Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

NEUROLOOGIA-EKSAMIKS (0)

Tartu Ülikool - Meditsiin - Neuroloogia
5 VÄGA HEA
Punktid
NEUROLOOGIA
NÄRVISÜSTEEMI EHITUS JA ARENG
Eksamiks vaata selle järgi!!!
  • Närvisüsteemi areng ja arenguhäired
    Vastsündinu aju kaalub keskmiselt 350-450 grammi. 1. eluaasta lõpuks kaalub aju juba 1000g ja täiskasvanu aju 1200-1400 grammi ehk umbes 2% kehakaalust. Seljaaju kaal on ligikaudu 2% peaaju kaalust .
    Närvisüsteemi ontogenees (areng) :
    18. fetaalpäeval formeerub embrüodisk, millest hakkavad arenema lootelehed, mida on kolm: ektoderm (välisleht), endoterm (siseleht) ja mesoderm . Ektodermist hakkab välja arenema kogu närvisüsteem.
    21.-28. fetaalpäeval tekib lootel ektodermi paksend – medullaarplaat, mis muutub kiiresti neuraalvaoks ja sulgub seejärel neuraaltoruks, millel on kaks osa: kraniaalne ja kaudaalne . Kaudaalne osa on seljaaju algmeks ja kraniaalne osa peaaju algmeks.
    36.-49. fetaalpäeval diferentseeruvad suuraju osad (peaaju koor ja koore alused tuumad ehk basaalganglionid ) ja neuraaltoru õõnest areneb ajuvatsakeste süsteem.
    3. fetaalkuu lõpuks on lootel inimajule omased proportsioonid, suuraju poolkerad katavad vaheaju, olemas on väikeaju ja ajusild ja moodustub lateraalvagu ehk külgsild, mis eraldab suuraju oimusagarast. Kui võrrelda loote aju täiskasvanu omaga , siis loote ajul puuduvad iseloomulikud vaod suur- ja väikeajul ja seljaaju ulatus õndraluuni (1-2 nimmelülini).
    6.fetaalkuu lõpuks on lootel normaalsed ajustruktuurid (käärud, vaod), subarahnoidaalõõs obliteerub ehk tekib suletud ruum pehmekelme ja ämblikvõrkkelme vahel.
    Pärast 6. fetaalkuud toimub müeliniseerumine, sünapsite areng ja jätkete kasv.
    Arenguhäire põhjused võivad olla järgmised:
    geneetilised : 21 kromosoomi trisoomia – downi tõbi;
    nakkushaigused: tuberkuloos, süüfilis, algloomad (nt. toksoplasmoos ), viirusinfektsioonid (HIV);
    fütotoksilised ained: ravimid , narkootilised ained, alkohol , suitsetamine .
    • Anentsefaalia - suuraju arenematus, neuraaltoru häire 4.fetaalnädalal.
    • Mikrotsefaalia - aju väike, vaimse arengu mahajäämus. Põhjused: geneetilised, infektsioonid .
    • Hüdrotsefaalia- liikvori rõhk suureneb (ajuvatsakesed laienevad, ajuatroovia) lõgemed lähevad pingesse, õmblused eralduvad, peaümbermõõt ja laup suurenevad, loojuva päikese fenomen- ei saa üles vaadata. Šunteeritakse – liikvor juhitakse südame või kõhuõõnde.
    • Kraniostenoos - kolju luustumishäire, õmbluste liiga kiire luustumine, vaimne mahajäämus.
    • Neuraaltoru häired:

    *Peaaju songad - kuklas või otsmikul tekkivad , songakotis on ajuosad , seotud vatsakeste süsteemiga ja seda ei saa ravida (häire on siis 4 fetaalnädalal)
    *Seljaaju songad – mitu varianti : * songakotis on osa ajukestad, närvijuured, seljaaju. Kui on ainult ajukestad siis raskeid häireid ei pruugi olla kui aga on juba nv juured siis raske halvatus .
    • Spina bifida : puudu lülikaared.
    • Kranivertebraalse piirkona arenguhäire (peaajuseljaajuks) :

    * Arnold -Chiari sündroom: väikeaju tonsillid asuvad väljaspool koljuõõnt (st allpool kuklamulku). Võib põhjustada vesipead, bulbaarparalüüs.
    Närvisüsteemi ehitus ja anatoomiline jaotus: kesk-ja perifeerne NS, nende osad.
    Somaatiline närvisüsteem jaguneb tsentraalseks e kesknärvisüsteemiks (peaaju ja seljaaju) ja perifeerseks NS-ks (peaajunärvid e kraniaalnärvid (12 paari) ja seljaajunärvid e spinaalnärvid (31 paari)). Perifeerne närvisüsteem on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks (somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e. sensoorne osa) ja kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste , mõningate näärmete või muude efektororganite suunas ( eferentne osa).) ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks (autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihaste, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline juhib organismi taastamist. Tee joonis.
    Neuron e närvirakk e hallaine koosneb rakukehast ja jätketest. Närvirakul on kahesuguseid jätkeid (pikk jätke kannab aksoni nimetust ja lühikesed jätked kannavad dendriidide nimetust). Reeglina närvirakul 1 akson ja mitu dendriiti . Dendriidid seovad erinevaid närvirakke omavahel. Sõltuvalt närviraku iseloomust juhivad aksonid motoorsetel või ka sekretoorsetel neuronitel erutuse närviraku kehast kas lihasele või näärmele (motoorsetel lihasele, sekretoorne näärmele). Sünniks on neuronite arv lõplik (suureneb dendriidide ja sünapsite arv).
    Sünaps – moodustis NS-s, mille kaudu toimub erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele või innerveeritavale elundile. Neuronid on üksteisega kontaktis sünapsi kaudu. Erutuse ülekanne toimub sünapsis mediaatori vabanemise kaudu või elektrilise närviimpulsi tekkel. Närviimpulss edasi kandudes ei vähene. Erutusülekanne toimub järgmiselt: kui erutus jõuab presünaptilisele membraanile, vabaneb vesi sünapsi pilusse (20-40 nm). Mediaator puutub kokku postsünaptilise membraani retseptoritega ja seondub oma retseptoriga. Pärast seondumist oma retseptoriga toimub postsünaptilise membraani erutus. Mediaator ei jää sünapsipilusse, vaid ta likvideeritakse ja sellega erutusülekanne katkeb
    Ajukestad ja meningeaalsündroom
    Ajukesti on kolm – pehmekelme, ämblikvõrkkelme ja kõvakelme. Ajukelmete ärritusnähtude põhjuseid on erinevaid. Mittepõletikulistest teguritest (liikvori rõhu järsk langus, liikvorirõhu tõus, KNS kasvajad , ajukontusioon ehk ajupõrutus jne.) põhjustatud ärritusseisundit nimetatakse meningismiks. Põletikulistel puhkudel on põhjuseks mikroobid ning seisundit nimetatakse meningiidiks. Meningeaalsündroomile iseloomulikud sümptomid on:


    • Kernigi sümptom (haige pannakse lamama ja jalg pannakse 90kraadise nurga alla, seejärel üritatakse jalga sirgeks sirutada, aga see pole võimalik reie tagumise rühma liigeste toonilise kontraktsiooni tõttu),
    • Brudzinski sümptom ( selili lamaval patsiendil surutakse kaela ettepoole . Sellega kaasneb automaatne põlvede ja puusa tõus).
    Meningiaal sündroomi põhjused:
    • Neuroinfektsioonid
    • Ajusisene verevalum
    • Subarahnoidaalne verevalum (pehmekelme ja ämblikvõrkelme vahel) - -aneurüsm
    • Ajupõrutus
    • kasvajad

    NÄRVISÜSTEEMI FUNKTSIONAALNE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA
    Motoorsed juhteteed e püramidaaltrakt
    Püramidaaltrakt ( motoorne juhtetee) koosneb 2 neuronist – perifeersest (seljaaju eessarve rakud , kraniaalnärvide motoorsed tuumad ajutüves) ja tsentraalsest (pretsentraalkääru( motoorika )motoneuronid).
    Külgmine kortikospinaaltrakt e. lateraaltrakt ristub piklikaju ja seljaaju piiril , tegeleb jäsemete innervatsiooniga.
    Eesmine kortikospinaaltrakt - ei ristu, tegeleb kehatüve innervatsiooniga.
    Kortikobulbaartrakt (kraniaalnärvid) - osa kiude ristub, kahepoolne innervatsioon , v.a. XII ja VII n. alumine osa.
    Motoorne juhtetee:
    Ajukoore ( tsentraalne motoneuron ) (1 motoneuron)
    sisekihn
    keskaju ajujalakesed
    ajusild
    ajutüvi.
    seljaaju eessarv (perifeerne motoneuron ) (2 motoneuron)
    motoorne närvijuur
    närvipõimik
    perifeerne närv.
    Püramidaaltrakti kahjustussündroomid
    Püramidaaltrakti kahjustus: halvatus
    Kui mingi osa püramidaaltraktist jääb ristumata (juhteteede ühendused katkenud), siis võib tekkida halvatus. Kas siis parees (osaline halvatus) või pleegia (täielik halvatus).
    Halvatused jaotatakse: . tsentraalseteks halvatusteks (esineb sagedamini) ja perifeerseteks halvatusteks
    •Tsentraalne halvatus: Halvatud lihaste toonus aja jooksul suureneb (nädal, kuu). Põhjustades jäsemetes kanguse e. spastilisuse või ka rigiidsuse. Reflekside elavnemine . Patoloogiliste reflekside ilmumine. Jälgida inimese tavalisi liigutusi, kuidas inimene käib, vastupanujõud. Tsentraalse halvatuse korral ei teki lihasatroofiat kiiresti. (põhjused: insult , kasva, traum näiteks)
    • Perifeerne halvatus: halvatud jäse lõtvub, jääbki lõdvaks. Lihased atrofeeruvad. Amüotroofiline sündroom on tüüpiline perifeersele halvatusele, refleksid kustuvad ära. (põhused motoneuroni haigus nt.
    Spastiline ja lõtv halvatus
    Tsentraalne ehk spastiline halvatus - tsentraalse motoorse neuroni kahjustuse tagajärjel.
    Spastilist halvatust iseloomustavad järgmised märksõnad: tsentraalne, kõrge toonus, elavad refleksid, patoloogilistest refleksidest Babinski ( varvaste kõverdamine), kloonused (spastilisuse tundemärk, mil maapinna puudutamisel natuke painutatud sõrmega tekib tahtmatu värisemine või tõmblemine. Värisemise põhjus on lihaste korduvad rütmilised reflektoorsed kokkutõmbed), lihasatroofia vähene või puudub, pindmised refleksid madalad, kahjustus rohkem kaugel kui lähedal, kätel rohkem sirutajal kui painutajal, jalgadel vastupidi.
    Spastiline parees esineb näiteks järgmiste haiguste korral: insult - isheemia, hemorraagia , truumor, trauma , entsefaliit, laste tserebraalparalüüs, sclerosis multiplex , amüotroofiline lateraalskleroos (ALS).
    Perifeerne ehk lõtv halvatus - perifeerse motoorse neuroni kahjustuse tagajärjel. Perifeerse ehk lõdva halvatuse korral on refleksid madalad või nõrgenenud, toonus langenud, patoloogilisi reflekse ei vallandu, lihasatroofia (lihaste kõhetumine) väljendunud, fastsikulatsioonid (tahtmatud lihastõmblused).
    Lõtv parees esineb järgnevate haiguste korral: poliomüeliit, polüradikuloneuropaatia, radikulopaatia , trauma, kompressioon - neuropaatia , müasteenia, müopaatiad. Põhjused: diski prolaps, motoneuroni haigus.
    Halvatused jagunevad vastavalt ulatusele: Osalist halvatust nimetatakse pareesiks, täielikku halvatust pleegiaks.
    • Hemiparees (-pleegia) - ühe kehapoole halvatus
    • Monoparees (-pleegia) - ühe jäseme halvatus
    • Paraparees (-pleegia) - ala- või ülajäsemete halvatus
    • Tetraparees (-pleegia) - kõigi nelja jäseme halvatus

    Ekstrapüramidaalne süsteem ja kahjustussündroomid
    Eelinfo : basaalganglionite, mis asuvad peaaju poolkerade sees keskel hallaines ja on sellised valgeaine tombid, ülesanne on motoorika koordineerimine lihastoonuse reguleerimine.
    Eksatrapüramidaalsüsteem: närvirakke ja neid ühendavate juhtteede süsteem, mis liidab üheks basaalganglionid, suuraju koore, väikeaju, taalamuse, retikulaarformatsiooni ja seljaaju.
    Ekstrapüramidaalsüsteem moduleerib ajukoore motoorse piirkonna tegevust. Kontrollitavate tegevuste alla kuuluvad:
    • Reflektoorne ehk spastiline toonus(lähtetoonus)
    • Kehahoiak, poosid , kaasliigutused
    • Liigutuste sujuvus
    Ekstrapüramidaalsüsteemi kahjustussündroomid jagunevad kaheks: akineetilised-rigiidsed või hüperkineetilis-hüpotoonilised.
    Akineetilis-rigiidsete kahjustuste puhul esineb liiga vähe liigutusi, sinna alla kuuluvad parkinsonistlikud sündroomid.
    Hüperkineetilis-hüpotooniliste kahjustuste puhul eisneb liiga palju liigutusi ja selle kahjustussündroomi alla kuuluvad vastutahteliste liigutustega kulgevad haigused nagu düstooniad, korea, ballism, treemor jne.
    Tasakaal ja koordinatsioon . Väikeaju kahjustussündroomid.
    Väikeaju juhib:
    2 poolkera - reguleerivad jäsemete koordinatsiooni . Häire puhul liigutused muutuvad ebatäpseks, ataktiliseks. (tahetelisi liigutusi reguleerib)
    Vermis (uss)- vastutab üldise tasakaalu eest.
    Väikeaju on kontaktis paljude ajuosadega.
    Väikeaju kahjustussündroomid on:
    • Ataksia: *dünaamiline-liigutuste sooritamise häirumine; *staatiline- tasakaalu säilitamise häitumine ( ataksia on siis liigutamis häire kus vead liigutuse ajastamises, jõus ja ulatuses)
    • Skandeeriv kõne
    • Nüstagmid- mõlema  silmamuna  tahtele allumatud sümmeetrilised ja rütmilised liigutused.
    • Intertensionaalne treemor- sihtliigutustele
    • Lihaste hüpotoonia
    Väikeaju kahjustussündroomid ilmnevad järgmiste haigustega: sclerosis multiplex, insult, kasvajad, degeneratiivsed haigused.
    Tundlikkuse liigid, juhteteed ja kahjustussündroomid
    Tundlikkuse liigid
    Retseptsioon on kogu organismi aferentsete ( sensoorsete ) funktsioonide kogumik. Kliinilises praktikas tuleks aga eristada kitsamat mõistet - tundlikkus. Selle kogumiku alla kuuluvad:
    • Nägemine -nägemisnärv (II)
    • Kuulmine -tasakaalu-kuulmisnärv(VIII)
    • Maitsmine -näonärv (VII),keele-neelunärv (IX), uitnärv (X)
    • Lõhnatundlikkus -haistmisnärv (I)
    • Motoorikaga seotud süvatundlikkuse süsteem.
    Tundlikkuse liigid: Nahatundlikkus – valu, temperatuuri, puutetundlikkus ; protopaatiline –vähediferentseeritud, epikriitiline-täpselt lokaliseeritud. Sügavtundlikkus – asend, vibratsioon . Sisekeskkonna aistingud . Kombineeritud tundlikkus – diskriminatsioon, stereognoos.
    Tundlikkuse juhteteed
    Tundlikkuse juhteteed juhib erutust nahalt (perifeerselt närvilt) seljaajusse. Saab alguse perifeerselt närvilt, liigub närvipõimikusse ja sealt tagumisele juurele. Sealt seljaaju segmenti ning siis I neuroni kehale spinaalganglionis.
    Spinotalamiline trakt – valu, temperatuuri, vähediferenteeritud valu närvierutuse juhtimine. Saab alguse II neuroni kehalt (seljaaju hallaine tagasarv)→ ristumine toimub 2-3 segmenti kõrgemal → külgväät (valu, temp.) või eesmine väät (puutetundlikkus).
     Bulbotalamiline trakt – asendi, vibratsiooni, rõhu, täpselt lokaliseerunud puutetundlikkuse närvierutuse juhtimine piklikajju. Saab alguse Tagumiselt väädilt → II neuroni kehad → piklikajus ristumine
    SII ÜHINEVAD spinotaalamiline ja bulbotalaamilne : ajusillast erutuse juhtimine ajukoorde. Saab alguse ajusillast (spinotalaamiline ja bulbotalaamiline trakt ühinevad)→ sealt edasi talamusse (III) neuron →sealt sisekihnuni →ja lõpuks jõuab ajukoorde.
    Kahjustussündroomid
    · Perifeerse närvi kahjustus – koos tundehäirega esineb motoorikahäire, sageli kaasnevad valud , tundehäire süveneb distaalselt. Põhjustavad: polüneuriit, kompressioonisündroomid (survest närvile), trauma.
    · Närvipõimiku kahjustus – kõigi tundlikkuse liikide hüpesteesia (puutetundlikkuse vähenemine) või anesteesia vastaval innervatsioonialal ja valud. Põhjustavad: kompressioonisündroomid, trauma.
    · Närvijuure kahjustus – tundehäired radikulaarsetes tsoonides , kahjustab kõiki tundlikkuse liike ning lisandub valu. Põhjustavad: radikulopaatia, polüneuropaatia, herpes .
    · Seljaaju tagasarvede ja väätide kahjustus – dissotsieeritud tundlikkusehäire, mis on temperatuuri- ja valutundlikkus. Seljaaju tagaväätide kahjustuse puhul on kahjustunud süvatundlikkus. Põhjustavad: süringomüeelia, hematomüeelia, tuumorid, abstess.
    · Poole seljaaju läbilõike sündroom – samapoolselt võib esineda spastilist pareesi/halvatust, segmendi ulatuses lõtva halvatust, süvatundlikkuse häiret. Vastaspoolel valu- ja temperatuuritundlikkuse häiret.
    · Seljaaju ristläbilõike sündroom – spastiline paraparees ja tundlikkuse häire (kõik kvaliteedid), lisanduvad põie talitluse häired. Põhjustavad: spinaalsed traumad , kasvajad, müeliidid, vaskulaarsed haigused.
    · Ajutüve kahjustus – ristuvad sündroomid. Tundehäire kõikide kvaliteedide osas. Samal poolel kraniaalnärvide kahjustus. Vastaspoolel tsentraalne halvatus. Põhjustavad: insult, kasvajad.
    · Taalamuse kahjustus - kõigi tundlikkuse liikide hemianesteesia.
    · Sisekihnu kahjustus – hemianopsia , hemipleegia , hemianesteesia.
    ·Ajukoore kahjustus – kombineeritud tundlikkuse liikide häirumine. Häiritud lokalisatsioonitundlikkus, diskriminatsiooni tundlikkus, asendi- ja liigutustundlikkus.
    Perifeersed närvid: närvijuured ja närvipõimikud
    Perifeerne NV jaguneb somaatiliseks ja autooomseks NSks. Perifeerse NS alla käivad nii kraniaalnärvid kui spinaalnärvid. Spinaalnärvid: närvijuured (eesmine ja tagumine )spinaalnärv närvipõimikperifeerne nvlihasperifeerne nvnärvipõimiksinaalnärvnärvijuured.
    Põimikud:
    • Kaelapõimik asub lülisamba kõrval süvalihastes, sealt lähtuvad kehatüve närvid, mis innerveerivad kaelapiirkona nahka ja lihaseid.
    • Õlapõimik
    • Nimmepõimik
    • Ristluupõimik
    Kraniaalnärvid ja nende kahjustussündroomid
    Inimesel on 12 paari kraniaalnärve. Kraniaalnärvid on ulatuslikult diferentseerunud ja spetsialiseerunud. Kraniaalnärvide funktsionaalsed tsoonid on tuumades, mis jätkavad spinaalnärvide tuumasid, kuid oma asukohalt ja diferentseerituselt on nad erinevad. Kraniaalnärvid innerveerivad pea ja kaela piirkonda. Erinevus spinaalnärvidest: kõik kraniaalnärvid saavad innervatsiooni mõlemast ajupoolkerast, v.a kaks närvi: näonärv ja keelenärv.
    Kraniaalnärvid:
    I -n. olfactorius, haistmisnärv VII -n. facialis , näonärv
    II -n. opticus, nägemisnärv VIII -n. vestibulocochlearis, esiku -teonärv
    III -n. oculomotorius, silmaliigutajanärv IX -n. glossopharyngeus, keeleneelunärv
    IV -n. trochlearis, plokinärv X -n. vagus, uitnärv
    V -n. trigeminus, kolmiknärv XI -n. accessorius, lisanärv
    VI -n. abducens, eemaldajanärv XII -n. hypoglossus, keelealune närv
    Kraniaalnärvide kahjustussündroomid
    I- Haistmisnärvi kahjustused:
    • Anosmia- haistmise puudumine
    • Hüposmia- haistmise nõrgenemine
    • Hüperosmia- haistmise tugevnemine/elavnemine (ülitundlikkus)
    • Parosmia- haismishallutsinatsioonid (aju ei tuvasta lõhnasid).
    II- Nägemisnärvi kahjustused:
    • Skotoom- vaateväljade osade väljalangemine
    • Pimetähni skotoom- füsiloogiline vaatevälja väljalangemine
    • Bitemporaalne hemianopsia- vaateväljade ahenemine külgedelt
    • Binasaalne hemianopsia- vaateväljade ahenemine keskelt
    • Homonüümne hemianopsia- vaateväljade ahenemine mõlemapoolselt paremalt või vasemalt.
    • Kortikaalne amauroos e pimedus ajukoore kahjustusest (nt insuldi või kasvaja tagajärjel)
    • Optilised hallutsinatsioonid- jagunevad fotopsiad ( lihtsate valgus- või värvinähtudena) ja fotoomid (kujutustena, näiteks pilvedena, varjudena, lainetena jne.). Optilisi hallutsinatsioone võib põhjustada epilepsia .
    • Psüühiline pimedus e optiline agnoosia - inimene ei identifitseeri, kuigi näeb.
    • Hüsteeriline pimedus

    Silmaliigutajanärvide kahjustused:
    III (silmaliigutajanärv), IV (plokonärv) ja VI (eemaldajanärv) kraniaalnärv kui silmamuna lihaste innerveerijad moodustavad funktsionaalse terviku.
    III – Silmaliigutajanärv:
    • Kahjustuse korral on silmamuna pööratud alla-väljapoole;
    • Esineb ptoos – ülalau halvatus, mille tõttu silm on suletud;
    • Pupill on lai, puudub valgusrefleks ja akommodatsioonirefleks
    • Eksoftalm – silmamunade silmakoobastest esile punnitumine.
    (tõstab laugu, pöörab silma nina poole, pöörab silma üles-sisse, pöörab silma üles-välja?
    IV – Plokinärv:
    • Kahjustuse korral silmamuna pööratud üles-nina suunas;
    • Esineb diplopia – kahelinägemine, esemete kujutused on teineteise suhtes viltu ega asu samal horisontaal tasapinnal . Haige kompenseerib kahelinägemist pea viltu hoidmisega.
    (perifeerne närv ristub!! , pöörab silma alla-välja)
    VI – Eemaldajanärv:
    • Kahjustuse korral silmamuna pööratud sisse (nina suunas);
    • Esineb diplopia
    (pöörab ssilma väljapoole)
    III, IV ja VI närvi halvatus – totaalne oftalmopleegia:
    • Silm keskjoonel
    • Ptoos
    • Müdriaas - pupill lai
    • Eksoftalm
    Silmamuna liigutajanärvide supranukleaarse kahjustuse korral esinevad vaatehalvatused. Sel puhul ei saa haige vaadata mõlema silmaga üle keskjoone kas paremale, vasakule, alla või üles. Selliste vaatehalvatuste sagedasemad põhjused on ajutüve kasvajad, ajutüve infarktid, entsefaliidid ja sclerosis multiplex kahjustuskoldega pons `is.
    • Ülesvaatehalvatust nimetatakse Parinaud`sündroomiks ja ta võib esineda epifüüsi- ja III ajuvatsakese kasvajate puhul.
    • Fasciculus longitudinalis medialis`e ärritusel näeme vaatekrampe, mille puhul silmad võivad pöörduda mõneks ajaks üles, alla või külgedele. Nimetatud sümptom esineb näiteks parkinsonismihaigeil ja epileptilise hoo ajal.
    • Allapoole pööratud silmamunade kiireid ja järske üles-alla võnklemisi võib näha komatoossetel haigetel , kellel esineb pons`i kahjustus.
    Silmamunade motoorne apraksia on sündroom, mille puhul haige ei saa tahteliselt silmamunasid soovitud suunas liigutada, kusjuures silmamunade reflektoorsed liigutused on korras. See sündroom esineb premotoorse korteksi kahjustuse korral.
    Nüstagm
    Nüstagm on silmade rütmiline tahtele allumatu liikumine külgsuundades või üles-alla vaatamisel. Suund võib olla horisontaalne, vertikaalne, diagonaalne või rotatoorne. On kaks põhilist tüüpi – järsk ja sujuv (pendulaarne). Järsu nüstagmi puhul on aeglane faas alati tsentripetaalne ja kiire faas toob silma vaadatavale objektile tagasi. Pendulaarse (sujuva) nüstagmi puhul on võnkumised mõlemas suunas võrdse kiirusega. Uurides nüstagmiga patsienti , tuleb hinnata amplituudi ja sageduse muutusi eri vaatesuundades. Nüstagme on võimalik registreerida (s.o. silmaliigutusi mõõta ja nii eri nüstagmivorme täpselt määratleda) elektronüstagmograafika (ENG) abil. ENG printsiip seisneb selles, et silmaliigutustel tekivad silmamunade elektrilises väljas muutused, millede positiivsed ja negatiivsed laengud kahe elektroodi kaudu ära juhitakse ja registreeritakse.
    Põhjus: häired tasakaalu ja lihaste koordinatsiooni reguleerivas närvisüsteemi osas (poolringkanalites, VIII kraniaalnärvi tuumades, väikeajus, suuraju otsmikusagaras). Nüstagmid esinevad kõige sagedamini väikeajukasvajate, Meniere`i sündroomi ja sclerosis multiplex`i korral.
    V - Kolmiknärvi kahjustus
    Kolmiknärvi kahjustuse sündroomid võivad olla motoorsed, sensoorsed või segaüüpi, s.o. samaaegselt esinevad nii motoorika- kui ka tundlikkushäred.
    • Mälumislihaste ühepoolne lõtv halvatus
    • Mälumislihaste kahepoolne lõtv halvatus
    • Mälumilihaste lõtv halvatus
    • Mälumislihaste supranukleaarne spastiline halvatus
    • Kogu nucleus spinalis nervi trigemini kahjustusel tekivad näol ulatuslikud dissotsieeritud tundlikkusehäred valu- ja temperatuuritundlikkuse puudumisega (taktiilne tundlikkus normaalne!).
    (motoorne osa: mälumislihaste innervatsioon; sekretoorne osa: seotud parasümpaatilise nv-ga)
    VII - Näonärvi kahjustus
    Näonärvi perifeerne halvatus: (võib tekkida ka külmetusega. Perifeerne halvatus: lõtv halvatus, tal on silmalaud lahti, muidu nägu on lõtv) .
    • Miimiliste lihaste halvatus
    • Lagoftalm - silm ei sulgu
    • Maitsetunde puudumine keele eesmisel 2/3
    Tsentraalne halvatus: (nt aju infarkti korral. Infarkti korral suu on viltu.)
    • Suu piirkonna miimiliste lihaste halvatus
    Ekstrapüramidaalsüsteemi kahjustus
    • Hüpomiimia (masknägu: ei ole halvatust, aga liigutused kohmakad. Parkinsoni tõve korral.)

    (Motoorne osa: näo miimilised lihased. * ülemine näopool saab kahepoolset innervatsiooni * alumine näopool saab ühepoolset innervatsiooni; sensoorne osa: maitsetundlikus keele eesmiselt 2/3, sekretoorne osa: pehme suulae ja nina limaskesta näärmed, pisaranääre, süljenäärmed. )
    IX - Esiku-teonärvi kahjustus
    Närv jaguneb kaheks (koosneb kahest kiudude grupist):
    ● Kuulmisnärv (teonärv) (3 neuronit) - sisekõrva teolt liiguvad kuulmisimpulsid oimusagara koorde , kus asub kuulmiskeskus. Kahjustus: ühes kõrvas tavaliselt kuulmislangus või kuulmise puudumine, häiritud on kõrgete toonide vastuvõtmine. Kuulmisvõime langust ja kurtust põhjustavad neuroloogilistest haigustest kuulmisnärvi neurinoom , tuberkuloosne meningiit , koljupõhimiku murd, traumaatilised liitelised arahnoidiidid, neuroluues jt.
    ● Esikunärv (2 neuronit) - tundenärv; poolringkanalitelt (I neuron) liigub asendiimpulss vestibulaartuumadele (II neuron). Need on seotud väikeajuga, silmaliigutajatega, seljaajuga: tasakaal, koordinatsioon, lihastoonuse regulatsioon . Kahjustuse puhul on need häiritud, esinevad nüstagmid (silmamunade nõksumine).
    IX - Keeleneelunärvi ja X - uitnärvi kahjustused
    IX ja X kraniaalnärv innerveerivad kõri- ja neelulihaseid ja vastava piirkonna limaskesta. Kuna nende närvide innervatsioonialad osaliselt kattuvad, uuritakse neid närve koos. IX ja X kraniaalnärvi kahjustuse häired: bulbaarparalüüs, tuumor, süringomüelia, motoneuronihaigus jne.
    Uitnärvi kahepoolne kahjustus toob kaasa vegetatiivsete funktsioonide häired.
    Keeleneelunärvi neuralgia toob kaasa valud kõris, irradieeruvad kaela, kõrva ja alalõua piirkonda.
    IX motoorne osa- neelu ja kõri vöötlihased; sensoorne osa: maitsetundlikkus keele tagumiselt 1/3, tundlikkus keskkõrvast ja neelust, Sekretoorne osa: süljenäärmed.
    X motoorne osa: vöötlihased-pehme suulagi, neel ja kõri, silelihased -rindkere ja kõhuõõne organid ; vasomotoorne südametegevust aeglustav; sensoorne osa: tundlikkus neelust, kõrist, kuulmekäigust, siseorganitest; sekretoorne osa: süljenäärmed, magu , pankreas.
    XII – keelealune närv : motoorne- kõik keelelihased ja ainult vastaspoolne kortikaalne innervatsioon.
    Bulbaarrühma kraniaalnärvid ja kahjustused
    BULBAARPARALÜÜS sündroom, mis esineb IX, X ja XII kraniaalnärvi poolt innerveeritavate lihaste nõrkus või halvatus. Esineb neelamishalvatus, afoonia või düsfoonia, keele atroofia , düsfaagia, hääle kähisemine, nasaalne hääl, kurgukaare kaldumine, madal või puuduv kurgurefleks, keelelihaste nõrkus, keele atroofia ja fastsikulatsioonid. Bulbaarparalüüsi korral on haige eluohtlikus seisundis. Tuleb teha trahheostoomia ja haiget kunstlikult toita. Bulbaarparalüüsi tuleb eristada pseudobulbaarparalüüsist, mis esineb kortikonukleaartrakti kahepoolsel kahjustusel. Sel juhul ei esine keele atroofiat ja kurgurefleks on säilinud. Bulbaarparalüüsi võib põhjustada: motoneuroni haigus (nt progresseeruv bulbaarparalüüs), ajutüve vaskulaarsed kahjustused, intra ja- ekstramedullaarsed tagumise koljukoopa tuumorid, süringobulbia, meningiit, entsefaliit, herpes zoster, poliomüeliit, difteeria,aneurüsmid(harva), granulomotoossed haigestumised, Gullain-Barré sündroom, myasthenia gravis jne. Vt lk 9 slaid.
    Väikeaju
    Väikeaju põhilisteks funktsioonideks on (mis samuti kahjustusel kannatavad): tasakaalureaktsioonide ja lihaste toonuse regulatsioon; inertsi mõju korrigeerimine kehaosade liikumisele, liigutuste ulatuse , jõu ja kiiruse reguleerimine; uss ja tätrakesed (ussi osa) on seotud automaatsete liigutustegevuste reguleerimisega; väikeaju poolkerad tahteliste liigutuste kontrolliga . Väikeaju kahjustuse korral on lihastoonuse langus, tasakaaluhäired, lihaste treemor olukorras, kus on vaja sooritada kindel liigutus. Ataksia – dünaamiline (liigutuste sooritamisel) ja staatiline (tasakaalu säilitamisel), skandeeriv kõne, nüstagmid, intentsionaalne treemor (sihtliigutustel), lihaste hüpotoonia. Põhjusteks võivad olla sclerosis multiplex, insult, kasvajad, degeneratiivsed haigused.
    Tasakaal ja koordinatsioon
    Tasakaalu ülesandeks on võime säilitada ja kontrollida keha massi keskpunkti asendit vastavalt toetuspinnale. Keha tasakaalu teostavad süsteemid on: sensoorne (visuaalne, vestibulaarne, somatosensoorne ), motoorne (liigutused ja nende koordinatsioon), tunnetuslik, skeletilihassüsteem, sisekõrvas olevad poolringkanalite koordineeritud tegevus. Koordinatsioon on kehaline võime, mis on seotud organismi liikumise, juhtimise ja teostamisega kas ettenägelikult või siis uute liigutuste kohanemisel. Toimub väikeajus. 2 poolkera, mis reguleerivad jäsemete koordinatsiooni. Häire puhul on liigutused ebatäpsed ning ataktilised, pearinglus , keha või ümbruse liikumise ekslik tajumine (tekib sisekõrva või väikeaju kahjustusel), pearinglus, kohin kõrvades, kuulmise langus, iiveldus, oksendamine.
    Suuraju ehitus ja funktsionaalne anatoomia (ajukoore keskused)
    Suuraju jaguneb neljaks osaks:
  • temporaal ehk oimusagar ,
  • frontaal – ehk otsmikusagar,
  • parietaal – ehk kiirusagar ,
  • oktsipitaal – ehk kuklasagar.
    Suuraju on peaaju suurim ja kõige arenenum osa. Suuraju koosneb kahest - vasakust ja paremast suuraju poolkerast, mida omavahel ühendavad kommissuurid. Vasak ajupool juhib parema kehapoole ja parem ajupool vasaku kehapoole tegevust. Selle põhjuseks on ajusse saabuvate närvikiudude omavaheline ristumine. Ajuvatsakesed üks osa. Suuraju välispinda nimetatakse ajukooreks. Suuraju koor on jagatud aladeks, mille vastavalt tsütoarhitektoonikale kaardistas Brodmann . ( Afaasia 1 poolne häire, dominantse poolkera häire-kõne häirub)
    Ajukoore (korteksi) paksus on umbes 3-4 mm. Korteks koosneb 6 rakukihist. Neli rakukihti on erinevat tüüpi – erinevused on proportsioonides (tsütoarhitektoonikas). See, milline kiht on ülekaalus, sõltub piirkonna funktsioonist, näiteks: motoorne korteks - väljendunud püramidaalne kiht; sensoorne korteks - väljendunud granulaarsed kihid . Ajukoore funktsioonid fikseeruvad ja lateraliseeruvad varases lapseeas .
    Assotsiatiivse korteksi kattuvad alad võimaldavad adapteerumist koorekahjustuse korral (alla 40 a.v.) Plastilisus - teatud alade võime muuta funktsiooni, mis on võimalik arenevas ajus. Dominantne-vasak poolkera (paremakäelisel);u. 2/3 vasakukäelistest - domineerib ka vasak poolkera.
    Ajukoore funktsioonid:
    *tunnetus e gnosis
    *koordineritud mõttekas tegevus-praxis
    *mälu-mnesis
    *kõne-phasis
    Ajusagarad, nende funktsioonid ja kahjustussündroomid
    Otsmikusagar ehk frontaalsagar paikneb peaaju eesmises osas ja tegeleb stiimulitele reageerimisega. Otsmikusagar jaguneb premotoorseks korteks, mis tegeleb otsuste vastuvõtmisega vastavalt välistele stiimulite , ja primaarseks motoorseks korteksiks, mis asub tegevusse väliste stiimulite puudumisel ning vastutab käitumise planeerimise ja liigutusteks valmistumise eest.
    Kahjustussündroomid: vastaskehapoole parees, motoorne e. broca afaasia – dominantne poolkera, pea ja silmade liikumine vastaspoolele häiritud, käitumise vabanemine kortikaalse kontrolli alt, apraksia, põie- ja pärasoole pidamatus .
    Prefrontaalne kahjustus – käitumise vabanemine kortikaalse kontrolli alt, emotsionaalne labiilsus, puudulik otsustusvõime, hüperaktiivsus, rahutus, impulsiivsus , eufooria, vulgaarsus .
    Frontobasaalne kahjustus – apaatia, initsiatiivsus, ükskõiksus, puudulik abstraktne mõtlemine, pseudodepressioon
    Medaalne frontaalne kahjustus – akineetilisus, uriini pidurdamatus, sõnalise väljendumise häire. Põhjusteks: kasvaja, trauma, hemorraagia, frontaalne dementsus .
    Primitiivsed refleksid (haarderefleksid, imemisrefleks), kõnnakuhäire, vastupanu jäsemete pasiivsele liigutamisele(paratoonia), asendi peetus , stereotüüpsete liigutuste kordamine, liigutuste imiteerimine(ehhopraksia), kuuldud lausete ja sõnade kordamine( ehholaalia )
    Ühepoolsel kahjustusel on nähud vähem väljendunud (kompenseeritakse teise poolega).
    Parietaalsagar e kiirusagar on mitmekülgse rolliga olles vajalik meeltelt tulnud sisendi teadvustamiseks ja ka kujutluste teadvustamiseks. Selle funktsioneerimine on vajalik ümbritseva reaalsuse praktiliseks tajumiseks ning see tegeleb muuhulgas nägemis- ja kuulmismeeltelt ning nahalt tulnud info vahendusega. Lisaks on see vajalik objektide 3D kuju tajumiseks. Koos oimusagaraga osaleb see meie ümbruse kaardi loomisega. See jaguneb funktsiooni ja anatoomia poolest väiksemateks aladeks. Posttsentraalsel käärul ( gyrus ) asub somatosensoorne korteks. Superioorse ja inferioorse parietaalse loobuli alade täpsemad funktsioonid sõltuvad Brodmanni aladest. Näiteks tegeleb inferioorne parietaalne loobul keelelise analüüsi ja mõtlemisega ning sügavustajuga. Superioorne parietaalne loobul tegeleb rohkem ümbruse kaardistamise/tajumisega ning sealset aktiivsust mõjutab nii somatosensoorne ja visuaalne info, kui ka lihaste tegevus, mis on seal kattuvalt kombineeritud. Sensoorne koor- tundlikkus vastaskehapoolelt; seal asub ka osa wernice kõekeskusest, kuulmis -ja info integratsioon , tunnetus: tajude süntees ja analüüs, domineeriv poolkera tegeleb arvutamisega ja mittedomineeriv: kehaskeemi ja ettekujutluse väliskeskkonnast.
    Parietaalsagara kahjustus: iseloomulikud tundlikkuse häired. Mittedomineeriva poolkera kahjustus: autotopagnoosia – kehaskeemihäired; anosognoosia – ei tunneta kehaosasid (defekti); riietumise apraksia; geograafiline agnoosia – ei leia kohta; konstruktiivne apraksia – ei suuda joonist kopeerida. Domineeriva poolkera kahjustus: amnestiline afaasia; akalkuulia – ei oska arvutada; aleksia – lugemise häire; agraafia – kirjutamise häire; apraksida – sihipärase tegevuse häire, nt inimene kaotab võime nööpe isesesvalt kinni panna, kahte nööri otsa ei suudeta kokku kõita, apraksiaga inimene hõõrub tiku valet poolt vastu tikutoosi . Neglet e ignoreerimissündroom (ei joonista pooolt pilti)
    Temporaalsagar ehk oimusagar.
    Külgmine osa kummastki poolkerast ja kujutab endast primaarset kuulmissignaalide töötlemise piirkonda. Kuulmiskoore ülesandeks domineerivas poolkeras on kõne ja keele kuulmine, äratundmine ja sõnade moodustamine ning mittedomineerivas poolkeras helide, rütmide ja muusika kuulmine. Veel ülesandeks on õppimine ja mälu. Limbiline koor tegeleb lõhnatundlikkuse, emotsioonide ja afektiivsusega. Saar ( insula ) on seotud autonoomse närvisüsteemiga. Ka optilised teed paiknevad oimusagaras.
    Kahjustuse korral tekib dominantses poolkeras sensoorne ehk Wernicke afaasia ja mittedomineerivad poolkeras amusia (rütmi ja muusika kuulmise häire). Kahepoolse kahjustuse korral esineb kortikaalset kurtust. võib esineda lühimälu- ja õppimishäireid ning mäluhäireid (ei teki uusi mälestusi). Limbilise koore kahjustusel võib esineda lõhnahallutsinatsioone ning agressiivset ja antisotsiaalset käitumist. Epilepsia korral esinevad komplekssed partsiaalsed hood. Ülemine kvadrantanopsia.
    Oktsipitaalsagar ehk kuklasagar
    Paikneb ajukoore tagumises osas ning koondab endasse sisendi taalamuse nendest tuumadest, kus toimub nägemisinformatsiooni töötlemine. Kõige tagumine osa kuklasagarast on esmane nägemisväli, mille kahjustuse tulemuseks on kortikaalne pimedus vastaval nägemisväljal. Kortikaalne pimedus tähendab, et hoolimata normaalsetest silmadest, pupillirefleksist ja silmaliigutustest, puudub inimesel nägemistaju ja isegi visuaalne kujutlusvõime. Kuklasagara nägemiskoore ühepoolsel kahjustusel tekib homonüümne hemianopsia. Võib esineda ka visuaalset agnoosiat, mis on võimetus ära tunda vaadeldavaid objekte või inimesi. Samuti ka visuaalseid hallutsinatsioone, mis jagunevad oktsipitaalseteks (formeerumata, mustrid, sakid , sähvatused), temporaalseteks (formeerunud, komplekssed, täidavad vaateväljad) ja illusioonideks (mikropsia, makropsia, kuju ja värvi moonutused). Kortikaalne pimedus: pupillide reaktsioon valgusele normis , teadlik nägemine aga puudub.
    3. TEADVUSEHÄIRED; DEMENTSUS
    Teadvuse selguse häired
    Teadvuse selguse häired jagunevad kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks.
    Kvantitatiivsed teadvuse selguse häired on: a) somnelentsus, mis on kerge teadvuse selguse häire. See on une taoline seisund, kus inimesega saab kontakti üsna kergesti, kuid ei pruugi orienteeruda ajas ja kohas. b) soopor , mis on järmisel astmel olev teadvuse häire. Patsiendi saab raputamisega, väga tugeva ärritusega äratada, korraks avab silmi. Soopor ei ole veel absoluutne teadvuse kadu. c) kooma on kõige raskem, inimne on teadvuse kaotanud.
    Kvalitatiivsed teadvusehäired on deliirium , psühhoosid jne.
    Kooma, selle põhjused ja hindamine
    *Täielik ja püsiv teadvusetus
    *Maksimaalselt laiad pupillid
    * Arefleksia
    *Atoonia
    Kooma on orienteerumisvõime kadu koos samaaegse ärkveloleku puudumisega. Ei ole ühtne seisund ega etioloogiline diagnoos . Vähemväljendunud kooma: letargia, soopor või somnolents. Kooma esinemine viitab mõlema ajupoolkera spetsiifilisele düsfunktsioonile või ajutüve retikulaarse aktiveeriva süsteemi või nende mõlema düsfunktsioonile. Düsfunktsiooni mehhanismiks võib olla orgaaniline kahjustus, ainevahetushäire või ka psühhogeenne tegur.
    Hindamine Glasgow koomaskaalaga:
    A Silmade avamine 4 – spontaanne, 3 – kõnetamisel, 2 – valuärritusel, 1 – üldse mitte
    B – Parim motoorne reaktsioon 6 – täidab korraldusi, 5 – lokaliseerib valuärritust, 4 – tõmbab jäseme ära, 3 – üldine jäseme fleksioon, 2 – üldine jäseme ekstensioon , 1 – liigutused puuduvad
    C – Parim sõnaline kontakt 5 – adekvaatne kõne 4 – seosetu kõne 3 – mitteasjakohased sõnad 2 – arusaamatud helid 1 – üldse mitte
    Kokku 3-15 punkti
    Kooma orgaanilised põhjused:
    *traumad: ajukontusioon+ajuturse; subarahnoidaalne hemorragia, hematoomid
    *vaskulaarsed haigused: hemorragia, aneurüsm, insult
    *infektsioonid: entsefaliit, abstsess , meningiit
    *epilepsia *tuumor
    Ajusurm
    Ajusurm on ajufunktsioonide täielik ja taaspöördumatu lakkamine .
    Ülepiirilise kooma ehk ajusurma hindamine: apnoetest, EEG, angiograafia , TCD(transkraniaalne Dopplersonograafia), hapnikutarbimine.
    Ajusurma sümptomid on: täielik ja püsiv teadvusekaotus, maksimaalselt laiad pupillid, arefleksia, atoonia, omahingamine puudub, süda töötab, kuid esineb ebastabiiline hemodünaamika.
    Deliirium
    Deliirium on teadvusseisundi kvalitatiivne muutus. Sel ajal on mentaalsete funktsioonide äge (kuid siiski ajutine) halvenemine. Teadvuse tase kõigub ärevuse ja une vahel. Deliirium on erineva raskusastmega teadvuse hägunemine koos segasuse, desorientatsiooni (orienteerimatus ajas, kohas, enese isikus), ärevuse, hirmutunde, psühhomotoorse rahutuse ning hallutsinatsioonidega. Inimene ei suuda ümbrust jälgida, teda tabab hirm ja jälitusluul. Hiljem amneesia .
    Deliiriumi põhjused:
    I Aju orgaanilised haigused *KNS infektsioonid – entsefaliit, meningiit, ajuabstsess; * subduraalne ja epiduraalne hematoom ; * peaaju kasvajad;*Epileptiline staatus; *üdrotseefalus; *vaskulaarsed haigused.
    II Somaatilised haigused Hepatiit , maksapuudulikkus, Ureemia, neerupuudulikkus; Kilpnäärme talitluse häired; Diabeet – suhkrutõbi; Neerupealiste talitlushäired; Sepsis; Palavik ; Vähkkasvajate intoksikatsioon; Ravimid ja mürgid (psühhotroopsed ained, alkohol , raskemetallid); Elektrotsüütide tasakaalu häired (K, Na, Ca, Mg), Alajahtumine ja ülekuumenemine; Veresuhkru langus alla normi- hüpoglükeemia .
    Inimesel võib 2-3 nädalat enne deliiriumi tekkimist eelnähtudena esineda ärevust, ärritumist, psühhomotoorset rahutust ja unehäireid või õudusunenägusid. Tavaliselt arenevad tõelised deliiriuminähud välja kiiresti — mõne tunni või ühe ööpäevaga. Haigusnähtudel on kalduvus tundide jooksul vahelduda. Sageli on sümptomid tugevamad õhtul ja öösel. Deliiriumi keskseks tunnuseks on enda ja keskkonna teadvustamise vähenemine.
    Dementsus
    Krooniline või progresseeruv sündroom, mille puhul on häiritud mitu kortikaalset funktsiooni. See diagnoositakse kui sümptomid on kestnud üle 6 kuu. Dementsuse sümptomiteks on mäluhäired ja intellektuaalsete võimete langus. Omased on ka käitumishäireid ja isiksusemuutused. 5-10 % üle 65 aastastest on dementsed. Intellektuaalsete võimete süvenev langus, mida iseloomustab peamiselt mälu, analüüsi- ja otsustusvõime ning teiste intellektuaalsete võimete langus ja mis häirib isiku igapäevast toimetulekut. Dementsusel on sageli alguses esiplaanil mäluhäired, mäluhäired üksi ei tähenda aga dementsust . Risk dementsuse tekkeks suureneb vananedes, samuti perekonnas esineva Alzheimeri või muu degeneratiivse haiguse olemasolu puhul.
    Dementsuse kui sündroomi põhjuseks võib olla neuronite degeneratsioon (näiteks Alzheimeri haigus), ajukoe koldelised kahjustused (insuldid, ajukasvaja , ajutrauma , infektsioonid), pikaaegselt tõusnud koljusisene rõhk, pikaaegsed üldised ainevahetuse häired. Korduvatest ajutraumadest tingitud intellektuaalsete võimete langus on tuntud professionaalsetel poksijatel kroonilise traumaatilise ajukahjustusena. Dementsus põhjustab elamistoimingute/igapäevategevuste raskendatust, avaldudes apraksia, agnoosia jm sümptomitena. Dementsussündroom: alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, ..jne.
    Alzheimeri tõbi
    Dementsust põhjustav tõbi. Reeglina algab mäluhäiretega – uut informatsiooni ei suudeta omandada, säilitada ega reprodutseerida . Alzheimeri tõve varajases staadiumis võib olla kergeid raskusi ka tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemisega ning semantilise mälu (tähenduste ning mõistetevaheliste suhete mälu) halvenemist. Iseloomulikud on kõnehäired: sõnavara väheneb, häirub kõnest arusaamine, esineb vale sõnakasutust. Raskused on planeeritud sihipärase tegevuse sooritamisel ning tuttavate isikute ja esemete äratundmisel. Võib esineda ka käitumis- ja emotsionaalseid häireid (agiteeritus, passiivsus, ärevus) ning ruumitajuhäireid. Isegi meelepetted on tavalised . Risk haigestuda suureneb vanusega, riskiteguriteks on veel madal haridustase, ajutraumade esinemine, naissugu, Alzheimeri esinemine perekonnas, Downi sündroom. Alzheimer ei ole ravitav. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kognitiivselt kõige nõudlikumate tegevuste juures.
    Muutused ajus vananemisel: aju kaal langeb, ajuvatsakesed laienevad, jne.
    Kortikaalsed funktsioonid ja nende häired
    4. NÄRVISÜSTEEMI UURIMISMEETODID
    Neurofüsioloogia: EEG ja ENMG põhimõtted
    Elektroentsefalograafia (EEG) - ajukoore bioelektrilise aktiivsuse uurimine . Ajukoore neuronite sünaptiliste potentsiaalide summa. Registreeritakse peanahalt kümne elektroodiga, mis paiknevad mõlemal poolkeral ja kõigil sagaratel. Kõige olulisem meetod epilepsia diagnoosimiseks.
    Elektroneuromüograafia (ENMG) - lihaste biovoolude ja närvide juhtekiiruse registreerimine. elektromüograafia - lihaste biovoolud registreeritakse puhkeolekus ja kontraktsioonil nõel- ja pinnaelektroodidega. Mõõdetakse motoorse ühiku aktsioonipotentsiaali. elektroneurograafia - motoorsete ja sensoorsete närvide juhtekiiruste registreerimine. Stimuleeritakse elektriimpulssidega. Kasutatakse plüneuropaatia ja polüardikuloneuriidi avastamiseks.
    Neuroradioloogia(visualiseerimismeetodid)
    Kompuutertomograafia
    Esmane uuring enamiku ajuprotsesside diagnoosimisel. Kontrastaine kasutamine võimaldab täpsemalt diagnoosida juhul, kui haigusprotsessiga kaasneb aju verevarustuse häire või on tekkinud ülemääraselt veresoonestikku ( ajuinfarkt , subduraalne hematoom, kasvajad jm.).
    • Värske ajuinfarkt (alla 24 t.) pole tavaliselt nähtav, kuid verevalumit näeb ja uuring sobib infarkti ja subarahnoidaalse hemorraagia (SAH) eristamiseks.
    • Demüelinisatsiooni üldiselt ei näe.
    • Aneurüsme ja siinustromboose võib näha juhtumisi, teisi veresoonemuutusi ei näe üldse.
    Lülisambakanali protsesside selgitamiseks sobib KT vaid siis, kui teatakse täpselt kahjustuse kõrgust. KT on hea müelograafias leitud patoloogilise protsessi täiendavaks uurimiseks. KT ei sobi lülisambakanali pikisuunaliseks kaardistamiseks: uuring on pikk, kiiritus suur, ja kahjustus võib jääda uurimistasapindade vahele.
    Magnetresonantstomograafia
    Ei kasuta ioniseerivat kiirgust.Saadakse erisuunalisi pilditasapindu. Meetod sobib hästi spinaalkanali pikisuunaliseks uurimiseks.Klaustrofoobia on uuringu kasutamise takistuseks ( patsient paigutatakse kitsasse metalltorusse).
    Tugeva ja keskmise magnetväljaga MRI sobib hästi
    • ajutüve ja tagumise koljuaugu visualiseerimiseks
    • demüelinisatsiooni kindlakstegemiseks
    • kasvajate avastamiseks.
    Mõningatel diagnostilistel probleemjuhtudel saab MRI-ga lisainformatsiooni. Magnetangiograafia abil võib visualiseerida veresooni. See on soovitatav SAH korral aneurüsmisõeluuringuks.
    Vastunäidustused:
    • südamerütmur
    • kehasisesed magneetuvad metallesemed (aneurüsmiklipsid).
    Üksikfootonemissioonitomograafia ehk SPECT-uuring
    Seisneb aju piirkondlike vereringemuutuste visualiseerimises märgistatud isotoopide (IMP,HM-PAO) abil.Meetodit osaliselt alles uuritakse, aga kasutada saab:
    • ajuinfarkti varajasel diagnoosimisel
    • Alzheimeri tõve ( bilateraalne nõrgenemine temporaal- ja parietaalsagara piirkonnas) javaskulaarse dementsuse (ebavõrdne isotoobi jaotumine ) eristamiseks
    • entsefaliidi diagnoosimiseks.
    AJUVERERINGE HAIGUSED
    Insult, selle liigid, põhjused ja riskifaktorid
    Insuldi kliiniline pilt - Insult ehk ajurabandus on äkki tekkiv aju veresoonte ummistus või lõhkemine, mis on tingitud hemorraagiast või isheemiast ( on vere juurdevoolu vähenemine elundile arterite ahenemise tagajärje) kesknärvisüsteemis ja mille tõttu on häiritud aju verevarustus ning aju ei saa piisavalt hapnikku ja toitaineid.
    Insuldi sümptomid e. haigustunnused sõltuvad kahjustuskolde asukohast ja suurusest ning võivad olla väga erinevad. Väga iseloomulik leid on ühe kehapoole (k. a. näopoole) halvatus ja tundehäire, kuid sellist tüüpilist leidu pole paljudel insuldi haigetel. Ka halvatuse ulatus võib olla väga erinev: täielikust liikumatusest kuni vähese nõrkuseni, mis väljendub ainult väsitavamate tegevuste juures. Parema kehapoole halvatusega koos võivad esineda kõnehäired. Haige ei pruugi mõista räägitavat ja/või ei suuda ise ennast kõnes väljendada. Vasaku kehapoole halvatuse korral võib olla häiritud keha keskjoonest vasakule poole jääva ruumi adekvaatne tajumine. Vasakukäelistel võib kõnehäire esineda vasakpoolse halvatuse korral ja ruumitunnetuse häire parempoolse halvatuse korral. Insuldi puhul võivad esineda veel neelamishäire, tasakaaluhäire, nägemishäire. Insuldi järgne nägemishäire ei ole prillide ega silmaoperatsiooniga korrigeeritav, sest kahjustatud on aju sees asuv nägemisaistinguid vastuvõttev ala, mitte silm. Rasketel insuldi juhtudel esineb uimasus või koguni teadvusekaotus. Püsivat vaimsete võimete langust (dementsust) võib insult samuti põhjustada, eriti suur tõenäosus on korduvate insultide puhul.
    Insuldi olulisemateks riskifaktoriteks on kõrge vererõhk, suitsetamine, südamehaigused ja suhkurtõbi, alkohol, rasvumine ja kõrge kolesterool . Insuldi riskifaktorid võivad olla mõjutatavad ja mittemõjutatavad ning sõltuvad vanusest ja soost. Nooremas täiskasvanueas on kõige sagedamateks põhjusteks trauma, ravimid, suukaudsed rasedusvastased preparaadid , migreen . Viiekümne viie aastastel ja vanematel on tähtsateks sõltumatuteks riskifaktoriteks hüpertensioon, varasem insult, TIAd, südame koronaarhaigus, südamepuudulikkus ja diabeet . Ka alkoholi liigtarbimine ja rasvumine on olulisteks riskifaktoriteks insuldi tekkel.
    Hemorraagia võib olla ajuhemorraagia või siis subarahnoidaalne hemoraagia. Insuldist taastutakse 1 aasta- siis on näha mis liigutused taastuvad, mis mitte.
    Ajuinfarkti kliiniline pilt ja ravi
    Ajuinfarkt ehk isheemiline insult tekib veresoone ummistuse tulemusel. Sageli on põhjuseks ateroskleroos (arterite lubjasus) Tagajärjeks on soonte ahenemine ja seinte kõvastumine ning rabedaks muutumine.) Selle puhul võib tekkida ka embol (veresoontes verevooluga liikuv ja veresoonte kitsas kohas peatuv tahke, vedel või gaasiline topis .
    Isheemia (ischemia)
    Kohalik verevaegus, väheveresus, veretus, juurdevoolu vähesus, mis tingib koe hapnikupuuduse. Isheemia saab tekkida kõikjal, kuid sagedamini on sellest tingitud nähud märgatavad ajus või südames. Ajus põhjustab sageli isheemiat, kas mujalt ajuveresoonde jõudnud embol või kohapeal arenev tromb . Sagedamini areneb infarkt isheemiakolde ühes (tsentraalses) osas. Kolde äärealal (penumbra) on vaid ajutine neuronite tegevuse pidurdumine, kuid nende eluvõime ei lakka ning verevoolu taastumisel (kollateraalse voolu kaudu) infarktikollet seal ei arene. Sümptomid, mis patsiendil algusest peale esinevad, on kogu isheemia ala neuronite tegevuse puudumine.
    Ravi
    Esialgses ravis on kõige olulisem vereringe parandamine, samuti tüsistuste vältimine. Edasises ravis on vaja tähelepanu pöörata vererõhu alandamisele, südame rütmihäirete ravile ja diabeedi korrigeerimisele, et ära hoida insuldi kordumist. Paljudel juhtudel on soovitatav regulaarne aspiriini tarvitamine väikeses annuses.
    Taastusravi ( liikumis - ja kõneravi) alustatakse niipea, kui haige seisund seda võimaldab. Sageli tuleb seda jätkata kodus peale haiglast lahkumist. Taastumise kulg on erinevatel patsientidel erinev: mõned haiged paranevad paari nädalaga, paljude jaoks on see kuid ja aastaid kestev protsess (kui esinevad püsivad jääknähud). Vajadusel tuleb ravida depressiooni, mis on insuldihaigetel väga sagedane elukvaliteeti halvendav tegur.
    Rehabilitatsioon ja sekundaarne profülaktika
    Sekundaarne profülaktika tähendab, et kui insult on juba tekkinud, siis otsitakse ülesse seda tekitanud põhjus ja hakatakse selle põhjusega tegelema. Insuldi profülaktikas on kõige efektiivsem riskifaktorite teadvustamine ja nende toime vähendamine. Insuldi olulisemateks riskifaktoriteks on kõrge vererõhk, suitsetamine, südamehaigused ja suhkurtõbi. Insuldi riskifaktorid võivad olla mõjutatavad ja mittemõjutatavad ning sõltuvad vanusest ja soost. Nooremas täiskasvanueas on kõige sagedamateks põhjusteks trauma, ravimid, suukaudsed rasedusvastased preparaadid, migreen. Viiekümne viie aastastel ja vanematel on tähtsateks sõltumatuteks riskifaktoriteks hüpertensioon, varasem insult, TIAd, südame koronaarhaigus, südamepuudulikkus ja diabeet. Ka alkoholi liigtarbimine ja rasvumine on olulisteks riskifaktoriteks insuldi tekkel.
    Subarahnoidaalne ja intrattserebraalne hemorraagia. e ajuverevalandus. Ravi
    Hemorraagia e verevalandus: neuroloogias eristatakse peamiselt ajusisest ehk intratserebraalset ja ajukelmete alust (ämblikvõrkkelme alune) ehk subarahnoidaalset hemorraagiat.
    Intratserebraalse hemorraagia põhjused: peamine põhjus on arteriaalne hüpertensioon (arterite rõhk on liiga kõrge). Sel puhul ravi harva kirurgiline .
    Kliiniline pilt: peavalu, oksendamine, teadvusehäire, koldeleid sõltuvalt hemorraagia lokalisatsioonist.
    Subarahnoidaalse hemorraagia põhjused: 50-80% aneurüsmi ruptuur, arterivenoossed malformatsioonid (kasvaja, veresoone pusa), hemofiilia (pärilik veritsustõbi, kus veri ei hüübi korralikult), antikoagulantravi (vere vedeldamine), arterite amüloidoos (amüloid ehk valguline aine ladestub arterite seintele , amüloidoos on valguainevahetuse häire).
    Kliiniline pilt: peavalu, meningism (mittepõletikuline ärritusnäht, meningiidi tunnustega), koldeleid (pareesid, tundlikkusehäired, kõnehäired jne), teadvusehäired.
    Ravi subarahnoidaalse hemorraagia korral: oluline on kiire diagnoos ja kiire transport neuroloogia osakonda , kus viidakse läbi angiograafia (veresoonte röntgenkontrastuuring). Raviks on operatiivne ravi, kus klipseeritakse aneurüsm või viiakse läbi koilism (aneurüsmi sisse viiakse väikesed traadist kerakesed). Patsient jäetakse lamamisrežiimile, manustatakse valuvaigisteid ja rahusteid, spasmi profülaktika. Enne klipseerimist vältida vererõhu äkilist tõusu – korduva ruptuuri oht.
    NEUROINFEKTSIOONID
    Meningiidid (ajukelmepõletikud): aseptlised-viiruslikud; bakteriaalsed , seroossed. Entsefaaliidid (ajukoepõletikud): viiruslik , bakteriaalne , algloomadest, seenpõletik. Müeliidid (seljaajupõletik): polomüeliit, transversaalne müeliit.
    Bakteriaalne meningiit, selle diagnoosimine ja ravi
    Meningiidi võimalik infektsiooniallikas: keskkõrvapõletik, sinusiist, hambapõletik, kopsupõletik, koljupõhimikumurs, nahainfektsioonid.
    Meningiit on põletikuline protsess ajukelmetel, mis kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi funktsiooni. Meningiidile on iseloomulik äkki tekkinud kuklakangestus, peavalu, palavik, oksendamine, vaimse seisundi häire või fotofoobia . Taolised tüüpilised sümptomid võivad aga puududa alla 6-kuustel lastel ja eakatel inimestel. .
    Meningiidi tekitajateks võivad olla bakterid (meningokokiline meningiit, tuberkuloosne meningiit), viirused ( puukentsefaliit , HIV, tsütomegaloviirus - CMV), seened ja algloomad. Haigustekitajad satuvad organismi: piisknakkusena, vere kaudu; otsesel kontaktil. Kaasasündinud kesknärvisüsteemi arenguhäiretga lastel ( vesipea , seljaaju song jne) võivad meningiiti tekitada enterobakterid, soolebakterid .
    Meningiidi algus võib olla äkiline - haigusilmingud kujunevad välja 24 tunni jooksul. Paljudel juhtudel algab haigus mingi ülemiste hingamisteede infektsiooni meenutava seisundina ning meningiidile iseloomulikud ilmingud tekivad hiljem, kuid mõnikord võib see aeg olla pikenenud kuni 7 päevani. Bakteriaalse meningiidi sümptomiteks on äkki tekkinud kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus ning teadvuse hämardumine.
    Ravivõimalused: Bakteriaalset meningiiti ravitakse antibiootikumidega. Viirusliku meningiidi puhul on ravi nn toetav - põletikuvastane ja vedeliku tasakaalu säilitav ravi. Arvestades olusid ja inimese tervislikku seisundit on võimalik ka kodune ravi. Sagedasemad tüsistused on kognitiivsed ja käitumuslikud muutused, kuulmiskaotus, vestibulaarfunktsiooni häired ning epileptilised hood. Selleks, et vältida tüsistusi, on väga oluline võimalikult kiire diagnoos ja õigeaegselt alustatud ravi.
    Puugiga edasikanduvad haigused
    Entsefaliit üldiselt on peaajupõletik, tingitud peamiselt viirusest, või bakteritest (diplokokid jt) või nende poolt mõjutatud reaktsioonidest organismis (immuunsüsteemi vastupanu langusel HIV- nakkuse , mononukleoosi, süüfilise puhul jt). Puukentsefaliit (tick-borne encephalitis) on endeemiline Ixodes-puukidega edasikantav viiruslik nakkushaigus. Tekitaja kuulub flaviviiruste sugukonna flaviviiruste perekonda.
    2 faasiline haigus1-2 nädalat peale puugihammustust ilmnevad tavaliselt esimesed haigusnähud (gripisarnane haiguspilt), mis võivad mööduda nädalaga. Raskematel juhtudel tungib viirus ajju ja ajukelmetesse. Tõsisematel juhtudel on närvikahjustus nii ulatuslik, et täielik paranemine ei ole võimalik, haigus võib lõppeda letaalselt. Läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Puukentsefaliiti saab vaktsineerimisega vältida.
    Sagedasemad sümptomid on peavalu, palavik, teadvusehäired kuni koomani, epileptiline sündroom, hüperkineesid jm. Kahjustus võib olla nii hall- kui valgeaines või ka isoleeritult ainult valgeaines, näiteks polüskleroosi korral. Läbipõdemise järgselt jäävad tavaliselt püsisümptomid. Entsefaliidi diagnoosimisel on esiplaanil infektsiooni üldnäitajate selgitamine , liikvori- ja vereanalüüsid.
    Borrelioos Puukborrelioos e. Lyme ’i tõbi on kõige sagedamini esinev puukidega leviv haigus Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tegemist on multisüsteemse põletikulise haigusega, mis kahjustab nahka närvisüsteemi, südant ja liigeseid. Haigustekitajaks on võsapuuk, kes ise ei ole haige, aga kannab haigust inimeseni nakatunud närilistelt, mõnikord ka lindudelt. Samad puugid võivad olla ka teise närvisüsteemi kahjustava nakkuse – puukentsefaliidi - edasikandjaks.
    Puugi hammustuse väliseks tunnuseks on tavaliselt punetus, mõnikord on puuk leitav ka hammustuskohalt. Enamik puugiründeid ei too kaasa haigestumist ja kui siiski infitseerutakse, siis tõsist haigust esineb harva. Inkubatsiooniperiood 3 - 32 päeva
    I staadium – varane lokaliseeritud, esmane infektsioon - Peavalu, iiveldus, oksendamine, kuklakangestus, temperatuuri tõus, farüngiit, konjunktiviit, paresteesiad, sügelus, lihas- ja liigesvalud, lümfadenopaatia, pleotsütoosi ei ole.
    II staadium - varane dissemineeritud vorm, varane generalisatsioon
    • Neuroloogilised sümptomid: entsefaliit; meningiit; müeliit; polüradikuloneuriit; kraniaalnärvide neuriidid (VII, III, IV, VI)
    III staadium - krooniline vorm (haigus > 6 kuu), hiline generalisatsioon sageli ei mäletata puugihammustust
    • Atroofiline dermatiit ; Krooniline neuroborrelioos
    Herpes-infektsioonid. Poliomüeliit
    Entsefaliit: herpes entsefaliit –kiire algus, palavik, peavalu, krambid , teadvushäire, neuroloogiline koldeleid.
    Herpesviirusesse nakatutakse hingamisteede kaudu, viirus tungib tavaliselt kolmiknärvi ganglionisse ning teatud tingimustelaktiveerub ja põhjustab haiguse (nn. huuleohatis ), viiruse levimisel gangilonist väljapoole (ajukoesse) võib tekkida entsefaliit. 
    Avalduvad kliinilised ilmingud tekivad tingituna rakkude kahjustusest ning põletikust.
    EEG
    Ravi: atsükloviir.
    Polomüeliit e lastehalvatus.
    Enne kui leit vaktsiin oli see kõige sagedasem neuroinfektsioon. Meil see enam ei levi. Poliomüeliit: oraalne suukaudne nakkus kurgumandlitesselümfiteedHEB NSajutüve ja seljaaju motoorsed rakud lõdvad pareesid.
    Suur osa poliomüeliiti haigestunutest on asümptomaatilised või mittespetsiifilise sümptomatoloogiaga.
    Sümptomid inkubatsiooniperioodil: palavik (kaks küüru), oksendamine, kõhulahtisus , lihasvalu , pea- selja kurguvalu, uimasus, meningiaalsündroom. Kiirelt progresseeruvad lõdvad pareesid (asümmeetrilised), bulbaarparalüüs, hingamislihased rasketel juhtudel haaratud, refleksid langenud, lihastroofiad, fastikulatsioonid, tundlikkusehäireid pole.
    RAVI: *sümptomaatiline: hingamine , neelamine põiefunk, südametegevus. *taastusravi: füsio, ortopeediline ravi. 30-40 aastat hiljem tuleb tagasi.
    GUILLAIN- BARRE SÜNDROOM (GBS)
    Guillain-Barre sündroom on haigus, mille puhul organismi oma immuunsüsteem ründab oma närve. Nõrkus ja pakitsus jäsemetes on tavaliselt esimesed sümptomid. Need aistingud võivad kiiresti levida , lõpuks halvab kogu oma keha.
    Täpne põhjus Guillain-Barre sündroom on teadmata, kuid see on sageli eelneb nakkav haigus nagu hingamisteede infektsioon või kõhugripp. Õnneks Guillain-Barre sündroom on haruldane , mõjutab ainult 1 või 2 inimest 100000 .
    Ei ole teada ravi Guillain-Barre sündroom, kuid mitu ravi võib leevendada sümptomeid ja kestuse vähendamiseks haigus. Enamik inimesi taastuda Guillain-Barre sündroom, kuigi mõned võivad kogeda ikka mõju see, nagu nõrkus, tuimus või väsimus .
    *progresseeruv lihasnõrkus
    *sümmeetriline
    *sensoorsed nähud, paresteesiad, valud.
    *kraniaalnv ka haaratud: näolihaste nõrkus, bulbaarparalüüs.
    RAVI: plasmaferees, IVIG ( intravenoosne immuunglobuliin), glükokortikoidid, ventilatsioon vajadusel, füsioteraapia.
    KROONILISED NEUROLOOGILISED HAIGUSED
    Epilepsia põhjused, klassifikatsioon ja ravi
    Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad ning korduvalt esinevad epileptilised hood. Kliiniline põhjus on et ajus on patoloogilised elektrilised laengud. Lapseeas rohkem primaarset epilepsiat ja banemas eas sekundaarset epilepsiat. Epilepsiat saab dianoosiada kui on kaks vüi enam provotseerimata hoogu Epileptilised hood avalduvad mitut moodi, neid erinevaid avaldusvorme nimetatakse hoo tüüpideks. Hoo tüübid võib jaotada kolmeks.
    1) Generaliseerunud hoo korral kaotab haige teadvuse, kukub maha ja üle kogu keha tekivad kramplikud liigutused. Mõnikord võib haige hoo käigus keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine . Hoo ajal valu ei tunta. * absansid, *kloonilised hood, * kloonilis -toonilised hood, *toonilised hood. Epileptilisest laengust haaratud kogu ajuteadvusekadu. Absanslühiajaline teadvusekadu, tõmblusi pole. Epiletptiline staatus- hood järgnevad üksteisele, vahepeal teadvus ei taastu .
    2) Partsiaalse e osalise hoo puhul haige tavaliselt ei kuku. Kui teadvus säilib, tekivad tahtmatud liigutused jäseme(te)s või näos. Teadvuse säilumise korral mingit muud väljendust ei pruugi olla. Väikest hoogu haiged ise sageli tähele ei pane, see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele (eriti lapseeas). *lihtsad parietaalsed hood (motoorse ilminguga, sensoorse ilminguga, autonoomsete ilminguteta, häiretega kõrgemas nv talitluses.) * kompleksed partsiaalsed hood (teadvushäirega), *partsiaalsed hood mis arenevad sekundaarselt generaliseerunud hoogudeks. Toimuvad piiratud ajuosas, aga võivad levid aka teistele ajuosadele.
    3)Mitteklassifitseeritavad epileptilised hood. Hoo tüübi täpseks määramiseks on vajalik hoo võimalikult täpne kirjeldus (pealtnägijate abi) ja mõningad uuringud (elektroentsefalograafia). Diagnoositakse, kui esineb 2 või enam hoogu.
    Epilepsia põhjused: Epileptiliste hoogude põhjuseks on epileptiline kolle peaajus, mis aeg-ajalt saadab valesid erutussignaale ja katkestab lühikeseks ajaks aju normaalse tegevuse - tekib epileptiline hoog . Üsna sageli ei ole epilepsia põhjust võimalik kindlaks määrata. Tekkepõhjused võivad olla erinevad: sünnitrauma, kasvajad, peaajutraumad,infektsioonid.
    Epilepsia raviks on kaks võimalust: medikamentoosne ravi (ravimid) ja kirurgiline ravi. Ravima medikamentoosselt hakatakse siis, kui on olnud vähemalt kaks hoogu. Peab olema pidev ja kindel režiim ning võimaluse korral monoteraapiana (st tarvitatakse vaid ühte ravimit). Kui hoogusid enam ei esine ning valitseb täielik kontroll keha üle, jätkub ravi veel vähemalt 2− 5 aastat, nii on täiesti kindel, et enam epilepsiat ei esine.
    Epilepsia etioloogia : 50% on ta primaarne haigus- krüptogeenne, essentsiaalne; siis on sekundaarne –ajukasvajast, infektsioonidest, traumadest, vskulaarsetest häiretest, ja ainevahetushäiretest.; juhuslikud hood- võivad siis tekkida palavikust, ravimitest, toksiinidest jne. Haigetumus 40-70 aastas. EEG
    Epilepsia diferentsaaldiagnostika.
    Vasovagaalsed hood, sünkoobid, kollapsid.
    Südame rütmihäired
    Psühhogeensed hood
    Paanikahäire
    Narkolepsia
    7. PEAVALU. MIGREEN:tüübid ja ravi
    Migreen, selle ravipõhimõtted
    Sageli esineb peavalu eraldi vaevusena. Peavalud jagunevad ideopaatilisteks, orgaanilisest ajuhaigusest põhjustatud ja üldhaigestumisest põhjustatud peavaludeks. Neuroloogias räägitakse ideopaatilisest iseeneslikest paevaludest. Ideopaatiliste peavalude vormid on migreen, pingepeavalu , kobarpeavalu. Peavalu diagnoosimine põhineb ainult patsiendi kaebuste ärakuulamisel ja interpreteerimisel (anamneesil).
    Migreen: valu kestab 4-72 tundi ning on pulseeriv, enamasti ühepoolne, kuid võib üle minna ka kahepoolseks. Võib kaasneda iiveldamine, oksendamine, valguse- ja helikartus. Migreen võib üle minna pingepeavaluks. Migreen algab vanuses 12-40 a ning ilmneb tsükliliselt kogu elu. Vanemas eas on hood kergemad ja harvemad . Migreeni esineb rohkem naistel.
    Migreeni tüübid:
    a) Auraga migreen - see on klassikaline migreen. Auraks on tüüpiliselt skotoom (kujund ühe silma ees), näo ja käe paresteesiad, düsfaasia. Aura tekib 5-20 minutiga ja kestab umbes tund aega. Aura taandub täielikult. Kui aura venib pikale tekib komplitseeritud migreen.
    b) Aurata migreen - eelnähtudeks on külmatunne, väsimus, unisus , erutus. Valuhood progresseeruvad aeglasemalt kui auraga migreeni puhul. Samuti pole valu nii raske, kuid võib olla kestvam. See migreeni tüüp jääb harva ühepoolseks. Maksimaalselt on haaratud oimupiirkond. Aurata migreenil on seos sotsiaalsete ja bioloogiliste tsüklitega.
    Migreeni ravi:
    1) Hoo ravi (e ataki ravi): mittesteroidsed põletikuvastased ravimid ( aspiriin , paratsetamool, diklofenak , ibuprofeen jms)
    2) Preventiivne ravi (e profülaktiline ravi)- seda tehakse siis kui esineb üle kolme hoo kuus, hood on rasked, ataki ravi ei ole rahuldav, aura on sage või kestev ning kui hood kestavad üle 48 tunni.
    Pingepeavalu
    Pingepeavalu pole seotud vasomotoorse mehhanismiga. Seotud lihaskontraktsiooniga. Iseloomulik: valuhood on sageli pikad. Peavalud on rohkem päeva teisel poolel (aspiriin ja teised MSPVR leevendavad, kofeiin on toimeta). Valutab kogu skalbi piirkond (kogu pea). Nagu vöö on ümber pea, hellus , valulikkus katsudes . See on tavaliselt elu teise poole peavalu umbes 40 - 50 aasta vanuselt võib peavalu oluliselt ägeneda. Hirm, depresioon , unetus .
    Pingepeavalude ravi → stressi vähendamine → inimene ise teeb. Antidepressandid ja trankvilisaatorid ( kroonilise pingepeavalu puhul ). Psühhiline pinge või hirm → sedukseen 5 mg x 3. Ravi alustatakse väiksemates annustes unisuse ärahoidmiseks. Depressiooni puhul: amitrüptilliin 75 mg päevas ( 1 tbl = 10 mg ). Lihaste pinge → masaaz.
    Sümptomaatilise peavalu põhjused
    Sümptomaatilise peavalu põhjused: viirusinfektsioon, palavik, nohu, sinusiidid.
    Pearinglus e vertiigo .
    Mulitsüsteemne sündroom: häiritud koostöö visuaalse, vestibulaarse ja somatosensoorse süsteemi vahel . Põhjuseks : * tsentraalne- ajutüvi, * perifeerne-vestibulaarsüsteem.
    Sümptomid:
    *veriigo-ruumiorientatsiooni häire
    *nüstagmid
    *ataksia *iiveldus ja oksendamine.
    Tsentraalne vertiigo. Tekib ajutüve kahjustusel, episoodiline/pikaajaline vertiigo. Kaasuda vüivad diplopia, düsartria. Kuulmin ok. Põhjused. Sclerosis multiplex, arnold chari malfarmatsioon
    Perifeerne vertiigo: vestibulaarnärvi või sisekõrva häire. Peapööritus nagu karusell. Vestibulaarnv kahjustuse põhjused: meningiit jt. Sisekõrva kahjustuse põhjused: menieri tõbi, infektsioon,.
    Sclerosis multiplex
    Sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedasem noori inimesi tabav pea- ja seljaaju haigus. Mille korral kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinkiht - häirub närviimpulsside koordineeritud levimine. Sclerosis multiplex on noori inimesi invaliidistavaist kesknärvisüsteemi haigustest ja ka demüeliniseerivaist haigustest kõige levinum. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik - inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu, mis kahjustabki närvisüsteemi. Praegu ei olemas ravi, mille abil oleks võimalik SM täielikult välja ravida. Arvatakse, et SM tekib teatud keskkonna ja pärilike faktorite koosmõjul. Haigus ei ole pärilik, kuid SM-iga inimeste tütardel on risk samasse haigusesse haigestuda mõnevõrra suurenenud Arvatakse, et lapsepõlves põetud viirusinfektsioonid võivad mõjutada immuunsüsteemi selliselt , et inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu ning see võib olla seotud SM-i tekkega. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik, mille tõttu kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinikiht -nö. isoleerimiskiht. Vahel võib tekkida ka närvirakkude jätkete katkemine. Kahjustus tekib mitmete väikeste kolletena pea-ja seljaajus. Sõltuvalt tekkinud kahjustuse piirkonnast võivad inimesel esineda erinevad probleemid. Sageli iseloomustavad SM-i ägenemised (haigusnähtude kiire süvenemine, tekivad uued ja/või süvenevad vanad haigusnähud) ja taandumised (aeg, mil ägenemise ajal tekkinud sümptomid on vähenenud või kadunud – stabiilne seisund).
    Kõige sagedasemad algsümptomid on nägemishäired - nägemisteravuse langus, topeltnägemine, jäsemete nõrkus, tasakaaluhäired, käte värisemine, tugev pearinglus, põie ja soole talitlushäired. Hiljem avalduvateks sümptomiteks on nõrkus, peapööritus ja iiveldus, spastilisus ehk lihasjäikus, valu, impotentsus, kuulmiskaotus, tundehäired, kõnehäired ja dementsus. Harvem esineb ka epileptilisi hooge (epilepsia on hulgise skleroosi haigeil mõnevõrra levinum kui kogu elanikkonnal). Haiguse edenedes võib osa sümptomeid leeveneda, osa aga halveneda. Haigusele on omane ägenemine ja progresseerumine. SM on eluaegne haigus, kus keskne tähendus on psüühilistel teguritel. Oluline on inimese omaste toetus ja kaasahaaramine rehabilitatsiooni - abi hakkamasaamisel, abivahendite kasutamine, ka eraldatuse vältimine.
    Sclerosis multiplexi haigeid uuritakse reeglina magnerresonansuuringu abil → on nähe kolded . Kolded tekivad difuusselt valgeainesse. Ühtegi spetsiifilist testi selle haiguse puhul pole → on diagnoosi kriteeriumid.
    Poseri kriteeriumid 1983.
    • Kliiniliselt kindel Sclerosis multiplex → kaks ägenemist + kliiniliselt kaks kollet. Kaks ägenemist + kliiniliselt üks kolle + parakliiniliselt lisakolded.
    • Laboratoorsete analüüsidega toetatud kindel Sclerosis multiplexi diagnoos.
    Kaks ägenemist, kliiniliselt või parakliiniliselt kolle + liikvoris oligoklonaalsed ühendid.
    Üks ägenemine, kliiniliselt kaks kollet + liikvoris oligoklonaalsed ühendid.
    Üks ägenemine, kliiniliselt üks kolle ja parakliiniliselt kolle + liikvoris oligoklonaalsed ühendid.
    Parkinsoni tõbi
    Parkinsonism : Parkinsoni tõbi- 85%; sekundaarne e sümptomaatiline parkinsonism 5%, atüüpiline parkinsonism 9% ja heredodegeneratiivsed haiged 0.8% Sekundaare parkinson võib siis tekkida nt. ravimitest, toksiinidest vingumürgitusest ja ka traumadest, hüdrosefaaliast jmv. Atüüpiline parkinsonis e parkinson+sündroomid: on degeneratsioon aga lihtsalt mustuuma häirele on teisi häireid ka.
    Parkinsoni tõbi on levinuim liikumishäiret põhjustav neuroloogiline haigus, mida põeb umbes 1% üle 60 aasta vanustest inimestest.
    Parkinsoni patoloogia : mustuuma neuronite degeneratsioon dopamiini defitsiit (rauda sisaldavad rakud, mis sisaldavad ka dopamiini vähenevad. Dopamiini puudus peab olema suur, et haigus avalduks
    Kulg ja prognoos: Parkinsonistlik sündroom e parkinsonism on ekstrapüramidaalsüsteemi (basaalganglionide) kahjustusest tingitud kliiniline sündroom. Parkinsoni tõve kliinilistele avaldustele eelneb pikaajaline prekliiniline periood, kuni dopamiini tase langeb 20%-ni normaalsest , mil avalduvad kliinilised nähud.
    Peamised avaldused
    Motoorsed:
    ● hüpo- ja bradükineesia - liigutused kohmakad ja aeglased, liigutuste kiirus ja ulatus vähenevad, korduvatel liigutustel tekib takerdumine. Hüpokineesia esineb kõigil parkinsoni haigetel ning on kõige olulisem liikumishäire tekitaja
    ● rigiidsus - väljendub lihasjäikusena: vastusena jäsemete liigutamisele on tuntav lihastoonuse tõusust tingitud vastupanu ja rütmiline nn ’hammasrattafenomen’, mis korduval liigutamisel süveneb.
    ● treemor - e värin on kõige nähtavam sümptom, kuid ei esine kõigil esmase nähuna. Tavaliselt tekib värin ühes käes ja seejärel jalas ning edaspidi kandub ka teise kehapoolde. Vahel on tuntav ka nö sisemine värin. Märgatavam on värin rahuolekus , aga ka stressiolukorras või väsinuna, ja väheneb või kaob liigutades ja magades. Rahutreemor- asümmeetriline
    ● posturaalne ebastabiilsus - tasakaaluhäire, mis tuleneb asendi säilitamise ja muutmise raskusest. See avaldub eelkõige liikumise alustamisel ja suunamuutustel ning võib põhjustada kukkumisi. Posturaalsete reflekside kadu on enamasti väljakujunenud Parkinsoni tõve avaldus, kuid harva võib esineda ka haiguse alguses.
    • Stardiraskus, tardumine, kaasliigutuste kadumine, tippiv kõnnak, hüpomiimia, düsgraafia.
    Mitte-motoorsed sümptomid.
    • Psühhiaatrilised: depressioon , psühhoos, kognitiivsed häired, dementsus, bradüfreenia-aeglane mõtlemine, unehäired.
    • Vegetatiivsed-ortostaas, sfinkterite häired, kõhukinnisus.
    Enamasti on sümptomid ühel kehapoolel väljendunumad ja asümmeetria püsib kogu haiguse kulu jooksul. Parkinsoni tõve nähud kujunevad välja ja süvenevad järk-järgult aastate jooksul. Sümptomid võivad varieeruda ja seega ei ole haiguspilt erinevatel haigetel ühesugune; ka haiguse progresseerumise kiirus erineb haigete vahel. Päeva jooksul võib sümptomite raskusaste mõnevõrra muutuda. Esimesed sümptomid on sageli mittespetsiifilised: väsimus, meeleolu alanemine, raskused igapäevase tegevuse läbiviimisel (kirjutamine, riietumine , söömine jne). Seetõttu on tavaline, et Parkinsoni tõve diagnoos kinnitatakse ning ravi alustatakse pärast esmassümptomite ilmnemist . Ülal nimetatud motoorsetele sümptomitele (hüpo- ja bradükineesia, rigiidsus, treemor ja posturaalne ebastabiilsus) võivad lisanduda mittemotoorsed sümptomid: psühhiaatrilised ja autonoomse närvisüsteemi häired.
    Kliinilises pildis domineerivate sümptomite alusel saab eristada treemor-dominantset ja akineetilis-rigiidset vormi. Haigus progresseerub, põhjustades süvenevat liikumispuuet ja sellest tulenevat funktsionaalset häiret. Akineetilis-rigiidse Parkinsoni tõve korral tekib liikumispuue kiiremini kui treemordominantse vormiga . Väljakujunenud haiguse korral vajavad osad patsiendid abivahendeid ja kõrvalabi. Olulisteks teguriteks igapäevase eluga toimetulekul on posturaalne häire ja dementsus. Parkinsoni tõbi ei lühenda eluiga, kui patsient saab adekvaatset ravi.
    Algab siis kliiniline pilt rahutreemori, rigiidsuse, hüpo- bradükineesiaga ja edasi tulevad hüpomiimia.. ja viimasena lisanduvad sümptomid nagu psüühika omad ja autonoomse düsfunktsiooni omad.
    Ravi
    Lisa uuringud: MRT, KT, PET, SPET.
    1. Medikamentoosne ravi - levodopa (kõige efektiivsem antiparkinsonistlik ravim , toimib kõigile Parkinsoni tõve motoorsetele nähtudele, kuna läbib ilusti kõik barjäärid), antikoliinergilised ravimid, amantadiin, dopamiini agonistid, MAO-B inhibiitorid , COMT-inhibiitorid. Kasutatakse ka Parkinsoni tõvega kaasnevate komplikatsioonide ravimeid (nt põiehäirete, seksuaalhäirete, gastrointestinaalsete häirete, liigse süljeerituse, termoregulatsiooni häirete, psühhiaatriliste häirete, unehäirete jm ravis).
    2. Kirurgiline ravi - näidustatud suhteliselt noorematel, kuid kliinilistel näidustustel ka vanematel, kui haigus pole medikamentoosse raviga enam adekvatselt kontrollitav ning elukvaliteet on oluliselt langenud. Kirurgilisest ravist on kasu ka siis, kui haiguse üldnähud ei ole veel raskelt väljendunud ning domineerib treemor. Kasutatakse: ablatiivsed meetodid (koekahjustuse meetodid), peaaju süvastimulatsioon ning eksperimentaalses korras ka restoratiivseid protseduure.
    3. Mittemedikamentoosne ravi ja rehabilitatsioon - täiendavad ravimeetodid, mis aitavad leevendada füüsilisi vaevusi, kohaneda haigusega ja toime tulla igapäevase eluga.
    ● füsioteraapia - kõnnivõime ja motoorse võimekuse parandamine
    ● tegevusteraapia - füüsise ja psüühilise seisundi mõjutamine eesmärgipäraselt valitud tegevuste kaudu
    ● logopeediline ravi - kõne-, neelamis - ja kirjutamishäirete ravi
    ● psühholoogiline abi - soodustada haiguse häirivate mõjudega toimetulekut ning saadud liikumisvabaduse maksimaalset ärakasutamist
    ● dieet - Parkinsoni tõve korral on vaja üldkaloraaži tõsta (motoorsed häired, treemor jne kulutavad rohkem energiat), samas võib üldine liikumise vähenemine põhjustada ülekaalu, ravimite toime suurendamine õige toitumise ja fikseeritud toitumisaegadega jne.
    ● grupitoetus, haridus - informeeritus oma haigusest ning isoleerituse vältimine.
    TEEMOR. DÜSTOONIAD. HUNTINGTONI TÕBI. GILLES DE LA TOURETTEI SÜNDROOM
    Treemor- kõige sagedasem essentsiaalne treemor- ei teki puhkeoleksu, tekib mingi tegevuse käigus. On teatud hz. Seniilne on üks variantidest. Essentsiaalne treemor on sümmeetriline, progresseerub aeglaselt, tekib igas vanuses +alkohol vähendab.
    Parkinsonistlik treemor- esinev puhkeoleksu on asümmeetriline, algab sageli ühepoolselt, progresseeruv, kesk- javanemiga. Levodopa aitab! 
    Striaare treemor- Wilsoni tõve korral .
    Füsioloogilised
    Sekundaarsed- ravimites, toksiinidest tekkinud
    Düstooniad –on seotud ekstrapüramidaal süsteemiga. (vaadata saab seda elektroneuromüograafialt)
    On lihaste vastutahtelised kontraktsioonidebanormaalsed spasid (JÄRSK TUGEV KOKKUTÕMME) hemispasm nt.
    Düstooniad võivad olla valulikud, neid provotseerib tegevus ja stress .
    Liigtatakse:
    *ulatuse lausel:
    • Fokaalsed (nägu, kaela piirkond)
    • Segmentaarsed
    • Generaliseerunud
    • Aksiaalsed
    • Hemidüstooniad

    * etioloogia alsuel:
    • Primaarsed
    • Sekundaarsed
    • Düstoonia+sündromid

    • Heredodegeneraiivsete haigustega esinevad

    50% fokaalsed düstooniad. Ravi: botolismitoksiin, antidepressandid. Lokaalne kirurgia - müotoomia-lihaseläbi lõikamine, neurotoomia- närvi läbilõikamine.
    Huntintoni tõbi
    Kliiniselt: koreaatilise dliigutsed „tantstõbi“, dementsus, iskususe muutused, kõne- ja neelmaishäired, psühootilised häired, emotsionaalsed häired. See on geneetiline haigus inimesed saavad ette teada et see neil on.
    Gilles de la touretti sündroom.
    Kliiniliselt: tikid näos ja kaelas- kiired tõmblused; vokaalsed tikid-sõnalised, koprolaalia-valimatu ropp sõim, jüperaktiivne käitumine, sundmõtted.
    Genetiline haigus. Raviks neuroleptikumid
    ALS- amüotroofiline lateraalskleroos
    See on siis neurodegeneratiivne haigus. . Keskeas . Kahjustunud motoneuronid.
    Kliinika: väljendunud atroofiad, parees, spastilisus, elavad refleksid+ patoloogilise drefleksid
    Elu 1-5 aastat. Ravi pole.
    Spinaalsed lihastroofiad
    * Werdning- Hoffmani tõbi: imikuea vorm- vastsüninul lõdvad lihased, atroofilised lihased; vaimselt ok.
    * Kugelberg-Welanderi tõbi: noorukieas- motoorsete närvirakkude kahjustus ajutüves ja seljaajus.
    Pärilik.
    HSMN- hereditaarne motosensoorn neuropaatia.
    Perifeerse närvi müeliini või aksoni kahjustus. Ilnevad sensoorsed ja motoorsed häired. ENMG- närvide juhtekiirused aeglustunud. Üks vorm on näiteks charcot- Matie. Toothi tõbi
    Progresseeruvad lihasdüstroofiad- müopaatiad.
    Kahjustatud on lihased- progreseeruv düstroofia.
    * X liitelised ema kannab poeg põeb. Duchenne vorm( raske kuluga , avaldub 2 eluaastal, kõnnakuhäire ei jõua seista, . ) Beckeri vorm (algus hilisem aj ahealoomulisem kulg).
    *autonoom- retsessiivsed : jäseme-vöötme vorm
    * autosoom- dominantsed : * näo jaõlavöötme vorm; *distaalne vorm, *okulatoorne vorm,.
    Lihase enda haigus, mid ahilisem algus sed aprem prognoos.
    Müotoonia. Müasteenia.
    Müotooniaid võib olla siis nt kogentsiaalne müotoonia: liiga palju toonust. Kliiniliselt: müotoonia süveneb jahedas.
    Müasteenia: närvi-lihase ülekande häire. Autoimmuunne häire, naised rohkem, igas vanuses, lihased väsivad kiirelt, ENMG leid. Vt lk 11 teejoonised siia
    PERIFEERSE NS HAIGUSED
    Perifeerse närvi kahjustus:
    Trauma, radikulopaatia, pleksuse kahjustus, neuropaatiad. Kliiniliselt avaldub: valu, paresteesia, motoorikahäired-lihasnõrkus, fastikulatsioonid, refelksid langenud; tundlikusehäire- vastavalt siis kahjustusele.
    Polüneuropaatia
    •Paljude närvide üheaegne kahjustus 
    • Kulg
    – äge
    – alaäge
    – krooniline
    • Patoloogia
    – aksoni kahjustus (aksonaalne)
    – müeliini kahjustus (demüeliniseeriv)
    • Kliiniliselt
    – valud, hõõgumistunne, „jalad on võõrad‟
    – tundlikkusehäire kinda- ja sokikujuliselt (dist>proks),
    algab jalgadest
    – motoorikahäire (dist>proks): atroofiad, reflekside kustumine
    • Haiguste tüsistus: 
    – suhkurtõbi
    – AIDS
    – difteeria – jne.
    • Toksiline – alkohol
    – raskemetallid
    – ravimid
    – tööstuskemikaalid – jne.
    Mononeuropaatia:
    Traumaatiline kahjustus: luumurd, nihestus , läbivad vigastused, survest tingitud kahjustus. Tunnelsündroomid: karpkanali sündroom, , ulaarnärvi neuropatia, transaalkanali sündroom.
    TUNNELSÜNDROOMID
    Karpkanali sündroom
    • Kahjustus randmenivool, närvi krooniline kompressioon. Kahjustus on karpkanalis kus närv koos sõrmede painutajate kõõlustega.
      tingitud krooniliselt ülekoormusest. Sage sündroom .
    • Kliiniliselt. Esmasümptom. Öine käte suremine . Tehakse ENMG
    Radikulopaatia
    Nimmevalu on väga sageli esinev healoomulise kuluga haigus, mis enamikul juhtudel paraneb ise, aga võib põhjustada ka ajutist töövõimetust. Nimmevalu kiirgumist nimetatakse radikulopaatiaks, rahvasuus radikuliidiks või ishiaseks. Nimmevalu iseloomulikuks tunnuseks on valu nimmeristluupiirkonnas, kusjuures valul võivad puududa spetsiifilised põhjused - trauma, külmetus või muu. Nimmeradikulopaatia puhul esineb valu nimmenärvijuurte närvivarustuse alal, millele sageli kaasnevad tunde- ja liigutamishäired. Esineb kõige sagedamini 30-45 eluaasta vahel. Töö tegemisest tingitud: raske töö, sundasend , tõstmine, vibratsioon jmv. Halb rüht, ülekoormus soodustavad. Füüsiline vorm: ülemäärane pingutus, rasedus jmv.
    Seljavalu iseloom:
    * lihtne valu
    * neuropaatiline valu – närvijuure kompressioonist.- nt. radikulaarne.
    * komplitseeritud- muu lülisamba patoloogia
    Radikuliidi all mõistatakse põletikku närvijuure piirkonnas, mistõttu radikuliit ei ole alati õige nimetus. Nimmevalu ja ishias on inimkonna igivana ja laialdaselt levinud probleem. 70-85%-l inimestest on elu jooksul esinenud seljavalusid ja 40%-l radikulopaatiat. Paljudel inimestel on valud kerged või lühiaegsed ning mööduvad iseenesest või paranevad iseravimise teel. Kuid sageli on nimmevalu ja radikulopaatia kroonilised. Nimmevalud tabavad peamiselt keskeas inimesi: kõige sagedamini haigestutakse 30. ja 45. eluaasta vahel. Nimmevalude korral etendab kindlast osa ka pärilikkus. Nimmevalud tabavad enamasti keskeas inimesi.
    Selle põhjuseks peetakse lülidevahelise ketta e. diski suhteliselt varajast vananemist . Lülivaheketas muutub kuivemaks ja killustub või sopistub selgroolülide vahelt välja ja hakkab avaldama survet närvijuurtele. Nimmevalude ja –radikulopaatia tekkepõhjusteks on lisaks diski haigustele veel lülidevahelise mulgu ahenemine; lülisambakanali ahenemine; spondülolistees ehk lülilibisemine - ühe lülikeha ette nihkumine allpool oleva lüli suhtes. Ka rasedus võib mehhaaniliselt lülisammast koormata, millest tulenevalt võivad tekkida valud nimme piirkonnas. Sageli vallandub valu selgroo liigse koormatuse või trauma tagajärjel.
    Enamik uurimusi kinnitab, et rüht, pikkus, kehamass ja kehaehitus nimmevaludesse haigestumist ei mõjuta, kuid mõningatel andmetel on nimmevalusid sagedamini pikkadel ja tüsedatel. Tugevate ja vastupidavate seljalihastega inimestel esineb nimmevalusid vähem.
    Lihtsad nimmevalud algavad sageli järsku, tavaliselt pärast kehalist pingutust. Esineb nimmepiirkonna lihaste pinge ja valulikkus. Valu paikneb kas selgroo nimme- või ristluupiirkonnas või mõlemas korraga. Valu võib kiirguda vahel ka tuharatesse, eriti diskivalu korral, ja reite tagapindadele. Vahel tekivad jalavalud mõned päevad pärast nimmevalude teket. Lülisamba häiretest tingitud valu tekib või suureneb tavaliselt liikumise ajal. Kui valu on pidev ja ühtlane nii käies , istudes kui ka lamades ning ei suurene selgroo liigutuste tõttu, on ta suure tõenäosusega põhjustatud teistest haigustest.
    Nimmeradikulopaatia puhul on tegemist tõelise närvivaluga. Inimesel esineb iseloomulikult ühepoolne jalavalu, mis on jalas väljendunum kui nimmes. Valule lisanduvad naha tuimus, jala "suremine" ja mõnikord ka liigutamishäired. Valu ägeneb aevastamisel ja köhimisel ning keha liigutamisel. Voodirahu toob tavaliselt kergendust.
    Kui nimmevalu kestab üle 6 kuu, nimetatakse seda krooniliseks. Sellistel juhul võib tekkida psühholoogiline kurnatus, ärevuse ja depressiooni ilmingud ja suurenenud kehatundlikkus. Nimetatud sümptomid raskendavad haigusest paranemist.
    Ravi
    Tänapäeval on nimmevalu ja ishiase ravis loobutud voodirežiimist, venitusravist ja fikseerivast korsetist. Ollakse seisukohal, et lamamine ei ole ravi. Ravimite eesmärgiks on leevendada valu ning vähendada nimmelihaste valu tõttu tekkinud reflektoorset pinget. Lihtsate nimmevalude puhul tuleb valuvaigistavaid preparaate tarvitada regulaarselt. Ravimite süstimine ei ole soovitav . Radikulopaatilise valu puhul kasutatakse lisaks ka teisi ravimeid, nt. antidepressante, kuna sellistel inimestel on kroonilise valu kujunemise oht. Ka kroonilise nimmevalu ravis on omal kohal antidepressandid ning mõnikord ka neuroleptikumid. Väga oluline selliste inimeste puhul on nn. käitumisteraapia – oluline on patsiendile sobivate motivatsioonide leidmine ning füüsilise vormi taastamine. Raviks kasutatakse veel füsioteraapiat - elektriravi, ja manuaalteraapiat nn. selga paika panevat ravi, kuid nende ravimeetodite osakaal on tänapäeval oluliselt langenud. Väga olulisel kohal nimmevalude ravis on ravivõimlemine, mis aitab leevendada valu ja taastada funktsiooni ägeda perioodi vaibumisel ning väldib kroonilise nimmevalu kujunemist. Kirurgilist ravi rakendatakse põhiliselt sel juhul, kui närvijuurt pitsitavad väljasopistunud disk või lülisamba luulised osad. Lihtsate nimmevalude puhul tuleb operatiivne ravi väga harva arvesse
    NEUROKIRURGILISED HAIGUSED
    Peaaju trauma, patsientide hindamine ja käsitlus
    Kukkumine , löök vastu pead jms. Ajutrauma võib põhjustada muutusi mõtlemises, liikumises ja igapäevaeluga toimetulekus. Kõige raskem on mõista ajutraumaga kaasaskäivaid käitumishäireid. Lisaks kahjustusele esineb enamikel inimestel traumajärgne stressisündroom - viha, lootusetuse ja depressiooniga. Ajutrauma põhjustab tavaliselt stressi ja probleeme ka kannatanu lähedastele. Väsimus, keskendumisraskused, aeglus , mäluhäired, orienteerumisraskused, keeleliste võimete häirumine, algatusvõime nõrgenemine, motivatsioonipuudus, igapäevaelu planeerimise raskused, haigusteadvuse alanemine (inimesel on raske endas toimunud muutusi märgata). Ärrituvus, meeleolu alanemine, mõtlemise rigiidsus, suhtlemisprobleemid. Ajutrauma järgselt võib esineda oksendamist, peavalu, iiveldust. Ajutrauma on juhtivaid surma ja invaliidsuse põhjuseid kogu maailmas. Täpse diagnoosi, õigeaegse nõustamissüsteemi, adekvaatsete rehabilitatsioonirpogrammide ja abivahendite ning toetava sotsiaal- ja haridussüsteemiga on võimalik muuta paremaks paljude ajutraumaohvrite elu.
    Glasgow koomaskaala.
    Vt. loengu materjale.
    Ajukasvajad, nende diagnoosimine ja ravipõhimõtted
    Ajukasvaja on moodustis, mis tekib erinevat päritolu ajurakkude haiglasliku vohamise tagajärjel. Esmaselt peaajus arenevad kasvajad tekivad peamiselt neuroektodermist, aga samuti ajukelmetest ja soonpõimikust. Kliinilise kulu järgi on nad peaaegu alati pahaloomulised , kujutades tõsist ohtu organismile. Ajukasvajate kulg võib olla pikaldane. Kasvajad võivad olla kas healoomulised ehk küpsed (diferentseerunud rakkudest), mitteküpsed (emrüonaalset tüüpi rakud) või esineb anaplaasia, mille korral diferentseerunud rakkudest saavad mittediferentseerunud.
    Eristatakse mitmeid ajukasvajate liike. Neist tavalisemad on glioomid, oligodendroglioomid, ependümoomid, medulloblastoomid, astrotsütoomid, neurinoomid ning meningioomid. Kõige levinum vorm on glioom, mis moodustab kõigist ajukasvajaist umbes poole. Nii healoomuline kui ka halvaloomuline kasvaja kujutab inimesele peaaegu alati suurt ohtu, kuna iga peaajukasvaja avaldab oma paiknemise tõttu koljuõõnes rõhku ajukoele.
    Ajukasvajaid esineb igas vanuses inimestel, kuid sagedasemad juhud on varases lapseeas ja keskeast edasi. Täiskasanutel kasvajaid viis korda enam kui lastel. Primaarsed ajukasvajad on oma alguse saanud ajukudedest, sekundaarsed ehk teisesed ajukasvajad on mujal organismis paikneva kasvaja siirded .
    Ajukasvajate sümptomid jagunevad lokaalseteks ja üldsümpomiteks.
    *Lokaalsed sümptomid sõltuvad kasvaja asukohast: hemiparees, kraniaalnärvi kahjustus, psüühikahäire, tundlikkusehäire, afaasia, epileptilised hood (suuraju kasvaja korral), ataksia.
    *Üldsümptomid tekivad siis, kui kasvaja on suur ning pahaloomuline (tagumise koljukoopa kasvajad). Esineb peavalu (kaasneb iiveldus, oksendamine), tõuseb koljusisene rõhk (iiveldus ilma oksendamiseta, nägemisnärvi diski turse, mäluhäired, käitumishäired), epileptilised hood ja haiguse äkiline algus ( verejooks kasvajasse).
    Ravi on kas operatiivne (kasvaja eemaldatakse täielikult või osaliselt), keemiaravi, kiiritusravi (otseselt ei ravi, aga peatab rakkude vohamise) või kombinatsiooniteraapia (näiteks kiiritus+ kemoteraapia ). Suure osa healoomuliste ajukasvajate eemaldamise järgselt paraneb inimene täielikult. Kuid sageli võvad esineda pärast operatsiooni ka jääknähud. Võimalik on ka retsidiiv (haiguse taaspuhkemine). Tõsisemad tagajärjed on ajukasvajatel, mis on halvaloomulised või paiknevad kohas, kus neid on raske opereerida.
    LASTENEUROLOOGIA
    Lapse normaalne psühhomotoorne areng!
    Neonataalne neuroloogiline patoloogia!
    PCI, selle kliinilised vormid ja käsitlus
    Laste tserebraalparalüüs (PCI) on püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjeks on füüsilise ja mõnikord ka vaimse arengu mahajäämus. Tserebraalparalüüs lastel (PCI) esiplaanil on motoorse süsteemi kahjustuse tunnused, näiteks alumine paraparees (spastiline dipleegia), tetraparees või ka hüperkineesid või ataksia jm. Lapse arenguga seoses ei ole algselt kõik sümptomid diagnoositavad ning seetõttu võib jääda mulje progresseerumisest. Umbes 30-50% juhtudest esineb vaimse arengu peetus, umbes 15-60% juhtudest diagnoositakse epileptiline sündroom, eriti neil, kellel on spastiline tetrapleegia või vaimse arengu peetus. Sündroomil on suur hulk erinevaid põhjusi, võimalikud on lootekahjustused infektsiooni, toksiliste ainete (bilirubiin) vm põhjustel. Kaasajal rõhutatakse, et kahjustused võivad pärineda nii prenataalsest, perinataalsest kui ka postnataalsest perioodist..
    Haigus avaldub peamiselt füüsilise arengu häirena. PCI võib olla põhjustatud juba sünnieelsetest teguritest, näiteks hüpoksiast ehk hapnikunälgusest tingitud verejooksust ajju, ema alkoholitarbimisest, mõnedest nakkushaigustest (tsütomegaloviirus, punetised , HIV). Riskifaktoriteks on ka sünnitrauma, sünnituse ajal tekkinud loote hapnikunälgus näiteks sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik, vastsündinu hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur .
    Sümptomid ehk avaldumine
    Kliinilised variandid: spastiline hemiparees (hemipleegia), spastiline diparees (dipleegia) – Little’l haigus, spastiline tetraparees (tetrapleegia), hüpotooniline PCI, düskineetiline PCI ( atetoos , koreoatetoos), ataktiline PCI.
    Tserebraalparalüüsi sümptomid jagatakse nelja põhilisse vormi: spastiline, atetootiline, ataktiline ja segavorm . Üldiselt jäävad PCI-lapsed arengus maha: hakkavad pead hoidma, keerama või käima hiljem kui tavalised lapsed. PCI vorme on raske määratleda enne lapse 2-aastaseks saamist, sest sümptomid avalduvad koos lapse arenemisega.
    70% tserebraalparalüüsi juhtudel on tegemist spastilisuse ehk lihastoonuse tõusuga. Häiritud võib olla käte, jalgade või mõlemate või ainult ühe jäseme liikuvus. Haaratud jäseme(-te) lihased on pinges ja nõrgad, mistõttu ka liigeste liikuvus häirub ja raskematel juhtudel võivad tekkida kontraktuurid ehk liikumatud liigesed . Kergematel juhtudel võib käte või jalgade funktsiooni häire olla märgatav vaid mingi kindla tegevuse juures (näiteks jooksmisel). Mõnikord võivad olla haaratud ka suu, keele ja kurgulae lihased, siis avaldub see düsartria ehk segase, raskendatud kõnelemisena. Intellekt ja vaimne areng on normaalsed.
    Spastiline hemiparees: hemisfääri kahjustus. Põhjus – insult intrauteriitselt või sündimise ajal, intratserebraalne hemorraagia. Kliiniliselt – käsi > jalg, haige poole jäsemete mahajäämus kasvus , hemiparees, laialdasemal kahjustusel sensoorne häire, astereognoos, spastilisus kujuneb 1.-2- eluaasta jooksul, krambid, käitumishäired.
    Spastiline dipleegia või diparees: spastilisus enam jalgades, kõõlus-periostaalrefleksid elavnenud, adduktorite spasm (lähendaja.lihased), väljendunud spastilisus, intelligents ja kõne enamasti normaalsed.
    Spastiline tetrapleegia: raskeim PCI variant, difuusne ajukahjustus , sageli vaimne mahajäämus, ratastoolihaiged, vajavad igapäevast abi, pseudobulbaarsündroom – kõnehäire, düsfaagia; krambid.
    Hüpotooniline PCI: lihased lõdvad, refleksid säilivad, võib olla vaimne mahajäämus, difuusne ajukahjustus.
    Atetootiline ehk düskineetiline ehk tahtmatute liigutustega vorm esineb 20%-l PCI-lastest. Tahtmatud liigutused võivad esineda kätes ja/või jalgades, aga ka kehatüves. Liigutused sagenevad emotsionaalse stressiga ja kaovad une ajal. Selle vormiga kaasneb sageli düsartria.
    Düskineetiline PCI: ebanormaalsed vastutahtelised liigutused – atetoos > 1 a.v., düstoonia; hüpotoonia, käte kasutamine häiritud; osadel juhtudel vaimne mahajäämus; põhjus – neonataalne hüperbilirubineemia (nt veregruppide sobimatusest), raske anoksia (hapnikuvaegus).
    Ataktilist ehk lihaste koostööhäirega vormi esineb harvem umbes 10%. Selle puhul tekivad nõrkus, tasakaalu-, koordinatsioonihäire, raskused täpsete liigutuste sooritamisel, kätevärisemine, mis süveneb tahtlike liigutustega (nt. kirjutamisel ).
    Ataktiline PCI: kõige harvemini esinev PCI vorm väikeaju arenguhäire, kehatüve- ja kõnnakuataksia häirivad enam kui jäsemete ataksia, skandeeriv kõne.
    Kõige tavalisem on aga segavorm, mille puhul esineb sümptomeid erinevatest vormidest . Lisaks võib tserebraalsest paralüüsist olla põhjustatud veel krambid, kõõrdsilmsus, kurtus , erinevad nägemishäired. Segavormide puhul võib esineda ka vaimse arengu mahajäämust. Tserebraalparalüüsiga lastel on sageli ka probleemid tähelepanu ja hüperaktiivsusega.
    Ravi eesmärk on arendada kehalist liikuvust ja lihaskonda nii, et laps iseseisvalt oma igapäevase eluga hakkama saaks. Ravi on kompleksne . Kõige olulisem ravis on füsioteraapia ehk ravivõimlemine, mis toimub igale lapsele eraldi tema vajadusi arvestades. Ravi tulemused on seda paremad, mida varem sellega tegelema hakatakse. Vajalikuks võivad osutuda ka kõne treening logopeedi õpetusel, ortopeediline ehk liigeste kirurgiline korrigeerimine, psühhoteraapia. Krampide raviks kasutatakse antikonvulsante ehk krambivastaseid ravimeid (karbamasepiin, klonasepaam). Kui lihaste toonus on nii tugev, et tekkinud on kontraktsioonid, on võimalik pinges lihasesse süstida spetsiaalset lihast lõõgastavat ravimit.
    Kaasasündinud arengulised häired
    Arenguhäired: põhjused võivad olla geneetilised (nt. 21 kromosoomi trisoomia – downi tõbi; nakkushaigused (tuberkuloos, süüfilis, algloomad (nt. toksoplasmoos), viirusinfektsioonid (HIV); fütotoksilised ained (ravimid, narkootilised ained, alkohol, suitsetamine. Anentsefaalia (suuraju arenematus, neuraaltoru häire 4.fetaalnädalal), mikrotsefaalia (aju väike, vaimse arengu mahajäämus, põhjused: geneetilised, infektsioonid), kraniostenoos (kolju luustumishäire, õmbluste liiga kiire luustumine, vaimne mahajäämus), neuraaltoru häired (peaaju songad – entsefalotseele; seljaaju songad – meningotseele, spina bifida), hüdrotsefaalia.
    Hemisfääride malformatsioonid
    • Makrotsefaalia, megalentsefaalia
    • Lülisamba malformatsioonid:
    – basilaarimpressioon
    – atlase ja axise malformatsioonid
    – Klippel-Feili sündroom
    • Kraniosünostoos
    • Neuraaltoru sulgumise häired
    • Arnold-Chiari malformatsioon
    Kraniosünostoos
    Koljuõmbluste sulgumine liiga vara
    • Aju kasvamine häiritud
    • Mikrotsefaalia
    • Sagedus 1/ 1900 sünnikohta
    55% ainult sagitaalõmbluse sulgumine dolihhotsefaalia
    24% ühepoolne koronaarõmbluse sulgumine
    9% kahepoolne koronaarõmbluse sulgumine brahhütsefaalia.
    Neuraaltoru sulgumise häired
    • Anencephalia -aju ei ole
    • Cranioschisis -pea-ja seljaaju nekroos
    • Cephalocele - ajusong läbi koljudefekti (cranium bifidum)
    • Meningocele - kolju v. lülisambadefekt ajukelmete väljasopistusega
    • Dermoidtsüst - mittetäielik neuraalse ja epiteliaalse ektodermi eristumine
    • Spina bifida -lülisamba defekt
    • Düsrafism -27.-28. fetaalpäeval
    o Kaasnevad anomaaliad:
    –südamerike
    –diafragma defekt
    –ösofageaalne atreesia
    • Ravi: kirurgiline
    33
    • .DOC Laadi alla originaalfail 33 lk · .doc · 219 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #1 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #2 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #3 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #4 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #5 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #6 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #7 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #8 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #9 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #10 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #11 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #12 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #13 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #14 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #15 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #16 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #17 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #18 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #19 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #20 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #21 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #22 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #23 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #24 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #25 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #26 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #27 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #28 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #29 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #30 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #31 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #32 NEUROLOOGIA-EKSAMIKS #33
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-11-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 219 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor sikzuz Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Üle 30 lk konspekt sisaldab kokkuvõtet kõigist neuroloogia ainekursusel läbitud teemadest. Materjalist on kasu eksamiks või kontrolltööks õppimisel. Läbivad teemad: närvisüsteemi areng ja arenguhäired, närvisüsteemi funktsionaalne anatoomia ja füsioloogia, kraniaalnärvid ja nende kahjustussündroomid, ajusagarad-nende funktsioonid ja kahjustussündroomid, närvisüsteemi uurimismeetodid, visualiseerumismeetodid, ajuvereringehaigused, neuroinfektsioonid, kroonilised neuroloogilised haigused, perifeerse närvisüsteemi haigused jne.
    Püramidaaltrakt ekstrapüramidaaltrakt spastiline halvatus lõtv halvatus kraniaalnärvid nüstagm ajusagarad deliirium dementsus EEG ENMG insult entsefaliit borrelioos epilepsia migreen vertiigo sclerosis multiplex parkinson treemor Huntintoni tõbi Guilles de la touretti sündroom ALS lihasdüstroofia müopaatia nimmevalu tunnelsündroom radikuliit spastiline hemiparees tetrapleegia

    Sarnased õppematerjalid

    Neuroloogia
    22
    doc

    Neuroloogia

    Vastutav õppejõud: Pille Taba Kordamisküsimused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks NEUROLOOGIA (ARNR 01.032) Närvisüsteemi ehitus ja areng. Vt Kiive slaide tunnetusps. Närvisüsteemi areng (ontogenees) ja arenguhäired. Vastsündinu aju 350-400g, 10% kehakaalust. 1.eluaasta lõpul 1 kg. Täiskasvanu aju 1200g. Seljaaju 2% peaaju kaalust. 18.päeval formeerub embrüodisk, millest hakkavad arenema lootelehed. 21.-28.fetaalpäev – arenevad neuraaltoru kraniaalne ja kaudaalne osa. 36.-49

    Eripedagoogika
    Neuroloogia konspekt
    17
    docx

    Neuroloogia konspekt

    Neuroloogia Närvisüsteemi anatoomiline jaotus:  Kesknärvisüsteem (aju & seljaaju)  Perifeerne närvisüsteem (somaatiline & automaatne närvisüsteem) Närvisüsteemi funktsionaalne jaotus:  Kesknärvisüsteem - vahendab käitumist (aju & seljaaju)  Somaatiline närvisüsteem - sensoorse info ülekanne, liigutuste tekitamine (kraniaalnärvid & seljaajunärvid)  Autonoomne närvisüsteem - tasakaalustab sisemisi funktsioone (sümpaatiline & parasümpaatiline) Närvisüsteemi funktsioonid: 1. Sensoorne - retseptorid avastavad organismi siseseid muutusi ning juhivad info spinaal- või kraniaalnärvide kaudu pea- või seljaajju 2. Integratiivne - sensoorse info taju, analüüs, talletamine ja sellest lähtuvate otsuste langetamine (enamasti peaaju tasandil) 3. Motoorne - vastureaktsiooni andmine lihaste ja näärmete aktiivsuse muutmise kaudu Närvisüsteemi varast arengut mõjutavad protsessid, mis toimuvad enne neuronit

    Eripedagoogika
    Neuroloogia 2 kursus
    20
    docx

    Neuroloogia 2 kursus

    NEUROLOOGIA Sissejuhatus 1-3 loeng.  Meeldetuletus närvisüsteemi toimimisest  KNS kahjustused  PNS kahjustused Kroonilised, ravimatud, ajaga süvenevad haigused. NS reguleerib kõikide elundite tööd. Kordineerib erinevate elundkondade talitlust, kohandab seda pidevalt muutuvatele tingimustele. NS ülesanded:  Luua side väliskeskkonnaga  Kooskõlastada org. elundite tööd  Koordineerida kehaosade talitlust  Tagada inimese psüühilise tegevuse  Info kogumine, töötlemine  Närvikude koosneb närvirakkudest e. neuronitest ja neurogliiarakkudest. Neuron võtab vastu, integreerib, analüüsib, säilitab ja saadab edasi signaale! Koosneb kehast ja jätketest(dendriidid), läbi aksoni sünapsi kaudu läheb erutus välja. Närvi impulssliigub ühte pidi. Talitluse järgi jagunevad neuronid:  Aferentseteks e.motoorsed. Nende rakukeha asub väljasool KNS-i, perifeerse NS

    Aktiviseerivad tegevused
    Sise- ja närvihaigused
    20
    docx

    Sise- ja närvihaigused

    Kordamisküsimused Mida mõistetakse haiguse etioloogia all?  Haiguse etioloogia uurib haiguste tekkepõhjusi ja haigust soodustavaid tegureid. Milline on sobiv keskkond ja peremeesorganism. Mida tähendab mõiste “patogenees”?  Õpetus mis uurib haiguse teket, arengut ning lõppemist. Iseloomusta ägedat haigust.  Järsku tekkiv, kiirelt kulgev ning üldiselt lõpeb tervistumisega. Iseloomusta kroonilist haigust.  Pole välja ravitav, kuid võimalik hoida kontrolli all.  Tekivad patoloogilised muutused. Tekib resistentne bakter/viirus  Kulgeb ägenemiste (retsidiivide) ja vaibumistega (remissioonidega) Pulmonoloogilised haigused Nimeta pulmonoloogiliste haiguste mittemõjutatavad riskitegurid.  Geneetiline eelsoodumus  Sugu, vanus  Antikehade puudulikkus  Ripsepiteeli primaarne kaasasündinud puudulikkus Nimeta mõjutata

    Inimese anatoomia
    Psühhosomaatika
    76
    docx

    Psühhosomaatika

    Psühhosomaatika Psühhosomaatika tegeleb psüühikahäirete ja kehaliste haiguste vaheliste seostega. (Soma- kr. keha, Psyche – hing). Rooma mütoloogias oli Psyche imekaunis tütarlaps, kes armus jumalikku Cupidosse ja pidi tegema läbi hulga katsumusi, et armsama usalduse võita. Psühhosomaatilised haigused on tugevate negatiivsete elamuste poolt põhjustatud kehalised haigused. Somatoformne häire on psühholoogilisest konfliktist johtuv kehaline või psüühiline häire. Aluseks sageli: lühiaegsed sagedased stressid, korduv stress ehk organismi pingeseisund füüsilise ja psüühilise ülekoormuse korral. Organismi talitlus allub neurohumoraalsele regulatsioonile ehk elundkondade talitluste mõjutamine toimub närvisüsteemi ja hormoonsüsteemi kaudu. Üks olulisemaid ülesandeid sellises koostöös on organismi homöostaasi hoidmine ehk sisekeskkonna püsivuse tagamine. Stabiilsed füsioloogilised näitajad organismis: Pulss, vererõhk, kehate

    Psühhosomaatika
    Neuropsühholoogia
    58
    docx

    Neuropsühholoogia

    paremakäelistel oleks ajukoore ehitus teistsugune - Vasakukäelisel tihti spordis eelis, sest ajupoolkerad on vähem lateraliseerunud, poolkerad suudavad eraldi rohkema infoga hakkama saada Millest käelisus tuleb? Keskkondlikud teooriad - Mõõga ja kilbi hüpotees – parem südame kaitse - Keskkond sarrustab – last sunnitakse kasutama, kuigi on mõlemakäeline - Keskkondlik õnnetus – kaksikutel on nii neuroloogia häired kui vasakukäelisust oluliselt rohkem Anatoomilised teooriad - Vasak poolkera küpseb varem ja areneb paremini - Paljudel liikidel vasakul kehapoolel arengulisi eeliseid mis ei tulene geneetikat Hormonaalsed teooriad: - Testosteroon mõjutab soolisi ajuerinevusi – pärsib vk arengut Pärilikkuse mõju ajukoore struktuurile Aju ja soolised erinevused - Kindlad soolised erinevused testisoorituses ………. V LOENG – MÄLU

    Psühhomeetria
    Psühhosomaatika
    19
    docx

    Psühhosomaatika

    1 Psühhosomaatika Loeng 1 ­ Katrin Gross-Paju 16.02.2016 Krooniline valu. Platseebo efekt. Seljavalud ja peavalu. Valu on ebameeldiv tunne ja emotsionaalne kogemus, mis on seotud tegeliku või võimaliku koekahjustusega või kirjeldatud koe kahjustusena. Valu on alati negatiivne emotsioon. Kestvuse järgi: Äge ­ peale oppi näiteks jms. valuravi hästi välja töötatud. Patsiendi enda poolt manustatav kogus (siiski piiranguga). Krooniline ­ valu, mis kestab kauem kui mõistlik valu ette näeb (iga valu või juhtumi korral eri kriteeriumid). o Seljavalu ­ üle 12 nädala o Peavalu ­ üle 15 päeva kuus Patofüsioloogia: sama koht pidevalt vs mõni muu koht. Valu põhjused: Valu reaktsioon kaitseb meid Perifeerne ärritus Valu tundmine eluliselt oluline, ajus seetõttu suur o

    Psühhosomaatika
    Kordamisküsimused
    7
    doc

    Kordamisküsimused

    Kordamisküsimused närvihaiguste arvestuseks 1. Neuroloogiliste haiguste üldsümptomid (motoorika, tundlikkus, koordinatsioon, tasakaal, ajukelmete ärritusnähud) · Motoorika Parees ­ osaline halvatus Pleegia ­ täielik halvatus Tsentraalne halvatus ­ lihastoonus , spastiline halvatus, k/p refleksid elavnenud, patoloogilised refleksid Perifeerne halvatus ­ lihastoonus , lõtv halvatus, refleksid langenud või puuduvad üldse, kujuneb lihaste atroofia Monoparees ­ ühe jäseme halvatus Hemiparees ­ ühe kehapoole halvatus Tetraparees ­ nii käte kui jalgade halvatus Paraparees ­ kas mõlema käe või mõlema jala halvatus Motoorika häirete kindlakstegemisel hinnatakse keha asendit, kõnnakut, lihaste toonust, lihaste jõudlust, lihaste troofikat ja k/p reflekside taset ning võrreldakse teise kehapoolega.

    Närvihaigused


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun