Vääriselupaikade inventuur Eestis (0)

Maardu Gumnaasium
Mittestatsionaarne osakond
Kristina Kralle
9.a klass
Vääriselupaikade inventuur Eestis
Maardu 2014
SISUKORD
1. Sissejuhatus............................................................................................................................ 3
2. Eesti metsade looduslik mitmekesisus ................................................................................... 5
Kliima ja metsade kujunemine ..................................................................................................5
Inimtegevus............................................................................................................................... 6
Aluspõhi, reljeef ja mullastik .................................................................................................... 8
Metsakasvukohatüübid ja taimekooslused ...............-................................................................ 9
Metsade levik ja pindala.......................................................................................................... 10
3. Metsaökoloogia ja vääriselupaigad.........................................................................................11
4. Vääriselupaikade kontseptsiooni areng Eestis.........................................................................15
Taustast.......................................................................................................................................15
Pilootinventuurid....................................................................................................................... 17
Põhiinventuur.............................................................................................................................18
5. Inventeerimise metoodika.........................................................................................................18
Välitööd..........................................................................................................................................19
1.Sissejuhatus
Bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest on saanud globaalne probleem seoses keskkonna järjest intensiivsema ja laialdasema ekspluateerimisega inimkonna poolt.
Looduslikud ja järjepidevad metsaökosüsteemid muutuvad üha haruldasemaks ning looduslikkus ja järjepidevus omadusteks, mida väärtustatakse olukorras, kus kõne all on tasakaalu saavutamine sotsiaaleetiliste vajaduste ja ressursside kasutamise vahel.
Praeguses kiiresti arenevas maailmas on looduskaitse põhiülesanne rõhutada igas olukorras loodusvarade, sealhulgas metsa säästva kasutamise ja majandamise tähtsust. Eesti lähinaabrid Soome ja Rootsi on juba pidanud silmitsi seisma olukorraga, kus metsa intensiivne majandamine 1960. ja 1970. aastatel lõppes metsamaastiku täieliku moondumisega.
Sarnase probleemi üleskerkimine ähvardab ka Eestit,kus hakkavad ilmnema taasiseseisvumise järgsete suurte majanduslike muudatuste tagajärjed. Metsakasutuse intensiivsuse enneolematu kasv on kaasa toonud väärtuslike elupaikade kahekordse kahanemise, mida tõestab ilmekalt kahe järjestikuse, 1994. ja 1999. a. metsainventuuri tulemuste võrdlemine.
1990. aastail astuti olulisi samme keskkonna- ja metsapoliitika ülesannete täitmiseks, järgides säästva metsamajanduse ja metsade mitmekülgse kasutuse põhimõtteid. 1995. a. käivitati Eesti metsanduse arenguprogramm, et määrata metsasektori edasisi arengusuundumusi ning välja töötada uus metsapoliitika, võttes tasakaalustatult arvesse nii ökoloogilisi, majanduslikke kui ka sotsiaalseid tegureid.
Nimetatud protsessi tähtsaim tulemus oli Eesti metsapoliitika dokumendi vastuvõtmine (1997. a.), milles muuhulgas sätestati esmakordselt ja ametlikult vajadus vääriselupaikade kaitse järgi.
Metsapoliitikal põhinev vääriselupaiga mõiste sõnastati ka 1998. a. Riigikogus vastuvõetud metsaseaduses.
Metsaseaduse §31 sätestab vääriselupaiga kaitsemeetmed. Vääriselupaikade inventuur kavandati teadmises, et see annab vaieldamatult olulise panuse tulundusmetsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse tagamisel .
1999. a. käivitatigi vääriselupaikade inventuur –Eesti–Rootsi ühisprojekt väärtuslike metsaelupaikade leviku ja osatähtsuse hindamiseks. Sellele eelnes aastatel 1993–1996 riigimetsas läbiviidud põlismetsade inventuur, mida täiendas Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti inventuur aastail 1996–2001.
Viimatinimetatud projekt oli seadnud eesmärgiks saada ülevaade Eesti metsade looduskaitselistest väärtustest ja arendada edasi rangelt kaitstavate metsade võrgustikku.
Isegi juhul, kui riigimetsa haldajad on valmis looma suuremaid looduskaitsealasid ja tagama samal ajal vääriselupaikade kaitse tulundusmetsades, on äärmiselt vajalik tõsta rohkem kui 45 000 Eesti erametsaomaniku teadlikkust loodusväärtuste kaitse kohta.
Vääriselupaikade ühisprojekti loomise ajaks oli Rootsis vääriselupaikade inventuur juba käivitunud ning vääriselupaikade kaitseks võetud meetmed rakendunud. Rootsi erametsaomanike ressursid ja kogemused olid sel ajal teatavasti suuremad kui
Eesti metsaomanikel, seega tuli Eestil vääriselupaikade määratlemiseks, kaitseks ja majandamiseks välja töötada Eesti oludele sobiv metoodika.
Käesolev aruanne annabki ülevaate nii Eesti vääriselupaikade projekti taustast kui ka Eesti metsade looduslikust mitmekesisusest ja ökoloogiast. Aruandes on kirjeldatud ka inven
teerimise metoodikat. Peamise osa sellest välja andest moodustavad vääriselupaikade inventuuri üksikasjalikud ja rikkalikult illustreeritud tulemused –vääriselupaikade arv ja paiknemine ,vääriselupaikade tüüpide, võtmetunnuste,indikaatorliikide ja elupaigaspetsialistide kirjeldused ja nimistud.
Kõik inventuuri käigus leitud vääriselupaigad on kaardistatud ja kantud Eesti atlasesse, mis moodustab aruande teise,ilmselt tähtsaima osa. Meile teadaolevalt jõuab esmakordselt nii põhjalik teave kogu Eesti territooriumil esinevatest vääriselupaikadest avalikkuse ette. Siinkohal lugejale teadmiseks, et aruande peatükid on koostanud eri autorid. 
Autorid avaldavad tänu organisatsioonidele ja üksikisikutele, kes aitasid vääriselupaikade inventuuri erietappidel projekti edukalt läbiviia.
Suur tänu Rootsi Keskkonnakaitse Agentuurile ja Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskusele vääriselupaikade projekti läbiviimiseks eraldatud väärtusliku finantsabi eest. Östra Götalandi läänimetsaamet, Eesti keskkonna ministeerium ja Stora Enso Ltd. toetasid projekti samuti rahaliselt. Lisaks nimetatutele aitasid projekti õnnestumisele eri etappidel kaasa järgmised institutsioonid: Metsakaitse - ja Metsauuenduskeskus, Riigimetsa Majandamise Keskus, Metsaekspert OÜ, OÜEesti Metsakorralduskeskus, Eesti Põllumajandusülikooli, Keskkonnakaitse Instituut ja Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus.
Autorid avaldavad erilist tänu Bo Thorile, Tommy Ekile, Bengt Ehnströmile, Bo Libertile
ja Karin Wågströmile Rootsist ning Heino Õunapile, Piret Lõhmusele, Ave Suijale, Nele Ingerpuule,Mare Leisile, Erast Parmastole,Inga Jüriadole, Kai Vellakule, Leiti Kannukesele, Ilmar Südale, Vello Liivile , Jaanus Paalile, Arvi Tossile, Koit Latikule,Aivar Lainjärvele, Rauno Reinbergile, Sulev Svilponisele, Kadri Möllerile, Aarne Kaasikule,Heino Kasesalule, Enn Vilbastele, Kaja Kübarale, Kaili Viilmale, Jürgen Öövelile, Andres Talijärvele ja Kristjan Tõnissonile Eestist. 
Käesolevat inventuuri ei oleks saanud läbi viia raske tööta, mille tegid ära inventeerijad, kelle nimed on toodud aruande lõpus.  Eesti vääriselupaikade inventuuri läbiviijad omandasid kasulikke kogemusi ja väärtuslikke teadmisi Rootsis, Lätis ja Soomes tehtud vääriselupaikade inventuuride põhjal. 
Loodame, et käesolev illustreeritud väljaanne koos lisatud vääriselupaikade atlasega ei leia kasutust üksnes Eesti metsade kaitse ja säästva majandamisega seotud osaliste seas, vaid sellest leiavad nii mõndagi kasulikku kõik, kes soovivad metsamaastikust rõõmu tunda ka aastate pärast.
2.Eesti metsade looduslik mitmekesisus
Eesti looduslikud tingimused, koosluste ja inimtegevuse areng viimase 10 000 aasta vältel on kujundanud metsade mitmekesisuse, mida kasutame, uurime ja tulevaste põlvede jaoks kaitseme. Samade mõjude tulemusel kujunenud bioloogilist ja ökoloogilist mitmekesisust väljendab ka vääriselupaikade loend .
Kliima ja metsade kujunemine
Eesti hakkas mandrijääalt vabanema ligikaudu 13 000 aastat tagasi ning karmis kliimas levis esialgu vaid tundrataimestik. Kidurate valgusrikaste männi- ja kasekoosluste ning kuuse levikule osutavad õietolmuanalüüsid pärinevad nn. subarktilisest kliimastaadiumist (11 800–10 000 aastat tagasi), sellest ajastust pärinevad ka tõendid haava ja kadaka levikukohta. Mandrijääsulamine kujundas maastikud oluliselt ümber, algas mullateke ja turba akumuleerumine.
Metsade laiem levik sai alguse preboreaalselkliimastaadiumil ning enamus tänaste metsatüüpide eellasi ( pohla - ja mustikamännikud,salumännikute eellased, nõmme- ja loomännikud, sookaasikud ja -männikud, lammimetsad) kujunes väljaboreaalses kliimastaadiumis(10 000– 8000 aastat tagasi). Lisaks haavale , pajudele ja kadakale on tõendeid sarapuu, jalaka , künnapuu ning leppade esinemisest metsade koosseisus.
Atlantilises kliimastaadiumis (ca 8000–5000 aasta eest) levisid praegu säilinud laialehiste metsade ning kuusikute eellaskooslused –tõusis sanglepa ja kuusi kute osakaal, männimetsade pindala vähenes.
Ülekaalu said laialehiste puude rohked kooslused , kus praegu Eesti metsades leiduvate puuliikide nagu jalaka, künnapuu, tamme,pärna, vahtra , ja saare kõrval kasvas kaval gepööki. Hoogustus rabade teke ja soostumine.
Umbes 5000 aasta eest kliima kuivenes (subboreaalne kliimastaadium) ning eriti konkurentsivõimeliseks osutus nendes tingimustes kuusk, mis lisandus enamikesse laialehistesse kooslustesse ja männikutesse (v.a. äärmuslikult kuivad ja rabaalad). 2500 aastat tagasi kliima taas jahenes, muutudes ühtlasi niiskemaks.
Metsades avaldus see eelkõige kiirenenud soostumises ja rabade pealetungis. Muutunud kliimast olulisemaks metsi muutvaks teguriks kujunes sel ajal inimtegevus.
Tänapäeva kliimatingimustes avaldab metsade koosseisule diferentseerivat mõju tinglik jagunemine valdavalt merelise või kontinentaalse kliimaga piirkondadeks.
Eri tüüpi märgalad on juba aastatuhandeid katnud olulise osa Eesti territooriumist. Rabade teke
hoogustus jahedama ja niiskema kliimaga perioodil. Endla raba ja rabajärv .
Inimtegevus
Esimesed inimesed Eestis olid kütid ja korilased , kes rändasid siia jääserva taandumise järel. Püsiasustusest metsa kujundavas ulatuses ei saa aga rääkida varem kui ligikaudu 4000–5000 aastat tagasi. Sel ajal tekkisid asulate ümber (sageli jõe- ja järvekallastel) puisniidud , metsa aletati ja seal karjatati loomi. Arvatakse, et sel ajal liikus metsas ringi ka palju suuri rohusööjaid ( tarvas , piison, hirved ,ulukhobused), kes olid inimestele nii jahiloomadeks kui kariloomade toidukonkurentideks. Üldiselt võisid atlantilise kliimastaadiumi metsad olla suhteliselt hõredad ja tagasihoidliku põõsarindega just rohusööjate mõjul.
Alepõllundus kujundas paljud metsad ligikaudu selliseks , nagu neid tänapäeval tunneme. Vaesematel liivmuldadel kasvanud männikutest ja kuusikutest kujunesid üksluised pohlapalud ja nõmmemännikud, liigirikastest kuusikutest ja laialehistest metsadest liigivaesed kaasikud ja kuusikud; soode servaaladel hoogustus mineraalmaa soostumine.
Paepealsetele ning maakerkealadele sobis maaharimisest paremini karjakasvatus . Enamus loometsi saartel on suuremal või vähemal määral sekundaarsed, olles tiheda asustuse tõttu peaaegu alati mõjutatud karjatamisest ja valikulisest raiest.
Ka mere alt vabanevad maad võeti kasutusele karjamaadena ning võsastusid või kadakasse kasvasid nad alles pikema aja jooksul. Puiskooslused võeti tihti kasutusele puisniitudena, s.t. niidule jäeti kasvama ohtralt puudegruppe ja põõsaid. Puisniitudel varuti söödavihtu ja tarbepuitu, võrastik aga kaitses õhukest, alles arenevat mullakihti läbikuivamise eest ning võimaldas sellisest hõredast metsast heina varuda. Puisniite tekkis ka jõelammidele, kus üleujutused taastasid heinaga äraveetud orgaanilise aine ning luhahein kasvas jätkuvalt lopsak
Lammipuisniitudel kasvavad enamasti pikaealised ja üleujutustele vastupidavad puuliigid nagu tamm ja sanglepp ; iidsete voolusängidevallidel on ka teisi laialehiseid puuliike ja humalaga läbikasvanud põõsastikke –jäänukeid endistest uhtlammimetsadest.
Puude- ja põõsasterohked karja- ja heinamaad on teatud taime- ja loomaliikide esinemise suhtes võrreldavad põlismetsadega. Paljude sajandite jooksul on seal eksisteerinud neile vajalikud puuliigid ning ökoloogilised tingimused nagu poolvari või valgusele avatus , erineva vanusega puud, mitmekesised puidu lagunemisastmed vms.
Kõlvikute vahel ja asustuse läheduses kombineerusid puistutega teatud liikidele looduslikke elutingimusi jäljendavad rajatised nagu kiviaiad ja maa-alused paekeldrid; rajati alleesid ja metsaparke, kus leidsid soodsa elupaiga valgusrikastele metsadele ja puisniitudele iseloomulikud liigid. Metsaraie ja põlluharimise intensiivistudes jäid poollooduslikud kooslused ja asustuse lähedusse kujunenud rekreatiivse iseloomuga puistud sageli põlismetsaliikide viimasteks varjupaikadeks e. refuugiumiteks.
Nüüd on kerkinud oht ka pärandkooslustele,sest traditsiooniline maamajandus kaob, samuti osatakse aina vähem väärtustada selliseid loodussümboleid nagu põlispuud, alleed , pargid. Esteetilistel eesmärkidel läbiviidud hooldus võib selliseid objekte liigikaitse seisukohalt pigem kahjustada (eemaldatakse põõsad, kuivanud oksad ja puud jne.)
Aluspõhi, reljeef, mullastik

Inimasustuse leviku ja kliima muutumise kõrval on metsade mitmekesisuses jälgitavad väikese Eesti kohta väga suured piirkondlikud eripärad,mis tulenevad järgmistest teguritest:
•Eesti asub kahe aluspõhjakivimi piiril – Põhja-Eesti mullad lasuvad paealuspõhjal,Lõuna-Eestis liivakivil. Paealal on arenenud toitainerikkamad mullad kui liivaaladel ning seega on liigirikkamad metsakooslused enam levinud paealuspõhjaga aladel.
• Lääne-Eesti oli mandrijääsulamise algaegadel kaetud veega, seetõttu algas sealsetel aladel taimestiku areng hiljem, samuti tasandas ja sorteeris vesi mandrijääst maha jäetud materjali ning peeneteralised setted muutsid pinnase pärast vee alt vabanemist raskesti vett läbilaskvaks.
Endistele rannikutele kuhjusid luited ja rannavallid .Seetõttu on ulatuslikud Lääne-Eesti madalikud kaetud soodega ning tekkis rohkelt soostunud ja lodustunud metsakooslusi,veerohkete jõgede kallastel arenesid lammimetsad, millest vähesed on säilinud tänaseni.Tuulekuhjelistele aladele kujunesid luitemetsad -–peamiselt palu- ja nõmmekooslused.
•Lõuna- ja Ida-Eesti aladelt taandus mandrijääaeglaselt ning tungis mitmel korral ajutiselt lõunasse, seejärel tõrjus kliima soojenemine jäätagasi põhja. Tekkisid rohked mandrijääst mahajäetud ja sulavete ümberkorraldatud setetest pinnavormid iseloomulike moreenmuldadega. Olenevalt moreeni kivimilisest osast leidub väga erinevaid mullatüüpe, alates vaestest savikatest muldadest Lõuna-Eestis kuni paekivikoreste, maaviljeluseks väga sobivate viljakate muldadeni Pandiveres.
Jääsulavete tegevusel tekkisid nii liivased sandurid kui sügavale aluspõhja lõikunud ürgorud, kus laiade lammide vahel looklevad praegu väikesed jõed. Arvestades looduslikke tingimusi, võiksid viljakate muldadega aladel levida liigirikkad kuuseenamusega ja laialehised metsad, kuid pikaajalise asustuse tõttu on algsed metsad asendunud liigivaesemate sekundaarsete metsatüüpidega. Vähem on kannatada saanud vaid ulatuslike sooalade servametsad.
•Põhja-Eestis taandus mandrijääkiirelt ja seetõttu kuhjus seal setteid väga vähe. Peamised maastikuvormid on pealetungiva mandrijääpoolt siledakslükatud paetasandik ning põhja poole eksponeeritud paekallas ,mis kohati on setete alla mattunud ( Lahemaa jm).
• Lähtekivimite mitmekesisusest ja liigestatud reljeefist tulenevalt leidub mitmeid eri mullaliike. Kõige levinumad metsamullad on gleimullad ja turvastunud mullad, mida on viimase poolsajandi jooksul ohtralt kuivendatud. Seetõttu on suurtel aladel soostunud ja soometsi ning kõdusoometsi. Mineraalmuldadest on valdavalt metsaga kaetud leedemullad (nõmmemetsad) ja leetunud mullad (pohlamännikud). Poollooduslike koosluste ja loometsade all on ka suured paepealsete muldade alad, sest need on põllumajanduseks vähesobivad.
Metsakasvukohatüübid ja taimekooslused
Eesti paikneb boreonemoraalses e. põhjaparasvöötme segametsade vööndis. Vastavalt üleminekule merelisest kliimast kontinentaalsele võib leida nii reliktseid laialehiste metsade kooslusi kui nn. läänetaigat. Eestile on eriti iseloomulikud kuivad männikud liivmuldadel ja paepinnasel, parasniisked kuusikud ja kuusesegametsad, liigirikkad lodulepikud ja lammimetsad, sookaasikud, siirdesoometsad ja rabamännikud (Viilmajt 2001).
Metsade taimekooslusi kitsamas mõistes on uuritud ja eraldatud vaid laialehiste metsade puhul (Kalda 1958, 1960, 1962), sest põhjamaistele taigalaadsetele metsadele omaselt on paljudes metsatüüpides raske leida karakterliike. Selliseid metsakooslusi iseloomustavad pigem enamusliigid ja ökoloogilised tingimused.
Metsade klassifitseerimiseks kasutatakse Eestis metsatüpoloogiat, mis lähtub kasvukoha juhtivatest edaafilistest ja hüdroloogilistest parameetritest ning seal kujunevast tüüpilisest taimekooslusest. Metsanduses kasutatav tüpoloogiline loend (Lõhmus1974, 1984) on täiendatult integreeritud Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni ( Paal 1997).
Täiendused hõlmavad mitmeid juba varasemates tüpoloogiates sisaldunud üksusi (Masing1969 jt.), mis metsakasutuse aspektist lähtudes olid raskelt määratletavad või vähelevinud ja liideti seetõttu lähedaste tingimustega metsatüüpidele (sürjametsad, lammimetsad jmt.). Metsatüüpide esinemine pole Eesti eri piirkondades ühtlane. Erinevusi põhjustavad peamiselt edaafilised tingimused.
Näiteks on loometsad levinud vaid paealuspõhjaga aladel; saartel ei esine suuri jõgesid ja puuduvad lammimetsad; ainult põhjarannikul klindi all kasvab salumetsade hulka kuuluv pangamets jne. Paljudes metsatüüpides esineb teatava koosseisuga metsakooslusi, mis on väga haruldased , enamasti on tegu laialehiste puuliikide kooslustega. Nende haruldust põhjustavad nii karmistunud kliima kui viljakate muldade kasutuselevõtt põllumajanduslikuks otstarbeks.
Metsade levik ja pindala
Inimtegevuse puududes oleks Eesti kaetud metsade, soode ja veekogudega. Metsade katvust umbes 4000 a. tagasi hinnati 85–90%-le.
Meie ajaarvamise algusest, kui kasutusele võeti rauast tööriistad ( vikat , kirves, ader ), hakkas metsade pindala oluliselt vähenema ning metsade koosseis muutuma. Arvatakse, et 13. sajandiks oli metsasus vähenenud 60%-le pindalast ning eriti kannatasid viljakate kasvukohtade metsad, mida raadati põldudeks.
16.–17. sajandil muutus järjest olulisemaks metsa kasutamine ehitusmaterjaliks, tooraineks ja kütteks. Põletati sütt ja aeti tõrva, puitu parvetati sadamatesse, palju küttepuitu kulus mõisa viinaköökides.
20. sajandi alguseks oli Eesti metsasus keskmiselt vähenenud ligikaudu 20%-le ning piirkondlikke eripärasid arvestades oli metsa kohati veel hulga vähem.
Metsade olukord muutus oluliselt Teise maailmasõja järgsel perioodil. Mahajäetud põllumaad võsastusid, hiljem metsastusid.
Niisuguse protsessi tulemusena ületas metsamaa pindala 1970. aastate lõpuks 40%. Ühe elaniku kohta arvutatava metsamaa pindalalt jääb Eesti Euroopas maha vaid Skandinaaviamaadest ja Venemaast. Praegu loetakse Eesti metsasuseks koguni 51,5%, seega on metsamaa pindala umbes 2,25 miljonit ha.
Läbi ajaloo on metsasemad piirkonnad olnud ja on ka praegu Hiiumaa, Pärnumaa madalikud,Kõrvemaa ja Alutaguse. Rohkem metsa leidub paiguti ka Loode-Eestis ning suuremate Emajõe vesikonnas olevate soode ümbruses (AlamPedja looduskaitseala , Emajõe Suursoo ).
Fragmenteerunud, kuid pärandkultuurmaastikusse kuuluvate puisniitude , puiskarjamaade ja loopealsete-sarapikega vahelduvaid metsi on Saaremaal, Läänemaal, PõhjaPärnumaal ja paiguti Harjumaal ning LääneVirumaal. Viimaste aastate intensiivistunud metsamajanduse oludes on eriti kannatanud
Põlva-, Võru- ja Viljandimaa metsad, kus traditsiooniliselt on olnud palju hajakülasid ning seega ka talumetsi. Samuti on sealsed parema mullaviljakusega alad korduvalt olnud vahelduvalt kasutuses nii põldude-niitudena kui metsadena ning põliseid loodusmetsi säilinud väga vähe. Suurematest metsaaladest on tuntud Palumaa ja Karula rahvuspargi metsad ning rohkesti metsi leidub ka Läti piiri läheduses.
3. METSAÖKOLOOGIA JA VÄÄRISELUPAIGAD
Tänapäeva metsamajanduse käsutuses on kõikvõimalikud vahendid, mille abil rakendatakse metsa looduslikud ressursid heaolu ja rikkuse teenistusse.Viimatinimetatud põhjusel on aga olulisel määral muutunud tingimused, mis tagavad taimestiku ja loomastiku püsimajäämise metsades.
Peamine erinevus looduslikul teel arenenud põlismetsa ja majandatud metsa vahel on suurediameetriliste surnud puude ja vanade puude puudumine tulundusmetsas. Looduslikes metsades jõuavad puud kõrge vanuseni ning surnud puitu tekib sellises vormis ja mahus, mis majandatud metsas kunagi ei juhtu.
Teatud liikide säilimine sõltub aga suurel määral vanade ja suuremõõtmeliste surnud puude olemaolust, mida on tulunduslikel eesmärkidel majandatud metsadesse väga vähe alles jäänud. Paljud eelnimetatud tingimustele kohastunud liigid kaovad vajalike elupaikade puudumisel. Muidugi ei kao majandatavas metsas ära kõik liigid, kelle elupaik on surnud puul, kuna mõnede liikide nõuded elupaiga suhtes ei ole nii spetsiifilised ja osa liike on hea levimisvõimega.
Kaasaegse tehnoloogia ja meetodite rakendamise tulemusena on vähenenud looduslikud häiringud, nagu metsatulekahjud ja üleujutused, mis olid varasematel aegadel tavapärased. Kuivendamine ja kanalite ehitamine jõgedele on muutnud maapinna kuivemaks ja vähendanud ulatuslikke üleujutusi.
Teatud osa taime- ja loomaliike on kohastunud eelnimetatud tegurite mõjul kujunenud tingimustega, seetõttu on niisuguste liikide püsimajäämine vajalike tingimuste puudumisel küsitav.
Aastatuhandete vältel arenenud põllumajandusmaastikud puisniitude ja puiskarjamaadega kujundasid elupaiku ja nisse rikkalikule ja mitmekesisele loomastikule ja taimestikule, mis sarnanesid inimasustuseelsele looduskeskkonnale iseloomuliku floora ja faunaga.
Tänapäeval rakendatavad põllumajandusmeetodid ei arvesta ega kaitse eelkirjeldatud maastikutüüpe, mis on nüüdseks sageli võsastunud, muutudes aegamööda tavaliseks metsamaaks. Kaasaegsel põllumajandusmaastikul on kadunud niisugused elupaigad nagu väikesed rohunditerikkad metsalagendikud, metsaservad, päikesele avatud surnud puud ja päikese käes kasvanud üksikud suured puud.Nimetatud elupaiku asustavad aga arvukad spetsialiseerunud organismid, kelle püsimajäämine kirjeldatud elupaikade vähesuse tõttu on ohus.
Vaadates tagasi industrialiseerimiseelsele ajale ja võrreldes inimestest puutumata jäänud metsi majandatavate puistutega, on selgesti märgata,et majandamise tulemusena on välja kujunenud täiesti erinev metsamaastik. Majandatud metsas ei jätku paljudele liikidele vajalikke elupaiku, millega nad on evolutsiooni käigus kohastunud. Mitmeid väikseid elupaiku, sealhulgas pankasid, allikaid jne. asustavad teatud spet sialiseerunud taime- ja loomaliigid.
Niisugused väiksed elupaigad on väga tundlikud inimtegevuse, eelkõige kuivendamise, lageraiete jateedeehituse suhtes.
Maastiku süstemaatilise kasutamise ja metsamajandusliku tegevuse intensiivistumise tulemusena on Euroopas tekkinud olukord, kus vääriselupaigana kvalifitseeruvad metsad on äärmiselt fragmenteerunud ja võtavad enda alla üksnes marginaalse osa maastikust. Tiheda asustusega boreonemoraalse piirkonna metsakasutus ja metsamaa jagunemine väikesteks omanditeks on põhjustanud väärtuslike elupaikade killustatuse. Boreaalse piirkonna metsad asuvad ulatuslikumal territooriumil, mis tähendab, et ka põlis- ja loodusmetsade pindala on suurem.
Looduskaitse üks tähtsamaid ülesandeid on määratleda ja kaardistada looduskaitse seisukohast väärtuslikud metsad, mis tänaseni on veel säilinud. Nimetatud eesmärgi täitmisel põhineb ka vääriselupaikade inventuur.
Käesoleva projekti tähenduses on vääriselupaik (VEP) defineeritud järgmiselt: Vääriselupaik on vähima negatiivse inimmõjuga metsaala, kus praegu suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohualte, haruldasi või tähelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike (elupaigaspetsialiste).
Vääriselupaiga suurus ei ole piiratud. Vääriselupaiga mõiste seondub metsa väärtusega. Vääriselupaik võib olla mistahes objekt üksikust suurest puust või paari ruutmeetri suurusest allikast kuni mitmesajahektarilise põlismetsani.
Puistut, mille väärtus on ligilähedane vääriselupaiga standarditele ja millest võib paarikümne aasta jooksul areneda soovitud elupaiku ja liike hõlmav ala, nimetatakse käesolevas projektis potentsiaalseks vääriselupaigaks (PVEP) ja määratletakse järgmiselt:
Potentsiaalne vääriselupaik on ala, mille puhul võib eeldada, et see kujuneb (nt. mõnekümne aastaga) vääriselupaigaks juhul, kui ala majandamisvõtted soodustavad bioloogilise mitmekesisuse kasvu.
Vääriselupaigad ei ole eri metsatüüpide raames ühtlaselt jaotunud. Vääriselupaiku leidub harvemini viljakama pinnasega arumaade metsades ning sagedamini väheviljakates märgalade metsades ja väikese tüsedusega muldadel kasvavates kuivades metsades.
Elupaigaspetsialisti mõiste
Elupaigaspetsialistidena käsitletakse vääriselupaikade projektis kõiki liike, kes ei ole võimelised tulundusmetsas pikaajaliselt säilima. Enamikel juhtudel on tegemist liikidega, mis on kantud bioloogiaekspertide koostatud Eesti punasesse raamatusse. Kuna ohustatud ja ohualtide liikide nimekirja koostamine on väga töömahukas, siis käsitletakse elupaigaspetsialistidena ka neid liike, mis vastavad Punasesse raamatusse kandmise kriteeriumidele , kuid ei ole praktilistel põhjustel veel sinna kantud. Näiteks võib tuua kooriksamblikke ja teatud seeneliike.
Elupaigaspetsialistide paiknemine maastikul ei ole juhuslik, vaid sõltub metsa arenguloost, edaafilistest ja hüdroloogilistest tingimustest. Vääriselupaika iseloomustavaid tunnuseid, mis muudavad selle koha elupaigaspetsialistidele sobivaks , nimetatakse võtmetunnusteks. Põlismetsades on võtmetunnused vanad puud, puutüükad ja mahalangenud surnud puutüved.
Endiste põllumajandusmaastike võtmetunnustena võib nimetada päikesele avatult kasvanud üksikuid suuri puid ning nektari- ja õietolmurikaste õitega põõsa- ja puuliikide servakoosluseid. Niisuguseid võtmetunnuseid nimetatakse bioloogilisteks võtmetunnusteks. Võtmetunnused võivad olla ka mitmesugused maastikuelemendid, nagu veekogud, allikad, rändrahnud, paljanduvad kivimid, pangad ja liivaluited, millel on elupaigaspetsialistide jaoks oluline tähtsus.
Äärmuslike looduslike tingimuste tõttu ei ole inimesed neid alasid majandama kippunud. Niisugused metsaalad on pikka aega häirimatult eksisteerinud ja nende alade iseloomulikud liigid –olgu metsale kui ökosüsteemile või kaljusele pinnasele või allikaveele kohastunud liigid –on säilinud tänase päevani. Siit tuleneb maastikuliste võtmetunnuste tähtsus. Vahel on mets üksnes oma ökoloogiliste tingimuste järjepidevusega loonud soodsad tingimused elupaigaspetsialistidele, kellel on olnud piisavalt aega levida ja olemasolevate tingimustega kohaneda. Sellisel juhul on võtmetunnuste kasutamine puistu hindamisel keerukam.
Lisaks võtmetunnustele aitavad inventeerijal ala bioloogilist mitmekesisust hinnata indikaatorliigid . Indikaatorliigi mõiste Indikaatorliik on VEP inventuuri tähenduses liik, millel on elutingimuste osas üsna suured (kuid mitte nii suured kui elupaigaspetsialistil) nõudmised. Indikaatorliik on kitsalt spetsialiseerunud liik, osutades oma olemasoluga elutingimuste järjepidevusele ja metsa teatud väärtustele.
Indikaatorliigid esinevad peamiselt vääriselupaikades (enamasti rohkearvuliselt), ent võivad olla ka neist väljaspool (enamasti väikesearvuliselt). Indikaatorliik ei ole Eestis ohustatud liik. Elupaigaspetsialisti ja mitteohustatud indikaatorliigi vahelised erinevused ei ole selgepiirilised. Indikaatorliigi väikesearvulise populatsiooni esinemine üksi ei muuda ala vääriselupaigaks, küll aga näitab metsa kvalifitseerumist vääriselupaigana indikaatorliigi leidumine suurel hulgal ja/või koos teiste indikaatorliikide ja võtmetunnustega.
Sellisel juhul peaks esinema ka elupaigaspetsialiste. Indikaatorliike kasutatakse seetõttu, et nad ei ole nii haruldased kui elupaigaspetsialistid ning nende avastamine on lihtsam. Siinkohal tuleks nimetada, et käesoleva kontseptsiooni kohaselt ei ole vääriselupaiga hindamiskriteerium üksnes puistu vanus, küll aga tuleb rõhutada, et metsa terviklikkus, vanus ja ökoloogiline küpsus moodustavad väärtuste hindamise põhialuse. Eesti metsade mitmekesisuse säilitamise tagamiseks tuleks kaitsta eelkõige neid metsi, kus elupaigaspetsialistid on veel alles, aidates sel viisil kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Seega on äärmiselt tähtis määratleda ja leida puistud, mis täidavad vääriselupaiga kriteeriume.
Euroopa kogemuste põhjal on jõutud arusaamisele, et metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ei piisa üksnes vääriselupaikade kaitsmisest. Kuna vääriselupaigad moodustavad metsamaastikust väga väikese osa, tuleb kaitsta suuremaid alasid. Vääriselupaikadesse on aegade vältel kujunenud tingimuste tulemusena kontsentreerunud suurel hulgal elupaigaspetsialiste. Bioloogilise mitmekesisuse edukaks säilitamiseks tuleb säästva majandamise põhimõtteid järgida laiemal ökoloogilisel maastikul, sealhulgas tulunduslikel eesmärkidel majandatavatel aladel.
Mitmed liigid, näiteks valgeselg-kirjurähn vajavad ellujäämiseks spetsiifilistele nõuetele vastavaid suure pindalaga elupaiku. Nimetatud fakt kinnitab bioloogilise mitmekesisuse säilitamise tähtsust väljaspool vääriselupaiku. Vääriselupaigad on justkui saarekesed või tugialad, mis loovad suuremate kaitsealade vahele ühendusteede võrgustiku. Uurimustes rõhutatakse, et bioloogilise mitmekesisuse edukaks säilitamiseks tuleb kaitsta kõikide suurusjärkude metsi.
Osa elupaiku, näiteks allikad, joad, paljandid jne. asuvad tavaliselt väga väikesel maaalal ning neid ei saa suuremateks kaitsealadeks laiendada. Seega etendavad kõik vääriselupaigatüübid Eesti metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel tähtsat osa.
Olemasolevatel kaitsealadel, näiteks looduskaitsealadel ja rahvusparkides, on vääriselupaigana kvalifitseeruva metsa osakaal tavaliselt suurem kui kaitsealadest väljapoole jäävates metsades.Enamikel juhtudel tagatakse vääriselupaiga bioloogiliste väärtuste säilimine mis tahes majandamisest või metsanduslikust tegevusest hoidudes. Teatud tüüpi vääriselupaikades rakendatakse siiski konkreetseid meetmeid, mis toetavad elupaigaspetsialistide säilimist pikemas perspektiivis. Nimetatud vääriselupaigatüübid on tavaliselt seotud endiste põllumajandusmaastike või spetsiifiliste häiringutega, näiteks metsatulekahjud.
Mis on vääriselupaikade inventeerimise eesmärk?
•Kasutada efektiivselt piiratud ressurssekõrge looduskaitselise väärtuse poolest silmapaistvate metsaalade kaitse ja säilitamise planeerimisel.
•Luua alus metsakaitsealade võrgustiku loomisele.
•Anda teavet muudatuste tegemiseks rahvusparkide, maastikukaitsealade ja teiste kaitsealade tsoneeringus ja majandamismeetmetes.
•Vääriselupaikade kaardistamine on vajalik metsade sertifitseerimiseks, mis tagab metsade säästva majandamise.
•Inventuuri tulemuste põhjal on võimalik hinnata metsade kaitsmise ja taastamise vajadust, tagamaks bioloogilise mitmekesisuse säilimine riiklikul tasandil.
•Inventeerimise tulemusena saadakse uut teavet ohustatud ja haruldaste organismide olemasolu ja leviku kohta metsades.
• Inventeerimine annab kõikidele osalistele üksikasjalikku teavet rikkaliku loomastiku ja taimestikuga metsade asukohtadest.
•Rakendatud inventeerimismeetod tõstab laiema üldsuse teadlikkust metsaökoloogia ja metsamajanduse koostoime kohta.
•Inventeerimine aitab tulevikus korraldada seiret spetsiifiliste loodusväärtustega
metsades.
4. Vääriselupaikade kontseptsiooni areng Eestis
tausast
Okupatsiooniperioodil korraldas meie metsade majandamist ja loodusressursside kaitset Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium ning selle haldusasutused kontrollisid arvestatavat osa infrastruktuurist. Üksuste piirid ei kattunud rajoonide omadega ja seetõttu ei saanud kohalikud võimumehed mõjutada ministeeriumis väljatöötatud tervikliku looduskaitse ja metsamajandamise poliitikat.
Eestimeelne ministeerium pidas looduse kaitsmist sageli tähtsamaks, kui Moskva riigiplaanile metsamaterjalide fondide eraldamist. Iga puu, mis raiumata suudeti jätta, tundus "Eesti asja" ajamisena. Olukord muutus põhjalikult iseseisvumise taastamise järel. Eesti kroon vajas katet, kodumaine metsatööstus toorainet.
Metsaülemad, kes seni olid peamiselt metsakasvatajad, pidid hakkama oksjonihaamrit keerutama. Loodud keskkonnaministeeriumi osakonnad arenesid kiiresti, võtsid üle kaitsealade valitsemise ja muud keskkonnahoidu korraldava tegevused. 1993. aastal oli ainult ühe Metsaameti nõuniku tööülesannetes märgitud looduskaitse küsimuste kooskõlastamine.
Eesti Metsainstituudi erialaspetsialistid tegid jätkuvalt olulisemaid uuringuid. Maareformi seaduse rakendamine näitas, et vähemalt pool Eestimaa metsadest saab olema eramets . Eeltoodu rõhutas vajadust riikliku nõuande ja järelevalve süsteemi loomise järele. Eesti metsanduse arendamise toetamiseks otsis ministeerium välispartnereid. Peeti läbirääkimisi Põhjamaade ja Maailmapangaga.
Rootsi Kuningriigi metsaamet oli juba varem huvi tundnud meie erametsade majandamise ja korraldamise vastu. 1993. a. kevadel organiseeris prof . Artur Nilson Eesti metsameestele Rootsis kuuajalise kursuse metsamajandusest turumajanduse tingimustes. Metsaameti koostöökogemustest Soome ja Rootsi partnerorganisatsioonidega selgus, et loodusväärtustele tähelepanu pööramata ei ole metsade järjepidev majandamine võimalik.
Naabermaade suhtumine tugines oluliselt 1992. aastal ülemaailmsel keskkonna- ja arengukonverentsil Rio de Janeiros vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonil ja sellele järgnenud Helsingi resolutsioonidel. Ekspertide jätkukohtumisel Genfis 1994. a töötati välja Pan-Euroopa säästliku metsamajanduse kriteeriumid ja indikaatorid , kus bioloogilise mitmekesisuse kaitse majandusmetsades pidi toetuma oluliste elupaikade inventuurile ja säilimise tagamisele.
Põhjamaade looduskaitsjad olid juba aastaid tegelenud põlismetsade kaitse küsimustega. Taigametsade kaitseorganisatsioon korraldas Põhja-Rootsis polaarjoone lähedal Jokkmokkis Vene ja Baltimaade looduskaitsjatele 1995. aastal seminari, kus kohalik looduslooõpetaja Mats Karlsson tutvustas selle organisatsiooni loodud põlismetsaväärtuste leidmise metoodikat. Kampaania "Steget Förre" (eesti k. "samm eespool ") käigus inventeeriti Rootsi metsafirmade suuri lageraie lanke ja teavitati üldsust raiete käigus hävivatest väärtustest.
Soome WWF’i ja ELF’i koostööprojekti raames inventeeriti 1993–1996. a. vanu metsi meie riigimetsades. Põhilise töötegid Soome tudengid ja meie vabatahtlikud looduskaitseringkondadest. Kohalike metskondade töötajaid projekti ei kaasatud ja seetõttu jätkus paljudes piirkondades metsamajandamine kinnitatud metsamajandamise kavade järgi. Hilisemad inventuurid näitasid, et mitmed kõrge kaitseväärtusega elupaigad raiuti läbi teadmatusest, mitte puidu saamise huvist (EMKAV andmetel oli 1997. aastaks 60% metsadest läbi raiutud). Igasugune informatsioon võtmetähtsusega liikide esinemisest erastatavates metsades puudus täielikult. Arvati, et neid endisi talumetsi majandati 50 aastat tagasi nii intensiivselt, et seetõttu ei ole seal ka erilisi väärtusi.
Soome keskkonnaministeeriumi toetusel algatatud Eesti metsanduse arenguprogrammi (EMAP) raames loodi eraldi metsade majandamise ja ökosüsteemide kaitse töögrupp, kelle ülesanne oli ka asjatundjatelt vajalikke uurimusi tellida . Programmi lähteülesande koostajad paigutasid teadlikult kokku metsade majandamise ja ökosüsteemide kaitse, sest siis arvati töögrupis tekkivat konstruktiivne diskussioon , mille tulemusena saavad arvestatud mõlemad pooled.
Ühe esimese probleemina tõstatati küsimus: kas Eestile omased metsatüübid on piisavalt kaitstud? Oli arvamusi , et meie metsade majandamine on olnud nii väheintensiivne, et loodusliku mitmekesisuse probleemidega ei ole mõtet tegeleda enne, kui see probleemiks hakkab saama. Põgus metsatüüpide ülevaatus näitas, et seoses aastaid toimunud metsakuivendusega on ohtlikult vähenenud lodumetsad ja põllumaade rajamisega viljakamatele aladele on kriitilise piirini jõudnud salumetsade pindala.
Et saada ülevaade metsade kaitstusest ja teha ettepanekud kaitse korraldamiseks, koostas Soome metsavalitsuse looduskaitse spetsialist Timo Tanninen lähteülesande Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti tarvis. Hiljem finantseeriti seda projekti põhiliselt Taani keskkonnakoostööIda-Euroopas (DANCE) raames.
Kuna kaitsealade rajamine eeldab suuremaidterritooriume (üldiselt üle 100 ha), on neid lihtsam rajada riigimetsamaadele. Suuremad kaitsealad töötavad ka üleriigilise ökoloogilise võrgustiku osadena, mille tähtsus ületab riigipiire.Erametsad moodustuvad tavaliselt 10–15 ha suurustest lahustükkidest. Nii Soomes kui Rootsis, kus erametsi on palju rohkem ja ühele omanikule kuuluv metsaosa tunduvalt suurem, oli vääriselupaikade inventeerimise ja nende kaitsmiseks seaduslike meetmete rakendamisega juba algust tehtud. Arvestades naabrite materiaalseid võimalusi ja metsaomanike teadlikkust tuli Eestil töötada välja meie oludesse sobiv inventeerimise metoodika ja kaitse korraldamine.
Pilootinventuurid
Selleks, et saada esialgne ülevaade olukorrast ja ressurssidest, mis on vajalikud vääriselupaikade kaitse korraldamiseks, tegi EMAP 1997. Aasta alguses EPMÜKeskkonnakaitse Instituudi töötajatele Anneli Palole ja Mart Külvikule ettepaneku koostada Eesti oludele kohandatud metoodika, mille alusel oleks võimalik korraliste metsakorraldustööde käigus tellida Eesti Metsakorralduskeskuselt pilootala inventeerimine 1998. aasta suvel. Valminud metoodika ( Palo & Külvik 1997, 1998) rajanes peamiselt oluliste maastikuelementide ja mõningate kultuuripärandi väärtuste leidmisel, kus suure tõenäosusega arvati leiduvat haruldasi ja ohustatud liike.
Metsakorraldajad, keda põhiliselt on treenitud hindama metsaressurssi majanduslike otsuste tegemiseks, sattusid väga raskesse olukorda, sest väärtuslike maastikuelementidega olid seotud reeglina need metsaosad, mida pikemat aega ei oldud suudetud majandada või see polnud otstarbekas.
Pilootalal tehtud inventuuri analüüsist selgus, et metoodika vajab täiustamist ja inventuuri peaksid tegema sellekohase erikoolituse saanud metsandus - või looduskaitsetöötajad. Samal ajal korraldas metsaamet koostöös Rootsi kolleegidega metsaomanike nõustajate koolitust Sagadis. Koos Rootsi kolleegidega Lätis välja töötatud vääriselupaikade määramise metoodikat tutvustas meie metsaspetsialistidele Östergötlandi metsaameti bioloog Tommy Ek.
Pärast meie metsades õpperadadeks sobivate kohtade otsimist ja siinsetest töödest ülevaate andmist leiti ühiselt, et kasutades ära meie teadlasi ja naabrite kogemusi on otstarbekas algatada Rootsi ja Eesti metsaameti ühisprojekt. Selle eesmärgid olid koostada sobiv võtmebiotoopide inventeerimise metoodika, koolitada inventeerijad ja anda juhendid kaitse korraldamiseks (Ek jt 1999a; Ek et al 1999b). 1999. a.,
Eesti–Rootsi koostööalgaastal, otsustati käivitada pilootprojekt , mille eesmärk oli täiustada inventeerimise metoodikat ja tõsta metsa bioloogilise mitmekesisuse alast teadlikkust. VEP tüpoloogia väljatöötamiseks ja korrektsete nimestike koostamiseks peeti põhjalikke arutelusid. Metoodika väljatöötamisest võtsid osa Tartu Ülikooli ja Tartu Põllumajandusülikooli teadlased ja spetsialistid (Andersson jt. 1999b).
Tuliseid vaidlusi tekitas mõiste "key biotope" tõlkimine eesti keelde. Ökoloogid (näit. prof. Jaanus Paal) ei nõustunud otsetõlkega ning lõpuks lepiti kokku, et mõiste "vääriselupaik" kirjeldab kõige paremini metsa väärtuslikku elupaika. 1999. a. viidi vääriselupaikade inventuur läbi üksnes erametsades ning inventeerijad olid maakondade metsaametite töötajad. 1999. a. inventeerisid 23 inventeerijat 167 500 ha metsi ja andsid omapoolseid kommentaare metoodika rakendatavuse kohta. Et inventeerimise metoodikat täiustada, teostati samal aastal ka auditeerimine. Kommentaare ja auditeerimise tulemusi arvestades tehti metoodikas vajalikud muudatused. Metoodika lõppvariant valmis 2000. a. kevadel (Andresson jt 2000 a, Andersson et al 2000b). 1999. a. detsembris anti välja bros ˇüür "Vääriselupaigad Eesti metsades" (Palo & Külvik 1999, 2001), mis saadeti Jõuludeks postiga 35 000-le erametsaomanikule vääriselupaikadealase teabe ja juhiste edastamise eesmärgil.
Põhiinventuur
Projekti läbiviimise eest vastutasid 1999. a. projektijuhid Tommy Ek Rootsist ja Riina Martverk Eestist. 1999. a. lõpus asus Rootsi poolt projekti juhtima Leif Andersson, projektiassistendiks sai Rauno Reinberg, projekti kaasati ka GISspetsialist Tiit Matson ja raamatupidaja Pille Kaljuste. Käivitati põhiprojekt, mille käigus inventeeriti vääriselupaiku kogu metsamaal, olenemata omandivormist. Inventuuris osales 63 inventeerijat, enamik neist metsandustöötajad.
Lisaks keskkonnateenistuste töötajatele osalesid inventeerimisel ka taksaatorid. Vajalike oskuste omandamiseks korraldati inventeerijatele kursusi järgmistel teemadel : inventeerimise põhikursus, aerofotode tõlgendamine,loometsad, seened, putukad jne. Kogenud inventeerijatele võimaldati osalemist täiend- ja jätkukursustel, igal aastal kontrolliti inventeerimise usaldusväärsust. 2001. a. sügisel korraldati õppereis Rootsi, milles osalesid peaaegu kõik (57) inventeerijad, kellele tutvustati vääriselupaiku Rootsis.
Projekti tööjõu ja -ajaressursid: inventeerimisele kulus kokku 14 800 päeva. Osa töötajaid võtsid inventeerimisest osa ühe aasta, paljud osalesid inventeerimisel kõik neli aastat. Keskmine tööpäevade hulk inventeerija kohta oli 235 päeva, andmebaasidele kulutati 775 päeva, projekti juhtimisele (projektijuhid, assistent, raamatupidaja) kokku 2140 päeva.
5. Inventeerimise metoodika
Järgnev osa annab lühiülevaate Eesti vääriselupaikade inventeerimise metoodikast. Metoodikatäpsema kirjelduse leiab vääriselupaikade inventeerimise käsiraamatust (Andersson jt 2000a, 1999b; Andersson et al 2000b). Nimetatud metoodika põhineb Rootsi vääriselupaikade inventeerimise metoodikal (Norénet al 1995), mida kohandati ja arendati Eesti oludele.
Vääriselupaikade inventeerimise eesmärk oli leida, määratleda ja lühidalt kirjeldada metsaalasid, mille looduskaitsealased väärtused vastavad vääriselupaiga või potentsiaalse vääriselupaiga kriteeriumidele.
Ettevalmistav töö
Vääriselupaikade inventeerimise esimese etapi käigus määratleti eeldatavad vääriselupaigad,kus hakati tegema välitöid. Andmeid koguti metsade kohta üle kogu Eesti ning selleks kasutati metsakorralduse takseerkirjelduste andmebaase. Andmete kvaliteet ja kvantiteet on piirkonniti teatud määral erinev, kuid üldiselt piisavalt detailne , mis võimaldab andmeid metsade kohta hõlpsasti ja efektiivselt kätte saada.
Eeldatavate vääriselupaikade esmavaliku tegemisel lähtuti puistu vanusest ja koosseisust. Kõige tähtsam kriteerium oli vanus, mis aitas kindlaks määrata vanad metsad. Eri puuliikide osas määrati erinev vanusepiir. 2000. aastast alates kasutati eeldatavate vääriselupaikade väljavalikul ka valevärvilisi aerofotosid.
Aerofotode põhjal oli eriti hea eristada ebaühtlase struktuuri ja eri suktsessiooniastmega kõrge looduskaitselise väärtusega puistuid looduslike veekogude ääres ja kallastel ning puisrohumaadel. Lisaks nimetatud teabeallikatele küsitleti enne välitööde tegemist kohalikke metsatöötajaid ja looduskaitsjaid, kes võisid teada tõenäoliste vääriselupaikade asukohti ja seisukorda. Kõikeelvalitud vääriselupaigad kanti enamikel juhtudel Eesti põhikaardi lehtede või ortofotoplaanide valguskoopiatele mõõtkavas 1:10 000, sama alust kasutati hiljem inventeerimisel. Võimalusel kanti välitöökaartidele ka väljavõte metsakvartalite ja -eraldiste võrgustikust. Eeldatavate vääriselupaikade väljavaliku keerukust näitasid juhud , kus välitööde käigus leiti kriteeriumidele vastavaid alasid rohkem, kui ettevalmistava eelvaliku käigus oli kindlaks määratud.
Välitööd
Kõik eelvaliku käigus märgitud kohad käidiläbi. Eelvalitud ala inventeerimise peamine eesmärk oli hinnata, kas tegemist oli vääriselupaiga, potentsiaalse vääriselupaiga või kindlaksmääratud kriteeriumidele mitte vastava alaga.
Juhul, kui tegemist oli viimasega , võttis inventeerija ette järgmise ala. Vääriselupaiga suurus võib varieeruda ühest-kahest üksikust suurest puust paarisaja hektari suuruse alani, hõlmates mitmeid eraldisi või kvartaleid. Alahindamiseks, s.o. kaardil märgitud vääriselupaiga kriteeriumidele vastava ala piiride paikapidavuse kinnitamiseks, käis välitöötegija selle läbi ja täitis vääriselupaikade inventuuri välitöölehe (vt. 1. lisa). Välitöölehele kandis inventeerija järgmised andmed: VEP tüüp, kasvukohatüüp looduskaitseline väärtus (PVEP või VEP) ja võtmetunnused –nii bioloogilised kui ka maastikulised, määratletud indikaatorliigid ja haruldased elupaigaspetsialistid ning inimtegevuse mõju.
Välitööde käigus märkis inventeerija ka soovitused vääriselupaiga liigilise mitmekesisuse säilitamise ja suurendamise seisukohalt optimaalse majandamisviisi kohta. Näiteks antakse majanduskorraldus pealetungiva põõsarinde, kuuskede või noorte laialehiste puude eemaldamiseks juhul, kui vääriselupaiga moodustavad poolavatud tingimustes kasvanud vanad laialehised puud.
Enamikel juhtudel on aga majandamisest hoidumine parim meetod olemasoleva bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Inventeerija tegi välitöölehe elupaiga üldkirjelduse lahtrisse ka mis tahes muud vajalikud märkused, mida välitöölehe teistes lahtrites ei olnud nõutud.