Eesti loomastik. Selgrootud (0)

Eesti loomastik. Selgrootud
Koostanud Mati Martin
Sissejuhatus
Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel , vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda.
Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele.
Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda näeme. Siit on korduvalt üle käinud jää ja vesi, mis kõik varasema elu on hävitanud. Üle Eesti ala liikunud viimased jäämassid lihvisid maha kõik eelnevad pinnavormid ja tõid meile põhjapoolt tohutul hulgal setteid. Pärast jää sulamist jäid setted paigale ja kujundasid uued pinnavormid. Sellele aitasid kaasa jää sulamisest tekkinud sulaveed, mis tekitasid suuri jõgesid, mis omakorda kujundasid setete nihutamise ja ärakandmisega ümbritsevat keskkonda. Vooluveed kujundasid maastikku veelkord ümber. Arvatakse, et loomorganismid hakkasid Eesti ala asustama umbes 6500 aastat tagasi. Kindlasti olid esimesed asukad selgrootud. Et aga nendest ei jää järele säilivaid kehaosi, eriti maismaavormidel, siis ei tea me sellest eriti palju.
Vee liikumine Läänemeres ja selle mõju selgrootutele.
Meie kliima on tihedalt seotud ka Läänemerega ja selle vee temperatuuri ning liikumisega. Läänemeres liigub vesi idakallast mööda põhjapoole ning ringiga läänekallast mööda tagasi. Selline suur vee kogus ja selle liikumine mõjutab klimaatilisi tingimusi merega piirnevatel aladel ja seega ka selgrootute elu nii vees kui ka maismaal.
Selgrootute loomade peamised liikumisteed Eesti ala hõivamisel.
Kui vaadata, kustkaudu toimub kaasaegne liikide liikumine meie aladele , siis võib arvata, et ka jääst vabaks jäänud ala asustamine toimus umbes samadest suundadest. Peamiselt liiguvad loomaliigid meile lõunast , piki mererannikut. Teine liikumissuund on kagust stepialadelt ning kolmas idast taigapiirkonnast. Vähesel määral on meie ala asustavate selgrootute hulgas ka liike, kes on siirdunud siia põhja poolt. Et aga need on kõik külmalembesemad liigid, siis üldiselt nad meile pikemalt elama ei jää. Selliseid liike kohtab ennekõike rabades. Kui vaadata Eesti ala õhust või kaardilt, siis on näha, et see territoorium on kahest küljest (läänes ja põhjas) piiratud üsna laia veealaga. See ala takistab paljudel maismaaselgrootutel edasiliikumist loode suunas. Seega jäävad paljud liigid mere ida ja lõunakaldale pidama.
Eesti geobotaaniline jaotus.
Selgrootutele loomadele on väga olulised levikualal valitsevad elutingimused . Suuresti on need tingitud pinnavormidest, aga ka alal kasvavast taimestikust . Eesti ala jääb geobotaanilise rajoneerimise järgi Baltikumi provintsi kahe allprovintsi piirimaile. Läänest ulatub siia Lääne-Baltikumi allprovints, idast Ida-Baltikumi Allprovints. Elutingimused nii taimedele kui ka selgrootutele on neis üsna erinevad. Läänepool on kliima aasta lõikes ühtlasem, pehmem, seal levivad lehtpuud ja põõsad. Suured alvarialad on soodsaks elupaigaks paljudele taimeliikidele. Seda ala on pikka aega mõjutanud ka inimene oma tegevusega , luues nii elupaiku ka loomadele. Kaasajal on inimmõju vähenemas, lagedad niidualad ja karjamaad kinni kasvamas ning seetõttu ka halvenevad paljude selgrootute elutingimused. Idapool on kliima kontinentaalsem, soojemate suvede ja külmemate talvedega. Ka on Läänepoolne Eesti territoorium madalam ja laugem, idapoolne kõrgem ja künklik. Selline künklik reljeef loob aga arvukalt mikroelupaiku, kus elutingimused on soodsamad kui lagealadel, samas temperatuuri ja niiskustingimused kontrastsemad.
Eesti selgrootute fauna üldine iseloomustus
Fauna on noor, kujunenud jääajajärgse sisserände tagajärjel. Liikide arv ei ole eriti suur. Suhteline liigvaesus tuleneb ala väiksusest ja asustusaja lühidusest. Ülekaalus on laialt levinud transpalearktilised ja Euroopa levikuga liigid. Teatud osa on ka arktilistel, siberi ja ponto - kaspia ala liikidel. Elupaikade järgi on palju veega seotud liike, aga ka metsa ja avamaastikuliike. Mereliikide levikut takistab Läänemere madal soolsus. Osa liike on liikunud meie aladele koos inimesega (nn inimkaaslejad ehk sünantroopsed liigid ja parasiidid ). Selgrootud on võimelised elama väga paljudes elupaikades e ökoniššides.
Eesti selgrootute ülevaade ja iseloomustus.
Selle loenguosa käsitlus tugineb süstemaatilisele alusele, mis võimaldab anda parema ülevaate selgrootutest loomadest kui mis iganes teine käsitlusviis. Valiku sellise käsitluse kasuks otsustas ka see, et aine kuulajad ei ole läbinud üldiselt nõutavaid eeldusaineid nagu zooloogia alused, ülevaade loomariigist vms. Järgnevalt on esitatud süsteemi põhiühikud, mis on vajalikud taustsüsteemi kujundamiseks:
Tähtsamad süstemaatika ühikud
REGNUM (R.) - riik
SUBREGNUM (Subr.) - alamriik
PHYLUM (Ph.) - hõimkond
SUBPHYLUM (Subph.) - alamhõimkond
CLASSIS (Cl.) - klass
SUBCLASSIS (subcl.) - alamklass
ORDO (O.) - selts
SUBORDO ( Subo .) - alamselts
FAMILIA (F.) - sugukond
SUBFAMILIA (Subf.) - alamsugukond
GENUS (G.) - perekond
SPECIES (Sp.) - liik
Kes on selgrootud?
Aja jooksul on nimetuse seisukohad muutunud. Varem ja paljudes maades ka käesoleval ajal käsitletakse selgrootutena heterotroofseid protiste ja seljakeelikuta hulkrakseid heterotroofe. Käesoleval ajal käsitletakse Eestis ja ka mitmel pool mujal maailmas selgrootutena seljakeelikuta hulkrakseid heterotroofe. Tegelikult on piirid tinglikud ja süstemaatikud vahet ei tee.
Selgrootute uuritusest Eestis
Esimesed andmed 1778. aastast, kui ilmus J.L. Fischeri ülevaade Liivimaa elust olust ja kus muuhulgas mainitakse ka loomi. Edasine tegevus selgrootutega seoses on ajendatud praktilistest vajadustest seoses inimtegevusega: põllumajanduskahjurid, metsakahjurid aga ka inimese parasiidid. Väga pikka aega tegelesid uurimistööga baltisakslased . Hiljem tegutsenud Eesti päritolu uurijaid käsitletakse iga vastava loomarühma juures.
Eesti selgrootud arvudes
1996. aastaks oli teada 12 041 liiki selgrootuid ja 487 liiki selgroogseid
2004. aastal 13 429 liiki selgrootuid
Perspektiiv 25 000-27 000 liiki selgrootuid.
Riik: Ainuraksed- Protista
Sisaldab väga erineva välimuse ja süstemaatilise kuuluvusega organisme. Osa nendest sarnaneb oma ehituse ja talitluse poolest loomorganismidele ning on traditsiooniliselt leidnud käsitlemist selgrootute zooloogia kursuses.
Kirjandus parasiitide kohta:
Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 3. Tartru
Hõimkond: Viburprotistid Flagellata
Üherakulised organismid, kes elavad vabalt veekogudes või parasiitidena hulkraksete organismis. Nende iseloomulikuks tunnuseks on pika peenikese, liikumist tagava jätke viburi, olemasolu. Tuntumaks esindajaks on silmviburlane. Kõikidele rakkudele omaste organellidele (Golgi aparaat , endoplasmaatiline võrgustik, mitokondrid jne) lisaks on neil tsütoplasmas moodustised, mis tagavad nende kui organismide eksisteerimise. Need moodustised on hulkraksete organite analoogid. Silmviburlane on huvitav organism selle poolest, et tema rakus on klorofülli sisaldavad kromatofoorid. Toitub valguse käes nagu taim, pimeduses aga kui loomorganism (osmootselt või fagotsütoosi teel). Loomade elundite õõnsustes ja juhades parasiteerivad mitmesugused mitmeviburilised. Tuntumad nendest on “Maksalutikas” või sooles elav Trihomonas hominis või kusesuguteedes elav T. vaginalis (tekitab haigust trihhomonoosi ).
Hõimkond: Kulendprotistid Amoebina
Üherakulised organismid, kellel puudub vibur ning liikumisorganellideks on ajutised väljasopistatavad moodustised ehk kulendid . Kulendprotistide tsütoplasma on jaotunud sisemiseks amorfsemaks endoplasmaks ja välimiseks tihedamaks ektoplasmaks. Kulendprotistid sigivad pooldumise teel ja suguliselt.
Selts: Paljasamööbid Nuda
Neil puudub tugevam kehakate. Mageveekogudes elab mudaamööb ja inimese organismis düsenteeria siseamööb. Ebasoodsate elutingimuste korral ning levimiseks uutesse elupaikadesse (parasiitidel), moodustavad amööbid püsikehakesi ehk tsüste. Tsüst on ilmastikutingimustele väga vastupidav moodustis , mille sees amööb säilib eluvõimelisena pikka aega. Mudaamööb Amoeba proteus, düsenteeria siseamööb Entamoeba histolytica.
Selts: Kodaamööbid Testacea. Mageveekogudes elavad amööbid, kes moodustavad enesele kaitseks kitiinainest või ka mineraalosakestest kaitsva kesta. Tavalisemad nende esindajad on kärglane Arcella sp. ja sõmerlane Difflugia sp.
Selts: Kambrilised Foraminifera. Enamik mereloomad , kelle skelett on räniainest. Magevetes elab globigerina Globigerina sp.
Selts: Päikeselised Heliozoa on väga kerge skeletiga ujuvad ja magevees elavad amööbid.
Hõimkond: Tippeosprotistid Apicomplexa
Hulkraksete organismide rakusiseste parasiitide rühm. Varem käsitleti kõiki sarnase eluviisiga protiste ühtse hõimkonnana, käesoleval ajal jaotatakse mitmesse hõimkonda. Eosprotistid on väga väikesed ja lihtsa ehitusega organismid. Neil puuduvad liikumis-, toitumis - ja eritusorganellid. Toituvad kogu keha pinnaga. Elutsüklis esineb hulgijagunemine ehk skisogoonia. Arenevad peremehe vahetusega. Tuntumad perekonnad on Eimeria ja Toxoplasma, mujal maailmas aga malaaria plasmoodiumi mitmed liigid Plasmodium sp.
Hõimkond: Ripsprotistid Ciliata
Enamasti vabalt elavad organismid, kelle keha on kaetud liikumist tagavate lühikeste jätkete ehk ripsmetega. Tsütoplasmas on kaks tuuma, väiksem (pisituum) ja suurem (suurtuum). Ripsprotistide keha katab üsna tihe kest. Seetõttu on neil kujunenud toidu vastuvõtmiseks ja jääkainete eritamiseks kindlad raku piirkonnad. Palju sümbionte. Enesekaitseks ja saagi püüdmiseks on vabaltelavatel liikidel kehapinnal paisatid. Viimastest paiskub välja niitjas , teravatipuline moodustis, mille abil halvatakse saak või tõrjutakse eemale ründaja. Sigivad risti pooldumise ning erilise sugulise sigimisviisi, konjugatsiooni teel. Tavalisemad esindajad on: kingloom Paramaecium sp., vesikelluke Vorticella sp., tõrilane Stentor sp., harjaslane Stylonychia sp., koli pusarake e käärsoole balantiid Balantidium coli. Viimane elutseb imetajate, ka inimese jämesooles, toitudes seedimata toiduosakestest. Levinud peamiselt kodusigadel ja rottidel, kust kandub üle ka inimesele. Kõige suurem ainurakne parasiit . Ebasoodsates tingimustes moodustab enda ümber paksu kesta - entsüsteerub. Tsüstid väljuvad peremehe organismist. Nakatumine toimub tsüstide neelamise teel kui süüakse pesemata kätega või juuakse fekaalidega saastunud vett. Tavaliselt normaalse mao happesuse korral (pH vähem kui 5) tsüstid hävivad. Madala mao happesuse korral jõuavad nad soolde , kus tsüstist väljub vegetatiivne vorm, kes kohanemisperioodil peremeest ei häiri. Peale kohanemisperioodi lõppu aga kleebivad end ensüümide abil soole seinale, lagundades rakkudevahelist ainet ja tekitavad haavandeid. Kujunenud haigus kannab nimetust balantidioos.
Loomariik . Hulkraksed loomad. Selgrootud

Hõimkond: Käsnad Porifera
Neid võib vaadelda kui protistide eri liikidest koosnevaid kolooniaid . Üksikute rakkude koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem. Kolooniad on asümmeetrilised. Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud (mineraalainet produtseerivad skleroblastid ja orgaanilist ainet spongiini produtseerivad spongioblastid), toitefunktsiooniga amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid ( diferentseerumata rakud , millest vajadusel kujunevad kolooniale vajalikud spetsialiseerunud rakud). Vesi, mille panevad liikuma kaelusviburrakud, liigub läbi käsna keha, toob sinna toidu ja hapniku ning viib välja ainevahetusjäägid. Sigivad sugulisel ja mittesugulisel teel (välis- ja sisepungumine). Käsnad on meredes laialt levinud paigalise eluviisiga filtraatorid. Käsnadele on iseloomulik suur regeneratsiooni võime. Magevetes on liike vähe. Eesti magevetes elab neli liiki: järvekäsn Spongilla lacustris, tavaline jõekäsn Ephydatia fluviatilis, mülleri jõekäsn E. mülleri ja Eunapius fragilis
Liikide arv Eestis 4
Kirjandus:
Lopp , A, Kelve, M., 2011. Lihtsad, aga mitte primitiivsed loomad. - Eesti Loodus 6-7: 12-18.
Hõimkond: Ainuõõssed Cnidaria
Ainuõõssed on radiaalsümmeetrilised loomad, kellel on ühes keha otsas kombitsate pärjaga ümbritsetud suu. Teise otsa, tallaga, kinnituvad nad substraadile. Kehasein koosneb kahest rakukihist ja nende vahel olevast rakutust ainest. Ainuõõssetel esineb kehaõõs, mis on ühenduses väliskeskkonnaga ainult suu kaudu. Kõikidel ainuõõssetel asuvad ektodermis erilised mürgist nõret sisaldavad kõrverakud. Ainuõõssetel esineb kaks eluvormi – vabalt ujuv meduus (üksik) ja kinnitunud polüüp (sageli kolooniatena). Meduusid arenevad polüüpidest vegetatiivselt, pungumise teel, polüübid meduusidest alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi. Polüübist areneb polüüp pungumise teel. Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne plaanula. Valdavalt soolaste merede loomad
Klass: Hüdraloomad Hydrozoa
Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra Hydra oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia.
Liikide arv: 5
Kirjandus: -
Klass: Karikloomad Scyphozoa
Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne). Läänemere lõunaosas elab meririst , kelle suguisendeid, meduuse, võib suve teisel poolel kohata ka Eesti rannikuvetes. Teine liik meriseen on Eesti vetes haruldane . Karikmeduuside seas on liike, kelle puudutus võib inimese nahal põhjustada tugeva põletusele sarnase kahjustuse. Liigid: meririst Aurelia aurita , meriseen Cyanea capillata.
Liikide arv: 2
Kirjandus: -
Hõimkond: Kammloomad Ctenophora
Ainuõõssetele lähedane grupp. Väliselt veidi meduuse meenutavad (keha sisaldab kuni 99% vett), ehitusplaanilt radiaalsümmeetrilised, kuid väliselt kombitsate paigutuse tõttu bilateraalsümmeetrilised. Pelaagilised ( veekihis elavad) mereloomad. Mesoglöa on väga paks. Keha pinnal paiknevad liikumiselundite ehk kammplaadikeste read. Tuntum liik on peaaegu kerakujuline meritikker (Pleurobrachia pileus) (võib olla valemäärang?), kes elab Soome lahe sügavamates osades või hoopis Mertensia ovum?
Liikide arv: 1-2?
Kirjandus: Lennart Lennuk, 2011. Elu veepiisas. Eesti loodus 11: 20-25
Hõimkond: Lameussid Platyhelminthes
Lameussidele on omane kahekülgne ehk bilateraalne sümmeetria. Keha on lai, lihaseline ja mõnikord isegi väga lame. Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni teel või anaeroobselt. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus.
Liikide arv: 304, võiks olla 500
Klass: Ripsussid (Turbellaria)
Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 kuni 10 mm) loomad. Elavad vees. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed , millest ka klassi nimetus. Eesti vetes elavad ripsussid on valkjad või mustad. Kehal on väga palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitseks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon , mistõttu on sellel kehas arvukalt jätkeid. Eestis tuntud valkjas , hapupiimatükikest meenutav piimjas valgelamelane Dendrocoelum lacteum, kes elab väikestes aeglase vooluga ojades, jõgedes aga ka seisuveekogudes.
Liikide arv: 55 (võiks olla 200)
Kirjandus: -
Klass: Imiusid (Trematoda)
Imiussid jaotatakse kaasaegsetes süsteemides kahte rühma: veeselgroogsete välisparasiidid (Ainupõlvsed - Monogenea), elavad peamiselt kalade lõpustel, selgroogsete endoparasiidid (Kahepõlvsed – Digenea ), elavad enamasti maismaa selgroogsete sapijuhades, vähemal määral muudes õõnsustes.
Alamklass: Ainupõlvsed Monogenea
Peamiselt kalade välis- ehk ektoparasiidid . Elavad ka teiste veeloomade kehapinnale ulatuvates õõnsustes. Kinnitumiselunditeks on konksjad ogad või iminapad . Areng toimub peremehe vahetuseta.
Liikide arv: 37-40
Kirjandus : Tell Harda, 1973. Kalaparasiidid. Võrtsjärv. Tallinn. Valgus: 186-194 ja teised tema artiklid.
Selts: Haakkettalised Monopisthogotylea
Kinnitusorganiteks on haagikesed. Enamasti kuni 1 mm pikkused ussid . Esindaja: harilik haakketaslane Dactylogyrus vastator.
Selts: Imikettalised Polyopisthocotylea
Kinnitumisorganiteks on iminapad. Enamasti 6-8 mm pikkused ussid. Esindaja: kahepaiksetel mitusuulane Polystomum integerrimum, kaksikuss Diplozoon paradoxym parasiteerib latika lõpustel.
Alamklass: Kahepõlvsed (Digenea )
Peamiselt selgroogsete maksas , aga ka teistes kehaosades elavad parasiidid. Areng toimub peremehe vahetusega. Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas . Kuni 7,5 cm pikkused.
Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk “ maksakaan ” Fasciola hepatica (pikkus 2-3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel . Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel).
Liikide arv: 110 (130)
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru
Klass: Paelussid Cestoda
Enamasti pika paelja ning lülistunud kehaga ussid. Elavad selgroogsete sootorus. Areng toimub vaheperemehe kaudu. Seoses parasitismiga on nende kehaehitus tugevasti lihtsustunud. Neil puuduvad hingamis -, ringe - ja seedeelundid , esinevad umbtoruneerud protonefriidid. Liitsugulised, kusjuures igas lülis paikneb sigimiselundite komplekt. Kinnitumiseks on päis (scolex).
Liikide arv?
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru
Selts: Laiussilised (Pseudophyllida)
Rosetja kujuga emakas avatud, esineb viimajuha. Esindajad: laiuss Diphyllobothrium latum ( kuni 15 m), linnuroni Ligula intestinalis, vaheperemehed sõudik ja kala (lisaperemees).
Selts: Neljanapalised Cyclophyllida
Torukujuline arvukate külgharudega emakas umbne. Esindajad: nookpaeluss Taenia solium, nudipaeluss Taeniarchynchus saginatus, ehhinokokk- paeluss Echinococcus granulosus, alveokokk Alveococcus multilocularis, koera viik Dipylidium caninum.
Hõimkond: Ümarussid Nematoda, (Aschelminthes - kottussid)
Ristlõikes on keha ümar. Keha katab süntsütiaalne epiderm, mis moodustab keha pinnale paksu kutiikula . Esineb ainult pikilihaskiht. Kehaõõnsus kotikujuline, täidetud tugeva rõhu all oleva vedelikuga. Seedesüsteem torukujuline. Esineb lihaseline neel ja kloaak . Seedenäärmed puuduvad. Meeleelunditest arenenud kompimis- ja kemoretseptorid. Ringesüsteem ja hingamiselundkond puuduvad. Esineb anaeroobne hingamine . Lahksugulised, areng otsene, parasiitidel invasioonivastsega. Arvukaim usside rühm. Sabanäärmete fasmiidide olemasolu või puudumise järgi jaotatakse kahte klassi. Eestis uuris taimedes elavaid ümarusse professor Eino Krall
Liikide arv: 450?( 1080 )
Kirjandus loomaparasiitide kohta: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 5. Tartru
Klass: Fasmiidsed (Secernentea)
Fasmiidid esinevad. Tuntuimad liigid: geohelmindid naaskelsaba Enterobius (Oxyuris) vermicularis, liimuksolge, Ascaris lumbricoides, seasolge A. suum, hobusesolge Parascaris equorum, taimeparasiidid kartuli-kiduuss Globodera rostochiensis.
Hõimkond: Jõhvussid (Nematomorpha)
Saleda kehaga niitusse meenutavad ussid. Keha katab paks kutiikula. Säilinud ainult pikilihaskiht. Sooltoru lihtne torukujuline, ilmselt ei funktsioneeri, sageli degenereerunud. Ringe-, eritus- ja hingamiselundkond puuduvad. Närvisüsteem koosneb neeluümbrisest närvirõngast ja kahest pikitüvest. Lahksugulised, viljastamine sisemine. Täiskasvanud isendid lühiealised magevees või mullas, vähesed liigid meres. Vastsed tungivad (vee)putukatesse, kus toimub nende areng. Diameeter kuni 3 mm, pikkus 10 cm 1 m.
Liikide arv: 5
Kirjandus: Schmidt-Rhaesa A, Prous M. 2010. Records of horsehair worms (Nematomorpha) in Estonia, with description of three new species from the genus Gordius L. Estonian Journal of Ecology, 59 (1). Lk. 41,45
Hõimkond: Keriloomad (Rotifera, ka Rotatoria)
Mikroskoopilised hulkraksed organismid (kuni 3 mm), rakkude arv kehas elu jooksul ei muutu; koed osaliselt süntsütiaalsed Kehas eristub pea, kere ja jalg Keha katab sageli paks kitiinjas kest e pantser . Keha eesmises otsas asub keriaparaat. Esineb keerulise ehitusega seedesüsteem, mille keskne osa on mälumik e mastaks. Ringe- ja hingamiselundkond puuduvad. Lahksugulised, esineb suguline dimorfism . Sigivad valdavalt partenogeneetiliselt. Oluline lüli veeökosüsteemis.
Liikide arv: 209
Kirjandus: ?
Praegu uurib neid bioloogiadoktor Taavi Virro
Hõimkond: Rõngussid Annelida
Keha koosneb lülidest, lülistus väliselt mõnikord mittenähtav. Esineb prostoomium ja pügiidium. Kehaõõnsus täidetud vedelikuga ning on vaheseintega suuremal või vähemal määral jaotunud kambriteks. Keha on enamasti varustatud suurema või vähema hulga harjastega . Nahklihasmõik väga hästi arenenud. Närvisüsteem on nöörredel tüüpi. Meeleelunditest esinevad silmad ja kompimisjätked. Ringesüsteem suletud, veri voolab kindlas suunas. Hingamiselunditeks on nahalõpused või toimub hingamine läbi naha. Seedeelundkond mõlemast otsast avatud, eristub neel, söögitoru, pugu , magu ja sooltoru. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene (maismaa- ja mageveevormid) või ripsmetega trohhofoori tüüpi vastse kaudu (meres elavad liigid).
Klass: Hulkharjasussid (Polychaeta)
Enamik mereliike. Iga lüli külgedel üks paar jätkeid parapoode. Kehal arvukad harjased ja kompimisjätked. Meeleelunditest esineva kompimisjätked ja täppsilmad. Keha sisemus selgelt segmenteerunud. Lüli sisemuse jagab kaheks mesenteer. Verepigmendis metalliks vask, veri sinakasroheline. Väljasopistatavas neelus kitiinhambakesed. Lahksugulised. Gonaadid arenevad ainult sigimise perioodiks . Esineb vegetatiivne sigimine pungumise teel. Sageli esineb epitookia. Sügoodist areneb alati ujuv vastne, kes teeb hiljem läbi metamorfoosi . Paljud liigid on sessiilsed kas kaevununa mudas või elavad omavalmistatud mineraalainest torukeses. Läänemeres on levinuim kuni 12 cm pikkune tavaline harjasliimukas Nereis diversicolor. Üks liik püütud ka mageveest .
Neid on veidi uurinud professor Arvi Järvekülg
Liikide arv: 10
Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole
Klass: Vöösed Clitellata
Tavaliselt mõnekümne sentimeetri pikkused lülilise kehaga ussid. Kehal vähesed harjased või need puuduvad. Epidermis palju limanäärmeid. Keha eesmises kolmandikus paikneb eriti limanäärmete rikas piirkond vöö. Hermafrodiidid, sigimiselundite arv liigiti erinev.
Alamklass: Väheharjasussid Oligochaeta
Keha igal segmendil 8 paarikaupa paiknevat harjast. Elavad substraadis, mullas ( vihmaussid ) või veekogude põhjasetetes (mudatuplased). Gonaadid paarilised enamasti mõni paar, mis asuvad eespool vööd. Munad munetakse kookonisse, kus järglaste areng on otsene e moondeta. Esindajad: harilik valgeliimukas Enchytraeus albidus, harilik vihmauss Lumbricus terrestris, harilik mullauss Allolobophora caliginosa, mudatuplane Tubifex tubifex.
Liikide arv: 136
Uurija: Bioloogiadoktor Tarmo Timm (EMÜ)
Kirjandus:Timm T. 1999. Eesti rõngusside (Annelida) määraja. A Guide to the Estonian Annelida. Looduseuurija käsiraamatud 1. - Eesti Loodusuurijate Seltsi väljaanne. TeadusteAkadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn. 208 lk.
Alamklass: Kaanid Hirudinea
Lülide arv kehas ei ületa 33. Dorsoventraalselt (selja-kõhu suunas) veidi lamendunud kummaski keha otsas üks iminapp . Väline liigestus ei vasta sisemisele lülide jaotusele. Suu asub eesiminapa põhjas ja on osal kaaniliikidest varustatud lõugadega.
Kehaõõs redutseerunud ning elundite vahel paikneb parenhüüm. Seedesüsteemi ruumikam osa on pugu. Raigasid mitu, munasarju tavaliselt üks paar. Kookonisse munetud munadest arenevad vastsed, kes kookoni vedelikus ringi ujuvad, läbinud metamorfoosi väljuvad kookonist.
Liikide arv:21
Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole
Selts: Kärsskaanilised (Rhynchobdellida)
Lõuad puuduvad, toitu haaratakse väljasopistatava neelu e kärsa abil. Esindajad: lamekaan Glossiphonia complanata, pisikaan Helobdella stagnalis, kalakaan Piscicola (=Ichthyobdella) geometra.
Selts: Lõugkaanilised Arhynchobdellida (=Gnathobdellida)
Suus paikneb kolm poolkuukujulist lõuga. Toituvad selgroogsete verest või väikestest selgrootutest. Esindajad: apteegikaan Hirudo medicinalis, hobukaan e. püdal Haemopis sanguisuga, ahaskaan Herpobdella (Erpobdella) octoculata.
Hõimkond: Limused Mollusca
Väga mitmesuguse välimuse ja eluviisidega loomarühm. Iseloomulikud kolm tunnust: nende keha ümbritseb ühe- või kahehõlmaline mantel , keha alapoolel on lihaseline jätke jalg ja enamikul liikidel on suus toidu peenestamiseks kitiinhambakeste plaat hõõrel.
Liikide arv: 160
Maismaal elab umbes 80 liiki tigusid, mageveekogudes umbes 40 liiki tigusid ja 20 liiki karpe ning meres 15 liiki tigusid ja 8 liiki karpe
Kirjandus: Vikipeedia
Klass: Teod (kõhtjalgsed) (Gastropoda)
Väga mitmesuguse välimusega loomad, keda iseloomustab palliaakompleksi rotatsioon 180 kraadi võrra. Nii muudavad oma asukohta paljude elundite eritusavad, nihkudes keha eesmisse ossa. Pea on hästi arenenud ja kannab kaht paari kombitsaid ning paari silmi. Sageli moodustub keha kaitseks lubiainest spiraali keerdunud koda. Osa paarilisi elundeid kaotab ühe poole ning muutub paarituks – neer, kops lõpus süda. Sooltoru on U- kujuline. Lahk –või liitsugulised, gonaade üks paar või ainult üks. Sageli esineb hermafrodiitne nääre. Areng otsene või vastse staadiumi kaudu.
Alamklass: Eeslõpusesed Prosobranchia
Hingavad lõpustega, mis paiknevad südamest eespool. Mageveevormidel koda suletav kaanekesega. Esindajad: jõe ematigu Viviparus viviparus , järve ematigu V. contectus , lombi keeristigu Bithynia leachi.
Alamklass: Tagalõpusesed Heterobranchia
Kui esinevad lõpused, siis paiknevad need südamest tagapool. Osal liikidest on lõpuste asemel kops. Lõpustega liigid elavad meredes. Kopsteod elavad maismaal või mageveekogudes.
Ülemselts: Kopsteod Pulmonata
Kopsuga hingavad teod.
Selts: Tüüsilmalised Basommatophora
Elavad vees. Silmad asuvad teise kombitsapaari alusel. Esindajad: suur mudatigu Lymnaea stagnalis, väike sootigu Galba truncatula , harilik sarvtigu Coretus corneus, väike labatigu Planorbis planorbis, jõe napptigu Ancylus fluviatilis.
Selts: Tippsilmalised Stylommatophora
Elavad maismaal. Silmad asuvad teise kombitsapaari tipus . Esindajad: viinamäetigu Helix pomatia, suur merevaiktigu Succinea putris, põllunälkjas Agrolimax agrestis, tavaline kiritigu Arianta arbustorum, salu vööttigu Cepaea nemoralis.
Klass: Karbid Bivalvia(Lamellibranchia)
Keha asub enamasti kahepoolse mineraalainest koja sees. Pea puudub. Elavad ainult vees. Filtreerivad loomad, hõõrel puudub. Vesi liigub mantliõõnde sissevoolusifooni kaudu ja välja väljavoolusifooni kaudu tuues mantliõõnde toitu ja hapnikku. Lahksugulised, esineb
ujuv vastne veliger või ujumisvõimetu pihtvastne e glohhiid.
Alamklass: Liistaklõpusesed Lamellibranchia
Enamik liike kuulub sellesse alamklassi. Neile on iseloomulikud hästiarenenud lõpused mis osalevad toidu filtreerimisel ning mõnedes rühmades ka järglaste arengu kindlustamisel.
Selts: Rannakarbilised Mytilida
Eesmine sulgurlihas ning karbihambad redutseerunud. Kehakuju on enam-vähem ümardunud. Paljud vormid on kinnitunud, kas ühe karbipoolmega täiesti substraadiga kokkukasvanud või kinnituvad büssuse niitide abil. Jalg enamasti redutseerunud. Merekarbid. Esindajad: söödav rannakarp Mytilus edulis.
Selts: Pteriida
Sellesse seltsi kuuluvad võrdlemisi erineva välimusega loomad. Karbihambad on neil enamasti hästi arenenud, kojapoolmed kumerad. Mõned rühmad asetsevad merepõhjal kupuga allapoole ja neil esineb sümbioos üherakuliste vetikatega. Esindajad: söödav südakarp Cerastoderma glaucum (Cardium edule).
Selts: Jõekarbilised Unioniida
Karbipoolmed ovaalse kujuga. Karbihambad enamasti esinevad. Paiknevad setetes kupp ülespoole. Lõpused laiad liistakukujulised. Esindajad: ebapärlikarp Margaritana margaritifera, jõekarp g. Unio, järvekarp g. Anodonta, tavaline rändkarp Dreissena polymorpha.
Selts. Uurikkarbilised Myida
Sarnanevad eelmistele, kuid on ümarama karbiga. Elavad sügavamal setetes ning neil pikemad sifoonid. Esindajad: liiva uurikkarp Mya arenaria, balti lamekarp Macoma baltica,keraskarp g. Sphaerium, herneskarp g. Pisidium.
Hõimkond: Sammalloomad BRYOZOA
Koloonialised vormid. Koloonia moodustavad loomikud e zooiidid. Nende hulk koloonias võib ulatuda miljonini. Koloonia formeerub vegetatiivse sigimise teel. Zooiidid on polümorfsed, nende hulgas on toite-, sugu- ja kaitseloomikud. Üksikud zooiidid on bilateraalsümmeetrilised ja asuvad kitiinainest torukese sees (kuni 0,5 mm). Sooltoru on U- kujuline. Toidu püüdmiseks on väljasopistatav lofofoor. Ringe- ja erituselundkonnad puuduvad. Hingamine toimub läbi kehapinna. Areng toimub metamorfoosiga, viljastamine sisemine. Sügoot areneb esialgu emaorganismis. Mageveevormidel vastne tavaliselt puudub. Mageveeliikidel esineb sisepungumine.
Liikide arv: 5
Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole
Hõimkond: Lõugtundlased CHELICERATA
Keha koosneb paljudest lülidest mis moodustavad kaks kehaosa - pearindmiku ja tagakeha. Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud. Lahksugulised, areng otsene, toimub munas .
Klass. Ämblikulaadsed Arachnida
Väga erineva välimuse, mõõtmete ja eluviisiga loomad.
Selts: Ämblikulised (Araneae)
Tüüpilise ämbliku välimusega. Pearindmik väiksem kui tagakeha. Tagakeha on pearindmikuga ühenduses peene varrekese abil. Esinevad võrgunäärmed. Võrku kuduvatel liikidel on jalgade tipus sugaküünised. Väga mitmesuguse eluviisiga, enamasti kuivalembesed röövtoidulised loomad.
Liikide arv: 523
Ämblike uurija oli Asta Vilbaste
Praegu Mart Meriste, töötab Tallinna Ülikooli Tartu filiaalis
Kirjandus:
Vilbaste A., 1969. Eesti ämblikud I. Tallinn
Vilbaste A., 1987. Eesti ämblikud (Aranei). Annoteeritud nimestik. Tallinn
Esindajad: võrkurlased ristämblik Araneus diadematus, vesiämbliklased vesiämblik Argyroneta aquatica, hiidämbliklased hiidämblik Dolomedes fimbriatus, krabiämbliklased krabiämblik Misumena vatia, hüpikämbliklased.
Selts: Ebaskorpionilised Pseudoscorpiones
Väikesed, 5-8 mm pikkused välimuselt skorpione meenutavad ämblikulaadsed. Erinevalt skorpionidest puudub neil peenike tagakeha. Elavad kõdus ja toituvad väikestest loomakestest. Majades mõnikord raamatuscorpion Chelifer cancroides.
Selts: Koibikulised (Opiliones)
Lühikese ovaalse keha ja väga pikkade jalgadega ämblikulaadsed. Pikkade jalgade sirutamine toimub hüdrostaatiliselt. Neid võib leida majaseintelt ja plankudelt.Toituvad väikestest putukatest, aga ka taimejäänustest. Eestis on tavaline koibik (ka koivik) Phalangium opilio.
Lestalised Acari
Eestis väheuuritud
Lestalised kõik kokku 247 liiki, võiks olla 1500
Selts: Nugilestalised Parasitiformes
Vabaltelavad röövvormid või loomade ektoparasiidid. Tuntumad nendest on puugid. Võsapuuk Ixodes ricinus, laanepuuk Ixodes persulcatus. Sügelislest Sarcoptes scabiei.
Kirjandus:
Vilbaste, A, 1955. Juhend puukide kogumiseks. Tartu: 27 lk.
Selts: Pärislestalised Acariformes
Väikesed sageli mikroskoopilised ämblikulaadsed, kelle kehaehitus on tugevasti lihtsustunud. Keha sageli selgelt lülistumata ning ka jäsemete arv võib väheneda kuue või neljani . Hästiarenenud lõuaaparaat on kohastunud närimiseks või imemiseks. Palju mullas vabaltelavaid liike, taimekahjureid ja loomade parasiite. Sametlest, elab mullas.Vesilestad elavad veekogudes ja on üsna arvukas liikide poolest. Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni , nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis.
Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA
Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm – 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad . Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised . Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed . Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm, elavad enamasti maismaal, vähem magevetes ning väga vähesed meres.
Alamhõimkond: Hulkjalgsed MYRIAPODA
Hulkjalgsed on ussikujulised, lülilise kehaga maismaaloomad . Keha jätked on üheharulised. Rindmiku ja tagakeha vahel ei ole selget piiri. Kere lülid on ühesugused, kuid esineb suurte ja väikeste lülide vaheldumine .
Liikide arv: 38
Kirjandus: Vilbaste, J. 1953. Eesti tuhatjalgsete määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 12. Tartu
Uurija oli Juhan Vilbaste
Klass: Sadajalgsed Chilopoda
Sadajalgsed on lameda pika keha ja suhteliselt pikemate tundlate ning jäsemetega kui tuhatjalgsed. Kere esimene segment kannab küünisjaid haardjätkeid, mille tipul on mürginäärme ava. Kere segmentatsioon homo- või heteronoomne. Aktiivselt tegutsevad, varjatud eluviisiga röövloomad, tegutsevad pinnases, puude koorealustes käikudes ja mujal varjatud kohtades. Esindajad: Kivihark Lithobius forficatus, sadajalg Geophilus proximus.
Klass: Tuhatjalgsed Diplopoda
Keha ristlõikes silinderjas, lülid lubisooladega impregneeritud. Pea on eristunud, kuid kere pole jagunenud osadeks. Tundlad nõrgalt arenenud. Keha iga segment kannab kahte lühikest jalapaari, Eesti liikidel on 11-60 kehalüli ja kuni 110 jalapaari. Liiguvad aeglaselt. Noorel tuhatjalgsel on sündides ainult seitse kehalüli ning nende arv suureneb pidevalt kogu elu jooksul. Elavad mullas ja metsakõdus, kus toituvad kõdunevast taimsest materjalist.
Klass: Putukad Insecta
1. Väliskuju on putukatel ürgselt piklik, selja-kõhu suunas ehk dorsoventraalselt veidi lamenenud . Lülid on üksteisega laialt ja tihedalt liitunud. Evolutsiooni käigus on sellest ehitusplaanist mitmesuguste kohastumiste tõttu välja arenenud mitmed erineva kehakujuga vormid: pikk silinderjas – nõelhark, kerajas – poilased ja kärsaklased, ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud – kirbud , sipelgjas – sipelgad . Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid.
2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid . Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt 12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel vähem, sest osa nendest on redutseerunud. Jäsemeid täiskasvanud valmikute tagakehal pole. Keha viimane lüli kannab sageli pikka sabaniiti. XI lüli külgedel asetsevad paarilised sabaputked.
Alamklass: Siselõugsed (Entognatha)
Selts: harkhännalised – Diplura
Eestis pole uuritud. Paar liiki
Selts: Tõukjalalised – Protura
Eestis pole uuritud. Paar liiki
Selts. Hooghännalised – Collembola
Hooghännalised on väikesed (0,25-10,0 mm), väga mitmesuguse kehakuju ja värvusega (kahvatute toonidega kõdus ja erksavärvilised taimedel). Kehakatted õrnad, sageli kaetud karvade või soomustega. Haukamis- või pistmistüüpi suised asuvad peakapsli sees. Tagakeha IV lülil on hark (enamikul liikidest). Hooghännalised elavad kõdus, taimedel ja ka vee pindkilel. Niiskuslembesed, võivad tungida pinnasesse kuni 2 m sügavusele. Võivad esineda arvukalt, miljonid isendid ruutmeetril. Enamasti polüfaagid. Etendavad olulist osa aineringes. Soodustavad DDT ladestumist mullas. Nende elupaikades võib mürgi kontsentratsioon tõusta kuni 300x. Eluiga kuni 1 aasta.
Liikide arv: 3500 , Eestis ~150 liiki.
Kirjandus: kokkuvõtvat tööd ei ole
Alamklass: Välislõugsed Exognatha
Selts: Harjashännalised - Microcoryphia (Thysanura)
Väikesed (8,0- 20,0 mm), saledad , soomustega kaetud putukad. Neil on pikad tundlad ning haukamistüüpi, peakapslist väljaulatuvad suised. Tagakeha 11-lüliline, pikkade urujätkete ja pika sabaniidiga. Eluiga 2-5 aastat ja kestuvad elu jooksul kuni 41x. Elavad igal pool, ka majades ja sipelga - ning termiidipesades. Munad ei arene, kui vett pinnasest juurde ei saa. Tavalisemad liigid on kodusoomukas Thermobia domestica , majasoomukas Lepisma saccharina.
Liikide arv: 400, Eestis 3 liiki.
Kirjandus: kokkuvõtvat tööd ei ole
Selts: Ühepäevikulised Ephemeroptera
Ühepäevikulised on mitmesuguse suurusega (keha pikkus 3-40 mm). Tagakeha lõpeb kahe või kolme sabaniidiga. Tiibu1-2 paari, tagumised on eesmistest tunduvalt lühemad. Tiibadega staadiume on kaks. eelvalmik väljub veepinnale tõusnud viimase järgu vastsest ja lendab kaldataimestikule, kus kestub valmikuks. Valmiku eas ühepäevikulised ei toitu. Eluiga on liigiti erinev, mõni tund kuni mõni päev (üksikutel liikidel ka mõni nädal). Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade toidus.
Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki.
Kirjandus: Remm , Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu
Selts: Kiililised (Odonata)
Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu. Tagakeha on pikk ja isastel ning emastel veidi erineva ehitusega. Isastel paikneb tagakeha teise lüli kõhtmisel küljel veel nn lisakopulatsioonielund. Munad munevad kiilid niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Ka vastsed on röövtoidulised. Saagi püüdmiseks on neil alahuulest kujunenud püünismask.Areng kestab 1-4 aastat. Koorumiseks ronib vastne ehk neidis veest välja. Pärast koorumist jääb taime külge vastsekest. Koorunud valmiku kitiinkatte tugevnemiseks ja värvuse kinnistumiseks kulub suhteliselt palju aega, 2- 4 päeva.
Kaks alamseltsi:
I Alamselts: Taolilstiivalised Zygoptera
Enamasti väiksemad liigid, kellel ees-ja tagatiivad on sarnase ehitusega. Pika kehaga vastsed (liidrikutüüp) elavad veetaimede vahel. Tuntumad perekonnad Eestis on kõrsik Lestes, liidrik Coenagrion, vesineitsik Calopteryx. Suurimad liigid nende hulgas on harilik vesineitsik Calopteryx virgo ja vööt-vesineitsik C. splendens.
II Alamselts: Eristiivalised Anisoptera
Keskmised kuni suured liigid, kelle tagatiivad on laia kannasagaraga ning on puhkeolekus suunatud külgedele. Vastsed elavad seisuveekogude põhjal ning hingavad rektaalpõie abil. Tuntumad sugukonnad on hiilgekiillased Corduliidae, vesikiillased Libellulidae, tondihobulased Aeschnidae.
Liikide arv: 5600, Eestis 58 liiki.
Kirjandus: Martin, M., 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn
Selts: Nahikulised Dictyoptera
Alamselts: Prussakalised Blattodea
Prussakalised on väikesed kuni suured (4,0-95,0 mm), lameda kehaga putukad.
Tundlad pikad ja peened. Eestiivad nahkjad, tagatiivad lehvikukujuliselt volditud. Emastel on tiivad tihti lühemad või taandarenenud. Sooja- ja niiskuselembesed putukad, elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse pakenditesse – ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris . Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica.
Liikide arv: 3600 , enamasti troopilistel aladel elavat liiki, Eestis 2+1 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Sihktiivalised Orthoptera
Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed, enamasti taimtoidulised , harva röövloomad. Elavad puudel ja põõsastel, avamaastikul, mõned ( kaerasori ) ka pinnases.
Liikide arv: 20 000, Eestis 40 liiki.
Kirjandus: Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu
Alamselts: Ritsikalised ehk pikatundlased Ensifera
Niitjad tundlad enamasti kehast pikemad. Heliaparaat vasaku kattetiiva alusel, kus ühel soone alaküljel on hambad, parema kattetiiva siseküljel on aga paksenenud soon. Nende vastastikusel hõõrumisel tekib heli, mida tugevdatakse resonaatori abil (nn tiivapeegel). Kuulmisorganid eesjalgade säärtes. Heinaritsikas Decticus verrucivorus, harilik lauluritsikas Tettigonia cantans, kaerasori Gryllotalpa gryllotalpa, toakilk Gryllus domesticus.
Alamselts: Tirtsulised ehk lühitundlalised Caelifera
Tundlad kehast lühemad. Heli tekitavad jala hõõrumisega vastu tiiba. Käristaja Psophus stridulus, täpiksitrs Tetrix bipunctatus.
Selts: Nahktiivalised Dermaptera
Nahktiivalised on keskmise suurusega (5 kuni 40 mm), saledad, saagi haaramiseks ja enesekaitseks kujunenud tangjate tagakehajätketega (cerci) putukad. Eesmised kattetiivad on lühikesed, tagumised lennutiivad pikad ning need volditakse kattetiibade alla pikisuunas kaks korda kokku. Teisel ja kolmandal tagakeha segmendil on mürginäärmed. Liigid öise eluviisiga, niiskuse ja soojalembesed, valguskartlikud, esineb tigmotaksis. Toituvad enamasti lagunevast taimsest massist, harvem elustaimedest, mõned ka röövtoidulised. Emane kõrvahark muneb munad hunnikusse kuhugi varjulisse ja niiskesse kohta ning jääb neid valvama. Ema hoole alla jäävad noored seniks, kuni suudavad iseseisvalt toime tulla. Eestis elab kaks liiki: nendest suurem on harilik kõrvahark Forficula auricularia , kes võib kahjustada ladustatud toiduaineid. Väike kõrvahark Labia minor on varjatud eluviisiga ning haruldasem kui eelmine liik.
Liikide arv: 1300, Eestis 2 liiki.
Kirjandus: -
Selts: Kevikulised Plecoptera
Kevikulised on keskmise suurusega (4-20 mm), õhukeste katetega veidi lamendunud keha ja niitjate tundlatega putukad. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad, kuid sarnase struktuuriga. Tagatiibade lai kannasagar volditakse lehvikukujuliselt kokku. Pika tagakeha tipus on pikad niitjad urujätked (mõnedel liikidel ka lühemad). Valmikud kooruvad varakevadel (elavad paar nädalat), vahel leitakse neid isegi lumelt. Lendavad halvasti ja ilmselt ei toitu. Puhkavad meeleldi veekogude kaldail asuvatel betoonehitistel. Vastsed elavad vees (eriti jahedates kiirevoolulistes ojades), arenevad 1-3 aastat. Toituvad kõdunevast orgaanilisest ainest, vetikatest või on röövtoidulised.
Liikide arv: umbes 2000, Eestis ligi 30 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Kõdutäilised Psocoptera
Väikesed (1-10 mm), keskmise saledusega, pikkade niitjate tundlatega putukad. Esinevad haukamissuised . Osa liike kilejate, harvade soomustega kaetud tiibadega, osa tiibadeta. Elavad varjatult mitmesugustes elupaikades. Osa kõdutäisid elab taimestikus, osa tolmus ja prahis, sealhulgas ka hoonetes, raamatukogudes ja muuseumides ja linnupesades. Kõigetoidulised, kes enamasti toituvad seenehüüfidest. Mõnel juhul osutuvad inimesele tülikateks kaaslasteks , kuna närivad raamatuid ja rikuvad toiduvarusid (kannavad neile hallitusseente eoseid). Raamatutäi Liposcelis divinatorius elab valdavalt raamatute vahel (toitub köite liimist) ning võib tekitada kellatiksumisele sarnast heli “surmakell”. Teine tavalisem liik on tolmutäi Trogium pulsatorium.
Liikide arv: 1000, Eestis 40 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Phthiraptera
Alamselts: Väivilised Mallophaga
Väivid on väikesed (0,5-11,0 mm), saleda keha ja suure ning laia peaga putukad. Suised haukamistüüpi. Väivid on lindude ja imetajate ektoparasiidid, kes toituvad naha epidermisest, karvadest ja sulgedest, vähem verest. Enamasti liigispetsiifilised ja levinud koos peremehega. Imetajatelt on leitud umbes 300 liiki väive. Enamik liike parasiteerib lindudel. Võib eristada kaks ökoloogilist gruppi: karvaväivid Bovicola (=Trichodectes) bovis veistel, B. ovis lammastel, Werneckiella equi hobustel , Trichodectes canis koertel (on ka Dipylidium caninum’i vaheperemees ) ja suleväivid näiteks Menopon gallinae kanadel. Väividel esineb homokroomia, värvuse sarnasus peremehe värvusega. Nii on luigel väivid valged, peoleol kollased . Selline nähtus on loomariigis haruldane.
Liikide arv: 3000, Eestis 35-40 liiki.
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 6. Tartru
Alamselts: Täilised Anoplura
Täid on väikesed (kuni 6 mm pikkused), valkjad või pruunikad, kitsa ja väikese peaga imetajate ektoparasiidid. Karvadest kinnihoidmiseks on neil kujunenud erilise ehitusega haardjalad. Suised on pistmissuised. Täid toituvad peremehe verest. Haava sisse eritavad nad sülge, mis takistab vere hüübimist ja soodustab imendumist. Munad ( tingud ) kinnitatakse karvade külge. Koorunud vastne areneb vaegmoondega, toitub verest ning kestub kolm korda. Areng kestab 20-25 päeva. Täid hukkuvad umbes +44 kraadi juures. Täid asustavad sagedamini nõrgestunud organisme. Nad on ohtlikud nakkushaiguste, eriti tüüfuse edasikandjatena. Inimesel elavad peas peatäi Pediculus humanus capitis, riietel riidetäi P. humanus humanus ning kubeme- ja kaenlaalustes karvades kubemetäi ehk satikas Phthirus pubis . Eestis elavatest täidest on kõige suurem 4-5 mm pikkune seatäi Haematopinus suis
Liikide arv: 300, Eestis 15 liiki.
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 6. Tartru
Selts: Ripstiivalised Thysanoptera
Ripstiivalised on väikesed (0,5-6,0 mm) saleda kehaga putukad. Neil on kaks paari kitsaid, servades pikkade karvadega tiibu. Toituvad taimedel, söövad taimedel ja puukoorel kasvavaid seeni, õietolmu ja teiste putukate mune. Sigivad kiiresti, aastas võib olla 12-15 mõlemasugulist või partenogeneetilist põlvkonda. Tuntum esindaja nende hulgas on tubakaripslane Thrips tabaci.
Liikide arv: 5000, Eestis 38 (150?)
Kirjandus: -
Selts: Nokalised Hemiptera
Alamselts: Sarnastiivalised Homoptera
Väikesed (5- 6mm) ja mitmesuguse välimusega taimemahlasid imevad putukad. Taimemahlade imemiseks on neil arenenud 4-lüliline nokk , mille kaudu juhitakse välja sageli kehast pikemad pisteharjased. Sooles esineb paljudel liikidel filter . Filter on soole osa, mille kaudu juhitakse vesi ja süsivesikud otse tagasoolde, nii et need ei läbi kesksoolt. Sarnastiivalistel on kaks paari kilejaid tiibu. Alamselts jaotatakse viieks rühmaks.
Liikide arv: 40 000, Eestis 700
I Rühm: Tsikaadilised (tirdid) Cicadinea
Tsikaadid on jässaka keha, suurte liitsilmade, lühikeste tundlate ja hüppejalgadega putukad. Eestiivad on sageli nahkjad. Tiivad asetatakse seljale katusjalt. Lendavad hästi. Vastsed arenevad taimedel. Eestis elavad väikesed hüppavad tsikaadid. Eriti palju on tsikaade niitudel rohurindes. Nad on oligofaagid. Vahustajad Cercopidae. Need putukad munevad munad taimevartele. Koorunud vastne ümbritseb end vahutaolise massiga, mis kaitseb teda vaelaste eest. Tuntumad liigid on harilik käosülglane Philaenus spumarius ja lepavahtlane Aphrophora alni. Paljud liigid on taimekahjurid ja taimehaiguste levitajad. Huvitava välimusega tirdid kuuluvad sugukonda küürtirtlased Membracidae. Selle sugukonna paljudel liikidel esinevad ebaharilikult suured ja veidra kujuga kehajätked. Sugukonna esindajatest elab Eestis küürtirt Centrotus cornutus.
Eestis üle 300 liigi.
Kirjandus: Vilbaste, J. 1971 . Eesti tirdid. Homoptera: Cicadinea I. Tallinn
Remm, H. 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
II Rühm: Lehekirbulised Psylloidea
Lehekirbud on väikesed (1,5- 5 mm), õhukeste kehakatetega normaalsete tiibade ja hüppejalgadega putukad. Tiibadel on iseloomuliku mustrit moodustav soonestus. Välimuselt meenutavad veidi tsikaade. Paljud liigid eritavad kehapinnale vahakirme ja eritavad magusid nõresid. Taimekahjurid. Eestis on väga tavaline õunapuu-lehekirp Psylla mali.
Eestis 49 (võiks olla 80) liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
III Rühm: Lehekarilised Aleurodoidea
Lehekarilised on väikesed (1,3-1,8 mm) kollaka või pruunika kehavärvusega putukad.
Elavad tavaliselt taimede lehtede alaküljel. Tiivad on üksikute pikisoontega ning kaetud valkja tolmutaolise kihiga . Vastsed on kilpjad, ovaalsed ripsmetega serval. Talvitub viimane vastsejärk pupaarium, mis sarnaneb veidi kilptäidele. Toituvad taimemahladest ning eritavad magusaid nõresid, kus hakkavad sageli kasvama nõgiseened. Enamasti troopiliste alade putukad, parasvöötmes vähe. Tuntum perekond on g. Aleurodes. Eestis on tavaline kasvuhoonetes ja katmikaladel kasvuhoone-karilane Trialeurodes vaporiarum.Vahtralehtede alaküljel vahtrakarilane Aleurochiton complanatus.
Eestis umbes 10 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
IV Rühm: Lehetäilised Aphidoidea
Lehetäid on väikesed (0,5-5 mm), õhukeste kehakatetega, pikkade jalgade, lühikeste tundlatega rohekad või sinakad putukad. Isased on tiivulised, emased sageli tiivutud. Tagakeha kuuendal lülil on paljudel liikidel eritustorukesed. Lehetäid on ovipaarid, ovovivipaarid või vivipaarid. Sageli toimub areng partenogeneesi teel või toimub komplitseeritud põlvkondade vaheldus. Osa lehetäidest tekitavad pahkasid. Nad on suure majandusliku tähtsusega taimekahjurid. Eritavad magusaid nõresid. Eestis on tavalisemad sinakas oatäi Aphis fabae ja õunapuu-lehetäi A. pomi. Jalaka lehtedel elavate jalaka-kublatäide elutegevuse tulemusena moonduvad jalaka lehed. Pahktäid tekitavad kuuskedel nn „ebakäbisid“ rikkudes ära okka normaalse kasvu.
Eestis 250 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Tarmo Tiido 2001. "Lehetäid (Aphidodea) ja nende toidutaimed Eestis". Magistritöö. Tartu Ülikool
V Rühm: Kilptäilised Coccoidea
Liikide määramine toimub täiskasvanud emaste järgi. Väga omapärase välimusega putukad. Esineb tugev suguline dimorfism. Isastel on säilinud üks lihtsa soonestusega tiivapaar. Emased on tiivutud, segmenteerumata keha ja sageli asümmeetrilise välimusega. Iseloomulik on hüpertrofeerunud pisteaparaat. Toituvad peamiselt taimede tüvel, okstel ja okastel, harvem lehtedel ja juurtel. Nõgestel ja teistel rohttaimedel on tavaline nõgese-plaattäi Orthezia urticae.
Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Nokalised Rhynchota

Alamselts: Lutikalised
Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm – 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk . Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav.
Liikide arv: 40 000 – 55 000, Eestis 467
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Coulianos, Carl- Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. – Proceedings of the Estonian Academy of Sciences : Biology, Ecology 54 (2): 136–165
Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikade
Eristatakse viis ökoloogilist gruppi:
1) taimtoidulised – elavad vabalt taimedel või varjatult puukoore all ja kõdus
2) pinnaseelanikud – elavad pinnases ja imevad taimede juurtel
3) röövtoidulised veelutikad
4) röövtoidulised maismaalutikad
5) ajutised või püsiparasiidid selgroogsetel – toituvad verest
Süstemaatiliselt jaotatakse lutikalised kahte rühma.
I Rühm: Veelutikalised Cryptocerata
Tundlad lühikesed, peidetud silmade alla.
Sugukond selgsõudurlased - Notonectidae. Peaaegu silindrilise , külgedelt veidi kokkulitsutud, kumera selja ja punaste silmadega putukad. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur Notonecta glauca .
Sugukond harklutiklased Nepidae. Oma välimuse poolest meenutavad nad troopilisi putukaid kojuselisi. Nende hulgas on lühikesi, laia ja väga õhukese kehaga ning pikki ja oksaraagu meenutava kehaga vorme. Tagakeha tipus asub pikk ja tugev hingamistoru. Röövtoidulised, esinevad röövjalad. tavalisemateks liikideks on vesihark Nepa cinerea ja nõelhark Ranatra linearis.
Sugukond vesijooksiklased Gerridae. Suuremad vee pindkilel elavad röövtoidulised lutikad. Eestis on tavallisem Gerris lacustris .
II Rühm: Maismaalutikalised Gymnocerata
Tundlad pikad, vabad. Siia kuulub enamik lutikalisi.
Sugukond röövlutiklased Reduviidae. Kehakujult mitmesugused. Suhteliselt laia kehaga liigid on sageli kireva värvusega, saledamad on sääsetaolised, pikkade jalgade ja tundlatega, mõned üsna suured, röövtoidulised. Ohtu sattununa pistavad ka inimest. Tolmulutikas Reduvius personatus elab majades.
Sugukond verelutiklased Cimicidae. Laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Eestis kaks liiki, voodilutikas Cimex lectularius , ka inimese parasiit ning pääsukeselutikas Oeciacus hirundinis .
Sugukond rohulutiklased Miridae. Suurim lutiklaste sugukond. Rohulutiklased on enamasti saleda kehaga valdavalt taimedest toituvad, osaliselt ka röövtoidulised putukad.
Sugukond kilplutiklased Pentatomidae. Arvukas, peamiselt troopilistel aladel esinev sugukond. Putukad on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas Eurydema oleracea , metsamarjadel on tavaline marjalutikas Dolycoris baccarum, puudel ja põõsastel üks suurimaid sellesse sugukonda kuuluv punaste jalgadega Pentatoma rufipes, teravilju kahjustab nokislutikas Aelia acuminata .
Selts: Kaamelkaelalised Raphidioptera
Kaamelkaelalised on keskmise suurusega (1-5cm) saledad putukad. Pea prognaatne, haukamissuistega. Nii vastsetele kui valmikutele on iseloomulik pikenenud eesrindmik. Võrkja soonestustega väliselt sarnaseid tiibu on kaks paari. Eestiibadel esineb tiivatähn pterostigma. Emasloomadel on pikk muneti. Munad munetakse puitu või koorepragudesse. Rööveluviisiga vastsed elavad koorepragudes või teiste putukate koorealustes käikudes. Eestis on tavalisem kaamelkael Raphidia notata.
Liikide arv: 200, Eestis 4 liiki.
Kirjandus: -
Selts: Suurtiivalised Megaloptera
Keskmised kuni suured (tiibade siruulatus kuni 130 mm), prognaatse pea ja haukamissuistega putukad. Tundlad pikad niitjad. Kilejaid võrkja soonestusega tiibu kaks paari. Röövtoidulised vastsed arenevad vees ja hingavad külgmiste trahheelõpustega, nukkumiseks väljuvad veest. Valmikud arvatavasti ei toitu ja elavad lühikest aega varakevadest alates veekogude läheduses. Loidtiiblased Sialidae kuuluvad mõõtmetelt väiksemad putukad. Tuntum on harilik loidtiib Sialis lutaria.
Liikide arv: umbes 120, Eestis 4 liiki.
Kirjandus: -
Selts: Võrktiivalised Neuroptera
Võrktiivalised väga erineva suurusega (2 – 80 mm, tiibade siruulatus kuni 170 mm), saleda keha ning kahe paari võrkja soonestuse ja läbipaistvate tiibadega putukad. Neil esinevad haukamissuised, pikad tundlad ja suured silmad. Vastsed on eluviisidelt mitmesugused. Enamik nendest on maismaal tegutsevad röövtoidulised vormid. Kõikidel vastsetel on ülalõuad pikenenud ja moodustavad seest õõnsad imitangid. Nende abil haaratakse ohver ja imetakse tühjaks.
Liikide arv: 5000, Eestis 40
Kirjandus: -
Sugukond kiilassilmlased Chrysopidae. Niitjate tundlatega õrnad, sageli rohekad, helkivate silmadega putukad. Toituvad lehetäidest. Tavalisemad on harilik kiilassilm Chrysopa vulgaris.
Sugukond suitsvõrklased Sisyridae. Väikesed pruunikad, ümardunud tiibadega putukad. Vastsed elavad vees ja toituvad magevee käsnadest. Tavalisem liik suitsvõrklane Sisyra fuscata.
Sugukond sipelgakiillased Myrmeleonidae. Suhteliselt suured (2-170 mm), valmikud veidi kiile meenutavad, putukad. Vastsed elavad liivastel aladel kuiva liiva sisse ehitatud lehtrites. Lehtrid on vajalikud sipelgate püüdmiseks. Tugevate lõugadega vastne (sipelgalõvi) on lehtri põhjas ja haarab sinna kukkunud sipelga ning imeb tühjaks. Eestis kaks liiki Myrmeleon formicarius ja M. europaeus .
Selts: Koonulised Mecoptera
Koonulised on saleda kehaga kärbseid meenutavad putukad. Pea on pika allasuunatud koonuga, mille tipus paiknevad haukamissuised. Esineb kaks paari kirjusid kilejaid tiibu. Isaste tagakeha tipus on tugevamad, skorpioni tagakeha meenutavad sugujätked. Valmikutele on omane saprofaagia ja nekrofaagia, nad toituvad tihti surnud putukatest.
Sugukond koonlased Panorpidae. Siia kuuluvad kõige tüüpilisema välimusega liigid. Tuntum nendest on harilik koonlane Panorpa communis.
Sugukond talikoonlased Boreidae. Väikesed tiivutud liigid, kes ilmuvad sageli kevadtalvel suurte sulade ajal lumele. Talvituvad valmikuna ja toituvad sammaldest. Neid nimetatakse sellepärast ka “lumekirpudeks”. Eestis arvatavasti kaks liiki Boreus hiemalis ja B. westwoodi .
Liikide arv: 470, Eestis 7 liiki
Kirjandus: -
Selts: Mardikalised Coleoptera
Mardikad on väga erineva välimuse ja mõõtmetega (0,3-160 mm) ning enamasti tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Suised on haukamistüüpi. Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste , sipelgate, termiitide , herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Mardikate vastsed on mitmesugused, peamiselt kampodeoidsed või konud.
Liikide arv: 250 000 (500 000), Eestis umbes 3000 liiki.
Kirjandus:
Merivee, E., Remm, H. 1973. Mardikate määraja. Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit
Miländer, G. 1978. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 74. Tartu
Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1997. Ürasklaste määraja (Coleoptera, Scolytidae). Tartu
Haberman , H. 1968. Eesti jooksiklased . Tallinn
Haberman, H. 1962. Hüpikpoilased. Tallinn
Rubel, S. 1958. Eesti NSV naksurlaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 38. Tartu
Süda, I., Miländer, G, 1998. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 1. Siklased- Cerambycidae. Tartu
Voolma, K., Õunap, H., Süda, I., 2000. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 2. Ürasklased – Scolytidae. Tartu
Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi.
I. Alamselts: Röövtoidulised Adephaga
Sugukond jooksiklased Carabidae. Vastsed on aktiivselt liikuvad, röövtoidulised. Valmikud on pikkade jooksujalgadega, enamasti tumeda värvusega, haukamissuistega maismaal elavad mardikad. Esineb sooleväline seedimine. Kirevamad jooksiklased on perekond liivikas Cicindela, kes elavad kuivadel liivastel aladel. Tegutsevad soojadel päikesepaistelistel päevadel. Lendavad hästi. perekond jooksik Carabus on keskne jooksiklaste perekond. perekond paugujooksik Brachinus liikidel avaneb anaalava juures kaht erineva koostisega lämmastikühendeid sisaldavat sekreeti eritava näärme juha . Õhu käes segunedes moodustub plahvatav gaasisegu. Plahvatusega kaasneb heli ja õhku paiskub väike suitsupilveke. Seda plahvatust kasutab putukas enesekaitseks.
Sugukond ujurlased Dytiscidae. Peamiselt Holarktises elavad keskmised kuni suured (kuni 4 cm), ujujalgadega veemardikad. Röövtoidulised, suised kohastunud imemiseks. Vee alla võetakse õhk kaasa kattetiibade all. Eestis on suurimad ujurid laiujur Dytiscus latissimus ja kollaserv ujur D. marginalis.
Sugukond kukriklased Gyrinidae. Väikesed (3-8 mm), läikivmustad, salkadena veepinnal tiirlevad röövmardikad. Ohu korral sukelduvad. Silmad on jaotunud kaheks, alumine pool jääb vee alla, ülemine vee peale. Vastsed elavad veekogude põhjas, nukkuvad taimedel veepiirist kõrgemal.
Sugukond vesimardiklased Hydrophilidae. Enamikus mustad, lühiovaalsed (1-40 mm), ujujalgadeta, veetaimedel ronivad taimtoidulised mardikad. Õhku võtavad pea karvakeste abil ja säilitavad rindmiku ja kõhu all. Vastsed enamasti röövtoidulised. Eesti suurim liik on hiid -vesimardikas Hydrous aterrimus, kelle vastne võib toituda ka kalamaimudest. Nukkub nukuhällis maismaal.
II Alamselts: Segatoidulised Polyphaga.
Enamik mardikalisi kuulub sellese alamseltsi
Sugukond raisamardiklased Silphidae. Mardikate kattetiivad on tagakehast lühemad. Paljud liigid elavad laipadel ning on seega looduses “bioloogilised sanitarid”. Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Vastsed ise laibal ei toitu. Suurimad nende hulgas on must- raisamatja Necrophorus humator ja harilik raisamatja N. vespillo.
Sugukond põrniklased Scarabaeidae. Mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, lameljate tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud või konud. Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida taimekahjureid. Aedades on tavaline aiapõrnikas Phyllopertha horticola, taimede õitel kuldpõrnikas Cetonia aurata ja karuspõrnikas Trichius fasciatus. Siia sugukonda kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis, maipõrnikas Melolontha melolontha.
Sugukond villimardiklased Meloidae. Keskmised kuni suured (8-30 mm), omapärase välimusega lühikeste kattetiibadega sinised või mustad, loiult liikuvad, peamiselt maikuus esinevad mardikad. Emased pikemad ja suuremad kui isased. Lõunapoolsetel aladel ka palju teistsuguse kujuga liike. Taimtoidulised. Mardikate veri on mürgine ja tekitab nahale sattudes ville . Nende veres sisaldub aine kantaridiin, mis väikestes kogustes on raviva toimega, 0,03 g seda ainet on inimesele surmav . Areng toimub hüpermetamorfoosi teel. Vastased elavad mesilaste parasiitidena. Eestis levinuim liik on sinine villimardikas Meloe violaceus.
Sugukond siklased Cerambycidae
Suured või keskmise suurusega, saleda kehaga, pikkade jalgade ja tundlatega sageli värvikirevad mardikad. Mardikad toituvad õietolmust, väljavoolavast puumahlast või ei toitu üldse. Neid võib kohata päikesepaistelistel suvepäevadel õitel toitumas või ka raiesmikel puuvirnadel ronimas. Paljud õisi külastavad liigid meenutavad herilasi, puutüvedel elavad liigid on tagasihoidlikumat värvi. Siklaste vastsed kaevandavad puude koore all või puidus, harva rohttaimede vartes, olles levinud metsakahjurid. Areng kestab tavaliselt mitu aastat. Majasikk Hylotrupes bajulus elab kuivas puidus ja kahjustab ka Lääne-Eestis palkmaju. Suur-õiesikk Leptura rubra ronib sageli õitel
Sugukond kärsaklased Curculionidae. Enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsakul on suur tähtsus. Selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Sageli mono - või oligofaagid. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakas Sitona lineata elab herneseemnetes, õunapuu-õielõikaja Anthonomus pomorum avanemata õunapuuõies, maasika -õielõikaja A. rubi maasikaõites, pähklikärsakas Curculio nucum sarapuupähklites, männikärsakas Hylobius abietis vastne juurtel, valmik närib koort puuokstelt.
Sugukond ürasklased Scolytidae (=Ipidae). Väikesed (1,2-5, harva kuni 9 mm), silinderja kehaga tumedad mardikad. Uuristavad puitu, koore alla ja koorde käike, kuhu munevad. Kattetiivad on kohastunud näripuru käigust väljalükkamiseks. Tõugud on jalutud. Mõned liigid asustavad elavaid puid ja on seega ohtlikud metsakahjurid. Vastsed närivad oma käigud risti emakäiguga, seetõttu moodustuvad igale liigile iseloomulikud käikude mustrid. Noor mardikas närib end välja läbi koore. Enamasti on igal liigil kitsas ökonišš, st. liik elab kindlal puuliigil ja puu kindlas osas (juurtel, okstes, lamaval tüvel, seisval tüvel, koores , koore all, puidus jne). Puiduüraskid kasvatavad käikudes kaasatoodud Ambrosia-seenekest, millest siis toituvad. Seen muudab käikude seinad mustaks, nagu oleks augud puu sisse peene traadiga põletatud.
Selts: Liblikalised Lepidoptera
Liblikad on väga erineva suurusega (tiibade siruulatus 3-280 mm) putukad. Ühiseks tunnuseks on tiibu katvad soomused . Tiibu on kaks paari, mõnedel liikidel on need väga suured ja laiad, mõnede liikide emasliblikatel aga tugevasti redutseerunud. Osal liikidel soomused tiibadel peaaegu puuduvad ning liblikad sarnanevad herilastele või kimalastele. Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks
Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki.
Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit
Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak : 294 lk.
Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest riidest ja villast.
Sugukond kapsakoilased Plutellidae. Kapsakoi Plutella maculipennis röövikud toituvad kapsa ja teiste ristõieliste lehtedes kaevandades.
Sugukond sulgtiiblased Pterophoridae. Sulgtiiblane Pterophorus pentadactylus paistab silma lõhestunud tiibade ja valge värvuse poolest.
Sugukond leediklased Crambidae. Meiega elab koos rida toiduainete kahjureid nagu veskileedik Pyralis farinalis ja lõuna-aidaleedik Plodia interpunctella. Mesilastarudes elab vahaleedik Galleria mellonella.
Sugukond mähkurlased Tortricidae. Need liblikad elavad kokkurullitud taimelehtede vahel, mõnikord ka viljades. Viljades elavad näiteks õunamähkur Cydia pomonella ja hernemähkur Cydia nigricana.
Sugukond võrgendikoilased Hyponomeutidae. Röövikud elavad grupiti koos üheskoos kootud võrgendipesas. Üks levinumaid liike on toominga -võrgendikoi Hyponomeuta evonymellus.
Suurliblikad Macrolepidoptera
Suurliblikad jagatakse sageli kahte rühma: Päevaliblikad ja hämarikuliblikad
Päevaliblikad. Mitu sugukonda päevase eluviisiga liblikaid. Päevaliblikatel on enamasti laiad värvikirevad tiivad ja tipust jämenevad tundlad. Mõned näited: pääsusaba Papilio machaon on Eesti suurim päevaliblikas, ohakaliblikas Vanessa cardui ja admiral Vanessa atlanta on rändliblikad, kes meil talvituda ei suuda. Mustlaik- apollo Parnassius amnemosyne on NATURA 2000 kaitsealune liik. Tavalised on veel suur kapsaliblikas Pieris brassicae , põualiblikas Aporia crataegi, koiduliblikas Anthocaris cardamines, lapsuliblikas Gonepteryx rhamni jne. Päevaliblikaid on Eestis veidi üle 100 liigi.
Hämarikuliblikad. Tegutsevad hämaras või öösel pimedas . Tundlad on mitmesuguse kujuga kuid ei ole tipus jämenevad. Eestis ligi tuhat liiki paljude sugukondadega.
Sugukond surulased Sphingidae . Suurim suru Eestis on sirelisuru Sphinx ligustri.
Sugukond karuslased Arctidae. Neile on iseloomulikud väga karvased röövikud. Rahva seas on tuntud röövik „päevakoer“, kes ka päeval ringi roomab ja sellega silma torkab. Temast saab kunagi aga ilus liblikas harilik päevakoer Arctia caja.
Sugukond öölased Noctuidae on üks liigirikkaim Eestis. Liblikad on enamasti hästi ära tuntavad oma jässaka ja hallikirju tiivamustri järele. Mõned neist on aga ka värvikirevamad nagu näiteks keldriöölane Scoliopteryx libatrix ja sinine paelöölane Catocala fraxini.
Sugukond vaksiklased Geometridae on liikide arvu järgi teine sugukond. Vaksiklased on laiemate ja kirjumate tiibadega kui öölased ning nende röövikutel on säilinud ainult kaks viimast ebajala paari. Sellepärast peavad nad liikumisel tõstma tagakeha järele liiguvad nn „vaksates“. Siit ka nimi „vaksiklased“. Ladina keelne nimi „geometra“ tähendab tõlkes „maamõõtja“
Hõimkond: Vähid Crustacea
Sellesse hõimkonda kuuluvad loomad elavad valdavalt veekogudes, on välimuselt ja siseehituselt väga mitmesugused. Nende pikkus on vähem kui 0,1 millimeetrist kuni 20 cm-ni. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel liikidel 15 cm. Üks ühine tunnus neile on see, et hingamiselunditeks on lõpused. Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma alamvähid ja ülemvähid.
Liikide arv: Eestis umbes 350
I Rühm: Alamvähid
Selts: Lehtjalalised Phyllopoda
On ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud perekonnast Daphnia on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad (antennae), mis on muutunud liikumiselunditeks.
Liikide arv: ligi 100
Kirjandus: -
Selts Aerjalalised Copepoda
Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud perekond Cyclops. Need, vesikirbulistega mõõtmetelt sama suured vähikesed, erinevad viimastest oma sihvakama (tilgakujulise), tagasuunas aheneva keha poolest. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Arenguperioodil esineb Nauplius vastne.
Liikide arv: Eestis kuni 100
Kirjandus: Lennart Lennuk, 2013. Jalad kui aerud , keha kui süstik. – Eesti loodus 3: 8-14
Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) I; hormikulised (Calanoida). Tartu
Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) II; sõudikulised (Cyclopoida), rullikulised (Harpacticoida). Tartu
Selts: Lõpushännalised Branchiura
Ainus selle seltsi esindaja Eestis on kalatäi Argulus foliaceus. See väike vähike elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa.
Liikide arv: Eestis 1
Kirjandus: -
Selts: Karpvähilised Ostracoda
Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused. Meenutavad välimuselt karpe ( kahepoolne pantser). Elavad väikeste veekogude põhjalähedases veekihis. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Üks tuntuim esindaja on tavaline karpvähk Cypris pubera.
Liikide arv: Eestis ligi 100
Kirjandus: -
Selts: Vääneljalalised Cirripedia
Vääneljalalised on alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitab vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ( kivid , pangad ka laevakere ) ja vähk täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid perekond Balanus on substraadiga seotud jäigalt. Eestis Balanus improvisus
Liikide arv: Eestis 1
Kirjandus: -
II Rühm: Ülemvähid on mõõtmetelt suuremad vähid kui alamvähid. Mõned liigid suudavad elada ka maismaal.
Selts: Kakandilised Isopoda
Kakandilised on laiovaalse plaatja kehaga. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes ja ka maismaal. Esindajad: vesikakand Asellus aquaticus, merikilk Saduria (Mesidotea) entomon, mullakakand Oniscus asellus, tavaline keldrikakand Porcellio scaber.
Liikide arv: Eestis 5-6 liiki
Kirjandus: -
Selts: Kirpvähilised Amphipoda
Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk Gammarus lacustris ja jõe kirpvähk G. pulex, kes moodustavad olulise osa kalade toidus.
Liikide arv: Eestis võiks olla 20 liiki
Kirjandus: http://www.kalapeedia.ee/1842
Selts: Kümnejalalised Decapoda . Neil on liikumiseks viis paari jäsemeid.

Alamselts: Ujuvähilised
Need on mõne sentimeetri pikkused, väga õhukeste kehakatete ja pikkade jäsemetega vähid, kes elavad avavees hõljuvas olekus. Tuntumad nendest on karneelid ja krevetid.
Alamselts: Ronivähid
Ronivähid on raskema kehaga, paksema koorikuga ja enamasti suuremad, veekogude põhjas liikuvad liigid. Tuntuim nendest on jõevähk Astacus astacus. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas.
Viimastel aastatel mitmest Eesti veekogust leitud ka meile alale sissetoodud võõrliiki signaalvähki Pacifastacus leniusculus.
Krabideks nimetatakse lühikese tagakehaga kümnejalalisi vähke. Nendele on iseloomulik laiovaalne pearindmik, pikad ja tugevad rindmikujalad (eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud merede rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Läänemeri on mageda veega ja sellepärast on meil krabisid vähe. Viimasel ajal on siiki mõned võõrliigid ka meie meres kohannenud. Eesti vetes elab kaks krabiliiki: hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis ja harrise mudakrabi, ka rändkrabi Rhithropanopeus harrisi.