Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Vee Zooloogia (1)

Eesti Maaülikool - Kategooriata - Vee elustik
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milleks ja kuidas?

Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele


Loeng: Zooloogia alused


  • Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid
    Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena).
    Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest.
    Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid , aga koloonias on iga rakk omaette moodul .
    Hulkrakse organismi moodul on elund , mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks
    Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes).
    Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi.
    Näited: ainuraksed: amööb, hüdra jt algloomad ( protistid ); hulkraksed : imetajad , linnud jne.
  • Loomade kudede neli põhitüüpi: ehitus, ülesanded, näited
    Kattekude ehk epiteelkude : marrasknahk, limanahk , näärmekoed; ülesanne: kaitsta organismi väliskeskkonna kahjulike mõjude eest, osaleda aine- ja energiavahetuses (nt nahk)
    Sidekude (sageli rohke rakkudevahelise ainega): pärisnahk, luud , kõõlused, sidemed, veri ; ülesandeks organite sidumine ja ainete transport nende vahel
    Lihaskude: silelihased ja vöötlihased; ülesanne: võimaldab organismil liikuda
    Närvikude: närvirakud ja närvikiud, meeleelundite andurid , aju; ülesanne: ärrituste vastuvõtt ja organite töö koordineerimine .
    Katekude ehk epiteelkude: marrasknahk, limanahk, näärmekoed...Epiteelkude katab organismi välispinda (kopse, veresooni jt) ümbritseb organeid. 1) Kaitseb väliskeskkonna kahjulikke mõjude eest (Nt. Nakkuste, vigastuste jt) 2) Toimub epiteelkoe kaudu kogu ainevahetus organismi ja keskkonna vahel. Rakud asuvad tihedalt üksteise kõrval moodustades õhukesed kiled. Üks liik: ripsepiteel - tähtis osa liikumises, toitumises, hingamises ja eritamises. Nt. Naha epiteelrakud kaitsevad keha, sisekõrva epiteelrakud võtavad vastu välisärritusi, higinäärmete epiteelrakud eritavad aineid, soole epiteelrakud imavad toiduaineid.
    Sidekude (sageli rohke rakkudevahelise ainega): pärisnahk, luud, kõõlused, sidemed, veri...Ülesanne: ühendada teisi kudesid omavahel ning toetada elastseid kehaosi . Näited: Kollageen - loomsidekoe valk, moodustab sisekoe põhimassi. Luukude- jäik sidekude, kus kollageeni kiud on ümbritsetud kaltsiumsooladega (muudab luud jäigaks ja tugevaks) Rasvkude - kaitsta põrutuste, külma eest, varuainete kogumine- rasvas lahustunud vitamiinid.
    Lihaskude: silelihased ja vöötlihased. Lihaskoe talitluseks on kokkutõmbumine ehk kontraktsioon - võimaldavad liikuda. Jaguneb: 1) silelihaskude - kokkutõmbumine toimub aeglaselt ja sujuvalt, koosneb käävjadest rakkudest. Selgrootutel- koosnevad siseelundkonna lihased (v.a süda). 2) Vöötlihaskude- koosneb lihaskiudest, mis kujutavad endast pikki palju tuumseid rakke: Skeletilihased - kinnituvad kõõlustega tugistruktuuride külge ja võimaldavad loomal liikuda (kokkutõmbumine toimub kiiremini kui silelihaskoel) Isl. Selgroogsetele- lühijalgsetele, rõngasussidele; Südamelihas- rakud väiksemad, harvenenud ning omavahel ühendavad võrgustikuks. Töötavad rütmiliselt kuni surmani (väga tugev rütm)
    Närvikude: närvirakud ja närvikiud, meeleelundite andurid, aju. Närvikoe rakud suudavad vastu võtta ärritusi, neid töödelda, tekkinud erutust edasi kanda ja salvestada – neuronite pikkade jätketega kuju võimaldab. Närvirakk: signaali saatev neuron , dendriit(võtab vastu ärrituse teiselt närviotsast) ja neuriit (juhivad närviimpulsi edasi teistesse rakkudesse)- Töötlemine toimub peaajus(kesknärvisüsteemis)
    Loomade elutegevuse eelduseks on pidev aine-, energia- ja informatsioonivahetus
  • Loomorganismi talitluse neli põhilist tüüpi: näiteid mitmesugustelt loomadelt
    Ainevahetus – sellega tegelevad peamiselt seede -, hingamis- ja erituselundid ; toitumine: taimede söömine närides, neelates; lihasöömine (laiemas mõttes): küttimine, filtreerimine, vereimemine, parasiitlus; detriidi söömine; osmootne toitumine (nt sooleparasiitidel); sümbiontide kasutamine
    Sigimine – selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond; neitsisigimine (partenogenees), nt lehetäide puhul; günogenees- kui muna- ja seemnerakk ühinevad, kuid tuumade ühinemist ei toimu (hõbekoger).
    Liikumine – selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed ; viburloomad viburite abil, kalad uimedega, hüdrad vaksates jne.
    Ärrituvus – seda kannavad meeleelundid , närvid ja aju
  • Loomariigi süsteemi ühikud (taksonid), nende hierarhia, näited igalt tasemelt
    Riik ( regnum , kingdom, царство)
    Hõimkond (phylum, тип)
    Klass (classis, class , класс)
    Selts ( ordo , order, отряд)
    Sugukond (familia, family, семейство)
    Perekond ( genus , род)
    Liik ( species , вид)
    [Vajaduse korral ka: alamliik (subspecies, подвид); ülem- perekond (supergenus, надрод) jne.]
  • Loomade teaduslike nimede moodustamine liigi, perekonna, sugukonna ja kõrgemate rühmade tasemel.
    Seltsil lõpp -lised, tead. k. vaba
    Sugukonnal lõpp -lased, -dae
    Alamsugukonnal -lased, -nae
    Perekonnal nimisõna ainsuses
    Liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend ( epiteet ). Epiteet on kas nimisõna või omadussõna; viimane ühildub perekonnanimega grammatilises soos . Epiteet on väikese algustähega. Võib lisada veel autori nime ja aasta (nende vahel koma ). Alamliigil on lisaks teine epiteet. Näiteks: Hirudo medicinalis Linnaeus , 1758
    Igal taksonil üksainus kehtiv nimi, kas ladina keeles või ladinapärasel kujul
    Nime kehtivuse otsustab prioriteet
    Perekonnale ja liigile paneb nime esimene kirjeldaja
    Sugukonna nimi tuletatakse tüüpperekonna nimest, lisades -dae
    Perekonnal on vormiliseks etaloniks tüüpliik, liigil tüüpisend.
  • Monofüleetilised, polüfüleetilised ja parafüleetilised taksonid: mõisted, näiteid
    Monofüleetiline rühm- rühm organisme, mille hulka kuulub nende viimane ühine eellane ja selle kõik järeltulijad. Näiteks: imetajad, linnud, katteseemnetaimed.
    Parafüleetiline rühm- rühm organisme, mille hulka kuulub nende kõigi viimane ühine eellane; mingi osa järglastest on mingil põhjusel rühmast välja arvatud. Siia ei kuulu kõik viimase ühise eellase järglased. Nt.: selgrootud, protistid, kalad.
    Polüfüleetiline rühm- rühm organisme, mille hulka ei kuulu nende viimane ühine eellane. Ehk: viimane ühine eellane ei jaga rühmale iseloomulikke tunnuseid. Nt.: vetikad, lendavad selgroogsed , puud.
  • Loomariigi geoloogiline ajalugu: mis aegkonnas on tekkinud põhilised hõimkonnad, maismaaloomad , imetajad
    Ürgaegkond: algelised eluvormid ;
    Aguaegkond: kõva skeletiga selgrootud, vend: ajastu lõpus ilmusid kõik selgrootute hõimkonnad; vanaaegkond e paleosoikum : kambriumis: mereselgrootuist ülekaalus trilobiidid , lukuta käsijalgsed, arheotsüaadid ja meduusid , ilmusid selgroogsete eellased; ordoviitsium: trilobiidid, käsi- ja peajalgsed, sammalloomad , ilmusid korallid , merisiilikud , graptoliidid ja esimesed selgroogsed; silur: rohkesti mereselgrootuid: käsijalgsed, korallid, trilobiidid, meriliiliad , ostrakoodid, ürgvähid, graptoliidid, algelised kalalaadsed, kellest aegkonna lõpuks arenesid kalad; devon : valdavateks loomadeks kalad: rüükalad, kivi- ja vihtuimsed, kopskalad, esimesed haid; ilmusid kahepaiksed ; karbon : ilmuvad roomajad , kiirelt arenevad kahepaiksed ja putukad; perm: kahepaigsete kõrgaeg, kiirelt arenevad luukalad ; keskaegkond e mesosoikum : triias: kiirelt arenevad roomajad, ilmuvad belemniidid ja imetajad: juura : hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad ; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid ; uusaegkond e kainosoikum :paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad , hülged ja esimesed londilised; neogeen : ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene.
  • Loomade moone ( metamorfoos ): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone
    Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine , vastsel varuainete kogumine).
    Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda ümber kookoni, millest lõpuks väljub valmik (nt liblikatel, vastne: röövik; konnadel (vaegmoone): kulles ; imiussidel (vaegmoone) mitu vastsejärku: miratsiid, sporotsüst, reedia, kaks tserkaari, metatserkaar; lestadel nümf jne.)
  • Parasitism , kooselu ( kommensalism ) ja vastastikku kasulik kooselu ( mutualism ): näiteid võimalikult Eesti vetest
    Parasitism: nt linnuroni (Ligula intestinalis) vageltang särjes. Kommensialism: karevetika puhmastes elavad kirpvähid. Mutualism: protistides elavad rohevetikad (suveperioodil).
  • Kiireline (radiaalne) sümmeetria loomariigis: esmane (primaarne) ja teisene ( sekundaarne , miks tekkinud?), kummagi näiteid
    Kiireline ehk radiaalne sümmeetria sobib kinnitunud loomadele (näiteks polüübid, meriroosid )
    Kahekülgne ehk bilateraalne sümmeetria on kulgemiseks kohasem. Ees- ja tagaots, ülemine ja alumine kehapool, peegelpildis parem ja vasak külg, paaris elundid. Alates “ussidest”: lameussid , putukad, kalad jne.
  • Lülistumine (ka segmentatsioon või metameeria ): nähtuse esinemine, mis rühmades esineb, näiteid
    Lülistumine ehk metameeria ehk segmentatsioon. Korduvad elundid reas. Äärmisel juhul tervete moodulite (lülide ehk segmentide) kaupa, nagu ka paljudel taimedel (nt väheharjasussid), esineb alamate usside (paeluss, jõhvuss jne.) rühmas.

    Loeng: käsnad


  • Käsnad (Porifera): koht süsteemis, nende ehitus võrreldes ainuõõssetega ja viburloomadega, põhirühmad, näiteid
    Alamriik kõrvalhulkraksed (Parazoa, ka Enantiozoa)
    Hõimkond käsnad (Porifera, Spongiae), kolme klassiga:
    Klass lubikäsnad (Calcarea, Calcispongiae)
    Klass klaaskäsnad (Hexactinellida,Hyalospongiae)
    Klass päriskäsnad (Demospongiae)
    Ehitus: vesi voolab läbi kanalite ja viburiskambrite. Voolu tekitavad kambreid vooderdavate hoanotsüütide viburid. Välisseina katab epiteelitaoline pinakotsüütide kiht. Selle all mesoglöa – rakuväline aine amööbrakkude ja okistega.
    Ainuõõssete ehitus: Kiireline sümmeetria: pikitelg, kere ja kombitsad (kiired). Kehasein kahekihiline + rakkudeta mesoglöa. Ainus kehaõõs. Epiteelis ka lihaskiududega rakke, näärme- ja närvirakke, kõrverakke, sugurakke .
    Viburloomade ehitus: iseloomulik viburi (liikumisorgan) olemasolu; püsiv kehakuju , mis on tingitud ektoplasma välisest kihist moodustunud pelliikulast. Mõned viburloomad, kelle pelliikula on väga õhuke, võivad ka oma kehakuju muuta. Olemas üks v mitu tuuma.
    Käsnade näited: Tavaline pesukäsn (Spongia officinalis), klaaskäsn, sarvkäsnalised jne.
  • Magevee käsnad (Porifera), eriti Eesti faunas: näiteid, nende ehitus ja eluviis
    Mageveekäsnad: järvekäsn (Euspongilla lacustris), jõekäsn (Ephydatia fluviatilis
    ); järvekäsn võib esineda nii põõsasja kui ka koorikutaolise vormina; elavad kinnitunult (nt roovartele, kividele jne); käsna pinnal okised (lubjast), mesoglöas lisaks sarvainest niitide võrgustik.

    Loeng: ainuõõssed


  • Ainuõõssed (Coelenterata, Radiata): koht süsteemis, ehitus võrreldes käsnade ja kahekülgsetega, põhirühmad, näiteid
    Alamriik: pärishulkraksed (Eumetazoa)
    Esiteks: kiirelised e. kahekihilised (Radiata), kahe hõimkonnaga:
    Harilikud ainuõõssed e. kõrveraksed (Coelenterata)
    Klass hüdraloomad (Hydrozoa)
    Klass karikmeduusid (Scyphozoa)
    Klass täringmeduusid (Cubozoa)
    Klass õisloomad (Anthozoa)
    Harilikud kammloomad e. kleepraksed (Ctenophora)
    Ainuõõssete ehitus: Kiireline sümmeetria: pikitelg, kere ja kombitsad (kiired). Kehasein kahekihiline + rakkudeta mesoglöa. Ainus kehaõõs. Epiteelis ka lihaskiududega rakke, näärme- ja närvirakke, kõrverakke, sugurakke.
    Näited: (hüdrad) Hydra oligactis, H. viridissima, H. vulgaris .
    Käsnade ehitus: vesi voolab läbi kanalite ja viburiskambrite. Voolu tekitavad kambreid vooderdavate hoanotsüütide viburid. Välisseina katab epiteelitaoline pinakotsüütide kiht. Selle all mesoglöa – rakuväline aine amööbrakkude ja okistega.
    Kahekülgsete ehitus: kahekülgne sümmeetria (esimene ja tagumine pool, kõhtmine ja selgmine pool jne.); paaris elundid; kolm lootelehte: lisaks ekto- ja endotermile ka mesoderm .
    Näited: Hydra oligactis, H. viridissima, H. vulgaris, järvetõlvik (Cordylophora lacustris), Craspedacusta sowerbii
    jt.
  • Magevee ainuõõssed (Coelenterata, Radiata), eriti Eesti faunas: näiteid, nende ehitus ja eluviis
    Eesti magevetes: hüdra (Hydra oligactis, H. viridissima, H. vulgaris)
    Ehitus: Hüdra kehaseina ristlõige: kaks epiteelikihti, mesoglöa, epiteellihasrakud, kõrverakud, näärmerakud, vakuoolid , ripsmed.
    Eluviis: elavad kinnitunult (vees olevatele objektidele), kuid võivad ka vaksates edasi liikuda, kui vajadus tekib; ohu korral tõmbuvad kokku.
  • Placozoa ja Mesozoa: mis rühmad need on, nende koht süsteemis ja lühike iseloomustus.
    Vaheloomad (Mesozoa)
    Varem, kui tunti vaid lihtsamaid arengujärke, peeti neid ainuraksete ja hulkraksete loomade vahepealseteks.
    Kunstlik rühm vististi teiseselt lihtsustunud pisikesi parasiite, võibolla tekkinud lameussidest. Elutsükkel üsna keeruline. Kaks väikest hõimkonda:
    Hõimkond Orthonectida Elavad mitmesugustes mere selgrootutes.
    Hõimkond Rhombozoa, kahe klassiga (Dicyemida ja Heterocyemida). Elavad ainult peajalgsete limuste erituselundeis.
    Placozoa: plaatloomad;
    Koht süsteemis: kuulub pärishulkraksete alamriiki, põhikonda Phagocytellozoa, hõimkonda Placozoa ( naast - e plaatloomad).
    Esindatud vaid ühe liigiga : Trichoplax adhaerens.
    Iseloomustus: ainus sümmeetria on ülemine ja alumine pool; kaks erinevat epiteelikihti; eristunud isend, kes aktiivselt liigub.
  • Kiirloomade (Radiata) ja kahekülgsete (Bilateria) ehituse võrdlus; kummagi näiteid.
    Kahekülgsed: kahekülgne sümmeetria (esimene ja tagumine pool, kõhtmine ja selgmine pool jne.); paaris elundid; kolm lootelehte: lisaks ekto- ja endotermile ka mesoderm.
    Kiirloomad : hõimkond ainuõõssed: Kiireline sümmeetria: pikitelg, (kere) ja kombitsad (kiired). Kehasein kahekihiline + rakkudeta mesoglöa. Ainus kehaõõs. Epiteelis ka lihaskiududega rakke, näärme- ja närvirakke, kõrverakke, sugurakke.
    Hõimkond kammloomad: Ovaalsed või meduusitaolised. Kehapinnal kaheksa rida kammi- taolisi sõudeplaadikesi. Kombitsaid ainult kaks, harva puuduvad. Kombitsail on kleeprakud kleepniitidega. Iseseisvalt tekkinud algeline kahekülgne sümmeetria.
    Kiirloomade näited: Hydra oligactis, H. viridissima, H. vulgaris, meririst (Aurelia aurita), Mnemiopsis leidyi, kammloom Cydippe.

    Loeng: alamad ussid


  • Lameusside (Platyhelminthes) klassid , nende eluviis, näiteid
    Hõimkond lameussid (Plathelminthes)
    Klass ripsussid (Turbellaria)
    Klass ainupõlvsed (Monogenea)
    Klass imiussid e. kahepõlvsed (Trematoda, Digenea )
    Klass paelussid (Cestoda)
    Eluviis: 1.) ripsussid: Meres ja magevees , harva mullas. Väikesed või õhukesed. Kulgevad libisedes, harvem ujudes või roomates. Regeneratsioon. Enamasti röövloomad.
    Näited: Bipalium kewense,
    Temnocephalidae
    (vähkidel nugiv sugukond), Convolutriloba longifissura
    2.) ainupõlvsed: Parasiidid , peamiselt kaladel , eriti nonde lõpustel. Hermafrodiidid. Ripsmeline vastne. Peremeeste vahetust pole.
    Näiteid: Dactylogyrus sphyrna – karplastel, Diplozoon paradoxum – karplastel
    3.) imiussid: Parasiidid, põlvkondade ja peremeeste vahetusega. Lõpp-peremees on selgroogne , vaheperemees enamasti limune . Mitu vastsejärku, osa neist sigivad partenogeneetiliselt.
    Näited: Maksakaan (Fasciola hepatica ), Diplostomum clavatum, Tetracotyle percae-fluviatilis.
    4.) paelussid: Parasiidid, enamasti põlvkondade ja peremehe vahetusega ( vaheldumisi selgroogsete sooles ja mõnes selgrootus; vahel mitu vaheperemeest).
    Näited:
    nookpaeluss (Taenia solium), nudipaeluss (Taenia saginatus), laiuss (Diphyllobothrium latum).
  • Magevee ripsusside (Turbellaria) ja kärssusside (Nemertea) ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid
    Magevee ripsusside ehitus: Ripsusside kehapinda katab ripsmeline epiteel . Selle näärmerakkudes on rabdiidid – pulgakesed, mis õhu kätte sattunult muutuvad limaks. Olemas ainult suu ja kõhupoolel – eraldi pärakut pole. Närvitängud koondunud ette. Erituselunditeks protonefriidid. Emasloomadel lisaks munasarjadele ka rebusarjad, mõlemasoolised.
    Eluviis: röövloomad, elavad meres ja magevees, harvem ka mullas.
    Kärssusside ehitus: Lameda , ripsmelise kehaga . Tsöloom on olemas, aga mitte lausalise õõnena, vaid tükati: moondunud osalt veresoonkonnaks, osalt kärsapaunaks. Iseloomulik väga pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas ja võib välja paiskuda tolle kokkusurumise toimel (vesiskelett!). Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid.
    Eluviis: röövloomad, elavad peamiselt meres.
  • Parasiitsete lameusside (Platyhelminthes) põhirühmade lõpp- ja vaheperemehi magevees, näiteid
    Lõpp- ja vaheperemehi magevees: kalad, konnad ja nende kullesed (Monogenea), imiussidel: vaheperemees enamasti limune, lõpp-peremees selgroogne (nt maksakaanil vastne teos, täiskasvanult lamba maksas ), Tetracotyle percae-fluviatilis: vastne ahvena kõhukelmes, täiskasvanult veelindudel; harilik vereimiuss (Schistosoma haematobium) vastne tigudes, täiskasvanu inimese veresoontes, paelussid: vaheldumisi selgroogsete sooltes ja mõnes selgrootus, laiuss: vaheperemeheks sõudiklane, lõpp-peremeheks inimene, vahepeal veel röövkalas.
  • Keriloomad (Rotifera): ehituse ja eluviisi iseärasused, tähtsus siseveekogudes, näiteid
    Ehitus: Mikroskoopilised, töntsaka kehaga; epidermis tihti paksu ja jäiga rüüna. Ees, suu ümber ripsmetest keriaparaat, nii toitumiseks kui kulgemiseks. Taga paaritu jalg kahe varbaga. Neel : lihaseline mastaks, jäikade kitiinist hammastega.
    Eluviis/tähtsus: Filtreerijad või röövloomad. Planktonis, veepõhjas, samblas.
  • Ümarussid (Nematoda) ja jõhvussid (Nematomorpha): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid
    Ümarusside ehitus: Väliskujult on ümarussid kõik üsna ühtmoodi. Pulkjas teravate otstega keha. Paks kolmekihiline kutiikel, mistõttu kasvades kestuvad. Sirge sool, pärakuga tagaotsa ligidal.
    Eluviis:
    Meres, magevees, mullas; ka palju taimede ja loomade parasiite. Vabaltelavad on enamasti mikroskoopilised.
    Näited: Apelenchoides composticola, varbuss (Rhabditis anomala), sireuss (Caenorhabditis elegans ), liimuksolge (Ascaris lumbricoides
    ), naaskelsaba (Enterobius vermicularis), keeritsuss (Trichinella trichinella).
    Jõhvusside ehitus: Väliselt nagu kiudussidki pikad ja silinderjad, enamasti tumedad . Isasel saba harkjas. Vastne kidalise kärsaga.
    Eluviis: Nugivad ja kasvavad suureks putukates, näiteks mardikates, kiilides, tirtsudes; väljuvad (alati vette) vaid sigimiseks, siis enam ei toitu. Vastne on kidalise kärsaga, väljub munast putuka sooles. Õhuputukaisse satuvad kuivanud munadest või veeputukate söömisel.
  • Magevee ümarusse (Nematoda): kust neid võib leida, ja kuidas välja näevad, millest elavad
    Hydromermis grandis , H. contorta, Bathymermis longissima, Gastromermis inferios: elavad enamasti mageveekogu põhjakihis; mitme cm pikkused, peene silinderja kehaga valged, kollased või lillakad, tõmbuvad rõngasse. Nugivad putukates, väljuvad alles täiskasvanuna ja ainult sigimiseks, siis enam ei toitu.
  • Kummarloomade (Kamptozoa) ja sammalloomade (Bryozoa) ehituse ja eluviisi võrdlus
    Kummarloomade ehitus: Loomik peekri kujuline, tolle servas kombitsad, mille ripsmed suunavad vett keskelt eemale. Suu ja pärak mõlemad keset kombitsaid, vars kinnitub looma seljapoolele. Ärritamisel vars kõverdub (kummardub). Ilma tsöloomita, sees parenhüüm. Hermafrodiitsed.
    Eluviis: Kinnitunud, enamasti koloniaalsed, enamasti meres. Enamasti sigivad mittesuguliselt, pungudes.
    Nii sammalloomadel kui ka kummarloomadel on teisene, kuigi mittetäielik sümmeetria.
    Sammalloomad: ehitus/eluviis: olemas teisene kehaõõs, koloniaalselt elavad, moodustavad taimi meenutavaid kolooniaid; olemas nii pehme- kui ka lubitoesega sammalloomi; zoo-oidid on ehituselt ja talitluselt erinevad: esimesed on lofofooriga (kombitsapärg), normaalse sooltoruga, toodavad suguprodukte; teised zoo-oidid kaitsevad kolooniat, nende seas leidub võimsa nokaga linnupea-kujulisis loomikuid, kellel puuduvad kombitsad; neil on tugevalt arenenud “alalõug” e nokk , millega vaenlasi haarata; teised kaitseloomikud on vibrakulaarid, neil on arenenud eriline vibur , mis lihaste abil vibreerib ja vaenlasi peletab; esineb ka passiivseid kaitsevahendeid: ogasid jt keha välisseina jätkeid, mis mõnikord katavad kogu kolooniat.
  • Mis on ühist jõhvusside (Nematomorpha), siilusside (Kinorhyncha), rüüloomade (Loricifera), kidakärssete (Acanthocephala) ja keraskärssusside (Priapula) ehituses
    Jõhvussid: Väliselt nagu kiudussidki pikad ja silinderjad, enamasti tumedad. Isasel saba harkjas. Vastne kidalise kärsaga.
    Siilussid: Kehapind jäik ja harjaseline, lülistunud; lihaskond ja närvitängud korduvad lülide kaupa. Lihaste kokkutõmme surub suust välja ja laiali neelu koonilise , pikkade harjastega eesotsa (kidalise kärsa moodi), millele toetudes keha jõnksuga edasi läheb. Lahksoolised.
    Kidakärssed: Keha sile, epidermis paksu süntsüütiumina, tolle sees lakuunide süsteem – ringeelund. Pseudotsööl. Sooltoru puudub, toitu võtab kehapind. Ees kidaline kärss, kinnitumiseks. Ka vastsel selline kärss. Lahksugulised. Kindel rakkude arv kehas. Geneetiliselt keriloomade sugulased.
    Rüüloomad: Lühikest keret katab neljast kitiinplaadist rüü. Suu peene koonuse tipul ; koonuse ümber kaheksa stiletti. Eristunud, sissetõmmatavat pead katavad igas suunas õieli jämedad harjased (skaliidid). Pärak olemas. Lahksoolised.
    Keraskärssussid: Ruljas kere, eesotsas sissetõmmatav ruljas kärss; tagaotsas võib olla peenem jätke. Kärss sageli ogaline. Kulgevad põhjasettes kärssa paisutades ja sisse tõmmates. Röövloomad või settesööjad. Sool sirge, pärak tagaotsas. Tsöloom ühes tükis, selle vedelikus erütrotsüüte; tsöloteel puudulik. Protonefriidid. Lahksoolised.
    Ühised jooned: kõik on lahksoolised, kõikidel olemas kidaline kärss (või selle moodi aparaat nagu siilussidel).

    Loeng: kõrgemad ussid


  • “Alamate” ja “kõrgemate” usside võrdlus: mis on ühist, mis erineb. Erinevalt madalamatest, on kõrgematel ussidel arenenud teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Kehapind pehme, limanahaga. Vastne, kui olemas (ainult merelistel) – pärgvastne ehk trohhofoor.
  • Pärgvastne (trohhofoor): kuidas välja näeb, kus ja millistel rühmadel esineb.
    Ehitus: Kaks ripsmepärga, lisaks üks ripsmetutt kiirul ja teine tagaotsas. Suu on kohe esimese ripsmepärja (prototrohhi) taga, pärak tagaotsas.
    Rühmad, kus esineb: keraskärssussid, konuvaglad , kidavaglad .
  • Rõngussid (Annelida): ehituse põhijooned, tähtsamad rühmad
    Ehitus: Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks kerelülidele on rõng- ussidel harjasteta peasagar (prostoomium) ja pärakulüli (pügiidium). Peasagaral rohkem meeleelundeid (kombitsad, silmad).
    Suu esimesel kerelülil. Edasi: neel, söögitoru, (vahel ka magu ), sirge kesksool , pärasool. Mõnel on neelus kitiinsed lõuad.
    Erituselundid (segmentaal-elundid): enamasti metanefriidid, lahtise ripslehtriga ja dissepimenti läbiva juhaga, üks paar igas lülis.
    Veresooned : pikutine seljasoon ja kõhusoon, lülides ringsooned. Seljasoon tuikab suunaga ettepoole . Lahustunud hemoglobiin.
    Suu kohal on rõngussidel peaaju , neelu ümber närvirõngas, edasi igas lülis kõhupoolel algselt paariline tänk; neid ühendavad pikutised närvitüved. Paarilised tängud ja tüved (“nöörredel”) enamasti ühtseks kõhtmiseks närviketiks kokku kasvanud.
    Tsöloom on vesiskelett, millele toetuvad lihased kulgemisel . Ühtlasi ka ringevedelik, lisaks soontes voolavale verele. Värvita, võib sisaldada rakke – tsölomotsüüte.
    Tähtsamad rühmad: klass hulkharjasussid (Polychaeta), klass pisiharjasussid (Aphanoneura), Klass vööussid (Clitellata) (alamklassid: väheharjasussid ja kaanid ).
  • Hulkharjasussid (Polychaeta): ehitus, eluviis, näiteid Eestist ja mujalt
    Ehitus: Igal kerelülil kummalgi pool jäsend ehk parapood, ülemise ja alumise sagaraga, igal sagaral kimp harjaseid. Peas sageli jätkeid, silmi jm. meeleelundeid.
    Eluviis: Roomavad, vingerdavad, ujuvad , uuristavad; mõned kinnitunult torudes. Mitmesuguseid toitumisviise. On ka parasiite. On suguta sigimist ( pungumine , paratoomia, sh. epitookia). Sugurakud lastakse enamasti otse vette.
    Näited: Eunice australis, Polychaeta, Sabellastarte spectabilis, liivatõlv (Arenicola marina), Tomopteris renata; Eestis: harilik harjasliimukas (Hediste diversicolor), Marenzelleria neglecta.
  • Väheharjasussid (Oligochaeta): põhirühmad, ehitus, eluviis, näiteid Eestist
    vihmauslased (Lumbricidae): ehitus: Kehasein paks ja veresoontest rikas, vöö tagapool suguavasid. Harjased lühikesed konksjad, lihtsa tipuga, kahekaupa kimbus. Eluviis: Mulla sööjad ja kobestajad. Kolm ökoloogilist rühma: kõdukihi, mineraalmulla kihi ja uru-ussid. Näited: Eestis 13 liiki. Kõige ohtram haritud mullas on harilik mullauss (Aporrectodea caliginosa), harilik vihmauss (Lumbricus terrestris), nelikant-kaldauss (Eiseniella tetraedra).
    valgeliimuklased (Enchytraeidae): ehitus: Harjased lihtsa tipuga, tihti rohkem kui kahe kaupa kimbus. Vöö suguavade kohal, lülidel XII-XIII, väikesed valged. Eluviis: mulla ülemises kihis; lagundajad nagu vihmaussidki. Näited: Eestis kümneid liike. Mullas kõige rohkem perekonna Fridericia liike. Kalamaimude jaoks kasvatatud Enchytraeus albidus. Okasmetsas ja rabas (happelises keskkonnas) Cognettia sphagnetorum. Veekogude põhjas vahel Marionina riparia, Cognettia glandulosa, Mesenchytraeus armatus jt.
    mudatuplased (Tubificidae): ehitus: enamasti roosad (hemoglobiin veres). Tihti seljapoolel juusharjaseid; eluviis: Veekogude põhjasettes,
    Söövad setet, seedides baktereid. Hingavad kehapinna ja pärasoolega, vahel saba vees vibutades. Mõned taluvad hapnikupuudust ja reostust. Sigimine enamasti suguline. Näited: Eestis kümneid liike. Tüüpliik harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Järvedes eriti: harilik pehmetupp (Potamothrix hammoniensis); jõgedes harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri).
    klaasliimuklased (Naididae): ehitus: Harjased nagu mudatuplastel, kuid selgmised algavad tihti veidi tagapool kui II. Paratoomia. Suguavad ja vöö ettepoole nihkunud, enamasti VI. Eluviis: Veetaimedel ja sette pinnal. Mõned ujuvad, mõnel on silmad. Söövad vetikaid ja detriiti. Näited: Eestis kümneid liike. Veetaimedel tavaline lontuss (Stylaria lacustris) ja perekond klaasliimukas (Nais spp.). Liival liivaliimukas (Uncinais uncinata). Perekonnas harjaskõht (Chaetogaster) on röövloomi ja parasiite.
    rabeliimuklased (Lumbriculidae): ehitus: Harjased kahekaupa, lihtsa tipuga või väiksema ülahambaga. Vöö algab VIII, IX või X, katab suguavasid. Eluviis: Põhjasette sees või peal; paljud külmemas, hapnikurikkas vees. Näited:
    Rabeliimukas (Lumbriculus variegatus), Harilik pulkliimukas (Stylodrilus heringianus) – jõgedes ja allikais. Taliliimukas (Lamprodrilus isoporus) – Peipsis. Kärssliimukas (Rhynchelmis spp.).
    vähikaanlased (Branchiobdellidae): ehitus: Väliselt kaanide moodi: ilma harjasteta, kahe iminapaga. Sees on ehtne tsöloom, suguelundid väheharjasusside moodi, ning lõugu on kaks (ülemine ja alumine), mitte kolm nagu kaanidel. Eluviis: elavad jõevähkidel. Näited: Eestis kolm liiki: suur-vähikaan (Branchiobdella parasita) ja väike-vähikaan (B. pentodonta) vähi koorikul, ning lõpuse-vähikaan (B. astaci) lõpuskoopas.
  • Kaanid ( Hirudinea ): põhirühmad, ehitus, eluviis, näiteid Eestist.
    Ehitus: Iminapad ees ja taga. Harjaseid pole. Tsöloom peaaegu üleni parenhüümi täis, selles tühikuid (lakuune). Kehapind peenelt rõngaline, tegelikku lülistust ei näe. Silmad. Suus kas kärss või kolm kitiinset lõuga. Suguavad paaritud.
    Eluviis: Parasiidid ja röövloomad vees (lõuna pool ka maismaal).
    Põhirühmad: Sugukond lamekaanlased (Glossiphoniidae), Sugukond kalakaanlased (Piscicolidae).
    Näiteid Eestist: Eestis 19 liiki 4 sugukonnast: lamekaanlased (Glossiphoniidae) ja kalakaanlased (Piscicolidae) kuuluvad kärsskaaniliste, kirjukaanlased (Hirudinidae) ja ahaskaanlased (Erpobdellidae) lõugkaaniliste seltsi.
  • Hulkharjasusside (Polychaeta) ja vööusside (Clitellata) sigimise võrdlus; erinevuse põhjusi
    Hulkharjasusside sigimine: On suguta sigimist (pungumine, paratoomia, sh. epitookia). Sugurakud lastakse enamasti otse vette. Trohhofoor.
    Vööusside sigimine: Mõlemasoolised (hermafrodiidid). Munemisel eritab vöö kookoni, millest uss tagurpidi väljub, jättes kookonisse oma mune ja partneri seemet . Areng otsene.
    Erinevuse põhjused: klassid elutsevad erinevates keskkondades (hulkharjasussid põhiliselt vees, seetõttu lasevad marja vette; vööussid elutsevad maismaal, seetõttu munevad ); ehituslikud iseärasused: hulkharjasussid pole morfoloogiliselt nii arenenud kui vööussid, seetõttu on nende areng ning sigimine algelisem , lihtsam (mitmed suguta sigimise viisid), lisaks on vööussid mõlemasoolised, seega ei pärsi sigimist nt emas- või isasloomade esinemise vähesus.
  • Väheharjasusside (Oligochaeta) ja kaanide (Hirudinea) ehituse võrdlus; erinevuse põhjusi
    Kaanide ehitus: Iminapad ees ja taga. Harjaseid pole. Tsöloom peaaegu üleni parenhüümi täis, selles tühikuid (lakuune). Kehapind peenelt rõngaline, tegelikku lülistust ei näe. Silmad. Suus kas kärss või kolm kitiinset lõuga. Suguavad paaritud.
    Väheharjasusside ehitus: Harjased nelja kimbuna alates II lülist. Tsöloom.
    Erinevuste põhjused: kaanid on morfoloogiliselt rohkem arenenud kui väheharjasussid, põhjuseks asjaolu, et väheharjasussid on evolutsiooniliselt vanem, algelisem rühm ning kuna kaanid põlvnevad nendest , on nende morfoloogiline ehitus paremini välja kujunenud ning keerukamaks muutunud.

    Loeng: limused


  • Limuste ( Mollusca ) tähtsamad klassid maailmameres, nende ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid
    Klass torbiklimused (Monoplacophora): Ehitus: Paaritu sümmeetriline koda nagu terava tipuga mütsike. Kettakujuline jalg. Lõpused, lihased ja nefriidid metameerselt. Suus hõõrel. Eluviis: Põhjaloomad, elutsevad põhjasetetes, filtreerivad . Näide: Neopilina galatheae.
    Klass soomuslimused (Polyplacophora, Loricata) Ehitus: Lamedat ovaalset keha katab kaheksast järjestikusest plaadist koda. Jalg ja mantli servad koos moodustavad kividele liibuva iminapa. Pea mandunud . Lõpused vasem- ja parempoolses mantliõõnes reas. Südamepaun kahe hästi suure haruna. Eluviis: Toituvad hõõrlaga kividelt pealkasvu kraapides. Mõned hauvad oma mune. Näide: perekond mardiklimune (Chiton).
    Klass vagellimused (Aplacophora, Solenogastres): Ehitus: Usjas keha vähearenenud peaga ja hoopis ilma kojata. Kõhupool (jalg) nõrkade lihastega, ripsmeline, kas lame või siis vaona mantli servade vahel. Mantli välispinnal koja asemel ohtralt lubinõelu. Eluviis: Kaevuvad settes ja söövad väikesi organisme, või roomavad põhja peal ja söövad kõrverakseid. Näide: Chaetoderma nitidulum.
    Alamklass eeslõpuselised (Prosobranchia) Ehitus: Mantliõõs koos paaritu lõpusega ja pärakuga avaneb keha eesosas . Koja ava/sulgeb kaanega. Eluviis: On taimesööjaid, röövloomi ja isegi parasiite (meres). Näide: kauri (Cypraea caurica), merikõrv (Haliotis), liudkodalane ( Patella ), rapaana (Rapana), ranniklane (Littorina littorea).
    Alamklass tagalõpuselised (Opisthobranchia) Ehitus: Paljud on muutunud (väliselt) uuesti kahekülgselt sümmeetrilisteks, pärak on taha pöördunud, ja selle ümber on tekkinud teisesed lõpused. Mõnedel on koda ja isegi mantel mandunud. Selle asemel võib olla kehaseinas lubinõelu või söödud ainuõõssetest pärit kõrverakke. Eluviis: On ujuvaid, ja isegi planktilisi, vees hõljuvaid vorme (selts tiibjalalised, Pteropoda), pikkade parapoodi moodi jätketega, ja hoiatusvärvusega. Paljud on röövloomad. Näide: merijänes (Aplysia depilans), nagajalg (Clione limacina).
    Klass karbid e. liistaklõpuselised (Bivalvia, Lamellibranchia, Pelecypoda) Ehitus: Koda kahest poolmest (parem ja vasem), mis ümbritsevad kogu pehmet keha. Pea on mandunud. Mantliõõnes kahel pool lõpused. Kojast võib välja sirutuda lame, kiiljas jalg. Tagapool mantlis kaks ava, võivad torujate sifoonidena pikalt välja sirutuda. Ripsmed ajavad vett alumisest sifoonist mantliõõnde sisse, ülemisest välja. Suu ja pärak mantliõõnes. Eluviis: Toituvad filtreerides või sifooniga sette pinnalt kogudes. Võivad jala abil settes kaevuda, vabalt lamada, büssuseniitide abil kinnituda, auke puurida. Näide: Kaunkarbid (Ensis spp.).
  • Tigude (Gastropoda) kaks põhirühma Eesti vetes, nende ehituse peamised erinevused, näiteid
    Alamklass kopsteod (Pulmonata) Ehitus: Lõpused kadunud; mantel talitleb paljudel kopsuna, hingates õhku. Koja suue enamasti kaaneta. Mõnel rühmal on koda mandunud (nälkjad). Näited: harilik mudatigu (Lymnaea stagnalis), väike labatigu (Planorbis planorbis), sarvtigu (Planorbarius corneus), põistigu (Physa fontinalis), napptigu (Ancylus fluviatilis).
    Alamklass eeslõpuselised (Prosobranchia) Ehitus: Mantliõõs koos paaritu lõpusega ja pärakuga avaneb keha eesosas. Koja ava sulgub kaanega. Näited: ematigu (Viviparus), keeristigu (Bithynia), sulgtigu (Valvata), vesiking (Theodoxus); ka tulnukliik Potamopyrgus antipodarum meres ja Saaremaa Karujärves.
  • Karpide (Bivalvia) põhirühmad Eesti vetes, nende sigimise erinevusi, näiteid
    Läänemeres elavaid riimveevorme:
    Macoma baltica, Cerastoderma lamarcki , Mya arenaria, Mytilus edulis
    Suuri mageveekarpe:
    Perekond jõekarp (Unio), järvekarbid (Anodonta ja Pseudanodonta), ebapärlikarp (Margaritifera), rändkarp (Dreissena)
    Väikesi mageveekarpe:
    Keraskarplased (Sphaerium, Musculium, Amesoda), herneskarplased (Pisidium, Euglesa, Neopisidium)
    Kokku Eestis umbes 60 liiki
    Meres elavatel karpidel toimub viljastamine vees, tekib vastne- trohhofoor ja veeliger. Magevees elavatel karpidel liiguvad isase vette heidetud sugurakud emase sisemusse (sissehingatava vee kaudu) areng toimub emasloomas, vastne puudub, järglased meenutavad väikesi täiskasvanud karpe. Järvekarbi glohhidid (emast väljunud pisikesed karbid) nugivad mõned nädalad pärast emakarbist vabanemist kaladel, et pääseda nii jões ülesvoolu ning mitte sattuda merre.
  • Jõekarplaste (Unionidae) ja rändkarbi (Dreissena) võrdlus: eluviis, sigimine, levimine
    Jõekarplased: eluviis: elavad põhja kinnitunult, kolooniatena, filtreerivad vett. Sigimine: isaskarp heidab oma sugurakud vette, vastseid pole, väikesed karbid arenevad emasloomas ning pärast vabanemist nugivad teatud aja kaladel (lõpustes või uimes ), seejärel ühinevad vanemate karpide kolooniatega (sinna meelitavad neid feromoonid).
    Rändkarp: Eluviis: elavad kolooniatena, tahkele substraadile kinnitunult (suvalised vees olevad objektid, k.a. üksteise kojad ning teiste, suuremate karpide kojad). Väga võimsad filtreerijad. Viljastamine toimub vees, tekib trohhofoor, kes elab vabalt, hiljem areneb sellest täiskasvanud karp, kes liitub kolooniaga. Levivad inimese kaasabil (kinnitudes laevadele) või kinnitudes suurtele ujuvatele objektidele, samuti võib suurem hulk trohhofoore mõne kaugema koloonia üles otsida.
  • Läänemere Eesti osa tähtsamad limused (Mollusca), näiteid
    Läänemeres elavaid riimveevorme:
    Macoma baltica, Cerastoderma lamarcki, Mya arenaria, Mytilus edulis
  • Rõngusside (Annelida) ja limuste (Mollusca) võrdlus: mis on ühist, mis erineb
    Ühine: mõlema vastne on trohhofoor, samuti üksnes merelistel vormidel. Mõningate rõngusside eluviis on sarnane limuste omale: elavad settes ning filtreerivad või koguvad detriiti (nt hõimkond konuvaglad (Sipuncula)). Nendel rõngussidel, kellel troghhofoori staadium puudub on arengus sarnaseid jooni limustega (näiteks: konuvakladel (Sipuncula)). Sarnaseid jooni on ka ehituses: mõlema kehapind on pehme ning kaetud limanahaga.
    Erineb: peamiselt ehitus ning ka eluviis: mõned rõngussid on röövtoidulised või parasiidid (siin saab ühist olla vaid järvekarpidega, kelle vastsed teatud ajahetke kaladel parasiteerivad ). Ehitus rõngussidel: arenenud teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa !), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks. Pikk sooltoru; suus on hambuline hõõrel ehk raadula. Neerud metanefriidi tüüpi. Lahtine vereringe , süda. Närvirõngas, neli närvitüve. Võivad olla kombitsad, silmad, statotsüstid.

    Loeng: vähid


  • Rõngusside (Annelida) ja lülijalgsete (Arthropoda) võrdlus: mis on ühist, mis erineb
    Rõngussid: ehitus: Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks kerelülidele on rõng- ussidel harjasteta peasagar (prostoomium) ja pärakulüli (pügiidium). Peasagaral rohkem meeleelundeid (kombitsad, silmad).
    Suu esimesel kerelülil. Edasi: neel, söögitoru, (vahel ka magu), sirge kesksool, pärasool. Mõnel on neelus kitiinsed lõuad.
    Erituselundid (segmentaal-elundid): enamasti metanefriidid, lahtise ripslehtriga ja dissepimenti läbiva juhaga, üks paar igas lülis.
    Veresooned: pikutine seljasoon ja kõhusoon, lülides ringsooned. Seljasoon tuikab suunaga ettepoole. Lahustunud hemoglobiin. Suu kohal on rõngussidel peaaju, neelu ümber närvirõngas, edasi igas lülis kõhupoolel algselt paariline tänk; neid ühendavad pikutised närvitüved. Paarilised tängud ja tüved (“nöörredel”) enamasti ühtseks kõhtmiseks närviketiks kokku kasvanud.
    Tsöloom on vesiskelett, millele toetuvad lihased kulgemisel. Ühtlasi ka ringevedelik, lisaks soontes voolavale verele. Värvita, võib sisaldada rakke – tsölomotsüüte.
    Eluviis/paljunemine: Lahk- või mõlemasoolised. Merelistel pärgvastne ehk trohhofoor, ripsmetuti ja ripsmepärgadega. Sellel olemas peasagar, kere ja pärakulüli.
    Lülijalgsete ehitus: Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid – Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor.
    Erinevusi: rõngussidel ja limustel on pehme kehapind ning vastseks trohhofoor, lülijalgseil mitte. Kitiinkest , mida tuleb kasvades aegajalt vahetada, on lülijalgseil ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste “kottussidega”.
  • Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest
    Vähkide (Crustacea) klassid:
    Kl. mõlajalgsed (Remipedia): Tillukesed, usja kehaga, rindmik ja tagakeha üsna ühtmoodi lülistunud ja ühtmoodi jäsemetega. Ujuvad jäsemete abil sõudes.
    Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud ; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi.
    Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks. Tagakeha jalgadeta. Paljudel olemas rindmikukilp. Näide: selts vesikirbulised ( Cladocera ).
    Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva , lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud. Kõnnivad jalgadega, paljud ka ujuvad teise paari tundlatega. Lõpuseid enamasti pole. Näide: Candona candida, Cypridopsis vidua.
    Kl. vääneljalgsed (Cirripedia): Keha ümbritseb mitmest, omavahel painduvate liigenditega ühendatud lubiplaadist rüü. Eestundlad lühikesed, tsemendinäärmetega (kinnitumiseks), tagatundlad kadunud, suised lihtsad, jalgu 6 paari, tagakeha mandunud. Jalad tekitavad veevoolu, mis toob ka toitu suu juurde. Näide: tõruvähk (Balanus improvisus).
    Kl. aerjalgsed (Copepoda): Tillukesed, silinderja või tilgakujulise tagant aheneva kehaga. Suur ümar pea esimese rindmikulüliga kokku kasvanud. Liitsilmi pole, on üksainus (vastse) silm. Eestundlad väga pikad, nii ujumis - kui meeleelundid. Ülalõuad ja eesmised alalõuad keerulise ehitusega. Tagakeha lõpeb hargiga. Näide: perekond sõudik (Cyclops), aerik (Diaptomus).
    Kl. huulvähid (Mystacocarida): Tillukesed, silinderja kehaga. Pikk liigendunud pea suurte jätketega (mille abil ka kulgetakse), rindmik pisematega, tagakeha hoopis ilma.
    Kl. pisivähid (Tantulocarida): Tillukesed, aerjalgsete moodi, kuid ilma jalgadeta. Süvameres elavate suuremate vähkide välisparasiidid.
    Kl. keelussid (Pentastomida): Usjas kere jäsemeteta, pea viie lühikese sõrmja jätkega, neist keskmisel suu, külgmistel küünised. Kere jätketeta. Lahksoolised. Vastne 4-6 lühikese jalaga.
    Kl. lõpushändsed (Branchiura): Lame ketasjas pearindmikukilp katab nelja rindmikulüli lühikeste ujujalgadega; tagakeha mandunud, lõpeb laia hargiga. Ülalõuad moondunud imikärsaks, eesmised alalõuad moondunud iminappadeks. Peas paar liitsilmi ja kaks paari väikesi vastsesilmi. Kesksool pimejätketega, kohane hulga vere varumiseks. Näide: kalatäi (Argulus foliaceus).
    Kl. kõrgemad vähid (Malacostraca): Rindmikulülisid ikka 8 (neist eesmised võivad peaga kokku kasvada), tagakehalülisid 6 või 7. Ka tagakehal on jalad. Eespoolsed rindmikujalad võivad olla muutunud lõugjalgadeks. Suguavad ikka ühes kohas: emastel 6., isastel 8. rindmikulülil. Näide: järve-kirpvähk (Gammarus. lacustris) ja jõe-kirpvähk (Gammarus pulex).
  • Aerjalgsed (Copepoda), vesikirbulised (Cladocera) ja karpvähid (Ostracoda): ehituse ja eluviisi võrdlus
    Kl. aerjalgsed (Copepoda): Tillukesed, silinderja või tilgakujulise tagant aheneva kehaga. Suur ümar pea esimese rindmikulüliga kokku kasvanud. Liitsilmi pole, on üksainus (vastse) silm. Eestundlad väga pikad, nii ujumis- kui meeleelundid. Ülalõuad ja eesmised alalõuad keerulise ehitusega. Tagakeha lõpeb hargiga. Eluviis: Emased kannavad viljastatud mune kottidega kaasas. Munast koorub nauplius, järgneb kopepodiitvastne.
    Vabalt mere- ja mageveeplanktonis kolm seltsi – planktonis sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida); põhjas rullikulised (Harpacticoida). Lisaks palju ja mitmekesiseid parasiite kaladel ja muudel loomadel. Parasiitidel eriti emased tihti väga tugevasti lihtsustunud.
    Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud. Kõnnivad jalgadega, paljud ka ujuvad teise paari tundlatega. Lõpuseid enamasti pole. Eluviis: Mage - ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis.
    Vesikirbulised (Cladocera): Tillukesed. Kere enamasti peidus rindmikukilbist tekkinud läbipaistvas, kahest poolmest koosnevas kitiinist kojas. Pea eesotsas nokisnukk (rostrum). Liitsilmad üheks kokku sulanud. Teine paar tundlaid hiiglasuured, nende abil ujutakse lühikeste hüpetega. Eluviis: Toituvad enamasti jalgade abil filtreerides; mõned on röövloomad. Oluline osa magevete planktonist.
  • Põlvkondade vaheldumine ja tsüklomorfoos vesikirbulistel ja keriloomadel – miks ja kuidas?
    Tsüklomorfoosi põhjuseks on ärasöömisohu suurenemine nt suveperioodil: isendid muutuvad ogalisemaks, et takistada vaenlasel end alla neelamast. Muul ajal pole eriline kehakuju kohane, kuna see kulutab liigselt energiat ning vajab lisaks rohkelt „ehitusmaterjali“.
  • Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: põhirühmad, nende erinevused, näiteid
    Eestis esindatud rühmad: kirpvähilised (Amphipoda), kakandilised (Isopoda), müsiidilised (Mysidacea), kümnejalalised (Decapoda).
    Kirpvähilised: Ehitus: Kirpvähilised on tillukesed, enamasti 5-15 mm pikkused vähid, kellele on iseloomulik külgedelt lapik ja kõverdunud keha. Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hõljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid võivad ka roomata veekogu põhjal või ronida veetaimedel 5 paari rindmikujalgade abil. Rindmikujalgade kaks esimest paari on muutunud haardejalgadeks, nad lõppevad küüniste ehk ebasõrgadega ja nende abil haarab kirpvähk saaki. Kirpvähiliste kehakatted on õhukesed ja tihti isegi läbipaistvad, neil puudub tugev kilp. Pea külgedel paiknevad kirpvähilistel varretud silmad. Kirpvähilistel on kaks paari tundlaid, mis on tavaliselt mõlemad pikad ja varustatud meeleharjastega.
    Eluviis: Paljud kirpvähilised kaevuvad meeleldi ja kiiresti põhjasetetesse või tuhnivad seal toitu otsides . Mõned liigid kaevavad veekogu põhja tõelisi urge . Mitmed liigid valmistavad varjepaigaks tuppesid. Need põhjalähedase eluviisiga kirpvähilised, kes ei kaevu ega ehita urge või muid elamuid, varjavad end harilikult vetikate vahel, kivide all jm.
    Näited: järve-kirpvähk (Gammarus lacustris) ja jõe-kirpvähk (Gammarus pulex)
    Kakandilised: Kakandid on paari sentimeetri pikkused kõhu-selja suunas väga lapiku kehaga loomad. Kakandi keha koosneb lülidest nagu kõikidel vähkidel, igal rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselundite - lõpustena. Lõpuseplaadikesed on pidevas liikumises ja nende kaudu tungib vees lahustunud hapnik looma verre. Lõpuste lähedal tagakehas asub ka kakandite süda. Isastel kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks. Pea külgedel asuvad kakandilistel liitsilmad, mis koosnevad tillukestest osasilmadest.
    Eluviis: Kakandiliste põhiliseks liikumisviisiks on roomamine veekogu põhjal, taimedel või maapinnal rindmikujalgade abil. Sellistel liikidel on jalad enamvähem sarnase ehitusega ja ühepikkused. Paljud merevormid oskavad lisaks roomamisele ka ujuda , selleks on spetsiaalselt kohastunud nende tagumised rindmikujalad või tagakehajalad. Mõned merepõhjal elavad liigid suudavad kaevuda põhjasetetesse.
    Näited: vesikakand (Asellus aquaticus), harilik mullakakand (Oniscus asellus)
    Müsiidilised: Müsiidilised on tillukesed, tavaliselt 2-30 mm pikkused, saleda kehaga krevette meenutavad vähid. Madalas vees elavate müsiidiliste keha on poolläbipaistev ja paljudel liikidel kumavad läbi kehakatte suured tumeda pigmendiga täidetud värvrakud ehk kromatofoorid. Tänu nendele rakkudele muutuvad müsiidid valguse käes heledamaks, pimeduses tumedamaks: valges koondub kogu pigment raku piires kokku, pimedas jaotub laiali. Sügavamal vees elavatel müsiididel pole kromatofoore ning need vähid on punase värvusega.
    Müsiidiliste pead ja rindmikku katab kaitsev kilp. Kilbi alt ulatub välja peenike tagakeha, mis lõppeb sabalehvikuga. Sabalehvik on moodustunud hästiarenenud ujujalgadest ja otslülist. Paljudel müsiidilistel asetseb sabajalgade küljes veel tasakaaluelund , see on läbi kehakatete hästi nähtav ning selle esinemise järgi on müsiidilisi lihtne eristada teistest sarnastest vähilaadsetest.
    Müsiidilistel on varrekeste otsas asuvad silmad ja väga pikad meeleharjastega kaetud tundlad . Isastel loomadel paikneb eestundlatel veel eriline meelejätke, mis on abiks emaste otsimisel .
    Müsiidilistel on 8 paari kahaharulisi rindmikujalgu, millest esimesi nimetatakse lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed.
    Näited: reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), Paramysis lacustris
    Kümnejalalised: Kümnejalaliste keha saab jaotada peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pead ja rindmikku katab tugev kilp, mille pinnal on tihti veel kaitsvad mügarad või ogad. Krabilistel on kilp lühike ja lame, kõigil teistel kümnejalalistel aga piklik.
    Kümnejalalistel on väikeste varte otsas paiknevad liitsilmad, mis on igasse suunda pööratavad ja annavad avara vaatevälja. Kumbki liitsilm koosneb suurest hulgast osasilmadest nagu mosaiikpilt. Kümnejalalistel on 10 suuremat jalga, nagu ütleb nende nimigi. Need asetsevad paarikaupa rindmikul ja on kasutusel käimisjalgadena. Esimene paar neist jalgadest on enamikul liikidel suurte sõrgadega, nende abil haarab vähk toitu. Kümnejalalistel on jalad ka tagakehal, neid kasutavad vähid ujumiseks. Kümnejalalistel on pikad, tihti isegi kehast pikemad ees- ja tagatundlad. Vaid krabilistel on tundlad väga lühikesed. Tundlad talitlevad haistmis-, kompimis- ja keemilise meele elunditena. Eestundlate alusel asub kümnejalalistel omapärane tasakaaluelund - vaagpõieke.
    Eluviis: Paljud veekogude põhjal elavad liigid varjavad ennast vaenlaste kaitseks kivide vahel, kaljulõhedes, limuste kodades jm. Osa kümnejalalisi kaevab urge, kus veedab suurema osa oma elust.
    Näited: jõevähk ( Astacus astacus)

    Loeng: lõugtundlased


  • Lõugtundlased (Chelicerata): millest see nimi; ehituse põhijooni Eesti vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt
    Lõugtundlaste nimi on tulnud nende ehitusest: neil puuduvad tundlad, kuid olemas kaks paari suiseid : esimene paar suiseid on lõugtundlad ehk helitseerid (sõrgade moodi), teine paar lõugkobijad ehk pedipalpid. Ning sellest on tulnud ka nende nimetus.
    Eesti vetes elavad: Selts ämblikulised (Araneae, Aranei), vesiämblik (Argyroneta aquatica), hiidämblik (Dolomedes fimbriatus ) Ehitus: Iseloomulik on peen “ piht ” (7. kehalüli) pearindmiku ja ümara tagakeha vahel. Lõugtundlad lõpevad küünisega, mida saab liigendi abil peita; küünise tipus avaneb mürginääre. Seedimine kehaväline, toit imetakse sisse. Lõugkobijad väikesed, isastel muutunud sugutuselundeiks. Tagakeha tipul võrgendi- näärmed, mis eritavad väga tugevat, valgulise koostisega niiti. Võrgendit (võrku) kasutatakse saagi püüdmiseks, pesa ehitamiseks, lendamiseks jne.
    vesilestad (Hydrachnellae, Hydracarina) Ehitus: Väikesed, enamasti mikroskoopilised. Pearindmik ja tagakeha kokku sulanud. Suised lühikesed. Lõugkobijad koos ülahuulega võivad moodustada imi- koonuse; lõugtundlad tollele ligistunud või liiguvad eraldi. Jalgu neli paari.
    Mujalt: Klass hiidjalgsed (Pycnogonida , Pantopoda) Ehitus: Kere väike, suur osa siseelundeist asub jalgades. Kärsa külgedel väikesed lõugtundlad ja lõugkobijad. Käimajalgu 4 või 5 paari.
  • Vesilestade (Hydracarina) eluviis ja elutsükkel
    Eluviisvõib olla parasiitne, samas võivad süüa ka üksnes taimi ning mitte verd imeda. Elutsükkel: munevad munad veetaimedele, neist kooruvad vastsed nugivad putukatel, seejärel kestuvad, elavad vabalt ning otsivad suuremad saakloomad, kellel verd imeda. Seejärel kestuvad uuesti, kuni kasvavad lõpliku suuruseni, imevad viimast korda verd ning siirduvad munema .
  • Vähkide (Crustacea), lõugtundlaste (Chelicerata) ja üheharuste (Uniramia) suiste päritolu ja võrdlus
    Lõugtundlaste suised: Kehapiirkondi kaks: pearindmik 6 lülist (kannab suiseid ja enamasti 4 paari jalgu). Suiseid kaks paari, esimene neist lõugtundlad ehk helitseerid (meenutavad sõrgu), teine paar lõugkobijad ehk pedipalpid.
    Vähkide suised: Pea kokku sulanud viiest lülist; nende jäsemeist on saanud kaks paari tundlaid (antenna), üks paar ülalõugu (mandibula) ja kaks paari alalõugu ( maxilla ).
    Üheharuste suised: Eristunud pea kannab enamasti nelja paari jätkeid: ühed tundlad (antennid), ülalõuad (mandiiblid) ja kahed alalõuad (maksillid); alalõugade teine paar on tihti liitunud paarituks alahuuleks.
  • Vähkide (Crustacea), üheharuste (Uniramia) ja küüsikloomade (Onychophora) jalgade võrdlus
    Vähkide jalad: Jalad kaheharulised.
    Üheharuste jalad: jalad lülistunud (6 lüli).
    Küüsikloomade jalad: Iga jalg kujutab endast tegelikult keha seina lülistumata väljakasvu, mis lõpeb kahe nõrga küünisega.

    Loeng: Putukad


  • Putukate (Insecta) ja loimurite (Tardigrada) võrdlus: ehituse ja eluviisi põhijooned
    Putukad: ehitus: Kolm eristunud kehapiirkonda: pea, rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Peakapsel on ühes tükis: ei tõmbu kokku ega veni välja. Peas paar liitsilmi (farsettsilmad) ja nende vahel tihti kolm täppsilma. Üks paar tundlaid. Ülalõuad, alalõuad ja (teise paari alalõugadest liitunud) alahuul ( labium ); lisaks suu kohal pea paaritu jätkena ülahuul (labrum) ja suus hüpofaarünks (hypopharynx). Nii alalõua kui alahuule külgedele kinnituvad mitmest lülist koosnevad, tundlate moodi kobijad. Suised võivad olla mitut moodi kohanenud: haukamiseks, mälumiseks, pistmiseks, lakkumiseks jne. Rindmiku ja tagakeha lülidel igaühel kaks paksenenud kitiinplaati (kuna tagakeha ja rindmik peavad olema liikuvamad, et putukas saaks hingamisel oma kehakuju muuta): seljapoolel tergiit, kõhupoolel sterniit. Rindmik kolmest lülist (prothorax, mesothorax, metathorax); igaühel paar lülilisi jalgu. Rindmiku seljapoolel (teisel ja kolmandal lülil) enamasti kaks paari kilejaid tiibu – ees- ja tagatiivad . Rindmiku sees peamiselt tiivalihased. Enamus siseelundeid tagakehas. Tagakeha 9-11 lülist, jalgadeta, viimasel lülil paar urujätkeid (cercus). Suguavad tagakeha tipus. Redeli tüüpi kõhtmine närvisüsteem peaajuga. Meeleelundeid mitmes kehaosas. Hingamine trahheedega.
    Eluviis: leidub nii maismaal kui vees, väga mitmekesiste kohastumustega.
    Loimurid („karuloomakesed“): ehitus: Mikroskoopilised loomakesed lühikese kere ja nelja paari lülistumata jalgadega, igal jalal mitu küünist; tagumine jalapaar kleepuv. Kehaseina kutiikel väga paks. Kehaõõs meenutab alamate usside pseudotsööli. Lihased kimpudena. Suus stilett nagu ümarussidel; imevad neelu abil taimerakkudest mahla. Erituselundeiks Malpighi torud. Närvisüsteemis peaaju ja 5 kõhtmist tänku. Eluviis: maismaaliikide meeliselupaigaks on niiske sammal ja samblikud. Taluvad ärakuivamist, püsib ärakuivanuna kuni 2 aastat. Elavad pisiveekogudes e tilkvees.
  • Hulkjalgsete (Myriapoda) ja putukate (Insecta) ehituse ja eluviisi võrdlus
    Hulkjalgsed: ehitus: Kerelülisid ja jalapaare palju. Igas kerelülis ka oma närvitänk. Süda pika toruna (seljapoolel). Keha on jagunenud kaheks osaks: peaks ja tugevasti välja veninud kereks.
    Eluviis: Varjatud eluviis: päeval peidus mullas ning erinevate lamavate objektide all, pelgupaigast lahkuvad öösiti, ei kannata päikesevalgust ning kuivust.
    Putukad: ehitus: Keha selgelt jagunenud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Kolm paari jäsemeid (asuvad rindmikuosas). Hingamine trahheesüsteemi abil või kehapinnaga. Eluviis: Putukad, kes hingavad kehapinnaga saavad elada ainult niiskes keskkonnas, esinevad põhiliselt pinnases ja organismide kõdunevais jäänustes. Kõrgemad putukad, kellel on arenenud trahheed, võivad elada ka kuivas keskkonnas ning on levinud üle kogu planeedi.
  • Tiivutud ja (algselt ning sekundaarselt) tiibadeta putukad (Insecta); siselõugsed (Entognatha) ja välislõugsed (Ectognatha)
    Varem jagati putukate klass tiivutute (Apterygota) ja tiivuliste (Pterygota) alamklassiks. Hiljem selgus, et osa tiivutuist on paljude muude tunnuste poolest tiivulistele lähedased. Tiivutute rühmi on vaadeldud nii seltsidena kui mitme omaette klassina. Siselõugsetel on suu ja suised peakapsli sisse peidetud, ja need putukad ise on kõik pisikesed, tiibadeta, tihti mullas elavad. Välislõugsetel on suised avalikult väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma.
  • Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine , kuju ja talitluse erinevusi, näiteid
    Paiknemine: Tekivad kesk- ja tagarindmiku katete lehtjate väljasopistustena.
    Enamasti esineb vaid üks tiivapaar, nt kahetiivalistel , isastel kilptäidel, mõnedel ühepäevikulistel.
    Lisaks lendamisele on tiibade funktsioonid: sihktiivalistel ( tirtsud , ritsikad )on eestiivad tugevad ja nahksed ning tagatiivad õrnad, kilejad- eestiibadel kaitsefunktsioon; kuivades elupaikades elavatel mardikatel kasvavad kattetiivad täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased, kõrvkärsaklased); kahetiivalistel funktsioneerivad nööpnõelataolisteks moondunud tagatiivad lennustabilisaatoritena (nt päevaliblikad- eestiiva pinna asend muudab ka lennu suunda).
  • Putukate (Insecta) vaeg - ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid
    Vaegmoone: muna-vastne-valmik; esinemine: lutikalised , tirtsud, ritsikad, ühepäevikulised,
    Täismoone: muna-vastne-valmik- nukk ; esinemine: liblikad, kärbsed,.
  • Ühepäevikulised (Ephemeroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: Vastse rindmikul on tiivaalgmed ja tagakehalülide seljapoolel lehtjad või sulgjad trahheelõpused.
    Eluviis: Vastsed elavad väga mitmesugustes veekogudes, toitudes enamasti vetikaist ja kõdust. Valmikud ei toitu ja elavad vaid päeva või paar (sellest ka rühma nimi).
    Moone: vahetult pärast kestast koorumist laskub maapinnale ja kestub veel korra; tiivad hakkavad arenema juba 1. vastsestaadiumis; munast koorub eelvalmik.
    Näited: harilik ühepäevik (Ephemera vulgata ), harilik mudapäevik (Caenis horaria), harilik samblapäevik (Ephemerella ignita).
  • Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: Sihvakas, pikk keha ja suur, kehast hästi eristunud pea, millest suurema osa võtavad enda alla silmad. Tundlad on väikesed, vähemärgatavad. Kaks paari läbipaistvaid tiibu.
    Eluviis: Aktiivsed päeva soojal ajal, päikesepaistel. Öö veedavad kangestunult aimevarre küljes, loius olekus. Paaritumine toimub õhus, emane muneb munad otse vette.
    Moone: munadest kooruvad vees elavad ja arenevad vastsed, sarnanevad vähe valmikuga, üheks sarnasuseks suurd liitsilmad. Ala- ja ülahuulest on moodustunud püünsimask. Kui vastne omandab lõpliku suuruse lahkub ta veest, ronides mööda veest väljaulatuvat eset ülespoole ning võtab sellise asendi, mille puhul keha eesots on suunetud otse ülespoole. Kinnitub tugevalt alusele, muutub liikumatuks. Toimub trahheesüsteemi kohastumine õhuhingamisega. Kuivab ning kestub.
    Näited: pruun- tondihobu (Aeshna grandis), harilik hiilgekiil (Cordulia aenea), harilik vesineitsik (Calopteryx virgo ehk Agrion virgo), väikekõrsik (Lestes virens).
  • Kevikulised (Plecoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: Suhteliselt suured putukad tumedate, tugevate katetega. Tagatiivad volditakse lehvikjalt eestiibade alla kokku, viimased on vaid pisut tugevamad. Pea on suur, pikkade niitjate hulgalüliliste tundlatega. Suised on väikesed- valmikud ei toitu. Jalad on saledad jooksujalad, 3-lülilise käpaga. Tagakeha 10-lüliline, paari urujätketega tipul.
    Eluviis: Varjatud või väheliikuvad, enamasti istuvad liikumatutena pilliroo vartel ja lehtedel, kaldal kasvavate puude koorel või kaldaäärsel rohul. Lendlus on lühike.
    Moone: vastsed on sarnased valmikuga, kuid tiivad ilmuvad alles vastseperioodi lõpul. Talvitumine toimub nümfistaadiumis. Kestutakse mitmeid kordi. Valmikud väljuvad kevadel.
    Näited: harilik kevik (Nemoura cinerea), talikevik (Taeniopteryx nebulosa), salekevik (Leuctra digitata).
  • Lutikalised (Heteroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: eestiibade eesosa paks, tagaosa kilejas . Imemissuistega putukad, võivad imeda nii taimede kui loomade mahla.
    Eluviis: elavad taimedel, mõned ka magevees, röövloomad.
    Moone: Postembrüonaalne areng kestab mõnest nädalast kahe aastani. Vastsed on väliselt valmikule sarnased, erinevad vaid suuruse ja mõningate morfoloogiliste tunnuste poolest. Kestuvad kuni valmikuks muutumiseni (4-5 korda).
    Näited: liuskurid ehk vesijooksikud (Gerris sp.), vesivaksur (Hydrometra sp.), Nõelhark (Ranatra linearis).
  • Liuskurlaste (Gerridae), vesiharklaste (Nepidae), selgsõudurlaste (Notonectidae) ja kärestikulutiklaste (Aphelocheiridae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus
    Liuskurlastel esijalad haaramiseks, liiguvad 4-l jalal, põhiline kodu kaldal, jahti peavad veepinnal , suised kujunenud iminokaks. Vesihark onn sale , pikk. Jahti peab vee all, istudes veetaimedel. Selgsõudurlane liigub ja peab jahti vee all, käib veepinnalt üksnes õhku võtmas. Sõuab kahe pika tagajalaga, paikneb selili , toitub vettekukkunud maismaaputukatest. Seljal kokkupandult tiivad, seljapool heledam, kõht tumedam. Kärestikulutikas on lame nagu voodilutikas, tiibadeta. Elab kärestikulistes jõgedes, kivide vahel.
  • Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena; kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud.
    Eluviis: Mitmesuguseid toitumisviise. Täismoone. Enamus maismaal, aga mitme sugukonna esindajaid nii vastsete kui valmikutena magevees.
    Moone: Mõnedel vastseil võib vees olla trahhelõpuseid. Taimtoidulised vastsed tihti valge tõugu ( konu ) kujuga; röövtoidulised saledad ja liikuvad. Vastne kestub oma arengu jooksul mitu korda. Nukud vabanukud, keha jätked pole kehaga kokku kleepunud ja on sarnased valmiku kehajätketele.
  • Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus
    Ujurlased elavad vees nii vastse kui ka valmikuna, röövloomad mõlemal juhul. Vastsele on iseloomulikud suured sirpjad lõuad, nukkub mullas. Ujurlastel on tagakeha otstes õhuavad: käivad veepinnalt õhku võtmas. Öösiti lendavad ning levivad nii teistesse veekogudesse.
    Keha ovaalne, ülalt ja alt nõrgalt kumer . Tagajalad on ujujalgadeks, pikad ja lapikud, käppadel pikkade harjastega. Eesjalad lühikesed, kohastunud saagi kinnihoidmiseks.
    Sõudurlased on suhteliselt väikesed laia pea ja lameda kehaga. Kõik jäsemepaarid on erineva ehitusega: eesmine jalapaar lühike, ühelülilise ja lusikakujulise käpaga. Keskjalad peened ja pikenenud, samuti ühelülilise käpaga, tipul küüniste paar. Tagajalad on lamendunud , tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena.
    Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole.
    Selgsõudurlaste keha alakülg on lame, seljapool kumer. Jalad moondunud pikkade ujukarvadega kaetud aerudeks. Röövloomad. Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid.
  • Ehmestiivalised ( Trichoptera ): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: Valmikud liblika moodi, kuid tiivad pannakse tagakeha kohale katusena kokku ja on soomuste asemel kaetud peente karvakestega; värvus enamasti pruun või hall.
    Eluviis: Valmikud parvlevad pulmalennul vee kohal, nagu ka ühepäevikulised või surusääsklased. Ei toitu, elavad üksnes päeva või paar (surevad pärast paaritumist ja munemist).
    Moone: Vastsed alati veepõhjas, sageli ehitavad võõrkehadest kaasaskantava maja (siis nimetatakse neid rahvakeeles puruvanadeks), või siis kinnitunud püünisvõrgu; harva võivad ka veidi ujuda. Mitmesuguseid toitumisviise. Vastne nukkub veepõhja kinnitunud majas . Moonde lõpetanud nukk ujub veepinnale, kus temast väljub valmik.
    Näited: perekonnad puruvana (Phryganea), järvevana (Limnephilus), lõpusehmeslane (Rhyacophila).
  • Ehmestiivaliste (Trichoptera) ja liblikaliste ( Lepidoptera ) ehituse ja eluviisi võrdlus
    Põhijooned ehituses samad, kuid: ehmestiivalised panevad tiivad tagakeha kohale kolmnurkselt kokku, liblikad lapikult, liblikate tiivad on kaetud soomustega, ehmestiivalistel karvakestega. Liblikate vastsed nukkuvad enamasti maismaal, vastsed rööviku kujul; ehmestiivaliste vastsed ehitavad endale enamasti püünisvõrgu või maja, röövtoidulised/lepistoidulised. Samas ehitavad ka need liblikaliikide vastsed, kes elavad veetaimedel endale taimeosadest maja (nt lemleleedik).
  • Kahetiivalised (Diptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, põhirühmad, näiteid Eesti vetest
    Ehitus: Teine tiivapaar mandunud sumistiteks. Alamselts sääselised (Nematocera) on saledad ja pikajalgsed, nende tundlad koosnevad rohkem kui kolmest lülist. Palju vees elavate vastsetega rühmi.
    Alamselts kärbselised (Brachycera) on jässakamad ja lühemate, ainult kolmelüliliste tundlatega.
    Eluviis: kahetiivalised on kohastunud erinevate elutingimustega. Mõned valmikud ei toitu üldse, teised imevad õitelt nektarit, puude mahla jne. Paljud on kohastunud ka soojavereliste loomade verd imema.
    Näited: parmlased (Tabanidae), ogakärblased (Stratiomyiidae), sookärblased (Ephydridae).
  • Surusääsklased (Chironomidae) ja pistesääsklased (Culicidae): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Eesti vetest
    Surusääsklased: Vastsed on paari millimeetri kuni paari sentimeetri pikkused, silinderja pehme kehaga ja kõva peakapsliga, tõeliste jalgadeta, kuid paari ebajalgadega nii kere ees- kui tagaotsas. Tegutsevad enamasti põhjasettes või endatehtud mudatorukestes taimedel; vabasse vette sattunult liiguvad iseloomulikult küljelt küljele viseldes. Võivad olla mitut värvi; paljud on hemoglobiinist punased. Mitmesuguseid toitumisviise. Nukk on liikumisvõimeline, ujub kestumiseks veepinnale. Valmikud ei toitu, ainult parvlevad vee või kalda kohal, misjärel emased munevad vette ja surevad.
    Näide: harilik surusääsk (Chironomus plumosus).
    Pistesääsklased: ehitus: arenenud täiuslik vereimemiseks kohastunud nokk, mis koosneb mitmest stiletist. Eluviis: elavad kõikides maakera vööndites, verd imevad üksnes emased. Arengupaigaks väikesed seisuveekogud või pisiveekogud. Näide: hallasääsk (Anopheles maculipennis), Laulusääsk (Culex pipiens).
  • Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli)
    Pistesääsklased (Culicidae), kihulased (Simuliidae), parmlased (Tabanidae), habesääsklased.
  • Pistesääsklaste (Culicidae) ja klaasiksääskede (Chaoborus) eluviisi võrdlus
    Pistesääsklaste eluviis: elavad soistel aladel, jälitavad pilvena loomi ja inimesi. Vastne elab lompides ning käib veepinnal õhku hingamas, nukk on liikuv nagu vastnegi. Täiskasvanult toituvad üksnes emased, et muneda.
    Klaasiksääskede eluviis: elavad seisuvetes, magevees, kusjuures neid ei leidu suurtes madalates järvedes ega vooluvees. Vastsed on head ujujad, valmikud on pistesääkede sarnased. Vastsed kasutavad toiduks järvedes zooplanktonit, lompides ka pistesääsklaste vastseid. Vajab eluks vähe hapnikku: suure osa toidust kulutab vastne juurdekasvule ning vähe hingamisele, põhjuseks saagi suur toiteväärtus. Hapnikuvaeses, külmas veekihis on ka vaenlaste oht väike, kuna kalad sinnani ei küündi. Seetõttu käib 2 korda ööpäevas pinnakihis saaki jahtimas ning hapnikuvaru uuendamas (öösiti).
  • Soovimatud putukad (Insecta) inimese majas ja ihul: prussakad , kirbud , lutikad, täid. Seltsid, eluviis, moone
    Kirbud: eluviis/moone: täismoondega, tiibadeta putukad, kes lendamise asemel hästi hüppavad. Valmikud imevad soojavereliste loomade verd; kehakuju kohane karvastikus pugemiseks. Vastsed usja kujuga, elavad pesa või elamu prahis, söövad kõdu. Selts: kirbulised (Siphonaptera)
    Täid: eluviis/moone: Imetajate välisparasiidid, kes on kaotanud tiivad. Vaegmoondega . Pistesuistega. Spetsiifilised , ainult kindlal peremeesliigil. Selts: täilised (Anoplura).
    Lutikad: eluviis/moone: vaegmoondega, imemissuistega putukad, võivad imeda nii taimede kui loomade mahla. Mõned ka magevees, röövloomad. Selts: lutikalised (Heteroptera, ka Hemiptera).
    Prussakad: eluviis/moone: Vaegmoondega. Ainult maismaal, peamiselt taimesööjad, haukamissuistega. Mõned ka inimkaaslejad: prussakas (Blatella germanica), tarakan (Blatta orientalis ). Emane hoiab munapakke enda juures kuni poegade koorumiseni. Selts: prussakalised (Blattodea).
  • Ühiskondlikud putukad termiitide (Isoptera) ja kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsist: ühis- ja erijooni
    Termiidid : töölised/sõdurid võivad olla nii isased kui ka emased. Pärast pulmalendu jäävad termiidid maa alla kolooniasse ning enam päevavalgele ei tule. Rajatakse suured maapealsed pesad ventilatsiooniavadeks, põhikoloonia mullas. Toituvad tselluloosist, kasutades selleks sümbiontbaktereid. Kehaehituselt vanapärased, võrdsete tiibadega. Ühiselulised, mitme kastiga. Igas peres üks sigiv, tiibadest loobunud emane ja isane ; pereheitmise eel rohkem (noori) tiivulisi isaseid ja emaseid; väga palju mõlemast soost, kuid suguvõimetuid, mitmes suuruses töölisi ja sõdureid. Ainult maismaal. Vaegmoondega.

    Sipelgad : pesas üks munev emane („kuninganna“), palju töölisi, kes hoolitsevad vastsete ja kuninganna eest. Kord aastas, enne pulmalendu pesas hulgaliselt tiivulisi emas-ja isassipelgaid. Pesa rajavad tiivutuks jäänud emased. Pereheitmine toimub analoogselt mesilastega

    Mesilased : toituvad õistaimede nektarist ja õietolmust. Pesa rajab emamesilane. Töölisteks üksnes emased (viljatud), isaseid vaja vaid paaritumiseks. Olemas astel nagu sipelgatelgi, millega töömesilased end hädaohu korral kaitsevad.

    Loeng: okasnahksed


  • Sammalloomade (Bryozoa) ja käsijalgsete (Brachiopoda) ehituse ja eluviisi võrdlus; näiteid Eesti vetest
    Sammalloomad: Koloonialised loomad, polüübi moodi varreliste loomikutega. Loomik koosneb kehast ja kombitsakaarmest ehk lofofoorist arvukate kombitsatega, mille ripsmed ajavad veevooluga toidukübemeid kombitsapärja keskel asuva suu poole (ülalt alla, mitte külgedelt keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe - ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid. Näiteid Eestist: harilik sammallane (Plumatella fungosa), limane tutlane (Cristatella mucedo).
    Käsijalgsed: Seltsingulised, kuid mitte koloonialised merepõhja loomad kahest poolmest koosneva lubikojaga, mida eritab mantel, ja millel võivad olla lukuplaat ja sulgurlihased nagu karpidel. Need poolmed pole mitte vasem ja parem, vaid kõhtmine (suurem) ja selgmine (väiksem). Kõhtmist võib läbida vars, mille ots kinnitub alusele. Lofofoor koja sees on liikumatu, koosneb kahest käsijäsemest (sellest hõimkonna nimi), omaette toesega, paljude pisikeste kombitsatega, mille vahelt ripsmete jõul vett läbi sõelutakse. Pärak võib puududa . Seedimine sooles osalt rakusisene. Veresoonkond ja närvisüsteem nõrgalt arenenud. Metanefriidid. Looted arenevad vabalt; vastne üsna täiskasvanu sarnane. Eesti vetes puuduvad.
  • Esmassuused (Protostomia) ja teissuused (Deuterostomia): ehituse ja lootearengu erinevusi, näiteid
    Esmassuussed: Loote lõigustumine on neil enamasti spiraalne . Karikloote ehk gastrula esialgne suu, blastopoor, jääb ka hiljem looma suuks. Kõva skelett ( toes ), olgu siis mineraalne või kitiinne, areneb ikka keha pinnal, kas kutiikli paksendina või epidermise eritisena. Kui tekib tsöloom, siis loote erilistest rakkudest – teloblastidest. Pikkupidised närvitüved on kõhtmised. Paljudes rühmades on moone trohhofoori tüüpi vastsega.
    Teissuussed: blastopoorist saab loote arenedes hiljem pärak, kuna suu tekib gastrula teise otsa. Loote lõigustumine on ikka radiaalne. Skelett (toes), kui olemas, tekib keha sees, sidekoest. Tsöloom tekib lootel ürgsoolest, kolme paari soppidena. Kahekülgsetel vormidel on kesknärvisüsteem seljapoolel. Trohhofoori tüüpi vastset pole kunagi. Näide: keelikloomad (Chordata), sealhulgas selgroogsed; poolkeelikloomad (Hemichordata).
  • Okasnahksed ( Echinodermata ): tähtsamad ehituse iseärasused, tähtsamad klassid
    Ehitus: Pärineb kahekülgseist esivanemaist, kes on varakult läinud üle kinnitunud eluviisile ja omandanud taas kiirelise sümmeetria. See sümmeetria on enamasti viiekiireline . Pikitelje ühes otsas, suuküljel (oraalsel küljel) on suu; suuvastasele (aboraalsele) küljele võib kinnituda vars, aga tavaliselt asub sääl pärak. Kehaseina sidekoe (epidermise ja lihaskihi vahel) rakkudevahelisel ainel on võime hetkeliselt polümeriseeruda ja kõvaks muutuda, või siis taas väga pehmeks. Lubiskelett tekib kehaseina sees.
    Klassid:
    Klass meriliiliad (Crinoidea)
    Klass meritähed (Asteroidea)
    Klass madutähed (Ophiuroidea)
    Klass ketastähed (Concentricycloidea)
    Klass merisiilikud (Echinoidea)
    Klass meripurad (Holothuroidea)
  • Okasnahksete (Echinodermata) hiljusesüsteemi (ambulakraalsüsteemi) ehituse põhijooni ja ülesandeid
    Ainult okasnahkseil on olemas hiljusesüsteem (ambulakraalsüsteem) – tsöloomist tekkinud. Koosneb ringkanalist, selle harudest, ning keha suumisel küljel, hiljusevagudes, hulgast hiljusejalakestest, igaühe juures väike kupal ehk ampull . See süsteem on hüdrauliline liikumisvahend , kui iga jalake on kleepuv iminapp . Võib peent toitu koguda ja piki vagusid suhu saata. Ühtlasi hingamis- ja ringeelund. Süsteemi ühendab mereveega kivikanal ja selle lõpus peeneurbeline kiviplaat.
  • Okasnahksete (Echinodermata) toese erinevusi nonde eri klassides
    Meritähtede (Asteroidea) suuvastast külge katavad seenekujulised paksillid Nende vahel on naha pehmed väljakasvud – paapulid, mis võivad olla hingamiselundid .
    Meripurade (Holothuroidea) kehaseina katavad lubinõelad.
    Merisiilikute toes koosneb väikestest lubiplaatidest, kaetud lubinõeltega.
  • Meritähtede (Asteroidea), madutähtede (Ophiuroidea) ja meriliiliate (Crinoidea) ehituse võrdlus
    Meriliiliate ehitus: ainsad varrelised okasnahksed. Vars kinnitub karika suuvastasele küljele. Toes lubiplaatidest, mille pind on täiskasvanud loomadel paljas. Vars pikk (kuid mõnel puudub). Kiiri on karika servadel algselt viis, aga enamasti nad harunevad; harude servad rohkete sugu-udemetega (pinnulatega). Suu karika keskel, pärak selle serval. Kiviplaadi asemel palju eraldi urbeid.
    Meritähtede ehitus: enamasti lamedad viie kiirega röövloomad, harvem hõljumi kogujad. Kulgevad aeglaselt, hiljusejalakeste ja lihaste jõul. Neelavad saaki tervelt või seedivad väliselt (näiteks limuseid nonde endi kojas) väljasopistunud mao abil. Veresoonkond nõrgalt arenenud, ringe toimub peamiselt tsöloomi kanaleis. Hingamine ja eritamine läbi hiljusejalgade. Keha katavad lubiogad.
    Madutähtede ehitus: Keha koosneb kesksest kettast ja enamasti viiest pikast , väga liikuvast kiirest . Kiiri katavad okkalised kilbid ; seest toestavad neid omavahel liigenduvad lubjast “selgroolülid”. Hiljusejalad on kupaldeta ja iminappadeta; väliseid hiljusevagusid pole. Ka ketas on lubikilpidega kaetud. Kiviplaat asub suumisel küljel. Hingamiseks ja heitaineid täis tsölomotsüütide eritamiseks avanevad kõhupoolel kümme hingamispauna (bursat).
  • Merisiilikute (Echinoidea) ja meripurade (Holothuroidea) ehituse võrdlus
    Merisiilikute (Echinoidea) ehitus: Kiirteta. Ümarat keha katvad lubikilbid on kokku kasvanud rüüks, millele kinnituvad liikuvad okkad. Katmata on vaid suu ja päraku ümbrus. Kilbid paiknevad 20 meridiaanse reana, millest viiel paaril on augukesed hiljusejalgade jaoks. Suuvastasel küljel asub kiviplaat, ja enamasti ka pärak. Suus on nn. Aristotelese latern – mälumisaparaat 25 lubiplaadist. Kehapinda okaste vahel puhastavad ohtrad haarlad (peditsellaarid). Nii okkad kui haarlad võivad olla väga mürgised.
    Meripurade (Holothuroidea) ehitus: Pehme usja või kurgikujulise keha ühes otsas suu, teises kloaak . Alumine külg (“kõhupool”) võib olla teiseselt lamedam ja hiljusejalad suuremad. Toeseplaadid on mitmekesise kujuga, kuid pisikesed ja kehaseinas peidus. Suud (paikneb aboraalses otsas) ümbritseb 10-30 hargnevat, sissetõmmatavat kombitsat. Kloaaki avanevad pärak, kaks hargnevat vesikopsu ja torujad Cuvier ’ elundid, mida loom ärritamisel välja paiskab. Arenenud veresoonkond. Söövad kleepuvate kombitsatega kogutavat detriiti ja pisiorganisme.
  • Okasnahksete (Echinodermata) ja poolkeelikloomade (Hemichordata) võrdlus, säälhulgas vastse arengus ja moondes
    Okasnahksed: Pärineb kahekülgseist esivanemaist, kes on varakult läinud üle kinnitunud eluviisile ja omandanud taas kiirelise sümmeetria. See sümmeetria on enamasti viiekiireline. Pikitelje ühes otsas, suuküljel (oraalsel küljel) on suu; suuvastasele (aboraalsele) küljele võib kinnituda vars, aga tavaliselt asub sääl pärak. Enamus kaasaegseid okasnahkseid elab vabalt; mõned neist on uuesti enam või vähem kahekülgseks muutunud. Kehaseina sidekoe (epidermise ja lihaskihi vahel) rakkudevahelisel ainel on võime hetkeliselt polümeriseeruda ja kõvaks muutuda, või siis taas väga pehmeks. Lubiskelett tekib kehaseina sees.
    Viljastamine on väline. Lõigustumine on radiaalne, blastopoorist saab pärak, ja mesoderm tekib ürgsoole kolmest paarist külgsoppidest. Vastsevorme on väga mitmesuguseid, aga alguses on nad kõik kahekülgsed. Harva ka lõimetishoolet.
    Moone: okasnahksed: vabalt ujuv ripsmeline vastne kinnitub moondumiseks põhja, moonde iseloom sõltub klassist.
    Poolkeelikloomad: täis- või vaegmoone ripsmelise vastsega.
    Poolkeelikloomad: Üksikud või koloonialised mere- loomad; ussi moodi kehaga, mida katab ripsmeline limanahk. Kolm kehaosa: kärss, ettepoole suunatud servaga kaelus, ja pikk kere. Suu on kaeluse serva all. Neelu laest suundub ettepoole, kärsa sisse, jäik jätke – suukeelik. Tagapool läbivad neelu- ja kehaseinu paarilised lõpuspilud. Vett ja ühtlasi toitu ajavad suhu epiteeli ripsmed. Elavad urgudes või majades , söövad setet või planktonit . Loote arenemisel radiaalne lõigustumine ja teisene suu; enamasti ripsmeline, planktiline vastne.
  • Poolkeelikloomade (Hemichordata) kaks põhirühma: ehituse ja eluviisi võrdlus
    Neelhingsed (Enteropneusta): Kärss ehk lukis on lihaseline, suukeelikust toetatud elund, kohanenud peristaltiliselt settes puurimiseks. Lukist eraldab muust kehast peen kael . Kaelus on samuti lihaseline, ette suunatud servaga vall. Kehasein on limane ripsepiteel. Suu kaeluse serva all. Neelulae jätke, suukeelik, ulatub toesena kärsa sisse. Söögitoru külg- seintes kummalgi pool rida hoburaudjaid lõpuspilusid, mille kaudu väljub suust sisenenud hingamisvesi. Toit kulgeb soolde piki ripsmevagu neelu põhjas. Seedimine maksjätketes. Pärak keha lõpus. Kaks suurt pikiveresoont. Torunefriidid. Närvirõngast neelu ümber lähtuvad selgmine (suurem) ning kõhtmine närvitüvi.
    Lahksoolised. Väline viljastamine; täis- või vaegmoone ripsmelise vastsega.
    Sulgpeased (Pterobranchia): Koloonialised mereloomad , kes elavad enamasti pehme seinaga torudes nagu hüdralaadsed või sammalloomad. Limanaha rakud üheripsmelised (neelhingseil on mitme ripsmega). Loomikud võivad olla varre kaudu omavahel ühenduses, või ka üksinda ringi liikuda. Kehaosad : kärss ehk suukilp, mis eritab maja seina ja mille abil saab majas libisedes kulgeda; kaelus, millele kinnitub 2-8 paari sulgjaid haarmeid, igaühe küljes palju kombitsaid; kere, mille alguses on üks paar lõpuspilusid (ühel perekonnal puuduvad). Sool pöördub tagant taas ette; pärak on suu ligidal. Filtreerivad kombitsate abil planktonit.
    Lahksoolised. Mune hautakse algul torudes. Ripsmeline vastne planktonis. Valdab suguta sigimine pungumise teel.
  • Sulgpeaste (Pterobranchia), sammalloomade (Bryozoa) ja koloonialiste kiirloomade (Radiata) võrdlus: ühist ja erinevat
    Sulgpeased: Koloonialised mereloomad, kes elavad enamasti pehme seinaga torudes nagu hüdralaadsed või sammalloomad. Limanaha rakud üheripsmelised (neelhingseil on mitme ripsmega). Loomikud võivad olla varre kaudu omavahel ühenduses, või ka üksinda ringi liikuda. Kehaosad: kärss ehk suukilp, mis eritab maja seina ja mille abil saab majas libisedes kulgeda; kaelus, millele kinnitub 2-8 paari sulgjaid haarmeid, igaühe küljes palju kombitsaid; kere, mille alguses on üks paar lõpuspilusid (ühel perekonnal puuduvad). Sool pöördub tagant taas ette; pärak on suu ligidal. Filtreerivad kombitsate abil planktonit.
    Lahksoolised. Mune hautakse algul torudes. Ripsmeline vastne planktonis. Valdab suguta sigimine pungumise teel.
    Sammalloomad: Koloonialised loomad, polüübi moodi varreliste loomikutega. Loomik koosneb kehast ja kombitsakaarmest ehk lofofoorist arvukate kombitsatega, mille ripsmed ajavad veevooluga toidukübemeid kombitsapärja keskel asuva suu poole (ülalt alla, mitte külgedelt keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe- ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid.
    Koloonialised kiirloomad: hõimkond Ainuõõssed: keha koosneb kolmest rakukihist: ektodermist ja entodermist, mille vahel paikneb mesoglöa. Neil on ainult üks õõs, mida nim. gastraalõõneks. Kõik ainuõõssed on veeloomad ja elutsevad üldjuhul meredes. Keha on radiaalsümmeetrilise ehitusega. Ainuõõssetel on võime moodustada kolooniaid, need on väga erineva kujuga, leidub nii kinnitunud kui ka ujuvaid kolooniaid. Üksikisendid esinevad kas polüübi või meduusina. Polüübi keha on enamasti silinderjas, ülemises otsas asetseb kombitsatest ümbritsetud suu. Enamasti on nende eluviis sessiilne. Meduusid on ujuvad üksikorganismid. Nende keha on sirmikujuline, kombitsad serval, ujuvad suuava allapoole.
    Ainuõõssed elavad kõige erinevamatel merepõhjadel.
    Kammloomad: keha sültjas, läbipaistev, sageli olemas kombitsad. Keha tavaliselt ümar v kotjas; keha ühes otsas asub suu; piki keha kulgeb meridionaalses suunas kaheksa rida sõude- ehk kammplaadikesi; iga plaadikese serv on kammikujuline- sellest ka rühma nimetus. Iga sõudeplaadike koosneb reast suurtest liitunud epiteeliripsmetest. Kammloom ujub, suuava eespool. Kombitsatega kammloomadel on neid kaks, need asuvad külgedel ning võivad tõmbuda kombitsatuppedesse. Kombitsad ja nende harud on kaetud arvukate kleeprakkudega. Suu läheb üle torujaks neeluks, mis avaneb makku. Neil on väga tugevasti arenenud mesoglöa, mis muudabki nende keha nii läbipaistvaks. Sigivad ainult sugulisel teel, munad ja spermatosoidid tekivad samas loomas.
    Loeng: keelikloomad
  • Poolkeelikloomade (Hemichordata) ja keelikloomade (Chordata) võrdlus: ühisjooni ja erinevusi
    Poolkeelikloomad: Üksikud või koloonialised mere- loomad; ussi moodi kehaga, mida katab ripsmeline limanahk. Kolm kehaosa: kärss, ettepoole suunatud servaga kaelus, ja pikk kere. Suu on kaeluse serva all. Neelu laest suundub ettepoole, kärsa sisse, jäik jätke – suukeelik. Tagapool läbivad neelu- ja kehaseinu paarilised lõpuspilud. Vett ja ühtlasi toitu ajavad suhu epiteeli ripsmed. Elavad urgudes või majades, söövad setet või planktonit. Loote arenemisel radiaalne lõigustumine ja teisene suu; enamasti ripsmeline, planktiline vastne.
    Keelikloomad: Lisaks teissuuste (Deuterostomia) üldistele tunnustele on neil olemas vähemalt vastse- või looteeas ka seljakeelik , torujas seljaaju, lõpuspilud, ja saba tagapool pärakut.
  • Mantelloomade (Tunicata) ehituse ja eluviisi, säälhulgas sigimise ja lootearengu näiteid
    Ehitus/eluviis: Kinnitunud või vees hõljuvad, tihti koloonialised mereloomad, kes toituvad peent planktonit filtreerides. Iseloomulik on tuunika - orgaanilisest ainest, kehapinnaga lõdvalt seotud välistoes, mille eritab epidermis, aga mis võib sisaldada ka sidekoe elemente, isegi veresooni. Keelikloomade ühised tunnused on kõige paremini näha vastsejärgus.
    Merituppede sigimine: Mittesugulisel sigimisel tekivad pungad kas otse kehal või siis erilisel väädil, stoolonil; üksikutel merituppedel pungad eralduvad, koloonialistel jäävad kokku. Täiskasvanud merituped on mõlemasoolised. Munad ja seeme heidetakse vette. Munast areneb kullese moodi vastne. Vastne ujub sabaga vingerdades; saba teljel on seljakeelik, tolle kohal närvitoru, ja viimase eesotsas ajupõis meeleelunditega. Vastse ümaras osas on neelu ja teiste elundite alged. Eesotsas kaks kinnitusnäsa. Kogu keha katab vastse tuunika, aga tihedalt. Moondeks kinnitub vastne näsadega merepõhja. Suu ja kloaak pöörduvad ülespoole; saba tõmmatakse keha sisse ja imendub kiiresti ning täielikult. Vastne on tüüpilisem keelikloom kui täiskasvanu.
    Meritünnikute sigimine: Vahelduvad sugulised ja suguta põlvkonnad; eri rühmadel on erinevad, väga keerulised elutsüklid. Mõnel on kullese moodi sabaga vastsejärke. Mõnel arenevad pungad pikal jätkel (stoolonil või kannusel), ning eralduvad neist kas üksikute soota või suguliste isendeina, või juba uute väikeste kolooniatena.
    Ripikloomade sigimine: Munad munetakse vette. Moone on väga kiire. Vastne koorub munast juba sabaga, mis on otse taha suunatud, ja selgmise närvitoruga. Moondel pöördub saba 900 paremale, nii et täiskasvanul on ta kere suhtes lapiti.
  • Süstikkala (Branchiostoma), koljutute (Cephalochordata ehk Acrania) näide: ehitus, eluviis, võrdlus selgroogsetega
    Süstikkala: keha on sisemiselt lülistunud: nii lihased, seljakeelik, lõpused koos nefriididega kui sugunäärmed on ehitatud või paiknevad metameerselt, korduvate segmentidena. Samasuguse metameeria ehk lülistuse jälgi leiame ka selgroogseil: roided , lõpuskaared, rindkere lihased. Suud ümbritsevad väädikud (tsirrid) on süstikkalal mitte toidu kogumiseks, vaid suuremate esemete suust eemale hoidmiseks. Toitub planktonist ja detriidist, mida sõelub ripsmete jõul läbi neelu pumbatavast veest.
    Selgroogsed: Närvitoru eesotsas peaaju, mida ümbritseb kõhrest või luust kolju. Seljakeelik on eri klassides kas hästi säilinud, või erineval määral asendunud närvitoru ümbritseva selgrooga. Samuti on eri määral taandunud elundite metameeria.
  • Selgroogsete ( Vertebrata ) klassideks jaotamine; sellega seoses mono- ja parafüleetiliste taksonite probleem
    (kahepaiksed 55. slaid),
    Klass silmud (Cephalaspidomorpha)
    Klass pihklased (Myxini)
    Klass kõhrkalad (Chondrichthyes)
    Klass luukalad (Osteichthyes)
    Klass kahepaiksed (Amphibia)
    Klass roomajad (Reptilia)
    Klass linnud (Aves)
    Klass imetajad (Mammalia)
    Kahepaiksed on parafüleetiline rühm, kuna nende seast on võrsunud ka roomajad ja muud neljajalgsed. Nii et fülogeneetilises mõttes on kahepaiksed, nagu kaladki, graad (tase), mitte klaad (sugupuu haru).
  • Kalade (Pisces) laiemas mõttes, või kalade ja sõõrsuude (Cyclostomata) jaotamine klassideks, nonde lühike võrdlus
    Lõuatute hulka kuuluvad kaks klassi: Cephalaspidomorpha, kes olid ohtrad ja mitmekesised vanaaegkonnas, kuid keda tänapäeval esindavad vaid silmud; ja pihklased (Myxini). Kaasaegsed silmud ja pihklased on usjad, luudeta ja soomusteta; toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Vanaaegkonnast tuntakse rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes) põhjast detriiti ja pisioleseid.
    Lõugsuuste (Gnathostomata) rühma moodustavad “päris” kalad ja neist põlvnenud neljajalgsed. Ühine on üla- ja alalõua teke (vastavalt maxilla ja mandibula), kõhrese või luust toesega, mis algul koosnes paarilistest osadest. Võimaldab haarata ja neelata suuremat saaki. Algselt röövloomad.
  • Maismaaselgroogsete ehk neljajalgsete (Tetrapoda) tekkimine: eelkohastumisi selle jaoks kalade seas
    Maismaaselgroogsete teke: Nende esivanemal, vanaaegkonna keskel, võisid vist olla vihtuimse moodi neli varrelist jäset, kopskala moodi ujupõiest arenenud, õhu hingamiseks kohane kops, ja ühe kaasaegse kiiruimse kala moodi (konvergentselt tekkinud!) komme mõõna ajal veest vabaneval rannal ukerdada.
  • Eesti vetes elavate imetajate ja lindude näiteid (loengukonspektis seda eriti pole, kuid mõtelge ise!)
    Näited: saarmas, kobras , mink, hallhüljes, valgehüljes; linnud: kormoran, tuttpütt, sarvikpütt, sinikael -part, piilpart, aul, sõtkas, randtiir, naerukajakas , kalakajakas, hõbekajakas.

    Loeng: Veekogude loomastik


  • Bentaali ja pelagiaali, bentose ja planktoni mõisted; näiteid bentose ja planktoni loomadest
    Pelagiaal- avavesi ; bentaal- põhjavesi; bentos- põhjaloomastik. Näited: ( plankton ) keriloom (Brachionus mülleri), vesikirbuline (Daphnia longispina), aerjalgne, sõudikuline (Cyclops strenuus). Bentos: Chironomus plumosus
    , Potamothrix moldaviensis
    , Euglesa sp.,
    Hydracarina
    , Caenis horaria
    , Limnephilus sp.
    , Gmelinoides fasciatus
  • Zooplankton , nekton , neuston : mõisteid, näiteid Eesti vetest
    Zooplankton on pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad. Nekton- suuremad ja aktiivselt ujuvad pelagiaali väikeloomad; näited: pms-lt kalad, aga ka konnad, vesilikud jt. Neuston- veepinnal tegutsevad loomad; näited: pms-lt putukad, nt kukrikud ja liuskurlased .
  • Zooplanktoni põhilised süstemaatilised rühmad Eesti järvedes, nende lühike võrdlus, näiteid
    Rühmad: selts vesikirbulised (Cladocera) ja klass aerjalgsed [Copepoda, seltsidest sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida)], ning hõimkond keriloomad (Rotatoria).
    Vesikirbulised: Tillukesed. Kere enamasti peidus rindmikukilbist tekkinud läbipaistvas, kahest poolmest koosnevas kitiinist kojas. Pea eesotsas nokisnukk (rostrum). Liitsilmad üheks kokku sulanud. Teine paar tundlaid hiiglasuured, nende abil ujutakse lühikeste hüpetega. Eluviis: Toituvad enamasti jalgade abil filtreerides; mõned on röövloomad. Oluline osa magevete planktonist.
    Aerjalgsed: Tillukesed, silinderja või tilgakujulise tagant aheneva kehaga. Suur ümar pea esimese rindmikulüliga kokku kasvanud. Liitsilmi pole, on üksainus (vastse) silm. Eestundlad väga pikad, nii ujumis- kui meeleelundid. Ülalõuad ja eesmised alalõuad keerulise ehitusega. Tagakeha lõpeb hargiga. Emased kannavad viljastatud mune kottidega kaasas. Munast koorub nauplius, järgneb kopepodiitvastne. Eluviis: Vabalt mere- ja mageveeplanktonis kolm seltsi – planktonis sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida); põhjas rullikulised (Harpacticoida). Lisaks palju ja mitmekesiseid parasiite kaladel ja muudel loomadel.
    Keriloomad: väga mitmekesise liikumisviisiga, mis on seotud nende ripsaparaadi spetsialiseerumisega ja üksikutest kimpudest koosneva vöötlihaskonna arenemisega. Esineb ka tsüklomorfoosi. Iseloomulik kerielund ja mälumik ehk mastaks. Esimene kujutab endast kinnitunud ripsmete kompleksi. Mälumikuks nim. seedeelundkonna eesmist laienenud osa e neelu. Eluviis: kohastunud mitmesuguste elutingimustega; paljud on kohastunud eluga paikades, kus vett leidub vaid ajutiselt . Suurem osa neist elab siiski mageveekogudes, meres leidub neid vähe.
  • Makrobentos, meiobentos ja “megabentos” Eesti järvedes ja jõgedes: mõisted, suurusjärk, näiteid
    Makro- ja meiobentos on põhjaloomastiku e zoobentose osad; makrobentos- loomad on palja silmaga hästi nähtavad (putukad, limused, kõrgemad vähid, rõngussid jne.). Meiobentose loomad on pisemad , submikroskoopilised, nagu karpvähid, rullikulised, keriloomad, ümarussid jne., aga ka makrobentose loomade noored, alles pisikesed isendid. Samuti planktonisse kuuluvad loomad, näiteks sõudikulised, kui nad ajutiselt põhjas viibivad.
    Megabentos- selle all mõeldakse suurte limuste rühma, nt karbid, ematigu ning lülijalgsetest ka jõevähk, kuid mõiste ise pole üldiselt kasutusel.
  • Nektobentos: mõisted ja näiteid Eesti vetest
    Nektobentos- põhjaloomad, kes ujuvad ka põhja lähedal vees; näited: vees omal jõul ringi ujuvad putukad, suuremad vähid, vesilestad.
  • Magevee ja ookeani loomastiku (nii bentose, planktoni kui nektoni) tähtsamaid erinevusi
    Erinevused: Mere pelagiaali planktonis on, järvedega võrreldes, lisaks mageveeski tuntud aerjalgsetele, mitmesuguseid mantelloomi, hulkharjasusse, limuseid jne.; muidugi peaaegu kõigi loomarühmade vastseid. Osa meres planktilisteks loetavaid loomi on üsna suured. Nektonit esindavad, peale kalade, vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Zoobentos : madutähed, merisiilikud, hulkharjasussid, limused. Zoobentose loomad on väga mitmekesised, mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.). Litoraali ja sublitoraali loomastikku võib mõõta kilogrammides ruutmeetri kohta. Hindamise teeb keeruliseks kinnitunud ja välistoesega koloonialiste loomade rohkus (korallid, käsnad, sammalloomad, mõned hulkharjasussid, merituped jne.).
    Kõige rikkalikum on fauna kivisel põhjal, eriti korallirahudel (riffidel). Jõesuudmetes (estuaarides) ja nende ligidal elab madalamat soolsust taluv või seda eelistav riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna – pisikesed hulkraksed loomad, kes elavad jämeda liiva terade vahel litoraalis ja sublitoraalis.
  • Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega
    Läänemeri: on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn. jääaja reliktid, näiteks Saduria entomon, Mysis relicta, Pontoporeia femorata, Myoxocephalus quadricornis, Phoca hispida. Loomastik on eri osades erinev: Taani väinades: madutähed, merisiilikud, meritähed, hulkharjas- ussid, limused, keskosas: hulkharjas- ussid, limused, Läänemere põhjapoolse (magedama) osa põhjaloomi mudapõhjalt: hironomiidivastseid, limuseid, väheharjasusse, limuseid, vähid
  • Ponto - kaspia loomade kompleks : kus ja miks kujunenud, mille poolest Eesti vete jaoks oluline
    Must meri ja teised temaga ajalooliselt seotud mered , nn. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud .
    Tähtsus: suurem osa tulnukliike, kes on nüüdseks Eesti veekogudega (ning ka Läänemere oludega) kohanenud, pärinevad Ponto-Kaspia kompleksist. Sealt pärinevad ka kunagised soojalembelised mageveekalad (koha, latikas, säga). Ehk teisisõnu: Ponto-Kaspia kompleks on ajast aega Eesti vete faunat täiendanud.
  • Tulnukloomad veekogudes Eestis ja mujal: milles probleem ja kuidas see on tekkinud, näiteid
    Probleem: paljud võõrliigid hävitavad kodumaiseid, vähendades nii bioloogilist mitmekesisust ning mõjuvad halvasti/viivad tasakaalust välja ka kohalikud ökosüsteemid. Tekkepõhjus: tulnukliigid on sattunud ühest veekogust teise enamasti laevade ballastveega või laevade põhja küljes. Näited: rändkarp (Dreissena polymorpha), liiva-uurikkarp (Mya arenaria), hiina villkäpp-krabi ( Eriocheir sinensis), kirpvähklane Gmelinoides fasciatus, kammloom Mnemiopsis leidyi.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 33 lk · .doc · 103 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Vee Zooloogia #1 Vee Zooloogia #2 Vee Zooloogia #3 Vee Zooloogia #4 Vee Zooloogia #5 Vee Zooloogia #6 Vee Zooloogia #7 Vee Zooloogia #8 Vee Zooloogia #9 Vee Zooloogia #10 Vee Zooloogia #11 Vee Zooloogia #12 Vee Zooloogia #13 Vee Zooloogia #14 Vee Zooloogia #15 Vee Zooloogia #16 Vee Zooloogia #17 Vee Zooloogia #18 Vee Zooloogia #19 Vee Zooloogia #20 Vee Zooloogia #21 Vee Zooloogia #22 Vee Zooloogia #23 Vee Zooloogia #24 Vee Zooloogia #25 Vee Zooloogia #26 Vee Zooloogia #27 Vee Zooloogia #28 Vee Zooloogia #29 Vee Zooloogia #30 Vee Zooloogia #31 Vee Zooloogia #32 Vee Zooloogia #33
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-02-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 103 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kadri S. Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Siin on Tarmo Timmi kordamisküsimuste vastused:)
    zooloogia timm vähilaadsed bentos süstemaatika ainuraksed hulkraksed lepiteelkude sidekude lihaskude närvikude loomade moonded käsnad ainuõõssed kiirloomad ussid liblikad mardikad sammalloomad keriloomad kummarloomad teod keiviklulised ehmestiivased

    Sarnased õppematerjalid

    Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused
    22
    docx

    Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused

    Zooloogia vastused 1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liigu

    Vee elustik
    KORDAMISKÜSIMUSED ÕPPEAINES-VEEKOGUDE ELUSTIK
    6
    doc

    KORDAMISKÜSIMUSED ÕPPEAINES: VEEKOGUDE ELUSTIK

    KORDAMISKÜSIMUSED ÕPPEAINES: VEEKOGUDE ELUSTIK Loomad 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid. 2. Loomade kudede neli põhitüüpi: ehitus, ülesanded, näited. 3. Loomorganismi neli põhitalitlust (põhifunktsiooni): näiteid mitmesugustelt loomadelt. 4. Loomariigi süsteemi ühikud (taksonid), nende hierarhia (alluvus üksteisele), näiteid mitmelt tasemelt. 5. Loomade teaduslike (mitte eestikeelsete!) nimede moodustamise reeglid liigi, perekonna, sugukonna ja kõrgemate rühmade tasemel. 6. Monofüleetilised, polüfüleetilised ja parafüleetilised taksonid: mõisted, näiteid loomariigist. 7. Loomariigi geoloogiline ajalugu: mis aegkonnas on tekkinud enamus hõimkondi, maismaaloomad, imetajad. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid mere- ja maismaaloomadel. Täis- ja vaegmoone putukatel. 9. Sümbioosi vormid: parasitism, kooselu (kommensalism) ja vastastikku kasulik kooselu (mutualism): näiteid võimalikult Eesti

    Kategoriseerimata
    Zooloogia eksam 2012 konspekt
    69
    doc

    Zooloogia eksam 2012 konspekt

    1 ZOOLOOGIA EKSAM 2012 1 TAKSONOOMIA: Metazoa PH käsnad ­ Porifera CL Klaaskäsnad ­ hexactinellida CL päriskäsnad ­ demospongiae CL lubikäsnad ­ calcarea PH plaatloomad LEVIK: enamus merevees EHITUSE ERIPÄRAD: - kinnitunud vees olevatele objektidele - ebasümmeetrilised - pole välja kujunenud kudesid - 2 rakukihti: ekto- (keha kaitsvad rakud) ja entoderm (kaelusviburr.) - rakukihtide vahel mesoglöa (sültjas mass) (sugurakud) KLASSIDE VÕRDLUS klaaskäsnad päriskäsnad lubikäsnad -skelett ränidioksiidist -värvilised - kõige privitiivsem - vaasi/ karika kujuga - enamus käsnad - väikesed - süvamere loomad - pesukäsn - tagasihoidlike järvekäsn värvidega - veenusekorv MIKS LIHTSAIMAD LOOMAD?

    Zooloogia
    Eesti loomastik-Selgrootud
    29
    doc

    Eesti loomastik. Selgrootud

    liikunud meie aladele koos inimesega (nn inimkaaslejad ehk sünantroopsed liigid ja parasiidid). Selgrootud on võimelised elama väga paljudes elupaikades e ökonissides. Eesti selgrootute ülevaade ja iseloomustus. Selle loenguosa käsitlus tugineb süstemaatilisele alusele, mis võimaldab anda parema ülevaate selgrootutest loomadest kui mis iganes teine käsitlusviis. Valiku sellise käsitluse kasuks otsustas ka see, et aine kuulajad ei ole läbinud üldiselt nõutavaid eeldusaineid nagu zooloogia alused, ülevaade loomariigist vms. Järgnevalt on esitatud süsteemi põhiühikud, mis on vajalikud taustsüsteemi kujundamiseks: Tähtsamad süstemaatika ühikud REGNUM (R.) - riik SUBREGNUM (Subr.) - alamriik PHYLUM (Ph.) - hõimkond SUBPHYLUM (Subph.) - alamhõimkond CLASSIS (Cl.) - klass SUBCLASSIS (subcl.) - alamklass ORDO (O.) - selts SUBORDO (Subo.) - alamselts FAMILIA (F.) - sugukond

    Loodus
    Eluslooduse eksam
    52
    pdf

    Eluslooduse eksam

    I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM 1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused. Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel. Järjekord: ELU TUNNUSED: 1. Rakuline ehitus - rakk on väikseim elusüksus. Rakkude hulga järgi jaotatakse elusorganismid: • ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed seened) • hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni). Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi. 2. Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon.

    Loodusõpetus
    BIOLOOGIA EKSAM-8-klass
    25
    docx

    BIOLOOGIA EKSAM (8. klass)

    BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed ­bakter, kingloom või ka hulkraksed ­ imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus ­toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii

    Bioloogia
    Erizooloogia lühikonspekt
    46
    doc

    Erizooloogia lühikonspekt

    ERIZOOLOOGIA LIIK AINURAKSED e protistid Liikumisorganellid: • Kulendid• Viburid• Ripsmed Toitumiselundid: • Kulendloomadel– kogu kehapind– toitevakuool ehk toitekublik • Vibur- ja ripsloomadel– rakusuu– rakuneel– toitevakuool ehk toitekublik • Võime entsüsteeruda HÕIMKOND: AINUTUUMSED Liikumisorganellid puuduvad või liiguvad kulendite või viburite abil KLASS VIBURLOOMAD 1-8 viburit toitumisviisilt auto-(nagu taim), hetero (organilistest ainetest) ja miksotroofselt. roheline silmviburlane enamasti kaetud tiheda elastse kestaga – pelliikulaga – Autotroofsed – Heterotroofsed – Miksotroofsed KLASS JUURJALGSED Võime moodustada ajutisi protoplasmaatilisi jätkeid – kulendeid ehk pseudopoode, rakusuu ja pärak puuduvad. N Amööb, kambrilised KLASS EOSLOOMAD sügoot kattub kestaga – eosed Siseparasiidid Levivad eoste ehk spooridega Malaaria plasmoodium HÕIMKOND RIPSMEKANDJAD e infusoorid Kaetud ripsmetega, makro- ja mik

    Ökoloogia
    Erizooloogia Lühikonspekt
    19
    doc

    Erizooloogia Lühikonspekt

    Loomad ei fotosünteesi, liikumisvõime, meeleelundid, raku väliskiht õhuke, rakukest puudub, vakuoolid väikesed ja ajutised, taimedel 1 suur ja püsiv, taimerakkudes plastiidid Zooloogia - sõnasõnalises tõlkes kreeka keelest loomateadust (zoon ­ loom, logos ­ õpetus). ZOOLOOGIA ­ teadus loomadest Morfoloogia ­ teadus loomade ehituse muutumistest Embrüoloogia ­ loomade individuaalsest arenemisest Füsioloogia ­organismis toimuvatest protsessidest Ökoloogia ­ organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest Zoogeograafia ­loomade geograafilisest levikust Paleozooloogia ­väljasurnud loomadest Geneetika ­ pärilikkuse seaduspärasustest loomadel Süstemaatika ­loomade mitmekesisusest ja klassifikatsioonist

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    cerma profiilipilt
    cerma: oli abiks
    11:59 10-01-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun