Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Haldusõiguse konspekt (0)

Tartu Ülikool - Õigus - Haldusõigus
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on juhtunud?
  • HALDUS JA HALDUSÕIGUS
  • Avalik haldus
  • Avaliku halduse mõiste.
    Haldus laiemas tähenduses on iga korraldav, eesmärgistatud tegevus. Selle kandjaks võib olla indiviid, kes haldab omaasju, vara jne, ettevõte, ühing, riik jne.
    Halduseks võib nimetada ka füüsilise või juriidilise isiku tegevust oma kohustuste täitmisel.
    Haldust võib jagada era- ja avalikuks halduseks.
    Avalik haldus on seotud avaliku võimu teostamisega. Avalik haldus moodustab organisatsiooniliselt, funktsionaalselt ja õiguslikult ühtse terviku, mille alusel võib teda selgelt eristada teistest valdkondadest.
  • Avaliku halduse erinevad määratlused.
    Avaliku halduse määratlemine organisatsioonilises ja materiaalses mõttes on seotud võimuse lahususe põhiseadusliku printsiibiga.
    Avalik haldus organisatsioonilises mõttes – avalik haldus haldusorganisatsiooni tähenduses, mis koosneb avaliku halduse kandjatest, haldusorganitest ja teistest haldusinstitutsioonidest. Avaliku halduse kandja võib olla riik või mõni muu avaliku võimu kandja, nt KOV.
    Avalik haldus materiaalses mõttes – avalik haldus on haldustegevus, s.t riikliku tegevuse liik, mida teostavad peamiselt haldusorganid ja teised haldusinstitutsioonid. Selles mõttes on avalik haldus täidesaatev tegevus.
    Leidub kahesugust määratlust – negatiivne ehk substraktsiooni meetod ja positiivne meetod.
    Substraktsiooni puhul on lähtutud võimude lahususe õpetusest. Selle järgi on haldus riigi selline tegevus, mis ei ole seadusandlus ega õigusmõistmine. Positiivse meetodi järgi on haldus kui mitmekesine , eesmärgistatud, üldist huvi silmas pidav ja vastutav , plaaniliselt täidesaatev ning kujundav tegevus kogukonna asjade kasutamisel .
    Avalik haldus formaalses mõttes – avalik haldus on haldusorganite kogu tegevus vaatamata selle materiaalsele sisule , s.t siia kuuluvad peale materiaalselt mõistetud halduse ka teised riikliku halduse liigid.
    Võimude lahususe printsiip sisaldab endas kolme erinevat elementi:
  • Riigi kogu tegevuse jaotamine erinevateks riigi funktsioonideks (funktsionaalne võimude lahusus )
  • Kogu riigivõimu jagamine erinevate organite vahel (organisatsiooniline võimude lahusus)
  • Riigi funktsioonide ja organite korraldus, selle süsteem (põimunud).
    Lähtudes funktsionaalsest võimude lahususest saab välja tuua järgmised riigi põhifunktsioonid:
  • Seadusandlus ehk legislatiivfunktsioon. Sisuks on üldkohustuslike abstraktsete õigusnormide loomine. Teostab Riigikogu ( Parlament )
  • Haldus ehk eksekutiivfunktsioon. Kõige üldisemalt täidesaatmine, elluviimine . Haldus on riigi tegevus oma eesmärkide saavutamiseks. Olulise osa sellest moodustab seaduste elluviimine, täitmine. Teostavad haldusorganid.
  • Õigusemõistmine ehk jurisdiktsiooniline funktsioon. Objektiivse õiguse rakendamine konkreetsete asjaolude hindamisel, mille tulemiks on õigusjõuline otsus. Teostavad kohtud.
    Halduse ja õigusmõistmise põhiliseks erinevuseks on see, et õigusemõistmisele on objektiivse õiguse rakendamine omaette eesmärgiks, haldusele aga vahendiks ja piiriks õigusväliste eesmärkide saavutamisel.
  • Avaliku halduse tunnused.
  • Haldus on sotsiaalselt kujundav tegevus, esemeks inimeste sotsiaalne kooselu. Haldus tegeleb kogukonna ja seal elavate inimeste asjadega.
  • Haldus peab olema orienteeritud avalikele huvidele. Avalikud huvid ei ole konstantne nähtus, vaid nad on seotud konkreetse ajaga ning nad muutuvad koos ajaga. Võib tekkida diskussioon, et mis on konkreetsel ajahetkel avalikud huvid. Avalik huvi on haldusõiguse üks olulisemaid printsiipe . On üldiseks aluseks põhiõiguste piiramisel. Avalik huvi kui põhiõiguste piiramist õigustav tegur. Osa avalikest huvidest moodustab kitsamas tähenduses avalik kord. See on õiguskorraga kaitstavad subjektiivsed õigused ja õigushüved (nt avalik tervishoid – tervisekontroll, toiduainete ja ravimite kontroll, keskkonnakaitse , avalik rahu, heausksus ärisuhetes, avalik julgeolek jne). Avalikud huvid ja üksikisiku huvid ei pea olema paratamatus vastuolus . Avalik huvi on üksikisikute huvide summa. Aga avalikud huvid ja üksikisiku huvid võivad kattuda kui ka sattuda vastuollu. Prioriteedi peavad saavutama avalikud huvid. Mõnel juhul on põhiseadus üksikisiku huvid tõstnud avaliku huvide järgu – NT PS § 28 – tervise kaitse. Haldusorganid peavad tagama põhiõiguste realiseerimise. Seadusandja ei ole vaba otsustama vaid peab lähtuma põhiseadusest. Avalikud huvid tulenevad seadustest (PS, muud seadused).
  • Haldus on eelkõige aktiivne, tulevikku suunatud tegevus. Olulise osa haldustegevuse sisust moodustab seaduste täitmine, rakendamine. See kõik eeldab dünaamilist ja aktiivset tegevust. Oma olemuselt ei ole seaduste regulatsioonid suunatud vaid tänapäeva, vaid ka tulevikku. Need sisaldavad kui teatud plaani, tegevuskava teatud eesmärgi saavutamiseks.
  • Halduse sisuks on konkreetsete abinõude rakendamine üksikjuhtumite reguleerimisel ning kindlaksmääratud plaanide teostamine . Ajas ja ruumis kindlaksmääratud juhtum, sellega seoses konkreetsete abinõude rakendamine. Ehk avalik haldus tegeleb konkreetses ajas ja ruumis olevate juhtumitega – kindel ehitusprojekt, kindel juhtum. Legislatiivfunktsiooni teostamisel tegeletakse üldjuhtumitega (üldjuhtumite reguleerimisega).
  • Ulatusliku kontrolli olemasolu avaliku halduse üle. Siia kuuluvad nt riiklik järelevalve (halduse õiguspärasuse kontroll), teenistuslik järelevalve (kõrgemalseisvate organite ja ametnike kontroll neile alluvate ametasutuste ja avalike teenistujate tegevus, õiguspärasuse, otstarbekuse ning teenistuskohustuste täitmise üle), kohtulik kontroll (halduskohtu kontroll halduse seaduslikkuse üle).
  • Riigivõimu vahendite kasutamine haldusülesannete täitmisel. Õigus anda volituse alusel haldusakte. Neid saab anda vaid seadusest tuleneva volitusnormi alusel. Avalik haldus eeldab avaliku võimu volituste olemasolu. Avalik haldus ei üksnes avaliku võimu volituste rakendamisega – halduslepingud , kokkulepped avaliku võimu esindaja ja haldusesindaja vahel. On ka rida liike (nt akadeemilise hariduse andmine), mis on halduse tegevuse pädevuses.
  • Avaliku halduse ülesanded.
  • Avaliku korra ja julgeoleku tagamine meid ähvaravate ohtude eest. Nimetatud kompleks moodustab korrahalduse. Nt politsei, liikluse korraldamine (eesmärgiks on tagada häireteta ja sujuv liiklus ), abinõude rakendamine tervist ohustavate keskkonna, elu ja töötingimuste vastu.
  • Üksikisiku sihipärane toetamine ja elanikele normaalsete elutingimuste tagamine. Ehk soodustav haldus. Ülesanne tuleneb põhiseadust § 28 – õigus tervise kaitsele, riigi abile. Nt koolid, avalike asutuste rajamine.
  • Kogu sotsiaalse, majandusliku ning kultuurilise valdkonna arengu toetamine ja juhtimine ehk suunav haldus. Ülesannete sisuks on vastavate abinõude rakendamine, majanduse toetamine (nt ettevõtluse toetamine). Nt põllumajandustoetused, kultuuriasutuste finantseerimine. Majanduse arengu toetamine ja soodustamine on ühest küljest suunav haldus, aga nende isikute aspektist , kes seda toetust saavad, on tegemist soodustava haldusega. Seega on suunava ja soodustava halduse eristamine mõneti keeruline.
  • Riigile vajalike rahaliste vahendite kindlustamine ehk maksuhaldus. Eelnevate ülesannete täitmine nõuab rahaliste vahendite olemasolu, seega on vaja riigil raha saada. Seda saab riik põhiliselt maksude, lõivude ja trahvide kehtestamise teel.
  • Haldusülesandeid täitva personali komplekteerimine ja haldusülesanneteks vajalike vahenditega tagamine. Tuleb luua vastavad tingimused personalivalikuga, kui ka tagada neile vastavad vahendid ülesannete täitmiseks.
  • Avaliku halduse funktsioonid.
    Avalikul haldusel kui tegevusel on oma sisemine funktsionaalne struktuur. Tehakse vahet põhi- ja abistavate funktsioonide vahel. Põhifunktsioonid on orgaaniliselt seotud halduse olemusega, haldusliku mõjutamise sisuga. Põhifunktsioonid liigituvad üld- ja erifunktsioonideks. Abistavatele funktsioonidele ei ole halduslik mõjutamine otseselt iseloomulik. Nende sisuks on üld- ja erifunktsioonide teostamiseks vajalike tingimuste loomine. Siia kuuluvad nn asjaajamine , juriidiline teenindamine jne.
    Üldfunktsioonid on omased igale haldustegevusele:
  • Prognoosimine ja planeerimine . Prognoosimine kujutab endast informatsiooni ja teaduslike meetodite alusel teatud sündmuste ja protsesside ettenägemist. Ilma prognoosimiseta ei ole võimalik ette näha riigi või teatud regiooni seisundit tulevikus. Planeerimine on otsustusprotsess, mille lõpptulemuseks on vastav plaan. Plaan on teatud otsus, täpsemini öeldes otsuste summa, mis on optimeeritud vastavale eesmärgile.
  • Täitmine. Siia kuulub kogu organisatsiooniline tegevus, mis on suunatud teatud ülesande elluviimisele. See eeldab vastava organisatsioonilise struktuuri formeerimist, töötajate kohalemääramist, nende omavaheliste funktsioonide määratlemist, juhtumist ning reguleerimist jne.
  • Kontroll. Sisuks on haldustegevuse ja selle tulemuste kvaliteedi kindlakstegemine . Selles mõttes täidab kontroll
  • Avaliku halduse seotus õigusega.
    Haldus on seadustele allutatud tegevus, ta peab toimuma seaduste alusel ja nende täitmiseks. Selles väljendub halduse legaalsus .
    Seadustega võidakse ette näha teatud konkreetsete haldustoimingute sooritamine . Sellisel juhul kujutab haldus endast otseselt seaduste täitmist.
    Teatud juhtudel saab aga rääkida ka nn diskretsionaarsest ehk suvahaldusest (või vaba haldus). Põhiliselt puudutab see faktilist ehk materiaalset haldustegevust (teede ja sildade ehitamine ja remont, parkide rajamine jne). Sellisel juhul ei ole vastavad toimingud konkreetse seaduse poolt otseselt determineeritud.
  • Haldusõigus.
  • Haldusõiguse mõiste.
    Haldusõigus on tervikuks seondunud õigusnormide kogum, s.t on õigusharu, mis kuulub avaliku õiguse hulka.
    Haldusõigus on avaliku õiguse haru, mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate organite moodustamist ja funktsioneerimist ning seejuures tekkinud suhteis eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine .
    Haldusõigus on õigusnormide kogum, mis kehtib spetsiifilisel viisil haldustegevuse, haldusmenetluse , halduskorralduse jaoks ning reguleerib isikute ja halduse vahelisi õigussuhteid.
    Eraõiguses kehtib põhimõte – lubatud on kõik, mis ei ole keelatud.
    Avalikus õiguses – keelatud on kõik, mis ei ole lubatud. Ehk teha võib seda, mis on lubatud.
  • Era- ja avaliku õiguse piiritlemisteooriad.
    Dogmaatika seda eristamist kindlaks ei määra. Eesti õiguskord eristab avalikku ja eraõigust.
    Haldusmenetluse seaduse rakendamine – seadus reguleerib haldusorgani tegevust määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Haldusorganite tegevus on valdavalt allutatud haldusmenetluse seadusele ja see kuulub avaliku õiguse hulka.
    Riigivastutuse seaduse rakendamisel – seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. (üks isik tekitab teisele isikule kahju – VÕS, eraõigus . Kui riik tekitab teisele isikule kahju – avalik õigus).
    Asendustäitmise ja sunniraha seadus – rakendamise regulatsiooni kohaldatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.
    Riigilõivude kindlaks määramine – neid rakendatakse avalik-õiguslike soorituste eest. Tasu on ettenähtud riigilõivude seaduses.
    Juriidiliste isikute – eraõiguslike ja avalikõiguslike juriidiliste isikute loomise ja õigusvõime eristamine. Eraõiguslikke juriidilisi isikuid – seaduse alusel. Avalik õiguslikud juriidilised isikud – seadusega.
    Kohtute kindlaks määramine – kõik avalik-õiguslikud vaidlused kuuluvad halduskohtu pädevusse. Põhiseaduslikud vaidlused riigikohtu pädevusse.
    Avalikul ja eraõigusel on erinevad lähtepunktid ja funktsioonid
    Eraõigus lähtub üksikisiku privaatautonoomiast ja reguleerib õiguskäivet ja eraisikute vahelist huvikonfliktide lahendamist.
    Avaliku õiguse olulisema osa, riigihaldusõiguse, objektiks on riik, kui avaliku võimu kandja ja tema ülesandeks on avaliku võimu volituste põhistamine ning piiramine. See ei tähenda, et riik ei või osaleda eraõiguslikes suhetes.
    Teadlased ei ole veel jõudnud nii kaugele, et välja töötada kindel kriteerium , millega eristada avalikku ja eraõigust. Selleks on välja töötatud rida doktriine.
  • Huviteooria – lähtub õigusnormi huvi suundumusest. Avalik õigus teenib avalikke huvisid, eraõigus erahuvisid. Lähtealuseks Rooma juristi Ulpianuse tsitaat, mille kohaselt avalik õigus on see, mis lähtub rooma riigi huvist ja eraõigus see mis puudutab üksikisiku kasu.
    Siiski ei võimalda vastavate normide selgepiirilist eristamist. Sageli lähtuvad paljud õigusnormid nii avalikust kui ka erahuvist. (n. erastamisprobleem eravalduses olevate ja riigi valduses olevate maade tagastamine – kas era- või avalik õigus? – omandireform lähtub avalikust huvist
  • Subordinatsiooniteooria – avalik õigus reguleerib subordinatsiooni ehk alluvus suhteid. Eraõigus aga suhteid, mis tekivad võrdsete subjektide vahel. Avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine (seadus, määrus, haldusakt ), eraõigusele aga leping.
    Puuduseks see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsiooni suhteid (vanem ja laps). Teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka ordinatsioonisuhteid (nt halduslepingud).
    Kuid esineb ka erandeid . Näiteks halduslepingud – poolte kokkulepe ja ei ole tegu ühepoolse kohustusliku reguleerimisega ja eraõiguses n eeskoste on sisuliselt alluvussuhe.
  • Subjektiteooria – ehk modifitseeritud subjektiteooria (ka liigitamisteooria) – põhineb õigusnormide juurde liigitatavate subjektidel. Avaliku õiguse hulka kuuluvad õigusnormid, mille subjektideks riik või muu avaliku võimu kandja e. kas need normid õigustavad või kohustavad avaliku võimu kandjat. Eraõigus on igaühe jaoks kehtivad normid. Avalik õigus on riigi eriõigus ja eraõigus iga mehe õigus. Iga mehe õiguse subjektiks võib olla ka riik (modifitseeritud subjektiteooria). Materiaalne selgituslik sisu puudub sellel teoorial.
    Kui tekib kahtlust, kas õigusnorm kuulub avaliku või eraõiguse hulka, siis tasuks analüüsida kõigist kolmest doktriinist lähtuvalt.
  • Haldussuhete õigusliku regulatsiooni erisused .
    Haldusõigust määratletakse suhete kaudu, mis on seotud avaliku halduse teostamisega. Haldusõiguse poolt reguleeritavate suhete ringi väljaselgitamine võimaldab kindlaks teha valdkonna, mida haldusõigus reguleerib. Konkreetsete õigusharude piiritlemisel on peale eseme kindlaksmääramise tähtis ka õigusliku reguleerimise meetod, s.t milliste vahenditega ja mil viisil suhteid reguleeritakse.
    Õigusliku reguleerimise meetodid:
  • Käsud ehk ettekirjutused – otsene juriidiline kohustus sooritada teatud toiming
  • Keelud – otsene juriidiline kohustus jätta teatud toiming sooritamata
  • Õigustused – juriidiline luba sooritada oma äranägemisel teatud toiminguid
    Haldussuhete õigusliku reguleerimise eripärad
  • Iseloomulikud on käsud (ettekirjutused). Kohustatud subjektil lasub otsene juriidiline kohustus neid täita. Vähemal määral on iseloomulikud ka keelud.
  • Avaliku võimu käsud (ettekirjutused) on ühepoolsed, s.t siin avaldub suhte ühe poole tahteavaldus , mis on olulise tähtsusega. Tathteavaldus ei tulene haldussuhete vastava subjekti enda äranägemisest või suvast, vaid on seadusega kindlaks määratud.
    Haldussuhete õiguslikule reguleerimisele on omane kohustuslikkus ja ühepoolsus.
  • Haldusõiguse süsteem ja vahekord teiste avaliku õiguse harudega.
    Võib süstematiseerida väga lihtsatel alustel. Saab eristada materiaal- ja formaalõigust. Esitamise aluseks on vastava normi regulatsiooni sisu.
    Materiaalõiguse hulka kuuluvad normid, mis reguleerivad suhteid haldusekandja ja isiku vahel, kehtestavad isikutele keelde, käske, annavad neile õigusi.
    Formaalõigus koosneb organisatsiooni ja menetlusõigusest. Organisatsiooniõigus puudutab organeid ja nende pädevusi. Menetlusõigus käsitleb materiaalse õiguse normi rakendamist
    Haldusõiguse liigitamine üld- ja eriosaks.
  • Üldosa – käsitleb neid regulatsioone, printsiipe ja õigusinstituute ja mõisteid, mis on põhimõttelise tähtsusega kõigi haldusõiguse valdkondade jaoks. On üldise iseloomuga ja reguleerib üldisi suhteid, millel on läbiv iseloom kõigi haldustegevuse suundade jaoks. Pole tegemist kodifikatsiooniga.
    Üldosa normid sisalduvad mitmetes erinevates seadustes . Traditsiooniliselt kuuluvad üldossa järgmised normistikud:
  • halduskorraldusõigus (organisatsiooniõigus),
  • haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid (eraldi seadust pole, on nad PS, osaliselt ära nim. haldusmenetluseseaduses, väga suur osa on jäänud kohtupraktikale),
  • haldusmenetlusõigus,
  • halduse tegevusvorme reguleeriv õigus,
  • haldustäitev õigus,
  • riigivastutus õigus, riigivara õigus ehk riigivara õigus (riigivara kohta on olemas ka oma seadus).
    Üldosas sisaldub: haldusõiguse põhiprintsiibid (HMS), halduskandjate/-organite regulatsioon (HMS), haldusmenetluse kord (HMS), avaliku teenistuse ja teenistujate õiguslik seisund (ATS), haldusvastutus , halduskontroll (AtSS, RVS)
  • Eriosa – liigitamine teatud ühiste tunnuste alusel.
    Reguleerivad üksikuid haldusõiguse valdkondi (teeseadus, lennundusõigus, politseiõigus, sotsiaalhoolekanne jne). Siia kuuluvad nn eriseadused, mille suhtes HMS on üldosa seaduseks.
    Haldusõiguse eriosa instituudid: avaliku teenistuse õigus, munitsipaal- ehk kohaliku omavalitsuse õigus, politsei ja korrakaitseõigus, planeerimis ja ehitusõigus, majandushaldusõigus, keskkonnaõigus, maksuõigus, sotsiaalõigus, eelarve ja finantsõigus, haridusõigus, liiklusõigus, kultuuri ja teadusõigus, riigikaitseõigus, andmekaitseõigus jne.
  • Haldusõiguse realiseerimine.
    Õiguse realiseerimine toimub 3 viisil:
  • normist kinnipidamise teel – adressaadid hoiduvad keelatud tegevustest
  • normi kasutamise teel – vabal tahtel lubatud toimingute kasutamine
  • normi rakendamise teel – subsumeerimine
  • Faktiliste asjaolude uurimine ja kindlakstegemine: mis on juhtunud?
  • Normi abstraktse teokoosseisu tõlgendamine ja kindlakstegemine: mida ütleb normi abstraktne teokoosseis?
  • Subsumeerimine: kas faktilised asjaolud vastavad abstraktse teokoosisu tunnustele - teokoosseis?
  • Õiguslike tagajärgede kindakstegemine: mis kehtib?
  • Halduse toimimine eraõiguslikes vormides: halduseraõigus.
    Halduse tegevust reguleerib üldjuhul ikkagi haldusõigus. On mõningaid erandeid. Tulevad rakendamisele kas alternatiivselt või eranditult eraõiguse normid, mille puhul halduse tegevus toimub eraõiguslikus vormis. Erialases kirjanduses tuuakse välja kolm valdkonda, mis on üksteisele lähenenud ja ka kattuvad.
  • Halduse oma vajadusteks vahendite kindlustamine. Et haldus oleks võimeline oma ülesandeid täitma, on haldusel vaja selleks vahendeid (töövahendid, ruumid jne). Materiaalsete vahendite hankimine ja teenuste tellimine toimub üldiselt eraõiguslike normide alusel. Halduse kandjad sõlmivad selleks ostu-, üüri-, rendi-, liisingu-, töövõtu- jne lepingu. Kõigi nim juhtudel esinevad halduse kandjad õiguslikes suhetes sarnaselt eraõiguslike isikutega. Nad on õigussuhetes eraõiguslike isikutega võrdsel positsioonil. Vaidlused lahendab tsiviilkohus. Avalike tellimuste andmisel peab halduse kandja arvestama avalik-õiguslike regulatsioonidega (PS printsiibid ja sätted, sätted eelarve seaduses, konkurentsiseaduses, EL aktides). Avalike tellimuste puhul sageli nn kaheastmelise õigussuhtega, mille puhul tellimuse andmine avalik-õiguslik, täitmine eraõigusliku lepingu alusel.
  • Halduse turunduslik majandustegevus – riik ja ka teised avaliku õiguse kandjad võivad osaleda mingil määral turunduslikus majandustegevuses. Kas siis oma asutuste või äriühingute kaudu, mis suureneval või vähemalt määral kuuluvad riigile. Need on riigi äriühingud ja riigiosalusega äriühingud. Riigile kuuluva äriühingu eesmärgiks on tulusaamine. Samal ajal on võimalikud ka sellised äriühingud nagu tulusaamine ja ka avalikus huvist tuleneva funktsiooni täitmine ja seda võimalust näeb ette riigivara seadus. (riigimetsa majandamise keskus)
    Teatud tingimustel on võimalik haldusülesandeid täita eraõiguslikus vormis. Piirid paneb peame PS ja PS-ist tulenevalt tuleb riigiülesandeid täita vaid avalik-õiguslikus vormis ja ka avalik-õiguslikus organisatsioonilises vormis (puudutab nt avalikku julgeolekut, korra kaitset, maksude maksmist, muud, mille teostamisel kasutatakse sunnivahendeid).
  • Põhiseaduslikud printsiibid ja põhimõisted
  • Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid.
    Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid tulenevad PS §-st 10. Põhiseaduslikud printsiibid kujutavad endast väärtusi, mis on tuletatud põhiseaduse sätetest ja mõttest. Need printsiibid on juhtivad põhimõtted, millest lähtuvalt kujuneb ja funktsioneerib avaliku halduse organisatsioon . Need on halduse jaoks olulised, et tagada haldustegevuse õiguspärasus ja vastavus põhiseadusele. Kuigi printsiipidel puudub ühemõtteliselt kindlaks määratav regulatiivne iseloom, on nad õiguslikult siduvad ning tekitavad õiguslikke tagajärgi, üldjuhul koos õigusnormidega. Põhiseaduslikel printsiipidel on oluline tähendus ka seadusandjale, seadusandja peab haldusõiguse normide loomisel arvestama põhiseaduslike printsiipidega, mis tähendab seda, et ta ei tohi anda norme, mis on vastuolus põhiseaduslike printsiipidega. Teatud juhtudel on aga õigus või kohustus konkretiseerida vastavate printsiipide ühte või teist elementi, et muuta seadusõigusnorm rakendatavaks. Haldusõigusnormi rakendaja on printsiibid aluseks normide tõlgendamisel ja rakendamisel. Aitavad sisustada normi mõtet ja annavad tõlgendamisruumi. Haldusõiguseprintsiipidel kui ka väärtusmastaapidel on võrdväärne iseloom (ei saa moodustada hierarhilist järjekorda) ehk neist tuleb samaaegselt juhinduda. Haldusõiguse printsiipidel on oluline roll kaitsta ka ühiskonnas isikute subjektiivseid õiguseid.
    Printsiibid:
  • Seaduslikkus – PS § 3 lg 1 lause 1 – riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega koosolevate seaduste alusel. Haldusmenetluse seadus § 3 lg 1 – Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja vabadusi ja muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Ei kehti mitte ainult riigi ja tema organite suhtes, vaid kõigi avaliku võimu kandjate suhtes. Seadus peab olema kättesaadav. Kaks alaprintsiipi:
  • Seaduse ülimuslikkuse ehk seaduse prioriteedi printsiip
    Seaduse ülimuslikkus on seaduse funktsiooni oluline ja vajalik komponent demokraatlikus õigusriigis. Sellest tuleneb halduse seotus kehtivate seadustega. Printsiipe konstitueerib formaalsete seaduste ülimuslikkus ehk prioriteedid haldusõiguslike aktide suhtes. Nõuab seda, et haldus peab seadust rakendama , seadusest kinni pidama ja ei tohi seadust rikkuda (teha toiminguid, mis on vastuolus seadusega). Kehtib kõigi halduse sfääride suhtes. Samuti nende meetmete suhtes, millel puudub välismõju . Kuigi PS § 3 lg 1 peab silmas formaalseid seadusi, kehtib ta kõigi materiaalsete seaduste suhtes.
    Formaalne seadus – vastavas menetluslikus korras vastava organi poolt vastu võetud seadused.
    Materiaalne seadus – kõik õigusaktid , mis sisaldavad õigusnorme. Määrusi võib anda seaduse alusel või …. ????
    PS § 3 lg 1 ei hõlma Euroopa Liidu õigust.
  • Seadusliku aluse ehk seaduse reservatsiooni printsiip
    Tuleneb PS § 3 lg 1 lause 1, kus formuleeringule – üksnes põhiseaduse alusel – on lisatud – ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See tähendab seda, et haldus tohib tegutseda ainult siis, kui selleks on seaduse volitus . Esitab haldusele täiendava nõude. Kui seaduse ülimuslikkus nõuab halduselt seaduse täitmist ja keelab sellest üle astuda, siis seaduslik alus nõuab lisaks halduse tegevuse jaoks seaduse volitust. Oluline on see, et pädevusnormist ei saa tuletada volitusnormi. Hiljem tuleb ka juttu haldusõiguse pädevusest. Kui vastav volitusnorm puudub või on niivõrd ebaselge ja puudulik, et ei võimalda õiguskorraga kooskõlas olevat põhjendust, ei tohi haldusõigus ka tegutseda, et lünki täita. Halduse puhul võib teha üksnes seda, mis on lubatud. Üldiselt kehtib seaduse reservatsiooni printsiip formaalsete seaduste mõttes. Võivad olla ka teatud erandid. Tuleneb ka teistest põhiseaduse printsiipidest.
    Täiendavad nõuded:
    Demokraatia printsiip – rahva poolt valitud peab ja legitimeeritud parlament langetama kõik ühiskonna jaoks olulised otsused ise. Eelkõige puudutab avaliku võimu ja isikute vahelisi suhteid, aga ka küsimusi , mis on olulised ja seotud avalike huvide tagamisega. Asja olulisus ei tulene niivõrd selle olemusest ja iseloomust, kuivõrd sellest, kui tähtis, kaalukas ja otsustav on regulatsioon põhiseaduse seisukohalt. PS § 65 lg 1 – seadusi võtab vastu riigikogu. PS ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid keelab täitevvõimule delegeerida seda, milleks PS kohustab seadusandjat ennast. Üldine seaduse reservatsiooni põhimõte piiritleb seadustandva võimu pädevuse .
    Õigusriigi printsiip – põhipunktiks on seadus. Seadus peab oma regulatsiooniga looma kindla ja stabiilse õiguskorra ning sellega tagama ja säilitama riigi ja isiku vahelises suhtes usaldusväärsuse, sisustama isikutele subjektiivseid avalikke õigusi ja kindlustama haldustegevusele legaalse aluse. Kõik riigivõimu avaldusvormid peavad olema mõõdetavad seadustega.
    Põhiõigused – nõuavad riive korral põhiseadusest tulenevat spetsiaalset seaduslikku alust, mis on enam kui üldine seaduse reservatsiooni nõue (PS § 3 lg 1 lause 1). Seaduse reservatsiooni erinevad vormid esitavad põhiseaduse põhiõiguste riivetele erinevaid nõudmisi.
    Erinevad seaduse reservatsiooni vormid: lihtne seaduse reservatsioon , kvalifitseeritud seaduse reservatsioon ja reservatsioonita põhiõigused. Lihtsa seaduse reservatsiooni riivere puhul peavad olema täidetud üldised eeldused. Kvalifitseeritud põhiõiguste riivete puhul esitab põhiseadus täiendavad nõuded, mis ulatuvad kaugemale piiramise üldistest eeldustest. Ka ilma reservatsioonita põhiõiguste piiramine nõuab seadusliku aluse olemasolu, kusjuures kitsendused peavad olema võrreldes reservatsiooniga piiratumad ????
  • Õiguskindlus
    Õigus peab regulatsiooni kaudu looma kindla õiguskorra – me teame, mis on lubatud, mis on keelatud jne. Õiguskindlus tähendab teisest aspektist ka õiguse püsimajäämist, toetab usalduse ja kaitse põhimõtet. See sisaldab ka tagasiulatuva jõu keeldu, eriti siis, kui ta tunnistab varasema legitiimse käitumise õigusvastaseks. Kuid teatud juhtudel on see siiski lubatud (eriti, kui isikutele antakse täiendavaid soodustusi). Muudatuste tagajärjel tekkinud kahju tuleb isikutele hüvitada. Kui antakse soodustav haldusakt, on problemaatiline selle kehtetukstunnistamine.
    Seda printsiipi ennast ei ole PS nimetatud. Kuid §-st 10 võib selle tuletada, demokraatliku õigusriigi põhimõttest.
  • Proportsionaalsus
    Seda saab tõlgendamise teel tuletada PS §-st 11. Piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada normaalseid suhteid. Selle printsiibi jaoks on olemas kolmeosaline test:
  • sobivus - kas vastav abinõu on sobiv õiguspärase eesmärgi saavutamiseks?
  • Juriidiline sobivus ja faktiline sobivus
  • vajalikkus – kas abinõu on vajalik?
  • kas piirab isiku õigusi ja ühtlasi tagab eesmärgi saavutamise
  • kas abinõu on üldse vajalik, kas on olemas tungiv ühiskondlik vajadus.
  • mõõdukus – eesmärgi ja abinõu vahel peab olema õige vahekord. Abinõu ei tohi väljuda eesmärgi raamest.
  • Võrdne kohtlemine
    Tuletatud PS §-st 12 – kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi, usutunnistuse jms tõttu. On käsitletud ka Euroopa Liidu õiguses. Rakenduspraktika on järginud järgmist konstruktsiooni:
  • kas isikut koheldakse võrreldes teistega erinevalt;
  • kas tegemist on võrdsete situatsioonidega;
  • kas sellisel kohtlemisel puudub objektiivne ja mõstlik õigustus;
  • kas eesmärk on proportsionaalne kohaldatavate vahenditega.
    Selle alusel kontrollitakse, kas tegemist on üldse ebavõrdse kohtlemisega. Esimese positsiooni puhul peame võrdluspaarid viima ühe soomõiste alla ja valida tuleb kõige kitsam soomõiste (kas tegemist on võrdsete üheliigiliste isikutega). Ei eksisteeri absoluutset võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid see põhimõte on seaotud ka teatud avalike huvidega , mis peab meile ütlema, kas selleks kohtlemiseks on piisav õigustus või mitte. See test on kohaldatav nii seadusandja kui ka haldusorgani jaoks.
    Näide: ühiselamus elavad üliõpilased ei saanud eluasemetoetust, korteris elavad said. Üliõpilastel vahet ei ole. Nad on võrdsetes situatsioonides – mõlemad elavad kohas, kus peab üüri maksma. Erinevaks kohtlemiseks puudus mõistlik seletus. See seadus tühistati.
  • Hea haldustava
    Tuletatud PS §-st 14. Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt, efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Euroopa Liidu Põhiõiguste hartas on see reguleeritud. Haldusorgan peab käsitlema isikuga seotud küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul – AUS!
    See hõlmab järgmisi küsimusi:
  • õigus pääseda ligi toimikule ( dokumendid , mis on isiku probleemi lahendamiseks kogutud), kehtib ka kolmandate isikute suhtes.
  • õigus olla ära kuulatud
  • haldusorgani kohustus oma otsuseid põhjendadaf
  • õigus saada hüvitist ametiasutuste tekitatud kahju korral
  • Demokraatia (vaata veel õpikust see osa üle!!! Lk 35)
    Tuleneb PS §1 lg-st 1; §-st 10. Võrdlemisi suure abstraktsuse astmega ja nõuab täpsustamist. Eelkõige väljendub riigiorganite loomises e legitimatsioonis.
    Kokkuleppe ja enamuse põhimõte – vaba poliitiline tahteavaldus põhineb kokkuleppel ja avatud ja demokraatlikul menetlusel.
    Vahetu rahva poliitiline tahteavaldus – realiseerub parlamendivalimistega, KOV volikogude valimistega.
    Riigivõimu legitimatsioon – valitsus moodustatakse parlamendi poolt, mis omakorda on valitud rahva poolt. Riigikogu legitimatsiooni kordub iga 4 aasta järgi, presidendil iga 5 aasta järgi, KOV volikogu iga 4 aasta järgi.
    Vähemuste kaitse
    Poliitiliste protsesside vabadus ja avatus
  • Halduse diskretsioon ja määratlemata õigusmõiste .
  • Diskretsioon
    HMS § 4 käsitleb kaalutlusõigust. Diskretsioon on omane nii haldusefunktsiooni teostamisel kui ka teiste funktsioonide teostamisel. Antakse võimalus vabalt hinnata situatsiooni ja teha sellele vastavalt otsus. Asutus “võib” midagi teha, mitte ei “pea” midagi tegema.
    Õigusvaba ruum - kas haldusorgan on täiesti vaba otsuste vastuvõtmisel või on nendel ka mingisugused piirid. Diskretsioonil peavad õigusriigis olema õiguslikud piirid tulenevalt õiguskindlusest.
    Halduse diskretsioon on eelkõige õiguse rakendamine. Järelikult on see allutatud ka kohtulikule kontrollile . Seadusandja poolt haldusorganile antud volitus valida kahe või mitma samaväärse õigusliku tagajärje vahe või iseseisvalt otsustada, kas tagajärge rakendada või mitte.
    Õiguse rakendamine, teokoosseisu eeldused:
  • faktiliste asjaolude kindlakstegemine: mis on juhtunud
  • normi abstraktse teokoosseisu tõlgendamine ja kindlakstegemine: mida ütleb normi abstraktne koosseis
  • subsumeerimine: eluliste asjaolude võrdlemine koosseisuga
  • õigusliku tagajärje väljaselgitamine
    Haldusele anda võimalus otsustada diskretsiooni üle. Teise teooria kohaselt, et otsustusvabadus teo tagajärje üle. Halduse diskretsioon tähendab eelkõige vabadust õiguslike tagajärgede suhtes. Sellel peab olema ka oma seaduslik raamistik . Halduse diskretsiooni puhul on tegemist õiguse rakendamise probleemiga. Vastav norm peaks sisaldama minimaalse abstraktse teokoosseisu, mis peab olema siis täidetud, et teha selle alusel diskretsiooni otsus. Halduse diskretsioon ehk kaalutlusõigus kujutab endast seadusandja poolt haldusorganile antud volitust valida kahe või mitme samaväärse õigusliku tagajärje vahel või iseseisvalt otsustada, kas tagajärge rakendada või mitte.
    Diskretsiooni teostamine ja piirid
    Diskretsioon peab olema õiguspärane. Diskretsiooni piirid:
  • Teokoosseis – olemasolu eelduseks diskretsiooni rakendamisel; kas tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud vastavad abstraktse teokoosseisu tunnustele; tõlgendamine peab olema õige.
  • Seaduse eesmärk ja mõte – haldusorgan peab diskretisooni teostamisel silmas pidama seaduse eesmärke; ei tohi järgida õigusest mittetulenevaid eesmärke.
  • Põhiseaduslikud piirid – kui diskretsiooni teostamisel sekkutakse isikute õigustesse ja vabadustesse; tuleb arvestada järgmisi PS-likke piire :
  • põhiõiguste ulatus, mida puudutavad rakendatavad sätted
  • konkreetse käsitletava põhiõiguse piiratavus (kvalifitseeritud reservatsioon, seaduse reservatsiooniga piiratud, seaduse reservatsioonita)
  • vastandlike õiguste ja huvide kaalumine (avalik või erahuvi)
  • piiride ületamise keeld (võrdsuse pr – vastavate abinõude rakendamisel käsitletakse kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ja eeldustel võrdsetena; proportsionaalsuse pr – haldusorgan otsustab, kas vastav abinõu on sobiv, vajalik ja proportsionaalne).
  • Otstarbekus – seadusandja on h-le andnud õ ja võimaluse valida paljude talle otstarbekatena näivate abinõude vahel või loobuda üldse vastavast tegevusest. Otstarvekuse aspekti kohtud ei kontrolli.
    Diskretsiooni liigid
  • Valikudiskretsioon – kui on olemas teokoosseis, on haldusorgan kohustatud ühte õiguslikku tagajärge rakendama. Seadusandja on andnud haldusele valida mitme samaväärse õigusliku tagajärje vahel.
  • Otsustusdiskretsioon – kas õiguslikku tagajärge rakendada või mitte, on haldusorgani otsustada.
  • teokoosseis x (valikudiskretsioon)
    A B C
    õiguslik tagajärg (samaväärsed teistega)
  • teokoosseis x (otsustusdiskretsioon)
    õiguslik tagajärg
    Diskretsiooni tehniline formuleerimine
    Otsustusdiskretsiooni puhul on seadustes “võib”, “on õigustatud”, “tohib”. Vahel tekib segadus sellega, kas sõnaga “võib” on märgitud otsustusdiskretsiooni või pädevust (sisuliselt imperatiivne norm). Seadus või vastav seaduse säte ise räägib selgesõnaliselt, et haldusorganile on antud kaalutlusõigus ehk õigus teostada diskretsiooni. Teiseks võib see õigus tuleneda õigusliku regulatsiooni kontekstist. Kolmandaks võib seda sisutada ka konkreetsete formuleeringutega nagu on tehtud ülevalpool.
    Diskretsiooni teostamine ja selle piirid
    Õiguslikud piirid on
  • teokoosseis – olemasolu on eelduseks diskretsiooni rakendamisel.
  • seaduse eesmärk ja mõte – haldusorgan ei tohi järgida seadusest mittetulenevaid eesmärke. Näiteks kui usuorganisatsioon pole aktsepteeritud, siis pole õigus tagasi lükata, et ehitis pole vastuvõetav, vaid tuleb lähtuda otse seadusesse kirja pandust. Ei tohi siduda vastavaid otsustusi õiguslikult mitteasjakohaste tingimustega.Näiteks ametniku konkurss ja tingimuseks et kandideerida saavad ainult ühe linnajao elanikud, see pole õige. Haldusorgan võib ise kehtestada mingisugused eeskirjad, mille alusel ta hakkab diskretsiooni teostama . Näiteks valla ja linnavalitsus võivad määrata täiendavat sotsiaaltoetust. Selleks, et oleks arusaadav võetakse vastu täiendavad eeskirjad, kes või toetust taotleda ja kes seda saab. Eeskirjade kohaselt näiteks poleks siis ühel või teisel isikul võimalik toetust taotleda. Valla või linnavalitsus ei saa nii käituda, et sorry teie taotlust me vastu ei võta, sest meil on eeskirjades kirjas, et teil pole õigust seda taodelda. Diskretsiooni puhul on haldusorgan kohustatud taotluse menetlusse võtma, selle käigus hinnatakse täiendavalt asjaolusid, haldusorgan peab kaaluma isiku poolt esitatavaid asjaolusid ja siis kas ära ütlema või nõustuma ja seda põhjendama. Seaduse eesmärk ja mõte kujutab endast ühest küljest haldusõiguse diskretsiooni teostamise piiri ja reisest küljest osutab diskretsiooni teostamise suunale(diskretsiooni direktiiv). Need võivad olla väljendatud erineva õiguse ja ulatusega. Sageli on nendes normides kasutatud määratlemata õigusmõisteid(avalik huvi,KOV huvi).
  • Põhiseaduslikud piirid – Tuleb kindlaks teha põhiõiguse ulatus.eelkõige põhiõigused, tuleb teostada vastavate õiguste ja huvide kaalumist.
    Seaduse reservatsiooniga põhiõigused – saab piirata seadusega
    Kvalifitseeritud reservatsioon – põhiseadus annab alused ammendavalt
    Seaduse reservatsioonita põhiõigused – PS ei ole ette andnud, et neid võib piirata. Samas neid võib piirata avalikes huvides ja põhiõiguste kollisiooni korral tulenevalt põhiseadusest. Inimene võib pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul peale seda, kui ta saab teada rikkumisest . Tegemist on piiranguga. Selle õigustuseks, piiramise aluseks on õiguskindluse printsiip. Tähtaegade ennistamiseks saavad olla vaid objektiivsed asjaolud e vääramatu jõud.
    Vastandlike huvide ja õiguste kaalumine. Käitumine peab toimuma õiguspäraselt. Tavaliselt vastanduvad era- ja avalikud huvid. Vastavate huvide kaalumise aluseks on väärtushinnangud. Eriti tuuakse välja planeerimisdirektsioon, kus seadusandja annab üldise eesmärgi nende planeeringute puhul ja jätab haldusorganitele laia valikuvabaduse nende eesmärkide teostamiseks. Planeeringu puhul lähtub planeeringu teostaja üldistest eesmärkidest, talle on jäetud väga suur valikuvõimalus. Selle puhul on oluline erinevate huvide ja õiguste kaalumine. Üldjuhul kollideerivad erahuvid omavahel või era ja avalik või avalikud huvid omavahel.
    Piiride ületamine:
    Peab silmas pidama PS printsiipe. Võrdsuse ja proportsionaalsuse printsiip (sobivus, vajalikkus, vahendid.)
    Otstarbekus:
    See tähendabki õigust valida vabalt õiguslike tagajärgede vahel.
    Diskretsioonivead
    1) Diskretsiooni mittekasutamine – haldusorgan ei kasuta diskretsiooniõigust, mis talle seadusega on antud. Ta ei kontrolli ega kaalu kõiki normidega antud võimalusi, mis talle on otsustamiseks antud. Samuti ei võta arvesse kõiki asjaolusid. Kui haldusorgan seob end ise kitsendavalt halduseeskirjadega.
    2) Diskretsioonipiiride ületamine – kui haldusorgan võtab endale suurema otsustusvabaduse, kui seadus talle seda lubab. Võib olla tegemist, kus organ rakendab selliseid tagajärgi, mida seadus ette ei näe, või on valesti kindlaks määratud teokoosseisu eeldused.
    3) Diskretsiooni kuritarvitamine – kui haldusorgan ei pea kas teadlikult või ekslikult kinni diskretsiooni õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest. Kui haldusorgan järgis eesmärke, mis ei tulenenud seadusest.
  • haldusotsus ei rajane asjakohasel haldusel, võidakse lähtuda pahatahtlikkusest või isiklikest subjektiivsetest kaalutlustest
  • võrdsuse printsiibi rikkumine , seda printsiipi tuleb rakendada kitsendavalt. Üksnes juhtumeid, mis on võrdsed, tuleb võrdselt ka lahendada. Võrdsuse printsiibi kohaselt ei saa asjakohane isik nõuda, et haldusorgan kordaks tema kasuks viga, mida ta oli teinud teise juhtumi puhul.
    Haldusorgan ei ole kohustatud isiku jaoks tegema erandit põhjusel , et ta tegi selle erandi teise isiku suhtes. Kui haldusorgan kaldub ilma mõistliku ja asjakohase põhjuseta isiku kahjuks kõrvale väljakujunenud halduspraktikast. Haldusorgan võib end õiguslikult siduda halduspraktikaga. Võrdsuse printsiibi rikkumisega ei ole tegemist siis, kui ta muudab väljakujunenud halduspraktikat. Ei saa nõuda ka seda, et teisele isikule pandaks peale samasugune koormis, kui on pandud nõudjale.
  • proportsionaalsuse printsiibi rikkumine. Kui diskretsioon on abstraktselt lubatud, kuid konkreetsel juhul on rakendatud selliseid õiguslikke tagajärgi, mis ei ole mitte ainult ebaotsarbekad, vaid ka ebasobivad ja mittevajalikud.
    4) diskretsiooni vähendamine nullini e redutseerimine
    Haldusorganile on antud õigus teostada diskretsiooni, kuid teatud juhtudel on haldusorgan kohustatud teatud õiguslikku tagajärge rakendama. Tähendab seda, et diskretsiooni teokoosseis täitub väga intensiivselt ning ei anna enam võimalust otsustada, kas eakendada õiguslikku tagajärge või mitte, õiguslikku tagajärge tuleb rakendada. Kaks olulist kriteeriumi, mille puhul reudtseeritakse diskretsiooni nullini
  • kui haldus seob iseennast halduseeskirjadega, kammitsedes oma otsustusvabadust selliselt , et ta peab üksikjuhtumi puhul rakendama teatud tagajärge ning selle puhul on võimalik üsknes kaalutlusõiguse redutseerimine nullini(korraõigus,politsei).
  • puudutab ähvardava ohu tõsidust või ohustatud õigushüve tähtsust.
    Diskretsioonivolitus antakse haldusorganile seetõttu, et elu on liiga keeruline, et kõiki juhtumeid seaduses määratleda ja seega antakse haldusorganile võimalus kohapeal otsustada, millist tagajärge rakendada ja kas üldse rakendamine on vajalik.
  • Määratlemata õigusmõiste
    Diskretsioon kujutab endast õiguslike tagajärgede valikut. Määratlemata õigusmõiste on eelkõige teokoosseisu ja hindamise ruumi küsimus. Osad abstraktse koosseisu tunnused on ühetähenduslikult määratletavad, eelkõige aja ja koha mõisted. Teisalt on olemas sätted, mis kujutavad mõisteid (legaaldefinitsioonid). Osad mõisted ei ole määratud seaduses, kuid igal üksikjuhtumis on nad määratavad (nt kinnine territoorium ).
    Tulenevalt sellest, kas õigusmõiste on määratletud, saame rääkida määratletud õigusmõistetest ja määratlemata õigusmõistetega. Näiteks avalik huvi, head kombed, oluline põhjus, muu oht, vajaduse või ohu korral. Määratlemata õigusmõistega on tegemist siis, kui õigusnorm piiritleb õiguslike tagajärgede eeldused(abstraktsed teokoosseisu tunnused) väga üldises plaanis. Subsumeerimisel peab normi rakendaja otsustama õigusnormi poolt antud piirides, kas õiguslike tagajärgede kohaldamise eeldused on olemas.
    Määratlemata õigusmõistete kindlakstegemisel tuleb kindlaks teha, kas see mõiste on tõlgendamise või subsumeerimise probleem. Üldiselt on tegu faktiliste asjaolude tõlgendamise probleemiga. Määratlemata õigusmõiste probleem kuulub teadmiste valdkonda ja nende rakendamine üksikjuhtumitele nõuab hindamist ja sageli ka tuleviku prognoosimist. See võib nõuda personaalseid otsuseid, subjektiivsete rikastatud pedagoogilisi või muu iseloomuga väärtusotsustusi.
    Ühendnormid on need, mis sisaldavad nii diskretsioonivolitust kui ka määratlemata õigusmõisteid.
    Hindamisruum
    Mil määral on määratlemata õigusmõistete rakendamine kohtute poolt üle kontrollitav. Kas haldusorganile on antud hindamisruum, mis ei allu kohtulikule kontrollile. Õigusriigi printsiip eeldab, et kõik on kohtu poolt ülekontrollitav. Samas on olemas selliseid valdkondi, mille puhul saame rääkida piiratud kohtuliku kontrolliga valdkondadest. Need piirid on objektiivsed, millest enam kaugemalt minna ei saa.
    Siin on loodud argumente, et kohus ei saa kõigega kursis olla.
    Piiratud kohtuliku kontrolliga valdkonnad on:
  • Eksamitel tehtud otsustused või nendega sarnanevad otsustused, Kohus vaatab üksnes formaalset külge, sisulist külge ei vaata.
  • sisemised eksamiotsustused. Kohus ei otsusta, mis hinde keegi saab.
  • otsustused, mis on seotud põhiõigustega (igaühel on õigus haridusele, õigus vabalt valida tegevusala , töökoht).
  • Avalikust teenistusest tulenevad hinnangulised otsustused: lisatasude määramine, ametnike sobivus, võimekus, teenistusalased saavutused, prognoosid .
  • Sõltumatute ekspertide ja komisjoni otsustused – põhinevad subjektiivsetel väärtustel. Kohtud võivad tegeleda üksnes menetlusliku aspektiga
  • Prognoosid Kohtud võivad kontrollida prognoosi andmete õigsust. Nt keelati aprillis ära avalikud miitingud mässu vältimiseks. Prognoosida on võimalik olemasoleval kogemusbaasil.
  • Riskiotsustused, kui prognoosotsustuste puhul on olemas mingi kogemus, siis riskiotsustuste puhul ei ole selge, kas risk eksisteerib või mitte, kuna puudub ammendav informatsioon (nt tuumaenergeetika, farmaatsia, taimekaitse jne).
  • Planeerimisotsustused – kontrollitakse menetlusnõuetest kinnipidamist, huvide kaalumise õiguspärasust.
    Määratlemata õigusmõiste rakendamisvead
  • hindamispiiride ületamine – kui haldusorgan ületab piire, mis talle on andnud rakendatav määratlemata õigusmõiste või seadus. Määratlemata õigusmõiste ebaõige abstraktne tõlgendamine – kontrollida kas tunnused on tegelikkuses reaalselt täidetud. Ebaõige prognoos. Hindamispiiride ületamine pole menetlusreeglite rikkumine.
  • Hindamise mitteteostamine – kui haldusorgan ei saa aru, et talle on antud seadusliku volitusega õigus vabalt hinnata asjaolusid või ta ei näe faktoreid, millest tuleb lähtuda.
  • Hindamise kuritarvitamine – kui haldusorgan meelega/ekslikult ületab määratlemata õigusmõiste rakendamise sisemised piirid. Kui haldusorgan ei pea kinni üldkehtivatest hindamise kriteeriumidest või objektiivsuse nõudest/kui ta lähtus mitteasjakohastest kaalutlustest.
  • Subjektiivne avalik õigus ja haldusõigussuhe .
  • Subjektiivse avaliku õiguse mõiste.
    Subjektiivne avalik õigus on õigussuhete objektile õigusnormiga antud õigusvõime (õigustus) nõuda oma huvide realiseerimisel teistelt isikutelt kindlat käitumist või sellest hoidumist. Subjektiivne avalik õigus on subjektile õigusnormiga antud õigusvõime nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist. Esineb nii suhetes riik vs isik kui ka isik vs riik, samuti ka juriidiliste isikute omavahelistes suhetes. Nii võib riik seadustes sätestatud tingimustele seatud isikutele teadutud kohustused nt maksud , kuid ka keelata teatava tegevuse. Isik on avaliku võimu kandja, mille puhul õigustatud subjektiks on isik ja kohustatud objektiks on avaliku võimu kandja. Riigil on õiguslik võim nõuda avaliku võimu kandjalt oma huvide järgimisel kindlat käitumist. Eelmise alla lähevad nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Halduskohtumenetlus on ülesse ehitatud subjektiivsete õiguste kaitsele. Vajalik on eristada subjektiivset (sisaldab õigusnormis sätestatud võimalust nõuda teiselt õigussubjektilt objektiivsel õigusel rajanevat kohustuste täitmist ning tekib subjektiivne õigus tekib objektiivse õiguse alusel) ja objektiivset õigust (õigusnormide üldmõiste).
    Subjektiivse avaliku õigusega tagatakse objektiiv-õiguslikult kodanike huvide kaitse. Subjektiivne õigus laseb mõjule pääseda põhiseaduslikult garanteeritud õiguse vabale eneseteostusele (PS § 19). Sellega tunnistatakse kodanik õigussubjektiks ja talle antakse võimalus iseseisvalt riigi vastu välja astuda ning nõuda riigilt asjassepuutuva seaduse täitmist. Ilma subjektiivsete õigusteta oleks kodanik vaid avalik-õiguslike suhete objektiks, kes on allutatud riigile. Subjektiivsete õiguste tagamine moodustab sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele orienteeritud riigi põhiolemuse. Olulised subjektiivsed õigused on sätestatud põhiseaduses ning need on konkretiseeritud seadustes.
    Subjektiivsete avalike õiguste käsitlus annab võimaluse subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitseks. PS § 15 alusel on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. S.t, et kui avaliku võimu kandjad rikuvad või piiravad isikule kuuluvaid subjektiivseid õigusi, võib ta oma õiguste kaitseks leida abi kohtult. Ainult ja üksnes siis võib ta kohtu poole pöörduda. PS § 46 alusel võib igaüks oma õiguste kaitseks pöörduda ka riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole.
    Eraõiguslikes suhetes on poolteks subjektiivse õiguse subjekt (õigustatud isik) ja subjektiivse kohustuse kandja (kohustatud isik). See tuleneb eraõiguse funktsioonist – ühtlustada ja piiritleda kodanike huvisid. Ühe isiku kohustused ja piirangud eksisteerivad teise isiku huvides.
    Haldust teostatakse eelkõige avalikes huvides ja haldusõigus reguleerib avalikele huvidele orienteeritud haldust. Subjektiivse avaliku õigus teooria lähtub sellest, et subjektiivne avalik õigus eksisteerib (tekib) siis, kui õiguslik ettekirjutus kohustab haldust teenima mitte üksnes avalikke huvisid, vaid ka üksiisiku huvisid. Määravalt on sellisel juhul tegemist õiguslikult eesmärgistatud individuaalhuvide kaitsmisega.
    Subjektiivse avaliku õiguse olemasolu väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha:
  • Kas on olemas õigusnorm, mis kohustab haldust teatud kindlaks käitumiseks (halduse õiguslik kohustus)?
  • Kas õigusnorm peab isiku huvisid kaitsma?
    Subjektiivseid avalikke õigusi võib liigitada vastavalt huvide suundumusel kolme rühma:
  • Õigus osaleda avalikus elus – nn poliitilised õigused, nagu aktiivne ja passiivne valimisõigus , õigus luua ja kuuluda erakondadesse jne
  • Üksikisiku õigus esineda nõudega riigi vastu (ka KOV vastu) – ametniku õigus nõuda teenistuse eest palka, nõue halduse üksikatki andmiseks haldusorgani poolt jne
  • Õigus vabadustele – õigus vabale eneseteostusele, õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, õigus südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele, õigus vabalt levitada ideid, arvamusi , veendumusi ja muud informatsiooni trükis, sõnas, pildis või muul viisil jne
  • Subjektiivse avaliku õiguse vahekord põhiõigustega.
    Põhiõigused kujutavad endast õiguslikku kaitset halduse omavoli eest. Tegevuse eest, mis piirab põhiõigusi ja vabadusi. Põhiõigused on ka standardiks, millega seadusandja saab kontrollida, kas vastuvõetav seadus peab kaitsma individuaalhuve või mitte ning millisel määral ta seda tegema peab. Seadusandja peab otsustama subjektiivsele avalikule õigusele õigusliku baasi loomise küsimuse.
    Kolmeelemendiline sisu õigussuhtest: õiguse kandja-õiguse adressaat-õiguse ese. Üldiselt eraõiguslikele juriidilistele isikutele põhiõigused sisustavad subjektiivse avaliku õiguse. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul on see probleem, et kas nad saavad olla samaaegselt põhiõiguste kandjaks ja adressaadiks. Põhiõigused on üldiselt ikkagi üksikisikutele.
    Põhiõigused laienevad juriidilistele isikutele niipalju, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega (nt MTÜle ei laiene ettevõttevabadus, kuna MTÜ eesmärk ei saa olla kasumi saamine, mis on ettevõtluse eesmärk). Piiratud ulatuses on põhiõiguste kandjateks ka KOV üksused. Kirikud ja kogudused ei ole avalik-õiguslikud juriidilised isikud
  • Haldusõigussuhe: mõiste ja subjektid . (vaata õpikust juurde LK 55!!!!)
    Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv konkreetne ühiskondlik side õiguse subjektide vahel, kus osalejate käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Kui õigussuhe tekib haldusõigusnormi alusel, on tegemist haldusõigussuhtega.
    Põhimõtteliselt võivad subjektideks olla kõik õigussubjektid niivõrd, kuivõrd nad on haldusõiguse poolt determineeritud õiguste ja kohustuste kandjateks. Haldusõigussuhtesse astumise eeldusteks on haldusõigusvõime ja haldusteovõime. See on eelduseks, et haldusõigussubjekt muutus haldusõigussuhte subjektiks.
    Haldusõigusvõime – võime omada haldusõigusnormiga determineeritud õigusi ja kohustusi.
    Haldusteovõime – võime praktiliselt realiseerida õigussuhetes oma haldusõigusvõimet, s.t oma haldusõiguslikke õigusi ja kohustusi
  • Füüsilised isikud
    Füüsilised isikud on õigussubjektid ja võivad osaleda haldusõigussuhtes. Füüsilise isiku haldusõiguslik õigusvõime on võime kanda haldusõiguslikke kohustusi ja omada haldusõiguslikke õigusi. See on ühesugune ja piiramatu kõigi suhtes. Tuleb vahet teha üldise õigusvõime ja konkreetses õigussuhtes oleva õigusvõime vahel.
    Haldusõiguslik teovõime on võime iseseisvalt realiseerida oma haldusõiguslikke õigusi ja kohustusi. Kui haldusõigusnorm annab ka alaealisele võimaluse iseseisvalt realiseerida oma õigusi/kohustusi, siis järelikult on tal ka haldusteovõime. Tuleb vaadata konkreetset normi ja vaadata, kas see sisustab alaealistele haldusteovõime.
  • Juriidilised isikud
    Eraõiguslikel juriidilistel isikutel tekib õigusvõime registrisse kandmisest. Juriidilise isiku teovõime realiseerub organites olevate füüsiliste isikute kaudu.
    Avalik-õiguslikud juriidilised isikud tekivad seaduse alusel. Õigusvõime on nende õiguste ja kohustuste summa ehk pädevus . Õigusvõime tekib seaduses ettenähtud ajal või jõustumisest (10.-l päeval pärast avaldamist või seaduses sätestatud ajal). Haldusteovõimega varustatakse ka selliseid organisatsioone, mis ei ole juriidilised isikud. Osalise õigus- ja teovõimega institutsioonid .
  • Haldusõigussuhte sisu ja liigid.
    Seda saab määrata tema eseme kaudu. Esemeks on kõik see, millele suhe on suunatud ja mida ta mõjutab. See võib olla teatud käitumine, vara, soodustused jne. Kestvuse järgi võib haldusõigussuhteid jagada
  • Ühekordsed (ad hoc) – tekivad konkreetsetest ja ühekordsetest asjaoludest (nt mingi kontrolli teostamine ja selle tulemused).
  • Kestvad – õiguslikult suurema tähendusega.
    • Isikutega seotud haldusõigussuhted (suhted avalikus teenistuses, avalik-õigusliku korporatsiooni liikmelisus, advokatuur , ülikool)
    • Varaga seotud haldusõigussuhted (maksuvõlgnemisest tekkinud suhe, pensioniõigus, õigus töötu abirahale)
    • Kasutamissuhted (elamu- ja kommunaalmajanduses, veega, soojaga ja energiaga rajanemisel, ühistranspordi kasutamisel).

  • Deliktsed haldusõigussuhted – moodustavad eraldi rühma. On seotud haldusõigusrikkumistega ja haldusvastutusega.
  • Haldusõigussuhete tekkimise, muutmise ja lõppemise alused.
    Haldusõigussuhe saab tekkida, muutuda või lõppeda juriidiliste faktide mõjul. Juriidilisd faktid on sätestatud õigusnormi hüpoteesis.
    Juriidilised faktid:
    Sündmused on niisugused asjaolud, mis oma tekkepõhjuste ja kulgemisprotsessi poolest ei sõltu inimese tahtest. Näiteks sünd, teatud vanusesse jõudmine, loodusõnnetus jne.
    Tegudeks loetakse inimese tegevust, s.h. ka teost hoidumist, kui seadus loeb selle juriidiliseks faktiks. Teos avaldub inimese aktiivne tahteavaldus.
  • õigustoimingud – nt halduse üksikaktid
  • õigusvastased teod – ei vasta haldusõigusliku normi ettekirjutusele. Selline tegu toob kaasa vastutuse.
  • Haldusõiguse allikad.
  • Haldusõiguse allika mõiste.
    Haldusõiguse allikate puhul räägitakse tavaõigusest, kohtulahenditest, nn autonoomsest õigusest jne. Allikaks on õigusnormi sisaldav akt. Üksikaktid ei ole õiguse allikad.
    Õiguse allikate kolm määratlust
  • Õigustloovate allikate tähenduses – inimeste ettekujutused ja hoiakud, mis määravad ära õiguse. Subjektiivne õigusteadvus õiguse loojana.
  • Õigushinnangute allikate mõttes – õigusallikad on mõõtkava, millega hinnatakse vastavat õiguskorda, nt õiglus, arukus, kord jne.
  • Õiguse tunnetamise mõttes – õiguse allikas kitsamas mõttes, selle kaudu saame teavet kehtivast õigusest. Kujutab endast sisu (juriidiline dokument, mis sisaldab õigusnorme) ja vormi (õigustloova tegevuse tulemus, väljendab selle vormide paljusust ja erinevusi) ühtsust. Peab sisaldama üldkohustuslikku ja abstraktset normi.
    Õigusteoorias on levinud määratlus , et õigusallikas on positiivse õiguse tunnetamise alus. Õigusnorm (sisu) saab tekkida vaid õigusallika (vorm) kaudu. Õigustloova tegevuse tulemus on õigusallikas, mis sisaldab õigusnorme.
    Teatud juhtudel võib vorm omandada teise sisu. Määrus ja seadus väivad teatud juhtudel olla ka üksikjuhtumi reguleerimiseks (nt riigieelarve seadus, üksikmäärused). Sellel mis parlament on legislatiivprotsessis vastu võtnud , materiaalsed seadused on need seadused, mis sisaldavad õigusnormi (üldkohustuslikku abstraktset käitumiseeskirja). Õigusallikaks on ikkagi need formaalsed seadused, mis sisaldavad üldkohustuslikku ja abstraktset normi. Materiaalsed seadused = õigustloovad seadused.
    Haldusõiguses on tavaõigusel piiratud tähendus. Olulised on ikkagi kirjapandud õigusallikad. Kui puudub konkreetne viide tavaõigusele, ei saa me tavaõigusele kui õigusallikale haldusõigusele toetuda. Seaduse kirjapandud vorm täidab õiguskindluse põhimõtet – selle kohta saab infot ning tõlgendamisel on olemas silmaganähtav pidepunkt.
  • Haldusõiguse allikate liigid ja hierarhia .
  • Põhiseadus – PS on rahva poolt vastu võetud riigi õiguslik põhikord. Ülimuslik . Põhiseadus on aluseks ja määraks haldusele ning haldusõigusele. Sisaldab palju norme, mis otseselt või kaudselt on halduse jaoks regulatiivse toimega.
  • Formaalsed seadused – on seadusandliku organi (parlament) iga ettekirjutus, mis antakse seadusandliku menetluse korras ja millel on seaduse vorm. Võivad olla nii õigusnormid kui ka üksikettekirjutused. (Seadus materiaalses mõttes on õigusakt , mis sisaldab üldkohustuslikke õigusnorme). Seadustes sisalduvad õigusnormid peavad olema kooskõlas põhiseaduse normidega. Seadus on üldjuhul õiguse (õigusnormi) avaldumise vorm, kuid mitte alati. Õigusallikaks on õigusnorme sisaldavad formaalsed seadused.
  • Seadlused – läbi seadluste kehtestab õigusnorme Vabariigi President . Seaduste ja seadluste eristamiseks on vaja vaadata, kes on nende väljaandja (seadusi annab välja riigikogu, seadlusi president). Oma juriidiliselt jõult on seadlused võrdset seadustega. Seadluste üheks oluliseks tunnuseks on see, et neid võib anda üksnes teatud erakorralistes, ekstreemsetes oludes.
  • Määrused – määrus on eksekutiivorgani poolt välja antud õigusakt, mis sisaldab õigusnorme. Võib kohata ka määrusi, kus pole õigusnorme. Ka määrusi saab seadustes ja seadlustest eristada selle järgi, kes välja on andnud. Määrusi kehtestavad Vabariigi Valitsus, ministrid ja teised riigiorganid, kellel on määrusandlusõigus, s.t kes on seadusega selleks saanud parlamendi volituse. Õigusallikas on vaid siis, kui on siiski õigusnormi sisaldav määrus.
  • Käskkirjad – liigitub kaheks. Internne õigus on üldkohustuslikud ettekirjutused, mis kehtivad teenistuslikes suhetes. Eksterne õigus on adresseeritud kolmandatele isikutele. Seega ka need üldkohustuslikud ettekirjutused (õigusnormid), mis antakse käskkirjaga ja reguleerivad ametkondlikke vahekordi, kuuluvad õigusallikate hulka, s.t nad on haldusõigusallikaks.
  • Kohaliku omavalitsuse määrused – kohaliku omavalitsuse volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena (sisaldavad õigusnorme) määrusi. Neid antakse kohaliku omavalitsuse autonoomse pädevuse piires. Põhimõtteliselt võib määrusi anda ka nendes küsimustes, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Teatud küsimustes võivad nad anda ka selliseid määrusi, mis kuuluvad riigi eksekutiivorganite määruste hierarhilisse süsteemi, s.t peavad olema kooskõlas Vabariigi Valitsusega. Määrusi võivad anda ka teised autonoomiat omavad ja seadusega selleks volitatud institutsioonid.
  • Euroopa Liidu ja rahvusvaheline õigus haldusõiguse allikana.
    Rahvusvahelised lepingud – kui rahvusvahelised lepingud on heakskiidetud Riigikogu poolt, siis nad omavad prioriteeti siseriiklike õigusnormide ees. Kui Eesti seadused (v.a PS) on vastuolus välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid. Osa välislepinguid sõlmitakse valitsuse poolt. Ka need rahvusvahelised lepingud on haldusõiguse allikad. Kuid kui need on seadustega vastuolus, siis ei pea valitsuse poolt sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid kohaldama. Rahvusvaheliste Lepingute Viini konventsioon ütleb, et KÕIK rahvusvahelised lepingud on osapooltele täitmiseks kohustuslikud. Osades riikides võrdsustatakse valitsuse poolt sõlmitud lepingud õigusjõult määrustega.
    Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid - Rahvusvahelise kohtu statuudi art 38.1 määratleb, et RV kohus rakendab talle arutada antud vaidlusete lahendamiseks rahvusvahelisi konventsioone, rahvusvahelisi tavasid kui õigusnormina tunnustatud üldist praktikat, õiguse üldpõhimõtteid, kohtuotsuseid ja doktriine. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid Eesti PS kohaselt tuleb tõlgendada kui õiguse põhimõtteid.
    Rahvusvaheliselt üldtunnustatud normid on rahvusvaheline tavaõigus . Selle koostisosaks loetakse (1) rahvusvahelist ühetaolist käitumispraktikat ja (2) õiguslikku veendumust (opinio iuris). Enamik riike tunnustab neid norme kui kohustuslikke. Nad muutuvad riikidele kohustuslikuks ka siis, kui riigid ei ole vastavate konventsioonidega ühinenud.
    Euroopa Liidu õigus – Osa Eesti haldusõigusest moodustab Euroopa Liidu õigus, osa moodustab siseriiklik haldusõigus. EL õigus ei kohusta liikmesriike ainult nende omavahelistes suhetes, vaid annab otseseid õigusi ja paneb peale kohustusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Nimetatud õigusi peavad kaitsma liikmesriikide ametiasutused ja kohtud. Kui EL õiguse tõlgendamisel tekib probleem, peavad siseriiklikud kohtud paluma Euroopa Kohtust eelotsust. EL õiguse põhimõtted on vahetu kohaldatavus, otsene õiguslik mõju, esmasus ehk ülimuslikkus. Euroopa õigusel on tõlgendamise ja protsessuaalne mõju siseriiklikus kohtus. Ei menetlus- ega kohtumenetlusnormid ei tohi takistada EL õiguse rakendamist.
    EL õigus jaguneb kahte suurde rühma:
  • Esmane õigus (primaarne)
    Asutamislepingud ja lisaprotokollid
    • EÜ asutamisleping (1957.a)
    • EURATOM-i asutamisleping (1957)
    • EL e Maastrichti leping (1992)
  • Teisene õigus ( sekundaarne )
    • Määrused – üldkehtivad, tervikuna siduvad kõikides liikmesriikides, otsekohaldatavad. Tõlgendamisõigus kuulub Euroopa Kohtule. Kehtivad liikesriikide jaoks ja sees. Vastu võtavad Nõukogu ja Komisjon koos või ka eraldi.
    • Direktiivid – iga liikmesriigi suhtes, kellele see on suunatud, saavutatava tulemuse seisukohalt siduv, kuid jätab vahendite vormi ja meetodite valiku siseriiklikele ametiasutustele. Võib anda Nõukogu või Komisjon. Teatud eelduste täitumisel võib olla ka otsene õiguslik mõju (nt kui parlament venitab vastava seaduse vastuvõtmisega või eelnõu esitamisega. Isik võib esitada kahjuhüvitamise nõude riigi vastu).
    • Otsused – reguleerivad siduvalt üksikjuhtumeid. Adressaadiks võib olla liikmesriik või füüsiline või juriidiline isik. Otsused ei ole õigusallikad. Vastu võtavad Nõukogu või Komisjon.

    II. HALDUSORGANISATSIOON
  • Avaliku halduse kandjad kui õigussubjektid.
    1. Mõiste
    Halduse kandjateks on avalik-õiguslikud juriidilised isikud , s.h riik. Avaliku halduse kandja on õigussubjekt , kellele on õiguskorra poolt antud õigused ja kohustused avaliku halduse teostamiseks.
    Pidepunktiks halduse kandjate määratlemisel on nende õigusvõime. Oluline on, et oleks kindlaks määratud subjektid, kes on nende õiguste ja kohustuste kandjateks (kes teostavad volitusi, mida sisaldab õigusnorm). Teatud institutsioonidele antakse õigusvõime ja nad muutuvad vastutusvõimelisteks subjektideks, kelle on haldusõiguslikud õigused ja kohustused. Selle tulemusena halduse kandja on ka õigussubjekt.
    2. Riik
    Riik on avalik-õiguslik juriidiline isik. Tal on kompetentsi jaotamise kompetents . Riigi funktsioonid on erinevalt teistest avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest universaalsed . Riiki käsitletakse avalik-õigusliku juriidilise isikuna AÕS -s, TsÜS-s, AÕSRaksS-s.
    Detsentraliseerimine – riigil ei ole otstarbekas ise kõiki funktsioone täita, selleks ta annabki lõpliku otsustusvõime üle iseseisvatele õigussubjektidele. Sellega liigub otsuse tegemine lähemale huvitatud isikutele ning see tagab otsuste parema kvaliteedi. Iseseisvateks avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks on a) a.-õ. sihtasutused e fondid b) a.-õ. asutused c) a.-õ. korporatsioonid. Need luuakse selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega. Avalik-õiguslikud juriidilised isikud peavad olema loodud avalikes huvides.
    E. albrecht 1837 a „Tänapäeva riigiõiguse printsiibid“. Abstraktsioon, ei ole realiteet iseenesest, vaid on riigi õigusliku eksistentsi liik. Positiivse õiguse realiteet. Partsiaalne ehk osaline õigussubjekt. Kompetentsi jagamise kompetents – riik määrab ära oma prerogatiivid ja annab teistele juriidilistele isikutele vastavad kompetentsid ehk paneb peale õigused ja kohustused, riigi eripära seisneb ka selles, et ta kontrollib ka teisi jur isikuid – detsentraliseerimine – lõplik otsustus õiguslike ülesannete üleandmine iseseisvatele õigussubjektidele. Sisaldab endas ka demokraatlikke elemente.
    3. Avalik-õiguslik korporatsioon
    Liikmeskonna alusel organiseeritud õigusvõimeline avalik-õiguslik ühendus, mis on varustatud avaliku võimu volitustega ja täidab riikliku järelvalve all riigi haldusülesandeid.
    KOV – täidavad haldusülesandeid. Juhivad iseseisvalt kohalikku elu, lähtudes elanike õigustatud vajadustest ja huvidest, arvestades kohalikke iseärasusi.
    NOTARITE KODA – notariaaltoimingute praktika ühtlustamine, notarite ametitegevuse koordineerimine, järelevalve ametikohustuste täitmise osas, väljaõppe korraldamine, notarite valik jne.
    ADVOKATUUR – advokaadieksamite korraldamine, järelvalve tegevuse üle, väljaõppe korraldamine.
    VÄHEMUSRAHVUSTE KULTUURIOMAVALITSUS – omavalitsus kultuurialaste õiguste teostamiseks – keeleõppe korraldamine, kultuuriasutuste moodustamine, ürituste korraldamine, hariduse ja kultuuri edendamine, fondide asutamine jne. Rahvused ja isikute hulk selle korporatsiooni moodustamiseks on määratud.
    Liigid
  • autonoomsed korporatsioonid – üldaktide andmise õigus
  • autonoomiat mitteomavad korporatsioonid – üksikaktide andmise õigus
  • territoriaalkorporatsioonid – liikmeskond määratletud territooriumi alusel
  • personaalkorporatsioonid – liikmeskond kutse või vabatahtlikkuse alusel
  • reaalkorporatsioonid – liikmeskond omandi või ettevõtte asukoha järgi
  • liitkorporatsioonid – liikmeteks juriidilised isikud (Eestis ei ole).
    4. Avalik-õiguslik asutus
    Avalik-õiguslik juriidiline isik, mis koosneb haldusteenistujatest ja asjadest (liikmeskond puudub), täidab haldusülesandeid ning millel on vastavad avalik-õiguslike teenuste kasutajad. A.-õ. Asutuste õiguste ja kohustuste maht on sageli piiratud, detsentralisatsioonifunktsiooni eriti ei täida. Riik teostab nende üle järelevalvet.
    Eesti Televisioon , Rahvusraamatukogu, Eesti Raadio.
    5. Avalik-õiguslik sihtasutus
    Avalik-õiguslik juriidiline isik kui fond, mille asutaja on eraldanud vara teatud avaliku huviga seonduva eesmärgi saavutamiseks.
    Keskkonnafond, Kultuurkapital.
    6. Osalise õigusvõimega haldusüksused
    Institutsioonid, mis ei ole avalik-õiguslikud juriidilised isikud, kuid mis on volitatud täitma teatud avalik-õiguslikke ülesandeid. Osavallad, linnaosad, ülikooli teaduskonnad.
    7. Eraõiguslikud isikud kui avaliku halduse kandjad
    Funktsioone, mis riik on andunud seaduse või halduslepinguga andnud eraisikutele, täidavad isikud iseseisvalt ja ainuvastutavalt. Vastavate ülesannete piires on nad avaliku halduse kandjad.
    Notar ei ole riigiametnik, vaid eraõiguslik isik. Ta täidab talle seadusega antud ülesandeid omal vastutusel. Riik teostab nende üle järelvalvet. Riigilt nad palka ei saa.
  • Haldusorgan, mõiste, liigid.
    1. Mõiste
    Organ on õiguslikult loodud halduskandja asutus, millel on kindel pädevus. Organil ei ole isiklikku pädevust, vaid haldusekandja pädevus. Organi käsutajaks on need inimesed, kes teostavad organile antud pädevust ning muudavad sellega haldusekandja teovõimeliseks.
  • institutsionaalselt halduskandja koosseisus
  • organisatsiooniliselt on ta iseseisev asutus iseseisvate vajalike vahenditega (teenistujad, materiaalne baas)
  • kasutab oma kandja avaliku võimu volitust kandja huvides
  • omab teatud kohta haldusorganite süsteemis
  • pädevus peab olema õiguslikult määratletud
    Avaliku halduse kandja
    (õigusvõime)
    organ A organ B organ C
    (teovõime A) (teovõime B) (teovõime C)
    (õigusvõime) (õigusvõime) (õigusvõime)
    2. Liigid
    Riigi haldusorganid
  • keskhaldusorganid
  • Vabariigi President
  • Vabariigi Valitsus
  • Ministeeriumid
  • Ametid
  • Inspektsioonid
  • kohahaldusorganid (asuvad maakonnas , tegutsevad maakonna piires)
  • maavalitsused
    Riigi haldusorganid ei ole iseseisvad juriidilised isikud. Nende suhtes kehtib teenistuslik järelvalve ning interventsiooniõigus. Mitte iseseisva JI staatuse andmist on vaja, et vältida liigseid vaidlusi pädevuse üle ja tegevuse dubleerimist. Tekiksid vaidlused riigi haldusorganite eneste vahel (PS §15). Ei saaks rakendada teenistuslikku järelvalvet ega sekkumisõigust, vaid ainult riiklikku järelvalvet.
    Avalik-õigusliku juriidilise isiku organid sätestab seadus. KOV-l on volikogu, valitsus, revisjonikomisjon . Notarite kojal on koosolek ja eestseisus. Advokatuuril on üldkogu, esimees, juhatus, revisjonikomisjon, aukohus. Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsustel on valitsus, nõukogu ja valitsusasutused, linna kultuurivolikogu, kultuurivolinikud.
    Organil on olemas välispädevus (pädevust teostab asutuse juht) ja sisepädevus (kui seaduses pole täpsustatud, et pädevust teostab h organi juht, siis võib määrata ametnikud kes töötavad h organis ja kes h organi nimel teostavad h organi pädevust).
    Tehakse vahet otsustusorganite ehk internsete organite (võtavad vastu otsustusi avaliku halduse kandja sees ja nendel otsustustel puudub välismõju) ja täitevorganite ehk eksternsete organite (otsustused toovad kaasa õigusi ja kohustusi kolmandate isikute suhtes) vahel. Linnavolikogu otsustused suuremas osas on internse iseloomuga aga teatud juhtudel need otsustused puudutavad ka kolmandaid isikuid (vara võõrandamine), linnavalitsus on eksternsed organid.
    Tehakse vahet ka kollegiaalsete (sinna kuuluvad teatud isikud ja otsustusi võetakse vastu kollegiaalselt – vabariigi valitsus, linnavalitsus) ja monokraatsete (otsustusi võetakse vastu ainuisikuliselt – president, ministrid, ametite ja inspektsioonide direktorid) organite vahel.
    3. Organ. Asutus. Ametiasutus
    Ametiasutus (organisatsiooniline tähendus) – riiklikus haldushierarhias paiknev organ, samuti mitteriiklike halduse kandjate täidesaatev organ.
    Ametiasutus (funktsionaalses tähenduses) – kõik organid, mis on pädevad avaliku võimu teostamisel andma haldusakte või rakendama muid avalik-õiguslikke üksikabinõusid.
    Ametiasutus – eelkõige riigi ja KOV avalikku võimu teostav organ
    Asutus – iseseisev õigussubjekt.
    4. Organisisene organisatsioon
    Organ koosneb tavaliselt paljudest isikutest. See eeldab teatud sisemist organisatsiooni. See sõltub halduse ülesannetest, mida organ täidab. Organi tipuks on juht, kes esindab vastavat organit ja organi töötajatele on ülemuseks. Ülemuse nimetus sõltub halduskandjast. Riigi puhul on unifitseeritud organite struktuur. § 46 lg 3 – ministeeriumid koosnevad osakondadest. Struktuur ja pädevus määratakse ära osakonna põhimäärusega. Osakonda võivad kuuluda talitused ja bürood. Organi kõige väiksema ühiku moodustab ametikoht - ühele isikule institutsionaliseeritud ülesannete kogum. Ametikandjaks on isik, kes täidab ameti vastavaid ülesandeid, mis on fikseeritud ametijuhendites.
    Juhataja (monokraatne/ kollegiaalne )
    Osakond haruosakonnad, filiaalid (ülesanded ja volitused põhimäärustes)
    Talitused, bürood
    Amet ( üksikisik , ametijuhend)
  • Otsene ja kaudne riigihaldus.
    Riigihaldus laiemas tähenduses (kaudne + otsene riigihaldus) on avalik haldus, mida teostatakse avalikes huvides. Otsese riigihalduse puhul täidab riik teatud haldusülesandeid ise. Kaudse halduse puhul delegeerib riik haldusülesannete täitmise iseseisvatele õigussubjektidele.
  • Halduse organisatsioonilised süsteemid.
    1. Tsentralisatsioonisüsteem ja detsentralisatsioonisüsteem ( hierarhiline alluvus)
  • Tsentralisatsioonisüsteem
    • subordinatsioonisuhted
    • hierarhiline süsteem õigusaktide ja organite hulgas
    • kõrgemalseisval organil on interventsiooniõigus.

  • Detsentralisatsioonisüsteem
    • koordinatsioonisuhted
    • Haldusorganid, mis ei asu ühtses hierarhias riigi haldusorganitega. Iseseisvad JI-d.

    2. Konsentratsiooni- ja dekonsentratsioonisüsteem (otsustamisõigus)
  • konsentratsioonisüsteem
    • kogu haldusvõim ühe organi käes

  • dekonsentratsioonisüsteem
    • otsustamine on antud erinevate organite kätte
    • horisontaalne – halduskandja jaotab otsustamise võrdses seisus olevate organite vahel.
    • vertikaalne - iseseisvate haldusotsuste tegemise õiguse üleandmine keskorganitelt kohapealsetele organitele.

    3. Monokraatne ja kollegiaalne süsteem
  • Monokraatne süsteem
    • organi juhataja on üksikisik, kellel on otsustamine ainuõigus. Monokraatse süsteemi
    • õiguspärasuse tagamiseks on mõttekas kasutada kontrasignatuuri põhimõtet.

  • Kollegiaalne süsteem:
    • organit juhib kolleegium, mis peab vastu võtma iseseisvaid otsuseid.

    4. Territoriaal- ja reaalsüsteem
  • Territoriaalsüsteem:

  • Reaalsüsteem
    • Igale haldusorganile nähakse ette teatud haldustegevuse valdkond (valitsemisala).

  • Pädevus: mõiste liigid.
    Pädevus näitab halduskandjate ja haldusorganite õiguste ja kohustuste mahtu. Pädevuse reguleerimine aitab ära hoida tegevuse dubleerimist. See tõstab ka kodanike usaldusväärsust riigi vastu ning õiguskindluse kasvu. Seega tõstab pädevus üldiselt haldustegevuse efektiivust.
    Näiteks KOV pädevus – kõik kohaliku elu küsimused, mis ei ole seadusega mõne teise isiku kätte, lahendatakse KOV poolt.
    Pädevuse liigid
    Reaalpädevus – pädevus seoses ülesande valdkonnaga
    Territoriaalpädevus – pädevus seoses haldusorganite tegevusega mingil kindlal territooriumil
    Instantsiline pädevus – kas ja millistel juhtudel võib kõrgemalseisev ametiasutus teha otsuseid madalamalseisva ametiasutuse kohta
    Funktsionaalne pädevus – milliseid ülesandeid üks või teine ametnik täidab.
    Haldusorganeid saab liigitada ka pädevuse alusel:
    • Valitsusasutused, mis teostavad avalikku võimu ja on finantseeritavad riigieelarvest (ministeeriumid, riigikantselei , maavalitsused, ametid ja inspektsioonid ja nende kohalikud struktuuriüksused).
    • Valitusasutuste hallatavad riigiasutused – avalikku võimu ei teosta. Põhiülesanne on teenindav funktsioon või täidavad muid ülesandeid kultuuri, hariduse, sotsiaal- või muus valdkonnas (riigi muuseumid, riigi teatrid, riigi koolid).

  • Avalik-õiguslike ülesannete eraõiguslikele isikutele üleandmine.
    Õiguslikud piirid:
    • PS-likud piirid näevad ette, et riik ei saa teatud ülesaneid üle anda. Teatud juhtudel tulenevad ka preambulist (N: politseifunktsioone ei tohi üle anda turvafirmadele). PS-s välissuhted, rahandus , seadusandlus ja õigusmõistmine. § 37 – riik peab looma hariduse andmiseks vajalikul arvul asutusi . Riik peab põhiosa täidesaatvast võimust täitma ise või avalik-õiguslike juriidiliste isikute kaudu.
    • Põhiõiguste tagamine – üleandmisel muutub põhiõiguste kaitse viis ja kvaliteet. Riigi ülesandeks jääb kaitseõiguste tagamine. Ta on garandiks avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku ja temaga õigussuhtes olevate kolmandate isikute põhiõiguste realiseerimisel. Kaitseõigus – isiku üldine õigus riigipoolsele kaitsele kui tema põhiõigusi rikutakse teiste isikute poolt. Põhiseaduslik kaitse oluliselt nõrgem kui vabadusõiguste puhul, sest vastavas konfliktis on juriidiliselt võrdsed subjektid. Riik ei sekku aga kaitseõigus tagatakse kohtu kaudu.

    Avalike ülesannete üleandmise õiguslik alus
    PS § 3 lg 1 – range legaalsusprintsiip, mille kohaselt riigivõimu (sh haldusvõimu) teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega üleandmine nõuab formaalse seaduse volitust. Halduskoostööseadus – KOV üksuse, muu avalik-õigusliku juriidilise isiku, eraõig juriidilise isiku või füüsilise isiku võib volitada riigihaldus ülesandeid täitma seaduse alusel antud haldusaktiga – peab olema seaduslik volitus, ei saa volitada näiteks määrusega.
    Mudelid:
    • Avaliku võimu pädevusega ülesannete üleandmine eraõiguslikule isikutele – eraõig isikud teostavad võimuvolitustega funktsioone, mis võivad piirata õigusi või panna peale täiendavaid kohustusi. Peab toimuma avalik-õigusliku normi alusel. Selle võib ette näha seadusega, haldusakti või halduslepinguga.
    • Avalike ülesannete üleandmine riigi või omavalitsusüksuste või ka teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt moodustatud eraõiguslikele isikutele – formaalne avalike ülesannete üleandmine. Ei ole võimuhaldus vaid lihthaldus, mida võib teostada halduskandja ise või loob eraõigusliku juriidilise isiku ja annab lihtsalt haldusülesanded talle üle. Riik võib luua erinevaid eraõiguslikke juriidilisi isikuid – äriühinguid, sihtasutusi, MTÜ-sid jne. Neid ülesandeid on vaja üle anda et koormust riigieelarvele vähendada (võib ohtu sattuda funktsiooni täitmise kvaliteet – näiteks Riigi Kinnisvara tegevuse tulemusel koolid ei saanudki kasu, mis oli äriühingu eesmärk).
    • Avalike ülesannete üleandmine eraõiguslikele isikutele, kusjuures riik või KOV üksused tagavad ülesannete täitmise ja järelevalve - funktsionaalne ülesannete üleandmine. Ül antakse üle, kuid selle täitmine ei toimu vaba turumajanduse süsteemis. N: ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus – KOV volikogu määrab vee- ettevõtja – toimub avalik konkurss. KOV üksus kehtestab ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja; teenuse hinna kinnitab KOV volikogu. Ühistranspordi seadus – sõidupileti hinna kehtestab vastav riigi- või omavalitsusorgan. Seadus näeb ette järelevalve. Jäätmeseadus – seadus näeb ette , et KOV võib kehtestada jäätmehoolduseeskirja, jäätmete eest võetava käitlemistasu ülempiiri. On tehtud kõik selleks, et oleks teenus osutatud kvaliteetselt ja et teenus oleks hinna poolest kõigile kättesaadav.
    • Avalike ülesannete üleandmine eraõiguslikele isikutele ja ülesannete täitmise allutamine täies ulatuses vabale konkurentsile – materiaalne avalike ülesannete üleandmine. Sisuliselt riik loobub ülesannete täitmisest ja selle täitmise tagamisest.

    III. HALDUSTOIMINGUD JA NENDE VORMID
    1. Haldusakt
  • Haldusakti mõiste ja liigid.
    Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakt (HMS §51 lg1).
  • Formaalne määratlus – aluseks on need funktsioonid, mida avaliku võimu teostav organ täidab. Haldusakt on avaliku administratsiooni iga akt, mis on vastu võetud talle seadusega peale pandud funktsioonide täitmiseks olenemata sellest, kas realiseeritakse haldus-, legislatiiv - või jurisdiktsioonilist funktsiooni. Haldusaktid on kõik need aktid, mida võtavad vastu haldusorganid. . Ei ole oluline akti sisu, vaid organ, kes selle akti vastu võttis.
  • Materiaalne määratlus – aluseks on funktsioon, mida täidetakse. Haldusakt on primaarne eksekutiivakt ja jurisdiktsiooniline akt sekundaarne eksekutiivakt.
  • Haldusakti tunnused.
  • Regulatiivne iseloom – käsk , keeld või luba
  • Pretseptiivne iseloom – aktis sisalduvad ettekirjutused on kohustuslikud, sest aktiga teostatakse avalikku võimu
  • Reguleerib üksikjuhtumeid ja on suunatud individualiseeritud subjektile.
  • Teda annab välja vastav avalikku võimu teostav organ – võib olla nii haldusorgan, kellele haldusfunktsioon on põhifunktsiooniks, kui ka legislatuur ja kohus, kellele haldus on kõrvalfunktsiooniks.
  • Haldusakti liigid.
  • Õigusliku iseloomu alusel – aktid kas loovad õigust ehk (üldaktikd) või mitteõigustloovad (üksikaktid). Üldaktid annavad üldnorme, mis reguleerivad abstraktset hulka juhtumeid. Üksikaktid korraldavad registreeritavaid juhtumeid ja loovad üksiknorme.
    • Üldaktid
    • Dekreet – sisaldab õigusnorme, on üldakt , omab seadusega võrdset õigusjõudu, omab õigusliku alusena põhiseaduse volitust, väljastajaks on avalik administratsioon . Erakorralisi dekreete antakse välja julgeoleku tagamiseks ja eriseaduste põhjal. Hädadekreet on üldakt, mida teostatakse ainult hädaolukordades. Hädadekreedid asendavad seadusi.
    • Seadlus – tuleneb PS §109st, mis sätestab, et kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib President vajaduse korral anda seaduse jõuga seadlusi.
    • Määrused – on seadusele alluvad halduse üldaktid. Nad on obligatoorsed ja neid väljastavad haldusorganid. Määruste andmiseks peab olema kas generaaldelegatsioon (üldvolitus; sätestatud Põhiseaduses või seadustes) või spetsiaaldelegatsioon (erivolitus).
    • KOV määrus – tegemist võib olla autonoomsete statuutidega, mis ei pea lema kooskõlas kõrgemalseisvate määrustega, sest ei kuulu haldusaktide hierarhilisse süsteemi. KOVid annavad välja määrusi ning need valdkonnad, mida nad võivad reguleerida niiviisi, on sätestatud seaduses. 
    • Käskkiri – üldaktina on käskkiri määrus (ent käskkiri võib olla ka üksikakt)
  • Üksikaktid
  • Korraldused – haldus teostab nendega materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni, ent korraldused ei sisalda õigusnorme. Sellega kas korraldatakse, kästakse või keelatakse, kohustatakse või õigustatakse. 
  • Otsus – halduse üksikaktid, millega administratsioon lahendab jurisdiktsioonilisi küsimusi. Otsused reguleerivad vahekordi individuaalselt määratletud subjektide vahel ning otsustega teostatakse jurisdiktsioonilist funktsiooni. Lahendatakse vaidlusi ja kaebusi, teenistuslikke distsiplinaarküsimusi ning haldusõiguserikkumise asju.
  • Haldusleping – tekitavad, muudavad või lõpetavad õigussuhteid (võivad olla nii üld- kui üksikaktid)
  • Vormi alusel – aktid võivad olla kas vormilised, millele kehtiv õigus on kehtestanud kindla vormi ja väliskuju või vormivabad, millistele nõuet püstitatud pole.
  • Nimetuse alusel – seaduses on kindlaks määratud, millise nimetusega haldusakte millised organid vastu võtavad. Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi, minister määrusi ja käskkirju, KOV organid määrusi, otsuseid ja korraldusi.
  • Avaliku halduse kandjate alusel – on kas riigihaldusorganite poolt vastu võetud haldusaktid või õiguslikult iseseisvate haldusekandjate antud haldusaktid ehk statuudid.
  • Haldusakti kõrvaltingimused.
  • Kehtivusaja piiramine kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus asetl eida võivast sündmusest lähtudes.
  • Lisakohustus: täiendab haldusakti põhiregulatsiooni ja ei sõltu haldusakti põhisisust tuleneva õiguse tekkimisega .
  • Lisatingimus: haldusaktis sisalduva õiguse realiseerimise võimalus tekib üksnes lisatingimuse täitmisel. Nt kauplemisloale lisatakse klausel , et kauplemisluba jõustub pärast sanitaarremondi tegemist.
  • Muutmisvõimaluse reserveerimine – hilisem muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine
  • Haldusaktidele esitatavad nõuded.
  • Määrustele esitatavad nõuded
    • Akti sisu vastab kehtivale õigusele – õigusakti andmise volituse olemasolu. Määrused peavad olema sisult kooskõlas seadustega (tuleneb ülimuslikkuse põhimõttest). Määrused peavad arvestama ka rahvusvahelise õiguse norme.
    • Akti sisu vastab formaalse õiguspärasuse nõuetele – määrusi saavad anda selleks volitatud, pädevad organid. Määruses peab olema viide tema andmist volitanud seaduse sättele. Määrus peab vastama vorminõuetele (pealkiri, väljaandja, kuupäev, number; VV määruse allkirjastavad peaminister + ministrid + riigisekretär; ministri määruse allkirjastab minister; KOV volikogu määruse allkirjastab volikogu esimees, KOV valitsuse määruse linnapea /vallavanem + sekretär). Määrus peab olema avaldatud (VV ja ministri määrused RT-s, jõustuvad järgmisel päeval, kui pole ette nähtud teisiti; üldist huvi silmas pidavad KOV määrused samuti RT-s; RT-s mitteavaldatud KOV määrused jõustuvad 10. päeval pärast avalikustamist või neis ettenähtud tähtajal)
  • Korraldustele esitatavad nõuded
    • Materiaalselt õiguspärane
    • Haldusakt peab olema kooskõlas seaduste ja õiguse põhimõtetega.
    • Andmiseks peab olema seaduslik alus, peab toetuma seadusele.
    • Peab vastama eesmärkidele, mis tulenevad volitavast õigusaktist.
    • Peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele – abinõude rakendamine on otstarbekas, kui eesmärk, mida taotletakse, on saavutatav; on vajalik, kui puuduvad muud vahendid, mis vähemalt määral kahjustavad korralduse adressaati või üldsust; vajalike abinõude mõju ei ulatu kaugemale taotletavast eesmärgist
    • Peab olema selgelt formuleeritud. Ühemõtteliselt arusaadav, mida korralduse andja tahab.
    • Korraldus on õiguspärane siis, kui eesmärki, mida antud õigusaktiga taotletakse, on võimalik nii faktiliselt kui ka õiguslikult saavutatav.
  • Formaalselt õiguspärane
  • Välja saab anda pädev organ või ametnik. Ruumiline pädevus – teatud territooriumil, nt valla piires. Esemeline pädevus – tuleneb õlesannetest, mida organ või ametnik täidab.
  • Peab olema välja antud vastavalt kehtestatud korrale – menetlusereeglid.
  • Tuleb järgida vorminõudeid.
  • Vormi juurde kuulub ka põhjendus – akt peab olema õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud ehk motiveeritud.
  • Haldusakti õiguspärasuse eeldused.
  • On antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas
  • Haldusakt on proportsionaalne
  • Haldusakt on kaalutlusvigadeta
  • Haldusakt vastab vorminõuetele.
  • Haldusakti vorm ja sisu.
    Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.
    Haldusakt antakse kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti võib anda muus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada .
    Kirjalikus vormis võib haldusakti anda ainult elektrooniliselt , kui adressaat on sellega nõus ja haldusakt ei kuulu avaldamisele. Elektroonilise haldusakti suhtes kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi.
    Kirjalikus haldusaktis märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus, haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri , haldusakti väljaandmise aeg ning muud õigusaktiga ettenähtud andmed.
    Haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole haldusakt.
  • Haldusakti kehtivus.
    Haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist.
    Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.
    Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.
    Haldusakti osa tühisus toob kaasa kogu haldusakti tühisuse, kui tühise osata ei oleks haldusakti antud. Haldusakti andnud organ võib haldusakti tühisuse igal ajal kindlaks teha. Isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, võib nõuda haldusorganilt ja halduskohtult haldusakti tühisuse kindlakstegemist.
  • Haldusakti muutmine ja kehtetuks tunnistamine.
    Käesoleva jao sätteid kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusorgani poolt haldusakti muutmise ja haldusakti kehtivuse peatamise suhtes.
    Haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.
    Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.
    Kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks.
    Haldusakti muutmisega muudetakse haldusakti regulatsiooni. Selline muutmine võib samuti olla ühe isiku kasuks või teise kahjuks, olla edasiulatuv või tagasiulatuv , muudetav regulatsioon võib olla õiguspärane või õigusvastane, seetõttu tuleb silmas pidada haldusakti kui terviku kehtetuks tunnistamise kohta käivaid sätteid.
    Haldusakti muutmise alla kuulub ka haldusakti osaline kehtetuks tunnistamine – sellisel juhul jääb haldusakt küll tervikuna jõusse, kuid osa tema regulatiivsusest kaotab kehtivuse. Ka sellisel juhul tuleb juhinduda haldusakti kui terviku kehtetuks tunnistamise kohta käivatest sätetest. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb võimalusel kindlasti kaaluda, kas isiku jaoks ei oleks vähem koormavam haldusakti osaline kehtetuks tunnistamine või muutmine ja kas selliselt oleks tagatud avalikkuse ja kolmandate isikute huvid. Jaatava vastuse korral tuleb kasutada haldusakti osaliselt kehtetuks tunnistamise võimalust.
    Silmas tuleb pidada ka seda, et haldusakti osaline kehtetuks tunnistamine ei tohi muuta haldusakti kehtima jäävat osa õigusvastaseks.
    Haldusakti muutmine ei ole aga HMS §-s 59 sätestatud ilmse ebatäpsuse parandamine haldusaktis (vt ptk 9.7.3)
    2. Haldustoimingud
  • Halduse toimingute liigid ja õiguspärasus.
    Haldustoimingud jagunevad: reaaltoiminguteks ja õigustoiminguteks.
    Reaaltoimingud – eesmärgiks ei ole kaasa tuua õigussuhte tekkimist.
    • faktilised toimingud – materiaalne tegevus (liiklusummikute kõrvaldamine)
    • teatamistoimingud – kutsed, teated, hoiatused
    • tõestamistoimingud – nt vallasekretär tõestab dokumente

    Õiguslikud toimingud – eesmärgiks õigusliku olukorra muutmine. Kehtestatakse uusi norme, muudetakse ja tühistatakse vanu, luuakse uusi õigussuhteid, muudetakse ja lõpetatakse eksisteerivaid. Iseloomulikult on üheks pooleks avalik administratsioon, teisel poolel võivad olla kodanikud, juriidilised isikud jt subjektid. Eesmärgiks õigusliku tagajärje tekitamine.
    3. Määrused


  • Määruse mõiste.
    Määrus on seadusele alluv halduse üldakt. Teda iseloomustavad kolm eritunnust:
  • Määrus on obligatoorselt üldakt. Peab sisaldama norme, mis reguleerivad abstraktset hulka juhtumeid.
  • Määrusi annavad haldusorganid, kelle ülesandeks on haldusfunktsiooni teostamine.
  • Määrus on seadusele alluv üldakt. Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest.
  • Määruse liigid ja õiguspärasus.
  • Intra legem määrused – haldusaktid, millega administratsioon on volitatud täitma, ellu viima seadust. Konkretiseerib norme, mis sisalduvad rakendatavas seaduses.
  • Praete legem määrused – haldusaktid, mida antakse suhete reguleerimiseks, mis on seni seaduse poolt reguleerimata. Sisuliselt asendavad seadust. Peab olema kooskõlas ligilähedaste seadustega.
  • Contra legem määrused – haldusakt, millega muudetakse või tühistatakse seadusi. Samuti asendab sisuliselt seadusi.
    Määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
    4. Haldusleping



  • Halduslepingu mõiste.
    Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks.
    Vähemalt üks halduslepingu pool on riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik, eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik, kes seaduse alusel täidab avaliku halduse ülesandeid.
    Piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks võib sõlmida halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Haldusorgan võib sõlmida halduslepingu üksnes oma pädevuse piirides. Haldusorgan ei või võtta endale halduslepinguga kohustusi, mis ületavad tema pädevuse.
    Haldusorgan võib haldusakti andmise asemel sõlmida üksikjuhtumi reguleerimiseks halduslepingu isikuga, kellele haldusakt oleks muidu suunatud, kui seadus või määrus ei näe otseselt ette üksnes haldusakti andmist. Haldusakti andmise asemel sõlmitud halduslepinguga isikule pandavad kohustused peavad olema vastavuses lepingu eesmärgiga ja lepingust tulenevate haldusorgani kohustustega.
  • Halduslepingu liigid.
  • Liigitamine poolte õigusliku seisundi alusel.
    • Koordinatsiooniline haldusleping on haldusõigussuhteid reguleeriv kokkulepe, mis on sõlmitud õiguslikult samaväärsete haldusorganite vahel ( lepingu osapooled on avaliku halduse kandjad).
    • Subordinatsiooniline haldusleping on haldusõigussuhteid reguleeriv kokkulepe, mis on sõlmitud avaliku võimu esindaja ( riik, kohalik omavalitsus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik, muu seaduse alusel avaliku halduse ülesandeid täitev isik) ning füüsilise ja eraõigusliku juriidilise isiku vahel.

  • Liigitamine lepingu adressaatide hulga alusel.
    HMS § 95 teine lause: “Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata juhtumite reguleerimiseks”. Selline liigitus põhineb kahe haldustegevuse erineva vormi – haldusakti ja määruse – eristamisel, kusjuures esimene on suunatud üksikjuhtumi reguleerimiseks (HMS § 51) ja määrus piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks (HMS § 88).
    • Üksikjuhtumit reguleeriv haldusleping kujutab endast kokkuleppel üksikakti andmist, üheselt on tuletatavad lepingu pooled, reguleerimisese piisavalt täpselt määratletud.
    • Piiritlemata arvu juhtumeid reguleeriv haldusleping on kokkuleppel üldakti andmine, kusjuures nii pooled kui isikud, kellele lepingust tulenevad õigused ja kohustused laienevad, ei ole üksikasjalikult määratletavad ja see kehtib ka lepingu reguleerimiseseme kohta.

    Tegemist on keerukamate halduslepingutega ja HMS-ses on sätestatud piirangud ja täiendavad nõuded järgmised:
    1) lepingu võib sõlmida vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel (HMS § 97 lg 1);
    2) leping sõlmitakse kirjalikult tsiviilõiguslike lepingute sõlmimiseks ettenähtud korras ( HMS § 99 lg 2);
    3) leping jõustub määruse jõustumiseks ettenähtud korras (HMS § 101 lg 4).
    Osundatud nõuded punktides 1 ja 3 viitavad olemuslikele seosele määrustega.
    Halduslepingud on võimalikud nii üksik- kui ka üldaktidena. Halduslepingud üldaktidena tekitavad õigusi ja kohustusi impersonaalselt kolmandatele isikutele. Tulenevalt põhiseadusest on see võimalik üksnes siis, kui üks või teine seadus seda lubab. Haldusleping üksikaktina tekitab, muudab või lõpetab õigussuhteid.
    Halduslepingud võivad reguleerida nii koordinatsiooni- kui ka subordinatsioonisuhteid. Koordinatsioonisuhteid reguleerivate halduslepingute poolteks on iseseisvad õigusvõimelised avaliku halduse kandjad. Subordinatsioonisuhteid reguleerivate lepingute poolteks on subjektid, kes tavaliselt asuvad alluvusvahekorras, aga ka haldusekandja ja kodanik.
    Halduskohtus lahendatakse ainult üksikaktidena halduslepingute vaidlusi.
  • Halduslepingu õiguspärasus.
    Eeldused on sätestatud HMS-ses otseste viidetena haldusakti ja määruse õiguspärasust sisalduvatele sätetele §-s 100: “Haldusleping on õiguspärane, kui ta vastab käesoleva seaduse §-des 54-57 või §-des 89-91 ja § 92 lõikes 2 sätestatud nõuetele. Nimetatud nõudeid kohaldatakse halduslepingule niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus halduslepingu olemusega”. Eeldused oleksid järgmised:
  • Halduslepingu kirjalik vorm (HMS § 99 lg 3);
  • Kui loob õigusi ja kohustusi 3.isikutele, siis kehtib nõue, et leping tuleb teatavaks teha ka nendele ja alles sellekohase kirjaliku nõusoleku andmisest jõustub.
  • Kui vältimatuks eelduseks on teise haldusorgani kirjaliku nõusoleku saamine, siis selle nõusoleku saamisest. Erand HMS § 16 lg 2;
  • Halduslepingu saab anda pädev haldusorgan. Toimub seaduses või määruses sisalduva pädevusnormi alusel, kelleks võib olla isik, asutus või kogu/kollegiaalorgan. Haldusorgani välise pädevuse alusel määratakse lepingut sõlmiv haldusorgan, sisepädevusele tuginedes määratakse isik, kes haldusorgani nimel sõlmitavale halduslepingule alla kirjutab;
  • Haldusleping sõlmitakse kehtivaõiguse alusel.
  • Arvestatakse proportsionaalsust ja kaalutlusvigadeta.
    5. Halduseeskiri





  • Halduseeskirjade mõiste.
    Halduseeskiri on halduse siseakt ega ole võrdsustatav haldusaktiga, kuna see ei avalda isikule vahetut mõju. Vahetut mõju avaldab isikule haldusakt, mille andmisel on kohaldatud õigust halduseeskirjast lähtudes. Seetõttu halduseeskirja koostamise menetlusele ei kohaldu haldusmenetluse seadus.
    Haldusaktide all peetakse silmas administratsiooni väljaantavaid haldusakte e. haldusakte formaalses mõttes.
  • Halduseeskirjade õiguslik olemus.
    On esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile. Samas ei välista akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine , et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Alustes sätestatu omandab haldusest väljapoole suunatud tähenduse ravi rahastamise lepingu sõlmimist taotlevate isikute suhtes, kelle vastavust hinnatakse ravikindlustuse seaduse ja Aluste pinnalt ning otsustatakse nendega lepingu sõlmimine või mittesõlmimine
    IV. HALDUSMENETLUS
    1. Haldusmenetlus
  • Haldusmenetluse mõiste.
    Haldusmenetlus on haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel.
  • Haldusmenetluse põhimõtted.
    a. Seaduspärasus . Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Halduse õigusakt ja toiming peab olema: kohane, vajalik, proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
    b. Kaalutlusõigus. Diskretsioon on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist (otsustusdiskretsioon) või valida erinevate otsustuste vahel (valikudiskretsioon). Diskretsiooni kasutamine peab olema kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega. Arvestada tuleb olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve.
    c. Vormivabadus ja eesmärgipärasus. Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Menetlustoimingute sooritamise eest võib haldusorgan tasu võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja suuruses. Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme.
    d. Uurimispõhimõte. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Vajaduse korral peab haldusorgan koguma selleks tõendeid oma algatusel.
    e. Avalikkus ja andmekaitse . Haldusmenetlus on avalik. Haldusorgan hoolitseb haldusmenetlust käsitleva olulise teabe (dokumentide esitamise juhendid, näidisvormide täitmise juhendid, blanketid jms) väljapaneku eest oma asukohas ning avaldab selle teabe oma ametlikul veebilehel, kui see on haldusorganil olemas. Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed, sealhulgas eraelulised isikuandmed .
  • Haldusmenetluse liigid.
    Haldusmenetlus võib olla:
    • haldusorgani tegevus määruse (üldakti) andmiseks.
    • haldusorgani tegevus haldusakti (üksikakti) andmiseks
    • haldusorgani tegevus halduslepingu sõlmimiseks
    • haldusorgani toiming
    • vaidemenetlus

    Isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide . Vaidemenetluses võib taotleda haldusakti või selle osa kehtetukstunnistamist, ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks
    2.
  • Haldusmenetluse osalised ja haldusmenetluse kulgemine .

  • Haldusmenetluse osalised
    Haldusmenetluse menetlusosalised on:
    • Taotleja , haldusakti andmist/toimingu sooritamist taotlev/halduslepingu sõlmimiseks ettepanekut tegev isik;
    • Adressaat, kellelele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks;
    • Kolmas isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada;
    • Haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks

    Haldusorgan võib menetlusosalisena kaasata muid isikuid ja organeid, kelle huve haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada.
  • Haldusmenetluse kulgemine
    Menetluse algus
    Haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks algab:
    • taotluse esitamisega haldusorganile
    • menetlusosalise teavitamisega, kui menetlus algatati haldusorgani initsiatiivil
    • esimese menetlustoimingu sooritamisega menetlusosalise suhtes, kui menetlus algatati haldusorgani initsiatiivil

    Haldusorgan teatab menetlusosalistele haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisest. Menetlus halduslepingu sõlmimiseks algab etteoaneku tegemisest lepingu sõlmimiseks.
    Haldusorgani selgitamiskohustus
    Haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil nende õigusi ja kohustusi, menetlustähtaega, milliseid dokumente on vaja. Kui taotletava haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks on vajalik eelnevalt mõne muu haldusakti andmine, selgitab haldusorgan viivitamatult vajaliku haldusakti taotlemise ja taotluse läbivaatamise korda ning muu haldusakti andmise tingimusi.
    Dokumentidega tutvumine
    Igaühel on õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga, kui see on olemas ja selle avaldamine ei ole seadusega või selle alusel keelatud. Haldusorgan võib menetlusosalistelt nõuda tõendite esitamist, mis on olulised haldusmenetluse jaoks. Haldusorgan võib kaasata tunnistaja ja eksperdi .
    Menetlusosaliste ärakuulamine, vastuväited
    Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.
    Haldusmenetluse läbiviimise tähtaeg
    Kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse.
    Menetlustoimingule ilmumata jäämine
    Haldusorgani kutse peale on isik kohustatud ilmuma kutses märgitud ajal kutses ettenähtud kohta. Kui menetlusosaline jääb menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata, lahendab haldusorgan asja tema kohalolekuta.
    Haldusmenetluse lõppemine
    Haldusakti andmise menetlus lõpeb:
    • haldusakti teatavakstegemisega
    • taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega
    • taotluse läbivaatamata jätmisega haldusorgani poolt
    • haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga.

    Kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt, milles tuleb põhjendada resolutsioonis, miks see jäeti andmata.
    Halduslepingu sõlmimise menetlus lõpeb:
    • halduslepingu sõlmimisega
    • kokkuleppega või ühepoolse otsusega jätta leping sõlmimata
    • halduslepingu poole surma või lõppemise korral.

    Toimingu menetlus lõpeb:
    • toimingu sooritamisega;
    • taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega;
    • põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada;
    • haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega;
    • toimingu adressaadi surma või lõppemise korral, kui toiming on seotud adressaadi isikuga.

    Menetluse uuendamine
    • kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud alus on ära langenud;
    • uued olulised tõendid
    • pettus, ähvardus haldusorgani mõjutamiseks, haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo (jõustunud kohtuotsus).

    Haldusmenetluse asja arutatakse istungil:
    • menetlusosaliste vastanduvate huvide korral, kui see ei põhjusta menetluse ülemäärast venimist;
    • seaduse või määrusega ettenähtud juhtudel;
    • juhtudel, kui see on haldusorgani otsusel vajalik asja kiireks ja õigeks lahendamiseks.

    Asjaajamine haldusmenetluses
    Haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse haldusorganile avaldus ehk taotlus vabas vormis. Seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi. Suulise teaotluse protokollib haldusorgan. Kirjalik taotlus peab sisaldama esitaja nime ja allkirja, kintaktandmeid, esitamise kuupäeva, haldusakti soovitatavat kättetoimetamise viisi. Õigusaktiga võib ette näha ka muid andmeid. Taotluse läbivaatamata jätmist peab haldusorgan põhjendama. Taotluse võib taotleja tagasi võtta haldusmenetluse jooksul.
    Haldusorgan on kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Puuduste kõrvaldamine. Haldusorgan määrab taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale.
    Haldusorgan võib taotlejat teavitada vajalikkusest saada kooskõlastusi ja arvamusi. Haldusorganil on õigus saata kutse ja kutsuda isik välja menetlusosalise, tunnistaja, eksperdi või tõlgina.
    Haldusmenetlus protokollitakse, kui seda peab vajalikuks menetlusosaline või haldusorgan; kui toimingu sisu on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile; protokollimise kohustus tuleneb seadusest või määrusest.
    Haldusorgan säilitab avaldused, taotlused, tõendid, protokollid, andmed kutsete saatmise ja dokumentide kättetoimetamise kohta ning muud haldusmenetluses tähtsust omavad dokumendid, luues vajadusel toimiku. Haldusorgan võib toimikusse teha märkmeid seal mittekajastuvaste oluliste asjaolude kohta.
    Haldusmenetluse keeleks on eesti keel.
    3.

  • Menetlusosaliste õigused.
    Praktiliselt on tähtis, et haldusmenetlus viiakse läbi õiguspäraselt ja tagatakse isikute õigused. Haldus on ise väga keeruline mehhanism , seega on seda reaalses elus raske järgida
    Haldusmenetluses kohaldatakse õigus- ja teovõimele TsÜS-i sätteid. Alaealine ja muu piiratud teovõimega isik ei või haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid teha, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seadusjärgse esinduse haldusmenetluses tagab haldusorgan. Menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat. Esindaja võib esindada menetlusosalist kõigis menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema isiklikult. Esindusõigus antakse haldusmenetluses kirjaliku volitusega.
    Menetlusosaliste põhiõigused:
  • Õigus informatsioonile – tugineb PS-le. Igal isikul on õigus tutvuda materjalidega, mida tema kohta riigiasutustes peetakse. Informatsioon on vajalik, et isik ise teaks , mida ja miks temaga tehakse, et esitada vajadusel vastuväiteid. Kogu edastatav informatsioon peab olema tõepärane ja täielik. Täieliku informatsiooni edastamine välistab, et haldusorgan tegutseks isiku jaoks ootamatult. Otsustused ei tohiks olla ootamatud.
    Teavitamine peab olema ajaliselt õigesti korraldatud. Oluline on esitada info, kui kõik materjalid on kogutud, mille põhjal haldusorgan teeb otsuse. Alles selle info põhjal saab isik kõige paremini saavutada seda, mida ta taotles. Teavitamine väljendub - isikule antakse tutvumiseks toimik või võimaldatakse teha koopia materjalidest; saadetakse kirjalik teade sellest, mida haldus teeb jne. Oluline on, et isik teaks halduse kavatsusi. See on teavitamise mõte.
  • Menetlusosalistel on õigus olla ärakuulatud. Demokraatlike riikide haldusmenetluse üldtunnustuse põhimõte. Põhiideeks on inimväärikuse kaitse ning on ka selle tagamise instrumendiks . Õigus olla ära kuulatud peab tagama ka siis kui selleks pole õiguslikku regulatsiooni. HMS § 40. Pane haldusorganile ka kohustuse selle õiguse realiseerimisel. Haldusakt on kaitstav üksnes selles ulatuses, mille osas menetlusosalisel oli võimalus oma arvamust ja vastuväiteid avaldada. See ei tähenda, et see õigus peab olema ilmtingimata realiseeritud, aga see võimalus peab olema antud. Kui tegemist ei ole personaalse menetlusõigusega. Et tagada õ olla ära kuulatud, peab haldusorgan andma enne haldusakti väljastamist, vajalikku informatsiooni. Isikul peab olema arusaadav, mis suhtes tuleb arvamused, vastuväited esitada. Selleks tuleb ette näha ka mõistlik aeg. HMS näeb ette ka teatud erandeid, mil ärakuulamist pole vaja HMS § 40 lg 3.
    § 40. Menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine
    (1) Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.
    (2) Enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks .
    (3) Haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui:
    1) viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda;
    2) menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks;
    3) asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks;
    4) arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki;
    5) menetlusosaline ei ole teada või kui sooritatav toiming puudutab määratlemata hulka isikuid ja nende kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik;
    6) haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50;
    7) muudel seaduses sätestatud juhtudel.
    HMS Rakendamise seadus 112 Lg 2. Vaatamata sellele kui see viide puudub, peab tagama isikutele menetlusõigused.
    Ärakuulamine (HMS §35 ja §40) - Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulmata jätmise korral loetakse koormav haldusakt kindlalt kehtetuks. Igal isikul, kes pöördub halduse poole, on õigus saada vasus oma küsimusele. Haldusakti üllatav toime on vastuolus hea halduse põhimõttega.
    Isikule peab olema tagatud võimalus saada ära kuulatud. Isikul on vaba valik, kas ta soovib vastuväited või taotlusi esitada. Mõningatel juhtudel on see ka nõutav (nt väärteomenetlus).
  • Õigus tutvuda dokumentidega
    Õigus laineb ügaühele, mitte ainult menetlusosalistele. Regulatsiooni aluseks PS § 44 1 lg. § 37
    HMS § 37. Dokumentidega tutvumine
    (1) Igaühel on õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga, kui see on olemas.
    (2) Haldusorgan keelab toimiku, dokumendi või selle osaga tutvumise , kui selles sisalduvate andmete avaldamine on seadusega või selle alusel keelatud.
    (3) Toimikuga ja dokumentidega tutvumine toimub üldjuhul haldusorgani tööruumides ametiisiku juuresolekul. Haldusorgan võib teha sellest korrast erandeid.
    (4) Dokumentidest väljavõtete või koopiate tegemine ning kulude hüvitamine toimub avaliku teabe seaduses (RT I 2000, 92, 597) sätestatud korras.
    Siin on oluline Avaliku Teabe seadus.
  • Õigus saada selgitusi § 36
    Selgitamiskohustus – haldusorgan selgitab menetluse eesmärke ja annab selle kohta teist infot. Info tuleb isikule edastada olenemata isiku tahtest. Seega peab haldusorgan üles näitama teatud aktiivsust, et oma toiminguid selgitada, eriti koormava haldusakti korral.
    § 36. Haldusorgani selgitamiskohustus
    (1) Haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil:
    1) millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel haldusmenetluses;
    2) millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks;
    3) millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada;
    4) milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama .
    Haldusorgan on kohustatud selgitama ka materiaalseid õigusi. PS § 14.
  • Õigus äri- ja isikuandmete salastatusele PS § 19 lg 1.
    Hõlmab neid eraelu valdkondi ja erelulisi isikuandmeid, mis jäävad välja PS teiste sätete kaitsesfäärist. Nim säte konstitueerib enesemäärmiseõiguse, mis seisneb isiku õ ise otsustsda, millal ja millistes piirides tema isikuandmed avaldatakse. PS § 17, 26 perekonna ja eraleu puutumatus , § 42 – eriregulatsioonid. § 7 lg 3 HMS
    (3) Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed, sealhulgas eraelulised isikuandmed
    Isiku Andme kaitse seadus ja Avaliku Teabe seadus
  • Õigus esindusele § 13
    Isikule tuleb tagada õiguste ja vabaduste kaitse. Esindaja võib esindada kõikides menetlustoimingutes, vn mida peab isiklikult teostama. Isik võib kasutada ka nõustaja abi. Nõustaja ei saa astuda menetlusosaleja asemala, aga esindaja toiminguiid loetakse esindatava poolt trehtid toiminguteks.
  • Õigus erapooletule asja arutamisele ja otustamisele HMS § 10
    § 10. Taandamine
    (1) Haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui:
    1) ta on asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja;
    2) ta on asjas menetlusosalise või menetlusosalise esindaja sugulane (vanem, laps, lapsendaja , lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps ), abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige;
    3) ta on menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses;
    4) ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.
    Erandid lg 5 ja 6
    (5) Isikut ei taandata, kui teda ei ole võimalik asendada .
    (6) Käesolevat paragrahvi ei rakendata Vabariigi Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse liikmete suhtes.
    (Õiguspärasus jagunes kaheks: matreiaalne ja formaalne)
    HMS § 58 Menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed
    Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
    § 72 lg 2
    (2) Haldusmenetluse toiming vaidlustatakse koos haldusaktiga (sisulise otsusega).
    Väljaarvatud kui nt menetluse käigus rikutakse isiku au ja väärikust.
    Menetlust läbiviiv haldusorgan ei ole menetluse osaline.
    Menetluse käik.
    Algab menetlusosalise teavitamisest menetlusest või menetlusosaliste suhte esimesse menetlustoimingu sooritamisega.
    Oportuniteedi printsiip võib olla piiratud dispositiivsus printsiibiga. Nt kui kodanikud avastavad mingi rikkumise ja esitavad kaebuse, et mingi org rikub mingeid eeskirju.
    HMS § 5,
    Menetluse etapid (ei tarvitse olla selgepiiriliselt eristatavad).
  • eelmenetlus – selle moodustavad asjaarutamist ettevalmistavad toimingud.
  • Uurimisprinsiip – haldusorgani ülesanne on selgitada välja olulised asjaolud, teeb kindlaks ekspertide ja tunnistajate kaasamise vajaduse.
  • tuvastusmenetlus – eesmärk on tuvastada faktilist ja juriidilist olustikku, millele vastab vastav haldusakt või –toiming, selle põhisisu moodustab tõendamine – tegevus, mis loob veendumuse faktliliste asjaolude olemuse kohata. Tõendamise esemeks on faktilised asjaolud. Tõendid tagavad hal.org iniformatsiooni, mida ta otsuse tegemisel vajab. Dokumentaalne tõend, asitõend, tunnistaja ütlus, eksperdi arvamus. Eriseaduse võivad ette näha tunnistaja kaasamise kohustust. Dokumentaalseks tõeniks on iga dokument, milles sisaldav informatsioon omab vastavate asjaolude tõendamisel olulist tähtsust. Paikvaatlus – antud piirkonna ülevaatamine ja selle üksikasjalik kirjeldamine, paikvaatlus protokollitakse, võib ka jäädvustada filmile, fotona, helisalvestina jne. Asitõend on asi, mille olemasolu või omadused, tõendavad haldusasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Tõenditel ei ole ettemääravat tõendamisjõudu ja nende suhtes kehtib nn menetlusõigusliku võrdsuse printsiip. Samal ajal või erinevatel tõenditel olla objektiivselt erinev tõendamisjõud. Seda kollisiooni on võimalik lahendada tõendite hindamise kaudu. Seega kehti haldusõiguses tõendite vabahindamise põhimõte. Kui puuduvad tõendid võib kõne alla tulla tõenäosuse teooria. Tõendamiskoormus lasub haldusorganil. Võib esineda juhtumeid, kus vastavate faktiliste asjaolude kohta puuduvad tõendid. Siis jääb haldusakt väljaandmata. § 38 lg 3.
  • Otsustusmenetlus – haldusorgan langetab tuvastatud asjaolude alusel vastava otsuse: anda haldusakt, keelduda haldusakti andmisest (see on ka haldusakt).
    Menetluse lõpetamine – § 43. Menetlus lõpeb haldusakti teatavaks tegemisega, taotluse tagasivõtmisega, haldusorgani poolt taotluse läbivaatamata jätmisega (kui menetlusosaline ei esita tõendit või kui taotleja jääb menetluse toiminule ilmumata), haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud haldusakti isikuga.
    Jõustunud haldusakt kuulub täitmisele . Kui ei täida siis tehakse täitemenetlus.
    Menetluse uuendamine HMS § 44. (teistmine) – võetakse veel kord aritusele ja otsustamisele juba jõustunud haldusakt. HMS § 65 III . Teine asja uuendamise alus on see kui ilmnevad olulised tõendid, mis ei olnud enne teada. Kolmandaks, kui toiming on sooritanud pettuse või ähvardusega. Neljandaks – jõustunud kohtuotsus.
    V. HALDUSSUND JA HALDUSTÄIDE
    1. Haldussund
  • Haldussunni mõiste.
    Haldussund on üks riikliku sunni liikidest. Riiklik sund on üks riikliku tegevuse meetodeid . Riiklik sund on suunatud õigusnormides kehtestatud normide tagamiseks. Riiklik sund on õiguskorra tagamise oluline vahend.
    Haldussunni tunnused
    • Avaliku halduse sfääris kujunevate suhete kaitseks – eelduseks haldusõigusrikkumise toimepanek
    • Haldussundi kohaldavad seadusega või seaduse alusel määratud haldusorganid
    • Kohaldatakse väljaspool teenistusalluvussuhteid
    • Eesmärkideks võib olla:
    • Õigusvastase käitumise lõpetamine ja selle kahjulike tagajärgede ärahoidmine
    • Õiguserikkuja vastutusele võtmise ja õiguserikkumise asja menetluse tagaminening õiguserikkuja karistamine
    • Üldpreventiivne tähendus
  • Kohaldatakse selleks eraldi kehtestatud menetlusnormide alusel
  • Põhineb spetsiifiliste õiguslikult kehtestatud vahendite kohaldamisel
    Haldussunni subjektid
    Haldussundi saab kohaldada nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute suhtes. Üldreeglina peabfüüsiline isik olema deliktivõimeline. Seadus võib subjektile esitada erinõudeid sõltuvalthaldusõiguserikkumise iseloomust või kohaldatava sunnivahendi eripärast. Samas võib mõndaliiki haldussunni vahendeid kohaldada ka isikute suhtes, keda ei saa võtta haldusvastutusele (nt.alaealised)Juhul kui vastupidine ei tulene otse seadusest, saab haldussundi kohaldada ka riigi- ja KOVorganite (ametiasutuste) suhtes.
  • Haldussunni liigid.
    Haldussunnivahendite põhiliigid on haldustõkendid ja halduskaristused.
    Haldustõkendite põhieesmärk on õiguserikkumiste tõkestamine, õiguserikkumiste kahjulike tagajärgede ärahoidmine. Tõkendite kohaldamisel tuleb arvestada sellega, et vajalikuks eeltingimuseks on isiku tegevuses õigusvastase teo tunnuste, haldusõigusrikkumise tunnuste ilmnemine. Tõkendi kohaldamine on seaduslik ainult siis, kui isiku käitumises on sellise teo tunnused, mis seadusega on tunnistatud haldusõigusrikkumiseks. Haldustõkendi ja halduskaristuse vahel puudub niisiis olemuslik barjäär.
    Halduskaristuse põhieesmärk on repressioon, kuid ka karistuse eesmärk on õiguskorra kaitse õigusrikkumiste preventsiooni kaudu. Sel moel moodustub ühtne riikliku sunni süsteem, mis on suunatud riigi poolt vajalikuks tunnistatud käitumise tagamisele.
    Juurde saab vaadata asendustäitmise ja sunniraha seadusest.
  • Sunnivahendite rakendamise õiguslikud eeldused.
    1. Kahju olemasolu
    Kahju hüvitamine toimub rahalise hüvitise vormis. Hüvitisega tuleb luua olukord, milles kannatanu oleks olnud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kehavigastuse tekitamisel või tervisekahjustamisel võib kannatanu nõuda sellega kaasnenud kulutuste hüvitamist , s.h
  • vajalikke ravikulude hüvitamist
  • vajaduste suurenemisest tingitud kulude hüvitamist
  • töövõimetuse tõttu saamatajäänud tulu hüvitamine, sissetulekute vähenemine, edasiste majanduslike võimaluste halvenemine.
    Kahju hüvitamist saamatajäänud tulu osas ei või nõuda osas, mille ulatuses kannatanu saab töövõimetuspensioni.
    Rahalist hüvitist võib maksta perioodiliste maksetena või ühekordse hüvitisena.
    Rahalise hüvitise asemel võib isik nõuda ka õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist tagasiulatuvalt. Avaliku võimu kandja võib ka kannatanu tahtest olenemata kõrvaldada õigusvastased tagajärjed, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist.
    Avaliku võimu kandja võib rakendada kõiki tema pädevuses olevaid õiguspäraseid abinõusid. Sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmandate isikute vastu eraõiguslikke nõudeid, juhul kui tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületa oluliselt rahalist hüvitist.
    Õiguspärase olukorra taastamine
  • õigusvastase olukorra tagajärjed kestavad
  • õiguspärasue olukorra taastamine on õiguslikult ja faktiliselt võimalik
  • õiguspärase olukorra taastamine on ökonoomne (kulud ei ületa oluliselt rahalist hüvitist).
    2. Õigusvastane tegu
    Oluline on eristada teo formaalset õiguspärasust. Teo all tuleb mõista haldusakti, toimingut, halduslepingut jne. Formaalse õiguspärasuse komponendid on:
    • pädevusnõuded
    • menetlusnõuded (ei too iseseisvalt kaasa h.a kehtetukstunnistamist)
    • vorminõuded (ei too iseseisvalt kaasa h.a kehtetukstunnistamist)

    Teo materiaalne õiguspärasus seisneb sisus. See eeldab:
    • õiguslikku alust
    • kooskõla õiguse üldpõhimõtetega

    3. Põhjuslik seos teo ja kahju vahel
    Kahju peab olema vaadeldav halduse tegevuse tagajärjena. Peab olema adekvaatne põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Adekvaatne seos on olema, kui olukorra normaalse arengu korral oleks saabunud teatud asjaolud. Oluline on märkida seda, et haldusakti õigusvastasuse olemasolu ei tarvitse olla põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole kohe põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Haldusorgan peab tõestama, et kahju poleks tekkinud ka siis, kui antud akt oleks põhjendatud.
    4. Süü
    Süü olemasolu on vajalik:
    kaudse varalise kahju korral (saamatajäänud tulu)
    • mittevaralise kahju korral

    Oluline on ka süü vorm ja raskus. Süü vormid on antud VÕS §104 lg2:
  • Tahtlus – õigusevastase tagajärje soovimine
  • otsene tahtlus – isik on soovinud ja ka ette näinud õigusvastase tagajärje
  • kaudne tahtlus – isik pidas tagajärge võimalikuks.
    Tahtlust ei saa olla siis, kui teo tahtlikult põhjustanud isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest.
  • Hooletus
  • hooletus – vajaliku hoole järgimatajätmine
  • raske hooletus – vajaliku hoolsuse olulisel määral järgimata jätmine
    Objektiivne hoolsus tuleneb kehtivast õiguskorrast. Objektiivne hoolsus eeldab ka subjektiivseid elemente – tuleb arvestada isiku olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid jm isiklikke omadusi.
    2. Haldustäide. Mauereri õpikust vaata!!!!


  • Haldustäite mõiste, tähendus ja rakendamise õiguslikud eeldused.
  • Sunnivahendite liigid ja rakendamise põhimõtted.
    VI. HALDUSE KONTROLL
    1. Halduse kontroll
  • Halduse kontrolli mõiste.
    Halduse kontrolli all mõistetakse avaliku administratsiooni üle teostatavat järelevalvet. Sellest kontrollist on eelkõige huvitatud kodanikud. Esiteks tuleb neid kaitsta administratsiooni omavoli ja ebaõigluse eest ning teiseks, maksumaksjatena on nad huvitatud, et ühiskondlikke vahendeid ei raisata, vaid kasutatakse ökonoomelt, et oleks välistatud igasugused kuritarvitused.
  • Halduse kontrolli eesmärk.
    Halduse kontrolli eesmärgiks on haldustoimingute kvaliteedi kindlakstegemine ja vajadusel nende parandamine ning mis kujutab endast erinevate vormide, institutsioonide ja meetodite kogumit. Eesmärgiks on ka see, et puuetega haldusaktidel ei saaks olla juriidilist toimet.
  • Halduse kontrolli liigid.
  • Internne kontroll – kontroll, mida teostavad halduse enda ametiasutused ja ametnikud
    • Teenistuslik järelevalve

    Sisuks on kontroll, mida teostavad kõrgemalseisvad ametiasutused (organid) ja ametnikud neile alluvate ametiasutuste ja ametnike tegevuse õiguspärasuse ning otstarbekuse suhtes. Õiguspärasuse kontrolli puhul kontrollitakse haldustoimingute vastavust kehtiva õiguskorra nõuetele. Otstarbekuse kontrolli puhul hinnatakse teostatud toimingute otstarbekust.
    Teenistusliku järelevalve teostamisel on kõrgemalseisvatel ametiasutused ja ametnikud õigustatud:
  • Juhtima alluvaid ametiasutusi ja ametnikke, andma neile täitmiseks kohustuslikke korraldusi
  • Sekkuma nende tegevusse, tühistama nende poolt vastuvõetud haldusakte
  • Rakendama nende suhtes distsiplinaarvastutust
    • Riiklik järelevalve

    Õiguspärasuse järelevalve, mille sisuks ongi puhtalt seaduslikkuse järelvalve. Seda järelvalvet teostatakse subjektide üle, millised ei ole subordinatsioonivahekorras. See on piiritletud kahe printsiibiga:
  • järelevalvet ei ole, kui seda ei ole sätestatud seadustes. Kui seadus ei näe seda ette, ei või ükski organisatisoon sekkuda teise instituudi tegevusse. –
  • Riiklikku järelvalvet teostatakse kohtuliku kontrolli all
    Maavanem teostab KOV haldusaktide suhtes. Protestiõigus on antud ka keskkonnainspektsioonile.
    Erijärelevalve puudutab eelkõige järelevalvet delegeeritud riigi ülesannete täitmise üle. Selle järelevalve maht on eelkõige õiguspärasuse järelevalve ja kvaliteedi ja efektiivususe järelevalve. Näiteks järelevalve hariduse üle (alg- ja põhikoolis KOV all, teised riikliku kvalifitseerimise järgi).
    • Enesekontroll

    See on reguleeritud erinevates haldusekandjates erinevalt. Seadusega on reguleeritud ainult riigi puhul (VVS §92’). Tegemist on valitsusasutuse ja selle hallatava riigiasutuse juhtimisel rakendatava seaduslikkusele ja otstarbekusele suunatud abinõude kompleksiga.
    KOV korralduse seadus näeb ette revisjonikomisjoni.
    Siseaudit on reguleeritud VVS-s. See on tegevus, mille käigus hinnatakse asutuse sisekontrolli olemasolu, tema tõhusust ja vastavust õigusaktidele kehtestatud nõuetele. On ette nähtud siseaudiitori ametikoht.
  • Eksterne kontroll – kontroll, mida teostavad väljaspool haldusorganisatsiooni asuvad ametiasutused, ametnikud ja teised subjektid
    59
    • .DOC Laadi alla originaalfail 59 lk · .doc · 82 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Haldusõiguse konspekt #1 Haldusõiguse konspekt #2 Haldusõiguse konspekt #3 Haldusõiguse konspekt #4 Haldusõiguse konspekt #5 Haldusõiguse konspekt #6 Haldusõiguse konspekt #7 Haldusõiguse konspekt #8 Haldusõiguse konspekt #9 Haldusõiguse konspekt #10 Haldusõiguse konspekt #11 Haldusõiguse konspekt #12 Haldusõiguse konspekt #13 Haldusõiguse konspekt #14 Haldusõiguse konspekt #15 Haldusõiguse konspekt #16 Haldusõiguse konspekt #17 Haldusõiguse konspekt #18 Haldusõiguse konspekt #19 Haldusõiguse konspekt #20 Haldusõiguse konspekt #21 Haldusõiguse konspekt #22 Haldusõiguse konspekt #23 Haldusõiguse konspekt #24 Haldusõiguse konspekt #25 Haldusõiguse konspekt #26 Haldusõiguse konspekt #27 Haldusõiguse konspekt #28 Haldusõiguse konspekt #29 Haldusõiguse konspekt #30 Haldusõiguse konspekt #31 Haldusõiguse konspekt #32 Haldusõiguse konspekt #33 Haldusõiguse konspekt #34 Haldusõiguse konspekt #35 Haldusõiguse konspekt #36 Haldusõiguse konspekt #37 Haldusõiguse konspekt #38 Haldusõiguse konspekt #39 Haldusõiguse konspekt #40 Haldusõiguse konspekt #41 Haldusõiguse konspekt #42 Haldusõiguse konspekt #43 Haldusõiguse konspekt #44 Haldusõiguse konspekt #45 Haldusõiguse konspekt #46 Haldusõiguse konspekt #47 Haldusõiguse konspekt #48 Haldusõiguse konspekt #49 Haldusõiguse konspekt #50 Haldusõiguse konspekt #51 Haldusõiguse konspekt #52 Haldusõiguse konspekt #53 Haldusõiguse konspekt #54 Haldusõiguse konspekt #55 Haldusõiguse konspekt #56 Haldusõiguse konspekt #57 Haldusõiguse konspekt #58 Haldusõiguse konspekt #59
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 59 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-10-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 82 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor ak_ky Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    haldusõigus diskretsioon haldusorgan õigusnorm põhiseadus eraõigus avalik õigus reservatsioon õigusmõiste volitus seadusandja õigusvõime avalik haldus

    Sarnased õppematerjalid

    TÜ Haldusõiguse konspekt
    72
    docx

    TÜ Haldusõiguse konspekt

    halduse, suunava halduse, maksuhalduse,varustava halduse (personali ja vahendite tagamine haldusülesannete täitmiseks). Liigitamine haldustegevuses rakendatavate meetmete alusel. Eristatakse võimuhaldust ja lihthaldust. Kui haldus kirjutab isikule ette teatud käsu, keelu või annab talle teatud õigusi, on tegemist võimuhaldusega. Kui nendega tegemist ei ole, on lihthaldus. Võimuhaldus peab olema alati allutatud avalik-õiguslikule regulatsioonile. Peab olema haldusõiguse norm, millal haldus võib käsu anda ja millal isikute keelata. Lihthaldust võib teostada haldusõigusnormi alusel või eraõigusliku normi alusel. Soodustav haldus- sooritushaldus- isikule antakse teatud soodustusi või tagatakse teatud sooritus. Nt toetust andmine, lubade andmine, samuti ametnike ametisse nimetamine. Õigusliku seotuse alusel sellest probleemist juba rääkisime. 1. 6. §6 Avaliku halduse seotus õigusega

    Haldusõigus
    Haldusõigus
    84
    doc

    Haldusõigus

    TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND HALDUSÕIGUS Sisukord 1. Avalik haldus ................................................................. 3 2. Haldusõigus ................................................................. 8 3. Haldusõigussuhe ja subjektiivne avalik õigus ........................ 20 4. Haldusõiguse allikad ..................................................... 24 5. Haldusorganisatsioon ..................................................... 28 6. Haldustoimingud ................................................................. 35 7. Haldusmenetlus ................................................................. 42 8. Haldussund ja haldustäide ..................................................... 47 9. Halduse kontroll ..............................

    Õigus
    Haldusõigus
    45
    docx

    Haldusõigus

    Haldusõigus Avalik haldus Haldusõigusel kui õigusharul peab olema mingi objekt/ese, mida ta reguleerib. Haldusõigus reguleerib neid suhteid, mis tekivad avaliku õiguse sfääris. Haldus – inimlik plaanipärane tegevus kindla inimliku eesmärgi saavutamiseks. Haldus hõlmab kogu haldustegevust. Haldus, mida teostatakse erasfääris ei ole halduse esmaseks ja põhiliseks eesmärgiks. Erasektoris on haldus abivahendiks põhieesmärgi teenimiseks. Avalik haldus vs erahaldus Avalik haldus on orienteeritud avalikele huvidele, reeglina puudub kasumisaamise eesmärk ja

    Haldusõigus
    HALDUSÕIGUSE KONSPEKT
    112
    pdf

    HALDUSÕIGUSE KONSPEKT

    halduse, suunava halduse, maksuhalduse,varustava halduse (personali ja vahendite tagamine haldusülesannete täitmiseks). Liigitamine haldustegevuses rakendatavate meetmete alusel. Eristatakse võimuhaldust ja lihthaldust. Kui haldus kirjutab isikule ette teatud käsu, keelu või annab talle teatud õigusi, on tegemist võimuhaldusega. Kui nendega tegemist ei ole, on lihthaldus. Võimuhaldus peab olema alati allutatud avalik-õiguslikule regulatsioonile. Peab olema haldusõiguse norm, millal haldus võib käsu anda ja millal isikute keelata. Lihthaldust võib teostada haldusõigusnormi alusel või eraõigusliku normi alusel. 4 §6 Avaliku halduse seotus seadustega Haldus peab vastavalt PS-ga ühilduma seadustega. Haldusõiguses kehtib printsiip ­ teha võib üksnes seda, mis on lubatud (erinevalt eraõigusest, kus võib teha seda, mis ei ole keelatud).

    Haldusõigus
    Haldusõigus
    80
    doc

    Haldusõigus

    Konspekti autor ei vastuta konspektis leiduvate vigade ning ebakõladega võrreldes lektori poolt räägituga. 40 loengut Hinne koosneb: Haldusõigusese eksam ­ 2 teoreetilist küsimust Haldusprotsessiõigus eksam ­ 1 kaasus Kirjandus: 1. Haldusõiguse õpik (ühtteist on muutunud) 2. Kehtiv õigus ning õigusteooria... 3. Administratsioon ja diskretsioon kohtulik kontroll 4. Vabariigi valitsuse seadus 5. Haldusmenetluse seadus (mitte halduskohtumenetluse seadus) Sisukord SISUKORD TEEMA I: AVALIKU HALDUS §1. Avaliku halduse mõiste §2. Võimude lahususprintsiip e haldusõigus formaalses mõttes § 3

    Haldusõigus
    Halduso igus
    70
    pdf

    Halduso�igus

    Haldusõigus (OIAO.05.039) § 1 Sissejuhatus 03.09 loeng A.Haldus ja haldusõigus ● Haldusõiguse ese on avalik haldus ○ Materiaalses tähenduses avalik õigus – avaliku võimu tegevus, mille sisuks on haldusele pandud ülesannete teostamine ■ lubade andmine, korrakaitse politsei poolt ○ Organisatsioonilises tähenduses avalik haldus – haldusorganisatsioon, mis koosneb halduse kandjatest, haldusorganitest ja muudest haldusasutustest

    Haldusõigus
    Haldusõigus ja -menetlus konspekt- kordamisküsimused
    18
    docx

    Haldusõigus ja -menetlus konspekt- kordamisküsimused

    Kirjandus: 1) Soovitatav- Haldusmenetluse käsiraamat, Aedmaa 2) Pole kohustuslik - Administratsiooni diskretsiooni ja selle kohtulik kontroll, Kalle Merusk 3) Haldusõiguse üldosa ja halduskohtumenetlus (kollane) Eksamieeldus: referaat (9-10 lk). Teema - uurimispõhimõte ja kaalutlusõigus riigikohtu lahendites (23.03) Haldusõigus suunatud isiku õiguste kaitsele! Haldusõiguse Euroopastumine #SuurPahaPoliitika Hea halduse põhimõte - tuleneb 1. mai 2004, EL ühinemisega. Seotud EL põhiõiguste hartaga (1. detsember 2009). Kuldreegel - kodanik kuningas, ametnik ei tohi emotsioonidele alla vanduda. Haldusõigusele omased tunnused:

    Haldusõigus
    Haldusõiguse konspekt
    16
    doc

    Haldusõiguse konspekt

    · Käsud e ettekirjutused (otsene jur kohustus sooritada teatud toiming) · Keelud (otsene jur kohustus jätta teatud toiming sooritamata) · Õigustused (jur luba sooritada oma äranägemisel teatud toimingut) Haldussuhete õigusliku reguleerimise eripära: · Haldusõigusele on iseloomulikud käsud ja keeled · Avaliku võimu käsud on ühepoolsed Haldussuhete õiguslikule reguleerimisele on omane kohustuslikkus ja ühepoolsus. Õigustatud subjektiks on haldusorgan. 6. Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiipid 1. Õigusriigi printsiip · Eeldab isikute põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste süsteemi olemasolu (Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele) · Võimude lahususe e riigi funktsioonide korraldusspsteemi olemasolu (Eesti PS-s on sätestatud riigivõimu funktsioonide lahusussüsteem) · Õigusnormi täpne kujundamine · Proportsionaalsus ­ rakendatavad abinõud peavad olema vastavuses kavandatavate eesmärkidega.

    Õigus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun