Puittaimede hooldusjuhend (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kati Markus
Puittaimede hooldusjuhend
Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’
Tartu 2016

SISUKORD

LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata) 7
Iseloomustus 7
Hooldus 7
KUSLAPUU (Lonicera) 8
Iseloomustus 8
Sinine e. söödav kuslapuu 8
Lõhnav kuslapuu 8
Väänduv kuslapuu 9
Hooldus 9
ILUÕUNAPUU ( Malus ) 10
Iseloomustus 10
Kasvutingimused 10
Hooldus 10
HARILIK KIRSIPUU ( Prunus cerasus) 11
Iseloomustus 11
Tagasilõikamine 12
Hooldus isekülvil või levimisel 12
Elujõulisuse suurendamine 13
Kosmeetiline hooldus 14
HARILIK PLOOMIPUU (Prunus domestica ) 16
Iseloomustus 16
Hooldus ja lõikamine 16
Noorendamine 17
HARILIK TOOMINGAS (Padus avium) 18
Iseloomustus 18
Kahjurid 19
Kasutamine 19
HARILIK PIHLAKAS ( Sorbus aucuparia) 20
Iseloomustus 20
Kasutamine 21
HARILIK KUUSK ( Picea abies ) 22
Iseloomustus 22
Hooldus 23
MÄGIMÄND ( Pinus mugo ) 24
Iseloomustus 24
Hooldus 25
JUGAPUU (Taxus) 26
Jugapuu iseloomustus 26
Harilik jugapuu 26
Hooldus 27
ELUPUU (Thuja) 27
Iseloomustus 27
Kasutamine 28
Tagasilõikamine 28
Elujõulisuse suurendamine ja hooldus 29
Kosmeetiline hooldus 29
Pinnase ettevalmistamine istutamiseks 30
HARILIK PUKSPUU (Buxus sempervirens) 30
Iseloomustus 30
Hooldus ja paljundamine 31
Katmine 31
Lõikamine 32
SUUR LÄÄTSPUU ( Caragana arborescens ) 33
Iseloomustus 33
Kasvutingimused ja kasutamine 33
Hooldus 34
SIBERI KONTPUU (Cornus alba ) 34
Iseloomustus 34
Hooldus 35
HARILIK TUHKPUU (Cotoneaster scandinavicus) 36
Iseloomustus 36
Hooldus 37
KAUNIS DEUTSIA (Deutzia gracilis) 38
Iseloomustus 38
Hooldus 38
Lõikamine 38
Külmakaitse 39
Haljaspistikute hooldus 39
KARE DEUTSIA (Deutzia scabra) 40
Iseloomustus 40
Hooldus 40
Lõikamine 41
Külmakaitse 41
Paljundamine 41
VÄRDFORSÜÜTIA (Forsythia x intermedia) 42
Iseloomustus 42
Kärpimine 42
Noorendamine ja elujõulisuse suurendamine 43
PUISHORTENSIA ( Hydrangea arborescens) 44
Iseloomustus 44
Kasvutingimused 44
Hooldus 44
AEDHORTENSIA (Hydrangea paniculata) 45
Iseloomustus 45
Kasvutingimused 46
Hooldus 46
KOLKVITSIA (Kolkwitzia) 47
Iseloomustus 47
Hooldus 48
HARILIK KULDVIHM (Laburnum anagyroides) 49
Iseloomustus 49
Tagasilõikamine 49
Hooldus isekülvil või levimisel 50
Elujõulisuse suurendamine 50
Kosmeetiline hooldus 50
HARILIK LIGUSTER (Ligustrum vulgare ) 51
Iseloomustus 51
Tagasilõikamine 52
Hooldus isekülvil või levimisel 52
Elujõulisuse suurendamine 52
MAGNOOLIA (Magnolia) 53
Iseloomustus 53
Magnoolia kasutamine 54
Istutamine 54
Sieboldi magnoolia hooldus 54
Paljundamine 55
PÕÕSASMARAN (Potentilla fruticosa) 55
Iseloomustus 55
Kasvutingimused 56
Hooldus 56
HARILIK ÄÄDIKAPUU e. SUMAHH (Rhus typhina) 57
Iseloomustus 57
Hooldus 57
HARILIK PIHLENELAS (Sorbaria sorbifolia) 59
Iseloomustus 59
Hooldus 59
POOPPUU (Sorbus intermedia) 60
Iseloomustus 60
Hooldus 61
JAAPANI ENELAS (Spiraea japonica) 61
Iseloomustus 61
Hooldus 62
HARILIK LUMIMARI (Symphoricarpos albus ) 63
Iseloomustus 63
Istutamine 63
Hooldus 64
Paljundamine 64
UNGARI SIREL (Syringa josikaea) 65
Iseloomustus 65
Istutamine 66
Hooldus 66
HARILIK SIREL (Syringa vulgaris) 66
Iseloomustus 66
Hooldus 67
HARILIK LODJAPUU ( Viburnum opulus) 67
Iseloomustus 67
Tagasilõikamine 68
Hooldus isekülvil või levimisel 68
Elujõulisuse suurendamine 69
Kosmeetiline hooldus 69
Kasutatud allikad 70
TAIMERÜHMADE JAOTUS
LEHTPUUD
OKASPUUD
LEHTPÕÕSAD
Elaeagnus commutata Läikiv hõbepuu
Lonicera Kuslapuu
Malus Iluõunapuu
Prunus cerasus Harilik kirsipuu
Prunus domestica Harilik ploomipuu
Padus avium Harilik toomingas
Sorbus aucuparia Harilik pihlakas
Picea abies Harilik kuusk
Pinus mugo Mägimänd
Taxus Jugapuu
Thuja Elupuu
Buxus sempervirens Harilik pukspuu
Caragana arborescens Suur läätspuu
Cornus alba Siberi kontpuu
Cotoneaster scandinavicus Harilik tuhkpuu
Deutzia gracilis Kaunis deutsia
Deutzia scabra Kare deutsia
Forsythia x intermedia Värdforsüütia
Hydrangea arborescens Puishortensia
Hydrangea paniculata Aedhortensia
Kolkwitzia Kolkvitsia
Laburnum anagyroides Harilik kuldvihm
Ligustrum vulgare Harilik liguster
Magnolia Magnoolia
Potentilla fruticosa Põõsasmaran
Rhus typhina Äädikapuu
Sorbaria sorbifolia Harilik pihlenelas
Sorbus intermedia Pooppuu
Spiraea japonica Jaapani enelas
Symphoricarpos albus Harilik lumimari
Syringa josikaea Ungari sirel
Syringa vulgaris Harilik sirel
Viburnum opulus Harilik lodjapuu

LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata)

Joonis 1. Läikiv hõbepuu. https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_22621778.jpg

Iseloomustus

Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas . Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks . Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied . Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud.

Hooldus

Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud oksi umbes kolmandiku võrra kärpida. Kärpimist on soovitav teha peale õitsemist, kuid ettevaatlikult, et mitte vigastada noori võrseid. Kuna taim ajab ohtralt juurevõsu, siis tuleb seda igal aastal eemaldada, muidu tekib laienev võsa. Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel , kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad .

KUSLAPUU (Lonicera)

Iseloomustus

Kuslapuu on Lonicera uniohakalaadsete seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsas. Kuslapuu perekonnas on meil kaks looduslikku liiki: harilik ja sinine kuslapuu. Harilikku kuslapuud võib leida kõikjalt Eestist salumetsadest, metsaja niiduservadelt. Sinine kuslapuu kasvab Lääne- ja Kesk-Eestis ning puudub meie saartelt. Ilupõõsastest on meil tuntuim lõhnav kuslapuu Lonícera caprifólium. Mis on kaunite suurte (kuni 4.5 cm pikad), õhtuti hästi ning tugevasti lõhnavate õitega ja sügisel oranzhpunakate marjadega vääntaim. Lõhnavat kuslapuud kasutatakse sageli müüride, sõrestike ja lehtlate katteks. Kuslapuud on head meetaimed. Lisaks allpool nimetatud puudele on tuntud veel; Alpi kuslapuu L. alpigena, Peitõieline kuslapuu L. involucrata, Ledebouri kuslapuu L. ledebourii, Maacki kuslapuu L.maackii ja Tatari kuslapuu L. tatarica.
Kuslapuu on 2016 . Aasta puu.

Sinine e. söödav kuslapuu

Lonicera caerulea var edulis
Põnev vähenõudlik eriti vara valmivate marjadega põõsas. Kuslapuu on väga hea talvekindluse ning stabiilse saagiga. Kuslapuumarjad on suurepärase maitsega ning vitamiinide ja antioksüdantide sisalduse tõttu tervisele väga kasulikud. Taim kasvab küll hästi peaaegu igasugusel pinnasel , ent korralikku saaki annab ikkagi eelkõige valgusküllases paraniiskeks viljaka mullaga kasvukohas. Et kuslapuu on risttolmleja, võiks aeda kohe korraga paar-kolm sorti istutada .

Lõhnav kuslapuu

Lonicera Caprifolium
Tugevakasvuline põõsas, mis väändub kuni 5 m kõrguseni. Pärit Euroopa kesk- ja lõunaosast, ulatudes Kaukaasiasse ja Väike- Aasiasse . Kasvukohtadeks on lehtpuupuistute alusrinne, metsaservadd ja võsastikud. Võrsed kollakaspruunid, veidi läikivad, hõrekarvased. Lehed laielliptilised kuni ovaalsed. Õied kuuekaupa männastes, seest kollakasvalged väljast tihti punakad. Õhtuti tugevasti lõhnavad, nektaririkkad, ning õitsevad mais-juunis. Viljad on oranžpunased. Liik on vastupidav ja dekoratiivne . Eelistab parasniiskeid muldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta . Kasutatakse haljastuses lehtlate, seinte, tugimüüridel aga ka pinnakattetaimena kasutatav. Talub kärpimist. Varjus kasvades kasvatab rohkem rohelist massi ning õied jäävad väiksemaks.

Väänduv kuslapuu

Lonicera periclymenum
Kasvab 2...6 meetri kõrguseks. Õied on kreemvalged, pealt mõnikord roosakad. Vanemad õied on tumedamad. Õitseb juulist septembrini. On hinnatud väga pika õitsemisaja tõttu. Õiedon tugevalõhnalised, mistõttu on populaarne mesilaste ja liblikate seas. Väänduvat kuslapuud on aedades ammustest aegadest kasutatud. Pinnase suhtes on vähenõudlik. Taime punased viljad on nõrgalt mürgised . Väänduva kuslapuu osiseid on kasutatud ka rahvameditsiinis.Meie kliimas talvitub hästi.

Hooldus

Ilupõõsad vajavad rikkalikuks õitsemiseks regulaarset lõikamist. Taime istutades tuleks tema võra üle vaadata – kui see ei ole piisavalt harunenud, siis lõigatakse kohe peale istutamist maha 2/3 taime ladvast või 10-20 cm eelmisest lõikekohast ülevaltpoolt. Istutuslõikus tehakse alati kevadel. Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse teda alles kevadel.
Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra.  Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant.
Lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast. Kuslapuud harvendatakse varakevadel ning kärbitakse peale õitsemist.
Söödava kuslapuu põõsast on lihtne kasvatada. Taim on vähenõudlik mullastiku suhtes ning talle meeldib olla ilma lõikamata. Suur lõikamine võib põõsale mõiuda negatiivselt.Eemaldada on tarvis vaid mahavajunud oksi. Lõikamisega ei tasu liialdada, kuna vilja kannavad teise aasta oksad. Plussiks on see, et kahjurid ja haigused ei kimbuta põõsast. Meil kasvatavad sordid on aretatud Siberis mistõttu on nad külmakindlad.

ILUÕUNAPUU (Malus)

Joonis 2. Iluõunapuu. http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/iluounapuu-kaunistab-linnaparki-ja-koduaeda?id=68719237

Iseloomustus

Õunapuu on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi. Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult Euroopas, Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Hiinas.
Õunapuid kasvatatakse viljapuuna ja ilutaimena. Maitsvate viljadega aed-õunapuuesivanemateks on Sieversi õunapuu jt liigid. Iluõunapuu pole iseseisev õunapuu liik, vaid saadud eri liikide ja sortide ristamise tulemusel. Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik , rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad. Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed. Tuntakse ka täidisõielisi või pooltäidisõielisi iluõunapuu sorte . Sordid erinevad ka võra kuju ja suuruse poolest.

Kasvutingimused

Iluõunapuu kasvab ja õitseb paremini päiksepaistelises viljaka pinnasega paigas. Kasvukohaks sobib ka poolvarjuline paik, kuid mitte suurte vanade puude või ehitiste põhjapoolne külg. Suuremas aias või maakohas peab arvestama sellega, et õunapuu koor ja võrsed meeldivad maiusena ka jänestele, kitsedele ja hiirtele. Samuti tuleks noore iluõunapuu tüve kaitsta varakevadise kõrvetava päikese eest.

Hooldus

Noor puu vajab pärast istutamist toestamist, et tugevad tuuled teda viltu ei painutaks. Pärast paariaastast kasvamist pole enam toestamine vajalik. Õunapuu istutamisel on tähtis jälgida, et pookekoht liiga sügavale pinnasesse ei satuks. Pärast istutamist ja kastmist pinnas istutusaugus vajub ja vajab hiljem uue mulla lisamist.
Nagu kõik õunapuud , vajab ka iluõunapuu, eriti esimestel eluaastatel, võra kujundavat lõikust. Tavapäraselt lõigatakse kevadetalvel alates nullilähedase õhutemperatuuri saabumisest kuni pungade puhkemiseni.
Oks lõigatakse tagasi selles suunas asuva punga kohalt, kuhu oksa edaspidi tahetakse juhtida. Vähehargnevaid pikki oksi lõigatakse rohkem tagasi kui hästihargnevaid. Istutusele järgnevatel aastatel kärbitakse üheaastasi oksi enamasti nõrgalt või keskmiselt. Suuremate okste saelõigete kooreservad tuleks nende paranemise soodustamiseks siluda aianoaga. Oluline on tähele panna, et kõik oksad lõigatakse tüükaid jätmata. Suuremad kui üle 1 cm läbimõõduga lõikehaavad on vaja katta haavakaitsevahendiga. Kui suuremate okste lõikamise järgselt on puule kasvanud püstised vesivõsud, tõmmatakse need käega ära sama aasta suvel. Iluõunapuud ei vaja nii oskuslikku ja iga-aastast lõikamist kui aed-õunapuu sordid.

HARILIK KIRSIPUU (Prunus cerasus)

Joonis 3. Harilik kirsipuu. http://ak.rapina.ee/jaan/puuv/sort2010/a_sn10.ht m

Iseloomustus

Kirsipuu on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste toompuu perekonna alamperekond . Kirsipuud eristab teistest toompuudest see, et nende õied ei kasva taimel üksikutena, vaid moodustavad väikese pöörise. Nende vili on sile ja üksnes ühel küljel on väike renn, kui sedagi. Kirsipuu vili on kirss.
Kirsipuud õitsevad tavaliselt aprillis/mais, kui ilm hakkab soojenema. Kirsipuu alustab õitsemist kui keskmine temperatuur on 10 kraadi või rohkem ning teeb seda koos lehtimisega või natukene varem. Kirsipuu viljad ehk kirsid valmivad suvel.

Tagasilõikamine

Kirsipuude mahl on nagu kummivoolus, mis ei lase haavadel paraneda ning seetõttu on nad lõikuse suhtes pirtsakamad. Nende lõikamise aeg on kevadel väga lühike ja igal aastal erinev. Suvel, kasvuajal lõigates ei ole mahlajooks nii tugev ja haavad paranevad kiiremini.
Puule sel ajal lõikamine isegi meeldib, kuna viljad pääsevad päikese kätte. Kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama. Lõikus hoiab puu noorena.
Puid on mõistlik juba maast madalast kujundama hakata, sest mida väiksem lõikehaav, seda paremini ja kiiremini see paraneb . Lõikamata aga läbi ei saa.
Kirsipuid lõigatakse võrreldes õunapuuga vähem ja valikuliselt.
Mida kevade poole, seda enam hõljub õhus haigustekitajaid ning seda päevakohasem on lõikehaavade kohene kaitsmine. Tavapärane vahend haavade kaitsmiseks on aiavaha. Uuesti võib puude lõikamise peale mõelda suvel (juunis-juulis). Siis on hästi äratuntavad kuivanud oksad, lisaks võib sae või kääridega eemaldada väiksemaid elus oksi. Kõikidele liikidele on eriti sobimatu lõikuseaeg pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.

Hooldus isekülvil või levimisel

Aiamaa peab enne viljapuude istutamist olema tasandatud ning kividest ja kändudest puhastatud, Väheviljakale mullale antakse orgaanilisi ja mineraalväetisi või veetakse peale viljakat mulda.
Noorte kirsipuude istutamisel aeda tuleb kaevata meetrise läbimõõduga auk, mis on umbes poole meetri sügavune. Kaevamisel võib panna viljaka pealiskihi ühte hunnikusse ning sügavamalt võetud vähemviljaka mulla teise hunnikusse.Istutamisel võib augu põhja panna murukamara, seejärel istiku ja kui on vajalik tugiteivas, siis see samuti paika panna. Edasi asetatakse auku viljakas muld , seejärel sõnnik või kompost ning kõige peale vähemviljakas muld. Kui kirsipuu istik on väiksem, tuleb pärast murukamara asetamist augu põhja lisada viljakat mulda ja alles seejärel istik. Istutusaugu parajat suurust tuleb otsustada kohapeal ja istutamise käigus.
Pärast istutamist peab mulla istiku ümber hoolega kinni tallama ning kastma istikut vähemalt 10 liitri veega. Kõige parem on istutada kahekesi, kuna istiku juured peavad jääma sirgelt ja parem on, kui üks hoiab istikut püsti samal ajal kui teine auku täidab. Üldiselt pannakse kirsipuud kasvama kevadel.
Kirsipuude istutamisel tuleb arvestada, et kirsipuud vajavad enda ümber palju ruumi. Täiskasvanud kirsipuude juurestik paikneb suhteliselt maapinna lähedal ning on horisontaalsuunas võrdlemisi lai, ületades tavaliselt 2-3 korda ladva pikkuse. Maapealse osa järgi jagunevad kirsipuud tüvikirsipuudeks ja põõsaskirsipuudeks. Esimesed on 3-5 meetrit kõrged ning üldjuhul ühe tüvega, kirsid kasvavad kõrgemal võras ning teised 1-3 meetrit – oksad on pikad ja längus ning võra on madal ja ümara kujuga.
Kirsipuude viljastamine sõltub ilmastikust ning temperatuur peaks jääma üle 13-15 kraadi. Vastasel korral võib juhtida, et kirsiõied langevad maha ning selleks aastaks on kirsisaak rikutud.
Pärast istutamist tuleb võraoksi kärpida. See on Vajalik võra ja juurestiku vahelise tasakaalu taastamiseks, sest istiku väljakaevamisel jäi osa juurestikust mulda, aga ka pungade puhkemsie ning okste kasvu ja harunemise ergutamiseks.

Elujõulisuse suurendamine

Kirsipuud taluvad üldiselt talvel hästi külma. Ohtlikuks võib saada 30 kraadine või suurem pakane, kuid kui kirsipuud hästi ette valmistada, siis ei saa ka see neile saatuslikuks. Kirsipuude ettevalmistamise hulka kuuluvad näiteks enne suuremate külmade saabumist puutüve ümber lume kuhjamine. Samuti võib tüved ja põhioksad kinni mähkida. Selleks sobib hästi tihedam paber, riidekotid, vanad riided, kuuseoksad.
Kirsipuu kinni mähkimine aitab hästi ka loomade vastu, kes armastavad kirsipuu koort närida. Näiteks jänesed ja kitsed.
Kevadel on suurim oht öökülm, sest see võib hävitada õiepungad. Levinud nipp öökülma ohuga võitlemiseks on piserdada õisi enne temperatuuri alla nulli langemist veega, see aitab neid kaitsta, kuna tekkinud jää tekitab kaitsekihi. Nipi negatiivseks pooleks on muidugi see, et hoolega tuleb jälgida kraadiklaasi, et õigeaegselt tegutseda. Ja teiseks aitab see ainult juhul, kui öökülm pole suurem kui -1 või -2 kraadi. Teine levinud nipp on tugevalt suitseva lõkke tegemine aias, mis aitab samuti  temperatuuri langemise vastu.
Selleks, et vältida kirsipuude lehevarisemistõbi, tuleb varisenud lehed hävitada ja pritsida puud enne pungade puhkemist karbamiidi või raudvitrioliga.
Mida paremini muld taimi toitainetega varustab, seda viljakam ta on ja seda suurem on saak.
Viljapuud kasvavad normaalselt, kui põhjavesi on 1,2..1,5m sügavusel.Pinnalt kobestatud muld takistab niiskuse auramist sügavatest kihtidest ja säilitab seda taimejuurte tarvis. Mulla kobestamine parandab ka mulla õhusisaldust. Viljapuud võtavad rohkesti mullast lämmastiku, fosforit, kaaliumi ja kaltsiumi. Viljapuu vajab ka magneesiumi, väävlit, rauda, boori, mangaani , vaske, molübdeeni ja tsinki, mida mulla son tavaliselt piisavalt. Kui aga viljapuude kasvus ilmnevad mõningad häired või puudushaigsued, tuleb tingimata anda ka mikroväetist, mis sisaldavad eespool loetletud elemente. Kõik need elemendid on viljapuude kasvuks vajalikud ja mitte üksi ei ole asendatav teisega . Järelikult on vaja hoolitseda selle eest, et mullas oleks kõiki mikroelemente.
Ilmastik mõjutab viljapuude maapealse osa kasvamist, arenemist ja saagi kujunemist suurel määral. Valgus ja otsene päikesepaiste on vajalikud eneregiaallikana toitainete ümbertöötamisel viljapuulehtedes. Valguspuudusel jäävad lehed kahvatuks, elujõuetuks, viljad ei värvu sordile omaselt, maitse jääb mõrkjaks. Otsene päikesepaiste on vajalik viljapuu õiealgmete tekkimise ja viljade valmimise ajal. Viljapuu võra kasvu tuleb reguleerida nii, et valgus pääseks iga okasni.
Viljapuu juurestik on välismõjude eest kaitsutud mullaga, võra kaetud lehtede ja oksastikuga, tüvi aga on kõige vähem kaitstud organsüsteem. Et tüvi on kogu viljapuu elutegevuses väga tähtis, tuleb teda hästi kaitsta ja hooldada.
Noore viljapuu vegetatiivse kasvamise periood kestab tavaliselt varakevadest juulikuu lõpuni. Seejärel hakkavad võrsed puituma ja talveks ette valmistuma. Vahel ei lõpeta noored viljapud kasvu õigeaegselt või alustavad seda teist korda augustis, mõnikord isegi septembris. See võib viljapuule ohtlikuks saada, sest puitumata ja karastumata võrsed ei talu talvetingimusi, külmuvad ning kahjustravad sellega kogu puu kasvurütmi. Et noorte viljapuude kasvamist hilissuvel ära hoida, tuleb soodustada niiskuse auramistmullast noorte puude kasvupiirkonnas. Kui võraalused kaeti kevadel multšiga, tuleb see suve keskel kõrvaldada. Vihmasel suvel on soovitatav külvata noorte puude võrade alla kattekultuure, mis aitavad niiskust ära kasutada ja pidurdavad sellega viljapuude kasvu. Lämmastikuväetised tuleb anda varakevadel, mitte hiljem.

Kosmeetiline hooldus

Varakevadel tuleb lõigata välja kuivanud ja vigastatud oksad, puhastada tüved ja võraharud korbast ja seente viljakehadest. Ravida ka koorehaavad.
Õitsemisjärgselt tuleb lõigata kirsipuudel välja ja põletada kõik luuviljaliste mädanikust kahjustatud oksad. Suvel tuleb eemaldada kirsipuudel hõbelehelisusest nakatunud oksad. Lõikehaavd tuleb katta õlivärvi või aiavahaga.
Suvel tasub ära rebida senini kasvanud vesivõsud. Äravõetud võrsete asemele sel aastal enam uusi ei kasva ning puu saab suunata rohkem jõudu õiepungade arenguks.
Luuviljalisi kärbitakse vähem ja valikuliselt, sest väga tugev kärpimine muudaks võra jälle väga tihedaks ja lisatööd ei ole ju mõtet teha. Tugevasti (umbes poole võrra) peaks siiski kärpima ploomipuude pikki aastakasve. Kandeealiste puude vananevaid oksi saab välja vahetada võras olevate vesivõsudega. Vanade ploomi - ja kirsipuude noorenemisvõime ei ole kuigi suur, sellepärast peab piirduma tagasihoidliku noorendamisega.
Viljapuude ümberpookimine võetakse ette siis, kui istutatud viljapuu ei vasta sordile, kui väheviljakad sordid on vaja asendada viljakatega, kui tahetakse parandada viljastumistingimusi, rikastada sortimenti vms. Ümberpookimne annab tulemusi vaid juhul, kui puud on terved , elujõulised ja noored. Vanu, kiduraid ja haigeid puid pole mõtet ümber pookida. Ploomi- ja kirsipuud on ümerpookimise suhtes tundlikumad kui õuna - ja pirnipuud. Ümberpookimiseks valitakse võraharud, mis on ühtlaselt arenenud ja terved.

HARILIK PLOOMIPUU (Prunus domestica)

Joonis 4. Ploomipuu. http://ak.rapina.ee/jaan/pk/victor-t.jpg

Iseloomustus

Harilik ploomipuu ehk aed-ploomipuu (Prunus domestica) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu. Harilik ploomipuu on levinud Euraasias, Põhja-Ameerikas ning Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Aed-ploomipuu hõlmab enamusse aedades kasvatatavatest ploomisortidest. Tänapäeval tuntakse maailmas üle 2000 ploomisordi. Ploomipuu õitseb hiliskevadel. Ta on meetaim . Õitseajal suudavad mesilased 1 ha ploomipuumetsalt korjata kuni 10 kg mett. Ploomid sisaldavad hulgaliselt vitamiine ja mineraalaineid. A-vitamiini on eriti palju tumedates viljades. Puu kõrgus on tavaliselt 6 – 12 meetrit, kuid on ka kääbussorte. Mõned sordid on põõsakujulised. Mõned vormid on ogadega. Ploomipuu elab teistest puudest vähem, kõigest 15-60 aastat. Õied on valged ja asuvad ühe kuni kolme kaupa. Õied puhkevad kevadel.
Tuntumad sordid
“Liivi kollane munaploom” – tolmuandjaks “Hiiu sinine”, “Emma Lepperman”, “Edinburgh” – tolmuandjaks “Emma Lepperman”, “Suhkruploom” – tolmuandjaks “Emma Lepperman”.

Hooldus ja lõikamine

Ploomipuid tuleb lõigata tagasihoidlikult. Eestis kasvatatakse ploomipuid peamiselt põõsaspuudena, mis omakorda tähendab seda, et aeda istutaval ploomiistikul peaksid oksad hargnema juurekarva lähedalt. Selle tõttu on talvel põõsataoliste ploomipuude lumme mattunud oksad külma eest hästi kaitstud. Lume kuhjamisel ploomipuu võrasse saab kaitseefekti veelgi suurendada. Pungad , mis on talvel lume all olnud, aitavad noortel puudel, mis on saanud suuri kahjustusi, taastuda. Pungadest arenevad külmajärgsel suvel pikad aastakasvud, mis juba kolmandal – neljandal aastal hakkavad taas saaki andma.Vanemad ploomipuud on seetõttu halvemas olukorras, sest neil ei ole enam alumistel okstel pungi, mille tõttu on ka nende taastumisvõime väiksem. Võraokstega ploomiistiku istutusaegne tagasilõikus sarnaneb põhimõtteliselt õunapuu lõikamisega. Erinevus seisneb ainult selles, et ploomipuul pole tüve. Hargnema sudimiseks tuleb istikut kärpida 20 cm kõrguselt, kui selles istikus on hargnemata okulaat. Paaril istutusjärgsel aastal annab puu väga pikki, kohati isegi paarimeetriseid võrseid, mida tuleb vähemalt ühe – neljandiku võrra kärpida, jälgides seejuures vajaliku ladva nurga (saja kraadi piires) jäämist puule. Eemaldada tuleks ainult murdumisohus ploomioksad. Tugeva kasvuga võrseid tuleks pitseerimisega hargnema sundida juuni või juuli alguses. Maapinna lähedalt, okste mitmekordne hargnemine tuleb puude taastumisvõimele kasuks, sest sellisel juhul jääb lumekatte alla hargnenud oksastik, millel on suurem arv pungi. Parim aeg puude lõikamiseks on kevad ning seda tuleks teha varakult enne pungade paisumist, sest see vähendab haiguste levikut. Üksikuid suuri oksi on parem harvendada juuli alguses. Kui lõigata aprillis või mais, võib puul areneda kummivoolus. Vilju kandvale ploomipuule tehakse ainult igakevadist sanitaarlõikust ja pikkade üheaastaste okste kärpimist.

Noorendamine

Ploomipuude noorendamist läheb Mandri – Eestis harva vaja. Sellega on sarnane aga nende lõikamine pärast talvekahjustusi, mida tuleb sageli teha. Meie kliimas on ploomipuud palju ebastabiilsemad kui õunapuud. Samuti on ploomipuud väga talveõrnad.

HARILIK TOOMINGAS (Padus avium)

Joonis 5. Harilik toomingas. http://pilt.delfi.ee/en/show_original/9185133/

Iseloomustus

Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu , tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates . Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad , veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad . Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu -ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil.
Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks.

Kahjurid

Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed , kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.

Kasutamine

Puitu annab toomingas vähe, aga see on tugev ja hästi töödeldav . Sellepärast sobib see nikerdamiseks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamisek. Toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge. Temast valmistatakse painutatud detaile ja looduslikku kõverust eeldavaid tarbeesemeid. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati vanasti hoburakendi jaoks lookasid, harvemini mööbliosi, näiteks korjupuid toolidele. Peenikestest toomingaokstest punuti sarjapõhjasid ja korve. Toomingakoorega on värvitud lõnga ja riiet. Olenevalt menetlusest ja taimsetest lisanditest saadi rohekas , kollakas või punakaspruun toon Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu. Toomingamarjade rohke antotsüaanisisalduse tõttu eraldatakse neist vesilahustuvaid pigmente ja tarvitatakse toiduainetetööstuses toiduvärvina.

HARILIK PIHLAKAS (Sorbus aucuparia)

Joonis 6. Harilik pihlakas. http://lasnamaekunstitunnid.blogspot.com.ee/2015/09/1dabimaterjalpihlakas.html

Iseloomustus

Harilik pihlakas kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Kasvab mitmetüvelise põõsana või puuna ning on kergesti kasvatatav. Harilik pihlakas kasvab enamasti 4-10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 m. Tüve läbimõõt kuni 40 m. Kevadel rohkeõielised suured õisikud , sügisel oranzikad õunviljad. Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas. Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris . Võra on noorelt kooniline, hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Maailmas leidub kokku üle 100 pihlakaliigi. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel . Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu. Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud . Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulsed ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel.

Kasutamine

Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.

HARILIK KUUSK (Picea abies)

Joonis 7. Harilik kuusk. http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=124

Iseloomustus

Harilik kuusk on püramiidja võraga igihaljas puu. Viimse aasta võrsed on paljad või pruunikalt hõrekarvased, roostepunased või kollakaspruunid, nõrgalt läikivad. Okaste varisemisel jääb võrse karedaks. Okkad on läikivad, normaalsetes kasvutingimustes tumerohelised, ristlõige rombjas, igal tahul õhulõhede rida. Okkad asetsevad võrdlemisi tihedalt ning on igas suunas harevil. Okkad püsivad võrsel 3 – 7 aastat, harva kauem. Saastatud õhuga piirkondades varisevad okkad varem. Okaste pikkus on 1 – 2,5 cm. Väga noortel ja väga vanadel puudel ning halvemates kasvutingimustes on okkad lühemad. Pungad on teritunud tipuga, pruunid ja vaiguta.
Kuuse eluiga võib harukordadel ulatuda 400 – 500 aastani. Tavaliselt raiutakse kuusikuid 80 – 100-aastaselt, seega on juba üle 150 aastased kuusikud haruldased. Harilik kuusk kasvab tavaliselt 30, soodsatel tingimustel 50 ja enamgi meetri kõrguseks.
Kuuse juurestik on laiuv, maapinnalähedane, sügavale pinnasesse tungiva peajuureta. Enamik juuri paikneb pealmises poolemeetrises mullakihis. Kuuse juured vajavad normaalseks elutegevuseks hästi õhustatud keskkonda, mistõttu kuuskede ümberistutamisel senisest sügavamale või nende tüvede ümber täiendavalt pinnase kuhjamisel puud kiratsevad kaua, kuni moodustuvad uued pinnalähedased juured.
Kuusk on väga levinud okaspuu . Kuusikud moodustavad Eesti kõige metsikumad ja tihedamad metsad . Kuusel on väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa.
Olenevalt kasvutingimustest kasvab kuusk keskmiselt 8 aastaga 2 meetri kõrguseks. Kuuseheki kõrgus harilikult on kaks meetrit. Kuusehekk annab suurepärase, tumeda, igihalja, tuultpidava, pikaealise heki . Miinuseks ei kasva kuusk liivakatel muldadel ning ei talu liigniiskust. Kuusehekk on ilus 50–70 aastat, seejärel hakkab ta alt hõredaks jääma. Siis tuleb heki alla noored taimed istutada ja lõpuks vanad puud välja juurida.

Hooldus

Harilik kuusk ei talu saastunud õhku ega sooldunud mulda, ei sobi piirdeks liiklusrohkete teede äärde. Ta on asendamatu suuremate kruntide piirdeks maal ja äärelinnades, kus on puhtam õhk. Enne kuuse istiku mulda panemist, oleks mõtekas väetis mulda segada. Sellega tagatakse toitainete juurdepääs juurtele. Vahetult peale istutamist vajab kuusk igapäevast kastmist, vähemalt 3 nädalat. Väetamist ei ole mõistlik teha kevadel kohe pärast maapinna sulamist, sellega võidakse teha taimele kahju.
Toitainete rohkuses võib taim hakata väga varakult kasvatama noorivõrseid, mis võivad öökülmadega hävida. Väikeseid kuuseistikuid vajavad rohimist, kuna kasvavad kuused peavad valgust saama. Rohimisest pääsemiseks võib kasutada umbrohutõrjet, mida tuleb kasutada üks kord aastas, soovitavalt mai teisel poolel, siis kui loodus roheliseks hakkab muutuma . Väga levinud on kuuse paljundamine varspistikust.
Kuuseistiku maasse istutamise järel vajab ta igapäevast kastmist vähemalt kolm nädalat. Kuusehekk vajab kasvamise korral valgust, mis tõttu tuleb neid rohida. Hoolduse võib muuta lihtsamaks umbrohutõrje kasutamine. Seda võib kasutada vaid üks kord aastas, soovitavalt mai teisel poolel, siis kui loodus roheliseks hakkab muutuma.
Kitsa ja tiheda heki saamiseks, pügatakse noort hekki igal aastal vaid külgedelt. Kuusehekki pügatakse esimest korda tugevalt ainult külgedelt alles kolmandal aastal peale istutamist nii, et hekk jääb peale pügamist vaid 30-40 cm laiune. Alles siis, kui hekk hakkab saavutama soovitud kõrgust, alustatakse tema pügamist ka pealt. Varem alustatakse nende kuuskede pealt tagasilõikamist, kes teistest kasvuga ette ruttavad. Okste piiramise parim aeg on augusti lõpp või septembri algus. Pügada tuleb eriti neid kohti, kus on rohkem tühimikke, sest iga lõigatud oksa juurest hakkavad hargnema uued oksad. Noortest kasvudest jäetakse alles vaid 2- 3 cm. On väga oluline, kui palju võrseid kärpida. Kui lõikate tagasi ka eelmise aasta puitu, siis kuusk taastub väga vaevaliselt, sest vanemal puidul on väga vähe uinuvaid pungi. Seega lõigates eelmise aasta puitu või vanemat, tuleb edaspidi uusi kasve märgatavalt vähem. Aga noori võrseid ei tohi ka liiga pikaks jätta, sest siis vananeb hekk ruttu.

MÄGIMÄND (Pinus mugo)

Joonis 8. Mägimänd. http://muhedikumaailm.blogspot.com.ee/2015/06/kelle-aeg-praegu-on.html

Iseloomustus

Mägimänni looduslik areaal asub Euroopa kesk- ja lõunaosa mäestikes. Mägimänd kasvab 0,2-st meetrist kuni 20 meetri kõrguse puuni. Võra on madallaudjas, lai- või piklikmunajas, oksad on sageli kaardunud. Tüve koor on õhuke , pruunikas- või mustjashall, plaatja korbaga. Noored võrsed on rohekaspruunid, hiljem pruunid. Pungad on oranžikaspruunid, suured ning kaetud rohke vaiguga. Pikkvõrsetel asuvad okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Okkad on 3-8 cm pikad, tumerohelised, jäigad, nõrgalt keerdunud, kinnitudes võrsele väga tihedalt. Puul püsivad okkad 4-6 aastat. Mägimänni isaskäbid on munajad , koondunud noore pikkvõrse alusele. Värvuselt on nad rohekaskollased või punased. Emaskäbid asetsevad püstiselt lühikese rootsuga 1-3 kaupa noore võrse tipus. Algul on käbid lillkaspruunid, läikivad ning 2-6 cm pikad. Mägimänd õitseb juuni algul. Käbid valmivad pärast tolmlemist teise aasta oktoobris ja varisevad järgmisel kevadel. Seemned on mustjashallid, seemnetiib pruunikashall. Liik on külmakindel, eelistades palju valgust. Mullastiku suhtes on vähenõudlik. Taime juurestik on tugev ja plastiline. Mägimänd on lühiealine, elades kuni 70 aastat. Mägimändi kasutatakse karjääride metsastamiseks ja nõlvade kinnitamiseks. Kasvatatakse mitmeid teisendeid ja võravorme.
Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele ja laviinidele, sest oksad on väga painduvad. Miinuskraade talub puu kuni –34...–40° C. Liik talub hästi põuda ja kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, samuti kivistel ja rasketel savimuldadel.
Mägimänd on ka väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades.
Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel.

Hooldus

Mägimänd tuleks istutada päikesepaistelisele kasvukohale, sest päikesevalguse vähesuse korral võib ta haigestuda. Puu talub hästi ka tugevaid tuuli. Mägimänd ei talu vanade okste lõikamist. Kujundamisega tuleks tegeleda regulaarselt. Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas.

JUGAPUU (Taxus)

Joonis 9. Harilik jugapuu. http://www.folklore.ee/~renata/myrk/jugapuu.jpg

Jugapuu iseloomustus

Jugapuu on jugapuuliste sugukonda kuuluv väikeste igihaljaste okaspuude ja põõsaste perekond. Jugapuud on suhteliselt aeglase kasvuga, kuid enamasti pikaealised. Eri liikide tüve pikkus ulatub umbes 1 meetrist 40 meetrini, tüve ümbermõõt on kuni 4 meetrit. Puukoor on enamasti punakas. Maailmas eristatakse ligikaudu 7 liiki jugapuid. Näiteks harilik jugapuu, lühiokkaline jugapuu, kanada jugapuu, hiina jugapuu, tiibeti jugapuu, värd -jugapuu, sumatra jugapuu. Need eristuvad oma vähekattuvate areaalide poolest, kuid on morfoloogiliste tunnuste osas võrdlemisi sarnased. Väga palju on aga jugapuude aretatud vorme ehk kultivare. Eestis kasvab siia perekonda kuuluv harilik jugapuu (Taxus baccata).

Harilik jugapuu

Harilik jugpuu (Taxus baccata) onjugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu. See puu kaunistab tihti iluaedasid ja hauakalmusid. Eesti looduses leidub jugapuud harva ja seepärast on ta võetud looduskaitse alla. Kohad, kus seda hävimisohus liiku veel leida võib on eelkõige Saaremaal ja Hiiumaal. Haljasaladeel võib jugapuud kohata sageli lausa päikese käes, see pole talle vastumeelt, kui elukeskond just elu jooksul väga palju ei muutu. Jugapuu levikut piirab talvekülm. Paljuneb peamiselt seemnetega. Sügiseti kaunistavad jugapuud punased käbid, mille sees olev seeme on mürgine. Lisaks on mürgised ka puu võrsed, okkad ja koor. Jugamaa puit on pruunikaspunane, hästi töödeldav ning mädanemisele väga vastupidav. Seetõttu on ta eelkõige puidukunstnike meelismaterjal.

Hooldus

Jugapuu vajab viljakat ja niiskemat mulda. Kuival ja liivasel pinnasel ta ei edene. Turvast ta ei salli. Eelistab kasvada poolvarjulises kohas. Täispäikest kannatab, täisvarjus edeneb, kuid see ei ole tema meeliskasvukoht. Talub rahuldavalt teiste suurte puude lähedust. Kui olete teda juba kord pügama hakanud, siis tuleb seda teha igal aastal.

ELUPUU (Thuja)

Joonis 10. Elupuu. http://www.hortes.ee/static/artiklid/sisu_457.jpg

Iseloomustus

Elupuu on tänu mitmetele suurepärastele sortidele kujunenud üheks populaarsemaks igihalja heki puuks Eestis. Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt. Osadel soomustel on vaigunäärmed, mis produtseerivad tugevasti lõhnavat õli. Elupuu eeterlikud õlid sisaldavad mürgist alkaloidi - tujooni. Soomused muutuvad talvel pruunikaks. Värvuse annab neile eriline kaitsepigment [3].
Elupuud armastavad niiskemat mulda, mistõttu  kuivas ja liivases pinnases kasvavad nad halvasti. Mida valgusrikkam on elupuusortide kasvukoht, seda tihedam on nende oksastik. Elupuid paljundatakse seemnetega ning sorte pistokstega. Elupuudel on kompaktne juurestik ja seetõttu saab istutada ka üsna suuri puid. Juured ei taha olla liialt kõvaks tallatud pinnases. Puudealust pinnast ei tohi sügavalt kobestada kuna juured on pindmised ja võivad kergesti viga saada. Elupuud taluvad kuigivõrd teiste lähedalkasvavate suurte puude juurte konkurentsi. Reeglina nad haigusi ei põe ja putukad neid ei söö. Noori taimi ja mõnesid sorte tuleb kaitsta varakevadise päikesepõletuse eest [1].
Elupuu perekonda kuulub ainult 5 liiki küpressilisi okaspuid. Need on levinud Põhja-Ameerikas, Hiinas, Põhja- ja Lõuna-Koreas ning Jaapanis . Euroopa aedades on harilik elupuu levinud seda võrd palju, et võiks arvata, et tegu on kohaliku liigiga , mis kasvabki seesugustes tingimustes ideaalselt. Elupuu kodumaal kasvavad puud 10-60 m kõrguseks [5].

Kasutamine

Harilik elupuu ja tema mitmed sordid leiavad meie kliimas laialdast kasutamist tiheda igihalja ja vastupidava pügatava okaspuuhekina just seetõttu, et ta talub hästi kärpimist ning saastunud õhku, mida on linnaruumis väga palju. Väikesemõõdulistest okaspuuhekkidest on elupuuhekk ainus laiatarbeline võimalus Eesti kliimatingimustes.  Kasutades erinevaid sorte, on elupuudest võimalik kujundada 0,5 – 2,5 m kõrguseid hekke.  Püramiidsed, sammasjad, kerajad ja värviliste okastega elupuusordid on suurepäraselt sobilikud soolo- ja rühmataimedena koduaedades ning haljasaladel. Elupuu on samuti ka väga väärtuslik puit, millel on suur mädanemiskindlus ning teda on hea töödelda [5].

Tagasilõikamine

Peale heki istutamist tuleb taimedel kõik ladvad 10-20cm tagasi lõigata. See soodustab külgmiste okste kasvu ja istutatud taimed kasvavad omavahel ka kiiremini kokku. Elupuul ja ka teistel okaspuudel ei ole nii palju uinuvaid pungi kui lehtpõõsastel, seega on hea, kui tagasilõikused jäävad viimase aasta paari juurdekasvu piiridesse . Kui puid on vajalik tugevalt tagasi lõigata, siis peab arvestama sellega, et taastumine võtab veidi kauem aega. Külgokstest kasvatab taim tekkinud tühimiku ladvas siiski kinni [5].
Elupuud taluvad hästi regulaarset lõikamist, ent vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Seega ei ole võimalik elupuudest hekki tugeva tagasilõikusega noorendada. Ülekasvanud hekki regulaarselt pügama hakates saab selle muuta tihedaks, aga mitte madalamaks. Elupuuhekki lõigatakse 2 korda aastas. Esimene kord märtsis-aprillis, teine kord augustis. Lõigatakse ära mitte üle 1/3 aastasest juurdekasvust, kui soovitakse, et hekk läheks tihedamaks [1].

Elujõulisuse suurendamine ja hooldus

Sageli turustatakse elupuid nn. juurepalliga. Juurepalli kaitseks on sellele ümber mähitud võrk. Enne istutamist ei ole tarvis võrku eemaldada, sest see kõduneb piisavalt kiiresti, et mitte segada juurte arenemist. Juurepalli ei lõhuta tükkideks, ega harutata laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis või aiandis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse korralikult kinni. Koheselt peale istutamist tuleb puud kasta, et vajalik niiskus jõuaks juurteni [1].
Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast . Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist ühe puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100...120 g/m2. Esimese kuu jooksul pärast istutamist kastetakse taimi vähemalt kord nädalas põhjalikult. Väga kuival perioodil kaks korda nädalas vett mitte kokku hoides. Igal juhul on kasulik keskpäeval värskeltistutatud taimede krooni kergelt piserdada [1].
Noori taimi ja mõnesid sorte tuleb kaitsta varakevadise päikesepõletuse eest. Selleks on tark asetada peale uut aastat neile ümber kuuseoksi või katta nad õhukese valge riidega. Hiirerikkal talvel on näljast hullunud hiired närinud noorte elupuude koort [1].
Elupuid tuleks talveks katta. Kui sügis on kuiv, tuleks taimi kasta ja tüve juurest multšida turbaga või saepuruga 5-7 cm paksuse kihiga. Madalakasvulisi vorme võib painutada maadligi ja katta kuuseokstega. Kõrgekasvulised puud on parem siduda ja pärast ümbert siduda kuuseokstega mitu kihti. Külmade saabudes võib ehitada karkassi taime ümber, keerata pärgamiinpappi, roguskisse (niinest riie), kottriidesse. Kate võetakse maha kevadel lume sulamisel, pilvisel päeval ning vähehaaval. Kõigepealt vabastatakse kuuseokstest, hiljem koristatakse saepuru tüve ümbert ja kuivad lehed, et lumi sulaks kiiremini [11].

Kosmeetiline hooldus

Elupuu talub hästi pügamist, ning välisriikide aednikud kasutavad seda aktiivselt, luues kääridega ümarkujusid, püramiide, spiraale ja võlve. Eriti peenutsevad asjaarmastajad teevad loomade ja lindude kujusid . Roheline elupuu hekk pole haruldus ka meil. Suurepäraselt pügatud piirdeid saab kuusest, nulust ja ebatsuugast. Euroopa taimlates kujundatakse mände, jugapuid, andes neile eksootilist välimuse [11].

Pinnase ettevalmistamine istutamiseks

Istutusaugud või – kraav peavad olema juba kaevatud, et hinnata pinnase sobivust taimedele ning kas on vajalik pinnase parendamine või selle täielik väljavahetamine.
Sageli võib istutamiseks ettenähtud kohtades kohata liiva, kruusa või ehitusprahti. Selline pinnas ei sobi heki istutamiseks ja selle peab välja vahetama. Mulda ja pinnase viljakat kihti võib kasutada istutamisel, seda parendades. Väga hea tulemuse annab istutuskraavi põhja täitmine kõdunenud laudasõnnikuga, mis on segatud mullaga.
Juhul, kui on ette nähtud moodustada tihe hekk, siis on kõige mugavam istutada ligikaudu 50 cm sügavustesse ja 50 cm laiadesse istutuskraavidesse [2].

HARILIK PUKSPUU (Buxus sempervirens)

Joonis 11. Harilik pukspuu. http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/oied/pukspuuvorm.jpg

Iseloomustus

Areaal: Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, Väike- Aasia .
Suurus: 6-10 m, meil kuni 1 m.
Võra: kõrge põõsas või madal puu.
Koor, võrsed: hallikas, peenerõmeline. Võrsed neljatahulised, rohelised.
Lehed: igihaljas, lehed vastakud, terveservalised, nahkjad, ovaalsed või elliptilised , 1-3 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt heledamad .
Õied ja viljad: õitseb mais. Emasõied suurtes peades võrsete tipus, isasõied väikestes peades emasõisiku alusel. Õied kollakasrohelised.
Kasvutingimused: soojalembene. Väga varjutaluv, eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi. Aeglase kasvuga, elab kuni 700 aastat.
Kasutamine: puitu kasutatakse nikerdustöödel. Väga levinud haljastuses, talub hästi kärpimist.
Kasvatamine Eestis: vajab talvekatet, kasutatakse küllaltki palju haljastuses.

Hooldus ja paljundamine

Hariliku pukspuu kasvatamiseks oleks tarvilik kuiv, hästi dreneeritud muld. Seega kui on tegemist kuiva mullaga tuleks tihedasti kasta. Mulla toitainerikkusel ja tihedusel ei ole olulist tähendust, kuid viljakas liivsavimuld on eelistatum.  Paremini kasvab ja annab head juurdekasvu kobestatud ja hästi väetatud pinnases.
Külvil kasti on vaja läbi viia pikaajaline stratifitseerimine mitme kuu jooksul või külvata sügisel avamaale. Harilik pukspuu paljuneb vegetatiivselt – suve- ja sügispistikutega. Juurdub 80 – 100% pistikutest. Suvine pistikutega paljundamine oleneb uute kasvude seisundist. Need peavad olema veidi puitunud , mida võivad need saavutada juuni viimasel dekaadil – juuli keskel. Sügisesed pistikud lõigatakse septembri algul pikkusega 5-10 cm ehk 2-3 silmavahet. Pistikule jäetakse 2 viimast lehte, alumised eemaldatakse. Lõige tehakse esimese silma alla ja ülal pool viimast silma. Seejärel pistetakse pistikud kobestatud turbast ja aiamullast 1:1 valmistatud segusse ning kaetakse purkide või kilega. Regulaarse kastmise, iga päev või üle päeva (niiske ilma korral võib loota sademetele) tulemusena pistikud juurduvad 3 nädala jooksul. Sügiseks kasvavad kenade okstega põõsakesed, mida võib püsikohale ümber istutada. Kasvukohale istutatud taimed kaetakse kuuseokste või muu materjaliga . Kevadel hakkavad need aktiivselt kasvama.

Katmine

Pukspuu on küllalt vastupidav talvekülmadele, kuid nagu igihaljad kultuurid kannatab ning mõnikord isegi hukub talviste külmatuulte käes, seega tarvilik kuiv kate kastidest või okasokstest. Pukspuud tuleks kaitsta ka ereda kevadpäikese (paari päikeselise päevaga) poolt tekitatud kahjustustest. Sügisel, vahetult enne külmasid, umbes novembri algul, viiakse läbi rikkalik kastmine, mis annab taimele küllaldast niiskust pikaks talveperioodiks. Soovitav on põõsaaluste multšimine turba või kõdunenud okaspuu okastega. Pärast püsivate külmade saabumist võetakse ette kaitsevarjutamine. Väikesemõõdulised kerakujulised vormid kaetakse täielikult ventilatsiooniavasid omavate puit- või plastmasskastidega. Treitud puukesed toestatakse, et kaitsta neid märja lume raskuse all murdumisest ja mähitakse kuuseokstesse või mittetekstiilsesse materjali. Hästi puitunud pukspuud võib valgendada analoogselt viljapuudega, siis ei ole vaja neid ka katta. Poordid või madalad elavtarad kaetakse 2-3-kihilise mittetekstiilse materjali või kottriidega, mis on kindlalt kinnitatud. Murdumise vältimiseks on vaja põõsaid mõnikord siduda. Soojade kevadilmade saabumisel võetakse kaitsed maha, et taimed ei läheks hauduma. Lume jäägid murendada või lükata taime juurest eemale, et päike saaks hakata pinnast soojendama ja juured andma niiskust rohelistele lehtedele. Katted eemaldatakse pilvise ilmaga ja osade kaupa jättes taimede kaitseks mõned oksad või mõne kihi kattematerjali. 7-10 päeva pärast võib eemaldada kaitse täielikult.

Lõikamine

Mis puudutab harilike pukspuude lõikamist, siis pehmes kliimas pöetakse pukspuu palle ja teisi vorme juba aprillikuus. Karmimas keskkonnas oodatakse mai alguseni . Kuna pukspuu kasvab aeglaselt, piirdutakse krooni korrigeerimisega ja lõigatakse tagasi vaid uued kasvud. Vanu oksi võib lõigata ainult juhul, kui taim on täielikult vormi kaotanud. Pukspuust saab “treida” erinevaid puu vorme. Selleks valitakse taimed, mis looduse poolt omavad tugevat telge, lõigatakse soovitud kõrguseni maha kõik külgvõrsed, järelejäänuid pöetakse veidi. See sunnib taime hargnema ja aja jooksul (tõsi, et selleks kulub aastaid) kasvab taim sirgel jalal seisvaks sümpaatseks pukspuuks.

SUUR LÄÄTSPUU (Caragana arborescens)

Joonis 12. Suur läätspuu. http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/suur-laatspuu-pendula-1

Iseloomustus

Suur läätspuud võib looduslikult leida Siberi lääne-, lõuna- ja idaosas. Puu suurus on 6-8 m ning tüve läbimõõt ulatub kuni 20 sentimeetrini. Võra poolt on ta püstine põõsas või madal puu. Puu koor on hallikaspruun. Võrsed on soonelised, noorelt helerohelised, kuid hiljem pruunikasrohelised. Külgpungad on munajaskoonilised ning kattesoomused kestendavad. Suur läätspuul on vahelduvad paarissulgjad liitlehed. Lehekesi on 8-14 ning on kuni 2,5 cm pikad, ovaalsed, terveservalised, lühikese ogaja tipuga, värvuselt ererohelised, noorelt karvased. Abilehed nõeljad ja püsivad kaua. Õitseb juunis. Õied on värvuselt kollased , kuni 2 cm pikad. Õied asetsevad üksikult või kuni 4 kaupa kimbus lehtede hõlmas. Viljad on kitsad, välimuselt on silinderjas kaun , mis on kuni 3,5 cm pikk, pruuni värvi ja valmivad augustis. Seemned on pruunid.

Kasvutingimused ja kasutamine

Suur läätspuu on külmakindel ning küllaltki varjutaluv. Mullastiku suhtes on ta vähenõudlik ja põuakindel. Juurestik on hästi arenenud ning plastiline. Puitu kasutatakse erinevatel treimis- ja nikerdamistöödel. Talub kärpimist ja kasvab ka saastunud õhus, seetõttu on suur läätspuu väga levinud linnahaljastuses. Eestis on suur läätspuu väga levinud ilupõõsas ning kõrgelt hinnatud meetaim.

Hooldus

Suur läätspuu on külmakindel, kiirekasvuline ja põuakindel liik, mis talub hästi linnatingimusi, samas on ka hea hekitaim , nii vabakujulise kui ka pügatava hekina, seda eriti tuulistel kasvukohtadel ning on ka hea pinnasekinnistaja. Kasvuks sobib kergem lubjarikas muld ja päikeseline kasvukoht. Suve teisel poolel kahjustuvad lehed tihti kaste tõttu ja kaotavad osa dekoratiivsusest. Paljundatakse seemnetega, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Ei vaja suurt hooldust, kuna talub hästi erinevaid tingimusi. Kipuvad metsistuma, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel. Kuna suur läätspuu ei kannata liigniiskeid muldi, siis aitab kasvule kaasa liigniiske pinnase drenaažimine või õhustamine. Hekina tuleks suur läätspuud pügada nagu iga teist hekkigi. Kui on vaja drastiliselt vähendada kõrgust või laiust, siis tuleks pügada hilistalvel enne pungade katkiminemist, teist pügamist tuleks teha juuni lõpus.

SIBERI KONTPUU (Cornus alba)

Joonis 13. Siberi kontpuu. http://www.rohelineaed.ee/public/files/Cornus%20alba%20Elegantissima.JPG

Iseloomustus

Siberi kontpuu on heitlehine, kuni 3 m kõrge, peente, nõtkete, püstiste või kaarjate veripunaste võrsetega põõsas. Noored võrsed on kaetud vahakirmega.Talveks muutuvad võrsed erepunaseks ja on väga dekoratiivsed. Lehed on kahevärvilised - pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Sügisel omandavad lehed violetjaspunase või tumevioletja värvuse. Õied on kreemikasvalged, väikesed, koondunud lamedatesse õisikutesse. Viljad on piklikud ja värvuselt sinakasvalged. Sügisel võib tihti teistkordseöt õitseda.
Kontpuu on väga vähe nõudev taim. Lisaks külmakindlusele ei ole vaja viljakat mulda ja talub hästi ka varju. Talub hästi linnade saastunud tingimusi. Siberi kontpuu väärib kasvatamist kui külmakindel ja igal aastaajal dekoratiivne liik. Sobib kasvatada üksikpõõsana, rühmiti ja kärpimata, vabavormilise kui ka kärbitud hekina. Hekina võiks teda hoopis rohkem kasutada kui seda seni tehtud on. On saada mitmeid kirjulehiseid ja mitut värvi võrsetega sorte. Nendega saaks hekke vaheldusrikkamaks muuta. Siberi kontpuude hekki tuleb regulaarselt ja tugevasti pügada. Vastu maad vajunud oksad juurduvad väga kergesti. Siit saab välja tuua ka siberi kontpuu
miinused, milleks hooldamata põõsad võivad soodsas kohas kasvades kergesti metsistuda.
Väiksemasse aeda sobivad hästi kontpuude kirjulehised sordid, nendega saab suvel luua ilusaid värvilaike. Nemadki kasvavad aja jooksul kõrgeks ja laiaks, aga kääridega saab ju piirata. Siberi kontpuu sortidest on vanad ja tuntud valgete leheservadega ‘Argenteo-marginata’ ja kollase randiga ääristatud ‘Spaethii’, viimane on teistega võrreldes madalakasvulisem. Mõlemat sorti on meil rohkesti paljundatud, kõige lihtsam on seda teha pist-okstega. Ka haljaspistikud juurduvad suurema vaevata.

Hooldus

Ilupõõsaste sealhulgas kontpuu oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist. Samuti lehestiku lopsakust ja aitab kaasa noortele ja värvikatele võrsetele ning aeglustab vananemist. Lõikamise aeg on mõjutatud nende õitsemise ajast, kas siis kevadel või suvel. Varakevadel lõigatakse põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Kevadine lõikamine aitab luua hea keskkonna rikkalikult õitsevate võrsete kasvule. Kui põõsas on muutunud koledaks ehk kui oksad on jämedad ning puitunud, siis tähendab, et põõsas on liiga suureks kasvanud. Tuleb ette võtta taime noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn. osaline noorendamine. See toimub harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Esimesest erinev noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast , mis sobib just kontpuule. Põhjuseks on, et antud liik kasvatab piisavalt uusi võrseid. Kontpuud kevadel tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid. Siberi kontpuu talub tugevat noorenduslõikust ja seda soovitatakse teha vabalt kasvavatel taimedel iga kolme-nelja aasta tagant. Kui põõsa oksastik liialt vananeb, lisandub vähem rammusaid noori võrseid, mille tõttu talvine värvikus lahtub. Pärast varakevadist noorenduslõikust, mida tehakse maapinna lähedalt umbes 10-20 cm kõrguselt, kasvavad hoogsalt sama suve jooksul peaaegu 2 m pikkused noorvõrsed, mis kannavad kasvuperioodil lopsakat lehestikku. Talvel aga hõõguvad kaugele oma võrsete värvusega. Siberi kontpuud ei tohiks aga lõigata külmakraadidega. Oma pikkade lehesõlme vahede tõttu ei allu ta hästi kärpimisele. Seetõttu on siberi kontpuust pügatavad hekid liiga suured ja kohmakad.
Siberi kontpuu kaarjad, maa peal lamavad oksad juurduvad kergesti, moodustades niimoodi emapuhma ümber hulgaliselt uusi noori taimi. Vajadusel saab need tütaristikud oksa küljest lahti lõigata, välja kaevata ja uude kohta istutada. Paljundamiseks on soovitatav lõigata ka pistik kevadel, millelt eemaldada õied ja alumised lehed ning torgata seejärel turba ja liiva segusse juurduma. Kontpuu istutatakse kevadel kobestatud ning kompostiga rikastatud pinnasesse. Neid tuleb kasta regulaarselt, eriti esimesel aastal pärast istutamist. Suvisel ajal põuase ilma korral tuleb kasta rohkesti. Pinnas tuleb vooderdada lehekomposti või puukoorega ning enne külmade tulekut tuleb taimede ümbrus samuti vooderdada komposti või langenud lehtedega.

HARILIK TUHKPUU (Cotoneaster scandinavicus)

Joonis 14. Harilik tuhkpuu. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/61/Cotoneaster_acuminatus_-_berries_(aka) .jpg

Iseloomustus

Liik on levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopast Inglismaa, Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni ning samuti Krimmis ja Kaukaasias. Harilik tuhkpuu eelistab lubjarikkaid muldi. Eestis on levinud Põhja- ja Loode-Eesti loodudel ja paekaldal, kus see esineb kuni 1,5 m kõrguse põõsana. Punakaspruunid võrsed on noorelt viltjaskarvased ning hiljem paljad. Lehed on 1-4 cm pikad ja 0,5-2,5 cm laiad, pealt hallikasrohelised, alt tihedalt hallviltjad. Kujult on lehed munajad, tömpja või lühikese terava tipuga (harvem ka pügaldunud tipuga). Harilik tuhkpuu õitseb juunis. Õied on valkjasroosad ning ripuvad ühe- või kahekaupa. Viljad valmivad augustis, ent muutuvad juba juulis erepunaseks. Taime dekoratiivsus tulenebki suuresti erkpunastest kaunitest viljadest. Harilik tuhkpuu väärib kasvatamist üksikpõõsana, kuid sobib ka hekkide rajamiseks.

Hooldus

Tuhkpuu on külmakindel ja hea põuataluvusega. Tolmutaluvus ja vähenõudlikkus mulla niiskuse ja viljakuse suhtes lubavad tuhkpuud linnahaljastuses kasutada. Põõsaste dekoratiivsuse säilitamiseks tuleb regulaarselt sanitaarlõikust teha, mille käigus eemaldatakse kahjustunud võrsed. Lõikekohti tuleb määrida aiavahaga. Noorenduslõikust tehakse kevadel enne pungade puhkemist (tavaliselt 15-18 aastaseid taimi).
Tuhkpuid on võimalik paljundada nii seemnete, pistikute kui ka võrsikutega. Seemnetega paljundamiseks valitakse välja hea kvaliteediga küpsed seemned. Idanemise kiirendamiseks ja parandamiseks kasutatakse stratifikatsiooni, mille käigus segatakse seemned puhta liiva ja turbaga, niisutatakse ja paigutatakse istutuspotti või –kasti 40 cm paksuse kihina, kus neid hoitakse 0˚ C juures kuni kevadeni. Tõusmeid tuleb kaitsta otsese päikesekiirguse ja jaheda õhu eest. Kui seemikute lehed on välja arenenud, pikeeritakse need avamaale.
Pistikpaljunduse puhul kasutatakse suuri hästi arenenud võrseid. Võrse ei tohi olla liiga pehme või liiga puitunud. Rohelised pistikud valmistatakse ette suvel. Sügiseks areneb pistikutele juurtesüsteem ja need võib istutada avamaale. Esimesel talvel tuleks istikuid katta. Paljundada on võimalik ka talviste puitunud pistikutega. Selleks võetakse võrsed hilissügisel või talve alguses ning hoitakse neid keldris liiva sees. Kevadel lõigatakse neid pistikud, mis pannakse juurduma.
Tuhkpuu hooldamisel on soovituslik väetamine nii enne istutamist kui ka intensiivsel kasvuperioodil. Tõhusad on suvised pealtväetamised (eriti täiskasvanud taimede puhul enne ja peale õitsemist). Vegetatsiooniperioodil pealtväetatakse mitu korda. Väetamine lõpetatakse augustis, et võrsed kasvu lõpetaksid ja talveks valmistuksid. Lumevaestel talvedel on soovitatav tuhkpuud kuuseokste või kuivanud lehtedega atta.
Haigustest võib välja tuua tuhkpuu-koorepõletiku (Phompsis cotoneastri), mis toob kaasa võrsete kuivamise alates tipust. Samuti võib okste koorel näha kärbumislaike. Põletiku leevendamiseks tuleb nakatunud võrsed eemaldada ning parandada kasvutingimusi.

KAUNIS DEUTSIA (Deutzia gracilis)

Joonis 15. Kaunis deutsia. http://www.haljassaare.ee/puukool/?mod=2&taim=223

Iseloomustus

Kaunis deutsia on üks populaarseim deutsia sort ning kuulub koos teiste deutsialastega hortensialiste sugukonda. Kaunis deitsia on pigem laiuva kasvuga ning kasvab Eestis tavaliselt meetri pikkuseks olles ühtlasi ka sama lai. Tema pikad võrsed on suuresti kaarduvate otstega. Kaunis deutsia teeb eriliseks see, et tema õied vaatavad avanenult ülespoole. Eesti levinuim sort on `Nikki´, mis on hinnas just oma kaarjate okste ja aeglase kasvu poolest.Kauni deutsia õiged on valged ning paiknevad püstistes õisikutes. Kaunis deutsia on samuti ka ideaalne taim linnas õitsemiseks, sest talub linnatingimusi. Õitseb suvel juuni-juuli vahel.

Hooldus

Põuasel suvel peab põõsaid õitsemise ajal kastma, muidu jääb õitsemine lühikeseks. Kuivemas kohas tuleb teda kasta – põua pärast võib hukkuda. Põõsas lepib tavalise aiamullaga, kuid peotäis väetist kevadel ja turbamultš teevad ainult head. Kaunis deutsia tasub alati istutada suurema okaspuu varju, mis hoiaks teda ka talvel soojas .

Lõikamine

Kaunis deutsia ei vaja tegelikult suurt hoolt ning hakkab seda vajama alles vanemana. Siis tasub teda aega ajalt harvendada. Kõige parem on kohe peale õitsemist, eelkõige vanemad õitsenud oksad, harvendada, sest selliselt kasvatab põõsas järgmiseks aastaks endale uued noored õied. Mida intensiivsem on põõsa uute võrsete kasvatamine, seda rohkem võib ka vanu õisi lõigata. Meeles tuleb aga pidada, et kindasti ei tohi noori võrseid kärpida, sest see vähendab järgmise aasta õitsemist.

Külmakaitse

Kaunis deutsia on üpriski külmakartlik, seetõttu tasub ta suuremate puude varju istutada või siis talvel panna põõsa ümber kerge talvekate. Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° kuni -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed.Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem

Haljaspistikute hooldus

Kauni deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum peab pidevalt niiske olema. Niisutamiseks kasutada kastmist ja piserdamist.

KARE DEUTSIA (Deutzia scabra)

Joonis 16. Kare deutsia. http://ak.rapina.ee/jaan/dendr8/lehtp/foto/deutzia_scabra.jpg

Iseloomustus

Kare deutsia ja teised deutsia liigid on Eestis ilupõõsastena vähe levinud. Deutsiad kuuluvad hortensialiste sugukonda ja neid on Aasia parasvöötmes ja troopilises Aasias 60 liiki. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides kasvatatakse 60 sorti deutsiaid. Meil on üks populaarsemaid sorte täidisõieline roosade õitega „ Plena “.
Kare deutsia on 1,5 m kõrgune Hiinast ja Jaapanist pärinev põõsas. Õitseb teisel-kolmandal aastal pärast istutamist. Tegemist on püstiste võrsetega munaja põõsaga. Vastakud piklikmunajad lehed on kuni 8 cm pikad, tumerohelised, hallikad, karedad. Tiheda lehestikuga, mis juunis või juulis kattub rippuvate, umbes 10 cm pikkuste õiekobaratega. Õied on valged, veidi roosakad, asuvad püstistes õisikutes. Kuna põõsas õitseb sama aasta kasvudel, puhkevad hilisemad külgvõrsed ladva omadest hiljem ja uusi õitsevaid oksi ilmub paari nädala vältel. Sobib vabakujuliseks hekiks. Talvel paistab helepruunide püstiste vartega tihe kareda deutsia põõsas tumeda võraga põõsaste vahel silma, soovitatav on istutada ta igihaljaste põõsaste ette, et seda efekti toonitada.

Hooldus

Kare deutsia eelistab päikesepaistelist, viljaka pinnasega sooja kasvukohta, mis oleks talvetuulte eest kaitstud. Põõsas lepib tavalise aiamullaga, kuid peotäis väetist kevadel ja turbamultš teevad ainult head. Sobib suurepäraselt kasutamiseks linnaaedades, sest talub hästi saastet. Võib kasvatada üksikpõõsana või suuremate, kuid miks mitte ka väiksemate rühmadena.

Lõikamine

Kohe pärast õitsemist tuleks põõsast harvendada ja kärpida ning närbunud õisikud eemaldada. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Vanemaid oksi tuleks tervikuna välja lõigata, vanemaid põõsaid tuleb aeg-ajalt harvendada. Suuremahulisem vanade okste lõikamine tuleks teha iga 3-5 aasta tagant. Soojema talve järel, kui enamik oksi on elus, soovitatakse 1/3 oksi veerandi peale tagasi lõigata. Noored võrsed õitsevad rohkem ja põõsas näeb tihedam ja värskem välja. Talvekahjustatud oksad lõigatakse tagasi kuni kahjustamata osani või sobiva kahjustamata külgharuni. Kevadel on vajalik kahjustatud põõsaid kindlasti väetada, sest puu või põõsas püüab taastada oma esialgset võra ning selleks vajab ta palju toitaineid.

Külmakaitse

Kare deutsia talub kuni -25° C külma. Mõnel karmil talvel külmub deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed. Tugevate lumeta talviste külmade eest vajab katet . Põua pärast võib hukkuda. Peale külma talve on õisi vähem või võib õitsemise vahele jätta.

Paljundamine

Karedat deutsiat võib paljundada seemnetega. Kõikide deutsialiikide seemneid võib külvata kevadel - need idanevad hästi. Enamasti paljundatakse siiski haljaspistikutega, sest ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, võib pistoksad pista otse kergesse liivakasse mulda. Kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Segu panna suuremasse potti ning kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei kuumeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks. Vee aurustumise vähendamiseks võib lehelabasid enne veidi lühemaks kärpida. Nii juurdumissegu kui ka õhk pistikute ümber peab olema niiske, selleks tuleb potti pidevalt kasta või piserdada veega.

VÄRDFORSÜÜTIA (Forsythia x intermedia)

Joonis 17. Värdforsüütia. http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/vardforsuutia-lynwood/?category=204&panel=2

Iseloomustus

See hübriidne forsüütialiik on saadud lookleva – ja rohelise forsüütia ristamise teel. Värdforsüütiast on omakorda välja selekteeritud mitmeid sorte, mis ületavad põhiliike külmakindluse ja ka õie dekoratiivsuse poolest: õied on suuremad ja õitsemine rikkalikum. Värdforsüütia on kiirekasvuline. Kõikidel forsüütiasortidel on erinevates toonides kollased suured õied, õite läbimõõt võib ulatuda isegi 4 sentimeetrini. 1-3m kõrge, 1,8-3m lai. Hübriidse päritoluga. Levinud Hiinas. Suurus kuni 3 m. Võra laiuv põõsas, püstiste või veidi kaarduvate okstega. Vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti. Esinevad vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õitseb aprilli lõpus või mais, enne lehtimist. Õied kollased, 1-3 kaupa, asetsevad lehtede kaenlas kogu võrse ulatuses. Viljaks on avanev kupar rohkete tiibjate seemnetega. Küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Levinud haljastuses, väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal. Eesti tingimustes külmub talvel sageli lumepiirini, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Levinud ilupõõsas.

Kärpimine

Kohe kui õied on kadunud, et uued õiepungad jõuaksid järgmiseks aastaks õitsema hakata. Vormis hoidmiseks pügada ja vanad, katkised oksad eemaldada. Kuigi see põõsas on üsna külmakindel, võivad karmid talvekülmad õiepungad ära võtta. Sobib teiste taimedega kokku nii peenrale kui põõsastikku. Kui soovitakse varast õitsemist, tuleks taim paigutada lõunapoolse majaseina äärde. Pärast uue aasta algust võib oksad tuppa tuua ja vaasi panna – hakkavad tulema õied.

Noorendamine ja elujõulisuse suurendamine

Kuni kolmandik vanu oksi lõigatakse igal aastal välja. Kasvukoht: hästikuivendatud pinnas, päiksepaistes.Forsüütiad vajavad edukaks kasvamiseks viljakaid, vett hästi läbilaskvaid muldi, kehvadel kuivadel liivadel ja liigniisketel muldadel nad kiratsevad. Kasvukoht võib olla ka poolvarjuline, kuid alati on õitsemine rikkalikum päikesepaistelises kohas. Külmade talvedega Eesti sisemaal tuleb vältida forsüütiate istutamist lagedatele tuulistele kohtadele!
Kuna forsüütia õiepungad moodustuvad vanematele võrsetele, tuleb selle põõsa lõikamisega olla väga tähelepanelik. Forsüütiat lõigatakse ilmtingimata pärast õitsemist, võttes ära mitte rohkem, kui umbes ¼ okste pikkusest. Ülikiire kasvuga forsüütiapõõsas võib ka kiire vananemise tagajärjel enam mitte õitseda, sellisel juhul lõigatakse kogu põõsas maapinna lähedalt tagasi, pärast 2 – 3 aastat hakkab põõsas taas rikkalikult õitsema.

PUISHORTENSIA (Hydrangea arborescens)

Joonis 18. Puishortensia. http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja poosad/puishortensia- annabelle

Iseloomustus

Puishortensia on dekoratiivne, laiuv 1,5-3 meetrine põõsas. Lehed on pealt rohelised ja alt veidi sinakad ning nõrgalt karvased. Lõhnatud õied on koondunud suurtesse (kuni 25cm) kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Puishortensia õitseb juuli lõpust kuni augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni. Kasvab hästikaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas ning on küllaltki külmakindel ja eelistab viljakat ning niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hooltnõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse.

Kasvutingimused

Hortensiad vajavad õitsemiseks päikseküllast kohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Poolvarjulises kasvukohas õitseb rikkalikumalt kui täispäikese all. Täisvarjus õitseb ka, aga õisikud jäävad väiksemad ja neid areneb vähem. Samuti tuleks puishortenisat kasvatada tuulevarjulises kohas. Võimaluse korral tuleks eelistada viljakat ning niisket veidi happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda.

Hooldus

Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seega tuleb lõigata tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi ning nõrgemad eemaldada. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel tuleb valida talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja ning nõrgemad tuled eemaldada. Nooremad, hõredamad taimed vajavad tihti põõsa kokkusidumist, sest rasked õiekobarad vajuvad põõsast välja.
Puishortensia talub allalõikamist paremini kui aedhortensia, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Selleks et saada hortensia suvel varem õitsema ning et saada suured õisikud, tuleks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad.

AEDHORTENSIA (Hydrangea paniculata)

Joonis 19. Aedhortensia. http://euroezo.ge/uploads/pictures/products/P68XOLYTMEgQKtIQ7uFj.jpg

Iseloomustus

Aethortensia on tihe, ümar põõsas, mis võib sootsates tingimustes lausa väikeseks puuks kasvada. Kuigi ta Eesti tingimustes üldiselt puuks staadiumini ei jõua, sobib ta meie kliimas suurepäraselt oma ilu ja omaduste poolest põõsana aeda ilutaimeks. Välimuselt on ta rohekasmattide lehtedega ja kuni 30 cm pikkuste koonusõitega, mis on puhkedes helerohelised, hiljem veidi kollakamad. Taim kasvab kuni 2 meetri kõrguseks.

Kasvutingimused

Aedhortensia eelistab niisket ja viljakat mulda, ning teda tuleks kaitsta tuulte eest, mistõttu ei sobi avatud kohtadesse . Tahab saada happelisi muldasid, et elujõuliselt kasvada. Hortensiale ei sobi lubjarikkad mullad. Rikkalikuks õitsemiseks peaks muld olema ka huumuserikas. Mulla happelisust saab tõsta näiteks männimetsa kõduga kattes. Samuti võib põõsa ümber panna männikoore multshi, 6- 8 cm- ise kihina. Kindlast tuleks järgmisel kevadel või suve esimeses pooles kastmist ja kõdusõnnikut. Taim tuleks lumetu pakase korral kuivanud puulehtedega katta.

Hooldus

Ära õitsenud õisikud tuleb hiljemalt kevadel tagasi lõigata. Eriti rikkaliku õitsengu saavutamiseks tuleb iga kevad kasvud kuni 10 cm tagasi lõigata. See peaks tagama ka rikkaliku õitsengu käesoleval aastal.
Istutada võiks kevadel, aprillis- mais. Peenar peab enne istutamist olema ilusti üles soojenenud ja umbrohuvaba. Seemned kaetakse pealt liivaga. Umbes kuu aja pärast peale maha istutamist ilmuvad tõusmed ja need vajavad hooldust. Aedhortensia on veidi külmakartlik, mistõttu tuleks võimalike külmade korral katta näiteks ajalehtedega. Väetada lämmastik - ja kaaliumväetistega, soovitatavalt vedelväetisena.

KOLKVITSIA (Kolkwitzia)

Joonis 20. Kolkvitsia. http://www.jardinsdugue.eu/wp-content/uploads/Kolkwitzia amabilis_24.jpg

Iseloomustus

Kolkvitsia on oma nime saanud Berliini botaaniku Richard Kolkvitsi mälestuseks. Perekonnas on üks liik, mille nimetus „amabilis“ tähendab „meeldiv, kaunis“. Kasvab Kesk-Hiina ja Mandžuuria mäestikes. Lähedane sugulane aedades rohkem levinud veigelale ja kuslapuule. Kolkvitsia on kuni 2 m kõrgune heitlehine põõsas elegantsete püstiste või kergelt kaldus okstega. Sügisel värvuvad lehed põõsal erinevat värvi. Õied kellukakujulised, erkroosad, paiknevad paarina kilpjates, kuni 7 cm läbimõõduga õisikutes, täites põõsa õitsemise ajal üleni 20-25 päevaks. Kolkvitsia kasvab 5 aastaga umbes 1-1,5 m kõrguseks. Lääne-Euroopas võib ta 10 aastaga ulatuda üle 2 m. Mida soojem on kasvukoht, seda suuremaks ja tihedamaks põõsas kasvab.

Hooldus

Et kaitsta taimi külmade eest, tuleks noorte taimede võrad katta kattematerjaliga. Eriti oluline on see noorte taimede puhul esimesel 2-3 aastal. Kui taim pole suur, siis võiks võraaluse multšida kas kõdusõnniku või kuiva turbaga, pärast seda painutada võrsed maadligi ja katta kuuseokstega. Noored võrsed võivad külmuda ka edaspidi, kui talv on karm, kuid taime dekoratiivsusele see oluliselt mõju ei avalda. Piisab , kui kevadel lõigata välja kahjustatud oksad. Võra taastub kiiresti.
Põõsale kohta valides tuleb arvestada, et ta ei talu kõrget põhjavett ja liigniiskust ning raskel mullal ilma drenaažita ei edene, lisaks tuleks mullale lisada veel kõdusõnnikut, liiva ja veidi turvast. Kui koht on liivane, siis tuleks paremaks niiskuse sidumiseks  lisada mullale savi ja turvast. Taim areneb paremini neutraalses mullas, seepärast ei maksa turba lisamisega liialdada. Vähemtähtis pole  ka valida tuulte eest varjatud nurgake, seda eriti talviste tuulte eest. Põõsas kasvab, areneb ja õitseb paremini päikese käes või ka kerges poolvarjus.
Kevadel tuleks kolkvitsia võraalune pind kaevata ümber, samaaegselt anda ka sõnnikut. Et kaitsta juuri kuumenemise eest ja talvel külmumise eest, tuleks võraalust multšida.
Suvel, kohe  peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Harvendada 3-5 aasta järel.

HARILIK KULDVIHM (Laburnum anagyroides)

Joonis 21. Harilik kuldvihm. http://www.aavikuemand.ee/images/products/puudpoosad_eestis/12.06.2013(4) .JPG

Iseloomustus

Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas, pärit Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt, armastades lubjarikkaid muldi. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased, võrsed tumerohelised, karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid cytisiini) dekoratiivne põõsas. Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui grupiti. Sordid: 'Aureum' - lehestik kollakasroheline; 'Pendulum' - võra rippoksaline.

Tagasilõikamine

Ilupõõsaste oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist. Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub nende õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Suvel ,kohe peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Lõikamisel lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, aga ei kärbita. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Õige nõrgalt võib lõigata kuldvihma ka talvel.

Hooldus isekülvil või levimisel

Kuldvihma võib paljundada seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega, puhma jagamise teel ja pookimisega. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva ettevalmistuseta annavad kõrge juurdumise protsendi. Mõjub hästi üksikult muru taustal või tumerohelisel taustal harvendatud rühmadena. Istikud võivad ka välja venida ja maha painduda. Kuldvihm paljudeb hästi vegetatiivselt.

Elujõulisuse suurendamine

Väga külmadel talvedel, kui õhutemperatuur langeb -30 ja sellest madalamale, tuleks nooremaid kuldvihmataimi katta. Kuldvihm vajab tuulte eest varjatud päikselist kasvukohta. Pinnas peaks olema viljakas, vett läbilaskev ja mitte happeline.

Kosmeetiline hooldus

Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine.
Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast. Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid.

HARILIK LIGUSTER (Ligustrum vulgare)

Joonis 22. Harilik liguster. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/99/Hecke_Liguster_hc.JPG

Iseloomustus

Harilik liguster on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas.Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad valmivad septembris, oktoobris ja püsivad kaua põõsal. Mari must, läikiv purpurja mahlaka lihaga ja 1-2 seemnega. 1000 seemne mass 14-28 g. Kodumaaks Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia , Väike-Aasia, Põhja-Aafrika. Satikad ei tunne ligustrite vastu erilist huvi. Väga põuakindel, kasvatatakse ulatuslikult lõuapoolsetes piirkondades. Miinusena võiks välja tuua, et lehtedel puudub ilus sügisvärv.

Tagasilõikamine

Liguster reageerib tagasilõikusele hästi, taastades kiiresti oma dekoratiivsuse. Pärast lõikamist moodustub tihe võra, mis on heki puhul väga oluline. Vajalik on ka pidev sanitaarlõikus, mida tehakse tavaliselt kevadel, kuid seda võib teha ka teistel aegadel. Eemaldatakse kuivanud, murdunud ja kahjustatud võrsed, lõikekohad kaetakse aiavahaga.

Hooldus isekülvil või levimisel

Paljundatakse harilikult seemnetest, mis külvatakse kas sügisel pärast valmimist või kevadel, viimasel juhul tuleb neid enne stratifitseerida. Seemned segatakse puhta liiva või turbaga, niisutatakse ja pannakse potti või kasti 30-40 cm paksuse kihina. Nii hoitakse neid kevadeni 0 C lähedasel temperatuuril. Paljundatakse ka vegetatiivselt – pisteokstest, võrsikutega, harvem juurevõsust. Üheaastased taimed istutatakse nõudesse (plastkonteiner mahuga 0,3-0,5l). Nõud täidetakse viljaka mullaga (segu kõdusõnnikust, lehemullast ja liivast võrdsetes osades). 2-3 aasta vanuses, kui seemikud on 40-60 cm kõrged, saab neid müüma hakata. Istutatakse ca 30 cm vahega. Soovi korral juurevõsudest vabanemiseks pole muud teha, kui neid järjekindlalt maha niita. Siiski peab aeg-ajalt arvestama järgmisega. Mullapinna ja niitmiskõrguse vahele jääv puu tüveosa jämeneb aina ning sealsetest pungadest kasvab aina rohkem võrseid. Kui sellised tüükad murus esinevad, tuleb need sügavamalt mulla seest läbi lõigata. Soovi korral eemaldatakse kännuvõsud saagimise teel nende ilmudes.

Elujõulisuse suurendamine

Võrdlemisi külmakartlik: talub ainult lühemaaegset  temperatuuri langust -27 kuni -30C. Meil tavalistel talvedel küllalt külmakindel, kuid karmimatel talvedel kannatab võrdlemisi tugevasti, mistõttu vajab sooja kasvukohta või talvekatet, külmakahjustustest taastub kiiresti. Kuigi kasvab ka halvematel muldadel, võib kasvu parandamiseks tuua kasvukohta viljakamat huumusrikast mulda. Võrdlemisi valgusenõudlik, kuid talub hästi mõningast varju.
Väetamine: kevadel mulla kaevamisel antakse põõsale liiva ja lupja, aga ka mineraalväetisi: lämmastik- ja kaaliumväetisi – 10-15 g/m2, kaaliumiväetist 15g/m2 kord 2-3 aasta jooksul sügisel, et taim talvituks paremini. Väetisi ei anta mitte ainult istutamise ajal, vaid intensiivse kasvu ajal pealtväetisena. Orgaanilised väetised kindlustavad bakterite arengut ja tõstavad mullaviljakust, mineraalväetised annavad vajalikke toitaineid. Pidevalt tuleb mulda ka lubjata. Multšimine aitab reguleerida mulla happesust või leelisust, vähendab umbrohu kasvu ning varustab ligustrit orgaanilise väetisena- suurendab elujõudu. Kui tekivad okstele punakaspruunid, kohati sissevajunud laigud ja haiguse süvenedes ümbritsevad laigud oksa ja see kuivab ülalpool kahjustuskohta, tuleks oksad välja lõigata ja põletada, ning põõsaid tuleks pritsida pärast õitsemist Bravo 500 SC-ga (20-25ml/10l).
Harilik liguster on noores eas kiirekasvuline. Üheaastased võrsed kuni 20 cm kõrgused. Talub hästi kärpimist, dekoratiivne heki- ja pügamistaim.

MAGNOOLIA (Magnolia)

Joonis 23. Magnoolia. http://fullhdpictures.com/wp-content/uploads/2015/11/Magnolia-HD-Wallpaper.jpg

Iseloomustus

Magnoolia on heitlehine valgete lõhnavate õitega, kuni 3m kõrguseks kasvav kaunis põõsas ning on üks talvekindlamaid puittaimi Eesti kliimatingimustes. Magnoolia õis on ehituselt lihtsam kui hilisematel õistaimedel. Kui näiteks roosõieliste sugukonda kuuluval õunapuul on õiel kroon- ja tupplehed selgelt eristunud, siis magnooliate õiekattelehed ei erine. Enamasti on õied ka veel hästi lõhnavad. Selle tõttu kutsutakse magnooliaid ka tulbipuudeks []. Magnoolia õitseb maist oktoobrini ning pärast seda ehivad taime suured kuni 15 cm pikkused käbikujulised erksavärvilised oranžikaskollased viljad. Magnoolia on kergelt mürgine ja seda kasutatakse meditsiinis.
Kuna magnooliad ei talu ümberistutamist, tuleb neile sobivat kasvukohta hoolega otsida. Magnooliate juurestik on pindmine ja juurekava hõre, narmasjuuri on vähe. Mulla suhtes on nad küllaltki nõudlikud, seega muld peaks olema parasniiske, kergelt happeline ja õhurikas. Põuda magnooliad ei kannata ja enamik neist ei talu ka seisvat vett. Pindmise juurestikuga magnooliatele mõjub hästi võraaluse multšimine. Magnooliate all ei tohi ka eriti kaevata, see võib vigastada nende juuri. Nagu paljudel teistel taimedel, on magnooliatelgi juured sümbioosis seentega, s.t magnooliatel on mükoriisa. Magnooliad tahavad üldiselt kasvada soojas tuulevaikses kohas. Päike on oluline rohkeks õitsemiseks, aga keskpäevapäike on mõnele magnooliale siiski liig. Magnooliad on suhteliselt saastekindlad puud, nii kohtabki neid Kesk-Euroopas ja lähistroopilises Ameerikas isegi linnahaljastuses. Meil on magnooliad pigem dendroloogilised haruldused huviliste aedades.

Magnoolia kasutamine

Magnooliad on meie puittaimede hulgas ühed arhailisemad – umbes sama vanad kui hõlmikpuud ja kindlasti on nad esimesi õistaimi maismaal. Magnooliaid kasvab looduses harva, kuid haljastuses on need suurte kaunite õitega puud väga menukad.
Lõuna-Eestis Maaritsa lähedal Vastse -Pranglis kasvab Eesti suurim magnoolia – tema ongi teravalehine magnoolia. Puu õitseb ja viljub regulaarselt. Ta on ligi 20 m kõrge, puu rinnasümbermõõt oli juba aastaid tagasi 120 cm. Praeguseks on puu arvatavasti tublisti kosunud. Teravalehise magnoolia õitsev eksemplar on ka Tallinna Botaanikaaias, kus ta kasvab 1993. aastast. Esimesi õisi nägime alles mõni aasta tagasi.

Istutamine

Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu hukkuvad maapeal pottides kasvavad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad magnooliad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel magnooliate juuri võimalikult vähe liigutada ja puutuda. Pärast istutamist aga katta juurepealne 3-5 cm paksuse puukoore-haputurba seguga, mis hoiab talvel juuri mõnevõrra soojemana. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu.
Istutusauku tuleb kindlasti segada happelist rabaturvast ja multsida sellega ka magnooliataimede ümbrus. Kui on oodata erakordselt külmi talvi, tuleks magnooliapuukesi, vaatamata hubasele kasvukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega. Magnooliate juured on haprad ja saavad kergesti kannatada. Umbrohtude tõrjeks multshi nende alune koorepuruga, see hoiab mulla niiske ja suunab mulla pH-d sobivalt happelisuse suunas.

Sieboldi magnoolia hooldus

Sieboldi magnoolia ladina k. Magnolia sieboldii, hooldus seisneb regulaarses kastmises, seda kogu vegetatsiooniperioodi jooksul, kuna magnoolia vajab palju niiskust. Mingit erilõikust ta ei vaja. Tuleb vaid välja lõigata kuivad ja sissepoole kasvavad oksad. Talvekate ei ole vajalik, ning pole ka taime suurte mõõtmete poolest võimalik (alates 3-4 aastast). Üle 3-4 aasta vanuste magnooliate eest pole muud hoolitsust vaja peale kastmise.

Paljundamine

Sieboldi magnoolia paljundamine on võimalik seemnetega, pistikutega ja pookimise teel. Nendest kolmest meetodist pakub kõige suuremat huvi seemnetega paljundamine, kuna nii pistikute, kui ka pookimise teel paljundamiseks on vaja emataime ja pookealust. Magnoolia seemned on suletud punasesse, õlisesse kesta, mis hoiab neid kuivamast, mille tagajärjel kaotavad nad kiiresti idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C.

PÕÕSASMARAN (Potentilla fruticosa)

Joonis 24. Põõsasmaran. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/22/Dasiphora_fruticosa_ssp_fruticosa_2.jpg

Iseloomustus

Marani perekonda kuulub 500 liiki, neist enamik rohttaimed, kuid ka puitunud võraga põõsad. Põõsad on kergesti kasvatatavad ja taluvad erinevaid kliimatingimusi. Põõsasmaran on kohalik liik, mis on levinud Loode-Eestis, kus kasvab loopealsetel aladel. Kasutatakse ka madalate hekkide loomiseks. Neid paljundatakse seemnetega. Suurus 0,5-1,5 m. Võra püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas. Koor, võrsed on hallid või punakaspruunid, kestendavad, noored võrsed siidkarvased punakaspruunid, väga peened . Esinevad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad. Õitseb juunist augusti lõpuni. Õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates. Vili mitteavanev, üheseemneline.

Kasvutingimused

Valgusenõudlik. Küllaltki külmakindel. Eelistavad kuivemaid viljakaid muldi. Väga levinud haljastuses, aretatud palju kultuursorte. Kasvatamine Eestis: looduslikult levinud Eesti loodeosas, looduskaitse all. Sordid väga levinud ilupõõsad.
Põõsasmaranid õitsevad ennastunustavalt jaanipäevast hilissügiseni. Lõikamise eesmärk on saada hästi palju õisi. Õitseb eelmise aasta okstel. Varakevadel kärbitakse eelmise aasta kasve ja vajadusel harvendatakse. Paari aasta tagant lõigake põõsast välja maapinna lähedalt vanemaid jämedamaid ja harunenud oksi, samuti peenikesed oksad, mis raiskavad kasvuenergiat, aga õitsevad nirult.

Hooldus

Et hekk oleks eriti tihe ja ilus, tuleb lehtpuu hekki pügada suve jooksul vähemalt kolm korda. Kui hekk ei ole veel saavutanud ettenähtud kõrgust, lõigatakse võrseid tagasi 1/2 - 1/3 aasta juurdekasvust. Et hekk oleks elujõuline ja ei laasuks all osas, tuleb hekk pügades jätta alt laiem. Põõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse võrade kärpimist või tugevat okste tagasilõikust - noorenduslõikust. Samuti tuleb enamasti piirduda võra harvendamisega ja okste kärpimisega. Kui isekülvi teel tekivad uued taimed, mis on soovimatud, tuleb neid piirata ja eemaldada kasvukohast. Samuti aitab isekülvi vältimisele kaasa multšimine ning peenarde ümber kividest piirete ladumine.
Kauni põõsakuju saamiseks peab põõsasmaranit 3-4 aasta tagant  kuni 15cm peale tagasi lõikama. Sügisel ei tohi põõsalt ära lõigta äraõitsenud pruunistunud õisi, sest see soodustab külgokste arengut, mis tekitab palju nirult õitsevaid oksi. Selle asemel tuleb pühkidakuivanud õisikud kevadel luuaga põõsa pealt ära ning need varisevad ka ise.

HARILIK ÄÄDIKAPUU e. SUMAHH (Rhus typhina)

Joonis 25. Harilik äädikapuu. http://www.seedripuukool.ee/images/products/seedri-puukool-harilik-sumahh-aadikapuu-rhus-typhina-3.jpg

Iseloomustus

Harilik äädikapuu pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Eesti oludes on tegemist mitmetüvelise kuni 3 m kõrguse puu või paljuharulise põõsaga. Tüvekoor on pruun ja kaetud peente konarustega. Võrsed on jämedad ja kaetud tihedalt punaste näärmekarvadega. Näärmekarvade tõttu on liigi kirjeldamisel võrseid sageli ka sametiga kaetud hirvesarvedega võrreldud. Pungad on kuni 4 mm pikkused värvuselt oranžid ja soomustega. Hariliku äädikapuu lehed on kuni 40 cm pikkused, 11-31 piklikmunaja ja jämedahambulise servaga lehekeseg. Lehed on pealt tumerohelised ja paljad ning alt heledamad ja noorena karvased. Vanematel puudel on ainult leherood karvased. Sügisel värvuvad lehed punaseks ja on väga dekoratiivsed. Harilik äädikapuu õitseb juunis-juulis. Õied on rohekaskollased ja paiknevad 10-20 cm pikkustes pööristes. Õied on kahekojalised ning enamik aiapuid on emastaimed. Ka viljad paiknevad pööristes. Hariliku äädikapuu viljad on kuni 0,4 cm pikkused luuviljad, mis on kaetud punakate karvadega. Viljad on hapuka maitsega ning ei ole mürgised. Viljad valmivad septembris ja püsivad puul kuni kevadeni. Värvilised lehed ja viljad muudavad liigi sügis-talvisel perioodil väga dekoratiivseks. Sobib haljastuses kasutamiseks nii üksikpõõsana kui ka koos kivide ja madalamate pinnakattetaimedega.

Hooldus

Liik on mullastiku suhtes vähenõudlik ning talub ka põuda ja linnatingimusi. Samas on soovitatav vältida liigniiskust ning valida hea drenaažiga päikeseliseid kasvukohti. Eesti tingimustes võib liik olla veidi külmatundlik ning vajab põhja- ja idatuulest kaitstud kasvukohta. Tegemist on väga kiirekasvulise taimega, mille aastased taimed võivad olla üle meetri kõrged.
Parim aeg tagasilõikamiseks on varakevad (veebruar-märts) enne lehtede ilmumist. Sel ajal on taimed puhkeolekus, mis tagab hiljem parema tagasikasvu. Noored taimed peavad enne tagasilõikamise alustamist olema vähemalt 1-2 aastased. Tagasilõikamine peaks toimuma regulaarselt (kord aastas või iga paari aasta järel). Tagasi lõigatakse 60-90 cm või 5-7,5 cm, olenevalt soovitavast tulemusest.
Taimi paljundatakse seemnete või pistokstega. Generatiivse paljundamise puhul soovitatakse seemned sügisel külvipeenrasse külvata Enne külvi soovitatakse seemneid 2-3 tundi kuumas vees leotada ning seejärel kahekuuline külm stratifikatsioon läbi viia. Avamaale istutatakse üheaastased taimed. Edasise hoolduse puhul on oluline regulaarne kobestamine ja pealtväetamine. Kastmist ja talvekatet vajavad ainult noored taimed. Poolpuitunud pistoksad võetakse suvel, juurepistikud talvel.
Kuna taim annab rohkesti juurevõsu, võib see metsistuda. Oht on suurem just juurte vigastamisel. Selleks on oluline juurevõsusid regulaarselt tagasi võtta. Seda tehakse tavaliselt siis, kui taim on puhkeolekus.
Harilikku äädikapuud on soovitatav iga kevad väetada (70g/m2), et varre ja õite kasvu edendada. Kuivadel perioodidel tuleks taimi ka kasta. Üldiselt on liik kahjuritevaba. Haigusetekitajateks võivad olla erinevad seenhaigused (sh näiteks Nectria cinnabarina, Verticillium).

HARILIK PIHLENELAS (Sorbaria sorbifolia)

Joonis 26. Harilik pihlenelas. http://www.calmia.ee/Taimed/pihlenelas.html

Iseloomustus

Pihlenelas on põõsas, mis võib enda alla hõlmata väga suuri alasid. Oma kasvuala suurendab ta juurevõsude abil, pidevalt uusi kolooniaid tekitades. Kasvuks ja levikuks ei vaja pihlenelas erilisi kasvutingimusi, sest suudab kasvada pimeduses ja väheviljakatel muldadel. Kuigi ta võib kena välja näha, ei sobi ta klassikaliselt aedadesse, kuna tema kiiret levikut on raske kontrollida. Välimuselt meenutavad tema lehed sõnajalga ning õied, mis õitsevad suve keskel, juunis- juulis, on elevandiluu värvi. Kõrguseks on tal kuni paar meetrit.

Hooldus

Pihlenelas talub tagasilõikamist hästi, mistõttu saab teda ka harvendada. Kevadel, enne lahtiminekut, võib võib juurevõsusid ajavaid põõsaid maapinnast tagasi lõigata, kuni 10 cm kõrguseni. Tagasilõikamiseks on soovitatav kasutada kas aiasaagi või lõikurit, olenevalt põõsa okste jämedusest ja tihedusest. Pihlenelat võib harvendada ja kärpida peale õite ära õitsemist.
Et ilupõõsad, nagu pihlenelas, õitseksid eriti rikkalikult, on vaja neid regulaarselt lõigata. Taime istutades tuleks taime võrale erilist tähelepanu pöörata. Kui võra ei ole piisavalt harunenud, siis tuleks peale istutamist umbes kaks kolmandiku tema ladvast maha lõigata, või eelnevate lõikuste korral kuni 20 cm eelmisest lõikekohast kõrgemalt. Istutuslõikus tuleb alati teha kevadel, isegi kui taim istutati sügisel. Hoolduslõikust võiks teha iga kahe kuni kolme aasta tagant. Seda tehes eemaldatakse kuivanud, nõrgad ja eriti vanad oksad. Lõige tehakse mullapinna kohalt risti oksaga, oksa aluselt või ka tugeva külgoksa kohalt. Noorenduslõikust tehakse järk- järgult vanu oksi põõsast välja lõigates, kuid pihlenela puhul võib seda teha ka kõiki oksi umbes 10 cm maapinnast tagasilõigates.Hui asendusvõrseid peaks tekkima soovitust rohkem, siis need omakorda harvendatakse.
Pihlenelat väetetakse vee ja väetise seguga kastes. Kastmise asemel võib panna väetist taime ümber sinna, kus taim el on juurestik.

POOPPUU (Sorbus intermedia)

Joonis 27. Pooppuu. http://www.hortes.ee/static/product_pictures/972_org.jpg

Iseloomustus

Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas , jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres. Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile. Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on tumeroheline ning pealt läikiv, alt viljas ning rohekashall. Puu õitseb juuni alguses, peale pihlakat. 1cm kuni 1,2 cm suurused valged õied on lamedates õisikutes ja lõhnavad meeldivalt. Viljad valmivad septembris-oktoobris, on sama suured kui õied, ning värvilt oranžikaspunased.

Hooldus

Parim aeg seemneid külvata on kohe peale valmimist. Kogutud ja hoiule pandud seemned peavad läbima stratifikatsiooni 2 nädalat soojas ja 14-16 nädalat külmas, ning külvatud seejärel nii vara kevadel kui võimalik. Kui seemned on idanenud ja kasvanud piisavalt suureks, et ümber istutada, tuleks iga taim eraldi potti panna. Esimesel kahel aastal kasvavad uued taimed väga aeglaselt, sest nad kasvatavad korralikku juurestikku. Ka potis kasvades on kasulik neid hoida jahedas esimesel talvel, ning maha istutada hiliskevadel.

JAAPANI ENELAS (Spiraea japonica)

Joonis 28. Jaapani enelas. http://www.eol.org/pages/627220/overview

Iseloomustus

Jaapani enelate õitsemist on võimatu mitte tähele panna, sest kui see juuni lõpus − juuli alguses algab, hakkavad paljud haljasalad rõõmsalt roosatama-punetama ja aedadesse tekivad säravad värvilaigud. Lehed on vahelduvad lihtlehed, kujult on nad elliptilised või piklikmunajad, 5-10 cm pikad ja kuni 4 cm laiad. On teravaga lehetipuga, leheserv on aga ebaühtlaselt kahelisaagijas. Suvel on lehed pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised. Sügisel värvuvad  lehed hoopiski punaseks. Õitsemisperiood on juuni lõpust kuni augustini. Jaapani enela õied on väikesed valged, roosad või punased, paiknevad sama aasta võrsete tippudes lamedates kuni 12 cm laiustes kännasõisikutes. Viljaks on koguvili, mis koosneb 3-5 nahkjast, omavahel liitumata kukkurviljast. Oma populaarsuse on jaapani enelad auga välja teeninud: nad pakuvad rohkelt silmarõõmu, aga samas on neid ülimalt lihtne hooldada. Pole vaja väetada ega kasta ning talvel ei pea muretsema, et külm liiga teeb, kuigi karmimatel talvedel võivad võrsetipud kahjustuda. Ka haigused-kahjurid ei tunne nende vastu huvi. Nad on suhteliselt põuakindlad ning mullastiku suhtes vähenõudlikud. On võimelised kasvama ka varjus, kuid sellisel juhul õitsevad nad vähe (kollane lehevärvus varjus küll tuhmub ja muutub rohekaks). Paljunevad hästi vegetatiivselt.
Ilusa koheva lehestikuga jaapani enelad on nii värvikad, et võivad vabalt asendada püsililli. Peenrasse on parem istutada suurem rühm, vähemalt kolm taime, et tekiks mõjuvam värvilaik. Jaapani enelate rühm kasvab kiiresti kokku ning tiheda lehestiku alla ei tungi ükski umbrohi. Selline hooldusvaba pinnakate kingib teile suvel aega muude tegevuste jaoks.
Jaapani enelad rõõmustavad meid ka sordirohkusega, praegu on saadaval üle paarikümne sordi. Punaste ja roosade kõrval leidub ka valgeõielisi (‘Albiflora’, ‘Leucantha’). Vaid 10−20 cm kõrgustest sortidest (nt ‘ Green Carpet’, ‘ Golden Carpet’) saab toreda madala pinnakatte, mis näeb välja nagu kohev vaip. Kõrgemad sordid on samuti head pinnakatjad ja eriti tänuväärsed suurema ala haljastamisel.

Hooldus

Kuna jaapani enelal on õisikud kõige suuremad ja säravamad ning ka lehevärv kõige erksam noortel okstel, ongi lõikamise eesmärgiks panna põõsad kasvatama noori värskeid võrseid ehk eakamate ning vähese kasvuenergiaga taimede elujõu taastamiseks tuleks teha noorenduslõikus. Selleks tuleb oksad igal varakevadel maapinnast 5-10 cm kõrguselt maha lõigata. 1-3 aastane noorpõõsas tuleks maha lõigata umbes 5 cm kõrguselt, muidugi kasvab nii madalalt lõigates vähem võrseid, kuid seevastu on nad tugevamad ja sirgemad. Kõrgemalt lõigates kasvab põõsale rohkem võrseid, kuid need on tunduvalt peenemad ega õitse nii uhkelt, lehedki on sellistel okstel väiksemad. Suurest vanast põõsast, mille läbimõõt võib olla isegi 1 m, tuleks välja lõigata vanad jämedamad, harunenud ning nõrgad oksad, et põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Sama oluline on ka põõsa puhastamine peenikestest okstest, sest neile ei kasva ilusaid lehti ega õisi. Selliselt lõigatud ja hooldatud põõsa jõud läheb alles jäänud tüüka uinuvatesse pungadesse, millest kasvavad jõulised noored võrsed. Üheks tüüpveaks on kindlasti see, kui õisikud lõigatakse praktiliselt kohe pärast õitsemist maha, selle põhjuseks on välja kujunenud arusaam, et “pruunide õisikutega kaetud põõsas on inetu”. Tagajärjeks on väga kiiresti vananevad põõsad ning väikesed õisikud. Pärast sellist lõikust hakkavad lõikekohast allpool arenema külgpungad, kasvab palju uusi võrseid ning lõpuks tekib oksa otsa viht. Häirivaid pruune õisikuid on võimalik eemaldada, kui need lõigata ära õisikurao kohalt, sest kohe, kui lõigata kaugemalt läbi võrse, hakkab see kohe uusi kasve ajama . Pärast tugevat tagasilõikust on põõsaid vaja kindlasti väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks.

HARILIK LUMIMARI (Symphoricarpos albus)

Joonis 29. Harilik lumimari. http://g4.nh.ee/images/pix/728x352/xDGY28-x9pI/harilik-lumimari-puud-poosad-73114141.jpg

Iseloomustus

Lumimarja perekond on väike, 17 liigiga. Lähimad sugulased on kuslapuud. Eestisse on toodud 3 liiki, tavalisim on harilik lumimari.
Harilik lumimari on madalakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune peenikeste okstega tihe põõsas, mis pärineb Põhja-Ameerikast. Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel ebakorrapäraselt hõlmised. Õitseb juunist septembrini. Väikesed roosad kellukjad õied asuvad tipmistes ja külgmistes peajates õisikutes. Sügisel valmivad valged kerajad marjataolised kaheseemnelised viljad, mis püsivad kaua põõsal isegi pärast lehtede langemist. Viljad on veidi mürgised. Karmimatel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid taastub hästi. Lumimari on oma väikeste lehtede, peenikeste okste ja tiheduse tõttu hea hekipõõsas korrapäraseks hekiks, kuid tema puuduseks on järjest eemaldamist nõudvad juurevõsud.

Istutamine

Eelistab lubjarikast pinnast, kuid kasvab ka kehval mullal. Talub varju ja õhusaastet. Istutatakse iga 30...40 cm tagant. Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses. Samuti talub hästi kärpimist ja ümberistutamist.

Hooldus

Harilik lumimari lõigatakse suvel kohe peale õitsemist, sest tema õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega.
Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk. Harvendatakse varakevadel. Harvendamisel lõigata välja kõik 4–5 aasta vanused oksad. Kuna tegemist on rikkalikult asendusvõrseid kasvatava põõsaga, noorendatakse teda ka kõigi okste tagasilõikamisega ca 10 cm kõrgusele maapinnast. Kui asendusvõrseid tekib liiga palju, siis need omakorda harvendatakse. Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb need regulaarselt välja lõigata. See on vajalik selleks, et takistada põõsa metsistumist. Noorendamisvõtetest sobib lumimarjale näiteks nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast.

Paljundamine

Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi. Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Rikkalikult juurevõsusid andva põõsana on tal kalduvus metsistuda ja moodustada tihedaid põõsastikke, mis on heaks põõsalindude pesapaigaks. Viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks.

UNGARI SIREL (Syringa josikaea)

Joonis 30. Ungari sirel. http://www.neevaaed.ee/2014/toode/ungari-sirel/

Iseloomustus

Juuni keskpaiku, kui harilik sirel õitsemise lõpetab, puhkem õide ungari sirel.Ungari sireli lehed on üldkujult elliptilised , tugevate leheroodudega ja heledamad kui hariliku sireli lehed. Noored võrsed on punakaspruunid ja heledate pikeguste lõvedega. Lillad ,nõrgalt lõhnavad õied on kitsas ja pikas püstises pöörses. Ungari sirel kasvab 3-4 m kõrguseks põõsaks ,ta on vähenõudlik , talub linnaõhku ja on täiesti külmakindel. Iseloomulikuks on kaarjalt küljele suunatud pikad õiekobarad. Paljunemiseks sobivad kas poolpuitunud psitikud või seemned. Talub kehva mulda, aga see ei tohi olla ülemäära kuiv.

Istutamine

Ungari sireli istikuid on soovitatav istutada 0,5-0,8 m vahedega, vabakujulise heki puhul kuni 1m vahedega Pärast istutamist kastke taimi, et vesi viiks mulla tihedalt juurte ümber. Kastke pigem rohkem kui vähem. Kui kastmisvesi on mulda imbunud, kobestage istikute alune mullapind rehaga ja multšige komposti, turbamulla või puukoorega. Kõige lõpuks tuleb taimed tagasi lõigata, et soodustada tiheda heki saamiseks nende harunemist. Ei aja juurevõsusid nagu harilik sirel.

Hooldus

Ungari sirel on väga vähenõudlik taim. Teda võib kasvatada nii pügatud hekina kui ka vabakujulise põõsana. Heki hooldamisel on kaks peamist hooldamise meetodit: Esiteks, et hekk oleks ilusti ja aegsasti pügatud, teiseks kipub ungari sirel alt laastuma, selle vältimiseks tuleb eemaldada alumised oksad. Rohu sees kasvatades ja muru pügades ei ole vaja muretseda juurevõsude pärast, kuna Ungari sirel juurevõsusid ei aja .Talvitub kenasti kuni -28 C juures.

HARILIK SIREL (Syringa vulgaris)

Joonis 31.
Umbes 4 m kõrgune vabakujuline sirelipõõsas. Nagu näha, kasvab edukalt ka tamme all, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Autori foto.

Iseloomustus

Sirel on umbes 30 liigi ja üle 1 000 sordiga perekond. Harilik sirel Eestis looduses ei kasva, kuid on väga laialt levinud kultuurtaimena. Eestis kasvab tavaliselt põõsana, kuid teda võib kärpida ka tüvipuuks. Kõrgus võib soodsates tingimustes ulatuda kuni 8 meetrini, meil tavaliselt 2 - 4 meetrit. Eelistab lubjarikast ja parasniisket mulda, kuid kasvab ka kehvemal ja kuivemal mullal. Talub varju, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Annab rikkalikult juurevõsu ja võib metsistuda. Paljundatakse seemnetest, võrsikutega ja pistokstest. Sobib nii üksikpõõsaks kui hekitaimeks.

Hooldus

Hooldus enamasti sarnane läikiva hõbepuu hooldusega. Kui kasvab hekina, pügatakse kolm korda aastas. Peale õitsemist soovitatakse eemaldada närbunud õisikud, siis ei kuluta taim energiat seemnete valmimisele. Vaata ka mõlema taime liigikirjeldusi.

HARILIK LODJAPUU (Viburnum opulus)

Joonis 32. Harilik lodjapuu. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/70/Viburnum_01.JPG/250px-Viburnum_01.JPG

Iseloomustus

Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta sagedane. Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus. Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet. Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga, mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, ning kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega (bio.edu.ee). Taimel on väiksemad munajad ladvapungad ja kitsad ning võrsele liibuvad külgpungad suuremad . Vartele kinnituvad lehed vastakuti. Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas, alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm.
Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm läbimõõduga, lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed putukate meelitamiseks. Õitseb taim mai lõpus ja juunis, ning viljub septembris. Viljad on marjataolised pikliku kujuga lihakad luuviljad, ühe lapiku seemnega. Maitselt mõruhapud, kuid söödavad, ning värvuselt erepunased. Harilik lodjapuu kuulub sugukonda kuslapuulised ja perekonda lodjapuu. Rahvapäraselt kutsutakse teda veel õispuuks, koerõispuuks, lodjapiks, leedripuuks, hullukoeramarjapuuks, hundimarjapuuks.

Tagasilõikamine

Noorenduslõikus seisneb okste tugevas tagasilõikamises ja nende arvu vähendamises. Tulemuseks on võrsete stimuleeritud tekkimine, mistõttu pikeneb põõsa eluiga. Sellele lõikusele peab kindlasti järgnema kujunduslõikus, mille käigus harvendatakse ja kärbitakse võrseid. Umbes 10 aasta vanustel okstel hakkavad oksatipud kuivama, ning need tuleks kärpida. Üle 15 aasta vanused oksad tuleks eemaldada. Ka on vajalik kärpida tugevaid üheaastaseid võrseid. Lõikamise õige aeg on peale õitsemist ja enne uute õiepungade moodustumist, sest eesmärk on õiterohkus ja vahel ka õite suurus. Lõikamisel uue taime juurde minnes tuleb puhastada käärid, et vältida võimalike haiguste ülekannet, ning kindlasti kasutada teravaid kääre. Üldiselt lõigatakse lodjapuud, et säilitada nende hoolitsetud välimus kasvuhooajal, ning suurem lõikus ühe korra aastas taime tervise säilitamiseks.

Hooldus isekülvil või levimisel

Viljade saamiseks on vaja ühte aega vähemalt kahte lodjapuud. See tagab õite parema viljastumise ning nii võib saada ühelt põõasalt kuni 20 kg vilju. Kuid kindlasti tuleb ka väetada pinnast põõsasste ümber. Seda kevadel ja juuni keskel.
Lodjapuu viljub septembris. Kuid nii sügisese kuika kevadise külvi korral ilmuvad tõusmed alles teisel kevades, sest seeme vajab stratifitseerimist – 2 kuud soojas ja siis kevadeni jahedas. Esimesel aastal on seemikute kasv väga aeglane.
Lihtne on ka lodjapuud paljundada haljaspistikuga. Selleks lõigatakse kahe pungapariga oksatükk, ergutatakse kasvustimulaatoriga ja juurutatakse pistikulavas. Juurutamiseks piisab vaid suuremast plastpudelist või klaaspurgist. Pistoksi võetakse üheaastastest võrsetest, sest nad juurduvad halvemini.
Kõige lihtsam ehk on paljundada lookvõrsikuga. Sel meetodil paljundades on vaja vaid jälgida, et muld oleks kogu aeg niiske. Olles väga elujõuline, lähevad suuremate põõsaste mahakooldunud oksad niimoodi juurduma.

Elujõulisuse suurendamine

Põõsast väetatakse kaks korda aastas- varakevadel ja juuni keskel. Selleks kasutatakse ammooniumnitraati, karbamiini, superfosfaati, kaaliumnitraati, kõdusõnnikut ja kaaliumkloriidi. Viiruste leviku takistamiseks ei võeta pistikuid ja pookoksi haiguskahtlastelt taimedelt, ning hävitatakse haigestunud taimed ja viirusi kandvad putukkahjurid. Et tõsta taime viiruskindlust, tuleks luua talle soodsad kasvutingimused, ning vältida ühekülgset väetamist, kasta põuaperioodil ja harvendada. Et takistada jahukaste levikut juba nakatunud taimede puhul, sügisel nad põletatakse, ning maa põõsaste ümber kaevatakse läbi.

Kosmeetiline hooldus

Kastmisel tuleb jälgida nõuannet, et pigem kasta harvem ja põhjalikult kui sageli ja vähe. Sagedasemalt tuleks kasta linnasaastega kokkupuutuvaid taimi. Kastmisvesi ei tohi olla veevärgivesi, sest too on külm ning tihti sisaldab kloori. Saastealas kasvavaid taimi võiks piserdada veega. Kuival suvel tuleb kasta põõsaid tihedamalt , kuni 3 korda kuus.
Valminud viljad tuleks jätta taime külge, talveajal vajavad neid toiduks linnud. Kevadel tuleks rehitseda ära lehekõdu taime alt.

Kasutatud allikad

   

About Home: Red Twig dogwood shrubs
http://landscaping.about.com/od/shrubsbushes/p/redtwig_dogwood.ht m

Aggie     Horticulture
http://aggie-horticulture.tamu.edu/earthkind/landscape/proper-pruning-techniques/ (03.04.2016)

Ageeta OÜ veebileht . 2016. Äädikapuu (harilik sumahh).
http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=14297 (14.04.2016).

Ageeta OÜ veebileht. 2008. Vähenõudlik hekk. http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=282 (14.04.2016).

Aiaklubi, 2011 Harilik liguster. http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=195&Itemid=9999999 (15.04.2016)

Aiandus
http://www.aiandus.ee/loe.php?id=19460  (13.04.2016)

Aianduse entsüklopeedia . (2010). Tallinn: Varrak /Peatoimet. C. Brickell.

Aiasõber. Liigikirjeldused.
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused     (15.04.2016).
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/340    (13.04.2016)
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/314 (14.04.2016)
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/391  (12.04.2016)
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/367 (17.04.2016)
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/311 (17.04.2016)
           https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/391
           https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/295  

Alak, K. 2005. Igihaljad kaunitarid, Ilu-ja tarbeaed
http://seemnemaailm.ee/public/2/18_1.php  (22.04.2016)

Bio.edu.ee Jugapuu.
http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/jugapuu.ht m (13.04.2016)

Calmia istikuäri OÜ, „Harilik kuusk ja tema sordid“
http://www.calmia.ee/Taimed/kuusk/pinana.ht m

Calmia. Jugapuu. http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/jugapuu.ht m

Calmia. Lodjapuu.
http://www.calmia.ee/Taimed/Lodjapuu/viyldinfo.ht m      (11.04.2016)

Calmia: mägimänd.
            http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/magimand.ht m (15.04.2016)
            http://www.calmia.ee/Taimed/pihlenelas.ht m

Calow, G. 2007. Snowberry. NatureSpot. [WWW]
http://www.naturespot.org.uk/species/snowberry (19.04.2016)

Cornus Alba „Sibrica“, Missouri botanical garden
http://www.missouribotanicalgarden.org/PlantFinder/PlantFinderDetails.aspx?taxonid=243964&isprofile=0 &

„Dendroloogia“ Valgus 1987    (15.04.2016)

Deutsia. 2011. Aiasõber. [WWW]
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/295 (26.04.2016)

Deutsia. Calmia istikuäri OÜ. [WWW]
http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (26.04.2016)

Deutsia.Hansaplant. [WWW]: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=34 (viimati külastatud 14.04.2016)

Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu.                 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ploomipuu2 (13.04.2016)

Eesti rahvaluule kodulehekülg .
            http://www.folklore.ee/rl/fo/databases/arboretum/puud/sirel.ht m     (15.04.2016).   

eHow. How to Care for a Viburnum Opulus.
            http://www.ehow.com/how_8147479_care-viburnum-opulus.html (13.04.2016)

Fine Gardening Magazine veebileht. 2016. Plant Guide – Tiger eyes sumac (Rhus typhina). http://www.finegardening.com/tiger-eyes-sumac-rhus-typhina-tigereye-bailtiger#ixzz45u2hfFke (15.04.2016).

Folklore
http://www.folklore.ee/rl/fo/databases/arboretum/puud/kuslap.ht m (13.04.2016)

Forest Ecology and Management , 2004
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0378112702001342

Garden guides. Prune Viburnum Opulus.   http://www.gardenguides.com/138880-prune-viburnum-opulus.html ( 12.04.2016)

Godet J. 2000. Puude ja põõsaste määraja. Koolibri.

Haak, M. 2010. Mida peaks arvestama kuuseheki istutamisel?
http://www.haljastus.org/ 23.04.2012

Haljassaare. Harilik kuldvihm
http://www.haljassaare.ee/puukool/?mod=2&taim=352%20%28 (14.04.2016)

Hannust, A. 2007. Kodused ja kontvõõrad. Kodu & Aed.

Hariduskeskus . Suur läätspuu. http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/suur_laatspuu.html (13.04.2016)

Harilik ebajasmiin ‘ Aureus ’ 2014. Neeva aed.
http://www.neevaaed.ee/2014/toode/harilik-ebajasmiin-aureus/ (13.04.2016)

Harilik lumimari. Calmia istikuäri OÜ.  [WWW]
http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/lsymalbus.ht m (19.04.2016)

Harilik pihlakas
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.ht m (12.04.16)

Harilik toomingas. Kasutus
https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_toomingas (02.05.2016)

Harilik toomingas. liigikirjeldus ,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas.ht m (02.05.2016)

Harilik toomingas. täiendav info,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas2.ht m (02.05.2016)

Hansaplant.
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=175&art=82     (15.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=150&art=145  (12.04.16)
http://www.hansaplant.ee/static/images/pilt_3902.jpg (15.04.2016)
http://hansaplant.ee/?op=body&id=176&cid=93 (14.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=111 (16.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=837&cid=1806&cgid = (17.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=178&art=80 (17.04.2016)
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=61&art=34 (16.04.2016)
Tuhkpuu koorepõletik.
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=832&cid=1863&cgid (14.04.2016).

Hansaplant haiguste ja kahjurite ennetamine http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=837&art=518

http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=163&art=111

Hekid, Eesti kaunis kodu
http://www.iluskodu.ee/hekid.php

Heki istutamine ja hooldamine, 2011
http://www.nokitse.ee/hekid/heki-istutamine-jahooldamine

Hiie, I., Hiie, K. 2008. Harilik lumimari. Hariduskeskus. [WWW]
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_lumimari.html (19.04.2016)
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_pukspuu.html (17.04.2016)
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/vardforsuutia.html (17.04.2016)

Homeguides. Suur läätspuu. http://homeguides.sfgate.com/prune-caragana-25423.html (13.04.2016)

Hortes.
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (13.04.2016)
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/aedhortensia-unique (14.04.16)
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (14.04.2016)
          Kuldvihma lõikamine http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21

Iluaianduse     käsiraamat . (2012). Tallinn: Varrak./ Koost . M. Laane . 416 lk.

Ilupõõsaste lõikamine. Hortes. [WWW]
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21 (19.04.2016)

Inkodu
http://www.inkodu.ee/index.php?est/291/uudised/Napunaiteid-rooside-istutamiseks-ja-hooldamiseks  (13.04.16)

Jaapani enelas
http://rihupoiss.pbworks.com/w/page/6846336/JAAPANI--ENELAS (11.04.16)

J.C. Bakker Nurseries.
    http://www.jcbakker.com/product/malus-pendula-royal-beauty/ (15.04.2016).

Johnson , B.K, Palmstierna, I. 2006. Puud ja põõsad aias. Vasteras: Forma Publishing Group AB. 238, lk.

Johnson, O, More, D. 2004. Euroopa puud. Hong Kong: Printing Express Ltd. 464 lk.

Jordan, A. 2013. [WWW]
http://laurries.blogspot.com.ee/2013/06/this-year.html (19.04.2016)

Juhani puukool . Puishortensia.   http://juhanipuukool.ee/kaupdetail?idd=974 (14.04.2016)

Järve, S. ja Eskla, V. (2014). Puude ja põõsaste lõikamine. Viies trükk. Tallinn: Varrak. 187 lk.

Järvselja Õppe- ja Katsemetskond
http://jarvselja.ee/pood/ilupoosad     (15.04.2016).
Cotoneaster scandinavicus. http://jarvselja.ee/pood/ilupoosad/cotoneaster-scandinavicus-harilik-tuhkpuu/ (14.04.2016).

Kare deutsia. Hortes. [WWW]
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad/kare-deutsia-plena (26.04.2016)

Kare deutsia. 2014. Neeva aed. [WWW]
http://www.neevaaed.ee/2014/toode/kare-deutsia-plena-deutzia-scabra/ (26.04.2016)

Kaunis- deutsia.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]: http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m ( 14.04.2016)

Kaunis deutsia. 2014.Neeva aed.[WWW]
http://www.neevaaed.ee/2014/toode/kaunis-deutsia / ( 14.04.2016)

Karner.  Ilupõõsaste lõikamine: http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (14.04.2016)

Karner. Kevadine puittaimede lõikamine
http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/

Kaunis- deutsia.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]: http://www.calmia.ee/Taimed/plena.ht m (viimati külastatud 14.04.2016)

Kaunis kolkvitsia. (2009). Seemnemaailma lugemissaal.
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=319 (10.04.2016)

Keskkonnaamet . Tavalised pargipuud ja põõsad.
http://www.keskkonnaamet.ee/public/50_tavalisemat_pargipuud_ja_-poosast_200dpi.pdf (11.04.16)

Kevadine puude ja põõsaste lõikamine. (2011). Kärner ja Ko.
    http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine (10.04.2016)

Kolkvitsia „Rosea“. (2016). Calmia Istikuäri OÜ.   http://www.calmia.ee/filupuud.html  (10.04.2016)

Kontpuu, „Sibrica“, Calmia istikuäri OÜ
http://www.calmia.ee/Taimed/Kontpuu/cosibirica.ht m

Kirsipuu
http://et.wikipedia.org/wiki/Kirsipuu

Kärner&KO, Kevadine puude ja põõsaste lõikamine
http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/

Laas ,     E. 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus, 824 lk.

Laane, M. 2005. Põõsaraamat. Tallinn: Varrak.

Laansoo, U. 2009. Taimeraamat. Tallinn: Varrak

Lumimari. 2011. Aiasõber. [WWW]
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/350 (19.04.2016)

Lumimari. 2009. Eesti entsüklopeedia. [WWW]
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/lumimari1 (19.04.2016)

Les Jardins du Gué.
http://www.jardinsdugue.eu/wp-content/uploads/Kolkwitzia-amabilis_24.jpg
(10.04.2016).

Lhote, E. Bee Paysage. [WWW]
http://www.bee-paysage.fr/biblioplantes-fiche-plante.php?nomtaxon=Deutzia%20scabra (26.04.2016)

Liigikirjeldused, Ebajasmiin 2011 Aiasõber.   https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/304 (13.04.2016)

Loodusajakiri
http://www.loodusajakiri.ee/2016-aasta-puu-on-kuslapuu/  (13.04.2016)

Lumimari. 2009. Eesti entsüklopeedia. [WWW]
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/lumimari1 (19.04.2016)

Luua metsanduskool. Puude ja põõsaste hooldamine.        https://luua.kovtp.ee/kasulikku/-/blogs/puude-ja-poosaste-hooldamine-ii-osa

Maakodu 2006. Kaja Kurg. Põõsas ootab tarka lõikajat.   http://marjett.blogspot.com.ee/2009/08/taimede-hooldus.html (11.04.16)

Maakodu, „Kontpuu toob talve sära “, 2009
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/kontpuu-toob-talve-sara?id=25401619

Maakodu. Ploomi- ja kirsipuu ootab lõikajat.           http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/ploomi-ja-kirsipuu-ootab-loikajat?id=49812615      (20.04.2016)

Maakodu. Käger, E. 2011. Millal kuusehekki lõigata: suvel või talvel

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/millal-kuusehekki-loigata-suvel-voi-talvel?id=50547779

Maaleht . Aed- ja puishortensiat lõigake erinevalt. Puishortensia.   http://juhanipuukool.ee/kaupdetail?idd=974 (14.04.2016)

Maaleht. Kuidas lõigata ilupõõsaid             http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/kuidas-loigata-ilupoosaid?id=23969079

Meeldiv kolkvitsia. (s.a.). Seemnemaailm.    http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=9602 (10.04.2016).            

Miksike. Ploom. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/ploom_annikapaavel.ht m (14.04.2016)

Missouri botanical garden, Picea Abies
http://www.missouribotanicalgarden.org/PlantFinder/PlantFinderDetails.aspx?kempercode=e620

Männi R. 2014. Värvirõõmsad jaapani enelad http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/varviroomsad-jaapani-enelad?id=69325981 (11.04.16)

Niine, A. (1976). Haljastaja käsiraamat. Tallinn: Valgus. 308 ja 324 lk.

Novacek, C. 2015. Syringa Josikaea.Chalersnovacekbooks.[WWW]:
http://www.charlesnovacekbooks.com/tag/syringa-josikaea/ ,(13.04.2016)

Nurga     Puukool.
http://foorum.nurgapuukool.ee/foorum/viewtopic.php?t=977     (15.04.2016).   

Palmisterna, I., Johnson, B K. 2006. Puud ja põõsad aias.

Patune- Mitt , L. 1971. Aiakujundus.

Perekonnakirjeldus, Toompihlakas 2016 Hansaplant.
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=137&art=167 (13.04.2016)

Piir, R. Toompihlakas kultuuris.
http://agrt.emu.ee/pdf/2000_4_piir.pdf (13.04.2016)

Plants for a Future. Sorbus intermedia.   http://www.pfaf.org/user/Plant.aspx?LatinName=Sorbus+intermedia  ( 13.04.2016)

Põõsasmaran. Kasutamine, https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5%C3%B5sasmaran (02.05.2016)

Põõsasmaran. Liigikirjeldus,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/psasmara.ht m (02.05.2016)

Põõsasmaran. Täiendav info,
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/psasmara2.ht m (02.05.2016)

Põõsapügaja põhitõed 2016. Aiaidee.  
http://www.aiaidee.ee/poosapugaja-pohitoed-2/ (13.04.2016)

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse veebileht.
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/laikiv_hobepuu.html  (15.04.2016).

Reitalu, M. Mitme pihlaka maa on Eesti?   http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0006/pihlakas.html (11.04.2016)

Roht , U. 2007. Lehtpuud I. Tartu: AS Atlex . 380 lk.

Rosmakor
http://www.rosmakor.eu/kasvatus.php (13.04.2016)

Sakala
http://pluss.sakala.ajaleht.ee/888470/vara-valmivatest-kuslapuumarjadest-saab-imemaitsvaid-hoidiseid

Sander,R. 2011. 101 Eesti puud ja põõsast. Kirjastus"Varrak".Lk:43

Sander, R. (2014). Koduaia ilupuud ja –põõsad. Tallinn: Varrak. 154 , 248 ja 153.

Sander, R. 2009. Südametemurdja deutsia.Maaleht. [WWW]: http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/article.php?id=23969089 ( 14.04.2016)

Sander,R.2011.Deutsiad.Aiasõber.[WWW]: http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=295&Lang=est (viimati külastatud 14.04.2016)

Sarapuu, H. 1983. Puud ja põõsad haljastuses.  Tallinn. Valgus.

Sarapuu, H. 2000. Hekid ja hekitaimed. Tallinn: Valgus, 137 lk..

Seemnemaailm. Harilik kuldvihm.
http://www.seemnemaailm.ee/index.php?mark=5&vote=12380&lang=ee http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5800 (17.04.2016)

Seemnemaailm. Suur läätspuu. http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=5386 (13.04.2016)

Shade , C. 2012.Slender deutzia.Carolynsshadegardens.[WWW]: https://carolynsshadegardens.com/tag/deutzia-gracilis-nikko /(13.04.2016)

Sorbus intermedia. Pooppuu.   http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id=90&did=1&sid=1176&aid=0 (11.04.2016)

Sugulased sirel ja ligustriin. 2010.Maakodu. [WWW] : http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/sugulased-sirel-ja-ligustriin?id=36735145 (14.04.2016)

Zeleň Zahradnický Portál.
http://www.zelen.cz/images/galerie/galerie836/images/galerie/kolkwitzia_amabilis_02.jpg (10.04.2016).

Tartu Ülikool.
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap2.ht m  (13.04.2016)

The gymnosperm database, Picea abies
http://www.conifers.org/pi/Picea_abies.php

The Royal Horticultural Society veebileht. 2016. Rhus typhina. https://www.rhs.org.uk/Plants/20902/i-Rhus-typhina-i/Details?returnurl=%2Fplants%2Fshrubs%3Fs%3Ddesc(plant_merged) %26context%3Db%25253D0%252526hf%25253D12%252526l%25253Den%252526s%25253Ddesc%25252528plant_merged%25252529%252526sl%25253Dplants%252526r%25253Df%2525252Fplant_plant_type%2525252Fshrubs%26page%3D8%26aliaspath%3D%252fplants%252fshrubs (15.04.2016).

“Tihemetsa“ 2011 (15.04.2016)

Unelmate aed. Puud, põõsad ja ronitaimed. II väljaanne.

Ungari sirel.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]:
http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/syjosikaea.ht m ( 14.04.2016)

Vaasa, A. 2003. Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat. Maakodu. [WWW]
http://www.hot.ee/tsuga/art.html (26.04.2016)

Valgamaalane. Iga viljapuu vajab kärpimist.
http://valgamaalane.postimees.ee/2203847/iga-viljapuu-vajab-karpimist (13.04.2016)

Vikipeedia. Jugapuu (perekond).         https://et.wikipedia.org/wiki/Jugapuu_(perekond) (13.04.2016)

Vääna puukool. Puishortensia. http://www.xn--vnapuukool-q5aa.ee/hydrangea-arborescens-annabelle-puishortensia-annabelle (14.04.2016)

Wild rosetree. Suur läätspuu. http://wildrosetree.ca/a-z-plant-maintenance/caragana-caragana-spp/ (13.04.2016)

Õierohked õunapuud. Laansoo, U. Eesti Päevaleht.
http://epl.delfi.ee/news/melu/oierohked-ounapuud?id=64494358U (15.04.2016).

Õunapuu perekond. (2015). Wikipedia.
    https://et.wikipedia.org/wiki/Õunapuu_(perekond) (15.04.2016).