Loomad ei fotosünteesi,
liikumisvõime,
meeleelundid , raku väliskiht õhuke,
rakukest puudub,
vakuoolid väikesed ja
ajutised , taimedel 1 suur ja püsiv,
taimerakkudes plastiidid
Zooloogia -
sõnasõnalises tõlkes kreeka keelest
loomateadust (
zoon
– loom,
logos
– õpetus).
ZOOLOOGIA
– teadus loomadest
Morfoloogia
– teadus loomade ehituse muutumistest
Embrüoloogia
–loomade individuaalsest arenemisest
Füsioloogia
–organismis toimuvatest protsessidest
Ökoloogia
–organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja
keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest
Zoogeograafia
–loomade geograafilisest
levikust Paleozooloogia
–väljasurnud loomadest
Geneetika
–pärilikkuse seaduspärasustest loomadel
Süstemaatika
–loomade mitmekesisusest ja klassifikatsioonist
Protozooloogia
–ainuraksetest loomadest
Malakoloogia
–limustest
Helmintoloogia
–parasiitsetest ussidest
Entomoloogia
–putukatest
Ihtüoloogia
–kaladest
Herpetoloogia
–kahepaiksetest ja roomajaist
Ornitoloogia
–
lindudest Terioloogia e.
mammaloloogia –imetajaist
Eluslooduse jaotamine riikideks
I Kahe riigi süsteem,
loojaks Karl Linne 1.taimeriik – organismid, mis on võimelised
fotosünteesima või kasvavad pinnases 2. loomariik – organismid,
kes ei fotosünteesi ja liiguvad vabalt ringi
II Viie riigi süsteem
eeltuumsed ainuraksed organismid N. bakterid
Eeltuumsed e. prokarüoodid on
algelised organismid, kelle rakkudes pole rakutuuma, mitokondreid ega plastiide
päristuumsed ainuraksed organismid. Loomsetest N. amööb, kingloom, taimsetest N. mõned vetikad
Päristuumsed e. eükarüoodid
on tekkinud ligi 2 miljard aastat tagasi prokarüootidest, nende
rakkudes on rakutuum ja mitokondrid.
Hulkraksed ja päristuumsed: 3. seened 4. taimed 5. loomad’
III Kolme riigi süsteem –
Archaebacteria, Eubacteria (2 sorti bakterid) ja Eycaryota
(ainuraksed, taimed, loomad, seened)
Rakumembraan –
Tsütoplasma –
rakusisene sültjas vedelik, milles paiknevad organellid
Tuum – raku
juhtimiskeskus, võtab osa raku kõigist eluprotsessidest,
arenemisest ja sigimisest
Tuumake - väike
tihedam piirkond tuumas, seal moodustuvad ribosoomid.
Organellid – kindlate
ülesannetega rakusisesed moodustised
Mitokonder – organell , mis varustab rakku energiaga, seal toimub aeroobne hingamine
Tsütoplasmavõrgustik ehk
endoplasmaatiline retiikulum –
membraanidest kanalikeste
süsteem, kus toimub mitmete ainete süntees ja transport
Golgi aparaat – organell, kus toimub raku poolt moodustatud ainete kogumine ja
edasikandmine
Ribosoom - organell,
kus toimub valgu süntees
Lüsosoom - seedimist
soodustavate ensüümide reservuaar
2.2. Loomade koed
Koerakud
on sarnase ehitusega ja täidavad samu ülesandeid.
Epiteel -
e. kattekude
– katab looma
keha ja vooderdab siseõõsi.
1. kaitseks väliskeskkonna kahjulike mõjude vastu (vigastused,
infektsioon jt) 2.läbi epiteelkoe toimub kogu ainevahetus organismi
ja väliskeskkonna vahel.
Rakud asuvad tihedalt üksteise kõrval, rakkudevaheaineta õhukesed kihid .
Ripsepiteel, eritavad higi, piima, karvad , suled, soomused , kilbised,
kutiikulad ja väliskojad.
Lihaskude
–r. võimelised
kokku tõmbuma e. kontrakteeruma. Kokkutõmme tänu müofibrillidele.
1. Silelihaskude -
pikad käävjad rakud. Selgrootutel, selgroogsete siseelundkond (v.a.
süda). Kontraktsioon on aeglane. 2. Vöötlihaskude
– lihaskiududest - pikad paljutuumsed
rakud. Müofibrillide asetuse tõttu näivad ristipidi vöödilised.
A. Skeletilihased liikumiseks,
kiirem, allub tahtele, selgroogstele, ka lülijalgsetel ja mõnedel
rõngussidel, limustel B. Südamelihase
r. võrgustikuna, ei allau tahtele
Närvikude
–side
väliskeskkonnaga, elufunktsioonide reguleerimine. Lühemad
dendriidid (vastu) ja pikemad neuriidid (edasi).
Sidekude –seob kõiki kudesid , moodustab toese. Levinuim, kogu kehas. R.
hajusalt, palju rakuvaheainet. Elastseid kiude moodustavaks valguks
on kollageen .
Kollageen esineb loodudes ainult loomadel ja moodustab sidekoe
põhimassi. Kohev sidekude
(seob kudesid), rasvkude (varuainete
kogumiseks), veri (ainete transport), sidemed, kõõlused, kõhr ja
luu. 1) tugifunktsioon (luu, kõhr),2)
toitefunktsioon (veri) 3) kaitsefunktsioon, kuna mõned sidekoe
rakud on võimelised neelama ja seedima organismi sattunud võõrkehi,
eriti haigustekitavaid baktereid
Elund ehk organ–
koosneb paljudest kudedest ja omab kindlat funktsiooni (N. süda,
maks)
Elundkond ehk organsüsteem –
ühist funktsiooni täitvad elundid N. seedeelundkond
3.1. Respiratsioon
Ehk hingamine- sissehingatud
hapnikku kasutatakse rakkudes toitainete lagundamiseks ning tekkinud
süsihappegaas eemaldatakse rakkudest ja kogu kehast. Eristatakse
välishingamist, mis seisneb gaasivahetuses organismi ja
väliskeskkonna vahel ning sisehingamist ehk koe- e. rakuhingamist,
mis seisneb hapniku toimel toitainete lagundamises.
Difusioon
põhjustab komponentide kontsentratsioonide ühtlustumist, N. 02
liigub sinna, kus teda on vähem).
Lõpused, trahheed , kopsud (lindudel õhukotid).
3.2. Vere transport
Amööbidel - läbi
raku pool-läbilaskva membraani.
Alamatel
loomadel N. limustel, putukatel jt.
lülijalgsetel esineb lahtine vereringe , külm, värvitu verelaadne
hemolümf voolab paiguti soontes, paiguti kudede vahel. Lühikesed veresooned juhivad hemolümfi südamesse ja südamest välja, kuid
ülejäänud kehas vedelik liigub vabalt loomade kudede vahel. Süda
on väga lihne, meenutades enam pulseerivat toru. Mõningate
raamatute järgi ei nimetatagi seda südameks, veri liigub soonte
kokkutõmbe tõttu. *ämblikud ja putukad saavad elada aktiivset
elu sellegi poolest, kuna nende
respiratsiooni aparatuur - hargnevad õõnsad trahheed - opereerivad
iseseisvalt, eraldi südamest ja toovad hapniku igale rakule
lähedale.
Kõrgematel
loomadel N. selgroogsetel, kuid ka
rõngussidel on kinnine vereringe: veri ringleb südames, artereis,
kapillaarides ja veenides, verd panevad liikuma südame kokkutõmbed.
Veri liigub südamest elundeisse ja kudedesse ning sealt tagasi
südamesse. Kinnise vereringe eelisted
lahtise ees:
1. suunata.
2. rõhku – kaugemale
Südame kojad - Kalade
süda 2- kojaline , kahepaiksetel 3, roomajatel 3 osal vaheseinaga, linnud , imet 4.
Vähemlihaseline
on aatrium e. südame koda (vastu),
mis võtab vastu hapnikuvaest verd veenist. Lihaselisem õõnsus on
vatsake (välja).
Süstol –
kokkutõmbumine, veri välja, diastol
lõtvumine.
Kahekambrilise südamega
loomadel on üks vereringe. Südame keerukama ehituse korral on
tegemist kahe vereringega: suur vereringe, mis varustab keha kudesid
verega, ja väikeseks vereringeks e. kopsuvereringeks, milles veri
rikastub õhuhapnikuga.
3.3. Kohastumused
keskkonnaga
adaptatsiooniks
ehk kohatumiseks - evolutsiooni tulemusel, loodusliku valiku kaudu
toimuv mehhanism, mis on viinud organismide või nende osade ehituse
või nende talitlemise kujunemise selliseks , et on tagatud parimal
viisil liigi säilimine. Seda protsessi nimetatakse, mille tulemusel
suureneb organismi ja keskkonna kooskõla. Aklimatsioon on isendi füsioloogilised, biokeemilised või anatoomilised muutused, mis on tingitud looma
eksponeerimisest uutele, looduses normaalselt leiduvatele
keskkonnatingimustele. Aklimatsioon on põhimõtteliselt pööratav
protsess.
3.4.
Homöostaas - organismi võime
säilitada stabiilset sisekeskkonda (N. kehatemperatuuri,
koostisosade sisaldust, kehavedelike hulka ja rõhku, ainevahetuse
intensiivsust jm.). Selle tagamiseks peab organism olema võimeline
määrama kõiki sise- ja välistegurite poolt põhjustatud normist kõrvale kaldumisi ning rakendama vahendeid nende kõrvalekallete
korrigeerimiseks.
4. Sigimise tüübid
I Suguta sigimine – järglane saab alguse ühe
vanema kehaosast. Spetsiaalseid sugurakke ei teki. ainuraksetel,
primitiivsetel hulgiraksetel. Suguta sigimine avaldub põhiliselt 3
viisil:
Pooldumine – ripsloomadel,
viburloomadel. 2. Pungumine
– ainuõõssetel.
koloonia N. kurdhüdra. Sisepungumisel (N. mageveekäsnadel ja
sammalloomadel) 3. Hulgijagunemine (skisogoonia)–
väga levinud eosloomadel. 4.
Arhiotoomia/paratoomia
Arhitoomia korral ussi keha jaguneb mitmeks osaks või üksikuteks
segmentideks, millest igaühes võib areneda uus uss. Paratoomia
korral tekib selles kohas, kus peab toimuma keha tagumise osa
eraldumine, regeneratiivne tsoon.
II
Sugulisel e.
seksuaalsel sigimisel sugurakud ehk gameedid liituvad – toimuv viljastumine. Kopulatsioon
– sugulise sigimise põhiline viis, mille puhul kaks gameeti
liituvad ja moodustavad sügoodi ehk viljastatud munaraku. Sigimise
erivormid: Konjugatsioon
– kingloom. Partenogenees
ehk neitsisigimine on sugulise sigimise viis, kus puuduvad
androgameedid. Järglane areneb sellisel juhul viljastamata
munarakust. Esinev alamatel vähkidel N. vesikirbud ja paljudel
putukatel N. lehetäid. Partenogeneetilistel liikidel on isased
sagedasti haruldased või puuduvad hoopis. Pedogenees
ehk vastse neitsisigimine erineb eelmisest selle poolest, et juba
vastse kehas tekivad munarakkudest uued vastsed . Polüembrüoonia
korral areneb ühest
munarakust mitu isendit.
Looteline areng
3 perioodiks : 1) lõigustumine 2) gastrulatsioon ja lootelehtede
kujunemine 3) histogenees ja organogenees Moorula
– kobarloode , blastula
– põisloode, gastrula
– kahekihiline karikloode
6.1.
Kooselu vormid
Neutralism 0/0,
Sümbioos ehk mutualism +/+, Kommensialism
+/0 asupaigaks või kaitseks, saamata teiselt selle eest midagi
vastu. Amensalism
-/0 N penicilliin, Parasitism
+/–
6.2. Loomade käitumine
Sünnipärane ehk
instinktiivne käitumine on pärilik ja see ei
muutu kogemuste lisandumisega. Refleks on automaatne vastus närvi stimulatsioonile. N. põlve jõnksatus inimesel.
Madalama arengutasemega loomadel (N. hüdra) põhineb käitumine
enamasti refleksidel. Õppimist esineb vaid vähesel määral.
Kinees on mittesuunatud
juhuslik kiirenenud liikumine vastuseks keskkonnale (N. valguse või
temperatuuri muutus). Iseloomulik kõigusoojastele. N. putukad
hakkavad sibama kui eemaldada neid kattev mädanenud puupalk.
Taksis ehk sundliikumine on
organismi suunatus liikumine sõltuvalt mingit välistegurist N.
valgus, kemikaalid , kuumus. Võib olla positiivne (ärritajale
lähemale) või negatiivne (ärritajast eemale).
Õpitud käitumine
põhineb kogemusel . Harjumine
(habituation) on looma võime harjuda teatavat tüüpi
stimulatsiooniga, mida nad taipavad olevat ohutu. N. inimene harjub
müraga. Harjumine aitab loomal hoiduda aja ja
energia kulutamisest kasutule aktiivsusele, mida põhjustaksid looma
ellujäämise ja paljunemise suhtes ebaolulised keskkonnategurid .
Imprinting
ehk vermimine on õppimine, mis on
tihedalt seotud instinktiivse käitumisega. Vermimine
on kiire ja pöördumatu õppimise tüüp, mis leiab aset mõningate
loomade varases arengustaadiumis. On teatud nn. kriitiline
periood, mille jooksul jäljenamine aset leiab, N. hanepojad ja ema,
lõhede kudemiskoht Vermimine aitab loomadel kokku
hoida energiat, mis kuluks kas vanemate või järglaste või sobiva
paljunemiskeskkonna otsimisele.
Õppimisel
katse ja eksituse meetodil
seos mingi stiimuli ja sellega seonduva kasu või kahju vahel.
Imiteerimise korral
jälgitakse teiste loomade käitumist ja tehakse seda siis järele.
Selline õppimine on näiteks tavaline kiskjate järglastel
jahipidamise õppimisel.
Innovatiivse
õppimise korral suudavad loomad
lahendada olukordi , millega nad ei ole kunagi varem elus kokku
puutunud eelneva elukogemuse põhjal, ilma et nad peaksid läbi
proovima kõiki võimalikke lahendusi.
Probleem lahendatakse vaimselt enne lahedust proovides. Arusaamine
ehk põhjuslikkus on kõige komplekssem õppimise vorm. Selline
õppimine on iseloomulik eelkõige primaatidele, sealhulgas
inimesele.
Toitumiskäitumine
optimaalne
toitumisstrateegia- minimaalse
energiakuluga maksimaalse energia saamise, kulutades selleks
võimalikult vähe aega. Kanadas elavad varesed , kes toituvad
tigudest purustades tigude kõvad kojad neid õhust kividele alla
visates.
7.
Populatsiooniökoloogia
Populatsioon
on rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas
paigas. Optimaalse
tiheduse korral
jätkub kõigile isenditele aasta ringi nii toitu kui ka eluruumi
ning populatsiooni iive on maksimaalne. selle nivoo ületamisega
kaasneb loomade haabituse (kehaehituse) halvenemine, nakkushaiguste
ja parasiitide kiire levimine. Minimaalne
tihedus on isendite
arv, mis tagab populatsiooni säilimise. See määratakse
sigimispartnerite kohtumise tõenäosusega. Seksuaalselt paljunevate organismidega populatsioon ei saa ellu jääda, kui nad ei kohtu ja
ei paaritu. Maksimaalne
tiheduse korral on
tegemist üleasustusega, kõigile ei jätku toitu vm. eluks
vajalikku, tavaliselt järgneb arvukuse kiire langus.
Populatsioonidünaamika
on populatsiooni arvukuse seaduspärane muutumine ajas. Eristatakse 3
võimalust:1) kasvav
ehk invasiooniline p.
– iive on positiivne. Normaalne ehk stabiliseerunud p. – p.-i
arvukus on dünaamilises tasakaalus
Kahanev ehk regressiivne p. – iive on negatiivne.
Keskkonnamahutavus
ehk kandevõime on
nivoo, millel stabiliseerub populatsiooni arvukus. Selle määrab ära
toidu hulk ja kvaliteet, varjetingimuste olemasolu jpm.
Populatsiooni kasvades tekib konkurents sellistele ressurssidele nagu toit, varjupaik , valgus ja paaritus kohtade ning toksiliste jäätmete kuhjumise pärast.
Faktoreid, mis kasvavad populatsiooni tiheduse kasvades nimetatakse
tihedusest sõltuvad limiteerivad faktorid – kisklus ,
prasitism.. Tihedusest mittesõltuvad limiteerivad faktorid - ilm,
füüsilised katkestused ( vulkaanid , maavärinad).
8. Loomade geograafiline
levik
Elupaiku
kujundavad tegurid:
Bioome
iseloomustavad seal esinevad aastajad, päeva pikkus, sademete hulk
ning maksimum- ja miinimumtemperatuurid. Enamik bioome on nime saanud
domineerivate taimede järgi, sest taimedest oleneb millised teised
organismid seal esinevad.
Rohtla
– valdavalt rohtataimed, puude jaoks kuiv, kõrbe jaoks niiske-
suured loomakarjad (kiired, karjades) hirved , gasellid, närilised
(urgudes). Savann
on üksikute puudega rohtla – kaelkirjak , jaanalind, gepard.
Troopikamets
– soe, niiske, arvukas loomastik , enamik puu otsas – ahvid ,
linnud, maod Tundra –lage maastik ,
subel palju loomi, linde, putukaid, palju linde ja närilisi. talvel
lindudest lumekakud, lumepüüd. Lõunapoole metsatundrsse lähevad
ja põhjapõdrad.
Ohustatud
loomad: Dodo ehk dront
(1598- 1681 ) Mauritiuse saarel (India ookean)
11. Evolutsioon
Evolutsioon
on Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. See lubab
loomadel kasutada uusi võimalusi ning kohastuda muutustega, mis
nende ümber toimuvad. Evolutsioon toimib senisteb omaduste
teisenemise kaudu, harilikult ülipisikeste nihetena.
Evolutsiooni
aluseks looduslik
valik –
ellujäävad edukamate omadustega isendid.
Liikide
teke on
evolutsiooniprotsess, mis kujundab uusi liike. See toimub tavaliselt
olemasoleva liigi jagunemisel kaheks või enamaks üksteisest
eraldatud grupiks, keda lahutavad kas füüsilised tõkked, nagu meri
või mäed või siis muutunud käitumine. Kui need rühmad on
piisavalt kaua isoleeritud, arenevad igaühel oma iseloomulikud
Evolutsiooni
loomulik osa on ka väljasuremine.
Konvergentsist-
organismirühmade erinevuse vähenemine evolutsioonis organismide
tunnuste sarnastumise tagajärjel.
Fülogenees
ehk põlvnemiskäik
on organismirühmitise (eluvormi, klass, liigi, seltsi vms.), elundi
või elundkonna evolutsioon. Liigi fülogenees moodustub
ontogeneeside (areng viljastumisest surmani) reast paljude
põlvkondade jooksul.
12.
Klassifitseerimine
Taksonoomia
on organismide ühendamine rühmadesse ühiste tunnuste alusel.
Organismid
paigutatakse süsteemi, milles väiksemad taksonoomilised
kategooriad ehk
taksonoomilised
üksused ehk
taksonid
ühendatakse järjest suuremateks. Põhilisi astmeid, nn. taksoneid
on 7. Kõige suurem üksus on riik. Peale põhikategooriate
kasutatakse sageli veel lisakategooriaid.
Riik Regnum
Hõimkond
Phylum
Klass
Classis
Selts Ordo
Sugukond Familia
Perekond
Genus
Liik
Species
Süstemaatika
ühikuks on liik. Liik
on omavahel sarnaste, ühise päritoluga, omavahel vabalt ristuvate
ja viljakaid järglasi andvate isendite kogum.
13.
Zooloogiline nomenklatuur
Karl
Linné (18 saj.), kelle üheks põhiteeneks oli binaarse nomenklatuuri loomine. Binaarne
nomenklatuur
seisenb selles, et igal tuntud liigil on kahesõnaline nimi: esimene
on perekonna, teine liigi nimi. Üldiselt tarvitusele võetud
rahvusvaheliste reeglite järgi on need nimed ladina keeles.
Liik
Halljänes
Lepus europaeus
(Pall.)
Liik
Valgejänes
Lepus timidus
(L.)
II ERIZOOLOOGIA
Riik
Ainuraksed (Protozoa)
1.
Hõimkond Ainutuumsed (Plasmodroma)
1.1.
Klass Viburloomad (Flagellata)
1.2. Klass Juurjalgsed (Rhizopoda)
1.3. Klass Eosloomad (Sporozoa)
2. Hõimkond
Ripsmekandjad ehk infusoorid (Ciliophora)
2.1. Klass Ripsloomad (Ciliata)
2.2. Klass Imikloomad (Suctoria)
Riik:
Loomariik (Animalia
ehk
Zoa)
Alamriik
Kõrvalhulkraksed (Parazoa)
1.
Hõimkond Käsnad (Spongia
e. porifera)
1.1.
Klass: Klaaskäsnad (Hexactinellida)
1.2.
Klass: Lubikäsnad (Calcarea)
1.3.
Klass: Päriskäsnad (Demospongiae)
Alamriik
Pärishulkraksed (Eumetazoa)
2.
Hõimkond Ainuõõssed (Cnidaria)
2.1. Klass: Hüdraloomad (Hydrozoa)
2.2.
Klass: Karikloomad (Scyphozoa)
2.3.
Klass: Õisloomad (Actinozoa)
3.
Hõimkond: Kammloomad (Ctenophora)
DIVISIO : Bilateria (
Triplastica ) - kahekülgsed (kolmelehtsed )
SUBDIVISO: Protostomia –
esmassuused
4.
Hõimkond: Lameussid (Plathelmintes)
4.1.
Klass: Ripsussid e. turbellaarid (Turbellaria)
4.2.
Klass: Imiussid ehk trematoodid (Trematoda)
4.3.
Klass: Paelussid ( Cestodes )
5.
Hõimkond: Keriloomad ehk rotifeerid (Rotifera)
6.
Hõimkond: Kärssussid ehk nemertiinid (Nemertea)
7.
Hõimkond: Limused ehk molluskid (Mollusca)
7.1.
Klass: Vagellimused ehk kõhurennised (Solenogastres)
7.2.
Klass: Soomuslimused (Polyplacophora)
7.3.
Klass: Karbid ehk liistaklõpusesed (Bivalvia)
7.4.
Klass: Lasnjalgsed (Scaphopoda)
7.5.
Klass: Teod ehk kõhtjalgsed (Gastropoda)
7.6.
Klass: Peajalgsed (Cephalopoda)
7.6.1. Alamklass : Laevukeselised (Nautiloidea)
7.6.1.1. Selts: Laevukeselised (Nautilida)
7.6.2. Alamklass: (Coleoidea)
7.6.2.1. Ülemselts: Kümnehaarmelised (Decapodiformes)
7.6.2.2.
Ülemselts: Kaheksahaarmelised (Octopodiformes)
8.
Hõimkond: Rõngussid ehk anneliidid (Annelida)
8.1. Klass: Hulkharjasussid ehk polüheedid (Polychaeta)
8.2. Klass: Väheharjasussid ehk oligoheedid (Oligochaeta)
8.3. Klass: Kaanid ehk hirudiniidid (Hirudinea)
8.4.
Klass: kidavaglad (Echiuroidea)
9.
Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda)
9.1.
Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida)
Selts: Skorpionilised (Scorpiones)
Selts:
Nugilestalised (Parasitiformes)
Selts:
Ämblikulised (Aranei)*
9.2.
Klass: Hulkjalgsed (Myriapoda)
Selts:
Sadajalgsed (Chilopoda)
Selts:
Tuhatjalgsed (Diplopoda)
9.3.
Klass: Vähilised (Crustacea)
Selts:
Aerjalalised (Copepoda)
Selts:
Vääneljalalised (Cirripedia)
Selts:
Kakandilised (Isopoda)
Selts:
Kümnejalalised (Decapoda)
9.4.
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Sihktiivalised (Orthoptera)
Selts: Kiililised (Odonata)
Selts: Mardikalised (Coleoptera)*
Selts: Liblikalised ( Lepidoptera )
Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera)*
Selts: Kahetiivalised (Diptera)
10.
Hõimkond: Sammalloomad (Ectoprocta)
11.
Hõimkond: Ripskõhtsed ehk gastrotrihhid (Gastrotricha)
12.
Hõimkond: Ümarussid ehk nematoodid (Nematoda)
13.
Hõimkond: Jõhvussid (Nematomorpha)
SUBDIVISO:
Deuterostomia – teissuused
14.
Hõimkond: Käsijalgsed (Brachiopoda)
15.
Hõimkond: Okasnahksed ( Echinodermata )
15.1.
Klass: Meritähed (Asteroidea)
15.2.
Klass: Madutähed (Ophiuroidea)
15.3.
Klass: Merisiilikud (Echinoidea)
15.4.
Klass: Meripurad (Holothuroidea)
15.5.
Klass: Meriliiliad (Crinoidea)
16.
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
16.1. Alamhõimkond: Urochordata (mantelloomad)
16.2. Alamhõimkond: Cephalochordata (süstikkalad)
16.3. Alamhõimkond: Craniata (koljused)
16.3.1. Klass: Myxini (pihklased)
16.3.2. Klass: Cephalaspidomorphi ( silmud )
16.3.3. Klass: Chondrichthyes (kõhrkalad)
16.3.4. Klass: Actinopterygii (kiiruimsed)
16.3.4.1. Alamklass
käsiuimsed
16.3.4.2. Alamklass kõhrluused
16.3.4.3. Alamklass täisluused
16.3.4.4. Alamklass
pärisluused
16.3.4.4.1.
Selts heeringalised
16.3.4.4.2.
Selts karpkalalised
16.3.4.4.3.
Selts haugilised
16.3.4.4.4.
Selts angerjalised
16.3.4.4.5.
Selts tuulekalalised
16.3.4.4.6.
Selts tursalised
16.3.4.4.7.
Selts ogalikulised
16.3.4.4.8.
Selts liitlõualised
16.3.4.4.9.
Selts ahvenalised
16.3.4.4.10.
Selts lestalised
16.3.4.4.11. Selts
kerakalalised
16.3.4.5. Eesti kalad
16.3.5. Klass: Dipnoi (kopskalad)
16.3.6. Klass: Crossopterygii (vihtuimsed)
16.3.7. Klass: Amphibia ( kahepaiksed )
16.3.7.1.
Selts Sabakonnalised
16.3.7.2. Selts
Siugkonnlised
16.3.7.3. Selts Päriskonnalised
16.3.7.4. Eesti kahepaiksed
16.3.8. Klass: Reptilia ( roomajad )
16.3.8.1. Selts Kilpkonnalised
16.3.8.2. Selts Kärsspealised
16.3.8.3. Selts Soomuselised
16.3.8.4. Selts Krokodillilised
16.3.8.5. Eesti roomajad
16.3.9. Klass Aves (linnud)
16.3.9.1. Ülemselts
Pingviinilised
16.3.9.2. Ülemselts
Uuduslõualised
16.3.9.3. Eesti linnud
16.3.10. Klass: Mammalia ( imetajad )
16.3.10.1.
Alamklass: Ürgimetajad (Prototheria)
16.3.10.2.
Alamklass: Eluspoegijad imetajad (Theria)
16.3.10.2.1.
Infraklass: Kukrulised (Metatheria)
16.3.10.2.2.
Infraklass: Pärisimetajad (Eutheria)
16.3.10.2.2.1.
Selts: Toruhambulised
16.3.10.2.2.2.
Selts: Torukoonulised
16.3.10.2.2.3.
Selts: Kuldmutid ja
tenrekid
16.3.10.2.2.4.
Selts: Küüniskabjalised
16.3.10.2.2.5.
Selts: Londilised
16.3.10.2.2.6.
Selts: Meriveiselised
16.3.10.2.2.7.
Selts: Napihambulised
16.3.10.2.2.8.
Selts: Tupaialised
16.3.10.2.2.9.
Selts: Karustiivalised
16.3.10.2.2.10.
Selts: Esikloomalised
16.3.10.2.2.11.
Selts: Jäneselised
16.3.10.2.2.12.
Selts: Närilised
16.3.10.2.2.13.
Selts: Putuktoidulised
16.3.10.2.2.14.
Selts: Käsitiivalised
16.3.10.2.2.15.
Selts: Soomusloomalised
16.3.10.2.2.16. Selts: Kiskjalised
16.3.10.2.2.17.
Selts: Kabjalised
16.3.10.2.2.18.
Selts: Sõralised
16.3.10.3. Eesti imetajad
Riik
Ainuraksed (Protozoa)
– üherakulised, kulendid, viburid , ripsmed , mõnedel rakusuu ,
mõned kogu kehapinnaga, kõikjal. entsüsteerumine.
1. Hõimkond Ainutuumsed
1.1. Klass Viburloomad 1-8 viburit, toitumisviisilt auto-(nagu
taim), hetero (organilistest ainetest) ja miksotroofselt. roheline
silmviburlane 1.2. Klass Juurjalgsed
protoplasmaatilised jätked, rakusuu ja pärak puuduvad. Amööb,
kambrilised 1.3. Klass Eosloomad siseparasiidid , sügoot kattub kestaga – eosed. malaaria plasmoodium
2.
Hõimkond Ripsmekandjad ehk infusoorid- ripsmetega 2.1.
Klass Ripsloomad
enamasti merevees , ka mage kingloom
2.2. Klass
Imikloomad ripsed
vaid varasel argenust. kombitastega, toituvad teistest ripsloomadest.
Riik:
Loomariik (Animalia ehk
Zoa)
Alamriik: Kõrvalhulkraksed
1. Hõimkond: Käsnad
Puuduvad spetsiaalsed koed ja
organid. Kaks rahukihti: väline dermaalkiht ja siemine gastraalkiht.
Sültjas vahekiht – vahehüüvend ehk mesoglöa. Vee ajavad liikuma
kalusviburrakud. Okistest toes . Nn. irrigatsioonisüsteem. Sugutu kui
ka suguline sigimine.
1.1.
Klass: Klaaskäsnad Ränidioksiidist
okised. Hapra ehitusega. Sageli klaasisarnased. Süvamere
loomadN.Veenusekorv
1.2.
Klass: Lubikäsnad Kaltsiumkarbonaadist
okised. Sageli vaasikujulsed. Suhteliselt väikesed ja
värvitud.N.Viikkäsn
1.3.
Klass: Päriskäsnad Mitmesuguse
välimusega. Segaskelett. 90% käsnadest. N.
pesukäsn, järvekäsn, jõekäsn.
Alamriik: Pärishulkraksed
Kahekihilised, enamikus
radiaalsümmetrilised. Kehasein 2 kihiline: välimine ektoderm ,
sisemine entoderm .. Vahel õhuke tugiõhik või paks mesoglöa ehk
vahehüüvend. Ektodermis kõrvekapslid.
2.
Hõimkond: Ainuõõssed –kahekilised,
enamik radiaals. Ektoderm(väljas), entoderm (sees), tugiõhik e
mesoglöa. kõrvekapslid, hajus NS, röövloomad, enamus mereloomad
2.1. Klass: Hüdraloomad
2.2. Klass: Karikloomad 2.3. Klass: Õisloomad
3.
Hõimkond: Kammloomad meres, õrnad,
sültjad, suu, teises otsas aboraalelund (taaskaalulel.).
nudikammloomad (tanulane),
kombitkammloomad (meritikker)
4.
Hõimkond Lameussid (Plathelmintes)
1. Lameussidele on omane
kahekülgne ehk bilateraalne sümmeetria.
2. Keha on lai, lihaseline ja
mõnikord isegi väga lame, seda katab nahklihasmõik. Keha enamikul
lehtjas või paeljas
3. Kehaõõs puudub. Elundite
vaheline ruum on täidetud parenhüüm- ehk täitekoega.
4. Närvisüsteemis moodustub
peatähn ( peaaju ) ning sellest kehasse lähtuvad närviväädid.
5. Kui sooltoru esineb on see umbne (pärak puudub). Enamik röövtoidulised või parasiidid .
6. Hingavad difusiooni teel
või anaeroobselt.
7. Vereringesüsteem puudub.
8. Erituselunditeks on hästi
arenenud umbtoruneerud ehk protonefriidid.
9. Enamasti hermafrodiidid,
areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad
praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus.
Suurus varieerub mikroskoopilistest vabalt elavatest organismidest kuni 20 m
paelussideni.
Tuntakse u. 20 000 liiki. Osa
vabalt elavad vormid (meredes, magevees , maismaal niisketes tingimustes), enamik on aga loomade parasiidid.. Mõned vormid
parasiteerivad ka inimesel.
4.1.
Klass Ripsussid e. Turbellaarid (Turbellaria)
Vabaltelavad, välimuselt
puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 mm kuni 0,5 m) loomad.
Enamik elab vees, kuid esineb ka maismaal elavaid liike. Nende keha
katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest
ka klassi nimetus. palju limanäärmeid. Lima kasutatakse
enesekaitesks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. silmad.
Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon , mistõttu on sellel kehas
arvukalt jätkeid. Sigivad suguliselt ja vegetatiivselt. Neil on suur
regeneratsioonivõime. röövloomad. Nad söövad
paljusid ainurakseid (infusoore, juurjalgseid, viburloomi),
pisivähke, surusääsklaste ja pisisääsklaste vastseid . Mõned
liigid tungivad ka oma liigikaaslastele ja hüdradele kallale. Üsna
suur hulk liike on üle läinud ka parasitismile.Piimjas planaar (piimjas lamelane) Seedeelundkond
algab suuavaga keha kõhtmisel küljel. Hingamine
toimub planaaril kehapinna
kaudu.Ringeelundid
puuduvad.Erituselunditeks
protonefriidid.
4.2.
Klass Imiussid parasiidid, keha katab
kutiikula, silmad täisk puuduvad, meeleel, reduts . Śuuava
iminapaga. Ringe ja hingamiselundk puudub. Ekto ja endo paradsiidid.
maksakaan, vereimiuss , kakssuulased
4.3.
Klass Paelussid lülisised selgr sooleparasiidid . Päis, lülide mood kaelas. Seedel puudub. Suguel
võimas. Nudipaeluss , nookpaeluss, laiuss .
5.
Hõimkond Keriloomad mikroskoopilised,
vees, ripsmepärg e keriaparaat, lõuaaparaat, pantser ,
protonefriidid, verer ja hingamisel puuduvad, lahksug, toituvad
mikroorg-st
6.
Hõimkond Kärssussid Keha
piklik, väljaspoolt ripsepiteeliga ja suure hulga näärmetega
kaetud. Pikkus 1 mm kuni üle 30 m. Mõnel vormil küllalt selgelt
eristunud pea ja sissetõmmatav kärss. Kärssa kasutatakse saagi
haaramiseks. tihti on kärss varustatud veel pisteharjase ehk
stiletiga ja mürginäärmetega, millega surmatakse ohvrid, eriti
hulkharjasusse, mõnikord isegi väikseid kalu. Kehaõõs puudub,
vahesid elundite vahel täidab parenhüüm. Hingamiselundkond puudub,
hingamine toimub läbi kehaseina. Ringeelundkond hästi arenenud,
suletud. Erituselundkond protonefridaalne ja ringeelundkonnaga tihedasti
seotud. NS koosneb ajutängust, kärsstuppe ümbritsevast
närvirõngast ja kahest külgmisest pikitüvest. Lahksugulised
loomad. Suures enamikus merevormid, mõned liigid elavad magevees,
mõned niisketes masimaatingimustes, rida liike on üle läinud
parasitismile. Kirjeldatud u. 900 liiki.
7.
Hõimkond Limused ehk Molluskid (Mollusca)
Iseloomulikud
elundid: mantel , jalg, hõõrel ehk raadula. Närvisüsteemis
toimub närvitänkude kontsentreerumine pea piirkonda.
Seedeelundkonnas areneb seedenääre maks. Vereringesüsteem
on avatud, süda kaheosaline (koda ja vatsake). Hingamiselunditeks on
kas lõpused või kops . Erituselunditeks on neerud . Esineb
nii lahkugulisi kui ka hermafrodiitseid vorme N. teod. Kõrgematel
vormidel esineb purjukvastne e veliger.
7.1.
Klass Vagellimused ehk kõhurennised (Solenogastres)
Usja
kehakujuga limused. Koda puudub. Merevormid.
7.2.
Klass Soomuslimused (Polyplacophora)
Kaheksast
eraldi plaadikesest koosneva kojaga limused. Merevormid.
7.3.
Klass Karbid ehk Liistaklõpusesed (Bivalvia)
Bilateraalsümmeetrilised.
Kahepoolmeline koda (konhioliin, portselan , pärlmutterkiht, kupp ,
lukusidemed, karbihambad, sulgurlihased, sissevoolusifoon,
väljavoolusifoon). Mantliõõs on hästi arenenud, selles
asetsevad keha külgedel rippuvad liistaklõpused. Harilikult
kiilukujuline jalg. Eristunud pea puudub. Puuduvad ka lõuad ja
hõõrel. Esineb magu seedenäärme - maksaga. . Süda koosneb
vatsakesest ja kahest kojast. Üldjuhul on lahksugulised. Esineb vastne või on otsene areng. Mage- või merevees.
Mageveekarbid:
järve- ja
jõekarp,
keras- ja
herneskarp
(mitme liigiga ) ja ebapärlikarp.
Riimveelised: südakarp,
rannakarp,
liiva-uurikkarp,
balti lamekarp,
rändkarp.
Kammkarbid, austrid ,
laevaoherdi, pärlikarbid.
7.4.
Klass Lasnjalgsed (Scaphopoda)
Torujad .
mõlemast Mantel kasvab täiesti toruks kokku. Ringeelundkond
Mereloomad.
7.5.
Klass teod ehk kõhtjalgsed (Gastropoda)
Assümmetriline
keha. Tavalsielt spiraalse kojaga. Mõnedel liikidel koda puudub.
Jala eesosa kannab suuava ja meeleeluyndeid. Raadula. Mere-, magevee ja maismaaloomad . Viimastel esineb lõpuste asemel n.n.
kops.Lahksugulised või hermafrodiidid.
Maismaateod:
Viinamäetigu,
põõsatigu,
nabatigu
ning vöötteod
Veeteod:
harilik mudatigu
(mudakukk),
väike mudatigu,
jõe- ja
järve-ematigu,
lombi-keeristigu,
sarvtigu,
labatigu.
Kojata
teod on nälkjad,
tee- ja
seateod.
7.6.
Klass Peajalgsed (Cephalopoda)
Koda välimine, sisemine või
puudub. Keha jaotunud pea-ja kereosaks.Ümber suuava iminappadega kombitsad . Ruumikas mantliõõs. Peaaegu suletud ringesüsteem. NS
väga kõrgelt arenenud. Lahksugulised. Merelised .
7.6.1 Alamklass
Laevukeselised (Nautiloidea)
7.6.1.1. Selts
Laevukeselised (Nautilida)
Kambriteks jaotunud väline
koda.
7.6.2.
Alamklass Coleoidea
Esindajad
ilma välise kojata. See muutunud sisemiseks toeseks. Lõpuseid on
kaks.
7.6.2.1.
Ülemselts Kümnehaarmelised Decapodiformes
10
kombitsat. Seepia, kalmaar .
7.6.2.2.
Ülemselts Kaheksahaarmelised Octopodiformes
8
kombitsat. Kaheksajalad, paberlaevuke .
8.
Hõimkond rõngussid ehk Anneliidid (Annelida)
Bilateraalsümmeetrilised,
lülistunud kehaga ussitaolised loomad. Prostomium, pügiidium. Keha
katab nahklihasmõik, kutiikula puudub. Närvisüsteem on nn
nöörredeltüüpi, Meelelunditest on arenenud täppsilmad ja
kompimis-, haistmis- ja maitsmismeel. Vereringesüsteem on suletud.
Erituselunditeks on metanefriidid ehk avatoruneerud. Liitsugulised.
Areng otsene või läbi vastsestaadiumi.
8.1.
Klass Hulkharjasussid ehk Polüheedid (Polychaeta)
Parapoodidel arvukalt
harjaseid. Mereloomad. Harjasliimukas, liivatõlv, merihiir ,
punane süstlõpuslan.
8.2.
Klass Väheharjasussid ehk Oligoheedid (Oligochaeta)
Paraopoodid
puuduvad, harjased vahetult kehaseinas. Peapiirkond nõrgalt
eristunud. Kombitsaid ja palpe tavaliselt ei ole. Hermafrodiidid.
Tuntakse ligi 2500 liiki. Magevee ja pinnasevormid, riimvee ja
merevorme leidub vaid üksikuid. Harilik
vihmauss, harilik mullauss, harilik valgeliimukas.
8.3.
Klass Kaanid ehk hirudiniidid (Hirudinea)
Keha ees-
ja tagaosas iminapad. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid
võib ka vabalt ujuda . Lihastik on hästi arenenud, keha väga
paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad
liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene. Apteegikaan.
Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan,
ahaskaan,
pisikaan,
lamekaan
ja kalakaan.
8.4.
Klass kidavaglad (Echiuroidea)
Kotikujuline
keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid.
Merevormid. Bonella viridis
9.
Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda)
Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehituse n, ül, sageli – pea, rindmik ja tagakeha.
2. lülilised jäsemed 3.
kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeleti. lülijalgsed
esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge,
võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi.
kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud
meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine
elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks.
9.1.
Klass: Ämblikulaadsed enamus maismaaloomad, paljud
röövtoidulised, 8 jalga, 2 paari suiseid (lõugtundlad ja
lõugkobijad)
Selts:
Skorpionilised pikliku, selgesti
lülistunud kehaga. tugevate sõrgadega lõugkobijad ja lüliline painduv “saba”, tipul mürgiaparaat, raamatkopsud. N. skorpion
Selts:
Nugilestalised elavad kellegi kehael,
enamasti parasiidid N. sitikalestad, puuk – 8 jalga, ees kilp
Selts:
Ämblikulised Ämblikuliste tagakeha on eeskehaga seotud
peene varrekese abil. Nende
lõugtundlad on küünise kujulise
lõpulüliga, mille tipul avaneb mürginääre.
Mürki kasutavad ämblikud saagi surmamisel. Ämblikud rebivad
lõugtundlatega saagi puruks, lasevad saagi kehasse seedemahla ja
imevad hiljem poolseeditud toidu. Lõugkobijaid kasutatakse
kompimiseks ja saagi kinnihoidmisel. Ämblikuliste üheks omapäraks
on võrguniit, mida toodavad
tagakehal olevad võrgunäärmed. Võrguniiti kasutatakse püünisvõrgu kudumiseks , võrgust valmistatakse munakookonid, sellega
vooderdatakse urud . Võrguniit on nagu julgestuseks ronimisel . Noored
ämblikud kasutavad võrguniiti levimisel huntämblik, ristämblik
9.2.
Klass: Hulkjalgsed maismaal, ussilaadne
lüliline keha, igal lülil vähemalt 1p jalgu , pea kehast hästi
eristunud, lihtsilmad, varjatud eluviisiga
Selts:
Sadajalgsed aktiivsed röövloomad,
varjatud eluviisiga, keha lapik , 1p tundlaid , 3p lõugu. esimsed
kerejalad muutunud haardeeluniks (lõugjalad), tipul mürginäärmetega
küünised. Igal kehalülil 1p jalgu, lohajalad jalapaare 31-177
Selts:
Tuhatjalgsed varjatud, metsas lehtede
all, keha siliderjas, tugeva koorikuga lülid, lülid paariti kokku
kasvanud, nii igal lülil 2p jalgu, jalad väikesed, max 139 paari,
täppsilmad
9.3.
Klass: Vähilised e koorikloomad , tugev koorik , pearindmik e eeskeha ja tagakeha. Enamuse pearindmikku katab
seljakilp. Rindmikul 5 või enam paari jalgu. enamus veeloomad
Selts:
Aerjalalised veeloomad, tilgakujulise
kehaga, lõpeb hargiga, mõne mmm pikkused hormikud,
sõudikud, rullikud
Selts:
Vääneljalalised meres ekavad,
liikumisvõimetud, kinnitunud eluviisga, paksu lubikojaga tõruvähk,
nuivähk
Selts:
Kakandilised paari sm pikkused, lapiku
kehaga mullakakakand, keldrikakand ,
hiidkakand, merikilk
Selts:
Kümnejalalised vees, laialt levinud,
mitmekesise kehakujuga jõevähk, krevett , krabi
9.4.
Klass: Putukad liigirikkaim, pea
rindmik tagakeha, 1p tundlaid, 1p liitsilmi, 3p suiseid. ees ja tagatiivad , osadel kattetiivad, areng moondega
Selts:
Sihktiivalised keha piklik, külgedelt
kokkusurutud, pikad tagumised hüppejalad, haukamissusised, rööv-
ja taim toidulised , vaegmoondega tirtsud ,
ritsikad, sirtsud, kilk, kaerasori
Selts:
Kiililised 4 pika tiiba, suurte silmadega pea. Taolistiivalisetel ees ja tagatiivad ühelaiused
(liidriklased, kõrsiklased,
vesineitsiklased Eristiivalistel
tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti alusel tondihobulased,
hiilgekiillased, vesikiillased.
Selts:
Mardikalised keha kõva kattega.
Kattetiivad kaitsevad lennutiibu, haukamisssuised, täismoondega
Selts:
Liblikalised tiibu katavad värilised
soomused, toituvad õienektarist ja puumahlast, imilont , vastsed taimetoidulised röövikud
Selts:
Kiletiivalised 2p kilejaid lennutiibu,
tagatiivad väiksemad. mesilased ,
kimalased, herilased , sipelgad , vaablased.
Selts:
Kahetiivalised 2kilejat lennutiiba.
kärbselised ja sääselised tagatiivad
muutunud sumistiteks, vastseid nim vakladeks
Hõimkond Sammalloomad (Ectoprocta)
Kinnistunud, enamikus
koloniaalsed loomad, kellel mõnikord esineb massiivne lubitoes.
Üksikisendid asuvad torukestes, millest nad võivad välja sirutada
vaid keha eesosa, kus asub suuava. Suuava ümbritseb kombitsatest
pärg. NS tugevasti redutseerunud . Hermafrodiid. Tavaline
kamarlane (Electra
crustulenta, varem
Membranipora crustulenta).
11.
Hõimkond Ripskõhtsed ehk Gastrotrihhid (Gastrotricha)
Väiksed.
Keha katab kutiikula. Kõhtmine külgkas üleni või osaliselt
ripsmetega kaetud. Mage- ja merevees. Magevees sagedased perekonna
Chaetonotus liigid.
12. Hõimkond Ümarussid ehk Nematoodid (Nematoda)
Lülistumata
kehaga, ümara ristlõikega ussid. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke.
Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib
esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad
ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-,
ristiku-,
kaera-kiduuss).
3. solkmed (inimese-,
sea-,
hobusesolge
jne), piuguss,
kõõrpea,
naaskelsaba,
keeritsuss,
elevantsustõve tekitaja,
mediina niituss
jne.
13.
Hõimkond Jõhvussid (Nematomorpha)
Pikk niitjas kutiikulaga
kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal . Ringe- hingamis - ja
erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha
tipp kaheharuline.Omapärased vastsed. Jõhvuss Gordius aquaticus.
SUBDIVISO: Deuterostomia –
teissuused
14.
Hõimkond Käsijalgsed (Brachiopoda)
Kinnistunud, üksikeluslised
kahepoolmelise kojaga loomad. Suuava äärest algab paar erilisi
lisandeid – nn. käsijäsemeid. Mereloomad.
15.
Hõimkond Okasnahksed (Echinodermata)
Vastne
bilateraalsümmeetriline, täiskasvanu radiaalsümmeetriline.
Väheliikuva põhjaeluviisega mereloomad. Puuduvad segmendid,
hingamiselundid, erituselundid , NS närvisüsteem ja
meeleelundid on nõrgalt arenenud. Sooltoru on umbne. Katetest
ulatuvad reeglina välja jäigad ogad või ka plaadid .
Liikumiselundiks ambulakraalsüsteem.
15.1. Klass: Meritähed
(Asteroidea).
Keha sümmeetrias eristatakse kiiri ehk raadiusi ja kiitevahelisi piirkondi ehk interraadiusi.
Nende keha katab pigmentiderikas (punased, sinised, oraanzid, kollased pigmendid) nahk, mille alla jääb üksteise suhtes
liikuvuse säilitanud lubiplaatidest skelett . Lubiplaadikestelt
ulatuvad välja arvukad lühikesed lubiogad. liikumiseks
ambulakraalsüsteem.
15.2. Klass: Madutähed
(Ophiuroidea).
Kehas võib selgesti eristada
keskmist osa ehk tsentraalketast ning sellest lähtuvaid peenikesi
ning sageli harunenud kiiri. Ambulakraalsüsteem nõrgalt arenenud
ning liikumiseks kasutatakse kiiri. Nad on detriidi või
laibatoidulised, harva filtraatorid. Neil on üsna ruumikas sool,
kuid puudub pärak.
15.3. Klass: Merisiilikud
(Echinoidea).
Keha on kas rohkem või vähem
lamedaks surutud kera kujuline. Paiknevad suuga vastu merepõhja.
Keha katab nahk. Selle alla jääv jäik lubiplaatidest skelett,
millest ulatuvad välja mõnel juhul isegi väga pikad
ambulakraaljalad. Igale skeletiplaadikesele kinnitub erilise liigese
abil üks suurem ja mitu väiksemat lubioga. Toituvad peamiselt
taimedest
15.4. Klass: Meripurad
(Holothuroidea)
Meenutades jämenenud usse.
Kehas puudub lubiskelett. Sellest on järele jäänud vaid lubiokised
paksus ja limanäärmeterikkas nahas. Suud ümbritsevad
väljasopistatavad jätked. Need on vajalikud toidu hankimiseks.
Enamasti on meripurad detriiditoidulised, harvem filtreerijad.
Sooltoru on neil pikk ja mahukas ning lõpeb kloaagiga.
Ärrituse korral on meripurad suutelised paiskama läbi päraku välja
osa oma siustest (sooltoru, parempoolse "kopsu" jm.), mis
aga küllalt kiiresti regenereeruvad. Trepang
(Stychopus japonicus).
15.5. Klass: Meriliiliad
(Crinoidea).
Meenutavad rohkem taime kui
looma. Kinnituvad merepõhjale pikema (kuni 1 m) või lühema (võivad
veidi liikuda ) varrekesega. Erinevalt teistest okasnahksetest on
meriliiliate suuava suunatud ülespoole ning on ümbritsetud pikkade
harunevate kiirtega. Toituvad filtreerimise teel. Suguorganid ei
moodusta tervikut vaid suguproduktid valmivad hajusalt kehas.
Sugurakud väljuvad kehajätketesse tekkivate lõhede kaudu.
Sügoodist areneb ujuv vastne. Vastsel suuava puudub - on vaid
soolega seostamata lohuke.
16. Hõimkond: keelikloomad
(Chordata)
seljakeelik
selgmine torujas KNS
neelupilud
saba
16.1. Alamhmk. mantelloomad
(Urochordata (Tunicata))
Mitmesuguse kehalaadiga, eritunnuseks omapärane väliskest – mantel ehk tuunik N: tavaline
meretupp
16.2. Alamhmk. süstikalad
(Cephalochordata)
Kalajad mereloomad. N:
süstikkala
16.3. Alamhmk. koljused
(Craniata)
Seljakeelik/ selgroog .
Tsefalisatsioon. Kõrgem NS. Kolju . Suletud vereringe.
16.3.1. Klass pihklased
Merelised. Kalade
välisparasiidid. Silmad mandunud , seljauim puudub, lõpusekorv
redutseerunud, suulehtri ümber poised N: limapihklane
16.3.2. Klass silmud
Mageveelised ja merelised.
Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi
arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm , merisutt
16.3.3. Klass
kõhrkalad
Toes koosneb täielikult
kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund),
nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis . Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu
taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid , raid
Haid – käävjas
keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti
röövkalad N: saaghai
Raid – keha
dorsoventraalselt lamendunud , sba piitsjalt peenike , suured peaga
liitunud rinnauimed, väikesed hambad.
16.3.4. Klass kiiruimsed
rohkesti luid
uimi toetavad luulised või sarvjad kiired
nahas tõelised soomused, puudub hingats
lõpusepilude vaheseinad taandunud
südames arterioossibul
Keha käävjas, külgedelt
lamendunud, paarilised ninaavad, silmad suured, küljejoon, lõpuseid
katavad lõpusekaaned. Kõrgermate kiiruimsete selgroog koosneb
luulistest selgroolülidest. Seedekulgla lõpeb pärakuga.
Hingamiselunditeks kopsud ja ujupõis. Lahksugulised.
Kehakuju tüübid:
Süstjas ehk torpeedokujuline
( tuun , makrell , mõõkkala, heeringas , kilu ); Nooljas (haug, tuulehaug , barrakuuda).;Lateraalselt lamendunud ( latikas , kuukala);
Dorsoventraalselt lamendunud (rai, lest ); Madujas ( angerjas ,
merinõel, mureen ); Lintjas (lintsaba); Kerajas (kerakala); Nõeljas
(merinõel)
Suuava asetus ja tüübid:
otsseisune – tavaliselt (koha, haug); alaseisune – põhjast
oituvatel kaladel ( vimb , tuur); ülaseisune – pinnalt toituvatel
kaladel ( mudamaim , mudakala); väljasopistuv – otsseisune, kuid
eesosa väljasirutatav (latikas, karpkala ); lehtrikujuline –
(silm).
Soomuste tüübid: 1.
Plakoidsoomused (kõhrkaladel) 2. Ganoid- ehk vaapsoomused (vaaphaug,
tuur) 3. Elasmoid- ehk õhiksoomused (kiiruimsetel) a.
tsükloidsoomused N. karplastel, b. ktenoidsoomused N. ahvenlased. 4.
Kosmoidsoomused (latimeerial vihtuimsete klassist)
16.3.4.1. Alamklass
käsiuimsed
Säilunud 2 perekonda troopilise Aafrika jõgedes. N: niiluse hulkuim, kõrkjakala
16.3.4.2. Alamklass
kõhrluused
Välimuselt meenutavad
hailisi, käävja kehakujuga. Soomused kadunud või paiguti
(gainoidsoomused). Enamikul piki keret 5 rida luunaaste. Seljakeelik
hästi säilunud, selgroolülidel puuduvad kehad, esinevad ainult
kaared. Toeses ka luukude. Alaseisune suu, nokis, heterotserkne saba,
südamel arteriooskuhik. Üldiselt merekalad
N. läänetuur, vene tuur,
sterlet, beluuga
16.3.4.3. Alamklass
täisluused
Vahevorm kõhr- ja pärisluuste
vahel. vahevormiks kõhr- ja täisluuste vahel, nokis taandarenenud,
sabauim hakkab muutuma homotserkseks, hingats kadunud, toes tugevasti
luustunud, seljakeelik redutseerunud või puudub N. vaaphaug,
mudakala
16.3.4.4. Alamklass
pärisluused
Õhik- ehk elasmoidsoomused.
Homotserkne sabauim. Hingats kadunud. Luustunud lõpusekaaned.
Tugevasti luustunud toes. Ujupõis hüdrostaatililiseks aparaadiks.
Arterioossibul. 40 seltsi
16.3.4.4. Alamklass
pärisluused
16.3.4.4.1. Selts
heeringalised
Sgk heeringlased –
õhukesed soomused, küljejoon vaid pea piirkonnas N. heeringas,
räim, kilu
Sgk lõhilased –
kerel küljejoon, rasvauim N: lõhi, jõeforell, rääbis, meresiig, peipsi siig , meretint
16.3.4.4.2. Selts
karpkalalised
Mageveekalad , paljudel
rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja )
Sgk elektriangerlased
N. elektriangerjas
Sgk karplased N:
karpkala, koger , särg, säinas, viidikas , vimb, linask , latikas
Sgk pardkalad N: säga,
kohversäga, elektrisäga
16.3.4.4.3. Selts
haugilised
Uimed pehmed , rööveluviisiga
Sgk hauglased N: haug
16.3.4.4.4. Selts
angerjalised
Keha pikk ja madujas. Kõhuimed
puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud.
Sgk angerlased N:
angerjas
Sgk mureenlased N:
mureen
Sgk mereangerlased N:
mereangerjas
16.3.4.4.5. Selts
tuulekalalised
Sihvaka kehaga, luud rohekad.
Sgk tuulekalalased –
lõuad peenikesed ja pikalt välja veninud N. tuulehaug
Sgk lendkalalased –
lühema kehaga, lõuad lühikesed, suured rinnauimed (kasutatakse
liuglemisel) N. lendkala, pääsukala
16.3.4.4.6. Selts
tursalised
Paljudel mitu seljauime.
Sabauim isotserkne.
Sgk tursklased N.
tursk, luts
16.3.4.4.7. Selts
ogalikulised
Seljauime eest tugevad ogad,
ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel
luuplaadid
Sgk ogaliklased N.
ogalik, luukarits, raudkiisk
16.3.4.4.8. Selts
liitlõualised
Torujas koon. Uimed mandunud.
Soomuste asmele luuplaadid jmt. Küljejoon puudub. Lõpuseliistakud
redutseerunud. Hambad puuduvad.
Sgk merenõellased N.
merenõel, madunõel, merehobuke, narmaskala
16.3.4.4.9. Selts
ahvenalised
Liigirikkaim selts. Kaks
seljauime, eesmine kiirtega. Ka pärakuuime esimesed kiired ogajad.
Alamselts pärisahvenalised
Sgk ahvenlased –
peamiselt põhjapoolkera mageveekogudes levinud röövkalad N. ahven ,
koha, kiisk
Sgk kiviahvenlased –
peamiselt troopilistes rannavetes N. hiinaahven
Alamselts limakalalised
Ruljad, sihvakad, rikkalikult
limanäärmeid.
Sgk limakalalised N.
limakala
Sgk emakalalised N.
emakala
Alamselts makrellilised
Sihvakad, käävja kehaga.
Sgk makrelilased – 5
lisauime selja- ning sabauime ja päraku- ning sabauime vahel N.
makrell
Alamselt tuunilised N.
tuun
Alamselt mudilaslised
Sgk mudilaslased –
kõhuuimed liitunud iminapaks N. väike mudilake, pisimudil,
kirjumudil
Alamselts merehärjalised
Sageli ogade ja naastudega N.
merihärg, nolgus , meripühvel, merivarblane
16.3.4.4.10. Selts
lestalised
Põhjaeluviislilised,
lamendunud ja ebasümmetrilise kehaga.
Sgk lestlased –
silmad paremal küljel N. lest, hiidlest
Sgk romblased –
silmad vasakul küljel N. kammeljas
16.3.4.4.11. Selts
kerakalalised
N. kerakala, siilikkala,
kuukala
16.3.5. Klass: kopskalad
(Dipnoi)
Hingavad nii lõpuste kui
kopsudega, sisemised ninaavad ehk koaanid , lihaselised loibjad
paarilised uimed. N. neotseratodus, protopterus, lepidosiiren
16.3.6. Klass: vihtuimsed
(Crossopterygii)
Ainus liik latimeeria, merekala , hingab lõpustega, rinnauimede toes meenutab vihta,
röövkala
16.3.7. Klass
Kahepaiksed (Amphibia)
Olulised muutused: uimed
muutusid varvasjäsemeteks, lõpusehingamine asendus
kopsuhingamisega.
Sarnasused kaladega:
“külmaverelised", südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik, erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel
kaladel, paljude vormide isastel on neerujuha nii kuse- kui ka
seemnejuhaks, munarakud on õhukese (või sültja) kestaga kaetud, loodetel puuduvad lootekestad , arenemine toimub moonde teel, vastsed
kalalaadsed.
Süda 3 osaline.
16.3.7.1. Selts
Sabakonnalised
Pika keha ja sabaga . N.
sisalsireen, koopaolm, vesilikud, salamandrid
16.3.7.2. Selts
Siugkonnlised
Keha suhteliselt pikk,
siulaadne. Jäsemed puuduvad. Silmad mandunud. N. tseiloni
kalamadulik, rõngurgik
16.3.7.3.
Selts Päriskonnalised
Kere lühike ja lai, kael väga
vähe eristunud, saba puudub, jäsemed hästi arenenud ning
tagajäsemede enamasti märksa pikemad kui esijäsemed,
liikumisviisiks hüppamine
Sgk
ketaskeellased – keel on ketasjas. N.
köidikkonn
Sgk
lehekonlased –
varvaste otstel kettalaadsed napakesed. Elavad enamasti puu otsas. N.
lehekonn
Sgk
lendkonlased –
enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja
nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt
puult teisele liuelda. N.
lendkonn
Sgk
mudakonlased – N.
mudakonn,
Sgk
kärnkonlased –
jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega
(krobeline) ning suhteliselt kuiv. N.
harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn.
Sgk konlased – N.
rohukonn, veekonn , tiigikonn, rabakonn ja järvekonn.
16.3.8. Klass:
Roomajad (Reptilia)
Roomajate uudsed tunnused:
munal tihe või kõva koor, lootel veekest, naha pealmine kiht sarvestunud , jäsemete tugev areng, rinnakorv , kaks vereringet,
järelneer. Süda 3 osaline, vatsakeses osaline vahesein .
Haabitusetüübid:
Sisaliku -, mao- ja kilpkonnalaadne
16.3.8.1. Selts
Kilpkonnalised
Luuline kilprüü ehk pantser.
Silmadel on neil liikuvad laud. Hambad puuduvad. Kopsud on suured ja
keeruka käsnja ehitusega. Sigimine munemise teel. N.
narmaskilpkonn, sookilpkonn , kolmküüniskilpkonn.
16.3.8.2. Selts
Kärsspealised
Suur, poole meetri pikkune suure peaga sisalikulaadne loom. Säilunud vaid üks liik – hateeria (tuataara).
16.3.8.3. Selts
Soomuselised
Alamselts Sisalikulised -
piklik keha ja suhteliselt hästi arenenud jäsemed (kui need
esinevad) ja pikk saba. Liikuvad silmalaud ja enamikul vormidel mitu
rida soomuseid. Maismaaloomad.
Sgk Iguaanlased - iguaanid,
agaamid ja kameeleonid.
Sgk. Gekolased –
väikesed öise eluviisiga sisalikud, mõned suudavad püsida
vetikaalsetel pindadel. N. kaspiageko, müürigeko
Sgk Skinklased -
Kehalaadilt sihvakad. Jäsemed suhteliselt lühikesed või
mandunud. N. apteegiskink
Sgk Sisallased -
Kehalaadilt sihvakad. N.arusisalik, kivisisalik .
Sgk Vaskuslased -
rohkesti mandunud jäsemetega (ja jäsemeteta) madujaid liike.
N. vaskuss, stepivaskuss.
Sgk Varaanlased –
sihvaka keha, pika saba ja hästi arenenud jäsemetega. Jooksevad
kiiresti. N. hallvaraan, komodo varaan .
Alamselts Maolised -
keha pikk, ussilaadne. Jäsemeid pole, puuduvad ka vöötmeluud.
Võimelised neelama suuri toidupalasid. Silmalaud liitunud,
läbipaistvad.
Sgk pimemadulased –
väga algelised, silmad mandunud, elutsevad maa sees vageljate
loomadena. N. vagelpimemadu.
Sgk boalased –
tähelepanu äratavad suurusega. Mürgihambad puuduvad. Mässivad end
saagi ümber ja pigistavad selle surnuks . N. võrkpüüton,
tiigerpüüton, kuningboa , anakonda.
Sgk nastiklased –
Enamikul mürgihambad puuduvad. N. veenastik, roninastik, nastik .
Sgk. mürknastiklased –
Enamikus väga mürgised. tegutsevad maapinnal. N. prillkobra,
kuningkobra
Sgk rästiklased –
mürgised maolised. Osa tegutseb maapinnal, osa puu otsas osa veelise
eluviisiga. N. rästik, gürsa
Sgk lõgismadulased –
Mürgised. Saba lõpus sarvrõngastest lõgisti. N. teksase
lõgismadu.
16.3.8.4. Selts
Krokodillilised
Kohastunud veeeluga, keha
lamendunud, saba lapik, koon pikk ja suuava suur. Tagajalgade
varvastel kas täielikud või osalised ujulestad, keha kaetud
sarvkilbistega. Toituvad kaladest ja väiksematest imetajatest.
Sgk Krokodillased-
suured ja suhteliselt laia ninamikuga vormid. N. niiluse krokodill
Sgk. Alligaatorlased -
krokodillaste taolised, kuid väiksemad. N. missisipi alligaator ,
kaimanid
Sgk Gaviaallased - pikk
nokjas koon. N. gangese gaviaal
16.3.9. Klass Linnud (Aves)
Progressiivsed tunnused:
homoiotermsed, tiivad, tagajäsemed hästi arenenud, kõrgemini
arenenud NS.
Lindude toes on:
peaaegu täielikult luustunud, luudel on tentents liituda, enamikes luudes rikkalikul õhuruumikesi.
Hambad puuduvad, toidu
hoidmiseks nokk . Lisahingamiselundiks õhukotid. Süda 4 osaline.
Lahksugulised.
Ökoloogilised tüübid:
puudelinnud ( rähnilised, osa kullilisi, enamik värvulisi),
avamaastikulinnud (enamik kurvitsalisi), veelinnud (pütilised,
sõudjalalised, pingviinilised), õhulinnud (pääsukesed,
koolibrilised).
- Paigalinnud – tegutsevad kogu aasta pesitsuspaiga lähemas ümbruses. N. varblased, kaaren, kodukaakk, kassikakk jpt.
- Hulgulinnud – liiguvad külmadel aastaaegadel oma pesitsuspaiga lähemas või kaugemas ümbruses ringi või siirduvad mõnbevõrra lõuna poole. N. rähn, vares, leevike .
- Rändlinnud – lahkuvad oma pesitsuskohast sügiseti järjekindlalt enam-vähem kaugele lõunasse – talikorterisse, kust nad kevadel oma haudealadele tagasi tulevad. N.valge- toonekurg ja pääsukesed
16.3.9.1. Ülemselts
Pingviinilised
Arktiliseks mariinseks eluks
kohastunud lennuvõimetud linnud. Sulestik on tihe, suled väiksed ja
meenutavad soomuseid. Alusnahk paks ja rasvkoerikas. Eesjäsemed on muundunud kitsasteks loibadeks.. Tagajäsemed lühikesed ja asuvad
kaugel keha tagaosas, seetõttu pingviinilised kõnnivad “püsti”
ja abitult. N. keiserpingviin, kuningpingviin
16.3.9.2. Ülemselts
Uuduslõualised
Lennuvõimetud seltsid:
Selts jaanalinnulised –
Tiivad lühikesed, võimsad jalad kahe varbaga. Elavad karjadena.,
Jooksevad kiiresti N. jaanalind.
Selts nandulised –
suured jaanalinnulaadsed, tiivad nõrgalt arenenud, jalgadel 3
varvast. Jooksevad samuti kiiresti N. pampanandu
Selts kaasuarilised –
Tiivad peaaegu täiseti redutseerunud, pea ja kael paljad, ereda
värvusega, 3 varvast. N. kiiverkaasuar, emu.
Selts kiivilised –
väikesed, kana suurused. Tiibadest säilunud vaid tillukesed jätked.
4 varvast. Leiavad toitu haistmise abil N. kiivi
Lennuvõimelised linnud:
Selts pütilised –
keskmise suutrusega veelinnud. Kehvad lendajad. N. tuttpütt,
hallpõskpütt ja sarvikpütt.
Selts toruninalised –
sõõrmed avanevad torujate moodustistena ülanokal. N.
rändalbatross
Selts pelikanilised ehk
sõudjalalised – võrlemisi suured veekogudeäärsed linnud.
Maapinnal liikumine neil vaevaline, varbad ujulestadega ühendatud.
Pika noka alanoka harude vahel mahukas kurgukott. N. roosapelikan
, järvekormoran
Selts toonekurelised ehk
karklinnulised – väga pikad tagajäsemed, pikad varbad, pikk
painduv kael ja enamasti pikk nokk. Soiste avamaastike ja veekogude
kaldaalade linnud. N. valge-toonekurg, must-toonekurg, marabu, hallhaigur , hüüp, flamingo, luitsnokk-iibis
Selts hanelised –
keskmise suurusega, jässaka kerega, madalate jalgadega .. Eesmised varbad ujulestadega. Lai lame nokk. Veelinnud või veekogudega seotud
linnud. N.laululuik, kühmnokk-luik, lagle, hallhani , aul,
jääkoskel, pardid, haned .
Selts kullilised –
röövlinnud, nokk lühike, ülanokk konksja tipuga. Võimsad jalad,
vastandatav tagavarvas, teravad kõverad küünised. Tiivad tugevad.
Osavad lendajad. N. kanakull , hiireviu, kaljukotkas , kondor,
rabapistrik, tuuletallaja.
Selts kanalised –
jässaka kehaga, nokk lühike ja tugev. enamuses paigalinnud.
Lendavad raskepäraselt, kuna tiivad lühikesed. N. põldvutt,
põldpüü, , metsis , teder , laanepüü, rabapüü, nurmkana ,
paabulind, jahifaasan
Selts kurelised –
tiivad nõrgalt arenenud, jalad enamikul pikad, nokk lühikesevõitu
ja tugev. Enamasti halvad lendajad, v.a. kured . N. vesikana,
rukkirääk, sookurg, suurtrapp, kroonkurg.
Selts kurvitsalised –
sulestik tihe ja veekindel N. liivatüll, kiivitaja , merisk.
Selts tuvilised – N.
kõrbepüü, kaelustuvi, kodutuvi , turteltuvi
Selts papagoilised –
neil on ronijalad, 1. ja 4. varvas vastanduvad 2. ja 3.-le. N. hallpapagoi ehk jako , amatsoonpapagoid
Selts käolised – ka ronijalg . Paljud pesitsusparasiidid N. kägu.
Selts kakulised –
lühike tugev nokk, tugevad küünised, öise eluviisiga. Sulestik
pehme ja kohev, lendamine kahinata. Kael võimaldab keha pööramata
vaadata igas suunas. N. kassikakk, kodukakk , kõrvukräts
Selts öösorrilised –
N. öösorr
Selts pikatiivalised –
väga pikkade ja teravate tiibadega, kõige paremad lendajad. N.
piirpääsuke ehk piiritaja , koolibrid, jäälind, kakssarvvares
Selts rähnilised –
enamasti metsalinnud. Nokk tugev, kooniline , peitelja otsaga. N.
suur-kirjurähn, väike-kirjurähn, roherähn, väänkael, toko,
habe-udelind
Selts värvulised –
Enamasti väikesed. Iseloomulikuks haardjalg- 3 varvast ette ja 1
tahapoole suunatud. Kõikide pojad pesahoidjad. Jagunevad nelja
alamseltsi: lainokalised (N. lainokk), türannilised
(N. kaljukukes, ida-türanntikat), lüürasabalised
(N. lüürasaba) ja laululised (N.
lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased,
kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased,
västriklased, kangurlindlased jt)
16.3.9.
Klass Imetajad (Mammalia)
Eelised: homoiotermsus,
vivipaarsus, hammaste eristumine, suurajupoolkerade võimas areng.
Esmaesinevad tunnused: kuulmeluud keskkõrvas, piimanäärmed, karvad
16.3.9.1. Alamklass:
Ürgimetajad (Prototheria)
Munejad, nisade asemel
näärmeväli, sool lõpeb kloaagiga, emastel puudub tupp, termoregulatsioon puudulik
Sgk nokkloomlased - lameda kehaga, tiheda lühikese karvkattega poolveelise eluviisiga
loom. Koon meenutab pardi nokka. N. nokkloom
Sgk sipelgasiillased
- pika koonuga, kitsa suuava ja usja, limase keelega. Toituvad
peamiselt sipelgatest. Keha kaetud peale tavaliste karvadega veel
pikkade okastega . N. sipelgasiil, nokissiil
16.3.9.2. Alamklass:
Eluspoegijad imetajad (Theria)
16.3.9.2.1. Infraklass:
Kukrulised (Metatheria)
Arenenumad küljed:
eluspoegijad, emasloomadel olemas tupp, hästi arenenud hammastik
Madalamalt arenenud küljed:
puudub platsenta , nende emakad on lahus, vastavalt on ka kaks tuppe
(ka suguti kaheharuline), hambavahetus ainult eespurihammastel, otsaju poolkerad alles nõrgalt arenenud
Eritunnused: kukkur ,
kukruluud
Selts opossumilised -
N.virgiina opossum.
Selts kukkurkärbilised
– Austraalia kõige algelisemad kukrulised. N. kukkurkärp,
kukkurkurat (must karvkate ), kukkur-sipelgakaru, kukkurhunt
Selts kukkurmutilised –
N. kukkurmutt
Selts kaksieeshambulised:
Sgk. kuskuslased – puu otsas elavad vormid, kohmakad kassi
suurused ööloomad. N. rebaskuusu, hiidliugur Sgk.
vombatlased - tüsedad, mägralaadse välimusega ööloomad. N.
tasmaania vombat Sgk. kängurulased – Enamik maapinnaga
seotud hüppavad loomad, tagajäsemed eesjäsemetest märksa pikemad
ja tugevamad. Saba pikk N. punane rottkänguru, opossumkänguru,
hiidkänguru, kaljukänguru, puukängurud.
16.3.9.2.2. Infraklass:
Pärisimetajad (Eutheria)
Progressiivsed tunnused:
kloaak ja kukkur puuduvad, platsenta olemasolu, täielik
hambavahetus, otsaju erakordselt tugev areng
16.3.9.2.2.1. Selts:
Toruhambulised (Tubulidentata)
Ainus esindaja tuhnik.
Tuhnikul on pikk peenike koon, kleepuv keel ja tugevad küünised sipelga - ja termiidipesade lõhkumiseks. Hambad on
toruhambalistel eristumata, torukujulised ja juurteta .
16.3.9.2.2.2. Selts:
Torukoonulised (Macroscelidea)
Kohastunud hüppama, seetõttu tagajalad pikemad. Suurte silmade ja kõrvadega. N. torukoonlane
16.3.9.2.2.3. Selts:
Kuldmutid ja tenrekid (Afrosoricida)
Kuldmuttide ilmad kaetud
nahaga. Tihe läikiv karv . Küünistega tugevad lühikesed esikäpad
ja paksu nahaga nina. Kaevavad ja elavad urgudes. N. kuldmutt .
Suurem osa tenrekitest näeb
välja nagu karihiire ja siili kombinatsioon N. tenrek
16.3.9.2.2.4. Selts:
Küüniskabjalised (Hyracoidea)
Väikesed merisigu meenutavad
loomad Aafrikas ja Kesk-Aasias. N. kalju-, mägi-, ronidamaanid.
16.3.9.2.2.5. Selts:
Londilised (Proboscidea)
Suurimad maismaaloomad, tüse
keha, rasked sambataolised jalad. Varbad lühikesed ja lõpevad
kapjadega. Lont . N. aafrika elevant , india elevant
16.3.9.2.2.6. Selts:
Meriveiselised (Sirenia)
Vee-eluviisiga suured,
silinderja kehaga, loibadeks muundunud eesjäsemetaga ja rõhtsa
sabauimega loomad. Tagajäsemed puuduvad. Varvastel on lamedad
kabjalaadsed küünised. Elutsevad meredes ja magevetes. N.
lamantiin, dugong
16.3.9.2.2.7. Selts:
Napihambulised (Xenarthra)
Sgk armadillid ehk vöölased
- sarnanevad välimuselt soomusloomadega. Nende keha
ülemist poolt kaitsevad tugevad sarvplaadid.
Sgk sipelgaõgijad –
hambad puuduvad. toituvad sipelgatest ja termiitidest. Kaetud
karvadega. Kohastumusena toitumisviisiga on neil pikk peenike koon,
kleepuv pikk keel ja tugevad küünised, mis on kokku kasvanud ja
sissepoole pöördunud.
Sgk laisiklased -
jäsemed on kohastunud eluks puude otsas. Liiguvad, rippudes küüniste
abil puude okstel . Toituvad peamiselt puuviljadest .
16.3.9.2.2.8. Selts:
Tupaialised (Scandentia)
Puuduvad vurrud, saakloomi
otsivad terava kuulmise, haistmise ja nägemise abil. Enamikel pikk
paksu karvaga saba. Omnivoorid .
16.3.9.2.2.9. Selts:
Karustiivalised (Dermoptera)
Esi- ja tagajäsemeid ühendab
lennunahk. Võimelised liuglema, puudub tõeline lennuvõime. N.
kaguan.
16.3.9.2.2.10. Selts:
Esikloomalised (Primates)
Väikesed poolahvilised
- must nina nagu koeral ja kõigist teistest esikloomalistest
paremini arenenud haistmismeel. Neil on suured silmakoopad . Suurem
osa elab puu otas, siis jäsemed kohandunud haaramiseks. Öise
eluviisiga väikesed loomad, elavad troopilistes metsades N.
loorid, kandlased, leemurid .
Ahvilised - on
neljajalgsed suudavad nad sirgelt istuda ja seisavad vahel püsti.
Iseloomulik lame rindkere , karvane nina, suhteliselt suur aju, sügav
alalõug ja terwavad kihavd. Enamikul ahvilistest lühike lame
inimnäole sarnane koon. Vana Maailma ahvid (N. paavianid,
koolobused, languurid) ja Uue Maailma ahvid (N.
mustkäpp-ämmalahv)
Inimahvid – seisavad
püsti, lai rindkere. Jagunevad väiksemateks inimahvideks (N. gibonid ) ja suuremateks, inimesele kõige sarnasemateks
inimahvideks (N. orangutanid, gorillad ja šimpansid).
16.3.9.2.2.11. Selts:
Jäneselised (Lagomorpha)
Teine komplekt ülemisi
lõikehambaid, pikad kõrvad, hästi arenenud tagajalad. Suured
kõrvad, hea kuulmine . N. viiksjänes, halljänes, küünisküülik
16.3.9.2.2.12. Selts:
Närilised ( Rodentia )
Väikesed loomad, teravad
peitlitaolised esihambad. Enamik pikasabalised, varbad varustatud
küünistega, koonul on pikad kompekarvad ja hambad ning lõuad on
spetsialiseerunud närimisele. Paljunevad kiiresti. Alamseltsid
eristuvad mälumislihaste ehituse poolest.
Alamselts oravalaadsed:
sgk oravlased – liigirikkaim sugukond. N. orav,
vöötorav, suslikud, ümisejad. kolakõht-ümiseja. Sgk
lendoravlased on karvase lennusega. N. lendorav Sgk
kobraslased - saba lai ja soomsutega kaetud. tagajalgadel
varvaste vahel ujulestad. N. kobras
Alamselts hiirelaadsed
– N. rotid , hiired, mügrid, lemmingud , hamstrid,
kõrbehiired, ondatra Alamselts okassealised –
väga erinevad liigid, enamikel suhteliselt suur pea, jässakas kere,
lühike saba ja peenikesed jalad. N. Kuandu, urson, okassiga ,
kapibaara, merisiga, tsintsilja, nutria , paljastuhnur.
16.3.9.2.2.13. Selts:
Putuktoidulised (Eulipotyphla)
Nii välimuselt kui ka
anatoomiliselt väga erisugused vormid. Väikesed kuni keskmise
suurusega loomad. Kõik toituvad selgrootutest nagu putukad, ämblikud
ja tõugud. Kehalaadilt meenutavad mitmeid näriliste rühmi.
Silmapaistvaks tunnuseks on ninast ja ülamokast kujunenud pikk,
liikuv, väga tundlik organ – kärss. Peale väheste erandite kõik
ööloomad. N. Siil , vesimutt, karihiirlased, mutid.
16.3.9.2.2.14. Selts:
Käsitiivalised (Chiroptera)
Ainsad tõelised lendavad
imetajad. Esijäsemete sõrmelülid on pikenenud, neid ühendab õhuke
elastne lennunahk. N. hiidvampiir, suurkõrv, suur-vereimeja.
16.3.9.2.2.15. Selts:
Soomusloomalised ( Pholidota )
Kõvade sarvjate plaatidega
kaetud loomad, kes end ohu korral kerasse tõmbavad. Soomused toimivad nii kaitse kui maskeeringuna. Hammaste ehitus samane
toruhambalistega. Varustatud samuti tugevate küünistega. Toituvad
sipelgatest ja termiitidest. N. puis -soomusloom.
16.3.9.2.2.16. Selts:
Kiskjalised (Carnivora)
Hambad on arenenud saagi
haaramiseks, kinnihoidmiseks ja rebimiseks. Iseloomulikud on tugevad
odakujulised silmahambad ehk kihvad . Kiskjaliste saagipüüdmisviisid
on erinevad.
Sgk Koerlased -sale kehaehitus , pikad jalad ja pikk kohev saba. Suure vastupidavusega.
Küünised on lühikesed ja nürid ning pole sissetõmmatavad. Saaki
jälitavad lõhna järgi. N. koer, hunt, šaakal, rebane , koiott ,
kährik.
Sgk Karulased - massiivne kehaehitus, paksud käpad ja lühike saba. Haistmine parem kui nägemine ja kuulmine. On rohkem taim- kui lihatoidulised.
Pikad, mitte-sissetõmmatavd küünised. N. jääkaru, baribal, hiidpanda ehk bambuskaru , panda, pruuunkaru.
Sgk. Pesukarulased –
ühiseks jooneks vöödilise mustriga saba ja näol asuv tume
maskitaoline muster. Kesklmise suurusega, lühikeste jäsemetega.
Lühikesed küünised. Esikäpad liikuvad, kujunenud käesarnasteks
haardjalgadeks. N. pesukaru , koaati
Sgk Kärplased -
lühikesed jäsemed ja pikk vilajas keha. Pikk saba, pikad,
mitte-sissetõmmatavad küünised. N. kärp, nirk, tuhkur , naarits , nugis , tõhk, ahm, mäger, skunk , saarmas, kalaan.
Sgk Tiibetkaslased -
vibalik keha ja pikk saba. N. Genett, surikaat , vöötmangust
Sgk Hüäänlased -
õlgadest saba suunas madalduv seljajoon. Esijäsemed pikad,
tagajäsemed lühikesed. Turjalt seljale pikenev lakk, karvane saba,
lühikesed tömbid, mitte-sissetõmmatavad küünised.. Öise
eluviisga, kaevavad urge . N. tähnikhüään, vööthüään,
tiibethüään.
Sgk Kaslased –
ümar nägu, pikad silmahambad. Kiskhambad hästi arenenud. Karvkate
sageli vöödiline või täpiline. Küünised sissetõmmatavd, see
võimaldab neid hoida teravana. N. kassid (metskass, kalakass,
marmorkass), ilves, otselot, tiiger , puuma, leopard , gepard, lõvi.
Sgk Loivalised -
jäsemed on taandarenenud ja muundunud loibadeks. N.
merielevant, morsk , hallhüljes, viiger.
16.3.9.2.2.17. Selts:
Kabjalised (Perissodactyla)
Suured taimtoidulised loomad.
Jäsemetel paaritu arv varbaid, mis on muundunud kapjadeks. Hammastik
redutseerunud, lõike ja silmahambad võivad täielikult kaduda. Kolm
sgk: hobuslased (N. eesel, hobune, sebra), taapirlased
(N. aasia taapir , mägitaapir) ja ninasarviklased (N.
jaava ninasarvik , india ninasarvik).
16.3.9.2.2.18. Selts:
Sõralised (Artiodactyla)
Jäsemetel on paarisarv varbaid, mis moodustavad sõrad. Taimtoidulised loomad, kes elavad
enamasti karjadena rohtlates, metsades või mägedes.
Alamselts: mõhnjalalised
– keharaskus toetub keskmise varba alaküljel olevatele
rasvapadjanditele ehk mõhnadele N. kaamel, gunaako, vikunja,
laama
Alamselts: mäletsejalised
- Iseloomulikuks liitmagu , mis koosneb neljast osast: vatsast,
võrkmikust, kiidekast ja libedikust. Pärast vatsa täitumist algab
mäletsemine.
N. Hirvlased : põder, metskits , hirv. Veislased : pühvel, koduveis , piison, antiloop ,
kaljukits, lammas. Kaelkirjaklased: kaelkirjak, okaapi.
Alamselts: sead ja
pekaarid - Silinderja keha, lühikese kaela ja suure
peaga. Ninasõõrmeid ümbritseb kõhreline ketas – kärss.
Enamikul liikidel silmahambad kasvavad väljapoole ja mooduatavad
kihvad. N. Metssiga, tüügassiga, kaeluspekaari.
Alamselts: jõehobud
- pooleldi veelise eluviisiga. Varvastel ujulestad. Silmad,
kõravd ja ninasõõrmed paiknevad pealael. N. jõehobu,
kääbusjõehobu
Alamselts: vaalalised -
jäsemed taandarenenud, muundunud uimedeks. Uimede sees jäsemeluud
kõik olemas.
Hammasvaalalised: jõevaallased
(N. susu, järvevaal), delfiinlased (N. halldelfiin),
narvallased (N. narval), kašelotlased (N. kašelot),
nokisvaallased (N. jäme-nokisvaal).
Kiusvaalalised: silevaallased
(N. Grööni vaal), hallvaallased (N. hallvaal),
vaguvaallased (N. sinivaal )
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 19 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
25 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
sandman095
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid