Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. 3. Metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: alamvähid ja ülemvähid. 3. 1. Alamvähid Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks. Kompimisjätked tundlakesed on tunduvalt lühemad. Laubal asub üks liitsilm ja üks väiksem vastsesilm. Erituselunditeks on
isegi tumepunased. · Kõigis vetikarakkudes, kus on kloroplastid, toimub fotosüntees. 3 · Paljud vetikad on mikroskoopilised. · Kuid on ka palja silmaga nähtavaid vetikaid. Nad võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites. 4 · Vetikad paljunevad eostega ja suguliselt, harvem vegetatiivselt. 5 · Enamik vetikatest elab veekogudes. · Vetikad kas hõljuvad veekihis, moodustades taimse hõljumi, või on veekogu põhjas ja kinnituvad vees olevatele objektidele, nt. kividele, kaljudele, vees olevatele ehitistele. · Vetikad võivad kinnituda ka veeloomadele. · Väljaspool veekogu kasvab vetikaid mulla pindmistes kihtides, puutüvedel, kaljudel jm. 6 · Vähesed vetikaliigid suudavad elada polaaralade jää- ja lumeväljadel. · Osad vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. vetikas + seen = samblik
keermikvetikas veekogu põhjale ega seal lebavatele esemetele. Ta hõljub täiesti vabalt ringi. · Tavaliselt elavad keermikvetikad väikestes järvedes ja tiikides. 5 · Keermikvetikad on omapärased indikaatortaimed, mille abil saab õhurõhku määrata ja ilma ennustada. Kui õhurõhk langeb, siis kerkivad nad päris veepinna lähedale. Aga ilusa ilma korral, kui õhurõhk on suhteliselt kõrge, on vetikad sügavamas veekihis. 6 · Keermikvetika rakkudes on spiraalselt keerdunud kloroplastid. 7 · Põisadru on eestlastele ilmselt üheks enamtuntud vetikaliigiks. · Tuntuse põhjuseks on tema iseloomulik välimus ja lihtne praktiline kasutamine. · Põisadru kasutamine tuleb kõne alla siiski peamiselt ranniku piirkondades, sest ta on meretaim. 8 · Põisadru on Eesti kõige suurem vetikas: ta võib kasvada kuni
Talvise hapnikureziimi määravad peamiselt järve veetase külmumise ajal ja sulailmade rohkus talve jooksul. Külmumise hetkel on kogu veemass enamasti hapnikuga küllastunud ja hapniku hulga määrab jää alla jääva vee hulk. Külmumishetkest alates saavad ülekaalu hapnikku tarbivad protsessid ja hapniku kontsentratsioon väheneb kuni märtsini keskmise kiirusega ~ 100 mg/m-2 ööpäevas. Keskmiselt igal kolmandal aastal väheneb hapniku kontsentratsioon järve põhjalähedases veekihis alla 1 mg/l-1, kõrgemates veekihtides säilib aga enamasti selline kogus hapnikku, mis on piisav kalade elutegevuseks. Vaid ühel korral, 1995/96. aasta talvel, haaras anoksia (lahustunud hapniku puudumine) suurema osa järve veemassist, ulatudes mitmel pool järve pinnani. Hapnikuvaru kahanemist võivad oluliselt pidurdada sulailmad, sest siis paranevad valgusolud jää all ning ka jää alla imbuv vesi toob hapnikule lisa. Jääalune
kaudu. Soolsuse vähenemisel muutuvad ka vee tihedus ja viskoossus. Mereliigid on levinud peamiselt sügavates veekihtides, mageveeliigid ülemistes kihtides. 1.3 Temperatuur. Mõju avaldub kõige selgemini tsüanobakterite ja ränivetikate juures. Fütoplanktoni koosluse vertikaalne jaotumine on eri aastaaegadel erinev ja väljendub nii liigilises koosseisus kui ka biomassis. Talvel jää all arenevad vetikad ainult ülemises 10 m veekihis. Kevadel, ränivetikate vohamise ajal, on arvukuse maksimum 10 m sügavusel. Juunis esineb peamine hulk vetikaid 0- 20 m ulatuses. Augustis, tsüanobakterite massilise arengu ajal, paikneb fütoplankton 0-10 m. Oktoobris-novembris on fütoplankton jaotunud suhteliselt ühtlaselt 0-50 m. 2. Läänemere zooplankton Üldiseloomustus 1. Liigi- ja isendivaene, võrreldes Maailmamerega. Ava- Läänemere metazooplanktonis on kindlaks tehtud ca 35 holoplanktilist (püsivat e
Levik väga tavaline vetikas kogu maalimad. Sageli esineb massiivselt põhjustades väiksematel veekogudel õitsenguid. Keermikvetikas: Keermikvetika ehitus Kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad on niitjad. Keermikvetikas on samuti niitvetikas. Ta ei kinnitu kuskile, vaid hõljub vees vabalt. Tema rakkud moodustavad pikki niite. Kasvukoht ja toitumine: Keermikvetikas elab tavaliselt magedaveelistes veekogudes: järvedes ja tiikides. Ta hõljub vabalt veekihis ringi. Keermikvetikat mikroskoobis vaadates on näha rohelisi linte kloroplaste. Ta rakkudes on spiraalselt keerdunud kloroplastid. Nende kaudu toimubki fotosüntees. Levik: Keermikvetikas on sage kõikjal maailmas, sage ka Eestis. Keermikvetikat mõjutavad tegurid: Keermikvetikas kasvab siseveekogudes. Kuna ta ei kinnitu kuskile, vaid hõljub lahtiselt vees, siis ei saa ta elada suure lainetusega kohas. Ta on ka toiduks paljudele kaladele
Seega ei saa kaevandustest ja karjääridest väljapumbatud vett kogu mahus põhjaveeks lugeda. Illustratsiooniks võib öelda, et mäetöödega otseselt rikutud ala looduslik põhjaveevaru (kui piirkond oleks tervikuna senini looduslik) oleks olnud kuni 100000 m3/ööpäevas. Vee ärajuhtimise ja kaevanduste dreenimise tulemusel on tekkinud ulatuslikud veetaseme alanduslehtrid, mis levivad kaugele väljapoole kaevandatava ala piire. Maapinnalt esimeses, NabalaRakvere veekihis on kaevandusvee ärajuhtimise mõju jälgitav kaevetööde 9 ümber 12 km raadiuses, järgmises, KeilaKukruse veekihis 67 km raadiuses, ja sügavamas, LasnamäeKunda veekihis enam kui 25 km raadiuses (joonis 6). Joonis 6 Põlevkivi tootmise mõju Ordoviitsiumi põhjaveekihtide veetasemele Teistes Eestimaa piirkondades on maavarade (eestkätt lubjakivi, liiv ja turvas) tootjate
Põhjalähedased veekihid on hapnikuvaesed Nohipalu Valgjärves ning hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist ülevalpool. Tavaliselt on ülemised veekihid hapnikuga üleküllastatud. Järve mikrobioloogilise seisundi halvenemise tunnused ilmnevad kõige selgemini kihistunud veega järvede põhjalähedases veekihis, kihistumata järvedes aga vahetult põhjasette peal olevas veekihis. Ligikaudsete hinnangute kohaselt on Eestis fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25% kogu pindalaga 5544 hektarit. Fütoplanktoni liigiline kosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinuvetikad, sageli ka koldvetikad. Järvede reziimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb oligo- ja mesotroofsetele vetele omaste liikide ning koorikloomade osatähtsuse vähenemine ja eutroofsete liikide ning keriloomade osatähtsuse tõus
MERIRIST Jaanus Kask 7.B Võru Gümnaasium 1 2 3 MERIRIST Meririst on lameda liua kujuline läbipaistev, kahvatulillaks või-roosakas karikloom ehk meduus.Sültja keha (kummik, läbimõõt 10-40 cm) alapoolel olevat suuava ümbritseb 4 suurt rippuvat suusagarat.Meririste on rohkesti troopika-ja parasvöötmemeredes, vähem Läänemeres.Elab pinnalähedases veekihis, toitub peamiselt plankonist, mida püüab kombitsatega vett filtreerides.Ujub halvasti kummiku kokkutõmmete abil, kandub edasi hoovustega.Lained heidavad meririste sageli rannale. Meriristi keha on sültjas. Ta peamiseks toiduks on loomplankton. Teda leidub rohkesti Tallinna läheduses, kuid tänu vee magedusele ei leidu teda Narva lähistel. Tal on ka rahvapärane nimi: millimallikas. 4
oksüdeerija vahel. (Nt: gaaside: hapnik, kloor või vedelikega: bensiin, õli) - Elektrokeemiline korrosioon- toimub metalli kokkupuutel elektrolüüdilahusega. See lahus võib olla looduslik vesi või õhus märkamatu veekiht. (Kulgeb tavatingimustes ning on keemilisest korrosioonist palju levinum.) 4. Miks saab elektrokeemiline korrosioon toimuda ka niiskes õhus? Niiskes õhus moodustub metalli pinnale õhuke märkamatu veekiht. Selles veekihis leidub alati elektrolüüte, nt õhus sisalduva CO2 lahustumisel tekkivat süsihapet. Sellega on elektrokeemilise korrosiooni põhitingimus täidetud. (Põhitingimus on, et lahuses on ka mõni piisavalt tugev oksüdeerija, nt vesinikioonid, õhuhapnik vms.) 5. Millisteks poolreaktsioonideks jaguneb metallide elektrokeemiline korrosioon: a) happelises lahuses - esimene pool: raua oksüdeerumine (moodustuvad Fe2+ ioonid, mis lähevad lahusesse.)
huumusainete esmane lagunemine huumustoitelistes järvedes, mis muudab need bakteritele kättesaadavaks. Hägusus on probleem 1)hüpertroofsetes (liigtoitelistes) järvedes; 2)tuule väga tugeva segava toime korral 3)veehoidlates ja suurtes jõgedes.Temperatuur (t) on tihedalt seotud vee vertikaalse kihistuse ja liikumisega, seega ka hägususe ja läbipaistvusega. Temast sõltub pöördvõrdeliselt vee viskoossus, sellest omakorda vetikate settimise kiirus või püsimine veekihis. t mõjutab orgaanilise aine mineralisatsiooni kiirust, seega ka biogeenide taastumise kiirust veekogus. Füüsikalised faktorid on peamine tegur sesoonse ja ööpäevase dünaamika kujunemisel. Ökotoobid veekogus - Pelagiaal e avavesi. Elustik: plankton e. hõljum ja nekton, mis koosneb kaladest Litoraal kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik: sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal veekogu
T E A D U S Sandur: lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis ehk väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja -ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu ühtlases M veekihis. Koosneb peamiselt liivadest A A T E A D U S Balti jääpaisjärve peeneteralised setted Muike karjääris
Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks. Kompimisjätked tundlakesed on tunduvalt lühemad. Laubal asub üks liitsilm ja üks väiksem vastsesilm
acuminatus). Penikeeled on rohkem levinud järve põhjapoolses osas. Suurtaimestikul on oluline osa järve ökosüsteemis. Taimed eritavad fotosünteesil vette hapnikku, aga ka lahustunud mineraal ja orgaanilisi aineid, sealhulgas ensüüme, mis aitavad kaasa lagunemisprotsessidele veekogus. Taimestikul leiavad elupaiga ja kinnitumiskoha paljud mikroorganismid, aga ka algloomad, vähilaadsed, teatud putukaliigid. Ühtlasi pakuvad veealused taimed varju zooplanktonile veekihis elavatele mikroskoopilistele selgrootutele loomakestele , põhjasetetes elavatele väikestele selgrootutele ning kaladele, eriti noorkaladele. Põhjataimestiku olemasolust või puudumisest, samuti selle struktuurist oleneb ökosüsteemi püsivus. Järveloomastik Kalateadlased on selgitanud, et Ülemiste järve ökosüsteemis on paigast ära röövlooma saaklooma suhted: röövkalu on vaid 5% kalastikust
ainult nende parandamine. Ubja kaevandusväli asub Eesti põlevkivimaardla loodenurgas, põlevkihi avamusjoone lähedal. Pandivere kõrgustiku põhjanõlval. Kaevandatud alal on maapind pealtnäha küll rahulik, kuid mõne raskema rajatise püstitamiseks kõik kohad ei sobi, kui just vundamenti ei rajata põlevkivikihi põhjani. Kaevandus on oma kaeveõõntega mõjutanud ülemise (Keila - Kukruse) veekihi taset ja ümbruskonna kaevusid selles veekihis. Tõenäoliselt dreenib kaevandus seda veekihti ka praegu, juhtides vee säilinud kraavi kaudu Toolse jõkke. Avakaevandamise alad põhja- ja loodeosas jäid rekultiveerimata. Loodus ravib osaliselt ise neid haavu maastikus, osaliselt jääb see mälestusmärgiks inimtegevusele. [5] 2000. aasta mais esitas AS Kunda Nordic Tsement Keskkonnaministeeriumile taotluse põlevkivi karjääriviisiliseks kaevandamiseks tsemenditehase tarbeks Ubjas. Algatati
ainult nende parandamine. Ubja kaevandusväli asub Eesti põlevkivimaardla loodenurgas, põlevkihi avamusjoone lähedal. Pandivere kõrgustiku põhjanõlval. Kaevandatud alal on maapind pealtnäha küll rahulik, kuid mõne raskema rajatise püstitamiseks kõik kohad ei sobi, kui just vundamenti ei rajata põlevkivikihi põhjani. Kaevandus on oma kaeveõõntega mõjutanud ülemise (Keila - Kukruse) veekihi taset ja ümbruskonna kaevusid selles veekihis. Tõenäoliselt dreenib kaevandus seda veekihti ka praegu, juhtides vee säilinud kraavi kaudu Toolse jõkke. Avakaevandamise alad põhja- ja loodeosas jäid rekultiveerimata. Loodus ravib osaliselt ise neid haavu maastikus, osaliselt jääb see mälestusmärgiks inimtegevusele. [5] 2000. aasta mais esitas AS Kunda Nordic Tsement Keskkonnaministeeriumile taotluse põlevkivi karjääriviisiliseks kaevandamiseks tsemenditehase tarbeks Ubjas. Algatati
teilegi. 3 Sisu Mis on tõus ja mõõn? Tõusu ja mõõna all peetakse silmas maapinna ning eriti maailmamere kuju moonutusi. Tõusu ja mõõna nimetatakse ka loodeteks ehk taevakeha kuju perioodilisteks muudatusteks, mille põhjustab teise taevakeha gravitatsiooniline külgetõmme. Maa tahkes aines on looded tunduvalt väiksemad kui ümbritsevas veekihis, maailmamere loodeid nimetataksegi tõusuks ja mõõnaks, vastavalt sellele, kas meretase on loodete tõttu keskmisest kõrgemal või madalamal. Enamasti on looded märgatavad rannikualadel, mitte avamerel. Maakera ehitus on aga kaugel ideaalsest ning tõusud-mõõnad sõltuvad seega maakera eri osade elastsusest – vesi meredes tõuseb rohkem kui maapind kõrbes; veel mängivad kaasa maakera pöörlemine ümber oma telje, merepõhja
vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid. Süvamereasukatega võib neid võrrelda. Interstitsiaalelustik- liivaterade vahel, lainetuse mõjupiirkonnas. Ainult pisikesed vormid: ainuraksed vetikad ja loomad, lameusiid, ümarussid, väikesed rõngussid. ENAMASTI ÜKSI LIIK EI HÕLMA KOGU VEEKOGU. Umbes 65% panktoni biomassist esineb ülemises 500m veekihis. Põhjas elavad valdavalt filtreerijad ja settesööjad (käsnad, habeloomad, kakandid, polüheedid). Nad peavad palju sööma, sest toidu väärtus on väike, erandiks kiskjad. Lubjaskelett sügaval on habras, sest vees on lahustunud vähe karbonaate (lagunevad suure 1 rõhu all). Sügaval on püsiv temperatuur ja valgus, pole vaja erikohastumusi nende muutusteks. MERE BAKTERPLANKTON. Esineb kõigis sügavustes, põhjas vähem,
ning pöördvõrdeline filtratsiooniteekonna pikkusega L. Q=KA*H/L. 26.Filtratsioonimoodul- pinnase veeläbilaskvust iseloomustav suurus, mis sõltub eelkõige pinnases olevate pooride hulgast, suurusest ja ühendatusest. (Liiva ja kruusa filtratsioonimoodul on sadu või tuhandeid kordi suurem kui väga väikestest osakestest koosneva savi oma). 27.Millest sõltub puurkaevu mõjuraadius? veejuhtivusest, konstruktsioonist ja filtri materjalist, kaevu töötava osa pikkusest ja paiknemisest veekihis, puurimise meetodist. 28.Enamlevinud ioonid põhjavees: kaltsium-, magneesium-, vesinikkarbonaat-, naatrium-, kaalium-, kloriid-, sulfaat-, nitraatioonid. 29.Kus Eestis avanevad aluskorra kivimid? Eestis aluskord ei paljandu. 30.Kambriumi lade Eestis, avamus ja kivimid: Kambriumi ladestu avamus on Põhja-Eestis klindi jalamil, leviala üle kogu Eesti, välja arvatud Mõniste kerkel. Ladestu koosneb liivakividest, aleuroliitidest, aleuriitsavidest ja savidest. 31
Planktonvetikatel on erinevad elustrateegiad. 6. Vetika liigid Vetikakoosluse kui terviku primaarproduktsioon sõltub üksikute erineva elustrateegiaga populatsioonide vahekorrast. Maailmamere primaarproduktsioon Maailmamere kogu primaarproduktsiooni hinnatakse 25- Joonis 7. Primaarproduktsiooni 30 miljard t C/aastas sessoonne dünaamika Kogu energiast, mis akumuleeritakse fütoplanktoni poolt maailmameres, kasutatakse: · Veekihis 95% · Ookeani põhjas 5% · Setetes 0,2% Suurima osa kogu Maa primaarproduktsioonist annavad ookeanid (24%) ja troopilised vihmametsad (22%) Kokkuvõte: 1. Ookeanide primaarproduktsiooni moodustavad palju erinevatesse ökoloogilistesse ja taksonoomilistesse rühmadesse kuuluvad vetikad. 2. Primaarproduktsiooni käigus toodetakse energiarikkaid orgaanilisi aineid. 3. Primaarproduktsiooni taset veekogudes mõõdetakse enamasti radioaktiivse süsiniku (14C) assimilatsiooni kaudu. 4
kivimi pooridesse, kolmas osa ühendeid lagunevad vabadeks ioonideks, veeks ja gaasideks. Kõigi nende protsesside tulemuseks on vee puhastumine, mida nimetatakse isepuhastumiseks. Reostunud põhjavesi puhastub reostunud ja puhta vee segunemisel, reoaine lagunemisel või sidumisel mulla või pinnaseosakeste külge. Reostunud vee segunemisel puhta põhjaveega väheneb reostusainete kontsentratsioon. Kui tegemist on olnud ühekordse reostusega, siis toimub lahjenemine maapinnalähedases veekihis peamiselt igaaastase sademevee infiltratsiooni arvel. Puhastumist lahjenemise läbi saab kiirendada reostunud vee väljapumpamise abil. Põldudelt lähtuva reostuse kontrolli all hoidmisel on oluline osa mullaviljakusel ja mulla puhastusvõime säilitamisel. Mullakiht on võimeline siduma ja lagundama suures koguses taimetoitaineid. Ka paljud ohtlikud ained lagunevad mulla mikroorganismide toimel suhteliselt kiiresti. Reoained lagunevad pinnases ja põhjavees erineva kiirusega
Nende pikkus on vähem kui 0,1 millimeetrist kuni 20 cm-ni. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel liikidel 15 cm. Üks ühine tunnus neile on see, et hingamiselunditeks on lõpused. Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma alamvähid ja ülemvähid. Liikide arv: Eestis umbes 350 I Rühm: Alamvähid Selts: Lehtjalalised Phyllopoda On ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud perekonnast Daphnia on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad (antennae), mis on muutunud liikumiselunditeks. Liikide arv: ligi 100 Kirjandus: - Selts Aerjalalised Copepoda
vaatluskaev soovitatav paigutada ka ülesvoolu. Suuremamahulise reostuse puhul on vajalik jälgida põhjavee seisundi muutusi ka lasumisse ja lamamisse jäävates veekihtides. 2.5 Põhjavee seirest saadavad andmed Peamiselt saadakse põhjavee seiramisest kolme tüüpi andmeid: a. Põhjaveetaseme muutused Põhjaveetaseme mõõtmissagedus määratakse sõltuvalt põhjavee reageerimise kiirusest muutusele, mis toimuvad veekihis ilmastiku ja inimtegevuse mõjul. Lõhelistes ja karstunud kivimites reageerib põhjavesi valdavalt kiiremini kui poorses keskkonnas. b. Põhjavee temperatuuri muutused Põhjavee temperatuuri muutused sõltuvad hüdrogeoloogilistest ja ilmastikutingimustest. c. Põhjavee keemilise koostise muutused Põhjavee keemilise koostise muutuste jälgimise eesmärgiks on kindlaks teha põhjavee kvaliteedi püsivus ajas ning selle sõltuvus looduslikest ja tehisteguritest.
Väga praktiliseks ja lihtsaks vahendiks valgustingimuste hindamiseks on nn. Secchi ketas (so. 30 cm läbimõõduga valge ketas, mis on kinnitatud mõõtnööri külge). Mõõdetakse sügavust, mille juures ketas pole enam nähtav. Veetaimede fotosüntees saab toimuda ainult kindlates valgustingimustes. Oluline on nii üldine valgusenergia hulk kui ka selle kvaliteet, st. spektraalne koosseis. Taimedes esinev klorofüll neelab maksimaalselt pikalainelist punast valgust, mis neeldub ülemises veekihis. Sellepärast on arusaadav, et madalas vees kasvavad rohelised taimed, mille peamiseks pigmendiks on klorofüll a. Tänu mitmesugusele pigmentide sisaldusele on vetikarühmad kohastunud eluks erinevas sügavuses, erinevates valgustingimustes. Reeglina kasvavad madalas vees rohevetikad ning õistaimed, sügavamal pruun- ja kõige sügavamaid nõrga valgusega alasid asustavad 3 punavetikad
seoses muutunud soolsustingimustega. Laguproduktide kuhjumine organismi põhjustab viimase mürgitumise. TEMPERATUURITINGIMUSED LÄÄNEMERES Läänemeri paikneb parasvöötmes ja seetõttu ilmnevad selles veekogus selgesti aastaaegadega seotud temperatuurimuutused. Tingituna erineva soolsusega veekihtide jaotumisest ja vete segunemise iseärasustest, muutub temperatuur aasta jooksul kõige enam Läänemere pindmises homohaliinses veekihis. Läänemere üsna tunduva lõuna-põhjasuunalise ulatuse tõttu valitsevad mere mitmisuguste osade pinnakihis üsnagi erinevad temperatuuritingimused. See oleneb ühelt poolt sellest, et mere lõunaosas on päikesekiiritus tugevam kui põhjapoolsetes piirkondades, teiselt poolt ka mandrilise kliima suuremast mõjust Läänemere põhjapoolsetele ja idapoolsetele aladele. Läänemere sügavamate kihtide temperatuur muutub aasta jooksul suhteliselt vähe. Ainult paari kraadi võrra.
polaarjoon (66,5°ll). Rikked on katkestused kivimkeha pidevuses. Ruhiorud e. troogid on U-kujulise ristlõikega järsuveereliused moldorud, mille liustik on sälkorust kulutanud. Röntgeni kiirgus ca 0,01-10nm. Sandur lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis ehk väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu ühtlases veekihis. Solaarkonstant- maa atmosfääri ülemisel piiril päikesekiirtega risti asetsevale pinnale langev aasta keskmine energeetiline kiirgustihedus. Suhteliseks e relatiivseks niiskuseks nim õhus oleva veeauru rõhu ja samal temp õhku küllastava veeauru suhet väljendatuna %. Absoluutne niiskus, eriniiskus. Suurde veeringe- Väiksem osa kandub õhuvooludega maismaa kohale ja satub nn suurde veeringesse, milles osa sademevett voolab tagasi merre ja suleb suure veeringe, osa imbub mulda, satub
paemiselt liivast ja kruusast. Moodustavad liitudes mõhnastikke Liustikusetted jagunevad: ilmnoglatsiaalsed - liustike või mandrijää sulamisvee järvedes settinud pinnavormid fluvioglatsiaalsed - liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid Sandur - lauskjas kergelt kaldu liiva ja kruusakuhjatis, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu õhtlases veekihis. Koosneb peamiselt liivadest fluvioglatsiaalne delta: sarnane sanduriga settimine toimub deltalaadsetes väga rohkearvuliste ja paljukordselt hargnevates kanalites. moreentasandik - valdavalt moreenist koosnevad lainjad tasased moreeniga kaetud pinnavormid moreenküngas, rannavallid - moreenist koonsevad vallid orud veelised setted alluviaalsed: jõevee setted deluviaalsed: nõlvadelt uhutud setted orud lammid kajon on piklik sügav ning kitsas järsuseinaline org,mis on tekkinud vooluvee
kui ka vastaspoolkeral. Tõusulaine liigub ligikaudu mööda Maa paralleeli ning igas kohas maapinnal on 2 korda ööpäevas tõus ja 2 korda mõõn. Alles 17. sajandil, kui Newton avastas ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, sai selgeks, mis põhjustab tõusu ja mõõna. Maad ümbritsevas meres esinevad looded on tingitud Päikese ja Kuu gravitatsiooniväljade koosmõjust. Tõus ja mõõn toimub ka Maa tahkes aines, kuid tunduvalt väiksemal määral kui ümbritsevas veekihis. Kuu külgetõmbejõu mõjul saavad kõik Maa punktid teatava kiirenduse Kuu poole: mida väiksem on veeosakese kaugus Kuust, seda tugevamini tõmbub see Kuu poole - tekib tõus. Kuna Maa tsenter tõmbub Kuu poole tugevamini kui veeosakesed teisel pool maakera, siis on teisel pool maakera samuti tõus. Maa poolustel muutub sel ajal veekiht õhemaks - seal on mõõn. Päikese gravitatsiooniväli Maa asukohas on Kuu gravitatsiooniväljast küll 180 korda
valguse peegeldumise põhjal klorofülli neeldumisribas 500 600 nm juures. TIR-piirkonnas saadud kujutistelt saab määrata veepinna soojust. Objekti heleduse kujundavad objekti temperatuur, kiirgusvõime ja muutused kiirguses atmosfääri läbimisel. Merepinda saab TIR- piltidelt määrata otseselt, sest vee kiirgavus on püsiv ja hästi teada. Teatav probleem on moonutus atmosfääri läbimisel. Tuleb ka silmas pidada, et kuna soojuslik infrapunakiirgus neeldub kõigest 0.02-millimeetrises veekihis, siis ei ole nii mõõdetud temperatuur sama, mis termomeetriga kasvõi mõnesentimeetrisest pinnakihist mõõdetu. Põhjuseks on kiirguslik soojenemeine ja jahtumine aurumise tõttu. Maa soojuskiirguse energiamaksimum on soojuslikus infrapunases piirkonnas, kuid energiat on mõõdetaval hulgal ka veel mikrolainepiirkonnas. Passiivse mikrolaineradiomeeter on mõõteriist, mis mõõdab kiirgust selles spektrivahemikus (0.3 6 cm) Sellise kiirguse footonite
Hilisemad uuringud näitavad, et rannajoone nihkumine ei toimu kogu Läänemere ulatuses ühtlaselt. 3. TEMPERATUURI TINGIMUSED LÄÄNEMERES Läänemeri paikneb paravöötmes ja seetõttu ilmnevad selles veekogus selgesti aastaaegadega seotud temperatuurimuutused. Tingituna erinevate soolsustega veekihtideks jaotamisest ja vete segunemise iseärasustest muutub temperatuur aasta jooksul kõige enam Läänemere pindmise homohaliinses veekihis. Läänemere üsna tunduva lõuna-põhjasuunalise ulatuse tõttu valitsevad mitmesuguste osade pinnakihis üsna erinevad temperatuuritingimuised. See oleneb üsna palju sellest, et mere lõunaosas on päikesekiiritis tugevam kui põhjapoolsetes piirkondades, teiselt poolt ka mandrilise kliima suuremast mõjust Läänemere põhjapoolsetel ja idapoolsetel aladele. Kevadel (mais) on pindmise veekihtide temperatuur Läänemere lõunaosas kuni 8 kraadini, keskosas 5-7 kraadini, Põhjalahes 1-3 kraadi
Maasoojuspumbaga ühendatakse tavaliselt kaks üksteisest 15 – 20 m kaugusel asuvat puurkaevu, üks vee võtmiseks ja teine vee tagasijuhtimiseks. Rohke veetootlikusega pinnastes on võimalik kasutada vee pumpamist läbi soojuspumbas oleva aurusti (avatud süsteem) ning siis tagasi maapinda (soovitavalt teise puurauku), kus vesi taas soojeneb ja tekib ringlus puurkaevude vahel. Puurkaevusüsteemi puurkaevud peavad olema ühe sügavused ja asuma samas veekihis. See hoiab ära erinevate veekihtide segunemist ja veehulkade vähenemist väljapumbatavast veekihist. Puurkaevusüsteemi negatiivseks küljeks on kindluse puudus maapinnas piisava veeringluse tekkimise osas. Põhjavee reostamise oht on minimaalne, kui täidetakse kõiki paigaldusnorme. Õigesti koostatud süsteemis on põhjavee reostus välistatud. Otseaurustumisega maasoojuspumbad Otseaurustumisega maasoojuspumpadeks nimetatakse soojuspumpasid, milles puudub
Oos on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualustes tavaliselt pikilõhedes voolavate jõgede surveliste sulamisvete poolt. Koosnevad jämedamast liivast ja kruusast. 11. Mis on sandur? Sandur: lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis ehk väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja -ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu ühtlases veekihis. Koosneb peamiselt liivadest 12. Mis on mõhn? Mõhnad on ümarad, ovaalse/pikliku põhiplaaniga kuni seljakukulaadsed künkad (positiivsed pinnavormid), mis on kujunenud liustikulõhedes, liustikupealsetes süvendites, irdjääväljadel jt lohkudes kujunenud veekogudes. Koosnevad peamiselt liivast, kruusast. Eksogeensed pinnavormid: vee-, tuule-, igikeltsa- jne tekkelised Põhjalikud vastused (6-10p): 1. Mis on karstumine? Mis on karstumise eeldused?
valmikustaadium möödub krabi kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Kottvähi puhul on meil tegemist äärmusliku parasitismi vormiga, kus loom on kaotanud kõik täiskasvanud vähile iseloomulikud tunnused. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused
Seaduspärasus, mille kohaselt 2 konkurentset liiki, millel on sama niss, ei saa püsivalt koos eksisteerida. Üks tõrjub paratamatult teise välja. Gause katse: kasvatas kolme erinevat liiki kingloomi akvaariumis. Üksi kasvades olid kõikide populatsioonide tihedused kõrged. Kui II esimest liiki koos elasid, siis üks suri välja. Järgmises katses pandi kokku I ja III liik- mõlemad jäid ellu, ainult et madalamal tasemel. Hiljem tuli välja, et kaks esimest liiki toitusid samas veekihis, aga III hoopiski pinnakihis. Kokkuvõttes on liikide kooseksisteerimine võimalik, kui liikide ökonissid on piisavalt erinevad. Konkurentsi vältimine ja tunnuste lahknemine: nisi evolutsioon konkurentliikide mõjul. Üks või mõlemad liikidest evolutsioneeruvad sinnapoole, et konkurentsi tugevus väheneb. Tekkib olukord, kus kahe liigi sümpatrilise kooseksisteerimise aladel suureneb erinevus liikide ökoloogilistes nissides. Seda nimetatakse character displacement ehk siis tunnusenihkeks.
! ! ! ! ! NB! Molaarse kontsentratsiooni puhul on tegemist aine hulgaga lahusti mahus, viimaste suhe aga muutub erinevate temperatuuride puhul. Molaalne kontsentratsioon – suhe - mass-massis - on aga igal temperatuuril samane.! Hapniku kontsentratsioon on veekihis reeglina suurim pinnakihi läheduses – parem kontakt atmosfääriga ja intensiivseim fotosüntees. Hapniku kontsentratsioon on reeglina väikseim hüppekihi (püknokliini) all, olgu siis selleks termokliin, halokliin või kemokliin – 150 – 1500 m sügavusel. Põhjuseks – ülemistest veekihtidest laskuva orgaanika aeroobne lagunemine – hapnik lihtsalt tarbitakse ära.! Sügavamad kihid on reeglina hapnikurikkamad – tavaliselt vete konvenktsiooni tulemusel – põhjus
energiast. taimedest ühesuguse arvu etappidekaugusel olevad organismid on samal troofilisel tasemel Veekogu toiduahelate komponendid ·Primaarprodutsendid ·Taimtoidulised loomad-herbivoorid ·Detriidi ja bakterite tarbijad ·Kiskjad ·Orgaanilise aine lagundajad ·Fütoplankton- (fütoplankton, väävlibakterid, veetaimed)peamine toiduahelate alglüli koosneb põhiliselt mikrovetikatest paiknevad ülemises veekihis,kuhu ulatub valgus ·Makrovetikad(mänd-ja pruunvetikad)ning kõrgemad veetaimed madalates veekogudes küllaltki olulised ·Anaeroobsed fotosünteesivad bakterid väävlibakterid anaeroobses vees, kuhu jõuab valgus nende osa primaarproduktsioonis enamasti väike Herbivoorid ·taimtoidulinezooplankton Enamus protistidest, keriloomadest ja vesikirbulistest, aerjalalistest kalanoidid ja harpaktikoidid kalad-osaliselt herbivoorid ·Eestis roosärg,särg,koger,hõbekoger
Põiekestel on hüdrofoobne valguline membraan, mis ei lase läbi vett, kuid laseb läbi gaase. Gaaside koostis gaasivakuoolis on sama, mis väliskeskkonnas ja gaasirõhk vakuooli sees on ca 1 at. Aerosoome on rakus mõni kuni mõnisada. Kui neid rakus palju koos, siis nimetatakse moodustunud struktuuri gaasivakuooliks. Esinevad veebakteritel. Eriti tüüpilised tsüanobakteritele. Annavad rakule ujuvuse ja võimaldavad neil reguleerida erikaalu, püsida seega neile soodsas veekihis (kus sobiv hapnikusisaldus, valgustatus jne.) ning muuta ka asendit veesambas. Seetõttu on neid vahel käsitletud ka liikumisorganellidena. Sageli puuduvad viburid ja gaasipõiekesed annavad neile võimaluse vees üles-alla liikuda. Kui rakke töödeda ultraheliga või tõsta rõhku, siis gaasipõiekesed lõhkevad ja rakud sadenevad. Karboksüsoom Esinevad autotroofsetel bakteritel, just oligaatsetel autotroofidel. Need on hulknurksed valgulise membraaniga struktuurid.
Põiekestel on hüdrofoobne valguline membraan, mis ei lase läbi vett, kuid laseb läbi gaase. Gaaside koostis gaasivakuoolis on sama, mis väliskeskkonnas ja gaasirõhk vakuooli sees on ca 1 at. Aerosoome on rakus mõni kuni mõnisada. Kui neid rakus palju koos, siis nimetatakse moodustunud struktuuri gaasivakuooliks. Esinevad veebakteritel. Eriti tüüpilised tsüanobakteritele. Annavad rakule ujuvuse ja võimaldavad neil reguleerida erikaalu, püsida seega neile soodsas veekihis (kus sobiv hapnikusisaldus, valgustatus jne.) ning muuta ka asendit veesambas. Seetõttu on neid vahel käsitletud ka liikumisorganellidena. Sageli puuduvad viburid ja gaasipõiekesed annavad neile võimaluse vees üles-alla liikuda. Kui rakke töödeda ultraheliga või tõsta rõhku, siis gaasipõiekesed lõhkevad ja rakud sadenevad. Karboksüsoom Esinevad autotroofsetel bakteritel, just oligaatsetel autotroofidel. Need on hulknurksed valgulise membraaniga struktuurid
väga rohkearvuliste ja paljukordselt hargnevates kanalites (analoogia nii kuivamaauhtekoonuste kui ka veeliste deltadega) sandur – lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis e. väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja –ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu ühtlases veekihis. Koosneb peamiselt liivadest Mandrijää setetega seotud pinnavormid: moreentasandik – valdavalt moreenist koosnevad lainjad tasased moreeniga kaetud pinnavormid. Kõige tüüpilisem Eestile, suhteliselt sileda pinnaga moreenküngas (otsa-, külg), rannavallid – moreenist koosnevad vallid ja piklikud künkad Veelised: liikuva põhjavee toimel murenevad peamiselt karbonaatkivimid. Nt. lubjakivi, mis
Makrobentos (pestakse läbi traadist võrkude) see, mis jääb 1mm ava suurusele sõelale. Sääselarvid, ussid ja kahepoolmesed molluskid. Neid esineb kõige arvukamalt ookeanis. Uuristavad käike sinna, kus elavad. Meiobentos vahepealse suurusega. Ümarussid ja väikesed koorikloomad näiteks rullikulised. Elavad setteterade vahel või peal. Mikrobentos läheb läbi 0,05mm suuruse sõela. Jõgedes: jõekarp kinnitub kividele, on looduskaitse all. Põhjalähedases veekihis elutsevad kalad on epifauna osa. Planktoni produktiivsuse hüdrodünaamilised alused: Kõik saab alguse fütoplanktonist. Hüdrodünaamilised alused, mis selle õitsema panevad: sessoonsed temperatuuri muutused Meromiktilised veekogud järved, mis on kihistunud temperatuuri ja soolsuse järgi. Aluspõhi soolane või ühenduses merega põhja kaudu. tuulest tingitud vertikaalne segunemine - tuule mõjul aetakse soe vesi ühest otsast teise, pealmine vesi surub
vastnegi. Täiskasvanult toituvad üksnes emased, et muneda. Klaasiksääskede eluviis: elavad seisuvetes, magevees, kusjuures neid ei leidu suurtes madalates järvedes ega vooluvees. Vastsed on head ujujad, valmikud on pistesääkede sarnased. Vastsed kasutavad toiduks järvedes zooplanktonit, lompides ka pistesääsklaste vastseid. Vajab eluks vähe hapnikku: suure osa toidust kulutab vastne juurdekasvule ning vähe hingamisele, põhjuseks saagi suur toiteväärtus. Hapnikuvaeses, külmas veekihis on ka vaenlaste oht väike, kuna kalad sinnani ei küündi. Seetõttu käib 2 korda ööpäevas pinnakihis saaki jahtimas ning hapnikuvaru uuendamas (öösiti). 67. Soovimatud putukad (Insecta) inimese majas ja ihul: prussakad, kirbud, lutikad, täid. Seltsid, eluviis, moone Kirbud: eluviis/moone: täismoondega, tiibadeta putukad, kes lendamise asemel hästi hüppavad. Valmikud imevad soojavereliste loomade verd; kehakuju kohane karvastikus pugemiseks
1) mida sügavamal organismid on, seda suuremad nad on (gigantism) N: koorikloomad 2) keha mõõtmete vähenemine, mida sügavamasse kohta org sattunud. Mida väiksem org, seda vähem energiat vajab. Isased tunduvalt väiksemad kui emased. Väike organism saab peituda röövli eest paremini Koosluste koosseisu kontrollivad toidu konkurents ja röövtoitumine *** settimine on primaarne produktsioon; tahke osa esmasest produktsioonist tarvitatakse ühtlaselt läbisoojenenud veekihis, mis on termokliini peal, sest termokliin taksitab tahkete ainete allavajumist*** Settiva aine hulk on positiivses korelatsioonis fütoplanktoni produktsiooniga ja negatiivses korelatsioonis vee sügavusega. Horisontaalne transport orgaanikaga rikastumine on tingitud merepõhja lähedal asuvast turbulentsist (siselaine), mis ei lase orgaanikal kleepuda suuremateks känkudeks. Tuuled suunavad orgaanika tagasi hõljuvasse ossa. järvedes on kestvad ja seisulained
modelleerimine, kaartide kasutamine statistiline analüüs, 2. Eesti pinnaveevarud ja nende jaotumine. Eesti veevarud moodustuvad pinna- ja põhjaveest. Eestis on üle 7000 jõe ja 935 järve. Aastane pinnaveevaru on ligikaudu 7040 m3 inimese kohta. Enamik Eesti veekogusid (jõed, järved ja rannikumeri) on madalad ja tundlikud reostuse suhtes. Eesti põhjavesi lasub peamiselt viies veekihis, millest ülemine veekiht on suuremas osas Eestis ebapiisavalt kaitstud. Kogu põhjaveemaht maapõues on hinnanguliselt 2000 km 3. Eesti äravoolu maht ca 12 km2 aastas koos Narva jõe veeressurssidega, mis moodustab umbes 80% kogu äravoolust. 3. Veeringe ja veebilanss. Veebilansi elemendid. Veeringe on vee pidevalt korduv ringlemine Maal ( atmo-, hüdro-, lito- ja biosfääris) Veeringe toimub Päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul.
-aastaajast (tavaliselt alla 1m) -kliimast (ilmneb pikema ajavahemiku jooksul, võib olla rohkem kui 7m) Parasvöötme järvede soojusrežiimile on iseloomulik veekihtide temperatuuri muutumine aasta-ajati. Järvede vesi sisaldab mitmesuguseid sooli, gaase, tahkeid osakesi ja kolloide. Niiskes kliimas on järved enamasti magedad (soolsus kuni 0,5 promilli), kuivas kliimas soolaseveelised (soolajärved). Orgaaniline aine tekib põhiliselt järvede ülemises (trofogeenses) veekihis taimede fotosünteesi saadusena ja laguneb alumises (tropolüütilises) kihis bakterite tegevuse tagajärjel. Vee mineraalainete (peamiselt fosfori- ja lämmastikuühendid) ja orgaaniliste ainete (peamiselt huumusained) sisalduse ning elustiku koostise järgi eristatakse Eesti järvi: -vähetoitelised e. oligotroofsed -rohketoitelised e. eutroofsed -poolhuumustoitelised e. semidüstroofsed -lubjatoitelised e. alkalitroofsed -huumustoitelised e
veeorganismidest toksiline. - Lmmastik: esineb vees ammooniumioonina (NH4+), nitrit- ja nitraatioonina (N02 ja NO3-) Fosfor: fosfaadid (PO43-) meredes 0.001-0.1 mg/l, magevees ca 0.2 mg/l, ldfosfori kontsentratsioon 0.03-1.5 mg/l 3. Morfoloogilised parameetrid: sgavus, hoovused, sisse-ja vljavool 2. Keskkonnategurite vertikaalsed gradiendid veekogus Valgusgradient: lemist veekihti, kus valgustatus on suurem kui 1% pinnalelangevast, nimetatakse eufootiliseks kihiks. Selles veekihis toimub fotosntees. Temperatuurigradient: jrvedes tekib vee soojenemisel kihistumine-epilimnion, mis on lemine lbisegunenud veekiht ja hpolimnion, madalama temperatuuriga segunemisele mitteallutatud veekiht. Epilimnioni ja hpolimnioni eraldab temperatuuri hppekiht e termokliin. Sarnane vertikaalne temperatuurigradient on ka meredes. Hapnikugradient: kihistunud veekogus on epilimnion krgema hapniku kontsentratsiooniga kui hpolimnion. 3. Pelaagiline aineringe PELAGIAAL ehk avaveeosa
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
