Neuroloogia konspekt (0)

Neuroloogia Närvisüsteemi anatoomiline jaotus:   Kesknärvisüsteem (aju & seljaaju)  Perifeerne närvisüsteem (somaatiline & automaatne närvisüsteem) Närvisüsteemi funktsionaalne jaotus:   Kesknärvisüsteem - vahendab käitumist (aju & seljaaju)  Somaatiline   närvisüsteem   -   sensoorse   info   ülekanne,   liigutuste   tekitamine
(kraniaalnärvid & seljaajunärvid)  Autonoomne   närvisüsteem   -   tasakaalustab   sisemisi   funktsioone   (sümpaatiline   &
parasümpaatiline) Närvisüsteemi funktsioonid:  1. Sensoorne   -   retseptorid   avastavad   organismi   siseseid   muutusi   ning   juhivad   info spinaal- või kraniaalnärvide kaudu pea- või seljaajju 2. Integratiivne  - sensoorse info  taju,  analüüs, talletamine  ja  sellest  lähtuvate  otsuste langetamine (enamasti peaaju tasandil) 3. Motoorne - vastureaktsiooni andmine lihaste ja näärmete aktiivsuse muutmise kaudu Närvisüsteemi  varast arengut  mõjutavad  protsessid,  mis toimuvad  enne  neuronitevaheliste
ühenduste, sünapsite formeerumist.  Nende varaste protsesside hulka kuuluvad  1) loote
esmase   närvisüsteemi   kujunemine;   2)   närvirakkude   ehk   neuronite   sünd   primitiivsetest
eellasrakkudest; 3) peamiste ajustruktuuride moodustumine; 4) neuronite migratsioon oma
sünnikohast   lõppasukohta.  Kui   neuraaltorust   on   moodustunud   algelised   pea-   ja
seljaajustruktuurid, algab aju püsielementide, neuronite ning gliiarakkude sünni- ja eristumis
protsess. Täiskasvanud inimese ajus on umbes miljard neuronit ja veelgi enam gliiarakke.
Kõik need rakud tekivad väga lühikese aja, umbes mõne kuu jooksul väiksest populatsioonist
eellasrakkudest. Individuaalsete eellasrakkude arenguline valik sõltub kõige rohkem nende
eristumise   ajal   toimuvatest   koostoimetest   keskkonnaga   ehk   ümbritsevate   rakkudega.
Lõpptulemusena   kontrollivad   kõiki   neid   sündmusi   rakk-rakk-kontaktid   ja   rakuspetsiifiline
geeniregulatsioon
Pärast seda, kui neuronid on “leidnud” oma lõpp-asukoha, peab toimuma veel  kaks suurt
protsessi,   et   närvisüsteem   hakkaks   normaalselt   funktsioneerima.  Esiteks  peavad   tekkima
ühendused   eri   närvisüsteemi   piirkondade   vahel.  Teiseks,   õigete   partnerite-neuronite   vahel
peavad moodustuma spetsiifilised struktureeritud ühendused, mida nimetatakse sünapsiteks.
Neuronite  võrgustike  moodustumise  aluseks on närviraku  jätkete  – aksonite  – kasvamine
õiges suunas õigesse kohta ja sünapsite formeerumine Närvisüsteemi   ontogenees   (areng)   : 18. fetaalpäeval formeerub embrüodisk, millest hakkavad arenema lootelehed, mida on kolm:
ektoderm (välisleht), endoterm (siseleht) ja mesoderm. Ektodermist hakkab välja arenema
kogu närvisüsteem. 
21.-28. fetaalpäeval  tekib lootel ektodermi paksend – medullaarplaat, mis muutub kiiresti
neuraalvaoks ja sulgub seejärel neuraaltoruks, millel on kaks osa: kraniaalne ja kaudaalne.
Kaudaalne osa on seljaaju algmeks ja kraniaalne osa peaaju algmeks. 
36.-49. fetaalpäeval diferentseeruvad suuraju osad (peaaju koor ja koore alused tuumad ehk
basaalganglionid) ja neuraaltoru õõnest areneb ajuvatsakeste süsteem.
3. fetaalkuu lõpuks  on lootel inimajule omased proportsioonid, suuraju poolkerad katavad
vaheaju, olemas on väikeaju ja ajusild ja moodustub lateraalvagu ehk külgsild, mis eraldab


suuraju oimusagarast. Kui võrrelda loote aju täiskasvanu omaga, siis loote ajul puuduvad
iseloomulikud vaod suur- ja väikeajul ja seljaaju ulatus õndraluuni (1-2 nimmelülini). 
6.fetaalkuu  lõpuks on lootel normaalsed ajustruktuurid   (käärud, vaod), subarahnoidaalõõs
obliteerub ehk tekib suletud ruum pehmekelme ja ämblikvõrkkelme vahel. 
Pärast 6. fetaalkuud toimub müeliniseerumine, sünapsite areng ja jätkete kasv.  Närvisüsteemi ehitus ja anatoomiline jaotus: kesk-ja perifeerne NS, nende osad. Somaatiline närvisüsteem jaguneb tsentraalseks e kesknärvisüsteemiks (peaaju ja seljaaju) ja
perifeerseks NS-ks (peaajunärvid e kraniaalnärvid (12 paari) ja seljaajunärvid e spinaalnärvid
(31 paari)). Perifeerne närvisüsteem on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel.
Perifeerne  närvisüsteem  jaguneb  somaatiliseks  (somaatiline  närvisüsteem on seotud info
juhtimisega   vastavatelt   retseptoritelt   KNS   poole   (aferentne   e.   sensoorne   osa)   ja
kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste, mõningate näärmete või muude efektororganite suunas
(eferentne   osa).)   ja  autonoomseks  e.   vegetatiivseks   närvisüsteemiks   (autonoomne
närvisüsteem   reguleerib   silelihaste,   südamelihaste,   kopsude   ja   mõningate   näärmete   tööd.
Autonoomne närvisüsteem ei ole inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks
ja parasümpaatiliseks  närvisüsteemiks.  Sümpaatilise  närvisüsteemi  ülesanne on valmistada
organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline juhib organismi taastamist. Neuron  e närvirakk e hallaine koosneb rakukehast ja jätketest. Närvirakul on kahesuguseid
jätkeid   (pikk   jätke   kannab   aksoni   nimetust   ja   lühikesed   jätked   kannavad   dendriidide
nimetust).   Reeglina   närvirakul   1   akson   ja   mitu   dendriiti.   Dendriidid   seovad   erinevaid
närvirakke   omavahel.   Sõltuvalt   närviraku   iseloomust   juhivad   aksonid   motoorsetel   või   ka
sekretoorsetel   neuronitel   erutuse   närviraku   kehast   kas   lihasele   või   näärmele   (motoorsetel
lihasele,  sekretoorne   näärmele).   Sünniks  on  neuronite   arv  lõplik   (suureneb   dendriidide  ja sünapsite arv).


Sünaps  –   Närviimpulsi   ülekanne   ühelt   närvirakult   teisele.   Moodustis   NS-s,   mille   kaudu
toimub erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele või innerveeritavale elundile. Neuronid on
üksteisega kontaktis sünapsi kaudu. Erutuse ülekanne toimub sünapsis mediaatori vabanemise
kaudu   või   elektrilise   närviimpulsi   tekkel.   Närviimpulss   edasi   kandudes   ei   vähene.
Erutusülekanne toimub järgmiselt: kui erutus jõuab presünaptilisele membraanile, vabaneb
vesi   sünapsi   pilusse   (20-40   nm).   Mediaator   puutub   kokku   postsünaptilise   membraani
retseptoritega   ja   seondub   oma   retseptoriga.   Pärast   seondumist   oma   retseptoriga   toimub
postsünaptilise membraani erutus. Mediaator ei jää sünapsipilusse, vaid ta likvideeritakse ja
sellega erutusülekanne katkeb Neuroloogilise haige uurimine.
Haige   küsitlemise   eesmärgiks   on   saada   ülevaade   tervisehäirest   ja   sellega   kaasuvatest
probleemidest laiemalt. Üksikasjalikku anamneesi võtmist on keerukas sõnastada, sest see
sõltub alati haigest ja tema kaebustest, patsiendi haritusest, oskusest oma vaevusi väljendada.
Neuroloogilise haiguse korral on tihti oluline ka see, kuivõrd patsient suudab kontakteeruda.
Oluline on arsti oskus küsitleda üksikasjalikult, kuid delikaatselt, mittepealekäivalt ning soov
saada   aru   haiguse   olemusest.   Küsimused   tuleb   haigele   esitada,   lähtudes   kindlast
neuroloogilisest   sündroomist   või   oletatavast   haigusest.   Kaebused   tuleb   jäädvustada
võimalikult   haige   sõnastuses.   Vajadusel   võib   pakkuda   ka   mõned   vastusevariandid   või
kirjeldused, kuid seejuures ei tohi haigele "sõnu suhu panna". Vahel tuleb haiget vastamisel
oskuslikult   suunata,   et   vältida   tarbetut,   tühja   rääkimist.   Mõnikord   on   objektiivseks
hindamiseks oluline saada informatsiooni ka patsiendi lähedastelt ja omas telt. Oluline on
jõuda selgusele, missugused vaevused on seotud prae guse haigestumisega ning millised on
varasemate   probleemide   avaldused.   Kas   haige   põhiline   kaebus   on   seoses   ka   käesoleva
haigusega? Küsitluse lõpptulem ei peaks olema lihtsalt faktide kogum, vaid haige kaebused
tuleks võimalusel klassifitseerida või grupeerida. Anamnees ehk haige süstemaatiline küsitlemine: 
Põhilised kaebused:      Peavalu:  •  Valude algus:  järsk või astmeline. • Valu vallandajad. • Valu   tekkeaeg:   öösel,   hommikul,   päeval.   •   Esinemissagedus.   •   Võimalikult   täpne   valu
iseloom: põletav, tuim, suruv, pulseeriv, terav. . Kestus: pidev või hoogvalu. • Valu tugevus. •
Kaasnähud: oksendmine, iiveldus, nägemishäired. • Valu asukoht: lokaalne või üldine, poole
pea valu. • Valu leevendajad: analgeetikumid, uni. • Valu soodustajad: köha, punnestamine. 
Motoorika- ja tasakaaluhäired      • Kas vaevused ilmnevad seismisel, istudes, lamades või käimisel? • Millises suunas seismisel või käimisel kaldub haige kukkuma ning kas ta on ka
kukkunud   ja   end   seejuures   vigastanud?   Kas   patsient   tunneb   ümbrust   ringlevana
("karussellitunne") või pöörlemistunnet pea sees? • Kas tasakaal on rohkem häiritud kinni- või
lahtisilmi? Nõrkus: liigutused on kohmakad, kõndimine raskendatud, jäikus 
tunne   jalas.   •   Tahtele   allumatud   liigutused:   näos,   kaelas,   õlavöötmes,   kätes,   kehatüves,
jalgades.   Mis   leevendab   vaevusi:   puhkus,   mingi   kindel   asend?   Mis   süvendab   vaevusi:
füüsiline töö, kõnd, mõni kindel pea või keha asend? 
Nägemishäired: • Algus. • Sagedus. • Kestus. • Häire: kas üks silm või mõlemad silmad, kas
osaline nägemis teravuse langus või täielik nägemise kadu, kas täielik või osaline vaateväljade
ahenemine.   •   Diploopia:   silmade   suund,   mille   korral   vaevus   enam   väljendunud.   •
Hallutsinatsioonid.
Teadvuskaotuse,   krampide   või   teiste   hoogudena   esinevate   vaevuste   korral  tuleb
dokumenteerida episoodide kestus: pikim ja lühim hoog, vaevuste keskmine vältus, hoogude
keskmine intervall, lühim ning pikim vahe. Fikseerida viimane hoog. Oluline on võimalikult
täpne   hoo   kirjeldus.   Krampide   korral   aura   olemasolu.   Motoorsete   nähtude   korral   nende
lokalisatsioon ja iseloom. Haige enesetunne hoo eel ja järel. Diferentseerimaks, kas tegemist


võis olla kollapsi või epilepti lise hooga, on episoodiliste vaevuste korral olulised ka kaasuvad
nähud (kardiaalsed häired, pulsi muutused, tsüanoos, kahvatus, külm higi), haige tegevus ja
asend   hoo   ajal.   Näiteks   tekib   karotiidsiinuse   sünkoop   ainult   istuval   või   seisval   inimesel.
Hüpoglükeemilise ataki puhul on oluline seos söögiajaga. Minestusele (kollapsile) viitab asja
olu, et hoog algas nägemishäirega (silmade ees läks mustaks).
Haiguse kulg 
Peab   kajastama   üksikute   sümptomite   tekke   järjekorda   ja   võimalikult   täpset   kirjeldust.
Neuroloogilise   haiguse   täpset   algust   on   sageli   raske   dateerida,   küll   aga   saab   piiritleda
haigestumise perioodi. Ühe keha poole nõrkuse teke võib olla põhjuseks, miks haige pidi
muutma   oma   harjumuspärast   tööd   või   puhkama   kindla   vahemaa   läbimise   järel.   Seljaaju
tagumiste väätide haaratuse korral võib saada määrata aega, millal haige pidi nägu pestes
toetuma kraanikausi servale. 
Pidevalt progresseeruvate sümptomite korral tuleb püüda esile tuua selged progresseerumise
tunnused. Ühe kehapoole või jalgade nõrkuse süvenemine võib olla määratav ajaga, millal
haigel   tekkis   raskusi  kindla  vahemaa   läbimisega,  trepist  käimisega   jms.  Käte   jõudluse  ja
osavuse hindamiseks võib selgitada, kuidas haige saab hakkama igapäevaste toimingute ning
oma tööga. Millal suutis patsient viimati käsi kasutada riietumisel, nööpimisel, kammimisel,
sigareti süütami sel, nõudepesul, klaviatuuriga töötamisel jne. 
Neuroloogiliste nähtude järsk ilmnemine on iseloomulik vaskulaarsele haigustele. Kui need
tekivad rahuolekus, näiteks une ajal, võib arvata isheemilist insulti, kui aga aktiivse tegevuse
ajal,   siis   on   tõenäosem   kahtlustada   hemorraagilist   insulti.   Neuroloogilise   leiu   aeg   lane
progresseerumine nädalate või mõne kuu jooksul viitab tavaliselt ajukasvaja arenemisele. 
Tuleks   otsida   tegureid,   mis   põhjustasid   või   soodustasid   haiguse   teket   või   ka
haigusnähtude taandarengut. Kas haigel on kokkupuuteid toksiliste ainetega, nagu alkohol,
raskmetallid,  süsinikmonooksiid  (CO);  kas toitumine  - muu  hulgas vitamiinide  hulk  - on
olnud adekvaatne; kas on olnud eelnevaid infektsioone ning kuidas neid on ravitud; kas haigel
on   olnud   trauma   --   näiteks   epilepsiahaigel   peatrauma   või   seljavaludega   ja   närvijuure
kahjustusnähtudega haigel seljatrauma, kas haiguse algus on seostatav psühhotraumaga. 
Ajuarteri aneurüsm võib lõhkeda füüsilise pingutuse või emotsionaalse pinge korral,
kuid   sageli   täieliku   rahuoleku   või  ka   une   ajal.   Lülivaheketta   prolaps   võib  tekkida   pärast
füüsilist   koormust.   Süvenev   teadvushäire   ajukasvajaga   haigel   viitab   suure   tõenäosusega
ajutüve pitsumisele kas kaasuvast tursest või verevalumist kasvajasse. Tugevate näovalude
teke mälumisel viitab kas kolmiknärvi või keelealuse närvi neuralgiale. 
Haiguse kulus tuleb lühidalt kirjeldada ka eelnevat ravi ning selle tulemusi. Kajastamist
peaks leidma ka töövõimetus haiguse jooksul Üldanamnees 
Perekonnaanamnees. Neuroloogilised haigused suguvõsas. Epileptiliste hoogude olemasolul
tuleb   huvi   tunda   spasmide,   mitut   laadi   krampide   ja   muude   hoogude   kohta   suguvõsas.
Migreeni korral selgitada peavalu tüüp, mis on olnud või on suguvõsa liikmetel. Vajadusel
koostada   sugupuu   (eriti   krooniliste   neuromuskulaarsete   haiguste   puhul).   Antenataalne   ja
perinataalne periood. Kas emal oli raseduse kestel nakkushaigusi või traumasid, kas sünnituse
kulg oli normaalne, kas iaps lubati koju õigeaegselt? Areng. Kui vanalt hakkas laps kõndima
ja rääkima?  Missugune oli tema  areng võrreldes eakaaslastega?  Kuidas sai laps hakkama
lasteaias? Missugused olid suhted teiste lastega? Põetud haigused ja vigastused, kaasa arvatud
tavalised lastehaigused. Olulised on lastehaiguste tüsistused, hüpoksia, krampide teke kõrge
temperatuuri   foonil.   Kaitsesüstimistejärgsed   allergilised   reaktsioonid.   Ülitundlikkuse
ilmingud. Eelnevad operatsioonid. 
Peatraumade osatähtsust on mõnikord raske määrata. Enamikul lastest on olnud väiksemaid
peatraumasid. Peatrauma  raskust saab hinnata sellele  järgnenud teadvusekao pikkuse ning


traumajärgsete nähtude olemasolu või puudumise alusel – kas last vaatas ka arst ning kas tehti
röntgenülesvõtteid. Kraniaalnärvid ja perifeersed närvid.
Piirdenärvisüsteem ehk perifeerne närvisüsteem on närvisüsteemi osa, mille moodustavad
pea- ja seljaajust väljuvad närvid ja närvisõlmed ning autonoomse närvisüsteemi perifeersed
osad. Perifeerne närvisüsteem ja selle osad ühendavad elundeid kesknärvisüsteemiga.
Piirdenärvisüsteemi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda
nii   liigiti,   indiviiditi   kui   ka   arenguastmeti.  Piirdenärvisüsteem   jaotub   funktsionaalsuse
alusel somaatiliseks närvisüsteemiks ja autonoomseks närvisüsteemiks. Kraniaalnärve on 12 paari, mis väljuvad ajutüvest (v.a. I, mis väljub otsajust). Need on pea
sensoorse informatsiooni kandjad ja reguleerivad peapiirkonna motoorikat.  I Haistmisnärv koosneb paarikümnest väikesest närvikiudude kimpust, mis kulgevad
läbi sõelluu - sõellestme mulkude suuraju haistmissibulasse.  II Nägemisnärvi  moodustavad silmapõhja ganglionirakkude aksonid, neid on veidi
üle miljoni ning nad kulgevad ilma sünapsideta talamuseni.  III Silmaliigutajanärv  IV Plokinärv  V   Kolmiknärv  on   põhiliselt   sensoorne   närv.   Ta   on   kõige   jämedam   kraniaalnärv.
Ülemine haru, silmanärv innerveerib pealage kuni silmadeni, ning ninaselga. Keskne
haru,   ülalõuanärv,   innerveerib   ülalõuga   koos   hammastega   ning   vastavat
nahapiirkonda.   Alumine   haru,   alalõuanärv,   innerveerib   alalõuga   koos   hammastega
ning vastavat nahapiirkonda.  VI Eemaldajanärv  VII   Näonärv  on   peamiselt   näo   lihaste   motoorne   närv,   milles   on   ka   sensoorseid
närvikiude keele eesmise ja keskosa maitsmispungadest.  VIII   Esiku-teonärv  on   aferentne   närv,   mida   mööda   levib   sisekõrvast   kuulmis-   ja
asendiimpulsse.  IX   Keele-neelunärv  innerveerib   motoorselt   neelamisrefleksis   osalevaid   lihaseid;
sensoorselt neeluseina ja suulaemandleid ning keele tagaosa maitsmispungi.  X Uitnärv koosneb parasümpaatilistest närvikiududest. Annab kiude kõigile rinna- ja
kõhuõõne siseelunditele kuni jämesooleni.  XI Lisanärv   XII Keelealune närv innerveerib keelt motoorselt. Peaaju vaskulaarsed haigused.
Ajusiseste veresoonte kahjustused (nt vaskulaarne parkinson, vaskulaarne dementsus…) Teadvusehäired. Dementsus. Teadvuse selguse häired: Teadvuse selguse häired jagunevad kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks. Kvantitatiivsed:  a) somnelentsus, mis on kerge teadvuse selguse häire. See on une taoline
seisund, kus inimesega saab kontakti üsna kergesti, kuid ei pruugi orienteeruda ajas ja kohas.
b) soopor, mis on järgmisel astmel olev teadvuse häire. Patsiendi saab raputamisega, väga
tugeva ärritusega äratada, korraks avab silmi. Soopor ei ole veel absoluutne teadvuse kadu. c)


kooma  on   kõige   raskem,   inimene   on   teadvuse   kaotanud. Kvalitatiivsed teadvusehäired on deliirium, psühhoosid jne. Kooma:   põhjused   ja   hindamine *Täielik   ja   püsiv   teadvusetus *Maksimaalselt   laiad   pupillid *Arefleksia
*Atoonia Kooma on orienteerumisvõime kadu koos samaaegse ärkveloleku puudumisega. Ei ole ühtne
seisund   ega   etioloogiline   diagnoos.   Vähemväljendunud   kooma:   letargia,   soopor   või
somnolents. Kooma esinemine viitab mõlema ajupoolkera spetsiifilisele düsfunktsioonile või
ajutüve retikulaarse aktiveeriva süsteemi või nende mõlema düsfunktsioonile. Düsfunktsiooni
mehhanismiks võib olla orgaaniline kahjustus, ainevahetushäire või ka psühhogeenne tegur. Hindamine Glasgow koomaskaalaga: A Silmade avamine 4 – spontaanne, 3 – kõnetamisel, 2 – valuärritusel, 1 – üldse mitte B – Parim motoorne reaktsioon  6 – täidab korraldusi, 5 – lokaliseerib valuärritust, 4 –
tõmbab jäseme ära, 3 – üldine jäseme fleksioon, 2 – üldine jäseme ekstensioon, 1 – liigutused
puuduvad C – Parim sõnaline kontakt  5 – adekvaatne kõne 4 – seosetu kõne 3 – mitteasjakohased
sõnad   2   –   arusaamatud   helid   1   –   üldse   mitte Kokku 3-15 punkti Kooma   orgaanilised   põhjused: *traumad:   ajukontusioon+ajuturse;   subarahnoidaalne   hemorragia,   hematoomid
*vaskulaarsed   haigused:   hemorragia,   aneurüsm,   insult *infektsioonid:   entsefaliit,   abstsess,   meningiit *epilepsia
*tuumor Ajusurm
Ajusurm   on   ajufunktsioonide   täielik   ja   taaspöördumatu   lakkamine.
Ülepiirilise   kooma   ehk   ajusurma   hindamine:   apnoetest,   EEG,   angiograafia,
TCD(transkraniaalne Dopplersonograafia), hapnikutarbimine. Ajusurma   sümptomid   on:   täielik   ja   püsiv   teadvusekaotus,   maksimaalselt   laiad   pupillid,
arefleksia,   atoonia,   omahingamine   puudub,   süda   töötab,   kuid   esineb   ebastabiiline
hemodünaamika. Deliirium
Deliirium on teadvusseisundi kvalitatiivne muutus. Sel ajal on mentaalsete funktsioonide äge
(kuid siiski ajutine) halvenemine. Teadvuse tase kõigub ärevuse ja une vahel. Deliirium on
erineva   raskusastmega   teadvuse   hägunemine   koos   segasuse,   desorientatsiooni
(orienteerimatus ajas, kohas, enese isikus), ärevuse, hirmutunde, psühhomotoorse rahutuse
ning hallutsinatsioonidega. Inimene ei suuda ümbrust jälgida, teda tabab hirm ja jälitusluul.
Hiljem amneesia.


Deliiriumi   põhjused: I   Aju   orgaanilised   haigused   *KNS   infektsioonid   –   entsefaliit,   meningiit,   ajuabstsess;   *
subduraalne   ja   epiduraalne   hematoom;   *   peaaju   kasvajad;*Epileptiline   staatus;
*üdrotseefalus;   *vaskulaarsed   haigused. II   Somaatilised   haigused  Hepatiit,   maksapuudulikkus,   Ureemia,   neerupuudulikkus;
Kilpnäärme   talitluse   häired;   Diabeet   –   suhkrutõbi;   Neerupealiste   talitlushäired;   Sepsis;
Palavik; Vähkkasvajate intoksikatsioon; Ravimid ja mürgid (psühhotroopsed ained, alkohol,
raskemetallid);   Elektrotsüütide   tasakaalu   häired   (K,   Na,   Ca,   Mg),   Alajahtumine   ja
ülekuumenemine; Veresuhkru langus alla normi- hüpoglükeemia. Inimesel võib 2-3 nädalat enne deliiriumi tekkimist eelnähtudena esineda ärevust, ärritumist,
psühhomotoorset rahutust ja unehäireid või õudusunenägusid. Tavaliselt  arenevad tõelised
deliiriuminähud välja kiiresti — mõne tunni või ühe ööpäevaga. Haigusnähtudel on kalduvus
tundide   jooksul   vahelduda.   Sageli   on   sümptomid   tugevamad   õhtul   ja   öösel.   Deliiriumi
keskseks tunnuseks on enda ja keskkonna teadvustamise vähenemine. Dementsus Krooniline   või   progresseeruv   sündroom,   mille   puhul   on   häiritud   mitu   kortikaalset
funktsiooni.  See   diagnoositakse   kui   sümptomid   on   kestnud   üle   6   kuu.   Dementsuse
sümptomiteks   on   mäluhäired   ja   intellektuaalsete   võimete   langus.   Omased   on   ka
käitumishäireid ja isiksusemuutused. 5-10 % üle 65 aastastest on dementsed. Intellektuaalsete
võimete süvenev langus, mida iseloomustab peamiselt mälu, analüüsi- ja otsustusvõime ning
teiste   intellektuaalsete   võimete   langus   ja   mis   häirib   isiku   igapäevast   toimetulekut.
Dementsusel   on   sageli   alguses   esiplaanil   mäluhäired,   mäluhäired   üksi   ei   tähenda   aga
dementsust.   Risk   dementsuse   tekkeks   suureneb   vananedes,   samuti   perekonnas   esineva
Alzheimeri või muu degeneratiivse haiguse olemasolu puhul. Dementsuse   kui   sündroomi   põhjuseks  võib   olla   neuronite   degeneratsioon   (näiteks
Alzheimeri   haigus),   ajukoe   koldelised   kahjustused   (insuldid,   ajukasvaja,   ajutrauma,
infektsioonid), pikaaegselt tõusnud koljusisene rõhk, pikaaegsed üldised ainevahetuse häired.
Korduvatest   ajutraumadest   tingitud   intellektuaalsete   võimete   langus   on   tuntud
professionaalsetel poksijatel kroonilise traumaatilise ajukahjustusena. Dementsus põhjustab
elamistoimingute/igapäevategevuste   raskendatust,   avaldudes   apraksia,   agnoosia   jm
sümptomitena.  Dementsussündroom: alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, ..jne.  Sclerosis multiplex. Sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedasem noori inimesi tabav pea- ja seljaaju haigus.
Mille   korral   kahjustub   närvirakkude   ümber   olev   müeliinkiht   -   häirub   närviimpulsside
koordineeritud   levimine.   Sclerosis   multiplex   on   noori   inimesi   invaliidistavaist
kesknärvisüsteemi   haigustest   ja   ka   demüeliniseerivaist   haigustest   kõige   levinum.   Haiguse
käigus   tekib   autoimmuunne   põletik   -   inimese   loomulikud   kaitsemehhanismid   pöörduvad
närvikoe   vastu,   mis   kahjustabki   närvisüsteemi.   Praegu   ei   olemas   ravi,   mille   abil   oleks
võimalik  SM täielikult  välja ravida.  Arvatakse,  et SM tekib teatud  keskkonna ja  pärilike
faktorite koosmõjul. Haigus ei ole pärilik, kuid SM-iga inimeste tütardel on risk samasse
haigusesse   haigestuda   mõnevõrra   suurenenud   Arvatakse,   et   lapsepõlves   põetud
viirusinfektsioonid   võivad   mõjutada   immuunsüsteemi  selliselt,   et   inimese   loomulikud
kaitsemehhanismid   pöörduvad   närvikoe   vastu   ning   see   võib   olla   seotud   SM-i   tekkega.
Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik, mille tõttu kahjustub närvirakkude ümber olev
müeliinikiht   -nö.   isoleerimiskiht.   Vahel   võib   tekkida   ka   närvirakkude   jätkete   katkemine.


Kahjustus tekib mitmete  väikeste kolletena  pea-ja seljaajus. Sõltuvalt  tekkinud kahjustuse
piirkonnast   võivad   inimesel   esineda   erinevad   probleemid.   Sageli   iseloomustavad   SM-i
ägenemised   (haigusnähtude   kiire   süvenemine,   tekivad   uued   ja/või   süvenevad   vanad
haigusnähud) ja taandumised (aeg, mil ägenemise ajal tekkinud sümptomid on vähenenud või
kadunud – stabiilne seisund). Kõige   sagedasemad  algsümptomid  on   nägemishäired   -   nägemisteravuse   langus,
topeltnägemine, jäsemete nõrkus, tasakaaluhäired, käte värisemine, tugev pearinglus, põie ja
soole talitlushäired. Hiljem avalduvateks sümptomiteks on nõrkus, peapööritus ja iiveldus,
spastilisus   ehk   lihasjäikus,   valu,   impotentsus,   kuulmiskaotus,   tundehäired,   kõnehäired   ja
dementsus.   Harvem   esineb   ka   epileptilisi   hooge  (epilepsia   on   hulgise   skleroosi   haigeil
mõnevõrra   levinum   kui   kogu   elanikkonnal).   Haiguse   edenedes   võib   osa   sümptomeid
leeveneda, osa aga halveneda. Haigusele on omane ägenemine ja progresseerumine. SM on
eluaegne haigus, kus keskne tähendus on psüühilistel teguritel. Oluline on inimese omaste
toetus ja kaasahaaramine rehabilitatsiooni - abi hakkamasaamisel, abivahendite kasutamine,
ka eraldatuse vältimine. Sclerosis   multiplexi   haigeid  uuritakse  reeglina   magnerresonansuuringu   abil   →   on   nähe
kolded. Kolded tekivad difuusselt valgeainesse. Ühtegi spetsiifilist testi selle haiguse puhul
pole → on diagnoosi kriteeriumid.
Poseri kriteeriumid 1983.
• Kliiniliselt kindel Sclerosis multiplex → kaks ägenemist + kliiniliselt kaks kollet. Kaks
ägenemist + kliiniliselt üks kolle + parakliiniliselt lisakolded.
• Laboratoorsete analüüsidega toetatud kindel Sclerosis multiplexi diagnoos.
Kaks ägenemist, kliiniliselt või parakliiniliselt kolle + liikvoris oligoklonaalsed ühendid.
Üks ägenemine, kliiniliselt kaks kollet + liikvoris oligoklonaalsed ühendid.
Üks   ägenemine,   kliiniliselt   üks   kolle   ja   parakliiniliselt   kolle   +   liikvoris   oligoklonaalsed
ühendid. Närvihaiguste   diagnoosimise   võimalused.   Haiguste   klassifikatsioon. Neuroloogilised   haigused   on   organismi   närvisüsteemi   häired,   sealhulgas   aju   ja   luuüdi
(kesknärvisüsteem), samuti närvid, mis ühendavad kesknärvisüsteemi elunditega (perifeerse
närvisüsteemiga).   Närvisüsteemi   häirimine   võib   põhjustada   kogu   keha   funktsioonide   või
nende   osade   häireid,   nagu   liikumisraskused,   hingamine,   rääkimine,   mäluhäired   ja
siseorganite, nagu süda ja kopsud, häiritud toimimine.
Inimkehas on kolm tüüpi närve, sealhulgas:  Mootori   närvid,   milleks   on   närvid,   mis   saadavad   signaale   (impulsse)   ajust   ja
seljaajust kõigile keha lihastele. See närvisüsteem võimaldab teha erinevaid tegevusi,
näiteks kõndimist, palli püüdmist või sõrme liigutamiseks midagi.  Sensoorsed närvid, mis on närvide liigid, mis saadavad tagasi naha ja lihaste tagasi
signaalid selgroo ja aju juurde. See närvisüsteem mõjutab sensoorseid funktsioone
inimkehas, nagu nägemine, kuulmine, puudutus, tunne, lõhn ja tasakaal.  Autonoomsed   närvid,   mis   on   närviliigid,   mis   kontrollivad   keha   liikumiste
funktsiooni,   mis   ei   ole   või   on   pooleks   realiseeritud,   nagu   südame   löögisagedus,
vererõhk, soole liikumine ja kehatemperatuuri reguleerimine. Närvihaiguse tüübid:  Infektsioonid, nagu meningiit, entsefaliit ja poliomüeliit.


 Vaskulaarsed häired (vaskulaarsed), nagu insult, TIA (mööduv isheemiline atakk) ja
subarahnoidaalne verejooks.  Struktuursed   häired,   nagu   CTS   (karpaalkanali   sündroom),   Belli   palsy,   Guillain-
Barre sündroom ja perifeerne neuropaatia.  Funktsionaalsed häired, nagu epilepsia ja trigeminaalne neuralgia.  Degeneratiivsed   haigused,   nagu   Parkinsoni   tõbi,   hulgiskleroos,   amüotroofne
lateraalne skleroos (ALS) ja Alzheimeri tõbi. Neurodegeneratiivsed haigused. Neuroinfektsioonid. Neurodegeneratiivseteks   haigusteks  nimetatakse   neuroloogilisi   haigusi,   mille   puhul
hakkavad hävinema ajus olevad närvirakud ehk neuronid. Et neuronid üldiselt ei taastu ega
regenereeru,   ei   ole   neurodegeneratiivseid   haigusi   võimalik   välja   ravida.   Haiguse
progresseerudes   suureneb   närvirakkude   degeneratsioon,   lõpuks   neuronid   hävinevad.   Selle
käigus   võivad   tekkida   erinevad   liigutus-,   kõne-   ja   tasakaaluhäired   ning   mäluhäired   kuni
dementsuseni.
Neurodegeneratiivsete   haiguste   seas  tuntakse   erinevate   liigutushäiretega   haigusi,   mis   on
seotud peaaju süvastruktuurides asuvate närvituumade, basaalaganglionide ja nendevaheliste
juhteteede funktsioonide häiretega. Liigutusi võib olla liiga vähe, sellisel juhul kirjeldatakse
neid   haigusi   parkinsonistliku   sündroomina.   Kõige   sagedasem   haigus   sellest   grupist   on
idiopaatiline Parkinsoni tõbi. Neuroinfektsioonid.
Närvisüsteem, mis koosneb pea- ja seljaajust ning perifeersetest närvidest, on väliste mõjude
eest   kolju,   lülisamba   ja   immuunsüsteemi   poolt   üsna   hästi   kaitstud.   Sellegipoolest   võivad
viirused,   bakterid   või   parasiidid   immuunsüsteemist   läbi   tungida   ning   põhjustada
närvisüsteemi põletikku ehk neuroinfektsiooni.
Tüüpilisemateks   neuroinfektsioonideks   on:  meningiit   (ajukelmepõletik),   ajuabstsess,
entsefaliit   (ajukoe   põletik),   müeliit   (seljaaju   põletik),   entsefalomüeliit   (pea-   ja   seljaaju
põletik). Nii kesknärvisüsteemi  kui perifeersete  närvide kahjustust võivad põhjustada veel
Lyme'i tõbi (neuroborrelioos), HIV, süüfilis ja tuberkuloos.
Immuunosupressioon nii vähihaigetel, siirdatud elundi või autoimmuunhaigusega patsientide
puhul   võib   põhjustada   nn   oportunistlike   haigustekitajate   arvu   kasvu   kesknärvisüsteemi
põletiku   põhjustajate   hulgas.  Väga  harvade  põhjustena   võivad  kesknärvisüsteemis  tekkida
autoimmuunsed põletikud ja prioonhaigused.
Äge kesknärvisüsteemi infektsioon võib vajada intensiivravi tõusnud intrakraniaalse rõhu või
epileptilise staatuse käsitluseks.
Mõnede   neuroinfektsioonide   vältimiseks   on   võimalik   vaktsineerida,   näiteks   Hemofiilus-
meningiidi ja puukentsefaliidi vastu. Paroksüsmidena kulgevad haigused.
Paroksüsm on äge ootamatult tekkiv haigushoog. 
Tervise järsk halvenemine,  kroonilise haiguse (sealhulgas neuralgilise)  ägenemine ja selle
ebajärjepidevus annavad tunnistust tõsistest probleemidest, mis võivad olla paroksüsmi või
paroksüsmaalse seisundi põhjustajaks.
Paroksüsmaalne seisund on tõsine patoloogiline kõrvalekalle, mis tekib teatud tüüpi haiguse
tõttu ja millel on ülitähtis roll üldise kliinilise pildi koostamisel.
Teisisõnu on paroksüsmaalne seisund neuralgilise päritoluga rünnak, mis väljendub kroonilise
haiguse ägenemises. Seda seisundit iseloomustab äkilisus, lühike kestus ja kalduvus uuesti
ilmneda.


Paroksüsm   või   paroksüsmaalne   seisund,   mille   võib   põhjustada   päriliku   haiguse
aktiveerimine:  närvisüsteemi pärilik degeneratsioon, millel on süsteemne vorm: Wilsoni-Konovalovi
tõbi; lihasdüstoonia, mis viib lihaskoe patoloogiliste muutusteni; Tourette tõbi;  metaboolne häire, mis võib pärida: fenüülketonuuria; histidineemia;  metaboolsete lipoidsete radade deformatsioon: amavrootiline idiootsus; Gaucheri tõbi
leukodüstroofia; mukolipidoos;  rikkumine   phacomatosis   toimimisel:   neurofibromatoossed   muutused   nimega
Recklingausen; Bourneville'i muguliskleroos;  mitmesugused   lihaste   häired   ja   närvisüsteemi   kahjustus   -   äge   paroksüsmaalne
müoplegia;   müoplegiitne   sündroom   koos   paroksüsmiga;   Unferrichti   -   Lundborgi
epileptiline seisund;  ägedad epilepsiahood. Paroksüsmaalne sündroom, mille on põhjustanud teine    neuralgiline haigus:      närvisüsteemi haigus: traumajärgne häire, kriis või epilepsia;  healoomulised   ja   pahaloomulised   kasvajad:   paroksüsmaalsed   seisundid,   mis   olid
põhjustatud ajukasvajate põhjustatud neuralgilistest või vestibulaarsetest häiretest;  vaskulaarsed häired närvisüsteemis: erineva raskusastmega insult; ajukriis; anomaalia
veresoonte töös;  kesknärvisüsteemi orgaanilised haigused;  seotud kesknärvisüsteemi nakkushaigusega: meningiit, entsefaliit ja teised. Siseorganite haigustest põhjustatud paroksüsmaalsed seisundid:  kardiovaskulaarsüsteemi   haigused   (südame   paroksüsm):   südameatakk,   insult,
südamehaigused, pulss;  neeru- ja maksahaigused: hepatiit, koolikud ja ureemia;  hingamisteede haigused: kopsupõletik, astma, põletikulised protsessid.  verehaigus: hepatiit, diatees, aneemia. Paroksüsm arenenud endokriinsüsteemi häirete taustal:  Feokromotsütoomid;  Halvatus;  Itsenko - Cushingi tõbi. Paroksüsmaalne sündroom metaboolsete haiguste ja joobeseisundi korral:  Hüpoksia;  alkoholi- või toidumürgitus. Paroksüsm, mis areneb psühholoogilise häire taustal:  autonoomne vaskulaarne kriis või
keha põhifunktsioonide talitlushäired (seda klassifikatsiooni arutatakse allpool). Demüeliniseerivad ja degeneratiivsed haigused. Lihashaigused. Demüeliniseerivad   haigused   on   närvisüsteemi   haigused,   mis   kahjustavad   neuronite
müeliinikatet.   See   kahjustus   mõjutab   signaalide   juhtimist   kahjustatud   närvides.   Juhtivuse
vähenemine omakorda põhjustab tundlikkuse, motoorse aktiivsuse, taju jms vähenemise. -
sõltuvalt kahjustuse tasemest ja asukohast. Mõned demüeliniseerivad haigused on geneetiliselt määratud, mõned neist on põhjustatud
nakkusetekitajatest,   autoimmuunreaktsioonidest   või   tundmatutest   teguritest.   Eraldi   tuleks
öelda keemiliste mõjurite - tööstuslike, koduste ja isegi ravimite - kohta. On teada, et närvid
demüeliniseerivad ka orgaanilised fosfitid, kemikaalide klass, kaubanduslike insektitsiidide,


herbitsiidide,  lemmikloomade  kirbu ravimite  jne toimeained.  Isegi mõned psühhotroopsed
ravimid, nagu neuroleptikumid, võivad samuti põhjustada demüeliniseerumist.
Peaaegu alati on närvisüsteemi demüeliniseerivad haigused päritud. Kokkuvõtlikult on 3 tegurit, mis võivad tõsta terve keha, et aju ja kesknärvisüsteemi
tervikuna demüeliniseeruda:
Üks olulisemaid tegureid võib nimetada pärilikkuse oluliseks teguriks. Kui perekonnas oli
keegi haigusega haige, siis sama rikkumise esinemise protsent kasvab märkimisväärselt.
Haigus võib esineda välistegurite taustal. See võib olla infektsioon, mis on kehasse sisenenud
väljastpoolt, võib see olla ka infektsioon, mis on nakatuda vereringesse vaktsineerimise ajal.
Membraani   hävitamine   võib   toimuda   teiste   kesknärvisüsteemi   haiguste   taustal,   näiteks
hulgiskleroos, meningiit, kesknärvisüsteemi infektsioonid. Degeneratiivsed haigused
Degeneratsioon   ehk   taandareng,   mandumine,   allakäik,   väärastumine.   Degeneratiivsed
haigused ehk vananemisega seotud haigused.
Neurodegeneratiivsed haigused, sealhulgas näiteks Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi. Neile
haigustele   on   iseloomulik   ajurakkude   vähenemine   erinevates   ajupiirkondades   ja   vastavalt
sellele haigusnähtude avaldumine, mille hulgas võivad olla nii liikumishäired kui ka vaimsete
võimete   allakäik.  Neurodegeneratiivsed   haigused   on   progresseeruvad,   nende   korral
haigusnähud   süvenevad   ja   võivad   viia   häireteni,   mille   korral   on   igapäevaste   tegevustega
toimetulekuks vajalik kõrvalabi.  Lihashaigused.
Närvi-lihashaigused tekivad siis, kui tahtele alluvad lihased kehas või neid kontrollivad närvid
on kahjustatud ega tööta seetõttu korralikult. Häireid võib esineda mistahes lihastes, kõige
sagedamini on kahjustatud käe- ja jalalihaste talitlus. Nõrgeneda võivad ka silma-, kõne-,
närimis- ja haiguse hilises staadiumis ka hingamislihased.
Enamiku närvi-lihashaiguste puhul on kogu lihaskonnast (mis moodustab 40% kehakaalust)
kahjustatud vaid teatud osa, osad funktsioonid seega säilivad. Närvi(de) või lihas(t)e kahjustus
võib tekkida erinevates kohtades ja närvi-lihashaigused on väga erinevad. Lihashaiguste ehk müopaatiate jaotus
Pärilikud lihashaigused: 1. Lihasdüstroofiad:   •   Duchenne   ja   Beckeri   lihasdüstroofia •   Jäseme-vöötme   lihasdüstroofia   (LGMD)   •   Müotooniline   düstroofia   (DMI   ja   DMII)   • Fatsio-skapulaarne lihasdüstroofia 2. Kaasasündinud müopaatiad
3. Metaboolsed   müopaatiad:   • Pompe tõbi 4. Mitokondriaalsed   müopaatiad:   •   MERRF • LHON 5. Skeletilihaste   kanalopaatiad •   Thomseni/Beckeri   kongenitaalne   müotoonia •   Kongenitaalne   paramüotoonia •   Perioodilised   paralüüsid:   •   Hüpokaleemiline   perioodiline   paralüüs   •
Hüperkaleemiline perioodiline paralüüs


Omandatud lihashaigused 1. Toksiline   müopaatia • Alkohol 
• Ravimid 2. Põletikuline   müopaatia:   •   Inklusioonkehakeste   müosiit   •   Dermatomüosiit   • Polümüosiit 2. Infektsioosne   müopaatia:   • AIDS 2. Endokriinne   müopaatia:   • Hüpo/-hüpertüreoos
•   Hüpofüüsi   haigused • Diabeet Perifeerse närvisüsteemi haigused.
Perifeerne   närvisüsteem   =   spinaalsed   närvijuured   ja   kaugemad   närvid   (alates   alumisest
motoorsest närvirakust). Perifeerne närvisüsteem on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja
kesknärvisüsteemi vahel.  Neuropaatia ehk perifeerse närvi haigus.
Perifeersete närvide haigused ehk neuropaatiad võib jagada väga erinevalt. Nii võime rääkida
ühe   (mononeuropaatia)   või   mitme   närvi   haigustest   (polüneuropaatia),   ägedatest   või
kroonilistest,   aksonaalsetest   või   demüeliniseerivatest,   geneetilistest   või   omandatud
neuropaatiatest.   Kui   mononeuropaatia   põhjuseks   on   trauma   või   surve   ühele   närvile   (nt
mediaannärvi ehk keskpidise närvi kahjustus karpaalkanali ahenemisest ja survest närvile),
siis polüneuropaatiate põhjuseid on oluliselt rohkem. Paljusid närve korraga võib kahjustada
teine süsteemne haigus (nt diabeet, erinevad reumatoloogilised haigused), infektsioonid (HIV,
puukborrelioos,   herpesviirus),   ainete   puudus   (B1,   B6,   B12   vitamiinid),   mürgid   (alkohol,
ravimid, metallid), organismi enese immuunsüsteem (Guillain-Barré sündroom, multifokaalne
motoorne neuropaatia) või geneetiline defekt, mis takistab närvi normaalset funktsioneerimist.
Kaebusteks on tundlikkushäired, valu, nõrkus, aga võib esineda ka südametöö, higistamise ja
sooletegevuse häireid. Kõige sagedasem polüneuropaatia põhjustaja on diabeet - umbes 2/3
diabeediga patsientidest esineb ka polüneuropaatia.
Perifeerne halvatus: 
• Lihasjõu langus
• Lihase toonuse langus
• Reflekside madaldumine või kadumine
• Lihaste kõhetumine Perifeerne neuropaatia, mis on tingitud aju ja seljaaju (perifeersete närvide) väliste närvide
kahjustustest, põhjustab sageli nõrkust, tuimust ja valu, tavaliselt teie kätes ja jalgades. See
võib mõjutada ka teisi teie keha piirkondi.
Tervislikud seisundid, mis võivad põhjustada perifeerset neuropaatiat, hõlmavad:  Autoimmuunhaigused. Nende hulka kuuluvad Sjogreni sündroom, luupus, 
reumatoidartriit, Guillain-Barre sündroom, krooniline põletikuline demüeliniseeriv 
polüneuropaatia ja vaskuliit.  Diabeet. Enam kui pooltel diabeediga inimestel tekib teatud tüüpi neuropaatia.


 Nakkused. Nende hulka kuuluvad teatud viiruslikud või bakteriaalsed infektsioonid, 
sealhulgas puukborrelioos, vöötohatis, Epstein-Barri viirus, B- ja C-hepatiit, 
pidalitõbi, difteeria ja HIV.  Päritud häired. Sellised häired nagu Charcot-Marie-Toothi tõbi on pärilikud 
neuropaatia tüübid.  Kasvajad. Kasvajad, vähkkasvajad (pahaloomulised) ja vähkkasvajad 
(healoomulised), võivad areneda närvidele või ajada närve. Samuti võib 
polüneuropaatia tekkida mõne organismi immuunvastusega seotud vähi tagajärjel. 
Need on degeneratiivse häire vorm, mida nimetatakse paraneoplastiliseks 
sündroomiks.  Luuüdi häired. Nende hulka kuuluvad veres ebanormaalne valk (monoklonaalsed 
gammopaatiad), luuvähi vorm (müeloom), lümfoom ja haruldaste haiguste 
amüloidoos.  Muud haigused. Nende hulka kuuluvad neeruhaigused, maksahaigused, sidekoe 
häired ja kilpnäärme alatalitlus (hüpotüreoidism). Lasteneuroloogia.   Arenguhäired.   Laste   tserebraalparalüüs. Vastsündinule põhilised iseloomulikud liigutused on ultraheliga jälgitavad juba 15. nädalasel
lootel.   Seega   saab   laps   oma   keha   liikumisvõimalustest   tunnetuskogemuse   juba   looteeas.
Tunnetuslik kogemus liigutusest peab olema õige, siis õpib laps tegema ka õigeid liigutusi.
Oluline on see nii üsasiseses perioodis kui hiljem. Õiged liigutused on kogu psühhomotoorse
arengu aluseks.
Vastsündinu   elutegevuses   on   tähtis   koht   ka   peamiste   eluprotsessidega   kohanemisel.
Kohanemist hõlbustavad kaasasündinud ehk kongenitaalsed refleksid. Enamus neist kaovad
3-4   kuu   vanuses.  Esimesed   liigutused   põhinevadki   refleksidel.  Seega   kongenitaalsed
refleksid on esmalt seotud lapse ellujäämisega ja need on tahteliste liigutuste eelkäijateks. Motoorses arengus on eristatavad neli etappi:  Kaasasündinud   refleksid.  Tooniliste   kaasasündinud   reflekside   mõjul   püsivad
vastsündinu keha ja jäsemed teatud staatilises asendis.  Sümmeetrilised liigutused.  Tahtelised, motiveeritud ja eristunud liigutused.  Automatiseerunud liigutused so kui laps suudab harjutuste ajal lisaks ka rääkida või
laulda nimetatakse antud liigutusi automatiseerunud. Teiste sõnadega - liigutusi tehes
ei mõelda nende sooritusele. Psühholoogilise   arengu   häiretele   e.   psüühilise   arengu   spetsiifilistele   häiretele   on
iseloomulikud järgmised üldised tunnused:
1) algus on alati imiku- või lapseeas;
2) aju bioloogilise küpsemisega seotud funktsioonide arengu pidurdumine või kahjustus;
3) pidev kulg ilma remissioonide ja ägenemisteta.
4) enamikul juhtudel on mõjustatud kõne-, ruumitaju võime ja/või motoorne koordinatsioon.
5) on iseloomulik, et lapse kasvades ja vanemaks saades häire pidevalt nõrgeneb (kuigi on
võimalik kergete jääknähtude säilimine täiskasvanueaski).
6) tavaliselt ilmneb vaimse arengu pidurdumine või kahjustus nii varases lapseeas, kui seda
on võimalik kindlaks teha, ilma eelneva normaalse arengu perioodita.
Enamik neist seisundeist esineb palju sagedamini poistel kui tüdrukuil.


Arenguhäiretele   on   iseloomulik   analoogiliste   või   neile   lähedaste   häirete   olemasolu
perekonnaliikmetel,   mis   tõendab   geneetiliste   faktorite   olulist   osa   paljude   haigusjuhtude
etioloogias. Peaaju funktsioonide arengut võivad kahjustada väliskeskkonna faktorid, kuid
enamasti ei ole need määrava tähtsusega. Klassifikatsioon:  Kõne ja keele spetsiifilised arenguhäired: häiretele on iseloomulikud juba varasest
lapseeast   ilmnevad   keelesüsteemi   omandamise   raskused   või   pidurdunud   areng.
Seejuures   ei   tulene   sellised   häired   otseselt   neuroloogilistest   või   kõnemehhanismi
anomaalsustest,   sensoorsetest   defektidest,   vaimsest   alaarengust   või   välisfaktorite
ebasoodsast   toimest.   Laps   võib   ühtedes   tuttavates   situatsioonides   olla
kommunikatiivsem   või   kõnest   paremini   aru   saada   kui   teistes,   kuid   keeleliste
väljenduste   puudulikkus   avaldub   igas   olukorras.  (Spetsiifiline   artikulatsioonihäire;
Ekspressiivne kõnehäire; Retseptiivne kõnehäire; Afaasia koos epilepsiaga (Landau-
Kleffneri sündroom))  Õpivilumuste   spetsiifilised   häired:  Õpivilumuste   omandamine   kahjustub   lapse
arengu varasel perioodil. Kahjustus ei tulene ainuüksi õppimisvõimaluste puudumisest
ega kaasnevast koljutraumast  või ajuhaigusest,  vaid nende häirete  korral arvatakse
olevat   tegemist   kognitiivsete   protsesside   anomaalsusega   mõnest   bioloogilisest
düsfunktsioonist.   Esineb   tunduvalt   sagedamini   poistel.  (Spetsiifiline   lugemishäire;
Spetsiifiline   õigekirjahäire;   Spetsiifiline   arvutamisvilumuste   häire;   Spetsiifilised
segatüüpi häired)  Motoorika spetsiifiline arenguhäire: Spetsiifilisele motoorikahäirele on iseloomulik
motoorse koordinatsiooni raske puue, mida ei saa seostada ainuüksi intellektuaalse
puudulikkusega ega spetsiifilise, kaasasündinud või omandatud neuroloogilise häirega.
Motoorse kohmakusega kaasneb tavaliselt ka mõningane nägemis-ruumilise tunnetuse
puudulikkus.   Segatüüpi   spetsiifilised   arenguhäired:  Segatüüpi   spetsiifilised   arenguhäired   on
raskesti defineeritav, ebapiisava täpsusega määratletud häirete kategooria, mille puhul
on segunenud spetsiifilised keele-/kõne-, õpivilumuste ja/või motoorsete funktsioonide
häired.   Mitte   ükski   nendest   häiretest   ei   domineeri   piisavalt,   et   olla   omaette
diagnoositav.   Igale   sellisele   spetsiifilise   vilumuse   arengu   pidurdumisele   on
iseloomulik mõningane kognitiivsete funktsioonide kahjustus.  Pervasiivsed arenguhäired: Pervasiivsete arenguhäirete all mõistetakse vastastikuse
sotsiaalse mõjutamise ja suhtlemise kvalitatiivset kahjustust, millega kaasneb huvide
ning   tegevusaktiivsuse   piiratus,   stereotüüpsus   ja   monotoonne   korduvus.  (Lapse
autism;   Atüüpiline   autism;   Retti   sündroom;   Lapse   muu   desintegratiivne   häire;
Hüperaktiivsus   motoorsete   stereotüüpiate   ja   vaimse   alaarenguga;   Aspergeri
sündroom) Kaasasündinud arengulised häired Arenguhäired: põhjused võivad olla geneetilised (nt. 21 kromosoomi trisoomia – downi tõbi;
nakkushaigused   (tuberkuloos,   süüfilis,   algloomad   (nt.   toksoplasmoos),   viirusinfektsioonid
(HIV); fütotoksilised ained (ravimid, narkootilised ained, alkohol, suitsetamine. Anentsefaalia
(suuraju   arenematus,   neuraaltoru   häire   4.fetaalnädalal),   mikrotsefaalia   (aju   väike,   vaimse
arengu   mahajäämus,   põhjused:   geneetilised,   infektsioonid),   kraniostenoos   (kolju
luustumishäire,   õmbluste   liiga   kiire   luustumine,   vaimne   mahajäämus),   neuraaltoru   häired
(peaaju   songad   –   entsefalotseele;   seljaaju   songad   –   meningotseele,   spina   bifida),
hüdrotsefaalia.


Laste tserebraalparalüüs Laste   tserebraalparalüüs   (PCI)   on   püsiv   kesknärvisüsteemi   ehk   aju   kahjustus,   mille
tagajärjeks on füüsilise ja mõnikord ka vaimse arengu mahajäämus.  Tserebraalparalüüs
lastel (PCI) esiplaanil on motoorse süsteemi kahjustuse tunnused, näiteks alumine paraparees
(spastiline dipleegia), tetraparees või ka hüperkineesid või ataksia jm. Lapse arenguga seoses
ei   ole   algselt   kõik   sümptomid   diagnoositavad   ning   seetõttu   võib   jääda   mulje
progresseerumisest. Umbes 30-50% juhtudest esineb vaimse arengu peetus, umbes 15-60%
juhtudest diagnoositakse epileptiline sündroom, eriti neil, kellel on spastiline tetrapleegia või
vaimse   arengu   peetus.   Sündroomil   on   suur   hulk   erinevaid   põhjusi,   võimalikud   on
lootekahjustused infektsiooni, toksiliste ainete (bilirubiin) vm põhjustel. Kaasajal rõhutatakse,
et   kahjustused   võivad   pärineda   nii   prenataalsest,   perinataalsest   kui   ka   postnataalsest
perioodist.. Haigus   avaldub   peamiselt   füüsilise   arengu   häirena.   PCI   võib   olla   põhjustatud   juba
sünnieelsetest teguritest, näiteks hüpoksiast ehk hapnikunälgusest tingitud verejooksust ajju,
ema   alkoholitarbimisest,   mõnedest   nakkushaigustest   (tsütomegaloviirus,   punetised,   HIV).
Riskifaktoriteks   on   ka   sünnitrauma,   sünnituse   ajal   tekkinud   loote   hapnikunälgus   näiteks
sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik, vastsündinu
hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur. Tserebraalparalüüsi   sümptomid  jagatakse   nelja   põhilisse   vormi:   spastiline,   atetootiline,
ataktiline ja segavorm. Üldiselt jäävad PCI-lapsed arengus maha: hakkavad pead hoidma,
keerama või käima hiljem kui tavalised lapsed. PCI vorme on raske määratleda enne lapse 2-
aastaseks saamist, sest sümptomid avalduvad koos lapse arenemisega. 70% tserebraalparalüüsi juhtudel on tegemist spastilisuse ehk lihastoonuse tõusuga. Häiritud
võib olla käte, jalgade või mõlemate või ainult ühe jäseme liikuvus. Haaratud jäseme(-te)
lihased on pinges ja nõrgad, mistõttu ka liigeste liikuvus häirub ja raskematel juhtudel võivad
tekkida  kontraktuurid  ehk  liikumatud  liigesed.  Kergematel  juhtudel   võib  käte  või  jalgade
funktsiooni   häire   olla   märgatav   vaid   mingi   kindla   tegevuse   juures   (näiteks   jooksmisel).
Mõnikord võivad olla haaratud ka suu, keele ja kurgulae lihased, siis avaldub see düsartria
ehk segase, raskendatud kõnelemisena. Intellekt ja vaimne areng on normaalsed. Spastiline hemiparees:  hemisfääri kahjustus. Põhjus – insult intrauteriitselt või sündimise
ajal,   intratserebraalne   hemorraagia.   Kliiniliselt   –   käsi   >   jalg,   haige   poole   jäsemete
mahajäämus   kasvus,   hemiparees,   laialdasemal   kahjustusel   sensoorne   häire,   astereognoos,
spastilisus kujuneb 1.-2- eluaasta jooksul, krambid, käitumishäired. Spastiline   dipleegia   või   diparees:  spastilisus   enam   jalgades,   kõõlus-periostaalrefleksid
elavnenud, adduktorite spasm (lähendaja.lihased), väljendunud spastilisus, intelligents ja kõne
enamasti normaalsed. Spastiline   tetrapleegia:  raskeim   PCI   variant,   difuusne   ajukahjustus,   sageli   vaimne
mahajäämus, ratastoolihaiged, vajavad igapäevast abi, pseudobulbaarsündroom – kõnehäire,
düsfaagia; krambid. Hüpotooniline   PCI:  lihased   lõdvad,   refleksid   säilivad,   võib   olla   vaimne   mahajäämus,
difuusne ajukahjustus.


Atetootiline   ehk   düskineetiline   ehk   tahtmatute   liigutustega   vorm  esineb   20%-l   PCI-
lastest.   Tahtmatud   liigutused   võivad   esineda   kätes   ja/või   jalgades,   aga   ka   kehatüves.
Liigutused   sagenevad   emotsionaalse   stressiga   ja   kaovad   une   ajal.   Selle   vormiga   kaasneb
sageli düsartria. Düskineetiline PCI: ebanormaalsed vastutahtelised liigutused – atetoos > 1 a.v., düstoonia;
hüpotoonia,   käte   kasutamine   häiritud;   osadel   juhtudel   vaimne   mahajäämus;   põhjus   –
neonataalne   hüperbilirubineemia   (nt   veregruppide   sobimatusest),   raske   anoksia
(hapnikuvaegus). Ataktilist ehk lihaste koostööhäirega vormi esineb harvem umbes 10%. Selle puhul tekivad
nõrkus,   tasakaalu-,   koordinatsioonihäire,   raskused   täpsete   liigutuste   sooritamisel,
kätevärisemine, mis süveneb tahtlike liigutustega (nt. kirjutamisel). Ataktiline   PCI:  kõige   harvemini   esinev   PCI   vorm   väikeaju   arenguhäire,   kehatüve-   ja
kõnnakuataksia häirivad enam kui jäsemete ataksia, skandeeriv kõne. Kõige tavalisem on aga segavorm,  mille puhul esineb sümptomeid erinevatest vormidest.
Lisaks võib tserebraalsest paralüüsist olla põhjustatud veel krambid, kõõrdsilmsus, kurtus,
erinevad nägemishäired. Segavormide puhul võib esineda ka vaimse arengu mahajäämust.
Tserebraalparalüüsiga lastel on sageli ka probleemid tähelepanu ja hüperaktiivsusega.  Neurokirurgia.
Neurokirurgia on kirurgiline eriala, mis tegeleb on täiskasvanute ja laste peaaju ja seljaaju,
ajukelmete, kraniaalnärvide ja spinaalsete närvijuurte, perifeersete närvide ning autonoomse
närvisüsteemi, kolju ja lülisamba haiguste, väärarendite, vigastuste ja samuti verevarustuse
häirete diagnoosimine, kirurgiline ja mitteneurokirurgiline ravimine.
Levinumad   neurokirurgiliselt   ravitavad   haigused   on   ajukasvaja,   seljaaju   pitsumine,
ajuveresoonte aneurüsm, koljusisesed verevalumid, liikvori lekked, meningioomid, seljaaju
vigastused   ja   lumbaalkanali   kasvajad.   Pea-   ja   seljaaju   süvastruktuuride   elektrilise
stimulatsiooniga on võimalik ravida ka selliseid neuroloogilisi haiguseid ja seisundeid nagu
Parkinsoni tõbi, essentsiaalne treemor, düstooniad ja krooniline valusündroom.
Peaaju trauma, patsientide hindamine ja käsitlus
Kukkumine, löök vastu pead jms. Ajutrauma võib põhjustada muutusi mõtlemises, liikumises
ja   igapäevaeluga   toimetulekus.   Kõige   raskem   on   mõista   ajutraumaga   kaasaskäivaid
käitumishäireid. Lisaks kahjustusele esineb enamikel inimestel traumajärgne stressisündroom
- viha, lootusetuse ja depressiooniga. Ajutrauma põhjustab tavaliselt stressi ja probleeme ka
kannatanu   lähedastele.   Väsimus,   keskendumisraskused,   aeglus,   mäluhäired,
orienteerumisraskused,   keeleliste   võimete   häirumine,   algatusvõime   nõrgenemine,
motivatsioonipuudus, igapäevaelu planeerimise raskused, haigusteadvuse alanemine (inimesel
on   raske   endas   toimunud   muutusi   märgata).   Ärrituvus,   meeleolu   alanemine,   mõtlemise
rigiidsus,   suhtlemisprobleemid.   Ajutrauma   järgselt   võib   esineda   oksendamist,   peavalu,
iiveldust.   Ajutrauma   on   juhtivaid   surma   ja   invaliidsuse   põhjuseid   kogu   maailmas.   Täpse
diagnoosi,   õigeaegse   nõustamissüsteemi,   adekvaatsete   rehabilitatsioonirpogrammide   ja
abivahendite ning toetava sotsiaal- ja haridussüsteemiga on võimalik muuta paremaks paljude
ajutraumaohvrite elu. Ajukasvajad.
Ajukasvaja   on   moodustis,   mis   tekib   erinevat   päritolu   ajurakkude   haiglasliku   vohamise
tagajärjel.   Esmaselt   peaajus   arenevad   kasvajad   tekivad   peamiselt   neuroektodermist,   aga
samuti   ajukelmetest   ja   soonpõimikust.   Kliinilise   kulu   järgi   on   nad   peaaegu   alati


pahaloomulised,  kujutades tõsist ohtu organismile.  Ajukasvajate kulg võib olla pikaldane.
Kasvajad   võivad   olla   kas   healoomulised   ehk   küpsed   (diferentseerunud   rakkudest),
mitteküpsed (emrüonaalset tüüpi rakud) või esineb anaplaasia, mille korral diferentseerunud
rakkudest saavad mittediferentseerunud.