Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused (1)

Eesti Maaülikool - Kategooriata - Vee elustik
3 HALB
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.
Zooloogia vastused
  • Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad.
    Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks..
    Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus , ärritatavus, liikumine ja sigimine .
    Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid , elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid.
    Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu.
    Enamikul ainuraksetel on püsiva kujuga keha. Kehakuju aitavad hoida tihe membraan ja mõnedel ainuraksel ka sisemine mineraalskelett või keerulise ehitusega ränioksiidist või kaltsiumkarbonaadist kojad. Paljud ainuraksed on värvuselt rohelised, sest neis leidub rohelist valgustundlikku pigmenti, klorofülli. Enamik ainurakseid on liikumisvõimelised. Amööbid kulgevad edasi keha edasi sopistades. Viburloomad liiguvad keerutades ühte või mitut viburit ja justkui kruvides ennast ümbritsevasse vette. Ripsloomad liiguvad edasi keha katvate ripsmete sõudmise teel. Enamik ainurakseid liigub vabalt ringi, vaid vähesed elavad veekogu põhjale kinnitunult. Mõned ainuraksetest viburloomadest on võimelised kasutama päikeseenergiat, et valmistada endale toitaineid süsihappegaasist ja veest. Soojade suveilmadega hakkavad viburloomad veekogudes kiiresti paljunema, põhjustades lühikese aja pärast roheka veepinna teket, mida rahvasuus kutsutakse "vee õitsemiseks". Mõned fotosünteesivad ainuraksed viburloomad, näiteks kerasviburlane, moodustavad kolooniaid . Kerasviburlase koloonia põhimassi moodustab rakukestadest tekkinud sültjas aine, mille pinnal paiknevad koloonia üksikisendid. Koloonias elavad viburloomad sarnanevad ehituselt üksikult elavate viburloomdega, kuid koloonias on loomade tsütoplasmaniidikesed, mis ühendavad üksikuid isendeid. Tänu koloonialisele eluviisile on kerasviburlased võimelised liigutama oma vibureid koordineeritult.
    Tihti hakkab kerasviburlase koloonias mõni viburloom paljunema ja nii moodustuvad kerasviburlase sisse tütarkolooniad. Mõnedel viburloomadel on olemas ka valgustundlik silmtäpp, mille abil nad eristavad valgust ja pimedust . Kui sellised viburloomad tajuvad valgust, ujuvad nad selle poole. Enamik ainurakseid pole aga võimelised fotosünteesiks ja toituvad teistest elusolenditest - bakteritest ja ainuraksetest.
    Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Hulkrakse organismi moodul on elund , mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks. Ainuraksed on näiteks amööbid, silmviburlased, hulkraksed on taimed, loomad.
  • Epiteelkude katab keha või elundi välispinda, vooderdab kehaoosi seestpoolt või moodustab näärmeid. Epiteelkude koosneb peaaegu ainult rakkudest, rakkudevahelist ainet on minimaalselt. Epiteelrakkude kiht on ühendatud selle all oleva sidekoega basaalmembraani abil. Epiteelkoele on iseloomulik kiire regeneratsioonivõime, mistõttu ta etendab olulist osa haavade paranemisel. Marrasknahk , limanahk , näärmekoed.
    Sidekude asub organite ja teiste kudede vahel, skeletis, jne. Seob omavahel kudesid ja elundeid, osaleb organismi ainevahetuse protsessides, kaitsefunktsioon - vastavad rakud veres. Palju erinevaid alaliike , rakkudevahelist ainet on palju, rakud paiknevad hõredalt. Jaotatakse: kõhrkude, luukude, kiuline sidekude, kohev sidekude, rasvkude , veri . Kõhrkude on liigestes selgroolülide vahel. Kõhrkude: ovaalsed või ümarad rakud tiheda kiulise rakuvaheaine sees, rakuvaheaine on vetruv ja väga tihe, kõhrkoerakke nimetatakse kondrotsüütideks. Luukude on skeleti põhikomponent. Luukude: rakuvaheaines palju kaltsiumsooli, on kõva ja vastupidav, rakud on peenikeste jätketega, mis seovad erinevaid luurakke , luukoe rakud paiknevad kihtidena rakuvaheaine sees õõnsustes. Kiuline sidekude on kõigis organeis, moodustab sidemeid, kõõluseid, on nahas, rakuvaheaine on kiududena rakkude vahel. Kohev sidekude on organite vahel, rakud on tähekujulised, rakud paiknevad hõredalt, rakkude vahel on kiud ja koevedelik . Rasvkude on nahaaluses rasvakihis, mõnede elundite ümber, rakud on suured ja rasvarikkad. Veri kannab hapniku, toitaineid, jääkaineid, hormoone, rakuvaheaine on vedel ( plasma ), vererakke on kolme tüüpi: punalibled, valgelibled ja vereliistakud. Pärisnahk, luud , kõõlused, sidemed, veri.
    Lihaskude on lihaste koostises, võimaldab organismi ja organismisisest liikumist, rakud on kokkutõmbumisvõimelised , piklikud rakud, mis koosnevad lihaskiududest müofibrillidest, pärast sündi juurde ei teki, kasvab pikkus ja läbimõõt. Jaotatakse: silelihaskud, vöötlihaskude ja südamelihaskude. Silelihaskude on siseorganite lihastes, käävjad rakud, rakus 1 tuum ja palju müofibrille, kokku tõmbuvad aeglaselt, võivad kokkutõmbunult olla pikka aega, ei allu organismi tahtele, kulutavad vähe energiat. Vöötlihaskude on skeletilihastes, pikad ja paksud rakud, rakus palju piklikke tuumi, on ristipidi vöödilised, kokkutõmbed on kiired, kulutavad palju energiat, alluvad organismi tahtele. Südamelihaskude on südames, rakud on haralised, müofibrillid erineva suurusega, müofibrillid võivad paikneda tuuma suhtes radiaalselt, on ristipidi vöödilised, ei allu organismi tahtele.
    Närvikude esineb lihaste koostises. Ülessanneteks on: ärrituste vastuvõtt, ärrituste ümbertöötlus, ärrituse edasikanne , organite töö koordineerimine . Omapära: neuronid on tähekujulised, jätketega, 2 tüüpi jätkeid: dendriidid ja neuriidid ehk aksonid , neuronid paiknevad närvikeskustes (peaajus, seljaajus, närvisõlmedes). Närvikudedeks on: närvirakud ja närvikiud, meeleelundite andurid , aju.
  • Ainevahetus – sellega tegelevad peamiselt seede -, hingamis- ja erituselundid . Sigimine – selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond. Liikumine – selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed . Ärrituvus – seda kannavad meeleelundid , närvid ja aju.
  • Taksonoomilised põhiühikud: Riik, hõimkond, klass, selts, sugukond , perekond, liik
    Näiteks: loomariik , lõugtundlased, ämblikulaadsed, ämblikulised, ämblikud, hiidämblikulised, hiidämblik
  • Seltsil lõpp –lised, Sugukonnal lõpp - lased , -dae, perekonnal nimisõna ainsuses, liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend. Reeglid on kirjas “Zooloogilise nomenklatuuri koodeksis ”. Koodeks on pädev vaid sugukonna, perekonna ja liigi tasemel. Igal taksonil üksainus kehtiv nimi, kas ladina keeles või ladinapärasel kujul. Nime kehtivuse otsustab prioriteet . Perekonnale ja liigile paneb nime esimene kirjeldaja. Sugukonna nimi tuletatakse tüüpperekonna nimest, lisades –dae. Perekonnal on vormiliseks etaloniks tüüpliik, liigil tüüpisend.
  • Monofüleetiline rühm - see on liikide või teiste taksonite rühm, kuhu kuulub nende ühine esivanem ja kõik sellest kujunenud taksonid . Sellisesse rühma kuulumine ei sõltu sellest, kas liigid on omavahel rohkem või vähem sarnased, ainsaks tingimuseks on ühine päritolu.
    Parafüleetiline rühm - see on selline ühisest eellassest kujunenud liikide või teiste taksonite rühm, kust osa liike (taksoneid) on välja jäänud. Võiks öelda, et parafüleetiline rühm on puudulik monofüleetiline rühm
    Polüfüleetiline rühm - see on liikide või teiste taksonite rühm, kuhu on ühendatud erinevatest esivanematest pärit taksonid. Näiteks põlvnevad luukaladest kahepaiksed , kahepaiksetest roomajad , roomajatest imetajad ning linnud . Vaid viimased on monofüleetilised, aga kõiki käsitleme praktikas omaette klassidena.
  • ARHAIKUM EHK ÜRGEOON Ilmusid üherakulised organismid. Kivistisi : stromatoliidid (võimalikud bakterimattide jäljed). PROTEROSOIKUM EHK AGUEOON Ilmusid mitmekesised bakterite ja arhede kooslused. Tekkisid eukarüoodid ja hulkraksed loomad. Eooni lõpul ilmusid käsnad ja Ediacara fauna . Kivistisi: akritarhid, bakterid , stromatoliidid; 570 miljonit aastat tagasi esimesed käsnade spiikulad, 560 miljonit aastat tagasi Ediacara fauna. Kambrium. Hulkraksete loomade kehaehitusplaanide ja eluviiside mitmekesisus kas-vas kiiresti. Ilmusid peaaegu kõikhõimkonnad. Rohkelt esines mineraalse skeletiga loomi. Ilmusid esimesed kiskjad , algas kiskja -saaklooma "võidurelvastumine". Elu leidus ainult meres. Kivistisi: trilobiidid jt lülijalgsed, teod jt molluskid, käsijalgsed, arheotsüaadid. Ordoviitsium Kambriumis tekkinud hõimkondadele lisandusid sammalloomad . Jätkus mereliste selgrootute mitmekesisuse kasv. Ilmusid esimesed maismaavetikad ja taimed. Ajastu lõpul leidis aset mandrijäätumine ja mitmete liikide väljasuremine. Kivististe hulka ilmuvad sammalloomad, rikkalikult on peajalgseid, tigusid jt molluskeid ning graptoliite, suureneb käsijalgsete ja trilobiitide mitmekesisus. Silur Merelised selgrootud arenesid edasi ja spetsialiseerusid. Soojades meredes tekkisid korallrifid . Toimus selgroogsete kiire evolutsioon , tekkisid primitiivsed käiad. Taimed ja lülijalgsed asustasid maismaa. Kivistisi: korallid , käsijalgsed, trilobiidid, käiad. Devon Kasvas käiade mitmekesisus ja toimus nende laialdane levik. Käiadest evolutsioneerusid neljajalgsed, kes asustasid maismaa. Kivistisi: taimede spoorid , käiad,vanimad neljajalgsed, kärbid, teod ja käsijalgsed. Karbon Taimestik oli lopsakas osjad, kollad , sõnajalad. Taimede mattumisel tekkisid kivisöe-lademed. Poolustel leidis aset mandrijäätumine. Kiiresti kasvas maismaaselgroog- sete jalülijalgsete mitmekesisus. Osal putukatel tekkis lennuvõime. Kiiresti evolutsioneerusid algelised kahepaiksed. Ilmusid roomajad. Perm Kasvas paljasseemnetaimede osatähtsus. Selgroogsete hulgas olid ülekaalus kahepaiksed. Kiiresti kasvas luukalade mitmekesisus. Tekkis Pangea hiidmanner. Ajastu lõpul leidis aset Maa ajaloo suurim massiline väljasuremine, hävis üle 90% mereliste selgrootute rühmadest. Triias Maismaataimede hulgas olid valdavad paljasseemnetaimed , okas- ja hõlmikpuud, palmlehikud ning sõnajalad. Roomajate mitmekesisus kasvas: ilmusid käiaja tiibsisalikud ning dinosaurused . Samuti ilmusid väikesed imetajad. Meredes kasvas ammoniitideja kärpide mitmekesisus. Juura Maismaataimede hulgas olid ülekaalus paljasseemnetaimed ja sõnajalgtaimed. Suurenes roomajate mitmekesisus. Ilmusid esimesed linnud, krokodillid ja kilpkonnad. Mereliste selgrootute hulgas domineerisid ammoniidid , kärbid, teod, merisiilikud , korallid ja käsnad. Kriit Ilmusid õistaimed, mis hakkasid ajastu teisel poolel maismaataimestikus domineerima. Taimedega koos evolutsioneerusid putukad. Mereliste selgrootute hulgas olid valdavad merisiilikud, kärbid ja peajalgsed - ammoniidid ja belemniidid. Jätkus suurte roomajate kõrgaeg nii maismaal, meres kui ka õhus. Kriidi lõpul toimunud massilist väljasuremist, mille käigus hävisid dinosaurused ja palju merelisi loomarühmi, on seostatud meteoriidikatastroofiga. Paleogeen Hiidroomajate hävingu järel algas imetajate kiire evolutsioon. Ilmusid kiskjalised,kabjalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised . Mõned imetajate rühmad - vaalalised ja loivalised - kohastusid eluks veekeskkonnas, siirdudes maismaalt tagasi vette. Austraalias suurenes kukkurloomade mitmekesisus. Neogeen Neogeeni kliima ja loomastik olid sarnased tänapäevastega. Laialt hakkasid levima maod , laululinnud, konnad , rotid, hiired ning rohttaimed . Umbes 7 miljoni aasta eest toimus hominiidide lahknemine teistest primaatidest. Kvaternaar Kvaternaari alguse loomastikus oli nii nüüdisaegseid kui ka Neogeeni ajastule iseloomulikke loomi (nt mõõkhambuline tiiger). Ilmusid inimese vahetud eellased - perekond Homo esindajad, kelle Aafrikas alanud evolutsioon on viinud mõistusega inimese - Homo sapiens ’i tekkimiseni. Suri välja palju loomaliike (nt mammut , karvane ninasarvik ). Mitmeid väljasuremisi seostatakse inimese üha kasvanud mõjuga planeedi elustikule.
    10. Käsnasid nimetatakse ka kõrvalhulkrakseteks, sest neil puuduvad tõelised koed ja organid. Neid võib vaadelda kui protistide eri liikidest koosnevaid kolooniaid. Üksikute rakkude koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem. Kolooniad on asümmeetrilised. Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud (mineraalainet produtseerivad skleroblastid ja orgaanilist ainet spongiini produtseerivad spongioblastid), toitefunktsiooniga amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid ( diferentseerumata rakud, millest vajadusel kujunevad kolooniale vajalikud spetsialiseerunud rakud). Käsnad on meredes laialt levinud paigalise eluviisiga filtraatorid. Magevetes on liike vähe. Vesi, mille panevad liikuma kaelusviburrakud, liigub läbi käsna keha, toob sinna toidu ja hapniku ning viib välja ainevahetusjäägid. Sigivad sugulisel ja mittesugulisel teel (välis- ja sisepungumine). Käsnadele on iseloomulik suur regeneratsiooni võime. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett , mis on väga rabe . Tuntud süvamere liik on veenusekorv . Piirkonnas, kus tuule mõjul vesi liigub, elavad segaskeletiga (räni- ja spongiinainest) liigid. Tuntuim nendest on Vahemeres elav pesukäsn. Eesti magevetes elab kaks liiki käsnasid - järve- ja jõekäsn. Käsnad kuuluvad alamriiki kõrvalhulkraksed, hõimkond käsnad, klassid on: lubikäsnad, klaaskäsnad, päriskäsnad.
    11. Eestis leidub päriskäsnasid – selts sarvkäsnalised, sugukond pesukäsnlased ja järvekäsnlased. N: tavaline pesukäsn, jõekäsn, järvekäsn. Käsnadel on viburiskambrid, okised (e.skleriit e. spiikula) ja sisepungad (e.gammula).
    12. Alamriik pärishulkraksed, kiirelised e. kahekihilised, hõimkond ainuõõssed e. kõrveraksed ja hõimkond kammloomad e. kleepraksed. Klassid: hüdraloomad(2 alamklassi – hüdralaadsed, putkloomad), karikmeduusid, täringmeduusid, õisloomad. Mõned hüdralased moodustavad meres koralle(lubitoes ümber polüübi koloonia). Al.kl.Putkloomad – soojades meredes, ujuvad merepinnal, ujupõieks on meduusikellukas, mille küljes ripub pikk hargnenud vars .N: meripõis e. Portugali laevuke. Kl.õisloomad – elavad vaid meres, ainult polüübid N: meriroos , merinelk, kivikorall, korkkorall, punane vääriskorall, merisuleline. H.Kammloom – elavad meres, röövloomad. Ovaalsed, meduusitaolised, kehapinnal 8 rida kammitaolisi sõudeplaate, 2 kleeprakkudega kombitsat.
    13. Eesti vetes leidub hüdraloomi ja karikloomi. Kiireline sümmeetria: kere ja kombitsad . Al. Kl.Hüdralaadsed: Kehasein 2e kihiline + rakkudeta mesoglöa, ainus kehaõõs. Epiteelis lihaskiududega rakke, näärme ja närvirakke, sugurakke , kõrverakke. Kõrverakud: mürki süstivad, püünisniidiga, kleepuvad. Piiratud liikumisvõime(võib kohta vahetada, vaksates), saagi seedimine osalt kehaõõnes, lõplikult rakusiseselt. Sigivad pungudes, suguline sigimine(mageveevormidel!) vastseta. RÖÖVLOOMAD. Hüdraloomad elavad põhiliselt meres, toimub põlvkondade vaheldumine : polüübid(kolooniatena) ja meduusid. Läänemeres elab järvetõlvik, pisike kombitsateta hüdraloom Protohydra leuckarti. Karikmeduus – põlvkondade vaheldumine: meduus ja polüüp, kombitsad, suujätke, 4 osaline magu , meeleelundid ja lihased paremini arenenud kui hüdraloomadel. Vastsest arenev polüüp hakkab eraldama uusi meduuse. Läänemeres elab millimallikas e. meririst (Aurelia aurita)
    14. Placozoa ja Mecozoa kuuluvad väidetavalt pärishulkraksete rühma. Placozoa ja mecozoa. neil loomakestel pole muud sümmeetriat kui ülemine ja alumine pool. Kaks erinevat epiteelikihti. Aga on eristunud isend, kes aktiivselt liigub. Võibolla sekundaarselt lihtsustunud?
    15. Kahekülgsed (Bilateria) on bilateraalsümmeetrilised loomad. Erinevalt kiirelistest (radiaalsümmeetriaga loomad) on neil nii ees- kui tagaots ning parem ja vasak külg. Kahekülgsete hulka kuuluvad enamik loomade hõimkondi, tähtsamad, kes välja jäävad on käsnad ja ainuõõssed. Tavaliselt loetakse kahekülgsete alla ka okasnahksed , kelle vastsed on bilateraalsümmeetrilised, suguküpsed isendid aga radiaalsümmeetrilised. Peaaegu kõikide kahekülgsete keha on arenenud kolmest lootelehest: endo -, meso- ja ektodermist. Kiirelised ehk kahekihilised (Radiata; kasutatud ka nimetust Radialia; eesti keeles on kasutatud ka nimetusi kiirloomad ja radiaalsümmeetrilised loomad) on radiaalsümmeetrilised loomad päriskhulkraksete alamriigist. Üldjuhul loetakse siia kaks hõimkonda: ainuõõssed ja kammloomad.
    16. Radiaalsümmeetria e kiireline sümmeetria tähendab, et loomast on võimalik läbi suunata üks kujuteldav kesktelg ja kõik tasapinnalised lõiked piki seda kesktelge jagavad looma peegelpildilisteks poolteks . Radiaalsüm loomadel puudub pea või ettepoole suunatud kehaehituse orientatsioon ja reeglina elavad nad vees v kinnitunult kuskile (lihtsamad organismid). Bilateraalsümmeetria ehk kahekülgne sümmeetria tähendab, et loomast on võimalik läbi paigutada ainult üks mõtteline sümmeetriatasand, mis jagab looma kaheks peegelpildiliseks pooleks. Bilateraalsümmeetrial on selgelt eristunud keha esi- ja tagapool, ka selgmine ja kõhtmine ning kaks külgpinda. Keha eesotsas on pea, kus on meeleelundid, kesknärvisüs ja ka suu ( heureka !). Pea teke ja bilateraalsüm on evolutsioonis eeltingimus suunatud liikumisvõime tekkimisele. Bil-süm loomad on aktiivsed (tänu peas asuvatele meeleelunditele).
    17. Sammsümmeetria e metameeria . Kehaosad korduvad keha pikitelje suunas. Esineb pea kõikidel loomadel. Näiteks käsnad, ussid jne
    18. Hõimkond lameussid, kl: ripsussid , ainupõlvsed, imiussid e. kahepõlvsed, paelussid
    Ripsussid- meres, magevees , harva mullas. Väikesed või õhukesed, kehapind ripsmelise limanahaga. Kulgevad libisedes, harvem ujudes või roomates. Regeneratsioon . Enamasti röövloomad. Suu asub kõhupoolel, pärakut pole, hermafrodiitne suguelundkond Ainupõlvsed – parasiidid, peamiselt kaladel , eriti nende lõpustel. Lame keha, tagaotsas kinnitusketas, ees iminapad , kõhtmine suu, hermafrodiidid, ripsmeline vastne , peremeeste vahetust pole. Kahepõlvsed e. imiussid – parasiidid, põlvkondade ja peremeeste vahetusega, lõpp- peremees selgroogne , vaheperemees limune . Mitu vastsejärku, 2 iminappa Paelussid – parasiidid, enamasti põlvkondade ja permehe vahetusega, selgroogsete sooles ja mõnes selgrootus. Eesotsaga (päis e. skooleks) kinnituvad soolele, toituvad kogu keha pinnaga, keha koosneb lülidest, kus on suguelundid (hermafrodiidsed).
    19. Ripsussid - Väikesed või õhukesed, kehapind ripsmelise limanahaga. Kulgevad libisedes, harvem ujudes või roomates. Regeneratsioon. Enamasti röövloomad. Suu asub kõhupoolel, pärakut pole, hermafrodiitne suguelundkond. N: selts kolmehaarmelised – piimjas valgelamelane; selts torusoolelised. Kärssussid – veidi ripsusside moodi. Lameda ripsmelise kehaga , iseloomulik pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas. Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid.
    20. Ainupõlvsed - parasiidid, peremeeste vahetust pole. Peamiselt kaladel, eriti nende lõpustel. N: kaksikuss e. liit-kaheksanaplane (Diplozoon paradoxum)-karplastel, sõrmikketaslane- karpkalalaste uimedel ja nahal, harilik haakketaslane – karpkalalaste lõpustel, mitusuulane-nugib konnade kusepõies. Kahepõlvsed e. imiussid - lõpp-peremees selgroogne, vaheperemees limune. N: maksakaan-lambas ja teos, harilik vereimiuss-inimese veresoontes ja vastsena veetigudes. Paelussid – põlvkondade ja permehe vahetusega N: laiuss – tangud röövkalas, inimese sooles saab täiskasvanuks, linnuroni – vageltang elab kalas , täiskasvanult veelindude sooles, laipea-nelkuss – vastsena väheharjasusside kehaõõnes, täiskasvanuna karpkala sooles.
    21. Mikroskoopilised, töntsaka kehaga. Ees, suu ümber ripsmetest keriaparaat, nii toitumiseks kui ka kulgemiseks. Taga paaritu jalg kahe varbaga. Jäigad kitiinist hambad. Filtreerijad ja röövloomad. Planktonis, veepõhjas, samblas.Vastsejärku pole, põlvkondade vaheldumine. Filtreerivad siseveekogudes vett.
    22. Ümarussid - Väliskujult on ümarussid kõik üsna ühtemoodi. Pulkjas teravate otstega keha, paks kolmekihiline kutiikel, mistõttu kasvades kestuvad.sirge sool, pärakuga tagaotsas. Vastsed üsna täiskasvanute sarnased.meres, magevees, mullas, ka palju taimede ja loomade parasiite. N: varbuss, sireuss, liimuksolge, naaskelsaba, keeritsuss, guinea niituss, kiuduslased. Jõhvussid – väliselt sarnased ümarusside sugukonda kuuluvate kiudussidega. Pikad ja silinderjad, enamasti tumedad. Isasel saba harkjas, vastne kidalise kärsaga, väljub munast peremehe sooles. Nugivad ja kasvavad suureks putukates, väljuvad (alati vette)vaid sigimiseks.N: Gordius aquaticus.
    23. Meie magevetes elavad ümarussid on jagunemata kehaga, nahk on neil sile ja värvitu. Ujuvad ja tungivad vingerdades läbi põhjasetete. Enamik on mikroskoopilised, mõni kuni 10 mm pikkune . Suurim meie vetes elav ümaruss on Dorylaimus stagnalis. Neid võib leida järvede ja jõgede põhjasetetest. Toituvad orgaanilisest ainest, mis settib veekogude põhja.
    24. Kummarloomad. Kinnitunud, enamasti koloniaalsed, enamasti meres. Loomik peekri kujuline, tolle servas kombitsad, mille ripsmed suunavad vett keskelt eemale. Suu ja pärak mõlemad keset kombitsaid, vars kinnitub looma seljapoolele. Ärritamisel vars kõverdub (kummardub). Ilma tsöloomita, sees parenhüüm. Hermafrodiitsed. Ripsmeline vastne. Enamasti sigivad mittesuguliselt, pungudes. Põlvnemine vaieldav. Varem ühendati sammalloomadega (Bryozoa, Ectoprocta). Mõlemail on teisene, kuigi mittetäielik, kiireline sümmeetria! Koloonialised loomad, polüübi moodi varreliste loomikutega. Loomik koosneb kehast ja kombitsakaarmest ehk lofofoorist arvukate kombitsatega, mille ripsmed ajavad veevooluga toidukübemeid kombitsapärja keskel asuva suu poole (ülalt alla, mitte külgedelt keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe - ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid .
    25. Kõikidel esineb mingis elustaadiumis kidaline kärss. Jõhvussil vastne kärsaga; siilussil pikkade harjastega eesots(kidalise kärsa moodi), vastne sarnane; rüüloomal katavad harjased kogu pead, vastne sarnane, vähem okkaline; kidakärss –ees kidaline kärss kinnitumiseks, vastne samasugune ; keraskärss – eesotsas sissetõmmatav ruljas ogaline kärss.
    26. Alamatel ja kõrgematel ussidel on mitmeid ehituslikke erinevusi: kõrgematel ussidel esineb metameeria, vereringe ja teisene kehaõõs ehk tsöloom; alamatel ussidel need puuduvad.
    27. Suu on esimese ripsmepärja taga, pärak tagaotsas. Kõrgematel ussidel, rõngussidel
    28. Bilateraalsümmeetrilised, lülistunud kehaga ussitaolised loomad. Keha esimene lüli kannab nimetust prostomium, viimane pügiidium, vahepealsed lülid on üksteisega sarnased ehk homonoomsed. Keha katab nahklihasmõik, kutiikula puudub. Nahas palju limanäärmeid ja sageli ka harjaseid. Närvisüsteem on nn nöörredeltüüpi, koosneb peatängust ja sealt lähtuvatest paarilistest närvitüvedest. Igas lülis on lisaks peatängule veel üks paar närvitänke. Meelelunditest on arenenud täppsilmad ja kompimis-, haistmis- ja maitsmismeel. Vedelikuga täidetud kehaõõs on sageli jaotunud vaheseinte ehk septide abil kambriteks. Vereringesüsteem on suletud, koosneb selgmisest ja kõhtmisest pikisoonest ja neid ühendavatest ringsoontest ning selles voolab sageli hemoglobiinirikas veri. Eesmised ringsooned on paksemate lihaseliste seintega ja talitlevad südametena. Erituselunditeks on metanefriidid ehk avatoruneerud, mis asuvad kahes lülis, algavad ühes ja avanevad järgmises. Sooltoru on enamasti ruumikas ja sageli lisanäärmetega selle esimeses osas. Liitsugulised, sigimiselundid ainult mõnedes või spetsiaalsetes sugulülides. Areng otsene või läbi vastsestaadiumi. Jaotatakse kolme rühma: Hulkharjasussid , vöösed ja ketasussid.
    29. Enamasti meredes, ~8000 liiki. Igal kerelülil kummalgi pool jäsend, ülemise ja alumise sagaraga, igal sagaral kimp harjaseid. Peas järked, silmad jm meeleelundid. Roomavad, vingerdavad, ujuvad, uuristavad. Erinevaid toitumisviise, osad parasiidid. Suguta ( pungumine , paratoomia) ja suguline sigimine, sugurakud lastakse vette, Trohhofoor.N: liivatõlv (Põhjameres),Spirorbidae, ketasuss, Eestis – harilik harjasliimukas.
    30. Mullas, magevees, meres. Kehaseina epiteeli paksend -vöö, mis talitleb paaritumisel ja munemisel.Mõlemasoolised,areng otsene.Harjased 4 kimbuna alates II lülist, tsöloom, parafüleetiline rühm( neist põlvnevad kaanid ), On sette ja mullasööjaid, seene ja vetika sööjaid, röövloomi ja parasiite. Eestis 100 liiki. Sugukonnad:Vihmauslased, valgeliimuklased – mullas,lühikeste lihtharjastega; klaasliimuklased, rabeliimuklased, mudatuplased-veekogudes, osadel pikemad harjased; vähikaanlased – jõevähi koorikul, kaanide moodi, harjasteta, iminappadega, kaks kitiinset lõuga.
    31. Erinevad senivaadeldud liikidest selle poolest, et nende keha ees- ja tagaosas moodustub iminapp . Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda . Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma - verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu , mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad munevad kookonisse, mille mõned liigid paigutavad maismaale. Areng otsene. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan , ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan .
    32. Hulkharjasussid- on suguta sigimist (pungumine, paratoomia), sugurakud lastakse otse vette, Trohhofoor. Vööussid – suguelundid vaid vähestes, kindlates lülides. Kehaseinal vöö, mis talitleb paaritumisel ja munemisel.Mõlemasoolised, munemisel eritab vöö kookoni, millest uss tagurpidi väljub, jättes kookonisse mune ja partneri seemet . Seeme säilitatakse seemnehoidlas. Areng otsene.
    33. Väheharjasussid - harjased 4 kimbuna alates II lülist või puuduvad, tsöloom, parafüleetiline rühm( neist põlvnevad kaanid). Kehaseina epiteeli paksend-vöö. Kaanid – Paarituvad, munevad kookonisse. Suguavad paaritud . Neil puuduvad harjased ning kehalülisid pole väljaspoolt näha. Kaanidele on iseloomulik iminapp
    34. Loomariigi suurimaid hõimkondi, 50 000 liiki. Enamasti meres, palju ka magevees, maal. Limane kehapind, paaritu lihaseline jalg. Lubjast ja sarcainest koda, mida vooderdab ja eritab mantel . Mantliõõnes lõpused. Lülistumata, lahtine vereringe, süda, närvirõngas – 4 närvitüve, võivad olla kombitsad, silmd. Ühe või mõlemasoolised, sugurakke väljastavad neerud , vastne algul trohhofoor, hiljem purjukvastne e. veeliger. Mage ja maismaavormidel enamasti paaritumine , kudu ja otsene areng. Kl:torbiklimused, soomuslimused, vagellimused , teod e.kõhtjalgsed, karbid, lasnjalgsed, peajalgsed.Torbiklimused – väikesed mereloomad , paaritu sümmeetriline koda nagu terava tipuga mütsike, kettakujuline jalg, lõpused, lihased.N: Noepilina, Soomuslimused – mereloomad, lamedat ovaalset keha katab 8 järjestikusest plaadist koda.Jalg ja mantel koos moodustavad kividele liibuva iminapa.Pea mandunud , südamepaun kahe suure haruna , toiuubad hõõrlaga kividelt pealkasvu kraapides. Lahksoolise, mõned hauvad mune, trohhofoor –vastne N: mardiklimune Vagellimused – väikesed mereloomad, ussjas keha vähearenenud peaga, ilma kojata. Kõhupool nõrkade lihastega, ripsmeline, kas lame või vaona, mandlil lubinõelad. Kaevuvad settes, roomavad põhjapeal ja söövad väikesi organisme, kõrverakseid., mõlemasoolised, trohhofoor. N: Chaetoderma nitidum Teod e. kõhtjalgsed - Lülistus ja kahekülgne sümmeetria kadunud, sisused selja pool koja sees, mis on pikitelje ümber spiraalselt keerdunud . Kojast sirutub välja lihaseline jalg ja meeleelundeid kandev pea. Mantliõõnes 1 lõpus, suus hõõrel, erinevad toitumisviisid. Mõlemasoolised ja lahksoolised, sisemine viljastamine enamasti; meres trohhofoor, purjukvastne. Al.kl. eeslõpuselised, tagalõpuselise, kopsreod. Eeslõpuselised – meres, vähem magevees, koja avaga sulgeb kaanega . Taimesööjad, röövloomad, parasiidid. N:meres - kauri, merikõrv, liudkodalane, rapaan, ranniklane. Tagalõpuselised – ainult meres, paljud on muutunud uuesti kahekülgselt sümmeetriliseks, pärak taga, mõnedel koda ja mantel mandunud, kehaseinas lubinõelad. On ujuvaid, isegi planktilisi vorme, pikkade jätketega, hoiatusvärvusega. Paljud röövloomad. N: merijänes, nagajalg. Karbid e.liistaklõpuselised – meres ja magevees, koda kahest poolmest (vasak ja parem), ümbritsevad kogu pehmet keha,pea on mandunud, mantliõõnes kahel pool lõpused, kojast võib välja sirutuda lame, kiiljas jalg.Taga mantlis 2 ava, sifoonid välja. Suu ja pärak mantliõõnes, toituvad filtreerides või sifooniga. Võivad kaevuda, vabalt lamada, kinnituda, auke puurida.Ebamasti lahksoolised, viljastamine vees või emas. Meres vastsed – trohhofoor ja veeliger. N: kaunkarbid, kammkarp , austerlased, söödav rannakarp , südakarp, pärlikarp. Lasnjalgsed – väike rühm mereloomi. Koda kõvera ahaneva toruna, mõlemad otsad lahti. Mantliõõs pikk, lõpuseid pole, lühike kärss, mille tipus peenete kleepuvate kombitsatega suu.. elavad settessse kaevudes, söövad pisiorganisme, lahksoolised, välise viljastamisega, vastne trohhofoor, veeliger. N: harilik merikihv. Peajalgsed – kõrgelt arenenud liikuvad mere röövloomad. Kõige kõrgemalt arenenud närvisüsteemiga selgrootute rühm. Koda mandunud, jala asemel kindel arv haarmeid,mis ümbritsevad pärjana suud , haarmeil iminapad.moka moodi lõuad, hõõrel. Peaaju , suured keerulised silmad, 3 südant, sinine veri, pehme kotjas tagakeha. Ujuvad reaktiivjõul, tagakeha ees. Lahksoolised, viljastamine mantliõõnes, otsene areng, ilma moondeta. N: kalmaar , kaheksajalg, seepia .
    35. Lülistus ja kahekülgne sümmeetria kadunud, sisused selja pool koja sees, mis on pikitelje ümber spiraalselt keerdunud. Kojast sirutub välja lihaseline jalg ja meeleelundeid kandev pea. Mantliõõnes 1 lõpus, suus hõõrel, erinevad toitumisviisid. Mõlemasoolised ja lahksoolised, sisemine viljastamine enamasti; meres trohhofoor, purjukvastne; magevees ja maismaal otsene areng. 30 000 liiki, Eestis vees 60.Koja ehitus – keerits, tipp, naba, tipp liikumisel taha suunatud, keerdumine paremale või vasakule, sarvkiht, lubjast prismakiht, pärlmutterkiht. Osadel kaas ava sulgemiseks, kaas on jala osa. Al.kl. eeslõpuselised, tagalõpuselise, kopsreod. Eeslõpuselised – meres, vähem magevees, koja avaga sulgeb kaanega. Taimesööjad, röövloomad, parasiidid. N:meres - kauri, merikõrv, liudkodalane, rapaan, ranniklane magevees – ematigu (jõe, järve ematigu), keeristigu (harilik-, lombi-), sulgtigu (koonusjas-, ketasjas-), vesiking, Erinevad õmbluse sügavuselt, kaane erinevus. Kopsteod – kohastunud elule maismaal ja magevees. Lõpused kadunud,mantel talitleb kopsudena, hingates õhku, koja suue kaaneta. Mõnel koda mandunud (nälkjad). Taimesööjad, mõned röövloomad, mõlemasoolised, paarituvad, koevad, areng otsene. N: Eesti magevees – harilik mudatigu e. mudakukk (väike ja suur sootigu, piklik ja munajas ja kõrvukas punntigu), väike labatigu, sarvtigu, põistigu (keerits vasakul), napptigu(järve-ebanapp, jõe-napptigu). Eesti maismaal – viinamäetigu, kiritigu , kirju ketastigu, põllunälkjas.
    36. Eestis 60 liiki. Läänemeres elavaid riimveevorme:Macoma baltica, Cerastoderma lamarcki, Mya arenaria, Mytilus edulis. Suured mageveekarbid: perek.Jõekarp, järvekarp, ebapärlikarp, rändkarp N: söödavad rannakarbid, Balti lamekarp, suur järvekarp, harilik järvekarp, kiiljas jõekarp, piklik jõekarp, paks jõekarp, eba.pärlikarp. Väikesed mageveekarbid: keraskarplased, herneskarplased. Enamasti on lahksoolised, viljastumine vees või emas.meres vastsed – trohhofoor ja veeliger. Järvekarbil pihtvastsed e. glohhiidid.Looted on ema lõpustes, glohhiid nugib kala uimes .
    37. Kuuluvad erinevasse alamklassi. Rändkarbid võivad elada kinnitunult jõekarbil. Toituvad filtreerides või sifooniga sette pinnalt kogudes.Võivad jala abil edasi liikuda .
    38. vt küsimus 34
    39. Rõngussidel on iseloomuli lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria aga limmused on lülistumata. Limmustel on tsöloom maandunud südamepaunaks aga rõngussidel on igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber. Limmuste keha katab lima ja lubja ja sarvainest koda. Rõngussidel seda ei esine. Mõlemal rühmal esineb pärgvastne ehk trohhofoor.
    40. Lülijalgsed. Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid – Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor
    Rõngussid. Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks kerelülidele on rõng- ussidel harjasteta peasagar (prostoomium) ja pärakulüli (pügiidium). Peasagaral rohkem meeleelundeid (kombitsad, silmad). Suu esimesel kerelülil. Edasi: neel, söögitoru, (vahel ka magu), sirge kesksool , pärasool. Mõnel on neelus kitiinsed lõuad. Erituselundid (segmentaal-elundid): enamasti metanefriidid, lahtise ripslehtriga ja dissepimenti läbiva juhaga, üks paar igas lülis. Veresooned : pikutine seljasoon ja kõhusoon, lülides ringsooned. Seljasoon tuikab suunaga ettepoole. Lahustunud hemoglobiin. Suu kohal on rõngussidel peaaju, neelu ümber närvirõngas, edasi igas lülis kõhupoolel algselt paariline tänk; neid ühendavad pikutised närvitüved. Paarilised tängud ja tüved (“nöörredel”) enamasti ühtseks kõhtmiseks närviketiks kokku kasvanud. Tsöloom on vesiskelett, millele toetuvad lihased kulgemisel . Ühtlasi ka ringevedelik, lisaks soontes voolavale verele. Värvita, võib sisaldada rakke – tsölomotsüüte. Lahk- või mõlemasoolised. Merelistel pärgvastne ehk trohhofoor, ripsmetuti ja ripsmepärgadega. Sellel olemas peasagar, kere ja pärakulüli.
    41. Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud. Need, vesikirbulistega mõõtmetelt sama suured vähikesed, erinevad viimastest oma sihvakama (tilgakujulise), tagasuunas aheneva keha poolest. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Aerjalaliste hulka kuulub palju merelisi liike, kes on üle läinud ektoparasiitsele eluviisile. Selle tulemusena on nende välimus tundmatuseni muutunud ning ainult munapakendid keha tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega. Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. Vääneljalalised on lisaks vesikirbulistele ja aerjalalistele alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitub vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ( kivid , pangad ka laevakere ) ja täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid on substraadiga seotud jäigalt, lihaselise jalakese abil substraadiga seotud nuivähid saavad aga ennast substraadi suhtes liigutada. Vääneljalalistega on lähedalt setud ka kottvähk, kelle valmikustaadium möödub krabi kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Kottvähi puhul on meil tegemist äärmusliku parasitismi vormiga , kus loom on kaotanud kõik täiskasvanud vähile iseloomulikud tunnused. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega ( kahepoolne pantser ), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad suised , üks paar ülalõugu ja kaks paari alalõugasid. Rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks. Ka siseelundid on ülemvähkidel palju keerulisema ehitusega. Närvisüsteem on hästi arenenud ja koosneb peatänkudest ning kõhtmisest närviketist. Meeleelunditest esinevad neil paarilised liitsilmad (paiknevad varrekestel ning vähk saab neid vajadusel keha eesosas paikneva jätke ehk nokise alla tõmmata), kotikujulised tasakaaluelundid (paiknevad tundlate alusel), kompimis-, haistmis- ja maitsmiselundid . Jõevähi maos on toidu peenestamiseks kitiinjad maohambad ning filter, mis ei lase piisavalt peenestamata toitu maost edasi. Mao seintes paiknevad ka lubiaine varud nn vähikivikestena. Seedelundiks on suur, kaheosaline maks. Vereringeelundkond on neil väga hästi arenenud ning veri voolab enamiku teest veresoontes. Süda paikneb jõevähil selgmiselt ning sellest väljuvad veresooned viivad vere kehasse. Tagasiteel koguneb veri kehaurgetest alumistesse veenidesse, läbib lõpused, kus rikastub hapnikuga ning jõuab tagasi südamesse. Seega on nende veri nii toitainete kui ka hapniku transportija kehas. Erituselunditeks on tundlate alusel paiknevad antennaal- ehk rohelised näärmed. Ülemvähid on lahksugulised ja neil esineb suguline dimorfism . Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside järgi järgmistesse rühmadesse. Ujuvähid on väikesed, suhteliselt saleda keha ja pikkade peente jätketega. Neid, veekihis elavaid parvelise eluviisiga vähikesi võib nimetada üldnimega krevettideks. Ronivähid tegutsevad veekogude põhjal. Nende hulgas eristatakse kolm ehitusplaani. Pikahännalistel vähkidel on pikk tagakeha. Nende tüüpiliseks esindajaks ongi jõevähk. Peale jõevähi on Eestist idapoolsetel aladel tuntud veel kitsasõraline jõevähk. Meres elavad jõevähist tunduvalt suuremad homaarid (kaaluvad kuni 7 kg) ja langustid. Kõduhännalised on vähid, kelle tagakeha meenutab ussitaolist, õhukeste katetega jätket, mis tuleb peita teo koja sisse. Nii elavadki need vähid merepõhjas, igaüks omas " majas " ning kannavad neid kogu elu jooksul kaasas. Sellise eluviisi tõttu on neid hakatud nimetama erakvähkideks. Tuntud erakvähiline on troopilistel aladel elav kookosevaras. Tema arengus on toimunud sellised muutused, mis sunnivad täiskasvanud vähki veest väljuma ning ülejäänud elu maismaal veetma . Seejuures lahkub ta kojast ning tema tagakeha kattub tugevate kitiinplaadikestega. Vette läheb ta ainult sigima. Lühihännalisi vähkisid on hakatud nimetama krabideks. Nendele on iseloomulik laiovaalne pearindmik, pikad ja tugevad rindmikujalad (eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini. Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandid ja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega. Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk ja jõe kirpvähk, kes moodustavad olulise osa kalade toidus.
    42. Aerjalgsed – tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid – sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed)– tillukesed, pikad tagumised tundlad ,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba -händur- röövloom, tavaline klaasik, järve- silmik . Karpvähid – Mage ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis.Tillukesed, kelle keha on peidetud kahest poolmst koosneva , kitiinist koja sisse, lukuköidik, lukuhambad, 1 sulgurlihas. Kõnnivad, ujuvad, lõpuseid pole, lahksoolised, munast koorub nauplius, ei kestu.
    44. 8 rindmikulüli, tagakehal ka jalad, lahksoolised, meres nuplius, sageli põhiline vastsevorm okikvastne e.zoea, emasel munad haudepaunas, väljudes täikasvanu moodi. Meres, magevees, harva maismaal.Seltsid: kirpvähilised, kakandilised, müsiidilised, kümnejalalised, hiilgevähilised. Kirpvähilised – kirpvähk( järvve ja jõe.kirpvähk), tavaline kootvähk kakandilised – vesikakand,, harilik mullakakand. Müsiidilised- reliktne kuulmiksaba; suur hulklõpuslane. kümnejalalised- harilik jõevähk,(Eestis pole-kitsasõraline jõevähk, signaalvähk) Meres - Homaar, erakvähk, krabid (signaalkrabi), krevett, garneel . Hiilgevähk – krill .
    45. Vees tekkinud, tänapäeval maismaal, kaks kehapiirkonda –pearindmik( suised ja 4 paari jalgu ) ja tagakeha( võivad olla jäsemed). Kehalüli pearindmiku ja tagakeha vahel, tundlaid pole, esimene paar suiseid lõugtundlad, lahksoolised, paarituvad, maismaal otsene areng.KL: ürglõugtundlased, ämblikulaadsed, hiidjalgsed. Ürglõugtundlased – meres, suur pearindmikukilp, tagakeha lõpeb pika ogaga, merepõhjas N: odasaba, meriskorpipnid. KL ämblikulaadsed – siia kuuluvad ämblikud, lestad , skorpionid jne. maismaal ja magevees, kopsud , õhu hingamiseks osadel trahheed , lõugtundlad, saagi rebimiseks või tühjaksimemiseks, tihti mürginäärmd. 4 paari küünisega jalgu. Paaritumine, otsene areng.
    N: skorpionilised – tagakeha tagaosa pikk ja peenike , lõpeb mürginõelaga.Suured sõrad, kopsud, sünnitavad poegi ja kannavad neid kaasas, kuival pinnal. – Eestis raamatuskorpion.
    Hämmalised – karvased ja väledad röövloomad,pole mürgised,emane valvab ja hooldab pesakonda, kõrbes.Ämblikud – röövloomad, küüniste tipus mürginääre, seedimine kehaväline, toit imetakse sisse, tagakeha tipul võrgendinäärmed, eritavad valgulise koostisega niiti, esineb suguline kahekujulisus, mõned liigid ka magevees.N: vesiämblik, hiidämblik Lestad – väikesed, enamasti mikroskoopilised, pearindmik ja tagakeha kokku sulanud, lühikesed suised, võib olla imikoonus, 4 paari jalgu, Söövad taimekõdu, imevad taimede või loomade mahla, kütivad pisiloomi, nugivad suurematel. Keeruline elutsükkel, moone , vaegmoone , Elavad mullas, kõdus, vees.N: laanepuuk, süüdiklest – tekitab sügelisi, vesilest, merilest-ka Eestis. Hiidjalgsed – mereloomad, kes söövad ainuõõsseid, okasnahkseid, käsni jt. kere väike, suured jalad, isane haub ja kannab poegi.
    49. 3 eristunud kehapiirkonda – pea, rindmik , tagakeha, peas paar liitsilmi ja nende vahel tihti 3 täppsilma.1 paar tundlaid,ülalõuad, alalõuad, ülahuul, suised, seljapoolel tergiit, kõhupoolel sterniit. Rindmik kolmest lülist, igaühel paar lülilisi jalgu.Jala lülid: puus , pööre, reis, säär, käpp. Rindmiku seljapoolel enamasti kaks paari tiibu, ees- ja tagatiivad , siseelundid tagakehas, hingamine trahheedega. Sigimine sisemise viljastamisega, täismoone, vaegmoone.
    50. Hulkjalgsed –kerelülisid ja jalapaare palju, süda pika toruna, ainult maismaal, peamiselt niiskes kohas, mullas, kõdus, kivi all, vastsejärku pole, ümber spermatofoori on võrk. KL: sadajalgsed (harilik kivihark, hiidskolopender), tuhatjalgsed (täpik-tuhatjalg), harusabased, harvjalgsed.
    51. Varem jagati putukate klass tiivutute ja tiivuliste alamklassiks. Hiljem selgus, et osa tiivutuist on paljude muude tunnuste poolest tiivulistele lähedased. Siselõugsetel on suu ja suised peakapsli sisse peidetud, ja need putukad ise on kõik pisikesed, tiibadeta, tihti mullas elavad. Välislõugsetel on suised avalikult väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma.
    Siselõugsed – tõukjalised, hooghännalised, harkhännalised – tillukesed, mullas või maapinnal tegutsevad tiibateta putukad. N: Eestis hooghännalised. Välislõugsed – selts:ürglõugsed, harjashännalised – tiibateta, taime, kõdu sööjad, hüppavad.
    52. Putukad on ainukesed selgrootud, kellel on tiivad ja kes saavad lennata . Tiivad kinnituvad tiivaliigese varal latero dorsaalselt kesk- ja tagarindmikule. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud . Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks.
    53. Täismoone – muna, vastne, nukk , valmik . Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne, põrnika puhul tõuk, kes jääb selliseks ka kasvades ja kestudes. Kasvu lõppedes moondub vastne liikumatuks nukuks. Nuku kestas tekib tema kehamaterjalist hoopis teistmoodi loom – suguküps valmik, kes enam ei kestu. Vaegmoone- muna, vastne, valmik. Vastne võib meenutada valmikut – nümf e.neidis. Munast koorumise järel areneb vastne (nümf) iga kestumisega täiskasvanu sarnasemaks.
    54. 3 sabaniiti nii vamlikul kui vastsel – ainulaadne. Vaegmoondega , vees elava vastse viimasest kestast väljub kohe tiivuline valmik, tiivuline valmik kestub veel korra – ainulaadne.Vastse rindmikul on tiivaalgmed, lõpused tagakehal.Vastsed mitmesugustes veekogudes, toitub vetikatest, kõdust. Valmikud ei toitu, elavad vaid ühe päeva või paar.N: magevees – harilik ühepäevik, harilikmudapäevik, harilik samblapäevik, ojapäevik, kivipäevik, õrnpäevik.
    55. Nii valmikud kui vastsed on röövloomad, vaegmoone, vastsed elavad vees, nende alalõug on väljasirutuv püünismask, hingavad tagasoolega. 2 alamseltsi: eristiivalised – vastsed jässakamad, tagakeha lõpeb 5 ogast koosneva anaalkoonusega, võivad ujuda reaktiivjõul.(N: tondihobu )Taolistiivalised – valmikuna kui vastsena saledamad, vastse keha lõpeb3 trahheelõpusega.(N:liidrik). Emane võtab oma suguavaga isase kehalt spermatofoori pulmalennul.N: pruun-tondihobu, harilik hiilgekiil, harilik vesineitsik e.väikekõrsik., liidriklased – ojaliidrik, vesihobulane, rabakiil, loigukiil.
    56. Vaegmoone. Vastsed elavad jahedais ja hapnikurikkais veekogudes, eriti ojades, meil kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud väljuvad enamasti kevadel, elavad lühikest aega, ei toitu . N:harilik kevik, talikevik, salekevik.
    57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur. Vesijooksiklased on vee pindkilel kohatavad röövtoidulised lutikad. Verelutiklased on laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Tuntud inimese parasiit on voodilutikas . Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas, metsamarjadel on tavaline marjalutikas.
    58. Liuskurid e. vesijooksikud – jooksevad veepinnal , jalad ei märgu, 4 jalga, eesjalad on haaramiseks, mitte jooksmiseks, jahib putukaid, võib ka lendu tõusta, puhkab kaldal . Selgsõudurlased – vee all, kõht ülespidi, pikkade tagajalgadega, hingamisavad tagakeha tipus. Kärestikulutikas – elab kiiresti voolavas vees kivide vahel, kuju lame, tiibateta.
    59. Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena, kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud, mitmesuguseid toitumisviise,täismoone, enamus maismaal, vastse ja valmikuna osad magevees. Taimetoidulised vastsed tihti valge tõugu kujuga, röövtoidulised saledad ja liikuvad. Alamseltsid: röövmardikalised ja segatoidumardikalised. Vees elavad N: ujurlased, vesimrdiklased, vesilased, voolutaklased, kukriklased.
    60. vt euroopa magevee elustikust
    61. Eestis umbes 150 liiki. Ehmestiivalised on väikesed kuni keskmise suurusega (0,5-30, harva kuni 70 mm), veidi liblikaid meenutavad putukad. Rindmikule kinnitub kaks paari hõredalt karvadega kaetud tiiba, mis puhkeolekus pannakse seljale katusjalt kokku. Valmikutel esinevad rudimentsed lakkumissuised ning osa valmikuid ei toitu. Vastsed arenevad vees. Nende hulgas on röövvorme, segatoidulisi ja taimtoidulisi vorme. Osa liike "puruvanad" ehitavad enesele kaitsva tupe taimeosakestest, kivikestest, teokarpidest või oksaraagudest. Teised liiguvad varjatult veekogu põhjas. Kolmandad, kes elavad aeglase vooluga ojades koovad lehtrikujulise püünisvõrgu veehõljumi püüdmiseks. Süsteem põhineb peamiselt vastsete ja kodade ehitusel.
    62. Ehmestiivlasi vaata eelmine küsimus. Liblikad . Eestis umbes 2100 liiki. Liblikad on väga erineva suurusega (tiibade siruulatus 3-280 mm) putukad. Neile ühiseks tunnuseks on tiibu katvad soomused . Tiibu on kaks paari, mõnedel liikidel on need väga suured ja laiad , mõnede liikide emasliblikatel aga tugevasti taandarenenud. Osal liikidel soomused tiibadel peaaegu puuduvad ning liblikad sarnanevad herilastele või kimalastele. Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Koilased on mitmesuguse suurusega, kuid enamasti väikesed, sageli karvase peaga liblikad, kelle vastsed elavad võrgendist tuppedes. Rida sünantroopseid liike nagu nahakoi, riidekoi , tapeedikoi ja terakoi. Võrgendikoilased on enamasti valged, väikeste mustade täpikestega punkteeritud tiibadega. Vastsed elavad hulgakesi koos võrgendist pesas, hiljem liiguvad laiali, kuid tegutsevad võrgendi all. Nukkuvad sealsamas siidjas kookonis. Toomingatel on tavaline toominga -võrgendikoi, õunapuudel õunapuu-võrgendikoi. Klaastiiblased on kiletiivalisi või kahetiivalisi (sääski) meenutavad liblikad. Tiibadel esinevad soomused peamiselt soontel. Vastsed kaevandavad puude või põõsaste okstes ja juurtes , ka vaarikavartes, harvem rohttaimede juurtes. Aiakahjur on sõstravartes elav sõstra- klaastiib ja vaarikavartes kaevandav vaarika -klaastiib. Suurim klaastiibadest on haava koore all või juurtes elav suur haava-klaastiib. Mähkurlased on väikesed, enamasti laiade ja tömpide tiibadega liblikad. Vastsed elavad võrgendiga kokkupõimitud lehtede või muude taimeosade vahel või viljades. Nende hulgas on väga palju kahjureid. Õunu kahjustab õunamähkur, herneid hernemähkur, tammedel elab roheline tammemähkur. Päevaliblikad. Rühm liblikate sugukondi, kuhu kuuluvatel liblikatel on tipust jämenenud tundlad, laiad kirjud tiivad mis asetatakse puhkeolekus seljale vastamisi kokku. Eestis suurim päevaliblikas on pääsusaba, looduskaitse all on mustlaik - apollo . Palju kahjureid, tuntumad nendest on suur-kapsaliblikas, naeriliblikas. Eestis tavalised liigid on väike- koerliblikas , päevapaabusilm, Öölased on keskmise suurusega või suured (paelöölased), omapärase tiivamustriga, peamiselt öösel tegutsevad liblikad. Neil on hästi arenenud imilont . Röövikud toituvad mullas taimejuurtest või maapealsetest taimeosadest. Nende hulgas on palju taimekahjureid. Vaksiklased on saleda keha ja suurte laiade tiibadega peamiselt ööliblikad. Nende röövikutel on tavaliselt ainult kaks paari ebajalgu, seetõttu liiguvad edasi vaksates.
    63. Eestis umbes 4500 liiki. Kahetiivalised on mõõtmetelt enamasti väikesed (1-50 mm), väga mitmesuguse kuju ja värvusega putukad. Üks liigirikkaim selts, kellele vaevalt leidub võrdset. Ühiseks tunnuseks on üks paar kilejaid tiibu ja tagatiibade reduktsioon. Viimased on muutunud sumistiteks so nuiakujulisteks moodustisteks. Pea on kahetiivalistel väga liikuvalt rindmikuga ühendatud. Silmad on suured. Tundlad on ürgselt pikad, mitmelülilised ja niitjad, kõrgemalt arenenud liikidel tavaliselt 3-lülilised. Suised on peamiselt imemis- või pistmistüüpi. Tiivad on kilejad, enamasti saledad, keskmise soonestusega, harvem puuduvad (raudkärblased). Kahetiivaliste tiivad liiguvad väga kiiresti, toakärbsel 330, sääskedel 600 ja on isegi andmeid, et kuni 1000 korda sekundis. Jalad on kõnnijalad, mõnikord väga pikad (sääriksääsed), harvem röövjalad, pikkade küünistega. Munemisel esineb suur mitmekesisus. Munad munetakse tavaliselt toiduobjektile, selle lähedale või sisse. Vastsed jalutud, peakapsliga (sääselised) või ilma (kärbselised). Mõnedel liikidel (toakärbes ja hallasääsk) võib aastas olla 10 ja rohkem põlvkonda. Kahetiivaliste hulgas on palju taime- ja loomaparasiite. Klassikaliselt jaotatakse selts kahte alamseltsi. Pikatundlalised ehk sääsed on enamasti saleda ja pika kehaga, pikkade jalgade ja tundlatega. Tiivad on enamasti kitsad ja suhteliselt pikad. Vastsetel on peakihn hästi arenenud, suised mälumistüüpi. Sääriksääsklased on suhteliselt suured (20-30 mm), pikkade, kergesti murduvate jalgade putukad. Tiivad on kitsad, rikkaliku soonestusega. Vastsed arenevad osal liikidest pinnases, osal vees. Pistesääsklaste vastsed arenevad vees ja toituvad orgaanilisest hõljumist või taimede pealiskasvust, nukud on komakujulised, jässaka rindmikuga. Valmikutel on pikad suised, mis emastel putukatel on kohastunud vere imemiseks peamiselt soojaverelistelt loomadelt. Isased sääsed toituvad nektarist. Hallasääsk on tuntud malaaria plasmoodiumi levitajana. Eestis on põhilised vereimejad metsa- ja laulusääsed. Eestis on levinud sääse Culex pipiens pipiens alamliik , kes ründab peamiselt linde. Alamliik Culex pipiens molestus ehk majasääsk elab looduses soojematel aladel (Lõuna-Euroopa). Meil elab see alamliik ainult elamutes , eelistades keskküttega kivimaju ja on elanikele väga tülikas kaaslane. Tema vastsete arenemiseks piisab ainult lillevaasis olevast veest. Surusääsklased on välimuselt pistesääskede sarnased, kuid ei ime kunagi verd. Valmikud on lühiealised, ei toitu. Isasputukatel on sulgjad tundlad. Vastsed arenevad veekogude põhjamudas ja moodustavad seal bentose biomassist põhilise osa. Mõnede liikide nagu Chironomus plumosus vastsete veri on punane. Kihulased on väikesed, mõne millimeetri pikkused, jässaka kehaga, kärbseid meenutavad sääselised. Vastsed elavad kinnitunult vooluvetes, kus voolukiirus on vähemalt 0,1 m/s. Kinnitumiseks on neil tagakeha tipus kinnitusketas ja hingamiseks rindmikult väljaulatuvad jätked. Valmikud toituvad soojavereliste loomade verest. Teise alamseltsi moodustavad lühitundlalised ehk kärbselised. Lühikese ja jässaka kehaga, tavaliselt 3-lüliliste tundlatega, mitmesuguse värvusega, sageli karvased putukad. Parmlased on toakärbest meenutavad, sageli suured (8-27 mm), kiirelt lendavad ja päeval tegutsevad verdimevad putukad. Järvekibun on kirjude tiibade ja erkroheliste silmadega parm . Sõgelased seevastu on saleda kehaga hallikad väikesed parmud . Perekond parm Tabanus on kõige liigirikkam ja nende hulka kuuluvad ka kõige suuremad liigid, näiteks lehmaparm Sirelased on keskmised kuni suured kärbsed. Osa valmikuid meenutavad herilasi, mesilasi või kimalasi. Külastavad sageli õisi ja toituvad õietolmust. Saavad püsida õhus ühel kohal. Vastsed taim-, rööv- või detriiditoidulised. Hävitavad lehetäisid ja kimalaste vastseid. Päriskärblased on hallikad või mustad, üksteisega väga sarnased, keskmise suurusega ja väga viljakad kärbsed. Rohkem kui 4000 liiki. Vastsed toituvad: 1) taimekudedes , 2) lagunevates taimejäänustes, 3) teiste kärbeste vastsetest, 4) ajutiste või püsiparasiitidena loomadel. Valmikute toiduks on nektar , mitmesugused taimsed ja loomsed jäänused mis sisaldavad valke ja suhkruid ning mõnedel ka veri. Rida liike on sünantroobid, tuntuim nendest toakärbes. Toakärbes eelistab elada inimasulates, kus on piisavalt toitu. Ühel emasel toakärbsel võib olla teoreetiliselt vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 5 triljonit järglast. Nende peata vastsed arenevad seedenõredega vedeladatud toidukördi sees. See võimaldab toitu kokku hoida. Toakärbes on tuntud haigusetekitajate levitaja , kuna need ei hukku kärbse sooles. Toakärbse sarnane pistekärbes ründab inimesi alates juuli lõpust. Maokiinlased on keskmise suurusega, karvased, redutseerunud suistega kahetiivalised. Vastsed arenevad kabjaliste ( hobused , eeslid, ninasarvikud) ja elevantide maos ja teistes soole osades. Emasputukad munevad munad loomade karvadele, sagedamini mokkadele, põskedele ja lõua alla. Koorunud vastsed ronivad ise suhu ja sealt edasi seedekulglasse, kus kinnituvad limaskesta külge. Osa liike muneb munad kohtadesse, kust loom sügab end hammastega. Sellised munad säilitavad eluvõime kuni 250 päeva. Vastsed nukkuvad mullas. Kogu maailmas on levinud hobuste maokiin. Ninakiinlased on karvased, mõned kimalasi meenutavad, redutseerunud suistega kärbsed. Pärast paaritumist istub emasputukas kusagil varjulises kohas ja ootab (ligi kolm nädalat), kuni munadest kooruvad vastsed (ninakiinlased on elussünnitajad). Seejärel muutub kärbes jälle aktiivseks ning lendab vastsetele peremehi otsima . Leidnud sobiva peremehe, pritsib ta vastse koos lisanäärme poolt eritatud vedelikutilgakesega peremehe ninasõõrmele. Sealt liigub see kiiresti nina sisemusse ning jääb sinna kuni arengu lõpuni. Nukkumine toimub pinnases. Mõned loomad tõmbavad ninna kuiva liiva, et parasiidist vabaneda . Mõnikord võivad ninakiinid pritsida vastse ka inimese silma. Selle tagajärjeks võib olla pimedaks jäämine. Tuntumad liigid on põdra ja metskitse ninakiin, veistel veiste ninakiin ja lammastel lammaste ninakiin. Sageli lõpeb nendega nakatumine peremehe surmaga. Nahakiinlased on eelmistega väga sarnased kärbsed, kelle vastsed elavad imetajate naha all. Kärbes muneb muna looma nahale, kust koorunud vastsed nahasse tungivad ning seljapiirkonda liiguvad. Mõnikord kulub selliseks rännakuks 3-9 kuud. Naha all moodustub tugev, õhuavaga muhuke, mille sees vastne areneb. Nukkumine mullas. Laialt on levinud veistel parasiteeriv veise nahakiin. Tekitavad kahju loomakasvatusele sellega, et rikuvad nahka, vähendavad piimatoodangut ja liha kvaliteeti ning tekitavad piina loomadele. Juhuslikult võivad sattuda ka inimesse . Inimese nakatumine võib lõppeda isegi surmaga. Lihakärblased on enamikus troopilised, sinised või rohelised, metallihelgiga kärbsed, kelle vastsed arenevad laipades, loomade ekskrementides, mõnikord ka elusate loomade organismis. Osa liikidest, sinised sini-lihakärbsed ja rohelised rohe-lihakärbsed on sünantroopsed ja omavad seetõttu epidemioloogilist tähtsust, kui mikroobide ja parasiitide munade edasikandjad. Raudkärblased on paksu nahkja kitiinkestaga, laia lameda keha ja tihedalt selle vastu liibunud tiibadega (osa tiivutud) putukad. Jalad pikad, tugevate hambuliste küünistega. Nad on kohastunud eluks karvade ja sulgede vahel ja toitumiseks peremehe verest. Emaskärblaste ühekaupa sündivad vastsed on kohe nukkumisvalmis. Eestis on tavaline metsades elav põdrakärbes, kes ründab ka inimest.
    64. Surusääsklased - Magevee põhjaloomastikus, vastsed paar mm kuni paar cm pikkused, silinderja pehma kehaga, kõva peakapsel, tõeliste jalgadeta, paar ebajalga.tegutsevad põhjasettes, taimedel mudatorukestes, vees liiguvad küljelt küljele viseldes, mitut värvi, osad punased, mitmsugused toitumisviisid. Nukk liikumisvõimeline, ujub kestumiseks pinnale, valmikud ei toitu, ainult parvlevad vee või kalda kohal, emased munevad vette ja surevad. N: harilik surusääsk e.tümmisääsk, hironomiid. Pistesääsklased – N: hallasääsk, laulusääsk.
    65. habesääsklased, kihulased, pistesääsklane, surusääsklased
    66. Klaasiksääsk – elab järvede sügavamates, hapnikuvaestes veekihtides, öösel käib ülalpool hingamas. Paarilised õhupõied kere ees- ja tagaosa. Pistesääsklased on laialt levinud ja arvukad siseveekogudes, kus pole palju kalu.
    67. Lutikad – Eritiivalised, nimtus tuleneb nende eestiibade ehitusest, eesosa paks, tagaosa kilejas,imemissuistega putukad, imevad taimede ja loomade mahla. Mõned ka magevees, röövloomad, vaegmoone –munast koorumise järel areneb vastne (nümf) iga kestumisega täiskasvanu sarnasemaks. Prussakad – vaegmoondega, tiivuline, ainult maismaal, peamiselt taimesööja. Täid – imetajate välisparasiit, tiibu pole. Vaegmoondega, spetsiifilised, ainult kindlad peremeesliigid Kirbud – täismoondega, tiibateta, hüppavad hästi. Valmikud imevad soojavereliste loomade verd, kehakuju kohane karvastikus pugemiseks.vastne usja kujuga, elavad pesa või elamuprahis, söövad kõdu.
    68. Termiidid – võrdsete tiibadega, ühiselulised, igas peres üks sigiv, tiibadest loobunud eman ja isane. Palju mõlemast soost suguvõimetuid, mitmes suuruses töölised ja sõdurid. Ainult maismaal, vaegmoondega, taimtoidulised, pesa maasees, kuhik maapinnal, Eestis pole. Kiletiivalised - Kahe õhukese tiivapaariga, tagatiivad väiksemad, täismoone, vastsed erineva kujuga. 3 alamseltsi: pidevkehalised – rindmik ja tagakeha kokku kasvanud, vastne taimtoiduline, munetilised – vastsed parasitoidid, emased pistavad oma munad peremeesputuka kehasse, vahel isegi munasse, üksikuid liike ka magevees. Astlalised – kuuluvad sipelgad, mesilased , herilased , kellel on kujunenud ühiselu suurte peredena. Ainult emased on töölised erinevalt termiitidest.N: meemesilane , vesivamp.
    69. Käsijalgsed. Seltsingulised, kuid mitte koloonialised merepõhja loomad kahest poolmest koosneva lubikojaga, mida eritab mantel, ja millel võivad olla lukuplaat ja sulgurlihased nagu karpidel. Need poolmed pole mitte vasem ja parem, vaid kõhtmine (suurem) ja selgmine (väiksem). Kõhtmist võib läbida vars, mille ots kinnitub alusele. Lofofoor koja sees on liikumatu, koosneb kahest käsijäsemest (sellest hõimkonna nimi), omaette toesega, paljude pisikeste kombitsatega, mille vahelt ripsmete jõul vett läbi sõelutakse. Pärak võib puududa . Seedimine sooles osalt rakusisene. Veresoonkond ja närvisüsteem nõrgalt arenenud. Metanefriidid. Looted arenevad vabalt; vastne üsna täiskasvanu sarnane. Sammalloomi vaata eest poolt
    70. Seni vaadeldud kahekülgsete hõimkonnad, lameussidest lülijalgseteni, olid esmassuused (Protostomia). Loote lõigustumine on neil enamasti spiraalne . Karikloote ehk gastrula esialgne suu, blastopoor, jääb ka hiljem looma suuks. Kõva skelett (toes), olgu siis mineraalne või kitiinne, areneb ikka keha pinnal, kas kutiikli paksendina või epidermise eritisena. Kui tekib tsöloom, siis loote erilistest rakkudest – teloblastidest. Pikkupidised närvitüved on kõhtmised. Paljudes rühmades on moone trohhofoori tüüpi vastsega. Teissuuste (Deuterostomia) hõimkondade rühm erineb algsuustest eelkõige selle poolest, et blastopoorist saab loote arenedes hiljem pärak, kuna suu tekib gastrula teise otsa. Loote lõigustumine on ikka radiaalne. Skelett (toes), kui olemas, tekib keha sees, sidekoest. Tsöloom tekib lootel ürgsoolest, kolme paari soppidena. Kahekülgsetel vormidel on kesknärvisüsteem seljapoolel. Trohhofoori tüüpi vastset pole kunagi. Teissuused on nt. keelikloomad (Chordata), sealhulgas selgroogsed ; poolkeelikloomad (Hemichordata); ja taas kiirelise sümmeetria omandanud okasnahksed (Echinodermata).
    71. Teissuused loomad, esivanemad kahekülgsed, kiireline sümmeetria, enamasti 5 kiireline, ühel pool suu, teisel pool vastas pärak või kinnitumis vars.Enamus elavad vabalt. Kehaseina sidekoe rakkudevaheline aine on võimeline hetkega kõvaks muutuma ja siis jälle pehmeks .lubiskelett kehaseina sees. Okkad võivad ulatuda üle kogu keha pinna. Hiljusesüsteem –ainulaadne. Meeleelundid kehas hajutatud , sooltoru looklev, suu keha all, pärak ülaküljel,erituselundeid pole, sugunäärmed keha keskel, väline viljastumine, erinevad vastsevormid. Väga regeneratiivsed. 6 klassi: meriliiliad, meritähed, madutähed, ketastähed, merisiilikud, meripurad.
    72. Ambulakraalsüsteem – alusnahas paiknev mesodermaalse tekkega lubiokistest toes. Eesti keeles kannab see nime hiljusesoonestik, so hingamiselundina (jm) talitlev kanalistik. Koosneb ringkanalist, selle harudest, ning keha suumisel küljel, hiljusevagudes, hulgast hiljusejalakestest, igaühe juures väike kupal ehk ampull . See süsteem on hüdrauliline liikumisvahend , kui iga jalake on kleepuv iminapp. Võib peent toitu koguda ja piki vagusid suhu saata. Ühtlasi hingamis- ja ringeelund. Süsteemi ühendab mereveega kivikanal ja selle lõpus peeneurbeline kiviplaat.
    74. Meriliilia –ainsad varrelised okasnahksed, vars kinnitub karika suuvastasele küljele, toes lubiplaatidest, mille pind täiskasvanul paljas . Pikk vars, kiiri servadel viis, mis on enamasti harunenud, servades suguudemed, suu karika keskel, pärak selle serval, kiviplaadi asemel urbed. Meritäht – lameda, enamasti 5 kiirega röövloomad, veresoonkond nõrgalt arenenud, hingamine ja eritamine läbi hiljusejalgade, naha sees lubiplaadid, millest lähtuvad kehaseinast välja ogad, külgedel seenekujulised paksillid, lahksoolised. Madutäht – keha koosneb kesksest kettast ja enamasti 5 pikast ja liikuvast kiirest. Kiiri katavad okkalised kilbid , seest toestavad selgroolülid, hiljusjalad kupaldeta ja iminappadeta, väliseid hiljusevagusid pole. Ketas väljast lubikilbiga kaetud, kiviplaat suuküljel, hingamiseks ja heitainete eritamiseks 10 hingamispauna. Soolt ega pärakut pole
    75. Merisiilik – kiirteta, ümarat kha katvad lubikilbid on kokku kasvanud rüüks, millele kinnituvad liikuvad okkad, katmata suu ja päraku ümbrus. Kilbid paiknevad 20 meridiaanse reana, millest 5 augukesed hiljusejalgade jaoks.suuvastsel küljel kiviplaat ja pärak. Suus Aristotelese latern - mälumisaparaat, 5 hammast . Okaste vahel haarlad, okkad ja haarlad mürgised. Jaguneb - korrassiilikud ja ebakorrassiilikud . Meripura – pehme usja või kurgikujulise keha ühes otsas suu, teises kloaak . Alumine külg (“kõhupool”) võib olla teiseselt lamedam ja hiljusejalad suuremad. Toeseplaadid on mitmekesise kujuga, kuid pisikesed ja kehaseinas peidus. Suud ümbritseb 10-30 hargnevat, sissetõmmatavat kombitsat. Kloaaki avanevad pärak, kaks hargnevat vesikopsu ja torujad Cuvier ’ elundid, mida loom ärritamisel välja paiskab. Arenenud veresoonkond.
    76. Poolkeelikloomad - Üksikud või koloonialised mere- loomad; ussi moodi kehaga, mida katab ripsmeline limanahk. Kolm kehaosa : kärss, kaelus , ja pikk kere. Suu on kaeluse serva all. Suukeelik, paarilised lõpuspilud. Vett ja ühtlasi toitu ajavad suhu epiteeli ripsmed. Elavad urgudes või majades , söövad setet või planktonit . Loote arenemisel radiaalne lõigustumine ja teisene suu; enamasti ripsmeline, planktiline vastne. Kaks klassi: üksikult urgudes elavad neelhingsed ja koloonialised, lõpustega sulgpeased
    77. Neelhingsed – kärss e.lukis on lihaseline, suukeelikust toetatud elund settes puurimiseks. Lukist eraldab muust kehast peen kael , kaelus lihaseline, kehasein limane ripsepitel, suu kaeluse serva all, söögitoru külgseintes lõpuspilud, mille kaudu väljub suust sisenenud hingamisvesi. Toit kulgeb soolde piki ripsmevagu neelu põhjas. Seedimine maksjätketes. Pärak keha lõpus. Kaks suurt pikiveresoont. Närvirõngast neelu ümber lähtuvad selgmine (suurem) ning kõhtmine närvitüvi. Lahksoolised. Väline viljastamine; täis- või vaegmoone ripsmelise vastsega N: lukiuss. Sulgpeased – koloonialised mereloomad, kes elavad enamasti pehme seinaga torudes nagu hüdralaadsed või sammalloomad. Limanaha rakud üheripsmelised (neelhingseil on mitme ripsmega). Loomikud võivad olla varre kaudu omavahel ühenduses, või ka üksinda ringi liikuda. Kehaosad: kärss ehk suukilp, mis eritab maja seina ja mille abil saab majas libisedes kulgeda; kaelus, millele kinnitub 2-8 paari sulgjaid haarmeid, igaühe küljes palju kombitsaid; kere, mille alguses on üks paar lõpuspilusid. Sool pöördub tagant taas ette; pärak on suu ligidal. Filtreerivad kombitsate abil planktonit.Lahksoolised. Mune hautakse algul torudes. Ripsmeline vastne planktonis. Valdab suguta sigimine pungumise teel. N: harkpea, ketaspea
    78. vt eestpoolt
    79. Lisaks teissuuste üldistele tunnustele on neil olemas vähemalt vastse- või looteeas ka seljakeelik , torujas seljaaju , lõpuspilud, ja saba tagapool pärakut.
    80. Kinnitunud või vees hõljuvad, tihti koloonialised mereloomad, kes toituvad peent planktonit filtreerides. Iseloomulik on tuunika - orgaanilisest ainest, kehapinnaga lõdvalt seotud välistoes. Keelikloomade ühised tunnused on kõige paremini näha vastsejärgus. Kolm klassi: merituped, meritünnikud ehk salbid ja ripikloomad ehk merikullesed
    81. Koljutud. Väike rühm merepõhja loomi. Ehituselt tüüpilised keelikloomad. Pikk keha külgedelt lame, mõlemad otsad teravad ; on selja-, kõhu- ja sabauim. Keha katab ühekihiline, ripsmeteta limanahk ja sidekoeline alusnahk . Suu eesotsas, pärak saba all. Seljakeelik ja selgmine närvitoru piki kogu keha. Nii seljakeelik kui lihaskond on seesmiselt lülilised. Neel arvukate lõpuspiludega, mida ümbritseb aatrium ; aatriumi ava kõhu all eespool saba. Arenenud soonkond, värvitu veri. Nefriidid lõpuspilude juures; eritamine toimub ka tsöloomi kaudu. Lahksoolised, paljude paaride sugunäärmetega. Koevad vette. Vastne maimu moodi, eesots ebasümmeetriline (suu vasemal, lõpusavad paremal küljel). Süstikkala. Keha on sisemiselt lülistunud: nii lihased, seljakeelik, lõpused koos nefriididega kui sugunäärmed on ehitatud või paiknevad metameerselt, korduvate segmentidena. Samasuguse metameeria ehk lülistuse jälgi leiame ka selgroogseil: roided , lõpuskaared, rindkere lihased. Suud ümbritsevad väädikud (tsirrid) on süstikkalal mitte toidu kogumiseks, vaid suuremate esemete suust eemale hoidmiseks. Toitub planktonist ja detriidist, mida sõelub ripsmete jõul läbi neelu pumbatavast veest. Väädikud hoiavad eemal jämedat prahti. Selgroogsed. Närvitoru eesotsas peaaju, mida ümbritseb kõhrest või luust kolju . Seljakeelik on eri klassides kas hästi säilinud, või erineval määral asendunud närvitoru ümbritseva selgrooga. Samuti on eri määral taandunud elundite metameeria.
    82. Selgroogsete traditsiooniline jaotus ülenevateks klassideks (sõõrsuud, kalad , kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad) pole fülogeneetilises mõttes õige. Kalade (Pisces) eri rühmad on üksteisest põlvnemiselt kaugemal, kui üks nende haru (käsiuimsed) neljajalgsetest. Kalad (koos sõõrsuudega) on pigem selgroogsete varasem arengutase, eluvorm: algusest pääle vees elavad selgroogsed, vastandina maismaal tekkinud neljajalgseile. Sobib siiski praktilises töös. Selgroogsete klasse , ja ühtlasi kalu traditsioonilises, eluvormi mõttes (siis klass Pisces) jagatakse kaheks suureks rühmaks: lõuatud ehk sõõrsuud (Agnatha, Cyclostomata) ja lõugsuused (Gnathostomata). Lõuatute hulka kuuluvad kaks klassi: Cephalaspidomorpha, kes olid ohtrad ja mitmekesised vanaaegkonnas, kuid keda tänapäeval esindavad vaid silmud ; ja pihklased (Myxini). Kaasaegsed silmud ja pihklased on usjad, luudeta ja soomusteta; toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Vanaaegkonnast tuntakse rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes ) põhjast detriiti ja pisioleseid.
    83. Jagatakse suureks rühmaks:lõuatud e. sõõrsuud ja lõugsuused. Lõuatud on silmud- Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad. Kummalgi pool seitse lõpuspilu. Toitub meres kaladest, Lahksooline. Kudemisrändel jõgedesse ei toitu; sureb pärast kudemist. Vastne elab põhjasettes; suu ümber väädikud ja ülahuul. Sööb detriiti ja pisioleseid, filtreerides nagu süstikkala N: jaapani jõesilm, ojasilm - Pärast moonet on väiksem kui enne, ei toitu enam, sureb pärast kudemist. Vahel saab suguküpseks juba vastsena. Tavaline paljudes Eesti vooluveekogudes ja pihklased – usjad, luudeta ja soomusteta, toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Väike rühm mereloomi.suu ja paaritu ninasõõrme ümber poised. Ninasõõre neeluga ühenduses. Lõpuspilusid 1-15 paari. Kõhu all kaks rida limanäärmete avasid. Luid pole; on seljakeelik. Neli südant. Sarnasus silmudega võib olla konvergentne, sest mõlemad söövad kalu. Pihklased peituvad enamasti põhjasettes, võivad ka põhjaloomi süüa.Lahksoolised, koevad meres. Munad kinnituvad alusele. Moonet ei ole. Lõugsuused – päris kalad ja neljajalgsed, Kl: ogakõhtsed, rüükalad, kõhrkalad, luukalad . Ühine on üla- ja alalõua teke, kõhrese või luust toesega, mis algul koosnes paarilistest osadest. Võimaldab haarata ja neelata suuremat saaki. Algselt röövloomad. Kõhrkalad e. varilõpuselised – haid , raid, meritondid. Sisetoeses puudub luukude. Seljakeelik ühes tükis või selgroolülide kehadest tükeldatud. Nahas mitmesuguse kujuga (ogaga) soomuseid, mis osalt muundunud hammasteks või uimeogadeks. Lõpuspilud, 1-7 paari, avanevad eraldi pea külgedel (teistel kaladel on peidus lõpuskaane all). Ninasõõrmed paarilised, pole neeluga ühenduses. Ujupõit ei ole. On kloaak. Enamasti röövloomad, aga suurimad liigid filtreerivad planktonit nagu vaalad. Elavad meres, vaid mõni üksik suurtes jõgedes. Lahksoolised, paarituvad. Munad on suured, kinnitatakse põhjale või arenevad ema sees. Moonet ei ole. N: hallhai, koerhai. Luukalad - Toes luustunud, säälhulgas lõpusekaaned ja uimekiired. Seljakeelik säilinud kas tervena või siis tükkidena selgroolülide vahel. Soomused lamedad. Suu luudel päris hambad. Lõpusekaartel piid ja lehekesed. Keha erikaalu vees reguleerib ujupõis. Munade viljastamine enamasti kehaväline, vastne toitub pärast koorumist rebukotist. Kaks alamklassi: Kiiruimsed, kuhu kuulub valdav enamik kaasaegseid liike.Uimede, ka paarisuimede kiired enam-vähem paralleelselt alusele kinnitunud. Seljakeelikust alles ainult jäänukid selgroolülide vahel. Ninasõõrmed paarilised, pole neeluga seotud. Soomused lamedad ja õhukesed. Ujupõis sooltoru peal. Pärak ja kuse-suguava eraldi N: karpkala, merihobuke. Lihasuimsed keda on vähe järele jäänud, aga kes on evolutsiooniliselt huvitavad. Paarisuimedel on liikuvad, pikkadest luudest sisetoesega, väljast soomustega kaetud tugilabad, millele uimekiired kinnituvad kahest küljest. Tagauimi keha sees toetavad luud asuvad kloaagi ligidal. Selgroolülid ilma lülikehadeta; seljakeelik terveni olemas. Soomused kihilised ja urbsed, mitmest väiksemast liitunud. Ujupõis kinnitub soole alaküljele. Kaks rühma (ülemseltsi):kopskalad ja vihtuimsed
    85. Eesti vetes elavad imetajad ja linnud: saarmas , euroopa kobras , mügri, hallhani , sinigael- part , kühmnokk-luik ja väga palju erinevaid pardilisi
    86. Pelagiaal – avavesi ja bentaal on põhi. Pelagiaali võib jaotada sügavuti kihtide kaupa, kui vee omadused kihtides erinevad. Bentaal jaguneb enamasti vöötmeteks sügavuse, põhjasette ja suurtaimestiku järgi. Põhjaloomastik on bentos ja plankton on veekogudes hõljuvad organismid. Bentos on näiteks meritähed, merikarbid ja plankton on näiteks vesikirbulised ja aerjalgsed.
    87. Pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad on zooplankton, suuremad ja aktiivselt ujuvad – nekton . Põhjaloomastik on zoobentos. Veepinna loomastik on neuston ja pleuston. Neuston (veepinnal tegutsevad loomad) koosneb peamiselt putukatest, nagu liuskurid ja kukrikud. Nekton on kalad. Zooplanktoni moodustavad vesikirbuline, sõudikuline ja keriloom
    88. Eesti järvede zooplankton (loomne hõljum) koosneb põhiliselt kolmest rühmast. Need on kaks rühma alamaid vähke, selts vesikirbulised ja klass aerjalgsed, seltsidest sõudikulised ja hormikulised, ning hõimkond keriloomad. Planktoni vähid on palja silmaga vaevu nähtavad (suurusjärk 1-2 mm), keriloomad on mikroskoopilised.
    89. Mikrobentos – need on ripsloomad ja muud protistid, fütobentos – põhjas kasvavad taimed ja vetikad . Makrobentose loomad on palja silmaga hästi nähtavad (putukad, limused , kõrgemad vähid, rõngussid jne.). Meiobentose loomad on pisemad , submikroskoopilised, nagu karpvähid, rullikulised, keriloomad, ümarussid jne., aga ka makrobentose loomade noored, alles pisikesed isendid. Samuti planktonisse kuuluvad loomad, näiteks sõudikulised, kui nad ajutiselt põhjas viibivad. Vahel võetakse piiriks loomade teatud pikkus, näiteks üks millimeeter, või sõela tihedus, millest meiobentose loomad peaksid läbi mahtuma.
    90. Nektobentos - põhjaloomad, kes ujuvad ka põhja lähedal vees. Bentos on veekogude põhjas elavad organismid, põhjaelustik. Nekton ehk ujum on suuremad veeorganismid , kes suudavad vee aktiivselt liikuda ja läbida pikki vahemaid. Nektobentos: müsiidid , lõpusjalg. Nekton: kalad Bentos: meritähed, merikarbid
    91. Meri kui elupaikade kogum on sisevetest võrratult suurem, vanem ja püsivam. Enamus loomade hõimkondi ja veeloomade liike ongi merelised. Mered segunevad hoovuste mõjul enamasti põhjani, seepärast on nad ka põhjani asustatud. Sügavamal on loomi hõredamalt, sest toitu toodavad fotosünteesivad vetikad vaid ülemistes, valgustatud kihtides (välja arvatud kuumaveeallikate ümbrus, kus toimub põhjas kohalik kemosüntees). Mere pelagiaali planktonis on, järvedega võrreldes, lisaks mageveeski tuntud aerjalgsetele, mitmesuguseid mantelloomi, hulkharjasusse, limuseid jne.; muidugi peaaegu kõigi loomarühmade vastseid. Osa meres planktilisteks loetavaid loomi on üsna suured. Nektonit esindavad, peale kalade, vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Mere põhjaloomad (bentos) on väga mitmekesised, sääljuures mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.)
    92. Läänemeri on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus ; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn. jääaja reliktid, näiteks Saduria entomon, Mysis relicta, Pontoporeia femorata, Myoxocephalus quadricornis, Phoca hispida. Läänemere zooplanktoni näiteid: keriloomi, vesikirbulisi, aerjalgseid, limusevastseid, ainurakseid. Läänemere põhjaelustik: Taani väinades: madutähed, merisiilikud, meritähed, hulkharjas- ussid, limused. Keskosas: hulkharjas- ussid, limused.
    93. Ponto - Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Praegu on Must meri stagneerunud ; tema pelagiaali sügavam osa (>150 m) ja pseudoabüssaal on pidevalt hapnikuta, divesiniksulfiidist mürgitatud. Pelagiaalis ja sublitoraalis elab palju Vahemerest hiljuti sisse tulnud mereloomi. Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud.
    94. Laevade põhja küljes või ballastis on inimene tahtmatult vedanud loomi ühest merest või jõesuust teise. Veehoidlate ja laevatatavate kanalite ehitamine suurtel jõgedel laseb mageveeloomadel levida ühest jõestikust teise üle veelahkmete. Seda viimast võimalust on kasutanud eriti “ponto-kaspia kompleksi” riimveelised loomad, kes on levinud ja levimas mööda Euroopas. Tuntuim neist on rändkarp (Dreissena polymorpha), kes jõudis Peipsisse 1930-dail aastail, Võrtsjärve umbes 1950. a. Paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ka Põhja-Ameerika Suurde Järvistusse. Läänemerre on saabunud tulnukaid ka mujalt, näiteks liiva-uurikkarp (Mya arenaria) mõnesaja eest P.-Ameerikast, ja hiina villkäpp-krabi (Eriocheir sinensis ) XIX sajandil Ida-Aasiast.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 22 lk · .docx · 62 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #1 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #2 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #3 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #4 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #5 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #6 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #7 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #8 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #9 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #10 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #11 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #12 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #13 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #14 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #15 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #16 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #17 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #18 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #19 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #20 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #21 Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused #22
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-10-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 62 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kadi köster Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Selles töös on vastatud kordamisküsimustele mis tuleb eksamil Veekogude elustikus
    kordamisküsimuste vastused vastatud on kõigile küsimustele sisaldab zoloogia osa ainult hulkharjasussid lameussid vähid ainupõlvsed ripsussid käsnad

    Sarnased õppematerjalid

    Vee Zooloogia
    33
    doc

    Vee Zooloogia

    Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,

    Vee elustik
    Eesti loomastik-Selgrootud
    29
    doc

    Eesti loomastik. Selgrootud

    Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n?

    Loodus
    BIOLOOGIA EKSAM-8-klass
    25
    docx

    BIOLOOGIA EKSAM (8. klass)

    BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed ­bakter, kingloom või ka hulkraksed ­ imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus ­toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii

    Bioloogia
    Zooloogia eksam 2012 konspekt
    69
    doc

    Zooloogia eksam 2012 konspekt

    1 ZOOLOOGIA EKSAM 2012 1 TAKSONOOMIA: Metazoa PH käsnad ­ Porifera CL Klaaskäsnad ­ hexactinellida CL päriskäsnad ­ demospongiae CL lubikäsnad ­ calcarea PH plaatloomad LEVIK: enamus merevees EHITUSE ERIPÄRAD: - kinnitunud vees olevatele objektidele - ebasümmeetrilised - pole välja kujunenud kudesid - 2 rakukihti: ekto- (keha kaitsvad rakud) ja entoderm (kaelusviburr.) - rakukihtide vahel mesoglöa (sültjas mass) (sugurakud) KLASSIDE VÕRDLUS klaaskäsnad päriskäsnad lubikäsnad -skelett ränidioksiidist -värvilised - kõige privitiivsem - vaasi/ karika kujuga - enamus käsnad - väikesed - süvamere loomad - pesukäsn - tagasihoidlike järvekäsn värvidega - veenusekorv MIKS LIHTSAIMAD LOOMAD?

    Zooloogia
    Selgroogsed-selgrootud-käsnad-peajalgsed-ussid-limused-karbid-ainuõõssed-usside mitmekesisus
    4
    docx

    Selgroogsed, selgrootud, käsnad, peajalgsed, ussid, limused, karbid, ainuõõssed, usside mitmekesisus

    SELGROOGSED Toes: toes ehk skelett paikneb keha sisemuses, on enamikul luuline ja koosneb järgmistest osadest: lüliline selgroog, jäsemeteluud ja koljuluud. Kaladel asendavad jäsemeid luulise toesega uimed. Lihastik: lihastik on tugev ja massiivne, moodustab siseelundite kaitseks polstri ja annab loomale iseloomuliku kehakuju. Närvisüsteem: närvisüsteemi kesksed osad on peaaju ja seljaaju, mis paiknevad keha selgmisel poolel. Peaaju on suhteliselt suur, keerulise ehitusega ja kaitstud koljuluudega. Süda ja vereringesüsteem: süda paikneb kõhtmiselt poolel ning on kahe- kuni neljaosaline. Veresoontes voolab veri, mille paneb ringlema süda. Vereringesüsteem on suletud: veri ringleb oma teel ainult veresoontes. Selgroogsed ­ organismid, kellel toese põhiosaks on keha sisemuses paiknev luuline selgroog ja sisemised skeletiluud. SELGROOTUD Toes: Toes paikneb keha pinnal. See võib olla kas kiritiin, räni

    Bioloogia
    Erizooloogia Lühikonspekt
    19
    doc

    Erizooloogia Lühikonspekt

    Loomad ei fotosünteesi, liikumisvõime, meeleelundid, raku väliskiht õhuke, rakukest puudub, vakuoolid väikesed ja ajutised, taimedel 1 suur ja püsiv, taimerakkudes plastiidid Zooloogia - sõnasõnalises tõlkes kreeka keelest loomateadust (zoon ­ loom, logos ­ õpetus). ZOOLOOGIA ­ teadus loomadest Morfoloogia ­ teadus loomade ehituse muutumistest Embrüoloogia ­ loomade individuaalsest arenemisest Füsioloogia ­organismis toimuvatest protsessidest Ökoloogia ­ organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest Zoogeograafia ­loomade geograafilisest levikust Paleozooloogia ­väljasurnud loomadest Geneetika ­ pärilikkuse seaduspärasustest loomadel Süstemaatika ­loomade mitmekesisusest ja klassifikatsioonist Protozooloogia ­ainuraksetest loomadest Malakoloogia ­limustest Helmintoloogia ­parasiitsetest ussidest Entomoloogia ­putukatest Ihtüoloogia ­kaladest Herpetoloogia ­kahepaiksetest ja roomajaist Ornitolo

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse
    Eluslooduse eksam
    52
    pdf

    Eluslooduse eksam

    I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM 1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused. Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel. Järjekord: ELU TUNNUSED: 1. Rakuline ehitus - rakk on väikseim elusüksus. Rakkude hulga järgi jaotatakse elusorganismid: • ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed seened) • hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni). Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi. 2. Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon.

    Loodusõpetus
    Erizooloogia lühikonspekt
    46
    doc

    Erizooloogia lühikonspekt

    ERIZOOLOOGIA LIIK AINURAKSED e protistid Liikumisorganellid: • Kulendid• Viburid• Ripsmed Toitumiselundid: • Kulendloomadel– kogu kehapind– toitevakuool ehk toitekublik • Vibur- ja ripsloomadel– rakusuu– rakuneel– toitevakuool ehk toitekublik • Võime entsüsteeruda HÕIMKOND: AINUTUUMSED Liikumisorganellid puuduvad või liiguvad kulendite või viburite abil KLASS VIBURLOOMAD 1-8 viburit toitumisviisilt auto-(nagu taim), hetero (organilistest ainetest) ja miksotroofselt. roheline silmviburlane enamasti kaetud tiheda elastse kestaga – pelliikulaga – Autotroofsed – Heterotroofsed – Miksotroofsed KLASS JUURJALGSED Võime moodustada ajutisi protoplasmaatilisi jätkeid – kulendeid ehk pseudopoode, rakusuu ja pärak puuduvad. N Amööb, kambrilised KLASS EOSLOOMAD sügoot kattub kestaga – eosed Siseparasiidid Levivad eoste ehk spooridega Malaaria plasmoodium HÕIMKOND RIPSMEKANDJAD e infusoorid Kaetud ripsmetega, makro- ja mik

    Ökoloogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    ronaldlaarmaa profiilipilt
    Ronald Laarmaa: kahjuks ei sobinud mulle
    23:06 12-12-2011



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun