Liblikad Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) Eesti liblikaliste sugukonnad Eistekedriklased Hepialidae Karuslased Arctiidae Kireslased Zygaenidae Klaastiiblased Sesiidae Koerlibliklased Nymphalidae Koilased Tineidae Leediklased Pyralidae Mähkurlased Tortricidae Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae
lapsuliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas, keldriöölane, satelliitöölane. Suur- ja pisiliblikad Maailmas on liblikaliike teada umbes 150 000, Eestis ligikaudu 2000. Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikad Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Suurliblikad Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid iseloomustavad laiad tiivad ja otsast paksenenud nuiakujulised tundlad. Ka päevaliblikate röövikuid võib sageli päevasel ajal kohata avalikult taimedel toitumas. Eesti liblikaliste sugukonnad
Leidub siiski hulk liblikaid, kelle valmikud üldse ei toitu ning elavad vaid röövikuna kogutud energiavarude arvel. Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väikesi röövikuid võib sageli leida vastavalt õuntest ja hernekaunadest ("õunaussid" ja "herneussid"). Jahuleedik elab peamiselt veskites ning toitub seal nisujahust ja jahusaadustest. Suvel saab puudel märgata võrgendikoilaste röövikute poolt valmistatud valgeid võrgendpesasid, milles nad hulgakaupa elavad
1 pk Kahetiivalised. Peedikärbes munevad peedi lehtedele. Vaglad kaevandavad lehes, 2 pk. Valmik toitub nektarist või lehemahlast. Suurim kahju noortele taimedele. Nukud talvituvad mulla tünninukk. Porgand kahjurid Nokalised. Lehekirbulised. Porgandi-lehekirp talvituvad valmikutena okaspuudel, kevadel imevad seal mahla. Munevad juunis porgandi leheservadele. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. 1 pk. Liblikalised. Koilased. Köömne-lamekoi talvituvad valmikutena. Munevad õitele, röövikud toituvad algul lehekoes, seejärel roodudes ja vartes. Vanem kasvujärk liigub õisikusse, tõmbab selle võrgendiga kokku ja hävitab seemnealgmed. 1 pk. Kahetiivalised. Porgandikärbes muneb porgandi lähedale mulda. Talvitub nukuna mullas. Vaglad uuristavad porgandi peajuures käike. Porgand rikneb, mädaneb. 2 pk. Teine pk areng aeglane, osa vaklu satub koos porgandiga hoidlasse. Kärbes lendab madalalt.
Eestis 5 liiki. Suur suguline dimorfism, emaste munemiskäitumine olematu. Sugukond Nepticulidae - kääbuskoilased Kõige väiksemad liblikad, siruulatus maksimaalselt 1,5 cm ümber. Iseloomulik on tundla laienenud aluslüli. Eestist on teada üle 60. Sugukond Adelidae - pikktundelkoilased Liblikad ise pole kuigi suured, kuid on silmatorkavad – tihti metalliläikega ning iseäranis isastel eriti pikkade tundlatega. Eestis 16 liiki. Sugukond Tineidae - koilased Peaaegu kõigi koide röövikud toituvad loomsest ainest või ka seentest. Röövikud tihti kaasaskantava tupega. Eestis ca 40 liiki. Siia kuuluvad mõned väga tuntud kahjurid – nt. nahakoi ja riidekoi. Sugukond Psychidae – märslased Röövikud elavad kaasaskantavates märssides. Iseloomulik emaste tiibade taandareng. Eestis 20 liiki. Vaid ühel Eesti liigil on ka emased tiivulised. Sugukond Gracillariidae – keerukoilased
allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki. Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest riidest ja villast. Sugukond kapsakoilased Plutellidae. Kapsakoi Plutella maculipennis röövikud toituvad kapsa ja teiste ristõieliste lehtedes kaevandades. Sugukond sulgtiiblased Pterophoridae. Sulgtiiblane Pterophorus pentadactylus
puuduvad ning liblikad sarnanevad herilastele või kimalastele. Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Koilased on mitmesuguse suurusega, kuid enamasti väikesed, sageli karvase peaga liblikad, kelle vastsed elavad võrgendist tuppedes. Rida sünantroopseid liike nagu nahakoi, riidekoi, tapeedikoi ja terakoi. Võrgendikoilased on enamasti valged, väikeste mustade täpikestega punkteeritud tiibadega. Vastsed elavad hulgakesi koos võrgendist pesas, hiljem liiguvad laiali, kuid tegutsevad võrgendi all. Nukkuvad sealsamas siidjas kookonis.
annaabi.ee 
