Aeglane viinamäetigu hõlvab Eestit kiiresti (11) 03.09.2008 00:01 Martin Pau, Tartu Postimees 1937. aastal trükitud «Eesti entsüklopeedia» kaheksas köide ütleb, et Eestisse võõrliigina sisse toodud viinamäetigu ehk Helix pomatia elab Kuressaare lossi ümbruses ja vähesel arvul ka Viljandimaal Õisu mõisa pargis. Kui viinamäetigu end teekonnal sirutab, küünib tema pikkus poole vaksani. Optiline pete sel fotol kõneleb pigem teo kahjuks, sest limune paikneb telefonist kaugemal. Foto: Martin Pau 1998. aasta entsüklopeedia räägib sest loomast kui peamiselt Lääne-Eesti ja Saaremaa asustajast. Eesti maismaatigude seires osalev bioloog Annelie Ehlvest nendib, et väga põhjalikku viinamäeteo kaardistamist pole Eestis tehtud, mistõttu on kindlasti paljud asurkonnad bioloogidele teadmata. Viinamäeteo Eestimaale jõudmise aeg pole teada. Entsüklopeediagi sedastab vaid kaunis ähmaselt, et «neid on ilmselt mungad sisse toonud»
cm pikkusi liike, nagu näiteks suur merikihv. Kuid on teada ka väga väikesi selle klassi esindajaid, kelle pikkus ei ületa 3 mm. Lasnjalgsed on levinud üsna laialdaselt ja neid leidub peaaegu kõikides meredes. Nõukogude Liidu meredes tuntakse teist merikihva perekonda kuuluvat liiki siledat merikihva. Ta elab Barentsi meres, moodustades vahel õige suuri kogumikke limusekodadega liivasel põhjal. Teine lasnjalgsete liik elab Barentsi meres ja kuulub väiksemate vormide hulka. See limune, kelle keha pikkus ei ületa 18 mm, elab 40 350 m sügavusel, kuid on kõige arvukam 100 200 m sügavusel. Tema õhuke, klaasläbipaistev ning tagaotsal sisselõigetega koda on hoopis vähem vastupidav kui merikihva tugev paksuseinaline koda. 10 KLASS: TORBIKLIMUSED Torbiklimused(Monoplacophora) on algelised merelimused. Torbiklimuseid peeti väljasurnuiks, kuid 1952. aastal avastati esimene nüüdisaegne liik. Veel hiljuti tunti torbilimuseid üksnes kivististe ehk fossiilidena
limanahaga. Kulgevad libisedes, harvem ujudes või roomates. Regeneratsioon. Enamasti röövloomad. Suu asub kõhupoolel, pärakut pole, hermafrodiitne suguelundkond Ainupõlvsed parasiidid, peamiselt kaladel, eriti nende lõpustel. Lame keha, tagaotsas kinnitusketas, ees iminapad, kõhtmine suu, hermafrodiidid, ripsmeline vastne, peremeeste vahetust pole. Kahepõlvsed e. imiussid parasiidid, põlvkondade ja peremeeste vahetusega, lõpp-peremees selgroogne, vaheperemees limune. Mitu vastsejärku, 2 iminappa Paelussid parasiidid, enamasti põlvkondade ja permehe vahetusega, selgroogsete sooles ja mõnes selgrootus. Eesotsaga (päis e. skooleks) kinnituvad soolele, toituvad kogu keha pinnaga, keha koosneb lülidest, kus on suguelundid (hermafrodiidsed). 19. Ripsussid - Väikesed või õhukesed, kehapind ripsmelise limanahaga. Kulgevad libisedes, harvem ujudes või roomates. Regeneratsioon. Enamasti röövloomad. Suu asub kõhupoolel,
Regeneratsioon. Enamasti röövloomad. Näited: Bipalium kewense, Temnocephalidae (vähkidel nugiv sugukond), Convolutriloba longifissura 2.) ainupõlvsed: Parasiidid, peamiselt kaladel, eriti nonde lõpustel. Hermafrodiidid. Ripsmeline vastne. Peremeeste vahetust pole. Näiteid: Dactylogyrus sphyrna karplastel, Diplozoon paradoxum karplastel 3.) imiussid: Parasiidid, põlvkondade ja peremeeste vahetusega. Lõpp-peremees on selgroogne, vaheperemees enamasti limune. Mitu vastsejärku, osa neist sigivad partenogeneetiliselt. Näited: Maksakaan (Fasciola hepatica), Diplostomum clavatum, Tetracotyle percae- fluviatilis. 4.) paelussid: Parasiidid, enamasti põlvkondade ja peremehe vahetusega (vaheldumisi selgroogsete sooles ja mõnes selgrootus; vahel mitu vaheperemeest). Näited: nookpaeluss (Taenia solium), nudipaeluss (Taenia saginatus), laiuss (Diphyllobothrium latum). 19. Magevee ripsusside (Turbellaria) ja kärssusside (Nemertea) ehituse ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
