Haldusõigus (0)

Sisukord

Teema I: Avaliku haldus

§1. Avaliku halduse mõiste

§2. Võimude lahususprintsiip e haldusõigus formaalses mõttes

• Legislatiivfunktsioon – Sisuks on üldkohustuslike ja abstraktsete õigusnormide loomine, loodavad normid määratlevad käitumist üldjuhtudena , so ajas ja ruumis esineda võivate juhtudena. Teostab parlament .
  
• Ekskutiivfunktsioon – sisuks on õigusnormide rakendamine (primaarne rakendamine). Riigi tegevus oma eesmärkide saavutamiseks. Eksekutiivfunktsioon on normide loomine, mis määratlevad käitumist üksikjuhtudena.
  

• Valitsemine – sisuks on eksekutiivpoliitika (riigi sise- ja välispoliitika) väljatöötamine seaduste aluse ning selle rakendamise korraldamine.
  
• Haldus – Poliitika realiseerimine , õigusnormide rakendamine. Põhimõtteliselt alates ministeeriumitest peaks tegeletama haldusega.
  
• Jurisdiktsiooni funktsioon – Objektiivse õiguse rakendamine konkreetsete asjaolude hindamisel, mille tulemiks on õigusjõuline otsus. Määratletud on ka kui konkreetse üksikjuhtumi lahendamist sekundaarselt e halduse poolt kord juba lahendatud üksikjuhtumi teistkordset lahendamist. Selle sisuks on see, kui õigusnormi rakendamise käigus tekib vaidlus, siis rakendatakse uuesti vastavalt lahendusele ( sekundaarne rakendamine). Funktsiooni teostab kohus.
  

• põhifunktsioon on haldusfunktsioon
  
• Abifunktsioon – legislatiivfunktsioon
  
• Abifunktsioon – jurisdiktsiooniline funktsioon
  

§ 3. Avaliku halduse tunnused

§4. Avaliku halduse ülesanded

§5. Avaliku halduse funktsioonid

§6. Avaliku halduse seotus seadusega

Teema II: Haldusõigus

§1. Mõiste

• Tema struktuur, kui võtta aluseks reguleerimisese, siis on palju instituute ning väikseim on haldusõigusenorm
  
• Tema struktuur, kui võtta aluseks üld- ja eri, siis on liigitus vastavalt normi ülesehitusele
  

§2. Avaliku õiguse eristamine eraõigusest.

• Huviteooria – huvi suundumusest lähtuvalt – avalik õigus teenib avalikke huvisid ja eraõigus erahuvisid. Doktriini motoks on Rooma juristi Ulpianuse moto, et “Avalik õigus on see mis, puudutab Rooma riigi huve ja eraõigus lähtub üksikisiku kasust”. See teooria pole piisav, selleks, et eristada era- ja avaliku õiguse norme, sest mitmed eraõiguse normid lähtuvad samuti avalikest huvidest ning vastupidi.
  

• Subordinatsiooniteooria – avalik õigus reguleerib subordinatsiooni e alluvussuhteid ja eraõigus seevastu suhteid, mis tekivad võrdsete subjektide vahel. Ta ei saa olla aluseks liigitusel, sest ka eraõiguses on norme, mis reguleerivad subordinatsiooni suhteid (nt eestkoste) ning avalik õigus võib reguleerida koordinatsioonisuhteid – nt haldusleping .
  
• Modifitseeritud subjekti teooria e riigiteooria – avalik õigus on see õigusnormide kogum, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja – see oli algselt subjekti teooria alus. Siis tuli välja, et ka avalikõiguslikud isikud esinevad eraõiguslikes normides. Nüüd on põhitees järgmine – avaliku õiguse hulka kuuluvad need normid mis ... need normid siis õigustavad või kohustavad avaliku võimu kandjat avaliku võimu kandjat. Sisuliselt need normid reguleerivad avaliku võimu teostamist. Eraõigus on see, mille normid kehtivad igaühe jaoks, ka avaliku õiguse kandja võib esineda eraõiguslikes suhetes, kui siis ta ei teosta avalikku võimu. Avalik õigus on riigi eriõigus ja eraõigus on igamehe õigus. Seda teooriat on laialt tunnustatud. Vigadeks on, et tal puudub materiaalne selgitus eristamise sisu osas.
  

§3. Haldusõiguse määratlemine

• Negatiivne e välistav meetod – haldusõigus on see osa avalikust õigusest, mis ei kujuta endast riigi-, konstitutsiooni - ega protsessiõigust. Ülejäänud õigusnormid kuuluvad haldusõigusesse. Haldusõigus reguleerib riigi ja haldusaparaadi organiseerimist ja funktsioneerimist ning tema suhet kodanikega, ei reguleeri erategevust ja üksikisikute vahelisi suhteid. Riigivõimu volituste teostamisel ei tohi ära segada haldust ja tootmistegevust e ettevõtlust. Nt
  
• K. Gönig on määratlenud haldus õigust, kui avalikku õigust, mis pole riigi-, konstitutsiooni- või protsessiõigus.
  
• G. Braibant arvab , et pole võimalik defineerida positiivselt
  
  • Haldusõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib riigi haldusaparaadi organiseerimist ja funktsioneerimist, tema suhet kodanikega, kuid ei reguleeri vahetult erategevust ja üksikisikute vahelisi suhteid.
    
  • Riigihaldusest tuleb eraldada teatud riikliku tegevuse liigid, mis ei kuulu haldusõigusliku kontrolli alla (valitsus, president , kohtutegevus)
    
  • Riigivõimuvolituste teostamisel ei tohi ära segada haldust ja tootmistegevust, riiklikud ettevõtted on halduskontrollist vabastatud ja tegutsevad ettevõtlust reguleerivate seaduste alusel.
    
• Positiivne meetod – haldusõigus on avaliku õiguse haru, mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate organite moodustamist ja funktsioneerimist ning sealjuures tekkinud suhteid eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine.
  
• F. Werner – haldusõigus on konkretiseeritud konstitutsiooniõigus
  
• A. Merkel – haldusõigus on põhiseaduse ja sellele allutatud õigusallikate produkt, halduse funktsioneerimise reegel.
  

• avaliku õiguse haru
  
• mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate organisatsioonide
  
  • moodustamist
    
  • funktsioneerimist
    
  • ning sealjuures tekkinud suhteid
    
• eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine
  

§4. Haldusõigussuhete reguleerimismeetodid

• Käsud e ettekirjutused – otsene juriidiline ettekirjutus sooritada teatud toiming. Domineerivad haldusõiguses. Kohustatud subjektil lasub kohustus need ettekirjutatud kohustused täita. Haldusõiguses on palju eeskirju, mida peab täitma (nt liikluseeskiri). Avaliku võimu poolt antud käsud on ühepoolsed, st kohustatud subjekti käest ei küsita, kas see on nõus seda täitma.
  
• Keelud – otsene juriidiline kohustus mitte sooritada teatud toimingut. Domineerivad karistusõigused. Vähesel määral ka haldusõiguses.
  
• Õigustused – juriidiline luba sooritada oma äranägemisel teatud toimingut. See meetod domineerib eraõiguses. Subjektid omavahel lepivad kokku, kellel on millised kohustused ja millised õigused.
  

• Kohustuslikkus
  
• Ühepoolsus
  

§ 5. Haldusõigus ja põhiseaduslikkuse printsiibid

§ 6.Haldusõiguse süsteem

• Materiaalõigus – reguleerib ettekirjutusi keelde, õigustusi suhetes täidesaatev võim ja isik.
  
• Formaalõigus jaguneb:
  
  • Organisatsiooniõigus – käsitleb haldusorganeis ja nende pädevust
    
  • Menetlusõigus reguleerib õiguse rakendamist nii haldusõiguse see kui ka väljaspool. See jaguneb veel omakorda üld- ja erimenetlusteks jne.
    

§7. Haldusõigusnorm ja selle struktuur.

• Regulatiivsed – on õiguslik tagajärg
  
• Konstitutiivsed – õiguslik tagajärg puudub
  

• Diskretsiooninormid
  
• Volitusnormid.
  

• Normist kinnipidamise teel – normi adressaadid hoiduvad neile keelatud toimingutest või sooritavad neile ettekirjutatud toiminguid.
  
• Normi kasutamise teel – normi adressaadid teostavad oma vabal valikul lubatud toiminguid.
  
• Normi rakendamise teel – nö juristi leib. Seda protsessi nimetatakse subsumtsiooniks – kui konkreetne kindel asjaolu vastab normis esitatud abstraktsete asjaolude tunnustele, siis toob vastav konkreetne asjaolu kaasa normis sätestatud õigusliku tagajärje. Subsumeerimine saab toimuda konkreetses asjas:
  
  • Faktiliste asjaolude uurimine ja kindlakstegemine – Mis on juhtunud reaalses elus?
    
  • Normi abstraktse teokoosseisu tõlgendamine ja kindlakstegemine (ühesõnaga normi tuleb tõlgendada) – Mida ütleb normi abstraktne koosseis?
    
  • Subsumeerimine so teo kõrvutamine normi abstraktse koosseisuga– Kas faktilised asjaolud vastavad abstraktse teokoosseisu tunnustele
    
  • Teokoosseis – õiguslike tagajärgede kindakstegemine – Mis kehtib?
    

§ 8. Tõlgendamise meetodid:

§9. Avaliku halduse õiguslikud vormid

Halduse toimimine eraõiguslikes vormides

§ 10. Haldusõiguse allikad

• Primaarsed õigusallikad e kirjalikud õigusallikad
  

• millest esimesel kohal on Põhiseadus, avalikule õigusele on olulised põhiseaduse:
  
  • printsiibid (nt legaalsuse printsiip § 3)
    
  • Kogu 2. peatükk (Õigused ja vabadused ).
    
  • Vabariigi valitsuse sätted
    
  • KOV sätted
    
  • Presidendi institutsioon – sest ta on riigipea , kuid ka haldusfunktsioonide kandja – ta on haldusorgan
    

• Seadused ( formaalne seadus) – Riigikogu, Riigikogu kodukorraga kindlaks määratud korras või rahvahääletusel seadusega kindlaks määratud korras vastu võetud iga seaduse vormis ettekirjutus, millele on kõrgeim õigusjõud. Niisiis seadus on üldjuhul õiguse avaldumise vorm, kuid mitte alati, seadus kui vorm võib omandada ka teise sisu. Õigusallikaks on õigusnorme sisaldavad formaalsed seadused.
  

• formaalses (iga õigusakt, millel on pealkirjas “seadus” – see on ka ainuke, mis on õigusallikas,), mis omakorda liigitub
  
  • normseadus – sisaldavad õigusnorme
    
  • individuaalne seadus – sisaldavad individuaalseid ettekirjutusi
    
• kui materiaalses (sisulise mõttes – iga õigusakt, mis sisaldab üldkohustuslikke õigusnorme) mõttes.
  

• Lihthäälte e poolthäälte enamusega (lihtseadus) vastu võetud seadused.
  
• Koosseisu häälteenamusega (50%+1 – nende legitiimsuse aste on suurem kui lihthäälte enamusega vastuvõetud.). Nn konstitutsioonilised seadused. Taolised seaduse on loetletud PS §104.
  

• Seadlus – v orm, mille kaudu president kehtesta õigusnorme. Juriidiliselt jõult on võrdsed seadusega. Seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada
  
  • põhiseadust
    
  • põhiseaduse § 104 loetletud seadusi – nn. konstitutsioonilisi seadusi,
    
  • riiklikke makse kehtestavaid seadusi,
    
  • riigieelarvet.
    

• Määrused – eksekutiivorgani poolt välja antud õigusakt (vorm), mis sisaldab õigusnorme – jällegi materiaalsed seadused. Kuna EV pole sätestanud õigusnormi sisalduvuse kohustuslikkust, siis leidub ka neid määrusi, mis pole õigusallikad.
  

• Käskkiri
  

• Kohaliku omavalitsuse määrus – õigus neid anda on nii volikogul kui ka valitsusel – ainult üldaktidena – st sisaldab õigusnorme. Määrusi võivad anda ka teised autonoomiat omavad ja seadusega selleks volitatud institutsioonid .
  
• Sekundaarsed õigusallikad:
  

• Haldusõiguse printsiibid – tavaliselt on haldusõiguse printsiibid (rahvusvahelise õigus üldtunnustatud printsiibid, rahvusvahelised lepingud jne) konkretiseeritud riigi haldusmenetluse seaduses. Oma vormi puudumise tõttu pole need iseseisvaks õigusallikaks.
  

• Kohtulahendid - EVs on kohtunike ülesanne õiguse rakendamine mitte seadusloome. Kuid seadusandliku normeerimise puuduste kõrvaldamiseks kasutab kohtunik vahenditena tõlgendamist ja analoogiat (kõigepealt rakendab sarnast seadust, selle puudumisel õiguse üldisest mõttest).
  

• Rahvusvahelised lepingud – Need on siduvad neile riikidele, kes neid sõlmivad või nendega hiljem ühinevad, kuid siseriiklik õigus võib aktsepteerida ka nende rahvusvaheliste lepingute norme, millega ta pole ühinenud. PS sätestab, millised välislepingud tuleb ratifitseerida, Viini konventsioon sätestab neid rohkem. PS üleüldse ei sätesta seda mõistet korralikult. Välislepingutel on ülim jõud, kui siseriiklikel seadustel. Põhimõtteliselt on PS riigi jaoks oluline, konflikti- kollisiooni korral peaks kehtima PS, kuigi Viini konventsiooni järgi tekivad probleemid. PS sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid, need on äratoodud ühes seaduses: Rahvusvaheline kohus rakendab talle antud asjas järgmisi õigusallikaid:
  
  • Rahvusvahelised konventsioonid , mida määravad eeskirjad, mida vaidlevad pooled on sõnaselgelt tunnistanud
    
  • Rahvusvahelisi tavasid, kui õigusnormina tunnustatud üldist praktikat
    
  • Õiguse üldpõhimõtteid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad
    
  • Abivahendina õigusnormide kindlaks tegemisel kohtuotsuseid ning doktriine.
    

• Täiendavad allikad – nt õigusteadlaste arvamused (need saavad olla aga vaid pidepunktiks õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel.)
  

• Tavaõigus – eraõiguses eksisteerib. Avalikus õiguses on tavaõiguse kasutamine piiratud tagamaks õiguskindlust. Tavaõigust on minimaalselt, kui üldse.
  

Teema 3:Subjektiivne avalik õigus

§1. Subjektiivse avaliku õiguse mõiste

• Kodanik-riik – kodanik on õigustatud subjekt
  
• Riik-kodanik – riik on õigustatud subjektiks
  
• Avalik-õiguslike juriidiliste isikute omavahelised suhted
  

• Avalikul võimul on kohustus tagada subjektiivsete avalike õiguste tagamine. Subjektiivse avalik-õiguse väärtus seisneb asjaolus, et ta laseb mõjule pääseda põhiseaduslikult garanteeritud õiguse vabale eneseteostusele.
  
• Subjektiivsete avalike õiguste praktiline väärtus seisneb asjaolus, et ta annab võimaluse subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitseks.
  

• sest see konstitueerib isiku õigussubjektiks suhetes riigiga. Isikul on nõudeõigus avaliku õiguse vastu
  

• formaalsetes sätetes pole subjektiivset avalikku õigust, kuid pöörduda tuleb PS’i poole.
  

• füüsilised isikud – erinevusi võib olla välismaalaste ja kodanike vahel (eelkõige poliitiliste õiguste suhtes). Ilma subjektiivsete õigusteta oleks kodanik vaid avalik-õiguslike suhete objektiks, kes on allutatud riigile.
  
• Eraõiguslikud juriidilised isikud – üldjuhul on ka need subjektiivsete avalike õiguste kandjad. PS § 9 – õigused, vabadused ja kohustused, kuivõrd see on kooskõlas juriidiliste isikute:
  
  • üldiste eesmärkida, kategooriad on
    
    • tulundusühingud
      
    • mittetulundusühingud
      
  • olemusega (nt tal ei saa olla õigust elule).
    
• Avalik-õiguslikud juriidilised isikud – õigused saavad tekkida formaalsete seadustega. Kui neis seda pole, siis avalik-õiguslikud juriidilised isikud ...
  

§ 2. Haldusõigussuhe

A. Haldusõigussuhte subjektid

• Eraõiguslikud juriidilised isikud:
  

• Avalikõiguslikud juriidilised isikud Õigus- ja teovõime tekib, kui vastav seadus on jõustunud. On jällegi organid, mis teevad võimalikuks nende võimete realiseerimise.
  

• Füüsilised isikud
  
  • Õigusvõime tekib sündimisest, ja isegi varem (alates eostamisest, kui laps sünnib elusalt).
    
  • Teovõime tekib üldisel juhul täiskasvanuks saamisel. Haldusõiguses sätestatakse TSÜS vastavaid sätteid. Erisused tekivad juhul kui formaalne seadus sätestab teovõime erinevalt TSÜSist. Piiratud teovõime tsiviilõiguses tähendab seda ka haldusõiguses ning nad saavad tegutseda esindajate kaudu.
    

• Teovõimetuks tunnistamine – loeb helduses, kui tema vaimuhaigus on ohtlik ka avalikele huvidele. Tavaliselt on see siiski seotud erahuvidega.
  
• Teovõimetus seotud avalike huvidega lisaks erahuvidele
  

B. Haldusõigussuhete sisu ja liigitus

Teema 4:Haldusorganisatsioon

§ 1. Avaliku halduse kandjad, iseseisvad õigussubjektid:

• Neil on olemas liikmeskond – nt KOV, liikmeskonna moodustavad KOV territooriumil elavad isikud.
  
• Need organisatsioonid tegelevad tavaliselt oma liikmeskonna haldamisega. Neile võidakse peale panna muud avalik-õiguslikud ülesanded. Ka TÜ on korporatsioon , mille liikmeteks on õppejõud ja õpilased.
  

• A.-T. Kliimann:
  

• Saksa Õigusteadlased:
  

• Kaitsta ühenduse liikmeid ühenduse juhtorganite omavoli eest
  
• Kaitsta ühendusi ja selle huvisid ühenduse juhtorganite kahjuliku tegevuse eest
  
• Kaitsta õiguskorda ühenduse juhtorganite õigusvastase tegevuse eest
  
• Kaitsta riigi huvisid ühenduse juhtorganite kahjuliku tegevuse eest
  
• Tagada asjalik koostöö kaudse riigihalduse valdkonda kuuluvate ülesannete täitmisel.
  

• ER
  
• ETV
  
• Rahvusooper Estonia
  
• Eesti Rahvusraamatukogu
  
• Keemilise-bioloogilise Füüsika Instituut – neid iseseisvaid teadusasutusi pole, sest nt Füüsika Instituut on TÜ struktuuri üksus.
  

§ 2. Avalike ülesannete eraisikutele üleandmine.

• efektiivsus – avalike ülesannete täitmisel riigi poolt puudub mehhanism , mis suurendaks efektiivsust ja produktiivsust.
  
• Erasektorite selline mehhanismide suurem ärakasutamine – avalike ülesannete täitmisel. Riigil ei jätku jõudu täita kõiki avalikest huvidest tulenevaid ülesandeid.
  
• Riigi eelarve koondi vähendamine – paralleelselt valitsemiskulude vähendamisega on avalike ülesannete üleandmisel eraõiguslikele isikutele võimalik vastavatesse valdkondadesse juurde tuua erainvesteeringuid, mis kokkuvõttes peaks parandama ülesannete täitmise kvaliteeti.
  

• riik peab seda teostama ise, oma organite kaudu.
  
• Ta peab tagama kõige optimaalsema õigusriigi printsiibist tuleneva õiglase ja ausa isikute kohtlemise
  
• Peab tagama põhiõiguste ja vabaduste kaitse.
  

• Lõplik otsustusõigus on siiski riiklikul institutsioonil
  
• Täidavad abifunktsiooni
  

D .Avalik-õiguslike ülesannete üleandmise õiguslikud alused:

• Seaduses
  
• Halduslepinguga
  
• haldusaktiga
  

E. Avalike ülesannete üleandmise õiguslikud mudelid.

§ 3. Haldusorganid

• H. Kelsen – kõrgema astme normi poolt määratud madalama astme normi looja. Kuna tema õigusteooria ei teinud vahet avalikul ja eraõigusel, siis käsitles ta organitena ka kodanikke .
  
• A.-T. Kliimann - õiguskorra funktsioonide avalik-õiguslikke teostajaid. Liigitas organid :
  
• Legislatiivorganid
  
• Haldusorganid
  
• Kohtuorganid
  

• G. Jellineki – ta võttis avalik-õigusliku organi defineerimisel aluseks eraõigusliku, e eraõiguses aktsepteeritud õigussubjektsuse. Need on aktuaalsed tänaseni ja ka siin on edaspidi lähtutud tema teooriatest.
  

• Institutsionaalne – organ kuulub küll haldusekandja koosseisu, kuid organisatsiooniliselt on ta iseseisev asutus
  

• Funktsionaalselt – organile kuulub kindel pädevus, kuid see pädevus pole tema enda pädevus, vaid haldusekandja pädevus. Ta kannab vastutust haldusekandja ees.
  

• Ametiasutusteks püüti küll teha need, mis otseselt tegelevad võimuhaldusega.
  
• Asutus – sellised organid, millised ei või sekkuda inimeste privaatautonoomiasse.
  

§4. Halduse organisatsioonilised süsteemid.

• Esiteks
  
  • Tsentralisatsiooni süsteem – kõik organid on hierarhilises süsteemis ja on omavahel subordinatsiooni suhetes. Kõige tipus asuv haldusorgan teostab alamalasuvate üle teenistuslikku järelvalvet. Nt ministeeriumile alluvad ametid jne. Subordinatsioonisuhe tähendab, et üksteisele on allutatud ka vastavad õigusaktid. Kõrgemal seisval organil on tavaliselt ka interventsiooniõigus.
    
  • Detsentralisatsiooni süsteem – luuakse iseseisvad õigussubjektid, ja nende omavahelised suhted rajanevad koordinatsioonil. Nt iseseisvate avalik-õiguslike juriidiliste isikute loomine on seotud just selle süsteemiga . TÜ rektor ei allu haridusministrile. Sellel süsteemil on ka demokraatia aspekt. Siin annab kõrgeim riigivõimu esindaja otsustusõiguse üle iseseisvatele õigussubjektidele, halduse kandjatele, kelle organid ei asu ühtses hierarhilises süsteemi riigihaldusorganitega.
    
• Teiseks
  
  • Kontsentratsiooni süsteem – kui on samuti haldusorganid on subordinatsiooni suhetes ja kõige kõrgem võim kuulub vastavas hierarhias kõige kõrgemale (vahe tsentraliseeritud süsteemiga – tsentraliseeritud süsteemipuhul on mõnel asutusel ka oma otsustusõigus, kui kontsentratsiooni süsteemi Puhul puudub see absoluutselt. Lähedaseim on sõjavägi). Kogu haldusvõim koondub vastavas haldusekandjas vaid ühe organi e keskorgani kätte.
    

• Dekontsentratsiooni süsteem – Otsustamisõigus jaotub paljude organite vahel. Haldusorganitele, mis on hierarhilises süsteemis iseseisev otsustusõigus
  
  • Vertikaalne dekotsentsetratsiooni süsteem – kohapealsetele organitele antakse iseseisvate otsuste tegemiseks pädevus. Oma pädevuse piires. Teatud juhtudel võib sekkumist ette tulle.
    
  • Horisontaalne dekontsentratiooni süsteem – reguleerimisülesanded jagatakse võrdses seisundis olevate organite vahel, nt ministeeriumid.
    

• Kolmandaks :
  
  • Monokraatne süsteem - Organi juhataja on üksikisik ning talle on antud ainuotsustamise õigus.
    
  • Kollegiaalsüsteem. Tavaliselt otsustab kolleegium kõiki küsimusi majoriteedi põhimõttel
    
• Neljandaks:
  
  • Terrioriaalsüsteem. Haldusorganile nähakse ette teatud territoorium , mille ulatuses ta on volitatud oma pädevust realiseerima (nt KOVÜ)
    
  • Reaalsüsteem. Reaalsüsteem, tuleneb lad k res (= asjad). Haldusorganile nähakse ette teatud haldustegevuse valdkond (t ministeeriumid).
    

§ 5. Pädevus

• Reaalpädevus – haldustegevuse ala on määrab haldustegevuse sisu. Millised ametiasutused milliseid ülesandeid täidavad – nt side, transport
  
• Territoriaalpädevus – kehtestab ruumilised piirid. Millisel territooriumil milline ametiasutus on volitatud haldusmeetmeid rakendama .
  
• Instantsiline pädevus e astmeline pädevus – rajaneb ametiasutuse astmelisel süsteemil. Kas ja millistel eeldustel võib kõrgemal seisev ametiasutus teha otsustuse alluvate ametisasutuste suhtes.
  
• Funktsionaalne pädevus – ametiasutuste sisemine töökorraldus, ülesannete jaotamine ametnike vahel. Milliseid ülesandeid üks või teine ametnik peab täitma.
  

§ 6. Avalik-õiguslik juriidiline isik

A. Juriidilise isiku mõiste

B. Õigus- ja teovõime

• Avalik-õiguslik juriidiline isik luuakse kas
  
  • kõrgeima riigivõimuorgani aktiga - seadusega
    
    • võib asutada teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel
      
    • või otse selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega.
      
  • või selle alusel, nn. korralduskorras, s.t. seadus delegeerib selle õiguse või kohustuse teistele organitele või iseseisvatele õigussubjektidele. Korralduskorras loodavate avalik-õiguslike juriidiliste isikute näite võib tuua rahvaraamatukogu seadusest. Nii on rahvaraamatukogu asutajaks riigi valitsusasutus või kohaliku omavalituse täitevorgan. Vastavalt seadusele võib üldkasutatav rahvaraamatukogu olla juriidiline isik. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute loomine nimetatud korras toimub õigusaktiga.
    

C. Põhikiri

• Avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel on reeglina põhikiri, kus fikseeritakse institutsiooni:
  
  • eesmärgid,
    
  • ülesanded,
    
  • organisatsiooniline struktuur,
    
  • vahendite kasutamise kord,
    
  • organite pädevus,
    
  • töö- ja likvideerimise kord
    
  • jne.
    

• Kuid mitte alati ei ole avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevuse aluseks (üheks aluseks) põhikiri, seda siis kui juriidiline isik luuakse seadusega või seaduse alusel ning selles sisalduvad sätted erinevad tsiviilseadustiku üldosa seaduse omadest , siis kohaldatakse vastavate eriseaduste sätted (lex specialis derogat generali ). Näiteks sätestab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, et vallal ja linnal on oma põhimäärus. Selles määratletakse antud valla või linna ametiasutuste moodustamise kord, õigused, kohustused ja töökord.
  

D. Huvi kui kriteerium

E. Liigid

• korporatsioonid (ühendused),
  
• asutused
  
• ja sihtasutused.
  

F. Riiklik järelevalve

• Avalik-õiguslike juriidiliste isikute sisulise tegevuse üle teostatav riiklik järelevalve ja seda korraldavad organid on tavaliselt sätestatud juriidilist isikut loonud seaduses. Sageli on see fikseeritud aga väga üldiselt, selle sisu ja vormid on piiritlemata .
  
• Avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja eraõiguslike juriidiliste isikute piirimail asuvad eraõiguslikud juriidilised isikud, kes seaduse või halduselepingu alusel täidavad avalik-õiguslikke haldusülesandeid. Nad alluvad avalik-õiguslikule režiimile üksnes nende ülesannete täitmise piirides.
  

Teema 5:Haldustoimingud ja nende vormid

§ 1. Haldustoimingud ja nende liigid

• Üks osa toiminguid toob kaasa muutusi õiguslikku olustikku. Võiks nimetada õigustoiminguteks. Administratsiooni toimingud, mille tulemusena kehtestatakse uusi norme, muudetakse ja tühistatakse vanu, luuakse uusi õigussuhteid, muudetakse ja lõpetatakse eksisteerivaid. Nende toimingute alusel tekkinud suhetele on iseloomulik see, et siin on üheks pooleks avalik administratsioon, teise poolena võivad esineda kodanikud, juriidilised isikud jt. subjektid. Nimetatud toimingutele on omane õiguslik iseloom, nad on õigusliku tähendusega, nende sihiks on õigusliku tagajärje tekitamine. Õigustoimingute avaldusvormiks on haldusaktid.
  
• teine osa toiminguist sellist toimet ei oma. Võiks nimetada reaaltoiminguteks. Reaaltoimingutele on iseloomulik see, et nad ei ole suunatud õigussuhete loomisele. Nad ei muuda üldjuhul õiguslikku olustikku. – jagunevad kolmeks:
  
  • administratsiooni faktilised toimingud, faktiline ehk materiaalne tegevus, näiteks liiklusummikute kõrvaldamine
    
  • toiminguid, mille sisuks on mitmesuguste asjaolude teatavakstegemine ja vormiks teatavad dokumendivormis aktid  - teated, hoiatused, kutsed jne Neid võib tinglikult nimetada teatamistoiminguteks
    
  • tõestamistoimingud
    

§2. Haldusakt

• subjekt,
  
• ese
  
• eesmärk
  
• teostamise viis
  
• teostamise iseloom.
  

• Formaalne määratlus. Funktsioon, mida üks või teine haldusakti liik täidab. Vastavaid funktsioone teostava organi seisukohalt on iga selle organi akt tema funktsiooni akt formaalses mõttes. Seega haldusakt formaalses mõttes on avaliku administratsiooni iga akt, mis on vastu võetud talle seadusega peale pandud funktsioonide täitmiseks, olenemata sellest, kas realiseeritakse haldus-, legislatiiv - või jurisdiktsioonilist funktsiooni. Siin ei ole oluline akti sisu, vaid organ, kes selle akti vastu võttis. Lihtsustatult öeldes on haldusaktid formaalses mõttes kõik need aktid, mida võtavad vastu haldusorganid. Erinevate funktsioonide väljundid:
  
  • Oma põhifunktsiooni, haldusfunktsiooni täitmisel annab administratsioon materiaalselt mõistetud haldusakte. Iga põhifunktsiooni akt on selle funktsiooni akt materiaalses mõttes. Seega haldusaktid formaalses mõttes on materiaalselt mõistetud haldus-, legislatiiv- ja jurisdiktsioonilised aktid.
    
  • Osa legislatiivfunktsioonist on üle antud administratsioonile, selle põhjuseks on ajafaktor (nt. kriisiolukordadega) ja kogu riikluse arengu eripära kaasajal (sotsiaalne elu nõuab pidevat reguleerimist, kui seda mitte jaotada on parlament ülekoormatud). Antud akte nimetatakse materiaalseteks seadusteks.
    
  • Administratsioon täidab teatud osas ka jurisdiktsioonilist funktsiooni. Selle teostamisel annab ta jurisdiktsioonilisi ehk õigusemõistmise akte. Näiteks kui politseiprefekt teeb haldusõiguserikkumise asjas otsuse, siis on see jurisdiktsiooniline akt materiaalses mõttes ja samal ajal ka haldusakt formaalses mõttes.
    
• Materiaalne määratlus. Materiaalse liigituse aluseks on funktsioon, mida täidetakse. Funktsiooni olemus, tema sisu määrab ära ka vastava õigusakti sisu. Kuna haldusfunktsiooni sisuks on täidesaatmine, siis materiaalselt mõistetud haldusakt on eelkõige täitevakt, temaga korraldatakse üksikjuhtumeid (registreeritavaid juhtumeid).
  

• tal on regulatiivne iseloom. Reguleerimine on õiguslikult siduv korraldus, tahteavalduse või tahteavalduste selgitus, mis on suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele ( tegevusetus pole haldusakt, haldusaktiks on aga haldusakti andmisest keeldumine ). Õiguslikud tagajärjed seisnevad selles, et luua, muuta või tühistada õigusi ja/või kohustusi või neid siduvalt kindlaks määrata;
  
• tal on pretseptiivne iseloom. Haldusaktiga teostatakse avalikku võimu. Tema regulatiivsuse tagatiseks on avalik võim. Seetõttu on ka aktis sisalduvad ettekirjutused kohustuslikud. Haldusakte antakse täidesaatva riigivõimu teostamisel.
  
• ta reguleerib üksikjuhtumeid. Legislatiivaktid sisaldavad õigusnorme, mis reguleerivad abstraktsel hulgal juhtumeid. Haldusakt reguleerib üksikjuhtumeid ja ta on suunatud individualiseeritud subjektile. Individuaalsus ei ole kvantitatiivne vaid kvalitatiivne näitaja. Nii on haldusakt, millega autasustatakse paljusid inimesi, haldusakt materiaalses mõttes, kuna siin on adressaadid individualiseeritud, vaatamata sellele, et neid on palju. Keerulisem on aga näiteks sellise haldusakti määratlemine, mis esmavaatlusel reguleerib küll üksikjuhtumit, kuid on adresseeritud abstraktsele hulgale adressaatidele. Näiteks haldusakt, mis antakse seoses konkreetse nakkushaiguse, ütleme düsenteeriapuhanguga, ja mis keelab teatud puuviljaga kui nakkuse allikaga kauplemise . See keeld puudutab nii kauplusi kui ka üksikisikuid. Ühest küljest on siin tegemist üksikjuhtumiga (düsenteeriapuhang), teisest küljest aga abstraktse hulga adressaatidega. Lähem analüüs võimaldab siin väita, et konkreetne nakkushaigus on siin reguleerimise põhjuseks, mitte esemeks. Selleks on teatud puuvilja müük kui abstraktne hulk juhtumeid. Seega on antud juhul tegemist abstraktse regulatsiooniga ning legislatiivaktiga;
  
• teda annab välja vastav avalikku võimu teostav organ. Selleks võib olla nii haldusorgan (iga riigi organ või eraõiguslik isik, kes teostab marteriaalselt mõistetud haldusfunktsiooni), kellele haldusfunktsioon on põhifunktsiooniks, kui ka legislatuur ja kohus, kellele haldus on kõrvalfunktsiooniks.
  
• Haldusakt on suunatud väljapoole haldust – adressaatideks on haldusorganisatsioonist väljaspool asuvad adressaadid, niisiis pole haldusaktideks teenistusjärelvalve aktid jne.
  

• Adresseeritud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele, vastav isikutering on objektiivselt teatud tunnuste abil määratletav, nt keelatakse kõikides KOV kauplustes alkoholimüük.
  
• Üksikjuhtum
  
• Korraldus võib olla suunatud ka teatud asjale. Asja kaudu on üldkorraldus suunatud ka isikute õigustele ja kohustustele – kindlaks võidakse määrata nt avaliku raamataukogu kasutamise kord.
  

• kooskõlas kahtiva õigusega,
  
• proportsionaalne,
  
• diskretsiooni vigadeta,
  
• välja antud kohtiva õiguse alusel pädeva haldusorgani poolt menetlusnorme jälgides
  
• ning vastab vorminõuetele.
  

• ulatuses, millega rahuldati haldusakti adressaadi taotlus ja ei piiratud kolmandate isikute õigusi.
  
• Kui seadus ütleb otse, et põhjendust pole vaja, nt sotsiaaltoetuse andmine
  

• adressaadile teatavaks tegemisese
  
• või kättetoimetamise hetkest
  
• kui haldusaktis endas pole ette nähtud hilisemat kehtimahakkamist.
  
• Kui seaduse/määrusega pole sätestatud teisiti, siis hakkab haldusakt kehtima avalikult teatavaks tegemisest alates 10 päeva pärast, eelkõige üldkorraldusakt.
  

• kehtetukstunnistamiseni,
  
• kehtivusaja lõppemise
  
• või haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimise
  
• või kohustuse täitmiseni
  
• kui seadus ei sätesta teisiti.
  

• Haldusorgan võib ise tühisuse kindlaks teha.
  
• Õigustühisuse kindlakstegemist võib taotleda ka halduskohtult.
  

I. Haldusakti kehtetuks tunnistamine ja muutmine:

• Haldusakti andmise ja kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikutele
  
• Haldusakti andmise menetluse põhjalikkust
  
• Haldusakti kehtetuks tunnistamise
  

• Haldusakti andmisest möödunud aega
  
• ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.
  

II. Õigusvastase haldusakti kehtetukstunnistamine:

• Haldusakti kehtetuks tunnistamiseks halduskohtule kaebetähtaeg pole veel möödunud
  
• Haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal
  
• Kehtetuks tunistamise võimaluse on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud reservatsioon haldusaktis
  
• Isik pole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustusi nn tingimuslik haldusakt
  
• Isik pole kasutanud haldusakti alusel antud raha või asja eesmärgipäraselt
  
• Isik oli haldusakti õiguavastasusest teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu
  
• Haldusakt on antud isiku antud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse, ähvarduse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusel. Ebaõigete andmete puhul pole usalduse kaitse välistatud, kui ebaõiged andmed andis haldusorgan ise.
  

III. Õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamine:

• kui tuleks välja anda samasisulist haldusakti uuesti
  
• või kui see oleks vastuolus seadusega.
  

• kui haldusakti kehtetuks tunnistamine on lubatud seaduse või määrusega või selleks on jäetud reservatsioon haldusaktiks
  
• kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik pole seda täitnud, nt ehitusloa väljaandmine
  
• isik ei kasuta haldusakti alusel üle antud raha/asja eesmärgipäraselt.
  
• Haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutnud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muutunud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetud tunnistamiseks kaalub üle isiku usalduse kaitse, et haldusakt jääb kehtima.
  

• õigustloovateks ehk üldaktideks
  
• ja mitteõigustloovateks ehk üksikaktideks.
  

• normatiivaktideks
  
• ja individuaalaktideks – ei sisalda õigusnorme.
  

• vormiga aktideks Ehtsa vormiga aktidel on vorm akti konstitutiivne osa, selle puudumisel muutub akt õiguslikult olematuks.
  
• ja ebaehtsa vormiga aktideks. Ebaehtsa vormiga aktide puhul on vorm akti ehtejõu suhtes indiferentne. Ta võib olla, kuid ei tarvitse olla.
  

Liigitus nimetuse alusel Seadustes on kindlaks määratud, millise nimetusega haldusakte millised organid vastu võtavad. Nii annab Vabariigi Valitsus määrusi ja korraldusi, minister määrusi ja käskkirju, kohaliku omavalitsusüksuse organid määrusi, otsuseid ja korraldusi.

Liigitus avaliku halduse kandjate alusel. Sellel alusel võib haldusakte liigitada:

riigihaldusorganite vastu võetud haldusaktideks

ja õiguslikult iseseisvate haldusekandjate antud haldusaktideks (statuutideks).

Põhimõtteliselt ei rakendu siin haldusaktide astendus nende juriidilise kehtejõu alusel. Nii on Vabariigi Valitsuse määrused ja kohaliku omavalitsusüksuse volikogu määrused oma õigusjõult võrdväärsed.

§ 3. Halduse reaaltoimingud e toimingud

• Halduse nn teatamistoimingud – nt selgitused asjade juriidilise või faktilise olukorra kohta, õiendid jne, eksperdi arvamused, teadaanded, teated, uurimistulemused, hoiatused, aruanded . Teatud juhtudel võib teatamistoimingutele mitte vastamine kaasa tuua sanktsiooni.
  
• Halduse nn faktiline tegevus – nt rahaliste hüvitiste väljamaksmine, haldushoonete ehitamine, registrisse kandmine, kui sellega ei seondu õiguslikke tagajärgi. Teatamistoimigute ülesandeks pole mitte õigussuhete muutmine ja lõpetamine, küll aga võib sellega teatavaks teha mingi õigusliku asjaolu.
  
• Tõestamistoimingud – isikute vaheliste õigussuhete ja juriidiliste faktide tõestamine. Vormiks on mitmesugused tunnistused, tõendid jne.
  

• hoiatuse teinud organil peab olema vastav pädevus,
  
• hoiatuseks peab olema ka seaduslik alus,
  
• peab arvestama ka seda, kas ametlik teadaanne oli kooskõlas PS-iga
  

§4. Halduslepingud

• KOV
  
• Riik
  
• Avalik-õiguslik juriidiline isik
  
• Eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik, kes seaduse alusel täidab avaliku halduse ülesandeid
  

• Kui realiseeritakse avaliku õiguse norme, nt sundvõõrandamine
  
• kui ta sisaldab kohustust haldusakti andmiseks, nt arhiiviseadus – arhiivi funktsioone võiva täite eraõiguslikud isikud, lepingus sätestatakse arhiivi hoidlate tingimused kui eraõiguslik isik ehitab hoidla, on riik kohustatud vastava loa andma.
  
• Käsitleb isiku avalikõiguslikke õigusi ja kohustusi
  

• ei ole seotud mitte ainult õiguslike ettekirjutuste pooltkehtestatud otsese keeluga.
  
• Halduslepingu sõlmimine on lubamatu ka siis, kui kas
  
  • otseselt
    
  • või õigusliku reguleerimise asjaoludest tulenevalt
    

• Koordinatsioonisuhteid reguleerivate halduslepingute poolteks on iseseisvad õigusvõimelised avaliku halduse kandjad. Näiteks leping kahe valla vahel või leping valla ja riigivalitsemisorgani vahel jne.
  
• Subordinatsioonisuhteid reguleerivate lepingute poolteks on subjektid, kes tavaliselt asuvad alluvusvahekorras, aga ka haldusekandja ja kodanik.
  

• kui tühine oleks sama sisuga haldusakt
  
• kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse (TSÜS).
  

• üksikisikust lepingupool oli halduslepingu sõlmimise selle õigusvastasusest teadlik
  
• kui haldusleping sõlmiti tema poolt esitatud vale- või mittetäielike andmete alusel
  
• haldusleping sõlmiti haldusorgani ähvardamise, petmise vm sellisel viisil õigusvastase mõjutamise tulemusena.
  

§ 5. Halduse üldaktid

A. Dekreet

• dekreetseadused; Dekreetseadusi annab administratsioon põhiseadusliku pädevuse piires vastavate valdkondade iseseisvaks reguleerimiseks. Neile on iseloomulikud järgmised tunnused:
  
  • dekreetseadus asendab oma pädevuse piires täielikult seadust. Siin ei kehti põhimõte, et dekreete saab anda üksnes seaduse alusel ja täitmiseks;
    
  • dekreetseadusel on seadustega võrdne õiguslik alus - põhiseadus. See tähendab, et dekreetseaduste andmise õigus on sätestatud põhiseaduses;
    
  • dekreetseadusi annab administratsioon. Tavaliselt on selleks riigipea. Dekreetseaduste andmine on iseloomulik detsentraliseeritud legislatsiooniga riikidele. Siin on tavaliselt läbi viidud legislatsooni valdkondade piiritlemine parlamendi ja haldusorganite vahel.
    
• erakorralised dekreedid; Erakorralisi dekreete antakse välja põhiseaduse alusel ning eriseadustega määratud tingimustel ja korras riigikaitse eesmärgil. Erakorralistele dekreetidele on iseloomulikud järgmised momendid:
  
  • erakorralise dekreedi eesmärk on tagada riigi julgeolek. Reeglina võib neid anda siis, kui kogu riigis või selle osas on kehtestatud erakorraline seisukord ;
    
  • erakorralise dekreedi õiguslikuks aluseks on põhiseadus ja vastavad eriseadused. Põhiseaduses sätestatakse tavaliselt selle õiguse ulatus, seda teostavad organid ja teostamise üldine protseduur. Erakorralised dekreedid erinevad selles suhtes dekreetseadustest. Viimaste aluseks on üksnes põhiseadus;
    
  • erakorralise dekreedi teostajaks on avalik administratsioon. Selleks on tavaliselt riigipea, harvem mõni teine riigiorgan .
    
• hädadekreedid. Hädadekreet on üldakt, mida antakse kehtivas õiguses määratletud nn. hädaolukordades. Hädadekreedi olulisteks tunnusteks on:
  
  • hädadekreeti teostatakse üksnes hädaolukordades. Viimased sätestatakse tavaliselt põhiseaduses, erandlikult ka eriseadustes. Nn. hädaolukorraks võivad olla loodusõnnetused, epideemiad, ökoloogilised katastroofid jne.;
    
  • hädadekreet asendab oma juriidiliselt jõult seadusi, kusjuures ta võib ka seadusi muuta ja tühistada. Nimetatud asjaolu eristab hädadekreeti teistest dekreetidest;
    
  • hädadekreedi andjaks on administratsioon, tavaliselt riigipea või valitsus.
    

B. Seadlus

• PS §110 - ei saa kehtestada, muuta ega tühistada
  
  • põhiseadust
    
  • ega põhiseaduse §­s 104 loetletud seadusi (nn. konstitutsioonilisi seadusi),
    
  • riiklikke makse kehtestavaid seadusi
    
  • ega riigieelarvet.
    
• Järelikult saab presidendi seadlustega muuta ja tühistada seadusi (v.a. §­s 110 loetletuid).
  

• nii eriolukord , mille Vabariigi Valitsus kuulutab välja
  
  • loodusõnnetuse
    
  • ja katastroofi korral
    
  • või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks
    

• sõjaseisukord (§ 129)
  
• kui ka erakorraline seisukord (§ 129).
  
• Igal juhul eeldab see objektiivse takistuse olemasolu.
  

C. Määrus

• määrus on obligatoorselt üldakt. Ta peab sisaldama norme, mis reguleerivad abstraktset hulka juhtumeid. Määrus on seega oma materiaalselt sisult legislatiivakt, materiaalne seadus, mille kaudu toimub positiivse õiguse loomine;
  
• määrusi annavad haldusorganid, kelle ülesandeks on haldusfunktsiooni teostamine.
  
• määrus on seadusele alluv üldakt. Selle tunnuse alusel erineb määrus seadlusest (dekreedist). Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest, mis evivad määruste suhtes kõrgemat juriidilist jõudu.
  

• Seadusereservatsiooni printsiip – tuntud enamikus Euroopa riikides - § 3 lg 1 – riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel – st eksekutiivvõim ei tohi midagi ette võtta ilma parlamendist tuleneva delegatsioonita. Siit tulenevalt ka - seadusandja ei saa volitada valitsust ega ministrit andma määrusi, millega sätestatakse valitsusasutuste tegevuse alused täidesaatva tegevuse teostamisel. Pole legaalne eksekutiivvõimu teostamine omaenese õiguse alusel – ei või ise pädevust määratleda.
  
• Demokraatia printsiip:
  
  • riigi põhiotsused võetakse vastu formaalsete seadustega, so üksnes rahva poolt valitud ja sellega demokraatlikult legitimeeritud parlament on õigustatud kehtestama norme, millele on oluline tähtsus kodanike jaoks.
    
  • Eriti aktuaalne seoses isikute õiguste ja vabaduste piiramisega – siin annab expressis verbis piirid - §11 – õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning suurem osa neist piirangutest ongi põhiseaduses sätestamist leidnud. Kõik vabadused ja õigused pole sätestatud põhiseaduses, on veel, mis tulenevad põhiseaduse mõttest ja on sellega kooskõlas.
    
  • Demokraatia printsiip nõuab ka selliste väärtusmastaapide normeerimist seadustega, mis ei ole põhiseaduslikult sätestatud, kuid millele on eriline väärtus rahva silmis ja mille reguleerimisperiood on pika ajaline. Olulisuse doktriin – riigi olulised otsused tuleb riigis vastu võtta parlamendis.
    
• Õigusriigiprintsiip – sätestatud §10 –
  
  • riigi ja kodanike omavahelised õigussuhted peavad olema reguleeritud formaalsete seadustega.
    
  • Eeldab ka delegatsiooninormi täpset formuleerimist, mis välistab omavolitsemise ja interpreteerimise eksekutiivvõimu poolt.
    
  • Õiguskindlusepõhimõte
    

I. Volitused:

• Generaaldelegatsioon – üldiselt määratletud volitus määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See pädevus on kestvaks teostamiseks.
  
• Spetsiaaldelegatsioon – ühekordne volitus määruste andmiseks, mis sätestatakse konkreetses seaduses.
  

• õigusriigi ideele vastab kõige paremini spetsiaaldelegatsioon, mis sisaldub põhiseaduses või nn üldseaduse, kus sätestatakse vastava organi pädevus, käsitleda kui pädevuse üldist alust, komponenti, mitte kui volitust kestvaks tegutsemiseks.
  
• Erandjuhtudel võib kõne alla tulla eriseadustes sätestatud generaaldelegatsioon, mis näeb ette nii esemeliselt kui ka ajaliselt piiratud määrusandlusvolituse. See tähendaks volitust kindlaks ajaks ja kindlateks toiminguteks. Kui need on teostatud, lõpeb ka volitus.
  
• Delegatsiooni edasivolitamine ehk nn. subdelegatsioon määruste andmiseks ei ole üldreeglina lubatud, välja arvatud juhud, kui seadus seda expressis verbis lubab.
  
• Määrusandlusõigust volitavaks organiks saab olla üksnes seadusandlik organ.
  

• delegatsiooninorm
  
• või vähemalt peab see tulenema seaduse sisust ja mõttest
  
• ning olema kodanikule arusaadav. Kodanikule peab olema võimalus teada, eeldada,
  
  • et administratsioon hakkab oma määrustega üht või teist küsimust reguleerima,
    
  • samuti see, millise ulatuse ja sisuga see regulatsioon olla võib.
    

II. Määruste liigid:

• volituse sisu (reguleerimise ese)
  
• volituse eesmärk
  
• volituse ulatus.
  

• Iseseisvad määrused – volitus selliseks määruseks peab tulenema Põhiseadusest. Nende all mõistetakse õigusakte, mida antakse eriolukorras ja mida võib anda President või Valitsus. Siia kuuluvadki presidendi seadused. Piirid on antud Põhiseaduses. Tegemist võib olla ka cotra legem määrustega, neid pole Euroopas vaja olnud alates II MS-st.
  
• Mitteiseseisvad määrused – määrused, mis on seaduse alusel ning selle täitmiseks.
  
• Saksa õiguses on juures veel ka seadust täiendavad määrused – teatud juhtudel võimalikud – kui need ei puuduta kolmandaid isikuid.
  

• PS paragrahvide alusel (nt § 87, 90) on legaalsed ainult intra legem määrused. See tuleneb:
  
• määruse andmiseks peab olema seaduse volitus, alus seaduse näol;
  
• määrusega täidetakse, rakendatakse seadust.
  
• PS § 3 - riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
  
• Praeter legem määrusi tuleks käsitleda siiski kui erandjuhtumeid. Sellistena tulevad kõne alla üksnes nn. korramäärused, millega kehtestatakse teatud eeskirju. Legislatsiooni puhas delegeerimine on vastuolus administratsiooni legaalsuse nõudega. Põhiseaduse § 3, kus sätestatakse, et riigivõimu teostamise aluseks on põhiseadus ja sellega kooskõlas olevad seadused, eeldab, et kõik õiguslikku regulatsiooni vajavad valdkonnad tuleb korraldada seadustega.
  

• Contra legem määrused ei tule õigusriigis kõne alla.
  

III. Määruse õiguspärasus:

• Kui määrust pole kehtivas korras avaldatud, siis pole teda olemas
  
• ka kui määrusest ei lähtu selle andnud haldusorgan.
  

IV. Kohaliku omavalitsuse määrus

• Autonoomsed statuudid on riigihaldusorganite määruste suhtes detsentraliseeritud õigusaktid.
  
• Nad ei pea olema kooskõlas kõrgemalseisvate riigihaldusorganite määrustega.
  
• Nad ei kuulu haldusaktide hierarhilisse süsteemi.
  

D. Käskkiri

• Üldaktina on käskkiri haldusakti teooria seisukohalt määrus. Praktikas võib siiski nende vahel vahet teha regulatsiooni mahu ning reguleerivate suhete spetsiifika järgi. Käskkirjade kui üldaktidega korraldatakse üldjuhul teenistuslikke vahekordi. Näiteks käskkirjaga kehtestab asutuse juht sisekorra eeskirjad. Siin on tegemist nn. siseõigusega, tema toime on suunatud vastava institutsiooni sisse. Sise- ja välisõiguse eristamisel ei ole Eesti õiguskorras praktilist tähendust. Kui seaduses, kus sätestatakse mingi organi või ametniku pädevus, nähakse ette käskkirjade andmise õigus, siis tähendab see eelkõige seda, et nendega saab reguleerida üksnes teenistuslikke suhteid. Välja arvatud juhud, kui seadusandja expressis verbis ei määratle teda kui määrust - st, et temaga võib kehtestada abstraktseid üldkohustuslikke käitumiseeskirju, mis on adresseeritud kolmandatele isikutele. Näiteks maakonna valitsemiskorralduse seaduse § 9  2. lõike alusel annab maavanem käskkirju maavalitsuse sisemise töö korraldamiseks.
  
• Üksikakt. Siis ta on põhimõtteliselt nt korraldus. Käskkirja andmise õigus kuulub näiteks ministrile, kes juhib ministeeriumi, maavanemale jne. Vastavalt põhiseadusele on kõrgematel riigiametnikel oma ametkonna juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhina . Seega annavad käskkirju ka riigikontrolör, õiguskantsler ja riigisekretär. Tüüpiline näide käskkirjast kui üksikaktist on avalikku teenistusse võtmine ja sealt vabastamine.
  

• põhikiri,
  
• põhimäärus,
  
• juhend,
  
• eeskiri
  
• jne.
  

§6. Halduse üksikaktid

• ei sisalda õigusnorme,
  
• tema funktsiooniks on reguleerida üksikjuhtumeid.
  

• Kui akt reguleerib üksikjuhtumit, on adresseeritud individualiseeritud subjektile, siis on tegemist üksikaktiga, vaatamata sellele, milline on tema nimetus. Haldusakti teooria seisukohalt on siin kõigil juhtudel sisuliselt tegemist korraldusega.
  
• Kui piiramatut arvu juhtumeid, siis on tegemist üldaktiga
  

• peab olema kooskõlas seaduste ja õiguse põhimõtetega. See on ka iseenesestmõistetav, sest korraldusega konkretiseeritakse, täidetakse õigusnormi. Ta ei tohi olla rakendatava õigusnormiga vastuolus.
  

• korraldus peab vastama eesmärkidele, mis tulenevad volitavast õigusaktist. See tähendab, et korraldus peab realiseerima tema poolt täidetava õigusakti eesmärke, ta ei tohi olla nendega vastuolus;
  
• korraldus peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Nimetatud nõue seisneb:
  
  • esiteks selles, et abinõude rakendamine on üksnes siis otstarbekas, kui eesmärk, mida taotletakse, on saavutatav.
    
  • Teiseks on abinõude rakendamine üksnes siis vajalik, kui puuduvad muud vahendid, mis vähemal määral kahjustavad korralduse adressaati või üldsust.
    
  • Ja kolmandaks on vajalikud abinõud üksnes siis proportsionaalsed, kui nende mõju ei ulatu kaugemale taotletavast eesmärgist;
    
• korraldus peab olema selgelt formuleeritud. Adressaadile peab olema ühemõtteliselt arusaadav, mida korralduse andja tahab. See nõue tuleneb materiaalselt mõistetud haldusakti funktsioonist - konkretiseerida õigusnorme üksikjuhtudele;
  
• korraldus on siis õiguspärane, kui eesmärki, mida antud õigusaktiga taotletakse, on võimalik nii faktiliselt kui ka õiguslikult saavutada. Näiteks faktiliselt on võimatu kohustus, mis tehniliselt on realiseerimatu. Õiguslikult on võimatu näiteks kohustus, mille järgi majaomanik peab koheselt vabastama üürile antud eluruumid .
  

• halduse üksikakti saab välja anda üksnes selleks pädev organ või ametnik. See tähendab, et vastav subjekt peab olema varustatud nii
  
  • Ruumiline pädevus kujutab endast volitust teostada avalikku võimu õigusaktide andmise teel õiguslikus ruumis või selle teatud liigis. Näiteks kohaliku omavalitsusüksuse organ on pädev andma otsuseid või korraldusi üksnes vastava valla või linna territooriumi piires.
    
  • Esemeline pädevus kujutab endast neid haldusülesandeid, mida täidab organ või ametnik;
    
• korraldus peab olema välja antud vastavalt kehtestatud korrale. See tähendab seda, et kui korralduse andmiseks on kehtestatud menetluse reeglid, siis tuleb neist kinni pidada. Näiteks kui korralduse väljaandjaks on kollegiaalne organ, siis on nõutav vastava kvoorumi olemasolu;
  
• korralduse väljaandmisel tuleb järgida talle kehtestatud vormi (nimetus, rekvisiidid jne.) nõudeid. Korraldusi kui materiaalselt mõistetud halduse üksikakte võib anda kirjalikult, suuliselt või muul viisil. Üldiselt tuleb lähtuda põhimõttest, et kui suulise korralduse adressaat nõuab kirjalikku korraldust, mis võib sisaldada tema õigustatud huvi, siis tuleb see talle anda. Üldreeglina kehtib korralduse suhtes kirjalik vorm. See on seotud akti tõestamise, õigusselguse ja ametiasutustes asjaajamise nõuetega. Suuline haldusakt, samuti märkide ja viidete abil antavad aktid tulevad kõne alla üksnes siis, kui muul viisil ei ole võimalik vastavat eesmärki saavutada;
  
• korralduse õigusliku vormi juurde kuulub ka põhjendus. Akt peab olema põhjendatud nii:
  
  • õiguslikult
    
  • kui ka faktiliselt.
    

• Esiteks reguleerib ta vahekordi individuaalselt määratletud subjektide vahel
  
• ja teiseks teostatakse temaga jurisdiktsioonilist funktsiooni.
  

• Otsused, mis on tehtud teenistuslikes distsiplinaarküsimustes ja haldusvaidluste lahendamisel, vaadatakse halduskohtus läbi halduskohtumenetluse seadustiku järgi,
  
• haldusõiguserikkumiste asjades tehtud otsused aga haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel.
  

§7. Plaanid ja planeerimine

• mis seadusandja loeb plaanideks
  
• või mida expressis verbis nimetatakse plaanideks
  

• Indikatiivsed plaanid – sisaldavad informatsiooni, eelkalkulatsioone ja selliste plaanide eesmärk on informeerida haldusorganeid ja ka eraõiguslikke subjekte olemasolevatest ja oodatavatest suhetest ning anda neile sellega materjal otsuste tegemiseks ka dispositsioonide tegemiseks (e kavade tegemiseks).
  

• Imperatiivsed plaanid – adressaatidele kohustuslikud. Seadusandja on ettekirjutanud õigusliku vormi, nt riigieelarve puhul on tegemist seadusega. Nende puhul eristatakse:
  
  • Kohustuslikud avaliku halduse sfääris haldusorganitele
    
  • Kohustuslikud ka eraõiguslikele subjektidele
    

• Influentiivsed plaani – seisavad kahe eelpool nimetatu vahel ja korraldavad isiku käitumist vastavalt plaani püstitatud eesmärkidele, seda mitte käskude või sunni toimel, vaid hoopis:
  
  • Kas stimuleerivalt, nt plaanis ettenähtud käitumist stimuleeritakse nt maksusoodustustega.
    
  • Või kahjustavalt – plaaniga mittekooskõlas olevat käitumist pärsitakse – nt täiendav maksukoormus
    

§8. Haldusaktide teatavakstegemine

• avaldamise teel – kuuluvad halduse üldaktid. Kuna nimetatud aktide puhul on tegemist legislatiivaktide ehk materiaalsete seadustega, mis on adresseeritud abstraktsele hulgale adressaatidele, siis peavad nad olema kättesaadavad kõigile neile, kelle õigusi, vabadusi või kohustusi aktid potentsiaalselt puudutavad.
  

• riigi keskhaldusorganite kõik üldaktid.
  
• Riigi Teatajas avaldatakse ka osa halduse üksikaktidest, nt Riigikogu otsused, presidendi otsused ja Vabariigi Valitsuse korraldused.
  
• Põhimõtteliselt on võimalik ka üldist tähtsust omavate kohalike omavalitsusorganite üksikaktide avaldamine Riigi Teatajas.
  

• teatamise teel. Halduse üksikaktid tehakse teatavaks täitjatele ja teistele asjaosalistele. Õiguslikult on see üldpõhimõte sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ning kehtib kohaliku omavalitsusüksuse organite üksikaktide kohta. Vastavalt nimetatud seadusele tuleb volikogu otsused ja valitsuse korraldused saata täitjatele ja asjaosalistele.
  

§ 9. Haldusaktide toime

• teatud tähtaja jooksul, kui see on sätestatud aktis
  
• või kuni nad tunnistatakse kehtetuks
  
• või neid muudetakse.
  
• Halduse üksikaktid toimivad nendes sisalduvate ettekirjutuste täitmiseni.
  

• Riigi Teataja seaduse kohaselt jõustuvad
  

• Vabariigi Presidendi otsused ametiisikute ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta allakirjutamise päeval.
  
• Vabariigi Presidendi muud õigusaktid, Riigikogu otsused ja Vabariigi Valitsuse määrused, samuti muud õigusaktid jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, kui vastavas aktis eneses ei sätestata teist tähtaega. Põhimõtteliselt võib see tähtaeg olla pikem, kui "avaldamisele järgnev päev", kuid mingil juhul ei saa see olla varasem kui avaldamise moment.
  
• Vabariigi Valitsuse korraldused jõustuvad allakirjutamise päeval, kui korralduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
  
• Linna- ja vallavolikogude määrused avalikustatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt enne nende jõustumist valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Üldist tähtsust omavad volikogu õigusaktid jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgnevast päevast. Seadusandja on sidunud määruse jõustumise üksnes selle avalikustamisega. Volikogu otsused jõustuvad neis sätestatud tähtajast. Seega seni, kuni volikogu määruses (v.a. Riigi Teatajas avaldatud) või otsuses ei ole sätestatud eraldi jõustumise tähtaega, ei oma nimetatud õigusaktid ka mingit õiguslikku toimet. Nad ei kehti.
  
• Valla- ja linnavalitsuse määrused, mida ei avaldata Riigi Teatajas, jõustuvad 10. päeval pärast avalikustamist või neis ettenähtud tähtajal. Valitsuse korraldused hakkavad kehtima neis ettenähtud tähtajal.
  

• materiaalse juriidiline jõud – Iga haldusakt,
  

• kui ta on vastu võetud seadustes sätestatud pädevuse piires
  
• ja kehtestatud korras
  
• ning vastab nii sisult kui ka vormilt kehtiva õiguse nõuetele.
  

• formaalse juriidilise jõud – formaalselt kehtib haldusakt üksnes siis, kui on kõrvaldatud kõik asjaolud, mis õiguslikult takistavad vajalike juriidiliste tagajärgede saavutamist, näiteks seadustes sätestatud tähtajad, mille vältel on võimalik materiaalselt jõus olevat haldusakti tühistada.
  

• juriidilise toime
  
• faktilise toime - faktilist toimet ei ole haldusaktil, mida lihtsalt ei täideta, keegi ei nõua tema sooritamist. See võib olla tingitud halduse üksikakti adressaadi äralangemisest. Näiteks vastav asutus on likvideeritud, isik surnud jne. Samuti võib siin tegemist olla aktist tuleneva huvitatuse äralangemisega.
  

• vaieldavate aktid – Eestis on kõik sellised
  
• vaieldamatute aktid - mida ei saa kehtivas õigussüsteemis vaidlustada. Kõik kehtetud aktid on kehtiva õiguskorra järgi vaidlustatavad.
  

Teema 6: Administratsiooni diskretsioon

§1. Diskretsiooni mõiste

§2. Diskretsiooni teostamine

• reservatsioonist tulenev piirang – seadusandjat on volitatus põhiõiguse piire kehtestama tulenevalt põhiseadusest.. Nt § 31 – eesti kodanikel on õigust tegelda ettevõtlusega, seadus võib sätestada selle õiguse piirangud – seadusandja on vaba. Kuid mitte päris, siin tulevad põhiseaduslikkuse printsiibid mängu
  
• seaduse negatiivsest reservatsioonist tulenev piirang – põhiseadus on ise ettekirjutanud piirangute alused - § 43 . igaühel on õigus sõnumite saladustele, erandi võib teha kohtu loal kuriteo uurimiseks ja veel üks.
  

• diskretsiooni mitte kasutamine
  
  • Nt KOV võivad määrata täiendavaid soodustusi, isik esitab taotluse soodustuse saamiseks, ja KOV ei rahulda, öeldes, et pole õigust anda soodustust. Sellise lausega tagasi lükata ei või.
    
  • Ei kontrolli diskretsiooni normi kõiki võimalusi ja ei võta arvesse kõiki asjaolusid.
    
  • Ka siis on sellega tagamist, kui administratsioon seob ennast iseennast kitsendavalt halduseeskirjadega. Kui ise teeb eeskirjad, ning siis ei võta avaldust vastu, kaaluma asjaolusid on ta kohustatud. Ta võib ära öelda lõpus, kuid ta ei saa juba lävelt, et taotleja taotlus pole kooskõlas.
    

• Diskretsiooni piiride ületamine: Administratsioon võtab endale suurema otsustusvabadus, kui seadus seda talle lubab. Administratsioon ületab diskretsioonivälised õiguslikud piirid. Nt valitakse tagajärg, mida seadus üldse ette ei näegi. Ka võib olla ebaõige teokoosseisuga.
  

• Diskretsiooni kuritarvitamine – siis kui administratsioon ei pea kinni kas teadlikult või ekslikult diskretsiooni õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest. Haldusotsustus ei rajane asjakohasel kaalutlusel, võib tegemist olla nt omavoliga. Siis lähtub administratsioon otsuse tegemisel pahatahtlikkusest või isiklikest subjektiivsetest kaalutlustest .
  

• Võrdsuse printsiibi rikkumine – siin ei tohi seda printsiipi tõlgendada laiendavalt – nt administratsioon võib keelduda konkreetsele isikule soodustuse andmisest, sest kardab, et peab andam soodustusi ka teostele, sest kardab, et siis peab andma ka teistele – tõlgendada tuleb kitsendavalt, st selle rakendamine ei tohi takistada administratsiooni arvestamast juhtumiste erisusi. Kitsendav tõlgendamine: põhimõtted
  
  • Üksnes juhtumid, mis on määravalt võrdsed, tuleb võrdselt lahendada – mitte sarnaste kohta.
    
  • Selle alusel ei saa isik nõuda, et administratsioon kordaks tema kasuks vigu, mida oli teinud teise juhtumi puhul.
    
  • Administratsioon pole kohustatud kodaniku kasuks tegema erandit põhjusel, et ta tegi selle erandi teise kodaniku suhtes.
    
  • Diskretsiooni kuritarvitamisega on tegemist, kui administratsioon kaldub ilma mõistliku ja asjakohase põhjuseta isiku kahjuks kõrvale välja kujunenud halduspraktikast. Halduspraktika seob administratsiooni. Võrdsuse printsiibi rikkumisega ei ole tegemist, kui põhjendatult muudetakse halduspraktikat. Võrdsuse printsiibi rikkumisega pole tegemist, kui administratsioon muudab põhjendatult halduspraktikat.
    

• Proportsionaalsuse printsiibi rikkumine – asi on abstraktselt lubatud, kuid konkreetsel juhul on rakendatud selliseid tagajärgi, mis on ebasobivad, mittevajalikud.
  

• Põhiõiguste rikkumine.
  

• Tuletatud diskretsiooninormi enda abstraktsest teokoosseisust ja tema tunnuseks on diskretsiooni teokoosseisu teostumise intensiivsus. See on põhiline. Siin on kaks praktilist võimalust:
  
  • Administratsioon seob iseennast halduspraktikaga või eeskirjadega selliselt, et vastava üksikjuhtumi puhul on üksnes võimalik diskretsiooni redutseerimine nullini.
    
  • Seotud politseiõigusega, politseinik , kellele on antud diskretsiooniõigus on kohustatud rakendama abinõusid, kui seda nõuab ähvardava ohu tõsidus või ohustatud hüve väärtus. Ohustatud õigushüve on elu, tervis, omand. Nad peavad rakendama abinõusid, mitte rakendamisel pole nad oma kohustust täitnud.
    
• Sama või kõrgema astme õigusnorm, mis nõuab täpse õigusliku tagajärje rakendamist. Tegemist kahe õigusnormiga. Kollisiooni puhul tuleb alati rakendada õiguslikku tagajärge.
  

Teema 7: Määratlemata õigusmõisted.

• Täpsed mõisted või määratletud:
  
  • Väga täpsed mõisted on aja ja koha mõisted (päise päeva ajal).
    
  • Vähem täpseid mõisteid on defineeritud legaaldefinitsioonidega (nt üldine asi)
    
  • Ei ole määratletud, kuid nad on igal üksikul juhul määratletavad (nt kinnisel territooriumil on käimine keelatud)
    
• Määratlematud mõisted – üldine huvi, ohu korral, vajaduse korral, jne. Määratlemata õigusmõistetega on tegemist, kui õigusnorm piiritleb õiguslike tagajärgede eeldused, abstraktsed koosseisulised tunnused väga üldises plaanis.
  

Teema 8: Haldusmenetlus

§1. Mõiste ja liigid

• Laias tähenduses on haldusmenetlus administratsiooni iga otsustus, muu sarnane abinõu rakendamine, samuti lepingu sõlmimisele suunatud tegevus sh kõik võimalikud otsustused. Tavaliselt on need menetlused reguleeritud erinevate õigusaktide poolt
  
• Haldusmenetluse kitsamas tähenduses – üldjuhul haldusmenetlus on halduse üksikaktide andmisele või halduslepingute sõlmimisele suunatud tegevus.
  

• sisu järgi
  
• Üldmenetlus – regulatsioonil üldine läbiv regulatsioon, tüüpilised on administratsiooni toimingud.
  
• Erimenetluste – teatud haldusasjad omavad erisusi, nt maksumenetlus, loaandmine. Liigituvad eri alustel:
  
• Vastava küsimusega tegeleva haldusorgani olemusest lähtudes:
  
• monokraatne haldusorgan
  
• kollegiaalne haldusorgan
  

• Rakendatavate asjaolude süsteem :
  
• seadusandja poolt võivad olla sätestatud ranged reeglid
  
• administratsiooni ulatuslik diskretsiooniõigus
  
• Erimenetluse sisu: nt juhiloa väljaandmine, sundvõõrandamine
  
• Funktsionaalne liigitus:
  

• Otsused, millega antakse teatud hüvesid – nt need võivad olla sotsiaaltoetused , tegevusload, litsentsid jne.
  
• Otsused, millega pannakse peale koormisi – sisaldavad teatud kohustusi nt maksustamine
  
• Uurimismenetlused – vastava isiku olukorra uurimine, mille eesmärgiks on tavaliselt tuvastada faktiline olukord ning tulenevalt sellest siis esitada ettepanekud, soovitused, millega omakorda võidakse edasi tegeleda mõnel muul eesmärgil. Nt on moodustatud mitmeid järelvalve organeid – kontrollivad nt sanitaarjärelvalve korras olukorda.
  
• Formaalsel alusel
  
  • Vormiline menetlus – kui on sätestatud vorm, siis peab neist kinni pidada. Üldised printsiibid, millest peab kinni pidama (ka vormivaba menetluse korral). Haldusmenetlus tuleb läbi viia (Printsiibid:):
    
    • eesmärgipäraselt
      
    • Efektiivselt
      
    • Samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele e siis ökonoomselt.
      
    • Uurimisprintsiip – haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asja olulise tähendusega asjaolud ning vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma alatusel.
      
    • Haldusorgan peab välja selgitama objektiivse tõe.
      
    • Avalikkuse printsiip – haldusmenetlus on üldjuhul avalik, see kohustab haldusorganit välja panema haldusmenetlust puudutava olulise teabe
      
    • Andmekaitse printsiip – haldusorgan on kohustatud hoidma riigi ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutuse siseseks kasutamiseks tunnistatud andmeid, sh eraelulisi isiku andmeid.
      
  • Vormivaba menetlus - haldusmenetluse seadus sätestab üldjuhul vormivaba menetluse – menetlus toimingu vormi ja muud üksikasjad määrab haldusorgan haldusõiguse diskretsiooniõiguse alusel – kehtivad üldised haldusmenetluse reeglid ja neid täiendavad haldusmenetluse printsiibid.
    
• Eraldi liik – planeerimismenetlus – pole haldusmenetluse seaduses käsitlust leidnud
  
• Vaidemenetlus – isikute ettepanekul ülekontrollida rakendatavate abinõude õigus ja otstarbekus. Eelnevalt peab olema antud haldusakt, isik pole haldusaktiga nõus ning ta on esitanud vaide sellele haldusaktile, see esitatakse haldusakti andnud haldusorganile, kui vastav haldusorgan asub üldises hierarhilises süsteemis, siis esitatakse vaie haldusakti andnud haldusorganile – tegemist kohtueelse menetlusega. Haldusorgan vaatab läbi ning kui ta seda ei rahulda, siis esitatakse see haldusorganist kõrgemal seisvale organile, kes selle siis üle vaatab, kui ka see organ seda vaiet ei rahulda, siis on isikul õigus pöörduda kohtusse. Vaidemeneltuse plussid – efektiivsem ,kiirem ja ökonoomsem.
  
• Avatud menetlus – seda toimub:
  
  • Seaduses sätestatud juhtudel viiakse haldusmenetlus õigusakti andmiseks läbi avatud menetlusena. Nt planeerimismenetlused – menetluse juurdepääs on garanteeritud kõigile asjast huvitatud isikutele.
    
  • Administratsioonile on antud diskretsiooniõigus – kui see on vajalik asja lahendamiseks ega kahjusta oluliselt menetlusosaliste huve võib haldusorgan viia avatud menetluse läbi ka muudel juhtudel, kui seadus seda ei sätesta. Tegemist otsustusdiskretsiooniga (mitte valikudiskretsioon), ning diskretsioon on seotud ka määratlemata õigusmõistete määratlemiseks, nt “vajalik”, “oluliselt”.
    

§2. Menetlusosalised haldusmenetlused.

• isikutel peab olema olemas haldusõigus ja -teovõime. Haldusmenetluses kohaldatakse õigus ja teovõimele TSÜS sätteid. Alaealine ja piiratud teovõimega või teovõimetuks tunnistatu isik, ei või haldusmenetluses iseseisvalt õigustoiminguid teha, kui seadusega pole ettenähtud teisiti.
  
  • Õigusvõime – tekib sünnimomendist (nii on oluline haldusõiguses). Õigusvõime määravad ära konkreetsed seadused. Õigusvõime maht haldusõiguses sõltub konkreetsetest faktoritest (iga, amet jne). Oluline materiaalõiguslik õigusvõime
    
  • Teovõime – saabub, kui isik saab täisealiseks. Kui materiaalõigus annab isikule teovõime varem kui ta on täisealine, siis ta võib osaleda ka haldusõiguses vastavalt. Nt lastekaitse seaduse korral (laps võib vanema kohtusse kaevata). Teovõimetuks tunnistatu pole probleem, sest teovõimetuks tunnistatakse lähtudes nii era- kui avalikest huvidest. Teovõimetuid esindavad esindajad.
    
• Menetlusosalisteks võivad olla nii füüsilised kui juriidilised isikud:
  
  • Eraõiguslikud – neid esindavad
    
    • Juhatus
      
    • Juhatuse liige
      
  • Avalik-õiguslikud juriidilised isikud – neid esindavad seaduses ettenähtud isikud, organid – tavaliselt on selle juriidilise isiku juht, nt rektor
    
  • Ametiasutused e haldusorganid – nad pole õigussubjektid – organit esitab see isik, kes selleks on seadusega volitatud.
    

§3. Menetluse käik

• Taotluse esitamisega haldusorganile
  
• Haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusorgani osalise teavitamisega menetlusosalisele.
  
• Menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. KarS § tegemist haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlusega.
  
• Võib alata ka ametlikkuse e ofitsiaalsuse printsiibi alusel. Kui haldusorgan on kohustatud menetlust alustama. Selle alusel, ka kui isik esitab taotluse
  
• Eriprintsiibi e kaalutlusõiguse alusel - otstarbekusest lähtudes
  

• Eelmenetlus – selle moodustavad ettevalmistavad toimingud. Nt tõendite kogumine
  
• Tuvastusmenetlus – tuvastab faktilist-juriidilist olukorda, millele rajaneb siis vastav haldusakt.
  
• Otsustusmenetlus – selle langetab vastav haldusorgan tuvastatud faktilise-juriidilise olukorra põhjal oma otsuse vastavas haldusasjas.
  
• Täitmismenetlus – nii materiaalselt (kui vastab kehtivale õigusele, on nii sisult kui vormilt õiguspärane, kuid teatud põhjustel pole asunud jõusse, nt vaidlustamise aeg) kui formaalselt (kui on reaalselt jõusse astunud ) jõustunud haldusakt kuulub täitmiseks.
  
• Teistmismenetlus e uuendamismenetlus – sisuks on see, et võetakse veelkordselt arutlusele ja otsustusele juba jõustunud haldusakt. Uuendusmenetluse alused
  

• Sunniraha on rahatrahv, kuid see pole karistus . Kui isik ei täida ettekirjutust, siis võib määrata talle sunniraha ja seda võib määrata mitu korda, seetõttu polegi see karistus – seda või määrata uuesti ja uuesti, kuni isik täidab ettekirjutuse.
  
• Asendustäitmine – kolmandad isikud võivad täita teise eest – subjektil on hoone linnas, ta ei kanna selle eest hoolt, on varisemisohtlik. Haldusorgan kirjutab ette, et see hoone tuleb ära lammutada, kui omanik seda ei tee, siis ettekirjutuse teinud organ lased kellelgi teisel seda teha ning kõik kulud kannab omanik. Asendustäitmise rakendamine eeldab vastava hoiatuse esitamist adressaadis.
  

• Haldusakti teatavaks tegemisega haldusmenetluse adressaadile.
  
• Taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega
  
• Haldusorgani poolt taotluse läbivaatamata jätmisega (siin on täpsed alused olemas seaduses)
  
• Haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga. (nt relvaloa taotlemine)
  

§4. Menetlusosaliste õigused

• Lihtsa seaduse reservatsiooniga piiratavad põhiõigused – nt PS § 29 – isikul on õigus valida vabalt töökohta, seadus võib seda piirata – lihtne seaduse reservatsioon – st põhiõigus on piiratav seadusega. Põhiseadus jätab seadusandjale õiguse piirangute tegemiseks.
  
• Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõigused – Nt PS § 33 – kodurahu on puutumatu va nt tõeväljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Siin on kõik alused märgitud, neid ei saa juurde tekitada, seadusandja ei ole nende sätestamises vaba.
  
• Absoluutse piiratamatusega põhiõigused – pole üldse midagi sätestatud, siin saab piirata vaid seoses teiste põhiõigustega, need on piiratavad vaid põhiõiguste kollisioonide puhul, siin peavad kollisioonis olema mõlemad olemas, mitte nii, et ühte minimaliseeritakse, vaid mõlemad peavad alles jääma, need põhiõigused on piiratavad ka avalikest huvidest lähtudes.
  

• koormavate
  
• kui soodustavate haldusaktide andmisele
  
• kui ka toimingute sooritamisele – enne menetlusosalise õigusi kahjustada võiva toimingu sooritamist, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ning vastuväidete esitamiseks.
  

• menetlusosalise teavitamine menetlusest
  
• faktiliste asjaolude ja tõendamistulemuste teatamine
  
• planeeritava otsuse sisu teatavakstegemine, et menetlusosaline teaks, mis alusel ta vastuväiteid saab esitada.
  

• viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatule tegutseda. See on seotud halduse efektiivsusega, toimub huvide kaalumine
  
• Menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Ära kuulamise õigus võib sel juhul omada tähtsust, kui keeldutakse soodustava haldusakti andmisest.
  
• Asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks, kes taotluse esitas. Nii faktilised asjaolud kui õiguslik alus võivad anda aluse otsustamiseks menetlusosalise kahjuks
  
• Kui arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasneb haldusaktist või muust teavitamine ei võimalda saavutamise eesmärki
  
• Menetlusosaline ei ole teada või kui soovitatav toiming puudutab määramata hulka inimesi ja nende kindlaks tegemine pole mõistliku aja jooksul võimalik
  
• Haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50.
  
• Muudel seaduse sätestatud juhtudel.
  

• Otseselt ka PS § 44 lg 1 – kõik riigiasutused on seaduse sätestatud juhtudel kohustatud andma informatsiooni. See õigus võimaldab menetlusosaliste saada ülevaade otsustamise aluseks olevatest faktilistest asjaoludest ja vajadusel ette võtta samme oma huvide kaitseks.
  
• PS § 37 lg 1 - Igaühel on õigus tutvuda asjast tähtsust omavate dokumentidega – menetlusosaliste seletused jne, nimetatud dokumente on haldusorgan kohustatud ka säilitama.
  
• Dokumentidega tutvumise õigus pole piiramatu, seda võib piirata, kui need dokumendid sisaldavad andmeid, mille avaldamine on seadusega sätestatud: riigisaladus , isikuandmete avaldamise seadus, jne. Seadusega võib ka muid andmeid nimetada, eelkõige asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud teavet, kuid needki andmed peavad olema kättesaadavad menetlusosalistele2.
  

• Haldusmenetluse seadus piirdub õigusega saada selgitusi – haldusorgan seletab menetlusosalisele, tema nõudmisel,
  
• millised õigused on menetlusosalisel haldusmenetluses,
  
• millise aja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse,
  
• millised on võimalused selle kiirendamiseks,
  
• millised taotlused ja dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada,
  
• milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama .
  
• Mõnikord on vajalik ka mõne muu haldusakti andmine, enne menetlust, siis peab haldusorgan omaalgatamisel seletama isikule haldusakti andmise tingimusi.
  
• Väljaspool haldusmenetluse seadust on isikul on õigus tegelikult ka
  
• Õigus saada nõu puuduste kõrvaldamiseks – tuleneb PS; ja demokraatliku riigi põhimõttest
  
• õigus äri- ja isikuandmete saladusele – tuleneb samuti PS-st :
  
• §19 lg 1 – isiku üldine vaba eneseteostus. Säte kaitseb neid tingimusi, mis on olulised isiku vabaks eneseteostuseks ja inimväärikuse väljendamiseks – hõlmab eraeluvaldkondi ja isikuandmeid, mis jäävad välja PS teiste sätete kaitsesfäärist.
  
• Seda õigust kaitsevad ka muud sätted - § 17 – au ja hea nime kaitse,
  
• § 26 – tagab perekonna ja eraelu puutumatuse.
  
• § 45 – sätestab üldise informatsiooni vabadus ja vastavad piirangud:
  

• avaliku korra, kõlbluse,
  
• teiste inimeste õiguste ja vabaduste,
  
• tervise,
  
• au ning hea nime kaitseks.
  
• Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse
  
• või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks,
  
• samuti õigusemõistmise huvides.
  
• Tsensuuri ei ole
  

• Ka on kaitstavad delikaatsed isikuandmed .
  

• Seadusjärgne esindus – esindaja volitus määratakse kindlaks seaduse alusel
  
• Tehingust e lepingust tulenev esindus – esindaja volituse määrab kindlaks esindatav.
  

• See volitus võib olla täisvolitus
  
• Võib olla ka mõningad.
  

• Õiguste ignoreerimine ei too kaasa automaatselt haldusakti tühistamist, nende vaidlustamise puhul hinnatakse seda, kuivõrd nende õiguste rikkumine võis mõjutada asja otsustust. Niisiis võib kaasa tuua kehtetuks tunnistamise.
  
• Teine probleem: kas õigusi tuleb vaidlustada koos või eraldi haldusaktist? Pole konkreetselt sätestatud. Seisukohale tuleks asuda , et õiguste rikkumist tuleks vaidlustada koos materiaalse tulemiga, sest muidu hakkab ringlema kaks eri asja – keset menetlus vaidlustab õiguste tagamise, siis antakse akt ning vaidlustab ka selle.
  

Teema 9: Halduskontroll

§1. Mõiste

• Pädevus – peab olema piisavalt informatsiooni kontrolli esemest – e peavad olema olemas kontrolli teostaval organil juurdepääs kontrollitavale
  
• Kohusetundlikkus ja täpsus – juba menetluse probleem.
  
• Personaalne ja esemeline erapooletus
  

§2. Liigid

• Internne kontroll – kontrolli organid moodustatakse haldusorgani sees:
  

• teenistuslik järelvalve – toimib hierarhilises süsteemis – järelvalve alluvussüsteemis – kõrgemalseisvad haldusorganid teostavad kontrolli alluvate suhtes. Hõlmab nii õiguspärasuse (sisuks: seotud alati seaduslikkuse kontrolliga, kas toimingud ja aktid on kooskõlas kehtiva õigusega) kui otstarbekuse (väljaspool õiguse mateeriat, küsimus, kas vastav toiming või akt oli otstarbekas, siin alati tegemist subjektiivse hinnanguga) kontroll. Kõige ehedamalt on teenistuslik järelvalve sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses.
  

• juhtima alluvaid ametiasutusi ja ametnikke, andma neile täitmiseks kohustuslikke korraldusi;
  
• sekkuma alluvate ametiasutuste ja ametnike tegevusse, tühistama nende poolt vastuvõetud haldusakte;
  
• rakendama alluvate ametnike suhtes distsiplinaarvastutust. Teenistuslik järelevalve esineb tsentralisatsioonisüsteemile rajatud ametkonnas. Siin on iseloomulikud subordinatsioonisuhted, mille tõttu alluvad ametiasutused ja ametnikud ei ole oma tegevuses täiesti iseseisvad, sest nende tegevuse üle võib teostada otstarbekuse kontrolli.
  

• Riiklik järelvalve – seotud üksnes õiguspärasuse järelvalvega. Tegemist järelvalvega autonoomses mõttes, st pole seotud alluvusjärelvalvega – seda teostavad vastavad inspektsioonid ja ametid, nt tervishoiu amet kontrollib tervishoiu eeskirjadest kinnipidamist, ta võib kontrollida ka nt siseministeeriumit, kellele ta tegelikult allub. Kontrolli alla kuuluvad ka iseseisvate avaliku halduse kandjate ametiasutused (organid) ja ametnikud.
  

• ei eksisteeri järelevalvet, kui seda ei ole sätestatud õigusaktides.
  
• riiklikku järelevalvet teostatakse kohtu kontrolli all.
  
  • See tähendab esiteks seda, et järelevalvet teostava ametiasutuse või ametniku otsusega mittenõustumisel on õigus pöörduda kohtu poole.
    
  • Teiseks, kui riikliku järelevalve teostamise õiguslikuks vormiks on protest, ei saa järelevalveorgan langetada iseseisvalt otsust õigusakti või toimingu seaduslikkuse kohta, vaid ta peab vastava protestiga pöörduma kohtusse.
    

• Sisekontroll – teostatakse institutsiooni enda sees. Hõlmab järgmisi kontrolle:
  
  • Finantskontroll – eelkõige kassa kontroll
    
  • Organisatsioonikontroll – kontrollitakse:
    
    • Organisatsiooni funktsioneerimist
      
    • Ülesannete jaotust organisatsioonis
      
    • Struktuuri üksuste vastavat pädevust ja kompetentsi
      
  • Personaalasjade kontroll
    
    • Personali vajadused
      
    • Personali õpetamist ja kvalifikatsiooni
      
    • Teenistusse võtmist jne.
      
• Enesekontroll - Enesekontroll kujutab endast iseseisva õigussubjekti, haldusekandja sees (samuti tema organi sees) ja tema enda ametnike või organite korraldatud kontrolli. Väga loomulik KOV’dele, valla- ja linnavalitsustele. Enesekontroll on iseloomulik ka avalik-õiguslikele asutustele ja fondidele (sihtasutustele). Enesekontrolli teostavad ka riigihaldusorganid.
  

• Eksternne kontroll – toimub väljaspool haldusorganit
  
• Poliitiline kontroll – hõlmab:
  
  • parlamendi kontroll –
    
    • eelkõige interpellatsiooni õigus – st õigus seisneb selles, et parlamendi saadikutel on õigus pärida aru valitsuselt ja selle liikmetele , mille sätestab ka PS
      
    • Resolutsiooniõigus – õigus esitada valitsusele või selle liikmele üleskutse sooritada teatud toiming või hoiduda sellest. Nt ühe või teise seaduseelnõu algatamiseks.
      
    • Ankeetõigus – parlamendiõigus moodustada uurimiskomisjone kõrgete täitevvõimu ametnike tegevuse uurimises .
      
    • Umbusaldusavaldus õigus – parlamendi õigus avaldada umbusaldust Valitsusele või selle liikmetele. Siin võib olla tegemist Valitsuse või selle liikmete möödalaskmistega kuid mitte tingimata, võivad olla ka poliitilised eesmärgid
      
  • ühiskondlik kontroll, erakonnad , eelkõige opositsioonis olevad erakonnad, ühendused, mitmesugused survegrupid, ajakirjandus jne. analüüsivad ning jälgivad täitevvõimu tegevust ning juhivad avalikkuse tähelepanu asetleidnud rikkumistele ja ebaotstarbekatele toimingutele. Sellega avaldatakse ühiskondlikku ja poliitilist survet avalikule administratsioonile ning sunnitakse teda õiguspäraselt ja otstarbekalt toimima .
    

• haldusotsuste motiveerimise kohustuses;
  
• juurdepääsuvabaduses haldusdokumentidele ja asjaajamisele.
  
• Majanduskontroll e arvestuskontroll – see võib esineda eel-, järelkontrollina või faktilise (st jooksva tegevuse kontroll) kontrollina. Seda teostab Eestis Riigikontroll. Õiguspärasuse ja tulemuslikkuse kontroll. Ei kattu parlamendi õiguspärasuse kontrolliga. Siin kontrollitaks:
  
  • Õiguspärasus:
    
    • Finantsarvestuste tulemuste kontrolli
      
    • Finantstegevuse hindamine
      
    • Finantssüsteemi ja tehingute kontroll
      
    • Sisekontrolli ja selle funktsiooni kontroll
      
    • Kontrollitava institutsiooni sees tehtud haldusotsustuste kontroll
      
  • Tulemuslikkuse kontroll: Ressursside kasutamise
    
    • säästlikkuse (tegevuseks vajalike ressursside maksumuse minimaliseerimine, pidades silmas kvaliteeti),
      
    • tõhususe (seos kaupade, teenuste või muul viisil antud väljundi ja nende tootmiseks, osutamiseks kasutatud ressursside vahel)
      
    • ja efektiivsuse (seotud tulemustega, mida võrreldakse eesmärkide ja ressurssidega, mida on eesmärkide saavutamiseks kasutatud) kontroll.
      

• riigiettevõtete jne majandustegevust
  
• riigivara säilimist ja kasutamist – ei olene asjaolust, kelle käes hetkel on
  
• KOV valdusesse antud vara kasutamist ja käsutamist (siit tulenevalt ei tohi kontrollida KOV täies ulatuses).
  
• Nende ettevõtete tegevust, mille omakapitalis on üle poole riigil või mille tegevust tagab riik.
  

• Õiguskantsleri kontroll – kontrollib õigusaktide vastavust õiguskorrale. On ka ombudsmani funktsioon – siin oli küsimus, kas võib anda seadusega juurde funktsioone. Menetluse algus:
  
  • Kui isik leiab, et tema õigusi on rikkunud ja esitab avalduse – algatatakse ka menetlust, kuid avalduses ei tohi olla jõustunud kohtumenetlust ning samaaegselt ei tohi toimuda kohtueelset vaidemenetlust või kohtu menetlust.
    
  • Kui õiguskantsler ise alustab õiguskantsler.
    

• Vaba juurdepääs asjale
  
• Seletuse võtmine vastavas asjas
  
• Võib võtta suulisi ütlusi.
  

• ettepanekuid asutusele. Selle tagamiseks peab asutus, kellele õiguskantsleri ettepanek teatama, kuidas on ettepanek täidetud
  
• Järelpärimiste teostamise õigus vastavatele asutustele, millele on vastav asutus kohustatud viivitamatult (10p kättesaamisest) vastama.
  

• Halduskohus –Kohtulikul kontrollil erisused:
  
  • kohtulikku kontrolli teostavad kompetentsed, sõltumatud ja professionaalsed kohtunikud , kes on saanud juriidilise ettevalmistuse
    
  • kohus ei kontrolli kunagi enda initsiatiivil. Et käivituks kohtuliku kontrolli mehhanism, selleks on vaja esitada protest või kaebus (taotlus). Siin kehtib põhimõte - ei ole kaebust , ei ole ka kohut . Erand on ringkonnakohus või Riigikohus, kes võivad väljuda kaebuse piiridest, kui on rikutud kohtumenetluse norme.
    

• Esimeses astmes on loodud eraldiseisvad halduskohtud. Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on halduskohtuks eraldi moodustatud halduskohtud, samuti maa- ja linnakohtute juures tegutsevad halduskohtunikud. Esimeses astmes vaadatakse kaebus läbi ainuisikuliselt
  
• Apellatsioonikaebusi vaatab teise astme kohtuna läbi ringkonnakohus. Viimane jaguneb asjade liikide järgi kolleegiumideks. Seega teises astmes vaatab asju reeglina läbi ringkonnakohtu halduskohtukolleegium.
  
• Kolmanda astme ehk kassatsioonikohtuks on Riigikohtu halduskohtukolleegium.
  

• kõik halduse üksikaktid alates Vabariigi Presidendist ja Vabariigi Valitsusest ning lõpetatdes konkreetse ametnikuga, kellel on üksikakti andmise õigus. Halduskohus kontrollib ka kõigi iseseisvate õigussubjektide, halduse kandjate üksikakte. Seega on praktiliselt kõik haldusaktid hõlmatud kohtuliku kontrolliga:
  
  • õigustloovad kuuluvad Riigikohtu,
    
  • üksikaktid halduskohtu pädevusse.
    
• Halduskohus kontrollib ka avaliku administratsiooni reaaltoiminguid, s.t. faktilist tegevust (ka tegevusetust), tõestamis- ja teatamisakte.
  
• Peale nimetatud asjade lahendab halduskohus halduslepingutest tulenevaid vaidlusi ning mittetulundusühingu või nende ühingute liidu juhtorgani või ametiisiku otsuse või toimingu peale esitatud kaebusi.
  

• ulatuslik kontrollimaht. Jurisdiktsiooniline kontroll rajaneb avaliku administratsiooni toimingute täieliku järelevalve printsiibil;
  
• normiloov tähendus, mis puudutab eelkõige Riigikohtu tegevust. Kuigi doktrinaarses mõttes ei kujuta kohtulahendid endast õiguse allikat, on neil oluline tähtsus kollisoonide lahendamisel haldussfääris.
  

• Maavanema kontroll. Järelkontroll:
  
  • Kui nt maavanem leiab, et KOV õigustloov akt on vastuolus õigusega, siis esitab ta avalduse õiguskantslerile. St maavanemal on ainult järelkontrolliõigus.
    
  • Haldus üksikakti puhul on tal õigus minna KOV vastu protestiga kohtusse.
    

Teema 10: Isiku haldus

§ 1 Dokumendid

• Nimi
  
• Sünniaeg ja -koht
  
• Isikukood
  
• Foto
  
• Sugu
  
• Kodakondsus
  
• Sõrmejäljed või allkiri
  
• Silmade ja juuste värv.
  

• Digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist lubatavat värki
  
• Muid digitaalseid andmeid, mille korra kehtestab VV.
  

• Isikutunnistus – siseriiklik dokument. Kodanikule või välismaalasele, antakse kui tal on elamisluba vähemalt 1aasta. Isikutunnistuse kehtivusaeg on ette nähtud kuni 10 aastat. Sellele kantakse ka digitaalset tuvastamist võimaldav sertifikaat ning allkirjastamist võimaldav sertifikaat.
  
• Eesti kodaniku pass – antakse välja vähemalt 15 aastasele kodanikule taotluse alusel (isiklik), alla 15 aastasele võidakse pass välja anda hooldaja taotlusel, kui ta reisib ilma vanemateta, selle kehtivusaeg on kuni 5aastat
  
• Diplomaatiline pass – väljastatakse vabariigi presidendile, tema perekonna liikmetele, endisele vabariigi presidendile ja tema abikaasale, ametikohast tulenevalt on sellele õigus ka riigikogu esimehele ja aseesimeestele, Riigikogu liikmele, kui ta esindab riiki ametiisikuna, VV liikmetele, Riigisekretärile, Riigikohtu esimehele, Õiguskantslerile, Riigikontrolörile, välislähetuses olevale diplomaadile ja tema perekonnaliikmetele, Eesti Panga Presidendile ja Kaitseväe juhatajale. VV võib otsustada ka ühekordseks kasutamiseks anda pass ka muudele isikutele, kui see on oluline riigiülesannete täitmiseks ja vastab rahvusvahelistele tavadele, selleks ettepanek – välisministeerium
  
• Meremehe teenistus raamat – antakse Eesti kodanikest meremeestele. Rahvusvaheline konventsioon – Meremeeste isiklike ja ...dokumentide kohta, millega on siis see raamat kooskõla
  
• Välismaalase (kahesugune tähendus: muu riigi kodakondsuses ning ka kodakondsuseta isikud) dokumendid:
  
  • Välismaalase pass – EV välismaalasele antav dokument. Antakse välja isikliku taotluse alusel välismaalasele, kellel on kehtiv EV elamisluba ja kui on tõendatud, et tal puudub välisriigi reisidokument ning tal pole võimalik seda saada. Ei anna kasutajale õigust Eesti välisesinduse poolsele kaitsele, üldjuhul. 10 aastat, kuid ei tohi ületada elamisloa kehtivusaega.
    
  • Ajutine reisidokument – Eestis viibivale välismaalasele antav reisidokument Eestist lahkumiseks ja tagasipöördumiseks. Kahesugused:
    
    • Tagasipöördumisõiguseta
      
    • Tagasipöördumisõigusega
      

• Pagulase reisidokument – isikule, välismaalasele, kellel on Eestis antud õigus pagulasseisundile
  
• Tagasipöördumistunnistus – antakse välisriigis viibivale Eesti kodanikule, kelle reisidokument on muutunud kasutamiskõlbmatuks, hävinud või kaotsi läinud. Piiril võetakse ära, EV piiril.
  
• Tagasipöördumisluba – antakse Eestisse tagasipöördumiseks EV-s elamisloa alusel elavale välismaalasele, kellele välja antud välismaalase pass, ajutine reisidokument või pagulase seisu dokument on välisriigis viibides muutunud kasutamiskõlbmatuks, hävinud või kaotsi läinud. Selle kehtivusaeg on 1 kuu.
  

§2. Välismaalaste õiguslik seisund

• PS lähtub kodanike, välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute võrdsusest ning neile laienevad “kõigi ja igamehe õigused”.
  
• Neile laieneb ka võrdsuse ja diskrimineerimise keelu printsiip.
  
• Põhiseaduses sätestatud õigustest, ka suur osa poliitilistest õigustest laienevad ka välismaalastele – nt õigus kohtulikule kaitsele.
  
• Ka personaalsed õigused – eraelu puutumatuse õigus
  
• Sotsiaalsed õigused – ka need laienevad, nt omandikaitse
  

• nende suhtes, kes asusid Eestisse elama enne 1 juulit 1990 ning viibisid Eestis endise ENSV sissekirjutusega.
  
• Need kes taotlesid elamisluba enne 1995 12 juulit, neil jäid alles enne seda kehtivad toetused (pension, toetused)