Puittaimede hooldusjuhend (0)

Eesti Maaülikool
Puittaimede hooldusjuhend
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
KJ-1
Koostaja : Andi Järvsoo
Juhendaja : Ele Vool
Tartu 2016

Sisukord

Hooldusjuhend taimeliikide/ perekondade kaupa 6
1. Amelanchier - perekond Toompihlakas 6
1.1. Hooldus 6
1.2.Paljundamine 7
2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu 7
2.1. Liigi lühikirjeldus 7
2.2. Hooldus 8
3. Magnolia - perekond Magnoolia 8
3.1. kasutamine 9
3.2 Istutamine 9
3.3 hooldus 10
3.4 Paljundamine 10
4. Malus - perekond Iluõunapuu 10
5. Padus avium - perekond Toomingas 12
5.1 Kirjeldus 12
5.2 Kahjurid 12
5.3 Kasutamine 12
6. Picea abies - harilik kuusk 13
6.1 Hooldus 14
7. Pinus mugo - mägimänd 15
7.1 Liigikirjeldus 15
7.2 Hooldusvõtted 16
8. Prunus - perekond ploomipuu 16
8.1 Harilik ploomipuu 17
8.2 Tuntumad sordid 17
8.3 Lõikamine ja hooldus 18
8.4 Noorendamine 18
9. Prunus subg. Cerasus - perekond Ploomipuu 19
9.1 Hooldusvõtted 19
9.2 Kärpimine 19
9.3 Haiguste ja kahjurite ennetamine 20
10. Rhus typhina - harilik äädikapuu ehk sumahh 20
10.1 Lühikirjeldus 20
10.2 Hooldusvõtted 21
11. Sorbus aucuparia - Harilik pihlakas 22
11.1 Lühikirjeldus 22
11.2Kasutamine 23
12. Sorbus intermedia - pooppuu 23
12.1. Kirjeldus 23
12.2. Hooldus 24
13. Buxus sempervirens - harilik pukspuu 24
13.1.Iseloomustus 24
13.2.Hooldus ja paljundamine 24
13.4.Katmine 25
13.5.Lõikamine 25
14. Caragana arborescens - suur läätspuu 26
14.1 Iseloomustus 26
14.2 Kasvutingimused ja kasutamine 26
14.3 Hooldus 26
15. Cornus alba "Sibrica" - siberi kontpuu 27
15.1 Hooldus 28
16. Cotoneaster scandinavicus - harilik tuhkpuu 29
16.1 Lühikirjeldus 29
16.2 Hooldusvõtted 29
17. Dasiphora fruticosa - põõsasmaran 30
17.1 Kirjeldus 30
17.2 Kasvutingimused ja hooldus 31
17.3 Hooldus isekülvil ja kosmeetiline hooldus 31
18. Deutzia gracilis - kaunis deutsia 32
18.1Üldiseloomustus 32
18.2 Hooldus 32
18.3Lõikamine 32
18.3Külmakaitse 32
18.4 Haljaspistikute hooldus 33
19. Deutzia scabra - kare deutsia 33
19.1. Iseloomustus 33
19.2. Hooldus 33
19.3. Lõikamine 34
19.4. Külmakaitse 34
19.5. Paljundamine 34
20. Forsythia intermedia - värdforsüütia 35
20.1.Üldiseloomustus 35
20.2.Kärpimine 35
20.3.Noorendamine, elujõulisuse suurendamine 35
21. Hydrangea arborescens - puishortensia 36
21.1 Iseloomustus 36
21.2 Kasvutingimused 36
21.3 Hooldamine 36
22. Hydrangea paniculata - aedhortensia 37
22.1. Iseloomustus 37
22.2. Hooldus 37
22.3. Istutamine 37
23. Kolkwitzia amabilis - kolkvitsia 38
24. Laburnum anagyroides - harilik kuldvihm 39
24.1 Hoolduslõikus 39
24.2 Paljundamine 39
24.3 Tagasilõikamine 40
25. Ligustrum vulgare - harilik liguster 40
25.1 Iseloomustus 40
25.2 Tagasilõikamine 40
25.3 Hooldus isekülvil või levimisel 41
25.4 Elujõulisuse suurendamine 41
25.5 Hooldus 42
26. Philadelphus coronarius - ebajasmiin 42
26.1 Iseloomustus 42
26.2 Hooldus 42
26.3 Paljundamine 43
27. Sorbaria sorbiforia - harilik pihlenelas 43
27.1. Iseloomustus 43
27.2 Hooldus 44
28. Spiraea japonica - jaapani enelas 44
28.1 Lühikirjeldus 44
28.2 Hooldamine 45
29. Symphoricarpos albus - harilik lumimari 46
29.1. Iseloomustus 46
29.2. Istutamine 46
29.3. Hooldus 47
29.4. Paljundamine 47
30. Syringa josicaea - ungari sirel 47
30.1 Üldiseloomustus 47
30.2 Paljunemine 48
30.3 Istutamine 48
30.4 Hooldus 48
31. Syringa vulgaris - harilik sirel 48
31.1 Liigi lühikirjeldus 48
31.2. Hariliku sireli hooldusjuhend. 49
32. Taxus baccata - harilik jugapuu 49
32.1 Harilik jugapuu 49
32.2 Hooldus 50
33. Thuja - perekond Elupuu 50
33.1 Tagasilõikamine 51
33.3 hooldus 51
33.4 Pinnase ettevalmistamine istutamiseks 52
34. Viburnum opulus - harilik lodjapuu 53
34.1. Liigi lühikirjeldus 53
34.2. Tagasilõikamine 53
34.3 Hooldus 54
34.4 Elujõulisuse suurendamine 54
34.5 "Kosmeetiline" hooldus 54
Kasutatud kirjandus 55

Hooldusjuhend taimeliikide/perekondade kaupa

1. Amelanchier - perekond Toompihlakas

Perekonda kuulub 20 liiki. Esineb kõrgeid puid ja madalaid põõsaid, mis kõik on heitlehised. Enim on neid levinud Põhja-Ameerikas, vähem Aasias (Hansaplant). Looduslikult kasvab Euroopas ainult üks toompihlaka liik – euroopa toompihlakas(Amelanchier ovalis) (Eesti Päevaleht )
Iseloomustus: Kasvavad olenevalt liigist 2-20 meetri kõrguseks. Lehed on suhteliselt suured, sulgjad ja dekoratiivsed, eriti sügisel. Õied valged olenevalt liigist püstised või rippuvad õisikud (Hansaplant). Õitsevad umbes mais, natukene hiljem, kui harilik toomingas. Viljad punased, lillad või mustad, väga maitsvad ja magusad, valmivad umbes juuni lõpus (R. Sander, Koduaia ilupuud ja – põõsad ).

1.1.Hooldus

Nagu ka ebajasmiin on toompihlakad vähe hoolt nõudvad taimed. On suhteliselt külmakindel (A. Niine Haljastaja käsiraamat ). Muldadest eelistavad parasniikeid muldasid, kuid kasvavad rahuldavalt ka muudel muldadel. Varju taluvad hästi, aga viljumiseks on parem kasvupaik päikseline koht. Tähk -toompihlakas ja enamik teisi liike annavad vähesel määral juurevõsusid (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). Toompihlakad kannavad vilja möödunud aasta puidul, sellepärast tuleb nende lõikamisega olla ettevaatlik. Spetsiaallõikusi nad ei vaja. Viljuvatel põõsastel tuleb aeg-ajalt eemaldada nõrgad, vigastatud või mahapaindunud harud ja eemaldada kaugeleulatuv juurevõsa. Toompihlakatel ei esine eriti kahjureid ega haigusi (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Sobib istutamiseks üksinda ja rühmiti, näiteks hekina (A.Niine Haljastaja käsiraamat).

1.2.Paljundamine

Saab paljundada seemnete külviga. Istutamiseks peavad olema värsked seemned, kuivanud seemned ei idane hästi. Seemnega külv sobib eeskätt dekoratiivmaterjaliks või pookealusteks. Dekoratiivne ja puuviljanduslik sordimaterjal paljundatakse vegetatiivselt. Selleks kasutatakse juurevõsa, põõsa jagamist, rennvõrsikuid, haljaspistikuid või meristeempaljundust. Puitunud pistikutega toompihlakaid paljundada ei saa. Toompihlakaid poogitakse või silmastatakse teise liigi seemikute peale. Kultuursortide puhul võib kasutada sama liigi seemikuid. Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris).
Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks , saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline vorm, kuni 10 m, kevadel õitsemise ajal ja sügisel on liik väga dekoratiivne, ei anna juurevõsusid, seemikud sobivad hästi pookealusteks (R. Piir, Toompihlakad kultuuris).

2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu

2.1. Liigi lühikirjeldus

Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas . Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja- Ameerikast , kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival . Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud (Laasi 1987).

2.2. Hooldus

Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada , on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud oksi umbes kolmandiku võrra kärpida. Kärpimist on soovitav teha peale õitsemist, kuid ettevaatlikult, et mitte vigastada noori võrseid. Kuna taim ajab ohtralt juurevõsu, siis tuleb seda igal aastal eemaldada, muidu tekib laienev võsa . Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid . Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel , kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad (Aianduse Entsüklopeedia 2010).

3. Magnolia - perekond Magnoolia

Magnoolia ladina k. Magnolia on heitlehine valgete lõhnavate õitega, kuni 3m kõrguseks kasvav kaunis põõsas ning on üks talvekindlamaid puittaimi Eesti kliimatingimustes (Hortes). Magnoolia õis on ehituselt lihtsam kui hilisematel õistaimedel. Kui näiteks roosõieliste sugukonda kuuluval õunapuul on õiel kroon- ja tupplehed selgelt eristunud, siis magnooliate õiekattelehed ei erine. Enamasti on õied ka veel hästi lõhnavad. Selle tõttu kutsutakse magnooliaid ka tulbipuudeks (Calmia). Magnoolia õitseb maist oktoobrini ning pärast seda ehivad taime suured kuni 15 cm pikkused käbikujulised erksavärvilised oranžikaskollased viljad. Magnoolia on kergelt mürgine ja seda kasutatakse meditsiinis.
Kuna magnooliad ei talu ümberistutamist, tuleb neile sobivat kasvukohta hoolega otsida. Magnooliate juurestik on pindmine ja juurekava hõre, narmasjuuri on vähe. Mulla suhtes on nad küllaltki nõudlikud, seega muld peaks olema parasniiske, kergelt happeline ja õhurikas. Põuda magnooliad ei kannata ja enamik neist ei talu ka seisvat vett. Pindmise juurestikuga magnooliatele mõjub hästi võraaluse multšimine. Magnooliate all ei tohi ka eriti kaevata, see võib vigastada nende juuri. Nagu paljudel teistel taimedel, on magnooliatelgi juured sümbioosis seentega, s.t magnooliatel on mükoriisa . Magnooliad tahavad üldiselt kasvada soojas tuulevaikses kohas. Päike on oluline rohkeks õitsemiseks, aga keskpäevapäike on mõnele magnooliale siiski liig. Magnooliad on suhteliselt saastekindlad puud, nii kohtabki neid Kesk-Euroopas ja lähistroopilises Ameerikas isegi linnahaljastuses. Meil on magnooliad pigem dendroloogilised haruldused huviliste aedades .

3.1. kasutamine

Magnooliad on meie puittaimede hulgas ühed arhailisemad – umbes sama vanad kui hõlmikpuud ja kindlasti on nad esimesi õistaimi maismaal. Magnooliaid kasvab looduses harva, kuid haljastuses on need suurte kaunite õitega puud väga menukad.
Lõuna-Eestis Maaritsa lähedal Vastse -Pranglis kasvab Eesti suurim magnoolia – tema ongi teravalehine magnoolia. Puu õitseb ja viljub regulaarselt. Ta on ligi 20 m kõrge, puu rinnasümbermõõt oli juba aastaid tagasi 120 cm. Praeguseks on puu arvatavasti tublisti kosunud. ( Maakodu ).

3.2 Istutamine

Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu hukkuvad maapeal pottides kasvavad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad magnooliad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel magnooliate juuri võimalikult vähe liigutada ja puutuda. Pärast istutamist aga katta juurepealne 3-5 cm paksuse puukoore-haputurba seguga , mis hoiab talvel juuri mõnevõrra soojemana. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu.
Istutusauku tuleb kindlasti segada happelist rabaturvast ja multsida sellega ka magnooliataimede ümbrus. Kui on oodata erakordselt külmi talvi, tuleks magnooliapuukesi, vaatamata hubasele kasvukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant, 2011). Magnooliate juured on haprad ja saavad kergesti kannatada. Umbrohtude tõrjeks multši nende alune koorepuruga, see hoiab mulla niiske ja suunab mulla PH-d sobivalt happelisuse suunas (Calmia).

3.3 hooldus

Sieboldi magnoolia ladina k. Magnolia sieboldii, hooldus seisneb regulaarses kastmises, seda kogu vegetatsiooniperioodi jooksul, kuna magnoolia vajab palju niiskust. Mingit erilõikust ta ei vaja. Tuleb vaid välja lõigata kuivad ja sissepoole kasvavad oksad. Talvekate ei ole vajalik, ning pole ka taime suurte mõõtmete poolest võimalik (alates 3-4 aastast). Üle 3-4 aasta vanuste magnooliate eest pole muud hoolitsust vaja peale kastmise.

3.4 Paljundamine

Sieboldi magnoolia paljundamine on võimalik seemnetega, pistikutega ja pookimise teel. Nendest kolmest meetodist pakub kõige suuremat huvi seemnetega paljundamine, kuna nii pistikute, kui ka pookimise teel paljundamiseks on vaja emataime ja pookealust. Magnoolia seemned on suletud punasesse, õlisesse kesta, mis hoiab neid kuivamast, mille tagajärjel kaotavad nad kiiresti idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C.

4. Malus - perekond Iluõunapuu

Õunapuu (ladina k. Malus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi . Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult Euroopas, Kaukaasias , Kesk-Aasias ja Hiinas (Õunapuu perekond 2015).
Õunapuid kasvatatakse viljapuuna ja ilutaimena. Maitsvate viljadega aed-õunapuu (Malus domestica ) esivanemateks on Sieversi õunapuu (Malus sieversii) jt liigid. Iluõunapuu pole iseseisev õunapuu liik, vaid saadud eri liikide ja sortide ristamise tulemusel. Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik , rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad.
Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed. Tuntakse ka täidisõielisi või pooltäidisõielisi iluõunapuu sorte . Sordid erinevad ka võra kuju ja suuruse poolest. Noor puu vajab pärast istutamist toestamist, et tugevad tuuled teda viltu ei painutaks. Pärast paariaastast kasvamist pole enam toestamine vajalik. Õunapuu istutamisel on tähtis jälgida, et pookekoht liiga sügavale pinnasesse ei satuks . Pärast istutamist ja kastmist pinnas istutusaugus vajub ja vajab hiljem uue mulla lisamist.
Iluõunapuu kasvab ja õitseb paremini päiksepaistelises viljaka pinnasega paigas. Kasvukohaks sobib ka poolvarjuline paik, kuid mitte suurte vanade puude või ehitiste põhjapoolne külg. Suuremas aias või maakohas peab arvestama sellega, et õunapuu koor ja võrsed meeldivad maiusena ka jänestele, kitsedele ja hiirtele. Samuti tuleks noore iluõunapuu tüve kaitsta varakevadise kõrvetava päikese eest.
Suuremad õunapuud kasvavad 5–6 (10) m kõrguseks ja võra läbimõõt täiskasvanud puul ulatub 3–4 meetrini. Konteineritaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel (Õierohked õunapuud).
Nagu kõik õunapuud, vajab ka iluõunapuu, eriti esimestel eluaastatel, võra kujundavat lõikust. Tavapäraselt lõigatakse kevadetalvel alates nullilähedase õhutemperatuuri saabumisest kuni pungade puhkemiseni.
Oks lõigatakse tagasi selles suunas asuva punga kohalt, kuhu oksa edaspidi tahetakse juhtida. Vähehargnevaid pikki oksi lõigatakse rohkem tagasi kui hästihargnevaid. Istutusele järgnevatel aastatel kärbitakse üheaastasi oksi enamasti nõrgalt või keskmiselt. Suuremate okste saelõigete kooreservad tuleks nende paranemise soodustamiseks siluda aianoaga.  Oluline on tähele panna, et kõik oksad lõigatakse tüükaid jätmata. Suuremad kui üle 1 cm läbimõõduga lõikehaavad on vaja katta haavakaitsevahendiga. Kui suuremate okste lõikamise järgselt on puule kasvanud püstised vesivõsud, tõmmatakse need käega ära sama aasta suvel (Järve, Eskla 2014).
Iluõunapuud ei vaja nii oskuslikku ja iga-aastast lõikamist kui aed-õunapuu sordid (Õierohked õunapuud).

5. Padus avium - perekond Toomingas

5.1 Kirjeldus

Toomingas (Padus avium) on mitmeaastane heitlehine lehtpuu , tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates . Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed . Lehed on paljad , veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad . Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili , kerajas , läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu -ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu - ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks.

5.2 Kahjurid

Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed , kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.

5.3 Kasutamine

Puitu annab toomingas vähe, aga see on tugev ja hästi töödeldav . Sellepärast sobib see nikerdamiseks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamisek. Toominga puit on sitke , kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge. Temast valmistatakse painutatud detaile ja looduslikku kõverust eeldavaid tarbeesemeid. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati vanasti hoburakendi jaoks lookasid, harvemini mööbliosi, näiteks korjupuid toolidele.
Toomingakoorega on värvitud lõnga ja riiet. Olenevalt menetlusest ja taimsetest lisanditest saadi rohekas , kollakas või punakaspruun toon. Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu. Toomingamarjade rohke antotsüaanisisalduse tõttu eraldatakse neist vesilahustuvaid pigmente ja tarvitatakse toiduainetetööstuses.

6. Picea abies - harilik kuusk

Harilik kuusk on püramiidja võraga igihaljas puu. Viimse aasta võrsed on paljad või pruunikalt hõrekarvased, roostepunased või kollakaspruunid, nõrgalt läikivad. Okaste varisemisel jääb võrse karedaks. Okkad on läikivad, normaalsetes kasvutingimustes tumerohelised, ristlõige rombjas, igal tahul õhulõhede rida. Okkad asetsevad võrdlemisi tihedalt ning on igas suunas harevil. Okkad püsivad võrsel 3 – 7 aastat, harva kauem. Saastatud õhuga piirkondades varisevad okkad varem. Okaste pikkus on 1 – 2,5 cm. Väga noortel ja väga vanadel puudel ning halvemates kasvutingimustes on okkad lühemad. Pungad on teritunud tipuga, pruunid ja vaiguta (Calmia istikuäri OÜ).
Kuuse eluiga võib harukordadel ulatuda 400 – 500 aastani. Tavaliselt raiutakse kuusikuid 80 – 100-aastaselt, seega on juba üle 150 aastased kuusikud haruldased . Harilik kuusk kasvab tavaliselt 30, soodsatel tingimustel 50 ja enamgi meetri kõrguseks ( Missouri botanical garden ).
Kuuse juurestik on laiuv, maapinnalähedane, sügavale pinnasesse tungiva peajuureta. Enamik juuri paikneb pealmises poolemeetrises mullakihis. Kuuse juured vajavad normaalseks elutegevuseks hästi õhustatud keskkonda, mistõttu kuuskede ümberistutamisel senisest sügavamale või nende tüvede ümber täiendavalt pinnase kuhjamisel puud kiratsevad kaua, kuni moodustuvad uued pinnalähedased juured (Forest Ecology and Management , 2004).
Kuusk on väga levinud okaspuu . Kuusikud moodustavad Eesti kõige metsikumad ja tihedamad metsad . Kuusel on väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid , kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa (Bio.edu.ee).
Olenevalt kasvutingimustest kasvab kuusk keskmiselt 8 aastaga 2 meetri kõrguseks. Kuuseheki kõrgus harilikult on kaks meetrit. Kuusehekk annab suurepärase, tumeda, igihalja, tuultpidava, pikaealise heki . Miinuseks ei kasva kuusk liivakatel muldadel ning ei talu liigniiskust (J. Annist, 2006). Kuusehekk on ilus 50–70 aastat, seejärel hakkab ta alt hõredaks jääma . Siis tuleb heki alla noored taimed istutada ja lõpuks vanad puud välja juurida (E. Käger, 2011).

6.1 Hooldus

Harilik kuusk ei talu saastunud õhku ega sooldunud mulda, ei sobi piirdeks liiklusrohkete teede äärde (Ilus kodu). Ta on asendamatu suuremate kruntide piirdeks maal ja äärelinnades, kus on puhtam õhk. Enne kuuse istiku mulda panemist, oleks mõtekas väetis mulda segada. Sellega tagatakse toitainete juurdepääs juurtele . Vahetult peale istutamist vajab kuusk igapäevast kastmist, vähemalt 3 nädalat. Väetamist ei ole mõistlik teha kevadel kohe pärast maapinna sulamist, sellega võidakse teha taimele kahju (Eesti Päevaleht, 2004).
Toitainete rohkuses võib taim hakata väga varakult kasvatama noorivõrseid, mis võivad öökülmadega hävida. Väikeseid kuuseistikuid vajavad rohimist, kuna kasvavad kuused peavad valgust saama. Rohimisest pääsemiseks võib kasutada umbrohutõrjet, mida tuleb kasutada üks kord aastas, soovitavalt mai teisel poolel, siis kui loodus roheliseks hakkab muutuma . Väga levinud on kuuse paljundamine varspistikust (K. Alak, 2005).
Kuuseistiku maasse istutamise järel vajab ta igapäevast kastmist vähemalt kolm nädalat. Kuusehekk vajab kasvamise korral valgust, mis tõttu tuleb neid rohida. Hoolduse võib muuta lihtsamaks umbrohutõrje kasutamine. Seda võib kasutada vaid üks kord aastas, soovitavalt mai teisel poolel, siis kui loodus roheliseks hakkab muutuma (M. Haak, 2010).
Kitsa ja tiheda heki saamiseks, pügatakse noort hekki igal aastal vaid külgedelt. Kuusehekki pügatakse esimest korda tugevalt ainult külgedelt alles kolmandal aastal peale istutamist nii, et hekk jääb peale pügamist vaid 30-40 cm laiune (Heki istutamine ja hooldamine 2011). Alles siis, kui hekk hakkab saavutama soovitud kõrgust, alustatakse tema pügamist ka pealt. Varem alustatakse nende kuuskede pealt tagasilõikamist, kes teistest kasvuga ette ruttavad. Okste piiramise parim aeg on augusti lõpp või septembri algus. Pügada tuleb eriti neid kohti, kus on rohkem tühimikke, sest iga lõigatud oksa juurest hakkavad hargnema uued oksad. Noortest kasvudest jäetakse alles vaid 2- 3 cm. On väga oluline, kui palju võrseid kärpida. Kui lõikate tagasi ka eelmise aasta puitu, siis kuusk taastub väga vaevaliselt , sest vanemal puidul on väga vähe uinuvaid pungi . Seega lõigates eelmise aasta puitu või vanemat, tuleb edaspidi uusi kasve märgatavalt vähem. Aga noori võrseid ei tohi ka liiga pikaks jätta, sest siis vananeb hekk ruttu (E. Käger, 2011).

7. Pinus mugo - mägimänd

7.1 Liigikirjeldus

Mägimänni (ladina k. Pinus mugo) looduslik areaal asub Euroopa kesk- ja lõunaosa mäestikes. Mägimänd kasvab 0,2-st meetrist kuni 20 meetri kõrguse puuni. Võra on madallaudjas, lai- või piklikmunajas, oksad on sageli kaardunud. Tüve koor on õhuke , pruunikas- või mustjashall, plaatja korbaga. Noored võrsed on rohekaspruunid, hiljem pruunid. Pungad on oranžikaspruunid, suured ning kaetud rohke vaiguga. Pikkvõrsetel asuvad okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Okkad on 3-8 cm pikad, tumerohelised, jäigad, nõrgalt keerdunud , kinnitudes võrsele väga tihedalt. Puul püsivad okkad 4-6 aastat. Mägimänni isaskäbid on munajad , koondunud noore pikkvõrse alusele. Värvuselt on nad rohekaskollased või punased. Emaskäbid asetsevad püstiselt lühikese rootsuga 1-3 kaupa noore võrse tipus . Algul on käbid lillkaspruunid, läikivad ning 2-6 cm pikad. Mägimänd õitseb juuni algul. Käbid valmivad pärast tolmlemist teise aasta oktoobris ja varisevad järgmisel kevadel. Seemned on mustjashallid, seemnetiib pruunikashall. Liik on külmakindel, eelistades palju valgust. Mullastiku suhtes on vähenõudlik. Taime juurestik on tugev ja plastiline. Mägimänd on lühiealine, elades kuni 70 aastat. Mägimändi kasutatakse karjääride metsastamiseks ja nõlvade kinnitamiseks. Kasvatatakse mitmeid teisendeid ja võravorme. Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele ja laviinidele, sest oksad on väga painduvad. Miinuskraade talub puu kuni –34...–40° C. Liik talub hästi põuda ja kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, samuti kivistel ja rasketel savimuldadel (Hortes).
Mägimänd on ka väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel (Wikipedia, mägimänd).

7.2 Hooldusvõtted

Mägimänd tuleks istutada päikesepaistelisele kasvukohale, sest päikese valguse vähesuse korral võib ta haigestuda. Puu talub hästi ka tugevaid tuuli (Calmia). Mägimänd ei talu vanade okste lõikamist. Kujundamisega tuleks tegeleda regulaarselt. Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas (Calmia).

8. Prunus - perekond ploomipuu

Ploomipuu (ladina k. Prunus) on juurevõsusid moodustavate lehtpuude ja- põõsaste perekond roosõieliste sugukonnast . Viljapuuna kasvatatakse hariliku ploomipuu (ladina k. Prunus domestica) sorte, neist paljud on Eestis külmaõrnad. Haralist ploomipuud ehk alõtšat (ladina k. Prunus cerasifera) kasvatatakse hekina ja kasutatakse ploomipuu pookealusena. Ameerika ploomipuud (ladina k. Prunus americana) kasutatakse ploomisortide aretamisel. Ploomipuu perekonda kuuluvad ka aprikoosipuu, laukapuu (looduskaitse II kategooria), loorberkirsipuu, mandlipuu, toomingas ja virsikupuu (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu).
Teise käsitluse järgi on ploomipuu heitlehiste puude ja põõsaste alamperekond ploomipuu perekonnast. Euraasias ja Põhja-Ameerikas umbes 35 liiki. Alamperekonnas on kolm sektsiooni : pärisploomipuu, kirsiploomipuu ja aprikoosipuu. Võrsed asteldega või ilma, lehed jagunematud. Valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu).
Ploomipuud kasvavad kõige paremini parasniiskel, lubjarikkal ja haritud pinnasel . Eelistavad päikesepaistelist ning tuulte eest varjatud kasvukohta. 1 aasta enne istutamist tuleks maale anda täiendavalt orgaanilisi ja mineraalväetisi. Parim aeg istutamiseks on kevad, kuid sobib ka sügis. Väetiseks sobib marjaväetis. Ploomipuid lõigatakse vähem, kui õuna ja pirnipuid, ja ettevaatlikumalt, et ei tekiks kummivoolust. Kevadeti oleks hea pritsida haiguste ja kahjurite tõrjeks (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu).

8.1 Harilik ploomipuu

Harilik ploomipuu ehk aed-ploomipuu (ladina k. Prunus domestica) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu. Harilik ploomipuu on levinud Euraasias, Põhja-Ameerikas ning Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Aed-ploomipuu hõlmab enamusse aedades kasvatatavatest ploomisortidest. Tänapäeval tuntakse maailmas üle 2000 ploomisordi.  Ploomipuu õitseb hiliskevadel. Ta on meetaim . Õitseajal suudavad mesilased 1 ha ploomipuumetsalt korjata kuni 10 kg mett . Ploomid sisaldavad hulgaliselt vitamiine ja mineraalaineid. A-vitamiini on eriti palju tumedates viljades.  Puu kõrgus on tavaliselt 6 – 12 meetrit, kuid on ka kääbussorte. Mõned sordid on põõsakujulised. Mõned vormid on ogadega. Ploomipuu elab teistest puudest vähem, kõigest 15-60 aastat. Õied on valged ja asuvad ühe kuni kolme kaupa. Õied puhkevad kevadel (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu.)

8.2 Tuntumad sordid

“Liivi kollane munaploom” – tolmuandjaks “Hiiu sinine”
“Emma Lepperman”
“Edinburgh” – tolmuandjaks “Emma Lepperman”
“Suhkruploom” – tolmuandjaks “Emma Lepperman”
(Miksike. Ploom .)

8.3 Lõikamine ja hooldus

Ploomipuid tuleb lõigata tagasihoidlikult. Eestis kasvatatakse ploomipuid peamiselt põõsaspuudena, mis omakorda tähendab seda, et aeda istutaval ploomiistikul peaksid oksad hargnema juurekarva lähedalt. Selle tõttu on talvel põõsataoliste ploomipuude lumme mattunud oksad külma eest hästi kaitstud. Lume kuhjamisel ploomipuu võrasse saab kaitseefekti veelgi suurendada. Pungad, mis on talvel lume all olnud, aitavad noortel puudel, mis on saanud suuri kahjustusi, taastuda. Pungadest arenevad külmajärgsel suvel pikad aastakasvud, mis juba kolmandal – neljandal aastal hakkavad taas saaki andma.Vanemad ploomipuud on seetõttu halvemas olukorras, sest neil ei ole enam alumistel okstel pungi, mille tõttu on ka nende taastumisvõime väiksem. Võraokstega ploomiistiku istutusaegne tagasilõikus sarnaneb põhimõtteliselt õunapuu lõikamisega. Erinevus seisneb ainult selles, et ploomipuul pole tüve. Hargnema sudimiseks tuleb istikut kärpida 20 cm kõrguselt, kui selles istikus on hargnemata okulaat. Paaril istutusjärgsel aastal annab puu väga pikki, kohati isegi paarimeetriseid võrseid, mida tuleb vähemalt ühe – neljandiku võrra kärpida, jälgides seejuures vajaliku ladva nurga (saja kraadi piires) jäämist puule. Eemaldada tuleks ainult murdumisohus ploomioksad. Tugeva kasvuga võrseid tuleks pitseerimisega hargnema sundida juuni või juuli alguses. Maapinna lähedalt, okste mitmekordne hargnemine tuleb puude taastumisvõimele kasuks, sest sellisel juhul jääb lumekatte alla hargnenud oksastik, millel on suurem arv pungi. Parim aeg puude lõikamiseks on kevad ning seda tuleks teha varakult enne pungade paisumist , sest see vähendab haiguste levikut. Üksikuid suuri oksi on parem harvendada juuli alguses. Kui lõigata aprillis või mais, võib puul areneda kummivoolus. Vilju kandvale ploomipuule tehakse ainult igakevadist sanitaarlõikust ja pikkade üheaastaste okste kärpimist (Miksike. Ploom.).

8.4 Noorendamine

Ploomipuude noorendamist läheb Mandri – Eestis harva vaja. Sellega on sarnane aga nende lõikamine pärast talvekahjustusi, mida tuleb sageli teha. Meie kliimas on ploomipuud palju ebastabiilsemad kui õunapuud. Samuti on ploomipuud väga talveõrnad (Miksike. Ploom).

9. Prunus subg. Cerasus - perekond Ploomipuu

Kirsipuu on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste alamsugukonna toompuu perekonna alamperekond. Mõnikord käsitletakse kirsipuud ka eraldi perekonnana.
(Wikipedia. Kirsipuu )

9.1 Hooldusvõtted

Viljapuude sordid poogitakse pookealusalus ele, mille tüübist sõltub, kui suureks puu kasvab. Kirsiaiad tuleb rajada valgusrikastele ja tuulte eest varjatud nõlvadele. Üldiselt ei sobi kirsipuude (ka teiste viljapuude) kasvatamiseks kinnised orud ja nõod , kuna neisse kogunevad külmad õhumassid rikuvad õiepungi ning õisi. Samas ei ole kirsid nii külmaõrnad kui ploomid: kirsipuu maapeale osa külmub alles siis, kui temperatuur on –40°C või madalam. Rohkem ohustavad kirsikasvatust järsud temperatuurikõikumised talvel ja kevadel ning öökülmad. Eriti ohtlikud on õitsemiseelsed ja – järgsed ning õitsemisaegsed öökülmad, mis võivad rikkuda õisi ja isegi noori vilju. Just kevadised öökülmad põhjustavad kõige sagedamini kirsisaagi ebaõnnestumist.
Mullastiku suhtes ei ole kirsipuud eriti nõudlikud, kuid ei kannata põhjavett. Suurte tööstuslike kirsiaedade rajamiseks sobivad Lõuna-Eesti nõrgalt leetunud liivsavi - ja savimullad , mida tuleb enne istandiku rajamist siiski lubjata ja väetada. Samuti sobivad kirsikasvatuseks hästi sobiva kliimaga (öökülmadeta periood 170–190 päeva) ja mullastikuga Lääne-Eesti ja Saaremaa. Tööstusliku istandiku rajamisel on sobiv reavahe 5 m, puude vahe rea 4 m. Istutusskeemiks on 5-6 x 2-4, taoline skeem võimaldab istandiku hooldamist ( väetamine ja harimine) traktoriga.
Esimeseks tööks enne istandiku rajamist on mulla happelisuse määramine ja happelise mulla lupjamine : nimelt ei kannata kirsipuud mulla kõrget happelisust, selle tulemusel langeb nende saak ja nõrgeneb juurdekasv. Samuti tuleb kirsiaia rajamiseks kasutatavat maa-ala enne istutamist korralikult väetada ja harida. Multšida tuleb kevaditi .

9.2 Kärpimine

Kirsipuude võra kujundatakse oksi kärpides. Oluline on teada, kuidas ja millistel okstel viljad valmivad, et järgmise aasta viljaoksi maha ei lõikaks. Külgvõrsete kärpimine ergutab viljaokste arenemist . Lõigata tuleb poolviltu ja lühendada pikad külgvõrsed 5-6 pungani, lühikesed võrsed 2-3 pungani. Oksa lähedal arenevate viljaokste ergutamine vähedab ohtu, et oks võiks viljade raskuse all murduda. Oksa tipu kärpimine: tuleb lõigata oksa tipmine võrse veerandi või kolmandiku võrra tagasi kuni sobiva pungani. Kui kasv on väga pikk, tuleb kärpida ainult tippu.
Kirsipuid lõigatakse suvel, sest talvine kärpimine muudab nad vastuvõtlikuks hõbelehisuse suhtes. Lõikamine pole nii süsteemne kui viljaokstel saaki kandvate õuna- ja pirnipuude puhul, lihtsalt harvendatakse oksi, et päike ulatuks kõiki vilju küpsetama. Lõigates tagasi pikki võrseid, eriti neid, mis seinast või toestusest eemale kasvavad, säilitate puu vormi, suunate tema energiat ja juhite päikesevalguse juba arenevate viljadeni, ergutades järgmise aasta õiepungade arengut. Kõik 15-22cm pikkused noored võrsed kärbitakse 5cm pikkuseks , kui võrse alumine kolmandik on puitunud. Võrsed kasvavad suve esimesel poolel kiiresti ja kuna esimese kärpimise tagajärjel kasvanud võrseid tuleb samuti lühendada kuni 2cm-ni, võib kärpimine ühtekokku venida 2-3 nädala pikkuseks tööks, vahel kauemakski (Tarbeaed).

9.3 Haiguste ja kahjurite ennetamine

Kirsse ohustavad linnud , külmavaksiku röövikud, viljapuu- vähk ja luuviljaliste mädanik. Märtsis-aprillis tuleb lõigata välja kuivanud ja vigastatud oksad, puhastada võraharud ja tüved korbast. Lõikehaavad tuleb katta aiavahaga. Esimene pritsimine: veidi enne õienuppude eraldumist. Tõrjutavad haigused: luuviljaliste mädanik, luuviljaliste lehepõletik, kirsipuu-lehevarisemistõbi. Tõrjutavad kahjurid: kirsipuu-õiekoi, ploomikärsakas. Haiguste tõrje vahendid: Topas 100 EC (6-8ml/10l), Chorus 75 WG (3-4g/10l). Kahjurite tõrje vahendid: Fastac 50 (8-10ml/10l), Karate Zeon või Karate 5 EC (6ml/10l), Decis 2,5 EC (7-10ml/10l), Mavrik 2F (6-8ml/10l). Teine pritsimine: tuleb teha kohe pärast õitsemist, kuid enne viimaste kroonlehtede varisemist. Selle pritsimisega tõrjutakse eeskätt ploomivaablasi, aga ka teisi eespool nimetatud kahjureid ja haigusi. Varakevadel, lehepungade faasis saab kasutada haiguste algmete hävitamiseks karbamiidi (300- 500g /10l)
(Hansaplant. Haiguste ja kahjurite ennetamine).

10. Rhus typhina - harilik äädikapuu ehk sumahh

10.1 Lühikirjeldus

Harilik äädikapuu pärineb Põhja-Ameerika idaosast ( Roht 2007).
Eesti oludes on tegemist mitmetüvelise kuni 3 m kõrguse puu või paljuharulise põõsaga. Tüvekoor on pruun ja  kaetud peente konarustega. Võrsed on jämedad ja kaetud tihedalt punaste näärmekarvadega. Näärmekarvade tõttu on liigi kirjeldamisel võrseid sageli ka sametiga kaetud hirvesarvedega võrreldud ( Johnson , Moore 2004; Johanson , Palmstierna 2006). Pungad on kuni 4 mm pikkused värvuselt oranžid ja soomustega (Johnson, Moore 2004). Hariliku äädikapuu lehed on kuni 40 cm pikkused, 11-31 piklikmunaja ja jämedahambulise servaga lehekesega (Roht 2007). Lehed on pealt tumerohelised ja paljad ning alt heledamad ja noorena karvased. Vanematel puudel on ainult leherood karvased ( Laas 1987; Roht 2007). Sügisel värvuvad lehed punaseks ja on väga dekoratiivsed (vt. Joonis 1, Laas 1987). Harilik äädikapuu õitseb juunis-juulis. Õied on rohekaskollased ja paiknevad 10-20 cm pikkustes pööristes. Õied on kahekojalised ning enamik aiapuid on emastaimed (Johnson, Moore 2004). Ka viljad paiknevad pööristes (Roht 2007). Hariliku äädikapuu viljad on kuni 0,4 cm pikkused luuviljad , mis on kaetud punakate karvadega. Viljad on hapuka maitsega ning ei ole mürgised . Viljad valmivad septembris ja püsivad puul kuni kevadeni (Laas 1987). Värvilised lehed ja viljad muudavad liigi sügis- talvisel perioodil väga dekoratiivseks (Roht 2007). Sobib haljastuses kasutamiseks nii üksikpõõsana kui ka koos kivide ja madalamate pinnakattetaimedega (Johanson, Palmstierna 2006).

10.2 Hooldusvõtted

Liik on mullastiku suhtes vähenõudlik ning talub ka põuda ja linnatingimusi (Roht 2007). Samas on soovitatav vältida liigniiskust ning valida hea drenaažiga päikeseliseid kasvukohti (Fine Gardening Magazine veebileht 2016 ). Eesti tingimustes võib liik olla veidi külmatundlik ning vajab põhja- ja idatuulest kaitstud kasvukohta (Roht 2007). Tegemist on väga kiirekasvulise taimega, mille aastased taimed võivad olla üle meetri kõrged (Laas 1987).
Parim aeg tagasilõikamiseks on varakevad (veebruar-märts) enne lehtede ilmumist. Sel ajal on taimed puhkeolekus , mis tagab hiljem parema tagasikasvu. Noored taimed peavad enne tagasilõikamise alustamist olema vähemalt 1-2 aastased. Tagasilõikamine peaks toimuma regulaarselt (kord aastas või iga paari aasta järel). Tagasi lõigatakse 60-90 cm või 5-7,5 cm, olenevalt soovitavast tulemusest (The Royal Horticultural Society veebileht 2016).
Taimi paljundatakse seemnete või pistokstega (The Royal Horticultural Society veebileht 2016). Generatiivse paljundamise puhul soovitatakse seemned sügisel külvipeenrasse külvata (Fine Gardening Magazine 2016). Enne külvi soovitatakse seemneid 2-3 tundi kuumas vees leotada ning seejärel kahekuuline külm stratifikatsioon läbi viia (Ageeta OÜ veebileht 2016). Avamaale istutatakse üheaastased taimed. Edasise hoolduse puhul on oluline regulaarne kobestamine ja pealtväetamine. Kastmist ja talvekatet vajavad ainult noored taimed. Poolpuitunud pistoksad võetakse suvel, juurepistikud talvel (Fine Gardening Magazine veebileht 2016).
Kuna taim annab rohkesti juurevõsu, võib see metsistuda (Roht 2007). Oht on suurem just juurte vigastamisel. Selleks on oluline juurevõsusid regulaarselt tagasi võtta (Fine Gardening Magazine veebileht 2016). Seda tehakse tavaliselt siis, kui taim on puhkeolekus.
Harilikku äädikapuud on soovitatav iga kevad väetada (70g/m2), et varre ja õite kasvu edendada. Kuivadel perioodidel tuleks taimi ka kasta. Üldiselt on liik kahjuritevaba. Haigusetekitajateks võivad olla erinevad seenhaigused (sh näiteks Nectria cinnabarina, Verticillium) (The Royal Horticultural Society veebileht 2016).

11. Sorbus aucuparia - Harilik pihlakas

11.1 Lühikirjeldus

Harilik pihlakas (ladina k. Sorbus aucuparia) kuulub roosõieliste (ladina k. Rosaceae ) sugukonda. Kasvab mitmetüvelise põõsana või puuna ning on kergesti kasvatatav. Harilik pihlakas kasvab enamasti 4-10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 m. Tüve läbimõõt kuni 40 m. Kevadel rohkeõielised suured õisikud, sügisel oranzikad õunviljad . Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas. Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris. Võra on noorelt kooniline, hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust.  Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad (Harilik pihlakas 2006). Maailmas leidub kokku üle 100 pihlakaliigi. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel . Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Hansaplanti veebileht 2016). Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik , eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav.  Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik . Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulased ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel (Harilik pihlakas 2016).

11.2Kasutamine

Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid . Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina , eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel . Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel ( Tavalised pargipuud ja põõsad, 2016)

12. Sorbus intermedia - pooppuu

12.1. Kirjeldus

Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas , jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres (Loodusajakiri).
Võra on ovaalne , ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile (Nurga puukool ). Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on tumeroheline ning pealt läikiv, alt viljas ning rohekashall (Loodusajakirja koduleht ).
Puu õitseb juuni alguses, peale pihlakat. 1cm kuni 1,2 cm suurused valged õied on lamedates õisikutes ja lõhnavad meeldivalt . Viljad valmivad septembris-oktoobris, on sama suured kui õied, ning värvilt oranžikaspunased (Nurga puukool).

12.2. Hooldus

Parim aeg seemneid külvata on kohe peale valmimist. Kogutud ja hoiule pandud seemned peavad läbima stratifikatsiooni 2 nädalat soojas ja 14-16 nädalat külmas, ning külvatud seejärel nii vara kevadel kui võimalik. Kui seemned on idanenud ja kasvanud piisavalt suureks, et ümber istutada, tuleks iga taim eraldi potti panna. Esimesel kahel aastal kasvavad uued taimed väga aeglaselt, sest nad kasvatavad korralikku juurestikku. Ka potis kasvades on kasulik neid hoida jahedas esimesel talvel, ning maha istutada hiliskevadel ( Plants For A Future).

13. Buxus sempervirens - harilik pukspuu

13.1.Iseloomustus

Harilik pukspuu on pärit Lõuna-Euroopast, kus ta võib kasvada kuni 15 meetri kõrguseks, 40 cm tüvediameetriga alusmetsarinde madalaks puuks ning moodustab harva ka puhtpuistuid.. Tüvekoor on hallikaskollane ja madalrõmeline, võrsed neljatahulised ja värvuselt rohelised. Lehed meenutavad mustika lehti, elliptilised kuni piklikmunajad, 1,5…3 x 0,5…1,5 cm, nahkjad, pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, lühikese rootsuga.  Õied silmapaistmatud, rohekad, lehtede kaenaldes. Viljad munajas-kerajad, 0,7…1,0 cm pikad, tipus väikeste sarvekestega, valmivad sügisel hilja . Meil on harva seemned valminud. Põõsad on väga aeglasekasvulised ja väga varjutaluvad. Eelistab kasvada lubjarikastel muldadel. Taimed on mürgised, eriti lehed ja võrsete koor. Talub suurepäraselt pügamist ja moodustab tiheda põõsa. Sobib poolvarjuline kasvukoht (aiasõber).

13.2.Hooldus ja paljundamine

Hariliku pukspuu kasvatamiseks oleks tarvilik kuiv, hästi dreneeritud muld . Seega kui on tegemist kuiva mullaga tuleks tihedasti kasta. Mulla toitainerikkusel ja tihedusel ei ole olulist tähendust, kuid viljakas liivsavimuld on eelistatum.  Paremini kasvab ja annab head juurdekasvu kobestatud ja hästi väetatud pinnases.
Külvil kasti on vaja läbi viia pikaajaline stratifitseerimine mitme kuu jooksul või külvata sügisel avamaale. Harilik pukspuu paljuneb vegetatiivselt – suve- ja sügispistikutega. Juurdub 80 – 100% pistikutest. Suvine pistikutega paljundamine oleneb uute kasvude seisundist. Need peavad olema veidi puitunud, mida võivad need saavutada juuni viimasel dekaadil – juuli keskel. Sügisesed pistikud lõigatakse septembri algul pikkusega 5-10 cm ehk 2-3 silmavahet. Pistikule jäetakse 2 viimast lehte, alumised eemaldatakse. Lõige tehakse esimese silma alla ja ülal pool viimast silma. Seejärel pistetakse pistikud kobestatud turbast ja aiamullast 1:1 valmistatud segusse ning kaetakse purkide või kilega . Regulaarse kastmise, iga päev või üle päeva (niiske ilma korral võib loota sademetele) tulemusena pistikud juurduvad 3 nädala jooksul. Sügiseks kasvavad kenade okstega põõsakesed, mida võib püsikohale ümber istutada. Kasvukohale istutatud taimed kaetakse kuuseokste või muu materjaliga . Kevadel hakkavad need aktiivselt kasvama (seemnemaailm).

13.4.Katmine

Pukspuu on küllalt vastupidav talvekülmadele, kuid nagu igihaljad kultuurid kannatab ning mõnikord isegi hukub talviste külmatuulte käes, seega tarvilik kuiv kate kastidest või okasokstest. Pukspuud tuleks kaitsta ka ereda kevadpäikese (paari päikeselise päevaga) poolt tekitatud kahjustustest. Sügisel, vahetult enne külmasid, umbes novembri algul, viiakse läbi rikkalik kastmine , mis annab taimele küllaldast niiskust pikaks talveperioodiks. Soovitav on põõsaaluste multšimine turba või kõdunenud okaspuu okastega. Pärast püsivate külmade saabumist võetakse ette kaitsevarjutamine. Väikesemõõdulised kerakujulised vormid kaetakse täielikult ventilatsiooniavasid omavate puit- või plastmasskastidega. Treitud puukesed toestatakse, et kaitsta neid märja lume raskuse all murdumisest ja mähitakse kuuseokstesse või mittetekstiilsesse materjali. Hästi puitunud pukspuud võib valgendada analoogselt viljapuudega, siis ei ole vaja neid ka katta. Poordid või madalad elavtarad kaetakse 2-3-kihilise mittetekstiilse materjali või kottriidega, mis on kindlalt kinnitatud. Murdumise vältimiseks on vaja põõsaid mõnikord siduda. Soojade kevadilmade saabumisel võetakse kaitsed maha, et taimed ei läheks hauduma. Lume jäägid murendada või lükata taime juurest eemale, et päike saaks hakata pinnast soojendama ja juured andma niiskust rohelistele lehtedele. Katted eemaldatakse pilvise ilmaga ja osade kaupa jättes taimede kaitseks mõned oksad või mõne kihi kattematerjali. 7-10 päeva pärast võib eemaldada kaitse täielikult (seemnemaailm).

13.5.Lõikamine

Mis puudutab harilike pukspuude lõikamist, siis pehmes kliimas pöetakse pukspuu palle ja teisi vorme juba aprillikuus. Karmimas keskkonnas oodatakse mai alguseni . Kuna pukspuu kasvab aeglaselt, piirdutakse krooni korrigeerimisega ja lõigatakse tagasi vaid uued kasvud. Vanu oksi võib lõigata ainult juhul, kui taim on täielikult vormi kaotanud. Pukspuust saab “treida” erinevaid puu vorme. Selleks valitakse taimed, mis looduse poolt omavad tugevat telge, lõigatakse soovitud kõrguseni maha kõik külgvõrsed, järelejäänuid pöetakse veidi. See sunnib taime hargnema ja aja jooksul (tõsi, et selleks kulub aastaid) kasvab taim sirgel jalal seisvaks sümpaatseks pukspuuks (seemnemaailm).

14. Caragana arborescens - suur läätspuu

14.1 Iseloomustus

Suur läätspuud (ladina k. Caragana arborescens) võib looduslikult leida Siberi lääne-, lõuna- ja idaosas. Puu suurus on 6-8 m ning tüve läbimõõt ulatub kuni 20 sentimeetrini. Võra poolt on ta püstine põõsas või madal puu. Puu koor on hallikaspruun. Võrsed on soonelised, noorelt helerohelised, kuid hiljem pruunikasrohelised. Külgpungad on munajaskoonilised ning kattesoomused kestendavad. Suur läätspuul on vahelduvad paarissulgjad liitlehed . Lehekesi on 8-14 ning on kuni 2,5 cm pikad, ovaalsed, terveservalised, lühikese ogaja tipuga, värvuselt ererohelised, noorelt karvased. Abilehed nõeljad ja püsivad kaua ( hariduskeskus ).
Õitseb juunis. Õied on värvuselt kollased , kuni 2 cm pikad. Õied asetsevad üksikult või kuni 4 kaupa kimbus lehtede hõlmas. Viljad on kitsad , välimuselt on silinderjas kaun , mis on kuni 3,5 cm pikk, pruuni värvi ja valmivad augustis. Seemned on pruunid (seemnemaailm).

14.2 Kasvutingimused ja kasutamine

Suur läätspuu on külmakindel ning küllaltki varjutaluv. Mullastiku suhtes on ta vähenõudlik ja põuakindel. Juurestik on hästi arenenud ning plastiline. Puitu kasutatakse erinevatel treimis- ja nikerdamistöödel. Talub kärpimist ja kasvab ka saastunud õhus, seetõttu on suur läätspuu väga levinud linnahaljastuses. Eestis on suur läätspuu väga levinud ilupõõsas ning kõrgelt hinnatud meetaim (hariduskeskus).

14.3 Hooldus

Suur läätspuu on külmakindel, kiirekasvuline ja põuakindel liik, mis talub hästi linnatingimusi, samas on ka hea hekitaim , nii vabakujulise kui ka pügatava hekina, seda eriti tuulistel kasvukohtadel ning on ka hea pinnasekinnistaja. Kasvuks sobib kergem lubjarikas muld ja päikeseline kasvukoht. Suve teisel poolel kahjustuvad lehed tihti kaste tõttu ja kaotavad osa dekoratiivsusest. Paljundatakse seemnetega, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Ei vaja suurt hooldust , kuna talub hästi erinevaid tingimusi. Kipuvad metsistuma, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel. Kuna suur läätspuu ei kannata liigniiskeid muldi, siis aitab kasvule kaasa liigniiske pinnase drenaažimine või õhustamine (homeguides) Hekina tuleks suur läätspuud pügada nagu iga teist hekkigi. Kui on vaja drastiliselt vähendada kõrgust või laiust, siis tuleks pügada hilistalvel enne pungade katkiminemist, teist pügamist tuleks teha juuni lõpus (wildrosetree).

15. Cornus alba "Sibrica" - siberi kontpuu

Siberi kontpuu on heitlehine, kuni 3 m kõrge, peente, nõtkete, püstiste või kaarjate veripunaste võrsetega põõsas. Noored võrsed on kaetud vahakirmega.Talveks muutuvad võrsed erepunaseks ja on väga dekoratiivsed. Lehed on kahevärvilised - pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Sügisel omandavad lehed violetjaspunase või tumevioletja värvuse. Õied on kreemikasvalged, väikesed, koondunud lamedatesse õisikutesse. Viljad on piklikud ja värvuselt sinakasvalged. Sügisel võib tihti teistkordseöt õitseda (Missouri botanical garden).
Kontpuu on väga vähe nõudev taim. Lisaks külmakindlusele ei ole vaja viljakat mulda ja talub hästi ka varju. Talub hästi linnade saastunud tingimusi. Siberi kontpuu väärib kasvatamist kui külmakindel ja igal aastaajal dekoratiivne liik. Sobib kasvatada üksikpõõsana, rühmiti ja kärpimata, vabavormilise kui ka kärbitud hekina. Hekina võiks teda hoopis rohkem kasutada kui seda seni tehtud on. On saada mitmeid kirjulehiseid ja mitut värvi võrsetega sorte. Nendega saaks hekke vaheldusrikkamaks muuta. Siberi kontpuude hekki tuleb regulaarselt ja tugevasti pügada. Vastu maad vajunud oksad juurduvad väga kergesti. Siit saab välja tuua ka siberi kontpuu miinused, milleks hooldamata põõsad võivad soodsas kohas kasvades kergesti metsistuda (Calmia istikuäri OÜ).
Väiksemasse aeda sobivad hästi kontpuude kirjulehised sordid, nendega saab suvel luua ilusaid värvilaike. Nemadki kasvavad aja jooksul kõrgeks ja laiaks, aga kääridega saab ju piirata. Siberi kontpuu sortidest on vanad ja tuntud valgete leheservadega ‘Argenteo-marginata’ ja kollase randiga ääristatud ‘Spaethii’, viimane on teistega võrreldes madalakasvulisem. Mõlemat sorti on meil rohkesti paljundatud, kõige lihtsam on seda teha pist-okstega. Ka haljaspistikud juurduvad suurema vaevata (Maakodu, sept. 2009).

15.1 Hooldus

Ilupõõsaste sealhulgas kontpuu oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist. Samuti lehestiku lopsakust ja aitab kaasa noortele ja värvikatele võrsetele ning aeglustab vananemist. Lõikamise aeg on mõjutatud nende õitsemise ajast, kas siis kevadel või suvel. Varakevadel lõigatakse põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Kevadine lõikamine aitab luua hea keskkonna rikkalikult õitsevate võrsete kasvule ( Kärner &KO).
Kui põõsas on muutunud koledaks ehk kui oksad on jämedad ning puitunud, siis tähendab, et põõsas on liiga suureks kasvanud. Tuleb ette võtta taime noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn. osaline noorendamine. See toimub harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Esimesest erinev noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5- 10cm kõrguselt maapinnast , mis sobib just kontpuule. Põhjuseks on, et antud liik kasvatab piisavalt uusi võrseid. Kontpuud kevadel tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid.
Siberi kontpuu talub tugevat noorenduslõikust ja seda soovitatakse teha vabalt kasvavatel taimedel iga kolme-nelja aasta tagant. Kui põõsa oksastik liialt vananeb, lisandub vähem rammusaid noori võrseid, mille tõttu talvine värvikus lahtub. Pärast varakevadist noorenduslõikust, mida tehakse maapinna lähedalt umbes 10-20 cm kõrguselt, kasvavad hoogsalt sama suve jooksul peaaegu 2 m pikkused noorvõrsed , mis kannavad kasvuperioodil lopsakat lehestikku. Talvel aga hõõguvad kaugele oma võrsete värvusega. Siberi kontpuud ei tohiks aga lõigata külmakraadidega. Oma pikkade lehesõlme vahede tõttu ei allu ta hästi kärpimisele. Seetõttu on siberi kontpuust pügatavad hekid liiga suured ja kohmakad (Missouri botanical garden).
Siberi kontpuu kaarjad, maa peal lamavad oksad juurduvad kergesti, moodustades niimoodi emapuhma ümber hulgaliselt uusi noori taimi. Vajadusel saab need tütaristikud oksa küljest lahti lõigata, välja kaevata ja uude kohta istutada (Kodu & Aed, nov. 2007).
Paljundamiseks on soovitatav lõigata ka pistik kevadel, millelt eemaldada õied ja alumised lehed ning torgata seejärel turba ja liiva segusse juurduma. Kontpuu istutatakse kevadel kobestatud ning kompostiga rikastatud pinnasesse. Neid tuleb kasta regulaarselt, eriti esimesel aastal pärast istutamist. Suvisel ajal põuase ilma korral tuleb kasta rohkesti. Pinnas tuleb vooderdada lehekomposti või puukoorega ning enne külmade tulekut tuleb taimede ümbrus samuti vooderdada komposti või langenud lehtedega (Unelmate aed).

16. Cotoneaster scandinavicus - harilik tuhkpuu

16.1 Lühikirjeldus

Liik on levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopast Inglismaa, Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni ning samuti Krimmis ja Kaukaasias. Harilik tuhkpuu eelistab lubjarikkaid muldi (Laas 1987). Eestis on levinud Põhja- ja Loode-Eesti loodudel ja paekaldal, kus see esineb kuni 1,5 m kõrguse põõsana (Sarapuu 2000). Punakaspruunid võrsed on noorelt viltjaskarvased ning hiljem paljad (Laas 1987). Lehed on 1-4 cm pikad ja 0,5-2,5 cm laiad, pealt hallikasrohelised, alt tihedalt hallviltjad. Kujult on lehed munajad, tömpja või lühikese terava tipuga (harvem ka pügaldunud tipuga). Harilik tuhkpuu õitseb juunis. Õied on valkjasroosad ning ripuvad ühe- või kahekaupa. Viljad valmivad augustis, ent muutuvad juba juulis erepunaseks. Taime dekoratiivsus tulenebki suuresti erkpunastest kaunitest viljadest. Harilik tuhkpuu väärib kasvatamist üksikpõõsana, kuid sobib ka hekkide rajamiseks (Laas 1987).

16.2 Hooldusvõtted

Tuhkpuu on külmakindel ja hea põuataluvusega. Tolmutaluvus ja vähenõudlikkus mulla niiskuse ja viljakuse suhtes lubavad tuhkpuud linnahaljastuses kasutada. Põõsaste dekoratiivsuse säilitamiseks tuleb regulaarselt sanitaarlõikust teha, mille käigus eemaldatakse kahjustunud võrsed. Lõikekohti tuleb määrida aiavahaga. Noorenduslõikust tehakse kevadel enne pungade puhkemist (tavaliselt 15-18 aastaseid taimi) (Ageeta OÜ veebileht 2008).
Tuhkpuid on võimalik paljundada nii seemnete, pistikute kui ka võrsikutega.  Seemnetega paljundamiseks valitakse välja hea kvaliteediga küpsed seemned. Idanemise kiirendamiseks ja parandamiseks kasutatakse stratifikatsiooni, mille käigus segatakse seemned puhta liiva ja turbaga, niisutatakse ja paigutatakse istutuspotti või –kasti 40 cm paksuse kihina, kus neid hoitakse 0˚ C juures kuni kevadeni. Tõusmeid tuleb kaitsta otsese päikesekiirguse ja jaheda õhu eest. Kui seemikute lehed on välja arenenud, pikeeritakse need avamaale (Ageeta OÜ veebileht 2008).
Pistikpaljunduse puhul kasutatakse suuri hästi arenenud võrseid. Võrse ei tohi olla liiga pehme või liiga puitunud. Rohelised pistikud valmistatakse ette suvel. Sügiseks areneb pistikutele juurtesüsteem ja need võib istutada avamaale. Esimesel talvel tuleks istikuid katta. Paljundada on võimalik ka talviste puitunud pistikutega. Selleks võetakse võrsed hilissügisel või talve alguses ning hoitakse neid keldris liiva sees. Kevadel lõigatakse neid pistikud, mis pannakse juurduma (Ageeta OÜ veebileht 2008).
Tuhkpuu hooldamisel on soovituslik väetamine nii enne istutamist kui ka intensiivsel kasvuperioodil. Tõhusad on suvised pealtväetamised (eriti täiskasvanud taimede puhul enne ja peale õitsemist). Vegetatsiooniperioodil pealtväetatakse mitu korda. Väetamine lõpetatakse augustis, et võrsed kasvu lõpetaksid ja talveks valmistuksid. Lumevaestel talvedel on soovitatav tuhkpuud kuuseokste või kuivanud lehtedega atta (Ageeta OÜ veebileht 2008).
Haigustest võib välja tuua tuhkpuu-koorepõletiku (Phompsis cotoneastri), mis toob kaasa võrsete kuivamise alates tipust. Samuti võib okste koorel näha kärbumislaike. Põletiku leevendamiseks tuleb nakatunud võrsed eemaldada ning parandada kasvutingimusi (Hansaplant OÜ veebileht 2016).

17. Dasiphora fruticosa - põõsasmaran

17.1 Kirjeldus

Marana perekonda kuulub 500 liiki, neist enamik rohttaimed , kuid ka puitunud võraga põõsad. Põõsad on kergesti kasvatatavad ja taluvad erinevaid kliimatingimusi. Põõsasmaran on kohalik liik, mis on levinud Loode-Eestis, kus kasvab loopealsetel aladel.
Kasutatakse ka madalate hekkide loomiseks. Neid paljundatakse seemnetega. (Põõsasmaran. Liigikirjeldus)
Suurus 0,5-1,5 m. Võra püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas. Koor, võrsed on hallid või punakaspruunid, kestendavad, noored võrsed siidkarvased punakaspruunid, väga peened . Esinevad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad.
Õitseb juunist augusti lõpuni. Õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates. Vili mitteavanev, üheseemneline ( Põõsasmaran. Täiendav info )

17.2 Kasvutingimused ja hooldus

Valgusenõudlik. Küllaltki külmakindel. Eelistavad kuivemaid viljakaid muldi. Väga levinud haljastuses, aretatud palju kultuursorte. Kasvatamine Eestis: looduslikult levinud Eesti loodeosas, looduskaitse all. Sordid väga levinud ilupõõsad (Põõsasmaran. Kasutamine).
Põõsasmaranad õitsevad ennastunustavalt jaanipäevast hilissügiseni. Lõikamise eesmärk on saada hästi palju õisi. Õitseb eelmise aasta okstel. Varakevadel kärbitakse eelmise aasta kasve ja vajadusel harvendatakse. Paari aasta tagant lõigake põõsast välja maapinna lähedalt vanemaid jämedamaid ja harunenud oksi, samuti peenikesed oksad, mis raiskavad kasvuenergiat, aga õitsevad nirult (Põõsasmaran.Kasutamine).
Et hekk oleks eriti tihe ja ilus, tuleb lehtpuu hekki pügada suve jooksul vähemalt kolm korda. Kui hekk ei ole veel saavutanud ettenähtud kõrgust, lõigatakse võrseid tagasi 1/2 - 1/3 aasta juurdekasvust. Et hekk oleks elujõuline ja ei laasuks all osas, tuleb hekk pügades jätta alt laiem ( Põõsasmaran. Kasutamine ).

17.3 Hooldus isekülvil ja kosmeetiline hooldus

Põõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse võrade kärpimist või tugevat okste tagasilõikust. Samuti tuleb enamasti piirduda võra harvendamisega ja okste kärpimisega. Kui isekülvi teel tekivad uued taimed, mis on soovimatud, tuleb neid piirata ja eemaldada kasvukohast. Samuti aitab isekülvi vältimisele kaasa multšimine ning peenarde ümber kividest piirete ladumine. Kauni põõsakuju saamiseks peab põõsasmaranit 3-4 aasta tagant  kuni 15cm peale tagasi lõikama. Sügisel ei tohi põõsalt ära lõigta äraõitsenud pruunistunud õisi, sest see soodustab külgokste arengut, mis tekitab palju nirult õitsevaid oksi. Selle asemel tuleb pühkidakuivanud õisikud kevadel luuaga põõsa pealt ära ning need varisevad ka ise ( Põõsasmaran. Kasutamine ).

18. Deutzia gracilis - kaunis deutsia

18.1Üldiseloomustus

Kaunis deutsia (ladina k. Deutzia gracilis) on üks populaarseim deutsia sort ning kuulub koos teiste deutsialastega hortensialiste sugukonda .  Kaunis deitsia on pigem laiuva kasvuga ning kasvab Eestis  tavaliselt meetri pikkuseks olles ühtlasi ka sama lai. Tema pikad võrsed on suuresti kaarduvate otstega.Kaunis deutsia (ladina k. Deutzia gracilis) teeb eriliseks see , et tema õied vaatavad avanenult ülespoole . Eesti levinuim sort on `Nikki´ ,mis on hinnas just oma kaarjate okste ja aeglase kasvu poolest (Sander,R 2011).Kauni deutsia õiged on valged ning paiknevad püstistes õisikutes. Kaunis deutsia on samuti ka ideaalne taim linnas õitsemiseks ,sest talub linnatingimusi . Õitseb suvel juuni-juuli vahel  (Sander,R  2009).

18.2 Hooldus

Põuasel suvel peab põõsaid õitsemise ajal kastma, muidu jääb õitsemine lühikeseks (Deutsiad 2016). Kuivemas kohas tuleb teda kasta – põua pärast võib hukkuda (Calmia istikuäri OÜ). Põõsas lepib tavalise aiamullaga, kuid peotäis väetist kevadel ja turbamultš teevad ainult head .Kaunis deutsia tasub alati istutada suurema okaspuu varju ,mis hoiaks teda ka talvel soojas( Sander,R  2009).

18.3Lõikamine

Kaunis deutsia ei vaja tegelikult suurt hoolt ning hakkab seda vajama alles vanemana . Siis tasub teda aega ajalt harvendada (Sander  2009).Kõige parem on kohe peale õitsemist ,eelkõige vanemad õitsenud oksad ,harvendada , sest selliselt kasvatab põõsas järgmiseks aastaks endale uued noored õied.Mida intensiivsem on põõsa uute võrsete kasvatamine  seda rohkem võib ka vanu õisi lõigata.  Meeles tuleb aga pidada ,et  kindasti ei tohi noori võrseid kärpida,sest see vähendba järgmise aasta õitsemist (Calmia istikuäri OÜ).

18.3Külmakaitse

Kaunis  deutsia on üpriski  külmakartlik, seetõttu tasub ta suuremate puude varju istutada või siis talvel panna põõsa ümber kerge talvekate. (Deutsia 2016). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° - -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed (Sander, 2009). Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Kaunis- deutsia 2014).

18.4 Haljaspistikute hooldus

Kauni deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast . Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks . Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum peab pidevalt niiske olema. Niisutamiseks kasutada kastmist ja piserdamist (Sander  2009).

19. Deutzia scabra - kare deutsia

19.1. Iseloomustus

Kare deutsia (ladina k.Deutzia scabra) ja teised deutsia liigid on Eestis ilupõõsastena vähe levinud. Deutsiad kuuluvad hortensialiste sugukonda ja neid on Aasia parasvöötmes ja troopilises Aasias 60 liiki. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides kasvatatakse 60 sorti deutsiaid. Meil on üks populaarsemaid sorte täidisõieline roosade õitega „ Plena “ ( Laansoo 2009).
Kare deutsia on 1,5 m kõrgune Hiinast ja Jaapanist pärinev põõsas (Sarapuu 2000). Õitseb teisel-kolmandal aastal pärast istutamist. Tegemist on püstiste võrsetega munaja põõsaga (Iluaianduse käsiraamat 2000). Vastakud piklikmunajad lehed on kuni 8 cm pikad, tumerohelised, hallikad , karedad. Tiheda lehestikuga, mis juunis või juulis kattub rippuvate (Sarapuu 2000), umbes 10 cm pikkuste õiekobaratega ( Laane 2005). Õied on valged, veidi roosakad, asuvad püstistes õisikutes (Sarapuu 2000). Kuna põõsas õitseb sama aasta kasvudel, puhkevad hilisemad külgvõrsed ladva omadest hiljem ja uusi õitsevaid oksi ilmub paari nädala vältel (Laane 2005). Sobib vabakujuliseks hekiks (Sarapuu 2000). Talvel paistab helepruunide püstiste vartega tihe kareda deutsia põõsas tumeda võraga põõsaste vahel silma, soovitatav on istutada ta igihaljaste põõsaste ette, et seda efekti toonitada (Laane 2005).

19.2. Hooldus

Kare deutsia eelistab päikesepaistelist, viljaka pinnasega sooja kasvukohta, mis oleks talvetuulte eest kaitstud. Põõsas lepib tavalise aiamullaga, kuid peotäis väetist kevadel ja turbamultš teevad ainult head. Sobib suurepäraselt kasutamiseks linnaaedades, sest talub hästi saastet. Võib kasvatada üksikpõõsana või suuremate, kuid miks mitte ka väiksemate rühmadena (Deutsia 2011).

19.3. Lõikamine

Kohe pärast õitsemist tuleks põõsast harvendada ja kärpida ning närbunud õisikud eemaldada (Deutsia 2011). Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega (Kevadine... 2011). Vanemaid oksi tuleks tervikuna välja lõigata, vanemaid põõsaid tuleb aeg-ajalt harvendada (Deutsia 2011). Suuremahulisem vanade okste lõikamine tuleks teha iga 3-5 aasta tagant ( Vaasa 2003). Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi peale tagasi lõigata (Kare deutsia 2016). Noored võrsed õitsevad rohkem ja põõsas näeb tihedam ja värskem välja. Talvekahjustatud oksad lõigatakse tagasi kuni kahjustamata osani või sobiva kahjustamata külgharuni (Vaasa 2003). Kevadel on vajalik kahjustatud põõsaid kindlasti väetada, sest puu või põõsas püüab taastada oma esialgset võra ning selleks vajab ta palju toitaineid.

19.4. Külmakaitse

Kare deutsia talub kuni -25° C külma (Deutsia 2016). Mõnel karmil talvel külmub deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed (Deutsia 2011). Tugevate lumeta talviste külmade eest vajab katet (Deutsia 2016). Põua pärast võib hukkuda. Peale külma talve on õisi vähem või võib õitsemise vahele jätta (Kare deutsia 2014).

19.5. Paljundamine

Karedat deutsiat võib paljundada seemnetega. Kõikide deutsialiikide seemneid võib külvata kevadel - need idanevad hästi (Deutsia 2016). Enamasti paljundatakse siiski haljaspistikutega, sest ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, võib pistoksad pista otse kergesse liivakasse mulda. Kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Segu panna suuremasse potti ning kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei kuumeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks. Vee aurustumise vähendamiseks võib lehelabasid enne veidi lühemaks kärpida. Nii juurdumissegu kui ka õhk pistikute ümber peab olema niiske, selleks tuleb potti pidevalt kasta või piserdada veega (Deutsia 2011).

20. Forsythia intermedia - värdforsüütia

20.1.Üldiseloomustus

See hübriidne forsüütialiik on saadud lookleva – ja rohelise forsüütia ristamise teel. Värdforsüütiast on omakorda välja selekteeritud mitmeid sorte, mis ületavad põhiliike külmakindluse ja ka õie dekoratiivsuse poolest: õied on suuremad ja õitsemine rikkalikum. Värdforsüütia on kiirekasvuline. Kõikidel forsüütiasortidel on erinevates toonides kollased suured õied, õite läbimõõt võib ulatuda isegi 4 sentimeetrini (Hansaplant).
1-3m kõrge, 1,8-3m lai. Hübriidse päritoluga. Levinud Hiinas. Suurus kuni 3 m. Võra laiuv põõsas, püstiste või veidi kaarduvate okstega. Vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti. Esinevad vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õitseb aprilli lõpus või mais, enne lehtimist. Õied kollased, 1-3 kaupa, asetsevad lehtede kaenlas kogu võrse ulatuses. Viljaks on avanev kupar rohkete tiibjate seemnetega. Küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Levinud haljastuses, väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal. Eesti tingimustes külmub talvel sageli lumepiirini, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Levinud ilupõõsas (hariduskeskus).

20.2.Kärpimine

Tuleb kärpida kohe kui õied on kadunud, et uued õiepungad jõuaksid järgmiseks aastaks õitsema hakata. Vormis hoidmiseks pügada ja vanad, katkised oksad eemaldada. Kuigi see põõsas on üsna külmakindel, võivad karmid talvekülmad õiepungad ära võtta (aiasõber).

20.3.Noorendamine, elujõulisuse suurendamine

Forsüütiad vajavad edukaks kasvamiseks viljakaid, vett hästi läbilaskvaid muldi, kehvadel kuivadel liivadel ja liigniisketel muldadel nad kiratsevad. Kasvukoht võib olla ka poolvarjuline, kuid alati on õitsemine rikkalikum päikesepaistelises kohas. Külmade talvedega Eesti sisemaal tuleb vältida forsüütiate istutamist lagedatele tuulistele kohtadele!
Kuna forsüütia õiepungad moodustuvad vanematele võrsetele, tuleb selle põõsa lõikamisega olla väga tähelepanelik. Forsüütiat lõigatakse ilmtingimata pärast õitsemist, võttes ära mitte rohkem, kui umbes ¼ okste pikkusest. Ülikiire kasvuga forsüütiapõõsas võib ka kiire vananemise tagajärjel enam mitte õitseda, sellisel juhul lõigatakse kogu põõsas maapinna lähedalt tagasi, pärast 2 – 3 aastat hakkab põõsas taas rikkalikult õitsema (Hansaplant).

21. Hydrangea arborescens - puishortensia

21.1 Iseloomustus

Puishortensia (ladina k. Hydrangea arborescens) on dekoratiivne, laiuv 1,5-3 meetrine põõsas. Lehed on pealt rohelised ja alt veidi sinakad ning nõrgalt karvased ( Juhani puukool). Lõhnatud õied on koondunud suurtesse (kuni 25cm) kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Puishortensia õitseb juuli lõpust kuni augustini . Õisikud jäävad põõsale kuni talveni ( maaleht ). Kasvab hästikaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas ning on küllaltki külmakindel ja eelistab viljakat ning niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hooltnõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse (Vääna puukool).

21.2 Kasvutingimused

Hortensiad vajavad õitsemiseks päikseküllast kohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Poolvarjulises kasvukohas õitseb rikkalikumalt kui täispäikese all. Täisvarjus õitseb ka, aga õisikud jäävad väiksemad ja neid areneb vähem. Samuti tuleks puishortenisat kasvatada tuulevarjulises kohas. Võimaluse korral tuleks eelistada viljakat ning niisket veidi happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda (Vääna puukool).

21.3 Hooldamine

Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seega tuleb lõigata tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi ning nõrgemad eemaldada. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel tuleb valida talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja ning nõrgemad tuled eemaldada. Nooremad , hõredamad taimed vajavad tihti põõsa kokkusidumist, sest rasked õiekobarad vajuvad põõsast välja (maaleht).
Puishortensia talub allalõikamist paremini kui aedhortensia, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Selleks et saada hortensia suvel varem õitsema ning et saada suured õisikud, tuleks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad (maaleht).

22. Hydrangea paniculata - aedhortensia

22.1. Iseloomustus

Aethortensia (ladina k. Hydrangea paniculata) on tihe, ümar põõsas, mis võib sootsates tingimustes lausa väikeseks puuks kasvada. Kuigi ta Eesti tingimustes üldiselt puuks staadiumini ei jõua, sobib ta meie kliimas suurepäraselt oma ilu ja omaduste poolest põõsana aeda ilutaimeks. Välimuselt on ta rohekasmattide lehtedega ja kuni 30 cm pikkuste koonusõitega, mis on puhkedes helerohelised, hiljem veidi kollakamad. Taim kasvab kuni 2 meetri kõrguseks (Hortes, Hansaplant, Aiasõber).

22.2. Hooldus

Ära õitsenud õisikud tuleb hiljemalt kevadel tagasi lõigata. Eriti rikkaliku õitsengu saavutamiseks tuleb iga kevad kasvud kuni 10 cm tagasi lõigata. See peaks tagama ka rikkaliku õitsengu käesoleval aastal (Hansaplant).

22.3. Istutamine

Istutada võiks kevadel, aprillis- mais. Peenar peab enne istutamist olema ilusti üles soojenenud ja umbrohuvaba. Seemned kaetakse pealt liivaga . Umbes kuu aja pärast peale maha istutamist ilmuvad tõusmed ja need vajavad hooldust. Aedhortensia on veidi külmakartlik, mistõttu tuleks võimalike külmade korral katta näiteks ajalehtedega. Väetada lämmastik - ja kaaliumväetistega, soovitatavalt vedelväetisena (Puittaimede hooldusjuhend” Kadi Mõttus).
Aedhortensia eelistab niisket ja viljakat mulda, ning teda tuleks kaitsta tuulte eest, mistõttu ei sobi avatud kohtadesse . Tahab saada happelisi muldasid, et elujõuliselt kasvada. Hortensiale ei sobi lubjarikkad mullad . Rikkalikuks õitsemiseks peaks muld olema ka huumuserikas. Mulla happelisust saab tõsta näiteks männimetsa kõduga kattes. Samuti võib põõsa ümber panna männikoore multshi, 6- 8 cm- ise kihina.   Kindlast tuleks järgmisel kevadel või suve esimeses pooles kastmist ja kõdusõnnikut. Taim tuleks lumetu pakase korral kuivanud puulehtedega katta (Puittaimede hooldusjuhend” Kadi Mõttus; Hortes).

23. Kolkwitzia amabilis - kolkvitsia

Kolkvitsia (ladina k. Kolkwitzia amabilis) on oma nime saanud Berliini botaaniku Richard Kolkvitsi mälestuseks. Perekonnas on üks liik, mille nimetus „amabilis“ tähendab „meeldiv, kaunis“. Kasvab Kesk-Hiina ja Mandžuuria mäestikes. Lähedane sugulane aedades rohkem levinud veigelale ja kuslapuule. Kolkvitsia on kuni 2 m kõrgune heitlehine põõsas elegantsete püstiste või kergelt kaldus okstega. Sügisel värvuvad lehed põõsal erinevat värvi. Õied kellukakujulised, erkroosad, paiknevad paarina kilpjates, kuni 7 cm läbimõõduga õisikutes, täites põõsa õitsemise ajal üleni 20-25 päevaks (Meeldiv kolkvitsia 2016).
Kolkvitsia kasvab 5 aastaga umbes 1-1,5 m kõrguseks. Lääne-Euroopas võib ta 10 aastaga ulatuda üle 2 m. Mida soojem on kasvukoht, seda suuremaks ja tihedamaks põõsas kasvab (Kolkvitsia „Rosea“ 2016).
Et kaitsta taimi külmade eest, tuleks noorte taimede võrad  katta kattematerjaliga. Eriti oluline on see noorte taimede puhul esimesel 2-3 aastal. Kui taim pole suur, siis võiks võraaluse multšida kas kõdusõnniku või kuiva turbaga, pärast seda painutada võrsed maadligi ja katta kuuseokstega. Noored võrsed võivad külmuda ka edaspidi, kui talv on karm, kuid taime dekoratiivsusele see oluliselt mõju ei avalda. Piisab , kui kevadel lõigata välja kahjustatud oksad. Võra taastub kiiresti. Põõsale kohta valides tuleb arvestada, et ta ei talu kõrget põhjavett ja liigniiskust ning raskel mullal ilma drenaažita ei edene, lisaks tuleks mullale lisada veel kõdusõnnikut, liiva ja veidi turvast . Kui koht on liivane , siis tuleks paremaks niiskuse sidumiseks  lisada mullale savi ja turvast. Taim areneb paremini neutraalses mullas, seepärast ei maksa turba lisamisega liialdada. Vähemtähtis pole  ka valida tuulte eest varjatud nurgake, seda eriti talviste tuulte eest. Põõsas kasvab, areneb ja õitseb paremini päikese käes või ka kerges poolvarjus. Kevadel tuleks kolkvitsia võraalune pind kaevata ümber, samaaegselt anda ka sõnnikut. Et kaitsta juuri kuumenemise eest ja talvel külmumise eest, tuleks võraalust multšida (Kaunis kolkvitsia 2009). Suvel, kohe  peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad (Kevadine... 2011).

24. Laburnum anagyroides - harilik kuldvihm

Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas. Pärineb Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt , armastades lubjarikkaid muldi. Kuldvihmad kuuluvad liblikõieliste sugukonda, olles sugulased näiteks herneste ja ubadega ! Nad on heitlehised väikesed puud või kõrged põõsad. Kollased õied paiknevad ülipikkades rippivates kobarates, meenutades õitsemise ajal kuldse vihma sadamist. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased.
Hariliku kuldvihma võrsed on tumerohelised ja karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Harilik kuldvihm on ka meetaim. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid Cytisiini) dekoratiivne põõsas. Peab mainima, et kõik taimeosad on mürgised! Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui ka grupiti (Aiasober. Liigikirjeldused).
Kasvukohana armastab harilik kuldvihm dreneeritud, lubjarikast mulda,sest ta ei talu tihedat mulda. Taim on valguslembeline ning kasvab hästi ainult päikeselistes ja tuulte eest varjatud kohtades. Väga külmadel talvedel, kui õhutemperatuur langeb -30 ja sellest madalamale, tuleks nooremad kuldvihmataimed katta. Samuti on harilikku kuldvihma kasulik viljapuude vahele istudada. See taim meeldib lehetäidele, kes nende lehtedest toituvad ja hakkavad kiiresti paljunema.

24.1 Hoolduslõikus

Hoolduslõikust tehes tuleks meeles pidada, et suuri oksalõikusi harilik kuldvihm ei talu, ära lõigata võib talt vaid kuivanud oksi.

24.2 Paljundamine

Harilikku kuldvihma paljundatakse seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega kui ka puhma jagamise ja pookimise teel. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Harilik kuldvihm tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva ettevalmistuseta annavad kõrge juurdumise protsendi.

24.3 Tagasilõikamine

Tagasilõikamise puhul õitsevad eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita (Hortes. Tagasilõikamine).

25. Ligustrum vulgare - harilik liguster

25.1 Iseloomustus

Harilik liguster (ladina k. Ligustrum vulgare) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega , harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad valmivad septembris, oktoobris ja püsivad kaua põõsal. Mari must, läikiv purpurja mahlaka lihaga ja 1-2 seemnega. 1000 seemne mass 14-28 g. Kodumaaks Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia , Väike-Aasia, Põhja-Aafrika. Satikad ei tunne ligustrite vastu erilist huvi. Väga põuakindel, kasvatatakse ulatuslikult lõuapoolsetes piirkondades . Miinusena võiks välja tuua, et lehtedel puudub ilus sügisvärv ( „ Dendroloogia “ Valgus 1987).

25.2 Tagasilõikamine

Liguster reageerib tagasilõikusele hästi, taastades kiiresti oma dekoratiivsuse. Pärast lõikamist moodustub tihe võra, mis on heki puhul väga oluline. Vajalik on ka pidev sanitaarlõikus, mida tehakse tavaliselt kevadel, kuid seda võib teha ka teistel aegadel. Eemaldatakse kuivanud, murdunud ja kahjustatud võrsed, lõikekohad kaetakse aiavahaga (“Tihemetsa“ 2011 ).

25.3 Hooldus isekülvil või levimisel

Paljundatakse harilikult seemnetest, mis külvatakse kas sügisel pärast valmimist või kevadel, viimasel juhul tuleb neid enne stratifitseerida. Seemned segatakse puhta liiva või turbaga, niisutatakse ja pannakse potti või kasti 30-40 cm paksuse kihina. Nii hoitakse neid kevadeni 0 C lähedasel temperatuuril. Paljundatakse ka vegetatiivselt – pisteokstest, võrsikutega, harvem juurevõsust (“Tihemetsa“ 2011). Üheaastased taimed istutatakse nõudesse (plastkonteiner mahuga 0,3-0,5l). Nõud täidetakse viljaka mullaga (segu kõdusõnnikust, lehemullast ja liivast võrdsetes osades). 2-3 aasta vanuses, kui seemikud on 40-60 cm kõrged, saab neid müüma hakata. Istutatakse ca 30 cm vahega. Soovi korral juurevõsudest vabanemiseks pole muud teha, kui neid järjekindlalt maha niita. Siiski peab aeg-ajalt arvestama järgmisega. Mullapinna ja niitmiskõrguse vahele jääv puu tüveosa jämeneb aina ning sealsetest pungadest kasvab aina rohkem võrseid. Kui sellised tüükad murus esinevad, tuleb need sügavamalt mulla seest läbi lõigata. Soovi korral eemaldatakse kännuvõsud saagimise teel nende ilmudes (Seemnemaailm).

25.4 Elujõulisuse suurendamine

Võrdlemisi külmakartlik: talub ainult lühemaaegset  temperatuuri langust -27 kuni -30C. Meil tavalistel talvedel küllalt külmakindel, kuid karmimatel talvedel kannatab võrdlemisi tugevasti, mistõttu vajab sooja kasvukohta või talvekatet, külmakahjustustest taastub kiiresti. Kuigi kasvab ka halvematel muldadel, võib kasvu parandamiseks tuua kasvukohta viljakamat huumusrikast mulda. Võrdlemisi valgusenõudlik, kuid talub hästi mõningast varju („Dendroloogia“ Valgus 1987).
Väetamine: kevadel mulla kaevamisel antakse põõsale liiva ja lupja, aga ka mineraalväetisi: lämmastik- ja kaaliumväetisi – 10-15 g/m2, kaaliumiväetist 15g/m2 kord 2-3 aasta jooksul sügisel, et taim talvituks paremini. Väetisi ei anta mitte ainult istutamise ajal, vaid intensiivse kasvu ajal pealtväetisena. Orgaanilised väetised kindlustavad bakterite arengut ja tõstavad mullaviljakust, mineraalväetised annavad vajalikke toitaineid. Pidevalt tuleb mulda ka lubjata. Multšimine aitab reguleerida mulla happesust või leelisust, vähendab umbrohu kasvu ning varustab ligustrit orgaanilise väetisena- suurendab elujõudu. Kui tekivad okstele punakaspruunid, kohati sissevajunud laigud ja haiguse süvenedes ümbritsevad laigud oksa ja see kuivab ülalpool kahjustuskohta, tuleks oksad välja lõigata ja põletada, ning põõsaid tuleks pritsida pärast õitsemist Bravo 500 SC-ga (20-25ml/10l) (Seemnemaailm).

25.5 Hooldus

Harilik liguster on noores eas kiirekasvuline. Üheaastased võrsed kuni 20 cm kõrgused. Talub hästi kärpimist, dekoratiivne heki- ja pügamistaim. Tõestuseks selle kohta, et liguster on kääre kannatav taim (Seemnemaailm).

26. Philadelphus coronarius - ebajasmiin

Hariliku ebajasmiini esivanemaks peetakse Lõuna-Euroopas metsikult kasvavat kahvatut ebajasmiini. Harilikku ebajasmiini on aedades kasvatatud umbes 400 aastat. Perekonda kuulub üle 60 erineva liigi, mis kasvavad looduslikult Põhja-Ameerikas, Ida-Aasias ja Lõuna-Euroopas. Ebajasmiinid ristuvad omavahel hästi, umbes 100 ebajasmiini sorti on hübriidset päritolu (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad)

26.1 Iseloomustus

Kasvab 1,5-3 meetri kõrguseks (A.Niine Haljastaja käsiraamat). Laius kuni 2 meetrit ( Neeva aed). Kasvab korrapäraseks ja tihedaks puhmaks. Vanematel võrsetel on koor kestendav, võrsed soonelised, noorelt pehmekarvased. Lehed vastakud, munajaselliptilised, karedad, 4-8 cm pikad, 2-5 cm laiad, leheserv harvalt jämesaagjas, teritunud tipuga ja kiilja lehealusega, pealt tumerohelised ja paljad, alt heledamad ja roodude nurkades karvased (Aiasõber). Õied on valged või isegi pisut kreemikad, kuni 3 cm läbimõõdus. Õitseb juuni lõpus ja õied on väga tugevalt ning meeldivalt lõhnavad (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad).

26.2 Hooldus

Ebajasmiinid ei vaja väga palju hoolt. Põhiline hooldus mida nad vajavad on tagasilõikamine või okste harvendus . Lõigatakse tagasi päraste õitsemist suve keskel, õitsenud vanemate okste üldarvust lõigata välja 1/4-1/3. Ebajasmiinidel kasvavad sageli juurekaelalt pikad üheaastased harunemata oksad – nendest tugevamad kärpida poole võrra. Ülejäänud nõrga kasvuga üheaastased peened oksad tuleks põõsast välja lõigata (Aiaidee). Et tervet põõsast uuendada , tuleks põõsas mullapiirilt maha võtta, kuid uuesti õitsevat põõsast näeme jälle umbes 2-3 aasta pärast (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). Kuna nad on väga külmakindlad, ei vaja nad katmist. Taluvad hästi varju ja õitsevad ka varjus . Muldadest eelistab harilikku aiamulda, lubjakat või savikat mulda, ei sobi eriti märg ja väga kuiv muld. Võib istutada üksikult, rühmiti eriti mitte (A.Niine Haljastaja käsiraamat).

26.3 Paljundamine

Paljundatakse haljaspistikuga, mis lõigatakse kahe lehepaariga. Need juurduvad hästi ja mõnikord õitsevad juba samal suvel. Õiepungad tuleks ära näpistada, kuna õitsemine nõrgendab noort taime (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad).
Sordi näited:’ Aureus ’ tal on kogu suve heledad rohekaskollased lehed, ’Limoinei’ mis on madal, kuni 1,5 meetrit kõrge, ’Virginal’ on umbes 2 meetrit ja tal on täidisõied, ’Snowbelle’ madal täidisõitega, ’ Minnesota Snowflake’ ja ’Schneestrum’ on umbes 2 meetri kõrgused täidisõiega sordid (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad), ’Variegatus’ lehed valkja äärisega, ’Compactus’ kuni 1 m kõrgune väiketihe kerajas (Aiasõber).

27. Sorbaria sorbiforia - harilik pihlenelas

27.1. Iseloomustus

Pihlenelas (ladina k. Sorbaria sorbifolia) on põõsas, mis võib enda alla hõlmata väga suuri alasid. Oma kasvuala suurendab ta juurevõsude abil, pidevalt uusi kolooniaid tekitades. Kasvuks ja levikuks ei vaja pihlenelas erilisi kasvutingimusi, sest suudab kasvada pimeduses ja väheviljakatel muldadel. Kuigi ta võib kena välja näha, ei sobi ta klassikaliselt aedadesse, kuna tema kiiret levikut on raske kontrollida. Välimuselt meenutavad tema lehed sõnajalga ning õied, mis õitsevad suve keskel, juunis- juulis, on elevandiluu värvi. Kõrguseks on tal kuni paar meetrit (Calmia).

27.2 Hooldus

Pihlenelas talub tagasilõikamist hästi, mistõttu saab teda ka harvendada. Kevadel, enne lahtiminekut, võib võib juurevõsusid ajavaid põõsaid maapinnast tagasi lõigata, kuni 10 cm kõrguseni. Tagasilõikamiseks on soovitatav kasutada kas aiasaagi või lõikurit, olenevalt põõsa okste jämedusest ja tihedusest. Pihlenelat võib harvendada ja kärpida peale õite ära õitsemist („Puittaimede hooldusjuhend” Kadi Mõttus).
Et ilupõõsad, nagu pihlenelas, õitseksid eriti rikkalikult, on vaja neid regulaarselt lõigata. Taime istutades tuleks taime võrale erilist tähelepanu pöörata. Kui võra ei ole piisavalt harunenud, siis tuleks peale istutamist umbes kaks kolmandiku tema ladvast maha lõigata, või eelnevate lõikuste korral kuni 20 cm eelmisest lõikekohast kõrgemalt. Istutuslõikus tuleb alati teha kevadel, isegi kui taim istutati sügisel. Hoolduslõikust võiks teha iga kahe kuni kolme aasta tagant. Seda tehes eemaldatakse kuivanud, nõrgad ja eriti vanad oksad. Lõige tehakse mullapinna kohalt risti oksaga, oksa aluselt või ka tugeva külgoksa kohalt. Noorenduslõikust tehakse järk- järgult vanu oksi põõsast välja lõigates, kuid pihlenela puhul võib seda teha ka kõiki oksi umbes 10 cm maapinnast tagasilõigates.Hui asendusvõrseid peaks tekkima soovitust rohkem, siis need omakorda harvendatakse (Puittaimede hooldusjuhend” Kadi Mõttus).
Pihlenelat väetetakse vee ja väetise seguga kastes. Kastmise asemel võib panna väetist taime ümber sinna, kus taim el on juurestik (Calmia).

28. Spiraea japonica - jaapani enelas

28.1 Lühikirjeldus

Jaapani enelate (ladina k. Spiraea japonica) õitsemist on võimatu mitte tähele panna, sest kui see juuni lõpus−juuli alguses algab, hakkavad paljud haljasalad rõõmsalt roosatama-punetama ja aedadesse tekivad säravad värvilaigud (Maaleht 2014). Lehed on vahelduvad lihtlehed, kujult on nad elliptilised või piklikmunajad, 5-10 cm pikad ja kuni 4 cm laiad. On teravaga lehetipuga, leheserv on aga ebaühtlaselt kahelisaagijas. Suvel on lehed pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised. Sügisel värvuvad  lehed hoopiski punaseks. Õitsemisperiood on juuni lõpust kuni augustini. Jaapani enela õied on väikesed valged, roosad või punased, paiknevad sama aasta võrsete tippudes lamedates kuni 12 cm laiustes kännasõisikutes. Viljaks on koguvili, mis koosneb 3-5 nahkjast, omavahel liitumata kukkurviljast (Jaapani enelas 2009).
Oma populaarsuse on jaapani enelad auga välja teeninud: nad pakuvad rohkelt silmarõõmu, aga samas on neid ülimalt lihtne hooldada . Pole vaja väetada ega kasta ning talvel ei pea muretsema, et külm liiga teeb, kuigi karmimatel talvedel võivad võrsetipud kahjustuda. Ka haigused-kahjurid ei tunne nende vastu huvi. Nad on suhteliselt põuakindlad ning mullastiku suhtes vähenõudlikud. On võimelised kasvama ka varjus, kuid sellisel juhul õitsevad nad vähe (kollane lehevärvus varjus küll tuhmub ja muutub rohekaks). Paljunevad hästi vegetatiivselt.
Ilusa koheva lehestikuga jaapani enelad on nii värvikad, et võivad vabalt asendada püsililli. Peenrasse on parem istutada suurem rühm, vähemalt kolm taime, et tekiks mõjuvam värvilaik. Jaapani enelate rühm kasvab kiiresti kokku ning tiheda lehestiku alla ei tungi ükski umbrohi . Selline hooldusvaba pinnakate kingib teile suvel aega muude tegevuste jaoks. Jaapani enelad rõõmustavad meid ka sordirohkusega, praegu on saadaval üle paarikümne sordi. Punaste ja roosade kõrval leidub ka valgeõielisi (‘Albiflora’, ‘Leucantha’). Vaid 10−20 cm kõrgustest sortidest (nt ‘Green Carpet ’, ‘Golden Carpet’) saab toreda madala pinnakatte, mis näeb välja nagu kohev vaip . Kõrgemad sordid on samuti head pinnakatjad ja eriti tänuväärsed suurema ala haljastamisel (Maaleht, 2014).

28.2 Hooldamine

Kuna jaapani enelal on õisikud kõige suuremad ja säravamad ning ka lehevärv kõige erksam noortel okstel, ongi lõikamise eesmärgiks panna põõsad kasvatama noori värskeid võrseid ehk eakamate ning vähese kasvuenergiaga taimede elujõu taastamiseks tuleks teha noorenduslõikus. Selleks tuleb oksad igal varakevadel maapinnast 5-10 cm kõrguselt maha lõigata. 1-3 aastane noorpõõsas tuleks maha lõigata umbes 5 cm kõrguselt, muidugi kasvab nii madalalt lõigates vähem võrseid, kuid seevastu on nad tugevamad ja sirgemad. Kõrgemalt lõigates kasvab põõsale rohkem võrseid, kuid need on tunduvalt peenemad ega õitse nii uhkelt, lehedki on sellistel okstel väiksemad. Suurest vanast põõsast, mille läbimõõt võib olla isegi 1 m, tuleks välja lõigata vanad jämedamad, harunenud ning nõrgad oksad, et põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Sama oluline on ka põõsa puhastamine peenikestest okstest, sest neile ei kasva ilusaid lehti ega õisi. Selliselt lõigatud ja hooldatud põõsa jõud läheb alles jäänud tüüka uinuvatesse pungadesse, millest kasvavad jõulised noored võrsed. Üheks tüüpveaks on kindlasti see, kui õisikud lõigatakse praktiliselt kohe pärast õitsemist maha, selle põhjuseks on välja kujunenud arusaam, et “pruunide õisikutega kaetud põõsas on kole ” (Kurg 2006). Tagajärjeks on väga kiiresti vananevad põõsad ning väikesed õisikud. Pärast sellist lõikust hakkavad lõikekohast allpool arenema külgpungad, kasvab palju uusi võrseid ning lõpuks tekib oksa otsa viht. Häirivaid pruune õisikuid on võimalik eemaldada, kui need lõigata ära õisikurao kohalt, sest kohe, kui lõigata kaugemalt läbi võrse, hakkab see kohe uusi kasve ajama . Pärast tugevat tagasilõikust on põõsaid vaja kindlasti väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks (Taimede hooldus:lõikamine, 2009).

29. Symphoricarpos albus - harilik lumimari

29.1. Iseloomustus

Lumimarja perekond on väike, 17 liigiga (Palmisterna, Johnson 2006: 206). Lähimad sugulased on kuslapuud. Eestisse on toodud 3 liiki, tavalisim on harilik lumimari (Lumimari 2009). Harilik lumimari (ladina k. Symphoricarpos albus) on madalakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune peenikeste okstega tihe põõsas, mis pärineb Põhja-Ameerikast (Sarapuu 2000). Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel ebakorrapäraselt hõlmised. Õitseb juunist septembrini. Väikesed roosad kellukjad õied asuvad tipmistes ja külgmistes peajates õisikutes. Sügisel valmivad valged kerajad marjataolised kaheseemnelised viljad, mis püsivad kaua põõsal isegi pärast lehtede langemist. Viljad on veidi mürgised. Karmimatel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid taastub hästi ( Hiie 2008). Lumimari on oma väikeste lehtede, peenikeste okste ja tiheduse tõttu hea hekipõõsas korrapäraseks hekiks, kuid tema puuduseks on järjest eemaldamist nõudvad juurevõsud (Sarapuu 2000).

29.2. Istutamine

Eelistab lubjarikast pinnast (Hiie 2008), kuid kasvab ka kehval mullal (Sarapuu 2000). Talub varju ja õhusaastet. Istutatakse iga 30...40 cm tagant (Calmia Istikuäri OÜ). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Lumimari 2011). Samuti talub hästi kärpimist ja ümberistutamist (Sarapuu 2000).

29.3. Hooldus

Harilik lumimari lõigatakse suvel kohe peale õitsemist, sest tema õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega (Kevadine... 2011).
Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk (Lumimari 2011). Harvendatakse varakevadel (Ilupõõsaste lõikamine 2016). Harvendamisel lõigata välja kõik 4–5 aasta vanused oksad (Lumimari 2011).
Kuna tegemist on rikkalikult asendusvõrseid kasvatava põõsaga, noorendatakse teda ka kõigi okste tagasilõikamisega ca 10 cm kõrgusele maapinnast. Kui asendusvõrseid tekib liiga palju, siis need omakorda harvendatakse (Ilupõõsaste lõikamine 2016).
Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb need regulaarselt välja lõigata. See on vajalik selleks, et takistada põõsa metsistumist (Hiie 2008).
Noorendamisvõtetest sobib lumimarjale näiteks nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast (Kevadine... 2011).

29.4. Paljundamine

Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi (Lumimari 2011). Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Rikkalikult juurevõsusid andva põõsana on tal kalduvus metsistuda ja moodustada tihedaid põõsastikke, mis on heaks põõsalindude pesapaigaks (Sarapuu 2000). Viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks (Lumimari 2011).

30. Syringa josicaea - ungari sirel

30.1 Üldiseloomustus

Juuni keskpaiku, kui harilik sirel õitsemise lõpetab, puhkem õide ungari sirel.Ungari sireli (ladina k. Syringa josikaea)  lehed on üldkujult elliptilised , tugevate leheroodudega ja heledamad kui hariliku sireli lehed. Noored võrsed on punakaspruunid ja heledate pikeguste lõvedega. Lillad ,nõrgalt lõhnavad õied on kitsas ja pikas püstises pöörses. Ungari sirel kasvab 3-4 m kõrguseks põõsaks ,ta on vähenõudlik , talub linnaõhku ja on täiesti külmakindel. Iseloomulikuks on kaarjalt küljele suunatud pikad õiekobarad (Sander 2011).

30.2 Paljunemine

Paljunemiseks sobivad kas poolpuitunud psitikud või seemned. Talub kehva mulda, aga see ei tohi olla ülemäära kuiv (Calmia istikuäri OÜ).

30.3 Istutamine

Ungari sireli istikuid on soovitatav istutada 0,5-0,8 m vahedega, vabakujulise heki puhul kuni 1m vahedega Pärast istutamist kastke taimi, et vesi viiks mulla tihedalt juurte ümber. Kastke pigem rohkem kui vähem. Kui kastmisvesi on mulda imbunud, kobestage istikute alune mullapind rehaga ja multšige komposti, turbamulla või puukoorega. Kõige lõpuks tuleb taimed tagasi lõigata, et soodustada tiheda heki saamiseks nende harunemist  (Sander, R 2010).  Ei aja juurevõsusid nagu harilik sirel (Calmia istikuäri OÜ).

30.4 Hooldus

Ungari sirel on väga vähenõudlik taim. Teda võib kasvatada nii pügatud hekina kui ka vabakujulise põõsana. Heki hooldamisel on kaks peamist hooldamise meetodit: Esiteks, et hekk oleks ilusti ja aegsasti pügatud, teiseks kipub ungari sirel alt laastuma, selle vältimiseks tuleb eemaldada alumised oksad. Rohu sees kasvatades ja muru pügades ei ole vaja muretseda juurevõsude pärast, kuna Ungari sirel juurevõsusid ei aja . Talvitub kenasti kuni -28 C juures (Calmia istikuäri OÜ).

31. Syringa vulgaris - harilik sirel

31.1 Liigi lühikirjeldus

Sirel on umbes 30 liigi ja üle 1 000 sordiga perekond. Harilik sirel Eestis looduses ei kasva, kuid on väga laialt levinud kultuurtaimena. Eestis kasvab tavaliselt põõsana, kuid teda võib kärpida ka tüvipuuks. Kõrgus võib soodsates tingimustes ulatuda kuni 8 meetrini, meil tavaliselt 2 - 4 meetrit. Eelistab lubjarikast ja parasniisket mulda, kuid kasvab ka kehvemal ja kuivemal mullal. Talub varju, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Annab rikkalikult juurevõsu ja võib metsistuda. Paljundatakse seemnetest, võrsikutega ja pistokstest. Sobib nii üksikpõõsaks kui hekitaimeks (Laasi 1987).

31.2. Hariliku sireli hooldusjuhend.

Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Sirelihekki on soovitav pügada kolm korda aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud oksi umbes kolmandiku võrra kärpida. Kärpimist on soovitav teha peale õitsemist, kuid ettevaatlikult, et mitte vigastada noori võrseid. Tugevasti kärbitud sirel õitseb järgmisel aastal tagasihoidlikult. Kuna taim ajab ohtralt juurevõsu, siis tuleb seda igal aastal eemaldada, muidu tekib laienev võsa. Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja.Peale õitsemist soovitatakse eemaldada närbunud õisikud, siis ei kuluta taim energiat seemnete valmimisele (Aianduse Entsüklopeedia 2010).

32. Taxus baccata - harilik jugapuu

Jugapuu (ladina k. Taxus) on jugapuuliste sugukonda kuuluv väikeste igihaljaste okaspuude ja põõsaste perekond. Jugapuud on suhteliselt aeglase kasvuga, kuid enamasti pikaealised. Eri liikide tüve pikkus ulatub umbes 1 meetrist 40 meetrini, tüve ümbermõõt on kuni 4 meetrit. Puukoor on enamasti punakas. Maailmas eristatakse ligikaudu 7 liiki jugapuid. Näiteks harilik jugapuu, lühiokkaline jugapuu, kanada jugapuu, hiina jugapuu, tiibeti jugapuu, värd -jugapuu, sumatra jugapuu. Need eristuvad oma vähekattuvate areaalide poolest, kuid on morfoloogiliste tunnuste osas võrdlemisi sarnased. Väga palju on aga jugapuude aretatud vorme ehk kultivare. Eestis kasvab siia perekonda kuuluv harilik jugapuu (Taxus baccata) (Vikipeedia. Jugapuu (perekond).

32.1 Harilik jugapuu

Harilik jugpuu (Taxus baccata) onjugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu. See puu kaunistab tihti iluaedasid ja hauakalmusid. Eesti looduses leidub jugapuud harva ja seepärast on ta võetud looduskaitse alla. Kohad, kus seda hävimisohus liiku veel leida võib on eelkõige Saaremaal ja Hiiumaal. Haljasaladeel võib jugapuud kohata sageli lausa päikese käes, see pole talle vastumeelt, kui elukeskond just elu jooksul väga palju ei muutu. Jugapuu levikut piirab talvekülm. Paljuneb peamiselt seemnetega. Sügiseti kaunistavad jugapuud punased käbid, mille sees olev seeme on mürgine. Lisaks on mürgised ka puu võrsed, okkad ja koor. Jugamaa puit on pruunikaspunane, hästi töödeldav ning mädanemisele väga vastupidav. Seetõttu on ta eelkõige puidukunstnike meelismaterjal (Bio.edu.ee).

32.2 Hooldus

Jugapuu vajab viljakat ja niiskemat mulda. Kuival ja liivasel pinnasel ta ei edene. Turvast ta ei salli. Eelistab kasvada poolvarjulises kohas. Täispäikest kannatab, täisvarjus edeneb, kuid see ei ole tema meeliskasvukoht. Talub rahuldavalt teiste suurte puude lähedust. Kui olete teda juba kord pügama hakanud, siis tuleb seda teha igal aastal (Calmia Istikuäri OÜ)

33.Thuja - perekond Elupuu

Elupuu (ladina k. Thuja) on tänu mitmetele suurepärastele sortidele kujunenud üheks populaarsemaks igihalja heki puuks Eestis. Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt. Osadel soomustel on vaigunäärmed, mis produtseerivad tugevasti lõhnavat õli. Elupuu eeterlikud õlid sisaldavad mürgist alkaloidi - tujooni. Soomused muutuvad talvel pruunikaks. Värvuse annab neile eriline kaitsepigment.
Elupuud armastavad niiskemat mulda, mistõttu  kuivas ja liivases pinnases kasvavad nad halvasti. Mida valgusrikkam on elupuusortide kasvukoht, seda tihedam on nende oksastik. Elupuid paljundatakse seemnetega ning sorte pistokstega. Elupuudel on kompaktne juurestik ja seetõttu saab istutada ka üsna suuri puid. Juured ei taha olla liialt kõvaks tallatud pinnases. Puudealust pinnast ei tohi sügavalt kobestada kuna juured on pindmised ja võivad kergesti viga saada. Elupuud taluvad kuigivõrd teiste lähedalkasvavate suurte puude juurte konkurentsi. Reeglina nad haigusi ei põe ja putukad neid ei söö. Noori taimi ja mõnesid sorte tuleb kaitsta varakevadise päikesepõletuse eest. Elupuu perekonda kuulub ainult 5 liiki küpressilisi okaspuid . Need on levinud Põhja-Ameerikas, Hiinas, Põhja- ja Lõuna- Koreas ning Jaapanis . Euroopa aedades on harilik elupuu levinud seda võrd palju, et võiks arvata, et tegu on kohaliku liigiga, mis kasvabki seesugustes tingimustes ideaalselt. Elupuu kodumaal kasvavad puud 10-60 m kõrguseks (Hansaplant, 2011).  
Harilik elupuu ja tema mitmed sordid leiavad meie kliimas laialdast kasutamist tiheda igihalja ja vastupidava pügatava okaspuuhekina just seetõttu, et ta talub hästi kärpimist ning saastunud õhku, mida on linnaruumis väga palju. Väikesemõõdulistest okaspuuhekkidest on elupuuhekk ainus laiatarbeline võimalus Eesti kliimatingimustes.  Kasutades erinevaid sorte, on elupuudest võimalik kujundada 0,5 – 2,5 m kõrguseid hekke.  Püramiidsed, sammasjad, kerajad ja värviliste okastega elupuusordid on suurepäraselt sobilikud soolo- ja rühmataimedena koduaedades ning haljasaladel. Elupuu on samuti ka väga väärtuslik puit, millel on suur mädanemiskindlus ning teda on hea töödelda (Hansaplant, 2011).

33.1 Tagasilõikamine

Peale heki istutamist tuleb taimedel kõik ladvad 10-20cm tagasi lõigata. See soodustab külgmiste okste kasvu ja istutatud taimed kasvavad omavahel ka kiiremini kokku. Elupuul ja ka teistel okaspuudel ei ole nii palju uinuvaid pungi kui lehtpõõsastel, seega on hea, kui tagasilõikused jäävad viimase aasta paari juurdekasvu piiridesse . Kui puid on vajalik tugevalt tagasi lõigata, siis peab arvestama sellega, et taastumine võtab veidi kauem aega. Külgokstest kasvatab taim tekkinud tühimiku ladvas siiski kinni (Hansaplant, 2011).
Elupuud taluvad hästi regulaarset lõikamist, ent vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Seega ei ole võimalik elupuudest hekki tugeva tagasilõikusega noorendada. Ülekasvanud hekki regulaarselt pügama hakates saab selle muuta tihedaks, aga mitte madalamaks. Elupuuhekki lõigatakse 2 korda aastas. Esimene kord märtsis-aprillis, teine kord augustis (Hortes). Lõigatakse ära mitte üle 1/3 aastasest juurdekasvust, kui soovitakse, et hekk läheks tihedamaks (Calmia).

33.3 hooldus

Sageli turustatakse elupuid nn. juurepalliga. Juurepalli kaitseks on sellele ümber mähitud võrk. Enne istutamist ei ole tarvis võrku eemaldada, sest see kõduneb piisavalt kiiresti, et mitte segada juurte arenemist. Juurepalli ei lõhuta tükkideks, ega harutata laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis või aiandis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse korralikult kinni. Koheselt peale istutamist tuleb puud kasta, et vajalik niiskus jõuaks juurteni.
Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast. Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist ühe puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100...120 g/m2. Esimese kuu jooksul pärast istutamist kastetakse taimi vähemalt kord nädalas põhjalikult. Väga kuival perioodil kaks korda nädalas vett mitte kokku hoides . Igal juhul on kasulik keskpäeval värskeltistutatud taimede krooni kergelt piserdada.
Noori taimi ja mõnesid sorte tuleb kaitsta varakevadise päikesepõletuse eest. Selleks on tark asetada peale uut aastat neile ümber kuuseoksi või katta nad õhukese valge riidega. Hiirerikkal talvel on näljast hullunud hiired närinud noorte elupuude koort (Calmia). Elupuid tuleks talveks katta. Kui sügis on kuiv, tuleks taimi kasta ja tüve juurest multšida turbaga või saepuruga 5-7 cm paksuse kihiga . Madalakasvulisi vorme võib painutada maadligi ja katta kuuseokstega. Kõrgekasvulised puud on parem siduda ja pärast ümbert siduda kuuseokstega mitu kihti. Külmade saabudes võib ehitada karkassi taime ümber, keerata pärgamiinpappi, roguskisse (niinest riie), kottriidesse. Kate võetakse maha kevadel lume sulamisel, pilvisel päeval ning vähehaaval. Kõigepealt vabastatakse kuuseokstest, hiljem koristatakse saepuru tüve ümbert ja kuivad lehed, et lumi sulaks kiiremini. Elupuu talub hästi pügamist, ning välisriikide aednikud kasutavad seda aktiivselt, luues kääridega ümarkujusid, püramiide, spiraale ja võlve. Eriti peenutsevad asjaarmastajad teevad loomade ja lindude kujusid . Roheline elupuu hekk pole haruldus ka meil. Suurepäraselt pügatud piirdeid saab kuusest, nulust ja ebatsuugast. Euroopa taimlates kujundatakse mände, jugapuid, andes neile eksootilist välimuse (Seemnemaailm).

33.4 Pinnase ettevalmistamine istutamiseks

Istutusaugud või – kraav peavad olema juba kaevatud, et hinnata pinnase sobivust taimedele ning kas on vajalik pinnase parendamine või selle täielik väljavahetamine. Sageli võib istutamiseks ettenähtud kohtades kohata liiva, kruusa või ehitusprahti. Selline pinnas ei sobi heki istutamiseks ja selle peab välja vahetama. Mulda ja pinnase viljakat kihti võib kasutada istutamisel, seda parendades. Väga hea tulemuse annab istutuskraavi põhja täitmine kõdunenud laudasõnnikuga, mis on segatud mullaga. Juhul, kui on ette nähtud moodustada tihe hekk, siis on kõige mugavam istutada ligikaudu 50 cm sügavustesse ja 50 cm laiadesse istutuskraavidesse.

34.Viburnum opulus - harilik lodjapuu

34.1. Liigi lühikirjeldus

Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta sagedane (bio.edu.ee). Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus (Godet, 2000). Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee)
Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga (Godet, 2000), mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. (bio.edu.ee). Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, ning kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega (bio.edu.ee). Taimel on väiksemad munajad ladvapungad ja kitsad ning võrsele liibuvad külgpungad suuremad . Vartele kinnituvad lehed vastakuti. Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas , alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm.
Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm läbimõõduga, lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed putukate meelitamiseks. Õitseb taim mai lõpus ja juunis, ning viljub septembris. Viljad on marjataolised pikliku kujuga lihakad luuviljad, ühe lapiku seemnega. Maitselt mõruhapud, kuid söödavad, ning värvuselt erepunased Harilik lodjapuu kuulub sugukonda kuslapuulised ja perekonda lodjapuu. Rahvapäraselt kutsutakse teda veel õispuuks, koerõispuuks, lodjapiks, leedripuuks, hullukoeramarjapuuks, hundimarjapuuks (bio.edu.ee).

34.2. Tagasilõikamine

Noorenduslõikus seisneb okste tugevas tagasilõikamises ja nende arvu vähendamises. Tulemuseks on võrsete stimuleeritud tekkimine, mistõttu pikeneb põõsa eluiga. Sellele lõikusele peab kindlasti järgnema kujunduslõikus, mille käigus harvendatakse ja kärbitakse võrseid. Umbes 10 aasta vanustel okstel hakkavad oksatipud kuivama, ning need tuleks kärpida. Üle 15 aasta vanused oksad tuleks eemaldada. Ka on vajalik kärpida tugevaid üheaastaseid võrseid. Lõikamise õige aeg on peale õitsemist ja enne uute õiepungade moodustumist, sest eesmärk on õiterohkus ja vahel ka õite suurus (Sarapuu, 1983).
Lõikamisel uue taime juurde minnes tuleb puhastada käärid, et vältida võimalike haiguste ülekannet, ning kindlasti kasutada teravaid kääre. Üldiselt lõigatakse lodjapuud, et säilitada nende hoolitsetud välimus kasvuhooajal, ning suurem lõikus ühe korra aastas taime tervise säilitamiseks (Gardenguides koduleht).

34.3 Hooldus

Viljade saamiseks on vaja ühte aega vähemalt kahte lodjapuud. See tagab õite parema viljastumise ning nii võib saada ühelt põõasalt kuni 20 kg vilju. Kuid kindlasti tuleb ka väetada pinnast põõsasste ümber. Seda kevadel ja juuni keskel (Calmia).
Lodjapuu viljub septembris. Kuid nii sügisese kuika kevadise külvi korral ilmuvad tõusmed alles teisel kevades, sest seeme vajab stratifitseerimist – 2 kuud soojas ja siis kevadeni jahedas. Esimesel aastal on seemikute kasv väga aeglane (Sarapuu 1983).
Lihtne on ka lodjapuud paljundada haljaspistikuga. Selleks lõigatakse kahe pungapaariga oksatükk, ergutatakse kasvustimulaatoriga ja juurutatakse pistikulavas. Juurutamiseks piisab vaid suuremast plastpudelist või klaaspurgist. Pistoksi võetakse üheaastastest võrsetest, sest nad juurduvad halvemini. Kõige lihtsam ehk on paljundada lookvõrsikuga. Sel meetodil paljundades on vaja vaid jälgida, et muld oleks kogu aeg niiske. Olles väga elujõuline, lähevad suuremate põõsaste mahakooldunud oksad niimoodi juurduma (Aialehe koduleht).

34.4 Elujõulisuse suurendamine

Põõsast väetatakse kaks korda aastas- varakevadel ja juuni keskel. Selleks kasutatakse ammooniumnitraati, karbamiini, superfosfaati, kaaliumnitraati, kõdusõnnikut ja kaaliumkloriidi (Calmia). Viiruste leviku takistamiseks ei võeta pistikuid ja pookoksi haiguskahtlastelt taimedelt, ning hävitatakse haigestunud taimed ja viirusi kandvad putukkahjurid. Et tõsta taime viiruskindlust, tuleks luua talle soodsad kasvutingimused, ning vältida ühekülgset väetamist, kasta põuaperioodil ja harvendada. Et takistada jahukaste levikut juba nakatunud taimede puhul, sügisel nad põletatakse, ning maa põõsaste ümber kaevatakse läbi (Sarapuu, 1983).

34.5 "Kosmeetiline" hooldus

Kastmisel tuleb jälgida nõuannet, et pigem kasta harvem ja põhjalikult kui sageli ja vähe. Sagedasemalt tuleks kasta linnasaastega kokkupuutuvaid taimi. Kastmisvesi ei tohi olla veevärgivesi, sest too on külm ning tihti sisaldab kloori. Saastealas kasvavaid taimi võiks piserdada veega. Kuival suvel tuleb kasta põõsaid tihedamalt , kuni 3 korda kuus (Sarapuu, 1983). Valminud viljad tuleks jätta taime külge, talveajal vajavad neid toiduks linnud. Kevadel tuleks rehitseda ära lehekõdu taime alt (eHow koduleht).

Kasutatud kirjandus

About Home: Red Twig dogwood shrubs
http://landscaping.about.com/od/shrubsbushes/p/redtwig_dogwood.ht m
Aggie Horticulture
http://aggie-horticulture.tamu.edu/earthkind/landscape/proper-pruning-techniques/
Ageeta OÜ veebileht. 2016. Äädikapuu (harilik sumahh).
http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=14297
Ageeta OÜ veebileht. 2008. Vähenõudlik hekk. http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=282
Aiaklubi, 2011 Harilik liguster. http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=195&Itemid=9999999 (15.04.2016)
Aiandus
http://www.aiandus.ee/loe.php?id=19460  
Aianduse entsüklopeedia. (2010). Tallinn: Varrak /Peatoimet. C. Brickell.
Aiasõber.
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/340    
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/391
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/367
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/311
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/391
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/295  
Alak, K. 2005. Igihaljad kaunitarid, Ilu-ja tarbeaed
http://seemnemaailm.ee/public/2/18_1.php  
Bio.edu.ee Jugapuu.
http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/jugapuu.ht m
Calmia istikuäri OÜ, „Harilik kuusk ja tema sordid“
http://www.calmia.ee/Taimed/kuusk/pinana.ht m
Calmia. Jugapuu. http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/jugapuu.ht m
Calmia. Lodjapuu.
http://www.calmia.ee/Taimed/Lodjapuu/viyldinfo.ht m      (11.04.2016)
Calmia: mägimänd.
http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/magimand.ht m (15.04.2016)
http://www.calmia.ee/Taimed/pihlenelas.ht m
Calow, G. 2007. Snowberry. NatureSpot. [WWW]
http://www.naturespot.org.uk/species/snowberry (19.04.2016)
Cornus Alba „Sibrica“, Missouri botanical garden
http://www.missouribotanicalgarden.org/PlantFinder/PlantFinderDetails.aspx?taxonid=243964&isprofile=0 &
„Dendroloogia“ Valgus 1987    (15.04.2016)
Deutsia. 2011. Aiasõber.
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/295 (26.04.2016)
Deutsia. Calmia istikuäri OÜ.
http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (26.04.2016)
Deutsia.Hansaplant. [WWW]: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=34 (viimati külastatud 14.04.2016)
Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ploomipuu2 (13.04.2016)
Eesti rahvaluule kodulehekülg .
http://www.folklore.ee/rl/fo/databases/arboretum/puud/sirel.ht m (15.04.2016).
eHow. How to Care for a Viburnum Opulus.
            http://www.ehow.com/how_8147479_care-viburnum-opulus.html (13.04.2016)
Fine Gardening Magazine veebileht. 2016. Plant Guide – Tiger eyes sumac (Rhus typhina). http://www.finegardening.com/tiger-eyes-sumac-rhus-typhina-tigereye-bailtiger#ixzz45u2hfFke (15.04.2016).
Folklore
http://www.folklore.ee/rl/fo/databases/arboretum/puud/kuslap.ht m (13.04.2016)
Forest Ecology and Management, 2004
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0378112702001342
Garden guides. Prune Viburnum Opulus.   http://www.gardenguides.com/138880-prune-viburnum-opulus.html ( 12.04.2016)
Godet J. 2000. Puude ja põõsaste määraja. Koolibri.
Haak, M. 2010. Mida peaks arvestama kuuseheki istutamisel?
http://www.haljastus.org/ 23.04.2012
Haljassaare. Harilik kuldvihm
http://www.haljassaare.ee/puukool/?mod=2&taim=352%20%28 (14.04.2016)
Hannust, A. 2007. Kodused ja kontvõõrad. Kodu & Aed.
Hariduskeskus. Suur läätspuu. http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/suur_laatspuu.html (13.04.2016)
Harilik ebajasmiin ‘Aureus’ 2014. Neeva aed.
http://www.neevaaed.ee/2014/toode/harilik-ebajasmiin-aureus/ (13.04.2016)
Harilik lumimari. Calmia istikuäri OÜ.  [WWW]
http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/lsymalbus.ht m (19.04.2016)
Harilik pihlakas
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.ht m (12.04.16)
Harilik toomingas. Kasutus
https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_toomingas (02.05.2016)
Harilik toomingas. liigikirjeldus,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas.ht m (02.05.2016)
Harilik toomingas. täiendav info,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas2.ht m (02.05.2016)
Hansaplant.
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=175&art=82 (15.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=150&art=145  (12.04.16)
http://www.hansaplant.ee/static/images/pilt_3902.jpg (15.04.2016)
http://hansaplant.ee/?op=body&id=176&cid=93 (14.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=111 (16.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=837&cid=1806&cgid = (17.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=178&art=80 (17.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=34 (16.04.2016)
Tuhkpuu koorepõletik.
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=832&cid=1863&cgid (14.04.2016).
Hansaplant haiguste ja kahjurite ennetamine http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=837&art=518
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=111
Hekid, Eesti kaunis kodu
http://www.iluskodu.ee/hekid.php
Heki istutamine ja hooldamine, 2011
http://www.nokitse.ee/hekid/heki-istutamine-jahooldamine
Hiie, I., Hiie, K. 2008. Harilik lumimari. Hariduskeskus. [WWW]
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_lumimari.html (19.04.2016)
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_pukspuu.html (17.04.2016)
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/vardforsuutia.html (17.04.2016)
Homeguides. Suur läätspuu. http://homeguides.sfgate.com/prune-caragana-25423.html (13.04.2016)
Hortes.
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (13.04.2016)
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/aedhortensia-unique (14.04.16)
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (14.04.2016)
Kuldvihma lõikamine http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21
Iluaianduse käsiraamat. (2012). Tallinn: Varrak./ Koost . M. Laane. 416 lk.
Ilupõõsaste lõikamine. Hortes. [WWW]
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (19.04.2016)
Inkodu
http://www.inkodu.ee/index.php?est/291/uudised/Napunaiteid-rooside-istutamiseks-ja-hooldamiseks  (13.04.16)
Jaapani enelas
http://rihupoiss.pbworks.com/w/page/6846336/JAAPANI--ENELAS (11.04.16)
J.C. Bakker Nurseries.
http://www.jcbakker.com/product/malus-pendula-royal-beauty/ (15.04.2016).
Johnson, B.K, Palmstierna, I. 2006. Puud ja põõsad aias. Vasteras: Forma Publishing Group AB. 238, lk.
Johnson, O, More, D. 2004. Euroopa puud. Hong Kong : Printing Express Ltd. 464 lk.
Jordan, A. 2013. [WWW]
http://laurries.blogspot.com.ee/2013/06/this-year.html (19.04.2016)
Juhani puukool. Puishortensia.   http://juhanipuukool.ee/kaupdetail?idd=974 (14.04.2016)
Järve, S. ja Eskla, V. (2014). Puude ja põõsaste lõikamine. Viies trükk . Tallinn: Varrak. 187 lk.
Järvselja Õppe- ja Katsemetskond
http://jarvselja.ee/pood/ilupoosad (15.04.2016).
Cotoneaster scandinavicus. http://jarvselja.ee/pood/ilupoosad/cotoneaster-scandinavicus-harilik-tuhkpuu/ (14.04.2016).
Kare deutsia. Hortes. [WWW]
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/kare-deutsia-plena (26.04.2016)
Kare deutsia. 2014. Neeva aed. [WWW]
http://www.neevaaed.ee/2014/toode/kare-deutsia-plena-deutzia-scabra/ (26.04.2016)
Kaunis- deutsia.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]: http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m ( 14.04.2016)
Kaunis deutsia. 2014.Neeva aed.[WWW]
http://www.neevaaed.ee/2014/toode/kaunis-deutsia / ( 14.04.2016)
Karner.  Ilupõõsaste lõikamine: http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (14.04.2016)
Karner. Kevadine puittaimede lõikamine
http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/
Kaunis- deutsia.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]: http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (viimati külastatud 14.04.2016)
Kaunis kolkvitsia. (2009). Seemnemaailma lugemissaal.
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=319 (10.04.2016)
Keskkonnaamet . Tavalised pargipuud ja põõsad.
http://www.keskkonnaamet.ee/public/50_tavalisemat_pargipuud_ja_-poosast_200dpi.pdf (11.04.16)
Kevadine puude ja põõsaste lõikamine. (2011). Kärner ja Ko.
http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine (10.04.2016)
Kolkvitsia „Rosea“. (2016). Calmia Istikuäri OÜ.   http://www.calmia.ee/filupuud.html  (10.04.2016)
Kontpuu, „Sibrica“, Calmia istikuäri OÜ
http://www.calmia.ee/Taimed/Kontpuu/cosibirica.ht m
Kirsipuu
http://et.wikipedia.org/wiki/Kirsipuu
Kärner&KO, Kevadine puude ja põõsaste lõikamine
http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/
Laas, E. 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus, 824 lk.
Laane, M. 2005. Põõsaraamat. Tallinn: Varrak.
Laansoo, U. 2009. Taimeraamat. Tallinn: Varrak
Lumimari. 2011. Aiasõber. [WWW]
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/350 (19.04.2016)
Lumimari. 2009. Eesti entsüklopeedia. [WWW]
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/lumimari1 (19.04.2016)
Les Jardins du Gué.
http://www.jardinsdugue.eu/wp-content/uploads/Kolkwitzia-amabilis_24.jpg
Lhote, E. Bee Paysage. [WWW]
http://www.bee-paysage.fr/biblioplantes-fiche-plante.php?nomtaxon=Deutzia%20scabra
Liigikirjeldused, Ebajasmiin 2011 Aiasõber.   https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/304
Loodusajakiri
http://www.loodusajakiri.ee/2016-aasta-puu-on-kuslapuu/  (13.04.2016)
Lumimari. 2009. Eesti entsüklopeedia. [WWW]
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/lumimari1 (19.04.2016)
Luua metsanduskool . Puude ja põõsaste hooldamine.        https://luua.kovtp.ee/kasulikku/-/blogs/puude-ja-poosaste-hooldamine-ii-osa
Maakodu 2006. Kaja Kurg. Põõsas ootab tarka lõikajat.   http://marjett.blogspot.com.ee/2009/08/taimede-hooldus.html (11.04.16)
Maakodu, „Kontpuu toob talve sära “, 2009
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/kontpuu-toob-talve-sara?id=25401619
Maakodu. Ploomi - ja kirsipuu ootab lõikajat.           http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/ploomi-ja-kirsipuu-ootab-loikajat?id=49812615      (20.04.2016)
Maakodu. Käger, E. 2011. Millal kuusehekki lõigata: suvel või talvel
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/millal-kuusehekki-loigata-suvel-voi-talvel?id=50547779
Maaleht. Aed- ja puishortensiat lõigake erinevalt. Puishortensia.   http://juhanipuukool.ee/kaupdetail?idd=974 (14.04.2016)
Maaleht. Kuidas lõigata ilupõõsaid http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/kuidas-loigata-ilupoosaid?id=23969079
Meeldiv kolkvitsia. (s.a.). Seemnemaailm.    http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=9602 (10.04.2016).
Miksike. Ploom. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/ploom_annikapaavel.ht m (14.04.2016)
Missouri botanical garden, Picea Abies
http://www.missouribotanicalgarden.org/PlantFinder/PlantFinderDetails.aspx?kempercode=e620
Männi R. 2014. Värvirõõmsad jaapani enelad http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/varviroomsad-jaapani-enelad?id=69325981 (11.04.16)
Niine, A. (1976). Haljastaja käsiraamat. Tallinn: Valgus. 308 ja 324 lk.
Novacek, C. 2015. Syringa Josikaea.Chalersnovacekbooks.[WWW]:
http://www.charlesnovacekbooks.com/tag/syringa-josikaea/ ,(13.04.2016)
Nurga Puukool.
http://foorum.nurgapuukool.ee/foorum/viewtopic.php?t=977 (15.04.2016).
Palmisterna, I., Johnson, B K. 2006. Puud ja põõsad aias.
Patune- Mitt , L. 1971. Aiakujundus .
Perekonnakirjeldus, Toompihlakas 2016 Hansaplant.
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=137&art=167 (13.04.2016)
Piir, R. Toompihlakas kultuuris.
http://agrt.emu.ee/pdf/2000_4_piir.pdf (13.04.2016)
Plants for a Future. Sorbus intermedia.   http://www.pfaf.org/user/Plant.aspx?LatinName=Sorbus+intermedia  ( 13.04.2016)
Põõsasmaran. Kasutamine, https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5%C3%B5sasmaran
Põõsasmaran. Liigikirjeldus,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/psasmara.ht m (02.05.2016)
Põõsasmaran. Täiendav info,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/psasmara2.ht m (02.05.2016)
Põõsapügaja põhitõed 2016. Aiaidee.  
http://www.aiaidee.ee/poosapugaja-pohitoed-2/ (13.04.2016)
Pärnumaa Kutsehariduskeskuse veebileht.
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/laikiv_hobepuu.html  (15.04.2016).
Roht, U. 2007. Lehtpuud I. Tartu: AS Atlex . 380 lk.
Rosmakor
http://www.rosmakor.eu/kasvatus.php (13.04.2016)
Sakala
http://pluss.sakala.ajaleht.ee/888470/vara-valmivatest-kuslapuumarjadest-saab-imemaitsvaid-hoidiseid
Sander,R. 2011. 101 Eesti puud ja põõsast. Kirjastus"Varrak".Lk:43
Sander, R. (2014). Koduaia ilupuud ja –põõsad. Tallinn: Varrak. 154 , 248 ja 153.
Sander, R. 2009. Südametemurdja deutsia.Maaleht. [WWW]: http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/article.php?id=23969089 ( 14.04.2016)
Sander,R.2011.Deutsiad.Aiasõber.[WWW]: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=295&Lang=est (viimati külastatud 14.04.2016)
Sarapuu, H. 1983. Puud ja põõsad haljastuses.  Tallinn. Valgus.
Sarapuu, H. 2000. Hekid ja hekitaimed. Tallinn: Valgus, 137 lk..
Seemnemaailm. Harilik kuldvihm.
http://www.seemnemaailm.ee/index.php?mark=5&vote=12380&lang=ee http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5800 (17.04.2016)
Seemnemaailm. Suur läätspuu. http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5386 (13.04.2016)
Shade , C. 2012.Slender deutzia.Carolynsshadegardens.[WWW]: https://carolynsshadegardens.com/tag/deutzia-gracilis-nikko /(13.04.2016)
Sorbus intermedia. Pooppuu.   http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id=90&did=1&sid=1176&aid=0 (11.04.2016)
Sugulased sirel ja ligustriin. 2010.Maakodu. [WWW] : http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/sugulased-sirel-ja-ligustriin?id=36735145 (14.04.2016)
Tartu Ülikool.
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap2.ht m  (13.04.2016)
The gymnosperm database, Picea abies
http://www.conifers.org/pi/Picea_abies.php
The Royal Horticultural Society veebileht. 2016. Rhus typhina. https://www.rhs.org.uk/Plants/20902/i-Rhus-typhina-i/Details?returnurl=%2Fplants%2Fshrubs%3Fs%3Ddesc(plant_merged) %26context%3Db%25253D0%252526hf%25253D12%252526l%25253Den%252526s%25253Ddesc%25252528plant_merged%25252529%252526sl%25253Dplants%252526r%25253Df%2525252Fplant_plant_type%2525252Fshrubs%26page%3D8%26aliaspath%3D%252fplants%252fshrubs (15.04.2016).
Unelmate aed. Puud, põõsad ja ronitaimed . II väljaanne.
Ungari sirel.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]:
http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/syjosikaea.ht m ( 14.04.2016)
Vaasa, A. 2003. Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Maakodu. [WWW]
http://www.hot.ee/tsuga/art.html (26.04.2016)
Valgamaalane. Iga viljapuu vajab kärpimist.
http://valgamaalane.postimees.ee/2203847/iga-viljapuu-vajab-karpimist (13.04.2016)
Vikipeedia. Jugapuu (perekond). https://et.wikipedia.org/wiki/Jugapuu_(perekond) (13.04.2016)
Vääna puukool. Puishortensia. http://www.xn--vnapuukool-q5aa.ee/hydrangea-arborescens-annabelle-puishortensia-annabelle (14.04.2016)
Wild rosetree. Suur läätspuu. http://wildrosetree.ca/a-z-plant-maintenance/caragana-caragana-spp/
Õierohked õunapuud. Laansoo, U. Eesti Päevaleht.
http://epl.delfi.ee/news/melu/oierohked-ounapuud?id=64494358U (15.04.2016).
Õunapuu perekond. (2015). Wikipedia.
https://et.wikipedia.org/wiki/Õunapuu_(perekond) (15.04.2016).