KÄRBES GÄTU Koostaja : Gertu Mina, Kärbes ·Ma olen 68 mm. Emane on isasest suurem. ·Mul pole suiseid, mul on imikärss ·Mul on vaid esitiivad, tagatiivad on muutunud sumistiteks · Emasena munen kuni 900 muna, 100200 kaupa. Oma elu jooksul munen kuni 2000 muna. ·Ma olen erak, kuid kui on rikkalik toidulaud, on minu sugulased ja sõbrad ka kohal ·Mulle maitsevad orgaanilised jäätmed riknenud liha, puuviljad ja väljaheited. Minu söömaaeg ·Ma pole võimeline toitu närima, Mul
........................................ Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud
Liblikad 1 Liblikad jagunevad Hämarikuliblikad Päevaliblikad Öise eluviisiga Päevase eluviisiga Tavaliselt tuhmi Tiivad erksavärvilised hallikaspruuni värvi Jässakama kehaga 2 Liblikate kehaehitus Pea kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega ehk lamenenud karvadega.Karvad aitavad säilitada kehasoojust. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. 3 Toitumine Liblikad on taimtoidulised. Liblikad toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalselt kokku keerdunud,
Kodutolmulest Dermatophagoides pteronyssinus Helin Lillian Talv Selts: lestalised Klass: ämblikulaadsed Alamhõimkond: lõugtundlased Lähimad sugulased: lestad, puugid, ämblikud. Kodutolmulesta koht süstemaatikas 0,20,4 mm pikkune ovaalne keha, mille külge kinnituvad karvajätked Tolmulestal on 8 jalga ja 2 paari suiseid Neil ei ole silmi, kuid suudavad eristada valgust Neil on kompimis, haistmis ja maitsmismeel Läbipaistev, veidi kreemjas valge kehapind, mida katab kitiinkate Keha põhiosad Isane tolmulest haakub end emase külge kui emane hakkab sulgi ajama Siginevad väga kiiresti Emane lest muneb elu jooksul 60100 muna Täiskasvanud emane muneb iga kolme nädala tagant Sigimine Sugulisel teel Kõige intensiivsem paljunemisperiood kestab augustist oktoobrini, osalt isegi
Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks.
1 - ülahuul, 2 - on paljudel putukatel väga tugevad, näiteks puu ülalõuad, 3 - alalõuad, 4 - alalõua sees elavad mardikate vastsed suudavad nendega kobijad, 5 - alahuul, 6 - alahuule puidu sisse käike puurida. Putuka suiste juurde kobijad. kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad.
Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast
Toitumine · Peale koorumist: pistab nahka marjaterade ja köidikute jäänused · vetikaid, seenehüüfe ja samblaid · Vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms · sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, vetikaid, seenehüüfe, väikseid loomi. Autotoomia ja regeneratsioon Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama Taastab: antennulaid, antenne, silmi, suiseid, lõugjalgu, käimisjalgu, sõrgu, ujujalgu, uimi Vähikatk Ohtlikem infektsiooniline vähihaigus, levides väga kiiresti, nakatab peaaegu kõik vähid ja surmab nad u 8 päevaga, hävitades lühikese ajaga praktiliselt kogu veekogu vähistiku (järele jäävad vaid üksikud). Jõgedes levib taud ka vastuvoolu. Vähikatk ilmnes esmakordselt 1870ndail aastatel Prantsusmaa ja Belgia veekogudes ja on nüüdseks levinud üle kogu liigi levila
.................................... Loomadel näit. ........................................ Inimese juures näit. ................................... Putuka välisehitus Keha katavad ....................................................... kestad Keha osad on .............................................., .................................................., ............................ Peas on .................silmad, .......paar tundlaid, ........ paari suiseid, suu Rindmikule kinnituvad ......... paari ............................... ja .......... paari tiibu Tagakeha külgedel on ........................................ Putukad liiguvad Lennates näit. .................................................... Hüpates näit. ...................................................... Joostes näit. ....................................................... Ujudes näit. .............................................
Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud
3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad
Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi: haukamissuised, libamissuised, pistmissuised ja imemissuised. (Teder) Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Röövtoidulistel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning tükkide rebimiseks. (Teder)
Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad
jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning
lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
Inimese juures- sääsed, täid, koiliblikad 15. Milliseid liikumisviise putukad kasutavad, too näiteid. Lennates- kärbsed, liblikas, kiil Hüpates- rohutirtsud, kirbud Joostes- mardikas, sipelgad Ujudes- ujur, kukrikud 16. Kirjelda putuka välimust (kehakatted, kehaosad, nende osad). Lüliline keha, kaetud kitiinist kestaga-välistoes, varjevärvus, hoiatusvärvus, keha koosneb kolmest osast- pea(1p liitsilmi, suu, 3p suiseid, 1p tundlaid), rindmik(3 lüli, 3p tiibu, 3p jalgu) ja tagakeha (külgedel hingamisavad, emastel muneti) 17. Nimeta 4 putukarühma, too näiteid (igast 3). 1. Kahetiivalised-kärbsed, sääsed, parmud, kiinid 2. Kiletiivalised- mesilased, herilased, kimalased, sipelgad 3. liblikalased- päevaliblikad, hämarikuliblikad 4. mardikalised- sitikad, jooksikud, üraskid, sikud 18. Võrdle erinevate putukate tiibade ehitust, too näiteid.
Ämblikud näevad ainult liikumist, teravalt näeb enamik neist mõne sentimeetri kaugusele. Ämblike tagakehas paiknevad mitmesugused siseelundid, sealhulgas võrguniiti toovad näärmed. Neil on hästi arenenud kompimismeel. Nad kompivad suu lähedal ja mujal kehal olevate karvakestega. Lestadel ja koibikulistel on pearindmik ja tagakeha kokku kasvanud. Ämblikel on tagakeha muu kehaga seotud kitsa varrekese abil. Kõikidel ämblikulaadsetel on kaheksa jalga ning kaks paari suiseid. Selliseid tundlaid nagu vähkidel ja putukatel ämblikulaadsetel pole. Närvisüsteem on ämblikulaadsetel kõhtmine. Suurem juhtimiskeskus on koondunud rindmikupiirkonda. Peaaju paikneb söögitoru kohal ning tema ülesandeks on töödelda peapiirkonnas asuvate meeleelundite signaale. Silmi on erinevatel ämblikulaadsetel üks kuni viis paari. Paljud pinnases elavad lestad aga on hoopis pimedad. Silmad on tüübilt lihtsilmad. Nägemisvõime on neil
............................ · Loomadel näit. ........................................ · Inimese juures näit. ................................... Putuka välisehitus · Keha katavad ....................................................... kestad · Keha osad on .............................................., .................................................., ............................ · Peas on .................silmad, .......paar tundlaid, ........ paari suiseid, suu · Rindmikule kinnituvad ......... paari ............................... ja .......... paari tiibu · Tagakeha külgedel on ........................................ Putukad liiguvad · Lennates näit. .................................................... · Hüpates näit. ...................................................... · Joostes näit. ....................................................... · Ujudes näit. ..................................................
Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
Eluviis: Paljud veekogude põhjal elavad liigid varjavad ennast vaenlaste kaitseks kivide vahel, kaljulõhedes, limuste kodades jm. Osa kümnejalalisi kaevab urge, kus veedab suurema osa oma elust. Näited: jõevähk (Astacus astacus) Loeng: lõugtundlased 45. Lõugtundlased (Chelicerata): millest see nimi; ehituse põhijooni Eesti vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt Lõugtundlaste nimi on tulnud nende ehitusest: neil puuduvad tundlad, kuid olemas kaks paari suiseid: esimene paar suiseid on lõugtundlad ehk helitseerid (sõrgade moodi), teine paar lõugkobijad ehk pedipalpid. Ning sellest on tulnud ka nende nimetus. Eesti vetes elavad: Selts ämblikulised (Araneae, Aranei), vesiämblik (Argyroneta aquatica), hiidämblik (Dolomedes fimbriatus) Ehitus: Iseloomulik on peen "piht" (7. kehalüli) pearindmiku ja ümara tagakeha vahel. Lõugtundlad lõpevad küünisega, mida saab liigendi abil peita; küünise tipus avaneb mürginääre. Seedimine kehaväline,
2) O. Branchiopoda lõpusjalgsed 80.Aerjalgsed ja lõpusjalgsed vähid on kalade toiduks, ülemvähkide toiduks 81.Aerjalgsete vähkide keha jaguneb kokkukasvanud pearindmikuks ja tagakehaks 82. Aerjalgsetel vähkidel on 1 silm 83. Alamate vähkide suurus on 0,4 - 1,3 mm 84. Laiussi vaheperemees on Mesocyclops sp. 85.Vesikirbud toituvad vett filtreerides vetikatest, laguainest ja ainuraksetest 86. Ämblikulaadsetel on 8 jalga ja 2 paari suiseid 87. Ämblikulaadsete keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks 88. Enamus ämblikulaadseid on röövtoidulised õige 89. Kõikidel ämblikulaadsetel on emased suuremad, isased väiksemad vale 90. Ämblikulaadsete klassi kuuluvad seltsid: 1. O. Araneae ämblikulised 2. O. Opiliones koibikulised 3. O. Scorpiones skorpionilised 4. O. Acarina lestalised 91. Kõik ämblikulised koovad saagi püüdmiseks võrgu vale 92. Harilik ristämblik hingab kopsudega, trahheedega 93
kelle toitumisaktiivsus kahaneb tugevasti marja koorumise eel. Taas hakkavad emasvähid isukalt sööma pärast vastsete lahkumist laka alt[2]. 6.6 Autotoomia ja regeneratsioon Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama. See on oluline kaitsekohastumus, sest jäsemetest ilma jäämine on neil tavaline. Vähk autotomeerib ja regenereerib kõiki kehalisandeid: antennulaid, antenne, silmi, suiseid, lõugjalgu, käimisjalgu, sõrgu, abdominaaljalgu, uropoode ja telsoneid. Regenereerimise kiirus oleneb kestumise sagedusest ja on noortel vähkidel tunduvalt suurem. Sõra regeneraadid erinevad pikka aega normaalsetest sõrgadest. Kasvades kiiresti pikkuses, jäävad nad suhteliselt kitsamaks ja õhemaks. Ka esineb sõra regeneraatide hulgas sageli mittetäisväärtuslikke moodustusi. Näiteks ei pruugi sõrapooled omavahel kokku sobida ebanormaalse kõverdatuse tõttu
kitiniseerunud kutiikul tugeva välisskeleti. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks. 9.1. Klass: Ämblikulaadsed enamus maismaaloomad, paljud röövtoidulised, 8 jalga, 2 paari suiseid (lõugtundlad ja lõugkobijad) Selts: Skorpionilised pikliku, selgesti lülistunud kehaga. tugevate sõrgadega lõugkobijad ja lüliline painduv "saba", tipul mürgiaparaat, raamatkopsud. N. skorpion Selts: Nugilestalised elavad kellegi kehael, enamasti parasiidid N. sitikalestad, puuk 8 jalga, ees kilp Selts: Ämblikulised Ämblikuliste tagakeha on eeskehaga seotud peene varrekese abil. Nende lõugtundlad on küünise kujulise lõpulüliga, mille tipul avaneb mürginääre
tiib. Sõna-sõnalt tõlge oleks seetõttu “soomustiivalised”. Nimi tuleneb sellest, et liblikate tiivad on enamasti tihedalt kaetud väikeste soomustega. Mustrid tiibadel moodustuvad erivärvilistest soomustest. Liblikate anatoomia: pea Enamasti on liblikatel kaks suurt liitsilma, tavaliselt on nende vahel laubal ka kaks pisikest täppsilma. Silmade vahele kinnituvad tundlad. Liblikatel leidub kahte tüüpi suiseid. Kõige primitiivsematel liblikatel on haukamissuised, olemas on funktsioneerivad lõuad. Need liblikad saavad seetõttu süüa ka tahket toitu (nt õietolmu). Suurem enamus liblikatest on aga imemissuistega. Nende suised koosnevad vaid kahest alahuulekobijast ning imilondist. Kuna imilondi siseläbimõõt on väike, saab suurem osa liblikatest süüa vaid vedelikke või ülipeeneid tahke materjali osiseid.
Eestis ligikaudu 160 liiki (kuni 250). Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Pikkus 2mm-8cm. Tiibade siruulatus 3mm-30cm. Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega: pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha kaetud tihedate karvade või soomustega. Pea erineva suurusega; kinnitub rindmikule peene kaelaga; on liikuv. Liitsilmad hästi arenenud; paljudel liikidel ka 3 täppsilma. Suiseid kaht tüüpi: lõugadega liblikatel haukamissuised, ülejäänutel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Ülejäänud suiste osad taandarenenud. Imilondi pikkus erinev (troopilistel liikidel kuni 35cm). Tundlad hästi arenenud; mitmesuguse kujuga. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad
töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. 8
Toakärbes, põdrakärbes, lihakärbes e porilane, kihulane, hallasääsk, surusääsk, parm. 4.2. Miks vajavad pistesääsed verd? 4.3. Milliseid haigusi kannavad troopilistel aladel inimesele edasi sääsed? 4.4. Uuri internetist, milliseid haigusi võib inimesele edasi kanda toakärbes. Ülesanne 5. Täida ülesanne mardikate kohta (a-e). a) Kuidas nimetatakse mardikate kitiinist tiivapaari? b) Kuidas nimetatakse mardikate kokkupakitavaid tiibu? c) Milleks kasutavad mardikad suiseid? d) Millega putukas haistab ja kombib? e) Millised silmad on mardikal? f) Kuidas ta nendega näeb? Ülesanne 6. Lisaülesanne õpetaja valikul. Kirjuta iga organismi juurde (a-e) üks temale kasulik putukas ning see, millist kasu ta sellest putukast saab, ja üks teda kahjustav putukas ning see, millist kahju see putukas teeb. Püüa leida võimalikult erineva tähtsusega putukaid. a) Rebane. Kasulik putukas: … Kahjulik putukas: … b) Pääsuke. Kasulik putukas: … Kahjulik putukas: …
Halbadeks metsavaimudeks olid aga kuradid, tondid, paganad, kes kiuslikud on ja häda toovad. Neid sai ära ajada hõbekuuli tulistades, kuid see võis jälle kurja karja kutsuda. Halvad metsategelased on metsahaldjatest natuke tugevamad. Püha Jüri: keskaegses Euroopas lohetapja-vägilane (St. Georg), rahva kujutluses huntide peremees (Püha Jüri kutsikad), see on Ida-Euroopa pärimuses tavaline nähtus. Karjastel on püha Jüriga omad lepingud, et hundid kandvat varakevadest sügiseni suiseid (st ei murra loomi), talvel aga vabalt ringi joosta (kari kodus). On olemas mitmeid regivärsse, kus Jürit palutakse, et ta karja hoiaks. Eraldi peab välja tooma hiied (kus siis pühade jumalatega kokkupuude toimus, kus vägi suurem jne) ja puukultus. Tõivud (tõotused) on väge sisaldavad esemed, mille inimene ümber puu köitis, nii et leping mõne vaimu või haldjaga sõlmiti. Sellega taheti lepitada, kaitsta jne. Vesi:
Halbadeks metsavaimudeks olid aga kuradid, tondid, paganad, kes kiuslikud on ja häda toovad. Neid sai ära ajada hõbekuuli tulistades, kuid see võis jälle kurja karja kutsuda. Halvad metsategelased on metsahaldjatest natuke tugevamad. Püha Jüri: keskaegses Euroopas lohetapja-vägilane (St. Georg), rahva kujutluses huntide peremees (Püha Jüri kutsikad), see on Ida-Euroopa pärimuses tavaline nähtus. Karjastel on püha Jüriga omad lepingud, et hundid kandvat varakevadest sügiseni suiseid (st ei murra loomi), talvel aga vabalt ringi joosta (kari kodus). On olemas mitmeid regivärsse, kus Jürit palutakse, et ta karja hoiaks. Eraldi peab välja tooma hiied (kus siis pühade jumalatega kokkupuude toimus, kus vägi suurem jne) ja puukultus. Tõivud (tõotused) on väge sisaldavad esemed, mille inimene ümber puu köitis, nii et leping mõne vaimu või haldjaga sõlmiti. Sellega taheti lepitada, kaitsta jne. Vesi:
kehakujuga vormid: pikk silinderjas nõelhark, kerajas poilased ja kärsaklased, ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud kirbud, sipelgjas sipelgad. Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt 12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel vähem, sest osa nendest on redutseerunud. Jäsemeid täiskasvanud valmikute tagakehal pole. Keha viimane lüli kannab sageli pikka sabaniiti
kakandilised vesikakand,, harilik mullakakand. Müsiidilised- reliktne kuulmiksaba; suur hulklõpuslane. kümnejalalised- harilik jõevähk,(Eestis pole-kitsasõraline jõevähk, signaalvähk) Meres - Homaar, erakvähk, krabid (signaalkrabi), krevett, garneel. Hiilgevähk krill. 45. Vees tekkinud, tänapäeval maismaal, kaks kehapiirkonda pearindmik( suised ja 4 paari jalgu) ja tagakeha( võivad olla jäsemed). Kehalüli pearindmiku ja tagakeha vahel, tundlaid pole, esimene paar suiseid lõugtundlad, lahksoolised, paarituvad, maismaal otsene areng.KL: ürglõugtundlased, ämblikulaadsed, hiidjalgsed. Ürglõugtundlased meres, suur pearindmikukilp, tagakeha lõpeb pika ogaga, merepõhjas N: odasaba, meriskorpipnid. KL ämblikulaadsed siia kuuluvad ämblikud, lestad, skorpionid jne. maismaal ja magevees, kopsud, õhu hingamiseks osadel trahheed, lõugtundlad, saagi rebimiseks või tühjaksimemiseks, tihti mürginäärmd. 4 paari küünisega jalgu
• Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. • Esineb maks. • Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. • Esinevad lihtsilmad, kuni 8. • Hingamiselunditeks on raamatkopsud. ( skorpionid, lestad, ämblikud ) • Lahksugulised, areng otsene, toimub munas. Kehas on eristunud vaid kaks piirkonda: pearindmik ja tagakeha. Pearindmikul on neli paari jalgu ja ainult kaks paari suiseid, mis paigutuselt vastavad vähkide alalõugadele: lõugtundlad ja lõugkobijad. Ka lõugtundlased olid algselt mereloomad, aga tänaseks on alles peamiselt need rühmad, kes asusid juba Vanaaegkonnas elama maismaale. Hingavad õhku kopsude või õhusoonte abil. Lülijalgsed: Lülijalgsete (Arthropoda) hõimkonnas on keha väliselt lülistunud, kitiinkattes. Osa eeskeha lülisid on enam või vähem omavahel kokku kasvanud, moodustades pea ja rindmiku
annaabi.ee 
