Erizooloogia lühikonspekt (0)

ERIZOOLOOGIA
LIIK AINURAKSED e protistid
Liikumisorganellid : • Kulendid• Viburid • Ripsmed
Toitumiselundid :
• Kulendloomadel– kogu kehapind– toitevakuool ehk toitekublik
• Vibur- ja ripsloomadel– rakusuu– rakuneel– toitevakuool ehk toitekublik
• Võime entsüsteeruda
HÕIMKOND : AINUTUUMSED Liikumisorganellid puuduvad või liiguvad kulendite või viburite abil
KLASS VIBURLOOMAD
1-8 viburit toitumisviisilt auto-(nagu taim), hetero (organilistest ainetest) ja miksotroofselt. roheline silmviburlane
enamasti kaetud tiheda elastse kestaga – pelliikulaga
– Autotroofsed
– Heterotroofsed
– Miksotroofsed
KLASS JUURJALGSED
Võime moodustada ajutisi protoplasmaatilisi jätkeid – kulendeid ehk pseudopoode, rakusuu ja pärak puuduvad.
N Amööb , kambrilised
KLASS EOSLOOMAD
sügoot kattub kestaga – eosed
Siseparasiidid
Levivad eoste ehk spooridega
Malaaria plasmoodium
HÕIMKOND RIPSMEKANDJAD e infusoorid Kaetud ripsmetega, makro- ja mikronukelus
KLASS RIPSLOOMAD Kingloom , enamasti merevees , ka mage
KLASS IMIKLOOMAD, ripsed vaid varasel argenust, kombitastega, toituvad teistest ripsloomadest.
RIIK LOOMARIIK Alamriik: KÕRVALHULKRAKSED
HÕIMKOND KÄSNAD
Puuduvad spetsiaalsed koed ja organid. Kaks rahukihti: väline dermaalkiht ja siemine gastraalkiht. Sültjas vahekiht – vahehüüvend ehk mesoglöa. Vee ajavad liikuma kalusviburrakud. Okistest toes . Nn. irrigatsioonisüsteem. Sugutu kui ka suguline sigimine
KLASS KLAASKÄSNAD ränidioksiidist okised, hapra ehitusega, sageli klaasisarnased, süvamere loomad n. veenusekorv
KLASS LUBIKÄSNAD kaltsiumkarbonaadist okised, sageli vaasikujulsed, suhteliselt väikesed ja värvitud n viikkäsn
KLASS: PÄRISKÄSNAD 90% käsnadest, mitmesuguse välimusega , sageli värvilised n pesukäsn, järvekäsn, jõekäsn
Alamriik: PÄRISHULKRAKSED
Kahekihilised, enamikus radiaalsümmetrilised. Kehasein 2 kihiline: välimine ektoderm , sisemine entoderm . Vahel õhuke tugiõhik või paks mesoglöa ehk vahehüüvend. Ektodermis kõrvekapslid.
HÕIMKOND KÕRVERAKSED
Hüdraloom, karikloom , õisloom, ainuõõssed (–kahekilised, enamik radiaals. Ektoderm(väljas), entoderm (sees), tugiõhik e mesoglöa. kõrvekapslid, hajus NS, röövloomad , enamus mereloomad )
KLASS HÜDRALOOMAD entoderm ulatub vahetult suuavani, polüüpide siseõõs terviklik, Suguproduktide kujunemine ektodermis N varshüdra, kurdhüdraline, obeelia meduus
KLASS KARIKLOOMAD Meririst. See klass hõlmab eestkätt suuri meduuse tugevasti hargnenud gastrovaskulaarsüsteemiga, hästiarenenud meeleelunditega ja nõrga polüpoidse põlvkonnaga. Suguproduk­tid tekivad neil entodermis. Karikloomad on eranditult meres elavad loomad, mõned neist on väga suured. Nii võib näiteks Põhja-Jäämeres elava meriseene (Cyanea arctica) kummiku läbimõõt ulatuda üle 2 m ja kombitsate pikkus kuni 30 m.
KLASS ÕISLOOMAD hobumeriroos, seenkorall
Sellesse klassi kuuluvad üksikud või koloniaalsed polüübid, kel on ektodermaalne neel, kambriteks jaotunud siseõõs ja entodermaalsed suguproduktid.
HÕIMKOND KAMMLOOMAD: Meritikker, veenusevöö, nudikammloom
õrnad, sültjad, suu, teises otsas aboraalelund (taaskaalulelund)
DIVISIO: bilateria (triplastica) – kahekülgsed (kolmelehtsed)
SUBDIVISO: protostomia- esmassuused
HÕIMKOND: LAMEUSSID
Tunnused: bilateraalne sümmeetria
keha lame
kehaõõs puudub
NS moodustub peatähn ja närviväädid
sooltoru umbne (kui esineb)
hingavad difusiooni teel või anaeroobselt
vereringesüsteem puudub
erituselunditeks umbtoruneerud
enamasti hermafrodiidid
Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus.
Suurus varieerub mikroskoopilistest vabalt elavatest organismidest kuni 20 m paelussideni.
Tuntakse u. 20 000 liiki. Osa vabalt elavad vormid (meredes, magevees , maismaal niisketes tingimustes), enamik on aga loomade parasiidid. Mõned vormid parasiteerivad ka inimesel.
KLASS RIPSUSSID e. turbellaarid
Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 mm kuni 0,5 m) loomad. Enamik elab vees, kuid esineb ka maismaal elavaid liike. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest ka klassi nimetus. palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitesks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon , mistõttu on sellel kehas arvukalt jätkeid. Sigivad suguliselt ja vegetatiivselt. Neil on suur regeneratsioonivõime. röövloomad. Nad söövad paljusid ainurakseid (infusoore, juurjalgseid, viburloomi), pisivähke, surusääsklaste ja pisisääsklaste vastseid. Mõned liigid tungivad ka oma liigikaaslastele ja hüdradele kallale. Üsna suur hulk liike on üle läinud ka parasitismile. Seedeelundkond algab suuavaga keha kõhtmisel küljel. Hingamine toimub planaaril kehapinna kaudu.Ringeelundid puuduvad.Erituselunditeks protonefriidid.
Ripsmed
limanäärmed
silmad
suguline ja vegetatiivne sigimine
suur regeneratsioonivõime
laialt levinud
peamiselt röövloomad
N. Piimjas planaar (piimjas lamelane)
KLASS IMIUSSID e trematoodid
parasiidid, keha katab kutiikula , silmad täisk puuduvad, meeleel, reduts. suuava iminapaga. Ringe ja hingamiselundk puudub. Ekto ja endo paradsiidid
Süstikkakssuulane, kassi- kakssuulane , harilik vereimiuss
KLASS PAELUSSID Nudipaeluss, nookpaeluss , ehhinokokk- paeluss ja –põis
lülisised selgr sooleparasiidid . Päis, lülide mood kaelas. Seedel puudub.
HÕIMKOND RIPSKÕHTSED e gastrotrihhid Väiksed. Keha katab kutiikula. Kõhtmine külg kas üleni või osaliselt ripsmetega kaetud. Mage- ja merevees. Magevees sagedased perekonna Chaetonotus liigid.
HÕIMKOND KERILOOMAD ehk rotifeerid: mikroskoopilised, vees, ripsmepärg e keriaparaat, lõuaaparaat, pantser , protonefriidid, verer ja hingamisel puuduvad, lahksug, toituvad mikroorg-st
HÕIMKOND SAMMALLOOMAD – meredes tavaline. Kinnistunud, enamikus koloniaalsed loomad, kellel mõnikord esineb massiivne lubitoes. Üksikisendid asuvad torukestes, millest nad võivad välja sirutada vaid keha eesosa , kus asub suuava. Suuava ümbritseb kombitsatest pärg. NS tugevasti redutseerunud. Hermafrodiid. Tavaline kamarlane (Electra crustulenta, varem Membranipora crustulenta).
HÕIMKOND KÄSIJALGSED Kinnistunud, üksikeluslised kahepoolmelise kojaga loomad. Suuava äärest algab paar erilisi lisandeid – nn. käsijäsemeid. Mereloomad.
HÕIMKOND KÄRSSUSSID e nemertiinid: Keha piklik, väljaspoolt ripsepiteeliga ja suure hulga näärmetega kaetud. Pikkus 1 mm kuni üle 30 m. Mõnel vormil küllalt selgelt eristunud pea ja sissetõmmatav kärss. Kärssa kasutatakse saagi haaramiseks. Tihti on kärss varustatud veel pisteharjase ehk stiletiga ja mürginäärmetega, millega surmatakse ohvrid , eriti hulkharjasusse, mõnikord isegi väikseid kalu. Kehaõõs puudub, vahesid elundite vahel täidab parenhüüm. Hingamiselundkond puudub, hingamine toimub läbi kehaseina. Ringeelundkond hästi arenenud, suletud. Erituselundkond protonefridaalne ja ringeelundkonnaga tihedasti seotud. NS koosneb ajutängust, kärsstuppe ümbritsevast närvirõngast ja kahest külgmisest pikitüvest. Lahksugulised loomad. Suures enamikus merevormid, mõned liigid elavad magevees, mõned niisketes masimaatingimustes, rida liike on üle läinud parasitismile. Kirjeldatud u. 900 liiki.
HÕIMKOND: LIMUSED e molluskid: Iseloomulikud elundid : mantel , jalg, hõõrel ehk raadula. Närvisüsteemis toimub närvitänkude kontsentreerumine pea piirkonda. Seedeelundkonnas areneb seedenääre maks. Vereringesüsteem on avatud, süda kaheosaline (koda ja vatsake ). Hingamiselunditeks on kas lõpused või kops . Erituselunditeks on neerud . Esineb nii lahkugulisi kui ka hermafrodiitseid vorme N. teod. Kõrgematel vormidel esineb purjukvastne e veliger.
KLASS VAGELLIMUSED e kõhurennised: Usja kehakujuga limused. Koda puudub. Merevormid.
KLASS SOOMUSLIMUSED: Kaheksast eraldi plaadikesest koosneva kojaga limused. Merevormid.
KLASS KARBID e liistaklõpusesed: Bilateraalsümmeetrilised. Kahepoolmeline koda (konhioliin, portselan, pärlmutterkiht, kupp, lukusidemed, karbihambad, sulgurlihased, sissevoolusifoon, väljavoolusifoon). Mantli­õõs on hästi arenenud, selles asetsevad keha külgedel rippuvad liistaklõpused. Harilikult kiilukujuline jalg. Eristunud pea puudub. Puuduvad ka lõuad ja hõõrel. Esineb magu seedenäärme - maksaga. Süda koosneb vatsakesest ja kahest kojast. Üldjuhul on lahksugulised. Esineb vastne või on otsene areng. Mage- või merevees.
Mageveekarbid: järve- ja jõekarp, keras- ja herneskarp (mitme liigiga ) ja ebapärlikarp. Riimveelised: südakarp , rannakarp, liiva-uurikkarp, balti lamekarp, rändkarp .
Kammkarbid, austrid , laevaoherdi, pärlikarbid.
KLASS LASNJALGSED: Torujad. Mantel kasvab täiesti toruks kokku. Ringeelundkond Mereloomad.
KLASS: TEOD e kõhtjalgsed : Assümmetriline keha. Tavaliselt spiraalse kojaga. Mõnedel liikidel koda puudub. Jala eesosa kannab suuava ja meeleelundeid. Raadula. Mere-, magevee ja maismaaloomad . Viimastel esineb lõpuste asemel n.n. kops.Lahksugulised või hermafrodiidid.

Maismaateod: Viinamäetigu, põõsatigu, nabatigu ning vöötteod

Veeteod: harilik mudatigu (mudakukk), väike mudatigu, jõe- ja järve-ematigu, lombi-keeristigu, sarvtigu, labatigu.
Kojata teod – põllunälkjas ja suur seatigu
KLASS PEAJALGSED: Koda välimine, sisemine või puudub. Keha jaotunud pea-ja kereosaks.Ümber suuava iminappadega kombitsad . Ruumikas mantliõõs. Peaaegu suletud ringesüsteem. NS väga kõrgelt arenenud. Lahksugulised. Merelised .
Alamklass : Laevukeselised (Kambriteks jaotunud väline koda)
Ülemselts: Kümnehaarmelised (10 kombitsat. Seepia , kalmaar.)
Ülemselts: Kaheksahaarmelised (8 kombitsat. Kaheksajalad, paberlaevuke .)
HÕIMKOND RÕNGUSSID ehk anneliidid
bilateraalsümmeetrilised
lülistunud kehaga
nahklihasmõik
NS nöörredeltüüpi
meeleelundid : täppsilmad, kompimis- haistmis ja maitsmismeel
kehaõõs sageli kambriline
vereringe suletud
avatoruneerud
KLASS HULKHARJASUSSID e polüheedid: Parapoodidel arvukalt harjaseid. Mereloomad. Harjasliimukas, liivatõlv, merihiir , punane süstlõpuslan.
Bylgides sarsi, kuni 6 cm, harva ka Eesti rannavetes
KLASS VÄHEHARJASUSSID e oligoheedid : Paraopoodid puuduvad, harjased vahetult kehaseinas. Peapiirkond nõrgalt eristunud. Kombitsaid ja palpe tavaliselt ei ole. Hermafrodiidid. Tuntakse ligi 2500 liiki. Magevee ja pinnasevormid, riimvee ja merevorme leidub vaid üksikuid. Harilik vihmauss, harilik mullauss, harilik valgeliimukas.
KLASS KAANID e hirudiniidid: Keha ees- ja tagaosas iminapad. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda . Lihastik on hästi arenenud, keha väga paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene nt Apteegikaan hobukaan, kalakaan
KLASS KIDAVAGLAD : Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis
HÕIMKOND ÜMARUSSID e nematoodid
Lülistumata kehaga, ümara ristlõikega ussid. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja , mediina niituss jne
HÕIMKOND JÕHVUSSID: Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal . Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism , isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed nt hobusejõhvuss
HÕIMKOND LÜLIJALGSED
Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega
2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades soori­tada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks

Segmentatsioon (pea, rindmik , tagakeha)
2. Lülilised jäsemed

Tugev väliskelett (kitiniseerunud kutiikul)
SUBDIVISO: Deuterostomia- teissuused
HÕIMKOND: OKASNAHKSED
Vastne bilateraalsümmeetriline, täiskasvanu radiaalsümmeetriline. Väheliikuva põhjaeluviisega mereloomad. Puuduvad segmendid , hingamiselundid, erituselundid , NS närvisüsteem ja meeleelundid on nõrgalt arenenud. Sooltoru on umbne. Katetest ulatuvad reeglina välja jäigad ogad või ka plaadid . Liikumiselundiks ambulakraalsüsteem.
Ambulaklaarsüsteem, regeneratsioonivõime
KLASS MERITÄHED
Keha sümmeetrias eristatakse kiiri ehk raadiusi ja kiitevahelisi piirkondi ehk interraadiusi. Nende keha katab pigmentiderikas (punased, sinised, oraanzid, kollased pigmendid) nahk, mille alla jääb üksteise suhtes liikuvuse säilitanud lubiplaatidest skelett . Lubiplaadikestelt ulatuvad välja arvukad lühikesed lubiogad. liikumiseks ambulakraalsüsteem.
KLASS MADUTÄHED
Kehas võib selgesti eristada keskmist osa ehk tsentraalketast ning sellest lähtuvaid peenikesi ning sageli harunenud kiiri. Ambulakraalsüsteem nõrgalt arenenud ning liikumiseks kasutatakse kiiri. Nad on detriidi või laibatoidulised, harva filtraatorid . Neil on üsna ruumikas sool, kuid puudub pärak.
KLASS MERISIILIKUD
Keha on kas rohkem või vähem lamedaks surutud kera kujuline. Paiknevad suuga vastu merepõhja. Keha katab nahk. Selle alla jääv jäik lubiplaatidest skelett, millest ulatuvad välja mõnel juhul isegi väga pikad ambulakraaljalad. Igale skeletiplaadikesele kinnitub erilise liigese abil üks suurem ja mitu väiksemat lubioga. Toituvad peamiselt taimedest
KLASS MERIPURAD
Meenutades jämenenud usse. Kehas puudub lubiskelett. Sellest on järele jäänud vaid lubiokised paksus ja limanäärmeterikkas nahas. Suud ümbritsevad väljasopistatavad jätked . Need on vajalikud toidu hankimiseks. Enamasti on meripurad detriiditoidulised, harvem filtreerijad. Sooltoru on neil pikk ja mahukas ning lõpeb kloaagiga. Ärrituse korral on meripurad suutelised paiskama läbi päraku välja osa oma siustest (sooltoru, parempoolse "kopsu" jm.), mis aga küllalt kiiresti regenereeruvad
n trepang, merikurk , jalutu meripura , merikanake
KLASS MERILIILIAD
Meenutavad rohkem taime kui looma. Kinnituvad merepõhjale pikema (kuni 1 m) või lühema (võivad veidi liikuda) varrekesega. Erinevalt teistest okasnahksetest on meriliiliate suuava suunatud ülespoole ning on ümbritsetud pikkade harunevate kiirtega. Toituvad filtreerimise teel. Suguorganid ei moodusta tervikut vaid suguproduktid valmivad hajusalt kehas. Sugurakud väljuvad kehajätketesse tekkivate lõhede kaudu. Sügoodist areneb ujuv vastne. Vastsel suuava puudub - on vaid soolega seostamata lohuke.
HÕIMKOND KEELIKLOOMAD
Seljakeelik ,
selgmine torujas KNS, neelupilud,
saba
Alamhõimkond MANTELLOOMAD Mitmesuguse kehalaadiga, eritunnuseks omapärane väliskest – mantel ehk tuunik N tavaline meritupp
Alamhõimkond: SÜSTIKKALAD Kalajad mereloomad. N: süstikkala
Alamhõimkond: KOLJUSED seljakeelik/selgroog, tsefalisatsioon, kõrgem NS, kolju , suletud vereringe
KLASS PIHKLASED n limapihklane
Sõlme moodustamise eesmärgid: keha limast puhastamiseks, vabanemiseks, toidu tõmbamiseks
Merelised. Kalade välisparasiidid. Silmad mandunud , seljauim puudub, lõpusekorv redutseerunud, suulehtri ümber poised
KLASS SILMUD Mageveelised ja merelised. Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm , ojasilm, merisutt
KLASS KÕHRKALAD
Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis . Pikk ja terav nokis . Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid , raid
Haid – käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai
Raid – keha dorsoventraalselt lamendunud , saba piitsjalt peenike , suured peaga liitunud rinnauimed, väikesed hambad.
N Mõrtsukhai , tömpnina-hallhai, liivhai, vaalhai , koerhai, harilik saagrai/hai ehk saagkala
KLASS KIIRUIMSED rohkesti luid , ujupõis, uimi toetavad luulised või sarvjad kiired, nahas tõelised soomused , puudub hingats, lõpusepilude vaheseinad taandunud, südames arterioossibul
N ogalik , ronikala
Kehakuju tüübid:• Süstjas ehk torpeedokujuline (tuun, makrell , mõõkkala, heeringas , kilu )• Nooljas ( haug , tuulehaug , barrakuuda).• Lateraalselt lamendunud ( latikas , kuukala)• Dorsoventraalselt lamendunud (rai, lest )• Madujas ( angerjas , merinõel , mureen ) • Lintjas (lintsaba)• Kerajas (kerakala)• Nõeljas (merinõel)
Suuava asetus ja tüübid:• otsseisune – tavaliselt (koha, haug)• alaseisune – põhjast oituvatel kaladel
( vimb , tuur)• ülaseisune – pinnalt toituvatel kaladel( mudamaim , mudakala)• väljasopistuv – otsseisune, kuid eesosa väljasirutatav (latikas, karpkala )• (lehtrikujuline – silm)
Sabauimede tüübid:• homotserkne ehk võrdhõlmne(enamikul) • samahõlmne ehk
isotserkne ( tursk ) • erihõlmne ehk heterotserkne (hai, tuur)
Soomuste tüübid:1. Plakoidsoomused (kõhrkaladel)2. Ganoid- ehk vaapsoomused (vaaphaug,
tuur)3. Elasmoid- ehk õhiksoomused(kiiruimsetel)– tsükloidsoomused N. karplastel,– ktenoidsoomused N. ahvenlased.4. Kosmoidsoomused (latimeerial vihtuimsete klassist)
Alamklass KÄSIUIMSED kaunis hulkuim, säilunud 2 perekonda troopilise Aafrika jõgedes. N: niiluse hulkuim, kõrkjakala
Alamklass: KÕHRLUUSED Atlandi tuur, vene tuur, servjuuga, sterlett
• käävja kehakujuga• alaseisune suu• nokis• heterotserkne saba• soomused kadunud või muundunud (ganoidsoomused)• seljakeelik hästi säilunud• selgroolülidel puudub keha• toeses palju luukude • südamel arteriooskuhik• üldiselt merekalad
Alamklass TÄISLUUSED Pikkoon-vaaphaug. vahevormiks kõhr - ja pärisluuste vahel
• nokis taandarenenud• sabauim hakkab muutuma homotserkseks• hingats kadunud• toes tugevasti luustunud• seljakeelik redutseerunud või puudub
Alamklass PÄRISLUUSED• õhik- ehk elasmoidsoomused• sabauim homotserkne• hingats puudub • luustunud lõpusekaaned• ujupõis on hüdrostaatiliseks aparaadiks• südamel arterisoossibul
S. HEERINGALISED: – õhukesed soomused, küljejoon vaid pea piirkonnas heeringas, räim , kilu, lõhi , mereforell, rääbis , meretint
S. KARPKALALISED : Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja ) piraaja, elektriangerjas, karpkala, koger
S. HAUGILISED: Uimed pehmed , rööveluviisiga maskinong, harilik haug
S. ANGERJALISED: Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud angerjas, mureen
Selts Tuulekalalised: Sihvaka kehaga, luud rohekad. tuulehaug, lendkalad
S. TURSALISED: Paljudel mitu seljauime. Sabauim isotserkne. tursk, luts
S. OGALIKULISED: Seljauime eest tugevad ogad, ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel luuplaadid ogalik, luukarits
S. LIITLÕUALISED: Torujas koon. Uimed mandunud. Soomuste asmele luuplaadid jmt. Küljejoon puudub. Lõpuseliistakud redutseerunud. Hambad puuduvad.merinõel, madunõel, merihobu
S. AHVENALISED: Liigirikkaim selts. Kaks seljauime, eesmine kiirtega. Ka pärakuuime esimesed kiired ogajad. ahven , koha, kiisk
S. LESTALISED: Põhjaeluviislilised, lamendunud ja ebasümmetrilise kehaga. lest, kammeljas
S. KERAKALALISED neliksarv-kohverkala
EESTI KALAD
Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda
Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger.
Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk.
Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi -veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv .
Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg , koha, ahven, kiisk ja luts.
Võrtsjärve kalastik on aegade jooksul tublisti muutunud. Võrtsjärve põlisasukaks on angerjas. Kalamajanduse tulemusel on angerjas praeguseks olulisemaks püügiobjektiks. Rohkesti on Võrtsjärves ka koha, haugi ja latikat. Läänemerest püütakse peamiselt räime, kilu ja turska.
Nii nagu mujalgi maailmas mõjutab ka Eesti kalastikku põhiliselt inimtegevus. Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud . Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine ( eutrofeerumine ) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid ( pestitsiidid ).
Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven.
Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all.
II kategooria säga, tõugjas III kategooria atlandi tuur, harjus, hink , võldas, vingerjas
KLASS KOPSKALAD Hingavad nii lõpuste kui kopsudega, sisemised ninaavad ehk koaanid , lihaselised loibjad paarilised uimed. N. neotseratodus, protopterus, lepidosiiren
KLASS VIHTUIMSED Ainus liik latimeeria, merekala, hingab lõpustega, rinnauimede toes meenutab vihta, röövkala
Suurimate vihtuimsete kalade pikkus ei ületanud ühte meetrit. Vihtuimsete kalade tähtsus evolutsioonis on väga suur, sest ainult neile iseloomulikest uimedest said tekkida jäsemed.
KLASS KAHEPAIKSED
Olulised muutused:
uimed muutusid varvasjäsemeteks
lõpusehingamine asendus kopsuhingamisega
Sarnasused kaladega:
“külmaverelised"
südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik, erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel, paljude vormide isastel on neerujuha nii kusekui ka seemnejuhaks, munarakud on õhukese (või sültja) kestaga kaetud, loodetel puuduvad lootekestad , arenemine toimub moonde teel, vastsed kalalaadsed
Selts SABAKONNALISED Pika keha ja sabaga
Sisalsireen, koopaolm, hiidtömpsuu, tähnikvesilik, tähniksalamander, tseiloni kalamadulik, rõngurgik, köidikkonn, punasilm lehekonn, lendkonnad, rohekärnkonn, sarvik-ründekonn
S. SIUGKONNALISED Keha suhteliselt pikk, siulaadne. Jäsemed puuduvad. Silmad mandunud. N. tseiloni kalamadulik, rõngurgik
S. PÄRISKONNALISED
Kere lühike ja lai, kael väga vähe eristunud, saba puudub, jäsemed hästi arenenud ning tagajäsemede enamasti märksa pikemad kui esijäsemed, liikumisviisiks hüppamine
Sgk ketaskeellased – keel on ketasjas. N. köidikkonn
Sgk lehekonlased – varvaste otstel kettalaadsed napakesed. Elavad enamasti puu otsas. N. lehekonn
Sgk lendkonlased – enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn
Sgk mudakonlased – N. mudakonn,
Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn , juttselgkärnkonn, rohekärnkonn.
Sgk konlased – N. rohukonn , veekonn , tiigikonn , rabakonn ja järvekonn.
EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all
I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA
1. sugukond : Salamanderlased, Salamandridae
1. Harivesilik , Triturus cristatus Laurenti
2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L.
II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA
2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae
3. Mudakonn, Pelobates fuscus Laurenti
3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae
4. Harilik kärnkonn, Bufo bufo L.
5. Rohe-kärnkonn, Bufo viridis Laurenti
6. Juttselg-kärnkonn, e. kõre Bufo calamita Laurenti
4. sugukond: Konlased, Ranidae
7. Rohukonn, Rana temporaria L.
8. Rabakonn, Rana arvalis L.
9. Tiigikonn, Rana lessonae
10. Järvekonn, Rana ridibunda Pallas
11. Veekonn, Rana esculenta
Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest.
KLASS ROOMAJAD
Roomajate uudsed tunnused: munal tihe või kõva koor,lootel veekest, naha pealmine kiht sarvestunud, jäsemete tugev areng, rinnakorv, kaks vereringet, järelneer
Haabitusetüübid: ( kehatüübid ) • Sisalikulaadne• Maolaadne• Kilpkonnalaadne
S. KILPKONNALISED
Luuline kilprüü ehk pantser. Silmadel on neil liikuvad laud. Hambad puuduvad. Kopsud on suured ja keeruka käsnja ehitusega. Sigimine munemise teel N narmaskilpkonn ehk matamata, sookilpkonn, eba-kartettkilpkonn , kolmküüniskilpkonn
S. KÄRSSPEALISED
Suur, poole meetri pikkune suure peaga sisalikulaadne loom. Säilunud vaid üks liik – hateeria (tuataara).
S. SOOMUSELISED
Alamselts SISALIKULISED - piklik keha ja suhteliselt hästi arenenud jäsemed (kui need esinevad) ja pikk saba. Liikuvad silmalaud ja enamikul vormidel mitu rida soomuseid. Maismaaloomad.
Sgk Iguaanlased - iguaanid, agaamid ja kameeleonid.
Sgk. Gekolased – väikesed öise eluviisiga sisalikud, mõned suudavad püsida vetikaalsetel pindadel. N. kaspiageko, müürigeko
Sgk Skinklased - Kehalaadilt sihvakad. Jäsemed suhteliselt lühikesed või mandunud. N. apteegiskink
Sgk Sisallased - Kehalaadilt sihvakad. N. arusisalik , kivisisalik .
Sgk Vaskuslased - rohkesti mandunud jäsemetega (ja jäsemeteta) madujaid liike. N. vaskuss, stepivaskuss.
Sgk Varaanlased – sihvaka keha, pika saba ja hästi arenenud jäsemetega. Jooksevad kiiresti. N. hallvaraan, komodo varaan .
Alamselts MAOLISED - keha pikk, ussilaadne. Jäsemeid pole, puuduvad ka vöötmeluud. Võimelised neelama suuri toidupalasid. Silmalaud liitunud, läbipaistvad.
Sgk pimemadulased – väga algelised, silmad mandunud, elutsevad maa sees vageljate loomadena. N. vagelpimemadu.
Sgk boalased – tähelepanu äratavad suurusega. Mürgihambad puuduvad. Mässivad end saagi ümber ja pigistavad selle surnuks . N. võrkpüüton, tiigerpüüton , kuningboa, anakonda .
Sgk nastiklased – Enamikul mürgihambad puuduvad. N. veenastik, roninastik, nastik .
Sgk. mürknastiklased – Enamikus väga mürgised. tegutsevad maapinnal. N. prillkobra, kuningkobra
Sgk rästiklased – mürgised maolised. Osa tegutseb maapinnal, osa puu otsas osa veelise eluviisiga. N. rästik , gürsa
Sgk lõgismadulased – Mürgised. Saba lõpus sarvrõngastest lõgisti. N. teksase lõgismadu
S. KROKODILLILISED Niiluse krokodill , missisippi alligaator , kaiman, gangese gaviaal
• kohandunud veeeluga
• lamendunud keha
• lapik saba
• tagajalgadel täielikud või osalised ujulestad
• keha kaetud sarv- ja luukilbistega
• hambad hambasompudes
EESTI ROOMAJAD kõik on kaitse all
1. sugukond: Sisaliklased, Lacertidae
1. Arusisalik, Lacerta vivipara Jacquin
2. Kivisisalik, Lacerta agilis L.
2. sugukond: Vaskuslased, Anguidae
3. Vaskuss, Anguis fragilis L.
3. sugukond: Nastiklased, Colubridae
4. Nastik, Natrix natrix L.
4. sugukond: Rästiklased, Viperidae
5. Rästik, Vipera berus L.
Kõige arvukamad Eesti roomajad on arusisalik ja harilik rästik. Nastikut kohtame peamiselt saartel ja rannikualadel . Haruldane pole Eestis ka vaskuss. Täpsed andmed Eesti roomajate arvukuse kohta puuduvad.Roomajad on üpris varjulise eluviisiga loomad. Arusisalik on tüüpiline niiskete niitude ja heinamaade, puisniitude, rabade, kiviaedade ning raiesmike asukas. Seal ta talvitub , peab päikesepaisteliste ilmadega jahti, paaritub ja poegib . Rästik elutseb rabades ja metsades, valdavalt vee vahetus läheduses.Rannikualadel ja saartel arvukas nastik võib tegutseda kas taluõuel või saekaatri läheduses. Tal on kombeks paigutada oma munad kas sõnnikuhunnikusse või saepurukuhja hauduma. Kivisisalik tegutseb valdavalt inimtekkelises kuivas maastikus: maanteede ja raudteede pervedel, teeradade läheduses ning metsalagendikel. Vaskuss elab peamiselt niiskemates metsades ja on küllaltki varjatud eluviisiga. Kõik meie roomajad talvituvad metsakõdus või mitmesugustes urgudes.
KLASS LINNUD
Progressiivsed tunnused:• homoiotermsed• tiivad• tagajäsemed hästi arenenud• kõrgemini arenenud NS
Lindude toes on:
1. peaaegu täielikult luustunud
2. luudel on tentents liituda
3. enamikes luudes rikkalikult õhuruumikesi
Ökoloogilised tüübid:
1. puudelinnud n. rähnilised, osa kullilisi,enamik värvulisi
2. avamaastikulinnud n. enamik kurvitsalisi
3. veelinnud (sõna laias mõttes) n.pütilised, sõudjalalised, pingviinilised
4. õhulinnud n. pääsukesed, koolibrilised
• Paigalinnud – tegutsevad kogu aasta pesitsuspaiga lähemas ümbruses. N. varblased, kaaren, kodukakk , kassikakk jpt.
• Hulgulinnud – liiguvad külmadel aastaaegadel oma pesitsuspaiga lähemas või kaugemas ümbruses ringi või siirduvad mõnevõrra lõuna poole. N. rähn, vares , leevike.
• Rändlinnud – lahkuvad oma pesitsuskohast sügiseti järjekindlalt enam-vähem kaugele lõunasse – talikorterisse, kust nad kevadel oma haudealadele tagasi tulevad. N.valge- toonekurg ja pääsukesed
ÜLEMSELTS PINGVIINILISED Keiserpingviin , kuningpignviin
Arktiliseks mariinseks eluks kohastunud lennuvõimetud linnud. Sulestik on tihe, suled väiksed ja meenutavad soomuseid. Alusnahk paks ja rasvkoerikas. Eesjäsemed on muundunud kitsasteks loibadeks.. Tagajäsemed lühikesed ja asuvad kaugel keha tagaosas, seetõttu pingviinilised kõnnivad “püsti” ja abitult.
ÜLEMSELTS UUDUSLÕUALISED
Lennuvõimetud seltsid:
Selts jaanalinnulised – Tiivad lühikesed, võimsad jalad kahe varbaga. Elavad karjadena., Jooksevad kiiresti N. jaanalind .
Selts nandulised – suured jaanalinnulaadsed, tiivad nõrgalt arenenud, jalgadel 3 varvast. Jooksevad samuti kiiresti N. pampanandu
Selts kaasuarilised – Tiivad peaaegu täiseti redutseerunud, pea ja kael paljad, ereda värvusega, 3 varvast. N. kiiverkaasuar, emu.
Selts kiivilised – väikesed, kana suurused. Tiibadest säilunud vaid tillukesed jätked. 4 varvast. Leiavad toitu haistmise abil N. kiivi
Lennuvõimelised linnud:
Selts pütilised – keskmise suutrusega veelinnud. Kehvad lendajad . N. tuttpütt, hallpõskpütt ja sarvikpütt.
Selts toruninalised – sõõrmed avanevad torujate moodustistena ülanokal. N. rändalbatross
Selts pelikanilised ehk sõudjalalised – võrlemisi suured veekogudeäärsed linnud. Maapinnal liikumine neil vaevaline, varbad ujulestadega ühendatud. Pika noka alanoka harude vahel mahukas kurgukott. N. roosapelikan , järvekormoran
Selts toonekurelised ehk karklinnulised – väga pikad tagajäsemed, pikad varbad, pikk painduv kael ja enamasti pikk nokk . Soiste avamaastike ja veekogude kaldaalade linnud. N. valge-toonekurg, must-toonekurg, marabu, hallhaigur , hüüp, flamingo , luitsnokk-iibis
Selts hanelised – keskmise suurusega, jässaka kerega, madalate jalgadega .. Eesmised varbad ujulestadega. Lai lame nokk. Veelinnud või veekogudega seotud linnud. N.laululuik, kühmnokk -luik, lagle , hallhani, aul, jääkoskel , pardid, haned .
Selts kullilised – röövlinnud , nokk lühike, ülanokk konksja tipuga. Võimsad jalad, vastandatav tagavarvas, teravad kõverad küünised. Tiivad tugevad. Osavad lendajad. N. kanakull , hiireviu, kaljukotkas , kondor, rabapistrik, tuuletallaja.
Selts kanalised – jässaka kehaga, nokk lühike ja tugev. enamuses paigalinnud. Lendavad raskepäraselt, kuna tiivad lühikesed. N. põldvutt, põldpüü, , metsis , teder, laanepüü, rabapüü, nurmkana , paabulind, jahifaasan
Selts kurelised – tiivad nõrgalt arenenud, jalad enamikul pikad, nokk lühikesevõitu ja tugev. Enamasti halvad lendajad, v.a. kured. N. vesikana , rukkirääk, sookurg , suurtrapp, kroonkurg.
Selts kurvitsalised – sulestik tihe ja veekindel N. liivatüll , kiivitaja, merisk .
Selts tuvilised – N. kõrbepüü, kaelustuvi, kodutuvi, turteltuvi
Selts papagoilised – neil on ronijalad, 1. ja 4. varvas vastanduvad 2. ja 3.-le. N. hallpapagoi ehk jako , amatsoonpapagoid
Selts käolised – ka ronijalg . Paljud pesitsusparasiidid N. kägu.
Selts kakulised – lühike tugev nokk, tugevad küünised, öise eluviisiga. Sulestik pehme ja kohev, lendamine kahinata. Kael võimaldab keha pööramata vaadata igas suunas. N. kassikakk, kodukakk, kõrvukräts
Selts öösorrilised – N. öösorr
Selts pikatiivalised – väga pikkade ja teravate tiibadega, kõige paremad lendajad. N. piirpääsuke ehk piiritaja , koolibrid, jäälind , kakssarvvares
Selts rähnilised – enamasti metsalinnud. Nokk tugev, kooniline , peitelja otsaga. N. suur- kirjurähn , väike-kirjurähn, roherähn, väänkael , toko, habe-udelind
Selts värvulised – Enamasti väikesed. Iseloomulikuks haardjalg- 3 varvast ette ja 1 tahapoole suunatud. Kõikide pojad pesahoidjad. Jagunevad nelja alamseltsi: lainokalised (N. lainokk), türannilised (N. kaljukukes, ida-türanntikat), lüürasabalised (N. lüürasaba ) ja laululised (N. lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased, kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt)
Eesti linnud
Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid ( merikotkas , kaljukotkas, kalakotkas , rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag , hallõgija).
Samas laiendavad paljud linnud oma leviala Eestisse ning pesitsevad siin üha arvukamalt . Sellisteks liikideks on näiteks hõbekajakas , kühmnokk-luik, hahk, kormoran , kaelus-turteltuvi, roohabekas, aed- roolind , rohe- lehelind , karmiinleevike, kukkurtihane.
Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam inimeste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine ( kuldnokk , valge-toonekurg) ja täiendav toitmine (rasvatihane, sinikael - part ).
Taimekaitsevahendite ning teiste kemikaalide kasutamine põllumajanduses ja ka üldine looduse reostamine on Eesti linnustikule kahtlemata oluliselt negatiivset mõju avaldanud.
Eestis on 116 linnuliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused linnud Eestis.• 328 liiki • 20 seltsi
• 63 sugukonda
• Suurim värvuliste selts – 128 liiki
• Arvukamalt esinevad linnud – metsvint ja salu-lehelind
222 linnuliiki eesti looduskaitse all
I kategooria kaitse all:
• kalakotkas
• kaljukotkas
• madukotkas
• merikotkas
• must-toonekurg
• rabapistrik
• rabapüü
KLASS IMETAJAD
ALAMKLASS ÜRGIMETAJAD
Eelised: Homoiotermsus, vivipaarsus, hammaste eristumine, suurajupoolkerade võimas areng
Esmaesinevad tunnused: 3 kuulmeluud keskkõrvas,
piimanäärmed, karvad
Sigimisviisid: munejad – ainupilulised, poegijad – pojad vähearenenud – kukrulised, – pojad paremini arenenud - pärisimetajad
Kohastumused eri tüüpi elupaikadele:
puudeelanikud – küünised, haardjäsemed või liuglemist võimaldav lennus
avamaastiku elanikud – taimtoidulised , urgudesse pugejad või kiired jooksjad (pikad jäsemed)
pinnaseelanikud – tugevate küünistega esikäpad, mandunud silmas, lühike karv ja saba
vee-elanikud –mandunud karvkate , rasvkoerikas alusnahk, loivad, ujulestad
õhuelanikud – eesjäsemetest tiivad, muutused skeletis
ALAMKLASS ÜRGIMETAJAD nokkloom , sipelgasiil, nokissiil
munejad
nisade asemel näärmeväli
sool lõpeb kloaagiga
emastel puudub tupp
ermoregulatsioon puudulik
ALAMKLASS ELUSPOEGIJAD IMETAJAD
INFRAKLASS: KUKRULISED virgiinia opossum, kukkurkurat, kukkurhunt, vombat
Arenenumad küljed:
eluspoegijad
emasloomadel olemas tupp
hästi arenenud hammastik
Madalamalt arenenud küljed:
puudub platsenta
nende emakad on lahus, vastavalt on ka kaks tuppe
hambavahetus ainult eespurihammastel
otsaju poolkerad alles nõrgalt arenenud
Eritunnused: kukkur ,
kukruluud
INFRAKLASS PÄRISIMETAJAD
Progressiivsed tunnused: kloaak ja kukkur puuduvad, platsenta olemasolu, täielik hambavahetus, otsaju erakordselt tugev areng
SELTS TORUHAMBULISED
Ainus esindaja tuhnik. Tuhnikul on pikk peenike koon, kleepuv keel ja tugevad küünised sipelga - ja termiidi­pesade lõhkumiseks. Hambad on toruhambalistel eristumata, torukujulised ja juurteta.
S. TORUKOONULISED
Kohastunud hüppama, seetõttu tagajalad pikemad. Suurte silmade ja kõrvadega. N. torukoonlane
S. KULDMUTID JA TENREKID
Kuldmuttide ilmad kaetud nahaga. Tihe läikiv karv. Küünistega tugevad lühikesed esikäpad ja paksu nahaga nina. Kaevavad ja elavad urgudes. N. kuldmutt.
Suurem osa tenrekitest näeb välja nagu karihiire ja siili kombinatsioon N. tenrek
S. KÜÜNISKABJALISEDVäikesed merisigu meenutavad loomad Aafrikas ja Kesk-Aasias. N. kalju-, mägi-, ronidamaanid.
S. LONDILISED Aafrika ja India elevant . Suurimad maismaaloomad, tüse keha, rasked sambataolised jalad. Varbad lühikesed ja lõpevad kapjadega. Lont . N. aafrika elevant, india elevant
S. MERIVEISELISEDVee-eluviisiga suured, silinderja kehaga, loibadeks muundunud eesjäsemetaga ja rõhtsa sabauimega loomad. Tagajäsemed puuduvad. Varvastel on lamedad kabjalaadsed küünised. Elutsevad meredes ja magevetes. N. lamantiin, dugong
S. NAPIHAMBULISED
Sgk armadillid ehk vöölased - sarnanevad välimuselt soomusloomadega. Nende keha ülemist poolt kaitsevad tugevad sarvplaadid.
Sgk sipelgaõgijad – hambad puuduvad. toituvad sipelgatest ja termiitidest. Kaetud karvadega. Kohastumusena toitumisviisiga on neil pikk peenike koon, kleepuv pikk keel ja tugevad küünised, mis on kokku kasvanud ja sissepoole pöördunud.
Sgk laisiklased - jäsemed on kohastunud eluks puude otsas. Liiguvad, rippudes küüniste abil puude okstel. Toituvad peamiselt puuviljadest .
S. TUPAIALISEDPuuduvad vurrud, saakloomi otsivad terava kuulmise , haistmise ja nägemise abil. Enamikel pikk paksu karvaga saba. Omnivoorid.
S. KARUSTIIVALISEDEsi- ja tagajäsemeid ühendab lennunahk. Võimelised liuglema, puudub tõeline lennuvõime. N. kaguan.
S. ESIKLOOMALISED
Väikesed poolahvilised - must nina nagu koeral ja kõigist teistest esikloomalistest paremini arenenud haistmismeel . Neil on suured silmakoopad. Suurem osa elab puu otas, siis jäsemed kohandunud haaramiseks. Öise eluviisiga väikesed loomad, elavad troopilistes metsades N. loorid, kandlased, leemurid .
Ahvilised - on neljajalgsed suudavad nad sirgelt istuda ja seisavad vahel püsti. Iseloomulik lame rindkere , karvane nina, suhteliselt suur aju, sügav alalõug ja terwavad kihavd. Enamikul ahvilistest lühike lame inimnäole sarnane koon. Vana Maailma ahvid (N. paavianid, koolobused, languurid) ja Uue Maailma ahvid (N. mustkäpp-ämmalahv)
Inimahvid – seisavad püsti, lai rindkere. Jagunevad väiksemateks inimahvideks (N. gibonid ) ja suuremateks, inimesele kõige sarnasemateks inimahvideks (N. orangutanid, gorillad ja šimpansid ).
Uue Maailma ahvid – ninavahesein paks, ninasõõrmed teineteisest kaugel ja külgedele suunatud nt.
marmosetid ja möiraahvid n mustkäppämmalahv
Vana Maailma ahvid – ninavahesein õhuke, ninasõõrmed lähestikku ning suunatud allapoole nagu
inimesel nt. paavianid, makaagid ja koolobused n mandrill, paavian , koolobus, inimahvid
Vana Maailm Euroopa, Aasia , Aafrika
Uus Maailm Ameerika, Okeaania
S. JÄNESELISEDTeine komplekt ülemisi lõikehambaid, pikad kõrvad , hästi arenenud taga­jalad. Suured kõrvad, hea kuulmine . N. viiksjänes, halljänes , küünisküülik
S. NÄRILISEDVäikesed loomad, teravad peitlitaolised esihambad. Enamik pikasabalised, varbad varustatud küünistega, koonul on pikad kompekarvad ja hambad ning lõuad on spetsialiseerunud närimisele. Paljunevad kiiresti. Alamseltsid eristuvad mälumislihaste ehituse poolest.
Alamselts oravalaadsed: sgk oravlased – liigirikkaim sugukond. N. orav, vöötorav, suslikud, ümisejad. kolakõht-ümiseja. Sgk lendoravlased on karvase lennusega. N. lendorav Sgk kobraslased - saba lai ja soomsutega kaetud. tagajalgadel varvaste vahel ujulestad. N. kobras
Alamselts hiirelaadsed – N. rotid, hiired, mügrid, lemmingud , hamstrid, kõrbehiired, ondatra Alamselts okassealised – väga erinevad liigid, enamikel suhteliselt suur pea, jässakas kere, lühike saba ja peenikesed jalad. N. Kuandu, urson, okassiga , kapibaara, merisiga, tsintsilja, nutria , paljastuhnur.
S. PUTUKTOIDULISEDNii välimuselt kui ka anatoomiliselt väga erisugused vormid. Väikesed kuni keskmise suurusega loomad. Kõik toituvad selgrootutest nagu putukad, ämblikud ja tõugud. Kehalaadilt meenutavad mitmeid näriliste rühmi. Silmapaistvaks tunnuseks on ninast ja ülamokast kujunenud pikk, liikuv, väga tundlik organ – kärss. Peale väheste erandite kõik ööloomad. N. Siil, vesimutt , karihiirlased, mutid .
S. KÄSITIIVALISEDAinsad tõelised lendavad imetajad. Esijäsemete sõrmelülid on pikenenud, neid ühendab õhuke elastne lennunahk. N. hiidvampiir, suurkõrv , suur- vereimeja .
S. SOOMUSLOOMALISED
Kõvade sarvjate plaatidega kaetud loomad, kes end ohu korral kerasse tõmbavad. Soomused toimivad
nii kaitse kui maskeeringuna. Hammaste ehitus samane toruhambalistega. Varustatud samuti tugevate
küünistega. Toituvad sipelgatest ja termiitidest. N. puis -soomusloom.
S. KISKJALISED
Hambad on arenenud saagi haaramiseks, kinnihoidmiseks ja rebimiseks. Iseloomulikud on tuge­vad odakujulised silmahambad ehk kihvad . Kiskjaliste saagipüüdmisviisid on erinevad.
Sgk Koerlased -sale kehaehitus , pikad jalad ja pikk kohev saba. Suure vastupidavusega. Küünised on lühikesed ja nürid ning pole sissetõmmatavad. Saaki jälitavad lõhna järgi. N. koer, hunt, šaakal, rebane , koiott , kährik .
Sgk Karulased - massiivne kehaehitus, paksud käpad ja lühike saba. Haistmine parem kui nägemine ja kuulmine. On rohkem taim- kui lihatoidulised. Pikad, mitte-sissetõmmatavd küünised. N. jääkaru , baribal , hiidpanda ehk bambuskaru , panda, pruuunkaru.
Sgk. Pesukarulased – ühiseks jooneks vöödilise mustriga saba ja näol asuv tume maskitaoline muster. Kesklmise suurusega, lühikeste jäsemetega. Lühikesed küünised. Esikäpad liikuvad, kujunenud käesarnasteks haardjalgadeks. N. pesukaru , koaati
Sgk Kärplased - lühikesed jäsemed ja pikk vilajas keha. Pikk saba, pikad, mitte-sissetõmmatavad küünised. N. kärp , nirk, tuhkur , naarits , nugis , tõhk, ahm, mäger , skunk, saarmas , kalaan.
Sgk Tiibetkaslased - vibalik keha ja pikk saba. N. Genett, surikaat , vöötmangust
Sgk Hüäänlased - õlgadest saba suunas madalduv seljajoon. Esijäsemed pikad, tagajäsemed lühikesed. Turjalt seljale pikenev lakk, karvane saba, lühikesed tömbid, mitte-sissetõmmatavad küünised.. Öise eluviisga, kaevavad urge . N. tähnikhüään, vööthüään, tiibethüään.
Sgk Kaslased – ümar nägu, pikad silmahambad. Kiskhambad hästi arenenud. Karvkate sageli vöödiline või täpiline . Küünised sissetõmmatavd, see võimaldab neid hoida teravana. N. kassid (metskass, kalakass, marmorkass), ilves, otselot, tiiger , puuma, leopard , gepard, lõvi .
Sgk Loivalised - jäsemed on taand­arenenud ja muundunud loibadeks. N. merielevant, morsk , hallhüljes , viiger .
S. KABJALISED
Suured taimtoidulised loomad. Jäsemetel paaritu arv varbaid, mis on muundunud kapjadeks.
Hammastik redutseerunud, lõike ja silmahambad võivad täielikult kaduda. Kolm sgk: hobuslased (N.
eesel, hobune, sebra), taapirlased (N. aasia taapir , mägitaapir) ja ninasarviklased (N. jaava ninasarvik ,
india ninasarvik).
S. SÕRALISED
Jäsemetel on paarisarv varbaid, mis moodustavad sõrad . Taimtoidulised loomad, kes elavad enamasti karjadena rohtlates, metsades või mäge­des.
Alamselts: mõhnjalalised – keharaskus toetub keskmise varba alaküljel olevatele rasvapadjanditele ehk mõhnadele N. kaamel, gunaako, vikunja, laama
Alamselts: mäletsejalised - Iseloomulikuks liitmagu , mis koosneb neljast osast: vatsast, võrkmikust, kiidekast ja libedikust. Pärast vatsa täitumist algab mäletsemine.
N. Hirvlased : põder, metskits , hirv. Veislased : pühvel, koduveis , piison, antiloop , kaljukits, lammas. Kaelkirjaklased: kaelkirjak , okaapi.
Alamselts: sead ja pekaarid - Silinderja keha, lühikese kaela ja suure peaga. Ninasõõrmeid ümbritseb kõhreline ketas – kärss. Enamikul liikidel silmahambad kasvavad väljapoole ja mooduatavad kihvad. N. Metssiga , tüügassiga, kaeluspekaari.
Alamselts: jõehobud - pooleldi veelise eluviisiga. Varvastel ujulestad. Silmad, kõravd ja ninasõõrmed paiknevad pealael. N. jõehobu , kääbusjõehobu
Alamselts: vaalalised - jäsemed taandarenenud, muundunud uimedeks. Uimede sees jäsemeluud kõik olemas.
Hammasvaalalised: jõevaallased (N. susu, järvevaal), delfiinlased (N. halldelfiin), narvallased (N. narval), kašelotlased (N. kašelot), nokisvaallased (N. jäme-nokisvaal).
Kiusvaalalised: silevaallased (N. Grööni vaal), hallvaallased (N. hallvaal), vaguvaallased (N.
EESTI IMETAJAD 65 liiki, 8 seltsi, 20 sugukonda, Arvukamalt närilisi – 21 liiki
Kährik Ilves Suurkõrv Saarmas Ondatra Hallhüljes Viigerhüljes Suurvidevlane
Punahirv Lagrits Lendorav Naarits Mink Kasetriibik Kobras Kääbuskarihiir Kääbus- nahkhiir Metsnugis Pähklinäpp Rändrott Tähnikhirv Vesimutt Vesirott ehk mügri
Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda. Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru . Haruldased ei ole ka rebane ning kährik. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. I kategooria kaitse all lendorav, euroopa naarits
23