Haldusõiguse konspekt (3)

1. Avaliku halduse mõiste
Avalik haldus on seotud avaliku võimu teostamisega.
Avalik haldus moodustab organisatoorselt, funktsionaalselt ja õiguslikult suletud üksuse, mis on selgesti eristatav haldusest muudest valdkondadest.
2. Avaliku halduse erinevad määratlused.

• Haldus organisatsioonilises mõttes on haldusorganisatsioon , mis koosneb halduse kandjatest, haldusorganitest ja muudest haldusasutustest. Avaliku halduse kandjaks võib olla riik või mõni muu avaliku võimu kandja, nt kohalik omavalitsus .
  
• Haldus materiaalses mõttes on haldustegevus, st riigi tegevus, mille esemeks on haldusele pandud ülesannete täitmine. See on täidesaatev tegevus.
  
• Haldus formaalses mõttes on kogu haldusasutuste poolt läbiviidav tegevus, olenemata sellest, kas see materiaalõiguslikus mõttes on haldustegevus või ei ole.
  

Avaliku halduse määratlemine organisatsioonilises ja materiaalses mõttes on seotud võimude lahususe põhiseadusliku printsiibiga, mille põhieesmärgiks on tagada üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse ning sellise riigiorganisatsiooni loomine, mis tagaks asjaliku ja efektiivse riiklike ülesannete täitmise ning ratsionaalse ja avaliku riiklike toimingute sooritamise.
Funktsionaalne võimude lahusus (võimude lahususe prints):

seadusandlus e legislatiivfunktsioon – abstraktsete õigusnormide loomine ( teostab Parlament ).

haldus e eksekutiivfunktsioon – täidesaatmine, elluviimine (haldusorganid, haldusinstitutsioonid), riigi tegevus oma eesmärkide saavutamiseks.

õigusemõistmine e jurisdiktsiooniline funktsioon – seisneb objektiivse õiguse rakendamises konkreetsete asjaolude hindamisel, mille tulemiks on õigusjõuline otsus; halduse poolt kord juba lahendatud üksikjuhtude teisekordne lahendamine (kohtud).
Eesti õiguskorras täidavad haldusorganid ka jurisdiktsioonilist funktsiooni. See võib toimuda kolmel juhul:

PS par 46 järgi on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poolt. Märgukirjade ja avaldustega võidakse vaidlustada haldusorganite teatud toiminguid või õigusakte.

Ametiisikud arutavad haldusõiguserikkumiste asju ja määravad halduskaristusi. Haldusõiguserikkumise asja arutama volitatud ametiisik võib kohaldada õiguserikkuja suhtes rahatrahvi või eriõiguste äravõtmist.

Riigi- ja kohaliku omavalitsuse teenistujate distsiplinaarsüüteoasjade arutamine ja distsiplinaarkaristuste määramine.
Haldus formaalses mõttes on haldusorganite kogu tegevus, olenemata sellest, kas see on materiaalselt mõistetud legislatiiv -, haldus-või jurisdiktsiooniline funktsioon.
Avalik haldus materiaalses mõttes
Materiaalselt mõistetud halduse määratlemisel on kaks meetodit – negatiivne e substraktsiooni meetod ja positiivne meetod.

• Halduse mõiste negatiivne määratlus lähtub võimude lahususe põhimõttest, mis teatavasti eristab üksteisest seadusandlust, täidesaatvat võimu ja õigusemõistmist. Selle lähtuvalt on avalik haldus riigi tegevus, mis ei ole seadusandlus ega ka õigusemõistmine. Haldus seostatakse riigi tegevusega ning paigutatakse PS aluseks olevasse võimude lahususe süsteemi. Definitsioon, mis koosneb eitusest, on aga väheinformatiivne.
  
• Halduse mõiste positiivne määratlus. Viitamine üksikule momentidele osutab küll olulistele aspektidele, ei anna aga ammendatavat definitsiooni. Katsed haldust täpsemalt defineerida jäävad aga üsna abstraktseks ja raskesti kirjeldatavaks.
  

3. Avaliku halduse tunnused

• Sotsiaalselt kujundav tegevus. Halduse objektiks on sotsiaalne kooselu, haldus peab tegelema ühiskonna ja sellesse kuuluvate inimeste asjadega.
  
• Haldus peab olema orienteeritud avalikele huvidele. Individuaalsete huvide järgimine võib kuuluda isegi avalike ülesannete hulka.
  
• Aktiivne, tulevikku suunatud tegevus.
  
• Halduse sisuks on konkreetsete abinõude rakendamine üksikjuhtumite reguleerimiseks ning kindlaksmääratud plaanide teostamiseks.
  

Halduse ülesanded ja eesmärgid

• Korraldav haldus tagab avaliku korra ja julgeoleku kaitse neid ähvardavate ohtude eest. Nt liikluse korraldamine, järelevalve majandustegevuse üle, võitlus epideemiatega.
  
• Soodustav haldus – kodanike elutingimuste edendamine ja parandamine ühelt poolt üksikisiku sihipärase toetamisega (sotsiaalabi, õppetoetus) ja teiselt poolt avalike asutuste rajamisega (lasteaiad, koolid, haiglad ).
  
• Suunav haldus – sotsiaalsfääri, majanduse ja kultuuri arengu laialdasem toetamine ja juhtimine. Iseloomulikuks vahendiks on plaan, sellele lisaks rahaline toetus (subsiidium), mis pakub soodustusi ning on seetõttu ergutusvahendiks.
  
• Maksuhaldus – riigile vajalike rahaliste vahendite hankimine kodanikelt saadavate maksude kaudu.
  
• Varustav haldus peab hoolt kandma selle eest, et oleks olemas personal ja muud vahendid, mis on vajalikud haldusülesannete täitmiseks.
  

Avaliku halduse funktsioonid

prognoosimine ja planeerimine . Prognoosimine kujutab endast informatsiooni ja teaduslike meetodite alusel teatud sündmuste ja protsesside ettenägemist. Planeerimine on otsustusprotsess , mille lõpptulemuseks on vastav plaan. Plaan on teatud otsus, otsuste summa, mis on optimeeritud vastavale eesmärgile. Igasugune plaan ei eelda veel selle konkreetset elluviimist, täitmist, tal võib olla ka teatud suunitluslik funktsioon.

täitmine. Siia kuulub kogu organisatsiooniline tegevus, mis on suunatud teatud ülesande elluviimisele. See eeldab vastava organisatsioonilise struktuuri formeerimist, töötajate kohalemääramist, nende omavaheliste funktsioonide määratlemist, juhtimist ning reguleerimist.

halduse kontroll-avaliku administratsiooni üle teostatav järelevalve. Kontroll on funktsioon, mille sisuks on haldustegevuse ja selle tulemuste kvaliteedi kindlakstegemine.

• Internne-kontroll, mida teostavad halduse enda ametiasutused ja ametnikud.
  

See kontroll jaguneb teenistuslikuks(teostavad kõrgemalseisvad ametiasutused) ja riiklikuks järelevalveks(selle sisuks on kontroll haldustoimingute õiguspärasuse üle), ja n.n. enesekontrolliks (kujutab endast iseseisva õigussubjekti, haldusekandja sees ja tema enda ametnike või organite korraldatud kontrolli; on iseloomulik avalik-õiguslikele asutustele ja fondidele(sihtasutustele))

• Eksternne-kontroll, mida teostavad väljaspool haldusorganisatsiooni asuvad ametiasutused, ametnikud ja teised subjektid. Alaliigid :
  
• Poliitiline kontroll - (alaliikmed: parlamendi kontroll, mille vahenditeks on interpellatsiooniõigus-õ pärida aru valitsuselt, resolutsiooniõigus-õ esitada valitsusele või selle liikmele üleskutse sooritada teatud toiming või hoiduda sellest, ankeetõigus, umbusaldusavaldus; ühiskondlik kontroll)
  
• arvestuskontroll - ( riigikontroll -juhib riigikontrolör, kelle nimetab ametisse ja vabastab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul, 5 aastat, majanduslik kontroll
  

Õiguskantsler- oma tegevuses sõltumatu, RVP ettepanekul, 7 aastat, järelevalve seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide PS ja seadustele vastavuse üle)

• Kohtulik kontroll - (ei kontrolli enda initsiatiivil. Halduskohtu organisatsioon on kolmeastmeline: eraldiseisvad halduskohtud , ringkonnakohus, kassatsioonikohus=Riigikohtu halduskohtukolleegium. Õiguspärasuse kontrollimine. Uurimisprintsiip).
  

4. Era- ja avaliku õiguse piiritlemisteooriad
Probleemiga tegeles Kliimann (töös `Õiguskord`liigutamine: dispositiiv-eraõigus (dispositiiv-normiadressaatid) ja pretsetiiv-avalik õigus)
Tammelo kritiseerib seda.
Kaasaja 3 teooriat:
1) huviteooria - avalik õigus teenib avalikke huvisid, eraõigus erahuvisid. Kuna ei ole nende vahel selgepiirilist eraldamist, siis paljud õigusnormid lähtuvad nii avalikest kui ka erahuvidest. St üldised hivid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest ja vastupidi.
2) subordinaarsusteooria – avalik õigus reguleerib subordinatsiooni- e alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid, mis tekivad võrdsete subjektide vahel. Puudus-teatud juhtudel eraõ reguleerib subordinatsioonisuhteid ning vastupidi.
3) subjektiteooria - loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on avaliku õiguse kandja. On oluline era- ja avaliku õiguse eristamine.
5. Haldussuhete õigusliku reguleerimise erisused
Haldusõ loob õiguskorra haldusfunktsioone teostava riigi ja kodanike vahelistes suhetes.
Õigusliku reguleerimise meetodid:

• Käsud e ettekirjutused (otsene jur kohustus sooritada teatud toiming)
  
• Keelud (otsene jur kohustus jätta teatud toiming sooritamata)
  
• Õigustused (jur luba sooritada oma äranägemisel teatud toimingut)
  

Haldussuhete õigusliku reguleerimise eripära:

• Haldusõigusele on iseloomulikud käsud ja keeled
  
• Avaliku võimu käsud on ühepoolsed
  

Haldussuhete õiguslikule reguleerimisele on omane kohustuslikkus ja ühepoolsus. Õigustatud subjektiks on haldusorgan .
6. Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiipid

Õigusriigi printsiip

• Eeldab isikute põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste süsteemi olemasolu (Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele)
  
• Võimude lahususe e riigi funktsioonide korraldusspsteemi olemasolu (Eesti PS-s on sätestatud riigivõimu funktsioonide lahusussüsteem)
  
• Õigusnormi täpne kujundamine
  
• Proportsionaalsus – rakendatavad abinõud peavad olema vastavuses kavandatavate eesmärkidega.
  
• Õiguskindlustus on:
  
  • Kehtiva õiguse respekteerimine – isikul p.o võimalus ette näha, eeldada avaliku administratsiooni sekkumise võimalust ja määra tema erahuvidesse.
    
  • Õigusaktid ei tohi omada tagasiulatuvat jõudu.
    
  • Legitiimne ootus – isikul on õigus tegutseda mõistlikus lootuses, et rakendatav õigusakt jääb kehtima.
    
  • Aegumine
    

• Halduse üle teostatav kontroll
  
  • Riiklik järelevalve
    
  • Teenistuslik järelevalve
    
  • Eksterne kontroll (poliitiline, arvestuskontroll, õiguskantsleri ja kohtulik)
    

Sotsiaalriigi printsiip – avaliku võimu sekkumine majanduslikku ja sotsiaalsesse valdkonda, ühiskonna prognoosimine ning planeerimine.
Sotsiaalriigi printsiibi sisu elemendid on:

• Normaalsete elamistingimuste tagamine
  
• Sotsiaalse julgeoleku tagamine
  
• Üksikisikute individuaalsete vajaduste rahuldamine ( haridus , kultuuriliste vajaduste rahuldamine, tervisekaitse)
  
• Keskonnakaitse
  
• Planeerimine
  

Demokraatia printsiip – PS par 1, demokraatia väljendub legitimatsioonis, enamuse õigus otsustada, avaliku halduse teostamine on piiritletud PS ja seaduste raamidega, kodanike arvamuste arvestamine .

Õiguspärasuse printsiip – haldus peab vastama kehtivale õiguskorrale ega tohi olla sellega vastuolus .
Õiguspärasuse sisuelementideks on:

• Seaduslikkus e legaalsus – halduse ülimuslikkus, avalik administratsioon on õigustatud tegutsema siis, kui seadus annab selleks volituse, üldaktide primaat üksikaktide suhtes, madalamalseisva organi üksikakt ei tohi olla vastuolus kõrgemalseisva organi üksikaktiga.
  
• Isikute võrdsus
  

Haldusvahendite õiguslik toime kodanikule

• Koormava haldusega on tegemist siis, kui haldus sekkub kodaniku õigussfääri ja piirab tema vabadust või omandit, kokkuvõtvalt – kui haldus kohustab ja koormab kodanikku. Haldus on käskivas rollis ja viib oma käsud vajadusel ka sunniviisiliselt ellu.
  
• Soodustava haldusega on tegemist siis, kui haldus annab kodanikule toetusi ja muid soodustusi. Haldusel on abistav ja soodustav funktsioon.
  

Haldusõiguse süsteem
Haldusõigus on õigusnormide kogum, mis spetsiifilisel viisil determineerib haldustegevust, -menetlust ja –organisatsiooni. Õigusinstituut kujutab endast kindlaid suhteid reguleerivate õigusnormide kogumit. Kliimann teeb vahet: õigusinstitutsiooni kuuluvad need normid, mis määravad ära organisatsiooni vormi ja sisu. Õigusinstituudi moodustavad normid, mis määratlevad aktsioone, tegevust, tegu või toimingut.
Reguleerimiseseme kaudu võib eristada ka haldusõiguse üld- ja eriosa :
1) haldusõiguse üldosa käsitleb instituute, printsiipe ja mõisteid, mis on põhimõttelise tähtsusega kogu haldusõiguse jaoks. Normid on üldise iseloomuga ja reguleerivad suhteid, millel on läbiv iseloom kõigi haldustegevuse suundade jaoks (haldusõiguse põhiprintsiipid, halduskontroll, -vastutus, -menetluse kord)
2) eriosa normid reguleerivad teatud üksikuid haldustegevuse valdkondi (liiklusõ, haridusõ)
Haldusõigusnorm

• on üldkohustuslik käitumisreegel, mis reguleerib abstraktse hulga juhtumeid. Haldusõigusnorm korraldab vahekordi, mis tekivad avaliku halduse teostamisel. Seda võib määratleda tema eseme kaudu.
  

Haldusõigusnormi struktuur:
1) Hüpotees – sisaldab faktiliste asjaolude määrangu, mille ilmnemisel tuleb normiadressaatidel õigusnormi alusel teataval viisil käituda (=juriidilised faktid). Haldusõigusnormi hüpotees vo absoluutselt määratletud.
2) Dispositsioon – määrab ära käitumisreegli, mida norm ette kirjutab, keelab, lubab või soovitab .
3) Sanktsioon – näeb ette normidega kehtestatud käitumiseeskirja rikkumise eest teatud sunniabinõu (nt distsiplinaar- või haldusvastutus ). Mitte kõik haldusõigusnormid ei sisalda sanktsioone.
Haldusõigusnormi realiseerimine :
Haldusõigusnormid po realiseeritud, st nad po praktiliselt kasutatud haldussuhete reguleerimiseks nende subjektide poolt, kellele nad on adresseeritud .
Realiseerimine võib toimuda kolmel viisil:
Normist kinnipidamise teel
Normi kasutamise teel
Normi rakendamise teel =subsumtsioon-peab toimuma kindlas protseduurilises korras: konkreetses asjas, po seaduslik volitus , seda võivad teha vastavad haldusorganid. Normi rakendamisel tuleb lähtuda selle sisust ja eesmärgist. Normi saab haldusorgan rakendada rangelt oma pädevuse piires.
Haldusõiguse allikad:
1) õigusallikad õigustloovate allikate tähenduses-subjektiivne õigusteadvus õiguse loojana.
2) õigusallikad õigushinnangute allikate tähenduses-mõõtkava, millega hinnatakse õiguskorda (nt õiglus, võrdsus)
3) õigusallikad õiguse tunnetamise allikate tähenduses-õiguse allikad kitsamas mõttes, millest saab teadmisi kehtiva õiguse kohta (seadused, määrused)
Kirjalikud õigusallikad: PS(-rahva poolt vastu võetud riigi õiguslik põhikord), formaalne sedus , seadlus(-vorm, mille kaudu Vabariigi President kehtestab õigusnorme), määrus (Valitsus, ministrid, teised riigiorganid), käskkiri, KOV määrus
Haldusõiguse printsiipid
Kohtulahendid
Rahvusvah lepingud
Täiendavad allikad – õigusteaduslikud arvamused
Subjektiivne avalik õigus on subjektile õigusnormiga antud õigusvõime nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist. Subjektiivse avaliku õiguse teooria lähtub sellest, et subjektiivne avalik õigus eksisteerib siis, kui õiguslik ettekirjutus kohustab haldust teenima mitte üksnes avalikke huvisid, vaid ka üksikisiku huvisid.
Subjektiivse av õiguse olemasolu väljaselgitamiseks on vajalik kindlaks teha: kas on olemas õigusnorm, mis kohustab haldust teatud kindlaks käitumiseks ning kas õigusnorm peab isiku huvisid kaitsma.
Subjektiivse avalikke õiguse liigid: õigus osaleda avalikus elus, üksikisiku õ esineda nõudega riigi vastu, õigus vabadustele.
Haldusõigussuhe on õigussuhte üks liik.
Õigussuhe-vähemalt kahe õigussubjekti vaheline õiguslik seos, mis tekib õigusnormi alusel konkreetsest asjaolust. Haldusõigusvõime ja haldusteovõime ->haldusõiguse subjekt muutub haldusõigussuhete subjektiks.
Pädevus-fikseerib vastava institutsiooni poolt täidetavate haldusülesannete ringi ning nende realiseerimiseks vajalike õiguste ja kohustuste mahu.
Esemeks on kõik see, millele suhe on suunatud või mida haldus mõjutab.
Haldussuhete sisu ja liigid:

• Ühekordsed haldusõigussuhted-tekivad konkreetsetest ja ühekordsetest asjaoludest ning nendega ka piirduvad
  
• Kestvad-on õiguslikult suurem tähtsus
  

isikutega seotud

varaga

kasutamissuhted

• Deliktsed-on seotud haldusõigusrikkumisega ja haldusvastutusega
  

Haldusõigussuhted tekivad, muutuvad ja lõpevad teatud asjaolude olemasolul, mis on determineeritudhaldusõigusnormidega->jur.faktid->on sätestatud õigusnormi hüpoteesis
Haldusõigussuhete tekkimise, muutumise ja lõppemise alused:
Jur.faktid:

• Sündmused- asjaolud , mis oma tekkepõhjuste ja kulgemisprotsessi poolest ei sõltu inimese tahtest.
  
• Teod-inimese tegevus. Teos avaldub inimese aktiivne tahteavaldus.
  
  • Õigustoimingud
    
  • halduse üksikaktid-toiming, mis on otseselt suunatud teatud õiguslike tagajärgede tekitamisele.
    
  • halduslepingud
    
  • muud õigustoimingud
    
  • Õigusvastased teod-ei vasta haldusõigusnormi ettekirjutustele.
    

Haldussund
Riiklik sund on õiguslik sund, mida kohaldatakse õigusaktides määratud alustel ja korras. Õiguskorra tagamine.
HALDUSSUND on üks riikliku sunni liikidest.
Haldussundi tunnused:

avaliku halduse sfääris kujunevate suhete kaitse

seda kohaldavad seadusega või seaduse alusel määratud haldusorganid;

kohaldavad väljaspool teenistusalluvussuhteid

eesmärkideks-õigusvastase käitumise lõpetamine, õiguserikkuja vastutusele võtmine
Haldussundi saab kohaldada füüsiliste(p.o. deliktivõimeline) ja jur.isikute suhtes.
Subjektideks võivad olla ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid .
Haldussunnivahendite liigid on: haldustõkendid(mittekaristuslikud sunnivahendid, isiku õiguste ja vabaduste piiramine. Varalised tõkendid, privaatsuse piiramine, isikupuutumatuse ja vabaduse piiramine. Tõkendi kohaldamine on seaduslik sel juhul, kui oli haldusõiguserikkumine) ja halduskaristused (õiguslik repression , mis avaldub õiguserikkuja õiguste ja vabaduste piiramises ja talle täiendavate karistuslike kohustuste panemises. Füüsiliste isikute suhtes kohaldatavad halduskaristused: rahatrahv, eriõiguse äravõtmine ja haldusarest. Jur.isikud: rahatrahv, tegevuse peatamine, tegevuse lõpetamine).
Haldusmenetlus
Praeguseks on Eestis vastu võetud ning jõustunud HMS, kuid see ei tähenda, et seadus sisaldab Eesti haldusmenetlusõiguse kõiki norme. HMS on üldseadus, mis sätestab haldusvaldkondade ühised menetlusnõuded; suur osa haldusmenetluse üksikasjadest tulenevad muudest seadustest või nende alusel antud rakendusmäärustest. Seaduses kirjeldatakse haldusmenetlust halduses tehtavate õigustoimingute kaudu – haldusmenetlus on haldusorgani tegevus haldusakti või määruse andmisel, toimingu tegemisel või halduslepingu sõlmimisel. Haldusmenetlust kui mõistet tuleb eristada halduskohtumenetlusest ja haldusõiguserikkumise menetlusest. Erinevalt kohtumenetlusest korraldab haldusmenetlust täitevvõim. Kohaldamisala täpsemaks piiritlemiseks on HMSi § 2 lg-s 2 ette nähtud menetlused, mida võib käsitada haldusorganite tegevusena , ehkki nad karistussüsteemi arvestades liigituvad karistusõiguse valdkonda. Need on väärteomenetlus – varem haldusõiguserikkumise menetlus – ja kuriteo kohtueelne uurimine .
1.1. Haldusmenetluse põhimõtted

Seaduslikkus
HMSi § 3 konkretiseerib haldustegevusele omast seaduslikkuse põhimõtet, mis lähtub põhiseaduse §-dest 3 ja 11. Haldusmenetlus nagu kogu avaliku võimu tegevus peab toimuma seaduse alusel ja seaduses määratud ulatuses. Seaduslikkuse põhimõte sisaldab kaht komponenti – seaduse ülimuslikkus ja seaduse reservatsioon . Haldustegevuses väljendub seaduse ülimuslikkus avaliku võimu kohustuses juhinduda oma tegevuses põhiseadusest ja Riigikogus vastuvõetud seadustest (vt PS § 3). Reservatsioonipõhimõtte järgimine eeldab, et haldustegevuses on võimalik isikute õigusi ja vabadusi piirata üksnes seaduses ettenähtud alusel.

Proportsionaalsus
Proportsionaalsuse põhimõte on seotud seaduslikkuse printsiibiga. Mõõdupärasus lähtub seisukohast , et riik võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas möödapääsmatud. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

Vormivabadus, eesmärgipärasus ja tõhusus
Haldustegevuses seaduste järgimine ei tohi tekitada olukorda, kus seaduse mõttest tulenev eesmärk jääb täitmata menetluse vorminõuete puuduliku täitmise või nõuete mitmetimõistetavuse tõttu. Täitevvõimu tegevuse paindlikkuse ning pidevuse tagamiseks on HMSi § 5 lg-s 1 seepärast ette nähtud, et haldusmenetluse üksikasjad, sealhulgas menetlustoimingu vormi määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusorgan peab oma tegevuses järgima seaduses ettenähtud vorminõudeid ja arvestama seaduse üldiseid põhimõtteid, milleks haldusmenetluse puhul on menetluse eesmärgipärasus, tõhusus, lihtsus, kiirus ja säästlikkus ning isikule ülemääraste ebameeldivuste tekitamisest hoidumine

Uurimispõhimõte
Haldusorganil lasub kohustus omal algatusel selgitada menetletavas asjas tähtsad asjaolud ja kohustus vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel (HMS § 6).

Avalikkus ja andmekaitse
Üldjuhul on haldusmenetlus avalik, dokumentide avalikustamise piiramine on erandjuhtum. Haldustegevuse avalikkuse kui üldisest huvist ajendatud põhimõtte järgimine on piiritletud kohustusega hoida saladuses andmeid, mille puhul isiku erahuvi kaalub üles avalikkuse huvi saada teavet haldusmenetluse üksikasjade kohta. Need andmed on järgmised: riigisaladust sisaldavad andmed.Üksikasjalikud alused tulenevad riigisaladuse seadusest; ärisaladust sisaldavad andmed.
Haldusorgan
Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Haldusorgani pädevus määratakse kindlaks õigusaktides, näiteks seaduses, määruses või halduslepingus.
Haldusorgani pädevus
Üksikasjalikumalt sätestatakse avaliku halduse ülesanded eriseadustes ning nende alusel antud määrustes. Lisaks välispädevusele, mis väljendub haldusorgani täidetavate ülesannete kogumina, võib asutuste puhul rääkida ka sisepädevusest. Selle kohaselt määratakse halduse siseselt haldusmenetluses tegutsevad isikud, kellele ühtlasi antakse õigus teha otsuseid haldusorgani nimel.
Pädevuse võib jaotada ka ruumiliselt või esemeliselt. Pädevuse ruumilise jaotamise korral määratakse haldusorgani pädevus territoriaalsuse põhimõtet järgides.
Menetlusosaline
Menetlusosaliste hulka ei arvata tõlki, tunnistajat ega eksperti, sest neil üldjuhul puudub otsene huvi menetluse tulemuse vastu.
Menetlusse kaasatud isiku suhtes hakkavad kehtima menetlusosalise õigused, mida ta saab teostada haldusorganiga suheldes.
Menetlusosaline võib menetluses omal algatusel nimetada enda esindaja, kellel on õigus teha tema nimel menetlustoiminguid, nagu avalduste ja taotluste esitamine, asja materjaliga tutvumine jms. Erandlikult on mõne menetlustoimingu puhul siiski võimalik esindaja kasutamine välistada ja seaduse järgi peab menetluses osalema menetlusosaline ise.
Esindus võib olla seadusjärgne või lepinguline .
Füüsilise isiku esindus erineb juriidilise isiku omast selle poolest, et teovõimeline füüsiline isik esindab end ise, juriidilise isiku kui menetlusosalise õigusi teostab ja kohustusi täidab aga selleks volitatud füüsiline isik. Juriidilise isiku seaduslik esindaja on tema juhatus või muu kogu. Haldusmenetluses antakse esindusõigus volikirja alusel.
Menetlusosalise õigused ja kohustused

• Haldusorgani selgitamiskohustus
  

HMSi § 36 kohaselt peab haldusorgan menetlusosalisele või taotlust esitada kavatsevale isikule tema soovil selgitama, mis õigused ja kohustused on isikul menetluses, kui pikad on tähtajad, mis laadi on menetlustoimingud jne.
Antav teave peab olema õige, täielik ning üheselt mõistetav. Menetluse tähtsaid asjaolusid tuleb selgitada tasuta. Kui haldusorgan mõne küsimuse vastust ei tea ega saagi teada, võib ta asja selgitada osaliselt.

• Dokumentide tutvustamise kohustus
  
• Menetlusosalise ärakuulamise kohustus
  

Õigusriigile omane haldusmenetlus eeldab isiku õigust igas menetlusetapis pöörduda haldusorgani poole, et sobivas vormis esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Oma argumente võib menetlusosaline esitada vabas vormis nii suuliselt kui ka kirjalikult.

• Menetluses osalemise kohustus
  

Lisaks õigustele, mis haldusmenetluse seadus menetlusosalistele tagab, näeb seadus ette ka osalemiskohustuse. Kui isik jätab osalemiskohustuse täitmata, võib haldusorgan soodustavat haldusakti andes jätta tema taotluse läbi vaatamata.
Kui isik jätab osalemiskohustuse täitmata koormava haldusakti andmise korral, on võimalik tuvastatud asjaolud tõlgendada menetlusosalise kahjuks, kui menetlusosaline ei esita tõendeid, mida eeldab tõendamiskohustus.
1.5. Haldusakt
Haldusakti mõiste on määratletud HMSi § 51 lg-s 1 järgmiselt: „Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.”
Dokumendi käsitamine haldusaktina ei sõltu dokumendi nimetusest (nt ettekirjutus, otsus, korraldus või käskkiri), vaid sisust.
Üldkorraldus
HMSi § 51 lg 2 käsitab haldusaktina ka üldkorraldust: „Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.”. Ta reguleerib üksikjuhtumit.
Üldkorraldusi on kaht liiki:
1) isikutele suunatud üldkorraldus; seejuures peab isikute ring olema kindlaks määratav üldiste tunnuste alusel. Üldaktidest eristab üldkorraldust see, et reguleeritakse üksikjuhtumit.
2) asjaga seotud üldkorraldus, mille eesmärk on muuta asja avalik-õiguslikku seisundit . Seaduse mõttest tulenevalt peaks siia kuuluma ka avalik-õigusliku seisundi tekitamine ja lõpetamine.
Osa- ja eelhaldusakt
Enne menetluse lõppemist saab haldusorgan otsustada teatud küsimused ette ära. Otsustatud küsimus muutub nii haldusorgani enda kui ka menetluses osalejate suhtes õiguslikult siduvaks. Osahaldusakti ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. Osahaldusakti puhul lahendab haldusorgan asja osaliselt. Osa- ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti kohta kehtestatud menetlus- ning sisu- ja vorminõudeid.
Haldusakti kõrvaltingimus
Haldusakti kõrvaltingimused, mida halduskohus võib teatud juhtudel tühistada ilma haldusakti tühistamata, on: haldusakti kehtivusaja piiramine. Piirangut võib kohaldada kehtivuse algus- või lõpptähtpäevale või mõlemale, lähtudes kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus toimuda võivast sündmusest. Kõrvaltingimust kehtestamata tuleks haldusakt jätta andmata.
1.6. Haldusakti õiguspärasus
Tavaliselt jagatakse õiguspärasuse nõuded kaheks suuremaks rühmaks. Need on järgmised.
Materiaalne ehk sisuline õiguspärasus
haldusakti andmise õiguslik alus (seaduslikkuse printsiip); proportsionaalsuse põhimõtte järgimine; kaalutlusvigade puudumine, kui kohaldatakse kaalutlusõigust;
kooskõla kõrgema astme õigusega, sh põhiõiguste ja õiguse üldpõhimõtetega, nagu õiguspärase ootuse , õiguskindluse ja võrdse kohtlemise printsiip.
Formaalne õiguspärasus
Haldusakti formaalne õiguspärasus eeldab, et haldusorgan:
tegutseb pädevuse piires; järgib ettenähtud menetlust; täidab vorminõudeid
Haldusakti vorm
Kuigi haldusmenetlust läbiv põhimõte on vormivabaduse printsiip, siis haldusakti vormistamise kohta see ei kehti: üldjuhul vormistatakse haldusakt kirjalikult. Eelkõige on see vajalik isiku õiguste kaitseks. Akti adressaadil peab olema võimalik talle haldusaktiga ettenähtud õigustest ja kohustustest üheselt aru saada. Samuti peab isik teadma, miks üldse otsustus tema kohta tehti – see peab tulenema haldusakti põhjendusest.
Haldusakti kohustuslikud osad
Haldusakt koosneb järgmistest osadest: motivatsioon ehk põhjendus; resolutiivosa ehk haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa; vaidlustamisviide ; haldusakti muud kohustuslikud andmed.
Põhjendus koosneb kahest osast:
haldusakti andmise õiguslik alus, st viide õigusakti normile, mis lubab otsustuse teha.
haldusakti andmise faktiline alus ehk kirjeldus tegeliku elu asjaoludest, mis on tinginud haldusakti andmise. Kui haldusakt on antud kaalutlusõiguse aluse, tuleb põhjenduses nimetada kaalutlused, millest haldusorgan on akti andes lähtunud. Resolutiivosa
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav“.Isikule peab olema üheselt arusaadav, mida on riik tema kohta otsustanud ning millised õigused ja kohustused sellest tulenevad.
Vaidlustamisviide
Haldusakti vaidlustamisviitest peavad akti adressaadile selguma tema õiguste kaitse võimalused ning nende õiguste teostamise tähtaeg.
Haldusakti muud kohustuslikud andmed
haldusakti andnud haldusorgani nimetus; haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri; haldusakti andmise aeg.
Vähetähtsad menetlus- ja vorminõuete rikkumised
„Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.“ Juhul, kui sisuliselt õige, kuid menetlus- või vormiveaga haldusakt tuleks igal juhul kehtetuks tunnistada, oleks see menetluse ökonoomia seisukohalt ebaõige, sest võib esineda juhtumeid, kus pärast kehtetuks tunnistamist tuleks sama sisuga haldusakt uuesti anda. Neil on õigus jätta taotlus /vaie/kaebus kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata, kui nad leiavad, et rikkumine on väheoluline ja see ei mõjutanud haldusakti sisulist õiguspärasust. See tähendab, et selline haldusakt jääb kehtima, kuigi tegelikult on ta (formaalselt) õigusvastane. Seetõttu võib ta olla aluseks kahju hüvitamise nõuetele, kui menetlus- või vorminõuete rikkumise läbi on tekitatud kahju. Haldusorgan võib sellise (formaalselt õigusvastase) haldusakti omal initsiatiivil ise kehtetuks tunnistada, et parandada viga.
1.7. Haldusakti kehtivus
Haldusakti kehtivuse algustähtpäev
HMSi § 60 lg 1 sätestab: „Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.” Seega on oluline määrata haldusakti kehtivuse algus- ja lõpptähtpäev ning akti kehtivuse ja õiguspärasuse seos. Haldusakti puhul eristatakse väljaandmise aega – see nimetatakse aktis – haldusakti kehtima hakkamise ajast. „Haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist.” Haldusakti andmise ajal ei ole veel selge, millal adressaat haldusaktist teada saab ja millal akt kehtima hakkab. Haldusakti teatavakstegemise viisid
posti teel - Selleks on kolm viisi: tähtkiri – kui eriseadus või määrus kasutab sõnastust posti teel, tuleks seda käsitada tähtkirjaga saatmisena; lihtkiri – sel viisil võib dokumendi saata, kui seda lubab eriseadus või määrus; väljastusteatega tähtkiri – saadetakse juhul, kui selleks kohustab seadus või määrus. Haldusakt saadetakse taotluses nimetatud aadressil. Kui isik ei ole taotluses märkinud aadressi, mille kaudu ta sooviks haldusorganiga suhelda, või kui haldusorgan annab haldusakti (nt loa peatamine) omal algatusel, mistõttu ta isiku soove ei tea, tuleb dokument isikule kätte toimetada registreeritud elu- või asukoha aadressil. Kui dokument on isikule tema elu- või asukoha aadressil kätte toimetatud või postiasutuses allkirja vastu üle antud, on dokument isikule kätte toimetatud.
Elektroonilise kättetoimetamise korral saadetakse dokument taotluses nimetatud elektronposti aadressil; dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri . Sel viisil võib dokumendi kätte toimetada juhul, kui isik on andnud selleks oma nõusoleku.
Isikule dokumendi kätteandmine tähendab, et haldusorgani ametnik annab dokumendi isiku elu- või asukohas või ettevõtja tegevuskohas üle allkirja vastu teatisel. Nimetatud sätetes on täpselt reguleeritud, kellele ja millal võib dokumendi üle anda ning kuidas toimida juhul, kui isik keeldub dokumenti vastu võtmast.
Avalikult teatavaks tegemise juhud :Dokument tehakse avalikult teatavaks, kui: dokument on vaja kätte toimetada enam kui sajale isikule; puuduvad andmed menetlusosalise aadressi kohta või kui menetlusosaline ei ela teadaoleval aadressil ja tema viibimiskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada; seda nõuab isik, kellel on põhjendatud huvi; sellisel juhul kannab haldusakti avalikult teatavaks tegemise kulud huvitatud isik; haldusakti avalik teatavakstegemine on ette nähtud seaduse või määrusega.
Haldusakti kehtivuse lõpptähtpäev
Haldusakt võib kehtida teatud tähtpäevani, kui see on aktis nimetatud, või kuni kehtetuks tunnistamiseni. Haldusakt võib kehtivuse kaotada ka siis, kui, milleks akt isikut kohustab, on tehtud toiming. Haldusakt võib kehtivuse kaotada ka muudel alustel, näiteks adressaadi äralangemine või aktist tuleneva huvi äralangemine õigusolustiku muutumise korral. Kehtib haldusakt kuni: kehtetuks tunnistamiseni; kehtivusaja lõppemiseni;
1.9. Haldusakti kehtetuks tunnistamine
HMSi § 64 jj käsitlevad olukorda, kus haldusorgan ise tunnistab haldusakti kehtetuks kas omal algatusel või isiku taotluse alusel. Sellist kehtetuks tunnistamist tuleb eristada juhtumist, kui isik vaidlustab haldusakti halduskohtus vaide või kaebuse alusel (tühistamiskaebus). HMSi kehtetuks tunnistamise sätteid kohaldatakse juhul, kui eriseadus ei näe selleks ette erialuseid. Kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohaldatakse ka juhul, kui haldusorgan haldusakti muudab või selle kehtivuse peatab.
Kehtetuks tunnistamisel arvestatavad asjaolud
Haldusorgan peab enne haldusakti kehtetuks tunnistamist lahendama küsimuse, kas seadus kohustab haldusakti kehtetuks tunnistama või keelab kehtetuks tunnistada. Kui sellist seadusest tulenevat piirangut ei ole, siis üldjuhul otsustab haldusorgan kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel. Seejuures tuleb HMSikohaselt arvestada: haldusakti andmise või haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgede mõju isikule; haldusakti andmise menetluse põhjalikkust; kui tähtis on haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjus ning kuidas on see seotud isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega; haldusakti andmisest möödunud aega; muid tähtsaid asjaolusid. Seejärel peaks haldusorgan leidma vastuse küsimusele, kas haldusakt: on selle andmise ajal õiguspärane või õigusvastane; on soodustav või koormav .
Kaaluda tuleb omavahel ühelt poolt isiku usaldust, et akt jääb kehtima, teiselt poolt avalikku ja haldusaktiga koormatud kolmanda isiku huvi. Reegel on järgmine:
1. kui isiku usaldus kaalub üles avaliku huvi ja kolmanda isiku huvi, on keelatud haldusakti kehtetuks tunnistada (HMS § 67 lg 2), näiteks juhtudel, kui isik on: haldusakti kehtima jäämist eeldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara. 2. kui avalik huvi ja kolmanda isiku huvi kaaluvad üles isiku usalduse, võib akti tunnistada kehtetuks, ent isikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise eeldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib (§ 67 lg 3).
Isik ei saa usaldusele tugineda ning haldusorgan ei pea usaldust, avalikku huvi ja kolmanda koormatud isiku huvi kaaluma, kui: halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud (vt HKMS § 9) või kui haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebust läbi vaadatakse; kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis (vt kõrvaltingimus, § 53 lg 1 p 4); isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust (vt kõrvaltingimus, § 53 lg 1 p 2); isik ei ole kasutanud haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt.
Kehtetuks tunnistamise otsustamine
„Haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustab haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal. Muu haldusorgan võib haldusakti kehtetuks tunnistada ainult seaduses sätestatud juhul. Pädevust ületades antud haldusakti võib tunnistada kehtetuks ka haldusakti andnud haldusorgan.” Kehtetuks tunnistamine vormistatakse iseseisva haldusaktiga. Haldusakt muutub kehtetuks sel päeval, millal kehtetuks tunnistamine jõustub, kui haldusorgan ei ole kehtestanud muud aega.
Sunnivahendi rakendamise põhimõtted
Sunnivahendit käsitatakse mõjutusvahendina, mis peaks sundima isikut teatavat tegu toime panema või teatavate tegude toimepanemisest hoiduma. Tavapärast rahatrahvi võib käsitada karistusena, sest trahvi kohaldamiseks tavaliselt piisab seaduses sätestatud teokooseisu ilmnemisest, kohustuse hilisemat täitmist ei arvestata. Haldussunnivahend seevastu eeldab tähtaja andmist, mille jooksul on isikul võimalik kohustus vabatahtlikult täita. Et sunnivahendit käsitatakse mittekaristusliku mõjutusvahendina, on võimaldab sunnivahendit kohaldada korduvalt kohaldada ja ühe sunnivahendi võib asendada teisega, kuni ettekirjutuse eesmärk on saavutatud.
Mõõdupärasuse põhimõtte järgimine eeldab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutab haldusorgan leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaim. Sunnivahendi liigi ja määra valik on haldusorgani kaalutlusotsus seaduses sätestatud ulatuses. Sunnivahendi kohaldajale on antud volitus kaaluda, kas sunnivahendit kohaldada ning mis liiki ja mis määras sunnivahendit oleks kõige otstarbekam kohaldada. Sunniraha ja asendustäitmist omavahel võrreldes võib tulla järeldusele, et asendustäitmine on sunniraha määramisest tõhusam ja asendustäitmise kohaldamine tagab ettekirjutuses määratud kohustuse täitmise hõlpsamini. Asendustäitmise puhul väljendub kõige selgemini haldussunnivahendi kohaldamise üldine eesmärk – kohustuse tegelik täitmine.
Sunniraha
Sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.Sunniraha kohaldamise korral koostab haldusorgan täitedokumendi, mis sisaldab hoiatuses kindlaksmääratud summa tasumise nõude ja tasumise tähtaja, ning edastab selle kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Asendustäitmine
Asendustäitmine tähendab, et ettekirjutuse adressaadile pandud kohustuse täidab pädev haldusorgan või täitmise korraldab kolmas isik. Asendustäitmist kohaldatakse juhul, kui ettekirjutuse adressaat ei ole hoiatuses ettenähtud tähtaja jooksul kohustust täitnud. Asendustäitmist kohaldatakse adressaadi kulul.
Määrus
Määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks.
Määruse õiguspärasus
Määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
Haldusleping
Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks.
Sama õiguspärasus, nagu haldusaktil.

• Koordinatsiooniline haldusleping on sõlmitud õiguslikult staatuselt sama tasemega lepingupartnerite vahel. Subordinatsiooniline haldusleping seevastu on eelkõige sõlmitud avaliku võimu esindaja ning füüsilise võ i eraõigusliku juriidilise isiku vahel.
  
• Sõltuvalt adressaatide arvust ning nende määratletusest eristatakse üksikjuhtumit reguleerivat halduslepingut ning piiritlemata arvu juhtumeid reguleerivat halduslepingut. Enamus halduslepinguid reguleerivad üksik- või vähemalt määratletud hulka juhtumeid. Sel juhul on lepingu reguleerimisese piisavalt täpselt määratletud (sh määratletud üldiste tunnuste alusel). Seevastu piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmitud halduslepingute korralei ole lepingu pooled, menetlusosalised kolmandad isikud (st isikud, kellele lepingust tulenevad konkreetsed õigused ja kohustused) ning lepingu reguleerimisese üksikuna määratletavad.
  
• 
  

Halduseeskiri on haldusesisene akt, mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganitele. Halduseeskirja tunnustena võib nimetada tunnused: 1. halduseeskiri on suunatud vastava ametiasutuse töötajaskonnale; 2. halduseeskirja andmise eesmärk on ühtlustada organisatsiooni ametnike rakenduspraktikat; 3. järgimine on organisatsiooni liikmetele kohustuslik.
RIIGIVASTUTUS
Mõiste vastutus viitab eelkõige õigusvastasele tegevusele. Tegelikult on seaduse reguleerimisala laiem, hõlmates ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise kohta kehtestatud sätteid. Täiendsõna riigi- mõistes riigivastutus tähendab aga seda, et seadus keskendub peamiselt avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamisele, siis on toodud sätted ka õigustloova aktiga tekitatud kahju ja kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamise kohta.
Kahju hüvitamise eeldused
Kahju hüvitamise kaks olulist eeldust :
1) esinema peavad kõik vastutuse alused;
2) isikul on üldjuhul võimalik nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui ta on esitanud esmanõude ehk primaarnõude, kuid sellest hoolimata ei olnud kahju võimalik vältida ega juba tekkinud kahju vähendada. See tähendab, et isikul lasub samuti kohustus võtta tarvitusele abinõud ning tegutseda aktiivselt enda õiguste ja huvide kaitsel . Kui isik pole aktiivselt tegutsenud, siis selles ulatuses ei saa ta hüvitamist nõuda.
Vastutuse alused :
Vastutuse alused on järgmised:
isiku subjektiivsete õiguste rikkumine:Subjektiivne avalik õigus on isikule õigusnormiga (seadus, määrus) antud õigus nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist. isiku õigusi on rikkunud avaliku võimu kandja oma tegevusega avalik-õiguslikus suhtes: Avaliku võimu kandja tekitatud kahjuna käsitatakse igasugust selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. tegevuse õigusvastasus: See tähendab, et tegu on vastuolus põhiseadusega ning seadusega või seadusest alamalseisvate õigusaktidega. Tegevusetus saab olla õigusvastane, kui õigusaktist tuleneb kohustus tegutseda kahjustatud isiku suhtes. põhjuslik seos avaliku võimu kandja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. kannatanule kahju tekitamine: varalise kahju hüvitamise; kahju jaguneb otseseks varaliseks kahjuks ja saamata jäänud tuluks; mittevaralise kahju hüvitamise; tervise kahjustamisega kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamise; tagajärgede kõrvaldamise. süü. Süü olemasolu arvestatakse vaid saamata jäänud tulu hüvitamise ning ametniku vastu regressinõude esitamise korral.
Kahju hüvitamine
Varalise kahju hüvitamine
Kehtib kahju täieliku hüvitamise põhimõte: varalise kahju hüvitamise eesmärk on luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. See tähendab, et tuleb võrrelda enne kahju tekitamist olnud varalist seisu sellega, mis on tekkinud kahju tagajärjel. Et eesmärk on kahju täielikult hüvitada, arvestatakse
kahju hüvitamisel vara väärtust hüvitamisotsuse tegemise aja seisuga. See võimaldab isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärse vara, millest isik on tema õiguste rikkumise tõttu ilma jäänud.
Varalise kahju liigid on järgmised:
1) otsene varaline kahju: kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamise tõttu kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, kahju selgitamiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
2) saamata jäänud tulu: kasu, mida isik oleks ettevalmistust ja muid asjaolusid arvestades tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud . Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Tervise kahjustamise juhul võib kannatanu nõuda järgmiste kulutuste hüvitamist: ravikulud; vajaduste suurenemisest tingitud kulud; töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu, sealhulgas sissetulekute vähenemisest või edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tingitud kahju; hüvitist töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu eest ei saa nõuda osas, milles kannatanul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetuspensioni. Isiku surma põhjustamise, talle kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamise korral on õigus nõuda kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamist, ka kolmandatel isikutel, nagu abikaasa, vanemad ja ülalpeetavad
Mittevaralise kahju hüvitamine
Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist on õigus nõuda füüsilisel isikul.
Isikul õigus saada hüvitist: süüliselt väärikuse alandamine ; tervise kahjustamine ; vabaduse võtmine; kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse rikkumine; au või hea nime teotamine.
Kahju hüvitamise kord
Eksisteerib kolm võimalust:
vastutab füüsiline isik, ametnik või töötaja, kes on kahju põhjustanud;
vastutab avaliku võimu kandja, st üldjuhul riik või kohalik omavalitsus- ei tee vahet, kas isik, kes on avalikke ülesandeid täites kahju põhjustanud, oli ametnik, abiteenistuja, üksikkorralduse täitja või muul alusel tegutseja .
nn segavastutus- mille kohaselt ei vastuta ametnik ega abiteenistuja kannatanu ees vahetult, vaid kannatanu õiguste kaitseks ja võlgniku maksevõime tagamiseks on kannatanule kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja. Kahju hüvitanud avaliku võimu kandjal on aga tagasinõude- ehk regressiõigus kahju põhjustanud isiku suhtes.
Regress : avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik (teenistussuhte, lepingu või üksikkorralduse alusel või muul alusel)
On ametnik kohustatud hüvitama riigile või KOV, kelle asutuses ta kahju tekitamise ajal töötas, üksnes süüliselt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Kui kahju on tekitanud mitu ametnikku ühiselt, vastutab iga ametnik oma süü ulatuses. Süü vormid ( tahtlus , raske hooletus ja hooletus) Kahju hüvitamiseks teeb ametnikku ametisse nimetama õigustatud isik ametnikule kirjaliku ettepaneku nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saamisest alates kolme kuu jooksul. Ettepanekus nimetatakse kahju hüvitamise ulatus, hüvitamise kord ja tähtaeg (vähemalt 2 nädalat) ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud. Ametnik peab vastama ettepanekule kirjalikult, teatades, kas ta hüvitab kahju vabatahtlikult või keeldub kahju hüvitamast. Kui ametnik ei ole ettepanekule õigel ajal vastanud või keeldub kahju hüvitamast või ei ole ettepanekus nimetatud tähtaja jooksul kahju hüvitanud, tuleb kaebus selle esitamise õiguse tekkimisest alates 30 päeva jooksul esitada halduskohtule, et ametnikult hüvitis välja mõista.
Regressi juhud
Kui kahju peavad hüvitama mitu avaliku võimu kandjat (nt nii riik kui ka kohalik omavalitsus), vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. See tähendab, et kannatanu võib valida, kelle vastu ta nõude esitab – kas ainult ühe või kõigi vastu. Kahju täies ulatuses hüvitanud avaliku võimu kandja võib omakorda esitada regressinõude teise avaliku võimu kandja vastu, kelle eest ta on kahju hüvitanud solidaarvastutuse alusel; nõue lahendatakse omavahel või halduskohtus.
Kui halduslepinguga on avalikud ülesanded üle antud füüsilisele isikule või eraõiguslikule juriidilisele isikule, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes on avalikud ülesanded andnud täitmiseks üle; avaliku võimu kandjal on regressinõue asjaomase isiku vastu; nõue lahendatakse halduskohtus.
Avaliku võimu kandja osa ei saa solidaarvastutuse korras nõuda isikult, kes vastutab kannatanu ees eraõiguse regulatsiooni alusel. Kui kahju põhjustanud eraõiguslik füüsiline või juriidiline isik ei ole avaliku võimu kandjaga avalik-õiguslikus suhtes, lahendatakse nõue üldkohtus eraõiguse regulatsiooni alusel.
Alusetu rikastumine
Alusetu rikastumise puhul on tegemist olukorraga, kus ilma õigusliku aluseta on asi või raha läinud üle kas isikult avaliku võimu kandjale või avaliku võimu kandjalt isikule. Alusetut rikastumist ei saa käsitada kahju hüvitamise ühe liigina – tegemist ei ole õigusvastase käitumise sanktsioneerimisega, vaid eesmärk on ära hoida ühe isiku arvel teise isiku vara suurenemine ilma õigusliku aluseta.
Eeldused:
1. Eriseaduse regulatsiooni puudumine
Kõigepealt tuleb kontrollida, kas valdkonda reguleeriv eriseadus ei näe ette nõudeid, mida kohaldada avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise suhtes.
2. Vara üleandmine ühelt õigussubjektilt teisele
Vara üleandmise korral ühe subjekti vara väheneb ja teisel suureneb. Sellisel juhul tuleb eristada seda, kes on alusetu rikastuja ja kes nõude esitaja (kas isik või avaliku võimu kandja), sest regulatsioonid on erisugused:
a) nõude esitaja on isik ja alusetu rikastuja on avaliku võimu kandja.
b) nõude esitaja on avaliku võimu kandja ja alusetu rikastuja on isik.