Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Ilutaimede hooldusjuhend (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida peaks arvestama kuuseheki istutamisel ?
  • Mitme pihlaka maa on Eesti ?
 
Säutsu twitteris

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Puittaimede hooldusjuhend
Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’
Tartu 2013

SISUKORD


1. TAIMERÜHMADE JAOTUS 6
2. LEHTPUUD 7
2.1. Elaeagnus commutate – Läikiv hõbepuu 7
2.1.1. Kirjeldus 7
2.1.2. Hooldus 8
2.2. Magnolia – Magnoolia 8
2.2.1. Kirjeldus 8
2.2.2. Magnoolia Tagasilõikamine 9
2.2.3. Elujõulisuse suurendamine , hooldus 9
2.3. Prunus avinum – Kirsipuu 10
2.3.1. Kirjeldus 10
2.3.2. Hooldus 11
2.4. Padus avinum – Harilik toomingas 13
2.4.1. Kirjeldus 13
2.5. Prunus – Ploomipuu 13
2.5.1. Kirjeldus 13
2.5.2. Hooldus 14
2.6. Sorbus aucuparia – Harilik pihlakas 15
2.6.1. Kirjeldus 15
2.6.2. Hooldus 16
3. OKASPUUD 17
3.1. ThujaElupuu 17
3.1.1. Kirjeldus 17
3.1.2. Elupuu Tagasilõikamine 17
3.1.3. Elujõulisuse suurendamine, hooldus 18
3.1.4. Kosmeetiline hooldus 18
3.2. Picea abies – Harilik kuusk 18
3.2.1. Kirjeldus 18
3.2.2. Hooldus 19
3.3. Taxus – Jugapuu 21
3.3.1. Kirjeldus 21
3.3.2. Hooldus 21
4. LEHTPÕÕSAD 23
4.1. Berberis vulgaris – Harilik kukerpuu 23
4.1.1. Kirjeldus 23
4.1.2. Tagasilõikamise nõuded 23
4.1.3. Hooldus külvil 24
4.1.4 Elujõulisuse suurendamine 24
4.2. Buxus semervines – Harilik pukspuu 24
4.2.1. Kirjeldus 24
4.2.2. Tagasilõikamine 26
4.2.3. Paljundamine 26
4.2.4. Hooldus 27
4.3. Caragana arborescens – Suur läätspuu 27
4.3.1. Kirjeldus 27
4.3.2. Hooldus 28
4.3.3. Lõikamine 29
4.3.4. Paljundamine 29
4.4. Cornus alba – Siberi kontpuu 29
4.4.1. Kirjeldus 29
4.4.2. Hooldus 30
4.5. Cotoneaster – Harilik tuhkpuu 31
4.5.1. Kirjeldus 31
31
4.6. Deutzia gracilis – Kaunis deutsia 32
4.6.1. Kirjeldus 32
4.6.2. Hooldus 32
4.7. Deutzia scabra – Kare deutsia 33
4.7.1. Kirjeldus 33
4.7.2. Kirjeldus 33
4.7.3. Lõikamine 33
4.7.4. Külmakaitse 34
4.7.5. Paljundamine 34
4.8. Forsythia suspense – Värdforsüütia 34
4.8.1. Kirjeldus 34
4.8.2. Tagasilõikamine 35
4.8.3. Elujõulisuse suurendamine 35
4.9. Hydrangea arborescens – Puishortensia 36
4.9.1. Kirjeldus 36
4.9.2. Hooldus 36
4.9.3. Lõikamine 36
4.9.4. Paljundamine 37
4.10. Hydrangea paniculata – Aedhortensia 37
4.10.1. Kirjeldus 37
4.10.2. Tagasilõikamine 37
4.10.3. Hooldus isekülvil või levimisel 38
4.10.4. Elujõulisuse suurendamine 38
4.10.5. „Kosmeetiline“ hooldus 39
4.11. Laburnum anagyroides – Harilik kuldvihm 39
4.11.1. Kirjeldus 39
4.11.2. Paljundamine ja hooldus 40
4.12. Potentilla fruticosa – Põõsasmaran 40
4.12.1. Kirjeldus 40
4.12.2. Hooldamine 41
4.13. Rhus typhina – Äädikapuu 42
4.13.1. Kirjeldus 42
4.14. Sorbaria sorbifolia – Harilik pihlenelas 44
4.14.1. Kirjeldus 44
4.14.2. Tagasilõikamine 44
4.14.3. Hooldus 44
4.15. Sorbus intermedia – Pooppuu 44
4.15.1. Kirjeldus 44
4.15.2. Hooldus 45
4.16. Spiraea Japonica – Jaapani enelas 45
4.16.1. Kirjeldus 45
4.16.2. Hooldus 46
4.17. Spiraea x cinerea – Tuhkurenelas 46
4.17.1. Kirjeldus 46
4.17.2. Hooldus 47
4.18. Spiraea – Enelas 47
4.18.1. Kirjeldus 47
4.18.2. Tagasilõikamine 49
4.18.3. Hooldus 49
4.19. Symphoricarpos albus – Harilik lumimari 49
4.19.1. Kirjeldus 50
4.19.2. Hooldus 50
4.19.3. Lõikamine 50
4.19.4. Paljundamine 51
4.20. Syringa josikaea – Ungari sirel 51
4.20.1. Kirjeldus 51
4.20.2. Hooldus 52
4.21. Syringa vulgaris – Harilik sirel 52
4.21.1. Kirjeldus 52
4.21.2. Kirjeldus 53
4.22. Viburnum opulus – Harilik lodjapuu 55
4.22.1. Kirjeldus 55
4.22.2. Hooldus 55
5. LIAANID 57
5.1. Clemantis – Elulõng 57
5.1.1. Kirjeldus 57
5.1.2. Tagasilõikamine 58
5.1.3. Hooldus 58
KASUTATUD KIRJANDUS 60

1. TAIMERÜHMADE JAOTUS


LEHTPUUD
OKASPUUD
LEHTPÕÕSAD
LIAANID
Elaeagnus commutata
Läikiv hõbepuu
Thuja
Elupuu
Berberis vulgaris
Harilik kukerpuu
Clemantis
Elulõng
Magnolia
Magnoolia
Picea abies
Harilik kuusk
Buxus sempervirens
Harilik pukspuu
Prunus avium
Kirsipuu
Taxus
Jugapuu
Caragana arborescens
Suur läätspuu
Padus avium
Harilik toomingas
Cornus alba
Siberi kontpuu
Prunus
Ploomipuu
Cotoneaster scandinavicus
Harilik tuhkpuu
Sorbus Aucuparia
Harilik pihlakas
Deutzia gracilis
Kaunis deutsia
Deutzia scabra
Kare Deutsia
Forsythia suspense
Värdforsüütia
Hydrangea arborescens
Puishortensia
Hydrangea paniculata
Aedhortensia
Laburnum anagyroides
Harilik kuldvihm
Potentilla fruticosa
Põõsasmaran
Rhus Typhina
Äädikapuu
Sorbaria sorbifolia
Harilik pihlenelas
Sorbus intermedia
Pooppuu
Spiraea Japonica
Jaapani enelas
Spiraea x cinerea
Tuhkurenelas
Spiraea
Enelas
Symphoricarpos albus
Harilik lumimari
Syringa josikaea
Ungari sirel
Syringa vulgaris
Harilik sirel
Viburnum opulus
Harilik lodjapuu

2. LEHTPUUD

2.1. Elaeagnus commutate – Läikiv hõbepuu

2.1.1. Kirjeldus


Kasvab kuni 3m kõrguseks. Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate Lehtedega põõsas on pärit Põhja- Ameerikast . Juunis väga tugeva lõhna ja kollaste õitega. Annab palju juurevõsusid ja on üks hõbedasema lehestikuga põõsaid ( Tuulik et al, 2012).
Perekonna umbes 45 liigist on Eestis tavalisim läikiv hõbepuu, seda paljundasid meie puukoolid omal ajal üsna rohkesti. Hõbepuu sügiskülv idaneb hästi ja seemikud on juba paari aasta pärast istutuskõlblikud. Veel kiirema tulemuse saame haljaspistikuid juurutades. Kui vaja läheb ainult paari põõsast, on kõige lihtsam vana põõsa juurest välja kaevata mõni ilusam juurevõsu.
Läikiv hõbepuu võib kasvada 3-4 m kõrguseks väikeseks puuks . Enamasti jääb ta Eestis siiski 2 m kõrguseks põõsaks, mis levib kiiresti ja kaldub metsistuma. Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011).
Joonis 1. Läikiv hõbepuu
( http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg )

2.1.2. Hooldus


Läikivast hõbepuust saab ilusa heki , ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda. Võib kasvada ka kuival ja liivasel pinnal (Sander, 2011).
Väetamine orgaaniliste väetistega (veise- ja linnusõnnik) mõjub hästi. Soovitav on võra alla anda igal aastal ämbritäis komposti, millele lisada 150-200 g puutuhka. Kuna hõbepuu on põuale vastupidav, siis täiskasvanud taimed kastmist ei vaja. Vaid väga tugeva põua ajal anda 2-3 ämbritäit vett taime kohta. Et vältida umbrohtumist ja mulla kuivamist, on soovitav võraalused 3-5 cm paksuse turbakihiga multšida (Seemnemaailm, 2008).
Sobiv istutusaeg on kevad. Põõsaste vahekauguseks jäetakse 1,5-2 meetrit, istutamise sügavus 50-60 cm, juurekaela võib istutada 5 cm sügavamale. Kui põhjavesi on kõrgel, siis tuleks augu põhja panna drenaaž - liiv või killustik (Seemnemaailm, 2008).



2.2. Magnolia – Magnoolia

2.2.1. Kirjeldus


Magnooliate (magnolia) (Joonis 1) looduslikud levilad asuvad Põhja- ja Kesk-Ameerikas, Lääne-Indias ning Ida- ja Kagu-Aasias. Magnooliad on igihaljad või heitlehised puud ja põõsad. Nende karvased suured õiepungad arenevad välja juba sügiseks, et kevadel avaneda. Õied võivad olla valged, roosad või purpurjad, sageli ka lõhnavad. Eestisse sobivad kasvatamiseks vähesed talvekindlamad liigid ja sordid , siiski on neid mõttekas istutada vaid arboreetumitesse ja era-aedadesse huvi- ja efektitaimedena. Eestimaa aedades ja dendraariumites on kasvamas 2-4 m kõrgusi ja rikkalikult õitsevaid Loebneri-, hondo-, sieboldi- ja tähtmagnooliaid (Hansaplant 2013).
Joonis 2. Magnoolia
( http://worldandhome.blogspot.com/2010_04_01_archive.html )

2.2.2. Magnoolia Tagasilõikamine


Magnooliat ei ole soovitatav lõigata. Kui seda siiski on vaja teha, on selleks parim aeg juunis. Kindlasti ei tohiks seda teha aga sügisel ega talvel (november- aprill), kuna sellisel juhul on oht lõigata ära kevadel moodustuvad õied ( Bakker 2013).

2.2.3. Elujõulisuse suurendamine, hooldus


Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu maapeal pottides kasvades hukkuvad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad nad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel magnooliate juuri võimalikult vähe liigutada ja puudutada. Pärast istutamist aga katta juurepealne 3-5 cm paksuse puukoore- haputurba seguga , mis hoiab talvel juuri mõnevõrra soojemana.
Magnooliad on nõudlikud ka mullastiku suhtes. Enamik liike ja vorme eelistavad viljakaid, parasniiskeid ning õhurikkaid värskeid muldi. Muld peab kogu aeg olema parasjagu niiske, kuid mitte liigniiske. On aga ka liike, mis kasvavadki liigniisketel, hapukatel ja soistel muldadel. Magnoolia võib istutada tavalisse aiamulda, millele on lisatud turvast, sest pigem võiks muld olla pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu.
Kasvukohaks peab valima kas päikselise või poolvarjulise ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Noored taimed vajavad Eestis talvekatet, kuid pärast nelja- viit aastat taimed kohanevad ja nende külmataluvus paraneb (Kodukiri 2009). Kui on oodata erakordselt külmi talvi , tules puud, vaatamata kasukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant 2013).

2.3. Prunus avinum – Kirsipuu

2.3.1. Kirjeldus


Prunus perekonda kuulub üle 400 liigi heitlehiseid puid ja põõsaid. (kaasa arvatud ploom , mandel, aprikoos ja virsik), mis kasvavad põhjaparasvöötmes. Vahelduvalt asetsevad lehed on enamasti saagja servaga; valged või roosad õied on kahesugulised. Viljad on luuviljad , mille südames on seeme ja välimiseks kihiks on viljaliha . (Hageneder 2006)
Kirsipuu on keskmise suurusega puu, mis algupäraselt pärineb Euraasiast ja on naturaliseerinud Põhja-Ameerikas. Puu koor on hall ja sile, vananedes muutub see mahagonpunaseks ja koorub põikribadena. Valged karikakrakujulised õied kasvavad kobarais ja avanevad koos lehtedega aprilli lõpul või mai algul. Läikivad punakaslillad viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006).
Roosõieliste ( Rosaceae ) sugukonda kuuluvad magus kirsipuu ja hapu kirsipuu on erinevad liigid, kuid mitmed riigid käsitlevad nende vilju statistikas koos lihtsalt kirssidena. Ka on aretatud nende kahe liigi vahelisi hübriidseid sorte . ( Kask 2007) Maguskirsipuu ja hapukirsipuu erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Õiealgmed pungades on varakevadiste külmade suhtes tundlikud. (Kask, Kivistik 2005)
Magus kirsipuu (Prunus avium, sün. Cerasus avium) kasvab looduslikult suurel osal Mandri-Euroopa territooriumil, Väike-Aasias ja Kesk-Aasias. Ta kultuuristati kas Kesk-Aasias või 300. a paiku enne Kristust Kreekas. Rooma riigi ajal hakati teda kasvatama Euroopas laialdasemalt. Maadeavastuste järel oli kirsipuu üks esimesi viljapuid, mida uusasukad kaasa viisid Ameerikasse ja teistele mandritele. (Kask 2007)
Magus kirss on väga maitsev puuvili. Enamik sorte küpseb vara, maasikaga üheaegselt. Magusatest kirssidest tehakse ka kompotti, mahla, keedist ja tarretist, neid säilitatakse külmutatult, sulfiteeritult või kuivatatult. (Kask 2007)

Joonis 3. Magus kirsipuu (Prunus avium)
( http://en.wikipedia.org/wiki/Prunus_aviu m)
Koduaedades kasvatatakse magusat kirsipuud kõikjal, kus kliima seda võimaldab. (Kask 2007) Sageli nimetatakse ebaõigesti murelipuudeks. (Kask, Kivistik 2005) Kaubatoodanguks sobivaid kohti on märksa vähem: peamised riigid Euroopas on Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania , Šveits, Rumeenia , Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Austria, Portugal ja Ukraina . Ka Ameerikas (USA, Kanada ) ja mitmes Aasia riigis on suuri istandikke. USA magusate kirsside toodang oli 2003. a 211 000 tonni. Suurem osa toodeti kolmes osariigis: Washington, California ja Oregon. (Kask 2007)
Hapu kirsipuu (Prunus cerasus, sün. Cerasus vulgaris) on tekkelt magusa kirsipuu ja stepp-kirsipuu (P. Fruticosa) hübriid, mis pärineb Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia piirialalt. Talle on iseloomulik juurevõsude moodustamine, mistõttu on vanades taluaedades palju kirsivõsa. (Kask 2007)
Hapu kirsipuu kasvatamise alguse kohta andmed puuduvad. Arvata võib, et see toimus umbes samal ajal magusa kirsipuuga. Viimasega võrreldes on ta mõnevõrra külmataluvam, tänu millele tema kasvatamine ulatub kaugele põhja poole. (Kask 2007)

2.3.2. Hooldus


Kirsse nagu ka ploome ja muid luuviljalisi võib lõigata suvel. Luuviljalistel liiguvad kevadel mahlad võrreldes õunapuuga palju intensiivsemalt. Kirsipuu mahl on nagu kummivoolus, mis ei lase haavadel paraneda ning seetõttu on see lõikuse suhtes pirtsakam. Selle lõikamise aeg on kevadel väga lühike ja igal aastal erinev. Suvel, kasvuajal lõigates ei ole mahlajooks nii tugev ja haavad paranevad kiiremini. Puule sel ajal lõikamine isegi meeldib, kuna viljad pääsevad päikese kätte. Kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama. Lõikus hoiab puu noorena. (Aialeht)
Kirsipuule on iseloomulik, et võra on tihedam kui õunapuul. Neid lõigatakse võrreldes õunapuuga vähem ja valikuliselt. Vanad kirsipuud saab hõlpsalt korda, kui kuivanud oksad välja lõigata. Järgmistel aastatel lõigatakse võra selliselt , et oksad, ka peened , üksteise vastu ei puutuks.
Kõikidel puudel on vaja jälgida okste harunemist. Oksad, mis on väga lähestikku ja paari aasta pärast jämenedes kokku kasvavad, lõigatakse kohe välja. Vanade luuviljaliste noorenemisvõime ei ole kuigi suur, seetõttu tuleb vältida korraga tugevat lõikust. (Aialeht)
Kasvukoht peab olema avatud, päikeseline ja tuulevarjuline. Külma seina ääres kasvavad viljad on kehva kvaliteedi ja maitsega. Oluline on hea, sügav ja hea drenaažiga muld - õhukesel ja kehval mullal jäävad kirsid väikeseks ja puud on lühiealised. ( Aianduse entsüklopeedia 2010)
Kirsipuude nõudmised tolmlemise osas on keerulised. Enamik neist on isesteriilsed, jagunedes rühmadesse, mille sees ei ole üksteisega sobivaid sorte. Kui tegemist ei ole isefertiilse sordiga, on oluline osta erinevatesse rühmadesse kuuluvad sordid, kes aga õitsevad ühel ajal. Mõned sordid tolmeldavad kõiki samal ajal õitsvaid sorte, neid tuntakse kui universaalseid tolmeldajaid. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Paljasjuurseid kirsipuid istutatakse hilissügisel, konteinertaimi võib istutada aasta ringi. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Vilju ei ole vaja harvendada. Väetamine ei ole samuti vajalik, kuid multšida tuleks kindlasti. Kui puud on nõrgad, tuleb lisaks anda ammooniumsulfaati 35 g/m² kohta. Kuival ajal vajavad kirsipuud põhjalikku kastmist, kuid kuiva mulla ootamatu kastmine võib põhjustada marjade pakatamist. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Kui marjad hakkavad värvi muutma , tuleb need kaitseks lindude eest katta võrkudega. Põõsaspuid ja pooltüvivorme on raskem võrkudega katta, sellepärast tuleb saak korjata kohe, kui see valmib. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Kahjuritest ja haigustest ründavad kirsipuid kõige tüüpilisemalt linnud , kirsipuu-lehetäi, külmavaksiku röövikud, puuviljamädanik, hõbelehisus ja baktervähk. Baktervähi või hõbelehisuse mürkidega oksad tuleks kohe välja lõigata. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Viljad tuleb korjata koos vartega, kui need on saavutanud täisküpsuse, ning hoidistada või süüa koheselt. Külmutamiseks sobivad valminud, kuid veel kõvad marjad. (Aianduse entsüklopeedia 2010)

2.4. Padus avinum – Harilik toomingas

2.4.1. Kirjeldus


Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.
Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed , kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema (Tartu Ülikool).
Toominga seemnekest on niivõrd vastupidav, et see linnu soolestikus ei lagune ja väljub sealt tervena. Lindude abiga võivad noored toomingad tärgata emapuust kaugel.
Vanade puude oksad painduvad sageli maha ja juurduvad. Pärast seda võib tüvi kasvõi murduda, ilma et puu sellest hukkuks. Lisaks annab toomingas hulgaliselt juure- ja kännuvõsusid ning on paljundatav pistokste ja pookimise teel. Raiesmikel ja noorendikel võib ta koos teiste kiire kasvuga puuliikidega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku, kus leiavad turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud (Wikipedia).

2.5. Prunus – Ploomipuu

2.5.1. Kirjeldus


Ploomipuud kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, toompuu perekonda (Prunus) ja ploomipuu alamperekonda. Ploomipuuliigid on jagatud kahte ossa: pärisploomipuud ja kirssploomipuud. Pärisploomipuud on Euroopa ja Aasia liigid, kirssploomipuud on levinud peamiselt Põhja-Ameerikas. Pärisploomipuud on heitlehised, enamasti juurevõsusid moodustavad lehtpuud ja -põõsad, võrsed on asteldega või ilma, lehed jagunematud, valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena, vili on üheseemneline luuvili . Kõige tuntumad liigid on Harilik ploomipuu (Prunus domestica) ja kreegipuu (Prunus insititia) (Mägi, Niiberg, 1999). Eestis on viljapuude arvukuselt ploomipuu õunapuu järel 2. kohal (Eesti Entsüklopeedia).
Ploomipuude elutsükkel jaotatakse kolme perioodi: puu vegetatiivsete osade intensiivse kasvu ehk võra väljakujunemise periood, viljakandmise periood ning puu vananemine ja hävinemine. Harilikult läbitakse need perioodid 30-35 aasta jooksul, meil esinevate külmade talvede tõttu on ploomipuude eluiga tavaliselt poole lühem 10-20 aastat.
Kasvuperiood kestab 5-6 aastat, 3.-4. aastal tekivad esimesed õiepungad ja saame esimesi vilju, viljakande periood kestab 10-25 aastat. Ploomipuul on lihtpungad, lehekaenlasse tekivad 2-3 punga, neist keskmine on harilikult kasvupung ja selle kõrval asetsevad pungad on õiepungad. Õite arv õiepungades oleneb ploomi liigist.
Ploomipuu on võrreldes õunapuu ja hapukirsipuuga külmakartlikum, samuti vajab ta enam niiskust. Seetõttu on leitud, et parim kasvupiirkond on pika vegetatsiooniperioodi ja pehmemate talvedega Lääne-Eesti (absoluutne miinimum on talvel läänerannikul 10-12 kraadi kõrgem kui mandri kagu- ja idaosas).
Ploomipuu pole mullastiku suhtes nõudlik ja võib soodsates kliimatingimustes kasvada erinevatel mullatüüpidel. Kasvukoht peaks olema tuulte eest varjatud niiskema mullaga ala (Mägi, Niiberg 1999).


2.5.2. Hooldus


Võimalusel kaevatakse istutusaugud valmis juba sügisel, istutusmullale on soovitatav lisaks kompostimullale lisada superfosfaadist, kaaliumkloriidist ja puutuhast või lubjast koosnevat väetisesegu. Parim aeg istutuseks on kevad.
Mullaharimisel on olulisim kobestamine tagamaks toitainete kättesaadavuse. Kevadel mulla tahenemisel kobestatakse võraalust pinnast piikobesti või kõplaga 8-10 cm sügavuselt, sõltuvalt paakumisest võib seda kevad-suvel teha 3-4 korda. Mida vanem on puu, seda kaugemale ulatub juurestik ja seda suuremat pinda tuleb harida. Septembri lõpul või oktoobri alguses on soovitava võraalune riba harida nii sügavalt kui võimalik, väikseim vigastusoht on aiahargiga harimisel.
Kobestamise võib asendada ka multšimisega, kasutades selleks sõnnikut, komposti, turbapuru, adrut ja teisi taimejäätmeid. Multšiga kaetakse võraalused võraalune pind j a jäetakse kaetuks kogu suveks, sügisel kaevatakse see orgaanilise väetisena mulda (Mägi, Niiberg, 1999).
Olulisimad toitained , mida ploomipuud vajavad on N, P, K ja Ca, lisaks sellele on vajalikud mikroelemendid . Orgaanilised väetised sisaldavad kõiki vajalikke toitaineid, aga sellest ei pruugi piisata. Sel juhul viiakse alates 2.-4. kasvuaastast mulda N-P-K väetist. Mida vähem orgaanilist väetist kasutatakse seda enam tuleb kasutada mineraalväetist. Ploomipuud nagu kõik luuviljalised vajavad nõrgalt happelist või neutraalset mulda, mulla happelise reaktsiooni korral on takistatud Ca sisenemine taimedesse, sellisel juhul on soovitav mulda lubjata (Mägi, Niiberg, 1999).
Ploomipuud hakkavad vilja kandma 4-5 aasta vanuselt, täiskandeiga saabub 7.- 8. aastal. Saagikuse kasvades tõuseb nõudlus ka toitainete ja seega ka väetamise järele. Nii orgaanilised kui P-K väetised antakse sügisel mullaharimise alla (Mägi, Niiberg 1999).
Rikkaliku saagi raskuse all painduvad ploomipuude oksad alla, murdumisohtlikud on külmakahjustusi saanud oksad ja püstiselt kasvavad võraharud ja kahvelharud. Tugesid pannakse siis alla kui oksad on juba kergelt paindunud. Puuoksi saab toetad alt või ülalt. Altpoolt toestades pannakse tugi oksa alla raskuspunktist veidi kõrgemale risti oksaga (Mägi, Niiberg 1999). Ploomipuu puit on kõva, kuid habras, murdumisohu tõttu ei tohi puu otsas ronida ja oksi ei tohi painutada ( Krista puukool 2010).
Ohustavad erinevad seenhaigused : hõbelehisus, luuviljaliste mädanik, luuviljaliste lehepõletik, ploomi- kott -tõbi, mõrumädanik jt. Seenhaiguste korral on oluline eemaldada nakatanud kohad võimalikult varakult ja need koheselt hävitada (Mägi, Niiberg 1999).
Täiskandeeas puu lõikamine seisneb võra harvendamises ja kujundamises. Saagikus on rikkalik üksnes siis, kui aastased juurdekasvud on 20-30 cm pikad. Vesivõsude massilise vohamise korral (enamasti külmakahjustusest tingitud) lõigatakse suuremaid poolkuivanud oksi tagasi kuni vesivõsudeni. Kõrvaldatakse ka võra sees olevad kuivanud, murdunud ja ristuvad oksad. Puu vananedes muutub võra loomulikult hõredamaks, uute üksikute pikkade vesivõsude tagasilõikamine poole võrra soodustab uute viljaokste teket (Mägi, Niiberg 1999).
Soovitav on lõigata suvel peale jaanipäeva, kuna siis on puu elujõuline ja mahlajooks pole nii intensiivne kui kevadel ja haavad paranevad kiiremini. Suvel lõigates pääsevad viljad päikese kätte ja kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama (Pihtjõe 2011).
Tugevasti peab kärpima vaid ploomipuu liiga jõulisi aastakasve ning ära lõikama risti kasvavad oksad. Ploomipuu kasvatab tavaliselt kaks paralleelset kasvu, kehvem neist tuleks välja lõigata (Pihtjõe 2011).
Järelejäänud võrseid võiks harunemise ergutamiseks pintseerida. Pintseerimine tähendab jõudsalt kasvava rohtse võrse ladvaosa äranäpistamist, mille tulemusena võrse hakkab pikkusesse kasvamise asemel harunema. Noori võrseid pintseeritakse suve algul – juunikuus, kui need on kasvanud umbes 25 – 30 cm pikkuseks . Liiga lühikesi võrseid ei pintseerita (Krista puukool 2010).

2.6. Sorbus aucuparia – Harilik pihlakas

2.6.1. Kirjeldus


Roosiõieliste (Rosaceae) sugukonnas olev Harilik pihlakas (S. aucuparia) kuulub (Sorbus) Pihlakaliste perekonda olles üks 85-st sinna kuuluvast heitlehelisest puu ja põõsa liigist. Harilik pihlakas on laialt levinud põhjapoolkeral – Väike-Aasias, Euroopas, ka Eestis. Pihlakas on vähenõudlik ja kohanemisvõimeline puu, mis kasvab paljudes erinevates pinnastes ja ilmastiku tingimustes (F, Hageneder. 2006). Kasvab meelsasti mõõdukalt kuivadel kuni niisketel, huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. Valgusrežiimipoolest eelistab täisvalgust, kuid lepib ka poolvarjulise asukohaga. Harilik pihlakas kasvab 16 meetri kõrguseks (J, Godet. 2000). Kuni 25cm pikad sulgjad lehed koosnevad hambulistest piklikest lehekestest. Õied on valged ja mõrumandli lõhnaga (Vt. Lisa 2). Õitseb rikkalikult peaaegu igal aastal mais ja juunis, marjad valmivad septembris ja oktoobris . Marjad (Vt. Lisa 1) on meelistoiduks paljudele lindudele, kes on seemnete põhilised edasikandjad. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Talvel kaunistavad puud hallikaspruunid karvadega kaetud kasvud, mis hiljem siledamaks muutuvad. Tumerohelised, 3-8 sentimeetrised, alt hallikad lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt ja on saagja või kahelisaagja servaga. Puu võra on noorelt kooniline hiljem laiuv. Taim on külmakindel.

2.6.2. Hooldus


Pihlakas ei vaja pügamist, ega ka muud hooldust . Kahjurite ja haiguste vastu on harilik pihlakas üsna immuunne. Väga vähe putukaid sööb pihlaka lehti ja seetõttu on ta kaitstud paljude haigustekitajate eest. Suurimaks kahjuriks on hirv , kes eelistab pihlaka lehti teistele puudele.

3. OKASPUUD

3.1. Thuja – Elupuu

3.1.1. Kirjeldus


Elupuu (joonis 4), ladina keeles Thuja, on puittaimede perekond küpressiliste sugukonnast. Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna ( Vikipedia 2013). Elupuu taimeperekonda kuulub 5 liiki, millest 2 on levinud Põhja-Ameerikas, ülejäänud Hiinas, Põhja- ja Lõuna- Koreas ning Jaapanis . Oma kodumaal kasvavad elupuud 10 – 60 m kõrgusteks puudeks. Eesti aedades ja haljasaladel kasutatakse külmakindluse eesmärgil enamasti harilikku elupuud (Thuja occidentalis) ning tema arvukaid vorme ja sorte (Hansaplant 2013). Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt. Osadel soomustel on ka vaigunäärmed, mis produtseerivad tugevasti lõhnavat õli, milles leidub ka mürgist alkaloidi- tujooni. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. Selle värvuse annab neile eriline kaitsepigment. Kevadel soojade ilmade saabudes muutub puu taas roheliseks.
Joonis 4. Elupuud
Priit Crepp ( http://kodukiri.ee/aed/89E5/ )

3.1.2. Elupuu Tagasilõikamine


Okaspuule on parim vaid oksatippude eemaldamine. Päris puiduosani ei tohiks tagasi lõigata, kuna need kohad jäävad siis tühjaks ega võrsu. Märtsis võib kuni puiduosani lõigata talvel kuivanud ja kahjustatud oksi. Sellisel juhul taastub puu ideaalselt. Tugevamat lõikust vajab elupuu alles teisel või kolmandal aastal. Seda võiks teha septembris. Soovitatav on mitte lõigata päikesepaistelistel päevadel kuna sellisel juhul võib puu „päikesepõletuse saada“ (Bakker 2013).

3.1.3. Elujõulisuse suurendamine, hooldus


Elupuid turustatakse sageli nn. juurepalliga, millele on kaitseks ümber mähitud võrk. Enne istutamist ei ole vaja võrku eemaldada, see kõduneb piisavalt kiiresti, et mitte segada juurte arenemist . Kindlasti ei tohi lõhkuda palli tükkideks ega harutada juuri laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse kinni ning kastetakse. Esimesel kuul peale istutamist kastetakse taimi vähemat kord nädalas põhjalikult, väga kuival perioodil kaks korda.
Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast heast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast . Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100-120 g/m² (Calmia 2013).
Elupuuhekki puhul tuleks esimesel kahel kevadel peale istutamist hekk veebruaris kinni katta spetsiaalse varjutuskangaga. Varjutamata noor elupuuhekk hukkub, kuna maapind on kevadel kaua jääs, päike aga paistab eredalt ja igihaljas elupuus algab elutegevus varakult. Külmunud maast aga ei saa puu elutegevuseks vett kätte ning kuivab ära. Varjutuskangas lükkab puu kasvuperioodi algust edasi. Kangas eemaldatakse tavaliselt aprilli teisel poolel või kui maa on sulanud (Hortes 2013). Eraldiseisvaid elupuid võiks kinni katmisega kaitsta ka lumevajutuse eest. Selleks tuleks moodustada näiteks roigastest kaitsekoonus või mähkida neile ümber mõni kiht võrku (Calmia 2013).



80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Ilutaimede hooldusjuhend #1 Ilutaimede hooldusjuhend #2 Ilutaimede hooldusjuhend #3 Ilutaimede hooldusjuhend #4 Ilutaimede hooldusjuhend #5 Ilutaimede hooldusjuhend #6 Ilutaimede hooldusjuhend #7 Ilutaimede hooldusjuhend #8 Ilutaimede hooldusjuhend #9 Ilutaimede hooldusjuhend #10 Ilutaimede hooldusjuhend #11 Ilutaimede hooldusjuhend #12 Ilutaimede hooldusjuhend #13 Ilutaimede hooldusjuhend #14 Ilutaimede hooldusjuhend #15 Ilutaimede hooldusjuhend #16 Ilutaimede hooldusjuhend #17 Ilutaimede hooldusjuhend #18 Ilutaimede hooldusjuhend #19 Ilutaimede hooldusjuhend #20 Ilutaimede hooldusjuhend #21 Ilutaimede hooldusjuhend #22 Ilutaimede hooldusjuhend #23 Ilutaimede hooldusjuhend #24 Ilutaimede hooldusjuhend #25 Ilutaimede hooldusjuhend #26 Ilutaimede hooldusjuhend #27 Ilutaimede hooldusjuhend #28 Ilutaimede hooldusjuhend #29 Ilutaimede hooldusjuhend #30 Ilutaimede hooldusjuhend #31 Ilutaimede hooldusjuhend #32 Ilutaimede hooldusjuhend #33 Ilutaimede hooldusjuhend #34 Ilutaimede hooldusjuhend #35 Ilutaimede hooldusjuhend #36 Ilutaimede hooldusjuhend #37 Ilutaimede hooldusjuhend #38 Ilutaimede hooldusjuhend #39 Ilutaimede hooldusjuhend #40 Ilutaimede hooldusjuhend #41 Ilutaimede hooldusjuhend #42 Ilutaimede hooldusjuhend #43 Ilutaimede hooldusjuhend #44 Ilutaimede hooldusjuhend #45 Ilutaimede hooldusjuhend #46 Ilutaimede hooldusjuhend #47 Ilutaimede hooldusjuhend #48 Ilutaimede hooldusjuhend #49 Ilutaimede hooldusjuhend #50 Ilutaimede hooldusjuhend #51 Ilutaimede hooldusjuhend #52 Ilutaimede hooldusjuhend #53 Ilutaimede hooldusjuhend #54 Ilutaimede hooldusjuhend #55 Ilutaimede hooldusjuhend #56 Ilutaimede hooldusjuhend #57 Ilutaimede hooldusjuhend #58 Ilutaimede hooldusjuhend #59 Ilutaimede hooldusjuhend #60 Ilutaimede hooldusjuhend #61 Ilutaimede hooldusjuhend #62
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 62 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-05-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 48 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor 192976 Õppematerjali autor

Lisainfo

Ilutaimede hooldusjuhend

Märksõnad

Mõisted

elaeagnus commutate, okstel, hõbepuu, magnolia, magnooliad, magnooliate juurestik, puukoore, magnooliad, prunus avinum, asetsevad lehed, kirsipuu, metskirsipuu, õiealgmed pungades, stepp, viimasega võrreldes, kirsipuu mahl, kirsipuule, kõikidel puudel, kasvavad viljad, padus avinum, uimastav, kahjur, elujõud, toominga seemnekest, prunus, ploomipuuliigid, pärisploomipuud, ploomipuul, ploomipuu, mullaharimisel, ploomipuu puit, soovitav, sorbus aucuparia, harilik pihlakas, pihlakas, suurimaks kahjuriks, thuja, elupuud 10, elupuul, osadel soomustel, okaspuule, picea abies, isaskäbid, iluaianduses, pealtväetamine, ainuke võimalus, taxus, kuni mandri, oksad, võrsed, eesti populatsioon, jugapuu, jugapuude väetamisel, valmivad septembris, seemnete levitajateks, vahemiku järel, tagasilõikuseks, buxus semervines, õitseb aprillis, viljad munajas, paljuneb vegetatiivselt, caragana arborescens, suurus 6, lehekesi 8, õitseb mais, mulla suhtes, stratifitseerida 1, cornus alba, siberi kontpuu, õisikud, erinevatel sortidel, kontpuud, põõsaste ümbruses, cotoneaster, lehed 1, õitseb mai, deutzia gracilis, õitseb juunis, vajavad 3, deutzia scabra, forsythia suspense, asetsevad 1, hydrangea arborescens, kevadeti, väetamiseks, oksatüükad, viimaseid, puishortensiat, hydrangea paniculata, pungad, aedhortensia, hortensiad, sellel ajal, lämmastik, viimaseid, laburnum anagyroides, kuldvihmad, õhutemperatuur langeb, kõrgus 3, potentilla fruticosa, millegipärast, hekikääridega, rhus typhina, äädikapuu, äädikapuu, sorbaria sorbifolia, võrsed, sorbus intermedia, spiraea japonica, jaapani enelas, esivanemateks, kogu vili, tuhkurenelas, spiraea, parasvöötme kesk, enelad, enelaid, symphoricarpos albus, õitsemisaeg, valmivad oktoobris, syringa josikaea, ungari sirel, syringa vulgaris, õitsevat põõsast, vanad sordid, sirelisordil, põõsas, harilik sirel, viburnum opulus, põõsas, vanemad oksad, lehekuju, clemantis, taimeperekond, elulõngad, suureõielised elulõngad, väikseõielised, oitseb, 455, how, lk 83, puittaimede, kontpuu, 327, ploomi, istutamine

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

116
doc
Puittaimede hooldusjuhend
162
odt
Puittaimede hooldusjuhend
44
pdf
Ilutaimede hooldusjuhend
126
docx
Puittaimede hooldusjuhend
102
docx
Suvine kodutöö ehk õpimapp aines ilutaimede kasutamine
6
doc
Hooldusjuhend
73
doc
Dendroloogia
528
doc
Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun