lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu. Mõned lepatriinud on Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: ühevärvilised või siis vöödilised. pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2
*koorik koosneb kitiin-ja lubiainest *sale keha Kehalülid *kaks kehaosa: Pearindmik ja tagakeha *paarindmikku katab seljapoolt seljakilp *peaosas asuvad lülikestel liikuvatel varrikestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest Kehalülide jätked *kõiki selgrootuid, kellel on lüliline keha ja lülilised jäsemed, nimetatakse lülijalgseteks. *pea piirkonda kinnituvad tundlad *ümber suuava asetseb kolm paari lõugu *lõugadele abiks on kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu *lõugjalgedest tagapool on 5paari käimise jalgu *esimesed lõugjaad on suured ja laienenud ja moodustab koos tipulülidega uime Närvisüsteem *väike peaaju *kombib tundlate ja jäsemetega *tunneb lõhna ja maitset tundlatega Nägemine *liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist *liitsilmad paiknevad lühikeste jätkete tipul ja koosnevad sadadest läätsedest-väikestest osasilmadest *ohu korral saab vähk silmad pearindmiku alla tõmmata
Liblikad 1 Liblikad jagunevad Hämarikuliblikad Päevaliblikad Öise eluviisiga Päevase eluviisiga Tavaliselt tuhmi Tiivad erksavärvilised hallikaspruuni värvi Jässakama kehaga 2 Liblikate kehaehitus Pea kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega ehk lamenenud karvadega.Karvad aitavad säilitada kehasoojust. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. 3 Toitumine Liblikad on taimtoidulised
Kahetiivalised Kristel Raat Sirly Tamberg 8.b Iseloomulikud tunnused Normaalselt arenenud kilejad eesmised tiivad, tagatiivad muutunud sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine Kahetiivalisi näeb tihti toitumas õitel kuid nende seas on ka palju verdimevaid parasiitputukaid. Sääselised - toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest.
Hingamisregulatsioon-piklik aju saadab signaari rindmikule ja diafragma lihastele.Signaaliks on CO2 tõus ja pH langemine, sest tekib piimhape. Ei allu tahtele. Roietevahelised konkureerivad, roided tõusevad, diafragma tõmbub sirgemaks, kopsude ruumala suureneb. Termoregulatsioon-kohastunud soojas kliimas elamiseks: väike rasvakiht, karvkatte puudumine, higinäärmed kogu keha nahas.Hüpotamus-mõõdab vere temp ja vallandab kas külmavärinad või higistamise. Veresuhkru regulatsioon-1)Glükoosi tase tõuse,vallandub insuliin, mis laseb glükoosi läbi membraani rakku ja muudab üleliigse glükoosi glükogeeniks(glükoosglükogeen, insuliin). 2)Glükoosi tase langeb, vallandub glükagoon, mis laguneb glükogeeni glükoosiks(glükogeenglükoos,glükagoon). Maksa ül:1)vere glükoosisisalduse regulatsioon 2)aminohapete sisalduse regulatsioon 3)plasmavalkude süntees 4)punaste vereliblede süntees lootel 5)kahjulike ainete süntees 6)sapi tootmine 7)rasvade sisalduse ...
mesilased, herilased või sipelgad on viljatud emased töölised. Kiletiivalistel on mitmekesine eluviis. Paljud neist elavad puidus, mitmed neist on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvamplased. Kiletiivalised moodustavad kolm rühma. · Pidevkehaliste alla kuuluvad näiteks lehevaablased. Nende tagakeha liitub rindmikule laialt ning jäigalt. Lehevaablaste vastsed söövad taimevõrseid ning sarnanevad välimuselt liblikate röövikutele. Lehevaablaste vastseid nimetatakse ebaröövikuteks kuna neil on vähem kui viis paari esijalgu. · Munetilised ehk parasiitputukad on näiteks käguvaablased. Käguvaablased munevad oma munad teiste putukate kehasse. Parasiidi vastsed hoiavad peremeeslooma elusana, samal ajal süües tema
CORDULEGASTER BOLTONI Cordulegaster boltoni on üks ilusamaid ja huvitavamaid kiilide liikmetest; Cordulegaster boltoni on väga eredalt ja omapäraselt värvitud: mustad ja kollased (kuldsad) rõngad. Kiskjana reguleerivad liikmete tasakaalu ökosüsteemides ning eredate värvidega ja elegaantse vormiga äratavad inimeste tähelepanu, esteetiliselt seisukohalt. 1 CORDULEGASTER BOLTONI TAKSONOOMIA Riik: loomad (Animalia); Hõimkond: lülijalgsed (Arthropoda); Klass: putukad (Insecta); Selts: kiililised (Odonata); Alamselts: eristiivalised(Anisoptera); Sugukond: Cordulegastridae; Perekond: Cordulegaster; Liik: Cordulegaster boltoni. 2 LEVIALA peaaegu kõik Euroopa riigid; Venemaa ida osa; PõhjaAafrikas. elab enamasti ojade ja puhta veega jõgede lähedal 3 TOITUMINE JA EL...
tirtse rohkem kuulda kui näha. Sihktiivalised on jässaka pikliku külgedelt kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad.
................ Loomadel näit. ........................................ Inimese juures näit. ................................... Putuka välisehitus Keha katavad ....................................................... kestad Keha osad on .............................................., .................................................., ............................ Peas on .................silmad, .......paar tundlaid, ........ paari suiseid, suu Rindmikule kinnituvad ......... paari ............................... ja .......... paari tiibu Tagakeha külgedel on ........................................ Putukad liiguvad Lennates näit. .................................................... Hüpates näit. ...................................................... Joostes näit. ....................................................... Ujudes näit. .......................................................
kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel. Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad, on neil ujumiseks vajalikud ujujalad, mis kinnituvad tagakehale. Ujujalgu on vähkidel viis paari. Vähkidel kinnitub igale kehalülile paar jäsemeid
suurimad kiilid: tondihobulased, hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm, liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma, see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast hoiavad nad tiibu puhkeolekus laiali või ülestõstetult. Kiililiste jalad on pikad ja peenikesed.
laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi. Suised Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb. Paljude mardikate suised on kohastunud taimelehtede, seemnete või nektari söömiseks. Osa mardikaid on jäänusesööjad nad toituvad kõdunevatest taimedest, loomakorjustest ja sõnnikust. Lihatoidulistel liivikatel on teravad
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või p...
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
Jõevähk Välisehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest. Vähi kehalülidest moodustub kaks kehaosa pearindmik ja tagakeha. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mille servad kaitsevad vähi külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad. Pea piirkonda kinnitub kaks paari tundlaid lühikesed eesmised ja pikemad tagumised. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu, millele on abiks kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Vähil on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised neist on väikeste sõrgadega ning kaks viimast rindmiku jalapaari on sõrgadeta. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad. Tagakeha lõpus asub uim. Vähk kõnnib, pea ees, ujub aga, saba ees. Kogu vähi keha on kaetud rohekaspruuni kesta ehk koorikuga. Vähi lihased kinnituvad kitiinkoorikule seestpoolt. Siseehitus
Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel
Bioloogia eksami vastused 1. Elu tunnused: 1)toimub ainevahetus 2)koosnevad rakkudest 3)paljunevad 4)kasvavad ja arenevad 5)reageerivad keskkonna muutustele 2. Raku osa Ülesanne Taim Loom Rakukest Annab taimerakule tugevuse ja kuju Jah ei Tsütoplasma Seal paiknevad organellid jah jah Rakumembraan Katab ja kaitseb rakku. Selle kaudu toimub aine- ja jah jah energiavahetus Tuum Suunab ja kontrollib raku elutegevust jah jah Mitokonder Varusteb rakku energiaga jah jah Ribosoom Neis sünteesitakse valgud jah jah Tsütoplasmavõrgustik ...
suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel
mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel. Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad, on neil ujumiseks vajalikud ujujalad, mis kinnituvad tagakehale. Ujujalgu on vähkidel viis paari. Vähkidel kinnitub igale kehalülile paar jäsemeid
Toakärbes Merilyn Mõttus Looma koht süstemaatikas Hõimkond: lülijalgsed Klass: putukad (Insecta) Alamklass: välislõugsed (Ectognatha) Selts: kahetiivalised (Diptera) Sugukond: päriskärblased (Muscidae) Toakärbes (Musca domestica) kuulub päriskärblaste sugukonda. Päriskärblaste sugukonnas on veel umbes 3 000 liiki kärbseid. Päriskärblaste sugukond on eluviisidelt nii valmikute kui vastsete osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema levikuga putukas kogu maailmas. sugulased Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited. Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele...
on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne.
......... · Loomadel näit. ........................................ · Inimese juures näit. ................................... Putuka välisehitus · Keha katavad ....................................................... kestad · Keha osad on .............................................., .................................................., ............................ · Peas on .................silmad, .......paar tundlaid, ........ paari suiseid, suu · Rindmikule kinnituvad ......... paari ............................... ja .......... paari tiibu · Tagakeha külgedel on ........................................ Putukad liiguvad · Lennates näit. .................................................... · Hüpates näit. ...................................................... · Joostes näit. ....................................................... · Ujudes näit. ....................................................... Putukad toituvad
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Pistesääsklased referaat Koostaja: Sigmar Naudi Juhendaja: Olavi Kurina Tartu 2014 1. Sissejuhatus Sääsklased kuuluvad kahetiivaliste (Diptera) putukate seltsi. Eestis on leitud kahetiivalisi umbes 2200 liiki, aga arvatakse, et nende arvukus võib küündida isegi 4500 liigini. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera). Sääselisi on Eestis teada rohkem kui 800 liiki. Sääsklased on majanduslikult tähtsuselt võib-olla, et isegi kõige kõrgemal kohal kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti v...
Mõnikord võtavad liitsilmad enda alla suurema osa pea pinnast. Lihtsilmad paiknevad tavaliselt laubal, liitsilmade vahel, ning koosnevad vaid ühest osast. Objekte nendega ei näe, nad tajuvad vaid heledust ja tumedust ning liikumist. Lihtsilmi on tavaliselt 2-3. Rindmik koosneb kolmest lülist. Täiskasvanud putukatel kannab iga rindmikulüli üht lülilist küünistega varustatud jalapaari. Seega on putukatel kuus jalga. Lisaks jalgadele kinnitub enamikul putukatel rindmikule veel üks kuni kaks paari tiibu. Erinevalt lindude ja nahkhiirte tiibadest ei ole putukatiivad tekkinud mitte jäsemetest, vaid kujutavad endast rindmiku kahe tagumise lüli katete lehtjaid väljasopistisi. Putukad on ainsad selgrootud, kellel esinevad tiivad. Liblika jala ehitus Putukate jalgade ehitus on seotud nende elupaiga ja eluviisiga. Ühenda jalgade nimetused joonte abil nende õigete kirjeldustega!
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud
välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. 3. 2. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.
lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpused. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest. Pea piirkonda kinnituvad jõevähi kompimiselundid tundlad. Eesmised tundlad on lühemad, tagumised pikemad. Ümer suuava asetseb kolm paari lõugu. Lõugadele on abiks veel kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Lõugjalgade abil hoitakse saaki suu juures. Lõugjalgadest tagapool on 5 paari käimise jalgu. Esimesed neist on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. Nendega haarab vähk endale saaki ja kaitseb ennast. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad. Viimane jalapaar on tugevasti laienenud ja moodustab koos tipulüliga uime. Uime kasutab vähk ujumisel. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Siseehitus: (+JOONIS õ.lk.122)
suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on
kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp. Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest. [6] Igal jätkete paaril on oma ülesanne. Pea piirkonda kinnituvad jõevähi kompimiselundid tundlad. Eesmised tundlad on lühemad, tagumised pikemad. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu. Lüugadele on abiks veel kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Nende abil hoitakse saaki suu juures. Lõugjalgadest tagapool on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. Nendega haarab vähk saaki ja kaitseb ennast. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad[6] Kasutatud kirjandus: [1] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_ns.htm [2] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_t.htm [3] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_h.htm [4] http://et.wikipedia
pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel
(Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see
suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised,
Paljud liigid eritavad enesekaitseks ebameeldivat lõhna. Kõikjal magevee läheduses. Eestis ligikaudu 160 liiki (kuni 250). Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Pikkus 2mm-8cm. Tiibade siruulatus 3mm-30cm. Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega: pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha kaetud tihedate karvade või soomustega. Pea erineva suurusega; kinnitub rindmikule peene kaelaga; on liikuv. Liitsilmad hästi arenenud; paljudel liikidel ka 3 täppsilma. Suiseid kaht tüüpi: lõugadega liblikatel haukamissuised, ülejäänutel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Ülejäänud suiste osad taandarenenud. Imilondi pikkus erinev (troopilistel liikidel kuni 35cm). Tundlad hästi arenenud; mitmesuguse kujuga. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad
Kui nad tarude toppematerjalis hakkavad pesitsema, siis on neid sealt üsna raske välja ajada. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Mesilashunt (Lisa 3) on välimuselt herilasega väga sarnane putukas, kuid pea on tal tunduvalt suurema ningvarustatud tugevate suistega. Emane mesilashunt uuristab 25 - 40 päevase elujooksul lagedale, rohukamarata maapinda 4 - 8 pesa, kuhu ta paneb kõikidesse pesadesse 3 - 8 surmatud mesilast ning muna muneb ta ainult ühe mesilase rindmikule. Kuna mesilased on ainsad kes sobivad mesilashundi vagla söödaks, siis on mesilashundi elu ilm mesilasteta võimatu. Vaglast areneb välja nukk, mis talvitub ja valmik väljub kevadel. Täiskasvanud mesilashunt toitub aga mesilaste meepõiesisaldisest, mille saab ta surmatud mesilase tagakehale surudes. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Tondihobu (Lisa 3) on hästiarenenud rindmiku, suurte võimsate lõugadega ja pika tagakehaga kiililiste seltsi kuuluv röövputukas
Mageveevormidel vastne tavaliselt puudub. Mageveeliikidel esineb sisepungumine. Liikide arv: 5 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Hõimkond: Lõugtundlased CHELICERATA Keha koosneb paljudest lülidest mis moodustavad kaks kehaosa - pearindmiku ja tagakeha. Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud. Lahksugulised, areng otsene, toimub munas. Klass. Ämblikulaadsed Arachnida Väga erineva välimuse, mõõtmete ja eluviisiga loomad. Selts: Ämblikulised (Araneae) Tüüpilise ämbliku välimusega. Pearindmik väiksem kui tagakeha. Tagakeha on
Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad suised, üks paar ülalõugu ja kaks paari alalõugasid. Rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks. Ka siseelundid on ülemvähkidel palju keerulisema ehitusega
peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.
Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest. Rindmik: Peale järgneb rindmik. Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis tavaliselt on üksteisega liikumatult ühendatud. Rindmiku esimesele lülile e. eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile e. keskrindmikule keskjalad ja kolmandale lülile e. tagarindmikule tagajalad. Tiivulistel putukatel kinnitub rindmikule valmikueas tavaliselt ka kaks paari tiibu, need on aga vahel taandarenenud (näiteks töösipelgatel). Tiivad kinnituvad teisele ja kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu. Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED..................................................................................
rühm? 107. Mis on ühist (ja teistest lülijalgsetest erinevat) lõugtundlastel ( Chelicerata )? Lõugtundlased: (ühine) Keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kaks kehaosa pearindmiku ja tagakeha. • Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. • Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. • Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. • Esineb maks. • Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. • Esinevad lihtsilmad, kuni 8. • Hingamiselunditeks on raamatkopsud. ( skorpionid, lestad, ämblikud ) • Lahksugulised, areng otsene, toimub munas. Kehas on eristunud vaid kaks piirkonda: pearindmik ja tagakeha. Pearindmikul on neli paari jalgu ja ainult kaks paari suiseid, mis paigutuselt vastavad vähkide
Soorita järjest 5 hingamist. Kontrolli, kas uppunu hakkab ise hingama ning kas kaela unearteril on tunda pulssi. Kui need puuduvad, jätka kunstlikku hingamist, kuid juba koos südame massaažiga. Vereringe taastamine südame kaudse massažiga Aseta enda üks käsi uppunu rinnakule nii, et randme piirkond toetub 2-3 sõrme laiuselt kõrgemale rindmiku alumisest tipust ning sõrmed on risti tema rindmikuga. Teine käsi aseta risti enda alumisele käele. Uppunu rindmikule suru sirgete kätega ja ülakeha raskusega koos kasvava jõu ja kiirendusega otse ülalt alla tema lülisamba suunas 3-4 cm ulatuses. Järgneb käte kiire ja järsk lõdvestus, kuid mitte nende eemaldumine uppunu rindkerelt. Survet uppunu rinnakule soorita tempoga kord sekundis Elustamisvõtete seostamine Jälgi, et sissepuhutava õhu kogus ja surve tugevus rinnakule oleks vastavuses uppunu eale ja kehaehitusele
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
