Ilutaimede hooldusjuhend (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Puittaimede hooldusjuhend
Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’
Tartu 2013

SISUKORD

1. TAIMERÜHMADE JAOTUS 6
2. LEHTPUUD 7
2.1. Elaeagnus commutate – Läikiv hõbepuu 7
2.1.1. Kirjeldus 7
2.1.2. Hooldus 8
2.2. Magnolia – Magnoolia 8
2.2.1. Kirjeldus 8
2.2.2. Magnoolia Tagasilõikamine 9
2.2.3. Elujõulisuse suurendamine , hooldus 9
2.3. Prunus avinum – Kirsipuu 10
2.3.1. Kirjeldus 10
2.3.2. Hooldus 11
2.4. Padus avinum – Harilik toomingas 13
2.4.1. Kirjeldus 13
2.5. Prunus – Ploomipuu 13
2.5.1. Kirjeldus 13
2.5.2. Hooldus 14
2.6. Sorbus aucuparia – Harilik pihlakas 15
2.6.1. Kirjeldus 15
2.6.2. Hooldus 16
3. OKASPUUD 17
3.1. Thuja – Elupuu 17
3.1.1. Kirjeldus 17
3.1.2. Elupuu Tagasilõikamine 17
3.1.3. Elujõulisuse suurendamine, hooldus 18
3.1.4. Kosmeetiline hooldus 18
3.2. Picea abies – Harilik kuusk 18
3.2.1. Kirjeldus 18
3.2.2. Hooldus 19
3.3. Taxus – Jugapuu 21
3.3.1. Kirjeldus 21
3.3.2. Hooldus 21
4. LEHTPÕÕSAD 23
4.1. Berberis vulgaris – Harilik kukerpuu 23
4.1.1. Kirjeldus 23
4.1.2. Tagasilõikamise nõuded 23
4.1.3. Hooldus külvil 24
4.1.4 Elujõulisuse suurendamine 24
4.2. Buxus semervines – Harilik pukspuu 24
4.2.1. Kirjeldus 24
4.2.2. Tagasilõikamine 26
4.2.3. Paljundamine 26
4.2.4. Hooldus 27
4.3. Caragana arborescens – Suur läätspuu 27
4.3.1. Kirjeldus 27
4.3.2. Hooldus 28
4.3.3. Lõikamine 29
4.3.4. Paljundamine 29
4.4. Cornus alba – Siberi kontpuu 29
4.4.1. Kirjeldus 29
4.4.2. Hooldus 30
4.5. Cotoneaster – Harilik tuhkpuu 31
4.5.1. Kirjeldus 31
31
4.6. Deutzia gracilis – Kaunis deutsia 32
4.6.1. Kirjeldus 32
4.6.2. Hooldus 32
4.7. Deutzia scabra – Kare deutsia 33
4.7.1. Kirjeldus 33
4.7.2. Kirjeldus 33
4.7.3. Lõikamine 33
4.7.4. Külmakaitse 34
4.7.5. Paljundamine 34
4.8. Forsythia suspense – Värdforsüütia 34
4.8.1. Kirjeldus 34
4.8.2. Tagasilõikamine 35
4.8.3. Elujõulisuse suurendamine 35
4.9. Hydrangea arborescens – Puishortensia 36
4.9.1. Kirjeldus 36
4.9.2. Hooldus 36
4.9.3. Lõikamine 36
4.9.4. Paljundamine 37
4.10. Hydrangea paniculata – Aedhortensia 37
4.10.1. Kirjeldus 37
4.10.2. Tagasilõikamine 37
4.10.3. Hooldus isekülvil või levimisel 38
4.10.4. Elujõulisuse suurendamine 38
4.10.5. „Kosmeetiline“ hooldus 39
4.11. Laburnum anagyroides – Harilik kuldvihm 39
4.11.1. Kirjeldus 39
4.11.2. Paljundamine ja hooldus 40
4.12. Potentilla fruticosa – Põõsasmaran 40
4.12.1. Kirjeldus 40
4.12.2. Hooldamine 41
4.13. Rhus typhina – Äädikapuu 42
4.13.1. Kirjeldus 42
4.14. Sorbaria sorbifolia – Harilik pihlenelas 44
4.14.1. Kirjeldus 44
4.14.2. Tagasilõikamine 44
4.14.3. Hooldus 44
4.15. Sorbus intermedia – Pooppuu 44
4.15.1. Kirjeldus 44
4.15.2. Hooldus 45
4.16. Spiraea Japonica – Jaapani enelas 45
4.16.1. Kirjeldus 45
4.16.2. Hooldus 46
4.17. Spiraea x cinerea – Tuhkurenelas 46
4.17.1. Kirjeldus 46
4.17.2. Hooldus 47
4.18. Spiraea – Enelas 47
4.18.1. Kirjeldus 47
4.18.2. Tagasilõikamine 49
4.18.3. Hooldus 49
4.19. Symphoricarpos albus – Harilik lumimari 49
4.19.1. Kirjeldus 50
4.19.2. Hooldus 50
4.19.3. Lõikamine 50
4.19.4. Paljundamine 51
4.20. Syringa josikaea – Ungari sirel 51
4.20.1. Kirjeldus 51
4.20.2. Hooldus 52
4.21. Syringa vulgaris – Harilik sirel 52
4.21.1. Kirjeldus 52
4.21.2. Kirjeldus 53
4.22. Viburnum opulus – Harilik lodjapuu 55
4.22.1. Kirjeldus 55
4.22.2. Hooldus 55
5. LIAANID 57
5.1. Clemantis – Elulõng 57
5.1.1. Kirjeldus 57
5.1.2. Tagasilõikamine 58
5.1.3. Hooldus 58
KASUTATUD KIRJANDUS 60

1. TAIMERÜHMADE JAOTUS

LEHTPUUD
OKASPUUD
LEHTPÕÕSAD
LIAANID
Elaeagnus commutata
Läikiv hõbepuu
Thuja
Elupuu
Berberis vulgaris
Harilik kukerpuu
Clemantis
Elulõng
Magnolia
Magnoolia
Picea abies
Harilik kuusk
Buxus sempervirens
Harilik pukspuu
Prunus avium
Kirsipuu
Taxus
Jugapuu
Caragana arborescens
Suur läätspuu
Padus avium
Harilik toomingas
Cornus alba
Siberi kontpuu
Prunus
Ploomipuu
Cotoneaster scandinavicus
Harilik tuhkpuu
Sorbus Aucuparia
Harilik pihlakas
Deutzia gracilis
Kaunis deutsia
Deutzia scabra
Kare Deutsia
Forsythia suspense
Värdforsüütia
Hydrangea arborescens
Puishortensia
Hydrangea paniculata
Aedhortensia
Laburnum anagyroides
Harilik kuldvihm
Potentilla fruticosa
Põõsasmaran
Rhus Typhina
Äädikapuu
Sorbaria sorbifolia
Harilik pihlenelas
Sorbus intermedia
Pooppuu
Spiraea Japonica
Jaapani enelas
Spiraea x cinerea
Tuhkurenelas
Spiraea
Enelas
Symphoricarpos albus
Harilik lumimari
Syringa josikaea
Ungari sirel
Syringa vulgaris
Harilik sirel
Viburnum opulus
Harilik lodjapuu

2. LEHTPUUD

2.1. Elaeagnus commutate – Läikiv hõbepuu

2.1.1. Kirjeldus

Kasvab kuni 3m kõrguseks. Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate Lehtedega põõsas on pärit Põhja- Ameerikast . Juunis väga tugeva lõhna ja kollaste õitega. Annab palju juurevõsusid ja on üks hõbedasema lehestikuga põõsaid ( Tuulik et al, 2012).
Perekonna umbes 45 liigist on Eestis tavalisim läikiv hõbepuu, seda paljundasid meie puukoolid omal ajal üsna rohkesti. Hõbepuu sügiskülv idaneb hästi ja seemikud on juba paari aasta pärast istutuskõlblikud. Veel kiirema tulemuse saame haljaspistikuid juurutades. Kui vaja läheb ainult paari põõsast, on kõige lihtsam vana põõsa juurest välja kaevata mõni ilusam juurevõsu.
Läikiv hõbepuu võib kasvada 3-4 m kõrguseks väikeseks puuks . Enamasti jääb ta Eestis siiski 2 m kõrguseks põõsaks, mis levib kiiresti ja kaldub metsistuma. Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011).
Joonis 1. Läikiv hõbepuu
( http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg )

2.1.2. Hooldus

Läikivast hõbepuust saab ilusa heki , ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda. Võib kasvada ka kuival ja liivasel pinnal (Sander, 2011).
Väetamine orgaaniliste väetistega (veise- ja linnusõnnik) mõjub hästi. Soovitav on võra alla anda igal aastal ämbritäis komposti, millele lisada 150-200 g puutuhka. Kuna hõbepuu on põuale vastupidav, siis täiskasvanud taimed kastmist ei vaja. Vaid väga tugeva põua ajal anda 2-3 ämbritäit vett taime kohta. Et vältida umbrohtumist ja mulla kuivamist, on soovitav võraalused 3-5 cm paksuse turbakihiga multšida (Seemnemaailm, 2008).
Sobiv istutusaeg on kevad. Põõsaste vahekauguseks jäetakse 1,5-2 meetrit, istutamise sügavus 50-60 cm, juurekaela võib istutada 5 cm sügavamale. Kui põhjavesi on kõrgel, siis tuleks augu põhja panna drenaaž - liiv või killustik (Seemnemaailm, 2008).

2.2. Magnolia – Magnoolia

2.2.1. Kirjeldus

Magnooliate (magnolia) (Joonis 1) looduslikud levilad asuvad Põhja- ja Kesk-Ameerikas, Lääne-Indias ning Ida- ja Kagu-Aasias. Magnooliad on igihaljad või heitlehised puud ja põõsad. Nende karvased suured õiepungad arenevad välja juba sügiseks, et kevadel avaneda. Õied võivad olla valged, roosad või purpurjad, sageli ka lõhnavad. Eestisse sobivad kasvatamiseks vähesed talvekindlamad liigid ja sordid , siiski on neid mõttekas istutada vaid arboreetumitesse ja era-aedadesse huvi- ja efektitaimedena. Eestimaa aedades ja dendraariumites on kasvamas 2-4 m kõrgusi ja rikkalikult õitsevaid Loebneri-, hondo-, sieboldi- ja tähtmagnooliaid (Hansaplant 2013).
Joonis 2. Magnoolia
( http://worldandhome.blogspot.com/2010_04_01_archive.html )

2.2.2. Magnoolia Tagasilõikamine

Magnooliat ei ole soovitatav lõigata. Kui seda siiski on vaja teha, on selleks parim aeg juunis. Kindlasti ei tohiks seda teha aga sügisel ega talvel (november- aprill), kuna sellisel juhul on oht lõigata ära kevadel moodustuvad õied ( Bakker 2013).

2.2.3. Elujõulisuse suurendamine, hooldus

Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu maapeal pottides kasvades hukkuvad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad nad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel magnooliate juuri võimalikult vähe liigutada ja puudutada. Pärast istutamist aga katta juurepealne 3-5 cm paksuse puukoore- haputurba seguga , mis hoiab talvel juuri mõnevõrra soojemana.
Magnooliad on nõudlikud ka mullastiku suhtes. Enamik liike ja vorme eelistavad viljakaid, parasniiskeid ning õhurikkaid värskeid muldi. Muld peab kogu aeg olema parasjagu niiske, kuid mitte liigniiske. On aga ka liike, mis kasvavadki liigniisketel, hapukatel ja soistel muldadel. Magnoolia võib istutada tavalisse aiamulda, millele on lisatud turvast, sest pigem võiks muld olla pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu.
Kasvukohaks peab valima kas päikselise või poolvarjulise ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Noored taimed vajavad Eestis talvekatet, kuid pärast nelja- viit aastat taimed kohanevad ja nende külmataluvus paraneb (Kodukiri 2009). Kui on oodata erakordselt külmi talvi , tules puud, vaatamata kasukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant 2013).

2.3. Prunus avinum – Kirsipuu

2.3.1. Kirjeldus

Prunus perekonda kuulub üle 400 liigi heitlehiseid puid ja põõsaid. (kaasa arvatud ploom , mandel, aprikoos ja virsik), mis kasvavad põhjaparasvöötmes. Vahelduvalt asetsevad lehed on enamasti saagja servaga; valged või roosad õied on kahesugulised. Viljad on luuviljad , mille südames on seeme ja välimiseks kihiks on viljaliha . (Hageneder 2006)
Kirsipuu on keskmise suurusega puu, mis algupäraselt pärineb Euraasiast ja on naturaliseerinud Põhja-Ameerikas. Puu koor on hall ja sile, vananedes muutub see mahagonpunaseks ja koorub põikribadena. Valged karikakrakujulised õied kasvavad kobarais ja avanevad koos lehtedega aprilli lõpul või mai algul. Läikivad punakaslillad viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006).
Roosõieliste ( Rosaceae ) sugukonda kuuluvad magus kirsipuu ja hapu kirsipuu on erinevad liigid, kuid mitmed riigid käsitlevad nende vilju statistikas koos lihtsalt kirssidena. Ka on aretatud nende kahe liigi vahelisi hübriidseid sorte . ( Kask 2007) Maguskirsipuu ja hapukirsipuu erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Õiealgmed pungades on varakevadiste külmade suhtes tundlikud. (Kask, Kivistik 2005)
Magus kirsipuu (Prunus avium, sün. Cerasus avium) kasvab looduslikult suurel osal Mandri-Euroopa territooriumil, Väike-Aasias ja Kesk-Aasias. Ta kultuuristati kas Kesk-Aasias või 300. a paiku enne Kristust Kreekas. Rooma riigi ajal hakati teda kasvatama Euroopas laialdasemalt. Maadeavastuste järel oli kirsipuu üks esimesi viljapuid, mida uusasukad kaasa viisid Ameerikasse ja teistele mandritele. (Kask 2007)
Magus kirss on väga maitsev puuvili. Enamik sorte küpseb vara, maasikaga üheaegselt. Magusatest kirssidest tehakse ka kompotti, mahla, keedist ja tarretist, neid säilitatakse külmutatult, sulfiteeritult või kuivatatult. (Kask 2007)

Joonis 3. Magus kirsipuu (Prunus avium)
( http://en.wikipedia.org/wiki/Prunus_aviu m)
Koduaedades kasvatatakse magusat kirsipuud kõikjal, kus kliima seda võimaldab. (Kask 2007) Sageli nimetatakse ebaõigesti murelipuudeks. (Kask, Kivistik 2005) Kaubatoodanguks sobivaid kohti on märksa vähem: peamised riigid Euroopas on Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania , Šveits, Rumeenia , Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Austria, Portugal ja Ukraina . Ka Ameerikas (USA, Kanada ) ja mitmes Aasia riigis on suuri istandikke. USA magusate kirsside toodang oli 2003. a 211 000 tonni. Suurem osa toodeti kolmes osariigis: Washington, California ja Oregon. (Kask 2007)
Hapu kirsipuu (Prunus cerasus, sün. Cerasus vulgaris) on tekkelt magusa kirsipuu ja stepp-kirsipuu (P. Fruticosa) hübriid, mis pärineb Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia piirialalt. Talle on iseloomulik juurevõsude moodustamine, mistõttu on vanades taluaedades palju kirsivõsa. (Kask 2007)
Hapu kirsipuu kasvatamise alguse kohta andmed puuduvad. Arvata võib, et see toimus umbes samal ajal magusa kirsipuuga. Viimasega võrreldes on ta mõnevõrra külmataluvam, tänu millele tema kasvatamine ulatub kaugele põhja poole. (Kask 2007)

2.3.2. Hooldus

Kirsse nagu ka ploome ja muid luuviljalisi võib lõigata suvel. Luuviljalistel liiguvad kevadel mahlad võrreldes õunapuuga palju intensiivsemalt. Kirsipuu mahl on nagu kummivoolus, mis ei lase haavadel paraneda ning seetõttu on see lõikuse suhtes pirtsakam. Selle lõikamise aeg on kevadel väga lühike ja igal aastal erinev. Suvel, kasvuajal lõigates ei ole mahlajooks nii tugev ja haavad paranevad kiiremini. Puule sel ajal lõikamine isegi meeldib, kuna viljad pääsevad päikese kätte. Kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama. Lõikus hoiab puu noorena. (Aialeht)
Kirsipuule on iseloomulik, et võra on tihedam kui õunapuul. Neid lõigatakse võrreldes õunapuuga vähem ja valikuliselt. Vanad kirsipuud saab hõlpsalt korda, kui kuivanud oksad välja lõigata. Järgmistel aastatel lõigatakse võra selliselt , et oksad, ka peened , üksteise vastu ei puutuks.
Kõikidel puudel on vaja jälgida okste harunemist. Oksad, mis on väga lähestikku ja paari aasta pärast jämenedes kokku kasvavad, lõigatakse kohe välja. Vanade luuviljaliste noorenemisvõime ei ole kuigi suur, seetõttu tuleb vältida korraga tugevat lõikust. (Aialeht)
Kasvukoht peab olema avatud, päikeseline ja tuulevarjuline. Külma seina ääres kasvavad viljad on kehva kvaliteedi ja maitsega. Oluline on hea, sügav ja hea drenaažiga muld - õhukesel ja kehval mullal jäävad kirsid väikeseks ja puud on lühiealised. ( Aianduse entsüklopeedia 2010)
Kirsipuude nõudmised tolmlemise osas on keerulised. Enamik neist on isesteriilsed, jagunedes rühmadesse, mille sees ei ole üksteisega sobivaid sorte. Kui tegemist ei ole isefertiilse sordiga, on oluline osta erinevatesse rühmadesse kuuluvad sordid, kes aga õitsevad ühel ajal. Mõned sordid tolmeldavad kõiki samal ajal õitsvaid sorte, neid tuntakse kui universaalseid tolmeldajaid. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Paljasjuurseid kirsipuid istutatakse hilissügisel, konteinertaimi võib istutada aasta ringi. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Vilju ei ole vaja harvendada. Väetamine ei ole samuti vajalik, kuid multšida tuleks kindlasti. Kui puud on nõrgad, tuleb lisaks anda ammooniumsulfaati 35 g/m² kohta. Kuival ajal vajavad kirsipuud põhjalikku kastmist, kuid kuiva mulla ootamatu kastmine võib põhjustada marjade pakatamist. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Kui marjad hakkavad värvi muutma , tuleb need kaitseks lindude eest katta võrkudega. Põõsaspuid ja pooltüvivorme on raskem võrkudega katta, sellepärast tuleb saak korjata kohe, kui see valmib. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Kahjuritest ja haigustest ründavad kirsipuid kõige tüüpilisemalt linnud , kirsipuu-lehetäi, külmavaksiku röövikud, puuviljamädanik, hõbelehisus ja baktervähk. Baktervähi või hõbelehisuse mürkidega oksad tuleks kohe välja lõigata. (Aianduse entsüklopeedia 2010)
Viljad tuleb korjata koos vartega, kui need on saavutanud täisküpsuse, ning hoidistada või süüa koheselt. Külmutamiseks sobivad valminud, kuid veel kõvad marjad. (Aianduse entsüklopeedia 2010)

2.4. Padus avinum – Harilik toomingas

2.4.1. Kirjeldus

Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.
Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed , kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema (Tartu Ülikool).
Toominga seemnekest on niivõrd vastupidav, et see linnu soolestikus ei lagune ja väljub sealt tervena. Lindude abiga võivad noored toomingad tärgata emapuust kaugel.
Vanade puude oksad painduvad sageli maha ja juurduvad. Pärast seda võib tüvi kasvõi murduda, ilma et puu sellest hukkuks. Lisaks annab toomingas hulgaliselt juure- ja kännuvõsusid ning on paljundatav pistokste ja pookimise teel. Raiesmikel ja noorendikel võib ta koos teiste kiire kasvuga puuliikidega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku, kus leiavad turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud (Wikipedia).

2.5. Prunus – Ploomipuu

2.5.1. Kirjeldus

Ploomipuud kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, toompuu perekonda (Prunus) ja ploomipuu alamperekonda. Ploomipuuliigid on jagatud kahte ossa: pärisploomipuud ja kirssploomipuud. Pärisploomipuud on Euroopa ja Aasia liigid, kirssploomipuud on levinud peamiselt Põhja-Ameerikas. Pärisploomipuud on heitlehised, enamasti juurevõsusid moodustavad lehtpuud ja -põõsad, võrsed on asteldega või ilma, lehed jagunematud, valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena, vili on üheseemneline luuvili . Kõige tuntumad liigid on Harilik ploomipuu (Prunus domestica) ja kreegipuu (Prunus insititia) (Mägi, Niiberg, 1999). Eestis on viljapuude arvukuselt ploomipuu õunapuu järel 2. kohal (Eesti Entsüklopeedia).
Ploomipuude elutsükkel jaotatakse kolme perioodi: puu vegetatiivsete osade intensiivse kasvu ehk võra väljakujunemise periood, viljakandmise periood ning puu vananemine ja hävinemine. Harilikult läbitakse need perioodid 30-35 aasta jooksul, meil esinevate külmade talvede tõttu on ploomipuude eluiga tavaliselt poole lühem 10-20 aastat.
Kasvuperiood kestab 5-6 aastat, 3.-4. aastal tekivad esimesed õiepungad ja saame esimesi vilju, viljakande periood kestab 10-25 aastat. Ploomipuul on lihtpungad, lehekaenlasse tekivad 2-3 punga, neist keskmine on harilikult kasvupung ja selle kõrval asetsevad pungad on õiepungad. Õite arv õiepungades oleneb ploomi liigist.
Ploomipuu on võrreldes õunapuu ja hapukirsipuuga külmakartlikum, samuti vajab ta enam niiskust. Seetõttu on leitud, et parim kasvupiirkond on pika vegetatsiooniperioodi ja pehmemate talvedega Lääne-Eesti (absoluutne miinimum on talvel läänerannikul 10-12 kraadi kõrgem kui mandri kagu- ja idaosas).
Ploomipuu pole mullastiku suhtes nõudlik ja võib soodsates kliimatingimustes kasvada erinevatel mullatüüpidel. Kasvukoht peaks olema tuulte eest varjatud niiskema mullaga ala (Mägi, Niiberg 1999).

2.5.2. Hooldus

Võimalusel kaevatakse istutusaugud valmis juba sügisel, istutusmullale on soovitatav lisaks kompostimullale lisada superfosfaadist, kaaliumkloriidist ja puutuhast või lubjast koosnevat väetisesegu. Parim aeg istutuseks on kevad.
Mullaharimisel on olulisim kobestamine tagamaks toitainete kättesaadavuse. Kevadel mulla tahenemisel kobestatakse võraalust pinnast piikobesti või kõplaga 8-10 cm sügavuselt, sõltuvalt paakumisest võib seda kevad-suvel teha 3-4 korda. Mida vanem on puu, seda kaugemale ulatub juurestik ja seda suuremat pinda tuleb harida. Septembri lõpul või oktoobri alguses on soovitava võraalune riba harida nii sügavalt kui võimalik, väikseim vigastusoht on aiahargiga harimisel.
Kobestamise võib asendada ka multšimisega, kasutades selleks sõnnikut, komposti, turbapuru, adrut ja teisi taimejäätmeid. Multšiga kaetakse võraalused võraalune pind j a jäetakse kaetuks kogu suveks, sügisel kaevatakse see orgaanilise väetisena mulda (Mägi, Niiberg, 1999).
Olulisimad toitained , mida ploomipuud vajavad on N, P, K ja Ca, lisaks sellele on vajalikud mikroelemendid . Orgaanilised väetised sisaldavad kõiki vajalikke toitaineid, aga sellest ei pruugi piisata. Sel juhul viiakse alates 2.-4. kasvuaastast mulda N-P-K väetist. Mida vähem orgaanilist väetist kasutatakse seda enam tuleb kasutada mineraalväetist. Ploomipuud nagu kõik luuviljalised vajavad nõrgalt happelist või neutraalset mulda, mulla happelise reaktsiooni korral on takistatud Ca sisenemine taimedesse, sellisel juhul on soovitav mulda lubjata (Mägi, Niiberg, 1999).
Ploomipuud hakkavad vilja kandma 4-5 aasta vanuselt, täiskandeiga saabub 7.- 8. aastal. Saagikuse kasvades tõuseb nõudlus ka toitainete ja seega ka väetamise järele. Nii orgaanilised kui P-K väetised antakse sügisel mullaharimise alla (Mägi, Niiberg 1999).
Rikkaliku saagi raskuse all painduvad ploomipuude oksad alla, murdumisohtlikud on külmakahjustusi saanud oksad ja püstiselt kasvavad võraharud ja kahvelharud. Tugesid pannakse siis alla kui oksad on juba kergelt paindunud. Puuoksi saab toetad alt või ülalt. Altpoolt toestades pannakse tugi oksa alla raskuspunktist veidi kõrgemale risti oksaga (Mägi, Niiberg 1999). Ploomipuu puit on kõva, kuid habras, murdumisohu tõttu ei tohi puu otsas ronida ja oksi ei tohi painutada ( Krista puukool 2010).
Ohustavad erinevad seenhaigused : hõbelehisus, luuviljaliste mädanik, luuviljaliste lehepõletik, ploomi- kott -tõbi, mõrumädanik jt. Seenhaiguste korral on oluline eemaldada nakatanud kohad võimalikult varakult ja need koheselt hävitada (Mägi, Niiberg 1999).
Täiskandeeas puu lõikamine seisneb võra harvendamises ja kujundamises. Saagikus on rikkalik üksnes siis, kui aastased juurdekasvud on 20-30 cm pikad. Vesivõsude massilise vohamise korral (enamasti külmakahjustusest tingitud) lõigatakse suuremaid poolkuivanud oksi tagasi kuni vesivõsudeni. Kõrvaldatakse ka võra sees olevad kuivanud, murdunud ja ristuvad oksad. Puu vananedes muutub võra loomulikult hõredamaks, uute üksikute pikkade vesivõsude tagasilõikamine poole võrra soodustab uute viljaokste teket (Mägi, Niiberg 1999).
Soovitav on lõigata suvel peale jaanipäeva, kuna siis on puu elujõuline ja mahlajooks pole nii intensiivne kui kevadel ja haavad paranevad kiiremini. Suvel lõigates pääsevad viljad päikese kätte ja kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama (Pihtjõe 2011).
Tugevasti peab kärpima vaid ploomipuu liiga jõulisi aastakasve ning ära lõikama risti kasvavad oksad. Ploomipuu kasvatab tavaliselt kaks paralleelset kasvu, kehvem neist tuleks välja lõigata (Pihtjõe 2011).
Järelejäänud võrseid võiks harunemise ergutamiseks pintseerida. Pintseerimine tähendab jõudsalt kasvava rohtse võrse ladvaosa äranäpistamist, mille tulemusena võrse hakkab pikkusesse kasvamise asemel harunema. Noori võrseid pintseeritakse suve algul – juunikuus, kui need on kasvanud umbes 25 – 30 cm pikkuseks . Liiga lühikesi võrseid ei pintseerita (Krista puukool 2010).

2.6. Sorbus aucuparia – Harilik pihlakas

2.6.1. Kirjeldus

Roosiõieliste (Rosaceae) sugukonnas olev Harilik pihlakas (S. aucuparia) kuulub (Sorbus) Pihlakaliste perekonda olles üks 85-st sinna kuuluvast heitlehelisest puu ja põõsa liigist. Harilik pihlakas on laialt levinud põhjapoolkeral – Väike-Aasias, Euroopas, ka Eestis. Pihlakas on vähenõudlik ja kohanemisvõimeline puu, mis kasvab paljudes erinevates pinnastes ja ilmastiku tingimustes (F, Hageneder. 2006). Kasvab meelsasti mõõdukalt kuivadel kuni niisketel, huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. Valgusrežiimipoolest eelistab täisvalgust, kuid lepib ka poolvarjulise asukohaga. Harilik pihlakas kasvab 16 meetri kõrguseks (J, Godet. 2000). Kuni 25cm pikad sulgjad lehed koosnevad hambulistest piklikest lehekestest. Õied on valged ja mõrumandli lõhnaga (Vt. Lisa 2). Õitseb rikkalikult peaaegu igal aastal mais ja juunis, marjad valmivad septembris ja oktoobris . Marjad (Vt. Lisa 1) on meelistoiduks paljudele lindudele, kes on seemnete põhilised edasikandjad. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Talvel kaunistavad puud hallikaspruunid karvadega kaetud kasvud, mis hiljem siledamaks muutuvad. Tumerohelised, 3-8 sentimeetrised, alt hallikad lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt ja on saagja või kahelisaagja servaga. Puu võra on noorelt kooniline hiljem laiuv. Taim on külmakindel.

2.6.2. Hooldus

Pihlakas ei vaja pügamist, ega ka muud hooldust . Kahjurite ja haiguste vastu on harilik pihlakas üsna immuunne. Väga vähe putukaid sööb pihlaka lehti ja seetõttu on ta kaitstud paljude haigustekitajate eest. Suurimaks kahjuriks on hirv , kes eelistab pihlaka lehti teistele puudele.

3. OKASPUUD

3.1. Thuja – Elupuu

3.1.1. Kirjeldus

Elupuu (joonis 4), ladina keeles Thuja, on puittaimede perekond küpressiliste sugukonnast. Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna ( Vikipedia 2013). Elupuu taimeperekonda kuulub 5 liiki, millest 2 on levinud Põhja-Ameerikas, ülejäänud Hiinas, Põhja- ja Lõuna- Koreas ning Jaapanis . Oma kodumaal kasvavad elupuud 10 – 60 m kõrgusteks puudeks. Eesti aedades ja haljasaladel kasutatakse külmakindluse eesmärgil enamasti harilikku elupuud (Thuja occidentalis) ning tema arvukaid vorme ja sorte (Hansaplant 2013). Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt. Osadel soomustel on ka vaigunäärmed, mis produtseerivad tugevasti lõhnavat õli, milles leidub ka mürgist alkaloidi- tujooni. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. Selle värvuse annab neile eriline kaitsepigment. Kevadel soojade ilmade saabudes muutub puu taas roheliseks.
Joonis 4. Elupuud
Priit Crepp ( http://kodukiri.ee/aed/89E5/ )

3.1.2. Elupuu Tagasilõikamine

Okaspuule on parim vaid oksatippude eemaldamine. Päris puiduosani ei tohiks tagasi lõigata, kuna need kohad jäävad siis tühjaks ega võrsu. Märtsis võib kuni puiduosani lõigata talvel kuivanud ja kahjustatud oksi. Sellisel juhul taastub puu ideaalselt. Tugevamat lõikust vajab elupuu alles teisel või kolmandal aastal. Seda võiks teha septembris. Soovitatav on mitte lõigata päikesepaistelistel päevadel kuna sellisel juhul võib puu „päikesepõletuse saada“ (Bakker 2013).

3.1.3. Elujõulisuse suurendamine, hooldus

Elupuid turustatakse sageli nn. juurepalliga, millele on kaitseks ümber mähitud võrk. Enne istutamist ei ole vaja võrku eemaldada, see kõduneb piisavalt kiiresti, et mitte segada juurte arenemist . Kindlasti ei tohi lõhkuda palli tükkideks ega harutada juuri laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse kinni ning kastetakse. Esimesel kuul peale istutamist kastetakse taimi vähemat kord nädalas põhjalikult, väga kuival perioodil kaks korda.
Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast heast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast . Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100-120 g/m² (Calmia 2013).
Elupuuhekki puhul tuleks esimesel kahel kevadel peale istutamist hekk veebruaris kinni katta spetsiaalse varjutuskangaga. Varjutamata noor elupuuhekk hukkub, kuna maapind on kevadel kaua jääs, päike aga paistab eredalt ja igihaljas elupuus algab elutegevus varakult. Külmunud maast aga ei saa puu elutegevuseks vett kätte ning kuivab ära. Varjutuskangas lükkab puu kasvuperioodi algust edasi. Kangas eemaldatakse tavaliselt aprilli teisel poolel või kui maa on sulanud (Hortes 2013). Eraldiseisvaid elupuid võiks kinni katmisega kaitsta ka lumevajutuse eest. Selleks tuleks moodustada näiteks roigastest kaitsekoonus või mähkida neile ümber mõni kiht võrku (Calmia 2013).

3.1.4. Kosmeetiline hooldus

Elupuud taluvad hästi regulaarset lõikamist, kuid vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Seega ei ole võimalik elupuudest hekki tugeva tagasilõikusega noorendada. Hekki pöetakse reeglina kord aastas – augustis. Lõigatakse ära mitte üle 1/3 aastasest juurdekasvust, kui soovitakse, et hekk tihedamaks läheks. Ka soolopuid tuleks kergelt tagasi lõigata kui tegu pole ennast väga vormis hoidva sordiga. Nii muutub puu tihedamaks ja kenamaks. Madalate vormide puhul pole tagasilõikamine nii oluline (Calmia 2013).

3.2. Picea abies – Harilik kuusk

3.2.1. Kirjeldus

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu . Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks. Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav. Oksad asetsevad tavaliselt horisontaalselt , tüve alumises osas ja vanematel puudel on nad rippuvad (Wikipedia). Võra võib olla koonusjas, sammasjas, kuhikjas. Koor on hallikaspruun, vanemas eas plaatjas või soomusjas, küllaltki õhuke. Noored võrsed on kollakas - või punakaspruunid . Pungad on teritunud tipuga, pruunid ning vaiguta. Okkad kinnituvad võrsel olevale puidust näsale ja on 1,5-2,5 cm pikad, terava tipuga. Püsivad puul kuni 10 aastat. Isaskäbid on ovaalsed, paiknevad eelmise aasta okaste vahel, emaskäbid punakad või rohelised, õitsemise ajal püstised, hiljem rippuvad, paiknevad eelmise aasta võrsete tipul. Valminult käbid pruunid, 8-12 cm pikad. Talub hästi kärpimist, mistõttu iluaianduses on levinud hekitaim ( Hariduskeskus ).
Joonis 5. Harilik kuusk Keila-Paldiski raudtee ääres.
( http://et.m.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kuusk_Keila-Paldiski_rdt_%C3%A4%C3%A4res.jpg#section_1 )

3.2.2. Hooldus

Okaspuudele meeldib kui neid kastetakse otse voolikust. Vahetult peale istutamist vajab kuusk igapäevast kastmist, vähemalt 3 nädalat ( Haljastus ). Pealtväetamine on vajalik, eriti kuivadel ja vaestel liivapinnastel. Pealtväetamist tehakse kevadel kasvu alguseni (aprill - mai) ja suvel juuni keskpaigani mineraalväetistega arvestusega 20-30 g/ ruutmeetrile (Seemnemaailm). Liiga varajane väetamine kevadel on ohtlik, kuna külm võib ära võtta kuuse noored kasvud. Ta võib tekitada juurdekasve alles sügisel kui aasta on selleks soodne nagu näiteks vihmane suvi ja pikk soe sügis (Virkus). Väga oluline on okaspuude sügisene väetamine, mis tuleks teha augustikuus. Sügisene väetamine soodustab talvituseelset puitumist. Sügisel kasutatavad väetised ei tohiks sisaldada üldse lämmastikku või kui, siis väga väheses koguses (2%). Sügisel antav lämmastik liivsavi - ja saviliivmullal võib soodustada okaspuudel kasvuarengut, mille tagajärjel noored võrsed ei jõua enne külmade saabumist korralikult puituda (Harju elu).
Noori taimi tuleks kevadel ereda päikese eest katta varjutuskangaga. Kanga võib paigutada kas otse taimele või puidust või metallist valmistatud sõrestikule. Puudel, mis on jäänud ikkagi varjutuskanga alt välja ning saanud päikeselt põletada, tuleb kahjustunud võrsed eemaldada enne vegetatsiooniperioodi algust. Enne lume sulama hakkamist tuleb puudelt lumi eemaldada, kuna lume raskuse all võivad oksad murduda (Harju elu).
Kuna kuused peavad valgust saama on väga oluline rohimine. Rohimisest pääsemiseks võib kasutada umbrohutõrjet, mida tuleb kasutada üks kord aastas, soovitavalt mai teisel poolel, siis kui loodus roheliseks hakkab muutuma (Haljastus).
Okaspuude lõikus erineb suuresti lehtpuude lõikusest – eelkõige sellepärast, et okaspuudel puuduvad uinuvad pungad, millest lõigatud või murdunud kohast areneksid välja uued oksad. Lõikamise vajadus sõltub otstarbest. Hekkide lõikus tuleks jätta aprilli, enne vegetatsiooniperioodi algust, ning sügisesse – peale aktiivse kasvuaja lõppu (Harju elu). Uut hekki tuleks hakata pügama kolmandal-neljandal aastal pärast istutamist. Esimesel korral lõigata hekki ainult külgedelt ja nii, et see jääb 20–30 cm laiuseks. Ka järgmistel aastatel pügada vaid külgi, jättes eelmise aasta kasvust alles
2–5 cm. Sel moel lõigates kasvab hekk kiiresti kõrgeks ja tihedaks. Latvu tohib kärpida alles siis, kui heki kõrgus läheneb soovitule. Kui ladvad varem maha lõigata, aeglustub puude kasv mitmeks aastaks, tihedamaks hekk sellest aga ei lähe (Aialeht).
Kahjuks ei saa väljakasvanud kuusehekist enam ilusat hekki teha. Seda ei saa tagasilõikamisega noorendada nagu lehtpõõsaid. Ainuke võimalus on kuusemüüri veidi siluda. Väljaveninud ladvad tuleb oksamännaste kohalt maha lõigata nii, et allesjäänud külgoksad varjaksid ladvatüüka. Külgoksi võib kärpida kaheaastase kasvu ulatuses. Samuti ei saa uuesti tihedaks muuta tühje kohti, kus oksad on kuivanud või murdunud ning lagedaks jäänud alaosa. Kui hekk on ikka väga rääbakas, tuleb taimed välja juurida ja uued istutada (Aialeht).
Kui talve jooksul on tekkinud kahjustused, siis need tuleks välja lõigata ikkagi kohe kevadel. Surnud oksi tuleks kärpida kuni järgmise elusa külgharuni. Enamasti vabalt kasvavaid okaspuid ja põõsaid pole vaja lõigata. Eemaldamist vajavad just talvekahjustused, kuivanud oksad ning kuuskede puhul ka kaksiklatv (Harju leht).

3.3. Taxus – Jugapuu

3.3.1. Kirjeldus

Jugapuuliste (Taxaceae) sugukonda kuulub 5 perekonda, jugapuu perekonnas (Taxus) on 8 liiki puid Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Euroopas levib harilik jugapuu (Taxus baccata ). Jugapuud pärinevad tertsiaarajastu põhja-poolkeralt ja on ühed vanimad puuliigid Euraasias . Enamik jugapuudest on kahe-, harvem ühekojalised. Harilik jugapuu levib Euroopas looduslikult Iirimaa ja Pürenee poolsaare lääneosast kuni Mandri-Eesti lääneosani, areaali kaguosa ulatub Aasiasse ning Põhja-Aafrika loodeossa ( Laas 2004).
Hariliku jugapuu loodusliku genofondi säilitamiseks on moodustatud kaitsealasid kogu Euroopas (Eesti üks esimesi metsakaitsealasid Hiiumaal Tahkunas, 1925). Eestis kasvab jugapuu looduslikult Saaremaal, Hiiumaal ja Lääne-Eestis, jugapuu on II kategooria kaitsealune liik (Laas 2004).
Euroopas on jugapuu kõrguseks harilikult kuni 20 m. Jugapuu koor on õhuke ja punakaspruun ning eraldub vanematel puudel soomuste või plaatidena. Võra on ühetüvelisena laikoonusjas ja mitmetüvelisena ebakorrapärane. Oksad on tugevad ja horisontaalsed, tüvel esineb sageli tihedalt noori võrseid. Võrsed on kahel viimasel aastal väljast rohelised, 3. aastal pruunid roheliste okkaaluste triipudega. Okkad on 2-3,5 cm pikad ja 2-2,5 mm laiad , ühtlaselt teravneva tipuga, pealt tumerohelised, alt vähe heledamad . Okkad püsivad puul 4-8 aastat. Vili on tünjas ja valminult on see punane ja magusamaitseline. Puude viljakandvus algab täisvalguses 20-30 aastaselt, metsas kasvades 70-80 aastaselt. Viljuvad pea igal aastal kuni kõrge vanuseni, vilju levitavad linnud ja väikeimetajad. Harilik jugapuu talub väga hästi varju, valgusrežiimi muutus põhjustab stressi ja pidurdab taimekasvu , kuid noorusest saati täisvalguses kasvanuna tuleb jugapuu edukalt toime. Jugapuule sobib mereline pehme kliima (max temp. -30 ºC). Jugapuu talub hästi ka linnaolusid. Eesti populatsioon on kohastunud ja allesjäänud eksemplarid on vastupidavad ja külmakindlad. Teiste okaspuudega võrreldes on jugapuu väga aeglase kasvuga. Väga hea võrsete moodustamisvõime tõttu kasutatakse jugapuid vormilõigatuna või pöetavate hekkidena (Laas 2004).
Jugapuu seeme, võrsed, okkad, koor ja kuigivõrd ka puit on mürgised, seetõttu tuleb hoolitseda, et koduloomad ja väikelapsed neid ei sööks, kuna juba väike kogus võib põhjustada tõsiste tagajärgedega mürgistusi ( Vaher 2008).

3.3.2. Hooldus

Jugapuu on meil kõige kärpimiskindlam okaspuu, teda võib kärpida nii kevadel kui ka sügisel (Sander 2009).
Ere kevadpäike võib puule kahju teha (Vaher 2008), seetõttu on kasvukohast sõltuvalt soovitav teda katta. Päikesepõletuse oht võib tekkida eriti esimesel kasvuaastal kui taimede juurestik on veel nõrk. Lumeraskusest tingitud okste lamandumise vältimiseks on soovitatav taimed sügisel siduda. Jugapuude väetamisel on oluline, et sügisene kasv lõppeks õigeaegselt, tuleb vältida lämmastiku üledoseerimist ( Green team 2010).

4. LEHTPÕÕSAD

4.1. Berberis vulgaris – Harilik kukerpuu

4.1.1. Kirjeldus

Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) (joonis 2) on kukerpuuliste sugukonda kukerpuu perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine ühekojaline põõsaliik (Vikipeedia). Ta kasvab umbes 2...3(5) m kõrguseks. Tema õied on kolmetised, mis paiknevad 15...25 kaupa 4...6 cm pikkustes rippuvates kobarõisikutes. Need on värvuselt kollased, mis sisaldavad rohkesti nektarit. Harilik kukerpuu õitseb mais ja juunis. Hariliku kukerpuu vili on 0,8...1,2 cm pikkune piklik hapukas mari, punane, kahe seemnega. Viljad valmivad septembris-oktoobris (Pedaste et al 2005).See põõsas on külma- ja põuakindel, mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Samuti on ta ka valgusnõudlik. Talub hästi saastunud õhku ja kärpimist (Hariduskeskus).
Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas olema. Seemnete levitajateks on linnud. Kukerpuu annab samuti ka rikkalikult kännuvõsu (Pedaste et al 2005).
Harilik kukerpuu kasvab looduslikult metsaservadel, võsastikes, loodudel ja eelkõige looniidul. Esineb teda ka sageli haljastuses (Pedaste et al 2005).
Joonis 5. Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris)
( http://mesindus.ee/meetaimed/harilik-kukerpuu ).

4.1.2. Tagasilõikamise nõuded

Kukerpuu on vaja igal kevadel lõigata. Et teha ruumi noortele okstele, tuleb lõigata põõsast välja ka mõned vanemad oksad. Üheaastasi oksi lõigake tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad ja kärpimine tihendab põõsast. 3-5 aastatase vahemiku järel on soovitatav eemaldada vanemad oksad, sest see lisab elujõudu. Heki puhul lõigatakse pärast istutamist tugevalt tagasi, et nad hargneksid mullapinna lähedalt. Hilisemal pügamisel jäetakse hekk alt laiemaks kui pealt, sest siis püsib ta kauem ilus ega hakka alt laasuma. Regulaarne lõikus soodustab heki tihedat kasvu. Noori hekitaimi tuleks lõigata tihedamalt, et moodustuksid uued võrsed ja tihe oksastik. Soodsaim aeg tagasilõikuseks on mai ja august ning talvekuud ( Vaasa 2003).

4.1.3. Hooldus külvil

Kõigepealt tuleks umbes meetrilaiune maariba umbrohtudest puhastada . Eriti hoolikalt on vaja eemaldada mitmeaastased umbrohud nagu nõgesed, oblikad jms. Seda võib teha käsitsi kitkudes või multšimise abil. Heki istutamiseks kaevatakse 40-50 cm laiune ja 30-40 cm sügavune kraav , kuhu tuleks laotada umbes 5 cm paksune kõdusõnniku või kompostikiht ning see maasse kaevata. Need ettevalmistavad tööd võiks teha juba enne istikute hankimist. Paljundatakse seemnetest, külvates neid kas sügisel või kevadel, viimasel juhul tuleb neid eelnevalt stratifitseerida

4.1.4 Elujõulisuse suurendamine

Hekkide puhul tuleb korralikult kasta kohe pärast püsivale kasvukohale istutamist. Et kastmisvesi laiali ei valguks, tuleb pärast istutamist mõlemale poole hekirida teha mullast väikesed vallid. Rajatud hekk vajab mitu korda kastmist ka järgmisel suvel. Eriti oluline on multšida rajatud heki alust maariba. Multšikiht võiks olla olla 5 kuni 10cm paksune.
Seenhaiguste esinemisel tuleb pritsida seenhaiguse vastase preparaadiga. Taimedest on võimalik parasiite eemal hoida ka parimate kasvutingimuste loomise abil. Talvekaitset harilik kukerpuu ei vaja (Soovik 2011). Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris ja kuna marjad kasvavad kobaras on neid lihtne korjata (Pedaste et al 2005).

4.2. Buxus semervines – Harilik pukspuu

4.2.1. Kirjeldus

Joonis 6. Harilik pukspuu
( http://eol.org/pages/487476/media )
Areaal:
Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, Väike-Aasia.
Suurus:
6-10 m kõrgune, Eestis kuni 1 m.
Võra:
kõrge põõsas või madal puu.
Koor, võrsed:
hallikas, peenerõmeline. Võrsed neljakandilised, oliivrohelised ja karvased.
Lehed:
igihaljas, lehed vastakud, terveservalised, nahkjad, ovaalsed või elliptilised , 1-3 cm pikad. Pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad.
Õied ja viljad:
õitseb aprillis -mais. Emasõied suurtes peades võrsete tipus, isasõied väikestes peades emasõisiku alusel. Õied kollakasrohelised, silmapaistmatud. Viljad munajas-kerajad, valmivad sügisel hilja
Kasvutingimused :
soojalembene. Väga varjutaluv, eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi. Väga aeglase kasvuga, elab kuni 700 aastat.
Kasutamine:
puitu kasutatakse nikerdustöödel. Väga levinud haljastuses, kasutatakse pügatud ja vabakujulise hekina, harvem üksikpõõsana.
Kasvatamine Eestis:
vajab talvekatet ja poolvarjulist kasvukohta , siis pole kevadpäike nii ohtlik (Aiasõber).

4.2.2. Tagasilõikamine

Väga hästi pügatav põõsas, mis sobib madalaks hekiks ning topiaarlõikuseks. Võsub ka vanast puidust. Tavaliselt lõigatakse varakevadel välja vaid kahjustatud oksad (Järve 2010). Kuna pukspuu kasvab aeglaselt, piirdutakse krooni korrigeerimisega ja lõigatakse tagasi vaid uued kasvud. Vanu oksi võib lõigata ainult juhul, kui taim on täielikult vormi kaotanud. Pukspuust saab “treida” erinevaid puu vorme. Selleks valitakse taimed, mis looduse poolt omavad tugevat telge, lõigatakse soovitud kõrguseni maha kõik külgvõrsed, järelejäänuid pöetakse veidi (Seemnemaailm).

4.2.3. Paljundamine

Paljuneb vegetatiivselt – suve- ja sügispistikutega. Juurdub 80 – 100% pistikutest. Suvine pistikutega paljundamine oleneb uute kasvude seisundist. Need peavad olema veidi puitunud , mida võivad need saavutada juuni viimasel dekaadil – juuli keskel. Sügisesed pistikud lõigatakse septembri algul pistiku pikkus 5-10 cm ehk 2-3 silmavahet. Pistikule jäetakse 2 viimast lehte, alumised eemaldatakse. Lõige tehakse esimese silma alla ja ülal pool viimast silma. Seejärel pistetakse pistikud kobestatud turbast ja aiamullast 1:1 valmistatud segusse ning kaetakse purkide või kilega . Regulaarse kastmise, iga päev või üle päeva (niiske ilma korral võib loota sademetele) tulemusena pistikud juurduvad 3 nädala jooksu. Sügiseks kasvavad kenade okstega põõsakesed, mida võib püsikohale ümber istutada. Kasvukohale istutatud taimed kaetakse kuuseokste või muu materjaliga . Kevadel hakkavad need aktiivselt kasvama (Seemnemaailm).

4.2.4. Hooldus

Sügisel, vahetult enne külmasid, viiakse läbi rikkalik kastmine, mis annab taimele küllaldast niiskust pikaks talveperioodiks. Soovitav on põõsaste aluse multšimine turba või kõdunenud okaspuu okastega. Kuivad lehed selleks ei sobi, kuna pehmetel ja niisketel talvedel põhjustab taime kõdunemist, seenhaiguste teket ja lehtede langemist. Pärast püsivate külmade saabumist võetakse ette kaitsevarjutamine. Treitud puukesed toestatakse, et kaitsta neid märja lume raskuse all murdumisest ja mähitakse kuuseokstesse või mittetekstiilsesse materjali. Hästi puitunud pukspuud võib valgendada analoogselt viljapuudega, siis ei ole vaja neid ka katta. Murdumise vältimiseks on vaja põõsaid mõnikord siduda. Soojade kevadilmade saabumisel võetakse kaitsed maha, et taimed ei läheks hauduma. Lume jäägid murendada või lükata taime juurest eemale, et päike saaks hakata pinnast soojendama ja juured andma niiskust rohelistele lehtedele. Katted eemaldatakse pilvise ilmaga ja osade kaupa jättes taimede kaitseks mõned oksad või mõne kihi kattematerjali. 7-10 päeva pärast võib eemaldada kaitse täielikult (Seemnemaailm).

4.3. Caragana arborescens – Suur läätspuu

4.3.1. Kirjeldus

Suur läätspuu (Caragana arborescens) esineb looduslikult Siberi lääne-, lõuna- ja idaosas, samuti on levinud hekitaimena üle Eesti. Suurus 6-8 m, tüve läbimõõt kuni 20 cm. Püstine põõsas või madal puu. Koor, võrsed hallikaspruunid. Võrsed soonelised, noorelt helerohelised, hiljem pruunikasrohelised. Külgpungad munajaskoonilised, kattesoomused kestendavad. Vahelduvad paarissulgjad liitlehed . Lehekesi 8-14, kuni 2,5 cm pikad, ovaalsed, terveservalised, lühikese ogaja tipuga, ererohelised, noorelt karvased. Abilehed nõeljad, püsivad kaua. Õitseb mais – juunis 10 – 15 päeva. Õied kollased, kuni 2 cm pikad. Üksikult või kuni 4 kaupa kimbus lehtede hõlmas. Vili on kitsas , silinderjas kaun , kuni 3,5 cm pikk, pruun, valmib augustis. Seemned pruunid. (Hariduskeskus)
Joonis 7. Suur läätspuu (Caragana arborescens)
( http://mesindus.ee/meetaimed/suur-laatspuu )

4.3.2. Hooldus

Kergesti paljundatav, külmakindel, kiirekasvuline ja põuakindel liik, talub linnatingimusi. Mulla suhtes on taim vähenõudlik, kuid paremini kasvab värskel saviliivadel. Valguselembeline. Suve teisel poolel kahjustuvad lehed tihti jahukaste tõttu ja kaotavad osa dekoratiivsusest. Taime paljundatakse pistikutega, seemnetega või võrsikutega. Ei vaja suurt hooldust, kuna talub hästi erinevaid tingimusi. Üheks mureks on kiire metsistumine, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel. Kuna suur läätspuu ei talu liigniiskeid muldi, siis aitab kasvule kaasa liigniiske pinnase drenaažimine või õhutamine.

4.3.3. Lõikamine

Suurt läätspuud tuleks lõigata 2 korda aastas. Kui on soov saada juurde uusi võrseid tuleks lõigata noori taimi, ning see tegevus on kõige sobilikum just talvel. Kui põõsas on liiga kõrgeks kasvanud, võib selle kevadel (märtsis) tugevasti tagasi lõigata. Põõsas lõigatakse/saetakse tagasi u 50 sentimeetrini maapinnast . Töö käigus tuleks jälgida, kust oksad hargnema hakkavad ja teha lõige sellest kohast pisut ülevalpool. Läätspuu kannatab ka noorenduslõikust. Parim aeg noorenduslõikuse tegemiseks on talvel – oktoobrist märtsini. Noorenduslõikus toimub etappide kaupa 3 aastal järjest. Igal aastal lõigatakse 1/3 okstest u 50 sentimeetrini maapinnast tagasi. Lõigatavad oksad peaksid põõsal jaotuma ühtlaselt, tuleks vältida ainult välimiste okste kärpimist. Lõigatakse kõige alumise väljapoole suunatud punga pealt. (Bakker)

4.3.4. Paljundamine

Suure läätspuu juurestik on hästi arenenud, plastiline. Antud taime külvatakse järgmiselt: idanemise kiirendamiseks leotatakse seemneid 5 – 6 tundi vees. Seemned idanevad edukalt temperatuuril mitte alla 25C, ilma stratifitseerimata idanevad aprillis – mais külvatud seemned 20 – 30 päevaga. Võib külvata ka suvel, aga äsjakorjatud seemneid. Hilissügisesed külvid õnnestuvad vaid kergetel muldadel. Seemneid võib stratifitseerida 1 – 5C juures 12 – 40 ööpäeva, edasi temperatuuri tõstetakse kuni 10C (1 nädalaks), aga pärast 25C (tõuseb idanemisenergia). Edasine hooldus seisneb kobestamises ja väetamises. Taime istutatakse 40 – 60 cm vahega. (Seemnemaailm)

4.4. Cornus alba – Siberi kontpuu

4.4.1. Kirjeldus

Siberi kontpuu on kontpuude perekonda kuuluv peente püstiste või kaarduvate okstega põõsas (Hariduskeskus). Ta on äärmusliku külmataluvusega liik. Ta on kiirekasvuline ja väga vähenõudlik, 2-3 m kõrgune laiutav põõsas. Suvel kannab siberi kontpuu lopsakaid lehti, aga talvel elustavad lumist aeda tema tulipunased kuni mustjaspunased võimsad võrsed. Õisikud on valged, viljakobarad samuti valged või isegi sinised. Siberi kontpuul esineb palju eri värvikombinatsiooni lehtedega sorte. Erinevatel sortidel on ka erinevat värvi talvised võrsed (Hansaplant). Lehed on vastakud terveservalised lihtlehed , munajaselliptilised, teritunud tipuga, ümardunud alusega, 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel on lehed lillakaspunased. Siberi kontpuu õitseb mais, sageli sügisel teistkordselt. Õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse. Vili on lihakas luuvili, piklik, sinakasvalge, sinaka kirmega, valmivad septembris. Tegemist on väga levinud ilupõõsaga, kuna talub saastunud õhku (Hariduskeskus).
Joonis 8. Siberi kontpuu ’Elegantissima’.
( http://www.rohelineaed.ee/index.php?page=139&print=true )

4.4.2. Hooldus

Ilupõõsaste oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist. Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub nende õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Varakevadel lõigatakse neid põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Selliste põõsaste alla kuulub ka Siberi kontpuu (Karner).
Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast. Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid, nt kontpuu. Kontpuud kevadeti tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid (Karner).
Kontpuud on üldiselt vähenõudlikud, kasvades igasuguses aiamullas. Ometi meeldib neile rohkem natuke niiskem ja viljakam pinnas. Päikesepaistelises kasvupaigas õitsevad nad enam, tugevam on ka lehtede sügisvärvus (Aialeht).
Kontpuudel on üks halb omadus - nad kipuvad metsistuma, levides nii juurevõsude kui juurduvate okstega (võsund-kontpuu), samuti seemnetega. Regulaarne niitmine nende põõsaste ümbruses on seetõttu väga tähtis. Kui kontpuu on hõlvanud suure ala ja pidev võsa trimmerdamine ei aita, siis tuleb juurestik maast üles sikutada. Paarist põõsast saab kindlasti labida- kirve -kangiga jagu. Kui põõsad on levinud suuremale alale , tuleks põõsad juurtega välja tõsta greiferi (kopa) abil või ala korduvalt randaalides tuua juurestik maapinnale, et see oleks võimalik kokku koguda ja hävitada. Suurte masinatega aga igas aiasopis tegutseda ei saa. Veel on võimalik mahaniidetud põõsad katta kuuks-paariks musta kilega, et pimedas taimed ära kurnata. Seda on aga aias kole vaadata, kui kile maas vedeleb. Liiati tuleb maapind lõigatud varrekontsudest ja juurerägast sellele vaatamata puhastada. Samuti on võimalik põõsaid keemiliselt tõrjuda, eelistades kevadist mürgitamist, kui noored võsud on veel rohtsed. Aga kaevamisest ei pääse isegi ka sellisel juhul, kui herbitsiidid on viimaks oma töö teinud. Eriti keeruline on olukord siis, kui kontpuu kasvab selliste taimede sees, mida soovitakse säilitada. Siis ei aita muu, kui paljundada taim kas pistikutega või seemnete külvamisega, likvideerida võsa, puhastada muld juurevõsudest ning istutada tagasi noored taimed (Aialeht).

4.5. Cotoneaster – Harilik tuhkpuu

4.5.1. Kirjeldus

Joonis 9. Harilik tuhkpuu
( SA Järvselja)
Harilik tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus) on Eesti oma kodumaine liik, kasvades Loode- ja Lääne-Eestis üsna hajusalt, loodudel, männikute alusmetsarindes, rannavallidel. Levinud Lõuna-Euroopast kuni Lõuna-Soomeni, teine osa areaalist Krimmis ja Kaukaasias . 1,5 -3 m kõrguseks kasvaval püstisel põõsal on noored võrsed tihedalt viltjaskarvased, hiljem paljad , läikivad. Lehed 1-4 cm pikad, laielliptilised kuni munajad , tömbi või pügaldunud tipuga, pealt hallikasrohelised ja veidi karvased, alt hallikasviltjad. Õied valkjad kuni roosad, 1-4 kaupa kobarates , rippuvad. Õitseb mai-juuni, punased viljad valmivad augustis, 2-4 seemnega (Aiasõber). Looduslikult kasvavast harilikku tuhkpuud kultiveeritakse harva (Sarapuu 1969).
Tuhkpuu on väärt kasvatamiseks üksikpõõsana, kuid sobib hekkide rajamiseks (Laas 1987). Talub hästi kärpimist, seega saab ilusa korrapärase ja tiheda heki (Valdaru 2012).
Harilik tuhkpuu on lubjarikast mulda nõudev liik. (Aiasõber) Teda ei tasu istutada liiva või raskesse savisse, sest seal ta ei arene. Istutamise ajal tuleks teha korralik kraav ja täita selle toitaineterikka mullaga. Tuhkpuule sobib kasvuaegne väetamine. Kuigi puu on tingimuste suhtes leplik , ei talu see ta madalat ja märga kasvukohta, kuhu lausvesi peale tuleb (Valdaru 2012). Kasvab paremini päikesepaistelistel kasvukohtadel (Sarapuu 1969).

4.6. Deutzia gracilis – Kaunis deutsia

4.6.1. Kirjeldus

Kaunis deutsia (Deutzia gracilis) (joonis 10) on laiuva kasvuga Jaapanist pärinev liik, mis areaalis saavutab kasvukõrguseks kuni 1,8 m, meil kuni 1m ja olles ühtlasi ka sama lai. Sihvakad püstised võrsed on elegantselt kaarduvate otstega. Eestis on laialdasemalt kasvatatud sorti ’ Nikko ’, mis on ilusate kaarjate okstega aeglasekasvuline laiuv põõsas. Valged lihtõied paiknevad püstistes õisikutes. Sobib kasvatamiseks üksikpõõsana või rühmana, talub hästi linnatingimusi (Aiasõber). Õitseb juunis-juulis, õitseb ka sama aasta võrsetel ( Sesoon ). Tema valged tähekujulised õied vaatavad avanenult ülespidi.  Tal on kahvaturoheline lehestik, mis koloreerub sügisel värviliseks (calmia).
Joonis 10. Kaunis deutsia (Deucia gracilis)
( http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/kaunis-deutsia/?category=15&panel )

4.6.2. Hooldus

Paljundatakse seemnete, pistikute ja pistokstega suvel. Külmakärbetest paraneb suhteliselt hästi. Mulla suhtes tolerantne (Aiasõber). Seemned tuleks külvata sügisel, külmal ajal, et need alles kevadel idanema hakkaks (Fine gardening).
Külm võib kahjustada puitumata võrseid, mistõttu vajab sooja kasvukohta või talvekatet (Aiasõber 2). Võib karmimatel talvedel kahjustuda, soovitav oleks katta taime keskosa (Hortes).
Harvendada, kärpida ja eemaldada närbunud õisikud kohe pärast õitsemist, põõsad vajavad 3-4 aasta järel 1/3 võrra noorendamist (Aiasõber). Ei vaja palju hooldust, kuigi iga-aastane kärpimine on võrsete lõhikese eluea tõttu vajalik (Missouri botanical garden ).

4.7. Deutzia scabra – Kare deutsia

4.7.1. Kirjeldus

Kare deutsia (Deutzia scabra) kasvab kuni 3 meetri kõrguseks ja 2 meetri laiuseks ning sobib suurepäraselt kasutamiseks linnaaedades, sest talub hästi saastet. Lehed on tumerohelised ja karedad, paiknevad pikkadel kaardus võrsetel vastakuti, sageli hambulise servaga. Õied on valged kuni roosakad, kellukesekujulised ja meelõhnalised, moodustavad silinderjaid tipmisi pööriseid. Õied puhkevad enamasti suve algul, kolmandal aastal pärast istutamist. Kare deutsia eelistab päikselist ja tuulevaikset kasvukohta. Mõned sordid on külmakartlikud – külm võib kahjustada puitumata võrseid, mistõttu vajavad sellised sordid sooja kasvukohta või talvekatet (Aiasõber).
Joonis 11. Kare deutsia ’ Plena ’ (Deutzia scabra ’Plena’)
( http://www.neevaaed.ee/wp-content/uploads/wpsc/product_images/karedutzia.jpg )

4.7.2. Kirjeldus

Põuasel suvel peab põõsaid õitsemise ajal kastma, muidu jääb õitsemine lühikeseks. Kuivemas kasvukohas tuleb teda kasta, muidu hukkub põua pärast Deutsiad. lepivad tavalise aiamullaga. Kare deutsia on külmaõrn – tuleb talveks kinni katta (Hansaplant).

4.7.3. Lõikamine

Kohe pärast õitsemist tuleks harvendada, kärpida ja eemaldada närbunud. Vanemaid põõsaid tuleb aeg-ajalt harvendada (Sander 2009). 3-5 aastatase vahemiku järel on tuleks eemaldada vanemad oksad. Eakamate, vähese kasvuenergiaga taimede elujõudu saate taastada noorenduslõikusega, mille käigus kõik oksad tugevasti 10cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigatakse (Vaasa 2003). Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi peale tagasi lõigata kuna noored võrsed õitsevad rohkem ja põõsas näeb tihedam ja värskem välja (Calmia puukool). Kareda deutsia lõikamisega tuleks oodata jaanipäevani, et määrata täpselt kahjustuste ulatus ning vastavalt kahjustustele ka lõigata. Talvekahjustatud oksad lõigatakse tagasi kuni kahjustamata osani või sobiva kahjustamata külgharuni. Kevadel on vajalik kahjustatud põõsaid kindlasti väetada sest puu või põõsas püüab iga hinna eest taastada oma esialgset võra ning selleks vajab ta palju toitaineid (Vaasa 2003).

4.7.4. Külmakaitse

Kare deutsia on külmakartlik, seetõttu tuleks asetada taimele talveks ümber kerge talvekate või hoolitseda, et põõsas oleks korralikult lumega kaetud (Hansaplant). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmadel talvedel võib deutsia külmuda lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed. Sellele vaatamata pole välistatud taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem ( Neeva aed).

4.7.5. Paljundamine

Taime paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega. Kuna Kare deutsia on hea juurduja siis võib pistoksad torgata otse peenrasse, kus on kerge liivakas muld. Kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Segu tuleks panna suuremasse potti ning see kaevata maa sisse, et külgedelt ei soojeneks ja kuivaks. Pistikud tuleb torgata anumasse natuke kaldu ja nõnda, et lehed omavahel kokku ei puutuks. Anum peab olema pidevalt niiske (Sander 2009).

4.8. Forsythia suspense – Värdforsüütia

4.8.1. Kirjeldus

Areaal: hübriidse päritoluga. Levinud Hiinas.
Suurus: 1-3 m kõrgune
Võra: laiuv põõsas. Püstise, kuid ebakorrapärase kujuga.
Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti.
Lehed: vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad.
Õied ja viljad: õitseb aprilli lõpus-mais, enne lehtimist. Õied suured, kollased, asetsevad 1-3 kaupa
Kasvutingimused: Kiirekasvuline, küllaltki külmakindel. Vajab viljakaid, vett hästi läbilaskvaid muldi. Eelistab päikesepaistelist kasvukohta, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu.
Kasutamine: Forsüütiat istutatakse koduaeda üksiku efektitaimena või väiksema grupina. Väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal (Mettik 2008).
Joonis 12. Värdforsüütia
( http://eol.org/pages/489681/media )

4.8.2. Tagasilõikamine

Pärast õitsemist lõigatakse igal aastal vanemad oksad maapinnalt välja ja kärbitakse külgmisi, laiutama kippuvaid võrseid. Suve jooksul kasvavad tugevad noored võrsed, mis sügiseks puituvad ja järgmisel paaril aastal rikkalikult õitsevad ( Laane 2005).

4.8.3. Elujõulisuse suurendamine

Külmade talvedega Eesti tuleb vältida istutamist lagedatele tuulistele kohtadele (Hansaplant). Talvel külmub sageli lumepiirini (Hariduskeskus).
Kuna forsüütia õiepungad moodustuvad vanematele võrsetele, tuleb selle põõsa lõikamisega olla väga tähelepanelik! Forsüütiat lõigatakse ilmtingimata pärast õitsemist, võttes ära mitte rohkem, kui umbes ¼ okste pikkusest. Ülikiire kasvuga forsüütiapõõsas võib ka kiire vananemise tagajärjel enam mitte õitseda, sellisel juhul lõigatakse kogu põõsas maapinna lähedalt tagasi, pärast 2 – 3 aastat hakkab põõsas taas rikkalikult õitsema (Hansaplant).

4.9. Hydrangea arborescens – Puishortensia

4.9.1. Kirjeldus

Puishoritensia (Hydrangea arborescens) on kuni 1,5 m kõrge laiuv põõsas. Lehed ümarmunajad kuni elliptilised , 6 – 20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, ümardunud või südaja alusega, saagja servaga, pealt paljad, alt nõrgalt karvased, sinakad. Leheroots 2 -8 cm pikk. Õied valged (rohekad), läbimõõt 1,5 – 2,0 cm, kumerates, 10 – 20-cm läbimõõduga õisikutes. Kuna õisikud on suured ja rasked, siis kaarduvad oksad sageli maha ja vajavad õitsemise ajal toestamist. Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Avastati Ohios 1900. aastal. Meil küllalt külmakindel. Alustab õitsemist juba juuni lõpus, juuli alguses. Väga dekoratiivne rohke ja pikaajalise õitsemise tõttu. Soomes külmub ega õitse. Kõik õied steriilsed , valged. (Hariduskeskus).
Joonis 13. Puishortensia (Hydrangea arborescens 'Annabelle')
( http://www.aiasober.ee/tooted/ilupuud-ja--p%C3%B5%C3%B5sad/lehtpuud-ja--p%C3%B5%C3%B5sad/1061 )

4.9.2. Hooldus

Vajab kerget happelist, viljakat ja parasniisket mulda. Armastab päikest, kuid kasvab edukalt ka kerges varjus . Kuival ajal vajab kindlasti kastmist. Sa võid teda kasvatada, nagu püsilille. See tähendab, et sügisel lõika tal võrsed praktiliselt maani maha. Selline resoluutne pügamine sunnib põõsast rohkemale õitsemisele ning õisikud on suuremad. Kevadeti on soovitav põõsaid tugevasti tagasi lõigata. Alustab õitsemist enne aedhortensiat, õitseb kaua ja väga kaunilt. Kastmisvesi ei tohiks olla lubjarikas . Mullastiku koostis ja reaktsioon võivad õite tooni mõjutada. Väetamiseks on soovitav kasutada okaspuudele ja hapulembestele ettenähtud osmokootset väetist. (Aiasõber)

4.9.3. Lõikamine

Aed – ja puiishortensia lõikused on erinevad: puishoritensia talub allalõikust hästi aedhoritensia aga mitte nii väga. Puishortensia talub allalõikamist paremini, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Siiski võiks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad – nii saame hortensia suvel varem õitsema. Aedhortensia oksad ei anna juure- ega külgvõrseid. Seetõttu võiks lõikus piirdudagi vanade, kuivanud ja murdunud okste eemaldamisega. Viimaseid on aedhortensial küllalt palju, kuna ta on rabeda puiduga .Kui soovite aedhortensialt eriti lopsakaid õisikuid, lõigake teda igal aastal tagasi nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks ka üks pungapaar. Pungadest kasvavad ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud. Mõneti meenutab aedhortensia lõikus nudipuude iga-aastast hooldust. ( Maaleht )

4.9.4. Paljundamine

Puishortensiat on lihtne paljundada haljaspistikute ja võrsikutega. Sobivas kasvupaigas kasvab hortensiapõõsas ise tasapisi laiemaks, paljundamiseks tuleb lihtsalt mõned servapoolsed juurevõsud välja kaevata. See hortensialiik kasvab ja õitseb paremini poolvarjus, kus muld on niiskem. Hästi mõjub talle neutraliseerimata rabaturbast multš, mis teeb mulla ka veidi hapumaks. Vanemad põõsad kipuvad harvendamisest hoolimata lamanduma, neile on heaks naabriks ja toeks mõni tugevakasvuline põõsas. (Aialeht)

4.10. Hydrangea paniculata – Aedhortensia

4.10.1. Kirjeldus

Kodumaal on aedhortensia (Hydrangea paniculata) pigem madalam puu või kõrge põõsas, kuid meil on ta kuni 2 m kõrgune tiheda ümara võraga põõsas. Ta kasvab tavalise alusmetsaliigina Jaapani, Hiina ja Venemaa Kaug-Ida metsades. Võrsed on punakaspruunid ja nõrgalt karvased. Pungad on ümarad, 0,1-0,2 cm pikad, 3-4 kaupa männastes, võrsest tugevasti eemalehoiduvad. Lehed on elliptilise või munaja kujuga, 5-15 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga, pealt tumerohelised, veidi karvased, altküljelt heledamad ja roodude nurkadest karvased. Õied on valkjad kuni roosad, tipmiste koonusjate kuni 25 cm pikkuste pööristena, puhkevad suve teisel poolel ja sügise algul. Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu dekoratiivsele sügisesele pikaaegsele õitsemisele. Sobib kasvatada üksikpõõsana kui ka väiksema grupina haljasaladel. Eelistab parajalt niisket , tuulevarjulist kasvukohta ja veidi hapukat mulda. Kevadel võib õitsemise rohkendamiseks võrsed tugevasti tagasi lõigata (Aiasõber).

4.10.2. Tagasilõikamine

Aedhortensiat võib lõigata märtsis. Tugevaks tagasilõikuseks tuleb kõik oksad kuni u 50 cm kõrguselt ära saagida. Kuna see hortensia õitseb üheaastastel okstel (oksad, mis moodustuvad pärast märtsi), puhkevad nad pärast lõikust veel sel aastal õide.
Võib teha ka noorenduslõikust, mida võiks pigem teha etappide kaupa. Näiteks võib lõigata kolmel või enamal aastal iga kord üks osa vanadest okstest u 50 cm kõrguselt ära. Sel juhul tuleks plaanitud okste arv lõigata ühtlaselt kogu põõsalt, mitte kunagi ainult välisküljelt (Bakker).

4.10.3. Hooldus isekülvil või levimisel

Taime üheks probleemiks võib olla tema liiga kiire kasvamine. Selle vastu aitabki põhiliselt tugev tagasilõikus. Muidu taimelt suurt isekülvi- või invasiooniohtu ei ole (eHow B).
Taime saab ise levitada ja paljundada mitmel viisil – kõige lihtsamalt istikute ja võrsetega või ka kevadel seemnetega (Howe).
Hortensiad on üldiselt vähenõudlikud taimed. Nad vajavad päikeselist, mõningase keskpäevase varjuga kasvukohta. Muld peaks olema viljakas ja piisavalt niiske. Kuivas, liivases ja lahjas mullas hortensiad ei edene. Kuival ajal vajavad nad kastmist. Neile ei sobi kohe üldse mitte suurte puude alune. Nad jäävad konkurentsis puude juurtega alla ja ei edene. Istutamisel tuleks istutusmulda lisada turvast. Neile ei meeldi aluseline (lubjarikas) muld. Neid ei oleks mõistlik ümber istutada kevadel, siis kui nad hakkavad lehepungi avama. Sellel ajal on nad väga tundlikud. Parim aeg ümberistutamiseks on varakevad, kohe kui õnnestub labidat maasse vajutada. Värskeltistutatud taimi tuleb suvel hoolikalt kasta (Calmia).

4.10.4. Elujõulisuse suurendamine

Hortensiad vajavad palju väetamist ning kevadel ja suvel oleks selleks kõige parem aeg. Väetamiseks sobib aia üldväetis, täis- või rodoväetis. Täiskasvanud põõsale piisab ühest peotäiest granuleeritud täisväetisest, mis puistatakse ühtlaselt võra alla ja rehitsetakse pindmisesse mullakihti ( Laansoo 2012).
Kevadine multšimine orgaanilise materjaliga aitaks hoida väärtuslikku niiskust mullas (Buchan 2007). Võimalike külmade puhul tuleks taime katta. Väetamiseks on head lämmastik- ja kaaliumväetised vedelal kujul (Seemnemaailm). Ilupõõsaste oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist (Kärner ja Ko).

4.10.5. „Kosmeetiline“ hooldus

Aedhortensia oksad ei anna juure- ega külgvõrseid. Seetõttu võiks lõikus piirdudagi vanade, kuivanud ja murdunud okste eemaldamisega. Viimaseid on aedhortensial küllalt palju, kuna ta on rabeda puiduga. Kui tahta aedhortensialt eriti lopsakaid õisikuid, tuleks teda igal aastal lõigata nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks ka üks pungapaar. Pungadest kasvavad siis ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud. (Mölder 2009) Õitsenud hortensiaõied võid ära lõigata sügisel või talvel, kuid kui leiad aga, et kuivanud õied on talvises aias dekoratiivsed , võib neid lõigata ka varakevadel (Bakker).

4.11. Laburnum anagyroides – Harilik kuldvihm

4.11.1. Kirjeldus

Kuldvihmade (Laburnum) perekonnas on ainult 2 looduslikku liiki, millede kodumaaks on lõunapoolse Euroopa mäestikualad. Aianduses kasvatatakse ka kolmandat hübriidset liiki. Kuldvihmad on heitlehised väikesed puud või kõrged põõsad. Kollased õied paiknevad ülipikkades rippuvates kobarates, meenutades õitsemise ajal kuldse vihma sadamist! Kuldvihmade seemned on mürgised, kui neid süüa (Hansaplant).
Eestis peavad kuldvihmad kasvama soojas , päikeselises ja tuulte eest varjatud kohas. Nad eelistavad parasniisket lubjarikast mulda. Väga külmadel talvedel, kui õhutemperatuur langeb -30 ja sellest madalamale, tuleks nooremaid kuldvihmataimi katta (Hansaplant). Paljuneb hästi vegetatiivselt (Hariduskeskus).
Kuldvihmad sobivad eelkõige koduaedadesse üksiku efektitaimena. Tema istutamisel tuleb arvestada piisava avarusega, sest kunagi kasvab puuke mitme meetri laiuseks (Hansaplant).
Puit on kõva, hästi poleeritav, kasutatakse nikerdamiseks. Laialdaselt levinud haljastuses, talub hästi saastunud õhku (Hariduskeskus).
Kõrgus 3-7m. Kõrge põõsas või madal, sageli mitmetüveline laiuva võraga puu. Koor on sile, tumehall, vanas eas vaoline. Noored võrsed hallikasrohelised, karvased. Pungad laimunajad, siidkarvased, alusel ümbritsetud tumeda tugeva lehepadjaga. Lehed on vahelduvad kolmetised pikarootsulised liitlehed. Lehekesed elliptilised, 3-7 cm pikad, hallikasrohelised, ümaratipulised, terveservalised, noorelt alt valgete siidjate karvadega. Õitseb juunis. Õied kuldkollased, umbes 2 cm pikad, paiknevad tipmistes kuni 20cm pikkustes rippuvates kobarates. Vili on kaunvili, 5-8 cm pikk, lineaalne, lapik , kahvatupruun, karvane . Kaunad valmivad augustis, pakatavad sügisel. Seemned mustad, veidi läikivad (Hariduskeskus).

4.11.2. Paljundamine ja hooldus

Seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega, puhma jagamise teel ja pookimisega. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või külmikusse kui külvata enne talve. Tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva ettevalmistuseta annavad kõrge juurdumise protsendi (Seemnemaailm).
Kuldvihm ei talu väga tugevat lõikamist (Calmia).
Samas vajavad ilupõõsad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Taime istutades tuleks tema võra üle vaadata – kui see ei ole piisavalt harunenud, siis lõigatakse kohe peale istutamist maha 2/3 taime ladvast või 10-20 cm eelmisest lõikekohast ülevalt poolt. Istutuslõikus tehakse alati kevadel. Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse teda alles kevadel (Hortes).
Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra. (Hortes)
Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant. Peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, ei kärbita (Hortes).
Talvel tuleb kuldvihma noori taimi kaitsta jäneste ja kitsede eest ning erakordselt külmal ajal ka pakase eest (Hansaplant).

4.12. Potentilla fruticosa – Põõsasmaran

4.12.1. Kirjeldus

Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt. Põõsasmaranat mujal Eestis ei kasva ja tema kasvukohti ohustab nii ehitustegevus , metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda.
Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal.
Tema üldine levik on aga maailmas laiali pillatud väikeste tükikestena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades üldse mitte sarnane, kuid siiski kuuluvad nad ühte liiki. Põõsasmaran kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kuid katkendlikult. Ühe sellise väikese kasvukohajupi moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi aga päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad. Tema kasvualad on vähemalt viimase saja viiekümne aasta jooksul pidevalt laienenud ning ta kasvab sageli massiliselt, lausa teisi taimi välja tõrjudes. Nii arvataksegi, et Eesti levila võib olla tekkinud kultuuris kasvanud metsistunud taimedest (Järve, Eskla 2009).
Taim talvitub lume all ja teda ei ole vaja katta. Noored taimed kasvavad kiiresti, aga aastatega kasv aeglustub (Wikipedia).

4.12.2. Hooldamine

Lõikamise aeg
Vk-varakevadel
Põ- pärast õitsemist
Hoolduslõikus
Noorenduslõikus
Põõsasmaran
Potentilla fruticosa
Vk
Igal aastal kärpida eelmise aasta kasve - võrra
Harvendada mõne aasta järel, lausistutustel tagasilõikus
Joonis 14 (Järve, Eskla 2009)
Madalast põõsast võib kujundada laamasid, mida pole vaja pügada. Piisab, kui neid kord üle paari aasta hekilõikuriga tasandatakse.
Põõsalaamasid pöetakse hekilõikuriga, sest hekikääridega võtaks see töö kaua aega ja laiemate laamade puhul ei ulatu kääridega keskpaigani, mis aga on kõige tähtsam- hekikääridega on väga raske suuremaid pindu tasaseks lõigata. Mida tihedamalt laam on istutatud, seda enam vajavad taimed toitaineid. Laama tuleks väetada neljandiku kuni poole normi ulatuses puu-ja põõsaste kevadväetisega mais ja juunis ning sügisväetisega augustis. Noor laam vajab rohkem nii toitu kui ka vett, et kiiresti ühtlaseks ja tihedaks kasvada, vanemat laama tavaliselt ei kasteta, kindlasti pole seda vaja teha, kui taimede alune on multšitud.
Rikkalikult õitsevat laama pöetakse kohe pärast õitsemist, et taimed jõuaksid järgmise aasta õite ajaks uued tugevad võrsed kasvatada, kui taim õitseb eelmise aasta võrsetel (Laane, Laane 2005).

4.13. Rhus typhina – Äädikapuu

4.13.1. Kirjeldus

Joonis 15. Äädikapuu
(Bakker)
Äädikapuu e harilik sumahh (Rhus Typhina) nimele on erinevaid seletusi . Typhina sarnaneb sõnale typha (hundinui). Viide õiekobara sarnasusele hundinui pruuni osaga. Teine seletus nimele – sarnaneb hirvesarvedele, s.t oksad on mõhklikud ja karvased nagu noore hirve sarved. Äädikapuu on pärit Põhja- Ameerika kirde-, ida- ja keskosast. Puu kõrguseks on 2-3 m (Palmstierna, Johanson 2006 ).
Väga kiirekasvuline, aastased taimed sageli üle meetri kõrged (Laas 1987). Lehed on suured ja sarnanevad pihlaka lehtedele. Lehed muutuvad sügisel oranžiks, kollaseks ja punaseks. Õied tulevad heledate kobaratena, mis asetsevad sirgelt ülespoole. Samad õiekogumid annavad punakasroosasid vilju, mis värvuvad sügisel pruuniks (Palmstierna, Johanson 2006). Puul on väike, hernetera suurune luuvili, mis on kaetud tihedalt punakate karvadega, valmib septembris, kuid püsib kevadeni punakaspruunide pööristena (Laas 1987). Kasvatada aktsenttaimena, istutusaladel, murus (Roheline Aed OÜ). Sobib maja õnnepuuks ja üksikuna kasvama. Sobib kivide lähedusse või kokku istutades maadkatvate eri värvi taimedega. Levib juurevõsudega, mis tuleb eemaldada (Palmstierna, Johanson 2006 ).
Äädikapuu on sort, mida tuleks nii vähe kui võimalik lõigata. Kuna äädikapuu on tuntud oma isepäise kasvu tõttu, võib võra väheldane korrigeerimine siiski vajalik olla. Seda võib rahumeeli teha juunis. Põhjalikuma lõikuse vajadusest tuleks seda teha hilissügisel või talvel. Juurvõrsed ja vesikasvud (pikad sirged oksad) võivad tekkida kogu kasvuperioodi jooksul ning neid võib kohe eemaldada (lõigates nii sügavalt kui võimalik). Vesikasvude äralõikamine võib omakorda soodustada uute kasvude teket, mida ei ole võimalik takistada ja tuleb ära lõigata (Bakker).
Mullaviljakuse suhtes pole äädikapuu kuigi nõudlik, kuid eelistatuim oleks kerge ja viljakas vett hästi läbilaskev muld. Kasvukoht võiks olla tugevate tuulte eest kaitsud, soe ja päikseline, et vältida ka külmakahjustusi. Põuaperioodid ei mõju puule halvasti, kuid äsja istutatud taime (eriti paljasjuurse istiku puhul) tuleks usinasti kasta kuni juurdumiseni (Lepik 2012).
Kauni võra tõttu võiks äädikapuu ümber jääda veidi vaba ruumi, et puu dekoratiivsus esile pääseks. Mida vanemaks saab puu, seda rohkem ajab ta juurevõsusid, kuid neid saab muruniiduki või –trimmeriga kontrolli all hoida. Laiali ajavate juurevõsude tõttu pole äädikapuu hea naaber lillepeenarde ja köögiviljamaa vahetus läheduses ning aiaäärde puud istutades tuleks arvestada ka naabritega (Lepik 2012).
Äädikapuu on küllaltki külmakindel, kasvab hästi, kuigi karmimatel talvedel kannatavad võrsete ladvaosad. Lehed ja koor sisaldavad tanniini. Viljakatet tarvitatakse äädika kõvendamiseks ja toidulisandina (Laas 1987). Tundliku nahaga inimestele ei ole soovitav harilikku äädikapuud paljakäsi katsuda – võib tekitada nähaärritust (Hansaplant Hulgi OÜ).

4.14. Sorbaria sorbifolia – Harilik pihlenelas

4.14.1. Kirjeldus

Harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) on rohkesti hargnevate tugevate võrsetega kuni 2 m põõsas. Harilik pihlenelas pärineb Siberist kuni Jaapanini, kasvades metsaservadel ja metsades tihedate põõsastutena. Võrsed on valkjashallid. Lehed on 6-9 paari süstjakujuliste peenelt kahelisaagjate servadega 3-10 cm pikkuste ja 1-3 cm laiuste heleroheliste pikalt teritunud tippudega lehekestega liitlehed. Liitleht kuni 30 cm pikk. Õied on väikesed, valkjaskollased, koondunud kuni 30 cm pikkustesse tipmistesse pööristesse. Põõsas õitseb juunis - juulis. Taimeliiki võib sagedasti kohata vanades mõisaparkides, kus ta kasvab metsikult ning paljuneb juurevõsudest. Muidu on taim külmakindel ja vähenõudlik. Ta on kiirekasvuline ning sobib parkmetsa alla põõsastutena, nõlvade kinnistajana jne. (Aiasõber)

4.14.2. Tagasilõikamine

Pihlenelat noorendatakse kõigi okse tagasilõikamisega ca 10 cm kõrgusele maapinnast. Kui asendusvõrseid tekib liiga palju, siis need omakorda harvendatakse. Pihlenelat harvendatakse varakevadel ning kärbitakse peale õitsemist. (Hortes)

4.14.3. Hooldus

Harilik pihlenelas paljuneb väga hästi vegetatiivselt, andes palju juurevõsu. Kiirekasvuliselt võib ta hakata kähku naabreid lämmatama, seega on soovitatav selliseid taimi istutada üksikult või grupiti murusse, et oleks ümbrust niites võimalik nende levikut kontrolli all hoida. ( Risttee talu taimeaed) Levikut aitab takistada ka savikas pinnas (San Francisco Chronicle).
Taime võib multšida kuni umbes 7 cm kihiga , et hoida niiskust mullas ja takistada umbrohu teket. Multšiks võib kasutada surnud lehti, männiokkaid komposti või ka muud materjali. (eHow A)
Suvel õitsevatel põõsastel tekivad õiepungad sama aasta võrsetele ja neil harvendatakse varakevadel eelmise aasta oksi ning järelejäävad oksad lõigatakse tagasi 2.-3. pungale. Nii lõigatakse suvel õitsevaid pihlenelaid, millelt tahetakse saada intensiivse koorevärvusega oksi. Suurte õisikute saamiseks tuleb lõigata üheaastased oksad tagasi 2.-4. pungani. ( Kull 2000)

4.15. Sorbus intermedia – Pooppuu

4.15.1. Kirjeldus

Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres (Loodusajakiri).
Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile (Nurga puukool). Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on tumeroheline ning pealt läikiv, alt viljas ning rohekashall (Loodusajakirja koduleht ).
Puu õitseb juuni alguses, peale pihlakat. 1cm kuni 1,2 cm suurused valged õied on lamedates õisikutes ja lõhnavad meeldivalt (Vaata joonis 16.). Viljad valmivad septembris-oktoobris, on sama suured kui õied, ning värvilt oranžikaspunased (Nurga puukool).
Joonis 16. Pooppuu õied ja lehed.
(Neeva aia koduleht)

4.15.2. Hooldus

Parim aeg seemneid külvata on kohe peale valmimist. Kogutud ja hoiule pandud seemned peavad läbima stratifikatsiooni 2 nädalat soojas ja 14-16 nädalat külmas, ning külvatud seejärel nii vara kevadel kui võimalik. Kui seemned on idanenud ja kasvanud piisavalt suureks, et ümber istutada, tuleks iga taim eraldi potti panna. Esimesel kahel aastal kasvavad uued taimed väga aeglaselt, sest nad kasvatavad korralikku juurestikku. Ka potis kasvades on kasulik neid hoida jahedas esimesel talvel, ning maha istutada hiliskevadel ( Plants For A Future).

4.16. Spiraea Japonica – Jaapani enelas

4.16.1. Kirjeldus

Jaapani enelas (spireaea japonica) on püstiste okstega kuni 1 meetri kõrgune kausja- või kerakujuga põõsas, mis kuulub enelate perekonda (Spireaea). Eestis looduslikult ei kasva kuid looduslikult levib Jaapanis, Koreas ja Hiinas. Ta lehed on piklikmunajad kuni elliptilised, kiilja alusega, 5–7 cm pikad, kuni 2 cm laiad ja kahelissaagja servaga. Kevadel on lehed punakates toonides, suvel rohelised, alt sinakad ja sügisel erekollased kuni purpursed. Õied on hele- kuni tumeroosad ja asuvad sama aasta võrsete tippudes suhteliselt laiades lamedais kännasjais õisikuis. Jaapani enelas õitseb 45 päeva juulis-augustis, suured õisikud puhkevad noorte võrsete tippudes. Jaapani enelas talub hästi kärpimist ja saastunud õhku, seetõttu väga levinud haljastuses, temast on aretatud mitmeid eri värvi õite ja lehestikuga sorte.

4.16.2. Hooldus

Jaapani enelas on vähenõudlik ja talub hästi pügamist. Talvel võivad külmuda oksad, mis ulatuvad lumekatte alt välja, selle vältimiseks tuleb väljaulatuvad oksad kinni katta. Kevadel vajab jaapani enelas sanitaarlõikust. Tiheda põõsa saamiseks tuleb võrseid kärpida. Jaapani enela sortide õisikud tekivad sama aasta võrse tippudesse, seepärast suurima efekti saavutamiseks tuleks neid igal kevadel lõigata tagasi. Suurte kännasjate õisikute saamiseks tuleks maha lõigata kevadel 10 cm kõrguselt maapinnast. Allesjäänud oksatüügastest välja valida tugevamad ning peened ja liiga vanad põõsast eemaldada. Pärast tagasilõikust põõsaid väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks.

4.17. Spiraea x cinerea – Tuhkurenelas

4.17.1. Kirjeldus

Tuhkurenelas (Spiraea x cinerea) (Joonis 17) kuulub hübriidse päritoluga liik, kelle esivanemateks on hall enelas (Spiraea cana), mis on levinud Lääne-Euroopa kaguosas naistepunalehine enelas (Spiraea hypericifolia), mis kasvab Ida-Euroopa lõunaosast kuni Kirde-Hiinani. Kasvab 1,5-2 meetri kõrguseks ja võra kuju on kaarduvate okstega laiuv põõsas. Tema vanemad oksad on hallikaspruunid ja nooremad on peened, punakaspruunid ja veidi karvased. Okste küljes olevad lehed on terveservalised lihtlehed, mille õitsvatel okstel võib olla tipud peenehambulised, elliptilised, terava tipuga, kuni 3,5cm pikad ja hallikasrohelised. Noorelt on lehed veel mõlemalt pool karvased. Sügisel värvuvad nad purpurpunaseks. Tuhkurenelas õitseb tavaliselt mais. Õitsemine on väga rikkalik. Tema õied on valged, mis paiknevad piki eelmise aasta võrset tihedates sarikpöörides. Kogu vili on viljakas, mis koosneb mitmest nahkjast kukkurviljast. Viljad valmivad septembris, võivad valmida ka oktoobris (Hariduskeskus).
Joonis 17. Tuhkurenelas (Spiraea x cinerea)
( http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/tuhkur-enelas-grefsheim/?category=7&panel =)

4.17.2. Hooldus

Tuhkurenelast tuleks lõigata pärast õitsemist (kevadel). Noorel põõsal eemaldatakse enam-vähem kõik õitsenud oksad ja vanemal umbes kolmandik oksi. Lõigata tuleks võimalikult maapinna lähedalt, kuna see soodustab uute elujõuliste võrsete kasvu ja tekivad sellele taimele iseloomulikud pikad kaardud oksad (Maaleht 2012).
Tuhkurenelas annab juurevõsu (Hariduskeskus), mille abil paljuneb taim edasi.
Tuhkurenelas on vähenõudlik, haigus- ja põuakindel. Ta kasvab nii päikse käes kui ka poolvarjus (Eesti Aiaklubi 2011), kuid varjus ei õitse nii rikkalikult (Hortes). See põõsas on väga leplik kõigi muldade suhtes (Hortes).
Põõsas sobib ainult kas üksikult, rühmadena või vabakujulise hekina. Seega sobib avalikele haljasaladele ja teda pole vaja kosmeetiliselt pügada (Hansaplant).

4.18. Spiraea – Enelas

4.18.1. Kirjeldus

Põhjapoolkeral kasvab üle 70 liigi enelaid (Spireae), kes kuuluvad roosõieliste sugukonda. Nendele on iseloomulikud terved lehed, mis paiknevad varrel vahelduvalt. Pisikesed  arvukad õied (valged või roosad) on koondunud eri kuju ja suurusega õisikutesse. Õitsemisajal enamus enelate õisikud ripuvad kaarduvatel võrsetel nagu oleks tegemist vanikuga. Selle iseärasusega on seotud ka liiginimetus (kreeka keeles speira tähendab kaardu). Varakult (mais-juunis) õitsvatel enelatel on õisikud valged, need moodustuvad eelmise aasta võrsetel. Liikidel, mis õitsevad suvel (juunis-juulis), on õisikud nii valged kui roosad ja need asetsevad eelmise aasta lühivõrsetel või jooksva aasta võrsetel. Aga enelatel, mis õitsevad augustis-septembris, on õisikud koonilised või pöörises ja paiknevad noorte võrsete tippudes, sageli on nad roosad ja mõnikord isegi vaarikpunased (Seemnemaailm 2013).
Enelate perekonda kuulub umbes 100 liiki, mis on levinud väga ulatuslikult põhja-parasvöötme kesk- ja lõunapoolsetel aladel nii Aasias, Euroopas, kui ka Põhja-Ameerikas. Iluaianduses on enelad ja eriti nende sordid asendamatud põõsastaimed nii oma mitmekülgsuse kui ka vastupidavuse poolest. Enelad pakuvad lisaks laialdasele kasutusele ka kaunist lehe- ja õieilu kevadest sügiseni. Õitsemise omapärast lähtuvalt jagunevad enelad kahte rühma: ühed õitsevad eelmise aasta võrsetel, teised aga sama aasta võrsetel.
Enelad on mullastiku suhtes üldiselt leplikud põõsad. Erandiks on jaapani enelas, mis vajab kindlasti head mulda! Olenevalt liigist kasvavad nad nii päikeselisel, poolvarjulisel kui ka varjulisel kasvukohal, kuid õitsemine on alati rikkalikum valgemas kohas. Ka värviliste lehtedega jaapani enelad tuleks istutada valgemasse paika, et lehevärv oma erksuse säilitaks. Kuna enelad on kiirekasvulised ja seetõttu vananevad kiiresti, tuleb neid aeg-ajalt noorendada vanemate okste välja lõikamise teel või kogu põõsa maani maha lõikamisega.
Enelaid saab aias kasutada kõigil mõeldavail viisidel , mis madalatele põõsastele omane. Nad sobivad efektse üksikpõõsana, väiksema või suurema rühmana, lausistandustena, vabakujuliste põõsasridadena või pügatavate hekkidena! Vastupidava ja kauni taimena on enelatele kindel koht ka massilises suurhaljastuses. Põuakindlad enelaliigid kasvavad edukalt ka terrassimoodustistel ja suuremates aiavaasides katus- või rõduhaljastuses (Hansaplant 2013).
Joonis 18. Enelas „Aurea“.
(Foto M.Prihodko)

4.18.2. Tagasilõikamine

Enelate põhiliseks mureks ongi põõsaste tagasilõikamine nende noorendamiseks. Madalamatel enelatel tuleb pärast õitsemist pruunistunud õiepöörised koos 1/3 oksaga ära lõigata. Kõrgemakasvulistel enelatel lõikame kevadel kolmandikujagu oksi lihtsalt tervikuna põõsast välja ( Annist , 2002).
Enelate lõikamisel tarvis teada ja arvestada et eelmise aasta võrsetel õitsevaid enelaid lõigatakse kevadel pärast õitsemist, neil lõigatakse välja kõik võrsed, mis on vanemad kui 8-10 aastat. Sama aasta võrsetel õitsevaid aga varakevadel enne pungade puhkemist (Hansaplant 2013).

4.18.3. Hooldus

Kõik enela liigid on vähenõudlikud, taluvad hästi pügamist. Jaapani, madalal ja nipponi enelal võivad talvel veidi külmuda need oksad, mis polnud lume all. Kevadel on vajalik sanitaarlõikus. Et põõsas oleks tihe, tuleb võrseid kärpida. Hästiharunevatel liikidel on 10-aastasena ~30 võrset, see muudab võra tihedaks ja õitsemine rikkalikumaks. Seepärast lõigatakse vanad võrsed välja ja jäetakse vaid nooremad ja tugevamad.
Hilja õitsevatel liikidel kärbitakse igal aastal alates 4 kasvuaastast võrseid 30 cm kõrguselt maapinnast. Kui õitsemine on vähene ja lehed pisikesed, siis lõigatakse „kännuni” tagasi. Enelaid on vaja väetada peale igasugu lõikusi ja enne õitsemist. Orgaanilise väetisena kasutatakse sõnnikuleotist, veega 5-6 korda lahjendatult, ka linnusõnnikut veega lahjendatult 1:10. Võraalust ringi tuleks igal aastal multšida (turvas, lehekõdu, peenestatud põhk), seda tehakse varakevadel, kihi paksus 5-8 cm.
Kevadel õitsevatele enelatele on iseloomulik terve puhma võrsete teke. Näiteks on 10 aastasel taimel võrseid 30-60. Nendel enelatel eemaldatakse täielikult kõik (pärast 7-14 aastat) vanad võrsed ja igal aastal eemaldatakse välja läinud võrsed.
Suvel õitsvate enelate rühmal moodustuvad õisikud jooksva aasta võrsetel. Järgmisel aastal ilmuvad õied uuesti jooksva aasta võrsetel, vanade võrsete tipud kuivavad. 3-aastased võrsed vajavad juba noorendamist, eemaldada tuleb ülemine osa võrsest. Kui seda ei tehta, siis vanad võrsed kaarduvad maha ja järk-järgult kuivavad. Võrse tervikuna elab 6-7 aastat, kuid kuna taim annab ohtralt juurevõsu, siis selles mõttes on taim igavene. Pärast 4.ndat kasvuaastat soovitatakse igal aastal lõigata põõsas tagasi kuni 25- 30 cm-ni maapinnalt (Seemnemaailm 2013).

4.19. Symphoricarpos albus – Harilik lumimari

4.19.1. Kirjeldus

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) kasvab 1-2 meetri kõrguseks ning on levinud haljastuses kuna talub hästi saastust. Lehed on lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased. Õitsemisaeg on lumimarjal juunist septembrini. Õied on kellukjad, roosakad ja 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas. Viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged ja mürgised. Viljad valmivad oktoobris-novembris ja püsivad põõsal poole talveni. Lumimari talub mõningast varju, on külmakindel ja praktiliselt haigustevaba (Hariduskeskus).
Joonis 19. Harilik lumimari (Symphoricarpos albus)
( http://www.jarvselja.ee/istikpic.php?pid=426 )

4.19.2. Hooldus

Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb neid regulaarselt välja lõigata, muidu võib põõsas metsistuda (Calmia istikuäri OÜ). Muidu on lumimari vähenõudlik ja võib kasvada kehval mullal. Lisaks võib kasvada kivistel, lubjarikkas pinnases, poolvarjus, ei vaja tavaliselt lisakastmist (Seemnemaailm). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber).

4.19.3. Lõikamine

Lumimari talub hästi pügamist. Suvel, peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud  oksad ja/või harvendatakse,  ei kärbita. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Lumimarja noorendatakse ka kõigi okste tagasilõikamisega ca 10cm kõrgusele maapinnast (Hortes). Asendusvõrsed ei kasva üksnes lõikamisele järgneval aastal, vaid ka 2-3 järgneva aasta jooksul. Enamasti tekivad need okste uinuvatest pungadest juurekaelal, kuid ka juurevõsundite lisapungadest. On täheldatud, et tugeva tagasilõikuse korral tekivad kännu- ja juurevõsundid isegi sellistel liikidel, mis neid tavaliselt ei kasvata . Seega peab pärast noorendamist tegema põõsastele kujunduslõikuse, mis seisneb okste harvendamises ja kärpimises (Vaasa 2003).

4.19.4. Paljundamine

Paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Peale selle annab lumimari palju juurevõsusid, viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks. Väga lihtne kasvatada seemnest. Kohe peale viljade valmimist sügisel külvata seemned otse pinnasesse, potti või kasti. Ei suruta eriti sügavale, külv kaetakse saepuru või kuivade lehtedega. Kastid ja potid asetatakse talveks lume alla. Tõusmed ilmuvad kevadel, mõnel juhul alles järgmisel aastal. Esimestel aastatel kasvab lumimari kiiresti, kolmandaks aastaks hakkab õitsema (Seemnemaailm).

4.20. Syringa josikaea – Ungari sirel

4.20.1. Kirjeldus

Ungari sirel (syringa josikaea) (joonis 20) on keskmine kuni kõrge, 3-7 m kõrgune tugevakasvuline, püstise võraga rohkesti harunev põõsas. Lehed on tal tumerohelised, sügisel kollased ja õied roosakas -violetsed ning lõhnavad tugevalt (Hansaplant, Hariduskeskus). Kasvab looduslikult Ungaris, Jugoslaavias ja Taga-Karpaatias. Koor on tal pruunikashall, noored võrsed on lillakaspruunid, neljakandilised, veidi karvased, heledate väikeste lõvedega, pungad piklikmunajad. Lehed on vastakud terveservalised lihtlehed, piklikmunajad või laielliptilised, kuni 10 cm pikad, teritunud tipuga, kiilja alusega, leherood nõrgalt karvased. Pealt tumerohelised, läikivad, alt sinakasrohelised. Õitseb juunis, õied paiknevad eelmise aasta võrsetel, kuni 20 cm pikkustes püstistes laipüramiidjates hõredates pööristes. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet . Viljad valmivad augustis-septembris. Kasvutingimuste suhtes külmakindel. Kasvab ka varjus, kuid õitsemiseks vajab täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, põuakindel, meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline (Hariduskeskus).
Joonis 20. Ungari sirel (syringa josikaea)
( http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=346&catb=1 )

4.20.2. Hooldus

Väga levinud haljastuses, talub kärpimist ja saastunud õhku (Hariduskeskus). Kipub alt laasuma, mistõttu vajab regulaarset tugevat pügamist (Calmia).
Ungari sireli istikuid on soovitatav istutada 0,5-0,8 m vahedega, vabakujulise heki puhul kuni 1m vahedega Pärast istutamist kastke taimi, et vesi viiks mulla tihedalt juurte ümber. Kastke pigem rohkem kui vähem. Kui kastmisvesi on mulda imbunud, kobestage istikute alune mullapind rehaga ja multšige komposti, turbamulla või puukoorega. Kõige lõpuks tuleb taimed tagasi lõigata, et soodustada tiheda heki saamiseks nende harunemist  (Aialeht). Ei aja juurevõsusid nagu harilik sirel (Calmia). Paljundamiseks sobivad viisid on poolpuitunud pistikute või seemnetega (Aiasõber).
Talub kehva mulda, aga see ei tohi olla ülemäära kuiv (Calmia). Esimese kasvuaasta suvel võib korra kergelt kõiki pikivõrseid tagasi lõigata. Nii soodustub külgharude moodustumine ja kasv (Aialeht).
Ungari sirel on vähenõudlik, ei aja juurevõsusid ja seetõttu on tema hooldamine lihtne, vajab vaid regulaarset pügamist (Calmia).  Piiratavaid sirelihekke või ka üksikpõõsaid tuleb pügada kohe pärast õitsemist, siis õitsevad nad igal aastal uuesti ja rikkalikult  (Hortes).

4.21. Syringa vulgaris – Harilik sirel

4.21.1. Kirjeldus

Hariliku sireli kodumaaks peetakse Karpaate ja Balkani poolsaare mägesid. Rohekelt õitsevat põõsast on aedades kasvatatud juba 450 aastat. Selle aja jooksul on aretatud juba üle 1500 erineva sordi. Eesti sai harilik sirel tuntuks umbes paarisaja aasta eest: kõigepealt lillaõieline, seejärel valgeõieline vorm. Sirel jõudis mõisaparkidesse ja sealt taluaeda. Praegugi on kahvatulillade õitega sirel vanades taluaedades tavaline. Mõned vanad sordid on jätkuvalt populaarsed. Juuni alguses puhkeb rikkalikult õide ' Andenken an Ludwig Späth'. Sort aretati 1883. aastal Berliinis L.Späthi puukoolis. Õiepungad on tume-karmiinpunased, õied lihtsad, tume-purpurpunased. Mõni päev hiljem hakkab õitsema valgete täidisõitega sort 'Mme Lemoine', mida on samuti siinmail kasvatatud juba ligi 120 aastat.
Viimastel aastatel on meil rohkesti müüdud huvitavate kahevärviliste õitega sirelit 'Sensation' (iga kord pole see kahjuks sordiehtne). Sort aretati juba 1938. aastal. Sellel sirelisordil on suured lillakaspunased lihtõied ja krooni serva palistab lai valge vööt. 'Sensation' puhkeb õide pisut hiljem kui teised sordid ja on väga dekoratiivne.
Roosades toonides alustab õitsemist täidisõieline 'Krassavitsa Moskvõ'. Põõsale annavad alguses tooni lillakasroosad õiepungad. Puhkenud valged õied on heleroosa varjundi ja tugeva lõhnaga. Soojal kevadel hakkab põõsas õitsema mai lõpul ning teed seda kaua rikkalikult. Lääne-Euroopas tuntakse sorti ' Beauty of Moscow' nime all.
Omapärane, kuid väga vähe levinud on esimene helekollaste lõhnavate õitega sirelisort 'Primrose', mis on saadud juba 1949. aastal. Põõsas on eriti ilus puhkemise aegu, kuumal kevadel pleekuvad õied päiksepaistelisel kasvupaigal kiiresti valgeks.
Kollasekirjude lehtedeta 'Aucubaefolia' on silmatorkavalt kena lehestikuga, kuid sisemaal õrnuke. See sort sobib Lääne-Eestisse, saartele ja linna soojemasse mikrokliimasse (Sander, 2011).

4.21.2. Kirjeldus

Eesti kasvab enamasti põõsana, kui Läänemaades kujundatakse tüvipuuks. Õiepöörised kujunevad eelmise aasta võrsete külgpungadest, seetõttu ei õitse tugevasti kärbitud sirel kuigi rikkalikult (Tuulik et al, 2012).
Harilik sirel on küllalt varjutaluv, kuid õitsemiseks vajab siiski täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab aga lubjarikast mulda. Ta ei talu põhjavee kõrget taset. Sireleid ei tohi kevadel kärpida. Ta õitseb eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest. Kui eelmise aasta võrsed ära lõigata, siis pole enam õiepungi. Sirelipõõsale tehakse kujunduslõikust kohe peale õitsemist. Selle käigus tuleks eemaldada ka äraõitsenud õiepöörised, et sirel asjatult ei kulutaks energiat seemnete moodustamisele. Harilikust sirelist saab moodustada ca 2 m kõrguse pöetava või lihtsalt vabakujulise heki. Vana sirelihekk kipub minema alt hõredaks. Tema ette võib istutada madalama heki mingitest õitsvatest põõsastest.
Harilikule sirelile pookimine on loomulik tegevus - ei järgne kudede konflikti. Istik on kõige vastupidavam ja kauaealisem. Puuduseks on hariliku sireliomadus ajada juurevõrseid. Need tuleks regulaarselt ära lõigata. Kui see ununeb on hiljem raske aru saada, milline on poogitud sordisireli oks ja milline tavaline sirel (Calmia istikuäri portaal).

4.22. Viburnum opulus – Harilik lodjapuu

4.22.1. Kirjeldus

Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta sagedane (bio.edu.ee).
Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus (Godet, 2000). Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee)
Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga (Godet, 2000), mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. (bio.edu.ee)
Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, ning kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega (bio.edu.ee). Taimel on väiksemad munajad ladvapungad ja kitsad ning võrsele liibuvad külgpungad suuremad (Vaata joonis 1.). Vartele kinnituvad lehed vastakuti. Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas , alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm.
Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm läbimõõduga, lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed putukate meelitamiseks. Õitseb taim mai lõpus ja juunis, ning viljub septembris. Viljad on marjataolised pikliku kujuga lihakad luuviljad, ühe lapiku seemnega. Maitselt mõruhapud, kuid söödavad, ning värvuselt erepunased (bio.edu.ee).
Harilik lodjapuu kuulub sugukonda kuslapuulised ja perekonda lodjapuu. Rahvapäraselt kutsutakse teda veel õispuuks, koerõispuuks, lodjapiks, leedripuuks, hullukoeramarjapuuks, hundimarjapuuks (bio.edu.ee), pitsipuuks, õitspuuks, leivamarjaks ja mürgimarjaks (Aialehe koduleht).

4.22.2. Hooldus

Noorenduslõikus seisneb okste tugevas tagasilõikamises ja nende arvu vähendamises. Tulemuseks on võrsete stimuleeritud tekkimine, mistõttu pikeneb põõsa eluiga. Sellele lõikusele peab kindlasti järgnema kujunduslõikus, mille käigus harvendatakse ja kärbitakse võrseid. Umbes 10 aasta vanustel okstel hakkavad oksatipud kuivama, ning need tuleks kärpida. Üle 15 aasta vanused oksad tuleks eemaldada. Ka on vajalik kärpida tugevaid üheaastaseid võrseid. Lõikamise õige aeg on peale õitsemist ja enne uute õiepungade moodustumist, sest eesmärk on õiterohkus ja vahel ka õite suurus (Sarapuu, 1983). Lõikamisel uue taime juurde minnes tuleb puhastada käärid, et vältida võimalike haiguste ülekannet, ning kindlasti kasutada teravaid kääre. Üldiselt lõigatakse lodjapuud, et säilitada nende hoolitsetud välimus kasvuhooajal, ning suurem lõikus ühe korra aastas taime tervise säilitamiseks (Gardenguides koduleht).
Viljade saamiseks on vaja ühte aega vähemalt kahte lodjapuud. See tagab õite parema viljastumise ning nii võib saada ühelt põõasalt kuni 20 kg vilju. Kuid kindlasti tuleb ka väetada pinnast põõsasste ümber. Seda kevadel ja juuni keskel (Calmia).
Lodjapuu viljub septembris. Kuid nii sügisese kuika kevadise külvi korral ilmuvad tõusmed alles teisel kevades, sest seeme vajab stratifitseerimist – 2 kuud soojas ja siis kevadeni jahedas. Esimesel aastal on seemikute kasv väga aeglane (Sarapuu 1983).
Lihtne on ka lodjapuud paljundada haljaspistikuga. Selleks lõigatakse kahe pungapariga oksatükk, ergutatakse kasvustimulaatoriga ja juurutatakse pistikulavas. Juurutamiseks piisab vaid suuremast plastpudelist või klaaspurgist. Pistoksi võetakse üheaastastest võrsetest, sest nad juurduvad halvemini.
Kõige lihtsam ehk on paljundada lookvõrsikuga. Sel meetodil paljundades on vaja vaid jälgida, et muld oleks kogu aeg niiske. Olles väga elujõuline, lähevad suuremate põõsaste mahakooldunud oksad niimoodi juurduma (Aialehe koduleht).
Põõsast väetatakse kaks korda aastas- varakevadel ja juuni keskel. Selleks kasutatakse ammooniumnitraati, karbamiini, superfosfaati, kaaliumnitraati, kõdusõnnikut ja kaaliumkloriidi (Calmia).
Viiruste leviku takistamiseks ei võeta pistikuid ja pookoksi haiguskahtlastelt taimedelt, ning hävitatakse haigestunud taimed ja viirusi kandvad putukkahjurid. Et tõsta taime viiruskindlust, tuleks luua talle soodsad kasvutingimused, ning vältida ühekülgset väetamist, kasta põuaperioodil ja harvendada. Et takistada jahukaste levikut juba nakatunud taimede puhul, sügisel nad põletatakse, ning maa põõsaste ümber kaevatakse läbi (Sarapuu, 1983).
Kastmisel tuleb jälgida nõuannet, et pigem kasta harvem ja põhjalikult kui sageli ja vähe. Sagedasemalt tuleks kasta linnasaastega kokkupuutuvaid taimi. Kastmisvesi ei tohi olla veevärgivesi, sest too on külm ning tihti sisaldab kloori. Saastealas kasvavaid taimi võiks piserdada veega. Kuival suvel tuleb kasta põõsaid tihedamalt, kuni 3 korda kuus (Sarapuu, 1983).
Valminud viljad tuleks jätta taime külge, talveajal vajavad neid toiduks linnud. Kevadel tuleks rehitseda ära lehekõdu taime alt (eHow koduleht).

5. LIAANID

5.1. Clemantis – Elulõng

5.1.1. Kirjeldus

Elulõng, ladina keeles Clemantis, kuulub tulikaliste sugukonda ning antud taimeperekond on erakordselt keeruline ja liigirikas . Siin arvatakse olevat umbes 300 liiki, mis on jagatud alamliikideks, sektsioonideks ja alamsektsioonideks. Mitmekesine on ka elulõngade morfoloogiline ülesehitus: leidub põõsaid, poolpõõsaid, rohttaimi, aga kõige rohkem siiski liaane. Elulõngad on levinud Maa mõlema poolkera parasvööndites ja troopilistel aladel mägedes, olles soojemates piirkondades sageli igihaljad, jahedamates aga heitlehised. Elulõngade kaunid õied ei moodustugi botaanilises mõistes ainult õieosadest, vaid kenade kroonlehtede ülesande on enda kanda võtnud värvunud kõrglehed. Lisaks silmatorkavatele õitele on elulõngadel väga kaunid ka siidjaid sulgkarvu kandvad seemnetutid, mis jäävad taimedele külge pikaks ajaks. Kuigi looduslikke kauneid elulõngaliike, mis kasvaksid meie kliimas edukalt, leidub palju, kasvatatakse neid aedades siiski teenimatult vähe. Tänini on suurem tähelepanu pööratud hübriidsetele suureõielistele elulõngadele, millede sorte on lugematu arv (Hansaplant, 2013).
Maakeral arvatakse kasvavat 250-300 looduslikku elulõngaliiki. Nendest suurem osa, ligi kaks kolmandikku kasvab Euraasia kontinendil. Enamik elulõnga looduslikest kasvukohtades asub parasvöötmes, mõned ulatuvad ka troopikasse. Kõige rohkem erinevaid liike kasvab Ida-Aasias.
Lääne-Euroopa aedades on elulõngaliike kasvatatud ilutaimed alates 16. sajandist. Esimene kirjalik teade elulõngade kohta pärineb1548. aastast W. Turneri raamatust „The Names of Herbes“
Elulõngad võib jagada kahte suurde rühma: suureõielised elulõngad ja väikseõielised elulõngad. Suureõielised elulõngad on enamasti inimese poolt aretatud hübriidid. Väikseõielised on valdavalt metsikud liigid ja nendest aretatud sordid (Kivistik, 2013).
Elulõngade suureõielised ja kirkavärvilised, rikkalikult õitsevad kultuursordid on kauneimad ronitaimed meie kliimas. Nende abil saame kujundada seina- ja müüripindu, lehtlaid jm. Kuigi enamuse elulõngade jaoks saabub õiteaeg alles augustis-septembris, võime oskusliku sordivaliku korral elulõngade õitsemist nautida läbi terve suve: maikuust oktoobrini välja (Järv, 2001).
Joonis 21. Valik elulõngasid.
(Foto t. Kivistik)

5.1.2. Tagasilõikamine

Ronitaimed, mille võrsed ei säili ületalve vajavad sügisel tagasilõikamist. Näiteks suureõielistel elulõngadel lõigatakse kõik varred 5-15 cm kõrguselt (1-2 pungapaari pealt) tagasi. Looduslikud elulõngad ei vaja tagasilõikamist, nad alustavad õitsemist kevadel eelmise aasta kasvudel (Haljassaare, 2013).

5.1.3. Hooldus

Esimesed kolm eluaastat pärast istutamist on elulõngadele kriitilised . Sellel ajal tuleks neid talveks katta. Selleks lõigatakse nad kuni paarikümne sentimeetri kõrguselt maapinnast tagasi ja kaetakse turba- või kompostiga. Pärast kolmandat aastat satuvad nad aga hoogu ja parimad õitsejad on nad 4-7 aasta vanustena. Kui elulõngu ei väetata, siis jääb vanemate elulõngade õitsemine kiduramaks.
Et saada taimedelt pikka aega ilusaid suuri õisi ja tagada rohke õitsemine, tuleks vanemaid kui kolmeaastaseid elulõngu, suve esimesel poolel 3-5 korda pealt väetada. Hilisem väetamine ei lase neil aga õigeaegselt talveks valmistuda ning taim õitseb järgmisel aastal kiduralt. (Järv, 2001)
Jackmanni ja viticella rühma sordid lõigatakse sügisel tugevasti tagasi jättes alles 2-3 tugevat pungapaari võrsele. Nõrgad võrsed kõrvaldatakse. Lanuginosa rühma sordid lõigatakse sügisel 50 cm kõrguselt. Patens ja florida rühma sordid õitsevad eelmise aasta võrsetel ja neil kärbitakse vaid puitumata ladvad. Kuid ka neid võib tugevasti tagasi lõigata, siis nad alustavad õitsemist pisut hiljem, aga õitsevad nad ikkagi. Õitsemise ergutamiseks tuleb vanu põõsaid ümber istutada ja jagada.
Katmata elulõngade pungad saavad talvel reeglina kannatada ja õitsemine on suvel vilets. Katmist alustatakse septembri lõpust. Eemaldatakse juurtelt kivid . Lõigatakse võrsed tagasi. Tugevalt tagasilõigatud võrsetüükad mullatakse nii, et võrsed jääksid 5 cm mullakihi alla. Nõrgalt tagasilõigatud võrsed painutatakse ettevaatlikult maha. Võrsed kaetakse ca 10 cm paksuse mullakihiga. Kui muld on külmunud, kaetakse see 30 cm paksuse lehevaibaga, mineraalvatiga või laastudega. Pealt kaetakse kogu talvekate kile või tõrvapapiga, et talvekate ei märguks.
Kevadel hakatakse kord-korralt katet eemaldama (Calmia, 2013).

KASUTATUD KIRJANDUS

Aialeht. Puishortensia. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/puudpoosad/hortensia-oitseb-uhkelt-ja-kaua.d?id=24163581 (viimati külastatud 18.04.13)
Aialeht. puud ja põõsad. „Parim aeg istutada lehtpõõsahekki“ Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/puudpoosad/parim-aeg-istutada-lehtpoosahekki.d?id=25817647 (viimati külastatud 17.04.2013)
Aiasõber. Liigikirjeldused – tuhkpuu. Eesti. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/383 (viimati külastatud 18.04.2012)
Aiasõber. Liigikirjeldused. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/294 (viimati külastatud 17.04.2013)
Aiasõber. Liigikirjeldused. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/295 (viimati külastatud 17.04.2013)
Aiasõber. Liigikirjeldused: Deutsiad. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/295 (viimati külastatud 16.04.13)
Aiasõber. Liikide kirjeldused. Pihlenelas. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/364 (viimati külastatud 18.04.2013)
Aiasõber. Puishortensia. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/tooted/ilupuud-ja--p%C3%B5%C3%B5sad/lehtpuud-ja--p%C3%B5%C3%B5sad/1061 (viimati külastatud 17.04.13)
Aiasõber. Pukspuu. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/367 (viimati külastatud 18.04.2013)
BackyardGardener. Sorbus intermedia. Kättesaadav http://www.backyardgardener.com/plantname/pda_b4b4.html (viimati külastatud 29.04.2013)
Bakker. 2013. (Täht)magnoolia lõikamine. Kättesaadav http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/-taht-magnoolia-loikamine-/ (viimati külastatud 17.04.2013)
Bakker. 2013. Elupuu lõikamine. Kättesaadav http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine-hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/elupuu-loikamine/ (viimati külastatud 16.04.2013)
Bakker. Aedhortensia lõikamine. Kättesaadav http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine-hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/aedhortensia-loikamine/ (viimati külastatud 18.04.2013)
Bakker. Äädikapuu lõikamine. Eesti. Kättesaadav http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine-hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/aadikapuu-loikamine/ (viimati külastatud 18.04.2013)
Brickell, C. (toim.) 2010. Briti Kuninglik Aiandusselts Aianduse entsüklopeedia. Varrak . Lk. 455-458
Buchan, U. 2007. Hydrangea paniculata: How to grow . The Telegraph. Kättesaadav http://www.telegraph.co.uk/gardening/howtogrow/3344577/Hydrangea-paniculata-How-to-grow.html (viimati külastatud: 18.04.2013
Calmia istikuäri OÜ. Harilik lumimari. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/lsymalbus.ht m (viimati külastatud 16.04.13)
Calmia istikuäri OÜ. Puishortensia. Kättesaadav http://www.calmia.ee/fotsing.html (viimati külastatud 18.04.13)
Calmia istikuäri OÜ. Suur läätspuu. Kättesaadav http://www.calmia.ee/fotsing.html (viimati külastatud 17.04.13)
Calmia istikuäri portaal. Ilupuud ja -põõsad. Sirel harilik. Kättesaadav:
Calmia istikuäri. http://www.calmia.ee/filupuud.html (viimati külastatud 18.04.2013)
Calmia istikuäri. Hydrangea Hortensia. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/Hortensia/yldinfo.ht m (viimati külastatud 18.04.2013)
Calmia puukool. Kare deutsia. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (viimati külastatud 16.04.2013)
Calmia. 2013. Harilik elupuu. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/elupuu/thharilik.html (viimati külastatud 16.04.2013)
Calmia. Enelad. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Artiklid/enelad.ht m (viimati külastatud 18.04.2013)
Calmia. Lodjapuu. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/Lodjapuu/viyldinfo.ht m (viimati külastatud 29.04.2013)
Calmia. taimed. Hekid : Ungari sirel. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/syjosikaea.ht m (viimati külastatud 17.04.2013)
Calmia. taimed. Kaunis deutsia. Kättesaadav http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (viimati külastatud 17.04.2013)
Calmia. Viljapuud . Kättesaadav http://calmia.ee/fviljapuud.ht m l (viimati külastatud 18.04.2013)
Dekoratiivsete okaspuude aastaringne hooldamine. Harju Elu, 4.mai.2012, lk 6.
Delfi. Elulõngad ilmestamas kodumaja. Kättesaadav http://naistekas.delfi.ee/kodu_ja_aed/kodu/elulongad-ilmestamas-kodumaja.d?id=1483236 (viimati külastatud 18.04.2013)
E, Vool. ILUPUUD JA –PÕÕSAD HALJASTUSES. Kättesaadav http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/3044/Ilupuud%20ja%20-poosad.pdf (viimati külastatud 17.04.13)
Eesti Aiaklubi, 2011a. Tuhkur enelas „Grefsheim“. Kättesaadav http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=67&Itemid=99999999 (viimati külastatud 17.04.2013)
Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu. Kättesaadav http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ploomipuu2 (viimati külastatud: 17.04.13)
eHow A. How to Plant Sorbaria Sorbifolia. Kättesaadav http://www.ehow.com/how_8173577_plant-sorbaria-sorbifolia.html (viimati külastatud 18.04.2013)
eHow B. Growth Rate of Hydrangea Paniculata. Kättesaadav http://www.ehow.com/info_8752621_growth-rate-hydrangea-paniculata.html (viimati külastatud 18.04.2013)
eHow. How to Care for a Viburnum Opulus. Kättesaadav http://www.ehow.com/how_8147479_care-viburnum-opulus.html (viimati külastatud 29.04.2013)
F, Hageneder. 2006. Puud on tarkuse kandjad . Sinisukk.
Fine gardening. Plant guide. Deutzia Gracilis. Kättesaadav http://www.finegardening.com/plantguide/deutzia-gracilis-slender-deutzia.aspx (viimati külastatud 17.04. 2013)
Garden guides. Care of Snowball Bush. Kättesaadav http://www.gardenguides.com/99355-care-snowball-bush.html (viimati külastatud 29.04.2013)
Garden guides. Prune Viburnum Opulus. Kättesaadav http://www.gardenguides.com/138880-prune-viburnum-opulus.html (viimati külastatud 29.04.2013)
GardenAction. Rowan and Mountain Ash Tree Profile. Kättesaadav http://www.gardenaction.co.uk/trees/rowan-mountain-ash/rowan-mountain-ash-trees.asp (viimati külastatud 17.04.13)
Godet, J. 2000. Puude ja põõsaste välimääraja. Koolibri.
Green team. Okaspuude hooldamine. Kättesaadav http://www.greenteam.ee/index.php?id=10567 (viimati külastatud 17.04.13)
Hageneder, F. 2006. Puud on tarkusekandjad. Sinisukk.
Haljassaare. Taimede hooldamine. Kättesaadav http://www.haljassaare.ee/?j=taimede_hooldamine (viimati külastatud 18.04.2013)
Hansaplant Hulgi OÜ. Perekonnakirjeldus – äädikapuu. Eesti. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=131&art=183 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hansaplant. 2013. Perekonnakirjeldus. Elupuu. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=191&art=185 (viimati külastatud 16.04.2013)
Hansaplant. 2013. Perekonnakirjeldus. Magnoolia. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=157&art=99 (viimati külastatud 17.04.2013)
Hansaplant. Deutsiad. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=34 (viimati külastatud 16.04.13)
Hansaplant. Kuldvihm. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=111 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hansaplant. Kättesaadav http://hansaplant.ee/?op=body&id=289&art=212 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hansaplant. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=113 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hansaplant. Tuhkur enelas „Grefsheim“. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=179&cid=83 (viimati külastatud 17.04.2013)
Hansaplant. Värdforsüütia. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=178&art=80 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hansaplant. Õuetaimed. Ungari sirel. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=141&cid=346&cgid = (viimati külastatud 17.04.2013)
Hariduskeskus. Dendroloogia konspekt. Ungari sirel. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/ungari_sirel.html (viimati külastatud 17.04.2013)
Hariduskeskus. Harilik lumimari. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_lumimari.html (viimati külastatud 16.04.13)
Hariduskeskus. Harilik pukspuu. Kättesaadav: http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_pukspuu.html (viimati külastatud 18.04.2013)
Hariduskeskus. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_kuldvihm.html (viimati külastatud 18.04.2013)
Hariduskeskus. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_lodjapuu.html
Hariduskeskus. Tuhkurenelas „Spiraea x cinerea“. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/tuhkurenelas.html (viimati külastatud 17.04.2013)
Hariduskeskus. Värdforsüütia. Kättesaadav: http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/vardforsuutia.html (viimati külastatud 18.04.2013)
Hariduskeskuse portaal. Õpiobjektid. Dendroloogia. Harilik sirel. Kättesaadav:
Harilik kukerpuu. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kukerpuu.ht m (viimati külastatud 17.04.2013)
Harilik kuusk. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_kuusk.ht m (viimati külastatud: 15.04.13)
Hortes. 2013. Elupuuheki hooldamine. AS Trion Gardening. Kättesaadav http://www.hortes.ee/?op=body&id=63&art=73 (viimati külastatud 16.04.2013)
Hortes. Ilupõõsaste lõikamine. 09.03.2012. Kättesaadav http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hortes. Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (viimati külastatud 16.04.13)
Hortes. Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (viimati külastatud 18.04.2013)
Hortes. Perekonnakirjeldus. Ungari sirel. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=141&art=159 (viimati külastatud 17.04.2013)
Hortes. Tuhkur enelas „Grefsheim“ või „Spiraea x cinerea“. Kättesaadav http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/tuhkur-enelas-grefsheim-1 (viimati külastatud 17.04.2013)
Hortes. õuetaimed.lehtpuud-ja põõsad. Kaunis deutsia. Kättesaadav http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/kaunis-deutsia (viimati külastatud 17.04.2013)
How to Plant Sorbaria Sorbifolia. San Francisco Chronicle. Kättesaadav http://homeguides.sfgate.com/plant-sorbaria-sorbifolia-37096.html (viimati külastatud 18.04.2013)
Howe, K. E. Propagation of Hydrangea. Kättesaadav http://www.hydrangeagardens.com/propagation.html (viimati külastatud 18.04.2013)
http://www.calmia.ee/Taimed/Sirel/vulgaris.ht m (viimati külastatud:16.04.13)
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_sirel.html (viimati külastatud: 16.04.13)
Igihaljad kaunitarid. Kättesaadav http://seemnemaailm.ee/public/2/18_1.php (viimati külastatud: 15.04.13)
Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat.  Maakodu . 2003 Kättesaadav http://www.hot.ee/tsuga/art.html#9 (viimati külastatud 17.04.13)
J, Godet. 2000. Puude ja põõsaste määraja. Koolibri.
Järve, S. Aeg pügada kuusehekki. Aialeht, 30. August 2009. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/aiaplaneerimine/aeg-pugada-kuusehekki.d?id=25365363 (viimati külastatud: 18.04.2013)
Järve, S., Eskla, V. 2010. Puude ja põõsaste lõikamine. Tallinn. Varrak.
Kask, K. 2007. Maailma puuviljad . Ilo. Lk. 76-77
Kask, K; Kivistik, J. 2005. Puuviljad ja marjad Eestis. Ilo. Lk 83-84
Kevadine puude ja põõsaste lõikamine. Kättesaadav http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (viimati külastatud 18.04.13)
Kodukiri. 2009. Magnoolia - ilus aga õrn. Kättesaadav http://foorum.nurgapuukool.ee/foorum/viewtopic.php?f=2&t=607 (viimati külastatud 17.04.2013)
Kontpuu toob talve sära. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/puudpoosad/kontpuu-toob-talve-sara.d?id=25401619 (viimati külastatud 18.04.13)
Krista puukool. 2010. Kättesaadav http://www.kristapuukool.ee/nouanded.html (viimati külastatud: 17.04.13)
Kui kontpuu võtab võimust. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/aiahooldus/kui-kontpuu-votab-voimust.d?id=65155506 (viimati külastatud 18.04.13)
Kärner ja Ko. Kevadine puude ja põõsaste lõikamine. Kättesaadav http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (viimati külastatud 18.04.2013)
Laane, M., Laane, M. 2005. Põõsaraamat. Tallinn. Varrak.
Laansoo, U. 2012. Sügisesed õites põõsad kaunistavad igaühe aeda. Eesti Päevaleht. Kättesaadav http://www.epl.ee/news/melu/sugisesed-oites-poosad-kaunistavad-igauhe-aeda.d?id=65046756 (viimati külastatud: 18.04.2013)
Laas, E. 1987. Dendroloogia. Tallinn. Valgus. 327-328, 496 lk
Laas, E. 2004. Okaspuud, Tartu, lk 319-325
Lepik, A. 2012. Eksootilise olemisega äädikapuu. Eesti. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/puudpoosad/eksootilise-olemisega-aadikapuu.d?id=64399750 (viimati külastatud 18.04.2013)
Maaleht, 2012a. Põõsa teeb ilusaks õige kääritöö. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/aiahooldus/poosa-teeb-ilusaks-oige-kaaritoo.d?id=64225851 (viimati külastatud 17.04.2013)
Maaleht. Puishortensia. Kättesaadav http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/aed-ja-puishortensiat-loigake-erinevalt.d?id=23969077 (viimati külastatud 18.04.13)
Mesindus . Liigikirjeldus: Suur läätspuu. Kättesaadav http://mesindus.ee/meetaimed/suur-laatspuu (viimane külastus: 17.04.13)
Mettik, J. 2008. Põhjamaiselt kaunid lehtpõõsad: valik enelaid, põõsasmaranaid, rododendroneid ja palju muud. Maakodu kataloog.
Mida peaks arvestama kuuseheki istutamisel? Kättesaadav http://www.haljastus.org/mida-peaks-arvestama-kuuseheki-istutamisel/ (viimati külastatud: 18.04.13)
Missouri botanical garden. Deutzia gracilis. Kättesaada http://www.missouribotanicalgarden.org/gardens-gardening/your-garden/plant-finder/plant-details/kc/v560/deutzia-gracilis.aspx (viimati külastatud 17.04. 2013)
Mägi, E; Niiberg, T. 1999. Ploom aias ja köögis, Tallinn, lk 9-13; 43-53
Mölder, A. 2009. Aed- ja puishortensiat lõigatakse erinevalt. Maaleht. Kättesaadav http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/aed-ja-puishortensiat-loigake-erinevalt.d?id=23969077 (viimati külastatud 18.04.2013)
Neeva aed. Kare deutsia ’Plena’. Kättesaadav http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/kare-deutsia-plena/?category=15&panel=1 (viimati külastatud 16.04.2013)
Nurga puukoool. Sorbus intermedia. Pooppuu. Kättesaadav http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id=90&did=1&sid=1176&aid=0 (viimati külastatud 29.04.2013)
Palmistierna, I., Johanson, B.K. 2006. Puud ja põõsad aias. Tallinn. Maalehe Raamat.
Palmstierna, I. 2006. Puud ja põõsad aias. Maalehe raamat. Lk. 154
Pargiäära talu haljastusprojekt . 2000. P. Kull. ( koost .). Räpina. Kättesaadav http://my.tele2.ee/kokora/pdf/Tood.pdf3 (viimati külastatud 18.04.2013)
Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., Toom , M. 2005. Eesti taimed. Tartu Ülikool. Kättesaadav: Vaasa,A. Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Kättesaadav http://www.hot.ee/tsuga/art.html#9 (viimati külastatud 17.04.2013)
Perekonnakirjeldus. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=165&art=101 (viimati külastatud 18.04.13)
Pihtjõe, P. 2011. Ploomi- ja kirsipuu ootab lõikajat, Aialeht, 22.07.11. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/puudpoosad/ploomi-ja-kirsipuu-ootab-loikajat.d?id=49812615
Plants for a Future. Sorbus intermedia. Kättesaadav http://www.pfaf.org/user/Plant.aspx?LatinName=Sorbus+intermedia (viimati külastatud 29.04.2013)
Pukspuu. Kättesaadav: http://eol.org/pages/487476/media (viimati külastatud 18.04.2013)
Reitalu, M. Mitme pihlaka maa on Eesti?. Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0006/pihlakas.html (viimati külastatud 29.04.2013)
Risttee talu taimeaed. Invasiivsed taimed koduaias. Kättesaadav http://www.ristteetalu.eu/INVASIIVSED-TAIMED-KODUAIAS (viimati külastatud 18.04.2013)
Roheline Aed OÜ. Äädikapuu. Eesti. Kättesaadav http://www.rohelineaed.ee/index.php?page=174 (viimati külastatud 18.04.2013)
Roogoja. Elulõngad. Kättesaadav http://www.roogoja.ee/elulongad.ht m (viimati külastatud 18.04.2013)
SA Järvselja õppe- ja katsemetskond. Harilik tuhkpuu. Kättesaadav http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=344 (viimati külastatud 18.04.2013)
Sander, R. 2009. Jugapuu, Maaleht, 08.01. Kättesaadav http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/jugapuu.d?id=23964033
Sander, R. 2009. Südametemurdja deutsia. Kättesaadav http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/article.php?id=23969089 (viimati külastatud 16.04.2013)
Sander, R. Aialeht. 2010. Lodjapuu on hinnatud marjataim. Kättesaadav http://www.aialeht.ee/news/puudpoosad/lodjapuu-on-hinnatud-marjataim.d?id=28452185 (viimati külastatud 29.04.2013)
Sander, R.,2011,101 Eesti puud ja põõsad, Varrak, Tallinn
Sarapuu, H. 1969. Puude ja põõsaste paljundamine. Tallinn. Valgus. 265 lk
Sarapuu, H. 1983. Puud ja põõsad haljastuses.  Tallinn. Valgus.
Seemnemaailm, 2008. Hõbepuu. Kättesaadav http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=281 (viimati külastatud 18.04.2013).
Seemnemaailm. Aedhortensia Hydrangea paniculata. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=12525 (viimati külastatud 18.04.2013)
Seemnemaailm. Enelad haljastuses. 2007. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=210 (viimati külastatud 17.04.13)
Seemnemaailm. Kättesaadav http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?vote=210 (viimati külastatud 18.04.2013)
Seemnemaailm. Kättesaadav: http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=5800 (viimati külastatud 18.04.2013)
Seemnemaailm. Lumimari. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=6580 (viimati külastatud 16.04.13)
Seemnemaailma kdulehekülg. Harilik kuldvihm. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=12380 (viimati külastatud 18.04.2013)
Sesoon. taimekataloog. Kaunis deutsia. Kättesaadav http://www.sesoon.ee/Taimekataloog/deutsia/kaunis_deutsia
Siberi kontpuu. Kättesaadav http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/siberi_kontpuu.html (viimati külastatud 18.04.13)
Suur läätspuu. Kättesaadav http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine-hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/laatspuu-loikamine/ (viimati külastatud 17.04.13)
Suur läätspuu. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=13499 (viimati külastatud 17.04.13)
Taimede hooldus: lõikamine. 2009. Kättesaadav http://marjett.blogspot.com/2009/08/taimede-hooldus.html (viimati külastatud 17.04.13)
Tartu Ülikool. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap2.ht m (viimati külastatud 29.04.2013)
Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskuses valminud veebipõhised õpikeskkonnad, alaosa „Eesti taimed“ Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas.ht m (viimati külastatud 16.04.2013)
Tartu Ülikooli loodusteaduskeskuse õpikeskkond. Harilik pihlakas. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.ht m (viimati külastatud 17.04.13)
Tuulik, T,. Savisaar, S,. Laane, M,. Laane, M., Juhani , T,. Annist, J,. Saar, M,. Kuresoo, R,. Seppel, T,. Ader, E,. Kurisoo , T,. 2012. Iluaianduse käsiraamat. Varrak. Tallinn
Vaasa, A. Maakodu 2003. Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Kättesaadav http://www.hot.ee/tsuga/art.html (viimati külastatud 16.04.13)
Vaher, L. 2008. Jugapuud meil ja mujal, Eesti Loodus, veebruar 2008 Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=2230
Valdaru, E. 2012. Õige hoolduse korral saab tuhkpuust parima heki. Eesti. Kättesaadav http://pluss.sakala.ajaleht.ee/857810/oige-hoolduse-korral-saab-tuhkpuust-parima-heki/ (viimati külastatud 18.04.2013)
Vikipedia. 2013. Elupuu. Kättesaadav http://et.wikipedia.org/wiki/Elupuu (viimati külastatud 16.04.2013)
Wikipedia. Harilik kuusk. Kättesaadav http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kuusk (viimati külastatud: 14.04.13)
Wikipedia. Põõsasmaran. Kättesaadav http://et.wikipedia.org/wiki/Põõsasmaran (viimati külastatud 16.04.2013)
Vkipeedia. Harilik Kukerpuu. Kättesaadav http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kukerpuu (viimati külastatud 17.04.2013)
Väetamine. Kättesaadav http://www.virkus.com/aiandus/vaetamine/ (viimati külastatud: 16.04.13)
Värdforsüütia. Kättesaadav: http://eol.org/pages/489681/media (viimati külastatud 18.04.2013)