Selgroogsed, selgrootud, käsnad, peajalgsed, ussid, limused, karbid, ainuõõssed, usside mitmekesisus (0)

SELGROOGSED

• Toes : toes ehk skelett paikneb keha sisemuses, on enamikul luuline ja koosneb järgmistest osadest: lüliline selgroog , jäsemeteluud ja koljuluud . Kaladel asendavad jäsemeid luulise toesega uimed .
  
• Lihastik : lihastik on tugev ja massiivne , moodustab siseelundite kaitseks polstri ja annab loomale iseloomuliku kehakuju .
  
• Närvisüsteem: närvisüsteemi kesksed osad on peaaju ja seljaaju , mis paiknevad keha selgmisel poolel. Peaaju on suhteliselt suur, keerulise ehitusega ja kaitstud koljuluudega.
  
• Süda ja vereringesüsteem: süda paikneb kõhtmiselt poolel ning on kahe- kuni neljaosaline. Veresoontes voolab veri , mille paneb ringlema süda. Vereringesüsteem on suletud: veri ringleb oma teel ainult veresoontes.
  

Selgroogsed – organismid, kellel toese põhiosaks on keha sisemuses paiknev luuline selgroog ja sisemised skeletiluud .
SELGROOTUD

• Toes: Toes paikneb keha pinnal. See võib olla kas kiritiin, räni või lubiainest või lihastikust ja epiteelist moodustunud nahklihasmõik.
  
• Lihastik: lihastik paikneb enamasti kihtidena ja ümbritseb keha või paikneb kimpudena keha sisemuses.
  
• Närvisüsteem: kesksed osad on peaaju ja närviväädid ning need paiknevad keha kõhtmisel poolel. Peaaju on väike ja lihtsa ehitusega. Sellest lähtuvad närviväädid (pikad närvirakkude jätkete kimbud). Lülilise ehitusega loomadel on see kõhtmise närviketina ( igas kehalülis on närvirakud, mis on omavahel ühendatud närviväädiga).
  
• Süda ja vereringesüsteem: süda paikneb keha selgmisel poolel ja on enamasti pikk ja torujas. See paneb vere liikuma. Vereringesüsteem on enamikul avatud: veri voolab osal oma teest veresoontes, osal elunditevahelistes õõnsustes. Kehas liigub vere ja kehavedeliku segu, mida lihtsustatult nimetatakse vereks. Mõnel on vereringe suletud.
  

Selgrootud – organismid, kellel toese moodustab kehasein ja selle eritised (lubiaine) selgroog ja skeletiluud puuduvad.
KÄSNAD

• Kõige lihtsama kehaehitusega hulkraksed loomad, kelle keha pole eristunud kudedeks . Enamasti elavad käsnad tihedalt koos kolooniana, kus üksikuid loomi pole võimalik eristada. Nad on liikumatud.
  
• Nad on loomad, sest nad toituvad valmis orgaanilisest ainest.
  
• Käsna keha moodustavad eri ülesannetega rakud : kaelusviburrakud, amööbjad rakud, tugirakud jt.
  
• Keha pinnal on avaused ehk poorid , mille kaudu pääseb vesi keha sisemusse . Vesi kannab sinna toidu ja hingamiseks vajaliku hapniku ning viib välja elutegevuse jääkained.
  
• Kaelusviburrakud tekitavad viburite abil veevoolu ja ka püüavad veest hõljuvad toiduosakesi ning annavad osa nendest edasi teistele rakkudele.
  
• Amööbjad rakud seedivad toitu ja jaotavad toitained kõigi teiste rakkude vahel.
  
• Käsna toese moodustavad tugirakud, mis on kas rasv , lubi või räniainest.
  
• Järvekäsna kehas arenevad suve lõpul sisepungad, kes elavad üle talvel. Järvekäsn ise sureb sügisel.
  
• Käsnad on looduses kui biofiltrid , mis puhastavad vett orgaanilist hõljumist.
  
• Kõige rohkem on käsnaliike soojades meredes. Nad elavad üksikult või kolooniana.
  
• Eestis elavad koloonialised on jõekäsn ja järvekäsn.
  

Tugirakud – toes moodustavad rakud taimel või loomal, käsnal kas niidi või nõelakujulised.
Pungumine – üks suguta sigimise viis, kui organismi kehal tekib uueks isendiks arenev väljasopistis, see kas eraldub ja muutub iseseisvaks või jääb vanemorganismiga ühendatuks ning saab koloonia osaks.
KÄSNADE PALJUNEMINE

• Käsnad sigivad nii pungumise teel kui ka sugurakkude abil. Emakäsnal moodustuvast pungast areneb noor käsn, mis jääb emaloomaga ühendusse. Käsnad moodustavad ka sisepungi. Sisepungad tekivad jahedas vees elavatel käsnadel  ning  hakkavad moodustuma hilissuvel. Sisepungad on olulised talve üleelamiseks, kuna jahedas vees ei suuda käsnad elada. Sügise saabudes langevad sisepungad veekogu põhja ning nendest arenevad kevade saabudes noored käsnad. 
  
• Suguline paljunemine on käsnadel väiksema tähtsusega. Selle käigus areneb ujuv vastne , kes on varustatud ripsmetega. Hiljem kinnitub vastne veekogu põhja, kus ta areneb nooreks käsnaks. Suguline paljunemisviis on levimise seisukohalt oluline, kuna ujuv vastne võib emakäsnast hulk maad eemale liikuda .
  

AINUÕÕSSED ON KÕRVETAVAD LOOMAD

• Ainuõõssed on lihtsa ehitusega veeloomad, kelle kehas on üks suur õõs.
  
• Kehaõõnt ümbritseb kehasein, mille moodustavad välimine ja sisemine rakukiht (mis sisaldavad lihaskiude) ning nende vahele jääv sültjas rakutu mass.
  
• Kehaseinas ja suuõõnt ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks.
  
• Närvirakud moodustavad võrkja närvisüsteemi, mis võimaldab ainuõõssetel loomadel reageerida ärritusele (toidule ja ohuallikale) liikumise või keha kuju muutmisega.
  
• Toit seeditakse kehaõõnes ja eritatakse suuava kaudu
  
• Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Kevadest sügiseni sigib hüdra pungudes, hüdra keha välispinnale moodustub esialgu kühmuke, mis hakkab kasvama. Kui pung omandab hüdra kuju, eraldub see ja alustab iseseisvat elu.
  
• Suguliselt sigib hüdra sügisel. Siis arenevad tema kehas sugurakud. Hüdrad on lahksugulised loomad, st emasloomas arenevad munarakud , isasloomas seemnerakud . Seemnerakk ujub emase hüdra juurde ja viljastab munaraku, mis kattub paksu kestaga. Kui hüdra külmade saabudes sureb, langeb muna veekogu põhja. Kevadel areneb vette jäänud munast uus hüdra.
  
• Ainuõõssetel esineb kaks eluvormi: kinnitunud polüüp ja ujuv meduus.
  
• Merirooside kehasein on paks ja lihaseline, värvikirev, selles pole lubiainet. Meriroosid elavad üksikult. Meriroosid meenutavad lilleõisi, nad elavad merepõhjas üksikult kivide ja kaljude külge kinnitunult. Ümber ta suuava asuvad kümned kõrverakkudega varustatud kombitsad . Võivad kõrvetada ka.
  
• Korallidel moodustub õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett. Korallid on väikesed polüübid, nad elavad tihedalt üksteise kõrval, moodustades kolooniaid.
  
• Korallide elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared. Kui nad surevad, jäävad toesed merepõhja.
  
• Eesti magevetes elab varshüdra ning läänemeres meririst .
  

Polüüp – ainuõõsne loom, kes elab millelegi kinnitunult
Meduus – ujuv kumera kehaga ainuõõsne loom
Lahksuguline loom – loom kelle munarakud ja seemnerakud arenevad eri isendites
USSID

• Ussidel on pikk kitsas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa . Neil on eristunud koed, organid ja elundkonnad. Igal lülil on kaheksa pisikest harjast, mida tunneme vastukarva silitades. Rõngasusside keha koosneb rõngakujulistest lülidest. Nende kehaõõs on vaheseinte abil jaotunud vedelikuga täidetud kambriteks. Nad elavad veekogudes või mullas.
  
• Tuntuim väheharjasuss on vihmauss . Väikesed harjased igal kehalülil soodustavad vihmaussi liikumist mullas. Loom koosneb kahest üksteise sisse monteeritud torust: välimine on kehasein, sisemine soolikas , muud siseelundid mahuvad nende kahe toru vahele. Eesotsas paikneb suu, tagaotsas pärak. Silmi ega kõrvu pole.
  
• Elab mullas, sööb mulda. Täiskasvanul on ümber mitme kehalüli heledam, näärmeline nahapaksend, mida nimetatakse vööks; seda läheb vaja sigimisel.
  
• Nahklihasmõik katab keha, on toeseks ning selle lihaste abil loom liigub.
  
• Vihmauss hingab niiske naha kaudu. Naha hoiavad niiskena limanäärmed
  
• Närvisüsteemi moodustab peaaju ja kõhtmine närvikett.
  
• Vihmaussi meelerakud paiknevad kogu keha pinnal, nendega ta tajuv valgust, maapinna kõikumisi, kombib, tunneb maitset ja lõhna.
  
• Läbi keha kulgeb torujas seedeelundkond , mis algab suuavaga ja lõpeb pärakuga. Toit selles liigub vaid ühes suunas. Vihmaussid toituvad peamiselt lagunevatest taimeosadest, mida nad neelavad koos mullaga.
  
• Vihmaussil on suletud vereringe. See koosnev kahest piki keha kulgevast veresoonest, mida igas lülis ühendavad ringsooned, verd pumpavad edasi mõned eesmised ringsooned.
  
• Vihmauss on liitsuguline . Tal on tähtis osa mullaviljakuse säilitamisel, samuti on ta toiduks paljudele loomaliikidele.
  

Nahklihasmõik – usside lihaskihtidest ja kattekihist koosnev toes
Liitsuguline loom – loom, kelle munarakud ja seemnerakud arenevad ühes ja samas isendis
Suletud vereringe – vereringe, milles veri liigub ainult veresoontes ja läbi südame.
USSIDE MITMEKESISUS

• Lameussid on väga lameda kehaga ussid, kellest enamik elab teiste loomade sees parasiidina ( paelussid , lehekujulised maksakaanid)
  
• Paelussid on paelakujulise paljudest lülidest kehaga sooleparasiidid . Parasiitse eluviisi tõttu on nende kehaehitus lihtsustatud: nt puudub seedeelundkond, sest nad kasutavad peremehe seeditud toitu. Seda imendavad nad kogu keha pinnaga.
  
• Paelussid on liitsugulised: igas lülis asuvad isas ja emassigimiselundid. Kõikides lülides arenevad munad, mis lõpuks neist väljuvad. Paelussi munast areneb vastne teise looma ehk vaheperemehe sees. Kui mõni loom või inimene sööb sellise vaheperemehe liha, nakatub ta vastsega ja temas (peremeesorganis) areneb sellest paeluss.
  
• Ümarussid on enamasti väikesed, mõlemast otsast ahenenud pika silindrilise kehaga ussid. Nad elavad nii mullas, vees kui ka parasiidina taimedes ja loomades . Inimese sooles elavad solge ja naaskelsaba.
  
• Solge läbib kõik arenguetapid ühes organismis, nt inimeses. Et solkme munast saaks areneda vastne, peab see viibima paar nädalat väljaspool inimese organismi.
  
• Rõngusse elab nii maismaal (nt vihmauss) kui ka vees. Mudatuplased ja kaanid elavad mageveekogudes, hulkharjasussid peamiselt meredes.
  
• Kaani keha on lame, harjasteta ja kahe iminapaga. Verdimevate kaaniliikide sülg sisaldab vere hüübimist takistavat ainet.
  
• Hulkharjasusside igal kehalülil on liikumist hõlbustavad nähtavad harjased. Hulkharjasusside eluviisid on mitmekesised : nende hulgas on põhjamudas kaevandajaid, vee filtreerijaid ja rööveluviisiga liike.
  

Päis – paelussil keha eesmine osa, kus paiknevad kinnitusorganid.
LIMUSED

• Kiriteol asub keha kaitsva koja sees, mille all on eriline nahakurd ehk mantel .
  
• Teo kojast ulatuvad välja jalg ja pea.
  
• Meelelunditest on teol kaks paari kombitsaid ja silmad. Arenenumad meeled on kompimismeel ja maitsmismeel.
  
• Toidu peenestamiseks on teol neelus riivitaoline hõõrel.
  
• Tigudel on spetsiaalne seedenõret tootev nääre – maks.
  
• Tigude vereringe on avatud, vere paneb liikuma süda.
  
• Hingamiselunditeks on lõpused (veetigudel) või kops (maismaatigudel ja veetigudel)
  
• Teod on liitsugulised, nende organismis valmivad nii seemne kui ka munarakud.
  
• Kojata teod on nälkjad.
  
• Teod moodustavad ühe lüli looduse aineringes. Nad töötavad ümber suure osa taimsest massist. Ning ise on nad toiduks paljudele loomadele ( konnad , pardid )
  

Koda – limuste koha kattev ja kaitsev kõva lubiainest moodustis
Mantel – limustel koja all paiknev naha kurd , mis katab keha ja eritav koja moodustumiseks vajalikku lubiainet.
Hõõrel – arvukate kitiinhambakestega riivitaoline elund tigude suuõõnes toidu hankimiseks ja peenestamiseks.
KARBID ON PEATA LIMUSED

• Karbid elavad nii mageveekogudes kui ka meredes
  
• Karpidel puudub pea. Keha kaitseks on neil kahe poolega, lukusideme abil ühendatud lubiainest koda. Kojapoolmeid saab loom avada ja sulgeda sulgurlihaste abil.
  
• Läbi karbi keha liigub pidevalt vesi, millest nad saavad hapniku ja filtreerivad toiduks hõljumit. Vesi kannab ära ka elutegevuse jäägid ( kaka ).
  
• Karbid on lahksugulised. Emaslooma mantliõõnes arenevad munast vastsed . Mageveekarpide vastsed parasiteerivad mõnda aega kaladel enne kui nad veekogu põhja laskuvad, kus nad karpideks arenevad.
  
• Karbid kasutavad toiduks hulgaliselt väikeseid veeloomi ja vetikaid, ise on nad toiduks mitmesugustele veeloomadele (veelindudele)
  
• Inimesed kasutavad osa karpe söögiks, nt austreid, kammkarpe, söödavat rannakarpi ja söödavat südakarpi.
  

Sissevooluava – ava karbipoolmete vahel, mille kaudu vesi koos toiduga karbi õõnde liigub.
Väljavooluava – ava karbipoolmete vahel, mille kaudu vesi ja elutegevuse jäägid karbist välja liiguvad.
PEAJALGSETEL ON JALA ASEMEL KOMBITSAD

• Peajalgsed elavad meredes.
  
• Nad on välise toeseta limused, kellel on pea, puudub aga jalg. See on muundunud suu ümber paiknevateks kombitsateks, millega nad püüavad saaki ja kaitsevad end.
  
• Peajalgsed on hästi arenenud ajuga keerukalt käituvad loomad.
  
• Pea külgedel on suured silmad, nad näevad hästi.
  
• Peajalgsetel on tindinääre, mille eritist pritsitakse vette nii enesekaitseks kui ka saagi püüdmisel.
  
• Enesekaitseks saavad nad muuta ka oma kehavärvi.
  
• Kõik peajalgsed on röövloomad: kalmaarid ja seepiad toituvad ujuvatest kaladest ja selgrootutest, kaheksajalgade toiduks on merepõhjas elavad loomad. Saagi tükeldavad nad papagoi nokka meenutavate lõugadega.
  
• Peajalgsed on lahksugulised. Nad munevad merepõhjale ja valvavad seal mune ning pärast järglaste koorumist surevad.
  
• Paljud peajalgsed on inimestele toiduks. Ja ka kaladele, lindudele ja imetajatele.
  
• Peajalgsed toituvad ise kaladest, vähkidest ja karpidest. Nad on väga agressiivsed.