BIOLOOGIA EKSAM (8. klass) (0)

3 HALB

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Bioloogia eksam (8. klass 2011)

Elusorganismide eluavaldused (õ lk 14-17)
Elusorganismid koosnevad rakkudest ( ainuraksed – bakter , kingloom või ka hulkraksed – imetajad , puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused.
Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega . Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega.
Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt.
Elusorganismides toimub ainevahetus –toitumine, hingamine , jääkide eritamine.
Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele.

Elusorganismide süstemaatika (õ 11-13)
Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma liike ning sellega tegeleb bioloogia haru –süstemaatika. Elusorganismide süsteem on inimese koostatud muutuv süsteem. Maailmas elab kokku ligi 10 miljonit liiki. Süsteem on koostatud elusorganismide ajaloolise arengu järgi. Elusorganismidel on 5 riiki: bakterid (lihtsaima ehitusega organismid ja nende rakkudes puudub tuum), loomad, protistid (lihtsa ehituse ja talitlusega organismid, kes ei sobi seene-, taime-, ega loomariiki), taimed, seened.
Organismide süstemaatiline jaotus kassi näitel:
Riik: loomariik
Hõimkond: keelikloomad
Klass: imetajad
Selts: kiskjalised
Sugukond : kaslased
Perekond: kass
Liik: kodukass
Liik on sarnased isendid, kes elavad samal territooriumil ning kes annavad omavahel viljakaid järglasi.

RAKU EHITUS ( Õ 6-11)
Kõik organismid koosnevad rakkudest. Rakud erinevad üksteisest suuruse, kuju, ehituse ja talitluse poolest. Rakk on organismide ehituslik ja talitluslik üksus.
Raku elutegevust juhib rakutuum (tavaliselt kujult ümar, suhteliselt suur, nähtav valgusmikroskoobiga). Rakutuuma olemasolu alusel eristatakse eel- ja päristuumseid rakke.
Rakutuuma katab tuumaümbris, milles olevate pooride kaudu toimub info- ja ainevahetus tsütoplasmaga. Rakutuumas on kromosoomid , mis säilitavad ja kannavad edasi infot organismi pärilike tunnuste kohta. Kromosoomidest oleneb, milliseks kasvab ja areneb üksik rakk ja organism tervikuna .
Tsütoplasmas paiknevad erineva ehituse ja talitlusega organellid . Olulisimad organellid on tsütoplasmavõrgustik, mitokondrid , ribosoomid , lüsosoomid, ja Golgi kompleks . Enamik neist organellidest on nähtavad ainult elektronmikroskoobiga vaadates. Peale eespool nimetatud organellide on rakkudes mitmesuguseid sisaldisi ja struktuure.
Rakutuum – suunab ja kontrollib raku elutegevust, st kõiki rakus toimuvaid protsesse. Rakutuumas on kromosoomid, mis sisaldavad pärilikkusainet. Nad säilitavad infot organismi pärilike tunnuste kohta. Kromosoomidest oleneb, milliseks kasvab ja areneb üksik rakk ja organism terviku.
Kromosoomid on mikroskoobiga nähtavad ainult raku jagunemise ajal, sest muul ajal on nad niidikesteks lahti keerdunud . Tuumas on alati kindel arv kromosoome. Nende arv ja kuju on liigile iseloomulik tunnus.
Tsütoplasma –raku sees. Sisaldab rohkesti vett ning selles on lahustunud orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid.
Tsütoplasmavõrgustik –koosneb arvukatest kanalikest ja nende laienditest, mida mööda liiguvad rakus ained. Tsütoplasmavõrgustiku pinnal sünteesitakse mitmesuguseid aineid (nt süsivesikuid ja rasvu). Osa tsütoplasmavõrgustiku kanaleid on seotud tuumaümbrise pooridega, ühendades nii tuuma tsütoplasmaga.
Golgi kompleks – seal sorteeritakse valke ja suunatakse neid edasi.
Rakumembraan – eraldab rakku nii teistest kui ka ümbritsevast keskkonnast. See on imeõhuke, mistõttu pole ta valgusmikroskoobis nähtav. Rakumembraanis on poorid , mille kaudu naaberrakud on omavahel ühenduses. Läbi raku membraani toimub aine- ja energiavahetus –rakk saab vajalikke toitaineid ja energiat ning eritab rakkus tekkivad jääkained. Rakumembraanil on omadus valikuliselt aineid läbi lasta, ühtseid aineid laseb läbi, teistel takistab sisenemist või väljumist. Rakumembraanil on ka kaitseülesanne. Tänu membraanile suudab rakk säilitada talle omase koostise ja ehituse.
Ribosoomid –kõige väiksemad organellid. Neis sünteesitakse valgud . Osa ribosoome on seostunud tsütoplasmavõrgustikuga, osa on tsütoplasmas vabalt.
Lüsosoomid – neis lagundatakse rakus mittevajalikud orgaanilised ühendid.
Mitokondrid – varustavad rakku energiaga, mida on vaja tema elutegevuseks ja olemasolevate rakustruktuuride säilitamiseks. Hapnikku tarbides muundavad nad süsivesikutes ja rasvades peituva energia rakkudele kättesaadavaks. Seepärast nimetatakse neid ka raku jõujaamadeks. Mitokondrid on erineva kujuga: nad oma ümarad, ovaalsed või niitjad . Mida intensiivsem on raku elutegevus, seda rohkem on selles mitokondreid. Näiteks pidevalt töötavates südamelihase rakkudes on mitokondreid rohkem kui silelihase rakkudes.

TAIME JA LOOMARAKU VÕRDLUS ( Õ LK 10)
Rakk on väikseim organismide iseseisev, ehituslik, talituslik üksus. Taimerakud ja loomarakud on päristuumsed. Taimerakul on vakuool , milles on aine mahuti. Loomarakul vakuoole pole. Taimerakus on kloroplastid , milles toimub fotosüntees. Mõlmaid rakke kaitsev rakumembraan. Mõlemas rakutüübis on tsütoplasmakanalid ja tuumas toimub raku elutegevuse juhtimine. Mõlemas rakus on ribosoomid, kus sünteesitakse valke ja mitokendrites on energia. Golgi kompleksis sorteeritakse rakus sünteesitud valgud . Mõlemas rakus on tsütoplasma aine. Mõlemal on rakumembraanis poorid. Loomaraku lüsosoomides toimub ülearuste ainete lagundamine. Mõlema rakutüübi rakumembraani ülesanne on raku kaitsmine ja ainevahetus. Taimerakkudes on plastiidid, tänu millele toimub fotosüntees.
SARNASUSED
ERINEVUSED
mõlemal rakumebraan,
tsütoplasma,
tuum,
Golgi kompleks,
tsütoplasmavõrgustik,
mitokondrid,
ribosoomid
TR on kest,
LR lüsosoomid,
TR vakuoolid , plastiidid: kromopastid (punased, kollased ), kloroplastid (rohelised), leukoplastid (valged, värvusetud)
TR rohkem tärklist, tselluloosi

VIIRUSTE EHITUS, ELUTEGEVUS JA PALJUNEMINE
Viirused on üliväiksed bioobjektid, mis asuvad eluta ja elusa looduse piirimail.
SARNASUSED
ERINEVUSED
pärilikkusaine ja valkude olemasolu,
võime muutuda,
võime pika aja jooksul areneda
pole rakulist ehitust,
puudub iseseisev ainevahetus ja paljunemisvõime,
üliväiksed mõõtmed (mõõdetakse nanomeetrites)
Viirused koosnevad pärilikkusainest ja seda ümbritsevast valgulisest kattest. Kujult väga erinevad, kui sarnanevad kristallide, kerade või pulkadega. Nad on väiksemad kui bakterid.
Viirused on rakusisesed parasiidid , kuna nad kasutavad paljunemiseks teist peremeesrakku. Viiruste pärilikkusaine paneb enda info põhjal peremeesraku uusi viirusi moodustama ning viirused nakatavad väga erinevaid organisme: baktereid, seeni, loomi, taimi, inimesi. Viirusi jagatakse bakteri-, seene-, taime- ja loomaviirusteks vastavalt sellele, millist organismi nad nakatavad.
Paljunemiseks peab viirus tungima mõne teise rakku. Rakku tunginud viirus paneb kas kohe või natuke hiljem tootma uusi viiruseid.
1.viiruse valguline ümbris tunneb ära õige peremees raku ja viirus kinnitub selle pinnale.
2. viiruse pärilikkusaine tungib rakku.
3. viiruse pärilikkusaine põhjal hakkab peremeesrakk tootma viiruse valke ja pärilikkusainet.
4. toodetud valkudest ja pärilikkusainest moodustuvad uued viirused.
5. peremeesrakk hävib ja uued viirused nakatavad järgmisi peremeesrakke.

BAKTERITE EHITUS, ELUTEGEVUS JA PALJUNEMINE
Bakterid on kõige väiksemad üherakulised organismid, kellel on kõik elu tunnused. Neid esineb kõikjal looduses. Nad võivad olla ka parasiitsed. Bakterid levivad kiiresti ja seda levikut soodistavad väikesed mõõtmed ja kiire paljunemine. Bakterid on vastupidavad organismid. Bakterid moodustavad eeltuumsete riigi, kuna neil puudub rakutuum ja pärilikkusaine on neil rõngakujulises kromosoomis otse tsütoplasmas. Baktereid on erinevaid kujusid : kerabakterid, pulkbakterid ja spiraalbakterid. Bakterid paljunevad pooldudes ja lähevad paljunedes kaheks. Osa baktereid moodustavad spoore ehk puhkeseisundis olevate bakterite hulki, mis on paksu kihi all. Paljunemiseks on vaja vajalikke tingimusi:

Toit- orgaaniline aine. Bakterid lagundavad surnud orgaanilist ainet.

Hapnik –vajalik enamusele: aeroobsed (vajavad elutegevuseks hapnikku) ja anaeroobsed (hapnik on nende jaoks tappev )

Niiskus

Soojus

Keskkonna happesus.
Ehitus:
ümber raku kest,
Raku kesta all membraan ,
Tsütoplasma (seisab paigal)
Organelle suhteliselt vähe,
Puudub tuum,
1 kromosoom

BAKTERITE TÄHTSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS
Bakter on väikseim iseseisev ja rakulise ehitusega organism.
Looduses:
1.Bakterid on looduse aineringes tähtsad lagundajad.
2.Mügarbakterid elavad sümbioosis liblikaõieliste taimede ja leppade juurtega ning nad seovad õhulämmastikku ning muudavad selle taimedele kättesaadavaks.
3. Heitvee puhastamine
Inimesele:
1.Piimatoodete valmistamine (piimhappebakterid)
2.Äädikas (äädikhappebakerid)
3.Veini tootmine
4.Salaamivorst
5.Hapendatud kurk , kapsas , seen
6.Kohvi, kakao ubade töötlemisel
7.Ravimite tootmine
8. Silo , bakteriväetised
9.Inimese kehas on kahjutud bakterid (ei tee nii head, kui halba), vajalikud bakterid (kasulikud, elavad seal, kuhu tahaks elama minna halvad bakterid), tõvestavad bakterid (paljunevad kiiresti ning põhjustavad mitmesuguseid bakterhaigusi, nt katk, koolera, tüüfus).
10.Rikuvad toitu.
Kaitsmine:
Vaakum pakend,
Külmutamine,
Kuumutamine ,
Soolamine,
Hapendamine,
Äädika kasutamine,
Säilitusained,
Steriilimine .

ALGLOOMADE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD
Algloomad on elusorganismide riik. Enamik algloomi on üherakulised organismid, kelle elutegevus toimub ühes rakus. Samuti moodustavad nad kolooniaid . Enamiku algloomade keha katab väga õhuke elastne pelliikul. Selle kaudu toimub ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. Algloomad on toitumistüübilt sarnased enamasti loomadega . Algloomad on liikumisvõimelised ja nad liiguvad ringi viburitega, ripsmetega ja kehamoondega. Nad elavad vees või niiskes keskkonnas, sest õhuke pelliikul ei kaitse neid kuivamise eest. Ebasoodsad keskkonnatingimused elavad algloomad üle tsüstina. Algloomad poolduvad paljunedes.
Algloomad on näiteks kingloom, amööb, silmviburlane.
Kingloom on kingakujuline loom, kes elab veekogudes. Ta on keerulisema ehitusega kui amööb ja roheline silmviburlane. Kinglooma piklikku keha katavad ripsmed , mis aitavad tal edasi liikuda ja toitu hankida (loomsetoiduga). Suuvälja ripsmed juhivad bakterid, kes on kinglooma toiduks, rakusuu juurde. Elutegevuse käigus tekkivad jääkained ja liigse vee eemaldavad pulseerivad vakuoolid, millel on nende kogumiseks kanalikesed. Seedimata toidujäänused heidab kingloom rajupäraku kaudu välja. Kingloom paljuneb enamasti mittesuguliselt ristipooldumise teel, sugulist paljunemist esineb harvem.
Amööb elab mageveekogudes. Ta on muutliku kujuga algloom , kes pidevalt sopistab välja kulendeid ning nende abil ta liigub ja haarab toitu (loomsetoiduga –bakterid, teised ainuraksed, väikesed vetikad ). Amööbi keha katab pelliikul ning tema tsütoplasmas asub rakutuum. Toitevakuoolis toimub aga toidu seedimine. Liigse vee ja kahjulikud ained eritab amööb ümbritsevasse keskkonda pulseeriva vakuooli ja kehapinna kaudu. Amööb paljuneb pooldudes.
Silmviburlane elab veekogudes. Ta on silmakujuline ja püsiva kujuga, mille eesotsas on liikumiseks vibur . Tema kehaehitusse kuuluvad rakutuum, kloroplastid, vibur, silmtäpp, pulseeriv vakuool. Valgust tajub silmviburlane punase silmtäpiga, ta liigub sinna, kus on valgem. Valguse käes saab silmviburane fotosünteesida, sest tal on kehas kloroplastid. Pimedas omastav silmviburlane orgaanilisi aineid läbi kehapinna. Silmviburlase toitumine sarnaneb loomse kui ka taimse toitumisviisiga. Paljuneb pikipooldumise teel.

SEENTE ÜLDISELOOMUSTUS
Seened moodustavad omaette riigi. Nad on teistest riikidest erinevad, sest nad elavad igal pool, kus on toitaineid, soojust ja niiskust ja hapniku (va pärmseened). Enamus seeni elab maismaal, nii maa sees kui peal.
Enamik seeni koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Nad kasvavad, harunevad, põimuvad omavahel ning moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seened on loomse toitumistüübiga organismid, kes omastavad valmis orgaanilisi aineid ja vett läbi rakukesta. Seened paljunevad peamiselt eostega.
Seened erinevad nii taimedest kui ka loomadest.
SARNASUS TAIMEDEGA
SARNASUS LOOMADEGA
puudub aktiivne liikumisvõime,
rakkudel on rakukestad ,
rakud sisaldavad vakuoole,
rakud võivad piiramatult jaguneda.
seenrakkudes talletuvad samasuguseid varuaineid (nt glükogeen),
seened toituvaad valmis orgaanilisest ainest, st seened on loomse toitumistüübiga organismid.

HALLITUS - JA PÄRMSEENED, KÜBARSEENED
Hallitavatele toiduainetele, esemetele ja taimejäänustele moodustub hallitusseente hüüfidest kirme, mida võib olla mitut värvi. Hallitusseened on inimese tervisele väga kahjulikud, võivad tekitada allergiat ja mürgitust. Koosneb seeneniidistikust. Hallitusseened on võimelised levima kõikjale niiskusesse. Hallitusseeni kasutatakse toiduvalmistamisel ja antibiootikumides. Hallitusseened on näiteks pintselhallik ja nutthallik .
Pärmseened on üherakulised organismid, kes toituvad peamiselt vees lahustunud suhkrust . Pärmseened paljunevad pungumise abil või eostega. Kui pärmseened söövad suhkrut anaeroobses keskkonnas, siis tekib etanool ( alkohol ) ja süsihappegaas –tekib käärimine. Pärmseentele ei meeldi hapnik.
Kübarseened on seened, kelle viljakehad koosnevad kübarast ja jalast, mõlemad moodustuvad seeneniitidest. Vajavad kasvamiseks niiskust, soojust ja toitaineid, hapnikku. Juurt koos seeneniitide põimikuga nimetatakse mükoriisaks. Seenekübara alaküljel paiknevate eoslehekeste pinnal või torukeste seintel valmivad eosed. Põhiliselt paljunevad kübarseened eostega. Eosest kasvab esmane mütseel. Kahe esmase mütseeli liitumisel areneb teisene mütseel, millest võib kasvada viljakeha. Paljud kübarseened on tuntud söögiseened. Kübarseente hulgas esineb rohkesti söögiks kõlbmatuid ja mürgiseid seeni.

SEENTE TÄHTUSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS.
Looduses elab osa seeni taimedel ja loomadel ning põhjustavad haigusi. Osad seened aga elavad mitmesuguste organismidega sümbioosis: nad moodustavad taimejuutega mükoriisa ja moodustavad koos vetikate või sinikutega samblikke.
Seened võivad olla nii inimesele kahjulikud kui ka kasulikud. Mõningaid hallitusseeni kasvatatakse antibiootikumide tootmiseks, juustusortide valmistamisel. Kuid soojas ja niiskes ruumis võivad hallitusseened rikkuda nii toitu, raamatuid, riideid jne.
Pärmiks nimetatakse kasvatatud ja kokkupressitud pärmseente massi. Pärmi on vaja pagaritööstuses, õlle pruulimisel ja veini valmistamisel, kalja tootmisel, hapupiimatoodetes, söödapärmis ja teeseenes.
Kübarseeni kasutame üldjuhul toiduna, kuid ka need ei ole kõik söödavad.
Mitmesuguseid seeni on kasutatud lõnga värvimiseks, tindikutest on aga valmistatud tinti.
Mitmed seened põhjustavad haigusi inimesele, loomadele ja taimedele. Parasiitseened elavad teiste organismide arvel, toitude nende kudedest.
Samuti kahjustavad paljud seened elavaid puid (torikulised) või lagundavad tarbepuitu ( majavamm ).

SAMBLIKE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, KASVUTÜÜBID, TÄHTUSUS
Samblikud on omapärased maismaaorganismid . Samblikud kasvavad sellistes kohtades, kus taimede jaoks on kasvutingimused ebasoodsad nagu nt kividel, aedadel, seintel, katustel, puudel. Samblikud kasvavad soojades, kuivades kohtades, kuid ka polaaraladel. Samblikud vajavad kasvamiseks puhast õhku, kuna nad saavad oma elutegevuseks vajaliku niiskuse ja toitained just õhust.
Nende keha on tallus nagu vetikatelgi, kuid samblikel koosneb see seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud (tsüanobakterid) eri organismid elavad samblikus vastastikku kasulikus kooselus ehk sümbioosis: vetikad (või sinikud) saavad seeneniitidelt eluks vajalikku vett ja mineraalaineid, seeneniidid tarbivad vetikate (või sinikute) poolt fotosünteesil toodetud orgaanilisi aineid.
Samblike tüübid on:
1.Kooriksamblad –moodustavad u 80% kõigist samblikuliikidest ning kasvavad sileda või teralise koorikuna, kinnituvad kõvasti ning nad on ka samblikest kõige vastupidavamad õhu saastatuse suhtes. (kaartsamblik)
2.Lehtsamblikud –lehe või plaadikujuline tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks (harilik seinakorp , harilik hallsamblik )
3.Põõsassamblikud –meenutavad väikeseid põõsakesi maapinnal või ripuvad koonaldena puuokstel. Kõige tundlikumad õhu suhtes ( nt habesamblik , põdrasamblik).
Samblikud paljunevad peamiselt vegetatiivselt: talluse küljest murduvate tükikeste või tillukeste paljunemiskehakeste abil. Lisaks sellele võib samblikus elav seen moodustada eoseid. Uus samblik saab eosest kasvada ainult siis, kui arenev seeneniit kohtub uues elupaigas talle sobivate vetika- või sinirakkudega.
Samblikke kasutatakse geoloogiliste objektide vanuse määramisel. Samuti saab nende järgi hinnata õhu puhtust. Samblike lagunemisel tekib õhuke huumusekiht, millega loovad taimedele vajalikud elutingimused. Polaaraladel on samblikud põhjapõtrade toiduks. Mõningaid samblikke, nagu põdrasamblik, kasutatakse ravimite valmistamisel. Samuti eritavad samblikud aineid, mis aegapidi murendavad ja lagundavad kivimeid.

VETIKATE ÜLDISELOOMUSTUS
Vetikad sarnanevad taimedega, sest nad sisaldavad kloroplaste ja seetõttu ka fotosünteesivad. Kuid nad erinevad selletõttu, et neil puudub taimedele iseloomulik ehitus, neil pole eristunud taimedele omaseid kudesid ja organeid (juuri, varsi, lehti). Vetikaid on mitmesuguse suuruse, kuju ja värvusega. Esineb nii üherakulisi kui ka hulkrakseid vorme. Nende hulkrakset keha nimetatakse talluseks . Vetikad elavad enamasti mõne meetri sügavusel või mulla pindmistel kihtidel või samblikes ja teiste loomade küljes. Vetikat toestab ümbritsev vesi. Kinnituvad põhja haardkettaga.
Vetikad paljunevad enamasti eostega ja suguliselt, harvem vegetatiivselt. Vetikad jaotatakse pigmendi järgi rohevetikateks, pruunvetikateks ja punavetikateks. Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad.
Veekogudes on vetikad esmase orgaanilise aine tootjad, seega on nad toiduahela esimeseks lüliks.

VETIKATE RÜHMAD, NENDE ISELOOMUSTUS
Vetikad jaotatakse pigmendi järgi rohevetikateks, pruunvetikateks ja punavetikateks.
Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad.
Rohevetikad jagunevad niitjateks, üherakulisteks ja hulkrakseteks.
Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes, põhiliselt magevetes. Kuid üherakulisi rohevetikaid kasvab ka märjal mullal, samblas, lumel ning isegi jääkarude karvades. Näiteks koppvetikas, klorella , pleurokokk, kerasviburlane .
Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. Niitjad rohevetikad koosnevad ühest rakureast, mis paljunevad pooldudes ja suguliselt. Sellised on rohevetikatest nt vesijuus, keermikvetikas ja meie rannikuvetes kasvav niitja haruneva tallusega karevetikas .
Hulkraksed rohevetikad näitavad saastatust (karevetikas). Hulkraksed rohevetikad kasvavad madalas vees ja kinnituvad.
Pruunvetikad on kasvult suurimad hulkraksed vetikad (3-6m). Pruunvetikad on rohekaspruunist tumepruuni värvusega. Pruunvetikad armastavad külma, puhast ja soolast merevett. Samuti nad ka fotosünteesivad. Näiteks põisadru, lehtadru .
Punavetikad armastavad sooja, puhast ja soolast merevett. Enamasti kasvavad Vahemeres. Värvus ulatub roosast mustani. Need asetsevad kuni 60 meetri sügavusel. Punavetikatest tuntuim on agarik, millest tehakse marmelaadi ja liimi.

VETIKATE TÄHTSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS.
Looduses:
Vetikad on toiduahela esimene lüli.
Nad rikastavad vett hapnikuga ja fotosünteesivad.
Vetikad on esmase orgaanilise aine tootjad.
Vetikad on toiduks väikestele loomadele ning osaliselt ka vaaladele.
Toitumis-, sigimis - ja elupaigaks väikestele loomadele.
Inimesele:
Veekogu saastatuse hindamine.
Ravimtaimed ( merekapsas ehk lehtadru).
Klorellat kasutatakse laborites uurimisel .
Põlluväetis.
Toit.
Saadakse erinevaid aineid nt jood.
Loomade toit.
Kasutatakse teaduses.

SAMMALDE ÜLDISELOOMUSTUS
Sammaltaimed on kõige lihtsama ehitusega taimed. Neil puuduvad juur ja juhtkude , mis on teistele iseloomulik. Seetõttu on neil ka vee ja muude ainete omastamine raske ja aeglane ning nad ei saa kasvada suureks. Nad kõdunevad altpoolt ja kasvavad ülevalt sama aegselt.
Organid : vars , lehed ( kohastunud vett koguma ja säilitama), risoidid (kinnitub nendega mulda ning hangib nendega vett ja mineraalaineid).
Paljunemine: eoste või puhmastega.
Eoseelniitemastaim, isastaim (arenevad sugurakud )  emasteaime peal hakkab eos arenema.
Liigid: turbasammal , karusammal
Tähtusus: niiskuse hoidajad, huumuse (turba) tekitajad, väikestele loomadele elupaigaks.

SÕNAJALGTAIMEDE ISELOOMUSTUS
Sõnajalgtaimed koosnevad lehtedest, varrest, juurest, risoomist (maa alune vars). Sõnajalg paljuneb eostega. Alguses tekib eelleht , see järel tekivad sugurakud, toimub viljastumine ja areneb uus taim.
Paljunemine: eossüdamekujuline eelleht isassuguorganid emassuguorganid --> viljastumine uus taim
Sõnajalgtaimed jagunevad sõnajalgadeks, osjadeks ja kolladeks.
Enamus sõnajalad kasvavad metsas. Sõnajalal on kahelisulgjad lehed, mis asetsevad korrapärase lehtrina. Samuti on lehed pikad ja suured. Sõnajala lühivars asub aga mullas risoomina, veel on tal ka juur. Sõnajalg on näiteks laanesõnajalg, kilpjalg, Maarjasõnajalg.
Osjad on kuusesarnased taimed. Nende varred on lülilised ja õõnsate sõlmevahedega. Osja lehed on taandarenenud ning nad kasvavad ligi 20 cm kõrguseks. Paljunevad eostega, mis valmivad eospesades ja asuvad varre tipus . Osjad on näiteks konnaosi, põldosi, metsosi.
Kollad on mitmeaastased igihaljad , pika roomava varrega, roheliste väikeste lehtedega metsataimed. Nende roomavad varred, mis kannavad lühemaid tõusvaid või püstiseid külgharusid, on maa peal. Kollal puudub risoom. Kollad kasvavad ja arenevad väga aeglaselt, see tõttu on nad ka looduskaitse all. Nad paljunevad eostega. Kollad on näiteks karukold ja kattekold.

PALJASSEEMNETAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUS
Paljasseemnetaimed on lihtsama ehitusega kui õistaimed, kuna neil ei ole õisi ega vilju . Paljasseemnetaimede hulka kuuluvad puud, harva ka põõsad. Neil taimedel puuduvad õied ja viljad , nende asemel on aga käbid, milles arenevad seemned. Okaspuude lehtedeks on okkad. Enamik okaspuid on igihaljad.
Paljasseemnetaimed paljunevad võõrtolmlemisega. Õite asemel on emas- ja isaskäbid. Männi isaskäbides valmivad tolmuterad. Emaskäbides on aga seemnealgmed, millest pärast tolmlemist ja viljastamist arenevad seemned. Vihmaga langevad tolmuterad maha. Pärast tolmlemist isaskäbid kuivavad. Emaskäbidel sulguvad soomused ning nad jätkavad kasvamist ja arenemist . Kevadel hakkavad seemned idanema. Tõusmed ilmuvad 20 päeva pärast ja nad on pehme idulehega taimed. Paljasseemnetaimed on ühe- ja kahekojalised.
Eestis kasvab ainult neli kohalikku okaspuud : mänd, kuusk , kadakas ja jugapuu .
Eestisse sisse toodud okaspuud: nulg , lehis, elupuu , seeder, mägimänd, ebatsuuga , kanada kuusk.

ÕISTAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUS
Õistaimede hõimkond on kõige liigirikkam. Nad on kõige täiuslikuma ehitusega taimed. Neist ligi 80% on putuktolmlejad.
Õistaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Neil on vedelike transportimiseks erilised sooned – juhtsooned ehk trahheed . Enamik õistaimi on heitlehised või suvehaljad, st nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi. Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi: ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev.
Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede abil.
Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades . Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.
Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm – selles on umbes 240 000 liiki. Nad arenesid ürgsetest paljasseemnetaimedest. Eestis kasvab pärismaisena umbes 1400 liiki õistaimi.
Õistaimed on enamiku taimekoosluste peamiseks osaks. Nad pakuvad toitu, varju ja kaitset paljudele organismidele. Ka inimene kasutab igapäevases elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid liike kasvatatakse toidu-, ilu- ja ravimtaimedena. Lehtpuudest saadakse kütet, ehitusmaterjali, toorainet mööblitööstusele jne. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja ilutaimedena.

TAIMEDE TUNNUSED
Taime on juurtega mullas ja nad ei saa liikuda vabalt ringi. Taim ei vasta tavaliselt keskkonna muutustele ärritusega. Taimed vajavad eluks päikeseenergiat ja mullast saadavat vett ning mineraalaineid. Taimed vajavad süsihappegaasi, et toota hapnikku. Taimed võivad kasvada kogu elu. Taimed koosnevad varrest, juurtest ja lehtedest. Taimed sigivad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Taimed arenevad seemnest, kuis moodustuvad idu ja idujuur . Hiljem toitub noor taim juba mullast ja õhust saadud ainetest. Taimed saavad kasvada vaid seal, kus on neile eluks vajalik valgus ja toitained.
1. Fotosüntees – taimne toitumisviis
2. Roheline – sisaldab kolrofülli
3. Toodavad hapniku
4. Vajavad päikesevalgust, vett, süsihappegaasi
5. Ei liigu aktiivselt
6. Kasvavad piiramatult
7. Organid – vähe: juur, vars, lehed, õis, vili
8. Omane mittesuguline paljunemine

FOTOSÜNTEES JA HINGAMINE
Fotosünteesiks nimetatakse orgaanilise aine valmistamist taimedes päikeseenergia abil. See on keerukas protsess ja enamasti toimub fotosüntees taimelehtedes kloroplastides.
Kõigepealt moodustub kloroplastides suhkur –glükoos. Sellest omakorda tekib tärklis. Tärklis talletub taimes varuainena, mida vajadusel kasutatakse. Fotosünteesi käigus eraldub keskkonda hapnik.
Süsihappegaas + vesi  glükoos + hapnik
Lähteained Saadused
Hingamiseks nimetatakse protsessi, kus glükoosi lagundamisel hapniku abil saadakse energia.
Glükoos + hapnik  süsihappegaas + vesi + energia
Lähteained Saadused
FOTOSÜNTEES
HINGAMINE
orgaaniliste ainete moodustumine,
süsihappegaasi neeldumine,
hapniku eraldumine,
energia talletamine orgaanilistes ainetes,
toimub ainult valguse käes,
toimub kloroplaste sisaldavates rakkudes.
orgaaniliste ainete lagunemine ,
süsihappegaasi eraldumine,
hapniku neeldumine,
energia vabanemine,
toimub nii vaguses kui ka pimedas,
toimub kõigis elusates rakkudes.

LOOMADE TUNNUSED
Loomad on võimelised liikuma ringi ja nad reageerivad keskkonna muutustele ärritusega. Loomad totiuvad orgaanilisest ainest, mida toodavad taimed. Loomad eritavad elutegevuse käigus süsihappegaasi ja lämmastikku, aga vajavad elamiseks hapnikku. Loomad ei kasva kogu elu ja nende keha koosneb paljudest organitest. Loomad sigivad suguliselt ja mittesuguliselt. Loomad arenevad kas moondega või ilma. Loomade järglased vajavad vanemate hoolt ja toitmist. Loomad võivad elada kõikjal, kuna nad vajavad eluks ainult toitaineid ja hapnikku. Nad saavad elada pimedas, sest nad ei vaja eluks valgusenergiat . Loomade keha on kaetud karvade või sulgedega.
1.Enamik loomi elab maapinnal, kuid enamus on ka vees ja lendavad ning nad ei vaja valgust.
2.Loomad saavad vabalt liikuda (jooksevad, kõnnivad, ujuvad , lendavad jne). Liikumine on tähtis, kuna peavad toitu otsima ning vaenlase eest põgenema.
3.Loomad reageerivad kiiresti ärritusele, valgusele , helidele.
4.Loomade toiduks on taimed või teised loomad.
5.Loomad kasutavad hapnikku ja eritavad elutegevuse käigus süsihappegaasi.
6.Looma kehas paiknevad keerulisema ehitusega organid kui taimedel.
7.Loomad sigivad suguliselt või mittesuguliselt, viimast esineb rohkem väiksematel organismidel nt käsnadel.
8.Loomad arenevad moondega või ilma
9.Jaotatakse selgrootuteks ja selgroogseteks loomadeks.
10.Ei kasva piiramatult

TAIMEDE JA LOOMADE VÕRDLUS
Tunnus
Loomad
Taimed
Aktiivsus, liikumine
Loomad on kulgemisvõimelised, mis tähendab, et nad saavad ühes kohast teise liikud.
Ei liigu, vaid on mulla küljes kinni.
Ärrituvus
Loomadele on iseloomulik ärrituvus
Taimed ei vasta tavaliselt puudutustele kiire liikumisega.
Toit
Loomad toituvad valmis orgaanilisest ainest ja nad toituvad taimedest.
Taimed valmistavad päikeseenergia abil orgaanilist ainet.
Hingamine
Loomad eritavad elutegevuse käigus süsihappegaasi ja lämmastikuühendeid. Hingavad sisse taimede poolt valmistatud hapnikku.
Taimed toodavad hapnikku ja kasutavad loomade poolt toodetud süsihappegaasi oma elutegevuseks.
Suurus
Looma suurus on kindlapiiriline ja ta ei kasva kogu elu,
Kasvab kogu elu.
Paljunemine
Loomad sigivad suguliselt või mittesuguliselt.
Taimed sigivad sarnaselt nagu loomadki.
Areng
Loomad arenevad moondega või ilma
Taimede areng algab seemnest
Elukoht
Loomad elavad meresügavustes, maapinnal ja osad lendavad. Ei vaja valgust.
Taimed vajavad oma elukohas valgust ja toitaineid. Seepärast nad ei kasva meresügavuses, kuna seal pole valgust.
Lisa
Loomade järglased kasutavad toiduks teisi elusorganisme, nad vajavad vanemate hoolt.

KÄSNADE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, NÄITED, TÄHTUS
Käsnad on kõige lihtsama ehitusega, liikumatud, sageli kolooniana (erineva kujuga) elavad veeloomad . Nad on loomad, sest toituvad valmis orgaanilisest ainest. Nende keha on pooriline ning nende kehas on mitut tüüpi rakke.
Elupaik: Põhiliselt elavad nad soojas meres või magevees .
Eluviis: kinnitunud millegi külge nt kivi.
Toes : sarvainest niidikesed, räni- või lubiainest nõelakesed.
Seedimine: Kaelusviburrakkudes ja amööbitaolistes rakkudes.
Sigimine : liitsugulised. Esineb nii sugulist kui ja suguta (pungumine) paljunemist.
Muu: Koed ja organid pole eristunud, läbi käsna keha peab pidevalt liikuma vesi.
Käsna keha moodustavad eri ülesannetega rakud: kaelusviburrakud (tekitavad viburite abil veevoolu ja püüavad veest hõljuvaid toiduosakesi), amööbjad rakud (seedivad toitu ja jaotavad toitained kõigi teiste rakkude vahel), tugirakud jt. Ning tema keha avaused ehk poorid, mille kaudu pääseb vesi keha sisemusse . Vesi kannab sinna toidu ja hingamiseks vajaliku hapniku ning viib välja elutegevuse jääkained. Käsnal ei ole kudesid ega elundeid. Samuti puuduvad närvisüsteem, meeleelundis ja erituselundid .
Käsnad sigivad pungumise teel ja sugurakkude abil. Pungumine: keha välispinnal moodustunud pungad jäävad tavaliselt emaloomaga ühendusse, nii moodustuvadki kolooniad . Suguline: viljastatud munarakust areneb ripsmetega ujuv vastne , kes mõneaja pärast kinnitub sobivale kohale veekogu põhjas ja areneb käsnaks. Käsnal arenevad nii emas- kui ka isassugurakud samas loomas , kuid munaraku viljastab siiski teiselt loomalt pärit seemnerakk .
Näited: järvekäsn, pesukäsn, klaaskäsn veenuskorv
Tähtsus: nad on looduse biofiltrid, mis puhastavad vett orgaanilisest hõljumist.

AINUÕÕSSETE EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD, TÄHTSUS
Ainuõõssed on lihtsa ehitusega veeloomad, kelle kehas on üks suur õõs.
Elupaik: magevees ja meredes.
Eluviis: kinnitunult polüübid ja vabalt meduusid.
Nende kehaõõnt ümbritseb kehasein, mille moodustavad välimine ja sisemine rakukiht (mis sisaldavad lihaskiude) ning nende vahele jääv sültjas rakutu mass. Kehaseinas ja suuõõnt ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks.
Seedimine: toimub kehaõõnes.
Närvisüsteem: võrkjalt paiknevad närvirakud, mis omavahel jätketega ühendatud.
Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad.
Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud.
Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt.
Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid .
Hüdra on sale , umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad , millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt.
Meduusid on mereloomad , kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis . Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas
Meriroosid saavad elada seal, kus on piisavalt soolane vesi ning nad elavad polüübina. Nad meenutavad lilleõisi ning elavad merepõhjas üksikute kivide ja kaljude küljes. Merirooside kehasein on paks ja lihaseline, selles pole lubiainet. Meriroosid elavad üksikult.
Korallid on väikesed mõne millimeetri pikkused polüübid. Korallidel moodustab õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett . Korallid elavad enamasti kolooniatena ning nende elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared.
Tähtsus: väikeste loomade elupaigaks.

Usside üldiseloomustus –
Ussideks peetakse tavaliselt kõiki pehme, sageli lülilise kehaga loomi. Paljud sellise vljanägemisega loomad, näiteks putukate röövikud, siiski usside rühma ei kuulu. Ussideks nimetatakse ainult mingi kindla kehaehitusega selgrootuid loomi, nagu lame-, ümar- ja rõngussid. Ussid paljunevad suguliselt . Nad on nii vabad, kui ka parasiitsed loomad. Parasiitussidel on looduses oluline osa, sest nad mõjutavad peremeesloomade elutegevust. Enamasti ei mõju nad kohe surmavalt, vaid nõrgestavad teda. Kõikidel ussidel on pikk kitsjas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa .
29. Rõngussid
Rõngusside keha koosneb lülidest ning üks kõige tuntuimaid rõngusse on vihmauss . Vihmaussi keha koosneb eesosast, tagaosast ning vööst. Nende naha, mida nimetatakse epiteeliks, all paikneb ringlihaskiht ning pikilihaskiht. Epiteel koos lihaskihtidega moodustab kehaseina ehk nahklihasmõigu, mis on usside toeks. Selle alla jääb vedelikuga täidetud kehaõõs, kus paiknevad siseelundid. Nahk on limanäärmeterikas ning sellel pole selgelt nähtavaid jätkeid kuid iga lüli külgedel asetsevad paarikaupa väikesed harjakesed . Vihmaussid on liitsugulised, neil on nii isas - kui ka emassuguorganid. Paaritumise ajal vahetatakse seemnerakke. Vahetult pärast seda hakkab vööpiirkond eritima ohtralt lima, millest moodustatakse torukujuline kookon . Areng toimub moondeta. Vihmaussid liiguvad kuju muutes (ringlihaste kokkutõmbel muutub ta pikaks ja peeneks, pikilihaste kokkutõmbel lüheneb). Veel on rõngussid mudatuplased , kes elavad saastunud veekogude põhjas, kaanid (lamekaan, hobukaan , kalakaan), kes elavad enamasti mageveekogudes ning toituvad väikstest selgrootutest ning verest.

Ümarussid
Ümarussidel on pikk silindriline keha. Enamusi on võimalik näha vaid mikroskoobiga kuid on ka suuremaid . Keha katab kutiikula . Ümarussil puuduvad vereringe - ja hingamiselundid . Ümarussi seedeelundkond on suu, neel , sooltoru ja pärak. Nägemiselundid ümarussil puuduvad. Paljud neist elavad vees ja mullas, suur osa on aga taime- ja loomaparasiidid. Nad on tähtsad lagundajad looduses toimuvas aineringes. Inimeses elavad parasiit -ümarussid on nt liimuksolge ja naaskelsaba. Liimuksolge toitub peremehe (selgroogse looma) soolesisust. Et nakatumisest hoiduda, tuleb pesta käsi ning toorelt söödavaid vilju. Nad sigivad suguliselt. Nende arengukäik on muna, vastne ja täiskasvanud isend.
Liimulksolkme areng –

Kui solkme muna satub toiduga inimese soolde , väljub sellest vastne. Seejärel puurib ta enast kiiresti läbi sooleseina veresoonde.

Edasi kandub ta koos verega kopsu. Mõnda aega elab vastne kopsus, kus toitub verest ja kopsukoest.

Täiskasvanud vastne liigub kopsust neelu. Inimene neelab ta alla ja vastne jõuab läbi mao soolde.

Sooles areneb temast uus isas- või emasuss. Emasuss muneb munad, kuid need ei saa seal kohe areneda.

Soolest väljunud muna peab 2 nädakat õhu ja niiskuse käes viibima, kuni munas areneb vastne. Alles siis võib ta uut peremeest nakatada.

Lameussid
Lameussid on kõik väga lameda kehaga, nende keha pikkus ulatub mõnest millimeetrist kuni 10 meetrini ( paeluss ). Enamik lameusse elavad parasiitidena teiste loomade sees. Keha on kaetud vastupidava kattega , mis kaitseb neid peremeesorganismi seedenõrede eest. Kõige pikemad lameussid on paelussid .
Maksa- kakssuulane - maksa-kakssuulasel ehk maksakaanil on lülistamata keha, ning ta sarnaneb välimuselt puulehega. Ta toitub erinevate rohusööjate (veiste, lammaste , kitsede jt) maksast. Selle külge kinnitumiseks on tal kaks nn suud ehk iminappa. Inimene võib temaga nakatuda jõe- või järvett juues või luhakarjamaalt rohukõrt suhu pannes.
Paelussid – Paelusse on palju liike. Nt nudipaeluss , nookpaeluss ja laiuss . Nad võivad elada ka inimese sooles. Pikemad neist on kuni 10 meetrised ning nende keha eesotsas asub iminappadega päis, mille abil uss kinnitub soole seinale. Päisest tagapool kasvab paelussil uusi kehalülisi pidevalt juurde. Seedeelundid neil puuduvad, kuna toituvad juba seeditud toidust, mida imendavad kogu keha pinnaga. Paelussil on igas kehalülis üks komplekt sigimiselundeid. Arenemiseks vajavad nad veel vaheperemeest, kus areneb nende vastne. Nudipaelussi vaheperemees on veis , nookpaelussil siga, laiussil kala. Inimene nakatub nendega toorest või vähekuumutatud liha süües. Kõige enam nakatutakse laiussiga.
Nudipaelussi elutsükel –

Veis sööb munad koos rohuga

Veise sooles areneb munast vastne, kes liigub lihastesse

Lihastest areneb põiekujuline vastne ehk põistang (4-5 mm pikk)

Inimene nakatub temaga pooltooresst liha süües

Paeluss kinnitub päisega inimese soole külge

Soole sisust toitudes uss kasvab ja igas lülis arenevad munad

Valminud munadega ehk küps lüli eraldub

Munad satuvad koos väljaheidetega maapinnale

Limuste üldiseloomustus –
Limuste hulka kuuluvad teod, karbid ja peajalgsed . Paljudel limustel on arenenud keha kaitsev koda. Kõikidel peajalgsetel on mantel , lõpused (maismaa omadel kops ), koda (peajalgsed on enamik kojata, kuid osadel on siiski naha all õhuke plaatjas toes) ja jalg, mis on peajalgsetel kombitsateks muutunud. Peajalgsed ja karbid on lahksugulised, teod aga liitsugulised.

Teod
Kõige levinum tigu eestis on kiritigu. Tema keha kaitsva koja all on eriline nahakurd ehk mantel, mille eritisest moodustubki koda. Koja alumises osas on avamus ehk koja suue, millest sirutub välja jalg ning kombitsatega pea. Teo liikumist soodustavad limanäärmed, mis eritavad lima, et tigu talda kokku tõmmates lihtsamini liikuda saaks. Kõhu all asuva jala tõttu nimetatakse neid kõhtjalgseteks. Nälkijad on kojata teod.
Teo välisehitus – Koda, tugevdatud lubiainega ning ohu korral võib tigu sinna sisse tervenisti peitu pugeda. Koja all asub mantel. Tallast, millega tigu ka kombib, on eristunud pea, millel on kaks paari kombitsaid. Eesmiste kombitsatega tigu kombib ning tagumise kombitsapaari otsas asuvad silmad.
Teo siseehitus – Teol on väike peaaju ning kehas ja tallas on närviväädid(õ lk 32 on pilt nendest ). Tigu kombib peamiselt kombitsate ning tallaga. Silmadega eristab tigu ainult valgust ja varju, kuju ta ei näe. Tigudel on avatud vereringe ning veri on neil veidi sinaka tooniga. Selle paneb liikuma selgmises osas paiknev süda. Südamest juhivad veresonned vere elundivahelistesse õõnsustesse. Andnud kudedesse ära toitained ja hapniku ning rikastanud need süsihappegaasiga, koguneb veri uuesti veresoontesse ja liigub läbi kopsu tagasi südamesse. Teo seedeelundkond algab pea alapoolel paikneva suuga . Suuõõnes on hõõrel (kitiinhammastest koosnev riivitaoline elund), millega tigu toitu hangib ning peenestab. Toit seeditakse maos ja sooltorus, mis asuvad spiraalses kojas . Kiriteod söövad taimelehti ja küopsenud vilju. Maismaateod hingavad kopsudega, veeteod aga lõpustega.
Paljunemine – Teod on lahksugulised. Kehas asuvas sugunäärmes valmivad nii seemne- kui ka munarakud . Teod vahetavad paaritumise ajal seemnerakke ning munad muneb tigu mulda.

Karbid
Karbid saavad elada ainult vees. Eesti mageveekarpidest on kõige suurem järvekarp. Karpi katab lubiainest kaheosaline koda, mis on ühendatud elastse sidemega. Ta avab ja suleb koda eriliste sulgurlihaste abli. Need on nii tugevad, et kinnist karpi pole võimalik kätega lahti tõmmata. Koja all on mantel, mis ümbritseb karbi keha. Nad hingavad lõpustega ja toitu saavad läbi mantliõõnest liikuvast veest. Karbi tagaosas on kaks avaust, mis jäävad avatuks ka siis kui karp koja sulgeb – väljavooluava, mille kaudu liigub karbist vesi välja, kandes ära karbi jäägid ja sissevooluava, mille kaudu liigub vesi koos selles hõljuvate organismidega mantlihõlmade vahelisse õõnde. Karbil on ka jalg, mille ta koja poolmete vahelt välja surub ja millega ta ennast veekogupõhjas edasi lükkab ja kombib. Karp liigub 20-30 cm tunnis. Karbi seedeelundkond algab suuavaga, kuhu lõpused suunavad läbi sissevooluava tulnud organismid ning orgaanilise aine osakesed. Karpide tähtsamad meeled on kompimis- ja maitsmismeel . Karpidel pole silmi. Järvekarbid on lahksugulised ning hakkavad sigima sügisel. Emaskarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna ja isaskarp eritab seemnerakud mantliõõne, kust need veevooluga emaskarbi juurde liiguvad ning munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp , südakarp, balti-lamekarp ja liiva-uurikkarp. Kõige suurem karp on rõõneskarp (mitte eestis), mis võib kasvada üle 1m pikaks ja kaaluda 250 kg. Tähtsus - karbid filtreerivad vett, toiduks mitmesugustele merelindudele.

Peajalgsed
Peajalgsed on kõige suuremad ja ühed targemad selgrootud . Nende hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad (pilt lk 41) ja kaheksajalad . Enamik peajalgseid on välise kojata kuid osaldel neist (nt seepiatel ja kalmaaridel) on naha all õhuke plaadikujuline sisemine toes. Peajalgsete jalg on muundunud iminappedega varustatud kombitsateks, millega nad püüavad saaki ja kaitsevad end. Saagi purustamiseks on neil papagoi noka taolised lõuad. Suuõõnes paikneva hõõrlaga hõõruvad nad saagi enne allaneelamist peeneks. Peajalgsetel on täiuslikum närvisüsteem kui teistel limustel. See võimaldab keerukalt käituda, kiiresti ujuda ja kiiresti muuta oma kehavärvi, et märkamatuks jääda. Neil on hästi arenenud meeleelundid ja suured silmad. Nad suudavad eristada ka eseme kuju. Meelerakud paiknevad kombitsatel ning nendega tunnevad nad hästi lõhna ja maitset . Peajalgsetel on kehas tindinääre, mis paikneb soole tagaosa lähedal ja on sellega ühenduses. Vajadusel paiskavad nad välja portsu tumedat ainet, mis muudab vee sogaseks. See võimaldab vastase eest põgeneda või saaki jahtida. Kõik peajalgsed on röövloomad. Peajalgsed on lahksugulised. Isasloom asetab oma kombitsa abil seemnerakud emaslooma mantliõõnde. Kui emasloom muneb, toimub ka rakkude viljastamine . Nad asetavad munad merepõhjale ja valvavad neid. Peale järglaste koorumist nad surevad.
Kalmaarid ja seepiad – neil on 10 kobitsat. Kalmaari keha on koonusekujuline, seepia oma veidi lame ning tema külgedel on ujumiseks lai uimeriba. Mõlemad toituvad kaladest ja ujuvatest selgrootutest
Kaheksajalad – neil on pirnjas uimedeta keha ning kaheksa ühesuurust kombitsat. Nad elavad merepõhjas ja toituvad seal elavatest loomadest. Nad varitsevad saaki, sest jälitamiseks on nad kehvad ujujad.
Peajalgsed liiguvad raketi põhimõttel, kalmaarid isegi kuni 40 km/h. Loom imeb vee mantliõõnde. Siis suruvad mantli lihased vee jõuliselt välja, mis lükkab looma edasi.

Lülijalgsete üldiseloomustus –
Lülijalgsed on suurim loomahõimkond, mis jaguneb vähkideks ehk koorikloomadeks, ämblikulaadseteks, putukateks ja hulkjalgseteks. Lülijalgsetel on lüliline keha ja lüllised jalad. Keha katab tugev kitiinkest . Lülijalgsed elavad kõikjal ja neid on ka parasiitseid liike. Lülijalgsete toese moodustab lubisooladega tugevdatud kitiinkest. Vereringe on avatud. Lülijalgsetel on süda ja mõned veresooned . Närvisüsteemi kuuluvad arenenumatel aju ja hästi arenenud meeleelundid ja kõhtmine närvikett. Nende seedeelundid on pärakuga lõppev sooltoru, osadel maks ja maos kitiinhambad).

Jõevähi eluviisid , välis- ja siseehitus, paljunemine ja kaitsmise vajadus
Jõevähk on üks suuremaid jõgedes ja järvedes elavatest vähkidest. Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik , tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad , sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu , sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Hingamiselundid on lõpused, mis on pearindmiku seljakilbi all, keha külgedel. Nende ülesanne on vees oleva hapniku juhtimine verre ja süsihappegaasi eemaldamine verest. Jõevähi närvisüsteemi kuuluvad peaaju, kõhtmine närvikett. Kõige tähtsamad meeled on kompismis-, haistmis- ja maitsmismeel. Kompimiselundid on tundlad, jäsemed. Näevad liitsilmadega objektide kuju, kuid mosaiikselt. Jõevähk on lahksuguline loom. Emasvähi tagakeha on laiem kui pearindmik. Isastel valmivad seemnerakud, mille nad kleebivad kokku vorstikesteks ja kinnitavad need emaslooma tagakeha alla. Emasel valmivad sügisel tagakehas munad. Viljastumine toimub vees ja see on kehaväline. Vastsed veedavad talve ema jalgade küljes. Kevadel kooruvad vastsed. Kasvamise ajal kasvab nende selga uus kitiinkest (seda nimetatakse kestumiseks). Suguküpseks saavad jõevähid 10cm pikkuselt. Jõevähki tuleb kaitsta, kuna neile on kehtestatud alammõõt. Alla 10cm pikkusi vähke ei tohi püüda, kuna nad ei ole veel jõudnud järglasi saada. Jõevähi püügiriistade kaudu levitavad inimesed vähikatku.

Vähkide mitmekesisus ja tähtsus –
Vähke on palju liike. Kõige suurem mageveevähk on jõevähk. Temast suuremad on aga sarnase välimusega homaarid ja langustid, kes elavad soolastes ookeanide madalamates kohtades. Homaari kaal võib ulatuda kuni 9 kilogrammini. Vähkide sugulased on sabata, ovaalse kujuga krabid. Nende keha peamise osa moodustab tugeva ja laia kilbiga kaetud pearindmik. Jalad on pikemad ning tugevamad kui jõevähiomad. Krabidel on sõrad nii enesekaitseks kui ka saagi haaramiseks. Läänemere randadele eksib harva ära mõni villkäppkrabi. Soojades meredes elavad ämblikkrabid, kelle väljasirutatud jalgadega keha pikkus ulatub 4 meetrini. Vähid on osavad maskeerujad. Erakvähid poevad tagurpidi tühja teokoja sisse, mis ta tagakeha kaitseb. Paljud krabiliigid istutavad oma kilbile vees elavate käsnade tükikesi, mis kasvavad kolooniateks ja hiljem katavad tervet koda. Nii maskeerununa võib krabi julgemini ringi liikuda. Vähkidel on ka väiksemaid sugulasi nagu vesikirp ja aerjalaline, kes kuuluvad planktonite hulka. Nad on mõne millimeetri suurused ja söövad vees hõljuvaid toidukübemeid ning on ise paljudele kalamaimudele ja teistele veeasukatele toiduks. Ainukesed vähid, kes maismaal elavad on keldrikakandid. Nad on lamedad ja ovaalsed ning suudavad elada niisketes paikades nagu nt keldris , kõdus, puunottide all vms.

Ristämbliku eluviisid, välis- ja siseehitus, paljunemine -
Ristämblik on loomtoiduline putukas, kes püüab saaki mürgiga. Ristämblikiku on mürk ei mõju inimestele. Ristäblikul võib eristada tagakeha ja pearindmikku, mis on väiksem kui tagakeha. Pearindmikule kinnituvad kaheksa pikka karvast jalga, millega ta kõnnib ja koob võrku, mille jaoks ta saab niiti tagakehal asuvatest võrgunäsadest. Tunnalde asemel on suised : lõugtundlad ja lõugkobijad. Lõugtunnaldega haarab ta saagi, millesse seejärel surub surmavat mürki. Lõugkobijad on aga kompimiseks ja saagi kinnihoidmiseks. Ristämblikul on 8 liht-silma, kuid tal on halb silmanägemine ja ta eristab vaid liikuvat saaki. Kõige tähtsamad meeled on ämblikul nägemine ja kompimine . Ämblik kombib peamiselt lõugkobijate ja jalgadega, mille abil ta tunneb võrguniidi võnkumist, kui saak on sinna kinni jäänud. Tal asuvad ka üle keha kompekarvakesed. Ämblikul on avatud vereringe. Torukujuline süda pumpab verd mööda veresooni mööda keha laiali, varustades seda hapnikuga. Ämblik hingab raamatkopsude ning hingamistorudega. Raamatkopsud koosnevad paljudest lehekestest ning õhk pääseb sinna tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Hingamistorud ehk trahheed, mis asuvad ka tagakehas, juhivad õhu otse siseelundite juurde. Ämblik seedib toitu kheast väljas (kehaväline seedimine). Ta mähib püünisvõrku kinni jäänud söögikõlbliku saagi peale mürgitamist võrku ja eritab temasse seedenõret. Kui see on kookoni sisemuse vedelaks seedinud, imeb ämblik poolseeditud vedela toidu sopilisse pugusse. Osa pugu jätkedest ulatub isegi jalgadesse. Nii saab ämblik koguda palju toitu ja seda järk-järgult sooles edasi seedida.
Ämbliku siseehitus – silmad, peaaju, närvisüsteem, pugu, veresoon, pikk torukujuline süda, sugunääre, erituselunditeks on peened torukesed, mis asuvad tagakehas ja suubuvad tagasoolde, pärak, võrgunäsad, trahheed, raamatkops.
Ämblikud on lahksugulised. Emane ämblik on tavaliselt palju suurem kui isane . Pärast paaritumist isane ämblik sureb ja emane hakkab munade jaoks võrguniidist kookonit kuduma . Ämblik muneb munad kookonisse, kannab seda natuke aega endaga kaasas ja siis jätab selle varjulisse kohta. Ämblikel on otsene areng. Sünnikohast eemale jõudmiseks kasutavad ämblikud oma esimest võrguniiti, mis õhuvooluga kaugele kandub.

Ämblikulaadsete mitmekesisus –
Hiidämblik on kuni 2,5 cm pikkune ämblik, kes ei koo võrku ja elab kaldataimestikus. Ta püüab saaki jälitades või luurates. Neil on selle jaoks terav nägemine (25 cm kaugusele näevad). Hiidämblikke leidub ka eestis. Krabiämblikud sarnanevad välimuselt krabiga. Nad on kollakat või punakat värvi ja nad püüavad õiel putukaid. Võrku nad ei koo, nad aritsevad saaki. Maailma suurimad ämblikud, linnutapikud, elavad vihmametsades ja võivad kasvada kuni 10 cm pikaks. Linnutapikud ei koo võrku, nad söövad tigusi, väikseid sisalikke, hiiri ja eriti linnupoegi. Enamus linnutapikutest ei ole inimestele ohtlikud kuid osade liikide mürk on isegi tappev. Nad kaitsevad ennast tagajalgadega tagakehalt karvu hõõrudes, mis nt inimese nahale sattudes tekitab valu ja ärritust. Vesiämblikud elavad vee all õhumulli sees, mida nad tekitavad oma karvase kehaga sinna õhku tassides.
Maailmas elab peale ämblike ka veel teisi ämblikulaadseid, kes on väljanägemiselt väga erinevad. Nende hulka kuuluvad ka näiteks skorpionid ja lestad
Koibikud sarnanevad ämblikega kõige rohkem. Neil on väike ovaalne lülistumata keha ja väga pikad jalad. Nende keha on ainult üheosaline. Nad ei koo võrku ja nad toituvad väiksestest putukatest ja selgrootutest loomadest.
Skorpionid elavad enamasti sooja või kuuma kliimaga maades. Nad tegutsevad põhiliselt öösiti, päeval varjavad nad end kivide all või koobastes. Skorpionid meenutavad vähki, kuid nad on ämblikulaadsed. Nad kaitsevad end sõrakujuliste lõugkobijatega, millega nad haaravad ka saaki. Nad söövad väiksed putukaid ja ämblikke. Tagakeha tipus asuva mürgiastlaga surmab ta oma ohvri, rebib selle tükkideks ja imeb tühjaks.
Kõige arvukamad ämblikulaadsed on aga lestad. Lestad on väikesed ämblikulaadsed, kes võivad olla nii parasiidid kui ka vabad olendid. Taimelestad koovad taime peale võrku. Mullas elavad erkpunased lestad ( sametlestad ). Vees on vesilestad (ka punane). Puugid on kõige suuremad lestad ja toituvad koomade verest ning selleläbi levitavad haigusi (puukborrelioos ja puukensefaliit). Emased puugid imevad verd. Inimese külge tulevad puugid rohukõrtelt.

Putukuate iseloomustus, välis- ja siseehitus –
Putukad on lülijalgsed loomad, kelle keha koosneb east , ringmikust ja tagakehast ning kel on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul liikidel ka tiivad. Putukad on kõige arvukam loomarühm maal. Vereringe on avatud ja sinna kuuluvad mitmekambriline süda ja veresooned. Vereringe ei osale hapniku laiakandmisel. Närvisüsteemi kuuluvad peaaju, kõhtmine närvikett. Seedeelundkonda kuuluvad suu, neel, söögitoru, pugu, magu, soole umbjätked, tagasool. Erituselunditest on eritustorukesed ja pärak. Putukad hingavad trahhede ning hingeavadega. Need haruneved putuka sees väiksemateks torudeks ning läbi nende liigub hapnik. Tiibu ja tagakeha liigutades pumpab putukas hapnikurikast õhku trahheedesse ning süsihappega rikastunud õhu kehast välja.

Putukate paljunemine –
Emasel putukal on muneti ja munasarjad. Isasel on seemnesarjad. Putukad on lahksugulised ja neil toimub kehasisene viljastumine. Putukad munevad kevadel. Putukad arenevad moondega. Nende vastsed võivad elada nii maismaal kui ka vees. Vaegmoondega arenevad tirtsud ja lutikad . Vaegmoondega arenetakse muna > vastne > täiskasvanu. Esialgu tiibu pole. Täismoondega arenevad kiilid , mardikad ja kärbsed. Täismoondega areng toimub : muna > vastne > nukk > valmik . Valmiku ülesanne on paljuneda. Röövik õgib ennast täis ja talle kasvab ümbe kõva kest, siis ta muutub nukuks ning talvitud selle kesta sees. Igal liigl on erinevad arengutingimused.
41 . Putukate seltsid ( mardikalised , liblikalised , ehmestiivalised ) –
1) Mardikalised toituvad mitmekesiselt ning nende elukoht on mitmekesine . Mardika keha on paks ja jässakas, selle eesosa kaitseb tugev kilp. Kere ja jalad on kaetud kitiinkestaga. Tal on 2 paari tiibu, millest esimene paar (kattetiivad) on tugev ja kõva, aga teine paar (lennutiivad) on kilejas ja kokku volditud. Mardikatel on haukamissuised. Nad arenevad täismoondega (muna>tõuk>nukk>valmik). Osad mardikad on kohastunud elama vees. Tuntuimad veemardikad on ujurid ja kukrikud. Nende silma ülemine osa on kohastunud nägemiseks õhus ja alumine vees. Veel mardikalisi : kartulimardikas , maipõrnikas, lepatriinu, pähklikärsakas,erinevad sikud ( puidukahjurid ).
2) Liblikaliste kahte paari tiibu katavad soomused. Neil on sale keha ja peened jalad. Liblikatel on tavaliselt kirevad tiivad. Neil on suistest arenenud imilont, millega ta toitub õienektarist. Liblikad arenevad täismoondega. Liblikaid saab jaotada päevaliblikateks, kes tegutsevad päeval ja on suured ning kirevad (koerliblikas, paabusilm), ja hämarikuliblikateks, kes tegutsevad öösel ja on tagasihoidlikud ning väikesed, näiteks pärnasuru, koiliblikas. Liblikad arenevad täismoondega – Nad munevad munad taimedele, millest munast kooruvad ussikujulised röövikud. Munast arenevad vastsed on välimuselt ja eluviisilt vanematest erinevad. Nad toituvad kogu aeg, kuni nad saavad täiskasvanuks ning areneb nukk, kellest omakorda areneb liblikas . Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks.
3) Ehmestiivalised - Puruvanade vastsed elavad väikestes kivikestest kokku kleebitud koorikus. Nad toituvad taimedest ja pisikestest selgrootutests. Puruvanade valmikud on tagasihoidliku välimusega ning nad lendavad kohmakalt. Nende tiibu katavad peened karvad – ehmed, mistõttu kutsutaksegi neid ka ehmestiivalisteks. Puhkeolekus asetavad nad tiivad kausjalt tagakehale . Need ehmestiivalised, kes ei ehita endale koda, koovad saagi püüdmiseks vette püünisvõrgud. Ehmestiivaliste vastsed elavad vees.
42. Putukate seltsid (kiililised, kiletiivalised , kahetiivalised ) –
1) Kahetiivalised on putukad, kellel on 2 tiiba. Teine tiivapaar on muutunud sumistiteks. Kahetiivalised arenevad täismoondega. Nad toituvad veedelast toidust. Neil on jässaakas keha ja nad on päevase eluviisiga, näiteks kärbes. Kärbse vastne on vagel . Kärbsed munevad orgaanilise aine peale. Nende maitsmismeel on talla all. Toakärbes levitab haigusi. Kärbsed sigivad suvel 10 põlvkonda. Kahetiivalised on ka sääsed, kes arenevad täismoondega. Sääsed on saleda kehaga ja pikkade jalgadega. Isased sääsed toituvad õienektarist. Emased sääsed imevad verd. Sääskedel on õhuke kitiinkest ja seetõttu nad liiguvad ringi enamasti öösel, kuna päike kuivatab neid. Suuremaid verd imevaid sääski nimetatakse pistesääskedeks. Surusääsed on putukad, kes imevad ainult nektarit. Sääsed ja kärbsed on enamasti parasiitsed.
2) Kiletiivalised on putukad, kellel on 4 kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised . Neil on 2 liitsilma ja lihtsilmad. Kõrgelt arenenud liikidel nagu mesilastel ja herilastel on astlad , neid nimetatakse astlalisteks. Osad kiletiivalistest on karvkattega. Nad elavad koos suurte peredena. Kõikidel on pesas oma ülesanne. Kiletiivalised on näiteks sipelgad , kelle pesas on ka tööjaotus. Sipelgapesa saab alguse ühest emasest. Kiletiivalised jagunevad kolmeks: lehevaablased, munetilised ja astlalised ( mesilased , herilased). Mesilastaru saab alguse ühes merilasemast, kelle ülesandeks on munemine. Pesas on 1000 isasmesilast ehk leske, kelle ülesanne on emasmesilase viljastamine. Mitmekümnetuhande töömesilase ülesanne on mett koguda ja pesa kaitsta. Herilased, sipelgad ja mesilased on ühiselulised loomad (saavad elada ja tegutseda ainult koos liigikaaslastega).
3) Kiilid on saleda ja pika tagakehaga putukad. Kiilidel on 2 suurt liitsilma, millega ta näeb kuni 10m kaugusele. Kiil ei saa tiibu oma seljale kokku voltida. Ta hoiab neid kas kere kõrval ( tondihobu ) või siis kokkupandid (vesineitsik). Kiilid on ühed kiiremad ja osavamad lendajad putukate riigis. Kõik kiilid toituvad väiksematest putukatest. Kiili vastsed arenevad veekogudes. Nad on röövtoidulised ja haaravad oma saaki spetsiaalse püünismaski abil. Kiilid on näiteks sinikiil, vesineitsik ja tondihobu.
43. Okasnahksete iseloomustus, eluviisid, paljunemine, rühmad –
Okasnahkseid jaotatakse meritähtedeks, merisiilikuteks ja meripuradeks.
Meritäht – tähekujuline keha, millel pole pead. Piki külgi ulatuvaid jätkeid nimetatakse kiirteks. Tavaliselt on neil 5 jätke, kuid mõnel liigil esineb ka rohkem. Nende nahas on lubiogad, mis kinnituvad naha all olevate lubiplaadikestest toesele. Meritähed on enamasti punased või sinised. Meritähel paiknevad iga kiire tipus silmad. Ta näeb halvasti, kuid tajub seda, kus on valgem ja kus pimedam. Silmade ümber paiknevad neil lühiksed kombitsad, millega nad lähimat ümbrust uurivad. Kompimismeel ongi neil kõige paremini arenenud. Meritäht liigub mööda merepõhja kiirte alapoolel olevate jalakestega. Tal on mitusada torukujulist jalakest, mille otsas on iminapad. Meritähe kehas on mereveega täidetud torusüsteem. Vesi pääseb sinna läbi seljal oleva ava. Vee pumpamisel jalaksestesse hakkavad need liikuma. Meritäht sööbr koralle , limuseid, väikeseid usse jt, kes ei suuda kiiresti liikuda. Väikse saagi neelab ta tervenisti aga suurema saagi seedib ta väljaspool keha, selle ümber mao sopistamisel. Meritäht areneb moondega. Emasloom ja isasloom eritavad munarakud ja seemnerakud vette, kus toimub viljastamine. Munast areneb vastne, kes erineb täiskasvanud meritähest ning saab kiiressti ujuda. Vastne teeb läbi moonde ning laskub merepõhja.
Merisiilik – Enamik merisiilikuid on poolkerakujulised ning meenutavad nõelaapatju. Neil on kokku kasvanud lubiplaatidest toes. Sellele kinnituvad pikad teravad lubiokkad. Merisiilik saab igat okast eraldi liigutada. Läbi skeletiavade ulatuvad välja merisiilikute peened pikad jalakesed. Ta kasutab liikumiseks nii neid kui ka okkaid. Merisiilikud asuvad suuga vastu merepõhja. Suurte viieosalise lõugadega tükeldavad nad taimi ja kraabivad merepõhjast vetikaid.
Meripura – Meripurad meenutavad välimuselt kurki. Nad elavad merepõhjal. Neil om paks, arvukate näsadega limanäärmeterikas nahk ja pehme lihaseline keha. Lubiokkaid ja naga all suuri lubiplaate neil pole. Nõrgad torujad jalad. Liigub lihaste ning nahanäsakeste abil. Nad toituvad mudast leiduvast orgaanilisest ainest. Suu ümber paiknevate haruliste kombitsatega ammutavad nad suhu põhjamulda ja liiva. Neil on ruumikas sooltoru. Sellel on toitainete imendumiseks suur pind, mistõttu loom saab omastada mudas ja liivas leiduva vähese toidu. Nad liiguvad vähe.
44. Selgrootute loomade iseloomustus –
Selgroogsete toes paikneb keha sisemuses. See on luuline ja koosneb jäsemeluudest, koljuluudest, lülilisest selgroost ja kaladel ka uimedest. Närvisüsteemi kesked osad on aju, mis on keerulise ehitusega ja paikneb selja poolel. Süda paikneb kõhtmisel poolel ning on 2 kuni 4-osaline. Vereringe on suletud, veri voolab veresoontes. Selgroogsete lihastik on tugev ja massiivne ning moodustab siseelundite kaitseks polstri.
45. Selgrootute loomade iseloomustus –
Selgrootud loomad on loomad, kellel puudub selgroog . Selgrootud on käsnad, ainuõõssed, ussid, limused , lülijalgsed. Selgrootutel on välistoes, mis on kitiinainest või lubiainest. Selgrootutel on närvisüsteemist kõhtmine närvikett ja närvitängud. Selgrootute vereringe on avatud. Süda asetseb kõhu pool. Nende veres ei ole hemoglobiini ja seetõttu on nende veri sinakas . Lihased asetsevad kimpudena, aga neid on vähe. Selgrootute keha ei kata nahk. Silmi võib olla mitmeid ja erineva ehitusega. Selgrootute kuulmiselundid on igal liigil erinevad. Maitsmiselund ei ole suuõõnes. Kombivad tunnaldega, kombitsatega. Paljunevad vegetatiivselt, kuna nad on madalalt arenenud. Selgrootuid on ligi 10 miljonit, mitmeid kordi rohkem kui selgroogseid .
46. KALADE ÜLDISELOOMUSTUS
Kalad on vee-eluks kohastunud selgroogsed loomad. Kala keha on valdavalt lapik, külgedelt kokku surutud. Kala keha (nahka) katavad sarvjad soomused. Kehapinna muudab libedaks nahas paiknevate limanäärmete poolt eritatud lima. Kalad liiguvad vees oma keha kord ühe, kord teise külje suunas painutades. Liikumisele aitavad kaasa kehal paiknevad uimed, eriti tugev on sabauim. Ujumist soodustab kehaõõnes asuv ujupõis.
Kala luustik on toeks kerelihastele ja kaitseks siseelunditele. Selle põhiosadeks on kolju , lüliline selgroog, uimeluud ning selgroolülidele kinnituvad roided .
Närvisüsteemi põhiosa moodustavad koljuõõnes asuv peaaju ning selgrookanalis kulgev seljaaju. Selgroo lülist väljuvad närvid lihastesse, nahapinnale ja teistesse elunditesse.
Kaladel on hästi arenenud haistmis- ja maitsmismeel ning vee võnkumisi tajuv küljejoon. Kalad hingavad lõpustega, juhtides nende vahelt vett läbi. Lõpused paiknevad pea tagaosas lõpusekaane all.
Vereringeelundkonna moodustavad süda ning veresooned. Kalal on üks vereringe. Kala süda koosneb kahest järjestikku asetsevast kambrist – kojast ja vatsakesest. Süda pumpab hapnikuvaese vere lõpustesse, kus see rikastub hapnikuga ja suundub edasi kehasse. Vere ülesanne on hapniku ja toitainete viimine keha kõikidesse osadesse ning sealt süsihappegaasi ja jääkainete eemaldamine.
Kalad on lahksugulised. Emaskala munasarjades valmivad munarakud ning isaskala seemnesarjades valmivad seemnerakud. Sigimisperioodil heidetakse muna- ja seemnerakud sobivas kohas vette. Vees toimub viljastamine. Areng on moondega. Munarakust areneb vastne, kes muutub hiljem maimuks. Esialgu toituvad kõikide kalaliikide maimud väikestest veeorganismidest, hiljem muutuvad siis röövkaladeks või lepiskaladeks, olenevalt oma liigist.
Kalalaadsed loomad jaotatakse nelja suurde rühma, millest levinumad on sõõrsuud, kõhrkalad ja luukalad .
Sõõrsuud on maduja kehaga ning suu asemele on arvukate sarvjate hammastega suulehter. Nad toituvad elusatest loomadest ja laipadest. Eestis elab jõesilm.
Kõhrkalad on võrreldes luukaladega algelisema ehitusega. Nende toes moodustub kõhrest. Luukude kehas puudub ning nende hulka kuuluvad haid ja raid.
Kalad on kohastunud eluks kas ainult magevees või merede soolases vees.
47. KAHEPAIKSETE ÜLDISELOOMUSTUS
Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Kõik tuntumad kahepaiksed on konnad . Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid elab maakeral üle 3000 liigi, neist Eestis 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad
Neil on lühike jässakas keha ja pikad jäsemed, eriti tagajäsemed. Jäsemete pikkade varvaste vahel on vees ujumiseks vajalikud nahakurrud ehk ujunahad. Konna nahk on õhuke ja soomusteta, kuid arvukate limanäärmetega. Osadel on limanäärmed muutunud mürginääremeteks.
Luustik : jäsemed koosnevad paljudest luudest. Neil on nii esi jäsemeluud kui ka taga jäsemeluud. Kahepaiksete kolju on lai ja jäme. Selgrooga (lühike) ja koljut ühendab üks kaelalüli ning see võimaldab konnal pead tõsta ja langetada pead. Konna skeletil kaitseb tema siseelundeid rinnaluu.
Kahepaiksed hingavad maismaal läbi niiske naha ja vees kopsudega.
Kahepaiksetel on kaks vereringkonda : kopsuvereringe ja kehavereringe . Kolmekambrilist südant läbib segaveri . Kahepaiksed ei suuda hoida oma kehas ümbritsevast keskkonnast kõrgemat kehatemperatuuri ja seega on nad kõigusoojased. Seede-, eritus - ja sigimiselundite juhad avanevad konnadel soole tagaosa laiendisse ehk kloaaki. Konnad söövad putukaid, nälkjaid (nad on loomtoidulised ).
Suuneelsöögitorumagusooltorukloaak
Konnad on lahksugulised. Sugurakud koetakse vette, viljastatakse vees. Nende järglased – kullesed – arenevad samuti vees. Konnad on röövloomad, kes näevad ainult liikuvat saaki. Nende vastsed toituvad peamiselt vetikatest . Sabata konnaliste kõrval esinevad sabakonnalised, kelle keha lõpeb pika mõlaja sabaga .
48. ROOMAJATE ÜLDISELOOMUSTUS
Roomajad on kõigusoojased soojalembelised selgroogsed loomad, kes elavad valdavalt maismaal. Mõned neist elutsevad ka vees. Roomajate hulka kuuluvad sisalikud, maod , krokodillid ja kilpkonnad.
Roomajate nahk on sarvestunud ja kaitseb neid kuivamise eest. See on kaetud sarvsoomusega.
Roomajad liiguvad kõhuga vastu maapinda toetudes või siueldes (jäsemed puuduvad), sest nende jalad on külje peal.
Luustik: neil on kolju, selgroog, mis koosneb kaelalülidest ja sabalüidest, roided ning olenevalt liigist ka jäsemeluud. Roomajad saavad oma pead kere suhtes aga siiski pöörata. Selgroolülidele kinnituvad roided, eriti arvukalt on neid madudel.
Meeleelunditest on roomajatel paremini arenenud nägemis- ja maitsmismeel. Haistab ja maitseb kaheharulise keelega, kuid kuulmine on neil halb.
Suuneelsöögitorumagusooltorukloaak
Roomajate ainukeseks hingamisviisiks on kopsuhingamine. Õhk imetakse kopsu, kui roiete tõstmise tulemusel rinnakorvi maht suureneb.
Vereringe on suletud ning see on kahe osaline :kehavereringe ja kopsuvereringe. Süda on neil kolmekambriline (2 koda, 1 vatsake). Südame vatsakeses on mittetäielik vahesein , st et süsihappegaasiga küllastunud veri ja hapnikurikas veri peaaegu ei segune. Nende kehas voolab hapnikurikas veri.
Roomajad on lahksugulised. Viljastamine on sisene ja loode areneb nahkja koorega munas. Ka vees elavad roomajad tulevad sigimise ajaks maismaale.
Paljudel madudel esinevad mürginäärmed. Need avanevad mürgihammaste tipus. Mürk on madudele enesekaitseks ja saagi tabamiseks. Kõik maod, enamik sisalikke ja osa kilpkonnadest on röövtoidulised. Nad näevad ainult liikuvat saaki. Mõned sisalikud ja kilpkonnaliigid toituvad taimedest. Eestis ei ela eriti palju roomajaid, kuna nad on soojalembelised.
49. LINDUDE ÜLDISELOOMUSTUS
Linnud on püsisoojased selgroogsed, kes on kohastunud lendamiseks. Seetõttu on neil iseloomulik voolujooneline ja lendamiseks sobiv kehakuju.
Linnud on head lendajad ja võivad lennata oma sünnikohast üsna kaugele. Linde jagatakse ränd-, hulgu- ja paigalindudeks. Elupaiga järgi jaotatakse linnud metsa-, aedade-, parkide, avamaastike ja veelindudeks.
Lindu katvad kattesuled, mis liibuvad vastu keha ning nende all olevad udusuled on kohevad ja hoiavad soojust.
Eesjäsemed on kohastunud lendamiseks. Neile kinnituvad pikad hoosuled . Tagajalgade eriline ehitus võimaldab neil liikuda maapinnal ja istuda oksal.
Lindude luud on kergemad kui teistel selgroogsetel. Jäiga rinnakorvi üks olulisim osa on rinnakukiil, millele kinnituvad tugevad lennulihased. Veel on tiivaluud, jalaluud, selgroog, kolju.
Lindude aju on ligi 10 korda suurem kui roomajatel ja sellepärast on nad õppimisvõimelisemad ning reageerivad kiiresti. Kiirel lennul on see väga oluline. Samuti on neil ka seljaaju ja närvid.
Linnud orienteeruvad peamiselt nägemise abil (näevad värve). Samuti on hea nende tasakaal. Halvalt on aga arenenud haistmine ja maitsmine .
Toitumise alusel jaotatakse linnud röövtoidulisteks ja segatoidulisteks. Toitu haaravad linnud sarvja nokaga. Neelata saavad ainult väikesi toidupalakesi. Lisaks näärmemaole on neil veel magu. Eriti hästi on magu arenenud segatoidulistel lindudel. Selles peenestatakse toiduosakesed sarvestunud maoseinte ja neelatud väikeste kivikeste abil. Lindude organismis seedub toit kiiresti.
Nokkneelpugumagulihasmagusooltoru neerud kloaak
Vereringeelundkonnas on venoosne ja arteriaalne osa täiesti eraldatud. Kopsuvereringe, kui ka kehavereringe. Nad hingavad kopsudega ja neil on õhukotid.
Linnud on lahksugulised. Isaslindudel on sageli emaslindudest kirevam sulestik . Viljastamine on sisemine ja linnupojad arenevad kõik munas. Linnumuna on kaetud tugeva lubikestaga. Arenemiseks peavad vanalinnud mune soojendama. Selleks ehitavad nad pesa. Koorunud pojad on kas pesahoidjad või pesahülgajad.
50. IMETAJATE ÜLDISELOOMUSTUS
Imetajad on kõige kõrgema arengutasemega selgroogsed loomad. Teiste loomarühmadega võrreldes on neil parem mälu ja õppimisvõime.
Imetajad on peamiselt maismaal elavad selgroogsed loomad. Nad liiguvad neljal jalal ning nende keha on enamasti kaetud tiheda karvkattega. Vees elavatel imetajatel on jäsemed muutunud loibadeks ning mõnedel puudub karvkate ( vaalad ja delfiinid).
Imetajate skeleti luud on raskemad kui lindudel, kuid nendevahelised ühendused on liikuvamad. Peaaegu kõikidel imetajatel on 7 kaelalüli. Neil on suur kolju ning selle küljes hambad. Rinnakorv ja roided kaitsevad siseelundeid. Imetajate jäsemed on suunatud alla, mis võimaldab neil kiiremini liikuda. Imetajate varbad on varustatud küüniste, küünte, sõrgade või kapjadega.
Imetajate närvisüsteem on üks arenenumaid loomariigis. Peaaaju on hästi arenenud ning õppimisvõimeline. Nende juhtivateks meelteks on haistmine, kuulmine ja nägemine. Imetajad on kõige õppimisvõimelisemad selgroogsete hulgas. Hambad on neil eristunud lõike-, silma – ja purihammasteks, millel on erinevad ülesanded.
Imetajate sooltoru pikkus sõltub toidu koostisest, taimetoidulistel on see kõige pikem, aga kiskjatel on kõige lühem sooltoru.
Suuneelsöögitorumagusooltorupärak
Imetajad on püsisoojased. Nende kehatemperatuuri aitab hoida karvkate ning keha hea varustamine hapnikurikka verega. Süda on 4-osaline: 2 koda ja 2 vatsakest.
Imetajad on lahksugulised. Pärast viljastamist, mis toimub sisemiselt, areneb loode emasorganismis. Paljudel imetajatel kestab loote areng kuid. Osad imetajate järglastest on nii arenenud, et võivad emasloomale kohe järgneda. Teised vajavad aga emaslooma hoolt ja on sündides abitud. Kõik imetajad toidavad oma poegi emapiimaga. Imetajate hulka kuuluvad maailma suurimad loomad – vaalad. Imetajate hulka kuulub ka inimene.
Üldine kehaehitus , millised on põhilised kehaosad, kehakatted, siseelundid (luustik, seedeelundid, hingamiselundid, vereringeelundkond), sigimine

.DOCX Laadi alla originaalfail 25 lk · .docx · 127 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-10-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

127 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

liiiiiiiisa Õppematerjali autor

ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA RAKU EHITUS TAIME JA LOOMARAKU VÕRDLUS VIIRUSTE EHITUS, ELUTEGEVUS JA PALJUNEMINEBAKTERITE EHITUS, ELUTEGEVUS JA PALJUNEMINEBAKTERITE TÄHTSUS LOODUSES JA INIMESE ELUSALGLOOMADE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMADSEENTE ÜLDISELOOMUSTUSHALLITUS- JA PÄRMSEENED, KÜBARSEENEDSEENTE TÄHTUSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS.SAMBLIKE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, KASVUTÜÜBID, TÄHTUSUSVETIKATE ÜLDISELOOMUSTUSVETIKATE RÜHMAD, NENDE ISELOOMUSTUSVETIKATE TÄHTSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS.SAMMALDE ÜLDISELOOMUSTUSSÕNAJALGTAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUSPALJASSEEMNETAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUSÕISTAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUSTAIMEDE TUNNUSEDFOTOSÜNTEES JA HINGAMINELOOMADE TUNNUSEDTAIMEDE JA LOOMADE VÕRDLUSKÄSNADE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, NÄITED, TÄHTUSAINUÕÕSSETE EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD, TÄHTSUSUsside üldiseloomustusRõngussidÜmarussidLameussidLimuste üldiseloomustus TeodKarbidPeajalgsedLülijalgsete üldiseloomustus Jõevähi eluviisid, välis- ja siseehitus, paljunemine ja kaitsmise vajadusVähkide mitmekesisus ja tähtsusRistämbliku eluviisid, välis- ja siseehitus, paljunemineÄmblikulaadsete mitmekesisusPutukuate iseloomustus, välis- ja siseehitusPutukate paljuneminePutukate seltsid (kiililised, kiletiivalised, kahetiivalised) –Okasnahksete iseloomustus, eluviisid, paljunemine, rühmad LINDUDE ÜLDISELOOMUSTUSIMETAJATE ÜLDISELOOMUSTUS

bioloogia eksam 8. klass põhikool seen rakk organism ämblik organismid samblik vetikad rakud lüli bakterid

Sarnased õppematerjalid

doc

Bioloogia arvestus 8. kl.

1. Kes või mis on bakterid? Kuidas paljunevad? 2. Mis on spoorid? Millal moodustuvad? 3. Milline on bakterite tähtsus looduses ja inimese elus? 4. Milline on alglooma ehitus? 5. Mille poolest silmviburlane erineb amööbist? 6. Millest kingloom toitub ja millega jääke eritab? 7. Millest nutthallitus koosneb? 8. Võrdle pärmseene ehitust ja paljunemist hallitusseente omaga. 9. Mis on käärimine? 10. Millest koosnevad kübarseente viljakehad? 11. Mis on mükoriisa? 12. Millised organismid on samblikud? 13. Kuidas nimetatakse vetikate keha? Sarnasused taimedega. 14. Üherakulised ja koloonialised rohevetikad. 15. Kuidas hulkraksed vetikad paljunevad? Näited vetikatest. 16. Milline on vetikate tähtsus looduses ja inimeste elus? 17. Kuidas taimed paljunevad? 18. Kas käsnad liigutavad ennast? Nende tähtsus looduses. 19. Kuidas hüdra kinnitub? Milline on keha? 20. Kus meduusid elavad? 21. Kuidas paeluss paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? 22. Kuidas solge paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? 23. Kuidas naaskelsaba paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? 24. Maksakaani areng. 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. 26. Millised lõuad on kaanidel? 27. Kes on limused? 28. Tigude närvisüsteem, seedeelundkond ja meeleelundid. 29. Karpide välisehitus, siseehitus. 30. Peajalgsete välisehitus. Näiteid peajalgsetest. 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. 33. Milline on vähkide veri ja vereringe? 34. Vähkide paljunemine ja areng. 35. Millised loomad on ämblikud (välisehitus)? Kuidas saaki püüavad? 36. Ämblike toitumine ja seedimine. 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? 38. Vähilaadsed 39. Ämblikulaadsed 40. Kuidas ja millega putukad hingavad? 41. Kes on kahetiivalised? Näited. 42. Rohutirtsu meeleelundid. 43. Liblikate meeleelundid 44. Millised putukad on sipelgad? 45. Milline on putukate veri? Ülesanne. 46. Kus arenevad parmude vastsed? 47. Kes on inimkaaslejad putukad? 48. Missugused on ühiselulised putukad? Näited. 49. Millised putukad arenevad täismoondega? 50. Toiduvõrgustik (mida näitab, millest koosneb)

Bioloogia

doc

Bioloogia arvestus 8.klass

8.klassi bioloogia arvestuse küsimused ja vastused. Põhjalik.

Bioloogia

pdf

Eluslooduse eksam

Loodusõpetus

docx

ELUSLOODUS

Kokkuvõte bioloogia kursusest

Bioloogia

doc

9. kl bioloogia eksami kordamismaterjal

Kõik teemad põhjalikult alatest 7. klassist kuni 9. klassini, iga punkti kohta on täpsustavaid skeeme ja pilte.

Bioloogia

doc

8. klassi bioloogia

üldiselt 8. klassi bioloogiast

Bioloogia

odt

8. klassi bioloogia valikeksami vastused.

siin on 8. klassi valikeksami vastuseid. küsimusi kahjuks ei ole anda. aga siit võib palju vatuseid leida!!!

Bioloogia

rtf

8. klassi ülemineku eksami küsimused ja vastused

Õiged küsimused ja vastused! 1.Raku ehitus, ning tema tähtsamad osad ning ülesanded. 2.Kes on viirused, kuidas seotud inimestega ? 3.Bakterite ehitus, paljunemine ja nende tähtsus. 4.Algloomad - toitumine, hingamine, pelliikul. 5.Amööbi paljunemine, tsüsti mõiste ja tähtsus. 6.Silmviburlane - silmapäpi ja viburi otstarve, paljunemine. 7.Vetikate jaotus pigmendi sisalduse järgi.Mis on tallus ? 8.Kingloom- toitumine, rakutuumade ülesanne, paljunemine. 9.Koppvetika ehitus ja paljunemine. 10.Selgita mõistet``Vee õitsemine``, millal see toimub? 11.Vetikate tähtsus veekogude aineringes. 12.Kus seened elavad? Hüüfi ja mütseeli mõiste. 13.Kuidas toituvad ja paljunevad pärmseened? 14.Mis on sümbioos? 15.Kuidas nimetatakse sambliku keha ja millest see koosneb? 16.Samblike paljunemine ja nende tähtsus looduses. 17.Järvekäsnatoitumine, hingamine ja paljunemine. 18.Hüdra närvisüsteem. Polüübi mõiste. 19.Kes on lahksugulised loomad? 20.Kuidas toitub ja paljuneb maksakaan? Selgita mõistet liitsuguline. 21.Paelussi ehitus, paljunemine, nakatumine. 22.Kus ja kuidas toitub limuksolge? 23.Vihmaussi teose ehitus, nahklihasmõigu mõiste. 24.Vihmaussi vereringe ja südame ehitus. 25.Kes on kõhtjalgsed? Vereringe, paljunemine, tähtsus.26.Lülijalgsete jaotus ja elukeskond. 27.Vähi vereringe, hingamine ja sigimine. 28.Ämbliku välisehitus, toitumine, hingamine. 29.Rohutirtsu välisehitus,närvisüsteem,vereringe,hingamiselundid ja areng. 30.Liblikate levik. 31.Täis- ja vaegmoonde mõiste. 32.Mardika välisehitus ja elukeskkond. 33.Kiletiivalised – elukoht,toitumine. 34.Kahetiivalised – mille poolest erineb sääsk kärbsest? 35.Okasnahksed – Meritäht. Kus elab ja millest toitub?

Bioloogia

Rohkem sarnaseid