ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT
Koostanud Uno Feldschmidt
1.Üldmõisted ,sissejuhatus äriõigusesse.
1.1 Ühinguõiguse mõiste ja koht õigussüsteemis
Ühinguõiguse all mõistetakse õigusnormide kogumit, mis reguleerib ühingutega
seonduvaid küsimusi. Ühing kitsamas tähenduses on isikute ühendus; selline ühing,
millel pole organisatsioonilist ülesehitust (isikuteühing). Isikuteühingud Eestis on
täisühing (TÜ) ja usaldusühing (UÜ), mis on juriidilised isikud. Mitmetes teistes
riikides (nt Saksamaa, anglo-ameerika õigussüsteem) isikuteühinguid juriidilisteks
isikuteks ei loeta
1.2 Ühinguks laiemas tähenduses ehk korporatsiooniks loetakse kõiki isikute
ühendusi, see tähendab, et tegemist on liikmelisusel põhineva kooslusega. Eesti
kehtiva õiguse kohaselt on ühinguteks äriühingud (aktsiaselts, osaühing, täisühing,
usaldusühing ja tulundusühistu) ja mittetulundusühing. Ühingud on ka Euroopa
ühistu, Euroopa äriühing ja Euroopa majandushuviühing. Sihtasutust kui
varakogumit (st varade kooslust) ei loeta ühinguks, vaid asutuseks; praktikas omab
viimane asjaolu tähtsust eelkõige sihtasutuse struktuuri mõistmisel (sihtasutusel ei
ole liikmeid). Käesolev õppematerjal käsitleb ühinguid kitsamas tähenduses ehk
äriettevõtteid. ning lisaks ka sihtasutust.
Ühingu põhiõiguslik regulatsioon on, et tegemist on võlasuhetega. Mida on siin
erilist? Ühingusõigus reguleerib seda, kuidas isikud saavad koonduda selleks, et
midagi koos teha. Müügileping – 2 subjekti, mõlemal on õigused ja kohustused, aga
nad on erineva sisuga. Huvid on vastastikkused. Ühinguõigused on seevastu huvid
alati ÜHESUUNALISED. Suunatud ühinguhuvi on suunatud kuhugi, et omnavahel
midgai paika panna. Teine erinevus tavalisest võlasuhtest – ühingu loomisel on
sellised tagajärjed – omavahelised suhted, nad ons eotud nii,et kõigil on
vastastikkused õiguse dja kohustused, KUID tuleb juurde veel see, et see on neil
ühine – ÜHING – kõigil neil tekivad omakorda täiendavad suhted ühinguga, sellega,
mida nad ise on loonud.
Ühing – 2 tähendust – see, et on ühingu liikmed, nende vahel on õigused ja
kohustused, neil on need kohustused ja õigused ka ühingu ees. See on
siseühing e
1
ühingu sisemine külg. Aga on olemas ka
väline külg – suhted kolmandate isikutega.
See on aga sekundaarne, esmased on sisesuhted. Väline külg on aga sageli
olulisem.
Väline külg – kõik võimalikud lepingute sõlmimised.
Ilma välisküljeta ühing – abielu, kooselu. Kohaldatakse seltsingu kohta käivaid
sätteid. Vara jagamine – tekib ühinguküsimus e seltsingu sätted.
Ühinguõiguslikud normid – seaduse dispositiivsus. Pole ühest vastust. Võlaõiguse
üldpõhimõte on dispositiivsus, siis ühinguõiguse üldpõhimõte on
imperatiivsus. On
olemas tugevad erandid, nt seltsing. Eraldi nähtus. Nt teine äärmus – aktsiaselts –
praktiliselt dispositiivseid norme pole.
Eeldamine – tõendamiskoormuse jagamine.
2.ÜHINGUÕIGUSE MÕISTE, ALLIKAD JA SEOSED TEISTE ÕIGUSHARUDEGA
2.1 Äriõiguse allikad.
1) Eesti Vabariigi Põhiseadus3 (PS) (§ 31, § 48);
2) äriseadustik (ÄS) – reguleerib äriühingutega (va tulundusühistu) seonduvaid
küsimusi: äriregister, ärinimi, äriühingute asutamine, lõpetamine, ühinemine,
jagunemine, ümberkujundamine. Samuti sisaldab ÄS regu- latsiooni füüsilisest
isikust ettevõtja (FIE) kohta;
3) tulundusühistuseadus (TulS), mis reguleerib tulundusühistu asutamise, tegevuse
ja lõpetamisega seotud aspekte;
4) mittetulundusühingute seadus (MTÜS) – reguleerib mittetulundusühingute
asutamise, tegevuse ja lõpetamise üldisemaid küsimusi (eri liiki
mittetulundusühingute spetsiifilisemaid küsimusi reguleerivad eriseadused);
5.majandustegevuse seadustiku üldosa seadus- reguleerib majandustegevuse
vabaduse kasutamise üldised tingimused ja kord, sealhulgas reguleerida
majandustegevuse alustamist, teostamist, lõppemist ja jätkamist, registri pidamist,
riiklikku järelevalvet ja vastutust.
3.Õigus vs äriõigus.
2
Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega
puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese
tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset
kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil.
Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike normide
kogumit, mis on loodud inimkäitumise korrastamiseks ja mille täitmist peab lõppastmes riik
tagama.
Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid:
1. Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum. s.t. õigus haarab
formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad
on adresseeritud kõikidele isikutele.
2. Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on
süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja
allharudesse.
3. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon.(näiteks parlament)
4.
Ärinime eesmärk on peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel
tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei
ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid
põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.
5.
Õigusharudes eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust. Erinevus
nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt sellest, kes osalevad uuritavas
õigussuhtes.
6.
Eraõiguseks nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel (õiguslikult
võrdses situatsioonis olevaid õigussubjekte. Näiteks õigussuhe ostja ja müüja vahel, kus
mõlemal poolel on omad õigused ja kohustused).
7.
Avaliku õiguse moodustavad aga need normid, kus üheks pooleks on riik, kes
õigussuhtes osaleb jõupositsioonilt – teostades oma võimu. Avaliku õiguse all mõistetakse
ka põhimõtteid, mille alusel on korraldatud riigi ülesehitus ning riigi suhted kodanikega.
Avaliku õiguse alla kuuluvad peale riigiõiguse veel haldus-, finants-, kriminaal- ja
protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus.
8. Eraõiguse alla kuuluvad tsiviilõigus, äriõigus, rahvusvaheline eraõigus ja ka
intellektuaalne omand (näiteks autoriõigus, patendiõigus).
4.Õigussuhte mõiste
Õigussuhe on liik ühiskondlikke suhteid. Inimestevaheline suhe, millel on järgmised
tunnused:
1. Õigussuhe tekib õigusnormi alusel, olles selle realiseerimise üheks vahendiks.
3
2. Õigussuhe tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu.
3. Õigussuhte säilimise tagab riik.
4. Õigussuhtel on määratletud iseloom.
Õigussuhe võib olla määratud kahel moel:
1) Kahepoolselt (ost-müük)
2) Ühepoolselt (millegi omamine)
Tsiviilõigussuhte mõiste ja subjektid
Tsiviilõigussuhe on põhiliselt varaline suhe. Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud –
füüsilised (inimesed) ja juriidilised.
Tsiviilõigussuhte sisu
Subjektide vastastikused õigused ja kohustused.
Tsiviilõigussuhte objekt
Tsiviilõigusega reguleeritud ühiskondlikud suhted.
Õigusnormi mõiste
Õigusnorm on riigi kehtestatud käitumisreegel, mis on täitmiseks kohustuslik
määramata arvule isikutele. Õigusnorm määrab ühiskondlikes suhetes osalejate
õigused ja kohustused, nende kohustusliku, lubatud või keelatud käitumise.
Õigusnormi osad:
hüpotees – esitab tingimused, mille olemasolu korral kuulub õigusnorm
kohaldamisele;
Seda volitust võib – määrab õigussuhtega reguleeritava suhte osaliste
käitumise, nende õigused ja kohustused;
sanktsioon – esitab õigusliku vastutuse, mis kohaldatakse dispositsiooni
nõuete rikkuja suhtes.
Õigusakti mõiste ja liigid
Õigusaktid on dokumendid, milles riigiorganid vastavalt oma pädevusele
kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjate õigused ja panevad neile kohustusi.
Õigusakt on õigusnormi väljendusvorm.
4
Üldakt
Üldakt on õigusakt, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Tavaliselt
samastatakse üldakti normatiivse ehk õigustloova aktiga.
Üksikakt
Üksikakt on õigusakt, mis on kindla üksikjuhu reguleerimiseks või on adresseeritud
kindlale isikule. Erinevalt üldaktist ei sisalda üskikakt üldkohustuslikke
käitumisnorme ehk õigusnorme.
Seaduse mõiste
Kõrgeima riigivõimorgani normatiivakt, millel on riigi teiste õigusaktide suhtes
kõrgeim õigusjõud. Eristatakse põhiseadust e. konstitutsiooni, konstitutsioonilisi ja
tavalisi seadusi.
Seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Erandjuhul rahvahääletus. Seaduse algatavad
aga selleks määratud isikud, riigiorganid ja organisatsioonid ning esitavad selle
Riigikogule läbivaatamiseks. Kui otsustatakse seaduseelnõu võtta menetlusse,
arutatakse seda kolmel lugemisel.
Määruse mõiste
Määrus on normatiivse sisuga õigusakt. Seaduse järel olulisim õigusakt.
Määruseid võtavad vastu valitsus, ministrid, kohalikud omavalitsused.
Käskkirja mõiste
Minister annab seaduste, presidendi seadluste ning valitsuse määruste ja
korralduste alusel määrusi ja käskkirju. Käskiri on õigusakt, mis erinevalt määrusest
on mittenormatiivse sisuga. Käskkirju annavad näiteks ka asutuste ja ettevõtete
juhid.
Otsuse mõiste
5
Otsus on mittenormatiivse sisuga õigusakt.
Õigusakti teatavakstegemise viisid
Üks õigusaktide teatavaks tegemise viise on nende avaldamine Riigi Teatajas.
Seaduse jõustumine
Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses
eneses ei sätestata teist tähtaega.
Määruse jõustumine
Vabariigi Valitsuse, ministri ja Eesti Panga presidendi määrus jõustub kolmandal
päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat
tähtpäeva.
Õigusakti ajaline kehtivus
Kehtimahakkamine
Aktid kehtivuse algus sõltub nende tüübist. Näiteks hakkavad valitsuse korraldused
kehtima alates allakirjutamise hetkest, kui korralduses endas ei ole määratud teisiti.
Üldjuhul ei oma seadused tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud kahel juhul:
1) see on seaduses sõnaselgelt öeldud;
2) kriminaalõigust puudutavad seadused sel juhul, kui nad kõrvaldavad teo
karistatavuse või kergendavad seda.
Kehtivuse lõppemine
Õigusakti võib kehtetuks tunnistada selleks pädev organ kas eraldi aktiga või uue
samasisulise akti vastuvõtmisega, mis tunnistab vana kehtetuks. Õigusakt võib
kaotada kehtivuse ka tähtaja saabumisel, kuigi enamasti on õigusaktid tähtajatud.
Õigusakti ruumiline kehtivus
Õigusakt kehtib reeglina selle vastu võtnud riigi territooriumil, vahel ka selle osal.
Näiteks Asjaõigusseadus kehtib kogu Eesti Vabariigi territooriumil, Tallinna linna
heakorra eeskiri aga ainult Tallinnas.
6
Tsiviilõigus. Tsiviilõigus on eraõiguse kõige mahukam osa. Eesti tsiviilõiguse süsteem
on üles ehitatud Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid
jaotatakse viide ossa: tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus
ja võlaõigus. Pandektide süsteem ise pärineb Vana-Rooma õigusest.
Tsiviilõiguse üldosa (vt. tsiviilseadustiku üldosa seadus TsÜS) reguleerib tsiviilõiguse
üldpõhimõtteid. Tsiviilõiguse üldosa on kohaldatav perekonna-, pärimis-, võla-, asjaõigusseaduse
ja äriseadustiku üldosana. Tsiviilseadustiku üldosa seadusega on reguleeritud isikud (juriidilised
ja füüsilised isikud), esemed, tehingud, esindus, tähtajad ja tähtpäevad, tsiviilõiguste teostamine
ja kaitse.
Perekonnaõigusega (vt. Perekonnaseadus) reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud
suhteid. (näiteks abielu sõlmimine, abikaasade vastastikused kohustused, kohustused laste suhtes
jt.)
Pärimisõiguse (vt. Pärimisseadus) alla käivad kõik suhted, mis seotud pärimisega, pärijate ja
pärandajatega.
Võlaõigus (vt. Võlaõigusseadus) koosneb üldosast ja eriosast ja reguleerib kõike seda, mis
seondub võlasuhtega, millest tuleb ühe isiku kohustus (võlgnik), teha teise isiku (võlausaldaja)
kasuks mingi tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse
täitmist. Alles jõustunud võlaõigusseadus reguleerib ka lepinguväliseid suhteid (näiteks tasu
avalik lubamine).
Asjaõigus (vt. Asjaõigusseadus), mille reguleerimisobjektiks on asjaõigused, nende
sisu, tekkimine ja lõppemine.
Tsiviilõiguse allikad. Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib
käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest. Tava ei saa muuta seadust.
Tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise alused. Tsiviilõigused ja -kohustused
tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest,
millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest
tegudest.
3.Õigussuhte subjektid.
FÜÜSILISED ISIKUD. Füüsiline isik on inimene.
7
Füüsilise isiku õigusvõime. Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada
tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu
õigusvõime.
Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
Füüsilise isiku teovõime. Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha
kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla
18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või
muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida,
on piiratud teovõime.
Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei
suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt
eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega.
Alla 7-aastase alaealise tehing. Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing
on tühine. Alla 7-aastase alaealise tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja
arvatud juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks
otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul
kolmas isik.
Elukoht ja selle muutmine. Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt
elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui
isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.
Tegevuskoht. Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või
kutsetegevuse koht.
Teadmata kadunud isik. Teadmata kadunuks loetakse isik, kelle viibimiskoha,
elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt
asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes.
Isiku surnuks tunnistamine. Kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku
taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
JURIIDILISED ISIKUD
Juriidilise isiku mõiste. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik.
Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on
erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline
isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts,
tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline
isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse
alusel.
8
Juriidilise isiku õigusvõime. Juriidilise isiku õigusvõime on võime omada
tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -
kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele.
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse
kandmisest.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast.
Äriõiguse põhimõisted.
ETTEVÕTLUS Eesti õigusaktides on ettevõtluse mõistet käsitletud mõneti erinevalt,
seetõttu on raske anda neile ühest definitsiooni. Pigem tuleks vaadelda seda, kuidas
on ettevõtluse mõiste sisustatud erinevates õigusharudes.
Äriõiguses puudub ettevõtluse legaaldefinitsioon; ettevõtluse mõiste sisu on
tuletatav ÄS §-st 1 ning selle kohaselt loetakse ettevõtluseks ettevõtja püsivat
tegevust, mille eesmärgiks on kasumi saamine. See, kas tegelikkuses kasumit
saadakse, ei oma tegevuse kvalifitseerimisel tähtsust; oluline on tegevuse eesmärk
ning see, et sellega tegelevad teatud liiki õigussubjektid, kes on loetletud §-s 1. ÄS
ja MTÜS ning SAS regulatsiooni kõrvutades võib järeldada, et äriõiguses ei ole
mittetulundusühingu ja sihtasutuse majandustegevus mõistetav ettevõtlusena.
Maksuõiguses on ettevõtluse mõiste laiem: tulumaksuseaduse64 (TuMS) § 14 lg 2
kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka
notari ja kohtutäituri, samuti vandetõlgi seaduse § 9 lõikes 3 nimetatud juhul
vandetõlgi kutsetegevus ning vabakutselise loovisiku loometegevus), mille
eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest,
teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või
teaduslik tegevus. Seega ei ole tulu maksustamisel oluline, kas maksumaksja
tegevus on püsiv, vaid see, et tegevus toimub toimuma tulu saamise eesmärgil.
Käibemaksuseaduse65 (KMS) § 2 lg 2 määratleb ettevõtluse mõistet aga järgnevalt:
Ettevõtlus käesoleva seaduse tähenduses on isiku (§ 3) iseseisev majandustegevus,
mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse
eesmärgist või tulemustest. Ettevõtlusena käsitatakse ka notari, kohtutäituri ja
vandetõlgi ametitegevust. Ettevõtlusena ei käsitata äriühingu ja tema püsiva
tegevuskoha vahelist teenuse osutamist. Riigi-, valla- ja linnaasutuse ning avalik-
õigusliku juriidilise isiku tegevust käsitatakse ettevõtlusena üksnes siis, kui see
tegevus kujutab endast kuuenda direktiivi lisas D sätestatud majandustegevust või
selliseid käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 loetletud tehinguid ja toiminguid, mida
saavad teha ka teised maksukohustuslased ning mille maksustamata jätmine
mõjutab oluliselt konkurentsi.
Seda, et maksuõiguse seisukohalt võib ettevõtlusena olla määratletud ka nende
isikute majandustegevus, kes ei ole äriseadustikus loetletud ettevõtjatena, on
kinnitanud ka Riigikohus:
9
Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-29-99 märkinud: “Maksuõiguses
tuleb ettevõtluseks pidada mitte üksnes ettevõtjate tegevust, vaid ka teiste isikute
maksuseadustes sätestatud tingimustele vastavat majandustegevust” 66 .
Ettevõtja võib tegutseda tegevusaladel, millel tegutsemine ei ole seadusega
keelatud (ÄS § 4 lg 1). Äriregistrisse kandmisel teatab ettevõtja oma kavandatud
põhitegevusala, samuti teatab tegevusalade muutumisest (ÄS § 4 lg 5).
ÄS § 4 lg 2 kohaselt võib seaduses võib sätestada tegevusalasid, milleks on vaja
tegevusluba. Tegevusluba nimetatakse ka litsentsiks. Äriseadustik selliseid
litsentseeritavaid tegevusalasid ei loetle; litsentsi nõue tuleneb suurest hulgast eri
tegevusvaldkondi reguleerivatest seadustest67 .
Näiteks on jäätmeseaduse68 § 99 lg 1 kohaselt litsents nõutav ohtlike jäätmete
käitlemiseks majandus- või kutsetegevuses; narkootiliste ja psühhotroopsete ainete
ning nende lähteainete seaduse69 § 4 lg 11 kohaselt on narkootiliste ja
psühhotroopsete ainete meditsiinilisel eesmärgil tootmiseks või hulgimüügiks vajalik
Ravimiameti luba.
Kuni 01.01.2007 nägi seadus ette, et kui ettevõtja taotles äriregistrisse kande
tegemist tegevusala kohta, millel tegutsemiseks oli nõutav tegevusluba, tuli see
luba registripidajale eelnevalt esitada. Alates 2007. aastast on see säte kehtetu ning
äriregister tegevusloa olemasolu enam ei kontrolli.
4.2 ETTEVÕTJA Sarnaselt ettevõtluse mõistele puudub Eesti õiguses ka üheselt
sisustatud ettevõtja mõiste.
Äriõiguses on ettevõtja isik, kelle eesmärgiks on saada oma majandustegevuse
kaudu kasumit:
ÄS § 1: Ettevõtja on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või
teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks,
ning seaduses sätestatud äriühing.
Lisaks iseloomustab ettevõtja mõistet äriõiguses see, et ettevõtjaks loetakse kõik
isikud, kes tegutsevad kas füüsilisest isikust ettevõtjana või ÄS §-s 2 lg 1 loetletud
äriühingu vormis. Seega kuuluvad kõik ettevõtjad äriseadustiku reguleerimisalasse
juba oma õigusliku vormi tõttu, sõltumata sellest, kas majandustegevusega püsivalt
tegeletakse või kas sellest saadakse kasumit.
ÄS § 2 lg 1 kohaselt on äriühingud täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja
tulundusühistu. Seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid.
Euroopa Liidu Nõukogu vastavate määruste rakendamise seadustega70 on Eesti
õigussüsteemis tunnustatud ka Euroopa ühingud: 1) Euroopa äriühing; 2) Euroopa
majandushuviühing; 3) Euroopa ühistu.
10
Äriühingud jagunevad asutajate vastutuse alusel isikuteühinguteks (TÜ, UÜ) ja
kapitaliühinguteks (AS, OÜ ja tulundusühistu). Sellest lähtuvalt kantakse äriühing
äriregistris registrikartoteegi A- või B-ossa.
4.2.1 FÜÜSILISEST ISIKUST ETTEVÕTJA ÄS § 3 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust
ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik.
Füüsiline isik on inimene (TSÜS § 7 lg 1). Kõigil inimestel on ühetaoline ja piiramatu
õigusvõime ehk võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi.
Teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid (TSÜS § 8). Täielik teovõime
on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja
isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt
ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
TSÜS § 9: Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada,
kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul
otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt.
Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga
(ÄS § 78).
FIE on kohustatud enne tegevuse alustamist registreerima end Maksu- ja Tolliameti
(MTA) piirkondlikus struktuuriüksuses juhul, kui teda ei kanta äriregistrisse (MKS §
18 lg 1 p 3). Registreerimisel väljastatakse ettevõtjale vastav tõend.
Äriregistrisse kantakse FIE tema nõudel või seaduse alusel.
ÄS § 3 lg 2 kohaselt tuleb FIE kanda äriregistrisse, kui ta on maksukohustuslasena
registreeritud Maksu- ja Tolliametis vastavalt käibemaksuseadusele.
KMS § 19 lg 1 järgi tekib isikul kohustus end maksukohustuslasena registreerida, kui
maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni.
Advokatuuriseaduse74 § 51 kohaselt võib vandeadvokaat õigusteenust osutada
füüsilisest isikust ettevõtjana. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev
vandeadvokaat peab olema kantud äriregistrisse.
ETTEVÕTE Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte
koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid
olema määratud ettevõtte tegevuseks (ÄS § 5 lg 1).
Kohtuasjas nr 3-2-1-64-03 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt kuulub ettevõtte
koosseisu ka kutsehaiguse eest hüvitise maksmise kohustus .
Ettevõte ei ole juriidiline isik (subjekt), vaid õiguse objekt76 . Äriõigus reguleerib
eelkõige subjektidega ehk ettevõtjatega seonduvat. Nende mõistete eristamine on
tähtis ka võlaõiguses.
11
Ettevõtte ülemineku korral kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid (VÕS 9. peatüki
4. jagu). VÕS § 180 lg 1 kohaselt võib ettevõte omandajale üle minna nii tehingu kui
seaduse alusel77 . 4.4 KONTSERN Kontserni all mõistetakse emaettevõtjat koos
tütarettevõtjatega.
Kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal
häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks ja ühingut, kus ta
osaleb, tütarettevõtjaks. Emaettevõtja tütarettevõtjaks on ka ühing, kus
häälteenamus on teisel tütarettevõtjal või tütarettevõtjatel üksinda või koos
emaettevõtjaga. Tütarettevõtjaks on ka ühing, kus teine ühing (emaettevõtja) omab
selle osaniku või aktsionärina lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju.
Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-130-04 märkinud, et tütarettevõtte asutamine on
käsitatav äriühingu eraldumisena. Kuna äriühingu lõpetamine, ühinemine,
jagunemine ja ümberkujundamine puudutavad oluliselt aktsionäride huve, on nende
protsesside üle otsustamine ÄS § 298 lg 1 p 8 järgi aktsionäride üldkoosoleku
ainupädevuses78 .
ÄRINIMI Ärinimi ehk firma (lad. ’firma’ – kindel) on äriregistrisse kantud nimi, mille
all ettevõtja tegutseb (ÄS § 7). Ärinime eesmärk on identifitseerida ettevõtjat ning
anda kolmandatele isikutele ka teatud informatsiooni ettevõtja kohta . Selleks peab
äriühingu ärinimes sisalduma täiend õigusliku vormi kohta, füüsilisest isikust
ettevõtja ärinimi aga peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime (ÄS §§ 8-9).
Äriühingu ärinimi 1) peab olema selgesti eristatav teistest Eestis äriregistrisse
kantud ärinimedest (ÄS § 11 lg 2); 2) ei või olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi,
tegevusala ega tegevuse ulatuse osas (ÄS § 12 lg 1); 3) ei või olla vastuolus heade
kommetega (ÄS § 12 lg 2); 4) peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (ÄS § 12
lg 8).
Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses 3-2-1-157-05 leidnud, et ärinime selgesti
eristatavus ÄS § 11 lg 2 mõttes ei tähenda üksnes seda, et äriühing ei või tegutseda
teise äriühinguga identse nime all. Ärinimi ei ole selgesti eristatav ka juhul, kui see
ei ole küll teise registrisse kantud ärinimega samane, kuid on sellega eksitavalt
sarnane80 .
Piiratud on sõna „Eesti” ning kohanimede kasutamine (ÄS § 12 lg 4 ja lg 5), samuti
sõnade "riigi" või "linna" või "valla" või muid riigi või kohaliku omavalitsusüksuse
osalusele viitavate sõnade kasutamine (ÄS § 12 lg 7).
Samuti ei või ärinimes kasutada Eestis kaubamärgina kaitstavat sõnalist, tähelist või
numbrilist tähist või nende kombinatsiooni ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt
kinnitatud nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb tegevusaladel,
mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud (ÄS § 12 lg 3).
Kohtuvaidluses ärinime Vibe Promotions OÜ registreerimise lubatavuse üle leidis
Riigikohus, et ärinime reistreerimiseks on ÄS § 12 lg 3 järgi vajalik kaubamärgi
omaniku nõusolek ning kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse
saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud81 .
12
PROKUURA Prokuura on volitus, mis annab ettevõtja esindajale (prokuristile)
õiguse esindada ettevõtjat kõigis majandustegevusega seotud õigustoimingutes (ÄS
§ 16 lg 1). Lahendis nr 3-2-1-14-01 leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et ettevõtja
majandustegevusega seotud õigustoiming ÄS § 16 mõttes on ka äriühingu
esindamine kohtus vaidluses, mis on seotud ettevõtja majandustegevusega82 .
Esindus võib olla tehinguline (volitus) või seadusest tulenev (näiteks juriidilise isiku
juhatuse esindusõigus, alaealise lapse vanema esindusõigus). Tehingulise esinduse
puhul tuleneb esindaja esindusõiguse sisu volitusest, seadusest tuleneva
esindusõiguse puhul on esindaja esindusõiguse sisu sätestatud seaduses. Prokuura
on omalaadne tehingulise ja seadusest tuleneva esindusõiguse vahevorm, kuivõrd
prokuura antakse tehinguga, kuid prokuristi esindusõiguse sisu sätestab seadus.
Prokuura võib anda ainult füüsilisele isikule (ÄS § 17 lg 2) ning seda ei saa üle anda
(ÄS § 20).
Prokuura piirangud: 1) kinnisasja võõrandamise ja koormamise õigus on prokuristil
siis, kui selle kohta on tehtud kanne äriregistrisse (ÄS § 16 lg 2); 2) ühisprokuura
kanne (ÄS § 21 lg 2).
Prokuura piirangud kehtivad kolmandate isikute suhtes vaid siis, kui need on kantud
äriregistrisse.
Näide: Kui osaühingu prokuristil on lubatud teha tehinguid summas üle 200 000
krooni üksnes osanike nõusolekul, siis prokuristi poolt tehtud 220 000 väärtusega
tehing on kehtiv ning prokurist vastutab sisesuhte alusel.
Äriühingud
Täisühing
TÄISÜHINGU ASUTAMINE Täisühingu asutamiseks tuleb sõlmida asutamisleping
(ÄS § 82 lg 1). Leping on vormivaba (siiski oleks ilmselt soovitav võimalike
hilisemate vaidluste vältimiseks sõlmida leping kirjalikus vormis) ning selle
muutmine on võimalik üksnes kõigi osanike nõusolekul (kui lepingus endas ei ole
ette nähtud küsimusi, millal lepingut võib muuta häälteenamusega).
Täisühingul ei ole põhikirja, ühinguga seotud küsimused on reguleeritud seaduses ja
ühingulepingus.
Ühingulepingus nähakse ette osanike sissemaksete suurus ja tasumise aeg, kui
viimast pole lepinguga täpsustatud, tuleb sissemakse tasuda viivitamatult pärast
ühingulepingu sõlmimist (ÄS § 87). Sissemaksete suurust või nende laekumist
äriregistris ei kontrollita, kuna täisühingu puhul ei ole sätestatud kohustusliku
kapitali miinimumnõuet.
Osanikud esitavad täisühingu äriregistrisse kandmise avalduse, millele kirjutavad
alla kõik osanikud (ÄS § 83 lg 1).
13
TÄISÜHINGU OSANIKUD Täisühingul peab olema vähemalt kaks osanikku, kelleks
võivad olla nii füüsilised kui juriidilised isikud. Riik või kohalik omavalitsus täisühingu
osanikuks olla ei saa (ÄS § 80 lg 2). Osanike omavaheline tihe seotus ilmneb
nõudest, et uue osaniku võib täisühingusse võtta vaid kõigi osanike nõusolekul (ÄS §
80 lg 3). Muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul tuleks täisühingu osanikuks
olemise küsimuses lähtuda TsÜS § 25 lg 4 sätestatud põhimõttest, et avalik-õiguslik
juriidiline isik ei või omada tsiviilõigusi ja kohustusi, mis on vastuolus tema
eesmärgiga.
TÄISÜHINGU JUHTIMINE JA ESINDAMINE Täisühingu regulatsioonis ei ole ette
nähtud nn võõrjuhtimise põhimõtet: erinevalt kapitaliühingutest ei näe seadus
täisühingule ette kohustuslikku organisatsioonilist struktuuri (üldkoosolek – juhatus),
seetõttu on täisühingu juhtimise ja esindamise küsimused, mis juhatuse olemasolul
kuuluksid juhatuse pädevusse, reguleeritud eraldi.
ÄS § 88 lg 1 kohaselt on täisühingu igal osanikul õigus ja kohustus osaleda
täisühingu juhtimises (samas esindamise kohustust ette ei nähta), ent
ühingulepinguga võib juhtimise õiguse anda ühele või mitmele osanikule. Juhtima
õigustatud osanikud võivad täisühingu juhtimise õiguse anda ka kolmandale isikule.
Otsuste vastuvõtmine täisühingus toimub häälteenamusega: osanike otsus on vastu
võetud, kui selle poolt on antud üle poole kõigi osanike häältest, kui seaduse või
ühingulepinguga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet (ÄS § 93 lg 1).
Osaniku häälte arv tuleneb tema sissemakse suurusest, kui ühinguleping ei näe ette
teisiti. Hääletamisest tuleb kõigile osanikele eelnevalt teatada (teatamise
kohustuslikku vormi või aega ei ole ette nähtud). Kapitaliühingutele omast
koosoleku nõuet täisühingu puhul sätestatud ei ole.
Täisühingu esindamise õigus kõigis õigustoimingutes on kõikidel täisühingu osanikel,
eeldusel, et ühingulepinguga pole ette nähtud teisiti (§ 98 lg 1). Iga osanik võib
täisühingut esindada üksinda, ühingulepinguga võib ette näha ka nõude, et
esindada võivad mõned või kõik osanikud ühiselt. Selline ühise esinduse piirang
kehtib kolmandate isikute suhtes üksnes siis, kui see on kantud äriregistrisse (ÄS §
98 lg 2).
Täisühingut võib esindada ka prokurist, kelle määravad kõik juhtima õigustatud
osanikud ühiselt. Prokuurat tühistada võib aga iga juhtima õigustatud osanik (ÄS §
99).
TÄISÜHINGU LÕPETAMINE JA OSANIKU LAHKUMINE Täisühingu lõpetamise
alused on sätestatud ÄS §-s 103 lg 1: 1) osanike otsus; 2) kohtuotsus; 3) tähtaja
möödumine või eesmärgi saavutamine; 4) muu seaduses ettenähtud alus (mis võib
olla ette nähtud ühingulepingus - nt § 103 lg 2 toodud loetelu).
Täisühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine, kui seaduses ei ole sätestatud
teisiti (ÄS § 113).
Likvideerimismenetlust iseloomustavad järgmised etapid:
1) likvideerijate määramine ja äriregistrisse kandmine;
2) võlausaldajate nõuete rahuldamine (kui nõuded ületavad täisühingu vara,
vastutavad osanikud täisühingu kohustuse eest solidaarselt); 3) pärast
14
võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara jaotamine; 4) äriregistrist
kustutamine.
Kui osanik soovib täisühingust lahkuda, võib ta seda teha majandusaasta lõpul,
teatades sellest vähemalt kuus kuud ette, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud
lühemat tähtaega (ÄS § 107). Kui osanik on tänud täitmata olulise kohustuse või
selle täitmine on võimatu, võib kohus teiste osanike nõudel otsustada selle osaniku
ühingust väljaarvamise (ÄS § 105, § 108). Füüsilisest isikust osaniku surma korral on
õigus täisühingusse astuda tema pärijatel, kui see on ühingulepinguga ette nähtud
või kui sellega on nõus kõik osanikud (ÄS § 106 lg 1).
USALDUSÜHING
USALDUSÜHINGU MÕISTE Usaldusühingu mõiste on sätestatud ÄS §-s 125 lg 1:
Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja
vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma
varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu
kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
01.08.2008 seisuga oli äriregistris registreeritud 838 usaldusühingut87 .
ÄS § 125 lg 2 kohaselt kohaldatakse usaldusühingule täisühingu kohta käivaid
sätteid, kui seadustiku V osas sätestatust ei tulene teisiti.
USALDUSÜHINGU ERINEVUSED TÄISÜHINGUST Täis- ja usaldusühingu esimene
ja olulisim erinevus tuleneb juba usaldusühingu mõistest: see on usaldusosaniku ja
täisosaniku erinev vastutus.
Lisaks erineb usaldusühing täisühingust selle poolest, et usaldusosanikul puudub
reeglina õigus usaldusühingut juhtida ning esindada (ÄS § 128 lg 1 ja § 131 lg 1), kui
ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti (sellisel juhul tuleb usaldusosaniku
esindusõigus kanda ka äriregistrisse, ÄS § 131 lg 2). Juhul, kui usaldusosanikule on
ühingulepinguga antud õigus osaleda usaldusühingu juhtimises, laieneb talle ka
konkurentsikeeld (ÄS § 129).
OSAÜHING
OSAÜHINGU MÕISTE Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital
(ÄS § 135 lg 1). Osakapital peab olema vähemalt 2500 eurot- (ÄS § 136).
Osaühing on kapitaliühing (osanikud ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest),
mis on sobiv eelkõige väiksemate ühingute puhul, kus osanikke on vähem ning neil
on soov hoida oma pideva kontrolli all nii ühingu juhtimise küsimused kui ka osanike
ring.
Osaühingu regulatsioon äriseadustikus ei ole nii range kui aktsiaseltsi puhul;
osaühingut reguleerivaid norme on vähem ning nende hulgas on rohkem
dispositiivsed sätteid kui aktsiaseltsi kohta käivates paragrahvides.
15
01.08.2008 seisuga oli registreeritud 90 482 osaühingut88 , mis tähendab, et
osaühing on Eestis enim kasutatav ühinguvorm.
OSAÜHINGU ASUTAMINE Osaühingu asutajaid võib olla üks või mitu ning need
võivad olla nii füüsilised kui juriidilised isikud (ÄS § 137 lg 1 ja lg 2).
Asutamiseks tuleb: 1) sõlmida asutamisleping või vastu võtta asutamisotsus (ÄS §
138) ja kinnitada osaühingu põhikiri (ÄS § 139); 2) teha sissemaksed (ÄS §§ 140-
143); 3) esitada äriregistrisse kandmise avaldus (ÄS § 144).
Osaühingu asutamisleping (ühe asutaja puhul asutamisotsus) peab ÄS § 138 lg 2
kohaselt sisaldama järgmisi andmeid: 1) asutatava osaühingu ärinimi, asukoht ja
aadress; 2) asutajate nimed ja elu- või asukohad; 3) osakapitali kavandatud suurus;
4) osade nimiväärtused ja arv, samuti nende jaotus asutajate vahel; 5) kui palju
tuleb osade eest tasuda, tasumise kord, aeg ja koht; 6) kui osa eest tasutakse
mitterahalise sissemaksega - mitterahalise sissemakse ese ja selle hindamise kord;
7) juhatuse ja, kui moodustatakse nõukogu, selle liikmete andmed; 8) prokuristi või
audiitori määramise korral nende andmed; 9) asutamiskulude eeldatav suurus ja
nende kandmise kord.
Asutamisleping (-otsus) peab olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise
nõudega tagatakse asutajate isikusamasuse kontroll ning asutamislepingu vastavus
seadusele ja asutajate tegelikule tahtele89 .
Asutamisleping on tähtajaline ja kehtib üks aasta, kuivõrd ÄS § 144 lg 4 kohaselt ei
kanta osaühingut äriregistrisse, kui äriregistrisse kandmise avaldus esitatakse
pärast ühe aasta möödumist asutamislepingu sõlmimisest. Osaühingu põhikirjas
tuleb ÄS § 139 lg 1 kohaselt märkida: 1) osaühingu ärinimi ja asukoht; 2) osakapitali
suurus, mis võib olla määratud kindla suurusena või miinimum- ja
maksimumkapitalina, kusjuures miinimumkapitali suurus peab olema vähemalt 1/4
maksimumkapitali suurusest; 3) osade eest tasumise kord; osaga seotud õiguste või
osaniku õiguste erisused; 4) kui osa eest tasutakse mitterahalise sissemaksega -
mitterahalise sissemakse hindamise kord; 5) reservkapitali suurus; 6) juhatuse ning
nõukogu olemasolu korral ka selle liikmete arv, mis võib olla väljendatud kindla
suurusena või ülem- ja alammäärana ning vajadusel juhatuse liikmete esindusõiguse
erisused; 7) muud seaduses sätestatud kohustuslikud tingimused. 88
http://www.rik.ee/stat/8_8tg.phtml. 89 seega ei saa näiteks seltsing olla osaühingu
asutajaks, kuna seltsing ei ole juriidiline isik. 90 . Peep. Eesti äriõiguse ja
ühinguõiguse muudatused. Kinnistusraamatu- ja notaripäevad. Ettekanded. EV
Justiitsministeerium 1998, lk 125-134. 27
Osa eest tasumiseks on kaks võimalust: 1) rahaline sissemakse; 2) mitterahaline
sissemakse.
ÄS § 140 lg 2 kohaselt peab osa eest olema tasutud täielikult enne osaühingu
äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud
varasemat tähtpäeva. Erinevalt näiteks täis- või usaldusühingust ei või osa eest
tasutavat summat tasaarvestada töötasu, honorari ega teiste sarnaste
väljamaksetega asutatavast osaühingust ega muude nõuetega asutatava osaühingu
16
vastu (ÄS § 140 lg 3). Sissemakse suurus sõltub reeglina iga osaniku osa
nimiväärtusest (ÄS § 155 lg 1).
Rahalised sissemaksed tuleb tasuda asutamisel oleva osaühingu nimel avatud
pangakontole (ÄS § 141). Osaühingu äriregistrisse kandmise avaldusele lisatakse
muude dokumentide seas ka panga teatis osakapitali sissemaksmise kohta (ÄS §
144 lg 1 p 3). Nimetatud kontolt ei saa teha mingeid väljamakseid enne, kui
osaühing on kantud äriregistrisse.
Mitterahaline sissemakse peab vastama järgmistele tunnustele (ÄS 124 lg 1): 1) see
on asi või õigus; 2) see on rahaliselt hinnatav; 3) see on osaühingule üleantav; 4)
sellele on võimalik pöörata sissenõuet91 .
Mitterahalise sissemakse tegemine tähendab loodavale osaühingule asjade või
õiguste võõrandamist; see omakorda tähendab, et kinnisasjade, registrisse
kantavate vallasjade (näiteks mootorsõidukid) ja õiguste (aktsiad) võõrandamisel
märgitakse vastavasse registrisse omanikuks asutamisel olev osaühing.
Mitterahaliseks sissemakseks ei või olla osaühingule osutatav teenus ega tehtav töö
ega ka asutajate tegevus osaühingu asutamisel (ÄS § 142 lg 2).
Mitterahalise sissemakse väärtust hindavad osanikud ise; kui mõne sissemakse
eseme liigi puhul on olemas tunnustatud eksperdid, siis peab eseme väärtust
hindama ekspert (ÄS § 143 lg 1). Hindamist peab kontrollima audiitor, kui
mitterahalise sissemakse väärtus ületab 40 000 krooni või kui kõik mitterahalised
sissemaksed moodustavad kokku üle poole osakapitalist (ÄS § 143 lg 3).
Hindamisel võetakse aluseks asja või õiguse harilik väärtus (ÄS § 143 lg 2), mis TsÜS
§ 65 kohaselt tähendab eseme kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda).
Peale sissemaksete tasumist esitab loodava osaühingu juhatus äriregistrile
avalduse, mis peab sisaldama ÄS §-s 145 loetletud andmeid ning olema kõikide
juhatuse liikmete poolt allkirjastatud (ÄS § 144 lg 1). Avaldusele peavad olema
lisatud ÄS § 144 lg 1 loetletud dokumendid. 2007. aasta algusest on võimalik
osaühingut asutada ka nn kiirmenetluses, mis tähendab asutamist interneti teel,
kasutades äriregistri ettevõtjaportaali92 .
ÄS § 147 näeb ette osaühingu asutajate solidaarse vastutuse tehingute eest, mis on
loodava osaühingu nimel tehtud enne selle äriregistrisse kandmist.
OSA Osa väikseim nimiväärtus võib olla 100 krooni. Kui see on suurem, peab see
olema 100 krooni täiskordne (ÄS § 148 lg 1 ja lg 2). Osa iga 100 krooni annab ühe
hääle (põhikirjaga võib ette näha ka teisiti, ÄS § 169 lg 2) ning osaniku häälte arv
peab olema võrdeline tema osa suurusega (ÄS § 169 lg 1).
Igal osanikul on üks osa. Kui osanik omandab teise osaniku käest tema osa, siis ei
ole omandajal mitte kaks osa, vaid tema osa nimiväärtus suureneb vastavalt (ÄS §
148 lg 4).
17
Osaühingu osad võib registreerida Eesti väärtpaberite keskregistris (EVK)93 (ÄS §
148 lg 7). Väärtpaberit osa kohta välja anda ei või (ÄS § 148 lg 6).
Osanikke tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt (ÄS § 154 lg 1).
Osaniku õigused: 1) õigus osaleda osaühingu kasumi jaotamisel (§ 148 lg 5; § 157);
2) õigus osaleda osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel (§148 lg 5); 3)
õigus osaleda osaühingu juhtimises (§ 168); 4) õigus tutvuda osanike nimekirjaga (§
182 lg 2); 5) õigus teabele (§ 166); 6) muud seadusest ja põhikirjast tulenevad
õigused (näiteks õigus vaidlustada osanike otsust, õigus nõuda erikontrolli jms).
Õigus osaleda kasumi jaotamisel on teisisõnu õigus saada dividendi. ÄS § 157 lg 2
kohaselt makstakse osanikule osa kasumist (dividend) võrdeliselt tema osa
nimiväärtusega, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Väljamakseid osanikele
võib teha puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest
on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum, kinnitatud aastabilansi alusel
(ÄS § 157 lg 1).
Reeglina makstakse dividend välja rahas, kuid osaniku nõusolekul ka muus varas (§
157 lg 5). Dividendide väljamaksmisel võetakse aluseks osanike nimekiri (ÄS § 182).
Aktsiaseltsi aktsionäriga võrreldes märksa ulatuslikum on osaniku õigus teabele (ÄS
§ 166). Nimelt on osanikul on õigus saada juhatuselt teavet osaühingu tegevuse
kohta ja tutvuda osaühingu dokumentidega, samal ajal kui aktsionäril on õigus
üldkoosolekul saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta (ÄS § 287 lg 1), st
et aktsionär ei saa nõuda teabe esitamist igal ajal ning talle ei ole ka tagatud
võimalus dokumentidega tutvuda.
Nagu öeldud, sobib osaühingu vorm sellisel juhul, kui osanikud soovivad hoida
kontrolli osanike ringi üle, kuivõrd äriseadustik näeb ette, et vabalt võõrandada saab
osa üksnes teisele osanikule (§ 149 lg 1). Osa võõrandamisel kolmandatele isikutele
on teistel osanikel ühe kuu jooksul võõrandamislepingu esitamisest ostueesõigus
(ÄS § 149 lg 2), mida erinevalt varasemast (kuni 01.01.2006 kehtinud)
regulatsioonist põhikirjaga täielikult välistada ei saa, küll aga on võimalik seda
välistada 2/3 osanike otsusega (ÄS § 140 lg 3).
Lisaks võimaldab kontrolli osanike ringi üle teostada ÄS § 153, mille kohaselt võib
põhikirjas ette näha, et surnud osaniku osa ei lähe üle pärijale (st pärija ei saa
osaühingu osanikuks). Taolise klausli kehtivuse tingimuseks on pärijatele hüvitise
maksmine (ÄS § 153 lg 2).
Osa võib ka pantida, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 151).
Nii võõrandamise kui pantimise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema
notariaalselt tõestatud, välja arvatud siis, kui osad on registreeritud Eesti
väärtpaberite keskregistris (ÄS §§ 149, 151).
18
OSAÜHINGU JUHTIMINE Osaühingu juhtimine on reeglina kahetasandiline:
osanikud ning juhatus. Seaduses või põhikirjas ettenähtud juhtudel võib osaühingul
olla ka nõukogu.
Osanike pädevuses on (ÄS § 168 lg 1): 1) põhikirja muutmine; 2) osakapitali
suurendamine ja vähendamine; 3) nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine; 4)
kui ühingul ei ole nõukogu - juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine, samuti
tehingute tegemise otsustamine juhatuse liikmetega ja nendeks tehinguteks
osaühingu esindaja määramine; 5) majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi
jaotamine; 6) osa jagamine; 7) audiitori valimine; 8) erikontrolli määramine; 9) kui
ühingul ei ole nõukogu - prokuristi nimetamine ja tagasikutsumine; 10) juhatuse või
nõukogu liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine,
õigusvaid luse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu
esindaja määramine; 11) osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja
ümberkujundamise otsustamine; 12) muude seaduse või põhikirjaga osanike
pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Toodud loetelu viimasest punktist nähtub, et osanike pädevust on võimalik
põhikirjaga ka laiendada. ÄS § 168 lg 2 näeb ette, et osanikud võivad võtta vastu
otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Sellisel juhul
vastutavad osanikud nagu juhatuse või nõukogu liikmed. (NB! Juhatuse pädevusse
kuuluvates küsimustes otsuste vastuvõtmine ei tähenda tehingute tegemise õigust!)
Osanikud võivad otsuseid vastu võtta: 1) osanike koosolekul; 2) kirja teel
hääletades; 3) kirjaliku otsuse vormistamisega.
Osanike koosoleku kutsub kokku juhatus (ÄS § 171 lg 1), kes määrab ka koosoleku
päevakorra (ÄS § 1711 lg 1). Osanike koosoleku kokkukutsumise õigus on ka
osanikel endil, audiitoril või nõukogul (ÄS § 1711 lg 1). Osanike koosoleku
kokkukutsumisel tuleb järgida ÄS §-s 172 sätestatud korda, vastasel korral on
osanike koosoleku otsused tühised, välja arvatud siis, kui koosolekul osalevad või on
esindatud kõik osanikud. (ÄS § 1721).
Hääletamine kirja teel on sätestatud ÄS §-s 173. Otsuse kirjalik vormistamine ilma
osanike koosoleku või kirjaliku hääletamiseta tuleb kõne alla siis, kui osaühingul on
üks osanik või kui lisaks temale on osanikuks vaid osaühing ise (ÄS § 173 lg 6) või
juhul, kui osanikke on rohkem, kuid tingimusel, et nad kõik otsusega nõustuvad ja
selle allkirjastavad (ÄS § 173 lg 7).
Kui osanike otsus rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu
kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele, samuti kui rikuti otsuse
teinud osanike koosoleku kokkukutsumise korda, on osanike otsus tühine (ÄS §
1771). Vastuolu korral muu seadusesättega või põhikirjaga võib kohus tunnistada
osanike koosoleku kehtetuks (ÄS § 178).
Äriseadustik näeb ette ka osaniku vastutuse osaühingule, teisele osanikule või
kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest (ÄS § 188 lg 1).
19
Osaühingu juhatus juhib ja esindab osaühingut (ÄS § 180 lg 1). Juhatuses võib olla
üks või mitu liiget; kui juhatus koosneb vaid ühest liikmest, nimetatakse teda
juhatajaks.
Juhatuse liige ei pea olema osanik. Seadusega on sätestatud tingimused, millele
juhatuse liige peab vastama:
1) ta peab olema teovõimeline füüsiline isik (ÄS § 180 lg 2);
2) vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema Eestis, mõnes teises
Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis (ÄS § 180 lg 2).
Äriseadustik sisaldab ka viiteid selle kohta, kes ei või olla juhatuse liikmeks: 1) kui
osaühingul on nõukogu, siis ei tohi nõukogu liige olla samal ajal ka juhatuse liige (ÄS
§ 180 lg 3); 2) juhatuse liikmeks ei või olla isik, kelle suhtes kohus on vastavalt
karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud juhatuse liikmena tegutsemise keeldu; 3)
samuti isik, kellel on keelatud tegutseda samal tegevusalal, millel tegutseb
osaühing, või kellel on keelatud olla juhatuse liige seaduse või kohtulahendi alusel
(ÄS § 180 lg 31).
Osaühingu põhikirjas võib ette näha ka muid isikuid, kes ei või olla juhatuse
liikmeks.
Osaühingut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga
ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt.
Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud
äriregistrisse (ÄS § 181 lg 1).
Juhatuse liikmed on osaühingu nimel tehingute tegemisel kohustatud osaühingu
suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või osanike, nõukogu või juhatuse kehtestatud
piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes (ÄS § 181 lg
2). Näide: Osaühingu põhikirjas on ette nähtud, et juhatus võib osaühingule kuuluvat
kinnisvara võõrandada või koormata üksnes osanike eelneval nõusolekul. Juhatus
võtab pangast laenu ning laenu tagamiseks seatakse panga kasuks hüpoteek
osaühingule kuuluvale kinnistule, kusjuures osanike eelnev nõusolek puudub.
Hüpoteegi seadmise tehing on kehtiv, kuna antud esindusõiguse piirang ei kehti
kolmandate isikute suhtes.
Juhatuse liikme õigussuhe osaühinguga on käsundilaadne suhe ning seetõttu
kohaldatakse juhatuse liikme lepingule võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätteid94
. Juhatuse liikme volitused algavad tema nimetamisest osanike või nõukogu poolt,
mitte aga äriregistrisse kande tegemisest. Juhatuse liige valitakse tähtajaliselt kuni
kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud muud tähtaega, mis ei või siiski
olla pikem kui viis aastat (ÄS § 184 lg 2) ning tema volitused lõpevad tema
tagasikutsumisega, tähtaja möödumisega või tagasiastumisega; tulenevalt VÕS
käsunduslepingu sätetest lõpevad volitused ka juhatuse liikme surma korral (VÕS §
633 lg 1).
20
Juhatuse liikme tagasikutsumiseks ei ole vaja mingit mõjuvat põhjust (ÄS § 184 lg 3).
Samas näeb seadus ette, et juhatuse liige võib juhatusest tagasi astuda mõjuval
põhjusel (ÄS § 184 lg 7).
Käsundussuhte alusel on käsundisaaja põhilised kohustused hoolsuskohustus ja
lojaalsuskohustus. Äriseadustik täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustust,
märkides, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja
hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Lojaalsuskohustuse sisuks on juhatuse liikme puhul
konkurentsikeeld (ÄS § 185) ja ärisaladuse hoidmise kohustus (ÄS § 186).
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi ning tekitab sellega osaühingule kahju, on
tegemist lepingulise suhte rikkumisega, mis tähendab, et õiguskaitsevahendina
kahju hüvitamise nõude saab osaühing esitada siis, kui esinevad võlaõigusseaduses
sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldused.
Kuivõrd tegemist on lepingulise suhtega, siis ei oma juhatuse liikme kohustuste
rikkumise puhul tähtsust see, kas kohustust rikuti süüliselt või mitte. Nagu muude
lepingute puhul, võib ka juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus ette näha vastutuse
piirangud (VÕS § 106). Kui oma kohustusi on rikkunud mitu juhatuse liiget,
vastutavad nad kahju hüvitamise eest solidaarselt (ÄS § 187 lg 2).
Osaühingul peab olema nõukogu, kui (ÄS § 189 lg 1): 1) osakapital on üle 400 000
krooni ja juhatuses on vähem kui kolm liiget; 2) see on ette nähtud osaühingu
põhikirjas.
Osaühingu nõukogule kohaldatakse aktsiaseltsi nõukogu reguleerivaid sätteid. Kui
osaühingu osakapital vastab aktsiaseltsi minimaalsele aktsiakapitali suurusele (400
000 krooni) või kui see on ette nähtud seaduses95 või osaühingu põhikirjas, peab
osaühingul olema audiitor (ÄS § 190).
RKTKo 11.05.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-41-05, RT III 2005, 17, 181. 95 näiteks
peab erakooliseaduse § 5 lg 5 p 12 kohaselt olema audiitor osaühingul, mis on
ülikooli, rakenduskõrgkooli või kutseõppeasutuse pidaja. 31
Nagu nõukogu puhul, kohaldatakse ka audiitoriga seotud küsimustes äriseadustiku
aktsiaseltsi osas sisalduvaid norme.
Osanikel, kelle häältega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, on võimalik
osaühingu juhtimisest või varalisest seisundist ülevaate saamiseks nõuda erikontrolli
läbiviimist (ÄS § 191). 7
OSAKAPITAL Osakapital on osaühingule kuluv vara, mida
ei tohi osanikele tagasi maksta96 . Erinevalt täis- ja usaldusühingust, kus osanikud
vastutavad ühingu kohustuste eest isiklikult, sisaldab kapitaliühingute regulatsioon
mitmeid sätteid, mille eesmärk on osakapitali (või aktsiakapitali) säilitamine ning
osanikele või aktsionäridele ebaseaduslike väljamaksete tegemise takistamine97 .
Osaühingu minimaalne osakapital peab olema vähemalt 40 000 krooni (ÄS § 136).
Samas võib eriseadustega ette näha ka kõrgema osakapitali suuruse.
21
Näiteks sätestab erakooliseaduse § 21 lg 1 ülikooli pidava osaühingu minimaalseks
osakapitaliks kümme miljonit krooni. Äriseadustik näeb ette reservkapitali
moodustamise kohustuse (ÄS § 160), mis peab olema vähemalt 1/10 osakapitalist
ning mida võib osanike otsusel kasutada kahjumi katmiseks või osakapitali
suurendamiseks (ÄS § 161). Osakapitali suurendamine võib toimuda: 1) täiendavate
sissemaksete tegemisega (nii rahalised kui mitterahalised); a. uute osade
väljalaskmisega (ÄS § 1921 p1); b. osade nimiväärtuse suurendamisega (ÄS § 1921
p2); 2) täiendavate sissemakseteta (fondiemissioon, ÄS § 195 lg 1). Osakapitali
suurendamise otsuse teevad osanikud (ÄS § 168 lg 1 p 2).
Osakapitali suurendamine kantakse äriregisrisse ning seejuures on tegemist
konstitutiivse kandega, kuna Osakapital loetakse suurendatuks ja uuest või
suurendatavast osast tulenevad õigused tekkinuks alates kande tegemisest
äriregistrisse (ÄS § 196 lg 4). Osakapitali vähendamine võib toimuda: 1) osade
nimiväärtuse vähendamisega; 2) (mõnede) osade tühistamisega
Osakapitali vähendamisel võib teha osanikele väljamakseid (ÄS § 1991), või viia
vähendamine läbi lihtsustatud korras (ÄS § 1992). 7.6 OSAÜHINGU LÕPETAMINE
Osaühingu lõpetamise aluseks võib olla (ÄS § 201): 1) osanike otsus; 2) kohtulahend;
3) osaühingu pankroti väljakuulutamine; 4) osaühingu pankrotimenetluse raugemine
enne pankroti väljakuulutamist; 5) muud seaduses või põhikirjas ettenähtud alus.
Kui osanikud soovivad osaühingut lõpetada, peab juhatus esitama osanikele eelmise
majandusaasta aruande ja ülevaate osaühingu käesoleva aasta majandustegevusest
(ÄS § 202 lg 2). Tulenevalt osaühingu majanduslikust seisust tuleb otsustada kas
likvideerimismenetluse läbiviimine (juhul kui osaühingu varad ületavad tema
kohustusi) või pankrotiavalduse esitamine (kui kohustused ületavad varasid).
Likvideerimismenetluse käigus määratakse likvideerijad (nende kohta tehakse
kanne äriregistrisse), kes teavitavad võlausaldajaid likvideerimismenetlusest
ametlikus väljaandes
Ametlikud Teadaanded (ÄS § 212), lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse
võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded (ÄS § 209 lg 2) ning
vajadusel esitavad pankrotiavalduse (ÄS § 210). Pärast võlausaldajate kõigi nõuete
rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist allesjäänud vara jaotatakse osanike
vahel likvideerijate poolt koostatud vara jaotusplaani kohaselt vastavalt nende
osade nimiväärtustele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 216 lg 1).
Viimaseks esitatakse äriregistrile avaldus osaühingu äriregistrist kustutamiseks (ÄS
§ 218 lg 1). Äriregistrist kustutamisega lõpeb osaühingu õigusvõime.
TÄIENDAVAKS LUGEMISEKS: Kalev Saare,Urmas Voolens,Andres Vutt Margit
Vutt.Ühinguõigus I Kapitaliühingud-.Juura 2015
AKTSIASELTS
AKTSIASELTSI MÕISTE Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud
aktsiakapital (ÄS § 221). Aktsiakapital peab olema vähemalt 25000 eurot. (ÄS §
222). Aktsiaselts on kapitaliühing, mis oma keerukama juhtimisstruktuuri ja
rangema reguleerituse tõttu99 sobib suurematele kapitalikoosluste ning suurema
22
hulga aktsionäride puhul, kelle huvi ei ole suunatud mitte eeskätt äriühingu
igapäevase juhtimise kuivõrd aktsia kui investeeringu omamise vastu .
01.08.2008 seisuga oli Eestis registreeritud 5467 aktsiaseltsi .
AKTSIASELTSI ASUTAMINE Analoogselt osaühingule võib ka aktsiaseltsi asutajaid
olla üks või mitu ning asutajateks võivad olla nii juriidilised kui füüsilised isikud (ÄS §
242).
Asutajad sõlmivad asutamislepingu (ÄS § 243) ning selle lisana kinnitatakse põhikiri
(ÄS § 244). Mõlemad peavad olema notariaalselt tõestatud (ÄS § 243 lg 4).
Peale asutamislepingu sõlmimist toimub aktsiate eest tasumine kas rahaliste või
mitterahaliste sissemaksetena (ÄS §§ 246-249). Erinevalt osaühingu regulatsioonist
näeb seadus ette, et kui aktsiaseltsi asutamisel tehakse mitterahalisi sissemakseid,
peab nende väärtuse hindamist kontrollima audiitor (ÄS § 249 lg 3).
Kõikide aktsiaseltside aktsiad peavad olema registreeritud Eesti väärtpaberite
keskregistris ning asutatava aktsiaseltsi aktsiad tuleb registreerida enne aktsiaseltsi
äriregistrisse kandmist (ÄS § 228 lg 1).
Seejärel esitatakse äriregistrile aktsiaseltsi registrisse kandmise avaldus (ÄS § 250).
Enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist tehtud tehingutest tulenevate kohustuste
eest vastutavad tehingud teinud isikud solidaarselt (ÄS § 253). Erinevalt osaühingust
ei ole aktsiaseltsi võimalik asutada kiirmenetluse teel.
AKTSIA Aktsiat võib määratleda kui mõttelist osa aktsiakapitalist, mis annab selle
omajale, aktsionärile teatud hulga (nii varalisi kui mittevaralisi) õigusi.
Aktsia väikseim nimiväärtus on 10 krooni; suurema nimiväärtuse puhul peab see
olema 10 krooni täiskordne (ÄS § 223).
Erinevalt osast on aktsia jagamatu (ÄS § 224). Aktsiate splittimine (aktsiate
nimiväärtuse vähendamine aktsiakapitali suuruse muutmiseta) ei ole aktsia
jagamine. Aktsiate splittimist kasutavad äriühingud, kelle väärtpaberid on suure
nimiväärtusega ja vähe kaubeldavad102 .
Kui osanikul saab alati olla vaid üks osa, siis aktsiaid võib aktsionäril olla mitu.
Aktsiad on nimelised103 ning need on registreeritud Eesti väärtpaberite
keskregistris (ÄS § 228).
Erinevalt osadest on aktsiad vabalt võõrandatavad (ÄS § 229 lg 1). Põhikirjaga võib
ette näha, et aktsia võõrandamisel kolmandatele isikutele on teistel aktsionäridel
ostueesõigus (ÄS § 229 lg 2). Aktsiaseltsi taotlusel kantakse Eesti väärtpaberite
keskregistrisse ostueesõiguse kohta märge. Aktsia käsutamine pärast märke
kandmist registrisse on tühine osas, milles see ostueesõiguse teostamist kahjustab
või piirab (ÄS § 229 lg 22).
23
Aktsiat on võimalik ka pantida; sellisel juhul teostab aktsiast tulenevaid õigusi
pantija (ÄS § 232). Pantimise kohta tehakse märge Eesti väärtpaberite
keskregistrisse.
Iga aktsia annab eraldi hääleõiguse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (§ 236).
Aktsiaseltsi põhikirjaga võib ette näha mitut liiki aktsiaid, millest võivad tuleneda
erinevad õigused vastavalt põhikirjale kasumi jaotamisel või aktsiaseltsi
likvideerimisel järelejääva vara jaotamisel: 1) lihtaktsiad; 2) eelisaktsiad (ÄS § 237).
Eelisaktsiad on hääleõiguseta aktsiaid, mis annavad eesõiguse dividendi saamisel ja
aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel.
Äriseadustik sätestab aktsionäride võrdsuse põhimõtte: aktsionäre tuleb võrdsetel
asjaoludel kohelda võrdselt (§ 272).
102 https://www.e-register.ee/index.php?id=1439 (12.08.2008). 103 äriseadustiku
jõustumisel nähti ette ka esitajaaktsiate olemasolu, kuid vastav säte kaotas
kehtivuse 01.01.2001 (RT I 2000, 57, 373). 34
See tähendab muuhulgas, et aktsionäride õigused ja kohustused võivad tulenevalt
asjaoludest olla erinevad, - näiteks kui aktsionär on ise andnud nõusoleku teha
proportsionaalselt suurema sissemakse (ÄS § 273). Samuti sõltuvad aktsionäri
õigused sellest, kui suur on tema osalusprotsent.
Aktsiast tulenevad õigused: 1) õigus osaleda AS-i kasumi jaotamisel (ÄS § 226; §§
277-279); 2) õigus osaleda AS-i lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel (§ 226); 3)
õigus osaleda aktsionäride üldkoosolekul (§ 290 jj); 4) õigus teabele (§ 287); 5) muud
õigused (näiteks õigus vaidlustada üldkoosoleku otsuseid, õigus nõuda erikontrolli
läbiviimist jms).
Aktsionärile makstakse osa kasumist (dividend) vastavalt tema aktsiate
nimiväärtusele. Põhikirjaga võib ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad
õigused kasumi jaotamisel (ÄS § 276 lg 2). Dividendi võib maksta kinnitatud
majandusaasta aruande alusel ning maksmise kord nähakse ette põhikirjas või
üldkoosoleku otsusega (ÄS § 277). Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses 3-2-1-16-
04 selgitanud, et ÄS § 277 lõikes 2 sätestatu lubab põhikirjas ette näha või
üldkoosolekul otsustada, et dividend makstakse välja ühekorraga, kuid lubab ka
otsustada, et dividend makstakse välja osamaksetena kindlaksmääratud perioodi, nt
ühe aasta jooksul104 .
Juhatus teeb ettepaneku dividendi suuruse kohta, ettepanek tuleb kooskõlastada
nõukoguga ning esitada üldkoosolekule kinnitamiseks (ÄS § 278). Dividend
makstakse välja rahas, kuid aktsionäri nõusolekul võib dividendi maksta ka muu
varaga (ÄS § 279). Analoogselt osaühingu osaniku vastutusega näeb äriseadustik
ette ka aktsionäri vastutuse aktsiaseltsile, teisele aktsionärile või kolmandale isikule
süüliselt tekitatud kahju eest (ÄS § 289). ÄS §-s 2892 sisalduv eriregulatsioon
kohustab isikut, kes on ära kasutades oma mõju aktsiaseltsile (näiteks
24
suuraktsionär) mõjutanud juhatuse või nõukogu liiget või prokuristi aktsiaseltsi
kahjuks tegutsema, hüvitama aktsiaseltsile sellega tekitatud kahju.
AKTSIASELTSI JUHTIMINE Aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan on aktsionäride
üldkoosolek (ÄS § 290 lg 2). Kuna üldkoosolek on aktsionäride jaoks ainus võimalus
teostada oma hääleõigust ning saada juhatuselt teavet, on üldkoosolekut puudutav
regulatsioon küllaltki detailne ning range ja üldkoosoleku kokkukutsumise korra
rikkumise tagajärjeks võib olla üldkoosoleku otsuste tühisus (ÄS § 296).
Korraline aktsionäride üldkoosolek toimub üks kord aastas ning selle kutsub kokku
juhatus (ÄS § 291), kes saadab üldkoosoleku kokkukutsumise teate kõigile
aktsionäridele. Aktsiaselts, millel on üle 50 aktsionäri, võib kõikidele aktsionäridele
teate saatmise asemel avaldada teate üleriigilise levikuga päevalehes (ÄS § 294 lg
1). Üldkoosoleku kokkukutsumise teade peab olema saadetud selliselt, et see
tavalise edastamise korral jõuaks adressaadini hiljemalt seaduses nimetatud
tähtpäevaks (korralise üldkoosoleku puhul kolm nädalat ja erakorralise üldkoosoleku
korral üks nädal enne koosoleku toimumist).
Üldkoosoleku pädevuses on (§ 298 lg 1): 1) põhikirja muutmine; 2) aktsiakapitali
suurendamine ja vähendamine; 3) vahetusvõlakirjade väljalaskmine; 4) nõukogu
liikmete valimine ja tagasikutsumine; 5) audiitori valimine; 6) erikontrolli
määramine; 7) majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine; 8)
aktsiaseltsi lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine;
9) nõukogu liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine,
õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses aktsiaseltsi
esindaja määramine; 10) muude seadusega üldkoosoleku pädevusse antud
küsimuste otsustamine.
Viimane punkt viitab sellele, et aktsiaseltsi põhikirjaga ei ole võimalik üldkoosoleku
pädevust laiendada.
Üldkoosolekul osalevad need aktsionärid (või nende esindajad), kes on
aktsionäridena kantud aktsiaraamatusse ning õigustatud aktsionäride ring
määratakse seisuga 10 päeva enne üldkoosoleku toimumist, kui seaduses või
põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti (§ 297 lg 5).
Üldkoosolekul võetakse otsuseid vastu lihthäälteenamusega, välja arvatud kui
seadus või põhikiri näeb teatud otsuste vastuvõtmiseks ette suurema
häälteenamuse nõude (ÄS § 299 lg 1).
Äriseadustiku § 3011 kohaselt on aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus tühine, kui: 1) otsus
rikub aktsiaseltsi võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud
seaduse sätet; 2) otsus ei vasta headele kommetele; 3) otsuse teinud üldkoosoleku
protokoll ei ole seaduses ettenähtud juhul notariaalselt tõestatud; 4) otsuse teinud
üldkoosoleku kokkukutsumisel rikuti kokkukutsumise korda; 5) seda näeb ette muu
seadusesäte.
Näiteks on Riigikohtu tsiviilkolleegium otsuses 3-2-1-16-04 märkinud, et „sõltuvalt
olukorrast võib osutuda heade kommete või hea usu põhimõttega vastuolus olevaks
25
otsus, millega dividend makstakse aktsionäridele välja näiteks 10 aasta jooksul. Sel
juhul võib dividend kaotada oma seaduses ettenähtud tähenduses.”105
TsÜS § 38 lg 2 viimase lause kohaselt saab huvitatud isik otsuse tühisusele tugineda,
kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Äriseadustik sisaldab aktsionäride
üldkoosoleku suhtes erinormi, mis näeb ette, et isik, kes soovib tugineda
üldkoosoleku otsuse tühisusele, peab esitama kohtule tehingu tühisuse tuvastamise
hagi või esitama sellesisulise vastuväite (ÄS § 3011 lg 3).
Kehtetuks võib kohus tunnistada aktsionäride üldkoosoleku otsuse, mis on vastuolus
seaduse või põhikirjaga (ÄS § 302 lg 1).
Aktsiaseltsi juhatus on aktsiaseltsi juhtimisorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi
ning korraldab aktsiaseltsi raamatupidamist (ÄS § 306 lg 1 ja lg 4). Juhatusel on ka
aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise kohustus ning aruandekohustus nõukogu
ees, samuti on juhatuse ülesanne esitada äriregistrile seaduses ette nähtud avaldusi
ning teateid.
Juhatus võib koosneda ühest (juhataja) või mitmest liikmest ning juhatuse liige ei
pea olema aktsionär. Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik ning
vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema Eestis, mõnes teises Euroopa
Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis (ÄS § 308 lg 4).
Juhatuse liikmeks ei või olla (ÄS § 308): 1) nõukogu liige; 2) isik, kelle suhtes kohus
on vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud juhatuse liikmena tegutsemise
keeldu; 3) isik, kellel on keelatud tegutseda samal tegevusalal, millel tegutseb
aktsiaselts; 4) kellel on keelatud olla juhatuse liige seaduse106 või kohtulahendi
alusel.
Põhikirjas võib ette näha muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks.
Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi nõukogu (ÄS § 309 lg 1). Nagu juba eelnevalt
märgitud, on juhatuse liikmete volituste tekkimine ja lõppemine seotud nende
nimetamise või tagasikutsumisega, mitte aga äriregistri kandega selle kohta.
Aktsiaseltsi võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjas ei
ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada aktsiaseltsi
ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud
äriregistrisse (§ 307 lg 1).
Juhatuse liikmed on aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi
suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse
kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes
(§ 307 lg 2).
Teisisõnu, kui juhatuse liikmed kolmandate isikutega tehingute tegemisel ei pea
kinni neile aktsiaseltsi siseselt sätestatud piirangutest, siis ei mõjuta see tehingu
kehtivust, küll aga võib kaasa tuua juhatuse liikmete vastutuse aktsiaseltsi ees (ÄS §
315).
26
Aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustused ja vastutus on reguleeritud analoogselt
osaühinguga.
Aktsiaseltsi nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi
juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle (ÄS § 316) ja annab
juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel (ÄS § 317 lg 1). Nõukogu ei
saa juhatuselt üle võtta selle pädevust aktsiaseltsi esindamisel tehingute tegemisel
või õigusvaidlustes107 .
Nõukogul peab olema vähemalt kolm liiget. Nõukogu liige ei pea olema aktsianär
(ÄS § 318 lg 1, lg 2). Nõukogu liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek (ÄS § 319 lg
1).
Aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks
peab juhatusel olema nõukogu eelnev nõusolek. Sellisteks tehinguteks loeb seadus
eelkõige tehingud, millega kaasneb (ÄS § 317 lg 1): 1) osaluse omandamine ja
lõppemine teistes ühingutes või 2) tütarettevõtja asutamine või lõpetamine või 3)
ettevõtte omandamine, võõrandamine või selle tegevuse lõpetamine või 4)
kinnisasjade ja registrisse kantud vallasasjade võõrandamine ja koormamine või 5)
välisfiliaalide asutamine ja sulgemine või 6) investeeringute tegemine, mis ületavad
selleks majandusaastaks ettenähtud kulutuste summa, või 7) laenude ja
võlakohustuste võtmine, mis ületavad selleks majandusaastaks ettenähtud summa,
või 8) laenude andmine ja võlakohustuste tagamine, kui see väljub igapäevase
majandustegevuse raamest.
Seda loetelu võib põhikirjaga pikendada või lühendada, samuti võib põhikirjaga anda
nõukogule õiguse otsustada ka muid küsimusi, mille otsustamine ei kuulu vastavalt
seadusele või põhikirjale juhatuse või üldkoosoleku pädevusse (ÄS § 317 lg 2).
Nimetatud piirangute puhul on oluline teada, et need ei kehti kolmandate isikute
suhtes (ÄS § 317 lg 4). See tähendab, et kui juhatus ei ole mingi tehingu tegemiseks
saanud selleks vajalikku nõukogu eelnevat nõusolekut, siis ei mõjuta nõusoleku
puudumine tehingu kehtivust.
Näide: likvideerimisel oleva aktsiaseltsi juhatuse liige müüs V.N.-ile arvuti- ja
kontoritehnikat, omamata selleks nõukogu eelnevat nõusolekut. Ehkki tehing väljus
igapäevase majandustegevuse raamest, kuna oli suunatud aktsiaseltsi tegevuse
lõpetamisele, on see tehing kehtiv ÄS § 317 lg 4 alusel108 .
Nagu juhatuse liikme puhul, on ka nõukogu liikmega sõlmitavale lepingule
kohaldatavad võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted ning nõukogu liikmele on
seadusega pandud nõue täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ning
sätestatud konkurentsikeeld ja ärisaladuse hoidmise kohustus (ÄS §§ 324, 325, 327).
Aktsiaseltsil peab olema audiitor, kelle nimetab üldkoosolek (ÄS § 328). Audiitori
andmed tuleb esitada ärireistrile. Audiitor: 1) kontrollib mitterahalise sissemakse
hindamist (ÄS § 249 lg 3); 2) kontrollib majandusaasta aruannet (ÄS § 332); 3) võib
läbi viia erikontrolli (ÄS § 330 lg 3); 4) kontrollib ülevõtmisaruannet (ÄS § 3634 lg 2);
5) kontrollib ühinemislepingut (ÄS § 418) ja jagunemislepingut (ÄS § 462).
27
Äriseadustik näeb aktsiaseltsi juhatuse tegevuse kontrollimise võimalusena ette
erikontrolli (ÄS § 330), mis on vähemusaktsionäride huvide kaitseks mõeldud
abinõu109 .
Erikontrolli läbiviimist saavad nõuda aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud
vähemalt 1/10 aktsiakapitalist ning selle otsustab kas üldkoosolek või kohus.
Erikontrolli läbiviijad koostavad erikontrolli tulemuste kohta aruande, mille esitavad
aktsionäride üldkoosolekule (ÄS § 330 lg 5), kuivõrd erikontrolli eesmärk on
aktsionäridele teabe andmine.
AKTSIAKAPITAL Analoogselt osaühingu osakapitaliga saab ka aktsiaseltsi
aktsiakapitali määratleda kui aktsiaseltsi vara, mida ei või aktsionäridele välja
maksta. Aktsiakapitali suurus peab olema vähemalt 25000 eurot. (ÄS § 222).
Aktsiakapitali eesmärk on kaitsta aktsiaseltsi võlausaldajate huve; - mida suurem on
aktsiakapital, seda suurem peaks olema võlausaldajate kindlustunne, et nende
võimalikud nõuded rahuldatakse ning seda usaldusväärsem on aktsiaselts. Lisaks
võlausaldajatele kaitseb aktsiakapital ka muude isikute huve (aktsionärid, töötajad).
Seetõttu näeb äriseadustik ette ühelt poolt ranged reeglid aktsiakapitali
moodustamise kohta ning teisalt sätestab mitmed piirangud, mille eesmärgiks on
tagada aktsiakapitali olemasolu ja takistada ebaseaduslike väljamaksete tegemist.
Aktsiakapitali kaitse meetmed: 1) netovara säilitamise põhimõte (ÄS § 171 lg 2 p 1);
2) reservkapitali moodustamise kohustus (ÄS § 336); 3) dividendide maksmise
piirangud (ÄS § 277); 4) aktsionärilt vara omandamise piirangud (ÄS § 255); 5)
laenukeeld (ÄS § 281); 6) oma aktsiate omandamise keeld (ÄS § 283 lg 1).
Aktsiakapitali suurendamine võib toimuda 1) täiendavate sissemaksete tegemisega;
2) ilma sissemakseteta (fondiemissioon, ÄS § 350).
Aktsiakapitali on võimalik suurendada ka tingimuslikult (ÄS § 351).
Aktsiakapitali suurendamise otsustab aktsionäride üldkoosolek ning otsuse
vastuvõtmiseks on vajalik vähemalt 2/3 koosolekul esindatud häältest (ÄS § 341 lg
1). Põhikirjaga võib anda nõukogule kuni kolmeks aastaks õiguse suurendada
aktsiakapitali sissemaksete tegemisega (ÄS § 349). Aktsiakapitali suurendamise
kohta tehakse kanne äriregistrisse ning see on konstitutiivne kanne: aktsiakapital
loetakse suurendatuks ja uutest või suurendatud nimiväärtusega aktsiatest
tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisest äriregistrisse (ÄS § 343 lg 5).
Aktsiakapitali vähendamine võib toimuda 1) aktsionäridele väljamaksete tegemisega
(ÄS § 361); 2) väljamakseteta (vähendamine lihtsustatud korras, ÄS § 362). 8.6
AKTSIASELTSI LÕPETAMINE Aktsiaseltsi lõpetamise alused (ÄS § 364): 1)
üldkoosoleku otsus (ÄS § 365); 2) kohtulahend a. sundlõpetamise alused: ÄS § 366;
b. sundlõpetamise alused: TsÜS § 40;
3) aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamine; 4) aktsiaseltsi pankrotimenetluse
raugemine enne pankroti väljakuulutamist; 5) muud seaduse või põhikirjaga
ettenähtud alused.
28
Aktsiaseltsi lõpetamisel toimub likvideerimismenetlus (ÄS § 368). Selleks
määratakse likvideerijad (reeglina juhatuse liikmed) ning tehakse nende kohta
kanne ka äriregistrisse.
Likvideerijad teavitavad võlausaldajaid likvideerimisest ametlikus väljaandes
Ametlikud Teadaanded111 (ÄS § 375), lõpetavad aktsiaseltsi tegevuse, nõuavad
sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded (ÄS § 272 lg 2).
Pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist koostavad
likvideerijad lõppbilansi ja likvideerimisel järelejäänud vara jaotusplaani, mille
kohaselt jaotatakse allesjäänud vara aktsionäride vahel vastavalt nende aktsiate
nimiväärtusele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 378, § 379).
Kui likvideeritava aktsiaseltsi varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete
rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse (ÄS § 373).
Pärast likvideerimise lõpetamist esitavad likvideerijad avalduse aktsiaseltsi
kustutamiseks äriregistrist.
Täiendavaks lugemiseks. Kalev Saare,Urmas Voolens,Andres Vutt Margit
Vutt.Ühinguõigus I Kapitaliühingud-.Juura 2015
TULUNDUSÜHISTU
TULUNDUSÜHISTU MÕISTE Tulundusühistu mõiste sisaldub tulundusühistu
seaduse112 (TulS) §-s 1: Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja
soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles
liikmed osalevad: 1) tarbijate või muude hüvede kasutajatena; 2) hankijatena; 3)
tööpanuse kaudu; 4) teenuste kasutamise kaudu; 5) mõnel muul sarnasel viisil.
Tulundusühistu vastutab oma kohustuste eest oma varaga ning ühistu liige ei
vastuta isiklikult ühistu kohustuste eest, seega on tegemist kapitaliühinguga. Samas
lubab seadus (TulS § 1 lg 2) põhikirjaga ette näha, et liikmed vastutavad ühistu
kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga (täielik isiklik vastutus) või põhikirjaga
kindlaksmääratud ulatuses (lisavastutus).
Tulundusühistu vormis tegutsevad näiteks tarbijate ühistud, põllumajandustootjate
ühistud (piimaühistud, põllumajandusühistud) jms.
Tulundusühistu eriliik on hooneühistu, mille eesmärk hooneühistuseaduse113 § 1 lg
1 kohaselt on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise
majandustegevuse kinnisasja või hoonestusõiguse ning selle osaks oleva hoone
omamisel ja valitsemisel, võimaldades hooneühistu liikmetel hoone
kindlaksmääratud osade ainukasutust.
Tulundusühistu eriliik on ka hoiu-laenuühistu, mis hoiu-laenuühistu seaduse114 § 3
lg 1 kohaselt on finantseerimisasutus, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on
29
käesoleva seaduse paragrahvis 6 nimetatud tehingute ja toimingute teostamine
hoiu-laenuühistu tegevuspiirkonnas elavate või seal kinnisasja omavate füüsiliste
isikute ja samas tegevuspiirkonnas asuvate juriidiliste isikute teenindamiseks.
Küsimustes, mida tulundusühistuseadus ei reguleeri, kohaldatakse ühistute puhul
äriseadustiku osaühingu sätteid (TulS § 3).
01.08.2008 seisuga oli äriregistris registreeritud 637 tulundusühistut115 .
TULUNDUSÜHISTU ASUTAMINE Tulundusühistu asutajaid peab olema vähemalt
viis. Asutajateks võivad olla nii füüsilised kui juriidilised isikud (TulS § 4).
Tulundusühistu asutamiseks tuleb sõlmida asutamisleping ning koostada põhikiri;
mõlemad peavad olema notariaalselt tõestatud (TulS § 5). Seejärel esitatakse
äriregistrisse kandmise avaldus.
Juhul, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku vastutust ühistu
kohustuste eest, on nõutav, et ühistu osakapitali suurus oleks vähemalt 40 000
krooni (TulS § 1 lg 3). Osakapitali kavandatav suurus peab olema kirjas
asutamislepingus ning põhikirjas tuleb ära näidata liikmete osamaksu suurus ja
tasumise kord, kuid äriregistrile esitatava avalduse juurde ei ole vaja esitada
dokumente osamaksete tegeliku laekumise tõendamiseks.
TULUNDUSÜHISTU LIIKMED Tulundusühistu liikmeteks võivad olla nii füüsilised
kui juriidilised isikud, sealjuures on seaduses märgitud, et riik ühistu liikmeks olla ei
saa (TulS § 1 lg 4). Ühistu liikmete arv peab olema vähemalt viis (või vähemalt kolm,
kui need on ühistud). Kui ühistu liikmete arv on kuue kuu jooksul olnud väiksem,
peab üldkoosolek otsustama ühistu lõpetamise (TulS § 74).
Keskühistu on selline tulundusühistu, mille kõik liikmed on ühistud (TulS § 2 lg 2).
Ühe tuntuma keskühistuna võib näiteks tuua Eesti Tarbijate Keskühistu (ETK)116 .
Tulundusühistu liikmeks vastuvõtmise otsustab juhatus; põhikirjaga võib selle õiguse
anda ka nõukogule või üldkoosolekule (TulS § 13 lg 1).
Kui põhikirjaga on ette nähtud ühistu liikmete täielik isiklik vastutus või lisavastutus,
kantakse ühistu liikmed TulS § 8 lg 7 kohaselt äriregistrisse.
Liige võib tulundusühistust välja astuda omal soovil, kusjuures ühistu põhikirjaga on
lubatud sätestada mõistlikke piiranguid väljaastumisele (TulS §§ 17-18).
Üldkoosoleku otsusega on võimalik ühistu liige ühistust ka välja arvata. Füüsilisest
isikust liikme surma korral liikmesus lõpeb, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud
võimalust, et liikmesus läheb üle pärijatele (TulS § 22). Hooneühistu liikme surma
korral läheb liikmesus alati üle pärijale (HüS § 10 lg 1).
Ühistu liikmeid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt (TulS § 25). Liikmete
mittevaralised õigused on seotud õigusega teabele, mida on võimalik saada
üldkoosolekul, ning õigusega tutvuda majandusaasta aruandega (TulS §§ 27-28).
Tulundusühistu varalised õigused puudutavad dividende, lahkumisel makstavat
hüvitust (TulS § 33) ning ühistu lõpetamisel pärast võlausaldajate nõuete
rahuldamist allesjääva vara jaotamist (TulS § 89).
TULUNDUSÜHISTU JUHTIMINE Tulundusühistu kõrgeim organ on ühistu liikmete
üldkoosolek (TulS § 38), kus igal liikmel on üks hääl ning mis toimub üks kord aastas.
30
Kui ühistul on üle 200 liikme, võib üldkoosoleku pädevuse osaliselt või täielikult anda
volinike koosolekule. Üldkoosoleku pädevuses on ühistu jaoks olulisemate otsuste
tegemine, nagu põhikirja muutmine, ühistu ühinemise, jagunemise,
ümberkujundamise117 ja lõpetamise otsustamine ning majandusaasta aruande
kinnitamine ja kasumi või kahjumi jaotamine. Lisaks valib ja kutsub üldkoosolek
tagasi juhatuse liikmed, kui ühistul on nõukogu, siis aga nõukogu liikmed (juhatuse
liikmed valib sel juhul nõukogu) ning otsustab revidendi või audiitori valimine ja
tagasikutsumise ja muud seaduse või põhikirjaga üldkoosoleku pädevusse antud
küsimused (TulS § 39).
Ühistu juhtimisorgan, mis esindab ja juhib ühistut, on juhatus. Sarnaselt osaühingu
ja aktsiaseltsiga võib juhatusel olla üks liige (juhataja) või mitu liiget ning juhatuse
liige ei pea olema ühistu liige. Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik
ja vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema Eestis, mõnes teises
Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis (TulS § 55).
Nõukogu peab tulundusühistul olema juhul, kui 1) ühistul on üle 200 liikme, või 2)
ühistu osakapital on üle 400 000 krooni või 3) see on ette nähtud põhikirjaga.
Ühistu majandustegevuse kontrollimiseks nimetab üldkoosolek revidendi; kui ühistu
osakapital on üle 400 000 krooni või kui see on ettenähtud seaduse või põhikirjaga,
peab ühistul olema audiitor, kelle nimetab üldkoosolek. Vähemalt 1/10 ühistu
liikmetest või võivad nõuda ühistu juhtimise või varalise seisundiga seotud
küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli tegija määramist
üldkoosoleku poolt.
TULUNDUSÜHISTU LÕPETAMINE Tulundusühistu lõpetamise alused sisalduvad
seaduses või ühistu põhikirjas; lõpetamine võib toimuda üldkoosoleku otsusega või
kohtulahendi alusel. Üheks iseloomulikuks aluseks, millal üldkoosolek peab
otsustama ühistu lõpetamise, on olukord, kus ühistu liikmete arv on kuue kuu
jooksul olnud väiksem kui viis (TulS § 4, § 74). Lõpetamisel ühistu likvideeritakse, kui
seadusega ei ole sätestatud teisiti (TulS § 78). Kui ühistu põhikirjaga on ette nähtud,
et ühistu lõpetamisel antakse ühistu vara üle kohalikule omavalitsusele
ühistegevuse jätkamiseks või muudes avalikes huvides kasutamiseks, võib
üldkoosolek otsustada ühistu lõpetamise likvideerimismenetluseta (TulS § 90 lg 1).
TÄIENDAVAKS LUGEMISEKS: ■ P. Kama, A. Siibak, K. Siibak, M. Vutt.
Majandustegevuse õiguslikust keskkonnast Eestis.Tartu Ülikooli Kirjastus 1997.
KÜSIMUSED JA ÜLESANDED 1. Tutvu äriregistri teabesüsteemis registreeritud
tulundusühistute nimekirjaga ja valikuliselt mõne tulundusühistu B-kaardi
andmetega. 2. Selgita tulundusühistu peamist erinevust teistest äriühingutest. 3.
Tee äriregistri teabesüsteemis otsing keskühistute kohta.
ÄRIÜHINGUTE ÜHINEMINE, JAGUNEMINE JA ÜMBERKUJUNDAMINE
ÜHINEMINE Äriühingud võivad ühineda kahel viisil: 1) ühendav ühing A +
ühendatav ühing B = ühing A, st et ühendatav ühing lõpeb; 2) ühinev ühing A +
ühinev ühing B = ühing C, st et mõlemad ühinevad ühingud lõpevad ja moodustub
uus ühing.
31
Ühinemisel läheb ühendatava ühingu vara118 , sealhulgas kohustused, üle
ühendavale ühingule. Uue ühingu asutamisel läheb ühinevate ühingute vara ,
sealhulgas kohustused, sellele üle (ÄS § 391 lg 4).
Ühinevateks ühinguteks võivad olla sama või eri liiki Eesti äriregistrisse kantud
äriühingud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (ÄS § 391 lg 6).
Ühinemise etapid on järgmised: 1) ühinevate ühingute juhatused (või
juhtimisõiguslikud osanikud) sõlmivad ühinemislepingu (ÄS § 392 lg 1); seaduses
ettenähtud juhtudel peab ühinemislepingut kontrollima audiitor (nt aktsiaseltsi
puhul) 2) juhatused (või juhtimisõiguslikud osanikud) koostavad ühinemisaruande
(ÄS § 393); 3) ühinevad ühingud kiidavad heaks ühinemisaruande ja võtavad vastu
ühinemisotsuse (ÄS § 397); 4) ühendav ühing esitab äriregistrile avalduse (ÄS §
400); 5) ühendav ühing avaldab ühinemisteate väljaandes Ametlikud Teadaanded
(ÄS § 399)
Ühinevad äriühingud peavad arvestama ka konkurentsiseaduses sätestatuga, mille
kohaselt ettevõtjate ühinemist loetakse koondumiseks (KonkS § 19 lg 1 p 1) ning
konkurentsiamet kontrollib koondumist, kui koondumise osaliste eelnenud
majandusaasta käibed Eestis kokku ületavad 100 miljonit krooni ja vähemalt kahe
koondumise osalise käibed Eestis ületavad kummalgi 30 miljonit krooni (KonkS § 21
lg 1). 10.2
JAGUNEMINE Jagunemisel osalevateks ühinguteks võivad olla sama või eri liiki
äriühingud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (ÄS § 434 lg 7).
Jagunemise viisid on: 1) jaotumine; 2) eraldumine. Jaotumisel annab jagunev ühing
oma vara üle omandavatele ühingutele. Omandav ühing võib olla olemasolev või
uus ühing. Jaotumisel jagunev ühing loetakse lõppenuks. Jaotumisel saavad
jaguneva ühingu osanikud või aktsionärid omandava ühingu osanikeks või
aktsionärideks (ÄS § 434 lg 2, lg 3).
Eraldumisel annab jagunev ühing osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale
ühingule. Omandav ühing võib olla olemasolev või uus ühing. Eraldumisel saavad
omandava ühingu osanikeks või aktsionärideks jaguneva ühingu osanikud või
aktsionärid või ainsaks osanikuks või aktsionäriks saab jagunev ühing (ÄS § 434 lg 4,
lg 5).
Riigikohus on märkinud, et tütarettevõtte asutamine on käsitatav äriühingu
eraldumisena119 .
Jagunemise etapid on järgmised: 1) jagunemislepingu sõlmimine (ÄS § 435)
seaduses sätestatud juhul jagunemislepingu audiitorkontroll 2) jagunemisaruanne
(ÄS § 436) 3) jagunemisotsus (ÄS § 440) 4) avaldus äriregistrile (ÄS § 443) 5)
jagunemise teade (ÄS § 447 lg 21) väljaandes Ametlikud Teadaanded.
118Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum,
kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 66). 119 RKTKo 03.12.2004 otsus kohtuasjas
nr 3-2-1-130-04, RT III 2004, 36, 376. 42
32
ÜMBERKUJUNDAMINE Ümberkujundamine tähendab äriühingu vormi muutmist.
Äriühingu võib ümber kujundada teist liiki ühinguks, kusjuures tulundusühistu
ümberkujundamine, samuti tulundusühistuks ümberkujundamine ei ole lubatud (ÄS
§ 478 lg 1).
Ümberkujundatava ühingu osanikud või aktsionärid saavad uue ühingu osanikeks
või aktsionärideks (ÄS § 478 lg 2).
Ümberkujundamise etapid: 1) ümberkujundamise aruanne (ÄS § 479) 2)
ümberkujundamisotsus ja uue ühingu põhikiri (või ühinguleping) (ÄS § 480) 3)
avalduse esitamine äriregistrisse 4) ümberkujundamise teade (ÄS § 483) väljaandes
Ametlikud Teadaanded; ► välja arvatud siis, kui osaühing või aktsiaselts
kujundatakse ümber täis- või usaldusühinguks.
TÄIENDAVAKS LUGEMISEKS: ■ E. Gustavus. Äriühinguõigus. Tallinn – Berliin 2001. ■
P. Kama, A. Siibak, K. Siibak, M. Vutt. Majandustegevuse õiguslikust keskkonnast
Eestis.Tartu Ülikooli Kirjastus 1997. ■ R. Kuber jt. Äriõigus. Näidised ja
kommentaarid. Käsiraamatute Kirjastus.
KÜSIMUSED JA ÜLESANDED: 1. Selgita, miks võib olla vajalik äriühingute ühinemine,
jagunemine või ümberkujundamine. 2. Selgita, miks on ühinemise, jagunemise või
ümberkujundamise korral vajalik avaldada vastavasisuline teade Ametlikes
Teadaannetes. 3. Tutvu Ametlikes Teadaannetes esitatud teadetega ühinemise,
jagunemise või ümberkujundamise kohta.
SIHTASUTUSE JUHTIMINE Juhatuson sihtasutuse juhtorgan, mis juhib ja esindab
sihtasutust (SAS § 17). Juhatusel võib olla üks või mitu liiget, kes peavad olema
teovõimelised füüsilised isikud ning vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab
olema Eestis, mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis.
Juhatuse liige ei või olla sihtasutuse nõukogu liige või pankrotivõlgnik. Põhikirjaga
võib ette näha ka muid piiranguid. Lisaks sellele näeb sihtasutuste seadus ette, et
juhul, kui põhikirjaga on ette nähtud soodustatud isikute ring, ei või juhatuse
liikmeks olla soodustatud isik või temaga võrdset majanduslikku huvi omav isik.
Juhatuse liikmed määratakse asutamisotsusega; hilisemaid muudatusi juhatuse
koosseisus võib teha nõukogu, kelle ees juhatus on aruandekohustuslik (SAS § 19).
Iga juhatuse liige võib sihtasutust esindada kõikides õigustoimingutes. Esindusõigust
võib piirata nii põhikirja kui nõukogu otsusega, kuid need piirangud ei kehti
kolmandate isikute suhtes. Ainus piirang, mis kolmandate isikute suhtes kehtib, on
ühine esindus eeldusel, et see on kantud registrisse (SAS § 18 lg 2).
Seadus näeb ette juhatuse liikmete solidaarse vastutuse sihtasutusele tekitatud
kahju hüvitamise eest (SAS § 23).
Nõukogu on organ, mis kavandab sihtasutuse tegevust ning korraldab sihtasutuse
juhtimist ja teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle (SAS § 24). Nõukogu
olemasolu on kohustuslik, kuivõrd sihtasutusel pole liikmeskonna ja seega ka
üldkoosoleku puudumise tõttu võimalik juhatuse tegevust muul viisil kontrollida.
33
Nõukogul peab olema vähemalt kolm liiget (põhikiri võib ette näha ka suurema
liikmete arvu). Nõukogu liige peab olema teovõimeline füüsiline isik; nõukogu
liikmeks ei või olla juhatuse liige ega audiitor ega nendega võrdset majanduslikku
huvi omav isik ega pankrotivõlgnik (SAS § 26).
Nõukogu nõusolek on vajalik tehinguteks, mis väljuvad igapäevase
majandustegevuse raamest, eelkõige siis, kui tehingutega kaasneb (SAS § 25 lg 1):
1) osaluse omandamine ja lõppemine äriühingus; 2) kinnisasjade, samuti registrisse
kantud vallasasjade võõrandamine või asjaõigusega koormamine.
Sihtasutuse põhikirjaga võib toodud loetelu pikendada või lühendada. Kui juhatus
teeb igapäevase majandustegevuse raamest väljuva tehingu ilma nõukogu
nõusolekuta, ei mõjuta nõusoleku puudumine tehingu kehtivust, kuna seadus näeb
ette, et ülalnimetatud piirang ei kehti kolmandate isikute suhtes (SAS § 25 lg 3).
Äriühingutes osalemisele on seatud piirangud, mille kohaselt sihtasutus ei või olla
täisühingu osanik ega usaldusühingu täisosanik ega juhtida täis- ega usaldusühingut
(SAS § 2 lg 4).
Sihtasutuste seadus näeb ette ka selle, millal nõukogu otsused võivad olla tühised
(SAS § 301 lg 5) või vaidlustatavad (st et saab nõuda nende kehtetuks tunnistamist
kohtu poolt, SAS § 301 lg 1).
Sihtasutuse tegevuse kontrollimiseks peab sihtasutusel olema ka audiitor(SAS § 35).
Sihtasutuse juhatus või nõukogu, juhatuse või nõukogu liige või muu huvitatud isik
on ka õigustatud nõudma, et kohus otsustaks sihtasutuse juhtimise või varalise
seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise (SAS § 38).
Lisaks näeb sihtasutuste seadus ühe kontrollivõimalusena ette ka soodustatud isiku
või muu selleks õigustatud huvi omava isiku õiguse nõuda sihtasutuselt teavet
sihtasutuse eesmärgi täitmise kohta. Ta võib tutvuda sihtasutuse raamatupidamise
aastaaruande ja juhatuse tegevuse aruandega, samuti audiitori järeldusotsuse,
raamatupidamisdokumentide, asutamisotsuse ja põhikirjaga (SAS § 39).
SIHTASUTUSE LÕPETAMINE Sihtasutuse lõpetamise alused (SAS § 43): 1)
nõukogu otsus; 2) asutajate otsus, kui see asutajate õigus on ette nähtud põhikirjas;
3) sihtasutuse eesmärgi saavutamine; 4) tähtaja möödumine, kui sihtasutus oli
tähtajaline; 5) sihtasutuse pankrot või pankrotimenetluse raugemine enne pankroti
väljakuulutamist; 6) muu seaduses või põhikirjaga ettenähtud alus. Sihtasutuse
puhul võib toimuda sundlõpetamine (SAS § 46) juhul kui: 1) sihtasutuse eesmärk või
tegevus on vastuolus seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega; 2)
sihtasutuse tegevus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele või tema põhikirjalistele
eesmärkidele; 3) sihtasutuse vara on eesmärgi saavutamiseks ilmselt ebapiisav ja
piisava vara omandamine lähitulevikus on ebatõenäoline; 4) nõukogu ei tee
põhikirjas ettenähtud juhul lõpetamisotsust või juhatus ei esita seaduses ettenähtud
lõpetamise avaldust; 5) muud seaduses sätestatud juhud.
34
Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus1
Vastu võetud 23.02.2011
RT I, 25.03.2011, 1
jõustumine 01.07.2014
Ülesanne:
on sätestada majandustegevuse vabaduse kasutamise üldised tingimused ja kord,
sealhulgas reguleerida majandustegevuse alustamist, teostamist, lõppemist ja
jätkamist, registri pidamist, riiklikku järelevalvet ja vastutust.
§ 3. Majandustegevus
(1) Majandustegevus on iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis
ei ole seadusest tulenevalt keelatud.
(2) Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse majandustegevuseks
ka juhul, kui selle eesmärgiks ei ole tulu saamine.
§ 4. Majandustegevuse vabadus ja selle piiramine
(1) Igaühel on õigus igal ajal mis tahes tegevusalal vabalt alustada, teostada ning lõpetada
majandustegevust.
(2) Tegevusalal majandustegevuse täielik keelamine või selle lubamine üksnes tegevusloa alusel
sätestatakse seadusega olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel. Majandustegevuse vabadust
piiratakse käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud majandustegevuse nõuetega, sealhulgas käesolevas
seaduses sätestatud teatamiskohustusega avalikust huvist tuleneval põhjusel.
(3) Majandustegevuse vabadus on Eesti ettevõtjal ja teise Euroopa Majanduspiirkonna
lepinguriigi (edaspidi teine lepinguriik) ettevõtjal. Kui rahvusvaheline leping või seadus ei sätesta
teisiti, on majandustegevuse vabadus samaväärselt Eesti ja teise lepinguriigi ettevõtjaga ka
kolmanda riigi ettevõtjal.
(4) Ettevõtjal ei ole majandustegevuse vabadust tegevusalal, mille suhtes kehtib talle
kohtuotsusega kohaldatud, seadusest tulenev või käesoleva seaduse alusel kohaldatud asjaomane
majandustegevuse keeld.
(5) Majandustegevuse vabadust ei ole riigil, kohalikul omavalitsusel, avalik-õiguslikul
juriidilisel isikul või riigi või kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku
ülesannet täitval muul isikul nimetatud ülesande täitmise ulatuses.
§ 5. Ettevõtja, temaga seotud isik ja teenuseosutaja
(1) Ettevõtja on majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik.
(2) Ettevõtjaga seotud isik on ettevõtja osanik, aktsionär, juhtorgani liige, prokurist või muu isik,
kes omab valitsevat mõju ettevõtja juhtimise üle.
(3) Elutähtsat teenust osutav ettevõtja ja seaduses sätestatud juhul ka muu ettevõtja, kes osutab
riigi või kohaliku omavalitsuse valdava enamiku elanike kasutatavat teenust, sealhulgas gaasi-,
elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus-, ühistranspordi-, posti- ja
sideteenust ning muud samalaadset teenust, on üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja
(edaspidi üldhuviteenuse osutaja).
[RT I, 03.03.2017, 1 - jõust. 01.07.2017]
35
(4) Teenuseosutaja käesoleva seaduse § 6 lõike 7, § 10 lõike 2, § 12, § 14 lõike 3 punkti 2, § 22
lõigete 1, 5 ja 6, § 31 ja 6. peatüki 2. jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68) (edaspidi teenuste
direktiiv) artikli 4 punktis 2 nimetatud ettevõtja, kes alustab teenuste direktiivi kohaldamisalasse
kuuluva teenuse osutamist või osutab sellist teenust.
§ 6. Majandustegevuse nõuded
(1) Seadusest tulenevalt võib kehtestada nõudeid, millele ettevõtja ja tema majandustegevus
peavad vastama (edaspidi majandustegevuse nõuded). Majandustegevuse nõuded võivad tuleneda
ka ratifitseeritud rahvusvahelisest lepingust või Euroopa Liidu õigusaktist.
(2) Majandustegevuse põhinõuded on nõuded, mis kehtestatakse üksnes kindlale tegevusalale ja
mis ei ole tegevusalast sõltumata kehtivad üldised nõuded.
(3) Isikulised on majandustegevuse nõuded, mis kehtestatakse füüsilisele isikule, näiteks nõuded
isikuomadustele oskuste, hariduse, kvalifikatsiooni, asjatundlikkuse või terviseseisundi kohta
(edaspidi isikulised majandustegevuse nõuded).
(4) Informatsioonilised on majandustegevuse nõuded, mis kohustavad ettevõtjat esitama teda või
tema tegevust puudutavat informatsiooni (edaspidi informatsioonilised majandustegevuse
nõuded).
(5) Esemelised on majandustegevuse nõuded, mis ei ole isikulised ega informatsioonilised, vaid
on sisulised, eelkõige nõuded tegevuskohale, ehitisele või selle osale, masinale, tootele,
teenusele, tegevusele, finantsseisundile või ettevõtja majandustegevusest tingitud
keskkonnamõjule (edaspidi esemelised majandustegevuse nõuded).
(6) Isikulise majandustegevuse nõude täitmiseks ettevõtja poolt piisab, kui nõudele vastab
ettevõtja heaks lepingu alusel tegutsev füüsiline isik. Olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel
võib seadusega ette näha juhud, kui:
1) isikulisele majandustegevuse nõudele peab vastama füüsilisest isikust ettevõtja ise või
juriidilisest isikust ettevõtja juhatuse liige või kõik juhatuse liikmed;
2) leping, mille alusel ettevõtja heaks tegutseb isikulisele majandustegevuse nõudele vastav isik,
peab vastama teatud sisu- või vorminõuetele.
(7) Teenuseosutajale ja isikule, kes ostab või soovib osta teenuseosutaja poolt pakutavaid
teenuseid (edaspidi klient), ei või kehtestada nõudeid, mis on vastuolus teenuste direktiiviga.
(8) Teenuste direktiivi kohaselt teavitamisele kuuluvat teenuse osutamise nõuet sisaldava
õigusakti eelnõust teavitamise korra ja teabevahetust koordineeriva asutuse määrab
Vabariigi
Valitsus määrusega.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
(9) Euroopa Komisjoni tuleb ettevalmistatavast õigusaktist teavitada juhul, kui sellega
kehtestatakse teenuse osutamisele alljärgnevaid nõudeid:
1) kvantitatiivsed või territoriaalsed piirangud, eelkõige rahvaarvust või teenuseosutajate
vahelisest minimaalsest geograafilisest vahemaast tulenevate piirmäärade kujul;
2) teenuseosutaja kohustus valida teatud õiguslik vorm;
3) äriühingus osaluse omamisega seonduvad nõuded;
4) nõuded, millega juurdepääs teenuse osutamisele on teenuse olemuse tõttu reserveeritud teatud
teenuseosutajatele, välja arvatud nõuded, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.09.2005,
lk 22–142) hõlmatud sätteid või mis on sätestatud muus Euroopa Liidu õigusaktis;
5) keeld omada sama riigi territooriumil rohkem kui ühte asutamis- või tegevuskohta;
6) töötajate minimaalset arvu sätestavad nõuded;
36
7) kehtestatud miinimum- või maksimumhinnad, mida teenuseosutaja peab järgima;
8) teenuseosutaja kohustus osutada koos enda osutatud teenusega ka teisi teenuseid.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
§ 7. Majandushaldusasutus
Majandushaldusasutus on haldusorgan, kes täidab talle seadusega pandud ülesandeid vähemalt
ühel alljärgneval viisil:
1) tegevusloa taotluse lahendamine;
2) majandustegevuse peatamine või keelamine;
3) tegevusloa peatamine või kehtetuks tunnistamine;
4) ettevõtja majandustegevuse üle riikliku järelevalve teostamine.
§ 8. Register
(1) Register käesoleva seaduse tähenduses on majandustegevuse register ning seaduses
sätestatud juhul muu samalaadne register.
(2) Majandustegevuse register on andmekogu, mille ülesanne on võimaldada ettevõtjate ja nende
majandustegevuse üle arvestuse pidamist ning järelevalve teostamist.
(3) Registripidaja käesoleva seaduse tähenduses on majandustegevuse registri vastutav töötleja
ning seaduses sätestatud juhul muu andmekogu vastutav töötleja.
(4) Majandustegevuse registri vastutav töötleja on Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium.
(5) Registri volitatud töötleja on majandushaldusasutus, kes kannab registrisse andmeid, muudab
neid ja tunnistab kehtetuks.
§ 9. Teate ja taotluse esitamine ühtse kontaktpunkti kaudu
(1) Ettevõtjal on õigus esitada majandushaldusasutusele kõiki käesolevas seaduses sätestatud
teateid ja taotlusi ühtse kontaktpunkti põhimõttel Eesti teabevärava või notari kaudu.
(2) Teadete ja taotluste esitamine Eesti teabevärava või notari kaudu ei mõjuta käesolevas
seaduses sätestatud teadete ja taotluste kohta kehtivaid tähtaegu, majandushaldusasutuse pädevust
ega ettevõtja õigust esitada kõnealuseid teateid ja taotlusi otse registripidajale või
majandushaldusasutusele.
(3) Kui ettevõtja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel teate või taotluse notari kaudu,
edastab notar teate või taotluse majandushaldusasutusele Eesti teabevärava kaudu hiljemalt selle
esitamisele järgneval tööpäeval.
(4) Majandushaldusasutus edastab ettevõtjale dokumendid või muu teabe notari kaudu, kui
ettevõtja on käesolevas seaduses sätestatud majandushaldusasutusele adresseeritud teate või
taotluse esitamisel notari kaudu avaldanud sellekohast soovi.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
(5)
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada käesolevas seaduses sätestatud teadete ja
taotluste vormid.
(6) Kui ettevõtja esitab käesoleva seaduse § 58 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud teate muul
viisil kui ühtse kontaktpunkti kaudu, tasub ta teates sisalduvate andmete registrisse kandmise eest
riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
37
14. Teatamiskohustus
(1) Seaduses sätestatud juhul on ettevõtjal kohustus esitada enne majandustegevuse alustamist
registripidajale teade asjaomasel tegevusalal majandustegevuse alustamise kohta
(edaspidi majandustegevusteade).
(2) Kui ettevõtja alustab majandustegevust samal ajal mitmel teatamiskohustusega tegevusalal
ning esitatud teadete vastuvõtmiseks on pädev sama registripidaja, võib ettevõtja esitada kõikides
majandustegevusteadetes esitamisele kuuluvad andmed ühes majandustegevusteates.
(3) Teatamiskohustust ei ole:
1) ettevõtjal, kelle suhtes kehtib samal tegevusalal loakohustus;
2) teises lepinguriigis asutatud teenuseosutajal, kes soovib alustada Eestis Euroopa Liidu
toimimise lepingu (ELT C 83, 30.03.2010, lk 47–199) artikli 57 mõistes ajutiselt teenuste
osutamist, välja arvatud teenuste direktiivi artikliks 17 nimetatud teenuseid osutaval
teenuseosutajal.
(4) Asutamisel oleval juriidilisest isikust ettevõtjal tekib teatamiskohustus, kui ettevõtja
omandab õigusvõime.
16. Loakohustus
(1) Seaduses sätestatud juhul peab ettevõtjal enne tegevusalal majandustegevuse alustamist
olema tegevusluba (edaspidi loakohustus).
(2) Tegevusluba on mis tahes nimetusega ettevõtjale adresseeritud haldusakt või ettevõtjaga
sõlmitud haldusleping, milleta on keelatud ettevõtjal majandustegevust alustada ning mis tõendab
teatud majandustegevuse nõuete täitmist teatud tegevusalal või määrab kindlaks
majandustegevuse teostamise kõrvaltingimused.
(3) Tegevusluba ei ole muu hulgas:
1) haldusakt, mis annab füüsilisele isikule õiguse kutsetegevuseks;
2) keskkonnaluba ja keskkonnakompleksluba.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
(4) Ettevõtja võib loakohustusega majandustegevust alustada arvates tegevusloa andmisest,
tegevusloal märgitud tingimuse saabumisest või tegevusloal märgitud ajast, kui viimane on
hilisem.
§ 17. Tegevusloa regulatsiooniese ning selle põhiregulatsioon ja kõrvaltingimused
(1) Tegevusloa regulatsioonieseme moodustavad põhiregulatsioon ja kõrvaltingimused.
(2) Tegevusloa põhiregulatsioon on loakohustusega tegevusalal ettevõtja majandustegevuse
alustamise ja teostamise lubamine. Kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul
tegutsemiseks konkreetses tegevuspiirkonnas või -kohas, kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni ka
tegevuspiirkond või -koht.
(3) Tegevusloa kõrvaltingimus on mis tahes tingimus või kohustus, mis ei ole põhiregulatsioon,
sealhulgas tingimused, mis täiendavad tegevusloa põhiregulatsioonist tuleneva majandustegevuse
alustamise või teostamise tingimusi, nähes näiteks ette tegevusloa tähtaja. Kõrvaltingimusteks
käesoleva seaduse tähenduses ei ole majandustegevuse nõuded ega kohustus majandustegevuse
nõudeid täita.
(4) Tegevusloale lisatakse selle andmisel või selle kehtimise ajal kõrvaltingimusi üksnes
seaduses sätestatud juhul ja ulatuses.
(5) Kõrvaltingimused hakkavad kehtima samaaegselt tegevusloaga või arvates kõrvaltingimuses
märgitud ajast, kui viimane on hilisem.
38
(6) Kõrvaltingimuste kehtivus lõpeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kehtetuks
muutumisega või arvates kõrvaltingimuses märgitud ajast, kui viimane on varasem.
§ 18. Tegevusloa kontrolliese
(1) Tegevusloa kontrolliese on majandustegevuse nõuete kogum, mille täitmise tuvastamine on
tegevusloa andmise eelduseks.
(2) Kui taotletava tegevusloa kontrolliesemesse kuuluv majandustegevuse nõue kuulub ka
ettevõtjale varem muul tegevusalal Eesti majandushaldusasutuse antud kehtiva tegevusloa
kontrolliesemesse, tõendab varem antud tegevusluba ka nimetatud nõude täitmist.
(3) Kui tegevusloa kontrolliesemesse kuuluva majandustegevuse nõude täitmist tõendab mõne
muu menetluse raames majandushaldusasutuse antud kehtiv haldusakt, siis tõendab see haldusakt
nimetatud nõude täitmist ka taotletava tegevusloa jaoks.
§ 19. Tegevusloa taotlus
(1) Tegevusloa saamiseks esitab ettevõtja taotluse (edaspidi tegevusloa taotlus)
majandushaldusasutusele, kelle pädevusse on seadusega antud tegevusloa taotluse lahendamine.
(2) Tegevusloa taotluses esitab ettevõtja järgmised andmed:
1) käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 1–4 ja punktis 7 nimetatud andmed;
2) käesoleva seaduse § 15 lõigetes 2–5 nimetatud andmed asjaomaste tegevusloa
kontrolliesemesse kuuluvate nõuete olemasolu korral;
3) kui ettevõtja soovib, et talle antava tegevusloa kehtivusaega piirataks võrreldes seaduses
ettenähtuga, siis tegevusloa soovitud kehtivusaeg;
4) ettevõtja hoolsuskohustuse täitmise kava, kui ettevõtja on selle esitamiseks käesoleva seaduse
alusel kohustatud;
5) kui ettevõtja soovib tegevusluba kasutada ka tütarettevõtja tegevuses, siis selle tütarettevõtja
ärinimi, registrikood ja asukoha aadress;
6) muud seaduses sätestatud andmed.
(3) Ettevõtja võib tegevusloa taotluses jätta esitamata andmed, mis sisalduvad varem tema poolt
samaks tegevuseks esitatud tegevusloa taotluses, kui ta kinnitab varem esitatud andmete õigsust.
(4) Asutamisel olev juriidilisest isikust ettevõtja esitab tegevusloa taotluses registrikoodi asemel
juriidilise isiku asutamist tõendava dokumendi, eelkõige asutamislepingu või asutamisotsuse, või
vähemalt neist ühe notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud ärakirja. Asutamisel
olevale ettevõtjale antav tegevusluba hakkab kehtima kõige varem tema poolt õigusvõime
omandamisel.
(5) Majandushaldusasutus esitab taotluse esitajale hiljemalt taotluse esitamisele järgneval
kolmandal tööpäeval esmase vastuse, mis sisaldab järgmist teavet:
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
1) taotluse menetluse alustamise päev;
2) taotluse lahendamise tähtaeg;
3) tegevusloa kehtivusaeg või maksimaalne kehtivusaeg, kui see on seadusega sätestatud;
4) viited tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvatele majandustegevuse nõuetele ning ettevõtja
poolt majandushaldusasutuse tegevuse vaidlustamiseks kasutatavaid õiguskaitsevahendeid
sisaldavatele õigusnormidele;
5) teave tegevusloa vaikimisi andmise kohta, välja arvatud juhul, kui see on seadusega
välistatud.
(6) Taotlust lahendaval majandushaldusasutusel on õigus nõuda ettevõtjalt täiendavaid andmeid,
kui seda on vaja tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate majandustegevuse nõuete täitmise
39
kontrollimiseks. Majandushaldusasutus põhjendab täiendavate andmete vajalikkust ja määrab
nende esitamiseks mõistliku tähtaja.
(7) Ettevõtja tasub tegevusloa taotluse esitamisel selle lahendamise eest riigilõivu
riigilõivuseaduses sätestatud määras.
(8) Majandushaldusasutus annab ettevõtjale tegevusloa kohe, kui on tuvastatud tegevusloa
kontrolliesemesse kuuluvate nõuete täitmine.
§ 29. Ettevõtja hoolsuskohustus
Ettevõtja on majandustegevuse teostamise käigus kohustatud võtma meetmeid
majandustegevuse nõuete ning tegevusloa kõrvaltingimuste olemasolu korral ka nende täitmise
tagamiseks ja majandustegevuse nõuetele või kõrvaltingimustele mittevastavuse viivitamatuks
kõrvaldamiseks (ettevõtja hoolsuskohustus).
§ 30. Majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest teatamise kohustus
(1) Loakohustusega tegevusala puhul teatab ettevõtja tegevusloa kontrolliesemega seotud
asjaolude või kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutmise kavatsusest tegevusloa andmiseks
pädevale majandushaldusasutusele vähemalt 30 päeva enne kavandatavat muutmist ning
üldhuviteenuse osutaja vähemalt kolm kuud enne kavandatavat muutmist
(edaspidi majandustegevuse muutmise kavatsuse teade). Majandustegevuse muutmise kavatsuse
teade esitatakse ka juhul, kui ettevõtja asutab tütarettevõtja, kes alustab majandustegevust
tegevusloa regulatsioonieseme raames.
(2) Ettevõtjast sõltumata aset leidnud tegevusloa kontrolliesemega seotud asjaolude ja
kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutumisest teatab ettevõtja tegevusloa andmiseks pädevale
majandushaldusasutusele viivitamata, kuid hiljemalt viie tööpäeva jooksul
(edaspidi majandustegevuse muutumise teade).
(3) Majandustegevuse muutmise kavatsuse teates ning majandustegevuse muutumise teates
kirjeldab ettevõtja, millised tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvad või tegevusloa
kõrvaltingimustega seotud asjaolud on muutunud või milliseid kavatsetakse muuta, või esitatakse
tütarettevõtja kohta, kes alustab majandustegevust tegevusloa regulatsioonieseme raames,
käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 1–3 ning 5 ja 6 sätestatud andmed.
(4) Kui teatest nähtub, et muudatused toovad kaasa mittevastavuse tegevusloa kontrolliesemesse
kuuluvatele majandustegevuse nõuetele või tegevusloa kõrvaltingimusele, vajaduse kontrollida
majandustegevuse nõudeid, muuta tegevusluba või taotleda uut tegevusluba, teavitab
majandushaldusasutus sellest viivitamata ettevõtjat. Tegevusloa muutmise või uue tegevusloa
taotlemise vajaduse ilmnemisel käsitletakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teateid
tegevusloa muutmise taotlusena, välja arvatud juhul, kui ettevõtja on esitanud teates märke, et ta
seda ei soovi.
(5) Selliste majandustegevuse üldandmete muutumise korral, millest ei tule teatada käesoleva
paragrahvi lõike 1 alusel, teatab ettevõtja viivitamata, kuid hiljemalt viie tööpäeva jooksul
registripidajale, märkides teates muutunud andmed (edaspidi majandustegevuse üldandmete
muutumise teade).
(6) Ettevõtja esitab koos majandusaasta aruandega kinnituse selle kohta, et ta on täitnud
käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 sätestatud teatamiskohustused või et nimetatud
teatamiskohustused puuduvad.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
(7) Füüsilisest isikust ettevõtja esitab koos tuludeklaratsiooniga kinnituse selle kohta, et ta on
täitnud käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 sätestatud teatamiskohustused või et nimetatud
40
teatamiskohustused puuduvad.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
(8) Ettevõtja, kes ei ole kohustatud esitama käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 7 nimetatud
kinnitust koos majandusaasta aruandega või tuludeklaratsiooniga, esitab igal aastal 30. juuniks
ühtse kontaktpunkti kaudu kinnituse selle kohta, et ta on täitnud käesoleva paragrahvi lõigetes 1,
2 ja 5 sätestatud teatamiskohustused või et nimetatud teatamiskohustused puuduvad.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
6.ASJAÕIGUSE SEOS ÄRIÕIGUSEGA
ESEMED
Eseme mõiste. Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse
objektiks.
Asja mõiste. Asi on kehaline ese. Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse
õigusele asja kohta sätestatut. Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid
sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kinnisasi ja vallasasi. Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk). Asi, mis ei
ole kinnisasi, on vallasasi.
Kinnisasja osad. Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad,
nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
Eseme väärtus. Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või
tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine
müügihind (turuhind).
TEHINGUD
Tehingu mõiste. Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles
sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille
tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille
tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on
lepingud.
TEHINGU VORM
Tehingu vormivabadus. Tehingu võib teha mis tahes vormis (suuline, kirjalik,
notariaalne), kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
41
Kirjalik vorm. Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab
tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui
seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Tehingu notariaalne tõestamine. Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud
juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise
õigus on Eesti notaril. Seaduses sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse
tõestamise õigus notari asemel ka muul isikul.
Tehingu vormi järgimata jätmine. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata
jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei
tulene teisiti.
Tehingu tühisus. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise
tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui
seaduses ei ole sätestatud teisiti.
ESINDAMINE
Tehingu tegemine esindaja kaudu. Tehingu võib teha ka esindaja kaudu.
Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu
esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
Esindusõigus. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda
esindatava nimel.
Kui volituse kohta on antud kirjalik dokument (volikiri), tuleb see pärast volituse
lõppemist esindatavale tagastada. Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi
kui volitus on tähtajaline.
ASJAÕIGUS
Reguleerib asjaõigusseadus (AÕS), vastu võetud 9. 06. 1993. a seadusega (RT I
1993, 39, 590), jõustunud 1. 12. 1993.
Seaduse ülesanne. Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on
aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
Asjaõigused
Asjaõigused on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid,
reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.
VALDUS
42
Valdus on tegelik võim asja üle.
Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-,
hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja
ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.
Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul
alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub
seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub
õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus loetakse
heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis
võimaldavad tegelikku võimu asja üle, samuti reaalservituudi teostamisele
asumisega.
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis
võimaldavad tegelikku võimu asja üle.
Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul
viisil.
VALDUSE KAITSE
43
Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta
seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud
valdus on omavoliline.
Omaabi. Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures
hädakaitse piire.
Otsimisõigus. Kui vallasasi on valdaja võimu alt sattunud teise isiku valduses olevale
kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole
vahepeal kellegi valdusse võetud.
Valduse kohtulik kaitse. Kui valdust on omavoliliselt rikutud (§ 40 lg 3) või valdus
omavoliliselt ära võetud, on valdajal õigus nõuda valduse kohtulikku kaitset.
Valduse rikkumisest tulenev nõue. Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda
rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist.
Valduse äravõtmisest tulenev nõue. Valduse äravõtmisel on valdajal õigus nõuda
valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.
KINNISTUSRAAMAT
Kinnistusraamatut peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta.
Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluv kinnisasi peab olema
kinnistusraamatusse kantud, kui seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib
omanik, samuti kui kinnisasi antakse teise isiku valdusse.
Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud:
1) kinnisasi (maatükk);
44
2) hoonestusõigus;
3) korteriomand;
4) korterihoonestusõigus.
Kinnisasju võib ühendada üheks kinnisasjaks või ühte kinnisasja jagada mitmeks
kinnisasjaks ainult omaniku soovil.
Kinnistusraamat on avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja
saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. Keegi ei või end vabandada
kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Kinnistusraamatusse kantud andmete
õigsust eeldatakse.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus
on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kui
kinnistusraamatu kanne on ebaõige, ei saa isik, kes seda teadis või pidi teadma,
kandele tugineda.
KANNETE LIIGID
Kinnistusraamatusse kantakse asjaõigused ja märked. Kinnistusraamatu kanne
tehakse, sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel.
Kinnistamisavaldus on ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov teha kanne
kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus võib sisalduda ka asjaõiguslepingus.
Jõustunud kohtuotsuse või -määruse alusel tehakse kinnistusraamatu kanne
jõustunud kohtulahendi ärakirja alusel.
Kinnistusraamatusse võib kanda märke:
45
1) asjaõiguse omandamise või kustutamise või selle õiguse sisu või järjekoha
muutmise nõude, sealhulgas tulevase või tingimusliku nõude tagamiseks
(eelmärge);
2) kinnistusraamatu ebaõigsuse parandamise tagamiseks (vastuväide);
3) omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise täielikuks või osaliseks keelamiseks
(keelumärge);
4) muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude
nähtavakstegemiseks (märkus).
Keelumärge keelab vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse
kas täielikult või osaliselt.
OMANDI MÕISTE JA LIIGID
Omandi mõiste. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus
asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste
rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud.
Vallasomandi esemeks on vallasasi. Kinnisomandi esemeks on kinnisasi, mis on
kantud või mida seaduse järgi võib kanda kinnistusraamatusse.
Ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühine omand
on kaasomand või ühisomand.
46
Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises
asjas kuuluv omand. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt
kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.
Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole
sätestatud teisiti. Kaasomanikul on teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises
asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.
Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike
enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas.
Kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste
kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja
säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega.
OMANDI KAITSE
Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.
Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele
ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui
omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Kostja peab nõude
vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või
et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel.
VALLASOMAND
1. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse
üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui asja
omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse
üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille
alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.
Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma
valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle
andma.
47
Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud
õigust omandit üle anda.
Omandamist ei toimu, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema
tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seda põhimõtet ei kohaldata raha või
esitajaväärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes.
2. Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma
valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asja ei saa omandada, kui hõivamine on
seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata.
Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on
valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega.
3. Leid
Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest
viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale
teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab
sada krooni.
Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud
asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile
või politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud
asi üle anti, loetakse leidjaks.
Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil. Leidjal on õigus
pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on
ülemääraselt kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on
asja hoidnud kuus kuud.
Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul,
arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.
48
Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.
Kui leidja ei ole asja veel omandanud, saab omanik asja või seda asendava raha
tagasi, kui ta hüvitab vajalikud kulutused ja maksab leidjale leiutasu. Leiutasu
määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab leiutasu kohus,
kuid mitte suuremas kui ühe kolmandiku ulatuses leiu väärtusest, millest on maha
arvatud leidja poolt leiuga seoses tehtud vajalikud kulutused.
Leiutasu ei saa nõuda, kui leidja rikub teatamiskohustust või kui ta leidu varjab.
Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu
kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha. Peitvara
kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.
Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega
asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.
4. Igamine
Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta
jooksul nagu omanik.
Igamine on välistatud, kui valdaja on pahauskne. Valdaja on pahauskne, kui ta
valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud
asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist.
KINNISOMANDI TEKKIMINE JA LÕPPEMINE
Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).
49
Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema
notariaalselt tõestatud.
Hõivamisega võib kinnisasja omandada ainult riik.
Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamisega. Kui isik on kantud
kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui
ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik.
Kinnisasja omandamine igamisega. Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud
kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanikku
kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valdaja poolt valduse saamist
surnud ja 30 aasta jooksul ei ole tehtud kinnistusraamatusse niisugust kannet, mille
tegemiseks on vajalik omaniku nõusolek, võib valdaja nõuda enda kandmist
kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna.
Kinnisomandi lõppemine. Kinnisomand lõpeb kande kustutamisega
kinnistusraamatust, samuti kinnisasja täieliku hävimisega. Kinnisasja täielikul
hävimisel lõpevad seda koormanud asjaõigused.
Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda. Loobumine kantakse
kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kinnisasi,
millest on loobutud, läheb riigi omandisse. Omandi üleminek kantakse
kinnistusraamatusse.
KINNISOMANDI ULATUS
Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda
pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja
kasutamisel. Kinnisasja omanik ei või keelata tegevust, mis toimub sellises kõrguses
või sügavuses, milleni tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise otstarbele ei ulatu.
50
Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse plaanide ja piirimärkidega seaduses
sätestatud korras. Kinnisasja omanik peab tagama piirimärgistuse säilimise. Ta ei
või piirimärke muuta ega ümber paigutada.
Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses.
Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub selle kinnisasja omanikule. Mitme
kinnisasja piires olevast veekogust kuulub igale kaldaomanikule see osa, mis on
veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku
kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu
keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte
vahel, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kinnisomand ulatub mere rannajooneni. Rannajoon on mere tavaline veepiir.
Kinnisomand ei ulatu põhjaveele.
Maatükil kasvav mets ja muu looduslik taimestik, samuti külvatud seeme, puu või
muu istutatud taim on kinnisasja omaniku omandis.
Kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele. Püsivaks ühendamiseks
loetakse sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist
maatüki pinnal või selle all.
KINNISOMANDI KITSENDUSED
Kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või
tehinguga.
Seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata. Eraõiguslikku seadusjärgset
kitsendust võib muuta kinnisasja omaniku ja õigustatud isiku kokkuleppega. Kokkulepe kantakse
kinnistusraamatusse asjaõigusena, eelkõige servituudina. Avalik-õiguslikku seadusjärgset
51
kitsendust võib muuta või lõpetada ainult seaduses sätestatud juhtudel. Kitsenduste muutmine või
lõpetamine kehtib kinnistusraamatusse kandmata.Kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus,
samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on
kinnistusraamatusse kantud.
Võõral maatükil viibimine. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis
oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud
omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Füüsilise isiku või
eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või
teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses
ei ole sätestatud teisiti.
Naaberkinnisasja kasutamine. Kui ehitada või ehitist parandada saab ainult nii, et
naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja
tuleb vedada või sellele asetada ehitusmaterjali või kinnisasjast üle käia või sõita,
peab naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik, tingimusel, et
temale tagatakse kahju hüvitamine.
Piirirajatis. Kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra
või muu sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest.
Asja kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile.
Ühine sein. Kahe kinnisasja piiril asuv ehitisi eraldav sein või selle osa on naabrite
kaasomand. Ühise seina remondikulud kannavad omanikud vastavalt nende osa
suurusele. Ühisesse seina ei tohi teha ühtegi ava naabri nõusolekuta. Nõusolek peab
olema kantud kinnistusraamatusse.
Avalikult kasutatav tee. Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või
takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud
kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Kinnisasja omanik peab avalikult
kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi.
Eratee määratakse avalikuks kasutamiseks teeseaduses sätestatud korras.
52
Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt
või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.
Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui
kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.
Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve
(kehtiv alates 01.07.2003).
Jalg- ja talitee. Kinnisasja omanik peab lubama jalg- ja talitee kasutamist üle oma
kinnisasja kohalike tavade kohaselt, kui teise tee kasutamine on seotud ülemääraste
kulutustega. Tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
Tehnovõrgud ja –rajatised. Teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või
-rajatis (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või
elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende
teenindamiseks vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa.
METS
Kinnisasja omanikul on õigus kasutada maatükil kasvavat metsa ja muud looduslikku
taimestikku, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi. Avalik-õigusliku juriidilise
isiku omandis olevas metsas (avalik mets) on igaühel õigus viibida ning marju, seeni
ja muid metsasaadusi korjata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Omaniku poolt
piiratud või tähistatud erametsas on teistel isikutel lubatud marju, seeni ja muid
metsasaadusi korjata metsaomaniku loal. Piiramata või tähistamata erametsas on
teistel isikutel õigus marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui nad sellega ei
tekita omanikule ülemäärast kahju.
Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluval maatükil võib jahti pidada seaduses
sätestatud korras. Eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib omanik jahti
pidada, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi. Teised isikud võivad jahti pidada
kinnisasja omaniku loal seaduses sätestatud korras.
Sundvõõrandamine
Vabariigi Valitsus või kohalik omavalitsus võib omaniku nõusolekuta üldistes huvides
seaduses sätestatud juhtudel ja korras võõrandada kinnisasja õiglase hüvituse eest.
SERVITUUDID
53
REAALSERVITUUDID
Reaalservituudi mõiste. Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva
kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud
teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik
on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas
osas hoiduma.
Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
Reaalservituut annab õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust
tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse
poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Reaalservituuti tuleb
teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav.
Teeservituut
Jalgteeservituut annab õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva
kinnisasja. Sõiduteeservituut annab õiguse sõita sõidukiga mööda sõiduteed läbi
teeniva kinnisasja. Sõiduteeservituut sisaldab jalgteeservituuti.
Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-, side- ja
muid liine.
Veejuhtimisservituut annab õiguse:
1) juhtida oma kinnisasjale vett allikast või muust võõrast veekogust või läbi võõra
kinnisasja (vee juurdejuhtimise servituut);
2) juhtida oma kinnisasjalt vett võõrale kinnisasjale või läbi võõra kinnisasja (vee
ärajuhtimise servituut).
54
Toeservituut annab õiguse toetada oma ehitist või seadeldist naabri ehitisele või
seadeldisele ja nõuda, et naaber toeks olevat ehitist või seadeldist korras hoiaks.
Korrashoidmine toimub õigustatud isiku kulul, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Seinaservituut annab õiguse kinnitada või seada talasid, tugesid või muid ehitise
osi naabri seina ning asendada neid uutega.
Valgusservituut annab õiguse saada naabri kinnisasja kohalt loomulikku valgust
ruumile, mille valgustamine servituudiga on tagatud.
Väljavaateservituut annab õiguse keelata naaberkinnisasjal kõike, mis takistab
või oluliselt piirab servituudiga tagatud väljavaadet.
ISIKLIKUD SERVITUUDID
KASUTUSVALDUS
Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on
seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju.
Kasutusvaldus vallasasjale tekib asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse
saajale ja kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Kasutusvaldus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Kasutusvalduse
seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Kasutusvalduse võib lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel.
Kasutusvaldajal on õigus nõuda kasutusvalduse lõpetamist tingimusel, et ta hüvitab
kinnisasja omanikule kasutusvalduse lõppemise tõttu tekkiva kahju. Kasutusvaldaja
55
peab kasutusvalduse lõpetamise soovist teatama kinnisasja omanikule kuus kuud
ette.
Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada.
Kasutusvaldus ei ole üleantav. Kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib
teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või
tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
ISIKLIK KASUTUSÕIGUS
Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud,
on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes
teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav. Isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi võib
teostada teine isik ainult siis, kui see on lubatud kasutusõiguse tekkimise alusega.
Isiklik kasutusõigus on üleantav, kui selle esemeks on tehnovõrk või -rajatis. Isikliku
kasutusõiguse üleandmiseks on vajalik kokkulepe isikliku kasutusõiguse üleandmise
kohta (asjaõigusleping) vana ja uue õigustatud isiku vahel.
Isiklik kasutusõigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see
on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa.
HOONESTUSÕIGUS
Hoonestusõiguse mõiste ja ulatus
Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud,
on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt
ühendatud ehitist. Ühele kinnisasjale võib seada ainult ühe hoonestusõiguse.
56
Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik
ehitise kasutamiseks. Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu
korrus.
Hoonestusõigus tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja lõpeb kande
kustutamisega kinnistusraamatust. Hoonestusõiguse seadmiseks või üleandmiseks
kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
OSTUEESÕIGUS
Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks ostueesõigus on seatud, on
õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele. Ostueesõiguse võib seada
teatud isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
Ostueesõiguse seadmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
PANDIÕIGUS
Pandi mõiste ja liigid
Asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on
seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui
nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pant on vallaspant või kinnispant.
Pandi ese
Pantida võib asju ja varalisi õigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud (pandi
ese).
Pantija võib olla võlgnik või kolmas isik. Pandiga võib tagada iga rahaliselt
hinnatavat nõuet.
Pandiga võib tagada ka tulevikus tekkivat nõuet.
57
KÄSIPANT
Käsipandi mõiste
Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja
valdusse ja lepitakse kokku käsipandi seadmises. Asja võib pandiga koormata ka
selliselt, et asi antakse üle kolmandale isikule ja pandipidaja saab panditud asjale
kaudse valduse.
Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi
seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant
pandilepingu sõlmimisega.
Käsipant ei teki, kui pandipidaja saab käsipandi seadmisel pandiga koormatud asjale
koos pandiga koormatud asja omanikuga kaasvalduse. Samale vallasasjale ei või
seada mitut käsipanti.
Panditud asi müüakse avalikul enampakkumisel.
Vallasasjade pantimine pandimajas toimub käsipandi sätete kohaselt.
REGISTERPANT
Registerpandi mõiste
Patenti, kaubamärki, tööstusdisainilahendust, kasulikku mudelit, sorti, mikrolülituse
topoloogiat, geograafilist tähist, mootorsõidukit ja õhusõidukit, mis on kantud
registrisse, mille andmed on avalikud ja mille pidamine on reguleeritud seadusega
sätestatud korras, võib koormata registerpandiga selliselt, et isikul, kelle kasuks
registerpant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud
eseme arvel.
58
Registerpandi tekkimiseks on vajalik pandieseme omaja ja pandipidaja kokkulepe
eseme koormamise kohta registerpandiga ja pantimise kohta kande tegemine
vastavasse registrisse.
Kommertspant sätestatakse eraldi seaduses.
KINNIPIDAMISÕIGUS
Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise
tähtaeg, on võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku
vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on
sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega.
Nõue on kinnipeetava esemega seotud, kui:
1) valdaja nõue kuulub rahuldamisele kinnipeetava eseme arvel või
2) võlgnik peab tasuma valdaja poolt esemele tehtud kulutused või
3) valdaja nõue on tekkinud samast tehingust, mille alusel võlgnik nõuab eseme
väljaandmist, või
4) eseme omanik peab hüvitama valdajale seoses kinnipeetava esemega tekkinud
kahju või
5) eseme valdus ja nõue tuleneb valdaja ja võlgniku vahelistest õigussuhetest.
KINNISPANT --HÜPOTEEK
59
Kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on
seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele
panditud kinnisasja arvel.
Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti.
Hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja
ja hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma).
Hüpoteek saab järjekoha kinnistusraamatusse kandmisel. Kinnisasja koormamisel
hüpoteegiga võib kinnisasja omanik jätta endale ühe või mitu järjekohta ulatuselt
kindlaksmääratud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse kantava hüpoteegi
ette.
KOHTULIK HÜPOTEEK
Hagi tagamiseks võib kohus seada haginõude ulatuses hüpoteegi, mis peab olema
kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegina. Kohtuliku hüpoteegiga on
tagatud kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.
7. VÕLAÕIGUS
7.1 VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA
Sissejuhatus ainesse
Riigikogu poolt võeti 16.oktoobril 2001 vastu Lepingute ja lepinguväliste kohustuste
seadus, mis jõustus 01.07.2002 Võlaõiguseseaduse nime all.
Võlaõigussuhete mõiste, tekkimise alused ja printsiibid
60
Võlaõigust on nimetatud ka kohustisõiguseks.
Võlaõigus reguleerib õigussuhteid eraõiguslike isikute vahel, kelleks võivad olla nii
füüsilised kui ka juriidilised isikud.
Võlaõiguse tunnused:
1. Võlaõiguse subjekte iseloomustab võrdväärsus (koordinatsioonisuhe).
2. Võlaõigus reguleerib selliseid tsiviilõiguslikke suhteid, mille lahutamatuks
osaks on ühe või mitme poole poolt võlgnetav kohustis. Võlasuhte sisuks ongi
mingi teo tegemise (tegemisest hoidumise) kohustus.
3. Võlasuhe saab tekkida ainult selliste kohustuste baasil, millel on mingi
materiaalses maailmas mõõdetav väärtus.
Võlaõigussuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgniku)
kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või
jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse
täitmist.
Võlasuhte tähtsaim küsimus on – kuidas, kus ja kellele tuleb kohustis täita?
Võlasuhted võivad tekkida (VÕS § 3):
1. lepingust
2. õigusvastaselt kahju tekitamisest;
3. alusetust rikastumisest;
4. käsundita asjaajamisest;
5. tasu avalikust lubamisest;
6. muul seaduses ettenähtud alusel.
Võlaõigussuhtes alati kaks poolt:
Võlgnik (deebitor) – kes on kohustatud teatavaks teoks või teost hoidumiseks.
Võlausaldaja (kreeditor) – kes on õigustatud nõudma võlgnikult teatavat käitumist.
Võlasuhetes on alati kaks poolt. Võlasuhetes tuntakse isikute paljususe mõistet.
Võlaõigussuhtes rakendatakse dispositiivsuse, hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid.
Dispositiivsuse printsiip
(VÕS § 5
) - enamikes õigussuhetes on pooltel võimalik
kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust. Kõrvalekaldumine ei ole lubatud,
61
kui see on vastuolus avaliku korra, heade kommetega või rikuks teiste isikute õigusi.
Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma lähtudes hea usu
(VÕS §
6)
põhimõttest, need rajanevad eelkõige headel kaubandustavadel. Võlaõigussuhtes
loetakse mõistlikuks (VÕS § 7) seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad
isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (kuidas keskmiselt teised sarnased isikud mingis
olukorras toimiksid). See on üks võlaõiguse keskseid mõisteid.
Lepingu mõiste
Laiemas tähenduses mõistetakse lepinguna igasugust kahe või enama isiku vahelist
tahteavalduste kaudu saavutatud kokkulepet, mille eesmärgiks on õigussuhte
tekitamine, muutmine või lõpetamine. Mida arenenud on ühiskond, seda olulisemad
on lepingulised suhted.
Lepinguid on 3 tüüpi:
1. tsiviilõiguslikud lepingud;
2. haldusfunktsioonide täitmise lepingud;
3. avalik-õiguslikud lepingud.
VÕS § 8 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega
lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi
tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Siinjuures on väga oluline kokkulepe. Lepingu sõlmimine on alati tahteline tegevus.
Kokkuleppe saavutamiseks peavad pooled oma tahet väljendama tahteavaldusega.
Tahteavalduseks nimetatakse avaldusi, mida üks pool teeb teisele poolele nende
vahel õigusliku suhte tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks.
Lepinguvabadus on lepinguõiguse printsiip, mis tugineb individuaalse autonoomia ja
vabatahtliku kokkuleppe ideele. Selle printsiibi kohaselt võivad pooled sõlmida
igasuguseid lepinguid, sõltumata sellest, et vastavat liiki lepinguid ei ole seaduses
eraldi reguleeritud.
Selleks, et sõlmida vabatahtlik kokkulepe, peab olema:
1. võimalik väljendada oma vaba tahet;
2. poolte võrdne positsioon kauplemisel.
62
Lepinguvabaduse elementideks on:
1. vabadus otsustada kas üldse lepingut sõlmida;
2. vabadus valida kellega sõlmida;
3. vabadus valida millist liiki lepingut sõlmida;
4. vabadus valida lepingu sisu;
5. vabadus valida millises vormis leping sõlmida.
Lepingute jõud
Lepinguõiguse üheks aluseks on printsiip, mille alusel tuleb sõlmitud lepinguid täita
(ld pacta sunt servanda).
Üleliigne koormavus ja hiljem tekkivad raskused ei anna
ühele poolele õigust lepingust taganeda. Seda isegi mitte kahjutasu maksmisega,
sest tsiviilõiguslikke lepinguid iseloomustab reaalse täitmise põhimõte. See printsiip
tugineb eeldusele, et leping on sõlmitud vastastikkuse vabatahtliku kokkuleppega.
Hea tahte ja ausa kauplemise põhimõtted esinevad reeglina kõigis
õigussüsteemides kas seadusesättena või kaudselt üldprintsiibina. TsÜS § 108
paneb pooltele kohustuse tsiviilõiguste realiseerimisel ja kohustuste täitmisel
käituda heas usus. See printsiip laieneb ka lepingueelsetele läbirääkimistele ning
lepingu sõlmimisele ja täitmisele.
Pooled on kaubanduslikes tehingutes kohustatud järgima iga tava, milles nad on
kokku leppinud ja iga praktikat, mille nad omavahelistes suhetes on kehtestanud.
Praktika siduvuse jaoks on vajalik pikaajaline kestvus või korduvus (vähemalt 3
korda).
Lepinguõiguse allikad
Kuni VÕS jõustumiseni oli lepinguõiguse olulisemaks allikaks Tsiviilkoodeks (TsK),
mis jõustus 01.01.1965. Oluline allikas on ka TsÜS ning teisedki seadused, mis
sisaldavad lepinguõiguse norme. Nt autoriõigus, asjaõigusseadus,
63
tarbijakaitseseadus jne. Lisaks eeltoodule reguleerivad lepingulisi suhteid ka
Vabariigi Valitsuse (edaspidi VV) määrused. Nt mitmesugused eeskirjad –
teeninduseeskirjad, sõitjate veoeeskirjad; riigi vara võõrandamise kord jne. Üksikute
lepinguliikide kohta võib sätteid leida ka kohalike omavalitsuste otsustes ja
korraldustes. Nt üüripiirmäärad.
Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks. Olemasolev õiguspraktika omab sellest
hoolimata suurt tähtsust samalaadsete suhete käsitlemisel. Tähtsaim
rahvusvaheline allikas on 11.04.1980. Viini konventsioon.
Lepingute liigitus
1. Lepingute liigitus lepingust tulenevate kohustuste arvu alusel
ühekülgsed (unilateraalsed) lepingud – ainult üks pool võtab omale kohustuse teise
poole ees mingi teo tegemiseks;
kahekülgsed (bilateraalsed) lepingud – mõlemad pooled võtavad endale kohustusi.
Vastastikused (sünallagmaatilised) lepingud – kahekülgsed lepingud, milles iga pool
võtab endale kohustuse ainult sellepärast, et teine pool lubab tasuda.
2. Lepingute liigitus ajalise ulatuse alusel
ühekordsed lepingud – lepingust tulenev kohustus on koheselt täidetav;
kestevlepingud, mille sisuks on mingi kestva kohustuse täitmine või soorituse
tegemine.
Lepingu vorm
Seaduse või kokkuleppega võib olla määratud kindel lepingu vorm. Lepinguga
samas vormis tuleb sõlmida kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalnõuete kohta.
Juhul kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti kehtib sama ka lepingust
tulenevate nõuete loovutamise või kohustuse ülevõtmise kohta.
Lepingu võib vormistada suuliselt või kirjalikult: 1) lihtkirjalikult 2) notariaalselt
tõestatult 3) allkirja tõestamisena.
Kõik lepingud, mille vormis ei ole seadusega kehtestatud teisi nõudeid võivad olla sõlmitud
suuliselt. Lepingud peavad olema sõlmitud kirjalikult kui 1) seadus nõuab kirjalikku vormi (nt
vara kuulub registreerimisele vastavas registris) 2) pooled on selles kokku leppinud. VÕS § 13
64
kohaselt lepingu muutmisel või lõpetamisel ei pea sama vormi järgima. Kui mõlemad pooled
oma käitumisega lepingu muutmist aktsepteerivad, siis loetakse, et leping on muudetud.
Lepingueelsed läbirääkimised. VÕS § 14
Olulise tähtsusega on ka lepingueelsete läbirääkimiste õiguslik reguleerimine, mis on uus suhete
reguleerimisvaldkond. Lepingueelsed suhted võivad piirduda suhtlemisega, millel õiguslikud
tagajärjed puuduvad. Kuid lepingueelsed suhted võivad tähendada siduvaid kokkuleppeid, mis
võivad pooltele panna põhikohustuse suhtes täiendavate kohustuste allikaid. Lepingueelsed
suhted võivad piirduda ka ainult kahjuhüvitamise kohustusega, kui rikutakse usaldusvastutuse
põhimõtet.
Lepingueelsete läbirääkimistel on pooltel kohustus avalikustada andmeid, mis on
teise poole jaoks olulised, siinjuures ei tohi avaldada ebaõigeid andmeid.
Lepingute sõlmimine
Lepingu sõlmimisel avaldavad pooled oma tahet luua õiguslikult siduv suhe ja
omandada selles suhtes teatud õigused ja kohustused. Tahteavaldusteks, millel on
õiguslik tähendus, on ofert ehk lepingu sõlmimise ettepanek (pakkumus) ja aktsept
ehk nõusolek leping sõlmida (nõustumus) oferendi poolt näidatud tingimustel.
Lepingute sõlmimisel majandustegevuses eeldatakse, et läbirääkimistesse astuvad
pooled soovivad lepingut sõlmida ja võtta endale sellega õiguslikult siduvaid
kohustusi. Praktikas on levinud lepingu sõlmimine oferdi ja aksepti vormis. Kuid see
võib toimuda ka muul viisil, kui on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe
lepingu sõlmimiseks.
Ofert on piisavalt määratletud lepingu sõlmimise ettepanek, mis on tehtud
konkreetsele isikule (vt VÕS § 16 lg 3) ja millega väljendatakse tahet olla
lepinguliselt kohustatud (antakse lubadus midagi teha või millegi tegemisest
hoiduda).
Lepingu olulisteks tingimusteks loetakse tavaliselt tingimusi, mis määravad ära lepingu olemuse
ja mille määratlemine on antud lepingu liigi juures vajalik. Olulisteks tingimusteks võivad aga
olla ka tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on oluline ainult ühe poole jaoks. Samuti võib
olla seaduses kindlaks määratud need tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on vajalik
lepingulise kohustuse tekkimiseks.
65
Vaidluse korral selle üle kas ofert on piisavalt määratletud lepingu sõlmimiseks või mitte, tuleb
lähtuda poolte tegelikust tahtest.
Oferdi tegija, keda nimetatakse oferendiks, on lepingu sõlmimise algatajaks ja
temast sõltub kuidas, mis vormis ja mis etapid lepingu sõlmimisel läbitakse.
Ettepanek sõlmida leping toob kaasa õiguslikud tagajärjed tingimusel, et ettepanek
on edastatud tahteliselt ja, et ofert on ka tegelikult oferdi adressaadini jõudnud.
Tahteline edastamine tähendab ettepaneku tegija tahet lasta oma ettepanek
õiguskäibesse. Ofert ei kehti enne, kui see on teise poole poolt kätte saadud.
Akseptant on ettepaneku vastuvõtja, kelle aktsept kehtib samuti alles
kättesaamisest. Nii ofert kui aktsept on tegijale siduvad, neil ei ole reeglina õigust
seda tühistada.
Oferdiks ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles puudub tegija tahe olla lepinguliselt seotud
või tegija on otse väljendanud, et ta ei loe ennast ettepanekuga seotuks. Sellist ettepanekut
nimetatakse ettepanekuks teha ofert. Kui oferdis on aksepteerimistähtaeg määratud, kehtib ofert
selle lõpuni.
Ofert lõppeb, kui:
1. seda ei ole õigeaegselt aksepteeritud;
2. aktseptant on kätte saanud oferdi tagasilükkamise teate;
3. ofert on tühistatud enne selle kättesaamist;
4. vastus on käsitletav vastuoferdina (VÕS § 21).
Aktsept on otsese tahteavaldusena või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida
oferdis näidatud tingimustel leping. VÕS § 20 – nõustumus (aktsept) on otsese
tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Nõusolekut
sõlmida leping võib väljendada ka kaudse tahteavaldusega. Kaudseks
tahteavalduseks võib olla oferdis nõutud kohustuse täitmine, täitmisele asumine või
osaline täitmine.
Oferdi vastuvõtmisel kaudse tahteavaldusega võib oferent seada tingimuseks ka
teatamise kohustuse. Nii võib oferent lepingu sõlmimise ettepanekus määrata,
kuidas peab aktseptant oma nõusolekust teatama. See võimaldab oferendil kindlaks
määrata, milline käitumine on aktsepti tähendusega, et välistada hilisemaid vaidlusi
lepinguliste kohustuste tekkimise üle.
66
Kui aksept avaldub teos, siis on leping sõlmitud ajast, mil oferent sai teost teada,
kuid oferdist, pooltevahelisest praktikast või tavast võib tuleneda ka, et leping
loetakse sõlmituks alates teo tegemisest.
Vaikimist ei loeta üldjuhul ega tegevusetust akseptiks.
Vaikimine ja tegevusetus loetakse akseptiks üksnes juhul, kui:
1. see tuleneb seadusest;
2. pooltevahelisest kokkuleppest;
3. pooltevahelisest praktikast või kehtivatest tavadest.
Lepingutingimused
Lepingu sisu määravad pooled vastastikusel kokkuleppel. Oluline, et oleks
vastavuses seadusega. Lepingu sisu moodustavad poolte õigused ja kohustused.
Lepingu olulised tingimused on sätestatud seaduses ja need annavad lepingule
juriidilise jõu.
Lepingupoolte kohustused võivad olla väljendatud otse lepinguga või tuleneda
seadusest või tuleneda lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte vahel
väljakujunenud praktikast, poolte poolt kokkulepitud või nende ärivaldkonnas
kehtivatest tavadest ja heast usust või mõistlikkuse põhimõttest.
Lahtiste tingimustega tehing
. VÕS § 26
Lepingud kehtivad ka ilma kõigis tingimustes kokkulepet saavutamata, kusjuures tingimused
võivad jääda lahtiseks teadlikult. Sel juhul kavatsetakse hiljem kokkulepe saavutada. Samuti
võidakse kokku leppida, et teatud tingimused määratakse ühe lepingu poole või kolmanda isiku
poolt mõned tingimused, mis peavad sel juhul tuginema heale usule ja mõistlikkusele. Vaidluse
korral võib lahtised tingimused määrata ka kohus, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist.
Leping võib olla sõlmitud ka nn välistava tingimusega – kirjalikus lepingus võib olla
sätestatud ka, et lepingu osaks ei loeta poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid
ega kokkuleppeid.
Hinna määramine.
VÕS § 28
67
Üldiselt on majandus- ja kutsetegevusest sõlmitud lepingud tasulised.
Kui lepingus ei ole hinda määratud või ei ole määratud hinna määramise viisi, siis
tuleb tasuda lepingu sõlmimise ajal ja lepingu sõlmimise kohas seda liiki kohustuste
täitmise eest tavaliselt tasutav hind. Selle puudumisel mõistlik hind.
Lepingu tingimuste määratlemisel on väga oluline selle tõlgendamise küsimus
.
Tõlgendamisel on oluline välja selgitada poolte tegelik tahe.
Tõlgendamisel arvestatakse:
1. lepingu sõlmimise asjaolusid, eelkõige lepingueelseid läbirääkimisi;
2. poolte poolt samale lepingutingimusele varem antud tõlgendust;
3. poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
4. lepingu olemust ja eesmärki;
5. vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavad
tõlgendused;
6. tavasid ja poolte vahelist praktikat;
7. muid olulisi asjaolusid.
Lepingutingimused kuuluvad tõlgendamisele kogumis.
Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu
eellepingus kokkulepitud tingimustel. Tulenevalt üldiselt lepingule esitatavatest
nõuetest peavad olema lepingu olulised tingimused kokku lepitud. Kui seadus
reguleerib lepingu vormi, tuleb ka eelleping sõlmida samas vormis. Kui pool keeldub
hiljem lepingut sõlmimast, võib teine pool nõuda eellepingu täitmist.
Eelleping võib sisaldada kohustuse mõlemale poolele sõlmida leping või ka ainult
ühele poolele teha ettepanek või võtta vastu (aktseptida) teise poole ofert.
Eellepingu võib teha ka siis, kui leping sõlmitakse kolmanda isiku kasuks.
Kohtu jaoks on kõige olulisem poolte tahe - ainult siis, kui mõlemad pooled omasid tahet olla
vastastikku kohustatud ja sõlmida kindlaksmääratud tingimustel põhileping, loetakse eelleping
siduvaks ja jõustatavaks. Eellepingust tekkivat kohustist võiks tinglikult nimetada
68
eellepinguliseks kohustiseks, mille sisuks on õigus nõuda ja kohustus sõlmida eellepingus
määratud sisuga leping. Eellepingust ei saa vahetult tekkida õigusi ja kohustusi, mille
tekkimiseks on pooled kokku leppinud lepingu sõlmimise. Kui üks pool keeldub või hoiab
kõrvale eellepingus kokku lepitud tingimustel lepingu sõlmimisest, siis võib teine pool esitada
kohtusse hagi ja taotleda kohustuste rikkumise tagajärgi reguleerivate sätete kohaldamist. Kui
tunnustada kohustise tekkimist eellepingust, siis tuleb loomulikult tunnustada ka kohustuse
täitmise (lepingu sõlmimise) tagamise õiguslike vahendite rakendamise võimalikkust.
Tüüptingimustega lepingud. VÕS §-d 35-45
Tüüptingimusteks loetaks lepingutingimusi, mida pooled eraldi läbi ei räägi ja
seetõttu pool, kelle suhtes seda kasutatakse, ei ole võimeline mõjutama tingimuse
sisu. Lepingu domineeriv pool esitab omapoolsed tingimused, millega teisel poolel
on võimalik nõustuda ja leping sõlmida või alternatiivina seda lepingut mitte
sõlmida.
Tüüptingimused on tüüplepingutes. Tüüptingimuste puhul on enamasti tegemist ühe
poole tingimuste peale surumisega teisele (nõrgemale) poolele. Seetõttu peab
olema kehtestatud kontroll selliste tingimuste sisu ja kasutamise üle. Üldjuhul kehtib
lepingulistes suhetes dispositiivsuse ja lepinguvabaduse põhimõte.
Tüüptingimustega lepinguid saab liigitada järgnevalt:
1. Mõned lepingu tingimused on lahtised, st nende osas on võimalik läbi rääkida.
Siinjuures juhul, kui tüüptingimus on vastuolus eraldi kokkulepituga, siis kehtib
viimane.
2. Liitumisleping, kus kõik on ette dikteeritud, kaasarääkimise õigus puudub.
Tavaliselt nendel juriidilistel isikutel, kellel on palju kliente.
Vastuolu võib esineda ka erinevate tüüptingimuste vahel, sel juhul loetakse leping
sõlmitud tingimustel, mis ei ole omavahel vastuolus ja vastuoluliste tingimuste
asemel kohaldatakse seaduse sätteid.
Eeltoodust tulenevalt on nõrgemal poolel enda kaitsmiseks kaks võimalust:
1. väita, et tingimused ei ole muutunud lepingu osaks;
2. väita, et tingimused on ebamõistlikult kahjutekitavad ja on seetõttu tühised.
69
Tüüplepingu eelised pakkuja poolt vaadatuna võrreldes üksiklepinguga:
1. tüüpleping hoiab aega kokku, sest läbirääkimised puuduvad;
2. tüüplepingu sõlmimisega saab hakkama ka
müügiinimene, lepingu sõlmija ei
vaja sügavaid juriidilisi teadmisi;
3. ettevõte saab pakkuda just neid tingimusi, mis talle endale on kasulikud;
4. ettevõttel on lihtsam teostada kontrolli lepingute täitmise üle.
Teatud suhtes tüüplepingut kohaldada ei saa:
1. teenistussuhetes
2. pärimissuhetes
3. perekonnasuhetes;
4. lepingutele juriidiliste isikute ja seltsingute asutamiseks ning nende juhtimise
korraldamiseks;
5. töölepingutele.
Tüüptingimustega lepingute sõlmimisel kohaldatakse lepingute sõlmimise
üldsätteid. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla eraldiseisvaks
lepingu osaks.
VÕS-s on põhjalikult määratletud ka tüüptingimuse tühisuse alused. Tüüptingimus
on tühine, kui see lepingu teist poolt ebamõistlikult kahjustab. Eelkõige, kui puudub
lepingus õiguste ja kohustuste tasakaal või kui tüüptingimus ei vasta headele
kommetele. Tüüptingimusi ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see
puudutab lepingu põhieset või hinna vahekorda selle eest saadavate kaupade või
teenuste väärtusega. St lepingu hind ja objekt on alati õiglane.
Mõned lepingutingimused on ebaõiglased, sest 1) nad suurendavad ilma mõistliku
põhjenduseta tarbija kohustusi 2) on kõlvatud põhjusel, et nad piiravad teatavaid
tarbija õigusi. 3) Kuid leping võib olla ebaõiglane ka seetõttu, et seal puuduvad
teatud kindlust tagavad sätted.
Kohtul on vastava nõude olemasolul võimalik:
1. keelata ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamine;
2. tingimuste soovitamise korral näha ette soovituse tagasivõtmine.
Kui tüüptingimusi kasutati või soovitati kasutamiseks kutse- või majandustegevuse
käigus, puudub kohtul nende ebaõigluse hindamise õigus.
70
Kohtule saab VÕS kohaselt nõude esitada ainult:
Riigi Tarbijakaitseamet ja tarbijate/ettevõtjate huve esindav mittetulundusühing.
Sidevahendite abil sõlmitud lepingud. VÕS §-d 52-62
Seetõttu, et subjektid ei ole füüsilises kontaktis - kasutatakse sidevahendeid. Sidevahend peab
andma võimaluse nii akseptiks kui ka oferdiks.
Distantsmüügi korral kasutatakse eelkõige järgmisi meediavorme:
1. Adresseeritud või adresseerimata trükitud materjalid
2. Faks
3. Postimüük kirjalike kataloogide abil
4. Telefonimüük
5. Televisioon
6. Videofon
7. Internetimüük
Müügi tõhustamiseks erinevate vahendite kombinatsioone. Distantslepinguks
loetakse igasugust kaupade ja teenustega seonduvat lepingu pakkuja ja tarbija
vahel, mis on sõlmitud pakkuja poolt organiseeritud distantsmüügi või
teenindussüsteemi raames ning kus kasutatakse enne lepingu sõlmimist pakkumiste
tegemiseks ja lepingu sõlmimiseks ühte või mitut kommunikatsioonivahendit.
Distantslepingu puhul võib tarbijatele teha pakkumisi üksnes siis, kui ta seda lubab.
Tarbijale tuleb enne lepingu sõlmimist õigeaegselt selgelt teatavaks teha:
1. pakkuja andmed;
2. vallasasja või teenuse põhitunnused
3. hind ja veokulud
4. tasumise kord
5. tähtaeg, mille jooksul pakkumine on kehtiv
71
Tarbijale on jäetud õigus lepingust taganeda 7 päeva jooksul ilma taganemise
põhjust avaldamata ja leppetrahvi maksmata. Taganemisõiguse teostamise tähtaeg
algab kaupade puhul nende kättesaamise päevast ning teenuste puhul lepingu
sõlmimise päevast või päevast mil saadi kirjalik kinnitus.
Teatavate kaupade ja teenuste omandamisega kaupade tagastamise õigust ei
kaasne n. loterii, kiiresti riknevad vallasasjad, ajakirjad jne. Kui pakkuja ei ole teabe
kinnitamise nõuet täitnud, pikeneb lepingust taganemise õigus kuni 3 kuuni arvates
kaupade saamise või teenuste osutamise lepingu sõlmimise päevast. Kui pooled ei
ole kokku leppinud teisiti peab pakkuja tarbija tellimuse täitma hiljemalt 30ne päeva
jooksul tellimuse edastamisest pakkujale.
Lepingu subjektid VÕS §-d 63-75
Lepingu pooled
Igast kohustisest võtab osa vähemalt kaks poolt:
1. võlausaldaja ehk kreeditor, kellele kuulub nõudeõigus – aktiivne pool
2. võlgnik ehk deebitor, kes on kohustatud pooleks – passiivne pool.
Lepingulises suhetes võib osaleda ka esindajate kaudu, kuid esindaja ei ole kunagi
pooleks.
Isikute paljusus võlasuhtes
Lepingu ühel või teisel poolele või ka mõlemal poolel võib olla enam kui üks isik.
Seda nimetataksegi isikute paljususeks. Isikute paljusus võib esineda
osakohustusena või osanõudena, solidaarse kohustusena või solidaarnõudena või
ühiskohustuse või ühisvõlana.
Võlgnike paljusus:
1. Osakohustusega on tegemist
kui iga võlgnik on kohustatud täitma temale
kuuluva osa, s.t. kelleltki ei või nõuda täitmist üle talle langeva osa. Oma kohustuse
täitnud võlgnik teiste võlgnike eest ei vastuta, kuna iga võlgnik on ise kreeditori kui
72
ka teiste võlgnike suhtes iseseisev. Eeldatakse, et osade suurus on võrdne v.a. kui
seadusest või lepingust tuleneb teisiti. Seega võlgnik vabaneb oma osa täitmisega
kohustisest. Osanõude puhul on igal võlausaldajal õigus nõuda ainult talle langeva
osa täitmist. Eeldatakse, et osade suurus on võrdne v.a. kui seadusest või lepingust
tuleneb teisiti.
2. Solidaarse kohustuse puhul võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või
osalist täitmist igalt võlgnikult eraldi, mõnelt neist eraldi või kõigilt ühiselt, kuigi
kokku mitte rohkem, kui on tervikuna see võlakohustus. Ka solidaarse kohustuse
puhul eeldatakse osade võrdsust. Võlgnikud ei vabane kohustusest enne, kui kogu
kohustus on täidetud. Kreeditoril, kelle nõuet üks solidaarvõlgnik täielikult ei
rahuldanud, on õigus saamata jäänud osa sisse nõuda ülejäänud solidaarsetelt
võlgnikelt. Solidaarvõlgnikud on kreeditori ees kohustatud seni kuni nõue on
täielikult täidetud.
Solidaarvõlgniku puhul tuleb eristada kaht erinevat suhet:
1. Solidaarvõlgniku suhe võlausaldajaga
2. Solidaarvõlgnike omavahelised suhted
Pärast täitmist ühe või osade võlgnike poolt tekib täitnud võlgnikul tagasinõude
õigus (regressiõigus) teiste võlgnike suhtes osavastutuse põhimõttel, millest
arvestatakse maha talle langev osa. Solidaarvõlgnikul ei ole tagasinõude õigust, kui
ta on kohustuse täitnud peale aegumistähtaja möödumist.
Solidaarne kohustus tekib kui 1) kohustus on jagamatu 2) see tuleneb kohustuse
olemusest (seda ka juhul kui isikud ise pole solidaarsust kuskil fikseerinud) 3) seda
näeb ette seadus 4) seda näeb ette leping 5) seda näeb ette tava (kaubandustava).
Solidaarse kohustuse põhilised tekkimise võimalused on käendus ja kahju
hüvitamine. Solidaarne vastutus peab silmas põhiliselt kreeditori huve.
3. Ühisvõlgnikega on tegemist kui võlgnikud peavad täitma sama kohustuse
ühiselt. Siittulenevalt saab kohustuse täitmist samuti võib neilt kõigilt ainult ühiselt.
Eelkõige on kasutatav mitterahaliste kohustuste teostamisel.
Võlalusaldajate paljusus:
Samuti võimalik 3 erinevat varianti:
73
1. Iga osavõlausaldaja võib nõuda jagatava kohustuse täitmist osas, mida ta on
õigustatud nõudma. Eeldatakse osade võrdsust, kui seadusest või tehingust ei
tulene teisiti.
2. Solidaarvõlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist nii, et igaüks võib
nõuda kohustuse täielikku täitmist või ainult temale kuuluva osa täitmist.
Solidaarvõlausaldajate puhul võib võlgnik ise otsustada millisele võlausaldajale või
millistele neist ta oma kohustuse täidab. Kohustuse täielik täitmine kasvõi ühele
isikule vabastab ta vastutusest teiste võlausaldaja ees. Võlgnikult täitmise vastu
võtnud võlausaldaja peab teistele võlausaldajatele tasuma neile kuuluvad osad.
Üldjuhul on solidaarvõlausaldajate osad võrdsed, kui seaduse või lepinguga ei ole
sätestatud teisiti.
3. Ühisvõlausaldajad võivad nõuda
kohustuse täitmist üksnes ühiselt.
Võlausaldajad võivad volitada ühe endi seast kohustuse täitmist vastu võtma. Kui on
tegemist jagamatu kohustusega võib iga võlausaldaja nõuda täitmist üksnes kõigile
võlausaldajatele ühiselt.
Kolmas isik lepingulistes suhetes.
Kolmas isik võib lepingulistes suhetes esineda kui täitja või kui täitmise vastuvõtja.
1. Täitmine kolmanda isiku poolt (VÕS § 78)
Sellise täitmise eelduseks on asjaolu, et võlgnik ei pea kohustust seadusest,
tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult.
Kolmas isik võib kohustuse täita võlgniku nõusolekust sõltumata, kas osaliselt või täielikult.
Kolmanda isiku poolt täitmisega vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Tagasinõuet kolmandal
isikul põhivõlgniku suhtes reeglina ei teki.
2. Leping kolmanda isiku kasuks. (VÕS § 80)
Lepingust või võlasuhte olemusest võib tuleneda, et kohustus tuleb täita kolmandale
isikule, kes ei pea lepingu sõlmimise ajal olema isikuliselt määratletav. Siinjuures
kolmandale isikule pooled kohustusi peale panna ei saa. Kehtiva seadusandluse
kohaselt võib sellisel juhul täitmist nõuda peale võlausaldaja ka kolmas isik, kuid
võlaõigusseaduse eelnõu kohaselt saab ta täitmist vastu võtta, kuid nõuet esitada ei
saa v.a. elukindlustuse- ja elurendiselepingud, kinkeleping, vara ülevõtmine.
74
Kohustuse täitmine
Lepinguliste kohustuste allikad
Otsesed
Lepingu poolte kohustused võivad olla lepingus väljendatud kui
1) otsesed kohustused
2) kaudsed kohustused
Otseselt lepingutingimuste fikseerimine tähendab nende sõnastamist kirjalikult lepingus või
suuliselt saavutatud kokkuleppes. Otsesed kohustused võivad olla ka sätestatud seaduses.
Otsesed kohustused võivad olla põhikohustused, mis määravad ära ka võlasuhte olemuse.
Põhikohustuste kõrval võivad lepingus olla kokku lepitud ka kõrvalkohustustes, mille ülesanne on
kas põhikohustuste ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Need on kohustused, mis on
suunatud soorituse tagajärje saavutamisele ja täiendavad põhikohustusi.
Kaudsed kohustused
Kaudseteks on kohustused, mis tulenevad vastavalt VÕS § 23 lg 1
1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
Kaudsete kohustuste määratlemisel oluline teha kindlaks, kas selliste kohustuste tuvastamisel
aluseks poolte oletatav tahe või objektiivne hea usu põhimõte, ehk kohtulik sekkumine
lepingulistesse suhetesse ühiskondlikult aktsepteeritava käitumise tagamise eesmärgil.
Selgitamaks, milline on kokkulepitud kohustuse olemus, tuleb aluseks võtta :
-lepingu olemus,
- kohustuse väljendamise viis lepingus
- lepingutingimusi, eriti lepingu hinda
- loodetud tulemuse saavutamise tavalist riski astet
- kohustuse täitmise sõltuvust teise poole käitumisest.
Välistavad tingimused (VÕS § 31)
Pooled võivad kokku leppida, et kirjalik leping sisaldab kõik lepingu tingimused,
mistõttu ei loeta lepingu tingimusteks poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega
kokkuleppeid, mis ei ole lepingus otseselt sätestatud.
75
Oluline olukorras, kus pooled peavad lepingueelseid läbirääkimisi, mille käigus
tehtud tahteavaldused ei ole hiljem aktsepteeritavad ja soovitakse välistada nendele
tuginemist hiljem.
Lepingutingimuste muudatuste vormi kokkulepped. (VÕS § 11)
Lepingutingimuste muutmise vormikokkulepped annavad ainult eelduse, et
siduvateks osutuvad kokkulepped, mis on lepingus märgitud vormis saavutatud.
Poolte teistsugune käitumine ei anna alust tugineda hiljem muudatuste tegemise
vormi kokkuleppele lepingus (VÕS § 13 lg 3).
Lepinguliste kohustuste sisu
Lepingulise kohustise tõttu on üks isik kohustatud teostama teise isiku kasuks teatav teo,
võlausaldajal tekib aga õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist. Igas võlasuhtes tekivad
tavaliselt mõlema poole jaoks kohustused ja nõudeõigused, mis tähendab, et võlasuhte iga
osapool on samaaegselt võlausaldaja ja kohustatud isik.
Vastavalt VÕS § 2 lg 2 võib võlasuhte sisu ja iseloomu arvestades tekkida kohustus
arvestada teise poole õigustega ning sellega võibki võlasuhe piirduda. Niisuguseks
võlasuhteks on näiteks lepingueelne suhe, kus nõudeõigust ei omandata, kuid
omandatakse kahju hüvitamise nõue lepingueelse arvestamiskohustuse täitmata
jätmise alusel.
Kohustuste iseloomu ja allikate küsimus on vajalik selleks, et määrata kindlaks
kaitsevahendid nende kohustuste rikkumise korral.
Küsimus kohtu jaoks - kas uurida rikkumise iseloomu või seda, millist kohustust on
rikutud?
Vaidluse korral oluline ka küsimus ka sellest, mida pooled lepingu sõlmimise ajal
pidasid silmas lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjena.
Lepinguliste kohustused võivad olla liigitatud ka
1) kohustuseks midagi teha
2) kohustuseks tagada kaitse
N: valvelepingutes on põhikohustuseks tagada kaitse. Selle kohustuse rikkumise
korral võib esitada kahju hüvitamise nõude, mitte täitmise nõude.
Oluline võlgniku jaoks ka see, milliseid vastuväiteid saab kasutada tema vastu
nõude esitamisel.
76
Lepingulise kohustuse olemusest tulenevalt jaotatakse kohustused (VÕS §
24):
1) kohustus saavutada teatud tulemus
2) kohustus teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks
Kui poolel lasub kohustus saavutada teatud tulemus, siis on see pool kohustatud selle tulemuse
saavutama. Kui poolel on kohustus teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks, peab ta tegema
niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsevad mõistlikud isikud
teeksid samadel asjaoludel. Võimaldab hinnata kohustuste täitmist ja määrata nõuete sisu
(täitmise nõude ulatus, täitmise võimatus, hoolsuskohustus jne).
Lepinguliste kohustuste liigid lähtudes täitmise esemest:
1) individuaalsed - sisuks individuaalsete tunnustega piiritletud asja üleandmine.
Täitmise ese saab olla ainult see üks konkreetne asi, milles pooled olid kokku
leppinud.
Võib lisanduda
- asja hoidmise kohustus
- asja üleandmise kohustus
2) liigikohustused - liigitunnustega (asendatavate) asjade üleandmise kohustus.
AÕS § 10 - asendatavad asjad, mida määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja
kaalu järgi. Siin ei oma individuaalsed tunnused tähtsust.
Kohustuste nõuetekohase täitmise üldised tingimused
Täitmiseks loetakse aga ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille
tulemusel saavutatakse võlasuhte eesmärk. Võlasuhe tähendab võlgniku kohustust
ja sellele vastavat võlausaldaja õigustust.
Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis
eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti
kohaselt (VÕS § 76 lg 4).
77
Võlasuhte sisuks on tavaliselt üks või mitu teo tegemise kohustust, mille tulemusel peab toimuma
väärtuste üleandmine kohustatud isikult õigustatud isikule. Tegu tuleb mõista kõige laiemas
tähenduse.
Täitmisega leping lõpeb - täitmine on üks peamisi võlasuhte lõppemise viise. Võib jääda kahjude
või nõuetekohase täitmise nõudeõigus juhul, kui täitmine ei olnud nõuetekohane.
Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks
õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil
(VÕS § 76 lg 3).
Printsiipideks peetakse - hea usu, ausa kauplemise, õigluse, mõistlikkuse, tava, praktika,
usalduse, pooltevaheline koostöö põhimõtet, heade kommetega kooskõlas olevat käitumist,
aruandmise kohustust, kohustuste tasakaalu.
Hinna määramine (VÕS § 28)
Tasu maksmise eeldamine teatud lepingutes, eelkõige majandustegevuses sõlmitud
lepingutes.
Hinna määramise õigus tekib, kui leping täidetakse ehk kui puudub vaidlus lepingu
sõlmimise üle.
Hinna määramise aluseks tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga mõistlik hind.
Tingimuste määramine
Määrata tuleb mõistlik ja hea usu põhimõttega vastavuses olev
tingimus (VÕS § 26
lg 3)
Mõistliku tingimuse määramisel tuleb arvestada
1) lepingu olemust
2) lepingu sõlmimise eesmärki
3) poolte tahet
Mõistlikkuse põhimõte kehtib võlasuhetes
- lepingutingimuste määramisel,
78
-
pingutuse suuruse määramisel, mida võib üks lepingupool teiselt nõuda
kohustuste täitmisel.
- hinna ja pingutuse vahelise suhte proportsionaalsus,
- hinna või tingimuse õiglus
- täitmise aja kindlaksmääramisel jne
Vastavalt § 7 loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus
tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Oluline, et mõistlikkuse
kindlaksmääramisel tuleb arvestada võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, vastava
tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, muid asjaolusid.
Tavad ja praktika
Tavad ja praktika võivad olla vastavalt kohaldatavad kohustuste allikatena, kuna § 25 lg 1 järgi
on lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud
järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes
suhetes tekkinud.
Kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud
lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval
tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul,
kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlgnik on kohustatud
teostama nimelt selle teo või hoiduma teostamast just seda tegu, millele olid
suunatud poolte õigused ja kohustused antud lepingus või seaduses ja mida
kreeditor on õigustatud nõudma.
Kohustus on täidetud nõuetekohaselt kui see toimub:
Vastava võlgniku poolt vastavale kreeditorile
Vastava esemega
Määratud tähtajal
Määratud kohas
Määratud viisil (kvaliteedis)
Seega: kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise
vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76)
Kohustus tuleb täita heas usus, mõistlikult ning arvestades tavasid ja praktikat.
79
Kohustuse täitmine vastava võlgniku poolt vastavale kreeditorile
Võlgnikul tuleb kohustus täita kreeditorile (VÕS § 79).
Täitmine kolmandale isikule võib toimuda ainult siis, kui see on ette nähtud lepingus
või seaduses.
Tsiviilsuhetes ei pea kohustust täitma alati isiklikult, seega võib kohustuse täitmise
panna ka kolmandale isikule, tingimusel, et võlgnik ei pea kohustust isiklikult täitma
-VÕS § 78. Kolmas isik võib kohustuse täita võlgniku nõusolekust sõltumatult.
Võlgniku otsene vastuvaidlemine loob vaid võimaluse võlausaldajal keelduda
seaduslikult kolmanda isiku täitmise vastuvõtmisest.
Keeldumine ei ole võimalik, kui kolmandal isikul on õigustatud huvi-võlgnikule kuuluv ese on
kolmanda isiku seaduslikus valduses või tal on sellele mu õigus ja sundtäitmise korral see valdus
või õigus lõppeks - VÕS §78 lg 3 .
Kolmas isik võib nõude täita ka osaliselt.
Kohustuse täitmisel selleks mitteõigustatud isikule, loetakse kohustus siiski
täidetuks, kui 1) kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks
õigustatud isiku nõusolekul või 2) kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis
sellele isikule täitmise hiljem heaks.
Kohustuse täitmisega seotud kulud kannab eelduslikult võlgnik, kolmand isiku täitmise korral
tema (VÕS § 88).
Kohustuse täitmine vastava esemega
Täitmise esemeks on tegu, mille teostamise või, mille teostamisest keeldumise
kohus lasub võlgnikul. Täitmise tähtajad tulenevad lepingust.
Täitmise ese võib olla määratud:
1. Ainutaoliselt s.t. et kohustuse täitmine väljendub ühe konkreetse lepingus või
seaduses ettenähtud teo tegemises või sellest hoidumises. Seda kasutatakse
enamikes lepingutes.
2. Alternatiivselt (VÕS § 86). Sellisel juhul peab võlgnik täitma ühe kahest või
enamast kohustusest.
80
Kui valikuõigus kuulub kolmandale isikule, siis peab ta teavitama nii võlgniku kui ka
võlausaldajat. Kui valikuõigus on kolmandal isikul ja ta seda õigeaegselt ei teosta,
siis läheb valikuõigus üle võlgnikule.
Kui võlgnik ei täida kohustusi ja toimub sundtäitmine läheb valikuõigus üle
võlausaldajale.
Kui sundtäitmist alustatakse panditud või arestitud nõude suhtes, läheb valikuõigus
üle võlausaldajale, kelle kasuks seda sundtäitmist teostatakse.
Valikuõigus läheb üle sel juhul, kui võlgnik ei ole valikuõigust teostanud mõistliku aja jooksul
enne sundtäitmist.
Võlgnik võib kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise
asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on
sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo
kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. (VÕS § 89)
Kohustuse täitmise aeg (VÕS § 82)
Kohustuse täitmise aeg võib olla määratud
1. tähtajana (teatud ajaperiood, mille jooksul eelduslikult võlgnik võib otsustada
konkreetse täitmise aja),
2. tähtpäevana,
3. teatud sündmuse saabumisega
4. kindlaks määramata ning see ei tulene ka võlasuhte iseloomust. Viimasel
juhul peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja
jooksul, kui võlasuhte olemusest ei tulene konkreetne tähtaeg või
võlausaldaja õigus tähtpäev määrata.
Kohustuse täitmise koht
Kohustuse täitmise koht määratakse reeglina lepinguga kindlaks, samuti võib see
tuleneda seadusest või võlasuhete iseloomust.
Kui kohustuse täitmise kohta ei saa eeltoodud alustel määrata, siis tuleb:
1) rahaline kohustus täita võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle
puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas;
81
2) kindlaksmääratud asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus
võlasuhte tekkimise ajal;
3) kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas,
kus asi valmistati või toodeti;
4) punktides 1–3 nimetamata kohustus täita võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas,
selle puudumisel aga võlgniku elu-
või asukohas.
Täitmine määratud viisil
Kohustus tuleb täita kokkulepitud viisil ja kvaliteedis. Lepingupooled peavad oma
vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on
võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.
Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid
tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool
täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui
lepingust ei tulene teisiti.
Võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik (VÕS § 80 lg
4) ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Võlausaldaja võib keelduda
kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus
hea usu põhimõttega.
Kui võlausaldaja nõustub ositi täitmisega, siis võlausaldajale kohustuse ositi täitmise
vastuvõtmisest tekkinud lisakulud kannab võlgnik.
Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga.
Kvaliteet võib olla määratud: 1) lepingus 2) seaduses 3) tavaliselt esitatavate
nõuetega 4) kasutamise võimalikkusega.
Kui kvaliteedi osas ei ole kokkuleppeid, siis peab lepingupool kohustuse täitma
asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.
Rahalise kohustuse täitmine (VÕS § 91-94)
Rahalise kohustuse võib alati täita sularahas. Rahaline on kohustis, mille täitmiseks
peab võlgnik kreeditorile üle andma mingi kindla rahasumma. Rahalise kohustuse
võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda
kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Samuti võib võlgnik
rahalise kohustuse tasumiseks alati kasutada sularahata pangaülekannet kui
võlausaldajal on krediidiasutuses konto, mis on määratud arveldamiseks, va kui
võlausaldaja on sellise kohustuse täitmise selgelt välistanud.
82
Ülekandega rahalise kohustuse täitmise korral loetakse kohustus täidetuks alates raha laekumisest
võlausaldaja arvele, posti teel maksmise korral aga raha võlausaldajale väljamaksmisest.
Ülekandmisega seotud riski kannab võlgnik. (VÕS § 90 lg 3, 4)
Intress
Rahalised kohustised võivad olla intressiga või ilma. Intressiks
nimetatakse rahasummast
arvestatud tulu, mida võlgnik on kohustatud rahasumma kasutamise eest maksma kreeditorile.
Intressi väljendatakse protsentides. VÕS § 94 on sätestatud intressi seaduslik määr, mida tuleb
maksta kõikide kohustiste puhul, kui kokkuleppes või seaduses on intressi määr fikseerimata.
Intressimäärade aritmeetilise keskmise peab Eesti Pank perioodiliselt avaldama
väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Võlasuhte vormistamine täitmisel (VÕS §-d 95, 96)
Võlausaldaja peab oma kulul kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule
viimase nõudmise kohaselt tõendi ehk kviitungi kohustuse täitmise kohta.
Kui võlausaldaja poolt väljaantud täitmise kviitungi annab võlgnikule üle isik, kes ei
ole võlausaldaja, siis loetakse, et see isik on õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist
vastu võtma. Va juhul, kui 1) võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandja ei olnud
õigustatud kohustuse täitmist vastu võtma, 2) kui kviitung oli võlausaldaja valdusest
välja läinud tema tahte vastaselt.
Kviitungi võib nõuda ka võlgniku nimel kohustuse täitnud kolmas isik.
Kui kohustus tuleb täita kolmandale isikule, võib võlgnik nõuda täitmise kviitungit nii
kolmandalt isikult kui võlausaldajalt.
Kui see kviitung on välja antud põhikohustuse kohta siis eeldatakse, et on tasutud
ka intressid ja kulud. Kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita,
keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni
kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise
vastuvõtmisega viivitanuks.
Tagatise andmine ja kohustuse täitmise kinnitamine (VÕS § 98)
Seadus nõuab erinevatel juhtudel isikult tagatise andmist mingi kohustuse täitmise
tagamiseks või selle kohustuse täitmise piisavat kinnitamist. Tagatisena mõistetakse
siinjuures nii esemelisi tagatisi kui isikulisi tagatisi. Põhimõtteliselt valib tagatise
83
liigi tagatise andmiseks kohustatud isik ise, kuid see peab olema piisava väärtusega
ja raskusteta rahaks tehtav.
Kui tagatis on võlausaldajast sõltumatutel põhjustel muutunud ebapiisavaks, siis on
tagatise andjal kohustus seda täiendada või asendada.
Täitmise kinnitamise mõiste on Eesti õiguses uus. Seda võib käsitleda kui laiemas
mõttes võlausaldaja tagamist, talle täitmise suhtes mingi kindluse andmist, täitmise
piisavat tõendamist.
Kui isik peab oma kohustuse täitmist kinnitama, peab ta esitama piisavad tõendid
oma võime kohta kohustust täita.
Lepingu täitmise takistused (VÕS §-d 119 -126)
Lepingu täitmist võib takistada ka võlausaldaja, kellest tuleneva asjaolu tõttu ei saa võlgnik
lepingut täita või kui ta keeldub täitmise vastuvõtmisest. Võlausaldaja viivituseks nimetatakse
olukorda, kui ta ei võta õigustamatult täitmist vastu. Samuti satub võlausaldaja viivitusse kui ta
VÕS § 95 lg 6 kohaselt keeldub kviitungi, tunnistuse või võladokumendi väljaandmisest või
pealdise tegemisest. Kui võlausaldaja on viivituses, vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise
eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Tekib õigus raha ja
väärtasju ning dokumente hoiustada vastavalt VÕS § 120-125.
Nõude loovutamine
VÕS § 164 võib toimuda võlaõigussuhtes võlausaldaja vahetumine st nõue võib
muutuda iseseisvaks käibevõimeliseks esemeks. Nõude loovutamine on leping
senise võlausaldaja (loovutaja) ja uue võlausaldaja vahel, millega loovutaja annab
temale kuuluva nõude üle teisele isikule. Loovutamistehingu juures osalevad
aktiivselt endine ja uus võlausaldaja (vastavalt loovutaja ja omandaja). Võlgnik
osaleb loovutamisel ainult passiivselt - tema saab endale üksnes uue võlausaldaja.
Nõude loovutamine on seega käsutustehing – sellega muudetakse olemasoleva
õiguse kuuluvust.
Võlausaldaja vahetus võib toimuda kolmel viisil:
1. tehinguliselt (eelkõige lepinguga) vastavalt VÕS §-d 164–172
2. seaduse jõul VÕS § 173
3. läbi riigivõimuakti
Kohustuse ülevõtmine
Kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 kohaselt tähendab, et kolmas isik võtab
võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik
84
astub senise võlgniku asemele. Kohustuse ülevõtmist võib teostada ka täitmisega
kolmanda isiku poolt.
Lepingu ülevõtmine (VÕS § 179)
Lepinguülevõtmise käsutuse objektiks on lepingupoole positsioon lepingus
tervikuna, seega ühes kogumis kõik tema õigused (nõudeõigused, kujundusõigused)
ja kohustused, mis on lepingupoolel lepingust tulenevalt. Kokkuleppe subjekte VÕS
ei piira, seega on võimalikud igasugused kokkulepped. Peab olema samas vormis
kui leping ise, millest õiguspositsioonid üle antakse.
Lepingu ülevõtmine eeldab teise poole nõusolekut (VÕS § 179 lg 1), mis peab olema
antud kohustuse ülevõtmisel antavate nõusolekut reguleerivate sätete kohaselt.
Lepingu ülevõtmisel lähevad kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused
ülevõtjale (VÕS § 179 lg 2). Lepingu endine pool vabaneb eelduslikult tervikuna
kohustustest. Lisaks kohaldatakse nõude üleminekut reguleerivaid sätteid, mis
annavad ülevõtjale võimaluse ka vastuväiteid esitada.
KOHUSTUSE RIKKUMINE
VÕS § 100 kohaselt on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumiseks selle täitmata jätmine või
mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise esimeseks
tunnuseks on seega juba olemasolev võlasuhe, mis VÕS § 2 kohaselt defineeritakse kui
õigussuhet, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see
tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumise
kindlakstegemisel tuleb hinnata kohustuse sisu ja tegeliku olukorra vahelist seost. Kohustuse
rikkumisega on tegemist siis, kui kohustuse sisu ja tegelik olukord erinevad, siinjuures ei ole
tähendust kas tegemist on olulise rikkumisega või mitte (kõrvalkohustus), tähtis on rikkumise
fakt.
Järelikult VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumise tunnusteks
1) võlasuhte olemasolu;
2) võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine, mis seisneb kohustuse sisu ja tegeliku olukorra
erinevuses.
VÕS §-s 100 reguleeritakse nii neid suhteid, mis tulenevad lepingust kui ka neid, mis
tulenevad seadusest. Siinjuures ei pruugi olla tegemist vaid võlaõigusseadusest
tuleva kohustusega.
85
VÕS § 100 definitsioonist tuleneb, et kohustuse rikkumine võib olla kahesugune:
1) võlasuhtest tulenevat kohustust ei täideta üldse
2) kohustus küll täidetakse, aga täitmine ei ole kohane
VÕS § 101 toob õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kohustuse puhul kasutada, kui
võlgnik on kohustust rikkunud.
Võlausaldaja võib:
1) nõuda kohustuse täitmist
2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda
3) nõuda kahju hüvitamist
4) taganeda lepingust või öelda leping üles
5) alandada hinda
6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Nimetatud loetelu ei ole täielik, sest õiguskaitsevahendeid võib sisalduda ka lepingutes ja muudes
seadustes.
Võlausaldaja vastutus enda käitumise eest
VÕS § 101 lg 1 annab alused, mida kohustuse rikkumisel kannatanud poolt võib
rakendada, kuid kui rikkumine on tingitud tema enda käitumisest, siis nimetatud
sätteid kasutada ei saa (VÕS § 101 lg 3). Printsiibis võib kohustuse rikkumisel
kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, kuid sellest on ka mitmeid erandeid: kõige
olulisemateks on rikkumise vabandatavus ja süü puudumine.
Kui kohustuse rikkumine isiku poolt oli vabandatav või kui ta ei olnud kohustuse
rikkumises süüdi, siis ei saa temalt nõuda kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist
ja kahju hüvitamist, kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid (§ 105).
Süü
VÕS kehtib süü presumptsiooni põhimõte. VÕS § 1050 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju
tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamisest süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud
teisiti.
VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Tahtlust defineeritakse
kui tulemuse teadmist ja tahtmist, olles teadlik teo õigusvastasusest. Eristatakse otsest ja kaudset
tahtlust. Otsese tahtluse puhul on teo tegija näinud oma teo tagajärgi ette ja soovinud nende
saabumist. Kaudse tahtluse puhul on teo tegija tulemust vaid võimalikuna ette kujutanud ja selle
kättejõudmisega heakskiitvalt soostunud. Hooletus on käibes nõutava hoole järgimata jätmine,
mis tähendab, et ei ole olemas üldist mõõdupuud hooletuse hindamiseks, vaid eeldatakse
olukorrale vastavat hoolsust.
86
ÕIGUSKAITSEVAHENDID KOHUSTUSE RIKKUMISE PUHUL
Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue
Kohustuse rikkumise esinemisel huvitab võlausaldajat kas tal on võimalik nõuda
kohustuse täitmist või mittekohase soorituse parandamist.
VÕS § 108 eristab kohustuse täitmise nõude puhul rahalisi nõudeid ja mitterahalisi nõudeid. Kui
võlgnik rikub kohustust, mis seisneb raha maksmises, siis selle täitmist võib temalt alati nõuda (§
108 lg 1).
Rahalise kohustuse rikkumisel on tegemist mittekohase täitmisega. Seega ei saa uut täitmist
nõuda, vaid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist.
Mitterahalise kohustuse täitmise nõude juures tuleb eristada, kas tegemist oli
mittekohase sooritusega või ei toimunud üldse mingit täitmist. Kui üldse mingit
täitmist ei toimunud, siis jääb täitmise nõue alles. Kui oli tegemist mittekohase
sooritusega, siis ei saa uut täitmist nõuda, saab nõuda parandamist. Mittekohase
soorituse korral saab uut täitmist nõuda ainult siis, kui sooritus oli sedavõrd erinev
kohustuse sisust, et seda ei saa lugeda mittekohaseks täitmiseks, mistõttu tuleb
seda käsitleda kui mittetäitmist.
Täitmise nõude võib esitada aga ainult teatud tingimustel. VÕS § 108 lg 2 teine
lause annab loetelu asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude esitamise.
Mitterahalise kohustuse täitmist ei saa nõuda:
1) Mittetäitmine oli vabandatav (§ 103, lg 1 II )
2) VÕS § 108 lg 2 loetletud juhtudel: täitmine on võimatu, võlgnikule ebamõistlikult
koormav või kulukas, võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse
täitmisega taotletava tulemuse muul viisil, kohustuse täitmine seisneb isikliku
iseloomuga teenuse osutamises.
3) Kui mittetäitmisest oli möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlausaldaja oleks võinud
täitmist nõuda.
4) Kui täitmise asemel on hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (§ 108 lg 8)
5) Kui on esitanud nõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai kohustuse rikkumisest teada
või pidi teada saama (§ 108 lg 3).
Kahju hüvitamisele suunatud nõuded
VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega
või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Muidugi v.a.
juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt
muul põhjusel hüvitamisele.
Esmaseks eelduseks § 115 kohaldamisele on olemasolev võlasuhe
(§ 100). Rikkuda
saab:
87
1) seadusest tulenevat võlasuhet n.
lepingueelne võlasuhe (§ 14), käsundita
asjaajamisest tulenev võlasuhe( §§ 1018-1026), tasu avalikust lubamisest tekkiv
võlasuhe (§§ 1005-1013).
2) lepingulist võlasuhet ehk kehtivat lepingut.
Kuna VÕS on omane dispositiivsus, siis võivad pooled eelduslikult ka oma vastutuseulatuses
eraldi kokku leppida. Probleemi lahendamisel kontrollitakse, kas on sõlmitud erikokkulepe
vastutuse ulatuse üle ja kas see on kehtiv.
Kahju hüvitamise nõude esitamine
Varaline kahju
Varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikult saabunud
negatiivseid varalisi tagajärgi. Varaline kahju jaguneb seaduse kohaselt omakorda
“otseseks varaliseks kahjuks” ja “saamata jäänud tuluks” (VÕS § 128 lg 2, 3).
Otsene varaline kahju tekib isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral
ja väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. See hõlmab VÕS § 128 lg 3
kohaselt eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest
tekkinud väärtuse vähenemise.
Saamata jäänud tulu kujutab endast § 128 lg-e 4 kohaselt eelkõige kasu, mida isik
oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,
tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud.
Kahju väljendub isiku vara oodatud suurenemise ärajäämises.
Mittevaraline kahju
Kuigi reeglina reguleerib eraõigus üksnes isikutevahelisi varalisi suhteid ja seega ka
varalise kahju hüvitamist, kuulub erandina seaduses sätestatud juhtudel
hüvitamisele ka mittevaraline kahju (VÕS § 128 lg 1). Mittevaralise kahju all
mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS
§ 128 lg 5).
Kahju hüvitamise viis ja eesmärk ning kahjunõude sisu
Kahju hüvitamise eesmärgi sätestab VÕS § 127 lg 1. Kahju hüvitamise eesmärgiks on
kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks
olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Sisuliselt tuleb
seetõttu hüvitada, kõrvaldada need kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid kohustuse rikkumise või
õigusvastase kahju tekitamise tulemusena.
88
Reeglina toimub endise olukorra taastamine (e. restitutsioon) üksnes kahjustatud
isiku majanduslikult sellisesse olukorda asetamisega, milles ta oleks olnud, kui
lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju
hüvitatakse seega reeglina kahjustatule rahasumma maksmise teel (ühekordne või
perioodilised maksed VÕS § 136 lg-d 1 ja 3).
Varalise kahju hüvitamise korral võib üldise kahju hüvitamise eesmärgi (endise olukorra
taastamine) sisustada järgmiselt:
1)Enamikul juhtudel kaitseb seadus kahju hüvitamise kohustuse kaudu isiku vara
selle väärtuse osas (eelkõige tagatakse isiku vara väärtuse säilimine).
2)Teatud juhtudel on varalise kahju hüvitamise eesmärgiks kaitsta isiku vara
koosseisu sõltumata selle väärtusest. Vara kaitsmine selle koosseisus tuleb kõne alla
praktiliselt üksnes asjade kahjustamise korral. Vahetegu nimetatud kahju hüvitamise
eesmärkide vahel muutubki relevantseks asja kahjustamise korral
Asja kahjustamine (VÕS § 132)
Seadus eristab hüvisenõudeid asja kahjustamise (VÕS § 132 lg 3) ja hävimise (VÕS §
132 lg 1) korral. Asi on hävinud juhul, kui selle taastamine ei ole enam võimalik.
Sellega on võrdsustatud asja kaotsiminek. Asja hävimise või kaotsimineku korral
võrdub vastav kahju kulutustega, mis on vajalikud uue samaväärse asja
omandamiseks.
Asja kahjustamise korral on võimalik selle taastamine endisel kujul. Sellisel juhul võrdub kahju
kulutustega, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda.
Asjade kahjustamise korral ei kaitse seadus seega erandina mitte isiku vara
väärtuse vaid nimelt vara koosseisu säilimist (hüvitamisele ei kuulu seega
eelduslikult isiku vara väärtuse vähenemine vaid kahju mis seisneb kulutustes, mis
on vajalikud endise olukorra taastamiseks).
Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine (VÕS § 130)
Enamasti on nõude aluseks õigusvastane kahju tekitamine (deliktilised nõuded). Kehavigastuse
või tervisekahjustuse põhjustamise korral esineb kahte liiki kahjusid: 1) otsene kehavigastuse
tekitamisest või tervisekahjustusest tekkinud kahju, selleks on eelkõige ravikulud ning
tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kahju 2)
kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud või saamata jääv tulu.
89
Kehavigastuse või tervisekahjustuste korral tuleb arvestada erinevate
kindlustushüviste ja riikliku sotsiaalkindlustuse sooritustega. Riiklik haigekassa
hüvitab kahjustatud isikule reeglina nii teatud osa ravikuludest kui ka saamata
jäänud töötasu seaduses sätestatud ulatuses. Sellisel juhul läheb kahju hüvitamise
nõue seaduse alusel üle sotsiaalkindlustuse kandjale. Selles ulatuses ei saa
kahjustatud isik enam kahjunõuet maksma panna (erand: kannab ise ravikulud
medikamentide ostmise jne. samuti katmata jäänud töötasunõuded).
Teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
Isiku surma põhjustamisest tulenevad kahjunõuded võivad tuleneda kulutustest,
mis on tekkinud seoses sellega, et surm ei saabunud koheselt peale selle
põhjustanud kehavigastuse tekitamist või tervisekahjustust. Sellisel juhul on
võimalik nõuda surmale eelnenud surma põhjustanud kehavigastuse või
tervisekahjustusega seotud ravikulude hüvitamist. Samuti kuulub hüvitamisele
kahjustatud isiku tervisekahjustuse või kehavigastuse aja eest saamata jäänud tulu
(seega saamata jäänud tulu vahemikus tervisekahjustuse või kehavigastuse
tekkimisest kuni surmani). Isiku, kelle surm on põhjustatud kahjunõuded lähevad üle
pärijatele.
Muu varaline kahju
Teatud õigushüvede kahjustamisest tulenevad tüüpilised kahjuliigid loetlevad ka §§
131, 133. Tegemist on illustreerivate sätetega: kahju arvutamine toimub
diferentsihüpoteesi kohaselt.
Taganemine (VÕS §-d 116-117, 188-194)
Lepingulise võlasuhte puhul võib üks lepingupool ühepoolselt lepingulisest suhtest
taganeda, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud.
Olulise lepingurikkumisega on tegemist kui ( VÕS § 116 lg 2)
1) teine pool jääb oluliselt ilma sellest, mida ta lepinguga taotles
2) kohustuse täpse täitmise vastu oli õigustatud poolel eriline huvi
3) teine pool rikkus kohustust tahtlikult või raskelt hooletult
4) rikkumine annab alust eeldada rikkumisi ka edaspidi
5) teine pool ei täida kohustust täiendava tähtaja jooksul
VÕS § 116 lg3 kohaselt kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline
lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib
kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse
osa suhtes. Siinjuures lepingust tervikuna võib taganeda üksnes siis, kui
võlausaldajal ei ole kohustuse osalise täitmise vastu õigustatult huvi või kui
rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.
90
Taganemisõigus on lepingu lõpetamisele suunatud õigus, mille kasutamise korral muutub
olemasoleva võlasuhte sisu (VÕS §188). Taganemise eesmärgiks on senise võlasuhte lõpetamine,
millele eelneb tagasi täitmine ehk lepingu alusel üleantu väljaandmine ja hüvitamine.
VÕS § 117 võimaldab lepingust taganeda ka enne selle sissenõutavaks muutmist, kui on ilmne, et
lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut
täita. Taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise kavatsusest teatama, et
võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Tagatise või kinnituse saamiseni võib
taganeda kavatsev lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmist ei
tagata ega kinnitata mõistliku aja jooksul pärast taganemise kavatsusest teatamist, võib
kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda.
Lepingust taganemise kavatsusest ei pea teisele lepingupoolele teatama, kui teine
lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida.
Ülesütlemine
Võlaõigussuhte lõppemise aluseks on ka ülesütlemine, mille sisu avab VÕS § 195 lg
2. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,
vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste
täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused
jäävad kehtima.
Erakorraline ülesütlemine ei vasta tavaliselt poolte poolt kokku lepitule ning vajab
kehtivuseks
(erandina võrreldes korralise ülesütlemisega)
eraldi
(ülesütlemis)põhjust, millele aluse annab § VÕS § 196.
Hinna alandamine (VÕS § 112)
Hinnaalandamine on õiguskaitsevahend, kus lepingupool võtab vastu kohustuse
mittekohase täitmise, kuid selle tingimuseks on tasumisele kuuluva hinna
alandamine võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase
täitmise väärtusesse. Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele
lepingupoolele. Subjektide paljususe puhul tuleb hinna alandamist samas väärtuses
rakendada kõikide sama poole isikute suhtes ühiselt ja samaväärselt (VÕS § 112 lg
2).
Hinna alandamist eristab kahju hüvitamisest see, et see puudutab ainult kohase ja
mittekohase täitmise väärtuste vahet. Hinna alandamist ei tohi segi ajada
situatsiooniga, kus üks pool tasaarvestab mittekohasest täitmisest tuleneva
kahjunõude teise poole tasu maksmise nõudega.
91
Hinna alandamise eelis kahju hüvitamise nõude ees on, et tema eelduseks ei ole
kohustuse rikkumise mittevabandatavus. Hinda võib alandada sõltumata sellest, kas
kohustuse rikkumine oli vabandatav või mitte.
Üks lepingupool ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma
kohustuse rikkumise heastas.
Viivis (VÕS § 113)
Viivist kohaldatakse rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Võlausaldaja võib
võlgnikult arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase
täitmiseni nõuda viivitusintressi. Viivitusintressi suurus on lepingu puhul kokkuleppe
küsimus, kuid igal juhul on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 94 tulenevat intressi
suurusega viivist.
Viivise nõue hüvitab puuduvat raha kasutamise võimalust.
Viivise kohaldamise eeldused
1) Rahalise kohustuse olemasolu. Siinkohal ei ole oluline, millise rahalise
kohustusega on tegemist (tasu maksmise nõue, kahju hüvitus, kulutuste hüvitamise
nõue)
2) Põhimõtteliselt peab olema tegemist rahalise kohustuse täitmisviivitusega. Sellele
põhimõttele on ette nähtud teatud täpsustus. Kui võlgnik rikub kohustust, mis ei
seisnenud raha maksmises ja sellest tuleneb kahju hüvitamise nõue (rahaline nõue),
siis algab viivise arvestamine alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud
isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Sama kehtib vastavalt
õigusvastase kahju tekitamise korral.
Võlaõiguslikud tagatised ehk kõrvalkohustused
Lepinguid võib tagada asjaõiguslike või võlaõiguslike tagatistega.
Asjaõiguslikud tagatised on:
1) pant
2) kinnipidamisõigus
Võlaõiguslikeks tagatisteks on:
1. käendus
92
2. garantii
3. käsiraha
4. leppetrahv
Käendus
Käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja vastutama võlgniku kohustuse eest
juhul, kui võlgnik oma kohustust osaliselt või täielikult ei täida. Käendusega
tagatakse eelkõige aktsessoorseid nõudeid st, kui lõpeb kohustus, siis lõpeb ka
käendus. Käendajaks võib olla iga teovõimeline isik. Tavaliselt esitab võlausaldaja
nõude, et ta oleks ka maksevõimeline. Käendaja vastutab samas mahus, kui võlgnik
v.a. juhul, kui lepinguga on piiratud käendaja vastutuse ulatust tähtaja või
rahasummaga või mõne muu tingimusega. Seega reeglina vastutab käendaja täies
mahus nii põhivõla kui ka lisakohustuste eest solidaarselt võlgnikuga.
Kuid käenduslepinguga võib olla ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui
võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega võib võlausaldaja
sõlmida käendaja ja võlgnikuga kokkuleppe, mille kohaselt ei rakendata solidaarse
vastutuse põhimõtet, vaid otseses mõttes täiendavat vastutust , kus käendaja
vastutab ainult juhul, kui võlgnik ise pole võimeline kohustust täitma.
Kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad võlausaldaja ees
solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt.
Garantii
Garantiiks loetakse seaduse või lepinguga ettenähtud ühe juriidilise isiku kohustust täita
võlausaldaja suhtes teise juriidilise isiku võlgnevus täielikult või osaliselt kohustuse mittetäitmise
või mittenõuetekohase täitmise korral. Seega on garantii kohaldatav vaid majandus- või
kutsetegevuses. Garantii andjaks ehk garandiks on krediidiasutus või kindlustusselts.Garandi
kohustus võlausaldaja ees ei sõltu otseselt põhikohustusest st garantii ei ole aktsessoorne, mis
tõttu garandi vastutus on täiesti iseseisev. Aktsessoorne on nõue ka siis, kui on kokku lepitud
teisiti.
Garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui:
1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist
tulenevalt on kohustatud;
2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud;
3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab
garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus.
Garantii võib olla tasuline.
93
Käsiraha
Käsiraha on rahasumma, mille üks kokkuleppivatest pooltest annab teisele lepingu
sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks. Kui kohustust pole võimalik
täita (force majore), siis käsiraha tagastatakse.
Kohustuse nõuetekohasel täitmisel jääb käsiraha võlgnetava kohustuse katteks st
selles ulatuses pole käsiraha andnud poolel tasumise kohustust.
Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata
1) käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu - jääb käsiraha teisele lepingupoolele.
2) muul põhjusel – võib käsiraha andnud pool nõuda käsiraha tagastamist. Samuti
saab ta kasutada muid lepingu mittekohasest täitmisest tulenevaid
õiguskaitsevahendeid.
Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud
kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.
Leppetrahv
Leppetrahv on kokkulepe põhikohustuse täitmise tagamiseks, mille kohaselt
kohustub lepingupool lepingu rikkumise juhuks maksma teatud rahasumma.
Leppetrahvi kokkuleppe idee on hilisemate vaidluste vältimine võimalike kahju
hüvitamise summade üle, fikseerides need summad juba eelnevalt. Leppetrahvi
loetakse kahju hüvitamise miinimumsummaks, mis ei välista seda ületava kahju
hüvitamist üldistel alustel.
Seega võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse
täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti
kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise
asendamiseks.
Kohustuste lõppemine
Lepinguliste kohustuste lõppemise aluseid võib jagada sõltuvalt poolte tahtest 3
rühma:
94
1) kokkuleppelised lõpetamise alused
2) ühepoolsed lõpetamise alused
3) poolte tahtest sõltumatud ehk objektiivsed alused
Kohustuste lõppemisel lõppevad ka sellega seotud kõrvalkohustused n. pant, trahv
jne.
Lõppemisel on pooled täielikult ja nõuetekohaselt oma kokkulepitud või nõutavad
kohustused. Lõpetamise korral ei ole kohustusi lõpuni täidetud, kuid esinevad
subjektiivsed või objektiivsed alused, mille tõttu täitmine ei ole enam vajalik või
võimalik.
Lepingulise kohustuse täitmine.
Lepingu täitmisega loetakse lepingu eesmärk saavutatuks. Leping lõppeb alles siis,
kui kõik võlasuhte pooled on täitnud oma kohustuse. Vajalik on, et need kohustused
oleksid täidetud nõuetekohaselt. Kohustused peaksid olema täidetud heas usus
tegutsed mõistlikult ning tavasid ja praktikat arvestades.
Tasaarvestus.
Lepinguline kohustus võib lõppeda ka tasaarvestusega. See tähendab võla ja nõude
vastastikust kustutamist.
Tasaarvestamise tingimused: 1) arvestada saab samaliigilisi nõudeid 2)
tasaarvestamiseks esitatud nõue peab olema vastunõue, s.t. nõue peab oleme
sissenõutav ja mõlema nõude täitmise tähtaeg peab olema saabunud või kui nõude
esitamine on lubatud igal ajal, siis nõude esitamisest alates.
Poolte kokkulepe lõppemise alusena
Kokkulepe mille tulemusel kreeditor loobub oma nõudest ja vabastab võlgniku
kohustuse täitmisest. Kohustuse lõppemisega langeb ära võlasuhte alus ja seega ka
leping lõppeb. Poolte kokkuleppel võib lõpetada kõiki kohustisi v.a. need mis
tekkivad seaduse alusel. N. elatisraha maksmine. Samuti terviserikkest tuleneva
95
kahju tekitamine. Selliste kohustuste lõpetamine kokkuleppel on kehtetu ja tühine.
Juriidiliselt toimub ühe kohustuse lõppemine samaaegselt uue kohustuse
tekkimisega.
Lepingupoole surm või juriidilise isiku likvideerimine
Kuna võlasuhte üheks kohustuslikuks koostisosaks on subjektide olemasolu, siis
subjektide puudumisel puudub ka võlasuhe.
Võlasuhe ei lõppe kui kadunud subjekti asemele astub tema õigusjärglane. Kui aga
lepingust või seadusest tulenevalt on kohustused seotud otseselt võlgniku või
võlausaldaja isikuga, siis lõpeb leping vastava lepingupoole surma puhul.
Võlgnik peab ise kohustuse tagama.
Võlgnik peab just sellele võlausaldajale täitma.
Juriidilise isiku likvideerimisel tema kohustused lõppevad, kui on õigusjärglane
olemas, siis lähevad talle üle.
Tähtaja saabumine
Kui kohustus on seotud kindla tähtajaga, siis lõppeb kohustus tähtaja saabumisega.
Leppetoiming
Leping millega vaieldav või muidu kohustusi tekitav õigussuhe uuendatakse osaliste
vastastikuse järelandmise tulemusena vastuvaidlematuks ja kahtlusetuks.
VÕLAÕIGUSE ERiOSA
VÕÕRANDAMISLEPINGUD
MÜÜGILEPING
Müügilepingu mõiste. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva,
valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi
ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
96
Asja müügi kohta seaduses sätestatut kohaldatakse vastavalt õiguse ja muu eseme müügile, muu
hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see
ei ole vastuolus eseme olemusega. Õiguse müüja peab ostjale võimaldama müügilepingu
esemeks olev õigus omandada.
Kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse
andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Kui lepingu esemeks on
liigitunnustega asjad, ei loeta neid ostja käsutusse andmiseks valmispanduks enne, kuni neid ei
ole lepingu järgi üleandmiseks tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt eristatud.
Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. Kui
lepingus on ette nähtud asja vedamine, kuid sellega ei kaasne müüja kohustust asi ostjani
toimetada, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale, kes on
kohustatud asja saatmiskohast vedama.
Kui asja ostuhind tuleb arvutada asja hulga, mõõdu või kaalu alusel, võetakse arvutamisel aluseks
asja hulk, mõõt või kaal asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale.
Kui asja ostuhind tuleb määrata asja kaalu järgi, eeldatakse, et hind tuleb määrata netokaalu järgi.
Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi,
kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad
dokumendid.
(2) Asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui:
1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi;
2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks
ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis
mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks,
milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse;
3) asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi
teadma;
4) kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada;
5) vallasasi ei ole pakitud seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil, sellise viisi puudumisel aga
asja säilimiseks ja kaitseks vajalikul viisil;
6) tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis
mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või
muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja
reklaamimisel või etikettidel.
VAHETUSLEPING
Vahetuslepingu mõiste. Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele
üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva
õiguse ülemineku.
97
Vahetuslepingule kohaldatakse vastavalt müügilepingu kohta sätestatut. Kumbagi lepingupoolt
vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele
kuuluva eseme suhtes ostjana.
Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.
KINKELEPING
Kinkelepingu mõiste. Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule
(kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku
kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat
rikastama.
Kinkeleping sündimata lapse kasuks. Kinkelepingu võib sõlmida veel sündimata, kuid eostatud
lapse kasuks või kinke tegemise ajal elava kindlaksmääratud isiku tulevase lapse kasuks, isegi kui
see ei ole veel eostatud. Sel juhul otsustab kinke vastuvõtmise tulevase lapse vanem või
eestkostja.
Kinkelepingu vorm. Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks
peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti.
KASUTUSLEPINGUD
ÜÜRILEPING
Üürilepingu mõiste. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule
(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
Eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või
kutsetegevuses kasutatav ruum.
Kinnisasja üürimise kohta sätestatut kohaldatakse ka elu- ja äriruumide üürimisele, kui seadusest
ei tulene teisiti.
Elu- ja äriruumide üürilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka asjade üürimisele, mille
üürileandja annab koos ruumidega üürniku kasutusse.
Elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata:
1) majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga mitte
üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud üürilepingutele;
2) üürilepingutele, mille eesmärk on ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil;
3) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt kasutatavatest
eluruumidest, mille üürileandja on suuremas osas sisustanud;
4) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu
avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile
98
eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati
lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest.
Tühine on kokkulepe, mis seab eluruumi üürilepingu sõlmimise või jätkamise sõltuvusse üürniku
kohustusest üürileandja või kolmanda isiku suhtes, kui see kohustus ei ole otseselt seotud üüritud
eluruumi kasutamisega.
Lepingupoolte õigused ja kohustused. Üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma
kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama
asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.
Üürnik peab asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti.
Elu- või äriruumi üürnik peab arvestama majaelanike ja naabrite huvidega.
Üürnik peab taluma asja suhtes tehtavaid töid ja muid mõjutusi, mis on vajalikud asja
säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks, kahju ärahoidmiseks või selle tagajärgede
kõrvaldamiseks. Asja suhtes tehtavate tööde ja muude mõjutuste talumise kohustus ei välista ega
piira üürniku õigust tööde või muude mõjutuste tõttu alandada üüri ega nõuda kahju hüvitamist.
Üürnik peab lubama üürileandjal asja üle vaadata, kui see on vajalik asja säilitamiseks,
võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule.
Üürileandja peab üürnikule õigeaegselt teatama tehtavatest töödest ja asja ülevaatamisest ning
arvestama tööde tegemisel üürniku huve.
Üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui
parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks
majandamiseks.
Kui üürileandja on parenduste ja muudatustega nõustunud, võib ta endise olukorra taastamist
nõuda üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.
Üürnik võib üürilepingu lõppemisel ära võtta asjale tehtud parenduse või muudatuse, kui see on
võimalik asja kahjustamata. Üürnikul ei ole õigust parendust või muudatust ära võtta, kui
üürileandja tasub talle selle eest mõistliku hüvitise, välja arvatud juhul, kui üürnikul on parenduse
või muudatuse äravõtmiseks õigustatud huvi.
Kõrvalkulud. Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid
(kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või
kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
Üürileandja peab üürniku nõudmisel võimaldama tal tutvuda kõrvalkulusid tõendavate
dokumentidega.
99
Üüri tõstmine tähtajatu üürilepingu puhul. Eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu
üürilepingu korral tõsta üüri järgmiselt:
1) kinnisasja, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud
õhusõiduki üürimise puhul iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest;
2) möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaaþikohtade ja muu taolise üürimise
puhul iga kuu möödumisel lepingu sõlmimisest.
Eluruumi üürileandja peab teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb selgelt märkida:
1) üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus;
2) mis ajast üür suureneb;
3) üüri tõstmise põhjendus ja arvestus;
4) üüri tõstmise vaidlustamise kord.
RENDILEPING
Rendilepingu mõiste. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule
(rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest
korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest
tasu (renti).
LIISINGULEPING
Liisingulepingu mõiste. Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt
määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja
kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
Liisinguandja kohustused. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme
valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel.
Liisinguvõtja võib lepingust taganeda, kui liisingueset ei antud talle üle lepingus ettenähtud
tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aja jooksul, ja kui viivitus tekkis
liisinguandjast tulenevatel asjaoludel.
Liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest,
välja arvatud juhul, kui:
1) liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja;
2) füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja
professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele.
Liisinguvõtja kohustused. Liisinguvõtja on kohustatud:
1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu
sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel;
2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad
liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena;
3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2
100
nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme
omandamise õigust.
TASUTA KASUTAMISE LEPING
Tasuta kasutamise lepingu mõiste. Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse
andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.
LAENULEPING
Laenulepingu mõiste. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule
(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama
rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga
kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
Laenuintress. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu
laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär
ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki
laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva
VÕS §-s 94 sätestatud määr.
Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta
lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal.
KÄSUNDUSLEPING
Käsunduslepingu mõiste. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt
lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga
maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist
tuleneva vajaliku hoolsusega.
Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks
parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või
kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud
kutseoskuste tasemel.
Eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult. Käsundisaaja võib käsundi täitmisel
kasutada kolmanda isiku abi.
TÖÖVÕTULEPING
101
Töövõtulepingu mõiste. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma
asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga
maksma selle eest tasu.
Töövõtulepinguga võib kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv.
Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv.
Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui
eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest
tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat
nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.
VEOLEPING
Kaubaveolepingu mõiste. Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees
vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja
kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).
Reisijaveoleping. Reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama
ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu
(veotasu).
Reisijaveolepingule kohaldatakse töövõtulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
Tellimusveoleping. Tellimusveoleping (tšarterleping) on reisijaveoleping, millega vedaja
kohustub vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil
koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Tellimusveoleping võib olla
tähtajaline või tähtajatu.
Tellimusveolepinguga kohustab vedaja sõiduki juhti järgima lepinguga kindlaksmääratud piires
teise lepingupoole või reisijate juhiseid. Juhiste järgimise eest vastutab vedaja.
Riigihangete seadus. RT I, 01.07.2017, 1.
1. peatükkÜldsätted
1. jaguReguleerimisala ja põhimõtted
102
§ 1. Reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab riigihanke korraldamise reeglid, riigihankega seotud isikute õigused ja
kohustused, riikliku järelevalve ja haldusjärelevalve tegemise, vaidlustuste lahendamise korra ning
vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.
(2) Juurdepääs riigihangete andmetele ning nende andmete väljastamine ja avalikustamine toimub
avaliku teabe seaduses sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§ 2. Eesmärk
(1) Käesoleva seaduse eesmärk on tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja
säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine riigihankel.
(2) Riigihangete planeerimisel ja korraldamisel arvestatakse sotsiaalsete kaalutluste, innovatsiooni
rakendamise ning keskkonnasäästlike lahendustega.
§ 3. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted
Riigihanke korraldamisel on hankija kohustatud järgima järgmisi põhimõtteid:
1) hankija tegutseb riigihanke korraldamisel läbipaistvalt, kontrollitavalt ja proportsionaalselt;
2) hankija kohtleb kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu
liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni
riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgib, et kõik isikutele seatavad piirangud ja
kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud;
3) hankija tagab konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku
juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi
moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu;
4) hankija väldib konkurentsi kahjustavat huvide konflikti;
5) hankija kasutab rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sõlmib hankelepingu parima
võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel ning viib riigihanke läbi mõistliku aja jooksul.
§ 4. Terminid
Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
1) ainuõigus on ettevõtjale Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlas oleva õigusakti, haldusakti või
halduslepinguga antud õigus tegutseda teatud tegevusalal, mille tulemusel on sellel tegevusalal
tegutsemine teistel ettevõtjatel oluliselt piiratud;
2) elektrooniline vahend on seade kaabli, raadioside, optiliste tehnoloogiate või muude
elektromagnetiliste tehnoloogiate abil saadetud, edastatud ja vastuvõetud andmete töötlemiseks,
sealhulgas digitaalseks pakkimiseks, ja salvestamiseks;
3) eriõigus on kahele või enamale ettevõtjale Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlas oleva
õigusakti, haldusakti või halduslepinguga antud õigus tegutseda teatud tegevusalal, mille tulemusel
on sellel tegevusalal tegutsemine kolmandatel ettevõtjatel oluliselt piiratud;
4) ettevõtja on ettevõtja konkurentsiseaduse tähenduses, sealhulgas konkurentsiseaduse § 2
lõikes 2 nimetatud isik;
5) hankemenetlus on riigihanke korraldamine käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras;
6) hankepass on dokument, milles ettevõtja kinnitab kõrvaldamise aluste esinemist või puudumist,
kvalifitseerimise tingimustele vastavust, kui hankija on need seadnud, ning asjakohasuse korral
vastavust kriteeriumidele, mille alusel hankija valib taotlejad, kellele teeb pakkumuse esitamise
ettepaneku;
7) hankijaprofiil on vabatahtlik hankija veebilehel avaldatav riigihangete rubriik, mis võib sisaldada
eelteateid, teavet käimasolevate, lõpetatud ja kavandatavate riigihangete ning sõlmitud
hankelepingute kohta ja muud hankija riigihangetega seotud teavet;
8) huvide konflikt on olukord, kus hankija või tema nimel tegutseva isiku töötajal, ametnikul, juhatuse
liikmel või muul pädeval esindajal, kes on kaasatud riigihanke ettevalmistamisse või korraldamisse
või kes võib muul moel mõjutada selle riigihanke tulemust, on otseselt või kaudselt finantsalaseid,
majanduslikke või muid isiklikke huvisid, mida võib käsitada tema erapooletust ja sõltumatust
103
kahjustavatena;
9) innovatsioon on uue või märkimisväärselt täiustatud asja, teenuse või protsessi, sealhulgas
tootmis- või ehitusprotsessi, uue turustusviisi või uue organisatsioonilise meetodi kasutuselevõtt
äritavades, töökorralduses või välissuhetes;
10) keskne hankija on keskseid riigihankeid korraldav hankija, kes võib pakkuda ka riigihanke
tugiteenuseid;
11) kolmas riik on riik, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriik
ega Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riik;
12) kontsessionäär on ettevõtja, kellega on sõlmitud kontsessioonileping;
13) kontsessioonileping on ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud
hankeleping, mille puhul kontsessionääri tasu seisneb kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida või
teenust osutada või selles õiguses koos rahalise maksega ja nõudluse või pakkumisega seotud
äririsk läheb üle kontsessionäärile;
14) kontsessioonilepingu sõlmimise menetlus on riigihanke menetlus, millega sõlmitakse
kontsessioonileping;
15) raamleping on ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud leping, millega
kehtestatakse lepingu kehtivusaja vältel selle alusel sõlmitavaid hankelepinguid reguleerivad
tingimused;
16) riigihange on asja ostmine, teenuse tellimine, ideekavandi saamine, ehitustöö tellimine või
kontsessioonilepingu sõlmimine hankija poolt;
17) riigihanke alusdokumendid on hanketeade, kontsessiooniteade, ideekonkursi kutse, pakkumuse
esitamise ettepanek ja kõik hankija koostatud või viidatud muud dokumendid, milles on määratud
ühe konkreetse riigihanke üksikasjad, sealhulgas pakkujale ja taotlejale esitatud tingimused ja
dokumentide esitamise nõuded, tehniline kirjeldus, hankelepingu tingimused ning pakkumuste
hindamise kriteeriumid;
18) võrgustikusektor on käesoleva seaduse §-des 146–152 nimetatud valdkond;
19) väljakuulutatav hankemenetlus on hankemenetlus, mis algab hanketeate avaldamisega
riigihangete registris (edaspidi ka register) ja hõlmab avatud hankemenetlust, piiratud
hankemenetlust, võistlevat dialoogi, innovatsioonipartnerlust ja konkurentsipõhist läbirääkimistega
hankemenetlust.
§ 5. Hankija
(1) Käesolevas seaduses sätestatud korda on kohustatud järgima avaliku sektori hankija ja
võrgustikusektori hankija (edaspidi koos hankija).
(2) Avaliku sektori hankija on:
1) riik või riigiasutus;
2) kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuste
ühendus;
3) muu avalik-õiguslik juriidiline isik või avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus;
4) sihtasutus, mille üheks asutajaks on riik või mille asutajatest rohkem kui pool on käesoleva lõike
punktis 2 või 3 nimetatud hankijad või mille nõukogu liikmetest rohkem kui poole määravad
punktides 1–3 nimetatud hankijad;
5) eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis- või järelevalveorgani
liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi
käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud hankijad või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna
lepinguriigi vastavad isikud ja mis on asutatud eesmärgiga täita põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet
avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu.
(3) Võrgustikusektori hankija on tegutsemisel võrgustikusektoris:
1) avaliku sektori hankija;
2) isik, kellele on õigusakti, haldusakti või halduslepinguga antud eri- või ainuõigus tegutseda
võrgustikusektoris, mille tulemusel on selles valdkonnas tegutsemine teistel isikutel oluliselt piiratud;
3) äriühing, mille osa- või aktsiakapitalist rohkem kui poolt omavad või mille aktsiate või osadega
esindatud häältest rohkem kui poolt valitsevad või mille juhatuse või nõukogu liikmetest rohkem kui
104
poole määravad otseselt või kaudselt avaliku sektori hankijad või avaliku sektori hankijad koos mõne
muu Euroopa Liidu liikmesriigi asjaomaste isikutega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 tähenduses ei peeta eri- või ainuõiguseks väljakuulutatava
hankemenetluse või muu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse
vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega
tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.03.2014, lk 243–374), II lisas nimetatud
õigusakti alusel objektiivsetest kriteeriumidest lähtudes ja läbipaistvalt läbi viidud menetluse
tulemusena antud õigust.
§ 6. Hankija finantseeritavate ehitustööde ja nendega seotud teenuste tellimine teiste isikute
poolt
(1) Avaliku sektori hankijana käsitatakse iga isikut, kes tellib avaliku sektori hankija poolt rohkem kui
50 protsendi ulatuses rahastatavaid:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ
kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.03.2014, lk 65–242) II lisa klassis 45.21 nimetatud
insenertehniliste rajatiste ehitustöid või haiglate, spordi- või puhkerajatiste, kooli-, ülikooli- või
haldushoonete ehitustöid ja nende ehitustööde eeldatav maksumus on võrdne ehitustööde
rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda või
2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud ehitustöödega seotud teenuseid ja nende teenuste eeldatav
maksumus on võrdne käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 2–5 nimetatud hankijatele
kehtestatud asjade ja teenuste rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda.
22.08.2017 14:59
Veaparandus - Parandatud ilmne ebatäpsus tekstiosas „punktides 2–5” Riigi Teataja seaduse § 10
lõike 3 alusel arvestades Riigikogu Kantselei 22.08.2017 taotlust nr 4-14/17-19/2.
(2) Ehitustööde hankelepingu sõlmimisel käsitatakse avaliku sektori hankijana iga isikut, kes tellib
ehitise ehitamise, et täita kinnisasja või sellega seotud õiguse hankijale üleandmise kohustust või
muud kinnisasja kasutamisega seotud kohustust.
(3) Planeerimisseaduse §-s 131 nimetatud halduslepingu täitmisele ei kohaldata käesoleva
paragrahvi lõiget 2 ega käesoleva seaduse § 8 lõike 5 punkti 2, kui ehitustööde hankelepingu
maksumus on alla rahvusvahelise piirmäära.
§ 7. Pakkuja ja taotleja
(1) Pakkuja on käesoleva seaduse tähenduses riigihankes hankijale pakkumuse või esialgse
pakkumuse esitanud ettevõtja.
(2) Taotleja on käesoleva seaduse tähenduses riigihankes hankijale taotluse esitanud ettevõtja.
(3) Hankija võib piirata pakkujate ja taotlejate ringi, lubades riigihankes osaleda ainult käesoleva
seaduse § 3 punktis 2 nimetatud riikidest pärit ettevõtjatel või andes nendest riikidest pärit ettevõtjate
esitatud pakkumustele eeliseid teistest riikidest pärit ettevõtjate esitatud pakkumuste ees.
(4) Ettevõtjad võivad esitada pakkumuse, esialgse pakkumuse või taotluse ühiselt (edaspidi
vastavalt ühispakkujad ja ühistaotlejad), kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(5) Ühispakkujad või ühistaotlejad nimetavad riigihankega ning hankelepingu sõlmimise ja
täitmisega seotud toimingute tegemiseks endi seast volitatud esindaja.
(6) Hankija ei või ühise pakkumuse või ühise riigihankes osalemise taotluse
.Seaduseelnõu
arutamineeldusena nõuda, et ühispakkujad või ühistaotlejad oleksid moodustanud juriidilise isiku
või muus õiguslikus vormis ühinenud. Kui ühispakkujatevaheliste õiguslike suhete teataval viisil ja
teatavas mahus kindlaksmääramine on hankelepingu eseme olemusest lähtuvalt vajalik
hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks, võib hankija nõuda vastavat kindlaksmääramist
hankelepingu täitmise ajaks.
§ 8. Hankeleping
(1) Hankeleping on hankija ja ettevõtja vahel sõlmitud rahaliste huvidega seotud leping, sealhulgas
kontsessioonileping, mille esemeks on asjad, teenused või ehitustööd.
105
(2) Hankelepingu võib hankija sõlmida üksnes käesolevas seaduses sätestatud korras. Seaduses
sätestatud nõuete järgimata jätmine ei mõjuta hankelepingu kehtivust, kui käesolevas seaduses ei
ole sätestatud teisiti. Hankelepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses ja teistes õigusaktides
asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Asjade hankelepinguga ostab, üürib, rendib või liisib hankija asju kas asja omandamise õigusega
või ilma. Hankelepingut, mis hõlmab lisaks asjade ostmisele asjade kohaletoomist või paigaldustöid,
loetakse samuti asjade hankelepinguks.
(4) Teenuste hankelepinguga tellib hankija kõiki teenuseid, välja arvatud käesoleva paragrahvi
lõikes 5 nimetatud ehitustööd. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna teenuste hankelepinguga hangib
hankija Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate
kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste
riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT L 216,
20.08.2009, lk 76–136), I ja II lisas nimetatud teenuseid.
(5) Ehitustööde hankelepinguga tellib:
1) hankija Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL II lisas või Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2014/25/EL I lisas nimetatud ehitustöid või ehitustöid koos projekteerimisega või
2) teine isik, kes ei ole hankija, ehitustööde tegemist mis tahes rahaliste vahenditega, juhul kui
nõuded selleks seab hankija, kellel on otsustav mõju ehitustööde või projekteerimise üle.
(6) Hankeleping, mille esemeks on üheaegselt asi, teenus ja ehitustöö või kaks nendest, sõlmitakse
peamisele hankelepingu esemele kohaldatavate reeglite järgi. Kui hankelepingu esemeks on
osaliselt sotsiaal- ja eriteenus ning osaliselt muu teenus või osaliselt teenus ja osaliselt asi,
määratakse peamine hankelepingu ese kindlaks asja või teenuse eeldatava maksumuse järgi.
(7) Hankelepingu peab hankija sõlmima kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui selle
maksumus on vähemalt 20 000 eurot. Hankija võib riigihanke alusdokumentides sätestada, et
hankeleping sõlmitakse kirjalikus, elektroonilises või notariaalses vormis.
§ 14. Piirmäärad
(1) Lihthanke piirmäär käesoleva seaduse tähenduses on:
1) asjade või teenuste hankelepingu korral 30 000 eurot;
2) ehitustööde hankelepingu, teenuste kontsessioonilepingu, kaitse- ja julgeolekuvaldkonna asjade
või teenuste, välja arvatud lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankelepingu, ning
võrgustikusektori hankija sõlmitava asjade või teenuste hankelepingu korral 60 000 eurot;
3) kaitse- ja julgeolekuvaldkonna ehitustööde hankelepingu ning võrgustikusektori hankija sõlmitava
ehitustööde hankelepingu korral 300 000 eurot.
(2) Riigihanke piirmäär käesoleva seaduse tähenduses on:
1) asjade või teenuste hankelepingu, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL XIV lisa
6.–15. jaotises või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL XVII lisa 6.–15. jaotises
nimetatud eriteenuste hankelepingu, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/23/EL
kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.03.2014, lk 1–64) IV lisa 6.–15. jaotises
nimetatud eriteenuste kontsessioonilepingu ja ideekonkursi korral 60 000 eurot;
2) ehitustööde hankelepingu korral 150 000 eurot;
3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL XIV lisa 1.–5. jaotises või Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL XVII lisa 1.–5. jaotises nimetatud sotsiaalteenuste
hankelepingu, kontsessioonilepingu, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2014/23/EL IV lisa 1.–5. jaotises nimetatud sotsiaalteenuste kontsessioonilepingu, ning kaitse- ja
julgeolekuvaldkonna lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankelepingu korral 300 000 eurot.
(3) Rahvusvaheline piirmäär, sealhulgas sotsiaal- ja eriteenuste rahvusvaheline piirmäär, on
summa, mille kehtestab perioodiliselt Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2014/23/EL artiklite 8 ja 9, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL artiklite 4 ja 6 ning
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL artiklite 15 ja 17 alusel ning mis avaldatakse
Euroopa Liidu Teatajas. Rahvusvahelise piirmäära avaldab registri vastutav töötleja oma veebilehel
viivitamata iga kord pärast selle avaldamist Euroopa Komisjoni poolt.
106
(4) Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna rahvusvaheline piirmäär on summa, mille kehtestab perioodiliselt
Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/81/EÜ artiklite 8 ja 68 alusel ning
mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna riigihanke piirmäära avaldab
registri vastutav töötleja oma veebilehel viivitamata iga kord pärast selle avaldamist Euroopa
Komisjoni poolt.
48. Hankemenetluse valik
(1) Hankija on kohustatud korraldama riigihanke avatud või piiratud hankemenetlusena, kui
käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
(2) Hankijal on õigus luua innovatsioonipartnerlus, kui tal on tekkinud vajadus selliste innovaatiliste
asjade, teenuste või ehitustööde järele, mida ei ole võimalik rahuldada turul juba olemasolevate
asjade, teenuste või ehitustööde hankimisega. Innovatsioonipartnerlus luuakse eesmärgiga välja
töötada innovaatilisi asju, teenuseid või ehitustöid ning neid hankida hankija ja
innovatsioonipartnerluses osalejate vahel kokkulepitud kvaliteedi ja hinnaga.
(3) Hankijal on õigus korraldada riigihange konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse või
võistleva dialoogina, kui:
1) riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem;
2) kõik avatud või piiratud hankemenetluse käigus esitatud pakkumused olid vastuvõetamatud;
3) hankija ei ole objektiivselt võimeline kindlaks määrama oma vajadusi rahuldavaid tehnilisi
lahendusi vastavalt käesoleva seaduse §-des 87 ja 88 sätestatule;
4) hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemus, nendega seotud
õiguslikud või rahalised asjaolud või riskid ei võimalda kindlaks määrata hankelepingu tingimusi
piisava täpsusega, et sõlmida hankeleping avatud või piiratud hankemenetluse tulemusena;
5) hankelepingu ese hõlmab projekteerimisteenuse tellimist või innovaatiliste lahenduste
väljatöötamist või
6) hankija vajadusi ei saa rahuldada turul olemasolevate lahenduste kohandamisega.
(4) Vastuvõetamatuks pakkumuseks käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 tähenduses on
pakkumus:
1) mis ei vasta riigihanke alusdokumentide tingimustele;
2) mis on esitatud hilinemisega;
3) mis on esitatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse, kooskõlastatud
tegevuse või korruptsiooni tulemusel;
4) mille maksumus on põhjendamatult madal;
5) mille maksumus ületab riigihanke eeldatavat maksumust, mis on kindlaks määratud ja
dokumenteeritud enne avatud või piiratud hankemenetluse alustamist, või
6) mille on esitanud pakkuja, kes ei vasta kvalifitseerimise tingimustele.
§ 49. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena
(1) Hankijal on õigus korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena,
kui:
1) avatud või piiratud hankemenetluse käigus ei esitatud ühtegi pakkumust ega taotlust või kõik
esitatud pakkumused olid riigihanke alusdokumentidele mittevastavad või kõik taotlused esitati
taotlejate poolt, kes kuuluvad või võivad kuuluda kõrvaldamisele käesoleva seaduse § 95 lõike 1
või 4 alusel või kes ei vasta kvalifitseerimise tingimustele, ja riigihanke esialgseid tingimusi oluliselt ei
muudeta;
2) hankelepingu saab sõlmida ainult ühe pakkujaga tehnilistel või ainuõiguste, sealhulgas
intellektuaalomandi õiguste kaitsega seotud põhjustel ja konkurentsi puudumine ei tulene riigihankes
esitatud tingimuste kunstlikust kitsendamisest, või kunstilistel põhjustel, sealhulgas unikaalse
kunstiteose või kunstilise esituse loomisel või omandamisel, või
3) hankelepingu kiire sõlmimine on vajalik hankijast sõltumatute ettenägematute sündmuste
tagajärjel tekkinud äärmise vajaduse tõttu, mis ei võimalda kinni pidada käesoleva seaduse § des
92–94 sätestatud tähtaegadest.
107
(2) Riigihanke alusdokumentidele mittevastavaks pakkumuseks käesoleva paragrahvi lõike 1
punkti 1 ja käesoleva seaduse § 50 punkti 10 tähenduses peetakse pakkumust, mis ei vasta oluliselt
muutmata kujul olemuslikult riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustele ja hankija vajadustele.
(3) Asjade hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena,
kui:
1) hankelepingu esemeks olevaid asju toodetakse üksnes teadusuuringute, katsete, õppe- või
arendustegevuse eesmärgil ja hankelepingu ese ei hõlma asju, mida toodetakse tulu saamiseks
masstoodanguna või teadusuuringute või arendustegevusega seotud kulude katmiseks;
2) asju ostetakse samalt pakkujalt varem ostetud asjade osaliseks asendamiseks või täiendamiseks
ja pakkuja vahetumise tõttu tuleks osta teistsuguste tehniliste omadustega asju, mis ei oleks
olemasolevate asjadega tehniliselt kokkusobivad või mille käitamine ja hooldamine tooks kaasa
ülemääraseid tehnilisi probleeme, kusjuures sellise täiendava hankelepingu kestus ei või ületada
kolme aastat, või
3) asju ostetakse kaubabörsil.
(4) Asjade või teenuste hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi
lõigetes 1 ja 3 sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega
hankemenetlusena, kui asju või teenuseid ostetakse eriti soodsatel tingimustel isikult, kelle suhtes on
algatatud likvideerimismenetlus, või pankrotihaldurilt võlausaldajatega sõlmitud kokkuleppe
jõustamiseks.
(5) Teenuste või ehitustööde hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi
lõigetes 1 ja 4 sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega
hankemenetlusena, kui tellitakse uusi teenuseid või ehitustöid, mis seisnevad samalt pakkujalt
väljakuulutatava hankemenetluse tulemusel kuni kolm aastat varem sõlmitud hankelepingu alusel
tellitud ja esialgse projektiga kooskõlas olevate samalaadsete teenuste või ehitustööde kordamises,
kusjuures esialgses hanketeates on teavitatud sellise hankelepingu tingimustest ja sõlmimise
võimalusest väljakuulutatava hankemenetluse tulemusel.
(6) Teenuste hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 4
ja 5 sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega
hankemenetlusena, kui hankeleping sõlmitakse käesolevas seaduses sätestatud korras korraldatud
ideekonkursi võitjaga või ühega võitjatest ja selline tingimus oli sätestatud ideekonkursi kutses. Kui
hankeleping sõlmitakse ühega ideekonkursi võitjatest, peetakse läbirääkimisi kõigi võitjatega.
(7) Euroopa Komisjoni nõudel saadab hankija käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud
aluse rakendamise asjaolude kohta Rahandusministeeriumi kaudu Euroopa Komisjonile
vastavasisulise aruande.
§ 50. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena
riigihangetes eeldatava maksumusega alla rahvusvahelise piirmäära
Lisaks käesoleva seaduse §-s 49 sätestatud alustele on hankijal õigus korraldada riigihange
väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, kui riigihanke eeldatav maksumus on
väiksem rahvusvahelisest piirmäärast ja:
1) hankelepingu ese on litsents kasutada raamatukogu dokumente või andmebaasi;
2) asju ostetakse väga lühikese aja jooksul pakutud eriti soodsat võimalust ära kasutades tavalisest
turuhinnast oluliselt madalama hinnaga;
3) asju ostetakse või teenuseid või ehitustöid tellitakse diplomaatilise esinduse jaoks välisriigis;
4) asju ostetakse või teenuseid tellitakse kinnipidamisasutuselt või selle tootmisüksusi haldavalt riigi
äriühingult käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud hankija poolt;
5) hankelepingu ese on õhutransporditeenused;
6) hankelepingu ese on arhivaal, teavik, teavikute kasutuslitsents või muuseumikogusse arvatav
kultuuriväärtusega asi ja hankijaks on muuseum, arhiiv või raamatukogu;
7) hankelepingu ese on teadus- ja arendustegevuseks otseselt kasutatav asi ja hankijaks on teadus-
ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel atesteeritud teadus- ja arendusasutus;
8) asju ostetakse seoses lavastuse või kontsertkava ettevalmistamise ja läbiviimisega ning hankijaks
108
on etendusasutus;
9) ostetakse toidukaupu, või
10) võistleva dialoogi, innovatsioonipartnerluse või konkurentsipõhise läbirääkimistega
hankemenetluse käigus ei esitatud ühtegi pakkumust ega taotlust või kõik esitatud pakkumused olid
riigihanke alusdokumentidele mittevastavad või kõik taotlused esitati taotlejate poolt, kes kuuluvad
või võivad kuuluda kõrvaldamisele käesoleva seaduse § 95 lõike 1 või 4 alusel või kes ei vasta
kvalifitseerimise tingimustele, ja riigihanke esialgseid tingimusi oluliselt ei muudeta.
2. jaotisAvatud hankemenetlus
§ 51. Avatud hankemenetluse põhimõtted
Avatud hankemenetluses võib pakkumuse esitada iga ettevõtja, kelle osalemine riigihankes ei ole
välistatud võimalike käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud piirangute alusel.
§ 52. Pakkumuste esitamine, avamine ja hindamine
(1) Koos pakkumusega esitab pakkuja hankepassi vastavalt hanketeates nõutule.
(2) Hankija avab kõik pakkumuste esitamise tähtpäevaks esitatud pakkumused, kontrollib kõigi
pakkujate suhtes kõrvaldamise aluste puudumist ja kvalifikatsiooni vastavalt käesolevas seaduses ja
hanketeates sätestatule ja kvalifitseeritud pakkujate pakkumuste vastavust riigihanke
alusdokumentides esitatud tingimustele ning hindab vastavaks tunnistatud pakkumusi käesolevas
peatükis sätestatud korras.
(3) Hankija võib kontrollida pakkumuste vastavust riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustele
ning hinnata vastavaks tunnistatud pakkumusi käesolevas seaduses sätestatud korras enne
pakkujate suhtes kõrvaldamise aluste puudumise ja kvalifikatsiooni kontrollimist. Sellisel juhul tagab
hankija, et hankelepingut ei sõlmita sellise pakkujaga, kes oleks tulnud käesoleva seaduse § 95
lõike 1 alusel hankemenetlusest kõrvaldada või kes ei vasta hankija kehtestatud kvalifitseerimise
tingimustele.
(4) Hankijal on avatud hankemenetluses keelatud pidada läbirääkimisi.
3. jaotisPiiratud hankemenetlus
§ 53. Piiratud hankemenetluse põhimõtted
Piiratud hankemenetluses võib iga ettevõtja esitada hankemenetluses osalemise taotluse, kuid
pakkumuse saavad esitada üksnes need objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel
hankija valitud taotlejad, kellele hankija teeb pakkumuse esitamise ettepaneku.
§ 54. Taotluste esitamine ja läbivaatamine
(1) Koos hankemenetluses osalemise taotlusega esitab taotleja hankepassi vastavalt hanketeates
nõutule.
(2) Hankija kontrollib iga tähtajaks hankemenetluses osalemise taotluse esitanud taotleja suhtes
kõrvaldamise aluste puudumist ja kvalifikatsiooni vastavalt käesolevas seaduses ja hanketeates
sätestatule.
(3) Hankija võib piirata nende taotlejate arvu, kellele ta teeb pakkumuse esitamise ettepaneku,
sätestades hanketeates arvulise alammäära, mis võib olla minimaalselt viis, ja vajaduse korral
ülemmäära ning objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid nende taotlejate valimiseks.
Ettepaneku saavate taotlejate arv peab olema piisav konkurentsi tagamiseks.
§ 55. Pakkumuse esitamise ettepaneku tegemine
(1) Hankija teeb igale kvalifitseeritud taotlejale, või juhul kui ta on hanketeates piiranud taotlejate
arvu vastavalt käesoleva seaduse § 54 lõikele 3, vähemalt nimetatud arvule väljavalitud
kvalifitseeritud taotlejatele samaaegselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ettepaneku
esitada pakkumus.
(2) Kui kvalifitseeritud taotlejate arv on väiksem hanketeates nimetatud taotlejate alammäärast, võib
hankija hankemenetlust jätkata, tehes pakkumuse esitamise ettepaneku kõigile kvalifitseeritud
taotlejatele.
109
§ 56. Pakkumuste avamine ja hindamine
(1) Hankija avab kõik tähtajaks esitatud pakkumused, kontrollib nende vastavust riigihanke
alusdokumentides sätestatud tingimustele ja hindab kõiki vastavaks tunnistatud pakkumusi
käesolevas peatükis sätestatud korras.
(2) Hankijal on keelatud pidada piiratud hankemenetluses läbirääkimisi.
Kasutatud materjalid.
1. P.Kalamees,M,Käerdi,S Kärson,K Sen.Lepinguõigus. Õigusteaduse õpik.
Tallinn 2017
2. P Varul ,I Kull,V Kõve, M Käerdi.Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud
väljaanne .Juura. Tallinn 2010
3.A Värv. Ühinguõigus.Sisekaitseakadeemia-2008.
4.P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, Võlaõigusseadus II. 2.-7.osa
(§§ 208-618). Kommendeeritud väljaanne. Juura, Tln. 2007
5. I Kull,M Käerdi;V Kõve.Võlaõigus I,Ülosa. Tallinn 2004.
6. P.Schlechtriem. Võlaõigus. Eriosa, Juura 2000
7. U Arumäe. Äritehingute ja –ressursside õiguslik korraldus.
Tallinn. EBS 2013
Õigusaktid
Pankrotiseadus.
RT I 2003, 17, 95
Tsiviilseadustiku üldosa seadus
RT I 2002, 35, 216
Tulundusühistuseadus
RT I 2002, 3, 6
Võlaõigusseadus
1RT I 2001, 81, 487
Äriseadustik
1RT I 1995, 26, 355
Asjaõigusseadus-
-RT I 1993, 39, 590
Riigihangete seadus. RT I, 01.07.2017, 1.
Osaühingu osanikeregistri pidamine
110
Autor:
Anneli Alekand
Numbris
2015 /1|Lk 10-15
Laadige alla PDF
Register on mingisugune kogum andmeid; tehniline vahend, kuidas informatsiooni hallata,
millegi üle arvestust pidada. Seetõttu ei peaks küsimus, kes ja millistel alustel peab arvestust
osaühingu osanike üle, olema kuigivõrd olulise tähendusega. Siiski on see üheks teemaks, mis on
tõstatatud seoses ühinguõiguse kodifitseerimise kavaga.
*2 Seejuures on osaühingu osade puhul
sisulise poole pealt peamine registriandmete avaliku kättesaadavuse ja õigusliku tähenduse
aspekt, millega on omakorda otseselt seotud tehnilised lahendused ehk kes registrit peab ja kuidas
andmed sinna jõuavad. Tehniline registriküsimus muutub seega sisuliseks kohe, kui
keskendutakse registriandmete avalikule usaldatavusele või õiguslikule tähendusele. Andmete
tähendus registris sõltub otseselt sellest, kui ulatuslik on kontroll, mis eelneb registrikande
tegemisele. Sellist rada pidi minnes jõuame välja tehingute vorminõude küsimuseni, mistõttu ei
saa autori meelest registripidamise tehnilist poolt ja tehingute vorminõuet vaadelda teineteisest
lahus.
1. Osanikeregistri pidamine täna
Täna on osanikeregistri pidamiseks kaks võimalust. Üheks neist on osade registreerimine Eesti
väärtpaberite keskregistris (EVK), mida kasutab vaid väike hulk osaühinguid. Teiseks
võimaluseks on enamiku osaühingute kasutatav komplekt osaühingu juhatuse peetavast
nimekirjast koos osanike ringis toimunud muudatuste kajastamisega äriregistri detailandmetes,
kusjuures osanike kohta käivatel äriregistri andmetel õiguslikku tähendust ei ole.
Registrikaardivälised andmed on informatiivse tähendusega. Juhatuse peetav nimekiri aga ei ole
nähtav kolmandatele isikutele, välja arvatud juhul, kui nad pöörduvad osaühingu poole ja
põhistavad oma õigustatud huvi nimekirjaga tutvumiseks (äriseadustiku
*3 (ÄS) § 182 lg 2).
Peamiseks praktiliseks erinevuseks osanike jaoks on osa võõrandamise tehingu vorminõue: EVK
puhul võib leping olla lihtkirjalik, juhatuse peetava nimekirja puhul peab leping olema
notariaalselt tõestatud. Tõenäoliselt on osaühingute valik mitte registreerida osi EVK-s tingitud
sellest, et äriregistrisse sattumiseks ei pea lisaks tavapärastele asutamistoimingutele midagi
tegema erinevalt EVK-s osade registreerimise protseduurist. Oma osa mängib ilmselt ka
kuluaspekt: EVK registreering on tasuline, isegi kui osadega tehinguid ei tehta. Vähem
tõenäoline (aga mitte välistatud) on, et hinnatakse vorminõudest tulenevaid hüvesid.
Praegune olukord tekitab mitmeidki probleeme, nii tehnilisi kui ka sisulisi. Äriseadustik ütleb, et
osanike nimekirja peab juhatus (ÄS § 182 lg 1). Lisaks osanike andmetele tuleb sinna osaniku
nõudel kanda ka osa pandid. Notarite igapäevapraktika näitab, et osaühingute juhatused nimekirju
tegelikult ei pea, vähemalt taasesitataval kujul mitte, kuid juhatuse peetav nimekiri on seaduse
järgi ainus koht, kust enne tehingu tõestamist saaks kontrollida omandiõigust ja kolmandate
isikute õiguste olemasolu või puudumist. Reeglina koostatakse osanike nimekiri vahetult enne
lepingu sõlmimist või teeb selle üldse äriregistrist nähtuvatele andmetele tuginedes valmis
notaribüroo. Äriregistri andmete tegelikkusele vastavuses veendumiseks on võimalik nõuda
dokumenti, mille alusel osa on omandatud, ja loota, et olukord ei ole vahepeal muutunud. Kui
111
juhatus väidab, et osanikering on äriregistrist nähtuvast erinev, ei piisa mitte lihtsalt teistsuguse
nimekirja esitamisest, vaid kindlam on nõuda tõendit, mis erinevust ja juhatuse paremat
informeeritust põhjendab. Praktika lähtub seega valdavalt äriregistrist näha olevatest õigusliku
tähenduseta andmetest, millele võetakse juurde juhatuse liikme kinnitus nende tõelevastavuse
kohta.
Registri sellest osast, millel õiguslikku tähendust ei ole, on aeg-ajalt näha ka osa pandid ja
käsutuskeelud. ÄS § 145, mis loetleb äriregistrisse osaühingu kohta kantavad andmed, pantide ja
keeldude registrisse sissekandmist ette ei näe. Pandid tuleb ÄS § 151 lõike 4 järgi kanda osaniku
nõudel juhatuse poolt peetavasse osanike nimekirja, pandilepingu tõestamise kohta peab notar
saatma äriregistrile teate (ÄS § 151 lg 2). Käsutuskeelu kohta tuleb täitemenetluse seadustiku
*4
(TMS) § 54 lõike 3 kohaselt lasta teha „vastavasse registrisse“ keelumärge. Osaühingu osa puhul
oleks see register siis juhatuse peetav nimekiri eeldusel, et nimekirja ei pea EVK. Sama tuleneb
ka TMS § 125 lõikest 1. Äriregistrile peab kohtutäitur teatama ainult osa võõrandamisest (TMS
§ 125 lg 3). Tehniline lahendus pantide ja käsutuskeeldude ilmutamiseks äriregistri
informatiivses osas on aga olemas, registrikaardiväliste andmete sisestamist käsitleb kohtu
registriosakonna kodukorra
*5 § 246. Keelumärke sissekandmise aluseks võib kodukorra järgi olla
küll ainult kohtulahend. Kohtutäiturid kasutavad osasid arestides mõnikord lisaks võimalust
teatada sellest Notarite Kojale. Võimalik, et nad rikuvad nii registrit kui ka notareid teavitades
täitemenetluse saladuse hoidmise kohustust (kohtutäituri seaduse
*6 § 11), aga sundtäitmise
eesmärki arvestades võiks olla tegemist rikkumisega, mille kaalub üles sissenõudja õiguste kaitse
vajadus.
Kuivõrd ei äriregistri detailandmetes ega osanike nimekirjas muudatuste tegemisel ei ole
konstitutiivset õiguslikku tähendust, ei ole järelikult võimalik ka emmale-kummale infole
tuginedes osaühingu osa heauskne omandamine. Osanik loetakse vahetunuks pärast osaühingule
muudatusest teatamist ja osa ülemineku tõendamist (ÄS § 150 lg 1) ning seda ka siis, kui
teatamisega ei kaasne ühtegi muudatust äriregistri andmetes ega osanike nimekirjas. Osa
pantimise puhul seob seadus huvitaval kombel pandi kehtimajäämise osa võõrandamisel sellega,
kas äriregistrile on pantimisest teatatud või mitte (ÄS § 151 lg 5), pannes sellega vastutuse pandi
kehtimajäämise eest notarile, kellel on kohustus pandiandmed äriregistrile edastada.
Osade registreerimise ja võõrandamise praegune kord tekitab küsimuse, kas osaühingu osa on
seadusandja meelest vara, mille võõrandamisel ja soetamisel peab tehinguosalisel olema
kohustuslik range kaitse koos asjaolude kontrolli ja õiguste-kohustuste selgitamisega või mitte.
EVK-s registreeritud osade puhul ei pea seadusandja seda vajalikuks, juhatuse peetava nimekirja
puhul aga küll. Samas ei ole ka EVK andmetel konstitutiivset tähendust ning notariaalne
tõestamine hõlmab tunduvalt laiemat kontrolli- ja selgitamiskohustust kui pelk registriandmete
vaatamine.
Lühidalt võib probleemi võtta kokku selliselt, et tehinguid tehes usaldatakse rohkem äriregistrist
nähtuvaid õigusliku tähenduseta andmeid kui juhatuse justkui seaduse kohaselt
usaldusväärsemaid andmeid, juhatus koostab notaribüroo näpunäidete järgi äriregistri andmeid
dubleerivaid nimekirju; pantide ja keeldude kajastamine äriregistris on õiguslikult nõrgalt
reguleeritud ja libaandmete sattumine äriregistrisse pole välistatud.
112
2. Registri tähendus ja vajalikkus
Miks registripidaja isik, registripidamise vorm ja andmete eelkontroll on olulised, on põhjalikult
analüüsinud Villu Kõve.
*7 Tema väljatoodud argumentidega tuleb nõustuda. Lisaks leian, et
registripidamisel on mõte siis, kui seal on ideaalvariandis esiteks kõik andmed ja teiseks on need
andmed õiged. Sel juhul on täidetud eeldused, et register võiks olla avalikult usaldatav ja
õiguskäive turvaline. Selle eesmärgi saavutamiseks peab olema tagatud, et andmed, mis
registrisse jõuavad, on kontrollitud, ja et andmed kõigi tehingute või muude oluliste asjaolude
kohta jõuavad registrisse.
Et tagada kõigi andmete jõudmine registrisse, tuleb tehinguid teha kas registri juures, nagu täna
toimiv süsteem EVK puhul, või organi või isiku juures, kellel on kohustus andmed edastada,
näiteks täna notar, ning välistada andmete sattumine registrisse muude kanalite kaudu. Viimane
ei ole täna tagatud. Näiteks jõuavad osanike andmed mõnikord äriregistrisse majandusaasta
aruandest, põhinemata ühelgi tehingul. Sellise võimaluse avab kohtu registriosakonna kodukorra
§ 246 lõike 1 punkt 3. Andmete õigsuse saavutamiseks peab enne tehingut kontrollima vähemalt
tehinguosalise isikusamasust, käsutusõiguse olemasolu ja piirangute puudumist. Kui enne
registris andmete muutmist on tehtud piisav kontroll ja andmed pärinevad ainult turvaliseks
tunnistatud allikatest, siis võib ära kaotada andmete topeltregistreerimise osaühingu ja äriregistri
juures, anda äriregistris kajastuvatele osanike andmetele õigusliku tähenduse ja vältida ühtlasi
seda, et praktika ja seadus lähtuvad eri loogikast.
Ühinguõiguse kodifitseerimise käigus või sellest väljaspool tuleb otsustada, kas osanikeregistri
pidamine tänasel kujul on mõistlik, kas registrit peaks juhatuse asemel pidama keegi teine ja
milline on osanike avalikkusele kättesaadavate andmete õiguslik tähendus, kusjuures valik on
kiiruse ja kontrolli põhjalikkuse (ehk õiguskindluse) vahel, millest tuleneb, et registripidamise
küsimust ei saa lahendada lahus tehingu vorminõude küsimusest.
Kui väita, et äriregistrist nähtuvad osanike andmed on täna enamikus õiged ja seetõttu ei ole
notariaalne kontroll vajalik, siis õigsuse üheks põhjuseks on enamiku andmete laekumine
äriregistrile notari kaudu, kellel omakorda on kohustus andmed registrile saata. Kui notarilukk
äriregistri eest ära võtta, tuleb andmete kontroll ja äriregistrisse jõudmine tagada mingi muu
meetodiga. Isikusamasust ja piirangute puudumist saab kontrollida ka tehniliste vahenditega, täit
teo- ja otsusevõimet mitte, samuti ei pruugi tehinguosaline digivahendite abil saada vastuseid
kõigile tehingu käigus tekkivatele küsimustele. On riigi otsus, kas praegu eksisteerival kujul
kontrolli ja nõustamise olemasolu on vajalik või mitte.
3. Vorminõude küsimus
Osaühingu osade võõrandamine ei ole alati nõudnud notariaalset tõestamist. Taasiseseisvumise
järgsetel aastatel olid tehingud lihtkirjalikud. Ilmselt on põhjust vaadata, miks sai notariaalse
tõestamise vorminõue osade võõrandamisel kehtestatud ja kas toonased põhjendused on täna
aktuaalsed.
Äriseadustiku vastuvõtmisel peaaegu 20 aastat tagasi, veebruaris 1995 rääkis Andres Vutt
Riigikogus äriseadustiku eelnõu kolmandal lugemisel järgmiselt: „Ettepanekuid on tehtud notari
113
rolli piiramiseks antud seadustikuga seoses. Neid ettepanekuid ei saa siiski aktsepteerida, kuna
notari roll antud asja juures peaks olema siiski üsna suur. Kui võtta näiteks äriregistri kanded, siis
nendel on juriidiline jõud ja nad loovad teatud kohustusi ja õigusi isikutele. Seega, et need
kanded teha, peab olema vähemalt tuvastatud isiku samasus, peab olema tuvastatud nende isikute
teovõime, ja need on asjad, mida saab teha notar. Praktiliselt ei ole teistel isikutel võimalust seda
teha. Siin võib paralleele tõmmata kinnistusraamatuga, kuna need kaks registrit, äriregister ja
kinnistusraamat, on selles mõttes üsnagi sarnased.“
*8 Daimar Liiv rääkis sealsamas kannete
õigusliku tähenduse kohta: „[K]ui inimene laseb sinna mingi kande teha, siis tuleb talle ka väga
täpselt selgitada, milline selle kande õiguslik tähendus on. Selleks vahelüliks on notar, kelle
kohustus on selgitada, mida see allkiri tähendab. […] [Selle tegemine ja dokumentide kontroll
registrisekretäri juures muudaks protseduuri] äärmiselt kohmakaks ja pikaks.“
*9
Notariaalse vormi nõue jäi äriseadustiku kõige esimesest redaktsioonist küll välja, kuid lisati
seadustikku siiski 1998. aastal. Muudatuse teinud eelnõu seletuskiri põhjendab seda nii: „Eelnõu
[…] [toob] sisse regulatsiooni, mille puudumine on üks äriseadustiku kõige suurematest
miinustest. Erinevalt Saksa kaubandusregistrist ja Austria firmaraamatust ei ole Eesti
äriregistrisse osaühingu kohta tehtud muutmiskannete õiguslik alus usaldusväärne. […] Kui aga
registrissekantud osaühingu osanikud võtavad vastu otsuseid, mis on aluseks registrikande
muutmisele, täiendamisele või kustutamisele, siis siin ei saa registripidaja enam tugineda notari
poolt kontrollitud faktidele. Registripidajal puuduvad andmed asutamisjärgsete muudatuste kohta
osanike ringis. […] Nii võibki juhtuda, et osanikena esinevad ebaõiged isikud, kes lasevad
registrisse kanda uue juhatuse ning võõrandavad (rendivad, koormavad) kiiresti ühingu vara.
Senikaua, kuni kõike seda tsiviilkohtupidamise korras vaidlustatakse, on ettevõtte vara võibolla
juba mitu korda omanikku vahetanud. […] Arvestades juba praktikas asetleidnud väärnähteid
ning ettevõtjate ettepanekuid ning Saksa ja Austria eeskuju, ongi pakutud äriseadustikku
parandused, mille sisuks on osaühingu osa võõrandamine notariaalselt tõestatud tehingu vormis
ja registripidajale osanike muutumisest teatamine. See tagaks, et osaühingu kohta tehtud
muutmiskannete aluseks on õigete isikute poolt õige häälteenamusega tehtud otsused.“
*10 Osade
võõrandamise ja koormamise vorminõue on seaduses püsinud tänaseni, erandiks on EVK-s
registreeritud osad. Mis on vahepeal muutunud, on tehnilised võimalused isiku tuvastamiseks,
samas rõhutati Riigikogus ka tehingu sisu selgitamise vajadust.
Osaühingu osadega tehtavad tehingud ei ole lähiajaloos olnud ainsad, mille puhul lihtkirjalik
vorm on asendatud notariaalse tõestamisega. Garaaži- ja elamuühistu osakuid sai võõrandada
lihtkirjalikus vormis kuni ajani, mil selliseid ühistuid hakkas reguleerima hooneühistuseadus
*11 ,
mis kehtestas notariaalse tõestamise vorminõude (hooneühistuseaduse § 8). Hooneühistuseaduse
eelnõu seletuskiri aastast 2004 ütleb muuhulgas järgmist: „Elamuühistu õigusliku regulatsiooni
mittevastavus kaasaja nõuetele kahjustab oluliselt elamuühistute, elamuühistute liikmete ja
nendega varalistes suhetes olevate isikute õiguste kaitstust. […] [Kui tuua võrdlus
korteriomandiga, siis seda saab] võõrandada ja koormata üksnes korteriomanik. Korteriomaniku
õiguste kaitseks kontrollib enne korteriomandi võõrandamist või koormamist korteriomaniku
isikut, otsuse- ja teovõimet ning korteriomaniku tahet sõltumatu riigiametit pidav, isiklikult
varaliselt vastutav professionaal – notar. Notar selgitab korteriomanikule ka tehingu õiguslikke
tagajärgi. Vastav koormamine või võõrandamine jõustub alles peale selle registreerimist
spetsiaalses registris, mida peavad kohtud. […] Seevastu peab elamuühistu liikmete nimekirja
elamuühistu ise, st et praktikas asub vastav nimekiri ühe inimese kodus, kirjutuslaua sahtlis. […]
Võõrandamist ja koormamist on püütud võimalikult vähe komplitseerida. Kõik ettenähtud
114
formaalsused (notariaalsed vorminõuded) on sätestatud hooneühistu liikmete kaitse eesmärgist
lähtuvalt. […] Hooneühistu liikmesus peaks tulevikus muutuma oluliselt atraktiivsemaks, sest
liikmete nimekirja peab eelnõu kohaselt mitte juhatus, vaid seda peetakse mittetulundusühingute
ja sihtasutuste registri juures. Samuti kantakse sinna registrisse liikmesuse pandid, mis peaks
muutma liikmesuse kui pandi eseme oluliselt atraktiivsemaks.“
*12 Hooneühistu vormis käibivaid
kortereid on täna vähe, enamik hooneühistuid majandab garaaže. Garaažiboksi väärtust on
seadusandja seega hinnanud piisavalt oluliseks, et selle võõrandajale ja omandajale näha ette
kohustuslik notari nõustamine. Osaühingu väärtus võiks olla garaažiboksiga vähemalt võrreldav
kui mitte suurem, teisalt võiks eeldada äriga tegelevate isikute suuremat teadlikkust.
Osaühingu osade võõrandamise ja koormamise tehingute vorminõude muudab ebajärjekindlaks
EVK-s registreeritud osadega tehingute tegemise erinev kord ja vorm. ÄS § 149 lõige 5 ja § 150
lõige 6 ei nõua EVK-s registreeritud osade võõrandamiseks ja pantimiseks lepingu notariaalset
tõestamist. Mingisuguseid muid kriteeriume – näiteks osakapitali suurus, osanike arv, osaühingu
vara väärtus vms – seadus notariaalse tõestamise vorminõudest vabanemiseks ei kehtesta. Ainus
erinevus on osanikeregistri pidajas, kelleks on kas osaühing ise või ühinguväline organ. Kuna
EVK andmed on avalikult kättesaadavad, on neile antud kolmandate isikute jaoks õigsuse eeldus
ja EVK-s registreeritud osi on võimalik heauskselt omandada (Eesti väärtpaberite keskregistri
seaduse
*13 § 9). Ühtlasi on neil seetõttu ka suurem väärtus tagatisena.
Seadusandja jaoks on registri õigsus seega olnud vorminõude kehtestamisel otsustavaks
kriteeriumiks, väärtpaberikonto kaudu tehingute tegemine tagab piisava kindlusega
isikusamasuse kontrolli. Tehinguga seotud asjaolude selgitamine justkui oluline ei ole. EVK-s
registreerimata osade puhul oleks eelnevast tulenevalt siis notari peamine ülesanne tuvastada
käsutusõigus või selgitada asjaosalistele, miks see täie kindlusega võimalik ei ole ja mis
tagajärjed võivad olla õigustamata käsutusel. Nagu eespool kirjeldatust välja tuleb, võib notari
juures osa võõrandamise või pantimise tehingu sõlmida õigustamata isik, kui äriregistris
kajastuvad andmed on mingil põhjusel valed ning ei osaühingu juhatus ega ükski teine
asjaosalistest notarile seda teada ei anna.
Aruteludes vorminõude üle keskendutakse tavaliselt tehingute kiirusele ja kuludele ning jäetakse
mõnevõrra kõrvale õiguskindlus. Tehingu otse registris tegemise ja notari kaudu tehingu
tegemise kiiruse erinevus on täna minimaalne, sest notarijärjekorrad on kadunud aegade
hämarusse ja andmed jõuavad registrisse tehinguga samal päeval ning autori kogemustele
tuginedes muutuvad seal nähtavaks hiljemalt järgmisel päeval (sellest võib muidugi esineda
üksikuid erandeid). EVK-s registreeritud osa puhul tehakse väärtpaberiülekanne, mis on küll
kiirem, kuid vahe on paaris päevas, mitte nädalates ega kuudes. Kuluargument ei ole ka väga
tugev olukorras, kus valdav osa notariaalseid tehinguid osadega tehakse alla miinimumväärtuse,
mis teeb notari tasuks 53,64 eurot, mille tasumist tehingupooltel on võimalik omavahel jagada.
Riigilõivu osanikuvahetuse puhul praegu ei ole, sest õigusliku tähendusega registrikannet ei ole.
EVK hinnakirjast nähtuvalt on registreerimise aastatasu 57,60 eurot veidi kallim kui üks tavaline
osa müügitehing notari juures ning tehingute pealt tuleb maksta lisatasu.
*14 Registreering EVK-s
tekitab seega kulusid ka ajal, kui osadega tehinguid ei tehta, erinevalt juhatuse peetava nimekirja
kasutamisest, mis ilma tehinguid tegemata kulusid kaasa ei too. EVK puhul on samas
kontrollikohustus notariga võrreldes tunduvalt piiratum, selgitamiskohustus puudub hoopiski.
Notariaalse tõestamise puhul on muidugi tüütu notari juurde kohaleilmumise vajadus, mida vaid
mõnevõrra leevendab volitatud esindaja kasutamise võimalus.
115
Küsimus on selles, kas riigi ettehoole on osaühingu osa võõrandamise ja koormamise puhul
vajalik. Täna saavad kohustusliku nõustamise nii need, kes seda tegelikult ei vajaks, kui ka need,
kellel seda päriselt vaja on. Hind on seejuures sama ega ole võrreldavas suuruses juriidilise
nõustamise turuhinnaga, olles sellest selgelt madalam. Inimesi, kes teevad sama liiki tehinguid
tihti, on ka kinnisvara puhul, kuid osaühingutega seotud tehingute tegijad kipuvad oma teadmisi
sagedamini üle hindama ning notaril õnnestub inimest paljudel juhtudel siiski millegagi üllatada.
Seega on peamine otsustamiskoht see, kui põhjalik peab olema tehingueelne andmete kontroll ja
kui palju vajavad käibeosalised nõustamist. Püsitegutsejatega umbes sama suur hulk on neid, kes
juuras ei orienteeru (nt mis puudutab äriühingu struktuuri, müügilepingu tagatisi jne). Laias
laastus võiks välja tuua kolm nõustamist vajavate inimeste tüüpi: esiteks need, kelle tähelepanu
on põhiäril, mitte dokumentide vormistamisel, teiseks välismaalased ja kolmandaks variisikud.
Esimesed kaks gruppi vajavad üldist nõustamist, kuidas lepingut üldse sõlmida ja mis seal kirjas
peaks olema. Välismaalastele, kes Eestis varem tegutsenud ei ole, tuleb lisaks siinset
õigussüsteemi veidi laiemalt tutvustada, enamasti mõnes võõrkeeles. Eraldi vajab viimasel ajal
selgitamist ja lepingus reguleerimist isikliku varaga vastutus osaühingu üleminekul, kui
osakapital on sisse maksmata (ÄS § 1401 lg 2). Variisikute kasutajaid on notarid oma tegevuse
käigus tahtmatult paremini välja õpetanud, kuid lepingu sõlmimine lihtkirjalikus vormis või
digitaalallkirjaga ei võimaldaks variisikute kasutamist üldse takistada. Vastust ootab seega
küsimus, kust läheb seadusega nõutava miinimumkaitse piir ja kas need inimesed, kes vajavad
nõustamist, võib saata teenust ostma vabalt turult või jätta omapäi.
Kui tuua välja veel mõni aspekt osa võõrandamisel, mida tuleb notaril tehingupooltele selgitada,
siis on väiksemates osaühingutes näiteks tihti segadus selles, mis puudutab ühingu struktuuri, ja
uudisena tuleb, et osaniku ja juhatuse liikme väljavahetamiseks tuleb teha kaks eraldi liigutust.
Ka kiputakse unustama põhikirjas või seaduses kirjasolev ostueesõigus, selle kasutamise kord ja
tagajärjed või muud piirangud, mida võõrandamisel võib põhikirjas ette näha, näiteks osanike
nõusoleku saamise nõue (ÄS § 249 lg 3).
Notari kontrollikohustuse ühe põhjendusena tuuakse tihti välja ka abikaasa kaitse. Selle poolt, et
osaühingu osa kuulumist ühisvara hulka ei ole vaja notaril üldse kontrollida, võib väita, et
tihtipeale ei ole abikaasa äritegevuses üldse osaline ega teagi, et talle seal midagi võiks kuuluda.
Registriandmete õigsuse seisukohast on aga abikaasa kaitsest olulisem teise tehingupoole kaitse,
sest ilma abikaasa nõusolekuta tehtud tehing on tühine (perekonnaseaduse
*15 § 31 lg 1).
Need olid mõned näited selle kohta, et notari selgitamis- ja nõustamisfunktsioon ei ole ainult
sõnakõlks ja tuim lepingu ettelugemine, vaid et sellel on ka osaühingu osaga tehingute tegemisel
täiesti toimiv kasutusala. Võib väita, et notar ei ole vorminõude küsimuses mingil juhul
erapooletu, teisalt näeb just notar päev päeva kõrval inimesi, kes päriselt nõustamist vajavad,
ning juhtumeid, kus kontroll kuritarvituse ära hoiab.
4. Võimalik üleminek elektroonilisele tehinguvormile
Kui kaalumisel on üleminek täiesti elektroonilisele süsteemile, siis peaks vorminõudevastases
võitluses tihti kasutatavat rahvusvahelise konkurentsivõime argumenti vaatama mitme kandi
pealt. Meil on mugavad ID-kaardipõhised lahendused, aga kuidagi peavad saama tehingutes
116
osaleda ka välismaised isikud, nii füüsilised isikud kui ka äriühingud, kellel ID-kaarti ei ole.
Lisaks tuleb selliste isikute puhul kontrollida esindusõiguse piiranguid, rahapesu tõkestamise
nõuete järgimist, rahvusvahelistest sanktsioonidest kinnipidamist ja muud niisugust
informatsiooni, mis ei pruugi elektrooniliselt kättesaadav ja infosüsteemile mõistetav olla.
Võimalik, et e-residentsuse projekt lahendab probleemi osa välismaalaste jaoks, kuid
e-residendiks olemine ilmselt ei saa olla eelduseks Eestis äritegemisele.
Teisalt võib e-residentsuse projekti reklaamimisel jäetav mulje, justkui saaks digitaalallkirjaga
teha Eestis kõiki toiminguid, tekitada arusaamatust tehingu vorminõuetega seoses. Juba on
kõlanud argumente stiilis, et ega e-resident ei hakka osa võõrandamiseks ometi Eestisse sõitma.
Mõistagi ei saa e-resident toimida teiste õiguslike reeglite järgi kui Eestis elav inimene, aga surve
puhul vorminõudele tuleb üksiti ka arvestada, et sama argument kehtib sel juhul ka muude
notariaalse tõestamise vorminõudega tehingute kohta. Näiteks tahab e-resident osta siin
kinnisvara või seada hüpoteeki, sõlmida abieluvaralepingut, pärimislepingut, alustada
pärimismenetlust vms. Siin tuleb tõsiselt mõelda notariaalse tõestamise eesmärgi üle ja Eesti
õigussüsteemi loogika peale, mis seni on olnud orienteeritud tugevatele registritele,
õiguskindlusele ja vaidluste ennetamisele. Küsimus on selles, kui palju keskendume õiguse
loomulikule edasiarendamisele ja kui palju lihtsalt väljastpoolt tulijatele meeldimiseks oma
õigussüsteemi muudame, et see oleks sarnane sellega, millega keegi kodus harjunud on.
Probleemidest, mis tekivad e-residentsuse ja maksuõiguse ristumisel, on kirjutanud Kärt Anna
Maria Kelder.
*16 Ohtudele, mida kujutavad endast moodsa riigi jaoks globaliseerumine ja kapitali
ülemvõim, on hiljuti juhtinud tähelepanu näiteks professor Rüdiger Voigt.
*17 Välisinvestorite
ligimeelitamine on muidugi oluline argument, aga valitud lahendused peavad siiski olema
sisuliselt põhjendatud ja haakuma ülejäänud õigussüsteemi loogikaga.
Ei tohi ka unustada, et digitaalallkiri tehingu vormina on võrdne lihtkirjaliku allkirjaga, mitte
notariaalselt kinnitatud allkirjaga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse
*18 § 80). See tähendab, et
parimal juhul võib eeldada, et klahve vajutas õige inimene, kuid digitaalallkiri ei võimalda teha
mingeid järeldusi selle kohta, kas ta tegi seda omal vabal tahtel, oli kaine, kas tema tegevus
põhines õigel arusaamisel toimingu õiguslikest tagajärgedest jne.
5. Kokkuvõtteks
Eesti on uhke e-riikluse üle. Sestap oleks aeg pabernimekirjade kasutamise asemel minna üle
elektroonilisele registrile ka osanike üle arvestuse pidamises. Aga nii nagu tehingul ei ole väga
suurt mõtet olla notariaalselt tõestatud, kui notar ei saa kuskilt midagi kontrollida, nii ei saa ka
registril olla õiguslikku tähendust, kui seal on kontrollimata andmed või ainult osa andmeid.
Tehingute tegemist ainult pooltevaheliseks asjaks jättes tuleb vähendada olukordi, kus tehing on
tühine, näiteks tühisus ühisvara õigustamatu käsutamise tagajärjena, erireeglid ostueesõiguse või
osa käsutamiseks vajalike nõusolekute kohta; samuti lihtsustada kapitali sissemakseta osaühingu
omanikuvahetuse reegleid. Näilike tehingute takistamiseks tasub alternatiivina kaaluda Maksu- ja
Tolliametile võimaluse andmist taotleda maksumenetluse tagamiseks nii osaniku kui ka juhatuse
vahetamise keelamist. Vastasel korral andmed registris küll kajastuvad, kuid teadmata hulga
tühiste või probleemsete tehingute tõttu ei ole need ikkagi õiged.
117
Eelnev mõtisklus tõi välja mõningad aspektid, mida tuleb arvesse võtta, otsustades, kes, kus ja
kuidas osanikeregistrit peab ning kuidas ja mille alusel andmed sinna saavad. Ma ei püüa väita, et
osaühingu osade senise registreerimise jätkumise või tehingute notariaalse tõestamise
vorminõude kaotamisega kukuks Eesti ärimaailm kokku või tekiks suurem kaos. Sõidukite
võõrandamiseks ei kehti vorminõudeid ja sellest hoolimata on autosid tänavatel järjest rohkem.
Küll aga teen ettepaneku lahendada küsimus süsteemselt, läbimõeldult, lahendusi põhjendades ja
püüdes vaadata tulevikku veidi laiemalt kui ainult osaühingu või välismaise investori pilgu läbi.
Märkused:
*1 Artikkel põhineb 2014. a õigusteadlaste päevadel peetud ettekandel.
*2 Ühinguõiguse kodifitseerimise lähteülesande projekt. Justiitsministeerium 2014 (autori valduses).
*3 RT I 1995, 26, 355; RT I, 12.07.2014, 162.
*4 RT I 2005, 27, 198; RT I, 31.12.2014, 14.
*5 RT I, 28.12.2012, 10; RT I, 11.12.2014, 15.
*6 RT I 2009, 68, 463; RT I, 14.03.2014, 54.
*7 V. Kõve. Kas kinnistusraamatu ja teiste kohtulike registrite korraldus vajab reformi? – Juridica 2013/7,
lk 457–464.
*8 VII Riigikogu stenogramm, VI istungjärk, 08.02.1995. Arvutivõrgus: [Link] (07.12.2014).
*9 Samas.
*10 Äriseadustiku, mittetulundusühingute seaduse, sihtasutuste seaduse ning nendega seotud seaduste
muutmise seaduse eelnõu 744 SE seletuskiri, 15.12.1997. Arvutivõrgus: [Link] (02.02.2015).
*11 RT I 2004, 53, 368; RT I, 13.03.2014, 87.
*12 Hooneühistuseaduse eelnõu 287 SE I seletuskiri, 02.03.2004. Arvutivõrgus: [Link] (07.12.2014).
*13 RT I 2000, 57, 373; RT I, 23.12.2014, 25.
*14 AS Eesti Väärtpaberikeskus. Hinnakiri. Arvutivõrgus: [Link] (07.12.2014).
*15 RT I 2009, 60, 395; RT I, 29.06.2014, 104.
*16 K. A. M. Kelder. E-residentsuse varjatud karid ehk mis juhtub kaugjuhitava äriühinguga? – Maksumaksja
2014/11. Arvutivõrgus: [Link] .
*17 R. Voigt. Der moderne Staat. – Juridica International 2014 (21), lk 19.
118
*18 RT I 2002, 35, 216; RT I, 13.03.2014, 103.
PANKROTIÕIGUS
I LOENG: PANKROTIMENETLUS
Makseraskused võivad olla:
1)Ajutised
-võimalikud abinõud
Saneerimine-eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes. Selle eesmärgiks on ettevõtja,
võlausaldaja ja kolmanda isiku huvide kaitsmine jne.
Kaitsmine toimub nõuete ümberkujundamise teel.
(1) Nõude ümberkujundamine on muu hulgas:
1) kohustuse täitmise tähtaja pikendamine;
2) rahalise nõude täitmine osamaksetega;
3) võlasumma vähendamine;
4) kohustuse asendamine juriidilise isiku osa või aktsiaga.
(2) Saneerimiskavas ei saa ümber kujundada töölepingu alusel tekkinud nõuet.
Võlgade ümberkujundamine on käsitletav ainult füüsiliste isikute suhtes.
Eesmärgiks on makseraskustes füüsilistele isikutele tema võlgade
ümberkujundamise võlmandamine, et ületada makseraskusi ja vältida
pankrotimenetlust. Arvestatakse nii võlgniku kui ka tema võlausaldaja õigustatud
huve.
Isiklike võlgade ümebrkujundamise võimaluse:
1. Kohustuse täitmise tähtsaja pikendamine
2. Osadena täitmine
3. Kohustuse vähendamine
PÜSIV MAKSEJÕUETUS - PANKROT
Pankrotimenetlust kohaldatakse nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute suhtes.
Erisused: Kindlustusandjate ja Krediidiasutuste pankroti osas.
Piiriülene maksejõuetusmenetlus – kui võlgu on Euroopa liidu kodanik, kaks
määrust.
119
Pankroti mõiste- Pankrot on võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud
maksejõuetus
Maksejõuetuse tunnused
■Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see
suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
■ Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema
kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt
ajutine.
Pankrotimenetluse eesmärgid
■ Pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara
arvel käesolevas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või
võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu.
2. Füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus
vabaneda oma kohustustest käesolevas seaduses ettenähtud korras.
3. Pankrotimenetluse käigus selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused.
PANKROTIMENETLUS
Pankrotimenetlus toimub:
1. kohtumenetlusena
2. kohtuvälise menetlusena.
Menetlusõigusnormide kohaldamine
Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui
käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Võlgnevust võib esitada:
1. Hagimenetlusega
2. Pankrotimenetlusega
TSIVIILKOHTUMENETLUS - TsMS
Kohtumenetlus: hagimenetlus või hagita menetlus
Hagimenetlus: Vaidlused nõuete üle, muu hulgas nõuete tunnustamise ja vara
tagasivõitmise üle, ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine toimuvad
hagimenetluses.
120
Hagita menetlus, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses.
Uurimispõhimõttel.
1. ajutise halduri nimetamine
2. pankroti väljakuulutamine
3. muud pankrotimenetlusega seotud asjad
Pankrotimenetlus toimub uurimispõhimõttel
Ajutine haldur või haldur teeb täitemenetluse seadustikus sätestatud toiminguid ja
tal on täituri õigused ja kohustused.
Kohtute pädevus
■ Pankrotiasja menetlemine kuulub maakohtu pädevusse.
Kohtualluvus pankrotiavalduse läbivaatamisel
■ Pankrotiavaldus esitatakse kohtule võlgniku üldise kohtualluvuse järgi.
Eeldatakse, et võlgniku asukohaks on üks aasta enne pankrotiavalduse esitamist
registris märgitud asukoht, kui ei tõendata, et võlgniku asukoht on mujal.
■ Kui võlgniku suhtes on esitatud mitu erinevat pankrotiavaldust, liidetakse need
ühte menetlusse ja pankrotiavaldused vaatab läbi kohus, kellele pankrotiavaldus
kõigepealt esitati.
■ Kui seoses pankrotimenetlusega juriidilisest isikust võlgniku suhtes taotletakse
pankroti väljakuulutamist ka selle juriidilise isiku kohustuste eest oma varaga
vastutava osaniku või liikme suhtes, võib pankrotiavalduse esitada kohtule, kes
vaatab läbi juriidilisest isikust võlgniku vastu esitatud pankrotiavaldust.
Üldise kohtualluvuse mõiste TsMS § 79
■ Pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et
selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja
korraldama selleks vajalike tõendite kogumise.
Kohtualluvus pankrotimenetluses ( TsMS §98¹)
■ Pankrotivõlgniku, pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikme vastu võib
pankrotimenetlusega või pankrotivaraga seotud hagi, muu hulgas vara
pankrotivarast välistamise hagi, esitada ka pankroti väljakuulutanud kohtusse.
■ Pankroti väljakuulutanud kohtusse võib esitada ka nõude tunnustamise hagi.
■ Pankrotivõlgnik võib esitada hagi, mis on seotud pankrotivaraga, muu hulgas
tagasivõitmise hagi, ka pankroti väljakuulutanud kohtusse.
Kohtukorraldus Eestis
121
III RIIGIKOHUS – 3 kollegiumit: 1.Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
II RINGKONNAKOHUS(2) – 3 kollegiumit
I MAAKOHUS(4)
HALDUSKOHUS(2)
Määruste jõustumine
■ Määrus, millega pankrot välja kuulutatakse, on kehtiv ja kuulub
täitmisele
alates avalikult teatavaks tegemisest.
■ Määrus, millega pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata, samuti määrus, millega
avaldus jäetakse läbi vaatamata või lõpetatakse menetlus, on kehtiv ja kuulub
täitmisele
alates jõustumisest.
Määruskaebuse esitamine
■ Pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse
pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel.
■ Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes
siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud.
■ Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist, kui seaduses ei ole
sätestatud
teisiti.
■ Määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määrus
kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest vastavalt TsMS § 466 lõikes 3
sätestatule, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus kuulub viivitamatule
täitmisele.
Teate saatmise ja menetlusdokumentide kättetoimetamise erisused
Kui teade või menetlusdokument tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel,
loetakse dokument kättetoimetatuks
viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud
Teadaanded ilmumisest.
Pankrotiasja menetlev kohus võib teate saatmise või menetlusdokumendi
kättetoimetamise teha ülesandeks haldurile.
Kohus võib lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks
viie päeva möödumisel
postitamisest saaja aadressil, isegi kui saadetis tagastatakse.
Kohus võib määrata dokumendi kätte toimetatuks lugemiseks pikema tähtaja.
Teate avaldamine
■ Kui käesolevas seaduses on ette nähtud teate või menetlusdokumendi
avaldamine, tuleb see avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded.
■ Teate või menetlusdokumendi võib avaldada väljavõttena.
122
■ Pankrotiasja menetlev kohus võib avaldada teate või menetlusdokumendi
mitmel korral. Kordusteates märgitakse esimese teate avaldamise kuupäev.
PANKROTIMENETLUSE OSALISED
Pankrotimenetluse osalised:
1. pankrotivõlgnik
2. pankrotivõlausaldaja
■ Pankrotivõlgnik (võlgnik) on
füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on
välja kuulutanud pankroti.
■ Pankrotivõlgnikuks võib olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Pankrotivõlgnikuks ei või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus.
■ Pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue,
mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist
Pankrotimenetluse osalised peavad olema isikud TsÜS mõttes.
Pankrotiavalduse esitaja
Pankrotiavalduse võib esitada võlgnik või võlausaldaja.
■ Võlgniku surma korral võib pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka
võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Sel juhul kohaldatakse
pankrotiavaldusele vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut.
■ Seaduses sätestatud juhtudel võib PankrS § 9 lg 1 ja 2 nimetamata isik. Sel juhul
kohaldatakse sellele isikule vastavalt võlausaldaja kohta sätestatut, kui seadusest ei
tulene teisiti.
VÕLAUSALDAJA PANKROTIAVALDUS
( PankrS § 10)
Võlausaldaja peab pankrotiavalduses:
põhistama võlgniku maksejõuetuse- tegema usutavaks kohtu jaoks ( põhistamise mõiste
TsMS §-s 235)
tõendama nõude olemasolu.
PankrS § 10 lg 2 järgi võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja
muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:
1) võlgnik ei ole täitnud kohustust
30 päeva jooksul pärast kohustuse
sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud
123
kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel
kohustust täitnud 10 päeva jooksul;
2) võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole
kolme kuu jooksul vara
puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et
võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks;
3) võlgnik
hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid
juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil
tahtlikult
põhjustanud
oma
maksejõuetuse;
4) võlgnik
teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma
kohustusi
täita;
5) võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või
varjab end samal eesmärgil.
(3) Pankrotiavalduse võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud
asjaoludel esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks. Käesoleva
paragrahvi lõike 2 punktides 2–5 nimetatud asjaoludel võib võlausaldaja
pankrotiavalduse esitada, sõltumata sellest, kas tema nõue on muutunud
sissenõutavaks või mitte.
■ Kui pankrotiavaldust soovitakse esitada pärandvara suhtes, esitatakse
pankrotihoiatus pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale.
Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja peab esitama tõendid oma nõude suuruse,
aluse ja täitmise tähtaja kohta.
■) Kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea
võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama.
NB! Tõendid-TsMS § 229-305
Tagajärjed pahatahtliku käitumise korral
■ Võlausaldaja, kes on esitanud pankrotiavalduse, kuigi ta teadis või pidi teadma, et
pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus, peab hüvitama võlgnikule sellega
tekitatud kahju.
VÕLGNIKU PANKROTIAVALDUS
PankrS § 13. Võlgniku pankrotiavaldus ja võlanimekiri
■ Võlgnik peab pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse.
■ Maksejõuetuse põhistamiseks lisab võlgnik pankrotiavaldusele seletuse
maksejõuetuse põhjuse kohtavõlanimekirja.
Võlanimekirjas märgitakse:
124
a) võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad
b) nende nõuded
c) andmed võlgniku vara kohta.
Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla ( isiklikult).
■ Seaduses võib sätestada võlgniku kohustuse esitada pankrotiavaldus ( ÄS
juhatuse liikmete vastutus).
■ Juriidilisest isikust võlgniku nimel võib pankrotiavalduse esitada juhatuse või seda
asendava juhtorgani iga liige ka siis, kui tal ei ole õigust juriidilist isikut üksinda
esindada. Täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik võib pankrotiavalduse
esitada ka siis, kui tal ei ole õigust ühingut esindada või tal ei ole õigust ühingut
üksinda esindada.
Pankrotiseaduses eristatud staadiumid.
I Pankrotiavalduse menetlemine
1. Kohtu kontroll pankrotiavalduse nõuete vastavuse osas TsMS ja PankrS sätetele.
-Menetlusse võtmisest keeldumise alused PankrS § 14
Ajutise halduri nimetamine või nimetamata jätmine ( PankRs § 15)
Pankrotiavalduse arutelu,mis või lõppeda:
1. Pankroti väljakuulutamisega
2. Pankrotiavalduse rahuldamata jätmisega
3. Pankrotiavalduse menetluse raugemisega ( PankrS § 29)
4. Jätab pankrotiavalduse läbi vaatamata ( võlausaldaja ei tasu kohtudeposiiti määratud
summat).
II Pankrotimenetlus
Pankroti väljakuulutamisega algab pankrotimenetlus ( PankrS § 31 lg 5)
Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine
Kohus keeldub määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui:
1) võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku
vastu;
2) võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust;
3) esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused;
125
4) võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava
või võlgade ümberkujundamise kava.
Edasikaebamise kord
Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale võib esitada
määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada
määruskaebuse.
Ajutise halduri nimetamata jätmine
Füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse korral võib kohus võlgniku varalist
olukorda arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja 10 päeva jooksul
pankrotiavalduse saamisest pankroti välja kuulutada.
Ajutise halduri nimetamata jätmise alused võlausaldaja pankrotiavalduse
alusel PankrS § 15 lg 3
Kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui:
1) võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle
tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust;
2) nõue on pandiga täielikult tagatud;
3) võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa aktsiaseltsi
puhul 12 500 eurot, osa-, täis- või usaldusühingu puhul 2500 eurot ja teiste
juriidiliste isikute või füüsilise isiku puhul 1000 eurot, välja arvatud kui nimetatud
nõuete suhtes on aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist tulemusteta
toimunud täitemenetlus;
4) võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude
olemasolu
tõendanud;
5) võlausaldaja on jätnud tasumata PankrS §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus
on nõudnud selle tasumist enne ajutise halduri nimetamist;
6) võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse,
millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks;
7) esinevad muud seaduses sätestatud alused.
Õiguslikud tagajajärjed ja edaskaebamine
■ Kui on esitatud saneerimisavaldus, lükkab kohus ajutise halduri määramise
otsustamise edasi kuni saneerimiskava kinnitamise otsustamiseni.
■ Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse
esitanud isik esitada määruskaebuse.
126
■ Kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab
avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.
■ Kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist
menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.
VÕLGNIKU ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
Teabe andmise kohustus - Võlgnik peab kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale
andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara,
sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta.
Võlgniku vanne - Kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et
kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on
talle teadaolevalt õiged.
Pankrotimenetlusest osavõtu kohustus- Võlgnik peab osutama ajutisele
haldurile ja haldurile abi tema ülesannete täitmisel.Võlgnik on kohustatud olema
kohtu korraldusel kättesaadav, et täita oma teabe andmise ja pankrotimenetlusest
osavõtu kohustust.Võlgnik peab isiklikult viibima pankrotiasja läbivaatava kohtu
istungil, kui kohus teda selleks kohustab.
Elukohast lahkumise keeld - Võlgnik ei tohi kohtu loata pärast pankroti
väljakuulutamist ning enne vande andmist Eestist lahkuda.
Võlgniku trahvimine, sundtoomine ja arest- Kohtu korralduse täitmata jätmise
korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks võib kohus
võlgnikku trahvida või tema suhtes kohaldada sundtoomist või aresti, kui võlgnik
takistab pankrotimenetlust.
Ärikeeld- Füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti väljakuulutamisest kuni
pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige,
juriidilise isiku likvideerija ega prokurist.
Teabe saamise õigus- Võlgnikul on õigus tutvuda halduri toimikuga ja pankrotiasja
kohtutoimikuga. Haldur võib põhjendatud kaalutlustel keelduda halduri toimikus
sisalduva dokumendi tutvustamisest võlgnikule, kui see kahjustaks
pankrotimenetluse läbiviimist.
Võlgniku ärakuulamine- Kui käesolevas seaduses on ette nähtud võlgniku
ärakuulamine, võib see ära jääda, kui võlgniku viibimiskoht on teadmata või kui
võlgnik viibib välisriigis ja tema ärakuulamine aeglustaks menetlust.
AJUTINE HALDUR
■ nõuded ajutise halduri osas
127
■ pädevus
■ tasu suurus
■ vastutus
Nõuded ajutise halduri osas samad kui halduril- PankrS § 56
*
Ajutine haldur tegutseb hetkeni kuni on välja kuulutatud pankrott ja siis
enam ei ole ajutist haldurit, vaid haldur.
Haldurile esitatavad nõuded
■ halduriks võib olla Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (edaspidi koda)
kutsekogu liikmeks olev:
■ füüsiline isik, kellele on koja poolt antud haldurina tegutsemise õigus;
■ 2) vandeadvokaat;
■ 3) vandeaudiitor;
■ 4) kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava haridustasemega kohtutäitur.
■ haldurina võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui
tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni
tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise
seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Justiitsministeerium.
■halduril peab olema kohtu ja võlausaldajate usaldus.
■haldur ei tohi olla kohtu töötaja ning ta peab olema sõltumatu võlgnikust ja
võlausaldajatest. Andes kohtule nõusoleku haldurina tegutsemiseks, kinnitab isik
kirjalikult, et ta on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest.
■ halduriks ei või olla asja menetleva kohtuniku ega kohtunikuabi lähikondne.
■
Haldurina tegutsemise õigus ( § 57)
Haldurina tegutsemise õigus antakse teovõimelisele füüsilisele isikule, kes:
1) on omandanud riiklikult tunnustatud bakalaureusekraadi või sellele vastava
kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses ja kellel on
vähemalt kaheaastane töökogemus rahanduse, õiguse, juhtimise või
raamatupidamise valdkonnas või kes on omandanud riiklikult tunnustatud
magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28
lõike 22 tähenduses;
2) on aus ja kõlbeline;
3) valdab kõnes ja kirjas eesti keelt;
4) on sooritanud halduri eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras;
5) on läbinud halduri väljaõppe kohtutäituri seaduse §-s 96 sätestatud korras.
128
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud bakalaureuse- või
magistrikraadi asemel võib isik olla omandanud ka bakalaureuse- või
magistrikraadile vastava välisriigi kvalifikatsiooni.
(3) Vandeadvokaat, vandeaudiitor ning kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1
vastava haridustasemega kohtutäitur ei pea haldurina tegutsemise õiguse
saamiseks sooritama halduri eksamit ega läbima väljaõpet. Haldurina tegutsemise
õiguse saab ta koja kutsekogu liikmeks vastuvõtmisega. Nimetatud isik võetakse
koja kutsekogu liikmeks tema kirjaliku avalduse alusel.
(4) Väljaõpet ei pea läbima halduri eksami sooritanud isik, kes on töötanud
vähemalt kolm aastat õigusalast, majandusalast või finantsjuhtimisalast
kõrgharidust nõudval tööl.
■ Halduri eksami sooritanud ja seaduses ettenähtud juhul väljaõppe läbinud isik
esitab koja haldurite kutsekogu juhatusele (edaspidi kutsekogu juhatus) kirjaliku
taotluse haldurina tegutsemise õiguse saamiseks. Taotlus esitatakse hiljemalt ühe
aasta möödumisel halduri eksami sooritamisest. Kutsekogu juhatus otsustab
taotluse rahuldamise ühe kuu jooksul taotluse esitamisest, tehes selle kohta kirjaliku
otsuse. Otsuse ärakiri saadetakse isikule ja Justiitsministeeriumile. Taotluse
rahuldamata jätmist peab põhjendama.
■
Haldurina tegutsemise õigust ei anta isikule ( § 57 lg 6):
1) kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest;
2) kes on viimase kümne aasta jooksul tagandatud kohtuniku-, notari-, prokuröri-
või kohtutäituriametist või advokatuurist või audiitorkogust välja heidetud või kellelt
on võetud vandetõlgi kutse vandetõlgi seaduse § 28 lõike 3 punkti 3 alusel või kellelt
on võetud patendivoliniku kutse patendivoliniku seaduse § 20 lõike 1 punkti 1 või 2
alusel;
[ 3) kes on viimase viie aasta jooksul avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo eest
vabastatud;
4) kes on pankrotivõlgnik;
5) kelle kohta kehtib ärikeeld;
6) kes on senises kutsetegevuses või kohtutäituri ametitegevuses näidanud üles
ilmset sobimatust tööks pankrotihaldurina;
7) kes on kohtuotsusega jäetud ilma õigusest olla pankrotihaldur või ettevõtja;
8) kes on viimase seitsme aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest
kojast välja arvatud või kellelt on haldurina tegutsemise õigus ära võetud.
(7) Keeld tegutseda haldurina võib tuleneda ka muust seaduses sätestatud alusest.
(8) Pankrotihalduri kutse taotleja usaldusväärsuse kontrollimisele kohaldatakse
kohtute seaduse § 1171.
Ajutise halduri pädevus.
129
§ 22. Ajutine pankrotihaldur:
1) selgitab välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas
võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud;
11) selgitab välja võlgniku vara puudutavad täitemenetlused;
2) annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele, samuti
võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise ja juriidilisest isikust võlgniku tervendamise
väljavaadetele;
3) tagab võlgniku vara säilimise;
4) annab juhul, kui kohus on keelanud võlgnikul vara käsutada ajutise halduri
nõusolekuta, võlgnikule nõusoleku vara käsutamiseks või keeldub sellest;
41) koostab halduri toimiku käesoleva seaduse § 55 lõike 31 alusel kehtestatud
korras;
42) teavitab § 29 lõikes 1 nimetatud juhul teadaolevaid võlausaldajaid käesoleva
seaduse § 30 kohaselt pankrotimenetluse kulude katteks raha deponeerimise
võimalusest;
5) täidab muid kohtu poolt pankrotimenetluses antud ülesandeid.
Ajutise halduri õigused
Ajutisel halduril on õigus:
1) saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja
kohustuste kohta;
2) viibida võlgniku valduses oleval maatükil ja majandus- või kutsetegevuseks
kasutatavates ruumides;
3) viibida füüsilisest isikust võlgniku eluruumis;
4) saada riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt ning krediidiasutuselt, samuti
muult isikult teavet ja dokumente, mis on vajalikud võlgniku varalise seisundi
väljaselgitamiseks.
(4) Kui võlgnik on raamatupidamiskohustuslane, on ta kohustatud ajutise halduri
nõudmisel esitama talle eelmise majandusaasta aruande koos ülevaatega võlgniku
finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta ajutise halduri
nimetamise päeva seisuga. Aruanne tuleb esitada mitte hiljem kui viis päeva enne
kohtuistungit, kus vaadatakse läbi pankrotiavaldus. Käesolevas lõikes nimetatud
aruanne ja arvamus esitatakse kohtule kohtu poolt nimetatud tähtpäevaks,
tähtpäeva määramisel arvestab kohus käesoleva seaduse § 27 lõigetes 1 ja 2
nimetatud tähtaegu.
Ajutine haldur esitab kohtule:
kirjaliku aruande
arvamuse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Arvamuses märgib ajutine
haldur, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või
muu asjaolu.
130
PankrS § 28 Kuritegu ja raske juhtimisviga
(1) Kui ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime
kuriteo tunnustega teo, teatab haldur või kohus sellest prokurörile või politseile
kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.
(11) Haldur on kohustatud Euroopa Liidu fondide või muu välisabi vahendite andjale
tema nõudmisel edastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe.
(2) Kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske
juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest
isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma
kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Ajutise halduri tasu
■Ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse
määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste
hüvitamist.
Tasu suuruse määramisel arvestab kohus:
ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust
ajutise halduri kutseoskusi.
Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust
ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse.
■ Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Kulutuste
hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja
tekkimise aja.
■ Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Ajutise halduri tasule maksude
lisamisel lähtutakse käesoleva seaduse § 65 lõikes 11 sätestatust.
■ Kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega
pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks,
mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid
võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata
ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot (sealhulgas
seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks).
■ Kohus ei määra ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamist riigi vahenditest, kui
võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik on maksnud deposiidina selleks ettenähtud
kontole ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste katteks kohtu poolt määratud
summa.
■ Kohus võib ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata
büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb.
Ajutise halduri vastutus
131
■Ajutine haldur vastutab oma kohustuste rikkumisega võlgnikule või võlausaldajale
süüliselt tekitatud kahju eest.
■ Ajutise halduri vastu esitatava käesoleva paragrahvi lõikest 1 tuleneva nõude
aegumistähtaeg on kolm aastat ajutise halduri tegevuse lõppemise päevast arvates.
PANKROTI VÄLJAKUULUTAMINE ( PankrS § 31)
■Kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.
■ Olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti
välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise
halduri nimetamata jätmise alus. Kohus võib siiski pankroti välja kuulutada, kui
esineb käesoleva seaduse § 15 lõike 3 punktis 6 nimetatud alus ajutise halduri
nimetamata
jätmiseks.
■ Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja ka juhul,
kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline.
■ Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu.
■
Pankroti kuulutab kohus välja määrusega (pankrotimäärus).
■ Pankrotimääruses tuleb märkida pankroti väljakuulutamise kellaaeg.
■
Pankroti väljakuulutamisega algab pankrotimenetlus.
■ Pankroti väljakuulutamisel otsustab kohus võlausaldajate esimese üldkoosoleku
toimumise aja ja koha, pankrotihalduri (haldur) nimetamise ning hagi tagamise
abinõude kohaldamise. Kui hagi tagamise abinõusid oli kohaldatud enne pankroti
väljakuulutamist, jäävad need kehtima, kui kohus ei otsusta teisiti.
■
Pankrotimäärus kuulub viivitamatule täitmisele. Pankrotimääruse täitmist
ei saa peatada ega ajatada, samuti ei saa muuta pankrotimääruse seaduses
sätestatud täitmise viisi ja korda.
■ Kui kõrgemalseisev kohus tühistab pankrotimääruse, ei mõjuta see halduri poolt
või tema suhtes tehtud õigustoimingute kehtivust.
■ Pankrotimääruse kohta avaldab kohus viivitamata teate väljaandes Ametlikud
Teadaanded (pankrotiteade). Vajaduse korral teadet korratakse. Kordusteates
märgitakse esimese teate avaldamise kuupäev.
Pankroti väljakuulutamise tagajärjed ( PankrS § 35)
Pankroti väljakuulutamisega:
1)
moodustub võlgniku varast pankrotivara;
2) läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku
asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara
või vara, mille võib arvata pankrotivarasse;
3) kaotab füüsilisest isikust võlgnik õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga;
132
4) kaotab juriidilisest isikust võlgnik õiguse teha mis tahes tehinguid;
5) on muud võlgniku õigused piiratud käesolevas seaduses ettenähtud korras;
6) lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt;
61) peatub võlgniku vastu suunatud haldusakti vaidlustamise tähtaja arvestamine;
7) järgnevad muud käesolevas seaduses ettenähtud tagajärjed.
8)
Võlgnik on kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise
päeva seisuga nimekirja temale kuuluvast varast, sealhulgas kohustustest.
Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja ka juhul, kui
maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline.
9) Pärast juriidilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamist võib selle võlgniku
ärinime või muud nime kasutada üksnes koos sõnaga «pankrotis».
133
II LOENG: PANKROTIMENETLUSE ORGANID
1. Pankrotihaldur
2. Pankrotitoimkond
3. Võlausaldajate üldkoosolek
4. Kohus
Nõudeavaldus esitatakse haldurile,mille peale kutsub haldur võlausaldajate
ülkoosoleku kokku. Üldkoosolekul toimub nõuete kaitsmine. Võlausaldajate nõuded:
tunnustatakse või jäetatakse tunnustamata ( vastuväidete esitamise korral). Nõude
tunnustamata jäämise korral on võlausaldajal õigus pöörduda hagiavaldusega
nõude tunnustamiseks maakohtusse 1 kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek
jäätis nõude või pandiõiguse tunnustamata.
PANKROTIHALDUR
Pädevused: Pankrotihalduri kutsetegevuseks on pankrotimenetluste läbiviimine,
tegutsemine juriidilise isiku sundlõpetamise korral kohtu poolt määratud
likvideerijana ja saneerimisnõustajana ning õigusaktidega pandud teiste ülesannete
täitmine. Pankrotihaldur (edaspidi haldur)
teeb pankrotivaraga seonduvaid
tehinguid ja muid toiminguid. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt
poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
Juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse korral võib haldur teha
pankrotivaraga kõiki tehinguid ja õigustoiminguid. Halduri tehingu või muu toimingu
tegemise õigust saab piirata kolmandate isikute suhtes üksnes käesoleva paragrahvi
lõikes 2 nimetatud viisil.
Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur teha pankrotivaraga
ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse
eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks.
Õigused/kohustused: Haldur
kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi
ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse.
Haldur peab oma kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega
ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Haldur täidab oma kohustusi
isiklikult.
Selgitab välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab
selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete
rahuldamise; selgitab välja võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjused ja aja;
annab seaduses ettenähtud juhtudel
teavet võlausaldajale ja võlgnikule; annab
oma tegevusest aru ja esitab pankrotimenetluse kohta andmeid kohtule,
järelevalveametnikule ja pankrotitoimkonnale. Ajutine haldur ja haldur peavad
koostama pankrotimenetluse kohta toimiku.
134
Halduril on
õigus dokumendi ärakirja taotlenud isikult saada hüvitist dokumendi
ärakirja tegemise eest.
Halduri vastutus: Haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt
kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse
täitmist, peab selle hüvitama. Halduri kohustuse rikkumisest tuleneva kahju
hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat päevast, mil kannatanu sai teada
kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme
aasta halduri vabastamisest.
Halduri tegevuse peale võivad võlausaldaja ja võlgnik kaevata pankrotitoimkonnale,
võlausaldajate üldkoosolekule, kohtule, kojale või Justiitsministeeriumile.
PANKROTITOIMKOND
Pädevused: Pankrotitoimkond kaitseb pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate
huve,
valvab halduri tegevuse ül
e ja täidab muid seadusest tulenevaid
ülesandeid. Pankrotitoimkond kontrollib, et haldur tegutseks otstarbekalt ja
kooskõlas seadusega, jälgides selleks võlgniku majandustegevuse käiku,
raamatupidamist ning finantsolukorda. Pankrotitoimkond võib tutvuda halduri
toimikuga, nõuda vajaduse korral lisateavet ja -dokumente pankrotimenetluse
kohta, samuti kontrollida halduri majandustegevust pankrotivara valitsemisel.
Pankrotitoimkonna liikme vastutus: Pankrotitoimkonna liikmed, kes on oma
kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule, võlausaldajale või
massivõlausaldajale,
vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt.
Pankrotitoimkonna liikmeks võib olla teovõimeline füüsiline isik, kes on sõltumatu
haldurist. Pankrotitoimkonna liikmeks ei või olla halduri lähikondne.
Pankrotitoimkonna liikme tasu: Pankrotitoimkonna liikmetele võib maksta
pankrotivara arvel mõistlikku tasu, kui selle maksmine on pankrotimenetluse erisusi
arvestades mõistlik.
VÕLAUSALDAJATE ÜLDKOOSOLEK
Võlausaldajate üldkoosolekul toimub nõuete kaitsmine
võlausaldajate nõuded:
tunnustatakse või jäetatakse tunnustamata
( vastuväidete esitamise korral). Nõude tunnustamata jäämise korral on
võlausaldajal õigus pöörduda hagiavaldusega nõude tunnustamiseks maakohtusse 1
kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek jäätis nõude või pandiõiguse
tunnustamata. kostjaks on isik, kes esitas nõudele või pandiõigusele vastuväite.
Pädevused:
1) halduri kinnitamine ja pankrotitoimkonna valimine;
2) võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise otsustamine;
3) juriidilisest isikust võlgniku lõpetamise otsustamine;
135
4) kompromissi tegemine;
5) pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses;
6) nõuete kaitsmine;
7) halduri tegevuse peale esitatud kaebuste lahendamine;
8) pankrotitoimkonna liikmete tasustamise otsustamine;
9) muude seadusega võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste lahendamine.
Esimene üldkoosolek: Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimub mitte varem
kui 15 päeva ja mitte hiljem kui 30 päeva pärast pankroti
väljakuulutamist.Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul valivad võlausaldajad
pankrotitoimkonna, otsustavad halduri kinnitamise ja võlgniku ettevõtte tegevuse
jätkamise, samuti juriidilisest isikust võlgniku lõpetamise. Haldur kutsub
võlausaldajate üldkoosoleku kokku seaduses ettenähtud juhtudel või enda
äranägemisel. Võlausaldajate üldkoosolekut
juhatab haldur. Üldkoosolekul
osalemise õigus on kõigil võlausaldajatel kas isiklikult või esindaja kaudu, samuti
võlgnikul ning isikutel, keda on üldkoosolekule kutsunud või kellel on lubanud
üldkoosolekul osaleda kohus või haldur. Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul
osaleb kohtunik.
Võlausaldajate üldkoosoleku otsused võetakse vastu koosolekust osa võtvate
võlausaldajate lihthäälteenamusega, olenemata häälte arvust, kui oli teatatud
Avalikes teadaannetes.
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamine:
(1)
Võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks
võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on
rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on
seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks
tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.
(2) Nõude võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks võib
kohtusse esitada
kümne päeva jooksul otsusest teadasaamisest, kuid mitte
hiljem kui 30 päeva möödumisel otsuse tegemisest.
(3)
Üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse, ei
saa vaidlustada. Võlausaldaja võib selle otsuse kohta esitada vastuväited
haldurile, kes peab need esitama kohtule koos kinnitamiseks esitatava üldkoosoleku
otsusega.
(4) Kohus vaatab võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise nõude
läbi 10 päeva jooksul selle esitamisest arvates. Kohtuistungist teatab kohus
haldurile, nõude esitanud isikule ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud
isikule, kusjuures kutse kättetoimetamise ja istungi vahele peab jääma vähemalt viis
päeva. Nende isikute puudumine ei takista nõude läbivaatamist.
136
(5) Pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus
osaleb pankrotivõlgniku nimel
pankrotitoimkonna esimees. Kui aga
pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik.
KOHUS
Pädevus: Kohus teostab järelevalvet pankrotimenetluse seaduslikkuse üle ja täidab
muid seadusest tulenevaid ülesandeid.
Kohtu ülesandeid võib käesolevas paragrahvis sätestatud ulatuses ja korras
kohtuniku asemel täita ka kohtunikuabi.
(2) Kohtunikuabi on pädev juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses tegema
kohtumäärusi ja teostama kohtu poolset järelevalvet, sealhulgas osalema
võlausaldajate üldkoosolekul. Kohtunik otsustab pankrotiasjas enda ja kohtunikuabi
täpsema tööjaotuse ning võib anda kohtunikuabile suuniseid.
(3) Ajutise halduri nimetamine, pankrotiavalduse lahendamine,
pankrotimenetlusega seotud hagimenetlused, jaotusettepaneku kinnitamine ja
pankrotimenetluse lõpetamine, samuti trahvimine, ärikeelu, sundtoomise, aresti ja
elukohast lahkumise keelu kohaldamine on kohtuniku ainupädevuses.
NÕUDED PANKROTIMENETLUSES
Nõuetest teatamise tähtaeg: Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu
jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates
teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest
võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast.
Nõudest teatamiseks tuleb
esitada haldurile kirjalik avaldus (nõudeavaldus).
Nõudeavalduses märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on
tagatud pandiga. Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid
tõendavad dokumendid. Nõudeavaldusele kirjutab võlausaldaja alla. Kui
nõudeavaldus ei ole nõuetekohaselt vormistatud, annab haldur esitajale vähemalt
10 päeva puuduste kõrvaldamiseks.
Nõuded solidaarvõlgniku pankroti puhul: Kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees
solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu nõude kas
tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa
nõudest maha.
Nõuded äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku vastu: Täis-
või usaldusühingu, tulundusühistu või Euroopa majandushuviühingu pankroti korral
on halduril õigus esitada nõuded äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava
osaniku või liikme vastu. Nõude rahuldamisest saadu kuulub pankrotivarasse.
137
Tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tulenevad
nõuded: Võlausaldaja võib esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust
või kõrvaltingimusega haldusaktist, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole
veel saabunud. Selline nõue loetakse pankrotimenetluses võrdseks nõudega, mis ei
ole tingimuslik.
Nõuete tasaarvestus
Kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada
võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti
väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kuni kohtule
viimase jaotusettepaneku esitamiseni.
NÕUDE KAITSMINE
Nõudeid kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul (nõuete kaitsmise koosolek). Koos
nõudega kaitstakse ka nõuet tagavaid pandiõigusi. Haldur määrab nõuete kaitsmise
koosoleku aja ja koha. Võlausaldajal ja võlgnikul on enne nõuete kaitsmise
koosolekut õigus tutvuda nõudeavalduse ja kirjalikult esitatud
vastuväidetega.
Nõuete kaitsmise koosolek viiakse läbi, olenemata osavõtvate võlausaldajate arvust,
kui koosoleku aeg ja koht oli võlausaldajatele õigeaegselt teatatud.
Haldur ja
võlgnik on kohustatud osa võtma nõuete kaitsmise koosolekust.
Haldur on kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate
pandiõiguste olemasolu. Võlausaldaja ja võlgnik võivad enne nõuete kaitsmise
koosolekut esitada haldurile nõuete või neid tagavate pandiõiguste kohta kirjalikke
vastuväiteid.
Nõuete kaitsmise koosolekul vaadatakse nõuded läbi nende esitamise järjekorras.
Nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus loetakse
tunnustatuks,
kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja.
Tunnustatud nõuete kohta koostatakse nimekiri.
Nõuete kaitsmise koosolekul
tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada.
Vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib hiljemalt nõuete kaitsmise
koosolekul esitada ka
võlgnik ise.
Vaidlus nõuete tunnustamise üle: Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle
rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või
pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Nõude tunnustamist
kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses
kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
HÄÄLTE ARVU MÄÄRAMINE
Võlausaldajate üldkoosolekul on iga võlausaldaja
häälte arv võrdeline tema
nõude suurusega.
138
Nõue, mis tuleneb tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist, mille
edasilükkav tingimus ei ole saabunud, annab hääleõiguse üksnes juhul, kui
tingimuse saabumine on tõenäoline või kui tingimus on saabunud.
Kuni nõuete kaitsmiseni määrab iga võlausaldaja
häälte arvu haldur tema
käsutuses olevate dokumentide alusel. Võlausaldaja peab tema häälte arvu
määramise aluseks olevad dokumendid esitama haldurile hiljemalt kolm tööpäeva
enne üldkoosolekut.
Kui üldkoosolekul osalenud võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud
häälte arvuga või kui talle määratud häälte arvu
vaidlustab teine võlausaldaja,
määrab häälte arvu üldkoosolekul osalev kohtunik, tehes selle kohta määruse.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse.
Kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud nõude
suurusega.
PANKROTIVARA MOODUSTAMINE. TEHINGU
TAGASIVÕITMISE ÜLDISED JA ERI ALUSED.
PankrS§ 108.
Pankrotivara mõiste: (1) Pankrotimääruse alusel muutub võlgniku
vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete
rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.
PANKROTVARA KOOSSEIS
(2) Pankrotivara on varaks’ on:
Võlgniku vara, mis oli tal pankroti väljakuulutamise ajal
vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi
Vara, mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal.
Pankrotivara hulka
ei kuulu võlgniku vara, millele vastavalt seadusele ei või
pöörata sissenõuet.
TAGASIVÕITMINE
Tagasivõitmise mõiste: (1) Tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des
110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on
tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
EELDUSED:
Tehing on tehtud enne pankroti väljakuulutamist
Tehinguga kahjustatakse teist võlausaldajat
TAGASIVÕITMISE ÜLD –JA ERI ALUSED: sõltub, millise tehinguga on tegemist
139
PankrS § 109 lg 2 (Kui tagasivõidetav tehing või muu toiming
on tehtud
ajavahemikul ajutise halduri nimetamisest pankroti väljakuulutamiseni,
siis eeldatakse, et tehingu või muu toiminguga kahjustati võlausaldajate huve.
Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata asjaõigusseaduse §-s 3141 sätestatud
finantstagatise seadmisele ega finantstagatise eseme käsutamisele, samuti
krediidiasutuste seaduse § 87 lõikes 2 nimetatud maksesüsteemi vahendusel ning
väärtpaberituru seaduse § 213 lõikes 1 ja § 2131 lõikes 1 nimetatud
väärtpaberiarveldussüsteemi või süsteemiühenduse vahendusel teostatavatele
tasaarvestustele.
Seega tõendamiskoormis lasub võlausaldajal tõendada vastupidist!
Tõendamiskoormis - kes esitab väiteid peab ka neid tõendama.
(3) Tehinguks käesoleva peatüki tähenduses loetakse ka eseme käsutamist
täitemenetluses.
TEHINGU TAGASIVÕTMISE ÜLDALUSED:
(1) Kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud:
1) ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;
2) ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi
teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve;
3) enne käesoleva lõike punktis 2 nimetatud tähtaja algust, kui tehing tehti kolme
aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik kahjustas tehinguga
teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et
võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve;
4) viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga
teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes
sellest teadis või pidi teadma.
(2) Kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis
eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga
võlausaldajate huve.
3) Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga
teadlikult võlausaldajate huve.
(4) Käesoleva seaduse § 48 lõikes 1 nimetatud tuletistehingut ei saa tagasi võita,
välja arvatud juhul, kui on ilmne, et tuletistehingu ainuke eesmärk oli teiste
võlausaldajate kahjustamine ja tehingu teine pool oli sellest teadlik ning
tuletistehing tehti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.
ERIALUSED:
1.Kinkelepingu tagasivõitmine: (1) Kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui
leping sõlmiti:
1) ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri
nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;
140
Kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis
eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Toetused ja
tavapärased kingitused, mis vastasid võlgniku majanduslikule olukorrale, ei ole
tagasivõidetavad.
2.Ühisvara jagamise tagasivõitmine
Kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara
jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast
ühisomandis loobus, kui abieluleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud:
1) ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni
pankroti väljakuulutamiseni;
3.Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine
(1) Kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui
kohustus täideti:
1) ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;
2) kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise
maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti
kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku
maksejõuetusest teadma;
3) kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega
võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks
kohustuse täitmise tõttu.
(2) Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis.
4.Tagatise andmise tagasivõitmine
(1) Kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti:
1) ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;
2) kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse
tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud,
samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi
võlgniku maksejõuetusest teadma;
3) kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui tagatise saajaks on võlgniku
lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal
maksejõuline.
(2) Tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu
krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse
141
tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma, välja arvatud
käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul.
5.Tagasivõitmine õigusjärglase suhtes
(1) Tagasivõitmise nõude võib esitada ka tagasivõidetava tehingu või toimingu
teinud isiku üldõigusjärglase vastu.
(2) Võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada
tagasivõitmise nõude, kui:
1) eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu
tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud;
2) eriõigusjärglane omandas saadu tasuta.
Võlgniku lähikondsed
(1) Füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on:
1) võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist,
samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist;
2) isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine
viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut;
3) võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad;
4) võlgniku õde, vend ja nende alanejad sugulased ja abikaasad;
5) võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend.
Tagasivõitmise kord
(1) Tagasivõitmine toimub
hagi esitamisega kohtule. Tagasivõitmise nõude esitab haldur.
(2) Tagasivõitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates.
Vara tagasivõitmise tagajärjed
(1) Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud
tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul peab teine pool, kes tagasivõitmise aluseks
olevatest asjaoludest teadis või pidi teadma, hüvitama ka tema süü tõttu tagasivõidetust
saamata jäänud kasu, mida ta oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides.
(3) Tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui
saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või
selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
Pärand
142
(1) Kui võlgnikul tekib pärast pankroti väljakuulutamist õigus pärandile või annakule, otsustab
selle vastuvõtmise või sellest loobumise üksnes võlgnik.
Kaasomandi, õiguse ühisuse ja seltsingu lõpetamine
(1) Kui võlgnik on asja kaasomanik, seltsinglane või kui talle kuulub ühiselt kolmanda isikuga
mingi õigus, võib haldur nõuda kaasomandi, seltsingu või ühise õiguse lõpetamist ja vara
jagamist. Võlgnikule jagamisel jääv osa kuulub pankrotivarasse.
Ühisvara jagamine
(1) Kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja
võlgniku osa ühisomandist. Võlgnikul on õigus koos halduriga protsessis osaleda.
Protsessiosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi.
(2) Haldur võib ühisvara jagamise hagi esitada ühe aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest
arvates.
Vara välistamine pankrotivarast
(1) Pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui
kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme
tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude
osas pankrotivõlausaldajaks.
(2) Haldur tagab vara säilimise kuni selle tagastamiseni.
(3) Vara välistamise taotlus tuleb esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
PANKROTIVARA VALITSEMINE
Pankrotivara valitsemise mõiste -
Viivitamata pärast pankrotimääruse tegemist
peab haldur võlgniku vara valduse üle võtma ja asuma pankrotivara valitsema.
Haldur on kohustatud nõudma pankrotivarasse tagasi võlgniku vara, mis on
kolmanda isiku valduses, kui seadusest ei tulene teisiti.
Pankrotivara valitsemine seisneb
pankrotivara säilitamiseks ning
pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalike toimingute tegemises pankrotivaraga,
samuti juriidilisest isikust võlgniku tegevuse juhtimises või füüsilisest isikust
ettevõtja majandustegevuse korraldamises.
Ainult kohtu loal võib haldur teha tehingu pankrotivaraga sularahas.
Keelatud ja pankrotitoimkonna nõusolekut vajavad tehingud
Haldur ei või pankrotivara osas või selle arvel teha tehingut iseenda või endaga
seotud isikuga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid
ega taotleda sellise tehinguga kaasnevate kulutuste hüvitamist.
143
Pankrotivara nimekiri
Pärast pankroti väljakuulutamist koostab haldur pankrotivara nimekirja, milles
märgib vara koosseisu ja väärtuse, sealhulgas võlgniku võlad ja nõuded liikide
kaupa. Pankrotivarasse kuuluva eseme kohta tuleb märkida selle väärtus. Nimekirjas
tuleb märkida kõikide teadaolevate võlausaldajate nimed ja nende elu- või
asukohad, Nimekirjas tuleb märkida, millised võimalused on nõuete
tasaarvestuseks.
Haldur esitab pankrotivara nimekirja võlausaldajate esimesele üldkoosolekule,
kohtule ja pankrotitoimkonnale, samuti tutvustab seda igale võlausaldajale, kes
seda nõuab. Haldur tutvustab nimekirja võlgnikule.
Haldur teeb võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ettekande võlgniku
majandusliku olukorra ja maksejõuetuse põhjuste kohta. Ettekanne lisatakse
koosoleku protokollile. Kui võlgnik on raamatupidamiskohustuslane,
vastutab
haldur võlgniku raamatupidamise korraldamise eest. Pankroti
väljakuulutamisega algab uus majandusaasta.
Ettevõtte tervendamise ja tegevuse lõpetamise otsustamine
Kui pankrotivarasse kuulub ettevõte,
koostab haldur ettevõtte tegevuse
jätkamise kava (tervendamiskava) või teeb ettepaneku ettevõtte tegevus
lõpetada.Ettevõtte tervendamiseks vajalikud abinõud nähakse ette
tervendamiskavas. Üldkoosolek kas kinnitab halduri esitatud tervendamiskava või
otsustab, et ettevõtte tegevus lõpetatakse.
Kui võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamine võlausaldajate esimese üldkoosolekuni on
võlausaldajatele ilmselt kahjulik, eelkõige, kui see toob kaasa pankrotivara olulise
vähenemise, võib haldur võlgniku ettevõtte tegevuse kohtu nõusolekul lõpetada ka
enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut. Haldur esitab ettevõtte tegevuse
lõpetamise põhistatud taotluse kohtule. Kohus lahendab taotluse määrusega.
Juriidilise isiku lõpetamine ja likvideerimine
Kui võlausaldajate üldkoosolek otsustab juriidilisest isikust võlgniku ettevõtte
tegevuse lõpetada,
otsustab ta ka juriidilise isiku lõpetamise. Haldur esitab
juriidilise isiku lõpetamise otsuse viivitamata kohtule kinnitamiseks. Kui juriidiline
isik pankrotimenetluses lõpetatakse, siis likvideerib juriidilise isiku haldur. Haldur
alustab või jätkab enne ajutise halduri nimetamist alustatud likvideerimist pärast
kohtumääruse tegemist, millega kinnitati ettevõtte tegevuse ja juriidilise isiku
lõpetamise otsus.
PANKROTIVARA MÜÜK
Vara müügi üldpõhimõtted
144
Haldur võib alustada pankrotivara müüki pärast võlausaldajate esimest
üldkoosolekut, kui võlausaldajad ei ole sellel koosolekul otsustanud teisiti.
Kui võlgnik on pankrotimääruse peale edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta
enne Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse läbivaatamist vara müüa.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud piiranguid ei kohaldata kiiresti
rikneva või sellise vara müügil, mille väärtus kiiresti langeb või mille hoidmine või
säilitamine on ülemäära kulukas.
Kui võlgniku ettevõtte tegevust jätkatakse, ei või vara müüa, kui see takistab
ettevõtte tegevuse jätkamist.
Vara müük kompromissettepaneku korral
Kompromissettepaneku tegemise korral
ei või vara müüa enne kompromissi
tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa,
vaatamata kompromissettepanekule.
Vara müügi kord
(1) Haldur müüb pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades
käesolevas seaduses ettenähtud erisusi.
(2) Halduri nõusolekul võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara hulka kuuluva vallasasja või
õiguse ise müüa. Vara müünud võlgnik esitab haldurile aruande müügist saadu kohta.
(3) Vara müügi järjekorra määrab haldur.
Vara müük enampakkumisel
Pankrotivara müük toimub enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud
korrasVara alghinna määrab haldur, kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga
Kordusenampakkumisel . võib haldur vara alghinda kuni 50 protsenti vähendada
Enampakkumise kohta koostab haldur akti.
Võlausaldajate üldkoosolek võib teha haldurile ettekirjutuse müüa vara
enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu.
Vallaspandiga koormatud eseme müügi erisused
Halduri nõusolekul võib pandipidaja vallaspandi eseme ise müüa. Vara müünud
pandipidaja esitab haldurile aruande müügist saadu kohta.
Kui haldur kavatseb vallaspandi eseme müüa muul viisil kui enampakkumisel, peab
ta müügi kavatsusest ja viisist pandipidajale teatama. Kui pandipidaja seejärel ei
teata haldurile seitsme päeva jooksul, et tal on võimalus pandieseme müügiks
suuremat kasu andval viisil, võib haldur pandieseme müüa kavatsetud viisil.
Hüpoteegiga koormatud kinnisasja müük
145
Kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad
kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes õigused, mis asuvad järjekoha
poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest
tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Ülejäänud kinnisasja koormavad
kinnistusraamatusse kantud õigused loetakse lõppenuks.
Pandiga koormatud eseme müümise tähtaeg
Kui pankrotivarasse kuuluv ese on koormatud pandiõiguse või muu asjaõigusega,
mis annab võlausaldajale õiguse nõuda koormatud eseme sundmüüki, müüb haldur
koormatud eseme
kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasja aga nelja kuu
jooksul arvates ajast, millal haldur võis alustada pankrotivara müüki.
VÄLJAMAKSED PANKROTIVARAST
Jaotusettepanek
Pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut koostab haldur jaotusettepaneku, milles
märgitakse:
1) tunnustatud nõuded, nende rahuldamisjärgud ja jaotised;
2) kui jaotusettepanek esitatakse käesoleva seaduse § 144 lõikes 1 sätestatud korras, siis
andmed nõuete kohta, mille tunnustamise üle on vaidlus kohtus, märkides ära
arvestuslikud jaotised, lähtudes iga võlausaldaja poolt hagiavalduses märgitud nõude
suurusest ning rahuldamisjärgust;
3) andmed käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete kohta ja
krediidiasutuses raha hoiustamise kohta;
4) andmed iga pandieseme müügist saadu kohta;
5) andmed pankrotivarasse laekunud ja jaotamisele kuuluva pankrotivara kohta;
6) andmed müümata pankrotivara ja võlgnikul teistelt isikutelt saada oleva vara kohta.
(2) Haldur esitab jaotusettepaneku kohtule ja pankrotitoimkonnale 60 päeva jooksul
viimase nõuete kaitsmise koosoleku toimumisest arvates. Halduri taotlusel võib
kohus jaotusettepaneku esitamise tähtaega pikendada.
(4) Kui pankrotimenetluses on tunnustatud pandiga tagatud nõuet,
ei koosta
haldur jaotusettepanekut enne, kui pandi ese on müüdud.
(5) Haldur avaldab väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles on andmed, kus
ja millal võib jaotusettepanekuga tutvuda, samuti, et võlgnik või võlausaldaja võib
vastuväite esitada kohtule 10 päeva jooksul teate avaldamisest arvates.
Kui pankrotivara müügist on laekunud raha käesoleva seaduse § 146 lõikes 1
nimetatud väljamaksete ning võlausaldajatele jaotiste alusel väljamaksete
tegemiseks, võib haldur pankrotitoimkonna nõusolekul esitada kohtule ja
146
pankrotitoimkonnale jaotusettepaneku enne kõigi nõuete ja nende
rahuldamisjärkude üle peetavate vaidluste lõppu
(esialgne jaotusettepanek)
Jaotusettepanekus arvestatakse edasilükkava tingimusega nõuet täies ulatuses ja
nõudele vastav summa hoiustatakse.
Jaotusettepaneku kinnitamine
(1) Jaotusettepaneku kinnitamise otsustab kohus 10 päeva jooksul pärast
vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, tehes selle kohta määruse.
Kohus jätab jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui
ettepanekust ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate
õigusi. Haldur esitab uue jaotusettepaneku 20 päeva jooksul kohtumääruse haldurile
kättetoimetamisest arvates. Määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku
jätnud kinnitamata, võib haldur esitada määruskaebuse.
Pankrotimenetlusega seotud väljamaksed
(1) Enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse pankrotivarast
pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras:
1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded;
2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis;
3) massikohustused;
4) pankrotimenetluse kulud.
(2) Kui jaotamisele kuuluvast varast ei jätku kõigi samas järjekorras rahuldamisele kuuluvate
nõuete rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate nõuete suurusega.
Elatise maksmine
(1) Kui füüsilisest isikust võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, määrab kohus
võlgniku avalduse alusel temale ja tema ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise
kuni kaheks kuuks.
Massikohustused
(1) Massikohustused on:
1) pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja
muudest toimingutest tekkinud kohustused;
2) võlgniku poolt täitmata lepingutest tulenevad kohustused, kui haldur on jätkanud
kohustuse täitmist või teatanud, et kavatseb nõuda lepingu täitmist;
3) võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksud;
4) juriidilisest isikust võlgniku poolt pankrotimenetluse ajal õigusvastaselt tekitatud
kahju hüvitamise kohustused;
147
5) muu kohustus, mida käesolev seadus loeb massikohustuseks.
(2)Kui pankrotivarast ei jätku massikohustuse täitmiseks,
on haldur kohustatud
hüvitama võlausaldajale tekitatud kahju, kui ta nägi tehingu tegemisel või
täitmise jätkamisel ette või pidi ette nägema, et pankrotivarast ei jätku
massikohustuse täitmiseks, ja ei teatanud sellest massikohustuse võlausaldajale.
Massikohustuse täitmist
võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda
üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara
suhtes.
Pankrotimenetluse kulud
(1) Pankrotimenetluse kulud on:
1) menetluskulud;
2) ajutise halduri tasu;
3) halduri tasu;
4) pankrotitoimkonna liikmete tasu;
5) ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks;
6) käesoleva seaduse § 11 või § 30 alusel deposiidina makstud summa.
(2) Kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse
kompromissiga, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast.
(3) Kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata,
samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest
loobub,
hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja.
(4) Pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude
jagamise asjaolude kohaselt.
Nõuete rahuldamisjärgud
(1) Pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist
rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:
1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
ulatuses;
2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded;
3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded
Jaotis
(1) Jaotis on suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on
võlausaldajal õigus vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel. Kui haldur on
esitanud esialgse jaotusettepaneku, näitab vaidlustatud nõude osas märgitud jaotis
148
võimalikku osa pankrotivara müügist laekunud rahast, millele võlausaldajal on õigus juhul,
kui kohus tunnustab tema nõuet täies ulatuses.
Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral hoiustatakse talle jaotise alusel kuuluv
rahasumma. Kui võlausaldaja ei ole kahe aasta jooksul raha hoiustamisest arvates
seda vastu võtnud,
kaotab ta õiguse talle jaotise alusel kuuluvale rahale.
Võlgnikule tagastatav vara
(1) Pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku
rahuldamist järelejäänud vara tagastatakse võlgnikule.
(2) Kui juriidilisest isikust võlgnik on lõpetatud, kuid pärast pankrotivarast
väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist on järele
jäänud vara, makstakse see välja isikutele, kellele kuuluks õigus juriidilise isiku
varale juriidilise isiku lõpetamise korral pankrotimenetluseta.
III LOENG: PANKROTIMENETLUSE LÕPPEMINE
PANKROTIMENETLUSE LÕPPEMISE ALUSED
Pankrotimenetlus lõpeb:
1) pankrotiavalduse rahuldamata jätmisega (§ 27 lõige 5);
2) pankrotimenetluse raugemisega (§ 29 lõige 1 ja § 158);
3) pankroti aluse äralangemisega (§ 159);
4) võlausaldajate nõusolekul (§ 160);
5) lõpparuande kinnitamisega (§ 163);
6) kompromissi kinnitamisega (§ 183);
7) muul seadusest tuleneval alusel.
149
RAUGEMINE
Pankrotimenetluse raugemine pärast pankroti väljakuulutamist
(1) Kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks
vajalike väljamaksete tegemiseks, peab haldur sellest kohtule viivitamatult teatama.
(2) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teadet teeb haldur
pankrotivarast väljamaksed vastavalt käesoleva seaduse §-s 146 sätestatule. Haldur
on kohustatud müümata pankrotivara müüma, välja arvatud juhul, kui vara müük ei
ole võimalik olulise viivituseta ja toob endaga kaasa ebamõistlikke kulutusi.
Massivõlausaldajatel ei ole käesoleva seaduse §-s 149 nimetatud õigusi.
(3) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud toimingute tegemist esitab
haldur kohtule aruande, mis peab sisaldama käesoleva seaduse § 162 lõigetes 2 ja 3
nimetatud andmeid.
(4)
Pärast haldurilt aruande saamist lõpetab kohus halduri ettepanekul
pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui kohus tuvastab, et pankrotivarast ei
jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete
tegemiseks. Kui menetluse lõpetamise ajaks on nõuete kaitsmine toimunud, märgib
kohus määruses, millises osas on iga võlausaldaja nõue tunnustatud ja millistele
nõuetele esitas võlgnik vastuväite.
(5) Kohus ei lõpeta pankrotimenetlust raugemise tõttu enne käesoleva seaduse §-s
86 sätestatud vande andmist, kui kohus on kohustanud võlgnikku vannet andma ja
vande võtmine on võimalik.
(6) Kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel, kui võlausaldaja
või kolmas isik maksab massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks kohtu
deposiiti kohtu poolt määratud summa.
PANKROTIMENETLUSE LÕPETAMINE PANKROTI ALUSE ÄRALANGEMISE
TÕTTU
(1) Kohus lõpetab pankrotimenetluse
võlgniku avalduse alusel, kui võlgnik
tõendab, et ta ei ole maksejõuetu või et teda ei ähvarda maksejõuetus, kui pankrot
kuulutati välja seetõttu, et võlgniku maksejõuetuse tekkimine tulevikus oli
tõenäoline.
(2) Kui enne pankrotimenetluse lõpetamist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1
oli kohus kinnitanud üldkoosoleku otsuse juriidilisest isikust võlgniku lõpetamise
kohta,
märgib kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruses, et juriidilist
isikut ei lõpetata.
150
PANKROTIMENETLUSE LÕPETAMINE VÕLAUSALDAJATE NÕUSOLEKUL
(1) Kohus lõpetab pankrotimenetluse
võlgniku avalduse alusel, kui menetluse
lõpetamisega on nõustunud kõik tähtaegselt nõuded esitanud võlausaldajad.
(2) Kui menetluse lõpetamisega ei ole nõustunud võlausaldaja, kelle nõude on
haldur või võlgnik vaidlustanud või kelle nõue on pandiga tagatud, siis otsustab
kohus, kas menetluse lõpetamine selle võlausaldaja nõusolekuta või talle tagatist
andmata on võimalik.
(3) Kui juriidilisest isikust võlgnik on
püsivalt maksejõuetu, otsustab kohus
juriidilisest isikust võlgniku likvideerimise menetluse lõpetamise määrusega.
Juriidilisest isikust võlgniku likvideerib haldur kahe kuu jooksul nimetatud määruse
jõustumisest arvates.
LÕPPARUANDE ESITAMINE
§ 162. Lõpparuande esitamine
(1) Haldur esitab pankrotitoimkonnale ja kohtule lõpparuande, kui:
1) võlausaldajate nõuded on täielikult rahuldatud;
2) pankrotivara on müüdud ja jaotiste alusel raha välja makstud;
3) ei osutunud võimalikuks pankrotivara täielikult müüa ja pankrotitoimkond on
andnud nõusoleku lõpparuande esitamiseks.
(2) Lõpparuandes märgitakse:
1) andmed pankrotivara ja selle müügist saadud raha kohta;
2) andmed käesoleva seaduse §-s 146 nimetatud väljamaksete kohta;
3) andmed jaotiste alusel väljamakstud raha kohta nõuete rahuldamisjärkude
kaupa;
4) andmed iga pandieseme müügist saadu kohta;
5) andmed müümata pankrotivara ja võlgnikul teistelt isikutelt saadaoleva vara
kohta;
6) andmed halduri tegevuse kohta pankrotivara valitsemisel;
7) iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha
saanud;
8) andmed pankrotimenetluses esitatud hagide läbivaatamise kohta, samuti hagide
kohta, mida haldur kavatseb veel esitada;
9) kohtukulud ning ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused;
10) muud pankrotimenetluses tähtsust omavad asjaolud.
(3) Haldur peab lõpparuandes märkima, kas maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on
kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu, samuti, kas haldur on
esitanud avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks.
(4) Kui juriidilisest isikust võlgnik likvideeritakse,
lisatakse lõpparuandele
lõppbilanss. Haldur edastab võlgniku elu- või asukohajärgsele kohtu
registriosakonnale viivitamatult kohtu kinnitatud lõpparuande ja koos sellega
esitatud lõppbilansi.
151
§ 163.
Pankrotimenetluse lõpetamine lõpparuande
kinnitamisega
(1) Haldur avaldab väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles on andmed, kus
ja millal võib lõpparuandega tutvuda, samuti selgitus, et lõpparuandele võib esitada
vastuväite vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.
(2)
Vastuväite lõpparuandele võivad võlausaldajad esitada kohtule 10 päeva
jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate avaldamisest.
(3) Kümne päeva jooksul pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist
otsustab kohus lõpparuande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise,
tehes selle kohta määruse. Kohus võib vastuväidete ärakuulamiseks pidada
istungi.
(4) Pankrotimenetluse lõpetamise määruses märgib kohus, millises ulatuses on igal
võlausaldajal tunnustatud nõude osa eest jäänud raha saamata, samuti, millistele
nõuetele esitas võlgnik vastuväite.
(5) Pankrotimenetluse lõpetamise määruses märgib kohus, kas võlgniku
maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga
või muu asjaolu. Kui võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo
tunnustega tegu, teatab kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse
alustamise otsustamiseks. Kui võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on raske
juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes
juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu, kui seda nõuet ei ole juba esitatud.
(6) Kohus
jätab lõpparuande kinnitamata ja tagastab selle määrusega
haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, kui lõpparuandest ilmneb, et
pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi.
(7) Teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta avaldatakse väljaandes
Ametlikud
Teadaanded.
§ 164.
Määruskaebuse esitamine
(1) Määruse peale, millega kohus pankrotimenetluse lõpetab,
võib võlgnik
esitada määruskaebuse.
(2) Võlausaldaja võib pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebuse
esitada, kui ta menetluse lõpetamise avalduse vastu esitas vastavalt käesoleva
seaduse § 161 lõikele 2 või § 163 lõikele 2 vastuväite.
§ 165. Pankrotimenetluse tähtaeg ja halduri vabastamine
(1) Kui pankrotimenetlust ei ole lõpetatud kahe aasta jooksul pärast pankroti
väljakuulutamist, esitab haldur pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekande, milles
märgib:
152
1) põhjused, miks pankrotimenetlust ei ole lõpule viidud;
2) andmed müüdud ja müümata pankrotivara kohta;
3) andmed pankrotivara valitsemise kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekande esitab haldur
iga järgneva
kuue kuu järel kuni pankrotimenetluse lõpetamiseni.
(3)
Pankrotimenetluse lõpetamisel vabastab kohus halduri, kui seadusest ei
tulene teisiti.
(4) Kui pankrotimenetluse lõpetamise ajaks ei ole pankrotivara täielikult müüdud
või kui pankrotivarasse on veel raha laekumas, samuti siis, kui halduri poolt esitatud
hagid on läbi vaatamata või kui haldur kavatseb esitada hagi või on kohustatud seda
tegema,
võib kohus jätta halduri vabastamata.
Sel juhul jätkab haldur oma
ülesannete täitmist ka pärast pankrotimenetluse lõpetamist.
(5) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ülesannete täitmist esitab
haldur kohtule aruande.
Kohus otsustab halduri vabastamise pärast temalt
aruande saamist, tehes selle kohta määruse.
§ 166. Järeljagamine
(1) Kui pärast pankrotimenetluse lõppemist ja halduri vabastamist
laekub
pankrotivarasse raha, vabanevad jagamisel hoiustatud rahasummad või
selgub, et
pankrotivara hulka kuulub esemeid, mida ei ole jaotusettepaneku
koostamisel arvestatud, teeb kohus omal algatusel või halduri või võlausaldaja
avalduse alusel määruse järeljagamise läbiviimiseks.
(2) Järeljagamise läbiviimiseks
kinnitab kohus halduri, kelleks võib olla ka uus
haldur.
(3) Järeljagamine toimub vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele.
(4) Kui järeljagamine määrati seetõttu, et pankrotivara hulka kuulub esemeid, mida
ei arvestatud jaotusettepaneku koostamisel, peab haldur need käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud kohtumääruse alusel täitemenetluse seadustikus sätestatud
korras
arestima.
(5) Kohus võib järeljagamise läbiviimise eeldusena nõuda avalduse esitajalt
järeljagamise kulude katteks kohtu määratud summa maksmist kohtu deposiiti.
(6) Kohus võib
loobuda järeljagamise läbiviimisest ja jätta laekunud või
hoiustatud rahasumma või pankrotivara hulka kuulunud eseme käesoleva seaduse §
156 lõikes 2 nimetatud isikule, kui rahasumma või eseme väärtus on järeljagamise
kulusid arvestades ebaproportsionaalselt väike.
(7)
Kohus otsustab halduri vabastamise pärast temalt aruande saamist,
tehes selle kohta määruse.
153
§ 167. Nõuete esitamine pärast pankrotimenetluse
lõppemist
(1)
Pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille
võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti
nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles,
esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest
intresse ja viiviseid ei arvestata.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet ei või esitada, kui nõue on
võlgniku kohustustest vabastamise tõttu vastavalt käesoleva seaduse §-s 176
sätestatule lõppenud.
(3) Võlausaldajad võivad pärast pankrotimenetluse lõppemist
esitada võlgniku
vastu ka massikohustustest tekkinud nõuded, mida ei ole pankrotimenetluses
rahuldatud.
(4) Üldises korras võib võlgniku vastu esitada samuti nõudeid, mis on tekkinud
pankrotimenetluse ajal ja mida ei saanud pankrotimenetluses esitada. Sel juhul
algab aegumistähtaeg pankrotimenetluse lõpetamisest.
KOMPROMISS
Kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise
kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises.
(2)
Kompromiss tehakse võlgniku või halduri ettepanekul pankrotimenetluses
pärast pankroti väljakuulutamist. Võlausaldajate üldkoosolek või pankrotitoimkond
võib teha haldurile ülesandeks töötada välja kompromissettepanek.
Kompromissotsuse teeb võlausaldajate üldkoosolek. Kohus otsustab kompromissi
kinnitamise, tehes selle kohta määruse.
Kompromissettepanekus määratakse, mis ulatuses ja mis tähtpäevaks võlgnik
tasub võlad. Kompromissettepanekus tuleb põhjendada, et võlgnik suudab oma
võlad selles ulatuses ja selleks tähtpäevaks tasuda. Kui võlgnik tegeleb majandus-
või kutsetegevusega, esitatakse ettepaneku lisana majandus- või kutsetegevuse
jätkamise kava ja ettevõtte tervendamiskava. Kompromissettepaneku võib esitada
kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni kohtu poolt.
§ 180. Kompromissi tegemise otsustamine
(1)
Kompromiss tehakse võlausaldajate üldkoosolekul
kõigi võlgniku vastu
suunatud nõuete kohta (kompromissotsus), mis olid olemas kompromissi tegemise
ajaks. Kompromissotsuses märgitakse kompromissi kehtivuse tähtaeg.
(2) Kompromissotsuse saab teha pärast nõuete kaitsmist.
154
(3)
Kompromiss on tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool
kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi
nõuete summast.
Võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, saab kompromissi tegemisel
hääletada üksnes juhul, kui tema nõue ei ole pandiga täielikult tagatud. Sel juhul
arvestatakse hääletamisel pandipidaja nõudega vaid nõude selle osa ulatuses, mis
jääks eeldatavalt rahuldamata pandieseme müügist saadu arvel. Vaidluse korral
määrab pandiga tagatud nõude osa suuruse haldur.
Kui võlgnik tegeleb majandus- või kutsetegevusega ja kompromissi kohaselt
on
pandiga koormatud ese vajalik võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamiseks,
ei saa pandiga tagatud nõuet kompromissis märgitud tähtaja jooksul maksma
panna.
§ 183. Kompromissi kinnitamine
(1)
Haldur esitab kompromissotsuse viivitamata kinnitamiseks kohtule.
Kompromissi kinnitamise otsustab kohus 15 päeva jooksul kompromissotsuse
kohtule esitamise päevast arvates, tehes selle kohta määruse.
(2) Kohus ei kinnita kompromissi, kui kompromissi tegemisel ei ole järgitud
käesolevas seaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse
mõjul.
(3) Kui kohus ei kinnita kompromissotsust seetõttu, et kompromissi tegemisel ei ole
järgitud seaduses sätestatud nõudeid, kutsub haldur kokku uue võlausaldajate
üldkoosoleku 15 päeva jooksul kompromissi kinnitamata jätmise määruse
tegemisest arvates.
§ 184. Kompromissi tagajärjed
(1)
Kompromissi kinnitamise määrusega lõpetab kohus pankrotimenetluse.
(2)
Määruse alusel saab võlgnik tagasi vara valitsemise õiguse ja vara
müük lõpetatakse. Vara müügist laekunud raha, mis ei ole võlausaldajale üle
antud, antakse võlgnikule.
(3) Võlgnikule läheb üle kohustus täita massikohustused ning tasuda
pankrotimenetluse kulud.
(4)
Pankrotimenetluse lõpetamisel kompromissotsuse kinnitamisega ei
vabastata haldurit ja pankrotitoimkonna liikmeid ning neil on käesoleva seaduse §-
des 188–190 nimetatud õigused ja kohustused.
(5)
Kompromiss ei vabasta võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt
vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest.
155
§ 186. Majandustegevuse jätkamiseks võetav krediit
(1) Kompromissiga võib ette näha, et nende isikute nõuded, kes on andnud
võlgnikule krediiti tema majandustegevuse jätkamise võimaldamiseks,
rahuldatakse kompromissi tühistamise korral sellele järgnevas
pankrotimenetluses enne ülejäänud pankrotivõlausaldajate nõudeid.
(3) Kompromissis tuleb ette näha käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt
rahuldatavate nõuete
maksimumsumma.
Paragrahvis 186 nimetatud krediidiandja nõude rahuldamise eelisõigus
kehtib ka
võlausaldaja suhtes, kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud lepingust
kompromissi kehtivuse ajal.
§ 188. Tagasivõitmine kompromissi korral
Halduril on õigus kompromissi kehtivuse ajal vara pankrotivarasse tagasi võita.
§ 189. Järelevalve kompromissi täitmise üle
(1)
Kompromissi täitmise üle teostavad järelevalvet haldur ja
pankrotitoimkond.
(2) Kompromissis võib ette näha, et kompromissi kehtivuse ajal
võib võlgnik
kompromissis nimetatud tehinguid teha üksnes halduri nõusolekul.
(4) Kui haldur tuvastab, et
võlgnik ei suuda täita nõudeid, mille suhtes
kompromiss kehtib, peab ta sellest viivitamata teatama kohtule ja
pankrotitoimkonnale.
(5) Haldur on kohustatud esitama kohtule ja pankrotitoimkonnale igal aastal
aruande oma tegevuse ja kompromissi täitmise kohta.
(6) Haldurile makstakse järelevalve teostamise eest
tasu. Tasu suurus määratakse
kompromissis.
§ 190. Kompromissi tühistamine
(1) Kohus võib tühistada kompromissi halduri või selle võlausaldaja nõudel, kelle
suhtes kompromiss kehtib, kui:
1) võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalases kuriteos;
2) võlgnik ei täida kompromissist tulenevaid kohustusi;
3) kompromissi kehtivuse ajast vähemalt poole möödumisel on ilmne, et võlgnik ei
suuda kompromissi tingimusi täita.
(2) Kui ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu,
on haldur
kohustatud esitama kohtule nõude kompromissi tühistamiseks.
156
(3) Kompromissi tühistamise
nõude võib esitada üksnes kompromissi
kehtivuse ajal.
(4)
Kompromissi tühistamisel pankrotimenetlus taastatakse. Kompromissi
tühistab ja pankrotimenetluse taastab kohus määrusega.
(5) Kompromissi tühistamisel on võlausaldajal, kelle nõue kompromissiga vähenes,
nõudeõigus esialgses suuruses, arvestades tema poolt saadut.
§ 191. Pankrotiavaldus kompromissi kehtivuse ajal
(1)
Kompromissi kehtivuse ajal ei saa esitada pankrotiavaldust nõude
alusel, mille suhtes kompromiss kehtib.
(2) Kui kompromissi kehtivuse ajal esitatakse võlgniku suhtes pankrotiavaldus
nõude alusel, mille suhtes kompromiss ei kehti, kaasab kohus pankrotiavalduse
läbivaatamisele kompromissi täitmise üle järelevalvet teostava halduri, kellele ta
võib ülesandeks teha käesoleva seaduse §-s 22 nimetatud ülesannete täitmise. Sel
juhul on halduril ajutise halduri õigused ja kohustused.
(3) Kui kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul tuvastab, et
kompromissis ettenähtut arvestades on siiski alused võlgniku pankroti
väljakuulutamiseks, tühistab kohus kompromissi ja taastab pankrotimenetluse,
tehes selle kohta määruse.
§ 192. Kompromissi tähtaja möödumine
(1) Võlausaldajad, kelle nõudeid kompromiss puudutab, võivad ka pärast
kompromissi tähtaja möödumist oma kompromissi ajal rahuldamata jäänud nõuded
kompromissis kokkulepitud ulatuses maksma panna.
(2) Kohus
vabastab halduri pärast kompromissi tähtaja möödumist, tehes
selle kohta määruse.
FÜÜSILISEST ISIKUST VÕLGNIKU KOHUSTUSTEST VABASTAMISE EELDUSED JA
MENETLUS.
Füüsilisest isikust võlgnik võidakse vabastada pankrotimenetluses täitmata
jäänud kohustustest.
Võlgniku kohustusest vabastamise avaldus tuleb esitada kohtule hiljemalt
võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos käesoleva seaduse §
158 lõikes 3 nimetatud aruandega. Avalduse võib võlgnik esitada ka oma
pankrotiavalduses või pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist.
157
(2)
Avalduses peab võlgnik kinnitama, et talle ei ole teada asjaolusid, mis
võiksid kohustustest vabastamise välistada, ja et ta kohustub täitma käesoleva
seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi.
§ 171. Menetluse algatamine
(1)
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustab
kohus käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul, käesoleva seaduse § 158
lõikes 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. Võlausaldaja võib käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolule tuginedes esitada võlgniku kohustusest
vabastamisele vastuväite.
(11) Kui esineb käesoleva seaduse § 29 lõigetes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse
raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse,
kuulutab kohus pankroti välja, kui ei esine käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
aluseid.
(2) Kohus ei algata võlgniku kohustustest vabastamise menetlust, kui:
1) võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase
kuriteo või karistusseadustiku §-des 380–381
1 nimetatud kuriteo toimepanemises
;
2) võlgnik on
viimase kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või
pärast seda andnud tahtlikult või raske hooletusega ebaõigeid või ebatäielikke
andmeid oma majandusliku olukorra kohta, et saada toetusi või muid soodustusi
riigilt, kohalikult omavalitsusüksuselt või sihtasutuselt või vältida maksude
maksmist;
3) kohus on viimase
10 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist otsustanud
võlgniku kohustustest vabastada või jätnud võlgniku avalduse kohustustest
vabastamiseks rahuldamata seetõttu, et võlgnik on pannud toime pankrotikuriteo;
4) võlgnik on
viimase aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või
pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete
rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara
raiskamist;
5) võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või
ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste
kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas
seaduses sätestatud kohustusi.
§ 172. Usaldusisik
(1)
Kui kohus algatab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse,
nimetab ta võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul usaldusisiku, kellele võlgnik
teeb käesoleva seaduse § 173 lõigetes 3 ja 6 nimetatud makseid.
158
(2) Usaldusisik peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need
vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele
üks kord aastas
võlausaldajatele välja maksma.
(4)
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab
usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus
usaldusisiku.
§ 173. Võlgniku kohustused menetluse kestel
(1) Võlgnik on kohustatud
tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui
tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.
(2) Võlgnik peab viivitamatult
teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja
tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma
kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma
sissetulekute ja vara kohta.
(3) Võlgnik on kohustatud
töö- või teenistussuhetest või muust sarnasest
suhtest või ettevõtlusest saadud tulu igakuiselt usaldusisikule üle andma.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust võib võlgnik endale jätta
15
protsenti, juhul kui võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on
möödunud üks aasta,
20 protsenti, kui sellest on möödunud kaks aastat ja 25
protsenti, kui sellest on möödunud kolm aastat.
(5)
Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest
tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.
(6) Pärimise teel saadu väärtusest on võlgnik kohustatud poole usaldusisikule üle
andma.
§ 174. Sissenõude keeld
(1)
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei saa
pankrotivõlausaldajad, sealhulgas need pankrotivõlausaldajad, kes ei ole
pankrotimenetluses nõudeid esitanud, pöörata sissenõuet võlgniku varale.
§ 175. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamine
(1)
Pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise
menetluse algatamisest
otsustab kohus
võlgniku taotlusel tema
pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta
määruse.
(2) Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui:
1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos;
159
2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud
kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
(3)
Kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta
on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi
avaldanud.
(4)
Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste
täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub
kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.
(5) Kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada
kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise
menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või
4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku
kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.
§ 176. Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud
kohustustest vabastamise tagajärjed
(1) Kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud
kohustustest
, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu,
sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses
nõudeid esitanud.
(2) Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel
ei lõpe
õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise
maksmise kohustused.
(3) Võlgniku kohustustest vabastamine
ei vabasta võlgnikuga solidaarselt
vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt
vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada
tagasinõuet võlgniku vastu.
§ 177. Võlgniku kohustustest vabastamise määruse
tühistamine
(1) Kohus võib võlausaldaja taotlusel
ühe aasta jooksul võlgniku
pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest
selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise
menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud
pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse
määrusega.
(2) Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada
üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku
kohustustest vabastamise määruse tegemist.
160
IV LOENG
TSM §363
AS Mets
Tapa , Õie tänav 3
Sõlmis 1.märts 2015 töövõtulepingu OÜ Vesi, kes kohustus ehitama tellijale
büroohoone. Töö täitmise tähtaeg oli 1.juuli 2016, tööde eest maksti ositi ja
üldsummaks oli 300 000 eurot. 3.juulil 2016 anti objekt tellijale üle. 2.juulil 2016
esitas AS Mets arve tasumiseks tööde eest, summa oli 100 000 eurot. Tasumise
tähtaeg oli 7.juuli 2016.a. Töö eest ei tasutud. 5.august 2016 esitati tellijale
pretentsioon. OÜ-le vesi sai teatavaks, et AS Metsal on vara kinnistu näol ja selle
väärtuseks on 340 000 eurot. Tellijal on võlad, maksuametile on ta võlgu 50 000
eurot, OÜ Videvik 100 000 eurot, AS Koit 50 000eurot ja töötajatele on maksmata
kahe kuu töötasu, mis on 20 000 eurot. Lisaks on ta veel võlgu AS Kodu 30 000
eurot.
PANKROTIAVALDUS . Kontrolli, mis eeldused peavad olema täidetud. Täitementlusi
ei tule sisse. Kui vaja koostan pankrotihoiatuse. TÄHTAJAD!
SANEERIMINE
Füüsiliste isikute ajtise makseraskuse puhul on võimalik võlad ümberkujundada
(laieneb ka FIE-dele).
Pankrotiseaduse ja võlakaitse seaduse ümberkujundamine- pankrotiseaduses
vabastatakse võlgnik 100% kõikidest kohustustest. Võlakaitseseaduses 100%
kohustustest ei vabane.
Juriidilist isikute puhul (eraõiguslike) – SANEERIMINE.
Saneerimine- võlausaldaja, ettevõtja, kolmandate isikute kaitsmine. Kujutab endas
abinõusid jätkusuutliku majandamise tagamiseks, makseraskuste ületamiseks.
Seda kohaldatakse ainult eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes. Seadust ei kohaldata
§ 3 välja toodud isikutele. Käesolevat seadust ei kohaldata krediidiasutusele, e-raha
asutusele, kindlustusandjale, investeerimisühingule, fondivalitsejale, aktsiaseltsina
asutatud investeerimisfondile, Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale,
väärtpaberiarveldussüsteemi korraldajale ja maksesüsteemi haldajale.
Saneerimismenetlus toimub
hagita menetluse korras. Tuleb järgida
kohtualluvust, avalduse saab esitada asukohajärgsele kohtule-maakohtus.
161
Kõigepealt esitatakse Maakohtule avaldus saneerimise taotlemiseks. Maakohtus
toimub menetlusse võtmise kontroll, et kas on täidetud nõuded, millele avaldus
peab vastama.
Saneerimismenetlus ei algatata, kui on algatatud pankrotimenetlus, on tehtud
kohtumäärus ettevõtja sundlõpetamise kohta või toimub täiendav likvideerimine;
ettevõtja suhtes toimunud saneerimismenetluse lõppemisest on möödunud vähem
kui kaks aastat.
Kohus algatab saneerimismenetluse kui see vastab nõuetele ning kui ettevõtja on
põhistanud, et tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, et tal on
ajutised makseraskused. Et ettevõte vajab saneerimist ja kolmandaks , et
jätkusuuteline majandamine on pärast saneerimist võimalik.
Kui kohus algatab saneerimismenetluse siis ta teeb saneerimismääruse 7 päeva
jooksul avalduse saamisest. Saneerimismääruses märgitakse saneerimisnõustajaks
mä’äratud isiku andmed, saneerimiskava tähtaeg. Seejärel toimub saneerimiskava
kinnitamine ja saneerimismenetlus.
Materiallõiguslikud tähtajad on TsÜS-aegumine. Seda pole võimalik ennistada.
(2) Saneerimismääruses märgitakse muu hulgas:
saneerimisnõustajaks määratud isiku andmed;
tähtaeg saneerimiskava vastuvõtmiseks;
tähtaeg, mille jooksul saneerimiskava tuleb esitada kohtule kinnitamiseks;
summa, mille ettevõtja peab tasuma saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks kohtu
deposiiti;
tähtaeg, mille jooksul peab ettevõtja tasuma käesoleva lõike punktis 4 nimetatud summa.
§ 22. Nõude ümberkujundamine
(1) Nõude ümberkujundamine on muu hulgas:
1) kohustuse täitmise tähtaja pikendamine;
2) rahalise nõude täitmine osamaksetega;
3) võlasumma vähendamine;
4) kohustuse asendamine juriidilise isiku osa või aktsiaga.
(2) Saneerimiskavas ei saa ümber kujundada töölepingu alusel tekkinud nõuet.
Tuleb järgida võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.
§ 24. Saneerimiskava vastuvõtmine
162
(1) Saneerimiskava võtavad vastu võlausaldajad hääletamise teel koosolekul või
koosolekut pidamata.
(2) Võlausaldaja häälte arv on võrdeline tema põhinõude suurusega, mis on
kindlaks tehtud käesoleva seaduse alusel.
(3) Saneerimiskava on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt pool kõigist
võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist häältest.
(4) Kui võlausaldajad on saneerimiskava alusel jaotatud rühmadesse, siis on kava
vastu võetud, kui igas rühmas hääletas saneerimiskava poolt vähemalt pool kõigist
ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku
rühmas esindatud häältest.
(2) Kohus kinnitab vastuvõetud saneerimiskava 30 päeva jooksul selle saamisest
arvates. Kinnitamisel kontrollib kohus, kas:
1) käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud saneerimisteade on võlausaldajale
edastatud ja kas see vastab käesolevas seaduses esitatud nõuetele;
2) saneerimiskava projekt on § 20 lõike 3 kohaselt võlausaldajale tutvumiseks
edastatud;
3) käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 nimetatud teade saneerimiskava vastuvõtmise
koosolekul osalemiseks või üleskutse seisukoha esitamiseks on võlausaldajale
edastatud;
4) saneerimiskava vastab käesoleva seaduse §-s 21 ettenähtud nõuetele;
5) saneerimiskava vastuvõtmisel on järgitud käesoleva seaduse §-s 24 ettenähtud
nõudeid, eelkõige kas saneerimiskava poolt on antud nõutav arv hääli ja
hääletamisel ei ole rikutud võlausaldaja õigusi.
§ 38. Saneerimismenetluse lõppemise alused
(1) Saneerimismenetlus lõpeb ennetähtaegsel lõpetamisel, saneerimiskava
tühistamisel, saneerimiskava ennetähtaegsel täitmisel või saneerimiskavas
märgitud saneerimiskava täitmise tähtaja möödumisel.
(2) Saneerimiskava ennetähtaegsel täitmisel lõpeb saneerimismenetlus, kui
ettevõtja on kõik saneerimiskavaga võetud kohustused täitnud enne saneerimiskava
täitmise tähtaja möödumist.
Saneerimisel on kulud suured.
Lepinguõiguse konspekt.
Üldosa.
Iga õiguskorda iseloomustab normatiivsus, mis tähendab teatud käitumisreeglite kehtestamist,
millega määratakse inimkäitumise kohustuslikkus. Õiguslik regulatsioon peab tuginema
163
põhiseadusele. Eesti õiguskord on kirjutatud õigusele tuginev õiguskord. Vastavalt
tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 2 on tsiviilõiguse allikad seadus ja tava. Tava tekib
käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult
siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.
Eraõiguse olulisemaks valdkonnaks on võlaõigus, mis hõlmab omakorda kahte suuremat
õigussuhete gruppi - lepinguid ja lepinguväliseid võlasuhteid. Nii lepingulisi kui ka
lepinguväliseid suhteid reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). Lepingulisi suhteid reguleeritakse ka
muude seadustega nagu töölepingu seadus või kaubandusliku meresõidu koodeks. Majandus- või
kutsetegevust reguleeritakse nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike normidega.
Õigussuhteid, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise
isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus)
ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, nimetatakse võlasuheteks (VÕS § 2
lg 1). Võlasuhte olemusest võib tuleneda ka võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada
teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda (VÕS § 2 lg 2).
Kohustus arvestada teise poole õiguste ja huvidega on kahju hüvitamise nõuete aluseks ja ei
kohusta sunnitavaks soorituseks. Nt valvelepingus on kaitsekohustus lepingu põhikohustuseks,
mille rikkumisel tekib kahju hüvitamise nõue; lepingueelne kohustus kaitsta läbirääkimise
subjektide elu, tervist ja vara, millest ei teki täitmisnõuet, vaid rikkumisest tekkinud
kahjuhüvitusnõue.
Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest
toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste - ja kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest
tegudest. VÕS § 3 kohaselt tekivad võlasuhted lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, tasu
avalikust lubamisest ja muudest seadusest tulenevatest alustest. Vastavalt VÕS § 4 eristatakse ka
mittetäielikke kohustusi, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt
nõuda. Mittetäielikud kohustused on kohustused, mis tekivad hasartmängudest, mida ei
korraldata loa alusel, kõlbelised kohustustused, mille täitmine vastab üldisele arusaamale või
kohustused, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud. Mittetäieliku kohustuse täitmiseks
üleantut ei saa tagasi nõuda (VÕS § 4 lg 3). Mittetäieliku kohustuse tagamiseks antud tagatis on
samuti mittetäielik kohustus, millele laieneb mittetäieliku kohustuste kohta sätestatu. Seadust
võib mittetäielikule kohustusele kohaldada ainult osas, mis ei lähe vastuollu mittetäieliku
kohustuse olemusega. Nii võib kohus ühiskonna üldise suhtumise muutumisel laiendada seaduses
sätestatud norme ka mittetäielikule kohustusele, kui sellega saavutatakse üldiselt aktsepteeritav
tagajärg.
Lepingulistele võlasuhetele laienevad üldpõhimõtted
Lepinguõigus, nii nagu iga õigusvaldkond, tugineb teatud üldistele põhimõtetele, mida tuleb
teada ja arvestada nii seaduste tõlgendamisel kui ka rakendamisel. Olulisemad lepinguõiguse
üldprintsiibid on sätestatud VÕS-s ja TsÜS-s.
Seaduse dispositiivsuse põhimõte.
Tsiviilõiguse ja eriti lepinguõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on
seaduse dispositiivsuse
põhimõte. Vastavalt VÕS §-le 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte
kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et
seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku
korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Paindlik ehk dispositiivne õigus
võimaldab üksikisikul kujundada oma õigussuhteid omavastutuslikult ja välistada
164
kokkuleppeliselt seaduse kohaldamise lepingule. Seaduse normide kohaldamise välistamine
kokkuleppega ei ole piiramatu, vaid piiratud imperatiivsete ehk kohustuslike normidega. Seadus
võib sisaldada ka poolimperatiivseid norme, millest ei või kõrvale kalduda poole kahjuks, küll
aga kasuks (vt VÕS § 62; § 194 lg 9). Kokkuleppeliselt ei ole lubatud välistada seaduse normide
kohaldamist ka siis, kui see oleks vastuolus avaliku korra ja heade kommetega. Igasugune
tsiviilõiguse valdkonnas sõlmitud kokkulepe on kehtiv tingimusel, et sellega ei rikuta isikute
põhiõigusi (enesemääramisõigus, tegevusvabadus jne). Võlaõigusseaduses sätestatu on
eelduslikult dispositiivne. Normide imperatiivsus võib olla otse seaduses sätestatud (nt sätete
kohustuslikkus tarbijamüügi puhul VÕS § 237; sätete kohustuslikkus eluruumi üürilepingus VÕS
§ 275 jne) või tuleneda sätte olemusest.
Lepingute siduvuse põhimõte (
Teiseks oluliseks põhimõtteks on
lepingute siduvuse põhimõte (pacta sunt servanda). VÕS §
8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingupooled võivad
lepingulistest kohustustest vabaneda kas lepingulistel või seadusest tulenevatel alustel. VÕS
annab mitmeid võimalusi kõrvuti TsÜS-s sätestatud alustega (pettus, eksimus, raskete asjaolude
ärakasutamine, ähvardus, vägivald) vabaneda lepingulistest kohustustest. Lepingute siduvuse
põhimõte ei saa aga kehtida olukorras, kus lepinguliste kohustuste tasakaal võrreldes lepingu
sõlmimise ajaga on oluliselt muutunud, mistõttu ei saa enam mõistlikult eeldada, et pooled
peavad võetud kohustusi tingimusteta täitma. Näiteks võivad üleliigne koormavus ja hiljem
tekkivad raskused anda ühele poolele õiguse lepingust taganeda vastavalt VÕS §-le 97. Oluliseks
lepingulistest kohustustest vabanemise aluseks on ka VÕS-s sätestatud võimalus lepingust
taganeda või leping üles öelda lepingu olulise rikkumise korral (VÕS § 101 lg 1 p 4).
Täitmiskohustusest võib võlgnik vabaneda ka täitmise võimatuse tõttu või muudel VÕS § 108 lg-s
2 sätestatud alustel.
Hea usu põhimõte
Hea usu põhimõtte võlasuhetes kehtestab VÕS § 6. Vastavalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlgnik ja
võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb
tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja lg 2 keelab õiguste
teostamise seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju
tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust
tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtudes vastuvõetamatu.
Hea usu põhimõte on vajalik õiguse edasiarendamisel teaduse ja praktika poolt, mille
tulemusel võivad tekkida uued õigusinstituudid ja täiendatakse seaduses või lepingus reguleeritud
võlasuhteid uute kohustuste ning õigustega. Õiguse edasiarendamine kohtute poolt on
paratamatult vajalik seoses seaduste mahajäämisega tegeliku elu vajadustest, lünkade täitmiseks
ning ühiskonna jaoks vastuvõetamatu regulatsiooni korrastamiseks. Hea usu põhimõte ei tähenda
kohtuniku õigust loobuda üldse seadusele tuginemisest. Küll tähendab hea usu põhimõtte
rakendamine õiguspraktikas kohtulahendite osatähtsuse suurenemist, sest konkreetse vaidluse
lahendamisel tuleb tugineda varasematele lahenditele analoogilistes asjades. Teiselt poolt
mõjutab kohtuniku omaenda subjektiivne õiglustunne ühiskonnas aktsepteeritava väärtussüsteemi
kujunemist. Hea usu põhimõttel on oma kindlad funktsioonid, mille täitmisel toimub selle
põhimõtte sisu konkretiseerimine. Hea usu põhimõtte olulisemateks funktsioonideks on:
1) üksikute võlasuhete õigusliku reguleerimise täiendamine ja edasiarendamine kohustuste
lisamisega või lepingu sisu kontrollimisega;
2) uute õiguskaitsevahendite arendamine ning vastuväidete võimaldamine;
165
3) õiguste piiramine kas õiguste kuritarvitamise keelu (VÕS § 6 lg 2) või õiguste kaotamise
kaudu (pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib kaasa tuua selle teostamise
lubamatuse).
VÕS sisaldab mitmeid hea usu põhimõttele tuginedes kujundatud õiguse instituute (n
võlasuhtest tulenev kaitsekohustus - § 2 lg 2; tehingualuse äralangemisest lepingu kohandamise
nõue - § 97; nõuded lepingueelsetest läbirääkimistest - § 14; lepingupoolte kohustuste
määratlemine - § 23 jne).
Heas usus käitumine tähendab õiguslikult seotud poolte jaoks seda, et nad peavad käituma
nagu õiglased ja ausalt mõtlevad inimesed. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-94-97
leidnud, et heas usus toimimine tähendab seda, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi,
täidavad neid vabatahtlikult (Vt ka Tartu Ringkonnakohutu otsuseid tsiviilasjades II-2-61/99; II-
2/870/99).
Mõlemal poolel on kohustus käituda teise poole suhtes ausalt ning mitte kuritarvitada usaldust.
Hea usu põhimõtte vastane on ka oma õiguste teostamine teisele isikule kahju tekitamise
eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-37-00). Õiguste kuritarvitamiseks loetakse ka
ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtukolleegiumi otsus 3-3-1-6-98, Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-105-98, 3-2-1-72-01)
ja vastuolulist käitumist (Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-37-00, 3-2-1-94-97). Tööasjades
on hea usu põhimõtte funktsiooni täitnud siiani TLS § 48 lg 1 p 4 (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-
2-1-106-97). Hea usu põhimõtet ei saa pooled omavahelise kokkuleppega välistada.
Mõistlikkuse põhimõte.
Mõistlikkuse põhimõte tähendab VÕS § 7 lg 1 järgi, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda,
mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Hinnates seda,
mis on mõistlik, tuleb arvesse võtta võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, vastava tegevus- või
kutseala tavasid või praktikat, samuti muid asjaolusid. Mõistlikkuse põhimõte on rangem kui hea
usu põhimõte, sest arvesse tuleb võtta konkreetsetel asjaoludel kohase käitumise nõudeid,
mistõttu võivad poole käitumise suhtes kehtida kõrgendatud nõuded.
Mõistlikkuse põhimõtet kohaldatakse lepingutingimuste määramisel (VÕS § 26 lg 3, lg 11),
hinna määramisel (VÕS § 28 lg 2), lepingupoole kohustuste sisu määramisel (VÕS § 24 lg 1),
kohaldatavate tavade ja praktika kindlaksmääramisel (VÕS § 25 lg 2) jne.
Lepingu mõiste
Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub
või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
Lepinguga luuakse poolte vahel võlaõiguslik suhe, mille sisuks on mingi teo tegemise
kohustus ja sellele vastav õigus mingi hüvede vahetamise valdkonnas. Võlasuhte puhul on
tegemist võlaga millekski kohustumise mõttes.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud
toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud
tahteavaldus. Lepinguks nimetatakse kahe- või mitmepoolset tehingut.
Kõige tavapärasemad on
võlaõiguslikud lepingud, millega võetakse endale kohustus midagi
teha või millegi tegemisest hoiduda ning omandatakse vastavad nõudeõigused teise poole suhtes.
Lepinguid esineb ka teistes eraõiguse valdkondades nagu
asjaõigus (n õiguste loomine,
ülekandmine, muutmine),
perekonnaõigus (n abikaasade vahelised abieluvaralepingud),
pärimisõigus (n pärimisleping),
ühinguõigus (n seltside ja ühingute asutamislepingud).
166
Lepingu all mõeldakse käibes sageli ka kirjalikult vormistatud dokumenti, mis tõendab
saavutatud kokkulepet. Kuna tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud
tehingu kohustuslikku vormi, siis võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka suulistest
kokkulepetest.
Mitte igasugune kokkulepe ei ole siduv, sest puududa võib poolte tahe olla õiguslikult
kohustatud. Kuna leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2), siis omandab
õigustatud pool lubatud soorituse täitmisnõude.
Lepingu sõlmimine
Tahteavalduste tegemine
Lepingu sõlmimine toimub tavaliselt lepingu sõlmimise ettepaneku (pakkumus e ofert)
tegemisega ja selle vastuvõtmisega (nõustumus e aktsept). VÕS § 9 lg 1 kohaselt võib lepingu
sõlmida ka muul viisil vastavate vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Lepingu
sõlmimiseks on vaja vähemalt kahte tahteavaldust. Tahteavaldused võivad olla tehtud
samaaegselt või ka üksteise järel. Pooled peavad tahteavaldused tegema vastastikku ja nende sisu
peab olema piisavalt määratletud. Keerulisemate lepingute sõlmimisel, kus pooled peavad
pikaajalisi läbirääkimisi ja kokkulepped saavutatakse üksikute lepingupunktide kaupa, on raske
eristada üksikuid tahteavaldusi. Sellisel juhul on lepingu sõlmituks lugemisel oluline saavutatud
kokkuleppe sisu vastavus seaduse nõuetele.
Tahteavalduse võib teha mistahes viisil, kui seaduse või poolte kokkuleppega ei ole ette nähtud
teisiti (TsÜS § 68 lg 1) . Tahet võib avaldada otsese või kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68).
Otseseks tahteavalduseks on kõik niisugused teod, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa
õiguslik tagajärg (näiteks ettepanek sõlmida või lõpetada leping, muuta lepingutingimusi,
taganeda lepingust jne
). Kaudne tahteavaldus võib väljenduda teos, millest võib järeldada
tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (n kauba saatmine, tasulises parklas parkimine, raha
automaati laskmine, käe tõstmine pakkumisel jne). Vaikimine või tegevusetus on tahteavaldus
ainult siis, kui see tuleneb seadusest, poolte kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS §
68). Nii näiteks ei saa ühepoolselt anda lepingu sõlmimise ettepanekule mittevastamisele
nõusoleku või ettepaneku tagasilükkamise tähendust. Küll võivad pooled kokku leppida, et
kaupade hankimiseks sõlmitud leping loetakse pikenenuks järgmiseks perioodiks, kui kumbki
pooltest ei teata enne lepingu lõppemise tähtaega oma soovist lepingulised suhted lõpetada. Real
juhtudel loetakse vaikimine tahteavalduseks seadusega. Nt VÕS § 107 lg 2 kohaselt võib
kohustust rikkunud lepingupool teatada kahjustatud lepingupoolele heastamise kavatsusest ja kui
teine pool ei vasta, loetakse ta heastamise ettepanekuga nõustunuks. VÕS § 204 lg 2 kohaselt
loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks, kui teine pool talle edastatud saldot mõistliku aja
jooksul ei vaidlusta.
Tahteavaldus peab kehtivuseks olema tahteliselt õiguskäibesse viidud. Kindlale isikule suunatud
tahtevaldus muutub kehtivaks tahteavalduse kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata
tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega (TsÜS § 69 lg 1).
167
Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud.
Eemalviibijate vahel tehtud tahteavaldus on kätte saadud, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja
elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kättesaaduks loetakse tahteavaldus
alates võimalusest selle sisuga tutvuda, mistõttu hinnatakse kättesaamise tuvastamisel eelkõige
objektiivset võimalust tahteavalduse sisust teada saada. Tahteavaldus, mille sisuga tegelikult
tahteavalduse adressaat tutvuda ei saanud, kuigi objektiivselt oli see võimalik, ei tohiks siiski
õiguslikke tagajärgi kaasa tuua. Seaduses kasutatud termin „tutvuda“ ei anna vastust küsimusele,
kas tutvumine tähendab sisust tegelikku teada saamist. Eeldada tuleks, et õiguslikke tagajärgi
omab ainult selline tahteavaldus, mille sisu võis saada adressaadile teatavaks (nt võib tutvuda
dokumendiga, ilma et selle sisust aru saaks põhjusel, et see on kirjutatud võõrkeeles, pimedate
kirjas vm viisil, mis ei võimalda tegelikult sisust aru saada). Tegelik sisuga tutvumine ei ole
kättesaaduks lugemisel üldjuhul oluline asjaolu.
Lepinguga seotud tahteavalduste korral tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks siis, kui see on
toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja mille sisuga
on saajal olnud mõistlik võimalus tutvuda (TsÜS § 69 lg 3). Kui tegevuskoht puudub või seda ei
ole võimalik kindlaks teha, võib tahteavalduse saata ka isiku elu- või asukohta.
Vastavalt TsÜS § 14 lg-le 1 on isiku elukoht üldreeglina koht, kus inimene alaliselt või peamiselt
elab. Juriidilise isiku asukohaks on koht, kus asub tema juhatus või juhatust asendav organ, kui
seadusest ei tulene teisiti.
Erireeglid on kehtestatud tahteavalduste suhtes, mis saadetakse seoses lepingu rikkumisega.
Vastavalt VÕS sätetele peab võlausaldaja täitmise saamisel viivitamatult teatama lepingu
rikkumisest, et esitada rikkumisest tulenevaid nõudeid (n VÕS § 220). Kui tahteavalduses
teatatakse lepingu rikkumisest, kannab kättesaamise riski saaja, kui saatja tõendab, et ta oli
tahteavalduse teinud ja kasutanud selle edastamiseks mõistlikku viisi. Sellisel juhul loetakse
hilinenud või kaduma läinud tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral
oleks kätte saadud (TsÜS § 70).
Vaatamata TsÜS-s sätestatud reeglitele isikute elu- ja asukoha määramisel, tuleb konkreetses
vaidluses tahteavalduse kättesaamise üle lähtuda TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu
põhimõttest, mis laieneb ka tahteavalduste tegemisele ja kättesaamisele.
Tahteavalduses on oluline selle sisu. Tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte
saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus riski tõttu, mida kannab saaja, siis loetakse tahteavaldus
tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati (TsÜS § 71).
Tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse
saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus (TsÜS § 72). Näiteks võib kirjaga saadetud
tahteavaldust tagasi võtta faksi või e-kirjaga, mis saadakse enne või samal päeval kätte. Sõltuvalt
asjaoludest võib samaaegsus tähendada kas tööpäeva või ajavahemikku, mille jooksul on teisel
poolel olnud objektiivselt võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda. Vaidluse korral tuleb kohaldada
168
VÕS § 6 lg 1 ja hinnata poolte käitumist hea usu põhimõttest lähtuvalt. Juba kättesaadud
tahteavaldust ei saa tagasi võtta ega tühistada. Tahteavalduse tegija võib aga sellise õiguse endale
jätta, välistades otseselt enda seotuse tahteavaldusega.
Tahteavaldus jääb kehtima ka siis, kui tahteavalduse tegija sureb pärast avalduse tegemist, kui
piiratakse tema teovõimet või kuulutatakse välja tema pankrot või tema vara määratakse
sundvalitsemisele (VÕS § 19 lg 2). Tahteavaldus võidakse lugeda aga siiski lõppenuks, kui
asjaoludest tulenevalt võib eeldada tahteavalduse tegija vastavasisulist tahet (n olid pakkumuse
tegemise põhjuseks isiku oskused või isiklikud suhted).
Vastavalt TsÜS § 74 lg 3 võib oferdi ja aktsepti teha ka piiratud teovõimega isikule ja see
loetakse kehtivaks. Muud piiratud teovõimega isikule tehtud tahteavaldused loetakse
kättesaaduks, kui need saab kätte tema seaduslik esindaja. Kehtivaks loetakse ka tahteavaldus,
mis tehakse piiratud teovõimega isikule endale esindaja nõusolekul või mis ei too sellele isikule
kaasa kohustusi.
Lepingulistele tahteavaldustele kohaldatakse TsÜS-s sätestatut osas, mis on VÕS-s
reguleerimata.
Lepingueelsed läbirääkimised
Keerulisemate lepingute sõlmimine toimub sageli läbirääkimistega. Läbirääkimiste käigus
tehakse ettepanekuid ja võetakse neid vastu või lükatakse tagasi, eesmärgiga saavutada mõlemale
poolele vastuvõetav kokkulepe. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus võidakse ka sõlmida
lepinguid, mille sisuks on läbirääkimiste läbiviimise kord või kulude jaotamine poolte vahel.
Lepingueelsete läbirääkimiste käigus võib ilmneda vajadus teha kulutusi täiendavatele
uuringutele või ekspertiisidele, et kujundada arusaam tulevaste kohustuste ja õiguste olemusest
ning lepingu sõlmimise tagajärgedest. Seega on lepingueelsed läbirääkimised lepingu
sõlmimisele eelnev etapp, kus valitakse partnerid, räägitakse läbi lepingutingimused ja tehakse
ettevalmistusi lepingu täitmiseks. Poolte vahel tekib usaldusolukord, mis vajab õiguslikku kaitset.
VÕS § 14 lg 3 sätestab olulise põhimõtte, mida tuleb arvestada lepingueelsetest läbirääkimistest
nõuete esitamisel. Nimelt ei tulene pooltele läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi, kui
lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet.
Lepingueelsetest läbirääkimistest tekivad lepinguvälised suhted. Kui pooled sõlmisid aga
lepingu, millega määrasid kindlaks oma kohustused läbirääkimiste ajal, võib nende kohustuste
rikkumisest esitada ka lepingulisi nõudeid.
Pooled peavad läbirääkimiste ajal käituma heas usus, mis tähendab teineteise huvide ja
õigustega mõistlikult arvestamist, eriti poolte õigust saada tõeseid andmeid (VÕS § 14 lg 1).
Lepingueelseid läbirääkimisi pidav pool peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille
vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Nt pank peab kliendile
teatama võimalikest riskidest investeerimislepingu sõlmimisel, tutvustama soodsamaid võimalusi.
169
Müügilepingutes võib lepingupoole jaoks olla oluline teave teeninduse kohta, hoiatamine
võimalikest ohtudest toote kasutamisel. Kui teatamiskohustus puudutab lepingu eseme kvaliteeti,
siis kohaldatakse VÕS müügilepingu sätteid, mis reguleerivad asja vastavust lepingutingimustele
(VÕS § 217) ja müüja vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul (VÕS § 218).
Asjaoludest teatamise kohustust ei ole, kui teine pool ei saanud seda mõistlikult oodata (VÕS
§ 14 lg 2). Teatamiskohustuse tuvastamisel on oluline kindlaks teha, kas hea usu põhimõtet
arvestades oleks saanud teiselt poolelt teatamist oodata. VÕS § 14 lg 2 1. lause kohaselt peab
poole oluline huvi olema äratuntav teise poole jaoks. VÕS § 14 lg 2 2. lause sätestab olulise
põhimõtte, et teatamiskohustus puudub, kui teatamist ei saa mõistlikult oodata. Siinkohal tuleb
aluseks võtta VÕS § 7 lg 2, mis annab konkreetsemad juhised, millest lähtuda mõistliku ootuse
hindamisel.
Pahauskseks peetakse läbirääkimiste pidamist ilma tegeliku tahteta leping sõlmida ja nende
katkestamist usalduspõhimõtet rikkudes (VÕS § 14 lg 3). Nt loetakse pahauskseks läbirääkimiste
pidamist siis, kui läbi rääkiv isik ei oma iseseisvalt õigust lepingut sõlmida, lepingu sõlmimiseks
puuduvad vahendid ja laenu saamise võimalus on väike. Pahauskseks katkestamiseks loetakse nt
keeldumist lepingu sõlmimisest pärast pikaajalisi läbirääkimisi, mille käigus on teine pool teinud
olulisi kulutusi või sõlminud lepinguid kolmandate isikutega, uskudes mõistlikult, et leping
sõlmitakse. Lepingueelsetest läbirääkimistest võib tekkida ka konfidentsiaalsuse kohustus ehk
keeld avaldada läbirääkimistel teatavaks saanud asjaolusid, mis ei kuulu avaldamisele. Saadud
andmeid ei tohi pooled ka enda huvides pahauskselt ära kasutada (VÕS § 14 lg 4). Nt teise poole
klientide kohta saadud teabe kasutamine oma äritegevuse laiendamiseks.
Lepingueelsete kohustuste rikkumisel tekib kannatanud poolel õigus nõuda kohustuste
rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 1045 lg 1 p 7, 8). Reeglina hüvitatakse nn
usalduskahju ehk kahju, mis tekkis lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest kulutuste
tegemisel. Kahju, mis tekib lepingu sõlmimata jäämisest (võimalik tulu lepingu täitmisest),
reeglina hüvitamisele ei kuulu.
Kui läbirääkimistel rikutakse teatamiskohustust, võib kõne alla tulla ka nõuete esitamine VÕS
§ 217 lg 2 p 1, § 218 ja § 221 lg 1 p 2 alusel, kui müüja on lepingu sõlmimisel teadnud asja
lepingutingimustele mittevastavusest ja ei avaldanud seda ostjale. Samuti võib ostja oma nõuetes
läbirääkimistest tugineda TsÜS eksimuse ja pettuse sättetele.
Pooled võivad läbirääkimistel kokku leppida, et üks pooltest valmistab ette lepingu sõlmimise
või teavitab teist poolt lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest, mis puudutavad lepingu
vorminõuete täitmist. Kui leping osutub vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks, võib pool,
kes usaldas lepingu kehtivust, nõuda lepingu tühisuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist vastavalt
VÕS § 15 lg-le 1. Regulatsioon võimaldab vältida olukorda, kus lepingu nõuetekohasust tagama
kohustunud pool kasutab lepingu tühisust oma huvides, olles ise selle tühisuse oma tegevusega
põhjustanud. Samuti võib lepingupool nõuda kahju hüvitamist siis, kui teine pool teadis või pidi
teadma asjaolu, mis ei ole vorminõude rikkumine, kuid toob kaasa lepingu tühisuse, või kui ta
170
selle asjaolu ise põhjustas (VÕS § 15 lg 2). Ka siin peetakse silmas juhuseid, kus lepingupool
teadlikult sõlmib lepingu, mis on vastavalt seadusele tühine (nt vastuolu tõttu seadusega vms).
Kui aga mõlemad lepingupooled teadsid või pidid teadma lepingu tühisust kaasatoovast asjaolust
või juhul, kui lepingu kehtetus tuleneb piiratud teovõimest või lepingu vastuolust heade
kommetega, siis kahju hüvitamist nõuda ei saa (VÕS § 15 lg 3). Lepingupool, kes pidi teadma
eelpoolnimetatud asjaoludest, kuid ei teadnud seda raske hooletuse tõttu, loetakse asjaolust
teadnuks. VÕS § 15 alusel nõuete esitamisel kuulub hüvitamisele kahju, mida tegi teine pool
lepingu kehtivust usaldades (täitmise ettevalmistamine, kulutused ekspertidele, tooraine
varumine, töötajate palkamine, nõuded lepingutest kolmandate isikutega jne) ning tagasitäitmise
kulud (nn negatiivne huvi).
Ofert
Ofert on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab
ettepaneku tegija (oferendi) tahet olla ettepaneku aktseptimise korral sõlmitava lepinguga
õiguslikult seotud.
Lepingu sõlmimise ettepaneku vastuvõtmist nimetatakse nõustumuseks ehk aktseptiks ja
vastuvõtjat aktseptandiks.
Oferdi siduvuse määramise õiguslikud alused annab VÕS § 16. Oferdi siduvus tähendab, et
tahteavaldust ei saa tagasi võtta (välja arvatud enne või koos oferdi kättesaamisega) ning
ettenähtud tähtaja jooksul aktseptimise korral loetakse leping sõlmituks. Lepingu sõlmimise
ettepaneku tegemisel võib otse teatada, et ettepaneku tegija ei loe ennast ettepanekuga seotuks.
Vastavasisuline tahe peab aga olema ettepanekus otse väljendatud (nt et ettepanek ei ole siduv,
ettepaneku võib igal ajal tagasi võtta või tühistada). Samuti võib ettepaneku mittesiduvus
tuleneda lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti või siis muudest asjaoludest, eriti
aga ettepaneku enda sisu ebapiisavusest, mistõttu ei saa lugeda aktseptimise korral leping
sõlmituks.
Kindlaks määramata isikutele tehtud ettepanek sõlmida leping ei ole eelduslikult ofert, kui see
seisneb hinnakirjade, tariifide, kataloogide ja muu sellise saatmises, kauba väljapanekus või
ettepanekute tegemisel arvutivõrgus. Selliste avaldustega tahetakse kaubale tähelepanu pöörata,
mitte niivõrd teha konkreetset lepingu sõlmimise ettepanekut. Niisugusel juhul peab ettepanekus
otse olema väljendatud tahe olla ettepanekuga seotud (nimetades ettepanekut oferdiks, teatades,
et igaühega, kes ettepaneku vastu võtab, loetakse leping sõlmituks jne). Oferdiks võib olla ka
koos hinnaga välja pandud kaup. Teatud juhtudel võib oferdiks olla ka reklaamis tehtud lepingu
sõlmimise ettepanek, kui selles on väljendatud ettepaneku tegija kindel tahe olla seotud iga
isikuga, kes vastab teatud tingimustele.
Kui oferdis on
aktseptimistähtaeg määratud, kehtib ofert ja selle võib aktseptida selle tähtaja
lõpuni (VÕS § 17 lg 1). Ofert ei ole õigeaegselt aktseptitud, kui aktsept ei jõua oferendini
aktseptimise tähtaja jooksul. Kirjaga edastatud pakkumuse korral loetakse aktsepti andmise
171
tähtaja alguseks kirjas märgitud tähtaeg. Seega võib oferent ise määrata, millisest kuupäevast
alates algab vastamise tähtaeg. Kui seda ei ole märgitud, siis arvestatakse vastamiseks vajalikku
tähtaega alates kirja postitamisest (VÕS § 17 lg 2).
Kohalviibijate vahel (telefoni ja muu hetkesidevahendiga oferdi tegemise korral) tehtud
oferdile vastamise tähtaeg algab ettepaneku tegemisest. Oferdi teinud isik võib aga ise alati
määrata, millisest ajast ta hakkab vastamise tähtaega arvutama (VÕS § 17). Kui kohalviibijate
vahel on ofert tehtud vastamise tähtaega määramata, siis pakkumus lõpeb, kui oferdile ei vastata
viivitamatult. Ajaoludest tulenevalt võib siiski ofert jääda kehtima ka pikema aja jooksul.
Eelkõige kehtib ofert kauem siis, kui oferdile selle olemusest või adressaadi eripärast tulenevalt
ei saa eelduslikult viivitamatult vastata ja sellega pidi arvestama ka oferent.
Kui ofert tehakse eemalviibijale, siis võib sellele vastata vastamiseks tavaliselt vajaliku aja
jooksul, arvestades sidevahendit, mida tahteavalduse edastamiseks kasutatakse või muid
asjaolusid, millest sõltub vastuse kättesaamise aeg (VÕS § 18).
Ofert lõpeb, kui seda ei aktseptita õigeaegselt või kui oferent on saanud oferdi tagasilükkamise
teate adressaadilt (VÕS § 19 lg 1). Oferdi lõppemine tähendab, et ettepanekut ei saa enam vastu
võtta ja vastus ettepanekule loetakse hoopis uueks oferdiks. Ofert ei lõpe, kui oferent sureb pärast
oferdi tegemist või piiratakse tema teovõimet, välja arvatud, kui võib eeldada oferendi tahet
oferdi lõppemiseks sellisel juhul (VÕS § 19 lg 2).
Lepingu sõlmimisel tuleb arvestada, et oferent on see isik, kes määrab ära lepingu sõlmimise
korra, tahteavalduste tegemise vormi, aja ja sisu. Seega tuleb eeldada, et igasugune tegevus, mis
ei lange kokku oferendi tahtega, välistab ka lepingu sõlmituks lugemise. Loomulikult annab VÕS
õiguse kontrollida erandlikel asjaoludel ka lepingu sõlmimise protseduuri vastavust hea usu
põhimõttele.
Aktsept
Nõustumus e aktsept on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek
sõlmida leping (VÕS § 20).
Lepingu sõlmimise ettepanek aktseptitakse reeglina otsese tahteavaldusega (kirjalikult või
suuliselt). Majandus- või kutsetegevuses võidakse lepingu sõlmimise ettepaneku vastuvõtmiseks
teha ka vastav tegu (kauba ärasaatmine, ettevalmistuste tegemine täitmiseks jne). Aktsepti kui
lepingulise tahteavalduse tähtsus seisneb eelkõige selles, et leping loetakse sõlmituks alates
aktsepti kättesaamisest (VÕS § 9 lg 2). Aktsepti kättesaamise aeg võib olla erinev sõltuvalt
tahteavalduse edastamise viisist.
Suuline aktsept loetakse kättesaaduks hetkest, kui see on suuliselt teisele poolele edastatud kas
vahetul suhtlemisel või telefoni, videokonverentsi, raadio jne vahendusel. Kirjalik aktsept
loetakse kättesaaduks nt hetkest, kui prinditakse välja faks, pannakse kiri oferendi postkasti, kui
saadakse kätte teade kirja saabumise kohta postiasutusse või elektroonilise kirja teel aktseptimisel
172
kirja saabumisel elektroonilisse sidesüsteemi (EDI - Electronic Data System) või
elektronpostkasti. Vaikimine või tegevusetus loetakse aktseptiks üksnes siis, kui see tuleneb
seadusest või poolte kokkuleppest, samuti pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- ja
kutsealal kehtivatest tavadest. Seaduses võib olla ette nähtud, et võlausaldaja nõustumist
pakkumusega eeldatakse (nt eeldatakse võlausaldaja nõustumist käendusega VÕS § 144 lg 1 ja
garantiiga VÕS § 155 lg 1¹ järgi). See tähendab, et pakkumuse saamisel peab võlausaldaja
väljendama oma mittenõustumist ja vaidluse korral tõendama, et ta pakkumusega ei nõustunud.
Oferdi saajal on õigus ettepanekule mitte vastata ja ühepoolselt ei saa tahteavaldusele või selle
mittetegemisele anda õiguslikku tähendust (lugeda näiteks vaikimine aktseptiks). Kui ofert
tehakse isikule, kes pakub teenuseid või teeb tehinguid oma majandus- või kutsetegevuses ja
kellega ollakse püsivates ärisuhetes, peab tehtud ettepanekule mõistliku aja jooksul vastama. Kui
isik ei vasta mõistliku aja jooksul talle tehtud ettepanekule, võib teine pool vaikimise lugeda
aktseptiks. Seega peavad lepingupooled, kes on olnud lepingulistes suhetes pikema aja jooksul ja
usaldanud teise poole tahteavaldusi nende kokkulepitud või väljakujunenud tähenduses, teise
poole ootustega arvestama ka siis, kui tehakse ettepanek, mis ei ole antud asjaoludel vastuvõetav.
Pikaajalised partnerid peavad teineteist teavitama oma tahtest ning vältima ebakindlust juba
väljakujunenud ja toimivates lepingulistes suhetes. Püsivate ärisuhete tunnused peaksid välja
kujunema kohtupraktikas. Mõne üksiku tehingu tegemine ei tähenda veel püsivaid ärisuhteid, küll
aga kinnitavad koostöö memorandumid ja muid hea tahte avaldusi sisaldavad kokkulepped poolte
vahel, et tegemist on püsivate ärisuhetega, mis eeldavad pooltevahelist usaldust. Erireeglid
kehtivad nende pakkujate suhtes, kes on tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks avalikult
määratud.
Aktseptiks ei saa lugeda majandus- või kutsetegevuses saadetud tellimata kauba või teenuse
vastuvõtmist tarbija poolt. Seaduses on sätestatud üldine põhimõte, mille kohaselt ei teki kauba
saatjal või teenuse pakkujal sellisel juhul tarbija vastu mingeid nõudeid. Eelkõige on siin silmas
peetud lepinguliste nõuete esitamise välistamist. Kuid VÕS § 99 lg-s 2 sätestatud juhtudel võib
tarbija vastu tekkida seadusest tulenevaid nõudeid nagu alusetu rikastumise või kahju hüvitamise
nõue.
Selleks, et leping sõlmituks lugeda, peab aktsept oma sisult vastama oferdile, st aktsept ei tohi
sisaldada olulisi muudatusi võrreldes oferdis näidatud tingimustega (VÕS § 21). Muudatuste
tegemise ettepanekud võib vormistada lahkarvamuste protokollina (Riigikohtu otsus tsiviilasjas
3-2-1-16-98). Olulisteks muudatusteks loetakse oferdis esitatust erinevat hinda, maksmise viisi,
kauba kogust, kvaliteeti, täitmise kohta ja tähtaega, vastutuse mahtu, lepingule kohaldatavat
seadust või vaidluste lahendamise korda ja kohta. Aktsepti, mis sisaldab olulisi muudatusi
võrreldes oferdiga, loetakse ettepaneku tagasilükkamiseks ja uue ettepaneku tegemiseks ehk
vastuoferdiks (Riigikohtu otsuses tsiviilasjas 3-2-1-16-98 tõlgendati lahkarvamuste protokolli
oferendi ettepanekust loobumisena). Sellisel juhul muutub esialgne oferdi adressaat ise
oferendiks ja lepingu sõlmimise ettepaneku teinud pool saab võimaluse otsustada, kas ta soovib
sõlmida lepingut esialgsetest tingimustest erinevatel tingimustel või mitte.
173
Aktsept, milles tehakse ainult ebaolulised muudatused võrreldes oferdiga, ei ole vastuoferdiks
ja mitteolulised muudatused muutuvad lepingu tingimusteks juhul, kui nendele viivitamatult
vastu ei vaielda. Kohtupraktika puudumise tõttu ei saa anda loetelu tingimustest, millistes
muudatuste tegemist võiks lugeda ebaoluliseks. Tulenevalt rahvusvahelisest praktikast võib
lugeda väheolulisteks muudatusteks aktseptis nõustumust, milles on muudetud nt väheoluliselt
üleandmise korda, suurendatud ekspertide arvu, lisatud sätteid, mis tulenevad seadusest või
tehtud täpsustusi, mille suhtes on pooled kokkuleppele jõudnud, kuid mis ei olnud lepingusse
märgitud. Ofert või aktsept võivad sisaldada ka tingimust, mille kohaselt ükski muudatus (ka
väheoluline) ei muutu ilma teise poole otsese tahteavalduseta lepingu osaks.
Üldreeglina omab õiguslikke tagajärgi aktsept, mis on kätte saadud õigeaegselt.
Hilinemisega saabunud aktsepti või oferent jätta tähelepanuta. Seaduses on eristatud
õiguslike tagajärgede poolest aktsepti, mis on õigeaegselt ära saadetud ja oleks pidanud asjaolude
tavalise kulgemise korral õigeaegselt kohale jõudma ning aktsepti, mis on välja saadetud
hilinemisega ja mis ei oleks sellest tulenevalt õigeaegselt kohale jõudnud.
Kui aktsept saadeti välja hilinemisega, siis võib oferent lugeda aktsepti õigeaegseks, teatades
sellest viivitamatult teisele poolele. Sellisel juhul loetakse leping sõlmituks alates aktsepti
kättesaamisest, mitte teate kättesaamisest (VÕS § 22 lg 2). Õigus lugeda aktsept õigeaegselt
kättesaaduks võimaldab oferendil vaatamata hilinenud tahteavaldusele ikkagi saavutada oferdi
eesmärk, so sõlmida oferdi adressaadiga leping.
Erinev on aga olukord siis, kui aktsept saadeti välja õigeaegselt, kuid see jõuab pakkumuse
esitajani saatjast sõltumatutel põhjustel hilinemisega. Sellisel juhul on õigustatud kaitsta
aktseptandi usaldust, et aktsept jõuab oferendini õigeaegselt. Seadusest tulenevalt loetakse
õigeaegselt ära saadetud, kuid hilinemisega kättesaadud aktsept hilinenuks ainult siis, kui oferent
teatab teisele poolele viivitamata nõustumise hilinemisest. Sellisel juhul loetakse aktsept uueks
oferdiks. Pakkumuse esitajale e oferendile peab olema ilmne, et aktsept saadeti välja õigeaegselt
(VÕS § 22 lg 3), nt kirjal oleva kuupäeva järgi. Kui pakkumuse esitajale ei ole ilmne, kas aktsept
saadeti ära õigeaegselt või hilinemisega, siis ei teki tal ka kohustust saata teadet aktsepti
hilinemise kohta.
Seaduses võib olla ette nähtud, et aktsept loetakse kättesaaduks ka siis, kui oferent ei ole seda
kätte saanud või on saanud selle kätte hilinemisega. Sellisel juhul loetakse leping sõlmituks ajal,
mil aktsept oleks kätte saadud, kui poleks takistust esinenud (VÕS § 22 lg 4).
Kokkulepe ja lahtised tingimused lepingus
Lepingulise võlasuhte tekkimiseks peavad pooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes
tingimustes. Igas lepingus võib eristada tingimusi, mis on olulised ehk mis määravad ära lepingu
olemuse ja näitavad, et pooltel oli tegelik tahe olla lepinguliselt seotud. Lepingu olemuslikult
olulisi tingimusi võib tuletada arvestades lepingu olemust, eesmärki, lepingu eset, üldiselt
aktsepteeritavaid tavasid seda liiki lepingute sõlmimisel, poolte vahel väljakujunenud praktikat
174
jne. Näiteks järelmaksuga müügi korral peab lepingus järelmaksu olemusest tulenevalt kindlaks
määrama järelmaksu osade suuruse, maksmise tähtajad jms.
Tingimusteks, milles peaks olema kokkulepe alati saavutatud, peetakse lepingu eset ja hinda.
Sõltuvalt lepingu sõlmimise tingimustest võib olla piisav kokkulepe saavutamine ainult lepingu
esemes, et lugeda leping sõlmituks. Kuigi hinda peetakse üldreeglina lepingus oluliseks
tingimuseks, siis majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes on hinnakokkulepete osas
kohtupraktika juba enne võlaõigusseaduse jõustumist olnud paindlik ja lähtunud hinnangu
andmisel konkreetsetest asjaoludest. Vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-37-99, 3-2-1-
41-98, 3-2-1-100-99, 3-2-1-16-98. Kohtud on asunud seisukohale, et hind ei pea olema lepingus
otse väljendatud. Hinna võib välja selgitada ka lepingu ja sellega seotud kirjalike dokumentide
tõlgendamisel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-100-99). Hind võib olla lahtiseks jäetud ka
teadlikult vastavalt poolte tahtele. Vastavalt VÕS §-le 28 eeldatakse majandus- või
kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised. Kui lepingu hinda ei ole kokku
lepitud ning see ei tulene ka sõlmitud lepingu muudest asjaoludest, siis tuleb maksta lepingu
sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas sama liiki lepinguliste kohustuste eest tavaliselt tasutav
hind. Lepingutes, kus ei ole võimalik välja selgitada lepingu sõlmimise ajal täitmise kohas
makstavat hinda, tuleb maksta mõistlik hind (VÕS § 28). Hinna võib määrata kohus, kui leping
on täidetud ning puudub vaidlus lepingu sõlmimise üle. Seega ei ole hind majandus- või
kutsetegevuses sõlmitavate lepingute oluliseks tingimuseks, kui vastupidine ei tulene poolte
tahtest.
Kuna igas konkreetses lepingus võib oluliste tingimuste loetelu ja maht olla erinev sõltuvalt
lepingu sõlmimise asjaoludest, siis on seaduses sätestatud üldine põhimõte, mille kohaselt peab
lepingu sõlmituks lugemiseks olema piisavalt selge, et pooled on kokkuleppe saavutanud (VÕS §
9 lg 1).
Lepingu pooled võivad lepingu sõlmimisel lugeda teatud tingimused olulisteks ja väljendada
tahet olla seotud ainult siis, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud. Seadus kaitseb
poole õigust määrata, millistel tingimustel ta endale lepingulised kohustused võtab. Kui mingites
tingimustes tuleb poolte kokkuleppel või ühe poole taotlusel kokkulepe saavutada, siis ei loeta
lepingut enne sõlmituks, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene
teisiti (VÕS § 9 lg 3). Nt teatab üks lepingupooltest lepingueelsetel läbirääkimistel, et leping
loetakse sõlmituks ainult tingimusel, et saavutatakse kokkulepe lepinguliste kohustuste tagamise
viisides. Kuni pooled ei ole tagatistes kokku leppinud, ei saa lugeda ka lepingut sõlmituks.
Seadusest tulenevalt võib olla piiratud lepingupoole õigus seada lepingu sõlmituks lugemiseks
täiendavaid nõudeid peale seaduses sätestatud tingimuste. See halvendaks teatud juhtudel
nõrgema poole võimalusi lepingut sõlmida, kuna tingimuse ebamõistliku koormavuse tõttu ei ole
võimalik selles kokkulepet saavutada.
Selleks, et teha kindlaks, milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel, tuleb kohaldada TsÜS
tahteavalduse tõlgendamise sätteid. TsÜS § 75 kohaselt arvestatakse tahteavalduse tõlgendamisel
175
tahteavalduse tegija tahet, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui
tahteavalduse saaja ei teadnud, milline on tahteavalduse tegija tegelik tahe ega pidanudki seda
teadma, siis hinnatakse tahteavaldust nii, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel oleks
mõistnud. Ka avalikkusele tehtud tahteavalduse puhul on otsustavaks siiski see, kuidas oleks
tahteavaldusest aru saanud mõistlik isik.
Kui aktsept väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus (nt kauba ärasaatmine), loetakse
leping sõlmituks ajast, mil oferent sai teost teada. Oferdist, pooltevahelisest praktikast ja tavadest
tulenevalt võidakse leping lugeda sõlmituks ka alates teo tegemisest (VÕS § 9 lg 2). Nt on poolte
vahel pikema aja jooksul välja kujunenud tava esitada ofert tellimuse vormis ja lugeda leping
sõlmituks alates kauba ärasaatmisest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-3-99). Leping loetakse
sõlmituks alates teo tegemisest ehk kauba ärasaatmisest reeglina postimüügi korral. Eraldi teadet
oferdiga nõustumise kohta tellijale ei saadeta ja kauba ärasaatmisel loetakse lepinguline suhe
poolte vahel tekkinuks. Lugedes lepingu sõlmituks teo tegemisest, mitte sellest teadasaamisest,
tagatakse kauba liikumine tellijani lepingulisel alusel, mis võimaldab esitada kohustuste
rikkumise korral lepingust tulenevaid nõudeid (vt ka ÜRO 1980.a. Viini rahvusvaheline kaupade
müügilepingute konventsiooni art 16).
Lisaks eelpooltoodule võivad pooled ise kokku leppida, millisest ajast alates
leping jõustub.
Lepingu jõustumine võib olla kindlaks määratud ka seaduses. Lepingu jõustumise hetkeks võib
olla lepingu allkirjastamine kolmanda isiku poolt või vorminõuete täitmine. Nt võib üks pooltest
esitada nõude, et leping tuleb vormistada notariaalselt. Sellisel juhul ei loeta lepingut sõlmituks
enne lepingu notariaalset tõestamist, sõltumata sellest, kas seaduses on sellisele lepingule
notariaalne vorm ette nähtud või mitte.
Pooled võivad sõlmida ka nn
raamlepingu, milles lepitakse kokku põhikohustused ja need
tingimused, mis laienevad raamlepingu alusel sõlmitavatele lepingutele ning see, kas iga
üksiktellimus on vaadeldav iseseisva lepinguna või toimub lepingu täitmine osade kaupa. Sellisel
juhul võib ka raamlepingust tuleneda, millisest hetkest loetakse leping sõlmituks.
Oluline on siinkohal märkida ka üldpõhimõtet, mis laieneb kõikidele võlaõigusseaduse eriosas
reguleeritud lepingutele. Nimelt loetakse kõik eriosas reguleeritud lepingud sõlmituks alates
kokkuleppe saavutamisest (tegemist on konsensuaalsete lepingutega). Nt nägi kuni VÕS
jõustumiseni kehtinud tsiviilkoodeks ette laenu- ja kinkelepingu sõlmituks lugemise alates raha
või asjade üleandmisest (sama oli ette nähtud ka hoiulepingu suhtes, välja arvatud majandus- või
kutsetegevuses sõlmitavad hoiulepingud), võlaõigusseadus aga loeb nii laenu- kui kinkelepingu
sõlmituks alates kokkuleppe saavutamisest, mis võimaldab esitada täitmisnõuet (anda üle kinge
või laenulepingu järgi lubatud rahasumma).
Et seadus esitab lepingu sõlmituks lugemiseks väga paindliku kriteeriumi - piisava selguse, et
kokkulepe on saavutatud, siis on põhjendatud anda õiguslikud võimalused lepingupoolte
sidumiseks lepinguga juba siis, kui kõikides tingimustes ei ole veel kokkulepet saavutatud.
Vastavalt VÕS §-le 26 võivad pooled lepingus jätta osa tingimusi kokku leppimata, kavatsusega
176
jõuda
lahtiseks jäänud tingimustes kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe poole
või kolmanda isiku määrata. Lepingutingimuste lahtiseks jätmisel võivad pooled siduda
kokkuleppe saavutamisega lepingu kehtivuse selliselt, et lahtistes tingimustes kokkuleppele
mittejõudmine või nende määramata jätmine kolmanda isiku või lepingu poole poolt toob kaasa
lepingu kehtetuse. Sellisel juhul oleks tegemist tingimusliku tehinguga. Lisaks otsesele
kokkuleppele võib ka lepingu olemusest ja sõlmimise asjaoludest tuleneda eeldus, et
lepingupooltel on tahe olla õiguslikult seotud ainult tingimusel, et lahtised tingimused määratakse
kokkulepitud viisil. Näiteks töövõtulepingutes on sageli võimatu kõikides tingimustes lepingu
sõlmimise ajal kokku leppida, sest puudub informatsioon lõplike otsuste tegemiseks.
Lepingupoolte soovimatus olla seotud lepinguga, mille tingimused jäävad kindlaks määramata
lepingus märgitud viisil võib tuleneda asjaolust, et seadus annab kohtule õiguse määrata ise
puuduv tingimus, kui seda nõuab üks lepingupool (VÕS § 26 lg 8). Arvestada tuleb ka seda, et
kui lahtiseks jäetakse ühe lepingupoole soorituse ulatus, siis muu kokkuleppe või tingimuse
puudumisel annab seadus selle määramise õiguse teisele lepingupoolele (VÕS § 26 lg 5).
Mitmele kolmandale isikule lepingutingimuse määramise õiguse andmisel tuleb kokku
leppida, kas määramise kehtivuseks on vaja kõikide isikute nõusolek. Seadus eeldab, et kõik
määramisõigusega isikud peavad olema kindlaks määratud tingimusega nõus (VÕS § 26 lg 6).
Kui kolmandatele isikutele on antud rahasumma määramise õigus, siis on lepingutingimuseks
nende määratud rahasummade keskmine suurus. Seda võib ka lepingus teisiti kokku leppida
(VÕS § 26 lg 6).
Lepingutingimuste määramisõigus võib minna üle teisele poolele, kui määramiseks kohustatud
pool oma kohustust ei täida. Eeldatakse, et määramisõigust tuleb kasutada kokkulepitud aja
jooksul või mõistliku aja jooksul enne täitmise tähtpäeva. Kui selle aja jooksul tingimust ei
määrata või kui on möödunud tingimuse määramiseks antud mõistlik tähtaeg, siis läheb
määramisõigus üle teisele poolele (VÕS § 26 lg 7).
Võlaõigusseadus võimaldab kohtul sekkuda lepingulistesse suhetesse, kui seda peab
vajalikuks üks lepingupool või kui poolte vahel on tekkinud vaidlus lepingutingimuse sisu
vastavuse üle hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Nt võib lepingupool nõuda, et kohus määraks
lahtise lepingutingimuse (VÕS § 26 lg 9). Niisugune õigus on lepingupoolel, kui pooled ei
saavuta kokkulepet puuduva lepingutingimuse suhtes, kui kolmas isik ei määra puuduvat
lepingutingimust kokkulepitud aja jooksul või kui sellist aega ei olnud kokku lepitud, siis
mõistliku aja jooksul enne seda, kui kohustuse täitmist saab nõuda või kui määramisõigust ei
kasuta lepingupool, kellele see õigus läks üle vastavalt VÕS § 26 lg-le 7. Määratud
lepingutingimus peab vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele sõltumata sellest, kes
tingimuse määrab. Juba sõlmitud kokkulepet ei saa pooled kohtulikule kontrollile allutada, küll
aga võib lepingu pool, kes leiab, et teise poole või kolmanda isiku poolt määratud tingimus ei
vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele, nõuda kohtult uue tingimuse määramist.
Kohus peab lahtise tingimuse määrama lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist (VÕS § 26 lg
177
10).
Lepingutingimused võivad jääda ka
tahtmatult lahtiseks, sest pooled ei näinud lepingu
sõlmimise ajal ette vajadust mingis tingimuses kokku leppida (nt tähtaeg) või jäi tegelik
kokkuleppe saavutamata, kuigi pooltele tundus, et nad on konsensuse saavutanud (nt mõisteti
lepingus kasutatud kaubatähistusi erinevalt). Kui lepingutingimus on jäänud tahtmatult lahtiseks,
saab lepingu lugeda sõlmituks ainult juhul, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles
tingimuses kokku leppimata (VÕS § 27 lg 1). Lünk lepingus täidetakse antud asjaoludel
mõistliku ning lepingu olemuse ja eesmärgi, lepingupoolte tahte ja hea usu põhimõttega
kooskõlas oleva tingimusega (VÕS § 27 lg 2).
Lepingu sõlmimine esindaja poolt
Lepingu võib sõlmida ka esindaja kaudu. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitakse enamus
lepinguid esindaja abil, mistõttu lepingulistes vaidlustes on sageli oluline kindlaks teha, kas
leping sõlmiti isiklikult või esindaja kaudu ja millised on esindaja kaudu sõlmimise õiguslikud
tagajärjed.
Esindusõigust reguleeritakse normidega, mida nimetatakse omistamisnormideks.
Omistamisnormidega võidakse omistada ühe isiku tegutsemist või tahteavaldusi teisele isikule.
Faktilise käitumise omistamist teisele isikule reguleeritakse TsÜS § 132 (vastutus teise isiku
eest), TsÜS § 133 (vastutus teise isiku teadmise eest), TsÜS § 31 lg 5 (juriidilise isiku organi
tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks). Tahteavalduste omistamist teisele isikule
reguleeritakse esindusõiguse normidega (TsÜS).
Esindus on tehinguline käitumine teise isiku nimel. Esindus võib olla aktiivne, kui teist isikut
esindatakse tahteavalduste tegemisel, või passiivne, kui teist isikut esindatakse tahteavalduste
vastuvõtmisel.
Lepingu nagu igasuguse muu tehingu võib sõlmida esindaja kaudu ning esindaja tehtud tehing
kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu
tegemiseks esindusõigus. Esindaja kaudu ei või teha tehinguid, mis tuleb kokkuleppest või
seadusest tulenevalt teha isiklikult.
Lepingu võib sõlmida otseselt esindatava nimel (TsÜS § 116 lg 1), teatades sellest teisele
poolele. Lepingu sõlmimine esindatava nimel võib tuleneda ka tehingu tegemisega seotud
asjaoludest. Teine pool peab aru saama, et leping sõlmitakse teise isiku nimel, sest vastasel korral
seostatakse leping esindaja endaga. Majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlmimisel eeldatakse,
et isiku töötaja või muu isik, kelle eest see isik vastutab, tegutseb selle isiku nimel. See
võimaldab tagada esindussuhete selguse olukorras, kus poolel on ükskõik, kellega ta lepingu
sõlmib (igapäevased ostud kaupluses).
Esindaja poolt sõlmitud lepingu kehtivuseks peab leping olema sõlmitud esindatava poolt
antud esindusõiguse piires. Vastavalt TsÜS § 117 lg 1 on esindusõigus õiguste kogum, mille
178
piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
Esindusõigus võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindus). Nt juriidilise isiku juhatuse
liikme esindusõigus. Lepingu sõlmimisel saab juriidilist isikut esindada iga juhatuse või seda
asendava organi liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et mõned neist või kõik
saavad juriidilist isikut esindada ainult ühiselt (TsÜS § 34 lg 1, 2). Need piirangud
esindusõigusele peavad kolmandatele isikutele laienemiseks olema kantud äriregistrisse.
Igasugused muud esindusõiguse piirangud peavad tulenema seadusest.
Tehinguga antud esindusõigust nimetatakse volituseks. Tehingulise esindusõiguse e volituse
alaliigiks on prokuura (ÄS § 16 lg 1 jj) ning üldvolitus majandus- või kutsetegevuses tegutseva
isiku esindamiseks (TsÜS § 121).
Esindusõigus võib tekkida ka teatud eelduste olemasolul ilma vastavasisulise volituseta nii, et
seadusega luuakse fiktsioon volituse olemasolu kohta, mis on sisu ja regulatsiooni poolest
võrdsustatud tehingulise esindusõigusega (TsÜS § 118 lg 2 ja 121 lg 2).
TsÜS § 118 lg 1 kohaselt võib volituse anda erineval viisil:
1) volituse lepingu sõlmimiseks võib tahteavaldusega anda esindajale;
2) volitus võidakse anda ka isikule, kelle suhtes esindus peab toimuma;
3) volituse võib anda ka selle avalikkusele teatavaks tegemisega.
Volikiri on kirjalikus vormis antud volitus. Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud
teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud
volitus olema samas vormis (TsÜS § 118 lg 3). Niisugusteks tehinguteks on nt kõik
kinnisasjadega tehtavad tehingud.
Lepingu sõlmimine võib toimuda ka edasivolituse saanud isiku poolt, mis kehtib esindatava
suhtes vahetult. Edasivolitamise õigus peab tulema volitusest. Edasivolitamise õigust eeldatakse
siis, kui mõistlikult ei saa oodata esindaja poolt tehingu tegemist isiklikult. Edasivolituse saanud
isiku õigused sõltuvad esindajale antud volitustest. Kui esindajal endal puudus volitus või
edasivolitamisõigus, vastutab edasivolituse saanud isik nagu volituseta esindaja.
Mitmele isikule sama sisuga volituse andmisel tuleb arvestada, et seaduse kohaselt eeldatakse
nende õigust iseseisvalt esindada. Ühine esindusõigus peab tulenema volitusest. Ühine
esindusõigus ei välista tahteavalduste vastuvõtmist eraldi igaühe poolt (TsÜS § 122).
Seaduse fiktsioonist tekkiv volitus on reguleeritud TsÜS § 118 lg 2. Nn talumisvolitus
loetakse esiteks tekkinuks siis, kui isik tegutseb teise isiku nimel ilma volituseta esindatava
teadmisel ja taludes sellist tegevust olukorras, kus esindajana tegutseva isiku avaldused või
käitumine mõjutavad kolmandat isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on
antud volitus tehingu tegemiseks. Teiseks eristatakse tegutsemist teise isiku nimel ilma volituseta
179
olukorras, kus esindatav pidi sellest teadma, kuid raske hooletuse tõttu ei teadnud.
Seaduse fiktsiooniks on ka teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu
müüva või teenuseid pakkuva isiku volitatuks lugemine. Nimetatud isik loetakse volitatuks
tegema tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste
osutamiseks (TsÜS § 121 lg 2), välja arvatud juhul, kui kolmas isik esindusõiguse puudumisest
või piiramisest teadis või pidi teadma. Eeltoodu ei kehti prokuristi suhtes. Vt nt Riigikohtu
tsiviilkolleegiumi otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-20-02, kus märgitakse, et juhul, kui isik müüb kaupu
või osutab teenuseid teise isiku ülesandel, loetakse teda volitatuks sellest tulenevaid tehinguid
tegema ning sellest järeldub, et kaupade müügi või teenuste osutamise puhul ei ole vajalik
volitatu volituste kontroll.
Lepingu sõlmimisel on oluline ka esindusõiguse ulatus ehk nende õiguste kogum, mille piires
saab esindaja tegutseda esindatava nimel. Esindaja esindusõiguse ulatus määratakse seaduse või
tehinguga. Seaduses ettenähtud esinduse piiratud mahuga juhtudeks on prokuura, üldvolitus
majandustegevuses (TsÜS § 121 lg 1) ja müüja või teenuse pakkuja volitus (TsÜS § 121 lg 2).
Prokuura on äriõiguslik üldine esindusõigus, mis annab prokuristile õiguse esindada ettevõtjat
kõigis majandustegevusega seotud tehingutes (mitte ainult konkreetse ettevõtte
majandustegevusega seotud tehingutes). Seadus kehtestab prokuristi esindusõigusele piirangud
nagu keeld kinnisasja võõrandada ja koormata ilma vastava õiguse andmiseta prokuuras ja
kandeta äriregistris (ÄS § 16 lg 2), ühisprokuura (ÄS § 17 lg 3) ning õigustoimingute tegemine
seoses ettevõtja sisemise organisatsiooniga (ettevõtte tegevuse lõpetamine, uute osanike võtmine
jne).
Teiseks äriõigusliku esindusõiguse liigiks on volitus ettevõtja majandus- või kutsetegevusega
seotud tehingute tegemiseks (TsÜS § 121 lg 1). Isik, kellel on volitus teha teise isiku majandus-
või kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavalised, ei või
ilma eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida laenulepingut.
Müüja või teenuse osutaja volituste maht on piiratud tehingutega, mida selliste kaupade
müümine või teenuste osutamine endaga tavaliselt kaasa toob (TsÜS § 121 lg 2).
Tehingulise esindusõiguse puhul määrab volituse ulatuse ära esindatav. Esindatava suhtes
kehtib leping ulatuses, millises olid esindajale volitused antud. Volitust tõlgendatakse selliselt,
nagu esindaja tahteavaldust või käitumist pidi mõistma isik, kellele volitus anti või kes
avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS §
120 lg 2).
Volituse ulatuse määramisel on oluline eristada sisesuhet ja välissuhet. Volitus antakse
tavaliselt mingi sisesuhte alusel, näiteks käsundi, töölepingu või töövõtulepingu alusel. Volitus
väljendab seda, mida isik õiguslikus mõttes “võib” teha suhetes kolmandate isikutega (n sõlmida
müügileping, teha pakkumus jne). Sisesuhe volitaja ja volituse saaja vahel väljendab aga seda,
180
mida volituse saaja “tohib” teha, ehk milline on volituse kasutamise ulatus (n müüa kõige
soodsamatel tingimustel, osta avariiline auto jne). Üldjuhul ei mõju sisesuhtest tulenevad
piirangud välisele suhtele kolmanda isikuga, mistõttu kolmanda isikuga sõlmitud lepingu
kehtivust see ei mõjuta.
Lepingu sõlmimisel tuleb kontrollida, kas isikule antud volitus sõlmida lepingut ei ole
lõppenud. Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, ka siis, kui volitus oli tähtajaline.
Esindatav võib määrata, et volitus on tagasivõetamatu. Siiski võib ta ka niisuguse volituse
mõjuvatel põhjustel tagasi võtta.
Volitus võetakse tagasi tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega
tehingu tegemiseks oli volitus antud või avalikkusele (TsÜS § 126 lg 1). Esindatav saab
avalikkusele esindaja volituste lõppemisest teatada vastavasisulise teate avaldamisega kas
ajalehes või väljaandes Avalikud Teadaanded. Seega võib volituse andja valida, kellele teade
esitada juhul, kui ta soovib volitust tühistada. Ei ole tingimata vajalik esindajale endale eraldi
volituse tühistamisest teatada. Siiski tuleb arvestada, et kolmandate isikute suhtes kehtib volitus,
mis on antud tahteavaldusega kolmandatele isikutele või tahteavaldusega avalikkusele niikaua,
kuni volitust ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud. Seega TsÜS § 127 lg
1 kohaselt, kui esindatav on nt kolmanda isiku-koostööpartneriga sõlmitud kirjalikus lepingus
määranud, kes teda esindavad nt kauba vastuvõtmisel-üleandmisel ja ta tahab nende isikute
volitusi tühistada, siis ei piisa sellest, kui ta teatab volituste lõpetamisest avalikkusele. Vajalik on
ka kolmanda isiku eraldi informeerimine volituste lõpetamisest, so informeerimine samal viisil,
kui oli volitus antud. Niikaua, kuni volitust ei ole nõutaval viisil tagasi võetud või selle
lõppemisest teatatud, loetakse kolmanda isiku suhtes volitused kehtivaks. Eeltoodu kehtib ka
volituse piiramise korral. Volitus loetakse aga lõppenuks või piiratuks siis, kui isik, kes tegi
esindajaga tehingu, teadis või pidi teadma volituse lõppemisest või piiramisest.
Volikirja andmisel tuleb arvestada, et see loetakse kehtivaks seni, kuni volikirja ei ole
esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud (TsÜS § 127 lg 3).
Vastavalt tõestamisseaduse §-le 37.1 (võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja
rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 114) võib volitaja esitada notarile
avalduse enda väljaantud volikirja kehtetuks kuulutamiseks. Notar tõestab volitaja volikirja
kehtetuks kuulutamise avalduse ja avaldab volikirja kehtetuks kuulutamise teate väljaandes
Ametlikud Teadaanded vähemalt kahel korral vähemalt nädalase vahega. Volikiri muutub
kehtetuks kolme päeva möödumisel viimase teate avaldamisest.
Seaduses ettenähtud volituse tagasivõtmise või lõppemisest teatamise või piiramise korra
rikkumine ei kaitse kolmandat isikut, kui ta teadis esinduse lõppemisest või piiramisest või pidi
seda teadma (TsÜS § 127 lg 4).
Kui tehingu teeb esindusõiguseta isik või isik, kes oma esindusõigust ületab, jäävad esinduse
tagajärjed esindatava suhtes saabumata. Esindusõiguseta tehtud tehing on hõljuvalt kehtetu kuni
181
heakskiiduni isiku poolt, kelle nimel tehing tehti. Esindusõiguse puudumine võib olla ka osaline
(sõlmitud lepingu heakskiitmine ainult põhikohustuste osas), kui leping on osadeks jagatav ja
võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka osata, mille suhtes esindusõigus puudus. Lepingupool
võib ka ise heakskiitu küsida, et olla kindel tehingu kehtivuses. Heakskiiduks on aega 2 nädalat,
mille jooksul on tehingu teinud isikul õigus tehingu tegemiseks tehtud tahteavaldus tagasi võtta.
Seega saab tehingu pool heakskiidu küsimisel kaitsta end esiteks sellega, et leping loetakse
kehtivaks ainult juhul, kui esindatav selle heaks kiidab ja teiseks omandab ta õiguse oma
tahteavaldus tagasi võtta (TsÜS § 129 lg 4,5).
Esindatav võib tühistada tehingu, mis sõlmiti esinduse aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid
kohustusi rikkudes ja vastuolus esindatava huvidega, kui tehingu teine pool teadis või pidi
kohustuste rikkumisest teadma (TsÜS § 131 lg 1). Kohustuste rikkumist eeldatakse, kui esindaja
tegutses ühtlasi ka teise poole esindajana või tegi tehingu iseendaga. Seadus ei luba mitte igal
juhul tehingut tühistada. Nii ei või esindatav tühistada tehingut, kui ta ise selle tühistamise aluste
olemasolust teadis ja andis nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Esindatav peab tühistamise õigust
kasutama mõistliku aja jooksul vastavatest asjaoludest teada saamisel, et mitte suurendada kahju,
mis võib teisele poolele tekkida tehingu tühistamisest. Esindatav võib tehingu tühistada 6 kuu
jooksul ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Seega võib
tehingu tühistada maksimaalselt 6 kuu jooksul tingimusel, et selle aja jooksul on tühistamisõigust
kasutatud mõistliku aja jooksul pärast asjaoludest teada saamist. Küsitav on nimetatud sätete
kohaldatavus seadusjärgse esinduse (eelkõige äriühingu juhatuse esindusõiguse) korral.
Kinnituskiri
Majandus- või kutsetegevuses tuntakse ka lepingute sõlmimist kinnituskirjaga (VÕS § 32).
Kinnituskirjaks nimetatakse pärast suulise kokkuleppe saavutamist teisele poolele saadetud
tahteavaldust, milles kinnitatakse lepingu sisu ja oma tahet olla kinnituskirjas näidatud
tingimustel lepinguliselt seotud.
Kinnituskirja olemuslikuks tunnuseks on olukord, kus leping on juba sõlmitud, ning
kinnituskirja funktsiooniks on eelkõige tõendada saavutatud kokkuleppe sisu. Seega vaidluse
korral võib küll kinnituskiri olla üheks tõendiks lepingu sõlmimise kohta, kuid kinnituskirjale
tuginedes saab lepingu sisu määrata alles siis, kui on tõendatud lepingu sõlmimine. Vastavalt
VÕS § 32 lg-le 2 ei muutu kinnituskirjas sisalduv lepingu sisuks ega loo poolte vahel lepingulist
suhet, kui kinnituskirja saatja teadis või pidi teadma, et lepingut ei ole sõlmitud. Seega ei toimu
kinnituskirja saatmise ja sellele vastamata jätmisega lepingu sõlmimist, vaid ainult juba sõlmitud
lepingu sisu kinnitamine.
Praktikas on oluline eristada kinnituskirju muudest käibes kasutatavatest kirjalikest
dokumentidest, millega kinnitatakse näiteks oma tahet sõlmida leping, teha koostööd või astuda
läbirääkimistesse. Nimetatud dokumentidele vastamata jätmisel ei ole õiguslikke tagajärgi, va
siis, kui tegemist on oferdiga VÕS § 20 lg 2 mõttes.
182
Kaubanduslikus käibes loetakse kinnituskirjale mittevastamist nõusolekuks olla lepinguliselt
seotud kirjas näidatud tingimustel. Kui kinnituskirja saaja ei soovi olla lepinguliselt seotud
kinnituskirjas näidatud tingimustel, peab ta viivitamatult teatama kirja saatjale, et ta ei ole
vastavate tingimustega nõus. Viivitamatu teatamine tähendab ilma olulise viivituseta teate
saatmist.
Viivitamatu vastuvaidlemise kohustuse täitmata jätmisel ei muutu kinnituskirjas sisalduvad
mitteolulised muudatused ja täiendused lepingu tingimusteks, kui kinnituskiri erineb niivõrd
oluliselt kokkulepitust, et mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa arvestada teise lepingupoole
nõusolekut kinnituskirjas sisalduvate tingimustega (VÕS § 32 lg 2).
Kinnituskirja saamisel tuleks hilisemate vaidluste vältimiseks viivitamatult teatada nii oluliste
kui ka mitteoluliste muudatuste või täiendustega mittenõustumisest kinnituskirja saatjale.
Eelleping
Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus
kokkulepitud tingimustel (VÕS § 33 lg 1).
Eellepingute sõlmimine on vajalik juhul, kui põhilepingu sõlmimisel on mingid õiguslikud või
faktilised takistused. Tõlgendamise kaudu tuleb selgitada, kas pooled sõlmisid põhilepingu,
eellepingu või oli tegemist läbirääkimiste etapiga. Eelleping on erilise sisuga kokkulepe, mistõttu
on problemaatiline eellepingu rikkumisest tulenevate nõuete kvalifitseerimine. Kuna eellepingu
puhul on tegemist lepinguga, siis võib eellepingu rikkumisel kasutada VÕS § 101 lg-s 1
sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eellepingu rikkumise korral võib esitada kindlasti näiteks
leppetrahvi, kahjude hüvitamise või viivise nõude.
Selleks, et eellepingust tekiksid siduvad kohustused, peab eelleping sisaldama piisavalt
määratletud põhilepingu tingimusi. Kui põhilepingule on seaduses kehtestatud kohustuslik
vorminõue, siis tuleb selles vormis sõlmida ka eelleping. Seaduses sätestatud vorminõuete
järgimata jätmisel on leping tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti
(TsÜS § 83 lg 1). Kui vorminõue on kehtestatud poole kaitse eesmärgil nagu näiteks tehingutele
kinnisasjadega või tarbijakäendusele (VÕS § 144 lg 2), siis tuleb muus vormis sõlmitud eelleping
lugeda vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks.
Seaduses sätestatud vorminõude laienemine eellepingule tuleneb VÕS §-st 33. Kohustuslikud
vorminõuded saavad tuleneda seadusest või poolte kokkuleppest. Kui seadus ei sätesta
kohustuslikku vormi, siis võivad pooled eellepingu sõlmida igasuguses vormis (Riigikohtu otsus
tsiviilasjas 3-2-1-37-01).
Oluline on kinnisasjade võõrandamise eellepingute sõlmimisel arvestada 1. aprillist 1999. a
kehtiva AÕS § 119 sõnastust, mille järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või
võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Nimetatud säte laieneb ka eellepingule,
millega kohustutakse sõlmima kinnisasja omandamise või võõrandamise leping. Kui kinnisasja
183
müügilepingu eelleping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille
täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi (Riigikohtu otsus 3-2-1-131-03).
Tüüptingimustel lepingu sõlmimine
. Tüüptingimuste mõiste
Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud kasutamiseks
tüüplepingutes või mida pooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud, ja pool, kelle suhtes
seda kasutatakse (teine pool), ei olnud seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35).
Tüüptingimustel lepingu sõlmimise regulatsioon tugineb EL Nõukogu direktiivile 5. aprillist
1993. a 93/13/EEC ebaausatest lepingutingimustest (on Unfair Terms in Consumer Contracts,
avaldatud OJ L 095, 21/04/1993, p 0029-0034).
Tüüptingimused on lepingutingimused (kas osa või kogu leping), mis on eelnevalt välja
töötatud ja selle tõttu või mingil muul põhjusel eelnevalt läbi rääkimata (nn “võta või jäta”
tingimused) ja mille koostamise eesmärgiks on nende kasutamine rohkem kui ühes lepingus.
Asjaolu, et mõni tingimus on eraldi läbiräägitud, ei muuda tüüptingimust individuaaltingimuseks,
kui on selge, et tegemist on eelnevalt välja töötatud tingimusega, mida tegelikult vaidlustada ei
saa. Kui tüüptingimust esitav pool (tingimuse kasutaja) väidab, et tingimus oli eraldi läbi
räägitud, peab ta seda tõendama (VÕS § 35 lg 2).
VÕS § 36 lg 1 kohaselt ei kohaldata tüüptingimuste regulatsiooni lepingutele pärimis- ega
perekonnasuhete valdkonnas ning lepingutele äriühingute, muude juriidiliste isikute ja seltsingute
asutamiseks ning nende juhtimise korraldamiseks, samuti lepingutingimustele, mis põhinevad
seaduse imperatiivsetel sätetel.
Tüüptingimusi reguleerivate normide kohaldamine ei sõltu sellest, kas pooleks on füüsiline
isik tarbija mõistes või subjekt, kes teeb tehingu seoses oma kutse- või majandustegevusega.
Tüüptingimused lepinguosana
Esmalt tuleb kontrollida, kas kasutatavad tingimused on tüüptingimused. Kui tegemist on
tüüptingimustega, siis tuleb lepingu sõlmimisel arvestada seaduses sätestatud erinormidega. Kui
üldjuhul saavad lepingu tingimusteks lepingutingimused, milles kokku lepiti, siis tüüptingimustel
lepingu sõlmimisel peavad olema täidetud ka seaduses sätestatud formaalsed nõuded.
Vastavalt VÕS § 37 lg-le 1 on tüüptingimused lepingu osaks üksnes siis, kui tingimuste
kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitab ja teisel
poolel on võimalus nende sisust teada saada. Viide võib olla tehtud suuliselt viisil, millest teine
pool aru saab, et tegemist on tüüptingimusega või ka viiteliselt, kui igakordne teatamine on
üleliia koormav. Seadusest tulenevalt loetakse lepingu osaks ka niisugused tüüptingimused,
millele otsest viidet ei ole tehtud, kuid mille olemasolu võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt
eeldada ja kui tingimuste sisust oli lepingupoolel võimalik teada saada (VÕS § 37 lg 1 teine
184
lause). Nt lepingu sõlmimine parkimismajades, automaatsed hoiulaekad, fotoautomaadid jne.
Selgesõnalist viitamist ei nõuta ka siis, kui see oleks liiga kulukas tehingute suure arvu tõttu. Nt
autopesulad, ühiskondlik transport, loteriid, mänguautomaadid jne.
VÕS § 35 lg 3 kohaselt võib tüüptingimus sisalduda lepingudokumendis või olla
eraldiseisvaks lepinguosaks (n sõlmides suuliselt lepingu, saadab müüja arve, millel on
tüüptingimused makseviisi, aja ja rikkumise tagajärgede suhtes). Tüüptingimus võib olla lepingu
tingimuseks, sõltumata sellest, milline on selle ulatus või millisel viisil on tingimus lepingus
kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud (tüüptingimus võib olla suuline, keelava
märgistusena, üldtingimustena nt kindlustuslepingutes jne).
VÕS § 37 lg 2 kohaselt võivad pooled lg-s 1 sätestatud nõudeid arvestades eelnevalt kokku
leppida, et tüüptingimused kehtivad teatud liiki lepingutele. Need on nn raamkokkulepped, kus
lepitakse kokku, millised tüüptingimused poolte vahel sõlmitud lepingule laienevad ja kuidas
toimub nende muutmine.
Oluliseks formaalseks nõudeks on ka seadusest tulenev nõue, et tingimused peavad olema
tehtud teatavaks juba enne lepingu sõlmimist. Seega on poolte jaoks äärmiselt oluline tuvastada
lepingu sõlmimise moment. Nt ei saa lugeda lepingutingimusteks tüüptingimusi autopesula
seinal, kui nendega saab tutvuda alles pärast kassast autopesula kasutamist võimaldava kaardi
ostmist; ujula seinal olevad tüüptingimused, millega välistatakse ujula omaniku vastutus, ei ole
tüüptingimustena lepingutingimused, kui nendega ei ole võimalik tutvuda enne ujulapääsme
ostmist.
Lepingu sisuga tutvumine tähendab võimalust kohapeal ja ilma ebamõistlike pingutusteta
tüüptingimustega tutvuda. Nt ei piisa kirja teel lepingu sõlmimisel viitest internetileheküljele,
millelt võib tüüptingimused leida või äriruumidele, kus need on kättesaadavad. Kuid teine pool
võib alati ise nõustuda seadusest erineval viisil pakutud võimalustega tutvuda tüüptingimuste
sisuga.
Lepinguosaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, keeleline väljendusviis või esituslaad on
niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine pool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus
mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust pingutuseta mõista (n väga väike
kiri, võõrkeele, slängi kasutamine, keerulised meetodid lõppsumma arvutamiseks, tingimuse
paigutamine lepinguossa, kus tavaliselt seda ei käsitleta, tumedal taustal halvasti näha olev kiri
jms). Niisuguseid tingimusi nimetatakse üllatustingimusteks (VÕS § 37 lg 3). Üllatustingimused
võivad olla ebatavalised oma välise esituslaadi või sisu poolest. Eristatakse tingimusi, mis on
ebatavalised ja tingimusi, mis on arusaamatud.
Ebatavalisust hinnatakse arvestades lepingu eesmärki ja sisu. Nt olulised tingimused on
peidetud muu teksti sisse, mis ei ole tavaline, arvestades selliste tingimuste tähtsust. Sisu poolest
võib olla üllatuslik tingimus, mis sisaldab täiendavaid kohustusi ja nõudeid, mida tavaliselt
sedalaadi lepingutes ei või oodata. Tingimuste arusaadavus sõltub konkreetsetest asjaoludest ja
185
tarbijalt oodatavast arusaamisvõimest. Kui tegemist on majandus- või kutsetegevuses sõlmitud
lepinguga, esitatakse poolte arusaamisvõimele reeglina kõrgendatud nõudeid. Nt võivad olla
arusaamatud lepingutingimused, mis sisaldavad erialaseid termineid, valemeid või muid
tähistusi, millest arusaamist ei saa tavaliselt tarbijalt oodata. Kohtud on kõrgendatud nõudeid
esitanud poolele, kes on tehingu teinud seoses oma kutsetegevusega. Nt on kohtud leidnud, et
puidust esemete tootja peab aru saama puidu liimimisel kasutatavatest liimide kvaliteeti ja
omadusi tähistavatest markeeringutest pakendil ning kontrollima nende vastavust pakendil oleva
tekstiga. Selles osas on kohtupraktika siiski veel välja kujunemata, mistõttu ei ole võimalik
kindlat seisukohta formuleerida. Et üllatustingimused kehtiksid poolte jaoks siduvatena, peab
teine pool oma nõusolekut lepingutingimusega otse väljendama. Seda, kas tingimus on
üllatustingimus või mitte, hinnatakse objektiivsest mõistliku isiku kriteeriumist lähtudes.
Lepingutes, kus pooled kasutavad tüüptingimusi, võib tekkida olukord, kus pärast lepingu
sõlmimist või täitmist selgub, et oferdis ja aktseptis sisalduvad tüüptingimused on oma sisult
vastuolus. Olukorda, kus pooled viitavad oma tahteavaldustes sisult vasturääkivatele
tüüptingimustele (VÕS § 40), nimetatakse tüüptingimuste vasturääkivuseks e kollisiooniks.
Tüüptingimuste vasturääkivusele ei kohaldata üldisi lepingu sõlmimise reegleid, mille kohaselt
jääks kehtima viimasena tehtud tahteavaldus, kui sellele viivitamatult vastu ei vaielda.
Vasturääkivate lepingutingimuste korral kohaldatakse VÕS §-s 40 sätestatut, mille järgi loetakse
leping sõlmituks tingimustel, mis ei ole omavahel vastuolus. Vastuoluliste tingimuste asemel
lähtutakse seaduses seda liiki tingimuste kohta sätestatust. VÕS § 40 lg 2 kohaselt loetakse
vasturääkivaid tüüptingimusi sisaldav leping mittesõlmituks üksnes juhul, kui üks lepingupooltest
teise tüüptingimuste kohaldamisele vastu vaidleb. Teise poole tüüptingimustele vastuvaidlemise
avaldus tuleb teha muus vormis kui tüüptingimus. Avalduse võib teha nii enne lepingu sõlmimist
kui ka viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada,
et lepingupool ei saa enam oma mittenõustumist vastuoluliste tüüptingimustega lepingu
sõlmituks lugemisel väljendada siis, kui leping on täidetud täielikult või osaliselt või ta on teise
lepingupoole täitmise vastu võtnud. Seega saab vastuolus olevate tüüptingimuste korral lepingust
vabaneda ainult siis, kui lepingut ei ole veel täidetud kummagi poole poolt ja on täidetud
tüüptingimusele vastuvaidlemise formaalsed nõuded.
Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada ka erinormiga, mis sätestab
individuaalkokkulepete ja tüüptingimuste vahekorda. Vastavalt VÕS §-le 38 loetakse
primaarseks eraldi läbiräägitud lepingutingimused, kui need on vastuolus tüüptingimustega.
Individuaalkokkulepe võib olla nii suuline (nt teatab müüja lepingu sõlmimisel asja omadustest
või vastutuse piiramisest, mida tüüptingimused ei sisalda) kui kirjalik (nt on lepingutekstis lisaks
tüüptingimustele lisatud omakäeliselt täiendavad tingimused, mis on tüüptingimustega
vastuolus).
Tüüptingimuste ja individuaalkokkulepete vastuolu korral kehtib eraldi kokku lepitud või
läbiräägitud tingimus. Individuaalkokkulepped ületavad jõult alati eelnevalt väljatöötatud
tingimused (VÕS § 38).
186
Tüüptingimuste tõlgendamisel (VÕS § 39) kasutatakse objektiivset tõlgendamist.
Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik neid samadel
asjaoludel mõistma pidi. Samade asjaolude arvestamise kohustus pehmendab objektiivse
tõlgendamise põhimõtet. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja
kahjuks, mis tähendab tüüptingimuse kehtivuse riski panemist tingimuse kasutajale. Tühisele
tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Kui tingimuse
saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus
osas kehtima.
Tüüptingimuste kehtivus
VÕS § 42 lg 1 määrab kindlaks tüüptingimuste sisulise kehtivuse alused. Lepingu olemust,
sisu, sõlmimise viisi, poolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades on tüüptingimus tühine
niivõrd, kuivõrd see kahjustab teist poolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on
lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalu teise poole kahjuks oluliselt rikutud või kui
tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Arvestada tuleb poolte huve ning kasu, mida saab
tingimuse kasutaja, et põhistada tüüptingimuse tühisust.
Ebamõistlik kahjustamine on konkretiseeritud VÕS § 42 lg-s 2. Ebamõistlikku kahjustamist
eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui
tüüptingimus piirab lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi
saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see
puudutab lepingu põhieset või hinna vahekorda selle eest saadavate kaupade või teenuste
väärtusega (nt hinna mittevastavus eseme kvaliteedile ei ole ebamõistlik kahjustamine).
VÕS § 42 lg 3 annab näidisloetelu nendest tingimustest, mis on eelduslikult ebamõistlikult
kahjustavad. VÕS § 44 kohaselt eeldatakse loetletud tüüptingimuste tühisust tarbijalepingutes,
majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes peab aga ebamõistlikku kahjustamist teise
poole suhtes tõendama. Nt määratlemata õigusmõistete hindamisel sätestab VÕS § 42 lg 3 p 36,
et ebamõistlikult kahjustav on lepingutingimus, millega tingimuse kasutaja jätab endale
ebamõistlikult pika või ebapiisavalt määratletud tähtaja oferdi aktseptimiseks või
tagasilükkamiseks. Selline tingimus toob kaasa teadmatuse, mida peetakse tarbijale ebasoodsaks
ja kahjustavaks.
VÕS § 43 sätestab erisused tüüptingimuste kasutamisel krediidiasutuste suhtes. Vastavalt ei
loeta ebamõistlikult kahjustavaks lepingutingimust, millega krediidiasutus või muu
finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimustega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata
muuta teise poole poolt või teisele poolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste
eest, tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest
teavitama ning teistel lepingupooltel on õigus leping kohe lõpetada (VÕS § 42 lg 3 p 14
nimetatud tingimus). Muudatuste reservatsiooniga ei ole hõlmatud mitte kõik, vaid üksnes need
tingimused, mis puudutavad tingimuste seadja poolt sooritatavat täitmist. Lepingus tuleb
187
fikseerida nii muudatuste tingimused kui ka muudatuste maht (n piisav määratletus puudub, kui
viidatakse lihtsalt lepingule laienevale kaubandustavale). Kui muudatuste tegemise õiguse
klausel on käibes tavaline, ei saa eeldada ebamõistlikku kahjustamist.
Kui tüüptingimusi kasutatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitavates lepingutes, siis
loetakse vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav, kui tingimuste
kasutaja ei tõenda vastupidist. Seega äritegevuse raamides sõlmitavad lepingud on vastuväite
võimalusega ja nende tühisust ebamõistliku kahjustamise tõttu ainult eeldatakse. Seega langeb
ebamõistliku kahjustamise puudumise tõendamise koormus poolele, kes tüüptingimust kasutas.
Kohtu pädevus tüüptingimuste kasutamise keelamisel
Vastavalt VÕS § 45 lg-le 1 võib kohus keelata tingimuse kasutajal kasutada ebamõistlikult
kahjustavaid tüüptingimusi, tingimuste soovitamise korral aga kohustada soovitajat soovituse
tagasivõtmiseks, kui sellekohase hagi on esitanud tarbijakaitseamet. Vastavalt
tarbijakaitseseadusele võib tarbijakaitseamet nõuda Eesti Vabariigi nimel kohtu kaudu kolmanda
isiku poolse tarbija õigusi rikkuva tegevuse lõpetamist, kui kolmanda isiku tegevus puudutab
määramatu arvu tarbijate ühiseid huvisid. Lisaks sellele võib tarbijakaitseamet teha müüjale,
tootjale või vahendajale kohustuslikke ettekirjutusi õigusrikkumise lõpetamiseks ja endise
olukorra taastamiseks.
Kohtu poolt tüüptingimuste kasutamise keelamine ei ole lubatud siis, kui tüüptingimusi
kasutati isiku suhtes, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses või kui tüüptingimusi
soovitati kasutamiseks või nähti ette nende kasutamine mõlema poole jaoks üksnes nende
majandus- või kutsetegevuses.
Kui kohus keelab tüüptingimuse kasutamise või kohustab soovitamise lõpetamiseks või
soovituste tagasivõtmiseks, siis laieneb see ka kõikidele pärast kohtuotsuse jõustumist sõlmitud
lepingutele (tingimus on tühine ka kõikides teistes lepingutes, mille tühisust ei ole kohus
tuvastanud).
Koduukselepingud ja lepingu sõlmimine sidevahendite abil
Koduukselepingu mõiste
Koduukselepinguks nimetatakse vallasasja üleandmise või teenuse osutamise lepingut, mille
puhul majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (pakkuja) teeb tarbijale pakkumuse või
ettepaneku asuda läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks (VÕS § 46). Koduukselepinguks on
leping, mis sõlmitakse tarbija eluruumis või töökohas või nende vahetus läheduses, välja arvatud
juhul, kui tarbija töökoha või eluruumi külastamine pakkumuse või ettepaneku tegemiseks toimus
tarbija eelneval selgesõnalisel soovil (tarbija kutsub ise pakkumiste tegija koju või töökohta).
Siiski kohaldatakse koduukselepingute kohta sätestatut ka juhul, kui pakkuja külastas tarbija
töökohta või eluruumi küll tarbija eelneval selgesõnalisel soovil, kuid tarbija ei teadnud ega
188
pidanudki lepingulisi läbirääkimisi soovides teadma, et vallasasjade ja teenuste pakkumine, mille
kohta leping sõlmiti, on osa pakkuja majandus- või kutsetegevusest (VÕS § 47 lg 1).
Koduukselepinguteks loetakse ka lepinguid, mis sõlmitakse üllatava pöördumisena
ühissõidukis või tänaval, väljaspool pakkuja äriruume pakkuja või kolmanda isiku poolt
korraldatud vabaajaüritusel. Leping, mille puhul tarbija tasub lepingus ettenähtud tasu lepingu
sõlmimisel ja see ei ületa rahasummat, mis võrdub 60 euroga, ei loeta koduukselepinguks.
Koduukselepingu regulatsioon tugineb Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivile 85/577/ECC
20. detsembrist 1985.a tarbija kaitse kohta lepingute sõlmimisel väljaspool äriruume (to protect
the consumer in respect of contracts negotiated away from business premises, OJ L 372,
31/12/1985 p 0031-0033; täiendatud 294A0103(69) (OJ L 001 03.01.94 p 492)). Direktiivi
eesmärk on kaitsta tarbijat olukorras, kus ta ei ole ette valmistatud tehingu tegemiseks (ei saa
võrrelda teiste pakkujate hindu ja kaupade kvaliteeti, peab otsustama kiiresti, ei ole aega või
võimalust kaupa põhjalikult uurida jne). Tarbijat kaitstakse eelkõige nn cooling-off
(mahajahtumise) perioodi võimaldamisega, mis VÕS-s on reguleeritud lepingust taganemise
õigusena.
Tarbija taganemisõigus
Tarbijal, kellele on kaupu pakutud väljaspool äriruume vastavalt VÕS §-le 46, on õigus
lepingust taganeda. Vastavalt VÕS § 48 lg-le 1 peab pakkuja tarbijale kirjalikult või muul
tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal teatama, et tarbijal on õigus lepingust taganeda,
samuti teatama selle õiguse teostamise viisi ja tähtaja, märkides teates oma nime ja aadressi ning
teate saatmise või andmise aja. Teates peab olema ka viide lepingule, millest taganemisõigus
tekib ning teade tuleb teha teatavaks viisil, et tarbija saaks oma õigustest aru. Tarbija poolt teate
kättesaamise aja peab tõendama pakkuja (VÕS § 48 lg 2).
Tarbija võib koduukselepingust taganeda seitsme päeva jooksul teate saamisest. Kui tarbija on
saanud teate enne lepingu sõlmimist, arvestatakse seitsmepäevast tähtaega lepingu sõlmimisest
(VÕS § 49 lg 1). Tarbija loetakse õigeaegselt taganenuks, kui ta on saatnud oma tahteavalduse
ära 7 päeva jooksul.
Sidevahendi abil sõlmitud lepingud
Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste
Tarbija õigusi on peetud vajalikuks kaitsta ka lepingute sõlmimisel sidevahendite abil.
Sidevahendite abil lepingute sõlmimisel vajab tarbija kaitset eelkõige põhjusel, et müüja ja ostja
vahel puudub otsekontakt. Samuti ei ole tarbijal võimalik kaupu vahetult vaadelda, hinnata ja
proovida, mistõttu võib reklaam olla eksitav. Raha maksmine toimub sageli sularahata arvelduse
korras ja tegelikult maksmisele kuuluvate summade kindlakstegemine võib olla raske (transport,
telefoni kasutamise kulud, muud varjatud kulud, mida ostja peab kandma). Probleemiks võib
189
osutuda ka pakkuja anonüümsus ning tarbija võib vajada kaitset tungimise eest eraellu.
Sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse lepingut eseme üleandmiseks või teenuse
osutamiseks seda eset või teenust oma majandus- või kutsetegevuses pakkuva isiku (pakkuja) ja
tarbija vahel, kui leping sõlmitakse pakkuja poolt selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas
turustus- või teenindussüsteemis ja pärast seda, kui pakkuja on teinud pakkumuse või on teinud
tarbijale ettepaneku teha pakkumus (pakkumine) ning pakkuja ja tarbija ei viibi lepingu
sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja pakkumine ja tarbija tahteavaldus võtta endale
lepingulised kohustused (tellimus) edastatakse sidevahendi abil (VÕS § 52 lg 1). Oluline on, et
kõik eelpoolnimetatud tunnused peavad esinema samaaegselt.
Sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemalviibival tarbijal
ja pakkujal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust, eelkõige
telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist, adresseerimata või adresseeritud trükise,
sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses
(VÕS § 52 lg 2).
Sidevahendi abil sõlmitud lepinguks ei loeta vastavalt VÕS § 53 lg 2 lepinguid, mis on
sõlmitud müügiautomaadi kasutamisega, taksofoni vahendusel telekommunikatsiooniteenuse
osutajaga, kui lepingu esemeks on taksofoni kasutamine, samuti lepinguid ehitamiseks, kinnisasja
võõrandamiseks või asjaõiguse kohta kinnisasjale. Tarbijat ei tule teavitada lepingu tingimustest
ja taganemisõigusest ning tal ei ole ka taganemisõigust lepingutes, mis sõlmitakse toiduainete,
jookide või muude igapäevaseks tarbimiseks mõeldud asjade kohta, mida tuuakse tarbija elu- või
töökohta sageli ja korrapäraselt ning veo-, majutus-, toitlustus- või meelelahutusteenuste kohta,
kui pakkuja kohustub lepingut sõlmides osutama teenuse teatud tähtpäevaks või teatud tähtaja
jooksul (kohaldamisele ei kuulu VÕS § 54-59). Küll aga on nendes lepingutes tarbijal õigus
nõuda oma privaatsuse kaitset, sest vastavalt VÕS §-le 60 laieneb nimetatud lepingutele kohustus
küsida enne pakkumise tegemist tarbijalt selleks nõusolekut, kui pakkumine tehakse faksi,
telefoni või elektronposti abil. Muude vahenditega pakkumise edastamisel eeldatakse tarbija
nõusolekut.
Sidevahendite abil lepingu sõlmimisel tuleb tarbijat teavitada VÕS § 54 sätestatud asjaoludest
(pakkuja nimi, aadress, asja põhitunnused, hind, taganemisõigus jne). Andmed tuleb kasutatavaid
sidevahendeid arvestades esitada heauskselt, selgelt, arusaadavalt ja vastavuses heade kommetega
ning selliselt, et ilmneks pakkumise äriline eesmärk. Telefoniside puhul tuleb pakkuja nimi ja
kõne äriline eesmärk teha tarbijale selgelt teatavaks vestluse alguses. Kui VÕS § 54 lõikes 1
loetletud andmeid ei ole tarbijale edastatud kirjalikult või muul tema jaoks kättesaadaval püsival
andmekandjal, tuleb neid andmeid kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival
andmekandjal kinnitada hiljemalt lepingu täitmise ajal, asjade puhul aga hiljemalt nende
üleandmisel (VÕS § 55 lg 1). VÕS § 55 lg 2 sätestab tingimuse, milline teave tuleb kindlasti
tarbijale edastada. Kui aga pakutakse teenust, mida osutatakse vahetult sidevahendiga ja
ühekordselt ning mille tasumise eest peab arvestust telekommunikatsiooniteenuse osutaja, siis ei
190
ole vaja eelpoolnimetatud teavet edastada. Ka sellisel juhul peab tarbijal olema võimalus saada
teada pakkuja tegevuskoha aadress, kuhu ta saab esitada kaebused (VÕS § 55 lg 3).
Vastavalt VÕS §-le 56 on tarbijal õigust lepingust taganeda 11 päeva jooksul. Asja puhul
algab tähtaeg päevast, mil asi, samaliigiliste asjade kättetoimetamise korral aga esimene osa
asjadest, on jõudnud tarbijani ning tarbija suhtes on täidetud VÕS §-s 55 sätestatud kohustused.
Teenuse puhul algab taganemise tähtaeg lepingu sõlmimise päevast.
Kui pakkuja ei ole VÕS §-s 55 ettenähtud teatamiskohustust täitnud, võib tarbija lepingust
taganeda kolme kuu jooksul asja tarbijani jõudmise päevast, teenuse puhul aga kolme kuu jooksul
lepingu sõlmimise päevast. Kui selle kolmekuulise tähtaja kestel edastatakse nõutav teave, võib
tarbija lepingust taganeda vastavalt 11 päeva jooksul arvates teabe saamisest. Teenuse osutamise
lepingust taganemise õigus lõpeb, kui pakkuja on tarbija nõusolekul või algatusel alustanud
teenuse osutamist enne taganemise tähtaja möödumist (VÕS § 56 lg 2).
Vastavalt VÕS § 60 lg 1 peab pakkuja arvestama, et faksile, telefoni automaatvastajale või
elektronpostiaadressile võib pakkumise edastada üksnes tarbija eelneval nõusolekul. Kuid
individuaalset suhtlemist võimaldavaid sidevahendeid võib pakkumise edastamiseks kasutada,
kui tarbija ei ole nende kasutamist sõnaselgelt keelanud.
Lepingulised kohustused
Lepinguliste kohustuste allikad
Lepingulised kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. 1
Lepingupoolte kohustused võivad olla lepingus väljendatud eelkõige kui
otsesed kohustused.
Otsesed kohustused võivad olla sõnastatud kirjalikus lepingus või suuliselt saavutatud
kokkuleppes. Otsesed kohustused võivad olla ka sätestatud seaduses.
Otsesed kohustused võivad olla kas esmased (primaarsed) või teisesed (sekundaarsed)
kohustused. Primaarsed on kohustused, mis on võlasuhtes põhikohustuseks ja mille sooritamisel
tagatakse kohustuse eesmärgi saavutamine. Sekundaarsed kohustused lisanduvad kas kohustuste
rikkumisel või lepingu lõpetamisel seoses tagasitäitmisega pärast lepingust taganemist või
lepingu ülesütlemist.
Otsesed põhikohustused määravad ära lepingulise võlasuhte olemuse. Põhikohustuste kõrval
võib lepingus olla kokku lepitud ka
kõrvalkohustustes, mille ülesanne on kas põhikohustuste
ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Need on kohustused, mis on suunatud soorituse
tagajärje saavutamisele ja täiendavad põhikohustusi. Kõrvalkohustused võivad olla kas otsesed,
kui need on sätestatud lepingus või seaduses või kaudsed, kui need tuletatakse muudest allikatest
(VÕS § 23).
Nt on seaduses reguleeritud otseste kõrvalkohustustena kohustused, mille eesmärk on tagada
191
lepingulise kohustuse täitmist (vt VÕS § 141) ja abistada lepingu eesmärgi saavutamist (VÕS §
23 lg 2). VÕS § 23 lg-s 2 sätestatud koostöökohustus tähendab poolte jaoks niisuguste tegude
tegemist, mis on teisele poolele vajalikud tema kohustuste täitmiseks. Kui üks lepingupool ei
täida oma kohustust teha teise poolega koostööd, võib teine pool kohustuste piisava vastastikkuse
seose korral VÕS §-le 111 tuginedes keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt VÕS § 119
lg-le 1 satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust selle tõttu, et
võlausaldaja ei tee lepingu eesmärgi saavutamiseks võlgnikuga piisavalt koostööd. Koostöö ei
tähenda siin ainult oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmist, vaid ka kaudselt tuletatavate
kohustuste eiramist, mis takistavad võlgnikul oma kohustusi lepingus ettenähtud viisil täitmast.
Seega on koostöökohustus üldiselt kõikidele lepingupooltele laienev kohustus, mille rikkumise
tagajärjed võivad olla seaduses sätestatud või olla ka lepingus kokku lepitud. Kui konkreetse
koostöökohustuse rikkumise juhuks ei ole seaduses või lepingus õiguslikke tagajärgi ette nähtud,
võib lepingupool kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Oma olemuselt on koostööle suunatud ka kahju vähendamise kohustus, mille eesmärk on
vähendada kohustuse rikkumisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi nii võlgniku kui võlausaldaja
jaoks. Võlaõigusseaduse § 139 lg 2 annab sisuliselt kahju vähendamise kohustuse sisu, nähes ette
õiguslikud tagajärjed juhuks, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata
ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu,
mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Seega
tuleb kahjuhüvitise vähendamise nõude esitamisel VÕS § 139 lg-le 2 tuginedes esmalt tõendada,
et teisel lepingupoolel oli mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kohustus teha seaduses sätestatud
tegusid, mis oleks tekkinud kahju vähendanud ja teiseks, et ta on seda kohustust rikkunud.
Kõrvalkohustusteks võivad olla nt kohustus anda vajalikku teavet lepingu teisele poolele (nt
VÕS § 212), dokumentide esitamise (nt VÕS § 168), vajalike dokumentide, lubade, litsentside jne
hankimise kohustused (nt VÕS § 211). Leping võib sisaldada ka kõrvalkohustusi, mille eesmärk
on kaitsta teise poole vara (nt hoolitsemiskohustus VÕS § 77 lg 4), tervist või muid hüvesid, mille
kaitset peetakse lepingu eesmärgi saavutamisel oluliseks. Seadusest võib tuleneda ka niisuguseid
kõrvalkohustusi, mis ei loo täitmisnõudeid ega kahjuhüvituskohustusi, vaid mille rikkumise
tagajärjeks on õigusest ilmajäämine või muu kahjuliku tagajärje saabumine (nt VÕS § 220).
Üheks olulisemaks kõrvalkohustuseks, mille rikkumisel ei teki õiguskaitsevahendi kasutamise
õigust, vaid kaotatakse mingi seaduses ettenähtud õigus, on kohustus teatada õiguskaitsevahendi
kohaldamisest kas viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist või mõistliku aja jooksul
pärast seda (vt VÕS § 118 lg 1; VÕS § 159 lg 2; 222 lg 6 jne).
Lepingupooled võivad kokkuleppeliselt anda kõrvalkohustustele põhikohustuse tähenduse, kui
oluliseks peetakse mitte ainult põhikohustuste nõuetekohast täitmist.
Lepingu sisu ei moodusta ainult otsesed kohustused, vaid lepingut võidakse täpsustada ja
täiendada ka kaudsete kõrvalkohustustega allikatest, mille loetelu on antud VÕS § 23 lg-s 1.
Seaduses loetletud allikatele tuginedes võib kohustuse sisu täpsustada või täiendada juhul, kui
192
lepingupoolte kohustusi ei ole võimalik kindlaks teha lepingu tõlgendamise abil. VÕS § 23
võidakse kohaldada ka põhikohustuste kindlaksmääramisel, kuid selle sätte põhiliseks
rakendusalaks on siiski kõrvalkohustuste kindlaks määramine. Lepingupoolte kaudsed
kohustused tehakse vaidluse korral kindlaks, lähtudes:
1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
Loetelu annab piisavalt võimalusi teha kindlaks kohustused, mille täitmist võis mõistlikult
lepingupooltelt oodata. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes tuleks kaudseid kohustusi
tuletada alles siis, kui eelnevalt nimetatud allikad ei ole olnud tulemuslikud. Kaudsete tingimuste
lisamisel lepingusse toimub küll kohtulik sekkumine lepingulistesse suhetesse ühiskondlikult
aktsepteeritava käitumise tagamise eesmärgil, pidades aga silmas põhiseadusega tagatud üldist
vabadusõigust sõlmida lepinguid ja määrata nende sisu (põhiseaduse § 19).
Lepinguliste
kohustuste liigid
. Lepinguliste kohustuste liigid tulenevalt lepingu eesmärgist
Lepinguid liigitatakse tulenevalt nende sõlmimise eesmärgist (alusest), mida pooled lepinguga
taotlevad. Võõrandamislepingu sõlmimise eesmärgiks on omandi üleandmine (näiteks
müügileping, vahetusleping ja kinkeleping). Töövõtulepingu eesmärgiks on mingi tulemus, töö
resultaat, töölepingu eesmärgiks aga töö tegemine. Asja kasutusse andmisel võib olla eesmärk
saada kasutusaja lõppedes tagasi sama asi (rendileping, üürileping) või samaliigilised, samas
koguses ning samasuguse kvaliteediga asjad (laenuleping). Hoiulepingu olemuseks on aga asja
hoidmine ilma kasutamisõiguseta ning tagastamine hoiuleandja nõudmisel.
Teatud lepingute sõlmimisel on eesmärgiks tehingute tegemine teise isiku nimel (nt
agendileping) või enda nimel teise isiku huvides ja arvel (nt komisjonileping asjade müümiseks).
Seltsingulepingu sõlmimisel soovitakse saavutada ühine eesmärk ja teha selleks koostööd
lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1).
Pooled võivad ise valida lepingu eesmärgi ja ei ole seotud seaduses reguleeritud
lepinguliikidega. Vastavalt VÕS § 1 lg-le 1 võivad pooled sõlmida lepinguid, mis ei ole seaduses
nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus. Kui leping vastab kahe või enama
seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses
sätestatut, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille
kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga (VÕS § 1 lg 2). Seega ka seaduses
reguleerimata lepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel on oluline välja selgitada lepingu
eesmärk ja olemus ning sellest lähtudes kohaldada kas seaduses sätestatut, tõlgendada lepingu
193
tingimusi või laiendada lepingu sisu.
Lepingute liigitus kohustuste jagunemise alusel poolte vahel
Ühekülgseteks nimetatakse lepinguid, millest tekivad kohustused ainult ühe osapoole jaoks.
Teine pool omandab lepingust tuleneva kasu ilma ühegi omapoolse kohustuseta (nt käendus,
garantii). Liigitamine on oluline lepingust tulenevate nõuete kindlaksmääramisel. Seaduses
sätestatud juhtudel võib kirjalikule vorminõudele alluva ühekülgse lepingu sõlmida ainult ühe
poole kirjaliku tahteavaldusega (vt n VÕS § 144 lg 2, § 30 lg 2).
Ühekülgne on ka leping, milles olemasolev kohustus muudetakse uueks kohustuseks
lubadusega teha mingi tegu - uuendamine e novatsioon (VÕS § 89 lg 2). Lubadus midagi teha
võib olla võlatunnistus (VÕS § 30) e leping, millega tunnistatakse olemasolevat võlasuhet ja
võetakse endale kohustus sooritada võlguolev tegu. Ühekülgseks lepinguks on ka võlalubadus
(VÕS § 30) e leping, mille sõlmimisel luuakse lubadusega iseseisev kohustus. Nt lubatakse
maksta mingi rahasumma. Nimetatud võlatunnistused on oma olemuselt abstraktsed ja ei vaja
tekkimise aluse olemasolu tõendamist. Seega piisab võlatunnistusest tuleneva nõude esitamisel
sellekohase kirjaliku dokumendi esitamisest. Vastavalt VÕS § 30 lg-le 2 peab võlatunnistus
olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse § 30 lg 3
kohaselt ei pea olema kirjalikus vormis jooksva arve alusel antud võlatunnistus e saldo
(negatiivne võlatunnistus VÕS § 204 lg 2 järgi) ja majandus- või kutsetegevuses tekkinud
võlatunnistus. Nimetatud võlatunnistused võivad olla igasuguses vormis, eeldatavasti peaks need
olema tõendamise eesmärgil antud vähemalt kirjalikult taasesitatavas vormis. Kuna seadus
tunnustab õiguslikult siduvana kohustuse täitmise lubadust võlatunnistusega ja juba olemasoleva
võla tunnistamist, siis eeldatakse, et võlatunnistuse andmiseks oli alus. Kui võlatunnistusel alus
puudub või võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei eksisteeri, või võlgnik esitada
sellekohase vastuväite.
Kahekülgseteks nimetatakse lepinguid, millest tekivad mõlemale osapoolele kohustused, mis
ei ole omavahel seotud sünallagmaga ehk vastastikkuse sõltuvussuhtega. Need on lepingud,
milles pooled võtavad endale kohustuse anda üle asi või asjade kogum, teha mingi tegu teisele
isikule ja teine isik kohustub andma omalt poolt asja või asjade kogumi tagasi või tegema mingi
teo pärast teatud ajavahemiku möödumist (nt tasuta laen, tasuta kasutusse andmine, käsundi
täitmine). Kahekülgsed oma olemuselt on ka lepingud, milles poolte kohustused tekivad sõltuvalt
juhusest (nt agendilepingud). Lepingutes, mille sisu kujuneb sõltuvalt juhusest, on reeglina kokku
lepitud ühe poole kohustuses nt otsida lepingupartnereid, sobivat kaupa jne, mille täitmise ja
lepingulise eesmärgi saavutamise korral tekib teisel poolel omakorda kohustus. Nt on agent
käsundit täites teinud kulutusi, mille käsundiandja peab hüvitama. Kas kohustused tekivad, see ei
ole alati lepingu sõlmimisel teada.
Vastastikused e sünallagmaatilised on lepingud, millest lepingupooled omandavad
vastastikkuses sõltuvussuhtes olevad kohustused (VÕS § 111 lg 1). Vastastikkususe suhe kui
eriline seos kohustuste vahel tähendab, et ühe lepingupoole kohustuse alus ja kehtivuse eeldus on
194
teise lepingupoole kehtiv kohustus. Vastastikku kohustavad lepingud on suunatud eelkõige
soorituste vahetamisele lepingupoolte vahel. Vahetatavad sooritused võivad olla nii rahalised kui
mitterahalised (nt üüritud eluruumide üleandmise kohustus ja üüritasu maksmise kohustus).
Eelkõige on vastastikkuses suhtes tasulised lepingud (nt müügileping, rendileping,
töövõtuleping). Omavahel vastastikkuses seoses olevad kohustused on tavaliselt
põhikohustusteks. Pooled võivad ka lepingus ise kokku leppida, et kohustuste vahel on
vastastikkusus, mis annab selle kohustuse rikkumise korral teisele poolele õiguse vastukohustuse
täitmist kinni pidada. Lepingu sõlmimisel võib eelnevalt kindlaks määrata, milline on
soorituskohustuste omavaheline ajaline seos või anda mõnele soorituskohustusele põhikohustuse
tähendus, mida seadusest tulenevalt seda liiki kohustusel ei ole. Kõige enam tekitavad vaidlusi
lepingulised kokkulepped, millest ei ole üheselt selge, kas soorituse tegemata jätmine annab
teisele poolele õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest (nt maksmine toimub kauba
üleandmisel esitatud dokumentide vastu) või kas poolel on õigus nõuda eelsooritust (maksmise
toimub pärast kauba kättesaamist).
Vastastikused võivad olla põhikohustuste kõrval ka kõrvalkohustused. Vastastikused
kõrvalkohustused võivad olla takistuseks nõude loovutamisel või täitmisnõudele vastuväidete
esitamisel (ühe poole kõrvalkohustuse täitmisel võib ka teisel poolel tekkida kohustus
kõrvalkohustused täita, kui need on vastastikused).
Lepingute liigitus vastastikkusteks ning kahe-ja ühekülgseteks on oluline eelkõige juhul, kui
üks pool soovib teise poole poolt kohustuste rikkumisel kasutada kohustuse täitmisest keeldumise
vastuväidet (VÕS § 110, 111) ja sellega vältida eelsooritusest tulenevat riski, et teine pool oma
kohustust ei täida. Igasuguste vastuväidete esitamisel, milles tuginetakse oma kohustuste
täitmisest keeldumise õigusele, on oluline kindlaks teha kohustuste vastastikune seos ja selle
seose olemus. Kui nõuded, mis tulenevad kas samast lepingust või erineval alusel tekkinud
võlasuhetest, ei ole piisavalt omavahel seotud, ei saa täitmisest keeldumise õigust
õiguskaitsevahendina kasutada (VÕS § 110 lg 1).
. Lepinguliste kohustuste liigid tulenevalt ajalisest kestvusest
Lepingulised suhted võivad olla suunatud soorituste tegemisele või vahetamisele ühekordse
või lühiajalise protsessina. Kuid leping võib kohustada ka pikemaks ajaks, mistõttu kohustuste
maht sõltub sellest ajavahemikust, milleks leping sõlmiti. Nii näiteks üüri- ja rendilepingu maht
sõltub sellest, millise ajavahemiku jooksul pooltevahelised kohustused kehtivad.
Kestvuslepinguks (nt üürileping, rendileping, kindlustusleping) nimetatakse püsivatele
kohustustele või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingut (VÕS § 195 lg 3).
Kestusvõlasuhted eeldavad erilisi kaitsevahendeid rikkumise korral (nt ülesütlemisõiguse
reguleerimine erinormidega). Samuti võib siin tekkida olukord, kus poolte kohustuste vahekord
lepingu sõlmimise seisuga nihkub aja jooksul esialgsest tasakaalust välja ja vajab seetõttu
kohandamist muutunud oludele (n VÕS § 97 lg 6, § 196 lg 1; renditasude ümberarvutamise
kokkulepped) või annab õiguse ka leping üles öelda (§ 196 lg 1).
195
Kestvuslepingute eristamine tavalistest lepingutest võib olla raske, kui tegemist on osadena
hankimisega pikema ajaperioodi jooksul. Oluline on välja selgitada poolte tahe lepingu
sõlmimisel.
Kestvuslepingute eristamine on oluline siis, kui tuleb otsustada, missugust seadust võlasuhtele
kohaldada (vt rakendusseaduse § 12).
Põhi- ja kõrvalkohustused
Lähtudes lepingulise kohustuse tähtsusest võlausaldaja jaoks ja kasutatavatest
õiguskaitsevahenditest rikkumise korral, võib jaotada kohustused põhikohustusteks ja
kõrvalkohustusteks. Kohustuste liigitamine põhi- ja kõrvalkohustusteks on oluline siis, kui
pooled on kohustatud lepingu järgi mitmeks soorituseks ja mõned neist on sarnased mõne teise
lepinguliigi põhikohustusega. Näiteks müügilepingust tulenevad põhikohustused on ühelt poolt
anda asi üle ja teiselt poolt selle eest maksta. Lisaks sellele võib aga lepingus olla kokku lepitud
kõrvalkohustustes nagu kohustuses asi kohale tuua, kokku panna, dokumendid vormistada jne.
Need on lepingu olemuse seisukohalt kõrvalkohustused. Põhikohustus määrab ära lepingu
olemuse ja selle rikkumine võimaldab kohaldada rangemaid kaitsevahendeid. Kõrvalkohustused
on aga niisugused kohustused, mis ei ole põhikohustusega sünallagmas ja seega ei saa nendele ka
vastuväidetes tugineda. Tallinna Ringkonnakohus leidis näiteks oma otsuses tsiviilasjas II-
2/836/01, et kuna rendiobjektiks on hoone, mitte krunt ega kinnistu, siis ei saa rendilepingu
ennetähtaegse lõpetamise aluseks olla ümbruse korrastamatus, kui kohustus hoida ka ümbrus
korras ei olnud lepingus otse sätestatud. Lepinguliste põhikohustustega sellise kõrvalkohustuse
kaasnemist ei saa eeldada.
Õiguskaitsevahendi kasutamisel on kohustuste liigitus põhi-ja kõrvalkohustusteks oluline siis,
kui tuleb hinnata, kas lepingu poolel on õigus täitmisest keelduda VÕS §-de 110 või 111 järgi.
VÕS § 110 lg 1 järgi on üheks eelduseks, millisel võib kohustuse täitmisest keelduda, kuni
võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, selle
nõude ja võlgniku kohustuse vahel piisava seose olemasolu. Piisav seos on eelkõige
põhikohustuste vahel, kõrvalkohustused on harva seotud omavahel selliselt, et võlausaldajal
tekiks õigus täitmisest keelduda. Täitmisest keeldumine on lubatud ka vastastikustes lepingutes
(vastastikuselt seotud kohustustega) VÕS § 111 järgi.
Kõrvalkohustusteks on võlaõigusseaduse kohaselt eelkõige käendusest, garantiist, käsiraha
andmisest ja leppetrahvi kokkuleppest tulenevad kohustused. Seaduses reguleeritud
kõrvalkohustuste põhieesmärk on tagada kohustuste nõuetekohane täitmine. Lisaks seaduses otse
kõrvalkohustustena reguleeritud kohustustele võivad pooled lepingus ette näha ka muid
kohustusi, mis ei ole põhikohustused lepingu eesmärki ja poolte huvi arvesse võttes.
196
Välistavad tingimused
Pooled võivad kokku leppida, et kirjalik leping sisaldab kõik lepingu tingimused, mistõttu ei
loeta lepingu tingimusteks poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei ole
lepingus otseselt sätestatud (VÕS § 31).
Oluline on sellise kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus pooled on pidanud lepingueelseid
läbirääkimisi, mille käigus tehtud tahteavaldused ei ole hiljem aktsepteeritavad ja soovitakse
välistada nendele tuginemist.
Tüüptingimustel lepingu sõlmimisel ainult eeldatakse välistavate tingimuste olemasolu (VÕS
§ 31 lg 2).
Varasemaid kokkuleppeid võib vaatamata nende välistamisele lepingus siiski kasutada lepingu
tõlgendamisel (VÕS § 31 lg 3). Hea usu põhimõtte vastane on aga tugineda välistavale
tingimusele ulatuses, milles teine pool on tuginenud tema poolt pärast lepingu sõlmimist tehtud
teistsugust tahet väljendavale tahteavaldusele või käitumisele (VÕS § 31 lg 4)
Kohustuste sisu
Lepingulised kohustused jagunevad sisult kohustuseks saavutada teatud tulemus ja
kohustuseks teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks (VÕS § 24). Kohustuste liigitamine
tulemuse saavutamisele ja kõik võimaliku tegemisele suunatud kohustusteks võimaldab määrata
kindlaks nõuded, mida pooled võivad lepingulises suhtes esitada ja täitmise nõuetekohasuse. Kui
poolel lasub kohustus saavutada teatud tulemus, siis loetakse leping täidetuks nõuetekohaselt, kui
lepingus määratletud tulemus on saavutatud. Kui poolel on kohustus teha kõik võimalik tulemuse
saavutamiseks, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal
tegutsevad mõistlikud isikud teeksid samadel asjaoludel. Seega tuleb lepingus kohustuse
kindlaksmääramisel täpselt kirjeldada tagajärjele suunatud tegevust. Kohustuste liigitamine
tulemuse saavutamisele ja kõik võimaliku tegemisele suunatud kohustusteks on tinglik selles
mõttes, et ühest lepingust võib pool omandada mõlemat liiki kohustusi ja neid võib ka omavahel
kombineerida (ainult osaliselt tulemusele suunatud jne). Oluline on nende eristamine
täitmisnõuete esitamisel ja rikkumise liigi kindlaksmääramisel.
Lepinguliste kohustuste liigid lähtudes täitmise esemest
Individuaalsed kohustused on kohustused, mille sisuks on individuaalsete tunnustega
piiritletud asja üleandmine. Individuaalseid kohustusi võib nimetada ka tükivõlaks, kuna nende
ese on kindlalt määratletud ja võlgniku kohustus piirdub mingi konkreetse asjaga.
Liigikohustused on kohustused, mille sisuks on liigitunnustega (asendatavate) asjade
üleandmise kohustus. Asendatavad on asjad, mille kindlaksmääramine käibes toimub arvu,
mõõdu või kaalu järgi. Liigitunnustega asjad lepingu esemena on suhteliselt määratlematud ning
vajavad lepingu täitmisel määratlemist ehk individualiseerimist. Vastavalt VÕS § -le 77, kui
197
võlgnik on kohustuse täitmiseks liigitunnustega asja võlgnemisel teinud kõik omapoolse, sh
omandanud liigitunnustega asja või eraldanud asja teistest samade liigitunnustega asjadest, siis
loetakse kohustuse esemeks omandatud või eraldatud asi (VÕS § 77 lg 3). Individualiseerimise
õigus on antud eeldatavalt võlgnikule, kuid see võib olla kokku lepitud ka teisiti. Liigitunnustega
asjaga kohustuse täitmisel on võlgniku jaoks oluline teada, millal ta vabaneb kohustuse täitmisest
asjade hävimise korral. Kui mingi osa liigitunnustega asjadest hävineb, siis võiks võlausaldaja
alati nõuda, et kohustus täidetaks sellest osast, mis jäi alles. Otsustavaks momendiks on sellisel
juhul tulenevalt VÕS § 77 lg-st 3 võlgnetava osa individualiseerimine. Kui võlgnetav ei ole veel
muudest liigitunnustega asjadest eraldatud, peab võlgnik kohustuse täitma selle osaga
liigitunnustega asjadest, mis on olemas. Kui lepingust tuleneb, et pooled pidasid liigivõla puhul
silmas piiratud liigivõlga, ehk kohustust anda lepingu järgi üle ainult kindlat liiki liigitunnustega
asjad, siis võib täitmine olla võimatu, kuna samade liigitunnustega asju ei saa eriomaduste
puudumise tõttu hankida teistelt pakkujatelt.
Asjade eraldamine toimub tavaliselt pakendamise, eristamise, markeerimise jms-ga. Oluline
on, et sooritusrisk läheb võlausaldajale üle siis, kui võlgnik on kõik omalt poolt teinud kohustuse
täitmiseks. See, mis on vajalik teha kohustuse täitmiseks, sõltub täitmise viisist ja
pooltevahelisest kokkuleppest. Nt sätestab VÕS § 209 müüja kohustused asja üleandmisel
vastavalt sellele, kas täitmine toimub võlgniku juures, võlgnik tuleb asjadele ise järele või
toimetatakse asi ostjani vedamisega. Kui võlgnik on teinud kõik seaduses või lepingus nõutava
kohustuse täitmiseks ja sh eraldanud võlgnetavad liigitunnustega asjad teistest liigitunnustega
asjadest, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest, kui eraldatud asjad juhuslikult hävivad. Kui
võlausaldaja ei ole asju vastu võtnud, kuid riisiko on seaduse kohaselt talle üle läinud, satub
võlausaldaja viivitusse.
Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes
juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui liigitunnustega asjad
hävinevad võlausaldaja viivituse ajal, siis vabaneb võlgnik vastutusest, kui talle saab ette heita
ainult kerget hooletust. Täitmiskohustusest vabaneb võlgnik ainult siis, kui ta rikkumise eest ei
vastuta (VÕS § 105 kohaselt ei saa täitmist nõuda, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest).
Liigitunnustega asjade puhul peaks täitmisnõue olema rahuldatav, kui ei esine VÕS § 108 lg-s 2
sätestatud täitmisnõuet välistavaid põhjusi. Kui kohustust rikkunud poolelt endalt ei saa VÕS §
108 lg -s 2 sätestatud põhjustel täitmist nõuda, võib ta siiski teiselt poolelt nõuda kohustuse
täitmist, kui see põhjus tulenes teisest lepingu poolest või kui teine lepingupool oli
vastuvõtuviivituses. Nii võib kohustuse täitmiseks kõik võimaliku teinud lepingupool asjade
hävimise korral ise vabaneda kohustuse täitmisest, sest täitmisnõuet välistav põhjus tekkis
võlausaldaja viivituse ajal.
Lepingu tõlgendamine
Tahteavalduste tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-st 1 (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas
198
3-2-1-107-99).
Lepingu tõlgendamisel tuleb vastavalt VÕS §-le 29 arvestada:
1) lepingupoolte ühist tegelikku tahet;
Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav
lepingupoolte ühine tahe. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-48-98 asunud seisukohale,
et tõlgendamisel võib välja selgitada ka lepingu objekti. Kohustusele selgitada välja poolte
tegelik ühine tahe on Riigikohus viidanud oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-36-97. Kui poolte
tegelikku tahet ei ole võimalik välja selgitada, siis tuleb tõlgendada lepingut nii, nagu teise
lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (VÕS § 29 lg 4). Kui
poolte tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav ühe poole
tahe (VÕS § 29 lg 3). Tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida
pooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet (VÕS § 29 lg 2).
2) poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
(vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-100-99, milles asutakse seisukohale, et poolte tahte
väljaselgitamisel tuleb arvestada ka nende käitumist enne väidetava lepingu sõlmimist, lepingu
sõlmimise ajal ja pärast seda).
3) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi;
4) lepingu eesmärki ja olemust;
5) lepingutingimusele varem antud tõlgendust;
6) vastaval kutse- või tegevusalal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust;
7) tavasid ja praktikat.
Eelpooltoodud tõlgendamisel aluseks võetavad asjaolud on näitlik loetelu ning pooled võivad
tõlgendamisel aluseks võtta ka seaduses nimetamata asjaolusid. Võlaõigusseaduses sätestatud
tõlgendamise põhimõtted eelistavad objektiivset tõlgendamist ehk siis lepingupoolte tahte väliste
asjaolude arvestamist.
Lepingu tingimuste tõlgendamisel ja vaidlusel nende mõtte üle tuleb eelistada tõlgendust,
mille kohaselt jääb tingimus kehtima. Kui sõnal on mitu tähendust, siis tuleb eelistada tõlgendust,
mis läheb kokku lepingu olemuse ja eesmärgiga. Erandiks on tüüptingimuste tõlgendamine,
milliste puhul on esmaseks meetodiks objektiivne tõlgendamine (VÕS § 39:“ ...nagu teise
lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.“). Kuid objektiivne
tõlgendamine sisaldab ka subjektiivseid elemente, sest arvesse tuleb võtta lepingupoolega sarnase
isiku arusaamist lepingutingimusest. Olulise kaitsenormi sätestab VÕS § 39 lg 1 teine lause, mille
kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tüüptingimuste
199
tõlgendamisel ei või anda tingimusele sisu, mille kohaselt jääks tingimus kehtima. See vähendaks
oluliselt VÕS-s sisalduva tüüptingimuste regulatsiooni võimalusi kaitsta neid lepingupooli, kelle
suhtes tüüptingimusi kasutatakse. Kui tüüptingimusest osa on tühine ja seda saab jagada
üksteisest sõltumatuteks osadeks, siis jääb tingimus osalise tühisuse korral muus osas kehtima
(VÕS § 39 lg 2).
VÕS reguleerib ka olukorda, kus leping on koostatud mitmes keeles ja tekstidele on antud
võrdne jõud. Sellisel juhul tuleb aluseks võtta algselt koostatud tekst (VÕS § 29 lg 9). Praktikas
võib tekitada probleeme olukord, kus mitmes keeles on samaaegselt koostatud lepingu algne
tekst. Võimalusel tuleks lepingus kokku leppida, millises keeles koostatud algtekst on aluseks
vaidluste korral lepingutingimuse sisu kindlakstegemisel.
Lepingute vorminõuded
Tsiviilseadustiku üldosa seadus kehtestab tehingute vormi üldnõuded. TsÜS § 77 lg 1 sätestab
vormivabaduse põhimõtte, mille kohaselt tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole
sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seda täiendab VÕS § 11 lg 1, mis lubab lepingu sõlmida
suuliselt, kirjalikult või mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku
vormi.
Nii on vormivabad (so lepingud võidakse sõlmida nii suuliselt, kirjalikult, hetkesidevahendite-
faksi või e-posti teel jne) enamus VÕS-s sätestatud lepingutest (nt rendileping, müügileping,
laenuleping, faktooring, käsundusleping, töövõtuleping, agendi- ja maaklerileping,
komisjonileping jne). Erinormid kehtivad tarbijaga sõlmitavate lepingute osas. Nii näiteks peab
tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis (VÕS
§ 404 lg 1). Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, millega ta võtab endale
käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2), jne.
Kirjalikus vormis peavad olema sõlmitud nt ehitise ajutise kasutamise leping, kui seadusest ei
tulene rangemaid vorminõudeid (VÕS § 381 lg 1) ja elurendise leping (VÕS § 570). Kinkija
avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks (VÕS § 261 lg 1), võlatunnistus,
va jooksva arve alusel antud ja majandus- või kutsetegevuses tekkinud võla tunnistamine (VÕS §
30 lg 2), tarbija kui käendaja avaldus käenduskohustuse võtmiseks (VÕS 144 lg 2) jne peavad
olema kirjalikus vormis.
Notariaalselt peavad olema tõestatud nt kinnisasja võõrandamis- ja koormamislepingud,
osaühingu osa võõrandamise ja jagamise leping, ülalpidamisleping, abieluvaraleping jne.
Seaduses ettenähtud lepingu kohustuslik vorm laieneb ka lepingu muutmisele ja lõpetamisele.
Pooled võivad ise kokku leppida, millistele nõuetele peab vastama nende poolt valitud vorm.
See tähendab, et pooltel on näiteks õigus määrata, et kirjalik vorm on võrdsustatud e-kirja või
faksiga. Pooled võivad ise määrata, millistele nõuetele peavad nt kirjalikud dokumendid vastama,
200
kui tehingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi. Kui nad seda ei ole teinud,
kohaldatakse seaduses vastavale vormile sätestatud nõudeid (TsÜS § 77 lg 2).
Lepingu sõlmimisel võib üks pooltest nõuda või pooled kokku leppida, et leping loetakse
sõlmituks alates lepingule kokkulepitud vormi andmisest. Sellekohane tahe peab olema selgelt
väljendatud, sest kahtluse korral peetakse õigustatuks kaitsta teise poole õigustatud usaldust selle
vastu, et leping oli nõuetekohaselt vormistatud ja kehtiv.
TsÜS sätestab üldised kirjaliku ja notariaalse vormi nõuded. Nii peab TsÜS § 78 lg 1 kohaselt
kirjaliku vorminõude korral tehingudokumentidele omakäeliselt alla kirjutama, kui seaduses ei
ole sätestatud teisiti. Allkiri peab olema reeglina lepingu või tahteavalduse teksti all.
Teatud juhtudel lubatakse ka allkirja mehhaanilist jäljendamist (koopiana, trükitud allkiri), kui
selle kasutamine on käibes tavaline (nt veksel) või kui teine pool viivitamatult ei nõua omakäelist
allkirja. Esindaja peab alla kirjutama oma nimega, märkides ära ka esindussuhte (nt märkides
enne allkirja: “esindaja/volitatu” või muul viisil seda dokumendis näidates).
Kirjalikuks vormiks ei ole faks, kuna originaalallkirjaga tekst jääb faksi edastanud poolele.
Faksiga tahteavalduse tegemisel on küll allkiri originaaldokumendil olemas, kuid ei ole jõudnud
teise pooleni. Kirjaliku allkirja nõuet võib täita ka blankoallkiri ehk allkiri enne lepingu või
tahteavalduse teksti lõplikku valmimist.
Kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul
viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada (TsÜS § 78 lg 3). Näiteks on
üürilepingu puhul seaduses ette nähtud juhud, kus lepingu pooled võivad oma tahteavalduse teha
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt VÕS § 284 lg 2, 285 lg 1, 290 lg 1, § 297 lg 1
jne). Seadus ei täpsusta, milline on kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, mistõttu võib selleks
olla igasugune väljatrükk kui kirjalik dokument, mis ei pea olema tahteavalduse teinud isiku
poolt omakäeliselt alla kirjutatud, näiteks e-kirja väljatrükk, faks.
Lepingu võib alati sõlmida nn raskemas vormis, kui seda nõuab seadus (nt kirjaliku vormi
asemel võidakse kasutada notariaalset tõestamist või kinnitamist). Hea usu vastane võib olla aga
teisele poolele rangemate vorminõuete pealesurumine.
Vastavalt VÕS § 11 lg-le 4 loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui pooled on
lepingudokumendid allkirjastanud või vahetanud allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad.
Seaduses võib ette näha, et piisab ka ainult kohustatud poole kirjalikust tahteavaldusest (VÕS §
30 lg 2, 144 lg 2). Seadus võib seada lepingule ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi (nt
e-postiga saadetud leping, millest on tehtud väljatrükk). Sellisel juhul peab tehing sisaldama
tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema isiklikult allkirjastatud (n VÕS 55 lg 1).
TsÜS võrdsustab tehingu kirjaliku vormiga elektroonilise vormi. Seadus võib ette näha
juhused, kus nimetatud vormid ei ole oma õigusjõult võrdsed. Elektrooniline vorm tähendab, et
leping on püsivat taasesitamist võimaldaval viisil vormistatud, sisaldab lepingu poolte nimesid ja
201
on nende poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Selleks, et elektrooniline vorm oleks võrdne
kirjaliku vormiga, peavad kõik nimetatud kolm tingimust olema täidetud. Lisaks peab ka
elektrooniline allkiri vastama seaduses ettenähtud nõuetele. Kõige olulisem tingimus, millele
peab vastama elektrooniline allkiri, on allkirja seostamise võimalus lepingu sisu, lepingupoolte ja
lepingu sõlmimise ajaga.
Poolte kokkuleppel või seaduses ettenähtud juhtudel peab leping olema notariaalselt tõestatud.
Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-100-99 leidnud, et notariaalse tõestamise nõue
teenib eelkõige hoiatusfunktsiooni - kaitsta lepingupoolt järelemõtlematu teo eest. Kuna notar
kontrollib lepingu sisu ja seletab seda pooltele, siis on notariaalse tõestamise nõudel ka
nõustamis- ja kontrollifunktsioon.
Seaduses võib olla ette nähtud ka notariaalne kinnitamine, mis tähendab lepingu vormistamist
kirjalikult ning lepingu poolte allkirjade tõestamist notari poolt. Kui seaduses on ette nähtud
notariaalne kinnitamine, võib selle asemel lepingu notariaalselt tõestada. Lepingu sõlmimisel
notariaalse kinnitamisega või tõestamisega loetakse leping sõlmituks alates notariaalsest
tõestamisest või kinnitamisest. Kui kinnitatakse või tõestatakse eraldi tahteavaldused (n ofert ja
aktsept), siis loetakse leping sõlmituks alates viimase tahteavalduse tõestamisest või
kinnitamisest (VÕS § 11 lg 5).
Lepingule seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise korral on leping tühine, kui
seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 1). Nii näiteks on
käenduslepingule kehtestatud vorminõuded hoiatamise eesmärgil. Käendaja võtab endale
vastutuse teise isiku poolt kohustuse täitmise eest ja selle õiguslikud tagajärjed on käendaja jaoks
olulise tähtsusega. Seepärast on sätestatud näiteks tarbijakäenduslepingus tarbija avaldusele,
milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, kirjalik vorm. Hoiatamise
eesmärki täidab ka notariaalse tõestamise nõue tehingutele, mis tehakse kinnisasjadega. Seega
tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, millisel eesmärgil on lepingule vorminõue kehtestatud.
Teatud juhtudel lubab seadus vormivea kõrvaldamist. Nt VÕS § 144 lg 3 kohaselt kehtib
käendusleping seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui
käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse; VÕS § 261 lg 2 kohaselt loetakse
kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui seaduses ette
nähtud kirjalikku vorminõuet järgitud ei ole. AÕS § 119 lg 1 sätestab lepingule, millega
kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, kohustusliku notariaalse tõestamise vormi.
Sama paragrahvi teise lõike kohaselt muutub kohustustehing, mis on tehtud vorminõuet järgimata
kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne
kinnistusraamatusse.
Kokkuleppelise vorminõude rikkumise korral on leping tühine, kui seadusest või poolte
kokkuleppest ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 2). Seega eeldatakse ka kokkuleppelise vorminõude
rikkumise korral lepingu tühisust. Selle vältimiseks võib kokkuleppes, millega nähakse ette
lepingu sõlmimine kindlas vormis, sätestada vorminõude rikkumise muud õiguslikud tagajärjed
202
(nt faksi või e-posti teel tahteavalduste vahetamine võib olla võrdsustatud kirjaliku dokumendiga
ja kaasa tuua kehtiva lepingu sõlmituks lugemise). Pooled võivad ka ise leppida kokku kirjaliku
vormi nõuded, kui ei soovita seaduses sätestatu laienemist lepingule.
Lepingule kas seadusest või poolte kokkuleppest tulenev vorminõue laieneb ka kokkulepetele
tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta. Samuti tuleb seaduses sätestatud või poolte
kokkuleppest tulenevas vormis sõlmida ka nõuete loovutamise ja kohustuste ülevõtmise lepingud
(VÕS § 11 lg 3). Lepingus võib ette näha, et tagatised, muud kõrvalkohustused ja nõude
loovutamine ning kohustuse ülevõtmine kehtivad ka siis, kui järgitud ei ole põhilepingule
kehtestatud vorminõuet.
Lepingu muutmise ja lõpetamise vorm
Lepingu muutmise ja lõpetamise korral tuleb järgida seaduses ettenähtud vorminõudeid.
TsÜS § 77 lg 3 esimese lause kohaselt saab
seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut
muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
TsÜS § 77 lg 3 teine lause sätestab üldreegli, mille kohaselt
poolte kokkuleppega ettenähtud
vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud.
Lepingute suhtes kuulub aga kohaldamisele VÕS § 13 lg 2, mis sätestab vastupidise eelduse:
pooled ei pea lepingu jaoks kokkulepitud vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui
lepingust ei tulene teisiti.
Lepingut sõlmides tuleb seega arvestada, et kokkulepped vormi suhtes peaks sisaldama
kokkulepet ka selle kohta, millises vormis võib lepingut muuta või lõpetada, kui soovitakse, et
ainult kindlas vormis tehtud tahteavaldused omaksid õiguslikke tagajärgi. Nt võib lepingus
sätestada, et: “Lepingut võib muuta ainult poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped
muus kui kirjalikus vormis ei ole pooltele siduvad”; “Lepingu lõpetamisest peab pool teatama
kirjalikult. Igasuguses muus vormis teated ei ole pooltele siduvad”.
Vaatamata vastavate kokkulepete sõlmimisele tuleb arvestada võimalusega, et kokkulepped
lepingu muutmise ja lõpetamise vormi suhtes ei ole hiljem jõustatavad ja neile ei saa
vastuväidetes tugineda. Kui teise poole käitumisest võis aru saada, et ta on nõus ka muus vormis
lepingut muutma või lõpetama, kui lepingus oli ette nähtud, siis ei või ta enam vorminõuet
kehtestavale lepingutingimusele vaidluse korral tugineda (VÕS § 13 lg 3). Nii ei pruugi ka
lepingulised kokkulepped olla hiljem jõustatavad, kui tegelikult käitutakse vastupidiselt
kokkulepitule. Näiteks lepingus, milles on ette nähtud muudatuste tegemine ainult kirjalikus
vormis, vahetavad pooled e-kirju, millega muudetakse ehitustööde kirjeldust ja töövõtja alustab
tööde tegemist vastavalt uuele kokkuleppele, mis ka tellija poolt heaks kiidetakse. Seejärel
sõlmitakse e-kirjadega uus kokkulepe, milles tellija kohustub maksma enam, kui esialgu oli kokku
lepitud. Kui tellija keeldub kokkulepet täitmast, tuginedes lepingu punktile, milles oli ette nähtud
lepingu muutmine ainult kirjalikus vormis, siis võib kohus leida VÕS § 13 lg-le 3 tuginedes, et
203
töövõtja võis tellija käitumisest aru saada kui nõusolekust lepingu muutmisega ka teistsuguses
vormis ja lugeda kokkulepe teistsuguses tasus õiguslikult siduvaks.
Tehingute kehtetus
Tühised tehingud
Õiguslikud tagajärjed tekivad ainult puudusteta lepingutest. Lepingu sisuline puudus võib
kaasa tuua lepingu tühisuse. Tühine leping on tühine algusest peale, seda ei pea vaidlustama ja
huvitatud isikute tegevusetus ei muuda seda kehtivaks.
Tühised on lepingud, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86).
Avaliku korra ja heade kommetega vastuolus olevateks loetakse lepinguid, millega rikutakse
üldiselt tunnustatud moraaliprintsiipe, õigluse põhimõtteid, piiratakse vabadust või mis on
spekulatiivsed.
Seaduse olulise rikkumisega sõlmitud tehing on tühine (TsÜS § 87). Seadusest tuleneva
keeluga vastuolus olev leping on tühine, kui keelu eesmärgiks on tuua rikkumise korral kaasa
tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud õiguslik tagajärg ei tohi
saabuda. 3 Sisukeelud on kehtestatud näiteks asjaõiguslike lepingute suhtes, samuti mittevaraliste
õiguste kohta sõlmitud lepingute suhtes või teatud isikute ringi kaitseks. Protseduurireegleid või
lepingu sõlmimise eeskirju sisaldavate normide rikkumist ei peeta üldjuhul seaduse oluliseks
rikkumiseks, välja arvatud juhul, kui eeskirjade kehtestamise eesmärk on välistada nende
rikkumisel õiguslike tagajärgede saabumine (nt tehingu kohta registrisse kande tegemise nõude
rikkumine ei too alati kaasa tehingu enda tühisust).
Kohtu poolt antud käsutuskeeldu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või
ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine (TsÜS § 88).
Nt võib teha kinnistusraamatusse keelumärke omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise
täielikuks või osaliseks keelamiseks (AÕS § 63). Asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke
kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või
piirab. Tühine on ka käsutus, mis tehakse sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või
jõustunud kohtulahendi alusel. Kinnistusraamatusse kande tegemist see ei takista, kuid isik, kelle
kasuks eelmärge on kinnistusraamatusse kantud, võib nõuda isikult, kelle kasuks on kinnistatud
asjaõigus või märked, nõusolekut eelmärkega tagatud nõude täitmiseks vajaliku kande
tegemiseks või kustutamiseks.
Ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud tehing on PkS § 17 lg 4 tähenduses seadusevastase
tehinguna tühine. Keeld võõrandada ja pantida abikaasade ühisomandis olevat registrisse
kandmisele kuuluvat vallasasja teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma
abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud, muudab selle rikkumise korral tühiseks nii
käsutustehingu kui ka kohustumistehingu. Riigikohus on tsiviilasjades 3-2-1-81-01 ja 3-2-1-68-
204
03 leidnud, et eelpoolnimetatud alusel tehingu tühisusele tuginemisel kohtuvaidluses on vaja
tõendada, et teine abikaasa ei andnud nõusolekut tehingu tegemiseks.
Juriidilise isiku organi otsus saab olla tühine vastuolu tõttu seadusega üksnes juhtudel, kui
tühisus kui seaduserikkumise soovitav tagajärg seadusest endast tuleneb (vt TsÜS § 38 lg 2).
Muul juhul saab otsust seadusega vastuolu tõttu üksnes vaidlustada. Selliseks tühisuse aluseks on
näiteks TÜS § 42, mille kohaselt ei või üldkoosolek otsuseid vastu võtta, kui on rikutud
üldkoosoleku kokkukutsumise korda (Riigikohtu otsus 3-2-1-65-03).
Lepingu kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine
võimatu või poolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja
või õigust.
Tühised on näilikud tehingud (TsÜS § 89 lg 2). Näilik tehing on tehing, mille puhul pooled on
kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid
õiguslikke tagajärgi, kuna nende eesmärk on jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,
mida nad tegelikult tahavad teha. Teise tehingu varjamisel kohaldatakse selle teise tehingu kohta
sätestatut. Nt kinnisasja müügileping sõlmitakse müügihinnaga 200 000 kr, kuigi tegelikult on
hinnaks 500 000 kr. Sellisel juhul kohaldatakse varjatud tehingule (500 000 kr) müügilepingutele
sätestatut, mis tähendab ka kohustusliku vorminõude täitmise kontrollimist. Kui tehingule ei ole
antud notariaalselt tõestatud vormi, siis on tehing vormipuuduse tõttu tühine.
Tehing võib olla ka osaliselt tühine, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing
oleks tehtud ka tühise osata. Tehingu osaline tühisus võib olla oluline siis, kui kogu tehingu
tühisus tooks kaasa lepingupoole jaoks rasked tagajärjed, mille tulemusel jääks tehingu tühisuse
tunnustamisega soovitud eesmärk saavutamata (nt laenulepingus kokkulepitud intresside heade
kommete vastaseks tunnistamine seoses liigkasuvõtmisega tooks kogu tehingu tühisuse korral
kaasa kohustuse laen tagastada).
Kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, siis kehtib viimane,
kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt
soovitud tehingu tühisusest (TsÜS § 84 lg 2).
Uue instituudina kehtestab TsÜS tühise tehingu kinnitamise. Tühist tehingut võib kinnitada,
kui tehingu tühisuse alus on ära langenud ja pool soovib tehingu kehtivust. Kui on tegemist
lepinguga, siis peavad mõlemad (kõik) lepingupooled tehingut kinnitama oma vastavasisulise
tahteavaldusega. Kinnitamise korral loetakse tehing kehtivaks kinnitamise ajast arvates. Seega on
kinnitamine vaadeldav kui uue tehingu tegemine, lepingu sõlmimine. Kinnitamisele laienevad
vorminõuded, mille täitmine on vajalik selle tehingu kehtivuseks, mida kinnitatakse. Kui
lepingule ei ole kehtestatud vorminõudeid, siis võib kinnitamine toimuda igasuguses vormis.
Oluline on aga poolte vastavasisulise tahte selge ja kahtlusteta väljendamine. Lepingu
kinnitamise korral eeldatakse, et üle tuleb anda kõik see, mida pooled oleksid omandanud, kui
tehing oleks algusest peale kehtiv (TsÜS § 84 lg 4).
205
Lepingu tühisuse või kehtetuks tunnistamise korral peavad pooled lepinguga saadu tagastama
alusetu rikastumise sätete alusel (TsÜS § 84 lg 1). Kui isik keeldub lepingu järgi saadu
tagastamisest, tuleb pöörduda vastava nõudega kohtusse. Kohus lahendab tühise lepingu järgi
saadu tagastamise küsimuse ainult vastavasisulise nõude esitamisel ka juhul, kui lepingupool on
esitanud lepingu tühisuse tuvastamise nõude.
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002,
seadust, mis kehtis enne VÕS-i jõustumist. Seega tuleb tehingu tühisuse tuvastamisel ühekordsete
tehingute korral lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seadusest, mis kehtis kuni 1. juulini 2002.
Kestvuslepingute tühisuse tuvastamisel ja sellele tuginemisel tuleb arvestada rakendusseaduse §-s
12 sätestatut, mille esimese lõike kohaselt kuuluvad tühisuse tuvastamisel kohaldamisele 1.
juulist 2002.a kehtima hakanud TsÜS-i sätted.
Tehingu tühistamine
Olulise muudatusena võrreldes TsÜS vana redaktsiooniga kehtestab uus TsÜS tehingu
tühistamise vaidlustamise asemel. Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse
või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras
tühistada (TsÜS § 90 lg 1). Seaduses võib kehtestada ka muid aluseid, millistel tekib
lepingupoolel õigus leping tühistada.
Tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele või teise poole puudumisel
avalikkusele. Sama õigus läheb üle õigusjärglastele või ka seaduses nimetatud muudele isikutele.
Tehingut võib tühistada seaduses sätestatud tähtaja jooksul (vt TsÜS § 99). Tühistamise
tähtaegadele kohaldatakse ka hagi aegumise peatumist reguleerivaid sätteid (TsÜS §
163,165,166).
Tühistamist välistavaks vastuväiteks on tehingu tühistamiseks õigustatud isiku poolt tehingu
kinnitamine, mis võib olla igasuguses vormis. Kinnituseks loetakse ka lepingu täitmist isiku
poolt, kes teab lepingu tühistamise alusest. Kui tehing on tehtud ähvarduse, vägivalla või raskete
asjaolude ärakasutamise mõjul, kehtib kinnitus ainult siis, kui on lõppenud tehingu tegemist
mõjutanud asjaolu. Pool võib ka ise teha teisele poolele ettepaneku tehing kinnitada või tehing
tühistada. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik ei teata mõistliku aja jooksul pärast vastava
ettepaneku saamist, kas ta tühistab tehingu, siis tehingu tühistamise õigus lõpeb. Seega saab pool,
kes teab tehingu tühistamise alusest, kindlustada kinnitamise ettepaneku tegemisega enda jaoks
olukorra selguse.
Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.
Tehingu tühistanud isik võib nõuda teiselt poolelt ka kahju hüvitamist (TsÜS § 101). Kahju
hüvitamise eesmärk on panna isik olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud.
Seega tuleb taastada olukord, mis oli enne tehingu tegemist, hüvitades tehingu ettevalmistamiseks
206
tehtud kulutused ja muu kahju, mis tekkis seoses tehingu kehtivusele tuginemisest. Tehingu teine
pool, kes ei teadnud ega pidanudki eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast teadma, ei
pea kahju hüvitama.
Eksimus
Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest (TsÜS § 92). Eksimus peab olema
oluline ehk siis niisuguse tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks
samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
Kehtiv regulatsioon võimaldab eksimusele tuginedes lepingust vabaneda, kui eksimuse riski
peab kaasvastutuse tõttu kandma tehingu teine pool, eelkõige kui eksimus on põhjustatud
osaliselt ka teise lepingupoole poolt (TsÜS § 92 lg 3 p 1). Eksimus on tehingu tühistamise
aluseks TsÜS § 92 lg 3 p 1 järgi siis, kui eksimuse põhjustasid teise poole poolt teatavaks tehtud
asjaolud või nendest teatamata jätmine, kui teatamine oleks hea usu põhimõttest tulenevalt
nõutav. Eksimusele lubatakse tugineda ka siis, kui tehingu teine pool on eksimusest teadlik,
mistõttu puudub vajadus kaitsta tema usaldust tehingu kehtima jäämise suhtes (TsÜS § 92 lg 3 p
2). Kolmandaks võib eksimuse alusel lepingu tühistada, kui ka teine pool lähtus samadest
ekslikest asjaoludest, va kui teine pool oleks õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud
pool oleks ka eksimusest teada saades tehingu teinud (TsÜS § 92 lg 3 p 3).
TsÜS § 92 lg-s 3 sätestatu tugineb eeldusele, et ühise eksimuse korral peavad eksimuse riski
kandma mõlemad tehingu pooled. Seaduse sõnastusest tulenevalt võib järeldada, et tegemist on
olukordadega, mis võiks tekkida eelkõige lepingulises võlasuhtes. Kui tegemist on lepinguga,
reguleerib poolte kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus VÕS § 14. Võlaõigusseaduses
sätestatust on võimalik tuletada läbirääkivate poolte üldised kaitsekohustused (VÕS § 14 lg 1) ja
teatamiskohustuse tekkimise alused ja ulatuse (VÕS § 14 lg 2). TsÜS § 92 lg 3 p-des 1-2
sätestatud tühistamise alused on seotud hea usu põhimõtte järgimise kohustusega ja seega sõltub
nende sisustamine kujunevast kohtupraktikast.
VÕS paneb lepingueelsete läbirääkimiste käigus pooltele nii teatamis- kui ka tõekohustuse.
Teatamis- ja tõekohustused tekivad niisuguste andmete osas, mida saab kas faktiväidetena või
kontrollitavate väidetena esitada. Lisaks saab nõuda ainult sellistest asjaoludest teatamist, mille
teatavakstegemine oli nõutav vastavalt hea usu põhimõttele. Teave, mille teatavakstegemist võib
nõuda, peab olema objektiivselt äratuntavalt tähtis teise poole jaoks. Määravaks võivad olla ka
erilised usaldussuhted poolte vahel, samuti ühe poole eriteadmised.
On rida tehinguid, milles eeldataksegi seda, et üks pool kasutab eeliseid, mis tal on
informatsiooni tõttu tehingu tegemise asjaolude kohta (nt on pool kulutanud märkimisväärseid
summasid informatsiooni hankimiseks; kauplemisel turul eeldatakse, et tehing tehakse lootuses
saada madala hinna eest väärtuslikke esemeid, mistõttu ei saa oodata ostja poolt müüja
teavitamist asja tegelikust väärtusest jms). Teisalt tuleks arvesse võtta, kas tehingu teine pool
üldse omas võimalusi andmeid koguda või informatsiooni saada. Nt kui üks pooltest kasutab
207
asjaolude väljaselgitamisel eksperte, siis tuleks üldjuhul eeldada, et ta on kohustatud tulemustest
teisele poolele teatama, kui asjaolud on niisuguse tähtsusega, et võiksid mõjutada tema otsust
teha tehing või teha seda teatud tingimustel.
Hinnates tehingu poole õigust tühistada tehingut eksimusele tuginedes tuleb lähtuda TsÜS §
92 lg-s 5 sätestatust, mis keelab tehingu tühistamise juhul, kui vastavalt tehingu tegemise
asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot isik, kes tehingut tühistada soovib.
Nimetatud keeld peaks vähendama võimalusi tugineda tehingu tühistamisel kergekäeliselt
eksimusele, kuna võimaldab arvesse võtta ka nii majandus- ja kutsetegevuses kui ka väljaspool
seda tavalisi riske ja nende jagamise põhimõtteid.
Eksimus asjaoludes võimaldab ka vastavalt TsÜS §-le 93 tugineda lepingu muutmisele. Kui
teine pool täidab lepingu või teatab tahtest täita leping nii, nagu seda mõistis eksinud ja vastavalt
tühistamisõigust omav pool, siis loetakse, et leping on sõlmitud nii, nagu seda mõistis eksinud
pool. Mõlema poole eksimuse korral võivad nad nõuda lepingu vastavusse viimist sellega, mis
oleks kokku lepitud ilma eksimuseta.
Pettus
Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude
avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema (TsÜS § 94 lg 1). Sama tagajärg on
ka asjaoludest teatamata jätmisel, millest hea usu põhimõttest tulenevalt oleks tulnud teatada,
samuti kontrollimata asjaolude tõena avaldamist, mis hiljem osutuvad ebaõigeks.
Pettuse võib toime panna ka kolmas isik. Kui selle eest teine pool ei vastuta (kolmas isik ei ole
teise poole esindaja, abiline jms), siis võib petetud pool lepingu tühistada, kui teine pool pettusest
teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, siis võib
tehingu tühistada, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik (TsÜS §
94 lg 4).
Mõlema eelnimetatud tühistamise aluse juures on oluline TsÜS § 95, mis võimaldab kindlaks
teha, kas isikul oli teatamiskohustus või mitte. Eelkõige tuleb siin arvestada seda, kas asjaolu on
teisele poolele ilmselt tähtis, millised on poolte erialateadmised, mõistlikud võimalused vajalike
andmete saamiseks ja kui suured on andmete saamiseks vajalikud kulutused.
Ähvardus ja vägivald
Ähvardus ja vägivald peavad olema vastavalt asjaoludele nii vahetud ja tõsised, et mingit
muud valikut tehingu poolele ei jäänud. Siinjuures tuleb eelkõige arvestada ähvardaja ja vägivalla
kasutaja ja tehingu teise poole isikut (võimalus tegelikult ähvardus täita, vägivalda kasutada),
olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis (võimalused abi kutsuda, vägivalda vältida
jne). Ähvardus peab olema õigusvastane, mis tähendab selle teo või tegevusetuse õigusvastasust,
millega ähvardati (ähvarduseks ei ole nt maksupetturi suhtes tehtud ähvardus pettus avalikuks
teha). Õigusvastane võib olla selle tehingu eesmärk, mis tehti ähvarduse mõjul või ka selle teo
208
või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemiseks sundimisel.
Raskete asjaolude ärakasutamine
Rasketel asjaoludel tehtuks loetakse tehing, mis on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel,
mille juures kasutati ära isiku erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid
selliseid asjaolusid. Sellel alusel (raskete asjaolude ärakasutamine) saab tehingu tühistada üksnes
füüsiline isik.
Riigikohus on leidnud, et ülemäära kõrge viivitusintressi kokkuleppe kehtivust
liigkasuvõtjalikkuse seisukohast tuleb hinnata raskete asjaolude ärakasutamise (1.09.1994. a
TsÜS § 74; 1.07.2002. a TsÜS § 97), mitte aga heade kommete (1.09.1994. a TsÜS § 66 lg 1;
1.07.2002. a TsÜS § 86) aspektist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse 1.09.1994. a redaktsiooni §
74 koosseisulise tunnusena tuli tuvastada, et võlgnik oli sunnitud tegema tehingu äärmiselt
ebasoodsatel tingimustel raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et võlausaldaja kasutas
seda olukorda ära. TsÜS 1.07.2002 redaktsiooni § 97 kohaselt on raskete asjaolude
ärakasutamisel tehingu tühistamise koosseisulisteks asjaoludeks samuti äärmiselt ebasoodsad
tehingutingimused ning poole erakorraliste vajaduste, sõltuvussuhte, kogenematuse või muude
selliste asjaolude ärakasutamine. Riigikohus leidis, et viivis kui suures osas sanktsiooniline
õiguskaitsevahend võib olla asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kõrge ja ületada ilmselt
tekkinud kahju, mis aga iseenesest ei tähenda, et viivitusintressi kokkulepe ise oleks vastuolus
seadusega (Riigikohtu otsus 3-2-1-108-02).
Lepingu täitmine
Lepinguliste kohustuste täitmise üldised põhimõtted
Täitmiseks loetakse ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel
saavutatakse võlasuhte eesmärk. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS §
76). Kuidas lepingut täita, millised on poolte kohustused ja millise eesmärgi saavutamisega
loetakse leping täidetuks, seda kõike peab esimeses järjekorras välja selgitama lepingule
tuginedes. Seaduses sätestatut kohaldatakse siis, kui lepingus vastav regulatsioon puudub või kui
seaduses sätestatu kuulub kohaldamisele seaduse imperatiivsuse tõttu (nt on tegemist ühte poolt
ebamõistlikult kahjustava või seadusest tulenevalt keelatud kokkuleppega). Seaduses kohustuste
täitmise kohta sätestatu on üldjuhul dispositiivne ehk lepingus teisiti kokku lepitav. Tulenevalt
VÕS §-st 5 võib seaduses sätestatu imperatiivsus tuleneda ka regulatsiooni olemusest. Näiteks on
imperatiivsed seaduse sõnastusest tulenevalt VÕS § 78 lg 4, §-d 97, 106.
Kui leping on sõlmitud tüüptingimustel, tuleb kontrollida, kas tüüptingimused on muutunud
lepingu osaks ja kas need ei kahjusta lepingu teist poolt ebamõistlikult või kas mõni
lepingutingimustest ei ole tühine tulenevalt VÕS § 42 lg-s 3 sätestatust.
Lepingu täitmist reguleerivad sätted võlaõigusseaduses võimaldavad täita lünki lepingus ning
209
kindlaks määrata poolte kohustusi lisaks lepingule ka kaudsetest allikatest (VÕS § 23).
Kohustuste täitmise viisi ja muud täitmise tingimusi kirjeldavad kokkulepped muutuvad oluliseks
eelkõige siis, kui täitmine ei ole nõuetekohane ning kahjustatud pool tahab esitada kohustust
rikkunud poolele lepingust või seadusest tulenevaid nõudeid. Selleks, et teiselt poolelt täitmist
nõuda, tuleks juba lepingu sõlmimisel silmas pidada võimalikku vajadust esitada teisele poolele
täitmise, kahju hüvitamise või muu nõue. Selleks, et kohustuse rikkumisele tuginedes esitada
rikkunud poolele nõudeid, peab lepingust üheselt tulenema, milleks on võlgnik kohustatud ning
millised on võimalused nõude täitmiseks täitemenetluses.
Kohustuse täitmisnõue on Eesti õiguskorras esmane ja kõige olulisem nõue. Samas on täitmise
nõue reguleeritud ka kui õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise korral (vt VÕS § 108) ehk kui
teisene nõue. Täitmisnõue Eesti õiguses on küll säilitanud oma tähtsuse ja tähenduse nõuete
süsteemis, kuigi seaduses sätestatud juhused, millal täitmisnõude esitamine ei ole lubatud, on
selle nõude esitamise õigust oluliselt piiranud. Lisaks VÕS § 108 lg-s 2 sätestatud täitmisnõude
esitamist välistavatele asjaoludele võib võlgnik esitada ka muid vastuväiteid. Vastuväited võivad
takistada nõuete maksmapanemist kestvalt (aegumine), ajutiselt (edasilükkavad - nt tähtaja
pikendamine) või piirata nõuet (nt vastastikuste kohustuste korral õigus kohustuse täitmisest
keelduda VÕS § 111 alusel). Õigusi eitavaid ning õiguse lõppemisele tuginevaid vastuväiteid
võib kohus ise arvesse võtta, teisi vastuväiteid peavad aga pooled esitama kohtuliku menetluse
käigus.
Kohustuse täitmise nõue võimaldab saavutada võlasuhte soovitud või seadusest tulenevat
eesmärki. Kuna kohustuse täitmine on peamine kohustuse lõppemise alus, siis on kohustuse
täitmise juures kõige olulisem küsimus sellest, kas täitmine oli seaduse või lepinguga kooskõlas
ja kes peab täitmist tõendama.
Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine
oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt (VÕS § 76 lg 4). See säte
ei reguleeri täitmise nõuetekohasust, vaid jagab tõendamiskoormise võlasuhte poolte vahel.
Seega peab võlausaldaja arvestama, et täitmise nõuetekohasuse tõendamise koormis, mis üldjuhul
lasub võlgnikul, läheb talle üle, kui ta võtab täitmise ilma tingimusteta vastu. Paljudel juhtudel ei
ole võlausaldajal õigust keelduda täitmise vastuvõtmisest, mistõttu saab ta ennast hilisemate
vastuväidete eest kaitsta eelkõige puudustest viivitamatu teatamisega. Seaduses sätestatud
kohustus teatada viivitamatult või mõistliku aja jooksul kohustuse täitmise mittenõuetekohasusest
ei välista, et võlausaldaja, kes on mittenõuetekohase täitmise vastu võtnud, suudab tõendada, et
puudustele viitamata jätmisele vaatamata oli täitmine mittenõuetekohane (vt nt VÕS § 221).
Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3. Leping võib
sisaldada täpset kirjeldust, milline on eesmärgipärane ja nõuetekohane täitmine, kui pooled ei
soovi lünkade täitmist seaduse dispositiivsete normidega. VÕS 4. peatükk, mis reguleerib
kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka
teistsuguseid kokkuleppeid. Pooled ei saa aga välistada lepinguliselt hea usu põhimõtte
210
kohaldamist täitmisele. Mõistlikkuse põhimõtet võib konkretiseerida, määratledes lepingus,
millised tavad ja milline praktika või milliseid erilisi asjaolusid lepingu täitmisel arvesse
võetakse.
Võlasuhte sisuks on tavaliselt üks või mitu soorituse tegemise kohustust, mille tulemusel peab
toimuma väärtuste üleandmine kohustatud isikult õigustatud isikule. Sooritust tuleb siin mõista
kõige laiemas tähenduses (sooritus võib olla tehing, faktiline tegu või tegevusetus).
Soorituse objektiks võivad olla mitte ainult kaubad ja muud esemelised väärtused või õigused,
vaid ka kaitse tagamine (VÕS § 2 lg 2). Kaitsekohustused ei kohusta sunnitavaks soorituseks,
vaid on ainult kahju hüvitamise nõuete aluseks, kui neid rikutakse. Nii näiteks ei või külastaja
nõuda, et kauplus või teenindusasutus koristaks ruumid enne tema saabumist, kuid võib nõuda
kahjutasu, kui talle tekib kahju koristamata ruumidest (libiseb koristamata põrandal, saab
vigastada halvasti kinnitatud reklaamist jms). Kaitsekohustus kitsamas mõttes on seega ainult
kahjuhüvitamiskohustus.
Teatud juhtudel võib kaitse tagamise abinõusid taotleda mitte ainult kohtulikult, vaid üks pool
võib püüda teist poolt täitmisele sundida oma soorituste kinnipidamise e kohustuste täitmisest
õigustatud keeldumise teel. Näiteks tekib võlausaldajal valvetasude kinnipidamisõigus, kui
võlgnik valvamise kohustust tegelikult ei täida (VÕS § 111 alusel).
Kui pool ei täida vabatahtlikult endale võetud kohustusi, siis võib võlausaldaja oma õigused
võlgniku vastu sunniviisiliselt maksma panna. Nõuet võib maksma panna kas soorituse
kinnipidamise teel, tasaarvestuse teel või kohtuotsusele järgneva sundtäitmise teel.
Kuna täitmine on kõige olulisem lepinguliste kohustuste lõppemise alus, siis peab
täitmisnõude esitamiseks olema võlgniku sooritusel määratletud ja konkreetne sisu. Täitmiseks
kohustamiseks on oluline, et lepingus oleks määratletud või määratletav täitmise ese, aeg, koht,
makstav summa jm sõltuvalt lepingu eesmärgist. Kui võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude,
siis on soorituskohustuse täpne sisu aluseks, et teha kindlaks, kas ja millises ulatuses on kahju
tekkinud.
Nt patsiendi poolt esitatud kahju hüvitamise nõue sõltub sellest, milleks raviarst oli
kohustatud ja kas ta neid kohustusi oli rikkunud. Kui takso hilineb ja reisija ooteaja jooksul
paljaks varastatakse, siis ei vastuta taksojuht tekkinud kahju eest. See ei ole risk, mida taksojuht
kannaks ja mida ta ette näeks või saaks ette näha lepingu sõlmimisel.
Kohustuse täpne sisu võimaldab kindlaks teha ka seda, kas täitmine on toimunud ja kohustus
lõppenud. Seega annab lepingus fikseeritud soorituse tegemine võimaluse esitada kohustuse
lõppemise vastuväite.
Näiteks arst, kes täidab kõik kohustused ja on nõutaval tasemel hoolikas, on kohustuse täitnud
ka siis, kui ravi tulemusi ei anna. Töövõtja peab aga andma üle puudusteta asja, sõltumata oma
oskustest ja hoolsusest.
211
Kohustus loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks
õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-129-
96).
Lepinguliste kohustuste täitmise olulisemad põhimõtted on hea usu, mõistlikkuse ja
pooltevahelise koostöö põhimõte. Lepingulistes suhetes on oluline osa ka vastastikuse usalduse
põhimõttel. Usalduspõhimõte kohustuste täitmisel tähendab eelkõige võlasuhete hindamist
sotsiaal-eetiliste kriteeriumite alusel, võttes arvesse vajadust kaitsta mõistlikku usaldust teise
poole käitumise ja tahteavalduste suhtes. Usalduse põhimõte on seotud hea usu põhimõtte ja
majandustegevuses tunnustatud ausa kauplemise ideega. Usaldussuhted panevad poolele
kohustuse olla hoolikas teise isiku huvide suhtes, täita teise poole õigustatud lootused, jagada
informatsiooni ning käituda lojaalselt. Usalduspõhimõttele tugineb nt lepingueelse vastutuse
regulatsioon (vt VÕS § 14)
Kohustus teha teise poolega koostööd vastavalt VÕS § 23 lg-le 2 on seaduslik nõue, mida
arvestatakse vastutuse jagamisel poolte vahel (nt VÕS §§ 139, 146) ja võlgniku vastutuse määra
vähendamisel (nt VÕS § 145 lg 5). Teine pool peab võlgnikku abistama enne täitmist (nt
teavitades teist poolt kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades
äratuntav oluline huvi), täitmise käigus (nt materjalide, projektide, konsultatsioonide jne
võimaldamisega), täitmise vastuvõtmisel (nt ruumide ettevalmistamine, teatamine). Teatud
juhtudel on koostöö eelduseks lepingu täitmiseks teise poole poolt. Koostööst keeldumine võib
võlausaldaja jaoks kaasa tuua vastuvõtuviivitusse sattumise (VÕS § 119 jj).
Üldise kohustusena konkretiseerub teatamiskohustus just kohustuste täitmisel.
Teatamiskohustus võib lasuda nii võlgnikul kui võlausaldajal. Täitmiseks vajalikku teavet võib
nõuda siis, kui üks pooltest ei ole võimeline seda ise hankima või kui teisel poolel on teabele
lihtsustatud juurdepääs. Näiteks on võlausaldaja kohustatud käendaja nõudel andma teavet
põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta (VÕS § 146 lg 1). Teave, mida tuleb teisele poolele anda,
võib olla informatsioon võimalike riskide kohta (näiteks VÕS § 127 lg 3 kohaldamiseks on
vajalik teave kohustuse rikkumise võimalikest tagajärgedest), võimalikust kahju tekkimise
ohtudest isikule, varale jne lepingu täitmisel (vt VÕS § 146 lg 2, mille järgi peab võlausaldaja
teatama viivitamatult võlgniku pankrotist käendajale. Müügilepingust omandab müüja
teatamiskohustuse vastavalt VÕS §-le 212, kui ostja on kohustatud asja üleandmiskohast ära
viima ja üleandmise aja määramise õigus on müüjal. Siis peab müüja teatama, millal on asi ostja
käsutusse valmis pandud). Teatamiskohustusi võib leida mitmete VÕS eriosa lepingute
regulatsioonist.
Võlgnik peab omakorda teavitama võlausaldajat täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust
kohustuse täitmisele viivitamatult pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada (VÕS § 102).
Teatamiskohustuse rikkumisel võib võlausaldaja esitada kahju hüvitamise nõude, kui takistavast
asjaolust teatamata jätmine tõi võlausaldajale kaasa täiendavaid kulutusi või ta kaotas võimaluse
saada täiendavat tulu.
212
Pooled võivad lepingus ette näha ka täiendavaid teatamiskohustusi. Problemaatiline on, kas
pooled saavad kokkuleppega välistada seaduses ettenähtud teatamiskohustuste laienemise
nendevahelisele lepingule. Üldjuhul tuleks jaatada lepingupoolte vabadust piirata või välistada
teatamiskohustust individuaalkokkulepetega.
Aruandmise kohustus on kas seadusest tulenev või lepinguline kohustus eelkõige nendes
lepingutes, kus isik hoolitseb võõraste asjade eest (nt käsund). Aruandmiskohustuse sisuks on
kohustus esitada võlausaldaja nõudmisel ülevaateid kuludest ja tuludest, varustada võlausaldajat
vajaliku tõendusmaterjaliga või kinnituse nõudmine. Aruandmiskohustus on reeglina
kõrvalkohustus, kuid pooled võivad kokku leppida aruandmises kui põhikohustuses, sidudes selle
teise poole õigusega keelduda lepingu täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda.
Hea usu põhimõte lepingu täitmisel
Hea usu põhimõtet kohaldatakse üldpõhimõttena nii võlgniku käitumisele täitmise ajal kui ka
võlausaldaja poolt nõuete esitamisele. Hea usu põhimõte paneb pooltele otseseid ja kaudseid
kohustusi, ning sellele põhimõttele on kõik lepingulised ja seaduslikud kohustused allutatud.
Lisaks kohustuste laiendamise funktsioonile võimaldab hea usu põhimõte tõkestada õiguste
kuritarvitamist ja luua uusi õiguskaitsevahendeid, kui seaduses sätestatu ei võimalda tagada
võlasuhte poolte õigustatud huvide kaitset.
Hea usu põhimõte tähendab ausust ja usaldust, valmidust lojaalseks koostööks võlasuhte
poolte vahel. Head kombed tähendavad elementaarseid nõudmisi, mis kehtivad suhtlemises
kõikidele ühiskonnaliikmetele üldiselt aktsepteeritud sotsiaal-eetiliste kriteeriumite alusel. Hea
usu põhimõtte rikkumine ei pruugi olla heade kommete vastane; iga moraalivastane käitumine
lepinguliste suhete korral on aga hea usu põhimõtte rikkumine. Võlaõigusseaduse § 76 lg 2
kohaselt peab kohustuste täitmisel lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse
tavasid ja praktikat. Seega piirab seadus kohustuste täitmisel üldist hea usu põhimõtet kitsama
mõistlikkuse põhimõttega ning kohustab arvestama lisaks tavade ning praktikaga ka kohustuste
täitmisel väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS § 25 kohaselt on tavade ja praktika
arvestamine majandus- või kutsetegevuses pooltele kohustuslik).
Õiguste kuritarvitamine on üks peamiseid juhuseid, kus hea usu põhimõttele tuginedes on
kohtud jätnud seaduse või lepingu kohaldamata, kuna selle kohaldamine oleks kaasa toonud hea
usu põhimõttega vastuolus oleva tagajärje. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda õiguste ebaausa
omandamise ja teostamisega, vastuolulise käitumisega, õiguste teostamisega kaitsmisväärsete
huvide puudumisel või seisneda õiguskaitsevahendite ebaproportsionaalsuses ning kaasa tuua
õiguse kaotamise. Eesti kohtupraktikas on õiguste kuritarvitamiseks peetud näiteks ehitamise ajal
kaasomanike poolt pretensioonide esitamata jätmist ja nende hilisemat esitamist, kui algusest
peale oli kaasomanikele teada ehitamise eesmärk ja sisu (Riigikohtu otsus 3-2-1-31-03). Õiguste
kuritarvitamiseks on peetud ka olukorda, kus töövõtja on andnud nõusoleku puuduste
kõrvaldamiseks, jätnud seejärel puudused kõrvaldamata ning tuginenud tellija poolt nõuete
esitamisel nõude aegumisele. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-12-04, et puuduste kõrvaldamise
213
nõude täitmata jätmine aegumise sätetele toetudes võib nendel asjaoludel osutuda hea usu
põhimõtte vastaseks käitumiseks. Hea usu põhimõtte vastaseks on ka rikkumisele tugineva hagi
esitamine, kui rikkumine on põhjustatud hageja enda eksitavast tegevusest (Riigikohtu otsus 3-2-
1-114-03). Õigusi kuritarvitav on ka tehingu ebaseaduslikkusele tuginemine (kinnisasja reaalosa
koormamine rendilepinguga ilma kaasomanike nõusolekuta) tehingu teinud isiku poolt, kui
sellega ei ole rikutud selle isiku õigusi ning kui seadusega vastuolus oleva tehingu tegi tehingu
ebseaduslikkusele tuginev isik ise (Riigikohtu otsus 3-2-1-90-03). Seega tuleb igal konkreetsel
juhtumil otsustada, kas tehingu tegemise asjaolud võimaldavad jätta seaduse, lepingu või tava
kohaldamata, kuna see tooks kaasa hea usu põhimõtte vastase tagajärje. Erinevalt headest
kommetest ei hinnata hea usu põhimõtte alusel mitte seadust, lepingut või tava, vaid ainult
tagajärge, mis kaasneks nende kohaldamisega võlasuhtes konkreetsetel asjaoludel.
Mõistlikkuse põhimõte lepingu täitmisel
Mõistlikkuse põhimõte kehtib võlasuhetes lepingutingimuste määramisel, kohustuste täitmisel
kõik võimaliku tegemise kindlaksmääramisel, lubatud nõuete hindamisel, hinna või täitmise
raskuse või mahu proportsionaalsuse määramisel, hinna või tingimuse, täitmise aja ja muude
tingimuste kindlaksmääramisel.
Vastavalt VÕS §-le 7 loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad
isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Oluline on silmas pidada, et mõistlikkuse
kindlaksmääramisel tuleb arvestada võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, vastava tegevus- või
kutseala tavasid ja praktikat ning muid asjaolusid. Täiendav loetelu asjaoludest, mida
mõistlikkuse määratlemisel arvesse võtta, muudab mõistlikkuse põhimõtte rangemaks, kui seda
on hea usu põhimõte. Eelkõige lubab see rangus majandus- või kutsetegevuses tegutsevatelt
isikutelt nõuda enam vastavas majandusvaldkonnas üldtunnustatud tavade arvestamist ja seega ka
ratsionaalset ja efektiivset tegutsemist. Ka siin on olulised eetilised kategooriad, kuid seda juba
konkreetse majandus- või tegevusvaldkonna eripära arvestades.
Mõistlikkus ei ole üldpõhimõttena kohaldatav igal juhul, vaid siis, kui seadus või leping
sellele viitavad. Nt sätestab VÕS § 76 lg 2, et kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja
mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Seega ei ole tavade ja praktika
kohaldamine kohustuste täitmisel kohustuslik mitte ainult majandus- ja kutsetegevuses (VÕS §
25), vaid ka tehingute tegemisel väljaspool majandus- või kutsetegevust.
Tavad ja praktika
Tavad ja praktika võivad olla vastavalt kohaldatavad kohustuste allikatena, kuna VÕS § 25 lg
1 järgi on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud
järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes
suhetes tekkinud.
VÕS § 25 lg 2 täpsustab, milline tava konkreetses lepingulises suhtes kohaldamisele kuulub.
214
Kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud
lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval
tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul,
kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
Tava all mõeldakse kirjapandud käitumisreegleid, mis on majandus- või kutsetegevuse
valdkonnas või siis teatud grupi poolt üldtunnustatud. Tavadeks on näiteks INCOTERMS 2000,
rahvusvahelise kaubanduskoja poolt väljatöötatud reeglid (ICC rules), nn lex mercatoria ehk
üleriikliku kaubandusõiguse põhimõtted jne.
Praktika kujuneb välja võlasuhte konkreetsete poolte vahel ja ei kehti üldiselt tunnustatud
käitumisreeglitena väljaspool konkreetset võlasuhet (praktika võib olla aga ka üldiselt, mitte
ainult konkreetses võlasuhtes tunnustatud käitumisreeglite kogum).
Kohustuse täitmine õigustatud isikule
Sooritus tuleb teha reeglina võlausaldajale. Kolmandale isikule tehtud sooritus ei vabasta
kohustusest. Erandkorras võib soorituse teha isikule, kes ei ole võlausaldaja. VÕS § 79 lg 1
sätestab alused, mil sooritus loetakse kohustusest vabastava toimega olevaks, kuigi see täideti
isikule, kes pole võlausaldaja või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu
võtma.
VÕS § 79 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see täidetakse isikule, kes ei ole
võlausaldaja, kas võlausaldaja nõusolekul või tema hilisemal heakskiidul. Õigele isikule täidetuks
loetakse ka täitmine, mis on tehtud võlausaldajale, kellele kuuluva nõude loovutamisest ei olnud
võlgnikule teatatud või kui võlgnik ei pidanud võlausaldajate vahetumisest teadma.
Sama kehtib vastavalt VÕS § 79 lg 2 alusel piiratud teovõimega isikule täitmisel. Piiratud
teovõimega isikule täitmisel tuleb saada selle isiku seadusliku esindaja nõusolek või siis hilisem
heakskiit. Kui võlgnik tahab täita piiratud teovõimega isiku esindajale, peab ta enne küsima
nõusolekut täitmiseks piiratud teovõimega isikule. Alles siis, kui seaduslik esindaja ei anna oma
nõusolekut täitmiseks piiratud teovõimega isikule, võib võlgnik täita kohustuse esindajale.
Oluline on silmas pidada ka seda, et sundtäitmise või pankroti tõttu nõude käsutusõigusest
ilma jäänud isikule ei või ka kohustust täita. Kui kohustus siiski täidetakse isikule, kellel puudub
käsutusõigus, loetakse kohustus täidetuks alles täitmise heakskiitmisest õigustatud isiku poolt
(VÕS § 79 lg 3).
Täitmise aeg (sissenõutavus, täidetavus, ennetähtaegne täitmine)
Võlgnik peab üldjuhul täitma kohustuse kindlaksmääratud tähtpäeval või võlasuhtest tuleneval
tähtpäeval. Täitmiseks võib olla ette nähtud ka tähtaeg. TsÜS § 134 lg 1 kohaselt on tähtaeg
kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. TsÜS § 134 lg 2 järgi
määratakse tähtaeg aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või
215
kindlalt saabuva sündmusega (nt võivad lepingu pooled kokku leppida, et kohustus tuleb täita 10
kalendripäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest; et tasumine toimub 7 päeva jooksul arvates
arve esitamisest; et tööleping, mis on sõlmitud ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks, lõpeb
äraoleva töötaja tööle naasmisel jne). Täitmise tähtaeg võib olla määratletav ka
lepingutingimuste alusel kaudselt (sündmustega seotud tähtajad). Kui lepingus on täitmiseks
antud tähtaeg, siis tuleb kohustus täita selle tähtaja jooksul, kui lepingust või asjaoludest ei
tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole
lepingus kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlakohustuse olemusest, siis tuleb kohustus täita
mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või kohustuse tekkimist, arvestades
kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).
Lepingust taganemisel või lepingu ülesütlemisel võivad pooltel tekkida tagasiandmis- või/ja
kahju hüvitamise kohustused. Üldised täitmise nõuded laienevad ka tagasitäitmiskohustustele,
mis tähendab, et võlasuhte pooled peavad tagasiandmise või kahju hüvitamise kohustused täitma
alates nõude sissenõutavaks muutumisest mõistliku aja jooksul, kui pooled ei ole teisiti kokku
leppinud. Seega igasuguse kohustuse korral, mille suhtes ei ole täitmise tähtaega kokku lepitud,
tuleb täitmise kohasuse kindlaksmääramisel aluseks võtta mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist
või kohustuse tekkimist.
VÕS § 82 lg 7 reguleerib
nõude sissenõutavaks muutumist. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7
muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus täitmist nõuda (so nõuda laenu
tagasimaksmist, asja üleandmist, eluruumi vabastamist jne). Vastavalt sellele, kuidas on
kohustuse täitmise tähtaeg määratud lepingus, seaduses või on määratletav VÕS § 82 lg-te 1-3
alusel, tekib ka võlausaldajal täitmise nõude esitamise õigus. Sissenõutavaks muutumisel ei ole
seega üldjuhul vajalik esitada nõuet, sest sissenõutavus saabub kas tähtaja või tähtpäeva edutul
möödumisel. Näiteks on laenu tagastamise tähtaeg 01. juuni 2002. Laenuandja nõue laenusaaja
vastu muutub sissenõutavaks alates 02. juunist 2002, kui laenusaaja võlga ettenähtud
tähtpäevaks ei tasu. Laenu sissenõutavaks muutumisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt
laenu tasumist nii kohtuväliselt kui ka kohtu korras ning realiseerida lepingu täitmiseks seatud
tagatised. Enne 01.06.02. ei olnud laenuandjal õigust nõuda laenusaajalt laenu ennetähtaegset
tagasimaksmist, kui pooled ei olnud laenulepingus teisiti kokku leppinud.
Kui täitmise tähtaeg ei ole kindlaks määratud ja see ei ole ka määratletav, võib võlausaldaja
nõuda täitmist mõistlikult vajaliku aja möödumisel lepingu sõlmimisest või kohustuse
tekkimisest. Kui võlausaldaja tahab võlgniku vastuvaidlematult panna viivitusse, peaks ta esitama
siiski nõude ja alates nõude esitamisest mõistliku aja edutul möödumisel on võlgnik viivituses.
Kui suudetakse tõendada, et oli antud mõistlik tähtaeg täitmiseks ja et see tähtaeg on möödunud,
siis ei ole vajalik ka nõude esitamine.
Lepingu täitmise tähtaja määramisel on oluline ka põhimõte, mille kohaselt peab võlgnik oma
kohustuse täitma ühekorraga (VÕS § 82 lg 4). Ühekorraga täitmise kohustust ei teki, kui see ei
ole tulenevalt soorituse, lepingu või võlasuhte olemusest või muudest asjaoludest võimalik.
216
Vastastikuste kohustuste täitmine peab toimuma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on
võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 82 lg 5). Lepingu
sõlmimisel tuleks seega vastava huvi olemasolul leppida kokku täitmise järjekord (nt tasumine
toimub müüja vastava arve alusel, laadimine toimub pärast autode etteandmist võlausaldaja
poolt jne). Erireegel on kehtestatud lepinguliste soorituste kohta, mida üks pool peab täitma
teatud ajavahemiku jooksul ja teine pool võib teha soorituse ühekorraga. Siis eeldatakse, et
ühekorraga täidetav kohustus tuleb täita pärast seda, kui teatud ajavahemiku jooksul täidetavad
kohustused on täidetud (nt teenuste osutamine pikema aja jooksul, mille järel peab teine pool
tasuma osutatud teenuste eest). Täitmise vastastikkusest tulenev kohustus täita üheaegselt annab
kohustuse rikkumise korral kannatanud poolele õiguse kohaldada kohustuse täitmisest
keeldumise õigust vastavalt VÕS §-le 111.
Kui täidetakse lepingut, mis on sõlmitud seoses majandus- või kutsetegevusega, võib võlgnik
täita ja võlausaldaja peab täitmise vastu võtma tavalisel tööajal, kui lepingust ei tulene teisiti. See
vastab hea usu põhimõttele, mille kohaselt ei ole võlgnik õigustatud nõudma täitmise
vastuvõtmist väljaspool tööaega ja võlausaldajal ei ole õigust keelduda tööajal pakutud täitmise
vastuvõtmisest (vrdl VÕS § 119 lg 1). Seda, kas väljaspool tööaega pakutud täitmise peab
võlausaldaja vastu võtma, tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtudes. Siin on kõige
olulisemaks aluseks poolte vahel väljakujunenud praktika ja majandus- või kutsetegevuses
üldiselt teada olevad ja tunnustatud tavad.
VÕS eristab täitmise tähtaega, mille täpne järgimine on teise lepingupoole huvi püsimise
eelduseks lepingu täitmise vastu. Nimetatud nn absoluutse tähtaja rikkumisel on tegemist olulise
lepingurikkumisega, mis annab õiguse lepingust taganeda vastavalt VÕS § 116 lg 2 p 2. Nt
sünnipäevatordi või pulmakleidi tellimisel on täitmise vastu huvi püsimise aluseks selle täitmine
kindlaksmääratud tähtpäeval. Kui võlgnik rikub kohustust, mille täitmine pakub võlausaldajale
huvi ainult kindla aja jooksul, on tegemist eelduslikult olulise lepingurikkumisega, mis annab
võlausaldajale õiguse leping ilma täiendava tähtaja andmiseta lõpetada (taganemise või
ülesütlemisega).
Vt ka kestvuslepingud, ülesütlemine.
Ennetähtaegne täitmine (VÕS § 84)
VÕS sätestab põhimõtte, mille kohaselt on võlgnikul õigus täita oma kohustus ka enne
kokkulepitud tähtaega, välja arvatud siis, kui võlausaldajal on õigustatud huvi täitmise
vastuvõtmisest keelduda (nt huvi täitmise vastu ainult teatud tähtpäeval). Võlausaldaja ei või aga
nõuda täitmist enne kokkulepitud või kohustuse olemusest tulenevat tähtpäeva.
Võlgniku õigus
täita oma kohustus tähendab kohustuse täidetavust ning võlausaldaja õigus nõuda täitmist
nõude sissenõutavust.
Täitmise ennetähtaegne vastuvõtmine ei mõjuta vastuvõtja enda kohustuste täitmise aega, kui
see aeg oli määratud sõltumatult teise lepingupoole täitmisest (VÕS § 84 lg 2). Kui juba lepingu
217
sõlmimisel võib arvestada võimalusega, et täitmist pakutakse enne kokkulepitud tähtaega, tuleks
kokku leppida, kas sellest sõltub ka vastusoorituse täitmise aeg. Kui lepingus on kokku lepitud
mõlema poole kohustuse täitmise tähtpäev, siis ei saa eeldada ennetähtaegse täitmise
vastuvõtmisel ka vastusoorituse tegemist enne kokkulepitud tähtpäeva. Kui aga ühe poole
kohustuse täitmise tähtpäev sõltub teise poole täitmisest, siis tuleb ennetähtaegse täitmise
vastuvõtmisel eeldada ka vastusoorituse tegemist enne kokkulepitud tähtaega. Nt kohustus
maksta kauba kättesaamisel.
Kui võlausaldajal ei ole õigust keelduda ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest, siis peab
täiendavad kulutused, mis on seotud ennetähtaegse täitmisega, kandma võlgnik. Need ei kitsenda
tema õigust kasutada muid kaitsevahendeid (VÕS § 84 lg 3). Kui ennetähtaegne täitmine
võetakse vastu poolte kokkuleppel, siis tuleks samuti eeldada lisakulutuste hüvitamist võlgniku
poolt. Vastupidises peavad pooled kokku leppima.
Võlgnik võib täita ennetähtaegselt ka kohustuse, millega kaasneb intressi maksmise kohustus.
Sellisel juhul võib võlausaldaja nõuda intressi kuni kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevani.
Nii näiteks oli laenu tagasimaksmise tähtpäevaks 01.10, intressimääraks 1 % laenusummalt
kuus. Laenusaaja maksab laenu tagasi 01.07., kuid sellest hoolimata on laenuandjal õigus VÕS §
84 lg 4 alusel nõuda laenusaajalt intressi maksmist veel 3 kuu eest kuni 01. oktoobrini, mil laen
oli juba tagasi makstud. Pooled võivad ka laenulepingus teisiti kokku leppida, mille kohaselt
laenuandja loobub ennetähtaegsel tagasimaksmisel intressi nõudest järelejäänud aja eest või
piirata intressi nõuet kindla tähtajaga- nt 3 kuu eest pärast laenu tagasimaksmist. Sellest erandi
kehtestab VÕS § 411 lg 1 tarbijakrediidilepingu suhtes, mille kohaselt ei võlgne tarbija
ennetähtaegse täitmise korral krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid.
See ei välista VÕS § 411 lg 3 kohaselt siiski krediidiandja õigust nõuda intressi ja muid kulusid
esimese üheksa kuu eest.
Täitmise koht
Täitmise kohaks nimetatakse
kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks
oleva teo. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui võlgnik täidab kohustuse lepingu või
seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega
kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest (VÕS § 85 lg 1).
Täitmise koht on oluline mitmest aspektist - täitja peab kandma täitmise kulud ja
ebamugavused. Kui võlgnik pakub täitmist vales kohas, loetakse võlgnik viivitanuks ning
võlausaldaja võib kasutada lepingus või seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Seadus annab dispositiivse täitmise koha regulatsiooni juhuks, kui pooled ei ole ise lepingus
täitmise kohta kokku leppinud ja see ei tulene ka seadusest ega kohustuse olemusest. Vastavalt
VÕS § 85 lg-le 2 eeldatakse, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja võlasuhtega kõige enam
seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või tegevuskohas. See tähendab, et
raha tuleb üldjuhul võlausaldajale ära viia. Asja või asjade kogumist võetava asja üleandmine
218
peab toimuma kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal (lepingu sõlmimise
ajal). Mitterahalised kohustused on seega üldjuhul järeletulemiskohustused (võlgnik peab ise
kaubale järele minema, kui teisiti ei ole kokku lepitud). Kui täitmise esemeks on asi, mida tuleb
toota või valmistada, siis loetakse üleandmiskohaks tootmise või valmistamise koht, kui teisiti ei
ole kokku lepitud. Igasugune kohustus, mille täitmiskohta ei ole seaduses reguleeritud
erinormidega, tuleb täita võlgniku võlasuhtega kõige enam seotud tegevuskohas või selle
puudumisel võlgniku elu- või asukohas.
Oluline on rakendada siinjuures lisaks VÕS sätetele ka TsÜS sätteid juriidilise või füüsilise
isiku elu- või asukoha kindlaksmääramiseks. Vastavalt TsÜS §-le 29 on juriidilise isiku asukoht
tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilise isiku tegevuskoht on aga tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu
põhikirjalise tegevuse koht. Füüsilise isiku elukoht (või elukohad) on vastavalt TsÜS § 14 lg-le 1
koht või kohad, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata,
loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Füüsilise isiku tegevuskohaks on tema
püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht vastavalt TsÜS §-le 16. Seega tuleb eristada
kohustuste täitmiskohta ehk tegevuskohta, milleks on üldjuhul konkreetse kohustusega kõige
enam seotud majandus- või muu tegevuse koht elu- või asukohast, kus tuleb kohustus täita ainult
siis, kui selles on kokku lepitud.
Seadus reguleerib ka olukorda, kus võlausaldaja elu-, tegevus- või asukoht on pärast lepingu
sõlmimist muutunud. Kohustuse täitmiskoha muutumine võib võlgnikule kaasa tuua mitmeid
ebamugavusi, lisakulutusi või muuta oluliselt raskemaks kohustuse eesmärgi saavutamise.
Vastavalt VÕS § 85 lg-le 3 võib võlausaldaja nõuda täitmist uues elu-, tegevus- või asukohas
ainult siis, kui ta kannab sellega seotud lisakulud ja riisiko. Sama kehtib ka võlgniku elu-,
tegevus- või asukoha muutumisel pärast lepingu sõlmimist. Lepingus võib olla kokku lepitus
mitu alternatiivset täitmiskohta. Mitme alternatiivse täitmiskoha korral eeldatakse, et valikuõigus
kuulub võlgnikule, kui seadusest või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 85 lg 5).
Kohustuse täitmise koht võib tuleneda vastavas majandus- või kutsetegevuses üldiselt
tunnustatud tavadest või poolte vahel väljakujunenud praktikast. Kuid tavad ja praktika võivad
olla aluseks täitmise koha kindlaksmääramisel ka tehingutes väljaspool majandus- või
kutsetegevust, kuna VÕS § 76 lg 2 paneb kohustuse järgida tavasid ja praktikat igasuguste
kohustuste täitmisel sõltumata nende iseloomust. Nt on tavaline, et alati läheb klient panka, mitte
vastupidi.
Majandustegevuses on kasutuses mitmeid tavasid, mida üldiselt tunnustatakse ja tehingute
tegemisel arvestatakse. Ühed enamtuntud kaubandustehingutes üldiselt teada olevad ja arvesse
võetavad ning kasutatavad tavanormid on Incoterms 2000. Nimetatud lepingute täitmise
ühtlustatud ning süstematiseeritud reeglid kindlustavad tehingupoolte kohustuste ja õiguste
rahvusvaheliselt ühtse tõlgendamise. Nt tarneklauslid nagu FAS (free alongside ship) ja FOB
(free on board) määravad poolte kohustused kauba edastamisel laevatranspordiga. Mõned
219
klauslid reguleerivad aga ka kulude kandmist ja riski üleminekut lepingupoolte vahel - nt CIF
(cost, insurance, freight).
Eristatakse
kohustuse täitmise kohta ja soorituse tulemuse kohta. Need võivad ka kattuda -
nt äratoomis- ja järeletulemisvõla korral. Saatmisvõla korral aga täitmise ja tulemuse koht ei
kattu. Lepingulise kohustuse täitmise koha määramisel on oluline täitmise koht ehk siis koht, kus
lepingu ese ära saadetakse.
Võlad liigitatakse lähtudes täitmise kohast:
1)
järeletulemisvõlad, mis tähendab, et võlausaldaja peab võlgniku juurde järele minema (nt
ostja peab kauba müüja juures ära tooma, tellija peab ise tellitud esemele järele minema);
2)
äratoomisvõlad, mille puhul peab võlgnik soorituse võlausaldaja juures üle andma (nt viib
müüja kauba ostja juurde ja annab seal ostjale üle, laenu saaja viib raha laenu andjale);
3)
saatmisvõlad, kus kohustus tuleb täita lepingu eseme saatmisega võlausaldajale (nt loetakse
müüja kohustus täidetuks kauba üleandmisega vedajale, võlgnetav rahasumma, asi saadetakse
postiga).
Täitmiskoht võib olla oluline juhusliku hävimise riisiko ülemineku kindlaksmääramisel. Kui
lepingu sõlmimise ja täitmise vahele jääb pikem ajavahemik, näiteks seoses kauba saatmisega
ostjale, võib selle aja jooksul asi juhuslikult hävida või kahjustuda. Riisiko üleminek tähendab
ajahetke, millest alates tuleb ostjal tasuda ostuhind ka sellisel juhul, kui ostetud asi juhuse tõttu
hävib või kahjustub (VÕS § 214 lg 1). Kohustus tasuda ostuhind jääb alles siis, kui asi hävib või
kahjustub pärast riisiko üleminekut ostjale.
Juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko müügilepingutes läheb üle ostjale vastavalt VÕS §
214 lg-le 2 asja üleandmisega.
Asja üleandmine toimub vastavalt VÕS § 209 lg-le 1 (järeletulemisvõlg) määratud kohas
üleandmisel asja ostja käsutusse andmiseks valmis panemise ja sellest ostjale teatamisega
(kohustus loetakse täidetuks vastavalt VÕS § 209 lg 2). Kui asi tuleb üle anda määratud kohas ja
asi tuleb eraldada vastuvõtmisel, loetakse asi üleantuks, kui müüja on teinud kõik võimaliku,
võimaldamaks ostjal asi vastu võtta (VÕS § 209 lg 3).
Lepingu või seadusega võib ette näha, et müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama ja üle
andma ostja valdusesse (äratoomisvõlg). Kui lepingu järgi tuleb asi vedada, loetakse üleandmise
kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale saatmiskohas. Alates vedajale üleandmisest läheb
juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale.
Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle ka ajal, mil ostja satub
viivitusse toimingu tegemisega, mis oli vajalik asja üleandmisele kaasaaitamiseks. Eelkõige
peetakse siin silmas asja vastuvõtmist. Näiteks on müüja juures tellitud mööbel ostjale valmis
220
pandud ja ostjale sellest teatatud, kuid ostja viivitab mööblile järeletulekuga üle kokkulepitud
tähtaja. Ostja on tasunud 30 % mööbli maksumusest. Müüja juures puhkeb tulekahju müüjast
sõltumatutel põhjustel ja mööbel hävib. Ostjal ei ole õigust nõuda juba tasutud ostusumma
tagastamist. Müüja on sellisel juhul õigustatud nõudma ostjalt järelejäänud mööbli ostusumma
tasumist, sest asja juhusliku hävimise riisiko läks müüjalt ostjale üle. Kui aga tulekahju
tekkimises oli süüdi müüja, vastutab ta ostja ees mööbli hävimise eest (VÕS § 218 lg 3).
Liigitunnustega asja üleandmisel ei lähe riisiko ostjale üle siiski enne, kui lepinguese on teiste
liigitunnustega asjade hulgast eraldatud ja sellest on ostjale teatatud.
Juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminekut tarbijalepingutes reguleeritakse VÕS
§ 214 lg-tes 4 ja 5.
Liigikohustused
Liigikohustusteks on kohustused, kus üleantavad asjad on kindlaks määratud liigiliselt arvu,
mõõdu ja kaalu järgi (nt kütus, toiduained, puit). Reeglina on need asjad asendatavad. Lepinguga
võib kokku leppida, et võlgniku kohustus piirdub ainult teatud liiki asjadega (nt teatud
aastakäigu veinid, pärnaõie mesi, kindla talu piim või vili jne). Liigikohustuse täitmisel
eeldatakse, et valikuõigus kuulub võlgnikule, kuid selle teostamiseks peavad liigitunnused olema
lepingus piisavalt täpselt kindlaks määratud. Lepinguga võib määramisõiguse anda ka
võlausaldajale. Kui valikuõigus kuulub võlgnikule, peab ta välja valima keskmise kvaliteediga ja
keskmist laadi asjad, kui lepingust ei tulene kohustust täita kõige kõrgema kvaliteediga või
keskmisest madalama kvaliteediga asjadega.
Liigikohustus individualiseeritakse lepingu järgi üleandmisele kuuluvate asjade eraldamisega.
Kui pakkimise, markeerimise või ärasaatmisega on lepingu järgi üleandmisele kuuluvad asjad
eraldatud ja võlgnik on teinud kõik, et võlausaldaja saaks täitmise vastu võtta, läheb teisele
poolele üle ka juhusliku hävimise riisiko. Sellisel juhul kannab ostja müügihinna tasumise
riisikot. Lepingus peaksid pooled täpselt kokku leppima, kuidas asjad eraldatakse, millal läheb
juhusliku hävimise riisiko üle võlausaldajale ja millal on võlgnik kõik teinud, et võlausaldaja
saaks asjad vastu võtta.
Tükivõla täitmine
Lepingu täitmise ese võib olla kindlaks määratud individuaalsete tunnustega (nt kinnistu,
kuulsa kunstniku maal, antiikne mööbliese). Võlgniku kohustuseks on üle anda kokkulepitud asi
ja täitmiseks loetakse ainult selle asja üleandmist. Võlgnik peab tagama asja omaduste säilimise
kuni asja üleandmiseni. Vastavalt VÕS § 77 lg-le 4 peab isik, kes on kohustatud üle andma
kindlaks määratud asja, selle asja eest kuni üleandmiseni hoolitsema mõistlikul viisil. Selle
kohustuse rikkumisel võib lepingupool VÕS § -le 100 tuginedes nõuda kahju hüvitamist vastavalt
VÕS § 101 lg 1 p-le 3.
221
Täitmine ositi
Ositi täitmise (VÕS § 83) õigus on küsimus täitmise viisist. Iga kohustuse täitmisel sõltub
täitmise viis lepingu tingimustest või võlasuhte olemusest.
Kui lepingu järgi tuleb kohustus täita ühekorraga, võib võlausaldaja ositi täitmise
vastuvõtmisest keelduda. Näiteks peab üürileandja üürnikule kokkulepitud tähtajal üle andma
ruumid kaupluse pidamiseks, mis sisaldavad nii müügisaali kui ka laoruume. Üürileandja annab
kokkulepitud tähtajal üürnikule üle üksnes müügisaali ning lubab laoruumid üle anda 2 kuu
pärast. Üürnikul on õigus vastavalt VÕS § 83 lg-le 1 ja § 277 lg-le 1 keelduda müügisaali
vastuvõtmisest, lepingust taganeda ja nõuda kahju hüvitamist.
Võlausaldaja õigus keelduda peab olema õigustatud ning ei tohi olla vastuolus hea usu
põhimõttega. Seega võib ka lepingulise kokkuleppe korral olla võlausaldaja keeldumine ositi
täitmise vastuvõtmisest hea usu vastane ning seega õigustamatu. Osade kaupa täitmise
vastuvõtmisele ei saa vastu vaielda siis, kui kohustuse esemeks on jätkuv tegevus või kui ei ole
võimalik teisiti täita. Kui võlausaldaja keeldub vastuolus hea usu põhimõttega täitmise
vastuvõtmisest, satub ta vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 järgi. See toob aga kaasa võlgniku
vastutuse kergenemise lepingulise kohustuse rikkumise eest.
Võlgniku poolt tagatise pakkumine või täies mahus täitmise kinnitamine ositi täitmisel ei ole
iseenesest piisav, et võlausaldaja kaotaks õiguse keelduda täitmise vastuvõtmisest (VÕS § 83 lg
2).
Ositi täitmise kokkuleppimisel on iga osa suhtes toimunud rikkumine käsitletav lepingu
rikkumisena, mille puhul on õigus kohaldada lepingus ja seaduses ettenähtud kaitsevahendeid,
kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Täitmine tervikuna tähtaegselt võib kõrvaldada
rikkumise osade täitmisel (nt kui kogu ehitis antakse üle õigeaegselt, ei loeta kokkuleppel
viivitamist ehituse üksikutel etappidel lepingu rikkumiseks).
Täitmise kõrvalküsimused (täitmise kinnitamine, tagamine, tõendamine, kviitung, kulud)
Seaduse või lepinguga võib olla ette nähtud võlgniku kohustus kinnitada täitmist (VÕS § 98 lg
3) - nt esitada laenu taotlemisel sissetulekut tõendav dokument teatud perioodi kohta, juriidilise
isiku finantsandmed jne. Täitmise kinnitamiseks tuleb esitada piisavalt tõendeid oma võime kohta
kohustust täita. Seda, kas esitatud tõendid on piisavad kinnitamaks täitmist, hindab kohus.
Seaduse või lepingu järgi võib võlausaldajal olla õigus nõuda täitmise tagamist (VÕS § 98 lg
1). Sellisel juhul võib tagatise andja ise valida tagatise liigi, kui puudub teistsugune kokkulepe.
Tagatis peab piisavalt tagama kohustust täies mahus ning seda peab olema võimalus raskusteta
rahaks teha.
Täitmise tõendamine on võlgniku jaoks oluline vaidluse korral lepingu lõppemise üle. VÕS §
76 lg 4 sätestab eelduse, mille kohaselt loetakse täitmisena pakutu vastuvõtmisel täitmine
täielikuks, võlgnetavaks ja kohaseks. Seega läheb VÕS § 76 lg-s 4 sätestatud juhul täitmise
222
mittenõuetekohasuse tõendamise kohustus võlgnikult üle võlausaldajale.
VÕS § 95 lg 1 kohaselt on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt kirjalikku tõendit (täitmise
kviitung) kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta (nt üleandmise- vastuvõtmise akt, saatelehe
allakirjutamine kauba vastuvõtmise kohta, kinnitus võla tasumise kohta jne). Kui võlgnik on
võlausaldajale välja andnud võladokumendi (nt võlakirja jne), võib võlgnik kohustuse täitmisel
lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. VÕS § 96 sätestab
tõendamiskohustuse ülemineku võladokumendi väljaandmisel. Nimelt eeldatakse vastavalt VÕS
§ 96 lg-le 3, et kui võladokument on võlgnikule tagastatud, on kohustus täidetud.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi analoogse sätte (TsK §
233) tõlgendamisel märkinud, et TsK § 233 lg 3 järgi on võlgnikul õigus nõuda kohustise
täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta. Kohustise täitmise üldisest
mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Riigikohus on
seisukohal, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
otsus tsiviilasjas 3-2-1-24-02). Kuigi VÕS § 76 lg 4 paneb võlausaldajale kohustuse tõendada
täitmise vastuvõtmisel selle mittenõuetekohasust, ei vabasta see võlgnikku kohustusest vaidluse
korral tõendada täitmise fakti.
TsK § 233 lg 3 kohaselt oli võlausaldaja täitmist vastu võttes kohustatud kas siis tagastama
võladokumendi, kui võlgnik oli selle välja andnud või tagastamise võimatuse korral osutama
sellele tema poolt välja antud allkirjas. Kohtupraktikas asuti sellest tulenevalt seisukohale, et
võlgnik saab võla tagastamist tõendada ainult TsK § 233 lg 3 tõenditega ja muid tõendeid ei
arvestatud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuseid tsiviilasjas 3-2-1-26-99 ja 3-2-1-24-02).
VÕS § 95 ja 96 mõtte kohaselt ei ole võla tasumine tõendatav üksnes täitmise kviitungi või
võladokumendi tagastusega võlgnikule. Kõne alla tulevad ka muud tõendid nagu näiteks
kontoväljavõtted, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud dokumendid jne.
Arvestades senist kohtupraktikat, võib eeldada, et lepingutes, mis peavad seadusest või lepingust
tulenevalt olema sõlmitud kindlas vormis või mis on kirjalikus (või notariaalselt tõestatud)
vormis sõlmitud, ei saa ka täitmist tunnistajate ütlustega tõendada. Kui aga seadusest või
lepingust ei tulene lepingu vorminõuet, siis võib ka kohustuse täitmist tõendada tunnistajate
ütlustega. Esmaseks jääb siiski kirjalike dokumentidega tõendamine, kuigi VÕS § 95 ja § 96
panevad kviitungi andmise ja võlakohustust tõendava dokumendi tagastamise nõude sõltuvusse
võlgniku poolt vastavasisulise nõude esitamisest. Teatud asjaoludel võib täitmine olla tõendatud
ka tunnistajate ütlustega (nt kui puudub vaidlus täitmise fakti üle, vaieldav on ainult summa
suurus). Siiski ei ole kindel tugineda tunnistajate ütlustele täitmise tõendamisel, mis tähendab
vajadust kindlustada ennast nõuete esitamise puhuks kirjalike (või kirjalikku taasesitamist
võimaldavate) tõenditega täitmise kohta.
Vastavalt VÕS § 95 lg-le 5 eeldatakse kviitungi väljaandmisel põhikohustuse täitmise kohta,
et tasutud on ka kulud ja intress. Õigustatud isikule täitmiseks loetakse ka täitmise vastuvõtmist
isiku poolt, kes annab võlausaldaja poolt väljaantud täitmise kviitungi üle, kuigi ta ei ole
223
võlausaldaja (VÕS § 95 lg 4). Näiteks kirjutab võlausaldaja poolt kauba üleandmise-
vastuvõtmise aktile alla isik, kes ei ole võlausaldaja töötaja ja kellel ei ole õigust täitmist vastu
võtta, kuigi võlgnikul ei olnud alust selles kahelda. Võlgniku täitmise kohta väljaantud
üleandmise-vastuvõtmise akt loetakse sellest hoolimata nõuetekohaseks täitmise kviitungiks.
Õigele isikule täitmiseks ei loeta seda siiski juhul, kui võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandjal
ei ole õigust täitmist vastu võtta või kui kviitung on läinud võlausaldaja valdusest välja tema tahte
vastaselt.
VÕS § 90 sätestab üldnormina, et võlgnik kannab kõik oma täitmisega seotud kulud. Nii
näiteks kannab müüja vastavalt VÕS § 215 lg-le 1 asja üleandmise kulud, eelkõige mõõtmise ja
kaalumise kulud, ostja aga asja vastuvõtmise ja ostuhinna tasumise kulud, samuti võimalikud
müügilepingu koostamise ja tõestamise kulud. Pooled võivad ka teisiti kokku leppida- näiteks et
müügilepingu koostamise kulud jagatakse poolte vahel võrdselt.
Alternatiivkohustuse täitmine (piiritlemine, määramisõigus, õiguslikud tagajärjed)
Alternatiivkohustusteks (VÕS § 86, 87) nimetatakse kohustusi, mille hulgast võib vastavalt
lepingule võlgnik või võlausaldaja valida ühe. Oluline on, et need kohustused on juba lepingu
sõlmimisel kindlaks määratud. Nt määratakse kindlaks lepingu sõlmimise ajal, et pool võib
tellida või valida kokkulepitud summa eest teatud liiki toodete seast omal valikul ühte liiki tooteid
(puhastusvahendid, joogid, auhinna valimine mitme asja seast jne).
Vastavalt VÕS §-le 86 eeldatakse, et valikuõigus on võlgnikul. Lepingu või seaduse järgi või
võlasuhte olemusest tulenevalt võib valikuõigus kuuluda ka võlausaldajale.
Valikuõigus teostatakse tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Kui valikuõigus on antud
kolmandale isikule, loetakse sooritus valituks, kui sellest on teatatud nii võlgnikule kui ka
võlausaldajale. Kui valik on tehtud, siis loetakse valitud sooritus algusest peale ainukeseks
võlgnetavaks soorituseks.
Alternatiivkohustuse täitmisel võib esialgselt kokkulepitud valikuõigus üle minna teisele
poolele. Kui valikut tegema õigustatud isik ei vali kokkulepitud aja jooksul või selle puudumisel
mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, läheb valikuõigus üle võlasuhte
teisele poolele (VÕS § 87 lg 1). Kui valikuõigus on antud kolmandale isikule ja kolmas isik ei tee
valikut selleks kokkulepitud aja jooksul või mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks
muutumist, läheb valikuõigus üle võlgnikule. Tegemist on dispositiivse regulatsiooniga, mis
tähendab, et pooled võivad valikuõiguse ülemineku kokku leppida ka teisiti.
Täitmise asendamine
Kui alternatiivkohustusi sisaldavates lepingutes on kindlaks määratud mitu kohustust, mille
hulgast võib võlgnik või võlausaldaja valida täitmiseks ühe või mitu kohustust, siis täitmise
asendamise korral on tegemist olukorraga, kus lepingus ei ole ette nähtud võimalust valida
kohustust. Asendamisõigus tähendab, et võlgnik võib täitmisena kokkulepitud teo asemel teha
224
teistsuguse teo. Lepingus ettenähtud teo asemel teise teo tegemiseks on vajalik võlausaldaja
nõusolek. Võlausaldaja nõusolekut on vaja ka siis, kui võlgniku poolt pakutud sooritus on
väärtuslikum või sama väärtusega (VÕS § 89 lg 1). Näiteks võtab müüja müügilepinguga
kohustuse tarnida ostjale kokkulepitud tihedusega paberit. Tellimuse täitmise käigus ilmneb, et
kokkulepitud tihedusega paberit pole võimalik tarnida. Müüja soovib kokkulepitud paberi
asendada teistsuguse tihedusega paberiga. Täitmise asendamiseks on igal juhul vajalik ostja
nõusolek ja seda ka siis, kui asenduseks pakutud kaup on kallim, kui algselt kokku lepiti, ehkki
müüja on nõus hinnavahe ise kandma. Kui ostja asendamisega nõus pole, võib ostja lepingust
taganeda ja nõuda kahju hüvitamist.
Täitmise asendamisena tehtud teo vastuvõtmisel loetakse kohustus täidetuks. Seega vabaneb
võlgnik kohustusest täita esialgselt kokkulepitu, kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmisena
vastu (VÕS § 89 lg 1).
Täitmise asendamiseks ei loeta uue kohustuse võtmist võlausaldaja nõude rahuldamise
eesmärgil (VÕS § 89 lg 2). Seega olemasoleva kohustuse asemel uue kohustuse võtmisel
eeldatakse, et eelmine kohustus lõpeb ja tekib uus kohustus. Kui tegemist on täitmise
asendamisega, siis vastutab võlgnik asendatud täitmise eest samadel alustel, kui ta vastutaks
juhul, kui täitmist ei oleks asendatud. Seega on igasuguse asendamisavalduse juures tähtis
tahteavalduse teinud isiku tegelik tahe - asendamine võib tähendada olemasoleva võlasuhte
raames ühe kohustuse asemel teise kohustuse täitmises kokkuleppimist või olemasoleva
võlasuhte lõppemist ning uue võlasuhte loomist.
Asendusõigus võib olla antud lepinguliselt või ka ette nähtud seaduses (nt VÕS § 91 lg 1).
Asendusõigust võib teostada nii võlgnik kui ka võlausaldaja.
Võlgnik, kes soovib asendada kokkulepitud täitmist teistsuguse täitmisega, saab seda teha
soorituse pakkumisega. Võlausaldaja peab avaldama tahet teistsugune täitmine vastu võtta.
Tuginedes tahteavalduste siduvuse põhimõttele, võib väita, et tehtud tahteavaldus on siduv ja
seda saab tagasi võtta ainult samal ajal, kui tegu tehakse või enne teo tegemist vastavalt TsÜS §-
le 72.
Asendamiseks ei loeta millegi käsutusse andmist kohustuse täitmise eesmärgil. Seda tehakse
nt juhul, kui võlausaldaja peab oma nõude rahuldama eseme müügist saadud rahast (näiteks
realiseerib võlausaldaja panditud asja või väärtpaberid). Kohustuse täitmiseks käsutusse
andmise eesmärgiks on saavutada tagajärg, milles kokku lepiti. Kohustus loetakse täidetuks
sellisel juhul asja realiseerimisest, mitte üleandmisest. Kohustuse täitmine on tingimuslik,
sõltudes sellest, kas üleantu arvel on võimalik saavutada võlasuhte eesmärk või mitte (nt ei ole
üleantud asja realiseerimine kokkulepitud tasu eest võimalik).
Leping täitmisega kolmanda isiku poolt
Lepingust, seadusest või kohustuse olemusest võib tuleneda, kas võlgnik peab kohustuse
225
täitma isiklikult või võib tema asemel selle täita ka teine isik. On lepinguid, kus eeldatakse, et
võlgnik kasutab kohustuse täitmisel abilisi (nt ravi-, koristus-, ehitus- jms teenuste osutamisel
võib eeldada, et võlgnik kasutab ka kolmandaid isikuid oma kohustuste täitmisel). Lepingus võib
seada tingimuseks, et lepingu võib täita ainult võlgnik isiklikult. Üldiselt eeldatakse, et kui
tegemist ei ole isikliku sooritusega, siis võib kohustuse võlgniku asemel täita ka kolmas isik
(VÕS § 78 lg 1). Kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisel vabaneb võlgnik kohustusest.
Kolmas isik võib kohustuse täita võlgnikult selleks luba küsimata ja võlausaldaja võib täitmise
vastu võtta, ilma et ta vajaks selleks võlgniku nõusolekut, kui vastupidises ei ole kokku lepitud
või see ei tulene seadusest. Võlausaldaja võib keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt
isikult, kui võlgnik vaidleb täitmisele kolmanda isiku poolt vastu. Täitmise vastuvõtmisest
keeldumine on aga võlausaldaja õigus, mitte kohustus. Seega ei saa võlgnik ennast kaitsta selle
eest, et kohustuse täidab tema asemel kolmas isik.
Kui leping sõlmiti täitja isikuomaduste tõttu, siis ei ole võlausaldaja kohustatud kolmandalt
isikult täitmist vastu võtma (nt raamatu käsikirja kirjutamine, pildi maalimine jne) ja ta on
õigustatud keelduma ka vaatamata võlgniku vastuväidete puudumisele. Seetõttu on võlausaldaja
kohustatud kõigil juhtudel, kui võlgnik ei pea täitma isiklikult, võlgniku eest kolmanda isiku
poolt pakutud täitmise vastu võtma (VÕS § 119). Analoogne säte oli ka kuni 1. juulini 2002
kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksis (TsK § 175 lg 2), mis nägi üldise põhimõttena ette, et
võlausaldaja on kohustatud vastu võtma täitmise, mida on võlgniku eest pakkunud kolmas isik (vt
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-00).
Kui kohustuse täidab kolmas isik aga selleks, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme
suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja
sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks, siis ei või võlausaldaja täitmise vastuvõtmisest
keelduda ka siis, kui võlgnik on täitmisele kolmanda isiku poolt vastu vaielnud (VÕS § 78 lg 3).
Kui võlausaldaja siiski keeldub täitmise vastu võtmisest, siis satub ta vastuvõtuviivitusse ning
kolmas isik vastutab kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või
raske hooletuse tõttu. Vastavalt VÕS §-le 126 kohaldatakse VÕS §-s 78 lg 3 nimetatud isiku
suhtes sätteid, mis reguleerivad võlausaldaja vastuvõtuviivitust. Seega on kolmandal isikul samad
õigused, mis on võlgnikulgi võlausaldaja viivituse korral. Ta võib raha, väärtpaberid ja muud
dokumendid ning väärtasjad hoiustada (VÕS § 120) või müüa võlgnetava vallasasja (VÕS §
125). Oluline on kolmanda isiku jaoks VÕS § 78 lg-s 3 nimetatud juhul ka see, et täites võlgniku
eest kohustuse, läheb talle üle nõue võlgniku vastu seaduse alusel vastavalt VÕS § 173 lg-le 3.
Koos nõudega lähevad kolmandale isikule üle tagatised ja muud nõudega seotud õigused
vastavalt nõude loovutamise sätetele (vt VÕS § 173 lg 2).
Kui kolmas isik täidab võlgniku asemel kohustuse ilma, et ta oleks selles kokku leppinud
võlgnikuga, ei ole ta vaadeldav võlgniku abilisena, kelle rikkumised TsÜS § 132 järgi
omistatakse võlgnikule. Seega toimub võlausaldaja poolt täitmise vastuvõtmine kolmandalt
isikult tema enda riisikol. Oluline on ka kolmanda isiku tahe kustutada võlgniku võlg. Kui
226
kolmas isik täidab kohustuse, siis peab see olema ühendatav võlgniku kohustusega. Ekslik
täitmine kolmanda isiku poolt ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest.
Kolmas isik võib kohustuse täita ka vastava lepingu alusel võlgnikuga (nt alltöövõtt,
alltarneleping jne). Sellisel juhul vastutab võlausaldaja ees mittenõuetekohase täitmise eest
võlgnik, mitte kolmas isik. Vastavalt TsÜS §-le 132 omistatakse sellisel juhul kolmanda isiku
käitumine võlgnikule ja võlgnik vastutab kolmanda isiku käitumise ja muude temast tulenevate
asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest. See põhimõte kehtib nii
majandus- või kutsetegevuses kui ka väljaspool seda sõlmitud lepingutes. Seega ei saa
võlausaldaja esitada nõudeid kolmandate isikute vastu, kellega võlgnik on oma kohustuste
täitmiseks lepingud sõlminud. Samuti ei saa kolmandad isikud esitada nõudeid võlausaldaja
vastu, kellega nemad ei ole lepingut sõlminud (nt töövõtulepingus tellija vastu, kui töövõtja on
sõlminud kolmandate isikutega alltöövõtulepingud).
Võlgniku kohustuse täitnud kolmanda isiku jaoks on oluline tagasinõude esitamine võlgniku
vastu. Kohustuse täitnud kolmanda isiku tagasinõue võlgniku vastu võib tuleneda seadusest (nt
VÕS § 178 lg 4) või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest (nt käsund, käendusleping).
Kolmas isik võib tagasinõude esitada ka alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätetele
tuginedes.
Kui võlausaldaja või isiku, keda üleandja pidas ekslikult võlausaldajaks, korraldusena on
kohustus täidetud kolmandale isikule, võib üleandja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul nõuda
üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. VÕS
§ 1028 lg 1 annab õiguse nõuda üleantut tagasi, kui täidetud kohustust ei ole olemas, kohustust ei
teki ka tulevikus või kui kohustus langeb hiljem ära.
Kohustuse rikkumine
Kohustuse rikkumise mõiste
Kohustuse rikkumiseks nimetatakse vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse täitmata jätmist või
mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kohustuse rikkumine eeldab seega
olemasolevat võlasuhet, millest on tekkinud võlgnikule kohustused. Võlasuhe on õigussuhe,
millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud
isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda
võlgnikult kohustuse täitmist (VÕS § 2 lg 1). Võlasuhe ise võib tekkida lepingust, kahju
õigusvastasest tekitamisest, tasu avalikust lubamisest, alusetust rikastumisest, käsundita
asjaajamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. Seega VÕS § 100 ise ei ole võlasuhte
tekkimise aluseks. Kohustuse rikkumise väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, kas poolte vahel
oli tekkinud võlasuhe, mis liiki võlasuhtega tegemist on, millised õigused ja kohustused on
pooltel võlasuhtest tekkinud ning milline on tegelik olukord.
VÕS § 100 ei reguleeri ainult lepinguliste kohustuste rikkumist, vaid igasuguste kohustuste
227
rikkumist. Nii võib VÕS §-s 100 sätestatud rikkumisena käsitleda ka muudest seadustest kui
võlaõigusseadusest tulenevate kohustuste rikkumist ulatuses, millises ei ole kohustuste rikkumine
reguleeritud teistes seadustes.
Võlaõigusseaduses on kohustuse rikkumise õiguslikud tagajärjed reguleeritud võlasuhte
kahjustatud poole poolt kasutatavatest õiguskaitsevahendite liikidest lähtudes. Kõigepealt antakse
kohustuse rikkumise mõiste, seejärel õiguskaitsevahendite loetelu ning nende kohaldamise
üldised tingimused, vastutuse mõiste ja õiguskaitsevahendite kasutamise õigus sõltumata
vastutusest ning seejärel vastutusest vabastamise või vastutuse piiramise kokkulepete mõju
õiguskaitsevahendite kasutamise õigusele. Üldsätete kõrval reguleerib võlaõigusseadus
õiguskaitsevahendite eri liikide kasutamise eeldusi ning kasutamise korda. Seaduse
kontseptsiooni keskpunktiks on kohustuse rikkumise mõiste, mis tulenevalt nn rikkumise ühtsest
kontseptsioonist võimaldab õiguskaitsevahendi kohaldamise ainsaks üldiseks eelduseks pidada
kohustuse rikkumist. Õiguskaitsevahendi kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, millist kohustust
rikuti, sest rikkumiseks loetakse igasugust VÕS §-s 100 sätestatud täitmise ebaõnnestumist.
Lepingu rikkumine on objektiivne asjaolu ning seda tuleb hinnata lähtudes üksnes sellest, kas
lepingut on kohaselt täidetud või mitte. Põhjused, miks leping kohaselt täitmata jäi, olgu need
objektiivset või subjektiivset laadi, ei oma seejuures tähendust.
Selleks, et kindlaks teha, kas kohustust on rikutud, tuleb välja selgitada võlasuhte sisu.
Võlgnetavate kohustuste liikide ja nende sisu (VÕS § 24 lg 1) kindlaksmääramisel tuleb
arvestada, et pooled võivad omandada võlasuhtest nn otseseid kohustusi (prima facie) ja kaudseid
kohustusi, mis tuletatakse VÕS § 24 lg-s 1 sätestatud allikatest. Lepinguliste kohustuste sisu
ebaselguse korral tuleb lepinguid tõlgendada vastavalt VÕS §-le 29 ning tahteavalduste
tõlgendamisel lähtuda TsÜS §-st 75.
Võlaõigusseaduses sõltub teatud õiguskaitsevahendite nagu lepingust taganemine ja lepingu
ülesütlemine kohaldamine sellest, kas tegemist on olulise lepingurikkumisega või mitte. Olulise
lepingurikkumise mõiste annab VÕS § 116 lg 2. Põhimõttes, et lepingu lõpetamist õigustab ainult
oluline lepingurikkumine, avaldub pacta sunt servanda idee, mille kohaselt on esmaseks
eesmärgiks rikkumise korral säilitada lepinguline suhe ja võimaldada kohustusest vabanemist
ainult väga erandlikel juhtudel.
Võlaõigusseaduse üldosas on õiguskaitsevahendid süstematiseeritud järgmiselt: täitmisnõude
esitamise tingimused, vastastikuste lepingute täitmise nõude erisused, kohustuse täitmisest
keeldumise õigus, hinna alandamise tingimused, viivise nõue, täiendava tähtaja andmine
kohustuse täitmiseks, kahju hüvitamise nõude esitamine, taganemine ja ülesütlemine. Selline
õiguskaitsevahendite kasutamise reguleerimise süsteem võimaldab võlaõigusseaduse eriosas
reguleerida ainult võlasuhete eriliikidest tulenevate kohustuste rikkumisel õiguskaitsevahendite
kohaldamise erisusi ja kohaldada muus osas üldosas sätestatut. Eriosas on õiguskaitsevahendite
kohaldamise erisused üldjuhul reguleeritud vastavalt kohustuse rikkumise liigile. Teatud
lepinguliikide puhul on lisaks üldregulatsioonile silmas peetud vajadust tagada
228
õiguskaitsevahendite kohaldamisel sotsiaalsete hüvede piisav kaitse nagu näiteks üürilepingus
üürnike õiguste kaitse või tarbijate huvide kaitse lepingu ülesütlemisel või lepingust taganemisel.
Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest
tulenevalt õiguskaitsevahendeid ulatuses, millises põhjustas rikkumise tema enda tegu või temast
tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab (VÕS § 101 lg 3). Kui
võlausaldaja siiski tugineb vaatamata keelule kohustuste rikkumisele võlgniku poolt, ei muutu
rikkumine vabandatavaks, vaid kaotab oma tähenduse õiguskaitsevahendi kohaldamise alusena,
sest võlausaldaja ei saa sellele tuginedes nõudeid esitada.
Kohustuse rikkumise põhjuseks võib VÕS § 101 lg 3 mõttes olla võlausaldaja käitumine, tema
tegu või tegemata jätmine. Nt ei saa võlgnik töödega õigel ajal alustada, sest võlausaldaja ei
esita selleks vajalikke andmeid, projekti, ehitusluba, töövahendeid või ei tee muul viisil
võlgnikuga vajalikku koostööd. Samas on sageli olukorras, kus kohustuse rikkumise põhjustab
võlausaldajast tulenev asjaolu, võimalik tugineda ka kohustuse rikkumise vabandatavusele, kuna
võlgnik ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kui täitmist takistas asjaolu, mida võlgnik ei saanud
lepingu sõlmimise ajal mõjutada, sellega arvestada, seda vältida või selle tagajärge ületada (VÕS
§ 103 lg 2). Asjaolu või sündmuse riisiko kandmises võivad pooled ka lepingus otse kokku
leppida. Riisiko jagamine poolte vahel on tuletatav nt sõlmitud kindlustuslepingute järgi. Keeld
tugineda rikkumisele, mille on põhjustanud poole enda käitumine või asjaolud, mille toimumise
riisikot ta kannab, tuleneb hea usu põhimõttest tuletatud keelust kuritarvitada lepingust või
seadusest tulenevaid õigusi. Kui võlgnik ei saa täita oma kohustust takistuse tõttu, mis tuleneb
võlausaldajast, ei saa võlausaldaja kasutada võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid ja võib ise
sattuda võlausaldaja viivitusse VÕS § 119 järgi. Võlausaldaja ei saa sellisel juhul võlgniku suhtes
õiguskaitsevahendeid kasutada, va kohustuse rikkumisel tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuna
VÕS § 101 lg 3 näeb ette, et õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole lubatud ulatuses, millises
oli rikkumine põhjustatud võlausaldajast tulenevatest asjaoludest, siis tuleb igal konkreetsel juhul
hinnata, millises osas on rikkumine põhjustatud võlgnikust ja millises võlausaldajast ning selle
võrra ka piirata õiguskaitsevahendite kohaldamise ulatust. Kui õiguskaitsevahendina
kohaldatakse kahju hüvitamise nõuet, siis ei ole enam VÕS § 101 lg-le 3 tuginemine vajalik, sest
VÕS § 139 võimaldab hüvitamisele kuuluva kahju kindlaksmääramisel arvestada võlausaldaja
kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimises.
Võlausaldaja tegevus või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille riisikot võlausaldaja
kannab, võib olla aluseks ka viivise nõude vähendamisel. Viivist võib vähendada võlgniku
nõudel VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud asjaolusid arvestades mõistliku suuruseni. Viivise
vähendamise nõude rahuldamisel arvesse võetavate asjaolude loetelu on antud näidisena, mistõttu
võivad nendeks olla ka võlausaldajaga seotud asjaolud. Sellisel juhul ei ole vajalik enam tugineda
VÕS § 101 lg-le 3, vaid erinormile VÕS § 162 lg 1. Teiste õiguskaitsevahendite kohaldamisel
aga, nagu näiteks täitmisest keeldumise õigus, hinna alandamine, taganemine ja ülesütlemine
ning täiendava tähtaja andmine, on VÕS § 101 lg 3 vastutuse vähendamisel kohaldatav. Sõltuvalt
sellest, millises osas põhjustas rikkumise võlausaldaja ja kuivõrd on võimalik piirata
229
õiguskaitsevahendi kasutamist (nt taganemine võib olla võimalik ainult kogu lepingu suhtes),
võib õiguskaitsevahendi kasutamine olla välistatud täiesti või olla piiratud. Nt ei saa VÕS § 101
lg-t 3 kohaldades võlausaldaja taganeda lepingust VÕS § 117 alusel, kuigi võlgnik alustab
töödega nii hilja, et on selge, et ta satub lepingu täitmisega viivitusse, kui viivituse põhjuseks oli
tema poolt vajalike projektide esitamata jätmine või lubade saamiseks vajalike nõuete täitmata
jätmine.
Kohustuse rikkumisega on tegemist ka juhul, kui rikutakse niisuguseid kõrvalkohustusi nagu
hoiatamis- ja teatamiskohustused. Seaduses on sätestatud ka kohustused, mille rikkumisel ei saa
kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, vaid kaotatakse teatud õigused (nt VÕS §
220 asja mittevastavusest teatamine).
Vastutus
Õiguskaitsevahendite kohaldamise eelduseks võib olla seadusest või lepingust tulenevalt
võlgniku vastutus kohustuse rikkumise eest. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, kui
rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 eeldatakse, et rikkumine ei ole
vabandatav. Seaduses või lepingus sätestatud juhtudel vastutab rikkunud pool üksnes süü
olemasolu korral. Seadusest tulenevalt eeldatakse, et lepinguliste kohustuste rikkumise korral
vabaneb rikkunud pool vastutusest ainult siis, kui esinevad vääramatu jõu ehk vabandatavuse
asjaolud. Lepingupooled võivad kokkuleppeliselt muuta võlgniku vastutust leebemaks, nähes ette
vastutuse ainult süülise rikkumise korral. Kui seaduses ei ole vastupidine sätestatud, võivad
pooled kokkuleppeliselt muuta võlgniku vastutuse rangemaks ja näha lepingus ette, et
võlausaldaja võib võlgniku suhtes ka siis kohaldada kõiki õiguskaitsevahendeid, kui kohustuse
nõuetekohast täitmist takistas vääramatu jõud.
Võlaõigusseaduse kohaselt üldreegliks olevat vastutust nimetatakse garantiivastutuseks ehk
vabandatavusele tuginevaks vastutuseks, mille olemuseks on eeldus, et kohustatud pool
garanteerib täitmise, sõltumata takistustest, mis lubaduse täitmisel võivad ette tulla.
Süülise vastutuse näeb seadus ette lepinguvälise kahju tekitamise juhul, samuti mõne
lepinguliigi (nt raviteenuse osutamise leping, VÕS § 770 lg 1) ja kõrvalkohustuse rikkumisel (nt
käsirahaga tagatud kohustuse täitmata jätmisel). Süüline vastutus võib olla eelnevalt kokku
lepitud. Õigusvastaselt kahju tekitamise korral vastutab kahju tekitanu seadusest tulenevalt ainult
siis, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Teatud kohustuste rikkumise puhuks on seaduses ette
nähtud rangem vastutus, mis tähendab vastutust ka sõltumata vabandatavusest (vt nt tootja
vastutus).
Võlgniku suhtes, kes rikub oma seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi, võib üldjuhul
kasutada seaduses või lepingus sätestatud õiguskaitsevahendeid (võlgnik peab vastutama).
Vastutuse kandmise kohustus ei sõltu sellest, kas täitmine on veel võimalik või mitte. Eesti
õiguses ei lõpe võlasuhe täitmise võimatuse tõttu automaatselt, vaid võlausaldaja võib ka sellisel
juhul valida, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. Oluline on siinjuures tähele panna, et kuigi
230
võlausaldaja võib üldjuhul õiguskaitsevahendeid kasutada eeldusel, et võlgnik vastutab rikkumise
eest, ei sõltu võlgniku vastutusest rikkumise eest võlausaldaja õigus keelduda oma kohustuse
täitmisest, leping lõpetada või alandada hinda (majandus- või kutsetegevuses tegutsemisel ka
õigus nõuda viivist).
VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid, mis kuuluvad kohaldamisele juhul, kui
kohustatud pool on lepingut rikkunud. Pooled võivad ise kokku leppida õiguskaitsevahendi
liikides ja kasutamise eeldustes ning korras niivõrd, kui seadus ei keela seaduses sätestatust
erinevalt kokku leppida (vt nt VÕS § 275).
Vastutuse all mõeldakse reeglina võlausaldaja õigust kasutada õiguskaitsevahendeid.
Võlaõigusseaduses on vastutuse mõistet kasutatud selle kitsamas tähenduses - kui olukorda, kus
võlgnik peab kahjulikke tagajärgi kandma kas põhjusel, et puudus vastutust välistav vääramatu
jõu asjaolu (VÕS § 103 lg 2) või võlgnik oli kohustuse rikkumises süüdi (VÕS § 104 lg 1).
Võlaõigusseaduses sätestatud kohustuse rikkumise regulatsioon lähtub lisaks eelpool käsitletud
rikkumise ühtsele kontseptsioonile ja läbivale üldpõhimõttele, mille kohaselt ei sõltu
õiguskaitsevahendi kohaldamine sellest, kas võlgnik vastutab rikkumise eest või mitte, ka
võlausaldaja õigusest kasutada kohustust rikkunud võlgniku suhtes talle sobivat
õiguskaitsevahendit (õiguskaitsevahendite vaba valiku õigus). Üldreeglina saab võlausaldaja
kasutada rikkumise korral kõiki õiguskaitsevahendeid koos või eraldi, kui neid saab üheskoos
kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 101 lg 2). Eri õiguskaitsevahendite
hulgast on eelkõige kahju hüvitamise nõue niisugune õiguskaitsevahend, mida saab kasutada
reeglina koos teiste õiguskaitsevahenditega.
Vabadus valida õiguskaitsevahendit ei ole aga piiramatu. Võlausaldaja õigus kasutada
õiguskaitsevahendit võib olla piiratud eeldusega, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, et
puuduvad õiguskaitsevahendi kasutamist välistavad või seda piiravad kokkulepped või muude
seaduses või lepingus sätestatud eeldustega.
Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud siis, kui rikkumine on vabandatav.
Seadusest tulenevalt eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohustus teha
mingi tegu või hoiduda teo tegemisest ei saa olla piiramatu. Kui tegemist on isikliku teenusega,
siis ei saa seda teenust osutada, kui isik kaotab nt haigestumise tõttu võime teenust osutada või
kui lepingu järgi üleandmisele kuuluv asi hävib. Kui täitmine muutub võimatuks, siis võib
võlausaldaja ise kujundada võlasuhte sisu, lõpetades lepingu taganemise või ülesütlemisega,
nõudes kahju hüvitamist, hävinud asja eest saadud hüvituse väljaandmist vms. Poolte autonoomia
põhimõtet arvestades on võlasuhte poolele jäetud õigus valida sobiv ja antud asjaoludel kõige
otstarbekam õiguslik tagajärg, kui esialgselt kokkulepitud eesmärgi saavutamine ei ole mingil
põhjusel võimalik või on selle vastu muul põhjusel huvi kadunud.
Vastutuse kandmine kohustuse rikkumise korral on õiguskorra põhiprintsiipe, mida ei saa üks
pool tüüptingimustes ebamõistlikult välistada või piirata. Samuti on tühised kokkulepped, millega
pooled kokkuleppeliselt piiravad või välistavad vastutuse kohustuse tahtliku rikkumise puhul või
231
millega on kokku lepitud vastutuse välistamine ja piiramine viisil, mis on ebamõistlik (VÕS §
106 lg 2).
Vabandatavus ja süü
Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav.
Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Seaduses võib olla ette
nähtud, et isik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Seega on
erinevalt tsiviilkoodeksis sätestatud süülisest vastutusest VÕS-s üldreegliks rikkumise
vabandatavusele tuginev vastutus. Pooled võivad ise lepingus kokku leppida, et kohustatud isik
vastutab ainult süü olemasolul. Õigusvastaselt kahju tekitamise korral vastutab kahju tekitanu
ainult siis, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab vastavalt seadusele.
Vabandatav on kohustuse rikkumine siis, kui võlgnik rikkus kohustust
vääramatu jõu tõttu.
Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest
lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise
ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks
(VÕS § 103 lg 2). Eesti õiguses on vabandatavusel tugineva ehk nn garantiivastutuse
reguleerimisel aluseks võetud ÜRO 1980. a rahvusvahelise kaupade müügikonventsiooni ning
PECL-i ja PICC-i vastutuse põhimõtted ning vääramatu jõu mõiste. Nimetatud konventsioonis ja
mudelseadustes ei sõltu vastutus rikkumise eest rikkumise liigist, vaid rikkumise
vabandatavusest, mis omakorda on tingimatuks eelduseks ainult teatud õiguskaitsevahendite
kohaldamisele.
Vabandatavus
tähendab, et kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku
mõjuulatust. See asjaolu peab olema niisugune, mille olemasolu või kulgu ei saanud võlgnik
mõjutada. Seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, tuleb otsustada objektiivsete
kriteeriumite järgi. Kui mingit kohustuse rikkumist tinginud asjaolu ei saanud võlgnik isiklikult
mõjutada või ära hoida, kuid mõjutamist või ärahoidmist võis temalt objektiivselt oodata, ei ole
tegemist kohustuse rikkumise vabandatavusega. Praktikas ei tohiks neid juhtusid palju olla ja
seega on vabandatavusele tuginev vastutus rangem, kui seda on süüline vastutus. Vääramatu jõu
definitsiooniga on hõlmatud üldises õiguses (common law) tuntud tehingualuse äralangemise
(frustration) ja täitmise võimatuse (impossibility) ning Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemides
tuntud force majeure ning täitmise võimatuse (Unmöglichkeit) doktriine, kuigi ei ole nendest
ühegagi täies ulatuses identne.
Vääramatuks jõuks on eelkõige loodusjõud, mille üle inimesel puudub kontroll ning mille
negatiivseid mõjusid ei saa inimene objektiivselt ära hoida. Loodusjõud ise võib olla väljaspool
võlgniku mõjuala, kuid loodusjõu toime tagajärjed võivad olla ettenähtavad ja välditavad. Näiteks
on pikselöögi puhul tegemist vääramatu jõuga, millega ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtudes
lepingu sõlmimisel alati arvestada, seda vältida või selle tagajärgi ületada. Kuid konkreetsetel
asjaoludel võib ka loodusjõud olla ettenähtav (nt ilma halvenemine, teated keeristormi kohta jne)
ning selle tagajärjed välditavad (nt varjumine, kaitseabinõude tarvitusele võtmine jne), vt
232
Riigikohtu otsus 3-2-1-138-01. Riigikohus on märkinud, et vääramatu jõuna saab käsitada
erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool
võlgniku mõjupiirkonda. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei sõltu sellest, kas isiku
teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte. Nt ei lugenud Riigikohus
pehkinud puu murdumist tuules erakordseks ega seega ka vääramatuks jõuks. Kuna kahju tekkis
puu murdumise tõttu, mis asus võlgniku mõjupiirkonnas (tasulise parkla territooriumil), sai ta
puu murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida, vt Riigikohtu otsus 3-2-1-111-03.
Võlaõigusseaduses sätestatud vääramatu jõu mõiste ei hõlma mitte ainult loodusjõude, vaid
igasuguseid asjaolusid, mis võivad olla takistuseks kohustuste täitmisel ja mille ületamist või
mille tagajärgede kõrvaldamist ei saa võlgnikult oodata. Lisaks loodusjõududele nagu
üleujutused, maavärinad, orkaanid jms võib vääramatu jõu asjaoluks olla sotsiaalne asjaolu nagu
sõda, streigid, tööseisakud, boikotid, tulekahjud, tehaste seiskumine, seaduslikud ja
ebaseaduslikud keelud. Võlgniku vastutussfääri kuulub eelkõige tema enda majandustegevus ja
selles tekkivaid takistusi (nt pangakrediidist ilmajäämine, tooraine tarnimise häired,
elektrikatkestus, streik ettevõttes, lepingupartnerid, kes ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt
jne) ei loeta reeglina vääramatuks jõuks. Igal konkreetsel juhtumil tuleb hinnata, kas takistus on
võlgniku mõjuulatuses või mitte. Nt peaks võlgniku mõjualast välja jääma kogu tööstusharu
haarav streik, mis ei tulenenud võlgnikust sõltuvatest asjaoludest. Streik saab olla ainult siis
vabandatavuse aluseks, kui see toimub sõltumata võlgniku majandustegevusest kogu selles
piirkonnas või majandusharus. Probleemsed on aga näiteks avaliku võimu poolt tehtavad
takistused. Kui avalik võim on sekkunud võlgniku tegevusse tema enda tegevuse tulemusel, siis
ei tohiks olla tegemist vabandatavusega. Avaliku võimu poolt seatud piirangud on reeglina
ettenähtavad, nendega peaks saama lepingu sõlmimisel arvestada ja seega ei ole ka selliste
takistuste puhul tegemist vääramatu jõuga. Tänapäeval võimaldavad kaasaegsed sidevahendid
prognoosida võimalikke seadusemuudatusi või muid avaliku võimu sekkumisi erategevusse,
mistõttu ei tohiks üldjuhul need ka olla aluseks kohustuse rikkumise eest vastutusest
vabastamisele. Ootamatult kehtestatud piirang avalikult võimult võib olla vaadeldav vääramatu
jõuna ja seega välistada võlgniku vastutuse kohustuse rikkumise eest. Näiteks lubade andmisel ei
saa tugineda loa andmisest keeldumisele, kui keeldumise põhjuseks on loa taotleja poolt esitatud
andmete ebaõigsus või mittevastavus nõuetele. Samuti on kohustuse täitmiseks vajaliku loa või
litsentsi hankimise tingimused ja võimalused reeglina eelnevalt teada ja seega on võimalik neid
asjaolusid lepingu sõlmimisel arvesse võtta.
Võlgniku võimet mingit asjaolu mõjutada tuleb hinnata objektiivse kriteeriumi alusel.
Objektiivse hinnangu andmisel võlgniku võimele oma kohustus täita ei võeta arvesse mitte ainult
võlgniku isiklikku võimet asjaolusid mõjutada, vaid ka seda, kas ta mõistlikkuse põhimõttest
lähtudes oleks saanud neid mõjutada. Vastavalt VÕS § 7 lg-le 1 tuleb mõistlikuks lugeda see,
mida samas olukorras heas usus tegutsev isik tavaliselt loeks mõistlikuks. Kuna hinnata tuleb
samas olukorras tegutseva isiku võimet asjaolu mõjutada, siis võib arvesse võtta konkreetset
olukorda iseloomustavaid subjektiivseid asjaolusid. Siiski tuleb asjaolude mõjutamisvõime
233
hindamisel lähtuda mitte konkreetse võlgniku isikust, vaid sarnastel asjaoludel heas usus
tegutseva isiku võimest.
Kui kohustuse rikkumine oli vabandatav või isik ei olnud rikkumises süüdi, siis ei saa
rikkunud poolelt nõuda kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist, kahju hüvitamist ja viivist, kui
pooled tegutsevad väljaspool majandus- või kutsetegevust. Sõltumata vastutusest kohustuse
rikkumise eest võib teine pool keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda, leping üles
öelda, alandada hinda ning nõuda viivist, kui pooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses
(VÕS § 105).
Seaduses või lepingus võib ette näha, et võlgnik vastutab oma kohustuste rikkumise eest
sõltumata rikkumise vabandatavusest.
Kohustust rikkunud poole süüline käitumine on vastutuse üheks eelduseks ainult seaduses või
lepingus ettenähtud juhtudel (süü printsiip). Süüline käitumine on vastutuse eelduseks eelkõige
deliktiõiguses, kuigi ka siin ei ole süü olemasolu alati kohustuslik eeldus vastutuse
kohaldamiseks. Võlaõigusseaduse § 1043 järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud
isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt
seadusele. Seega on deliktiline üldvastutus süüline vastutus, mille aluseks on kolmeastmeline
delikti üldkoosseis, kuhu kuuluvad objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Lepingulistes
suhetes on lepingu poole süüline vastutus ette nähtud nt tervishoiuteenuse osutaja poolt
kohustuste rikkumise eest (VÕS § 770 lg 1), tarbija vastutuse korral veose saatjana (VÕS § 781
lg 2), hoiulepingus, mille pooleks on tarbija (VÕS § 899 lg 2) jne. Teise poole süüline käitumine
võib olla kohustust rikkunud lepingupoole vastutusest vabastamise aluseks nt pakettreisilepingus
(reisikorraldaja vastutus rikkumise eest on välistatud, kui rikkumine toimus reisija süül, VÕS §
877 lg 4).
Süülist vastutust reguleeritakse VÕS §-s 104. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid
tahtlus, raske hooletus ja hooletus. Tsiviilõigusliku süü vormid iseloomustavad õigusrikkumise
raskusastet, kuid tsiviilõigusliku vastutuse kohaldamisel ei ole üldjuhul tähtsust sellel, millises
vormis konkreetsel juhul süü esines. Süü vormidel võib aga olla tähendus siis, kui seadus näeb
ette tagajärjed sõltuvalt sellest, millise raskusastmega konkreetsel juhul rikkumine oli. Nt sõltub
deliktiõiguses süü vormist hüvituskohustuse jagamine mitme solidaarvõlgniku vahel (VÕS § 137
lg 2 ja § 1050 lg 3) ja kahjustatud isiku vastutusosa määramine (VÕS § 139 lg 3). Lepingulistes
suhetes sõltub kohustust rikkunud poole süü vormist nt võlausaldaja õigus lepingust taganeda
(VÕS § 116 lg 2 p 3) ning võlgniku vastutus võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral (VÕS § 119
lg 2).
Võlaõigusseaduse § 1050 lg 1 sätestab kahju õigusvastase tekitaja süü presumptsiooni, mis
tähendab, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Süü presumptsioon kergendab
kannatanul lasuvat asjaolude tõendamise koormist, sest ta ei pea tõendama, milliseid nõudeid
kahjustatud isik rikkus. Vastukaaluks süü presumptsioonile on kahju õigusvastaselt tekitanud
isiku olukorda kergendatud sellega, et ta saab ennast vabandada ka subjektiivsete asjaoludega
234
(VÕS § 1050 lg 2). Kui tegemist on süülise vastutusega väljaspool deliktiõigust, ei sätesta seadus
süü presumptsiooni, jättes seega ka süü tõendamise kohustuse võlasuhte kahjustatud poolele (vt
VÕS § 104 lg 1). Seevastu vabandatavusel tugineva vastutuse (garantiivastutus) kohaldamisel
saab kahjustatud pool seadusest tulenevalt tugineda eeldusele, et kohustuse rikkumine ei ole
vabandatav (vt VÕS § 103 lg 1).
Süü kriteerium on subjektiivne ning arvestab konkreetset isikut, olles rikkunud isikule
soodsam, vastutust pehmendav. Nii tuleb vastavalt VÕS § 1050 lg-le 2 süü hindamisel arvestada
muu hulgas isiku olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Nii
ongi süüline vastutus kehtestatud seal, kus tahetakse rikkunud poole vastutust pehmendada.
Tahtlus tähendab õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või
lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Eristatakse otsest tahtlust ja kaudset tahtlust. Otsese tahtluse korral
on teo teinud isik soovinud ja ette näinud õigusvastast tagajärge, kaudse tahtluse korral aga teo
tagajärge ainult võimalikuna ette kujutanud ja selle saabumisega heakskiitvalt soostunud.
Tahtlust ei saa olla siis, kui teo tahtlikult põhjustanud isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest
(nt ei teadnud temal seadusega lasuvast tegutsemiskohustusest või tegutsemiskeelust). Teadlikkus
õigusvastasusest on tsiviilõiguses tahtliku kohustuse rikkumise eelduseks (nn tahtlusteooria). See
tähendab, et ei piisa üksnes asjaolude tundmisest, mida teo tegija valesti hindab, vaid ta peab
olema keelust ka valesti aru saanud. Kaitsenormi rikkumise korral sisaldab rikkumise koosseis
tahtlust süüteooria mõttes eelkõige siis, kui tegu oleks karistatav ka karistusõiguse järgi (vt T.
Tampuu. Deliktiõigus võlaõigusseaduses. Üldprobleemid ja delikti üldkoosseisul põhinev
vastutus. - Juridica, 11, 2003).
Süü vormidena võib vastutuse aluseks olla ka hooletus, mis tähendab käibes vajaliku hoole
järgimata jätmist ja raske hooletus, mis tähendab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata
jätmist (VÕS § 104 lg 3,4). Hoolsuse kriteerium on objektiivne ehk siis objektiivselt oodatavate
nõuete täitmine. Käibes nõutav hool on objektiviseeritud ning nõuab vastaval majandus- või
kutsealal tegutsemisel kehtivate standardite järgimist. Nii peab iga spetsialist - nt arst, autojuht,
agent - järgima oma kutseala kitsamaid reegleid ja näitama üles vastaval kutsealal tegutsemisel
tavaliselt oodatavat hoolikust. Kui võlgnikul on suuremad võimed ja teadmised, mis ületavad
tavalise taseme, peab ta neid rakendama oma kohustuse täitmisel (nt arst, kes on saanud
eriväljaõppe, peab omandatud oskusi rakendama ja ei saa tugineda oma vastuväidetes tavaliselt
arstilt oodatavale käitumisele). Lepinguvälise vastutuse korral võib võlgnik lisaks objektiivsele
hoolsusele esitada vastuväiteid, mis tulenevad hoolsuse subjektiivsest etteheidetavusest. VÕS §
1050 lg 2 kohaselt arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust,
teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Lepingulistes võlasuhetes võetakse objektiivsete
hoolsusstandardite rikkumist kui kohustuse rikkumist, kuivõrd võlgnetakse ainult hoolsus ja mitte
kindel tulemus või sündmus. Süüetteheidete juurde peab aga kuuluma ka subjektiivne
etteheidetavus ehk sisemise hoolsuse rikkumine. Kuna õigusvastase kahju tekitamise juhtudel
kohaldatakse objektiivse hooletuse kõrval ka subjektiivse süü põhimõtet, siis peab kohtupraktika
seadma ka subjektiivse süü kohaldamisele piirid, et vältida kahju tekitajate liigset tuginemist
235
subjektiivsele vabandatavusele. Võlaõigusseaduse regulatsioon, mis võimaldab arvestada süü
tuvastamisel sisemist hoolsust ainult lepinguvälise kahju tekitamise juhtudel, arvestab seega
võlasuhete spetsiifikat sõltuvalt sellest, kas kohustused võetakse endale vabatahtlikult või on
tegemist üldiste käibekohustuste rikkumisega.
Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral
(VÕS § 104 lg 4). Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist,
subjektiivselt ka isiklikku etteheidetavust.
Süü presumptsioonist tulenevalt saab isik, kellele on tekitatud kahju või kelle suhtes on
lepingulisi kohustusi rikutud ja sellega põhjustatud kahju, üldjuhul väita, et õigusvastaselt
käitunud isik oli vähemalt hooletu ja kahju tekitaja peab selle väite ümber lükkama. Kuna süü
presumptsioon lepingulise süülise vastutuse korral puudub, peab kahjustatud pool tõendama ka
rikkunud poole süüd. Kaitsenormi rikkumise koosseisuliseks tunnuseks olevat hooletust ja ka
tahtlust peab tõendama kahjustatud isik. Nt peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse
osutamisel patsient tõendama vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud siis, kui patsiendile
tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Ainult siis, kui on
selge, milles täpselt seisnes kahju tekitaja tegu, saab anda hinnangut teo teinud isiku seesmisele ja
välisele hoolsusele.
Vastavalt VÕS § 104 lg-le 6, kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes
niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski tahtluse ja raske hooletuse korral.
See oma olemuselt subjektiivne kriteerium asub süü ja vabandatavuse vahel. Hindamise aluseks
on see, kuidas isik käitub tavaliselt. Nii näiteks tasuta hoidmisel ei vastuta hoidja VÕS § 885
järgi asja kaotsimineku, hävimise, kahjustumise või asja mitteõigeaegse tagastamise eest, kui ta
on asja hoidmisel ilmutanud samasugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjade hoidmisel.
Kui pooled soovivad vastutust kohustuse rikkumise eest või õiguskaitsevahendite kasutamise
eeldusi võrreldes seaduses sätestatuga kergendada, tuleks kokku leppida, et võlgnik vastutab
ainult süü esinemisel. Kui pooled peavad vajalikuks vastutust võrreldes seaduses sätestatuga
raskendada, siis võib seda teha lepingutingimusega, mille järgi ei vabasta võlgnikku vastutusest
ka vabandatavus e vääramatu jõu asjaolu (VÕS § 103 lg 4).
Vastavalt VÕS § 106 lg-le 1 võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida kohustuse
rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises. Näiteks võivad pooled kokku leppida kahju
piirmäära, mida võlgnik kohustub hüvitama, kui ta kohustust rikub. Pooled võivad ka kokku
leppida, et võlgnik vastutab üksnes juhul, kui ta on kohustuse rikkumises süüdi. Vastutuse
piiramine kokkuleppeliselt ei ole aga siiski kehtiv, kui lepingupool vabastatakse vastutusest
tahtliku rikkumise puhuks. Samuti on tühine kokkulepe, mille järgi võib võlgnik oma kohustuse
täita oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult
välistab vastutuse või piirab seda. Seega annab seadus võimaluse kontrollida vastutust välistavate
kokkulepete vastavust hea usu põhimõttele, sest mõistlikkus VÕS § 7 järgi on see, mida samas
olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
236
Garantiid
Võlgniku kohustuse sisu võib olla ka selline, et ta võtab endale vastutuse sõltumata süüst või
vääramatust jõust, mis tavaliselt vabastab rikkunud poole vastutusest. Võlgnik garanteerib oma
sooritusvõimelisuse ja vastutab ka siis, kui lubatud tulemust lepingu täitmisel ei saavutata.
Kõrgendatud vastutuse võib endale võtta lepinguga; see võib tuleneda ka seadusest - näiteks
töövõtja vastutus töö vastavuse eest lepingutingimustele VÕS § 641 järgi. Töö peab vastama
lepingutingimustele. Lepingutingimustele vastavus on lahti kirjutatud § 641 lg-s 2. Töövõtja
vastutust ei vähenda ka see, kui lubatud tulemuse saavutamine ei ole võimalik olemasolevate
tehniliste teadmiste ja võimaluste juures. Seega saab tellija lepingus või seaduses ettenähtud
õiguskaitsevahendeid kasutada. Kahju hüvitamine võib siiski olla piiratud, kui selle tekkimise
eest töövõtja ei vastuta.
Lepingu pool võib endale võtta ka garantiikohustuse, mille sisuks on vastutada kõikide teatud
aja jooksul ilmnenud puuduste eest ja lepingupoolele soodsama seisundi andmine seoses
pakutavate vahenditega lepingu rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks (tasuta parandamine,
ümbervahetamine jne). Garantii andmisel lepingulisele sooritusele kohaldatakse VÕS §§ 230 ja
231 (tarbijalepingute suhtes) kui üldsätteid.
Seega ei saa garantiilubaduste korral vastutusest vabastada ka siis, kui rikkunud pool tugineb
vabandatavusele. Oluline on siiski vastutuse kohaldamisel hinnata seda, mille suhtes garantii anti
ja millised on seadusest või lepingust tulenevad alused vastutusest vabastamiseks.
Vastutus kolmandate isikute eest
Vastutus kolmandate isikute eest tekib juhul, kui käibes kasutatakse oma kohustuste täitmiseks
kedagi teist (abilisi, esindajaid jne). Kui on tegemist juriidilise isikuga, siis osalevad käibes tema
nimel juriidilise isiku organid. Juriidilise isiku organi tegevust loetakse juriidilise isiku
tegevuseks (TSÜS § 31 lg 5). See tähendab nii juriidilise isiku organi käitumise kui ka teadmise
omistamist juriidilisele isikule.
Vastutust teise isiku eest reguleerib ka TsÜS § 132. Selle sätte eesmärgiks on ühe isiku
kahjustava käitumise omistamine teisele isikule. Selle sätte rakendusala ei piirdu ainult kohustuse
rikkumisega lepingulistes võlasuhetes, vaid seda kohaldatakse kogu eraõiguses. Vastavalt TsÜS §
132 lg-le 1 vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma
käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus-
või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku
majandus- või kutsetegevusega. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele vastutab isik teise isiku
käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste
täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse
täitmisega. Seega ei oma tähtsust, kas kolmandaid isikuid kasutatakse majandus- või
kutsetegevuses või väljaspool seda, võlgnik vastutab mõlemal juhul nende isikute eest, keda ta
kasutab oma kohustuste täitmisel -nt võlgniku töötajad, võlgniku alltöövõtjad jne.
237
Võlasuhetes võib teatud juhtudel olla oluline ka teadmise omistamine asjaoludest. Vastavalt
TsÜS §-le 133 omistatakse teise isiku teadmine võlgnikule, kui ta kasutab teist isikut pidevalt
oma majandus-või kutsetegevuses. Sama kohaldatakse ka väljaspool majandus- või kutsetegevust
teise isiku kasutamisel oma kohustuste täitmisel. Seadusest tulenevalt omistatakse kohustuste
täitmiseks kasutatava isiku teadmine asjaoludest isikule, kes teda oma kohustuste täitmisel
kasutas. Majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku teadmisi ei omistata teda oma tegevuses
kasutavale isikule, kui isiku ülesanded ei hõlmanud sellise teabe vahendamist ning arvestades
tema seisundit selles tegevuses, ei saanud sellise teabe vahendamist temalt ka mõistlikult oodata.
Heastamine
Lepingulist kohustust rikkunud pool võib rikkumise omal kulul heastada, kui seaduses
sätestatud tingimused on täidetud (VÕS § 107 lg 1). Heastamine võib seisneda täitmata jäänud
kohustuse täitmises või mittekohase täitmise parandamises või asendamises. Seaduses sätestatud
õigus heastada kohustuse rikkumine võimaldab säilitada lepingu, saavutada lepingu sõlmimisel
soovitud eesmärgid ning vähendada lepingu rikkumisest tekkinud kahju. Samuti võimaldab see
pikendada võlgniku jaoks täitmise tähtaega võrreldes lepingus kokkulepituga, välja arvatud siis,
kui tähtaja täpne järgimine oli lepingust tulenevalt võlausaldaja huvi püsimise eelduseks lepingu
täitmise vastu. Võlgniku õigus oma olukorda kergendada mittekohase täitmise parandamise või
asendamisega tuleneb ka hea usu üldpõhimõttest.
Kohustust rikkunud pool võib rikkumise heastada alles pärast seda, kui ta on kahjustatud
lepingupoolele teatanud heastamise kavatsusest, pakutavast heastamise viisist ja ajast. Seadus ei
sätesta, millise aja jooksul pärast kohustuse rikkumist peab rikkunud pool hiljemalt kahjustatud
poolele saatma teate heastamise kavatsuse kohta. Põhjendatuks peetakse eeldust, et rikkunud pool
teatab oma kavatsusest heastada rikkumine viivitamatult pärast seda, kui ta on kohustuse
rikkumisest teada saanud.
Heastamise teade peab sisaldama piisavalt täpset kirjeldust selle kohta, kuidas kavatseb
rikkunud pool kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist heastada ja millise aja jooksul
on tal kavas seda teha. Heastamise teade peab sisaldama informatsiooni, mis võimaldab
kahjustatud poolel mõistlikult otsustada, kas heastamisest keeldumine on konkreetsetel asjaoludel
õigustatud või mitte. Teade (nagu igasugune tahteavaldus) kehtib ainult tingimusel, et see on
edastatud viisil, mida võib kahjustatud pool antud asjaoludel mõistlikult eeldada ja kui see on
kahjustatud poole poolt kätte saadud. Oluline on teate edastamise viis põhjusel, et
võlaõigusseadus annab kahjustatud poole vaikimisele heastamisega nõusoleku tähenduse (VÕS §
107 lg 2).
Heastamine on lubatud ainult niikaua, kuni kahjustatud pool ei ole kasutanud rikkunud poole
suhtes lepingust taganemise või ülesütlemise õigust või nõudnud kohustuse täitmise asemel kahju
hüvitamist (VÕS § 107 lg 1). Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib kahjustatud pool lepingust
taganeda või lepingu üles öelda ainult olulise rikkumise korral. Kui kahjustatud pool kasutab
lepingu lõpetamise õigust, siis peab ta taganemisest või ülesütlemisest teatama mõistliku aja
238
jooksul pärast seda, kui ta olulisest lepingurikkumisest sai teada või pidi teada saama (VÕS § 118
lg 1 p 1). Seega on olulise lepingurikkumise korral mõlemal poolel võimalus oma tahet avaldada
- kohustust rikkunud pool võib teha teatavaks kavatsuse heastada lepingurikkumine ning
kahjustatud pool saata teate lepingu lõpetamise kohta. Kui heastamise teade jõuab kahjustatud
pooleni enne, kui saab lepingu lõpetamise teate kätte võlgnik, jääb leping poolte vahel jõusse.
Kahjustatud isik võib pärast heastamise teate saamist kasutada üksnes neid õiguskaitsevahendeid,
mis ei ole heastamisega vastuolus. Lepingu lõpetamine ja heastamine on teineteisega vastuolus,
mistõttu loetakse lepingu lõpetamise teade mittekehtivaks, kuni heastamine on lõppenud või
ebaõnnestunud. Pärast heastamise ebaõnnestumist loetakse lepingu lõpetamise teade kehtivaks,
kui rikkumine on oluline.
Mitteolulise rikkumise korral peab võlausaldaja andma võlgnikule täitmiseks täiendava
mõistliku tähtaja. Kui kohustust rikkunud pool ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt
täitnud, võib võlausaldaja kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Võlgnik võib ka pärast täiendava
tähtaja möödumist pakkuda võlausaldajale heastamist, piirates sellega võlausaldaja võimalusi
kasutada oma õigust leping lõpetada. Seaduses on sätestatud võlausaldaja huvide kaitse eesmärgil
tingimused, millistel võib võlgnik heastamist pakkuda. Vastavalt VÕS § 107 lg-le 1 võib
kohustust rikkunud pool pakkuda heastamist ainult tingimusel, et:
1) heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik (VÕS § 107 lg 1 p 1) ja
2) heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega
kulutusi (VÕS § 107 lg 1 p 2) ja
3) kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda (VÕS § 107 lg 1 p 3).
Võlausaldaja huvide kaitse on tagatud nõudega, et seaduses sätestatud heastamise tingimused
(VÕS § 107 lg 1 p-d 1-3) peavad esinema kõik samaaegselt. Ühegi neist puudumisel ei ole
võlausaldaja kohustatud võlgniku poolt pakutud heastamist vastu võtma.
Otsustades heastamise mõistlikkuse üle konkreetse lepingulise kohustuse rikkumise korral,
tuleb kaaluda, kas uue täitmissoorituse tegemise võimaluse andmine on lepingu olemust ja
eesmärki arvestades põhjendatud ning kooskõlas tavadega antud majandustegevuse valdkonnas
või poolte vahel väljakujunenud praktikaga. Võlausaldaja ei või keelduda heastamisest ainuüksi
selle tõttu, et tegemist oli nt olulise rikkumisega.
Heastamine võib tuua kaasa ka võlausaldaja jaoks ebamugavusi ja täiendavaid kulutusi.
Seetõttu on heastamisest keeldumine õigustatud eelkõige siis, kui on ilmne, et ka uue võimaluse
andmisel ei saa oodata täitmise õnnestumist, kui mittekohase täitmise parandamine, asendamine
või muul viisil heastamine ei kõrvalda rikkumise tagajärgi või kui kahjustatud isik peab kandma
põhjendamatuid täiendavaid kulusid või kui viivitus, mis tekib täitmisel selle heastamise tõttu,
kujutab endast olulist rikkumist. Nt on põhjendatud kahjustatud lepingupoole keeldumine
heastamise vastuvõtmisest siis, kui ta saab samalaadse täitmise mujalt ilma viivituseta või
239
oluliselt väiksemate kuludega.
Õigustatud huvi puudumist võib kahjustatud pool põhjendada kahjuga, mis võib rikkumise
heastamisega tekkida kolmandatele isikutele või varale. Heastamisest keeldumist ei peeta aga
õigustatuks siis, kui kahjustatud pool on lihtsalt kaotanud huvi lepinguliste suhete jätkumise
vastu. Nt tellib kinnistu omanik maatükile tee rajamise. Tööde valmimisel selgub, et tee kõrgus ja
mõõdud on oluliselt erinevad projektis ettenähtust. Kõrvalekallete tõttu projektist koguneb teele
vesi. Töövõtja pakub parandamist. Tellija võib õigustatult pakkumisest keelduda, kui töövõtja
kasutab ehitusel masinaid, mis kahjustavad pinnast.
Kohustust rikkunud pool peab rikkumise heastama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta on
võlausaldajale heastamisest teatanud (VÕS § 107 lg 2). Kui võlausaldajal on õigustatud huvi
heastamisest keeldumiseks, ei või kohustust rikkunud lepingupool enne heastamist alustada, kui
ei ole möödunud mõistlik aeg pakkumisele vastamiseks. Seadusest tulenevalt eeldatakse, et
võlausaldaja, kes omab õigustatud huvi heastamisest keeldumiseks, peab sellest võlgnikule
teatama mõistliku aja jooksul teate saamisest. Kui ta seda ei tee, loetakse ta heastamisega
nõustunuks. Võlgnik, kes on kohustust rikkunud, võib ilma võlausaldaja nõusolekut saamata
rikkumise heastada, kui on ilmne, et õigustatud alust heastamisest keeldumiseks ei ole.
Analoogiliselt võlgniku õigusega määrata võlausaldajale mõistlik tähtaeg kohustuse täitmise
nõude esitamiseks, võib võlgnik ka heastamise pakkumisel määrata võlausaldajale vastamiseks
mõistliku tähtaja.
Täitmise heastamine võib seisneda parandamises, asendamises või muul viisil rikkumise
kõrvaldamises, kuid see ei tohi halvendada saadu kvaliteeti ega vähendada saadu väärtust. Seadus
ei piira võlgniku õigust pakkuda heastamist mitu korda, tingimusel, et sellega ei kahjustata
võlausaldaja huve (vt VÕS § 107 lg-s 1 sätestatud heastamise pakkumise tingimusi).
Heastamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse viivitamise ja rikkumise
heastamisega tekitatud kahju hüvitamist, viivist või leppetrahvi maksmist. Kui kahjustatud isik
nõustub heastamisega, võib ta nõuda eelkõige kahju, mis tekkis enne heastamist ja mida
heastamine ei kõrvaldanud, heastamisega tekitatud kahju ja kahju, mis tekkis pärast heastamist,
kui heastamine ei olnud piisav, et kõiki rikkumise tagajärgi kõrvaldada. Kahjustatud pool peab
rikkunud lepingupoolega tegema koostööd, mis on vajalik heastamise eesmärgi saavutamiseks.
Kui kahjustatud isik ei tee nõutaval viisil koostööd (nt ei luba asja üle vaadata, keeldub vajaliku
teabe edastamisest, ei võimalda ligipääsu ruumidesse, kus asub parandamist vajav seade jne),
siis ei saa ta nõuda kahju hüvitamist, mille tekkimist oleks saanud koostöökohustuse
nõuetekohase täitmisega vältida.
Kahjustatud pool võib heastamisest teate saamisest kuni heastamise lõppemiseni või selle
ebaõnnestumiseni oma kohustuse täitmisest keelduda.
240
Õiguskaitsevahendid
Õiguskaitsevahendite kohaldamise süsteem
Kohustuse rikkumine toob endaga kaasa võlausaldaja võimaluse kasutada kohustuse
rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kahjustatud lepingupool võib valida talle sobiva
õiguskaitsevahendi seaduses või lepingus sätestatud õiguskaitsevahendite hulgast ning kasutada
seda võlgniku suhtes tingimusel, et vastava õiguskaitsevahendi kasutamiseks vajalikud eeldused
on täidetud.
Võlausaldaja võib valida ise nende õiguskaitsevahendite vahel, mida ta otstarbekaks ja
eesmärgipäraseks peab. Võlausaldaja võib kasutada ka mitmeid õiguskaitsevahendeid koos, kui
nende kooskasutamine ei ole olemusest, seadusest või lepingust tulenevalt välistatud- nt
võlausaldaja poolne lepingu täitmise nõue üheaegselt lepingust taganemise avaldusega. Teatud
õiguskaitsevahendite samaaegse kasutamise keeld ei tähenda, et võlausaldaja ei võiks muuta tema
poolt juba valitud õiguskaitsevahendit. Õiguskaitsevahendi muutmine on lubatud aga ainult
niikaua, kuni võlgnik ei ole võlausaldaja poolt valitud õiguskaitsevahendile tuginenud ulatuses,
mis tähendaks tema jaoks hea usu põhimõttega vastuolus olevaid tagajärgi (VÕS § 6). Näiteks
kui võlgnik on hakanud tegema ettevalmistusi kohustuse parandamiseks või asendamiseks, võib
lepingust taganemine tema jaoks kaasa tuua ebamõistlikke kulutusi ja ei oleks asjaoludest
sõltuvalt hea usu põhimõttega kooskõlas. Igal juhul tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades
hinnata, kas õiguskaitsevahendi muutmine on hea usu põhimõttega kooskõlas. Näiteks võib
võlausaldaja üldjuhul algselt esitatud kohustuse täitmise nõude asendada lepingust taganemisega,
kui täitmine ebaõnnestub või põhjustab poolele ebamõistlikke ebamugavusi (vt VÕS § 223 lg 2).
Hea usu põhimõttega vastuolus võib olla täitmise nõude esitamine pärast seda, kui võlgnik on
juba mõistlikult tuginenud võlausaldaja poolt tehtud taganemisavaldusele.
Õiguskaitsevahendi kasutamiseks õigustatud lepingupool võib selle õiguse kaotada, kui ta ei
tee õiguskaitsevahendi kasutamise avaldust seaduses sätestatud aja jooksul. Näiteks võib
võlausaldaja nõuda mitterahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või lepingu üles öelda
üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest
teada saama (vastavalt VÕS §-d 108 lg 3 ja 118 lg 1 p 1). Müügilepingus peab ostja teatama asja
mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ostja sai mittevastavusest teada
või pidi teada saama, vastasel korral võib ta kaotada õiguse tugineda õiguskaitsevahendi
kasutamisel asja lepingutingimustele mittevastavusele (VÕS § 220 lg 1). Ostja peab lisaks asja
mittevastavusele teatama ka oma kavatsusest nõuda asja parandamist või asendamist, sest ostja
võib õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist kaotada, kui ta esita parandamise või
asendamise nõuet üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku
aja jooksul pärast selle teate esitamist (VÕS § 222 lg 6).
Erinevalt tsiviilkoodeksis sätestatust võib kahjustatud pool õiguskaitsevahendeid rikkunud
poole suhtes kasutada kohtuväliselt ehk siis oma tahteavaldusega. Nii näiteks võib lepingupool
alandada hinda, taganeda lepingust või leping üles öelda vastavasisulise tahteavalduse tegemisega
241
teisele poolele. Kohtulik sekkumine on vajalik siis, kui vastavasisulise tahteavalduse kätte saanud
lepingupool leiab, et lepingu lõpetamiseks alused puudusid ja nõuab lepingu täitmist. Siis peab
kohus kontrollima, kas nt lepingust taganemiseks olid lepingust või seadusest tulenevad eeldused
ja kas taganemise korda on järgitud.
Õiguskaitsevahendite kohaldamisel tuleb kontrollida, kas poolte vahel on tekkinud võlasuhe
(VÕS § 2,3), kas on tegemist lepingulise kohustuse rikkumisega (VÕS § 100) ja kas valitud
õiguskaitsevahend on seaduses ette nähtud (VÕS § 101 lg 1). Seejärel tuleb kontrollida, kas ei ole
vastutusest vabastavaid asjaolusid nagu vabandatavus (VÕS § 103), süü puudumine (VÕS § 104)
või kokkuleppelist vastutusest vabastamist (VÕS § 106). Kui isik vastutab kohustuse rikkumise
eest, kuuluvad kohaldamisele õiguskaitsevahendid vastavalt VÕS §-dele 108-118. Kui isik ei
vastuta kohustuse rikkumise eest, siis tuleb kontrollida, kas ei saa VÕS § 105 alusel siiski mingit
õiguskaitsevahendit kasutada. Sobiva õiguskaitsevahendi leidmisel tuleb kontrollida selle
õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimusi kas lepingust, kui selles osas olid kokkulepped lubatud
või seadusest. Kogu vastutuse kohaldamine allub kontrollimisele läbi hea usu üldpõhimõtte, mis
keelab oma õigusi kuritarvitada (vt ka TsÜS § 138 lg 2) ja seega ka rikkumise raskusega
võrreldes ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist.
VÕS sisaldab õiguskaitsevahendite ja nende kasutamise süsteemi, mis tuleb rakendamisele
juhul, kui VÕS eriosas ei ole sätestatud teisiti või kui teistes seadustes ei ole ette nähtud
erinorme. Praktikas on seega vaidlused lahendatavad valdavalt eriosa sätete alusel.
Lepingupooled peavad tegema koostööd lepingu sõlmimisel silmas peetud eesmärgi
saavutamisel. Seadusest tulenevalt peab võlausaldaja oma õiguste teostamisel käituma heas usus.
Võlgnik, kes rikub endale lepinguga võetud kohustusi, peab saama võimaluse oma olukorra
kergendamiseks.
Võlgniku jaoks on oluline seaduses sätestatud nõue viivitamatult teatada kohustuse täitmist
takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele pärast seda, kui ta sai takistavast
asjaolust teada. Teatamiskohustus tuleneb üldisest kahju vähendamise kohustusest, mille järgi
peavad lepingupooled lepingu rikkumise korral mõlema poole huvides püüdma hoida kahju
võimalikult väiksena. Kui võlgnik teatamiskohustust ei täida, võib võlausaldaja esitada
kahjuhüvitusnõudeid ka ulatuses, milles need olid tingitud võlgniku poolt teatamiskohustuse
rikkumisest.
Täitmisnõue
Kõige tähtsam õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise korral on kohustuse täitmise nõudmine.
Täitmise nõudmise kui õiguskaitsevahendi eriline tähtsus tuleneb VÕS § 2 lg-st 1, mille kohaselt
on võlaõigussuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu
või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Täitmisnõude
tähtsus lepingulistes võlasuhetes tuleneb VÕS § 8 lg-st 2, mille kohaselt on leping täitmiseks
kohustuslik. Lisaks nimetatud sätetele kohustab võlgnikku täitmiseks ka VÕS § 76 lg 1.
242
Võlausaldaja õigust nõuda kohustuse täitmist kui õiguskaitsevahendit kohustuse rikkumise
korral reguleerib üldnormina VÕS § 108 lg 1. Kui VÕS § 108 lg 1 järgi on rahalise kohustuse
rikkumise korral täitmisnõue piiramatult esitatav, siis mitterahalise kohustuse täitmisnõude võib
esitada võlausaldaja ainult siis, kui puuduvad asjaolud, milliste esinemisel ei ole täitmise
nõudmine lubatud. Võlaõigusseaduse § 108 lg 2 sätestab juhused, millal mitterahalise kohustuse
täitmise nõuet esitada ei või.
Täitmise nõudmise eelduseks on eelkõige kehtiv võlasuhe poolte vahel, mis nõude esitamist
õigustab. Kui tegemist on kehtiva võlasuhtega, millest pooled on omandanud õiguslikult siduvad
kohustused ja õigused, peab täitmisnõude esitamiseks olema kohustus muutunud sissenõutavaks.
Kehtivast võlasuhtest tekkinud
rahasumma maksmise kohustuse rikkumise korral võib
võlausaldaja alati nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Rahalise kohustuse rikkumise korral ei
saa võlgnik esitada võlausaldaja nõudele seaduses sätestatud vastuväiteid, mida võib esitada
mitterahalise kohustuse täitmise nõude puhul. Rahalise kohustuse täitmise nõudmine võib olla
mitte lubatud, kui selle nõude rahuldamine tooks kaasa tagajärje, mis ei ole hea usu põhimõttega
kooskõlas (VÕS § 6 lg 2).
Täitmisnõue võib olla välistatud siis, kui tegemist on mittetäieliku kohustusega (VÕS § 4 lg
1). Vaatamata üldreeglile, mille kohaselt mittetäieliku kohustuse täitmist ei või nõuda, võidakse
mittetäielikule kohustusele kohaldada seaduses kohustuse kohta sätestatut, kui see ei ole
vastuolus mittetäieliku kohustuse olemusega (VÕS § 4 lg 4) ja seega rahuldada ka täitmisnõue,
mille võlausaldaja esitab. Näiteks võidakse rahuldada endale võetud moraalne kohustus abistada
sugulast rahaliselt hariduse omandamisel, kui kohus peab vajalikuks kohaldada kohustuste kohta
seaduses sätestatut.
Pooled võivad kokku leppida, et kohustuse rikkumise korral ei või rikkumise läbi kahjustatud
pool nõuda lepingu täitmist. Kui kokkulepe mitte esitada kohustuse rikkumise korral täitmisnõuet
on lepingus ette nähtud tüüptingimusena, võib see olla tunnistatud oma sisult teist poolt
ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Nii näeb VÕS § 42 lg 3 p 20 ette, et tühine on
tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt õigus nõuda tingimuse kasutajalt kohustuse
täitmist, kui tingimuse kasutaja oma kohustust ei täida. Kuna lepingus, milles tüüptingimust
kasutatakse poole suhtes, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses ainult eeldatakse,
et seaduses loetletud tüüptingimus kahjustab teist poolt ebamõistlikult, siis võib sõltuvalt
asjaoludest nimetatud lepingutingimus olla siiski kehtiv.
Täitmisnõuet ei või esitada siis, kui võlasuhte pool ei vastuta kohustuse rikkumise eest (VÕS §
105). Pooled võivad kokku leppida, et kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja esitada
täitmisnõude ka siis, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest (VÕS § 103 lg 4). Samuti võivad
pooled kergendada kokkuleppeliselt võlgniku vastutust, nähes ette vastutuse ainult süü olemasolu
korral (VÕS § 104 lg 1).
Vaatamata sellele, et täitmist ei ole toimunud, võib täitmisnõue siiski olla välistatud. Vastavalt
243
VÕS § 108 lg-le 2 võib üldjuhul võlausaldaja ka mitterahalise kohustuse täitmist nõuda,
arvestades aga seejuures neid piiranguid, mida seadus seab täitmisnõude lubatavusele. VÕS §
108 lg 2 annab loetelu nendest asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude.
Eelkõige ei saa täitmist nõuda siis, kui
kohustuse täitmine on võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1).
Täitmise võimatus iseenesest ei välista lepingu kehtivust. Vastavalt VÕS § 12 lg-le 1 ei mõjuta
lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või kui
lepingupoolel ei olnud õigus lepingu sõlmimise ajal lepingu esemeks olnud asja või õigust
käsutada. Hilisema täitmise võimatuse korral ei ole kannatanud poolel küll täitmisnõuet (vt ka
VÕS § 105), kuid ta võib esitada muid nõudeid või kasutada muid õiguskaitsevahendeid.
Kohustuse täitmine võib olla võimatu objektiivselt või subjektiivselt.
Kui kohustuse esemeks on liigitunnustega asjade üleandmine, siis ei vabane võlgnik asjade
hävimisel või kahjustumisel soorituskohustusest, kui soorituse tegemine antud liigist on veel
võimalik. Kui tarnitav liigitunnustega kaup on aga juba lepingu sõlmimisel individuaalselt
määratud, siis on tegemist tükivõlaga ja selle kauba juhuslikul hävimisel oleks lepingu täitmine
võimatu, kuna hävines lepingu järgi üleandmisele kuuluv konkreetne kaup. Liigitunnustega
asjade hävimisel peab vastavalt asjaoludele hindama, kas täitmine on veel võimalik või mitte. Kui
uue kauba hankimisraskus ületab hankimisriski, siis võib rääkida majanduslikust võimatusest,
mis annab aluse kohaldada kohustuste muutmise nõuet lepinguliste kohustuste vahekorra
muutumise tõttu (VÕS § 97).
Kui lepingu järgi kuulub üleandmisele individuaaltunnustega asi, mis hävineb või kahjustub,
siis on tegemist objektiivse võimatusega ning täitmisnõude esitamine ei ole lubatud. Nt kui
lepingu järgi tuleb anda üle kuulsa kunstniku maal, mis on hävinenud, siis ei ole täitmine enam
objektiivselt võimalik. Samuti ei ole täitmine võimalik siis, kui kolmandal isikul on õigused
lepingu eseme suhtes, mis takistavad võlgnikul oma kohustuste täitmist. Nt ei saa müüja anda
üle omandit kinnisasjale põhjusel, et see kuulub kolmandale isikule.
Kui võimatus on ajutise iseloomuga ja võlausaldaja ei ole kasutanud lepingu lõpetamise
õigust, võib võimatuse lõppemisel esitada võlgnikule täitmise nõude. Täitmise võimatus VÕS §
108 lg 2 p 1 järgi peaks hõlmama objektiivse võimatuse juhused, mis ei lange VÕS § 108 lg 2 p-
des 2-4 sätestatud juhtude alla.
Lepingu täitmist ei saa ka siis nõuda, kui
kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult
koormav või kulukas (VÕS § 108 lg 2 p 2). Ei saa välja tuua üldreeglit, mida tähendavad
ebamõistlik koormavus või ebamõistlikud kulutused. Otsustamise aluseks ei saa olla tehingu enda
mõistlikkus või siis vastukohustuse kohasus antud asjaoludel. Niisuguseks ebamõistlikuks kuluks
võib olla näiteks olukord, kus asja parandamise kulud ületavad mitmekordselt sama asja
omandamise kulud. Ebamõistlik koormavus võib olla võlgniku poolt esitatud vastuväiteks
kohustuse täitmise nõudele nt siis, kui kohustuse täitmise kulud ületavad vähemalt kahekordselt
kohustuse täitmisest saadava tulu. Ebamõistlikult koormav võib olla nt mittetöötava seadme
remontimise nõue, kui müüjal puuduvad selleks vahendid ja tööjõud ning selle hankimine tooks
244
kaasa ebamõistlikke kulutusi.
Kui
võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse ka
muul viisil, siis võib võlgnik vastu vaielda kahjustatud poole poolt esitatud kohustuse täitmise
nõudele (VÕS § 108 lg 2 p 3). See täitmise nõuet välistav alus suunab kannatanud poole kõige
ratsionaalsema ja kiirema vahendi valimisele. On ju lepingust taganemine ja kahju hüvitamise
nõude esitamine sageli efektiivsemad vahendid rikkumise tagajärgede kõrvaldamisel. Lepingut
rikkunud pool peab tõendama, et kannatanud pool saab mõistlikult saavutada kohustuse
täitmisega taotletava tulemuse muul viisil kui täitmisnõude esitamisega. Rikkunud lepingupool
peab ka tõendama, et muu kompenseerimisviisi valimisel on ta võimeline sellega kaasnevad
täiendavad kulutused hüvitama. Kui ta seda tõendada ei suuda, tuleks siiski rahuldada
täitmisnõue. Nimetatud täitmise nõuet välistav asjaolu on seotud tihedalt VÕS § 108 lg 2 p-s 2
sätestatud alusega, mistõttu võib võlgnik tugineda samaaegselt kahele VÕS § 108 lg-s 2
sätestatud alusele - p-dele 2 ja 3.
Kohustuse täitmist ei või nõuda ka siis, kui
kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga
teenuse osutamises (VÕS § 108 lg 2 p 4). See reegel tugineb kolmele asjaolule. Esiteks võib
isikliku iseloomuga teenuse osutamise nõue rikkuda kohustust rikkunud poole isikuvabadusi.
Teiseks ei rahulda sageli sunniviisiliselt osutatud teenused kannatanud poole ootusi lepingu
täitmisest. Kolmandaks on kohtul raske kontrollida selle nõude kohast täitmist. Isikliku
iseloomuga teenused on sellised, mille osutamist ei saa teisele isikule edasi anda. Käsitletav keeld
võib tähendada ka seda, et teenuse osutamist ei saa üle anda teisele ettevõtjale, kui teenuse
osutamisel oleks kasutatud ka lepingu kohasel täitmisel võlgniku töötajaid. Isiklikud teenused on
ka niisugused teenused, mille osutamisel on olulised isiku ettevalmistus ja kogemused,
konfidentsiaalsus ning isiklikud suhted lepingupoolte vahel. Lepingu allakirjutamine ei ole
isikliku iseloomuga teenus ja seda saab asendada ka kohtuotsus. Isiklikuks teenuseks on ka
teenused, mis on seotud sunniga astuda või jätkata isiklikel suhetel rajanevat võlasuhet, nt
seltsingulepingust tulenevad kohustused. Eellepingust tulenevad nõuded ei ole isikliku
iseloomuga, kuid nende täitmise nõue ei ole lubatud selle tõttu, et niisuguse nõudega sunnitaks
peale lepingupartner ja see oleks vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega.
Täitmisnõude esitamiseks võib vastavalt VÕS § 108 lg-le 4 määrata tähtaja ka võlgnik. See
tähtaeg peab olema mõistlik, et kannatanud pool saaks kaaluda täitmisnõude vastavust lepingu
eemärgile ja rikkumise asjaoludele. Võlgniku jaoks on täitmisnõude esitamiseks tähtaja andmise
õigus oluline sellepärast, et võlausaldaja ei või enam täitmist nõuda, kui ta võlgniku poolt antud
tähtaja jooksul täitmisnõuet ei esita. Täitmisnõude kaotamisel võib võlausaldaja aga kasutada
kõiki muid õiguskaitsevahendeid.
Vastavalt VÕS § 108 lg-le 3 peab võlausaldaja kohustuse täitmise nõude esitama mõistliku aja
jooksul pärast seda, kui ta sai rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Seega kaitseb
võlgnikku täitmisnõude eest võlausaldaja poolt nõude esitamine pärast asjaoludele vastava
mõistliku aja möödumist. Võlausaldaja omakorda peab arvestama sellega, et ta peab viivitamatult
245
teatama oma soovist esitada võlgnikule täitmisnõue. Vastasel korral on rikutud usalduse
põhimõte, mille kohaselt kaitstakse võlgnikku võimalike täiendavate kahjude eest, mis tal võivad
tekkida hilinenud täitmisnõude esitamisel. Võlgnik peab tõendama, et võlausaldaja teatas oma
soovist esitada täitmisnõue põhjendamatult hilja.
Võlgnikku kaitseb täitmisnõude esitamise eest ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või
võlausaldaja täitmist nõuda, kui ta on juba esitanud kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise
nõude ja võlgnik on selle rahuldanud.
VÕS § 109 sätestab täitmisnõude esitamise erisused vastastikustest lepingutest. Kui tegemist
on vastastikuse lepinguga (VÕS § 111 lg 1), võib rikkunud pool nõuda teiselt lepingupoolelt tema
kohustuse täitmist ka juhul, kui kohustust rikkunud lepingupoolelt endalt ei saa VÕS § 108 lg 2
nimetatud põhjustel kohustuse täitmist nõuda, kui see põhjus on tekkinud teisest lepingupoolest
tuleneva asjaolu tõttu või kui see põhjus tekkis ajal, kui teine pool oli vastuvõtuviivituses.
Rikkunud pool peab aga oma nõudest maha arvama selle, mis ta kohustuse täitmata jätmisega
kokku hoiab või oma tööjõu või vahendite teistsuguse rakendamisega omandab või jätab
pahauskselt omandamata, kuigi omas selleks võimalusi.
Hinna alandamine
Vastavalt VÕS § 112 lg-le 1 võib lepingupool alandada tema poolt tasumisele kuuluvat hinda,
kui ta on võtnud vastu mittekohase täitmise. Hinna alandamise aluseks on kohase täitmise ja
mittekohase täitmise väärtuste vahe. Hinda võib lepingupool alandada võrdeliselt kohustuse
mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse (alandatud hind võrdub lepingu
eseme väärtus koos puudusega, mis on korrutatud kokkulepitud müügihinnaga ning jagatud
väärtusega, mis on lepingu esemel ilma puuduseta).
Hinda võib alandada ka absoluutsummana, kui tegemist on puudutarnega (nt on 20 seadme
asemel tarnitud 10).
Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kindlaks kohustuse täitmise aja seisuga.
Kui täitmiste väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, siis otsustab väärtuste suuruse asjaolusid
arvestades kohus. Seega on hinna alandamiseks vajalik mittekohase täitmise vastuvõtmine,
kohase ja mittekohase täitmise erinev väärtus ning vastava avalduse tegemine teisele poolele. Nt
on pooled sõlminud müügilepingu. Müüja poolt üleantud kaubapartiist ei vasta osa kaupu
kokkulepitud nõuetele. Ostja võtab sellest hoolimata kaubad vastu, teatab müüjale vastava
avaldusega hinna alandamisest 20 % ning jätab selles ulatuses ostuhinna tasumata. Kui müüja
teatab soovist mittevastavad kaubad välja vahetada nõuetekohaste vastu ja oma kohustuse ka
täidab, pole ostjal õigust hinda alandada vastavalt VÕS § 224 ja 112 lg 5. Kui müüja kaupu ei
asenda ja on nõus hinna alandamisega, kuid ainult 10 % ulatuses, lahendab vaidluse kohus. Kui
kohus leiab, et müüja nõue hinda alandada üksnes 10 % võrra oli õigustatud, on ostja
kohustatud tasuma müüjale nii vähemmakstud ostusumma kui ka tasumisega viivitatud aja eest
vähemmakstud ostusummalt viivist.
246
Hinna alandamise funktsioon on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal
lepingupoolte kohustuste vahel juhul, kui kahjuhüvitusnõude esitamine ei ole mingil põhjusel
võimalik (nt võlgnik ei vastuta rikkumise eest) või otstarbekas. Hinna alandamise korral säilib
lepinguline suhe poolte vahel, muutub ainult soorituse eest makstav hind.
Hinna alandamine toimub erinevalt kahju hüvitamisest ainult kohase ja mittekohase täitmise
väärtuste vahe proportsiooni arvestades. Hinna alandamisel ei arvestata saamata jäänud tulu,
mittekohasest täitmisest tulenevaid kulutusi jms. Väliselt on hinna alandamisega sarnane
mittekohasest täitmisest tuleneva kahjunõude tasaarvestamine teise poole tasu maksmise
nõudega, samuti teise poole poolt üleantu arvesse võtmine.
Erinevalt kahju hüvitamise nõudest, mida saab esitada ainult siis, kui võlgnik vastutab
kohustuse rikkumise eest, ei ole hinna alandamisel oluline, kas rikkunud pool vastutab rikkumise
eest või mitte. Vastavalt VÕS §-le 105 võib vaatamata sellele, et rikkumine oli vabandatav,
ikkagi õiguskaitsevahendina kasutada muu hulgas ka hinna alandamist.
Hinna alandamine on lubatud ka siis, kui hind on juba ära makstud. Sellisel juhul tuleb aga
vaidluse korral esitada nõue ülemäära tasutu tagastamiseks. Ülemäära tasutu tagastamine toimub
VÕS § 189 lg 1 alusel, mis näeb ette reeglid, kuidas toimub lepingu alusel juba üleantu
väljaandmine ja hüvitamine. Vastavalt VÕS § 189 lg 1 kolmandale lausele peab isik, kellel lasub
kohustus enammakstu tagasi maksta, tasuma tagastatavalt summalt intresse VÕS §-s 94
ettenähtud suuruses. Lisaks enammakstud summale ning intressidele tuleb hüvitada ka saamata
jäänud viljad ja muu kasu vastavalt VÕS § 191 lg-le 1.
Hinna alandamine enne teise lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on lubatud
samadel eeldustel, nagu on reguleeritud lepingust taganemine enne kohustuse sissenõutavaks
muutumist vastavalt VÕS §-le 117. Hinna alandamiseks enne kohustuse sissenõutavust peab
olema ilmne, et pool paneb toime olulise lepingurikkumise või ta on teatanud, et ei kavatse
lepingut täita.
Kahju hüvitamise korral ei või võlausaldaja samaaegselt ka hinda alandada. Tegemist ei ole
kumulatiivselt kohaldatavate õiguskaitsevahenditega
Hinna alandamise kasutamine koos teiste õiguskaitsevahenditega
Hinna alandamist võib kasutada koos kahju hüvitamise nõudega, kui lepingu mittekohase
täitmise tõttu tekkis kahju. Kui mittekohane sooritus parandati kas võlausaldaja nõudel või
võlgniku enda initsiatiivil, siis seda arvestatakse ka hinna alandamise juures. Vastavalt VÕS §
112 lg-le 5 ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise
heastas.
Kahjustatud lepingupool võib alandada hinda ja nõuda viivise maksmist, kui täitmine toimus
hilinemisega. Kahjustatud pool võib anda täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning täitmise
parandamise ebaõnnestumise korral alandada hinda.
247
Hinna alandamise avaldus
Hinna alandamiseks peab hinda alandada sooviv lepingupool tegema vastavasisulise avalduse
teisele poolele (VÕS § 112 lg 2). Kui lepingus on ühel või teisel poolel mitu isikut, tuleb hinna
alandamise avaldus teha kõigi poolt ühiselt ja kõikide suhtes ühiselt vastavalt VÕS § 112 lg-le 2.
Hinna alandamise õiguse lõppemine ühe jaoks laieneb ka teistele lepingulises suhtes osalejatele.
Hinna alandamise õiguse suhtes tekib ühisnõue vastavalt VÕS §-le 72. Seega võivad
võlausaldajad hinda alandada ainult ühiselt.
Viivis (VÕS § 113)
Rahalise kohustusega viivitamisel võib võlausaldajal võlgnikult alates kohustuse
sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi e viivist (VÕS § 113 lg
1). Viivise nõude esitamisega saab isik, kelle suhtes lepingut rikuti, võimaluse saada hüvitust
selle eest, et teatud aja jooksul ei saanud ta kasutada raha, mis tema käsutuses oleks olnud
nõuetekohase täitmise korral. Samasugune tagajärg on saavutatav ka läbi kahjuhüvitusnõude,
kuid viivisenõudel on olulised eelised kahjuhüvitusnõude ees. Esiteks ei sõltu viivise nõude
esitamise õigus, erinevalt kahju hüvitamise nõudest, rikkumise vabandatavusest (VÕS § 103),
välja arvatud siis, kui võlgnik ja võlausaldaja tegutsevad väljaspool majandus- või kutsetegevust.
Teiseks tuleneb viivise suurus lepingust või seadusest, mistõttu ei teki kannatanud poolel nõude
esitamisel tõendamisprobleeme. Viivise eesmärk on hüvitada kahju, mis tekib võlausaldajal
rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest.
Viivitusintressi võib nõuda ainult rahaliste kohustuste rikkumise korral. Rahaline kohustus
võib olla lepingu põhi- või ka kõrvalkohustus, esmane või teisene kohustus. Võlaõigusseaduse §
113 reguleerib viivise maksmise nõuet kui õiguskaitsevahendit nii esmaste rahaliste kohustuste
rikkumisel kui ka kahju hüvitamisel ning viivitamise tõttu tehtud kulutuste hüvitamisel. Viivise
maksmise nõue laieneb ka tagasitäitmiskohustustele (VÕS 189 jj) ning hinna alandamisel
ülemäära makstu tagastamisega viivitamisele (VÕS § 112 lg 3). Nt omandab ostja
müügilepingust esmase kohustusena kohustuse maksta kokkulepitud rahasumma. Kui ostja
hilineb tasu maksmisega, hakatakse viivist arvutama alates raha maksmise kohustuse
sissenõutavaks muutumisest. Müüja omandab müügilepingust kohustuse anda üle asi ja
võimaldada omand asjale. Kui asja üleandmine ei ole võimalik, võib ostja esitada täitmisnõude
asemel või täitmisnõude kõrval kahjuhüvitusnõude, millelt hakatakse arvutama viivisintressi
alates ajast, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest
teada saama, seega üldjuhul alates täitmise võimatuks muutumisest asja hävimise või
kahjustumise tõttu.
Viivitusintressi nõude esitamise
esimeseks eelduseks on kehtiva rahalise kohustuse olemasolu.
Teiseks peab olema tegemist rahalise kohustuse täitmisviivitusega ehk kohustuse rikkumisega.
Selleks, et kindlaks teha, millist liiki rikkumisega on tegemist, tuleb hinnata kohustuse olemust,
millele oli leping suunatud (VÕS § 24 lg 1). Võlgniku rikkumine võib seisneda selles, et ei ole
saavutatud soovitud tulemust kokkulepitud tähtajaks või kohas, või ei ole tehtud kokkulepitud
248
sooritusi määratud tähtaja jooksul. Viivise maksmise nõude tekkimise eelduseks ei ole kahju
tekkimine tulenevalt kohustuse täitmisega viivitamisest. Viivise maksmist võib nõuda kas koos
kahju hüvitamise nõudega või sellest sõltumatult.
Viivise maksmise nõude võib esitada mitte ainult lepingulise kohustuse täitmisega
viivitamisel, vaid ka kahju hüvitamise kohustuse täitmata jätmise korral alates ajahetkest, mil
kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama (VÕS
§ 113 lg 2). Sama kehtib vastavalt õigusvastase kahju tekitamise korral. Seadusest tulenev reegel,
mille kohaselt hakatakse viivist arvutama mitte kahjuhüvitise nõude esitamisest, vaid ajast, mil
kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai teada kahju tekkimisest või pidi sellest teada saama,
sunnib kahju tekitajat ise huvi tundma kahju suuruse ja selle võimalikult kiire hüvitamise vastu.
Kui tegemist on mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisega, arvutatakse viivist
kahjutasunõudelt, mis tuleneb mitterahalise kohustuse rikkumisest. Mitterahalise kohustuse
rikkumisel ei ole kahju suurus kahju tekitamise ajal sageli veel kindlalt teada, mistõttu võib
tekkida kahju tekitamise ja kahju hüvitamise vahele ajavahemik, mille jooksul saab kahju
tekitanud pool kasutada raha, mida ta ei ole veel teisele poolele kahjuhüvitisena maksnud.
Kahjustatud poole rahalised vahendid aga vähenevad viivituse ajal tulu saamise võimaluste
kaotamise tõttu, seega on põhjendatud kahju tekitamisest omandatud eeliste ülekandmine kahju
tekitanud poolelt kahjustatud poolele viivise maksmise kohustuse abil. Põhimõte ise tugineb
eelkõige majandus- või kutsetegevuses tunnustatud praktikale, kus on tavaline rahalt tulu
teenimine. Kuid kahjustatud pool ei tohiks kohustuse rikkumise läbi sattuda paremasse olukorda,
kui ta oleks olnud ilma rikkumiseta. Seepärast tuleb vältida kahjuhüvitiselt viivise arvutamisel
kahju mitmekordset kompenseerimist, nt juhul, kui raha väärtus on alates kahju tekkimisest
oluliselt vähenenud. Kahjuhüvitise nõudelt viivise maksmise kohustuse tekkimine ei sõltu sellest,
kas kahju suurus oli kahju tekkimise ajal teada või mitte. Kui asja väärtus või raha vääringu
kurss, millest sõltub hüvitatava kahju suurus, muutub ajavahemikul, mil võlgnik on viivituses,
võetakse see arvesse kahjuhüvitise suuruse määramisel, millelt intressi arvutatakse.
Kulutuste puhul hakkab viivise arvestamine analoogselt kahju hüvitamise nõudele alates
kulutuste tegemisest (vt VÕS § 113 lg 3).
Kolmanda eeldusena peab nõue olema sissenõutav (vt VÕS § 113 lg 1). Võlaõigusseaduse
kohaselt võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
Sissenõutavuse tunnuseks on vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 võlausaldaja õigus nõuda kohustuse
täitmist. Sissenõutavus võib tuleneda kindlast täitmise tähtpäevast või täitmiseks ettenähtud
tähtaja möödumisest. Kui täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud, tuleb arvestada VÕS § 82
lg-s 3 sätestatud nõude sissenõutavaks muutumise reegleid. Kui võlausaldaja võtab rahalise
kohustuse täitmisena vastu talle pakutud veksli, tšeki või muu sarnase maksevahendi, loetakse, et
võlausaldaja on andnud nõusoleku lükata täitmise tähtaeg edasi. Sellisel juhul tekib võlausaldajal
õigus nõuda kohustuse täitmist rahas alles siis, kui maksevahendit ei lunastata. Kuni
maksevahendi lunastamiseni on võlgnikul õigus keelduda kohustuse täitmisest rahas. Viivist
hakatakse arvutama alates nõudeõiguse tekkimisest.
249
Viivise nõuet ei saa esitada siis, kui täitmisega viivitanud pool saab esitada vastuväiteid, mida
saab kestvalt esitada (nt on nõue lõppenud tasaarvestusega) või mis lükkavad selle edasi (nt
kohustuse täitmisest keeldumise õigus). Vastastikuste kohustustega lepingutes on mõlema poole
kohustuse täitmise aeg seotud teise poole kohustuse täitmise ajaga. Seega ei teki täitmiskohustust
enne, kui teine pool ei paku samaaegset täitmist või ei kinnita oma võimet kohustus täita. Tuleb
kontrollida, kas teisel poolel ei ole endal eelsoorituse kohustust, mis annaks võimaluse esitada
täitmisnõudele eelsoorituse vastuväite ja õigustada kohustuse täitmisega viivitamist.
Võlaõigusseaduse kohaselt ei ole vaja kohustuse sissenõutavaks muutmiseks esitada
võlgnikule raha maksmise nõuet, kui täitmine on kalendaarselt kindlaks määratud või kindlaks
määratav (nt kolm kuud asja üleandmisest, ühe aasta jooksul jne). Problemaatiline võib olla
lepingutingimus, milles nähakse ette maksekohustus nt 10 päeva jooksul tarnimisest, kui
tarnimise kuupäeva ei ole kindlaks määratud. Sellisel juhul peaks võlausaldaja esitama
võlgnikule täitmise nõude. Kohtupraktikas on vaieldavaks osutunud ka lepingupunktid, milles
nähakse ette tasumiskohustus arve saamisel, kuid lepingus on nii tasumise aeg kui ka makse
suurus kokku lepitud. Eesti kohtud on asunud valdavalt seisukohale, et kirjeldatud asjaoludel ei
ole vajalik esitada võlgnikule täitmisnõuet ja võlgnik satub viivitusse lepingus märgitud tasumise
kuupäeva möödumisest alates. Pooled võivad aga kokku leppida, et maksmiskohustus tekib ainult
arve saamisel ja seda sõltumata maksetähtpäeva kindlaksmääramisest lepingus.
Maksmise nõuet ei ole vaja kohustuse sissenõutavaks muutmiseks teha ka siis, kui tegemist on
kahjuhüvitusnõuetega muu kui rahalise kohustuse rikkumise tõttu, kuna viivist hakatakse
arvutama alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või
pidi sellest teada saama (VÕS § 113 lg 2). Kulutuste hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise
korral ei ole samuti vaja teisele poolele maksmiskohustust meelde tuletada, sest viivist hakatakse
arvutama alates kulutuste tegemisest (VÕS § 113 lg 3).
Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja
vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest
(VÕS § 113 lg 4).
Viivist tuleb maksta samas kohas ja samas vääringus, kus toimub põhikohustuse täitmine, kui
lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. Kuna viivise eesmärk on võlausaldajale tekitatud kahjude
kompenseerimine, võib viivist käsitleda kui kahju eriliiki, kuigi kahju hüvitamise üldreeglid ei
kuulu viivise suhtes kohaldamisele. Viivise seosele kahjudega viitab seadusest tulenev põhimõte,
mille kohaselt võib viivist üldjuhul nõuda ainult siis, kui viivise maksmiseks kohustatud isik
vastutab kohustuse rikkumise eest. Erandina on viivise nõude esitamise õigus majandus- või
kutsetegevuses tegutsevate isikute suhtes sätestatud VÕS §-s 105, mille kohaselt ei sõltu viivise
maksmise nõude esitamise õigus majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute täitmisega
viivitamise korral sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Kuna viivise nõude
esitamise õigus ei sõltu tegelikult tekkinud kahjust, võib selle õiguskaitsevahendi olemuses näha
ka karistuslikku eesmärki sarnaselt leppetrahviga.
250
Viivise maksmise nõude esitamine ei piira võlausaldaja õigust nõuda ka viivist ületava kahju
hüvitamist, kui kahju nõue on olemas (VÕS § 113 lg 5). Ka viivise maksmisega viivitamisest
tekkinud kahju puhul kehtivad kahju hüvitamise nõude esitamise üldised eeldused, millest kõige
olulisem on kohustatud isiku vastutus rikkumise eest. Kui rahalise kohustuse täitmiseks
kohustatud isik rikkumise eest ei vastuta, ei saa temalt nõuda ka viivise maksmisega viivitamisest
tekitatud kahju hüvitamist, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud või kui seadus ei näe ette
kahjuhüvitamiskohustust sõltumata vastutusest. Kahjuhüvitusnõude esitamise õigus ei sõltu aga
sellest, mis liiki kahjuga on tegemist. Nt võib kahju seisneda rahalise kohustuse täitmisega
hilinemise korral täiendava intressi teenimise võimalusest ilmajäämisest, võimaluse kaotamisest
sõlmida leping kolmanda isikuga, kui rahaline kohustus oleks täidetud õigeaegselt või
valuutakursi muutustest viivituses oldud aja jooksul. Kui võlgnik viivitab viivise maksmise
kohustuse täitmisega, siis ei või võlausaldaja viiviselt viivist arvutada. Nii jääb ainukeseks
võimaluseks tekkinud kahjulike tagajärgede vähendamiseks nõuda viivise maksmisega tekitatud
kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 6 ja 7).
Täitmisega viivitamine kui viivise nõude esitamise eeldus tähendab kohustuse mittetäitmist
kokkulepitud tähtpäeval või tähtaja jooksul. Et rääkida viivitusest, peab täitmine olema võimalik.
Rahalise kohustuse täitmine on alati võimalik ning rahaliste kohustuste täitmisest ei vabane
võlgnik ka siis, kui tal puudub selleks raha. Maksmiskohustusest ei vabane võlgnik ka siis, kui
raha kokkulepitud vääringus käibest kõrvaldatakse või kui selles maksete tegemine keelatakse,
sest võlausaldajal on alati õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus (VÕS
§ 93 lg 3). Seega on rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise puhul tegemist alati viivitusega.
Sularahas täitmise korral on võlgnik kohustust rikkunud siis, kui ta ei anna kokkulepitud ajal
raha võlausaldajale üle (rahaliste kohustuste täitmise kohaks oli TsK § 179 lg 2 p 2 järgi
võlausaldaja elukoht, VÕS § 85 lg 2 p 1 järgi on selleks võlausaldaja tegevuskoht, selle
puudumisel elu- või asukoht võlasuhte tekkimise ajal). Rahalise kohustuse täitmisel sularahata
arveldusega loetakse VÕS § 91 lg 3 järgi kohustus täidetuks alates võlausaldaja konto
krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses, posti teel raha saatmisel alates raha
väljamaksmisest (VÕS § 91 lg 7). Kui võlgnik teeb ülekandekäsundi või postitab raha
õigeaegselt, kuid kontot krediteeritakse või raha makstakse välja hilinemisega, lahendatakse
võlgniku vastutuse küsimus viivituse eest võlaõigusseaduse järgi sõltuvalt sellest, kas rikkumine
oli vabandatav või mitte (VÕS § 103 lg 2). Kuna kohustus loetakse täidetuks alles konto
krediteerimisest, siis kannab võlgnik riisikot, et ülekannet lubatud aja jooksul ei tehtud ning ta
võib sattuda viivitusse.
Viivise arvestamine
Vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 loetakse seadusjärgseks viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud
intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on kokku lepitud kõrgem intressimäär
kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Võlaõigusseadus annab õiguse vähendada viivist ainult juhul, kui see on ebamõistlikult suur ja
251
kui sellise nõudmise on esitanud viivise maksmiseks kohustatud pool (VÕS § 113 lg 8). Viivise
vähendamisel tuleb arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud
huvi ning poolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Kuna tegemist on lahtise loeteluga,
siis võivad kohtud viivise vähendamisel arvesse võtta ka asjaolusid, mida ei ole seaduses otseselt
nimetatud. Olulisi erinevusi asjaolude loetelus, mida tuleb arvesse võtta viivise vähendamise
nõuet hinnates, võlaõigusseadus tsiviilkoodeksiga võrreldes ei sisalda.
Viivise suhe muude nõuetega
Isik, kelle suhtes lepingut rikuti (viivitati täitmisega), võib esitada nii täitmisnõude kui viivise
tasumise nõude samaaegselt. Maksmisele kuuluva viivise suurus võetakse arvesse kahju
hüvitamise nõude rahuldamisel.
Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6). Sellest
võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuid see ei takista siiski nõudmast
viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamisel tuleb aga arvestada
tõendamiskohustusega, mis lasub poolel, kes kahju hüvitamist nõuab. Näiteks võib pank nõuda
intresside maksmisega hilinemise korral kahjuna kas oma refinantseerimiskulusid (mis olid
madalama intressiga) või turul tavalisi intresse. Kahjuhüvitusnõude esitamiseks peab
lepingupool tõendama, et võlgnik on intresside maksmisega viivitusse sattunud ja sellest on
tekkinud kahju.
Viivise nõude võib esitada koos leppetrahvi maksmise nõudega, mis on erinevalt viivisest
kõrvalkohustuseks ning võib seisneda mitte ainult raha maksmises, vaid ka teos, mida lepingut
rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Oluliseks erinevuseks
viivise ja leppetrahvi vahel on aga see, et viivise nõude võib kahjustatud pool esitada ka siis, kui
lepingus viivise maksmise kohustust ette nähtud ei ole. Leppetrahvi maksmist võib nõuda aga
ainult siis, kui see on lepingus kokku lepitud.
Kui lepingupooled on näinud ette, et viivist tuleb maksta mitterahalise kohustuse täitmisega
viivitamisel, siis kuuluvad kohaldamisele leppetrahvi sätted, mitte viivist reguleerivad
võlaõigusseaduse sätted. VÕS § 113 kohaldamiseks peab viivitusse sattuma rahalise kohustuse
täitmisega, leppetrahvi võib aga kokku leppida iga liiki kohustuse rikkumise puhuks. Lepingus
võib leppetrahv olla kokku lepitud nii kindla rahasummana kui ka protsendina nt lepingu järgi
maksmisele kuuluvast tasust, lepingu hinnast, viivitatud täitmise väärtusest, vms.
Viivise maksmise nõude võib võlgnik täita ka tasaarvestusega. Tasaarvestusega kohustuse
täitmist tuleb eristada kohustuse täitmisest keeldumisest. Täitmisest õigustatud keeldumise korral
ei vabane võlgnik kohustuse täitmisest, küll aga vabaneb viivise maksmisest viivituses oldud aja
eest. Tasaarvestusega kohustuse täitmisel tekib aga küsimus, kas tasaarvestuse tegemise õigus
omab mingit toimet võlausaldaja õigusele nõuda intressi maksmist. Sama probleem tekib ka siis,
kui isikul on õigus hoida asja kinni või kasutada mõnda muud vastuväidet täitmisnõude suhtes.
Nt tekib üürileandjal seadusest tulenev pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvate ja ruumide
252
üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele, kui üürnik ei maksa
õigeaegselt üüri või ei hüvita üürileandjale tekitatud kahju (VÕS § 305 lg 1). Kuna tasaarvestuse
tulemusel lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis
tasaarvestada (kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud), siis võib võlausaldaja intressi nõuda
ainult sellises ulatuses, millises jäi nõue tasaarvestuse tulemusel kehtima. Kui nõuetelt on juba
intressi makstud, siis ulatub tasaarvestus tagasi mitte rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni,
mille eest intressi maksti (VÕS § 197 lg 2). Seega ei ole võlausaldajal õigust viivist nõuda aja
eest, mil võlgnik õigustatult kohustuse täitmisest keeldus.
Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine
1) Lepingust taganemine
Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise tehinguline alus. Lepingust taganemisega
muudetakse kehtiv lepinguline võlasuhe tagasitäitmissuhteks. Taganemisõigus on oma olemuselt
lepingu lõpetamisele suunatud kujundusõigus, mille teostamiseks peab taganemisõigust omav
lepingupool tegema vastavasisulise tahteavalduse (VÕS § 188 lg 1).
Taganemisõiguse teostamise eeldused võivad olla kokku lepitud lepingus või tuleneda
seadusest. Võlaõigusseadus sätestab taganemisõiguse teostamise üldreeglid ja tagajärjed §-des
188 - 194, mis laienevad dispositiivselt igasugusele lepingust taganemisele, mida ei ole seaduses
eraldi reguleeritud või kui puudub vastavasisuline poolte kokkulepe. Võlaõigusseadus sätestab ka
tarbijalepingutest taganemise erisused (VÕS § 194), mis laienevad kõikidele tarbijalepingutele
osas, millises puudub eriregulatsioon vastava tarbijalepingu liigi juures. Tarbijalepingutest
taganemise reeglid on üldjuhul imperatiivsed, mis tähendab, et lepingupooled ei või seaduses
sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduda (VÕS § 194 lg 9).
Lepingust ühepoolse taganemise õiguse andmise kokkulepet tuleb piiritleda TsÜS § 102 lg-s 3
sätestatud äramuutva tingimusega lepingust. Erinevalt äramuutva tingimuse kokkuleppest on
lepingu ühepoolse lõpetamise tingimuseks tahteavalduse tegemine. Äramuutva tingimuse
saabumisel lõpevad tehingu õiguslikud tagajärjed TsÜS § 105 lg 1 kohaselt tingimuse saabumisel
ipso iure, st automaatselt ning tingimuse saabumine mõjub ka käsutusõiguslikult.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus ei välista ka sellise äramuutva tingimuse kokkuleppimist, mille
saabumine sõltub poole käitumisest, kuid ka siis kaasneb tehingu äralangemine käitumise endaga,
ilma et oleks vaja lepingu lõpetamiseks eraldi tahteavaldust. Kui lepingu lõppemine on seotud
poole käitumisega, võib poolte jaoks olla oluline eelpoolnimetatud kahe õiguse instituudi
piiritlemine, sest lepingu lõpetamise ja tingimuslikus lepingus tingimuse saabumise tagajärjel
tekkiv õiguslik olukord on erinev. Lepingu lõpetamisel tekib tagasitäitmissuhe, mille sisu on
määratud VÕS §-dega 188-194 ning osaliselt ka alusetu rikastumise sätetega (VÕS § 190 lg 2).
Äramuutva tingimusega tingimuslikus lepingus toob tingimuse saabumine kaasa õigusliku aluse
äralangemise ja seega tuleb nõuded üleantu tagastamiseks esitada alusetu rikastumise sätete järgi.
Taganemise aluseks võib olla nii seadus kui
poolte kokkulepe, eelkõige vastav leping (VÕS §
253
188 lg 2). Lepingust taganemisõigus võib olla kokku lepitud otseselt lepingus või kaudselt
käitumisega. Kui näiteks lepingus on tingimus, mille kohaselt kaotab pool lepingust tulenevad
õigused, kui ta lepingut rikub, siis võib sellest välja lugeda tahet anda poolele õigus kohustuste
rikkumise korral lepingust taganeda. Taganemisõigus võib lepingus olla väljendatud ka kui õigus
leping tühistada, ühepoolselt lõpetada jne. Seda, kas leping sisaldab lepingust taganemise õigust
ja aluseid või mitte, tuleb välja selgitada lepingu tõlgendamise abil. Pooled võivad lepingus ette
näha taganemisõiguse ka ilma põhjust näitamata. Siinkohal tuleb arvestada, et tüüptingimusena
võib ilma aluseta taganemisõigus olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja selle tõttu tühine (vt
VÕS § 42 lg 3 p-d 29, 33).
Seadusest tulenevad taganemisõigused võib jagada kaheks. Esiteks taganemisõigused, mille
eesmärgiks on tagada ühele lepingupoolele peale lepingu sõlmimist teatav järelemõtlemisaeg,
mille jooksul on tal õigus end seotusest lepinguga vabastada. Eelkõige võimaldab seadus sellise
taganemisõiguse tarbijale erinevate tarbijalepingute puhul (koduukselepingud, VÕS § 49;
sidevahendite abil sõlmitud lepingud, VÕS § 56; ehitise ajutise kasutamise leping, VÕS § 383;
tarbijakrediit, VÕS § 409; pakettreisileping, VÕS § 874). Teiseks taganemisõigused, mis
kujutavad endast õiguskaitsevahendit lepingu rikkumise korral. Üldsätteks on siin VÕS § 116,
mis sätestab üldise lepingust taganemise õiguse lepingust tuleneva kohustuse olulise rikkumise
korral. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 1 on lepingust taganemise kui õiguskaitsevahendi kasutamise
eelduseks üldreeglina “oluline lepingurikkumine”.
Lepingust taganemine toimub taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS §
188 lg 1). Seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt peab lepingust taganemiseks tegema
taganemisavalduse, võimaldab kindlustada lepinguliste suhete kindlust. Taganemisavaldus on
teisele lepingupoolele suunatud tahteavaldus, mis loetakse tehtuks alates kättesaamisest. Isik, kes
teeb taganemisavalduse, peab omama selleks õigust ja olema teovõimeline. Taganemisavaldus on
üldjuhul tingimuste vaenulik, sest teine pool peab täpselt teadma, millises seisus on lepinguline
suhe ehk kas lepinguline võlasuhe on lõppenud või mitte. Küll aga võib lepingust taganemise
avaldus sisaldada tingimust, mis ei muuda lepingupoolte seisundit ebaselgeks (nt võib VÕS § 116
lg 5 kohaselt taganemisavaldus sisaldada tingimust, et kui lepingupool ei täida kindla tähtaja
jooksul oma kohustust, taganeb pool lepingust ja leping loetakse lõppenuks).
Kui lepingus osaleb ühel poolel kaks või enam isikut, võivad nad taganemisõigust teostada
üksnes ühiselt (VÕS § 192 lg 1). Taganemisõiguse kasutamisel lepingus, mille teisel poolel on
mitu isikut, võib taganemisõigust teostada ainult kõikide nende isikute suhtes ühiselt (VÕS § 192
lg 2).
Taganemisõiguse teostamise õigus võib lepingulise taganemisõiguse korral olla seotud
tähtajaga, mille möödudes taganemisõigus lõpeb. Vastavalt VÕS § 118 lg-le 1 peab taganemiseks
õigustatud isik tegema taganemisavalduse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest
lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama, või kui täiendav tähtaeg täitmiseks (VÕS §
114) on möödunud. Mõistliku aja pikkus sõltub sellest, millises majandus- või kutsetegevuse
254
valdkonnas leping sõlmiti, milline on poolte vahel väljakujunenud praktika, kohustuste olemus
jm asjaolud, mis on loetletud VÕS § 7 lg-s 2. Üldjuhul eeldatakse, et kui tegemist on täitmisega,
mida on võimalik kergesti saada teistelt sama kauba või teenuse pakkujalt, peab
taganemisavalduse tegema võimalikult lühikese aja jooksul pärast taganemisõiguse tekkimist.
Kui täitmise saamise võimalus teistelt pakkujatelt vajab täiendavaid uuringuid või muud
ettevalmistavat tegevust, siis võib taganemiseks vajalik mõistlik aeg olla pikem. Taganemine on
lepingurikkumise korral tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb
sellele või kui ta keeldub õigustatult kohustuse täitmisest (VÕS § 118 lg 2).
Taganemisõiguse lõppemine tulenevalt tähtaja möödumisest võib tüüptingimusena olla
ebamõistlikult kahjustav ning seega vastavalt VÕS §-le 42 tühine.
Lepingust kohustuse rikkumise tõttu taganemise eeldused annab VÕS § 116. Vastavalt VÕS §
116 lg-le 1 võib lepingupool taganeda lepingust, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat
kohustust oluliselt rikkunud (
oluline lepingurikkumine).
Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule täiendava mõistliku tähtaja
täitmiseks. Igal täitmise nõude esitamisel eeldatakse sellise tähtaja andmist, sõltumata sellest, kas
võlausaldaja sellekohast avaldust teeb. Kui võlausaldaja soovib taganeda lepingust, peab ta
arvestama asjaoluga, et vastavalt VÕS § 116 lg-le 4 ei ole lepingust taganemine ilma täiendavat
tähtaega andmata lubatud, kui taganemise korral kannaks rikkunud pool ebamõistlikult suurt
kahju. Kahju hindamisel võrreldakse täitmiseks või täitmise ettevalmistuste tegemiseks tehtud
kulutusi ja taganemisest tekkivat kahju. Ka ebamõistlikult suure kahju tekkimine ei välista
taganemisõiguse kasutamist ilma täiendavat tähtaega andmata, kui võlausaldajal oli huvi ainult
täpse täitmise vastu (nn absoluutse tähtajaga täitmised nagu sünnipäevatordi, matusepärja
valmistamine jne) või kui võlgnik otse teatab, et ta ei täida kohustust (VÕS § 116 lg 4).
Täiendava tähtaja andmine võib seisneda ka hoiatuses, kui kohustuseks on tegevusest hoidumine.
Kui võlgnik ei täida ükskõik millist kohustust täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta kohustust
ei täida, siis on kahjustatud lepingupoolel õigus lepingust taganeda. See regulatsioon võimaldab
igasuguse kohustuse rikkumise muuta oluliseks rikkumiseks ja sellega ka lepingupoolel kergesti
vabaneda lepingulisest võlasuhtest. Analoogilist regulatsiooni teistes Euroopa tsiviilseadustikes,
Viini 1980. a rahvusvahelise kaupade müügikonventsioonis ja mudelseadustes ei leia. Vaatamata
õigusele lepingust taganeda igasuguse kohustuse rikkumise korral, kui täiendav tähtaeg
täitmiseks on edutult möödunud, peab taganemiseks õigustatud lepingupool arvestama hea usu
põhimõttega ja ei tohi oma õigust kuritarvitada.
Taganemiseks ei ole pärast täiendava tähtaja edutut möödumist enam vaja taganemise
tahteavaldust teha, kui täiendava tähtaja andmisel määratakse, et selle aja jooksul lepingulise
kohustuse täitmata jätmisel taganeb pool lepingust (VÕS § 116 lg 5). Seega lõpeb leping
määratud tähtaja möödumisel, seda tingimusel, et võlgnik ei pakkunud kohast täitmist. Kuid
võlausaldaja lepingust taganemise õigus on piiratud võlgniku huvide kaitsest tuleneva
tingimusega, mille kohaselt ei tohi siiski rikkumine sellisel juhul olla ebaoluline võrreldes kogu
255
täitmisega. Nii püütakse vältida ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist vastuolus
hea usu põhimõttega.
Oluliseks rikkumiseks, mis annab teisele poolele õiguse lepingust taganeda, on eelkõige (VÕS
§ 116 lg 2):
1) olulisel määral ilma jäämine sellest, mida võlausaldaja õigustatult lepingust lootis, välja
arvatud, kui võlgnik ei näinud sellist tagajärge ette ja mõistlik isik ei oleks seda samadel
asjaoludel ette näinud. Need on rikkumised, kus lepingu eesmärk on jäänud saavutamata ning
lepingupool jäi selle tõttu olulisel määral loodetust ilma. Eelkõige on see alus kohaldatav
lepingulise kohustuse täitmisega hilinemisel (eriti nn absoluutse tähtajaga kohustuste puhul) ja
mittenõuetekohase kvaliteediga teenuste osutamisel või kaupade müügil.
2) teatud kohustuste rikkumine, mille täpne täitmine oli lepingu vastu huvi püsimise eelduseks.
Need on eelkõige täitmisviivituse olukorrad, kus määrav on see, kui oluline oli õigeaegne
täitmine võlausaldaja jaoks ning kas see oli võlgnikule äratuntav või oli see võlausaldaja huvi
püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Alust võib kasutada ka mittekohase täitmise juhtudel
lepingust taganemise õigustamiseks, kuigi sellisel juhul oleks sisuliselt õigem tugineda VÕS §
116 lg 2 p-le 1.
3) tahtlik või raske hooletuse tõttu kohustuse rikkumine; nimetatud alus muudab lepingust
taganemise sõltuvaks subjektiivsest süüst kohustuse rikkumisel. Siin tuleks eeldada, et süüd
(tahtlust või hooletust) peab tõendama kahjustatud pool, vastasel korral oleks lepingust
taganemine õigustatud poole jaoks liiga kerge.
4) rikkumine, millest võib mõistlikult eeldada kohustuste rikkumist ka edaspidi. Ilmselt on
tegemist lepingust taganemise alusega, mis kohaldub muude kui kestvuslepingute rikkumisel
ning mille kohaldamise asemel võiks kuuluda kohaldamisele VÕS § 116 lg 3 või VÕS § 117 lg 1.
5) täiendava tähtaja (VÕS § 114) jooksul oma kohustuse täitmata jätmine või teade täitmisest
keeldumise kohta. Kui kohustus jääb täiendava tähtaja jooksul täitmata, siis on õigus lepingust
taganeda ja uut täitmise tähtaega andma ei pea. Kui pool keeldub täitmisest, siis ei ole ka
täiendava tähtaja andmisel mõtet ja kahjustatud pool võib kohe lepingust taganemisõigust
kasutada.
6) rahalise kohustuse mittetäitmine erandjuhtudel, nagu näiteks täiendava tähtaja andmisel või
maksmisest keeldumisel.
Seega juhtudel, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu või jäetakse täiendava
tähtaja jooksul kohustus täitmata, võib olla oluliseks rikkumiseks igasuguse lepingust tuleneva
kohustuse rikkumine, ka võlasuhte olemust arvestades mitteolulise kohustuse rikkumine. Kuna
seadus sätestab olulise rikkumise juhtude loetelu näidisloeteluna, siis ainult eeldatakse nimetatud
juhtudel olulist rikkumist. Seda, kas tegemist on olulise rikkumisega, arvestades näiteks
kohustuse tähtsust kogu lepingu suhtes või poolte tegelikku huvi kohustuse täitmise vastu, tuleb
256
hinnata iga konkreetse lepingu asjaoludest lähtudes. Täiendava tähtaja andmisega võib igasuguse
rikkumise muuta oluliseks rikkumiseks, kui antud tähtaja jooksul võlgnik kohustust
nõuetekohaselt täita ei suuda. Seaduses sätestatud olulise rikkumise tunnused võimaldavad
võlausaldajal suhteliselt kergelt lepingust vabaneda.
Kui oluline rikkumine toimus ühe kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool
taganeda ainult selle osa suhtes. Taganeda kogu lepingust võib aga kannatanud pool ainult siis,
kui tal õigustatult ei ole huvi osalise täitmise vastu või kui rikkumine on oluline lepingu kui
terviku suhtes (VÕS § 116 lg 3).
Seadus lubab lepingust taganeda ka siis, kui rikkumist ei ole veel toimunud. Kui enne ühe
lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see pool paneb toime olulise
lepingurikkumise (teatab, et ei täida kohustust), võib teine pool lepingust taganeda enne
sissenõutavaks muutumist (VÕS § 117). Nimetatud alus on seotud eelpoolmainitud juhusega, kus
osalise täitmise vastu huvi puudumine võib õigustada kogu lepingust taganemist, kuna on ilmne,
et lepingupool paneb tulevikus toime olulise lepingurikkumise.
Lepingu ülesütlemine
Kui oluliselt on rikutud kestvuslepingut, võib kahjustatud pool selle üles öelda vastavalt VÕS
§-le 196. Ülesütlemine on lepingust taganemisele olemuslikult vastandlik lepingu lõpetamise
võimalus. Lepingu ülesütlemine on oma olemuselt, nii nagu seda on lepingust taganemise õigus,
lepingulise võlasuhte lõpetamisele suunatud kujundusõigus. Võrreldes lepingust taganemise
instituudiga on ülesütlemisel rida olulisi erisusi.
Sarnaselt taganemisega lõpetab ka ülesütlemine lepingu, vabastades mõlemad lepingupooled
lepinguliste kohustuste täitmisest. Õigused ja kohustused, mis olid lepingust tekkinud kuni
ülesütlemiseni, jäävad kehtima (VÕS § 195 lg 2). Vastupidiselt lepingust taganemisele ei too aga
lepingu ülesütlemine kaasa lepingu tagasitäitmist ning juba üleantu tagastamise - või
väljaandmiskohustuse tekkimist. Seega on lepingu ülesütlemise toime suunatud peamiselt
tulevikku. Lepingu lõpetamisel ülesütlemisega peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu
lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5).
Tulenevalt võlaõigusseadusest on lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis kohaldatav
kestvuslepingutes. Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 3 antud kestvuslepingute legaaldefinitsiooni järgi
on need lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
Ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis sobib eelkõige lepingutele, mille täitmine toimub püsiva
kohustusena mingi pikema ajavahemiku jooksul ning mille puhul olemuslikult ei ole võimalik
tagasitäitmine. Näiteks on niisugusteks lepinguteks üüri-, rendi-, töö-, reisi-, laenu- ja
seltsinguleping. Teatud asjaoludel võivad kestvuslepinguteks olla ka n korduvate kohustuste
täitmise tõttu agendi-, maakleri, müügi- ja töövõtuleping.
Lepingu ülesütlemise liike eristatakse sõltuvalt sellest, kas leping on sõlmitud määratud
257
tähtajaga või määramata tähtajaga. Kestvuslepinguid, mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki
lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene
teisiti. Ülesütlemisõigus on ainuke võimalus määramata tähtajaga lepingut lõpetada peale
kokkuleppelise lepingu lõpetamise. Ülesütlemist, mida võib kasutada tähtajatu lepingu
lõpetamisel, nimetatakse korraliseks ülesütlemiseks. Määramata tähtajaga lepingutes ei ole
pooled määranud nende kestvuse pikkust ning pooled võivad lepingu etteteatamistähtaega
järgides üles öelda.
Korralise ülesütlemise alused ja kord on tavaliselt sätestatud vastavat kestvuslepingut
reguleerivas seaduses. Pooled võivad aga ka ise kokku leppida eritingimustes, milliste järgimisel
võib määramata tähtajaga sõlmitud kestvuslepingu üles öelda. Tavaliselt lepitakse kokku
ülesütlemistähtajas ja ülesütlemise vormis. Reeglina ei ole korralise ülesütlemise puhul vajalik
erilise ülesütlemispõhjuse olemasolu. Etteteatamistähtaeg lepitakse kokku või on määratud
seaduses. Näiteks sätestab võlaõigusseadus tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise tähtajad
(VÕS § 312), mis kuuluvad kohaldamisele siis, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. VÕS §
195 lg 3 kohaselt peab etteteatamistähtaeg olema mõistlik. Lepingu ülesütlemiseks
etteteatamistähtaeg on vajalik selleks, et võimaldada teisel poolel end muutunud oludega
kohandada (nt otsida uut lepingupartnerit, uusi ruume või korraldada asjaajamist).
Kestvuslepingu võib aga sõlmida ka määratud ajaks (nt hotelli üürimine kaheks nädalaks).
Sellisel juhul lõpeb lepinguline suhe korraliselt (ja tavaliselt ka automaatselt) vastava tähtaja
möödumisel ning korraline ülesütlemine on reeglina välistatud. Lepingu lõppemise aeg võidakse
siduda ka mingi eesmärgi saavutamisega, nagu seda on näiteks seltsingulepingu puhul (VÕS §
596 lg 1 p 5).
Lepingus võidakse kokku leppida ka määratud ajaga sõlmitud lepingute korralises
ülesütlemisõiguses. Ühe poole jaoks võib kokkulepitud tähtaja kestel osutuda vajalikuks lepingu
ennetähtaegne ülesütlemine. Olukord, kus ühel poolel on õigustatud huvi leping lõpetada ilma
etteteatamistähtaega järgimata, võib tekkida ka määramata tähtajaga kestvuslepingus.
Kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles ütlemist, eelkõige juhul,
kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades
mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja
lõppemiseni, nimetatakse
erakorraliseks ülesütlemiseks.
Erakorraline ülesütlemine vajab kehtivuseks erinevalt korralisest ülesütlemisest eraldi
ülesütlemispõhjust. Selline põhjus võib tuleneda lepingust, seadusest üldiselt (mõjuv põhjus,
VÕS § 196 lg 1) või olla sätestatud seaduses kui erakorralise ülesütlemise põhjused konkreetse
lepinguliigi jaoks (nt üürilepingus VÕS § 314 jj). Vaatamata seaduses sätestatud ülesütlemise
konkreetsetele alustele võib juhul, kui seadusest ei tulene teisiti, iga kestvuslepingu
ennetähtaegselt üles öelda mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuvate põhjuste ammendavat loetelu
seadus ei anna, mistõttu kohus otsustab iga kord vastavalt asjaoludele, kas kestvuslepingu
erakorralise ülesütlemise põhjus oli mõjuv või mitte. Mõjuvaks põhjuseks loetakse aga alati
258
lepingu rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Kui mõjuvaks põhjuseks on lepingu rikkumine, siis ei pea
järgima etteteatamistähtaega, kuid kestvuslepingu võib üles öelda siiski alles pärast kohustuse
rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine
rikkumise lõpetamiseks ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel.
Seadus võib ette näha ka õiguse üldse ilma põhjuseta kestvusleping üles öelda siis, kui see oli
sõlmitud teatud tähtajaks (nt pikaajalise üürilepingu ülesütlemise õigus VÕS §-s 318). Kaudselt
võib siin näha seaduse üldist mõtet lugeda pikaajalistes kestvuslepingutes mõjuvaks põhjuseks ka
pikka tähtaega, mis õigustab iga lepingu lõpetamist 30 aasta möödumisel lepingu sõlmimisest.
Lisaks nimetatud üldreeglile näeb seadus ette mitmed võimalused öelda leping üles enne tähtaja
möödumist ka siis, kui lepinguline suhe on kestnud vähem kui 30 aastat. Nii võib tarbijast
käendaja tähtajalise käenduslepingu üles öelda viie aasta möödumisel lepingu sõlmimisest (VÕS
§ 154 lg 1). Kindlustusvõtja võib VÕS § 469 kohaselt öelda põhjust avaldamata üles ka
tähtajalise kindlustuslepingu (elukindlustus- ja ravikindlustuslepingu saab igal ajal üles öelda),
kui leping on kestnud juba vähemalt viis aastat. VÕS § 630 lg 3 kohaselt võib käsundisaaja üles
öelda ka tähtajalise käsunduslepingu, mis on kestnud vähemalt viis aastat. Füüsilisest isikust
elektritarbijal on võimalik öelda elektrimüügileping ka tähtajalisuse korral üles põhjust
avaldamata elektrituruseaduse § 92 lg 5 alusel kahe aasta möödumisel. Siin on teatud vastuolu
VÕS § 234 lg-ga 3, mis tagab tarbijale nii energia kui muu sarnase varustamise lepingu puhul
selge ja ühese ülesütlemise õiguse.
Kestvuslepingu ülesütlemise alused on liigitatavad kohustuste rikkumisest tulenevateks
alusteks ja alusteks, mis tulenevad lepingu sõlmimise asjaolude muutumisest. Lepingu sõlmimise
aluseks olnud asjaolude oluline muutumine on mõjuvaks põhjuseks eelkõige siis, kui on täidetud
VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud eeldused. Vastavalt VÕS § 97 lg-le 1 võib lepingu sõlmimise aluseks
olnud asjaolude olulisel muutumisel nõuda esimeses järjekorras lepingu muutmist ja kui
muutmine asjaolude kohaselt ei ole võimalik nii, et poolte kohustuste tasakaal taastuks või ei
oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud
lepingupool kestvuslepingu VÕS §-s 196 sätestatud korras üles öelda.
Taganemise ja lepingu ülesütlemise piiritlemise alused ei ole seaduses väga selgelt välja
toodud. Siiski võib erinevate ülesütlemise või lepingust taganemise õigust reguleerivate sätete
puhul näha, et järgitud on nende kahe lepingu lõpetamise liigi olemuslikku erisust. Nimelt
nimetatakse lepingu lõpetamist ülesütlemiseks siis, kui pooltel ei teki tagasiandmiskohustusi ja
taganemiseks siis, kui võib eeldada ka tagasiandmiskohustuste tekkimist.
Eri grupi moodustavad lepingud, kus seadus võimaldab lepingu küll enne täitmist või enne
tähtaja möödumist ühepoolselt üles öelda, kuid kohustab lepingu lõpetanud poolt maksma teisele
poolele ühel või teisel viisil hüvitist. Nii annab VÕS § 655 tellijale igal ajal töövõtulepingu
ülesütlemisõiguse, kuid sellega kaasneb töövõtjale lepingu lõpetamisega tekitatud kahju
hüvitamise kohustus. Hoiuleandja võib hoiulepingu sõltumata selle tähtajalisusest igal ajal üles
öelda, kuid peab hüvitama hoidjale kulud, mida see tulevast hoidmist arvestades on kandnud
259
(VÕS § 889). Omapärane regulatsioon sisaldub VÕS § 904 lg-tes 1 ja 2 hoiuleandja õiguse kohta
nõuda ka laolepingu raames hoiule antud asi igal ajal välja (lg 2), kuid sama paragrahvi lg 1
kohaselt peab lepingu enese erakorraliseks ülesütlemiseks olema mõjuv põhjus.
Ülesütlemine toimub ülesütlemisavalduse tegemisega (VÕS § 195 lg 1). Ülesütlemisavaldus
on sarnaselt lepingust taganemisavaldusega lepingulise võlasuhte kujundamisele suunatud
ühepoolne tahteavaldus, mis omab õiguslikke tagajärgi alates kättesaamisest. Kui ühel poolel on
mitu isikut, võivad nad ülesütlemisõigust teostada üksnes ühiselt. Samuti võib isikute paljususe
korral ühel poolel ülesütlemise avalduse teha üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt (VÕS §
195 lg 4).
Ülesütlemise avaldus tuleb teha mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest
teada saamisest (VÕS § 196 lg 3). Ülesütlev pool võib ülesütlemise laiendada ka juba täidetud
kohustustele, kui ülesütlemise tõttu ei ole tal enam huvi juba täidetud kohustuste vastu (VÕS §
196 lg 4). Siis kohaldatakse taganemise kohta sätestatut.
Ülesütlemise õiguses ja tingimustes ning korras võivad võlasuhte pooled üldjuhul kokku
leppida ka seadusest erinevalt. Keeld kalduda kõrvale lepingu ülesütlemise kohta seaduses
sätestatust võib olla seaduses otse ette nähtud. Näiteks on seadusest tulenevalt tühised
kokkulepped üürilepingus, millega kaldutakse seadusega sätestatust kõrvale üürniku kahjuks
(VÕS § 275). Tarbija õigus üles öelda elektri- ja soojusenergiaga ühendusvõrgu kaudu
varustamise leping on imperatiivne tulenevalt VÕS § 234 lg-st 3. Vaieldavaks on VÕS §-s 655
sätestatud tellija igal ajal töövõtulepingu ülesütlemisõiguse imperatiivsus. Imperatiivne on VÕS §
142 lg 6 kohaselt ka VÕS § 154 lg 1, mis annab tarbijast käendajale õiguse tähtajalise
käenduslepingu ülesütlemiseks, samuti VÕS § 469, mis võimaldab lõpetada tähtajalise
kindlustuslepingu. VÕS § 882 alusel on selgelt imperatiivne VÕS § 874 lg 1, mis annab reisijale
õiguse pakettreisilepingu ülesütlemiseks. Imperatiivne on reisijavedu reguleeriv VÕS § 845.
Täiendavad piirid lepingu ühepoolse lõpetamise õiguse välistamisele ja selle piiramisele või
selle kasutamise korrale ja tähtaegadele võivad tüüptingimustega lepingutele täiendavalt tuleneda
VÕS §-st 42, kui mõni kokkulepe teist poolt ebamõistlikult kahjustab. Muuhulgas on VÕS § 42
lg 3 p 29 kohaselt keelatud tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus lõpetada
leping põhjust avaldamata, kui samasugust õigust ei anta teisele lepingupoolele.
4) Tarbija taganemisõiguse erisused
Tarbija taganemisõigust reguleerivate erinormide sisseviimine võlaõigusseadusesse oli vajalik
selleks, et viia Eesti võlaõigusseaduse regulatsioon vastavusse Euroopa tarbijaõiguse nõuetega,
tagades tarbijatele, kes sõlmivad lepingud Eestis, samasugused õigused, nagu neil on Euroopa
Liidu ühtses majandusruumis.
Seadusega võib teatud konkreetsete lepingute puhul olla keelatud ühe või teise lepingupoole
seadusest tuleneva lepingu lõpetamise õiguse piiramine või välistamine. Näiteks keelab
260
võlaõigusseadus taganemisõiguse piiramist võrreldes seadusega tarbija kahjuks
koduukselepingutes (VÕS § 51), sidevahendi abil sõlmitud lepingutes asja üleandmiseks või
teenuse osutamiseks (VÕS § 62), tarbijalemüügi puhul (VÕS § 237), eriti laialdaselt aga
eluruumi üürilepingus (VÕS § 275), kindlustuslepingus (VÕS § 427). VÕS § 42 lg 3 p-de 27 - 34
kohaselt võivad olla tühised erinevad lepingu lõpetamist puudutavad kokkulepped. Eelkõige võib
tühine olla kokkulepe tüüptingimuste kasutaja õiguse kohta lõpetada tüüptingimustega leping
ilma mõjuva põhjuseta või kokkulepe, millega piiratakse oluliselt teise poole õigusi lõpetada
leping seadusest tulenevalt. VÕS § 42 lg-te 1 ja 3 kohaselt ei ole seaduses antud tühiste
tüüptingimuste loetelu ammendav ning kohtupraktika võib neid ka laiendada.
Tarbija võib lepingust taganeda vastava taganemisavaldusega. Seadus lepingust
taganemisavaldusele kohustuslikku vorminõuet ei kehtesta. Tulenevalt VÕS § 11 lg-st 2 võivad
pooled lepingus ette näha, et taganemisavaldus tuleb teha kindlas vormis. Kuid tarbija
taganemisavalduseks loetakse ka asja ärasaatmist taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul (VÕS
§ 194 lg 2). Sellisel juhul ei pea tarbija enam taganemisavaldust tegema. Siiski peab asja või
teenuse pakkuja aru saama, millisest lepingust tarbija asja ärasaatmisega taganeb.
Tarbija suhtes ei tohi lisaks kitsendavatele lepingust taganemise tingimustele siduda
taganemisõiguse kasutamise õigust käsiraha või leppetrahvi maksmisega. Selline kokkulepe on
tühine (VÕS § 194 lg 3).
Koduukselepingud on lepingud vallasasja üleandmise või teenuse osutamiseks, mille puhul
majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik teeb tarbijale pakkumuse või ettepaneku asuda
läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks kas tarbija eluruumis või töökohas või nende vahetus
läheduses, üllatava pöördumisena ühissõidukis või tänaval, väljaspool äriruume pakkuja või
kolmanda isiku poolt korraldatud vabaajaüritusel. Tarbija õigus lepingust taganeda on seotud
teise poole kohustusega taganemisõigusest tarbijat teavitada. Taganemisõigusest tuleb tarbijat
teavitada kas kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal. Teine pool peab
tarbijat teavitama tarbija õigusest taganeda, selle õiguse teostamise viisist ja tähtajast. Teates
tuleb reeglina ära näidata teise poole nimi ja aadress ning tarbija teavitamise aeg (millal teade
saadeti või anti tarbijale üle). Lisaks nimetatud teabele võib olla seaduses sätestatud kohustuslik
teave, mis tuleb tarbijale koos taganemisõigusest teavitamisega teatavaks teha (VÕS § 48 lg 1).
Teavitamine peab toimuma tarbijale arusaadaval viisil (VÕS § 48 lg 2). Teavitamiskohustuse
täitmise tõendamise kohustus on isikul, kes pidi tarbijat taganemisõigusest teavitama. Tarbija
võib lepingust taganeda 7 päeva jooksul taganemisõigust sisaldava teate (VÕS § 48) saamisest.
Kui tarbija sai teate juba enne lepingu sõlmimisest, siis arvutatakse seitsmepäevast tähtaega alates
lepingu sõlmimisest.
Sidevahendite abil sõlmitavate lepingute eripära seisneb selles, et lepingu sõlmimisel ei ole
lepingu pooled füüsiliselt samas kohas. Tarbija võib sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganeda
11 päeva jooksul (VÕS § 56 lg 1). Asja puhul algab tähtaeg päevast, mil asi, samaliigiliste asjade
kättetoimetamise korral aga esimene osa asjadest, on jõudnud tarbijani ning on täidetud
261
teavitamiskohustused (VÕS § 55). Teenuse puhul algab lepingust taganemise õiguse tähtaeg
lepingu sõlmimise päevast, tingimusel, et asja või teenuse pakkuja on tarbija suhtes oma
teavitamiskohustused täitnud. Kui pakkuja ei ole teavitamiskohustusi tarbija ees täitnud, võib
tarbija lepingust taganeda kolme kuu jooksul asja tarbijani jõudmise päevast, teenuse puhul aga
kolme kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast. Kui selle kolmekuulise tähtaja kestel siiski
edastatakse tarbijale seaduses ettenähtud (VÕS § 55) teave, võib tarbija lepingust taganeda 11
päeva jooksul teabe jõudmisest tarbijani. Teenuse osutamise lepingust ei või aga tarbija taganeda
enam siis, kui pakkuja on tarbija nõusolekul või algatusel alustanud teenuse osutamist enne
taganemise tähtaja möödumist.
Kui asja omandamisel või teenuse osutamisel kasutatakse krediiti, siis võib tarbija ka
krediidilepingust taganeda samadel tingimustel, kui sidevahendi abil sõlmitud lepingust, kui
krediiti andis pakkuja, kui krediiti on andnud kolmas isik eelneval kokkuleppel pakkujaga (VÕS
§ 57 lg 1 p-d 1,2) või kui krediidileping ja sidevahendi abil sõlmitud lepingud on vaadeldavad
majanduslikult ühtsetena, eriti pakkujat kasutati krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel
(VÕS § 57 lg 1 p 3).
Kui sidevahendite abil sõlmitakse finantsteenuse osutamise leping (VÕS § 58), siis võib
lepingust taganemise korral tarbijalt nõuda pakkuja poolt tegelikult osutatud finantsteenuse hinna
hüvitamist, kui hind oli enne lepingu sõlmimist pakkuja poolt eelnevalt kindlaks määratud. Kui
seda hinda ei olnud kindlaks määratud, siis võib tarbijalt nõuda finantsteenuse hinna osa, mis
vastab lepingu sõlmimise ja lepingust taganemise vahele jäävale ajavahemikule.
Tarbija ei või taganeda lepingust, mis on sõlmitud rahainstrumentide emissioonidega seotud
käsundite täitmiseks (VÕS § 53 lg 4 p 1), asja üleandmiseks, mis on valmistatud tarbija isiklikke
vajadusi arvestades (VÕS § 53 lg 4 p 2), asja üleandmiseks, mis on valmistatud tarbija esitatud
tingimuste kohaselt (VÕS § 53 lg 4 p 3), asja üleandmiseks, mida ei saa selle olemuse tõttu
tagastada, mis on kiiresti riknev või mille kasutamistähtaeg on möödunud (VÕS § 53 lg 4 p 4),
perioodiliselt ilmuvate trükiste üleandmiseks (VÕS § 53 lg 4 p 5), kihlveo- või loteriiteenuste
puhul (VÕS § 53 lg 4 p 6), audio-, videosalvestuste või arvutitarkvara üleandmiseks, kui tarbija
on avanud ümbrise (VÕS § 53 lg 4 p 7) või enampakkumisel (VÕS § 53 lg 4 p 8).
Tarbijalepingust taganemisel kohaldatakse üldist lepingust taganemise õiguslike tagajärgede
kohta sätestatut VÕS §-des 188 - 193. Kui lepingust taganetakse tarbija taganemisõiguse alusel,
siis kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud lepingu teine pool. Tarbijale
võib lepinguga panna kohustuse hüvitada asja tagastamisega seotud tavalised kulud, mis ei ületa
10 eurot ainult siis, kui asja tagastamise aluseks ei ole asja või osutatud teenuse mittevastavus
tellitule (VÕS § 194 lg 4). Nt kataloogist tellimisel võib tarbijaga kokku leppida tagasisaatmise
kulude osalise kandmise, kui tagastamise põhjuseks on riietuseseme väike number või mittesobiv
värv.
Vastavalt seadusele kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud riisikot lepingu
teine pool, mitte tarbija. Nii vabaneb tarbija hüvitamise kohustusest asja halvenemise või
262
kahjustumise korral, kui kohaldamisele kuulub VÕS § 190 lg 1 p 2, sest riisiko lasub lepingu
teisel poolel. Tarbija ei pea tagasiandmisele kuuluva asja väärtust hüvitama, kui selle väärtus on
kahjustumise läbi vähenenud temapoolse kerge hooletuse tõttu.
Kui tarbija taganeb lepingust, mille esemeks on muu kohustuse kui asja üleandmise täitmine,
peab ta hüvitama üleantu väärtuse. Üleantu väärtus arvutatakse alates üleandmisest kuni lepingust
taganemiseni. Tarbija vastu võib esitada taganemisel ainult asja tagastamise või teenuse
hüvitamisega seotud tavalised kulud (maksimaalselt kuni 10 eurot), kui selles on lepingus kokku
lepitud ja taganemine ei ole seotud lepingu rikkumisega, erinevalt tavalistest lepingutest, kus iga
pool kannab ise tagasitäitmise kulud. Taganemisõigusest mitteteatamine vähendab tarbija
vastutust asja kahjustumise eest (erinevalt VÕS § 189 lg-s 5 sätestatust).
Lepinguliste kohustuste lõppemine
Lepinguliste kohustuste lõppemine täitmisega
Täitmine on kõige olulisem lepingulise kohustuse lõppemise alus, sest sellega saavutatakse
kohustuse võtmise eesmärk. Kohustuse täitmine on niisuguse soorituse (tegu või tegevusest
hoidumine) tegemine, mida loetakse võlgnetava kohustuse täitmiseks. Tulenevalt VÕS § 24 lg-st
1 võib kohustuse olemusest tulenevalt lepingupool olla kohustatud saavutama tulemuse või
tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Täitmiseks loetakse ainult niisugust
teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel saavutatakse võlasuhte tegelik eesmärk. Seega
täitmine ei tähenda ainult millegi tegemist, mis on vajalik lepingu või seaduse järgi, vaid ka
täitmise tagajärgede saabumist (nt omandi võimaldamine, valduse saamine jne), kui see on
lepingus ette nähtud. Ainult lepingu täitmisele suunatud tegevuse või tegevusetuse tagajärgi
hinnates on võimalik määratleda, kas võlausaldaja huvid on rahuldatud ja lepingu eesmärk
saavutatud või mitte. Nt kui tegemist on saatmisvõlaga ja võlgnik teeb kõik endast sõltuva, et
täita lepingujärgne raha üleandmise kohustus, siis loetakse kohustuse täitmiseks vajalikuks
soorituseks raha ärasaatmist, kuid täidetuks loetakse kohustus alles siis, kui võlausaldajale on
raha välja makstud. Niikaua kuni võlausaldaja keeldub raha vastu võtmast, ei saa ka kohustust
lugeda täidetuks. Kirjeldatud olukorras kaitseb võlgnikku seadus, reguleerides võlausaldaja poolt
õigustamatu täitmise vastuvõtmisest keeldumist kui kohustuse täitmise takistust (VÕS § 119 lg
1).
Kohustuste täpne sisu on määratud seadusega, lepingulistes võlasuhetes aga lepingu ja seaduse
imperatiivsete ning dispositiivsete reeglitega (VÕS § 76 lg 1). Kohustuse täidetuks lugemiseks
peab täidetu olema võlgnetav ning kohaselt täidetud. Selleks, et vältida võlgniku ebakindlust ja
koormamist tõendamiskohustusega pikema aja jooksul, sätestab seadus eelduse, mille kohaselt
loetakse võlausaldaja poolt vastuvõetud täitmine võlgnetavaks ja kohaseks täitmiseks (VÕS § 76
lg 4). Kui võlausaldaja täitmise vastu võtab, siis peab ta vaidluse korral tõendama, et täitmine ei
olnud täpselt vastav lepingus või seaduses sätestatule. Kuid seaduses sätestatud eeldus ei võta
võlausaldajalt võimalust kohustuse täitmata jätmisele või täitmissoorituse mittekohasusele
263
tugineda, kui ta suudab seda tõendada.
Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud
isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3). Viivitusega täitmist tuleb lugeda ka
kohaseks täitmiseks, kui kohustus täidetakse võlausaldaja poolt täiendavalt antud mõistliku aja
jooksul pärast viivitusse sattumist. Seda isegi siis, kui tegemist on osalise täitmisega ehk
võlausaldajal jääb alles nõudeõigus puuduoleva osa suhtes (olukorda kuni täieliku täitmiseni ei
loeta mittetäitmiseks, vaid mittekohaseks täitmiseks). Kohustus loetakse täidetuks ka siis, kui
võlausaldaja võib esitada vaatamata kohustuse mittenõuetekohasele täitmisele lepingulise
kohustuse täitmisega tekitatud kahjude hüvitamise või viivisintressi maksmise nõudeid.
Kohustuse täitmiseks kohase soorituse ei pea tegema alati võlgnik ise, vaid seda võib teha ka
kolmas isik, kui tegemist ei ole isikliku iseloomuga kohustusega.
Kohaseks täitmiseks ei loeta võlgniku vabastamist kohustuse täitmisest nõudest loobumise
lepinguga.
Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3.
Võlaõigusseaduse 4. peatükk, mis reguleerib kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse
sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid. Pooled ei saa
lepinguliselt välistada hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohaldamist täitmisele. Kohustuste
täitmisel peavad lepingupooled arvestama ka tavasid ja praktikat, mis on üldiselt tunnustatud ja
mida tavaliselt sarnastes tehingutes järgitakse. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad
aga lepingupooled teatud rahvusvaheliste tavade kohaldamise lepingulisele võlasuhtele välistada.
Seadus võib sisaldada ka imperatiivseid reegleid, millest pooled ei saa omavahelise
kokkuleppega kõrvale kalduda. Sellisel juhul kohaldatakse seadust ja jäetakse kõrvale lepingus
kokku lepitu. Kui sõlmitakse leping tüüptingimustel, siis tuleb kontrollida, kas lepingu
sõlmimisel muutusid tüüptingimused lepingu osaks ja kas need on kehtivad vastavalt VÕS § 42
lg-s 3 antud tühiste tüüptingimuste loetelule või lg-s 1 sätestatud üldreeglile.
Täitmise asendamine kui täitmine
Täitmine võidakse lugeda kohaseks ja kohustust lõpetavaks ka mingi muu kui kokkulepitud
või seadusest tuleneva soorituse tegemisel, kui on täidetud teatud eeldused. VÕS § 89 lg 1 järgi
loetakse kohustus täidetuks, kui võlausaldaja võtab vastu kokkulepitust erineva teo kohustuse
täitmisena. Kokkulepitud teo asemel võib võlgnik kohustust mingi muu teoga täita (asendada
täitmist) ainult võlausaldaja nõusolekul. Võlausaldaja nõusolekut on vaja täitmise asendamiseks
ka siis, kui pakutu on väärtuslikum või sama väärtusega, kui kohustuse täitmiseks on vajalik
(VÕS § 89 lg 1).
Asendusõigus võib olla antud lepinguliselt või ette nähtud seaduses (nt VÕS § 91 lg 1). Õigus
täitmist asendada võib kuuluda nii võlgnikule kui ka võlausaldajale. Võlausaldajale kuuluv
täitmise asendamine on mõeldav sellistel juhtudel, kus täitmine toimub ühe lepingupoole
264
tellimuste alusel ja pooled on andnud tellijale õiguse asendada lepingus kokkulepitud sooritused
mingite muude sooritustega.
Võlgnik, kes soovib asendada kokkulepitud täitmist teistsuguse täitmisega, saab seda teha
soorituse pakkumisega. Võlausaldaja peab avaldama tahet teistsugune täitmine vastu võtta. Kui
võlgnik on kohustuse täitnud muu kui võlgnetava sooritusega, loetakse kohustus täidetuks, kui
võlausaldaja on asendatud täitmise võlgniku poolt tegelikult vastu võtnud. Võlausaldaja peab
olema teise teo vastu võtnud kui võlgnetava täitmise (VÕS § 89 lg 1 2. lause). Seega vabaneb
võlgnik kohustusest täita esialgselt kokkulepitu, kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmise
vastu ega jäta endale õigust esitada nõudeid, mis tulenevad esialgu kokkulepitud täitmisest (nt
võtab vastu kokkulepitust erineva asja kui täitmise kinnituse või vallaspandi).
Kohustuse täitmisel lõpeb täitmisnõue. Sellega saab võlausaldaja piiramatu õigusliku seisundi
talle täitmise asendamiseks tehtud soorituse eseme üle. Probleemid tekivad siis, kui täitmise
asendamiseks tehtud soorituse ese on puudustega või koormatud kolmandate isikute õigustega.
VÕS § 89 lg 3 järgi vastutab asja üleandnud isik üleantud asjas esinevate puuduste korral nii,
nagu täitmist ei oleks asendatud.
Kui täitmisena antakse üle tšekk või veksel, siis sellel võib olla kolmesugune tähendus:
1) üleandmine toimus täitmise tagamise eesmärgil ning võlausaldaja nõue jääb alles;
2) üleandmine toimus täitmise asemel, kusjuures esialgne nõue jääb ka püsima;
3) üleandmine toimus täitmise asendamise eesmärgil. Sellisel juhul astub nõue väärtpaberist
eelmise nõude asemele ja esialgne nõue lõpeb nii, nagu see toimuks VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud
primaarse võlgnetava soorituse tegemise korral.
Kui tšekk tehakse rahaks, siis lõpeb ka võlakohustus ning võlgnik vabaneb nõudest. Kui tšeki
rahaks tegemine ei õnnestu, siis jääb võlgnikule alles tšekist tulenev kohustus ja võlausaldaja
võib esitada oma nõude uuesti võlgnikule. Pooled võivad kokku leppida selles, mis saab nõudest
vahepealsel ajal. Tavaliselt eeldatakse nõude täitmise tähtajatut pikendamist.
Et kindlaks teha, milline eesmärk pooltel oli, tuleb välja selgitada kokkulepitud soorituse
eesmärk. VÕS § 89 lg 2 annab tõlgendamisreegli, mille kohaselt ei loeta uue kohustuse võtmist
täitmise asendamiseks, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti.
Täidetud nõude väljaselgitamine
Maksmise korral on võlgnikul õigus määrata, millise kohustuse täitmise katteks maksmine
(või muu soorituse tegemine) toimub (VÕS § 88 lg 1). Kui võlgniku ja võlausaldaja vahel on
ainult üks võlasuhe, millest tulenevalt tuleb makse teha, siis võib kerkida küsimus
kõrvalkohustuste ja põhikohustuse täitmise järjekorrast. Kui poolte vahel on tekkinud
võlakohustused mitmest alusest, siis võib sellekohase määramise puudumisel tekkida küsimus,
265
milline kohustus kustutatakse kõige esimesena.
VÕS § 88 reguleerib täidetud nõude väljaselgitamise korda ja erinevate kohustuste täitmise
vahekorda, kui üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste
täitmiseks. Võlgnik, kelle määramisõigust eeldatakse, peab arvestama seadusest tulenevate
määramisõiguse piirangutega:
1) võlgnik ei või määrata, et ta täidab kõige paremini tagatud kohustuse (VÕS § 88 lg 2);
2) võlgnik ei või määrata kohustust, mis ei ole veel sissenõutav ja mille ennetähtaegse täitmise
vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi (VÕS § 88 lg 3);
3) ilma võlausaldaja nõusolekuta ei või võlgnik muuta VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud nõuete
rahuldamise järjekorda.
Täidetud kohustuse määramise õigus läheb üle võlausaldajale, kui võlgnik ei ole enne täitmist
või mõistliku aja jooksul pärast täitmist määranud, millist kohustust ta täitis. Võlgnik võib aga
sellele määramisele vastu vaielda. Viivitamatu vastuvaidlemise korral võib võlgnik ise määrata,
millist kohustust ta täitis. Sellisel juhul loetakse täidetuks võlgniku poolt määratud täitmine.
Kui ei võlausaldaja ega võlgnik vali täidetavat kohustust, siis on VÕS § 88 lg-s 6 kehtestatud
järgmine järjekord:
1) kohustus, mille tähtaeg on juba saabunud või saabub esimesena (sissenõutav);
2) kohustus, mis on vähima tagatisega;
3) kohustus, mis on kõige koormavam võlgnikule;
4) kohustus, mis tekkis esimesena.
Kui ühtegi neist alustest ei ole võimalik kasutada, siis loetakse kustutatuks kõik nõuded
võrdses osas.
Tõendamiskoormis
Vastavalt VÕS § 76 lg-le 4 eeldatakse pakutud täitmise vastuvõtmisel võlausaldaja poolt, et
täitmine oli täielik, võlgnetav ja kohane. Seaduses sätestatud eeldus ei loo materiaalõiguslikku
olukorda, vaid reguleerib tõendamiskoormuse üleminekut võlausaldajale ehk seda, kellele on
kahjulik väidete ja asjaolude tõendamatus. Võlausaldaja võib igasuguse puuduse ka tagantjärele
kehtima panna, kui ta tõendab, et see oli juba algselt olemas. Siinjuures tuleb arvestada VÕS
eriosa nende sätetega, kus on reguleeritud puudustest teatamata jätmise õiguslikud tagajärjed.
Reeglina kaotab võlausaldaja, kes ei teata õigeaegselt puudustest täitmises, võimaluse oma õigusi
hiljem teostada (vt n VÕS § 220).
266
Taganemine
Lepingust taganemise aluseks võib olla nii seadus kui poolte kokkulepe, eelkõige vastav
leping (VÕS § 188 lg 2). Seadusest tulenevad taganemisõigused võib omakorda liigitada:
1) seadusest tulenevad taganemisõigused, mille eesmärgiks on tagada ühele lepingupoolele peale
lepingu sõlmimist teatav järelemõtlemisaeg, mille jooksul on võimalik end seotusest lepinguga
vabastada. Vastavalt VÕS §-le 194 kohaldatakse tarbija taganemisõigusele VÕS §-des 49, 56,
383, 409, 433 ja 874 nimetatud alustel üldisi taganemisõigust reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 188
- 193) koos VÕS §-s 194 sätestatud erisustega (vt taganemisõigus koduukselepingust § 49).
2) taganemisõigused, mis kujutavad endast õiguskaitsevahendit lepingu rikkumise korral.
Taganemisõigus võib lepinguliselt olla kokku lepitud kui õigus, mille kehtivus sõltub sellest,
kas õigust omav pool on tasunud selle eest ettenähtud tasu (taganemisraha). Lepingulise
taganemisõiguse korral toob taganemisraha mittemaksmine kaasa taganemise tühisuse.
Põhimõtteliselt on taganemise õiguslikke tagajärgi reguleerivad sätted dispositiivsed. Pooled
võivad kokku leppida taganemisõiguse kasutamise korras, tagajärgedes ning vastastikustes
kohustustest pärast lepingust taganemist. Kuid lepinguvabadus kehtib vaid ulatuses, millises
puuduvad seaduses erisätted konkreetsete lepinguliikide jaoks või kuni seaduses sätestatut on
lubatud muuta või välistada lepingutes, milles üheks pooleks on tarbija. Näiteks on tühised
seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduvad tarbija taganemisõigust sisaldavad
kokkulepped (VÕS § 194 lg 9).
Taganemise tagajärjed
Lepingust taganemise õiguslikud tagajärjed on sätestatud VÕS § 188 lg-s 2, mille kohaselt
vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest,
kuid ei mõjuta enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
Lepingust taganemise
tagajärjed on kahesugused. Esiteks lõpetab taganemine ex nunc
lepingust tulenevad õigused ja kohustused, eelkõige lõpeb taganemisega lepingu täitmise nõue.
Senine lepinguline võlasuhe ei muutu taganemisega olematuks, mistõttu juba omandatud õigused
ja kohustused säilitavad oma õigusliku aluse ja võivad jääda edasi kehtima, vaatamata lepingulise
võlasuhte lõppemisele. Eelkõige puudutab see lepingust juba tekkinud sekundaarnõudeid e
lepingu rikkumise nõudeid, mis teatud eelduste korral jäävad ka peale lepingust taganemist
püsima (nt kahju hüvitamise nõuded, mis on tekkinud lepingu rikkumisest).
Teiseks on lepingust taganemise toime siiski ka tagasiulatuv. Nimelt peavad lepingu pooled
peale taganemist lepingu alusel üleantu ja saadu (VÕS § 189 lg 1) teineteisele tagastama.
Taganemise õigusliku regulatsiooni eesmärk on panna pooled olukorda, millises nad oleksid
olnud, kui nad ei oleks lepingut sõlminud. Tagasipööramisfunktsiooni tõttu ei ole võimalik
taganeda kestvuslepingutest kui lepingutest, mis on suunatud püsivate kohustuste täitmisele (kui
267
neid on juba täitma asutud) või korduvate kohustuste täitmisele. Nimelt ei ole kestvuslepingute
tagasipööramine reeglina võimalik saadu või üleantu tagastamise võimatuse tõttu (nt ei saa
tagasi anda eluruumi kasutamisest saadut või osutatud puhastusteenust). Tulenevalt
kestvuslepingute eripärast on nende lõpetamine reguleeritud erilise lõpetamise viisiga, milleks on
lepingu ülesütlemine (VÕS § 195 jj).
Lepingu tühistamisel vabanevad sarnaselt lepingu lõpetamisele lepingupooled samuti oma
lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuid lepingu tühistamine erineb lepingust taganemisest
eelkõige õiguslike tagajärgede poolest. Erinevalt taganemisest muutub leping selle tühistamisel
tagasiulatuvalt kehtetuks ning pooled peavad lepingu järgi saadu tagastama mitte lepingust
taganemise sätete, vaid alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1027 jj). Lepingust taganemisel
loetakse lepingust tekkinud õigused ja kohustused kehtivaks, lepingu tühistamisel kaotavad aga
juba tekkinud õigused ja kohustused oma õigusliku aluse.
Vastavalt VÕS § 188 lg-le 2 vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende
lepinguliste kohustuste täitmisest. Nt ei saa müüja müügilepingust taganemisel nõuda ostuhinna
maksmist, sest täitmisnõue lõpeb koos lepingust taganemisega. Alles jäävad aga lepingust enne
taganemist tekkinud õigused ja kohustused nagu näiteks kahjuhüvitusnõuded,
teatamiskohustused, konkurentsikeelud, sooritustest hoidumise kohustused jne. Nt võib ostja
nõuda kahju hüvitamist, mis tekkis müüja poolt hangitud tooraine halvast kvaliteedist tingitud
praakpartiist. Lepingu lõpetamisel jäävad aga nt kokkulepitud vaidluste lahendamise koht või
vastastikused kohustused lepingujärgsel (post contractum) perioodil kehtima. Käendaja ei vabane
põhivõlgniku poolt lepingust taganemisel oma tagamiskohustustest vaatamata sellele, et
lepinguline võlasuhe lõppes, kui ta kohustus tagama võlgniku tagasitäitmiskohustuste täitmist.
Lepingust taganemisel ei lõpe ka kahjuhüvitamisnõuded, mis on tekkinud lepingueelsetest
läbirääkimistest (VÕS § 14).
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema
poolt lepingu alusel
üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta
tagastab kõik üleantu. Lepingu alusel üleantu tagasinõudmisel ei ole tegemist asjaõiguslike
nõuetega, vaid kohustusega üleantud asi tagastada, mis tuleneb lepingulise suhte lõppemisest
poolte vahel ning väljaandmise võlasuhtest poolte vahel. Lepingupooled jäävad üleantud asjade
omanikuks ka lepingust taganemise korral, kuid on võlaõiguslikult kohustatud asja teisele
lepingupoolele välja andma. Seadus näeb ette kohustuse tagastada lepingu järgi saadu ja täita ka
muud kohustused, mis tulenevad taganemisest, üheaegselt (VÕS § 189 lg 1). Kuna poolte vahel
tekivad lepingust taganemisel vastastikused kohustused, siis võivad nad kasutada ka neid
vastuväiteid, mis on lepingupooltel vastastikuste kohustuste korral nagu nt kohustuse täitmisest
keeldumine (VÕS § 111) või täitmise kinnitamise nõue (VÕS § 98).
Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi (VÕS § 94) raha saamisest alates (VÕS § 189 lg 1).
Kui pooled ei täida oma lepingu taganemisest tulenevaid kohustusi, võib kasutada ka
õiguskaitsevahendeid, mis on vastavalt kohaldatavad (nt viivis, leppetrahv, kui see oli lepingus
268
ette nähtud, kahjuhüvitamisnõuded).
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 peavad pooled lepingust taganemisel välja andma ka
viljad ja
muud kasu, mis nad lepingu täitmisest said. Vastavalt TsÜS § 62 lg-le 1 on esemest saadav kasu
eseme viljad, mis võivad olla õigusviljad ja asja viljad ning eseme kasutamisest saadavad eelised.
Lepingupool, kellele midagi lepingu täitmisena üle anti, peab olema ise piisavalt hoolikas, et
saada üleantult kasu. Ta ei pea tegema siiski erilisi pingutusi kasu saamiseks, vaid tema kasu
saamise võimalusi hinnatakse selle järgi, kas korrapärase majandamise nõuete järgimisel oleks
see olnud võimalik või mitte. Hinnates objektiivselt lepingupoole võimalusi majandada lepingu
järgi üleantut ja sellest ka kasu saada, tuleb otsustada, kas saamata jäänud vilja ja muud kasu
tuleb teisele lepingupoolele hüvitada või mitte. Nimetatud õigus peaks soodustama lepingupooli
majanduslikult otstarbekalt käituma.
Kõrgendatud nõuded viljade ja muu kasu saamiseks on esitatud ainult lepingulisele
taganemisõigusele. Seadusest tuleneva taganemisõiguse korral vastutab taganemiseks õigustatud
lepingupool viljade ja kasu saamisel üksnes sellise hoole ilmutamise eest, mida ta rakendab oma
asjades. Järelikult hinnatakse ka kasu ja viljade saamise võimalikkust mitte objektiivse
korrapärase majandamise standardit, vaid konkreetse lepingupoole isikut arvestades. Vaatamata
pehmematele nõuetele hoole suhtes, mida võib ilmutada seaduslikku taganemisõigust kasutav
lepingupool kasu saamisel, ei tohi pool tahtlikult või raskelt hooletult jätta kasu saamise
võimalused kasutamata (VÕS § 104 lg 6).
Kui kasu väljaandmine ei ole võimalik selle olemuse tõttu (nt auto kasutamisest saadud kasu),
siis kuulub saadu väljaandmise asemel hüvitamisele VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel. Näiteks Saksa
kohtupraktikas arvestatakse auto kasutamisest saadavat kasu tavapäraselt 0,67 (või ka ainult
0,5) % uue auto hinnast iga läbitud 1000 km kohta. Põhimõtteliselt on võimalik ka lepingus
kokku leppida, milline on osutatud teenuse või asja kasutamise võimaluse väärtus lepingust
taganemise korral. Kuid sellisel juhul peab kokkulepe tüüptingimusena vastama VÕS § 42
nõuetele ja ei tohi olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav.
Kui üleantut ei ole võimalik enam tagastada või teisele poolele välja anda, siis peab
kohustatud lepingupool
üleantu väärtuse hüvitama (VÕS § 189 lg 2). Võlaõigusseaduse § 189
lg 2 reguleerib nii lepingu järgi saadu tagastamist kui ka kasu ja viljade väljaandmist. Iga
konkreetse tagasitäitmissuhtest tuleneva kohustuse puhul tuleb hinnata, kas tegemist on lepingu
järgi saadu (üleantu) või saadud kasu väärtuse hüvitamisega ja vastavalt sellele kohaldada VÕS §
189 lg-t 2.
Seadus näeb ette juhud, millal kuulub üleantu või väljaandmisele kuuluv hüvitamisele.
Hüvitamisele kuulub üleantu siis, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu või saadu olemuse
tõttu välistatud.
Eelkõige on üleantu tagastamise või väljaandmise võimatuse juhtudega tegemist
siis, kui üleantu seisnes teenuse saamises või asja kasutamises (VÕS § 189 lg 2 p 1). Üleantu
tagastamise või väljaandmise võimatus muudab võimatuks ka lepingust taganemise, mistõttu
269
kasutatakse lepingutes, millega osutatakse teenuseid või mille alusel antakse asi kasutusse (ka
äratarvitamiseks), lepingu lõpetamisel ülesütlemist.
Kasutuslepingutest taganemisel tuleb kohaldamisele VÕS § 189 lg 2 p 1 ainult siis, kui
lepingus oli kokku lepitud, et lepingulise kasutamise sisuks ei ole äratarvitamine. Kui lepingu
sisuks on asja äratarvitamine, siis ei teki ka tagasiandmiskohustust ja seega ei kuulu
kohaldamisele ka sätted, mis reguleerivad tagasiandmisele kuuluva väärtuse hüvitamist juhul, kui
asja ei saa enam tagastada või välja anda (nt auto rentimine).
Tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse ka siis, kui
lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku
õigusega või ümber töötanud (teadlikult ja mitteteadlikult). Sama kehtib ka siis, kui lepingu järgi
üleantu on hävinenud (VÕS § 189 lg 2 p-d 2 ja 3). Nimetatud juhtudel ei ole võimalik lepingu
järgi saadut tagastada või välja anda. Nt kui müügilepingu järgi üleantud asi hävib, peab ostja
saadu väärtuse hüvitama. Kui tegemist on asjaga, mille olemusest ei tulene ärakasutamise õigus
või muul viisil kasutamise õigus, siis on võlgnik kohustatud eelkõige täitmiseks ja ei saa ennast
vabastada üleandmise - või väljaandmise kohustusest saadu väärtuse hüvitamisega.
VÕS § 189 lg 2 p-i 2 ei kohaldata siis, kui asja tagasiandmise õigust andvast puudusest sai
lepingupool teada alles asja ümber töötades või seda tarvitades (VÕS § 190 lg 1 p 1).
Kui väärtuse hüvitamise kohustus on VÕS § 190 lg 1 p 1 alusel ära langenud, peab võlgnik
vähemalt rikastumise välja andma (VÕS § 190 lg 2, kohaldamisele kuuluvad VÕS § 1027 jj).
Väärtuse hüvitamise kohustus VÕS § 189 lg 2 p 3 järgi langeb ära siis, kui võlausaldaja ise
põhjustab asja kahjustumise või hävimise või kui tema ise kannab asja juhusliku kahjustumise või
hävimise riisikot (VÕS § 190 lg 1 p 2). Võlausaldaja vastutus (riisiko) esineb nt juhul, kui asja
kahjustumine või hävimine tulenes lepingu järgi üleantu lepingutingimustele mittevastavusest.
Väärtuse hüvitamise kohustus VÕS § 189 lg 2 p 3 järgi langeb ära ka siis, kui tagasiandmiseks
kohustatu näitab seaduslikku taganemisõigust kasutades üles hoolsust, mida ta näitab üles ka oma
asjades (VÕS § 190 lg 1 p 3) ja asi vaatamata sellele ikkagi hävines või kahjustus.
Alus väärtuse hüvitamise kohustuse tekkimiseks tuleneb asjaolust, et lepingulises võlasuhtes
on õigustatud isik tuginenud käitumises enda kui omaniku õigustele, sest lepingu järgi saadu on
läinud saaja omandisse. Alates momendist, kui pool sai teada taganemisõiguse aluse tekkimisest,
peab ta näitama üles hoolsust üleantu suhtes, pidades silmas, et taganemisel peab ta asja teisele
poolele tagasi andma. Nii peab VÕS § 189 lg 5 kohaselt lepingupool, kes pidi asjaoludest
tulenevalt mõistlikult ette nägema lepingust taganemise võimalikkust, hoolitsema selle eest, et
lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik. Seetõttu kohaldub VÕS § 190 lg
1 p-s 3 sätestatud eelis vabaneda üleandmisele või väljaandmisele kuuluva väärtuse hüvitamisest,
kui üleantu on hävinenud või halvenenud vaatamata sellele, et lepingupool ilmutas niisugust
hoolt, mida ta rakendab oma asjades, ainult selle momendini, kui ta sai teada taganemisõiguse
270
alusest. Kui nüüd taganemisõigust omav isik selle aja jooksul, mis jääb taganemisõiguse alusest
teada saamisest (nt lepingutingimusele mittevastavuse avastamine) kuni taganemisõiguse
kasutamiseni (teate kättesaamine teise poole poolt) ei hoolitse asja tagasiandmise võimalikkuse
eest, siis ei saa teda väärtuse hüvitamise kohustusest vabastada VÕS § 190 lg 1 p-i 3 alusel.
Hoolsuse astet seadus ei määra, seega ei kuulu siin kohaldamisele leebem hoolsus oma asjades.
Sõltumata sellest, millisel alusel lepingupool väärtuse hüvitamise kohustusest vabaneb, võib
kõne alla tulla rikastumine, mille rikastunud pool peab teisele poolele hüvitama (VÕS § 190 lg
2).
Asja halvenemisest tulenev asja väärtuse vähenemine tuleb hüvitada ainult siis, kui asja
kasutamine ja seega asja normaalne ja korrapärasel kasutamisel tavaline halvenemine ei ole
lepinguga ette nähtud või ei tulene selle olemusest (nt auto, tööstusseadmete rentimine, korteri
üürimine jne) (VÕS § 189 lg 4). Kui lepingu täitmisena on ette nähtud üleantud asja kasutamine,
siis ei pea asja kasutamise tulemusel tekkinud väärtuse vähenemist hüvitama, kui see tekkis asja
korrapärasel kasutamisel.
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 3 võetakse väärtuse hüvitamisel aluseks eelkõige lepingus kokku
lepitud üleantu hind. Üleantu hind võib siin tähendada nii asja kui ka osutatud teenuse või
kasutamisvõimaluste hinda. See võib olla lepingus märgitud ka kui vastusoorituse hind, kui
tegemist on vastastikuse lepinguga. Lepinguline kokkulepe, millega määrati üleantu väärtus,
kehtib ka pärast lepingu lõppemist ning seda saab arvesse võtta üleantu hüvituse suuruse
määramisel. Kui soorituse hinda ei ole lepingus märgitud, siis loetakse eseme väärtuseks
vastavalt TsÜS §-le 65 selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind
(turuhind).
Saadud kasu peab tagasiandmiseks kohustatud pool hüvitama VÕS § 189 lg 1 järgi. Seadus
näeb ette aga mitte ainult saadud kasu väljaandmise kohustuse, vaid kohustab lepingu poolt välja
andma ka seda, mis jäi saamata. Saamata jäänud kasu hüvitamine toimub VÕS § 191 lg 1 järgi.
Kasuks, mille hüvitamiseks on tagasiandmiskohustust omav lepingupool kohustatud, loetakse
kasu, mida oleks korrapärase majandamise nõudeid arvestades olnud võimalik saada.
Kui lepingupool tagastab eseme, mis ta sai lepingu järgi, hüvitab selle väärtuse või kui
väärtuse hüvitamise kohustus on ära langenud (VÕS § 190 lg 1 p 1, 2), peab teine lepingupool
hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused (VÕS § 191 lg 1). Muud kui kasulikud kulutused
võivad kuuluda ka hüvitamisele tagasitäitmise saanud lepingupoole poolt, kui ta on nende läbi
alusetult rikastunud (VÕS § 191 lg 2).
Ülesütlemine
Lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis on kohaldatav kestvuslepingutes.
Kestvuslepingu definitsioon on antud VÕS § 195 lg-s 3 (kestvuslepingud on lepingud, mis on
suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele).
271
Ülesütlemise põhjused võib liigitada kolmeks põhijuhuseks:
1) kohustuste rikkumine. Siin on ülesütlemine õiguskaitsevahend, mis kestvuslepingute puhul
asendab taganemist olulise lepingurikkumise korral. Ülesütlemise kui õiguskaitsevahendi kohta
vt punkt 16.5., lepingu ülesütlemine.
2) muutused lepingulises suhtes või selle aluseks olevates suhetes. Kui lepingu sõlmimise aluseks
olevate asjaolude muutumise tulemuseks on poolte lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine,
tuleb “mõjuva põhjuse” olemasolu määramisel eelkõige arvestada VÕS §-ga 97. Esimeseks
nõudeks sellisel juhul on lepingu muutmine. Kui lepingu muutmine ei ole võimalik, siis võib
kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga üles öelda.
3) mõjuv põhjus (VÕS § 196 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks on seaduses nimetatud lisaks VÕS § 196
lg-s 1 nimetatud asjaoludele ka kohustuse rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Siiski ei pea mõjuv põhjus
olema tingimatult seotud kohustuse rikkumisega, vaid võib tuleneda isiklikest (nt tungiv vajadus
asja ise kasutada, rahaliste vahendite nappus) või majanduslikest asjaoludest (ebamõistlik
koormavus, jms) või avalikest huvidest (nt kohaliku omavalitsuse poolt avalike kohustuste
täitmise vajadus, jms). Mõjuv põhjus ei pea olema vääramatu jõu asjaolu VÕS § 103 lg 2 mõttes
ega kohustuste vahekorda muutev asjaolu VÕS § 97 lg 1 ja 2 mõttes. Tegemist on üldsättega
juhuks, kui eriosa sätted ei näe ette erikorda mõjuval põhjusel lepingu ülesütlemiseks.
Lisaks nimetatud ülesütlemise juhtudele võib ülesütlemine teatud juhtudel olla õigustatud ka
ilma põhjust näitamata (nt VÕS § 318 lg 1, VÕS § 630 lg 1, VÕS § 655 lg 1).
Ülesütlemine ei puuduta seni lepingu järgi toimunut. Ülesütlemisel ei toimu üldjuhul
tagasitäitmist. Leping lõpeb ülesütlemisega, pooled ei ole lepingu järgi teineteise suhtes enam
millekski kohustatud (VÕS § 195 lg 2).
Tagasitäitmine võib siiski tulla kõne alla, kui:
1) pooled on kestvuslepingu järgi juba midagi ette täitnud, VÕS § 195 lg 5;
2) VÕS § 196 lg 4 kohaselt, kui poolel ei ole juba tehtud soorituste vastu enam huvi.
Tasaarvestus
Tasaarvestus on üks olulisemaid lepingulise võlasuhte lõppemise aluseid vastavalt VÕS § 186
p-le 2. Võimalus oma sissenõutavaks muutunud kohustus täita ilma vastava soorituseta,
arvestades selle tasa omaenda sissenõutava nõudega võlausaldaja suhtes, võimaldab tagada
efektiivset majandamist ja kiiremat käivet.
Tasaarvestus on võlasuhte poolte õigus kujundada oma tahteavaldusega lepingulisi suhteid,
mille tulemusel pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad
(VÕS § 197 lg 1, 2). Tasaarvestus mõjub kohase täitmise surrogaadi e asendajana, mis on
tasaarvestusega ühele poolele peale sunnitud
272
Tasaarvestuse puhul on oluline teha vahet terminitel “täidetavus” ja “sissenõutavus”, mis
seonduvad kohustuse täitmise ajaga. “Sissenõutavus” tähendab ajahetke, millal võlausaldaja saab
võlgnikult nõuda kohustuse täitmist (vt VÕS § 82). Sissenõutavusest tuleb eristada ajahetke,
alates millest võib võlgnik omapoolse kohustuse täita e täidetavust (VÕS § 82 lg 2). Reeglina
võib võlgnik omapoolse kohustuse täita ka enne täitmise tähtpäeva, seega ei lange teatava
kohustuse täidetavus ja sissenõutavus tavaliselt kokku ja täidetavus saabub ajaliselt enamasti
enne sissenõutavust (VÕS § 84).
Tasaarvestuseks on vajalik teha tahteavaldus ehk ühepoolne tehing. Just tahteavalduse alusel
toimub vastastikuste nõuete kustutamine, mis tähendab, et tasaarvestusolukorra olemasolul
nõuded iseenesest ei kustu. Tasaarvestuse kui ühepoolse kujundusõiguse maksmapanekuks piisab
peale tasaarvestamise õiguse tekkimist tasaarvestuseks õigustatud isiku vastavasisulisest
tahteavaldusest (VÕS § 198). Tahteavaldus ei tohi olla tingimuslik või tehtud tähtaja
määramisega. Selline tasaarvestusavaldus on tühine ja ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi.
Nõuete eristamiseks kasutatakse nende tähistamisel eritermineid. Isiku nõuet, kes teeb
tasaarvestuse, nimetatakse aktiivseks nõudeks või ka vastunõudeks. Teise poole nõuet, mida
tasaarvestatakse, nimetatakse passiivseks nõudeks või ka põhinõudeks.
Tasaarvestusest tuleb eristada arvesse võtmist, kus ei ole vajalik tahteavalduse tegemine, vaid
teise poole kulud või kasu võetakse arvesse iseenesest ehk ipso iure. Arvesse võtmist kasutatakse
eelkõige kahjuhüvitise kindlaksmääramisel (vt n VÕS § 127 lg 5).
Tasaarvestuse erijuhtumiks on tasaarvestus jooksva arvega (VÕS § 203-205). Jooksev arve
tähendab mõlema poole püsivas ärisuhetes sõlmitud lepingutest tulenevate rahaliste nõuete ja
kohustuste summeerimist, millega loetaksegi tasaarvestus toimunuks. Seaduses on kehtestatud
erireeglid tasaarvestuseks jooksva arvega. Jooksva arve lepingus nähakse ette võlgnetava
kohustusena ainult saldo. Nõuded, mille suhtes tehakse tasaarvestust, ei ole arestitavad ega
sissenõutavad, seda saab teha ainult saldo suhtes. Oluline on, et niisugune leping sõlmitakse
püsivates ärisuhetes olevate isikute vahel (n pikaajalised ostu-müügi suhted, kus vastastikku
tekivad nõuded ja kohustused). See kergendab arve pidamist ning võimaldab nõuded esitada
koondina pärast tasaarvestuste tegemist. Pool peab talle esitatud saldole vastu vaidlema, vastasel
korral loetakse ta saldoga nõustunuks ning negatiivne saldo muutub võlatunnistuseks.
Lisaks tuleb arvestada, et kui sõlmitakse tasaarvestusleping, siis võivad pooled oma
kokkuleppega jätta arvestamata seaduses sätestatud tasaarvestust takistavad asjaolud (n
sissenõutavus või samaliigilisus).
Tasaarvestuse kehtivuseks peavad olema täidetud järgmised eeldused:
1)
kohustuste samaliigilisus;
2)
nõuete vastastikkus;
3)
tasaarvestava poole õigus täita;
4)
vastunõude sissenõutavus;
5)
taasarvestus ei ole keelatud;
273
6)
teisele poolele on tehtud tasaarvestuse avaldus.
Praktikas on tasaarvestus peamiselt kasutatav rahaliste nõuete puhul (nt tasaarvestatakse
laenulepingust tulenev kohustus müügilepingust tuleneva nõudega). Samaliigilisuse hindamisel ei
võeta arvesse nõude aluse liiki, vaid eelkõige täitmise enda olemust. Nii võib rahaline nõue olla
esitatud erinevatel alustel (müügilepingust tulenev nõue, kahjuhüvitis, töötasu), kuid liigiliselt on
tegemist ikkagi rahalise kohustusega. Nõuded ei pea olema sama suured. Tasaarvestuseks ei pea
nõuete täitmine toimuma samas kohas. Vastavalt VÕS §-le 199 peab erinevate täitmiskohtadega
nõuete tasaarvestamisel tasaarvestav pool teisele poolele hüvitama kahju, mis tekib seetõttu, et
teine pool ei saa tasaarvestuse tõttu kohustuse täitmist ettenähtud kohas kätte või oma kohustust
ettenähtud kohas täita.
Kui tegemist on eri vääringutes nõuetega, siis võib neid tasaarvestada vahetuskursiga, mis
arvestatakse tasaarvestamise päeva seisuga tasaarvestava poole tegevuskohas, selle puudumisel
elu- või asukohas.
Tasaarvestuse oluliseks tingimuseks on ka nõuete vastastikkus. Kolmas isik ei saa oma
nõudega passiivse nõude võlgniku eest tasaarvestada. Aktiivne nõue peab olema suunatud
passiivse nõude võlausaldaja vastu. Erandiks on tasaarvestus nõuete loovutamise korral, kus
vastavalt VÕS §-le 171 võib võlgnik teatud tingimustel oma nõude esialgse võlausaldaja vastu
tasaarvestada uue võlausaldaja nõudega ja sellega ka võlasuhe lõpetada.
Aktiivnõue e nõue, millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav. Tasaarvestamise käigus
toimub aktiivnõude sunnitud täitmine tasaarvestaja poolt (täitmine toimub tasaarvestuse kaudu).
Passiivnõue e nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav. Kui nõue ei ole veel sissenõutav,
siis ei saa seda ennetähtaegselt tasaarvestuse teel maksma panna.
Sissenõutavusest olulisem on võimalus seda nõuet maksma panna. Maksmapandavus sõltub
sellest, kas nõudele on vastuväiteid või mitte. Nii näiteks välistab tasaarvestuse teise poole
vastuväide, mille kohaselt on tema kohustus täidetud ja seega tasaarvestaval poolel enam nõuet ei
ole. Vastavalt VÕS § 200 lg-le 4 ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada
vastuväiteid. Selle sätte kohaselt ei lõpeta tasaarvestus tasaarvestava poole kohustust, kui teisel
poolel on tema nõudele vastuväiteid.
Tasaarvestust võib välistada ka aegumine. Erandiks on VÕS § 200 lg-s 2 sätestatud õigus
tasaarvestada oma nõue teise poole aegunud nõudega ka siis, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis
enne nõude aegumist. Seega antakse tasaarvestajale tasaarvestusvõimalus, millest ta oleks
aegumise tõttu ilma jäänud.
Tasaarvestus ei tohi olla keelatud. Arvestada tuleb VÕS §-s 200 sätestatud tasaarvestuskeelde.
Nii on keelatud tasaarvestada nõudeid, mis on eri vääringutes väljendatud, kui nende vääringute
vahetuskursid ei ole turul vabalt kujunenud (VÕS § 197 lg 3). Samuti ei ole lubatud kolmanda
isiku kasuks sõlmitud lepingutes tasaarvestust teha lepingupoolel, kes peab kohustuse täitma
kolmanda isiku suhtes, tema vastu suunatud kohustuse täitmise nõudega (VÕS § 202).
274
Kui teise poole nõue täitemenetluse käigus arestitakse (selle tulemus on, et nõue nõutakse
sisse sissenõudja kasuks vastavalt täitemenetluse seadustikule), ei saa tasaarvestav pool
tasaarvestada arestitud nõuet oma nõudega teise poole vastu, kui tasaarvestav pool omandas
nõude pärast arestimist või kui tema nõue muutus sissenõutavaks pärast arestimist ja arestitud
nõudest hiljem (VÕS § 200 lg 3). Seega enne arestimist omandatud nõude võlausaldaja vastu
võib võlgnik tasaarvestada ka pärast arestimist. Ei ole lubatud ka tasaarvestada teise poole kahju
õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet, mis on teisel poolel tasaarvestava poole
vastu (VÕS § 200 lg 1 p 1). Sätte mõte on välistada ise lubamatu teo tegemisega teise poole
kahjustamisel tasaarvestusolukorra tekitamist. Kahju õigusvastane ja tahtlik tekitamine hõlmab
siin ka tahtlikku lepingu rikkumist.
VÕS § 200 lg 1 p 2 keelab ka niisuguste nõuete tasaarvestamise, millele ei saa pöörata
sissenõuet. Nõuded, millele ei saa pöörata sissenõuet, peaks tagama isikule elatusmiinimumi ja
tulenevad tsiviilkohtumenetluse seadustikust ja muudest õigusaktidest, kus keelatakse teatud
nõuete suhtes arestimine.
Kuna lepinguvabaduse ja lepingu sisu kujundamise õigus eeldab poolte õigust kokku leppida
teisiti, kui on seaduses reguleeritud, võib lepingus kokku leppida ka keelatud tasaarvestused.
Arvestada tuleb tüüptingimuste sisukontrolliga vastavalt VÕS § 42 lg-le 3. Lepingus, mille
pooleks on tarbija, on tingimuse tühisust põhjustav ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus näiteks
VÕS § 42 lg 3 p-s 2 kirjeldatud kokkulepe, millega välistatakse teise lepingupoole nõuded
tingimuse kasutaja või muu lepingupoole suhtes või piiratakse neid ebamõistlikult, sealhulgas
võimalust tasaarvestada nõudeid tingimuse kasutaja vastu juhuks, kui tingimuse kasutaja
lepingulisi kohustusi ei täida või osaliselt ei täida. Lepingulise tasaarvestuskeelu vastavust hea
usu põhimõttele saab igal juhul kontrollida VÕS § 6 alusel.
Tasaarvestust võidakse teha ka olukorras, kus tasaarvestaval poolel on mitu kohustust ja nõuet
teise poole vastu. Vastavalt VÕS §-le 201 võib tasaarvestav pool määrata, millised nõuded
tasaarvestatakse. Kui tasaarvestuse avalduses ei ole täitmise arvestamist määratud või kui teine
pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisele viivitamata vastu, annab seadus
tasaarvestatavate nõuete järjekorra, mis ei laiene jooksva arvega tasaarvestamisele.
Tasaarvestatavate nõuete järjekord on sarnane erinevate kohustuste täitmise määramise
regulatsiooniga VÕS §-s 88, sest tasaarvestuse korral on samuti tegemist oma olemuselt
täitmisega. Esimesena tasaarvestatakse esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, siis kõige
vähem tagatud, seejärel kõige koormavam ning neljandas järjekorras kõige varem tekkinud
kohustus. Tasaarvestav pool ei või kõrvale kalduda ilma teise poole nõusolekuta nõuete
tasaarvestamise järjekorrast, mis on toodud VÕS § 201 lg-s 2 ja mille kohaselt loetakse
tasaarvestatuks esiteks kulutused, siis juba sissenõutavaks muutunud intress ning kõige viimasena
põhikohustus.
Tasaarvestamise õiguslikuks tagajärjeks on nõuete ja vastavalt kohustuste lõppemine, mille
tulemusel kustuvad nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Pooled võivad
275
alati ka teisiti kokku leppida. Kui ühe või mitme nõude eest on juba makstud intressi, siis ei ulatu
tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti (VÕS §
197 lg 2).
Poolte kokkulepe, nõudest loobumine
Võlasuhe lõpeb vastavalt VÕS § 207 lg-le 1 poolte kokkuleppega, mille järgi võlausaldaja
loobub oma nõudest. Kuna tegemist on kokkuleppega, siis peab olema mõlema poole tahe sellise
sisuga kokkulepet sõlmida. Teisele poolele ei saa peale suruda lepingu täitmist. Võlasuhte võib
lõpetada ka kokkuleppega, millega pooled kinnitavad või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei
ole (negatiivne võlatunnistus) (VÕS § 207 lg 2). See, millal nõue tekkis või kas nõue oli üldse
tekkinud, ei oma negatiivse võlatunnistuse kehtivuse seisukohalt tähtsust.
Kuna seaduses puudub viide VÕS § 30 lg-s 2 sätestatud vorminõude laienemisest ka
negatiivsele võlatunnistusele, siis võib eeldada, et võlasuhte lõpetamise kokkuleppele ei ole
seadusega kohustuslikku vormi kehtestatud. Üldiselt ei pea juhul, kui leping oli poolte
kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, seda vormi lepingu lõpetamisel järgima, kui lepingust ei
tulene teisiti (VÕS § 13 lg 2). Seega võivad pooled lepingus ette näha kindlad vorminõuded ka
lepingu lõpetamisele kokkuleppega. Majandus- või kutsetegevuses võib nõudest loobumisele ja
negatiivsele võlatunnistusele kohaldada ka VÕS § 32, kui nõudest loobumist ja võlasuhte
puudumist tunnistatakse kinnituskirjaga.
Nõudest loobumine on oma olemuselt käsutustehing, mille tagajärjeks on võlausaldaja
nõudeõiguse lõppemine. Nõudest loobumise või negatiivse võlatunnistuse näol on tegemist
abstraktsete tehingutega, mistõttu ei ole oluline, millisel õiguslikul alusel on käsutus tehtud. Kuid
käsutuse aluseks võib olla ka võlaõiguslik või mingi muu tehing. Nt nõudest loobumine
kinkelepingu alusel; A ja B teevad avarii, mille tulemusel B autol tekivad kahjustused. Pooled ei
soovi hakata asju ametlikult ajama ning kirjutavad kohapeal alla kokkuleppele, milles
tunnistavad, et neil ei ole vastastikku mingeid nõudmisi. Negatiivse võlatunnistuse leping
võimaldab lõpetada kehtivast võlasuhtest tekkinud nõuded ja sellega välistada nende esitamine
võlgniku vastu.
Nõudest loobumise ja negatiivse võlatunnistuse kokkulepete puhul on tegemist ühelt poolt
iseseisvate kohustuste lõppemise alustega, teiselt poolt on need praktikas kasutatavad kui
täitmissurrogaadid. Nimetatud instituutide abil on võimalik saavutada sama tagajärg kui
tasaarvestuse läbi. Erinevalt tasaarvestusest on aga tegemist lepinguliste kohustuste lõppemise
kokkuleppeliste alustega, mis vajavad kehtivuseks mõlema võlasuhte poole nõusolekut ja
vastavasisulist tahteavaldust.
Nõudest loobumise tulemusel nõuded lõpevad. Sarnaselt nõude loovutamisega toimub ka siin
nõude käsutamine. Kui nõude loovutamise korral on üleandmine konstitutiivse tähendusega
(nõue antakse üle selliselt, et see loetakse kokkuleppeliselt üleläinuks), siis nõudest loobumise
korral on nõude käsutamine (üks võlasuhte pool avaldab, et loobub oma nõudest) pigem
276
deklaratiivse tähendusega.
Olles oma olemuselt vastand võlatunnistusele (VÕS § 30), mis kehtib abstraktselt, sõltumata
selle aluseks oleva võlasuhte kehtivusest, võiks eeldada ka nõudest loobumise ja võlasuhte
puudumise tunnistamise lepingute puhul kehtivust sõltumata aluseks olevast võlasuhtest.
Vt ka kompromisskokkulepe pankrotiseaduses.
Kokkulangemine
Võlasuhe lõpeb ka nn kokkulangemisega (VÕS § 206), kui võlgniku ja võlausaldaja rollid
langevad kokku ühes isikus. Lõppemist ei toimu, kui isikul, kes kokku langeb, on eriline huvi
mittelõppemise vastu (VÕS § 206 lg 1 2. lause). Selline olukord võib olla nt kahju hüvitamise
nõuete korral, mille suhtes eksisteerib vastutuskindlustus.
Tagatised kui kõrvalkohustused
Võlaõigusseaduses sätestatud kõrvalkohustused on suunatud põhikohustuse täitmise
tagamisele. Käenduse ja garantiiga tagatakse võlausaldaja nõuet kolmanda isiku poolt, kes võtab
endale lepinguga vastutuse võlgniku poolt kohustuse täitmise eest. Leppetrahvi puhul toimivad
kohustuse täitmise tagatistena eelkõige leppetrahvi surve- ja kahju hüvitamise funktsioonid, kui
leppetrahv on kokku lepitud kahjuhüvitisena rikkumise juhuks. Käsiraha täidab lepingu
sõlmimise tõendamise funktsiooni, tagades sellega võlausaldaja jaoks esmalt nõude
maksmapandavuse ja kohustuse rikkumisest tekkinud kahju katteks hüvitise makstud käsiraha
näol.
Tagamistehingute põhieesmärk on kindlustada nõuet omava võlausaldaja jaoks täiendavad
allikad nõuete rahuldamiseks kohustuse rikkumise korral põhivõlgniku poolt. Nõuete
maksmapanek on alati seotud riskidega nagu võlgniku pankrot, maksejõuetus, nõude
maksmapanemiseks vajaliku kohtuliku menetlusega kaasnevad suured kulud jne. Lepingupooled
võivad ise valida, millise tagatisega kindlustada kohustuse täitmine võlgniku poolt või oma
nõuete maksmapanekuga seotud kahjude hüvitamine. Lisaks tüüpilistele tagatistele võivad
lepingupooled nõuete maksmapanekuga seotud riske vähendada ka muude vahenditega nagu
kindlustus (nt ekspordikrediidikindlustus). Kuna tagatised seatakse reeglina juba olemasoleva või
tulevikus tekkiva põhikohustuse täitmise tagamiseks, siis nimetatakse neid põhikohustuse suhtes
kõrvalkohustuseks.
Seadus ei anna tagatiste legaaldefinitsiooni, mis tähendab, et võlausaldaja võib tagatistena
kasutada nii seaduses reguleeritud kui ka reguleerimata õiguslikke vahendeid. Eesti õiguses on
tagamistehingud reguleeritud põhiliselt asjaõigusseaduse ja võlaõigusseadusega.
Võlaõiguses on tagamistehingutena reguleeritud käendus (VÕS §§ 142-154), garantii andmine
277
(VÕS § 155) ja käsiraha (VÕS § 156-157). Tagatistehingu eriliigina on ette nähtud
tarbijakäendusleping (VÕS § 143). Tagamise eesmärgil kasutatakse praktikas seaduses
reguleeritud tagasiostuõigusega müüki (VÕS §§ 238-243), võlakohustusega ühinemist (VÕS §
178) ja omandireservatsiooni (VÕS § 233). Seadus näeb ette lepingulise tagatisena ka tagatisraha
(vt VÕS § 308) kokkuleppe sõlmimise võimaluse. Lisaks nimetatud seaduses otse reguleeritud
tehingutele kasutatakse praktikas nõuete tagamise eesmärgil ka tagatisloovutamist.
Asjaõiguslikke tagatisi reguleeritakse asjaõigusseaduses kahe pandi liigina - kinnisvara
tagatisel antava kinnispandina (hüpoteek) ja vallasvara tagatisel antava vallaspandina.
Vallaspandi seadmise tingimuseks on lepingulise nõude olemasolu. Erandiks on kommertspant,
mille kehtivuseks ei pea tagatavat nõuet olema. Kinnispant ei vaja samuti kehtivuseks nõuet,
mida pandiga tagatakse. Pandiõigus on oma olemuselt realiseerimisõigus, mis tähendab õigust
pandiga tagatud nõude mittetäitmisel või mittekohaselt täitmisel nõuda rahuldamist panditud vara
müügist saadud rahast. Pandiõigus võlgniku vallasasjadele võib tekkida ka seaduse alusel (nt
VÕS § 305 - 307).
Tagatisi liigitatakse mitmel alusel. Sõltuvalt sellest, kas tagatise põhiolemuseks on anda
võlausaldajale võimalus rahuldada oma nõue kolmanda isiku varast või panna vastutus kohustuse
täitmise eest kolmandale isikule, jagatakse tagatisi reaal- ja isiklikeks tagatisteks. Reaaltagatised
annavad võlausaldajale eelisõigused võlgniku või kolmanda isiku varale, mis koormatakse
pandiõigusega või mille omand antakse tagatisena üle. Isiklikud tagatised luuakse
kõrvalkohustustena, mille võtavad endale kolmandad isikud - käendajad, garandid,
kaasvõlgnikud. Võlgnik ise võib endale lepinguga võtta kohustuse tagada kohustuse täitmist
leppetrahvi maksmisega.
Võlaõiguslikud tagatised võivad olla
aktsessoorsed ja
mitteaktsessoorsed (abstraktsed)
põhikohustuse suhtes. Tagatise aktsessoorsus väljendub eelkõige tagatise kehtivuse sõltuvuses
põhivõlasuhte kehtivusest. See tähendab, et aktsessoorsest tagatisest tulenevaid nõudeid ei saa
tagatise andnud isiku suhtes maksma panna, kui tagatud nõuet enam ei ole, nõue on lõppenud või
on muu takistus selle maksmapanemiseks (nt põhilepingust tulenevad vastuväited). Tagatise
aktsessoorsus võib väljenduda ka sõltuvuses põhikohustuse sisust ja pooltest. Tagatise
aktsessoorsus ehk seotus tagatava põhinõudega säilib nt nõude üleandmise korral (VÕS § 167 lg
1) ning võlgnik võib ka uue võlausaldaja vastu kasutada vastuväiteid, mis tal oli eelmise
võlausaldaja vastu. Mitteaktsessoorsete tagatistega tagatud nõuete loovutamisel eeldatakse, et
tagatised ei lõpe, vaid lähevad üle koos nõudega uuele võlausaldajale.
Tagatise aktsessoorsus kaitseb tagatise andjat riski eest, et nõude esitamisel tema vastu
põhikohustust ei ole või enam ei ole või ei saa seda mingil põhjusel maksma panna. Nt ei saa
võlausaldaja esitada nõuet käendaja vastu, kui põhivõlgnik on lepingu tühistanud, kohustuse
täitnud või kui põhikohustuse asemel on võetud uus kohustus (uuendamine).
Kõrvalkohustuste vorminõuded on sätestatud VÕS §-s 11. Kui põhileping peab olema
sõlmitud teatud
vormis, siis peavad samas vormis olema sõlmitud kokkulepped tagatiste kohta,
278
kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 11 lg 3). Seaduses sätestatud kohustuslikud
vorminõuded põhilepingule laienevad ka tagatistele, kui seaduses ei ole teisiti sätestatud. Poolte
kokkuleppel põhilepingule kehtestatud vorminõuded laienevad automaatselt ka
tagatiskokkulepetele, kui lepingus endas ei ole teisiti ette nähtud. Näiteks võivad pooled kokku
leppida, et põhileping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis. Järelikult peab olema ka
põhilepingut tagav käendusleping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, kui põhilepingus ei ole
teisiti ette nähtud.
Kokkuleppelise vorminõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest või poolte
kokkuleppest ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 2). Seaduses ettenähtud vorminõude järgimata
jätmisel on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (TsÜS §
83 lg 1). Seega sõltub nii kokkulepitud kui seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise
õiguslik tagajärg seaduse või tehingu tõlgendamisest. Seadusega võivad olla sätestatud juhused,
millal loetakse vorminõuetele mittevastav tagatisleping kehtivaks vormivea parandamisega (nt
VÕS § 144 lg 3). Vormivea parandamine on võimalik täitmisega, mistõttu omandab käendajana
kohustuse täitnu ka käendaja õigusliku positsiooni eelised (vastuväited, tagasinõuded jne).
Tagada võib nii juba tekkinud kui ka tulevikus lepingust või seadusest tekkivaid nõudeid.
Sõltuvalt sellest, kas tagatav nõue on juba tekkinud või tekib see tulevikus, on erinev ka
tagamiskokkuleppe sisu. Tagatise seadmisel võib eristada mitut tehingut.
Esiteks võib nimetada põhikohustuse tekkimist tehingu või seaduse alusel. Põhikohustuse
tekkimine või olemasolu ei ole üldjuhul eelduseks tagatise kehtivusele (nt võib käenduslepingu
sõlmida ka alles tulevikus tekkiva kohustuse täitmise tagamiseks VÕS § 142 lg 2 kohaselt). Kui
tagatud nõue lõpeb või on tühine, lõpeb ka aktsessoorne tagatis või läheb tagatise andjale tagasi.
Põhikohustuse seotus tagatisega on põhiliseks aluseks tagatiste eristamisel ja tagatisest tekkivate
kohustuste ning nõuete sisu kindlaksmääramisel. Tagatise andja ja võlausaldaja võivad sõlmida
enne tagatise seadmist kokkuleppe, millega tagatise andja võtab endale kohustuse seada või
hankida tagatis ja millega määratakse kindlaks tagatud risk ning tagatise kujundamine. Reeglina
on selline tagamiskokkuleppe sõlmimine vajalik mitteaktsessoorsete tagatiste seadmisel, mis ei
sõltu põhikohustusest. Aktsessoorsete tagatiste korral nagu nt käendus on juba seadusest
tulenevalt kindlaks määratud seos põhikohustusega, tagatud riskid, tagatise andja vastu nõude
esitamine, vastutuse maht jm vajalikud tingimused. Selleks, et tagamiskohustus tekiks, tuleb
tagatis tehinguliselt seada. Tegemist võib olla nt käenduslepingu sõlmimise või garantii
andmisega, pandiõiguse seadmisega, asja või õiguse tagatisena omandisse andmisega jne. Lisaks
eelpoolnimetatud tehingutele eristatakse ka kokkulepet võlgniku ja tagatise andnud isiku vahel.
Kokkulepe tagatise andja ja võlgniku vahel on reeglina õigusliku tähendusega, kuid see võib
tuleneda mitteõiguslikest suhetest (nt perekondlikud suhted, mistõttu puudub tahe omandada
tagatise andmisest õiguslikke nõudeid võlgniku vastu). Üldjuhul tuleb eeldada poolte vahel
käsundit. Kokkuleppes võlgniku ja tagatise andja vahel võidakse kokku leppida tasus tagatise
andmise eest, tagasinõude esitamise tingimustes, vastastikustes kohustustes, tagatiste andmises ja
279
muus, mida pooled peavad oluliseks kas omavahelistes suhetes või vajaduse tõttu kindlustada
ennast tagasinõude maksmapaneku võimatusest või raskustest tulenevate riskide vastu.
Eesti õiguses ei erista seadus käenduse ja garantii puhul tagamiskokkulepet ja tagatise
tehingulist seadmist. Reeglina toimub nii tagamiskokkuleppe saavutamine kui ka tagatise
seadmine samaaegselt. Kui tagatud nõue osutub tühiseks või lõpeb, lõpevad ka aktsessoorsed
tagatised või lähevad tagatise andnud isikule tagasi. Mitteaktsessoorsed tagatised tuleb aga sel
juhul tagamiskokkuleppe alusel tagasi anda ja seega täidab tagamiskokkulepe tehingu õigusliku
aluse funktsiooni ja osaliselt ka aktsessoorsuse funktsiooni. Tagatud nõude äralangemine ei anna
mitteaktsessoorsete tagatiste puhul õigust esitada nõudeid alusetu rikastumise sätetele tuginedes,
kui poolte vahel oli sõlmitud tagamiskokkulepe. Kui aga tagamiskokkulepe on jäänud poolte
vahel sõlmimata või osutub tühiseks, siis tulevad kõne alla ka nõuded alusetust rikastumisest.
Käendus
Käendussuhtes osalevad isikud
Käenduslepingu järgi kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees
vastutama kolmanda isiku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Käenduslepingust omandab
võlausaldaja võlgniku vastu suunatud nõude kõrvale uue ja reeglina samasisulise nõude
kolmanda isiku e käendaja vastu.
Käendusleping sõlmitakse reeglina võlausaldaja ja käendaja vahel. Käendaja ja võlausaldaja
vahel sõlmitud käenduslepingust tuleneva võlasuhte sisuks on käendaja kohustus vastutada
põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja võtab endale käenduskohustuse mingi suhte tõttu
võlgnikuga. Kuid selle suhte kehtivusest, sisust või puudustest selles suhtes ei sõltu
käenduslepingu kehtivus või sisu (VÕS § 142 lg 4). Käendusleping ei ole vastastikune leping,
sest kohustused tekivad ainult ühel poolel - käendajal. Tasu käendamise eest lepitakse reeglina
kokku põhivõlgniku ja käendaja vahelises lepingus.
Võlausaldaja ja põhivõlgniku vahel on üldjuhul sõlmitud leping, millest tulenevaid kohustusi
käenduslepinguga tagatakse. Käendaja ja põhivõlgniku vahel tekib reeglina õiguslik suhe, mis
võib olla käsitletav käsundina. Käenduse korral tuleks eeldada, et käendaja soovib
käenduskohustuse võtmisel omandada juriidilisi tagajärgi ning esitada pärast põhivõlgniku
kohustuse täitmist regressinõue. Käendaja ja põhivõlgniku vahel tekib regressisuhe, kui käendaja
on põhivõlgniku kohustused võlausaldaja ees täitnud, kuna kohustuse täitnud käendajale läheb
üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu (VÕS § 152). Kulutused ja kahju, mis tekivad
käenduskohustuse täitmisel, ei ole kaetud võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mistõttu
nende tagasinõude aluseks on käendaja ja põhivõlgniku vaheline sisesuhe. Kui käendaja ja
põhivõlgnik ei ole teisiti kokku leppinud, tuleb eeldada käendaja käsundist tulenevat õigust nõuda
käsundi täitmisel tehtud kulutuste ja kahju hüvitamist põhivõlgnikult (VÕS § 628 lg 2, 5).
280
Käenduslepingu sõlmimine
Kehtiv käendusleping on eelduseks võlausaldaja poolt käendaja vastu nõude esitamisele.
Reeglina sõlmitakse käendusleping võlausaldaja ja käendaja vahel. Käenduslepingu sõlmimise
eelduseks ei ole põhikohustuse olemasolu. Võlaõigusseaduse § 142 lg 2 kohaselt võib
käendusega tagada ka tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. Tulevase
kohustuse tagamiseks sõlmitud käenduslepingud loeti kehtivaks juba enne võlaõigusseaduse
jõustumist, kui põhikohustuse tingimused olid käenduslepingu pooltele teatavaks tehtud ja
piisavalt täpsed, et lugeda käendusleping sõlmituks (tagatava nõude olemasolu vajalikkuse kohta
vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-67-99). Käendusega võib olla tagatud ka tingimuslik
kohustus (VÕS § 142 lg 2). Käendaja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingust (käsund, kinge vms)
ei sõltu käenduslepingu kehtivus, mistõttu ei mõjuta selles kokkuleppes sisalduv ka
käenduslepingu sisu ega poolte õigusi ning kohustusi.
Käenduslepingu sõlmimisel ei pea osalema põhivõlgnik, samuti ei ole vajalik tema nõusolek
(VÕS § 142 lg 4).
Käenduslepingu sõlmimisele laienevad üldised lepingu sõlmimise eeskirjad (VÕS 2. ptk. 1.
jagu) koos VÕS §-s 144 sätestatud erisustega aktsepti kehtivuse osas. Seadusest tulenevalt
eeldatakse, et võlausaldaja on nõus käenduslepingu sõlmimisega (VÕS § 144 lg 1), kui ta on
vastu võtnud käendaja ühepoolse avalduse, millega viimane võtab endale kohustuse põhivõlgniku
kohustusi käendada. Vastupidist peab tõendama võlausaldaja.
Käendusleping sõlmitakse reeglina põhikohustuse võlausaldaja ja käendaja vahel, kuid
käenduslepingu võib sõlmida ka lepinguna kolmanda isiku (põhivõlausaldaja) kasuks käendaja ja
võlgniku vahel (VÕS § 80). Sellisel juhul võib võlausaldaja nõuda käendajalt lepingu täitmist,
kuna selline õigus tuleneb kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu olemusest. Praktikas
kasutatakse sellisel viisil käenduslepingu sõlmimist harva.
Käenduslepingu vorm
Võlaõigusseadusega ei ole käendusele kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid. Kirjaliku
vormi nõudeid ei ole üldjuhul seatud ka lepinguliikidele, milliste tagamiseks käenduslepingud
tavaliselt sõlmitakse (nt laenuleping on vormivaba leping, tarbijakrediidilepingus peab aga
tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis). Seega võib käenduse, va
tarbijakäendus, sõlmida ka ükskõik millises vormis ja tõendada igasuguste lubatud tõenditega, sh
tunnistajate ütluste, kontoväljavõtete ning kirjavahetusega, kui seadusest või põhilepingust ei
tulene kindlaid vorminõudeid. Kui aga põhileping peab olema sõlmitud kindlas vormis, siis peab
ka käendusleping olema sõlmitud samas vormis, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS
§ 11 lg 3). Vastavalt VÕS § 144 lg-le 3
ei pea käendusleping olema seadusest või lepingust
tulenevas (VÕS § 11 lg 3) vormis siis, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku
kohustuse ja võlausaldaja ei vaidle sellele vastu. Võlausaldaja peab tõendama, et võttes vastu
täitmise käendajalt, ei soovinud ta sõlmida käenduslepingut, sest vastavalt VÕS § 144 lg-le 1
eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks.
281
Käenduslepingut võib muuta (VÕS § 13) ka muus vormis, kui see oli sõlmitud, va siis, kui
käenduslepingule laieneb põhilepingule seadusega kehtestatud kohustusliku vormi nõue. Pooled
võivad alati lepingus ette näha, millises vormis toimub käenduslepingu muutmine või selle
lõpetamine. Kuid ka kokkulepitud vorminõude korral tuleb arvestada, et VÕS § 13 lg 3
võimaldab lugeda kehtivaks ka niisugused muudatused käenduslepingus või käenduslepingu
lõpetamise kokkuleppe, mis on tehtud muus vormis, kui oli lepingus ette nähtud. Seadusega
kehtestatud kohustuslikus vormis sõlmitud käenduslepingut võib muuta või lõpetada ainult samas
vormis. Käenduslepingule seadusega kehtestatud vormil on hoiatav funktsioon ja seega
muutmine muus vormis peaks olema tühine.
Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja ühepoolne avaldus võtta endale käenduskohustus
olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2). Tarbija avaldus võib olla nii aktsept kui ka ofert.
Tarbija on VÕS § 34 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-
või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakäenduseks loetakse seega käendust, mille annab
füüsiline isik ning käenduse andmine ei tohi olla seotud käendaja majandus- või kutsetegevusega.
Milline tegevus ei ole seotud majandus- või kutsetegevusega, seda tuleb hinnata konkreetsete
asjaolude alusel. Nt on majandus- või kutsetegevusega seotud käenduskohustus, mille võtab
juhatuse liige kontorimööbli müügilepingust tulenevate maksmiskohustuse täitmise tagamiseks,
arhitekt ehituse jätkamise tagamiseks jne. Tarbijakäenduse tunnused peaksid seega välja
kujunema kohtupraktikas.
Käenduslepingu sisu
Käendusleping on ühepoolselt kohustav leping, millega võetakse kohustus vastutada võõra
võla eest. Käenduslepingus peavad olema sätestatud kõik olulised tingimused nagu
käenduslepingu pooled, tagatav nõue ning käendaja otseselt väljendatud tahe võtta endale
kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingust peab olema võimalik
kindlaks teha võlausaldaja ja võlgniku isikud. Käenduslepingust peab olema nähtav see, millise
põhikohustuse täitmist käendaja tagab.
Tarbijakäenduslepingus peab olema kokku lepitud lisaks eelpoolnimetatud tingimustele ka
käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (VÕS § 142 lg 2), vastava kokkuleppe
puudumisel on tarbijakäendusleping tühine. Sätte eesmärk on piirata tarbijakäenduslepingus
tarbija vastutust ning hoiatada tarbijast käendajat lepingu sõlmimise tagajärgede eest. Tarbija teab
sellisel juhul, milline on tema vastutuse tegelik suurus ja saab otsustada kõiki asjaolusid teades,
kas leping sõlmida või mitte. Oluline on, et käendaja vastutuse maksimumsumma oleks
määratletav ja käendajale lepingu sõlmimisel teada, st vastutuse maksimumsumma peab
hõlmama ka kõrvalnõudeid. Käenduslepingus võib määratleda ka krediidilimiidi või
põhikohustuse maksimumsumma, millele lisanduvad kõrvalnõuete arvutamise alused ja kord
ning käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutus piirdub kokkulepitud
summaga, kui tagatava kohustuse suurus ületab rahalise maksimumsumma.
Üldjuhul ei omanda
võlausaldaja käenduslepingust käendaja vastu mingeid kohustusi. Üldine
282
teavitamiskohustus võib siiski tuleneda VÕS § 14 lg-st 1 asjaolude suhtes, mis on olulised
käenduslepingu sõlmimise seisukohalt. Võlgniku majanduslik seisund võib olla põhimõtteliselt
asjaoluks, mille suhtes peab võlausaldaja andma tõest teavet, kuid kuna käenduslepingu
eesmärgiks on tagada riske, mis tulenevad võlgniku majandusliku olukorra halvenemisest, siis ei
peaks olema lubatav tuginemine teavitamiskohustuse rikkumisele käendaja poolt esitatud
vastuväidetes.
Võlausaldaja võib olla kohustatud andma käendajale teatud liiki teavet viimase nõudel.
Võlausaldaja
peab vastavalt VÕS § 146 lg 1 teavitama käendajat viimase nõudel põhivõlgniku
kohustuse täitmise seisust. Kui võlgnik on pankrotis, siis peab võlausaldaja teatama sellest
käendajale. Kui ta ei teata, siis väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest
käendajale tekkinud kahju ulatuses vastavalt VÕS § 146 lg 3.
Käenduslepingu kehtetus
Käenduslepingule laieneb tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehingute tühisuse ja tühistamise
kohta sätestatu teatud erisustega, mis tulenevad käenduslepingu olemusest ja sõlmimise
eesmärgist.
Võlaõigusseadusega on käenduslepingule kehtestatud teatud vorminõuded (vt eelpool), millest
võib sõltuda käenduslepingu kehtivus. Käenduslepingu kehtivus ei sõltu käendaja ja võlgniku
vahelisest suhtest (VÕS § 142 lg 4). Seega ei ole käenduslepingu tühisuse aluseks õiguslikud
puudused käendaja ja võlgniku vahelises lepingus.
Käenduslepingut võib tühistada TsÜS-s sätestatud alustel, millest olulisemad on tühistamine
raskete asjaolude ärakasutamise, eksimuse või pettuse tõttu. Lepingu tühistamise aluseks võib
olla käenduse puhul eelkõige TsÜS § 97 (raskete asjaolude ärakasutamine). Tegemist on ühe
heade kommete vastasuse eriliigiga. Et käenduslepingu olemusest tuleneb risk, mille käendaja
endale võtab, ei ole üldjuhul leping tühine heade kommete vastasuse tõttu ka väga suure
vastutusriski võtmisel käendaja poolt.
Käenduslepingu olemust arvestades, milleks on eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski
kandmine, ei anna eksimus põhivõlgniku krediidivõimelisuses või maksevalmiduses alust
käenduslepingu tühistamiseks eksimuse tõttu. Põhivõlgniku maksejõulisuse hindamine ja selle
võimaliku muutuse ettenägemine on käendaja riisiko ja seda ei tohiks kanda üle võlausaldajale.
Eksimuse alusel tühistamine võib kõne alla tulla siis, kui maksejõulisuse kohta annab teavet
võlausaldaja ise ja see on ilmselt ebaõige. Kirjeldatud juhul võib olla tegemist ka pettusega, kui
võlausaldaja teadlikult annab ebaõiget teavet, et kallutada käendajat lepingut sõlmima.
Käendusleping võib olla tühistatav raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Käendusega
tagamisel võtab käendaja sageli tasuta enda peale väga suure riski. Tavaliselt puuduvad võlgnikul
vastusoorituskohustused siis, kui kasutatakse perekondlikke sidemeid, mistõttu võib tekkida
kahtlus tehingu tegemises ärakasutamisega võlausaldaja poolt. Nii on see näiteks käenduse puhul,
283
kus tagatava kohustuse suurus ei ole vastavuses lepingu täitmist tagava isiku võimega kohustust
täita (ilma sissetulekuta abikaasa, alles eriala omandav laps jne). Ärakasutamine võib seisneda
ühe abikaasa poolt teise abikaasa käendamises, samuti laste poolt antud käenduslepingu
sõlmimisel, mille tulemusel on käendaja sattunud majanduslikku sõltuvusse ja tema võimalused
on seetõttu oluliselt piiratud. Tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel võib tulla
kõne alla siis, kui vastutus on ilmselt mittevastav olemasolevale või oodatavale varanduslikule
seisundile. Rasked asjaolud võivad olla erakorralised vajadused, sõltuvussuhe, kogenematus jm
olukorrad, kus isik ei ole oma tahteavaldustes vaba.
Käenduslepingu kui kestvuslepingu tühistamisel ja tühisuse tuvastamisel on oluline arvestada
võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seadust (RT I 2002, 53, 336), mille § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit
2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning
võlaõigusseaduses sätestatut. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on
tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust (rakendusseaduse § 12 lg 2). Seega
tuleb käenduslepingu tühistamisel kohaldada tühistamise alustele varemkehtinud tsiviilseadustiku
üldosa seaduses sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise aluseid (rakendusseaduse § 7).
Käendusega tagatav nõue
Käendusest tekkiv kohustus on põhikohustusega seotud aktsessoorne kohustus. Aktsessoorsus
tähendab seda, et käendaja kohustus on tekkimiselt, kestuselt, sisult, sissenõutavuse ning
vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Kui käendusega tagatud
kohustus ei ole tekkinud või seda ei ole olemas, siis ei saa kehtiv olla ka käenduskohustus. Kui
käenduslepingus ei ole teisiti kokku lepitud, ei taga käendus kehtetuse tagajärjel tekkivaid
nõudeid, milleks on eelkõige alusetu rikastumise nõuded. Erandi kehtestab VÕS § 142 lg 5, mille
kohaselt: kui käendatakse kohustust, millele võib esitada aegumise vastuväite või mida võib
tühistada põhivõlgniku eksimuse tõttu või mille aluseks olev tehing on kehtetu põhivõlgniku
teovõime piiratuse tõttu ja käendaja oli käenduslepingu sõlmimisel neist asjaoludest teadlik,
vastutab käendaja kohustuse täitmise eest samamoodi kui garantii andmise puhul.
Garantiikohustusega sarnaselt ei saa käendaja esitada vastuväiteid, mis tulenevad
põhikohustusest.
Käendusega võib tagada nii rahalisi kui mitterahalisi kohustusi. Kui tagatakse muud kui
rahalist kohustust, loetakse VÕS § 145 lg 3 järgi, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise
kohustust kohustuse rikkumise korral. Lisaks kahjuhüvitisele vastutab käendaja ka VÕS § 145 lg-
s 2 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärgede eest.
Käendusega võib tagada ka:
1) tingimuslikku kohustust (VÕS § 142 lg 2 I lause);
2) tulevikus tekkivat kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav (VÕS § 142 lg 2 II lause).
284
Edasilükkava tingimuse korral muutub käendus tingimuse mittesaabumisel kehtetuks.
Äramuutva tingimuse korral muutub käendus kehtivaks, kui tingimus ei saabu. Tingimuse
saabumise korral lõpeb käendus juhul, kui see käenduslepingu kohaselt ei laiene kohustuse
lõppemise tagajärjel tekkivatele kohustustele.
Kui käendatakse tulevikus tekkivat nõuet, peab käendatav nõue olema piisavalt määratletav nii
võlgniku, võlausaldaja kui ka nõude sisu osas. Seadus ei täpsusta, millal peab nõue määratletav
olema. Praktikas sõlmitakse lepinguid sageli nii, et käendatav nõue ei ole käenduslepingu
sõlmimise ajal veel selgunud võlgniku ega ka sisu osas. Seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt
peab tagatav nõue olema piisavalt määratletud, tähendab eelkõige nõuete kirjeldamist viisil, mis
võimaldab nõude tekkimise ajal kindlaks määrata, kas seda konkreetset nõuet on
käenduslepinguga tagatud. Kuni käendatava kohustuse tekkimiseni on käendus hõljuvalt kehtetu
sarnaselt tingimuslikule tehingule, kuna käenduslepingust tulenevaid nõudeid saab esitada ainult
tingimusel, et põhikohustus on tekkinud.
Käendaja võib juba käenduslepingus kohustuda vastutama ka kohustuste eest, mis tekivad
pärast käenduslepingu sõlmimist. Seda seisukohta on toetanud ka senine kohtupraktika,
tunnistades käendajale siduvaks kokkulepped, millega käendaja on kohustunud vastutama ka
tulevikus tekkivate kohustuste eest. Riigikohus on leidnud, et seadus ei keela käendajal võtta
vastutust ka kohustise hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest. Käenduslepingutes kasutatud
sõna “võimalike” rõhutabki seda, et lepingutes ei mõelda käendajate vastutust mitte ainult
käenduslepingu sõlmimisel olemasolevate, vaid ka tulevikus sõlmitavatest kokkulepetest
tulenevate nõuete eest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-165-01 17. jaanuarist 2002. a AS H hagis M. J., S.
K., U. H. ja A. O. vastu 6 500 000 krooni saamiseks on Riigikohus leidnud, et käendaja võib
endale võtta vastutuse ka kohustuste täitmise eest, mis ei ole käenduslepingu sõlmimisel veel
teada ehk tulevikus tekkivate nõuete eest. - RT III 2002, 5, 48.
Vaieldav on, kuivõrd on kokkulepped, milles käendaja kohustub vastutama ka tulevikus
tekkivate kohustuste eest, kehtivad tüüptingimustena. Tüüptingimusena võib nimetatud
kokkulepe olla tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja
teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingu poolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui
kokkuleppega rikutakse käenduslepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise
lepingupoole kahjuks. Kokkulepe, millega kohustutakse vastutama kõikide tulevikus tekkivate
põhivõlgniku kohustuste eest, võib tulenevalt lepingu sõlmimise asjaoludest olla vastuolus heade
kommetega (VÕS § 42 lg 1). Tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p-st 14 loetakse tarbijaga sõlmitud
lepingu tingimust ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu ka tühiseks VÕS § 42 lg 1 järgi, kui
selles nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetama põhjusel
või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi. Seega peab tarbijakäenduslepingus kindlaks
määrama, millisel põhjusel ja millisel viisil võib tarbijakäenduslepingu tingimusi ühepoolselt
muuta. Kuna tarbijakäendusleping kehtib ainult tingimusel, et kokku on lepitud käendaja
vastutuse rahalises maksimumsummas, siis ei ole tarbijakäenduslepingutes kokkulepped
vastutada tulevikus tekkivate kohustuste eest siduvad, välja arvatud siis, kui eelnevalt on kokku
285
lepitud võimalikus põhikohustuste laiendamises koos maksimumsumma äramärkimisega (VÕS §
143 lg 2).
Käendaja kohustus võlausaldaja ees on ära määratud põhikohustuse sisu ja ulatusega.
Käendaja vastutab VÕS § 145 lg 1 järgi võlgnikuga solidaarselt, kui käenduslepingust ei tulene
teisiti. Käendaja vastutuse ulatus on üldjuhul määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga
käenduskohustuse tekkimise ajal. Seega võib käendaja kohustus tema vastu nõude esitamise ajal
olla oluliselt erinev võrreldes käenduslepingu sõlmimise ajaga. Käendaja vastutus võib laieneda
tulenevalt VÕS § 145 lg-st 2 lepingu rikkumise tagajärgede nagu intressid, leppetrahv,
kahjuhüvitamise kohustus jne võrra. Käendaja vastutab ka põhivõlgnikult võla sissenõudmisega
seotud kulude hüvitamise eest, kuid seda siiski ainult juhul, kui talle anti sissenõudmise
kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulutusi vältida (VÕS § 145 lg 2).
Käendaja vastutust võlausaldaja ees ei suurenda
tehing, mida teeb põhivõlgnik pärast
käenduslepingu sõlmimist (VÕS § 145 lg 4). Tehingulise põhikohustuse laiendamisena on
kohtupraktika käsitlenud näiteks täitmise tähtaja edasilükkamist põhivõlgniku ja võlausaldaja
vahelise kokkuleppega. Põhikohustusi võib tehinguliselt laiendada ka täiendavate kohustuste
võtmisega (nt täiendavate rahaliste vahendite laenamine, intressi suurendamine, uute
leppetrahvi kokkulepete sõlmimine jne). Üldreegel on, et tehingud, mida põhivõlgnik teeb pärast
lepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust (VÕS § 145 lg 4). Nt juhul, kui võlgnik
kokkuleppel võlausaldajaga muudab laenulepingut, mille täitmise tagamiseks on käendus antud
ja suurendab laenusummat 100 000 krooni võrra, siis käendaja, kui ta selleks oma nõusolekut ei
anna, suurendatud laenukohustuse osa (100 000 krooni) täitmise eest ei vastuta. Siiski sõltub
käendaja vastutuse määratlemine juhul, kui põhikohustust suurendatakse, käenduslepinguga
kokkulepitud tingimustest.
Käendaja vastutust võib suurendada ka võlausaldaja toiming pärast käenduslepingu sõlmimist,
millega
vähendatakse või lõpetatakse põhikohustust tagav muu tagatis. VÕS § 145 lg 5 järgi
väheneb sellisel juhul käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui
võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju suurus on väiksem. Nt loobub võlausaldaja hüpoteegist,
kaaskäendaja käendusest, pandiõigusest jms, mis tagas käenduse kõrval põhikohustuse täitmist.
Võlausaldaja loobumine lisatagatistest suurendab oluliselt käendaja riski, mistõttu VÕS § 145 lg
5 annab aluse käendaja vastutuse vähendamiseks. Käendaja vastutus väheneb selle summa võrra,
millises vähenes nii lepingu sõlmimise ajal olemas olnud kui ka muude, peale käenduslepingu
sõlmimist seatud tagatiste väärtus, välja arvatud juhul, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendajal
tekkinud kahju on väiksem (VÕS § 145 lg 5). Näiteks juhul, kui pandipidaja loobub nõudest
pantija vastu, kuid pandipidaja ja käendaja omavahelise kokkuleppega oli ette nähtud, et
omavahelises suhtes vastutab ainult või suuremas osas käendaja. Sama kehtiks, kui loobutakse
hüpoteegist. Kui kahe tagatise korral oleks käendaja vastutuse maksimumsumma võrdunud
poolega tagatava kohustuse suurusest (VÕS § 69 lg 7), siis hüpoteegi äralangemise korral
vastutab käendaja kogu võlasumma ulatuses. Võlausaldaja võib tõendada, et kahju, mis tulenes
tagatise lõppemisest, oli väiksem, kui summa, mille võrra käendaja vastutus suurenes.
286
Võlausaldaja poolt nõude loovutamine (VÕS § 164) toob kaasa käendaja vastu suunatud
nõude ülemineku uuele võlausaldajale (VÕS § 167 lg 1, 2). Kui põhivõlgnik asendub võlasuhtes
uue võlgnikuga, siis käendus lõpeb (VÕS § 177 lg 2). Kohustuse ülevõtmise tagajärjed (VÕS §
175 jj) on seaduses sätestatud ainult kohustuse tehingulise ülevõtmise puhuks. Kui kohustus
läheb üle seaduse alusel (nt üldõigusjärglus), siis käendus ei lõpe.
Vaieldav on käenduse kehtivus ettevõtte ülemineku korral, kui käendus anti ettevõttega seotud
kohustuste täitmise tagamiseks. Kuna ettevõtte üleminekul lähevad üle ettevõttega seotud
kohustused ja selleks ei ole vaja võlausaldaja nõusolekut, tuleks analoogia alusel eeldada
käenduse lõppemist nende kohustuste eest, mis võetakse uue ettevõtja poolt. Enne ülevõtmist
tekkinud kohustuste eest vastutab käendaja edasi.
Käenduslepingust tulenevat nõuet saab esitada käendaja vastu ainult siis, kui see on
maksmapandav. Käenduslepingust tulenevad nõuded on maksmapandavad ainult tingimusel, et
põhikohustus on maksmapandav. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja
nõudele kõiki
vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis
on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendaja võib esitada nt aegumise vastuväite,
kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite (VÕS § 110, 111), käendatava kohustuse tühisuse
vastuväite.
Käendaja võib võlausaldaja nõudele esitada ka kõik seadusest tulenevad
käendajale
kuuluvad vastuväited. Niisugusteks vastuväideteks on tasaarvestus, käenduslepingu
vormitühisus või lepingu tühistamine TsÜS sätete alusel.
Pooled võivad kokku leppida, et käendaja loobub vastuväidetest sarnaselt garantiiga ainult
majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepingu puhul. Väljaspool majandus- või
kutsetegevust sõlmitud käenduslepingus võib käendaja loobuda mõningatest vastuväidetest, nagu
näiteks VÕS 149 lg 2 sätestatud juhud (vastuväited seoses pärija vastutuse piiratusega,
põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamisega pankroti- või likvideerimismenetluses,
seltsingu lõpetamisega õigusjärgluse puudumisel). Nt ei või käendaja aktsionäri poolt
aktsiaseltsile antud laenu tagasimaksmise nõude esitamisel võlausaldaja poolt esitada viimasele
vastuväidet, et aktsiaseltsi poolt võetud laenu tagasimaksmine oli ette nähtud puhaskasumi arvelt
ja kuna puhaskasumist laenu tagasimaksmiseks ei jätku, siis ei vastuta ka käendaja võlgniku
kohustuse täitmise eest. Arvestada tuleb aga vastuväidetest loobumise korral VÕS § 142 lg-s 6
sätestatud piiranguga, mille kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks
kõrvale VÕS kõrvalkohustuste peatükis sätestatust, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Käendaja vastuväidetest loobumine on seega lubatud VÕS 149 lg 2 teises lauses sätestatud
juhtudel ka tarbijakäenduses, kui selles on käendajaga individuaalselt ja sõnaselgelt kokku
lepitud.
Kokkuvõttes võib käendaja kasutada järgmisi vastuväited:
1) VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada
287
põhivõlgnik ise, välja arvatud põhivõlgnikuga isiklikult seotud vastuväited. Käendaja ei saa
esitada neid vastuväiteid siis, kui tagamiskohustus võeti VÕS § 149 lg 2 kohaselt juhuks, kus
niisuguseid vastuväiteid võib esitada põhivõlgnik.
2) Käendaja võib nõuda vastavalt VÕS § 149 lg-le 5 nõude rahuldamist pandi arvel, kui
põhivõlgniku vara suhtes on seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib kasutada võlgniku vara
suhtes seadusest tulenevat pandiõigust. Tegemist on olulise vastuväitega käendaja jaoks, sest
sellega tagatakse eelkõige kohustuste täitmine hea usu põhimõttega kooskõlas.
3) Käendaja vastuväide võib tuleneda VÕS § 145 lg-st 1, mille kohaselt võib käenduslepingus
kokku leppida, et käendaja vastutab ainult siis, kui põhivõlgniku vastu ei saa nõuet rahuldada.
Võlausaldaja peab tõendama, et ta on kasutanud ära kõik võimalused saada täitmist võlgniku
varast.
4) Põhilepingu või käenduslepingu tühisus.
5) Käenduslepingu lõppemine.
6) Käendaja võib tagatise rahaks tegemiseni nõuda sundtäitmise peatamist vastavalt VÕS § 149
lg 6.
Põhivõlgniku kujundusõigustest tulenevad käendaja vastuväited:
7) Käendaja saab tugineda võlgniku suhtes võimalikule tasaarvestusele niikaua, kui põhivõlgnik
võib seda teha (VÕS § 149 lg 3).
8) Käendaja võib keelduda nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema
kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada (VÕS § 149 lg 3).
9) Käendaja võib keelduda nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib
põhilepingust taganeda. Nt lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisel VÕS § 97 järgi võib
käendaja esitada vastuväite, mille sisuks on põhivõlgniku õigus nõuda lepingu muutmist või
leping lõpetada.
Kuna tegemist on põhivõlgniku kujundusõigustega, millele käendaja võib eelpoolnimetatud
viisil tugineda, siis on need vastuväited kasutatavad ainult ajutiselt - so aja jooksul, mil oleks
põhivõlgnik võinud ise neid vastuväiteid kasutada.
Käendaja kohustuse tekkimine
Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 tekib käendaja vastutus automaatselt, kui põhivõlgnik rikub
käendatavat kohustust. Rikkumiseks võib olla põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine
(rahaliste kohustuste puhul viivitamine) või mittenõuetekohane täitmine (nt osaline täitmine,
muud liiki mittenõuetekohasus võimalik üldjuhul ainult mitterahaliste kohustuste puhul).
Seadusest tulenevalt tekib käendaja vastutus reeglina solidaarsena põhivõlgniku vastutuse
288
kõrvale. Võlausaldaja võib nõude esitada koheselt kas käendaja ja võlgniku vastu ühiselt, ainult
käendaja või ainult võlgniku vastu osaliselt või täies ulatuses.
Kui aga käenduslepingus on kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja
ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, peab võlausaldaja nõude esitama kõigepealt
võlgnikule (käendaja täiendav vastutus). Täiendav vastutus võib olla kokku lepitud
käenduslepingus otse või tuleneda lepingu sõnastusest (nt käendaja vastutab juhul, kui võlgnik ei
täida oma kohustusi; ...kui võlgnik ei täida tähtaegselt ja võlgniku vallasvarast ei jätku
võlanõude kustutamiseks jms). Kohus on asunud sellisel juhul seisukohale, et käenduslepingu
sõnastuse kohaselt on pooled kokku leppinud käendaja vastutuse juhuks, kui võlgniku enda varast
ei jätku ja seega peab võlausaldaja esimeses järjekorras pöörduma nõudega võlgniku poole. Seda,
et nõuet ei saa rahuldada põhivõlgniku varast, peab tõendama võlausaldaja. Võlgniku võimetust
täita kohustus võlausaldaja ees võib tõendada tema suhtes tehtud pankrotihoiatus, algatatud
pankrotimenetlus, majanduslikke raskusi või maksejõuetust tõendavad dokumendid jms.
Nii solidaarse kui ka täiendava vastutuse korral peab võlausaldaja tõendama, et võlgnik on
kohustust rikkunud (VÕS § 100). Rahaliste kohustuste rikkumise tõendamine ei tohiks raskusi
valmistada. Küll aga on keerulisem tõendada mitterahaliste kohustuste rikkumist ja sellest
tuleneva nõudeõiguse tekkimist käendaja vastu.
Kui sama kohustust tagab mitu käendajat (
kaaskäendajad), siis vastutavad nad solidaarselt,
isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt (VÕS § 150). Järelikult võib võlausaldaja rikkumise
korral esitada nõude kõikide käenduse andnud isikute vastu samaaegselt. Kaaskäendajate vastu
nõude esitamisel tuleb siiski arvestada käenduslepingutega kokkulepitut. Nt on tegemist 2
kaaskäendajaga, kes on käenduskohustuse andnud erinevatel aegadel ja erinevas mahus
võlakohustusele summas 50000 krooni. Üks käendaja A. on oma vastutust piiranud summaga
20000 krooni ja kohustunud vastutama ainult juhul, kui nõuet võlgniku vastu ei õnnestu
rahuldada. Teine käendaja B. on kohustunud vastutama täies ulatuses solidaarselt võlgnikuga.
Põhivõlgnik oma võlga tagasi ei maksa. Võlausaldaja saab esitada nõude käendaja B. vastu
sõltumata võlgniku võimest oma kohustust täita. Nõude esitamiseks käendaja A. vastu peab
võlausaldaja tõendama, et nõuet põhivõlgniku vastu ei õnnestu täita. Käendajatelt saab
solidaarselt nõuda 20000 krooni tasumist; ülejäänud käenduskohustuse täitmise eest summas
30000 vastutab käendaja B.
Käendaja vastutuse tekkimine sõltub põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Kui võlgnik
rikub kohustust ja võlausaldaja kasutab oma õigust põhileping üles öelda (nt laenu
mittesihtotstarbelise kasutamise pärast), siis laieneb käendajale vastutus põhivõlgniku
tagasitäitmise kohustuse täitmise eest. Kui laenuandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ja nõuab
laenu tagasimaksmist, kuid võlgnik ei täida kokkulepitud ajaks tagasimaksmise kohustust, võib
võlausaldaja esitada nõude käendaja vastu isegi siis, kui käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud
põhikohustuse täitmise tähtaeg ei ole veel saabunud.
289
Käendaja tagasinõuded põhivõlgniku vastu
Vastavalt VÕS § 152 lg-le 1 läheb võlgniku asemel kohustuse täitnud käendajale üle
võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Sõltumatult käenduse aluseks olevast suhtest põhivõlgniku
ja käendaja vahel tekib käendajal seadusest tulenevalt
tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu.
Toimub seaduslik tsessioon - cessio legis.
Käendaja tagasinõudele võib võlgnik esitada kõik vastuväited, mis tal olid võlausaldaja vastu
lisaks nendele, mis tal on isiklikult käendaja vastu (kas siis lepingust või lepinguvälisest
võlasuhtest).
Kohustuse täitnud käendaja hüvitusnõue põhivõlgniku vastu võib tuleneda ka käendaja ja
võlgniku vahelisest õigussuhtest. Käendaja ja põhivõlgniku vaheline õigussuhe võib olla käsund,
asjaajamisleping või käsundita asjaajamine. Käendaja võib võlausaldaja ees kohustused võtta ka
kinkelepingu alusel, mistõttu võib tagasinõue põhivõlgniku vastu olla välistatud.
Tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 70 (solidaarvõlgniku tagasinõude aegumine).
Üldreeglina aegub tagasinõue samal ajal, kui oleks aegunud võlausaldaja nõue põhivõlgniku
vastu. Siiski ei aegu käendaja tagasinõue enne 6 kuu möödumist päevast, mil ta kohustuse täitis
või tema vastu hagi esitamise päevast. Aegunud kohustuse täitmisele 6 - kuulist tähtaega ei
kohaldata ja seega ei saa aegunud kohustuse täitmisel käendaja VÕS § 70 lg 2 alusel tagasinõuet
esitada ka siis, kui hagi esitamisest või kohustuse täitmisest ei ole veel 6 kuud möödunud. VÕS §
70 sätestatud tagasinõude aegumise reegleid kohaldatakse ka kulutuste hüvitamise nõudele,
samuti siis, kui käendaja esitab tagasinõudeid kas käsundita asjaajamisest või alusetust
rikastumisest.
Tagasinõude esitamisel tuleb jälgida VÕS § 147 lg 2 nõudeid, mille kohaselt peab käendaja
omapoolsest täitmisest võlgnikule teatama. Kui käendaja ei teata kohustuse täitmisest
põhivõlgnikule ja põhivõlgnik täidab kohustuse, siis ei ole käendajal tagasinõudeõigust, kui
põhivõlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma käendaja täitmisest. Kui käendaja on täitnud
kohustuse, mis on täidetud ka põhivõlgniku poolt, siis võib ta vaatamata võlgniku vastu
tagasinõude puudumisele esitada tagasinõude võlausaldaja vastu alusetu rikastumise sätete järgi.
Kui põhivõlakohustust on tagatud mitme erineva tagatisega, võib kohustuse täitmisel mitme
tagatise andnud isiku poolt tekkida üleminevate nõuete konkurents (näiteks käendaja ja panditud
asja omaniku poolt võlgniku vastu esitatavate tagasinõuete konkurents). Sama võib tekkida ka
mitteaktsessoorsete tagatiste üleandmise korral. Sellisel juhul kuuluvad rakendamisele üldised
solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid reguleerivad sätted (VÕS § 69). Seadusest tulenevalt
kohaldatakse solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kohta sätestatut (VÕS § 69) ka nende isikute
vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuste tagamiseks sõltumata tagatise
liigist (VÕS § 69 lg 7). Põhimõtteliselt peaks kehtima erinevaid tagatisi andnud isikute vahel
tagasinõuete esitamisel võrdsus. Võrdsust osade vahel eeldatakse, kuid kui tagatiste suhe
põhivõlga on erinev, siis sellest peab lähtuma ka tagasinõude suuruse kindlaksmääramisel. Seega,
290
kui suhe põhivõlga jagunes tagatise andnud isikute vahel näiteks ½, ¼ ja ¼ , siis tuleb
samasugune suhe põhivõlga säilitada ka täidetud nõudesse tagasinõude esitamisel.
Käendaja õigus nõuda võlgnikult tagatist või kohustuse täitmist
Käendaja ei saa nõuda enda käenduskohustusest vabastamist, kui võlausaldaja nõue
põhivõlgniku vastu on esitamata või täitmata. VÕS näeb ette ka erandid sellest üldreeglist. VÕS
§ 148 annab käendajale õiguse nõuda põhivõlgnikult enda kohustusest vabastamist. Selleks võib
käendaja nõuda näiteks põhivõlgnikult, et võlgnik leiaks võimaluse, millega võlausaldaja loobuks
käendusest; eelkõige peaks võlgnik pakkuma võlausaldajale muu tagatise või täitma kohustuse.
VÕS § 148 loetleb alused, millal selliste nõuete esitamine käendaja poolt võlgnikule on lubatud.
Käenduse lõppemine
Käendaja vastutus lõpeb VÕS § 153 lg 1 järgi:
1) tagatava põhikohustuse lõppemisega;
2) võla ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut tagada ka uue võlgniku kohustuse täitmist;
3) käenduse tähtaja möödumisega, välja arvatud siis, kui käendaja kohustus teatud tähtajani
tekkinud kohustuste täitmist tagama.
Käendaja vastutuse lõppemise põhiliseks aluseks on kohustuse täitmine võlgniku poolt.
Võlausaldaja võib ka ise loobuda tagatisest, sõlmides käendajaga nõudest loobumise lepingu
(negatiivne võlatunnistus) või lõpetades käenduslepingu taganemise või ülesütlemisega.
Käendus võib olla piiratud tähtajaga. Nii näiteks võib käenduslepingus kokku leppida, et
käendaja vastutab võlausaldaja ees, kuni võlgnik täidab oma kohustuse, kuid mitte kauem kui
tähtajani 01.01.2004. Juhul, kui võlausaldaja oli õigustatud esitama käendaja vastu
käenduskohustusest tulenevat nõuet enne 01.01.2004, siis ei mõjuta tähtaja saabumine
võlausaldaja nõudeõigust. Näiteks on võlausaldaja võlgnikule laenulepingu üles öelnud seoses
võlgnikupoolse rikkumisega ja nõuab laenu kohest tagastamist. Laenulepingu, mille tagatiseks
käendus on seatud, ülesütlemine võlgnikule toimub enne 01.01.2004. Kuigi võlausaldaja esitab
käendaja vastu nõude pärast 01.01.2004 , vastutab käendaja käenduskohustuse täitmise eest
(VÕS § 153 lg 3). Vastavalt VÕS § 153 lg 3 võib käenduslepingus ette näha, et käendaja vastutab
ainult selle tähtaja jooksul mingis vormis esitatud nõuete eest. Nii võib käendaja vastutus olla
lõppenud, kui nõue esitatakse pärast käenduses märgitud kuupäeva.
Ajaliselt piiratud käenduslepingu sõlmimine on võimalik siis, kui kohustus, mida tagatakse, on
juba tekkinud. Tavaliselt lepitakse kokku, millise aja jooksul peab võlausaldaja esitama nõude
käendaja vastu. Kui võlausaldaja ei esita kokkulepitud aja jooksul nõuet käendaja vastu, siis
käendus lõpeb tähtaja möödumisel. Selline kokkulepe tagab käendaja jaoks selguse, millise aja
jooksul ja millises mahus ta vastutab. Tähtajaline leping võib olla kahesuguste tagajärgedega.
Esiteks võib tähtajaline käendus tähendada seda, et käendaja vastutus laieneb ainult nendele
291
nõuetele, mis on tekkinud kuni tähtaja möödumiseni ja nende eest vastutab käendaja ka pärast
tähtaja möödumist. Nõuded, mis tekivad pärast tähtaja lõppemist, käendaja vastutust ei laienda.
Teiseks võib tähtajaline käendus olla kokku lepitud selliselt, et nõuded, mille eest käendaja
vastutab, tuleb käendajale esitada kokkulepitud tähtaja jooksul. Pärast tähtaja möödumist
käendaja vastutus lõpeb ja seda ka enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste täitmise eest. Kui
kokkuleppest ei tulene, millist käenduslepingu lõppemise tähtaega pooled silmas pidasid,
kohaldatakse seaduses sätestatud eeldust (VÕS § 153 lg 3).
Käendaja võib lepingu üles öelda seaduses või lepingus ettenähtud alustel. Käenduse puhul on
tegemist üldjuhul kestvuslepinguga, kuna tavaliselt käendatakse suuremat hulka tulevikus
tekkivaid kohustusi või teatavast suhtest tulenevaid kohustusi (nt panga ja kliendi vahelisest
laenulepingust, arvelduskrediidist jne). Kui tähtajatus käenduslepingus ei ole ülesütlemise aluseid
kokku lepitud, siis võib käendaja lepingu üles öelda igal ajal VÕS § 195 lg 3 järgi.
Tarbijakäenduslepingu võib käendaja samuti üles öelda igal ajal siis, kui tagatakse tulevase
kohustuse täitmist tähtajatu käenduslepinguga. Tähtajalise tarbijakäenduse korral võib käendaja
lepingu üles öelda 5 aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimisest. Pärast tarbijakäenduslepingu
ülesütlemist jääb käendus kehtima enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest (VÕS § 154 lg 2).
Käenduslepingu võib üles öelda ka erakorraliselt, seda ka tähtajaliste lepingute puhul (VÕS §
196). Ilmselt on need juhused käenduse puhul väga harvad. Kui käendusleping öeldakse üles
enne tähtaega, siis jääb käendaja vastutama enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest ja
ülesütlemine kehtib ainult tuleviku suhtes (VÕS § 195 lg 2). Sama kehtib tarbijakäenduslepingute
suhtes vastavalt VÕS § 154 lg-le 2.
Garantiileping
Garantiiks loetakse oma majandus-või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantii andja e
garandi) lepinguga võetud kohustust võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel
garantiist tuleneva kohustuse. Sarnaselt käendusele on garantii puhul tegemist kolmnurksuhtega,
milles osalevad garant, võlgnik ja võlausaldaja. Erinevalt käendusest võib garantiist tulenevaid
garandi kohustusi võtta endale ainult isik, kes garantiid andes tegutseb oma majandus-või
kutsetegevuse raames. Garandiks ei saa seega olla tarbija.
Vastavalt VÕS § 155 lg-le 2 ei sõltu garandi kohustus võlausaldaja ees tagatavast võlgniku
kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Garantii on abstraktne kohustus täita lepingus
sätestatud eeldustel kindlale isikule (võlausaldajale) teatud kohustus (maksta rahasumma).
Garantiid võib käsitleda ka VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse erilise vormina.
Garantiid eristab käendusest mitteaktsessoorsus. Garantiileping on sõltumatu lepingust, millest
tulenevaid kohustusi sellega tagatakse.
Garant võib võlausaldaja vastu esitada ainult
garantiist tulenevaid vastuväiteid (nt garantii
292
tähtaeg on möödunud, ei ole esitatud nõuetekohaseid väljamakse aluseks olevaid dokumente,
nõue esitatakse summas, mis ületab garandi vastutuse piirmäära jne) isegi siis, kui garantiis on
viidatud tagatavale kohustusele. Garantii sõltumatus seisneb selles, et garantiileping ja viimasest
tulenev nõue ei sõltu sellest, kas kohustus, mida tagatakse on olemas. Samuti ei mõjuta
garantiinõude suurust tagatava kohustuse suurus ega muutumine. Garantiist tulenevaid nõudeid
võib loovutada lahus nõudest, mille tagamiseks on garantii antud.
Garantii võib anda nii rahalise kui ka mitterahalise kohustuse täitmise tagamiseks. Garantii
ülesandeks on valdavalt tagada võlausaldaja poolt nõuete kerge maksmapandavus ja sellest
tulenev võimalus saada nõuete rahuldamine ilma õigusvaidlusteta ja kergema
tõendamiskoormisega.
Garantiileping sõlmitakse garandi ja võlausaldaja vahel. Lepingu sõlmimisele kehtivad üldised
nõuded. Seadusest tulenevalt eeldatakse garandi nõustumust garantiiga, mis kergendab garandi
tõendamiskoormist vaidluse korral garantiilepingu sõlmimise üle (VÕS § 155 lg 1¹).
Garantiilepingus lepitakse kokku formaalne juhtum, mille saabumisel tekib garandil
täitmiskohustus. Reeglina on selleks juhtumiks dokumendi või nõude esitamine. Viimasel juhul
on tegemist nn esimese nõude garantiiga.
Nõudegarantii olemasolule viitavad garantiitingimused, mis väljendavad, et garantiikohustus
on võetud tingimusteta (unconditionally) ja tagasivõtmatult (irrevocably), eelkõige aga, et
garantii tuleb välja maksta õigustatud isiku esimesel nõudmisel (on first demand). Nõudegarantii
vormistatakse tavaliselt garandi allkirjastatud garantiidokumendina, mis ei takista aga käsitlemast
seda abstraktse lepinguna garandi ja garantii saaja vahel. Eelnimetatud põhimõtted on maailmas
finantsasutuste antavate tagatiste puhul üldiselt aktsepteeritavad ja rakendatavad ning seda mitte
üksnes rahvusvaheliste, vaid ka siseriiklike tehingute puhul.
Nõudegarantii oluliseks tunnuseks on, et seda saab tagasi võtta, tühistada või selle täitmisest
keelduda üksnes garantiis endas kindlaks määratud juhtudel. Seegi on oluline nõudegarantii
abstraktsuse seisukohalt ja tagab garantii saajale võimalikult soodsa õigusliku positsiooni garantii
sissenõudmisel. Mõnikord võib olla keeruline eristada nõudegarantiid teistest tagatistest.
Nõudegarantii määratlemisel on oluline selgitada välja tema põhitunnuse, st abstraktse
maksekohustuse olemasolu. Nõudegarantii olemust ja sõlmimise tingimusi on põhjalikult
analüüsitud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57).
Garandi
vastutuse maht sõltub garantiilepingu tingimustest. Kui lepingus ei ole garandi
vastutuse mahtu täpselt kindlaks määratud, siis tuleb eeldada, et garant vastutab võlgnikuga
võrdses mahus ja ulatuses, millises on kohustus põhivõlgniku poolt täitmata.
Garandi vastutus algab tema vastu kirjaliku nõude esitamisest kokkulepitud garantiitähtaja
jooksul. Kuna garandi vastutus ei sõltu selle aluseks oleva põhikohustuse kehtivusest või
olemasolust, siis ei lõpeta garantiivastutust ka võlgniku kui juriidilise isiku likvideerimine (vt
Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-78-00).
293
Kohustuse täitnud garant ei omanda garantiilepingust õigust esitada
tagasinõue võlgniku
vastu. Garant ja võlgnik võivad sõlmida omavahel lepingu, millega garant omandab kohustuse
täitmise korral tagasinõudeõiguse võlgniku suhtes garandi poolt täidetu ulatuses. Samuti võib
tagasinõue tuleneda käsunduslepingu sätetest. Kui garandi kohustuste täitmise aluseks on käsund,
siis peab käsundiandja hüvitama käsundisaaja kulutused ja seega saab garant nõuda kohustuse
täitmiseks tehtud kulutusi käsundiandja käest. Garandi tagasinõue võlgniku vastu võib tuleneda
ka alusetust rikastumisest või volituseta asjade ajamisest.
Abstraktset, põhikohustusest sõltumatut garantiid tuntakse rahvusvahelises kaubanduses
lepinguliste kohustuste tagatisena, mille andmise õigus on tavaliselt pankadel ja
kindlustusseltsidel. Nimetatud sõltumatu garantii kasutamine rahvusvahelises kaubanduses on
reguleeritud ÜRO resolutsiooniga 50/48 11.detsembril 1995.a. kinnitatud konventsiooniga
sõltumatute garantiide ja akreditiivide kohta - United Nation Convention on Independent
Guarantees and Stand-by Letters of Credit. Samuti on ICC välja andnud oma unifitseeritud
reeglid esimese nõude garantiide kohta - Uniform Rules for Demand Guarantees, ICC
Publication nr. 458, 1990.a. Need reeglid reguleerivad ainult niisuguseid garantiisid, mis antakse
välja müüja või hankija nõudel. Neid reegleid kasutatakse ainult siis, kui pooled viitavad otseselt
nendele oma lepingus. Rahvusvahelises kaubanduses tõlgendatakse tingimust, mille järgi
kohustub garant täitma võlgniku kohustuse võlausaldaja "esimesel nõudmisel" kui poolte tahet
sõlmida garantiileping, mis ei ole seotud tagatava põhikohustusega (independent guarantee, first
demand, demand, simple demand guarantee).
Kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil
VÕS näeb ette uue tsiviilõiguse instituudina kohustusega ühinemise.
Vastavalt VÕS § 178 lg 1 võib kohustusega ühineda nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse
senise võlgniku kõrvale (kumulatiivne ühinemine). Nimetatud juhul ei toimu võlgnikku
kohustusest vabastavat ülevõtmist, vaid kohustatud isiku lisandumine lepingulisse suhtesse.
Kohustusega ühinenud võlgnik vastutab võlausaldaja ees esialgse võlgnikuga solidaarselt (VÕS §
178 lg 4). Kohustusega ühinemisel tuleb eristada ühinemise aluseks olevat võlasuhet ja
kohustusega ühinemise tehingut.
Kohustusega ühinemine võib toimuda nii kokkuleppel võlausaldaja kui ka võlgnikuga (leping
võlausaldaja kui kolmanda isiku kasuks). Kohustusega ühinemine ei pea toimuma kindlas vormis.
Oluline on kohustuse võtja enda majanduslik või õiguslik huvi täitmise vastu kas põhjusel, et
ollakse ka ise midagi omandanud või kasu saanud lepingust võlgniku ja võlausaldaja vahel või
täidetakse sellega oma kohustust võlgniku eest mõnest teisest võlasuhtest. N abikaasa
kohustusega ühinemist tuleks eeldada, kui abikaasa kohustub võlausaldaja suhtes abikaasade
ühistes huvides võetud kohustuse täitmiseks.
Eriregulatsioon kehtib juhul, kui toimub
kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil (VÕS
294
§ 178 lg 3). Võlausaldaja jaoks on sellisel juhul tegemist täiendava tagatisega. Kui kohustusega
ühinemine toimub tagamise eesmärgil, siis kohaldatakse lisaks VÕS §-s 178 sätestatule ka §-e
144 (käenduslepingu sõlmimine ja vorm), 145 (käendaja vastutus), 149 (käendaja vastuväited) ja
152 (käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu). Kui kohustusega ühinemisel on oluline isiklik
huvi, siis tagamise eesmärgil ühinemisel selline huvi puudub. Kohustusega ühinenud isiku jaoks
on nende kahe olukorra eristamine õiguslikult oluline, sest tagamise eesmärgil lepinguga
ühinemisel läheb kohustuse täitmisel talle nõue võlgniku vastu üle ja tema tagasinõudele
kohaldatakse käendaja tagasinõuet reguleerivaid sätteid. Kui aga ühinetakse ilma tagamise
eesmärgita, siis astub ühineja võlgniku kõrvale kui kohustatud isik, omandamata kohustuse
täitmisel tagasinõuet võlgniku vastu.
Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, peab olema selgelt
väljendatud kohustusega ühineja sellekohane tahe. Kui kohustusega ühinetakse nõude tagamise
eesmärgil, siis eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks. Kui
kohustusega ühineb tagamise eesmärgil tarbija, peab tema vastavasisuline avaldus olema tehtud
kirjalikult (VÕS § 144 lg 2). Kui aga võlausaldaja võtab kohustusega nõude tagamise eesmärgil
ühinenud isikult täitmise vastu, loetakse käendusleping sõlmituks ka siis, kui käenduslepingule
kehtestatud vorminõudeid ei ole täidetud (VÕS § 11 lg 3, § 144 lg 3, § 178 lg 3). Kohustusega
ühinemise vorminõuded tulenevad VÕS § 11 lg-st 3, mis tähendab, et kui ühinetav kohustus peab
olema kindlas vormis, siis peab ka kohustusega ühinemine olema tehtud samas vormis.
Ühinemislepingu kehtivus vorminõude rikkumisel sõltub ühinetavale lepingule kehtestatud
vorminõude eesmärgist (vt TsÜS § 83).
Käsiraha
Käsiraha kui lepingu täitmise tagamise vahend on rahaline tagatis, mille eesmärk on sundida
võlgnikku kohustust täitma. Vastavalt VÕS § 156 lg-le 1 on käsiraha ühe lepingupoole poolt
teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud
rahasumma. Käsirahal on seega ainult lepingu sõlmimise tõendamise funktsioon, mitte aga
lepingu sõlmituks lugemise või põhilepingule kehtestatud vorminõude rahuldamise tähendus.
Lepingu sõlmimist võib tõendada ka muude tõenditega kui käsirahaleping. Juhul, kui põhileping
(näiteks müügileping, üürileping jne) sõlmiti suulises vormis, siis vaidluse korral võib käsiraha
lepinguga tõendada põhilepingu sõlmimise fakti.
Käsiraha maksmine ei anna õigust lepingust taganemiseks või lepingu ülesütlemiseks. Kui
põhilepingu täitmine osutub võimatuks, siis tuleb lepingust taganemise korral saadud käsiraha
tagastada (VÕS § 156 lg 2). Käsiraha ei ole kahtluse korral võlgnetav kohustus ning ei pea
kahtluse korral olema ka tegelikult üle antud.
Põhilepingu täitmise tagamise funktsioon eristab käsiraha näiteks ettemaksust, mida sageli
praktikas kasutatakse. Ettemaksu maksmise kohustus kui maksmise eriline viis tuleneb
põhilepingust ning ei kujuta endast iseseisvat kõrvalkohustust. Näiteks piirab seadus ettemaksu
295
kokkulepete sisu tüüptingimusena ja ei luba VÕS § 42 lg 3 p 21 kohaselt ette näha teise
lepingupoole kohustust tasuda ebamõistlikult suur ettemaks enne seda, kui tingimuse kasutaja
oma kohustuse täidab. Kuigi ettemaksul ei ole otseselt lepingu sõlmimise tõendamise funktsiooni,
võib ettemaksu tasumine olla üheks tõendiks lepingu sõlmimise kohta. Ettemaksul ei ole ka
kohustuse täitmise tagamise funktsiooni, kuna lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel võib
kahjustatud pool lepingust taganemisel tagasi nõuda ka makstud ettemaksu. Praktikas tekitavad
vaidlusi lepingud, milles nähakse ette maksed enne põhilepingu sõlmimist ning õiguslikud
tagajärjed juhuks, kui põhilepingut ei sõlmita. Samas võivad lepingupooled dispositiivsuse
põhimõttest (VÕS § 5) tulenevalt sõlmida lepinguid, mis seaduses ei ole ette nähtud või kalduda
kõrvale seaduses sätestatust.
Käsiraha lepingus tuleb otse märkida, et üleantav rahasumma on käsiraha. Vastasel korral
käsitletakse seda ettemaksuna ja käsiraha reguleerivad sätted ei kuulu kohaldamisele (vt nt
Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-00). Käsiraha võib olla ainult rahasumma.
Käsiraha
andmine peab olema vormistatud samas vormis, milles peab olema vormistatud
põhileping (VÕS § 11 lg 3). Käsiraha üheks funktsiooniks on tõendada lepingu sõlmimist,
mistõttu ei ole käsirahaleping kehtiv, kui tagatav põhileping ei ole nõuetekohaselt sõlmitud.
Praktikas kasutatakse käsiraha peamiselt müügilepingute sõlmimise tõendamiseks, kusjuures
üldjuhul on müügileping vormivaba (va nt kinnisasjade ning ehitise või selle osa kui vallasasja,
osaühingu osa jne müügilepingud). VÕS-i kohaselt ei pea nt vormivaba müügilepingu sõlmimise
tõendamiseks üleantud käsiraha olema vormistatud kirjaliku lepinguga. Siiski on soovitav
käsiraha üleandmine vormistada kirjalikult, et kergendada vaidluse korral käsiraha maksmise või
saamise tõendamist. Kui põhileping peab olema notariaalselt tõestatud, siis on otstarbekam
ettemaksukohustused ja õiguslikud tagajärjed juhuks, kui lepingujärgseid kohustusi ei täideta,
leppida kokku võlaõiguslikus lepingus, millega võetakse endale kohustus teha käsutus lepingu
eseme suhtes, mitte sõlmida eraldi käsiraha lepingut. Samuti puudub sellisel juhul vajadus
tõendada lepingu sõlmimist, sest põhileping kehtib ainult tingimusel, et see on nõuetekohaselt
vormistatud.
Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava
kohustuse täitmise katteks. Teistsugune poolte tahe peab lepingust otse ja kahtlusteta tulenema.
Käsiraha saatus on erinev sõltuvalt sellest, kas võlgnetav kohustus lõpeb täitmise võimatusega
või jääb käsirahaga tagatud leping täitmata lepingupoolte süül.
Eeldatakse, et käsiraha tagastatakse, kui võlgnetava kohustuse täitmine on võimatu. Käsiraha
puhul kasutatakse võlaõigusseaduse süüpõhimõtet, mis tähendab, et käsiraha andnud pool kaotab
makstud käsiraha ainult siis, kui ta on kohustust rikkunud süüliselt. Käsiraha andnud pool peab
tõendama, et ta ei olnud kohustuse rikkumises süüdi ehk ei rikkunud kohustust tahtlikult ega
hooletusest (VÕS § 104 ). Seaduses ei ole sätestatud süülise rikkumise eeldust, mistõttu võib süü
tõendamise koormis langeda ka kahjustatud poolele. Süülise vastutuse põhimõte kergendab
käsiraha andnud poole vastutust lepingurikkumise eest ja võimaldab esitada kahjustatud poole
296
nõuetele vastuväiteid, mis tuginevad kas tahtluse puudumisele või käibes tavalise hoolsuse
järgimisele. Kuna kohustuse täitmise võimatuse korral võib võlausaldaja valida, millist
õiguskaitsevahendit ta kohaldab kooskõlas VÕS § 105 sätestatud piirangutega, siis ka käsiraha
andmisel ainult eeldatakse, et käsirahana üleantu tuleb täitmise võimatuse korral tagastada (VÕS
§ 156 lg 2).
Käsirahaga tagatud lepingu täitmata jätmise tagajärjed sõltuvad sellest, kelle süül leping
täitmata jäi. Kui leping jääb täitmata käsiraha andnud poole süül, siis jääb käsiraha teisele
lepingupoolele. Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha saanud poole süül või mõnel
muul käsiraha andnud poolest sõltumatu asjaolu tõttu, siis on sellel poolel õigus nõuda käsiraha
tagastamist (VÕS § 157 lg 2). Kuna käsirahaga lepingu täitmise tagamisel näeb seadus ette
õiguslikud tagajärjed ainult selle isiku suhtes, kes käsiraha andis, siis teise poole poolt lepingu
täitmise tagamiseks tuleb kokku leppida leppetrahvi maksmises, mis võimaldab lepingulise
kohustuse täitmist tagada ka teise poole jaoks. Käsiraha regulatsioon on oma olemuselt sarnane
leppetrahvi regulatsioonile, mida kinnitab ka VÕS § 157 lg 1, mille kohaselt saadud käsiraha
arvestatakse kahju hüvitamise nõude esitamisel hüvitise katteks.
Leppetrahv
Leppetrahviks loetakse vastavalt VÕS § 158 lg-le 1
lepinguga kindlaksmääratud rahasummat,
mille rikkunud pool on kohustatud maksma kahjustatud lepingupoolele lepingulise kohustuse
rikkumisel. Leppetrahvi ei pea kokku leppima üksnes rahasummana. Leppetrahv võib olla ka
tegu, mille kohustust rikkunud pool peab kannatanud poolele tegema (nt asja üleandmine).
Sellisel juhul on tegemist aga pigem kahju hüvitamise kokkuleppega.
Leppetrahv on oma olemuselt põhikohustusega seotud (aktsessoorne) kõrvalkohustus (VÕS §
163), mis tähendab, et leppetrahvi maksmise kokkulepe on kehtetu, kui põhileping on ise kehtetu.
Leppetrahvi kokkuleppe abil on võimalik mõjutada võlgnikku lepingulisi kohustusi
nõuetekohaselt täitma (nn survefunktsioon). VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv eelkõige
rahasumma, mis tuleb maksta lepingu rikkumisel. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärk võib aga olla
ka kahju hüvitamine. Nii näeb VÕS § 158 lg 3 ette, et kui pooled on eelnevalt kokku leppinud
hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool, siis
kohaldatakse leppetrahvi sätteid. Kui põhileping on tühine, kuid lepingus oli kokku lepitud
hüvitatava kahju summas, siis on tühine ka kokkulepe kahju hüvitamise summa kohta ning
kannatanud pool saab nõuda kahju hüvitamist üldises korras (VÕS § 127 jj). Leppetrahvi
kokkulepete abil, kus nähakse ette kindla rahasumma maksmine, on võimalik vältida kahju
tõendamise kohustust nõude esitamisel. Samuti on leppetrahvi kokkulepe kui eelnev kokkulepe
hüvitatava kahju summas oluline niisuguse kahju hüvitamisel, mille tõendamine on keeruline
nagu seda on näiteks mittevaraline kahju.
Tavaliselt on leppetrahvi maksmise kohustus üheks lepingupunktiks, kuid pooled võivad
297
leppetrahvi kokkuleppe vormistada ka iseseisva lepinguna. Leppetrahv kui tagatis peab olema
vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 sõlmitud samas vormis, kui peab olema sõlmitud leping, mille täitmist
tagatakse, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega on erinevalt TsK regulatsioonist
leppetrahv muutunud vormivabaks kokkuleppeks. Pooled võivad lepingus ette näha, et kõik
kokkulepped, mille sisuks on leppetrahv, peavad olema kirjalikus vormis. Leppetrahvi
kokkuleppe muutmisel tuleb arvestada ka VÕS § 13 lg 3, mis võimaldab teatud tingimustel
lugeda kehtivaks ka niisugused muudatused leppetrahvi kokkuleppes, millele ei ole antud
kokkulepitud vormi.
Leppetrahvi maksmist saab nõuda ainult siis, kui selles on lepinguga kokku lepitud. Erinevalt
viivisest, mille maksmise kohustus tekib lisaks lepingule ka seadusest, peab leppetrahvi
maksmise kohustus olema kokku lepitud lepinguliselt.
Seadusest tulenevalt eeldatakse, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib ainult siis, kui
kohustust rikkunud lepingupool vastutab rikkumise eest vastavalt VÕS § 103 lg-le 1. Kui
kohustuse rikkumine on vabandatav, siis ei või erinevalt muudest õiguskaitsevahenditest
leppetrahvi nõuda (VÕS § 160, vt ka VÕS § 105). Kuna seadusest tulenevalt vabaneb kohustust
rikkunud pool vastutusest tingimusel, et rikkumine oli vabandatav ehk esines vääramatu jõu
asjaolu, siis võib lepingus kokku leppida, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib ainult
kohustuste süülisel rikkumisel. Lepingupooled võivad ka kokku leppida nö raskemas vastutuse
aluses, nähes lepingus ette, et leppetrahvi maksmise kohustus ei sõltu sellest, kas kohustust
rikkunud lepingupool vastutab rikkumise eest või mitte.
Leppetrahvi maksmise eelduseks on teise poole teavitamine mõistliku aja jooksul kohustuse
rikkumise avastamisest leppetrahvi nõude esitamisest (VÕS § 159 lg 2). Seaduses sätestatud
kohustus teatada leppetrahvi nõudmise kavatsusest rikkunud poolele võimaldab rikkunud poolel
arvestada võimalike nõuetega ning vastutuse ulatusega. Mõistliku aja jooksul teatamise kohustus
annab kahjustatud poolele piisava ajavahemiku oma nõude kujundamiseks ja teisele poolele
teatavaks tegemiseks. Kohtupraktika peab kujundama mõistliku aja piirid sõltuvalt rikkumise
asjaoludest. Kuid kohus võib mõistliku aja jooksul teatamata jätmise tunnistada hea usu
põhimõttega vastuolus olevaks kui õiguste kuritarvitamise.
Kui leppetrahv on kokku lepitud lepingu rikkumise juhuks, siis võib kannatanud pool nõuda
lisaks kohustuse täitmisele ka leppetrahvi maksmist. Lepingus võib ette näha, et leppetrahv
makstakse lepingu rikkumisel kohustuse täitmise asemel. Sellisel juhul ei või kannatanud pool
enam kohustuse täitmist nõuda (VÕS § 159 lg 1). Lepingu tõlgendamise abil tuleb kindlaks teha,
kas pooled pidasid silmas leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisel täitmisnõude asendamist
leppetrahviga või peab võlgnik leppetrahvi maksma sõltumata sellest, kas võlausaldaja täitmise
nõude esitab või mitte.
Oluline on tähele panna, et leppetrahvi võib vastava kokkuleppe olemasolul lepingus nõuda ka
siis, kui rikkumisega ei ole võlausaldajale kahju tekitatud (vt varasemat kohtupraktikat
Riigikohtu otsustest tsiviilasjades 3-2-1-23-96, 3-2-1-105-98, 3-2-1-31-98). Küll võib kahju
298
mittetekkimine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele.
Kui aga kahju on tekkinud ja esitatakse nii leppetrahvi kui ka kahju hüvitamise nõue, tuleb
kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Lepingus võib ette näha, et kahju kuulub
vaatamata leppetrahvi maksmisele hüvitamisele täies mahus. Leppetrahv on oma olemuselt nn
kahju minimaalsuurus, mille peab kahjustatud pool lepingu rikkumisel hüvitatud saama, ilma et
ta selle tekkimist peaks tõendama. Kui kahju on suurem kui leppetrahv ja kahjustatud pool soovib
ka kahju hüvitamist, siis peab ta leppetrahvi ületavas osas tekkinud kahju tõendama ning saab
hüvitist nõuda ainult kahjuhüvitise nõude esitamiseks vajalike eelduste olemasolul. Kui
leppetrahv ei seisne rahasumma maksmises, siis ei saa kahjustatud pool VÕS §-le 161 tugineda,
ta saab valida ainult kas kahjuhüvitise või leppetrahvi vahel.
Kohus võib leppetrahvi vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur.
Leppetrahvi võib kohus vähendada ainult leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudel (vt
Riigikohtu otsused tsiviilasjades III-2/1-36/94; 3-2-1-16-97; 3-2-1-31-97; 3-2-1-50-97; 3-2-1-1-
98, 3-2-1-80-99). Seejuures võetakse arvesse kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise
poole õigustatud huvi ning lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus võib arvesse võtta ka
muid kohustatud isiku poolt esitatud asjaolusid (VÕS § 162 lg 1). Leppetrahvi vähendamist ei või
nõuda, kui leppetrahv on juba ära makstud (VÕS § 162 lg 3).
Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada, et VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt loetakse
tühiseks tarbijalepingus lepingutingimus, milles nähakse ette rikkumise korral ebamõistlikult
suure leppetrahvi, ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitise või muu hüvitise
maksmine või millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
Kui leping kirjeldatud tüüptingimustel on sõlmitud majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44),
siis eeldatakse, et lepingutingimus on ebamõistlikult kahjustav, kuid pooled võivad tõendada ka
ebamõistliku kahjustamise puudumist.
Kasutatud allikad:
1. P.Kalamees,M,Käerdi,S Kärson,K Sen.Lepinguõigus. Õigusteaduse õpik.
Tallinn 2017
2.P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, Võlaõigusseadus II. 2.-7.osa
(§§ 208-618). Kommendeeritud väljaanne. Juura, Tln. 2007
3. I Kull,M Käerdi;V Kõve.Võlaõigus I,Ülosa. Tallinn 2004.
4. P.Schlechtriem. Võlaõigus. Eriosa, Juura 2000
5.Äripäeva Käsiraamat. Lepingud. Näidised ja kommentaarid. I ja II köide.
Seadused:
6.Võlaõigusseadus. RT I 2001, 81, 487 .
299
7.VÕS, TsÜS ja REÕS rakendamise seadus. RT I 2002, 53, 336
8.Rahvusvahelise eraõiguse seadus. RT I 2002, 35, 217
9.Viini rahvusvaheline. ostu-müügi lepingu konventsioon
Incoterms 2000 Juura 2015
ÄRIÕIGUSE KONTROLLKÜSIMUSED
1. .
Füüsilisest isikust ettevõtja. Õigused,kohustused,vastutus
Füüsilisest isikust ettevõtja kantakse äriregistrisse tema nõudel. Füüsilisest isikust ettevõtja tuleb
kanda äriregistrisse, kui ta on maksukohustuslasena registreeritud Maksu- ja Tolliametis vastavalt
käibemaksuseadusele.
FIE vastutab oma ettevõtlusest tulenevate kohustuste eest kogu oma varaga.
Tööandjana tegutsedes peab FIE pidama oma töötajatele makstud palgalt kinni tulumaksu,
kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse, arvestama sotsiaalmaksu ning
esitama nende kohta maksudeklaratsioonid
2.
Juriidiline ja eraisik õiguskäibes.
3.
Ärieetika kui õigusliku reguleerimise põhialus
Ärieetika on rakenduseetika haru, mis analüüsib äripraktikas ette tulevaid eetilisi ja moraalseid
probleeme. Ärieetika probleemistikku kuulub nt (valitseva) majandussüsteemi moraalne
õigustatus, ettevõtte ühiskondlik vastutus, aktsepteeritava konkurentsi piirid, reklaami eetilisus.
Kokkuvõtvalt aitab eetiline ja vastutustundlik tegevus juhtida ettevõtet paremini.
4
Ettevõtlusalane vabadus.
Igal Eesti kodanikul on õigus tegeleda ettevõtlusega ja asutada äriühinguid ja ühistuid.
Eesti äriseadusandlus on harmoniseeritud euroopa liidu seadusandlusega, mis on pidevas arengus,
ja Eesti riik osutab suurt tähelepanu ettevõtluse arenemisele, tehes soodustusi maksude
maksmisel neile ettevõtjatele kes investeerivad oma ettevõtete arendamisele
5.
Äriühingute liigid ja liigituse alused.
300
Äriühing on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Seaduses võib ette
näha ka teisi äriühinguid.
(2) Äriühing kantakse äriregistrisse.
(3) Äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega.
(4) Äriühingud võivad ühineda ja jaguneda ning äriühingu võib teist liiki äriühinguks ümber
kujundada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
(5) Seaduses sätestatud juhtudel on ühinemiseks, jagunemiseks ja ümberkujundamiseks nõutav
pädeva asutuse luba.
6.
Avalik-õiguslikud ettevõtted.
Eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Eraõiguslik juriidiline
isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus, mittetulundusühing ja -
liit. Seaduses võib ette näha muid eraõiguslikke juriidilisi isikuid.
(2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud seaduse alusel avalikes
huvides.
(3) Riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõigussuhtes avalik-õigusliku juriidilise
isikuna. Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidavad
tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu.
(4) Riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse suhtes kohaldatakse juriidilise isiku kohta käivaid sätteid
niivõrd, kui need ei ole vastuolus riigi ega kohaliku omavalitsusüksuse olemusega.
8.
Avalik-õiguslikud asutused ja pädevus.
Avalik-õiguslik on juriidiline isik, mis on l
oodud seaduse alusel avalikes huvides (ühiskonna
huvides)
Avalik-õiguslikud asutused
Eesti Raadio
, Eesti Televisioon
RahvaRaamatukogu
, Töötukassa
Avalik-õiguslikud korporatsioonid
notarid
Eesti advokatuur
kohaliku omavalitsuse
üksused, näiteks
Tallinna linn
7.
Riik ja kohalikud omavalitsused ettevõtluses.
9.
Ärinimi.
301
Ärinimi ehk firma on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb.
Ärinimi ei või olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse osas.
(2) Ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega.
Äriühingul võib olla ainult üks ärinimi.
Äriregistrisse kantakse äriühingu ärinimi. Ärinimi on Äriregistrisse kantud nimi, mille all
ettevõtja tegutseb. Äriühingul võib olla ainult üks ärinimi. FIE- l võib olla mitu ärinime, kui
nimesid kasutatakse erinevate ettevõtete kohta. Täisühingu, usaldusühingu, osaühingu ja
tulundusühistu ärinimi peab sisaldama nime alguses või lõpus vastavat täiendit või lühendit. FIE
ärinimi peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime ja ei või sisaldada äriühingule viitavat
täiendit. Äriühingu ja FIE ärinimes ei tohi kasutada isiku nime, kes ei ole osanik (ettevõtja).
Registripidaja kontrollib ärinime vastavust nõuetele.
10.
Prokuura
Prokuura on volitus, mis annab ettevõtja esindajale (prokuristile) õiguse esindada ettevõtjat
kõigis majandustegevusega seotud õigustoimingutes.
(2) Prokurist võib ettevõtja kinnisasja võõrandada ja koormata üksnes juhul, kui ettevõtja on talle
selle õiguse prokuuras andnud ja selle õiguse kohta on tehtud märge äriregistrisse.
(3) Kui ettevõtja on prokuurat piiranud, ei kehti piirang kolmandate isikute suhtes, välja arvatud
käesolevas seaduses sätestatud piirangud.
(4) Prokuura suhtes kehtib tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995,
26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811) esinduse kohta sätestatu, kui käesolevast
seadustikust ei tulene teisiti.
11.
Füüsilisest isikust ettevõtja.
12.
Äriregister, registritoimingud .Äriregistri õiguslik tähendus.
Äriregistri kanded on avalikud. Igaühel on õigus tutvuda registrikartoteegi ja äritoimikuga ning
saada registrikaardist ja äritoimikus olevast dokumendist ärakirju.
Äriregistri kanne tehakse ettevõtja avaldusel, kohtuotsuse alusel või muul seaduses sätestatud
alusel.
Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse registritoimik.
Ettevõtjale antakse äriregistrisse kandmisel kordumatu registrikood.
302
Seadus näeb ette äriregistri avalikkuse põhimõtte, st et igaühel on õigus tutvuda äriregistris
registreeritud ettevõtjaid puudutavate põhiandmetega. Üldreegli kohaselt on äriregistri kandel
õiguslik tähendus kolmandate isikute suhtes.
13.
Täisühing ja usaldusühing.
Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad
ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
Täisühingu osanikuks ei või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus.
(3) Uue osaniku võib täisühingusse võtta ainult kõigi osanike nõusolekul.
Täisühing vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga.
(2) Osanikud vastutavad täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Osanikult võib
nõuda kohustuse täitmist üksnes rahas.
Täisühing lõpetatakse:
1) osanike otsusega;
2) kohtuotsusega;
3) tähtaja möödumisel või eesmärgi saavutamisel;
4) muul seaduses ettenähtud alusel.
14.
Osaühing ja aktsiaselts.
Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital.
(2) Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest.
(3) Osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
Sissemakse võib olla rahaline või mitterahaline. Osa eest tasutakse rahas, kui põhikirjaga ei ole
ette nähtud mitterahalise sissemaksega tasumist
Osaühing lõpetatakse:
1) osanike otsusel;
2) kohtuotsusega;
3) [Välja jäetud]
4) teistel seaduses või põhikirjas ettenähtud alustel.
Aktsiaseltsi mõiste
(1) Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital.
(2) Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest.
303
(3) Aktsiaselts vastutab oma kohustuste täitmise eest oma varaga.
Aktsia annab aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi
lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel
Iga aktsia annab eraldi hääleõiguse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Aktsiaseltsi asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu.
Aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.
15.
Tulundusühistu, asutamine ja selle erinevus teistest äriühingutest
Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete
majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse. Tulundusühistute tegevust reguleerivad
tulundusühistuseadus ja
äriseadustik.
Tulundusühistu nimetus ei ole päris korrektne, sest ühistulise ettevõtlusvormi eesmärgiks ei ole
tulu teenimine ning kasumi jagamine, nagu see on äriühingute puhul, eesmärgiks on liikmete
vajaduste rahuldamine. Samas aga katab tulundusühistu oma tegevuskulud majandustegevuse
abil, mitte annetuste ja/või liikmemaksude abil, nagu on tavapärane mittetulunduslikele
organisatsioonidele.
Kui ühistu tarbija ja omanik on samad isikud, muutub mõttetuks tarbijalt kõrgema hinna
nõudmine lisandväärtuse vormis, sest parimal juhul saab sama isik omanikuna kasumi vormis
pisut vähem tagasi sellest summast, mille ta tasus tarbijana. Rahvusvahelises praktikas
kasutatakse ühistu puhul määratlust not-for-profit, mida eesti keeles võiks määratleda kasumit
mitte eesmärgiks seadva ettevõttena
Tulundusühistu liige ei vastuta isiklikult ühistu kohustuste eest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud
teisiti. Kui tulundusühistu põhikirjaga ei ole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku vastutust ühistu
kohustuste eest, peab osakapital olema vähemalt 40 000 krooni. Tulundusühistu vastutab oma
kohustuste eest oma varaga. Tulundusühistu liikmeks ei saa olla riik.
Igal tulundusühistu liikmel alati ainult üks hääl, sõltumata osamaksu suurusest;
Tulundusühistul peab olema vähemalt viis liiget;
Tulundusühistu osakapital koosneb liikmete osamaksudest;
Tulundusühistut ei saa ümber korraldada osaühinguks ega aktsiaseltsiks.
Tulundusühistu asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu ja kinnitavad põhikirja.
Tulundusühistu asutamisleping ja sellega kinnitatud põhikiri peavad olema notariaalselt
tõestatud ja neile kirjutavad alla kõik asutajad
16.
Äriühingu asutamine.Tegevusalad.
304
Äriühingu asutamiseks või FIE registreerimiseks tuleb esitada avaldus maakohtu
registriosakonnale kande tegemiseks Äriregistrisse. Kandeavaldus peab olema notariaalselt
kinnitatud või esitatud Äriregistri
ettevõtjaportaali kaudu.
Lepinguõiguse konspekt.
Üldosa.
Iga õiguskorda iseloomustab normatiivsus, mis tähendab teatud käitumisreeglite kehtestamist,
millega määratakse inimkäitumise kohustuslikkus. Õiguslik regulatsioon peab tuginema
põhiseadusele. Eesti õiguskord on kirjutatud õigusele tuginev õiguskord. Vastavalt
tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 2 on tsiviilõiguse allikad seadus ja tava. Tava tekib
käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult
siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.
Eraõiguse olulisemaks valdkonnaks on võlaõigus, mis hõlmab omakorda kahte suuremat
õigussuhete gruppi - lepinguid ja lepinguväliseid võlasuhteid. Nii lepingulisi kui ka
lepinguväliseid suhteid reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). Lepingulisi suhteid reguleeritakse ka
305
muude seadustega nagu töölepingu seadus või kaubandusliku meresõidu koodeks. Majandus- või
kutsetegevust reguleeritakse nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike normidega.
Õigussuhteid, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise
isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus)
ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, nimetatakse võlasuheteks (VÕS § 2
lg 1). Võlasuhte olemusest võib tuleneda ka võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada
teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda (VÕS § 2 lg 2).
Kohustus arvestada teise poole õiguste ja huvidega on kahju hüvitamise nõuete aluseks ja ei
kohusta sunnitavaks soorituseks. Nt valvelepingus on kaitsekohustus lepingu põhikohustuseks,
mille rikkumisel tekib kahju hüvitamise nõue; lepingueelne kohustus kaitsta läbirääkimise
subjektide elu, tervist ja vara, millest ei teki täitmisnõuet, vaid rikkumisest tekkinud
kahjuhüvitusnõue.
Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest
toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste - ja kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest
tegudest. VÕS § 3 kohaselt tekivad võlasuhted lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, tasu
avalikust lubamisest ja muudest seadusest tulenevatest alustest. Vastavalt VÕS § 4 eristatakse ka
mittetäielikke kohustusi, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt
nõuda. Mittetäielikud kohustused on kohustused, mis tekivad hasartmängudest, mida ei
korraldata loa alusel, kõlbelised kohustustused, mille täitmine vastab üldisele arusaamale või
kohustused, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud. Mittetäieliku kohustuse täitmiseks
üleantut ei saa tagasi nõuda (VÕS § 4 lg 3). Mittetäieliku kohustuse tagamiseks antud tagatis on
samuti mittetäielik kohustus, millele laieneb mittetäieliku kohustuste kohta sätestatu. Seadust
võib mittetäielikule kohustusele kohaldada ainult osas, mis ei lähe vastuollu mittetäieliku
kohustuse olemusega. Nii võib kohus ühiskonna üldise suhtumise muutumisel laiendada seaduses
sätestatud norme ka mittetäielikule kohustusele, kui sellega saavutatakse üldiselt aktsepteeritav
tagajärg.
Lepingulistele võlasuhetele laienevad üldpõhimõtted
Lepinguõigus, nii nagu iga õigusvaldkond, tugineb teatud üldistele põhimõtetele, mida tuleb
teada ja arvestada nii seaduste tõlgendamisel kui ka rakendamisel. Olulisemad lepinguõiguse
üldprintsiibid on sätestatud VÕS-s ja TsÜS-s.
Seaduse dispositiivsuse põhimõte.
Tsiviilõiguse ja eriti lepinguõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on
seaduse dispositiivsuse
põhimõte. Vastavalt VÕS §-le 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte
kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et
seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku
korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Paindlik ehk dispositiivne õigus
võimaldab üksikisikul kujundada oma õigussuhteid omavastutuslikult ja välistada
kokkuleppeliselt seaduse kohaldamise lepingule. Seaduse normide kohaldamise välistamine
kokkuleppega ei ole piiramatu, vaid piiratud imperatiivsete ehk kohustuslike normidega. Seadus
võib sisaldada ka poolimperatiivseid norme, millest ei või kõrvale kalduda poole kahjuks, küll
aga kasuks (vt VÕS § 62; § 194 lg 9). Kokkuleppeliselt ei ole lubatud välistada seaduse normide
kohaldamist ka siis, kui see oleks vastuolus avaliku korra ja heade kommetega. Igasugune
tsiviilõiguse valdkonnas sõlmitud kokkulepe on kehtiv tingimusel, et sellega ei rikuta isikute
põhiõigusi (enesemääramisõigus, tegevusvabadus jne). Võlaõigusseaduses sätestatu on
306
eelduslikult dispositiivne. Normide imperatiivsus võib olla otse seaduses sätestatud (nt sätete
kohustuslikkus tarbijamüügi puhul VÕS § 237; sätete kohustuslikkus eluruumi üürilepingus VÕS
§ 275 jne) või tuleneda sätte olemusest.
Lepingute siduvuse põhimõte (
Teiseks oluliseks põhimõtteks on
lepingute siduvuse põhimõte (pacta sunt servanda). VÕS §
8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingupooled võivad
lepingulistest kohustustest vabaneda kas lepingulistel või seadusest tulenevatel alustel. VÕS
annab mitmeid võimalusi kõrvuti TsÜS-s sätestatud alustega (pettus, eksimus, raskete asjaolude
ärakasutamine, ähvardus, vägivald) vabaneda lepingulistest kohustustest. Lepingute siduvuse
põhimõte ei saa aga kehtida olukorras, kus lepinguliste kohustuste tasakaal võrreldes lepingu
sõlmimise ajaga on oluliselt muutunud, mistõttu ei saa enam mõistlikult eeldada, et pooled
peavad võetud kohustusi tingimusteta täitma. Näiteks võivad üleliigne koormavus ja hiljem
tekkivad raskused anda ühele poolele õiguse lepingust taganeda vastavalt VÕS §-le 97. Oluliseks
lepingulistest kohustustest vabanemise aluseks on ka VÕS-s sätestatud võimalus lepingust
taganeda või leping üles öelda lepingu olulise rikkumise korral (VÕS § 101 lg 1 p 4).
Täitmiskohustusest võib võlgnik vabaneda ka täitmise võimatuse tõttu või muudel VÕS § 108 lg-s
2 sätestatud alustel.
Hea usu põhimõte
Hea usu põhimõtte võlasuhetes kehtestab VÕS § 6. Vastavalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlgnik ja
võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb
tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja lg 2 keelab õiguste
teostamise seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju
tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust
tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtudes vastuvõetamatu.
Hea usu põhimõte on vajalik õiguse edasiarendamisel teaduse ja praktika poolt, mille
tulemusel võivad tekkida uued õigusinstituudid ja täiendatakse seaduses või lepingus reguleeritud
võlasuhteid uute kohustuste ning õigustega. Õiguse edasiarendamine kohtute poolt on
paratamatult vajalik seoses seaduste mahajäämisega tegeliku elu vajadustest, lünkade täitmiseks
ning ühiskonna jaoks vastuvõetamatu regulatsiooni korrastamiseks. Hea usu põhimõte ei tähenda
kohtuniku õigust loobuda üldse seadusele tuginemisest. Küll tähendab hea usu põhimõtte
rakendamine õiguspraktikas kohtulahendite osatähtsuse suurenemist, sest konkreetse vaidluse
lahendamisel tuleb tugineda varasematele lahenditele analoogilistes asjades. Teiselt poolt
mõjutab kohtuniku omaenda subjektiivne õiglustunne ühiskonnas aktsepteeritava väärtussüsteemi
kujunemist. Hea usu põhimõttel on oma kindlad funktsioonid, mille täitmisel toimub selle
põhimõtte sisu konkretiseerimine. Hea usu põhimõtte olulisemateks funktsioonideks on:
1) üksikute võlasuhete õigusliku reguleerimise täiendamine ja edasiarendamine kohustuste
lisamisega või lepingu sisu kontrollimisega;
2) uute õiguskaitsevahendite arendamine ning vastuväidete võimaldamine;
3) õiguste piiramine kas õiguste kuritarvitamise keelu (VÕS § 6 lg 2) või õiguste kaotamise
kaudu (pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib kaasa tuua selle teostamise
lubamatuse).
VÕS sisaldab mitmeid hea usu põhimõttele tuginedes kujundatud õiguse instituute (n
võlasuhtest tulenev kaitsekohustus - § 2 lg 2; tehingualuse äralangemisest lepingu kohandamise
nõue - § 97; nõuded lepingueelsetest läbirääkimistest - § 14; lepingupoolte kohustuste
määratlemine - § 23 jne).
307
Heas usus käitumine tähendab õiguslikult seotud poolte jaoks seda, et nad peavad käituma
nagu õiglased ja ausalt mõtlevad inimesed. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-94-97
leidnud, et heas usus toimimine tähendab seda, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi,
täidavad neid vabatahtlikult (Vt ka Tartu Ringkonnakohutu otsuseid tsiviilasjades II-2-61/99; II-
2/870/99).
Mõlemal poolel on kohustus käituda teise poole suhtes ausalt ning mitte kuritarvitada usaldust.
Hea usu põhimõtte vastane on ka oma õiguste teostamine teisele isikule kahju tekitamise
eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-37-00). Õiguste kuritarvitamiseks loetakse ka
ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtukolleegiumi otsus 3-3-1-6-98, Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-105-98, 3-2-1-72-01)
ja vastuolulist käitumist (Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-37-00, 3-2-1-94-97). Tööasjades
on hea usu põhimõtte funktsiooni täitnud siiani TLS § 48 lg 1 p 4 (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-
2-1-106-97). Hea usu põhimõtet ei saa pooled omavahelise kokkuleppega välistada.
Mõistlikkuse põhimõte.
Mõistlikkuse põhimõte tähendab VÕS § 7 lg 1 järgi, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda,
mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Hinnates seda,
mis on mõistlik, tuleb arvesse võtta võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, vastava tegevus- või
kutseala tavasid või praktikat, samuti muid asjaolusid. Mõistlikkuse põhimõte on rangem kui hea
usu põhimõte, sest arvesse tuleb võtta konkreetsetel asjaoludel kohase käitumise nõudeid,
mistõttu võivad poole käitumise suhtes kehtida kõrgendatud nõuded.
Mõistlikkuse põhimõtet kohaldatakse lepingutingimuste määramisel (VÕS § 26 lg 3, lg 11),
hinna määramisel (VÕS § 28 lg 2), lepingupoole kohustuste sisu määramisel (VÕS § 24 lg 1),
kohaldatavate tavade ja praktika kindlaksmääramisel (VÕS § 25 lg 2) jne.
Lepingu mõiste
Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub
või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
Lepinguga luuakse poolte vahel võlaõiguslik suhe, mille sisuks on mingi teo tegemise
kohustus ja sellele vastav õigus mingi hüvede vahetamise valdkonnas. Võlasuhte puhul on
tegemist võlaga millekski kohustumise mõttes.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud
toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud
tahteavaldus. Lepinguks nimetatakse kahe- või mitmepoolset tehingut.
Kõige tavapärasemad on
võlaõiguslikud lepingud, millega võetakse endale kohustus midagi
teha või millegi tegemisest hoiduda ning omandatakse vastavad nõudeõigused teise poole suhtes.
Lepinguid esineb ka teistes eraõiguse valdkondades nagu
asjaõigus (n õiguste loomine,
ülekandmine, muutmine),
perekonnaõigus (n abikaasade vahelised abieluvaralepingud),
pärimisõigus (n pärimisleping),
ühinguõigus (n seltside ja ühingute asutamislepingud).
Lepingu all mõeldakse käibes sageli ka kirjalikult vormistatud dokumenti, mis tõendab
saavutatud kokkulepet. Kuna tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud
tehingu kohustuslikku vormi, siis võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka suulistest
kokkulepetest.
Mitte igasugune kokkulepe ei ole siduv, sest puududa võib poolte tahe olla õiguslikult
kohustatud. Kuna leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2), siis omandab
õigustatud pool lubatud soorituse täitmisnõude.
308
Lepingu sõlmimine
Tahteavalduste tegemine
Lepingu sõlmimine toimub tavaliselt lepingu sõlmimise ettepaneku (pakkumus e ofert)
tegemisega ja selle vastuvõtmisega (nõustumus e aktsept). VÕS § 9 lg 1 kohaselt võib lepingu
sõlmida ka muul viisil vastavate vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Lepingu
sõlmimiseks on vaja vähemalt kahte tahteavaldust. Tahteavaldused võivad olla tehtud
samaaegselt või ka üksteise järel. Pooled peavad tahteavaldused tegema vastastikku ja nende sisu
peab olema piisavalt määratletud. Keerulisemate lepingute sõlmimisel, kus pooled peavad
pikaajalisi läbirääkimisi ja kokkulepped saavutatakse üksikute lepingupunktide kaupa, on raske
eristada üksikuid tahteavaldusi. Sellisel juhul on lepingu sõlmituks lugemisel oluline saavutatud
kokkuleppe sisu vastavus seaduse nõuetele.
Tahteavalduse võib teha mistahes viisil, kui seaduse või poolte kokkuleppega ei ole ette nähtud
teisiti (TsÜS § 68 lg 1) . Tahet võib avaldada otsese või kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68).
Otseseks tahteavalduseks on kõik niisugused teod, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa
õiguslik tagajärg (näiteks ettepanek sõlmida või lõpetada leping, muuta lepingutingimusi,
taganeda lepingust jne
). Kaudne tahteavaldus võib väljenduda teos, millest võib järeldada
tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (n kauba saatmine, tasulises parklas parkimine, raha
automaati laskmine, käe tõstmine pakkumisel jne). Vaikimine või tegevusetus on tahteavaldus
ainult siis, kui see tuleneb seadusest, poolte kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS §
68). Nii näiteks ei saa ühepoolselt anda lepingu sõlmimise ettepanekule mittevastamisele
nõusoleku või ettepaneku tagasilükkamise tähendust. Küll võivad pooled kokku leppida, et
kaupade hankimiseks sõlmitud leping loetakse pikenenuks järgmiseks perioodiks, kui kumbki
pooltest ei teata enne lepingu lõppemise tähtaega oma soovist lepingulised suhted lõpetada. Real
juhtudel loetakse vaikimine tahteavalduseks seadusega. Nt VÕS § 107 lg 2 kohaselt võib
kohustust rikkunud lepingupool teatada kahjustatud lepingupoolele heastamise kavatsusest ja kui
teine pool ei vasta, loetakse ta heastamise ettepanekuga nõustunuks. VÕS § 204 lg 2 kohaselt
loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks, kui teine pool talle edastatud saldot mõistliku aja
jooksul ei vaidlusta.
Tahteavaldus peab kehtivuseks olema tahteliselt õiguskäibesse viidud. Kindlale isikule suunatud
tahtevaldus muutub kehtivaks tahteavalduse kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata
tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega (TsÜS § 69 lg 1).
Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud.
Eemalviibijate vahel tehtud tahteavaldus on kätte saadud, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja
elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kättesaaduks loetakse tahteavaldus
alates võimalusest selle sisuga tutvuda, mistõttu hinnatakse kättesaamise tuvastamisel eelkõige
objektiivset võimalust tahteavalduse sisust teada saada. Tahteavaldus, mille sisuga tegelikult
tahteavalduse adressaat tutvuda ei saanud, kuigi objektiivselt oli see võimalik, ei tohiks siiski
309
õiguslikke tagajärgi kaasa tuua. Seaduses kasutatud termin „tutvuda“ ei anna vastust küsimusele,
kas tutvumine tähendab sisust tegelikku teada saamist. Eeldada tuleks, et õiguslikke tagajärgi
omab ainult selline tahteavaldus, mille sisu võis saada adressaadile teatavaks (nt võib tutvuda
dokumendiga, ilma et selle sisust aru saaks põhjusel, et see on kirjutatud võõrkeeles, pimedate
kirjas vm viisil, mis ei võimalda tegelikult sisust aru saada). Tegelik sisuga tutvumine ei ole
kättesaaduks lugemisel üldjuhul oluline asjaolu.
Lepinguga seotud tahteavalduste korral tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks siis, kui see on
toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja mille sisuga
on saajal olnud mõistlik võimalus tutvuda (TsÜS § 69 lg 3). Kui tegevuskoht puudub või seda ei
ole võimalik kindlaks teha, võib tahteavalduse saata ka isiku elu- või asukohta.
Vastavalt TsÜS § 14 lg-le 1 on isiku elukoht üldreeglina koht, kus inimene alaliselt või peamiselt
elab. Juriidilise isiku asukohaks on koht, kus asub tema juhatus või juhatust asendav organ, kui
seadusest ei tulene teisiti.
Erireeglid on kehtestatud tahteavalduste suhtes, mis saadetakse seoses lepingu rikkumisega.
Vastavalt VÕS sätetele peab võlausaldaja täitmise saamisel viivitamatult teatama lepingu
rikkumisest, et esitada rikkumisest tulenevaid nõudeid (n VÕS § 220). Kui tahteavalduses
teatatakse lepingu rikkumisest, kannab kättesaamise riski saaja, kui saatja tõendab, et ta oli
tahteavalduse teinud ja kasutanud selle edastamiseks mõistlikku viisi. Sellisel juhul loetakse
hilinenud või kaduma läinud tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral
oleks kätte saadud (TsÜS § 70).
Vaatamata TsÜS-s sätestatud reeglitele isikute elu- ja asukoha määramisel, tuleb konkreetses
vaidluses tahteavalduse kättesaamise üle lähtuda TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu
põhimõttest, mis laieneb ka tahteavalduste tegemisele ja kättesaamisele.
Tahteavalduses on oluline selle sisu. Tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte
saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus riski tõttu, mida kannab saaja, siis loetakse tahteavaldus
tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati (TsÜS § 71).
Tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse
saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus (TsÜS § 72). Näiteks võib kirjaga saadetud
tahteavaldust tagasi võtta faksi või e-kirjaga, mis saadakse enne või samal päeval kätte. Sõltuvalt
asjaoludest võib samaaegsus tähendada kas tööpäeva või ajavahemikku, mille jooksul on teisel
poolel olnud objektiivselt võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda. Vaidluse korral tuleb kohaldada
VÕS § 6 lg 1 ja hinnata poolte käitumist hea usu põhimõttest lähtuvalt. Juba kättesaadud
tahteavaldust ei saa tagasi võtta ega tühistada. Tahteavalduse tegija võib aga sellise õiguse endale
jätta, välistades otseselt enda seotuse tahteavaldusega.
Tahteavaldus jääb kehtima ka siis, kui tahteavalduse tegija sureb pärast avalduse tegemist, kui
piiratakse tema teovõimet või kuulutatakse välja tema pankrot või tema vara määratakse
310
sundvalitsemisele (VÕS § 19 lg 2). Tahteavaldus võidakse lugeda aga siiski lõppenuks, kui
asjaoludest tulenevalt võib eeldada tahteavalduse tegija vastavasisulist tahet (n olid pakkumuse
tegemise põhjuseks isiku oskused või isiklikud suhted).
Vastavalt TsÜS § 74 lg 3 võib oferdi ja aktsepti teha ka piiratud teovõimega isikule ja see
loetakse kehtivaks. Muud piiratud teovõimega isikule tehtud tahteavaldused loetakse
kättesaaduks, kui need saab kätte tema seaduslik esindaja. Kehtivaks loetakse ka tahteavaldus,
mis tehakse piiratud teovõimega isikule endale esindaja nõusolekul või mis ei too sellele isikule
kaasa kohustusi.
Lepingulistele tahteavaldustele kohaldatakse TsÜS-s sätestatut osas, mis on VÕS-s
reguleerimata.
Lepingueelsed läbirääkimised
Keerulisemate lepingute sõlmimine toimub sageli läbirääkimistega. Läbirääkimiste käigus
tehakse ettepanekuid ja võetakse neid vastu või lükatakse tagasi, eesmärgiga saavutada mõlemale
poolele vastuvõetav kokkulepe. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus võidakse ka sõlmida
lepinguid, mille sisuks on läbirääkimiste läbiviimise kord või kulude jaotamine poolte vahel.
Lepingueelsete läbirääkimiste käigus võib ilmneda vajadus teha kulutusi täiendavatele
uuringutele või ekspertiisidele, et kujundada arusaam tulevaste kohustuste ja õiguste olemusest
ning lepingu sõlmimise tagajärgedest. Seega on lepingueelsed läbirääkimised lepingu
sõlmimisele eelnev etapp, kus valitakse partnerid, räägitakse läbi lepingutingimused ja tehakse
ettevalmistusi lepingu täitmiseks. Poolte vahel tekib usaldusolukord, mis vajab õiguslikku kaitset.
VÕS § 14 lg 3 sätestab olulise põhimõtte, mida tuleb arvestada lepingueelsetest läbirääkimistest
nõuete esitamisel. Nimelt ei tulene pooltele läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi, kui
lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet.
Lepingueelsetest läbirääkimistest tekivad lepinguvälised suhted. Kui pooled sõlmisid aga
lepingu, millega määrasid kindlaks oma kohustused läbirääkimiste ajal, võib nende kohustuste
rikkumisest esitada ka lepingulisi nõudeid.
Pooled peavad läbirääkimiste ajal käituma heas usus, mis tähendab teineteise huvide ja
õigustega mõistlikult arvestamist, eriti poolte õigust saada tõeseid andmeid (VÕS § 14 lg 1).
Lepingueelseid läbirääkimisi pidav pool peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille
vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Nt pank peab kliendile
teatama võimalikest riskidest investeerimislepingu sõlmimisel, tutvustama soodsamaid võimalusi.
Müügilepingutes võib lepingupoole jaoks olla oluline teave teeninduse kohta, hoiatamine
võimalikest ohtudest toote kasutamisel. Kui teatamiskohustus puudutab lepingu eseme kvaliteeti,
siis kohaldatakse VÕS müügilepingu sätteid, mis reguleerivad asja vastavust lepingutingimustele
(VÕS § 217) ja müüja vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul (VÕS § 218).
Asjaoludest teatamise kohustust ei ole, kui teine pool ei saanud seda mõistlikult oodata (VÕS
311
§ 14 lg 2). Teatamiskohustuse tuvastamisel on oluline kindlaks teha, kas hea usu põhimõtet
arvestades oleks saanud teiselt poolelt teatamist oodata. VÕS § 14 lg 2 1. lause kohaselt peab
poole oluline huvi olema äratuntav teise poole jaoks. VÕS § 14 lg 2 2. lause sätestab olulise
põhimõtte, et teatamiskohustus puudub, kui teatamist ei saa mõistlikult oodata. Siinkohal tuleb
aluseks võtta VÕS § 7 lg 2, mis annab konkreetsemad juhised, millest lähtuda mõistliku ootuse
hindamisel.
Pahauskseks peetakse läbirääkimiste pidamist ilma tegeliku tahteta leping sõlmida ja nende
katkestamist usalduspõhimõtet rikkudes (VÕS § 14 lg 3). Nt loetakse pahauskseks läbirääkimiste
pidamist siis, kui läbi rääkiv isik ei oma iseseisvalt õigust lepingut sõlmida, lepingu sõlmimiseks
puuduvad vahendid ja laenu saamise võimalus on väike. Pahauskseks katkestamiseks loetakse nt
keeldumist lepingu sõlmimisest pärast pikaajalisi läbirääkimisi, mille käigus on teine pool teinud
olulisi kulutusi või sõlminud lepinguid kolmandate isikutega, uskudes mõistlikult, et leping
sõlmitakse. Lepingueelsetest läbirääkimistest võib tekkida ka konfidentsiaalsuse kohustus ehk
keeld avaldada läbirääkimistel teatavaks saanud asjaolusid, mis ei kuulu avaldamisele. Saadud
andmeid ei tohi pooled ka enda huvides pahauskselt ära kasutada (VÕS § 14 lg 4). Nt teise poole
klientide kohta saadud teabe kasutamine oma äritegevuse laiendamiseks.
Lepingueelsete kohustuste rikkumisel tekib kannatanud poolel õigus nõuda kohustuste
rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 1045 lg 1 p 7, 8). Reeglina hüvitatakse nn
usalduskahju ehk kahju, mis tekkis lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest kulutuste
tegemisel. Kahju, mis tekib lepingu sõlmimata jäämisest (võimalik tulu lepingu täitmisest),
reeglina hüvitamisele ei kuulu.
Kui läbirääkimistel rikutakse teatamiskohustust, võib kõne alla tulla ka nõuete esitamine VÕS
§ 217 lg 2 p 1, § 218 ja § 221 lg 1 p 2 alusel, kui müüja on lepingu sõlmimisel teadnud asja
lepingutingimustele mittevastavusest ja ei avaldanud seda ostjale. Samuti võib ostja oma nõuetes
läbirääkimistest tugineda TsÜS eksimuse ja pettuse sättetele.
Pooled võivad läbirääkimistel kokku leppida, et üks pooltest valmistab ette lepingu sõlmimise
või teavitab teist poolt lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest, mis puudutavad lepingu
vorminõuete täitmist. Kui leping osutub vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks, võib pool,
kes usaldas lepingu kehtivust, nõuda lepingu tühisuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist vastavalt
VÕS § 15 lg-le 1. Regulatsioon võimaldab vältida olukorda, kus lepingu nõuetekohasust tagama
kohustunud pool kasutab lepingu tühisust oma huvides, olles ise selle tühisuse oma tegevusega
põhjustanud. Samuti võib lepingupool nõuda kahju hüvitamist siis, kui teine pool teadis või pidi
teadma asjaolu, mis ei ole vorminõude rikkumine, kuid toob kaasa lepingu tühisuse, või kui ta
selle asjaolu ise põhjustas (VÕS § 15 lg 2). Ka siin peetakse silmas juhuseid, kus lepingupool
teadlikult sõlmib lepingu, mis on vastavalt seadusele tühine (nt vastuolu tõttu seadusega vms).
Kui aga mõlemad lepingupooled teadsid või pidid teadma lepingu tühisust kaasatoovast asjaolust
või juhul, kui lepingu kehtetus tuleneb piiratud teovõimest või lepingu vastuolust heade
kommetega, siis kahju hüvitamist nõuda ei saa (VÕS § 15 lg 3). Lepingupool, kes pidi teadma
312
eelpoolnimetatud asjaoludest, kuid ei teadnud seda raske hooletuse tõttu, loetakse asjaolust
teadnuks. VÕS § 15 alusel nõuete esitamisel kuulub hüvitamisele kahju, mida tegi teine pool
lepingu kehtivust usaldades (täitmise ettevalmistamine, kulutused ekspertidele, tooraine
varumine, töötajate palkamine, nõuded lepingutest kolmandate isikutega jne) ning tagasitäitmise
kulud (nn negatiivne huvi).
Ofert
Ofert on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab
ettepaneku tegija (oferendi) tahet olla ettepaneku aktseptimise korral sõlmitava lepinguga
õiguslikult seotud.
Lepingu sõlmimise ettepaneku vastuvõtmist nimetatakse nõustumuseks ehk aktseptiks ja
vastuvõtjat aktseptandiks.
Oferdi siduvuse määramise õiguslikud alused annab VÕS § 16. Oferdi siduvus tähendab, et
tahteavaldust ei saa tagasi võtta (välja arvatud enne või koos oferdi kättesaamisega) ning
ettenähtud tähtaja jooksul aktseptimise korral loetakse leping sõlmituks. Lepingu sõlmimise
ettepaneku tegemisel võib otse teatada, et ettepaneku tegija ei loe ennast ettepanekuga seotuks.
Vastavasisuline tahe peab aga olema ettepanekus otse väljendatud (nt et ettepanek ei ole siduv,
ettepaneku võib igal ajal tagasi võtta või tühistada). Samuti võib ettepaneku mittesiduvus
tuleneda lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti või siis muudest asjaoludest, eriti
aga ettepaneku enda sisu ebapiisavusest, mistõttu ei saa lugeda aktseptimise korral leping
sõlmituks.
Kindlaks määramata isikutele tehtud ettepanek sõlmida leping ei ole eelduslikult ofert, kui see
seisneb hinnakirjade, tariifide, kataloogide ja muu sellise saatmises, kauba väljapanekus või
ettepanekute tegemisel arvutivõrgus. Selliste avaldustega tahetakse kaubale tähelepanu pöörata,
mitte niivõrd teha konkreetset lepingu sõlmimise ettepanekut. Niisugusel juhul peab ettepanekus
otse olema väljendatud tahe olla ettepanekuga seotud (nimetades ettepanekut oferdiks, teatades,
et igaühega, kes ettepaneku vastu võtab, loetakse leping sõlmituks jne). Oferdiks võib olla ka
koos hinnaga välja pandud kaup. Teatud juhtudel võib oferdiks olla ka reklaamis tehtud lepingu
sõlmimise ettepanek, kui selles on väljendatud ettepaneku tegija kindel tahe olla seotud iga
isikuga, kes vastab teatud tingimustele.
Kui oferdis on
aktseptimistähtaeg määratud, kehtib ofert ja selle võib aktseptida selle tähtaja
lõpuni (VÕS § 17 lg 1). Ofert ei ole õigeaegselt aktseptitud, kui aktsept ei jõua oferendini
aktseptimise tähtaja jooksul. Kirjaga edastatud pakkumuse korral loetakse aktsepti andmise
tähtaja alguseks kirjas märgitud tähtaeg. Seega võib oferent ise määrata, millisest kuupäevast
alates algab vastamise tähtaeg. Kui seda ei ole märgitud, siis arvestatakse vastamiseks vajalikku
tähtaega alates kirja postitamisest (VÕS § 17 lg 2).
Kohalviibijate vahel (telefoni ja muu hetkesidevahendiga oferdi tegemise korral) tehtud
313
oferdile vastamise tähtaeg algab ettepaneku tegemisest. Oferdi teinud isik võib aga ise alati
määrata, millisest ajast ta hakkab vastamise tähtaega arvutama (VÕS § 17). Kui kohalviibijate
vahel on ofert tehtud vastamise tähtaega määramata, siis pakkumus lõpeb, kui oferdile ei vastata
viivitamatult. Ajaoludest tulenevalt võib siiski ofert jääda kehtima ka pikema aja jooksul.
Eelkõige kehtib ofert kauem siis, kui oferdile selle olemusest või adressaadi eripärast tulenevalt
ei saa eelduslikult viivitamatult vastata ja sellega pidi arvestama ka oferent.
Kui ofert tehakse eemalviibijale, siis võib sellele vastata vastamiseks tavaliselt vajaliku aja
jooksul, arvestades sidevahendit, mida tahteavalduse edastamiseks kasutatakse või muid
asjaolusid, millest sõltub vastuse kättesaamise aeg (VÕS § 18).
Ofert lõpeb, kui seda ei aktseptita õigeaegselt või kui oferent on saanud oferdi tagasilükkamise
teate adressaadilt (VÕS § 19 lg 1). Oferdi lõppemine tähendab, et ettepanekut ei saa enam vastu
võtta ja vastus ettepanekule loetakse hoopis uueks oferdiks. Ofert ei lõpe, kui oferent sureb pärast
oferdi tegemist või piiratakse tema teovõimet, välja arvatud, kui võib eeldada oferendi tahet
oferdi lõppemiseks sellisel juhul (VÕS § 19 lg 2).
Lepingu sõlmimisel tuleb arvestada, et oferent on see isik, kes määrab ära lepingu sõlmimise
korra, tahteavalduste tegemise vormi, aja ja sisu. Seega tuleb eeldada, et igasugune tegevus, mis
ei lange kokku oferendi tahtega, välistab ka lepingu sõlmituks lugemise. Loomulikult annab VÕS
õiguse kontrollida erandlikel asjaoludel ka lepingu sõlmimise protseduuri vastavust hea usu
põhimõttele.
Aktsept
Nõustumus e aktsept on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek
sõlmida leping (VÕS § 20).
Lepingu sõlmimise ettepanek aktseptitakse reeglina otsese tahteavaldusega (kirjalikult või
suuliselt). Majandus- või kutsetegevuses võidakse lepingu sõlmimise ettepaneku vastuvõtmiseks
teha ka vastav tegu (kauba ärasaatmine, ettevalmistuste tegemine täitmiseks jne). Aktsepti kui
lepingulise tahteavalduse tähtsus seisneb eelkõige selles, et leping loetakse sõlmituks alates
aktsepti kättesaamisest (VÕS § 9 lg 2). Aktsepti kättesaamise aeg võib olla erinev sõltuvalt
tahteavalduse edastamise viisist.
Suuline aktsept loetakse kättesaaduks hetkest, kui see on suuliselt teisele poolele edastatud kas
vahetul suhtlemisel või telefoni, videokonverentsi, raadio jne vahendusel. Kirjalik aktsept
loetakse kättesaaduks nt hetkest, kui prinditakse välja faks, pannakse kiri oferendi postkasti, kui
saadakse kätte teade kirja saabumise kohta postiasutusse või elektroonilise kirja teel aktseptimisel
kirja saabumisel elektroonilisse sidesüsteemi (EDI - Electronic Data System) või
elektronpostkasti. Vaikimine või tegevusetus loetakse aktseptiks üksnes siis, kui see tuleneb
seadusest või poolte kokkuleppest, samuti pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- ja
kutsealal kehtivatest tavadest. Seaduses võib olla ette nähtud, et võlausaldaja nõustumist
314
pakkumusega eeldatakse (nt eeldatakse võlausaldaja nõustumist käendusega VÕS § 144 lg 1 ja
garantiiga VÕS § 155 lg 1¹ järgi). See tähendab, et pakkumuse saamisel peab võlausaldaja
väljendama oma mittenõustumist ja vaidluse korral tõendama, et ta pakkumusega ei nõustunud.
Oferdi saajal on õigus ettepanekule mitte vastata ja ühepoolselt ei saa tahteavaldusele või selle
mittetegemisele anda õiguslikku tähendust (lugeda näiteks vaikimine aktseptiks). Kui ofert
tehakse isikule, kes pakub teenuseid või teeb tehinguid oma majandus- või kutsetegevuses ja
kellega ollakse püsivates ärisuhetes, peab tehtud ettepanekule mõistliku aja jooksul vastama. Kui
isik ei vasta mõistliku aja jooksul talle tehtud ettepanekule, võib teine pool vaikimise lugeda
aktseptiks. Seega peavad lepingupooled, kes on olnud lepingulistes suhetes pikema aja jooksul ja
usaldanud teise poole tahteavaldusi nende kokkulepitud või väljakujunenud tähenduses, teise
poole ootustega arvestama ka siis, kui tehakse ettepanek, mis ei ole antud asjaoludel vastuvõetav.
Pikaajalised partnerid peavad teineteist teavitama oma tahtest ning vältima ebakindlust juba
väljakujunenud ja toimivates lepingulistes suhetes. Püsivate ärisuhete tunnused peaksid välja
kujunema kohtupraktikas. Mõne üksiku tehingu tegemine ei tähenda veel püsivaid ärisuhteid, küll
aga kinnitavad koostöö memorandumid ja muid hea tahte avaldusi sisaldavad kokkulepped poolte
vahel, et tegemist on püsivate ärisuhetega, mis eeldavad pooltevahelist usaldust. Erireeglid
kehtivad nende pakkujate suhtes, kes on tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks avalikult
määratud.
Aktseptiks ei saa lugeda majandus- või kutsetegevuses saadetud tellimata kauba või teenuse
vastuvõtmist tarbija poolt. Seaduses on sätestatud üldine põhimõte, mille kohaselt ei teki kauba
saatjal või teenuse pakkujal sellisel juhul tarbija vastu mingeid nõudeid. Eelkõige on siin silmas
peetud lepinguliste nõuete esitamise välistamist. Kuid VÕS § 99 lg-s 2 sätestatud juhtudel võib
tarbija vastu tekkida seadusest tulenevaid nõudeid nagu alusetu rikastumise või kahju hüvitamise
nõue.
Selleks, et leping sõlmituks lugeda, peab aktsept oma sisult vastama oferdile, st aktsept ei tohi
sisaldada olulisi muudatusi võrreldes oferdis näidatud tingimustega (VÕS § 21). Muudatuste
tegemise ettepanekud võib vormistada lahkarvamuste protokollina (Riigikohtu otsus tsiviilasjas
3-2-1-16-98). Olulisteks muudatusteks loetakse oferdis esitatust erinevat hinda, maksmise viisi,
kauba kogust, kvaliteeti, täitmise kohta ja tähtaega, vastutuse mahtu, lepingule kohaldatavat
seadust või vaidluste lahendamise korda ja kohta. Aktsepti, mis sisaldab olulisi muudatusi
võrreldes oferdiga, loetakse ettepaneku tagasilükkamiseks ja uue ettepaneku tegemiseks ehk
vastuoferdiks (Riigikohtu otsuses tsiviilasjas 3-2-1-16-98 tõlgendati lahkarvamuste protokolli
oferendi ettepanekust loobumisena). Sellisel juhul muutub esialgne oferdi adressaat ise
oferendiks ja lepingu sõlmimise ettepaneku teinud pool saab võimaluse otsustada, kas ta soovib
sõlmida lepingut esialgsetest tingimustest erinevatel tingimustel või mitte.
Aktsept, milles tehakse ainult ebaolulised muudatused võrreldes oferdiga, ei ole vastuoferdiks
ja mitteolulised muudatused muutuvad lepingu tingimusteks juhul, kui nendele viivitamatult
vastu ei vaielda. Kohtupraktika puudumise tõttu ei saa anda loetelu tingimustest, millistes
315
muudatuste tegemist võiks lugeda ebaoluliseks. Tulenevalt rahvusvahelisest praktikast võib
lugeda väheolulisteks muudatusteks aktseptis nõustumust, milles on muudetud nt väheoluliselt
üleandmise korda, suurendatud ekspertide arvu, lisatud sätteid, mis tulenevad seadusest või
tehtud täpsustusi, mille suhtes on pooled kokkuleppele jõudnud, kuid mis ei olnud lepingusse
märgitud. Ofert või aktsept võivad sisaldada ka tingimust, mille kohaselt ükski muudatus (ka
väheoluline) ei muutu ilma teise poole otsese tahteavalduseta lepingu osaks.
Üldreeglina omab õiguslikke tagajärgi aktsept, mis on kätte saadud õigeaegselt.
Hilinemisega saabunud aktsepti või oferent jätta tähelepanuta. Seaduses on eristatud
õiguslike tagajärgede poolest aktsepti, mis on õigeaegselt ära saadetud ja oleks pidanud asjaolude
tavalise kulgemise korral õigeaegselt kohale jõudma ning aktsepti, mis on välja saadetud
hilinemisega ja mis ei oleks sellest tulenevalt õigeaegselt kohale jõudnud.
Kui aktsept saadeti välja hilinemisega, siis võib oferent lugeda aktsepti õigeaegseks, teatades
sellest viivitamatult teisele poolele. Sellisel juhul loetakse leping sõlmituks alates aktsepti
kättesaamisest, mitte teate kättesaamisest (VÕS § 22 lg 2). Õigus lugeda aktsept õigeaegselt
kättesaaduks võimaldab oferendil vaatamata hilinenud tahteavaldusele ikkagi saavutada oferdi
eesmärk, so sõlmida oferdi adressaadiga leping.
Erinev on aga olukord siis, kui aktsept saadeti välja õigeaegselt, kuid see jõuab pakkumuse
esitajani saatjast sõltumatutel põhjustel hilinemisega. Sellisel juhul on õigustatud kaitsta
aktseptandi usaldust, et aktsept jõuab oferendini õigeaegselt. Seadusest tulenevalt loetakse
õigeaegselt ära saadetud, kuid hilinemisega kättesaadud aktsept hilinenuks ainult siis, kui oferent
teatab teisele poolele viivitamata nõustumise hilinemisest. Sellisel juhul loetakse aktsept uueks
oferdiks. Pakkumuse esitajale e oferendile peab olema ilmne, et aktsept saadeti välja õigeaegselt
(VÕS § 22 lg 3), nt kirjal oleva kuupäeva järgi. Kui pakkumuse esitajale ei ole ilmne, kas aktsept
saadeti ära õigeaegselt või hilinemisega, siis ei teki tal ka kohustust saata teadet aktsepti
hilinemise kohta.
Seaduses võib olla ette nähtud, et aktsept loetakse kättesaaduks ka siis, kui oferent ei ole seda
kätte saanud või on saanud selle kätte hilinemisega. Sellisel juhul loetakse leping sõlmituks ajal,
mil aktsept oleks kätte saadud, kui poleks takistust esinenud (VÕS § 22 lg 4).
Kokkulepe ja lahtised tingimused lepingus
Lepingulise võlasuhte tekkimiseks peavad pooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes
tingimustes. Igas lepingus võib eristada tingimusi, mis on olulised ehk mis määravad ära lepingu
olemuse ja näitavad, et pooltel oli tegelik tahe olla lepinguliselt seotud. Lepingu olemuslikult
olulisi tingimusi võib tuletada arvestades lepingu olemust, eesmärki, lepingu eset, üldiselt
aktsepteeritavaid tavasid seda liiki lepingute sõlmimisel, poolte vahel väljakujunenud praktikat
jne. Näiteks järelmaksuga müügi korral peab lepingus järelmaksu olemusest tulenevalt kindlaks
määrama järelmaksu osade suuruse, maksmise tähtajad jms.
316
Tingimusteks, milles peaks olema kokkulepe alati saavutatud, peetakse lepingu eset ja hinda.
Sõltuvalt lepingu sõlmimise tingimustest võib olla piisav kokkulepe saavutamine ainult lepingu
esemes, et lugeda leping sõlmituks. Kuigi hinda peetakse üldreeglina lepingus oluliseks
tingimuseks, siis majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes on hinnakokkulepete osas
kohtupraktika juba enne võlaõigusseaduse jõustumist olnud paindlik ja lähtunud hinnangu
andmisel konkreetsetest asjaoludest. Vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-37-99, 3-2-1-
41-98, 3-2-1-100-99, 3-2-1-16-98. Kohtud on asunud seisukohale, et hind ei pea olema lepingus
otse väljendatud. Hinna võib välja selgitada ka lepingu ja sellega seotud kirjalike dokumentide
tõlgendamisel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-100-99). Hind võib olla lahtiseks jäetud ka
teadlikult vastavalt poolte tahtele. Vastavalt VÕS §-le 28 eeldatakse majandus- või
kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised. Kui lepingu hinda ei ole kokku
lepitud ning see ei tulene ka sõlmitud lepingu muudest asjaoludest, siis tuleb maksta lepingu
sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas sama liiki lepinguliste kohustuste eest tavaliselt tasutav
hind. Lepingutes, kus ei ole võimalik välja selgitada lepingu sõlmimise ajal täitmise kohas
makstavat hinda, tuleb maksta mõistlik hind (VÕS § 28). Hinna võib määrata kohus, kui leping
on täidetud ning puudub vaidlus lepingu sõlmimise üle. Seega ei ole hind majandus- või
kutsetegevuses sõlmitavate lepingute oluliseks tingimuseks, kui vastupidine ei tulene poolte
tahtest.
Kuna igas konkreetses lepingus võib oluliste tingimuste loetelu ja maht olla erinev sõltuvalt
lepingu sõlmimise asjaoludest, siis on seaduses sätestatud üldine põhimõte, mille kohaselt peab
lepingu sõlmituks lugemiseks olema piisavalt selge, et pooled on kokkuleppe saavutanud (VÕS §
9 lg 1).
Lepingu pooled võivad lepingu sõlmimisel lugeda teatud tingimused olulisteks ja väljendada
tahet olla seotud ainult siis, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud. Seadus kaitseb
poole õigust määrata, millistel tingimustel ta endale lepingulised kohustused võtab. Kui mingites
tingimustes tuleb poolte kokkuleppel või ühe poole taotlusel kokkulepe saavutada, siis ei loeta
lepingut enne sõlmituks, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene
teisiti (VÕS § 9 lg 3). Nt teatab üks lepingupooltest lepingueelsetel läbirääkimistel, et leping
loetakse sõlmituks ainult tingimusel, et saavutatakse kokkulepe lepinguliste kohustuste tagamise
viisides. Kuni pooled ei ole tagatistes kokku leppinud, ei saa lugeda ka lepingut sõlmituks.
Seadusest tulenevalt võib olla piiratud lepingupoole õigus seada lepingu sõlmituks lugemiseks
täiendavaid nõudeid peale seaduses sätestatud tingimuste. See halvendaks teatud juhtudel
nõrgema poole võimalusi lepingut sõlmida, kuna tingimuse ebamõistliku koormavuse tõttu ei ole
võimalik selles kokkulepet saavutada.
Selleks, et teha kindlaks, milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel, tuleb kohaldada TsÜS
tahteavalduse tõlgendamise sätteid. TsÜS § 75 kohaselt arvestatakse tahteavalduse tõlgendamisel
tahteavalduse tegija tahet, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui
tahteavalduse saaja ei teadnud, milline on tahteavalduse tegija tegelik tahe ega pidanudki seda
317
teadma, siis hinnatakse tahteavaldust nii, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel oleks
mõistnud. Ka avalikkusele tehtud tahteavalduse puhul on otsustavaks siiski see, kuidas oleks
tahteavaldusest aru saanud mõistlik isik.
Kui aktsept väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus (nt kauba ärasaatmine), loetakse
leping sõlmituks ajast, mil oferent sai teost teada. Oferdist, pooltevahelisest praktikast ja tavadest
tulenevalt võidakse leping lugeda sõlmituks ka alates teo tegemisest (VÕS § 9 lg 2). Nt on poolte
vahel pikema aja jooksul välja kujunenud tava esitada ofert tellimuse vormis ja lugeda leping
sõlmituks alates kauba ärasaatmisest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-3-99). Leping loetakse
sõlmituks alates teo tegemisest ehk kauba ärasaatmisest reeglina postimüügi korral. Eraldi teadet
oferdiga nõustumise kohta tellijale ei saadeta ja kauba ärasaatmisel loetakse lepinguline suhe
poolte vahel tekkinuks. Lugedes lepingu sõlmituks teo tegemisest, mitte sellest teadasaamisest,
tagatakse kauba liikumine tellijani lepingulisel alusel, mis võimaldab esitada kohustuste
rikkumise korral lepingust tulenevaid nõudeid (vt ka ÜRO 1980.a. Viini rahvusvaheline kaupade
müügilepingute konventsiooni art 16).
Lisaks eelpooltoodule võivad pooled ise kokku leppida, millisest ajast alates
leping jõustub.
Lepingu jõustumine võib olla kindlaks määratud ka seaduses. Lepingu jõustumise hetkeks võib
olla lepingu allkirjastamine kolmanda isiku poolt või vorminõuete täitmine. Nt võib üks pooltest
esitada nõude, et leping tuleb vormistada notariaalselt. Sellisel juhul ei loeta lepingut sõlmituks
enne lepingu notariaalset tõestamist, sõltumata sellest, kas seaduses on sellisele lepingule
notariaalne vorm ette nähtud või mitte.
Pooled võivad sõlmida ka nn
raamlepingu, milles lepitakse kokku põhikohustused ja need
tingimused, mis laienevad raamlepingu alusel sõlmitavatele lepingutele ning see, kas iga
üksiktellimus on vaadeldav iseseisva lepinguna või toimub lepingu täitmine osade kaupa. Sellisel
juhul võib ka raamlepingust tuleneda, millisest hetkest loetakse leping sõlmituks.
Oluline on siinkohal märkida ka üldpõhimõtet, mis laieneb kõikidele võlaõigusseaduse eriosas
reguleeritud lepingutele. Nimelt loetakse kõik eriosas reguleeritud lepingud sõlmituks alates
kokkuleppe saavutamisest (tegemist on konsensuaalsete lepingutega). Nt nägi kuni VÕS
jõustumiseni kehtinud tsiviilkoodeks ette laenu- ja kinkelepingu sõlmituks lugemise alates raha
või asjade üleandmisest (sama oli ette nähtud ka hoiulepingu suhtes, välja arvatud majandus- või
kutsetegevuses sõlmitavad hoiulepingud), võlaõigusseadus aga loeb nii laenu- kui kinkelepingu
sõlmituks alates kokkuleppe saavutamisest, mis võimaldab esitada täitmisnõuet (anda üle kinge
või laenulepingu järgi lubatud rahasumma).
Et seadus esitab lepingu sõlmituks lugemiseks väga paindliku kriteeriumi - piisava selguse, et
kokkulepe on saavutatud, siis on põhjendatud anda õiguslikud võimalused lepingupoolte
sidumiseks lepinguga juba siis, kui kõikides tingimustes ei ole veel kokkulepet saavutatud.
Vastavalt VÕS §-le 26 võivad pooled lepingus jätta osa tingimusi kokku leppimata, kavatsusega
jõuda
lahtiseks jäänud tingimustes kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe poole
või kolmanda isiku määrata. Lepingutingimuste lahtiseks jätmisel võivad pooled siduda
318
kokkuleppe saavutamisega lepingu kehtivuse selliselt, et lahtistes tingimustes kokkuleppele
mittejõudmine või nende määramata jätmine kolmanda isiku või lepingu poole poolt toob kaasa
lepingu kehtetuse. Sellisel juhul oleks tegemist tingimusliku tehinguga. Lisaks otsesele
kokkuleppele võib ka lepingu olemusest ja sõlmimise asjaoludest tuleneda eeldus, et
lepingupooltel on tahe olla õiguslikult seotud ainult tingimusel, et lahtised tingimused määratakse
kokkulepitud viisil. Näiteks töövõtulepingutes on sageli võimatu kõikides tingimustes lepingu
sõlmimise ajal kokku leppida, sest puudub informatsioon lõplike otsuste tegemiseks.
Lepingupoolte soovimatus olla seotud lepinguga, mille tingimused jäävad kindlaks määramata
lepingus märgitud viisil võib tuleneda asjaolust, et seadus annab kohtule õiguse määrata ise
puuduv tingimus, kui seda nõuab üks lepingupool (VÕS § 26 lg 8). Arvestada tuleb ka seda, et
kui lahtiseks jäetakse ühe lepingupoole soorituse ulatus, siis muu kokkuleppe või tingimuse
puudumisel annab seadus selle määramise õiguse teisele lepingupoolele (VÕS § 26 lg 5).
Mitmele kolmandale isikule lepingutingimuse määramise õiguse andmisel tuleb kokku
leppida, kas määramise kehtivuseks on vaja kõikide isikute nõusolek. Seadus eeldab, et kõik
määramisõigusega isikud peavad olema kindlaks määratud tingimusega nõus (VÕS § 26 lg 6).
Kui kolmandatele isikutele on antud rahasumma määramise õigus, siis on lepingutingimuseks
nende määratud rahasummade keskmine suurus. Seda võib ka lepingus teisiti kokku leppida
(VÕS § 26 lg 6).
Lepingutingimuste määramisõigus võib minna üle teisele poolele, kui määramiseks kohustatud
pool oma kohustust ei täida. Eeldatakse, et määramisõigust tuleb kasutada kokkulepitud aja
jooksul või mõistliku aja jooksul enne täitmise tähtpäeva. Kui selle aja jooksul tingimust ei
määrata või kui on möödunud tingimuse määramiseks antud mõistlik tähtaeg, siis läheb
määramisõigus üle teisele poolele (VÕS § 26 lg 7).
Võlaõigusseadus võimaldab kohtul sekkuda lepingulistesse suhetesse, kui seda peab
vajalikuks üks lepingupool või kui poolte vahel on tekkinud vaidlus lepingutingimuse sisu
vastavuse üle hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Nt võib lepingupool nõuda, et kohus määraks
lahtise lepingutingimuse (VÕS § 26 lg 9). Niisugune õigus on lepingupoolel, kui pooled ei
saavuta kokkulepet puuduva lepingutingimuse suhtes, kui kolmas isik ei määra puuduvat
lepingutingimust kokkulepitud aja jooksul või kui sellist aega ei olnud kokku lepitud, siis
mõistliku aja jooksul enne seda, kui kohustuse täitmist saab nõuda või kui määramisõigust ei
kasuta lepingupool, kellele see õigus läks üle vastavalt VÕS § 26 lg-le 7. Määratud
lepingutingimus peab vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele sõltumata sellest, kes
tingimuse määrab. Juba sõlmitud kokkulepet ei saa pooled kohtulikule kontrollile allutada, küll
aga võib lepingu pool, kes leiab, et teise poole või kolmanda isiku poolt määratud tingimus ei
vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele, nõuda kohtult uue tingimuse määramist.
Kohus peab lahtise tingimuse määrama lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist (VÕS § 26 lg
10).
Lepingutingimused võivad jääda ka
tahtmatult lahtiseks, sest pooled ei näinud lepingu
319
sõlmimise ajal ette vajadust mingis tingimuses kokku leppida (nt tähtaeg) või jäi tegelik
kokkuleppe saavutamata, kuigi pooltele tundus, et nad on konsensuse saavutanud (nt mõisteti
lepingus kasutatud kaubatähistusi erinevalt). Kui lepingutingimus on jäänud tahtmatult lahtiseks,
saab lepingu lugeda sõlmituks ainult juhul, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles
tingimuses kokku leppimata (VÕS § 27 lg 1). Lünk lepingus täidetakse antud asjaoludel
mõistliku ning lepingu olemuse ja eesmärgi, lepingupoolte tahte ja hea usu põhimõttega
kooskõlas oleva tingimusega (VÕS § 27 lg 2).
Lepingu sõlmimine esindaja poolt
Lepingu võib sõlmida ka esindaja kaudu. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitakse enamus
lepinguid esindaja abil, mistõttu lepingulistes vaidlustes on sageli oluline kindlaks teha, kas
leping sõlmiti isiklikult või esindaja kaudu ja millised on esindaja kaudu sõlmimise õiguslikud
tagajärjed.
Esindusõigust reguleeritakse normidega, mida nimetatakse omistamisnormideks.
Omistamisnormidega võidakse omistada ühe isiku tegutsemist või tahteavaldusi teisele isikule.
Faktilise käitumise omistamist teisele isikule reguleeritakse TsÜS § 132 (vastutus teise isiku
eest), TsÜS § 133 (vastutus teise isiku teadmise eest), TsÜS § 31 lg 5 (juriidilise isiku organi
tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks). Tahteavalduste omistamist teisele isikule
reguleeritakse esindusõiguse normidega (TsÜS).
Esindus on tehinguline käitumine teise isiku nimel. Esindus võib olla aktiivne, kui teist isikut
esindatakse tahteavalduste tegemisel, või passiivne, kui teist isikut esindatakse tahteavalduste
vastuvõtmisel.
Lepingu nagu igasuguse muu tehingu võib sõlmida esindaja kaudu ning esindaja tehtud tehing
kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu
tegemiseks esindusõigus. Esindaja kaudu ei või teha tehinguid, mis tuleb kokkuleppest või
seadusest tulenevalt teha isiklikult.
Lepingu võib sõlmida otseselt esindatava nimel (TsÜS § 116 lg 1), teatades sellest teisele
poolele. Lepingu sõlmimine esindatava nimel võib tuleneda ka tehingu tegemisega seotud
asjaoludest. Teine pool peab aru saama, et leping sõlmitakse teise isiku nimel, sest vastasel korral
seostatakse leping esindaja endaga. Majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlmimisel eeldatakse,
et isiku töötaja või muu isik, kelle eest see isik vastutab, tegutseb selle isiku nimel. See
võimaldab tagada esindussuhete selguse olukorras, kus poolel on ükskõik, kellega ta lepingu
sõlmib (igapäevased ostud kaupluses).
Esindaja poolt sõlmitud lepingu kehtivuseks peab leping olema sõlmitud esindatava poolt
antud esindusõiguse piires. Vastavalt TsÜS § 117 lg 1 on esindusõigus õiguste kogum, mille
piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
Esindusõigus võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindus). Nt juriidilise isiku juhatuse
320
liikme esindusõigus. Lepingu sõlmimisel saab juriidilist isikut esindada iga juhatuse või seda
asendava organi liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et mõned neist või kõik
saavad juriidilist isikut esindada ainult ühiselt (TsÜS § 34 lg 1, 2). Need piirangud
esindusõigusele peavad kolmandatele isikutele laienemiseks olema kantud äriregistrisse.
Igasugused muud esindusõiguse piirangud peavad tulenema seadusest.
Tehinguga antud esindusõigust nimetatakse volituseks. Tehingulise esindusõiguse e volituse
alaliigiks on prokuura (ÄS § 16 lg 1 jj) ning üldvolitus majandus- või kutsetegevuses tegutseva
isiku esindamiseks (TsÜS § 121).
Esindusõigus võib tekkida ka teatud eelduste olemasolul ilma vastavasisulise volituseta nii, et
seadusega luuakse fiktsioon volituse olemasolu kohta, mis on sisu ja regulatsiooni poolest
võrdsustatud tehingulise esindusõigusega (TsÜS § 118 lg 2 ja 121 lg 2).
TsÜS § 118 lg 1 kohaselt võib volituse anda erineval viisil:
1) volituse lepingu sõlmimiseks võib tahteavaldusega anda esindajale;
2) volitus võidakse anda ka isikule, kelle suhtes esindus peab toimuma;
3) volituse võib anda ka selle avalikkusele teatavaks tegemisega.
Volikiri on kirjalikus vormis antud volitus. Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud
teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud
volitus olema samas vormis (TsÜS § 118 lg 3). Niisugusteks tehinguteks on nt kõik
kinnisasjadega tehtavad tehingud.
Lepingu sõlmimine võib toimuda ka edasivolituse saanud isiku poolt, mis kehtib esindatava
suhtes vahetult. Edasivolitamise õigus peab tulema volitusest. Edasivolitamise õigust eeldatakse
siis, kui mõistlikult ei saa oodata esindaja poolt tehingu tegemist isiklikult. Edasivolituse saanud
isiku õigused sõltuvad esindajale antud volitustest. Kui esindajal endal puudus volitus või
edasivolitamisõigus, vastutab edasivolituse saanud isik nagu volituseta esindaja.
Mitmele isikule sama sisuga volituse andmisel tuleb arvestada, et seaduse kohaselt eeldatakse
nende õigust iseseisvalt esindada. Ühine esindusõigus peab tulenema volitusest. Ühine
esindusõigus ei välista tahteavalduste vastuvõtmist eraldi igaühe poolt (TsÜS § 122).
Seaduse fiktsioonist tekkiv volitus on reguleeritud TsÜS § 118 lg 2. Nn talumisvolitus
loetakse esiteks tekkinuks siis, kui isik tegutseb teise isiku nimel ilma volituseta esindatava
teadmisel ja taludes sellist tegevust olukorras, kus esindajana tegutseva isiku avaldused või
käitumine mõjutavad kolmandat isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on
antud volitus tehingu tegemiseks. Teiseks eristatakse tegutsemist teise isiku nimel ilma volituseta
olukorras, kus esindatav pidi sellest teadma, kuid raske hooletuse tõttu ei teadnud.
Seaduse fiktsiooniks on ka teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu
321
müüva või teenuseid pakkuva isiku volitatuks lugemine. Nimetatud isik loetakse volitatuks
tegema tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste
osutamiseks (TsÜS § 121 lg 2), välja arvatud juhul, kui kolmas isik esindusõiguse puudumisest
või piiramisest teadis või pidi teadma. Eeltoodu ei kehti prokuristi suhtes. Vt nt Riigikohtu
tsiviilkolleegiumi otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-20-02, kus märgitakse, et juhul, kui isik müüb kaupu
või osutab teenuseid teise isiku ülesandel, loetakse teda volitatuks sellest tulenevaid tehinguid
tegema ning sellest järeldub, et kaupade müügi või teenuste osutamise puhul ei ole vajalik
volitatu volituste kontroll.
Lepingu sõlmimisel on oluline ka esindusõiguse ulatus ehk nende õiguste kogum, mille piires
saab esindaja tegutseda esindatava nimel. Esindaja esindusõiguse ulatus määratakse seaduse või
tehinguga. Seaduses ettenähtud esinduse piiratud mahuga juhtudeks on prokuura, üldvolitus
majandustegevuses (TsÜS § 121 lg 1) ja müüja või teenuse pakkuja volitus (TsÜS § 121 lg 2).
Prokuura on äriõiguslik üldine esindusõigus, mis annab prokuristile õiguse esindada ettevõtjat
kõigis majandustegevusega seotud tehingutes (mitte ainult konkreetse ettevõtte
majandustegevusega seotud tehingutes). Seadus kehtestab prokuristi esindusõigusele piirangud
nagu keeld kinnisasja võõrandada ja koormata ilma vastava õiguse andmiseta prokuuras ja
kandeta äriregistris (ÄS § 16 lg 2), ühisprokuura (ÄS § 17 lg 3) ning õigustoimingute tegemine
seoses ettevõtja sisemise organisatsiooniga (ettevõtte tegevuse lõpetamine, uute osanike võtmine
jne).
Teiseks äriõigusliku esindusõiguse liigiks on volitus ettevõtja majandus- või kutsetegevusega
seotud tehingute tegemiseks (TsÜS § 121 lg 1). Isik, kellel on volitus teha teise isiku majandus-
või kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavalised, ei või
ilma eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida laenulepingut.
Müüja või teenuse osutaja volituste maht on piiratud tehingutega, mida selliste kaupade
müümine või teenuste osutamine endaga tavaliselt kaasa toob (TsÜS § 121 lg 2).
Tehingulise esindusõiguse puhul määrab volituse ulatuse ära esindatav. Esindatava suhtes
kehtib leping ulatuses, millises olid esindajale volitused antud. Volitust tõlgendatakse selliselt,
nagu esindaja tahteavaldust või käitumist pidi mõistma isik, kellele volitus anti või kes
avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS §
120 lg 2).
Volituse ulatuse määramisel on oluline eristada sisesuhet ja välissuhet. Volitus antakse
tavaliselt mingi sisesuhte alusel, näiteks käsundi, töölepingu või töövõtulepingu alusel. Volitus
väljendab seda, mida isik õiguslikus mõttes “võib” teha suhetes kolmandate isikutega (n sõlmida
müügileping, teha pakkumus jne). Sisesuhe volitaja ja volituse saaja vahel väljendab aga seda,
mida volituse saaja “tohib” teha, ehk milline on volituse kasutamise ulatus (n müüa kõige
soodsamatel tingimustel, osta avariiline auto jne). Üldjuhul ei mõju sisesuhtest tulenevad
piirangud välisele suhtele kolmanda isikuga, mistõttu kolmanda isikuga sõlmitud lepingu
322
kehtivust see ei mõjuta.
Lepingu sõlmimisel tuleb kontrollida, kas isikule antud volitus sõlmida lepingut ei ole
lõppenud. Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, ka siis, kui volitus oli tähtajaline.
Esindatav võib määrata, et volitus on tagasivõetamatu. Siiski võib ta ka niisuguse volituse
mõjuvatel põhjustel tagasi võtta.
Volitus võetakse tagasi tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega
tehingu tegemiseks oli volitus antud või avalikkusele (TsÜS § 126 lg 1). Esindatav saab
avalikkusele esindaja volituste lõppemisest teatada vastavasisulise teate avaldamisega kas
ajalehes või väljaandes Avalikud Teadaanded. Seega võib volituse andja valida, kellele teade
esitada juhul, kui ta soovib volitust tühistada. Ei ole tingimata vajalik esindajale endale eraldi
volituse tühistamisest teatada. Siiski tuleb arvestada, et kolmandate isikute suhtes kehtib volitus,
mis on antud tahteavaldusega kolmandatele isikutele või tahteavaldusega avalikkusele niikaua,
kuni volitust ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud. Seega TsÜS § 127 lg
1 kohaselt, kui esindatav on nt kolmanda isiku-koostööpartneriga sõlmitud kirjalikus lepingus
määranud, kes teda esindavad nt kauba vastuvõtmisel-üleandmisel ja ta tahab nende isikute
volitusi tühistada, siis ei piisa sellest, kui ta teatab volituste lõpetamisest avalikkusele. Vajalik on
ka kolmanda isiku eraldi informeerimine volituste lõpetamisest, so informeerimine samal viisil,
kui oli volitus antud. Niikaua, kuni volitust ei ole nõutaval viisil tagasi võetud või selle
lõppemisest teatatud, loetakse kolmanda isiku suhtes volitused kehtivaks. Eeltoodu kehtib ka
volituse piiramise korral. Volitus loetakse aga lõppenuks või piiratuks siis, kui isik, kes tegi
esindajaga tehingu, teadis või pidi teadma volituse lõppemisest või piiramisest.
Volikirja andmisel tuleb arvestada, et see loetakse kehtivaks seni, kuni volikirja ei ole
esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud (TsÜS § 127 lg 3).
Vastavalt tõestamisseaduse §-le 37.1 (võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja
rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 114) võib volitaja esitada notarile
avalduse enda väljaantud volikirja kehtetuks kuulutamiseks. Notar tõestab volitaja volikirja
kehtetuks kuulutamise avalduse ja avaldab volikirja kehtetuks kuulutamise teate väljaandes
Ametlikud Teadaanded vähemalt kahel korral vähemalt nädalase vahega. Volikiri muutub
kehtetuks kolme päeva möödumisel viimase teate avaldamisest.
Seaduses ettenähtud volituse tagasivõtmise või lõppemisest teatamise või piiramise korra
rikkumine ei kaitse kolmandat isikut, kui ta teadis esinduse lõppemisest või piiramisest või pidi
seda teadma (TsÜS § 127 lg 4).
Kui tehingu teeb esindusõiguseta isik või isik, kes oma esindusõigust ületab, jäävad esinduse
tagajärjed esindatava suhtes saabumata. Esindusõiguseta tehtud tehing on hõljuvalt kehtetu kuni
heakskiiduni isiku poolt, kelle nimel tehing tehti. Esindusõiguse puudumine võib olla ka osaline
(sõlmitud lepingu heakskiitmine ainult põhikohustuste osas), kui leping on osadeks jagatav ja
võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka osata, mille suhtes esindusõigus puudus. Lepingupool
323
võib ka ise heakskiitu küsida, et olla kindel tehingu kehtivuses. Heakskiiduks on aega 2 nädalat,
mille jooksul on tehingu teinud isikul õigus tehingu tegemiseks tehtud tahteavaldus tagasi võtta.
Seega saab tehingu pool heakskiidu küsimisel kaitsta end esiteks sellega, et leping loetakse
kehtivaks ainult juhul, kui esindatav selle heaks kiidab ja teiseks omandab ta õiguse oma
tahteavaldus tagasi võtta (TsÜS § 129 lg 4,5).
Esindatav võib tühistada tehingu, mis sõlmiti esinduse aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid
kohustusi rikkudes ja vastuolus esindatava huvidega, kui tehingu teine pool teadis või pidi
kohustuste rikkumisest teadma (TsÜS § 131 lg 1). Kohustuste rikkumist eeldatakse, kui esindaja
tegutses ühtlasi ka teise poole esindajana või tegi tehingu iseendaga. Seadus ei luba mitte igal
juhul tehingut tühistada. Nii ei või esindatav tühistada tehingut, kui ta ise selle tühistamise aluste
olemasolust teadis ja andis nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Esindatav peab tühistamise õigust
kasutama mõistliku aja jooksul vastavatest asjaoludest teada saamisel, et mitte suurendada kahju,
mis võib teisele poolele tekkida tehingu tühistamisest. Esindatav võib tehingu tühistada 6 kuu
jooksul ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Seega võib
tehingu tühistada maksimaalselt 6 kuu jooksul tingimusel, et selle aja jooksul on tühistamisõigust
kasutatud mõistliku aja jooksul pärast asjaoludest teada saamist. Küsitav on nimetatud sätete
kohaldatavus seadusjärgse esinduse (eelkõige äriühingu juhatuse esindusõiguse) korral.
Kinnituskiri
Majandus- või kutsetegevuses tuntakse ka lepingute sõlmimist kinnituskirjaga (VÕS § 32).
Kinnituskirjaks nimetatakse pärast suulise kokkuleppe saavutamist teisele poolele saadetud
tahteavaldust, milles kinnitatakse lepingu sisu ja oma tahet olla kinnituskirjas näidatud
tingimustel lepinguliselt seotud.
Kinnituskirja olemuslikuks tunnuseks on olukord, kus leping on juba sõlmitud, ning
kinnituskirja funktsiooniks on eelkõige tõendada saavutatud kokkuleppe sisu. Seega vaidluse
korral võib küll kinnituskiri olla üheks tõendiks lepingu sõlmimise kohta, kuid kinnituskirjale
tuginedes saab lepingu sisu määrata alles siis, kui on tõendatud lepingu sõlmimine. Vastavalt
VÕS § 32 lg-le 2 ei muutu kinnituskirjas sisalduv lepingu sisuks ega loo poolte vahel lepingulist
suhet, kui kinnituskirja saatja teadis või pidi teadma, et lepingut ei ole sõlmitud. Seega ei toimu
kinnituskirja saatmise ja sellele vastamata jätmisega lepingu sõlmimist, vaid ainult juba sõlmitud
lepingu sisu kinnitamine.
Praktikas on oluline eristada kinnituskirju muudest käibes kasutatavatest kirjalikest
dokumentidest, millega kinnitatakse näiteks oma tahet sõlmida leping, teha koostööd või astuda
läbirääkimistesse. Nimetatud dokumentidele vastamata jätmisel ei ole õiguslikke tagajärgi, va
siis, kui tegemist on oferdiga VÕS § 20 lg 2 mõttes.
Kaubanduslikus käibes loetakse kinnituskirjale mittevastamist nõusolekuks olla lepinguliselt
seotud kirjas näidatud tingimustel. Kui kinnituskirja saaja ei soovi olla lepinguliselt seotud
kinnituskirjas näidatud tingimustel, peab ta viivitamatult teatama kirja saatjale, et ta ei ole
324
vastavate tingimustega nõus. Viivitamatu teatamine tähendab ilma olulise viivituseta teate
saatmist.
Viivitamatu vastuvaidlemise kohustuse täitmata jätmisel ei muutu kinnituskirjas sisalduvad
mitteolulised muudatused ja täiendused lepingu tingimusteks, kui kinnituskiri erineb niivõrd
oluliselt kokkulepitust, et mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa arvestada teise lepingupoole
nõusolekut kinnituskirjas sisalduvate tingimustega (VÕS § 32 lg 2).
Kinnituskirja saamisel tuleks hilisemate vaidluste vältimiseks viivitamatult teatada nii oluliste
kui ka mitteoluliste muudatuste või täiendustega mittenõustumisest kinnituskirja saatjale.
Eelleping
Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus
kokkulepitud tingimustel (VÕS § 33 lg 1).
Eellepingute sõlmimine on vajalik juhul, kui põhilepingu sõlmimisel on mingid õiguslikud või
faktilised takistused. Tõlgendamise kaudu tuleb selgitada, kas pooled sõlmisid põhilepingu,
eellepingu või oli tegemist läbirääkimiste etapiga. Eelleping on erilise sisuga kokkulepe, mistõttu
on problemaatiline eellepingu rikkumisest tulenevate nõuete kvalifitseerimine. Kuna eellepingu
puhul on tegemist lepinguga, siis võib eellepingu rikkumisel kasutada VÕS § 101 lg-s 1
sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eellepingu rikkumise korral võib esitada kindlasti näiteks
leppetrahvi, kahjude hüvitamise või viivise nõude.
Selleks, et eellepingust tekiksid siduvad kohustused, peab eelleping sisaldama piisavalt
määratletud põhilepingu tingimusi. Kui põhilepingule on seaduses kehtestatud kohustuslik
vorminõue, siis tuleb selles vormis sõlmida ka eelleping. Seaduses sätestatud vorminõuete
järgimata jätmisel on leping tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti
(TsÜS § 83 lg 1). Kui vorminõue on kehtestatud poole kaitse eesmärgil nagu näiteks tehingutele
kinnisasjadega või tarbijakäendusele (VÕS § 144 lg 2), siis tuleb muus vormis sõlmitud eelleping
lugeda vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks.
Seaduses sätestatud vorminõude laienemine eellepingule tuleneb VÕS §-st 33. Kohustuslikud
vorminõuded saavad tuleneda seadusest või poolte kokkuleppest. Kui seadus ei sätesta
kohustuslikku vormi, siis võivad pooled eellepingu sõlmida igasuguses vormis (Riigikohtu otsus
tsiviilasjas 3-2-1-37-01).
Oluline on kinnisasjade võõrandamise eellepingute sõlmimisel arvestada 1. aprillist 1999. a
kehtiva AÕS § 119 sõnastust, mille järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või
võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Nimetatud säte laieneb ka eellepingule,
millega kohustutakse sõlmima kinnisasja omandamise või võõrandamise leping. Kui kinnisasja
müügilepingu eelleping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille
täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi (Riigikohtu otsus 3-2-1-131-03).
325
Tüüptingimustel lepingu sõlmimine
. Tüüptingimuste mõiste
Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud kasutamiseks
tüüplepingutes või mida pooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud, ja pool, kelle suhtes
seda kasutatakse (teine pool), ei olnud seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35).
Tüüptingimustel lepingu sõlmimise regulatsioon tugineb EL Nõukogu direktiivile 5. aprillist
1993. a 93/13/EEC ebaausatest lepingutingimustest (on Unfair Terms in Consumer Contracts,
avaldatud OJ L 095, 21/04/1993, p 0029-0034).
Tüüptingimused on lepingutingimused (kas osa või kogu leping), mis on eelnevalt välja
töötatud ja selle tõttu või mingil muul põhjusel eelnevalt läbi rääkimata (nn “võta või jäta”
tingimused) ja mille koostamise eesmärgiks on nende kasutamine rohkem kui ühes lepingus.
Asjaolu, et mõni tingimus on eraldi läbiräägitud, ei muuda tüüptingimust individuaaltingimuseks,
kui on selge, et tegemist on eelnevalt välja töötatud tingimusega, mida tegelikult vaidlustada ei
saa. Kui tüüptingimust esitav pool (tingimuse kasutaja) väidab, et tingimus oli eraldi läbi
räägitud, peab ta seda tõendama (VÕS § 35 lg 2).
VÕS § 36 lg 1 kohaselt ei kohaldata tüüptingimuste regulatsiooni lepingutele pärimis- ega
perekonnasuhete valdkonnas ning lepingutele äriühingute, muude juriidiliste isikute ja seltsingute
asutamiseks ning nende juhtimise korraldamiseks, samuti lepingutingimustele, mis põhinevad
seaduse imperatiivsetel sätetel.
Tüüptingimusi reguleerivate normide kohaldamine ei sõltu sellest, kas pooleks on füüsiline
isik tarbija mõistes või subjekt, kes teeb tehingu seoses oma kutse- või majandustegevusega.
Tüüptingimused lepinguosana
Esmalt tuleb kontrollida, kas kasutatavad tingimused on tüüptingimused. Kui tegemist on
tüüptingimustega, siis tuleb lepingu sõlmimisel arvestada seaduses sätestatud erinormidega. Kui
üldjuhul saavad lepingu tingimusteks lepingutingimused, milles kokku lepiti, siis tüüptingimustel
lepingu sõlmimisel peavad olema täidetud ka seaduses sätestatud formaalsed nõuded.
Vastavalt VÕS § 37 lg-le 1 on tüüptingimused lepingu osaks üksnes siis, kui tingimuste
kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitab ja teisel
poolel on võimalus nende sisust teada saada. Viide võib olla tehtud suuliselt viisil, millest teine
pool aru saab, et tegemist on tüüptingimusega või ka viiteliselt, kui igakordne teatamine on
üleliia koormav. Seadusest tulenevalt loetakse lepingu osaks ka niisugused tüüptingimused,
millele otsest viidet ei ole tehtud, kuid mille olemasolu võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt
eeldada ja kui tingimuste sisust oli lepingupoolel võimalik teada saada (VÕS § 37 lg 1 teine
lause). Nt lepingu sõlmimine parkimismajades, automaatsed hoiulaekad, fotoautomaadid jne.
Selgesõnalist viitamist ei nõuta ka siis, kui see oleks liiga kulukas tehingute suure arvu tõttu. Nt
326
autopesulad, ühiskondlik transport, loteriid, mänguautomaadid jne.
VÕS § 35 lg 3 kohaselt võib tüüptingimus sisalduda lepingudokumendis või olla
eraldiseisvaks lepinguosaks (n sõlmides suuliselt lepingu, saadab müüja arve, millel on
tüüptingimused makseviisi, aja ja rikkumise tagajärgede suhtes). Tüüptingimus võib olla lepingu
tingimuseks, sõltumata sellest, milline on selle ulatus või millisel viisil on tingimus lepingus
kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud (tüüptingimus võib olla suuline, keelava
märgistusena, üldtingimustena nt kindlustuslepingutes jne).
VÕS § 37 lg 2 kohaselt võivad pooled lg-s 1 sätestatud nõudeid arvestades eelnevalt kokku
leppida, et tüüptingimused kehtivad teatud liiki lepingutele. Need on nn raamkokkulepped, kus
lepitakse kokku, millised tüüptingimused poolte vahel sõlmitud lepingule laienevad ja kuidas
toimub nende muutmine.
Oluliseks formaalseks nõudeks on ka seadusest tulenev nõue, et tingimused peavad olema
tehtud teatavaks juba enne lepingu sõlmimist. Seega on poolte jaoks äärmiselt oluline tuvastada
lepingu sõlmimise moment. Nt ei saa lugeda lepingutingimusteks tüüptingimusi autopesula
seinal, kui nendega saab tutvuda alles pärast kassast autopesula kasutamist võimaldava kaardi
ostmist; ujula seinal olevad tüüptingimused, millega välistatakse ujula omaniku vastutus, ei ole
tüüptingimustena lepingutingimused, kui nendega ei ole võimalik tutvuda enne ujulapääsme
ostmist.
Lepingu sisuga tutvumine tähendab võimalust kohapeal ja ilma ebamõistlike pingutusteta
tüüptingimustega tutvuda. Nt ei piisa kirja teel lepingu sõlmimisel viitest internetileheküljele,
millelt võib tüüptingimused leida või äriruumidele, kus need on kättesaadavad. Kuid teine pool
võib alati ise nõustuda seadusest erineval viisil pakutud võimalustega tutvuda tüüptingimuste
sisuga.
Lepinguosaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, keeleline väljendusviis või esituslaad on
niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine pool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus
mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust pingutuseta mõista (n väga väike
kiri, võõrkeele, slängi kasutamine, keerulised meetodid lõppsumma arvutamiseks, tingimuse
paigutamine lepinguossa, kus tavaliselt seda ei käsitleta, tumedal taustal halvasti näha olev kiri
jms). Niisuguseid tingimusi nimetatakse üllatustingimusteks (VÕS § 37 lg 3). Üllatustingimused
võivad olla ebatavalised oma välise esituslaadi või sisu poolest. Eristatakse tingimusi, mis on
ebatavalised ja tingimusi, mis on arusaamatud.
Ebatavalisust hinnatakse arvestades lepingu eesmärki ja sisu. Nt olulised tingimused on
peidetud muu teksti sisse, mis ei ole tavaline, arvestades selliste tingimuste tähtsust. Sisu poolest
võib olla üllatuslik tingimus, mis sisaldab täiendavaid kohustusi ja nõudeid, mida tavaliselt
sedalaadi lepingutes ei või oodata. Tingimuste arusaadavus sõltub konkreetsetest asjaoludest ja
tarbijalt oodatavast arusaamisvõimest. Kui tegemist on majandus- või kutsetegevuses sõlmitud
lepinguga, esitatakse poolte arusaamisvõimele reeglina kõrgendatud nõudeid. Nt võivad olla
327
arusaamatud lepingutingimused, mis sisaldavad erialaseid termineid, valemeid või muid
tähistusi, millest arusaamist ei saa tavaliselt tarbijalt oodata. Kohtud on kõrgendatud nõudeid
esitanud poolele, kes on tehingu teinud seoses oma kutsetegevusega. Nt on kohtud leidnud, et
puidust esemete tootja peab aru saama puidu liimimisel kasutatavatest liimide kvaliteeti ja
omadusi tähistavatest markeeringutest pakendil ning kontrollima nende vastavust pakendil oleva
tekstiga. Selles osas on kohtupraktika siiski veel välja kujunemata, mistõttu ei ole võimalik
kindlat seisukohta formuleerida. Et üllatustingimused kehtiksid poolte jaoks siduvatena, peab
teine pool oma nõusolekut lepingutingimusega otse väljendama. Seda, kas tingimus on
üllatustingimus või mitte, hinnatakse objektiivsest mõistliku isiku kriteeriumist lähtudes.
Lepingutes, kus pooled kasutavad tüüptingimusi, võib tekkida olukord, kus pärast lepingu
sõlmimist või täitmist selgub, et oferdis ja aktseptis sisalduvad tüüptingimused on oma sisult
vastuolus. Olukorda, kus pooled viitavad oma tahteavaldustes sisult vasturääkivatele
tüüptingimustele (VÕS § 40), nimetatakse tüüptingimuste vasturääkivuseks e kollisiooniks.
Tüüptingimuste vasturääkivusele ei kohaldata üldisi lepingu sõlmimise reegleid, mille kohaselt
jääks kehtima viimasena tehtud tahteavaldus, kui sellele viivitamatult vastu ei vaielda.
Vasturääkivate lepingutingimuste korral kohaldatakse VÕS §-s 40 sätestatut, mille järgi loetakse
leping sõlmituks tingimustel, mis ei ole omavahel vastuolus. Vastuoluliste tingimuste asemel
lähtutakse seaduses seda liiki tingimuste kohta sätestatust. VÕS § 40 lg 2 kohaselt loetakse
vasturääkivaid tüüptingimusi sisaldav leping mittesõlmituks üksnes juhul, kui üks lepingupooltest
teise tüüptingimuste kohaldamisele vastu vaidleb. Teise poole tüüptingimustele vastuvaidlemise
avaldus tuleb teha muus vormis kui tüüptingimus. Avalduse võib teha nii enne lepingu sõlmimist
kui ka viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada,
et lepingupool ei saa enam oma mittenõustumist vastuoluliste tüüptingimustega lepingu
sõlmituks lugemisel väljendada siis, kui leping on täidetud täielikult või osaliselt või ta on teise
lepingupoole täitmise vastu võtnud. Seega saab vastuolus olevate tüüptingimuste korral lepingust
vabaneda ainult siis, kui lepingut ei ole veel täidetud kummagi poole poolt ja on täidetud
tüüptingimusele vastuvaidlemise formaalsed nõuded.
Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada ka erinormiga, mis sätestab
individuaalkokkulepete ja tüüptingimuste vahekorda. Vastavalt VÕS §-le 38 loetakse
primaarseks eraldi läbiräägitud lepingutingimused, kui need on vastuolus tüüptingimustega.
Individuaalkokkulepe võib olla nii suuline (nt teatab müüja lepingu sõlmimisel asja omadustest
või vastutuse piiramisest, mida tüüptingimused ei sisalda) kui kirjalik (nt on lepingutekstis lisaks
tüüptingimustele lisatud omakäeliselt täiendavad tingimused, mis on tüüptingimustega
vastuolus).
Tüüptingimuste ja individuaalkokkulepete vastuolu korral kehtib eraldi kokku lepitud või
läbiräägitud tingimus. Individuaalkokkulepped ületavad jõult alati eelnevalt väljatöötatud
tingimused (VÕS § 38).
Tüüptingimuste tõlgendamisel (VÕS § 39) kasutatakse objektiivset tõlgendamist.
328
Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik neid samadel
asjaoludel mõistma pidi. Samade asjaolude arvestamise kohustus pehmendab objektiivse
tõlgendamise põhimõtet. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja
kahjuks, mis tähendab tüüptingimuse kehtivuse riski panemist tingimuse kasutajale. Tühisele
tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Kui tingimuse
saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus
osas kehtima.
Tüüptingimuste kehtivus
VÕS § 42 lg 1 määrab kindlaks tüüptingimuste sisulise kehtivuse alused. Lepingu olemust,
sisu, sõlmimise viisi, poolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades on tüüptingimus tühine
niivõrd, kuivõrd see kahjustab teist poolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on
lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalu teise poole kahjuks oluliselt rikutud või kui
tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Arvestada tuleb poolte huve ning kasu, mida saab
tingimuse kasutaja, et põhistada tüüptingimuse tühisust.
Ebamõistlik kahjustamine on konkretiseeritud VÕS § 42 lg-s 2. Ebamõistlikku kahjustamist
eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui
tüüptingimus piirab lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi
saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see
puudutab lepingu põhieset või hinna vahekorda selle eest saadavate kaupade või teenuste
väärtusega (nt hinna mittevastavus eseme kvaliteedile ei ole ebamõistlik kahjustamine).
VÕS § 42 lg 3 annab näidisloetelu nendest tingimustest, mis on eelduslikult ebamõistlikult
kahjustavad. VÕS § 44 kohaselt eeldatakse loetletud tüüptingimuste tühisust tarbijalepingutes,
majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes peab aga ebamõistlikku kahjustamist teise
poole suhtes tõendama. Nt määratlemata õigusmõistete hindamisel sätestab VÕS § 42 lg 3 p 36,
et ebamõistlikult kahjustav on lepingutingimus, millega tingimuse kasutaja jätab endale
ebamõistlikult pika või ebapiisavalt määratletud tähtaja oferdi aktseptimiseks või
tagasilükkamiseks. Selline tingimus toob kaasa teadmatuse, mida peetakse tarbijale ebasoodsaks
ja kahjustavaks.
VÕS § 43 sätestab erisused tüüptingimuste kasutamisel krediidiasutuste suhtes. Vastavalt ei
loeta ebamõistlikult kahjustavaks lepingutingimust, millega krediidiasutus või muu
finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimustega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata
muuta teise poole poolt või teisele poolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste
eest, tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest
teavitama ning teistel lepingupooltel on õigus leping kohe lõpetada (VÕS § 42 lg 3 p 14
nimetatud tingimus). Muudatuste reservatsiooniga ei ole hõlmatud mitte kõik, vaid üksnes need
tingimused, mis puudutavad tingimuste seadja poolt sooritatavat täitmist. Lepingus tuleb
fikseerida nii muudatuste tingimused kui ka muudatuste maht (n piisav määratletus puudub, kui
329
viidatakse lihtsalt lepingule laienevale kaubandustavale). Kui muudatuste tegemise õiguse
klausel on käibes tavaline, ei saa eeldada ebamõistlikku kahjustamist.
Kui tüüptingimusi kasutatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitavates lepingutes, siis
loetakse vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav, kui tingimuste
kasutaja ei tõenda vastupidist. Seega äritegevuse raamides sõlmitavad lepingud on vastuväite
võimalusega ja nende tühisust ebamõistliku kahjustamise tõttu ainult eeldatakse. Seega langeb
ebamõistliku kahjustamise puudumise tõendamise koormus poolele, kes tüüptingimust kasutas.
Kohtu pädevus tüüptingimuste kasutamise keelamisel
Vastavalt VÕS § 45 lg-le 1 võib kohus keelata tingimuse kasutajal kasutada ebamõistlikult
kahjustavaid tüüptingimusi, tingimuste soovitamise korral aga kohustada soovitajat soovituse
tagasivõtmiseks, kui sellekohase hagi on esitanud tarbijakaitseamet. Vastavalt
tarbijakaitseseadusele võib tarbijakaitseamet nõuda Eesti Vabariigi nimel kohtu kaudu kolmanda
isiku poolse tarbija õigusi rikkuva tegevuse lõpetamist, kui kolmanda isiku tegevus puudutab
määramatu arvu tarbijate ühiseid huvisid. Lisaks sellele võib tarbijakaitseamet teha müüjale,
tootjale või vahendajale kohustuslikke ettekirjutusi õigusrikkumise lõpetamiseks ja endise
olukorra taastamiseks.
Kohtu poolt tüüptingimuste kasutamise keelamine ei ole lubatud siis, kui tüüptingimusi
kasutati isiku suhtes, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses või kui tüüptingimusi
soovitati kasutamiseks või nähti ette nende kasutamine mõlema poole jaoks üksnes nende
majandus- või kutsetegevuses.
Kui kohus keelab tüüptingimuse kasutamise või kohustab soovitamise lõpetamiseks või
soovituste tagasivõtmiseks, siis laieneb see ka kõikidele pärast kohtuotsuse jõustumist sõlmitud
lepingutele (tingimus on tühine ka kõikides teistes lepingutes, mille tühisust ei ole kohus
tuvastanud).
Koduukselepingud ja lepingu sõlmimine sidevahendite abil
Koduukselepingu mõiste
Koduukselepinguks nimetatakse vallasasja üleandmise või teenuse osutamise lepingut, mille
puhul majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (pakkuja) teeb tarbijale pakkumuse või
ettepaneku asuda läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks (VÕS § 46). Koduukselepinguks on
leping, mis sõlmitakse tarbija eluruumis või töökohas või nende vahetus läheduses, välja arvatud
juhul, kui tarbija töökoha või eluruumi külastamine pakkumuse või ettepaneku tegemiseks toimus
tarbija eelneval selgesõnalisel soovil (tarbija kutsub ise pakkumiste tegija koju või töökohta).
Siiski kohaldatakse koduukselepingute kohta sätestatut ka juhul, kui pakkuja külastas tarbija
töökohta või eluruumi küll tarbija eelneval selgesõnalisel soovil, kuid tarbija ei teadnud ega
pidanudki lepingulisi läbirääkimisi soovides teadma, et vallasasjade ja teenuste pakkumine, mille
330
kohta leping sõlmiti, on osa pakkuja majandus- või kutsetegevusest (VÕS § 47 lg 1).
Koduukselepinguteks loetakse ka lepinguid, mis sõlmitakse üllatava pöördumisena
ühissõidukis või tänaval, väljaspool pakkuja äriruume pakkuja või kolmanda isiku poolt
korraldatud vabaajaüritusel. Leping, mille puhul tarbija tasub lepingus ettenähtud tasu lepingu
sõlmimisel ja see ei ületa rahasummat, mis võrdub 60 euroga, ei loeta koduukselepinguks.
Koduukselepingu regulatsioon tugineb Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivile 85/577/ECC
20. detsembrist 1985.a tarbija kaitse kohta lepingute sõlmimisel väljaspool äriruume (to protect
the consumer in respect of contracts negotiated away from business premises, OJ L 372,
31/12/1985 p 0031-0033; täiendatud 294A0103(69) (OJ L 001 03.01.94 p 492)). Direktiivi
eesmärk on kaitsta tarbijat olukorras, kus ta ei ole ette valmistatud tehingu tegemiseks (ei saa
võrrelda teiste pakkujate hindu ja kaupade kvaliteeti, peab otsustama kiiresti, ei ole aega või
võimalust kaupa põhjalikult uurida jne). Tarbijat kaitstakse eelkõige nn cooling-off
(mahajahtumise) perioodi võimaldamisega, mis VÕS-s on reguleeritud lepingust taganemise
õigusena.
Tarbija taganemisõigus
Tarbijal, kellele on kaupu pakutud väljaspool äriruume vastavalt VÕS §-le 46, on õigus
lepingust taganeda. Vastavalt VÕS § 48 lg-le 1 peab pakkuja tarbijale kirjalikult või muul
tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal teatama, et tarbijal on õigus lepingust taganeda,
samuti teatama selle õiguse teostamise viisi ja tähtaja, märkides teates oma nime ja aadressi ning
teate saatmise või andmise aja. Teates peab olema ka viide lepingule, millest taganemisõigus
tekib ning teade tuleb teha teatavaks viisil, et tarbija saaks oma õigustest aru. Tarbija poolt teate
kättesaamise aja peab tõendama pakkuja (VÕS § 48 lg 2).
Tarbija võib koduukselepingust taganeda seitsme päeva jooksul teate saamisest. Kui tarbija on
saanud teate enne lepingu sõlmimist, arvestatakse seitsmepäevast tähtaega lepingu sõlmimisest
(VÕS § 49 lg 1). Tarbija loetakse õigeaegselt taganenuks, kui ta on saatnud oma tahteavalduse
ära 7 päeva jooksul.
Sidevahendi abil sõlmitud lepingud
Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste
Tarbija õigusi on peetud vajalikuks kaitsta ka lepingute sõlmimisel sidevahendite abil.
Sidevahendite abil lepingute sõlmimisel vajab tarbija kaitset eelkõige põhjusel, et müüja ja ostja
vahel puudub otsekontakt. Samuti ei ole tarbijal võimalik kaupu vahetult vaadelda, hinnata ja
proovida, mistõttu võib reklaam olla eksitav. Raha maksmine toimub sageli sularahata arvelduse
korras ja tegelikult maksmisele kuuluvate summade kindlakstegemine võib olla raske (transport,
telefoni kasutamise kulud, muud varjatud kulud, mida ostja peab kandma). Probleemiks võib
osutuda ka pakkuja anonüümsus ning tarbija võib vajada kaitset tungimise eest eraellu.
331
Sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse lepingut eseme üleandmiseks või teenuse
osutamiseks seda eset või teenust oma majandus- või kutsetegevuses pakkuva isiku (pakkuja) ja
tarbija vahel, kui leping sõlmitakse pakkuja poolt selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas
turustus- või teenindussüsteemis ja pärast seda, kui pakkuja on teinud pakkumuse või on teinud
tarbijale ettepaneku teha pakkumus (pakkumine) ning pakkuja ja tarbija ei viibi lepingu
sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja pakkumine ja tarbija tahteavaldus võtta endale
lepingulised kohustused (tellimus) edastatakse sidevahendi abil (VÕS § 52 lg 1). Oluline on, et
kõik eelpoolnimetatud tunnused peavad esinema samaaegselt.
Sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemalviibival tarbijal
ja pakkujal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust, eelkõige
telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist, adresseerimata või adresseeritud trükise,
sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses
(VÕS § 52 lg 2).
Sidevahendi abil sõlmitud lepinguks ei loeta vastavalt VÕS § 53 lg 2 lepinguid, mis on
sõlmitud müügiautomaadi kasutamisega, taksofoni vahendusel telekommunikatsiooniteenuse
osutajaga, kui lepingu esemeks on taksofoni kasutamine, samuti lepinguid ehitamiseks, kinnisasja
võõrandamiseks või asjaõiguse kohta kinnisasjale. Tarbijat ei tule teavitada lepingu tingimustest
ja taganemisõigusest ning tal ei ole ka taganemisõigust lepingutes, mis sõlmitakse toiduainete,
jookide või muude igapäevaseks tarbimiseks mõeldud asjade kohta, mida tuuakse tarbija elu- või
töökohta sageli ja korrapäraselt ning veo-, majutus-, toitlustus- või meelelahutusteenuste kohta,
kui pakkuja kohustub lepingut sõlmides osutama teenuse teatud tähtpäevaks või teatud tähtaja
jooksul (kohaldamisele ei kuulu VÕS § 54-59). Küll aga on nendes lepingutes tarbijal õigus
nõuda oma privaatsuse kaitset, sest vastavalt VÕS §-le 60 laieneb nimetatud lepingutele kohustus
küsida enne pakkumise tegemist tarbijalt selleks nõusolekut, kui pakkumine tehakse faksi,
telefoni või elektronposti abil. Muude vahenditega pakkumise edastamisel eeldatakse tarbija
nõusolekut.
Sidevahendite abil lepingu sõlmimisel tuleb tarbijat teavitada VÕS § 54 sätestatud asjaoludest
(pakkuja nimi, aadress, asja põhitunnused, hind, taganemisõigus jne). Andmed tuleb kasutatavaid
sidevahendeid arvestades esitada heauskselt, selgelt, arusaadavalt ja vastavuses heade kommetega
ning selliselt, et ilmneks pakkumise äriline eesmärk. Telefoniside puhul tuleb pakkuja nimi ja
kõne äriline eesmärk teha tarbijale selgelt teatavaks vestluse alguses. Kui VÕS § 54 lõikes 1
loetletud andmeid ei ole tarbijale edastatud kirjalikult või muul tema jaoks kättesaadaval püsival
andmekandjal, tuleb neid andmeid kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival
andmekandjal kinnitada hiljemalt lepingu täitmise ajal, asjade puhul aga hiljemalt nende
üleandmisel (VÕS § 55 lg 1). VÕS § 55 lg 2 sätestab tingimuse, milline teave tuleb kindlasti
tarbijale edastada. Kui aga pakutakse teenust, mida osutatakse vahetult sidevahendiga ja
ühekordselt ning mille tasumise eest peab arvestust telekommunikatsiooniteenuse osutaja, siis ei
ole vaja eelpoolnimetatud teavet edastada. Ka sellisel juhul peab tarbijal olema võimalus saada
teada pakkuja tegevuskoha aadress, kuhu ta saab esitada kaebused (VÕS § 55 lg 3).
332
Vastavalt VÕS §-le 56 on tarbijal õigust lepingust taganeda 11 päeva jooksul. Asja puhul
algab tähtaeg päevast, mil asi, samaliigiliste asjade kättetoimetamise korral aga esimene osa
asjadest, on jõudnud tarbijani ning tarbija suhtes on täidetud VÕS §-s 55 sätestatud kohustused.
Teenuse puhul algab taganemise tähtaeg lepingu sõlmimise päevast.
Kui pakkuja ei ole VÕS §-s 55 ettenähtud teatamiskohustust täitnud, võib tarbija lepingust
taganeda kolme kuu jooksul asja tarbijani jõudmise päevast, teenuse puhul aga kolme kuu jooksul
lepingu sõlmimise päevast. Kui selle kolmekuulise tähtaja kestel edastatakse nõutav teave, võib
tarbija lepingust taganeda vastavalt 11 päeva jooksul arvates teabe saamisest. Teenuse osutamise
lepingust taganemise õigus lõpeb, kui pakkuja on tarbija nõusolekul või algatusel alustanud
teenuse osutamist enne taganemise tähtaja möödumist (VÕS § 56 lg 2).
Vastavalt VÕS § 60 lg 1 peab pakkuja arvestama, et faksile, telefoni automaatvastajale või
elektronpostiaadressile võib pakkumise edastada üksnes tarbija eelneval nõusolekul. Kuid
individuaalset suhtlemist võimaldavaid sidevahendeid võib pakkumise edastamiseks kasutada,
kui tarbija ei ole nende kasutamist sõnaselgelt keelanud.
Lepingulised kohustused
Lepinguliste kohustuste allikad
Lepingulised kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. 1
Lepingupoolte kohustused võivad olla lepingus väljendatud eelkõige kui
otsesed kohustused.
Otsesed kohustused võivad olla sõnastatud kirjalikus lepingus või suuliselt saavutatud
kokkuleppes. Otsesed kohustused võivad olla ka sätestatud seaduses.
Otsesed kohustused võivad olla kas esmased (primaarsed) või teisesed (sekundaarsed)
kohustused. Primaarsed on kohustused, mis on võlasuhtes põhikohustuseks ja mille sooritamisel
tagatakse kohustuse eesmärgi saavutamine. Sekundaarsed kohustused lisanduvad kas kohustuste
rikkumisel või lepingu lõpetamisel seoses tagasitäitmisega pärast lepingust taganemist või
lepingu ülesütlemist.
Otsesed põhikohustused määravad ära lepingulise võlasuhte olemuse. Põhikohustuste kõrval
võib lepingus olla kokku lepitud ka
kõrvalkohustustes, mille ülesanne on kas põhikohustuste
ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Need on kohustused, mis on suunatud soorituse
tagajärje saavutamisele ja täiendavad põhikohustusi. Kõrvalkohustused võivad olla kas otsesed,
kui need on sätestatud lepingus või seaduses või kaudsed, kui need tuletatakse muudest allikatest
(VÕS § 23).
Nt on seaduses reguleeritud otseste kõrvalkohustustena kohustused, mille eesmärk on tagada
lepingulise kohustuse täitmist (vt VÕS § 141) ja abistada lepingu eesmärgi saavutamist (VÕS §
23 lg 2). VÕS § 23 lg-s 2 sätestatud koostöökohustus tähendab poolte jaoks niisuguste tegude
tegemist, mis on teisele poolele vajalikud tema kohustuste täitmiseks. Kui üks lepingupool ei
333
täida oma kohustust teha teise poolega koostööd, võib teine pool kohustuste piisava vastastikkuse
seose korral VÕS §-le 111 tuginedes keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt VÕS § 119
lg-le 1 satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust selle tõttu, et
võlausaldaja ei tee lepingu eesmärgi saavutamiseks võlgnikuga piisavalt koostööd. Koostöö ei
tähenda siin ainult oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmist, vaid ka kaudselt tuletatavate
kohustuste eiramist, mis takistavad võlgnikul oma kohustusi lepingus ettenähtud viisil täitmast.
Seega on koostöökohustus üldiselt kõikidele lepingupooltele laienev kohustus, mille rikkumise
tagajärjed võivad olla seaduses sätestatud või olla ka lepingus kokku lepitud. Kui konkreetse
koostöökohustuse rikkumise juhuks ei ole seaduses või lepingus õiguslikke tagajärgi ette nähtud,
võib lepingupool kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Oma olemuselt on koostööle suunatud ka kahju vähendamise kohustus, mille eesmärk on
vähendada kohustuse rikkumisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi nii võlgniku kui võlausaldaja
jaoks. Võlaõigusseaduse § 139 lg 2 annab sisuliselt kahju vähendamise kohustuse sisu, nähes ette
õiguslikud tagajärjed juhuks, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata
ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu,
mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Seega
tuleb kahjuhüvitise vähendamise nõude esitamisel VÕS § 139 lg-le 2 tuginedes esmalt tõendada,
et teisel lepingupoolel oli mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kohustus teha seaduses sätestatud
tegusid, mis oleks tekkinud kahju vähendanud ja teiseks, et ta on seda kohustust rikkunud.
Kõrvalkohustusteks võivad olla nt kohustus anda vajalikku teavet lepingu teisele poolele (nt
VÕS § 212), dokumentide esitamise (nt VÕS § 168), vajalike dokumentide, lubade, litsentside jne
hankimise kohustused (nt VÕS § 211). Leping võib sisaldada ka kõrvalkohustusi, mille eesmärk
on kaitsta teise poole vara (nt hoolitsemiskohustus VÕS § 77 lg 4), tervist või muid hüvesid, mille
kaitset peetakse lepingu eesmärgi saavutamisel oluliseks. Seadusest võib tuleneda ka niisuguseid
kõrvalkohustusi, mis ei loo täitmisnõudeid ega kahjuhüvituskohustusi, vaid mille rikkumise
tagajärjeks on õigusest ilmajäämine või muu kahjuliku tagajärje saabumine (nt VÕS § 220).
Üheks olulisemaks kõrvalkohustuseks, mille rikkumisel ei teki õiguskaitsevahendi kasutamise
õigust, vaid kaotatakse mingi seaduses ettenähtud õigus, on kohustus teatada õiguskaitsevahendi
kohaldamisest kas viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist või mõistliku aja jooksul
pärast seda (vt VÕS § 118 lg 1; VÕS § 159 lg 2; 222 lg 6 jne).
Lepingupooled võivad kokkuleppeliselt anda kõrvalkohustustele põhikohustuse tähenduse, kui
oluliseks peetakse mitte ainult põhikohustuste nõuetekohast täitmist.
Lepingu sisu ei moodusta ainult otsesed kohustused, vaid lepingut võidakse täpsustada ja
täiendada ka kaudsete kõrvalkohustustega allikatest, mille loetelu on antud VÕS § 23 lg-s 1.
Seaduses loetletud allikatele tuginedes võib kohustuse sisu täpsustada või täiendada juhul, kui
lepingupoolte kohustusi ei ole võimalik kindlaks teha lepingu tõlgendamise abil. VÕS § 23
võidakse kohaldada ka põhikohustuste kindlaksmääramisel, kuid selle sätte põhiliseks
rakendusalaks on siiski kõrvalkohustuste kindlaks määramine. Lepingupoolte kaudsed
334
kohustused tehakse vaidluse korral kindlaks, lähtudes:
1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
Loetelu annab piisavalt võimalusi teha kindlaks kohustused, mille täitmist võis mõistlikult
lepingupooltelt oodata. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes tuleks kaudseid kohustusi
tuletada alles siis, kui eelnevalt nimetatud allikad ei ole olnud tulemuslikud. Kaudsete tingimuste
lisamisel lepingusse toimub küll kohtulik sekkumine lepingulistesse suhetesse ühiskondlikult
aktsepteeritava käitumise tagamise eesmärgil, pidades aga silmas põhiseadusega tagatud üldist
vabadusõigust sõlmida lepinguid ja määrata nende sisu (põhiseaduse § 19).
Lepinguliste
kohustuste liigid
. Lepinguliste kohustuste liigid tulenevalt lepingu eesmärgist
Lepinguid liigitatakse tulenevalt nende sõlmimise eesmärgist (alusest), mida pooled lepinguga
taotlevad. Võõrandamislepingu sõlmimise eesmärgiks on omandi üleandmine (näiteks
müügileping, vahetusleping ja kinkeleping). Töövõtulepingu eesmärgiks on mingi tulemus, töö
resultaat, töölepingu eesmärgiks aga töö tegemine. Asja kasutusse andmisel võib olla eesmärk
saada kasutusaja lõppedes tagasi sama asi (rendileping, üürileping) või samaliigilised, samas
koguses ning samasuguse kvaliteediga asjad (laenuleping). Hoiulepingu olemuseks on aga asja
hoidmine ilma kasutamisõiguseta ning tagastamine hoiuleandja nõudmisel.
Teatud lepingute sõlmimisel on eesmärgiks tehingute tegemine teise isiku nimel (nt
agendileping) või enda nimel teise isiku huvides ja arvel (nt komisjonileping asjade müümiseks).
Seltsingulepingu sõlmimisel soovitakse saavutada ühine eesmärk ja teha selleks koostööd
lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1).
Pooled võivad ise valida lepingu eesmärgi ja ei ole seotud seaduses reguleeritud
lepinguliikidega. Vastavalt VÕS § 1 lg-le 1 võivad pooled sõlmida lepinguid, mis ei ole seaduses
nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus. Kui leping vastab kahe või enama
seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses
sätestatut, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille
kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga (VÕS § 1 lg 2). Seega ka seaduses
reguleerimata lepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel on oluline välja selgitada lepingu
eesmärk ja olemus ning sellest lähtudes kohaldada kas seaduses sätestatut, tõlgendada lepingu
tingimusi või laiendada lepingu sisu.
335
Lepingute liigitus kohustuste jagunemise alusel poolte vahel
Ühekülgseteks nimetatakse lepinguid, millest tekivad kohustused ainult ühe osapoole jaoks.
Teine pool omandab lepingust tuleneva kasu ilma ühegi omapoolse kohustuseta (nt käendus,
garantii). Liigitamine on oluline lepingust tulenevate nõuete kindlaksmääramisel. Seaduses
sätestatud juhtudel võib kirjalikule vorminõudele alluva ühekülgse lepingu sõlmida ainult ühe
poole kirjaliku tahteavaldusega (vt n VÕS § 144 lg 2, § 30 lg 2).
Ühekülgne on ka leping, milles olemasolev kohustus muudetakse uueks kohustuseks
lubadusega teha mingi tegu - uuendamine e novatsioon (VÕS § 89 lg 2). Lubadus midagi teha
võib olla võlatunnistus (VÕS § 30) e leping, millega tunnistatakse olemasolevat võlasuhet ja
võetakse endale kohustus sooritada võlguolev tegu. Ühekülgseks lepinguks on ka võlalubadus
(VÕS § 30) e leping, mille sõlmimisel luuakse lubadusega iseseisev kohustus. Nt lubatakse
maksta mingi rahasumma. Nimetatud võlatunnistused on oma olemuselt abstraktsed ja ei vaja
tekkimise aluse olemasolu tõendamist. Seega piisab võlatunnistusest tuleneva nõude esitamisel
sellekohase kirjaliku dokumendi esitamisest. Vastavalt VÕS § 30 lg-le 2 peab võlatunnistus
olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse § 30 lg 3
kohaselt ei pea olema kirjalikus vormis jooksva arve alusel antud võlatunnistus e saldo
(negatiivne võlatunnistus VÕS § 204 lg 2 järgi) ja majandus- või kutsetegevuses tekkinud
võlatunnistus. Nimetatud võlatunnistused võivad olla igasuguses vormis, eeldatavasti peaks need
olema tõendamise eesmärgil antud vähemalt kirjalikult taasesitatavas vormis. Kuna seadus
tunnustab õiguslikult siduvana kohustuse täitmise lubadust võlatunnistusega ja juba olemasoleva
võla tunnistamist, siis eeldatakse, et võlatunnistuse andmiseks oli alus. Kui võlatunnistusel alus
puudub või võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei eksisteeri, või võlgnik esitada
sellekohase vastuväite.
Kahekülgseteks nimetatakse lepinguid, millest tekivad mõlemale osapoolele kohustused, mis
ei ole omavahel seotud sünallagmaga ehk vastastikkuse sõltuvussuhtega. Need on lepingud,
milles pooled võtavad endale kohustuse anda üle asi või asjade kogum, teha mingi tegu teisele
isikule ja teine isik kohustub andma omalt poolt asja või asjade kogumi tagasi või tegema mingi
teo pärast teatud ajavahemiku möödumist (nt tasuta laen, tasuta kasutusse andmine, käsundi
täitmine). Kahekülgsed oma olemuselt on ka lepingud, milles poolte kohustused tekivad sõltuvalt
juhusest (nt agendilepingud). Lepingutes, mille sisu kujuneb sõltuvalt juhusest, on reeglina kokku
lepitud ühe poole kohustuses nt otsida lepingupartnereid, sobivat kaupa jne, mille täitmise ja
lepingulise eesmärgi saavutamise korral tekib teisel poolel omakorda kohustus. Nt on agent
käsundit täites teinud kulutusi, mille käsundiandja peab hüvitama. Kas kohustused tekivad, see ei
ole alati lepingu sõlmimisel teada.
Vastastikused e sünallagmaatilised on lepingud, millest lepingupooled omandavad
vastastikkuses sõltuvussuhtes olevad kohustused (VÕS § 111 lg 1). Vastastikkususe suhe kui
eriline seos kohustuste vahel tähendab, et ühe lepingupoole kohustuse alus ja kehtivuse eeldus on
teise lepingupoole kehtiv kohustus. Vastastikku kohustavad lepingud on suunatud eelkõige
336
soorituste vahetamisele lepingupoolte vahel. Vahetatavad sooritused võivad olla nii rahalised kui
mitterahalised (nt üüritud eluruumide üleandmise kohustus ja üüritasu maksmise kohustus).
Eelkõige on vastastikkuses suhtes tasulised lepingud (nt müügileping, rendileping,
töövõtuleping). Omavahel vastastikkuses seoses olevad kohustused on tavaliselt
põhikohustusteks. Pooled võivad ka lepingus ise kokku leppida, et kohustuste vahel on
vastastikkusus, mis annab selle kohustuse rikkumise korral teisele poolele õiguse vastukohustuse
täitmist kinni pidada. Lepingu sõlmimisel võib eelnevalt kindlaks määrata, milline on
soorituskohustuste omavaheline ajaline seos või anda mõnele soorituskohustusele põhikohustuse
tähendus, mida seadusest tulenevalt seda liiki kohustusel ei ole. Kõige enam tekitavad vaidlusi
lepingulised kokkulepped, millest ei ole üheselt selge, kas soorituse tegemata jätmine annab
teisele poolele õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest (nt maksmine toimub kauba
üleandmisel esitatud dokumentide vastu) või kas poolel on õigus nõuda eelsooritust (maksmise
toimub pärast kauba kättesaamist).
Vastastikused võivad olla põhikohustuste kõrval ka kõrvalkohustused. Vastastikused
kõrvalkohustused võivad olla takistuseks nõude loovutamisel või täitmisnõudele vastuväidete
esitamisel (ühe poole kõrvalkohustuse täitmisel võib ka teisel poolel tekkida kohustus
kõrvalkohustused täita, kui need on vastastikused).
Lepingute liigitus vastastikkusteks ning kahe-ja ühekülgseteks on oluline eelkõige juhul, kui
üks pool soovib teise poole poolt kohustuste rikkumisel kasutada kohustuse täitmisest keeldumise
vastuväidet (VÕS § 110, 111) ja sellega vältida eelsooritusest tulenevat riski, et teine pool oma
kohustust ei täida. Igasuguste vastuväidete esitamisel, milles tuginetakse oma kohustuste
täitmisest keeldumise õigusele, on oluline kindlaks teha kohustuste vastastikune seos ja selle
seose olemus. Kui nõuded, mis tulenevad kas samast lepingust või erineval alusel tekkinud
võlasuhetest, ei ole piisavalt omavahel seotud, ei saa täitmisest keeldumise õigust
õiguskaitsevahendina kasutada (VÕS § 110 lg 1).
. Lepinguliste kohustuste liigid tulenevalt ajalisest kestvusest
Lepingulised suhted võivad olla suunatud soorituste tegemisele või vahetamisele ühekordse
või lühiajalise protsessina. Kuid leping võib kohustada ka pikemaks ajaks, mistõttu kohustuste
maht sõltub sellest ajavahemikust, milleks leping sõlmiti. Nii näiteks üüri- ja rendilepingu maht
sõltub sellest, millise ajavahemiku jooksul pooltevahelised kohustused kehtivad.
Kestvuslepinguks (nt üürileping, rendileping, kindlustusleping) nimetatakse püsivatele
kohustustele või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingut (VÕS § 195 lg 3).
Kestusvõlasuhted eeldavad erilisi kaitsevahendeid rikkumise korral (nt ülesütlemisõiguse
reguleerimine erinormidega). Samuti võib siin tekkida olukord, kus poolte kohustuste vahekord
lepingu sõlmimise seisuga nihkub aja jooksul esialgsest tasakaalust välja ja vajab seetõttu
kohandamist muutunud oludele (n VÕS § 97 lg 6, § 196 lg 1; renditasude ümberarvutamise
kokkulepped) või annab õiguse ka leping üles öelda (§ 196 lg 1).
Kestvuslepingute eristamine tavalistest lepingutest võib olla raske, kui tegemist on osadena
337
hankimisega pikema ajaperioodi jooksul. Oluline on välja selgitada poolte tahe lepingu
sõlmimisel.
Kestvuslepingute eristamine on oluline siis, kui tuleb otsustada, missugust seadust võlasuhtele
kohaldada (vt rakendusseaduse § 12).
Põhi- ja kõrvalkohustused
Lähtudes lepingulise kohustuse tähtsusest võlausaldaja jaoks ja kasutatavatest
õiguskaitsevahenditest rikkumise korral, võib jaotada kohustused põhikohustusteks ja
kõrvalkohustusteks. Kohustuste liigitamine põhi- ja kõrvalkohustusteks on oluline siis, kui
pooled on kohustatud lepingu järgi mitmeks soorituseks ja mõned neist on sarnased mõne teise
lepinguliigi põhikohustusega. Näiteks müügilepingust tulenevad põhikohustused on ühelt poolt
anda asi üle ja teiselt poolt selle eest maksta. Lisaks sellele võib aga lepingus olla kokku lepitud
kõrvalkohustustes nagu kohustuses asi kohale tuua, kokku panna, dokumendid vormistada jne.
Need on lepingu olemuse seisukohalt kõrvalkohustused. Põhikohustus määrab ära lepingu
olemuse ja selle rikkumine võimaldab kohaldada rangemaid kaitsevahendeid. Kõrvalkohustused
on aga niisugused kohustused, mis ei ole põhikohustusega sünallagmas ja seega ei saa nendele ka
vastuväidetes tugineda. Tallinna Ringkonnakohus leidis näiteks oma otsuses tsiviilasjas II-
2/836/01, et kuna rendiobjektiks on hoone, mitte krunt ega kinnistu, siis ei saa rendilepingu
ennetähtaegse lõpetamise aluseks olla ümbruse korrastamatus, kui kohustus hoida ka ümbrus
korras ei olnud lepingus otse sätestatud. Lepinguliste põhikohustustega sellise kõrvalkohustuse
kaasnemist ei saa eeldada.
Õiguskaitsevahendi kasutamisel on kohustuste liigitus põhi-ja kõrvalkohustusteks oluline siis,
kui tuleb hinnata, kas lepingu poolel on õigus täitmisest keelduda VÕS §-de 110 või 111 järgi.
VÕS § 110 lg 1 järgi on üheks eelduseks, millisel võib kohustuse täitmisest keelduda, kuni
võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, selle
nõude ja võlgniku kohustuse vahel piisava seose olemasolu. Piisav seos on eelkõige
põhikohustuste vahel, kõrvalkohustused on harva seotud omavahel selliselt, et võlausaldajal
tekiks õigus täitmisest keelduda. Täitmisest keeldumine on lubatud ka vastastikustes lepingutes
(vastastikuselt seotud kohustustega) VÕS § 111 järgi.
Kõrvalkohustusteks on võlaõigusseaduse kohaselt eelkõige käendusest, garantiist, käsiraha
andmisest ja leppetrahvi kokkuleppest tulenevad kohustused. Seaduses reguleeritud
kõrvalkohustuste põhieesmärk on tagada kohustuste nõuetekohane täitmine. Lisaks seaduses otse
kõrvalkohustustena reguleeritud kohustustele võivad pooled lepingus ette näha ka muid
kohustusi, mis ei ole põhikohustused lepingu eesmärki ja poolte huvi arvesse võttes.
Välistavad tingimused
Pooled võivad kokku leppida, et kirjalik leping sisaldab kõik lepingu tingimused, mistõttu ei
338
loeta lepingu tingimusteks poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei ole
lepingus otseselt sätestatud (VÕS § 31).
Oluline on sellise kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus pooled on pidanud lepingueelseid
läbirääkimisi, mille käigus tehtud tahteavaldused ei ole hiljem aktsepteeritavad ja soovitakse
välistada nendele tuginemist.
Tüüptingimustel lepingu sõlmimisel ainult eeldatakse välistavate tingimuste olemasolu (VÕS
§ 31 lg 2).
Varasemaid kokkuleppeid võib vaatamata nende välistamisele lepingus siiski kasutada lepingu
tõlgendamisel (VÕS § 31 lg 3). Hea usu põhimõtte vastane on aga tugineda välistavale
tingimusele ulatuses, milles teine pool on tuginenud tema poolt pärast lepingu sõlmimist tehtud
teistsugust tahet väljendavale tahteavaldusele või käitumisele (VÕS § 31 lg 4)
Kohustuste sisu
Lepingulised kohustused jagunevad sisult kohustuseks saavutada teatud tulemus ja
kohustuseks teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks (VÕS § 24). Kohustuste liigitamine
tulemuse saavutamisele ja kõik võimaliku tegemisele suunatud kohustusteks võimaldab määrata
kindlaks nõuded, mida pooled võivad lepingulises suhtes esitada ja täitmise nõuetekohasuse. Kui
poolel lasub kohustus saavutada teatud tulemus, siis loetakse leping täidetuks nõuetekohaselt, kui
lepingus määratletud tulemus on saavutatud. Kui poolel on kohustus teha kõik võimalik tulemuse
saavutamiseks, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal
tegutsevad mõistlikud isikud teeksid samadel asjaoludel. Seega tuleb lepingus kohustuse
kindlaksmääramisel täpselt kirjeldada tagajärjele suunatud tegevust. Kohustuste liigitamine
tulemuse saavutamisele ja kõik võimaliku tegemisele suunatud kohustusteks on tinglik selles
mõttes, et ühest lepingust võib pool omandada mõlemat liiki kohustusi ja neid võib ka omavahel
kombineerida (ainult osaliselt tulemusele suunatud jne). Oluline on nende eristamine
täitmisnõuete esitamisel ja rikkumise liigi kindlaksmääramisel.
Lepinguliste kohustuste liigid lähtudes täitmise esemest
Individuaalsed kohustused on kohustused, mille sisuks on individuaalsete tunnustega
piiritletud asja üleandmine. Individuaalseid kohustusi võib nimetada ka tükivõlaks, kuna nende
ese on kindlalt määratletud ja võlgniku kohustus piirdub mingi konkreetse asjaga.
Liigikohustused on kohustused, mille sisuks on liigitunnustega (asendatavate) asjade
üleandmise kohustus. Asendatavad on asjad, mille kindlaksmääramine käibes toimub arvu,
mõõdu või kaalu järgi. Liigitunnustega asjad lepingu esemena on suhteliselt määratlematud ning
vajavad lepingu täitmisel määratlemist ehk individualiseerimist. Vastavalt VÕS § -le 77, kui
võlgnik on kohustuse täitmiseks liigitunnustega asja võlgnemisel teinud kõik omapoolse, sh
omandanud liigitunnustega asja või eraldanud asja teistest samade liigitunnustega asjadest, siis
loetakse kohustuse esemeks omandatud või eraldatud asi (VÕS § 77 lg 3). Individualiseerimise
339
õigus on antud eeldatavalt võlgnikule, kuid see võib olla kokku lepitud ka teisiti. Liigitunnustega
asjaga kohustuse täitmisel on võlgniku jaoks oluline teada, millal ta vabaneb kohustuse täitmisest
asjade hävimise korral. Kui mingi osa liigitunnustega asjadest hävineb, siis võiks võlausaldaja
alati nõuda, et kohustus täidetaks sellest osast, mis jäi alles. Otsustavaks momendiks on sellisel
juhul tulenevalt VÕS § 77 lg-st 3 võlgnetava osa individualiseerimine. Kui võlgnetav ei ole veel
muudest liigitunnustega asjadest eraldatud, peab võlgnik kohustuse täitma selle osaga
liigitunnustega asjadest, mis on olemas. Kui lepingust tuleneb, et pooled pidasid liigivõla puhul
silmas piiratud liigivõlga, ehk kohustust anda lepingu järgi üle ainult kindlat liiki liigitunnustega
asjad, siis võib täitmine olla võimatu, kuna samade liigitunnustega asju ei saa eriomaduste
puudumise tõttu hankida teistelt pakkujatelt.
Asjade eraldamine toimub tavaliselt pakendamise, eristamise, markeerimise jms-ga. Oluline
on, et sooritusrisk läheb võlausaldajale üle siis, kui võlgnik on kõik omalt poolt teinud kohustuse
täitmiseks. See, mis on vajalik teha kohustuse täitmiseks, sõltub täitmise viisist ja
pooltevahelisest kokkuleppest. Nt sätestab VÕS § 209 müüja kohustused asja üleandmisel
vastavalt sellele, kas täitmine toimub võlgniku juures, võlgnik tuleb asjadele ise järele või
toimetatakse asi ostjani vedamisega. Kui võlgnik on teinud kõik seaduses või lepingus nõutava
kohustuse täitmiseks ja sh eraldanud võlgnetavad liigitunnustega asjad teistest liigitunnustega
asjadest, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest, kui eraldatud asjad juhuslikult hävivad. Kui
võlausaldaja ei ole asju vastu võtnud, kuid riisiko on seaduse kohaselt talle üle läinud, satub
võlausaldaja viivitusse.
Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes
juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui liigitunnustega asjad
hävinevad võlausaldaja viivituse ajal, siis vabaneb võlgnik vastutusest, kui talle saab ette heita
ainult kerget hooletust. Täitmiskohustusest vabaneb võlgnik ainult siis, kui ta rikkumise eest ei
vastuta (VÕS § 105 kohaselt ei saa täitmist nõuda, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest).
Liigitunnustega asjade puhul peaks täitmisnõue olema rahuldatav, kui ei esine VÕS § 108 lg-s 2
sätestatud täitmisnõuet välistavaid põhjusi. Kui kohustust rikkunud poolelt endalt ei saa VÕS §
108 lg -s 2 sätestatud põhjustel täitmist nõuda, võib ta siiski teiselt poolelt nõuda kohustuse
täitmist, kui see põhjus tulenes teisest lepingu poolest või kui teine lepingupool oli
vastuvõtuviivituses. Nii võib kohustuse täitmiseks kõik võimaliku teinud lepingupool asjade
hävimise korral ise vabaneda kohustuse täitmisest, sest täitmisnõuet välistav põhjus tekkis
võlausaldaja viivituse ajal.
Lepingu tõlgendamine
Tahteavalduste tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-st 1 (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas
3-2-1-107-99).
Lepingu tõlgendamisel tuleb vastavalt VÕS §-le 29 arvestada:
340
1) lepingupoolte ühist tegelikku tahet;
Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav
lepingupoolte ühine tahe. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-48-98 asunud seisukohale,
et tõlgendamisel võib välja selgitada ka lepingu objekti. Kohustusele selgitada välja poolte
tegelik ühine tahe on Riigikohus viidanud oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-36-97. Kui poolte
tegelikku tahet ei ole võimalik välja selgitada, siis tuleb tõlgendada lepingut nii, nagu teise
lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (VÕS § 29 lg 4). Kui
poolte tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav ühe poole
tahe (VÕS § 29 lg 3). Tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida
pooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet (VÕS § 29 lg 2).
2) poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
(vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-100-99, milles asutakse seisukohale, et poolte tahte
väljaselgitamisel tuleb arvestada ka nende käitumist enne väidetava lepingu sõlmimist, lepingu
sõlmimise ajal ja pärast seda).
3) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi;
4) lepingu eesmärki ja olemust;
5) lepingutingimusele varem antud tõlgendust;
6) vastaval kutse- või tegevusalal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust;
7) tavasid ja praktikat.
Eelpooltoodud tõlgendamisel aluseks võetavad asjaolud on näitlik loetelu ning pooled võivad
tõlgendamisel aluseks võtta ka seaduses nimetamata asjaolusid. Võlaõigusseaduses sätestatud
tõlgendamise põhimõtted eelistavad objektiivset tõlgendamist ehk siis lepingupoolte tahte väliste
asjaolude arvestamist.
Lepingu tingimuste tõlgendamisel ja vaidlusel nende mõtte üle tuleb eelistada tõlgendust,
mille kohaselt jääb tingimus kehtima. Kui sõnal on mitu tähendust, siis tuleb eelistada tõlgendust,
mis läheb kokku lepingu olemuse ja eesmärgiga. Erandiks on tüüptingimuste tõlgendamine,
milliste puhul on esmaseks meetodiks objektiivne tõlgendamine (VÕS § 39:“ ...nagu teise
lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.“). Kuid objektiivne
tõlgendamine sisaldab ka subjektiivseid elemente, sest arvesse tuleb võtta lepingupoolega sarnase
isiku arusaamist lepingutingimusest. Olulise kaitsenormi sätestab VÕS § 39 lg 1 teine lause, mille
kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tüüptingimuste
tõlgendamisel ei või anda tingimusele sisu, mille kohaselt jääks tingimus kehtima. See vähendaks
oluliselt VÕS-s sisalduva tüüptingimuste regulatsiooni võimalusi kaitsta neid lepingupooli, kelle
suhtes tüüptingimusi kasutatakse. Kui tüüptingimusest osa on tühine ja seda saab jagada
341
üksteisest sõltumatuteks osadeks, siis jääb tingimus osalise tühisuse korral muus osas kehtima
(VÕS § 39 lg 2).
VÕS reguleerib ka olukorda, kus leping on koostatud mitmes keeles ja tekstidele on antud
võrdne jõud. Sellisel juhul tuleb aluseks võtta algselt koostatud tekst (VÕS § 29 lg 9). Praktikas
võib tekitada probleeme olukord, kus mitmes keeles on samaaegselt koostatud lepingu algne
tekst. Võimalusel tuleks lepingus kokku leppida, millises keeles koostatud algtekst on aluseks
vaidluste korral lepingutingimuse sisu kindlakstegemisel.
Lepingute vorminõuded
Tsiviilseadustiku üldosa seadus kehtestab tehingute vormi üldnõuded. TsÜS § 77 lg 1 sätestab
vormivabaduse põhimõtte, mille kohaselt tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole
sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seda täiendab VÕS § 11 lg 1, mis lubab lepingu sõlmida
suuliselt, kirjalikult või mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku
vormi.
Nii on vormivabad (so lepingud võidakse sõlmida nii suuliselt, kirjalikult, hetkesidevahendite-
faksi või e-posti teel jne) enamus VÕS-s sätestatud lepingutest (nt rendileping, müügileping,
laenuleping, faktooring, käsundusleping, töövõtuleping, agendi- ja maaklerileping,
komisjonileping jne). Erinormid kehtivad tarbijaga sõlmitavate lepingute osas. Nii näiteks peab
tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis (VÕS
§ 404 lg 1). Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, millega ta võtab endale
käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2), jne.
Kirjalikus vormis peavad olema sõlmitud nt ehitise ajutise kasutamise leping, kui seadusest ei
tulene rangemaid vorminõudeid (VÕS § 381 lg 1) ja elurendise leping (VÕS § 570). Kinkija
avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks (VÕS § 261 lg 1), võlatunnistus,
va jooksva arve alusel antud ja majandus- või kutsetegevuses tekkinud võla tunnistamine (VÕS §
30 lg 2), tarbija kui käendaja avaldus käenduskohustuse võtmiseks (VÕS 144 lg 2) jne peavad
olema kirjalikus vormis.
Notariaalselt peavad olema tõestatud nt kinnisasja võõrandamis- ja koormamislepingud,
osaühingu osa võõrandamise ja jagamise leping, ülalpidamisleping, abieluvaraleping jne.
Seaduses ettenähtud lepingu kohustuslik vorm laieneb ka lepingu muutmisele ja lõpetamisele.
Pooled võivad ise kokku leppida, millistele nõuetele peab vastama nende poolt valitud vorm.
See tähendab, et pooltel on näiteks õigus määrata, et kirjalik vorm on võrdsustatud e-kirja või
faksiga. Pooled võivad ise määrata, millistele nõuetele peavad nt kirjalikud dokumendid vastama,
kui tehingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi. Kui nad seda ei ole teinud,
kohaldatakse seaduses vastavale vormile sätestatud nõudeid (TsÜS § 77 lg 2).
342
Lepingu sõlmimisel võib üks pooltest nõuda või pooled kokku leppida, et leping loetakse
sõlmituks alates lepingule kokkulepitud vormi andmisest. Sellekohane tahe peab olema selgelt
väljendatud, sest kahtluse korral peetakse õigustatuks kaitsta teise poole õigustatud usaldust selle
vastu, et leping oli nõuetekohaselt vormistatud ja kehtiv.
TsÜS sätestab üldised kirjaliku ja notariaalse vormi nõuded. Nii peab TsÜS § 78 lg 1 kohaselt
kirjaliku vorminõude korral tehingudokumentidele omakäeliselt alla kirjutama, kui seaduses ei
ole sätestatud teisiti. Allkiri peab olema reeglina lepingu või tahteavalduse teksti all.
Teatud juhtudel lubatakse ka allkirja mehhaanilist jäljendamist (koopiana, trükitud allkiri), kui
selle kasutamine on käibes tavaline (nt veksel) või kui teine pool viivitamatult ei nõua omakäelist
allkirja. Esindaja peab alla kirjutama oma nimega, märkides ära ka esindussuhte (nt märkides
enne allkirja: “esindaja/volitatu” või muul viisil seda dokumendis näidates).
Kirjalikuks vormiks ei ole faks, kuna originaalallkirjaga tekst jääb faksi edastanud poolele.
Faksiga tahteavalduse tegemisel on küll allkiri originaaldokumendil olemas, kuid ei ole jõudnud
teise pooleni. Kirjaliku allkirja nõuet võib täita ka blankoallkiri ehk allkiri enne lepingu või
tahteavalduse teksti lõplikku valmimist.
Kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul
viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada (TsÜS § 78 lg 3). Näiteks on
üürilepingu puhul seaduses ette nähtud juhud, kus lepingu pooled võivad oma tahteavalduse teha
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt VÕS § 284 lg 2, 285 lg 1, 290 lg 1, § 297 lg 1
jne). Seadus ei täpsusta, milline on kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, mistõttu võib selleks
olla igasugune väljatrükk kui kirjalik dokument, mis ei pea olema tahteavalduse teinud isiku
poolt omakäeliselt alla kirjutatud, näiteks e-kirja väljatrükk, faks.
Lepingu võib alati sõlmida nn raskemas vormis, kui seda nõuab seadus (nt kirjaliku vormi
asemel võidakse kasutada notariaalset tõestamist või kinnitamist). Hea usu vastane võib olla aga
teisele poolele rangemate vorminõuete pealesurumine.
Vastavalt VÕS § 11 lg-le 4 loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui pooled on
lepingudokumendid allkirjastanud või vahetanud allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad.
Seaduses võib ette näha, et piisab ka ainult kohustatud poole kirjalikust tahteavaldusest (VÕS §
30 lg 2, 144 lg 2). Seadus võib seada lepingule ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi (nt
e-postiga saadetud leping, millest on tehtud väljatrükk). Sellisel juhul peab tehing sisaldama
tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema isiklikult allkirjastatud (n VÕS 55 lg 1).
TsÜS võrdsustab tehingu kirjaliku vormiga elektroonilise vormi. Seadus võib ette näha
juhused, kus nimetatud vormid ei ole oma õigusjõult võrdsed. Elektrooniline vorm tähendab, et
leping on püsivat taasesitamist võimaldaval viisil vormistatud, sisaldab lepingu poolte nimesid ja
on nende poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Selleks, et elektrooniline vorm oleks võrdne
kirjaliku vormiga, peavad kõik nimetatud kolm tingimust olema täidetud. Lisaks peab ka
343
elektrooniline allkiri vastama seaduses ettenähtud nõuetele. Kõige olulisem tingimus, millele
peab vastama elektrooniline allkiri, on allkirja seostamise võimalus lepingu sisu, lepingupoolte ja
lepingu sõlmimise ajaga.
Poolte kokkuleppel või seaduses ettenähtud juhtudel peab leping olema notariaalselt tõestatud.
Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-100-99 leidnud, et notariaalse tõestamise nõue
teenib eelkõige hoiatusfunktsiooni - kaitsta lepingupoolt järelemõtlematu teo eest. Kuna notar
kontrollib lepingu sisu ja seletab seda pooltele, siis on notariaalse tõestamise nõudel ka
nõustamis- ja kontrollifunktsioon.
Seaduses võib olla ette nähtud ka notariaalne kinnitamine, mis tähendab lepingu vormistamist
kirjalikult ning lepingu poolte allkirjade tõestamist notari poolt. Kui seaduses on ette nähtud
notariaalne kinnitamine, võib selle asemel lepingu notariaalselt tõestada. Lepingu sõlmimisel
notariaalse kinnitamisega või tõestamisega loetakse leping sõlmituks alates notariaalsest
tõestamisest või kinnitamisest. Kui kinnitatakse või tõestatakse eraldi tahteavaldused (n ofert ja
aktsept), siis loetakse leping sõlmituks alates viimase tahteavalduse tõestamisest või
kinnitamisest (VÕS § 11 lg 5).
Lepingule seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise korral on leping tühine, kui
seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 1). Nii näiteks on
käenduslepingule kehtestatud vorminõuded hoiatamise eesmärgil. Käendaja võtab endale
vastutuse teise isiku poolt kohustuse täitmise eest ja selle õiguslikud tagajärjed on käendaja jaoks
olulise tähtsusega. Seepärast on sätestatud näiteks tarbijakäenduslepingus tarbija avaldusele,
milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, kirjalik vorm. Hoiatamise
eesmärki täidab ka notariaalse tõestamise nõue tehingutele, mis tehakse kinnisasjadega. Seega
tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, millisel eesmärgil on lepingule vorminõue kehtestatud.
Teatud juhtudel lubab seadus vormivea kõrvaldamist. Nt VÕS § 144 lg 3 kohaselt kehtib
käendusleping seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui
käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse; VÕS § 261 lg 2 kohaselt loetakse
kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui seaduses ette
nähtud kirjalikku vorminõuet järgitud ei ole. AÕS § 119 lg 1 sätestab lepingule, millega
kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, kohustusliku notariaalse tõestamise vormi.
Sama paragrahvi teise lõike kohaselt muutub kohustustehing, mis on tehtud vorminõuet järgimata
kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne
kinnistusraamatusse.
Kokkuleppelise vorminõude rikkumise korral on leping tühine, kui seadusest või poolte
kokkuleppest ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 2). Seega eeldatakse ka kokkuleppelise vorminõude
rikkumise korral lepingu tühisust. Selle vältimiseks võib kokkuleppes, millega nähakse ette
lepingu sõlmimine kindlas vormis, sätestada vorminõude rikkumise muud õiguslikud tagajärjed
(nt faksi või e-posti teel tahteavalduste vahetamine võib olla võrdsustatud kirjaliku dokumendiga
ja kaasa tuua kehtiva lepingu sõlmituks lugemise). Pooled võivad ka ise leppida kokku kirjaliku
344
vormi nõuded, kui ei soovita seaduses sätestatu laienemist lepingule.
Lepingule kas seadusest või poolte kokkuleppest tulenev vorminõue laieneb ka kokkulepetele
tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta. Samuti tuleb seaduses sätestatud või poolte
kokkuleppest tulenevas vormis sõlmida ka nõuete loovutamise ja kohustuste ülevõtmise lepingud
(VÕS § 11 lg 3). Lepingus võib ette näha, et tagatised, muud kõrvalkohustused ja nõude
loovutamine ning kohustuse ülevõtmine kehtivad ka siis, kui järgitud ei ole põhilepingule
kehtestatud vorminõuet.
Lepingu muutmise ja lõpetamise vorm
Lepingu muutmise ja lõpetamise korral tuleb järgida seaduses ettenähtud vorminõudeid.
TsÜS § 77 lg 3 esimese lause kohaselt saab
seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut
muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
TsÜS § 77 lg 3 teine lause sätestab üldreegli, mille kohaselt
poolte kokkuleppega ettenähtud
vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud.
Lepingute suhtes kuulub aga kohaldamisele VÕS § 13 lg 2, mis sätestab vastupidise eelduse:
pooled ei pea lepingu jaoks kokkulepitud vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui
lepingust ei tulene teisiti.
Lepingut sõlmides tuleb seega arvestada, et kokkulepped vormi suhtes peaks sisaldama
kokkulepet ka selle kohta, millises vormis võib lepingut muuta või lõpetada, kui soovitakse, et
ainult kindlas vormis tehtud tahteavaldused omaksid õiguslikke tagajärgi. Nt võib lepingus
sätestada, et: “Lepingut võib muuta ainult poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped
muus kui kirjalikus vormis ei ole pooltele siduvad”; “Lepingu lõpetamisest peab pool teatama
kirjalikult. Igasuguses muus vormis teated ei ole pooltele siduvad”.
Vaatamata vastavate kokkulepete sõlmimisele tuleb arvestada võimalusega, et kokkulepped
lepingu muutmise ja lõpetamise vormi suhtes ei ole hiljem jõustatavad ja neile ei saa
vastuväidetes tugineda. Kui teise poole käitumisest võis aru saada, et ta on nõus ka muus vormis
lepingut muutma või lõpetama, kui lepingus oli ette nähtud, siis ei või ta enam vorminõuet
kehtestavale lepingutingimusele vaidluse korral tugineda (VÕS § 13 lg 3). Nii ei pruugi ka
lepingulised kokkulepped olla hiljem jõustatavad, kui tegelikult käitutakse vastupidiselt
kokkulepitule. Näiteks lepingus, milles on ette nähtud muudatuste tegemine ainult kirjalikus
vormis, vahetavad pooled e-kirju, millega muudetakse ehitustööde kirjeldust ja töövõtja alustab
tööde tegemist vastavalt uuele kokkuleppele, mis ka tellija poolt heaks kiidetakse. Seejärel
sõlmitakse e-kirjadega uus kokkulepe, milles tellija kohustub maksma enam, kui esialgu oli kokku
lepitud. Kui tellija keeldub kokkulepet täitmast, tuginedes lepingu punktile, milles oli ette nähtud
lepingu muutmine ainult kirjalikus vormis, siis võib kohus leida VÕS § 13 lg-le 3 tuginedes, et
töövõtja võis tellija käitumisest aru saada kui nõusolekust lepingu muutmisega ka teistsuguses
vormis ja lugeda kokkulepe teistsuguses tasus õiguslikult siduvaks.
345
Tehingute kehtetus
Tühised tehingud
Õiguslikud tagajärjed tekivad ainult puudusteta lepingutest. Lepingu sisuline puudus võib
kaasa tuua lepingu tühisuse. Tühine leping on tühine algusest peale, seda ei pea vaidlustama ja
huvitatud isikute tegevusetus ei muuda seda kehtivaks.
Tühised on lepingud, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86).
Avaliku korra ja heade kommetega vastuolus olevateks loetakse lepinguid, millega rikutakse
üldiselt tunnustatud moraaliprintsiipe, õigluse põhimõtteid, piiratakse vabadust või mis on
spekulatiivsed.
Seaduse olulise rikkumisega sõlmitud tehing on tühine (TsÜS § 87). Seadusest tuleneva
keeluga vastuolus olev leping on tühine, kui keelu eesmärgiks on tuua rikkumise korral kaasa
tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud õiguslik tagajärg ei tohi
saabuda. 3 Sisukeelud on kehtestatud näiteks asjaõiguslike lepingute suhtes, samuti mittevaraliste
õiguste kohta sõlmitud lepingute suhtes või teatud isikute ringi kaitseks. Protseduurireegleid või
lepingu sõlmimise eeskirju sisaldavate normide rikkumist ei peeta üldjuhul seaduse oluliseks
rikkumiseks, välja arvatud juhul, kui eeskirjade kehtestamise eesmärk on välistada nende
rikkumisel õiguslike tagajärgede saabumine (nt tehingu kohta registrisse kande tegemise nõude
rikkumine ei too alati kaasa tehingu enda tühisust).
Kohtu poolt antud käsutuskeeldu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või
ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine (TsÜS § 88).
Nt võib teha kinnistusraamatusse keelumärke omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise
täielikuks või osaliseks keelamiseks (AÕS § 63). Asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke
kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või
piirab. Tühine on ka käsutus, mis tehakse sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või
jõustunud kohtulahendi alusel. Kinnistusraamatusse kande tegemist see ei takista, kuid isik, kelle
kasuks eelmärge on kinnistusraamatusse kantud, võib nõuda isikult, kelle kasuks on kinnistatud
asjaõigus või märked, nõusolekut eelmärkega tagatud nõude täitmiseks vajaliku kande
tegemiseks või kustutamiseks.
Ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud tehing on PkS § 17 lg 4 tähenduses seadusevastase
tehinguna tühine. Keeld võõrandada ja pantida abikaasade ühisomandis olevat registrisse
kandmisele kuuluvat vallasasja teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma
abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud, muudab selle rikkumise korral tühiseks nii
käsutustehingu kui ka kohustumistehingu. Riigikohus on tsiviilasjades 3-2-1-81-01 ja 3-2-1-68-
03 leidnud, et eelpoolnimetatud alusel tehingu tühisusele tuginemisel kohtuvaidluses on vaja
tõendada, et teine abikaasa ei andnud nõusolekut tehingu tegemiseks.
Juriidilise isiku organi otsus saab olla tühine vastuolu tõttu seadusega üksnes juhtudel, kui
346
tühisus kui seaduserikkumise soovitav tagajärg seadusest endast tuleneb (vt TsÜS § 38 lg 2).
Muul juhul saab otsust seadusega vastuolu tõttu üksnes vaidlustada. Selliseks tühisuse aluseks on
näiteks TÜS § 42, mille kohaselt ei või üldkoosolek otsuseid vastu võtta, kui on rikutud
üldkoosoleku kokkukutsumise korda (Riigikohtu otsus 3-2-1-65-03).
Lepingu kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine
võimatu või poolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja
või õigust.
Tühised on näilikud tehingud (TsÜS § 89 lg 2). Näilik tehing on tehing, mille puhul pooled on
kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid
õiguslikke tagajärgi, kuna nende eesmärk on jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,
mida nad tegelikult tahavad teha. Teise tehingu varjamisel kohaldatakse selle teise tehingu kohta
sätestatut. Nt kinnisasja müügileping sõlmitakse müügihinnaga 200 000 kr, kuigi tegelikult on
hinnaks 500 000 kr. Sellisel juhul kohaldatakse varjatud tehingule (500 000 kr) müügilepingutele
sätestatut, mis tähendab ka kohustusliku vorminõude täitmise kontrollimist. Kui tehingule ei ole
antud notariaalselt tõestatud vormi, siis on tehing vormipuuduse tõttu tühine.
Tehing võib olla ka osaliselt tühine, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing
oleks tehtud ka tühise osata. Tehingu osaline tühisus võib olla oluline siis, kui kogu tehingu
tühisus tooks kaasa lepingupoole jaoks rasked tagajärjed, mille tulemusel jääks tehingu tühisuse
tunnustamisega soovitud eesmärk saavutamata (nt laenulepingus kokkulepitud intresside heade
kommete vastaseks tunnistamine seoses liigkasuvõtmisega tooks kogu tehingu tühisuse korral
kaasa kohustuse laen tagastada).
Kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, siis kehtib viimane,
kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt
soovitud tehingu tühisusest (TsÜS § 84 lg 2).
Uue instituudina kehtestab TsÜS tühise tehingu kinnitamise. Tühist tehingut võib kinnitada,
kui tehingu tühisuse alus on ära langenud ja pool soovib tehingu kehtivust. Kui on tegemist
lepinguga, siis peavad mõlemad (kõik) lepingupooled tehingut kinnitama oma vastavasisulise
tahteavaldusega. Kinnitamise korral loetakse tehing kehtivaks kinnitamise ajast arvates. Seega on
kinnitamine vaadeldav kui uue tehingu tegemine, lepingu sõlmimine. Kinnitamisele laienevad
vorminõuded, mille täitmine on vajalik selle tehingu kehtivuseks, mida kinnitatakse. Kui
lepingule ei ole kehtestatud vorminõudeid, siis võib kinnitamine toimuda igasuguses vormis.
Oluline on aga poolte vastavasisulise tahte selge ja kahtlusteta väljendamine. Lepingu
kinnitamise korral eeldatakse, et üle tuleb anda kõik see, mida pooled oleksid omandanud, kui
tehing oleks algusest peale kehtiv (TsÜS § 84 lg 4).
Lepingu tühisuse või kehtetuks tunnistamise korral peavad pooled lepinguga saadu tagastama
alusetu rikastumise sätete alusel (TsÜS § 84 lg 1). Kui isik keeldub lepingu järgi saadu
tagastamisest, tuleb pöörduda vastava nõudega kohtusse. Kohus lahendab tühise lepingu järgi
347
saadu tagastamise küsimuse ainult vastavasisulise nõude esitamisel ka juhul, kui lepingupool on
esitanud lepingu tühisuse tuvastamise nõude.
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002,
seadust, mis kehtis enne VÕS-i jõustumist. Seega tuleb tehingu tühisuse tuvastamisel ühekordsete
tehingute korral lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seadusest, mis kehtis kuni 1. juulini 2002.
Kestvuslepingute tühisuse tuvastamisel ja sellele tuginemisel tuleb arvestada rakendusseaduse §-s
12 sätestatut, mille esimese lõike kohaselt kuuluvad tühisuse tuvastamisel kohaldamisele 1.
juulist 2002.a kehtima hakanud TsÜS-i sätted.
Tehingu tühistamine
Olulise muudatusena võrreldes TsÜS vana redaktsiooniga kehtestab uus TsÜS tehingu
tühistamise vaidlustamise asemel. Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse
või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras
tühistada (TsÜS § 90 lg 1). Seaduses võib kehtestada ka muid aluseid, millistel tekib
lepingupoolel õigus leping tühistada.
Tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele või teise poole puudumisel
avalikkusele. Sama õigus läheb üle õigusjärglastele või ka seaduses nimetatud muudele isikutele.
Tehingut võib tühistada seaduses sätestatud tähtaja jooksul (vt TsÜS § 99). Tühistamise
tähtaegadele kohaldatakse ka hagi aegumise peatumist reguleerivaid sätteid (TsÜS §
163,165,166).
Tühistamist välistavaks vastuväiteks on tehingu tühistamiseks õigustatud isiku poolt tehingu
kinnitamine, mis võib olla igasuguses vormis. Kinnituseks loetakse ka lepingu täitmist isiku
poolt, kes teab lepingu tühistamise alusest. Kui tehing on tehtud ähvarduse, vägivalla või raskete
asjaolude ärakasutamise mõjul, kehtib kinnitus ainult siis, kui on lõppenud tehingu tegemist
mõjutanud asjaolu. Pool võib ka ise teha teisele poolele ettepaneku tehing kinnitada või tehing
tühistada. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik ei teata mõistliku aja jooksul pärast vastava
ettepaneku saamist, kas ta tühistab tehingu, siis tehingu tühistamise õigus lõpeb. Seega saab pool,
kes teab tehingu tühistamise alusest, kindlustada kinnitamise ettepaneku tegemisega enda jaoks
olukorra selguse.
Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.
Tehingu tühistanud isik võib nõuda teiselt poolelt ka kahju hüvitamist (TsÜS § 101). Kahju
hüvitamise eesmärk on panna isik olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud.
Seega tuleb taastada olukord, mis oli enne tehingu tegemist, hüvitades tehingu ettevalmistamiseks
tehtud kulutused ja muu kahju, mis tekkis seoses tehingu kehtivusele tuginemisest. Tehingu teine
pool, kes ei teadnud ega pidanudki eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast teadma, ei
pea kahju hüvitama.
348
Eksimus
Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest (TsÜS § 92). Eksimus peab olema
oluline ehk siis niisuguse tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks
samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
Kehtiv regulatsioon võimaldab eksimusele tuginedes lepingust vabaneda, kui eksimuse riski
peab kaasvastutuse tõttu kandma tehingu teine pool, eelkõige kui eksimus on põhjustatud
osaliselt ka teise lepingupoole poolt (TsÜS § 92 lg 3 p 1). Eksimus on tehingu tühistamise
aluseks TsÜS § 92 lg 3 p 1 järgi siis, kui eksimuse põhjustasid teise poole poolt teatavaks tehtud
asjaolud või nendest teatamata jätmine, kui teatamine oleks hea usu põhimõttest tulenevalt
nõutav. Eksimusele lubatakse tugineda ka siis, kui tehingu teine pool on eksimusest teadlik,
mistõttu puudub vajadus kaitsta tema usaldust tehingu kehtima jäämise suhtes (TsÜS § 92 lg 3 p
2). Kolmandaks võib eksimuse alusel lepingu tühistada, kui ka teine pool lähtus samadest
ekslikest asjaoludest, va kui teine pool oleks õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud
pool oleks ka eksimusest teada saades tehingu teinud (TsÜS § 92 lg 3 p 3).
TsÜS § 92 lg-s 3 sätestatu tugineb eeldusele, et ühise eksimuse korral peavad eksimuse riski
kandma mõlemad tehingu pooled. Seaduse sõnastusest tulenevalt võib järeldada, et tegemist on
olukordadega, mis võiks tekkida eelkõige lepingulises võlasuhtes. Kui tegemist on lepinguga,
reguleerib poolte kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus VÕS § 14. Võlaõigusseaduses
sätestatust on võimalik tuletada läbirääkivate poolte üldised kaitsekohustused (VÕS § 14 lg 1) ja
teatamiskohustuse tekkimise alused ja ulatuse (VÕS § 14 lg 2). TsÜS § 92 lg 3 p-des 1-2
sätestatud tühistamise alused on seotud hea usu põhimõtte järgimise kohustusega ja seega sõltub
nende sisustamine kujunevast kohtupraktikast.
VÕS paneb lepingueelsete läbirääkimiste käigus pooltele nii teatamis- kui ka tõekohustuse.
Teatamis- ja tõekohustused tekivad niisuguste andmete osas, mida saab kas faktiväidetena või
kontrollitavate väidetena esitada. Lisaks saab nõuda ainult sellistest asjaoludest teatamist, mille
teatavakstegemine oli nõutav vastavalt hea usu põhimõttele. Teave, mille teatavakstegemist võib
nõuda, peab olema objektiivselt äratuntavalt tähtis teise poole jaoks. Määravaks võivad olla ka
erilised usaldussuhted poolte vahel, samuti ühe poole eriteadmised.
On rida tehinguid, milles eeldataksegi seda, et üks pool kasutab eeliseid, mis tal on
informatsiooni tõttu tehingu tegemise asjaolude kohta (nt on pool kulutanud märkimisväärseid
summasid informatsiooni hankimiseks; kauplemisel turul eeldatakse, et tehing tehakse lootuses
saada madala hinna eest väärtuslikke esemeid, mistõttu ei saa oodata ostja poolt müüja
teavitamist asja tegelikust väärtusest jms). Teisalt tuleks arvesse võtta, kas tehingu teine pool
üldse omas võimalusi andmeid koguda või informatsiooni saada. Nt kui üks pooltest kasutab
asjaolude väljaselgitamisel eksperte, siis tuleks üldjuhul eeldada, et ta on kohustatud tulemustest
teisele poolele teatama, kui asjaolud on niisuguse tähtsusega, et võiksid mõjutada tema otsust
teha tehing või teha seda teatud tingimustel.
349
Hinnates tehingu poole õigust tühistada tehingut eksimusele tuginedes tuleb lähtuda TsÜS §
92 lg-s 5 sätestatust, mis keelab tehingu tühistamise juhul, kui vastavalt tehingu tegemise
asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot isik, kes tehingut tühistada soovib.
Nimetatud keeld peaks vähendama võimalusi tugineda tehingu tühistamisel kergekäeliselt
eksimusele, kuna võimaldab arvesse võtta ka nii majandus- ja kutsetegevuses kui ka väljaspool
seda tavalisi riske ja nende jagamise põhimõtteid.
Eksimus asjaoludes võimaldab ka vastavalt TsÜS §-le 93 tugineda lepingu muutmisele. Kui
teine pool täidab lepingu või teatab tahtest täita leping nii, nagu seda mõistis eksinud ja vastavalt
tühistamisõigust omav pool, siis loetakse, et leping on sõlmitud nii, nagu seda mõistis eksinud
pool. Mõlema poole eksimuse korral võivad nad nõuda lepingu vastavusse viimist sellega, mis
oleks kokku lepitud ilma eksimuseta.
Pettus
Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude
avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema (TsÜS § 94 lg 1). Sama tagajärg on
ka asjaoludest teatamata jätmisel, millest hea usu põhimõttest tulenevalt oleks tulnud teatada,
samuti kontrollimata asjaolude tõena avaldamist, mis hiljem osutuvad ebaõigeks.
Pettuse võib toime panna ka kolmas isik. Kui selle eest teine pool ei vastuta (kolmas isik ei ole
teise poole esindaja, abiline jms), siis võib petetud pool lepingu tühistada, kui teine pool pettusest
teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, siis võib
tehingu tühistada, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik (TsÜS §
94 lg 4).
Mõlema eelnimetatud tühistamise aluse juures on oluline TsÜS § 95, mis võimaldab kindlaks
teha, kas isikul oli teatamiskohustus või mitte. Eelkõige tuleb siin arvestada seda, kas asjaolu on
teisele poolele ilmselt tähtis, millised on poolte erialateadmised, mõistlikud võimalused vajalike
andmete saamiseks ja kui suured on andmete saamiseks vajalikud kulutused.
Ähvardus ja vägivald
Ähvardus ja vägivald peavad olema vastavalt asjaoludele nii vahetud ja tõsised, et mingit
muud valikut tehingu poolele ei jäänud. Siinjuures tuleb eelkõige arvestada ähvardaja ja vägivalla
kasutaja ja tehingu teise poole isikut (võimalus tegelikult ähvardus täita, vägivalda kasutada),
olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis (võimalused abi kutsuda, vägivalda vältida
jne). Ähvardus peab olema õigusvastane, mis tähendab selle teo või tegevusetuse õigusvastasust,
millega ähvardati (ähvarduseks ei ole nt maksupetturi suhtes tehtud ähvardus pettus avalikuks
teha). Õigusvastane võib olla selle tehingu eesmärk, mis tehti ähvarduse mõjul või ka selle teo
või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemiseks sundimisel.
350
Raskete asjaolude ärakasutamine
Rasketel asjaoludel tehtuks loetakse tehing, mis on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel,
mille juures kasutati ära isiku erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid
selliseid asjaolusid. Sellel alusel (raskete asjaolude ärakasutamine) saab tehingu tühistada üksnes
füüsiline isik.
Riigikohus on leidnud, et ülemäära kõrge viivitusintressi kokkuleppe kehtivust
liigkasuvõtjalikkuse seisukohast tuleb hinnata raskete asjaolude ärakasutamise (1.09.1994. a
TsÜS § 74; 1.07.2002. a TsÜS § 97), mitte aga heade kommete (1.09.1994. a TsÜS § 66 lg 1;
1.07.2002. a TsÜS § 86) aspektist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse 1.09.1994. a redaktsiooni §
74 koosseisulise tunnusena tuli tuvastada, et võlgnik oli sunnitud tegema tehingu äärmiselt
ebasoodsatel tingimustel raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et võlausaldaja kasutas
seda olukorda ära. TsÜS 1.07.2002 redaktsiooni § 97 kohaselt on raskete asjaolude
ärakasutamisel tehingu tühistamise koosseisulisteks asjaoludeks samuti äärmiselt ebasoodsad
tehingutingimused ning poole erakorraliste vajaduste, sõltuvussuhte, kogenematuse või muude
selliste asjaolude ärakasutamine. Riigikohus leidis, et viivis kui suures osas sanktsiooniline
õiguskaitsevahend võib olla asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kõrge ja ületada ilmselt
tekkinud kahju, mis aga iseenesest ei tähenda, et viivitusintressi kokkulepe ise oleks vastuolus
seadusega (Riigikohtu otsus 3-2-1-108-02).
Lepingu täitmine
Lepinguliste kohustuste täitmise üldised põhimõtted
Täitmiseks loetakse ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel
saavutatakse võlasuhte eesmärk. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS §
76). Kuidas lepingut täita, millised on poolte kohustused ja millise eesmärgi saavutamisega
loetakse leping täidetuks, seda kõike peab esimeses järjekorras välja selgitama lepingule
tuginedes. Seaduses sätestatut kohaldatakse siis, kui lepingus vastav regulatsioon puudub või kui
seaduses sätestatu kuulub kohaldamisele seaduse imperatiivsuse tõttu (nt on tegemist ühte poolt
ebamõistlikult kahjustava või seadusest tulenevalt keelatud kokkuleppega). Seaduses kohustuste
täitmise kohta sätestatu on üldjuhul dispositiivne ehk lepingus teisiti kokku lepitav. Tulenevalt
VÕS §-st 5 võib seaduses sätestatu imperatiivsus tuleneda ka regulatsiooni olemusest. Näiteks on
imperatiivsed seaduse sõnastusest tulenevalt VÕS § 78 lg 4, §-d 97, 106.
Kui leping on sõlmitud tüüptingimustel, tuleb kontrollida, kas tüüptingimused on muutunud
lepingu osaks ja kas need ei kahjusta lepingu teist poolt ebamõistlikult või kas mõni
lepingutingimustest ei ole tühine tulenevalt VÕS § 42 lg-s 3 sätestatust.
Lepingu täitmist reguleerivad sätted võlaõigusseaduses võimaldavad täita lünki lepingus ning
kindlaks määrata poolte kohustusi lisaks lepingule ka kaudsetest allikatest (VÕS § 23).
Kohustuste täitmise viisi ja muud täitmise tingimusi kirjeldavad kokkulepped muutuvad oluliseks
351
eelkõige siis, kui täitmine ei ole nõuetekohane ning kahjustatud pool tahab esitada kohustust
rikkunud poolele lepingust või seadusest tulenevaid nõudeid. Selleks, et teiselt poolelt täitmist
nõuda, tuleks juba lepingu sõlmimisel silmas pidada võimalikku vajadust esitada teisele poolele
täitmise, kahju hüvitamise või muu nõue. Selleks, et kohustuse rikkumisele tuginedes esitada
rikkunud poolele nõudeid, peab lepingust üheselt tulenema, milleks on võlgnik kohustatud ning
millised on võimalused nõude täitmiseks täitemenetluses.
Kohustuse täitmisnõue on Eesti õiguskorras esmane ja kõige olulisem nõue. Samas on täitmise
nõue reguleeritud ka kui õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise korral (vt VÕS § 108) ehk kui
teisene nõue. Täitmisnõue Eesti õiguses on küll säilitanud oma tähtsuse ja tähenduse nõuete
süsteemis, kuigi seaduses sätestatud juhused, millal täitmisnõude esitamine ei ole lubatud, on
selle nõude esitamise õigust oluliselt piiranud. Lisaks VÕS § 108 lg-s 2 sätestatud täitmisnõude
esitamist välistavatele asjaoludele võib võlgnik esitada ka muid vastuväiteid. Vastuväited võivad
takistada nõuete maksmapanemist kestvalt (aegumine), ajutiselt (edasilükkavad - nt tähtaja
pikendamine) või piirata nõuet (nt vastastikuste kohustuste korral õigus kohustuse täitmisest
keelduda VÕS § 111 alusel). Õigusi eitavaid ning õiguse lõppemisele tuginevaid vastuväiteid
võib kohus ise arvesse võtta, teisi vastuväiteid peavad aga pooled esitama kohtuliku menetluse
käigus.
Kohustuse täitmise nõue võimaldab saavutada võlasuhte soovitud või seadusest tulenevat
eesmärki. Kuna kohustuse täitmine on peamine kohustuse lõppemise alus, siis on kohustuse
täitmise juures kõige olulisem küsimus sellest, kas täitmine oli seaduse või lepinguga kooskõlas
ja kes peab täitmist tõendama.
Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine
oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt (VÕS § 76 lg 4). See säte
ei reguleeri täitmise nõuetekohasust, vaid jagab tõendamiskoormise võlasuhte poolte vahel.
Seega peab võlausaldaja arvestama, et täitmise nõuetekohasuse tõendamise koormis, mis üldjuhul
lasub võlgnikul, läheb talle üle, kui ta võtab täitmise ilma tingimusteta vastu. Paljudel juhtudel ei
ole võlausaldajal õigust keelduda täitmise vastuvõtmisest, mistõttu saab ta ennast hilisemate
vastuväidete eest kaitsta eelkõige puudustest viivitamatu teatamisega. Seaduses sätestatud
kohustus teatada viivitamatult või mõistliku aja jooksul kohustuse täitmise mittenõuetekohasusest
ei välista, et võlausaldaja, kes on mittenõuetekohase täitmise vastu võtnud, suudab tõendada, et
puudustele viitamata jätmisele vaatamata oli täitmine mittenõuetekohane (vt nt VÕS § 221).
Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3. Leping võib
sisaldada täpset kirjeldust, milline on eesmärgipärane ja nõuetekohane täitmine, kui pooled ei
soovi lünkade täitmist seaduse dispositiivsete normidega. VÕS 4. peatükk, mis reguleerib
kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka
teistsuguseid kokkuleppeid. Pooled ei saa aga välistada lepinguliselt hea usu põhimõtte
kohaldamist täitmisele. Mõistlikkuse põhimõtet võib konkretiseerida, määratledes lepingus,
millised tavad ja milline praktika või milliseid erilisi asjaolusid lepingu täitmisel arvesse
352
võetakse.
Võlasuhte sisuks on tavaliselt üks või mitu soorituse tegemise kohustust, mille tulemusel peab
toimuma väärtuste üleandmine kohustatud isikult õigustatud isikule. Sooritust tuleb siin mõista
kõige laiemas tähenduses (sooritus võib olla tehing, faktiline tegu või tegevusetus).
Soorituse objektiks võivad olla mitte ainult kaubad ja muud esemelised väärtused või õigused,
vaid ka kaitse tagamine (VÕS § 2 lg 2). Kaitsekohustused ei kohusta sunnitavaks soorituseks,
vaid on ainult kahju hüvitamise nõuete aluseks, kui neid rikutakse. Nii näiteks ei või külastaja
nõuda, et kauplus või teenindusasutus koristaks ruumid enne tema saabumist, kuid võib nõuda
kahjutasu, kui talle tekib kahju koristamata ruumidest (libiseb koristamata põrandal, saab
vigastada halvasti kinnitatud reklaamist jms). Kaitsekohustus kitsamas mõttes on seega ainult
kahjuhüvitamiskohustus.
Teatud juhtudel võib kaitse tagamise abinõusid taotleda mitte ainult kohtulikult, vaid üks pool
võib püüda teist poolt täitmisele sundida oma soorituste kinnipidamise e kohustuste täitmisest
õigustatud keeldumise teel. Näiteks tekib võlausaldajal valvetasude kinnipidamisõigus, kui
võlgnik valvamise kohustust tegelikult ei täida (VÕS § 111 alusel).
Kui pool ei täida vabatahtlikult endale võetud kohustusi, siis võib võlausaldaja oma õigused
võlgniku vastu sunniviisiliselt maksma panna. Nõuet võib maksma panna kas soorituse
kinnipidamise teel, tasaarvestuse teel või kohtuotsusele järgneva sundtäitmise teel.
Kuna täitmine on kõige olulisem lepinguliste kohustuste lõppemise alus, siis peab
täitmisnõude esitamiseks olema võlgniku sooritusel määratletud ja konkreetne sisu. Täitmiseks
kohustamiseks on oluline, et lepingus oleks määratletud või määratletav täitmise ese, aeg, koht,
makstav summa jm sõltuvalt lepingu eesmärgist. Kui võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude,
siis on soorituskohustuse täpne sisu aluseks, et teha kindlaks, kas ja millises ulatuses on kahju
tekkinud.
Nt patsiendi poolt esitatud kahju hüvitamise nõue sõltub sellest, milleks raviarst oli
kohustatud ja kas ta neid kohustusi oli rikkunud. Kui takso hilineb ja reisija ooteaja jooksul
paljaks varastatakse, siis ei vastuta taksojuht tekkinud kahju eest. See ei ole risk, mida taksojuht
kannaks ja mida ta ette näeks või saaks ette näha lepingu sõlmimisel.
Kohustuse täpne sisu võimaldab kindlaks teha ka seda, kas täitmine on toimunud ja kohustus
lõppenud. Seega annab lepingus fikseeritud soorituse tegemine võimaluse esitada kohustuse
lõppemise vastuväite.
Näiteks arst, kes täidab kõik kohustused ja on nõutaval tasemel hoolikas, on kohustuse täitnud
ka siis, kui ravi tulemusi ei anna. Töövõtja peab aga andma üle puudusteta asja, sõltumata oma
oskustest ja hoolsusest.
Kohustus loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks
353
õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-129-
96).
Lepinguliste kohustuste täitmise olulisemad põhimõtted on hea usu, mõistlikkuse ja
pooltevahelise koostöö põhimõte. Lepingulistes suhetes on oluline osa ka vastastikuse usalduse
põhimõttel. Usalduspõhimõte kohustuste täitmisel tähendab eelkõige võlasuhete hindamist
sotsiaal-eetiliste kriteeriumite alusel, võttes arvesse vajadust kaitsta mõistlikku usaldust teise
poole käitumise ja tahteavalduste suhtes. Usalduse põhimõte on seotud hea usu põhimõtte ja
majandustegevuses tunnustatud ausa kauplemise ideega. Usaldussuhted panevad poolele
kohustuse olla hoolikas teise isiku huvide suhtes, täita teise poole õigustatud lootused, jagada
informatsiooni ning käituda lojaalselt. Usalduspõhimõttele tugineb nt lepingueelse vastutuse
regulatsioon (vt VÕS § 14)
Kohustus teha teise poolega koostööd vastavalt VÕS § 23 lg-le 2 on seaduslik nõue, mida
arvestatakse vastutuse jagamisel poolte vahel (nt VÕS §§ 139, 146) ja võlgniku vastutuse määra
vähendamisel (nt VÕS § 145 lg 5). Teine pool peab võlgnikku abistama enne täitmist (nt
teavitades teist poolt kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades
äratuntav oluline huvi), täitmise käigus (nt materjalide, projektide, konsultatsioonide jne
võimaldamisega), täitmise vastuvõtmisel (nt ruumide ettevalmistamine, teatamine). Teatud
juhtudel on koostöö eelduseks lepingu täitmiseks teise poole poolt. Koostööst keeldumine võib
võlausaldaja jaoks kaasa tuua vastuvõtuviivitusse sattumise (VÕS § 119 jj).
Üldise kohustusena konkretiseerub teatamiskohustus just kohustuste täitmisel.
Teatamiskohustus võib lasuda nii võlgnikul kui võlausaldajal. Täitmiseks vajalikku teavet võib
nõuda siis, kui üks pooltest ei ole võimeline seda ise hankima või kui teisel poolel on teabele
lihtsustatud juurdepääs. Näiteks on võlausaldaja kohustatud käendaja nõudel andma teavet
põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta (VÕS § 146 lg 1). Teave, mida tuleb teisele poolele anda,
võib olla informatsioon võimalike riskide kohta (näiteks VÕS § 127 lg 3 kohaldamiseks on
vajalik teave kohustuse rikkumise võimalikest tagajärgedest), võimalikust kahju tekkimise
ohtudest isikule, varale jne lepingu täitmisel (vt VÕS § 146 lg 2, mille järgi peab võlausaldaja
teatama viivitamatult võlgniku pankrotist käendajale. Müügilepingust omandab müüja
teatamiskohustuse vastavalt VÕS §-le 212, kui ostja on kohustatud asja üleandmiskohast ära
viima ja üleandmise aja määramise õigus on müüjal. Siis peab müüja teatama, millal on asi ostja
käsutusse valmis pandud). Teatamiskohustusi võib leida mitmete VÕS eriosa lepingute
regulatsioonist.
Võlgnik peab omakorda teavitama võlausaldajat täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust
kohustuse täitmisele viivitamatult pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada (VÕS § 102).
Teatamiskohustuse rikkumisel võib võlausaldaja esitada kahju hüvitamise nõude, kui takistavast
asjaolust teatamata jätmine tõi võlausaldajale kaasa täiendavaid kulutusi või ta kaotas võimaluse
saada täiendavat tulu.
Pooled võivad lepingus ette näha ka täiendavaid teatamiskohustusi. Problemaatiline on, kas
354
pooled saavad kokkuleppega välistada seaduses ettenähtud teatamiskohustuste laienemise
nendevahelisele lepingule. Üldjuhul tuleks jaatada lepingupoolte vabadust piirata või välistada
teatamiskohustust individuaalkokkulepetega.
Aruandmise kohustus on kas seadusest tulenev või lepinguline kohustus eelkõige nendes
lepingutes, kus isik hoolitseb võõraste asjade eest (nt käsund). Aruandmiskohustuse sisuks on
kohustus esitada võlausaldaja nõudmisel ülevaateid kuludest ja tuludest, varustada võlausaldajat
vajaliku tõendusmaterjaliga või kinnituse nõudmine. Aruandmiskohustus on reeglina
kõrvalkohustus, kuid pooled võivad kokku leppida aruandmises kui põhikohustuses, sidudes selle
teise poole õigusega keelduda lepingu täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda.
Hea usu põhimõte lepingu täitmisel
Hea usu põhimõtet kohaldatakse üldpõhimõttena nii võlgniku käitumisele täitmise ajal kui ka
võlausaldaja poolt nõuete esitamisele. Hea usu põhimõte paneb pooltele otseseid ja kaudseid
kohustusi, ning sellele põhimõttele on kõik lepingulised ja seaduslikud kohustused allutatud.
Lisaks kohustuste laiendamise funktsioonile võimaldab hea usu põhimõte tõkestada õiguste
kuritarvitamist ja luua uusi õiguskaitsevahendeid, kui seaduses sätestatu ei võimalda tagada
võlasuhte poolte õigustatud huvide kaitset.
Hea usu põhimõte tähendab ausust ja usaldust, valmidust lojaalseks koostööks võlasuhte
poolte vahel. Head kombed tähendavad elementaarseid nõudmisi, mis kehtivad suhtlemises
kõikidele ühiskonnaliikmetele üldiselt aktsepteeritud sotsiaal-eetiliste kriteeriumite alusel. Hea
usu põhimõtte rikkumine ei pruugi olla heade kommete vastane; iga moraalivastane käitumine
lepinguliste suhete korral on aga hea usu põhimõtte rikkumine. Võlaõigusseaduse § 76 lg 2
kohaselt peab kohustuste täitmisel lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse
tavasid ja praktikat. Seega piirab seadus kohustuste täitmisel üldist hea usu põhimõtet kitsama
mõistlikkuse põhimõttega ning kohustab arvestama lisaks tavade ning praktikaga ka kohustuste
täitmisel väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS § 25 kohaselt on tavade ja praktika
arvestamine majandus- või kutsetegevuses pooltele kohustuslik).
Õiguste kuritarvitamine on üks peamiseid juhuseid, kus hea usu põhimõttele tuginedes on
kohtud jätnud seaduse või lepingu kohaldamata, kuna selle kohaldamine oleks kaasa toonud hea
usu põhimõttega vastuolus oleva tagajärje. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda õiguste ebaausa
omandamise ja teostamisega, vastuolulise käitumisega, õiguste teostamisega kaitsmisväärsete
huvide puudumisel või seisneda õiguskaitsevahendite ebaproportsionaalsuses ning kaasa tuua
õiguse kaotamise. Eesti kohtupraktikas on õiguste kuritarvitamiseks peetud näiteks ehitamise ajal
kaasomanike poolt pretensioonide esitamata jätmist ja nende hilisemat esitamist, kui algusest
peale oli kaasomanikele teada ehitamise eesmärk ja sisu (Riigikohtu otsus 3-2-1-31-03). Õiguste
kuritarvitamiseks on peetud ka olukorda, kus töövõtja on andnud nõusoleku puuduste
kõrvaldamiseks, jätnud seejärel puudused kõrvaldamata ning tuginenud tellija poolt nõuete
esitamisel nõude aegumisele. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-12-04, et puuduste kõrvaldamise
nõude täitmata jätmine aegumise sätetele toetudes võib nendel asjaoludel osutuda hea usu
355
põhimõtte vastaseks käitumiseks. Hea usu põhimõtte vastaseks on ka rikkumisele tugineva hagi
esitamine, kui rikkumine on põhjustatud hageja enda eksitavast tegevusest (Riigikohtu otsus 3-2-
1-114-03). Õigusi kuritarvitav on ka tehingu ebaseaduslikkusele tuginemine (kinnisasja reaalosa
koormamine rendilepinguga ilma kaasomanike nõusolekuta) tehingu teinud isiku poolt, kui
sellega ei ole rikutud selle isiku õigusi ning kui seadusega vastuolus oleva tehingu tegi tehingu
ebseaduslikkusele tuginev isik ise (Riigikohtu otsus 3-2-1-90-03). Seega tuleb igal konkreetsel
juhtumil otsustada, kas tehingu tegemise asjaolud võimaldavad jätta seaduse, lepingu või tava
kohaldamata, kuna see tooks kaasa hea usu põhimõtte vastase tagajärje. Erinevalt headest
kommetest ei hinnata hea usu põhimõtte alusel mitte seadust, lepingut või tava, vaid ainult
tagajärge, mis kaasneks nende kohaldamisega võlasuhtes konkreetsetel asjaoludel.
Mõistlikkuse põhimõte lepingu täitmisel
Mõistlikkuse põhimõte kehtib võlasuhetes lepingutingimuste määramisel, kohustuste täitmisel
kõik võimaliku tegemise kindlaksmääramisel, lubatud nõuete hindamisel, hinna või täitmise
raskuse või mahu proportsionaalsuse määramisel, hinna või tingimuse, täitmise aja ja muude
tingimuste kindlaksmääramisel.
Vastavalt VÕS §-le 7 loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad
isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Oluline on silmas pidada, et mõistlikkuse
kindlaksmääramisel tuleb arvestada võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, vastava tegevus- või
kutseala tavasid ja praktikat ning muid asjaolusid. Täiendav loetelu asjaoludest, mida
mõistlikkuse määratlemisel arvesse võtta, muudab mõistlikkuse põhimõtte rangemaks, kui seda
on hea usu põhimõte. Eelkõige lubab see rangus majandus- või kutsetegevuses tegutsevatelt
isikutelt nõuda enam vastavas majandusvaldkonnas üldtunnustatud tavade arvestamist ja seega ka
ratsionaalset ja efektiivset tegutsemist. Ka siin on olulised eetilised kategooriad, kuid seda juba
konkreetse majandus- või tegevusvaldkonna eripära arvestades.
Mõistlikkus ei ole üldpõhimõttena kohaldatav igal juhul, vaid siis, kui seadus või leping
sellele viitavad. Nt sätestab VÕS § 76 lg 2, et kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja
mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Seega ei ole tavade ja praktika
kohaldamine kohustuste täitmisel kohustuslik mitte ainult majandus- ja kutsetegevuses (VÕS §
25), vaid ka tehingute tegemisel väljaspool majandus- või kutsetegevust.
Tavad ja praktika
Tavad ja praktika võivad olla vastavalt kohaldatavad kohustuste allikatena, kuna VÕS § 25 lg
1 järgi on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud
järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes
suhetes tekkinud.
VÕS § 25 lg 2 täpsustab, milline tava konkreetses lepingulises suhtes kohaldamisele kuulub.
Kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud
356
lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval
tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul,
kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
Tava all mõeldakse kirjapandud käitumisreegleid, mis on majandus- või kutsetegevuse
valdkonnas või siis teatud grupi poolt üldtunnustatud. Tavadeks on näiteks INCOTERMS 2000,
rahvusvahelise kaubanduskoja poolt väljatöötatud reeglid (ICC rules), nn lex mercatoria ehk
üleriikliku kaubandusõiguse põhimõtted jne.
Praktika kujuneb välja võlasuhte konkreetsete poolte vahel ja ei kehti üldiselt tunnustatud
käitumisreeglitena väljaspool konkreetset võlasuhet (praktika võib olla aga ka üldiselt, mitte
ainult konkreetses võlasuhtes tunnustatud käitumisreeglite kogum).
Kohustuse täitmine õigustatud isikule
Sooritus tuleb teha reeglina võlausaldajale. Kolmandale isikule tehtud sooritus ei vabasta
kohustusest. Erandkorras võib soorituse teha isikule, kes ei ole võlausaldaja. VÕS § 79 lg 1
sätestab alused, mil sooritus loetakse kohustusest vabastava toimega olevaks, kuigi see täideti
isikule, kes pole võlausaldaja või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu
võtma.
VÕS § 79 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see täidetakse isikule, kes ei ole
võlausaldaja, kas võlausaldaja nõusolekul või tema hilisemal heakskiidul. Õigele isikule täidetuks
loetakse ka täitmine, mis on tehtud võlausaldajale, kellele kuuluva nõude loovutamisest ei olnud
võlgnikule teatatud või kui võlgnik ei pidanud võlausaldajate vahetumisest teadma.
Sama kehtib vastavalt VÕS § 79 lg 2 alusel piiratud teovõimega isikule täitmisel. Piiratud
teovõimega isikule täitmisel tuleb saada selle isiku seadusliku esindaja nõusolek või siis hilisem
heakskiit. Kui võlgnik tahab täita piiratud teovõimega isiku esindajale, peab ta enne küsima
nõusolekut täitmiseks piiratud teovõimega isikule. Alles siis, kui seaduslik esindaja ei anna oma
nõusolekut täitmiseks piiratud teovõimega isikule, võib võlgnik täita kohustuse esindajale.
Oluline on silmas pidada ka seda, et sundtäitmise või pankroti tõttu nõude käsutusõigusest
ilma jäänud isikule ei või ka kohustust täita. Kui kohustus siiski täidetakse isikule, kellel puudub
käsutusõigus, loetakse kohustus täidetuks alles täitmise heakskiitmisest õigustatud isiku poolt
(VÕS § 79 lg 3).
Täitmise aeg (sissenõutavus, täidetavus, ennetähtaegne täitmine)
Võlgnik peab üldjuhul täitma kohustuse kindlaksmääratud tähtpäeval või võlasuhtest tuleneval
tähtpäeval. Täitmiseks võib olla ette nähtud ka tähtaeg. TsÜS § 134 lg 1 kohaselt on tähtaeg
kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. TsÜS § 134 lg 2 järgi
määratakse tähtaeg aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või
kindlalt saabuva sündmusega (nt võivad lepingu pooled kokku leppida, et kohustus tuleb täita 10
357
kalendripäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest; et tasumine toimub 7 päeva jooksul arvates
arve esitamisest; et tööleping, mis on sõlmitud ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks, lõpeb
äraoleva töötaja tööle naasmisel jne). Täitmise tähtaeg võib olla määratletav ka
lepingutingimuste alusel kaudselt (sündmustega seotud tähtajad). Kui lepingus on täitmiseks
antud tähtaeg, siis tuleb kohustus täita selle tähtaja jooksul, kui lepingust või asjaoludest ei
tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole
lepingus kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlakohustuse olemusest, siis tuleb kohustus täita
mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või kohustuse tekkimist, arvestades
kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).
Lepingust taganemisel või lepingu ülesütlemisel võivad pooltel tekkida tagasiandmis- või/ja
kahju hüvitamise kohustused. Üldised täitmise nõuded laienevad ka tagasitäitmiskohustustele,
mis tähendab, et võlasuhte pooled peavad tagasiandmise või kahju hüvitamise kohustused täitma
alates nõude sissenõutavaks muutumisest mõistliku aja jooksul, kui pooled ei ole teisiti kokku
leppinud. Seega igasuguse kohustuse korral, mille suhtes ei ole täitmise tähtaega kokku lepitud,
tuleb täitmise kohasuse kindlaksmääramisel aluseks võtta mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist
või kohustuse tekkimist.
VÕS § 82 lg 7 reguleerib
nõude sissenõutavaks muutumist. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7
muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus täitmist nõuda (so nõuda laenu
tagasimaksmist, asja üleandmist, eluruumi vabastamist jne). Vastavalt sellele, kuidas on
kohustuse täitmise tähtaeg määratud lepingus, seaduses või on määratletav VÕS § 82 lg-te 1-3
alusel, tekib ka võlausaldajal täitmise nõude esitamise õigus. Sissenõutavaks muutumisel ei ole
seega üldjuhul vajalik esitada nõuet, sest sissenõutavus saabub kas tähtaja või tähtpäeva edutul
möödumisel. Näiteks on laenu tagastamise tähtaeg 01. juuni 2002. Laenuandja nõue laenusaaja
vastu muutub sissenõutavaks alates 02. juunist 2002, kui laenusaaja võlga ettenähtud
tähtpäevaks ei tasu. Laenu sissenõutavaks muutumisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt
laenu tasumist nii kohtuväliselt kui ka kohtu korras ning realiseerida lepingu täitmiseks seatud
tagatised. Enne 01.06.02. ei olnud laenuandjal õigust nõuda laenusaajalt laenu ennetähtaegset
tagasimaksmist, kui pooled ei olnud laenulepingus teisiti kokku leppinud.
Kui täitmise tähtaeg ei ole kindlaks määratud ja see ei ole ka määratletav, võib võlausaldaja
nõuda täitmist mõistlikult vajaliku aja möödumisel lepingu sõlmimisest või kohustuse
tekkimisest. Kui võlausaldaja tahab võlgniku vastuvaidlematult panna viivitusse, peaks ta esitama
siiski nõude ja alates nõude esitamisest mõistliku aja edutul möödumisel on võlgnik viivituses.
Kui suudetakse tõendada, et oli antud mõistlik tähtaeg täitmiseks ja et see tähtaeg on möödunud,
siis ei ole vajalik ka nõude esitamine.
Lepingu täitmise tähtaja määramisel on oluline ka põhimõte, mille kohaselt peab võlgnik oma
kohustuse täitma ühekorraga (VÕS § 82 lg 4). Ühekorraga täitmise kohustust ei teki, kui see ei
ole tulenevalt soorituse, lepingu või võlasuhte olemusest või muudest asjaoludest võimalik.
Vastastikuste kohustuste täitmine peab toimuma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on
358
võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 82 lg 5). Lepingu
sõlmimisel tuleks seega vastava huvi olemasolul leppida kokku täitmise järjekord (nt tasumine
toimub müüja vastava arve alusel, laadimine toimub pärast autode etteandmist võlausaldaja
poolt jne). Erireegel on kehtestatud lepinguliste soorituste kohta, mida üks pool peab täitma
teatud ajavahemiku jooksul ja teine pool võib teha soorituse ühekorraga. Siis eeldatakse, et
ühekorraga täidetav kohustus tuleb täita pärast seda, kui teatud ajavahemiku jooksul täidetavad
kohustused on täidetud (nt teenuste osutamine pikema aja jooksul, mille järel peab teine pool
tasuma osutatud teenuste eest). Täitmise vastastikkusest tulenev kohustus täita üheaegselt annab
kohustuse rikkumise korral kannatanud poolele õiguse kohaldada kohustuse täitmisest
keeldumise õigust vastavalt VÕS §-le 111.
Kui täidetakse lepingut, mis on sõlmitud seoses majandus- või kutsetegevusega, võib võlgnik
täita ja võlausaldaja peab täitmise vastu võtma tavalisel tööajal, kui lepingust ei tulene teisiti. See
vastab hea usu põhimõttele, mille kohaselt ei ole võlgnik õigustatud nõudma täitmise
vastuvõtmist väljaspool tööaega ja võlausaldajal ei ole õigust keelduda tööajal pakutud täitmise
vastuvõtmisest (vrdl VÕS § 119 lg 1). Seda, kas väljaspool tööaega pakutud täitmise peab
võlausaldaja vastu võtma, tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtudes. Siin on kõige
olulisemaks aluseks poolte vahel väljakujunenud praktika ja majandus- või kutsetegevuses
üldiselt teada olevad ja tunnustatud tavad.
VÕS eristab täitmise tähtaega, mille täpne järgimine on teise lepingupoole huvi püsimise
eelduseks lepingu täitmise vastu. Nimetatud nn absoluutse tähtaja rikkumisel on tegemist olulise
lepingurikkumisega, mis annab õiguse lepingust taganeda vastavalt VÕS § 116 lg 2 p 2. Nt
sünnipäevatordi või pulmakleidi tellimisel on täitmise vastu huvi püsimise aluseks selle täitmine
kindlaksmääratud tähtpäeval. Kui võlgnik rikub kohustust, mille täitmine pakub võlausaldajale
huvi ainult kindla aja jooksul, on tegemist eelduslikult olulise lepingurikkumisega, mis annab
võlausaldajale õiguse leping ilma täiendava tähtaja andmiseta lõpetada (taganemise või
ülesütlemisega).
Vt ka kestvuslepingud, ülesütlemine.
Ennetähtaegne täitmine (VÕS § 84)
VÕS sätestab põhimõtte, mille kohaselt on võlgnikul õigus täita oma kohustus ka enne
kokkulepitud tähtaega, välja arvatud siis, kui võlausaldajal on õigustatud huvi täitmise
vastuvõtmisest keelduda (nt huvi täitmise vastu ainult teatud tähtpäeval). Võlausaldaja ei või aga
nõuda täitmist enne kokkulepitud või kohustuse olemusest tulenevat tähtpäeva.
Võlgniku õigus
täita oma kohustus tähendab kohustuse täidetavust ning võlausaldaja õigus nõuda täitmist
nõude sissenõutavust.
Täitmise ennetähtaegne vastuvõtmine ei mõjuta vastuvõtja enda kohustuste täitmise aega, kui
see aeg oli määratud sõltumatult teise lepingupoole täitmisest (VÕS § 84 lg 2). Kui juba lepingu
sõlmimisel võib arvestada võimalusega, et täitmist pakutakse enne kokkulepitud tähtaega, tuleks
359
kokku leppida, kas sellest sõltub ka vastusoorituse täitmise aeg. Kui lepingus on kokku lepitud
mõlema poole kohustuse täitmise tähtpäev, siis ei saa eeldada ennetähtaegse täitmise
vastuvõtmisel ka vastusoorituse tegemist enne kokkulepitud tähtpäeva. Kui aga ühe poole
kohustuse täitmise tähtpäev sõltub teise poole täitmisest, siis tuleb ennetähtaegse täitmise
vastuvõtmisel eeldada ka vastusoorituse tegemist enne kokkulepitud tähtaega. Nt kohustus
maksta kauba kättesaamisel.
Kui võlausaldajal ei ole õigust keelduda ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest, siis peab
täiendavad kulutused, mis on seotud ennetähtaegse täitmisega, kandma võlgnik. Need ei kitsenda
tema õigust kasutada muid kaitsevahendeid (VÕS § 84 lg 3). Kui ennetähtaegne täitmine
võetakse vastu poolte kokkuleppel, siis tuleks samuti eeldada lisakulutuste hüvitamist võlgniku
poolt. Vastupidises peavad pooled kokku leppima.
Võlgnik võib täita ennetähtaegselt ka kohustuse, millega kaasneb intressi maksmise kohustus.
Sellisel juhul võib võlausaldaja nõuda intressi kuni kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevani.
Nii näiteks oli laenu tagasimaksmise tähtpäevaks 01.10, intressimääraks 1 % laenusummalt
kuus. Laenusaaja maksab laenu tagasi 01.07., kuid sellest hoolimata on laenuandjal õigus VÕS §
84 lg 4 alusel nõuda laenusaajalt intressi maksmist veel 3 kuu eest kuni 01. oktoobrini, mil laen
oli juba tagasi makstud. Pooled võivad ka laenulepingus teisiti kokku leppida, mille kohaselt
laenuandja loobub ennetähtaegsel tagasimaksmisel intressi nõudest järelejäänud aja eest või
piirata intressi nõuet kindla tähtajaga- nt 3 kuu eest pärast laenu tagasimaksmist. Sellest erandi
kehtestab VÕS § 411 lg 1 tarbijakrediidilepingu suhtes, mille kohaselt ei võlgne tarbija
ennetähtaegse täitmise korral krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid.
See ei välista VÕS § 411 lg 3 kohaselt siiski krediidiandja õigust nõuda intressi ja muid kulusid
esimese üheksa kuu eest.
Täitmise koht
Täitmise kohaks nimetatakse
kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks
oleva teo. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui võlgnik täidab kohustuse lepingu või
seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega
kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest (VÕS § 85 lg 1).
Täitmise koht on oluline mitmest aspektist - täitja peab kandma täitmise kulud ja
ebamugavused. Kui võlgnik pakub täitmist vales kohas, loetakse võlgnik viivitanuks ning
võlausaldaja võib kasutada lepingus või seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Seadus annab dispositiivse täitmise koha regulatsiooni juhuks, kui pooled ei ole ise lepingus
täitmise kohta kokku leppinud ja see ei tulene ka seadusest ega kohustuse olemusest. Vastavalt
VÕS § 85 lg-le 2 eeldatakse, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja võlasuhtega kõige enam
seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või tegevuskohas. See tähendab, et
raha tuleb üldjuhul võlausaldajale ära viia. Asja või asjade kogumist võetava asja üleandmine
peab toimuma kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal (lepingu sõlmimise
360
ajal). Mitterahalised kohustused on seega üldjuhul järeletulemiskohustused (võlgnik peab ise
kaubale järele minema, kui teisiti ei ole kokku lepitud). Kui täitmise esemeks on asi, mida tuleb
toota või valmistada, siis loetakse üleandmiskohaks tootmise või valmistamise koht, kui teisiti ei
ole kokku lepitud. Igasugune kohustus, mille täitmiskohta ei ole seaduses reguleeritud
erinormidega, tuleb täita võlgniku võlasuhtega kõige enam seotud tegevuskohas või selle
puudumisel võlgniku elu- või asukohas.
Oluline on rakendada siinjuures lisaks VÕS sätetele ka TsÜS sätteid juriidilise või füüsilise
isiku elu- või asukoha kindlaksmääramiseks. Vastavalt TsÜS §-le 29 on juriidilise isiku asukoht
tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilise isiku tegevuskoht on aga tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu
põhikirjalise tegevuse koht. Füüsilise isiku elukoht (või elukohad) on vastavalt TsÜS § 14 lg-le 1
koht või kohad, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata,
loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Füüsilise isiku tegevuskohaks on tema
püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht vastavalt TsÜS §-le 16. Seega tuleb eristada
kohustuste täitmiskohta ehk tegevuskohta, milleks on üldjuhul konkreetse kohustusega kõige
enam seotud majandus- või muu tegevuse koht elu- või asukohast, kus tuleb kohustus täita ainult
siis, kui selles on kokku lepitud.
Seadus reguleerib ka olukorda, kus võlausaldaja elu-, tegevus- või asukoht on pärast lepingu
sõlmimist muutunud. Kohustuse täitmiskoha muutumine võib võlgnikule kaasa tuua mitmeid
ebamugavusi, lisakulutusi või muuta oluliselt raskemaks kohustuse eesmärgi saavutamise.
Vastavalt VÕS § 85 lg-le 3 võib võlausaldaja nõuda täitmist uues elu-, tegevus- või asukohas
ainult siis, kui ta kannab sellega seotud lisakulud ja riisiko. Sama kehtib ka võlgniku elu-,
tegevus- või asukoha muutumisel pärast lepingu sõlmimist. Lepingus võib olla kokku lepitus
mitu alternatiivset täitmiskohta. Mitme alternatiivse täitmiskoha korral eeldatakse, et valikuõigus
kuulub võlgnikule, kui seadusest või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 85 lg 5).
Kohustuse täitmise koht võib tuleneda vastavas majandus- või kutsetegevuses üldiselt
tunnustatud tavadest või poolte vahel väljakujunenud praktikast. Kuid tavad ja praktika võivad
olla aluseks täitmise koha kindlaksmääramisel ka tehingutes väljaspool majandus- või
kutsetegevust, kuna VÕS § 76 lg 2 paneb kohustuse järgida tavasid ja praktikat igasuguste
kohustuste täitmisel sõltumata nende iseloomust. Nt on tavaline, et alati läheb klient panka, mitte
vastupidi.
Majandustegevuses on kasutuses mitmeid tavasid, mida üldiselt tunnustatakse ja tehingute
tegemisel arvestatakse. Ühed enamtuntud kaubandustehingutes üldiselt teada olevad ja arvesse
võetavad ning kasutatavad tavanormid on Incoterms 2000. Nimetatud lepingute täitmise
ühtlustatud ning süstematiseeritud reeglid kindlustavad tehingupoolte kohustuste ja õiguste
rahvusvaheliselt ühtse tõlgendamise. Nt tarneklauslid nagu FAS (free alongside ship) ja FOB
(free on board) määravad poolte kohustused kauba edastamisel laevatranspordiga. Mõned
klauslid reguleerivad aga ka kulude kandmist ja riski üleminekut lepingupoolte vahel - nt CIF
361
(cost, insurance, freight).
Eristatakse
kohustuse täitmise kohta ja soorituse tulemuse kohta. Need võivad ka kattuda -
nt äratoomis- ja järeletulemisvõla korral. Saatmisvõla korral aga täitmise ja tulemuse koht ei
kattu. Lepingulise kohustuse täitmise koha määramisel on oluline täitmise koht ehk siis koht, kus
lepingu ese ära saadetakse.
Võlad liigitatakse lähtudes täitmise kohast:
1)
järeletulemisvõlad, mis tähendab, et võlausaldaja peab võlgniku juurde järele minema (nt
ostja peab kauba müüja juures ära tooma, tellija peab ise tellitud esemele järele minema);
2)
äratoomisvõlad, mille puhul peab võlgnik soorituse võlausaldaja juures üle andma (nt viib
müüja kauba ostja juurde ja annab seal ostjale üle, laenu saaja viib raha laenu andjale);
3)
saatmisvõlad, kus kohustus tuleb täita lepingu eseme saatmisega võlausaldajale (nt loetakse
müüja kohustus täidetuks kauba üleandmisega vedajale, võlgnetav rahasumma, asi saadetakse
postiga).
Täitmiskoht võib olla oluline juhusliku hävimise riisiko ülemineku kindlaksmääramisel. Kui
lepingu sõlmimise ja täitmise vahele jääb pikem ajavahemik, näiteks seoses kauba saatmisega
ostjale, võib selle aja jooksul asi juhuslikult hävida või kahjustuda. Riisiko üleminek tähendab
ajahetke, millest alates tuleb ostjal tasuda ostuhind ka sellisel juhul, kui ostetud asi juhuse tõttu
hävib või kahjustub (VÕS § 214 lg 1). Kohustus tasuda ostuhind jääb alles siis, kui asi hävib või
kahjustub pärast riisiko üleminekut ostjale.
Juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko müügilepingutes läheb üle ostjale vastavalt VÕS §
214 lg-le 2 asja üleandmisega.
Asja üleandmine toimub vastavalt VÕS § 209 lg-le 1 (järeletulemisvõlg) määratud kohas
üleandmisel asja ostja käsutusse andmiseks valmis panemise ja sellest ostjale teatamisega
(kohustus loetakse täidetuks vastavalt VÕS § 209 lg 2). Kui asi tuleb üle anda määratud kohas ja
asi tuleb eraldada vastuvõtmisel, loetakse asi üleantuks, kui müüja on teinud kõik võimaliku,
võimaldamaks ostjal asi vastu võtta (VÕS § 209 lg 3).
Lepingu või seadusega võib ette näha, et müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama ja üle
andma ostja valdusesse (äratoomisvõlg). Kui lepingu järgi tuleb asi vedada, loetakse üleandmise
kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale saatmiskohas. Alates vedajale üleandmisest läheb
juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale.
Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle ka ajal, mil ostja satub
viivitusse toimingu tegemisega, mis oli vajalik asja üleandmisele kaasaaitamiseks. Eelkõige
peetakse siin silmas asja vastuvõtmist. Näiteks on müüja juures tellitud mööbel ostjale valmis
pandud ja ostjale sellest teatatud, kuid ostja viivitab mööblile järeletulekuga üle kokkulepitud
362
tähtaja. Ostja on tasunud 30 % mööbli maksumusest. Müüja juures puhkeb tulekahju müüjast
sõltumatutel põhjustel ja mööbel hävib. Ostjal ei ole õigust nõuda juba tasutud ostusumma
tagastamist. Müüja on sellisel juhul õigustatud nõudma ostjalt järelejäänud mööbli ostusumma
tasumist, sest asja juhusliku hävimise riisiko läks müüjalt ostjale üle. Kui aga tulekahju
tekkimises oli süüdi müüja, vastutab ta ostja ees mööbli hävimise eest (VÕS § 218 lg 3).
Liigitunnustega asja üleandmisel ei lähe riisiko ostjale üle siiski enne, kui lepinguese on teiste
liigitunnustega asjade hulgast eraldatud ja sellest on ostjale teatatud.
Juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminekut tarbijalepingutes reguleeritakse VÕS
§ 214 lg-tes 4 ja 5.
Liigikohustused
Liigikohustusteks on kohustused, kus üleantavad asjad on kindlaks määratud liigiliselt arvu,
mõõdu ja kaalu järgi (nt kütus, toiduained, puit). Reeglina on need asjad asendatavad. Lepinguga
võib kokku leppida, et võlgniku kohustus piirdub ainult teatud liiki asjadega (nt teatud
aastakäigu veinid, pärnaõie mesi, kindla talu piim või vili jne). Liigikohustuse täitmisel
eeldatakse, et valikuõigus kuulub võlgnikule, kuid selle teostamiseks peavad liigitunnused olema
lepingus piisavalt täpselt kindlaks määratud. Lepinguga võib määramisõiguse anda ka
võlausaldajale. Kui valikuõigus kuulub võlgnikule, peab ta välja valima keskmise kvaliteediga ja
keskmist laadi asjad, kui lepingust ei tulene kohustust täita kõige kõrgema kvaliteediga või
keskmisest madalama kvaliteediga asjadega.
Liigikohustus individualiseeritakse lepingu järgi üleandmisele kuuluvate asjade eraldamisega.
Kui pakkimise, markeerimise või ärasaatmisega on lepingu järgi üleandmisele kuuluvad asjad
eraldatud ja võlgnik on teinud kõik, et võlausaldaja saaks täitmise vastu võtta, läheb teisele
poolele üle ka juhusliku hävimise riisiko. Sellisel juhul kannab ostja müügihinna tasumise
riisikot. Lepingus peaksid pooled täpselt kokku leppima, kuidas asjad eraldatakse, millal läheb
juhusliku hävimise riisiko üle võlausaldajale ja millal on võlgnik kõik teinud, et võlausaldaja
saaks asjad vastu võtta.
Tükivõla täitmine
Lepingu täitmise ese võib olla kindlaks määratud individuaalsete tunnustega (nt kinnistu,
kuulsa kunstniku maal, antiikne mööbliese). Võlgniku kohustuseks on üle anda kokkulepitud asi
ja täitmiseks loetakse ainult selle asja üleandmist. Võlgnik peab tagama asja omaduste säilimise
kuni asja üleandmiseni. Vastavalt VÕS § 77 lg-le 4 peab isik, kes on kohustatud üle andma
kindlaks määratud asja, selle asja eest kuni üleandmiseni hoolitsema mõistlikul viisil. Selle
kohustuse rikkumisel võib lepingupool VÕS § -le 100 tuginedes nõuda kahju hüvitamist vastavalt
VÕS § 101 lg 1 p-le 3.
Täitmine ositi
Ositi täitmise (VÕS § 83) õigus on küsimus täitmise viisist. Iga kohustuse täitmisel sõltub
363
täitmise viis lepingu tingimustest või võlasuhte olemusest.
Kui lepingu järgi tuleb kohustus täita ühekorraga, võib võlausaldaja ositi täitmise
vastuvõtmisest keelduda. Näiteks peab üürileandja üürnikule kokkulepitud tähtajal üle andma
ruumid kaupluse pidamiseks, mis sisaldavad nii müügisaali kui ka laoruume. Üürileandja annab
kokkulepitud tähtajal üürnikule üle üksnes müügisaali ning lubab laoruumid üle anda 2 kuu
pärast. Üürnikul on õigus vastavalt VÕS § 83 lg-le 1 ja § 277 lg-le 1 keelduda müügisaali
vastuvõtmisest, lepingust taganeda ja nõuda kahju hüvitamist.
Võlausaldaja õigus keelduda peab olema õigustatud ning ei tohi olla vastuolus hea usu
põhimõttega. Seega võib ka lepingulise kokkuleppe korral olla võlausaldaja keeldumine ositi
täitmise vastuvõtmisest hea usu vastane ning seega õigustamatu. Osade kaupa täitmise
vastuvõtmisele ei saa vastu vaielda siis, kui kohustuse esemeks on jätkuv tegevus või kui ei ole
võimalik teisiti täita. Kui võlausaldaja keeldub vastuolus hea usu põhimõttega täitmise
vastuvõtmisest, satub ta vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 järgi. See toob aga kaasa võlgniku
vastutuse kergenemise lepingulise kohustuse rikkumise eest.
Võlgniku poolt tagatise pakkumine või täies mahus täitmise kinnitamine ositi täitmisel ei ole
iseenesest piisav, et võlausaldaja kaotaks õiguse keelduda täitmise vastuvõtmisest (VÕS § 83 lg
2).
Ositi täitmise kokkuleppimisel on iga osa suhtes toimunud rikkumine käsitletav lepingu
rikkumisena, mille puhul on õigus kohaldada lepingus ja seaduses ettenähtud kaitsevahendeid,
kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Täitmine tervikuna tähtaegselt võib kõrvaldada
rikkumise osade täitmisel (nt kui kogu ehitis antakse üle õigeaegselt, ei loeta kokkuleppel
viivitamist ehituse üksikutel etappidel lepingu rikkumiseks).
Täitmise kõrvalküsimused (täitmise kinnitamine, tagamine, tõendamine, kviitung, kulud)
Seaduse või lepinguga võib olla ette nähtud võlgniku kohustus kinnitada täitmist (VÕS § 98 lg
3) - nt esitada laenu taotlemisel sissetulekut tõendav dokument teatud perioodi kohta, juriidilise
isiku finantsandmed jne. Täitmise kinnitamiseks tuleb esitada piisavalt tõendeid oma võime kohta
kohustust täita. Seda, kas esitatud tõendid on piisavad kinnitamaks täitmist, hindab kohus.
Seaduse või lepingu järgi võib võlausaldajal olla õigus nõuda täitmise tagamist (VÕS § 98 lg
1). Sellisel juhul võib tagatise andja ise valida tagatise liigi, kui puudub teistsugune kokkulepe.
Tagatis peab piisavalt tagama kohustust täies mahus ning seda peab olema võimalus raskusteta
rahaks teha.
Täitmise tõendamine on võlgniku jaoks oluline vaidluse korral lepingu lõppemise üle. VÕS §
76 lg 4 sätestab eelduse, mille kohaselt loetakse täitmisena pakutu vastuvõtmisel täitmine
täielikuks, võlgnetavaks ja kohaseks. Seega läheb VÕS § 76 lg-s 4 sätestatud juhul täitmise
mittenõuetekohasuse tõendamise kohustus võlgnikult üle võlausaldajale.
364
VÕS § 95 lg 1 kohaselt on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt kirjalikku tõendit (täitmise
kviitung) kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta (nt üleandmise- vastuvõtmise akt, saatelehe
allakirjutamine kauba vastuvõtmise kohta, kinnitus võla tasumise kohta jne). Kui võlgnik on
võlausaldajale välja andnud võladokumendi (nt võlakirja jne), võib võlgnik kohustuse täitmisel
lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. VÕS § 96 sätestab
tõendamiskohustuse ülemineku võladokumendi väljaandmisel. Nimelt eeldatakse vastavalt VÕS
§ 96 lg-le 3, et kui võladokument on võlgnikule tagastatud, on kohustus täidetud.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi analoogse sätte (TsK §
233) tõlgendamisel märkinud, et TsK § 233 lg 3 järgi on võlgnikul õigus nõuda kohustise
täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta. Kohustise täitmise üldisest
mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Riigikohus on
seisukohal, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
otsus tsiviilasjas 3-2-1-24-02). Kuigi VÕS § 76 lg 4 paneb võlausaldajale kohustuse tõendada
täitmise vastuvõtmisel selle mittenõuetekohasust, ei vabasta see võlgnikku kohustusest vaidluse
korral tõendada täitmise fakti.
TsK § 233 lg 3 kohaselt oli võlausaldaja täitmist vastu võttes kohustatud kas siis tagastama
võladokumendi, kui võlgnik oli selle välja andnud või tagastamise võimatuse korral osutama
sellele tema poolt välja antud allkirjas. Kohtupraktikas asuti sellest tulenevalt seisukohale, et
võlgnik saab võla tagastamist tõendada ainult TsK § 233 lg 3 tõenditega ja muid tõendeid ei
arvestatud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuseid tsiviilasjas 3-2-1-26-99 ja 3-2-1-24-02).
VÕS § 95 ja 96 mõtte kohaselt ei ole võla tasumine tõendatav üksnes täitmise kviitungi või
võladokumendi tagastusega võlgnikule. Kõne alla tulevad ka muud tõendid nagu näiteks
kontoväljavõtted, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud dokumendid jne.
Arvestades senist kohtupraktikat, võib eeldada, et lepingutes, mis peavad seadusest või lepingust
tulenevalt olema sõlmitud kindlas vormis või mis on kirjalikus (või notariaalselt tõestatud)
vormis sõlmitud, ei saa ka täitmist tunnistajate ütlustega tõendada. Kui aga seadusest või
lepingust ei tulene lepingu vorminõuet, siis võib ka kohustuse täitmist tõendada tunnistajate
ütlustega. Esmaseks jääb siiski kirjalike dokumentidega tõendamine, kuigi VÕS § 95 ja § 96
panevad kviitungi andmise ja võlakohustust tõendava dokumendi tagastamise nõude sõltuvusse
võlgniku poolt vastavasisulise nõude esitamisest. Teatud asjaoludel võib täitmine olla tõendatud
ka tunnistajate ütlustega (nt kui puudub vaidlus täitmise fakti üle, vaieldav on ainult summa
suurus). Siiski ei ole kindel tugineda tunnistajate ütlustele täitmise tõendamisel, mis tähendab
vajadust kindlustada ennast nõuete esitamise puhuks kirjalike (või kirjalikku taasesitamist
võimaldavate) tõenditega täitmise kohta.
Vastavalt VÕS § 95 lg-le 5 eeldatakse kviitungi väljaandmisel põhikohustuse täitmise kohta,
et tasutud on ka kulud ja intress. Õigustatud isikule täitmiseks loetakse ka täitmise vastuvõtmist
isiku poolt, kes annab võlausaldaja poolt väljaantud täitmise kviitungi üle, kuigi ta ei ole
võlausaldaja (VÕS § 95 lg 4). Näiteks kirjutab võlausaldaja poolt kauba üleandmise-
vastuvõtmise aktile alla isik, kes ei ole võlausaldaja töötaja ja kellel ei ole õigust täitmist vastu
365
võtta, kuigi võlgnikul ei olnud alust selles kahelda. Võlgniku täitmise kohta väljaantud
üleandmise-vastuvõtmise akt loetakse sellest hoolimata nõuetekohaseks täitmise kviitungiks.
Õigele isikule täitmiseks ei loeta seda siiski juhul, kui võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandjal
ei ole õigust täitmist vastu võtta või kui kviitung on läinud võlausaldaja valdusest välja tema tahte
vastaselt.
VÕS § 90 sätestab üldnormina, et võlgnik kannab kõik oma täitmisega seotud kulud. Nii
näiteks kannab müüja vastavalt VÕS § 215 lg-le 1 asja üleandmise kulud, eelkõige mõõtmise ja
kaalumise kulud, ostja aga asja vastuvõtmise ja ostuhinna tasumise kulud, samuti võimalikud
müügilepingu koostamise ja tõestamise kulud. Pooled võivad ka teisiti kokku leppida- näiteks et
müügilepingu koostamise kulud jagatakse poolte vahel võrdselt.
Alternatiivkohustuse täitmine (piiritlemine, määramisõigus, õiguslikud tagajärjed)
Alternatiivkohustusteks (VÕS § 86, 87) nimetatakse kohustusi, mille hulgast võib vastavalt
lepingule võlgnik või võlausaldaja valida ühe. Oluline on, et need kohustused on juba lepingu
sõlmimisel kindlaks määratud. Nt määratakse kindlaks lepingu sõlmimise ajal, et pool võib
tellida või valida kokkulepitud summa eest teatud liiki toodete seast omal valikul ühte liiki tooteid
(puhastusvahendid, joogid, auhinna valimine mitme asja seast jne).
Vastavalt VÕS §-le 86 eeldatakse, et valikuõigus on võlgnikul. Lepingu või seaduse järgi või
võlasuhte olemusest tulenevalt võib valikuõigus kuuluda ka võlausaldajale.
Valikuõigus teostatakse tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Kui valikuõigus on antud
kolmandale isikule, loetakse sooritus valituks, kui sellest on teatatud nii võlgnikule kui ka
võlausaldajale. Kui valik on tehtud, siis loetakse valitud sooritus algusest peale ainukeseks
võlgnetavaks soorituseks.
Alternatiivkohustuse täitmisel võib esialgselt kokkulepitud valikuõigus üle minna teisele
poolele. Kui valikut tegema õigustatud isik ei vali kokkulepitud aja jooksul või selle puudumisel
mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, läheb valikuõigus üle võlasuhte
teisele poolele (VÕS § 87 lg 1). Kui valikuõigus on antud kolmandale isikule ja kolmas isik ei tee
valikut selleks kokkulepitud aja jooksul või mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks
muutumist, läheb valikuõigus üle võlgnikule. Tegemist on dispositiivse regulatsiooniga, mis
tähendab, et pooled võivad valikuõiguse ülemineku kokku leppida ka teisiti.
Täitmise asendamine
Kui alternatiivkohustusi sisaldavates lepingutes on kindlaks määratud mitu kohustust, mille
hulgast võib võlgnik või võlausaldaja valida täitmiseks ühe või mitu kohustust, siis täitmise
asendamise korral on tegemist olukorraga, kus lepingus ei ole ette nähtud võimalust valida
kohustust. Asendamisõigus tähendab, et võlgnik võib täitmisena kokkulepitud teo asemel teha
teistsuguse teo. Lepingus ettenähtud teo asemel teise teo tegemiseks on vajalik võlausaldaja
nõusolek. Võlausaldaja nõusolekut on vaja ka siis, kui võlgniku poolt pakutud sooritus on
366
väärtuslikum või sama väärtusega (VÕS § 89 lg 1). Näiteks võtab müüja müügilepinguga
kohustuse tarnida ostjale kokkulepitud tihedusega paberit. Tellimuse täitmise käigus ilmneb, et
kokkulepitud tihedusega paberit pole võimalik tarnida. Müüja soovib kokkulepitud paberi
asendada teistsuguse tihedusega paberiga. Täitmise asendamiseks on igal juhul vajalik ostja
nõusolek ja seda ka siis, kui asenduseks pakutud kaup on kallim, kui algselt kokku lepiti, ehkki
müüja on nõus hinnavahe ise kandma. Kui ostja asendamisega nõus pole, võib ostja lepingust
taganeda ja nõuda kahju hüvitamist.
Täitmise asendamisena tehtud teo vastuvõtmisel loetakse kohustus täidetuks. Seega vabaneb
võlgnik kohustusest täita esialgselt kokkulepitu, kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmisena
vastu (VÕS § 89 lg 1).
Täitmise asendamiseks ei loeta uue kohustuse võtmist võlausaldaja nõude rahuldamise
eesmärgil (VÕS § 89 lg 2). Seega olemasoleva kohustuse asemel uue kohustuse võtmisel
eeldatakse, et eelmine kohustus lõpeb ja tekib uus kohustus. Kui tegemist on täitmise
asendamisega, siis vastutab võlgnik asendatud täitmise eest samadel alustel, kui ta vastutaks
juhul, kui täitmist ei oleks asendatud. Seega on igasuguse asendamisavalduse juures tähtis
tahteavalduse teinud isiku tegelik tahe - asendamine võib tähendada olemasoleva võlasuhte
raames ühe kohustuse asemel teise kohustuse täitmises kokkuleppimist või olemasoleva
võlasuhte lõppemist ning uue võlasuhte loomist.
Asendusõigus võib olla antud lepinguliselt või ka ette nähtud seaduses (nt VÕS § 91 lg 1).
Asendusõigust võib teostada nii võlgnik kui ka võlausaldaja.
Võlgnik, kes soovib asendada kokkulepitud täitmist teistsuguse täitmisega, saab seda teha
soorituse pakkumisega. Võlausaldaja peab avaldama tahet teistsugune täitmine vastu võtta.
Tuginedes tahteavalduste siduvuse põhimõttele, võib väita, et tehtud tahteavaldus on siduv ja
seda saab tagasi võtta ainult samal ajal, kui tegu tehakse või enne teo tegemist vastavalt TsÜS §-
le 72.
Asendamiseks ei loeta millegi käsutusse andmist kohustuse täitmise eesmärgil. Seda tehakse
nt juhul, kui võlausaldaja peab oma nõude rahuldama eseme müügist saadud rahast (näiteks
realiseerib võlausaldaja panditud asja või väärtpaberid). Kohustuse täitmiseks käsutusse
andmise eesmärgiks on saavutada tagajärg, milles kokku lepiti. Kohustus loetakse täidetuks
sellisel juhul asja realiseerimisest, mitte üleandmisest. Kohustuse täitmine on tingimuslik,
sõltudes sellest, kas üleantu arvel on võimalik saavutada võlasuhte eesmärk või mitte (nt ei ole
üleantud asja realiseerimine kokkulepitud tasu eest võimalik).
Leping täitmisega kolmanda isiku poolt
Lepingust, seadusest või kohustuse olemusest võib tuleneda, kas võlgnik peab kohustuse
täitma isiklikult või võib tema asemel selle täita ka teine isik. On lepinguid, kus eeldatakse, et
võlgnik kasutab kohustuse täitmisel abilisi (nt ravi-, koristus-, ehitus- jms teenuste osutamisel
367
võib eeldada, et võlgnik kasutab ka kolmandaid isikuid oma kohustuste täitmisel). Lepingus võib
seada tingimuseks, et lepingu võib täita ainult võlgnik isiklikult. Üldiselt eeldatakse, et kui
tegemist ei ole isikliku sooritusega, siis võib kohustuse võlgniku asemel täita ka kolmas isik
(VÕS § 78 lg 1). Kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisel vabaneb võlgnik kohustusest.
Kolmas isik võib kohustuse täita võlgnikult selleks luba küsimata ja võlausaldaja võib täitmise
vastu võtta, ilma et ta vajaks selleks võlgniku nõusolekut, kui vastupidises ei ole kokku lepitud
või see ei tulene seadusest. Võlausaldaja võib keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt
isikult, kui võlgnik vaidleb täitmisele kolmanda isiku poolt vastu. Täitmise vastuvõtmisest
keeldumine on aga võlausaldaja õigus, mitte kohustus. Seega ei saa võlgnik ennast kaitsta selle
eest, et kohustuse täidab tema asemel kolmas isik.
Kui leping sõlmiti täitja isikuomaduste tõttu, siis ei ole võlausaldaja kohustatud kolmandalt
isikult täitmist vastu võtma (nt raamatu käsikirja kirjutamine, pildi maalimine jne) ja ta on
õigustatud keelduma ka vaatamata võlgniku vastuväidete puudumisele. Seetõttu on võlausaldaja
kohustatud kõigil juhtudel, kui võlgnik ei pea täitma isiklikult, võlgniku eest kolmanda isiku
poolt pakutud täitmise vastu võtma (VÕS § 119). Analoogne säte oli ka kuni 1. juulini 2002
kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksis (TsK § 175 lg 2), mis nägi üldise põhimõttena ette, et
võlausaldaja on kohustatud vastu võtma täitmise, mida on võlgniku eest pakkunud kolmas isik (vt
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-00).
Kui kohustuse täidab kolmas isik aga selleks, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme
suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja
sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks, siis ei või võlausaldaja täitmise vastuvõtmisest
keelduda ka siis, kui võlgnik on täitmisele kolmanda isiku poolt vastu vaielnud (VÕS § 78 lg 3).
Kui võlausaldaja siiski keeldub täitmise vastu võtmisest, siis satub ta vastuvõtuviivitusse ning
kolmas isik vastutab kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või
raske hooletuse tõttu. Vastavalt VÕS §-le 126 kohaldatakse VÕS §-s 78 lg 3 nimetatud isiku
suhtes sätteid, mis reguleerivad võlausaldaja vastuvõtuviivitust. Seega on kolmandal isikul samad
õigused, mis on võlgnikulgi võlausaldaja viivituse korral. Ta võib raha, väärtpaberid ja muud
dokumendid ning väärtasjad hoiustada (VÕS § 120) või müüa võlgnetava vallasasja (VÕS §
125). Oluline on kolmanda isiku jaoks VÕS § 78 lg-s 3 nimetatud juhul ka see, et täites võlgniku
eest kohustuse, läheb talle üle nõue võlgniku vastu seaduse alusel vastavalt VÕS § 173 lg-le 3.
Koos nõudega lähevad kolmandale isikule üle tagatised ja muud nõudega seotud õigused
vastavalt nõude loovutamise sätetele (vt VÕS § 173 lg 2).
Kui kolmas isik täidab võlgniku asemel kohustuse ilma, et ta oleks selles kokku leppinud
võlgnikuga, ei ole ta vaadeldav võlgniku abilisena, kelle rikkumised TsÜS § 132 järgi
omistatakse võlgnikule. Seega toimub võlausaldaja poolt täitmise vastuvõtmine kolmandalt
isikult tema enda riisikol. Oluline on ka kolmanda isiku tahe kustutada võlgniku võlg. Kui
kolmas isik täidab kohustuse, siis peab see olema ühendatav võlgniku kohustusega. Ekslik
täitmine kolmanda isiku poolt ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest.
368
Kolmas isik võib kohustuse täita ka vastava lepingu alusel võlgnikuga (nt alltöövõtt,
alltarneleping jne). Sellisel juhul vastutab võlausaldaja ees mittenõuetekohase täitmise eest
võlgnik, mitte kolmas isik. Vastavalt TsÜS §-le 132 omistatakse sellisel juhul kolmanda isiku
käitumine võlgnikule ja võlgnik vastutab kolmanda isiku käitumise ja muude temast tulenevate
asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest. See põhimõte kehtib nii
majandus- või kutsetegevuses kui ka väljaspool seda sõlmitud lepingutes. Seega ei saa
võlausaldaja esitada nõudeid kolmandate isikute vastu, kellega võlgnik on oma kohustuste
täitmiseks lepingud sõlminud. Samuti ei saa kolmandad isikud esitada nõudeid võlausaldaja
vastu, kellega nemad ei ole lepingut sõlminud (nt töövõtulepingus tellija vastu, kui töövõtja on
sõlminud kolmandate isikutega alltöövõtulepingud).
Võlgniku kohustuse täitnud kolmanda isiku jaoks on oluline tagasinõude esitamine võlgniku
vastu. Kohustuse täitnud kolmanda isiku tagasinõue võlgniku vastu võib tuleneda seadusest (nt
VÕS § 178 lg 4) või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest (nt käsund, käendusleping).
Kolmas isik võib tagasinõude esitada ka alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätetele
tuginedes.
Kui võlausaldaja või isiku, keda üleandja pidas ekslikult võlausaldajaks, korraldusena on
kohustus täidetud kolmandale isikule, võib üleandja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul nõuda
üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. VÕS
§ 1028 lg 1 annab õiguse nõuda üleantut tagasi, kui täidetud kohustust ei ole olemas, kohustust ei
teki ka tulevikus või kui kohustus langeb hiljem ära.
Kohustuse rikkumine
Kohustuse rikkumise mõiste
Kohustuse rikkumiseks nimetatakse vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse täitmata jätmist või
mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kohustuse rikkumine eeldab seega
olemasolevat võlasuhet, millest on tekkinud võlgnikule kohustused. Võlasuhe on õigussuhe,
millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud
isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda
võlgnikult kohustuse täitmist (VÕS § 2 lg 1). Võlasuhe ise võib tekkida lepingust, kahju
õigusvastasest tekitamisest, tasu avalikust lubamisest, alusetust rikastumisest, käsundita
asjaajamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. Seega VÕS § 100 ise ei ole võlasuhte
tekkimise aluseks. Kohustuse rikkumise väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, kas poolte vahel
oli tekkinud võlasuhe, mis liiki võlasuhtega tegemist on, millised õigused ja kohustused on
pooltel võlasuhtest tekkinud ning milline on tegelik olukord.
VÕS § 100 ei reguleeri ainult lepinguliste kohustuste rikkumist, vaid igasuguste kohustuste
rikkumist. Nii võib VÕS §-s 100 sätestatud rikkumisena käsitleda ka muudest seadustest kui
võlaõigusseadusest tulenevate kohustuste rikkumist ulatuses, millises ei ole kohustuste rikkumine
369
reguleeritud teistes seadustes.
Võlaõigusseaduses on kohustuse rikkumise õiguslikud tagajärjed reguleeritud võlasuhte
kahjustatud poole poolt kasutatavatest õiguskaitsevahendite liikidest lähtudes. Kõigepealt antakse
kohustuse rikkumise mõiste, seejärel õiguskaitsevahendite loetelu ning nende kohaldamise
üldised tingimused, vastutuse mõiste ja õiguskaitsevahendite kasutamise õigus sõltumata
vastutusest ning seejärel vastutusest vabastamise või vastutuse piiramise kokkulepete mõju
õiguskaitsevahendite kasutamise õigusele. Üldsätete kõrval reguleerib võlaõigusseadus
õiguskaitsevahendite eri liikide kasutamise eeldusi ning kasutamise korda. Seaduse
kontseptsiooni keskpunktiks on kohustuse rikkumise mõiste, mis tulenevalt nn rikkumise ühtsest
kontseptsioonist võimaldab õiguskaitsevahendi kohaldamise ainsaks üldiseks eelduseks pidada
kohustuse rikkumist. Õiguskaitsevahendi kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, millist kohustust
rikuti, sest rikkumiseks loetakse igasugust VÕS §-s 100 sätestatud täitmise ebaõnnestumist.
Lepingu rikkumine on objektiivne asjaolu ning seda tuleb hinnata lähtudes üksnes sellest, kas
lepingut on kohaselt täidetud või mitte. Põhjused, miks leping kohaselt täitmata jäi, olgu need
objektiivset või subjektiivset laadi, ei oma seejuures tähendust.
Selleks, et kindlaks teha, kas kohustust on rikutud, tuleb välja selgitada võlasuhte sisu.
Võlgnetavate kohustuste liikide ja nende sisu (VÕS § 24 lg 1) kindlaksmääramisel tuleb
arvestada, et pooled võivad omandada võlasuhtest nn otseseid kohustusi (prima facie) ja kaudseid
kohustusi, mis tuletatakse VÕS § 24 lg-s 1 sätestatud allikatest. Lepinguliste kohustuste sisu
ebaselguse korral tuleb lepinguid tõlgendada vastavalt VÕS §-le 29 ning tahteavalduste
tõlgendamisel lähtuda TsÜS §-st 75.
Võlaõigusseaduses sõltub teatud õiguskaitsevahendite nagu lepingust taganemine ja lepingu
ülesütlemine kohaldamine sellest, kas tegemist on olulise lepingurikkumisega või mitte. Olulise
lepingurikkumise mõiste annab VÕS § 116 lg 2. Põhimõttes, et lepingu lõpetamist õigustab ainult
oluline lepingurikkumine, avaldub pacta sunt servanda idee, mille kohaselt on esmaseks
eesmärgiks rikkumise korral säilitada lepinguline suhe ja võimaldada kohustusest vabanemist
ainult väga erandlikel juhtudel.
Võlaõigusseaduse üldosas on õiguskaitsevahendid süstematiseeritud järgmiselt: täitmisnõude
esitamise tingimused, vastastikuste lepingute täitmise nõude erisused, kohustuse täitmisest
keeldumise õigus, hinna alandamise tingimused, viivise nõue, täiendava tähtaja andmine
kohustuse täitmiseks, kahju hüvitamise nõude esitamine, taganemine ja ülesütlemine. Selline
õiguskaitsevahendite kasutamise reguleerimise süsteem võimaldab võlaõigusseaduse eriosas
reguleerida ainult võlasuhete eriliikidest tulenevate kohustuste rikkumisel õiguskaitsevahendite
kohaldamise erisusi ja kohaldada muus osas üldosas sätestatut. Eriosas on õiguskaitsevahendite
kohaldamise erisused üldjuhul reguleeritud vastavalt kohustuse rikkumise liigile. Teatud
lepinguliikide puhul on lisaks üldregulatsioonile silmas peetud vajadust tagada
õiguskaitsevahendite kohaldamisel sotsiaalsete hüvede piisav kaitse nagu näiteks üürilepingus
üürnike õiguste kaitse või tarbijate huvide kaitse lepingu ülesütlemisel või lepingust taganemisel.
370
Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest
tulenevalt õiguskaitsevahendeid ulatuses, millises põhjustas rikkumise tema enda tegu või temast
tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab (VÕS § 101 lg 3). Kui
võlausaldaja siiski tugineb vaatamata keelule kohustuste rikkumisele võlgniku poolt, ei muutu
rikkumine vabandatavaks, vaid kaotab oma tähenduse õiguskaitsevahendi kohaldamise alusena,
sest võlausaldaja ei saa sellele tuginedes nõudeid esitada.
Kohustuse rikkumise põhjuseks võib VÕS § 101 lg 3 mõttes olla võlausaldaja käitumine, tema
tegu või tegemata jätmine. Nt ei saa võlgnik töödega õigel ajal alustada, sest võlausaldaja ei
esita selleks vajalikke andmeid, projekti, ehitusluba, töövahendeid või ei tee muul viisil
võlgnikuga vajalikku koostööd. Samas on sageli olukorras, kus kohustuse rikkumise põhjustab
võlausaldajast tulenev asjaolu, võimalik tugineda ka kohustuse rikkumise vabandatavusele, kuna
võlgnik ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kui täitmist takistas asjaolu, mida võlgnik ei saanud
lepingu sõlmimise ajal mõjutada, sellega arvestada, seda vältida või selle tagajärge ületada (VÕS
§ 103 lg 2). Asjaolu või sündmuse riisiko kandmises võivad pooled ka lepingus otse kokku
leppida. Riisiko jagamine poolte vahel on tuletatav nt sõlmitud kindlustuslepingute järgi. Keeld
tugineda rikkumisele, mille on põhjustanud poole enda käitumine või asjaolud, mille toimumise
riisikot ta kannab, tuleneb hea usu põhimõttest tuletatud keelust kuritarvitada lepingust või
seadusest tulenevaid õigusi. Kui võlgnik ei saa täita oma kohustust takistuse tõttu, mis tuleneb
võlausaldajast, ei saa võlausaldaja kasutada võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid ja võib ise
sattuda võlausaldaja viivitusse VÕS § 119 järgi. Võlausaldaja ei saa sellisel juhul võlgniku suhtes
õiguskaitsevahendeid kasutada, va kohustuse rikkumisel tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuna
VÕS § 101 lg 3 näeb ette, et õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole lubatud ulatuses, millises
oli rikkumine põhjustatud võlausaldajast tulenevatest asjaoludest, siis tuleb igal konkreetsel juhul
hinnata, millises osas on rikkumine põhjustatud võlgnikust ja millises võlausaldajast ning selle
võrra ka piirata õiguskaitsevahendite kohaldamise ulatust. Kui õiguskaitsevahendina
kohaldatakse kahju hüvitamise nõuet, siis ei ole enam VÕS § 101 lg-le 3 tuginemine vajalik, sest
VÕS § 139 võimaldab hüvitamisele kuuluva kahju kindlaksmääramisel arvestada võlausaldaja
kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimises.
Võlausaldaja tegevus või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille riisikot võlausaldaja
kannab, võib olla aluseks ka viivise nõude vähendamisel. Viivist võib vähendada võlgniku
nõudel VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud asjaolusid arvestades mõistliku suuruseni. Viivise
vähendamise nõude rahuldamisel arvesse võetavate asjaolude loetelu on antud näidisena, mistõttu
võivad nendeks olla ka võlausaldajaga seotud asjaolud. Sellisel juhul ei ole vajalik enam tugineda
VÕS § 101 lg-le 3, vaid erinormile VÕS § 162 lg 1. Teiste õiguskaitsevahendite kohaldamisel
aga, nagu näiteks täitmisest keeldumise õigus, hinna alandamine, taganemine ja ülesütlemine
ning täiendava tähtaja andmine, on VÕS § 101 lg 3 vastutuse vähendamisel kohaldatav. Sõltuvalt
sellest, millises osas põhjustas rikkumise võlausaldaja ja kuivõrd on võimalik piirata
õiguskaitsevahendi kasutamist (nt taganemine võib olla võimalik ainult kogu lepingu suhtes),
võib õiguskaitsevahendi kasutamine olla välistatud täiesti või olla piiratud. Nt ei saa VÕS § 101
371
lg-t 3 kohaldades võlausaldaja taganeda lepingust VÕS § 117 alusel, kuigi võlgnik alustab
töödega nii hilja, et on selge, et ta satub lepingu täitmisega viivitusse, kui viivituse põhjuseks oli
tema poolt vajalike projektide esitamata jätmine või lubade saamiseks vajalike nõuete täitmata
jätmine.
Kohustuse rikkumisega on tegemist ka juhul, kui rikutakse niisuguseid kõrvalkohustusi nagu
hoiatamis- ja teatamiskohustused. Seaduses on sätestatud ka kohustused, mille rikkumisel ei saa
kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, vaid kaotatakse teatud õigused (nt VÕS §
220 asja mittevastavusest teatamine).
Vastutus
Õiguskaitsevahendite kohaldamise eelduseks võib olla seadusest või lepingust tulenevalt
võlgniku vastutus kohustuse rikkumise eest. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, kui
rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 eeldatakse, et rikkumine ei ole
vabandatav. Seaduses või lepingus sätestatud juhtudel vastutab rikkunud pool üksnes süü
olemasolu korral. Seadusest tulenevalt eeldatakse, et lepinguliste kohustuste rikkumise korral
vabaneb rikkunud pool vastutusest ainult siis, kui esinevad vääramatu jõu ehk vabandatavuse
asjaolud. Lepingupooled võivad kokkuleppeliselt muuta võlgniku vastutust leebemaks, nähes ette
vastutuse ainult süülise rikkumise korral. Kui seaduses ei ole vastupidine sätestatud, võivad
pooled kokkuleppeliselt muuta võlgniku vastutuse rangemaks ja näha lepingus ette, et
võlausaldaja võib võlgniku suhtes ka siis kohaldada kõiki õiguskaitsevahendeid, kui kohustuse
nõuetekohast täitmist takistas vääramatu jõud.
Võlaõigusseaduse kohaselt üldreegliks olevat vastutust nimetatakse garantiivastutuseks ehk
vabandatavusele tuginevaks vastutuseks, mille olemuseks on eeldus, et kohustatud pool
garanteerib täitmise, sõltumata takistustest, mis lubaduse täitmisel võivad ette tulla.
Süülise vastutuse näeb seadus ette lepinguvälise kahju tekitamise juhul, samuti mõne
lepinguliigi (nt raviteenuse osutamise leping, VÕS § 770 lg 1) ja kõrvalkohustuse rikkumisel (nt
käsirahaga tagatud kohustuse täitmata jätmisel). Süüline vastutus võib olla eelnevalt kokku
lepitud. Õigusvastaselt kahju tekitamise korral vastutab kahju tekitanu seadusest tulenevalt ainult
siis, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Teatud kohustuste rikkumise puhuks on seaduses ette
nähtud rangem vastutus, mis tähendab vastutust ka sõltumata vabandatavusest (vt nt tootja
vastutus).
Võlgniku suhtes, kes rikub oma seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi, võib üldjuhul
kasutada seaduses või lepingus sätestatud õiguskaitsevahendeid (võlgnik peab vastutama).
Vastutuse kandmise kohustus ei sõltu sellest, kas täitmine on veel võimalik või mitte. Eesti
õiguses ei lõpe võlasuhe täitmise võimatuse tõttu automaatselt, vaid võlausaldaja võib ka sellisel
juhul valida, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. Oluline on siinjuures tähele panna, et kuigi
võlausaldaja võib üldjuhul õiguskaitsevahendeid kasutada eeldusel, et võlgnik vastutab rikkumise
eest, ei sõltu võlgniku vastutusest rikkumise eest võlausaldaja õigus keelduda oma kohustuse
372
täitmisest, leping lõpetada või alandada hinda (majandus- või kutsetegevuses tegutsemisel ka
õigus nõuda viivist).
VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid, mis kuuluvad kohaldamisele juhul, kui
kohustatud pool on lepingut rikkunud. Pooled võivad ise kokku leppida õiguskaitsevahendi
liikides ja kasutamise eeldustes ning korras niivõrd, kui seadus ei keela seaduses sätestatust
erinevalt kokku leppida (vt nt VÕS § 275).
Vastutuse all mõeldakse reeglina võlausaldaja õigust kasutada õiguskaitsevahendeid.
Võlaõigusseaduses on vastutuse mõistet kasutatud selle kitsamas tähenduses - kui olukorda, kus
võlgnik peab kahjulikke tagajärgi kandma kas põhjusel, et puudus vastutust välistav vääramatu
jõu asjaolu (VÕS § 103 lg 2) või võlgnik oli kohustuse rikkumises süüdi (VÕS § 104 lg 1).
Võlaõigusseaduses sätestatud kohustuse rikkumise regulatsioon lähtub lisaks eelpool käsitletud
rikkumise ühtsele kontseptsioonile ja läbivale üldpõhimõttele, mille kohaselt ei sõltu
õiguskaitsevahendi kohaldamine sellest, kas võlgnik vastutab rikkumise eest või mitte, ka
võlausaldaja õigusest kasutada kohustust rikkunud võlgniku suhtes talle sobivat
õiguskaitsevahendit (õiguskaitsevahendite vaba valiku õigus). Üldreeglina saab võlausaldaja
kasutada rikkumise korral kõiki õiguskaitsevahendeid koos või eraldi, kui neid saab üheskoos
kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 101 lg 2). Eri õiguskaitsevahendite
hulgast on eelkõige kahju hüvitamise nõue niisugune õiguskaitsevahend, mida saab kasutada
reeglina koos teiste õiguskaitsevahenditega.
Vabadus valida õiguskaitsevahendit ei ole aga piiramatu. Võlausaldaja õigus kasutada
õiguskaitsevahendit võib olla piiratud eeldusega, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, et
puuduvad õiguskaitsevahendi kasutamist välistavad või seda piiravad kokkulepped või muude
seaduses või lepingus sätestatud eeldustega.
Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud siis, kui rikkumine on vabandatav.
Seadusest tulenevalt eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohustus teha
mingi tegu või hoiduda teo tegemisest ei saa olla piiramatu. Kui tegemist on isikliku teenusega,
siis ei saa seda teenust osutada, kui isik kaotab nt haigestumise tõttu võime teenust osutada või
kui lepingu järgi üleandmisele kuuluv asi hävib. Kui täitmine muutub võimatuks, siis võib
võlausaldaja ise kujundada võlasuhte sisu, lõpetades lepingu taganemise või ülesütlemisega,
nõudes kahju hüvitamist, hävinud asja eest saadud hüvituse väljaandmist vms. Poolte autonoomia
põhimõtet arvestades on võlasuhte poolele jäetud õigus valida sobiv ja antud asjaoludel kõige
otstarbekam õiguslik tagajärg, kui esialgselt kokkulepitud eesmärgi saavutamine ei ole mingil
põhjusel võimalik või on selle vastu muul põhjusel huvi kadunud.
Vastutuse kandmine kohustuse rikkumise korral on õiguskorra põhiprintsiipe, mida ei saa üks
pool tüüptingimustes ebamõistlikult välistada või piirata. Samuti on tühised kokkulepped, millega
pooled kokkuleppeliselt piiravad või välistavad vastutuse kohustuse tahtliku rikkumise puhul või
millega on kokku lepitud vastutuse välistamine ja piiramine viisil, mis on ebamõistlik (VÕS §
106 lg 2).
373
Vabandatavus ja süü
Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav.
Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Seaduses võib olla ette
nähtud, et isik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Seega on
erinevalt tsiviilkoodeksis sätestatud süülisest vastutusest VÕS-s üldreegliks rikkumise
vabandatavusele tuginev vastutus. Pooled võivad ise lepingus kokku leppida, et kohustatud isik
vastutab ainult süü olemasolul. Õigusvastaselt kahju tekitamise korral vastutab kahju tekitanu
ainult siis, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab vastavalt seadusele.
Vabandatav on kohustuse rikkumine siis, kui võlgnik rikkus kohustust
vääramatu jõu tõttu.
Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest
lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise
ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks
(VÕS § 103 lg 2). Eesti õiguses on vabandatavusel tugineva ehk nn garantiivastutuse
reguleerimisel aluseks võetud ÜRO 1980. a rahvusvahelise kaupade müügikonventsiooni ning
PECL-i ja PICC-i vastutuse põhimõtted ning vääramatu jõu mõiste. Nimetatud konventsioonis ja
mudelseadustes ei sõltu vastutus rikkumise eest rikkumise liigist, vaid rikkumise
vabandatavusest, mis omakorda on tingimatuks eelduseks ainult teatud õiguskaitsevahendite
kohaldamisele.
Vabandatavus
tähendab, et kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku
mõjuulatust. See asjaolu peab olema niisugune, mille olemasolu või kulgu ei saanud võlgnik
mõjutada. Seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, tuleb otsustada objektiivsete
kriteeriumite järgi. Kui mingit kohustuse rikkumist tinginud asjaolu ei saanud võlgnik isiklikult
mõjutada või ära hoida, kuid mõjutamist või ärahoidmist võis temalt objektiivselt oodata, ei ole
tegemist kohustuse rikkumise vabandatavusega. Praktikas ei tohiks neid juhtusid palju olla ja
seega on vabandatavusele tuginev vastutus rangem, kui seda on süüline vastutus. Vääramatu jõu
definitsiooniga on hõlmatud üldises õiguses (common law) tuntud tehingualuse äralangemise
(frustration) ja täitmise võimatuse (impossibility) ning Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemides
tuntud force majeure ning täitmise võimatuse (Unmöglichkeit) doktriine, kuigi ei ole nendest
ühegagi täies ulatuses identne.
Vääramatuks jõuks on eelkõige loodusjõud, mille üle inimesel puudub kontroll ning mille
negatiivseid mõjusid ei saa inimene objektiivselt ära hoida. Loodusjõud ise võib olla väljaspool
võlgniku mõjuala, kuid loodusjõu toime tagajärjed võivad olla ettenähtavad ja välditavad. Näiteks
on pikselöögi puhul tegemist vääramatu jõuga, millega ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtudes
lepingu sõlmimisel alati arvestada, seda vältida või selle tagajärgi ületada. Kuid konkreetsetel
asjaoludel võib ka loodusjõud olla ettenähtav (nt ilma halvenemine, teated keeristormi kohta jne)
ning selle tagajärjed välditavad (nt varjumine, kaitseabinõude tarvitusele võtmine jne), vt
Riigikohtu otsus 3-2-1-138-01. Riigikohus on märkinud, et vääramatu jõuna saab käsitada
erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool
võlgniku mõjupiirkonda. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei sõltu sellest, kas isiku
374
teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte. Nt ei lugenud Riigikohus
pehkinud puu murdumist tuules erakordseks ega seega ka vääramatuks jõuks. Kuna kahju tekkis
puu murdumise tõttu, mis asus võlgniku mõjupiirkonnas (tasulise parkla territooriumil), sai ta
puu murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida, vt Riigikohtu otsus 3-2-1-111-03.
Võlaõigusseaduses sätestatud vääramatu jõu mõiste ei hõlma mitte ainult loodusjõude, vaid
igasuguseid asjaolusid, mis võivad olla takistuseks kohustuste täitmisel ja mille ületamist või
mille tagajärgede kõrvaldamist ei saa võlgnikult oodata. Lisaks loodusjõududele nagu
üleujutused, maavärinad, orkaanid jms võib vääramatu jõu asjaoluks olla sotsiaalne asjaolu nagu
sõda, streigid, tööseisakud, boikotid, tulekahjud, tehaste seiskumine, seaduslikud ja
ebaseaduslikud keelud. Võlgniku vastutussfääri kuulub eelkõige tema enda majandustegevus ja
selles tekkivaid takistusi (nt pangakrediidist ilmajäämine, tooraine tarnimise häired,
elektrikatkestus, streik ettevõttes, lepingupartnerid, kes ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt
jne) ei loeta reeglina vääramatuks jõuks. Igal konkreetsel juhtumil tuleb hinnata, kas takistus on
võlgniku mõjuulatuses või mitte. Nt peaks võlgniku mõjualast välja jääma kogu tööstusharu
haarav streik, mis ei tulenenud võlgnikust sõltuvatest asjaoludest. Streik saab olla ainult siis
vabandatavuse aluseks, kui see toimub sõltumata võlgniku majandustegevusest kogu selles
piirkonnas või majandusharus. Probleemsed on aga näiteks avaliku võimu poolt tehtavad
takistused. Kui avalik võim on sekkunud võlgniku tegevusse tema enda tegevuse tulemusel, siis
ei tohiks olla tegemist vabandatavusega. Avaliku võimu poolt seatud piirangud on reeglina
ettenähtavad, nendega peaks saama lepingu sõlmimisel arvestada ja seega ei ole ka selliste
takistuste puhul tegemist vääramatu jõuga. Tänapäeval võimaldavad kaasaegsed sidevahendid
prognoosida võimalikke seadusemuudatusi või muid avaliku võimu sekkumisi erategevusse,
mistõttu ei tohiks üldjuhul need ka olla aluseks kohustuse rikkumise eest vastutusest
vabastamisele. Ootamatult kehtestatud piirang avalikult võimult võib olla vaadeldav vääramatu
jõuna ja seega välistada võlgniku vastutuse kohustuse rikkumise eest. Näiteks lubade andmisel ei
saa tugineda loa andmisest keeldumisele, kui keeldumise põhjuseks on loa taotleja poolt esitatud
andmete ebaõigsus või mittevastavus nõuetele. Samuti on kohustuse täitmiseks vajaliku loa või
litsentsi hankimise tingimused ja võimalused reeglina eelnevalt teada ja seega on võimalik neid
asjaolusid lepingu sõlmimisel arvesse võtta.
Võlgniku võimet mingit asjaolu mõjutada tuleb hinnata objektiivse kriteeriumi alusel.
Objektiivse hinnangu andmisel võlgniku võimele oma kohustus täita ei võeta arvesse mitte ainult
võlgniku isiklikku võimet asjaolusid mõjutada, vaid ka seda, kas ta mõistlikkuse põhimõttest
lähtudes oleks saanud neid mõjutada. Vastavalt VÕS § 7 lg-le 1 tuleb mõistlikuks lugeda see,
mida samas olukorras heas usus tegutsev isik tavaliselt loeks mõistlikuks. Kuna hinnata tuleb
samas olukorras tegutseva isiku võimet asjaolu mõjutada, siis võib arvesse võtta konkreetset
olukorda iseloomustavaid subjektiivseid asjaolusid. Siiski tuleb asjaolude mõjutamisvõime
hindamisel lähtuda mitte konkreetse võlgniku isikust, vaid sarnastel asjaoludel heas usus
tegutseva isiku võimest.
Kui kohustuse rikkumine oli vabandatav või isik ei olnud rikkumises süüdi, siis ei saa
375
rikkunud poolelt nõuda kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist, kahju hüvitamist ja viivist, kui
pooled tegutsevad väljaspool majandus- või kutsetegevust. Sõltumata vastutusest kohustuse
rikkumise eest võib teine pool keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda, leping üles
öelda, alandada hinda ning nõuda viivist, kui pooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses
(VÕS § 105).
Seaduses või lepingus võib ette näha, et võlgnik vastutab oma kohustuste rikkumise eest
sõltumata rikkumise vabandatavusest.
Kohustust rikkunud poole süüline käitumine on vastutuse üheks eelduseks ainult seaduses või
lepingus ettenähtud juhtudel (süü printsiip). Süüline käitumine on vastutuse eelduseks eelkõige
deliktiõiguses, kuigi ka siin ei ole süü olemasolu alati kohustuslik eeldus vastutuse
kohaldamiseks. Võlaõigusseaduse § 1043 järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud
isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt
seadusele. Seega on deliktiline üldvastutus süüline vastutus, mille aluseks on kolmeastmeline
delikti üldkoosseis, kuhu kuuluvad objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Lepingulistes
suhetes on lepingu poole süüline vastutus ette nähtud nt tervishoiuteenuse osutaja poolt
kohustuste rikkumise eest (VÕS § 770 lg 1), tarbija vastutuse korral veose saatjana (VÕS § 781
lg 2), hoiulepingus, mille pooleks on tarbija (VÕS § 899 lg 2) jne. Teise poole süüline käitumine
võib olla kohustust rikkunud lepingupoole vastutusest vabastamise aluseks nt pakettreisilepingus
(reisikorraldaja vastutus rikkumise eest on välistatud, kui rikkumine toimus reisija süül, VÕS §
877 lg 4).
Süülist vastutust reguleeritakse VÕS §-s 104. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid
tahtlus, raske hooletus ja hooletus. Tsiviilõigusliku süü vormid iseloomustavad õigusrikkumise
raskusastet, kuid tsiviilõigusliku vastutuse kohaldamisel ei ole üldjuhul tähtsust sellel, millises
vormis konkreetsel juhul süü esines. Süü vormidel võib aga olla tähendus siis, kui seadus näeb
ette tagajärjed sõltuvalt sellest, millise raskusastmega konkreetsel juhul rikkumine oli. Nt sõltub
deliktiõiguses süü vormist hüvituskohustuse jagamine mitme solidaarvõlgniku vahel (VÕS § 137
lg 2 ja § 1050 lg 3) ja kahjustatud isiku vastutusosa määramine (VÕS § 139 lg 3). Lepingulistes
suhetes sõltub kohustust rikkunud poole süü vormist nt võlausaldaja õigus lepingust taganeda
(VÕS § 116 lg 2 p 3) ning võlgniku vastutus võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral (VÕS § 119
lg 2).
Võlaõigusseaduse § 1050 lg 1 sätestab kahju õigusvastase tekitaja süü presumptsiooni, mis
tähendab, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Süü presumptsioon kergendab
kannatanul lasuvat asjaolude tõendamise koormist, sest ta ei pea tõendama, milliseid nõudeid
kahjustatud isik rikkus. Vastukaaluks süü presumptsioonile on kahju õigusvastaselt tekitanud
isiku olukorda kergendatud sellega, et ta saab ennast vabandada ka subjektiivsete asjaoludega
(VÕS § 1050 lg 2). Kui tegemist on süülise vastutusega väljaspool deliktiõigust, ei sätesta seadus
süü presumptsiooni, jättes seega ka süü tõendamise kohustuse võlasuhte kahjustatud poolele (vt
VÕS § 104 lg 1). Seevastu vabandatavusel tugineva vastutuse (garantiivastutus) kohaldamisel
376
saab kahjustatud pool seadusest tulenevalt tugineda eeldusele, et kohustuse rikkumine ei ole
vabandatav (vt VÕS § 103 lg 1).
Süü kriteerium on subjektiivne ning arvestab konkreetset isikut, olles rikkunud isikule
soodsam, vastutust pehmendav. Nii tuleb vastavalt VÕS § 1050 lg-le 2 süü hindamisel arvestada
muu hulgas isiku olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Nii
ongi süüline vastutus kehtestatud seal, kus tahetakse rikkunud poole vastutust pehmendada.
Tahtlus tähendab õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või
lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Eristatakse otsest tahtlust ja kaudset tahtlust. Otsese tahtluse korral
on teo teinud isik soovinud ja ette näinud õigusvastast tagajärge, kaudse tahtluse korral aga teo
tagajärge ainult võimalikuna ette kujutanud ja selle saabumisega heakskiitvalt soostunud.
Tahtlust ei saa olla siis, kui teo tahtlikult põhjustanud isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest
(nt ei teadnud temal seadusega lasuvast tegutsemiskohustusest või tegutsemiskeelust). Teadlikkus
õigusvastasusest on tsiviilõiguses tahtliku kohustuse rikkumise eelduseks (nn tahtlusteooria). See
tähendab, et ei piisa üksnes asjaolude tundmisest, mida teo tegija valesti hindab, vaid ta peab
olema keelust ka valesti aru saanud. Kaitsenormi rikkumise korral sisaldab rikkumise koosseis
tahtlust süüteooria mõttes eelkõige siis, kui tegu oleks karistatav ka karistusõiguse järgi (vt T.
Tampuu. Deliktiõigus võlaõigusseaduses. Üldprobleemid ja delikti üldkoosseisul põhinev
vastutus. - Juridica, 11, 2003).
Süü vormidena võib vastutuse aluseks olla ka hooletus, mis tähendab käibes vajaliku hoole
järgimata jätmist ja raske hooletus, mis tähendab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata
jätmist (VÕS § 104 lg 3,4). Hoolsuse kriteerium on objektiivne ehk siis objektiivselt oodatavate
nõuete täitmine. Käibes nõutav hool on objektiviseeritud ning nõuab vastaval majandus- või
kutsealal tegutsemisel kehtivate standardite järgimist. Nii peab iga spetsialist - nt arst, autojuht,
agent - järgima oma kutseala kitsamaid reegleid ja näitama üles vastaval kutsealal tegutsemisel
tavaliselt oodatavat hoolikust. Kui võlgnikul on suuremad võimed ja teadmised, mis ületavad
tavalise taseme, peab ta neid rakendama oma kohustuse täitmisel (nt arst, kes on saanud
eriväljaõppe, peab omandatud oskusi rakendama ja ei saa tugineda oma vastuväidetes tavaliselt
arstilt oodatavale käitumisele). Lepinguvälise vastutuse korral võib võlgnik lisaks objektiivsele
hoolsusele esitada vastuväiteid, mis tulenevad hoolsuse subjektiivsest etteheidetavusest. VÕS §
1050 lg 2 kohaselt arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust,
teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Lepingulistes võlasuhetes võetakse objektiivsete
hoolsusstandardite rikkumist kui kohustuse rikkumist, kuivõrd võlgnetakse ainult hoolsus ja mitte
kindel tulemus või sündmus. Süüetteheidete juurde peab aga kuuluma ka subjektiivne
etteheidetavus ehk sisemise hoolsuse rikkumine. Kuna õigusvastase kahju tekitamise juhtudel
kohaldatakse objektiivse hooletuse kõrval ka subjektiivse süü põhimõtet, siis peab kohtupraktika
seadma ka subjektiivse süü kohaldamisele piirid, et vältida kahju tekitajate liigset tuginemist
subjektiivsele vabandatavusele. Võlaõigusseaduse regulatsioon, mis võimaldab arvestada süü
tuvastamisel sisemist hoolsust ainult lepinguvälise kahju tekitamise juhtudel, arvestab seega
võlasuhete spetsiifikat sõltuvalt sellest, kas kohustused võetakse endale vabatahtlikult või on
377
tegemist üldiste käibekohustuste rikkumisega.
Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral
(VÕS § 104 lg 4). Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist,
subjektiivselt ka isiklikku etteheidetavust.
Süü presumptsioonist tulenevalt saab isik, kellele on tekitatud kahju või kelle suhtes on
lepingulisi kohustusi rikutud ja sellega põhjustatud kahju, üldjuhul väita, et õigusvastaselt
käitunud isik oli vähemalt hooletu ja kahju tekitaja peab selle väite ümber lükkama. Kuna süü
presumptsioon lepingulise süülise vastutuse korral puudub, peab kahjustatud pool tõendama ka
rikkunud poole süüd. Kaitsenormi rikkumise koosseisuliseks tunnuseks olevat hooletust ja ka
tahtlust peab tõendama kahjustatud isik. Nt peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse
osutamisel patsient tõendama vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud siis, kui patsiendile
tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Ainult siis, kui on
selge, milles täpselt seisnes kahju tekitaja tegu, saab anda hinnangut teo teinud isiku seesmisele ja
välisele hoolsusele.
Vastavalt VÕS § 104 lg-le 6, kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes
niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski tahtluse ja raske hooletuse korral.
See oma olemuselt subjektiivne kriteerium asub süü ja vabandatavuse vahel. Hindamise aluseks
on see, kuidas isik käitub tavaliselt. Nii näiteks tasuta hoidmisel ei vastuta hoidja VÕS § 885
järgi asja kaotsimineku, hävimise, kahjustumise või asja mitteõigeaegse tagastamise eest, kui ta
on asja hoidmisel ilmutanud samasugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjade hoidmisel.
Kui pooled soovivad vastutust kohustuse rikkumise eest või õiguskaitsevahendite kasutamise
eeldusi võrreldes seaduses sätestatuga kergendada, tuleks kokku leppida, et võlgnik vastutab
ainult süü esinemisel. Kui pooled peavad vajalikuks vastutust võrreldes seaduses sätestatuga
raskendada, siis võib seda teha lepingutingimusega, mille järgi ei vabasta võlgnikku vastutusest
ka vabandatavus e vääramatu jõu asjaolu (VÕS § 103 lg 4).
Vastavalt VÕS § 106 lg-le 1 võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida kohustuse
rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises. Näiteks võivad pooled kokku leppida kahju
piirmäära, mida võlgnik kohustub hüvitama, kui ta kohustust rikub. Pooled võivad ka kokku
leppida, et võlgnik vastutab üksnes juhul, kui ta on kohustuse rikkumises süüdi. Vastutuse
piiramine kokkuleppeliselt ei ole aga siiski kehtiv, kui lepingupool vabastatakse vastutusest
tahtliku rikkumise puhuks. Samuti on tühine kokkulepe, mille järgi võib võlgnik oma kohustuse
täita oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult
välistab vastutuse või piirab seda. Seega annab seadus võimaluse kontrollida vastutust välistavate
kokkulepete vastavust hea usu põhimõttele, sest mõistlikkus VÕS § 7 järgi on see, mida samas
olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
378
Garantiid
Võlgniku kohustuse sisu võib olla ka selline, et ta võtab endale vastutuse sõltumata süüst või
vääramatust jõust, mis tavaliselt vabastab rikkunud poole vastutusest. Võlgnik garanteerib oma
sooritusvõimelisuse ja vastutab ka siis, kui lubatud tulemust lepingu täitmisel ei saavutata.
Kõrgendatud vastutuse võib endale võtta lepinguga; see võib tuleneda ka seadusest - näiteks
töövõtja vastutus töö vastavuse eest lepingutingimustele VÕS § 641 järgi. Töö peab vastama
lepingutingimustele. Lepingutingimustele vastavus on lahti kirjutatud § 641 lg-s 2. Töövõtja
vastutust ei vähenda ka see, kui lubatud tulemuse saavutamine ei ole võimalik olemasolevate
tehniliste teadmiste ja võimaluste juures. Seega saab tellija lepingus või seaduses ettenähtud
õiguskaitsevahendeid kasutada. Kahju hüvitamine võib siiski olla piiratud, kui selle tekkimise
eest töövõtja ei vastuta.
Lepingu pool võib endale võtta ka garantiikohustuse, mille sisuks on vastutada kõikide teatud
aja jooksul ilmnenud puuduste eest ja lepingupoolele soodsama seisundi andmine seoses
pakutavate vahenditega lepingu rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks (tasuta parandamine,
ümbervahetamine jne). Garantii andmisel lepingulisele sooritusele kohaldatakse VÕS §§ 230 ja
231 (tarbijalepingute suhtes) kui üldsätteid.
Seega ei saa garantiilubaduste korral vastutusest vabastada ka siis, kui rikkunud pool tugineb
vabandatavusele. Oluline on siiski vastutuse kohaldamisel hinnata seda, mille suhtes garantii anti
ja millised on seadusest või lepingust tulenevad alused vastutusest vabastamiseks.
Vastutus kolmandate isikute eest
Vastutus kolmandate isikute eest tekib juhul, kui käibes kasutatakse oma kohustuste täitmiseks
kedagi teist (abilisi, esindajaid jne). Kui on tegemist juriidilise isikuga, siis osalevad käibes tema
nimel juriidilise isiku organid. Juriidilise isiku organi tegevust loetakse juriidilise isiku
tegevuseks (TSÜS § 31 lg 5). See tähendab nii juriidilise isiku organi käitumise kui ka teadmise
omistamist juriidilisele isikule.
Vastutust teise isiku eest reguleerib ka TsÜS § 132. Selle sätte eesmärgiks on ühe isiku
kahjustava käitumise omistamine teisele isikule. Selle sätte rakendusala ei piirdu ainult kohustuse
rikkumisega lepingulistes võlasuhetes, vaid seda kohaldatakse kogu eraõiguses. Vastavalt TsÜS §
132 lg-le 1 vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma
käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus-
või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku
majandus- või kutsetegevusega. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele vastutab isik teise isiku
käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste
täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse
täitmisega. Seega ei oma tähtsust, kas kolmandaid isikuid kasutatakse majandus- või
kutsetegevuses või väljaspool seda, võlgnik vastutab mõlemal juhul nende isikute eest, keda ta
kasutab oma kohustuste täitmisel -nt võlgniku töötajad, võlgniku alltöövõtjad jne.
379
Võlasuhetes võib teatud juhtudel olla oluline ka teadmise omistamine asjaoludest. Vastavalt
TsÜS §-le 133 omistatakse teise isiku teadmine võlgnikule, kui ta kasutab teist isikut pidevalt
oma majandus-või kutsetegevuses. Sama kohaldatakse ka väljaspool majandus- või kutsetegevust
teise isiku kasutamisel oma kohustuste täitmisel. Seadusest tulenevalt omistatakse kohustuste
täitmiseks kasutatava isiku teadmine asjaoludest isikule, kes teda oma kohustuste täitmisel
kasutas. Majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku teadmisi ei omistata teda oma tegevuses
kasutavale isikule, kui isiku ülesanded ei hõlmanud sellise teabe vahendamist ning arvestades
tema seisundit selles tegevuses, ei saanud sellise teabe vahendamist temalt ka mõistlikult oodata.
Heastamine
Lepingulist kohustust rikkunud pool võib rikkumise omal kulul heastada, kui seaduses
sätestatud tingimused on täidetud (VÕS § 107 lg 1). Heastamine võib seisneda täitmata jäänud
kohustuse täitmises või mittekohase täitmise parandamises või asendamises. Seaduses sätestatud
õigus heastada kohustuse rikkumine võimaldab säilitada lepingu, saavutada lepingu sõlmimisel
soovitud eesmärgid ning vähendada lepingu rikkumisest tekkinud kahju. Samuti võimaldab see
pikendada võlgniku jaoks täitmise tähtaega võrreldes lepingus kokkulepituga, välja arvatud siis,
kui tähtaja täpne järgimine oli lepingust tulenevalt võlausaldaja huvi püsimise eelduseks lepingu
täitmise vastu. Võlgniku õigus oma olukorda kergendada mittekohase täitmise parandamise või
asendamisega tuleneb ka hea usu üldpõhimõttest.
Kohustust rikkunud pool võib rikkumise heastada alles pärast seda, kui ta on kahjustatud
lepingupoolele teatanud heastamise kavatsusest, pakutavast heastamise viisist ja ajast. Seadus ei
sätesta, millise aja jooksul pärast kohustuse rikkumist peab rikkunud pool hiljemalt kahjustatud
poolele saatma teate heastamise kavatsuse kohta. Põhjendatuks peetakse eeldust, et rikkunud pool
teatab oma kavatsusest heastada rikkumine viivitamatult pärast seda, kui ta on kohustuse
rikkumisest teada saanud.
Heastamise teade peab sisaldama piisavalt täpset kirjeldust selle kohta, kuidas kavatseb
rikkunud pool kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist heastada ja millise aja jooksul
on tal kavas seda teha. Heastamise teade peab sisaldama informatsiooni, mis võimaldab
kahjustatud poolel mõistlikult otsustada, kas heastamisest keeldumine on konkreetsetel asjaoludel
õigustatud või mitte. Teade (nagu igasugune tahteavaldus) kehtib ainult tingimusel, et see on
edastatud viisil, mida võib kahjustatud pool antud asjaoludel mõistlikult eeldada ja kui see on
kahjustatud poole poolt kätte saadud. Oluline on teate edastamise viis põhjusel, et
võlaõigusseadus annab kahjustatud poole vaikimisele heastamisega nõusoleku tähenduse (VÕS §
107 lg 2).
Heastamine on lubatud ainult niikaua, kuni kahjustatud pool ei ole kasutanud rikkunud poole
suhtes lepingust taganemise või ülesütlemise õigust või nõudnud kohustuse täitmise asemel kahju
hüvitamist (VÕS § 107 lg 1). Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib kahjustatud pool lepingust
taganeda või lepingu üles öelda ainult olulise rikkumise korral. Kui kahjustatud pool kasutab
lepingu lõpetamise õigust, siis peab ta taganemisest või ülesütlemisest teatama mõistliku aja
380
jooksul pärast seda, kui ta olulisest lepingurikkumisest sai teada või pidi teada saama (VÕS § 118
lg 1 p 1). Seega on olulise lepingurikkumise korral mõlemal poolel võimalus oma tahet avaldada
- kohustust rikkunud pool võib teha teatavaks kavatsuse heastada lepingurikkumine ning
kahjustatud pool saata teate lepingu lõpetamise kohta. Kui heastamise teade jõuab kahjustatud
pooleni enne, kui saab lepingu lõpetamise teate kätte võlgnik, jääb leping poolte vahel jõusse.
Kahjustatud isik võib pärast heastamise teate saamist kasutada üksnes neid õiguskaitsevahendeid,
mis ei ole heastamisega vastuolus. Lepingu lõpetamine ja heastamine on teineteisega vastuolus,
mistõttu loetakse lepingu lõpetamise teade mittekehtivaks, kuni heastamine on lõppenud või
ebaõnnestunud. Pärast heastamise ebaõnnestumist loetakse lepingu lõpetamise teade kehtivaks,
kui rikkumine on oluline.
Mitteolulise rikkumise korral peab võlausaldaja andma võlgnikule täitmiseks täiendava
mõistliku tähtaja. Kui kohustust rikkunud pool ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt
täitnud, võib võlausaldaja kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Võlgnik võib ka pärast täiendava
tähtaja möödumist pakkuda võlausaldajale heastamist, piirates sellega võlausaldaja võimalusi
kasutada oma õigust leping lõpetada. Seaduses on sätestatud võlausaldaja huvide kaitse eesmärgil
tingimused, millistel võib võlgnik heastamist pakkuda. Vastavalt VÕS § 107 lg-le 1 võib
kohustust rikkunud pool pakkuda heastamist ainult tingimusel, et:
1) heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik (VÕS § 107 lg 1 p 1) ja
2) heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega
kulutusi (VÕS § 107 lg 1 p 2) ja
3) kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda (VÕS § 107 lg 1 p 3).
Võlausaldaja huvide kaitse on tagatud nõudega, et seaduses sätestatud heastamise tingimused
(VÕS § 107 lg 1 p-d 1-3) peavad esinema kõik samaaegselt. Ühegi neist puudumisel ei ole
võlausaldaja kohustatud võlgniku poolt pakutud heastamist vastu võtma.
Otsustades heastamise mõistlikkuse üle konkreetse lepingulise kohustuse rikkumise korral,
tuleb kaaluda, kas uue täitmissoorituse tegemise võimaluse andmine on lepingu olemust ja
eesmärki arvestades põhjendatud ning kooskõlas tavadega antud majandustegevuse valdkonnas
või poolte vahel väljakujunenud praktikaga. Võlausaldaja ei või keelduda heastamisest ainuüksi
selle tõttu, et tegemist oli nt olulise rikkumisega.
Heastamine võib tuua kaasa ka võlausaldaja jaoks ebamugavusi ja täiendavaid kulutusi.
Seetõttu on heastamisest keeldumine õigustatud eelkõige siis, kui on ilmne, et ka uue võimaluse
andmisel ei saa oodata täitmise õnnestumist, kui mittekohase täitmise parandamine, asendamine
või muul viisil heastamine ei kõrvalda rikkumise tagajärgi või kui kahjustatud isik peab kandma
põhjendamatuid täiendavaid kulusid või kui viivitus, mis tekib täitmisel selle heastamise tõttu,
kujutab endast olulist rikkumist. Nt on põhjendatud kahjustatud lepingupoole keeldumine
heastamise vastuvõtmisest siis, kui ta saab samalaadse täitmise mujalt ilma viivituseta või
381
oluliselt väiksemate kuludega.
Õigustatud huvi puudumist võib kahjustatud pool põhjendada kahjuga, mis võib rikkumise
heastamisega tekkida kolmandatele isikutele või varale. Heastamisest keeldumist ei peeta aga
õigustatuks siis, kui kahjustatud pool on lihtsalt kaotanud huvi lepinguliste suhete jätkumise
vastu. Nt tellib kinnistu omanik maatükile tee rajamise. Tööde valmimisel selgub, et tee kõrgus ja
mõõdud on oluliselt erinevad projektis ettenähtust. Kõrvalekallete tõttu projektist koguneb teele
vesi. Töövõtja pakub parandamist. Tellija võib õigustatult pakkumisest keelduda, kui töövõtja
kasutab ehitusel masinaid, mis kahjustavad pinnast.
Kohustust rikkunud pool peab rikkumise heastama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta on
võlausaldajale heastamisest teatanud (VÕS § 107 lg 2). Kui võlausaldajal on õigustatud huvi
heastamisest keeldumiseks, ei või kohustust rikkunud lepingupool enne heastamist alustada, kui
ei ole möödunud mõistlik aeg pakkumisele vastamiseks. Seadusest tulenevalt eeldatakse, et
võlausaldaja, kes omab õigustatud huvi heastamisest keeldumiseks, peab sellest võlgnikule
teatama mõistliku aja jooksul teate saamisest. Kui ta seda ei tee, loetakse ta heastamisega
nõustunuks. Võlgnik, kes on kohustust rikkunud, võib ilma võlausaldaja nõusolekut saamata
rikkumise heastada, kui on ilmne, et õigustatud alust heastamisest keeldumiseks ei ole.
Analoogiliselt võlgniku õigusega määrata võlausaldajale mõistlik tähtaeg kohustuse täitmise
nõude esitamiseks, võib võlgnik ka heastamise pakkumisel määrata võlausaldajale vastamiseks
mõistliku tähtaja.
Täitmise heastamine võib seisneda parandamises, asendamises või muul viisil rikkumise
kõrvaldamises, kuid see ei tohi halvendada saadu kvaliteeti ega vähendada saadu väärtust. Seadus
ei piira võlgniku õigust pakkuda heastamist mitu korda, tingimusel, et sellega ei kahjustata
võlausaldaja huve (vt VÕS § 107 lg-s 1 sätestatud heastamise pakkumise tingimusi).
Heastamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse viivitamise ja rikkumise
heastamisega tekitatud kahju hüvitamist, viivist või leppetrahvi maksmist. Kui kahjustatud isik
nõustub heastamisega, võib ta nõuda eelkõige kahju, mis tekkis enne heastamist ja mida
heastamine ei kõrvaldanud, heastamisega tekitatud kahju ja kahju, mis tekkis pärast heastamist,
kui heastamine ei olnud piisav, et kõiki rikkumise tagajärgi kõrvaldada. Kahjustatud pool peab
rikkunud lepingupoolega tegema koostööd, mis on vajalik heastamise eesmärgi saavutamiseks.
Kui kahjustatud isik ei tee nõutaval viisil koostööd (nt ei luba asja üle vaadata, keeldub vajaliku
teabe edastamisest, ei võimalda ligipääsu ruumidesse, kus asub parandamist vajav seade jne),
siis ei saa ta nõuda kahju hüvitamist, mille tekkimist oleks saanud koostöökohustuse
nõuetekohase täitmisega vältida.
Kahjustatud pool võib heastamisest teate saamisest kuni heastamise lõppemiseni või selle
ebaõnnestumiseni oma kohustuse täitmisest keelduda.
382
Õiguskaitsevahendid
Õiguskaitsevahendite kohaldamise süsteem
Kohustuse rikkumine toob endaga kaasa võlausaldaja võimaluse kasutada kohustuse
rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kahjustatud lepingupool võib valida talle sobiva
õiguskaitsevahendi seaduses või lepingus sätestatud õiguskaitsevahendite hulgast ning kasutada
seda võlgniku suhtes tingimusel, et vastava õiguskaitsevahendi kasutamiseks vajalikud eeldused
on täidetud.
Võlausaldaja võib valida ise nende õiguskaitsevahendite vahel, mida ta otstarbekaks ja
eesmärgipäraseks peab. Võlausaldaja võib kasutada ka mitmeid õiguskaitsevahendeid koos, kui
nende kooskasutamine ei ole olemusest, seadusest või lepingust tulenevalt välistatud- nt
võlausaldaja poolne lepingu täitmise nõue üheaegselt lepingust taganemise avaldusega. Teatud
õiguskaitsevahendite samaaegse kasutamise keeld ei tähenda, et võlausaldaja ei võiks muuta tema
poolt juba valitud õiguskaitsevahendit. Õiguskaitsevahendi muutmine on lubatud aga ainult
niikaua, kuni võlgnik ei ole võlausaldaja poolt valitud õiguskaitsevahendile tuginenud ulatuses,
mis tähendaks tema jaoks hea usu põhimõttega vastuolus olevaid tagajärgi (VÕS § 6). Näiteks
kui võlgnik on hakanud tegema ettevalmistusi kohustuse parandamiseks või asendamiseks, võib
lepingust taganemine tema jaoks kaasa tuua ebamõistlikke kulutusi ja ei oleks asjaoludest
sõltuvalt hea usu põhimõttega kooskõlas. Igal juhul tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades
hinnata, kas õiguskaitsevahendi muutmine on hea usu põhimõttega kooskõlas. Näiteks võib
võlausaldaja üldjuhul algselt esitatud kohustuse täitmise nõude asendada lepingust taganemisega,
kui täitmine ebaõnnestub või põhjustab poolele ebamõistlikke ebamugavusi (vt VÕS § 223 lg 2).
Hea usu põhimõttega vastuolus võib olla täitmise nõude esitamine pärast seda, kui võlgnik on
juba mõistlikult tuginenud võlausaldaja poolt tehtud taganemisavaldusele.
Õiguskaitsevahendi kasutamiseks õigustatud lepingupool võib selle õiguse kaotada, kui ta ei
tee õiguskaitsevahendi kasutamise avaldust seaduses sätestatud aja jooksul. Näiteks võib
võlausaldaja nõuda mitterahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või lepingu üles öelda
üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest
teada saama (vastavalt VÕS §-d 108 lg 3 ja 118 lg 1 p 1). Müügilepingus peab ostja teatama asja
mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ostja sai mittevastavusest teada
või pidi teada saama, vastasel korral võib ta kaotada õiguse tugineda õiguskaitsevahendi
kasutamisel asja lepingutingimustele mittevastavusele (VÕS § 220 lg 1). Ostja peab lisaks asja
mittevastavusele teatama ka oma kavatsusest nõuda asja parandamist või asendamist, sest ostja
võib õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist kaotada, kui ta esita parandamise või
asendamise nõuet üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku
aja jooksul pärast selle teate esitamist (VÕS § 222 lg 6).
Erinevalt tsiviilkoodeksis sätestatust võib kahjustatud pool õiguskaitsevahendeid rikkunud
poole suhtes kasutada kohtuväliselt ehk siis oma tahteavaldusega. Nii näiteks võib lepingupool
alandada hinda, taganeda lepingust või leping üles öelda vastavasisulise tahteavalduse tegemisega
383
teisele poolele. Kohtulik sekkumine on vajalik siis, kui vastavasisulise tahteavalduse kätte saanud
lepingupool leiab, et lepingu lõpetamiseks alused puudusid ja nõuab lepingu täitmist. Siis peab
kohus kontrollima, kas nt lepingust taganemiseks olid lepingust või seadusest tulenevad eeldused
ja kas taganemise korda on järgitud.
Õiguskaitsevahendite kohaldamisel tuleb kontrollida, kas poolte vahel on tekkinud võlasuhe
(VÕS § 2,3), kas on tegemist lepingulise kohustuse rikkumisega (VÕS § 100) ja kas valitud
õiguskaitsevahend on seaduses ette nähtud (VÕS § 101 lg 1). Seejärel tuleb kontrollida, kas ei ole
vastutusest vabastavaid asjaolusid nagu vabandatavus (VÕS § 103), süü puudumine (VÕS § 104)
või kokkuleppelist vastutusest vabastamist (VÕS § 106). Kui isik vastutab kohustuse rikkumise
eest, kuuluvad kohaldamisele õiguskaitsevahendid vastavalt VÕS §-dele 108-118. Kui isik ei
vastuta kohustuse rikkumise eest, siis tuleb kontrollida, kas ei saa VÕS § 105 alusel siiski mingit
õiguskaitsevahendit kasutada. Sobiva õiguskaitsevahendi leidmisel tuleb kontrollida selle
õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimusi kas lepingust, kui selles osas olid kokkulepped lubatud
või seadusest. Kogu vastutuse kohaldamine allub kontrollimisele läbi hea usu üldpõhimõtte, mis
keelab oma õigusi kuritarvitada (vt ka TsÜS § 138 lg 2) ja seega ka rikkumise raskusega
võrreldes ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist.
VÕS sisaldab õiguskaitsevahendite ja nende kasutamise süsteemi, mis tuleb rakendamisele
juhul, kui VÕS eriosas ei ole sätestatud teisiti või kui teistes seadustes ei ole ette nähtud
erinorme. Praktikas on seega vaidlused lahendatavad valdavalt eriosa sätete alusel.
Lepingupooled peavad tegema koostööd lepingu sõlmimisel silmas peetud eesmärgi
saavutamisel. Seadusest tulenevalt peab võlausaldaja oma õiguste teostamisel käituma heas usus.
Võlgnik, kes rikub endale lepinguga võetud kohustusi, peab saama võimaluse oma olukorra
kergendamiseks.
Võlgniku jaoks on oluline seaduses sätestatud nõue viivitamatult teatada kohustuse täitmist
takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele pärast seda, kui ta sai takistavast
asjaolust teada. Teatamiskohustus tuleneb üldisest kahju vähendamise kohustusest, mille järgi
peavad lepingupooled lepingu rikkumise korral mõlema poole huvides püüdma hoida kahju
võimalikult väiksena. Kui võlgnik teatamiskohustust ei täida, võib võlausaldaja esitada
kahjuhüvitusnõudeid ka ulatuses, milles need olid tingitud võlgniku poolt teatamiskohustuse
rikkumisest.
Täitmisnõue
Kõige tähtsam õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise korral on kohustuse täitmise nõudmine.
Täitmise nõudmise kui õiguskaitsevahendi eriline tähtsus tuleneb VÕS § 2 lg-st 1, mille kohaselt
on võlaõigussuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu
või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Täitmisnõude
tähtsus lepingulistes võlasuhetes tuleneb VÕS § 8 lg-st 2, mille kohaselt on leping täitmiseks
kohustuslik. Lisaks nimetatud sätetele kohustab võlgnikku täitmiseks ka VÕS § 76 lg 1.
384
Võlausaldaja õigust nõuda kohustuse täitmist kui õiguskaitsevahendit kohustuse rikkumise
korral reguleerib üldnormina VÕS § 108 lg 1. Kui VÕS § 108 lg 1 järgi on rahalise kohustuse
rikkumise korral täitmisnõue piiramatult esitatav, siis mitterahalise kohustuse täitmisnõude võib
esitada võlausaldaja ainult siis, kui puuduvad asjaolud, milliste esinemisel ei ole täitmise
nõudmine lubatud. Võlaõigusseaduse § 108 lg 2 sätestab juhused, millal mitterahalise kohustuse
täitmise nõuet esitada ei või.
Täitmise nõudmise eelduseks on eelkõige kehtiv võlasuhe poolte vahel, mis nõude esitamist
õigustab. Kui tegemist on kehtiva võlasuhtega, millest pooled on omandanud õiguslikult siduvad
kohustused ja õigused, peab täitmisnõude esitamiseks olema kohustus muutunud sissenõutavaks.
Kehtivast võlasuhtest tekkinud
rahasumma maksmise kohustuse rikkumise korral võib
võlausaldaja alati nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Rahalise kohustuse rikkumise korral ei
saa võlgnik esitada võlausaldaja nõudele seaduses sätestatud vastuväiteid, mida võib esitada
mitterahalise kohustuse täitmise nõude puhul. Rahalise kohustuse täitmise nõudmine võib olla
mitte lubatud, kui selle nõude rahuldamine tooks kaasa tagajärje, mis ei ole hea usu põhimõttega
kooskõlas (VÕS § 6 lg 2).
Täitmisnõue võib olla välistatud siis, kui tegemist on mittetäieliku kohustusega (VÕS § 4 lg
1). Vaatamata üldreeglile, mille kohaselt mittetäieliku kohustuse täitmist ei või nõuda, võidakse
mittetäielikule kohustusele kohaldada seaduses kohustuse kohta sätestatut, kui see ei ole
vastuolus mittetäieliku kohustuse olemusega (VÕS § 4 lg 4) ja seega rahuldada ka täitmisnõue,
mille võlausaldaja esitab. Näiteks võidakse rahuldada endale võetud moraalne kohustus abistada
sugulast rahaliselt hariduse omandamisel, kui kohus peab vajalikuks kohaldada kohustuste kohta
seaduses sätestatut.
Pooled võivad kokku leppida, et kohustuse rikkumise korral ei või rikkumise läbi kahjustatud
pool nõuda lepingu täitmist. Kui kokkulepe mitte esitada kohustuse rikkumise korral täitmisnõuet
on lepingus ette nähtud tüüptingimusena, võib see olla tunnistatud oma sisult teist poolt
ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Nii näeb VÕS § 42 lg 3 p 20 ette, et tühine on
tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt õigus nõuda tingimuse kasutajalt kohustuse
täitmist, kui tingimuse kasutaja oma kohustust ei täida. Kuna lepingus, milles tüüptingimust
kasutatakse poole suhtes, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses ainult eeldatakse,
et seaduses loetletud tüüptingimus kahjustab teist poolt ebamõistlikult, siis võib sõltuvalt
asjaoludest nimetatud lepingutingimus olla siiski kehtiv.
Täitmisnõuet ei või esitada siis, kui võlasuhte pool ei vastuta kohustuse rikkumise eest (VÕS §
105). Pooled võivad kokku leppida, et kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja esitada
täitmisnõude ka siis, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest (VÕS § 103 lg 4). Samuti võivad
pooled kergendada kokkuleppeliselt võlgniku vastutust, nähes ette vastutuse ainult süü olemasolu
korral (VÕS § 104 lg 1).
Vaatamata sellele, et täitmist ei ole toimunud, võib täitmisnõue siiski olla välistatud. Vastavalt
385
VÕS § 108 lg-le 2 võib üldjuhul võlausaldaja ka mitterahalise kohustuse täitmist nõuda,
arvestades aga seejuures neid piiranguid, mida seadus seab täitmisnõude lubatavusele. VÕS §
108 lg 2 annab loetelu nendest asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude.
Eelkõige ei saa täitmist nõuda siis, kui
kohustuse täitmine on võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1).
Täitmise võimatus iseenesest ei välista lepingu kehtivust. Vastavalt VÕS § 12 lg-le 1 ei mõjuta
lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või kui
lepingupoolel ei olnud õigus lepingu sõlmimise ajal lepingu esemeks olnud asja või õigust
käsutada. Hilisema täitmise võimatuse korral ei ole kannatanud poolel küll täitmisnõuet (vt ka
VÕS § 105), kuid ta võib esitada muid nõudeid või kasutada muid õiguskaitsevahendeid.
Kohustuse täitmine võib olla võimatu objektiivselt või subjektiivselt.
Kui kohustuse esemeks on liigitunnustega asjade üleandmine, siis ei vabane võlgnik asjade
hävimisel või kahjustumisel soorituskohustusest, kui soorituse tegemine antud liigist on veel
võimalik. Kui tarnitav liigitunnustega kaup on aga juba lepingu sõlmimisel individuaalselt
määratud, siis on tegemist tükivõlaga ja selle kauba juhuslikul hävimisel oleks lepingu täitmine
võimatu, kuna hävines lepingu järgi üleandmisele kuuluv konkreetne kaup. Liigitunnustega
asjade hävimisel peab vastavalt asjaoludele hindama, kas täitmine on veel võimalik või mitte. Kui
uue kauba hankimisraskus ületab hankimisriski, siis võib rääkida majanduslikust võimatusest,
mis annab aluse kohaldada kohustuste muutmise nõuet lepinguliste kohustuste vahekorra
muutumise tõttu (VÕS § 97).
Kui lepingu järgi kuulub üleandmisele individuaaltunnustega asi, mis hävineb või kahjustub,
siis on tegemist objektiivse võimatusega ning täitmisnõude esitamine ei ole lubatud. Nt kui
lepingu järgi tuleb anda üle kuulsa kunstniku maal, mis on hävinenud, siis ei ole täitmine enam
objektiivselt võimalik. Samuti ei ole täitmine võimalik siis, kui kolmandal isikul on õigused
lepingu eseme suhtes, mis takistavad võlgnikul oma kohustuste täitmist. Nt ei saa müüja anda
üle omandit kinnisasjale põhjusel, et see kuulub kolmandale isikule.
Kui võimatus on ajutise iseloomuga ja võlausaldaja ei ole kasutanud lepingu lõpetamise
õigust, võib võimatuse lõppemisel esitada võlgnikule täitmise nõude. Täitmise võimatus VÕS §
108 lg 2 p 1 järgi peaks hõlmama objektiivse võimatuse juhused, mis ei lange VÕS § 108 lg 2 p-
des 2-4 sätestatud juhtude alla.
Lepingu täitmist ei saa ka siis nõuda, kui
kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult
koormav või kulukas (VÕS § 108 lg 2 p 2). Ei saa välja tuua üldreeglit, mida tähendavad
ebamõistlik koormavus või ebamõistlikud kulutused. Otsustamise aluseks ei saa olla tehingu enda
mõistlikkus või siis vastukohustuse kohasus antud asjaoludel. Niisuguseks ebamõistlikuks kuluks
võib olla näiteks olukord, kus asja parandamise kulud ületavad mitmekordselt sama asja
omandamise kulud. Ebamõistlik koormavus võib olla võlgniku poolt esitatud vastuväiteks
kohustuse täitmise nõudele nt siis, kui kohustuse täitmise kulud ületavad vähemalt kahekordselt
kohustuse täitmisest saadava tulu. Ebamõistlikult koormav võib olla nt mittetöötava seadme
remontimise nõue, kui müüjal puuduvad selleks vahendid ja tööjõud ning selle hankimine tooks
386
kaasa ebamõistlikke kulutusi.
Kui
võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse ka
muul viisil, siis võib võlgnik vastu vaielda kahjustatud poole poolt esitatud kohustuse täitmise
nõudele (VÕS § 108 lg 2 p 3). See täitmise nõuet välistav alus suunab kannatanud poole kõige
ratsionaalsema ja kiirema vahendi valimisele. On ju lepingust taganemine ja kahju hüvitamise
nõude esitamine sageli efektiivsemad vahendid rikkumise tagajärgede kõrvaldamisel. Lepingut
rikkunud pool peab tõendama, et kannatanud pool saab mõistlikult saavutada kohustuse
täitmisega taotletava tulemuse muul viisil kui täitmisnõude esitamisega. Rikkunud lepingupool
peab ka tõendama, et muu kompenseerimisviisi valimisel on ta võimeline sellega kaasnevad
täiendavad kulutused hüvitama. Kui ta seda tõendada ei suuda, tuleks siiski rahuldada
täitmisnõue. Nimetatud täitmise nõuet välistav asjaolu on seotud tihedalt VÕS § 108 lg 2 p-s 2
sätestatud alusega, mistõttu võib võlgnik tugineda samaaegselt kahele VÕS § 108 lg-s 2
sätestatud alusele - p-dele 2 ja 3.
Kohustuse täitmist ei või nõuda ka siis, kui
kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga
teenuse osutamises (VÕS § 108 lg 2 p 4). See reegel tugineb kolmele asjaolule. Esiteks võib
isikliku iseloomuga teenuse osutamise nõue rikkuda kohustust rikkunud poole isikuvabadusi.
Teiseks ei rahulda sageli sunniviisiliselt osutatud teenused kannatanud poole ootusi lepingu
täitmisest. Kolmandaks on kohtul raske kontrollida selle nõude kohast täitmist. Isikliku
iseloomuga teenused on sellised, mille osutamist ei saa teisele isikule edasi anda. Käsitletav keeld
võib tähendada ka seda, et teenuse osutamist ei saa üle anda teisele ettevõtjale, kui teenuse
osutamisel oleks kasutatud ka lepingu kohasel täitmisel võlgniku töötajaid. Isiklikud teenused on
ka niisugused teenused, mille osutamisel on olulised isiku ettevalmistus ja kogemused,
konfidentsiaalsus ning isiklikud suhted lepingupoolte vahel. Lepingu allakirjutamine ei ole
isikliku iseloomuga teenus ja seda saab asendada ka kohtuotsus. Isiklikuks teenuseks on ka
teenused, mis on seotud sunniga astuda või jätkata isiklikel suhetel rajanevat võlasuhet, nt
seltsingulepingust tulenevad kohustused. Eellepingust tulenevad nõuded ei ole isikliku
iseloomuga, kuid nende täitmise nõue ei ole lubatud selle tõttu, et niisuguse nõudega sunnitaks
peale lepingupartner ja see oleks vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega.
Täitmisnõude esitamiseks võib vastavalt VÕS § 108 lg-le 4 määrata tähtaja ka võlgnik. See
tähtaeg peab olema mõistlik, et kannatanud pool saaks kaaluda täitmisnõude vastavust lepingu
eemärgile ja rikkumise asjaoludele. Võlgniku jaoks on täitmisnõude esitamiseks tähtaja andmise
õigus oluline sellepärast, et võlausaldaja ei või enam täitmist nõuda, kui ta võlgniku poolt antud
tähtaja jooksul täitmisnõuet ei esita. Täitmisnõude kaotamisel võib võlausaldaja aga kasutada
kõiki muid õiguskaitsevahendeid.
Vastavalt VÕS § 108 lg-le 3 peab võlausaldaja kohustuse täitmise nõude esitama mõistliku aja
jooksul pärast seda, kui ta sai rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Seega kaitseb
võlgnikku täitmisnõude eest võlausaldaja poolt nõude esitamine pärast asjaoludele vastava
mõistliku aja möödumist. Võlausaldaja omakorda peab arvestama sellega, et ta peab viivitamatult
387
teatama oma soovist esitada võlgnikule täitmisnõue. Vastasel korral on rikutud usalduse
põhimõte, mille kohaselt kaitstakse võlgnikku võimalike täiendavate kahjude eest, mis tal võivad
tekkida hilinenud täitmisnõude esitamisel. Võlgnik peab tõendama, et võlausaldaja teatas oma
soovist esitada täitmisnõue põhjendamatult hilja.
Võlgnikku kaitseb täitmisnõude esitamise eest ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või
võlausaldaja täitmist nõuda, kui ta on juba esitanud kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise
nõude ja võlgnik on selle rahuldanud.
VÕS § 109 sätestab täitmisnõude esitamise erisused vastastikustest lepingutest. Kui tegemist
on vastastikuse lepinguga (VÕS § 111 lg 1), võib rikkunud pool nõuda teiselt lepingupoolelt tema
kohustuse täitmist ka juhul, kui kohustust rikkunud lepingupoolelt endalt ei saa VÕS § 108 lg 2
nimetatud põhjustel kohustuse täitmist nõuda, kui see põhjus on tekkinud teisest lepingupoolest
tuleneva asjaolu tõttu või kui see põhjus tekkis ajal, kui teine pool oli vastuvõtuviivituses.
Rikkunud pool peab aga oma nõudest maha arvama selle, mis ta kohustuse täitmata jätmisega
kokku hoiab või oma tööjõu või vahendite teistsuguse rakendamisega omandab või jätab
pahauskselt omandamata, kuigi omas selleks võimalusi.
Hinna alandamine
Vastavalt VÕS § 112 lg-le 1 võib lepingupool alandada tema poolt tasumisele kuuluvat hinda,
kui ta on võtnud vastu mittekohase täitmise. Hinna alandamise aluseks on kohase täitmise ja
mittekohase täitmise väärtuste vahe. Hinda võib lepingupool alandada võrdeliselt kohustuse
mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse (alandatud hind võrdub lepingu
eseme väärtus koos puudusega, mis on korrutatud kokkulepitud müügihinnaga ning jagatud
väärtusega, mis on lepingu esemel ilma puuduseta).
Hinda võib alandada ka absoluutsummana, kui tegemist on puudutarnega (nt on 20 seadme
asemel tarnitud 10).
Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kindlaks kohustuse täitmise aja seisuga.
Kui täitmiste väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, siis otsustab väärtuste suuruse asjaolusid
arvestades kohus. Seega on hinna alandamiseks vajalik mittekohase täitmise vastuvõtmine,
kohase ja mittekohase täitmise erinev väärtus ning vastava avalduse tegemine teisele poolele. Nt
on pooled sõlminud müügilepingu. Müüja poolt üleantud kaubapartiist ei vasta osa kaupu
kokkulepitud nõuetele. Ostja võtab sellest hoolimata kaubad vastu, teatab müüjale vastava
avaldusega hinna alandamisest 20 % ning jätab selles ulatuses ostuhinna tasumata. Kui müüja
teatab soovist mittevastavad kaubad välja vahetada nõuetekohaste vastu ja oma kohustuse ka
täidab, pole ostjal õigust hinda alandada vastavalt VÕS § 224 ja 112 lg 5. Kui müüja kaupu ei
asenda ja on nõus hinna alandamisega, kuid ainult 10 % ulatuses, lahendab vaidluse kohus. Kui
kohus leiab, et müüja nõue hinda alandada üksnes 10 % võrra oli õigustatud, on ostja
kohustatud tasuma müüjale nii vähemmakstud ostusumma kui ka tasumisega viivitatud aja eest
vähemmakstud ostusummalt viivist.
388
Hinna alandamise funktsioon on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal
lepingupoolte kohustuste vahel juhul, kui kahjuhüvitusnõude esitamine ei ole mingil põhjusel
võimalik (nt võlgnik ei vastuta rikkumise eest) või otstarbekas. Hinna alandamise korral säilib
lepinguline suhe poolte vahel, muutub ainult soorituse eest makstav hind.
Hinna alandamine toimub erinevalt kahju hüvitamisest ainult kohase ja mittekohase täitmise
väärtuste vahe proportsiooni arvestades. Hinna alandamisel ei arvestata saamata jäänud tulu,
mittekohasest täitmisest tulenevaid kulutusi jms. Väliselt on hinna alandamisega sarnane
mittekohasest täitmisest tuleneva kahjunõude tasaarvestamine teise poole tasu maksmise
nõudega, samuti teise poole poolt üleantu arvesse võtmine.
Erinevalt kahju hüvitamise nõudest, mida saab esitada ainult siis, kui võlgnik vastutab
kohustuse rikkumise eest, ei ole hinna alandamisel oluline, kas rikkunud pool vastutab rikkumise
eest või mitte. Vastavalt VÕS §-le 105 võib vaatamata sellele, et rikkumine oli vabandatav,
ikkagi õiguskaitsevahendina kasutada muu hulgas ka hinna alandamist.
Hinna alandamine on lubatud ka siis, kui hind on juba ära makstud. Sellisel juhul tuleb aga
vaidluse korral esitada nõue ülemäära tasutu tagastamiseks. Ülemäära tasutu tagastamine toimub
VÕS § 189 lg 1 alusel, mis näeb ette reeglid, kuidas toimub lepingu alusel juba üleantu
väljaandmine ja hüvitamine. Vastavalt VÕS § 189 lg 1 kolmandale lausele peab isik, kellel lasub
kohustus enammakstu tagasi maksta, tasuma tagastatavalt summalt intresse VÕS §-s 94
ettenähtud suuruses. Lisaks enammakstud summale ning intressidele tuleb hüvitada ka saamata
jäänud viljad ja muu kasu vastavalt VÕS § 191 lg-le 1.
Hinna alandamine enne teise lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on lubatud
samadel eeldustel, nagu on reguleeritud lepingust taganemine enne kohustuse sissenõutavaks
muutumist vastavalt VÕS §-le 117. Hinna alandamiseks enne kohustuse sissenõutavust peab
olema ilmne, et pool paneb toime olulise lepingurikkumise või ta on teatanud, et ei kavatse
lepingut täita.
Kahju hüvitamise korral ei või võlausaldaja samaaegselt ka hinda alandada. Tegemist ei ole
kumulatiivselt kohaldatavate õiguskaitsevahenditega
Hinna alandamise kasutamine koos teiste õiguskaitsevahenditega
Hinna alandamist võib kasutada koos kahju hüvitamise nõudega, kui lepingu mittekohase
täitmise tõttu tekkis kahju. Kui mittekohane sooritus parandati kas võlausaldaja nõudel või
võlgniku enda initsiatiivil, siis seda arvestatakse ka hinna alandamise juures. Vastavalt VÕS §
112 lg-le 5 ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise
heastas.
Kahjustatud lepingupool võib alandada hinda ja nõuda viivise maksmist, kui täitmine toimus
hilinemisega. Kahjustatud pool võib anda täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning täitmise
parandamise ebaõnnestumise korral alandada hinda.
389
Hinna alandamise avaldus
Hinna alandamiseks peab hinda alandada sooviv lepingupool tegema vastavasisulise avalduse
teisele poolele (VÕS § 112 lg 2). Kui lepingus on ühel või teisel poolel mitu isikut, tuleb hinna
alandamise avaldus teha kõigi poolt ühiselt ja kõikide suhtes ühiselt vastavalt VÕS § 112 lg-le 2.
Hinna alandamise õiguse lõppemine ühe jaoks laieneb ka teistele lepingulises suhtes osalejatele.
Hinna alandamise õiguse suhtes tekib ühisnõue vastavalt VÕS §-le 72. Seega võivad
võlausaldajad hinda alandada ainult ühiselt.
Viivis (VÕS § 113)
Rahalise kohustusega viivitamisel võib võlausaldajal võlgnikult alates kohustuse
sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi e viivist (VÕS § 113 lg
1). Viivise nõude esitamisega saab isik, kelle suhtes lepingut rikuti, võimaluse saada hüvitust
selle eest, et teatud aja jooksul ei saanud ta kasutada raha, mis tema käsutuses oleks olnud
nõuetekohase täitmise korral. Samasugune tagajärg on saavutatav ka läbi kahjuhüvitusnõude,
kuid viivisenõudel on olulised eelised kahjuhüvitusnõude ees. Esiteks ei sõltu viivise nõude
esitamise õigus, erinevalt kahju hüvitamise nõudest, rikkumise vabandatavusest (VÕS § 103),
välja arvatud siis, kui võlgnik ja võlausaldaja tegutsevad väljaspool majandus- või kutsetegevust.
Teiseks tuleneb viivise suurus lepingust või seadusest, mistõttu ei teki kannatanud poolel nõude
esitamisel tõendamisprobleeme. Viivise eesmärk on hüvitada kahju, mis tekib võlausaldajal
rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest.
Viivitusintressi võib nõuda ainult rahaliste kohustuste rikkumise korral. Rahaline kohustus
võib olla lepingu põhi- või ka kõrvalkohustus, esmane või teisene kohustus. Võlaõigusseaduse §
113 reguleerib viivise maksmise nõuet kui õiguskaitsevahendit nii esmaste rahaliste kohustuste
rikkumisel kui ka kahju hüvitamisel ning viivitamise tõttu tehtud kulutuste hüvitamisel. Viivise
maksmise nõue laieneb ka tagasitäitmiskohustustele (VÕS 189 jj) ning hinna alandamisel
ülemäära makstu tagastamisega viivitamisele (VÕS § 112 lg 3). Nt omandab ostja
müügilepingust esmase kohustusena kohustuse maksta kokkulepitud rahasumma. Kui ostja
hilineb tasu maksmisega, hakatakse viivist arvutama alates raha maksmise kohustuse
sissenõutavaks muutumisest. Müüja omandab müügilepingust kohustuse anda üle asi ja
võimaldada omand asjale. Kui asja üleandmine ei ole võimalik, võib ostja esitada täitmisnõude
asemel või täitmisnõude kõrval kahjuhüvitusnõude, millelt hakatakse arvutama viivisintressi
alates ajast, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest
teada saama, seega üldjuhul alates täitmise võimatuks muutumisest asja hävimise või
kahjustumise tõttu.
Viivitusintressi nõude esitamise
esimeseks eelduseks on kehtiva rahalise kohustuse olemasolu.
Teiseks peab olema tegemist rahalise kohustuse täitmisviivitusega ehk kohustuse rikkumisega.
Selleks, et kindlaks teha, millist liiki rikkumisega on tegemist, tuleb hinnata kohustuse olemust,
millele oli leping suunatud (VÕS § 24 lg 1). Võlgniku rikkumine võib seisneda selles, et ei ole
saavutatud soovitud tulemust kokkulepitud tähtajaks või kohas, või ei ole tehtud kokkulepitud
390
sooritusi määratud tähtaja jooksul. Viivise maksmise nõude tekkimise eelduseks ei ole kahju
tekkimine tulenevalt kohustuse täitmisega viivitamisest. Viivise maksmist võib nõuda kas koos
kahju hüvitamise nõudega või sellest sõltumatult.
Viivise maksmise nõude võib esitada mitte ainult lepingulise kohustuse täitmisega
viivitamisel, vaid ka kahju hüvitamise kohustuse täitmata jätmise korral alates ajahetkest, mil
kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama (VÕS
§ 113 lg 2). Sama kehtib vastavalt õigusvastase kahju tekitamise korral. Seadusest tulenev reegel,
mille kohaselt hakatakse viivist arvutama mitte kahjuhüvitise nõude esitamisest, vaid ajast, mil
kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai teada kahju tekkimisest või pidi sellest teada saama,
sunnib kahju tekitajat ise huvi tundma kahju suuruse ja selle võimalikult kiire hüvitamise vastu.
Kui tegemist on mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisega, arvutatakse viivist
kahjutasunõudelt, mis tuleneb mitterahalise kohustuse rikkumisest. Mitterahalise kohustuse
rikkumisel ei ole kahju suurus kahju tekitamise ajal sageli veel kindlalt teada, mistõttu võib
tekkida kahju tekitamise ja kahju hüvitamise vahele ajavahemik, mille jooksul saab kahju
tekitanud pool kasutada raha, mida ta ei ole veel teisele poolele kahjuhüvitisena maksnud.
Kahjustatud poole rahalised vahendid aga vähenevad viivituse ajal tulu saamise võimaluste
kaotamise tõttu, seega on põhjendatud kahju tekitamisest omandatud eeliste ülekandmine kahju
tekitanud poolelt kahjustatud poolele viivise maksmise kohustuse abil. Põhimõte ise tugineb
eelkõige majandus- või kutsetegevuses tunnustatud praktikale, kus on tavaline rahalt tulu
teenimine. Kuid kahjustatud pool ei tohiks kohustuse rikkumise läbi sattuda paremasse olukorda,
kui ta oleks olnud ilma rikkumiseta. Seepärast tuleb vältida kahjuhüvitiselt viivise arvutamisel
kahju mitmekordset kompenseerimist, nt juhul, kui raha väärtus on alates kahju tekkimisest
oluliselt vähenenud. Kahjuhüvitise nõudelt viivise maksmise kohustuse tekkimine ei sõltu sellest,
kas kahju suurus oli kahju tekkimise ajal teada või mitte. Kui asja väärtus või raha vääringu
kurss, millest sõltub hüvitatava kahju suurus, muutub ajavahemikul, mil võlgnik on viivituses,
võetakse see arvesse kahjuhüvitise suuruse määramisel, millelt intressi arvutatakse.
Kulutuste puhul hakkab viivise arvestamine analoogselt kahju hüvitamise nõudele alates
kulutuste tegemisest (vt VÕS § 113 lg 3).
Kolmanda eeldusena peab nõue olema sissenõutav (vt VÕS § 113 lg 1). Võlaõigusseaduse
kohaselt võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
Sissenõutavuse tunnuseks on vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 võlausaldaja õigus nõuda kohustuse
täitmist. Sissenõutavus võib tuleneda kindlast täitmise tähtpäevast või täitmiseks ettenähtud
tähtaja möödumisest. Kui täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud, tuleb arvestada VÕS § 82
lg-s 3 sätestatud nõude sissenõutavaks muutumise reegleid. Kui võlausaldaja võtab rahalise
kohustuse täitmisena vastu talle pakutud veksli, tšeki või muu sarnase maksevahendi, loetakse, et
võlausaldaja on andnud nõusoleku lükata täitmise tähtaeg edasi. Sellisel juhul tekib võlausaldajal
õigus nõuda kohustuse täitmist rahas alles siis, kui maksevahendit ei lunastata. Kuni
maksevahendi lunastamiseni on võlgnikul õigus keelduda kohustuse täitmisest rahas. Viivist
hakatakse arvutama alates nõudeõiguse tekkimisest.
391
Viivise nõuet ei saa esitada siis, kui täitmisega viivitanud pool saab esitada vastuväiteid, mida
saab kestvalt esitada (nt on nõue lõppenud tasaarvestusega) või mis lükkavad selle edasi (nt
kohustuse täitmisest keeldumise õigus). Vastastikuste kohustustega lepingutes on mõlema poole
kohustuse täitmise aeg seotud teise poole kohustuse täitmise ajaga. Seega ei teki täitmiskohustust
enne, kui teine pool ei paku samaaegset täitmist või ei kinnita oma võimet kohustus täita. Tuleb
kontrollida, kas teisel poolel ei ole endal eelsoorituse kohustust, mis annaks võimaluse esitada
täitmisnõudele eelsoorituse vastuväite ja õigustada kohustuse täitmisega viivitamist.
Võlaõigusseaduse kohaselt ei ole vaja kohustuse sissenõutavaks muutmiseks esitada
võlgnikule raha maksmise nõuet, kui täitmine on kalendaarselt kindlaks määratud või kindlaks
määratav (nt kolm kuud asja üleandmisest, ühe aasta jooksul jne). Problemaatiline võib olla
lepingutingimus, milles nähakse ette maksekohustus nt 10 päeva jooksul tarnimisest, kui
tarnimise kuupäeva ei ole kindlaks määratud. Sellisel juhul peaks võlausaldaja esitama
võlgnikule täitmise nõude. Kohtupraktikas on vaieldavaks osutunud ka lepingupunktid, milles
nähakse ette tasumiskohustus arve saamisel, kuid lepingus on nii tasumise aeg kui ka makse
suurus kokku lepitud. Eesti kohtud on asunud valdavalt seisukohale, et kirjeldatud asjaoludel ei
ole vajalik esitada võlgnikule täitmisnõuet ja võlgnik satub viivitusse lepingus märgitud tasumise
kuupäeva möödumisest alates. Pooled võivad aga kokku leppida, et maksmiskohustus tekib ainult
arve saamisel ja seda sõltumata maksetähtpäeva kindlaksmääramisest lepingus.
Maksmise nõuet ei ole vaja kohustuse sissenõutavaks muutmiseks teha ka siis, kui tegemist on
kahjuhüvitusnõuetega muu kui rahalise kohustuse rikkumise tõttu, kuna viivist hakatakse
arvutama alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või
pidi sellest teada saama (VÕS § 113 lg 2). Kulutuste hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise
korral ei ole samuti vaja teisele poolele maksmiskohustust meelde tuletada, sest viivist hakatakse
arvutama alates kulutuste tegemisest (VÕS § 113 lg 3).
Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja
vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest
(VÕS § 113 lg 4).
Viivist tuleb maksta samas kohas ja samas vääringus, kus toimub põhikohustuse täitmine, kui
lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. Kuna viivise eesmärk on võlausaldajale tekitatud kahjude
kompenseerimine, võib viivist käsitleda kui kahju eriliiki, kuigi kahju hüvitamise üldreeglid ei
kuulu viivise suhtes kohaldamisele. Viivise seosele kahjudega viitab seadusest tulenev põhimõte,
mille kohaselt võib viivist üldjuhul nõuda ainult siis, kui viivise maksmiseks kohustatud isik
vastutab kohustuse rikkumise eest. Erandina on viivise nõude esitamise õigus majandus- või
kutsetegevuses tegutsevate isikute suhtes sätestatud VÕS §-s 105, mille kohaselt ei sõltu viivise
maksmise nõude esitamise õigus majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute täitmisega
viivitamise korral sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Kuna viivise nõude
esitamise õigus ei sõltu tegelikult tekkinud kahjust, võib selle õiguskaitsevahendi olemuses näha
ka karistuslikku eesmärki sarnaselt leppetrahviga.
392
Viivise maksmise nõude esitamine ei piira võlausaldaja õigust nõuda ka viivist ületava kahju
hüvitamist, kui kahju nõue on olemas (VÕS § 113 lg 5). Ka viivise maksmisega viivitamisest
tekkinud kahju puhul kehtivad kahju hüvitamise nõude esitamise üldised eeldused, millest kõige
olulisem on kohustatud isiku vastutus rikkumise eest. Kui rahalise kohustuse täitmiseks
kohustatud isik rikkumise eest ei vastuta, ei saa temalt nõuda ka viivise maksmisega viivitamisest
tekitatud kahju hüvitamist, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud või kui seadus ei näe ette
kahjuhüvitamiskohustust sõltumata vastutusest. Kahjuhüvitusnõude esitamise õigus ei sõltu aga
sellest, mis liiki kahjuga on tegemist. Nt võib kahju seisneda rahalise kohustuse täitmisega
hilinemise korral täiendava intressi teenimise võimalusest ilmajäämisest, võimaluse kaotamisest
sõlmida leping kolmanda isikuga, kui rahaline kohustus oleks täidetud õigeaegselt või
valuutakursi muutustest viivituses oldud aja jooksul. Kui võlgnik viivitab viivise maksmise
kohustuse täitmisega, siis ei või võlausaldaja viiviselt viivist arvutada. Nii jääb ainukeseks
võimaluseks tekkinud kahjulike tagajärgede vähendamiseks nõuda viivise maksmisega tekitatud
kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 6 ja 7).
Täitmisega viivitamine kui viivise nõude esitamise eeldus tähendab kohustuse mittetäitmist
kokkulepitud tähtpäeval või tähtaja jooksul. Et rääkida viivitusest, peab täitmine olema võimalik.
Rahalise kohustuse täitmine on alati võimalik ning rahaliste kohustuste täitmisest ei vabane
võlgnik ka siis, kui tal puudub selleks raha. Maksmiskohustusest ei vabane võlgnik ka siis, kui
raha kokkulepitud vääringus käibest kõrvaldatakse või kui selles maksete tegemine keelatakse,
sest võlausaldajal on alati õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus (VÕS
§ 93 lg 3). Seega on rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise puhul tegemist alati viivitusega.
Sularahas täitmise korral on võlgnik kohustust rikkunud siis, kui ta ei anna kokkulepitud ajal
raha võlausaldajale üle (rahaliste kohustuste täitmise kohaks oli TsK § 179 lg 2 p 2 järgi
võlausaldaja elukoht, VÕS § 85 lg 2 p 1 järgi on selleks võlausaldaja tegevuskoht, selle
puudumisel elu- või asukoht võlasuhte tekkimise ajal). Rahalise kohustuse täitmisel sularahata
arveldusega loetakse VÕS § 91 lg 3 järgi kohustus täidetuks alates võlausaldaja konto
krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses, posti teel raha saatmisel alates raha
väljamaksmisest (VÕS § 91 lg 7). Kui võlgnik teeb ülekandekäsundi või postitab raha
õigeaegselt, kuid kontot krediteeritakse või raha makstakse välja hilinemisega, lahendatakse
võlgniku vastutuse küsimus viivituse eest võlaõigusseaduse järgi sõltuvalt sellest, kas rikkumine
oli vabandatav või mitte (VÕS § 103 lg 2). Kuna kohustus loetakse täidetuks alles konto
krediteerimisest, siis kannab võlgnik riisikot, et ülekannet lubatud aja jooksul ei tehtud ning ta
võib sattuda viivitusse.
Viivise arvestamine
Vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 loetakse seadusjärgseks viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud
intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on kokku lepitud kõrgem intressimäär
kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Võlaõigusseadus annab õiguse vähendada viivist ainult juhul, kui see on ebamõistlikult suur ja
393
kui sellise nõudmise on esitanud viivise maksmiseks kohustatud pool (VÕS § 113 lg 8). Viivise
vähendamisel tuleb arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud
huvi ning poolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Kuna tegemist on lahtise loeteluga,
siis võivad kohtud viivise vähendamisel arvesse võtta ka asjaolusid, mida ei ole seaduses otseselt
nimetatud. Olulisi erinevusi asjaolude loetelus, mida tuleb arvesse võtta viivise vähendamise
nõuet hinnates, võlaõigusseadus tsiviilkoodeksiga võrreldes ei sisalda.
Viivise suhe muude nõuetega
Isik, kelle suhtes lepingut rikuti (viivitati täitmisega), võib esitada nii täitmisnõude kui viivise
tasumise nõude samaaegselt. Maksmisele kuuluva viivise suurus võetakse arvesse kahju
hüvitamise nõude rahuldamisel.
Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6). Sellest
võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuid see ei takista siiski nõudmast
viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamisel tuleb aga arvestada
tõendamiskohustusega, mis lasub poolel, kes kahju hüvitamist nõuab. Näiteks võib pank nõuda
intresside maksmisega hilinemise korral kahjuna kas oma refinantseerimiskulusid (mis olid
madalama intressiga) või turul tavalisi intresse. Kahjuhüvitusnõude esitamiseks peab
lepingupool tõendama, et võlgnik on intresside maksmisega viivitusse sattunud ja sellest on
tekkinud kahju.
Viivise nõude võib esitada koos leppetrahvi maksmise nõudega, mis on erinevalt viivisest
kõrvalkohustuseks ning võib seisneda mitte ainult raha maksmises, vaid ka teos, mida lepingut
rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Oluliseks erinevuseks
viivise ja leppetrahvi vahel on aga see, et viivise nõude võib kahjustatud pool esitada ka siis, kui
lepingus viivise maksmise kohustust ette nähtud ei ole. Leppetrahvi maksmist võib nõuda aga
ainult siis, kui see on lepingus kokku lepitud.
Kui lepingupooled on näinud ette, et viivist tuleb maksta mitterahalise kohustuse täitmisega
viivitamisel, siis kuuluvad kohaldamisele leppetrahvi sätted, mitte viivist reguleerivad
võlaõigusseaduse sätted. VÕS § 113 kohaldamiseks peab viivitusse sattuma rahalise kohustuse
täitmisega, leppetrahvi võib aga kokku leppida iga liiki kohustuse rikkumise puhuks. Lepingus
võib leppetrahv olla kokku lepitud nii kindla rahasummana kui ka protsendina nt lepingu järgi
maksmisele kuuluvast tasust, lepingu hinnast, viivitatud täitmise väärtusest, vms.
Viivise maksmise nõude võib võlgnik täita ka tasaarvestusega. Tasaarvestusega kohustuse
täitmist tuleb eristada kohustuse täitmisest keeldumisest. Täitmisest õigustatud keeldumise korral
ei vabane võlgnik kohustuse täitmisest, küll aga vabaneb viivise maksmisest viivituses oldud aja
eest. Tasaarvestusega kohustuse täitmisel tekib aga küsimus, kas tasaarvestuse tegemise õigus
omab mingit toimet võlausaldaja õigusele nõuda intressi maksmist. Sama probleem tekib ka siis,
kui isikul on õigus hoida asja kinni või kasutada mõnda muud vastuväidet täitmisnõude suhtes.
Nt tekib üürileandjal seadusest tulenev pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvate ja ruumide
394
üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele, kui üürnik ei maksa
õigeaegselt üüri või ei hüvita üürileandjale tekitatud kahju (VÕS § 305 lg 1). Kuna tasaarvestuse
tulemusel lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis
tasaarvestada (kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud), siis võib võlausaldaja intressi nõuda
ainult sellises ulatuses, millises jäi nõue tasaarvestuse tulemusel kehtima. Kui nõuetelt on juba
intressi makstud, siis ulatub tasaarvestus tagasi mitte rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni,
mille eest intressi maksti (VÕS § 197 lg 2). Seega ei ole võlausaldajal õigust viivist nõuda aja
eest, mil võlgnik õigustatult kohustuse täitmisest keeldus.
Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine
1) Lepingust taganemine
Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise tehinguline alus. Lepingust taganemisega
muudetakse kehtiv lepinguline võlasuhe tagasitäitmissuhteks. Taganemisõigus on oma olemuselt
lepingu lõpetamisele suunatud kujundusõigus, mille teostamiseks peab taganemisõigust omav
lepingupool tegema vastavasisulise tahteavalduse (VÕS § 188 lg 1).
Taganemisõiguse teostamise eeldused võivad olla kokku lepitud lepingus või tuleneda
seadusest. Võlaõigusseadus sätestab taganemisõiguse teostamise üldreeglid ja tagajärjed §-des
188 - 194, mis laienevad dispositiivselt igasugusele lepingust taganemisele, mida ei ole seaduses
eraldi reguleeritud või kui puudub vastavasisuline poolte kokkulepe. Võlaõigusseadus sätestab ka
tarbijalepingutest taganemise erisused (VÕS § 194), mis laienevad kõikidele tarbijalepingutele
osas, millises puudub eriregulatsioon vastava tarbijalepingu liigi juures. Tarbijalepingutest
taganemise reeglid on üldjuhul imperatiivsed, mis tähendab, et lepingupooled ei või seaduses
sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduda (VÕS § 194 lg 9).
Lepingust ühepoolse taganemise õiguse andmise kokkulepet tuleb piiritleda TsÜS § 102 lg-s 3
sätestatud äramuutva tingimusega lepingust. Erinevalt äramuutva tingimuse kokkuleppest on
lepingu ühepoolse lõpetamise tingimuseks tahteavalduse tegemine. Äramuutva tingimuse
saabumisel lõpevad tehingu õiguslikud tagajärjed TsÜS § 105 lg 1 kohaselt tingimuse saabumisel
ipso iure, st automaatselt ning tingimuse saabumine mõjub ka käsutusõiguslikult.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus ei välista ka sellise äramuutva tingimuse kokkuleppimist, mille
saabumine sõltub poole käitumisest, kuid ka siis kaasneb tehingu äralangemine käitumise endaga,
ilma et oleks vaja lepingu lõpetamiseks eraldi tahteavaldust. Kui lepingu lõppemine on seotud
poole käitumisega, võib poolte jaoks olla oluline eelpoolnimetatud kahe õiguse instituudi
piiritlemine, sest lepingu lõpetamise ja tingimuslikus lepingus tingimuse saabumise tagajärjel
tekkiv õiguslik olukord on erinev. Lepingu lõpetamisel tekib tagasitäitmissuhe, mille sisu on
määratud VÕS §-dega 188-194 ning osaliselt ka alusetu rikastumise sätetega (VÕS § 190 lg 2).
Äramuutva tingimusega tingimuslikus lepingus toob tingimuse saabumine kaasa õigusliku aluse
äralangemise ja seega tuleb nõuded üleantu tagastamiseks esitada alusetu rikastumise sätete järgi.
Taganemise aluseks võib olla nii seadus kui
poolte kokkulepe, eelkõige vastav leping (VÕS §
395
188 lg 2). Lepingust taganemisõigus võib olla kokku lepitud otseselt lepingus või kaudselt
käitumisega. Kui näiteks lepingus on tingimus, mille kohaselt kaotab pool lepingust tulenevad
õigused, kui ta lepingut rikub, siis võib sellest välja lugeda tahet anda poolele õigus kohustuste
rikkumise korral lepingust taganeda. Taganemisõigus võib lepingus olla väljendatud ka kui õigus
leping tühistada, ühepoolselt lõpetada jne. Seda, kas leping sisaldab lepingust taganemise õigust
ja aluseid või mitte, tuleb välja selgitada lepingu tõlgendamise abil. Pooled võivad lepingus ette
näha taganemisõiguse ka ilma põhjust näitamata. Siinkohal tuleb arvestada, et tüüptingimusena
võib ilma aluseta taganemisõigus olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja selle tõttu tühine (vt
VÕS § 42 lg 3 p-d 29, 33).
Seadusest tulenevad taganemisõigused võib jagada kaheks. Esiteks taganemisõigused, mille
eesmärgiks on tagada ühele lepingupoolele peale lepingu sõlmimist teatav järelemõtlemisaeg,
mille jooksul on tal õigus end seotusest lepinguga vabastada. Eelkõige võimaldab seadus sellise
taganemisõiguse tarbijale erinevate tarbijalepingute puhul (koduukselepingud, VÕS § 49;
sidevahendite abil sõlmitud lepingud, VÕS § 56; ehitise ajutise kasutamise leping, VÕS § 383;
tarbijakrediit, VÕS § 409; pakettreisileping, VÕS § 874). Teiseks taganemisõigused, mis
kujutavad endast õiguskaitsevahendit lepingu rikkumise korral. Üldsätteks on siin VÕS § 116,
mis sätestab üldise lepingust taganemise õiguse lepingust tuleneva kohustuse olulise rikkumise
korral. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 1 on lepingust taganemise kui õiguskaitsevahendi kasutamise
eelduseks üldreeglina “oluline lepingurikkumine”.
Lepingust taganemine toimub taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS §
188 lg 1). Seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt peab lepingust taganemiseks tegema
taganemisavalduse, võimaldab kindlustada lepinguliste suhete kindlust. Taganemisavaldus on
teisele lepingupoolele suunatud tahteavaldus, mis loetakse tehtuks alates kättesaamisest. Isik, kes
teeb taganemisavalduse, peab omama selleks õigust ja olema teovõimeline. Taganemisavaldus on
üldjuhul tingimuste vaenulik, sest teine pool peab täpselt teadma, millises seisus on lepinguline
suhe ehk kas lepinguline võlasuhe on lõppenud või mitte. Küll aga võib lepingust taganemise
avaldus sisaldada tingimust, mis ei muuda lepingupoolte seisundit ebaselgeks (nt võib VÕS § 116
lg 5 kohaselt taganemisavaldus sisaldada tingimust, et kui lepingupool ei täida kindla tähtaja
jooksul oma kohustust, taganeb pool lepingust ja leping loetakse lõppenuks).
Kui lepingus osaleb ühel poolel kaks või enam isikut, võivad nad taganemisõigust teostada
üksnes ühiselt (VÕS § 192 lg 1). Taganemisõiguse kasutamisel lepingus, mille teisel poolel on
mitu isikut, võib taganemisõigust teostada ainult kõikide nende isikute suhtes ühiselt (VÕS § 192
lg 2).
Taganemisõiguse teostamise õigus võib lepingulise taganemisõiguse korral olla seotud
tähtajaga, mille möödudes taganemisõigus lõpeb. Vastavalt VÕS § 118 lg-le 1 peab taganemiseks
õigustatud isik tegema taganemisavalduse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest
lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama, või kui täiendav tähtaeg täitmiseks (VÕS §
114) on möödunud. Mõistliku aja pikkus sõltub sellest, millises majandus- või kutsetegevuse
396
valdkonnas leping sõlmiti, milline on poolte vahel väljakujunenud praktika, kohustuste olemus
jm asjaolud, mis on loetletud VÕS § 7 lg-s 2. Üldjuhul eeldatakse, et kui tegemist on täitmisega,
mida on võimalik kergesti saada teistelt sama kauba või teenuse pakkujalt, peab
taganemisavalduse tegema võimalikult lühikese aja jooksul pärast taganemisõiguse tekkimist.
Kui täitmise saamise võimalus teistelt pakkujatelt vajab täiendavaid uuringuid või muud
ettevalmistavat tegevust, siis võib taganemiseks vajalik mõistlik aeg olla pikem. Taganemine on
lepingurikkumise korral tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb
sellele või kui ta keeldub õigustatult kohustuse täitmisest (VÕS § 118 lg 2).
Taganemisõiguse lõppemine tulenevalt tähtaja möödumisest võib tüüptingimusena olla
ebamõistlikult kahjustav ning seega vastavalt VÕS §-le 42 tühine.
Lepingust kohustuse rikkumise tõttu taganemise eeldused annab VÕS § 116. Vastavalt VÕS §
116 lg-le 1 võib lepingupool taganeda lepingust, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat
kohustust oluliselt rikkunud (
oluline lepingurikkumine).
Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule täiendava mõistliku tähtaja
täitmiseks. Igal täitmise nõude esitamisel eeldatakse sellise tähtaja andmist, sõltumata sellest, kas
võlausaldaja sellekohast avaldust teeb. Kui võlausaldaja soovib taganeda lepingust, peab ta
arvestama asjaoluga, et vastavalt VÕS § 116 lg-le 4 ei ole lepingust taganemine ilma täiendavat
tähtaega andmata lubatud, kui taganemise korral kannaks rikkunud pool ebamõistlikult suurt
kahju. Kahju hindamisel võrreldakse täitmiseks või täitmise ettevalmistuste tegemiseks tehtud
kulutusi ja taganemisest tekkivat kahju. Ka ebamõistlikult suure kahju tekkimine ei välista
taganemisõiguse kasutamist ilma täiendavat tähtaega andmata, kui võlausaldajal oli huvi ainult
täpse täitmise vastu (nn absoluutse tähtajaga täitmised nagu sünnipäevatordi, matusepärja
valmistamine jne) või kui võlgnik otse teatab, et ta ei täida kohustust (VÕS § 116 lg 4).
Täiendava tähtaja andmine võib seisneda ka hoiatuses, kui kohustuseks on tegevusest hoidumine.
Kui võlgnik ei täida ükskõik millist kohustust täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta kohustust
ei täida, siis on kahjustatud lepingupoolel õigus lepingust taganeda. See regulatsioon võimaldab
igasuguse kohustuse rikkumise muuta oluliseks rikkumiseks ja sellega ka lepingupoolel kergesti
vabaneda lepingulisest võlasuhtest. Analoogilist regulatsiooni teistes Euroopa tsiviilseadustikes,
Viini 1980. a rahvusvahelise kaupade müügikonventsioonis ja mudelseadustes ei leia. Vaatamata
õigusele lepingust taganeda igasuguse kohustuse rikkumise korral, kui täiendav tähtaeg
täitmiseks on edutult möödunud, peab taganemiseks õigustatud lepingupool arvestama hea usu
põhimõttega ja ei tohi oma õigust kuritarvitada.
Taganemiseks ei ole pärast täiendava tähtaja edutut möödumist enam vaja taganemise
tahteavaldust teha, kui täiendava tähtaja andmisel määratakse, et selle aja jooksul lepingulise
kohustuse täitmata jätmisel taganeb pool lepingust (VÕS § 116 lg 5). Seega lõpeb leping
määratud tähtaja möödumisel, seda tingimusel, et võlgnik ei pakkunud kohast täitmist. Kuid
võlausaldaja lepingust taganemise õigus on piiratud võlgniku huvide kaitsest tuleneva
tingimusega, mille kohaselt ei tohi siiski rikkumine sellisel juhul olla ebaoluline võrreldes kogu
397
täitmisega. Nii püütakse vältida ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist vastuolus
hea usu põhimõttega.
Oluliseks rikkumiseks, mis annab teisele poolele õiguse lepingust taganeda, on eelkõige (VÕS
§ 116 lg 2):
1) olulisel määral ilma jäämine sellest, mida võlausaldaja õigustatult lepingust lootis, välja
arvatud, kui võlgnik ei näinud sellist tagajärge ette ja mõistlik isik ei oleks seda samadel
asjaoludel ette näinud. Need on rikkumised, kus lepingu eesmärk on jäänud saavutamata ning
lepingupool jäi selle tõttu olulisel määral loodetust ilma. Eelkõige on see alus kohaldatav
lepingulise kohustuse täitmisega hilinemisel (eriti nn absoluutse tähtajaga kohustuste puhul) ja
mittenõuetekohase kvaliteediga teenuste osutamisel või kaupade müügil.
2) teatud kohustuste rikkumine, mille täpne täitmine oli lepingu vastu huvi püsimise eelduseks.
Need on eelkõige täitmisviivituse olukorrad, kus määrav on see, kui oluline oli õigeaegne
täitmine võlausaldaja jaoks ning kas see oli võlgnikule äratuntav või oli see võlausaldaja huvi
püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Alust võib kasutada ka mittekohase täitmise juhtudel
lepingust taganemise õigustamiseks, kuigi sellisel juhul oleks sisuliselt õigem tugineda VÕS §
116 lg 2 p-le 1.
3) tahtlik või raske hooletuse tõttu kohustuse rikkumine; nimetatud alus muudab lepingust
taganemise sõltuvaks subjektiivsest süüst kohustuse rikkumisel. Siin tuleks eeldada, et süüd
(tahtlust või hooletust) peab tõendama kahjustatud pool, vastasel korral oleks lepingust
taganemine õigustatud poole jaoks liiga kerge.
4) rikkumine, millest võib mõistlikult eeldada kohustuste rikkumist ka edaspidi. Ilmselt on
tegemist lepingust taganemise alusega, mis kohaldub muude kui kestvuslepingute rikkumisel
ning mille kohaldamise asemel võiks kuuluda kohaldamisele VÕS § 116 lg 3 või VÕS § 117 lg 1.
5) täiendava tähtaja (VÕS § 114) jooksul oma kohustuse täitmata jätmine või teade täitmisest
keeldumise kohta. Kui kohustus jääb täiendava tähtaja jooksul täitmata, siis on õigus lepingust
taganeda ja uut täitmise tähtaega andma ei pea. Kui pool keeldub täitmisest, siis ei ole ka
täiendava tähtaja andmisel mõtet ja kahjustatud pool võib kohe lepingust taganemisõigust
kasutada.
6) rahalise kohustuse mittetäitmine erandjuhtudel, nagu näiteks täiendava tähtaja andmisel või
maksmisest keeldumisel.
Seega juhtudel, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu või jäetakse täiendava
tähtaja jooksul kohustus täitmata, võib olla oluliseks rikkumiseks igasuguse lepingust tuleneva
kohustuse rikkumine, ka võlasuhte olemust arvestades mitteolulise kohustuse rikkumine. Kuna
seadus sätestab olulise rikkumise juhtude loetelu näidisloeteluna, siis ainult eeldatakse nimetatud
juhtudel olulist rikkumist. Seda, kas tegemist on olulise rikkumisega, arvestades näiteks
kohustuse tähtsust kogu lepingu suhtes või poolte tegelikku huvi kohustuse täitmise vastu, tuleb
398
hinnata iga konkreetse lepingu asjaoludest lähtudes. Täiendava tähtaja andmisega võib igasuguse
rikkumise muuta oluliseks rikkumiseks, kui antud tähtaja jooksul võlgnik kohustust
nõuetekohaselt täita ei suuda. Seaduses sätestatud olulise rikkumise tunnused võimaldavad
võlausaldajal suhteliselt kergelt lepingust vabaneda.
Kui oluline rikkumine toimus ühe kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool
taganeda ainult selle osa suhtes. Taganeda kogu lepingust võib aga kannatanud pool ainult siis,
kui tal õigustatult ei ole huvi osalise täitmise vastu või kui rikkumine on oluline lepingu kui
terviku suhtes (VÕS § 116 lg 3).
Seadus lubab lepingust taganeda ka siis, kui rikkumist ei ole veel toimunud. Kui enne ühe
lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see pool paneb toime olulise
lepingurikkumise (teatab, et ei täida kohustust), võib teine pool lepingust taganeda enne
sissenõutavaks muutumist (VÕS § 117). Nimetatud alus on seotud eelpoolmainitud juhusega, kus
osalise täitmise vastu huvi puudumine võib õigustada kogu lepingust taganemist, kuna on ilmne,
et lepingupool paneb tulevikus toime olulise lepingurikkumise.
Lepingu ülesütlemine
Kui oluliselt on rikutud kestvuslepingut, võib kahjustatud pool selle üles öelda vastavalt VÕS
§-le 196. Ülesütlemine on lepingust taganemisele olemuslikult vastandlik lepingu lõpetamise
võimalus. Lepingu ülesütlemine on oma olemuselt, nii nagu seda on lepingust taganemise õigus,
lepingulise võlasuhte lõpetamisele suunatud kujundusõigus. Võrreldes lepingust taganemise
instituudiga on ülesütlemisel rida olulisi erisusi.
Sarnaselt taganemisega lõpetab ka ülesütlemine lepingu, vabastades mõlemad lepingupooled
lepinguliste kohustuste täitmisest. Õigused ja kohustused, mis olid lepingust tekkinud kuni
ülesütlemiseni, jäävad kehtima (VÕS § 195 lg 2). Vastupidiselt lepingust taganemisele ei too aga
lepingu ülesütlemine kaasa lepingu tagasitäitmist ning juba üleantu tagastamise - või
väljaandmiskohustuse tekkimist. Seega on lepingu ülesütlemise toime suunatud peamiselt
tulevikku. Lepingu lõpetamisel ülesütlemisega peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu
lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5).
Tulenevalt võlaõigusseadusest on lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis kohaldatav
kestvuslepingutes. Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 3 antud kestvuslepingute legaaldefinitsiooni järgi
on need lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
Ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis sobib eelkõige lepingutele, mille täitmine toimub püsiva
kohustusena mingi pikema ajavahemiku jooksul ning mille puhul olemuslikult ei ole võimalik
tagasitäitmine. Näiteks on niisugusteks lepinguteks üüri-, rendi-, töö-, reisi-, laenu- ja
seltsinguleping. Teatud asjaoludel võivad kestvuslepinguteks olla ka n korduvate kohustuste
täitmise tõttu agendi-, maakleri, müügi- ja töövõtuleping.
Lepingu ülesütlemise liike eristatakse sõltuvalt sellest, kas leping on sõlmitud määratud
399
tähtajaga või määramata tähtajaga. Kestvuslepinguid, mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki
lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene
teisiti. Ülesütlemisõigus on ainuke võimalus määramata tähtajaga lepingut lõpetada peale
kokkuleppelise lepingu lõpetamise. Ülesütlemist, mida võib kasutada tähtajatu lepingu
lõpetamisel, nimetatakse korraliseks ülesütlemiseks. Määramata tähtajaga lepingutes ei ole
pooled määranud nende kestvuse pikkust ning pooled võivad lepingu etteteatamistähtaega
järgides üles öelda.
Korralise ülesütlemise alused ja kord on tavaliselt sätestatud vastavat kestvuslepingut
reguleerivas seaduses. Pooled võivad aga ka ise kokku leppida eritingimustes, milliste järgimisel
võib määramata tähtajaga sõlmitud kestvuslepingu üles öelda. Tavaliselt lepitakse kokku
ülesütlemistähtajas ja ülesütlemise vormis. Reeglina ei ole korralise ülesütlemise puhul vajalik
erilise ülesütlemispõhjuse olemasolu. Etteteatamistähtaeg lepitakse kokku või on määratud
seaduses. Näiteks sätestab võlaõigusseadus tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise tähtajad
(VÕS § 312), mis kuuluvad kohaldamisele siis, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. VÕS §
195 lg 3 kohaselt peab etteteatamistähtaeg olema mõistlik. Lepingu ülesütlemiseks
etteteatamistähtaeg on vajalik selleks, et võimaldada teisel poolel end muutunud oludega
kohandada (nt otsida uut lepingupartnerit, uusi ruume või korraldada asjaajamist).
Kestvuslepingu võib aga sõlmida ka määratud ajaks (nt hotelli üürimine kaheks nädalaks).
Sellisel juhul lõpeb lepinguline suhe korraliselt (ja tavaliselt ka automaatselt) vastava tähtaja
möödumisel ning korraline ülesütlemine on reeglina välistatud. Lepingu lõppemise aeg võidakse
siduda ka mingi eesmärgi saavutamisega, nagu seda on näiteks seltsingulepingu puhul (VÕS §
596 lg 1 p 5).
Lepingus võidakse kokku leppida ka määratud ajaga sõlmitud lepingute korralises
ülesütlemisõiguses. Ühe poole jaoks võib kokkulepitud tähtaja kestel osutuda vajalikuks lepingu
ennetähtaegne ülesütlemine. Olukord, kus ühel poolel on õigustatud huvi leping lõpetada ilma
etteteatamistähtaega järgimata, võib tekkida ka määramata tähtajaga kestvuslepingus.
Kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles ütlemist, eelkõige juhul,
kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades
mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja
lõppemiseni, nimetatakse
erakorraliseks ülesütlemiseks.
Erakorraline ülesütlemine vajab kehtivuseks erinevalt korralisest ülesütlemisest eraldi
ülesütlemispõhjust. Selline põhjus võib tuleneda lepingust, seadusest üldiselt (mõjuv põhjus,
VÕS § 196 lg 1) või olla sätestatud seaduses kui erakorralise ülesütlemise põhjused konkreetse
lepinguliigi jaoks (nt üürilepingus VÕS § 314 jj). Vaatamata seaduses sätestatud ülesütlemise
konkreetsetele alustele võib juhul, kui seadusest ei tulene teisiti, iga kestvuslepingu
ennetähtaegselt üles öelda mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuvate põhjuste ammendavat loetelu
seadus ei anna, mistõttu kohus otsustab iga kord vastavalt asjaoludele, kas kestvuslepingu
erakorralise ülesütlemise põhjus oli mõjuv või mitte. Mõjuvaks põhjuseks loetakse aga alati
400
lepingu rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Kui mõjuvaks põhjuseks on lepingu rikkumine, siis ei pea
järgima etteteatamistähtaega, kuid kestvuslepingu võib üles öelda siiski alles pärast kohustuse
rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine
rikkumise lõpetamiseks ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel.
Seadus võib ette näha ka õiguse üldse ilma põhjuseta kestvusleping üles öelda siis, kui see oli
sõlmitud teatud tähtajaks (nt pikaajalise üürilepingu ülesütlemise õigus VÕS §-s 318). Kaudselt
võib siin näha seaduse üldist mõtet lugeda pikaajalistes kestvuslepingutes mõjuvaks põhjuseks ka
pikka tähtaega, mis õigustab iga lepingu lõpetamist 30 aasta möödumisel lepingu sõlmimisest.
Lisaks nimetatud üldreeglile näeb seadus ette mitmed võimalused öelda leping üles enne tähtaja
möödumist ka siis, kui lepinguline suhe on kestnud vähem kui 30 aastat. Nii võib tarbijast
käendaja tähtajalise käenduslepingu üles öelda viie aasta möödumisel lepingu sõlmimisest (VÕS
§ 154 lg 1). Kindlustusvõtja võib VÕS § 469 kohaselt öelda põhjust avaldamata üles ka
tähtajalise kindlustuslepingu (elukindlustus- ja ravikindlustuslepingu saab igal ajal üles öelda),
kui leping on kestnud juba vähemalt viis aastat. VÕS § 630 lg 3 kohaselt võib käsundisaaja üles
öelda ka tähtajalise käsunduslepingu, mis on kestnud vähemalt viis aastat. Füüsilisest isikust
elektritarbijal on võimalik öelda elektrimüügileping ka tähtajalisuse korral üles põhjust
avaldamata elektrituruseaduse § 92 lg 5 alusel kahe aasta möödumisel. Siin on teatud vastuolu
VÕS § 234 lg-ga 3, mis tagab tarbijale nii energia kui muu sarnase varustamise lepingu puhul
selge ja ühese ülesütlemise õiguse.
Kestvuslepingu ülesütlemise alused on liigitatavad kohustuste rikkumisest tulenevateks
alusteks ja alusteks, mis tulenevad lepingu sõlmimise asjaolude muutumisest. Lepingu sõlmimise
aluseks olnud asjaolude oluline muutumine on mõjuvaks põhjuseks eelkõige siis, kui on täidetud
VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud eeldused. Vastavalt VÕS § 97 lg-le 1 võib lepingu sõlmimise aluseks
olnud asjaolude olulisel muutumisel nõuda esimeses järjekorras lepingu muutmist ja kui
muutmine asjaolude kohaselt ei ole võimalik nii, et poolte kohustuste tasakaal taastuks või ei
oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud
lepingupool kestvuslepingu VÕS §-s 196 sätestatud korras üles öelda.
Taganemise ja lepingu ülesütlemise piiritlemise alused ei ole seaduses väga selgelt välja
toodud. Siiski võib erinevate ülesütlemise või lepingust taganemise õigust reguleerivate sätete
puhul näha, et järgitud on nende kahe lepingu lõpetamise liigi olemuslikku erisust. Nimelt
nimetatakse lepingu lõpetamist ülesütlemiseks siis, kui pooltel ei teki tagasiandmiskohustusi ja
taganemiseks siis, kui võib eeldada ka tagasiandmiskohustuste tekkimist.
Eri grupi moodustavad lepingud, kus seadus võimaldab lepingu küll enne täitmist või enne
tähtaja möödumist ühepoolselt üles öelda, kuid kohustab lepingu lõpetanud poolt maksma teisele
poolele ühel või teisel viisil hüvitist. Nii annab VÕS § 655 tellijale igal ajal töövõtulepingu
ülesütlemisõiguse, kuid sellega kaasneb töövõtjale lepingu lõpetamisega tekitatud kahju
hüvitamise kohustus. Hoiuleandja võib hoiulepingu sõltumata selle tähtajalisusest igal ajal üles
öelda, kuid peab hüvitama hoidjale kulud, mida see tulevast hoidmist arvestades on kandnud
401
(VÕS § 889). Omapärane regulatsioon sisaldub VÕS § 904 lg-tes 1 ja 2 hoiuleandja õiguse kohta
nõuda ka laolepingu raames hoiule antud asi igal ajal välja (lg 2), kuid sama paragrahvi lg 1
kohaselt peab lepingu enese erakorraliseks ülesütlemiseks olema mõjuv põhjus.
Ülesütlemine toimub ülesütlemisavalduse tegemisega (VÕS § 195 lg 1). Ülesütlemisavaldus
on sarnaselt lepingust taganemisavaldusega lepingulise võlasuhte kujundamisele suunatud
ühepoolne tahteavaldus, mis omab õiguslikke tagajärgi alates kättesaamisest. Kui ühel poolel on
mitu isikut, võivad nad ülesütlemisõigust teostada üksnes ühiselt. Samuti võib isikute paljususe
korral ühel poolel ülesütlemise avalduse teha üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt (VÕS §
195 lg 4).
Ülesütlemise avaldus tuleb teha mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest
teada saamisest (VÕS § 196 lg 3). Ülesütlev pool võib ülesütlemise laiendada ka juba täidetud
kohustustele, kui ülesütlemise tõttu ei ole tal enam huvi juba täidetud kohustuste vastu (VÕS §
196 lg 4). Siis kohaldatakse taganemise kohta sätestatut.
Ülesütlemise õiguses ja tingimustes ning korras võivad võlasuhte pooled üldjuhul kokku
leppida ka seadusest erinevalt. Keeld kalduda kõrvale lepingu ülesütlemise kohta seaduses
sätestatust võib olla seaduses otse ette nähtud. Näiteks on seadusest tulenevalt tühised
kokkulepped üürilepingus, millega kaldutakse seadusega sätestatust kõrvale üürniku kahjuks
(VÕS § 275). Tarbija õigus üles öelda elektri- ja soojusenergiaga ühendusvõrgu kaudu
varustamise leping on imperatiivne tulenevalt VÕS § 234 lg-st 3. Vaieldavaks on VÕS §-s 655
sätestatud tellija igal ajal töövõtulepingu ülesütlemisõiguse imperatiivsus. Imperatiivne on VÕS §
142 lg 6 kohaselt ka VÕS § 154 lg 1, mis annab tarbijast käendajale õiguse tähtajalise
käenduslepingu ülesütlemiseks, samuti VÕS § 469, mis võimaldab lõpetada tähtajalise
kindlustuslepingu. VÕS § 882 alusel on selgelt imperatiivne VÕS § 874 lg 1, mis annab reisijale
õiguse pakettreisilepingu ülesütlemiseks. Imperatiivne on reisijavedu reguleeriv VÕS § 845.
Täiendavad piirid lepingu ühepoolse lõpetamise õiguse välistamisele ja selle piiramisele või
selle kasutamise korrale ja tähtaegadele võivad tüüptingimustega lepingutele täiendavalt tuleneda
VÕS §-st 42, kui mõni kokkulepe teist poolt ebamõistlikult kahjustab. Muuhulgas on VÕS § 42
lg 3 p 29 kohaselt keelatud tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus lõpetada
leping põhjust avaldamata, kui samasugust õigust ei anta teisele lepingupoolele.
4) Tarbija taganemisõiguse erisused
Tarbija taganemisõigust reguleerivate erinormide sisseviimine võlaõigusseadusesse oli vajalik
selleks, et viia Eesti võlaõigusseaduse regulatsioon vastavusse Euroopa tarbijaõiguse nõuetega,
tagades tarbijatele, kes sõlmivad lepingud Eestis, samasugused õigused, nagu neil on Euroopa
Liidu ühtses majandusruumis.
Seadusega võib teatud konkreetsete lepingute puhul olla keelatud ühe või teise lepingupoole
seadusest tuleneva lepingu lõpetamise õiguse piiramine või välistamine. Näiteks keelab
402
võlaõigusseadus taganemisõiguse piiramist võrreldes seadusega tarbija kahjuks
koduukselepingutes (VÕS § 51), sidevahendi abil sõlmitud lepingutes asja üleandmiseks või
teenuse osutamiseks (VÕS § 62), tarbijalemüügi puhul (VÕS § 237), eriti laialdaselt aga
eluruumi üürilepingus (VÕS § 275), kindlustuslepingus (VÕS § 427). VÕS § 42 lg 3 p-de 27 - 34
kohaselt võivad olla tühised erinevad lepingu lõpetamist puudutavad kokkulepped. Eelkõige võib
tühine olla kokkulepe tüüptingimuste kasutaja õiguse kohta lõpetada tüüptingimustega leping
ilma mõjuva põhjuseta või kokkulepe, millega piiratakse oluliselt teise poole õigusi lõpetada
leping seadusest tulenevalt. VÕS § 42 lg-te 1 ja 3 kohaselt ei ole seaduses antud tühiste
tüüptingimuste loetelu ammendav ning kohtupraktika võib neid ka laiendada.
Tarbija võib lepingust taganeda vastava taganemisavaldusega. Seadus lepingust
taganemisavaldusele kohustuslikku vorminõuet ei kehtesta. Tulenevalt VÕS § 11 lg-st 2 võivad
pooled lepingus ette näha, et taganemisavaldus tuleb teha kindlas vormis. Kuid tarbija
taganemisavalduseks loetakse ka asja ärasaatmist taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul (VÕS
§ 194 lg 2). Sellisel juhul ei pea tarbija enam taganemisavaldust tegema. Siiski peab asja või
teenuse pakkuja aru saama, millisest lepingust tarbija asja ärasaatmisega taganeb.
Tarbija suhtes ei tohi lisaks kitsendavatele lepingust taganemise tingimustele siduda
taganemisõiguse kasutamise õigust käsiraha või leppetrahvi maksmisega. Selline kokkulepe on
tühine (VÕS § 194 lg 3).
Koduukselepingud on lepingud vallasasja üleandmise või teenuse osutamiseks, mille puhul
majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik teeb tarbijale pakkumuse või ettepaneku asuda
läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks kas tarbija eluruumis või töökohas või nende vahetus
läheduses, üllatava pöördumisena ühissõidukis või tänaval, väljaspool äriruume pakkuja või
kolmanda isiku poolt korraldatud vabaajaüritusel. Tarbija õigus lepingust taganeda on seotud
teise poole kohustusega taganemisõigusest tarbijat teavitada. Taganemisõigusest tuleb tarbijat
teavitada kas kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal. Teine pool peab
tarbijat teavitama tarbija õigusest taganeda, selle õiguse teostamise viisist ja tähtajast. Teates
tuleb reeglina ära näidata teise poole nimi ja aadress ning tarbija teavitamise aeg (millal teade
saadeti või anti tarbijale üle). Lisaks nimetatud teabele võib olla seaduses sätestatud kohustuslik
teave, mis tuleb tarbijale koos taganemisõigusest teavitamisega teatavaks teha (VÕS § 48 lg 1).
Teavitamine peab toimuma tarbijale arusaadaval viisil (VÕS § 48 lg 2). Teavitamiskohustuse
täitmise tõendamise kohustus on isikul, kes pidi tarbijat taganemisõigusest teavitama. Tarbija
võib lepingust taganeda 7 päeva jooksul taganemisõigust sisaldava teate (VÕS § 48) saamisest.
Kui tarbija sai teate juba enne lepingu sõlmimisest, siis arvutatakse seitsmepäevast tähtaega alates
lepingu sõlmimisest.
Sidevahendite abil sõlmitavate lepingute eripära seisneb selles, et lepingu sõlmimisel ei ole
lepingu pooled füüsiliselt samas kohas. Tarbija võib sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganeda
11 päeva jooksul (VÕS § 56 lg 1). Asja puhul algab tähtaeg päevast, mil asi, samaliigiliste asjade
kättetoimetamise korral aga esimene osa asjadest, on jõudnud tarbijani ning on täidetud
403
teavitamiskohustused (VÕS § 55). Teenuse puhul algab lepingust taganemise õiguse tähtaeg
lepingu sõlmimise päevast, tingimusel, et asja või teenuse pakkuja on tarbija suhtes oma
teavitamiskohustused täitnud. Kui pakkuja ei ole teavitamiskohustusi tarbija ees täitnud, võib
tarbija lepingust taganeda kolme kuu jooksul asja tarbijani jõudmise päevast, teenuse puhul aga
kolme kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast. Kui selle kolmekuulise tähtaja kestel siiski
edastatakse tarbijale seaduses ettenähtud (VÕS § 55) teave, võib tarbija lepingust taganeda 11
päeva jooksul teabe jõudmisest tarbijani. Teenuse osutamise lepingust ei või aga tarbija taganeda
enam siis, kui pakkuja on tarbija nõusolekul või algatusel alustanud teenuse osutamist enne
taganemise tähtaja möödumist.
Kui asja omandamisel või teenuse osutamisel kasutatakse krediiti, siis võib tarbija ka
krediidilepingust taganeda samadel tingimustel, kui sidevahendi abil sõlmitud lepingust, kui
krediiti andis pakkuja, kui krediiti on andnud kolmas isik eelneval kokkuleppel pakkujaga (VÕS
§ 57 lg 1 p-d 1,2) või kui krediidileping ja sidevahendi abil sõlmitud lepingud on vaadeldavad
majanduslikult ühtsetena, eriti pakkujat kasutati krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel
(VÕS § 57 lg 1 p 3).
Kui sidevahendite abil sõlmitakse finantsteenuse osutamise leping (VÕS § 58), siis võib
lepingust taganemise korral tarbijalt nõuda pakkuja poolt tegelikult osutatud finantsteenuse hinna
hüvitamist, kui hind oli enne lepingu sõlmimist pakkuja poolt eelnevalt kindlaks määratud. Kui
seda hinda ei olnud kindlaks määratud, siis võib tarbijalt nõuda finantsteenuse hinna osa, mis
vastab lepingu sõlmimise ja lepingust taganemise vahele jäävale ajavahemikule.
Tarbija ei või taganeda lepingust, mis on sõlmitud rahainstrumentide emissioonidega seotud
käsundite täitmiseks (VÕS § 53 lg 4 p 1), asja üleandmiseks, mis on valmistatud tarbija isiklikke
vajadusi arvestades (VÕS § 53 lg 4 p 2), asja üleandmiseks, mis on valmistatud tarbija esitatud
tingimuste kohaselt (VÕS § 53 lg 4 p 3), asja üleandmiseks, mida ei saa selle olemuse tõttu
tagastada, mis on kiiresti riknev või mille kasutamistähtaeg on möödunud (VÕS § 53 lg 4 p 4),
perioodiliselt ilmuvate trükiste üleandmiseks (VÕS § 53 lg 4 p 5), kihlveo- või loteriiteenuste
puhul (VÕS § 53 lg 4 p 6), audio-, videosalvestuste või arvutitarkvara üleandmiseks, kui tarbija
on avanud ümbrise (VÕS § 53 lg 4 p 7) või enampakkumisel (VÕS § 53 lg 4 p 8).
Tarbijalepingust taganemisel kohaldatakse üldist lepingust taganemise õiguslike tagajärgede
kohta sätestatut VÕS §-des 188 - 193. Kui lepingust taganetakse tarbija taganemisõiguse alusel,
siis kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud lepingu teine pool. Tarbijale
võib lepinguga panna kohustuse hüvitada asja tagastamisega seotud tavalised kulud, mis ei ületa
10 eurot ainult siis, kui asja tagastamise aluseks ei ole asja või osutatud teenuse mittevastavus
tellitule (VÕS § 194 lg 4). Nt kataloogist tellimisel võib tarbijaga kokku leppida tagasisaatmise
kulude osalise kandmise, kui tagastamise põhjuseks on riietuseseme väike number või mittesobiv
värv.
Vastavalt seadusele kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud riisikot lepingu
teine pool, mitte tarbija. Nii vabaneb tarbija hüvitamise kohustusest asja halvenemise või
404
kahjustumise korral, kui kohaldamisele kuulub VÕS § 190 lg 1 p 2, sest riisiko lasub lepingu
teisel poolel. Tarbija ei pea tagasiandmisele kuuluva asja väärtust hüvitama, kui selle väärtus on
kahjustumise läbi vähenenud temapoolse kerge hooletuse tõttu.
Kui tarbija taganeb lepingust, mille esemeks on muu kohustuse kui asja üleandmise täitmine,
peab ta hüvitama üleantu väärtuse. Üleantu väärtus arvutatakse alates üleandmisest kuni lepingust
taganemiseni. Tarbija vastu võib esitada taganemisel ainult asja tagastamise või teenuse
hüvitamisega seotud tavalised kulud (maksimaalselt kuni 10 eurot), kui selles on lepingus kokku
lepitud ja taganemine ei ole seotud lepingu rikkumisega, erinevalt tavalistest lepingutest, kus iga
pool kannab ise tagasitäitmise kulud. Taganemisõigusest mitteteatamine vähendab tarbija
vastutust asja kahjustumise eest (erinevalt VÕS § 189 lg-s 5 sätestatust).
Lepinguliste kohustuste lõppemine
Lepinguliste kohustuste lõppemine täitmisega
Täitmine on kõige olulisem lepingulise kohustuse lõppemise alus, sest sellega saavutatakse
kohustuse võtmise eesmärk. Kohustuse täitmine on niisuguse soorituse (tegu või tegevusest
hoidumine) tegemine, mida loetakse võlgnetava kohustuse täitmiseks. Tulenevalt VÕS § 24 lg-st
1 võib kohustuse olemusest tulenevalt lepingupool olla kohustatud saavutama tulemuse või
tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Täitmiseks loetakse ainult niisugust
teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel saavutatakse võlasuhte tegelik eesmärk. Seega
täitmine ei tähenda ainult millegi tegemist, mis on vajalik lepingu või seaduse järgi, vaid ka
täitmise tagajärgede saabumist (nt omandi võimaldamine, valduse saamine jne), kui see on
lepingus ette nähtud. Ainult lepingu täitmisele suunatud tegevuse või tegevusetuse tagajärgi
hinnates on võimalik määratleda, kas võlausaldaja huvid on rahuldatud ja lepingu eesmärk
saavutatud või mitte. Nt kui tegemist on saatmisvõlaga ja võlgnik teeb kõik endast sõltuva, et
täita lepingujärgne raha üleandmise kohustus, siis loetakse kohustuse täitmiseks vajalikuks
soorituseks raha ärasaatmist, kuid täidetuks loetakse kohustus alles siis, kui võlausaldajale on
raha välja makstud. Niikaua kuni võlausaldaja keeldub raha vastu võtmast, ei saa ka kohustust
lugeda täidetuks. Kirjeldatud olukorras kaitseb võlgnikku seadus, reguleerides võlausaldaja poolt
õigustamatu täitmise vastuvõtmisest keeldumist kui kohustuse täitmise takistust (VÕS § 119 lg
1).
Kohustuste täpne sisu on määratud seadusega, lepingulistes võlasuhetes aga lepingu ja seaduse
imperatiivsete ning dispositiivsete reeglitega (VÕS § 76 lg 1). Kohustuse täidetuks lugemiseks
peab täidetu olema võlgnetav ning kohaselt täidetud. Selleks, et vältida võlgniku ebakindlust ja
koormamist tõendamiskohustusega pikema aja jooksul, sätestab seadus eelduse, mille kohaselt
loetakse võlausaldaja poolt vastuvõetud täitmine võlgnetavaks ja kohaseks täitmiseks (VÕS § 76
lg 4). Kui võlausaldaja täitmise vastu võtab, siis peab ta vaidluse korral tõendama, et täitmine ei
olnud täpselt vastav lepingus või seaduses sätestatule. Kuid seaduses sätestatud eeldus ei võta
võlausaldajalt võimalust kohustuse täitmata jätmisele või täitmissoorituse mittekohasusele
405
tugineda, kui ta suudab seda tõendada.
Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud
isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3). Viivitusega täitmist tuleb lugeda ka
kohaseks täitmiseks, kui kohustus täidetakse võlausaldaja poolt täiendavalt antud mõistliku aja
jooksul pärast viivitusse sattumist. Seda isegi siis, kui tegemist on osalise täitmisega ehk
võlausaldajal jääb alles nõudeõigus puuduoleva osa suhtes (olukorda kuni täieliku täitmiseni ei
loeta mittetäitmiseks, vaid mittekohaseks täitmiseks). Kohustus loetakse täidetuks ka siis, kui
võlausaldaja võib esitada vaatamata kohustuse mittenõuetekohasele täitmisele lepingulise
kohustuse täitmisega tekitatud kahjude hüvitamise või viivisintressi maksmise nõudeid.
Kohustuse täitmiseks kohase soorituse ei pea tegema alati võlgnik ise, vaid seda võib teha ka
kolmas isik, kui tegemist ei ole isikliku iseloomuga kohustusega.
Kohaseks täitmiseks ei loeta võlgniku vabastamist kohustuse täitmisest nõudest loobumise
lepinguga.
Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3.
Võlaõigusseaduse 4. peatükk, mis reguleerib kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse
sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid. Pooled ei saa
lepinguliselt välistada hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohaldamist täitmisele. Kohustuste
täitmisel peavad lepingupooled arvestama ka tavasid ja praktikat, mis on üldiselt tunnustatud ja
mida tavaliselt sarnastes tehingutes järgitakse. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad
aga lepingupooled teatud rahvusvaheliste tavade kohaldamise lepingulisele võlasuhtele välistada.
Seadus võib sisaldada ka imperatiivseid reegleid, millest pooled ei saa omavahelise
kokkuleppega kõrvale kalduda. Sellisel juhul kohaldatakse seadust ja jäetakse kõrvale lepingus
kokku lepitu. Kui sõlmitakse leping tüüptingimustel, siis tuleb kontrollida, kas lepingu
sõlmimisel muutusid tüüptingimused lepingu osaks ja kas need on kehtivad vastavalt VÕS § 42
lg-s 3 antud tühiste tüüptingimuste loetelule või lg-s 1 sätestatud üldreeglile.
Täitmise asendamine kui täitmine
Täitmine võidakse lugeda kohaseks ja kohustust lõpetavaks ka mingi muu kui kokkulepitud
või seadusest tuleneva soorituse tegemisel, kui on täidetud teatud eeldused. VÕS § 89 lg 1 järgi
loetakse kohustus täidetuks, kui võlausaldaja võtab vastu kokkulepitust erineva teo kohustuse
täitmisena. Kokkulepitud teo asemel võib võlgnik kohustust mingi muu teoga täita (asendada
täitmist) ainult võlausaldaja nõusolekul. Võlausaldaja nõusolekut on vaja täitmise asendamiseks
ka siis, kui pakutu on väärtuslikum või sama väärtusega, kui kohustuse täitmiseks on vajalik
(VÕS § 89 lg 1).
Asendusõigus võib olla antud lepinguliselt või ette nähtud seaduses (nt VÕS § 91 lg 1). Õigus
täitmist asendada võib kuuluda nii võlgnikule kui ka võlausaldajale. Võlausaldajale kuuluv
täitmise asendamine on mõeldav sellistel juhtudel, kus täitmine toimub ühe lepingupoole
406
tellimuste alusel ja pooled on andnud tellijale õiguse asendada lepingus kokkulepitud sooritused
mingite muude sooritustega.
Võlgnik, kes soovib asendada kokkulepitud täitmist teistsuguse täitmisega, saab seda teha
soorituse pakkumisega. Võlausaldaja peab avaldama tahet teistsugune täitmine vastu võtta. Kui
võlgnik on kohustuse täitnud muu kui võlgnetava sooritusega, loetakse kohustus täidetuks, kui
võlausaldaja on asendatud täitmise võlgniku poolt tegelikult vastu võtnud. Võlausaldaja peab
olema teise teo vastu võtnud kui võlgnetava täitmise (VÕS § 89 lg 1 2. lause). Seega vabaneb
võlgnik kohustusest täita esialgselt kokkulepitu, kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmise
vastu ega jäta endale õigust esitada nõudeid, mis tulenevad esialgu kokkulepitud täitmisest (nt
võtab vastu kokkulepitust erineva asja kui täitmise kinnituse või vallaspandi).
Kohustuse täitmisel lõpeb täitmisnõue. Sellega saab võlausaldaja piiramatu õigusliku seisundi
talle täitmise asendamiseks tehtud soorituse eseme üle. Probleemid tekivad siis, kui täitmise
asendamiseks tehtud soorituse ese on puudustega või koormatud kolmandate isikute õigustega.
VÕS § 89 lg 3 järgi vastutab asja üleandnud isik üleantud asjas esinevate puuduste korral nii,
nagu täitmist ei oleks asendatud.
Kui täitmisena antakse üle tšekk või veksel, siis sellel võib olla kolmesugune tähendus:
1) üleandmine toimus täitmise tagamise eesmärgil ning võlausaldaja nõue jääb alles;
2) üleandmine toimus täitmise asemel, kusjuures esialgne nõue jääb ka püsima;
3) üleandmine toimus täitmise asendamise eesmärgil. Sellisel juhul astub nõue väärtpaberist
eelmise nõude asemele ja esialgne nõue lõpeb nii, nagu see toimuks VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud
primaarse võlgnetava soorituse tegemise korral.
Kui tšekk tehakse rahaks, siis lõpeb ka võlakohustus ning võlgnik vabaneb nõudest. Kui tšeki
rahaks tegemine ei õnnestu, siis jääb võlgnikule alles tšekist tulenev kohustus ja võlausaldaja
võib esitada oma nõude uuesti võlgnikule. Pooled võivad kokku leppida selles, mis saab nõudest
vahepealsel ajal. Tavaliselt eeldatakse nõude täitmise tähtajatut pikendamist.
Et kindlaks teha, milline eesmärk pooltel oli, tuleb välja selgitada kokkulepitud soorituse
eesmärk. VÕS § 89 lg 2 annab tõlgendamisreegli, mille kohaselt ei loeta uue kohustuse võtmist
täitmise asendamiseks, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti.
Täidetud nõude väljaselgitamine
Maksmise korral on võlgnikul õigus määrata, millise kohustuse täitmise katteks maksmine
(või muu soorituse tegemine) toimub (VÕS § 88 lg 1). Kui võlgniku ja võlausaldaja vahel on
ainult üks võlasuhe, millest tulenevalt tuleb makse teha, siis võib kerkida küsimus
kõrvalkohustuste ja põhikohustuse täitmise järjekorrast. Kui poolte vahel on tekkinud
võlakohustused mitmest alusest, siis võib sellekohase määramise puudumisel tekkida küsimus,
407
milline kohustus kustutatakse kõige esimesena.
VÕS § 88 reguleerib täidetud nõude väljaselgitamise korda ja erinevate kohustuste täitmise
vahekorda, kui üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste
täitmiseks. Võlgnik, kelle määramisõigust eeldatakse, peab arvestama seadusest tulenevate
määramisõiguse piirangutega:
1) võlgnik ei või määrata, et ta täidab kõige paremini tagatud kohustuse (VÕS § 88 lg 2);
2) võlgnik ei või määrata kohustust, mis ei ole veel sissenõutav ja mille ennetähtaegse täitmise
vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi (VÕS § 88 lg 3);
3) ilma võlausaldaja nõusolekuta ei või võlgnik muuta VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud nõuete
rahuldamise järjekorda.
Täidetud kohustuse määramise õigus läheb üle võlausaldajale, kui võlgnik ei ole enne täitmist
või mõistliku aja jooksul pärast täitmist määranud, millist kohustust ta täitis. Võlgnik võib aga
sellele määramisele vastu vaielda. Viivitamatu vastuvaidlemise korral võib võlgnik ise määrata,
millist kohustust ta täitis. Sellisel juhul loetakse täidetuks võlgniku poolt määratud täitmine.
Kui ei võlausaldaja ega võlgnik vali täidetavat kohustust, siis on VÕS § 88 lg-s 6 kehtestatud
järgmine järjekord:
1) kohustus, mille tähtaeg on juba saabunud või saabub esimesena (sissenõutav);
2) kohustus, mis on vähima tagatisega;
3) kohustus, mis on kõige koormavam võlgnikule;
4) kohustus, mis tekkis esimesena.
Kui ühtegi neist alustest ei ole võimalik kasutada, siis loetakse kustutatuks kõik nõuded
võrdses osas.
Tõendamiskoormis
Vastavalt VÕS § 76 lg-le 4 eeldatakse pakutud täitmise vastuvõtmisel võlausaldaja poolt, et
täitmine oli täielik, võlgnetav ja kohane. Seaduses sätestatud eeldus ei loo materiaalõiguslikku
olukorda, vaid reguleerib tõendamiskoormuse üleminekut võlausaldajale ehk seda, kellele on
kahjulik väidete ja asjaolude tõendamatus. Võlausaldaja võib igasuguse puuduse ka tagantjärele
kehtima panna, kui ta tõendab, et see oli juba algselt olemas. Siinjuures tuleb arvestada VÕS
eriosa nende sätetega, kus on reguleeritud puudustest teatamata jätmise õiguslikud tagajärjed.
Reeglina kaotab võlausaldaja, kes ei teata õigeaegselt puudustest täitmises, võimaluse oma õigusi
hiljem teostada (vt n VÕS § 220).
408
Taganemine
Lepingust taganemise aluseks võib olla nii seadus kui poolte kokkulepe, eelkõige vastav
leping (VÕS § 188 lg 2). Seadusest tulenevad taganemisõigused võib omakorda liigitada:
1) seadusest tulenevad taganemisõigused, mille eesmärgiks on tagada ühele lepingupoolele peale
lepingu sõlmimist teatav järelemõtlemisaeg, mille jooksul on võimalik end seotusest lepinguga
vabastada. Vastavalt VÕS §-le 194 kohaldatakse tarbija taganemisõigusele VÕS §-des 49, 56,
383, 409, 433 ja 874 nimetatud alustel üldisi taganemisõigust reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 188
- 193) koos VÕS §-s 194 sätestatud erisustega (vt taganemisõigus koduukselepingust § 49).
2) taganemisõigused, mis kujutavad endast õiguskaitsevahendit lepingu rikkumise korral.
Taganemisõigus võib lepinguliselt olla kokku lepitud kui õigus, mille kehtivus sõltub sellest,
kas õigust omav pool on tasunud selle eest ettenähtud tasu (taganemisraha). Lepingulise
taganemisõiguse korral toob taganemisraha mittemaksmine kaasa taganemise tühisuse.
Põhimõtteliselt on taganemise õiguslikke tagajärgi reguleerivad sätted dispositiivsed. Pooled
võivad kokku leppida taganemisõiguse kasutamise korras, tagajärgedes ning vastastikustes
kohustustest pärast lepingust taganemist. Kuid lepinguvabadus kehtib vaid ulatuses, millises
puuduvad seaduses erisätted konkreetsete lepinguliikide jaoks või kuni seaduses sätestatut on
lubatud muuta või välistada lepingutes, milles üheks pooleks on tarbija. Näiteks on tühised
seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduvad tarbija taganemisõigust sisaldavad
kokkulepped (VÕS § 194 lg 9).
Taganemise tagajärjed
Lepingust taganemise õiguslikud tagajärjed on sätestatud VÕS § 188 lg-s 2, mille kohaselt
vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest,
kuid ei mõjuta enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
Lepingust taganemise
tagajärjed on kahesugused. Esiteks lõpetab taganemine ex nunc
lepingust tulenevad õigused ja kohustused, eelkõige lõpeb taganemisega lepingu täitmise nõue.
Senine lepinguline võlasuhe ei muutu taganemisega olematuks, mistõttu juba omandatud õigused
ja kohustused säilitavad oma õigusliku aluse ja võivad jääda edasi kehtima, vaatamata lepingulise
võlasuhte lõppemisele. Eelkõige puudutab see lepingust juba tekkinud sekundaarnõudeid e
lepingu rikkumise nõudeid, mis teatud eelduste korral jäävad ka peale lepingust taganemist
püsima (nt kahju hüvitamise nõuded, mis on tekkinud lepingu rikkumisest).
Teiseks on lepingust taganemise toime siiski ka tagasiulatuv. Nimelt peavad lepingu pooled
peale taganemist lepingu alusel üleantu ja saadu (VÕS § 189 lg 1) teineteisele tagastama.
Taganemise õigusliku regulatsiooni eesmärk on panna pooled olukorda, millises nad oleksid
olnud, kui nad ei oleks lepingut sõlminud. Tagasipööramisfunktsiooni tõttu ei ole võimalik
taganeda kestvuslepingutest kui lepingutest, mis on suunatud püsivate kohustuste täitmisele (kui
409
neid on juba täitma asutud) või korduvate kohustuste täitmisele. Nimelt ei ole kestvuslepingute
tagasipööramine reeglina võimalik saadu või üleantu tagastamise võimatuse tõttu (nt ei saa
tagasi anda eluruumi kasutamisest saadut või osutatud puhastusteenust). Tulenevalt
kestvuslepingute eripärast on nende lõpetamine reguleeritud erilise lõpetamise viisiga, milleks on
lepingu ülesütlemine (VÕS § 195 jj).
Lepingu tühistamisel vabanevad sarnaselt lepingu lõpetamisele lepingupooled samuti oma
lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuid lepingu tühistamine erineb lepingust taganemisest
eelkõige õiguslike tagajärgede poolest. Erinevalt taganemisest muutub leping selle tühistamisel
tagasiulatuvalt kehtetuks ning pooled peavad lepingu järgi saadu tagastama mitte lepingust
taganemise sätete, vaid alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1027 jj). Lepingust taganemisel
loetakse lepingust tekkinud õigused ja kohustused kehtivaks, lepingu tühistamisel kaotavad aga
juba tekkinud õigused ja kohustused oma õigusliku aluse.
Vastavalt VÕS § 188 lg-le 2 vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende
lepinguliste kohustuste täitmisest. Nt ei saa müüja müügilepingust taganemisel nõuda ostuhinna
maksmist, sest täitmisnõue lõpeb koos lepingust taganemisega. Alles jäävad aga lepingust enne
taganemist tekkinud õigused ja kohustused nagu näiteks kahjuhüvitusnõuded,
teatamiskohustused, konkurentsikeelud, sooritustest hoidumise kohustused jne. Nt võib ostja
nõuda kahju hüvitamist, mis tekkis müüja poolt hangitud tooraine halvast kvaliteedist tingitud
praakpartiist. Lepingu lõpetamisel jäävad aga nt kokkulepitud vaidluste lahendamise koht või
vastastikused kohustused lepingujärgsel (post contractum) perioodil kehtima. Käendaja ei vabane
põhivõlgniku poolt lepingust taganemisel oma tagamiskohustustest vaatamata sellele, et
lepinguline võlasuhe lõppes, kui ta kohustus tagama võlgniku tagasitäitmiskohustuste täitmist.
Lepingust taganemisel ei lõpe ka kahjuhüvitamisnõuded, mis on tekkinud lepingueelsetest
läbirääkimistest (VÕS § 14).
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema
poolt lepingu alusel
üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta
tagastab kõik üleantu. Lepingu alusel üleantu tagasinõudmisel ei ole tegemist asjaõiguslike
nõuetega, vaid kohustusega üleantud asi tagastada, mis tuleneb lepingulise suhte lõppemisest
poolte vahel ning väljaandmise võlasuhtest poolte vahel. Lepingupooled jäävad üleantud asjade
omanikuks ka lepingust taganemise korral, kuid on võlaõiguslikult kohustatud asja teisele
lepingupoolele välja andma. Seadus näeb ette kohustuse tagastada lepingu järgi saadu ja täita ka
muud kohustused, mis tulenevad taganemisest, üheaegselt (VÕS § 189 lg 1). Kuna poolte vahel
tekivad lepingust taganemisel vastastikused kohustused, siis võivad nad kasutada ka neid
vastuväiteid, mis on lepingupooltel vastastikuste kohustuste korral nagu nt kohustuse täitmisest
keeldumine (VÕS § 111) või täitmise kinnitamise nõue (VÕS § 98).
Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi (VÕS § 94) raha saamisest alates (VÕS § 189 lg 1).
Kui pooled ei täida oma lepingu taganemisest tulenevaid kohustusi, võib kasutada ka
õiguskaitsevahendeid, mis on vastavalt kohaldatavad (nt viivis, leppetrahv, kui see oli lepingus
410
ette nähtud, kahjuhüvitamisnõuded).
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 peavad pooled lepingust taganemisel välja andma ka
viljad ja
muud kasu, mis nad lepingu täitmisest said. Vastavalt TsÜS § 62 lg-le 1 on esemest saadav kasu
eseme viljad, mis võivad olla õigusviljad ja asja viljad ning eseme kasutamisest saadavad eelised.
Lepingupool, kellele midagi lepingu täitmisena üle anti, peab olema ise piisavalt hoolikas, et
saada üleantult kasu. Ta ei pea tegema siiski erilisi pingutusi kasu saamiseks, vaid tema kasu
saamise võimalusi hinnatakse selle järgi, kas korrapärase majandamise nõuete järgimisel oleks
see olnud võimalik või mitte. Hinnates objektiivselt lepingupoole võimalusi majandada lepingu
järgi üleantut ja sellest ka kasu saada, tuleb otsustada, kas saamata jäänud vilja ja muud kasu
tuleb teisele lepingupoolele hüvitada või mitte. Nimetatud õigus peaks soodustama lepingupooli
majanduslikult otstarbekalt käituma.
Kõrgendatud nõuded viljade ja muu kasu saamiseks on esitatud ainult lepingulisele
taganemisõigusele. Seadusest tuleneva taganemisõiguse korral vastutab taganemiseks õigustatud
lepingupool viljade ja kasu saamisel üksnes sellise hoole ilmutamise eest, mida ta rakendab oma
asjades. Järelikult hinnatakse ka kasu ja viljade saamise võimalikkust mitte objektiivse
korrapärase majandamise standardit, vaid konkreetse lepingupoole isikut arvestades. Vaatamata
pehmematele nõuetele hoole suhtes, mida võib ilmutada seaduslikku taganemisõigust kasutav
lepingupool kasu saamisel, ei tohi pool tahtlikult või raskelt hooletult jätta kasu saamise
võimalused kasutamata (VÕS § 104 lg 6).
Kui kasu väljaandmine ei ole võimalik selle olemuse tõttu (nt auto kasutamisest saadud kasu),
siis kuulub saadu väljaandmise asemel hüvitamisele VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel. Näiteks Saksa
kohtupraktikas arvestatakse auto kasutamisest saadavat kasu tavapäraselt 0,67 (või ka ainult
0,5) % uue auto hinnast iga läbitud 1000 km kohta. Põhimõtteliselt on võimalik ka lepingus
kokku leppida, milline on osutatud teenuse või asja kasutamise võimaluse väärtus lepingust
taganemise korral. Kuid sellisel juhul peab kokkulepe tüüptingimusena vastama VÕS § 42
nõuetele ja ei tohi olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav.
Kui üleantut ei ole võimalik enam tagastada või teisele poolele välja anda, siis peab
kohustatud lepingupool
üleantu väärtuse hüvitama (VÕS § 189 lg 2). Võlaõigusseaduse § 189
lg 2 reguleerib nii lepingu järgi saadu tagastamist kui ka kasu ja viljade väljaandmist. Iga
konkreetse tagasitäitmissuhtest tuleneva kohustuse puhul tuleb hinnata, kas tegemist on lepingu
järgi saadu (üleantu) või saadud kasu väärtuse hüvitamisega ja vastavalt sellele kohaldada VÕS §
189 lg-t 2.
Seadus näeb ette juhud, millal kuulub üleantu või väljaandmisele kuuluv hüvitamisele.
Hüvitamisele kuulub üleantu siis, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu või saadu olemuse
tõttu välistatud.
Eelkõige on üleantu tagastamise või väljaandmise võimatuse juhtudega tegemist
siis, kui üleantu seisnes teenuse saamises või asja kasutamises (VÕS § 189 lg 2 p 1). Üleantu
tagastamise või väljaandmise võimatus muudab võimatuks ka lepingust taganemise, mistõttu
411
kasutatakse lepingutes, millega osutatakse teenuseid või mille alusel antakse asi kasutusse (ka
äratarvitamiseks), lepingu lõpetamisel ülesütlemist.
Kasutuslepingutest taganemisel tuleb kohaldamisele VÕS § 189 lg 2 p 1 ainult siis, kui
lepingus oli kokku lepitud, et lepingulise kasutamise sisuks ei ole äratarvitamine. Kui lepingu
sisuks on asja äratarvitamine, siis ei teki ka tagasiandmiskohustust ja seega ei kuulu
kohaldamisele ka sätted, mis reguleerivad tagasiandmisele kuuluva väärtuse hüvitamist juhul, kui
asja ei saa enam tagastada või välja anda (nt auto rentimine).
Tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse ka siis, kui
lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku
õigusega või ümber töötanud (teadlikult ja mitteteadlikult). Sama kehtib ka siis, kui lepingu järgi
üleantu on hävinenud (VÕS § 189 lg 2 p-d 2 ja 3). Nimetatud juhtudel ei ole võimalik lepingu
järgi saadut tagastada või välja anda. Nt kui müügilepingu järgi üleantud asi hävib, peab ostja
saadu väärtuse hüvitama. Kui tegemist on asjaga, mille olemusest ei tulene ärakasutamise õigus
või muul viisil kasutamise õigus, siis on võlgnik kohustatud eelkõige täitmiseks ja ei saa ennast
vabastada üleandmise - või väljaandmise kohustusest saadu väärtuse hüvitamisega.
VÕS § 189 lg 2 p-i 2 ei kohaldata siis, kui asja tagasiandmise õigust andvast puudusest sai
lepingupool teada alles asja ümber töötades või seda tarvitades (VÕS § 190 lg 1 p 1).
Kui väärtuse hüvitamise kohustus on VÕS § 190 lg 1 p 1 alusel ära langenud, peab võlgnik
vähemalt rikastumise välja andma (VÕS § 190 lg 2, kohaldamisele kuuluvad VÕS § 1027 jj).
Väärtuse hüvitamise kohustus VÕS § 189 lg 2 p 3 järgi langeb ära siis, kui võlausaldaja ise
põhjustab asja kahjustumise või hävimise või kui tema ise kannab asja juhusliku kahjustumise või
hävimise riisikot (VÕS § 190 lg 1 p 2). Võlausaldaja vastutus (riisiko) esineb nt juhul, kui asja
kahjustumine või hävimine tulenes lepingu järgi üleantu lepingutingimustele mittevastavusest.
Väärtuse hüvitamise kohustus VÕS § 189 lg 2 p 3 järgi langeb ära ka siis, kui tagasiandmiseks
kohustatu näitab seaduslikku taganemisõigust kasutades üles hoolsust, mida ta näitab üles ka oma
asjades (VÕS § 190 lg 1 p 3) ja asi vaatamata sellele ikkagi hävines või kahjustus.
Alus väärtuse hüvitamise kohustuse tekkimiseks tuleneb asjaolust, et lepingulises võlasuhtes
on õigustatud isik tuginenud käitumises enda kui omaniku õigustele, sest lepingu järgi saadu on
läinud saaja omandisse. Alates momendist, kui pool sai teada taganemisõiguse aluse tekkimisest,
peab ta näitama üles hoolsust üleantu suhtes, pidades silmas, et taganemisel peab ta asja teisele
poolele tagasi andma. Nii peab VÕS § 189 lg 5 kohaselt lepingupool, kes pidi asjaoludest
tulenevalt mõistlikult ette nägema lepingust taganemise võimalikkust, hoolitsema selle eest, et
lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik. Seetõttu kohaldub VÕS § 190 lg
1 p-s 3 sätestatud eelis vabaneda üleandmisele või väljaandmisele kuuluva väärtuse hüvitamisest,
kui üleantu on hävinenud või halvenenud vaatamata sellele, et lepingupool ilmutas niisugust
hoolt, mida ta rakendab oma asjades, ainult selle momendini, kui ta sai teada taganemisõiguse
412
alusest. Kui nüüd taganemisõigust omav isik selle aja jooksul, mis jääb taganemisõiguse alusest
teada saamisest (nt lepingutingimusele mittevastavuse avastamine) kuni taganemisõiguse
kasutamiseni (teate kättesaamine teise poole poolt) ei hoolitse asja tagasiandmise võimalikkuse
eest, siis ei saa teda väärtuse hüvitamise kohustusest vabastada VÕS § 190 lg 1 p-i 3 alusel.
Hoolsuse astet seadus ei määra, seega ei kuulu siin kohaldamisele leebem hoolsus oma asjades.
Sõltumata sellest, millisel alusel lepingupool väärtuse hüvitamise kohustusest vabaneb, võib
kõne alla tulla rikastumine, mille rikastunud pool peab teisele poolele hüvitama (VÕS § 190 lg
2).
Asja halvenemisest tulenev asja väärtuse vähenemine tuleb hüvitada ainult siis, kui asja
kasutamine ja seega asja normaalne ja korrapärasel kasutamisel tavaline halvenemine ei ole
lepinguga ette nähtud või ei tulene selle olemusest (nt auto, tööstusseadmete rentimine, korteri
üürimine jne) (VÕS § 189 lg 4). Kui lepingu täitmisena on ette nähtud üleantud asja kasutamine,
siis ei pea asja kasutamise tulemusel tekkinud väärtuse vähenemist hüvitama, kui see tekkis asja
korrapärasel kasutamisel.
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 3 võetakse väärtuse hüvitamisel aluseks eelkõige lepingus kokku
lepitud üleantu hind. Üleantu hind võib siin tähendada nii asja kui ka osutatud teenuse või
kasutamisvõimaluste hinda. See võib olla lepingus märgitud ka kui vastusoorituse hind, kui
tegemist on vastastikuse lepinguga. Lepinguline kokkulepe, millega määrati üleantu väärtus,
kehtib ka pärast lepingu lõppemist ning seda saab arvesse võtta üleantu hüvituse suuruse
määramisel. Kui soorituse hinda ei ole lepingus märgitud, siis loetakse eseme väärtuseks
vastavalt TsÜS §-le 65 selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind
(turuhind).
Saadud kasu peab tagasiandmiseks kohustatud pool hüvitama VÕS § 189 lg 1 järgi. Seadus
näeb ette aga mitte ainult saadud kasu väljaandmise kohustuse, vaid kohustab lepingu poolt välja
andma ka seda, mis jäi saamata. Saamata jäänud kasu hüvitamine toimub VÕS § 191 lg 1 järgi.
Kasuks, mille hüvitamiseks on tagasiandmiskohustust omav lepingupool kohustatud, loetakse
kasu, mida oleks korrapärase majandamise nõudeid arvestades olnud võimalik saada.
Kui lepingupool tagastab eseme, mis ta sai lepingu järgi, hüvitab selle väärtuse või kui
väärtuse hüvitamise kohustus on ära langenud (VÕS § 190 lg 1 p 1, 2), peab teine lepingupool
hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused (VÕS § 191 lg 1). Muud kui kasulikud kulutused
võivad kuuluda ka hüvitamisele tagasitäitmise saanud lepingupoole poolt, kui ta on nende läbi
alusetult rikastunud (VÕS § 191 lg 2).
Ülesütlemine
Lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis on kohaldatav kestvuslepingutes.
Kestvuslepingu definitsioon on antud VÕS § 195 lg-s 3 (kestvuslepingud on lepingud, mis on
suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele).
413
Ülesütlemise põhjused võib liigitada kolmeks põhijuhuseks:
1) kohustuste rikkumine. Siin on ülesütlemine õiguskaitsevahend, mis kestvuslepingute puhul
asendab taganemist olulise lepingurikkumise korral. Ülesütlemise kui õiguskaitsevahendi kohta
vt punkt 16.5., lepingu ülesütlemine.
2) muutused lepingulises suhtes või selle aluseks olevates suhetes. Kui lepingu sõlmimise aluseks
olevate asjaolude muutumise tulemuseks on poolte lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine,
tuleb “mõjuva põhjuse” olemasolu määramisel eelkõige arvestada VÕS §-ga 97. Esimeseks
nõudeks sellisel juhul on lepingu muutmine. Kui lepingu muutmine ei ole võimalik, siis võib
kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga üles öelda.
3) mõjuv põhjus (VÕS § 196 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks on seaduses nimetatud lisaks VÕS § 196
lg-s 1 nimetatud asjaoludele ka kohustuse rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Siiski ei pea mõjuv põhjus
olema tingimatult seotud kohustuse rikkumisega, vaid võib tuleneda isiklikest (nt tungiv vajadus
asja ise kasutada, rahaliste vahendite nappus) või majanduslikest asjaoludest (ebamõistlik
koormavus, jms) või avalikest huvidest (nt kohaliku omavalitsuse poolt avalike kohustuste
täitmise vajadus, jms). Mõjuv põhjus ei pea olema vääramatu jõu asjaolu VÕS § 103 lg 2 mõttes
ega kohustuste vahekorda muutev asjaolu VÕS § 97 lg 1 ja 2 mõttes. Tegemist on üldsättega
juhuks, kui eriosa sätted ei näe ette erikorda mõjuval põhjusel lepingu ülesütlemiseks.
Lisaks nimetatud ülesütlemise juhtudele võib ülesütlemine teatud juhtudel olla õigustatud ka
ilma põhjust näitamata (nt VÕS § 318 lg 1, VÕS § 630 lg 1, VÕS § 655 lg 1).
Ülesütlemine ei puuduta seni lepingu järgi toimunut. Ülesütlemisel ei toimu üldjuhul
tagasitäitmist. Leping lõpeb ülesütlemisega, pooled ei ole lepingu järgi teineteise suhtes enam
millekski kohustatud (VÕS § 195 lg 2).
Tagasitäitmine võib siiski tulla kõne alla, kui:
1) pooled on kestvuslepingu järgi juba midagi ette täitnud, VÕS § 195 lg 5;
2) VÕS § 196 lg 4 kohaselt, kui poolel ei ole juba tehtud soorituste vastu enam huvi.
Tasaarvestus
Tasaarvestus on üks olulisemaid lepingulise võlasuhte lõppemise aluseid vastavalt VÕS § 186
p-le 2. Võimalus oma sissenõutavaks muutunud kohustus täita ilma vastava soorituseta,
arvestades selle tasa omaenda sissenõutava nõudega võlausaldaja suhtes, võimaldab tagada
efektiivset majandamist ja kiiremat käivet.
Tasaarvestus on võlasuhte poolte õigus kujundada oma tahteavaldusega lepingulisi suhteid,
mille tulemusel pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad
(VÕS § 197 lg 1, 2). Tasaarvestus mõjub kohase täitmise surrogaadi e asendajana, mis on
tasaarvestusega ühele poolele peale sunnitud
414
Tasaarvestuse puhul on oluline teha vahet terminitel “täidetavus” ja “sissenõutavus”, mis
seonduvad kohustuse täitmise ajaga. “Sissenõutavus” tähendab ajahetke, millal võlausaldaja saab
võlgnikult nõuda kohustuse täitmist (vt VÕS § 82). Sissenõutavusest tuleb eristada ajahetke,
alates millest võib võlgnik omapoolse kohustuse täita e täidetavust (VÕS § 82 lg 2). Reeglina
võib võlgnik omapoolse kohustuse täita ka enne täitmise tähtpäeva, seega ei lange teatava
kohustuse täidetavus ja sissenõutavus tavaliselt kokku ja täidetavus saabub ajaliselt enamasti
enne sissenõutavust (VÕS § 84).
Tasaarvestuseks on vajalik teha tahteavaldus ehk ühepoolne tehing. Just tahteavalduse alusel
toimub vastastikuste nõuete kustutamine, mis tähendab, et tasaarvestusolukorra olemasolul
nõuded iseenesest ei kustu. Tasaarvestuse kui ühepoolse kujundusõiguse maksmapanekuks piisab
peale tasaarvestamise õiguse tekkimist tasaarvestuseks õigustatud isiku vastavasisulisest
tahteavaldusest (VÕS § 198). Tahteavaldus ei tohi olla tingimuslik või tehtud tähtaja
määramisega. Selline tasaarvestusavaldus on tühine ja ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi.
Nõuete eristamiseks kasutatakse nende tähistamisel eritermineid. Isiku nõuet, kes teeb
tasaarvestuse, nimetatakse aktiivseks nõudeks või ka vastunõudeks. Teise poole nõuet, mida
tasaarvestatakse, nimetatakse passiivseks nõudeks või ka põhinõudeks.
Tasaarvestusest tuleb eristada arvesse võtmist, kus ei ole vajalik tahteavalduse tegemine, vaid
teise poole kulud või kasu võetakse arvesse iseenesest ehk ipso iure. Arvesse võtmist kasutatakse
eelkõige kahjuhüvitise kindlaksmääramisel (vt n VÕS § 127 lg 5).
Tasaarvestuse erijuhtumiks on tasaarvestus jooksva arvega (VÕS § 203-205). Jooksev arve
tähendab mõlema poole püsivas ärisuhetes sõlmitud lepingutest tulenevate rahaliste nõuete ja
kohustuste summeerimist, millega loetaksegi tasaarvestus toimunuks. Seaduses on kehtestatud
erireeglid tasaarvestuseks jooksva arvega. Jooksva arve lepingus nähakse ette võlgnetava
kohustusena ainult saldo. Nõuded, mille suhtes tehakse tasaarvestust, ei ole arestitavad ega
sissenõutavad, seda saab teha ainult saldo suhtes. Oluline on, et niisugune leping sõlmitakse
püsivates ärisuhetes olevate isikute vahel (n pikaajalised ostu-müügi suhted, kus vastastikku
tekivad nõuded ja kohustused). See kergendab arve pidamist ning võimaldab nõuded esitada
koondina pärast tasaarvestuste tegemist. Pool peab talle esitatud saldole vastu vaidlema, vastasel
korral loetakse ta saldoga nõustunuks ning negatiivne saldo muutub võlatunnistuseks.
Lisaks tuleb arvestada, et kui sõlmitakse tasaarvestusleping, siis võivad pooled oma
kokkuleppega jätta arvestamata seaduses sätestatud tasaarvestust takistavad asjaolud (n
sissenõutavus või samaliigilisus).
Tasaarvestuse kehtivuseks peavad olema täidetud järgmised eeldused:
1)
kohustuste samaliigilisus;
2)
nõuete vastastikkus;
3)
tasaarvestava poole õigus täita;
4)
vastunõude sissenõutavus;
5)
taasarvestus ei ole keelatud;
415
6)
teisele poolele on tehtud tasaarvestuse avaldus.
Praktikas on tasaarvestus peamiselt kasutatav rahaliste nõuete puhul (nt tasaarvestatakse
laenulepingust tulenev kohustus müügilepingust tuleneva nõudega). Samaliigilisuse hindamisel ei
võeta arvesse nõude aluse liiki, vaid eelkõige täitmise enda olemust. Nii võib rahaline nõue olla
esitatud erinevatel alustel (müügilepingust tulenev nõue, kahjuhüvitis, töötasu), kuid liigiliselt on
tegemist ikkagi rahalise kohustusega. Nõuded ei pea olema sama suured. Tasaarvestuseks ei pea
nõuete täitmine toimuma samas kohas. Vastavalt VÕS §-le 199 peab erinevate täitmiskohtadega
nõuete tasaarvestamisel tasaarvestav pool teisele poolele hüvitama kahju, mis tekib seetõttu, et
teine pool ei saa tasaarvestuse tõttu kohustuse täitmist ettenähtud kohas kätte või oma kohustust
ettenähtud kohas täita.
Kui tegemist on eri vääringutes nõuetega, siis võib neid tasaarvestada vahetuskursiga, mis
arvestatakse tasaarvestamise päeva seisuga tasaarvestava poole tegevuskohas, selle puudumisel
elu- või asukohas.
Tasaarvestuse oluliseks tingimuseks on ka nõuete vastastikkus. Kolmas isik ei saa oma
nõudega passiivse nõude võlgniku eest tasaarvestada. Aktiivne nõue peab olema suunatud
passiivse nõude võlausaldaja vastu. Erandiks on tasaarvestus nõuete loovutamise korral, kus
vastavalt VÕS §-le 171 võib võlgnik teatud tingimustel oma nõude esialgse võlausaldaja vastu
tasaarvestada uue võlausaldaja nõudega ja sellega ka võlasuhe lõpetada.
Aktiivnõue e nõue, millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav. Tasaarvestamise käigus
toimub aktiivnõude sunnitud täitmine tasaarvestaja poolt (täitmine toimub tasaarvestuse kaudu).
Passiivnõue e nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav. Kui nõue ei ole veel sissenõutav,
siis ei saa seda ennetähtaegselt tasaarvestuse teel maksma panna.
Sissenõutavusest olulisem on võimalus seda nõuet maksma panna. Maksmapandavus sõltub
sellest, kas nõudele on vastuväiteid või mitte. Nii näiteks välistab tasaarvestuse teise poole
vastuväide, mille kohaselt on tema kohustus täidetud ja seega tasaarvestaval poolel enam nõuet ei
ole. Vastavalt VÕS § 200 lg-le 4 ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada
vastuväiteid. Selle sätte kohaselt ei lõpeta tasaarvestus tasaarvestava poole kohustust, kui teisel
poolel on tema nõudele vastuväiteid.
Tasaarvestust võib välistada ka aegumine. Erandiks on VÕS § 200 lg-s 2 sätestatud õigus
tasaarvestada oma nõue teise poole aegunud nõudega ka siis, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis
enne nõude aegumist. Seega antakse tasaarvestajale tasaarvestusvõimalus, millest ta oleks
aegumise tõttu ilma jäänud.
Tasaarvestus ei tohi olla keelatud. Arvestada tuleb VÕS §-s 200 sätestatud tasaarvestuskeelde.
Nii on keelatud tasaarvestada nõudeid, mis on eri vääringutes väljendatud, kui nende vääringute
vahetuskursid ei ole turul vabalt kujunenud (VÕS § 197 lg 3). Samuti ei ole lubatud kolmanda
isiku kasuks sõlmitud lepingutes tasaarvestust teha lepingupoolel, kes peab kohustuse täitma
kolmanda isiku suhtes, tema vastu suunatud kohustuse täitmise nõudega (VÕS § 202).
416
Kui teise poole nõue täitemenetluse käigus arestitakse (selle tulemus on, et nõue nõutakse
sisse sissenõudja kasuks vastavalt täitemenetluse seadustikule), ei saa tasaarvestav pool
tasaarvestada arestitud nõuet oma nõudega teise poole vastu, kui tasaarvestav pool omandas
nõude pärast arestimist või kui tema nõue muutus sissenõutavaks pärast arestimist ja arestitud
nõudest hiljem (VÕS § 200 lg 3). Seega enne arestimist omandatud nõude võlausaldaja vastu
võib võlgnik tasaarvestada ka pärast arestimist. Ei ole lubatud ka tasaarvestada teise poole kahju
õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet, mis on teisel poolel tasaarvestava poole
vastu (VÕS § 200 lg 1 p 1). Sätte mõte on välistada ise lubamatu teo tegemisega teise poole
kahjustamisel tasaarvestusolukorra tekitamist. Kahju õigusvastane ja tahtlik tekitamine hõlmab
siin ka tahtlikku lepingu rikkumist.
VÕS § 200 lg 1 p 2 keelab ka niisuguste nõuete tasaarvestamise, millele ei saa pöörata
sissenõuet. Nõuded, millele ei saa pöörata sissenõuet, peaks tagama isikule elatusmiinimumi ja
tulenevad tsiviilkohtumenetluse seadustikust ja muudest õigusaktidest, kus keelatakse teatud
nõuete suhtes arestimine.
Kuna lepinguvabaduse ja lepingu sisu kujundamise õigus eeldab poolte õigust kokku leppida
teisiti, kui on seaduses reguleeritud, võib lepingus kokku leppida ka keelatud tasaarvestused.
Arvestada tuleb tüüptingimuste sisukontrolliga vastavalt VÕS § 42 lg-le 3. Lepingus, mille
pooleks on tarbija, on tingimuse tühisust põhjustav ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus näiteks
VÕS § 42 lg 3 p-s 2 kirjeldatud kokkulepe, millega välistatakse teise lepingupoole nõuded
tingimuse kasutaja või muu lepingupoole suhtes või piiratakse neid ebamõistlikult, sealhulgas
võimalust tasaarvestada nõudeid tingimuse kasutaja vastu juhuks, kui tingimuse kasutaja
lepingulisi kohustusi ei täida või osaliselt ei täida. Lepingulise tasaarvestuskeelu vastavust hea
usu põhimõttele saab igal juhul kontrollida VÕS § 6 alusel.
Tasaarvestust võidakse teha ka olukorras, kus tasaarvestaval poolel on mitu kohustust ja nõuet
teise poole vastu. Vastavalt VÕS §-le 201 võib tasaarvestav pool määrata, millised nõuded
tasaarvestatakse. Kui tasaarvestuse avalduses ei ole täitmise arvestamist määratud või kui teine
pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisele viivitamata vastu, annab seadus
tasaarvestatavate nõuete järjekorra, mis ei laiene jooksva arvega tasaarvestamisele.
Tasaarvestatavate nõuete järjekord on sarnane erinevate kohustuste täitmise määramise
regulatsiooniga VÕS §-s 88, sest tasaarvestuse korral on samuti tegemist oma olemuselt
täitmisega. Esimesena tasaarvestatakse esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, siis kõige
vähem tagatud, seejärel kõige koormavam ning neljandas järjekorras kõige varem tekkinud
kohustus. Tasaarvestav pool ei või kõrvale kalduda ilma teise poole nõusolekuta nõuete
tasaarvestamise järjekorrast, mis on toodud VÕS § 201 lg-s 2 ja mille kohaselt loetakse
tasaarvestatuks esiteks kulutused, siis juba sissenõutavaks muutunud intress ning kõige viimasena
põhikohustus.
Tasaarvestamise õiguslikuks tagajärjeks on nõuete ja vastavalt kohustuste lõppemine, mille
tulemusel kustuvad nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Pooled võivad
417
alati ka teisiti kokku leppida. Kui ühe või mitme nõude eest on juba makstud intressi, siis ei ulatu
tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti (VÕS §
197 lg 2).
Poolte kokkulepe, nõudest loobumine
Võlasuhe lõpeb vastavalt VÕS § 207 lg-le 1 poolte kokkuleppega, mille järgi võlausaldaja
loobub oma nõudest. Kuna tegemist on kokkuleppega, siis peab olema mõlema poole tahe sellise
sisuga kokkulepet sõlmida. Teisele poolele ei saa peale suruda lepingu täitmist. Võlasuhte võib
lõpetada ka kokkuleppega, millega pooled kinnitavad või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei
ole (negatiivne võlatunnistus) (VÕS § 207 lg 2). See, millal nõue tekkis või kas nõue oli üldse
tekkinud, ei oma negatiivse võlatunnistuse kehtivuse seisukohalt tähtsust.
Kuna seaduses puudub viide VÕS § 30 lg-s 2 sätestatud vorminõude laienemisest ka
negatiivsele võlatunnistusele, siis võib eeldada, et võlasuhte lõpetamise kokkuleppele ei ole
seadusega kohustuslikku vormi kehtestatud. Üldiselt ei pea juhul, kui leping oli poolte
kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, seda vormi lepingu lõpetamisel järgima, kui lepingust ei
tulene teisiti (VÕS § 13 lg 2). Seega võivad pooled lepingus ette näha kindlad vorminõuded ka
lepingu lõpetamisele kokkuleppega. Majandus- või kutsetegevuses võib nõudest loobumisele ja
negatiivsele võlatunnistusele kohaldada ka VÕS § 32, kui nõudest loobumist ja võlasuhte
puudumist tunnistatakse kinnituskirjaga.
Nõudest loobumine on oma olemuselt käsutustehing, mille tagajärjeks on võlausaldaja
nõudeõiguse lõppemine. Nõudest loobumise või negatiivse võlatunnistuse näol on tegemist
abstraktsete tehingutega, mistõttu ei ole oluline, millisel õiguslikul alusel on käsutus tehtud. Kuid
käsutuse aluseks võib olla ka võlaõiguslik või mingi muu tehing. Nt nõudest loobumine
kinkelepingu alusel; A ja B teevad avarii, mille tulemusel B autol tekivad kahjustused. Pooled ei
soovi hakata asju ametlikult ajama ning kirjutavad kohapeal alla kokkuleppele, milles
tunnistavad, et neil ei ole vastastikku mingeid nõudmisi. Negatiivse võlatunnistuse leping
võimaldab lõpetada kehtivast võlasuhtest tekkinud nõuded ja sellega välistada nende esitamine
võlgniku vastu.
Nõudest loobumise ja negatiivse võlatunnistuse kokkulepete puhul on tegemist ühelt poolt
iseseisvate kohustuste lõppemise alustega, teiselt poolt on need praktikas kasutatavad kui
täitmissurrogaadid. Nimetatud instituutide abil on võimalik saavutada sama tagajärg kui
tasaarvestuse läbi. Erinevalt tasaarvestusest on aga tegemist lepinguliste kohustuste lõppemise
kokkuleppeliste alustega, mis vajavad kehtivuseks mõlema võlasuhte poole nõusolekut ja
vastavasisulist tahteavaldust.
Nõudest loobumise tulemusel nõuded lõpevad. Sarnaselt nõude loovutamisega toimub ka siin
nõude käsutamine. Kui nõude loovutamise korral on üleandmine konstitutiivse tähendusega
(nõue antakse üle selliselt, et see loetakse kokkuleppeliselt üleläinuks), siis nõudest loobumise
korral on nõude käsutamine (üks võlasuhte pool avaldab, et loobub oma nõudest) pigem
418
deklaratiivse tähendusega.
Olles oma olemuselt vastand võlatunnistusele (VÕS § 30), mis kehtib abstraktselt, sõltumata
selle aluseks oleva võlasuhte kehtivusest, võiks eeldada ka nõudest loobumise ja võlasuhte
puudumise tunnistamise lepingute puhul kehtivust sõltumata aluseks olevast võlasuhtest.
Vt ka kompromisskokkulepe pankrotiseaduses.
Kokkulangemine
Võlasuhe lõpeb ka nn kokkulangemisega (VÕS § 206), kui võlgniku ja võlausaldaja rollid
langevad kokku ühes isikus. Lõppemist ei toimu, kui isikul, kes kokku langeb, on eriline huvi
mittelõppemise vastu (VÕS § 206 lg 1 2. lause). Selline olukord võib olla nt kahju hüvitamise
nõuete korral, mille suhtes eksisteerib vastutuskindlustus.
Tagatised kui kõrvalkohustused
Võlaõigusseaduses sätestatud kõrvalkohustused on suunatud põhikohustuse täitmise
tagamisele. Käenduse ja garantiiga tagatakse võlausaldaja nõuet kolmanda isiku poolt, kes võtab
endale lepinguga vastutuse võlgniku poolt kohustuse täitmise eest. Leppetrahvi puhul toimivad
kohustuse täitmise tagatistena eelkõige leppetrahvi surve- ja kahju hüvitamise funktsioonid, kui
leppetrahv on kokku lepitud kahjuhüvitisena rikkumise juhuks. Käsiraha täidab lepingu
sõlmimise tõendamise funktsiooni, tagades sellega võlausaldaja jaoks esmalt nõude
maksmapandavuse ja kohustuse rikkumisest tekkinud kahju katteks hüvitise makstud käsiraha
näol.
Tagamistehingute põhieesmärk on kindlustada nõuet omava võlausaldaja jaoks täiendavad
allikad nõuete rahuldamiseks kohustuse rikkumise korral põhivõlgniku poolt. Nõuete
maksmapanek on alati seotud riskidega nagu võlgniku pankrot, maksejõuetus, nõude
maksmapanemiseks vajaliku kohtuliku menetlusega kaasnevad suured kulud jne. Lepingupooled
võivad ise valida, millise tagatisega kindlustada kohustuse täitmine võlgniku poolt või oma
nõuete maksmapanekuga seotud kahjude hüvitamine. Lisaks tüüpilistele tagatistele võivad
lepingupooled nõuete maksmapanekuga seotud riske vähendada ka muude vahenditega nagu
kindlustus (nt ekspordikrediidikindlustus). Kuna tagatised seatakse reeglina juba olemasoleva või
tulevikus tekkiva põhikohustuse täitmise tagamiseks, siis nimetatakse neid põhikohustuse suhtes
kõrvalkohustuseks.
Seadus ei anna tagatiste legaaldefinitsiooni, mis tähendab, et võlausaldaja võib tagatistena
kasutada nii seaduses reguleeritud kui ka reguleerimata õiguslikke vahendeid. Eesti õiguses on
tagamistehingud reguleeritud põhiliselt asjaõigusseaduse ja võlaõigusseadusega.
Võlaõiguses on tagamistehingutena reguleeritud käendus (VÕS §§ 142-154), garantii andmine
419
(VÕS § 155) ja käsiraha (VÕS § 156-157). Tagatistehingu eriliigina on ette nähtud
tarbijakäendusleping (VÕS § 143). Tagamise eesmärgil kasutatakse praktikas seaduses
reguleeritud tagasiostuõigusega müüki (VÕS §§ 238-243), võlakohustusega ühinemist (VÕS §
178) ja omandireservatsiooni (VÕS § 233). Seadus näeb ette lepingulise tagatisena ka tagatisraha
(vt VÕS § 308) kokkuleppe sõlmimise võimaluse. Lisaks nimetatud seaduses otse reguleeritud
tehingutele kasutatakse praktikas nõuete tagamise eesmärgil ka tagatisloovutamist.
Asjaõiguslikke tagatisi reguleeritakse asjaõigusseaduses kahe pandi liigina - kinnisvara
tagatisel antava kinnispandina (hüpoteek) ja vallasvara tagatisel antava vallaspandina.
Vallaspandi seadmise tingimuseks on lepingulise nõude olemasolu. Erandiks on kommertspant,
mille kehtivuseks ei pea tagatavat nõuet olema. Kinnispant ei vaja samuti kehtivuseks nõuet,
mida pandiga tagatakse. Pandiõigus on oma olemuselt realiseerimisõigus, mis tähendab õigust
pandiga tagatud nõude mittetäitmisel või mittekohaselt täitmisel nõuda rahuldamist panditud vara
müügist saadud rahast. Pandiõigus võlgniku vallasasjadele võib tekkida ka seaduse alusel (nt
VÕS § 305 - 307).
Tagatisi liigitatakse mitmel alusel. Sõltuvalt sellest, kas tagatise põhiolemuseks on anda
võlausaldajale võimalus rahuldada oma nõue kolmanda isiku varast või panna vastutus kohustuse
täitmise eest kolmandale isikule, jagatakse tagatisi reaal- ja isiklikeks tagatisteks. Reaaltagatised
annavad võlausaldajale eelisõigused võlgniku või kolmanda isiku varale, mis koormatakse
pandiõigusega või mille omand antakse tagatisena üle. Isiklikud tagatised luuakse
kõrvalkohustustena, mille võtavad endale kolmandad isikud - käendajad, garandid,
kaasvõlgnikud. Võlgnik ise võib endale lepinguga võtta kohustuse tagada kohustuse täitmist
leppetrahvi maksmisega.
Võlaõiguslikud tagatised võivad olla
aktsessoorsed ja
mitteaktsessoorsed (abstraktsed)
põhikohustuse suhtes. Tagatise aktsessoorsus väljendub eelkõige tagatise kehtivuse sõltuvuses
põhivõlasuhte kehtivusest. See tähendab, et aktsessoorsest tagatisest tulenevaid nõudeid ei saa
tagatise andnud isiku suhtes maksma panna, kui tagatud nõuet enam ei ole, nõue on lõppenud või
on muu takistus selle maksmapanemiseks (nt põhilepingust tulenevad vastuväited). Tagatise
aktsessoorsus võib väljenduda ka sõltuvuses põhikohustuse sisust ja pooltest. Tagatise
aktsessoorsus ehk seotus tagatava põhinõudega säilib nt nõude üleandmise korral (VÕS § 167 lg
1) ning võlgnik võib ka uue võlausaldaja vastu kasutada vastuväiteid, mis tal oli eelmise
võlausaldaja vastu. Mitteaktsessoorsete tagatistega tagatud nõuete loovutamisel eeldatakse, et
tagatised ei lõpe, vaid lähevad üle koos nõudega uuele võlausaldajale.
Tagatise aktsessoorsus kaitseb tagatise andjat riski eest, et nõude esitamisel tema vastu
põhikohustust ei ole või enam ei ole või ei saa seda mingil põhjusel maksma panna. Nt ei saa
võlausaldaja esitada nõuet käendaja vastu, kui põhivõlgnik on lepingu tühistanud, kohustuse
täitnud või kui põhikohustuse asemel on võetud uus kohustus (uuendamine).
Kõrvalkohustuste vorminõuded on sätestatud VÕS §-s 11. Kui põhileping peab olema
sõlmitud teatud
vormis, siis peavad samas vormis olema sõlmitud kokkulepped tagatiste kohta,
420
kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 11 lg 3). Seaduses sätestatud kohustuslikud
vorminõuded põhilepingule laienevad ka tagatistele, kui seaduses ei ole teisiti sätestatud. Poolte
kokkuleppel põhilepingule kehtestatud vorminõuded laienevad automaatselt ka
tagatiskokkulepetele, kui lepingus endas ei ole teisiti ette nähtud. Näiteks võivad pooled kokku
leppida, et põhileping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis. Järelikult peab olema ka
põhilepingut tagav käendusleping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, kui põhilepingus ei ole
teisiti ette nähtud.
Kokkuleppelise vorminõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest või poolte
kokkuleppest ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 2). Seaduses ettenähtud vorminõude järgimata
jätmisel on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (TsÜS §
83 lg 1). Seega sõltub nii kokkulepitud kui seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise
õiguslik tagajärg seaduse või tehingu tõlgendamisest. Seadusega võivad olla sätestatud juhused,
millal loetakse vorminõuetele mittevastav tagatisleping kehtivaks vormivea parandamisega (nt
VÕS § 144 lg 3). Vormivea parandamine on võimalik täitmisega, mistõttu omandab käendajana
kohustuse täitnu ka käendaja õigusliku positsiooni eelised (vastuväited, tagasinõuded jne).
Tagada võib nii juba tekkinud kui ka tulevikus lepingust või seadusest tekkivaid nõudeid.
Sõltuvalt sellest, kas tagatav nõue on juba tekkinud või tekib see tulevikus, on erinev ka
tagamiskokkuleppe sisu. Tagatise seadmisel võib eristada mitut tehingut.
Esiteks võib nimetada põhikohustuse tekkimist tehingu või seaduse alusel. Põhikohustuse
tekkimine või olemasolu ei ole üldjuhul eelduseks tagatise kehtivusele (nt võib käenduslepingu
sõlmida ka alles tulevikus tekkiva kohustuse täitmise tagamiseks VÕS § 142 lg 2 kohaselt). Kui
tagatud nõue lõpeb või on tühine, lõpeb ka aktsessoorne tagatis või läheb tagatise andjale tagasi.
Põhikohustuse seotus tagatisega on põhiliseks aluseks tagatiste eristamisel ja tagatisest tekkivate
kohustuste ning nõuete sisu kindlaksmääramisel. Tagatise andja ja võlausaldaja võivad sõlmida
enne tagatise seadmist kokkuleppe, millega tagatise andja võtab endale kohustuse seada või
hankida tagatis ja millega määratakse kindlaks tagatud risk ning tagatise kujundamine. Reeglina
on selline tagamiskokkuleppe sõlmimine vajalik mitteaktsessoorsete tagatiste seadmisel, mis ei
sõltu põhikohustusest. Aktsessoorsete tagatiste korral nagu nt käendus on juba seadusest
tulenevalt kindlaks määratud seos põhikohustusega, tagatud riskid, tagatise andja vastu nõude
esitamine, vastutuse maht jm vajalikud tingimused. Selleks, et tagamiskohustus tekiks, tuleb
tagatis tehinguliselt seada. Tegemist võib olla nt käenduslepingu sõlmimise või garantii
andmisega, pandiõiguse seadmisega, asja või õiguse tagatisena omandisse andmisega jne. Lisaks
eelpoolnimetatud tehingutele eristatakse ka kokkulepet võlgniku ja tagatise andnud isiku vahel.
Kokkulepe tagatise andja ja võlgniku vahel on reeglina õigusliku tähendusega, kuid see võib
tuleneda mitteõiguslikest suhetest (nt perekondlikud suhted, mistõttu puudub tahe omandada
tagatise andmisest õiguslikke nõudeid võlgniku vastu). Üldjuhul tuleb eeldada poolte vahel
käsundit. Kokkuleppes võlgniku ja tagatise andja vahel võidakse kokku leppida tasus tagatise
andmise eest, tagasinõude esitamise tingimustes, vastastikustes kohustustes, tagatiste andmises ja
421
muus, mida pooled peavad oluliseks kas omavahelistes suhetes või vajaduse tõttu kindlustada
ennast tagasinõude maksmapaneku võimatusest või raskustest tulenevate riskide vastu.
Eesti õiguses ei erista seadus käenduse ja garantii puhul tagamiskokkulepet ja tagatise
tehingulist seadmist. Reeglina toimub nii tagamiskokkuleppe saavutamine kui ka tagatise
seadmine samaaegselt. Kui tagatud nõue osutub tühiseks või lõpeb, lõpevad ka aktsessoorsed
tagatised või lähevad tagatise andnud isikule tagasi. Mitteaktsessoorsed tagatised tuleb aga sel
juhul tagamiskokkuleppe alusel tagasi anda ja seega täidab tagamiskokkulepe tehingu õigusliku
aluse funktsiooni ja osaliselt ka aktsessoorsuse funktsiooni. Tagatud nõude äralangemine ei anna
mitteaktsessoorsete tagatiste puhul õigust esitada nõudeid alusetu rikastumise sätetele tuginedes,
kui poolte vahel oli sõlmitud tagamiskokkulepe. Kui aga tagamiskokkulepe on jäänud poolte
vahel sõlmimata või osutub tühiseks, siis tulevad kõne alla ka nõuded alusetust rikastumisest.
Käendus
Käendussuhtes osalevad isikud
Käenduslepingu järgi kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees
vastutama kolmanda isiku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Käenduslepingust omandab
võlausaldaja võlgniku vastu suunatud nõude kõrvale uue ja reeglina samasisulise nõude
kolmanda isiku e käendaja vastu.
Käendusleping sõlmitakse reeglina võlausaldaja ja käendaja vahel. Käendaja ja võlausaldaja
vahel sõlmitud käenduslepingust tuleneva võlasuhte sisuks on käendaja kohustus vastutada
põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja võtab endale käenduskohustuse mingi suhte tõttu
võlgnikuga. Kuid selle suhte kehtivusest, sisust või puudustest selles suhtes ei sõltu
käenduslepingu kehtivus või sisu (VÕS § 142 lg 4). Käendusleping ei ole vastastikune leping,
sest kohustused tekivad ainult ühel poolel - käendajal. Tasu käendamise eest lepitakse reeglina
kokku põhivõlgniku ja käendaja vahelises lepingus.
Võlausaldaja ja põhivõlgniku vahel on üldjuhul sõlmitud leping, millest tulenevaid kohustusi
käenduslepinguga tagatakse. Käendaja ja põhivõlgniku vahel tekib reeglina õiguslik suhe, mis
võib olla käsitletav käsundina. Käenduse korral tuleks eeldada, et käendaja soovib
käenduskohustuse võtmisel omandada juriidilisi tagajärgi ning esitada pärast põhivõlgniku
kohustuse täitmist regressinõue. Käendaja ja põhivõlgniku vahel tekib regressisuhe, kui käendaja
on põhivõlgniku kohustused võlausaldaja ees täitnud, kuna kohustuse täitnud käendajale läheb
üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu (VÕS § 152). Kulutused ja kahju, mis tekivad
käenduskohustuse täitmisel, ei ole kaetud võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mistõttu
nende tagasinõude aluseks on käendaja ja põhivõlgniku vaheline sisesuhe. Kui käendaja ja
põhivõlgnik ei ole teisiti kokku leppinud, tuleb eeldada käendaja käsundist tulenevat õigust nõuda
käsundi täitmisel tehtud kulutuste ja kahju hüvitamist põhivõlgnikult (VÕS § 628 lg 2, 5).
422
Käenduslepingu sõlmimine
Kehtiv käendusleping on eelduseks võlausaldaja poolt käendaja vastu nõude esitamisele.
Reeglina sõlmitakse käendusleping võlausaldaja ja käendaja vahel. Käenduslepingu sõlmimise
eelduseks ei ole põhikohustuse olemasolu. Võlaõigusseaduse § 142 lg 2 kohaselt võib
käendusega tagada ka tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. Tulevase
kohustuse tagamiseks sõlmitud käenduslepingud loeti kehtivaks juba enne võlaõigusseaduse
jõustumist, kui põhikohustuse tingimused olid käenduslepingu pooltele teatavaks tehtud ja
piisavalt täpsed, et lugeda käendusleping sõlmituks (tagatava nõude olemasolu vajalikkuse kohta
vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-67-99). Käendusega võib olla tagatud ka tingimuslik
kohustus (VÕS § 142 lg 2). Käendaja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingust (käsund, kinge vms)
ei sõltu käenduslepingu kehtivus, mistõttu ei mõjuta selles kokkuleppes sisalduv ka
käenduslepingu sisu ega poolte õigusi ning kohustusi.
Käenduslepingu sõlmimisel ei pea osalema põhivõlgnik, samuti ei ole vajalik tema nõusolek
(VÕS § 142 lg 4).
Käenduslepingu sõlmimisele laienevad üldised lepingu sõlmimise eeskirjad (VÕS 2. ptk. 1.
jagu) koos VÕS §-s 144 sätestatud erisustega aktsepti kehtivuse osas. Seadusest tulenevalt
eeldatakse, et võlausaldaja on nõus käenduslepingu sõlmimisega (VÕS § 144 lg 1), kui ta on
vastu võtnud käendaja ühepoolse avalduse, millega viimane võtab endale kohustuse põhivõlgniku
kohustusi käendada. Vastupidist peab tõendama võlausaldaja.
Käendusleping sõlmitakse reeglina põhikohustuse võlausaldaja ja käendaja vahel, kuid
käenduslepingu võib sõlmida ka lepinguna kolmanda isiku (põhivõlausaldaja) kasuks käendaja ja
võlgniku vahel (VÕS § 80). Sellisel juhul võib võlausaldaja nõuda käendajalt lepingu täitmist,
kuna selline õigus tuleneb kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu olemusest. Praktikas
kasutatakse sellisel viisil käenduslepingu sõlmimist harva.
Käenduslepingu vorm
Võlaõigusseadusega ei ole käendusele kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid. Kirjaliku
vormi nõudeid ei ole üldjuhul seatud ka lepinguliikidele, milliste tagamiseks käenduslepingud
tavaliselt sõlmitakse (nt laenuleping on vormivaba leping, tarbijakrediidilepingus peab aga
tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis). Seega võib käenduse, va
tarbijakäendus, sõlmida ka ükskõik millises vormis ja tõendada igasuguste lubatud tõenditega, sh
tunnistajate ütluste, kontoväljavõtete ning kirjavahetusega, kui seadusest või põhilepingust ei
tulene kindlaid vorminõudeid. Kui aga põhileping peab olema sõlmitud kindlas vormis, siis peab
ka käendusleping olema sõlmitud samas vormis, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS
§ 11 lg 3). Vastavalt VÕS § 144 lg-le 3
ei pea käendusleping olema seadusest või lepingust
tulenevas (VÕS § 11 lg 3) vormis siis, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku
kohustuse ja võlausaldaja ei vaidle sellele vastu. Võlausaldaja peab tõendama, et võttes vastu
täitmise käendajalt, ei soovinud ta sõlmida käenduslepingut, sest vastavalt VÕS § 144 lg-le 1
eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks.
423
Käenduslepingut võib muuta (VÕS § 13) ka muus vormis, kui see oli sõlmitud, va siis, kui
käenduslepingule laieneb põhilepingule seadusega kehtestatud kohustusliku vormi nõue. Pooled
võivad alati lepingus ette näha, millises vormis toimub käenduslepingu muutmine või selle
lõpetamine. Kuid ka kokkulepitud vorminõude korral tuleb arvestada, et VÕS § 13 lg 3
võimaldab lugeda kehtivaks ka niisugused muudatused käenduslepingus või käenduslepingu
lõpetamise kokkuleppe, mis on tehtud muus vormis, kui oli lepingus ette nähtud. Seadusega
kehtestatud kohustuslikus vormis sõlmitud käenduslepingut võib muuta või lõpetada ainult samas
vormis. Käenduslepingule seadusega kehtestatud vormil on hoiatav funktsioon ja seega
muutmine muus vormis peaks olema tühine.
Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja ühepoolne avaldus võtta endale käenduskohustus
olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2). Tarbija avaldus võib olla nii aktsept kui ka ofert.
Tarbija on VÕS § 34 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-
või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakäenduseks loetakse seega käendust, mille annab
füüsiline isik ning käenduse andmine ei tohi olla seotud käendaja majandus- või kutsetegevusega.
Milline tegevus ei ole seotud majandus- või kutsetegevusega, seda tuleb hinnata konkreetsete
asjaolude alusel. Nt on majandus- või kutsetegevusega seotud käenduskohustus, mille võtab
juhatuse liige kontorimööbli müügilepingust tulenevate maksmiskohustuse täitmise tagamiseks,
arhitekt ehituse jätkamise tagamiseks jne. Tarbijakäenduse tunnused peaksid seega välja
kujunema kohtupraktikas.
Käenduslepingu sisu
Käendusleping on ühepoolselt kohustav leping, millega võetakse kohustus vastutada võõra
võla eest. Käenduslepingus peavad olema sätestatud kõik olulised tingimused nagu
käenduslepingu pooled, tagatav nõue ning käendaja otseselt väljendatud tahe võtta endale
kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingust peab olema võimalik
kindlaks teha võlausaldaja ja võlgniku isikud. Käenduslepingust peab olema nähtav see, millise
põhikohustuse täitmist käendaja tagab.
Tarbijakäenduslepingus peab olema kokku lepitud lisaks eelpoolnimetatud tingimustele ka
käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (VÕS § 142 lg 2), vastava kokkuleppe
puudumisel on tarbijakäendusleping tühine. Sätte eesmärk on piirata tarbijakäenduslepingus
tarbija vastutust ning hoiatada tarbijast käendajat lepingu sõlmimise tagajärgede eest. Tarbija teab
sellisel juhul, milline on tema vastutuse tegelik suurus ja saab otsustada kõiki asjaolusid teades,
kas leping sõlmida või mitte. Oluline on, et käendaja vastutuse maksimumsumma oleks
määratletav ja käendajale lepingu sõlmimisel teada, st vastutuse maksimumsumma peab
hõlmama ka kõrvalnõudeid. Käenduslepingus võib määratleda ka krediidilimiidi või
põhikohustuse maksimumsumma, millele lisanduvad kõrvalnõuete arvutamise alused ja kord
ning käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutus piirdub kokkulepitud
summaga, kui tagatava kohustuse suurus ületab rahalise maksimumsumma.
Üldjuhul ei omanda
võlausaldaja käenduslepingust käendaja vastu mingeid kohustusi. Üldine
424
teavitamiskohustus võib siiski tuleneda VÕS § 14 lg-st 1 asjaolude suhtes, mis on olulised
käenduslepingu sõlmimise seisukohalt. Võlgniku majanduslik seisund võib olla põhimõtteliselt
asjaoluks, mille suhtes peab võlausaldaja andma tõest teavet, kuid kuna käenduslepingu
eesmärgiks on tagada riske, mis tulenevad võlgniku majandusliku olukorra halvenemisest, siis ei
peaks olema lubatav tuginemine teavitamiskohustuse rikkumisele käendaja poolt esitatud
vastuväidetes.
Võlausaldaja võib olla kohustatud andma käendajale teatud liiki teavet viimase nõudel.
Võlausaldaja
peab vastavalt VÕS § 146 lg 1 teavitama käendajat viimase nõudel põhivõlgniku
kohustuse täitmise seisust. Kui võlgnik on pankrotis, siis peab võlausaldaja teatama sellest
käendajale. Kui ta ei teata, siis väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest
käendajale tekkinud kahju ulatuses vastavalt VÕS § 146 lg 3.
Käenduslepingu kehtetus
Käenduslepingule laieneb tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehingute tühisuse ja tühistamise
kohta sätestatu teatud erisustega, mis tulenevad käenduslepingu olemusest ja sõlmimise
eesmärgist.
Võlaõigusseadusega on käenduslepingule kehtestatud teatud vorminõuded (vt eelpool), millest
võib sõltuda käenduslepingu kehtivus. Käenduslepingu kehtivus ei sõltu käendaja ja võlgniku
vahelisest suhtest (VÕS § 142 lg 4). Seega ei ole käenduslepingu tühisuse aluseks õiguslikud
puudused käendaja ja võlgniku vahelises lepingus.
Käenduslepingut võib tühistada TsÜS-s sätestatud alustel, millest olulisemad on tühistamine
raskete asjaolude ärakasutamise, eksimuse või pettuse tõttu. Lepingu tühistamise aluseks võib
olla käenduse puhul eelkõige TsÜS § 97 (raskete asjaolude ärakasutamine). Tegemist on ühe
heade kommete vastasuse eriliigiga. Et käenduslepingu olemusest tuleneb risk, mille käendaja
endale võtab, ei ole üldjuhul leping tühine heade kommete vastasuse tõttu ka väga suure
vastutusriski võtmisel käendaja poolt.
Käenduslepingu olemust arvestades, milleks on eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski
kandmine, ei anna eksimus põhivõlgniku krediidivõimelisuses või maksevalmiduses alust
käenduslepingu tühistamiseks eksimuse tõttu. Põhivõlgniku maksejõulisuse hindamine ja selle
võimaliku muutuse ettenägemine on käendaja riisiko ja seda ei tohiks kanda üle võlausaldajale.
Eksimuse alusel tühistamine võib kõne alla tulla siis, kui maksejõulisuse kohta annab teavet
võlausaldaja ise ja see on ilmselt ebaõige. Kirjeldatud juhul võib olla tegemist ka pettusega, kui
võlausaldaja teadlikult annab ebaõiget teavet, et kallutada käendajat lepingut sõlmima.
Käendusleping võib olla tühistatav raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Käendusega
tagamisel võtab käendaja sageli tasuta enda peale väga suure riski. Tavaliselt puuduvad võlgnikul
vastusoorituskohustused siis, kui kasutatakse perekondlikke sidemeid, mistõttu võib tekkida
kahtlus tehingu tegemises ärakasutamisega võlausaldaja poolt. Nii on see näiteks käenduse puhul,
425
kus tagatava kohustuse suurus ei ole vastavuses lepingu täitmist tagava isiku võimega kohustust
täita (ilma sissetulekuta abikaasa, alles eriala omandav laps jne). Ärakasutamine võib seisneda
ühe abikaasa poolt teise abikaasa käendamises, samuti laste poolt antud käenduslepingu
sõlmimisel, mille tulemusel on käendaja sattunud majanduslikku sõltuvusse ja tema võimalused
on seetõttu oluliselt piiratud. Tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel võib tulla
kõne alla siis, kui vastutus on ilmselt mittevastav olemasolevale või oodatavale varanduslikule
seisundile. Rasked asjaolud võivad olla erakorralised vajadused, sõltuvussuhe, kogenematus jm
olukorrad, kus isik ei ole oma tahteavaldustes vaba.
Käenduslepingu kui kestvuslepingu tühistamisel ja tühisuse tuvastamisel on oluline arvestada
võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seadust (RT I 2002, 53, 336), mille § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit
2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning
võlaõigusseaduses sätestatut. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on
tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust (rakendusseaduse § 12 lg 2). Seega
tuleb käenduslepingu tühistamisel kohaldada tühistamise alustele varemkehtinud tsiviilseadustiku
üldosa seaduses sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise aluseid (rakendusseaduse § 7).
Käendusega tagatav nõue
Käendusest tekkiv kohustus on põhikohustusega seotud aktsessoorne kohustus. Aktsessoorsus
tähendab seda, et käendaja kohustus on tekkimiselt, kestuselt, sisult, sissenõutavuse ning
vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Kui käendusega tagatud
kohustus ei ole tekkinud või seda ei ole olemas, siis ei saa kehtiv olla ka käenduskohustus. Kui
käenduslepingus ei ole teisiti kokku lepitud, ei taga käendus kehtetuse tagajärjel tekkivaid
nõudeid, milleks on eelkõige alusetu rikastumise nõuded. Erandi kehtestab VÕS § 142 lg 5, mille
kohaselt: kui käendatakse kohustust, millele võib esitada aegumise vastuväite või mida võib
tühistada põhivõlgniku eksimuse tõttu või mille aluseks olev tehing on kehtetu põhivõlgniku
teovõime piiratuse tõttu ja käendaja oli käenduslepingu sõlmimisel neist asjaoludest teadlik,
vastutab käendaja kohustuse täitmise eest samamoodi kui garantii andmise puhul.
Garantiikohustusega sarnaselt ei saa käendaja esitada vastuväiteid, mis tulenevad
põhikohustusest.
Käendusega võib tagada nii rahalisi kui mitterahalisi kohustusi. Kui tagatakse muud kui
rahalist kohustust, loetakse VÕS § 145 lg 3 järgi, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise
kohustust kohustuse rikkumise korral. Lisaks kahjuhüvitisele vastutab käendaja ka VÕS § 145 lg-
s 2 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärgede eest.
Käendusega võib tagada ka:
1) tingimuslikku kohustust (VÕS § 142 lg 2 I lause);
2) tulevikus tekkivat kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav (VÕS § 142 lg 2 II lause).
426
Edasilükkava tingimuse korral muutub käendus tingimuse mittesaabumisel kehtetuks.
Äramuutva tingimuse korral muutub käendus kehtivaks, kui tingimus ei saabu. Tingimuse
saabumise korral lõpeb käendus juhul, kui see käenduslepingu kohaselt ei laiene kohustuse
lõppemise tagajärjel tekkivatele kohustustele.
Kui käendatakse tulevikus tekkivat nõuet, peab käendatav nõue olema piisavalt määratletav nii
võlgniku, võlausaldaja kui ka nõude sisu osas. Seadus ei täpsusta, millal peab nõue määratletav
olema. Praktikas sõlmitakse lepinguid sageli nii, et käendatav nõue ei ole käenduslepingu
sõlmimise ajal veel selgunud võlgniku ega ka sisu osas. Seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt
peab tagatav nõue olema piisavalt määratletud, tähendab eelkõige nõuete kirjeldamist viisil, mis
võimaldab nõude tekkimise ajal kindlaks määrata, kas seda konkreetset nõuet on
käenduslepinguga tagatud. Kuni käendatava kohustuse tekkimiseni on käendus hõljuvalt kehtetu
sarnaselt tingimuslikule tehingule, kuna käenduslepingust tulenevaid nõudeid saab esitada ainult
tingimusel, et põhikohustus on tekkinud.
Käendaja võib juba käenduslepingus kohustuda vastutama ka kohustuste eest, mis tekivad
pärast käenduslepingu sõlmimist. Seda seisukohta on toetanud ka senine kohtupraktika,
tunnistades käendajale siduvaks kokkulepped, millega käendaja on kohustunud vastutama ka
tulevikus tekkivate kohustuste eest. Riigikohus on leidnud, et seadus ei keela käendajal võtta
vastutust ka kohustise hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest. Käenduslepingutes kasutatud
sõna “võimalike” rõhutabki seda, et lepingutes ei mõelda käendajate vastutust mitte ainult
käenduslepingu sõlmimisel olemasolevate, vaid ka tulevikus sõlmitavatest kokkulepetest
tulenevate nõuete eest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-165-01 17. jaanuarist 2002. a AS H hagis M. J., S.
K., U. H. ja A. O. vastu 6 500 000 krooni saamiseks on Riigikohus leidnud, et käendaja võib
endale võtta vastutuse ka kohustuste täitmise eest, mis ei ole käenduslepingu sõlmimisel veel
teada ehk tulevikus tekkivate nõuete eest. - RT III 2002, 5, 48.
Vaieldav on, kuivõrd on kokkulepped, milles käendaja kohustub vastutama ka tulevikus
tekkivate kohustuste eest, kehtivad tüüptingimustena. Tüüptingimusena võib nimetatud
kokkulepe olla tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja
teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingu poolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui
kokkuleppega rikutakse käenduslepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise
lepingupoole kahjuks. Kokkulepe, millega kohustutakse vastutama kõikide tulevikus tekkivate
põhivõlgniku kohustuste eest, võib tulenevalt lepingu sõlmimise asjaoludest olla vastuolus heade
kommetega (VÕS § 42 lg 1). Tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p-st 14 loetakse tarbijaga sõlmitud
lepingu tingimust ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu ka tühiseks VÕS § 42 lg 1 järgi, kui
selles nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetama põhjusel
või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi. Seega peab tarbijakäenduslepingus kindlaks
määrama, millisel põhjusel ja millisel viisil võib tarbijakäenduslepingu tingimusi ühepoolselt
muuta. Kuna tarbijakäendusleping kehtib ainult tingimusel, et kokku on lepitud käendaja
vastutuse rahalises maksimumsummas, siis ei ole tarbijakäenduslepingutes kokkulepped
vastutada tulevikus tekkivate kohustuste eest siduvad, välja arvatud siis, kui eelnevalt on kokku
427
lepitud võimalikus põhikohustuste laiendamises koos maksimumsumma äramärkimisega (VÕS §
143 lg 2).
Käendaja kohustus võlausaldaja ees on ära määratud põhikohustuse sisu ja ulatusega.
Käendaja vastutab VÕS § 145 lg 1 järgi võlgnikuga solidaarselt, kui käenduslepingust ei tulene
teisiti. Käendaja vastutuse ulatus on üldjuhul määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga
käenduskohustuse tekkimise ajal. Seega võib käendaja kohustus tema vastu nõude esitamise ajal
olla oluliselt erinev võrreldes käenduslepingu sõlmimise ajaga. Käendaja vastutus võib laieneda
tulenevalt VÕS § 145 lg-st 2 lepingu rikkumise tagajärgede nagu intressid, leppetrahv,
kahjuhüvitamise kohustus jne võrra. Käendaja vastutab ka põhivõlgnikult võla sissenõudmisega
seotud kulude hüvitamise eest, kuid seda siiski ainult juhul, kui talle anti sissenõudmise
kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulutusi vältida (VÕS § 145 lg 2).
Käendaja vastutust võlausaldaja ees ei suurenda
tehing, mida teeb põhivõlgnik pärast
käenduslepingu sõlmimist (VÕS § 145 lg 4). Tehingulise põhikohustuse laiendamisena on
kohtupraktika käsitlenud näiteks täitmise tähtaja edasilükkamist põhivõlgniku ja võlausaldaja
vahelise kokkuleppega. Põhikohustusi võib tehinguliselt laiendada ka täiendavate kohustuste
võtmisega (nt täiendavate rahaliste vahendite laenamine, intressi suurendamine, uute
leppetrahvi kokkulepete sõlmimine jne). Üldreegel on, et tehingud, mida põhivõlgnik teeb pärast
lepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust (VÕS § 145 lg 4). Nt juhul, kui võlgnik
kokkuleppel võlausaldajaga muudab laenulepingut, mille täitmise tagamiseks on käendus antud
ja suurendab laenusummat 100 000 krooni võrra, siis käendaja, kui ta selleks oma nõusolekut ei
anna, suurendatud laenukohustuse osa (100 000 krooni) täitmise eest ei vastuta. Siiski sõltub
käendaja vastutuse määratlemine juhul, kui põhikohustust suurendatakse, käenduslepinguga
kokkulepitud tingimustest.
Käendaja vastutust võib suurendada ka võlausaldaja toiming pärast käenduslepingu sõlmimist,
millega
vähendatakse või lõpetatakse põhikohustust tagav muu tagatis. VÕS § 145 lg 5 järgi
väheneb sellisel juhul käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui
võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju suurus on väiksem. Nt loobub võlausaldaja hüpoteegist,
kaaskäendaja käendusest, pandiõigusest jms, mis tagas käenduse kõrval põhikohustuse täitmist.
Võlausaldaja loobumine lisatagatistest suurendab oluliselt käendaja riski, mistõttu VÕS § 145 lg
5 annab aluse käendaja vastutuse vähendamiseks. Käendaja vastutus väheneb selle summa võrra,
millises vähenes nii lepingu sõlmimise ajal olemas olnud kui ka muude, peale käenduslepingu
sõlmimist seatud tagatiste väärtus, välja arvatud juhul, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendajal
tekkinud kahju on väiksem (VÕS § 145 lg 5). Näiteks juhul, kui pandipidaja loobub nõudest
pantija vastu, kuid pandipidaja ja käendaja omavahelise kokkuleppega oli ette nähtud, et
omavahelises suhtes vastutab ainult või suuremas osas käendaja. Sama kehtiks, kui loobutakse
hüpoteegist. Kui kahe tagatise korral oleks käendaja vastutuse maksimumsumma võrdunud
poolega tagatava kohustuse suurusest (VÕS § 69 lg 7), siis hüpoteegi äralangemise korral
vastutab käendaja kogu võlasumma ulatuses. Võlausaldaja võib tõendada, et kahju, mis tulenes
tagatise lõppemisest, oli väiksem, kui summa, mille võrra käendaja vastutus suurenes.
428
Võlausaldaja poolt nõude loovutamine (VÕS § 164) toob kaasa käendaja vastu suunatud
nõude ülemineku uuele võlausaldajale (VÕS § 167 lg 1, 2). Kui põhivõlgnik asendub võlasuhtes
uue võlgnikuga, siis käendus lõpeb (VÕS § 177 lg 2). Kohustuse ülevõtmise tagajärjed (VÕS §
175 jj) on seaduses sätestatud ainult kohustuse tehingulise ülevõtmise puhuks. Kui kohustus
läheb üle seaduse alusel (nt üldõigusjärglus), siis käendus ei lõpe.
Vaieldav on käenduse kehtivus ettevõtte ülemineku korral, kui käendus anti ettevõttega seotud
kohustuste täitmise tagamiseks. Kuna ettevõtte üleminekul lähevad üle ettevõttega seotud
kohustused ja selleks ei ole vaja võlausaldaja nõusolekut, tuleks analoogia alusel eeldada
käenduse lõppemist nende kohustuste eest, mis võetakse uue ettevõtja poolt. Enne ülevõtmist
tekkinud kohustuste eest vastutab käendaja edasi.
Käenduslepingust tulenevat nõuet saab esitada käendaja vastu ainult siis, kui see on
maksmapandav. Käenduslepingust tulenevad nõuded on maksmapandavad ainult tingimusel, et
põhikohustus on maksmapandav. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja
nõudele kõiki
vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis
on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendaja võib esitada nt aegumise vastuväite,
kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite (VÕS § 110, 111), käendatava kohustuse tühisuse
vastuväite.
Käendaja võib võlausaldaja nõudele esitada ka kõik seadusest tulenevad
käendajale
kuuluvad vastuväited. Niisugusteks vastuväideteks on tasaarvestus, käenduslepingu
vormitühisus või lepingu tühistamine TsÜS sätete alusel.
Pooled võivad kokku leppida, et käendaja loobub vastuväidetest sarnaselt garantiiga ainult
majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepingu puhul. Väljaspool majandus- või
kutsetegevust sõlmitud käenduslepingus võib käendaja loobuda mõningatest vastuväidetest, nagu
näiteks VÕS 149 lg 2 sätestatud juhud (vastuväited seoses pärija vastutuse piiratusega,
põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamisega pankroti- või likvideerimismenetluses,
seltsingu lõpetamisega õigusjärgluse puudumisel). Nt ei või käendaja aktsionäri poolt
aktsiaseltsile antud laenu tagasimaksmise nõude esitamisel võlausaldaja poolt esitada viimasele
vastuväidet, et aktsiaseltsi poolt võetud laenu tagasimaksmine oli ette nähtud puhaskasumi arvelt
ja kuna puhaskasumist laenu tagasimaksmiseks ei jätku, siis ei vastuta ka käendaja võlgniku
kohustuse täitmise eest. Arvestada tuleb aga vastuväidetest loobumise korral VÕS § 142 lg-s 6
sätestatud piiranguga, mille kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks
kõrvale VÕS kõrvalkohustuste peatükis sätestatust, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Käendaja vastuväidetest loobumine on seega lubatud VÕS 149 lg 2 teises lauses sätestatud
juhtudel ka tarbijakäenduses, kui selles on käendajaga individuaalselt ja sõnaselgelt kokku
lepitud.
Kokkuvõttes võib käendaja kasutada järgmisi vastuväited:
1) VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada
429
põhivõlgnik ise, välja arvatud põhivõlgnikuga isiklikult seotud vastuväited. Käendaja ei saa
esitada neid vastuväiteid siis, kui tagamiskohustus võeti VÕS § 149 lg 2 kohaselt juhuks, kus
niisuguseid vastuväiteid võib esitada põhivõlgnik.
2) Käendaja võib nõuda vastavalt VÕS § 149 lg-le 5 nõude rahuldamist pandi arvel, kui
põhivõlgniku vara suhtes on seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib kasutada võlgniku vara
suhtes seadusest tulenevat pandiõigust. Tegemist on olulise vastuväitega käendaja jaoks, sest
sellega tagatakse eelkõige kohustuste täitmine hea usu põhimõttega kooskõlas.
3) Käendaja vastuväide võib tuleneda VÕS § 145 lg-st 1, mille kohaselt võib käenduslepingus
kokku leppida, et käendaja vastutab ainult siis, kui põhivõlgniku vastu ei saa nõuet rahuldada.
Võlausaldaja peab tõendama, et ta on kasutanud ära kõik võimalused saada täitmist võlgniku
varast.
4) Põhilepingu või käenduslepingu tühisus.
5) Käenduslepingu lõppemine.
6) Käendaja võib tagatise rahaks tegemiseni nõuda sundtäitmise peatamist vastavalt VÕS § 149
lg 6.
Põhivõlgniku kujundusõigustest tulenevad käendaja vastuväited:
7) Käendaja saab tugineda võlgniku suhtes võimalikule tasaarvestusele niikaua, kui põhivõlgnik
võib seda teha (VÕS § 149 lg 3).
8) Käendaja võib keelduda nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema
kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada (VÕS § 149 lg 3).
9) Käendaja võib keelduda nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib
põhilepingust taganeda. Nt lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisel VÕS § 97 järgi võib
käendaja esitada vastuväite, mille sisuks on põhivõlgniku õigus nõuda lepingu muutmist või
leping lõpetada.
Kuna tegemist on põhivõlgniku kujundusõigustega, millele käendaja võib eelpoolnimetatud
viisil tugineda, siis on need vastuväited kasutatavad ainult ajutiselt - so aja jooksul, mil oleks
põhivõlgnik võinud ise neid vastuväiteid kasutada.
Käendaja kohustuse tekkimine
Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 tekib käendaja vastutus automaatselt, kui põhivõlgnik rikub
käendatavat kohustust. Rikkumiseks võib olla põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine
(rahaliste kohustuste puhul viivitamine) või mittenõuetekohane täitmine (nt osaline täitmine,
muud liiki mittenõuetekohasus võimalik üldjuhul ainult mitterahaliste kohustuste puhul).
Seadusest tulenevalt tekib käendaja vastutus reeglina solidaarsena põhivõlgniku vastutuse
430
kõrvale. Võlausaldaja võib nõude esitada koheselt kas käendaja ja võlgniku vastu ühiselt, ainult
käendaja või ainult võlgniku vastu osaliselt või täies ulatuses.
Kui aga käenduslepingus on kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja
ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, peab võlausaldaja nõude esitama kõigepealt
võlgnikule (käendaja täiendav vastutus). Täiendav vastutus võib olla kokku lepitud
käenduslepingus otse või tuleneda lepingu sõnastusest (nt käendaja vastutab juhul, kui võlgnik ei
täida oma kohustusi; ...kui võlgnik ei täida tähtaegselt ja võlgniku vallasvarast ei jätku
võlanõude kustutamiseks jms). Kohus on asunud sellisel juhul seisukohale, et käenduslepingu
sõnastuse kohaselt on pooled kokku leppinud käendaja vastutuse juhuks, kui võlgniku enda varast
ei jätku ja seega peab võlausaldaja esimeses järjekorras pöörduma nõudega võlgniku poole. Seda,
et nõuet ei saa rahuldada põhivõlgniku varast, peab tõendama võlausaldaja. Võlgniku võimetust
täita kohustus võlausaldaja ees võib tõendada tema suhtes tehtud pankrotihoiatus, algatatud
pankrotimenetlus, majanduslikke raskusi või maksejõuetust tõendavad dokumendid jms.
Nii solidaarse kui ka täiendava vastutuse korral peab võlausaldaja tõendama, et võlgnik on
kohustust rikkunud (VÕS § 100). Rahaliste kohustuste rikkumise tõendamine ei tohiks raskusi
valmistada. Küll aga on keerulisem tõendada mitterahaliste kohustuste rikkumist ja sellest
tuleneva nõudeõiguse tekkimist käendaja vastu.
Kui sama kohustust tagab mitu käendajat (
kaaskäendajad), siis vastutavad nad solidaarselt,
isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt (VÕS § 150). Järelikult võib võlausaldaja rikkumise
korral esitada nõude kõikide käenduse andnud isikute vastu samaaegselt. Kaaskäendajate vastu
nõude esitamisel tuleb siiski arvestada käenduslepingutega kokkulepitut. Nt on tegemist 2
kaaskäendajaga, kes on käenduskohustuse andnud erinevatel aegadel ja erinevas mahus
võlakohustusele summas 50000 krooni. Üks käendaja A. on oma vastutust piiranud summaga
20000 krooni ja kohustunud vastutama ainult juhul, kui nõuet võlgniku vastu ei õnnestu
rahuldada. Teine käendaja B. on kohustunud vastutama täies ulatuses solidaarselt võlgnikuga.
Põhivõlgnik oma võlga tagasi ei maksa. Võlausaldaja saab esitada nõude käendaja B. vastu
sõltumata võlgniku võimest oma kohustust täita. Nõude esitamiseks käendaja A. vastu peab
võlausaldaja tõendama, et nõuet põhivõlgniku vastu ei õnnestu täita. Käendajatelt saab
solidaarselt nõuda 20000 krooni tasumist; ülejäänud käenduskohustuse täitmise eest summas
30000 vastutab käendaja B.
Käendaja vastutuse tekkimine sõltub põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Kui võlgnik
rikub kohustust ja võlausaldaja kasutab oma õigust põhileping üles öelda (nt laenu
mittesihtotstarbelise kasutamise pärast), siis laieneb käendajale vastutus põhivõlgniku
tagasitäitmise kohustuse täitmise eest. Kui laenuandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ja nõuab
laenu tagasimaksmist, kuid võlgnik ei täida kokkulepitud ajaks tagasimaksmise kohustust, võib
võlausaldaja esitada nõude käendaja vastu isegi siis, kui käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud
põhikohustuse täitmise tähtaeg ei ole veel saabunud.
431
Käendaja tagasinõuded põhivõlgniku vastu
Vastavalt VÕS § 152 lg-le 1 läheb võlgniku asemel kohustuse täitnud käendajale üle
võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Sõltumatult käenduse aluseks olevast suhtest põhivõlgniku
ja käendaja vahel tekib käendajal seadusest tulenevalt
tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu.
Toimub seaduslik tsessioon - cessio legis.
Käendaja tagasinõudele võib võlgnik esitada kõik vastuväited, mis tal olid võlausaldaja vastu
lisaks nendele, mis tal on isiklikult käendaja vastu (kas siis lepingust või lepinguvälisest
võlasuhtest).
Kohustuse täitnud käendaja hüvitusnõue põhivõlgniku vastu võib tuleneda ka käendaja ja
võlgniku vahelisest õigussuhtest. Käendaja ja põhivõlgniku vaheline õigussuhe võib olla käsund,
asjaajamisleping või käsundita asjaajamine. Käendaja võib võlausaldaja ees kohustused võtta ka
kinkelepingu alusel, mistõttu võib tagasinõue põhivõlgniku vastu olla välistatud.
Tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 70 (solidaarvõlgniku tagasinõude aegumine).
Üldreeglina aegub tagasinõue samal ajal, kui oleks aegunud võlausaldaja nõue põhivõlgniku
vastu. Siiski ei aegu käendaja tagasinõue enne 6 kuu möödumist päevast, mil ta kohustuse täitis
või tema vastu hagi esitamise päevast. Aegunud kohustuse täitmisele 6 - kuulist tähtaega ei
kohaldata ja seega ei saa aegunud kohustuse täitmisel käendaja VÕS § 70 lg 2 alusel tagasinõuet
esitada ka siis, kui hagi esitamisest või kohustuse täitmisest ei ole veel 6 kuud möödunud. VÕS §
70 sätestatud tagasinõude aegumise reegleid kohaldatakse ka kulutuste hüvitamise nõudele,
samuti siis, kui käendaja esitab tagasinõudeid kas käsundita asjaajamisest või alusetust
rikastumisest.
Tagasinõude esitamisel tuleb jälgida VÕS § 147 lg 2 nõudeid, mille kohaselt peab käendaja
omapoolsest täitmisest võlgnikule teatama. Kui käendaja ei teata kohustuse täitmisest
põhivõlgnikule ja põhivõlgnik täidab kohustuse, siis ei ole käendajal tagasinõudeõigust, kui
põhivõlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma käendaja täitmisest. Kui käendaja on täitnud
kohustuse, mis on täidetud ka põhivõlgniku poolt, siis võib ta vaatamata võlgniku vastu
tagasinõude puudumisele esitada tagasinõude võlausaldaja vastu alusetu rikastumise sätete järgi.
Kui põhivõlakohustust on tagatud mitme erineva tagatisega, võib kohustuse täitmisel mitme
tagatise andnud isiku poolt tekkida üleminevate nõuete konkurents (näiteks käendaja ja panditud
asja omaniku poolt võlgniku vastu esitatavate tagasinõuete konkurents). Sama võib tekkida ka
mitteaktsessoorsete tagatiste üleandmise korral. Sellisel juhul kuuluvad rakendamisele üldised
solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid reguleerivad sätted (VÕS § 69). Seadusest tulenevalt
kohaldatakse solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kohta sätestatut (VÕS § 69) ka nende isikute
vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuste tagamiseks sõltumata tagatise
liigist (VÕS § 69 lg 7). Põhimõtteliselt peaks kehtima erinevaid tagatisi andnud isikute vahel
tagasinõuete esitamisel võrdsus. Võrdsust osade vahel eeldatakse, kuid kui tagatiste suhe
põhivõlga on erinev, siis sellest peab lähtuma ka tagasinõude suuruse kindlaksmääramisel. Seega,
432
kui suhe põhivõlga jagunes tagatise andnud isikute vahel näiteks ½, ¼ ja ¼ , siis tuleb
samasugune suhe põhivõlga säilitada ka täidetud nõudesse tagasinõude esitamisel.
Käendaja õigus nõuda võlgnikult tagatist või kohustuse täitmist
Käendaja ei saa nõuda enda käenduskohustusest vabastamist, kui võlausaldaja nõue
põhivõlgniku vastu on esitamata või täitmata. VÕS näeb ette ka erandid sellest üldreeglist. VÕS
§ 148 annab käendajale õiguse nõuda põhivõlgnikult enda kohustusest vabastamist. Selleks võib
käendaja nõuda näiteks põhivõlgnikult, et võlgnik leiaks võimaluse, millega võlausaldaja loobuks
käendusest; eelkõige peaks võlgnik pakkuma võlausaldajale muu tagatise või täitma kohustuse.
VÕS § 148 loetleb alused, millal selliste nõuete esitamine käendaja poolt võlgnikule on lubatud.
Käenduse lõppemine
Käendaja vastutus lõpeb VÕS § 153 lg 1 järgi:
1) tagatava põhikohustuse lõppemisega;
2) võla ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut tagada ka uue võlgniku kohustuse täitmist;
3) käenduse tähtaja möödumisega, välja arvatud siis, kui käendaja kohustus teatud tähtajani
tekkinud kohustuste täitmist tagama.
Käendaja vastutuse lõppemise põhiliseks aluseks on kohustuse täitmine võlgniku poolt.
Võlausaldaja võib ka ise loobuda tagatisest, sõlmides käendajaga nõudest loobumise lepingu
(negatiivne võlatunnistus) või lõpetades käenduslepingu taganemise või ülesütlemisega.
Käendus võib olla piiratud tähtajaga. Nii näiteks võib käenduslepingus kokku leppida, et
käendaja vastutab võlausaldaja ees, kuni võlgnik täidab oma kohustuse, kuid mitte kauem kui
tähtajani 01.01.2004. Juhul, kui võlausaldaja oli õigustatud esitama käendaja vastu
käenduskohustusest tulenevat nõuet enne 01.01.2004, siis ei mõjuta tähtaja saabumine
võlausaldaja nõudeõigust. Näiteks on võlausaldaja võlgnikule laenulepingu üles öelnud seoses
võlgnikupoolse rikkumisega ja nõuab laenu kohest tagastamist. Laenulepingu, mille tagatiseks
käendus on seatud, ülesütlemine võlgnikule toimub enne 01.01.2004. Kuigi võlausaldaja esitab
käendaja vastu nõude pärast 01.01.2004 , vastutab käendaja käenduskohustuse täitmise eest
(VÕS § 153 lg 3). Vastavalt VÕS § 153 lg 3 võib käenduslepingus ette näha, et käendaja vastutab
ainult selle tähtaja jooksul mingis vormis esitatud nõuete eest. Nii võib käendaja vastutus olla
lõppenud, kui nõue esitatakse pärast käenduses märgitud kuupäeva.
Ajaliselt piiratud käenduslepingu sõlmimine on võimalik siis, kui kohustus, mida tagatakse, on
juba tekkinud. Tavaliselt lepitakse kokku, millise aja jooksul peab võlausaldaja esitama nõude
käendaja vastu. Kui võlausaldaja ei esita kokkulepitud aja jooksul nõuet käendaja vastu, siis
käendus lõpeb tähtaja möödumisel. Selline kokkulepe tagab käendaja jaoks selguse, millise aja
jooksul ja millises mahus ta vastutab. Tähtajaline leping võib olla kahesuguste tagajärgedega.
Esiteks võib tähtajaline käendus tähendada seda, et käendaja vastutus laieneb ainult nendele
433
nõuetele, mis on tekkinud kuni tähtaja möödumiseni ja nende eest vastutab käendaja ka pärast
tähtaja möödumist. Nõuded, mis tekivad pärast tähtaja lõppemist, käendaja vastutust ei laienda.
Teiseks võib tähtajaline käendus olla kokku lepitud selliselt, et nõuded, mille eest käendaja
vastutab, tuleb käendajale esitada kokkulepitud tähtaja jooksul. Pärast tähtaja möödumist
käendaja vastutus lõpeb ja seda ka enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste täitmise eest. Kui
kokkuleppest ei tulene, millist käenduslepingu lõppemise tähtaega pooled silmas pidasid,
kohaldatakse seaduses sätestatud eeldust (VÕS § 153 lg 3).
Käendaja võib lepingu üles öelda seaduses või lepingus ettenähtud alustel. Käenduse puhul on
tegemist üldjuhul kestvuslepinguga, kuna tavaliselt käendatakse suuremat hulka tulevikus
tekkivaid kohustusi või teatavast suhtest tulenevaid kohustusi (nt panga ja kliendi vahelisest
laenulepingust, arvelduskrediidist jne). Kui tähtajatus käenduslepingus ei ole ülesütlemise aluseid
kokku lepitud, siis võib käendaja lepingu üles öelda igal ajal VÕS § 195 lg 3 järgi.
Tarbijakäenduslepingu võib käendaja samuti üles öelda igal ajal siis, kui tagatakse tulevase
kohustuse täitmist tähtajatu käenduslepinguga. Tähtajalise tarbijakäenduse korral võib käendaja
lepingu üles öelda 5 aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimisest. Pärast tarbijakäenduslepingu
ülesütlemist jääb käendus kehtima enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest (VÕS § 154 lg 2).
Käenduslepingu võib üles öelda ka erakorraliselt, seda ka tähtajaliste lepingute puhul (VÕS §
196). Ilmselt on need juhused käenduse puhul väga harvad. Kui käendusleping öeldakse üles
enne tähtaega, siis jääb käendaja vastutama enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest ja
ülesütlemine kehtib ainult tuleviku suhtes (VÕS § 195 lg 2). Sama kehtib tarbijakäenduslepingute
suhtes vastavalt VÕS § 154 lg-le 2.
Garantiileping
Garantiiks loetakse oma majandus-või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantii andja e
garandi) lepinguga võetud kohustust võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel
garantiist tuleneva kohustuse. Sarnaselt käendusele on garantii puhul tegemist kolmnurksuhtega,
milles osalevad garant, võlgnik ja võlausaldaja. Erinevalt käendusest võib garantiist tulenevaid
garandi kohustusi võtta endale ainult isik, kes garantiid andes tegutseb oma majandus-või
kutsetegevuse raames. Garandiks ei saa seega olla tarbija.
Vastavalt VÕS § 155 lg-le 2 ei sõltu garandi kohustus võlausaldaja ees tagatavast võlgniku
kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Garantii on abstraktne kohustus täita lepingus
sätestatud eeldustel kindlale isikule (võlausaldajale) teatud kohustus (maksta rahasumma).
Garantiid võib käsitleda ka VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse erilise vormina.
Garantiid eristab käendusest mitteaktsessoorsus. Garantiileping on sõltumatu lepingust, millest
tulenevaid kohustusi sellega tagatakse.
Garant võib võlausaldaja vastu esitada ainult
garantiist tulenevaid vastuväiteid (nt garantii
434
tähtaeg on möödunud, ei ole esitatud nõuetekohaseid väljamakse aluseks olevaid dokumente,
nõue esitatakse summas, mis ületab garandi vastutuse piirmäära jne) isegi siis, kui garantiis on
viidatud tagatavale kohustusele. Garantii sõltumatus seisneb selles, et garantiileping ja viimasest
tulenev nõue ei sõltu sellest, kas kohustus, mida tagatakse on olemas. Samuti ei mõjuta
garantiinõude suurust tagatava kohustuse suurus ega muutumine. Garantiist tulenevaid nõudeid
võib loovutada lahus nõudest, mille tagamiseks on garantii antud.
Garantii võib anda nii rahalise kui ka mitterahalise kohustuse täitmise tagamiseks. Garantii
ülesandeks on valdavalt tagada võlausaldaja poolt nõuete kerge maksmapandavus ja sellest
tulenev võimalus saada nõuete rahuldamine ilma õigusvaidlusteta ja kergema
tõendamiskoormisega.
Garantiileping sõlmitakse garandi ja võlausaldaja vahel. Lepingu sõlmimisele kehtivad üldised
nõuded. Seadusest tulenevalt eeldatakse garandi nõustumust garantiiga, mis kergendab garandi
tõendamiskoormist vaidluse korral garantiilepingu sõlmimise üle (VÕS § 155 lg 1¹).
Garantiilepingus lepitakse kokku formaalne juhtum, mille saabumisel tekib garandil
täitmiskohustus. Reeglina on selleks juhtumiks dokumendi või nõude esitamine. Viimasel juhul
on tegemist nn esimese nõude garantiiga.
Nõudegarantii olemasolule viitavad garantiitingimused, mis väljendavad, et garantiikohustus
on võetud tingimusteta (unconditionally) ja tagasivõtmatult (irrevocably), eelkõige aga, et
garantii tuleb välja maksta õigustatud isiku esimesel nõudmisel (on first demand). Nõudegarantii
vormistatakse tavaliselt garandi allkirjastatud garantiidokumendina, mis ei takista aga käsitlemast
seda abstraktse lepinguna garandi ja garantii saaja vahel. Eelnimetatud põhimõtted on maailmas
finantsasutuste antavate tagatiste puhul üldiselt aktsepteeritavad ja rakendatavad ning seda mitte
üksnes rahvusvaheliste, vaid ka siseriiklike tehingute puhul.
Nõudegarantii oluliseks tunnuseks on, et seda saab tagasi võtta, tühistada või selle täitmisest
keelduda üksnes garantiis endas kindlaks määratud juhtudel. Seegi on oluline nõudegarantii
abstraktsuse seisukohalt ja tagab garantii saajale võimalikult soodsa õigusliku positsiooni garantii
sissenõudmisel. Mõnikord võib olla keeruline eristada nõudegarantiid teistest tagatistest.
Nõudegarantii määratlemisel on oluline selgitada välja tema põhitunnuse, st abstraktse
maksekohustuse olemasolu. Nõudegarantii olemust ja sõlmimise tingimusi on põhjalikult
analüüsitud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57).
Garandi
vastutuse maht sõltub garantiilepingu tingimustest. Kui lepingus ei ole garandi
vastutuse mahtu täpselt kindlaks määratud, siis tuleb eeldada, et garant vastutab võlgnikuga
võrdses mahus ja ulatuses, millises on kohustus põhivõlgniku poolt täitmata.
Garandi vastutus algab tema vastu kirjaliku nõude esitamisest kokkulepitud garantiitähtaja
jooksul. Kuna garandi vastutus ei sõltu selle aluseks oleva põhikohustuse kehtivusest või
olemasolust, siis ei lõpeta garantiivastutust ka võlgniku kui juriidilise isiku likvideerimine (vt
Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-78-00).
435
Kohustuse täitnud garant ei omanda garantiilepingust õigust esitada
tagasinõue võlgniku
vastu. Garant ja võlgnik võivad sõlmida omavahel lepingu, millega garant omandab kohustuse
täitmise korral tagasinõudeõiguse võlgniku suhtes garandi poolt täidetu ulatuses. Samuti võib
tagasinõue tuleneda käsunduslepingu sätetest. Kui garandi kohustuste täitmise aluseks on käsund,
siis peab käsundiandja hüvitama käsundisaaja kulutused ja seega saab garant nõuda kohustuse
täitmiseks tehtud kulutusi käsundiandja käest. Garandi tagasinõue võlgniku vastu võib tuleneda
ka alusetust rikastumisest või volituseta asjade ajamisest.
Abstraktset, põhikohustusest sõltumatut garantiid tuntakse rahvusvahelises kaubanduses
lepinguliste kohustuste tagatisena, mille andmise õigus on tavaliselt pankadel ja
kindlustusseltsidel. Nimetatud sõltumatu garantii kasutamine rahvusvahelises kaubanduses on
reguleeritud ÜRO resolutsiooniga 50/48 11.detsembril 1995.a. kinnitatud konventsiooniga
sõltumatute garantiide ja akreditiivide kohta - United Nation Convention on Independent
Guarantees and Stand-by Letters of Credit. Samuti on ICC välja andnud oma unifitseeritud
reeglid esimese nõude garantiide kohta - Uniform Rules for Demand Guarantees, ICC
Publication nr. 458, 1990.a. Need reeglid reguleerivad ainult niisuguseid garantiisid, mis antakse
välja müüja või hankija nõudel. Neid reegleid kasutatakse ainult siis, kui pooled viitavad otseselt
nendele oma lepingus. Rahvusvahelises kaubanduses tõlgendatakse tingimust, mille järgi
kohustub garant täitma võlgniku kohustuse võlausaldaja "esimesel nõudmisel" kui poolte tahet
sõlmida garantiileping, mis ei ole seotud tagatava põhikohustusega (independent guarantee, first
demand, demand, simple demand guarantee).
Kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil
VÕS näeb ette uue tsiviilõiguse instituudina kohustusega ühinemise.
Vastavalt VÕS § 178 lg 1 võib kohustusega ühineda nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse
senise võlgniku kõrvale (kumulatiivne ühinemine). Nimetatud juhul ei toimu võlgnikku
kohustusest vabastavat ülevõtmist, vaid kohustatud isiku lisandumine lepingulisse suhtesse.
Kohustusega ühinenud võlgnik vastutab võlausaldaja ees esialgse võlgnikuga solidaarselt (VÕS §
178 lg 4). Kohustusega ühinemisel tuleb eristada ühinemise aluseks olevat võlasuhet ja
kohustusega ühinemise tehingut.
Kohustusega ühinemine võib toimuda nii kokkuleppel võlausaldaja kui ka võlgnikuga (leping
võlausaldaja kui kolmanda isiku kasuks). Kohustusega ühinemine ei pea toimuma kindlas vormis.
Oluline on kohustuse võtja enda majanduslik või õiguslik huvi täitmise vastu kas põhjusel, et
ollakse ka ise midagi omandanud või kasu saanud lepingust võlgniku ja võlausaldaja vahel või
täidetakse sellega oma kohustust võlgniku eest mõnest teisest võlasuhtest. N abikaasa
kohustusega ühinemist tuleks eeldada, kui abikaasa kohustub võlausaldaja suhtes abikaasade
ühistes huvides võetud kohustuse täitmiseks.
Eriregulatsioon kehtib juhul, kui toimub
kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil (VÕS
436
§ 178 lg 3). Võlausaldaja jaoks on sellisel juhul tegemist täiendava tagatisega. Kui kohustusega
ühinemine toimub tagamise eesmärgil, siis kohaldatakse lisaks VÕS §-s 178 sätestatule ka §-e
144 (käenduslepingu sõlmimine ja vorm), 145 (käendaja vastutus), 149 (käendaja vastuväited) ja
152 (käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu). Kui kohustusega ühinemisel on oluline isiklik
huvi, siis tagamise eesmärgil ühinemisel selline huvi puudub. Kohustusega ühinenud isiku jaoks
on nende kahe olukorra eristamine õiguslikult oluline, sest tagamise eesmärgil lepinguga
ühinemisel läheb kohustuse täitmisel talle nõue võlgniku vastu üle ja tema tagasinõudele
kohaldatakse käendaja tagasinõuet reguleerivaid sätteid. Kui aga ühinetakse ilma tagamise
eesmärgita, siis astub ühineja võlgniku kõrvale kui kohustatud isik, omandamata kohustuse
täitmisel tagasinõuet võlgniku vastu.
Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, peab olema selgelt
väljendatud kohustusega ühineja sellekohane tahe. Kui kohustusega ühinetakse nõude tagamise
eesmärgil, siis eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks. Kui
kohustusega ühineb tagamise eesmärgil tarbija, peab tema vastavasisuline avaldus olema tehtud
kirjalikult (VÕS § 144 lg 2). Kui aga võlausaldaja võtab kohustusega nõude tagamise eesmärgil
ühinenud isikult täitmise vastu, loetakse käendusleping sõlmituks ka siis, kui käenduslepingule
kehtestatud vorminõudeid ei ole täidetud (VÕS § 11 lg 3, § 144 lg 3, § 178 lg 3). Kohustusega
ühinemise vorminõuded tulenevad VÕS § 11 lg-st 3, mis tähendab, et kui ühinetav kohustus peab
olema kindlas vormis, siis peab ka kohustusega ühinemine olema tehtud samas vormis.
Ühinemislepingu kehtivus vorminõude rikkumisel sõltub ühinetavale lepingule kehtestatud
vorminõude eesmärgist (vt TsÜS § 83).
Käsiraha
Käsiraha kui lepingu täitmise tagamise vahend on rahaline tagatis, mille eesmärk on sundida
võlgnikku kohustust täitma. Vastavalt VÕS § 156 lg-le 1 on käsiraha ühe lepingupoole poolt
teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud
rahasumma. Käsirahal on seega ainult lepingu sõlmimise tõendamise funktsioon, mitte aga
lepingu sõlmituks lugemise või põhilepingule kehtestatud vorminõude rahuldamise tähendus.
Lepingu sõlmimist võib tõendada ka muude tõenditega kui käsirahaleping. Juhul, kui põhileping
(näiteks müügileping, üürileping jne) sõlmiti suulises vormis, siis vaidluse korral võib käsiraha
lepinguga tõendada põhilepingu sõlmimise fakti.
Käsiraha maksmine ei anna õigust lepingust taganemiseks või lepingu ülesütlemiseks. Kui
põhilepingu täitmine osutub võimatuks, siis tuleb lepingust taganemise korral saadud käsiraha
tagastada (VÕS § 156 lg 2). Käsiraha ei ole kahtluse korral võlgnetav kohustus ning ei pea
kahtluse korral olema ka tegelikult üle antud.
Põhilepingu täitmise tagamise funktsioon eristab käsiraha näiteks ettemaksust, mida sageli
praktikas kasutatakse. Ettemaksu maksmise kohustus kui maksmise eriline viis tuleneb
põhilepingust ning ei kujuta endast iseseisvat kõrvalkohustust. Näiteks piirab seadus ettemaksu
437
kokkulepete sisu tüüptingimusena ja ei luba VÕS § 42 lg 3 p 21 kohaselt ette näha teise
lepingupoole kohustust tasuda ebamõistlikult suur ettemaks enne seda, kui tingimuse kasutaja
oma kohustuse täidab. Kuigi ettemaksul ei ole otseselt lepingu sõlmimise tõendamise funktsiooni,
võib ettemaksu tasumine olla üheks tõendiks lepingu sõlmimise kohta. Ettemaksul ei ole ka
kohustuse täitmise tagamise funktsiooni, kuna lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel võib
kahjustatud pool lepingust taganemisel tagasi nõuda ka makstud ettemaksu. Praktikas tekitavad
vaidlusi lepingud, milles nähakse ette maksed enne põhilepingu sõlmimist ning õiguslikud
tagajärjed juhuks, kui põhilepingut ei sõlmita. Samas võivad lepingupooled dispositiivsuse
põhimõttest (VÕS § 5) tulenevalt sõlmida lepinguid, mis seaduses ei ole ette nähtud või kalduda
kõrvale seaduses sätestatust.
Käsiraha lepingus tuleb otse märkida, et üleantav rahasumma on käsiraha. Vastasel korral
käsitletakse seda ettemaksuna ja käsiraha reguleerivad sätted ei kuulu kohaldamisele (vt nt
Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-00). Käsiraha võib olla ainult rahasumma.
Käsiraha
andmine peab olema vormistatud samas vormis, milles peab olema vormistatud
põhileping (VÕS § 11 lg 3). Käsiraha üheks funktsiooniks on tõendada lepingu sõlmimist,
mistõttu ei ole käsirahaleping kehtiv, kui tagatav põhileping ei ole nõuetekohaselt sõlmitud.
Praktikas kasutatakse käsiraha peamiselt müügilepingute sõlmimise tõendamiseks, kusjuures
üldjuhul on müügileping vormivaba (va nt kinnisasjade ning ehitise või selle osa kui vallasasja,
osaühingu osa jne müügilepingud). VÕS-i kohaselt ei pea nt vormivaba müügilepingu sõlmimise
tõendamiseks üleantud käsiraha olema vormistatud kirjaliku lepinguga. Siiski on soovitav
käsiraha üleandmine vormistada kirjalikult, et kergendada vaidluse korral käsiraha maksmise või
saamise tõendamist. Kui põhileping peab olema notariaalselt tõestatud, siis on otstarbekam
ettemaksukohustused ja õiguslikud tagajärjed juhuks, kui lepingujärgseid kohustusi ei täideta,
leppida kokku võlaõiguslikus lepingus, millega võetakse endale kohustus teha käsutus lepingu
eseme suhtes, mitte sõlmida eraldi käsiraha lepingut. Samuti puudub sellisel juhul vajadus
tõendada lepingu sõlmimist, sest põhileping kehtib ainult tingimusel, et see on nõuetekohaselt
vormistatud.
Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava
kohustuse täitmise katteks. Teistsugune poolte tahe peab lepingust otse ja kahtlusteta tulenema.
Käsiraha saatus on erinev sõltuvalt sellest, kas võlgnetav kohustus lõpeb täitmise võimatusega
või jääb käsirahaga tagatud leping täitmata lepingupoolte süül.
Eeldatakse, et käsiraha tagastatakse, kui võlgnetava kohustuse täitmine on võimatu. Käsiraha
puhul kasutatakse võlaõigusseaduse süüpõhimõtet, mis tähendab, et käsiraha andnud pool kaotab
makstud käsiraha ainult siis, kui ta on kohustust rikkunud süüliselt. Käsiraha andnud pool peab
tõendama, et ta ei olnud kohustuse rikkumises süüdi ehk ei rikkunud kohustust tahtlikult ega
hooletusest (VÕS § 104 ). Seaduses ei ole sätestatud süülise rikkumise eeldust, mistõttu võib süü
tõendamise koormis langeda ka kahjustatud poolele. Süülise vastutuse põhimõte kergendab
käsiraha andnud poole vastutust lepingurikkumise eest ja võimaldab esitada kahjustatud poole
438
nõuetele vastuväiteid, mis tuginevad kas tahtluse puudumisele või käibes tavalise hoolsuse
järgimisele. Kuna kohustuse täitmise võimatuse korral võib võlausaldaja valida, millist
õiguskaitsevahendit ta kohaldab kooskõlas VÕS § 105 sätestatud piirangutega, siis ka käsiraha
andmisel ainult eeldatakse, et käsirahana üleantu tuleb täitmise võimatuse korral tagastada (VÕS
§ 156 lg 2).
Käsirahaga tagatud lepingu täitmata jätmise tagajärjed sõltuvad sellest, kelle süül leping
täitmata jäi. Kui leping jääb täitmata käsiraha andnud poole süül, siis jääb käsiraha teisele
lepingupoolele. Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha saanud poole süül või mõnel
muul käsiraha andnud poolest sõltumatu asjaolu tõttu, siis on sellel poolel õigus nõuda käsiraha
tagastamist (VÕS § 157 lg 2). Kuna käsirahaga lepingu täitmise tagamisel näeb seadus ette
õiguslikud tagajärjed ainult selle isiku suhtes, kes käsiraha andis, siis teise poole poolt lepingu
täitmise tagamiseks tuleb kokku leppida leppetrahvi maksmises, mis võimaldab lepingulise
kohustuse täitmist tagada ka teise poole jaoks. Käsiraha regulatsioon on oma olemuselt sarnane
leppetrahvi regulatsioonile, mida kinnitab ka VÕS § 157 lg 1, mille kohaselt saadud käsiraha
arvestatakse kahju hüvitamise nõude esitamisel hüvitise katteks.
Leppetrahv
Leppetrahviks loetakse vastavalt VÕS § 158 lg-le 1
lepinguga kindlaksmääratud rahasummat,
mille rikkunud pool on kohustatud maksma kahjustatud lepingupoolele lepingulise kohustuse
rikkumisel. Leppetrahvi ei pea kokku leppima üksnes rahasummana. Leppetrahv võib olla ka
tegu, mille kohustust rikkunud pool peab kannatanud poolele tegema (nt asja üleandmine).
Sellisel juhul on tegemist aga pigem kahju hüvitamise kokkuleppega.
Leppetrahv on oma olemuselt põhikohustusega seotud (aktsessoorne) kõrvalkohustus (VÕS §
163), mis tähendab, et leppetrahvi maksmise kokkulepe on kehtetu, kui põhileping on ise kehtetu.
Leppetrahvi kokkuleppe abil on võimalik mõjutada võlgnikku lepingulisi kohustusi
nõuetekohaselt täitma (nn survefunktsioon). VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv eelkõige
rahasumma, mis tuleb maksta lepingu rikkumisel. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärk võib aga olla
ka kahju hüvitamine. Nii näeb VÕS § 158 lg 3 ette, et kui pooled on eelnevalt kokku leppinud
hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool, siis
kohaldatakse leppetrahvi sätteid. Kui põhileping on tühine, kuid lepingus oli kokku lepitud
hüvitatava kahju summas, siis on tühine ka kokkulepe kahju hüvitamise summa kohta ning
kannatanud pool saab nõuda kahju hüvitamist üldises korras (VÕS § 127 jj). Leppetrahvi
kokkulepete abil, kus nähakse ette kindla rahasumma maksmine, on võimalik vältida kahju
tõendamise kohustust nõude esitamisel. Samuti on leppetrahvi kokkulepe kui eelnev kokkulepe
hüvitatava kahju summas oluline niisuguse kahju hüvitamisel, mille tõendamine on keeruline
nagu seda on näiteks mittevaraline kahju.
Tavaliselt on leppetrahvi maksmise kohustus üheks lepingupunktiks, kuid pooled võivad
439
leppetrahvi kokkuleppe vormistada ka iseseisva lepinguna. Leppetrahv kui tagatis peab olema
vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 sõlmitud samas vormis, kui peab olema sõlmitud leping, mille täitmist
tagatakse, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega on erinevalt TsK regulatsioonist
leppetrahv muutunud vormivabaks kokkuleppeks. Pooled võivad lepingus ette näha, et kõik
kokkulepped, mille sisuks on leppetrahv, peavad olema kirjalikus vormis. Leppetrahvi
kokkuleppe muutmisel tuleb arvestada ka VÕS § 13 lg 3, mis võimaldab teatud tingimustel
lugeda kehtivaks ka niisugused muudatused leppetrahvi kokkuleppes, millele ei ole antud
kokkulepitud vormi.
Leppetrahvi maksmist saab nõuda ainult siis, kui selles on lepinguga kokku lepitud. Erinevalt
viivisest, mille maksmise kohustus tekib lisaks lepingule ka seadusest, peab leppetrahvi
maksmise kohustus olema kokku lepitud lepinguliselt.
Seadusest tulenevalt eeldatakse, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib ainult siis, kui
kohustust rikkunud lepingupool vastutab rikkumise eest vastavalt VÕS § 103 lg-le 1. Kui
kohustuse rikkumine on vabandatav, siis ei või erinevalt muudest õiguskaitsevahenditest
leppetrahvi nõuda (VÕS § 160, vt ka VÕS § 105). Kuna seadusest tulenevalt vabaneb kohustust
rikkunud pool vastutusest tingimusel, et rikkumine oli vabandatav ehk esines vääramatu jõu
asjaolu, siis võib lepingus kokku leppida, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib ainult
kohustuste süülisel rikkumisel. Lepingupooled võivad ka kokku leppida nö raskemas vastutuse
aluses, nähes lepingus ette, et leppetrahvi maksmise kohustus ei sõltu sellest, kas kohustust
rikkunud lepingupool vastutab rikkumise eest või mitte.
Leppetrahvi maksmise eelduseks on teise poole teavitamine mõistliku aja jooksul kohustuse
rikkumise avastamisest leppetrahvi nõude esitamisest (VÕS § 159 lg 2). Seaduses sätestatud
kohustus teatada leppetrahvi nõudmise kavatsusest rikkunud poolele võimaldab rikkunud poolel
arvestada võimalike nõuetega ning vastutuse ulatusega. Mõistliku aja jooksul teatamise kohustus
annab kahjustatud poolele piisava ajavahemiku oma nõude kujundamiseks ja teisele poolele
teatavaks tegemiseks. Kohtupraktika peab kujundama mõistliku aja piirid sõltuvalt rikkumise
asjaoludest. Kuid kohus võib mõistliku aja jooksul teatamata jätmise tunnistada hea usu
põhimõttega vastuolus olevaks kui õiguste kuritarvitamise.
Kui leppetrahv on kokku lepitud lepingu rikkumise juhuks, siis võib kannatanud pool nõuda
lisaks kohustuse täitmisele ka leppetrahvi maksmist. Lepingus võib ette näha, et leppetrahv
makstakse lepingu rikkumisel kohustuse täitmise asemel. Sellisel juhul ei või kannatanud pool
enam kohustuse täitmist nõuda (VÕS § 159 lg 1). Lepingu tõlgendamise abil tuleb kindlaks teha,
kas pooled pidasid silmas leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisel täitmisnõude asendamist
leppetrahviga või peab võlgnik leppetrahvi maksma sõltumata sellest, kas võlausaldaja täitmise
nõude esitab või mitte.
Oluline on tähele panna, et leppetrahvi võib vastava kokkuleppe olemasolul lepingus nõuda ka
siis, kui rikkumisega ei ole võlausaldajale kahju tekitatud (vt varasemat kohtupraktikat
Riigikohtu otsustest tsiviilasjades 3-2-1-23-96, 3-2-1-105-98, 3-2-1-31-98). Küll võib kahju
440
mittetekkimine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele.
Kui aga kahju on tekkinud ja esitatakse nii leppetrahvi kui ka kahju hüvitamise nõue, tuleb
kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Lepingus võib ette näha, et kahju kuulub
vaatamata leppetrahvi maksmisele hüvitamisele täies mahus. Leppetrahv on oma olemuselt nn
kahju minimaalsuurus, mille peab kahjustatud pool lepingu rikkumisel hüvitatud saama, ilma et
ta selle tekkimist peaks tõendama. Kui kahju on suurem kui leppetrahv ja kahjustatud pool soovib
ka kahju hüvitamist, siis peab ta leppetrahvi ületavas osas tekkinud kahju tõendama ning saab
hüvitist nõuda ainult kahjuhüvitise nõude esitamiseks vajalike eelduste olemasolul. Kui
leppetrahv ei seisne rahasumma maksmises, siis ei saa kahjustatud pool VÕS §-le 161 tugineda,
ta saab valida ainult kas kahjuhüvitise või leppetrahvi vahel.
Kohus võib leppetrahvi vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur.
Leppetrahvi võib kohus vähendada ainult leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudel (vt
Riigikohtu otsused tsiviilasjades III-2/1-36/94; 3-2-1-16-97; 3-2-1-31-97; 3-2-1-50-97; 3-2-1-1-
98, 3-2-1-80-99). Seejuures võetakse arvesse kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise
poole õigustatud huvi ning lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus võib arvesse võtta ka
muid kohustatud isiku poolt esitatud asjaolusid (VÕS § 162 lg 1). Leppetrahvi vähendamist ei või
nõuda, kui leppetrahv on juba ära makstud (VÕS § 162 lg 3).
Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada, et VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt loetakse
tühiseks tarbijalepingus lepingutingimus, milles nähakse ette rikkumise korral ebamõistlikult
suure leppetrahvi, ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitise või muu hüvitise
maksmine või millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
Kui leping kirjeldatud tüüptingimustel on sõlmitud majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44),
siis eeldatakse, et lepingutingimus on ebamõistlikult kahjustav, kuid pooled võivad tõendada ka
ebamõistliku kahjustamise puudumist.
Kasutatud allikad:
1. P.Kalamees,M,Käerdi,S Kärson,K Sen.Lepinguõigus. Õigusteaduse õpik.
Tallinn 2017
2.P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, Võlaõigusseadus II. 2.-7.osa
(§§ 208-618). Kommendeeritud väljaanne. Juura, Tln. 2007
3. I Kull,M Käerdi;V Kõve.Võlaõigus I,Ülosa. Tallinn 2004.
4. P.Schlechtriem. Võlaõigus. Eriosa, Juura 2000
5.Äripäeva Käsiraamat. Lepingud. Näidised ja kommentaarid. I ja II köide.
Seadused:
6.Võlaõigusseadus. RT I 2001, 81, 487 .
7.VÕS, TsÜS ja REÕS rakendamise seadus. RT I 2002, 53, 336
441
8.Rahvusvahelise eraõiguse seadus. RT I 2002, 35, 217
9.Viini rahvusvaheline. ostu-müügi lepingu konventsioon
Incoterms 2000 Juura 2015
Lepinguõiguse kontrollküsimused
1.
Lepinguliste suhete üldiseloomustus
Võlaõigus koosneb lepinguõigusest, lepingusarnastest suhetest (käsundita asjaajamine jt.)
ning lepinguvälistest õigussuhetest.
Lepinguõigus on see võlaõiguse osa, mida iseloomustab lepingu olemaolu. Sellisel juhul
reguleerib leping poolte õigusi ja kohustusi määral, mis ei ole seaduse imperatiivse
normiga vastuolus
2. Lepingulistele võlasuhetele laienevad üldpõhimõtte
Seaduse dispositiivsus
Kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Kõige olulisem võlaõiguse põhimõte. Seadusest võib
kõrvale kalduda, kui see pole vastuolus avaliku korra või heade kommetega ega riku isiku
põhiõigusi. Kõrvalekaldumine pole lubatud kohustuslike normide puhul. Poolkohustuslike
normide korral võib kõrvalekalle toimuda vaid poolte kasuks.
Lepinguvabadus
Privaatautonoomia. Võlaõigust läbiv põhimõte. Vabadus valida, kas luua lepingulised
suhted, keda valida lepingupartneriks ning millistel tingimustel leping sõlmida.
Lepingupooled võivad sõlmida ka selliseid lepinguid, mis ei ole seaduses eraldi
reguleeritud. Samuti annab see vabaduse lepingu sisu ja vormi osas. Lepinguvabadus võib
olla teatud juhtudel piiratud seadusega.
Lepingu siduvuse põhimõte
Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Nendest on võimalik vabaneda vaid
lepingulistel või seaduslikel alustel. Viimane tähendab tehingute tegemist eksimuse,
pettuse, raskete asjaolude, ärakasutamise, ähvarduste või vägivalla mõjul.
Hea usu põhimõte
Võlausaldaja ja võlgnik peavad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.
Oma õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil ega kahju tekitamise
eesmärgil. Käituda tuleb teineteises suhtes nagu õiglased ja ausalt mõtlevad isikud.
Mõistlikkuse põhimõte
Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras ja heas usus tegutsejad
üldjuhul mõistlikuks peavad. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja
tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid
asjaolusid. Kohandatakse näiteks kohustuse täitmise viisi, koha ja aja
kindlaksmääramisel.
Tavad ja praktika
Majandus- ja kutsetegevusega seotud lepingute sõlmimisel peavad osapooled järgima
omavahel väljakujunenud tava ja praktikat, mis osapooltevahelises suhtlemises on
tekkinud.
Tõlgendamine
442
Tsiviilseaduse sätteid tuleb vaadelda kontekstis ja tõlgendada neid süsteemselt koos
seaduse teiste sätetega. Arvestada tuleb üld- ja erinormi vahekorda. Kui puudub
õigussuhet konkreetset reguleeriv säte, kohaldataks sätet, mis reguleerib sellele
õigussuhtele lähedast suhet (seaduse analoogia). Sätte puudumisel lähtutakse seaduse või
õiguse üldisest mõttest (õiguse analoogia). Tarbijaõiguses kehtib erireegel, mis annab
ebaselgete kokkulepete tõlgendamisel eelise tarbijale.
3. Tühine tehing
Tühine tehing ei oma algusest peale õiguslikke tagajärgi (TSÜS § 84 lg 1), tühisest
tehingust ei teki pooltele õigusi ja kohustusi. Tehingu tühisuse alused on sätestatud TSÜS
§-des 86-89.
4. Tehingu tühistamise mõiste
Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib
seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise
korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras
tühistatud, on see algusest peale kehtetu.
(2) Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele,
kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Tehingu osa võib tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing
oleks tehtud ka tühistatud osata.
5. Tsiviilõiguste teostamise viisid
6. Lepingu mõiste
(1) Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool
kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
(2) Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
7. Lepingu sõlmimine
Lepingu sõlmimise klassikaliseks viisiks on pakkumuse (ehk oferdi) tegemine ühe poole
poolt ja sellele nõustumuse (ehk aktsepti) andmine teise poole poolt, seega kahe
vastastikuse tahteavalduse tegemine. VÕS § 9 lg 1 lõpuosa, mille kohaselt saab lepingut
sõlmida ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge,
et pooled on saavutanud kokkuleppe, annab võimaluse sõlmida leping mõlema poole
poolt lepinguprojektile heakskiidu andmisega. Selline regulatsioon vastab väljakujunenud
tavadele majanduskäibes, kus pooled annavad samaaegselt allkirja juristide poolt
eelnevalt välja töötatud lepingutekstile.
8. Lepingute liigitamine
Võõrandamislepingud:Müügileping, vahetusleping, faktooringuleping, kinkeleping
Kasutuslepingud:Üürileping, rendileping, liisinguleping, litsentsileping, frantsiisileping,
ehitise ajutise kasutamise leping, tasuta kasutamise leping, laenuleping ja krediidilepingud
Kindlustuslepingud:Kahjukindlustus, elukindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus,
ravikindlustus
Teenuste osutamise lepingud:Käsundusleping, töövõtuleping, maaklerileping,
agendileping, komisjonileping, maksekäsund ja arveldused, tervishoiuteenuse osutamise
leping, veoleping, ekspedeerimisleping, pakettreisileping, hoiuleping
443
Toetamislepingud:Elurendis, ülalpidamisleping
Väärtpaberid:Veksel, tšekk
Kompromisslepingud
Seltsingulepingud:Vaikiva seltsingu leping
9. Lepingueelsed läbirääkimised
(1) Lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette
valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud
esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need
olema tõesed.
(2) Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav
isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu
eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei
saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.
(3) Kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis
läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Isik ei või pahauskselt, eelkõige
lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada.
(4) Kui lepingueelsetel läbirääkimistel osalenud isikule tehti teatavaks asjaolusid, mis ei
kuulu avaldamisele, ei tohi ta, sõltumata lepingu sõlmimisest või sõlmimata jäämisest,
neid asjaolusid teistele isikutele avaldada ega neid pahauskselt enda huvides ära kasutada.
10.Ofert ,aktsept
Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja
väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise
korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. (VÕS § 16).
Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek
sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1).
11.Lepingu sõlmimine esindaja poolt
(1) Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes,
kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks
esindusõigus.
(2) Esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb
teha isiklikult.
(3) Käesolev peatükk ei reguleeri esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid
õigusi ja kohustusi.
12.Tüüptingimustel lepingu sõlmimine
Selleks ,et tüüptingimused muutuksid lepinguosaks on vaja kolme tingimuse täitmist:
1. tingimuse kasutaja peab enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimisel neile selgelt
viitama;
2. teisel poolel peab olema võimalus tüüptingimuste sisust teada saada;
3. teine pool peab olema tüüptingimuste kasutamisega nõus.
13.Koduukselepingud ja lepingu sõlmimine sidevahendite abil
(1) Väljaspool äriruume sõlmitav leping on leping, mis sõlmitakse:
444
1) ettevõtja ja tarbija üheaegsel kohalviibimisel kohas, mis ei ole ettevõtja äriruum;
2) ettevõtja äriruumides või sidevahendi abil vahetult pärast seda, kui ettevõtja on tarbija
ja ettevõtja üheaegsel kohalviibimisel pöördunud tarbija poole isiklikult ja individuaalselt
kohas, mis ei ole ettevõtja äriruumiks, või
3) ettevõtja korraldatud väljasõidu ajal eesmärgiga reklaamida ja müüa tarbijale
vallasasju või pakkuda teenuseid või muid sooritusi.
Lepingu sõlmimine sidevahendite kaudu.
Sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui:
2) leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või
teenindussüsteemis;
3) ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas ja
lepingupoolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta
endale lepingulised kohustused (edaspidi tellimus), edastatakse eranditult üksnes
sidevahendi abil.
Sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemalviibival
tarbijal ja ettevõtjal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku
teabevahetust, eelkõige telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist,
adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist
tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses.
14.Lepinguliste kohustuste allikad
Lepinguõiguse allikad (normatiivaktid) võivad olla siseriiklikud või rahvusvahelised.
Eelkõige on aluseks põhiseaduse §19, mille kohaselt on igaühel õigus vabale
eneseteostusele ning igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste
täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Olulisemaks siseriiklikuks allikaks on tsiviilseadustiku üldosa seadus, kuid ka teised
seadused, mis sisaldavad lepinguõiguse norme (autoriõigusseadus, asjaõigusseadus,
tarbijakaitseseadus). Samuti võivad lepingulisi suhteid reguleerida Vabariigi Valitsuse
määrused (teeninduseeskirjad, sõitjateveoeeskirjad, vara võõrandamise kord) ja kohaliku
omavalitsuse eeskirjad.
Eestis ei ole kohtuotsus lepinguõiguse allikaks, kuid anglo-ameerika õiguskultuuris see nii
ei ole.
Tähtsaimaks rahvusvaheliseks allikaks on Viini konventsioon ning samuti EL direktiiv
ebaõigete üldtingimuste kohta.Lepinguõiguse allikaks on ka tava, mis tekib käitumisviisi
pikemaajalisest rakendamisest, kui osapooled peavad seda õiguslikult siduvaks.
15.Lepinguliste kohustuste liigid
Lepinguid saab liigitada erinevalt:
Õigusharude alusel:Tsiviilõiguslikud, haldusõiguslikud ning avalik-õiguslikud lepingud.
Objekti alusel:Ettevõtlusega seotud lepingud, finantseerimislepingud, tootmislepingud,
jaotus- ehk turustuslepingud, info ja teabega seotud lepingud, koostöölepingud.
Lepinguliste kohustuste iseloomu alusel:Ühekülgsed (ainult üks pool võtab omale
kohustuse teise poole ees), kahekülgsed (mõlemad pooled võtavad endale kohustusi) ning
vastastikused lepingud (kahekülgsed lepingud, milles kohustused tuleb täita üheaegselt)
445
Kestvuse alusel:Ühekordsed lepingud (lepingust tulenev kohustus on koheselt täidetav) ja
kestevlepingud (kestva kohustuse täitmine).
Subjektide rolli alusel:Tsiviilõiguslikud lepingud, tarbijalepingud, kaubanduslikud
lepingud
Subjektide rolli aluselTsiviilõiguslikud lepingud, tarbijalepingud, kaubanduslikud
lepingud
Tegevusvabaduse alusel
16.Põhi- ja kõrvalkohustused
Kõrvalkohustused on kohustused, mille abil tagatakse võlasuhtes määratud
põhikohustuste täitmine. on võlaõiguses määratud kõrvalkohustus või asjaõiguses
sätestatud meede (nt. pant), mille abil tagatakse lepinguga võetud kohustuste täitmine.
Lepingu täitmise tagamiseks võib rakendada võlaõiguslikke tagatisi:
Käendus:Käendaja kohustub võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste
täitmise eest (vastutab solidaarselt võlgnikuga, sh ka kõrvalnõuete osas).
Tarbijakäenduslepingu korral peab käendaja avaldus olema kirjalikus vormis. Teistel
juhtudel vorminõue puudub ning käendust võib tõendada mistahes lubatud tõenditega
(tunnistajate ütlused, kontoülekanded). Käendus lõpeb kas tagatava nõude lõppemisega,
kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut vastutada uue võlgniku eest,
ning käenduse tähtaja möödumisega.
Garantii:Majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garandi) lepinguga võetud
kohustus võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva
kohustuse. Garant võib sellisel juhul esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid
(garantii tähtaeg on möödas, nõue ületab garandi vastutuse jms.). Kui garant on oma
kohustuse täitnud, tekib tal regressiõigus võlgniku vastu ainult siis, kui selle kohta on
sõlmitud nendevaheline kokkulepe. Garandi kohustus lõpeb, kui ta täidab garantiis
märgitud kohustused, garantiitähtaeg on möödunud või võlausaldaja loobub garantiist.
Erinevalt käendusest ei sõltu garantii kehtivus sellest, kas põhileping kehtib või kas
kohustus on juba täidetud.
Käsiraha:Ühe lepingupoole antud rahasumma või liigitunnustega asjad lepingu
tõendamiseks ja täitmise tagamiseks. Käsirahalepingus tuleb märkida, et üleantav raha on
käsiraha, mitte ettemaks. Käsiraha antakse lepingu sõlmimise tõendamiseks ja täitmise
tagamiseks. Käsirahaleping peab olema põhilepinguga samas vormis. Käsiraha
arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks. Kui täitmine ei ole võimalik, tuleb
käsiraha tagastada. Kui leping lõpetatakse käsiraha andnud poole süül, jääb käsiraha
teisele lepingupoolele. Kui käsiraha saaja nõuab kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha
hüvitise katteks.
Leppetrahv:Lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele
lepingus ette nähtud rahasumma. Leppetrahv võib olla ka mitterahaline. Lisaks
leppetrahvile on kahjustatud poolel õigus nõuda ka kohustuse täitmist. Leppetrahvi tohib
nõuda vaid siis, kui sellest on teisele poolele viivitamatult teada antud ning kui lepingu
mittetäitmine või mittenõuetekohane täitmine ei ole vabandatav.
17.Lepingu tõlgendamine
Lepingu tõlgendamisel lähtutakse poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see erineb lepingus
kirjeldatust, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Aluseks ei või olla ebaõige tähistus või
446
väljendusviis, mida pooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku
tahet. Kui üks lepingupool mõistis tingimusi teatud tähenduses ja teine osapool pidi seda
tähendust teadma, siis tõlgendatakse tingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.
Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada:
lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi;
tõlgendust, mille lepingupooled on samadele tingimustele varem andnud;
poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
lepingu olemust ja eesmärki;
vastaval tegevus- või kutsealal kehtivaid tavasid;
pooltevahelist praktikat;
lepingu konteksti ja vaadeldava tingimuse seotust teiste lepingutingimustega;
mitmetähenduslike sõnade ja väljendite korral mõista neid viisil, mis on kõige paremini
kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga;
tingimuste tõlgenduse lahknevuse korral eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tingimus
on kehtiv, kui sellest ei teki vastuolu seadusega;
eri keeltesse tõlgitud lepingutekstide korral algselt koostatud teksti;
18.Lepingute vorminõuded
Tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku
vormi(vormivabaduse põhimõte, TSÜS § 77). See tähendab muuhulgas seda, et
teistsuguse ettekirjutuse või kokkuleppe puudumisel on kehtivad ka suulised tehingud.
Seadus või poolte kokkulepe võib aga ette näha teatud vorminõude.
Tehingu vorminõuded:
• kirjalik (TSÜS § 78);
• kirjalikku taasesitamist võimaldav (§ 79);
• elektrooniline (§ 80);
• notariaalselt kinnitatud (§ 81);
• notariaalselt tõestatud (§ 82).
19.Tehingute kehtetus
Tühine tehing ei oma algusest peale õiguslikke tagajärgi , tühisest tehingust ei teki
pooltele õigusi ja kohustusi.
20.Isikute paljusus lepingutes.
Lepinguga sätestsatud kohustuse subjektideks võivad olla kas lepingu osapooled või
kolmandad isikud. Viimasel juhul lõpeb kohustus võlgniku suhtes siis, kui kolmas
osapool on selle täitnud. Subjektid võivad esineda võlasuhtes kas võlgnike või
võlausaldajatena.
Võlasuhtes võib esineda kolme liiki isikute paljusust, mis sõltub nende vahel jagatavatest
kohustustest:
Osakohustus:Kohustatud poolel on mitu isikut, kes on kohustatud täitma ainult nendele
langeva osa ja kellelt saab nõuda vaid selle osa täitmist.
Ühiskohustus:Kohustused, mida võlgnikud saavad vaid üheskoos täita.
Solidaarsuskohustus:Isikud võlgnevad ühe ja sama kohustuse, mida võib nõuda neilst
igaühelt eraldi aga ka kõigilt või mõnedelt üheskoos.
21.Lepinguliste kohustuste täitmise üldised põhimõtted
447
Kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Täitmisel tuleb lähtuda hea usu
ja mõistlikkuse põhimõtetest ning võtta arvesse kehtivaid tavasid ja praktikat. Kohustus
tuleb täita õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas, kokku lepitud kvaliteediga ja ulatuses.
22.Kohustuse rikkumise mõiste
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane
täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
23..
Õiguskaitsevahendite kohaldamise süsteem
(1) Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja:
1) nõuda kohustuse täitmist;
2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
3) nõuda kahju hüvitamist;
4) taganeda lepingust või öelda leping üles;
5) alandada hinda;
6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
24.Kahju hüvitamise nõude esitamine
Rahalise kohustuse puhul saab täitmist nõuda alati (VÕS § 108 lg 1). Rahalise kohustuse
täitmine ei saa
kunagi olla õiguslikus mõttes võimatu.
Mitterahalise kohustuse täitmist saab nõuda juhul, kui
• kohustuse täitmine ei ole võimatu;
• kohustuse täitmine ei ole võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas;
• võlausaldaja ei saa mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletavat tulemust
muust allikast;
• kohustuse täitmine ei seisne isikliku iseloomuga teenuse osutamises või töö tegemises.
25.
Kahju hüvitamise eesmärk ja viis, kahjunõude sisu Reeglina toimub kahju hüvitamine rahas ning täpsemalt ühekordselt makstava summana,
kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral aga perioodiliste maksetena.
Need reeglid ei kehti juhul, kui vastupidine on kahju iseloomust tulenevalt mõistlik (§
136).
Seaduses või lepingus võib ette näha ka kahju hüvitamise muul viisil (§ 136 lg 5). Näiteks
sätestab § 1047
lg 4, et ebaõigete andmete avaldamise korral saab kannatanu andmete avaldamise eest
vastutavalt isikult
nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul.
Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult
lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat
asjaolu ei oleks esinenud.
26.Lepinguliste kohustuste lõppemine.
Lepingulise kohustuse täitmine.
Lepingu täitmisega loetakse lepingu eesmärk saavutatuks. Leping lõppeb alles siis, kui kõik
võlasuhte pooled on täitnud oma kohustuse. Vajalik on, et need kohustused oleksid täidetud
448
nõuetekohaselt. Kohustused peaksid olema täidetud heas usus tegutsed mõistlikult ning tavasid ja
praktikat arvestades.
Tasaarvestus.
Lepinguline kohustus võib lõppeda ka tasaarvestusega. See tähendab võla ja nõude vastastikust
kustutamist.
Tasaarvestamise tingimused: 1) arvestada saab samaliigilisi nõudeid 2) tasaarvestamiseks esitatud
nõue peab olema vastunõue, s.t. nõue peab oleme sissenõutav ja mõlema nõude täitmise tähtaeg
peab olema saabunud või kui nõude esitamine on lubatud igal ajal, siis nõude esitamisest alates.
Poolte kokkulepe lõppemise alusena
Kokkulepe mille tulemusel kreeditor loobub oma nõudest ja vabastab võlgniku kohustuse
täitmisest. Kohustuse lõppemisega langeb ära võlasuhte alus ja seega ka leping lõppeb. Poolte
kokkuleppel võib lõpetada kõiki kohustisi v.a. need mis tekkivad seaduse alusel. N. elatisraha
maksmine. Samuti terviserikkest tuleneva kahju tekitamine. Selliste kohustuste lõpetamine
kokkuleppel on kehtetu ja tühine. Juriidiliselt toimub ühe kohustuse lõppemine samaaegselt uue
kohustuse tekkimisega.
Lepingupoole surm või juriidilise isiku likvideerimine
Kuna võlasuhte üheks kohustuslikuks koostisosaks on subjektide olemasolu, siis subjektide
puudumisel puudub ka võlasuhe.
Võlasuhe ei lõppe kui kadunud subjekti asemele astub tema õigusjärglane. Kui aga lepingust või
seadusest tulenevalt on kohustused seotud otseselt võlgniku või võlausaldaja isikuga, siis lõpeb
leping vastava lepingupoole surma puhul.
Võlgnik peab ise kohustuse tagama.
Võlgnik peab just sellele võlausaldajale täitma.
Juriidilise isiku likvideerimisel tema kohustused lõppevad, kui on õigusjärglane olemas, siis
lähevad talle üle.
Tähtaja saabumine
Kui kohustus on seotud kindla tähtajaga, siis lõppeb kohustus tähtaja saabumisega.
Leppetoiming
Leping millega vaieldav või muidu kohustusi tekitav õigussuhe uuendatakse osaliste vastastikuse
järelandmise tulemusena vastuvaidlematuks ja kahtlusetuks.
27.Tagatised ja kõrvalkohustused
Kõrvalkohustused on kohustused, mille abil tagatakse võlasuhtes määratud
põhikohustuste täitmine. Tagatis on võlaõiguses määratud kõrvalkohustus või asjaõiguses
sätestatud meede (nt. pant), mille abil tagatakse lepinguga võetud kohustuste täitmine
28.Käendus, käendussuhtes osalevad isikud
Käendaja kohustub võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest
(vastutab solidaarselt võlgnikuga, sh ka kõrvalnõuete osas). Tarbijakäenduslepingu korral
peab käendaja avaldus olema kirjalikus vormis. Teistel juhtudel vorminõue puudub ning
käendust võib tõendada mistahes lubatud tõenditega (tunnistajate ütlused,
kontoülekanded). Käendus lõpeb kas tagatava nõude lõppemisega, kohustuse
449
ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut vastutada uue võlgniku eest, ning
käenduse tähtaja möödumisega.
29.Käendaja kohustuse tekkimine
Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees
solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,
kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
(2) Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse
rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju
hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude
hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest
vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega
võimalus neid kulusid vältida.
30.Garantiileping
Majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garandi) lepinguga võetud kohustus
võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
Garant võib sellisel juhul esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid (garantii
tähtaeg on möödas, nõue ületab garandi vastutuse jms.). Kui garant on oma kohustuse
täitnud, tekib tal regressiõigus võlgniku vastu ainult siis, kui selle kohta on sõlmitud
nendevaheline kokkulepe. Garandi kohustus lõpeb, kui ta täidab garantiis märgitud
kohustused, garantiitähtaeg on möödunud või võlausaldaja loobub garantiist. Erinevalt
käendusest ei sõltu garantii kehtivus sellest, kas põhileping kehtib või kas kohustus on
juba täidetud.
31.Käsiraha
Ühe lepingupoole antud rahasumma või liigitunnustega asjad lepingu tõendamiseks ja
täitmise tagamiseks. Käsirahalepingus tuleb märkida, et üleantav raha on käsiraha, mitte
ettemaks. Käsiraha antakse lepingu sõlmimise tõendamiseks ja täitmise tagamiseks.
Käsirahaleping peab olema põhilepinguga samas vormis. Käsiraha arvestatakse
võlgnetava kohustuse täitmise katteks. Kui täitmine ei ole võimalik, tuleb käsiraha
tagastada. Kui leping lõpetatakse käsiraha andnud poole süül, jääb käsiraha teisele
lepingupoolele. Kui käsiraha saaja nõuab kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise
katteks.
32.Leppetrahv
Lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus ette nähtud
rahasumma. Leppetrahv võib olla ka mitterahaline. Lisaks leppetrahvile on kahjustatud
poolel õigus nõuda ka kohustuse täitmist. Leppetrahvi tohib nõuda vaid siis, kui sellest on
450
teisele poolele viivitamatult teada antud ning kui lepingu mittetäitmine või
mittenõuetekohane täitmine ei ole vabandatav.
33.Nõude loovutamise mõiste ja liigid
Nõude loovutamise eesmärk on võlausaldaja vahetus. Loovutamiseks peavad olema
täidetud järgmised tingimused:
sõlmitud kehtiv loovutamisleping;
nõue peab eksisteerima;
nõue peab olema määratletav;
nõue peab olema üleantav.
Võlausaldaja võib oma nõude võlgnikust sõltumata anda üle teisele isikule. Nõuet ei saa
loovutada, kui seda keelab seadus või ei ole seda võimalik teisele isikule üle anda ilma
kohustuse sisu muutmata. Samuti ei saa loovutada ülalpidamise nõuet, kehavigastuste
tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise
nõudeid.
Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt
täpselt määratletavad.
Kui nõude loovutamine toimub , loetakse kehtivaks varasem loovutamine.
34.Nõude loovutamise õiguslikud tagajärjed
(1) Nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja
kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva
seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks
vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus
võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või
muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada.
(2) Senine võlausaldaja peab uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi,
mis kinnitab nõude loovutamist.
35.Võlgniku kaitse nõude loovutamise korral
1) Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue
võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude
loovutamise ajal.
(2) Võlgnik ei või uue võlausaldaja vastu esitada vastuväiteid tulenevalt lepingu
rikkumisest, millega välistati või piirati võlausaldaja õigust nõuet loovutada, samuti ei või
ta sel alusel nõuet tasaarvestada.
451
(3) Võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja
nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui:
1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude
omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud;
2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui
võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi.
36.Kohustuse ülevõtmise tingimused
Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel,
kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub.
37.Halduslepingud, halduslepingute erinevus tsiviilõiguslikest lepingutest
Haldusleping on leping, mis on sõlmitud avaliku võimu kandja ja eraõigusliku juriidilise
või füüsilise isiku vahel ning sellega on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu
volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi.
Tsiviilõigusliku lepingu puhul on osapoolteks eraõiguslikud isikud või üheks osapooleks
olev avaliku võimu kandja üksnes kaasab eraisikut teenuse tellimise korras avaliku
ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi ega reguleeritaks
kolmandate isikute õigusi.
38.Võõrandamislepingud, nende iseloomustamine
Võõrandamislepingute esemeks on esemete tasuline või tasuta üleandmine ühelt isikult teisele.
Põhilisteks lepinguliikideks on siin müügileping ja vahetusleping kui tasulised
võõrandamislepingud ning kinkeleping kui tasuta võõrandamisleping.
Müügilepingu mõiste. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva,
valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi
ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu
(VÕS § 208 lg 1).
Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja
tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
Kinkelepingu mõiste. Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule
(kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku
kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat
rikastama (VÕS § 259). Kinkeleping on tasuta leping. Sellest tuleneb kinkija vastutuse piirang
kingitud eseme puuduste eest §-s 264.
Kinkelepingu vorm. Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab
olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti (näiteks kinnisasjade puhul vajalik
452
notariaalne tõestamine, AÕS § 119). Vorminõude järgimatajätmine ei too kaasa kinkelepingu
tühisust, kui leping täidetakse, st kink üle antakse ning ka omand üle kantakse.
Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele
isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb
lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või
kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub:
1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või
2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks
valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat
raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.
39.Kasutuslepingud,nende iseloomustus
Kasutuslepingute ühiseks tunnuseks on ühele isikule kuuluvate esemete kasutusse andmine
teisele isikule, kusjuures see võib toimuda nii tasuliselt kui ka tasuta. Tähtsamateks
lepinguliikideks on siin üüri-, rendi-, litsentsi-, liisingu-, tasuta kasutamise ning laenuleping.
Üürilepingu mõiste. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule
(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri)
(VÕS § 271).
Rendilepingu mõiste. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule
(rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest
korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest
tasu (renti) (VÕS § 399).
40.Lepingud teenuste osutamiseks
Sellesse lepingute gruppi kuuluvad lepingud, mille eesmärgiks on mingi teenuse osutamine
teisele isikule.
Üksikuteks lepinguliikideks on siin käsundusleping, maaklerileping, agendileping,
komisjonileping,tööleping, arveldusleping, raviteenuse osutamise leping, töövõtuleping,
veoleping, speditsioonileping,pakettreisileping ja hoiuleping. Kõik need lepingud on
põhimõtteliselt jaotatud kaheks selle alusel, kas lepinguga on kohustus saavutada teatud tulemus
või on kohustus lihtsalt teatud töö tegemiseks või teenuse osutamiseks. Töö tegemisele suunatud
lepingute jaoks on nn üldlepinguks käsundusleping.
Meie õppeprogrammi raames käsitleme teenuste osutamise lepingutest ainult käsunduslepingut
ning töövõtulepingut.
Käsundusleping.
Mõiste. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele
isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu,
kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619).
Käsunduslepingu kasutusalad:
• Käsunduslepinguga on tegemist juriidilise isiku ning selle juhtorgani liikme vahel sõlmitava
lepingu puhul. Töölepingu seaduse § 7 p. 10 kohaselt ei laiene juhatuse liikmele tööseaduste
töötajat kaitsev regulatsioon (nt piirangud töölepingu lõpetamisel jne). Juriidilise isiku juhatuse
453
liikmega sõlmitavas käsunduslepingus määratakse kindlaks poolte vastastikused õigused ja
kohustused(eelkõige juhatuse liikme kohustused juriidilise isiku juhtimisel, näiteks kohustus teha
teatud tehinguid ainult nõukogu või üldkoosoleku nõusolekul, samuti võib seal olla ette nähtud
teatud hüvitis lepingu lõpetamise puhuks, ametiauto kasutamise võimalus, jne).
• Teine praktiline tähendus on käsunduslepingul esinduse puhul, kus ta sageli moodustab
esinduse aluseks oleva sisesuhte esindatava ja esindaja vahel.
• Ka advokaadiga sõlmitav leping (nt kliendi esindamiseks kohtuvaidluses) on oma olemuselt
üldreeglina käsundusleping (advokaat ei saa garanteerida tulemust, st kohtuvaidluse tulemit, vaid
üksnes kohustuda kliendi huve võimalikult hästi kaitsma).
Käsundisaaja kohustused.
Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundajale lojaalselt ja käsundi iseloomust
tulenevalt vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab püüdma täita käsund vastavalt võimetele
käsundaja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimist käsundaja varale. Käsundi
täitmisel peab käsundisaaja põhimõtteliselt järgima käsundaja juhiseid, samuti peab käsundisaaja
käsundajat informeerima kõikidest olulistest asjaoludest ning viimase nõudel teavitama teda
käsundi täitmisest.
Huvide konflikt.
Kui käsundi esemeks on tehingu tegemine või muul viisil käsundajale teenuse osutamine tema
asjade ajamisega käsundaja varaliste huvide järgimiseks, võib käsundisaaja olla samaaegselt tema
poolt käsundaja jaoks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks
üksnes juhul, kui tehingu sisu on niivõrd selge, et huvide konflikt on välistatud. Antud säte
puudutab ainult käsunduslepingu poolte vahelist suhet. Väljapoole, kehtivusega kolmandate
isikute suhtes korrespondeerub sellele esindaja huvide konfliktis tehtud tehingu regulatsioon
TsÜS-s.
Käsundisaaja väljaandmiskohustus.
Käsundisaaja peab käsundajale välja andma või loovutama kõik käsundi täitmiseks saadu, mida
ta käsundi täitmiseks ei kasutanud, samuti selle, mis ta seoses käsundi täitmisega saab või loob.
Näiteks palute naabril teie äraolekul lilli kasta ning annate talle oma korterivõtmed, mida tahate
naastes tagasi saada. Praktikas olulisemad on siin juhtumid, kus käsundiandja annab
käsundisaajale ülesande osta/müüa tema nimel mingeid kaupu ning annab talle selleks ka vastava
esindusõiguse. Sellisel juhul peab käsundisaaja/esindaja andma käsundiandjale välja asja müügist
saadud tulu või kaupade ostmise korral need kaubad.
Näide: A annab B-le ülesande müüa tema auto ning annab talle ka vastava volikirja. Auto müügil
peab ta järgima A juhiseid (VÕS § 621) ning müügist saadud raha A-le välja andma (§ 626 lg 1).
454
Käsundiandja kohustused: eelkõige tasu maksmine, kui selles oli kokku lepitud. Kui käsundi
täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma
kutse- või majandustegevuses (näiteks advokaat advokaadilepingut täites), loetakse tasu käsundi
täitmise eest vaikimisi kokku lepituks. Kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, kuulub
tasumisele vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Samuti peab käsundaja hüvitama käsundisaajale
kulutused, mis viimane on teinud käsundi mõistlikuks täitmiseks ja mida ta võis vastavalt
asjaoludele vajalikeks pidada ning vabastama käsundisaaja tema poolt käsundi täitmisel võetud
kohustustest.
Näide: palute naabril oma äraolekul kassi eest hoolitseda. Naaber teeb kulutusi kassi toidule,
samuti viib ta pärast autoõnnetust arsti juurde ning saab arstilt arve. Teie peate maksma kinni
kassi mõistlikud toidukulud, samuti tasuma loomaarsti arve.
Töövõtuleping.
Mõiste ja poolte kohustused
Mõiste. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või
saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma
selle eest tasu (VÕS § 635 lg 1). Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid
kohustusi isiklikult.
Töövõtuleping on põhiline tulemusele suunatud leping. Töövõtulepinguga kohustub töövõtja
saavutama mingi tulemuse, näiteks valmistama juubelitordi või kingad, ehitama maja jne.
Töövõtjal tekib tasu saamise õigus alles siis, kui ta on ettenähtud tulemuse saavutanud; ei piisa
sellest, et ta on tulemuse nimel lihtsalt hoolikalt tööd teinud (see on üks oluline erinevus
töölepingust).
Töövõtulepingu esemeks võivad olla kõige erinevamad tööga saavutatavad tulemused, näiteks:
tööd tellija rajatistel (installeerimine, puhastamine, hooldus) või tellija asjade suhtes (näiteks
sõiduauto või kodumasina parandamine), aga ka vaimse tegevusega saavutatavad tulemused nagu
ekspertiis, tõlge, turu-uurimus. Samuti näiteks juuksuri või rätsepa teenused. Sageli on aga väga
raske eristada, kas lepinguga lubati just mingit tulemust, st kas tegu on töövõtuga või mitte.
Näiteks raviteenuse lepinguga ei saa arst garanteerida tulemust, st seda, et tema patsient tõesti
terveks saaks, ta saab vaid kohustuda andma endast parim patsiendi ravimiseks. Problemaatiline
on arhitektiga või advokaadiga sõlmitava lepingu liigitamine (esimesel juhul pigem töövõtt,
advokaadi puhul seevastu reeglina käsundusleping).
Samuti nagu müügilepingute puhul, kasutatakse ka töövõtulepingute sõlmimisel sageli
tüüptingimusi. Seetõttu on seaduse regulatsioon suhtelis elt üldine, sobimaks kõigile erinevatele
vormidele ning praktikas saavad äärmiselt tähtsat rolli mängima just ühe või teise poole poolt
välja töötatud tüüptingimused ning nende lubatavuse kontroll.
Töövõtja kohustused. Kui töövõtja valmistab asja tema poolt muretsetud materjalist, peab ta
valmistatud asja tellijale üle andma ja võimaldama talle omandi asjale.
Töövõtja poolt muretsetavast materjalist valmistatava tööga tegemist näiteks valmistatava mööbli
või pealdistega trükipaberi tellimisel – siin kuuluvad vastavad asjad algselt töövõtjale ning sellest
ka omandi üleandmise kohustus.
455
Kui tööd tehakse tellija asjal (näiteks tema auto või televiisori parandamine, tellija riidest
õmmeldav ülikond, aga ka maja ehitamine tellija kinnisasjale), kuulub asi ka töö tegemise ajal
edasi tellijale ning seetõttu siin omandi ülekandmise kohustust pole.
Tellija põhikohustuseks on maksta kokkulepitud tasu, kusjuures, kui töö valmistamist võib
vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, loetakse tasu töövõtjale vaikimisi kokkulepituks
ning selle suuruseks on antud töö eest tavaline või vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Tasunõue
tekib töö valmimisel, kui aga töö tuleb vastu võtta, siis alates töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks
lugemisest (§ 637 lg 3, 4). Töö vastuvõtmine kuulub samuti tellija kohustuste hulka
Sageli peab tellija lepingu kohaselt tegema töövõtjaga olulisel määral kaastööd, näiteks
muretsema materjali, tegema projekti, andma mingit informatsiooni või juhiseid, ilmuma proovi
jne. See tellijapoolne kohustus võib olla niivõrd oluline, et töövõtjal on ilma tellijapoolse
tegevuseta võimatu oma töö valmis teha. Sellisel juhul annab § 652 töövõtjale kahju hüvitamise,
olulise lepingurikkumise korral aga teatud juhtudel isegi kogu tasu (va säästetud tööjõuga mujal
omandatav summa) nõudmise õiguse.
Töövõtulepingu regulatsioon on mitmetes punktides sarnane müügilepingu omaga. Täpselt nagu
ostja ei pea ostuhinda tasuma enne, kui tal on olnud võimalus ostetud asi üle vaadata ning
avastada selles võimalikud puudused, ei pea ka töövõtulepingu puhul tellija töö eest tasuma enne,
kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata. Majandus- või kutsetegevuse käigus sõlmitud
töövõtulepingute puhul on tellija töö ülevaatamiseks ning puudustest teatamiseks kohustatud (§
643, 644), vastaselt juhul kaotab ta oma õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse. Samuti on
õiguskaitsevahendite regulatsioon maksimaalselt ühtlustatud müügilepingu vastavate sätetega, et
vähendada konkreetse lepingu kvalifitseerimisest tulenevate tagajärgede erinevust (nii on valmis
maja võõrandamisel tegemist müügilepinguga, kui maja aga alles hakatakse ehitama, siis
töövõtuga; ostja/tellija õigused ei tohiks oluliselt erineda lihtsalt seetõttu, et lepingu sõlmimise
hetk oli erinev).
Riisiko üleminek. Töövõtja kannab juhusliku hävimise riisikot kuni töö valmimiseni (§ 640). Kui
kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, kannab töövõtja riisikot kuni töö
vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni: § 638 2. lause kohaselt loetakse töö vastuvõetuks,
kui tellija alusetult ei võta valmistehtud tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku
tähtaja jooksul. Riisiko üleminekutagajärjeks on, et tellija peab töövõtjale töö eest tasuma ka
juhul, kui töö hävib või kahjustub pärast riski üleminekut tellija le. Ning vastupidi, kui töö hävib
enne riisiko üleminekut, siis töövõtjal tasunõuet ei ole, vaid ta peab selleks töö uuesti tegema.
Töö vastavus lepingutingimustele.
Ka töövõtulepingu puhul tekitab eelkõige probleeme just tehtud töö mittevastavus tellija
ootustele, st olukord, kus töö on puudustega. Tegemaks kindlaks, kas töövõtja on töö kvaliteedi
osas oma kohustusi rikkunud, tuleb jällegi tugineda eelkõige lepingus kokkulepitule, vastava
regulatsiooni puudumisel aga §-s 641 sätestatule
Töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest,
tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid,
materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Rõhuasetus on siinkohal just töövõtja, kes on reeglina
vastava ala professionaal,kontrollimiskohustustel. Nii ei saa näiteks vannitoa plaatija, kui plaadid
456
sobimatu liimi tõttu nädala aja pärast seina pealt maha tulid, tugineda sellele, et liimi muretses
korteriomanik. Plaatija, kes erinevalt korteriomanikust peab olema kursis erinevate materjalide
omaduste ja kvaliteediga, peab eelnevalt kontrollima, kas talle antud liim (aga ka aluspind või
plaadid ise) sobivad vastava töö tegemiseks.
Töövõtja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas riisiko ülemineku
ajal tellijale, isegi kui lepingutingimustele mittevastavus ilmneb alles pärast seda (§ 642).
Tarbijatöövõtu korral eeldatakse kuue kuu jooksul töö tellijale üleandmisest ilmnenud puuduste
puhul, et need on tekkinud juba enne töö üleandmist, välja arvatud juhul, kui selline eeldus oleks
vastuolus töö või puuduse olemusega.
Tellija õiguskaitsevahendid töö lepingutingimustele mittevastavuse korral
Tellija saab kasutada kõiki VÕS §-s 100 nimetatud õiguskaitsevahendeid järgmiste erisustega:
• täitmise, st töö parandamise või uue töö tegemise nõue (§ 646).See nõue on tellijal juhul,
sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi,
arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Muu kui
tarbijatöövõtu puhul saab uue töö tegemist nõuda ainult juhul, kui tegemist on olulise
lepingurikkumisega. Sealjuures loetakse oluliseks lepingurikkumiseks (lisaks §-s 116 loetletud
asjaoludele) ka parandamise või uue töö tegemise ebaõnnestumisest või sellest alusetult
keeldumist (§ 647). Oluline on, et kõik töö puuduse kõrvaldamise või uue töö tegemisega seotud
kulutused, eelkõige veo-, töö-, reisi- ja materjalikulud kannab töövõtja.
• tellija ülesütle misõigus (§ 116 lg 6, § 647 ja 655)
Tellija võib töövõtulepingu põhimõtteliselt igal ajal üles öelda (§ 655). Pärast ülesütlemist on aga
töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu
ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või
oleks võinud mõistlikult omandada.
Samuti on tellijal õigus lepingust taganeda (kestvuslepingu puhul leping üles öelda)
töövõtjapoolse olulise lepingurikkumise korral. Täiendavad olulise lepingurikkumise juhud lisaks
§-s 116 toodule sätestab töövõtulepingu puhul § 647.
• kahju hüvitamise nõue (§ 115)
Erisuse sätestab töövõtulepingu puhul § 649.
• hinna alandamine (§ 112)
Piirangud sätestab § 648.
Oluline on meeles pidada, et tarbijatöövõtulepingute (§ 635 lg 4) puhul on õiguskaitsevahendite
osas seaduses sätestatuga võrreldes tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped tühised (§ 657
lg 1).
457
KAASUS 1
1.Äriregistrile esitati kandeavaldus, millega paluti kanda äriregistrisse füüsilisest isikust
ettevõtjana 12-aastane alaealine. Kohtunikuabil, kes asja menetles, tekkis kahtlus sellise
registrikande motiivides ja ta palus kohalikul omavalitsusel eestkosteasutusena esitada oma
arvamus kande tegemise võimalikkuse kohta. Omavalitsuse poolt esitatud andmetest selgus,
et alaealisel ei ole ettevõtet, samuti ei osanud tema vanemad väidetavalt selgelt põhjendada,
miks nende laps ettevõtjana äriregistrisse kantakse. Tulenevalt neist asjaoludest keeldus
kohtunikuabi kande tegemisest motiveerides seda järgmiselt:
a.
TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul;
a.
ÄS § 1 kohaselt saab isik olla füüsilisest isikust ettevõtja vaid juhul, kui ta pakub
oma nimel püsivalt kaupu või teenuseid, antud alaealisel aga vastav tegevus enne
äriregistrile kandeavalduse esitamist puudus;
a.
registrikanne võiks kahjustada alaealise huve, kuna talle peavad tehingute
tegemiseks andma nõusoleku vanemad, kes aga võivad hakata tegutsema vastuolus
lapse huvidega.
Kas kandemäärus on seaduslik?
Küsimused on seotud kande tegemise ja tähendusega. Kes on FIE? FIE olemise määrab
ettevõtlustegevus. Äriregistrisse kanne on informatiivse tähendusega, seega FIE ei saa isiku
tähendust kandega.
Kas FIE-l peab olema tegevus äriregistrisse kantuna? Ei pea, sest FIE olemisest ei teki mingeid
kohustusi ja see ometi on ju ainult deklaratiivne.
Kas FIE peab ennast kandma äriregistrisse? Maksuõiguslik seos (§ 3 lg 2).
a. Küsimus teovõimelisusest
🡪 § 3 lg 1 – ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik 🡪 ei saa olla
aluseks. Lapse õigusvõime ei ole piiratud, saab olla ettevõtte omanik, ei saa tehinguid
teha ilma esindajata. Seega on esimene põhjendus formaalselt ümber lükatud
b. Kas tegevuse puudumine saab olla takistuseks
🡪 deklaratiivsuse küsimus 🡪 ei saa olla
aluseks. Ei saa nõuda, et eelnevalt oleks tegevus – määratlus on seaduses õige, aga seda
nõuet, et olgu olla enne kui saad, seda pole võimalik. Seda tingimust ei saa
äriregistripidaja seada ei saa.
c. Alaealise huvid
🡪 äriregistri kanne ei anna vanematele suuremaid õigusi oma last
laostada.
Menetluslikud küsimused:
Kas registripidaja võib nõuda täiendavaid andmeid? Jah, § 32 lause 3: võib nõuda
ettevõtjalt täiendavaid dokumente. Muu puhul puudub menetluslik alus – see kaitseb
ettevõtjat.
458
§ 33 lg 6 – kande tegemisest ei või keelduda, kui kõik seaduses nõutud dokumendid on
olemas ja nõuetele vastavad.
Kus on kirja nõuded FIE puhul? § 75.
1. (a) ÄS § 3 lg 1 – teovõime ei ole oluline! Väide on iseenesest õige, aga relevantsus selle
kaasusega puudub.
o Varem oli säte, et peab olema teovõimeline – siis probleem, kui pärandatakse
alaealisele ettevõte – kas siis peab sellepärast lõpetama?
2. (b) FIE-l ei pea tegelikult olema ettevõtet, ei pea selle kaudu osutama teenuseid ja müüma
kaupu
3. kui käive ületab 25.000 krooni aastas, siis on käibemaksukohuslane (§ 3 lg 2)
3. FIE on ettevõtja mille järgi? - ÄS §1- tegevuse järgi ja äriregistri kanne on vaid
deklaratiivse tähendusega (vale!!!). Seega kui tahad et sind registrisse kantakse siis peab
kande rahuldama kuna see vaid deklaratiivne aga ega seepärast ettevõtjaks ei muutu vaid
alles siis kui nt hakkad teenust osutama. Sellepärast ei pea olema FIE-l ettevõtet. Seega
see väide b) ei ole õige.
3. ÄS § 33 lg 6 – ÄR on abstraktne menetlus, dokumendimenetlus – ei tohi küsida, miks sa
selle kande teed ja kas sul on vaja seda teha.
3. (c) FIE puhul on kanne deklaratiivse tähendusega! (ÄS § 1 – faktiline situatsioon, ei ole
seotud ÄR kande tegemisega)
o kui isik on kantud äriregistrisse, aga midagi ei tee, siis ta ei ole FIE
7. ÄS § 33 lg 6 sobib siin ka
7. PerS § 99 piirab vanemaid ja kaitseb lapsi – see ei ole äriregistri probleem!
o probleem on siin tegelikult olemas – maailmas on suhteliselt levinud, et 18aastaseks
saamisel esimene asi on esitada pankrotiavaldus, sest vanemad on lapse nimel liialt
palju kohustusi võtnud – Eestis ei ole veel õnneks väga
9. kuna kanne ei muuda midagi ja kui vanemad tahavad oma last kuritarvitada siis nad
teevad seda ka ilma selle kandeta.
9. ÄR on teinud palju tühja tööd – tegevus on õigusvastane.
9. tegelikkuses jäigi kanne tegemata (lõppes RingKh tasemel), argument eelkõige, et KOV
palus jätta tegemata, et on midagi kahtlast – tegelikult see ongi KOV kohustus
eestkosteasutusena kontrollida selliseid asju, aga nüüd lükkasid töö oma õlgadelt ära
2. Täisühingul on kolm osanikku, O, P ja R. Ühingulepingu kohaselt on osanikud
õigustatud täisühingut ühiselt juhtima. P ja R ostsid täisühingule kuuluva kaupluse tarvis
nahkmööbli, mis maksis 50.000 krooni. O, kes viibis mööbli ostmise ajal välismaal, ei olnud
tagasi tulles sellega nõus. P ja R väisid, et O nõusolek ei oma tähtsust, kuna otsus mööbli
ostmiseks oli tehtud häälteenamusega. Pealegi ei olnud võimalik O arvamust teada saada,
sest ta oli sel ajal ära.
459
VUTT: Kas otsus kui selline on tehtud õiguspraselt? Osanikud teevad
ostuseid kahel võimalikul viisil- igaüks ise mis on igapäevane
majadustegevus ja osanike otsusega kui ületab seda §89!
( § 89. Täisühingu juhtimisel võib juhtima õigustatud osanik teha tegusid,
mis on vajalikud täisühingu igapäevaseks majandustegevuseks. Igapäevast
majandustegevust ületavate tegude tegemiseks on nõutav osanike otsus.)
Siinjuhul ületab. Kuna O-le ei teatatud siis 93 lg4! 177‘ –analoogia! Täisühingus ja osaühingus
on osanike positsioon ju sama seega annakaaloogiat kohaldada küll. Tehing iseeneset kehtib- mis
alusel?- kolmandate isikute suhtes sisesuhe ei kohaldu. Kui esindusõiguse alusel pole probleemi
siis ei ole alust kui oleks esinduses probleem siis võiks olla alus. Kui ühing läheb pankrotti siis O
ei vastuta selle tehingu eest! Kuna ta saab tõendada et ta ei teadnudki sellest tehingust midagi!!
3. Täisühingu osanikud esitasid kohtule taotluse ühe osaniku väljaarvamiseks täisühingust
põhjusel, et ta on rikkunud konkurentsikeelu nõudeid. Hagiavalduse kohaselt oli see osanik
kaks aastat enne täisühingu kandmist äriregistrisse valitud juhatuse liikmeks aktsiaseltsis,
mis tegutses täisühinguga samal tegevusalal ning ta oli juhatuse liige ka hagiavalduse
esitamise ajal. Kostja esitas hagile vastuväite, et vähemalt üks osanikest oli ükskord varem
lugenud aktsiaseltsi üldkoosoleku protokolli, milles oli kirjas, et ta on vastava aktsiaseltsi
juhatuse liige, osanik B kinnitas kohtus selle väite õigusust. Kuidas peab vaidluse
lahendama kohus?
VUTT: 95 ja 96! Konkurentsikeeld. 108 annab väljaarvamise aluse ja viitab 105!! 105 lg1
esimene lause. Aga 96 lg1 on see mida võib nõuda ja seal pole kirjas et väljaarvamist võib nõuda.
108-s pole konkurentsikeelust midagi rääägitud. Kas see konkurentsikeel on mõjuv põhjus või 96
välistab selle? Osanikevahelistes suhetes on ju kõige olulisem usaldus- usaldussuhe ju
täisühingus seega kokurentsi keelu rikkumine on küll mõjuv põhjus! 96 annab pigem täiendavad
võimalused! Et võime välja arvata ja samas ka kahju nõuda vms. Kes peab sellest teadma- kõik
osanikud!! Mitte ainult üks. 95 lg1 ei tohi konkureerida ja lg 2 teeb väikese möönduse. Ei teagi
mis siin õige vastus on- oluline ka see et sellele osaikule liiga ei tehtaks.
§ 95. Konkurentsikeeld
(1) Osanik ei või teiste osanike nõusolekuta konkureerida täisühinguga samal tegevusalal ega
osaleda majandustegevust mõjutavana äriühingus, mis konkureerib täisühinguga samal
tegevusalal. Kui ühingu asutamisel või osanikuks saamisel olid nimetatud asjaolud teistele
osanikele teada, kuid vastuväiteid ei esitatud, loetakse teiste osanike nõusolek antuks.
(2) Ühingulepinguga võib ette näha tähtaja, mille jooksul käesoleva paragrahvi 1. lõikes
nimetatud konkurentsikeeld kehtib ühingu endise osaniku suhtes. Nimetatud tähtaeg ei või olla
pikem kui viis aastat, arvates osaniku ühingust lahkumisest või väljaarvamisest.
(3) Kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud konkurentsikeeldu endise osaniku suhtes ja ühingu
huvid seda nõuavad, võib kohus ühingu nõudel kehtestada konkurentsikeelu käesoleva paragrahvi
2. lõikes nimetatud tähtajaks.
4. Täisühing, milles on kolm osanikku, võttis aktsiaseltsilt laenu. Laenu ta tähtajaks tasuda
ei suutnud. Aktsiaselts esitas kohtuse hagi vastava summa väljanõudmiseks täisühingult.
Kohtumenetluse käigus ilmnes, et täisühingul ei ole võla tasumiseks piisavalt vara.
460
Aktsiaselts esitas laenu tasumise nõude osaniku B vastu. B väitis, et ei ole kohustatud laenu
tasuma, sest vastavalt ühingulepingule vastutavad täisühingu kohustuste eest ainult
osanikud A ja R. Millise otsuse saab kohus teha?
VUTT: Kohus peaks hagi rahuldama.
Kas kohus saab hagi rahuldada või ei? § 101 lg 2 vastutavad solidaarselt, lg 3 solitaarvastutusest
kõrvalehoiduvad kokkulepped ei kehti kolmanda isiku ees, seega kokkulepped kehtivad nende
endi vahel.
§ 101. Vastutus
(1) Täisühing vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga.
(2) Osanikud vastutavad täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Osanikult võib
nõuda kohustuse täitmist üksnes rahas.
(3) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatuga vastuolus olev kokkulepe ei kehti kolmanda isiku
suhtes.
(4) Osanikul on õigus esitada võlausaldaja nõude vastu kõiki vastuväiteid, mida ta võib esitada
ise või mida oleks võinud esitada täisühing. Osanik ei kaota õigust vastuväidetele ka siis, kui
täisühing neist loobub või oma kohustust tunnistab.
(5) Osanik võib keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet
tulemusetult esitanud täisühingu vastu või kuni ühingul on võlausaldaja suhtes õigused, mis
võimaldavad nõude lõpetada. Täitedokumendist täisühingu vastu ei saa teostada sundtäitmist
osaniku vastu.
ÜHINGUÕIGUS KAASUSED II
1.
A ja B soovivad kiirmenetluse korras asutada osaühingu ning näevad põhikirjas
ette, et:
osaühingu osakapital on 2 500 eurot kuni 11 500 eurot ning osad registreeritakse
EVK-s;
juhatuse liige A võib ühingut esindada ainult koos prokuristiga;- vastutust ei saa üle
anda
osaühingu põhitegevuseks on laskemoona tootmine;- põhikirja ei panda tegevusala
osanikud on kohustatud osalema osaühingu tegevuses ning selle kohustuse
rikkumisel on osanik kohustatud oma osa võõrandama; - Ainsaks kohustuseks
tasuda sissemakse (ÄS § 155)
osanikud saavad osaühingu tegevuses osalemise eest osaühingult tasu;- dividente
makstakse 157.2; 157 lõige 1. järgi osamakseid võb teha puhaskasumist
osaniku poolt ühingu asutamiseks ühingule antud juriidilise abi kulud
tasaarveldatakse osaniku rahalise sissemaksega. 155.1 osanik peab maksma oma
nimiväärtusele vastava osamakse vaid rahalise sisemaksena.
Kas nimetatud asjaolude põhikirjas sätestamine on lubatud?
461
Ei ole kuna kiirementlust saab läbi viia kui on täidetud ÄS 53 lg 5 nõuded:
Kõik isikud digiallkirjastavad
Kedagi ei volitata –
OÜ kasutab tüüppõhikirja -
OÜ osad ei ole registreeritud väärtpaberite keskregistris -
OÜ-sse tehakse ainult rahalisi sissemakseid (v.a. Kui sissemakseid ei tehta üldse) +
Riigilõiv tasutakse pangalingi kaudu
Tegevusala näidatakse EMTAK klassifikaatori järgi +
Analüüsi olukorda juhul, kui osaühingu asutamine ei toimuks kiirmenetluse korras.
2.
A ja B sõlmisid 1. juunil osaühingu Tantra Baltic OÜ asutamislepingu ning esitasid
äriregistrile asutamislepingu osana osaühingu registrisse kandmise kandeavalduse,
mille register rahuldas 5. juunil. A esitas 5. juulil määruskaebuse, milles palus
äriühingu sissekande kustutada. Määruskaebusele lisas ta 1. juulil B-le saadetud
osaühingu asutamislepingu tühistamise avalduse, milles A tugines pettusele. Lisaks
esitas A alternatiivnõude, et kui kande kustutamise taotlus jäetakse rahuldamata,
kustutataks ärinime kanne. Seda põhistas ta asjaoluga, et asutatud ühingu ärinimes
Tantra Baltic OÜ kasutatakse talle kuuluvat kombineeritud kaubamärki (hõlmab
nii sõna kui kujutist) ́Tantra`, kuid ühingu asutamisel ei ole ta ÄS §-s 12 lg 3
nimetatud nõusolekut andnud. Kuidas tuleb määruskaebus lahendada?
Äriregister peab kontrollima, kas on sama kaubamärk.
Paragr. 27 tsiviilõigustiku üldosa seaduses: (2) Eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping või
asutamisotsus loetakse pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu
sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud.
Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku
registrisse kandmist tühistada.
Ei saa kustutada äriregistrist, kui kanne on juba tehtud, kuid saab sundlõpetada avalduse alusel,
kuna asutamisdokumendis olid sees vead. Tuleb kuidagi pettuse läbiviimist tõetada samuti.
Kandeavaldust ei saa kunagi tühistada. Tuleb viidata et asutamisdokumendis tõsised vead.
3
. Osaühingu põhikirjaga nähti ette, et osa iga 1 eurot annab ühe hääle ning lisaks on
osaühingu asutajateks olnud osanikel isiklikult üks lisahääl sõltumata nende osa
nimiväärtusest. Üks asutajatest võõrandas oma osa. Omandaja esitas kohtule hagi
põhikirja nimetatud sätte kehtetuks tunnistamiseks, kuna see on vastuolus ÄS §-ga 154 lg 1.
Kas hagi tuleks rahuldada? Mida saaks uus osanik veel teha, et välistada olukorda, et
asutajatel on otsuste vastuvõtmisel üks lisahääl?
§ Hääleõigus (ÄS § 169) § Osaniku häälte arv peab olema võrdeline tema osa suurusega § Osa
iga üks euro annab ühe hääle, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Võib põhikirja vastu protestida, kui see on vastuolus äriseadustikuga
4. Osaühingu osanik esitas kohtule hagi, nõudes juhatuse kohustamist esitama talle
osaühingu dokumente ja andma teavet kõikide osaühingu tehingute kohta. Osaühing
462
vaidles hagile vastu, põhjendades oma vastuväiteid asjaoluga, et juhatus on teabe andmisest
keeldunud, kuna hageja esitab teabe saamise nõudeid iga päev ning ei lase juhatusel täita
oma põhikohustusi ühingu juhtimisel. Kuidas peab vaidluse lahendama kohus?
ÄS § 166
keeldumise alus on üksnes § 166 lg 2: juhatus võib keelduda teabe andmisest ja
dokumentide esitamisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju osaühingu
huvidele- kas see et ei lasta põhitegevusega erii tegeleda on kahju tekkimise aluseks? No see
on pigem kaalutlusotsus ja peaks vaatama alusnormi ja vb sõna kahju §166 pole mitte kõige
parem sõna ja siikohal on kahju kahjustamise täheduses aga mitte vaid selles tähenduses et
peaks konkreetselt määratlema kahju või et tegu oleks kahju hüv alusega. Teabe väljaminek
peab olema kuidagi vastuolus oü huvidega!
juhatus ei olegi väitnud, et tekitatakse olulist kahju – ei ole võimatu seda tõendada, aga
raske
st ei esine alust keeldumiseks (juhatuse toodud keeldumise alus ei ole seaduslik)
väga kaalutluslik asi – "on alust eeldada", st ei tule hinnata kahju suurust, vaid võimalust,
et kahju tekib- tegu on hagita menetlusega §166 lg3 räägib sellest.
ei tule tõendamise eeldamisega üle pingutada
kui nt osanik on keegi, kes konkureerib sama OÜga, siis on kahju tekkimise potentsiaal
olemas
vt ka TsÜS § 32: juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku
juhtorganite liikmed peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama
üksteise õigustatud huve
äkki on tegemist õiguste kuritarvitamisega- kas kohus peaks siis jätma rahuldamata hagi
kuna see käib tõesti igapäev kohal ja osanik niisuguse käitumisega võtab endale juhatuse
positsiooni kuna käib igapäev kohal ja korraldab asju aga sellist õigust tal ju tegelikult pole
seega see võiks vb olla alus nõude rahuldamata jätmiseks.
167 kohaldamine on on väga raske kuna eelduste olemasolu on raske! See väljaarvamine-
no mid ahinnata oliulise muu kahjustamisena? Et ilmselt tuleb lepinguõiguslik kontseptsioon
sisse et nt kui osanik konkureerib ühinguga vms.
OÜl võib olla õigus esitada hagi (ei ole vastuhagi, sest osaniku poolt on hagita menetlus)
– tuvastushagi, et teha kindlaks õiguste kuritarvitamine osaniku poolt
5. A oli osaühingu ainuosanik ja juhataja. Osaühingu põhikirja kohaselt vajas osaühingu
juhatus osaühingu kinnisasjade võõrandamiseks osanike nõusolekut. A võttis vastu otsuse,
millega andis osaühingu juhatusele õiguse võõrandada osaühingule kuuluv kinnisasi.
Seejärel võõrandas A oma osa B-le. B otsustas osaühingu uue ainuosanikuna kutsuda A
juhatusest tagasi ning valis uue juhatuse, kuhu nimetas muu hulgas ka A. Lisaks muutis B
osaühingu põhikirja selliselt, et juhatuse liikmed tohivad osaühingut esindada ainult
ühiselt. Vastav esindusõiguse piirang oli kantud ka äriregistrisse. Päev pärast vastava
äriregistri kande tegemist müüs A osaühingu esindajana kinnisasja C-le. C tõendas, et ta ei
teadnud, et juhatus võis osaühingut esindada ainult ühiselt ning et äriregistrisse oli kantud
esindusõigus. Kas juhatusel oli kinnisasja võõrandamiseks vajalik nõusolek olemas?
Ei olnud, kuna vahepeal põhikiri muutus. Paragrahv 181.1
Kas müügileping on kehtiv?
463
Paragrahv 181.1 Osaühingut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui
põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt.
Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse.
A ei oleks pidanud alla kirjutama. A ja B vaheline probleem, kes peavad lahenduse sellele leidma
nüüd.
C peab tõendama et ei teadnud et äriregistris on uus kanne. A kui juhatuse liige on kahju eest
vastutav, temalt peaks saama kahju sissenõuda. C puhul leping kehtib kui see on 15 päeva sees.
6. OÜ Z osakapital oli 10 000 eurot. OÜ Z osanikud olid Tamm, kellele kuulus osa
nimiväärtusega 7000 eurot ja Lepp, kellele kuulus osa nimiväärtusega 3000 eurot. Nii
Tamm kui Lepp olid OÜ juhatuse liikmeteks. 2011. a jaanuaris esitas A Lepale avalduse
enda kandmiseks OÜ Z osanike nimekirja. Põhjendusena tõi A välja asjaolu, et Tammele
kuuluv osa on nende kui abikaasade ühisvara, mistõttu on temal samasugused õigused olla
kantud osanike nimekirja kui Tammel. Lepp tuvastas, et Tamme osa on omandatud abielu
vältel A-ga ning kuulub abikaasade ühisvarasse. 2011. a märtsis toimus osanike koosolek,
mille raames kutsuti OÜ Z juhatuse liikme kohalt tagasi Tamm ja pikendati Lepa volitusi
juhatuse liikmena. Koosoleku kutse oli saadetud üksnes A-le. 2011.a. mais pöördus Tamm
kohtusse hagiga osanike koosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Tamme väidete
kohaselt rikuti (i) osanike koosoleku kokkukutsumise korda ja (ii) koosolekut läbi viies ja
otsuseid vastu võttes nii kvoorumi kui ka hääletamise nõudeid. OÜ Z esitas hagile
vastuväite, milles leidis, et kuivõrd ühele ühisosanikule oli osanike koosoleku toimumisest
teavitatud, siis oli osanike koosolek kokku kutsutud kooskõlas seaduse nõuetega. Samuti
olid täidetud nii kvoorumi kui ka hääletamise nõuded, kuivõrd üks osa ühine omaja oli
koosolekul esindatud. Kuidas peab kohus Tamme hagi lahendama?
Äriühing oli sellest teadlik. Pt 174.4 kui kõiki osanikke ei ole teadvustatud ei ole koosolek
ametlik, koosoleku kokkukutsumiskorda on rikutud ja kõik vastuvõetud otsused on tühised.
p172 lg4 - üldkoosolek ei ole otsustusvõimeline, kuna ei ole teavitatud kõiki osapooli. Koosoleku
kokkukutsumise kord on rikutud => otsused on tühised.
p165
7.
OÜ Tarantel osanik A asutas OÜ Linnulennult ning andis sellele mitterahalise
sissemakse esemena üle temale OÜ Tarantel kuulunud osa. OÜ Linnulennul võõrandas osa
kahe nädala pärast B-le. Pärast juhatuselt mitterahalise sissemakse eseme üleandmise
lepingu ärakirja saamist esitas osanik C A-le ostueesõiguse teostamise avalduse. Selgus, et B
oli ostetud osa juba edasi müünud D-le. Milliseid nõudeid saab esitada C? Kuidas
lahendada sama kaasus juhul, kui tegemist oleks aktsiaseltsiga ja A oleks võõrandanud
aktsiad?
Pt 149.2 (2) Osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu
jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Müüja esitab müügilepingu osaühingu juhatusele, kes
teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse
ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.
Mitterahalise sissemakse korral ei tekki ostueesõigust. C võib ikka järgi minna, sest D ei võtnud
arvesse C ostueesõigust ega kontrollinud seda üle.
464
p149 lg2 (ostueesõigus)
Isik D ei suuda ära tõendada, et ta tegutses heauskselt, kuna ta oleks pidanud arvestama
ostueesõigusega. Ta oleks pidanud järele kontrollima, et kas ostueesõigust oleks soovitud
rakendada või mitte. Seega C-l on õigus D-le järgi minna.
8. Osaühingu juhatus saatis osanike koosoleku kokkukutsumise teated osanikele välja 20.
juunil. Koosolek toimus 28. juunil. Osanik esitas kohtule hagi osanike koosoleku otsuste
tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks põhjusel, et ta sai koosoleku
toimumisest teada 22. juunil ja oli palunud seda edasi lükata, kuna ta ei saanud 28. juunil
toimunud koosolekul osaleda. Osaühingu juhatus koosolekut edasi ei lükanud. Kuidas peab
vaidluse lahendama kohus?
VUTT:
ÄS § 172 lg 1 3. lause: teade peab olema saadetud selliselt, et see tavalise
edastamise korral jõuaks adressaadini vähemalt üks nädal enne koosoleku toimumist
ÄS § 1721: kui osanike koosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse või
põhikirja nõudeid, ei ole osanike koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis,
kui koosolekul osalevad või on esindatud kõik osanikud; sellisel koosolekul tehtud otsused on
tühised, kui osanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida- seega o
otsus tühine- mis tähedust aga omab see et osaik palub koosoleku edasi lükata? Sellel ei olegi
õiuslikku tähendust! Ja ühing ei peagi sellele reageerima! Teate saatmisega niisama lihte see
lugu ka pole tegelt- as puhul sadetakse tähitudkirjaga ja oü kohta pole midgai öeldud ja seega
pole nõutud et siin kasutataks sama edastamist! Tuleks saata tavalise kirjaga aga vt 294 lg1
AS puhul § 294 lg 1: tähitud kirjaga; lg 11: käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate
v‘õib edastada ka lihtkirjana või faksi teel, kui kirjale või faksile on lisatud teatis dokumendi
kättesaamise kinnituse viivitamatu tagastamise kohustuse kohta; teade loetakse lihtkirja või
faksi teel või elektrooniliselt kätte toimetatuks, kui saaja tagastab juhatusele dokumendi
kättesaamise kohta kinnituse omal valikul kirjalikult, faksiga või elektrooniliselt- imelik et
võib saata kirja või faksiga aga kätte saamine ka elektrooniliselt? Nojah ilmselt
aktsepteeritakse siis ka seda. Osanike nimekirja mida kanda- 182. Kinnitus kättesaamise
kohta tuleb anda ja vutt leiab et see on korrektne teatamisviis aga siin kaasuses on ju alles 22
kätte saanud!
RKh ei ole ühtegi lahendit teinud ÄS uue redaktsiooni alusel
kui nt osanik ütlebki, et palun mulle teated saata elektronposti teel, sest mul puudub
võimalus tavalist posti kätte saada, mida siis teha?
§ 294 tuleb igal juhul analoogia korras kohaldada! Lg1’automaatne vastus kas on
aktsepteeritav või peaks see kinnitus sisaldama ka tahteavaldust kindlasti?
muidugi kui osanik ütleb, et ei saanud kätte enne 22., siis pole midagi teha, tulemus on
sama
9
. Osaühingul oli kaks osanikku, kellest A-le kuulus 60% suurune osalus ja B-le 40%
suurune osalus. Osaühingu juhatuse liikmeks oli A poolt juhatuse liikme valimisel esitatud
kandidaat. Senine juhatuse liige esitas osanikele avalduse, mille kohaselt soovis ta paari kuu
pärast ametist lahkuda. Seonduvalt vajadusega valida osaühingule uus juhatuse liige, saatis
osaühingu juhatus kõigile osanikele laiali otsuse eelnõu (ÄS § 173 lg 2 tähenduses), mille
kohaselt tehti ettepanek valida juhatuse liikmeks A usaldusisik C. A oli C juhatuse liikmeks
valimise poolt, kuid B enda teadet osaühingu juhatuse poolt seatud tähtajaks ei saatnud.
465
Osaühingu juhatus koostas hääletusprotokolli ja esitas kandeavalduse äriregistrisse, milles
paluti kustutada senise juhatuse liikme kanne ja kanda uue juhatuse liikmena registrisse C.
Register tegi palutud kanded. Osanik B esitas kohtusse hagi, milles palus tunnistada
kehtetuks osanike otsus uue juhatuse liikme valimise osas. Hagi esitati 1 kuu möödumisel
pärast osaühingu juhatuse poolt uue juhatuse liikme valimise osas protokolli koostamist.
Osanik B põhiline väide seisnes selles, et hääletamisel ei järgitud põhikirja punktis 3.4
toodud häälteenamuse nõuet ja rikutud on osanike võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd
osanik B-l ei võimaldatud üles seada enda kandidaati. Osaühingu põhikirja kohaselt võeti
osaniku otsuseid vastu osanike koosolekul või koosolekut kokku kutsumata ja osaühingul
võis olla 1 – 2 juhatuse liiget. Samuti sätestas põhikirja punkt 3.4 järgmise täiendava
nõude: „Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik, et vähemalt 2/3 osadega esindatud häältest
oleks antud otsuse poolt.“ Kas B hagi tuleks rahuldada?
p173 lg2
§ 173. Otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata
(1) Osanikel on õigus vastu võtta otsuseid osanike koosolekut kokku kutsumata.
(2) Juhatus saadab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle
kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui osanik ei teata nimetatud
tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu.
2/3 on 66%, seega ei saanud A taolist otsust vastu võtta (tema osalus 60%).
10. Osaühingu pankrotihaldur esitas hagi endise juhatuse liikme A vastu ja nõudis kahju
hüvitamist summas 150 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli osaühingus viidud läbi varade
ebaõige inventeerimine, mille tulemusena oli vara näidatud bilansis tegelikust väärtusest
100 000 eurot suurema väärtusega ning sellest tulenes ka olukord, kus bilansi järgi oli
osaühingul kasum. Kui vara hinnati tegeliku väärtuse järgi, oli bilansis suur kahjum.
Pankrotihalduri väite järgi viis see eksitusse osaühingu võlausaldajad, kelle nõuete suurus
oli kokku 150 000 eurot ning neid võlgu saab käsitleda kui juhatuse liikme poolt tekitatud
kahju, kuna võlausaldajad arvestasid neile antud teabe õigsusega. Kui majandusaasta
aruanne oleks sisaldanud õiget teavet, oleksid võlausaldajad saanud vältida võlgade
tekkimist ning seega on juhatuse liige vara väärtuse ebaõige kajastamisega rikkunud
hoolsuskohustust. Vara hindamist korraldas osaühingus ainsa raamatupidajana töötav B,
kellel küll veel puudus majanduslik kõrgharidus, kuid kes oli majandusteaduse
bakalaureuseõppes läbinud kursuse „Finantsarvestuse alused”. B oli varasemalt soovinud
täiendõpet - juhatuse liige A nõustus sellega põhimõtteliselt, kuid soovitas B-l kõigepealt
ülikoolis teatud loenguid külastada. A vaidles osaühingu hagile vastu ja väitis, et ta ei ole
hoolsuskohustust rikkunud, kuna tema ei ole raamatupidamise spetsialist ning seega on ka
alusetu eeldada, et tal on eriteadmised, mis oleks vajalikud pankrotihalduri poolt
kirjeldatud olukorra lahendamiseks. Lisaks esitas ta vastuväite, et osaühing ei saa tema
vastu kahju hüvitamise hagi esitada üksnes põhjusel, et võlausaldajate nõuded jäid
rahuldamata. Kas A on kohustatud osaühingule 150 000 eurot hüvitama?
Juhatus on vastutav raamatupidamisaruande eest (pt 183).
466
PT 180. 51 Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust
olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu
pankrotiavalduse.
Juhatus vastutab raamatupidamise eest (p183 !!!).
Kas ta oleks pidanud pankrotiavalduse esitama? Millisel juhul peaks juhatuse liige esitama
pankrotiavalduse? p180 lg5'
Kas juhatuse liige on vastutav (150 000 eurot hüvitama)? p187 lg2 - kas ta on oma
hoolsuskohustust rikkunud? Ta peaks teadma, millest tal kahjum tekkinud on. Pigem ei saa
võlausaldajad sellele tugineda. "Kui kiiresti oleks Ta pidanud pankroti välja kuulutama" jne (see
on tähtis).
Siin peab olema põhjuslik seos. Millest kahjum tekkis? Mingist muust tehingust! See ei ole
juhatuse liikme hoolsuskohustusega kuidagi seotud! Seega ei saa temalt 150 000 EUR sisse
nõuda. Ta oleks pidanud varem kontrolllima.
11. A, B ja C asutasid aktsiaseltsi ning leppisid kokku, et annavad mitterahalise
sissemaksena aktsiaseltsile üle nõuded, mis tulenevad laenulepingutest, millega A laenas B-
le 150 000 krooni, B C-le 150 000 krooni ja C A-le 150 000 krooni. Tekkinud nõuetega
tasusid asutajad oma aktsiate eest, loovutades nõuded aktsiaseltsile. Kas registripidaja saab
aktsiaseltsi kanda äriregistrisse?
p250 lg1 p4
p249 lg2
KÕVE SEMINAR: kas 450 000 krooni eest on vara AS antud. ÄriS. § 250 lg.1 p.4. Millistele
nõuetele peab vastama sissemakse? - ÄriS § 248 lg.1 - peab olema rahaliselt hinnatav, üleantav
ja sisse nõutav. Tähtis on et tegemiston asja või varalise õigusega. Nõude kehtivuse küsimus -
nõue peab olemas olema, et vastakse nendele tingimustele. Äriregistripidaja võiks öelda. et tegu
on fiktiivse tehinguga, TsÜS-is selle kohta näilik tehing. kui on näilik, siis nõudeid ei teki. Kas
rahalise nõude loovutamisel on takistust? - ei ole. Kas on õnnestunud 150 000 kr muuta 450 000
kr ? ei ole - nõuded on AS-il A,B ja C vastu. Nad ei ole solidaarvõlgnikud. Mitterahalist
sissemakset, enne registrisse kandmist kontrollib audiitor - ÄriS § 249 lg.2. äriregistri jaoks tuleb
esitada paber, mis tõestaks et väärtus on 450 000kr. samuti tuleb vaadata nõude hinda, praktikas
maksad vähem kui nõue ise selle eest nõude ostmisel. millest sõltub nõude hind ? - täitmise
tähtpäevast sõltub ka. Nende nõuete väärtus ei ole 450 000 krooni. (RK 3-2-1-117-01)
See on
väga õpetlik kaasus. I aste ütles, et ei saa kanda registrisse, sest
mitterahalise sissemakse väärtus ei vasta deklareeritud sissemaksele. Ütles,
et oli ristvõlgnevus jms. Ringkonna kohtus ütles, et ei ole tõendeid, et
oleksid tasunud – see on kaalutlemata. Ta ütleb, et on tegemist kapitali
moodustamise nõuetest kõrvale hiilimisega – õige väide. Riigikohus ütles, et
nõuded on korras, aga ta taandas küsimuse NSV tsiviilkoodeksile –
laenuleping on reaalne leping – ei ole raha. Raha on kätte saadud ja siis on
kõik korras! Ei ole võimalikud tasaarvestuslikud nõuded. Otsest normi ei ole,
467
millele saaks viidata? Hea usu pm-t tuleks kohaldada sel juhul. Tõenäoliselt
luuakse varatu võlg.
12. Kas järgmised tehingud on tühised laenukeelu rikkumise tõttu?
a.
Aktsiaselts annab laenu enamusaktsionäri endisele abikaasale?
b.
Aktsiaselts omandab kolmandalt isikult nõude aktsionäri vastu.
c.
Aktsiaselts seab oma kinnistule hüpoteegi oma ainuaktsionäri poolt võetud
laenu tagamiseks.
d.
Kas tehingud on tühised?
a) p281 lg1 p1 - tuleb vaadata, kas neil on otsene seos (ühine majapidamine), siis keelatud; kui
mitte, siis lubatud
b)p283 lg1 - see on natuke midagi muud (omaaktsiate omandamine); KEELATUD!!!
normi eesmärk on, et aktsionär ei oleks aktsiaseltsile võlgu! Vahet pole kas
as andis võlausaldajale raha otse või siis aktsionärile et see selle edasi
annaks. –lõpptulemus on sama ju ja võlasuhe on olemas! Keelatud tehing
kindlasti. Oluline on 5 lõige!- majanduslikult samaväärsed lepingud!
c) p281 lg3 - üldreegel: laenu ei või anda!
§ 281. Laenukeeld
(3) Aktsiaselts ei või ka tagada käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikute poolt
võetavat laenu. Keeld ei kehti emaettevõtja poolt võetava laenu tagamisele ning
tütarettevõtjaga sama kontserni moodustava emaettevõtja aktsionäri, osaniku või liikme
poolt võetava laenu tagamisele, kui sellega ei kahjustata aktsiaseltsi majanduslikku
seisundit ega võlausaldajate huve. Aktsiaselts ei või tagada aktsiaseltsi aktsiate
omandamiseks võetavat laenu
d) p281 (4) Käesoleva paragrahvi 1. ja 21. lõikes sätestatut rikkuv tehing on tühine.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatu rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, kuid isik,
kelle laenu tagati, peab hüvitama tagamisega aktsiaseltsile tekkinud kahju.
13. AS Kannel pankrotihaldur esitas hoolsuskohustuse rikkumisest tuleneva kahju
hüvitamise nõude aktsiaseltsi juhatuse liikme A vastu, kes müüs AS-ile Kannel kuulunud
tütarettevõtja aktsiad Bahama saarel registreeritud äriühingule Boss Agency Inc. Viimane
kohustus tasuma aktsiate eest 25 000 eurot krooni 10 päeva pärast, 65 000 eurot 3 kuu
pärast ja ülejäänud 65 000 eurot kuue kuu pärast. Viimase osa tasumiseks väljastas Nauru
saarel registreeritud pank Banelux Bank Corporation garantii. Ostja Boss Agency Inc tasus
ainult esimese makse. Kas juhatuse liikmed on rikkunud oma hoolsuskohustust ja mis võib
olla tekkinud kahjuks?
468
p315 lg1 - juhatuse liige oleks pidanud kontrollima ja veenduma, et kas äriühingu kellele
soovitakse aktsiad müüa, on maksevõimeline jms. Tavaolukorras oleks pidanud juhatuse liige
nõudma erinevaid tagatisi.
Võiks 135 000 EUR juhatuse liikmelt sisse nõuda, kui suudetakse tõendada, et ta
hoolsuskohustust rikkus.
14. Aktsiaseltsi põhikirjas nähti ette, et juhatusel on 3 liiget. Nõukogu vabastas kõik
juhatuse liikmed ennetähtaegselt nendepoolsete kohustuste rikkumise tõttu, kuid sobivate
kandidaatide puudumisel valis üksnes 2 uut liiget. Aktsiaselts esitas kandeavalduse 3
juhatuse liikme registrist kustutamiseks ja 2 uue liikme registrisse kandmiseks. Millise
otsuse saab teha registripidaja?
Tavaliselt märgitakse 2-5 liiget või 3-10 liiget; siin pandi aga puusse ja pandi kirja täpne arv,
mida ei suudetud täita. Seega on viimane otsus põhikirjaga vastuolus - kas tehakse keelduv otsus
või midagi muud?
p59 lg6 - annab tähtaja vastavusse viimiseks (6 kuud), kui äriühing ei määra, siis registripidaja
võib algatada sundlõpetamise. Üks võimalus viimase olukorra vältimiseks on põhikirja muutmine
(a la 1-3 liiget).
15. Aktsiaseltsi põhikirjaga kehtestati nõue, et juhatuse liikmeks ei või olla isik, kes ei ole
aktsionär. Vaatamata nimetatud piirangule valis nõukogu juhatuse liikmeks isiku, kellele ei
kuulunud nimetatud aktsiaseltsi aktsiaid. Uus juhatuse liige esitas aktsiaseltsi vastu nõude,
et aktsiaselts kingiks või laseks talle välja tasuta aktsiaid, kuna põhikirja järgi peavad
juhatuse liikmele aktsiad kuuluma, tal puuduvad aga rahalised võimalused aktsiate eest
tasumiseks. Teised juhatuse liikmed esitasid omakorda nõukogule nõude oma otsuse
tühistamiseks, kuna juhatuse liikmeid saab vastavalt põhikirjale valida vaid aktsionäride
hulgast.
Lahendus:
p308 lg3 (teine lause) - põhimõtteliselt võib põhikirja sisse kirjutada, et juhatuse liikmeks ei või
olla keegi peale aktsionäri. Selle tagajärg? Kui nõukogu otsust tühistataks, siis tekiks õiguslik
segadus (oletades, et juhatuse liige suutis mõnda lepingut juba sõlmida). Teine võimalus on, et
nõukogu kutsub ta tagasi ja määrab tema asemele uue liikme
16. Aktsiaseltsi nõukogu valis uueks juhatuse liikmeks isiku, kes töötas eelnevalt samas
aktsiaseltsis müügijuhina. Uue juhatuse liikmega sõlmiti ka juhatuse liikme leping leping.
Aasta möödudes kutsus nõukogu juhatuse liikme tagasi ja ütles temaga sõlmitud lepingu
üles. Juhatuse liige ei vaielnud sellele vastu, küll aga nõudis ta varasemalt sõlmitud
müügijuhi töölepingu täitmise jätkamist, kuna seda lepingut ei ole lõpetatud. Aktsiaselts
vaidles nõudele vastu põhjusel, et juhatuse liikme valimisega tööleping lõppes. Kas
teenistuslepingu lõppemisega lõppes tööleping?
469
VUTT:
1.
TLS § 7 p.10- juriidilise isiku ja tema organi liikme vahelised suhted.
2.
RKh 3-2-1-96-00: tööleping lõppes juhatuse liikmeks valimisega? Tl lõpetamise alus on
poolte kokkulepe!
3.
keskne küsimus on, kas tegemist oli varem samade või erinevate ülesannetega
4.
kui ei ole sarnased funktsioonid, siis TL kehtib edasi
5.
RKh 3-2-1-108-05, 3-2-1-134-02
17. Aktsiaseltsi nõukogu kutsus aktsiaseltsi juhataja tagasi ja valis uue juhataja. Üks
nõukogu liige esitas kohtusse hagi nõukogu otsuste tühisuse tuvastamiseks põhjusel, et talle
ei olnud nõukogu koosolekust teatatud. Tagasikutsutud juhataja keeldus valitud juhatajale
vaatamata viimase korduvatele nõuetele asjaajamise üleandmisest kuni kohtuvaidluse
lõppemiseni, väites et ta ei saa midagi sellist teha enne, kui kohus ei ole otsust teinud. Kohus
jättis nõukogu liikme hagi rahuldamata. Hiljem selgus, et vaidluse toimumise ajal oli
aktsiaselts jätnud esitamata maksudeklaratsioonid ning talle tehti trahv 3 200 eurot.
Nõukogu tegi otsuse nõuda see summa välja juhatajalt, kuna juhataja jättis täitmata
kohustuse korraldada igapäevast majandustegevust. Tagasikutsutud juhataja esitas
nõudele vastuväite, et tema oli tagasikutsutud ja tagasikutsumise seaduslikkust on kohus
kinnitanud. Valitud juhatuse liige esitas vastuväite, et tema ei saa antud rikkumise eest
vastutada, kuna tal puudus juurdepääs asjaajamisele. Mõlemad isikud esitasid lisaks
vastuväite, et maksudeklaratsioonide esitamine ei ole üleüldse juhataja ülesanne, vaid
selleks on tööle võetud raamatupidaja. Kas sellise nõude esitamine on võimalik ja kui on,
siis kelle vastu saab seda esitada?
Raamatupidaja teema - p306 lg4 - juhatus korraldab aktsiaseltsi raamatupidamist!
Kumb juhatuse liikmetest siis lõpuks vastutab? Vana, kuna asjaajamise õigus oli tema käes
(seega vastutab tema ka võla eest)
VUTT: Kumma juhataja käest on siis võimalik kahju nõuda?
Üks ütleb et enam polnud juh liige ja teine et veel polnud juh liige- tuleb
vaadata kes sisuliselt juhatajana tegutses, kelle käes asjaaajamine reaalselt
oli? Vaatamata sellest et t oli tagasikutsutud?- et kui isik on võtnud
kohustuse vastutada siis ei saa tugineda sellele et tegelikult ta oli
tagasikutsutud?
Kas trahv on iseenesest kahju?- kohustus esitada maksudeklaratsioonid
tuleneb maksukorralduse seadusest! Juhatuse liikmed on ainsad isikud kes
võiks seda teha.
Jällegi hea usu põhimõtte poole võiks pöörduda!
18. Aktsiaseltsi juhatus kutsus kokku aktsionäride üldkoosoleku järgmise päevakorraga:
1. koosoleku juhataja ja protokollija valimine
2. majandusaasta aruande kinnitamine
3. jooksvad küsimused
470
Koosoleku viis läbi aktsiaseltsi juhatuse esimees ning protokollis aktsiaseltsi juhatuse
sekretär. Koosolek kinnitas majandusaasta aruande ja kutsus tagasi ühe nõukogu liikme.
Viimane esitas kohtule hagi, milles palus tunnistada koosoleku otsused kehtetuks põhjusel,
et koosoleku protokoll ei vasta seadusele, kuna koosolek ei valinud juhatajat ja
protokollijat, vastavas rollis esinenud isikud tegutsesid omavoliliselt ning seega ei ole ka neil
õigust protokollile alla kirjutada. Kuidas peab vaidluse lahendama kohus?
Ta oleks pidanud sellele vastu vaidlema (juhataja ja protokollija valimine) kohapeal.
Nõukogu liikme valimine - seda päevakorras ei olnud - p293 lg3 (relevantne paragrahv), 294 lg4
l4
Kas nõukogu valimisel on täiendavaid nõudeid? Kvoorum oli koos, et lisada täiendav päevakorra
punkt, et lisada päevkorda punkt nl tagasikutsumiseks. p304 lg7 - protokoll peab olema
notariaalselt tõestatud. Seega nõukogu liikme valimise punkt on tühine, sest nõuded ei ole
täidetud. Mis saab majandusaasta aruandega? See jääb jõusse, sest selle puhul ei ole sellist nõuet,
et see peaks olema notariaalselt tõestatud.
Üldkoosolek peaks tegelama uue koosoleku ja nõukogu liikme tagasi kutsumise notariaalselt
tõestama.
19.Aktsionär tegi börsiaktsiaseltsi korralisel üldkoosolekul ettepaneku täiendada
üldkoosoleku päevakorda ja lisaks majandusaasta aruande kinnitamisele arutada
aktsiaseltsi laenupoliitikat ning teha selle kohta otsus. Üldkoosolekul viibis füüsiliselt kohal
10 aktsionäri, kelle aktsiatega oli esindatud 4/5 aktsiakapitalist (kõigi osalus oli võrdne).
Elektrooniliselt osalevaid või posti teel hääletanud aktsionäre ei olnud. 9 aktsionäri oli nõus
nimetatud küsimuse arutamisega ning arutelu tulemusena tehti otsus, millega keelati
juhatusel edasiste laenude võtmine. Kas üldkoosoleku otsus on seaduslik?
293 lg3 - kas see nõue on antud kaasuse puhul täidetud? Jah.
p298 lg2 - siin seda ei ole, sest aktsionär on seda palunud. Seda saab teha ainult juhatuse või
nõukogu nõudel.
VUTT
ÄS § 293 lg 3 – 9/10 kohalolevatest aktsionäridest, vähemalt 2/3 aktsiakapitalist
st nõue täidetud
AGA kas on üldkoosoleku pädevuses?
§ 298 lg 1 – ei ole nimetatud; lg 2 – juhatuse või nõukogu ettepanekul
ei ole ettepanekut, st sisulist pädevust ei ole
20. Aktsiaseltsi juhatus müüs aktsiaseltsile kuuluva kaubamärgi. Aktsionärid said tehingust
teada kahe nädala pärast toimunud üldkoosolekul. üks aktsionäridest esitas viivitamata
pärast seda kohtule hagi, milles palus tunnistada kehtetuks juhatuse otsuse kaubamärgi
võõrandamise kohta ja tunnustada müügilepingu tühisust põhjusel, et juhatusel ei olnud
tehingu tegemiseks nõukogu nõusolekut ning kolmas isik oli sellest teadlik. Kuidas tuleks
lahendada vaidlus?
471
p306 lg2
Juhatus peab juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest.
Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus
teha ainult nõukogu nõusolekul; juhatus on kohustatud tegutsema
majanduslikult kõige otstarbekamal viisil- see tehing ilmselt väljus
igapäevase majadustegevuse raamest. Vb siis oleks igapäevane
majandustegevus kui firma müükski kaubamärke!
Otsus, mis on tehtud ilma nõukogu nõusolekuta on kehtetu!
ÄS § 317 lg 4: käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute
suhtes- see on õige norm siinkohal. Lg 2 ja 3 ka- et ei kehti 3-ndate isikute suhtes. Registrisse on
võimalik kanda vaid ühist esidusõiguse piirangut.
Juhatus vastutab selle tehingu eest, kui see tekitaks mingil moel kahju AS-le.
21.Aktsiaseltsi üldkoosolek otsustas maksta aktsionäridele dividendi. Dividendi
väljamaksmise aega otsusega ette ei nähtud. Kolme kuu möödumisel otsuse tegi üldkoosolek
uue otsuse, millega tühistas varasema dividendi maksmise otsuse. Vaatamata sellele esitas
üks aktsionäridest nõude dividendi väljamaksmiseks. Kas aktsionäri nõue tuleb rahuldada?
§
279. Dividendi väljamaksmine
1.
Aktsionäril on õigus nõuda üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi
väljamaksmist.
Võimalik on viimast ümberlükata olukorras, kus see oleks AS-le majanduslikult kahjulik (nt
masu ajal vms).
22.Aktsiaseltsi üldkoosolek otsustas 10. septembril 2012 suurendada aktsiakapitali
fondiemissiooniga. 2011. aasta majandusaasta aruanne näitas majandusaasta lõpus
alljärgneva seisu (tuh. kr):
Aktiva 760
Vara 760
Passiva 760
Lühiajalised kohustused 300
Kohustused kokku: 300
Aktsiakapital 400
Reservkapital 40
Eelmiste perioodide puhaskasum 70
Majandusaasta puhaskasum -50
Omakapital kokku: 460
Fondiemissiooni läbiviimiseks koostati vahebilanss seisuga 30.06.2012, mis näitas
alljärgnevat seisu:
472
Aktiva 620
Vara 620
Passiva 620
Lühiajalised kohustused
100
Kohustused kokku: 100
Aktsiakapital 400
Reservkapital 40
Eelmiste perioodide puhaskasum 20
Majandusaasta puhaskasum 60
Omakapital kokku: 520
Millises maksimaalses ulatuses on võimalik läbi viia fondiemissioon?
Alati hilisem seisund.
P350, (2) lause 2. Fondiemissiooni võib läbi viia ka vahebilansi alusel, mis peab olema
koostatud ja kinnitatud majandusaasta aruande koosseisu kuuluva bilansi koostamiseks ja
kinnitamiseks ettenähtud korras.
§
350. Fondiemissioon
1.
Aktsiaselts võib suurendada aktsiakapitali aktsiaseltsi omakapitali arvel sissemakseid
tegemata (fondiemissioon).
st 520 – 400 = 120!
kasutada võib ka reservkapitali- 40
23. Aktsiaseltsi pankrotihaldur esitas hagi endise juhatuse liikme vastu ja nõudis kahju
hüvitamist summas 2 miljonit krooni. Hagiavalduse kohaselt oli aktsiaseltsis viidud läbi
varade ebaõige inventeerimine, mille tulemusena oli vara näidatud bilansis tegelikust
väärtusest 1,5 miljonit krooni suurema väärtusega ning sellest tulenes ka olukord, kus
bilansi järgi oli aktsiaseltsil kasum. Kui vara hinnati tegeliku väärtuse järgi, oli bilansis
suur kahjum. Pankrotihalduri väite järgi viis see eksitusse aktsiaseltsi võlausaldajad, kelle
nõuete suurus oli kokku 2 miljonit krooni ning neid võlgu saab käsitleda kui juhatuse
liikme poolt tekitatud kahju, kuna võlausaldajad arvestasid neile antud teabe õigsusega, kui
majandusaasta aruanne oleks sisaldanud õiget teavet, oleksid võlausaldajad saanud vältida
võlgade tekkimist ning seega on juhatuse liige vara väärtuse ebaõige kajastamisega
rikkunud hoolsuskohustust. Lisaks sellele leidis pankrotihaldur, et juhatuse liige oleks
pidanud tulenevalt tegelikust varalisest olukorrast esitama pankrotiavalduse vähemalt
aasta enne pankrotimenetluse algatamist. Juhatuse liige vaidles hagile vastu ja väitis, et ta
ei ole hoolsuskohustust rikkunud, kuna tema ei ole raamatupidamise spetsialist ning seega
on ka alusetu eeldada, et tal on eriteadmised, mis oleks vajalikud pankrotihalduri poolt
kirjeldatud olukorra lahendamiseks. Lisaks esitas ta vastuväite, et aktsiaselts ei saa tema
473
vastu kahju hüvitamise hagi esitada üksnes põhjusel, et võlausaldajate nõuded jäid
rahuldamata. Kuidas peab kohus vaidluse rahuldama?
VUTT: Mis on esimene küsimus?
Alustame juh liikme kohustusest?- kas ta peab raamatupidamist korraldama? Jah peab
küll! §306 lg 4! Korraldama AS raamatupidamist! Reeglina juhatus ise ei pea
raamatupidamist vaid ta võtab raamatupidaja tööle ja ikkagi vastutab tema eest sest
käsundilaadne suhe on ju ja käsundisaaja ikka ise vastutab seega juh liige. Aga erand on
ka- kui raamatupidaja süüliselt käitub kuritegelikult, siis karistusõiguses kui vaadata
ametiisiku mõistet §288 KarS siis on näha et selgelt on öeldud et raamatupidaja käib siia
alla. Seega siis vastutab raamatupidaja isiklikult. Samas ei saa öelda et juhatuse liikme
vastu saab tsiviilõiguslikul alusel nõuet esitada vaid siis kui kuritegelik alus, vaid KarS §
381! Avalikkusega suhtes. Sel juhul võib kidlasti ka tsiviilõiguslik alus olla. §306 lg 4
ÄS seda on antud juhul rikkunud ja see norm nõuab korrektset seadusele vastavat
raamatupidamist.
Pankrotiavalduse esitamine!- §306 lg3‘- probleem see et maksejõuetus ei ole üheselt
määratletav kuigi võlgnik on maksejõuetu kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate
nõudeid ja see ei ole ajutine. Kuna see maksejõuetus siis aga peab ilmnema? Millal peab
juhatus seda teada saama? Mõistlik aeg vastavalt asjaoludele. Varem oli et avaldus tuleb
esitada viivitamata aga nüüd 20 päeva aga millal see 20 p lugema hakkab on keeruline ju!
Viivitamata on tõeäoliselt lühem aeg.
Pankrotiavalduse hilinenud esitamine- mida kohus praegu teeks vastavalt kaasuse
asjaoludele kuna see on ju tõendamise küsimus?- see on protsessiküsimus- kohus peaks
hidama neid asjaolusid ja kuna oli suur kahju siis võinuks aru saada. Aga lihtsam on see,
et juh liige pole vastuväiteid esitanud. Seega loeb kohtunik selle asjaolu tõendanuks.
Seega juhatuse liikme kohustuse rikkumine on toimunud.
Hageja peaks siinkohal tõendama selle hetke, et millal pankrot tekkis! Ja pankrotihalduril pole
ilmselt raske seda teha kuna on ju olemas bilansi raamatud ja ilmselt kui nt juba 3 kuud on väga
halvasti siis ilmselt võiks pankrotiavalduse esitada. Aga mida teha siis kui raamatupidamist ei
ole? Nt on minema visatud. Siis saab selle eest karistada aga samas kahju hüvitamise nõude
esitamine on raskendatud.
Kas kahju on tekkinud?- pakrotihaldur ütleb, et 2 miljonit jäi võlausaldaja nõudeid
rahuldamata- tegelt tuleb asi siinkohal seostada põhjusliku seosega. Ja siin on olemas ka
ju kohtulahend 3-2-1-41-05! Ühe halva tehingu ja nõuete vahel puudub selline põhjuslik
seos.
Seega 2 miljonit ei saa lugeda kahjuks vaid ikkagi seda mis on otseselt mingi tegevuse
tagajärjena tekkinud. Kui nüüd see avaldus on esitadud hilienult siis peaks arvutama et
kui palju oli vara päeval kui avalduse oleks pidanud esitama ja palju on seda siis kui
esitati ja siis see vähenemise vahe on see kahju! ( pm tegevusetuse eest peaks kõik juh
liikmed vastutama olenemata sisepädevusest, aga tegevuse puhul on asi keerulisem et
vastutab eelkõige see kes tegi aga siis ka veel küsimus et kes siis ikkagi tegi!
Weroli kaasus- küsimus seal selles et juh-s oli mitu liiget ja sõlmiti halbu lepinguid ja
kõik seda teadsid siis kas peaksid kõik vastutama mitte vaid see kes alla kirjutas- veel ei
tea aga saksa õigus leiab et jah pigem kõik kuna juhatus on ju kollegiallne organ- peaks
474
vaatama ka seda et kas nõukogu liikmetega ka midagi juhtub aga ilmselt mitte kuna nõuk
oli riigi poolt määratud
☺?). kahju juhatuse liikmete tegevusest tulenevalt ei ole tekkinud
ja pankrotihaldur on vale hagiga tulnud kohtusse ja seega ei saa seda rahuldada. Üldiselt
jääb see hagi rahuldamata!
24. Aktsiaseltsi nõukogu kutsus aktsiaseltsi juhataja tagasi ja valis uue juhataja. Üks
nõukogu liige esitas kohtusse hagi nõukogu otsuste tühisuse tuvastamiseks põhjusel, et talle
ei olnud nõukogu koosolekust teatatud. Tagasikutsutud juhataja keeldus valitud juhatajale
vaatamata viimase korduvatele nõuetele asjaajamise üleandmisest kuni kohtuvaidluse
lõppemiseni, väites et ta ei saa midagi sellist teha enne, kui kohus ei ole otsust teinud. Kohus
jättis nõukogu liikme hagi rahuldamata. Hiljem selgus, et vaidluse toimumise ajal oli
aktsiaselts jätnud esitamata maksudeklaratsioonid ning talle tehti trahv 50 000 krooni.
Nõukogu tegi otsuse nõuda see summa välja juhatajalt, kuna juhataja jättis täitmata
kohustuse korraldada igapäevast majandustegevust. Tagasikutsutud juhataja esitas
nõudele vastuväite, et tema oli tagasikutsutud ja tagasikutsumise seaduslikkust on kohus
kinnitanud. Valitud juhatuse liige esitas vastuväite, et tema ei saa antud rikkumise eest
vastutada, kuna tal puudus juurdepääs asjaajamisele. Mõlemad isikud esitasid lisaks
vastuväite, et maksudeklaratsioonide esitamine ei ole üleüldse juhataja ülesanne, vaid
selleks on tööle võetud raamatupidaja. Kas sellise nõude esitamine on võimalik ja kui on,
siis kelle vastu saab seda esitada?
VUTT: Kumma juhataja käest on siis võimalik kahju nõuda?
Üks ütleb et enam polnud juh liige ja teine et veel polnud juh liige- tuleb vaadata kes
sisuliselt juhatajana tegutses, kelle käes asjaaajamine reaalselt oli? Vaatamata sellest et t
oli tagasikutsutud?- et kui isik on võtnud kohustuse vastutada siis ei saa tugineda sellele et
tegelikult ta oli tagasikutsutud?
Kas trahv on iseenesest kahju?- kohustus esitada maksudeklaratsioonid tuleneb
maksukorralduse seadusest! Juhatuse liikmed on ainsad isikud kes võiks seda teha.
Jällegi hea usu põhimõtte poole võiks pöörduda!
25. Kolme osanikuga (S. Sepik, M. Männik, L. Lepik) osaühingu kaks suurosanikku (M.
Männik, L. Lepik) otsustasid spontaanselt pidada üldkoosoleku. Põhjenduseks toodi
asjaolu, et osaühingu ainuke juhatuse liige oli sattunud autoavariisse ja seetõttu oli kiiresti
vaja määrata osaühingule uus juhatuse liige, et osaühing oleks tegutsemisvõimeline.
Kaasuste allikas: A.Vutt seminarid
Juhatuse liikmeks määrati T. Tammistu ja vastav kanne tehti ka äriregistrisse. Nädal aega
hiljem otsustas T. Tammistu anda osaühingu nimel laenu K. Kuusikule. K. Kuusik
omakorda võõrandas laenu osaühingu väikeosanikule S. Sepikule. Milline on õiguslik
olukord?
robleem? OÜ andis OÜ-le laenu.
p159 - laenukeeld
475
Otsustasid korraldada spontaanse üldkoosoleku - p173 (otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku
kutsumata) - ta oleks pidanud eelnõu laiali saatma (üks võimalus).
p173 lg7 - nad saaksid otsuse teha ainult sellisel juhul, kui kõik osanud on sellega nõus ja on
sellele alla kirjutanud.
Tegemist on antud aktsionärile antud laenuga, seega otsus on tühine.
26. Aktsiaseltsi nõukogu otsustas ÄS § 307 lg 2 alusel piirata kõigi juhatuse liikmete
esindusõigust, keelates neil teha üle 65 000 euro suuruseid tehinguid. Mõne aja pärast ostis
aktsiaselts kinnistu ja maksis selle eest 130 000 eurot. Põhjusel, et juhatuse esindusõigus oli
selliste tehingute tegemiseks piiratud, kirjutas aktsiaseltsi nimel lepingule alla nõukogu
esimees. Notar tõestas tehingu, lugedes seaduses sätestatud eeldused tehingu tegemiseks
täidetuks nõukogu otsusega esindusõiguse piiramise kohta. Kas tehing on kehtiv?
307 lg1 - igal juhatuse liikmel on esindusõigus ehk äriühingut esindab alati JUHATUS, see ei
välista, et JUHATUS võiks anda NÕUKOGULE volituse äriühingu esindamiseks.
Tegelt oleks pidanud nii olema:
--Juhatus küsib nõukogult nõusoleku sellise tehingu tegemiseks ning siis juhatus siis kas teeb ise
või volitab kellegi tegema.
Üldiselt on selline otsuse äriseadustikuga vastuolus ehk õigustühine. Notari tõestus on küsildav...
27.Aktsiaseltsi üldkoosolek otsustas maksta aktsionäridele dividendi. Dividendi
väljamaksmise aega otsusega ette ei nähtud. Kolme kuu möödumisel otsuse tegi üldkoosolek
uue otsuse, millega tühistas varasema dividendi maksmise otsuse. Vaatamata sellele esitas
üks aktsionäridest nõude dividendi väljamaksmiseks. Kas aktsionäri nõue tuleb rahuldada?
suur osa küsimusi selle kaasuse juures on puhtalt võlaõiguslikud
ÄS § 277 lg 2: dividendi maksmise kord nähakse ette põhikirjas või üldkoosoleku
otsusega
VÕS § 82 lg 3: kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka
võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja
jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige
kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust
koos üldkoosoleku esimese otsusega tekib aktsionäride nõudeõigus AS vastu saada
dividende
teise otsusega tahab üldkoosolek sisuliselt võlasuhet ühepoolselt muuta (lõpetada) – AS
tahab käsutada aktsionäri nõuet tema enda vastu
st aktsionäril on nõue olemas ja üldkoosoleku hilisem otsus ei saa mitte midagi muuta
ÄS § 279 lg 1 annab selle nõudeõiguse
RKh 3-2-1-16-04!
28. Aktsiaseltsi nõukogu valis uue juhatuse liikme ja määras tema tasu suuruseks 7 000
eurot kuus. Samas andis nõukogu oma esimehele volituse sõlmida uue juhatuse liikmega
teenistusleping, mille tingimused peavad vastama tavalistele tingimustele. Nimetatud leping
ka sõlmiti. Valitud juhatuse liikme kutsus nõukogu kolme kuu möödudes tagasi. Seejärel
476
esitas tagasikutsutud juhatuse liige nõude tasuda talle lahkumise eest lepinguga ette nähtud
hüvis ühe aasta tasu ulatuses sõltumata tagasikutsumise põhjustest. Nõukogu leidis, et
aktsiaselts peab vaidlustama hüvise maksmise kokkuleppe, kuna nõukogu esimehel
puudusid volitused selle sõlmimiseks.
Milline on õiguslik olukord?
p317 lg8;
tingimused peavad vastama tavalistele tingimustele - USA-s on see ühe aasta tasu teema tätisa
tavaline, Eestis aga mitte (pigem 3-4 kuu palga teema)
Nõukogu peaks määrama esindaja, valitakse keegi juhatusest või jurist või advokaadi büroost,
kes pmst hakkab vaidlema selle isikuga tavaliste tingimuste üle.
29. 1. juunil toimus aktsionäride korraline üldkoosolek, millel oli esindatud 77% häältest.
Üldkoosolek kutsus tagasi nõukogu liikme ja valis tema asemele uue liikme. Üldkoosolekul
ilmnes, et kõiki päevakorras olevaid küsimusi ei ole võimalik läbi arutada, kuna aeg, mis oli
ette nähtud ruumide kasutamiseks, hakkas lõppema. Koosoleku juhataja tegi ettepaneku
koosolek katkestada ja jätkata 5. juulil, kuna samu ruume ei ole võimalik varem kasutada.
Üldkoosolek kiitis ettepaneku heaks, nõustudes juhatuse ettepanekuga, et uusi kutseid
aktsionäridele ei saadeta. 5. juulil oli üldkoosolekul esindatud 48% häältest. Üldkoosolek
kinnitas majandusaasta aruande ja otsustas suurendada aktsiakapitali. 15. septembril
esitas üks aktsionär kohtule hagi paludes tunnistada üldkoosoleku otsused kehtetuks
järgmistel põhjustel:
juhatus rikkus üldkoosoleku kokkukutsumise korda, kuna ta ei saatnud 5. juuli
koosolekuks välja uusi kutseid;
5. juuli koosolekul ei olnud üldkoosolekul esindatud vajalik arv hääli ja üldkoosolekut ei
oleks tohtinud pidada;
majandusaasta aruande saab kinnitada vaid korraline üldkoosolek, mis peab vastavalt ÄS
§-le 291 lg 2 toimuma mitte hiljem, kui kuue kuu jooksul majandusaasta lõppemisest.
Kuidas peab vaidluse lahendama kohus?
Uusi kutseid välja ei saadeta - on see õiguspärane? Kas kaasolek võib teha vaheaja? p297 lg2 -
meil sellist olukorda ei ole, meil oli alguses kvoorum täidetud; p293 lg4 - seega võis, aga seadus
üldiselt ei reguleeri vaheaegade tegemist, kuid tõesti, kui koosolekute vahel on kuu aega vahet,
siis peab kutsuma kokku uue koosoleku (teadaanded).
VASTUS: Teist koosolekut ei kutsutud korrapäraselt kokku, seega ei ole see pädev otsuseid vastu
võtma!
3) Majandusaasta aruanne: p291 lg2, teine lause - kui tähtaeg mööda lastakse, siis ei mõjuta see
otsuse kehtivust ehk ei muuda majandusaasta aruande kinnitamist tühiseks.
30. Ants ja Peeter soovivad hakata tegelema puitmööbli valmistamisega. Esialgsete plaanide
kohaselt valmistaks Ants mööblit, samas kui Peeter tegeleks ühingu juhtimisega. Ants ei
taha ühingu juhtimises osaleda. Peetril on oleks võimalik äriühingu asutamise käigus teha
477
rahaline sissemakse suuruses 1500 eurot. Antsul oleks võimalik tasuda rahaline sissemakse
suuruses 500 eurot, aga ta eelistaks sissemakse tasumise asemel jääda ühingu kohustuste
eest isiklikuks vastutavaks. Peeter ei soovi mingil juhul olla ühingu kohustuste eest oma
varaga vastutada. Ants ja Peeter loodavad, et saavad pangalt laenu esimeste materjalide
ostuks. Samuti loodavad nad, et ühing teenib juba teisel aastal suurt kasumit, mille saaks
osanikele välja maksta. Peeter arvab, et üle kolme aasta ta ühingu osanikuks olla ei soovi.
Ants ei soovi sel juhul kolmanda isiku astumist Peetri asemele, vaid tahaks jääda ühingu
ainuosanikuks. Millist liiki äriühingu peaksid Ants ja Peeter asutama? Analüüsige
seejuures erinevate ühinguliikide eeliseid ja puuduseid nende jaoks.
Peaksid looma usaldusühing - Ants oleks täisosanik ja Peeter usaldusosanik.
p131 - Peetrile saaks anda ühingulepinguga äriühingu juhtimise õiguse.
Usaldusühingu saab ümberkujundada osaühinguks, mille käigus PEETER asub välja (talle
makstakse õiglane hüvitis) ja Ants jääb siis üksi tegutsema.
§ 131. Usaldusühingu esindamine
(1) Usaldusosanikul ei ole õigust usaldusühingut esindada, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud
teisiti. Usaldusosaniku esindusõigusele kohaldatakse käesoleva seadustiku § 98 3. lõikes sätestatut.
(2) Usaldusosanikule antud õigus esindada usaldusühingut tuleb kanda äriregistrisse.
478
Document Outline
- ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT
- Kehtimahakkamine
- Kehtivuse lõppemine
- Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus1
- § 3. Majandustegevus
- § 4. Majandustegevuse vabadus ja selle piiramine
- § 5. Ettevõtja, temaga seotud isik ja teenuseosutaja
- § 6. Majandustegevuse nõuded
- § 7. Majandushaldusasutus
- § 8. Register
- § 9. Teate ja taotluse esitamine ühtse kontaktpunkti kaudu
- 14. Teatamiskohustus
- 16. Loakohustus
- § 17. Tegevusloa regulatsiooniese ning selle põhiregulatsioon ja kõrvaltingimused
- § 18. Tegevusloa kontrolliese
- § 19. Tegevusloa taotlus
- § 29. Ettevõtja hoolsuskohustus
- § 30. Majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest teatamise kohustus
- ASJAÕIGUS
- Seaduse ülesanne. Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
- Asjaõigused
- Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamisega. Kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik.
- METS
- Teeservituut
- Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-, side- ja muid liine.
- ISIKLIK KASUTUSÕIGUS
- HOONESTUSÕIGUS
- OSTUEESÕIGUS
- PANDIÕIGUS
- Pandi mõiste ja liigid
- Pandi ese
- Käsipandi mõiste
- Registerpandi mõiste
- KOHTULIK HÜPOTEEK
- 7. VÕLAÕIGUS
- 7.1 VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA
- Võlaõigussuhete mõiste, tekkimise alused ja printsiibid
- Kohustuse täitmine
- Lepinguliste kohustuste sisu
- Lepingu täitmise takistused (VÕS §-d 119 -126)
- Kohustuse ülevõtmine
- Võlausaldaja vastutus enda käitumise eest
- Süü
- ÕIGUSKAITSEVAHENDID KOHUSTUSE RIKKUMISE PUHUL
- Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue
- Kahju hüvitamisele suunatud nõuded
- VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Muidugi v.a. juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
- Kahju hüvitamise nõude esitamine
- Kahju hüvitamise viis ja eesmärk ning kahjunõude sisu
- Asja kahjustamine (VÕS § 132)
- Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine (VÕS § 130)
- Teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
- Muu varaline kahju
- Taganemine (VÕS §-d 116-117, 188-194)
- Hinna alandamine (VÕS § 112)
- Viivis (VÕS § 113)
- 1. peatükkÜldsätted
- 1. jaguReguleerimisala ja põhimõtted
- § 1. Reguleerimisala
- § 2. Eesmärk
- § 3. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted
- § 4. Terminid
- § 5. Hankija
- § 6. Hankija finantseeritavate ehitustööde ja nendega seotud teenuste tellimine teiste isikute poolt
- § 7. Pakkuja ja taotleja
- § 8. Hankeleping
- § 14. Piirmäärad
- 48. Hankemenetluse valik
- § 49. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena
- § 50. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena riigihangetes eeldatava maksumusega alla rahvusvahelise piirmäära
- 2. jaotisAvatud hankemenetlus
- § 51. Avatud hankemenetluse põhimõtted
- § 52. Pakkumuste esitamine, avamine ja hindamine
- 3. jaotisPiiratud hankemenetlus
- § 53. Piiratud hankemenetluse põhimõtted
- § 54. Taotluste esitamine ja läbivaatamine
- § 55. Pakkumuse esitamise ettepaneku tegemine
- § 56. Pakkumuste avamine ja hindamine
- Osaühingu osanikeregistri pidamine
- 1. Osanikeregistri pidamine täna
- 2. Registri tähendus ja vajalikkus
- 3. Vorminõude küsimus
- 4. Võimalik üleminek elektroonilisele tehinguvormile
- 5. Kokkuvõtteks
- Märkused:
- *1 Artikkel põhineb 2014. a õigusteadlaste päevadel peetud ettekandel.
- *2 Ühinguõiguse kodifitseerimise lähteülesande projekt. Justiitsministeerium 2014 (autori valduses).
- *3 RT I 1995, 26, 355; RT I, 12.07.2014, 162.
- *4 RT I 2005, 27, 198; RT I, 31.12.2014, 14.
- *5 RT I, 28.12.2012, 10; RT I, 11.12.2014, 15.
- *6 RT I 2009, 68, 463; RT I, 14.03.2014, 54.
- *7 V. Kõve. Kas kinnistusraamatu ja teiste kohtulike registrite korraldus vajab reformi? – Juridica 2013/7, lk 457–464.
- *8 VII Riigikogu stenogramm, VI istungjärk, 08.02.1995. Arvutivõrgus: [Link] (07.12.2014).
- *9 Samas.
- *10 Äriseadustiku, mittetulundusühingute seaduse, sihtasutuste seaduse ning nendega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 744 SE seletuskiri, 15.12.1997. Arvutivõrgus: [Link] (02.02.2015).
- *11 RT I 2004, 53, 368; RT I, 13.03.2014, 87.
- *12 Hooneühistuseaduse eelnõu 287 SE I seletuskiri, 02.03.2004. Arvutivõrgus: [Link] (07.12.2014).
- *13 RT I 2000, 57, 373; RT I, 23.12.2014, 25.
- *14 AS Eesti Väärtpaberikeskus. Hinnakiri. Arvutivõrgus: [Link] (07.12.2014).
- *15 RT I 2009, 60, 395; RT I, 29.06.2014, 104.
- *16 K. A. M. Kelder. E-residentsuse varjatud karid ehk mis juhtub kaugjuhitava äriühinguga? – Maksumaksja 2014/11. Arvutivõrgus: [Link] .
- *17 R. Voigt. Der moderne Staat. – Juridica International 2014 (21), lk 19.
- *18 RT I 2002, 35, 216; RT I, 13.03.2014, 103.
- I LOENG: PANKROTIMENETLUS
- PÜSIV MAKSEJÕUETUS - PANKROT
- PANKROTIMENETLUS
- TSIVIILKOHTUMENETLUS - TsMS
- PANKROTIMENETLUSE OSALISED
- VÕLAUSALDAJA PANKROTIAVALDUS
- VÕLGNIKU PANKROTIAVALDUS
- VÕLGNIKU ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
- AJUTINE HALDUR
- PANKROTI VÄLJAKUULUTAMINE ( PankrS § 31)
- II LOENG: PANKROTIMENETLUSE ORGANID
- PANKROTIHALDUR
- PANKROTITOIMKOND
- VÕLAUSALDAJATE ÜLDKOOSOLEK
- KOHUS
- NÕUDED PANKROTIMENETLUSES
- HÄÄLTE ARVU MÄÄRAMINE
- PANKROTIVARA MOODUSTAMINE. TEHINGU TAGASIVÕITMISE ÜLDISED JA ERI ALUSED.
- TAGASIVÕITMINE
- TEHINGU TAGASIVÕTMISE ÜLDALUSED:
- ERIALUSED:
- PANKROTIVARA VALITSEMINE
- PANKROTIVARA MÜÜK
- VÄLJAMAKSED PANKROTIVARAST
- III LOENG: PANKROTIMENETLUSE LÕPPEMINE
- PANKROTIMENETLUSE LÕPPEMISE ALUSED
- RAUGEMINE
- PANKROTIMENETLUSE LÕPETAMINE PANKROTI ALUSE ÄRALANGEMISE TÕTTU
- PANKROTIMENETLUSE LÕPETAMINE VÕLAUSALDAJATE NÕUSOLEKUL
- LÕPPARUANDE ESITAMINE
- § 162. Lõpparuande esitamine
- § 163. Pankrotimenetluse lõpetamine lõpparuande kinnitamisega
- § 164. Määruskaebuse esitamine
- § 165. Pankrotimenetluse tähtaeg ja halduri vabastamine
- § 166. Järeljagamine
- § 167. Nõuete esitamine pärast pankrotimenetluse lõppemist
- KOMPROMISS
- § 180. Kompromissi tegemise otsustamine
- § 183. Kompromissi kinnitamine
- § 184. Kompromissi tagajärjed
- § 186. Majandustegevuse jätkamiseks võetav krediit
- § 188. Tagasivõitmine kompromissi korral
- § 189. Järelevalve kompromissi täitmise üle
- § 190. Kompromissi tühistamine
- § 191. Pankrotiavaldus kompromissi kehtivuse ajal
- § 192. Kompromissi tähtaja möödumine
- FÜÜSILISEST ISIKUST VÕLGNIKU KOHUSTUSTEST VABASTAMISE EELDUSED JA MENETLUS.
- § 171. Menetluse algatamine
- § 172. Usaldusisik
- § 173. Võlgniku kohustused menetluse kestel
- § 174. Sissenõude keeld
- § 175. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamine
- § 177. Võlgniku kohustustest vabastamise määruse tühistamine
- § 24. Saneerimiskava vastuvõtmine
- § 38. Saneerimismenetluse lõppemise alused
- Lepingulistele võlasuhetele laienevad üldpõhimõtted
- Lepingu mõiste
- Lepingueelsed läbirääkimised
- Ofert
- Aktsept
- Kokkulepe ja lahtised tingimused lepingus
- Lepingu sõlmimine esindaja poolt
- Eelleping
- Tüüptingimustel lepingu sõlmimine
- . Tüüptingimuste mõiste
- Tüüptingimused lepinguosana
- Tüüptingimuste kehtivus
- Kohtu pädevus tüüptingimuste kasutamise keelamisel
- Koduukselepingu mõiste
- Tarbija taganemisõigus
- Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste
- Lepingulised kohustused
- Lepinguliste kohustuste allikad
- . Lepinguliste kohustuste liigid tulenevalt lepingu eesmärgist
- Lepingute liigitus kohustuste jagunemise alusel poolte vahel
- Põhi- ja kõrvalkohustused
- Välistavad tingimused
- Lepingu tõlgendamine
- Lepingute vorminõuded
- Lepingu muutmise ja lõpetamise vorm
- Tehingute kehtetus
- Tühised tehingud
- Tehingu tühistamine
- Eksimus
- Pettus
- Ähvardus ja vägivald
- Raskete asjaolude ärakasutamine
- Lepingu täitmine
- Lepinguliste kohustuste täitmise üldised põhimõtted
- Hea usu põhimõte lepingu täitmisel
- Tavad ja praktika
- Kohustuse täitmine õigustatud isikule
- Täitmise aeg (sissenõutavus, täidetavus, ennetähtaegne täitmine)
- Ennetähtaegne täitmine (VÕS § 84)
- Täitmise koht
- Liigikohustused
- Tükivõla täitmine
- Täitmine ositi
- Täitmise kõrvalküsimused (täitmise kinnitamine, tagamine, tõendamine, kviitung, kulud)
- Alternatiivkohustuse täitmine (piiritlemine, määramisõigus, õiguslikud tagajärjed)
- Täitmise asendamine
- Leping täitmisega kolmanda isiku poolt
- Kohustuse rikkumine
- Kohustuse rikkumise mõiste
- Vastutus
- Vabandatavus ja süü
- Garantiid
- Vastutus kolmandate isikute eest
- Heastamine
- Õiguskaitsevahendid
- Õiguskaitsevahendite kohaldamise süsteem
- Täitmisnõue
- Hinna alandamine
- Hinna alandamise kasutamine koos teiste õiguskaitsevahenditega
- Hinna alandamise avaldus
- Viivis (VÕS § 113)
- Viivise arvestamine
- Viivise suhe muude nõuetega
- Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine
- 1) Lepingust taganemine
- Lepingu ülesütlemine
- 4) Tarbija taganemisõiguse erisused
- Lepinguliste kohustuste lõppemine
- Lepinguliste kohustuste lõppemine täitmisega
- Täitmise asendamine kui täitmine
- Täidetud nõude väljaselgitamine
- Tõendamiskoormis
- Taganemine
- Ülesütlemine
- Tasaarvestus
- Poolte kokkulepe, nõudest loobumine
- Kokkulangemine
-
- Tagatised kui kõrvalkohustused
- Käendus
- Käendussuhtes osalevad isikud
- Käenduslepingu sõlmimine
- Käenduslepingu vorm
- Käenduslepingu sisu
- Käenduslepingu kehtetus
- Käendusega tagatav nõue
- Käendaja kohustuse tekkimine
- Käendaja tagasinõuded põhivõlgniku vastu
- Käendaja õigus nõuda võlgnikult tagatist või kohustuse täitmist
- Käenduse lõppemine
- Garantiileping
- Kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil
- Käsiraha
- Leppetrahv
- Avalik-õiguslikud asutused
- Avalik-õiguslikud korporatsioonid
- Aktsiaseltsi mõiste
- Lepingulistele võlasuhetele laienevad üldpõhimõtted
- Lepingu mõiste
- Lepingueelsed läbirääkimised
- Ofert
- Aktsept
- Kokkulepe ja lahtised tingimused lepingus
- Lepingu sõlmimine esindaja poolt
- Eelleping
- Tüüptingimustel lepingu sõlmimine
- . Tüüptingimuste mõiste
- Tüüptingimused lepinguosana
- Tüüptingimuste kehtivus
- Kohtu pädevus tüüptingimuste kasutamise keelamisel
- Koduukselepingu mõiste
- Tarbija taganemisõigus
- Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste
- Lepingulised kohustused
- Lepinguliste kohustuste allikad
- . Lepinguliste kohustuste liigid tulenevalt lepingu eesmärgist
- Lepingute liigitus kohustuste jagunemise alusel poolte vahel
- Põhi- ja kõrvalkohustused
- Välistavad tingimused
- Lepingu tõlgendamine
- Lepingute vorminõuded
- Lepingu muutmise ja lõpetamise vorm
- Tehingute kehtetus
- Tühised tehingud
- Tehingu tühistamine
- Eksimus
- Pettus
- Ähvardus ja vägivald
- Raskete asjaolude ärakasutamine
- Lepingu täitmine
- Lepinguliste kohustuste täitmise üldised põhimõtted
- Hea usu põhimõte lepingu täitmisel
- Tavad ja praktika
- Kohustuse täitmine õigustatud isikule
- Täitmise aeg (sissenõutavus, täidetavus, ennetähtaegne täitmine)
- Ennetähtaegne täitmine (VÕS § 84)
- Täitmise koht
- Liigikohustused
- Tükivõla täitmine
- Täitmine ositi
- Täitmise kõrvalküsimused (täitmise kinnitamine, tagamine, tõendamine, kviitung, kulud)
- Alternatiivkohustuse täitmine (piiritlemine, määramisõigus, õiguslikud tagajärjed)
- Täitmise asendamine
- Leping täitmisega kolmanda isiku poolt
- Kohustuse rikkumine
- Kohustuse rikkumise mõiste
- Vastutus
- Vabandatavus ja süü
- Garantiid
- Vastutus kolmandate isikute eest
- Heastamine
- Õiguskaitsevahendid
- Õiguskaitsevahendite kohaldamise süsteem
- Täitmisnõue
- Hinna alandamine
- Hinna alandamise kasutamine koos teiste õiguskaitsevahenditega
- Hinna alandamise avaldus
- Viivis (VÕS § 113)
- Viivise arvestamine
- Viivise suhe muude nõuetega
- Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine
- 1) Lepingust taganemine
- Lepingu ülesütlemine
- 4) Tarbija taganemisõiguse erisused
- Lepinguliste kohustuste lõppemine
- Lepinguliste kohustuste lõppemine täitmisega
- Täitmise asendamine kui täitmine
- Täidetud nõude väljaselgitamine
- Tõendamiskoormis
- Taganemine
- Ülesütlemine
- Tasaarvestus
- Poolte kokkulepe, nõudest loobumine
- Kokkulangemine
-
- Tagatised kui kõrvalkohustused
- Käendus
- Käendussuhtes osalevad isikud
- Käenduslepingu sõlmimine
- Käenduslepingu vorm
- Käenduslepingu sisu
- Käenduslepingu kehtetus
- Käendusega tagatav nõue
- Käendaja kohustuse tekkimine
- Käendaja tagasinõuded põhivõlgniku vastu
- Käendaja õigus nõuda võlgnikult tagatist või kohustuse täitmist
- Käenduse lõppemine
- Garantiileping
- Kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil
- Käsiraha
- Leppetrahv
- VUTT: Kas otsus kui selline on tehtud õiguspraselt? Osanikud teevad ostuseid kahel võimalikul viisil- igaüks ise mis on igapäevane majadustegevus ja osanike otsusega kui ületab seda §89! ( § 89. Täisühingu juhtimisel võib juhtima õigustatud osanik teha tegusid, mis on vajalikud täisühingu igapäevaseks majandustegevuseks. Igapäevast majandustegevust ületavate tegude tegemiseks on nõutav osanike otsus.)
- § 95. Konkurentsikeeld
- § 101. Vastutus
- § 173. Otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata
- § 281. Laenukeeld
- (3) Aktsiaselts ei või ka tagada käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikute poolt võetavat laenu. Keeld ei kehti emaettevõtja poolt võetava laenu tagamisele ning tütarettevõtjaga sama kontserni moodustava emaettevõtja aktsionäri, osaniku või liikme poolt võetava laenu tagamisele, kui sellega ei kahjustata aktsiaseltsi majanduslikku seisundit ega võlausaldajate huve. Aktsiaselts ei või tagada aktsiaseltsi aktsiate omandamiseks võetavat laenu
- § 279. Dividendi väljamaksmine
- § 350. Fondiemissioon
- § 131. Usaldusühingu esindamine
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 345 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2021-11-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
0 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
413582
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid