Selts Prussakalised Liikide arv Eestis 5 liiki Silmad liitsilmad Suised mälumissuised Tundlad pikad harjastega kaetud tundlad Jalad 6 jalga Tiivad eestiivad, kattetiivad, tagatiivad Areng(moondeta/vaeg-või täismoone) vaegmoone Lõimetishoole puudub Toitumine kõigesööjad Enesekaitse haisunäärmed metsprussakas,harilik Esindajad(2) prussakas Sihktiivalised Ühepäevikulised 39 liiki 45 liiki
Kiililised 2007 Üldiseloomustus Pikk ja sale keha, neli pikka tiiba ja suurte silmadega pea. Kiililised on röövtoidulised, kes püüavad saaki õhust. Ogadega varustatud jalad moodustavad koos omapärase püüniskorvi, millega lennul putukaid püüda. Kiilidel on tugevad lõuad. Kiililised on aktiivsemad soojade päikesepaisteliste ilmadega. Harilik vesineitsik eestiivad ja tagatiivad on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel ühtlaselt isase tiivad on vähemalt osaliselt tumedad, sinise helgiga Tumekõrsik eestiivad ja tagatiivad on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel järsult Sarvikliidrik eestiivad ja tagatiivad on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel järsult enamik tiivasulge nelinurksed Harilik hiilgekiil tagatiivad on alusel laienenud, eestiibadest laiemad keha roheka läikega
Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha.
TIIVAD SUISED ARENG MUUD NÄITED ISELOOMULI KUD TUNNUSED SIHKTIIVALIS Eestiivad Asuvad suu Vaegmoondega Kasutab tiibu vaid Ritsikas,tirts, ED paksemad ümber,vajalikud vastne:nümf hüppe sirts,kilk, kattetiivad, toitumiseks, väikesed, pikendamiseks kaerasori tiheda haukamissuised väikeste Ei ole hea lendaja, soonestikuga ja tiivaalgmetega kaks liitsilma,
tirtse rohkem kuulda kui näha. Sihktiivalised on jässaka pikliku külgedelt kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad. Sihktiivalised on soojalembesed ning päevase eluviisiga putukad. Nad
· Head lendajad. · Kiire ja jõuline lend. · Toitumise ajal, Paigal lendamine ehk ,,surumine". · Valdavalt suured liblikad. Allikas: http://38.media.tumblr.com/819f00c36265b90b60d704eeb88ab885/ tumblr_miy8ufLTP31rc05ifo1_400.gif Allikas: http://stream1.gifsoup.com/view5/3483746/hummingbird-hawk-moth-o.gif Kehaehitus · Pea, rindmik, tagakeha. · Massiivne, jässakas, tugev, tahapoole ahaneb keha. · Värtnakujulised tundlad. · Eestiivad pikad ja kitsad. · Tagatiivad väiksemad ja lühemad. · Imilondi pikkus mõningatel liikidel kuni 35cm. Allikas: http://media-2.web.britannica.com/eb-media/01/150201-004-21075C01.jpg Kehavärvus · Eestiivad tuhmid, hallikad, rohekad või pruunikad. · Tagatiivad värvirohked. · Kaitsevärvus Eestiibade kiri ja värvus on puukoorega sarnased. Allikas: http://nationalmothweek.org/wp-content/uploads/2015/01/unnamed-11-1024x718
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või p...
Tunnus Sihktiivalised Liblikalised Mardikalised Kiililised Kiletiivalised Kahetiivalised Valmik Kitsad ja nahkjad Sale keha, peened Kattetiivad, Suured silmad, Neli kilejat tiiba, Kaks tiiba, eestiivad, jalad, tiivad lennutiivad, tagakeha, tiivad, tagakeha tipus tundlad, sääsed- tagatiivad laiad ja kaetud kitiinkest, eesosa söövad putukaid muneti või sale keha, pikad kiledad, soomustega(2 kaitseb kilp, mürgiastel, jalad. Kärbsed-
Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad.
VAPSIK Vespa Crabro Marian Jaarman 8A Süstemaatikad · Klass- putukad · Selts- kiletiivalised · Hõimkond - lülijalgsed http://pixshark.com/hymenopt era-families.htm Tunnused · Euroopa suurim herilaseliik · Kaks paari tiibu asetsevad piki keha, eestiivad katavad tagatiibu http://www.godofinsects.com/index.php/ · Emased 2,5-3,5 cm museum/bees-wasps-and-ants/european- hornet-vespa-crabro/ · Isased 1,8-2,4 cm · Rindkere on pruun, pea kollane, tagakeha kollase-pruunikirju Elupaik ja levik · Euroopas ja Siberis kuni Mongoolia lääneosani · Vanad metsad, milles leidub nii elavaid kui surnuid puid · Pesa ehitavad vapsikud puuokstele või
Näevad UV-d Suurused erinevad 2 tiivapaari Toitumine Fütogaafid toituvad taimelehtedest, seemnetest, taimedest ja nektarist. Saprofaagid toituvad sõnnikust, kõdunevatest taimedest ja loomakorjustest. Polüfaagid toituvad nii taimsest kui loomsest toidust. https://youtu.be/Sy_cGLoAgw4?t=33s Elupaigad, kaitsekohastumused ja paljunemine Kohastunud elama kõikjal. Eestiivad kaitsevad tagakeha ja tagatiibu. Mõned mardikad on võimelised ka eritama kibedat, kuuma ja keemilist kaitsevedelikku. Kitiinkest Paljunevad munedes. Tähtsus looduses ja inimese elus Kasulik Kahjulik Kultuurtaimede tolmendajad Tähtsad biotõrje seisukohalt
· Ta muneb kuni 500 muna korraga. · Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest. Admiral · Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured musta-ruugekirjud tiivad. Admiral paneb istudes oma tiivad kokku nii, et eestiivad jäävad tagatiibade vahele. · Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel ja niitudel mitmesuguste taimede õitel. · Röövikud toituvad peamiselt kõrvenõgesel, lõuna pool ka juudinõgese lehtedel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. · Admiralid on maiad liblikad lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel.
Eesti mardikad Peetereeter siia käib nimi lolol Mardikalised Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts Eestis on mardikaid enam vähem 3400 liiki Mardikalised elavad põhiliselt maismaal Mardikalised jagunevad enamasti röövmadikalisteks ja segatoidumardikalisteks Mardikaliste tunnuseks on tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad Harilik käätsusikk Harilik käätsusikk on eestis üks tavalisemaid mardikaid. Ta elab surnud või surevate mändide peal. Tema üks omapärasusi on tema tundlad. Isaste tundlad võivad olla tervelt 5 mardika kehapikkust, kuid emase tundlad on poole lühemad. Kattetiivad on määrdunudhallid ja enamasti on isendite rindmikul kollased täpid. Röövikud kasvavad kuni 35 mm pikaks Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas on suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas.
Soontes paiknevad närvilõpmed ja trahheed, seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud. Erinevate putukate lennukiirus on erinev. Kiilassilmad lendavad aeglaselt, vaid 1,5-2 km/h, päevaliblikad 6-8 km/h, kiilid aga võivad sooritada lühiajalisi sööstlende kuni 144 kilomeetrise tunnikiirusega. Putukate kehapikkust arvesse võttes on tegemist väga suure suhtelise kiirusega
tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel ("Euroopa putukad").
Mardikalised on putukate suurim selts. Maailmas on teada umbkaudu 250 000 liiki. Nende kõige iseloomulikumaiks tunnuseiks on tugevalt kitiniseerunud keha ja kattetiibadeks muutunud eestiivad, mis katavad tagakeha õrna ülapoolt. Nende alla peidetakse kokku volditud kilejad tagatiivad. Mõnedel mardikatel on kattetiivad tugevalt lühenenud ning ei kata tagakeha peaaegu üldse. Leidub ka mardikaid, kellel tagatiivad on taandarenenud ning lennuvõime seetõttu kadunud. Selliste liikide kattetiivad võivad üksteisega kokku kasvada. Lennul kasutatakse kattetiibu enamasti kandepindadena ning sirutatakse keha külgedele laiali. Mõnedel juhtudel
Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate meelteks on nägemine (üsna halb, täppsilmadega esemete kuju ei erista, liitsilmad annavad mosaiikse pildi), kuulmine (tähtsam, kui nägemine, sest putukad suhtlevad helisignaalide abil), haistmismeel (üsna hea, lõhna tunnevad tundlatega), maitsmismeel (üsna hea, maitset
pikkus 11-20 mm sageli õitel Suur-õiesikk isaste kattetiivad kollakaspruunid emastel kattetiivad ja eesselg punakad sääred ja käpad kollakaspruunid pikkus 11-18 mm sageli õitel Ogaujur eesselja ja kattetiibade servad kollased pikkus 27-35 mm keha voolujooneline tagajalad laienenud ujujalad tundlad pikad ja peened Kokkuvõte Mardikate keha katab tugev kitiinkest. Keha eesosa kaitseb ülaltpoolt rindmikukilp. Mardikate eestiivad on muutunud kattetiibadeks, mille all on kokkuvolditud lennutiivad. Mardikad on ühed arvukamad putukad Maal. Mardikaid elavad ka inimese elamutes, nt jahu- ja leivamardikad, nahanäkid. Tänan!
kui allpool põiktelge. TIIVA PROFIIL: Ülehelikiirustel: kohtumisnurk(alpha) häirimata õhuvoolu ja profiili kõõlu vahel olev nurk. ja Cy on tõstejõukonfitsent - sõltuvalt tiiva profiilsit Cx on tiiva takistuskoefitisiend. Kuna need valemid on samasugused, võetakse muutjutaeks ainult Cy ja Cx ja neid saab siis võrrelda. TIIVA MEHHANISEERIMISE VAHENDID: Nendeks on : 1. Tagatiivad 2. Eestiivad 3. Spoilerid 4. Muudetava noolsuse mehhanismid a. Tagatiivad tiiva tagaservas paiknevad allakallutatuvad tiivapinna osad, eesmärk on lähendada profiili kuju kumernõgusale profiilile. Raknendamine suurendab takistus ja tõstejõudu. varimisevälitimiseks kasutakse pilusid. b. Eeltiivad tiiva profiili kumeruse suurendamiseks ja tõstejõu konfitesendi tõstmiseks. c. Spoilerid- lennuki sest väljatulevad aerodünaamiselsed tõkked. a
teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi. Suised Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb
Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on peenike piht ja emastel on tagakeh...
kui allpool põiktelge. TIIVA PROFIIL: Ülehelikiirustel: kohtumisnurk(alpha) häirimata õhuvoolu ja profiili kõõlu vahel olev nurk. ja Cy on tõstejõukonfitsent - sõltuvalt tiiva profiilsit Cx on tiiva takistuskoefitisiend. Kuna need valemid on samasugused, võetakse muutjutaeks ainult Cy ja Cx ja neid saab siis võrrelda. TIIVA MEHHANISEERIMISE VAHENDID: Nendeks on : 1 Tagatiivad 2 Eestiivad 3 Spoilerid 4 Muudetava noolsuse mehhanismid a Tagatiivad tiiva tagaservas paiknevad allakallutatuvad tiivapinna osad, eesmärk on lähendada profiili kuju kumernõgusale profiilile. Raknendamine suurendab takistus ja tõstejõudu. varimisevälitimiseks kasutakse pilusid. b Eeltiivad tiiva profiili kumeruse suurendamiseks ja tõstejõu konfitesendi tõstmiseks. c Spoilerid- lennuki sest väljatulevad aerodünaamiselsed tõkked.
3. liblikalased- päevaliblikad, hämarikuliblikad 4. mardikalised- sitikad, jooksikud, üraskid, sikud 18. Võrdle erinevate putukate tiibade ehitust, too näiteid. Kahetiivalised-1p kilejaid tiibu,teine paar muutunud sumistiteks(lisatasakaaluvahend) Kiletiivalised- 2p. läbipaistvaid tiibu, peenike piht Liblikalised- 2p. värviliste soomustega kaetud tiibu Mardikalised- tugevad ja paksud eestiivad on kattetiivad, kilejad tagatiivad-lendamiseks 19. Millest erinevad putukad toituvad, millised suised neil selleks on, too näiteid. Kahetiivalised: Kärbes-imemissuised;sääsk, parm- pistmissuised Kiletiivalised: Mesilane, herilane- imemissuised(õienektar, suis, väljaheited); sipelgad- haukamissuised(mahlad, taimeosad) Liblikalised- imemissuised(õienektar, riie, nahk) Mardikalised- haukamissuised(taimed, kõduaine) 20
Emane muneb kuni 300 muna ja need paigutab ta veetaimedele või taimedele mis on veekogu lähedal ,sageli tulikalistele. Vastsed kooruvad kahe nädala pärast ning kaks esimest aastat nad arenevad veealustel objektidel. Hingamiseks on neil keha lõpul sulekujulised lõpused. Tavaliselt talvituvad nad mullas. 2) Sarvikliidrik: Sarvikliidrikul on üsnagi sale keha ja tavaliselt jääb kehapikkus vahemikku 40-50 mm. Tagatiivad ja eestiivad on ühelaiused ning aluselt järsult kitsenevad. Üsna sarnane sarvikliidrikuga on sadulliidrik. Sarvikliidrikul on tooraksi teisel segmendil U- kujuline must märk ehk veiniklaasimärk, musta joonega koos , mis ühendab selle segmendi musta kitsa ääreribaga . Sadulliidrikul on ka U- kujuline märk aga ei ole ääreribaga ühendatud joont. Sarvikliidrikul on tagakeha sinine ja mustade triipudega aga mõnel emasel on nii laiad mustad triibud ,et sinist ei olegi näha
Tundlad koosnevad lülidest, mis on omavahel ühendatud kilega ning võimaldavad vaba liikumist. Tundlad on põhiliselt kompamis- ja haistmiselundid. Suuava ümber asuvad suised, ülahuul, üla- ja alalõuad ning alahuul. Rindmik koosneb neljast jäigalt ühendatud lülist, mida nimetatakse segmentideks. Rindmik koosneb kahest poolest, selja- ja kõhulooge ning need on ühendatud külgedel. Rindmiku esiosa kõhulooke külge kinnituvad esijalad, keskosa külge keskmised jalad ja eestiivad ning tagarindmikule kinnituvad tagajalad ja teine paar tiibu. Loogetele kinnituvate tugevate lihaste abil on mesilane võimeline liigutama oma tiibasid kuni 190 korda sekundis. Mesilase eestiivad on suuremad kui tagatiivad. Mesilase jalad koosnevad viiest osast: puus, pöörel, reis, säär ja käpp. Käppadel on viis lüli. Jalad kinnituvad rindmikule pöördliigeste abil, mis võimaldab mesilasel oma jalgu liigutada igas suunas. Käimisel toetub mesilane
Tegijapoiss Aerodünaamika teise KT konspekt (peamiselt eksamiks ja oma konspekti ja "Õpime Lendama" põhjal) Lennates kasulikul kohtumisnurgal on horisontaallennul vajalik tõmme minimaalne . Väljalastud tagatiibade korral suureneb tiiva tõstejõu koefitsent. Läbivooluga esitiivad parandavad tiiva tõsteomadusi suurtel kohtumisnurkadel Jääva kiirusega tõusul on jõudude jaotus järgnev : tõstejõud on võrdne lennusuunaga risti oleva raskusjõu komponendiga , tõmme on võrdne tahapoole suunatud raskusjõu komponendi ja takistuse summaga. Lennuki maksimaalne lauglemiskaugus on kõige suurem kui mitte kasutada esi ega tagutiibu. Lennukiiruse suurendamiseks horisontaallennul tuleb suurendada tõmmet ja vähendada kohtumisnurka (vist). Tõusureziimis lendavas lennukis mõjuvad normaalkoormus alla 1g ja negatiivne pikikoormus alla 1g . Ühtlase kiirusega sooritatud surmasõlmes mõjuvad lennukis ülemises ja alumises punktis vaid normaalkoormus , mujal tr...
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt k...
Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem 4 keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised
kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu 4 on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks
kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega
Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. 5 Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Mõnikord
puhkeolekus suunatud külgedele. Vastsed elavad seisuveekogude põhjal ning hingavad rektaalpõie abil. Tuntumad sugukonnad on hiilgekiillased Corduliidae, vesikiillased Libellulidae, tondihobulased Aeschnidae. Liikide arv: 5600, Eestis 58 liiki. Kirjandus: Martin, M., 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn Selts: Nahikulised Dictyoptera Alamselts: Prussakalised Blattodea Prussakalised on väikesed kuni suured (4,0-95,0 mm), lameda kehaga putukad. Tundlad pikad ja peened. Eestiivad nahkjad, tagatiivad lehvikukujuliselt volditud. Emastel on tiivad tihti lühemad või taandarenenud. Sooja- ja niiskuselembesed putukad, elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse pakenditesse ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris. Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica.
tundlad. Tundlad saavutavad kuni poole kehapikkusest. Suu on suunatud alla või alla ja taha. Suised on haukamissuised. Rindmik koosneb kolmest, üksteisest selgesti eristuvast lülist. Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud.
Tirdilistele iseloomulikud tunnused on 2 - 3 täppsilma esinemine ja lühikesed tundlad. Tundlad koosnevad kahest jämedast aluslülist, millele kinnitub peenike, paljudest kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts,
Jalad koosnevad järgmistest lülidest: puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus
Jahti peab vee all, istudes veetaimedel. Selgsõudurlane liigub ja peab jahti vee all, käib veepinnalt üksnes õhku võtmas. Sõuab kahe pika tagajalaga, paikneb selili, toitub vettekukkunud maismaaputukatest. Seljal kokkupandult tiivad, seljapool heledam, kõht tumedam. Kärestikulutikas on lame nagu voodilutikas, tiibadeta. Elab kärestikulistes jõgedes, kivide vahel. 59. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena; kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud. Eluviis: Mitmesuguseid toitumisviise. Täismoone. Enamus maismaal, aga mitme sugukonna esindajaid nii vastsete kui valmikutena magevees. Moone: Mõnedel vastseil võib vees olla trahhelõpuseid. Taimtoidulised vastsed tihti valge tõugu (konu) kujuga; röövtoidulised saledad ja liikuvad. Vastne kestub oma arengu jooksul mitu korda. Nukud vabanukud, keha jätked pole kehaga kokku
täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid,
tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas, metsamarjadel on tavaline marjalutikas. 58. Liuskurid e. vesijooksikud jooksevad veepinnal, jalad ei märgu, 4 jalga, eesjalad on haaramiseks, mitte jooksmiseks, jahib putukaid, võib ka lendu tõusta, puhkab kaldal. Selgsõudurlased vee all, kõht ülespidi, pikkade tagajalgadega, hingamisavad tagakeha tipus. Kärestikulutikas elab kiiresti voolavas vees kivide vahel, kuju lame, tiibateta. 59. Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena, kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud, mitmesuguseid toitumisviise,täismoone, enamus maismaal, vastse ja valmikuna osad magevees. Taimetoidulised vastsed tihti valge tõugu kujuga, röövtoidulised saledad ja liikuvad. Alamseltsid: röövmardikalised ja segatoidumardikalised. Vees elavad N: ujurlased, vesimrdiklased, vesilased, voolutaklased, kukriklased. 60. vt euroopa magevee elustikust 61. Eestis umbes 150 liiki
sinna ka sipelgatele toiduks sobivat materjali. Sihktiivalised nn rohutirtsud ehk ritsikad. Vaegmoondega, ehk vastsed sarnanevad valmikuga, neil pole tiibu. Isased valmikud aktiivsed hääle tekitajad siristajad. Enamasti herbivoorid. Mardikalised - loomariigi liigirikkaim selts. On kas röövtoidulised või enamik on segatoidulised (surnud orgaaniline aine, taimed jne). Iseloomulik tunnus on enamasti ka tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Jaanimardikas - emastel isenditel (jaaniussidel) paiknevad tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojuslikku rohekat valgust. Ärasöömiseks väljavalitud tigu surmatakse seedeensüüme sisaldava mürgihammustusega. Kasutatakse tigude biotõrjes. Osa liike on ka toksilised ja kaitsevad ennast ärasöömise eest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
