Haldusõigus (0)

Haldusõigus Avalik haldus Haldusõigusel kui õigusharul peab olema mingi objekt/ese, mida ta reguleerib. Haldusõigus
reguleerib neid suhteid, mis tekivad avaliku õiguse sfääris. Haldus –  inimlik plaanipärane
tegevus   kindla   inimliku   eesmärgi   saavutamiseks.   Haldus   hõlmab   kogu   haldustegevust.
Haldus,   mida   teostatakse   erasfääris   ei   ole   halduse   esmaseks   ja   põhiliseks   eesmärgiks.
Erasektoris on haldus abivahendiks põhieesmärgi teenimiseks.  Avalik haldus vs erahaldus Avalik haldus on orienteeritud avalikele huvidele, reeglina puudub kasumisaamise eesmärk ja
seda ka juhul, kui halduselt nõutakse säästlikkust.  Avaliku halduse teostamisel kasutatavate  vahendite kvaliteet on erinev  nendest vahenditest,
mida kasutatakse erahalduse puhul. Eripära seisneb selles, et  avalik haldus võib õiguslikke
kohustusi ühepoolselt konkretiseerida ja tagada nende täitmise avaliku võimu vahenditega.  Kolm tüüpilist avaliku halduse määratlust:  Avalik haldus organisatsioonilises mõttes – haldusorganisatsiooni tähenduses. Avaliku halduse   kandjad,   haldusorganid   ja   muud   avalikku   haldust   teostavad   institutsioonid.
Avalikku   haldust   ei   teosta   üksnes   Vabariigi   Valitsus   ja   teised   riigiorganid
(ministeeriumid, inspektsioonid jne), vaid küllaltki suurt osa haldusest teostavad ka
teised avaliku halduse kandjad (Avalik-õiguslikud jur. Isikud). Näiteks KOV üksused.
Avalikku haldust teostatakse üksnes avaliku halduse kandjate kaudu.   Avalik haldus  materiaalses  mõttes (sisulises mõttes) – avaliku võimu tegevuse liik, mille esemeks on haldusülesannete täitmine.  o Negatiivne meetod –  riigi või muu avaliku võimu kandja tegevus, mis  ei ole seadusandlus ega õigusemõistmine (ega valitsemine). o Positiivne   meetod   –   mitmekihiline,   eesmärgistatud,   reeglina   organiseeritud, üldist huvi silmas pidav, ühiskonna eesmärkide teostamiseks.  Avalik haldus formaalses mõttes – haldusekandjate, haldusorganite ja institutsioonide kogutegevus   olenemata   selle   materiaalsest   sisust.   Kogu   see   tegevus,   mida   teevad
haldusorganid.  Avaliku   halduse   olemus   tuleneb   võimude   lahususe   printsiibist.   PS   §   4  sätestab   võimude
lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte. Kaasajal mõistetakse võimude lahususe all avaliku
võimu kolme liiki.  Kogu riigivõim on jaotatud erinevate riigifunktsioonide vahel: 1. Seadusandlik  –   parlament   –   õigusnormide   kehtestamine   (põhifunktsioon), haldusfunktsioon (abifunktsioon), jurisdiktsiooniline (abifunktsiooni). 2. Täidesaatev  –   haldusorganid   –   täidesaatev   (põhifunktsioon).   Alaliigid   on   haldus, valitsemine   (riigi   poliitilise   juhtimise   funktsioon);   legislatiivfunktsioon
(abifunktsioon).   Mõistavad   õigust   väärteoasjades   kohtuvälises   menetluses.   Riigi   ja
KOV isikute distsiplinaarvastutusele võtmine.


3. Õigusemõistmine  –   kohus   –   õigusemõistmine   (põhifunktsioon),   haldusfunktsioon (abifunktsioon) Avalik   haldus   on  sotsiaalne   nähtus,  tema  esemeks   on  inimeste   sotsiaalne   kooselu,   avalik
haldus  tegeleb   ühiskonna,   kogukonna   ja   sinna   kuuluvate   asjade   ja   inimeste   elu
korraldamisega. Avalik haldus on orienteeritud avalikele huvidele. Avalikud huvid ei ole konstantne nähtus,
nad on seotud konkreetse ajaga ning need huvid võivad koos ajaga muutuda.  Mis on avalik huvi? – puudub ühtne definitsioon. Võimalik lähtuda kahest teesist:
1. lähtub  a priori  avalike huvide abstraktsest mõistest, mille kohaselt vastab avalikele huvidele   konkreetse   ajamomendi   õigus   ja   sotsiaalse   korra   mõte   ja   vaim   (lähedane
loomuõigusele).   Riik   peab   hoolitsema   nende   ülesannete   eest,   mida   üksikisikud   ei   suuda
iseseisvalt lahendada. Ülesanded sõltuvad konkreetsest olukorrast.
2. kannab positiivse õiguse tähendust – avalikud huvid määrab kindlaks seadusandja, kes otsustab, mis on avalikes huvides. Teesid kattuvad kahes olulises punktis:
1. avalik kord moodustab osa avalikest huvidest. Avalik kord on aga määratletav mõiste. 2. mõlemad teesid kinnitavad, et seadus, haldusakt vms abinõu, mis kaitseb üksnes  eraisiku huve, ei teeni avalikku huvi. Avalikku huvi kaitsevad näiteks seadused, mis 
käsitlevad majanduspoliitikat, sotsiaalpoliitikat, rahapoliitikat, tervishoiupoliitikat. Näiteks 
riigivara suurendamine ei kuulu avaliku huvi hulka, vaid on era- või fiskaalhuvi. Kitsamas   tähenduses   on  avalik   kord   seisund,   mis   sisaldab   endas   avalikku   tervishoidu,
julgeolekut, kõlblust, rahu, heausksust. Avalik tervishoid  – elanikkonna või selle osa kaitse nende tervist ohustavate ohtude eest
(tervise, toiduainete, ravimite, töötingimuste kontroll, tööohutuseeskirjad, keskkonnakaitse ja
meetmed keskkonnareostuse vastu).
Avalik  julgeolek  –  üksikisiku  ja  tema   vara  kaitse  loodusõnnetuste,  samuti  inimeste   poolt
põhjustatud ohtude eest (eeskirjad elamute, sildade ehitamiseks, liikluseeskirjad, avaliku korra
eeskirjad).
Avalik kõlblus – sõltub ajast/kohast, usust, kultuurilisest taustast.
Avalik rahu – isikute kaitse tegevuse eest, mis häirib nende rahu, samuti kuulmis-, nägemis-,
haistmismeelt (müra piiramine).
Heausksus   ärisuhetes  –   isikuid   tuleb   kaitsta   ebaausate   ärisuhete   eest.   Tuleb   kehtestada
vastavad reeglid ja luua vastavad organid, kes kontrolliks neist kinnipidamist (järelevalve
pankade, konkurentsi üle). Teatud juhtudel tuleb  avalike huvide kaitseks üksikisiku erahuvi piirata. Need võimalused
näeb ette PS. Riik on kehtestanud ka subjektiivsed avalikud õigused, mida peab tagama. Haldus on aktiivne ja tulevikku suunatud tegevus. Halduse sisuks on konkreetsete abinõude
rakendamine üksikjuhtumite reguleerimiseks ning kindlaksmääratud plaanide teostamiseks ja
elluviimiseks. Halduse sisuks on ka selliste ülesannete täitmine, mis ei ole otseselt seaduses
antud. See hoiab ära halduse liiga passiivseks muutumise tingituna seadusandluse aeglasest
protsessist. 


Halduse   põhiülesandeks   on  konkreetsete   abinõude   rakendamine   üksikjuhtumite
reguleerimiseks  ja   plaanide   teostamiseks.  Suurem   osa   haldustegevusest   on   seotud
üksikjuhtumitega (ajas ja ruumis).  Ulatusliku   kontrolli   olemasolu   avaliku   halduse   üle  –   sisekontroll,   haldusjärelevalve,
teenistuslik järelevalve, kohtulik kontroll, õiguskantsleri kontroll, riigikontroll, ühiskondlik
kontroll.  Haldusülesannete   täitmiseks   kasutatakse   riigivõimu   vahendeid.   Avalik   haldus   eeldab
võimuvolituste olemasolu.  Avaliku halduse ülesanded 5 - Avaliku korra ja julgeoleku tagamine (nt politsei, liikluskontroll) KORRAHALDUS - Üksikisiku sihipärane toetamine ja elanikele normaalsete elamistingimuste tagamine
(koolid, haiglad, abirahad, tervise kaitse) SOODUSTAV HALDUS - Kogu sotsiaalse, majandusliku ning kultuurilise valdkonna arendamine ja juhtimine.
Seda nimetatakse ka suunavaks halduseks.  - Riigile vajalike rahaliste vahendite kindlustamine (maksud, tariifid). Majandav haldus. - Personali ja vahendite tagamine ning haldusülesannete täitmine. Varustamishaldus.  Avaliku halduse liigid Avaliku halduse liike saab eristada erinevate kriteeriumite järgi: - Eseme alusel. Lähtub suhete spetsiifikast, mis võimaldab teatud kriteeriumite alusel
eristada   üht   või   teist   valdkonda.   Lähtena   võib   nimetada   järgnevaid   AH   liike:
Planeerimis-   ja   ehitushaldus,   majandushaldus,   sotsiaalhaldus,   teehaldus,
lennundushaldus, veehaldus, finantshaldus, kaitseväehaldus, metsahaldus jne.  - Haldusmeetmete toime alusel isikule. Sel alusel saab välja tuua kaks AH liiki: o Koormav haldus – sekkutakse isiku õiguslikku sfääri ja piiratakse tema õigusi ja   vabadusi,   pannakse   peale   teatud   koormisi   ja   kohustusi   või   keeldutakse
soodustuste   andmisest.  Käskude   ja   keeldude   elluviimine   tagatakse   avaliku
võimu vahenditega. o Soodustav haldus – haldus annab isikule teatud soodustusi, toetusi jne. Halduse poolt igasuguste meetmete rakendamine, mis aitab isiku õiguslikku positsiooni.
Avaliku halduse ülesannete ja eesmärkidega seoses mõistetakse soodustavat
haldust materiaalõiguslikus tähenduses.  o Üks ja sama haldus võib olla isikule samal ajal nii soodustav kui koormav. Sama kehtib ka näiteks kolmandate isikute suhtes. - Haldusmeetmete  õigusliku   iseloomu   alusel.  Eristamine  lähtub  eelkõige   sellest,  kas
haldusülesannete täitmisel kasutatakse avaliku võimu volitusi, või tegemist on faktilise
tegevusega. Nimetatud kriteeriumi alusel võib eristada kahte liiki avalikku haldust: o Võimuhaldus – Kui haldus kirjutab isikule ette teatud käsu, keelu või annab talle   teatud   õigusi,   on   tegemist   võimuhaldusega.   Haldus   määrab   ära
ühepoolselt isikute õigused ja kohustused. Põhiliseks vahendiks võimuhalduse
teostamiseks on haldusakt. 


o Lihthaldus – avaliku halduse liik, mille muu haldusülesanne täidetakse avaliku võimu alusel ja sealjuures ei kasutata võimuhalduse reguleerimise vahendeid
avaliku   võimu   volitusel.   (õiguslikult   mittesiduvad   arengukavad,   igasugused
organisatsioonilised aktid, millel puudub välismõju, halduslepingu sõlmimine,
muutmine   ja   lõpetamine,   hariduse   andmine   avalik-õiguslikus   ülikoolis   ja
teistes õppeasutuses. Muude avalike teenuste osutamine). Demokraatlikus   õigusriigis   on  avalik   haldus   seadusele   allutatud   tegevus.   Sellest   tuleneb
halduse   legaalsusenõue.   Kui   seaduses  ettenähtud   teokoosseisu  eeldused  on   täidetud,   peab
haldusasutus vastavalt tegutsema.  Haldus peab vastavalt PS-ga ühilduma seadustega. Haldusõiguses kehtib printsiip – teha võib
üksnes seda, mis on lubatud (erinevalt eraõigusest, kus võib teha seda, mis ei ole keelatud).
Determineeritud seotus tähendab, et õigusnorm täpselt kirjutab ette, mida haldusametnik
võib teha või ei tohi teha.  Diskretsioonihalduses  on haldusorganitele antud iseotsustamise
õigus. Seadusvaba   haldustegevus   –   ei   ole   otseselt   determineeritud   õigusega.   Võib   toimida
iseotsustades. 


Haldusõigus Haldusõiguse mõiste Haldusõigus  on   õigusnormide   kogu,   mis   kehtib   spetsiifilisel   viisil   haldustegevuse,
haldusmenetluse ja halduskorralduse jaoks ning reguleerib isikute ja halduse vahelisi suhteid.
Haldusõiguse  poliitiline   funktsioon   on   isiku   ja   kogu   ühiskonna   kaitse   avaliku   võimu
võimalike  kuritarvituste eest.  Avaliku võimu  teostamisel  kehtib  printsiip:  teha  võib ainult
seda, mis on lubatud.  Avaliku õiguse eristamise vajalikkus – haldusõigus kuulub avaliku õiguse hulka.  Haldusmenetluse seaduse rakendamine – seadus reguleerib haldusorgani tegevust määruse või
haldusakti andmisel, sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel.  Riigivastutuse seaduse rakendamine – seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel
ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguse kaitse ja taastumise ning tekitatud kahju
hüvitamise aluse ja korra.  Asendustäitmise ja sunniraha seadus – kohaldatakse siis, kui riigilõivude kindlaksmääramine,
kuna neid määratakse vaid avalik-õiguslike soorituste korral juriidiliste isikute loomine ja
õigusvõime.  Haldussuhetes tekkinud vaidlused kuuluvad halduskohtu pädevusse. Eraõiguslikud vaidlused
üldkohtu pädevusse.  Era- ja avalikul õigusel on erinevad lähtepunktid. Eraõigus   lähtub   üksikisiku   privaatautonoomiast   ja   reguleerib   õiguskäivet   ning
eraisikutevahelisi aktuaalseid või potentsiaalseid huvide konflikte.  Eraõiguse ja avaliku õiguse eristamise    kriteeriumid     Dispositiiv-   normiadressaatide   käitumist   korraldavat   õigusnormistikku   nimetatakse eraõiguseks. Pretseptiiv- normiadressaatide käitumist korraldavat õigust nim. avalikuks õiguseks. huviteooria  –   õigusnormide   huvi   suundumusest   lähtuv,   selle   alusel  teenib   avalik   õigus
avalikke   huve  ja   eraõigus   erahuve.   Lähtealuseks   Rooma   juristi   Ulpianuse   tsitaat,   mille
kohaselt avalik õigus on see, mis lähtub rooma riigi huvist ja eraõigus see mis puudutab
üksikisiku   kasu.   Siiski  ei   võimalda   vastavate   normide   selgepiirilist   eristamist  (n.
erastamisprobleem eravalduses olevate ja riigi valduses olevate maade tagastamine - kas era-
või avalik õigus? - omandireform lähtub avalikust huvist subordinatsiooniteooria  –   avalik   õigus   reguleerib   subordinatsiooni   e.  alluvussuheteid,
eraõigus   reguleerib   suhteid,   mis   tekivad   võrdsete   subjektide   vahel.   Avalikule   õigusele
iseloomulik   ühepoolne   kohustuslik   reguleerimine,   eraõigusele   aga   leping.  Kuid   esineb   ka
erandeid.  Näiteks halduslepingud – poolte kokkulepe ja ei ole tegu ühepoolse kohustusliku
reguleerimisega ja eraõiguses n eeskoste on sisuliselt alluvussuhe. 


subjektiteooria  e.   modifitseeritud   subjektiteooria   (ka   liigiteooria)   –   üksikud   õigusnormid
määratakse   ära   liigi   subjektide   poolt.  Avaliku   õiguse   hulka   kuuluvad   õigusnormid,   mille
subjektideks riik või muu avaliku võimu kandja  e. need normid õigustavad või kohustavad
avaliku   võimu   kandjat.  Eraõigus  on  igaühe  jaoks  kehtivad   normid.  Avalik   õigus  on  riigi
eriõigus   ja   eraõigus   iga   mehe   õigus.  Iga   mehe   õiguse   subjektiks   võib   olla   ka   riik
(modifitseeritud subjektiteooria). Materiaalne selgituslik sisu puudub sellel teoorial. Avalik õigus on seega kõige üldisemalt määratledes õigus, mis korraldab suhteid riigi ja isiku
(kodaniku) vahel. Avaliku õiguse hulka kuuluvad järgmised õigusharud: 9 - Rahvusvaheline avalik õigus - Riigiõigus - Konstitutsioonigõigus - Kirikuõigus - Haldusõigus - Karistusõigus - Protsessiõigus - Sotsiaalhooldusõigus - Finantsõigus Haldusõiguse määratlemine Haldusõigus   kuulub   objektiivse   õiguse   alla.   Haldusõiguse   kui   avaliku   õiguse   haru
määratlemisel   on   erinevad   koolkonnad   kasutanud   erinevaid   meetodeid.   Näiteks  prantsuse
haldusõigusteadlane   G.   Braibant   märgib,   et   haldusõigust   ei   ole   võimalik   defineerida
positiivselt, s.t määratleda, mis ta on. Võimalik on vaid öelda, mis ei ole haldusõigus. Tema
käsitluse kohaselt: - On  haldusõigus   õigusnormide   kogum,   mis   reguleerib   riigi   haldusaparaadi
organiseerimist ja funktsioneerimist, tema suhet kodanikega, kuid ei reguleeri vahetult
erategevust ja üksikisikutevahelisi suhteid; - Riigihaldusest tuleb sealjuures eraldada teatud riikliku tegevuse liigid, mis ei kuulu
haldusõigusliku   kontrolli   alla   (valitsus,   president   jne).   Halduse   hulka   ei   kuulu   ka
kohtutegevus. - Riigivõimuvolituste   teostamisel   ei   tohi   ära   segada   haldust   ja   tootmistegevust.
Riiklikud   ettevõtted   on   haldusõiguslikust   kontrollist   vabastatud  ja   tegutsevad
ettevõtlust reguleerivate seaduste alusel.  Saksa õigusteadlane K. König määratleb haldusõigust kui avalikku õigust, mis ei kujuta endas
riigi-, konstitutsiooni- või protsessiõigust.  Haldusõigus   on   avaliku   õiguse   haru,   mille   normid   reguleerivad   avalikku   haldust
teostavate organite moodustamist ja funktsioneerimist ning sealjuures tekkinud suhteid
eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine.  Haldussuhete õigusliku reguleerimise erisused Haldusõigust määratletakse suhete kaudu, mis on seotud avaliku halduse teostamisega. Need
spetsiifilised suhted moodustavad haldusõiguse eseme. Konkreetsete õigusharude piiritlemisel
on  peale  eseme  kindlaksmääramise   tähtis   ka   õigusliku   reguleerimise  meetod¸s.t   milliste
vahenditega ja mil viisil suhteid reguleeritakse. Põhimõtteliselt kasutavad kõik õigusharud


ühiskondlike suhete reguleerimiseks ühtseid vahendeid, mis sisalduvad õiguse enda olemuses.
Väga üldistatud kujul võib välja tuua järgmised õigusliku reguleerimise meetodid:  Käsud ehk ettekirjutised (otsene juriidiline kohustus sooritada teatud toiming);
 Keelud (otsene juriidiline kohustus jätta teatud toiming sooritamata);  Õigustused (juriidiline luba sooritada oma äranägemisel teatud toiminguid). Selline   jaotus   on   muidugi   tinglik   ning   eelkõige   normitehniline,   sest  ühe   poole   kohustus
sisaldab   üldjuhul   teise   poole   õigustuse  nõuda   kohustatud   subjektilt   teatud   toiminguid   ja
vastupidi.  Konkreetse  õigusharu   eesmärk,   selle   olemus   määrab   ära   ka   juriidiliste   mõjutusvahendite
valiku.  Seetõttu   võib   esiplaanile   tõusta   üks   nimetatud   meetoditest.   Näiteks  eraõiguslikule
reguleerimisele on iseloomulikud õigustused. Haldussuhte subjektid, pooled, ei ole valdavalt
õiguslikult võrdses staatuses – üks subjektidest on sageli kohustatud ning teine õigustatud
nõudma   kohustatult   subjektilt   vastavat   käitumist.  Tehtud   ettekirjutuste   täitmatajätmisel
võidakse   kohustatud   subjekti   suhtes   rakendada   sunnivahendeid.   Kokkuvõtlikult   väljendub
haldussuhete õigusliku reguleerimise eripära järgmises: 1. Sellele   on   iseloomulikud   käsud   (ettekirjutised).   Kohustatud   subjektil lasub otsene juriidiline kohustus neid täita. Vähemal määral on haldusõigusele
iseloomulikud keelud; 2. Avaliku võimu käsud (ettekirjutised) on ühepoolsed, s.t siin avaldub suhte   poole   tahteavaldus,   mis   on   olulise   tähtsusega.   Tahteavaldus   ei   tulene
haldussuhete vastava subjekti enda äranägemisest või suvast, vaid on seadusega
kindlaks määratud. Seega   võib   öelda,   et   suures   osas   on  haldussuhete   õiguslikule   reguleerimisele   omane
kohustuslikkus ja ühepoolsus. Tavaliselt on nendes suhetes õigustatud subjektiks haldusorgan.
Kuid Eesti õiguskorras on kasvanud ja ilmselt kasvab veelgi selliste haldussuhete arv, kus
kohustatud pooleks on avaliku võimu kandja, õigustatud pooleks aga teised subjektid. Kasvab
ka õigustuste kui vahendi osakaal. Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid Haldusõiguse printsiibid tulenevad põhiseaduse §-st 10, kus tuuakse ära mõiste „sotsiaalne ja 
demokraatlik õigusriik“. Siin sisalduvad põhimõtted on aluseks haldusõigusele, samuti 
avaliku halduse teostamisel. Haldusõiguse  printsiibidest  on   need   juhtivad   põhimõtted,   millest  lähtuvalt   kujuneb   ja
funktsioneerib avaliku halduse organisatsioon. Haldusõiguse printsiibid määravad ära avaliku
administratsiooni   seisundi,   tema   pädevuse,   tegevuse   iseloomu   ja   vahekorra   üksik-   ja
kollektiivisikutega. Õigusriigi printsiip 7 elementi Õigusriigile ja selle põhimõtetele on õigusteadlased pühendanud väga suurt tähelepanu. Esiteks,  õigusriigi   printsiip   eeldab   isikute   põhiõiguste,   vabaduste   ja   kohustuste   süsteemi
olemasolu. See süsteem on sätestatud põhiseaduse II peatükis. Avaliku halduse seisukohalt


võib siin nimetada näiteks § 13, mille kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti
riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. §
14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning
kohalike omavalitsuste kohustuseks.  Teiseks oluliseks õigusriigi printsiibi elemendiks on võimude lahususe ehk täpsemalt öeldes
riigi funktsioonide korraldussüsteemi olemasolu. Vastavalt PS §-le 4 on parlamendi, VP, VV
ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Põhiseadus
nimetab siin vastavaid organeid, kes teostavad seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Kolmandaks  elemendiks on õigusnormi täpne kujundamine.  See on  oluline nii iga normi
suhtes, millega seadusandja avaliku administratsiooni toiminguid determineerib (ära määrab),
kui ka administratsiooni poolt kehtestatud normide suhtes.  Neljanda elemendina võib välja tuua proportsionaalsuse. Proportsionaalsus tähendab seda, et
rakendatavad abinõud peavad olema vastavuses kavandatavate eesmärkidega. Abinõud, mida
rakendatakse, ei tohi üldreeglina kahjustada üksikisiku või üldsuse huve. Kui seda ei ole
võimalik   tagada,   siis   peavad   kitsendused   olema   minimaalsed   ja   üksnes   sellised,   mis   on
vajalikud eesmärgi saavutamiseks.  Viiendaks tähendab õigusriigi printsiip ka õiguskindlust. Avaliku administratsiooni ülesandeks
on tagada isikute usaldus halduse õiguspärasuse vastu. Õiguskindlus on  Kehtiva   õiguse   respekteerimine.  Avalik   administratsioon   teostab   oma   toiminguid kehtiva õiguse alusel ja piirides. Isikul peab olema võimalus ette näha, eeldada avaliku
administratsiooni sekkumise võimalust ja määra tema erahuvidesse;  Õigusaktid ei tohi omada tagasiulatuvat jõudu, eriti puudutab see akte, mis tekitavad isikutele negatiivseid tagajärgi, piiravad nende õigusi ja vabadusi ning panevad peale
kohustusi;  Legitiimne ootus. Isikul on õigus tegutseda mõistlikus lootuses, et rakendatav õigusakt jääb kehtima;  Aegumine.  Isiku toiminguit ei saa tunnistada õigusvastaseks, halduskaristust ei saa kohaldada või kohustuste täitmist nõuda pärast aegumistähtaja möödumist. Kuuendaks nõuab õigusriigi printsiip  halduse üle teostavat kontrolli. Internse kontrolli ehk
haldusorgani sees toimuva kontrolli hulka kuulub riiklik järelevalve ja teenistuslik järelevalve.
Eksternse kontrolli vormideks on poliitiline kontroll, arvestuskontroll, õiguskantsleri kontroll
ja kohtulik kontroll.  Seitsmendaks tähendab õigusriigi printsiip ka isikute õigusliku kaitse laia ulatust. PS-i § 15
kohaselt on  igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Igaüks   võib   oma   kohtuasja   läbivaatamisel   nõuda   mistahes   asjassepuutuva   seaduse,   muu
õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.  Sotsiaalriigi printsiip 4 elementi Sotsiaalriigi   printsiibi   olemus   lähtub   kaasaja   ühiskonna   tehnilisest,   majanduslikust   ja
sotsiaalsest arengust ning sellest tulenevatest ülesannetest, mis on õiguslikult determineeritud.
Sotsiaalriigi   printsiip   praktikas   tähendab   avaliku   võimu   üha   suuremat   sekkumist
majanduslikku ja sotsiaalsesse valdkonda, ühiskonna arengu prognoosimist ning planeerimist
jne. Sotsiaalriigi printsiibi sisu elemendid on:


-  normaalsete   elamistingimuste   tagamine.  Nt   KOKS  §   6  1.   lõike   kohaselt   on   valdade   ja
linnade   ülesandeks   korraldada   elamu-   ja   kommunaalmajandust,   veevarustust   ning
kanalisatsiooni, heakorda, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate
korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. -  Sotsiaalse   julgeoleku   tagamine.   See   on   vanuritele,   invaliididele,   haigetele   ja   töötutele
garanteeritud elatusmiinimumi tagamine, suurte perekondade abistamine jne. -  üksikisikute   individuaalsete   vajaduste   rahuldamine.   Sots   riigi   printsiip   ei   tähenda   mitte
ainult   indiviidi   sotsiaalse   julgeoleku   tagamist,   vaid   ka   seda,   et   kõigile   tuleb   kindlustada
võrdsed stardivõimalused riikliku haridus- ja kasvatussüsteemi abil. Tervisekaitse- ja arstiabisüsteemi kujundamine on samuti avaliku võimu kohustuseks. Riik ja
kohalikud omavalitsused peavad ülal vajalikul arvul tervishoiuasutusi;  Keskkonnakaitse. PS § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.  Riigi ja majanduse teatud põimumine, mis väljendub nii riigipoolses subventsioonis (riigi   majandusabi   oma   eramajanduse   arendamiseks)  kui   ka   interventsioonis
(sekkumine teise riigi siseasjadesse).   Planeerimine.  Arvestades   kodanike   sotsiaalseid   vajadusi   suunavad   riik,   kohalikud omavalitsused   jt   haldusekandjad   ühiskonna   arengut   nii   oleviku   kui   ka   tuleviku
vajadusi silmas pidades.  Sotsiaalriigi printsiibi käsitluse juures tuleb muidugi silmas pidada asjaolu, et selle kvaliteetne
realiseerimine sõltub suurel määral riigi majandusliku arengu tasemest. Demokraatia printsiip Sätestatud  PS   §-s   1.   Demokraatiat  kui   printsiipi   võib   konkretiseerida   teatud   oluliste
momentide kaudu: PRIORITEEDI JA RESERVATSIOONIPRINTSIIP ALAPRINTSIIBID  Demokraatia kui printsiip väljendub legitimatsioonis, mis on kogu demokraatliku riigi läbivaks   põhimõtteks.   See   tähendab,   et   põhiseaduse   §   56   kohaselt   teostab   rahvas
kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega.  Legitimatsioon ei ole tähtajatu, vaid ta on ette nähtud teatud kindlaks ajaks, mille möödumisel toimub legitimatsiooni uuendamine.   Enamuse   õigus   otsustada.   See   tähendab,   et  otsustamine   toimub   majoriteedi   ehk enamuse põhimõttel.  Kollegiaalsetes  täidesaatvates organites nagu näiteks VV ning
linna- ja vallavalitsustes toimub otsustamine häälteenamuse põhimõttel.  Avaliku halduse teostamine on piiritletud põhiseaduse ja seaduste raamidega. PS § 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste
alusel.  Kodanike arvamuste arvestamine, nende vahetu mõju haldusotsuste tegemisel. 
 Informatsiooni tagamine haldustegevuse kohta. PS § 44 kohaselt on kõik riigiasutused, KOV ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma kodanikele
nende nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta. Õiguspärasuse printsiip 2 elementi


Õiguspärasus tähendab nõuet, et  haldus peab vastama kehtivale õiguskorrale ega tohi olla
sellega vastuolus. Õiguspärasuse sisuelementideks on: Seaduslikkus ehk legaalsus. Seaduslikkuse põhimõttel on järgmised tähendused: -  Seaduse   ülimuslikkus.   Seadusele   antakse   primaat   haldusaktide   suhtes.   Kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega; -  Avalik   administratsioon   on   õigustatud   tegutsema   üksnes   siis,   kui   seadus   annab selleks volituse. See nõue on sätestatud PS § 3. -  Subordinatsioonisuhetele   rajatud   halduse   üldaktid   liigituvad   vastavalt   oma juriidilisele jõule hierarhilisse süsteemi, milles ükski madalamalseisva organi akt ei tohi olla
vastuolus kõrgemalseisva organi aktiga; - Üldaktide primaat üksikaktide suhtes. Kõik avaliku võimu kandjad, kellel on õigus anda   üksikakte,   on   kohustatud   järgima,   et   need   oleksid   kooskõlas   üldaktide,   eelkõige
seadustega; -  Madalamalseisva   organi   üksikakt   ei   tohi   olla   vastuolus   kõrgemalseisva   organi üksikaktiga. Legaalsus.  See   tähendab   esiteks   seda,   et   õiguse   rakendamisel   käsitletakse   kõiki   isikuid
ühtedes ja samades oludes ning eeldustel võrdsetena. PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees
võrdsed.  Haldusõiguse süsteem Haldusõigus on õigusnormide kogum, mis spetsiifilisel viisil determineerib haldustegevust,
haldusmenetlust ja haldusorganisatsiooni  ning reguleerib isikute ja halduse vahelisi suhteid.
Ta on halduse õigus. See ei tähenda muidugi, et haldusõigusel on määrav tähtsus üksnes
haldusorganitele ja nende tegevusele. Paljud normid reguleerivad suhteid haldusorganite ja
teiste subjektide vahel, määravad ära kodanike õigused ja kohustused jne. Kuid nii või teisiti
on ka nende suhete üheks pooleks valdavalt haldusorganid.  Haldusõiguse poolt reguleeritavate  suhete paljusus ja mitmekesisus võimaldab neid teatud
ühiste tunnuste abil rühmitada. Selle alusel on võimalik ühendada gruppidesse ka neid suhteid
reguleerivad   haldusõigusnormid.   Seda   eesmärki   teenib  iseseisvate   õigusinstituutide
väljatoomine.  Õigusinstituut   kujutab   endast   teatud   kindlaid   suhteid   reguleerivate
õigusnormide kogumit. Reguleerimiseseme kaudu võib eristada haldusõiguse üld- ja eriosa:  Haldusõiguse üldosa käsitleb neid õigusinstituute ja printsiipe ning mõisteid, mis on põhimõttelise   tähtsusega   kogu   haldusõiguse   jaoks.   Haldusõiguse   üldossa   kuuluvad
normid on üldise iseloomuga ja reguleerivad suhteid, millel on läbiv iseloom kõigi
haldustegevuse   suundade   jaoks.  Haldusõiguse   üldossa   kuuluvad   normistikud,   mis
määratlevad näiteks: o Haldusõiguse põhiprintsiipe;
o Haldusekandjate ja haldusorganite õiguslikku seisundit;
o Avaliku teenistuse ja avalike teenistujate õiguslikku seisundit;


o Haldusmenetluse   korda   (haldustoimingute   sooritamise,   s.h   haldusaktide andmise korda; o Haldusvastutust;
o Halduskontrolli jne  Haldusõiguse  eriosa normid reguleerivad teatud üksikuid haldustegevuse valdkondi. Traditsiooniliselt kuuluvad siia näiteks ehitusõigus, maanteeõigus, haridusõigus jne.
Haldusõiguse eriosa üksikud valdkonnad on suuremal või vähemal määral seadustega
reguleeritud.  Haldusõigusnorm Haldusõigusnorm  nagu   iga   õigusnorm  on   üldkohustuslik   käitumisreegel,   mis   reguleerib
abstraktse   hulga   juhtumeid.   See   tähendab,   et   õigusnorm  kehtib   umbmäärasele   hulgale
isikutele ja juhtudele.  Haldusõigusnorm  korraldab vahekordi, mis tekivad avaliku halduse
teostamisel.  Just   suhete   spetsiifika,   mida   haldusõigusnorm   reguleerib,   määrab   ära
haldusõigusnormi   olemuse,   tema   erisused   teiste   õigusharude   normidest.   Teiste   sõnadega
öeldes saab haldusõigusnormi määratleda tema eseme kaudu (vastavate suhete kaudu). Haldusõigusnormid   määravad   kindlaks   avalikku   haldust   teostavate   organite,   avalike
teenistujate,   asutuste,   ühingute,   kodanike   jt   subjektide   nõutava,   lubatava   või   soovitava
käitumise   piirid.  Haldusõigusnormi  subjektiks   on   isik,   kellele   norm   on   adresseeritud.
Haldusõigusnormid  kohustavad   sooritama   teatud   toiminguid,   keelavad   teisi   ja   lubavad
kolmandaid.  Suurem osa  haldusõigusnorme on  sunni  iseloomuga ja nende rikkumine toob
kaasa õigusliku vastutuse, s.h haldusõigusnormide alusel. Haldusõigusnormi realiseerimine Haldusõigusnormid, mis on kehtestatud selleks ettenähtud korras, peavad olema realiseeritud,
s.t nad peavad olema praktiliselt kasutatud haldussuhete reguleerimiseks nende subjektide
poolt, kellele nad on adresseeritud. Üldistatult võib öelda, et haldusõigusnormide realiseerimine võib toimuda kolmel viisil:  Normist kinnipidamise teel. See tähendab, et normiadressaadid hoiduvad keelatud toimingutest või sooritavad neile ettekirjutatud toiminguid;  Normi   kasutamise   teel.   Normiadressaadid   teostavad   oma   vabal   valikul   lubatud toiminguid;  Normi rakendamise teel. Õiguse rakendamise protsessi nimetatakse subsumtsiooniks. Haldusõigusnormi   rakendamine   võib   seisneda   selleks   volitatud   subjekti   poolt
konkreetses   asjas   halduse   üksikakti   väljaandmises   või   ametiisiku   poolt
haldussanktsiooni   kohaldamises.  Haldusõigusnormi   subsumtsioon   peab   toimuma
kindlas protseduurilises korras. Haldusõiguse    allikad     Õigusallika mõiste – haldusõigus koosneb paljudest õigusnormidest, mis on oma väljenduse
leidnud seadustes, määrustes ja teistes õigustloovates aktides. Haldusõiguse allikate puhul
räägitakse ka tavaõigusest, kohtulahenditest, nn autonoomsest õigusest jne. 


Õigusteoorias on valdavalt ülekaalus määratlus, mille järgi õigusallikas on positiivse õiguse
tunnetuse   alus.  Õigusnorm  kujutab   endast   seega  sisu,   õigusallikas   vormis   väljenduse
leidnud käitumisreeglit. Õigusnorm saab tekkida üksnes õigusallika kaudu, läbi selle.  Õiguse   vorm   on   õigustloova   tegevuse   tulemus,   ta   väljendab   selle   vormide   paljusust   ja
erinevusi. Õiguse allikas on õigustloova tegevuse vorm, mis sisaldab õigust. Haldusõiguse   printsiibid   –  teatud   mõttes   loetakse   haldusõiguse   allikaks   ka   haldusõiguse
põhiprintsiipe,   mis   tulenevad   põhiseadusest,   seadustest,   rahvusvahelistest   lepingutest,
rahvusvahelise   õiguse   üldtunnustatud   põhimõtetest   ja   normidest.  Niivõrd   kuivõrd   nad   on
õiguslikult sätestatud, on neil ka suuremal või vähemal määral regulatiivne toime. Printsiibid
iseenesest ei ole iseseisvaks õiguse allikaks traditsioonilises mõttes ning neid ei saa samastada
konkreetsete   õigusallikatega.   Tegemist   on  sekundaarse   õigusallikaga,   millel   on   õiguslik
tähendus   positiivse   haldusõiguse   loomisel   ja   haldustegevuses.   Samuti   on  sekundaarne
haldusõiguse allikas ka kohtulahendid. Rahvusvahelised lepingud võivad olla nii õigustloovad kui ka üksikjuhtumeid reguleerivad.
Haldusõiguse allikana tulevad kõne alla õigustloovad rahvusvahelised lepingud. Põhiseaduse
§   123   sätestab,   et   kui   Eesti   seadused   või   muud   aktid   on   vastuolus   Riigikogu   poolt
ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 


Subjektiivne avalik õigus ja haldusõigussuhe Subjektiivne avalik õigus Õigusriigis on subjektiivse eraõiguse kõrval oluline tähtsus ka subjektiivsel avalikul õigusel.
Subjektiivne avalik õigus on, lähtudes isikust,  subjektile õigusnormiga antud õigusvõime
nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist.  Subjektiivne   õigus   laseb   mõjule   pääseda   põhiseaduslikult  garanteeritud   õiguse   vabale
eneseteostusele (PS § 19). Subjektiivsete   õiguste   tagamine   moodustab   sotsiaalse   ja   demokraatliku   õigusriigi
põhimõtetele orienteeritud riigi põhiolemuse. Olulised subjektiivsed õigused on sätestatud
põhiseaduses ning need on konkretiseeritud seadustes. Subjektiivsete avalike õiguste käsitluse praktiline väärtus seisneb selles, et ta annab võimaluse
subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitseks. Subjektiivse õiguse eelduseks on teise, kohustatud
subjekti   olemasolu.   Õiguslikult   determineeritud   kohustus   põhineb   seadusel.   Ka   siis,   kui
normitehniliselt on seaduses sätestatud üksnes õigused, eeldab see vastukohustuste olemasolu.
Subjektiivse avaliku õiguse teooria lähtub sellest, et  subjektiivne avalik õigus eksisteerib
(tekib) siis, kui õiguslik ettekirjutus kohustab haldust teenima mitte üksnes avalikke
huvisid,   vaid   ka   üksikisiku   huvisid.  Määravalt   on   sellisel   juhul   tegemist  õiguslikult
eesmärgistatud individuaalhuvide kaitsmisega. Subjektiivne avalik õigus tekib siis, kui seadus
on   teinud   nende   soodustuste   andmise   haldusele   kohustuseks.  Subjektiivse   avaliku   õiguse
olemasolu väljaselgitamiseks on vajalik kindlaks teha: -  Kas   on   olemas   õigusnorm,   mis   kohustab   haldust   teatud   kindlaks   käitumiseks  (halduse
õiguslik kohustus)?; - Kas õigusnorm peab isiku huvisid kaitsma? Kui see nõue on seaduses selgesõnaliselt väljendatud, siis ei ole kahtlust ka selles, et on
olemas õiguslik baas subjektiivse avaliku õiguse tekkimisele. Subjektiivseid avalikke õigusi
võib liigitada vastavalt huvide suundumusele kolme rühma:  - Õigus osaleda avalikus elus. Siia kuuluvad nn poliitilised õigused - Üksikisiku õigus esineda nõudega riigi (ja ka KOVi) vastu. Näiteks ametniku õigus nõuda teenistuse eest palka. -  Õigus   vabadusele.   Siin   võib   nimetada   õigust   vabale   eneseteostusele,   õigust vabadusele ja isikupuutumatusele, õigust südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele jne. Subjektiivne avalik õigus ja põhiõigused – küllaltki komplitseeritud on küsimus subjektiivse
avaliku   õiguse   ja   põhiseaduses   sätestatud   põhiõiguste   ning   vabaduste   vahekorrast.
Põhiõigused kujutavad endast kahtlemata õiguslikku kaitset halduse omavoli eest, tegevuse
eest,   mis   piirab   põhiõigusi   ja   vabadusi.  Põhiõigused   on   ka   selleks   etaloniks,  millega
seadusandja kontrollib seda, kas konkreetne vastuvõetav seadus peab kaitsma individuaalhuve
või mitte ning millisel määral ta peab seda tegema. Osa põhiõigusi kujutavad endast aga vahetult subjektiivse avaliku õiguse baasi. Oluline on, et
vastav norm on iserealiseeruva iseloomuga, s.t ta on piisavalt täpne, selge ja konkreetne, et


olla rakendatav. Seda, kas antud norm on iserealiseeruv või mitte, otsustab õiguse rakendaja,
sh kohus.  Haldusõigussuhted Haldusõigussuhe on tihedalt seotud subjektiivse avaliku õigusega. Õigussuhte all mõistetakse
vähemalt   kahe   õigussubjekti   vahelist   õiguslikku   seost,   mis   tekib   õigusnormi   alusel
konkreetsest asjaolust. Kui need õiguslikud seosed on haldusõiguslikud, s.t nad on tekkinud
haldusõigusnormide  alusel,   siis   on   tegemist   haldusõigussuhtega.   Haldusõigussuhte
määratlemisel on praktiline tähtsus eelkõige  haldusprotsessis, tema olemasolu on  kaebuse
esitamise aluseks.  Haldusõigussuhete subjektid Põhimõtteliselt   võivad   haldusõigussuhete  subjektideks   olla   kõik   õigussubjektid   niivõrd,
kuivõrd   nad   on   haldusõiguse   poolt   determineeritud   õiguste   ja   kohustuste   kandjateks.
Haldusõiguse subjektideks on see osa õigussubjektidest, kes on haldusõiguslike õiguste ja
kohustuste kandjateks. See tähendab, et neile on haldusõigusnormiga antud teatud õigused ja
peale   pandud   kohustused.   Alles  konkreetse   asjaolu   ehk   juriidilise   fakti   toimel   muutub
õigussubjekt haldusõigussuhte subjektiks.  Haldusõigussuhtesse astumise eelduseks on haldusõigusvõime olemasolu. Haldusõigusvõime
on võime omada haldusõigusnormiga determineeritud õigusi ja kohustusi. Siiski sellest üksi ei
piisa. Vastaval subjektil peab olema ka haldusteovõime. See on võime praktiliselt realiseerida
õigussuhetes   oma   haldusõigusvõimet,   s.t   oma   haldusõiguslikke   õigusi   ja   kohustusi.
Haldusõigusvõime   ja   haldusteovõime   kooseksisteerimine   loob   tingimused   selleks,   et
haldusõiguse   subjekt   muutuks   haldussuhete   subjektiks.  Avaliku   halduse   kandjate
haldusõigusvõime väljendub nende pädevuses, millega nad varustatakse juba loomisel. Õigus-
ja   teovõime   tekib   haldusekandjate   puhul   üheaegselt   nende   moodustamise   ja   pädevuse
määratlemisega. Haldusteovõime langeb üldjuhul kokku tsiviilteovõimega. Tsiviilseadustiku
üldosa seaduse § 9 järgi on teovõime täisealisel isikul ja isik on täisealine, kui ta on saanud
18-aastaseks.   Kuid   üksnes   ea   järgi   haldusteovõimet   määrata   ei   ole   õige.   Kui   vastavad
eriseadused   annavad   alaealistele   iseseisvaks   kasutamiseks   haldusõiguslikke   õigusi   või
panevad   neile   peale   isiklikke   haldusõiguslikke   kohustusi,   siis   on   ka   nemad   neil   juhtudel
teovõimelised.  Järelikult   eriseadustes   ettenähtud   juhtudel   ei   vaja   alaealised   seaduslikku
esindamist.  Haldusõigussuhete sisu ja liigid Haldusõigussuhete  sisu saab määratleda tema  eseme  kaudu. Esemeks on  kõik see, millele
suhe   on   suunatud   või   mida   ta   mõjutab.   Selleks   võivad   olla  teatud   käitumine,   vara,
soodustused jne. Haldusõigussuhete spekter on väga lai ja mitmekesine, mistõttu puudub ka
nende korrektne tüpoloogia. Võib öelda, et haldusõigussuhete esemeks saab olla kõik see, mis
on õiguslikult lubatud.  Haldusõigussuhted liigituvad: -  kestvuse järgi  – nii võib haldusõigussuhteid jagada  ühekordseteks (ad hoc) ja  kestvateks
haldusõigussuheteks. Ühekordsed haldusõigussuhted tekivad konkreetsetest ja ühekordsetest
asjaoludest ning nendega ka piirduvad, vaatamata sellele, et siin võivad ühel või teisel määral


järgneda   teatud   tagajärjed.   Kestvatel   haldusõigussuhetel   on   õiguslikult   suurem   tähtsus.
Nendest võib nimetada järgmisi: - Isikutega seotud haldusõigussuhted. Siia kuuluvad avaliku teenistuse suhted, suhted, mis tulenevad avalik-õigusliku korporatsiooni (ühenduse) liikmelisusest, kaitseväeteenistuse
suhted jne. -  Varaga seotud haldusõigussuhted. Nt maksuvõlgnevusest tekkinud suhted, suhted, mille aluseks on pensioniõigus jne -  Kasutamissuhted. Siin võib nimetada suhteid, mis tekivad kommunaalmajanduses, ühistranspordi kasutamisel jne.  -  Eraldi   rühma   moodustavad   nn  deliktilised   haldusõigussuhted,   mis   on   seotud
haldusõiguserikkumisega ja haldusvastutusega.  Haldusõigussuhete tekkimise, muutumise ja lõppemise alused Haldusõigussuhted  tekivad,   muutuvad   ja   lõpevad   teatud   asjaolude   olemasolul,   mis   on
determineeritud haldusõigusnormidega. Neid asjaolusid nimetatakse  juriidilisteks faktideks,
need on sätestatud õigusnormi hüpoteesis. 


Haldusorganisatsioon Avaliku halduse  kandja  on õigussubjekt,  kellele õiguskorra poolt on antud teatud hulk
õigusi   ja   peale   pandud   kohustused   avaliku   halduse   teostamisel.   Iga  iseseisev   avaliku
halduse kandja on samaaegselt ka avalik-õiguslik juriidiline isik. Avaliku halduse kandja on
oluline, sest ei piisa üksnes õigusnormist, mis haldust õigustab või kohustab, vaja on täpselt
ära määratleda ka need subjektid, kes on nende õiguste ja kohustuste kandjateks.  Riik  on eriline haldusekandja. Õigussuhete raames omandab riik avalik-õigusliku juriidilise
isiku   vormi.  Tal   on   juriidilisele   isikule   omased   tunnused.   Riigil   ei   ole   võimalik   ja   ka
otstarbekas teostada kõiki avalik-õiguslikke haldusülesandeid oma organite kaudu. Sellepärast
antakse  teatud   osa   nendest   seadusega   üle   iseseisvatele   õigussubjektidele,   kes   muutuvad
sellega avaliku halduse kandjateks, avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks. Seda protsessi
nimetatakse   detsentraliseerimiseks.  Detsentraliseerimine   tähendab  lõpliku   otsustusõiguse
üleandmist   iseseisvatele   õigussubjektidele   ning   ta   sisaldab   endas   olulisi   demokraatlikke
väärtusi. Avalik-õigusliku ülesande eraõiguslikele isikutele üleandmine Õiguslikud piirid:  PS-likud piirid näevad ette, et riik ei saa teatud ülesandeid üle anda. Teatud juhtudel tulenevad ka preambulist (N: politseifunktsioone ei tohi üle anda turvafirmadele). PS-s
välissuhted,   rahandus,   seadusandlus   ja   õigusmõistmine.   §   37   –   riik   peab   looma
hariduse andmiseks vajalikul arvul asutusi. Riik peab põhiosa täidesaatvast võimust
täitma ise või avalik-õiguslike juriidiliste isikute kaudu.  Põhiõiguste tagamine – üleandmisel muutub põhiõiguste kaitse viis ja kvaliteet. Riigi ülesandeks jääb kaitseõiguste tagamine.  Riik on garandiks avalikku ülesannet täitva
eraõigusliku   isiku   ja   temaga   õigussuhtes   olevate   kolmandate   isikute   põhiõiguste
realiseerimisel.  Kaitseõigus   –   isiku   üldine   õigus   riigipoolsele   kaitsele   kui   tema
põhiõigusi   rikutakse   teiste   isikute   poolt.  Põhiseaduslik   kaitse   oluliselt   nõrgem  kui
vabadusõiguste puhul, sest vastavas konfliktis on juriidiliselt võrdsed subjektid. Riik
ei sekku, aga kaitseõigus tagatakse kohtu kaudu. Õiguslik alus: PS § 3 lg 1 – range legaalsusprintsiip, mille kohaselt riigivõimu (sh haldusvõimu) teostatakse
üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega  üleandmine nõuab formaalse
seaduse volitust. Halduskoostööseadus – KOV üksuse, muu avalik-õigusliku juriidilise isiku,
eraõig juriidilise isiku või füüsilise isiku võib volitada riigihaldus ülesandeid täitma seaduse
alusel antud haldusaktiga – peab olema seaduslik volitus, ei saa volitada näiteks määrusega.  Mudelid: 4  Avaliku võimu pädevusega ülesannete üleandmine eraõiguslikule isikutele – eraõig isikud teostavad  võimuvolitustega funktsioone, mis võivad piirata õigusi või panna
peale täiendavaid kohustusi. Peab toimuma  avalik-õigusliku normi alusel. Selle võib
ette näha seadusega, haldusakti või halduslepinguga.   Avalike ülesannete üleandmine riigi või KOVüksuste või ka teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute  poolt  moodustatud eraõiguslikele isikutele  – formaalne avalike
ülesannete   üleandmine.   Ei   ole   võimuhaldus   vaid  lihthaldus,   mida   võib   teostada
halduskandja   ise   või   loob   eraõigusliku   juriidilise   isiku   ja   annab   lihtsalt
haldusülesanded talle üle. Riik võib luua erinevaid eraõiguslikke juriidilisi isikuid –


äriühinguid, sihtasutusi, MTÜ-sid jne. Neid ülesandeid on vaja üle anda, et koormust
riigieelarvele vähendada  (võib ohtu sattuda funktsiooni täitmise kvaliteet – näiteks
Riigi   Kinnisvara   tegevuse   tulemusel   koolid   ei   saanudki   kasu,   mis   oli   äriühingu
eesmärk).  Avalike ülesannete  üleandmine eraõiguslikele isikutele, kusjuures riik või KOV üksused   tagavad   ülesannete   täitmise   ja   järelevalve  -   funktsionaalne   ülesannete
üleandmine.   Ül   antakse   üle,   kuid   selle   täitmine   ei   toimu   vaba   turumajanduse
süsteemis.   Avalike   ülesannete  üleandmine   eraõiguslikele  isikutele   ja   ülesannete   täitmise allutamine  täies   ulatuses   vabale   konkurentsile  –   materiaalne   avalike   ülesannete
üleandmine. Sisuliselt riik loobub ülesannete täitmisest ja selle täitmise tagamisest.  Haldusorgan Normativistliku organiteooria rajaja H. Kelsen käsitles organina kõrgema astme normi poolt
määratud madalama astme normi loojat. Avaliku halduse kandjad on õigusvõimelised, neil on küll õigusvõime, kuid puudub teovõime.
Tegutsema on suutelised aga üksnes  inimesed, kes realiseerivad haldusekandjate õigusi ja
kohustusi.   Haldusekandja   ja   inimeste   ühendamine   toimub   õigustehniliselt   haldusekandja
organi kaudu. Organ on õiguslikult loodud haldusekandja asutus, millel on kindel pädevus.  Organ peab vastama teatud tingimustele, nendeks on: - ta peab olema varustatud avaliku võimu volitustega ja omama nende teostamiseks vastavaid
vahendeid (teenistujad, ametnikud, materiaalne baas jne) - ta peab olema organisatsiooniliselt iseseisev (mitte õiguslikult) - tal peab olema teatud koht (haldusorganite) süsteemis -   tema  pädevus  peab   olema   õiguslikult   määratletud   (seadus,   põhikiri,   põhimäärus   jm
õigusaktid) Organ  on  kõigi  juriidiliste  isikute,  samuti  osalise  õigusvõimega  haldusekandjate  oluliseks
koostisosaks. Organite liigid Kehtivas   õiguskorras   on  riigi   haldusorganiteks   VP,  VV,  ministeeriumid,   riigi   ametid   ja
inspektsioonid.   Nimetatud   organeid   võib   käsitleda   ka   kui   riigi  keskhaldusorganeid.   Teise
rühma moodustavad riigi  kohahaldusorganid. Need on organid, mis asuvad maakondades ja
täidavad oma haldusülesandeid maakonna piires.  Siin võib nimetada maavalitsusi. Kui riigi
haldusorgan ei ole juriidiline isik ja seadus expressis verbis ei anna talle kaebeõigust, siis ei
laiene neile põhiseaduse § 15. Sama kehtib ka KOV organite omavahelise vaidluse kohta.  Halduse organisatsioonilised süsteemid Halduse organisatsioonilised süsteemid on haldusorganite pädevuse piiritlemise ja teostamise
põhialusteks.  Süsteeme on mitmeid: 4


- Tsentralisatsiooni- ja detsentralisatsioonisüsteem (tsentralisatsioon esineb siis, kui pädevus
vertikaalselt   jaotub   erinevate   organite   vahel.   Tsentralisatsioonisüsteem   valitseb   näiteks
ministeeriumi ja selle valitsemisalas moodustatud ametite ja inspektsioonide vahekorras). -kontsentratsiooni- ja dekontsentratsioonisüsteem (kontsentratsioonisüsteem esineb siis, kui
kogu haldusvõim koondub vastavas haldusekandjas vaid ühe organi või nn keskorgani kätte). -  monokraatne   ja   kollegiaalsüsteem   (organi   juhataja   on   üksikisik   ning   talle   on   antud
ainuotsustamise   õigus   –   monokraatne.   Kui   on   kolleegium   otsustajaid,   siis   on
kollegiaalsüsteem) -  territoriaal-   ja   reaalsüsteem   (territoriaalsüsteemi   puhul   on   organile   ette   nähtud   teatud
territoorium,   ruum,   mille   ulatuse   ta   on   volitatud   oma   pädevust   realiseerima,   nt   KOV.
Reaalsüsteemile rajatud haldusorganid teostavad oma pädevust kogu vastava haldusekandja
territooriumil). Pädevus Pädevus väljendab eelkõige haldusekandjate ja haldusorganite õiguste ning kohustuste mahtu.
Pädevuse piiritlemise probleem ei ole formaalne, vaid sügavalt praktilise tähtsusega. Võib
välja tuua järgmised pädevuse liigid: 4 ametiasutustele -  Reaalpädevus   –  selle   määrab   ära   vastav   haldustegevuse   ala,   haldusülesannete   sisu.
Reaalpädevus reguleerib seda, millised ametiasutused milliseid ülesandeid täidavad. - Territoriaalpädevus – kehtestab ametiasutuste pädevuse ruumilised piirid. - Instantsiline pädevus ehk astmeline pädevus. Rajaneb ametiasutuste hierarhilisel süsteemil.
Reguleerib küsimust kas ja millisel eeldusel võib kõrgemal astmel asuv ametiasutus teha
otsuseid alluvate ametiasutuste suhtes. -  Funktsionaalne pädevus –  kujutab endast  ametiasutuse sisemist töökorraldust, ülesannete
jaotamist ametnike vahel. Avalik-õiguslik juriidiline isik Oluline   tunnus,   kuidas   eristada   eraõiguslikust   juriidilisest   isikust   on   avalik-õigusliku
juriidilise isiku loomise kord. A-Õ jur isik luuakse kas kõrgeima riigivõimu organi aktiga –
seadusega   või   selle   alusel  või   kohustusega   teisele   organitele   või   iseseisvatele
õigussubjektidele.  Avalik-õiguslike   juriidiliste   isikute  määratlemisel   tuleb   esiteks   kindlaks   teha,   kas   vastav
seadus ei ütle  expressis verbis, et tegemist on avalik-õigusliku juriidilise isikuga. Kui see
puudub, siis on vaja selgitada juriidilise isiku tekkimise asjaolusid. Kui ka need on ebaselged,
siis tuleb  analüüsida vastava institutsiooni sisulist tegevust, kas ta täidab avalik-õiguslikke
ülesandeid.


Haldustoimingud ja nende vormid (HMS § 106) Haldustoimingute liigid ja vormid on niisama mitmekesised kui haldus ise. Nende kaudu
teadvustatakse   avalikku   administratsiooni,   nad   on   administratsiooni   tegevuse   väliseks
praktiliseks väljenduseks. Täpsemalt öeldes on avalik administratsioon loodud just nimelt
vastavate toimingute sooritamiseks. Oma sisult võib haldustoiminguid liigitada kahte suurde,
põhiliselt   erinevasse   kategooriasse.   Ühe   osa   toiminguid   toob   kaasa   muutusi   õiguslikku
olustikku,   teine   osa   toiminguist   sellist   toimet   ei   oma.   Neid   võib   liigitada   vastavalt
normatiivseteks ja normivabadeks toiminguteks. Neid võib ka nimetada õigustoiminguteks ja
reaaltoiminguteks. Toimingute puhul saab eristada teatud liike:  Reaaltoimingud – soovitud mõju on faktiline. Näiteks politseiniku kumminuia  löök, liikluse jälgimine, kinnipeetavale asja väljastamine või rahalise toetuse 
väljamaksmine. Kinnipeetava ümberpaigutamine ühest vanglast teise on haldusakt,
vanga sees ümber paigutamine (ühest kongist teise) – on kohtupraktika lugenud 
toiminguks.   Teabetoimingud – mitteregulatiivsed teated, selgitused, soovitused, hinnangud,  ettepanekud, hoiatused, vastused teabenõuetele, määrangukirjad, andmete 
kogumine, salvestamine, töötlemine, avaldamine jne. Teabe- või registrikanne võib
osutada haldusaktiks, kui seadusega on talle antud haldusaktiga võrdne tähendus. 
Kui selle otseseks eesmärgiks on andmesubjektile otseste õiguste ja kohustuste 
tekitamine. Näiteks haldusaktiks on avaliku koosoleku registreerimine, erinõuetega
tegevusala kandmine majandusregistrisse, välismaalase üheajalise töötamise 
Eestisse registreerimine jne.  Toimingute puhul on oluline eristada neid menetlustoimingutest. Toimingud, mis toimuvad
haldusmenetluse raames (isiku ära kuulamine, taotluse vastuvõtmine, maksumenetluses tehtud
kontrollakt, ekspertiisi  määramine  jne). Menetlustoiminguid saab  vaidlustada  üksnes koos
põhiaktiga. Toiming peab olema ka tehtud seaduse alusel. Toimingu õiguspärasuse analüüs
näeb   välja   täpselt   samasugune   nagu   haldusakti   puhul.   Toimingu   puhul   on   mänguruum
suurem. Veel on õiguslikult siduvad mõned heakskiidud. (tegemist ei ole haldusaktiga vaid
toiminguga) Haldusakti mõiste ja tunnused Haldus   kui   eesmärgistatud   tegevus   on   protsess,   mis   kujutab   endast   administratsiooni
üksteisele   järgnevate   toimingute   kompleksi.   Haldusaktid   kuuluvad   administratsiooni
toimingute   hulka,   on   nende   vormiks.   See   tähendab,   et  haldusaktid   on   administratsiooni
toimingute õiguslikuks vormiks. Haldusakti olemuseks on toiming. Igasugusele toimingule on
aga omane peale subjekti, eseme ja eesmärgi ka teostamise viis ja iseloom. Õigusnormide
kehtestamine   (muutmine,   tühistamine)   ja   nende   subsumeerimine   toimub   administratsiooni
(subjekti) tahteavalduse kaudu. See on oluliseks tunnuseks haldusakti olemuse määratlemisel.
Haldusakti teoorias määratletakse haldusakti formaalsel ehk funktsionaalsel ja materiaalsel
alusel.  Formaalse liigituse  aluseks on need funktsioonid, mida avaliku võimu teostav organ täidab.
Teiste   sõnadega   öeldes   on   formaalse   liigituse   aluseks   funktsioon,   mida   üks   või   teine
haldusakti   liik   täidab.   Siin   ei   ole   tähtis   see,   kas   antud   aktiga   teostatakse   vastava   organi
põhifunktsiooni   või   talle   antud   nn   abistavaid   funktsioone.   Näiteks   haldusorganite


põhifunktsiooniks   on   materiaalselt   mõistetud   haldusfunktsioon   (viib   ellu,   rakendab,
realiseerib seadusi). Kuid haldusorganid täidavad ka kõrvalfunktsioone nn kahte abistavat
funktsiooni   –   legislatiiv-   ja   jurisdiktsioonilist   funktsiooni.   Legislatiivfunktsioon   on
põhifunktsiooniks   legislatuurile   (parlamendile)   ja   jurisdiktsiooniline   funktsioon   on
põhifunktsiooniks   kohtutele.   Mõlemad   nimetatud   funktsioonid   on   kõrvalfunktsioonideks
haldusorganitele.  Seega haldusakt formaalses mõttes on avaliku administratsiooni iga akt, mis on vastu võetud
talle seadusega peale pandud funktsioonide täitmiseks, olenemata sellest, kas realiseeritakse
haldus-, legislatiiv-, või jurisdiktsioonilist funktsiooni. Siin ei ole oluline akti sisu, vaid organ,
kes selle akti vastu võttis.  Lihtsustatult öeldes on haldusakt formaalses mõtteis kõik need
aktid, mida võtavad vastu haldusorganid. Materiaalse liigituse  aluseks on funktsioon, mida täidetakse. Funktsiooni olemus, tema sisu
määrab ära ka vastava õigusakti sisu. Kuna haldusfunktsiooni sisuks on täidesaatmine, siis
materiaalselt mõistetud haldusakt on eelkõige täitevakt, temaga korraldatakse üksikjuhtumeid.
Saksa   haldusmenetluse   seaduses   defineeritakse   haldusakti   järgmiselt:   haldusakt   on   iga
korraldus, otsus või muu vastuvõtlik abinõu, mida ametiasutus võtab tarvitusele üksikjuhtumi
reguleerimiseks avaliku  õiguse valdkonnas ja mille  vahetu õigustoime  on suunatud  välja.
Eesti haldusmenetluse seaduses § 51 on haldusakti mõiste välja toodud järgmiselt: Haldusakt
on   haldusorgani   poolt   haldusülesannete   täitmisel   avalikõiguslikus   suhtes   üksikjuhtumi
reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele
suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.  Siit võib välja tuua erinevad haldusakti tunnused:  Haldusorgani (HMS § 8 lg 1) poolt välja antud
 Haldusülesannete täitmine kujutab endast teatud toiminguvormi, mida teostatakse avalik-õiguslikes suhetes (kui on tegemist haldussuhtega, siis suhte aluseks peab
olema haldusõigusnorm).  Haldusakt on suunatud väljaspool haldust ehk on suunatud haldusorganisatsioonist väljaspool asuvatele isikutele, ta loob neile õigusi ja kohustusi ja tegemist ei saa
olla   nn   teenistusaktidega   organisatsioonisiseselt.   Oluline   on   siinjuures   silmas
pidada seda, et kui vastav käskkiri või korraldus puudutab ametnike personaalseid
õigusi, siis on see käskkiri või korraldus  ka  haldusaktiks. Aga kui käskkiri või
korraldus on seotud ametniku vallandamisega, üleviimisega, distsiplinaarkaristuse
rakendamisega, siis see kahtlemata puudutab ka ametniku personaalõigusi ja on
haldusaktiks.   Õiguslik   reguleerimine   –   õiguslikult   siduv   korraldus,   tahteavaldus   või tahteavalduse selgitus, mis on suunatud õiguslikule tagajärjele. Haldusakti üheks
oluliseks tunnuseks on tema regulatiivsus. (käsud, keelud, kohustused, aktid, mis
loovad, lõpetavad või muudavad õigussuhet, määravad kindlaks isiku õiguse või
tema õiguslikult olulise omaduse).   Ühepoolne regulatsioon – tegemist peab olema sellise aktiga, mida iseloomustab ühepoolsus   ja   kohustuslikkus.   Siin   ametlik   haldusorgan   kehtestab   ühepoolselt
käsud/keelud/jne ja nende täitmine on kohustuslik.  Üksikjuhtumi reguleerimine – üksikjuhtumil on mingi konkreetne individuaalne iseloom.   Tegemist   on   konkreetse   juhtumiga   ja   adressaat   on   kindlalt
konkretiseeritud.   Juhtumi   saab   määratleda   ajalis-ruumilise   kriteeriumi   alusel.
Igasugune isikule esitatud nõue sooritada teatud tegu, hoiduda sellest või lubada


talle mingi tegu – on üksikjuhu reguleerimine. Ajaline kriteerium eeldab seda, et
tegemist oleks konkreetse ajafaktoriga. Normi puhul seda ei ole – norm kehtib
seni, kuni ta kehtetuks tunnistatakse.   Haldusakti andmisest keeldumine on haldusakt. Üldkorraldus haldusaktina:  Adressaadid on üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikud (a la jalgratturid,  autojuhid)  Adressaat võib olla ka avalik-õiguslik asi, mille seisundit muudetakse. Asja  õiguslik seisund on aluseks isikute õigustele ja kohustustele. Näiteks mingil alal on
loodukaitsepiirangud mingi kinnistu suhtes, aga kinnistu omanik võib vahetuda 
ning sel juhul kehtivad regulatsioonid kõigi nende isikute jaoks, kes on selle 
konkreetse kinnistu omanik. Siin võib näite tuua alkoholiseadusest, mille alusel 
võib vald või linnavalitsus peatada alkoholimüügi õiguse avaliku korra huvides 
peatumist tingiva asjaolu esinedes oma haldusterritooriumis seni, kuni peatamist 
tingiv asjaolu on ära langenud.  Üldkorraldusteks on Riigikohus ka kvalifitseerinud ka vangla kodukorra, mis on kehtestatud 
direktori käskkirjaga. See tähendab, et selle kodukorra kehtestamise ajal ei olnud isikute ring, 
kellele see kohaldub kindel.  Haldusaktide liigid:  Käskivad haldusaktid (käsud/keelud/kohustused jne)  Kujundavad haldusaktid (mis loovad, muudavad või lõpetavad konkreetse  õigussuhte) nt ametniku ametisse nimetamine, vabastamine jne.  Konstateerivad haldusaktid (määravad kindlaks isiku õiguse või tema omaduse.  Tuvastavad haldusaktid). Õigus nõuda toetusi ja stipendiume. See haldusakt ütleb 
seda, mis de lege lata kehtib. Võib liigitada ka õigusliku toime järgi adressaadile:  Soodustavad haldusaktid
 Koormavad haldusaktid (k.a otsus jätta soodustus andmata)  Sega toimega haldusaktid (isiku jaoks üheaegselt nii soodustav kui ka koormav) Topelt toimega haldusaktid (soodustava haldusaktiga, mis koormab kolmandat isikut) Haldustoimingute liigitus:


Haldusakti mõiste ja liigid (HMS §-d 51 ja 52) Haldusakti mõiste ja tunnused ● Haldusakt  on   haldusorgani   poolt   haldusülesannete   täitmisel  avalik-õiguslikus   suhtes
üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste  või   kohustuste   tekitamisele,   muutmisele
või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. (HMS §
51 lg 1) ● Üldkorraldus  on   haldusakt,   mis   on   suunatud   üldiste   tunnuste   alusel   kindlaksmääratud
isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2).  Osahaldusakt   on   akt,   millega   antakse   osajuht   või   osaluba   mingi   suurema haldusakti raames. Näiteks osaluba ehitada lisakorrus majale.   Eelhaldusakt on akt, millega on võimalik teha haldustoiming õiguslikult kindlaks enne   halduse   läbiviimist.   Selleks   võib   olla   ka   maksuettekirjutus,   millega
määratakse maksusumma, kuid ei määrata tähtaega selle tasumiseks. Eelhaldusakt
on siduv ja kui ei ole seda vaidlustatud, siis eelhaldusakti juurde tagasipöördumine
ei ole enam võimalik. Kuigi on oluline märkida veel seda, et § 52 lg 1 p 2 mainib
vaid   tuvastavaid   haldusakte,   on  olemas   ka   kujundavaid   eelhaldusakte.   Näiteks
taotluste   paremusjärjestuse   kinnitamine,   ehitise   projekteerimiste   tingimuste
kinnitamine. Kuna palju vaidlusi on seoses riigihangetega, siis  eelhaldusaktidena
on määratletud ka hanketeated ja hankedokumendid, mis määravad kindlaks hanke
esitamise nõuded ja pakkumiste võrdlemiste tingimused. Eelhaldusaktide puhul
kui  isik leiab,  et  konkursitingimused  on õigusvastased,  siis  peab  ta  need  enne
lõplikku   lahendamist   vaidlustama.   Kui   isik   jätab   vaidlustamata,   siis   kohtus
mingisugust tulemust ta ei saavuta.  Haldusakti kõrvaltingimused on: - Haldusakti   kehtivusaja   piiramine   nt   kauplemisloa   kehtivuse   sidumine   tervisekaitse
asutuse tunnustuse saamiseni.  - Lisakohustus   (täiendab   haldusakti   põhiregulatsiooni)   ja   ei   sõltu   akti   põhisisust
tuleneva õiguse tekkimisest.  - Lisatingimus   –   haldusaktis   sisalduva   õiguse   realiseerimise   võimalus   tekib
lisatingimuse täitumisel. (nt kauplemisloale lisatakse klausel, et luba jõustub pärast
sanitaarremondi tegemist).  - Muutmisvõimaluse reserveerimine haldusaktis. Annab võimaluse haldusakti kehtetuks
tunnistamisel ja selline reservatsioon elimineerib õiguspärase ootuse.  Kõrvaltingimuse kehtestamise nõuded.  Millal võib haldusaktis kõrvaltingimusi sätestada?
HMS § 53 lg 2 - Kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta andmata – nt Vabariigi Valitsus andis
kaevandamisloa, kuid selle KOV-i territooriumil detailplaneering kaevandamist ette ei
näinud. Kui kaevandusloale oleks lisatud lisatingimus, et kaevandamisluba hakkab
kehtima juhul, kui detailplaneeringus viiakse sisse lubav muutus.  - Kui seaduses on expressis verbis sätestatud kõrvaltingimuse lisamine. - Juhul, kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. 


Haldusaktide õiguspärasus Seaduse   reservatsiooniprintsiip   nõuab,   et   haldustoimingu   tegemiseks   peab   olemas   olema
volitusnorm. HMS § 54 – õiguspärasus haldusakti puhul – kehtiva õiguse alusel ja sellega
kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Inimese põhiõigusi ja
kohustusi   võib   piirata   vaid   seaduse   alusel   (põhiseadus),   mistõttu   koormavaid
haldustoiminguid ei saa teha määruse vaid seadusega.  Volitusnormi kooskõla PS-i ja EL-i õigusega.  Tuleb kontrollida kas haldusakt on kooskõlas seadusnormidega. Tuleb jälgida, kas haldusakt jääb volitusnormi piiridesse. Tuleb   välja   selgitada   kas   on   välja   toodud   haldusakti   faktilised   asjaolud,   kas   nendega   on
arvestatud? Kas   haldusakt   on   kooskõlas   põhiõiguste   ja   õiguse   printsiipidega?   Kas   haldusakt   on
proportsionaalne (sobiv, vajalik, mõõdukas) Tuleb kontrollida kas kaalutlusõigust on teostatud õiguspäraselt (tüüpilised vead on 
kaalutlusõiguse kasutamata jätmine, välimiste piiride ületamine, sisemiste piiride ületamine, 
asjassepuutuvate asjaolude arvestamatajätmine, mitteasjassepuutuvate asjaolud arvestamine). Haldusakti tühisus HMS § 63 lg 2 – juhtumid, millal haldusakt on tühine:  Sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan
 Sellest ei selgu haldusakti adressaat  Seda ei ole andnud pädev haldusorgan
 See kohustab toime panema õigusrikkumise  Sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole  muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.  RK on toonud juurde veel ühe aspekti: on öeldud, et kui haldusaktis on ilmselged  puudused, siis on selline haldusakt tühine. Tühine haldusakt on kehtetu algusest 
peale, mis tähendab seda, et kõik toimingud, mis on selle tühise haldusakti alusel 
tehtud, tuleb kõik tagasi pöörata. Tuleb taastada endine olukord enne tühise 
haldusakti andmist.  HMS § 63 lg 3 – haldusakti osa tühisus toob kaasa haldusakti tühisuse, kui haldusakti ei oleks
ilma tühise osata välja antud.  Haldusakti võib kehtetuks tunnistada edasiulatuvalt (ex nunc) või tagasiulatuvalt (ex tunc).
HMS § 64 lg 3 sätestab ära haldusakti kehtetuks tunnistamise korra.  HMS § 67 toob ära ka usalduskaitse arvestamise põhinõuded. On välja toodud ka tingimused,
millal ei kaitsta isikut usalduskaitseprintsiibiga (sätestatud HMS § 67 lg 4).  Õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamine:  Isiku   kasuks   (eelkõige   koormav   haldusakt).   Üldjuhul   on   sellise   haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud. HMS § 65 lg 2.  Isiku kahjuks HMS § 66 lg 2 – kui on lubatud seadusega jne (loe seadust). 


 Asjaolud   muutumise   alusel  –   alates   asjaolud   muutumisest,   kui  isik   on   jätnud täitmata kohustuse teatada asjaolude muutumisest (HMS § 66 lg 4). Haldusakti kehtetuks tunnistamine toimub eraldiseisva haldusaktiga. Kehtetuks tunnistamine
võib   toimuda   isiku   taotlusel   (kui   on   olemas   menetluse   uuendamise   alused)   või   seaduse
initsiatiivil. Haldusakti kehtivus HMS § 61 – toob välja haldusakti kehtivuse eeldused.  Haldusakt tehakse kätte toimetamisega teatavaks käesoleva seaduse 1. peatüki 7. jaos (§ 25 jj)
sätestatud korras isikule:
1) kelle õigusi haldusaktiga piiratakse või kellele pannakse haldusaktiga täiendavaid 
kohustusi;
2) kelle kahjuks tunnistatakse kehtetuks või muudetakse varasem haldusakt.
(3) Haldusorgan teeb haldusakti avalikult teatavaks:
1) käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel;
2) kui seda nõuab isik, kellel on selleks põhjendatud huvi;
3) kui haldusakti avalik teatavakstegemine on ette nähtud seaduse või määrusega. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud 
õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.


Halduse üksikaktide liigid Korraldus Korraldus   ei   sisalda   õigusnorme,   tema   funktsiooniks   on   reguleerida   üksikjuhtumeid.
Korraldusega   midagi  korraldatakse,   kästakse   või   keelatakse,   kohustatakse   või
õigustatakse.   Korraldus   võib   olla   ka   käskkiri   üksikaktina.   Avalikus   halduses   annavad
korraldusi välja enamasti Vabariigi Valitsus, maavanemad, KOV, riigikontrolör, õiguskantsler,
riigisekretär (jt organid).  Otsus Üksikaktid,   millega   administratsioon   lahendab  jurisdiktsioonilisi   küsimusi  –vaidlusi   ja
kaebusi.   Otsusega   reguleerib   administratsioon   vahekordi   individuaalselt   määratletud
subjektide   vahel   ning   temaga   teostatakse   jurisdiktsioonilist   funktsiooni.   Lisaks   veel
lahendatakse otsusega teenistuslikke distsiplinaarküsimusi. Kaebuse võib otsuse peale esitada
(isiku   poolt   kes   otsust   taotles)   kõrgemalseisvale   instantsile   /   KOV   volikogule   ning
halduskohtusse. Otsuse peale kaebamised jagunevad kaheks: 
● Vaie – kaebus, mis esitatakse vaidlust tekitanud haldusakti vastu võtnud või toimingu sooritanud organi (ametniku) kõrgemalseisvale instantsile.
● Haldusvaie  - vaie, mis esitatakse vahetult vaidlust tekitanud õigusakti andnud või toimingu sooritanud organile (ametnikule).
Alluvad halduskohtu kontrollile.  Haldusakt on administratsiooni toimingute õiguslikuks vormiks. 


Määrus Mõiste – HMS § 88 – määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude
reguleerimiseks.  Määruse õiguspärasus – HMS § 89 –  (1) Määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja
kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud
haldusorgan.   (2) Määruse andmisele ei kohaldata käesoleva seaduse 1. osas sätestatut, välja arvatud 1.
peatüki 1. ja 2. jao ning 3. peatüki sätted. Määruse õiguspärasus:  Formaalne määratletus –  o Välja antud pädeva haldusorgani poolt, kusjuures väljaandmisel on järgitud menetlusnõudeid   (näiteks   Vabariigi   Valitsuse   seaduse   järgi   lihthäälte
enamusega).   Lisaks   näiteks   koalitsiooni   valitsus   annab   määrusi   konsensuse
alusel   (kõik   ministrid   peavad   poolt   olema).   KOVi   puhul   häälteenamus
(majoriteedipõhimõte). o HMS   §   92   lg   2   1.   lause   –   määruse   preambulis   peab   olema   viide menetlusnormile o Lisaks peab olema määrusesse märgitud selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number. Määrus pealkirjastatakse (HMS §
92 lg 3) o Kui   tegemist   on   teist   määrust   muutva   või   kehtetuks   tunnistava   määrusega, tuleb nimetada ka muudetava või kehtetuks tunnistatava määruse pealkiri ja
number ning määruse andmise kuupäev ja määruse avaldamismärge. (HMS §
92 lg 4) o Kui VV reguleeritakse vastava ministri valdkonda, siis vastav minister ka(ehk kolm   allkirja:   peaminister,   vastav   min   ja   ...)   volikogu   esimees,   valla/linna
sekretär.  Materiaalne määratletus – o Eeldab volitusnormi olemasolu ja sellega kooskõla (volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga). (HMS § 90 lg 1) o KOV puhul võib kohaliku elu korraldamiseks KOVi organ anda määruse ka volitusnormita, seda vaid juhul, kui seaduses volitusnorm puudub. (HMS § 90
lg 2) KOV määrusandlus õigus – seadusandja annab seadusega üle teatud kohustused ehk teatud
kohustused on KOVile volitatud seadusega. Saab teha eridelegatsiooni alusel kohaliku elu
küsimusi, see on reguleeritud seadustega. On ka määrused, mis reguleerivad kohaliku elu
küsimusi,   mis   ei   ole   seadusega   reguleeritud.  Regulatsiooni   peab   olema   kooskõlas  muude
seadustega ja alusnormidega!  On oluline märkida ka seda, et põhiõigusi võib piirata vaid
seadustega. Määruse vastavus volitusnormi eeldustele. Proportsionaalsus, õiguskindlus.  Määruse  kehtivus-  jõustub  kolmandal   päeval   avaldamisest   riigi   teatajas,   kui   ei   ole   muud
moodi määruses sätestatud. Vacatio legis määruse puhul on järelikult vaikimisi kolm päeva.


Kui määrus on antud volitusnormi alusel, kuid volitusnorm ise ei ole veel jõustunud, siis ei
jõustu ka määrus enne volitusnormi jõustumist.  KÕIK määrused avaldatakse riigi teatajas. Määruse kehtivus HMS § 93:  (HMS § 93 lg 1) - Kehtib seni,  o kuni tunnistab kehtetuks haldusorgan; 
o Riigikohus, või; 
o kehtivusaja lõppemiseni, või; 
o volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni  Volitusnorm sisaldab eriseauduses, kui see tunnistatakse kehtetuks, siis on kehtetu ka volitusnorm ja seoses sellega ka määrus, mis selle volitusnormi alusel on antud. o        Ehk tuleb üle vaadata ka määrused, mis on selle seaduse all antud, enne kui hakatakse kehtetuks tunnistama mingit seadust. Määruse tühisuse alused – HMS § 94:  Pole kehtivas korras avaldatud, ja; 
 Määrusest ei nähtu selle andnud haldusorgan (väga vähe esineb). NB!
Kohustuslikud on täitmiseks üksnes avaldatud seaduses PS §3- see säte kehtib kõigi 
materiaalsete seaduste kohta. Ka määruste kohta, sest sisaldab õigusnorme. Kas saab olla 
salajasi määrusi? Nüüd on regulatsioon, mis lubab ka salajastele määrustele (riigisaladus) ei 
avaldata teksti, aga pealkiri ja info kehtivuse kohta jääb.
Ka Vabariigi Valitsus on andnud määrusi, vastavalt valitsuse määrusele valitsusasutuste töö
korraldamises ja muudes sarnastes küsimustes. Ehk eneseregulatisoon – ei ole vaja viidata
volitusnorimile.  HMS § 91 – Edasivolitus ehk subdelegatsioon (1)   Haldusorgan,   keda   on   volitatud   määrust   andma,   võib   määruse   andmise   teisele
haldusorganile edasi volitada ainult juhul, kui see võimalus on volitusnormis ette nähtud.  (2) Kui küsimuse otsustamine on seadusega antud kohaliku omavalitsuse pädevusse, siis igal
konkreetsel juhul, kui küsimus ei ole seadusega antud valla- või linnavolikogu ainupädevusse,
võib valla- või linnavolikogu määruse andmise edasi volitada valla- või linnavalitsusele. Kokkuvõtteks määruste kohta Tuleb   vaadata   kas   määrus   on   kooskõlas   volitusnormiga,   et   ei   oleks   vastuolus   muude
õigusharude ja ka ELi õigusega. Määruste puhul peab sisalduma preambul, kus viidatakse
volitusnormile. Peab olema ka kp ja muud asjad, mis allkirjastatud.  Haldusakt   reguleerib   üksikjuhtumit,   adressaat   individualiseeritud.   Määrus   aga   reguleerib
piiritlemata   arv   juhtumeid,   adressaadid   ei   ole   individualiseeritud,   vaid   on   abstraktselt
määratud. Määrusel on välismõju. Ühepoolne tahteavaldus haldusorgani poolt, mis on pädev
määrusi andma. Õiguspärasuse puhul on eristatav formaalne ja materiaalne.




Haldusleping Mõiste – HMS § 95 –  Halduslepingu mõiste Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida
kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks. Halduslepingu pooled (HMS § 96) –  (1)   Vähemalt   üks   halduslepingu   pool   on   riik,   kohaliku   omavalitsuse   üksus,   muu   avalik-
õiguslik juriidiline isik, eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik, kes seaduse alusel täidab
avaliku halduse ülesandeid. (2) Riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse nimel sõlmib halduslepingu haldusorgan, kelle
pädevuses on täita halduslepingu esemeks olev ülesanne. Halduslepingu sõlmimise lubatavus (HMS § 97) (1)  Piiritlemata  arvu  juhtumite  reguleerimiseks  võib  sõlmida  halduslepingu  vaid  seaduses
sisalduva volitusnormi alusel. (2) Haldusorgan võib sõlmida halduslepingu üksnes oma pädevuse piirides. Haldusorgan ei
või võtta endale halduslepinguga kohustusi, mis ületavad tema pädevuse. Meie õiguskorras valdavalt üksikjuhtumeid reguleerivad lepingud.  Üksikjuhtumeid reguleeriv  tekitab, muudab või lõpetab  õigussuhteid. Õiguslikke tagajärgi
kaasa toov  suunatud tahteavaldus, kahe või enama õigussubjekti vaheline õigussuhe.  Kuidas eristada halduslepingut eraõiguslikust lepingust: Kas igal konkreetsel juhul on HO poolt sõlmitud leping orienteeritud haldus või eraõigusele.
Sellest   sõltub,   millist   regulatsiooni   rakendada.   Milline   on   vastutus?   Millised   on   lepingu
täitmise võimalused? Millised on vaidluste puhul kohtu tee?  Liigi määrab ära lepingu ese. Sisu uurimisel tuleb kindlaks teha, kas faktiliste asjaolude üle
otsustamisel tuginetakse haldusõigusele või mitte, eriti kas lepinguga üle võetud kohustused,
või lepingulise käsu täitmine on  haldusliku iseloomuga  või mitte. Halduslepingu esemeks
olevad asjaolud kuuluvad haldusõiguse regulatsiooni alla. Riigikohus on märkinud, et avalik-
õigusliku  lepinguga  ehk halduslepinguga  on  tegemist  siis, kui  leping  teenib  haldusõiguse
normide täitmist ja sõlmitakse haldusõiguse normide alusel. Kokkuvõtlikult  Igasugune   avalik-õigusliku   kohustuse   täitmise   käsitlemine   kvalifitseerib   lepingu
halduslepinguks.   Nt kinnisasja sundvõõrandamise seadus toimub halduslepingu alusel. Leping sisaldab kohustust   haldusakti   andmiseks   või   muu   haldustoimingu   sooritamiseks.   Leping
käsitleb kolmandate isikute subjektiivseid avalik õiguslike õigusi või kohustusi.   Nt   jäätmekäitlemis   seadus.   KOVi  ja   jäätme   käitleja   vahel   tekkivad   vaidlused   on halduskohtu pärusmaa. Kui lepingu esemeks on haldusülesanne ja selle täitmine. 


Halduslepingu eristamine eraõiguslikust lepingust  Avalik-õiguslik eesmärk ei tee paratamatult lepingust halduslepingut. Samuti ei toimu avalik-õiguslike   ülesannete   täitmine   ainult   halduslepingu   alusel,   vaid   võivad   olla
korraldatud ka tsiviilõigusliku lepinguga. Nt kui eraõiguslik isik palgatakse avalik-
õiguslikke teenuseid pakkuma, ilma et talle oleks üle antud avalik õiguslikke volitusi
ja ainuvastutusõigust (näiteks prügiveoteenus).   Lepingu määratlemisel on oluline lepingu eesmärk ja lepingu kui terviku õiguslik iseloom. HL-ga on tegemist siis kui isik on kohustatud haldusõiguse normi alusel tasu
maksma. Kui seda ei ole, siis on rahalised kohustused seotud eraõiguslike aspektidega.  Vastav   leping   võib   sisaldada   mõlemaid   komponente,   ehk   lepingul   puudub   ühtne õiguslik kval. Lepinguõiguses kehtib ühtne õiguslik põhimõte, mille kohaselt ei saa
olla segalepinguid. Tuleb lähtuda nn absorbtsiooni printsiibist – mille kohaselt terve
lepingu   suhtes   kohaldatavad   normid,   ehk  lepingu   tüübi   määrab   ära   kõige
määravam osa. Lepingu avalik õiguslik osa automaatselt domineerivaks, vaatamata
tema tegelikule osale lepingust. Kui leping sisaldab vähemalt ühe mitte ebaolulise
avalik õiguslik kohustuse või seda kohustust käsitleb, on tegemist halduslepinguga.
Seda juhul kui lepingulised kohustused, nii eraõiguslikud kui avalik-õiguslikud, on
omavahel   seotud.   Siis   tervikuna   on   tegemist   HL-na   ja   vaidlused,   mis   tekivad   on
tervikuna   halduskohtu   pädevuses,   ja   on   pädev   hindama   ka   lepingus   sisaldavaid
eraõiguslikke asju. Kui need eristatavad ja ei ole seotud, siis on võimalik vaidlust
lahendada ka erinevates kohtutes. Halduslepingu lubatavus HMS § 97 lg 2 - Haldusorgan võib sõlmida halduslepingu üksnes oma pädevuse piirides.
Haldusorgan ei või võtta endale halduslepinguga kohustusi, mis ületavad tema pädevuse. Halduslepingu pooled Kas riik, KOVi üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, samuti ka eraõiguslik juriidiline
isik, kes seaduse alusel täidab avaliku halduse ülesannet. Ehk üheks pooleks avaliku võimu
kandja. On võimalik, et eraõiguslikule isikule on üle antud seaduse alusel (akti või lepinguga)
antud võim, ehk võib olla kahe füüsilise isiku vahel, üks neist on aga avaliku võimu kandja
rollis.  Lepingu   kvalifitseerimine   puhul   on   institutsioonalne   aspekt,   funktsionaalne   aspekt-   tuleb
kontrollida, kas lepingu ese on defineeritud HÕ normide poolt või mitte.  Halduslepingu õiguspärasus Peab vastama:   §-s 54 (peab olema antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele), ja;   §-s57 (vaidlustamise viide ja kord peab olema täpselt ära määratletud) sätestatud nõuetele.  Neid nõudeid kohaldatakse niivõrd kui need ei ole vastuolus lepingu olemusega. Need
laienevad   ka   halduslepingule.   Eeldab,   et   lepingu   sõlmija   on   haldusorgan   või   võimu
kandja, haldusvigadeta, on volitus, formaalsete vigadeta.


 Formaalne õiguspärasus- pädevus, menetlus ja vormi nõuete täitmine (nagu haldusakti puhulgi) Laienevad ka eraõiguslikud regulatsioonid, eelkõige HL muutmine § 102, kus on sätestatud
halduslepingu muutmine ja lõpetamine.  Halduslepingu täitmiseks võib volitada (täpsem sätestus halduskoostöö seaduses):  Lihthalduslike toimingute tegemiseks lepinguga
 Avaliku võimu funktsioonide (täidesaatva riigivõimu ülesanded) üle andmine, mille alusel võivad ka eraõiguslikud isikud rakendada avalikku võimu  volitusi –
Halduskoostööseadus § 4 –  o peab olema seadus, mis annab võimaluse sellised ülesanded üle anda; 
o volituste sisu; 
o haldusülesanne, mida edasi volitatakse; 
o riikliku järelevalve teostaja selle ülesande teostamise üle; 
o samuti ka see mis juhtub kui isikuga midagi juhtub, kes üle võtab jne.   Võib anda üle ka eraõigusliku lepinguga halduskoostöö seadus § 3 lg 4- tingimused,  mille alusel võib sõlmida ka tsiviilõigusliku lepingu. Lepinguga ei reguleerita avaliku 
teenuse kasutaja või muu kasutaja õigusi ja kohustusi; riiki või KOVi ei vabastata tal 
lausvatel kohustustest; ülesannete täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. o Oluline on tingimus, et ei vabastata riiki ega KOVi kohustustest (st kui  midagi juhtub, siis siiski riik või KOV peab haldusülesande lõpuni viima). Sõjaasjade märgistamise tagab kaitseministeerium. Võib üle anda eraõiguslikule isikule 
(näiteks sõjaväemasinate hoolduse võib läbi viia eraisikust ettevõte). Aga see ei vabasta 
kaitseministeeriumi täitmisest, vaid ta võib selle ise korraldada ehk piltlikult öeldes ei pea ise 
füüsiliselt tegema. Ülesanne – lepingu esemeks oli (kas võis käsitleda tsiviilleping).
Lepingus peab olem tahe nähtav – kas pooled läksid teadlikult üle tsiviilõiguslikule vormile? 
Peaks lepingus selgelt näha olema. Kui lepingus ei ole selgelt sellest aru saada, siis 
eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Halduslepingu puhul on kohtu kulud väiksemad 
kui tsiviilvaidluste puhul. Lepingu muutmisel: Oluline erinevus § 102- võrreldes VÕS §-ga 97. Lg 2 – haldusorgan võib halduslepingu
ühepoolselt lõpetada või muuta, et vältida avaliku huvi raske kahjustamine ja see muutmine
on vältimatult vajalik. Näiteks –  kui vald sõlmis eraõigusliku juriidilise isikuga lepingu, kes pidi ehitatama lasteaia ja vald selle eest maksma. Haldusülesanne, ehk haldusleping. Kui eraõiguslik isik ei avalda
vabatahtlikult,   täidab   ta   haldusülesannet.   Eraõigusliku   juriidilise   isiku   tegevus   ei   ole   siis
pelgalt abistav. Oli vastuvõetud kohaliku volikogu määrus, mis sätestas summa, mida vald
tasus. Lepiti kokku tasu ulatuses, kuid selgus, et arvutati valesti – summat vähendati, kuna
tegemist on ülekaaluka avaliku huvi vähenemisega. RK ütles, et määruse muutmine ei ole
tähtis, rolli mängib see, mis lepingus kirjas oli, ehk määruse esialgne variant. Omavalitsusus
üksus   ei   tõestanud   ära,   et   tegemist   oli   avaliku   huvi   raske   kahjustamine,   seega   võitis
eraõiguslik juriidiline isik.


Haldusmenetlus See on haldusorgani iga otsustus, muu abinõu rakendamine või lepingu sõlmimisele suunatud
tegevus.  See   hõlmab   väga   suurt   menetlust,   need   on   erinevad,   nende   rakendamise   puhul
mõningaid ühiseid jooni. Peetakse silmas vaid teatud osa laiaulatuslikust määratlusest, kuna
täpne puudub, siis tuleb iga kord täpselt välja selgitada millist rakendada. HMS annab kitsama
mõiste. § 2 lg 1. Kitsam määratlus. Lg 2 välistab haldusmenetlusest teatud eriliiki menetlused.
Siit saame välja tuua HM tunnused: 4  Läbiviijaks haldusorgan  Menetluse   eesmärgiks   on   otsustada   isiku   õiguste   ja   kohustuste   üle   või   otsustada halduse käitumist isiku suhtes.   Tegevus on suunatud väljapoole- ehk haldusevälisele isikule   Halduse ülesande täitmine ehk halduse funktsiooni täitmine – haldusakt, haldusleping, määrus,   toiming   (haldusmenetlus   ei   käsitle   siseõiguse   akte,   millel   on
organistatsioonisisene toime) HMS §112 lg 2- eriseadusega reguleeritud kohaldatakse käesolevat seadust juhul, kui seda
näeb ette eriseadus (lex specialis). Kui eriseaduse regulatsioon ei ole ammendav ja põhjalik,
tuleb lähtuda HMS-st. Haldusmenetluse põhimõtted 5  Isiku õiguste kaitse PS § 3   Vormivabadus   §   5   lg   1   -   menetlustoimingu   vormi   ja   muud   üksikasjad   määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.   Eesmärgipärasus § 5 lg 2 - eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid ja tarbetuid kulutusi isikutele. Kiirus ei tohi olla peamine,
tuleb siiski tähtsad asjaolud välja selgitada.   Ametlikkus   ehk   ofitsiaalsus   -   teatud   menetlusi   on   haldusorgan   kohustatud   ise algatama, ametikohustustest tulenevalt. Järelevalve menetlus.  Samuti määrab haldusorgan ise asja arutamise ulatuse ja arutlusse tulevate küsimuste kogumi, juhtides menetlust ametlikult  Oportuniteedi  printisiip  -  teatud menetlusi algatatakse kaalutlusõiguse alusel- järelevalve
menetlus   on   avalikes   huvides.  Tuleb   algatada   juhul,   kui   kaalutlusõigus   on   redutseerunud
nullini või järelevalve on seotud isikute subjektiivsete õiguste kaitsega. Järelevalve menetlust
saab algata isiku taotlusel ainult siis kui see on seotud isiku õiguste kaitsega. Nt liigne müra,
õhu saaste, isikute elu ja tervis. Dispositiivsus-  menetlus   algatatakse   isiku   taotluse   alusel   ja   selle   esitaja   määrab   ära   ka
menetluse eseme ja sellega ka haldusmenetluse tervikuna.  Uurimispõhimõte -  HMS § 6 olemus selles, et haldusorgan on ametist tulenevalt kohustatud
välja selgitama menetlevas asjas vajalikud asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid
omal algatusel. Haldusorgan ei ole seotud menetlusosaliste poolt esitatud ja taotluses olevate
asjaoludega. Menetluse osalised võivad esitada omapoolseid tõendeid. HMS § 5 lg 1 - määrab
üksikasjad, haldusorgani kaalutlusõiguse aluse, samuti ka selle, milliseid vahendeid ta kasutab
tõendite   välja   selgitamiseks.  Haldusorganil   on   õigus   nõuda   menetluse   osalistelt   nende
käsutuses olevate tõendite esitamist, mille abil saab haldusorgan teha kindlaks relevantsed


asjaolud – sanktsioonid, kui isik ei esita neid asjaolusid. Kui on soodustav haldusakt - siis
võib jätta andmata. Nt kui isik tahab ehitusluba aga ei esita vajalikke dokumente. Koormavate
aktide puhul ei ole sanktsioone – haldusorgan peab need ise välja selgitama, aga mitte kogu
faktoloogiat, vaid menetluses relevantsed asjaolud. Haldusorgan peab kõik asjaolusid arvesse
võtma, ka soodsaid asjaolusid koormava akti puhul.  Üldjuhul on kolleegium rõhutanud, et
õiguspärase menetluse eest vastutab haldusorgan. Tõendamiskoorimis lasub haldusorganil, va
kui seadus paneb koormise menetlusosalistele. Nt pagulaste seadus ja maksu asjades.  Tagasilükkamise   keeld  -  haldusorgani   pädevusse   esitatud   taotlused   on   haldusorganid
kohustatud vastu võtma – HMS § 15 lg 1, sõltumata puudustest, va juhul kui seadusega ei ole
sätestatud   teisiti.  Ka   menetluse   käigus   ei   või   haldusorgan   taotlusi   tagasi   lükata,   esitatud
taotlused ja arvamused peab teadmiseks võtta. Kui haldusorgani pädevusse taotlus ei kuulu,
võib ta jätta selle läbi vaatamata § 15 lg 4 - peab teatama sellest taotluse esitajat.  Avalikkuse printsiip  HMS § 7 –  HM on avalik.  See on seotud PS § 44 lg-ga 2 –kõik
riigiasutused on kohustatud andma infot. Ei ole absoluutne, seda piirab järgmine printsiip – Andmekaitse   -  haldusorgan   on   kohustatud   hoidma   saladuses   riigisaladust,   isikuandmete
kaitset  HMS   §   7   lg   3   ja   4.   Avaliku   teabe   seadus   -   toob   ära   andmed,   mis   ei   kuulu
avalikustamisele ja millele menetlusevälistel isikutel juurdepääs puudub. Delikaatsed andmed
- perekond, sots abi / teenuste taotlemise andmed, isiku vaimsed ja füüsilised andmed, isiku
kohta maksustamisega seotud teemad. Need tuleb tunnistada asutuse siseseseks kasutamise
teabeks. Haldusorganil on kaalutlusõigus. Avalik teabe seadus § 35 lg 2. Riigisaladuse kohta
on ka riigisaladuse seadus, sealt nõuded ja regulatsioonid. Ärisaladus § 35 lg 1 p 17. Avaliku
teabe seadus ei anna ärisaladuse mõistet, seda teeb konkurentsiseadus § 63. Avaliku teabe
seadusest tuleb võimalus, et kui on ilmne, et tegemist on ärisaladusega, võib teha ettepaneku,
et kohaldada ärisaladuse regulatsiooni. a)  seaduspärasus. Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Halduse õigusakt ja toiming peab olema
kohane, vajalik, proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. b)  kaalutlusõigus. Diskretsioon on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse   tegemist   (otsustusdiskretsioon)   või   valida   erinevate   otsustuste   vahel
(valikudiskretsioon).   Diskretsiooni   kasutamine   peab   olema   kooskõlas   volituse   piiride,
kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega. Arvestada tuleb olulisi asjaolusid ning
kaaluda põhjendatud huve. c)  vormivabadus   ja   eesmärgipärasus.   Menetlustoimingu   vormi   ja   muud haldusmenetluse   üksikasjad   määrab   haldusorgan   kaalutlusõiguse   alusel,   kui   seaduse   või
määrusega   ei   ole   sätestatud   teisiti.   Haldusmenetlus   viiakse   läbi   eesmärgipäraselt   ja
efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi
isikutele. Menetlustoimingute sooritamise eest võib haldusorgan tasu võtta üksnes seaduses
sätestatud juhtudel ja suuruses. Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem
kui   seaduses   või   määruses   sätestatud   tähtaja   jooksul.   Kui   haldusmenetlust   reguleerivad
õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. d)  uurimispõhimõte. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Vajaduse korral peab haldusorgan koguma selleks tõendeid oma
algatusel. Haldusmenetluse liigid


Üld- ja erimenetlus – HMS § 2 lg 2 nimetatud menetlused, mis ei ole üldmenetlused. Vormiline   ja   vormivaba   menetlus   –   üldiselt   vormivaba,   aga   on   ka   ettenähtuid   vorme.
Planeerimismenetlus (planeerimisseadus), mitmeid liike, vastavalt ettenähtud regulatsioonid.  Avatud menetlus § 46, seaduses sätestatud juhtudel viiakse läbi avatud menetlusena, kui see
on vajalik ja ei kahjusta menetlusosaliste huve. Haldusorgan avaldab menetluse algatamise
teate, kohalikku elu puudutava teatega kohalikus ajalehes. Ka planeerimismenetlus on avalik
(sisuliselt), praktikas aga tehakse vahet. Õigusakti   eelnõu   pannakse   avalikkusele   tutvumiseks   välja.  Täitemenetlus  –   juhul,   kui
haldusaktis   antud   ettekirjutist   isik   ei   täida,   rakendatakse   sunnivahendeid   ettekirjutise
täitmiseks.  Tuleb   eristada   rahaliste   nõuete   täitmist:   osad   taanduvad   eraõiguslikule
regulatsioonile.  Vaidemenetlus  - see on üldmenetlus, mis on sätestatud HMS 5. peatükis. Võivad olla ka
vaideorganid, eriseadused  võivad ette näha  erikorra.    Vaidemenetluse kohta  eri peatükk -
seotud   subjektiivsete   õiguste   rikkumisega.   Isiku   väidete   kohalaselt   on   rikutud   tema
subjektiivseid õigusi.  Vaie on võimalik esitada kõigi haldusorganite peale, va nende peale
kelle   üle   teostab   teenistuslikku   järelevalvet   Vabariigi   Valitsus  -   ministeeriumid   ja
riigikantselei. Menetlustoiminguid eraldi vaidlustada (tuleks koos üldaktiga. Vt eespoolt) ei
saa üldjuhul, va kui on viivitus või tegevusetus haldusmenetluses või on keeldutud ametiisiku
taandamisest või on tegemist haldusakti taotluse tagastamisega, või muu seaduses sätestatud
juhtumiga.  Vaidealluvus - kui ei ole teisiti sätestatud, siis esitatakse haldusorganile, kes on  haldusakti
andnud, et oleks võimalik viga ise parandada, kui organ ei paranda ja isik ei ole rahul, alles
siis kõrgemale.  Kui ei ole kõrgemat organit, lahendab vaide sama akti andnud organ. Kui
järelevalvet teostab minister, lahendab akti andnud sama haldusorgan, kui seadusega ei ole
sätestatud teisiti.  Vaide esitamiseks on tähtaeg 30 päeva, kui sai teada aktist. Samuti ka
halduskohtu puhul. Võimalik esitada algselt vaie, ja kui saab vaide otsuse teada, siis saab
esitada kaebuse, ning siis hakkab tähtaeg alles jooksma.  Vaide läbi vaatamise erinevus halduskohtuga. Kohus analüüsib vaid akti õiguspärasust, vaide
puhul vaideorgan analüüsib ka seda, kas see oli otstarbekas ja vajalik. Tuleks aluseks võtta
algne haldusakt, aga tuleb kaasata ka vaideorgan. HMS § 87 lg 2. Haldusmenetlus võib olla (HMS § 2 lg 1):  Haldusorgani (§ 8) tegevus määruse (üldakti) andmiseks (HMS § 88);   Haldusorgani (§ 8) tegevus haldusakti (üksikakti) andmiseks (HMS §-d 51 ja 52); 
 Haldusorgani (§ 8) tegevus halduslepingu sõlmimiseks (HMS § 95) NB! Haldusmenetlus ei ole haldusorgani tegevus haldustoimingu sooritamisel. Haldusmenetluse eesmärk See   on   suunatud   efektiivsele   ning   õigusriigi   põhimõttest   lähtuvale   halduse   elluviimisele,
suunatud   materiaalõigusele.  Haldusorgani   õiguspärane   ja   efektiivne   toimimine,   õiglase
halduse   tagamine,   ei   ole   eraldatav   teisest   eesmärgist,   mis   on   isikute   põhiõiguste
tagamine ja realiseerimine haldusotsuste abil. On hakatud rohkem tähelepanu pöörama
menetlusõiguslikule tagamisele. Menetlusõiguse kaudu realiseeruvad subjektiivsed õigused.


Menetlusosalised HMS § 11 lg 1 –  Taotleja   –  haldusakti   andmist/toimingu   sooritamist   taotlev/halduslepingu   sõlmimiseks
ettepanekut tegev isik; (p 1) Adressaat –  kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud
ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks; (p 2) Kolmas isik – kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada
-   Olulised   on   kaks   aspekti,   mille   alusel   saab   kindlaks   teha   -  õiguslik   puutumus   antava
haldusaktiga ja ka faktiline puutumus.; (p 3) Haldusorgan  – kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile
arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (p 4) Haldusorgan võib menetlusosalisena kaasata muid isikuid ja organeid, kelle huve haldusakt,
haldusleping või toiming võib puudutada. NB! Haldusorgan, kes viib menetlust läbi ei ole menetlusosaline!!! Et olla menetlusosaline, peab olema tingimused täidetud – õigus ja teovõime § 12 - haldusmenetluses kohaldatakse TsÜSi sätteid.  § 12 lg 2 – „alaealine
või muu isik ei või haldustoiminguid iseseisvalt teha, kui seaduses ei näha teistmoodi ette.“ Võrreldes   TsÜSiga   erinevus   –   seltsingud   TsÜSi   mõttes   ei   ole   juriidilised   isikud,   aga
haldusmenetluses on nad õiguse ja teovõimelised, samuti välismaa filiaalid jne. Alaealiste ja
piiratud teovõimega isikute puhul peab seadusjärgse menetluse tagama haldusorgan.  HMS § 13 – esindus ja volitus haldusmenetluses: (1) Menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat. Esindaja võib esindada
menetlusosalist kõigis menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline
tegema isiklikult.
(2) Esindusõigus antakse haldusmenetluses kirjaliku volitusega.
(3) Haldusmenetluses kohaldatakse esindusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. Menetlusosaliste õigused 1. HMS § 40 - õigus olla ära kuulatud. Demokraatlike riikide üldtunnustatud põhimõte. Euroopa Liidu kohus on tähelepanu pööranud ühe olulisema põhimõtte - õigus olla ära
kuulatud ka siis, kui selle jaoks puudub eriregulatsioon. Vastav regulatsioon on ka ELi
põhiõiguste   hartas   Art.   42.  On   sätestatud   menetlusosalise   õigusena,   samas   paneb
kohustuse tagada haldusõiguse realiseerimise.  Selle puhul on antud võimalus oma
arvamust avaldada. Kui isik oma õigust ei realiseeri, on see tema probleem. Õigus
olla   ära  kuulatud  ei   ole  rangelt  personaalne  õigus,  see   laieneb  ka  menetlusosalise
esindajale HMS § 40 lg 1 - enne akti andmist peab olema menetlusosalisel võimalik
esitada asja kohta oma vastuväited. Vorm selle vastuväite juures ei ole oluline.  Eriti
tähtis on ära kuulamise õigus  koormavate  aktide puhul. Samuti ka soodustavatest
keeldumise   puhul.  Ei   laine   ainult   haldusaktile,   vaid   ka   toimingutele,   mis   võiks
kahjustada isiku õigusi, peab menetlusosaline saama võimaluse olla ära kuulatud. 


RK - ära kuulamise õigus kui hea halduse olulise põhimõtte rikkumine on suur viga.
Menetlusosalisel   peab   olema   piisavalt   täpselt   teada,   mille   kohta   ta   võib   oma
vastuväiteid   esitada.   Peab   olema   ka   võimalus   esitada   haldusorganile  täiendavaid
andmeid küsimuse üle õiglaseks otsustamiseks. Seoses sellega peab olema võimalik
tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. 
Mõistlik aeg vastuväidete ja arvamuste esitamiseks – mida keerulisem on menetlus,
seda pikem peaks olema aeg, mille jooksul on isikul aega neid teha. HMS § 40  lg 3 ei
ole ka päris absoluutne - on teatud piirangud. Kaalumiseks on antud kaks õigushüve-
avalike huvide kaitse / halduse efektiivsus vs õigus olla ära kuulatud. 
Järelevalve   menetlus   –   avalik   huvi   peab   olema   kaalukas,   mitte   mingi   suvaline.
Määratelemata   õigusmõistete   rakendamise   puhul   on   tähtis,   samuti   kaalutlusõiguse
rakendamise puhul, samuti ka siis kui asja ei otsustata menetlusosalise kasuks. Kui on
kolmandad isikud, siis tuleks nad ka ära kuulata.  Kui isik ei ole teada või kui ei ole
võimalik.   Kui   on   tegemist   määratelemata   hulga   isikutega,   siis   piisab   nt   kui   on
normaalne teavitus ja asjaosalistel on võimalik oma arvamust avaldada. 2. Dokumentide ja toimikuga tutvumine.   Euroopa nõukogu  – menetlusosalisel on õigus tutvuda menetluse alguses ja selle käigus asjas tähtsust omavate dokumentidega.
See ei ole ainult asjaosalistele vaid kõigile. Meie PS § 44 - igal ühel on õigus tutvuda.
Siiski ei saa kõigile kõike näidata, see õigus on piiratud- asutuse sisene kasutamine
(avalik   teabe   seadus)   delikaatsed,   muud   eraelulised   andmed,   riigisaladus,
ärisaladusega seotud teave.  3. Õigus saada selgitusi ja nõu  HMS § 36 lg 1 - haldusorgan peab menetlusosalisele nende soovil selgitama nende õigusi ja kohustusi, samuti tähtaegu. On seotud see isiku
soovi avaldamisega. 
RK   on   väitnud   ka   seda,   et   keerulisemate   asjade   puhul,   peaks   haldusorgan   isikule
selgitusi  ja nõu  andma.  Teatud  juhtumiteks on  olukorrad,  kui  on vajalik  eelnevalt
mõne muu haldusakti andmine. Ka euroopa andme nõukogu on sellisel seisukohal.  4. Õigus   äri   ja   isikuandmete   saladusele.  Ühest   küljest   annab   õiguse   isikule andmekaitseks ja teisest küljest paneb haldusorganile kohustuse see õigus tagada ja
realiseerida. 5. Õigus   esindusele   -  HMS   §   13-   toimub   õigusaktides   sätestatud   korras,   üldjuhul esindab   asutuse   juht.   Põhimääruse   korral   on   õigus   anda   volitusi   ka   teistele
ametnikele. Sisepädevus HMS § 8 lg 1. Riiki on volitatud esindama valitsusasutus. See
on   seadusega   sätestatud.   Kui   seaduses   ei   ole   sätestatud   teisiti.  Üldiselt   esindab
organit ikkagi organi juht, kui üksiksisik siis tema ise, kui kollegiaalorgan, siis see kes
on seaduses sätestatud. 6. Õigus   erapooletusele  HMS   §   10  –  õigus   nõuda   taandamist  ja   juhud   mil   see   on lubatud ja mil mitte on sätestatud (näiteks huvide konflikt).  
Mis on õiguslikud tagajärjed, kui men nõudeid on rikutud? VT HMS § 58. Eriti siis saab
kehtetuks tunnistada, kui ei ole antud õigust adressaadile oma seisukohti avaldada. 


Menetluse algus  Menetlus algab taotluse esitamisega haldusorganile – dispositiivsuse printsiibi alusel. Initsieerib taotluse esitaja menetluse algatamise.   Menetluse   võib   alustada   haldusorgani   initsiatiivil.   Järelevalvemenetlused   või menetlusosalise suhtes menetlustoimingu sooritusega. Võib olla piiratud juhtudel, kui
kaalutlusõigus on redutseerunud nullini.  Seaduses ei ole määratud menetluse käiku (nagu see on nt kohtumenetluste seadustikes).
Haldusmenetluse seaduses on menetlusekäik piiritletud kaalutlusõigusega. Mingid etapid on
võimalik siiski välja tuua: - Ettevalmistav etapp – puudutab seda menetluse alust, mis toimub taotluse alusel. Kui
isik esitab taotluse, siis üldjuhul esitatakse taotlus vabas vormis v.a kui seaduses või
määruses ei ole ette nähtud teisiti. Haldusorgan ettevalmistavas staadiumis kontrollib
kas taotlus on vormikohane, vastab sisule (kui seadus või määrus seda ette kirjutab)
ning kui puudusi esineb, siis haldusorgan annab tähtaja taotluse esitajale puuduste
kõrvaldamiseks. Kui neid tähtajaks ei ole kõrvaldatud, võib haldusorgan jätta taotluse
läbi vaatamata.  - Eelmenetlus  –  tõendite   kogumine   ja   sellega   seoses   olevate   menetlustoimingute
teostamine.   Haldusorganil   on   õigus   nõuda   menetlusosalistelt   ja   muudelt   isikutelt
nende käsutuses olevaid tõendeid ja andmeid, vajadusel kogub ise tõendeid (RK HK
on   toonitanud,   et   haldusmenetluse   õiguspärasuse   eest   vastutab   haldusmenetlust
läbiviiv haldusorgan). Vajadusel võib neid andmeid küsida ka teistelt haldusorganitelt
ja   nende   kohta   arvamusi.   Samuti   selles   staadiumis   tehakse   kindlaks   eksperdi   ja
tunnistajate   kaasamise   vajaduse.  HMS   §   18   –   teatud   eeldustel   menetlustoiming
protokollitakse.  - Tuvastusmenetlus  –  tuvastada   faktilist   või   juriidilist   olustikku,   millele   rajaneb
taotletav   või   kavandatav   haldusakt   või   toiming.   Tuvastusmenetluse   põhilise   sisu
moodustab   tõendamine.  Tõendamine   on   tegevus,   mis  loob   veendumuse   faktiliste
asjaolude olemasolu kohta. Seega on tõendamise esemeks faktilised asjaolud. Tõendid
tagavad   haldusorganile   selle   informatsiooni,   mida   tal   otsuse   tegemisel   vaja   on.
Tõendamine   ei   ole   protsess   iseenesest,   vaid   alati   tõendatakse   midagi,   tõendeid
kogutakse millegi kinnitamiseks. Tõendid ise on materiaalsed faktid. HMS § 38 lg 2
toob välja, mis asjad võivad olla menetlustoimingu tõendiks - menetlusosalise seletus,
dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. 
Tõenditel   ei   ole   ettemääratavat   tõendamisjõudu   ning   nende   suhtes   kehtib
menetlusõigusliku võrdsuseprintsiip. Siiski samal ajal võib erinevatel tõenditel olla
objektiivselt   erinev   tõendamisjõud.   Siin   tekib   kollisioon   –   kollisiooni   tõendite
menetlusõigusliku   võrdsuse   ja   nende   tõendava   jõu   vahel   on   võimalik   lahendada
tõendite hindamise kaudu. HMS kohaselt kehtib tõendite  vabahindamise põhimõte –
HMS-is ei ole kirja pandud (võib olla eriseaduses sätestatud), et füüsilised tõendid
omavad oluliselt suuremat tõendamisjõudu. Tõendeid hinnatakse nende asjakohasuse
ja usaldusväärsuse alusel. Siinkohal on oluline, et haldusorgan peab argumenteerima,
miks  on mõned tõendid asjakohasemad, usaldusväärsemad ja objektiivselt suurema
tõendamishulgaga kui teised.  o Kui  puuduvad   asjasse   tähtsust   omavad   tõendid,   siis  koormava  haldusakti puhul ei saa haldusakti välja anda. 


o Soodustava  haldusakti puhul on HMS andnud haldusorganile õiguse nõuda menetlusosaliselt täiendavaid tõendeid, kui ta peab seda vajalikuks. Kui nüüd
menetlusosaline neid tõendeid ei esita, on haldusorganil õigus jätta taotlus läbi
vaatamata.   Tõendite   puudumine  ei   vabasta   haldusorganit   uurimisprintiibi
järgimisest    !! - Otsustusmenetlus  –   sisuliselt   tähendab  õiguslike   tagajärgede   üle   otsustamist.
Haldusorgan langetab tuvastatud asjaolude alusel vastava otsuse  – anda haldusakt /
keelduda   haldusakti   andmisest   /   sooritada   vastav   toiming   /   toimingu   sooritamisest
keelduda / haldusorgani initsiatiivil algatatud menetluse puhul haldusakt anda / jätta
andmata.  - Menetluse lõppemine – HMS § 43 – alused, mille olemasolul haldusmenetlus lõpeb:
5 o Haldusakti teatavaks tegemisega  (oluline on  teatavaks tegemine) nt koormav haldusakt tuleb alati teha teatavaks kätte toimetamisega o Taotluse tagasivõtmine
o Taotluse läbi vaatamata jätmine  – nt menetlusosaline ei esinda tõendeid jne (HMS § 38 lg 3, § 42 lg 4 jne).  o Haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga. o Haldusakti   väljaandmisest   hoidumine  –   teavitatakse   adressaati   ja haldusmenetlus lõpeb. - Menetluse uuendamine  – HMS § 44 – selle menetluse sisuks on see, et võetakse
veelkord   arutlusele   ja   otsustusele   juba   jõustunud   haldusakt.  Haldusorgan   uuendab
haldusmenetluse ja -osalise taotluse. Kas menetluse uuendamine on õiguspärane, kui
see uuendatakse haldusorgani initsiatiivil. Kohus leidis, et ka haldusorgan võib omal
initsiatiivil menetlust uuendada. HMS § 44 sätestab ka menetluse uuendamise alused: o Taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olev asjaolu või õigusnorm on ära langenud (§ 65); o Asjas ilmnevad uued tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada;
o Jõustunud   kohtuotsusega  on   tuvastatud,   et   haldusakt   on   antud   pettuse   või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena
või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on menetluse käigus pannud toime
kuriteo; o Jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Kui isik taotleb menetluse uuendamist, siis tuleb menetlus esitada haldust läbiviinud
haldusorganile ühe kuu jooksul uuendamise asjaolude teadasaamisest alates.  Haldustäide Mõiste:   Haldustäite   all   laiemas   tähenduses   mõeldakse   haldusorgani   poolt   isikute
avalikõiguslike kohustuste  sunniviisilist täitmist haldustäitemenetluses. Haldustäide laiemas
tähenduses, mis hõlmab kõiki avalik-õiguslike kohustuste täitmist, on kaks liiki: - Avalik-õiguslike   rahaliste   nõuete   täitmine  –   seda   reguleerivad   mitmed   seadused
(maksukorralduse seadus, täitemenetluse seadustik jne) - Nõutud   teo   tegemise   või   keelatud   teost   hoidumise   tagamine  –   seda   reguleerivad
samuti   mitmed   seadused   (asendustäitmise   ja   sunniraha   regulatsioonid,
korrakaitseseadus, politsei- ja piirivalveseadus jne) 


Meil ei ole sellist ühtset õigusakti või seadust, mis tervikuna käsitleks haldustäite probleemi.
Need regulatsioonid on laiali erinevates seadustes. Haldustäide on nii nagu haldustoimingute
sooritamine, seotud õigusriigi printsiibiga. Eelkõige järgmiselt: - Haldustäite aluseks on haldusakt; - Tema rakendamine on sätestatud seadusega; - Teda saab läbi viia täpsete haldusmenetluse eeskirjade alusel; - Nagu haldusakt, haldustoiming on allutatud halduskohtu kontrollile – samuti on ka
haldustäide allutatud halduskohtu kontrollile. Avaliku täitmise seaduse järgi on asendustäitmine võimalik, kui: - Täidetavad on üksnes need haldusaktid, mis sisaldavad nõuet või keeldu (koormavad
haldusaktid); - Täidetavad on kehtivad haldusaktid; - Haldusaktid, mille täitmist ei ole peatatud; - Erandina on haldustäide võimalik ka ilma haldusaktiga – näiteks asendustäitmist on
lubatud täita ettekirjutiseta, kui oht avalikult korrale tuleb kõrvaldada viivitamatult;  - Adressaadil ei ole võimalik täitmist õigel ajal teha; - Sunnivahendeid rakendatakse, kui jäetakse tähtaegselt haldusakt täitmata.  Viimasel ajal sisaldab juba haldusakt hoiatust ja juhiseid täitmiseks.  Sunnivahendi rakendamise põhimõtted Sunnivahendi rakendamist ei käsitleta karistusena ja seetõttu ei välista ettekirjutise tagamiseks
sunnivahendi   rakendamine.   Sunnivahendi   rakendamisel   antavate   haldusaktide   ja   tehtavate
toimingute   tegemisel   kohaldatakse   haldusmenetluse   seadust.   Ettekirjutise   kohustuse
tagamiseks   kasutatakse   leebemat   sunnimäära,   mis   eelduste   kohaselt   on   tõhusamad.
Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustaks, aga samas
sunnib   teda   täitma   talle   ettekirjutatud   kohustust.   Sunnivahendi   adressaat   on   füüsiline,
eraõiguslik- või avalik-õiguslik jur isik, keda on kohustatud mingit tegu tegema või mingist
teost hoiduma. Kui adressaadi kohustused ei ole temaga lahutamatult seotud, võib sunniviisi
rakendada järgmiselt: - Adressaadi õigusjärglasele, kui ettekirjutusest tulenev kohustus kehtib ka tema kohta; - Kolmandale   isikule,  kes   seadusest   tulenevalt   vastutab   sunnivahendi   adressaadile
ettekirjutisega   pandud   kohustuse   täitmise   eest   (eeldusel,   et   ta   on   kohustusest   ja
sunnivahendi rakendamisest teada saanud); Sunnivahendit   rakendab   haldusorgan,   kes   on   teinud   ettekirjutuse,   kui   haldusaktidest,
seadustest või määrustest ei tulene teisiti. Sama organ, kes tegi ettekirjutuse, rakendab ka
sunnivahendeid. Sunnivahendid seadusekohaselt: - Sunniraha – kui tehakse eraldi hoiatus (mis on ka eraldi haldusakt), siis on hoiatusse
lisatud sunniraha määr, kuid praktikas on üldiselt levinud see, et juba haldusaktis on
määratud   ära   hoiatus   ja   sunniraha.   Sunniraha   on  rahaline   kohustus,   mille   peab
adressaat tasuma, kui ta ettekirjutuses määratud tähtajaks kohustust ei täida. Sunniraha
piir on tavaliselt antud eriseadustes. Kui isikut  kohustatakse tegema mitut tegu  või
mitmest teost hoidmiseks, tuleb  sunniraha määrata iga kohustuse kohta. Sunniraha
võib määrata järgmiselt: 


o Ühe ettekirjutuse täitmise tagamiseks korduvalt – sunniraha ei ole karistus ja teda võib korduvalt rakendada (ei kohaldu mingi ne bis in idem bullshit) seni,
kuni kohustus ei ole adressaadi poolt täidetud. Kusjuures ka summa tõstmine
on lubatud. Uus sunniraha määratakse alles siis, kui esialgse sunnivahendiga ei
ole   kohustuse   täitmist   saavutatud.   Sunniraha   võib   rakendada   paralleelselt
karistusega   kuriteo   või   väärteo   eest.  Sunniraha  ei   ole   karistusliku
iseloomuga   ja   tema  eesmärk   ei   ole   vastutus   õigusrikkumise   eest,  vaid
haldusõigusliku   nõude   tagamine.   Sunniraha   on   üksnes   nõude   vastava
kohustuse mittetäitmise eest. Kui isik on ettekirjutuse täitnud, ei saa talle ka
sunniraha rakendada.  - Asendustäitmine  –  ettekirjutuses nõutud kohustuse täitmist haldusorgani enda või
kolmanda isiku poolt ja kohustatud isiku kulul. Reeglina toimub see siiski kolmanda
isiku poolt. Praktikas on see üldiselt levinud ehituses (kui on eksitud detailplaneeringu
järgi ehitamisel, siis antakse hoiatus, et mingiks tähtajaks vaja puudused kõrvaldada
ning kui selles ka eksitakse, siis haldusorgan sõlmib lepingu mingi ehitusfirmaga, kes
ajab asja korda. Pärast antakse kulud sisse omanikule). Asendustäitmine on praktiline
siis,   kui   kohustuse   täitmine   ei   ole   kohustatud   isikuga   vahetult   seotud.   Ühesõnaga
puudub seos isikute personaalsete õigustega. Asendustäitmise rakendamise hoiatuses
märgitakse   ära   asendustäitmise   eeldatav   suurus.   Ei   saa   eeldada,   et   kui   antakse
ehitusluba,   siis   omanik   kaldub   sellest   kõrvale,   mistõttu   tavaliselt   koos   ehitusloaga
asendustäitmise hoiatust ei ole. Hoiatuse andmine on iseseisva haldusakti andmine.
Asendustäitmise kuludeks on: o Asendustäitmise läbi viinud haldusorgani kulud;
o Asendustäitmise läbi viinud kolmandale isikule makstav tasu;
o Hüvitis   isikule,   kellele   on   õiguspäraselt   tekitatud   kahju   asendustäitmist rakendades.  Kui asendustäitmise kulud ületavad märgatavalt asendustäitmise hoiatuses määratud
kulud, peab haldusorgan sellest adressaadile viivitamatult teavitama. Sisse nõutakse
asendustäitmise tegelikult  kantud kulud.  Seda ka siis, kui need  ületavad hoiatuses
märgitud   eeldatava   summa.   Mis   puudutab   asendustäitmise   kulude   arvutamist   ja
kolmandale isikule makstava piirmäära, siis selle on kehtestanud VV määrus. Seoses
asendamistäitmise   rakendamisega   tekib  kohustatud   isikul   kohustus   asendustäitmist
taluda.  Kui asendustäitmist rakendab kolmas isik, siis võib haldusorgan kohustada
kohustatud   isikut   taluma.   Haldusorgan   annab   asendamistäitmist   läbiviijale
asendustäitmise korralduse. 
Seadus sätestab ka asendamistäitmise erijuhtumid: o Asendustäitmist on lubatud rakendada hoiatuse ja täitmiskorralduseta, kui oht avalikule korrale tuleb kõrvaldada viivitamatult. (ATSS § 12); o Juhul, kui adressaadile ei ole võimalik ettekirjutust õigel ajal teha. Etapid: o Hoiatuse tegemine (kirjalik);
o Selles   hoiatuses   peab   olemas   olema  kohustuse   täitmise   tähtaeg  (kuupäev, milleni   on   aega   ettekirjutuse   vabatahtlikuks   täitmiseks),   konkreetne
sunnivahend, mida kasutatakse, kui kohustatud isik ei täida kohustust. o Kui on mitu erinevat sunnivahendit, tuleb märkida nende liigid ja rakendamise alustamise kuupäevad. 


o Sunnivahendit   ei   tohi   hoiatuses   kindlaks   määrata   alternatiivselt   ega   jätta kohustatud isikul võimalust valida nende vahel. (ATSS § 7) Kui   ei   ole   vastav   ettekirjutus   täidetud,   tehakse   vastava   sunnivahendi   rakendamise otsus   ja   haldusorgan   annab   sunnivahendit   rakendatavale   vahetule   haldusorganile
täitekorralduse.  Sunnivahendi adressaadi ja taotluse esitamisel võib sunnivahendi rakendamise natuke edasi lükata. Sunnivahendit ei tohi rakendada järgmistel juhtudel: 4 o Kui sunnivahendi rakendamise alus on ära langenud;
o Kui ettekirjutuse aluseks olev norm on tunnistatud kehtetuks;
o Sunnivahendi rakendamine on edasilükatud, ja
o Halduskohus on sunnivahendi rakendamise peatanud. Sunnivahendi rakendamata jätmise otsus tuleb viivitamata teatavaks teha sunnivahendi
adressaadile.  Nii  hoiatus kui ka täitevkorraldus on haldusaktid ning seega ka  tühistatavad. Sunnivahendi
rakendamine iseenesest on haldustoiming ja adressaat võib halduskohtumenetluse seadustikus
sätestatud korras pöörduda kaebuse, esialgse õiguskaitsetaotluse või kahju hüvituse nõudega
halduskohtu poole, kui sunnivahendi rakendamisega on rikutud tema õigusi.  Sunnivahendite kasutamine on ka eriseadustes sätestamist leidnud – millistel juhtudel tuleb
täitmisele asendustäitmine ja millisel juhul sunniraha.  Halduse kontroll Kuna halduse olemuseks on õiguse subsumeerimine, siis sisaldab iga haldustoiming endas
potentsiaalselt ohtu sattuda vastuollu kehtiva õigusega. Et tagada demokraatlikule õigusriigile
vastav haldus, nähakse ette ka kontroll haldusorganite tegevuse üle. Kontrollist on eelkõige
huvitatud kodanikud, sest kontroll kaudselt tagab ka isikute õigused ja vabadused. Samuti on
kodanikud   huvitatud,   et   haldusorganid   tegutseksid   õiguspäraselt.   Kontrollist   on   sisuliselt
huvitatud   ka   haldus,   haldusaparaadi   tegevus   vajab   õiguslikku   kindlustamist.   Ühesõnaga
kontrolli tulemusena võib haldusorgan saada kas kinnitust oma tegevuse õiguspärasuse kohta
või informatsiooni sellest, et vastavat käitumist / tegevust tuleb korrigeerida ja muuta.  Teiseks on kodanikud ja avalikkus suhtunud ja suhtuvad positiivselt haldusorgani tegevusse,
kui   haldusorgani   otsuseid   on   võimalik   vaidlustada   ja   selle   üle   teostatakse   ka   efektiivset
kontrolli.   Haldusorgani   üle   teostatakse   järelevalvet,   mille   eesmärk   on   haldustoimingute
kvaliteedi ja õiguspärasuse kindlakstegemine ja vajadusel nende parandamine, mis kujutab
endast   erinevate   vormide,   institutsioonide   ja   meetodite   kogumit.   Millised   on   erinevad
kontrolli vormid? - Eksterne kontroll – kontroll väljaspool haldusorganit o Poliitiline kontroll – teostavad parlament, erakonnad, ühendused; poliitiline ja ühiskondlik kontroll. o Õiguskantsleri   kontroll  –     teostab   kontrolli   haldusorganite   õigustloovate aktide   üle   (määrused,   VV   määrused,   ministrite   määrused)   ja   teostatakse
abstraktset kontrolli, ex ante kontrolli kui ka ex post kontrolli. Samuti kuuluvad
siia ka õigustloovate aktide välja andmata jätmise üle kontrolli. Samuti täidab


õiguskantsler ka ombudsmani funktsiooni. Lahendab ka eraõiguslike isikute
vahel tekkinud vaidlusi, mis puudutavad diskrimineerimist, viib läbi lepitamise
jne. o Arvestuskontroll  –   teostab  majanduskontrolli   ehk   majandusauditit,   mille sihiks   on   õiguspärasuse   ja   tulemuslikkuse   kontroll.   Õiguspärasuse   kontroll
hõlmab   majandustegevuse   ja   majandustehingute   õigsuse   kontrolli  jne.
Kontrollib ka riiklike arenguprogrammide täitmist. Kontrollitakse efektiivsust,
mõjusust   jne.   Seoses   EL-i   kuulumisega   teostab   riigikontroll   EL-i   rahade
sihtotstarbelist kasutamist jne. o Kohtulik kontroll  – kontrolli teostavad kõik kohtuharud.  Kontrollitakse, kas kohtumenetlus olevas asjas asjassepuutuv norm on  põhiseadusega  kooskõlas
või mitte. Ei kontrolli kunagi enda initsiatiivil (protest või kaebus). Riigikohtu
PSjv kohtukolleegium. - Interne kontroll – kontroll, mida teostatakse haldusorgani sees.  o Teenistuslik järelevalve –Sisuks on kontroll, mida teostavad kõrgemalseisvad ametiasutused (organid) ja ametnikud neile alluvate ametiasutuste ja ametnike
tegevuse õiguspärasuse ja otstarbekuse suhtes. I juhul kontrollitakse üksnes
haldustoimingute vastavust kehtiva õiguskorra nõuetele.  II alusel hinnatakse
teostatud toimingute otstarbekust, mis on seotud subjektiivsete veendumuste ja
hinnangutega. Teenistusliku järelevalve teostajal on võimalik teha ettekirjutus
puuduste kõrvaldamiseks. Teiseks on tal õigus peatada toimingu sooritamine
või haldusakti kehtivus; tal on õigus ka tunnistada vastav haldusakt kehtetuks.  o Riiklik   järelevalve  –  Seisneb   asutuste,   ametnike   jt.   institutsioonide kontrollimises   ametiasutuste   poolt,   mis   ei   ole   kontrollitavatega
subordinatsioonivahekorras.  Haldusjärelevalve   kujutab   endas   haldusekandja
sees   toimuvat   järelevalvet   (valdkonnapõhine   järelevalve)   ja   teiste
haldusekandjate üle teostatav järelevalve. Riikliku järelevalve all mõistetakse
avaliku korda ähvardava ohu ennetamiseks halduses.  Riiklik järelevalve võib
olla   sisekontroll   (valitsusasutuse   ja   valitsusasutuse   hallatava   riigiasutuse
juhtimisel   rakendatav   seaduslikkusele   ja   otstarbekusele   suunatud   terviklik
abinõude   kompleks).   Sisekontrolli   siseauditi   korraldamisega   tegeleb
rahandusministeerium.   Siseaudit   on   tegevus,   mille   käigus   hinnatakse
sisekontrolli   süsteemi   olemasolu,   tema   tõhusust   ja   vastavust   õigusaktidele
kehtestatud nõuetele. On ette nähtud siseaudiitori ametikoht.  o Enesekontroll  Diskretsioon Administratsiooni   pädevus   vabalt   hinnata   situatsiooni   ning   teha   sellele   vastav   otsus.
Riigivõimu teostamisel vastavatele organitele üle antud otsustamisõigus, nt seadusandlus-,
määrusandlus- ja kohtu diskretsioon. Vaba diskretsioon ei oleks mõeldav- oleks vastuolus
legaalsuse printsiibiga PS § 3 lg 1. Diskretsiooniotsus  eeldab  eelnevalt  õiguslikku  subsumptsiooni,  mis  kujutab  endast  õiguse
rakendamise üht astet.  Diskretsioon on seadusandja poolt administratsioonile antud volitus
valida   kahe   või   mitme   samaväärse   õigusliku   tj-e  vahel   või   iseseisvalt   otsustada,   kas   tj-e
rakendada   või   mitte.   Reaalses   tegelikkuses   esinevad   faktilised   asjaolud   peavad   kokku
langema õigusnormi abstraktse teokoosseisuga. Seega on diskretsioon tj-e valik.


Liigid Valikudiskretsioon:   seadusandja   on   vastavas   õigusnormis   ette   näinud   kaks   või   enam
õiguslikku tj-e. Kui subsumeerimise tulemusena on selge, et normi tuleb rakendada, siis on
ametnikul õigus oma otsustuse alusel valida otstarbekam õiguslik tj (teokoosseis- tj A vs. tj B
vs. tj C). Otsustamisdiskretsioon: vastaval ametnikul on õigus otsustada, kas rakendada õiguslikku tj-
e või mitte.  Õigusnorme sisaldavad sättes saab jagada kaheks:  Konstateeriva ehk käsitletava sõnastusega: „määratake kindlaks“, „kohaldatakse“ ehk õigustatud-kohustatud käitumise kirjeldus.  Imperatiivse sõnastusega: „võib“, „on õigustatud“, „tohib“ otsustamisdiskretsioonile.  Õiguslikud piirid Teokoosseis: eelduseks normi rak-l.  Kogu   seaduse   eesmärk   ja   mõte:   omavoli   (õigusliku   aluse   puud,   mitteasjakohane   alus),
subjektiivse suva keeld. Eesmärk osutab diskretsiooni teostamise suunale. PS-st tulenev õiguslik kontroll (võrdne kohtlemine, sobivus, vajalikkus, proportsionaalsus):
põhiõiguse ulatus, piiratus, piiride ületamise keeld. Otstarbekus Vabadus   õiguslike   ettekirjutuste   sisust.   Administratsioon   peab   valima   üksikjuhtumile
sobivaima toimimisviisi. Teenistuslik järelevalve. Diskretsioonivead 1. kaalutusõiguse   diskretsiooni  kasutamata   jätmine  (haldusorgan   peab   vastava   normi jäigalt kohaldatavaks, ilma et ta oleks kaalutlusõigust teostanud; aktuaalne eelkõige
otsustusdiskretsiooni   puhul;   juhtum,   kus  haldus   ei   kontrolli   ja   ei   kaalu   kõiki
võimalusi, mis talle otsustamiseks antud, samuti ei võta arvesse kõiki asjaolusid) 2. piiride ületamine: puudub pädevus diskretsiooni teostamiseks ja ei rakenda õiguslikku tagajärge. Võtab suurema otsustusvabaduse ja rakendab teistsugust tj-e; välispiirid. 1. kuritarvitamine: administratsioon ei pea kas teadlikult või ekslikult kinni diskretsiooni õiguslikult määratletud sisemistest piiridest. 2. Põhiõiguste rikkumine Kaalutlusõiguse   diskretsiooni   piiride   ületamine   (väliste   piiride  ületamine)   -   õiguslike
tagajärgede   ebaõige   kindlaks   tegemine;   teokoosseisu   eelduse   ebaõige   kindlaks   tegemine-
faktiliste asjaolude kindlaks tegemine; võidakse eksida ka normitõlgendamisega)  Diskretsiooni kuritarvitamine e kaalutlusõiguste sisemiste piiride ületamine: 1. teostatakse vastuolus normieesmärgi ja mõttega;
3. jäetakse arvestamata olulised asjaolud;
4. võetakse arvesse asjasse puutumatud asjaolud;
5. võib olla tegemist ka võrdekohtlemise printsiibi rikkumisega. Kaalutusõiguse ahenemine 0-ni:


1. diskretsiooni   teokooseisu   täitumise   intensiivsus  (tüüpiline   politsei-   ja korrakaitseõiguses, nt politseinikule on antud kaalutlusõigus meetmete rakendamiseks,
siis ta peab kaaluma, kas rakendada v mitte; aga vastutusele võib võtta ka tegevusetuse
eest, kus politseinik ei rakendanud meedet / haldusorgan seob end halduspraktika või
halduseeskirjaga e ta peab käituma nii nagu eelnevalt on tehtud või nii kuidas on kirjas
(muutmiseks peavad olema objektiivsed põhjused) —> tähendab seda, et diskretsioon
on redutseerunud nullini);  6. diskretsioon   võib   redutseerida   nullini   ka   seoses   vastava  põhiõiguse   kaalutlusega (Riigikohtu lahend: isik oli kinnipeetud, kuid tema isa jäi haigeks ja kinnipeetu taotles
isaga kohtumist. Vangla direktsioon keeldus sellise võimaluse andmisest. Isa suri ära
ja   isik   pääses   vabadusse   ja   taotles   moraalse   kahju   hüvitamist.   RK   leidis,   et
kinnipeetavat   kaitses   põhiõigus   (õigus   perekonna   ja   eraelu   puutumatusele).
Kinnipeetav oleks pidanud saama loa oma isa külastamiseks.) 7. halduse   enesesidumine  (võib   muidugi   muuta,   aga   selleks   peavad   olema objektiivsed   põhjused) a) halduspraktika kaudu b) halduseeskirjad  Määratlemata õigusmõiste 1. Mõiste   selguse   ja   täpsuse   võib   kujundada   õigus   ise   (nii   sisaldavad   seadusetekstid nende mõistete määratlusi)  2. Ei ole küll määratletud, aga igal üksikul juhul määratlevad (nt kinnine territoorium)
3. Teatud juhtudel võivad mõistet sisustada ka kohtupraktika. Määratlemata õigusmõisted: üldine huvi, avalik huvi, head kombed, oluline põhjus, muu koht,
vajaduse ja ohu korral jne.  Kui õigusnorm piiritleb õiguslike tagajärgede eeldused ehk normi koosseisu tunnused väga
üldises   plaanis   —>     neid   peab   siis   õiguse   rakendaja   ise   sisustama.  Määratlemata
õigusmõistega tegemist siis, kui õigusnorm piiritleb õiguslike tj-de eeldused, ehk abstraktsed
koosseisulised tunnused, väga üldises plaanis. Üksikjuhtumitel on meil tegemist tõlgendamise probleemiga  - hõlmab normi abstraktset
tõlgendamist   ja  tuleb   tõlgendada   ka   faktilisi   asjaolusid  (kindlaks   tegemine,   hindamine).
(Näide: Turvatöötaja peab olema aus ja usaldusväärne. Isik läheb taotleb end turvatöötajaks,
kuid asjaolude väljaselgitamisel tuleb välja, et ta on keskkoolis õunaraksus vahele jäänud.
Politseiametnik   peab   otsustama,   kas   anda   talle   see   luba   või   mitte.   —>   ilmselt   tuleb
kaalumisele ajaperiood(koolilõpetamisest taotluseni.) Määratlemata õigusnormide rakendamise probleem kuulub eelkõige teadmiste valdkonda.
Nende rakendamine üksikjuhtumitel  nõuab hindamist ja sageli ka tuleviku prognoosimist,
personaalseid otsustusi, subjektiivsete arusaamadega rikastatud väärtusotsustusi(vääritu tegu),
prognoosimist, võivad viidata metajuriidilistele normidele ja mastaapidele.  Piiratud on kohtu kontroll, haldusel on antud vaba hindamise ruum:  1. eksamiotsustused 
2. avalikust teenistusest tulenevad hinnangulised otsustused (kui on ametiasutused kehtestatud   ametnike   hindamiseks   teatud   kriteeriumid,   siis   kahtlemata   kui   seal
vaidlused tekivad, siis kindlasti kohud kontrollivad, kas nendest nõuetest on kinni
peetud; muudel juhtudel on kohtud andnud siin haldusele hindamisruumi)


3. sõltumatute ekspertide ja asjatundjate väärtusotsustused 4)     prognoosotsustused   (põhinevad   eelneval   või   eelnevatel   kogemustel)   (käsitlevad
olukordi ja asjaolusid, mille ohtlikust on üldjuhul kogemuslikul baasil ette näha millised
võivad olla tagajärjed)
5) riskiotsustused (kujutavad endast kaitset sellise ohu eest, mille puhul on kahtlus kas selline oht üldse eksisteerib, kuna puudub ammendav informatsioon, kogemusi ei ole) 6) planeerimisotsustused   (siin   ei   ole   tegemist   subsumeerimisega,   vaid   normi   poolt sätestatud   eesmärgi   konkretiseerimisega   ning   eesmärgi   saavutamise   teede   kindlaks
määramisega)  Diskretsiooni   ja   määratlemata   õigusmõistete   kombinatsioon:   võib   olla   tegemist
ühendnormidega.   Sageli   esineb   siis   juhtumeid,   kus   ühte   õigusnormi   on   ühendatud   nii
kaalutlusõigus ja määratlemata õigusmõiste. 
Diskretsiooni ja määratlemata õigusmõistete kombinatsioon esineb ka planeerimisnormides.  Määratlemata õigusmõistete rakendamise vead: a. hindamise piiride ületamine (siis kui haldus ületab need hindamise piirid, mis talle   on   andnud   rakendatav   määratlemata   õigusmõiste   või   seadus   ja   mille
raames ta oli vaba hindama; k.a. ebaõige abstraktne tõlgendamine.)  b. hindamise  mitteteostamine  (administratsioon   ei   mõista,   et   talle   on   antud seadusliku volitusega iseseisev hindamise õigus või ei näe hindamisel olulisi
faktoreid). c. hindamise  kuritarvitamine  (kas   meelega   või   ekslikult   ületab   määratlemata õigusmõiste   rakendamise   sisemised   õiguslikud   piirid,   mis   seovad   tema
toiminguid; üldkehtivad hindamise kriteeriumid).