Puittaimede hooldusjuhend (1)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kadi Mõttus
Puittaimede hooldusjuhend
Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’
Tartu 2011

SISUKORD

SISUKORD 2
TAIMERÜHMADE JAOTUS 9
SIBERI KONTPUU 11
Lühiiseloomustus 11
Hooldus isekülvil või levimisel 11
Kasutus ja lõikamine 12
HARILIK LODJAPUU 13
Lühiiseloomustus 13
Kasutus 14
Paljundamine ja hooldus 14
HARILIK LUMIMARI 15
Lühiiseloomustus 15
Istutamine 16
Hooldus 16
Paljundamine 16
VARAJANE VEIGELA 18
Lühiiseloomustus 18
Lõikamine 19
Istutusjärgne hooldus 19
Talvine hooldus 19
HARILIK KOLKVITSIA 21
Lühiiseloomustus 21
Külmakaitse ja multšimine 22
Lõikamine 22
Iseloomustus 24
Hooldamine 25
HARILIK SIREL 26
Iseloomustus 26
Pookimine 27
Juurevõsud 27
HARILIK LIGUSTER 28
Iseloomustus 28
Tagasilõikamine 29
Hooldus isekülvil või levimisel 29
Elujõulisuse suurendamine 29
„ Kosmeetiline “ hooldus 30
VÄRDFORSÜÜTIA 31
Üldiseloomustus 31
Kärpimine 32
Noorendamine, elujõulisuse suurendamine 32
HARILIK KUKERPUU 34
Kirjeldus 34
Tagasilõikamise nõuded 35
Hooldus külvil 36
Elujõulisuse suurendamine 36
JAAPANI ENELAS 37
Lühiiseloomustus 37
Lõikamine ja hooldus 39
KAUNIS DEUTSIA 40
Lühiiseloomustus 40
Paljundamine ja külmakaitse 41
Hooldamine 41
KARE DEUTSIA 42
Lühiiseloomustus 42
Hooldus 43
Lõikamine 43
Külmakaitse 43
Haljaspistikute hooldus 44
PUISHORTENSIA 45
Lühitutvustus 45
Hooldamine 46
AEDHORTENSIA 47
Iseloomustus 47
Tagasilõikamine 48
Hooldus isekülvil või levimisel 48
Elujõulisuse suurendamine 48
„Kosmeetiline“ hooldus 48
ELUPUU 49
Kirjeldus 49
Kasutamine 50
Elupuu tagasilõikamine 50
Elujõulisuse suurendamine, hooldus 50
Kosmeetiline hooldus 51
HARILIK JUGAPUU 52
Iseloomustus ja kasutus 52
Hooldus 53
MÄGIMÄND 55
Liigikirjeldus 55
Hooldusvõtted 57
Tuntumad sordid 57
KUUSK 59
Iseloomustus 59
Hooldamine 60
ÄÄDIKAPUU 61
Lühikirjeldus 61
Kasvukoht ja hooldus 61
ILUÕUNAPUU 62
Iseloomustus 62
Ohud 62
Haiguste ja kahjurite tõrjesüsteemid 63
Võra kujundamine 64
Noorendamine 65
Muud lõikused ja hooldus 65
TUHKURENELAS 67
Iseloomustus 67
Tagasilõikamine 68
Hooldus isekülvil või levimisel 68
Elujõulisuse suurendamine 68
„Kosmeetiline“ hooldus 69
HARILIK PIHLAKAS 70
Iseloomustus 70
Kasvatamine 71
Kasutamine 71
KIRSIPUU 72
Iseloomustus 72
Hooldusvõtted 72
Kärpimine 73
Haiguste ja kahjurite ennetamine 74
HARILIK TOOMINGAS 75
Lühiiseloomustus 75
Kahjurid 76
Paljunemine 76
PLOOMIPUU 77
Iseloomustus 77
Tuntumad sordid 78
Lõikamine ja hooldus 78
Noorendamine 79
Kirjeldus 80
Kasvukoht 81
Hoolduslõikus 81
Paljundamine 81
Tagasilõikamine 82
GINNALA VAHER 83
Kirjeldus 83
Kasvutingimused ja kasutamine 84
Hooldus- ja tagasilõikamine 84
Hooldus isekülvil või levimisel 85
„Kosmeetiline“ hooldus 85
LÄIKIV HÕBEPUU 86
Lühiiseloomustus 86
Istutamine 87
Hooldus 87
Paljundamine 87
MAGNOOLIA 88
Iseloomustus 88
Kasvutingimused ja kasutamine 88
Hooldusvõtted 89
PIHLENELAS 90
Kirjeldus 90
Tagasilõikamine 91
Hooldamine 91
Väetamine 91
TUHKPUU 92
Iseloomustus 92
Kasvutingimused ja kasutamine 93
Hooldus 93
ÜHEEMAKANE VIIRPUU 94
Iseloomustus 94
Hooldus 95
PÕÕSASMARAN 96
Kirjeldus 96
Kasvutingimused ja kasutamine 97
Hooldus ja tagasilõikamine 97
Hooldus isekülvil või levimisel 97
„Kosmeetiline“ hooldus 98
SUUR LÄÄTSPUU 99
Iseloomustus 99
Kasvutingimused ja kasutamine 100
Hooldusvõtted 100
HARILIK PUKSPUU 101
Iseloomustus 101
Hooldus ja paljundamine 101
Katmine 103
Lõikamine 103

TAIMERÜHMADE JAOTUS

LEHTPUUD
OKAS-PUUD
LEHTPÕÕSAD
Acer ginnala Ginnala vaher
Elaeagnus commutata Läikiv hõbepuu
Magnolia Magnoolia
Malus Iluõunapuu
Prunus cerasus Harilik kirsipuu
Prunus domestica Harilik ploomipuu
Prunus padus Harilik toomingas
Sorbus aucuparia Harilik pihlakas
Picea abies Harilik kuusk
Pinus mugo Mägimänd
Taxus Jugapuu
Thuja Elupuu
Berberis vulgaris H. kukerpuu
Buxus sempervirens harilik pukspuu
Caragana arborescens suur läätspuu
Cornus alba Siberi kontpuu
Cotoneaster scandinavicus harilik tuhkpuu
Crataegus monogyna üheemakane viirpuu
Deutzia gracilis Kaunis deutsia
Deutzia scabra Kare deutsia
Forsythia x intermedia Värdforsüütia
Hydrangea arborescens Puishortensia

Hydrangea paniculata Aedhortensia
Kolkwitzia Kolkvitsia
Laburnum anagyroides harilik kuldvihm
Ligustrum vulgare H. Li-guster
Physocarpus opulifolius Lodjap -põisenelas
Potentilla fruticosa põõsasmaran
Rhus typhina Äädikapuu
Sorbaria sorbifolia H. pihlenelas
Sorbus intermedia poop-puu
Spiraea japonica Jaapani enelas
Spiraea x cinerea tuhkur -enelas
Symphoricarpos albus H. Lumi-mari
Syringa josikaea Ungari sirel
Syringa vulgaris H. sirel
Weigela praecox Varjane veigela
Viburnum opulus H. lodjapuu

SIBERI KONTPUU

Lühiiseloomustus

Siberi kontpuu (Cornus alba) kõrgus on kuni 3 meetrit, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas -valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju , millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt. Leiab ta väga laialdast kasutamist põhjapoolsemate alade haljastuses mitte ainult oma külmakindluse ja vähenõudlikkuse tõttu, vaid ka suure dekoratiivsuse pärast. Kaunis lehestik on suvel valkja -sinaka varjundiga, sügisel aga punakas või violetne; suvel harmoniseerub lehestik hästi ka punakate võrsetega, talvel paistavad võrsed hästi silma lume või okaspuude taustal. Sobib istutamiseks nii üksi kui rühmana.

Hooldus isekülvil või levimisel

Täielikult talvekindel, seemikud talvituvad ilma katmata . Seemnete idanemisvõime 100 %. Annab taimi paljundusaia seemnest. Seeme , mis on külvatud kevadel ( aprillis ) pärast 2 kuud stratifitseerimist, idanevad kuu jooksul. Merevaikhappe lahusega töödeldud pistikud juurduvad 100 % .

Kasutus ja lõikamine

Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi. Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega . Kasutamist leiab alusmetsa , metsaservade haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Et seda ära hoida tuleks vanu põõsaid kevadel madalalt lõigata. Uued võrsed kasvavad väga kiiresti (Seemnemaailm).

HARILIK LODJAPUU

Lühiiseloomustus

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) (joonis 1) on muskuslilleliste sugukonda kuuluv põõsaliik. Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõisupuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all (wikipedia). Eestis leidub ta tavaliselt suure põõsana kasvamas viljakate muldadega metsades (Calmia).
Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus)
Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega . Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates , erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber).

Kasutus

Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond). Kui on soovi aias kasvatada lodjapuud viljade saamiseks, peab kindlasti istutama vähemalt kaks puud. Sellel juhul on õite viljastatavus tunduvalt parem (Calmia).

Paljundamine ja hooldus

Paljundamine toimub haljaspistikutega. Need lõigatakse kahe pungapaariga, ergutatakse kasvustimolaatroga ja juurutakse pistikulavas. Väetada tuleks esmalt varakevadel, teist korda juuni keskel ja viimaks oktoobris (Sander & Talita, 2010). Lodjapuude võrsete lõikamine toimub varakevadel. Harvendada tuleks ainult külgvõrseid, seda suhteliselt minimaalselt ja ainult vajadusel ( Maaleht ). Pärast õitsemist lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel harvendatakse. Eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest õitsevad põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad (Nokitse.ee).

HARILIK LUMIMARI

Lühiiseloomustus

Harilik lumimari (Symphoricaropos albus) (joonis 2) on madalam, 1-1,2 m kõrgune peenevõrseline püstine põõsas. Kasvab Põhja-Ameerikas Kanada lõunaosa ja USA põhjaosa metsade alusmetsarindes, moodustades tihedaid põõsastikke (Aiasõber). Lehed tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased (Hansaplant). Õied kobarjates, kuni 3 cm pikkustes väheõielistes õisikutes, roosakad, lõhnavad ja meerikkad (Aiasõber).
Annab väga intensiivselt juurevõsu ja metsistub kergesti. Hea hekitaim , mis talub hästi kärpimist, linnatingimusi, saastet, kloriide ja on külmakindel (Aiasõber). On ka hea meetaim . Õitseb väga kaua, juunist septembrini, on praktiliselt haigusvaba (Calmia Istikuäri OÜ). Oktoobris saavad valmis viljad, umbes sentimeetrise läbimõõduga marjad . Need on botaanilises mõttes luuviljad nagu ploomid või kirsid , ainult igas “marjas” on kaks luuseemet. Vilju peetakse natuke mürgiseks (Sander, 2010).
Joonis 2. Harilik lumimari (Symphoricaropos albus) (Sander, 2010)

Istutamine

Eelistab lubjarikast pinnast. Talub mõningast varju. Istutatakse iga 30...40 cm tagant (Calmia Istikuäri OÜ). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber). Kasvab ka kehval mullal. Talub hästi ümberistutamist (Calmia Istikuäri OÜ).

Hooldus

Hariliku lumimarja lõigatakse suvel, kohe peale õitsemist. Sügiseks arenevad tugevad oksad uute õitepungadega. Harvendatakse varakevadel 2-3 aasta tagant või ainult liiga tihedaks muutunud põõsaid. Õitsevad rikkalikult aastaid ka ilma lõikamata (Kärner ja KO).
Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk . Harvendamisel lõigake välja kõik 4–5 aasta vanused oksad (Sander, 2010). Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb need regulaarselt välja lõigata, et takistada põõsa metsistumist (Calmia Istikuäri OÜ). Lumimarjale sobib ka nn. osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast (Kärner ja KO).

Paljundamine

Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi. Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Peale selle annab lumimari palju juurevõsusid, viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks. Lumimarjaliigid ristuvad omavahel üsna hõlpsasti, seepärast on sordipuhtaid taimi raske leida (Sander, 1010 ).

VARAJANE VEIGELA

Lühiiseloomustus

Varajane veigela (Weigela praecox) (joonis 3) on suvehaljas 1 - 1,5 meetri kõrgune varaõitsev põõsas, kes ei karda külma. Kasvukohana eelistab avapäikest, varjus suureneb vaid vegetatiivosa. Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 – 5 kaupa kimbus, veidi longus . Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane . Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm).
Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). ( http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg )

Lõikamine

Terve kevade, suve ja sügise võib lõigata põõsa võrast välja kuivanud ja poolkuivanud oksi, naaberpõõsasteni ulatuvaid oksi kärpida ning eemaldada võrale mitte iseloomulikke oksi. Siiski pole varajast veigelat otstarbekas lõigata kevadel, kuna ta kuulub põõsaste alla, mis õitsevad kevadel (Uusen 2010). Pigem lõigata kahjustunud või külmunud oksad välja kohe pärast õitsemist (Seemnemaailm). Elujõulisi oksi tuleks kärpida, väetid ja vanad oksad tuleb tervikuna välja lõigata. Hooldamata, vanu põõsaid tuleb tugevasti harvendada ja tagasi lõigata (Calmia istikuäri). Varajane veigela vajab iga 3-4 aasta järel 1/3 võrra noorendamist ( Vaasa 2003).

Istutusjärgne hooldus

Kõik veigelad taluvad ümberistutust hästi. Sobivam on teha seda kevadel enne pungade puhkemist. Istutusauk peaks olema suurusega 0,5*0,5 meetrit, kuhu pannakse segu liivast , kõdusõnnikust ja mättamullast, lisatakse ka 20-30 grammi kompleksväetisi. Peale istutamist kastetakse rikkalikult ning multšitakse. Järgmise aasta varakevadel tuleks külvata juba lumele 100-150 grammi täisväetist, mis koos lumesulaveega imbub pinnasesse (Seemnemaailm).

Talvine hooldus

Kasvukoha valimisel peaks vaatama, et koht oleks päikesepaisteline ja külmade põhjatuulte eest varjatud ( Laansoo 2010). Põhjatuulte eest varjatud koht on soovitatav, kuna kuigi öeldakse, et varjane veigela on külmakindlam, kui kaunis veigela, ei ole siiski külmumisoht välistatud. Seetõttu oleks soovitatav kasutada talvekatet, eriti nooremate taime puhul. Taime ei tohi liiga vara kinni katta , kuna soe, umbne keskkond on soodne seenhaiguste levimiseks. Õige aeg katted peale panna on siis, kui mõni päev on olnud kuni 5° külma, maapind juba kergelt külmunud ning on oodata püsivat külma. Plusskraadidega tuleks talvel talvekatet vähendada, et taimed n-ö ära ei lämbuks ja suurema külma saabumisel taas kinni pakkida. Enne maa külmumist tuleks torgata ümber põõsa kepid , mille peale on hiljem hea kangast sättida. Võimalik on ära kasutada ka bambusvõred, mille peal suvel ronisid suvelilled - neile on mugav kattekangast kinnitada. Ilmaolud bambust ei riku ning see kestab väga kaua. Ümber tüve tuleks kuhjata komposti, kuiva turvast, koorepuru või lehti, sest vaid võra katmisest pole kasu, kui juured on kaitsmata – nii saab taim ikkagi külma ( Kurg 2010). Vanemate taimede puhul on soovitatav laiuvad põõsad talveks siduda kokku, et oksad lumeraskuse all ei murduks või katta neid kuuseokstega (Seemnemaailm).

HARILIK KOLKVITSIA

Lühiiseloomustus

Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) (Joonis 4) on pärit Lääne-Hiinast. Taim kasvab 5 aastaga umbes 1 kuni 1,5 meetri kõrguseks. Lääne-Euroopas võib ta 10 aastaga ulatuda üle 2 m. Ka Tallinnas on põõsaid, mille kõrgus küündib 2,5 meetrini. Mida soojem on kasvukoht, seda suuremaks ja tihedamaks põõsas kasvab. (Calmia Istikuäri OÜ, 2011) Põõsa lehed on suvel tuhmrohelist värvi, kuid sügisel erksate värvitoonidega. Ilutaim eelistab päikselist kuni poolvarjulist ala, samuti parasniisket saviliivast aiamulda.
Joonis 4. Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis). ( http://seemnemaailm.ee/jpg/Kolkwitzia%20amabilis.jpg )
Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) külmakindluse kohta on vastukäivaid andmeid. Calmia Istikuäri aastate kogemus on näidanud, et Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) on väga vastupidav. Isegi potis talvitudes ei ole ta kaotanud talveti ühtegi oksa. Sellist sitkust ei ole paljudel teistel põõsastel. Mõnedel andmetel võib tugev pakane oksi siiski kahjustada. Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) on üks armastatumaid ilupõõsaid maailmas. Rootsis kutsutakse teda paradiisipõõsaks. Ta on ümar, tihe, kaarjate okste ja roosade kellukjate õitega põõsas. Õitseb juunis ja juulis, tavaliselt alustab kui sirelid on õitsemise lõpetanud. Kolkovitsia (Kolkwitzia amabilis) "Rosea" tuleks istutada murusse, lillepeenra taha, maja seina äärde või gruppi koos värviliste okaspuudega. (Calmia Istikuäri OÜ, 2011)

Külmakaitse ja multšimine

Et kaitsta taimi külmade eest, tuleks noorte taimede võrad katta kattematerjaliga. Eriti oluline on see noorte taimede puhul esimesel 2-3 aastal. Kui taim pole suur, siis võiks võraaluse multšida kas kõdusõnniku või kuiva turbaga, pärast seda painutada võrsed maadligi ja katta kuuseokstega. Noored võrsed võivad külmuda ka edaspidi, kui talv on karm, kuid taime dekoratiivsusele see oluliselt mõju ei avalda. Põõsale kohta valides tuleb arvestada, et ta ei talu kõrget põhjavett ja liigniiskust ning raskel mullal ilma drenaažita ei edene, lisaks tuleks mullale lisada veel kõdusõnnikut, liiva ja veidi turvast. Kevadel tuleks Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) võraalune pind kaevata ümber, samaaegselt anda ka sõnnikut. Et kaitsta juuri kuumenemise eest ja talvel külmumise eest, tuleks võraalust multšida. (Seemnemaailma lugemissaal, 2009)

Lõikamine

Suvel, kohe peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. (OÜ Kärner ja Ko) Peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, ei kärbita. (Polikarpus, 2010) Ilutaim ei talu ülearust lõikamist. Eemaldatakse vaid väga vanad või murdunud oksad. Ilma seda tegemata risustub põõsas ära.
UNGARI SIREL

Iseloomustus

Ungari sirel (Syringa josikaea) (joonis 5) on rohkelt hargnev püstine põõsas. Enamasti kasvab 3-7 meetri kõrguseks. Õied paiknevad eelmise aasta võrsetel, kuni 20 cm pikkustes püstistes laipüramiidjates hõredates pööristes (Patune- Mitt , 1971). Õied tumelillad, nõrgalt lõhnavad. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet . Viljad valmivad augustis-septembris, õitsemine toimub juunis. Tegemist on külmakindla liigiga , mis kasvab ka varjus, aga õitsemiseks vajab täisvalgust. Mullastiku suhtes on vähenõudlik, ungari sitel on ka põuakindel. Ungari sirel on parim sirel hekiks, talub hästi pügamist, kiirekasvuline, vähenõudlik, talub saastunud õhku. Sobib ka kõrgeks vabakujuliseks hekiks (Tihemetsa).
Joonis 5. Ungari sirel (Syringa josikaea)
( http://dev.plantpost.eu/images/preview3/Hekitaimed/387002.jpg )

Hooldamine

Ungari sirel on väga vähenõudlik taim. Teda võib kasvatada nii pügatud hekina kui ka vabakujulise põõsana. Heki hooldamisel on kaks peamist hooldamise meetodit: Esiteks, et hekk oleks ilusti ja aegsasti pügatud, teiseks kipub ungari sirel alt laastuma, selle vältimiseks tuleb eemaldada alumised oksad. Rohu sees kasvatades ja muru pügades ei ole vaja muretseda juurevõsude pärast, kuna ungari sirel juurevõsusid ei aja (Calmia).

HARILIK SIREL

Iseloomustus

Hariliku sireli (Syringa vulgaris ) (joonis 6) kasvu areaaliks on harilikul sirelil Kagu – Euroopa. Kasvab 5 – 8 m kõrguseks, tüve läbimõõt kuni 20 cm, esineb kas kõrge püstise põõsana või madal puuna. Koor hallikaspruun. Noores võrsed rohekashallid või hallikaspruunid.
Joonis 6. Harilik sirel (Syringa vulgaris ).
( http://www.tihemetsa.ee/dendro/oied/Har_sirel1.jpg )
Võrse lõpeb kahe külgpungaga. Lehed on vastakud terveservalised lihtlehed , munajad , südaja alusega, teritunud tipuga, kuni 12 cm pikad, varisevad tavaliselt rohelistena. Õitseb mais-juunis. Õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel, koondunud tihedatesse kuni 20 cm pikkustesse püramiidjatesse pööristesse. Õied lõhnavad, värvuselt valged, lillad, sinised. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet. Viljad valmivad augustis-septembris. Külmakindel, kasvab ka varjus, kuid õitsemiseks vajab täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikast mulda. Annab rikkalikult juurevõsu.

Pookimine

Poogitakse tavaliselt kas harilikule - või ungari sirelile. Mõlemal moodusel on omad plussid ja miinused:
Harilikule sirelile pookimine on loomulik tegevus, ei järgne kudede konflikti. Istik on kõige vastupidavam ja kauaealisem. Puuduseks on hariliku sireli (aluse) omadus ajada juurevõrseid. Need tuleks regulaarselt ära lõigata. Kui see ununeb on hiljem raske aru saada, milline on poogitud sordisireli oks ja milline tavaline sirel. Ungari sirelile pookides tekib pookekohale laiend , mille põhjustab taimekudede mittesobivus. Pookimiskoht võib igal ajal murduda ja poogitud osa hukkub. Pookimisviisi plussiks on asjaolu, et ungari sirel ei aja juurevõsusid ja sireli hooldamine on lihtne. Ungari sirel alusena on külmakindel ja talub niisket pinnast.

Juurevõsud

Omajuursed sordisirelid annavad ka juurevõsu, kuid nendest kasvab ikkagi sordisirel. Seega on omajuursetest sirelitest lihtne kujundada põõsasjat vormi. Kui mõned oksad murduvad saab juurevõsudest kergesti uued asemele kasvatada. Paraku võivad mõned sordid osutuda külmaõrnadeks. Omajuursete istikute saamine on tülikas. Massiliselt saadakse neid meristeempaljunduslaborites. Sordisireli pistikutele juurte allaajamine nõuab erimenetlusi ja tulemus on ikkagi nigel.

HARILIK LIGUSTER

Iseloomustus

Harilik liguster (Ligustrum vulgare) (joonis 7) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Võrsed hallikaspruunid valkjate lõvedega ja ligihoiduvate vastakute pungadega. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad , teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega , harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule.
Joonis 7. Harilik liguster (Ligustrum vulgare)
( http://www.skolka-kojice.ic.cz/Fotogalerie.ht m)
Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad valmivad septembris, oktoobris ja püsivad kaua põõsal. Mari must, läikiv purpurja mahlaka lihaga ja 1-2 seemnega. 1000 seemne mass 14-28 g. Kodumaaks Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia , Väike-Aasia, Põhja-Aafrika. Väga põuakindel, kasvatatakse ulatuslikult lõuapoolsetes piirkondades („ Dendroloogia “ Valgus 1987).

Tagasilõikamine

Talub hästi kärpimist, seetõttu väga hea heki- ja pügamistaim (Tihemetsa, 2011).

Hooldus isekülvil või levimisel

Paljundatakse harilikult seemnetest, mis külvatakse kas sügisel pärast valmimist või kevadel, viimasel juhul tuleb neid enne stratifitseerida. Paljundatakse ka vegetatiivselt – pisteokstest, võrsikutega, harvem juurevõsust. Raiumisel annab kännuvõsu („Dendroloogia“ Valgus 1987). Soovi korral juurevõsudest vabaneda pole muud teha, kui neid järjekindlalt maha niita. Siiski peab aeg-ajalt arvestama järgmisega. Mullapinna ja niitmiskõrguse vahele jääv puu tüveosa jämeneb aina ning sealsetest pungadest kasvab aina rohkem võrseid. Kui sellised tüükad murus esinevad, tuleb need sügavamalt mulla seest läbi lõigata ( Aiandus , 2011). Soovi korral eemaldatakse kännuvõsud saagimise teel nende ilmudes (Kekkila, 2011).

Elujõulisuse suurendamine

Võrdlemisi külmakartlik: talub ainult lühemaaegset temperatuuri langust -27 kuni -30C. Meil tavalistel talvedel küllalt külmakindel, kuid karmimatel talvedel kannatab võrdlemisi tugevasti, mistõttu vajab sooja kasvukohta või talvekatet. Kuigi kasvab ka halvematel muldadel, võib kasvu parandamiseks tuua kasvukohta viljakamat huumusrikast mulda. Võrdlemisi valgusenõudlik. („Dendroloogia“ Valgus 1987).

„Kosmeetiline“ hooldus

Harilik liguster on noores eas kiirekasvuline. Üheaastased võrsed kuni 20 cm kõrgused. Talub hästi kärpimist, dekoratiivne heki- ja pügamistaim (Tihemetsa, 2011).

VÄRDFORSÜÜTIA

Üldiseloomustus

See hübriidne forsüütialiik (joonis 8) on saadud lookleva – ja rohelise forsüütia ristamise teel. Värdforsüütiast on omakorda välja selekteeritud mitmeid sorte , mis ületavad põhiliike külmakindluse ja ka õie dekoratiivsuse poolest: õied on suuremad ja õitsemine rikkalikum. Värdforsüütia on kiirekasvuline. Kõikidel forsüütiasortidel on erinevates toonides kollased suured õied, õite läbimõõt võib ulatuda isegi 4 sentimeetrini!
Joonis 8. Värdforsüütia (Forsythia x intermedia)
( http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/vardforsuutia-lynwood/?category=204&panel=2 )
1-3m kõrge, 1,8-3m lai. Hübriidse päritoluga. Levinud Hiinas. Suurus kuni 3 m. Võra laiuv põõsas, püstiste või veidi kaarduvate okstega . Vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti. Esinevad vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õitseb aprilli lõpus või mais, enne lehtimist. Õied kollased, 1-3 kaupa, asetsevad lehtede kaenlas kogu võrse ulatuses. Viljaks on avanev kupar rohkete tiibjate seemnetega.
Küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Levinud haljastuses, väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal. Eesti tingimustes külmub talvel sageli lumepiirini, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Levinud ilupõõsas.

Kärpimine

Kohe kui õied on kadunud, et uued õiepungad jõuaksid järgmiseks aastaks õitsema hakata. Vormis hoidmiseks pügada ja vanad, katkised oksad eemaldada. Kuigi see põõsas on üsna külmakindel, võivad karmid talvekülmad õiepungad ära võtta. Sobib teiste taimedega kokku nii peenrale kui põõsastikku. Kui soovitakse varast õitsemist, tuleks taim paigutada lõunapoolse majaseina äärde. Pärast uue aasta algust võib oksad tuppa tuua ja vaasi panna. Varsti hakkavad õied tulema .

Noorendamine, elujõulisuse suurendamine

Kuni kolmandik vanu oksi lõigatakse igal aastal välja. Kasvukoht: hästikuivendatud pinnas, päiksepaistes.Forsüütiad vajavad edukaks kasvamiseks viljakaid, vett hästi läbilaskvaid muldi, kehvadel kuivadel liivadel ja liigniisketel muldadel nad kiratsevad. Kasvukoht võib olla ka poolvarjuline, kuid alati on õitsemine rikkalikum päikesepaistelises kohas. Külmade talvedega Eesti sisemaal tuleb vältida forsüütiate istutamist lagedatele tuulistele kohtadele!
Kuna forsüütia õiepungad moodustuvad vanematele võrsetele, tuleb selle põõsa lõikamisega olla väga tähelepanelik! Forsüütiat lõigatakse ilmtingimata pärast õitsemist, võttes ära mitte rohkem, kui umbes ¼ okste pikkusest. Ülikiire kasvuga forsüütiapõõsas võib ka kiire vananemise tagajärjel enam mitte õitseda, sellisel juhul lõigatakse kogu põõsas maapinna lähedalt tagasi, pärast 2 – 3 aastat hakkab põõsas taas rikkalikult õitsema.

HARILIK KUKERPUU

Kirjeldus

Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) (joonis 9) on kukerpuuliste sugukonda kukerpuu perekonda kuuluv põõsaliik (Vikipeedia 2011). Mitmeaastane heitlehine ühekojaline põõsas. Põõsa kõrgus varieerub 2-st kuni 3 m kõrguseni. Taime viljad on punased ja söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega.
Joonis 9. Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris)
( http://www.eplante.ro/plant_pics/388.jpg )
Kukerpuu on külma- ja põuakindel, mulla suhtes vähenõudlikud, kuid eelistavad lubjarikkamaid alasid. Samuti valgusenõudlik. Talub hästi saastunud õhku ja kärpimist, seega vastupidav heitgaasidele ja tahmale ( Hiie 2008). Neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid.
Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud . Annab rikkalikult kännuvõsu ja paljuneb ka kännuvõsust (Pedaste et al 2005).
Harilik kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Tähtis ja meeldiv ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel (Pedaste et al 2005). Kahjuks on ta kõrrerooste vaheperemeestaimeks, mis piirab kasvatusvõimalusi (Hiie 2008), sellepärast ei soovitata kasutada kukerpuud maarajoonides. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse kõik kukerpuud ära hävitada, kuna kevadistelt lehtedelt leiduv roosteseen hakkab kahjustama söögivilja (Pedaste et al 2005). Taimel leidub ka jahukastet, mille puhul taimede maapealseid osi katab hallikasvalge jahusarnane kirme.

Tagasilõikamise nõuded

Kukerpuu on vaja igal kevadel lõigata. Et teha ruumi noortele okstele, tuleb lõigata põõsast välja ka mõned vanemad oksad. Üheaastasi oksi lõigake tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad ja kärpimine tihendab põõsast. 3-5 aastatase vahemiku järel on soovitatav eemaldada vanemad oksad, sest see lisab elujõudu. Heki puhul lõigatakse pärast istutamist tugevalt tagasi, et nad hargneksid mullapinna lähedalt. Hilisemal pügamisel jäetakse hekk alt laiemaks kui pealt, sest siis püsib ta kauem ilus ega hakka alt laasuma. Regulaarne lõikus soodustab heki tihedat kasvu. Noori hekitaimi tuleks lõigata tihedamalt , et moodustuksid uued võrsed ja tihe oksastik. Soodsaim aeg tagasilõikuseks on mai ja august ning talvekuud (Vaasa 2003).

Hooldus külvil

Kõigepealt tuleks umbes meetrilaiune maariba umbrohtudest puhastada. Eriti hoolikalt on vaja eemaldada mitmeaastased umbrohud nagu nõgesed, oblikad jms. Seda võib teha käsitsi kitkudes või multšimise abil. Heki istutamiseks kaevatakse 40-50 cm laiune ja 30-40 cm sügavune kraav, kuhu tuleks laotada umbes 5 cm paksune kõdusõnniku või kompostikiht ning see maasse kaevata. Need ettevalmistavad tööd võiks teha juba enne istikute hankimist. Paljundatakse seemnetest, külvates neid kas sügisel või kevadel, viimasel juhul tuleb neid eelnevalt stratifitseerida

Elujõulisuse suurendamine

Hekkide puhul tuleb korralikult kasta kohe pärast püsivale kasvukohale istutamist. Et kastmisvesi laiali ei valguks, tuleb pärast istutamist mõlemale poole hekirida teha mullast väikesed vallid. Rajatud hekk vajab mitu korda kastmist ka järgmisel suvel. Eriti oluline on multšida rajatud heki alust maariba. Multšikiht võiks olla olla 5 kuni 10cm paksune.
Seenhaiguste esinemisel tuleb pritsida seenhaiguse vastase preparaadiga. Taimedest on võimalik parasiite eemal hoida ka parimate kasvutingimuste loomise abil. Talvekaitset harilik kukerpuu ei vaja (Soovik 2011). Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris ja kuna marjad kasvavad kobaras on neid lihtne korjata (Pedaste et al 2005).

JAAPANI ENELAS

Lühiiseloomustus

Looduslikult leidub jaapani enelat (Spiraea japonica) (joonis 10 ja 11) Hiinas ja Jaapanis madala põõsana. Lehed on vahelduvad lihtlehed, kujult on nad elliptilised või piklikmunajad, 5-10 cm pikad ja kuni 4 cm laiad. On teravaga lehetipuga, leheserv on aga ebaühtlaselt kahelisaagijas. Suvel on lehed pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised. Sügisel värvuvad  lehed hoopiski punaseks. Õitsemisperiood on juuni lõpust kuni augustini . Jaapani enela õied on väikesed valged, roosad või punased, paiknevad sama aasta võrsete tippudes lamedates kuni 12 cm laiustes kännasõisikutes. Viljaks on koguvili , mis koosneb 3-5 nahkjast, omavahel liitumata kukkurviljast.
Joonis 10 ja 11. jaapani enelas (Spiraea japonica)
Põõsas on külmakindel, seega taluvad nad meie talve hästi, kuigi karmimatel talvedel võivad võrsetipud kahjustuda. On suhteliselt põuakindel ning mullastiku suhtes vähenõudlik. On võimeline kasvama ka varjus, kuid sellisel juhul õitseb ta vähe. Paljuneb hästi vegetatiivselt.
Jaapani enelas talub hästi kärpimist ja saastunud õhku, seetõttu väga levinud haljastuses, temast on aretatud mitmeid eri värvi õite ja lehestikuga sorte (Jaapani enelas, 2011), näiteks:

• Spiraea japonica ' Anthony Waterer' – lehed puhkedes rohekaspunased, suvel rohelised, sügisvärv pruunikaspunane. Õied ere- kuni tumepunased. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica 'Bullata' – väikeste tumeroheliste krobeliste kuni 1 cm pikkuste lehtedega kääbuspõõsas. Õied tumepunased, väikestes kännastes. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica ' Dart 's Red' – lehed puhkedes rohekaspunased, suvel tumerohelised, sügisvärv pruunikaspunane. Õied purpurpunased. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica 'Crispa' – lehed sügavalt saagja servaga. Õied tumepunased. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica 'Froebelii' – puhkevad lehed rohekaspunased, suvel tumerohelised, sügisvärv pruunikaspunane. Õied purpurpunased. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica ' Green Carpet ' – väikeste, kuni 1 cm pikkuste õrnade lehtedega pinnakatja, kõrgus kuni 0,2 m. Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica ' Golden Carpet' – väikeste, kuni 1 cm pikkuste õrnade helekollaste lehtedega pinnakatja, kõrgus kuni 0,1 m. Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis. Kollane lehevärvus on kõige intensiivsem päiksepaistelisel kasvukohal ja see kehtib kõigi jaapani enela kollaselehiste sortide kohta.
  
• Spiraea japonica 'Goldflame' – lehed puhkedes oranžikaskollased, suve algul kuldkollased, hiljem rohekaskollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaspunane.
  
• Spiraea japonica 'Goldmound' – lehed puhkedes erekollased, hiljem kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaskollane.
  
• Spiraea japonica 'Golden Princess' – lehed puhkedes helekollased, suvel kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaskollane.
  
• Spiraea japonica 'Little Princess' – väikeste, kuni 2,5 cm pikkuste tumeroheliste lehtedega kompaktne põõsas. Õied roosaskaspunased. Õitseb juulis-augustis.
  
• Spiraea japonica ' Magic Carpet' – lehed puhkedes oranžikaskollased, suvel kollased (suvel on võrse tipus olevad lehed oranžikas- kuni punakaskollased). Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaskollane.
  
• Spiraea japonica 'Macrophylla' – kuni 10 cm pikkuste lehtedega tugevakasvuline põõsas (kõrgus 1 m). Lehed puhkedes punakad ja omapäraselt kortsus . Ladva tipus olevad lehed kogu suve punakad. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärv leekivpunane. Jaapani enela sortide hulgas on see kõige kaunim.
  
• Spiraea japonica 'Shirobana' – õied valged, roosad ja punased, sageli on ühes kännasjas õisikus erivärvilisi õisi. Õitseb juulis-augustis. (Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat, 2003)
  

Lõikamine ja hooldus

Kuna jaapani enelal on õisikud kõige suuremad ja säravamad ning ka lehevärv kõige erksam noortel okstel, ongi lõikamise eesmärgiks panna põõsad kasvatama noori värskeid võrseid ehk eakamate ning vähese kasvuenergiaga taimede elujõu taastamiseks tuleks teha noorenduslõikus. Selleks tuleb oksad igal varakevadel maapinnast 5-10 cm kõrguselt maha lõigata. (vt. joonist 12)
Joonis 12. Noorenduslõikuse okste mahalõikamise piir.
1-3 aastane noorpõõsas tuleks maha lõigata ~ 5 cm kõrguselt, muidugi kasvab nii madalalt lõigates vähem võrseid, kuid seevastu on nad tugevamad ja sirgemad. Kõrgemalt lõigates kasvab põõsale rohkem võrseid, kuid need on tunduvalt peenemad ega õitse nii uhkelt, lehedki on sellistel okstel väiksemad. Suurest vanast põõsast, mille läbimõõt võib olla isegi 1 m, tuleks välja lõigata vanad jämedamad, harunenud ning nõrgad oksad, et põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Sama oluline on ka põõsa puhastamine peenikestest okstest , sest neile ei kasva ilusaid lehti ega õisi. Selliselt lõigatud ja hooldatud põõsa jõud läheb alles jäänud tüüka uinuvatesse pungadesse, millest kasvavad jõulised noored võrsed. Üheks tüüpveaks on kindlasti see, kui õisikud lõigatakse praktiliselt kohe pärast õitsemist maha, selle põhjuseks on välja kujunenud arusaam, et “pruunide õisikutega kaetud põõsas on inetu”. Tagajärjeks on väga kiiresti vananevad põõsad ning väikesed õisikud. Pärast sellist lõikust hakkavad lõikekohast allpool arenema külgpungad, kasvab palju uusi võrseid ning lõpuks tekib oksa otsa viht. Häirivaid pruune õisikuid on võimalik eemaldada, kui need lõigata ära õisikurao kohalt, sest kohe, kui lõigata kaugemalt läbi võrse, hakkab see kohe uusi kasve ajama. Pärast tugevat tagasilõikust on põõsaid vaja kindlasti väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks (Taimede hooldus:lõikamine, 2009).

KAUNIS DEUTSIA

Lühiiseloomustus

Kaunis deutsia (Deutzia gracilis) (Joonis 13) on laiuva kasvuga Jaapanist pärinev liik, mis areaalis saavutab kasvukõrguseks kuni 1,8 meetrit ja olles ühtlasi ka sama lai. Sihvakad püstised võrsed on elegantselt kaarduvate otstega.
Joonis 13. Kaunis deutsia (Deutzia gracilis).
( http://www.neevaaed.ee/wp-content/uploads/wpsc/product_images/kaunis_deuzia.jpg )
Eestis on laialdasemalt kasvatatud sorti ’ Nikko ’, mis on ilusate kaarjate okstega aeglasekasvuline laiuv põõsas. Valged lihtõied paiknevad püstistes õisikutes. Harvendada, kärpida ja eemaldada närbunud õisikud kohe pärast õitsemist. Kaunis deutsia (Deutzia gracilis) sobib kasvatamiseks üksikpõõsana või rühmana, talub hästi ka linnatingimusi.

Paljundamine ja külmakaitse

Taime paljundatakse seemnete, pistikute ja pistokstega suvel. Külm võib kahjustada puitumata võrseid, mistõttu vajab sooja kasvukohta või talvekatet. Külmakärbetest paraneb suhteliselt hästi. (Aiasõber, 2007)

Hooldamine

Põõsad vajavad 3-4 aasta järel 1/3 võrra noorendamist. (Maakodu, 2003) Põõsastel, mis on allutatud perioodilisele uuendusele, ei ole võra püsiv ja selle pügamine on oluline hea balanseeritud kuju loomiseks. (Alak, 2006) Peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, Kaunis deutsiat (Deutzia gracilis) ei kärbita. (Polikarpus, 2010) Suvel, kohe peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. (OÜ Kärner ja Ko)

KARE DEUTSIA

Lühiiseloomustus

Kare deutsia (Deutzia scabra) (joonis 14) on kuni 3 meetri kõrgune ja 2 meetri laiune põõsas, mis talub hästi saastet, seega sobib kare deutsia ideaalselt linnaaedadesse. Eelistab päikselist ja tuulevaikset kasvukohta. Mõned sordid külmakartlikud – külm võib kahjustamata puitumata võrseid. Lehed tumerohelised ja karedad, paiknevad pikkadel kaardus võrsetel vastakuti, sageli hambulise servaga. Õied on valged kuni roosakad, kellukesekujulised ja meelõhnalised, moodustavad silinderjaid timpmisi pööriseid (Aiasõber). Õied puhkevad enamasti suve algul, teisel-kolmandal aastal pärast istutamist (Sander 2009).
Joonis 14. Kare deutsia ’ Plena ’ (Deutzia scabra ’Plena’) ( http://www.tonutalupuukool.eu/LehtpuudU/Kare_deutsia.jpg 14.04.2011)

Hooldus

Põuasel suvel peab põõsaid õitsemise ajal kastma , muidu jääb õitsemine lühikeseks (Hansaplant). Kuivemas kohas tuleb teda kasta – põua pärast võib hukkuda (Calmia puukool ). Põõsas lepib tavalise aiamullaga, kuid peotäis väetist kevadel ja turbamultš teevad ainult head (Sander 2009). Kare deutsia on külmaõrn – tuleb talveks kinni katta (Hansaplant).

Lõikamine

Kohe pärast õitsemist tuleks harvendada, kärpida ja eemaldada närbunud oksad – vanemaid oksi tuleks tervikuna välja lõigata, vanemaid põõsaid regulaarselt harvendada (Sander 2009). Suuremamahulisem vanade okste eemaldus võiks toimuda soovitatavalt iga 3-5 aastase vahemiku järel. Eakamate, vähese kasvuenergiaga taimede elujõudu saate taastada noorenduslõikusega, mille käigus kõik oksad tugevasti 10cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigatakse (Vaasa 2003). Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi peale tagasi lõigata - noored võrsed õitsevad rohkem ja põõsas näeb tihedam ja värskem välja (Calmia puukool). Külmahellade põõsaliikide lõikamisega tuleks oodata jaanipäevani, et täpselt määrata kahjustuste ulatus ning vastavalt sellele ka lõigata. Talvekahjustatud oksad lõigatakse tagasi kuni kahjustamata osani või sobiva kahjustamata külgharuni. Kevadel on vajalik kahjustatud põõsaid kindlasti väetada sest puu või põõsas püüab iga hinna eest taastada oma esialgset võra ning selleks vajab ta palju toitaineid (Vaasa 2003).

Külmakaitse

Kare deutsia on külmakartlik, seetõttu tuleks asetada taimele talveks ümber kerge talvekate või hoolitseda, et põõsas oleks lumega kaetud (Hansaplant). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° - -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed (Sander 2009). Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem ( Neeva aed).

Haljaspistikute hooldus

Kareda deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks . Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum peab pidevalt niiske olema. Niisutamiseks kasutada kastmist ja piserdamist (Sander 2009).

PUISHORTENSIA

Lühitutvustus

Puishortensia (Hydrangea arborescens) (joonis 15) on dekoratiivne, laiuv kuni 1,5-3 meetrine põõsas. Lehed on pealt rohelised ja alt veidi sinakad, nõrgalt karvased. Lõhnatud õied koondunud suurtesse(kuni 25cm) kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Õitseb juuli lõpust augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni. Kasvab hästi kaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas, on küllaltki külmakindel, eelistab viljakat , niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hoolt nõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse (Tihemetsa).
Joonis 15. Puishortensia Annabell (Hydrangea arborescens Annabell)
( http://www.helga.ee/img/taimegalerii.php?nr=9 )

Hooldamine

Hortensiad õitsevad rikkalikumalt päiksepaistelises kohas, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Võimaluse korral eelistage viljakat happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda (Laansoo 2008).
Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seepärast lõigake tema tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi, nõrgemad eemaldage. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel valige talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja, nõrgemad eemaldage (Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat 2003). Nooremad , hõredamad taimed vajavad tihti põõsa kokkusidumist, sest rasked õiekobarad vajuvad põõsast välja (Tihemetsa).

AEDHORTENSIA

Iseloomustus

Aedhortensia (Hydrangea paniculata) (joonis 16) on kuni 2 m kõrguseks kasvav püstiste okste, rohekasmattide lehtede ja augustis-septembris 20-30 cm pikkuste, puhkedes heleroheliste, hiljem rohekaskollaste koonusõisikutega tihe ümar põõsas (Eesti Aiaklubi 2011b).
Joonis 16. Aedhortensia (Hydrangea paniculata)
( http://www.neevaaed.ee )

Tagasilõikamine

Ära õitsenud õisikud peab hiljemalt kevadel maha lõikama. Õitseb rikkalikumalt kui kasvud igal kevadel 5-10 cm peale tagasi lõigata (Eesti Aiaklubi 2011b).

Hooldus isekülvil või levimisel

Külvatakse kevadel (aprillis- mais) pärast peenra soojenemist ja umbrohtude eemaldamist. Pealt kaetakse seemned liivaga. Tõusmed ilmuvad umbes kuu aja pärast ja nõuavad hooldust . Võimalike külmade puhul katta ajalehtedega. Väetatakse lämmastik- ja kaaliumväetistega (parem vedelaväetisena) (Seemnemaailm 2011).

Elujõulisuse suurendamine

Hortensiale ei sobi lubjarikkad mullad (Seemnemaailm 2011). Eelistab niiskemat viljakat mulda ja vajab kaitset kuivade tuulte eest (Eesti Aiaklubi 2011b). Tahavad happelisi muldasid kasvamiseks ja rikkalikuks õitsemiseks ka palju huumust. Mulla happelisust saab tõsta, kui katad maapinna männimetsa kõduga (okkad, käbid, oksakesed ja puukoor) või hangid männikoore multshi ja paned nii 6-8 cm paksuse kihi maha. Tahavad kastmist ja kõdusõnnikut järgmisel kevadel/suvel kindlasti. Aedhortensiatele peaks lumeta pakase vastu kuivad puulehed peale panema (Kodu Kauniks 2005).

„Kosmeetiline“ hooldus

Rikkalikuma õitsemise nimel võib kevadel üheaastased võrsed tugevalt tagasi lõigata (5-10 cm peale) (Neeva Aed 2011b).

ELUPUU

Kirjeldus

Elupuu (Joonis 17), ladina k. Thuja, on perekond okaspuude klassist. Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna (Wikipedia 2011). Harilik elupuu, ladina k. Thuja occidentalis, on levikualaga Põhja-Ameerika idaosas, Suure Järvistu ümbruses. Suurus kuni 10 m. Okkad soomusjad. Kollakas - või pruunikasrohelised, alt heledamad, asetsevad katusekivide taoliselt. Pikkvõrsetel soomused piklikumad, lühivõrsetel lühemad. Keskmisel soomusel õlinääre. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. Soomused püsivad puul 3-4 aastat ja varisevad kood võrsetega. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid ei talu liiga kuiva pinnast. Mõõdukalt varjutaluv. Juurestik pindmine ja laialiulatuv. Eluiga kuni 400 aastat.
Joonis 12. Elupuu
( http://juhanipuukool.ee/?et/istikute_nimekiri&id=7&mid=1099 )

Kasutamine

Väärtuslik puit, suure mädanemiskindlusega ja hästi töödeldav. Talub hästi kärpimist ja saastunud õhku, seetõttu kasutatakse palju haljastuses. Väga palju erinevaid vorme. Eestis on väga levinud ilupuu . Kasutatakse üksikult, rühmadena ning ka hekiks 2-3 taime jooksvale meetrile. Haiguskindel ja väga hästi pöetav (Tihemetsa 2011).

Elupuu tagasilõikamine

Elupuul ja ka teistel okaspuudel ei ole nii palju uinuvad pungi kui lehtpõõsastel. Hea, kui tagasilõikused jäävad viimase aasta paari juurdekasvu piiridesse . Kui puid on vajalik tugevalt tagasi lõigata, siis peab arvestama sellega, et taastumine võtab veidi kauem aega. Külgokstest kasvatab taim tekkinud tühimiku ladvas siiski kinni (Hansaplant 2011).

Elujõulisuse suurendamine, hooldus

Sageli turustatakse elupuid nn. juurepalliga. Juurepalli kaitseks on sellele ümber mähitud võrk. Enne istutamist ei ole tarvis võrku eemaldada, see kõduneb piisavalt kiiresti, et mitte segada juurte arenemist . Mitte mingil juhul ei lõhuta palli tükkideks ega harutata juuri laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse korralikult kinni. Kastetakse ka siis, kui hakkas parajasti tibutama. Kerge vihmahoog ei pruugi pinnast vajaliku sügavuseni märjaks teha.
Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast heast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast. Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100...120 g/m2. Esimese kuu jooksul pärast istutamist kastetakse taimi vähemalt kord nädalas põhjalikult. Väga kuival perioodil kaks korda nädalas vett mitte kokku hoides. Igal juhul on kasulik keskpäeval värskeltistutatud taimede krooni kergelt piserdada.
Noori taimi ja mõnesid sorte tuleb kaitsta varakevadise päikesepõletuse eest. Selleks on tark asetada peale uut aastat neile ümber kuuseoksi või katta nad õhukese valge riidega. Hiirerikkal talvel on näljast hullunud hiired närinud noorte elupuude koort (Calmia 2011).
Elupuid tuleks talveks katta. Kui sügis on kuiv, tuleks taimi kasta ja tüve juurest multšida turbaga või saepuruga 5-7 cm paksuse kihiga . Madalakasvulisi vorme võib painutada maadligi ja katta kuuseokstega. Kõrgekasvulised on parem siduda, ja pärast ümbert siduda kuuseokstega mitu kihti. Võib ehitada karkassi taime ümber, novembris, külmade saabudes, keerata pärgamiinpappi, roguskisse (niinest riie ), kottriidesse. Kate võetakse maha kevadel lume sulamisel, pilvisel päeval, vähehaaval. Kõigepealt vabastatakse kuuseokstest, siis koristatakse saepuru tüve ümbert, kuivad lehed, et lumi sulaks kiiremini (Seenemaailm 2011).

Kosmeetiline hooldus

Elupuud taluvad hästi regulaarset lõikamist, kuid vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Seega ei ole võimalik elupuudest hekki tugeva tagasilõikusega noorendada. Päästmatult suurena peab säilima ülekasvanud hekk. Ülekasvanud hekki regulaarselt pügama hakates saab elupuu muuta tihedaks, aga mitte madalamaks. Elupuudest hekki pöetakse reeglina kord aastas - augustis. Lõigatakse ära mitte üle 1/3 aastasest juurdekasvust, kui soovitakse, et hekk läheks tihedamaks. Ka soolopuid tuleks kergelt pügada, kui tegu on mitte väga ennast vormis hoidva sordiga. Nii muutub puu tihedamaks ja tunduvalt nägusamaks (Calmia 2011). Elupuu talub hästi pügamist. Välisriikide aednikud kasutavad seda aktiivselt, luues kääridega ümarkujusid, püramiide, spiraale ja võlve. Eriti peenutsevad asjaarmastajad teevad loomade ja lindude kujusid . Roheline elupuu hekk pole haruldus ka meil. Muide, suurepäraselt pügatud piirdeid saab kuusest, nulust ja ebatsuugast. Euroopa taimlates kujundatakse mände, jugapuid, andes neile eksootilist välimust (Seenemaailm 2011).

HARILIK JUGAPUU

Iseloomustus ja kasutus

Harilik jugapuu (Taxus baccata ) (joonis 13) jugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljasokaspuu.Meie oludes moodustab ta harilikult üsna laia põõsa.Ta on jäänuk soojemast atlantilisest kliimaperioodist ning tunneb ennast looduses hästi vaid läänesaartel.
Joonis 13. Harilik jugapuu (Taxus baccata)
Jugapuud armastatakse tema tumerohelise värvi tõttu, tema võime tõttu kasvada varjus ja omaduse tõttu reageerida pügamisele sarnaselt heitlehistele põõsastele - moodustada ühe äralõigatud oksakese asemele mitu uut. Viimane omadus on jugapuudel tänu sellele, et tal on tüvel ja okstel massiliselt uinuvaid pungi. Ükski teine okaspuu ei võistle temaga uute võrsete tekitamise võimes. Seega on jugapuud väga tänuväärt hekitaimed. Euroopas kasutatakse jugapuid massiliselt pöetavate hekkide rajamisel.
Jugapuud on kahekojalised taimed. Isaspähikud on kollased ja asuvad okaste alusel.Okaspuudele omaste puitunud käbide asemel on jugapuu käbid lihakad , marjalaadsed. Seemet ümbritseb oranzhpunane lihakas seemnerüü (arill), mis on mahlane, imalmagus ja söödav. Seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine.
Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad valmivad septembris-oktoobris. Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks .Jugapuud paljundavad sageli linnud, süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised.
Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike-Aasia Kaukasuse ja Põhja-Iraanini. Kesk-Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigistmänni, kuuse ja kadaka kõrval.Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all (II kategooria). Haljasaladel võib jugapuud kohata sageli lausa päikese käes: seegi pole talle vastumeelt, kui vaid keskkond elu jooksul väga palju ei muutu. Mis tema levikut aga piirab ja pargipuidki tihti madalamaks võtab, on talvekülm.
Jugapuu on meie metsade üks väärtuslikumaid puid. Tema puit on pruunikaspunane nagu lõunamaa väärispuudel, läikiv, tihe ja hästi töödeldav ning mädanemisele väga vastupidav. Seetõttu on ta eelkõige puidukunstnike meelismaterjal. Temast on valmistatud rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid. Jugapuud saab väga hästi pügada ja enda tahtmise järgi kohandada , samuti pole ta tundlik linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes. Need omadused teevad temast väga hea pargipuu.

Hooldus

Jugapuu vajab viljakat ja niiskemat mulda. Kuival ja liivasel pinnasel ta ei edene. Turvast ta ei salli. Eelistab kasvada poolvarjulises kohas. Täispäikest kannatab, täisvarjus edeneb, kuid see ei ole tema meeliskasvukoht. Talub rahuldavalt teiste suurte puude lähedust. Kui olete teda juba kord pügama hakanud, siis tuleb seda teha igal aastal.

MÄGIMÄND

Liigikirjeldus

Mägimänni (Pinus mugo) looduslik areaal asub Euroopa kesk- ja lõunaosa mäestikes. Mägimänd kasvab 0,2-st meetrist kuni 20 meetri kõrguse puuni. Võra on madallaudjas, lai- või piklikmunajas, oksad on sageli kaardunud. Tüve koor on õhuke , pruunikas- või mustjashall, plaatja korbaga. Noored võrsed on rohekaspruunid, hiljem pruunid . Pungad on oranžikaspruunid, suured ning kaetud rohke vaiguga. Pikkvõrsetel asuvad okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Okkad on 3-8 cm pikad, tumerohelised, jäigad, nõrgalt keerdunud , kinnitudes võrsele väga tihedalt. Puul püsivad okkad 4-6 aastat. Mägimänni isaskäbid on munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele. Värvuselt on nad rohekaskollased või punased. Emaskäbid asetsevad püstiselt lühikese rootsuga 1-3 kaupa noore võrse tipus. Algul on käbid lillkaspruunid, läikivad ning 2-6 cm pikad. Mägimänd õitseb juuni algul. Käbid valmivad pärast tolmlemist teise aasta oktoobris ja varisevad järgmisel kevadel. Seemned on mustjashallid, seemnetiib pruunikashall. Liik on külmakindel, eelistades palju valgust. Mullastiku suhteson vähenõudlik. Taime juurestik on tugev ja plastiline. Mägimänd on lühiealine, elades kuni 70 aastat. Mägimändi kasutatakse karjääride metsastamiseks ja nõlvade kinnitamiseks. Kasvatatakse mitmeid teisendeid ja võravorme.
1.2. 3.
4.
1 - emasõitega võrse; 2 - isasõitega võrse; 3 - rohelised okkad 2-kaupa ja rohekaspruun võrse; 4 - käbid;
Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele ja laviinidele, sest oksad on väga painduvad. Miinuskraade talub puu kuni –34...–40° C. Liik talub hästi põuda ja kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, samuti kivistel ja rasketel savimuldadel.
Mägimänd on ta väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Dekoratiivsest põõsast on aretatud ka väga palju kultivare, millest tuntumad on 'Mughus', 'Pumilio', ' Mops ' jm.
Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel. Käbisid kasutatakse alkohoolsete destillaatide maitsestamisel. (Wikipedia)

Hooldusvõtted

Mägimänd tuleks istutada päikesepaistelisele kasvukohale, sest päikesevalguse vähesuse korral võib ta haigestuda. Puu talub hästi ka tugevaid tuuli.
Mägimänd ei talu vanade okste lõikamist. Kujundamisega tuleks tegeleda regulaarselt. Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. (Calmia) Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas. (Seemnemaailm)

Tuntumad sordid

"Gnom" - moodustab ajapikku kera läbimõõduga kuni 2 m. Üks esimesi sorte, pärit 1890. aastast, hakkas laiemalt levima 1927.a. "Mops" - pealt lame kera, kuid eelmisest poole väiksem. Sünnikoduks Boskoop ( Holland ) Aeglasekasvuline ja väga tihe.
"Mini Mops" - äärmiselt aeglaselt kasvav kääbik läbimõõduga 0,5m.
"Humpy" - on samuti tilluke männike väga lühikeste okastega.
"Suzy Hexe" - on eelmisega sarnane väga tilluke kääbik.
"Trompenburg" - on kaks korda laiem, kui kõrge. Ta jätab pisut bonsailiku mulje, eriti, kui põhioksad võra sisemuses on okastest paljad .
"Ophir", "Pal Maleter", "Winter Gold ", "Zundert", "December Gold", "Golden Globe" jt. - on omapärane grupp mägimänni sorte, mille okkad on talveti suuremal või vähemal määral kollased. Suvel on nende okkad enamasti rohelised. Kuldsete okastega mägimännid on külmal talvel ääretult südantsoojendavaks mütsakuks aias.
Pinus mugo var. mughus (lookjas mägimänd) - laiuv põõsas kõrgusega kuni 2,5m ja laiusega kuni 5 m. Kasvab Ida-Alpidest kuni Balkanini.
Pinus mugo var. pumilio (kääbus - mägimänd)- eelmisega sarnane, aga poole väiksem. Hoopis roomavam ja reeglina lühemate okastega. (Calmia)

KUUSK

Iseloomustus

Harilik kuusk (Picea abies) (joonis 14) on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusikud katavad 16,8% Eesti metsamaadest. Kõige suurem on kuusikute osakaal on Järva maakonnas (29,5%), järgnevad Lääne-Viru maakond (29,4%) ja Võru maakond (24,0%). Eestis kasvavad kuused tavaliselt kuni 30 m kõrguseks, maksimaalselt kuni 52 meetriseks ( Vikipedia ). Jämedaimaks kuuseks Eestis loetakse Tsuura kuuske Otepää lähistel, mille ümbermõõt on 275 cm (Eesti giid ). Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike . Kuna kuusk kasvab ka varjus, võib teda kasvatada aiapiirdel iSgihalja, külma ja tuult tõkestava hekina. Talvede suhtes on kuusk väga külmakindel (L.Patune-Mitt, 1971).
Joonis 14. Harilik kuusk (Picea abies).
( http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/hekk%20kuusk.jpg )

Hooldamine

Harilik kuusk ei talu saastunud õhku ega sooldunud mulda, ei sobi piirdeks liiklusrohkete teede äärde (Ilus kodu). Ta on asendamatu suuremate kruntide piirdeks maal ja äärelinnades, kus on puhtam õhk. Enne kuuse istiku mulda panemist, oleks mõtekas väetis mulda segada. Sellega tagatakse toitainete juurdepääs juurtele. Vahetult peale istutamist vajab kuusk igapäevast kastmist, vähemalt 3 nädalat. Väetamist ei ole mõistlik teha kevadel kohe pärast maapinna sulamist, sellega võidakse teha taimele kahju (Eesti Päevaleht, 2004). Toitainete rohkuses võib taim hakata väga varakult kasvatama noorivõrseid, mis võivad öökülmadega hävida. Väikeseid kuuseistikuid vajavad rohimist, kuna kasvavad kuused peavad valgust saama. Rohimisest pääsemiseks võib kasutada umbrohutõrjet, mida tuleb kasutada üks kord aastas, soovitavalt mai teisel poolel, siis kui loodus roheliseks hakkab muutuma. Väga levinud on kuuse paljundamine varspistikust (Seemnemaailm). Õigesti käitudes on edu garanteeritud. Kuuskedele ei sobi läbikuivavad ega liigniisked mullad.

ÄÄDIKAPUU

Lühikirjeldus

Äädikapuu (Rhus typhina) on aias väga ilus oma kauni lõunamaiselt mõjuva lopsaka lehestiku, pehmekarvaliste võrsete ja võrratu sügisvärviga –oranžist purpurpunaseni. Kahjuks langevad kaunilt värvunud lehed sügisel kohe pärast esimest öökülma. Talvel kaunistavad äädikapuud 10-20 cm pikkused punased viljapöörised. Värvi annavad neile punased näärmekarvakesed, millega on pöörised kaetud. Puu õitseb märkamatult väikeste rohekaskollaste õitega juunis-juulis.

Kasvukoht ja hooldus

Mulla suhtes on äädikapuu vähenõudlik, ta ei talu vaid liigniiskust. Viljakamal kergemal mullal kasvab puu kiiremini ja saavutab suuremad mõõtmed. Äädikapuule meeldib päikeseline ja tuulevarjuline kasvukoht, aga ta talub ka poolvarju. Teda pole vaja eriti väetada, kevaditi tuleb ära lõigata ainult talvel kahjustunud mustakas muutunud oksad. Võrse tipud külmuvad kergesti, kuna nad ei puitu õigeaegselt, õnneks taastub puu aga kiiresti.
Äädikapuu võib istutada üksikult, et ilus võra esile tuleks, või mitme kaupa murusse. Puu kasvab 2-4 kõrguseks ja umbes sama laiaks. Enne äädikapuud istutama hakkamist, tuleb tema jaoks planeerida piisavalt kasvuruumi. Äädikapuul on halb omadus ajada rohkelt juurevõsu. Muru niites saab neist aga kergesti lahti.
Puu all ja läheduses ei ole soovitatav tegeleda mulla kaevamisega, sest see soodustab suurevõsude tekkimist. Peenras kasvav äädikapuu tuleks ümbritseda 1,5 meetri laiuselt 1 m sügavuse juuretõkke-kangaga, kui ei taha, et ka naabril oleks varsti see kena puu aias. Äädikapuu pole pikaealine, elades keskmiselt 20-30 aastaseks. Märgates puul vananemise tunnuseid (lõhed tüves, kuivanud oksad), on targem kasvatada mõnest võsust uus taim.
Liigtundliku nahaga inimestel ei soovitata puud katsuda paljakäsi. Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem.

ILUÕUNAPUU

Iseloomustus

Haljastuses koguvad populaarsust iluõunapuud (malus). Sageli küsivad inimesed, kas nende viljad ka süüa kõlbavad. Kõlbavad küll, aga on väiksemad, kõvemad ja hapumad kui aedõunapuu sortidel. Seevastu õitsevad iluõunapuud enamasti igal aastal ennastunustavalt, õied on imetlusväärselt kaunid , ja kollased või punased viljad püsivad söögiõuntest kauem, vahel uue aasta või kevadeni välja. Iluõunapuu seast on valida ka rippuva võraga nn leinaõunapuu sorte, nt ’Red Jade ’. Suureks ja laiavõraliseks kasvab ida-mariõunapuu. Alles hiljuti sai eestikeelse nimetuse meil haruldane japani õunapuu. Kes aga paradiisiõunapuud tahab istutada, peab taimeärist küsima sorti ’Dolgo’. Üleni tumepurpurpunase lehestiku ja tumepunaste õitega on iluõunapuu ’Royalty’. Loodusele on omane perioodiline kliimaolude kõikumine.

Ohud

Ohtlikud on liiga külmad talved , mida on juhtunud viimase sajandi jooksul kümmekond korda. Taimedele mõjub kehvasti ka järsk temperatuurimuutus, nagu oli 1940. Aasta jaanuari keskel, kui ühel päeval oli sula ja järgmine päev -27 kraadi. Paari päevaga langes temperatuur koguni 44 külmakraadi lähedale. Kui puud on korralikult talveks ette valmistatud ning väga järsku temperatuurilangust ei esine, talub enamiku Eesti õunasortide maapealne osa ilma märgatavate kahjustusteta ka lühiajalist 30.-50 kraadist külma. Kui aga puud on talveks ebasoodsalt valmistunud, võib ka leebem talv neile suurt kahju teha, nagu 1990. aasta talvel langes sooja talve käigus temperatuur mõnel päeval -25 kraadini ja hävitas nõnda palju õunapuid. Lumeta pakane võib saada ohtlikuks õunapuu juurtele, sest need talubvad üksnes 12-15 kraadist külma. Seepärast on lume olemasolu juurte piirkonnas vägaoluline. Juba 5cm paksune kohev lumekiht kaitseb mõnel määral lühiajalise pakase eest, 20cm lumekiht päästab juba pikemaajalise külma eest. Eriti tundlikud on madalakasvulised vegetatiivalusel õunapuud, sest nende juurestik on väga pinnalähedane. Suurt kahju võivad tekitada ka hiliskevadised külmad, kui maikuus täies lehes olevatele puudele sajab peale paks lumekord ja sellega oksad murrab ning kui maapinnal on kuni 7 kraadi külma. Samuti on puudele ohtlik varajane jahenemine. Kui vegetatsiooniperioodil on vähe soojust, siis ei kasva viljad normaalselt, ei värvu korralikult ega saavuta head maitset . Suured sajud ujutavad üle madalates kohtades asuvaid aedu või nende osi, põhjustades juurte lämbumist. Kõige tundlikumad on taimed kasvu ajal ning võivad jääda pärast sadusid kiratsema.

Haiguste ja kahjurite tõrjesüsteemid

Talvel tallatakse lumi sulailmade korral noorte puude ümber korduvalt kinni, takistamaks hiirte liikumist ja puukoore närimist. Veebruaris või märtsi algul sulailmaga valgendatakse nooremate (veel korbata) õunapuude tõved ja võraharude hargnemiskohad lubjapiimaga, vältimaks sel ajal ööpäevase temperatuuri suurest kkõikumisest põhjustatavaid koorekahjustusi. Kleepuvuse parandamiseks lisatakse lubjapiimale veidi jahukliistrit, seenhaiguste algmete ja samblike vastase toime tugevdamiseks ka vask- või raudvitrioli. Märtsis-aprillis lõigatakse puudelt välja kuivanud, vigastatud ja haiged (viljapuu-seenvähi haavanditega ja kasvetega) oksad, samuti üleliigsed terved oksad. Eemaldatakse ka puudel säilinud puuvilja mädanikust mumifitseerunud viljad. Tüvedelt ja võraharudelt lõigatakse vähihaavandid välja koos 1-2 cm terve puiduosaga. Lõikehaavad desinfitseeritakse ja kaetakse õlivärvi ja aiavahaga. Puude tüved ja jämedamad võraoksad puhastatakse korbast, samblaist ja samblikest vähendamaks õunamähkuri, õunakoi ja õunapuu-õielõikaja varjumisvõimalusi. Selleks kraabitakse iga 2-3 aasta järel vanemaid tüvesid terasharjaga või metallist kaabitsaga , võraoksi ja nooremaid (vähesekorbaga) tüvesid puust kaabitsaga. Seda on soovitatav teha niiske ilmaga. Praht kogutakse puude alla laotatud riidele või kilele. Kogutud praht, mumifitseerunud õunad ja väljalõigatud oksad põletatakse. Müügikõlblike õunte saamiseks tuleb haigusi ja kahjureid ka keemiliste vahenditega tõrjuda. Soovitatud pritsimissüsteemis on täies kandeeas aedades kuni 5 pritsimist. Vajalikumad neist on varakevadine, õitsemiseelne ja õitsemisjärgne pritsimine. Noortes aedades kus haigusi ja kahjureid vähe, piisab mõnel aastal ainult varakevadisest ja õitsemisjärgsest pritsimisest.

Võra kujundamine

Võra kujundamisest ja selle edasisest hooldamisest olenevad suurel määral valgusolud ja mikrokliima viljapuude võras, puude vastupidavus, kasv, saagikus ja saagi kvaliteet. Tugeva- ja keskmisekasvuliste ning enamasti ka poolnõrgakasvuliste õunapuude lõikuse eesmärgiks on kujundada tugev, saagivõimeline ja optimaalse tihedusega võra ning seda edaspidise kujundamisega säilitada. Noorte puude tugevama lõikuse tõttu võib nende viljakande algus küll edasi nihkuda, kudi edaspidine korralik saak on olulisem. Võraoksi kärbitakse kas tugevalt, keskmiselt või nõrgalt. Oks lõigatakse tagasi selles suunas asuva punga kohalt, kuhu oksa edaspidi tahetakse juhtida. Kärpimisel tuleb arvestada üheaastaste okste pikkust ja sordiomast hargnemisvõimet. Kärpimise tugevus määratakse pikemate okste järgi, lühemaid kärbitakse vähem või jäetakse hoopiski kärpimata. Seda tööd jätkatakse 4-5 aasta jooksul, hiljem lühendatakse oksi vaid erandjuhtudel. Istutusaastal kärbitakse oksi astme võrra tugevamalt kui järgnevatel aastatel. Vähehargnevaid pikki oksi lõigatakse rohkem tagasi kui hästihargnevaid. Istutusele järgnevatel aastatel kärbitakse üheaastasi oksi enamasti nõrgalt või keskmiselt. Pärast lõikust peab võra tasakaalu jääma (ülemiste võraharude tipud peaksid olema alumistest kõrgemal ning juhtoksa tipp omakorda ülemise võraharu tipust 15-25cm võrra kõrgemal). Sama tuleb silmas pidada ka võraharude tipuokste kärpimisel. Okste tasakaalustamiseks tuleb üsna sageli ka kasvus ette jõudnud võraharusid sobiva kasvusuunaga kõrvalharudele tagasi lõigata, mittevajalikud oksad aga kõrvaldada. Võra kujundamise käigus tuleb valida õunapuule 6-7 soodsa asetuse ja suurema väljumisnurgaga (45-60̊ ) oksa vastavalt sordi kasvuiseärasustele. Esimesed kolm võraharu on soovitav valida 3-oksalise rindena nind ülejäänud 3-4 oksa kas üksikult või paarikaupa. Üksikud võraharud peaksid paiknema üksteisest vähemalt 40-50 cm kaugusel ja rindest 70-80 cm kaugusel. Võraharude esimesed kürvalharud peaksid asuma tüvepikendusest vähemalt 40-50 cm kaugusel. Võra paremaks valgustamiseks ning taimekaitsetööde ja saagikoristuse hõlbustamiseks on otstarbekas teisel või kolmandal aastal pärast võrakujunduse lõpetamist lõigata tüvepikendus viimasest võraharust kõrgemal asuvale rõhtsamale oksale tagasi.
Õunapuude iga-aastane lõikamine peab jätkum aka pärast võrakujunduse lõpetamist. Nüüd on tegemist juba hoolduslõikusega – harvendamise ja tagasilõikusega. Kärbitakse ainult üksikuid kasvus ettejõudnud oksi võra tasakaalustamiseks ning viljaokste moodustamiseks. Kui võra on õigesti kujundatud, ei ole vaja edaspidi suuremaid oksi üldjuhul ära võtta ning harvendamine võib piirduda mittesobivate kõrvalokste mahavõtmise või tagasilõikamisega. Harvendamisel kõrvaldatakse võrast murdunud, vigastatud ning haigestunud oksad, samuti ristuvad, liialt püstised ja võra sisse kasvanud, paralleelsed ning kahvelharusid moodustavad oksad. Oksa kasvusuuna muutmiseks lõigatakse see sobiva suunaga (enamasti väljapoole) kõrvaloksani tagasi. Mida hõredam on võra, seda paremini kasvavad oksad, sealhulgas ka viljaoksad, ja viljad ning seda vähem levivad seenhaigused.

Noorendamine

Õunapuude vanemas kandeeas, kui võrsete kasv on vaibunud ning võra sees asuvad oksad hakkavad paljastuma ning kuivama, tuleks puid iga 4-5 aasta tagant noorendada. Selleks lõigatakse kõik suuremad oksad 2-3 aastakasvu võrra sobiva asetusega kõrvalkasvuni tagasi. Ergutamaks uute viljaokste teket on õige lõigata samal ajal välja vanad mitteviljuvad oksad ning harvendada ja kärpida elujõulisemaid. See leevendab ka viljakande perioodilisust. Üle 20 aasta vanuste õunapuude kasv võib hoopiski seiskuda ning suur oksi kuivada. Kui selliste puude tüvi ja enamik võraharudest on terved, saab puude eluiga pikendada ning kasvu ja viljakandvust taastada tugevama noorenduslõikusega. Selleks on vaja pärast tugevat harvenduslõikust alles jäetud elujõulisemd oksad 5-6 aastakasvu võrra tagasi lõigata ning puule tekkinud võrsetest uus võra kujundada.

Muud lõikused ja hooldus

Õunapuid on õige lõigata puhkeperioodil alatrs märtsikuust kuni mahlade liikumiseni. Peenemaid oksi lõigatakse aiakääridega, jämedamaid aiasaega. Suuremas aias on otstarbekas saagida jämedamaid oksi kergema mootorsaega. Saelõigete kooreservad tuleks nende paranemise soodustamiseks siluda aianoaga. Kõik oksad lõigatakse ilma tüükaid jätmata. Suuremad, üle 1 cm läbimõõduga lõikehaavad on vaja katta haavakaitsevahendiga (aiavaha, Bayletoni pasta, õlivärviga).

TUHKURENELAS

Iseloomustus

Tuhkurenelas (Spiraea x cinerea) (Joonis 15) on hübriidse päritoluga liik, esivanemateks hall enelas (Spiraea cana), mis on levinud Lääne-Euroopa kaguosas ja naistepunalehine enelas (Spiraea hyperici­folia), mis kasvab Ida-Euroopa lõunaosast kuni Kirde-Hiinani. Kasvab 1,5 – 2 m kõrguseks ning võra poolest on kaarduvate okstega laiuv põõsas.
Joonis 15. Tuhkurenelas (Spiraea x cinerea)
( http://www.haljassaare.ee )
Tuhkurenelasel on terveservalised vahelduvad lihtlehed, ainult õitsevatel okstel võib lehe tipu osa olla peenehambuline, elliptilised, terava tipuga, kuni 3,5 cm pikad, hallikasrohelised. Noorelt mõlemalt poolt karvased. Sügisel värvuvad purpurpunaseks. Õitseb mais. Õitsemine tavaliselt väga rikkalik. Õied valged, paiknevad piki eelmise aasta võrset tihedates sarikpööristes. Viljaks on koguvili, mis koosneb mitmest nahkjast kukkurviljast, valmib septembris-oktoobris (Tihemetsa 2011).

Tagasilõikamine

Valged õiekobarad katavad eelmise aasta võrsed mai lõpus, seetõttu ei tuleks oksi enne õitsemist kärpida (Eesti Aiaklubi 2011). Peale õitsemist tagasi lõigata (Hansaplant 2011), siis moodustub pikki kaarjaid võrseid, mis järgmisel kevadel on kaetud valgete õitega (Neeva Aed 2011).

Hooldus isekülvil või levimisel

Tuhkurenelas annab juurevõsu (Tihemetsa 2011). Juurevõsuks nimetatakse võrset, mis on tekkinud taimel allpool mullapinda oleval juurel asuvast lisapungast. Palju juurevõsu tekib pärast juurte vigastamist; näiteks mullaharimisel. Juurevõsud eraldatakse emataimest terava labidaga lüües, lubamatu on taime väljatõmbamine, nii vigastame liigselt juuri.

Elujõulisuse suurendamine

Tuhkurenelas on külmakindel, valgusenõudlik ning kasvab ka poolvarjus, kuid ei õitse (Tihemetsa 2011). Kasvab kõigil muldadel (Neeva Aed 2011). Elujõulisuse suurendamiseks peaks ta seega kasvama valgusküllases kohas, mulla osas pole vahet. Samuti on tuhkurenelas haigus- ja põuakindel (Aiaklubi 2011).

„Kosmeetiline“ hooldus

Tuhkurenelas sobib ainult vabakujuliseks hekiks või üksikute põõsastena, seega pole teda kosmeetiliselt vaja pügada, küll võib aga eemaldada külmakahjustusi saanud närbunud oksad (Aiandus 2011).

HARILIK PIHLAKAS

Iseloomustus

Kuulub roosõieliste ( Rosaceae ) sugukonda.Kasvab mitmetüvelise põõsana või puuna ning on kergesti kasvatatav. Harilik pihlakas kasvab enamasti 4-10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 m. Tüve läbimõõt kuni 40 m. Kevadel rohkeõielised suured õisikud, sügisel oranzikad õunviljad. Õied on valged ja mõrumandli lõhnaga. Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris. Võra on noorelt kooniline , hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel . Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Palmstierna 2006).
. b. c. d.
a.- siidkarvadega ladvapungad, b.- õitsev võrse, c.- marjad, d.- ebaühtlaselt saagjad leheservad

Kasvatamine

Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu . Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi - ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulsed ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel.

Kasutamine

Marjad on kasulikud inimestele eelkõige vitamiiniteena ja söögiks paljudele lindudele. Marju kasutatakse ravimina, soodustab neerude tegevust, aitab köha ja maokatarri ravimisel . Aitab ka teiste hingamisteede hädade puhul. Pihlaka marjade liigne söömine võib tekitada pea- ja kõhuvalu, seda eriti lastel. Puidust valmistatakse mööblit, tööriistavarsi jne., kuna see on kõva ja raske (Palmstierna 2006).

KIRSIPUU

Iseloomustus

Kirsipuu (Cerasus vulgaris) (joonis 16) on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste alamsugukonna toompuu perekonna alamperekond . Mõnikord käsitletakse kirsipuud ka eraldi perekonnana. (Kirsipuu)
Joonis 16. Kirsipuu (Cerasus vulgaris)
( http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Koeh-113.jpg )

Hooldusvõtted

Viljapuude sordid poogitakse pookealusalus ele, mille tüübist sõltub, kui suureks puu kasvab.
Kirsiaiad tuleb rajada valgusrikastele ja tuulte eest varjatud nõlvadele. Üldiselt ei sobi kirsipuude (ka teiste viljapuude) kasvatamiseks kinnised orud ja nõod, kuna neisse kogunevad külmad õhumassid rikuvad õiepungi ning õisi. Samas ei ole kirsid nii külmaõrnad kui ploomid: kirsipuu maapeale osa külmub alles siis, kui temperatuur on –40°C või madalam. Rohkem ohustavad kirsikasvatust järsud temperatuurikõikumised talvel ja kevadel ning öökülmad. Eriti ohtlikud on õitsemiseelsed ja – järgsed ning õitsemisaegsed öökülmad, mis võivad rikkuda õisi ja isegi noori vilju. Just kevadised öökülmad põhjustavad kõige sagedamini kirsisaagi ebaõnnestumist.
Mullastiku suhtes ei ole kirsipuud eriti nõudlikud, kuid ei kannata põhjavett. Suurte tööstuslike kirsiaedade rajamiseks sobivad Lõuna-Eesti nõrgalt leetunud liivsavi- ja savimullad , mida tuleb enne istandiku rajamist siiski lubjata ja väetada. Samuti sobivad kirsikasvatuseks hästi sobiva kliimaga (öökülmadeta periood 170–190 päeva) ja mullastikuga Lääne-Eesti ja Saaremaa. Tööstusliku istandiku rajamisel on sobiv reavahe 5 m, puude vahe rea 4 m. Istutusskeemiks on 5-6 x 2-4, taoline skeem võimaldab istandiku hooldamist (väetamine ja harimine) traktoriga.
Esimeseks tööks enne istandiku rajamist on mulla happelisuse määramine ja happelise mulla lupjamine : nimelt ei kannata kirsipuud mulla kõrget happelisust, selle tulemusel langeb nende saak ja nõrgeneb juurdekasv. Samuti tuleb kirsiaia rajamiseks kasutatavat maa-ala enne istutamist korralikult väetada ja harida (Alternatiivtegevuste lühitutvustus). Multšida tuleb kevaditi.

Kärpimine

Kirsipuude võra kujundatakse oksi kärpides. Oluline on teada, kuidas ja millistel okstel viljad valmivad, et järgmise aasta viljaoksi maha ei lõikaks. Külgvõrsete kärpimine ergutab viljaokste arenemist. Lõigata tuleb poolviltu ja lühendada pikad külgvõrsed 5-6 pungani, lühikesed võrsed 2-3 pungani. Oksa lähedal arenevate viljaokste ergutamine vähedab ohtu, et oks võiks viljade raskuse all murduda. Oksa tipu kärpimine: tuleb lõigata oksa tipmine võrse veerandi või kolmandiku võrra tagasi kuni sobiva pungani. Kui kasv on väga pikk, tuleb kärpida ainult tippu.
Kirsipuid lõigatakse suvel, sest talvine kärpimine muudab nad vastuvõtlikuks hõbelehisuse suhtes. Lõikamine pole nii süsteemne kui viljaokstel saaki kandvate õuna- ja pirnipuude puhul, lihtsalt harvendatakse oksi, et päike ulatuks kõiki vilju küpsetama. Lõigates tagasi pikki võrseid, eriti neid, mis seinast või toestusest eemale kasvavad, säilitate puu vormi, suunate tema energiat ja juhite päikesevalguse juba arenevate viljadeni, ergutades järgmise aasta õiepungade arengut. Kõik 15-22cm pikkused noored võrsed kärbitakse 5cm pikkuseks , kui võrse alumine kolmandik on puitunud. Võrsed kasvavad suve esimesel poolel kiiresti ja kuna esimese kärpimise tagajärjel kasvanud võrseid tuleb samuti lühendada kuni 2cm-ni, võib kärpimine ühtekokku venida 2-3 nädala pikkuseks tööks, vahel kauemakski (Tarbeaed).

Haiguste ja kahjurite ennetamine

Kirsse ohustavad linnud, külmavaksiku röövikud, viljapuu-vähk ja luuviljaliste mädanik. Märtsis-aprillis tuleb lõigata välja kuivanud ja vigastatud oksad, puhastada võraharud ja tüved korbast. Lõikehaavad tuleb katta aiavahaga. Esimene pritsimine: veidi enne õienuppude eraldumist.
Tõrjutavad haigused: luuviljaliste mädanik, luuviljaliste lehepõletik, kirsipuu-lehevarisemistõbi. Tõrjutavad kahjurid: kirsipuu-õiekoi, ploomikärsakas. Haiguste tõrje vahendid: Topas 100 EC (6-8ml/10l), Chorus 75 WG (3-4g/10l). Kahjurite tõrje vahendid: Fastac 50 (8-10ml/10l), Karate Zeon või Karate 5 EC (6ml/10l), Decis 2,5 EC (7-10ml/10l), Mavrik 2F (6-8ml/10l).
Teine pritsimine: tuleb teha kohe pärast õitsemist, kuid enne viimaste kroonlehtede varisemist. Selle pritsimisega tõrjutakse eeskätt ploomivaablasi, aga ka teisi eespool nimetatud kahjureid ja haigusi. Varakevadel, lehepungade faasis saab kasutada haiguste algmete hävitamiseks karbamiidi (300- 500g /10l) (Haiguste ja kahjurite...)

HARILIK TOOMINGAS

Lühiiseloomustus

Toomingas (Padus avium) (joonis 16) on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili , kerajas , läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad.
Joonis 16. Harilik toomingas (Padus avium)
Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu - ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. (studioviridis.ee)

Kahjurid

Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed , kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema. (bio.edu.ee)

Paljunemine

Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. (studioviridis.ee)

PLOOMIPUU

Iseloomustus

Ploomipuu (prunus) (joonis 17 ja 18) perekonda kuulub väga palju erinevaid sorte, mis võivad üksteisest erineda nii puu kasvutugevuse, lehtede ja viljade tunnuste, kui ka viljade värvuse poolest. Puu kõrgus on tavaliselt 3-4 meetrit, kuid on ka kääbussorte. Enamikul Euroopas ja Eestis kasvatatavatel sortidel on lehed pungas rullunud ning ovaalsed, õied on valged, mis asuvad ühe kuni kolmekaupa. Viljad on tavaliselt sileda koorega ning kaetud vahaja kirmega. Värvus varieerub rohelisest, kollasest mustjassiniseni (Harilik ploomipuu, 2011).
Joonis 17 ja 18. Ploomipuu õis ja vili.
Ploomipuud kasvavad kõige paremini parasniiskel, lubjarikkal ja haritud pinnasel. Eelistavad päikesepaistelist ning tuulte eest varjatud kasvukohta. 1 aasta enne istutamist tuleks maale anda täiendavalt orgaanilisi ja mineraalväetisi. Parim aeg istutamiseks on kevad, kuid sobib ka sügis. Väetiseks sobib marjaväetis. Ploomipuid lõigatakse vähem, kui õuna ja pirnipuid, ja ettevaatlikumalt, et ei tekiks kummivoolust. Kevadeti oleks hea pritsida haiguste ja kahjurite tõrjeks.

Tuntumad sordid

“Liivi kollane munaploom” – tolmuandjaks “Hiiu sinine”
“ Emma Lepperman”
“ Edinburgh ” – tolmuandjaks “Emma Lepperman”
“Suhkruploom” – tolmuandjaks “Emma Lepperman”

Lõikamine ja hooldus

Ploomipuid tuleb lõigata tagasihoidlikult. Eestis kasvatatakse ploomipuid peamiselt põõsaspuudena, mis omakorda tähendab seda, et aeda istutaval ploomiistikul peaksid oksad hargnema juurekarva lähedalt. Selle tõttu on talvel põõsataoliste ploomipuude lumme mattunud oksad külma eest hästi kaitstud. Lume kuhjamisel ploomipuu võrasse saab kaitseefekti veelgi suurendada. Pungad, mis on talvel lume all olnud, aitavad noortel puudel, mis on saanud suuri kahjustusi, taastuda. Pungadest arenevad külmajärgsel suvel pikad aastakasvud, mis juba kolmandal – neljandal aastal hakkavad taas saaki andma.Vanemad ploomipuud on seetõttu halvemas olukorras, sest neil ei ole enam alumistel okstel pungi, mille tõttu on ka nende taastumisvõime väiksem. Võraokstega ploomiistiku istutusaegne tagasilõikus sarnaneb põhimõtteliselt õunapuu lõikamisega. Erinevus seisneb ainult selles, et ploomipuul pole tüve. Hargnema sudimiseks tuleb istikut kärpida 20 cm kõrguselt, kui selles istikus on hargnemata okulaat. Paaril istutusjärgsel aastal annab puu väga pikki, kohati isegi paarimeetriseid võrseid, mida tuleb vähemalt ühe – neljandiku võrra kärpida, jälgides seejuures vajaliku ladva nurga (saja kraadi piires) jäämist puule. Eemaldada tuleks ainult murdumisohus ploomioksad. Tugeva kasvuga võrseid tuleks pitseerimisega hargnema sundida juuni või juuli alguses. Maapinna lähedalt, okste mitmekordne hargnemine tuleb puude taastumisvõimele kasuks, sest sellisel juhul jääb lumekatte alla hargnenud oksastik, millel on suurem arv pungi. Parim aeg puude lõikamiseks on kevad ning seda tuleks teha varakult enne pungade paisumist , sest see vähendab haiguste levikut. Üksikuid suuri oksi on parem harvendada juuli alguses. Kui lõigata aprillis või mais, võib puul areneda kummivoolus. Vilju kandvale ploomipuule tehakse ainult igakevadist sanitaarlõikust ja pikkade üheaastaste okste kärpimist.

Noorendamine

Ploomipuude noorendamist läheb Mandri – Eestis harva vaja. Sellega on sarnane aga nende lõikamine pärast talvekahjustusi, mida tuleb sageli teha. Meie kliimas on ploomipuud palju ebastabiilsemad kui õunapuud. Samuti on ploomipuud väga talveõrnad (Ploomipuud, 2011).
HARILIK KULDVIHM

Kirjeldus

Harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides) (Joonis 12) on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas. Pärineb Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt , armastades lubjarikkaid muldi. Kuldvihmad kuuluvad liblikõieliste sugukonda, olles sugulased näiteks herneste ja ubadega! Nad on heitlehised väikesed puud või kõrged põõsad. Kollased õied paiknevad ülipikkades rippivates kobarates, meenutades õitsemise ajal kuldse vihma sadamist. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased.
Joonis 12. Harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides)
(www.tihemetsa.ee)
Hariliku kuldvihma võrsed on tumerohelised ja karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Harilik kuldvihm on ka meetaim. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid Cytisiini) dekoratiivne põõsas. Peab mainima, et kõik taimeosad on mürgised! Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui ka grupiti.

Kasvukoht

Kasvukohana armastab harilik kuldvihm dreneeritud , lubjarikast mulda,sest ta ei talu tihedat mulda. Taim on valguslembeline ning kasvab hästi ainult päikeselistes ja tuulte eest varjatud kohtades. Väga külmadel talvedel, kui õhutemperatuur langeb -30 ja sellest madalamale, tuleks nooremad kuldvihmataimed katta. Samuti on harilikku kuldvihma kasulik viljapuude vahele istudada. See taim meeldib lehetäidele, kes nende lehtedest toituvad ja hakkavad kiiresti paljunema.

Hoolduslõikus

Hoolduslõikust tehes tuleks meeles pidada, et suuri oksalõikusi harilik kuldvihm ei talu, ära lõigata võib talt vaid kuivanud oksi.

Paljundamine

Harilikku kuldvihma paljundatakse seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega kui ka puhma jagamise ja pookimise teel. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Harilik kuldvihm tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva ettevalmistuseta annavad kõrge juurdumise protsendi.

Tagasilõikamine

Tagasilõikamise puhul õitsevad eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita.

GINNALA VAHER

Kirjeldus

Ginnala vaher (Acer ginnala; Acer tataricum, ssp. ginnala) (joonis 20) suurus kuni 12 m. Madal puu või kõrge põõsas. Tüvekoor hallikas, sile või pikuti lõhenev. Võrsed sinakasrohelised või punakad, hiljem pruunid. Pungad väikesed, lehearm kitsas . Ladvapung külgpungadest suurem.
Joonis 20. Ginnala vaher.
( http://search.shelmerdine.com/Images/Photos/F381-11.jpg )
Esinevad vastakud kolme hõlmaga lihtlehed. Keskmine hõlm pikk, alumised hõlmad peaaegu risti. 4-8 cm pikad, kuni 6 cm laiad, ebaühtlaselt saagja servaga, kiilja või südaja alusega. Pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, sügisel erkpunased. Leheroots 2-4 cm pikk. Õitseb juunis peale lehtimist. Õied on kahesoolised, korrapärased, enamasti viietised ( Veski & Niine 1961). Õied rohekasvalged, püstjates pööristes, 20-60 kaupa. Vili on kaksiktiibvili. Seemne kohalt vili paksenenud, kerajas, koos tiivaga 2-3 cm pikkune . Valminult roheline või punakas, valmib septembris.

Kasvutingimused ja kasutamine

Peaaegu külmakindel, mullastiku suhtes küllaltki vähenõudlik. Valgusnõudlik. Juurestik hästi arenenud, seetõttu tormikindel. Kiirekasvuline. Eluiga kuni 200 aastat (Puud ja põõsad). Nii päikesepaistes, kui poolvarjus. Ei talu tugevat tuult (Palmstierna & Johanson 2006).
Levinud haljastuses, kasutatakse mitmeid kultuurvorme (Puud ja põõsad). Sobib nii üksikuna kui teiste põõsaste ja lilledega. Suurepärane taim sissekäigu või okaspuude juurde värvi andmiseks , samuti kiviktaimlasse (Palmstierna & Johanson 2006). Eestis kasvatamisel esineb karmimatel talvedel külmkahjustusi. Levinud ilupuu, kasvatakse mitmeid vorme (Puud ja põõsad).

Hooldus- ja tagasilõikamine

Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Taime istutades tuleks tema võra üle vaadata – kui see ei ole piisavalt harunenud, siis lõigatakse kohe peale istutamist maha 2/3 taime ladvast või 10-20 cm eelmisest lõikekohast ülevaltpoolt. Istutuslõikus tehakse alati kevadel. Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse teda alles kevadel.
Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra. Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant. Lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast. Ilupõõsad jagunevad kahte gruppi:
I GRUPP: sama aasta võrsetel õitsevad põõsad, mida lõigatakse varakevadel (märtsis-aprillis). Sõltuvalt põõsa vanusest seda kas kärbitakse ja harvendatakse (vanemad põõsad) või ainult kärbitakse (nooremad põõsad).
II GRUPP: eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest õitsevad põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad (Ilupõõsaste lõikamine).
Ginnala vaher kuulub II gruppi ning seda tuleb lõigata kohe peale õitsemist. Lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel harvendatakse.

Hooldus isekülvil või levimisel

Kuigi ginnala vahtra seemned on suure idavusega (Sarapuu 1969), ei hakka see väga tihti ise kasvama, sest ei satu mulla pinda.

„Kosmeetiline“ hooldus

Vahert kasutatakse nii vabakujulise, kui ka pügatud hekina. Pügada tuleb igal aastal. Kindla kujuga hekil tehakse tavaliselt üks või 2 korda suve teisel poole, kui võrsed on kasvamise lõpetanud. Kuna ginnala vaher on noores eas kiirekasvuline võib seda pügada 2 korda – kevade lõpus või suve alguses, et pidurdada taime kasvu ja juulis-augustis, mis vormib hekki. Lehti langetavate taimede noori võrseid tuleb tagasi lõigata umbe kolmandiku võrra aastasest juurdekasvust. Heki paariaastase pügamatuse taastamiseks kulub palju aega ja kannatust (Seemnemaailm 2006).

LÄIKIV HÕBEPUU

Lühiiseloomustus

Läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata) (joonis 12) on 3-5 meetri kõrgune laia hargneva võraga madal puu või kõrge põõsas (Hiie, 2005-2008). Kodumaal ka kuni 5 meetri kõrguseks laiuva võra ja hallikaspruuni tüvekoorega puu on pärit Põhja-Ameerika ida- ja keskosast kasvades Kanadast kuni Minnesotani USA lõunaosas (Aiasõber) Õitseb 25. juuni - 10. juuli (Hiie, 2005-2008). Õied 1-3 kaupa, lehtede kaenaldes, väikesed, longus, lõhnavad, seest kollased, väljast hõbedased. Viljad kuni 1,2 cm läbimõõduga, kuiva, jahuka, söödava viljalihaga (Aiasõber).
Joonis 12. Läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata) (Sander, 2009)

Istutamine

Sobiv istutusaeg on kevad. Põõsaste vahekauguseks jäetakse 1,5-2 meetrit, istutamise sügavus 50-60 cm, juurekaela võib istutada 5 cm sügavamale. Kui põhjavesi on kõrgel, siis tuleks augu põhja panna drenaaž - liiv või killustik (seemnemaailm, 2008).
Tänu sümbioosile kiirikseentega kasvab hästi ka toitainetevaestel liivadel. Sobib liivaste nõlvade, jõe- ja järvekallaste kinnistamiseks, samuti pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Talub hästi ka lühiajalisi üleujutusi (Aiasõber). Kannatab kärpimist ja saastunud õhku, mistõttu on küllaltki levinud linnahaljastuses (Hiie, 2005-2008). On külmakindel, talub kuni -30°C ( Mesindus , 2009). Väikeaeda ta siiski ei sobi, küll aga teeveerde või metsaserva, isegi kuivemale liivasele nõlvakule. Ka mesila läheduses võiks kasvatada hõbepuud, sest on hea meetaim (Seemnemaailm, 2008).

Hooldus

Väetamine orgaaniliste väetistega (veise- ja linnusõnnik) mõjub hästi. Soovitav on võra alla anda igal aastal ämbritäis komposti, millele lisada 150-200 g puutuhka. Kuna hõbepuu on põuale vastupidav, siis täiskasvanud taimed kastmist ei vaja. Vaid väga tugeva põua ajal anda 2-3 ämbritäit vett taime kohta. Et vältida umbrohtumist ja mulla kuivamist, on soovitav võraalused 3-5 cm paksuse turbakihiga multšida (Seemnemaailm, 2008).

Paljundamine

Kuna läikiv hõbepuud annab rikkalikult juurevõsusid on kõige lihtsam teda sel teel paljundada. Samuti on hea ka haljaspistikutega paljundamine, sest hõbepuude haljaspistikud juurduvad hästi (Sander, 2009).

MAGNOOLIA

Iseloomustus

Magnoolia (magnolia) (joonis 21) esineb looduslikult: Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lääne-India ning Ida- ja Kagu-Aasia. Õied valged, roosad või purpurjad, sageli ka lõhnavad.Õied 15 - 20(25) cm. Õitsemine maist oktoobrini. Pärast seda ehivad taime suured kuni 15 cm pikkused käbikujulised erksavärvilised oranžikaskollased viljad.
Joonis 21. Magnoolia (magnolia)
( http://www.centralpark.com/usr/photos/large/85/spring-magnolia.jpg )

Kasvutingimused ja kasutamine

Nõudlikud. Enamik liike ja vorme eelistavad viljakaid, parasniiskeid, õhurikkaid värskeid muldi. Muld peab olema kogu aeg parasjagu niiske, kuid mitte liigniiske . On aga ka liike, mis kasvavad liigniisketel, hapukatel ja soistel muldadel. Pigem võiks olla muld pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Magnooliale peab valima kasvukohaks päikselise või poolvarjulise ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Kasutatakse ilutaimena.Magnooliaid on Eesti tingimustes mõtekas istutada vaid arboreetumitesse ja era-aedadesse huvi- ja efektitaimedena.
Kuna see liik kannatab vaid lühiajaliselt ja ainult 12-13 miinuskraadi, pole seda Eestis võimalik kasvatada. Eestis on magnooliad suhteliselt vähe tuntud, kuid hoolimata sellest on mitmed neist meie oludele üsna vastupidavad. Viimastel aastatel on puukoolide valikusse tulnud nii erinevaid vorme kui mõningaid liike. Igihaljad liigid meil vastu ei pea. Noored taimed vajavad Eestis talvekatet, kuid pärast nelja- viit aastat taimed kohanevad ja nende külmataluvus paraneb. Külmematel talvedel võivad külmuda vaid viimase aasta kasvud.

Hooldusvõtted

Istutusauku tuleb kindlasti segada happelist rabaturvast ja multsida sellega ka magnooliataimede ümbrus. Kui on oodata erakordselt külmi talvi , tuleks magnooliapuukesi, vaatamata hubasele kasvukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant). Magnooliate juured on haprad ja saavad kergesti kannatada. Umbrohtude tõrjeks multshi nende alune koorepuruga, see hoiab mulla niiske ja suunab mulla pH-d sobivalt happelisuse suunas (calmia).

PIHLENELAS

Kirjeldus

Pihlenelas (Joonis 22), ladina k. Sorbaria sorbifolia, on põõsas, mis vallutab kiiresti suuri alasid. Juurevõsude abil laiendab ta oma kasvuala üha uute ja uute kolooniate abil. Ta kasvab oma paar meetrit kõrgeks ja õitseb juunis-juulis elevandiluu -värvi õisikutega. Kasvukoht võib olla vastuvõetamatu paljudele taimedele - pime, ilma korraliku mullata - aga pihlenelas saab seal suurepäraselt hakkama. Hoolimata oma sõnajalgade lehti meenutavatest ilusatest lehtedest, on pihlenelas aiataimede seast praktiliselt maha kriipsutatud. Sellist distsiplineerimatut laiutajat pole kellelegi tülinaks kaela vaja (Calmia 2011).
Joonis 22. Pihlenelas
( http://www.calmia.ee/filupuud.html ).

Tagasilõikamine

Rohkelt juurevõsusid ajavad põõsad võib kevadel enne lehteminekult kuni 10 cm kõrguseni maapinnast tagasi lõigata. Pihlenelas talub tagasilõikamist hästi, seepärast võib teda ka harvendada. Tagasilõikamiseks on hea kasutada põõsa okste jämedusest ja tihedusest olenevalt kas aiasaagi või lõikurit. Pihlenelat harvendatakse, kärbitakse pärast õitsemist (Rautakesko 2011).

Hooldamine

Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Taime istutades tuleks tema võra üle vaadata – kui see ei ole piisavalt harunenud, siis lõigatakse kohe peale istutamist maha 2/3 taime ladvast või 10-20 cm eelmisest lõikekohast ülevaltpoolt. Istutuslõikus tehakse alati kevadel. Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse teda alles kevadel.
Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra.  Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Pihlenelat noorendatakse ka kõigi okste tagasilõikamisega ca 10cm kõrgusele maapinnast. Kui asendusvõrseid tekib liiga palju, siis need omakorda harvendatakse (Nokitse beeta 2011).

Väetamine

Taimi väetatakse väetatud veega kastes või pannes väetist taimede ümber kohtadesse , mille all on juurestik (Kekkilä Garden 2011).

TUHKPUU

Iseloomustus

Tuhkpuu (Cotoneaster) (joonis 23) huvitav omadus on mitmevärvilised marjad ja lehestik. Kõrgus 60cm ja enam. Parimad omadused on punased marjad ja ilusad läikivad lehed; mõnedel on kevadeti ilusad valged või punased õied. Suurus ja vorm on väga erinev.
Joonis 23. Läikiv tuhkpuu
( http://seemnemaailm.ee/index.php?vote=6675 )
Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster Lucidus) Päritolumaa Mongoolia . Kõrgus: 2-3m, laius:1,5-2m. Võra püstine vabalt kasvades kaarduvate okstega põõsas, tiheda võraga. Kasvukoha suhtes pole valiv. Tavaline hekitaim. Tihe põõsas juurtest alates. Võib olla pöetav või mittepöetav hekk. Kahjuks ei saa seda enam eriti soovitada, kuna on esinenud raskeid taimehaigusi. Õied on roosad ja sügisel lähevad lehed punakaspruuniks. Marjad on tumesinist värvi. Vanad oksad hallikaspruunid, noored võrsed algul tihedalt lidus­karva­sed, hiljem punakaspruunid , paljad. Punga kattesoomused kohevad, eemale­hoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed.
Lehed: vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed . Sügisel lehed punased. Õitseb juunis. Õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes. Vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajas­ovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Valmib septembris, oktoobris.

Kasvutingimused ja kasutamine

Kasvutingimused: mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Poolvarjutaluv. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Levinud alusmetsaliik. Kasutatakse haljastuses, kuna talub hästi kärpi­mist ja suudab kasvada ka saastunud õhus. Väga palju kasutatakse haljastuses, üks levinumaid hekitaimi.

Hooldus

Külmataluvus: kuni -34°C. Vajab vähe kärpimist, kujundada võib igal ajal. Sobivad lindude ligimeelitamiseks; kõrgeid aretussorte tuleks toestada. Laiuti arenevad sordid kõlbavad kiviktaimlatesse. Noorendamine: kuni kolmandik vanu oksi lõigatakse igal aastal.

ÜHEEMAKANE VIIRPUU

Iseloomustus

Üheemakane viirpuu (Crataegus Monogyna) (joonis 24) on Eesti looduses haruldane, kuid Euroopa soojemates piirkondades laialt levinud liik. Kasvab 3 – 5 m kõrguseks põõsaks või pisikeseks puuks . Astlad puuduvad või neid on vähe. Lehed väikesevõitu, 3-5 tömbitipulise hõlmaga, vesivõsude lehed on suuremad, peaaegu sulgjad. Õied valged, viljad pruunikaspunased. Iluaianduses kasvatatakse peamiselt tema kauneid täidisõielisi sorte. Ka üheemakase viirpuu sordid pole meil täielikult külmakindlad. Viirpuud on üsna head meetaimed. Õitest saab teha ravimteed (südameprobleemid ja närvinähud).
Joonis 24. Üheemakane viirpuu (Crataegus Monogyna)
Väga leplik mulla suhtes, kuid eelistab siiski lubjarikkaid muldasid. Pügatava heki puhul 3-4 taime/jm. Vabakujulise heki puhul 1,5-2 taime/jm. Hea hekitaim, kuna astlad 1cm pikad on inimestel ja loomadel tülikas hekki läbida. Viirpuud taluvad tugevat tagasilõikust ja kärpimist. Looduslikke liike kasvatatakse põhiliselt pügatavate või vabakujuliste kõrgete hekkidena haljasaladel ja koduaedades. Üheemakasest viirpuust võib vabalt kujundada ka aiabonsai!  Täidisõielisi kauneid viirpuusorte istutatakse põhiliselt efektitaimena tuulevarjulistesse koduaedadesse.

Hooldus

Viirpuud vajavad rikkalikuks õitsemiseks päiksepaistelist kasvukohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjulisel kohal. Üheemakane viirpuu eelistab parasniiskeid viljakaid muldi. Puudulik külmakindlus Pärast 20 kasvuaastat tuleb viirpuuhekki noorendada. Üheemakase viirpuu suured lehed saavad heki pügamisel tahes tahtmata kannatada, nad närtsivad ja nii näeb hekk jupp aega üsna nadi välja. Üheemakalise viirpuu lehed on pisemad, nad saavad kääride läbi vähem lõigutud. Kannatab ka paremini põuda ja tuult. Soola, mis tänavalt aeda võib sattuda, viirpuud ei talu.

PÕÕSASMARAN

Kirjeldus

Marana perekonda kuulub 500 liiki, neist enamik rohttaimed , kuid ka puitunud võraga põõsad. Põõsad on kergesti kasvatatavad ja taluvad erinevaid kliimatingimusi (Palmstierna & Johanson 2006). Põõsasmaran (joonis 25 ja 26) on kohalik liik, mis on levinud Loode-Eestis, kus kasvab loopealsetel aladel. Kasutatakse ka madalate hekkide loomiseks. Paljundatakse seemnetega (Veski & Niine 1961).
Joonis 25 ja 26. Põõsasmaran (Potentilla fruticosa)
( http://www.mun.ca/botgarden/images/content/55-79414784.jpg ; http://www.jardiland.com/vente-en-ligne/pepiniere/1175-potentilla-fruticosa-marian-red-robin-marrob-pbr.html )
Suurus 0,5-1,5 m. Võra püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas. Koor, võrsed on hallid või punakaspruunid, kestendavad, noored võrsed siidkarvased punakaspruunid, väga peened . Esinevad paaritusulgjad liitlehed . Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad. Õitseb juunist augusti lõpuni. Õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates. Vili mitteavanev, üheseemneline.

Kasvutingimused ja kasutamine

Valgusenõudlik. Küllaltki külmakindel. Eelistavad kuivemaid viljakaid muldi. Väga levinud haljastuses, aretatud palju kultuursorte. Kasvatamine Eestis: looduslikult levinud Eesti loodeosas, looduskaitse all. Sordid väga levinud ilupõõsad (Puud ja põõsad).

Hooldus ja tagasilõikamine

Põõsasmaranad õitsevad ennastunustavalt jaanipäevast hilissügiseni. Lõikamise eesmärk on saada hästi palju õisi. Õitseb eelmise aasta okstel. Varakevadel kärbitakse eelmise aasta kasve ja vajadusel harvendatakse (Ilupõõsaste lõikamine). Paari aasta tagant lõigake põõsast välja maapinna lähedalt vanemaid jämedamaid ja harunenud oksi, samuti peenikesed oksad, mis raiskavad kasvuenergiat, aga õitsevad nirult.
Et hekk oleks eriti tihe ja ilus, tuleb lehtpuu hekki pügada suve jooksul vähemalt kolm korda (juuni, juuli, august). Kui hekk ei ole veel saavutanud ettenähtud kõrgust, lõigatakse võrseid tagasi 1/2 - 1/3 aasta juurdekasvust. Et hekk oleks elujõuline ja ei laasuks all osas, tuleb hekk pügades jätta alt laiem (Aaspõllu).

Hooldus isekülvil või levimisel

Põõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse võrade kärpimist või tugevat okste tagasilõikust - noorenduslõikust. Samuti tuleb enamasti piirduda võra harvendamisega ja okste kärpimisega ( Nurme ). Kui isekülvi teel tekivad uued taimed, mis on soovimatud, tuleb neid piirata ja eemaldada kasvukohast. Samuti aitab isekülvi vältimisele kaasa multšimine ning peenarde ümber kividest piirete ladumine .

„Kosmeetiline“ hooldus

Kauni põõsakuju saamiseks peab põõsasmaranit 3-4 aasta tagant  kuni 15cm peale tagasi lõikama. Sügisel ei tohi põõsalt ära lõigta äraõitsenud pruunistunud õisi, sest see soodustab külgokste arengut, mis tekitab palju nirult õitsevaid oksi. Selle asemel tuleb pühkidakuivanud õisikud kevadel luuaga põõsa pealt ära ning need varisevad ka ise (Taimede hooldus).

SUUR LÄÄTSPUU

Iseloomustus

Suur läätspuu (Caragana arborescens) (joonis 27) esineb looduslikult Siberi lääne-, lõuna- ja idaosas. Suurus 6-8 m, tüve läbimõõt kuni 20 cm. Püstine põõsas või madal puu. Koor, võrsed hallikaspruunid. Võrsed soonelised, noorelt helerohelised, hiljem pruunikasrohelised. Külgpungad munajaskoonilised, kattesoomused kestendavad. Vahelduvad paarissulgjad liitlehed. Lehekesi 8-14, kuni 2,5 cm pikad, ovaalsed, terveservalised, lühikese ogaja tipuga, ererohelised, noorelt karvased. Abilehed nõeljad, püsivad kaua. Õitseb juunis. Õied kollased, kuni 2 cm pikad. Üksikult või kuni 4 kaupa kimbus lehtede hõlmas. Vili on kitsas, silinderjas kaun , kuni 3,5 cm pikk, pruun, valmib augustis. Seemned pruunid.
Joonis 27. Suur läätspuu (Caragana arborescens)
( http://mesindus.ee/files/korjetaim/suur-laatspuu.JPG )

Kasvutingimused ja kasutamine

Külmakindel, küllaltki varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, põuakindel. Juurestik hästi arenenud, plastiline. Puitu kasutatakse treimis - ja nikerdamistöödel. Talub kärpimist ja kasvab ka saastunud õhus, seetõttu väga levinud linnahaljastuses. Hinnatud meetaim. Kasvatamine Eestis: väga levinud ilupõõsas.

Hooldusvõtted

Külmakindel, kiirekasvuline ja põuakindel liik, talub linnatingimusi. Hea hekitaim, nii vabakujulise kui ka pügatava hekina, seda eriti tuulistel kasvukohtadel, samuti hea pinnasekinnistaja. Kasvuks sobib kergem lubjarikas muld ja päikeseline kasvukoht. Suve II poolel kahjustuvad lehed tihti jahukaste tõttu ja kaotavad osa dekoratiivsusest. Paljundatakse seemnetega, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Ei vaja suurt hooldust, kuna talub hästi erinevaid tingimusi. Kipuvad metsistuma, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel. Kuna ei tasu liigniiskeid muldi, siis aitab kasvule kaasa liigniiske pinnase drenaažimine või õhustamine.

HARILIK PUKSPUU

Iseloomustus

Ladinakeelne nimetus:
Areaal:
Buxus sempervirens
Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, Väike-Aasia.
Suurus:
6-10 m, meil kuni 1 m.
Võra:
kõrge põõsas või madal puu.
Koor, võrsed:
hallikas, peenerõmeline. Võrsed neljatahulised, rohelised.
Lehed:
igihaljas , lehed vastakud, terveservalised, nahkjad, ovaalsed või elliptilised, 1-3 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt heledamad.
Õied ja viljad:
õitseb mais. Emasõied suurtes peades võrsete tipus, isasõied väikestes peades emasõisiku alusel. Õied kollakasrohelised.
Kasvutingimused:
soojalembene. Väga varjutaluv, eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi. Aeglase kasvuga, elab kuni 700 aastat.
Kasutamine:
puitu kasutatakse nikerdustöödel. Väga levinud haljastuses, talub hästi kärpimist.
Kasvatamine Eestis:
vajab talvekatet, kasutatakse küllaltki palju haljastuses.

Hooldus ja paljundamine

Hariliku pukspuu (joonis 27) kasvatamiseks oleks tarvilik kuiv, hästi dreneeritud muld. Seega kui on tegemist kuiva mullaga tuleks tihedasti kasta. Mulla toitainerikkusel ja tihedusel ei ole olulist tähendust, kuid viljakas liivsavimuld on eelistatum.  Paremini kasvab ja annab head juurdekasvu kobestatud ja hästi väetatud pinnases.
Joonis 27. Harilik pukspuu (Buxus sempervirens)
( http://www.tihemetsa.ee/dendro/oied/pukspuuvorm.jpg )
 Külvil kasti on vaja läbi viia pikaajaline stratifitseerimine mitme kuu jooksul või külvata sügisel avamaale. Harilik pukspuu paljuneb vegetatiivselt – suve- ja sügispistikutega. Juurdub 80 – 100% pistikutest. Suvine pistikutega paljundamine oleneb uute kasvude seisundist. Need peavad olema veidi puitunud, mida võivad need saavutada juuni viimasel dekaadil – juuli keskel. Sügisesed pistikud lõigatakse septembri algul pikkusega 5-10 cm ehk 2-3 silmavahet. Pistikule jäetakse 2 viimast lehte, alumised eemaldatakse. Lõige tehakse esimese silma alla ja ülal pool viimast silma. Seejärel pistetakse pistikud kobestatud turbast ja aiamullast 1:1 valmistatud segusse ning kaetakse purkide või kilega . Regulaarse kastmise, iga päev või üle päeva (niiske ilma korral võib loota sademetele) tulemusena pistikud juurduvad 3 nädala jooksul. Sügiseks kasvavad kenade okstega põõsakesed, mida võib püsikohale ümber istutada. Kasvukohale istutatud taimed kaetakse kuuseokste või muu materjaliga . Kevadel hakkavad need aktiivselt kasvama. (seemnemaailm)

Katmine

Pukspuu on küllalt vastupidav talvekülmadele, kuid nagu igihaljad kultuurid kannatab ning mõnikord isegi hukub talviste külmatuulte käes, seega tarvilik kuiv kate kastidest või okasokstest. Pukspuud tuleks kaitsta ka ereda kevadpäikese (paari päikeselise päevaga) poolt tekitatud kahjustustest. Sügisel, vahetult enne külmasid, umbes novembri algul, viiakse läbi rikkalik kastmine , mis annab taimele küllaldast niiskust pikaks talveperioodiks. Soovitav on põõsaaluste multšimine turba või kõdunenud okaspuu okastega. Pärast püsivate külmade saabumist võetakse ette kaitsevarjutamine. Väikesemõõdulised kerakujulised vormid kaetakse täielikult ventilatsiooniavasid omavate puit- või plastmasskastidega. Treitud puukesed toestatakse, et kaitsta neid märja lume raskuse all murdumisest ja mähitakse kuuseokstesse või mittetekstiilsesse materjali. Hästi puitunud pukspuud võib valgendada analoogselt viljapuudega, siis ei ole vaja neid ka katta. Poordid või madalad elavtarad kaetakse 2-3-kihilise mittetekstiilse materjali või kottriidega, mis on kindlalt kinnitatud. Murdumise vältimiseks on vaja põõsaid mõnikord siduda. Soojade kevadilmade saabumisel võetakse kaitsed maha, et taimed ei läheks hauduma. Lume jäägid murendada või lükata taime juurest eemale, et päike saaks hakata pinnast soojendama ja juured andma niiskust rohelistele lehtedele. Katted eemaldatakse pilvise ilmaga ja osade kaupa jättes taimede kaitseks mõned oksad või mõne kihi kattematerjali. 7-10 päeva pärast võib eemaldada kaitse täielikult. (seemnemaailm)

Lõikamine

Mis puudutab harilike pukspuude lõikamist, siis pehmes kliimas pöetakse pukspuu palle ja teisi vorme juba aprillikuus. Karmimas keskkonnas oodatakse mai alguseni . Kuna pukspuu kasvab aeglaselt, piirdutakse krooni korrigeerimisega ja lõigatakse tagasi vaid uued kasvud. Vanu oksi võib lõigata ainult juhul, kui taim on täielikult vormi kaotanud. Pukspuust saab “treida” erinevaid puu vorme. Selleks valitakse taimed, mis looduse poolt omavad tugevat telge, lõigatakse soovitud kõrguseni maha kõik külgvõrsed, järelejäänuid pöetakse veidi. See sunnib taime hargnema ja aja jooksul (tõsi, et selleks kulub aastaid) seisab teie ees sirgel jalal sümpaatne pall. (seemnemaailm)
KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU
"Maakodu" 2003. „Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat“. Nr. 3. Kättesaadav: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:gePfwP9BxbUJ:www.hot.ee/tsuga/art.html+kaunis+deutsia+v%C3%A4etamine&cd=2&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a&source=www.google.ee (viimati külastatud 18.04.2011)
Aaspõld, A. Eesti dendroloogia selts. Soovitusi saarlastele – forsüütia, sõstrad, äädikapuu. Kättesaadav: http://eds.ee/eds2/index.php?option=com_content&view=article&id=23:soovitusi-saarlasteleforsa-sad-ikapuu&catid=16:artiklid&Itemid=32 (viimati külastatud 20.05.2011)
Aaspõllu, A. Hekid . Kättesaadav: http://www.iluskodu.ee/hekid.html (viimati külastatud 15.04.11).
Aiaklubi, 2011 Harilik liguster. Kättesaadav: http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=195&Itemid=9999999 (viimati külastatud 23.04.2011).
Aiandus, 2011 Juurevõsu. Kättesaadav: http://aiandus.ee/vaata.php?id=3652 (viimati külastatud 23.04.2011).
Aiandus, 2011. Tuhkurenelas. Kättesaadav: http://www.aiandus.ee/vaata.php?id=2436 (viimati külastatud 18.04.2011).
Aiasõber, 2007. Liigikirjeldused. Kaunis deutsia. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=295&Lang=est (viimati külastatud 18.04.2011)
Aiasõber. Deutsiad. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=295&Lang=est (viimati külastatud 14.04.2011)
Aiasõber. Liigikirjeldused. Hõbepuu. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=317&Lang=est (viimati külastatud 16.04.2011).
Aiasõber. Liigikirjeldused. Lumimari. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=350&Lang=est (viimati külastatud 16.04.2011).
Aiasõber. Liigikirjeldused: lodjapuu. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=349&Lang=est (Viimati külastatud: 18.04.2011)
Aiasõber. Liigikirjeldused: veigela. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=388&Lang=est (viimati külastatud 14.04.2011)
Aiasõber: suur läätspuu. Kättesaadav: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=353&Lang=est (viimati külastatud 20.05.2011)
Alak, K. 2006. Seemnemaailma lugemissaal. Taimede kärpimine. Kättesaadav: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:1DenTdRH3DUJ:seemnemaailm.ee/articles/index.php%3FGID%3D38+kaunis+deutsia+k%C3%A4rpimine&cd=2&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a&source=www.google.ee (viimati külastatud 18.04.2011)
Calmia Istikuäri OÜ, 2011. Kolkwitzia amabilis “Rosea” Kolkvitsia “Rosea”. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/filupuud.html (viimati külastatud 18.04.2011)
Calmia Istikuäri OÜ. Harilik lumimari. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/lsymalbus.ht m (viimati külastatud 17.04.2011).
Calmia istikuäri. Lodjapuu. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/Lodjapuu/viyldinfo.ht m (Viimati külastatud: 18.04.2011)
Calmia istikuäri. Veigelad. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/Veigela/wevariegata.ht m (viimati külastatud 14.04.2011)
Calmia puukool. Kare deutsia. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (viimati külastatud 14.04.2011)
Calmia, 2011. H. Elupuu. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/elupuu/thharilik.html (Viimati külastatud 17.04.2011)
Calmia, 2011. Pihlenelas. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/filupuud.html (Viimati külastatud 17.04.2011)
Calmia. Ungari sirel. Syringa josikaea. (Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/syjosikaea.ht m) (Viimati külastatud: 24. 04.2011)
Calmia: Hariliku sireli pookimisest. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/Sirel/vulgaris.ht m (Viimati külastatud 24.04.2011)
Calmia: magnoolia. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/magnoolia.ht m (viimati külastatud 20.05.2011)
Calmia: mägimänd. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/magimand.ht m (viimati külastatud 20.05.2011)
Calmia:viirpuu. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/fotsing.html (viimati külastatud 23.04.2011)
Dendroloogiline abimaterjal enamlevinud Eestimaa puude ja põõsaste kohta Kättesaadav: www.tihemetsa.ee/dendro/ (viimati külastatud 17.04.11)
Eesti Aiaklubi, 2011a. Tuhkur enelas ’Grefsheim’. Kättesaadav: http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=67&Itemid=99999999 (viimati külastatud 18.04.2011).
Eesti Aiaklubi, 2011b. Aedhortensia ’Limelight’. Kättesaadav: http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=73&Itemid=99999999 (viimati külastatud 18.04.2011).
Eesti giid. Tsuura kuusk. (Kättesaadav: http://www.eestigiid.ee/?SCat=40&CatID=0&ItemID=1300 ) (Viimati külastatud: 24. 04.2011)
Eesti Päevaleht 2004. Okaspuud ootavad väetisega turgutamist. (Kättesaadav: http://www.hot.ee/tsuga/art.html#13 ) (Viimati külastatud: 24.04.2011)
Euni, 2011 Paljundamine pisteokstega. Kättesaadav: http://www.eope.ee/_download/euni_repository/file/453/Pistoks.pdf (viimati külastatud 23.04.2011).
Haiguste ja kahjurite ennetamine ploomi- ja kirsipuudel. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=837&art=518 . (Viimati külastatud: 19.04.2011)
Hansaplant, 2011. Elupuu. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/index.php?op=body&id=893&kw=tagasil%C3%B5ikamine (Viimati külastatud 17.04.2011)
Hansaplant, 2011. Tuhkur enelas ’Grefsheim’. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=179&cid=83&cgid = (viimati külastatud 18.04.2011).
Hansaplant. Deutsiad. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=34 (viimati külastatud 14.04.2011)
Hansaplant. Hansaplanti nõuanne – deutsiad. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=35 (viimati külastatud 14.04.2011)
Hansaplant. Hansaplanti nõuanne. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=131&art=184 (viimati külastatud 20.05.2011)
Hansaplant. Harilik lumimari. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=958&cid=2379&cgid (viimati külastatud 16.04.2011).
Hansaplant: Läikiv tuhkpuu. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=136&cid=384&cgid (viimati külastatud 20.05.2011)
Hansaplant: Magnoolia. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=157&art=99 (viimati külastatud 20.05.2011)
Harilik toomingas. Kättesaadav: www.studiovirdis.ee (viimati külastatud 30.04.2011)
Hiie I., Hiie, K. 2008. Puud ja põõsad. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/nimekiri.ht m (Viimati külastatud: 17.04.2011)
Hiie, I. Hiie, K. 2005-2008. Tihemetsa. Läikiv hõbepuu. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/laikiv_hobepuu.html (viimati külastatud 17.04.2011).
Hill , L., Hill, N., (2001) Muru- ja aiahooldaja käsiraamat, Odamees OÜ.
http://www.tihemetsa.ee/dendro/ungari_sirel.html ) (Viimati külastatud: 24.04.2011)
Ilupuud ootavad tarka lõikajat. Kättesaadav: http://www.hot.ee/tsuga/art.html (viimati külastatud 05.05.2011)
Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat, 2003. Kättesaadav: http://www.hot.ee/tsuga/art.html (viimati külastatud 18.04.2011)
Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav: http://www.nokitse.ee/ilutaimed/ilupoosaste-loikamine . (Viimati külastatud: 19.04.2011)
Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav: http://www.nokitse.ee/ilutaimed/ilupoosaste-loikamine (viimati külastatud 14.04.11).
Jaapani enelas. Kättesaadav: http://rihupoiss.pbworks.com/w/page/6846336/JAAPANI--ENELAS (viimati külastatud: 18.04.2011)
Juhani puukool: üheemakane viirpuu. Kättesaadav: http://juhanipuukool.ee/?et/istikute_nimekiri&group=HEKITAIM&ite...  (viimati külastatud 20.05.2011)
Wikipedia: Viirpuu. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Viirpuu#Liike  (viimati külastatud 20.05.2011)
Hansaplant: Viirpuu. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=133&art=175 (viimati külastatud 20.05.2011)
Jürima, M., (1998) Iluaianduse käsiraamat, Varrak.
Kekkila, 2011 Kännuvõsu. Kättesaadav: http://www.kekkila.ee/aednik/viherwiki/aiakool/istutamine/marjapuude-istutamine-ja-hooldus (viimati külastatud 23.04.2011)
Kekkilä Garden, 2011. Väetamine. Kättesaadav: http://kekest.kekkila.fi/aednik/viherwiki/aiakool/vaeetamine/puesikute-vaeetamine (Viimati külastatud 18.04.2011)
Kirsipuu. Vikipeedia. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Kirsipuu . (Viimati külastatud: 19.04.2011)
Kodu Kauniks, 2005. Aedhortensia. Kättesaadav: http://www.kodukauniks.ee/index.php?option=com_phorum&Itemid=88888931&phorum_query=read,11,72593 (viimati külastatud 18.04.2011).
Kurg, K. 2010. Algajale aednikule: mida ja kuidas talvel katta. Kättesaadav: http://www.aialeht.ee/news/aialeht/aiahooldus/article.php?id=34824977 (viimati külastatud 14.04.2011)
Kärner ja KO. Kevadine puude ja põõsaste lõikamine. Kättesaadav: http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (viimati külastatud 17.04.2011).
Kärner ja Ko. Kättesaadav: http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (Viimati külastatud 16.04.2011)
L.Patune-Mitt. Aiakujundus. Kirjastus "Valgus. Tallinn 1971, lk 242, 260
Laansoo, U. 2010. Jaanipäevaeelne õite pidu. Kättesaadav: http://www.epl.ee/artikkel/578609 (viimati külastatud 14.04.2011)
Laansoo, U., 2008. Hilissuvine õitseja hortensia väärib rohkem tähelepanu. Kättesaadav: http://www.epl.ee/artikkel/439037 (viimati külastatud 05.05.2011)
Laas, E. Dendroloogia. 1987. Tallinn. Kirjastus Valgus. Harilik liguster lk 687-689
Maaleht: jugapuu. Kättesaadav: http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/jugapuu.d?id=23964033  (viimati külastatud 20.05.2011)
Calmia: jugapuu. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/jugapuu.htm  (viimati külastatud 20.05.2011)
Wikipedia: harilik jugapuu. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_jugapuu  (viimati külastatud 20.05.2011)
Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskus. Jugapuu. Kättesaadav: http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/jugapuu.htm  (viimati külastatud 20.05.2011)
Calmia: jugapuu. Kättesaadav: http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/jugapuu.ht m (viimati külastatud 20.05.2011)
Mesindus, 2009. Läikiv hõbepuu. Kättesaadav: http://mesindus.ee/meetaimed/laikiv-hobepuu (viimati külastatud 17.04.11).
Mölderi, A. 2009. Kuidas lõigata ilupõõsaid. Kättesaadav: http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/kuidas-loigata-ilupoosaid.d?id=23969079 (Viimati külastatud: 18.04.2011)
Neeva Aed, 2011a. Tuhkur enelas ’Grefsheim’. Kättesaadav: http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/tuhkur-enelas-grefsheim/?category=7&panel=1 (viimati külastatud 18.04.2011).
Neeva Aed, 2011b. Aedhortensia. Kättesaadav: http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/aedhortensia-unique/?category=7&panel=1 (viimati külastatud 18.04.2011).
Neeva aed. Kare deutsia ’Plena’. Kättesaadav: http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/kare-deutsia-plena/?category=15&panel=1 (viimati külastatud 14.04.2011)
Nokitse beeta, 2011. Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav: http://www.nokitse.ee/ilutaimed/ilupoosaste-loikamine (Viimati külastatud 17.04.2011)
Nokitse.ee. Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav: http://www.nokitse.ee/ilutaimed/ilupoosaste-loikamine (Viimati külastatud: 19.04.2011)
Nokitse.ee. Kuldvihma tagasilõikamine. Kättesaadav: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vx4IDAdhSEYJ:www.nokitse.ee/ilutaimed/ilupoosaste-loikamine+kuldvihm+tagasil%C3%B5ikamine&cd=5&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a&source=www.google.ee (viimati külastatud 18.04.2011)
Nurga puukool. Magnoolia. Kättesaadav: http://foorum.nurgapuukool.ee/foorum/viewtopic.php?f=2&t=607 (viimati külastatud 20.05.2011)
Nurme, S. Seletuskiri . Kättesaadav: http://www.sulevnurme.org/pages/failid/examples/example3/seletuskiri.pdf (viimati külastatud 16.04.11).
OÜ Kärner ja Ko. Kevadine puude ja põõsaste lõikamine, 2011. Kättesaadav: http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (viimati külastatud 18.04.2011)
Palmstiern, I., Johanson, B.K., (2006) Puud ja Põõsad aias, AS Maaleht.
Palmstierna, I. & Johanson B. K. 2006. Puud ja põõsad aias. Maalehe raamat. Lk. 102, 175.
Palmstierna, I. 2006. Puud ja põõsad. AS Maaleht. 50, 108 ja 198 lk.
Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., Toom, M. 2005. Eesti taimed. Tartu Ülikool. Kättesaadav: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html ja http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kukerpuu.ht m (viimati külastatud: 17.04.2011)
Ploomipuud. Kättesaadav: http://www.noolis.com/ploomipuu.html (viimati külastatud: 18.04.2011)
Polikarpus, M. 2010. Ilupõõsaste lõikamine. Kättesaadav: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vx4IDAdhSEYJ:www.nokitse.ee/ilutaimed/ilupoosaste-loikamine+kolkvitsia+tagasil%C3%B5ikamine&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a&source=www.google.ee (viimati külastatud 18.04.2011)
Puud ja põõsad. Harilik põõsasmaran. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_poosasmaran.html (viimati külastatud 14.04.11).
Puud ja põõsad. Harilik põõsasmaran. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_poosasmaran.html (viimati külastatud 14.04.11).
Pärnumaa KHK Volveti koolituskeskus. Dendroloogiline abimaterjal. Puishortensia. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/puishortensia.html (viimati külastatud 05.05.2011)
Rautakesko, 2011. Pihlenelas. Kättesaadav: http://www.rautakesko.ee/upload/File/Aiakaubad/CuttingGuideEstonian.pdf (Viimati külastatud 17.04.2011)
Sander, R. 2009. Aialeht, „Magus lõhn ja hõbedased lehed“. Kättesaadav: http://www.aialeht.ee/news/aialeht/puudpoosad/article.php?id=24449117 (viimati külastatud 17.04.2011).
Sander, R. 2009. Südametemurdja deutsia. Kättesaadav: http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/article.php?id=23969089 (viimati külastatud 14.04.2011)
Sander, R. 2010. Aialeht, „Vähenõudlik lumimari talub hästi pügamist“. Kättesaadav: http://www.aialeht.ee/news/aialeht/puudpoosad/article.php?id=30999427 (viimati külastatud 17.04.2011).
Sander, R., Talita, T. 2010. Lodjapuu on hinnatuim marjataim. Kättesaadav: http://www.aialeht.ee/news/aialeht/puudpoosad/article.php?id=28452185 (Viimati külastatud: 18.04.2011)
Sarapuu, H. 1969. Puude ja põõsaste paljundamine. Valgus. Tallinn. Lk. 234, 268.
Sarapuu, H. 1969. Puude ja põõsaste paljundamine. Valgus. Tallinn. Lk. 234, 268.
Seemnemaailm, 2008. Hõbepuu. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=281 (viimati külastatud 17.04.2011).
Seemnemaailm, 2011. Aedhortensia Hydrangea paniculata. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=12525 (viimati külastatud 18.04.2011).
Seemnemaailm. 2006. Pügatud hekid. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=75 (viimati külastatud: 14.04.11).
Seemnemaailm. 2006. Pügatud hekid. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=75 (viimati külastatud: 14.04.11).
Seemnemaailm. 2006. Tööde kalender: august. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=121 (viimati külastatud 14.04.2011)
Seemnemaailm. Igihaljad kaunitarid. (Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/public/2/18_1.php ) (Viimati külastatud: 24.04.2011)
Seemnemaailm. Siberi kontpuu. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=7865 (viimati külastatud 30.04.2011)
Seemnemaailm. Varajane veigela. Lehekülje tõmmis 2.aprill 2011. Kättesaadav: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:m0TKIJIY9aoJ:seemnemaailm.ee/index.php%3FGID%3D6583+veigela+talvekate&cd=7&hl=et&ct=clnk&gl=ee&source=www.google.ee (viimati külastatud 14.04.2011)
Seemnemaailm: Harilik pukspuu. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5800 (viimati külastatud 16.04.2011)
Seemnemaailm: mägimänd. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=8723 (viimati külastatud 20.05.2011)
Seemnemaailma lugemissaal, 2009. Kaunis kolkvitsia. Kättesaadav: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:Vpq-jPb-Y3EJ:seemnemaailm.ee/articles/index.php%3FGID%3D319+kolkvitsia+v%C3%A4etamine&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a&source=www.google.ee (viimati külastatud 18.04.2011)
Seenemaailm, 2011. Igihaljad kaunitarid. Kättesaadav: http://seemnemaailm.ee/public/2/18_1.php (Viimati külastatud 17.04.2011).
Taimede hooldus. Suve kaunis kauaõitseja – põõsasmaran. Kättesaadav: http://www.taimekujundus.ee/suve-kaunis-kauaoitseja-poosasmaran/ (viimati külastatud 16.04.11).
Taimede hooldus: lõikamine, 2009. Kättesaadav: http://marjett.blogspot.com/2009_08_01_archive.html (viimati külastatud: 18.04.2011)
Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond. Harilik lodjapuu. Kättesaadav: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap.ht m (Viimati külastatud: 18.04.2011)
Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond. Harilik pihlakas. Kättesaadav: bio.edu.ee/taimed/oistaim/ pihlak .htm (viimati külastatud 17.04.11)
Tihemetsa, 2011 Harilik liguster. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_liguster.html (viimati külastatud 23.04.2011).
Tihemetsa, 2011. Puud ja põõsad. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_elupuu.html (Viimati külastatud 17.04.2011).
Tihemetsa, 2011. Tuhkurenelas. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/tuhkurenelas.html (viimati külastatud 18.04.2011).
Tihemetsa. Läikiv tuhkpuu. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/laikiv_tuhkpuu.html (viimati külastatud 20.05.2011)
Tihemetsa. Ungari sirel. Syringa josikaea. (Kättesaadav:
Tihemetsa.ee. Harilik kuldvihm. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_kuldvihm.html (viimati külastatud 17.04.2011)
Haljassaare puukool. Harilik kuldvihm. Kättesaadav: http://www.haljassaare.ee/puukool/?mod=2&taim=352 (viimati külastatud 18.04.2011)
Hansaplant. Perekonnakirjeldus: kuldvihm. Kättesaadav: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=111 (viimati külastatud 17.04.2011)
aiandus.ee foorum . Kuldvihm (algajal aednikul). Kättesaadav: http://www.aiandus.ee/vaata.php?id=3033 (viimati külastatud 18.04.2011)
Puud ja põõsad. Ginnala vaher. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/ginnala_vaher.html (viimati külastatud 14.04.11).
Tihemetsa: Harilik pukspuu. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_pukspuu.html (viimati külastatud 16.04.2011)
Tihemetsa: Hariliku sireli tutvustus. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_sirel.html (Viimati külastatud 24.04.2011)
Tihemetsa: Suur läätspuu. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/suur_laatspuu.html (Viimati külastatud 20.05.2011)
Tihemetsa: värdforsüütia. Kättesaadav: http://www.tihemetsa.ee/dendro/vardforsuutia.html (viimati külastatud 19.04.2011)
Uusen, K. 2010. Nõuanded ilupuude ja -põõsaste lõikamiseks. Kättesaadav: http://aedjakodu.tarbija24.ee/?id=253320 (viimati külastatud 14.04.2011)
Vaasa, A. 2003.Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Kättesaadav: http://www.hot.ee/tsuga/art.html#11 (viimati külastatud 16.04.2011)
Vaasa, A. Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Maakodu. 3/2003. Kättesaadav: http://www.hot.ee/tsuga/art.html (viimati külastatud: 17.04.2011)
Vaasa, A. Maakodu 3/2003. Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Kättesaadav: http://www.hot.ee/tsuga/art.html#10 (viimati külastatud 14.04.2011)
Varajane veigela. 2009. Kättesaadav: http://nagi.ee/photos/ankka/11533817 (viimati külastatud 14.04.2011)
Veski, V. & Niine, A. 1961. Ilupuud ja –põõsad. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn. Lk. 123, 137.
Wikipedia, 2011. Elupuu. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Elupuu (Viimati külastatud 17.04.2011).
Wikipedia. Harilik lodjapuu. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_lodjapuu (Viimati külastatud: 18.04.2011)
Wikipedia: Harilik kuusk. (Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kuusk ) (Viimati külastatud: 24.04.2011)
Wikipedia: Harilik ploomipuuu. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_ploomipuu (viimati külastatud: 18.04.2011)
Wikipedia: mägimänd. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4gim%C3%A4nd (viimati külastatud 20.05.2011)
Vikipeedia, 2011. Harilik kukerpuu. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Kukerpuu (viimati külastatud: 17.04.2011)
117