saab koormata ka hoonestusõigust, kuid teatud juhtudel on vaja omaniku nõusolekut.
217. Kuidas hüpoteek tekib ja lõpeb?
Hüpoteek tekib üldises korras. Tekkimiseks on vaja notariaalselt tõestatud asjaõiguskokkulepet ja kinnistusraamatukannet. Tingimuslik hüpoteek võib tekkida ka pärast kinnistusraamatukande tegemist, siis, kui selle tekkimiseks vajalik tingimus on saabunud.
Hüpoteegi lõpetamine toimub üldises korras. Erandiks on äramuutva (lõpetava) tingimusega seatud hüpoteek, mis lõpeb kokkulepitud sündmuse (või tähtpäeva) saabumisega.
218. Millisel määral piirab hüpoteek koormatud kinnisasja omaniku õigusi?
Hüpoteek ei piira omaniku õigust kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui omanik ei vähenda sellega koormatud kinnisasja väärtust ja ei kahjusta seeläbi hüpoteegipidajat.
219. Millised õigused on hüpoteegipidajal?
Kui omaniku tegevus vähendab koormatud kinnisasja väärtust, võib hüpoteegipidaja nõuda:
1. sellise tegevuse lõpetamist ja tarbe korral teha ise väärtuse vähenemist ärahoidvaid tegusid, nõudes omanikult nendega seotud kulutuste hüvitamist
2. väärtuse taastamist või täiendavat tagatist, samuti nõude osalist rahastamist.
Hüpoteegipidaja võib hüpoteegi üle kanda uuele hüpoteegipidajale, küsimata selleks omaniku nõusolekut. Samuti on tal õigus hüpoteeki pantida.
220. Kuidas toimub hüpoteegipidaja nõuete rahuldamine?
Hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamisel lähtutakse sellest, et hüpoteegi tõttu vastutab kinnisasi:
1. peanõude,
2. enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist kolme aasta jooksul maksmata intresside,
3. viiviste ja võla sissenõudmise kulutuste,
4. hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutaud kindlustusmaksude ning
5. muude kõrvalnõuete eest.
Nõuete aluseks on tagatisleping, millest nähtub, milline nõue on hüpoteegiga tagatud.
Hüpoteegist tulenev omaniku asjaõiguslik vastutus seisneb kohustuses taluda maatüki müüki sundenampakkumisel. Omanik võib võlausaldaja nõude ka muude vahendite arvel rahuldada.
221. Mis on ühishüpoteek?
Ühishüpoteek on sel juhul kui ühte nõuet võib tagada mitu kinnisasja koos.
222. Mis on kohtulik hüpoteek?
Hagi tagamiseks võib kohus seada haginõude ulatuses hüpoteegi, mis peab olema kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegina. Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.
223. Mis on käsipant ja mille poolest see erineb hüpoteegist?
Käsipant tekib pandilepingu sõlmimise ja panditava asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib käsipant pandilepingu sõlmimisega.
Hüpoteek ja käsipant on mõlemad pandiõiguse liigid, aga nad erinevad selle poolest, et käsipant on vallaspandiõigus ja hüpoteek kinnispandiõigus.
224. Mis on registerpant?
Registerpant on vallaspandiõigus, mille tekkimiseks ei ole vaja tagatava nõude olemasolu.
Patenti, kaubamärki, sorti, kasulikku mudelit, mootorsõidukit ja õhusõidukit, mis on kantud registrisse, mille andmed on avalikud ja mille pidamine on reguleeritud seadusega, võib koormata samasse registrisse kantava registerpandiga selliselt, et isikul, kelle kasuks registerpant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.
225. Mis on kommertspant?
Äriregistrisse kantud ettevõtja võib nõude tagatisena seada oma vallasvarale kommertspandiregistrisse kantud pandiõiguse (kommertspant). Pandiesemed jäävad pantija valdusesse. Kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega.
226. Mis on laevahüpoteek?
Laevahüpoteek on kujundatud samade põhimõtete alusel nagu tavaline, kinnisasja koormav hüpoteek. Põhierinevus on selles, et laev on vallasasi.
Laevahüpoteek annab isikule, kelle kasuks see on seatud, õiguse laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud laeva arvel.