Ilutaimede hooldusjuhend (0)

  Eesti Maaülikool 
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Helen Kikkamägi 
Ilutaimede hooldusjuhend  
 
 
 
 
 
Juhendaja : Ele Vool 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu 2012 
1 
Sisukord
Sisukord
Sisukord ............................................................................................................................................... 2 
Põõsad .................................................................................................................................................. 4 
Berberis vulgaris  ........................................................................................................................ 4 
Harilik kukerpuu  ................................................................................................................ 4 
Caragana  arborencens ................................................................................................................ 4 
Suur läätspuu ..................................................................................................................... 4 
Cornus alba ................................................................................................................................. 5 
Siberi kontpuu .................................................................................................................... 5 
Crataegus monogyna .................................................................................................................. 6 
Üheemakane  viirpuu  .......................................................................................................... 6 
Deutzia gracilis ........................................................................................................................... 7 
Kaunis deutsia .................................................................................................................... 7 
Deutzia scabra ............................................................................................................................ 8 
Kare deutsia ....................................................................................................................... 8 
Lõikamine ................................................................................................................................... 8 
Paljundamine .............................................................................................................................. 8 
Laburnum anagyroides ............................................................................................................... 8 
Harilik  kuldvihm ................................................................................................................ 8 
Potentilla fruticosa ...................................................................................................................... 9 
Põõsasmaran ...................................................................................................................... 9 
Spiraea  x cinerea ...................................................................................................................... 11 
Tuhkurenelas  .................................................................................................................... 11 
Syringa josikaea ....................................................................................................................... 13 
Ungari sirel  ...................................................................................................................... 13 
Syringa vulgaris ........................................................................................................................ 13 
Harilik  sirel   ................................................................................................................... 13 
Symphoricarpas albus  .............................................................................................................. 15 
Harilik lumimari  .............................................................................................................. 15 
Viburnum opulus ...................................................................................................................... 15 
Harilik lodjapuu  ............................................................................................................... 15 
Puud ................................................................................................................................................... 17 
Buxus semprevirens ................................................................................................................. 17 
Harilik pukspuu  ............................................................................................................... 17 
Elaeagnus commutata ............................................................................................................... 18 
Läikiv hõbepuu ................................................................................................................ 18 
Magnolia ................................................................................................................................... 19 
Magnoolia  ........................................................................................................................ 19 
Hooldamine ..................................................................................................................... 19 
Picea  abies ................................................................................................................................ 20 
Kuusk  ............................................................................................................................... 20 
Acer  ginnala  Maxim ................................................................................................................. 21 
Ginnala vaher   .......................................................................................................................... 21 
Pinus mugo  ............................................................................................................................... 23 
Mägimänd ........................................................................................................................ 23 
2 
Prunus  ....................................................................................................................................... 26 
Kirsipuu  ........................................................................................................................... 26 
Ploomipuu   ....................................................................................................................... 30 
Toomingas  ....................................................................................................................... 33 
Sorbus aucuparia ...................................................................................................................... 34 
Harilik pihlakas................................................................................................................ 34 
Taxus baccota ........................................................................................................................... 35 
Jugapuu  ............................................................................................................................ 35 
Thuja  ......................................................................................................................................... 36 
Elupuu  .............................................................................................................................. 36 
Kasutatud kirjandus............................................................................................................................ 37
 
3 
Põõsad 
Berberis vulgaris 
Harilik kukerpuu 
Hooldus  
Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib  istutada  täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning 
linnatingimusi,  kuid  saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus,  venides  siis üsna kõrgeks.  Harilik 
kukerpuu  on  meeldiv  põõsas  haljastuses,  neist  saab  istutada  vabakujulisi  ja  pügatud  hekke, 
põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel 
on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Sageli võime kohata kukerpuust tehtud kaunist 
pöetud hekki.  
 
Caragana arborencens 
Suur läätspuu 
Suur läätspuu tagasilõikamise nõuded 
Oskuslik  lõikamine  suurendab  põõsa  õitsemist,  lehestiku  lopsakust,  annab  noori  ja  värvikaid 
võrseid  ja  lükkab  edasi   vananemist .  Suurt  läätspuud  lõigatakse  varakevadel.  Kevadine  lõikamine 
soodustab  noorte,  rikkalikult  õitsvate  võrsete  kasvu.  Nende  õied  tekivad  pärast  lõikust  kasvanud 
sama aasta võrsetele Suur läätspuu kannatab  ka hästi kärpimist, mis stimuleerib paljude äraõitsenud 
võrsete tekkimist järgneval aastal (Karner 2012). 
Suur läätspuu hooldus 
Läätspuid  paljundatakse  seemnetega,  mis  külvatakse  kevadel,   pistikutega   või  võrsikutega,  annab 
kännuvõsu. Enne külvi võib seemneid vees leotada. Mullastiku suhtes on vähenõudlik, kasvab ka 
kuivadel liivmuldadel. Talub hästi põuda, kuid siis heidab osa lehti maha. (Aiasober 2012). 
Põõsaid  kahjustavad  lehetäis  ja  kilptäid  ning  kuivadel  suvedel  esineb    sageli    jahukastet.  Okste 
tipmised  lehed  moonduvad.  Nakatunud  lehed   kaotavad   igasuguse  dekoratiivsuse  ning  varisevad 
varakult.  Haiguse  leviku  tõkestamiseks  tuleb  varisenud  lehed  sügisel  kokku  riisuda  ja  põletada 
(Karner 2012). 
 
Elujõulisuse  suurendamine  
Istutamisel  lisatakse  istutusauku  väetist,  vanu  taimi  pole  vaja  väetada,  nad  toodavad  ise 
4 
lämmastikku. Istutamisel tuleb kasta 10-15 liitrit taime kohta. Eelistab päikesepaistelist  kasvukohta , 
kuid  talub  ka  varju  ning  võib  kasvada  pargis  suurte  puude  all  Täiskasvanud  taimed  võivad  olla 
pikka  aega  kastmata.   Pindmine   kobestamine  on  ainult  noortele  taimedele.  Multšimine  mulla  või 
turbaga  on  kindlasti  vajalik  noorte  taimede  puhul.  Hekkides  pügatakse  taimi  1/3  võrra.  Üksikutel 
põõsasvormidel  puhastatakse  võre,  et  säilitada   olemasolevat   dekoratiivsust.   Dekoratiivsed   vormid 
kannatavad talvepakast isegi noores eas (Seemnemaailm 2012). 
Cornus alba 
Siberi kontpuu 
Hooldus 
Ilupõõsaste  oskuslik  lõikamine  suurendab  nende  õitsemist,  lehestiku  lopsakust,  annab  noori  ja 
värvikaid  võrseid  ja  lükkab  edasi  nende  vananemist.  Lõikamise  aeg  sõltub  nende  õitsemise  ajast, 
kas põõsas õitseb kevadel  või  suvel. Varakevadel  lõigatakse neid  põõsaid, mis õitsevad suvel või 
sügisel.  Nende  õied  tekivad  pärast  lõikust  kasvanud  sama  aasta  võrsetele.  Kevadine  lõikamine 
soodustab neil noorte, rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Selliste põõsaste alla kuulub ka kontpuu.  
Kui  põõsas  on  muutunud  koledaks  -   oksad   on  jämedad   puitunud   ja  põõsas  on  liiga  suureks 
kasvanud, 
tuleb 
ette 
võtta 
selle 
noorendamine. 
Peaaegu  kõigile  põõsastele  sobib  nn  osaline  noorendamine.  Seda  tehakse  harvendades,  lõigates 
järk-järgult  põõsast  välja  kõik  vanad  oksad.  Teine  noorendamise  viis  on  kõigi  okste  tagasilõikus 
korraga  5- 10cm   kõrguselt   maapinnast ,  mis  sobib  just  kontpuule,  sest  ta  kasvatab  piisavalt  uusi 
võrseid.  Kontpuud   kevadeti   tugevasti  tagasi  lõigates  annab  põõsas  palju  erksavärvilisi  noori 
võrseid. (Kevadine puude ja põõsaste lõikamine)  
Siberi kontpuu talub tugevat noorenduslõikust ja seda soovitatakse teha vabalt kasvavatel taimedel 
iga kolme-nelja aasta tagant. Kui kontpuupõõsa oksastik liialt vananeb, lisandub vähem rammusaid 
noori  võrseid,  mille  tõttu   talvine   värvikus  lahtub.  Pärast  varakevadist  noorenduslõikust,  mida 
tehakse maapinna lähedalt, 10-20 cm kõrguselt, kasvavad hoogsalt sama suve jooksul peaaegu 2 m 
pikkused  noorvõrsed,  mis  kannavad  kasvuperioodil  lopsakat  lehestikku,  aga  talvel  hõõguvad 
kaugele oma põletavas värvitulekahjus. Siberi kontpuud ei tohiks lõigata külma külmakraadidega. 
Siberi  kontpuust  ei  õnnestu  pügada  väikesemõõdulist  tihedat  hekki  ega  mõnda  muud  kujundit  – 
oma  pikkade  lehesõlme   vahede   tõttu  ei  allu  ta  hästi  kärpimisele.  Seetõttu  on  siberi  kontpuust 
pügatavad hekid ikka suured ja koreda koega. 
5 
Siberi  kontpuu  kaarjad,  maa  peal  lamavad  oksad  juurduvad  kergesti,  moodustades   niimoodi  
emapuhma  ümber  hulgaliselt  uusi  noori  taimi.  Vajadusel  saab  need  tütaristikud  oksa  küljest  lahti 
lõigata,  välja  kaevata  ja  uude  kohta  istutada.    (Kodu  &  Aed,  nov.  2007)  Paljundamiseks  on 
soovitatav lõigata ka  pistik  kevadel,  millelt  eemaldada õied ja alumised lehed ning torgata seejärel 
turba ja liiva  segusse juurduma.  
Kontpuu  istutatakse  kevadel  kobestatud  ning  kompostiga  rikastatud  pinnasesse.  Neid  tuleb  kasta 
regulaarselt,  eriti  esimesel  aastal  pärast  istutamist.  Suvisel  ajal  põuase  ilma  korral  tuleb  kasta 
rohkesti.  Pinnas  tuleb  vooderdada  lehekomposti  või  puukoorega  ning  enne  külmade  tulekut  tuleb 
taimede ümbrus samuti vooderdada komposti või langenud lehtedega. (Unelmate aed) 
Crataegus monogyna 
Üheemakane viirpuu 
Hooldus 
Tihe võra nõuab iga-aastast lõikamist, et okste vahele pääseks piisavalt päikesevalgust ja õhku. Puu 
on  reeglina  poogitud.  Sellepärast  tuleb  jälgida  juurevõsusid  ja  vesivõsusid.  Need  lõigatakse  kohe 
pärast kasvama hakkamist ära. Puu tüve ei tohi laasida või püüda võrale lõikamisega teatud kindlat 
kuju anda. Vastasel korral ei hakka puu õitsema. Parim lõikamisaeg on hilistalvel või varakevadel. 
(Samuelsson ja Schenkmanis) 
Viirpuuliike paljundatakse seemnetega, kultivare pookimisega (Mettik, J.). Ühes  viljas  on 1-5 paksu 
kestaga  seemet.  Paks  kest  takistab  idanemist,  sügisel  külvatud  seemned  tärkavad  enamasti  alles 
ülejärgmisel kevadel. (Sander, 2011) 
Sellist  „surnud  külvi“  pole  kellelegi  vaja.  Seepärast  töödeldakse  ka  viirpuu  viljalihast   puhastatud  
seemneid   puukoolides   tavaliselt  väävelhappega,  mis  seemnekesta  õhemaks  söövitab.  Selle  töö 
juures  aitab  ainult  kogemus,  sest  liiga  pikk  söövitusaeg  hävitab  seemne,  liiga  lühikesest  pole  aga 
kasu. (Sander, 2011)  
Kuid saab ka teisiti.  Kõigepealt  tuleb siiski vastnopitud viirpuuseemned puhastada viljalihast. Kui 
seda ei  tehta , idanevad seemned halvasti. Viljaliha on  sitke  ja ei tule kergesti seemne küljest lahti. 
Töö hõlbustamiseks asetada  viljad  koos vähese veega mõneks päevaks sooja kohta seisma.  Viljad  
lähevad  käärima  ja  nüüd  eralduvad  seemned  hõlpsasti.  Kui  seemned  kohe  seejärel  maha  külvata, 
tuleks  nende  idanemist  oodata  2-3  aastat.  Selleks,  et  seemned  idaneksid  juba  järgmisel  aastal,  on 
vaja neid töödelda. Seemned asetatakse lillepottidesse või kastidesse, kus on ühe kaaluosa seemnete 
kohta kolm osa  turvast , liiva või  saepuru . Anum peab olema õhku läbilaskev, aukudega külgedel või 
6 
põhjas.  Enne  seemnete  kastidesse  panekut  tuleks  neid  kolm  päeva  leotada. Anumad  seemnetega 
viiakse  keldrisse.  Aeg-ajalt  neid  niisutatakse,  et  seemned  püsiksid  kergelt   niisked .  Kevadel 
külvatakse  seemned  tihedalt  30  cm  sügavusse  kraavikesse.  Sinna  jäävad  nad  sügiseni.  Kui   muld  
kuivab läbi, tuleb seemneid kasta. Septembris avatakse kraav ettevaatlikult ja eraldatakse seemned 
mullast.  Seemned  külvatakse  kavandatud   heki   asupaika  1-2  cm  sügavusele  mulda.  Tulevased 
põõsad peaksid kasvama kahes reas. Põõsaste sobiv  vahekaugus  reas, samuti ridade vahe on pool 
meetrit. Kui taimekesed juba kasvama on läinud, sirguvad nad jõudsalt. Kolmandal aastal on õige 
aeg  asuda  tüvesid kärpima. Siis nad harunevad ja  hekk saab tihedam. ( Relve , 1998) 
Viirpuud  tahavad  viljakat  raskemat mulda, kuid kasvavad ka lahjemal mullal. Taluvad hästi mulla 
kuivust. Üheemakaline viirpuu vajab valgust. Talle meeldib päikese käes või poolvarjus (Sarapuu, 
2000). Kuigi kasvavad rahuldavalt poolvarjuski, väheneb siis tuntavalt  nende õitsemine. (Mettik) 
Viirpuudel  on  sügav  vähe  harunenud   juurestik ;  seetõttu  taluvad  vanemad  taimed  halvasti 
ümberistutamist. Viirpuud kannatavad hästi pügamist (Mettik).  
 
Deutzia gracilis 
Kaunis deutsia 
Paljunemine, kaitse  
Taime  paljundatakse  seemnete,  pistikute  ja  pistokstega  suvel.  Külm  võib  kahjustada  puitumata 
võrseid,  mistõttu  vajab  sooja  kasvukohta  või  talvekatet.  Külmakärbetest   paraneb   suhteliselt  hästi. 
(Aiasõber, 2007)                                        
 
Hooldamine 
Põõsad  vajavad  3-4  aasta  järel  1/3  võrra  noorendamist.  Põõsastel,  mis  on  allutatud  perioodilisele 
uuendusele,  ei ole võra püsiv ja selle pügamine on oluline hea balanseeritud kuju loomiseks. Peale 
õitsemist lõigatakse välja õitsenud  oksad ja/või harvendatakse, Kaunis deutsiat (Deutzia gracilis) ei 
kärbita.  Suvel,  kohe    peale  õitsemist,  lõigatakse  põõsaid,  millel  õied  puhkevad  eelmise  aasta 
võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega.  
 
Lõikamine 
Deutsiat  tuleks  lõigata  varakevadel  (  märts-aprill  ).  Lõigata  välja   vanematest    okstest   igal  aastal 
1/3−1/4 üldarvust ( lõigata maapinna lähedalt ). Üheaastasi oksi kärpida kuni 1/3 nende pikkusest. 
(V.  Veski ja A. Niine , 1961 
7 
Deutzia scabra 
Kare deutsia 
Hooldus 
Taim kardab põuaseid suvesid, mistõttu peab taime  kastma  eriti õitsemise ajal. Kui taime ei kasteta 
põuasel ajal, võib taim hukkuda. Kuna taim talub külma kuni -25 kraadini, siis külmematel lumeta 
talvedel peab taime kinni katma(Calmia Istikuäri OÜ). Selleks võib kasutada näiteks kuuseoksi.  
Lõikamine 
Soojema  talve  järel  lõigatakse,  kui  enamik  oksi  on  elus.  Enamasti  soovitatakse  tagasi  lõigata  1/3 
oksi  veerandi  peale.    Kuna  noored  võrsed  õitsevad  rohkem,  näeb  põõsas  tihedam  ning  värskem 
välja. Vanemaid oksi tuleks tervikuna välja lõigata kohe peale õitsemist (Calmia Istikuäri OÜ).   
Paljundamine 
Deutsia  on  hea  juurduja.  Kui  aias  on  kerge   liivakas   muld,  siis  võib  pist-oksad  torgata  otse 
peenrasse.   Kindlam   on  aga  segada  kerge  õhurikas  ning  vett  siduv  juurdumissegu  neutraalsest 
turbast  ja  jämedast   liivast .  Segu  pannna  suuremasse  potti,  mis  tuleks  kaevata  maa  sisse,  et  ta 
külgedelt  ei  kuumeneks  ega   kuivaks .   Pistikud   torgata  anumasse  natuke  kaldu  ja  nii,  et  lehed 
omavahel  kokku  ei  puutuks.  Lehelabad  võib  enne  veidi  lühemaks  kärpida,  et  neist    vähem  vett 
aurustuks ning kastke pott hästi läbi (Sander, 2009).  
Nii  juurdumissegu  kui  ka  õhk  pistikute  ümber  peab  olema  niiske.  Sobiva  kasvukeskkonna 
saamiseks tuleks võtta suurem (5-10 l) mineraalveepudel, lõigata kaelaosa maha ning asetada  pudel 
põhi ülespoole potile ja nii saab teha odava minikasvuhoone.  Varjulises kohas püsivad õhk ja muld 
pudeli  all niiske, iga päev ei pea kastma ega piserdama (Sander, 2009). Samuti võib kevadeti anda 
taimele  peotäis väetist kuna taim üritab oma esialgset võra taastada pärast lõikamist, mistõttu vajab 
ta palju toitaineid.  
 
Laburnum anagyroides 
Harilik kuldvihm 
Hooldus 
 
Enamik kasvama läinud puid ei vaja suurt  hooldust .  Piisab  kergest ilulõikusest, multši lisamisest ja  
8 
lehtede riisumisest. 
Puud  vajavad  juurdumiseks  kastmist  ning  väetamist. Värskelt  istutatuid puid  tuleb  pidevalt  kasta, 
eriti juhul kui nad on istutatud liivasesse mulda. Värskelt istutatud puud vajavad väetist. Puid tuleb 
väetada  kevadel.  Maapinnale  lagunenud  orgaaniline  materjal  tuleb  multšida.  Orgaaniline  multš 
laotatakse  maha, et vähendada umbrohtumist. Multši uuendatakse kevadel.  Puu võra alumine pind 
tuleks hoida umbrohuta (L. Jääts, M.  Laane , A. Ruut 2003).  
Enamikk puid on vaja aeg-ajalt lõigata, et eemaldada surnud ja  vigastatud  oksad. Harilik kuldvihm 
ei talu suuri oksalõikamisi, ära võib lõigata ainult kuivanud ja  katkised  oksad. Kui hilineda võrsete 
lõikamisega,  siis  ei  pruugi  uued  võrsed  ennem  talve  puituda  ning  külmuvad.  Õitsenud  oksad 
lõigatakse ära peale õitsemist, oksi  harvendatakse kuid ei kärbita.  
Paljundamine: Harilikku  kuldvihma  paljundatakse seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega kui ka 
puhma   jagamise  ja pookimise teel. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma 
paljundada  seemnetega.   Kaunad   kukuvad  okstelt  ise  ära.  Kuldvihma  seemned  võib  otse  mulda 
panna  ning  umbes  kuu  aja  jooksul  tärkab  taim.   Suvised   pistikud  ilma  eelneva  ettevalmistuseta 
annavad parima juurdumise tulemuse.   
 
Potentilla fruticosa 
Põõsasmaran 
Mullatingmused 
Põõsasmaran  ei  hooli  eriti  pinnase  viljakusest  ega  happelisusest,  aga  paremini  kasvab  ta 
toitaineterikastel  mõõdukalt  niisketel  muldadel.  Ta  eelistab  valgusrikkaid  paiku.  Põõsasmaran  on 
külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab 
ka kõrgel mägedes (Wikipedia). 
Kasvatamisel  peab seega teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu 
ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti 
kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal (Põõsasmaran bio.edu).  
Hooldus isekülvil või iselevimisel 
Põõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse võrade kärpimist 
või  tugevat  okste  tagasilõikust  -  noorenduslõikust.  Samuti  tuleb  enamasti  piirduda  võra 
harvendamisega  ja  okste  kärpimisega  ( Nurme ).  Kui  isekülvi  teel  tekivad  uued  taimed,  mis  on 
soovimatud,  tuleb  neid  piirata  ja  eemaldada  kasvukohast.  Samuti  aitab  isekülvi  vältimisele  kaasa 
9 
multšimine ning peenarde ümber kividest piirete ladumine . 
Hooldus ja tagasilõikamine 
Põõsasmaranad õitsevad ennastunustavalt jaanipäevast hilissügiseni. Lõikamise eesmärk on saada 
hästi palju õisi. Õitseb eelmise aasta okstel . Varakevadel kärbitakse eelmise aasta kasve ja vajadusel 
harvendatakse (Ilupõõsaste lõikamine). 
Paari aasta tagant lõigake põõsast välja maapinna lähedalt vanemaid jämedamaid ja harunenud oksi, 
samuti peenikesed oksad, mis raiskavad kasvuenergiat, aga õitsevad nirult. 
Et hekk oleks eriti tihe ja ilus, tuleb lehtpuu hekki pügada suve jooksul vähemalt kolm korda (juuni, 
juuli, august). Kui hekk ei ole veel saavutanud ettenähtud kõrgust, lõigatakse võrseid tagasi 1/2 - 
1/3 aasta juurdekasvust. Et hekk oleks elujõuline ja ei laasuks all osas, tuleb hekk pügades jätta alt 
laiem (Aaspõllu). 
Nn „ Kosmeetiline “ hooldus 
Kauni põõsakuju saamiseks peab põõsasmaranit 3-4 aasta tagant kuni  15cm  peale tagasi lõikama. 
Sügisel  ei  tohi  põõsalt  ära  lõigta  äraõitsenud  pruunistunud  õisi,  sest  see  soodustab  külgokste 
arengut, mis tekitab palju nirult õitsevaid oksi. Selle asemel tuleb pühkida kuivanud õisikud kevadel 
luuaga põõsa pealt ära ning need varisevad ka ise (Taimede hooldus). 
Nii mõnedegi allikate väitel ei vaja põõsasmaran üldsegi hooldust ning saab endaga ise täiesti vabalt 
hakkama,  kuid  nendivad  siski  et  põõsas  näeb  värskem  välja,  kui  vanemad  hardud  kevadel  välja 
lõigatakse (Põõsasmaran:  istikud .ee). 
 
Spiraea japonica  
Jaapani enelas  
 
Hooldamine 
Jaapani enelas õitseb sama aasta võrsetel. Kuna õisikud on kõige suuremad ja säravamad ning ka 
lehevärv kõige  erksam  noortel okstel, siis lõikamise eesmärgiks on panna põõsaid kasvatama noori 
värskeid võrseid. Selleks tuleb oksad igal kevadel maapinnast 5-10 cm kõrguselt maha lõigata. (vt 
joonist 1.3)   
1-3-aastane põõsas lõigatakse maha u 5cm kõrguselt, kuna siis kasvab vähem võrseid, aga need on 
tugevamad  ja  sirgemad.  Kui  kõrgemalt  lõigata  siis  kasvab  rohkem  võrseid,  aga  nad  on  palju 
peenemad  ega  õitse  uhkelt  ning  lehed  on  oluliselt  väiksemad.  Suurematest  põõsastest,  mille 
läbimõõt võib olla kuni 1m, tuleks välja lõigata vanad jämedad, harunenud ning nõrgad oksad, et 
põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Põõsas tuleks puhastada peenikestest okstest, sest neile ei kasva 
10 
ilusaid lehti ega õisi. Pärast tugevat tagasilõikust tuleks põõsaid kindlasti väetada, et kasvaks uued 
võrsed  ja võra taastuks. (Marjett) 
 
Paljunemine 
Jaapani  enelaid  paljundatakse  haljaspistikutega,  pistokstega,  võrsikutega  ja  põõsa  jagamise  teel. 
(Eesti Dendroloogia Selts). Taimed paljunevad ka isekülvi teel, ning on euroopa keskosa looduses 
metsistunud.  Selle  ära  hoidmiseks  tuleks  neid  piirata,  lõigata  või  peenral  kasutada  nt   puukoore  
multši. (Calmia) 
 
Kosmeetiline lõikus 
Peale  esimest  lõikamist  tuleks  ära  lõigata  ladvalt  äraõitsenud  õied.    Noored  võrsed  õitsevad 
paarinädalapärast uuesti. (Calmia) Peale teistkordset  õitsemist tuleks põõsas lõigata 5-10cm võrra 
tagasi. (Hortes)  
 
 
Spiraea x cinerea 
Tuhkurenelas 
 
Liigi tagasilõikamise nõuded 
Tuhkurenelas  talub  hästi  pügamist.  Kevadel  on  vajalik  sanitaarlõikus.  Et  põõsas  oleks  tihe,  tuleb 
võrseid kärpida.  Hästiharunevatel liikidel on 10-aastasena ~30 võrset, see muudab võra tihedaks ja 
õitsemine  rikkalikumaks.  Seepärast  lõigatakse  vanad  võrsed  välja  ja  jäetakse  vaid   nooremad   ja 
tugevamad. Kui õitsemine on vähene ja lehed pisikesed, siis lõigatakse „kännuni” tagasi. 
Hooldus isekülvil või levimisel   
Esimesel  kasvuaastal  annavad  tuhkurenelad  vaid  1  võrse.  Juurestik  koosneb  vaid  ühest  juurest, 
millest  lähtub  paar  kõrvalharu.  2-3  kuud  peale  tõusmete  ilmumist  või  ka  järgmisel  aastal  on 
soovitav   taimed  pikeerida.  Seda  on  parem  teha   pilves   ilmaga  või  õhtul.  Seemikud  võetakse  üles, 
juuri  lühendatakse  –  see  stimulerib  hargnemist  ja  siis  istutatakse  peenrasse.  Pikeeritud  taimi 
kastetakse,  kobestatakse,  multšitakse.  Esimesel  aastal  kasvavad  seemikud  5-10cm  pikkuseks. 
Teisest  aastast  kasv  kiireneb.  Enelate  juurestik  asub  pinnapealselt,  seda  peab  kobestamisel 
11 
arvestama, et mitte vigastada juuri. 
Teisel kasvuaastal algab põõsa ja  juurestiku  hargnemine. Tavaliselt 3-4 aastaselt algab ka õitsemine. 
Siis on soovitav enelaid sagedamini kasta, kuna  veepuudus  muudab õisikute värvi, ka võivad õied 
enneaegselt pudeneda. Silmas tuleb pidada seda, et kevadel õitsevatel enelatel on enamasti lühike 
kasvuperiood  ja  neid  tuleb  paljundada  varakult,  enne  kui  võrsed  jõuavad  puituda.  Pikkade 
üheaastaste võrsetega enelaid on lihtne paljundada ka pistokstega. Tuhkurenelat saab paljundada ka 
juurevõsudega.  Et  vältida  seenhaigusi,  tuleks  pärast  tõusmete  ilmumist  töödelda 
kaaliumpermanganaadi  lahusega  või  fundasooliga  (20g  /10  l   veele )  arvestades  10   l  lahust  3 
ruutmeetrile . 
Elujõulisuse suurendamine  
Enelad  reageerivad  hästi  viljakale  mullale,  pealtväetamisele,  neid  on  vaja  väetada  peale  igasugu 
lõikusi  ja  enne  õitsemist.  Orgaanilise  väetisena  kasutatakse  sõnnikuleotist,  veega  5-6  korda 
lahjendatult,  ka  linnusõnnikut  veega  lahjendatult  1:10.  Võraalust  ringi  tuleks  igal  astal  multšida 
(turvas, lehekõdu, peenestatud põhk) 5-8 cm  kihiga . seda tehakse varakevadel. Enelaid   haigused ja 
kahjurid  peaaegu ei ohusta. Kuid siiski võib üksikutel aastatel leida  noortelt  võrsetelt enela-lehetäid 
(Aphis  spiraephaga),  kes  toitub  noorte  taimede  mahlast.  Kahjurite  kolooniad  võivad  tõsiselt 
pidurdada   enelate  õitsemist.  Et  hävitada  lehetäide  mune,  pritsitakse  varakevadel  enne  pungade 
puhkemist  erinevate  preparaatidega.  Suvised  pritsimised  on  siis  efektiivsed,  kui  kasutada 
süsteemseid taimemürke. Võib kasutada ka rohelise seebi 3-4% lahust või taimseid preparaate, mis 
oma  tugeva  lõhnaga  peletavad  kahjureid.  Noori  lehti  kahjustavad   ka  Archips  rosana  röövikud. 
Need ilmuvad kevadel niipea kui õhk on üle 13°C soe. Oma munad muneb ta  hallide  kogumikena 
tüvele  ja  jämedamatele  okstele.  Talvitunud  munadest  väljuvad  röövikud,  kes  40  päeva  vältel 
toituvad,  närivad  ära  võrse  tipu  ja  rullivad  lehe  kokku  ,  mille  tulemusena  peatub  kasv  ja  võrsete 
areng.  Leherööviku   munade   hävitamiseks  tuleb  põõsaid  enne  pungade  puhkemist  töödelda 
keemiliste ja bakteriaalsete prearaatidega. Kui röövikuid on vähe, siis võib neid lihtsalt käsitsi ära 
korjata  ja  siis  hävitada.  Suurema  kahjurite  hulga  puhul  tuleb  kasutada  insektitsiide  või  siis 
peletavaid preparaate.  
 
12 
Kosmeetiline hooldus  
Tuhkurenelas kuulub nende enelate alla, mille õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel. Nendele on 
iseloomulik terve puhma võrsete teke. Näiteks on 10 aastasel taimel võrseid 30-60. Nendel enelatel 
eemaldatakse  täielikult  kõik  (pärast  7-14  aasat)  vanad  võrsed  ja  igal  aastal  eemaldatakse  välja 
läinud võrsed. 
 
Syringa josikaea 
Ungari sirel 
Hooldamine. 
Ungari sirel on väga vähenõudlik taim. Teda võib kasvatada nii pügatud hekina kui ka 
vabakujulise põõsana. Heki hooldamisel on kaks peamist hooldamise meetodit: Esiteks, et 
hekk oleks ilusti ja aegsasti pügatud, teiseks kipub  ungari sirel alt laastuma, selle vältimiseks 
tuleb eemaldada alumised oksad. Rohu sees kasvatades ja muru pügades ei ole vaja 
muretseda juurevõsude pärast, kuna ungari sirel juurevõsusid ei aja (Calmia ). 
Teda on lihtne paljundada seemnete kui haljaspistikutega. (Sarapuu 2010) 
Harvenduslõige – külgoksa eemaldamine oksakrae juurest.  
Kasvuoks – pikk (vähemalt 15 cm), enamasti sirge üheaastane oks, millel pole õiepungi.  
Kärpimislõige- üheaastase oksa lühendamine punga pealt. (Järve ja Eskla 2009) 
 
Syringa vulgaris 
Harilik  sirel   
Hooldamine 
Sirel  vajab  huumusrikast   niisket   mulda,  kuid  ei  talu  põhjavee  kõrget  taset.  (Harilik  sirel)  Mulla 
huumusesisaldus  peaks olema 3-4%. Sobivaimad on kergema lõimisega  mullad , rasked  savimullad  
vajavad järjepidevat harimist, et tagada piisav veeläbilaskvus ja aeratsioon.  Raskete lõimiste puhul 
oleks mõistlik  sireli  istutusauk drenaažiga varustada. Kasvuperioodil tuleb mullapinda regulaarselt 
kobestada,  kuid   sealjuures   ei  tohi  unustada,  et  sirelijuured  asuvad  mulla  pindmises  kihis.  Sirelid 
13 
eelistavad lubjarikast mulda, kuid kergema lõimise puhul piisab ka neutraalsest reaktsioonist. 
 
Sireleid  võib  väetada  juurte  või  lehtede  kaudu.  Väetise  andmine  pritsides  on  efektiivsem, 
mõjub kiiremini ja on ökonoomsem. Sireli jaoks tähtsaim  makroelement  on  lämmastik . Eriti vajalik 
on  lämmastikuga  varustatus  aktiivsel  kasvuperioodil  aprillist   juunini .  Kui  lämmastikku  on  mullas 
vähe,  pidurdub  taime  kasv  ja  lehed  muutuvad  matiks.  Lämmastikku  võib  kasutada  vaid  juuni 
lõpuni,  sest  ülemäärane  lämmastiku  andmine  pidurdab  võrsete  puitumist  ja  õiepungade 
moodustumist. Lämmastiku üleküllus soodustab sirelite haigestumist, suurendab külmakahjustuste 
tõenäosust ning võib vähendada õitsemist. 
Õitsemist  soodustab  aga   fosfor ,  mida  peaks  andma  suve  lõpus.  Fosforipuudus  väljendub 
nõrgas  juurestiku  ja  võrsete   kasvus .   Kaalium   parandab  sireli  põua-  ja  külmakindlust. 
Kaaliumipuuduse  korral  muutuvad  lehed  servadest  heledamaks  ja  hakkavad  koltuma. 
Kaltsiumipuudus,  aga  ka  üleküllus,  põhjustab  sirelitel  klorofüllivaegust.  Sobiva  mikroelementide 
koguse tagamiseks mullas piisab sõnnikuga väetamisest. Sõnnikuga või muul viisil multšmine aitab 
vältida  umbrohtude  kasvu.  Samuti  tuleks  hoiduda  muru  rajamisest  ja  mitmeaastaste  taimede 
istutamisest sirelite alla. (Kalve, 1988) 
Hariliku   sireli  dekoratiivsus  sõltub  hooldamisest.  Sireli  võra  talub  hästi  kujundamist  ja 
pügamist.  Et  sirel  igal  aastal  rikkalikult  õitseks,  tuleb  tihedaks  kasvanud  põõsaid  hõrendada. 
Lõikamisega  antakse  põõsale  ka  vajalik  kuju.  Harilik  sirel  õitseb  juunis  eelmise  aasta  võrsetest. 
Seega  ei  tohi   sirelit   enne  õitsemist  lõigata.  Vastasel  juhul  on  õitsemine  tagasihoidlik.  Lõikamine 
peaks  toimuma  pärast  õitsemist.  Üheaastaste  võrsete  tagasilõikamine  ja  õisikupungade 
eemaldamine  mõjub  aga  positiivselt  järgmise  aasta  õitsemisele.  (Kalve,  1988)  Pärast  õitsemist 
tuleks  õiepöörised  eemaldada,  et  välita  seemnete  valmimisega  kaasnevat  asjatut  energiakulu  ja 
soodustada uute pungade teket. (Sander, 2011) Sirelihekki pügatakse suvel. (Järve, 2010) 
3-5  aasta  tagant  võiks  lühendada  ka  tugevamaid  oksi,  et  tagada  tugev  juurdekasv.  Sireli 
noorendamine  toimub  12-15  aasta  järel,  lõigates  kõik  mitmeaastases  oksad  20-50  cm  pikkuseks 
ning eemaldades liiga vanad ja nõrgad oksad. Regulaarselt tuleks eemaldada metsikuid võrseid, mis 
on eriti suureks probleemiks poogitud taime puhul. Omajuursetel sirelitel on  tendents  laiali  levida . 
(Kalve, 1988) 
 
 
 
 
14 
Symphoricarpas albus 
Harilik lumimari 
Hariliku lumemarja tagasilõikamise nõuded 
Lumimari  vajab  hoolduslõikust,  mille  käigus  tuleb  lõigata  ära  kõik  katkised  ja  kuivanud  oksad, 
pärast mida taim  taastub  kiiresti. Harilikule lumemarjale võib teha noorenduslõikust, mida tehakse 
iga  3-4  aasta  tagant,  kus  kõik  oksad  lõigatakse  tagasi  umbes  10   sentimeetri   kõrguselt  maapinnast 
(Nokitse  2012).  Lõikamisel  on  oluline  teada  ka,   millistel   võrsetel  moodustuvad  õiepungad. 
Lumemarjal moodustuvad need sama aasta kasvudel. Parim aeg hariliku lumimarja lõikamiseks on 
kevadel  enne  pungade  õitsema  puhkemist.  Lõikekohti  määritakse  pärast  lõikust  aiavahaga 
(Seemnemaailm 2012). 
Hariliku lumimarja hooldus isekülvil või levimisel 
Lumimarjast on raske lahti saada kui ta kord levima hakkab. Ainuke viis on uus võrse lihtsalt välja 
juurida.  Lumimarjal  on  pindmine  juurestik  ning  selle  vigastamine  soodustab  hoopis  juurekasvu. 
Samuti  niidukiga  põõsaluse  puhastamine  uutest  võrsetest  muudab  lõpuks  jämenenud  tüükad 
paljunemisvõimeliseks. Seega ainuke viis põõsa iselevimisel sellest täielikult lahti saada on ikkagi 
välja  juurimine (Linna, K. 2011). 
Elujõulisuse suurendamine  
Lumimimari  on  väga  vastupidav  ja  külmakindel.  Harilik  lumimari  talub  varju  ja  kasvab  ka  hästi 
kehvemal mullal, kuid eelistab pigem lubjarikast mulda. Talvel võib taim küll mõningatel aastatel 
külmakahjustusi  saada,  kuid  taastub  sellest  hästi  ( Hariduskeskus   2008).  Seega  võib  järeldada,  et 
harilik lumimari ei vaja erilist hoolt, et taime elujõudu suurendada. 
 
 
Viburnum opulus 
Harilik lodjapuu 
 Lõikamine 
Harilik lodjapuu on levinud liik ilupõõsana. Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset 
lõikamist.  Taime  istutades  tuleks  tema  võra  üle  vaadata  –  kui  see  ei  ole  piisavalt  harunenud,  siis 
lõigatakse  kohe  peale  istutamist  maha  2/3  taime  ladvast  või  10-20  cm  eelmisest  lõikekohast 
15 
ülevaltpoolt. Istutuslõikus tehakse alati kevadel.  Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse 
teda alles  kevadel. 
. Hoolduslõikus 
Hoolduslõikus tehakse  paari-kolme  aasta  tagant.  Põõsast  lõigatakse  välja  kuivanud,  nõrgad  ja 
mõned  kõige  vanemad  oksad.  Lõige  tehakse  oksa   aluselt   või  mullapinna  kohalt  risti  oksaga  või 
mõnedel  liikidel  ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 
1/3 kuni poole võrra (Ilupõõsaste lõikamine 2010).   
 Noorenduslõikus 
Kui  ilupõõsas  on  muutunud  koledaks  -  oksad  on  jämedad  puitunud  ja  põõsas  on  liiga  suureks 
kasvanud,  tuleb  ette  võtta  põõsa  noorendamine.  Hariliku  lodjapuu  noorendamine  peaks  toimuma 
märtsis pärast õitsemist.  Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve 
puituda  ja  need  külmuvad.  Noorenduslõikust tehakse  põõsast  harvendades,  lõigates  järk-järgult 
põõsast välja vanad oksad. Peale õitsemist lõigatakse ära  õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel 
harvendatakse.   Noorenduslõikusega  lõigatakse  vana  põõsas  kolme  kuni  viie  aasta  jooksul  tagasi. 
Seda tuleb eelnevalt hästi  planeerida . Enne lõikamist tuleb otsustada, milliseid oksi millisel aastal 
lõigata. Oluline  on  alustada  lodjapuu  südamest,  mitte  põõsa  välisküljelt.  Lõigata  tuleb  seejuures 
ühtlaselt kogu põõsale jaotatuna oksad kuni 30-40 cm kõrguselt ära. Kui lodjapuud noorendatakse 
kolme aastaga, lõigatakse esimesel aastal 1/3 okstest tagasi, teisel aastal pool okstest, mis esimesel 
aastal  lõikamata  jäeti.  Ka  teisel  aastal  tuleb  lõigata  põõsa  seest  väljapoole.  Kolmandal  aastal 
lõigatakse siis ülejäänud lõikamata oksad (Lodjapuu lõikamine, 2011) 
16 
Puud 
Buxus semprevirens 
Harilik pukspuu 
Hooldus 
 
Hariliku  pukspuu  kõige  raskemaks  kasvatamise   perioodiks   peetakse  pikalevenivat  talve, 
vahelduvate  külmade,  suladega  ja  päikesepaistega.  Sellel  perioodil  on   igihaljad   taimed  kõige 
tundlikumad,  kuna  juurestik  puhkab,  kuid  maapealne  osa  ärkab  koos  esimese  päikesega.  Piisava 
niiskuse  puudumisel  kuivavad  lehed  ja  puitunud  kasvud.   Taimeosad ,  mis   talvituvad   lume  all  ja 
varjus , ei saa tavaliselt kahjustusi.  
Novembri  algul  tuleb  läbi  viia  rikkalik  kastmine,  mis  annab  pikaks  talveperioodiks  taimedele 
piisavalt niiskust. Soovitav on põõsaste aluse multšimine turba või  kõdunenud  okaspuu  okastega. 
Selleks  ei  sobi  kuivad  lehed,  need  põhjustavad  niisketel  ja  pehmetel  talvedel  taime  kõdunemist, 
seenhaiguse  teket  ning  lehtede  langemist.  Püsivate  külmade  saabumisega  kaetakse  pukspuu. 
Väiksemõõdulised vormid kaetakse täielikult. Katmiseks sobivad puit- või  plastmasskastid, millel 
on  õhuavad.  Ei   soovitata   kasutada  plekkämbreid,  mis  talvel  jahtuvad  ja  päikesekäes  uuesti  üles 
kuumenevad ,  see  võib  taime  “ära  praadida”.  Puukesed  toestatakse,  et  kaitsta  neid  märja  lume 
raskuse  all  murdumisest  ja  mähitakse  kuuseokstesse  või  mittetekstiilsesse  materjali.    Murdumise 
vältimiseks  on  vaja  põõsaid  mõnikord  siduda.  Pukspuu  kaetakse  2-3  kihilise  mittetekstiilse 
materjaliga , mis on maapinnale kindlalt kinnitatud. 
Soojade  ilmade  saabumisel  eemaldatakse  katted  pilves  ilmaga  ning  osade  kaupa,  et  mõnedele 
okstele  jääks  paar  kihti  kattematerjali.  Nädala  pärast  või  talvekaitse  katte  eemaldada  täielikult. 
Pukspuud  ümbritsevad  lumejäägid  tuleb  murendada  või  eemale  lükata,  et  päikse  saaks  pinnast 
soendama hakata.  
Lõikamine:  Pukspuud lõigatakse kevadel: pehmemas kliimas aprillikuus ja karmimas kliimas mai 
algul. Pukspuu kasvab väga aeglaselt ja seetõttu lõigatakse tagasi vaid uued kasvud. Vanu oksi võib 
lõigata ainult juhul, kui taim on täielikult vormi kaotanud. 
Pukspuust  saab  lõigata  erinevaid  vorme.  Erinevate  vormide  loomiseks  tuleb  valida  tugeva  telega 
istikud,  millel  lõigatakse  soovitud  kõrguseni  maha  kõik  külgvõrsed,  järelejäänudi  pöetakse  veidi. 
See  
Pukspuust  saab  “treida”  erinevaid  puu  vorme.  Selleks  valitakse  taimed,  millel  on  tugevat  telge. 
17 
Puudel lõigatakse soovitud kõrguseni maha kõik külgvõrsed ning  järelejäänuid pöetakse veidi. See 
paneb taime hargnema, millest saab ajajooksul kujundades soovitud vorm. 
Paljundamine:  Sarnaselt  õitsevate  põõsastega  paljuneb  harilik  pukspuu  seemnetega  või 
vegetatiivselt. 
Pukspuud  paljundatakse  vegetatiivselt  suve  ja  sügispistikutega.  Pistikutest  juurdub  80-  100  %. 
Suvine   pistikutega  paljundamine  oleneb  uute  kasvude  seisundist-  peavad  olema  natuke  puitunud. 
Toimub juuli keskel. Sügisesed pistikud lõigatakse septembri algul.  Pistiku pikkus peab olema 5-10 
cm ehk 2-3 silmavahet. Pistikule jäetakse 2 ülemist lehte, ülejäänud eemaldatakse.  
Lõige tehakse  esimese silma alla ja viimase silma üleval.  Seejärel  pistetakse pistikud  mulda ning 
kaetakse  purkide  või   kilega .  Muld  peab  olema  pooleks  kobestatud  turba  ja  aiamullaga.  Pistikud 
juurduva  3  nädalal  jooksul  regulaarse  kastmise  tulemusel.  Noored  taimed  istutatakse  10x10  cm 
vahedega. Sügiseks kasvavad  okstega  põõsad, mida võib püsikohale ümber istutada. Kui pistikute 
võtmisega hilineda või juurte areng aeglustada. Sel juhul võib taime istutada nõusse ja panna tuppa 
talvituma. Kasvukohale istutatud taimed kaetakse kuuseokste või muu materjaliga.  
Kasvatamine:  Pukspuud  soovitatakse  kasvatada  poordidena,  grupiviisiliselt  või  üksikuna 
haljasalal.  Ajast  aega  on  peetud  pukspuud  klassikaliseks  dekoratiivpügamise   taimeks  
(seemnemaailm). 
Elaeagnus commutata 
Läikiv hõbepuu 
Hooldus 
ISTUTAMINE  
Istutamine  toimub  kevadel.  Tuleb  leida  avar   plats ,  kus  ei  ole  midagi  ümber.  Muld  peaks  olema 
pigem  niiske  ja  plats  peaks  saama  palju  päikesevalgust.  Auk  tuleks  kavata  sama  suur  kui  on 
juurtekobar. Juurtekobar tuleb asetada  auku  ja täita mullaga. Kätega suruda pinnast rohkem kokku, 
võib isegi pinnasel kõndida. Järgmiseks tuleb laotada puu ümber 5 – 10 cm paksune multši kiht, mis 
kaitseb  külma  ja  umbrohu  kasvu  eest.  Kasta  pinnast  seni  kuni  see  on  täielikult  küllastunud. 
( Johnson 2012) 
PÜGAMINE 
Hõbepuul peab olema üks peamine tüvi. Kuna tal võib kasvada mitu tüvi korraga, siis tuleb välja 
valida  kõige  tugevam  ja  lõigata  teised  saega  ära.  Lõige  tuleks  teha  45  kraadise  nurga  all,  et  vesi 
saaks  maha  tilkuda  mitte  koguneda  ja  põhjustada  mädanemist.  Hõbepuud  tuleks  lõigata  alt  poolt 
üles,  valides  välja 5-8 horisontaalset oksa ja lõigata teised ära.  Taaskord  45 kraadise nurga all. Ära 
18 
tuleb  lõigata  vertikaalselt  ja  risti  kasvavad  oksad,  kuna  need  võivad  põhjustada  kahjustusi 
puukoorele. Vertikaalselt kasvavad väiksemad oksad ei  kasvata  õisi ega marju. Ära tuleb lõigata ka 
juure  võsud,  mis  kasvavad  puutüve  ümber.  Äralõigatud  oksi  võib  kasutada  ka  multšimiseks. 
(McCabe 2012) 
 
Magnolia 
Magnoolia 
Hooldamine 
Magnooliat  on  parem  mitte  lõigata  –  kui  põõsas  või  puu  kasvab  aias  vabalt,  areneb  hea  kroon 
iseenesest.Kui  magnooliat  on  siiski  vaja  lõigata,  on  selleks  kõige  parem  aeg  juunis.  Mitte  mingil 
juhul ei tohi magnooliat sügisel ja talvel (november – aprill) lõigata, sest sellisel juhul lõigatakse ära 
õied, mis moodustuvad kevadel.  
Magnooliate kasvamist soodustab männikoorepuruga multšimine. Multšimine aitab ka ümber taime 
niiskust  hoida  ning  kaitseb  tema  külmatundlikke  juuri  temperatuurikõikumiste  eest.  Talveks  võib 
katta   taime  ümbruse  1m  raadiuses  kas   40cm   okaspuu  okstega  või  20cm  saepurukihiga.  Kui 
niiskusega läheb multš hallitama, siis tuleb see eemaldada ja uus kuiv multš panna. Magnoolial on 
väga  pinnapealne  juurestik.  Põõsa  all  ei  ole  soovitav  mulda  kaevata  ega  kobestada,  see  võib 
juurestikku  vigastada.  Magnooliat  tuleks  väetada  täisväärtusliku  mineraalväetisega  alates  märtsi 
lõpust  kuni  suve  keskpaigani  iga  kahe  nädala  tagant.  Peale  juuli  keskpaika  peaks  lõpetama 
igasuguse väetamise, võimaldades taimel niimoodi talveks valmistuda. 
Muld  peab  magnooliate  kasvukohas  olema  parasniiske,  hea  õhustatusega,  viljakas  ja  nõrgalt 
happeline. Neutraalse ja aluselise mulla puhul tuleks mulla sisse segada haput turvast või istutada 
magnoolia päris turbaaeda. Kastmine on selle taime kasvatmisel üks peamisi tegureid. 
Kui on oodata erakordselt külmi  talvi , tuleks magnooliaid, vaatamata hubasele kasvukohale, kaitsta 
pakase  eest  varjutuskangastega.  Katmiseks  ei  tohi  kasutada  kilet  ega  vett  mitteläbilaskvaid 
materjale.  
Eestis magnooliatel arvestatavad kahjurid ja haigused peale hallituse ja juuremädaniku puuduvad. 
 
19 
Picea abies 
Kuusk 
Kuushekk 
Olenevalt  kasvutingimustest  kasvab  kuusk  keskmiselt  8  aastaga  2  meetri  kõrguseks.  Kuuseheki 
kõrgus harilikult  on  kaks  meetrit.   Kuusehekk   (Joonis  1.6.1)  annab  suurepärase,  tumeda,  igihalja, 
tuultpidava, pikaealise heki. Kuuseheki miinusteks on see, et viga saanud kohad ei taastu. Samuti ei 
kasva kuusk liivakatel muldadel ning ei talu liigniiskust (J.  Annist , 2006). Kuusehekk on ilus 50–70 
aastat, seejärel hakkab ta alt hõredaks jääma. Siis tuleb heki alla noored taimed istutada ja lõpuks 
vanad puud välja juurida (E. Käger, 2011).   
 
Kuuseheki istutamine 
Kuuseistiku  istutamise  võtted  on  varieeruvad,  sest  need  sõltuvad  asukohast  ja  asukoha   pinnasest  
(M. Haak, 2010). Kuusehekiks  ei  tasu üles kaevata noori taimi metsaservast,  sest  kuusel  on pikad 
nöörjad  juured  ning  need  saavad  välja  kaevamisel  tublisti  kannatada  ja  seetõttu  võib  kuusk 
hukkuda. Kuusehekiks sobivad taimed, mis on puukoolis koolitutad ehk mitu korda ümber istutatud 
(J.  Annist,  2006).  Istutamisel  tuleks  põhiliselt  arvestada,  et  kuuseistikud  peaksid   paiknema  
teisneteisest 50 cm kaugusel. Kuusk, mis on  kasvatatud  150 cm kõrguseks potis, tuleb istutada koos 
mullapalliga. Nii on kasvama jäämise tõenäosus tunduvalt suurem. Väetise  valikul  tuleks kasutada 
tavalist kasvuväetist. Kindlasti ei tohi kasutada looma sõnnikut, sest selle koostis on niivõrd tugev, 
et kuusk kuivab ära. 
 
Põhilised kuusehekiga kaasnevad hooldustööd 
Kui kuuseistik on maasse istutatud, vajab ta igapäevast kastmist vähemalt kolm nädalat. Kuusehekk 
vajab   kasvamise   korral  valgust,  mis  tõttu  tuleb  neid  rohida.  Hoolduse  võib  muuta  lihtsamaks 
umbrohutõrje kasutamine. Seda võib kasutada vaid  üks kord  aastas, soovitavalt mai teisel poolel, 
siis  kui  loodus  roheliseks  hakkab  muutuma  (M.  Haak,  2010).    Kitsa  ja  tiheda  heki  saamiseks, 
pügatakse  noort  hekki  igal  aastal  vaid  külgedelt.   Kuusehekki  pügatakse  esimest  korda  tugevalt 
ainult külgedelt alles kolmandal aastal peale istutamist nii, et hekk jääb peale pügamist vaid 30-40 
cm  laiune  (Heki  istutamine  ja  hooldamine  2011). Alles  siis,  kui  hekk  hakkab   saavutama   soovitud 
kõrgust,  alustatakse  tema  pügamist  ka  pealt.  Varem  alustatakse  nende   kuuskede   pealt 
tagasilõikamist,  kes  teistest  kasvuga  ette  ruttavad.  Okste  piiramise  parim  aeg  on  augusti  lõpp  või 
septembri  algus.  Pügada  tuleb  eriti  neid  kohti,  kus  on  rohkem  tühimikke,  sest  iga  lõigatud  oksa 
20 
juurest hakkavad hargnema uued oksad.  Noortest  kasvudest jäetakse alles vaid 2- 3 cm (J. Annist, 
2006).  
On  väga  oluline,  kui  palju  võrseid  kärpida.  Kui  lõikate  tagasi  ka  eelmise  aasta  puitu,  siis  kuusk 
taastub väga  vaevaliselt , sest vanemal puidul on väga vähe uinuvaid pungi. Seega lõigates eelmise 
aasta puitu või vanemat, tuleb edaspidi uusi kasve märgatavalt vähem. Aga noori võrseid ei tohi ka 
liiga pikaks jätta, sest siis vananeb hekk ruttu (E. Käger, 2011).  
  
Harilik kuusk  poti - jõulupuuna 
Jõulupuudena müüakse harilikku  kuuske  ka potis ehk poti-jõulupuuna. Potikuuske on võimalik ka 
kevadel aeda istutada, kui teda talve läbi korralikult hooldada. Mida väiksem on puu, seda suurem 
on tema kasvamamineku õnnestumine ka hiljem aias. Väikesed  okaspuud  on enamasti kasvatatud 
potis ja juured seega  terved  ning elujõulised. Suuremad, üle meetri kõrgused okaspuud on enamasti 
põllult enne potti  istutamist  välja kaevatud  ja suuremad juured on neil  kahjuks kõvasti kannatada 
saanud, kuid hea õnne korral läheb ta aias kasvama (E. Ninn, 2010). 
 
Poti- jõulupuu hooldusnipid 
Potijõulupuud tuleb kasta toas nii, et mullapind oleks pidevalt niiske. Oksi tuleks piserdada veega, 
sest  see  aitab  okastel  paremini  peal  püsida.  Samuti  lõhnavad  piserdatud  jõulukuused  paremini. 
Potikuuske on parem kasvatada väljas  trepil , terrassil või rõdul. Kuuse tuppa toomisel ei tohiks teda 
väga  pikalt   soojas   ruumis  hoida.  Võimalusel  tuleks  teda  hoida  valges  ja  jahedas  ruumis.  Liiga 
soojas ja  pimedas  ruumis hakkavad okkad pudenema või tekivad helerohelised noored kasvud. Kui 
jõulupuu  näib  peale  jõuluaega  terve,  siis  võib  ta  sula  ilmaga  õue  viia.  Kevadel,  kui  muld  on 
tahenenud  võib  potikuuse  istutada  koos  potiga  mulda.  Juhul,  kui  puu  on  toas  olles    helerohelisi 
kasve jõudnud välja ajada, siis teda enam õue külma kätte viia ei tohi. Sellisel juhul peab puu eest 
hoolitsema nagu toalille eest (E. Ninn, 2010).  
 
Acer ginnala Maxim 
Ginnala vaher  
 
Hooldus- ja tagasilõikamine. 
Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Taime istutades tuleks tema 
võra üle vaadata – kui see ei ole piisavalt harunenud, siis lõigatakse kohe peale istutamist 
21 
maha 2/3 taime ladvast või 10-20 cm eelmisest lõikekohast ülevaltpoolt. Istutuslõikus 
tehakse alati kevadel. Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse teda alles kevadel (Järve ja 
Eskla 2009).  
 
Kujunduslõikus. 
Sellega  aidatakse   noorel   puittaimel  kasvatada  tugev  ja  terve  võra,  et  see  ei  muutuks  ohtlikuks 
inimestele  ega  materiaalsetele  väärtustele  ning  võimaldaks  puul  valitud  kohas  hästi  kasvada. 
Ideaaljuhul  on  puu  kujundamine  selle  liigile  iseloomuliku  võrakuju  säilitamine,  parandades  vaid 
olulisemaid  tekkida  võivaid  kasvuvigu.  Noorel  puul  on  lõigatavad  oksad  veel  peened  nind 
kasvuenergia tugev, et taastuda ka pärast paljude okste äralõikamist. (Järve ja Eskla 2009) 
 
 
Hoolduslõikus. (ka  harvendus - või sanitaarlõikus) 
Tehakse puude ja põõsaste ülejäänud  eluea  jooksul. Võrast eemaldatakse pidevalt haiged, kuivanud 
murdunud  ning  segavad  oksad  ja  soovitavalt  kohe,  kui  neid  märgatakse.  Hoolduslõikus  tehakse 
paari-kolme aasta tagant. (Järve ja Eskla  2009) 
 
Vormilõikus. 
On  taimedele  mingi  kunstliku  kuju  andmine  ja  perioodiliselt  lõigates  selle  säilitamine.  (Järve  ja 
Eskla 2009) 
Noorenduslõikus.  
Võetakse  ette  siis,  kui  vananevat  puud  või  põõsast  ei  taheta  veel  välja  vahetada.  Põõsast 
noorendatakse  kas  kõigi  okste  mahalõikamise  teel  (lausnoorendus)  või  järgkaupa,  lõigates  vanad 
oksad ära 2-5 aasta vältel. Pärast sellist tugevat lõikust puid-põõsaid väetatakse ja multšitakse. 
Lõikamise  aeg  sõltub  taime  õitsemise  ajast.  Eelmise  aasta  okstele  moodustunud  õiepungadest 
õitsevad  põõsad,  mida  lõigatakse  kohe  peale  õitsemist.  Kui  lõikamisega  viivitatakse,  siis  ei  jõua 
uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Ginnala vahtrat tuleb lõigata kohe peale 
õitsemist.  Lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel harvendatakse. (Järve ja Eskla 
2009) 
 
 „Kosmeetiline“ hooldus. 
Vahert kasutatakse nii vabakujulise, kui ka pügatud hekina. Pügada tuleb igal aastal. Kindla kujuga 
hekil tehakse tavaliselt üks või 2 korda suve teisel poole, kui võrsed on kasvamise lõpetanud. Kuna 
22 
ginnala  vaher  on  noores  eas  kiirekasvuline  võib  seda  pügada  2  korda  –  kevade  lõpus  või  suve 
alguses,  et  pidurdada  taime  kasvu  ja  juulis-augustis,  mis  vormib  hekki.  Lehti  langetavate  taimede 
noori võrseid tuleb tagasi lõigata umbes kolmandiku võrra aastasest juurdekasvust.  
(Seemnemaailm 2002-2012). 
 
Hooldus isekülvil või levimisel. 
Kuigi ginnala vahtra seemned on suure idavusega ei hakka see väga tihti ise 
kasvama, sest ei satu mulla pinda. (Sarapuu 2010).  
 
Pinus mugo 
Mägimänd 
Sobiv kasvukoht 
   
  Mägimännid on väga vähenõudlikud ja põuakindlad. Nad on pinnase suhtes äärmiselt tole-rantsed 
ja  võivad  kasvada  isegi  õhukestel  loomuldadel  ja  mereäärsetel   liivadel ,  aga  ka  savi-muldadel 
(Sarapuu,  2000).  Sellegi  poolest  oleks  parem  istutada  see  liivasele  pinnasele,  kuna  viljakamatel 
muldadel tõrjuvad kiiremini kasvavad liigid mägimänni välja. Samal põhjusel ei tasu kuivadel hästi 
vett läbi laskvatel muldadel kasvatada lehtpuid (Sarapuu, 1983). 
  Siiski on mägimänd väga nõudlik valguse suhtes ja saab hästi areneda vaid täis – ja pool-varjulises 
kasvukohas.  (Sarapuu,  2000).  Mägimänni  kasvukoht  võiks  olla  päikesepaistelises  aiaosas 
võimalikult  positiivsel  reljeefivormil.   Sobilikud   on  teedeäärsed  nõlvad,  küngaste  taimevaesed 
lõunaküljed jt  paigad , kuhu ei lange hoonete vari. Enamasti kasvavad männid lehtpuudest kõrgemal 
( Laas , 2004). 
  Mägimänd on üldiselt hea külma-, tuule- ja haigusekindlusega (Laas, 2004). Linnades kasvavatele 
puudele võib halvasti mõjuda pigem  keskkonnasaaste . Üldiselt on igihaljad okaspuud saasteainete 
suhtes  vastuvõtlikumad  kui   lehtpuud .  Lehtede   langemisel   vabanevad  puud  neisse  akumuleerunud 
toksilistest  ainetest.  Siiski,  võrreldes  teiste  okaspuudega,  talub  mägimänd  õhusaastet  pigem  hästi. 
Küll aga on tänavate ääres kasvav mägimänd tundlik soola suhtes (Sarapuu, 2000). 
  Mägimänd on päikesele ja tuultele avatud kohtades väga hea kaitse- ja dekoratiivliik. Küll aga ei 
tohiks  samal  kasvukohal  olla  teistest  liikidest  konkurente  (Laas,  2004).  Mägimänd  sobib  nii 
üksikpõõsaks  kui  suureks  massiiviks.  Üldiselt  kasutatakse  teda  sageli  linnahaljas-tuses  suurte 
23 
rühmadena  või  lausistandusena.  Sobib  ka  vabakujuliseks  hekiks  või  istutamiseks  kiviktaimlasse 
(Sarapuu, 2000).  
 
Sordid  
 
  Mägimänd on käbide, kõrguse ja haabituse osas tugevasti varieeruv kompleksliik, mille piires võib 
eristada  mitut  alamliiki  ja   teisendit .  Näiteks  mägimänni  kõrgus  kõigub  kodumaal  0,2  m  kõrgusest 
laiuvast  põõsast  kuni  12…20(25)-meetrise  puuni  (Laas,  2004).  Kuna  liik  on  väga  varieeruv,  on 
soovitatav kasvatada teada välimuse ja suurusega  sorte  (Palmstierna & Johanson, 2006).  
Mägimänni sortidest on enam levinud ´Genom,´,  Hesse ´, ´Kobold´, ´Humpy´ ja ´Mops´.  
´Genom´  on  1,5…3  m  kõrgune  laiavõreline  väga  tihe  põõsas.  Selle  okkad  on  3,5…4,5  cm  pikad 
(Laas, 2004). 
´Hesse´ on kääbusjas väga madal põõsas, millel on 7…8 cm pikkused tumerohelised okkad ja veidi 
kaardunud oksad (Laas, 2004). 
´Kobold´ on laikeraja  vormiga  ja jäikade okstega. Tihedalt asetsevad okkad on 2…3 cm pikkused 
(Laas, 2004). 
´Humpy´ on aeglaselt kasvav põõsas, millel on horisontaalsuunas kasvavad oksad. Põõsas on 0,5 m 
kõrge ja kaks korda sama lai. Sordile on  omased  ka ülespidise suunaga käbid ja tihedalt paiknevad 
tumerohelised okkad (Palmstierna & Johanson, 2006). 
´Mops´ on justkui laia võraga põõsas. Selle kõrgus jääb vahemikku 0,5…1,2 m ja laius on 1,5 m 
(Palmstierna  &  Johanson,  2006).  Põõsas  on  kerakujuline  veidi  lame  ja  tihedalt  harunev.  Sobib 
kasutamiseks  igihaljaste  põõsastega,  okaspuudega  ja  pinda  katvate  püsikutega  (Sammuelsson  & 
Schenkmanis, 1996). 
  Mägimänni teisenditest ja alamliikidest saab eristada kääbusmägimändi (Pinus mugo var. pumilio 
(Haenke)  Zenari),  mägimändi  Pinus  mugo  var.  mughus,  konksmändi  (Pinus  mugo  var.  rostrata 
(Ant.) Hoopes) ja mägimändi Pinus mugo var. roundata (Laas, 2004). 
 
Kärpimine 
 
  Okaspuude  lõikamisvajadused  on  üldiselt  väiksemad  kui  lehtpuudel,  kuid  siiski  tuleb  ka  neid 
lõigata.  Esimene  vajadus  ilmneb  istutamisel,  kui  tuleks  eemaldada  poolmurdunud  ja  vigas-tatud 
oksad. Väga tiheda võraga puul, kui juured on proportsionaalselt väiksemad kui võra ja okkamass, 
24 
võib  võrast  mõned  oksad  välja  lõigata,  kuna    väljakaevamisega  vähendatud  juurestik  ei  varusta 
suurt võra küllaldaselt veega (Laas, 2004). 
  Kui  mägimänd  kipud  aiaruumi  jaoks  liiga  kõrgeks  kasvama  ja  võra  hõredaks  jääma  (seda  saab 
otsustada pikkade kõrguste juurdekasvude põhjal), tuleb hakata kõrgust igaaastaselt piirama (Laas, 
2004). Seda tuleb teha enne, kui võrsele ilmuvad okkad, kevadel mai lõpus või juuni alguses. Siis 
vähendatakse   jooksva   aasta  kasvusid  kuni  poole  võrra,  vanemaid  aasta-kasvusid  lõigata  ei  tohi 
(Laas,  2004).  Okaspuudel  tuleks  maha  lõigata  ka  topeltladvad  ning  siduda  ladvavõrse  üles 
(Sammuelsson & Schenkmanis, 1996). 
  Lõikamise  tulemusel  arenevad  alumised  allesjäänud   pungad   välja  ning  puu  (hekk)  muutub 
tihedamaks  (Sarapuu,  2000).  Samuti  moodustuvad  lõikekohale  suve  teisel  poolel  uued  pungad 
(Laas, 2004). Okaspuud reeglina harvenduslõikust ei vaja (Sarapuu, 1983). 
 
Väetamine 
 
  Lehtpuud  on  üldiselt  väetiste  suhtes  nõudlikumad  kui  okaspuud,  sest  suur  osa  toitainetest  kulub 
neil  lehtede  kasvatamiseks.  Ei  tasu  aga  väetada  mägimändi,  mis  on  väga  vähenõudlik  taim 
(Sarapuu,  2000).  Puude  ja  põõsaste  väetamine  on  keerukas  ülesanne.  Õige  väetise  ja  koguse 
valimine  sõltub   reast   teguritest,  peamiselt  haljastuse  liigilisest,  nende   vanusest , 
mullastikutingimustest  (lõimis,  viljakus,   reaktsioon )  ja  haljasala  külastajate  koormusest  (Sarapuu, 
1983). 
  Otstarbekas on kasutada väetissegusid, siis on liigväetamise oht väiksem. Üldiselt võib aga öelda, 
et   ilupuud   vajavad  rohkem   fosforit     ja   kaaliumi   (Sarapuu,  1983).  Kui  puu  kasvab  tänava  ääres  ja 
lumetõrjeks  on  kasutatud   kaaliumkloriidi ,  pole  kaaliumväetisi  üldse  tarvis  anda.  Eriti  kergetele 
liivmuldadele  ja  lubjarikastele  või  neutraalse  reaktsiooniga   muldadele   sobib  eriti  hästi 
ammooniumsulfaat , mis on pikaldase toimega ja mullast aeglaselt väljauhutav väetis. Raskemate ja 
happeliste  muldade  väetamiseks  sobib  enam  füsioloogiliselt  leeliseline  naatriumsalpeeter 
(naatriumnitraat). See lahustub kergesti vees ja on mullas väga liikuv (Sarapuu, 2000). 
 
Haigused, metsloomad ja  linnud  
 
  Kuigi  mägimänd  on  üldiselt  hea  vastupanuga  putukkahjustustele  ja  haigustele,  on  peamiseks 
ohuks   okaspuu  võrsevähk  ja   tuulepesad .  Vähi  tunnuseks  on  pruunistunud  okkad  ja  hukkunud 
pungad. Samas võivad aga kõrval kasvavad põõsad olla täiesti terved (Laas, 2004). Haiguse tõrjeks 
25 
tuleks  kasutada  profülaktilist  pritsimist  kogu  vegetatsiooniperioodi  kestel,  varakeva-dest  alates 
(Sarapuu, 1983). 
  Tuulepesad  tekivad  uinuvate  või  lisapungade  arenema  hakkamise  tõttu  okste  ebatavaliselt  rohke 
harunemise tagajärjel. Tuulepesa võrsed on lühikesed ja peened, lehed ja okkad on väikesed. Esineb 
erineva kujuga, ümaraid pesakujulisi ja ebasümmeetrilisi tuulepesasid, mis aasta-aastalt suurenevad. 
Need levivad ebasoodsate või järsult muutunud kasvutingimustega puudele  tuulega  edasikantavate 
eostega (Sarapuu, 1983). 
  Tuulepesade  tõrje  on  tülikas  ja  seda  tehakse  harva,  kuna  need  esinevad  üldiselt  kõrgel  võras. 
Tuulepesa   eemaldamisel   tuleb  see  välja  lõigata  umbes  15  cm   kauguselt ,  et  seeneniidistik  puult 
täielikult kõrvaldada. Lõikekoht tuleb katta aiavaha või õlivärviga (Sarapuu, 1983). 
 
Prunus 
Kirsipuu 
Kirsipuu lõikamine 
Lõikamise eesmärgiks on soodustada õiepungade tekkimist ning kaitsta viljaoksi kiire vananemise 
vastu. (Kiislar 1969) Oma uurimuses väidavad Niiberg ja Jänes (2001), et oksad tuleb tagasi lõigata 
istutamise ajal. Juurestiku järgi saab otsustada, kui palju põhioksi kärpima peab. Tüve osa jäetakse 
(nt hapu- ja maguskirsipuu puhul) 40-50 cm kõrguseks. Ühtki oksa ei tohiks istutamise ajal täiesti 
ära  lõigata,  sest  juurdumata  istikutel  paranevad  haavad  halvasti.    Samuti  toovad  Niiberg  ja  Jänes 
(2001) välja selle, et võralõikus on üks tähtsamaid viljapuude  arenemist  mõjutavaid võtteid, mille 
abil  kujundatakse  puukoolis  istikutele  esialgne  võra.  Lõikus  soodustab  toitainete  juurdevoolu 
võrasse, võraokste kasvu ja viljaokste arenemist. Tihe võra on puudulikult valgustatud ning seega 
viljaoksad  ei  arene  korralikult.  Okste  lõikamisel  on  oluline,  et  lõikehaav  jääks  väike,  seepärast 
tehakse  lõige  oksaga  risti.  Oksad  lõigatakse  aga  oksakrae  pealt.  Kõik  üle  1-1,5  cm  läbimõõduga 
lõikehaavad soovitatakse katta õlivärviga.  
Harvendus- ja noorenduslõikus: lõikamisvahendid 
Oksad  lõigatakse  maha  terava  saega  mitte  väga  tüvepikenduse  või  allesjääva  oksa  lähedalt,  vaid 
paari millimeetri kauguselt mööda teist oksaringi. Pikka tüügast ei jäeta. Lõikehaavad tasandatakse 
terava  noaga  ja  kaetakse  pookvaha  või  värviga.  Kuid  oksi  võib  kärpida  ka  aiakääridega.  (Jaama 
1976) 
 
26 
Kirsipuu paljundamine: hooldus 
Üldtõde: paljundamise viisid 
Peamiselt  paljundatakse  kirsipuusorte  puukoolides   alustele   silmastamise  teel.  Paljundada  saab 
juurevõsudest, haljastpistikutega, ja on olemas veel  meristeem - ehk mikropaljundus. (Jänes, Niiberg 
2001) 
Paljundamine seemnetega, seemnete külv, seemikute hooldamine 
Kiislar  (1969)  toob  oma  raamatus  „ Kirsid “  välja  seemnetega  paljundamise  hooldamisvõtted. 
Seemnetega  paljundamist  nimetatakse  generatiivseks  paljundamiseks.  Kultuursortidelt  kogutud 
seemnetest  kasvatatud  puud  –  seemikud  –  ei  ole  tavaliselt  kultuursete  omadustega.  Seepärast 
kasvatatakse  seemnetest  taimed  –  pookealused  –  ja  neile  poogitakse  sordid.  Seemned  kogutakse 
valitud  emapuudelt.  Seemned  kogutakse  külmakindlatelt  ja  saagikatelt  emapuudelt  siis,  kui  viljad 
on valminud. Seemned eraldatakse viljalihast, pestakse sõelal, asetatakse varjulisse kohta tahenema. 
Niisked seemned külmuvad, seega vahel tasub need asetada hõredast  riidest  kotti. Pärast viljalihast 
eraldamist  on  soovitatav  seemned  kohe  välja  külvata  –  sügisel  väljakülvatud  seemned  tärkavad 
varem. Mulla paatumise vältimiseks lisatakse mulda komposti või turbamulda. Külvivaod kaetakse 
talveks  turbamulla  või  kuuseokstega.  Kevadel  kate  eemaldatakse.  Temperatuur  peab  olema  3-7˚. 
Vähemalt  üks  kord  kuus  tuleb  seemned  kontrollida,  õhustamiseks  segada  ja  vajadusel   niisutada . 
Kevadel  külvatakse  seemned  alustekooli  kohe,  kui  muld  on  tahenenud.  Seemikute  hooldamisel 
tuleb  teada  ka  seda,  et  tõusmed  harvendatakse  4-6  cm  vahedele.  Suvel  antakse  pealtväetisi, 
kobestatakse  reavahesid,  hävitatakse  umbrohi  ja  tehakse  taimekaitsetöid.  Sügisel  taimed 
sorteeritakse,  asetatakse  talveks  muldkraavi,  kaetakse  kobeda  mullaga,  kastetakse  ja  kaetakse 
kuuseokstega.  Pookealuseks  määratud  taimed  (mille  juurekael  vähemalt  6  mm  jäme)  istutatakse 
istikutekooli  kevadel  varakult.  Taimede  reavahedeks  jäetakse  90-100  cm.  Ridadesse  istutatakse 
taimed 30-35 cm vahekaugustega.  Teine variant on see, et seemned võib külvata ka otse puukooli 
istikute  osakonda.  Siis  eavahed  jäetakse  laiemad,  85-100  cm  ja  muld  peab  olema  väga  hea. 
Järgneval suvel taimed silmastatakse. (Kiislar 1969) 
Juurevõsudest paljundamine 
Paljundamiseks  mõeldud  juurevõsud  tuleb  sügisel  või  kevadel  ettevaatlikult  terava  labidaga 
emataime  küljest  välja  kaevata,  nii  et  emataime  juurestik  ei  saaks  viga.  Sügisel  väljakaevatud 
juurevõsud säilitatakse talvel muldkraavis ja istutatakse kasvukohale kevadel esimesel võimalusel. 
Väiksemad istutatakse peenrale 20 cm vahedega  ritta  ja sügavamale kui nad enne kasvasid. Ridade 
27 
vahe peaks olema 60-70 cm. Pärats istutamist kärbitakse maapealne osa 20-30 cm kõrguselt nii, et 
okstele ka pungi jääks. (Jänes, Niiberg 2001) 
Paljundamine haljaspistikutega 
Haljaspistikutega paljundatakse peamiselt hapukirsipuu sorte. Haljaspistikuid  valmistatakse suvel, 
kui  võrsed  kergelt  puituma  hakkavad.  Selleks  võetakse  6-7  cm  pikkused  võrsejupid  ja  torgatakse 
alumisi  otsi  pidi  vette.  Alumine  lehepaar  tuleb  ära  lõigata  (et  see  ei  takitaks  pärats  võrse 
liivasissetorkamist). Paremaks juurdumiseks soovitatakse pistikuid töödelda kasvuainetega (näiteks 
indolüülvõihape  või  heteroauksiin).  Pistikuid  hoitakse  20-25˚  temperatuuriga  kasvuainete  lahuses 
14-18  tundi.  Seejärel  istutatakse  istikud  kas  lavasse,  kasvuhoonesse  või  kilerulli  liiva  ja  turba 
segusse  (1:1)  ning  kastetakse  tugevasti.  Pistikud  on  soovitatav  varjutada  päikesepõletuste  eest, 
näiteks  varjumati  või  kilega.  Juurduvaid  sorte  tuleb   koguaeg   5-6  korda  päevas  piserdada.  Pärast 
juurdumist  harjutatakse  nad  välisõhuga  ja  seejärel  istutatakse  istikukooli  järelkoolituseks  või 
kilekottidesse freesturbasse. Turvas neutraliseeritakse eelnevalt  kriidi  või muu lubiväetisega. (Jänes, 
Niiberg 2001) 
Meristeem- ehk mikropaljundus 
See  on  meetod,  mis  võimaldab  kiiret  hulgipaljundust.  Sellise  paljunduse  teel  on  võimalik 
paljundada  nii  hapu-  kui  ka  maguskirsipuud.  Almaterjaliks  valitakse  paremate  sordiomadustega 
vormid.  Mikropaljundus  on  oluline  viirusvaba  taimmaterjali  paljundamisel,  sest  taime 
algkoelõigukesed,  mis  ttoitesegule  kasvama  pannakse,  on  enamasti  viirusest  nakatamata. 
Katseklaastaimi  kasvatatakse  steriilses  keskkonnas,  kust  nad  hiljem  istutatakse  kas  kilerullidesse, 
kus nad piserdatakse puhta vee või nõrga väetislahusega, või kastidesse turba-liiva substraati. Pärast 
juurdumist istutatakse taimed konteineritesse. Meristeempaljunduse eelis on see, et istikud jõuavad 
kiiresti kandeikka. (Jänes, Niiberg 2001) 
Elujõulisuse suurendamine 
Selleks, et viljapuu areneks, kasvaks ja viljuks hästi, vajab ta teatud arengufaasis rohkesti valgust, 
s.t.  pikka  päeva  ja  lühikest  ööd.  Valguse  ja   pimeduse   vahekord  on  väga  oluline.  Seeg  atuleb 
kirsiaiad rajada väga valgusrikastele ja tuulte eest varjatud lõuna-, edela- või läänenõlvadele. Nõlva 
kalle  peab  olema  5...10˚.  Soojuse  suhtes  on  kirsipuud  vähemnõudlikud  kui  ploomipuud.  Kirsipuu 
maapealne osa võib hukkuda alles siis, kui temperatuur on - 40˚C või madalam. (Jaama 1976) 
28 
Muld ja lupjamine 
Ka  muldade  suhtes  ei  ole  kirsipuud  nii  nõudlikud  kui  teised  viljapuud.  Ta  ei  kannata  kergetel 
liivmuldadel ka veepuuduse all, kuid siiski annab parimat saaki vaid hästi toitainete- ja lubjarikastel 
keskmise raskusega  saviliiv - ning hea õhurežiimiga liivsavimuldadel. Lõuna-Eestis on kirside jaoks 
head  nõrgalt  leetnud   liivsavi -  ja  saviliivmullad,  mis  on  kujunenud  lubjavaesel  punakaspruunil 
moreenil  ja  on   happelised   ning  huumusvaesed.  Põhja-Eestis  tuleks  valida  kirsi  jaoks 
sügavamapõhjaline  tüseda  künnikihiga  kamarkarbonaatmuld,  mis  on  lubjarikkas.  Sobib  ka 
parasniiske 
liivsavimuld. 
Lääne-Eestis 
ja 
Saaremaal 
tuleb 
rajada 
kirsiaed  
kamarkarbonaatmuldadele. (Jaama 1976) Kui muld kirsipuid peetakse happesuse suhtes tundlikeks: 
neil langeb saaks ja juurdekasv jääb nõrgaks. Neile sobib muld, mille pH on 5,6...6,5. Lupjamiseks 
kasutatakse  Eestis  peamiselt  mageveelubisetteid,  nn.  Nõrglupja,  mis  sisaldab  kaltsiumkarbonaati 
keskmiselt 98%, või põlevkivi  tuhka , milel lubjasisaldus on 35...40%. Liiga  sagedane  lupjamine on 
ka kahjulik. Soovitatav on lubjata 8...10 aasta tagant. (Jaama 1976) 
Kõige olulisem on istikute alla mineva maa-ala väetistarbe määramine, alles seejärel saab otsustada, 
milliseid väetisi ja kui palju kasutada ning kas üldse midagi kasutada. Seega võetakse mullaproovid. 
Kui  kirsiistandikuks  planeeritav  maa-ala  on  olnud  pikemat  aega  rohukamara  all,  tuleks  seda  enne 
istandiku   rajamist   mitu  aastat  korralikult  väetada  ja  harida.  (Jänes,  Niiberg  2001).  Enne  kui 
alustatakse  mullaharimist,  on  oluline  selgitada,  kui  kaugele  on  juured  kasvanud  ning  kui  sügaval 
pelamised juured asuvad. Alles seejärel määratakse väetiste andmise sügavus ning kaugus. (Kiislar 
1969) 
Huumusesisaldust  mullas  aitab  tõhusalt  suurendada  orgaaniline  väetis:  sõnnik,   kompost , 
haljasväetis.  Sõnnikut  kulub  100-150  t/ha.  Kirsiaia  rajamisel  on  väga  oluline  just  istutuseelne 
sügavväetamine, millega viiakse kõik süisel antavad väetised sügavkünniga viljapuu juurte peamise 
leviku  piirkonda.  (Jänes,  Niiberg  2001).  Üheks  efektiivsemaks  väetamisviisiks  viljapuuaias  on 
sügavväetamine vedelväetisega: väetised viiakse otse juurte lähedale mulda. Selleks võib kasutada 
aiapritsi, millele on monteeritav vastav puur . (Kiislar 1969) 
Rajamisväetamise korral külvatakse väetised kogu istandiku pinnale ja viiakse sügisese harimisega 
25-30  cm  sügavusse  mulda.  Vastavalt  mullaviljakuse  klassile  antakse  fosfor-  ja  kaaliväetist 
toimeaines  120-200  kg/ha  ja  vastavalt  mulla  happesusele  kas  klinkritolmu  või  põlevkivituhka. 
(Jänes,  Niiberg  2001).  Puutuhk  sisaldab  kaaliumi,  fosforpentoksiidi  ja  lupja,  seepärast  sobib  ta 
kirsipuudele eeskätt happelistel muldadel. (Jänes, Niiberg 2001). 
29 
Koduaias  tuleks  kirsipuude  puhul  panna  istutusauku  10-15  kg  orgaanilist  väetist  (kõdusõnnik, 
kompost),  50  g  superfosfaati,  50  g  kaaliumkloriidi,  300  g  puutuhka.  Kaaliumväetise  asendajaks 
sobib klinkritolm, mida võib istutusauku puistata 1-1,5 kg/m2. (Jänes, Niiberg 2001). 
Kasvuaegseks  kevadiseks  väetamiseks  sobivad   Kemira   väetised,  sealhulgas  Cropcare  6-11-24  jt. 
Noortele  puudele  tuleb  väetist  anda  30-60  g/m2,  saagieas  puudele  70-90  g/m2.  Kemira  Bio 
väetiskogus noortele puudele on 125 g/m2, saagieas puudele 150 g/m2. (Jänes, Niiberg 2001) 
Noores  eas  puude  puhul  on  efektiivne  multšida  võraalust  turbaga,  komposti  või  sõnnikuga. 
Raskemal  mullal  kaevatakse  multšimaterjal  sügisel  mulda,  kergema  mulla  korral  mitte.  Tänu 
multšile  ei  külmu   maapind   võra  all  nii  tugevasti,  niiskus  püsib  maa  sees  ja  mikrobioloogilised 
protsessid elavnevad. Soovitatav on kasutada ka leheväetamist. Selleks sobib näiteks Ferticare 14-
11-25. (Jänes, Niiberg 2001) 
Pärast  sagi  koristamist  on  hea  väetada  fosfor-  ja  kaaliväetistega,  kaevates  need  mulda.  (Jänes, 
Niiberg 2001). N, P, K – lämmastik, fosfor, kaalium – on taime põhitoitained, mis mineraalväetises 
esinevad N, P2O5 ja K2O-na. (Kiislar 1969) 
Saagi kogumine 
Kirsside   korjamisel  oli  Eesti  NSV  ajal  kasutada  kääre,  kuid  see  oli  tarvilik  siis,  kui  transporditi 
halbadel  teedel  ja  aeglaselt.  Hulgimüügi  korral  tuleb  varetga  või  varteta  korjamise  küsimus 
kooskülastada  ostjaga.  Tänapäeval  viljade   kiskumine   puult  koos  vartega  ei  ole  soovitatav,  sest 
tükike puukoort tuleb kaasa ja tekivad haavad. (Kiislar 1969) 
 
Ploomipuu  
 
Ploomipuu lõikamine 
Täiskasvanu  eas  seisneb  ploomipuu  lõikamine  peamiselt  võra  harvendamises  ja  üksikute  pikkade 
okste  kärpimises.  Kandvad  ploomipuud  annavad  regulaarset  saaki  üksnes  siis,  kui  aastased 
juurdekasvud  on  20-30  cm  pikad.  Vesivõsude  massilise  tekkimise  puhul  lõigatakse   suuremaid  
poolkuivanud oksi tagasi kuni vesivõsudeni. Kõrvaldatakse ka võra sees olevad kuivanud, ristuvad 
ja murdunud oksad. Ploomipuude  vananedes  jääb võra loomulikul teel järjest hõredamaks. Tekivad 
30 
üksikud pikad vesivõsud. Nende kärpimine kuni poole võrra soodustab uute viljaokste teket. (Mägi, 
Niiberg 1999) 
Võra kujundamine ja lõikus 
Oma  uurimuses  väidab  Jaama  ( 1971 ),  et  ploomipuud  on  tavaliselt  lühikese  elueaga  ja  väiksema 
võraga,  seega  tuleb  suurema  saagi  saamiseks  kujundada  neile  rohkete  okstega,  s.t  tihedam  võra. 
Vältida tuleb kauakestvaid tugevaid lõikusi, sest see vähendab puude saagikust.  Samuti toob Jaama 
(1971)  välja,  et  ploomipuu  võra  hakatakse  kujundama  juba  varakult.  Esimesel  kasvuaastal 
puukoolis  pintseeritakse  või  ainult  vigastatakse  25...30  cm  kõrguste  ploomistikute  tippe  –  nii 
saadakse  tugevate  okstega  üheaastased  istikud.  Et  aga  esimesed  kõrvaloksad  võraharul  tekiksid 
tüvepikendusele  võimalikult  lähemal,  tuleb  pikaoksalistel  sortidel  pikemaid  võraharusid  esimest 
korda  pärast  istutamist  tugevasti  kärpida  (1/2...2/3  võrra  nende  pikkusest).  Esimesed  kõrvaloksad 
tekivad  siis  hästi  madalal  ja  neid  on  võimalik  talvel  lume  kuhjamisega  pakase  eest  kaitsta.  Nii 
tekivad ka uued kasvud lumes, samal ajal kui  lumest  väljaulatuvad osad talvel külmuvad. Ning kui 
kasvatatakse 40...50 cm kõrguse tüvega ploomipuid, tuleb eismest korda pärast istutamist võraoksi 
kärpida olenevalt nende pikkusest 1/3...1/2 võrra. 
Ploomipuu istutamine ja sellejärgne võra kujundamine 
Nagu väidab Jaama (1971) oma raamatus  „ Ploomid “, on istikuid parem istutada kevadel. Kusjuures  
ületalve  hoitakse  neid  muldkraavis.  Sügisese  istutamise  korral  ei  juurdu  nad  alati  hästi  ja  karmil 
ning lumevaesel talvel võib juurestik hävida.  
Ploomipuude  võraharudeks  jäetakse  pärast  istutamist  3...4  hõredamalt  paiknevat  ja  paremini 
arenenud  oksa.  Nende  kärpimisviis  pärats  istutamist  oleneb  okste  pikkusest  ja  tüve  kõrgusest. 
Tavaliselt  kärbitakse  1/3...2/3  võrra  nende  pikkusest.  Pärast  kärpimist  peab  juhtoks  olema 
võraharude  üldisest  tasapinnast  20...25  cm  pikem.  Võraharudeks  võiks  valida  45kraadise 
väljumisnurgaga oksad.  Sügistemaatilist lõikamist ei tehta teisel kevadel pärast istutamist, kui puu 
kasvab  istutamisele  järgneval  suvel  tagasihoidlikult. Vajaduse  korral  vaid  reguleeritakse  juhtoksa, 
võraharude ja kõrvalokste kasvu. Võraharude okste kasvu kärbitakse vaid nii palju, et nad jääksid 
lühematega ühele tasemele . (Jaama 1971) 
Vältimaks  võra  alumise  osa  liigset  tihenemist,  jäetakse  põõsasploomidel  kõrvalokste  esimesel 
valimisel  igale  võraharule  ainult  üks  kõrvaloks.  Järgmisel  kevadel  tuleb  esimesi  üksikuna  valitud 
kõrvaloksi  kärpida  nii,  et  need  jääksid  1/4...1/3  võrra  lühemaks  samade  võraharude  üheaastastest 
31 
kärbitud  pikendusokstest.  Võraharude  ja  kõrvalokste  valikut  ning  süstemaatilist  lõikust  tehakse 
sordist ja puude kasvutugevusest olenevalt enamasti 3 korda. (Jaama 1971) 
Kui  pärast  võraharude  valimist  jätkub  veel  tugev  kasv,  kärbitakse  võraharude  pikendusoksi  veel 
kord.  Sellele  järgneb  üleminekuperiood.   Teisisõnu   kasvu  tasakaalustav  aeg.  Pärast  seda  perioodi 
kärbitakse  nõrgalt  ainult  kasvus  teistest  palju  ettejõudnud  üheaastasi  oksi  ning  lõigatakse  välja 
kuivanud ja haigetsunud oksad. (Jaama 1971) 
Elujõulisuse suurendamine 
Lääne-Eestit  peetakse  ploomikasvatuseks  ebasoodsaks  kohaks,  sest  seda  iseloomustab  kõrge 
temperatuuride  summa,  pikk  vegetatsiooniperiood  ning  kõige  pehmem  talv.  Suuremahuliseks 
ploomikasvatuseks  on  vähem  sobiv  Kesk-Eesti  rohkete   soode   ja  rabadega,  kus  vegetatsiooni-  ja 
külmavaba  periood  on  lühem  ning  öökülmad  sagedasemad.  Ka  Kagu-Eesti  ei  ole  kõige   soodsam  
koht, sest talved on karmid . (Mägi, Niiberg 1999) 
Lupjamine 
Ploomipuud  loetakse  nõrgalt  happelist  või  neutraalset  mulda  vajavateks  taimedeks.  Kaltsiumi  on 
vaja  juurtele . Mulla happeline reaktsioon takistab kaltsiumi sisenemist taimedesse. Seega muudakse 
mulla  happesust  nõrgalt   happeliseks   või  neutraalseks,  mida  tehakse  lupjamisega,  viies 
mitmesuguste lubiväetistega mulda kaltsiumkarbonaati (CaCO3). (Mägi, Niiberg 1999) 
Kündmine 
Sügavpõhjalistel muldadel tuleb künda 30...40 cm sügavuselt ja anda enne kündi mulla viljakusest 
olenevalt  40...60  t  sõnnikut,  fosfor-  ja  kaaliumväetisi  150...200  kg  toimeaines  ning  happelistel 
muldadel 5...10 t põlevkivituhka hektarile vastavalt mulla happesusele. Sügavkünd ei ole soovitatav 
madala  künnikihiga  ja  leetmuldadel.  Siin  tuleb  sügisel  künda  20...25  cm  sügavuselt  ja  kobestada 
samal  ajal  põhjakobestajaga.  Künni  eel  antavate  väetiste  kogus  jääb  seejuures  samaks  mis 
sügavkünnil. Kui sügavkündi ei tehtud, tuleb kaevata sügisel 50...60 cm sügavused ja 80...120-cm 
läbimõõduga istutusaugud. (Jaama 1971) 
Mulla ettevalmistus ja väetamine 
Kevadel  täidetakse  augud   pealmise   parema  mullaga,  mis  juba  augu  kaevamiseloli  augu  põhjast 
kaevatud mullast eraldatud. Istutusauku lisatakse komposti või kõdusõnnikut. (Jaama 1971). Sõnnik 
ja kompost sisaldavad kõiki ploomipuudele vajalikek toitaineid. Need on mullas kergesti liikuvad ja 
32 
hõlpsasti  omastatavad.  Peale  selle  intensiivistuvad  orgaanilise  aine  lagunemisel  mulla 
mikrobioloogilised  protsessid,  muutes  mulda  kobedaks.  (Mägi,  Niiberg  1999).  Samuti  segatakse 
augu täitemulla hulka väikesed mineraalväetise- ja lubjakogused. (Jaama 1971). Mineraalväetisteks 
on põhiliselt lämmastik-, fosfor- ja kaaliväetis. Mida vähem kasutatakse orgaanilisi väetisi ja mida 
toitainetevaesem  on  muld,  seda  rohkem  tuleb  anda  mineraalväetisi.  (Mägi,  Niiberg  1999). 
Viljapuude istutusaugu täitemullale soovitatakse segada juurde 10 kg komposti või  kõdusõnnikut, 
70  g  kaalisoola,  150  g  superfosfaati  ning  raskematel  muldadel  juurdumise  soodustamiseks  anda 
suuremaid väetiskoguseid. Leetunud muldadel soovitatakse 60 cm sügavusse istutusauku anda 400 
g superfosfaati või 600 g fosfaadijahu, 400 g puutuhka või 60 g kaalisoola või 50 g kaaliumkloriidi 
ning 300...400 g lupja. (Jaama, A., Jaama, E. 1990) 
Kandeealises ploomiaias antakse väetised kogu aia pinnale. Igal aastal tuleb anda ühele ruutmeetrile 
keskmiselt  2-3  kg  sõnnikut  või  komposti  ja  10-12  g  NPK-  väetisi.  Kui  mineraaläetised  antakse 
näiteks  10-12  %  toimesisaldusega  liitväetisena,  tuleks  seda  anda  1  m2  kohta  100-120  g.  Kui 
ploomipuu  saaks  on  40-50  kg  puu  kohta  (või  enamgi),  tuleb  eeltoodud  väetisekogust 
kahekordistada.Pealtväetistena  antavate  mineraallämmastikväetiste  mõju  kiirendamiseks  on 
otstarbekohane  need  enne  vees  lahustada.  1  kg  ammooniumsalpeetrit  lahustatakse  5-6  ämritäies 
vees. (Mägi, Niiberg 1999) 
Saagi kogumine 
Ploomid  koristatakse tavaliselt tarbimisküpsuses. Enen transporti  koristatakse nad 2-3 päeva enne 
täielikku valmimist nn tehnilises küpsuses. Kuid kõik sordid ei talu seda. Mirabellid ja renkloodid 
on  võimelised  järelvalmima.  Tööstuslikuks  otstarbeks,  kus  ei  nõuta  täiesti  terveid   vilju ,  võib 
koristada  valminud  vilju  ka  raputamise  teel.  Eelnevalt  laotakse  puude  alla  näietks  riidega  kaetud 
raamistik. (Mägi, Niiberg 1999) 
 
 
Toomingas 
 Paljundamine 
 
Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude 
33 
abil. (Studioviridis.ee) 
Elutingimused 
Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige  salu - 
ja  lodumetsades,  puisniitudel.  Toomingas  kasvab  harilikult  alumises  puurindes  või  põõsarindes. 
Eelistab  niiskemaid,  kuid  liikuva  põhjaveega  viljakate  muldadega  kasvukohti.  Toomingas  on 
külmakindel,  võrdlemiselt   aeglase   kasvuga  puu.  Noorelt  varjutaluv,  vanemas  eas  muutub 
valguselembeseks. (Studioviridis.ee) 
Kärpimine 
Toomingat  ründavad  kahjurid  võivad  levida  ka  viljapuudele.  Seepärast  ei  soovitata  toomingaid 
viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga  kahjur  on võrgendikoi. Ta 
võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga  vastsed , kes hakkavad 
sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on 
täiesti  raagus  puu.  Kuid  toominga  elujõud  on  nii  suur,  et  ka  kõikide  lehtede  ärasöömine  puud  ei 
hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema. (Bio.edu.ee) 
Kasutamine  
Puit  kollakaspruun,  pehme,  sitke,  kasutatakse  põllumajanduses  ja  tisleritöödes.  Lehed  sisaldavad 
rikkalikult vitamiini C. Nii lehed, õied kui ka koor eritavad rikkalikult fütontsiide. Peamine on siiski 
dekoratiivne   tähtsus,  eriti  ilus  kevadisel  õitsemise  ajal.  On  olemas   roosade   õitega  ja  täidisõielisi 
vorme. Marju kasutatakse ravimina. Teed juuakse eelkõige kõhulahtisuse korral. Lehtedest ja õitest 
tehtud tee on palavikuvastase toimega. Rahvameditsiinis on kasutatud ka koort. (Bio.edu.ee) 
 
Sorbus aucuparia 
Harilik pihlakas 
 
Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt 
paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. 
Kasvab  segametsades  ja  nende  servadel,  praktiliselt  kõigis  metsatüüpides,  ka  puisniitudel. 
Sagedamini  põõsarindes,  harvem  alumises  puurindes.  Külmakindel.  Noores  eas  varjutaluv,  hiljem 
valgusenõudlus kasvab. Mulla suhtes leplik, eelistab värskeid ja niiskeid saviliiv- ja liivsavimuldi 
(Eesti taimed, 2011). 
34 
Noortel  pihlakatel  lõigata  ära  vaid  võistlevad  ladvad  ja  kärpida  siit-sealt  võrasse  kasvavaid  oksi. 
Igal  puul  eemaldada  ainult  paar-kolm  oksa  ja  nii,  et  puudele  ei  jää  suuri  lõikehaavu. 
Pihlakatel  tuleb  eemaldada  ladvaga  konkureerivad  tugevad  oksad.  Kui  lõigatav  oks  on  juba  jäme, 
tuleb  seda  kärpida  veidi  kõrgemalt  –  mitte  tüve  juurest,  vaid  okste  harunemiskohast,  kus  jääb 
väiksem  lõikejälg.  Paljude  võistlevate  latvade  kasvamise  võib  põhjustada  liigne  istutussügavus 
(Aedla, 2012). 
 
Taxus baccota 
Jugapuu 
Hooldus 
Kõik   jugapuud   taluvad  ülimalt  hästi  tugevat  kärpimist  ja  kuni  vana  puiduni  tagasilõikamist. 
Jugapuud on ühed vähestest  okaspuudest,  mis on võimelised andma uusi võrseid  isegi  pärast  puu 
kännuni  mahalõikamist.  Pärast  kärpimist  muutub  ta  tihedaks  ning  seetõttu  sobib  väga  hästi 
hekitaimeks või vormipuuks. (Jugapuud meil ja mujal)  
Üldiselt ei soovitata jugapuid lagedale istutada. Kuigi nad kasvavad hästi ka päikese käes, tekivad 
probleemid jugapuude talvitamisega avatud paikades. Igihalja taime suurim kahjustaja on külmunud 
maa koos terava varakevadise päikesega. Peale selle kimbutab neid avatud kasvukohas ka talvine 
külm tuul. (Kodu & Aed, dets. 2007) 
Selleks,  et  jugapuu  sirguks  mandril  kõrgeks,  tuleks  ta  istutada  aia  varjuossa  või  kaitsta  teda 
varjukangastega. Kindlam on aga valida hoopis madalamad ja laiuvad põõsakujulised isendid – siis 
kaitseb neid talvekülma eest lumikate.  
Harilik jugapuu õitseb  aprillis -mais, ta on tuultolmleja.  Nad on kahekojalised taimed: marjataolisi 
mahlakaid punaseid üheseemnelisi käbisid kannavad ainult emastaimed. Punane viljaliha on magus 
ja  söödav,  vilja  keskel  asuv  suur   seeme   aga  tugevalt  mürgine.  Mürgised  on  ka  teised  taimeosad. 
(Jugapuu perekonnakirjeldus) Jugapuu võib erandjuhul üle minna ka ühekojalisusele ehk ühel puul 
arenevad nii isasõied kui ka emaskäbid. Samuti võivad kujuneda seemneteta, partenokarpsed viljad. 
Jugapuu  vilju  söövad  meeleldi  rästad,  siidisabad  ja  tihased.  Kuna  lindude   seedetrakti   läbivad 
seemned  kiiresti,  siis  ei  saa  nad  selle   ajaga   mürgistust,  vaid  aitavad  kaasa  jugapuude  levimisele. 
Üksiti  paljuneb  jugapuu  looduslikes  elupaikades  ka  isekülvi  teel  ja  pisinäriliste  kaasabil.  Sageli 
paljundatakse teda ka pistokstest, mis juurduvad võrdlemisi hõlpsasti igal aastaajal, eriti kiiresti aga 
35 
sügistalvel oktoobrist  aprillini , kõige aeglasemalt juulis ja augustis. Harvem paljundatakse jugapuud 
võrsikutest. (Jugapuud meil ja mujal)   
 
Thuja 
Elupuu 
Hooldusest: 
 
Liigi tagasilõikamise nõuded 
Elupuu  talub  vägagi  hästi  tagasilõikamist,  kuid  see  ei   soodusta   uute  okste  kasvamist.  Üksikult 
seisvaid  puid  võib  ka  pügada,  kuid  ei  pruugi  olla  vajalik.  Kuid  elupuuhekki  ei  ole  võimalik 
tagasilõikamisega noorendada. Kui elupuuhekk on ülekasvanud, peab seda siiski suurena säilitama. 
Ülekasvanud heki saab pügades muuta ainult tihedamaks mitte madalamaks. Elupuuekki pöetakse 
tavaliselt  üks  kord  aastas  augustikuus.  Üle  kolmandiku  ei  ole  soovitatav  aasta  kasvudest  tagasi 
lõigata (Calmia OÜ) 
Hooldus isekülvil või levimisel 
 
Elupuud   paljunevad  nii  seemnest  kui  ka  vegetatiivselt  pistikutena.  Kui  taimekasvatajat  häirivad 
elupuu isekülvil tekkinud uued taimed on soovitav need lihtsalt välja juurida. 
Elujõulisuse suurendamine 
Harilik elupuu pole mulla suhtes nõudlik, kuid eelistab niiskemat  mulda. Seega kuivad ja liivased 
mullad neile ei sobi, sest elupuu on põuatundlik (L. Aavik 2010). Väetamine on soovitatav kevadel. 
Elupuid tuleb kasta rohke veega vähemalt kord nädalas põuasel ajal, et nad oma elujõulist välimust 
ei  kaotaks  ja  kollaseks  ei  tõmbuks.  Elupuu  alla  võib  lisada  multši,  et  puudealune  umbrohust  vaba 
hoida.  Talvel-varakevadel  on  kõige  olulisem  elupuid  kaitsta  päikese  eest.  Selle  vältimiseks  tuleb 
puud katta õhukese heleda riidega või võrguga ümber mähkida. Päike pruunistab elupuu rohelisi osi 
(Calmia OÜ).  
 
 
36 
Kasutatud kirjandus 
1.  H. Kukerpuu 
   http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kukerpuu.htm 
   http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/339 
 
2.   Suur läätspuu 
  Aiasõber. 
2011. 
 
Suur 
Läätspuu 
kasvutingimused : 
http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/353-  (03.05.2012) 
  Calmia 
OÜ. 
Läätspuu. 
http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/laatspuu.htm-läätspuu 
(03.05.2012) 
  Hariduskeskus. 
2008. 
Suur 
läätspuu 
kirjeldus. 
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/suur_laatspuu.html-  (03.05.2012) 
  Karner.  2012.  Suur  läätspuu  lõikamine.   http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede -
loikamine/ (04.05.2012) 
  Seemnemaailm.  2012.  Suur  läätspuu.   http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5386 
(03.05.2012) 
 
3.  Siberi kontpuu 
   Hannust , A. 2007. Kodused ja kontvõõrad. Kodu & Aed. nr 11. lk 94-96. 
  Hannust, A. 2007. Omamoodi okaspuu. Kodu & Aed. nr 12. lk 82-85. 
  09.03.2011. Kevadine puude ja põõsaste lõikamine.  
   http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ 
  Käsiraamat Unelmate aed. Puud, põõsad ja ronitaimed . II väljaanne. UAB IMP  Baltic .  
 
4.  Üheemakane viirpuu 
  Coombes, A. (2005) Looduse taskuraamat. Puud ja põõsad. Tallinn:  Varrak . 165 lk. 
  Järve, S., Eskla, V. (2009) Puude ja põõsaste lõikamine. Tallinn: Varrak. 98 lk.  
  Mettik, J. ( koost .) Põhjamaiselt  kaunid lehtpuud, maakodu kataloog. 16 lk.  
  Relve, H. (1998) Puude juurde. Tartu: Eesti Loodusfoto. 209-210 lk.  
  Samuelsson,  L-E.,  Schenkmanis,  U.  (2003)  Puude  ja  põõsaste  lõikamine.  Tallinn: 
37 
Sinisukk . 57,62 lk. 
  Sander, R. (2011). 101 Eesti puud ja põõsast. Tallinn: Varrak . 16,24 lk. 
  Sarapuu, H. (2000) Hekid ja hekitaimed. Tallinn: Valgus. 131-134 lk.  
 
5.  Kaunis deutsia 
  Veski, V. Niine, A. Ilupuud ja- põõsad. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn 1961. 
  Coombes, A. Looduse taskuraamat. Puud ja põõsad. Kirjastus Varrak, 2005. 
   http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/kaunis-deutsia/?category=15&panel=1 
  Aiasõber, 2007. Liigikirjeldused. Kaunis deutsia. 
   http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=295&Lang=est 
 
 
6.  Kare deutsia 
  Sander, 
R. 
2009. Maaleht . 
„Südametemurdja 
deutsia“. 
http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/sudametemurdja-deutsia.d?id=23969089   
  Calmia 
Istikuäri 
OÜ. 
Kare 
deutsia.  
http://www.calmia.ee/Taimed/plena.htm  
   Neeva  
aed. 
Kare 
deutsia.  
http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/kare-deutsia-plena/?category=15&panel=1   
  Aiasõber. 
Lehtpuud-ja 
põõsad. 
Kare 
deutsia.  
http://www.aiasober.ee/tooted/shrubs-and-trees/leafshrubs-and-trees/334    
 
 
7.  Harilik kuldvihm 
  Ak. 
Rapina. 
Prantsuse 
regulaaraed, 
Kättesaadav: 
http://ak.rapina.ee/jaana/lillepeenrad/prantsuse_regulaaraed.html   (viimati  külastatud  29.04. 
2012)  
  Calmia: 
Harilik 
kuldvihm, 
Kättesaadav: 
http://www.calmia.ee/Taimed/laburnum_alpinum.htm   (viimati külastatud 29.04. 2012) 
  Google: 
Harilik 
kuldvihm, 
Kättesaadav: 
http://www.google.ee/imgres?q=HARILIK+KULDVIHM&um=1&hl=et&sa=N&biw=1093
38 
&bih=447&tbm=isch&tbnid=cylbSg9Op7eBmM:&imgrefurl= http://seemnemaailm.ee/inde
x.php%3FGID%3D12380&docid=Md_29NPDjzqa0M&imgurl= http://seemnemaailm.ee/use
rfiles/Laburnum%252520anagyroides2.jpg&w=470&h=594&ei=a-
ibT_6IOtCX8gOwxpSEDw&zoom=1&iact=hc&vpx=652&vpy=35&dur=29&hovh=252&h
ovw=200&tx=95&ty=157&sig=113769169873713844290&page=1&tbnh=120&tbnw=123
&start=0&ndsp=14&ved=1t:429,r:11,s:0,i:85 (viimati külastatud 29.04. 2012)  
  Hariduskeskus: 
Harilik 
kuldvihm, 
Kättesaadav: 
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_kuldvihm.html   (viimati  külastatud 
29.04. 2012) 
  Hariduskeskus: 
Harilik 
Kuldvihm, 
Kättesaadav: 
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_kuldvihm.html   (viimati  külastatud 
29.04. 2012) 
 
 
8.   
  Nurme, 
S. 
Seletuskiri , 
http://www.sulevnurme.org/pages/failid/examples/example3/seletuskiri.pdf  
  Põõsasmaran, 
Mäekalda 
puukool , 
http://www.istikud.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=58&Itemid=58  
  Mitmeliigiliste  Põõsasribade  rajamine,  Tehnoloogiliste  Ökoloogiate  Keskus  2001, 
http://pmk.agri.ee/pkt/files/f22/Mitmeliigiliste_p66sasribade_rajamine.pdf  
  Aaspõllu, A. Hekid, http://www.iluskodu.ee/hekid.html  
  Põõsasmaran,  http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/psasmara.htm  
  Põõsasmaran, http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5%C3%B5sasmaran  
 
 
9.  Ungari sirel 
  Sarapuu, H. 2010. Hekid ja hekitaimed. Tallinn. Valgus. 
  Järve S., Eskla V. 2009. Puude ja põõsaste lõikamine. Tallinn. Varrak 
  Veski V., Niine A. 1961. Ilupuud ja –põõsad. Tallinn. Eesti riiklik kirjastus 
  Calmia,  http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/syjosikaea.htm  (25.04.2012) 
39 
  Seemnemaailm, 
Aelita 
2002-2012 
http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=13906 
(25.04.2012) 
  Seemnemaailm, 
Aelita 
2002-2012 
http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=12345 
(25.04.2012) 
 
10. Harilik sirel 
  Järve, S., Eskla, V. 2010. Puude ja põõsaste lõikamine. Varrak. Tallinn 
  Kalva, V. 1988. Sirelid. Valgus. Tallinn 
  Laane, M., Laane, M. 2005. Põõsaraamat. Varrak. Tallinn 
  Sander, R. 2011. 101 Eesti puud ja põõsast. Varrak. Tallinn 
  Harilik  sirel  Syringa  vulgaris.  Kättesaadav:     http://www.calmia.ee/Taimed/Sirel/vulgaris 
(Viimati külastatud: 28.04.2012) 
 
11. Harilik lumimari 
  Aiasõber. 2011. Lumimari.  http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/350  (21.04.2012) 
  Hariduskeskus. 
2008. 
Harilik 
lumimari. 
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_lumimari.html  (21.04.2012) 
  Linna, 
K. 
2011. 
Aiasõber. 
Kuidas 
vabaneda 
lumimarjast? 
http://www.aialeht.ee/news/aialeht/puudpoosad/article.php?id=62371522  (21.04.2012) 
  Seemnemaailm. 
2012. 
Lumimari. 
http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=6580 
(22.04.2012) 
  Nokitse. 
2012. 
Ilupõõsaste 
lõikamine. 
http://www.nokitse.ee/p%C3%BCsikud/ilup%C3%B5%C3%B5saste-l%C3%B5ikamine 
(22.042012) 
 
12. Harilik lodjapuu 
  J. 
Annist, 
2007, 
Ilupuud- 
ja 
põõsad, 
Lodjapuuu 
http://www.calmia.ee/Taimed/Lodjapuu/viyldinfo.htm 22.04.2012 
  Ilupõõsaste 
lõikamine, 
2010 
http://www.nokitse.ee/p%C3%BCsikud/ilup%C3%B5%C3%B5saste-l%C3%B5ikamine 
22.04.2012 
  R. 
Sander, 
2010, 
Lodjapuu 
on 
hinnatud 
marjataim 
http://www.aialeht.ee/news/aialeht/puudpoosad/article.php?id=28452185 24.04.2012 
40 
  Lodjapuu  lõikamine,  2011   http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine -
hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/lodjapuu-loikamine/ 24.04.2012 
  Harilik lodjapuu  http://www.calmia.ee/Taimed/Lodjapuu/viyldinfo.htm 22.04.2012 
 
 
 
13. Harilik pukspuu 
  Hariduskeskus: 
Harilik 
pukspuu, 
Kättesaadav: 
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_pukspuu.html   (viimati  külastatud 
29.04. 2012) 
  Harilik  pukspuu,  Kättesaadav:     http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/harilik -
pukspuu/? category =7&panel= (viimati külastatud 29.04. 2012)  
  L. Jääts, M. Laane, A. Ruut. 2003. Täielik aianduse käsiraamat. Varrak. Tallinn. Lk 196-197 
  N. Gibber. 2008. Puuliikide  piibel. Sinisukk. Lk 70, 131 
  Seemnemaailm: 
Harilik 
pukspuu, 
Kättesaadav: 
http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5800  (viimati külastatud 29.04. 2012) 
  Tmk:  Floora , Kättesaadav:  http://www.tmk.edu.ee/~heikki/loodus/floora/index.html  (viimati 
külastatud 29.04. 2012)  
  V. Veski, A. Niine, 1961. Ilupuud ja –põõsad. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn. Lk 55 
 
14. Läikiv hõbepuu 
  Johnson 2012,  http://www.ehow.com/how_7824564_plant-silver-willow-trees.html 
  McCabe 2012,  http://www.ehow.com/how_7021718_trim-elaeagnus-trees.html 
   http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=12392  
 
15. Magnoolia 
   http://www.aed.ee/?id=2 
   http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TRUKISED/Mahemarjakasvatus_uus.pdf 
   http://hansaplant.ee/?op=body&id=157&art=99 
 
16. Kuusk 
  K. 
Alak, 
2005, 
Igihaljad 
kaunitarid, 
Ilu-ja 
tarbeaed 
http://seemnemaailm.ee/public/2/18_1.php 22.04.2012 
41 
  J.  Annist,  2006,  Hekitaimed,  Kuusk     http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/kuusk.htm 
20.04.2012  
  E. 
Käger, 
2011, 
Millal 
kuusehekki 
lõigata: 
suvel 
või 
talvel 
http://www.aialeht.ee/news/aialeht/puudpoosad/article.php?id=50547779 23.04.2012 
  M.  Haak,  2010,  Mida  peaks  arvestama  kuuseheki  istutamisel?   http://www.haljastus.org/ 
23.04.2012 
  Heki  istutamine  ja  hooldamine,  2011   http://www.nokitse.ee/hekid/heki-istutamine-ja -
hooldamine 23.04.2012 
  Hariliku kuuse seeme  http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kuusk  24.04.2012 
  Kuusehekk   http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/kuusk.ht m 24.04.2012 
 
 
17. Ginnala vaher 
  Sarapuu, H. 2010. Hekid ja hekitaimed. Tallinn. Valgus. 
  Järve S., Eskla V. 2009. Puude ja põõsaste lõikamine. Tallinn. Varrak 
  Veski V., Niine A. 1961. Ilupuud ja –põõsad. Tallinn. Eesti riiklik kirjastus 
 
18. Mägimänd 
  Laas, E. 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu. Lk 212 – 214, 350, 355 
  Sarapuu, H. 2000. Hekid ja hekitaimed. Kirjastus „Valgus“, Tallinn. Lk 54, 64-66, 87, 131 
  Sarapuu, H. 1983. Puud ja põõsad haljastuses. Kirjastus „Valgus“, Tallinn. Lk 120, 121, 123 
– 127, 136, 140, 175, 176, 182 - 184, 189, 205, 216, 217, 229, 230. 
  Wikipedia. 
Pinus 
mugo. 
http://en.wikipedia.org/wiki/Mountain_Pine 
(26.04.2012) 
 
19. Kirsipuu  
  Jaama, A. 1976. Kirsipuu. Tallinn. Valgus. 
  Jänes, H., Niiberg, T. 2001. Kirss aias ja köögis. Tallinn. Maalehe Raamat. 
  Johnson, O., More, D. 2004. Euroopa puud.  
  Kiislar, V. 1969. Kirsid. Tallinn. Valgus 
  Sarapuu, H. 1969. Puude ja põõsaste paljundamine. Tallinn 
 
42 
 
20. Ploomipuu  
  Jaama, A. 1971. Ploomid. Tallinn. Valgus. 
  Jaama, A. 1990. Ploomid. Tallinn. Valgus.  
  Johnson, O., More, D. 2004. Euroopa puud.  
  Mägi, E., Niiberg, T. 1999. Ploom aias ja köögis. Tallinn. Maalehe Raamat. 
  Sarapuu, H. 1969. Puude ja põõsaste paljundamine. Tallinn 
 
 
 
21. Toomingas 
   http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=34&Itemid=99999
999 
   http://www.studioviridis.ee/muraste/veeb/index.php?option=com_content&task=view&id=7
5&Itemid=1 
   http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas.htm 
 
 
 
22. Jugapuu 
  Hannust, A. 2007. Omamoodi okaspuu. Kodu & Aed. nr 12. lk 82-85. 
  09.03.2011. Kevadine puude ja põõsaste lõikamine.  
   http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ 
  Käsiraamat Unelmate aed. Puud, põõsad ja ronitaimed. II väljaanne. UAB IMP Baltic.  
  Vaher, 
L. 
Jugapuud 
meil 
ja 
mujal. 
Eesti 
loodus. 
  http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=2230 
  Jugapuu perekonnakirjeldus.  http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=188&art=193 
 
23. Elupuu  
  Aavik,  L.  2010.  Elupuude   hingeelu .   http://metsast.blogspot.com/2010/10/elupuude -
43 
hingeelu.html (19.04.2012) 
  AiaÄri. 2012.  http://www.iluaed.ee/index.php?id=85  (20.04.2012) 
  Calmia OÜ. Harilik elupuu.  http://www.calmia.ee/Taimed/elupuu/harilik.htm  (21.04.2012) 
  Calmia 
OÜ. 
Kahjustused. 
http://www.calmia.ee/Taimed/elupuu/kahjustused.htm 
(21.04.2012) 
  Hariduskeskus. 
2012. 
Harilik 
elupuu. 
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_elupuu.html  (20.04.2012) 
 
44