KONNAKOTKAS Välitunnused Suur ja väikekonnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või
Rasvatihast tunnevadki enamus inimesed kollase kõhuga linnuna kellel on läikiv must pea ja suur valge põse laik ning kes käib talvel akna taga pekki söömas. Rasvatihase emas ja isas linnul saab vahet teha väga lihtsalt, isas linnul on rinna peal jäme must triip mis ulatub üle terve kõhu, emas linnul on see triip aga üpriski peenike ja hajuv. Rasvatihane toitub väikestest selgroogsetest, semnetest, pekist jms. Rasvatihase pikkus on reeglina 13,5-15 cm tiibade siruulatus 22-25 cm ning kehakaal 14-22 g, rasvatihase arvukus Eestis on 300 000-400 000 paari. Nad elavad ca 3 aastaseks, kuid tänu rõngastatud lindude taasleidudele on teada, et Saksamaal elas üks isend vähemalt 5 aastat ja 5 kuud. MUSTTIHANE Musttihane (Periparus (Parus) ater) pesitseb peamiselt okasmetsas, sageli kõrgete kuuskedega kohtades. Ta on paiga- osalt rändlind. välja näeb ta nagu rasvatihse värvitu nõbu. Sama sugused must pea ja valge laik põsel
küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on alla 0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid.
Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida vastavalt õuntest ja hernekaunadest ("õunaussid" ja "herneussid"). Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega
· Tagakeha on redutseerunud · Neid katab enamasti tugev välisskelett · Esimesed käimisjalapaarid on muundunud sõrgadeks · Ookeanites, maismaal ja ka magevees Ämblikkrabi · Sõrad, meenutab ämbliku · Vetikad, karbid, surnud organismid · Muneb · Meenutab ämblikku (liikumine) · https://www.youtube.com/watch? v=qoCiTkQnVWg Huvitav teada · Krabide suurus varieerub 1 mm kuni jaapani hiidkrabini, kelle jalgade siruulatus küünib 3,8 meetrini · Esimesed vähid elasid maal 500 miljonit aastat tagasi · Maailmas tuntud 38 000 vähiliiki · Eestis 326 liiki · Vähid kasvavad kogu elu Küsimused · Kellega võivad elada sümbioosis erakvähid? · Milleks on muundunud krabide esimesed käimisjalapaarid? · Kui pikaks võib ulatuda Jaapani hiidkrabi jalgade siruulatus? Kasutatud allikad · https:// www.youtube.com/watch?v=rLUAoTj dmZ8 · https:// et.wikipedia
Harilik tontsuru Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väikseate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos). Tontsuru on Eestis haruldane rändliblikas, tema kehal on surnupealuu joonis. Tema siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib
· Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas. · Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes.
Eesti vetest on leitud 93 liiki. LÕPUSHÄNNALISED Ujuvad tundlate ühtlaste löökide abil. 1-2 paari jalgu. 1 lihtsilm. Liiguvad jalgadega veepõhjas ja taimedel. Mõned karpvähilised helendavad pimedas. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part Ladinakeelne nimetus: Anas clypeata. Rahvapärane nimetus luitsnokk. Kuulub partslaste sugukonda ja haneliste seltsi. Elab Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerika lääneosas. Talvitub lõunas. Kaalub: 4701100 g. Lühikene kael ja väike pea. Toitub limustest, planktonist, vähilaadsetest, veeputukatest ja nende vastsetest. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus.
Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Erinevad liblikaliigid Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised.
............................................................................. 4 Intervjuu................................................................................................................. 5 Sõnumiveerg.......................................................................................................... 6 Kasutatud materjal................................................................................................. 6 Päevapaabusilm Välimus Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun [1]. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. Sigimine Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500 muna korraga
· kõige suurem liblikate sugukond üle (30 000 liigi) · siruulatus 1 cm kuni 30 cm · tugevad sihvakad ja üsna kitsad tiivad, head lendajad · söövad taimede maapealseid osi ning ka juuri (mullaöölane) · öölaste seas on ka värvilisi liblikaid nt piksepeni , purpurkaruslane · lendavad öösel, päeval puhavad taimedel , tiivad keha peal puhkeasendis · nende järgi saab määrata temperatuuri , mida külmem on õhtu , seda vähem liblikaid on · · jässakas ja karvane keha
Eriti silmatorkavad on isased, kelle tiibade valget ülakülge ilmestavad tipuosas ereoranzid laigud. Emased on märksa tagasihoidlikumalt värvunud- neil on esitiibade tipuosa tumehall. Tagatiibade alakülg on mõlemal valge, roheka kirjaga.Koiduliblikad on aktiivsed ja lendavad üsna hästi. Nad suudavad lennates ületada näiteks jõgesid, tänavaid ja maanteid. Isased suudavad lennata veelgi pikemaid vahemaid. Välimus Koiduliblikas on väike liblikas, mille tiibade siruulatus on 34 cm.Esitiib on tagatiivast pikem, 17 23 mm.Isaste esitiivad on tipul oranziks värvunud. Sellest ongi liblikas oma nime saanud: valgete tiibade oranz nurk meenutab tõusvat päikest. Värvilaikudeta emaste iseloomulikuks tunnuseks on rohekas hallikas marmormuster tiiva alaküljel. Pealt on emaste tiivad vaid õrnade mustade joontega Isane suudab puhkeasendis olles peita oma oranzid esitiivad valgete tagatiibade taha. Tiibade
tagasihoidlik Elupaigad ja toitumine Jaotumine Liblikad jaotuvad pisiliblikateks (väiksemad) ja suurliblikateks (suuremad) Suurliblikad jaotuvad päevaliblikateks ja ööliblikateks paljunemine ● Liblikad on täismoondega putukad ● Emane liblikas muneb munad, millest kooruvad röövikud. Röövikud nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Kaitsekohastumused Tähtsus looduses ja inimese elus Faktid ● Suurim liblikas elab troopikas.Ta tiibade siruulatus küünib kuni 18 sentimeetrini. küsimused Täname kuulamast
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine
Kaljukotkas Karolin ja Karmen 7.Klass 2014 Tutvustus Maakotkas, laanekotkas Haugaslaste sugukond Röövlind Põhivärvus pruun Sulistunud jalad 2,9-5,4 kg Üldpikkus kuni 82cm Tiibade siruulatus 2,2m Levik ja arvukus eestis Üle Eesti Suuremad loodus- massiivid 40-50 paari Elukoht Metsa-raba loodusmaastikud Männid Põlised pesapaigad Eluviis ja paljunemine Elavad paaridena Paigalinnud kahemunaline kurn Koorumine aprillis Ohtustatus Pesitsuspaikade häiritus Putukatõrjevahendid I kategooria kaitstav lind Mida tehakse nende kaitseks? Pikaajaline tegevuskava
Gerd Kanter Gerd Kanter sündis kuuendal mail 1979. aastal Tallinnas Pikkus: 196 cm Kaal: 125-128 kg Käte siruulatus: 207 cm Pärast Gerdi esimese klassi lõpetamist kolis pere elama Vigalasse. Seal õppis ta põhikoolis. Keskkooli lõpetas Gerd Pärnu-Jaagupis. Gerd on lõpetanud diplomiga Tallina Tehnikaülikooli Kõrgema Majanduskooli ärijuhtimise erialal. Hetkel on tal õpingud pooleli Estonia Business Schoolis. Kanter jõudis kettaheiteni suhteliselt hilja alles 17-aastaselt. Gerd jõudis kettaheiteni tänu oma isale, kellel on samuti erakordne sportlik anne, kuid kellel paraku
Pääsusaba Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Minu lemmik liblikaliik on Pääsusaba. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi.Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Pääsusabal on 37 alamliiki. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 8– 10 cm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee - ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Pääsusaba on üks kolmest Eestis elutsevast ratsulibliklaste liigist puriliblika ja mustlaik-apollo kõrval.
agressiivselt poegade vastu ja muud sellist. Samuti see ka pärsib õppimisvõimet. Pärast 1977.a. on olukord paremaks läinud. Praegu meil elab umbes 60 paari merikotkaid ning aastas suudab lennata pesast 50-60 poega. Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka ,,kullisõda". Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus. Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine
mittesüstemaatilisel ning välimust mittekirjeldaval viisil. Esimene pool putuka nimest – pikne – on laenatud jumalatelt. Eesti rahvausundis on pikne äikest ja vihma käsutav ning viljakust andev haldjas. Nime teine pool – peni – tuleneb aga putukatest vägagi erineva kodustatud loomaliigi pisut halvustavast nimetusest. Oma välimuselt on ta vägagi silmatorkav. Valmiku tiibade siruulatus võib olla üle 50 millimeetri. Lisame siia veel majesteetlikud sametmustad, pisut roheka läikega esitiivad, mida kaunistavad ebakorrapärased valged, vahel ka pisut kollakad laigud. Lennul välguvad erepunased, väheste mustade laikudega tagatiivad. Sama silmatorkav on ka tagakeha ülakülg. Igal pool Eestis piksepeni polegi. Piksepeni elab niisketes liigirikastes leht ja segametsades ning võsastikes.
Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Erinevad liblikaliigid Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik
Eesti Olümpiavõitjad läbi aegade. Gerd Kanter (kettaheide) Peking 2008 Gerd Kanter (sündinud 6. mail 1979 Tallinnas) on eesti kettaheitja.Gerd Kanteri pikkus on 196 cm, kaal 121 kg (2006) ja käte siruulatus 207 cm. Maailmameister võttis Pekingi olümpial seisusekohase võidu - neljanda katse tulemus 68.82 andis kindla esikoha. 28-aastane vägilane Kanter saavutas oma pikima kettakaare kolmandas heitevoorus. Keegi talle ohtlikuks ei saanud, ka liimist lahti olnud valitsev maailmameister Virgilijus Alekna mitte. Erki Nool (kümnevõistlus) Sydney 2000 Erki Nool (sündinud 25. juunil 1970 Võrus). Eesti kergejõustiklane (kümnevõistleja) ja poliitik, XI Riigikogu liige, Isamaa ja Res
reali) Sinepiliblikad on levinud Baikalist Euroopani, levinud kogu Eesti alal. Euroopas neljast liigist esineb meil kahte liiki sinepiliblikaid: Niidu-sinepiliblikas (Leptidea reali) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis). Neid kahte liiki on väliste tunnuste alusel väga raske eristada. Teadlased määravad neid suguorganite ehituse alusel. Sinepiliblikas on üks väiksemaid põualiblikaid. Tiibade siruulatus on neil 3,3-4 cm. Sinepiliblikas on tasase lennuga valge liblikas, kellel esitiibade tipus on hall laik. Sinepiliblikate tiibade kesksulud on lühemad ning seetõttu nende tiivad on õrnemad kui kapsaliblikatel. Isastel on laigud tiibadel tumedamad. Tiibade alakülg on hallikasvalge. Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel
Hallhaigur Georgi Kevorkyan 5.B Peetri Kool 2017 Välimus • Linnu üldpikkus: 90–98 cm • Tiibade siruulatus: 175–195 cm • Linnud kaaluvad: 1–2 kg • Hallikasvalge sulestik • Tugev roosakollane nokk • Lendavad aeglaselt ja hoiavad pikka kaela • Tüüpiline eluiga on 5 aastat Elupaik • Hallhaigrid asuvad Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.. • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja Aafrikas • Pesitsevad kolooniates. Pesitsemine • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas
...........................................................3 Levik...................................................................4 Elukohakirjeldus.................................................5 Eluviis ja paljunemine........................................6 Kaitse ja ohustatus............................................7 Pildid..................................................................8 Kasutatud kirjandus...........................................9 Linnu välimus Tiibade siruulatus on 185-205 cm. 3 kg. Kehapikkus on 95–100 cm. Must,valge,punane 3 Toitumine Kalad,konnad,putukad,roomajad,veetaimed 4...5 korda päevas 4 Levik Arvukust hinnatud vaid 150...200 Kuulub linnuliikide I kategooriasse Levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes Saaremaa 5 6 Elukohakirjeldus
Sugulased Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni. Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala. Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla
Saad teada Milline ta välja näeb? · Kaljukotkas on suur kotkas, kes keha üldpikkuselt on küll merikotkast pikem, massiivsuselt aga viimasele tunduvalt alla jääb. Keha üldpikkuseks on kuni 82 cm. Tiiva pikkus on isalinnul kuni 66 ja emalinnul kuni 69 cm, tiibade siruulatus võib küündida kuni 2,2 meetrini. Kus ja kuidas ta tavaliselt pesitseb? · Pesa kohendamine algab veebruaris ja see on kotkastele kõige õrnem aeg, kuna sel perioodil häiritud linnud hülgavad valitava pesa ning sel aastal sinna enam ei tule. Märtsis on pesas 2 muna, poegi aga kasvab üles enamasti vaid üks. Sageli jääb üks muna mädaks ja nõrgema poja varane hukk pole samuti suur haruldus. Millest ta toitub?
Kassikakk (ladina k. bubo bubo) Kassikakk kuulub kaklaste perekonda, olles nende hulgas suurim. Oma nime on ta saanud talle iseloomulike "kõrvade" tõttu, mis meenutavad kassi omi. Samuti on talle iseloomulik valge kurgualune. Kassikaku pikkus võib ulatuda kuni 82 cm, tiibade siruulatus küündib aga lausa kuni 180 cm. Ühe tiiva pikkus on tavaliselt 4151 cm, tema kaal on tavaliselt 2,13,2 kg Elukoha suhtes kassikakk eriti valiv ei ole. Ta tunneb end hästi nii metsas, stepis, kui kõrbes, tasandikul või ka mägedes. Näiteks TjanŠanis võib ta elutseda 3, Tiibetis kaa 4,2 km kõrgusel. Üldiselt on kassikakk levinud terves Euraasias, erinedes oma levilas veidi suuruse ja värvuse poolest.
MERISK 6.C Hanna-Liisa Kuusik Rando Kleiman Välimus • Pea, saba ja selg, koos tiibadega on mustad, kõhualune ja tiiva ääred on valged. • Merisk on kiivitajast veidi suurem, pikkus 40–45 cm ja tiibade siruulatus 80–86 cm. • Pikk, kinaveripunane nokk. • Jalad punakaspruunid. • Kaalub 470-560 grammi. Toitumine • Merisk toitub selgrootutest loomadest, ta jahib neid madalas vees või siis nopib neid adruvallidest. • Limustest ning vähkidest keda ta rannalt või madalast veest oma pika nokaga korjab. Paljunemine • Pesa ehitab merisk klibule. Pesa põhi vooderdatakse ühesuurusega väikestest kivikestest.
Koerliblikas Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna ta talvitub valmikuna. Koerliblikas elab suuremas osas Euraasias. Et eristada teda sama perekonna teistest liikidest, nimetatakse teda ka väike- koerliblikaks või väikeseks koerliblikaks. Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Koerliblika tiibade siruulatus on 40-50 mm, teistel andmetel 50-60 mm. Tiibade ülapooltel on oranz põhivärvus. Kinnituskoha lähedalt on tiib (eriti tagatiib) tumepruun. Esitiibade esiserval on mustadest, kollastest ja valgetest tähnidest muster. Mõlema tiivapaari välisserv on tumepruun; selle kõrval on sinisetähniline must rant. Kummalgi esitiival on kaks väiksemat ja üks suur must täpp. Kummalgi tagatiival on ainult üks must täpp, mille taga on tumepruun basaalosa.
edastamise. Nii leidub paljude isaste päevalibliikate tiibadel lõhnasoomuseid. Need soomused eritavad spetsiifilisi feromoone, mille ülesanne on hõlbustada sugudevahelist suhtlemist. Lisaks soomustele on kõigi liblikate tiibadel olemas ka tiivanarmad. Need asuvad tiiva välisservas ning võivad olla tiiva üldtoonist erineva värvusega. Kui putukate suurusest rääkides mõeldakse tavaliselt kehapikkust, siis liblikate mõõtmete iseloomustamiseks räägitakse siruulatusest. Siruulatus on vahemaa sirutatud liblika ühe eestiiva tipust teise eestiiva tipuni. Liblikate anatoomia: tagakeha Reeglina on liblika tagakeha silindriline või kergelt lapik ning rohkem või vähem karvane. Urujätked ja sabaniit puuduvad alati, kuid mõnikord võib tagakeha eripäraste karvatuttide tõttu välja näha üpris haraline. Anatoomiliselt koosneb liblika tagakeha 11 lülist Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid
Väike konnakotkas Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on nii Eestis kui mujal Euroopas üks arvukamaid kotkaid, aga kuulub siiski ohustatud liikide hulka. Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti
Pääsusaba Autor:Sandra Järvala NIMETUS, SUGUKOND Papilio machaon- ladina keelne nimetus. Pääsusaba on liblikaliik ratsulibliklaste sugukonnast. Pääsusaba on lülijalgsete hõimkonnast. ISELOOMULIKUD TUNNUSED Tiibade alaosas paiknevad sinised ja punased silmatäpid. Liblika tiibade siruulatus on 8...10 cm. ELUPAIK, ARVUKUS Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Pääsusaba ei ole eriti arvukas. Teda võib kohata ka aedades. Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades ja vanadel kalmistutel. PALJUNEMINE Pääsusaba veedab kuni poole aastat rööviku või nukuna, valmik elab aga vaevu kuu aega.
...................................................................................................................................4 Sigimine...................................................................................................................................... 4 2 Faktid suurkõrva kohta Küünarvarre pikkus: 36,5-42,8 mm Tiibade siruulatus: 240-28 mm Kehakaal: 6-9 g Värvus: pruun Selg: pruun Kõht: beezikas Maksimaalne eluiga: üle 30 aasta Elupaik Pruun-suurkõrv on üle Euroopa laialt levinud nahkhiireliik, kuid lõuna suunas tema arvukus väheneb. Eestis on levinud laialt ka suurematel saartel. Tavaliselt elab inimasulates või nende lähedal olevates parkides.
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekava Referaat Surulased Evelyn Landing Tartu 2016 Sissejuhatus Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väiksemate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos), kelle siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni,
Aafrikas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas; ja Ciconia ciconia asiatica, kes elab valdavalt Kesk- ja Lääne-Aasias; talvitub Indias. Ida-toonekurge (Ciconia boyciana), keda praegu loetakse omaette liigiks, käsitleti varem samuti valge-toonekure alamliigina. Välimus Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased. Täiskasvanud lind kaalub umbes 34 kg. Kehapikkus on 100115 cm, tiiva siruulatus 200215 cm. Levik Valge-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas ja Indias. Hispaanias elavad isendid on paiksed. Eestis on levila põhjapiiril. Pesitsemine ja elupaigad Pesa teeb puu, elektriposti või korstna otsa. Kurnas on 3-5 muna, mida emalind haub 33 päeva. Esmakordselt on teada pesitsemine Eestis Vastselinna lossi lähedal 1841. aastal, tänapäeval on siin üldlevinud haudelind
peeta seda perekonda iseseisvaks, vaid koerliblika perekonna alamperekonnaks. Sel juhul on päevapaabusilma teaduslik nimi Nymphalis io. Tema lähim sugulane on kollatähn-pajuliblikas (Nymphalis polychloros). · Päevapaabusilm on saanud oma teadusliku nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude, jõejumala Inachose, tema tütre Io ja nümfide järgi. Elukoht · Ta elab Euroopa ja Aasia parasvöötmes. Liblika eluviis ja ehitus · Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. · Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustit septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta
Neid jõgesid kasutatakse ka transpordiks ja elektri tootmiseks Taimestik Üle 500 liigi sõnajalgu Üle 200 liigi orhideesid Mets katab viiendiku saarest, ning kasvab peamiselt mägialadel Pildil lill Jamaica Hibiscus Loomastik Väga paljud inimeste poolt saarele toodud küülikud, hiired, rotid Krokodillid Iguaanid Liblikad, linnud · Papilio Homeros on liblikas, kelle Click to edit Master text styles tiibade siruulatus Second level küündib üle 15cm Third level · Linde on Jamaical Fourth level Fifth level 252 liiki ja neist 27 kohtab maailmas üksnes Jamaical Rannad · Populaarsemad rannad asuvad Montego Bay's Click to edit Master text styles · Cornwall' ja Second level Doctor's Cave' Third level
kaljukotkas Kim Wüthrich Üldine info • Kaljukotkas (Aquila chrysaėtos) on suur kiskja • Ta on looduskaitse all ja kuulub kaitstavate liikide 1. kategooriasse • Kaljukotkal puuduvad looduslikud vaenlased • Eestis on kaljukotkas paigalind • Eestis pesitsevad 40-50 paari (2002) • Alates 17.sajandist on teda tagaaetud Välimus Emased Isased Üldpikkus 90-100cm 75-90cm Tiibade siruulatus 200-230cm 190-210cm Kehakaal 3,8-6,7kg 2,8-4,6kg Pesitsemine • Ta pesitseb kaljude küljes (eriti koobastes) või kõrgetel puudel • Nende pesad võivad olla u 1,3m läbimõõdus ja 0,7 kuni 1,1m kõrged • Pesa ehitatakse tugevatest okstest ja on polsterdatud lehtedega ja muude pehmete materjalidega • Emane lind muneb tavaliselt 3 või 4 päeva jooksul 2 muna • Väga tihti tapab vanem tibu noorema
Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis Tema toidu moodustavad muu hulgas putukad, seemned, lehed. Sümboolika Aastal 1995 valiti rukkirääk Eesti aasta linnuks. 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Rukkir%C3%A4%C3%A4k 3 Rukkirääk on Eestis, nagu kogu Euroopas, väheneva arvukusega huvitav lind. Huvitavaks võib pidada näiteks tema kangekaelsust. Nimelt ei taha rukkirääk mitte kunagi õhku tõusta
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust
· Homaaride perekonda kuuluvad kaks liiki on teineteisega väga sarnased. Tavaliselt eristataksegi neid geograafilise leviku järgi: Euroopa homaarid on levinud Atlandi ida- ja Ameerika homaarid Atlandi lääneosas. · Homaarid on kümnejalalised ja meenutavad väliselt jõevähki. Sõrad on ebasümmeetrilised. Jaapani hiidkrabi · Jaapani hiidkrabi (Macrocheira kaempferi) on suurimate isenditega lülijalgseliik tänapäeval. · Tema jalgade siruulatus võib küündida üle 4 meetri, keha kõrgus on kuni 37 cm ja kaal umbes 20 kg. Hiidkrabi elab Jaapani lähedal Vaikse ookeani põhjas, umbes 300400 meetri sügavusel. Hiidkrabi toiduks on surnud loomad ja vähid. Tema elueaks arvatakse kuni 100 aastat. Jõevähk · Jõevähk asustab vaid saastamata mageveekogusid: ojad, jõed ja järved; ta suudab elada üksnes hapniku- ja mineraalainerikastes veekogudes. · Isased isendid kasvavad kuni 16 ja emased 12 cm
Klass: 7b Tartu 2010 Liigikirjeldus. Lumekakk (Bubo scandiacus) on sidrunkollaste silmadega ja musta nokaga suur valge kakk. Isaslinnud on lumivalged üksikute tumedate tähnidega, emaslinnud on tumedate tähnidega rohkem kirjatud ja ka isaslindudest tunduvalt suuremad. Isaslindude kaal võib küündida 2,3 kilogrammini, emaslindudel peaaegu kolme kiloni. Tiibade siruulatus võib suurematel lindudel ulatuda pooleteist meetrini, mõningatel juhtudel kuni 1,7 meetrini. (http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/lumekakk) Lumekakk pesitseb kõrg- ja madaltundras. Ta eelistab kõrgeid ja kuivi paiku, sest hakkab munema siis, kui ümbrus on veel lume all. Pesa ta ei ehita, vaid muneb lihtsasse lohku, olenevalt lume sulamisest mai keskel või lõpus. Tavaliselt on kurnas 58 muna, kuid võib olla ka palju vähem või rohkem, isegi 1113. Haudumist
lind. · Isaslindudel on punane kukal. · Elupaigaks on talle kõikvõimalikud puistud: alates asulates olevatest aedadest kuni suurte metsade keskosadeni välja. Meelispaigaks on aga niisked kuusesegametsad. · Toitu hankides toksib rähn palju aeglasemalt ja vaiksemalt. Sel ajal meeldib tal segajatega ka peitust mängida. Hallhaigur Ardea cinerea · Hallhaiguri üldpikkus on 9098 cm, tiibade siruulatus 175195 cm. · Lind kaalub 12 kg. · Täiskasvanutel hallhaigrutel on valge pea, mille tipuosa on must. · Hallhaigrud toituvad putukatest, kaladest ja mitmetest teistest veekogu lähedal elavatest selgrootutest. · Nad pesitsevad sageli veekogude lähedal ja metsades.
kollakasvalge eestiib teritunud tipuga iga tiiva keskkohal üks punakas täpp Päevapaabusilm ees ja tagatiivad on pruunikaspunased iga tiiva tipul suur silmlaik Päevapaabusilm. Päevapaabusilm. Koerliblikas tiibade põhivärv pruunikaspunane tagatiibade tagaserval rida siniseid laike eestiibade eesserval vaheldumisi kollakad ja mustad laigud, tipuosas üks valge laik Koerliblikas. Koerliblikas. Alexandria lindtiib, kelle tiibade siruulatus võib küündida 30 cm. Osade allikate andmetel on see maailma suurim liblikas. Tänan!
Infoleht Tondihobu Välimus Rohe-tondihobu (Aeshna viridis) on suur kiil: tema tiibade siruulatus küünib 90 millimeetrini ja kehapikkus 70 millimeetrini. Tiivad on läbipaistvad, mustade soontega ning õrnalt pruunika varjundiga. Teistest tondihobudest eristub see liik rohelise rindmiku poolest: rindmiku küljed on üleni rohelised, seljal kaks laia rohelist triipu vaheldumisi mustadega. Tagakeha on isastel sale, mustjaspruun, külgedelt erksate siniste laikudega. Ka silmad on isastel eresinised. Emased on palju rohelisemad, teenides auga ära rohe-tondihobu liiginimetuse
rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene
Otsige röövikuid varakevadel karusmarjapõõsastelt, eriti pöörake tähelepanu karusmarja- ja sõstrapõõsaste sisemusele. Eemaldage röövikud käsitsi või pritsige kevadel pungade puhkemise ajal. Sügisel koguge varisenud lehed kokku, et kahjur ei saaks nende all talvituda. Kuiva ilmaga puutuha raputamine põõsastele, mais, juunis. Sõstra-nõvakoi – Lampronia capitella Valmik on liblikas, kelle tiibade siruulatus on 15...17 mm. Talvitub röövikuna põõsa all mullas või maapinna lähedal okste koorepragudes. Aprilli lõpus ronivad röövikud pungadele toituma ja nukkuvad seejärel mullas või õõnsaks söödud võrses. Kahjustatud pungade välispinnal on näripuru ja ekskremente, pungad ei avane, kuivavad ja nende sisemus on tühjaks söödud. Uue põlvkonna liblikad munevad õitsemise lõpul marjaalgmetesse.
ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse. Kaljukotkast kutsutakse muuhulgas ka lindude kuningaks ja kaljukotkast järgnevalt juttu ka tuleb. Kaljukotkas Välistunnused Kaljukotkas (Aquila chrysatos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad
07.04.2010 Relika Viilas TA-08 Merikotkas Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam
annaabi.ee 
