Selgroogsed ja Selgrootud-Erinevused Selgroogsetel on luuline toes ehk skelett, mis asub kere sees-sisemine toes. Toese osad on lüliline selgroog, jäsemete luud ja koljuluud. Selgrootutel on kitiinist või lubiainest ja nahast toes, mis paikneb keha pinnal-välimine toes. Selgroogsetel asub süda kõhupoolel, selgrootutel seljapoolel. Selgroogsete närvisüsteemi keskne osa (peaaju, seljaaju) asub seljapoolel. Selgrootute närvisüsteemi keskne osa (peaaju, närviväedid, osal närvikett) asub kõhupoolel. Selgroogsetel on suletud vereringe. Selgrootutel on avatud vereringe. Selgroogsete hulka kuuluvad kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad. Selgrootute hulka kuuluvad käsnad, ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed (ämblikulaadsed, koorikloomad, putukad), okasnahksed.
PUUMA Puuma peamiseks elupaigaks on Ameerika mandri mägimetsad. Seetõttu kutsutakse teda ka mägilõviks. Puuma ronib osavalt puudel, vajaduse korral ujub hästi. Seljapoolel on ta ühetooniliselt kollakaspruun, alapoolel hele, peaaegu valge. Kaal võib ulatuda pisut üle saja kilo. JAAGUAR Jaaguar elutseb Ameerika mandril, Lõuna- ja Kesk- Ameerikas. Tema lemmikpaigaks on troopilised põlismetsad. Jaaguarid on hulkuva eluviisiga, rännakutel ujuvad meelsasti. Kogult on jaaguar pisut suurem puumast. Nagu kõigil pantrite perekonda kuuluvatel loomadel on jaaguari karvastik lapiline. TIIGER Tiiger on kõige võimsam kasslane
Eristatakse mandrilist riftivööndit ja ookeanilist riftivööndit. Elustik Üle 2600 taime ja loomaliigi. 960 looma ja 400 taimeliiki on endeemsed. Üle 50 kalaliigi. Baikali viiger. Järve uurib Venemaa Teaduste Akadeemia Siberi osakonna Limnoloogiainstituut. Limnoloogia ehk järveteadus. Baikali viiger Ainus ainult mageveeline hülgeliik maailmas. Kasvab 1,21,4 meetri pikkuseks. Kaalub 50130 kilo. Elab 55 aastaseks (seda siiski harva). Karvkatte värvus on seljapoolel pruunikashall hõbedase varjundiga, kõhtmisel poolel pisut heledam, võrdlemisi tihe ja pikk. Elab põhiliselt üksinda, kuid näiteks aprilli lõpus ja mais moodustavad nad jää peal lesilaid. Paaritumine toimub aastate jooksul sama partneriga. Peamiselt toitub viiger mittetöönduslikest kalaliikidest, kelleks on põhiliselt õlikalad, ega kahjusta sellega kalamajandust. Tema arvukuseks arvatakse olevat ligi100000 isendit. Reostus
Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must.Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda seostatakse geograafilise levikuga ). Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun.Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning jalad ja vahanahk kollased. Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind, kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige tema laiade tiibade järgi ja valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt tõstetud
madalates mageveekogudes. · Kaheksakant-kõduuss- kuni 6 cm, elab ainult metsakõdus. · Peen kõduuss- 6 cm, elab kõdus ja vahel mullas. · Sõnnikuuss- kuni 13 cm, elab ainult kõdunevas sõnnikus ja kompostis, ainuke liik, keda inimene on äri eesmärgil kultuuristanud. VIHMAUSSI EHITUS Vihmaussid hingavad otse läbi pindmise limanaha. Õhu käes või liiga kuivas mullas niisutab kehapinda vähehaaval kehamahl, mida eristavad pisikesed avad iga kehalüli seljapoolel. Veresoontes kannab hapnikku laiali punane hemoglobiin nagu meilgi, kuid see pole verelibledesse koondunud, vaid vereplasmas laiali. Pikk seljasoon kehaõõnes pumpab verd ettepoole, väiksematesse harudesse ja kapillaaridesse. Ka mõned harusooned eespoolsetes lülides võivad südame kombel tuksuda. Teises suures pikisoones, kõhupoolel läheb veri isevoolu jälle tahapoole. Maksa asemel talitleb vihmaussidel eriliste rakkude kiht soolel ja suurematel
emasloomad on heledamad. Hallhülge elupaigaks on ulgumeri saarte ja laidude ümbruses, ta on suhteliselt paikse eluviisiga. Lesilateks on madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatesse kogunevad loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad on karjad kevadise karvavahetuse ajal. Läänemeres elunevad viigerhüljes ja randalhüljes on kasvult ja kehamassilt väiksemad, jahipidamine nendele on keelatud. Viigerhüljes on värvuselt tumedam, ta kasuka seljapoolel on enam-vähem selged silmalaigud. Koon on lühem ja ümaram kui hallhülgel veest välja vaatav viigerhüljes meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera. Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 1525 aasta vahele. Vanim loodusest leitud isend oli 46- aastane emane. Suure tihedusega poegimisaladel on tavaline poegade suremus 20%, erandjuhtudel võib see küündida 80%-ni. Läänemere jääl on poegade suremus väiksem, tavaliselt alla 5%.
Areng Pojad lennuvõimestvad juuli esimesel poolel. Koht Röövlinnuna aitab piirata näriliste arvu, selle tõttu ohustavad teda ökosüsteemis ka mitmesugused põllumajanduslikud taimekaitsevahendid. Ohustatus ja Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. kaitse Hiireviu Hiireviu on ronga suurune üldtoonilt pruun röövlind. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun. Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad. Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb
1.Iseloomusta tigude elupaika, suurust, toitumist ja välisehitust. Teod e. kõhtjalgsed limused elavad koduaias või linnapargis. Suurus on 3-4 cm. Tegelikult on nad meres tekkinud loomad, ning enamjaolt elavad põhiliselt merede ja ookeanide rannavöötmetel, nüüdseks on ümber asustunud ka magevete juurde, kõrbetesse ja kõrgmägedesse. Söövad taimelehti ja küpsenud vilju. Teod on sümmeetrilise kehaga. Nende iseloomulik tunnus on seljapoolel asuv koda, mille sees on kehasisused. Kõhupoolelt sirutuvad kojast välja pea ja lihaseline jalg. 2. Tee joonis tigude siseehitusest ja kirjuta juurde. 3. kirjelda tigude hingamist, vereringet, eritust, närvisüsteemi ja sigimist. Hingamiselunditeks lõpused (veetigudel) või kops (maismaa- ja osaliselt veetigudel). Vereringe on tigudel avatud. Erituselundiks on tigudel üks neer, mis paikneb südame kõrval. Eritatavad ained juhitakse neerujuha kaudu kojast välja
nad on õhku saastvate ühendite suhtes tundlikud. 38) Roll looduses 1) toiduks loomadele 2)taimede pioneer- elutingimuste loojad 3)esmase mullakihi loojad Selgroogsed ja selgrootud 39) Tunnus Selgrootud Selgroogsed Toes Kitiinist lubiainest või lihastest toes, Luuline toes paikneb keha sisemuses(sisemine toes) mis paikneb keha pinnal(välimine toes) Süda Süda asub seljapoolel Süda asub kõhupoolel Närvisüsteem Närvisüsteemi keskne osa asub Närvisüsteemi keskne osa asub seljapoolel(peaaju ja kõhupoolel selvage) Vereringe Avatud vereringe Suletud vereringe Loomad Käsnad, vähid, putukad, ainuõõssed, Imetajad, kalad, roomajad, linnud, kahepaiksed used, ämblikud, limused, okasnahksed
sugugi silma. Ometi on meie tigude seas ka hästi märgatavaid ja suisa kurikuulsaid tegelasi, kes paljudele aiapidajatele peavalu ja meelehärmi valmistavad, kippudes massiliselt paljunema just seal, kus neid kõige vähem näha tahetakse.Tigusid võib leida peaaegu kõikjalt: neid on nii aedades, mudalompides, mägedes, jõgedes, meredes jne. Ehitus: Teod on asümmeetrilise kehaehitustüübiga. Tigude iseloomulikuks tunnuseks on seljapoolel asuv koda, mille sees on nende sisused. Kõhupoolelt sirutuvad kojast välja pea ja jalg. Peas asuvad mitmed meeleelundid, näiteks silmad ja kombitsad. Suus on neil hõõrel, mis aitab substraadilt toitu hankida. Koda: Koda kaitseb tigude elundeid. Tavaliselt on koda spiraalselt keerdunud oma pikitelje ümber. Koda koosneb tipust, keeritsast ja nabast. Koja ehitus väljastpoolt sissepoole on järgmine: sarvkiht, prismakiht (tavaliselt lubjast) ja pärlmutterkiht
See on toonud kaasa loomade arvukuse vähenemise. Tihti ei võetud tapetud sebralt kaasa muud kui vaid saba kärbsepiitsaks. Hilisemal ajal on sebranahad hinnatud salakaup, mis kahandab väheste loomade arvukust veelgi. Salaküttimise takistamiseks on sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mille järgi võib sebranahkasid üle piiri teise riiki vedada vaid eriloa alusel. Umbes sada aastat tagasi hävitati neljas sebraliik - kvagga (Equus quagga), kes elas Lõuna-Aafrikas. Kvagga oli seljapoolel hallikaskollase, kõhupoolel valge värvusega, ainult pea, kael ja õlad kitsaste heledate triipudega. Ta asustas lagedaid rohumaid ja savanne. Looduses hävitati viimased isendid 1880. aasta paiku, viimane isend maailmas suri 1883. a. Amsterdami loomaaias 1932.aastal on teada suur savanniloomade tapatalg Lõuna-Rodeesias. Võitluseks tsetsekärbsega, kes kannab inimesele ohtlikku haigustekitajat, otsustas keegi mister J.K
Vöö suguavade kohal, lülidel XII-XIII, väikesed valged. Eluviis: mulla ülemises kihis; lagundajad nagu vihmaussidki. Näited: Eestis kümneid liike. Mullas kõige rohkem perekonna Fridericia liike. Kalamaimude jaoks kasvatatud Enchytraeus albidus. Okasmetsas ja rabas (happelises keskkonnas) Cognettia sphagnetorum. Veekogude põhjas vahel Marionina riparia, Cognettia glandulosa, Mesenchytraeus armatus jt. mudatuplased (Tubificidae): ehitus: enamasti roosad (hemoglobiin veres). Tihti seljapoolel juusharjaseid; eluviis: Veekogude põhjasettes, Söövad setet, seedides baktereid. Hingavad kehapinna ja pärasoolega, vahel saba vees vibutades. Mõned taluvad hapnikupuudust ja reostust. Sigimine enamasti suguline. Näited: Eestis kümneid liike. Tüüpliik harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Järvedes eriti: harilik pehmetupp (Potamothrix hammoniensis); jõgedes harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri).
Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas rnad trahheelpused. Tagakeha tipus on alati kaks haagikest, millega vastne end koja sees kinni hoiab ja edasi-tagasi liigutab. Haagikeste abil hoiab vastne niivrd kvasti kojast kinni, et kui üritada teda sealt juga välja kiskuda, tmbame vastse pooleks. Kergemini saab vastse kojast kätte krretükikesega koja tagumisest avast sisse torgates, loom ronib siis ise välja. Koda mitteomavatel vormidel aitavad haagikesed phja külge kinnituda. Kigil ehmestiivaliste
Kõikidel teistel rabakiilidel on alahuul üleni must. Hännak-rabakiili (L. caudalis) iseloomustab nuiakujuline tagakeha (eestpoolt kitsas ning tagant laienev), mis jätab temast petlikult suurema mulje. Isasel on tagakeha esimesed lülid helehallid, tagumised mustad, sabalisandid tagakeha tipus silmatorkavalt valged. Tiibade tipus olevad tiivatäpid on isasel kahevärvilised: tiiva pealmisel küljel valged, alumisel küljel aga pruunid. Emase tagakeha esimestel lülidel on seljapoolel väikesed kollakad laigud ning tagatiibade alusel olevad tumepruunid laigud on mõnikord ümbritsetud kollase sõõriga; ülemised sabalisandid on neil valged nagu isastelgi, tiivatäpid mõlemalt poolt tumepruunid. 9 Suur-rabakiil (L. pectoralis) on teiste rabakiilidega võrreldes natuke suurem ja jässakam. Isasel
· Eestis on maismaatigusid kirjeldatud umbes 80 liiki, vee-elulisi 60 ringis. · Teod tekkisid meres. · Tänapäevaks on nad asustanud lisaks ookeanide ja merede rannavöötmele ka süva- ja avamere ning mageveed. · Mõned teorühmad kohastusid eluga kuival ja muutusid tüüpilisteks maismaaloomadeks, asustades isegi kõrbed ja kõrgmäed kuni igilume piirini. · Teod on asümmeetrilise kehaga. · Nende iseloomulik tunnus on seljapoolel asuv koda, mille sees on kehasisused. · Kõhupoolelt sirutuvad kojast välja pea ja lihaseline jalg. · Peas asuvad mitmed meeleelundid, näiteks silmad ja kombitsad. · Eesti aedades elavad teod ei sobi söögiks seetõttu, et nad võivad sisaldada taimemürkide jääke. 11 · Aiapidajad kasutavad teomürke, mis ei surma tigusid koheselt, vaid tigu võib roomata
Sisemisi külgmisi huulehambaid kummalgi pool 3, neist keskmised tavaliselt kolmeosalised, teised kaheosalised. Alahuulehambaid ei esine jõesilmul kunagi. [3, 4, 5, 6] Kudemise ajaks muutuvad silmul hambad nüriks, seljauimed kõrgenevad; emastel moodustub pärakuuim (ilma kõhrest kiirteta), isastel lühike ja tömp genitaalnäsa. Keha muutub neil kudemisajaks umbes 10% lühemaks. [1, 2, 3] Silmad on jõesilmul suuremad kui merisutil. Keha katab ka jõesilmul sile limane nahk. Värvus on seljapoolel tume (oliivrohekas, pronksjas või must), küljed sinakashallid, hõbejad või pronksjad, kõht valge, kollakasvalge, mõnikord ka must, uimed pruunikad. Kevadel tavaliselt muutub värvus vähem läikivaks, tumesiniseks. [1, 2, 3] Jõesilma pikkus keskmiselt on 50 cm ja mass 150 g, eluiga 7 a. Kromosoomide arv 2n = 156. Kudemiseks jõkke rändavate jõesilmude pikkus on 17-49 cm, mass 20-195 g; suuremad isendid esinevad peamiselt lõunapoolsetes jõgedes. Koos tavaliste jõesilmudega
peitu pugeda. TRULLING. (silma all pole oga) Selts sägalised. 9 Sugukond sägalased. SÄGA.( soomusteta keha, pea suur, väga pikk poise paar ülal, all neli poiset) Säga on meie jõgedes ja järvedes elavatest kaladest üks suuremaid. Ta võib kasvada kuni 3 m pikkuseks ja kaaluda kuni 300 kg. Tavaliselt on sägad siiski mitu korda väiksemad. Säga värvus on kõhu ja seljapoolel erinev. Tavaliselt on ta selg rohekas, vahel lausa must, kõht aga hele ja külgedel erineva suuruse ja kujuga laigud. Säga tohutult suured lõuad reedavad tema iseloomu, nimelt on see kala väga ablas röövel süües endast väiksemaid kalu, konni, tigusid ja vahel ka liigikaaslasi. Säga välimusest on veel huvitavad tema ülalõua kaks pikka poist, millega ta haistab ja kombib. Selts tursalised. Sugukond tursklased. LUTS
Kambriumi kliima oli mõõdukas, mitte eriti külm, ega ka soe. Trilobiidid on Paleosoikumi ehk Vananaegkonna (Kambriumist kuni Permini) madalmeredes elanud lülijalgsete klass. Tuntakse umbes 10 000 liiki (1500-2000 perekonda). Enamus trilobiite olid väikesed (3-10 cm pikkused) lamedad loomad, kelle keha kattis 3 pikiosaks (kaarja teljeosa ja lamedad küljed) jaotuv kitiinkest, mis koosnes peakilbist lülilisest kereosast ja sabakilbist. Peakilbi seljapoolel oli 2 liitsilma, mille kuju oli liigiti erinev. Kõhupoolele kinnitusid tundlad, nendest tagapool kaheharulised jäsemed . Pelaagilised trilobiidid sõid mikroplanktonit, põhjatrilobiidid mudaorganisme. Suure levila tõttu, eriti Kambriumis ja Ordoviitsiumis, olid trilobiidid olulised stratigraafias. Eesti Kambriumist on tuntud 1 perekond, Ordoviitsiumist üle 75 perekonna ja Silurist 19 perekonda (kokku üle 450 liigi).
Keeruline elutsükkel, moone, vaegmoone, Elavad mullas, kõdus, vees.N: laanepuuk, süüdiklest tekitab sügelisi, vesilest, merilest-ka Eestis. Hiidjalgsed mereloomad, kes söövad ainuõõsseid, okasnahkseid, käsni jt. kere väike, suured jalad, isane haub ja kannab poegi. 49. 3 eristunud kehapiirkonda pea, rindmik, tagakeha, peas paar liitsilmi ja nende vahel tihti 3 täppsilma.1 paar tundlaid,ülalõuad, alalõuad, ülahuul, suised, seljapoolel tergiit, kõhupoolel sterniit. Rindmik kolmest lülist, igaühel paar lülilisi jalgu.Jala lülid: puus, pööre, reis, säär, käpp.Rindmiku seljapoolel enamasti kaks paari tiibu, ees- ja tagatiivad, siseelundid tagakehas, hingamine trahheedega. Sigimine sisemise viljastamisega, täismoone, vaegmoone. 50. Hulkjalgsed kerelülisid ja jalapaare palju, süda pika toruna, ainult maismaal, peamiselt niiskes kohas, mullas, kõdus, kivi all, vastsejärku pole, ümber spermatofoori on võrk. KL:
alatiiva keskosas oranžikas kaheosaline täpp. Emaste tiivad on heledamad ja tiiva otstes olev must muster vähemärgatav ning mõnikord puudub täiesti. Liblikad lendavad maanteede- ja raudteetammide ääres, ristiku- ja kesapõldudel ja mujal avamaastikul. Röövikute toidutaimedeks on liblikõielised (hiirehernes, lutsern, nõiahammas ja ristik), röövikut on leitud ka teistel taimedel nagu võilill, mailane ja mesikas. Röövik on roheline ja 4 kollase pikitriibuga. Keha seljapoolel on 2 rida musti täppe. Röövikuid võib kohata juunist sügiseni. Talvituvad röövikute või nukkudena (Vikipeedia, Niidu-võiliblikas, 2014) (Viidalepp, Remm 1996: 205). 8 Niidu-võiliblikas äiataril 28.07.2013 9 Niidu-võiliblika pulmalend 22.07.2011 2.5. Raba-võiliblikas (Colias palaeno) Raba-võiliblikas on holoarktiline taigaliik. Kesk-Euroopas on ta levinud mägistel aladel,
inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes. 4.2.Linnud 4.2.1. Hiireviu 11 Hiireviu on ronga suurune üldtoonilt pruun röövlind. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun. Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad. Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu
111. Okasnahksete ( Echinodermata ) põhirühmad. meriliiliad (Crinoidea), madutähed (Ophiuroidea), meritähed (Asteroidea), meripurad (Holothuroidea), merisiilikud (Echinoidea) ja ketastähed (Concentricycloidea). 112. Poolkeelikloomade ( Hemichordata ) ja keelikloomade ( Chordata ) ühistunnuseid. Kõigile on ühine lootearengus blastopoori muutumine suu asemel pärakuks, tsöloomi teke enterotsöölina, skeleti teke keha sees, ja peamise pikutise närviväädi (kui see olemas) paiknemine seljapoolel, seljaajuna. 113. Mantelloomade ( Tunicata ) ja süstikkala ( Amphioxus ) ühistunnuseid. Toitumine– ripsmete abil vett läbi neelu ja lõpuspilude ajades. vähemalt vastseeas, olemas seljakeelik – pikk elastne sidekoest väät seljaaju ja soole vahel. Ja lõpuspilud, vähemalt looteeas. 114. Selgroogsete ( Chordata ) ja lülijalgsete ( Arthropoda ) ühisja erijooni. Erinevalt koljututest, ei ulatu neil seljakeelik eesotsani, kus asub hoopis peaaju
röövlus e kisklus - toitumissuhe, milles üks loom tapab ja sööb teist looma 89 S seedimine - toidu järk-järguline lõhustamine väiksemateks koostisosadeks 46 segatoiduline loom - loom, kes toitub nii taimedest kui ka loomadest 44 selgroog - selgroogsete loomade toese keskne osa, mis koosneb paljudest lülidest 6 selgroogne loom - loom, kellel on sisetoes, mis koosneb selgroost ja teistest luudest 6 selgrootu loom - kiulise toeseta loom 6 seljakilp - tugev kate vähkide pearidmiku seljapoolel 27 siirutaja - tõvestaja (viiruse, bakteri) edasiandja teisele organismile 64 --- 108 sisetoes - tugisüsteem organismi sees kõigil selgroogsetel ja osal selgrootutel 8, 12 spoor - bakteri eriline mitme paksu kestaga kaetud rakk, mille veesisaldus on vähenenud ja ainevahetus aeglustunud 68 steriilimine - protsess, mille käigus hävitatakse mikroobid ja nende spoorid 71 suguline paljunemine - paljunemisviis, mis põhineb seemne- ja munaraku
annaabi.ee 
