Vakuraamatud- Raamat, kus olid kirjas talupoegade kohustused. Johan Skyttel- Aitas kaasa Tartu Ülikooli asutamisel. 423Kuidas alustati rahvahariduse andmist eestlastele? Õpetama hakati külakoolides ning 17.saj pandi alus Eesti kirjakeele uurimisele. 4325Nõiaprotsessid Rootsi ajal: keda süüdistati? Posijaid, rahvaarste, teisiti mõtlejaid. 4532Mis reforme tegi Karl XI Eestimaal? 1680-1681 Viidi läbi reduktsioon *Vähendas talupoegade koormisi viies sisse vakuraamatu *Riigimaadel kaotati pärisorjus Altmargi rahu – Mõlema rahva vabariik Brömsebro rahu – Saaremaa Rootsile
Kui mõisad redukteeriti ehk vabastati riigi kätte läinud mõisade talupojad pärisorjusest, siis vaatamata sellele, et see muutis talupoegade tingimusi teatud määral paremaks, kaasnes sellega ka halba. Kui enne oli talupoegade kohustusteks abiteod, mis olid erinevad hooajalised tööd, rahalised koormised, naturaalandamite loovutamine mõisnikele ja nad olid sunnismaised, siis peale reduktsiooni nende õigusi suurendati. Vaatamata sellele, et alguses said talupojad vakuraamatu abil mõisniku peale kaevata, maksid hiljem mõisnikud riigile selle eest, et nad oleks niiöelda süüst vabad ning seetõttu jäid ka talupjad enamasti süüdlasteks. Seega eksisteeris ka korruptsioon, mis talupoegade suhtes oli väga ebaaus. Suur roll oli usul, nimelt luteri usul. Kõik teised usud ning tõekspidamised olid riigi poolt rangelt keelatud. Kui leidus keegi, kes mõtles luteri usu kombekohaselt teisiti,
ja uurimusi selle ajaperioodi kohta, kasutades selleks oma allikmaterjale. Hästi on autor välja toonud tolle aja talupoja sotsiaalsed rühmad, kuidas neid liigendati ja kus ta kirjutab lahti, kes olid adratalupojad, vabad talupojad, vabadikud, üksjalad ja sulased. Põhjalikult ja näitlikult on ta esitanud talude suurused vastavalt vakuraamatutele. Ka on hästi ära näidatud feodaalsed koormised nagu kümnis, vakus, perseelid vakuraamatu andmetel, millised olid rahalised maksed (adramaa-, isikumaks ja taskuraha) ja millest olenes nende suurus, millised maksud olid talupojal veel kirikule ja sõjalise iseloomuga kohustused ja kuidas talude majanduslik kandejõud neile koormistele vastu pidas. Kuidas Eesti talurahva õiguslik olukord oli, millal toimus talupoegade sunnimaistamine ja millised õigused olid tal maale ja vallasvarale. Üldiselt on teos faktipõhine, kus on välja toodud andmed vakuraamatust, kuid probleem seisneb
Kuna tegemist on oletusega siis ei saa seda kindlalt väita. Kullamaa käsikiri Vanimad säilinud seotud tekstid eesti keeles on Kullamaa vakuraamatusse umbes aastatel 1524-1532 tehtud sissekanded hulk kohanimesid, üksikud eestikeelsed sõnad ja käsikirja lõpus kolm kiriklikku teksti: meieisapalve, maarjapalve ja usutunnistus.Eestikeelsed märkmed vakuraamatusse on tehtud Johannes Lelowle ja Konderth Gulerthile poolt. Vakuraamatu tekstide kirjapanemisel on tarvitatud alamsakas ortograafiat. Tolleaegstet eestikeelsete tekstide autorid olid sakslased, kes eesti keelt panid kirja sellisena nagu see nende kõrvadesse kostis. Lisaksin ühe huvitava lõigu vakuraamatus mis on 16. sajandi eesti keeles. Ysamede. ken bynna olte taywas. pohulut on bynnu nümmü. kulkut bin binnu rikus Anton Thor Helle piiblitõlge 1 Toomas Paul ,,Eesti piiblitõlke ajalugu" lk 113, Tallinn 1999
andmete põhjal. Vakuraamatus ei ole otse öeldud, kas uus peremees on endise poeg, vend, sugulane või päris võõras. Kuid on teada, et pärisorjuse ajal püsisid talud sugukonnas kaua ja läksid alles siis teise perekonna kätte, kui peremehel puudusid töövõimelised lapsed või kui ta oli lasteta. Niisugust rahvaste rändamist talust tallu, nagu seda näeme pärast teoorjuse ja veel rohkem raharendi ning kohtade müümise ajal, ei tulnud ette. Kui vakuraamatu andmetel peremehel oli mitu last, siis võib pidada kaunis tõenäoliseks oletust, et uus peremees on vana peremehe poeg, eriti veel siis, kui seda oletust kinnitab vanaduse vahekord vana ja uue peremehe vahel. Tolleaegse riikliku arhiivi nõukogu liige, tuntud suguvõsade uurija, kadunud Tiido Laur viis Laidoneride sugupuu Põhjasõjani. Ta püstitas ka hüpoteesi, et Laidoneride suguvõsa on pärit Saaremaalt. Nimelt näitab ta uurimuses
rehepeks jne) lisainimesi - nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi Ida-Harjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna- Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII- XIX sajandi vahetusel: - 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta, - 6 jalapäeva nädalas suvel ning - abitegu: külviks 5 päeva kevadel ja 5 sügisel, 18 päeva sõnnikuveoks, 4 korrapäeva, 40 lõikuspäeva, 1 pesupäev, 27 päeva viinapõletamiseks, 9 linaharimiseks, 19 ketramiseks, 12 vooripäeva ning 26 korrapäeva.
● Põhjus- riigi sissetulekud olid vähenenud, raha oli juurde vaja ● Sisu- riigistati kõik maad, mis olid antud eravaldusesse Rootsi võimu ajal. Mõisnikest said rentnikud. ● J.R. von Patkuli juhtimisel kujunes Liivmaal A adli opositsioon. ● Tulemused- ○ Paljud mõisad riigile ○ Rootsi riigi sissetulekud suurenesid ○ tekkis aadlike pahameel rootsi võimu vastu ○ talupojad said vakuraamatu (sinna pandi kirja fikseeritud koormised, mille tulemusena ei saanud aadlik neid enam oma suva järgi muuta) Mõis ja talu Rootsi ajal (lk. 104-106). ● Rüütlimõisad- peamiselt baltisaksa mõisnikele kuulunud mõisad ● Kroonumõisad e riigimõisad- riik rentis mõisad väljaaadlikele, kel mõisat polnud ● Pastoraadid e kirikumõisad- eelmistest väiksemad, kirikuõpetajatele elatist andvad mõisad
nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi IdaHarjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII XIX sajandi vahetusel: 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta, 6 jalapäeva nädalas suvel ning
(1) 2.2 Kaunviljad Juba iidsetel aegadel etendasid meie esivanemate toidus tähtsat osa kaunviljad: hernes, põlduba, lääts. Nagu kogu ülejäänud keskaja Euroopas, nii oli ka Eesti alal kaunviljadel inimeste toidulaual tähtis koht. Arheoloogilistel kaevamistel on herneid Eestis seni leitud Iru II linnus ajast ning 11. sajandist pärinevast Kuusalu Pajulinnast. Leitud on ka põldube. 14. sajandi esimesest poolest pärit Tallinna piiskopi vakuraamatu järgi laekus talupoegadelt koormisena muu hulgas ka hernest. Üldjuhul on kaunviljad talupoegade koormistes siiski napilt esindatud. Kaunviljad sisaldavad kõrsviljadega võrreldes palju rohkem valkainet, nende kasvatamine on lihtsam, sest nad on mull suhtes vähenõudlikud ja nende väetisetarve on väike. Keskajal kui inimesed kannatasid sageli alatoitluse all ja näljahädad polnud Lääne- Euroopas haruldased, olid kaunviljad kui odavad valguallikad väga hinnatud
Ka dokumente vaid 16saj alguse S-L piiskopkonnast. Kirikul selle järgi Saaremaa talupoegade elus suur roll. Ei olda rahul kirikuõpetajaga, kes käid taudi ajal ära ja üldse pikalt eemal oli jne. Seega, talupoegadel oli vaja normaalset kirikut juba. 13-14saj oli kindlasti regionaalsed eripärad. Vastuvõtlikum oli S-L kant. Sealt pärit ka vanim terviklik eestikeelne tekst “Kullamaa käsikiri”. Usutunnistuse tõlge, tugineb vanemale eeskujule, kuna vakuraamatu lõpus, mitte eraldi raamatuna vms. Selliseid tekste niisiis kindlasti vanemaid ja rohkem. Vähe säilinud ka saksa ja ladinakeelseid asju, muide. Katolik kirjavara Liivimaalt kadunud. Kindlasti oli palju eestikeelseid tekste. H. Palli uurinud ristiusu levikut nimedega. Nimed väljendavad pühakukultust. Samas ei pea kristlastel lääne kirikus olema kristlik nimi. Uued nimed tulid siiski – Mari, Jaan, Mats jms. Alamsaksa keelest pärit. Nimede kasutuselevõtt pigem
Talurahva perekonnanimed- Perekonnanimede panek Algas pmst pärast vabastamist, algas Liviimaal 1820nendatel aastatel, eestimaal jäi põhiosas 1830nendate algusesse. Jõudis lõpule 1835 aastal. Seaduse järgi oli talupojal endil kaaasarääkimisõigus ka selels osas, põhislisteks otsutajateks olid siiski kohalik pastor ja mõisnik. Mõisa ja talu rendisuhted- Kogu maa kuulus pärast vabastamist mõisnikele. Talupoja seisukohast olid need seadused veits tagasiminek tegelikult, ka vakuraamatu koormised kaotaisd oma kehtivuse. Edasist talupoja ja mõisniku suhet hakkasid tähistama rendilepinud. Peamine koormise vorm edaspdii oli teorjus. Kui renditingimustes kokkuleppele ei jöutud vöis möisnik talupoja talust välja tõsta. Rendilepingud sõlmiti tavaliselt lühikeks ajaks (umbes 3 aastat). Talupoegadel ei olnud seetõttu huvi maa viljakuse tõstmiseks, sest tal polnud kindlust, et maa jääks temale, ja samuti ki tõstis talupoeg maa viljakust, siis mõisnik tõstis rendi hinda
matmata, ta võttis pihile pääsemise eest liiga palju raha. Ta on omastanud kiriku väärtasju, omastanud kirikukella helistamise tasusi. 1522 kõrvalkihelkonna preestri kohta kaebusi ei olnud - see näitab, et Kaarma kihelkonnas oli kihelkonnakirikul tähtis koht. Just Saare-Lääne piiskopkonnaga seoses on söilinud esimesed säilinud eestikeelsed tekstid - 3 põhilise palve eestikeelsed tõlked. Tähelepanuväärne on, et need palved on kirjutatud vakuraamatu lõppu (talupoegade kohustuste ja võlgade register). ajalookirjandus on nende tõlgete kirjapanemist seostatud kahe Kullamaa preestriga: Johannes Lelow ja tema järglase Konrad Gulerth - 1524-1532? Eestikeelsed tekstid on vigased - nende kirjapanekul on tehtud vigu, mida hästi eesti keelt oskavad inimesed ei teeks. Probleemiks siinkohal, kuidas neid eestikeelseid tekste hinnata on
Maria, usutunnistus, Meie tervitus palve. Eestikeelse kirjasõna sünd- Varasemad eesti keelsed sõnad pärinevad Henriku kroonikast: Laula! Laula! Pappi! maga magamas, maia, malewa. Vanimad sidusad eestikeelsed tekstid on säilinud alles 16. sajandi esimesest poolest. Sel ajal ei saa veel rääkida eesti kirjakeelest, vaid kirjutatud eesti keelest. Vanimad säilinud eestikeelsed katoliiklikud tekstid - Meieisa ja Ave Maria palved ja usutunnistuse (1524-1532) Kullamaa kiriku vakuraamatu viimasel lehel. Teated esimesest eestikeelsest trükisest pärinevad 1525. aastast Lübeckist - Lübecki raad püüdis reformatsiooniideede leviku piiramiseks kõrvaldada käibelt luterliku sisuga usulist kirjandust. Päevaraamatusse on tehtud sissekanne, et Lübecki raad pani "Kuldsarve" kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles (ac estonico). 1530. aastatel koostas Tallinna Oleviste kiriku jutlustaja
Pidulike jumalateenistustega tähistati pühakute (Neitsi Maarja, Johannese, Katariina, Martini jt) nimepäevi, seda kõike aga maarahvale arusaamatus ladina keeles. Palvete, laulude ja muude liturgiliste tekstide sisu eestlasteni ei jõudnud, mistõttu tekkis vajadus tõlgete järele. Neid võibki leida 15.-16.sajandi mõningatest käsikirjadest. Üks niisuguseid pärineb Läänemaalt Kullamaa kirikust, millest ka nimetus Kullamaa käsikiri. See on kirjutatud vakuraamatu (sellesse märgiti talupoegade koormised) viimasele, tühjale lehele. Sinna on kohalik vaimulik Johannes Lelow kandnud (ajavahemikul 1524-28) kolm eestikeelset palvet: „Meie isa palve“ (Pater noster), „Ole tervitatud, Maria“ (Ave Maria) ja „Mina usun“ (Credo). Tõenäoline on muudegi vaimulike tekstide olemasolu. Näiteks Saaremaa piiskopi Johannes Kieveli eestvõttel olevat 1517.aastal tõlgitud eesti keelde roomakatoliku katekismus, mis aga
annaabi.ee 
