Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti kultuuri ajalugu (0)

Tallinna Ülikool - Ajalugu - Ajalugu
2 HALB
Punktid
Eesti kultuuri ajalugu
EESTI KULTUURI AJALUGU
Kuupäevad, mil olin kohal: 10.09; 22.09; 29.09; 08.10; 20.10; 03.11; 05.11; 10.11; 12.10; 17.11;
Kuupäevad, mil puudusin: 08.09; 15.09; 17.09; 06.10;
Kohustuslik kirjandus:
L. Vahtre (2000). Eesti kultuuri ajalugu: lühiülevaade. Virgela
I. Talve (2004). Eesti kultuurilugu . Ilmamaa . Leheküljed: 7-25; 37-52; 58-86; 95-115; 131-190; 216-300; 307-313; 326-374; 383-426; 442-528; 543-594
Kirjandust:
  • „ Kuld Lõwi ja Kultase ajal“ Kalervo Hovi. Varrak 2003, Tallinn
    Loengud on kuni 17. nov, millal hakkavad seminarid .

    Eesti kultuur ja eesti kultuur


    Eesti kultuur: see on topograafiline kultuur, s.h. nii sakslaste kui rootslaste eeskujudega
    eesti kultuur: alates 19.saj II poolest omanäoline eestlaste loodud kultuur

    MUINASAEG EESTIS


    Kivi- ja pronksiaeg jäävad muinasajast kultuuriliselt kaugele. Need jäävad pigem arheoloogia valdkonda. Elanike arv toona oli u 150 000 – 180 000. territoorium jagunes 9 suureks ja 4 väikseks maakonnaks, maakonnad omakorda kihelkondadeks. Mingil tasandil eksisteeris juba ka kihistatus. Ristiusku veel polnud. Naaberriikidel olid juba ka riiklikud jooned. Eestis puudud ühtne riiklik moodustis. Maakonnad ja nende inimesed koondusid kokku vaid ohu korral või selleks, et minna rüüsteretkele. Puudus maakondade vaheline koostöö. Suurim koostöö nähtus oli mingisuguse linnuse ehitamisel ja seegi vaid ühe maakonna tasemel. Teised riigid tahtsid muuta Eestit ristiusuliseks. Kui läks eesti ala ristiusustamiseks sõjalisel teel, polnud tegu enam ainult rüüsteretkedega, vaid organiseeritud sõjategevusega. Alguses püüti küll rahulikul teel seda teha. Sõjalise tegevuse põhiliseks jõuks oli Mõõgavendade ordu, mis oli eestlastest kaugelt kõrgemal tasemel. Madisepäeva lahing – eesti tuli kokku ühtseks väeks, kuid ikka kaotati.
    Alternatiive vägivaldsele allutamisele: kohalikud juhid võtaksid usu omaks ja rahvas võtaks juhi eeskujul usu vastu, kuid Eestis puudus ühtne juht. Muistne vabadusvõitlus – võitlus võõraste vallutajate vägivaldse vallutamise vastu.
    Kirja kasutati pigem kui ornamendina, kuna puudus kirja tähendus tänapäevases mõttes.
    Põllumajandus, maaviljelus, karjakasvatus – osa tollasest kultuurist. Mida rohkem levis põllumajandus, seda rohkem levis ka karjakasvatus. Arenes välja mitmeväljasüsteem. Kündmiseks hakati kasutama härga ja atra , hiljem ka hobust. Hooned, rõhkpalkidest, samblaga tihendatud, enamasti ilma aknata, üks suur ruum, ruumi keskel oli suur kerisahi. Läti Henriku kroonikast saab ka veidi infot tollase kultuurist
    Käsitöö – tekstiil , vaibad (ka sellised, mida sai kanda), vööd (kaunistati kauniste ornamentidega, kanti ka loomanahkadest riideesemeid.
    Metallist käsitööesemed – sõled (hoburaudsõlg – tarbeese, kasutati rõivaste kinnitamiseks), sõrmused, rinnanaõelad, kaelakeed, käevõrud.
    Rahvaluule ja rahvalaulud – regivärsiline laul (algriimiga – riimusid sõnade algused ), hiljem tulid laulud, millel riimusid sõnade lõpud. Eelkõige pärinevad andmed 19. saj kogutud rahvaluulest . Selle pärast saab rääkida vaid arvatavast luulevormist tol ajal. Regivärss kui lauluvorm oli tuntud peaaegu kõigil põhjarahvastel. Vanimad on loomise regivärsid, itkud (leinalaul – poja surm, tütre abiellumine , kellegi lahkumine ). Aja jooksul itk hääbus, säilis vaid setudel. Loitsud on lausumissõnad, mille abil püüti saavutada mingisugust konkreetset tulemust – võis sisaldada pöördumist kellegi poole, ähvardust.
    Muinasjutud , muistendid , naljandid – varasemad tekkelood, vägilasemuistendid.
    Rahvausund – erinevad uskumused, mida räägiti edasi või lauldi.
    Eesti vana rahvausund oli animistlik – uks erinevatesse vaimudesse, kes elustavad erinevaid loodusesemeid. Kõigel looduses on oma hing. Üldine usk looduse hingestatusesse. Loodususund. Paljusid esemeid looduses peeti pühadeks, puutumatuteks, salapärasteks, neid tuli eriliselt austada. Need võisid olla nähtused, esemed, kohad, midagi, mis on igapäevasest eraldiseisev. Püüti ära seletada, miks miski just nii on. Kui miski läks halvasti, siis öeldi, et puudus haldjate soosind.
    Ohverdamine – pühade hiiepuude, -salude, -metsade, ohvrikivide juures. Millegi saavutamiseks oli vaja loodusvaimude, haldjate soosingut. Hiiepuud olid enamasti tammed või pärnad. Hiiepuu raiujat ähvardas surm. Hiiepuu juures ei tohtinud ka muru niite. Ohverdati toitu, hõbeda tükikesi, viidi erinevaid ande. Oluline oli pigem tegevus ise, kui just millegi konkreetse viimine . Ohvrikividel polnud määravaks suurus, vaid kuju, sel pidid olema lohud . Sinna kogunenud veega pesti silmi või nägu (sellel pidi olema ravivõime). Ohvriallikad – ohvrikoht ja tervendav võime. Allikate juures ohverdati ka ehteasju ja teravilju .
    Jumal – see sõna on vanem ristiusust. Läti Hendrik kasutab nime Tarapita . Taara avita – pikse jumal Thor (Skandinaavias) eesti variant. Piksel arvati olevat väga suur jõud.
    Ilmarine ja Vanemuine – muinasajal neid nende nimedega polnud. Need loodi alles 19. saj. ei kujunenud välja ühtset preestriseisust. Olid nõiad või targad, kellel oli sidemeid teispoolsusega ja ravioskused. Muinasusundis polnud kindlaks määratletud usu käitumisreegleid (nt 10 käsku).
    Hing – kõige sees, tema elustab elutuid esemeid. Kui inimene sureb , siis tema hing lahkub . Vari on inimese hinge osa, see ei jäta inimest kunagi maha.
    Vägi – elu jõud. Väljendus erinevates keha osades: sülg, veri , silmad, pikad juukse, süda, küüned.
    Surm ja teispoolsus – levis usk surmajärgsesse ellu, seda tõestavad esemed, mida pandi inimesele hauda kaasa. Esialgu surnud inimesi maetakse, hiljem tuleb sisse ka põletusmatus. Surnute põletamine pidi välistama selle, et surnud inimese hing ei tuleks koju tagasi. Tagasi tulid nende inimeste hinged , kes surid vägivaldsess surma, kurjad inimesed, suure väega inimesed. Surnuid oodati koju hingete ajal – neid hingi ei kardetud, vaid oodati (kui neid oodatakse ja kõik on korras, siis on hingega head suhted ja hing ei tule muul ajal tagasi kummitama .
    Olulisemad muudatused olid tingitud ristiusu tulekuga, mis ei puudutanud niivõrd usu muutumist vaid igapäevaelu muutumist. Maarahvas muutus pärisorjadeks. Linnused vallutati üle, hakati rajama kirikuid, arenema hakkasid linnad, sisse tulid võõrad kaupmehed .
    Ristiusuga muutus usk. Muutus suhtumine loodusesse , jumala kätetöö esmane ja loodus teisejärguline. Ristiusk oli konkreetsem ja paika pandum. Tuli sisse palju uusi mõisted. Samas säilisid edasi ka vanad kombed ja uskumused. Üks ei välistanud teist ning nad eksisteerisid koos, kuigi see ei meeldinud kirikule ning rahvast püüti võõrutada.

    Keskaja arhitektuur ja kujutav kunst Eestis


    Arhitektuur : põhiliselt kirikuarhitektuur (varasem romaani stiilis,hilisem gooti stiilis), Romaanistiili näited on Lääne-Eestis nagu Valjala ,Kaarma jm,Saaremaal. Gooti stiilile iseloomulikud teravkaared ja pürgimine kõrgustesse Tartu Jaani kirikus.
    Ehitusmaterjalideks paekivi ja telliskivi
    15.sajandil hakati esialgsed kodakirikud ehitama umber basiilikateks,maakirikutele ehitati juurde tornid.Kirikutel oli ka kaitsefunktsioon.
    Kloostriarhitektuuri ehk sakraalarhitektuuri on tänapäevaks vähe säilinud.Kuigi Katarina kirik pidi Tallinnas olema ääretulkt suur,pole tast peale fragmentide midagi järel. Kloostrid ehitati suureks,et rohkem inimesi sinna sisse mahuks
    Ilmalikust arhitektuurist võib mainida mõisaid,linnuseid ja maju. Mõisad olid esimesed kivihooned maal talupoegade puuhoonete kõrval.Linnused olid eelkõige rajatud kaitsefunktsioonina,keskaja lõpuks hakkavad ilmuma tornlinnused,järgmisena konvenditüüpi linnused(Nt ordulinnused Kuressaares, Rakveres ).Majad linnas olid 2-4 korrulised viilkatusega,kus 1.korrusel oli eluruumid nagu esik ,eluruum, kook ,teasel korrusel magamisruumid (mitteküetavad,sest soe õhk alt läks üles).
    Kirjandus: põhilise osa moodustavad kroonikad .Ladina keel taandub ja asendub kesk-alamsaksa keelega.Kroonikute kõrval oli arvatavasti levinud ka saksamaalt tulnud ilmalik kirjandus.
    Muusika :tihedasti seotud religiooni ja kirikuga , muusika saatis misaat, laulis oor,olemas ka organistid.Muusikakomponeerimise kohta andmed puuduvad.Ilmalikust muusikast on niipalju teada,et raad oli palganud linnamuusikuid.
    Teater:mõnikord kooliõpilased esitasid näitemänge
    Kunst : kunstist sai osa rohkem inimesi kui muusikast ja kirjandusest ja seda nimelt arhitektuuri kaudu.
    Skulptuur : kirikus kapiteelid,hauakivid,terrakotaskulptuurid.Esines ka puuskulptuuri.
    Maalikunst : M.Sitton on kõige kuulsam eestist pärit madalmaade stiili esindaja(Eestis tema maale pole säilinud,välismaal küll)
    Kõige kuulsam on Eestis B.Notke “surmatants”,samas Notke oli pärit saksamaalt.

    Reformatsiooni tähtsus eesti kultuurile, reformatsiooniga kaasnenud muudatused

    • Luterlusega kaasnes Piibli tõlkimine eesti keelde,emakeelne jutlus


    S. t. pidi olema emakeelseid raamatuid,mis tähendas lugemisoskuse tõusu. 1525 a.“Lutheri katekismus “, 1535 Wanradt - Koelli katekismus.
    • Tallinnas asutati linnagümnaasium, Tartusse tütarlastegümnaasium
    • Jesuiidid asutasid 1583 jesuiitide kolleegiumi ja gümnaasum,mida võib nim. Esimeseks kõrgemaks kooliks
    • Asutati tõlkide seminari
    • Eesti aladel hakati rääkima renessanssist.M.Sittoni tegevusaeg ,A.Passeri mustpeade maja fassaad ,Niguliste kiriku luukere- hauakivi ,A.Psseri raidkivist sarkofaag Toomkirikus,puust nikerdatud Niguliste ja Rannu kiriku pingid
    • Rahvakultuuris muutusi ei toimunud,sest oli sõja ja usuvahetuse aeg,ainuke uendus voki näol(enne kas.kedervart)

    ROOTSI AEG JA KULTUUR EESTIS ROOTSI AJAL


    Periood, mil kogu Eesti ala kuulus Rootsi alla. 1645. aastast alates. Rootsi aeg kogu Eesti territooriumil polnud väga pikk. Kogu Eesti ala kuulumine Rootsile ei tähendanud rahu, siin toimus Poola-Rootsi sõda. Eesti ala polnu Rootsile kõige tähtsam, kuigi täieõiguslik osa riigist. Siinse ala ajaloos tekkis esimest korda situatsioon, kus kõrgem võim määras kõik ära, tsentraalne võim. Kõige rohkem olid sellest puudutatud aadlikud , kes suhtusid sellesse vaenulikult . Hiljem toimus ka mõisate riigistamine , mis veelgi tõstis aadlike meelepaha. Kuningas Karl XI võttis absoluutse võimu. Reduktsiooniga läks suurem osa põllumaast riigi valdusse. Aadlikud nägid selles oma huvide kitsendamist. Rüütelkond saatis delegatsiooni Stockholmi. Liivimaa Maapäeva kokkutulek keelati. Samm-sammuline feodaalkorra kaotamine. Rootsis taheti, et siin oleks kõigi staatus võrdne. Talupoegade olukord hakkas paranema. Kroonu teenimine – mõiste tuli Rootsis ajast Rootsist, riigi vappidel olevad kroonid . Ihunuhtlust kergendati, talupoegade kaebeõigus mõisniku üle viidi sisse. Pärisorjust siiski ei kaotatud täielikult, lihtsalt seda kitsendati. Reduktsioonil oli positiivne mõju talupoegade eneseteadvusele, kuna ka aadlikud pidid alluma endast kõrgemale võimule. 17. saj I poolel raskenes olukord, kuna Rootsi oli sõjas. Suurendati makse mõisatele, selle kaudu raskenes ka talupoegade olukord.

    KIRIK JA RELIGIOON EESTI ALAL


    Rootsi ajal levis luterlus . Uue usundi juurutamine oli lünklik ja katkendlik, kuna Rootsi oli sõjas. Luterlik kirik oli Rootsis riigikirik, seega luterlus riigiusk . Riik toetas luteri kirikut. Ortodoksne luterlus – luteriusu põhimõtetest hoiti äärmiselt täpselt kinni ja igasugust kõrvalekaldumist tauniti. Luteri usu põhimõtteks ja olulisemaks ülesandeks oli harimine ja tsiviliseerimine usu kaudu. Usku püüti igati rahvani viia. Oluline oli viia usk inimesteni nende endi keeles. Usuelu püüti siin korraldada võimalikult hästi, kuid põrgati vastu aadlike vastuseisule. Aadlikud polnud kiriku suuremast initsiatiivist ja lisaväljaminekutest huvitatud. Aadlil olid ideoloogilised põhjused vastuseisuks. Rahvaläheduse saavutamiseks oli tarvis, et kirikuõpetajad pidid vabalt valdama eesti keelt. Superintendent kontrollis , kas kirik on ikka piisavalt hästi ette korraldatud. Joachim Jhering – superintendent. Otsekohene ja kritiseeriv (kontrollimise ajal), kritiseeris talupoegade halba olukorda. Tegi ettepaneku Uue Testamendi tõlkimiseks eesti keelde. Johann Fischer – superintendent. 1690- datel hakkas siin kehtima Rootsi uus kirikuseadus. Andis kindlama aluse siin töö läbiviimiseks. Mõisnike senine patronaadiõigus kadus (mõisnikul oli seni õigus ise valida uus kirikuisa , enam ei olnud). Kiriku raamatute sisse seadmine , millesse pandi kirja kõik kirikukogudusega seotud toimingud – pulmad , surmad , sünnid jne. pastoritele hakati korraldama konvente, kus kutsuti kõik pastorid kokku ja kontrolliti nende keeleoskust ja muid oskusi. Pastorid olid võimelised vabalt eesti keeles jutlust pidama . See tõi kiriku maarahvale lähemale.

    HARIDUSELU ROOTSI AJAL


    Talurahva hariduse sünd – veidigi süstemaatiline. Edendati lugemisoskust – kirik toetas seda. Rajati talurahvakoole. Aadlikud olid selle vastu. Aadlikud tajusid selles ohtu iseendile – talurahva liigse harituse tagajärjel võivad tekkida rahutused . Kirikuõpetajad püüdsid tihti õpetada lapsi lugema. Reduktsiooniga aadlike mõjuvõim ka vähenes. Uus seadus nägi ette, et igasse kihelkonda ehitati kool. Kõige olulisem oli Forseliuse tegevus, kes asutas talurahva koolide seminari. 1684 . aastal asutas Tartu lähedale ettevalmistuskooli õpetajatele. Tal oli Eestimaa piiskopi ja Liivimaa superintendendi toetus, seeläbi ka Rootsi toetus. Põhirõhk oli lugema õpetamisel. Seminar tegutses ainult 2 aastat, mille jooksul anti haridus u 160-le inimesele, kellest said köstrid talurahvakoolidesse. Forselius moderniseeris ka õppemeetodeid. Tähti hakati valjult välja hääldama ja sõnu kokku veerima . 1686. aastal andis välja eesti keelse aabitsa , kus propageeris oma uut lugema õppimise meetodit. Kuigi tema tegevus oli lühikest aega, on siiski näha ka tulemusi. Lugemisoskus hakkas edasi levima. Mida rohkem inimesi oskas lugeda, seda rohkem levis eestikeelse kirjanduse levik talurahva seas.
    Linnade hariduselu olulisemad muudatused: Tallinnasse ja Tartusse rajati gümnaasiumid. Õppetöö toimus seal ladina keeles. Linnakoolid tegutsesid ka edasi. Enamasti oli 4 klassi, kus õppetöö toimus. Toomkool Tallinnas allus otse rüütelkonnale ja rüütelkond pidas seda ka üleval. Tartu Ülikool kasvas välja Tartusse rajatud gümnaasiumist. Tartu Ülikool oli kogu Rootsi riigi II ülikool. Johann Skytte valmistas selle avamist ette. Tuntuks sai tema kõne ülikooli avamisel, kus ta ütles, et ülikool on mõeldud kõikidele inimeste hariduse saamiseks (ka talupoeg võis ülikooli sisse saada, kuid ta polnud tollal veel piisava haridustasemega). Idapoolsetes provintsides taheti näidata, et ülikool on kindlal kohal. Ülikool rajati kuna taheti soodustada hariduse levikut, riigil oli vaja haritud ametnikke. Olid õigusteaduskond, usuteaduskond. Ülikooli tegevust hakkas segama sõda. Esialgu jätkati tegevust Tallinnas ja sealt omakorda mõneks aastaks tagasi Tartusse ja siis edasi Pärnusse. Tegemist oli siiski sama ülikooliga. Kõige rohkem õppis seal rootslasi. Aadlikud polnud sellega valdavalt rahul ning enamasti saatsid oma pojad õppima Saksamaale. Aadlikele ei meeldinud, et õppejõud olid valdavalt kodanluse hulgast. Ükski eestlane rootsi ajal ülikooli läbi ei teinud (polnud piisavat haridustaset). Inimesed kes siin õppisid, kandsid edasi infot siinse maa, inimeste ja sealhulgas ka eestlaste kohta.

    EESTIKEELNE KIRJASÕNA


    Esimest korda hakkas rootsi ajal levima eesti keelne kirjasõna. Sellele aitas kaasa ka trükikodade rajamine Tallinnasse ja Tartusse gümnaasiumi ja ülikooli juurde. Kiriklikud käsiraamatud, eesti keele grammatika (õpikud), kooliõpikud, eesti keelse juhuluule teosed jm. Vastne Testament Rossinihnius ja Virginius . Ühtse eesti keelse terviku eesti keelse piiblini ei jõutud.
    Forselius võttis eesti keelse kirjapildi kirjutamise eeskujuks soome keele, mitte saksa keele. Hiljem võeti see ka omaks, kuigi enne oli pikk vaidlus selle üle kumb õigem oleks.
    Eesti keele grammatikad – olid eesti keeles, kommentaarid muudes keeles, pigem olid need keeleraamatud eesti keele õppimiseks. Ilmusid raamatud, kuidas paremini eesti keelt õppida.
    Kooliõpikud – lugemisoskuse võimalikult suur levik. Kõige esimene 1640-datel välja antud, kuid seda pole säilinud 1680/90-datel ilmus juba muid aabitsaid, sealhulgas ka Forseliuse oma. Neid on säilinud nii Põhja-Eesti ja Lõuna-eesti keeles.
    Eestikeelne juhuluule – mingisuguse sündmuse puhuks loodud värsid. Moesuunaks kujunes luule heietamine tsiviliseerimata keeltes. Brockmann – esimene pulmaluuletus, saksa keeles, kuid sekka ka mõned eesti keelsed read. Lõuna-Eesti keelne värss jäi Põhja-Eesti keelsele värsile veidi alla. Esimene eestlasest luuletaja – Käsu Hans, Hans Kes – pani kirja kaebelaulu.
    Ajakirjanduse sünd Rootsi ajal. Hakkas ilmuma saksa keelne Revalsche Post- Zeitung . Pani aluse ajakirjanduse tekkele Eestis.
    Kunstis ja arhitektuuris levis barokkstiil. Kõige paremini on seda näha arhitektuuril. Hästi on seda näha uuesti üle ehitatud Narva linnas: Raekoda , Börsihoone. Räägitakse Narvast kui arhitektuuri pärlist Eestis. Tallinnas ja kogu Eestis bastionide rajamine – muldkindlustused, mis olid äärest kividega ümbritsetud. Barokseid ehitisi ehitati ka Kuresaaresse: vaekoda , raekoda.
    Skulptuur – puunikerduse kõrgaeg Eestis. Sellega kaunistati erinevaid asju. Kristjan Ackerman – tegi toomkirikule Tallinnas puust nikerdatud kantsli ja altari .

    KULTUUR EESTIS 18. SAJANDIL


    18. saj algas suure sõjaga, mis mõjus laastavalt siinsetele inimestele ja ennekõike kultuurile . Lihtrahva elu hakkas algama juba veidi enne Põhjasõja algust. Peeter I kinnitas siinsete aadlike privileegid , millega kehtestas balti erikorra . Siinne kultuur jäi sisuliselt samaks nagu oli olnud ennegi lihtsalt kuulus nüüd peale Põhjasõda Venemaale. Siinsed maad olid Venemaale Läänemere provintsid . Vaimselt tunnetati end siin olevat seotud saksa kultuuriruumiga, kuigi olid sidemed ka vene riigikorraga. Näiteks aadlikud teenisid vene sõjaväes ning olid Venemaal kõrge hinna sees, kuna olid väga kompetentsed. Truudus ja allumine Venemaale. Vene võim meeldis aadlikele rootsi omast rohkem, kuna Venemaa jättis neile vabamad käed ning ei piiranud nende privileege ja harjumusi, mis meeldis neile vägagi. Venelased olid baltisakslastele isegi tänulikud siinse elu korraldamise eest.
    Pärisorjuslik süsteem ei lakanud olemas. Kuna Venemaal oli samasugune olukord orjadega, siis see sobis Venemaale väga hästi. Kohalik aadelkond soovis elada üha suurejoonelisemalt, mis omakorda muutis talupoegade elu üha raskemaks. 18. saj tuli talupoegade olukorda väike kergendus: George von Browne – kindralkuberner – surus läbi Maapäeval mõned määrused: talupojal oli õigus vallasvarale ja koormiste fikseerimine. Oluliselt see siiski nende olukorda ei muutnud.

    TALURAHVA HARIDUS


    Peale Põhjasõda hariduse levitamine peaaegu lakkas, kuid hiljem hakati koole siiski jälle taastama . Kõige parem oli olukord Liivimaal kuni 1790-dateni. Talupoegade olukord muutus sellega veidi keerulisemaks. Lapsi tuli kooli saata üpriski kaugele. Talurahva harimise taga seisis kirik. Alguses oli koolikorra taastamine vaevaline ning lugemist püüti õpetada ähvardamise teel. 7-12 aasta vanused lapsed peavad õppima lugema kas koolis käies või koduse õppimise teel. Kodus õppijate oskusi kontrolliti vähemalt kord aastas. 1765 . aastal andis G. vom Browne välja koolipatendi, mille alusel anti välja koolid igas külas ja mõisas. Koolmaja pidi olema ka korstnaga. Koolitöö kestus oli enamasti argipäevast jüripäevani. Lugemisoskuse õppimiseks kulus kolm talve. 18. sajani lõpuks oli lugemisoskus talupoegade seas u. 40%. Nekrutiks võeti 25 aastaks. Paljud ei tulnud pärast enam tagasi.

    VENNASTE KOGUDUSE LIIKUMISED


    Hernhuutlus . Väike rühm protestantismi pooldajaid Tšehhist põgenes sealt saksi piirkonda ning leidsid endale sealt toetaja, Zinzendorff, kes andis neile ka maad. Nad lõid oma asunduse, koguduse. Tegemist oli vaimuliku liikumisega, mis propageeris usulist ärkamist. Eestis olid nad tähtsad kuna:
    • Tänu nende levimisele võeti ristiusk ka sisuliselt lõplikult omaks.
    • Lõid oma kogudusi – koguduse tegevus tuli neil endil organiseerida, keegi ei sundinud . Mõjus talupoegade eneseteadvusele positiivselt
    • Hakati ka mitmehäälselt laulma – koorilaulu alged , talupoegade seas.
    • Mõjusid positiivselt ka lugemisoskusele – õpetasid ka kirjutama. Hakati pidama vaimulikke päevikuid, vaimulikud luuletused.
    • Valmistasid kaudselt ette järgmise sajandi rahvuslikku ärkamist.

    Torupill sattus hernhuutlaste põlu alla, kuna seda peeti liiga vallatuks ja lõbusaks. Vana eesti regilaul hakkas vaikselt taanduma uuema mitmehäälse lõppriimilise laulu vastu, mida hernhuutlased levitasid. Vennaste koguduse liikumise kõrgaeg oli
    Põhja-Eesti keel muutus levinumaks ja sealt levis pikapeale välja tänapäeva eesti keel. 1734 . piibli tõlge.
    18. saj hakkasid ilmuma talurahva kalendrid – oligi kalender, kuid olulisem oli selle juurde käiv lisa: vaimuliku sisuga jutud, praktilise ja õpetusliku sisuga nõuandeid.
    Bietism – tihedalt seotud valgustusega.
    Ratsionalism – mõistuslikkust soosiv usuvool. Soosis mõistuse valitsemist kõige muu üle.
    Valdavalt levis valgustus 18. saj teisel poolel. Tähtsustati mõitusega lähenemist asjadele. Tihti kritiseeriti seisuslikku korda. Maailma peaksid valitsema mitte seisuslikud inimesed vaid „targad pead“. Meil langes valgustus kokku Katariina II valitsusajaga.
    Schwartzenberg – kritiseeris pärisorjust. Lasi välja esimese teose, mis käsitles ja kajastas pärisorjust.
    Merkel – esimene poliitiline ajakirjanik, kes siinmail tegeles. Otsekohene ja rääkis asjadest nii nagu need olid.
    Johann Christoph Petri – koduõpetaja, sakslane (Saksamaalt siia tulnud, hiljem lahkus tagasi Saksamaale), avaldas mitu raamatut eestlaste kohta.
    Kuppel - erinevate teadmiste/materjalide kogumine siinsete provintside kohta ja nende avaldamine teostena „Topograafilisi teateid Eesti- ja Liivimaalt“. Andis välja ka ajakirja – seda peetakse siin kõige olulisemaks valgustuslikuks ajakirjaks („Nordische isalhanneen“).

    ARHITEKTUUR JA KUNST


    18. saj keskpaigani oli valdavalt barokk, alates 18, saj keskpaigast oli juba järjest rohkem klassitsismi. Vähesel määral oli ka rokokood, mida peeti ka uus- barokiks . Olulisim barokkehitis Eestis on Kadrioru loss – Peeter I lasi selle ehitada endale suveresidentsiks. Itaalia ja prantsuse suuna barokkstiili esindaja. Sinna kuulusid juurde ka park ilusate veekogudega. Eeskujuks oli Vesraille’s loss. Valmis 1718- 1723 . kasutati palju stuk.dekoori kaunistusi – kipsist.
    Põltsamaa loss: parim näide rokokoostiili avaldumisest Eestis. Tegemist oli sisekujunduses , mis kahjuks pole säilinud.

    BALTISAKSA KULTUUR


    Aadlikud moodustasid u 0,6% kogu elanikkonnast. Neil oli siin peaaegu piiramatu võim. Neile kuulus suurem osa siinsest põllumaast. Aadelkonda iseloomustas see, et nad olid oma tegevuses väga hästi organiseeritud. See aitas säilitada nende kultuurilist ühtekuuluvust. Ka siin olid perekonnad, keda peeti ja kes ise pidasid endid võimsamateks kui teised. Tavaliselt olid need kõige kauem siin elanud suguvõsad. Aadelkond ise oli täiesti veendunud, et nemad on määratud siinset elu korraldama. Samal olid nad äärmiselt truud vene riigile – teenimisvalmidus. Igapäevane elustiil hakkas muutuma üha suursugusemaks ja luksuslikumaks. Viina põletamine, nuumloomade pidamine, maa viljelus hakkas paranema – selle tagajärjel hakkas sissetulek suurenema. Sissetulev raha investeeriti oma elutingimuste luksuslikumaks muutmisele. Sidemed Saksamaaga olid aga äärmiselt tihedad . Ajapikku sai arengu takistavaks faktoriks – talupoegade töö pärisorjadena polnud piisavalt efektiivne.

    MÕISAKULTUUR


    18. saj teisel poolel tulid sisse muutuma. Domineerima hakkas klassitsism . 19. saj II poolel tuli sisse historitsism . Need stiilid olid paraadlikud ja uhkeldavad. Pidulikult ranged ja sümmeetrilised jooned. Hakati kasutama sammasportikust – oli äärmiselt populaarne , tihtipeale ehitati neid ka juba vanematele hoonetele juurde. Uued hooned olid vanematest palju suuremad ja ruumikamad ning ka ruume oli rohkem (näiteks Aaspere mõis, Hõreda mõis, Raikküla mõis, Riisipere mõis)Historitsism – pöördumine tagasi ajalukku, kasutati tihti neo- gootikat , eeskujuks oli inglise keskaegsed lossid. Stiil oli vabam, ei olnud nii jäik. Oli palju detaile – tornid, sakid. Ehitusmaterjalina hakati kasutama ka graniiti ja telliskivi (nt Alatskivi mõis, Sangaste loss, Jäneda mõis, Kalvi mõis, Laitse loss). Perekonna ühtekuuluvustunne oli äärmiselt suur. 19. saj oli suurte muutuste aeg.
    • Põllumajanduslikus mõisamajanduses – aadlikest hakkasid välja kujunema suurpõllumehed. Selline töötamine polnud enam orjatöö jõul enam efektiivne. Saadi aru, et palgaliste tööliste jõud on efektiivsem. Tekkis moonakate kiht.
    • Hariduse järjest kasvav tähtsustamine aadlike poolt – aadelkonna seas hakkasid levima valgustusideed . Kõik, mis oli Saksamaal, kandus varem või hiljem ka siia, kuna ei tahetud sealsest elatustasemest maha jääda. Püüdlemine kõrghariduse, silmaringi laiendamise ja enese harimise vastu. Hakati rohkem reisima, kollektsioneerima kunsti, tundma huvi teatri vastu. Viide end kurssi filosoofiliste vooludega. Kahjuks ei saadud aga aru, et siinne elukord ei vasta nendele euroopalikele vaadetele. Haridusega kaasnes aadlike arvamus, et ainult nemad on võimelised niimoodi õppima ja see tõstis nende eneseuhkust veel rohkem.
    • Aadlike kutseliseks muutumine – mida rohkem tegeles aadlik nn tavaliste tegevusvaldkondadega ( kunst , äri, arst, insenener, ettevõtja), seda levinumaks said tööstusettevõtete levik. Sõjaväelase elukutse oli juba ka varem levinud ning nüüd levis ka teisi ameteid juurde. Sellega muutus aadlik tavalisemaks, kuna tegeles asjadega, millega võis tegeleda ka mitte aadlik. Vaatamata sellele ei loobutud oma aadelkondlikust eelistest.

    MITTE AADLIKUD


    Uue „seisuse“ välja kujunemine – literaadid . Literaadid olid kodanliku päritolu akadeemilise hariduse saanud inimesed – koduõpetaja, teadlane , arst, pastor . Oli omandatud haridus ja teeniti sellega raha. Suure osa literaatidest moodustasid Saksamaalt sisse rännanud. Nende jaoks oma suuremat tähendust haridust ja sellega saadav vaimne üleolek. Nad olid aadelkonnast rohkem avatud Euroopast tulevatele ideedele. Aadelkonnaga oli ikkagi küllaltki tihe side, igapäevaelu ja elustiil sarnanes aadlike omadele.
    Linnakodanikud – kolmas oluline kultuuri kandev osa. Suurema osa moodustasid kaupmehed ja käsitöölised. Gildide ja tsunftide süsteem valitses ikka edasi. Linnade areng oli 19. saj keskpaigani tagasihoidlik . 189. saj II poolel toimusid suured muutused. Baltisaksa kõrgkodanluse sünd linnades – tegelesid äriga. 1866 – kaotati tsunftisundus . Käsitööga tegelemine sai vabaks ja kaubandusega võidi tegelda laiemalt.
    Tekkis trükiavaldus järjest suurema kandepinnaga. Teater muutus baltisakslaste seas väga populaarseks.
    Tartu Ülikooli taasavamine 1802 – oli väga oluline nii eesti kui ka baltisaksa kultuuri jaoks. Algul oli olulisem baltisakslastele – oli nende kultuurikeskus. Ülikool oli saksakeelne ja – meelne . Alternatiivile Tartule oli Miitavi Lätis ( Kuramaa rüütelkond), kuid otsustati ikkagi Tartu kasuks. Ülikool polnud sõltuv kohalikest rüütelkondadest, kuna allus otse vene haridusministeeriumile. Suured muutused tartus – linna suurenemine, elanike kasv, hoonete juurde ehitamine, linnapildi muutumine. Tartu Ülikool saavutas kiiresti kõrge teadusliku taseme. Neli teaduskond. usu-, õigus-, arsti- ja
    Tuntuimad teadlased: von Baer (arst, avastas munaraku), Nikolai Birogov ( kirurg ), Struve ( astronoom , mediaankaarte mõõtmine), Bunge ( ajaloolane , baltisaksa ajalooteaduse rajaja).
    Üliõpilased olid enamasti kodanlikku päritolu ja siis tuid aadlikud. Korporatsioonides valitses võrdsuse idee. Üliõpilased oli omavahel kõik võrdsed. Siia tuli ka venelasi õppima. 19. saj lõpu poole hakkas seal ka eestlasi õppima.
    Seltsid muutusid äärmiselt olulisteks – omaalgatuslikud organisatsioonid . Soov ennast harida ja töötada ühiseid huve omavaid inimestega, oma õiguste taotlemine . Saavutati ka erinevate seisuste koostöö. Esimesed seltsid juba 18. saj lõpus. Klubi Eininkheit – esimene klubi. Massilisem lai oli juba 19. saj. tekkisid erinevaid huvialasid ühendavad seltsid. Heategevuslikud seltsid – vaimuliku suunitlusega. 19. saj keskpaigal algas baltisaksa meeslauluseltside tõus – meeskooride levik. 1857 – esimene Eesti laulupidu , 202 lauljat. Baltisaksa teadusseltsid. Eestimaa Kirjanduse selts. Omaalgatuslik organisatsioon muutus väga populaarseks. Kuulumine mingisugusesse klubisse või seltsi oli peaaegu et kohustuslik.
    Tartu Ülikooli juurde avati ja joonistuskool – baltisaksa professionaalsete kunstnike välja arenemine. Carl Timoleon vom Neff (1804- 1877 ). Õppis Tartus, täiendas end Itaalias, sidemed Venemaal. Oskar Hoffmann – lemmikteema oli kohalike talupoegade kujutamine. Karl Ferdinand von Kügelgen – tegutses koduõpetajana, August Matthias Hagen – töötas Tartu Ülikoolis.

    RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG

    RAHVUSLIKU ÄRKAMISAJA EELDUSED


    Talurahvaseaduste välja andmise aeg, sajandi esimene pool. Esimesed suuremad sotsiaalsed muudatused Eesti talupoegkonna seas. Sellele aitas kaasa eelnev baltisaksa kultuuri elavnemine , mis sai siin alateadlikuks eeskujuks. Teatud kanalite kaudu olid ka otsesed baltisaksa mõjud siinsele kultuurile (nt estofiilid ). Suurt rolli mängis ka talupoegade pärisorjusest vabastamine. Saadi aru, et senine kord ei olnud pikemas perspektiivis enam nii efektiivne. Aleksander I oli reformimeelsem ning kergendas talupoegade elu. Avaldas uusi regulatsioone (talupojale jääb tema talukoha kasutamisõigus põliselt, tuli asutada talurahvakohtud, mõisnik võis talupojalt maa ära võtta vaid kohtuotsusel). Talupojad jäid tegelikus elus ikkagi pärisorjadeks ning elu ikka veel raske. Koormised olid ikka veel väga rasked ja suured. Jõuti veendumusele, et kõige parem on kõige teiste seaduste kõrval talupojad vabastada pärisorjusest. Talupojad vabastati ilma maata . Vabastamine ei toimunud kohe päeva pealt, vaid kolme aasta jooksul. Sisuliselt aga ei muutunud ikkagi palju, kuna talupoeg pidi maad rentima ning seega töötati mõisas edasi . 19. saj jooksu hakati vaikselt üle minema ka raharendile või saadeti teorendile mitte peremees või –naine vaid sulane. Anti talurahvale ka perekonnanimesid. Enne seda oli kasutusel olnud vaid ristinimi ja talunimi koos isanimega.
    Estofiilid olid enamasti kohalikud baltisakslastest eestlased, kes uurisid eesti keelt ja kultuuri. Tegelesid eesti teemaga . Püüti end võimalikult laialdaselt harida ja lihtrahvast paremale järjele aidata. „Rahvaste hääled lauludes“ – kogumikud, mis sisaldasid erinevate rahvaste laule ja värsse, sisaldas ka mõnda eesti laulu.
    Tähtsamad estofiilid:
    • Masing – eestlane, kuigi saksastunud ja ei pidanud end eestlaseks. Isa oli köster, ka saksastunud. Õppis Saksamaal. Mõjutatud valgustusideedest. Rahvameelne ja rahva valgustaja . Võitles rahva eest. Konkreetse tegutsemisega. Ei jätnud oma arvamust enda teada. Eetsi keele arendamine ja eestlaste õiguste eest võitlemine. Koolihariduse eest võitlemine. Oskas väga hästi eesti keelt ja püüdis seda arendada ja uuendada . Võttis kasutusele Õ-tähe. Andis välja Maarahva nädalalehte. Nädalaleht oli mahult ja sisult teistest sarnastest ajalehtedest üle. Sisaldas nõuandeid, ilukirjandust, kaastööd, kirjutised jm. 1818 – pühapäeva vahelugemised (ajakiri). Pani aluse Eesti ajakirjanduslikule perioodile. Andis välja ka muud eesti keelset kirjandust: kalender, paar aabitsat. Mitte aga kõik pastorid ja aadlikud polnud tema tegevusega nõus. Ajalehte andis ta välja vaid mõned aastad. Üks mõjukaid toetajaid oli Liivimaa superintendent.
    • Rosenplänter – 1792-1876. pastor Pärnu linnas. Ajakiri Beiträge välja andmine. Tegemist oli teadusliku ajakirjaga, mis ilmus regulaarselt paarikümne aasta jooksul. Täielik Läti alalt pärit sakslane. Isa oli postimaja pidaja. Omandas ülikoolihariduse Tartus. Ülikoolis õppides hakkas huvi tundma ka eesti keele vastu ja õppis selle ära. Ajakiri oli enamasti suunatud pastoritele ja mõisnikele. Tänu temale tekkis kirjameestel avaldada oma uurimusi, allikamaterjale laiemale üldsusele. Ajakiri sisaldas veel rahvalaule, luule tõlkeid jm. ajakiri oli valdavalt saksakeelne kuid sisu oli eestimeelne, ning mõned asjad ka eesti keeles (nt rahvalaul ). Ajakiri oli justkui estofiilsete ideede foorum . Selle ajakirjaga sai alguse eesti kirjanduskriitika. Christfrid Gananader – tema teos, mis käsitles soome mütoloogiat, avaldati Beiträge ajakirjas.
    • Johann Wilhelm Ludwig von Luce – elas Saaremaal. Saksamaalt sisse rännanud. Tegutses raehärrana, koolide inspektorine… huvitus eesti keelest. Kirjutas eesti keelseid jutte . 18. saj asutas Kuressaare eesti keele seltsi. 1838 –.
    • Faehlmann - Õpetatud Eesti Selts – kõige olulisem estofiilide selts algataja . Esimene õpetlane, kes ei saanud oma eesti juuri, ei saksastunud. Käis välja eesti rahvuseepose idee – tuleb kokku korjata rahvavormid ja erinevad muistendid oma rahvuskangelasest. Koostas ka kondikava – visandi, mida hiljem kasutas Kreutzvald. Kirjutas mitmeid kunstmuistendeid. Seltsi liikmed olid kõik saksakeelsed , kuigi mitte kõik polnud sakslased . Oluline oli tegelda eesti keele uurimise ja arendamisega.

    Eestlastest räägiti ja nendega tegeldi, kuid eestlased ise ei saanud sõna sekka öelda. Rahva seas oli levinud suuline info levimine. Talurahvas tegeles vaid argipäeva probleemidega. 19. saj alguse poole hakkas talurahva avalikkuse sfääris tekkima muutusi. Suulise infovahetuse kõrvale hakkas ilmuma kirjalik kommunikatsioon. Aja jooksul muutus lugemisoskus levinumaks. Kalender oli kõige massilisem trükisõna vorm, mis levis pea igasse tallu . 1830-datel hakkas levima ka ilmalik kirjandus, enne seda oli valdavalt vaimulik kirjandus. Estofiilide tegevuse üheks tulemuseks oli ärksamate talupoegade kaastööde avaldamine Masingu ajalehes. Eestlased avaldasid ka oma arvamust tollal ilmunud kirjanduse kohta. 18. saj oli hernhuutlus keelatud, kuid hiljem said need jälle lubatuks ning muutusid talurahva hulgas populaarseteks. Kohtud – talupojad pidid ise kõike korraldama. Piibliseltside ilmumine Eestisse. Püüti levitada ja propageerida vaimulikku elu ja piiblit , vagaduse põhimõtte levitamine. Tihti olid liikmeteks ka eesti talupojad.

    EESTI RAHVA KULTUUR 19. SAJANDIL


    Eesti kontekstis 19. sajandil rääkides eesti kultuurist räägime talurahva kultuur. Linnalik kultuur oli pigem marginaalse tähtsusega ja maaelu taustaga. Juttu tuleb talukultuurist argiolme kontekstis. 19. saj tulevad sisse muutused. 19. saj on suurte muudatuste aega ka talupoegade argikultuuris.
    Talupoja argielu oli tihedalt seotud taluga, talumajandusega. 19. saj I poolel oli talurahva kultuur staatilise ja traditsioonilise välimusega. Ta oli selline nagu oli juba sajandeid enne olnud, vaid väikeste muudatustega. Pärisorjuse kaotamine esialgu veel suuri muudatusi ei toonud . Seega 19. saj I poolel suuri muutusi ei toimunud. 19. saj II poolel tulevad muudatused sisse, kui talupojad saavad oma talusid välja osta ja tekkib pärisperemeeste kiht, mis muudab senist külapilti. Pärisperemehed pidasid endid teisteks paremateks. Muutused jõudsid hiljem ka talu sisse. Tehti suuremat vahet peremeeste ja teenijate-sulaste vahel. Ei söödud enam koos sulastega ühise laua taga. Lauad ja esemed muutusid staatuse esemeteks, mille abil näidati oma üleolu. Püüti imiteerida sakside elu esemete kaudu. Uus maailmavaade eksisteeris koos vana talupoegliku maailma vaatega. Sisse tuli ka veidi linna kultuuri. Raha hakkab mängima üha suuremat rolli. Talu osteti välja tagant järelemaksmise abil. Naturalistlik majandus hakkas asenduma kapitalistliku majandusega. Talupojast kujunes tootja. Püüti toota võimalikult efektiivselt. Otsiti uusi meetodeid efektiivsemaks tootmiseks. Raha tähtsuse tõusuga hakati erinevaid asju rohkem ostma. Talupoja olmeellu tekkis juurde üha uusi asju, mida tal varem polnud, enne oli talupoeg kõik vajaliku ise endale teinud.

    HOONESTUS


    19. saj I poolel suuri muutusi ei toimunud: rehetare, täis suitsu, enamasti aknaid polnud, rehetuba oli ainuke köetav tuba. Sajandi teisel poolel püüti tuba vabastada suitsust, juurde tekkisid külmad kambrid, mis polnud köetavad, kuid nendes sai suvel elada. Hiljem hakati rehetoa ahju seina teisele poole soojasein, mille abil sai soojana hoida ka teisi tube. Hiljem hakati majadele ehitama ka korstnaid (see arenes väga vaevaliselt: 40-datel hakati ehitama, massilisemaks muutus 70-datel). Reheahju kõrvale või ette tehti eraldi koht, millel sai toitu valmistada. Hiljem hakati seda ka seinaga eraldama , ning sellest kasvas välja eraldi köök. 19. saj lõpul hakati ehitama uusi eraldiseisvaid talumajasid (talupojad nimetasid neid häärberiteks). Ruumid olid suuremad ja moodsamad.
    Võeti kasutusele uued ehitamis - ja viimistlusvormid. Lautasid hakati laialdasemalt kasutama. Ehitati laudpõrandaid ja laudseinu (ennekõike kambritesse). Laudvoodrit hakati 19. saj lõpul – 20. saj alguses ka värvima. Katusematerjalina võeti kasutusele pilpad ja sindlid . Hakati ehitama ka kivist keldreid ja välikäimlaid, mida enne polnud. Käimlad ei levinud väga kiiresti, esialgu vaid regionaalselt.
    Interjöör oli enne lihtne ja arhailine. Seina külge kinnitatud pingid. Magati villase teki all lavatsi peal, talvel ahju peal karusnaha all. Toidukapp ja kirst kõige väärtuslikumate asjade hoidmiseks. Enamasti oli olemas ka häll väikelaste jaoks. Kui hakkasid tekkima lisakambrid, siis tekkis ka puhas ruum, mida igapäevaselt ei kasutatud, külaliste jaoks, tähtpäevade pidamiseks, pidustusteks. Talumaja sees hakkas üha rohkem eralduma elamise sfäär ja töösfäär. Töösfäär jäi rehetuppa. Sajandi II poolel hakati rohkem kasutama seljatugedega toole, riidekappe (külatisleri poolt valmistatud), kummutid, püstjalgadega lauad, seinariiulid. Uuteks esemeteks olid ka tekstiilid. Võeti kasutusele lina ja padjapüür ning korralik tekk, aknakaunistused, seinavaibad, väiksemad põrandavaibad. Tikandid olid moraliseerivad, virkusele ärgitavad, vanasõnad. Kell – valdavalt seinakell – esialgu oli vaid iluasi. Seltsielu tähtsamaks muutumisega, muutus ka kell tähtsamaks.

    TOIDUMAJANDUS


    Toiduained olid valdavalt enda kasvatatud. Leib oli endiselt tähtsaim toiduaine. Leib muutus puhtamaks rukkileivaks. Odrajahu. Sepikut tehti odrajahust. Pidulikumad toidud olid kõikvõimalikud vorstid. Lihasöömine oli ka suhteliselt harv. Toitumine erines kohati ka aastaajast : sügisel ja talvel söödi paremini kui kevadel ja suvel. Kuni 19. saj söödi 2x päevas: hommikul ja õhtul. 19. saj jooksul hakati sööma 3x päevas: olulisim toidukord oli õhtul. Hommikul söödi õhtusöögi jäänuseid. Kõrvale joodi suvel hapupiima ja talvel kalja. Õhtul söödi N ja P suppi , K ja L putru, ülejäänutel päevadel midagi muud. Supp oli parem toit kui puder . Söögikordade vahele võeti tihti ooteid – eriti suvel. Tihti võeti toit heinamaale kaasa. Kadus ühest nõust söömine, igaühel oli oma nõu, kasutusele võeti noad ja kahvlid, puunõud. Esialgu olid need küll ainult pidupäevadel kasutatavad, alles hiljem muutusid argipäevasteks. Pliidi kasutuselevõtuga võeti kasutusele ka liha praadimise võte. Hakati tegema ka kastet kartulite jaoks. 1880-datest hakkasid taludesse jõudma ka kohv, tee ja suhkur. Kohv oli kallis ning seda segati tihti siguri või viljaga – tekkis viljakohv . Toidumaailma uuenemisega hakkasid ilmuma ka eesti keelsed kokaraamatud – mõnikord jagati kokandusega seotud nõuandeid ka ajalehtedes. Hakati tegema kotlette, pannkooke, moose, kompotte (tekkisid väiksed aiad, kus kasvatati marju), omletti, puljong.

    RIIETUMINE


    Kanti oma kodukoha rahvariideid. Sajandi keskel hakkas levima ka linnalik riietumisstiil. Esimesena võtsid uuema riietumisstiili kasutusele mehed: põlvpüksid asendusid pikkade pükstena. Sajandi viimasel veerandil jõudis uus stiil ka naisteni: hakati kasutama kleiti (enne oli alati särk ja kleit). Kui varem valmistati kõik riided ise, siis saj II poolel lasti riided teha rätsepal või osteti valmis vabrikuriideid, mida müüdi tihtipeale maal laatadel talupoegadele. Sajandi lõpuks rahvariided üsnagi taandusid. Rahvariided kadusid igapäevasest kasutamisest. Linnariided näitasid staatust. Sajandi lõpus tekkis maal uus elanike kiht – kiriku ümber olevast külast kasvas välja alev , seal elasid inimesed, kes ei tegelenud enam otseselt maapidamisega, kuid elu oli tihedalt seotud maaeluga. Raudteesõlmede ja peatuste ümber tekkis samuti.
    Rahvapärased uskumused säilisid enamasti ka 19. saj. sageli olid nad seotud ilma ja loodusega, tervise ja haigustega. Arstiabi kättesaadavaus oli maal raskesti kätte saadav ning raviti end oma vahenditega. Pühade tähistamises jäid vanad kombed püsima: jaanipäev, jõulud (enam ei toodud jõuluõlgesid tuppa , toodi tumma väike jõulupuu, jõuluvana)
    Pulmad: enne oli alati mitmepäevane pidustus (peeti nii pruudi kodus kui ka peigmehe kodus). Pulmapidu oli kiriklikust tseremooniast eraldiseisev. 19. saj II poolel sulasid kiriklik laulatus ja pulmapidu kokku. Nüüd peeti pulmi vaid ühes kohas. Pulmakleit – valge pruutkleit ja pruudiloor.
    Ristimine – kolis kirikust koju. Pastor kutsuti koju, mitte ei mindud koos imikuga kirikusse.
    Sünnipäev – hakati seda tähistama

    MUUSIKA JA TANTS


    Aegamööda kadus ja taandus vana lauluviis. Levis lõppriimiline laul. Uued pillid – lõõtspill, suupill , kannel (mitmekeelsemad), viiul . Hakkasid tekkima väikesed pilliansamblid, mis mängisid erinevatel pidustustel. Kuni 19. saj oli levinud kontratants. 19. saj levis paaristants. Levisid ka uued tantsustiilid – polka , valss . Neid kohandati omale mugavamaks.

    KULTUUR EESTIS 1900-1918


    Kultuurielu taustaks on poliitiline ühiskond. 20. saj hakkab tasapisi välja kujunema ka eesti rahvuslik poliitika. Kerkisid esile inimesed, kes tulevikus hakkasid tegelema eesti ühiskonna ja poliitika edasi arendamisega: Tõnisson ja Päts.

    MUUSIKA


    Hõlmab ka venestusaega. 19. saj lõpp ja 20. saj alguses kujunes välja eesti professionaalne muusika. Kerkisid esile kõrge muusikalise haridusega eestlased. Enamasti oli õpitavaks erialaks orel . Oreli õpingute kõrval oli kohustuslik ka kompositsiooni õppimine. Oreli õppimine andis häid tulevikuvõimalusi. Esimesteks professionaalideks olid Johannes Kappel , Miina Härma, Konstantin Türnpu ja Aleksander Lätte. Eelkõige tegelesid vokaalse muusika ( koorimuusika ) kirjutamisega. Miina Härma kirjutas suurema osa 1920-datel asutas Tarus oma muusikakoori, asutas tütarlaste kooli (praegu Miina Härma gümnaasium). Türnpu tegeles Tallinnas peamiselt meeskooridega. Varasem looming mõjutatud saksa hilisromantismist, hiljem muutus rohkem isamaateemalisemaks ja hakkas kasutama rahvaviise. Kirjutas ka soololaule. Lätte tegutses Tartus – koorikomponist, kasutas rahvaloomingut rohkem kui Türnpu, „Kuldrannake“. Püüdis igati arendada ja edendada muusikaelu Eestis. Pani kokku esimese eestlastest koosneva orkestri. Algul veel polnud küll tegemist professionaalide vaid asjaarmastajatega. Aktiivne muusikakriitika, avaldas arvustusi Postimehes. Need olid esimene põlvkond.
    Teine põlvkond kerkib esile sajandivahetusel. Nüüd tulevad esile inimesed, kes on saanud oma põhierialana kompositsiooni. Sel perioodil kujuned heliteostes välja rahvuslik helikeel . Artur kapp ja Rudolf Tobias – õpetajaks oli Rimski -Korsakov. Kirjutasid ka instrumentaal- ja sümfoonilist muusikat. Tobias – žanriliselt mitmekesine . Esimene klaverikontsert „Concertstück“. Teerajajaks oratooriumis „ Joonase lähetamine“. Kirjutas ka erinevaid väikevorme, eriti just klaverile, oreliteoseid, kantaate. 1912 – kolis Saksamaale. Artur Kapp – „ Kantaat päikesele“. Vokaalteosed. Sümfooniline avamäng „Don Karlos“. Eesti Vabariigi ajal sai temast esimene eestlasest pedagoog (kompositsiooni õppejõud). Nende helikeel oli rohkem rahvusvaheline kui rahvuslik.
    Mart Saar, Cyriillius Kreek , Artur, Lemba, Heino Ellen – kujunes välja rahvuslik muusika.
    Mart Saar – eesti rahvuslik helikeel, kasutas oma teostes rahvuslikke viise ja kogus rahvaviise, teda mõjutas ka impressionism. Valdkonnad: koorilaulud, soololaulud ja klaverimängu väikeviisid.
    Artur Lemba – lõi esimese eesti sümfoonia 1909.
    Cyrillius Kreek – huvitus ja kogus rahvaviise. Avastas enda jaoks vaimulikud rahvaviisid.
    Heino Ellen – äärmiselt mitmekülgne instrumentaalmuusika viljeleja.
    Muusika elu keskusteks olid Tallina ja Tartu. Hakati korraldama ka avalikke klassikalise muusika kontserte. 7. üldlaulupidu Tallinnas – ehitati uus teatrihoone Estoniale.

    TEATER


    Sünni Eesti kutseline teater. Trupid muutuvad kutselisteks (näitlejad tegelesid ainult näitlemisega, kuigi polnud saanud näitlemise haridust). Estonias keskset juhifiguuri polnud. Oli mitu suuremat mõjutajat: nt Paul Pinna. Vanemuine ja Estonia said endale uued ja suuremad hooned, kus töö sujus paremini

    KIRJANDUS


    Kerkis esile uus kirjanduspõlvkond. Sellega muutusid ka esteetilise taotlused kirjandusele. Kirjanduslike rühmituste loomine.
    Noor Eesti – alguse sai Tartus. Tegeles u kümmekond aastat. Saavutati eesti kirjanduslikus elus mõjukas juht. Juhiks oli Gustav Suits. Võib nimetada ka laiemalt kultuurielu klubiks, temaga olid seotud ka kunstnikud , mitte ainult kirjanikud . Polnud väga ühtne, esines väga erinevaid vaateid. Püüti ühendada sotsiaalset õiglust ja liberaalset individualismi. Enamikele autoritele oli omane rahvuslikkus. Rahvusliku autonoomia tekkimine. Põhiloosung: euroopluspüüe.

    KULTUURPOLIITIKA


    Haridusministeerium tegeles kultuuripoliitikaga. Asutati eesti kultuurkapital ja võeti vastu eesti kultuurkapitaliseadus: hakati maksustama viina jt tooteid. 6 sihtkapitali: kujutav kunst, kehakulutuur, ajakirjandus kultuurkapitali. Toetai ka asju, mis ei kuulunud otseselt sihtkapitali hulka. Riik ei toeta ja finantseeri täiel määral kunsti ja kultuuri valdkondi. Riiklik propaganda talitlus – seotud kultuurielu- ja selle valdkonnaga. Rahvatantus ja rahvarõiva levitamise propaganda. Kirjanikud said oma loomingut vabalt vallata , kuid ei tohtinud minna otseselt valitsuse vastu.

    RAHVUSED


    Põhirahva – eestlaste – kõrval elasid siin ka vähemusrahvused.
    • Venelased – 8,2% kogu rahvastikust. Elasid koondununa teatavatesse geograafilistesse kohtadesse : Ida-Eesti, Petseri, Tallinna, Tartu. Venemaalt põgenenud peale revolutsiooni. Eesti Vabariigi sünd oli neile algul suureks sündmuseks. Neil kadus side Venemaaga. Olid suhteliselt eraldatud nii eestlastest kui ka teistest vähemusrahvustest. Seesmiselt polnud hästi organiseeritud. Polnud ühtne rahvusorganisatsioon. Peamiseks ühendajaks oli kultuuriline tegevus, mis hoidis alal ja toetas siinsete venelaste rahvuslikku tegevust. Seltside aktiivne tegevus. 1923 - vene haridus ja heategevusorganisatsioonide liit – ühendas enda alla kõik teised vene kultuuri seltsid. Sellel olid oma osakonnad ja oma väljaanne. Instruktorid – käisid vene seltsides koha peal ja üritasid aidata neid nende tegevuses. Korraldas erinevaid kursusi venelastele. Hakati korraldama vene hariduspäevi. Toimusid korra aastas, sellest kujunesid iga-aastaseks tähtsaimaks kultuurisündmuseks. 30-datel hakati korraldama algul kohalikke ja siis üleriiklikke laulupidusid. Vene keelne kirjasõna – vähemalt üks venekeelne päevaleht. U 4-5 ajakirja. Maapiirkondades elavad venelased kuulusid kõige vaesemate hulka, ka kirjaoskus ja lugemisharjumus oli väiksem kui ülejäänud kohtades. Kultuurilise taseme tõstmiseks püüti ka neid seltsielusse kaasa tõmmata.
    • Sakslased – 1,7-1,5% kogu rahvast. Palju mõjukam kui vene rahvus. Nende tegevus oli väga hästi organiseeritud ja koordineeritud. Sakslased elasid igal pool üle maa. Varem oli olnud ühiskonna kõrgkihiga, nüüd olid samasugused lihtkodanikud nagu teisedki. Paljud rändasid tagasi Saksamaale. Sisemine teisenemine – seisustevahed muutusid palju väiksemateks. Päritolu polnud enam nii tähtis. Rahvuslik aspekt muutus palju olulisemaks, tähtis oli olla saks vähemusrahva hulka kuuluda . Maaseadus – mõisad võõrandati riigile. 1920. – seisuste kaotamise seadus. Kaotati seisustega kaasnevad privileegid, gildid. Sakslased taotlesid omale oma kultuuromavalitsuse. Kultuurinõukogu valiti 3 aastaks. Eesotsas oli president . Jagunes komisjonideks. Kultuurivalitsus jagunes ametiteks. Vahendati kultuuri Saksamaalt. Ettekandeõhtud. Kultuurautonoomia oli sakslaste jaoks vahend, mille abil püüti siin oma positsiooni kindlustada ja säilitada. Iseloomulikuks seltsitüübiks olid perekondlikud seltsid. Mustpeade klubi – mustpeade hoone järgi, selt asus selles hoones. Tegemist oli meeste klubiga. Arvuliselt suurim Tallinnas tegutsev baltisakslaste selts. Eraldumine teistest rahvustest oli suur.
    • Rootslased – elasid loode- ja Lääne-Eesti ja saartel. 0,7% kogu rahvusest. 30- date teisel poolel teatav negatiivne areng rahvuslikus elus. Eesti rahvuslikkuse propageerimisest said puudutatud rootsikeelsed kohanimed .
    • Juudid – linnades rohkem kui linnades. Tallinnas ja Tartus. Seal asusid ka suurem osa juutide kultuurorganisatsioone. Igapäevases tegevuses polnud nad ülejäänud rahvustest väga eraldatud.

    Erinevaid etnilisi gruppe oli u 13-13%. Seadus andis igale Eestis elavale rahvusgrupile luua oma rahvusgrupp. Kultuuromavalitsuse organid : kultuurinõukogu, kultuurioratooriumid, kultuurivalitsus. Esimesed korraldasid sakslased, juudid.

    TEATER EESTI VABARIIGI AJAL


    Teatri ajas hakkas uus ajajärk. Kadus vene aja tsensuur . Riik ja kohalikud omavalitsused hakkasid toetama teatreid . Aegamööda tõusid teatri tehniline ja professionaalne teater. Siiski jäi teater seltsidega seotuks, kuigi oli muututud professionaalseteks. Selts oli tuttav ja kindel organisatsiooniline vorm, mis aitas teatrit ülal pidada. Eesti Vabariigi ajal oli u 10 täis- või poolkutselist teatrid . Lisandusid Viljandi ja Ugala teatrid. Poolkutselised olid Võru Kannel, Säde, Kuressaare ja Rakvere. Poolkutselises teatris olid kutselised näitlejad ja ka asjaarmastajad . Kutselises ainult kutselised näitlejad. Rakvere teatrihoone sai ainukeseks uueks teatrihooneks.
    Silmapaistvamad teatrid olid Estonia Tallinnas (juhtiv teater – nii muusika kui ka sõnateater). Uus draamajuht oli Ants Lauter. Tema ajal kujuneski Estoniast juhtiv teater. Ütles, et teater ei pea koosnema üksikutest staarnäitlejatest, vaid kogu trupp peab olema heal tasemel. Populaarsed tegijaid teatrielus olid Hugo Laul, Paul Pinna, Liina Leiman, Enna Vilman. Muusikateatris oli Hanno Kompus (Estonia teatri ooperijuht), lavastas oopereid (viis selle uuele tasemele ), hakkas ooperit käsitlema kui terviklikku käsitlust, oli üheks tuntuimaks teatrikriitikuks. Lavastas esimese eestlase poolt kirjutatud ooperi „Vikerlased“. Esitati ka palju Euroopa tippteoseid. 30.-date alguses kerkis eile uus põlvkond lauljaid, kes olid väga kõrgel tasemel: Karl Ots, Ida Loo-Talvari. Operetid – saavutati uus tase, püüti jõuda psühholoogilise joonega operetina. Tuntuim operetisolist oli Milvi Laid . Ballett – arenes kõige aeglasemalt ja viletsemalt. Esimene lavastus 1922. aastal. Rahel Olbrei – moodustas tantsurühma.
    Teiseks suureks teatriks oli Vanemuine Tartus. Nüüd jäi Vanemuine oma tegevuses veidi Estonia varju. Lühikest aega oli teatav mõõnaaeg, mil ei suudetud enam endisel tasemel jätkata (peale Männingut). Vanemuine oli ka mitmežanriline teater – ooper , operett , sõnalavastus. Operetti lavastati muusikalisest žanrist rohkem. Ooperit ei esitatud regulaarselt.
    Tallinnas asutati 20-date alguses uus draamateater mille nimi alguses oli Draamastuudio teater. Alguses olid vaid lõpetanud teatriõpilased. Said oma kasutusse praeguse Draamatetri hoone. Draamanäitlejad alustasid seal oma karjääri – Aino Talvi , Priit Põldroos jne.
    Sõnalavastusega tegelevates teatrites 20-datel levis kaasaegne tõlkekirjandus. Mõjutajaks oli saksa impressionism. 30-datel uuenduslike voolude mõju veidi taandus ning naasti realismi juurde ning hakati esitama ka rohkem eesti loomingut. Eesti omaloomingu lavastuste puhul oli tegu üsna lihtsakoeliste romaanidega ( Luts ja Tammsaare ). Inimestele meeldisid need aga niikuinii. 1934 – asutati Eesti Näitleja Liit
    1939 - asutati teatrikool – 3-aastane õpe ja 2-aastane praktikum.

    RINGHÄÄLING EESTI VABARIIGI AJAL


    Midagi täiesti uut ja muutus oluliseks komponendiks tollases kultuurielus . Tollal tähendas ringhäälind vaid raadiot , kuna TV-d veel ei teatud. Oli maailmavaate avardaja ja kujundaja. 1926- aastal sai alguse. AS Raadio Ringhääling. Esimene raadiosaatejaam asus Koplis. 1927 – tehti esimene ülekanne Estonia teatrist . 1928 – eetrisse jõudis esimene kuuldemäng Aus Tammani näidend „Koidikul“. Saadete valik muutus üha mitmekesisemaks. Hiljem muutus raadiosaade riiklikuks ja sai nimeks Riigi Ringhääling. Selle eestvedamisel. Felix Moor – tuntuim raadiohääl. Riigi ringhäälind hakkas tegelema uue raadiosaatemasti rajamisega Türis. Esimesed heliplaadis. Võeti kasutusele magnetofonid – ringhäälingu juurde tekkis oma plaadikogu (hävisid märtsipommitamises). Raadio populaarsus üha tõusis. Raadioid oli Eestis u 100 000. raadio oli uueks meediakanaliks ja kultuurivahendajaks.

    FILM EESTI VABARIIGI AJAL


    Esimeseks filmiks oli „Karujaht Pärnumaal“ – Johanne Pääsuke, tummfilm . Tema ideeks oli filmistuudio asutamine ja realiseerisid selle vennad Barikad ja vennad Värskad. Nende eestvedamisel asutati esimene filmistuudio, mis tegeles nii dokumentaal - kui ka mängufilmi loomisega. Dokumentalistika oli siiski tähtsaim. 1922 – filmistuudio läks pankrotti . Konstantin Värska – mängufilmid: „Vigased pruudid“, heliline mängufilm „Kuldämblik“. Theodor Luts (Oskar Lutsu vend) – tegutses eelkõige Soomes, kuid jäi Eestiga seotuks. 1931 – asutati uus filmistuudio „Eesti kultuurfilm“. Eelkõige tegeles dokumentalistika ja ringvaadetega. Hakati tegema ka dokumentaalfilmi konkreetse teema kohta. Pätsi võimule saamisega tulid muutused – Eesti kultuurfilmist sai propagandavahend, näidati vaid seda, mida sooviti laiemale ilmale näidata. Aktuaalne visuaalne info jõudis selle kaudu ka laiema publikuni.

    KUNST, KIRJANDUS, MUUSIKA EESTI VABARIIGIS 1918-1940


    Enamjaolt saab eristada 20-daid ja 30-daid aastaid. Arengud olid enam-vähem samasugused kui Euroopas, ning ka tase oli jõudnud Euroopale lähemale.

    KUJUTAV KUNST


    1920-dad: eesti kunstis domineerivad avangardistlikud kaasaegsed kunstistiilid (nt. ekspressionism , kubism). 1930-satel: pöördumine realistlikuma, rahulikuma kujutlusviisi poole, kaugenemine avangardismist.
    Eesti kunstlikele oli sümpaatne realistliku kunsti kaudu saavutama suurem lähedus publikuga, kuna inimesed mõistsid seda kunsti paremini. Kujutamise viis ja tehniline kvaliteet oli see, millele hakati suuremat tähelepanu pöörama. 30-datel hakkas Eesti publik käime tihedamini näitustel. Saavutati uus küpsus. See peegeldas ka üldiseid arenguid ühiskonnas. Elujärg läks paremaks ning rahulolu kasvas.
    Kõrgem kunstikool Pallas Tartus. Sai ka riikliku tunnustuse . Seal sai õppida heal tasemel kunsti. Konrad Mägi oli üks direktoritest. Tollased kunstnikud olid kõik õppinud Pallases vaba ja liberaal vaimsus .
    Riigi kunstitööstuskool. Tänapäeval rakenduskõrgkool. Vaimsus oli traditsioonilisem kui Pallases. Asus Tallinnas.
    Suur Eesti Kunstnike Ülevaatus – eesti kunstnike tööde näitus. Oli pöördepunktiks kunstnike töödes, kuna näitas nii vanemaid töid kui ka juba noorema põlvkonna kaasaegsemaid töid.

    KUNSTNIKUD


    Ado Vabbe , Märt Laarman , Arnold Akberg , Eduard Ole, Adamson Eric , Aleksander Vardi, jne.
    Kubismi mõjutused. Tema töid: „Kohvikus“.
    Märt Laarman: „ Oleviste ja Niguliste“
    Arnold Akberg: „Naine lapsega“
    Adamson Eric: „Lilled Vabadusplatsi taustal“, „autoportree silmusega“. Polnud ainul maalikunstnik , vaid ka tarbekunsti. Tegi ka keraamikat „Koopaelaniku serviis“. Tegi ka nahast esemeid: rahakotte. Tegeles ka tekstiiliga.
    Karl Pärsimägi: „Talutuba soemüüriga“
    Richard Uutmaa: „Rukkilõikajad“
    Johannes Võerahansu: „ Maastik hanedega“
    Eduard Viiralt: „Põrgu“, „ Virve “. Tema töödes esines rahutus ja mitmekesisus . 30-datel toimus tema töödes rahunemine. Eklektiline ja fantaasiaküllane linna kujutamine jäi möödanikku. Kujutas loomi, näiteks „ Lamav tiiger“. Toimus stiililine rahunemine.
    Hando Mugasto – tegi puugravüüre.
    Kristjan Raud –
    Jaan Koort ja Anton Starkopf – olid juhtivateks skulptoriteks. Tugevad ekspressionistlikud mõjud. Üleminel oli sujuvam. Koot oli ekspressionismist vähem mõjutatud ning 30-datel muutus tema kunst veidi pehmemaks.
    Hakati kujutama maaelu, maa temaatikat . 30-datel pöörati suuremat rõhku kunstniku oma stiilile. Tähtsusmati ka talutööliste töö kujutamist.

    ARHITEKTUUR


    Kolm põlvkonda:
  • Riialaste põlvkond – õppinud Riias. See oli kõige vanem põlvkond. Õpiti Riias, kuna Eestis polnud veel võimalik arhitektuuri õppida. Eugen Haaggerman ja … olid kõige tuntumad ja viljakamad arhitektid . Erich jackoby – tegutses ka Eestis.
  • 20-datel aastatel õppinud välismaal, kuid mitte Riias – enamasti käidi õppimas Saksamaal. Elmar Lohk ja Alam Gotli.
  • Tallinna Tehnikumi õpilased – sinna tehti eraldi arhitektuuri osakond , praeguse arhitektuurikooli eelkäija. 38. aastast ülikooli staatus. Robert Natus ja August Volber.
    Arhitektide seas oli tegemist kirju seltskonnaga, kuna kõigil oli erinev haridus. Lisaks olid siin ka mõned vene arhitektid. Moodustati arhitektide liit. 20-date alguses muutus arhitektuur mõnevõrra konservatiivsemaks ja traditsioonilisemaks. Klassitsismi mõju. Elamuehitus, kuna oli suur puudus elamispinnast. Tegemist oli puumajadega, millel oli kivist trepikoda Pelgulinna ja Kalamaja rajoonides. Nn „Tallinna majad“ – neid ehitati just Tallinnas. Majad olid sellised tolleaegsete tuleohutusnõuete tõttu, puitmajadel pidi olema kas mitu trepikoda või vähemalt üks kivist trepikoda.
    Eesti Vabariigi hoone, arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson , 1920-22. väidetavalt ainuke ekspressionistlikus stiilis valitsusehoone maailmas. Esines ekspressionismi näiteid. Algul ei pidanud paljud inimesed seda märkimisväärseks.
    20-date lõpus levis funktsioanalism – tolleaegne moesuund. Näiteks perekond Kersoni villa Nõmmel, arhitekt Edgar Johan Kuusik ja Arhitekt Olev Siinmaa eramu Pärnus. Sageli oli tegemist pigem karditaolise majaga. Nurgelisus – nagu klotsidest kokku pandud. Lintakende stiili tekkimine – aknad ühes reas. Tallinnas Prantsuse Lütseum, Pärnu rannahotell (Olev Siinmaa ja Anton Soans ), Tallinna Kunsthoone.
    Esindustraditsionalism – Kadrioru administratiivhoone praegune presidendi kantseleihoone (Alar Kotli ). Rõhutati just esinduslikkust ja lihtsust , kaugenemine funktsionalismist. Püüti demonstreerida riigi väärikust, kuna enamasti oli tegu siiski riiklike tellimustega. EEKS -maja (Elmar Lohk), Hotell Palace (Elmar Lohk), EKA-maja (Robert Natus)

    MUUSIKA


    Iseloomulikuks tunnuseks on pikem traditsioonide seos rahvaga. Jätkus eesti professionaalse helitehnika areng. Mitmekesisem muusikaelu. Kaks keskust Eestis: Tallinn ja Tartu. Kõrgemad õppeasutused olid Tallinnas ja Tartus. 1919 – astati Tallinna Konservatoorium (Artus Kapp) ja Tartu Kõrgem Muusikakool (Heino Eller ). Tallinnas Tuudus Vetik , Gustav Ernesaks . Nende lähenemine muusikale oli klassikaline, oluline oli koorimuusika. Tartus: Eduard Tubi, Karl Leichter. Orienteerus eelkõige instrumentaalmuusikale, püüti siduda end ka Euroopa muusikutega. Heino Eller oli üks tähtsamaid muusikuid vabariigi ajal. Teda võib pidada oluliseks novaatoriks ja uuendajaks. Oli põhjamaiseks impressionismiks. Kirjutas muusikat erinevates žanriteks: sümfoonilised poeemid. Keelpillikvarteti, klaveri- ja viiuliteosed. 40-dal läks Tallinna Konservatooriumisse. Tema tuntuim õpilane on Arvo Pärt. Eduard Tubi ( Elleri õpilane) – emigreerus hiljem Rootsi. Eesti üks suurim sümfonist (10 sümfooniat). Kirjutas ka prelüüde, kontserte vähem esinevatele pillidele näiteks balalaikale. Eesti esimese balleti autor („ Kratt “).
    Koorimuusika oli endiselt väga populaarne. Koostati koorilaulude liit, mis tegeles ka laulupidude organiseerimisega. Saabud ka jazz .

    KIRJANDUS


    Kirjanduslike rühmituste aeg. Enamike rühmituste aeg oli lühike. 1921-1922 – tegutses Tarapita. Eesti Kirjanike Liit – tegutsev organisatsioon. Kirjanduslike rühmituste aeg hakkas tagaplaanile jääme. 1932. loodi Eesti Kirjanike Liidu juurde ja kirjanduse ajakiri Looming. Luule jäi tahaplaanile. Väljapaistvaim on Tammsaare. Erakordne tema juures oli see, et ta sai tunnustuse – sealhulgas ka riikliku – juba oma eluajal. Tammsaare oli Pätsi suhtes kriitiline. Tammsaare oli eelkõige realist, kuid tema realism oli läbi põimunud filosoofiaga.
    August Gailit – „ Nipernaadi “
    Albert Kivikas – „Nimed marmosrtahvlil“, pöördumine ajaloo poole.
    Ristikivi – „Tuli ja raud“
    Jüri Parijõgi – lasteraamatute kirjutaja.
    30-datel kerkis esile uus põlvkond. Uus kirjanduslik rühmitus Arbuja: Betti Alver , Bernard Kangro , Uku Masing. Tõid esile rohkem luulet. Uussümbolistid, proovisid elu süvitsi mõtestada.
    Kehtestati hügieeni eeskirjad riiklikul tasemel. Seoses eluruumidega tulid muutused, hakati ehitama rohkem ruume. Maal rajati palju asundustalusid. Paljudel inimestel tekkis nüüd võimalus eraldi elamiseks, kuigi elamistingimused olid tagasihoidlikud. See tähendas suurt muutust argielus. Lääne-Euroopas oli eluruumide ülerahvastuse probleem kuid 30-datel Eestis see probleem leevenes, tekkis väike korterite varu. Nn tallinna majad ehitati tihtipeale just töölistele, kuid nende jaoks olid tihtipeale üür liiga kõrge, mille tõttu elati vanades tingimustes edasi. Hakati tegelema ka kodukaunistamisega. Propageeriti kodu lihtsust, praktilisust, mugavust, samas pidi kodu olema ka puhas ja korralik. Kodukaunistamine väljenduski neis tingimustes. Säilis palju vanamoelist, tihti kasutati vana mööblit edasi. Linlik ja saksa stiilis mööbel oli ideaaliks. Tigudiivanid, tualettlauad, puhvetikapid, raamaturiiulid, kaheinimesevoodid, raadio – asjad mis hakkasid tasapisi kodudes levima, kuigi esialgu vaid jõukates majapidamistes. Jõukates majades olid juba olemas ka elekter , eraldi vannituba , tualett. Maale jõudsid kõik need uuendused palju hiljem.
    Maaelanikkonna hügieen – hügieenitingimused olid väga tagasihoidlikud. Igapäevane käte ja näo pesemine. See oli mitte argipäevane tegemine. Seda peeti pigem piduliku sündmuse jaoks, kui tehti end peo jaoks korda. Pesunõud polnud veel levinud, pesemiseks kasutati suvalisi köögikausse, kõik kasutasid ühte käterätikut. Vallavanema, poeomanikud, rätsepad – nende hügieenitase oli veidi kõrgem kui talurahval. 30-40-datel muutus kätepesemine levinumaks, näiteks enne söömist. Hammaste hügieeni ei peetud tähtsaks. Terve ihu pesemine oli harv juhus – enamasti 1-2 nädala pärast. Saun oli maarahva peamine pesemiskoht. Enamasti oli tegu suitsusaunaga. Korstnaga sauna veel eriti ei tundu. Paljudel taludel aga sauna polnudki, sellisel juhul pesti end näiteks rehetoas.
    Vaesematel linnaelanikel võisid pesemisolud veelgi kehvemad olla kui maal. Kirbud, lutikad , parasiidid – maainimeste suhtumine polnud väga negatiivne, peeri pigem paratamatuseks, kuna nendest ei saadud eriti lahti. Ninanuuskamiseks kasutati taskurätikut, kuid vaid pidulikematel juhtudel. Tualettide ja käimlate levik – talurahva seas oli levinud looduslähedane lähenemine. Eraldi käimlate ehitamist peeti tihti asjatuks. 20-datel olid ainult pooltel taludest välikäimla olemas. Paljudele oli see pigem uhkeldamise element. Riik püüdis propageerida välikäimlate ehitamist, et mitte soodustada nakkushaiguste levikut. Linnades paranes aga olukord paremini. Vanade kommete kohaselt peeti liigset pesemist liiga sakslikuks käitumiseks. Maaharitlaskond aga pööras puhtusele suuremat tähelepanu ning neid ahel isegi põlati, kuigi salaja võidi isegi neid imetleda. Arvati ka, et enne kui puhtuse ja ilu eest hoolitsema hakata, tuli hoolitseda tähtsamate asjade eest; näiteks loomade eest. Riik hakkas kontrollima koolides puhtuse taset, et kõik oleksid puhtad ja korralikud. Sellega püüti uuele põlvkonnale õpetada uusi kombeid. Paljud pidasid seda aga oma eraellu sekkumiseks.
    Välised elutingimused paranesid kiiremini kui teised elutingimused. Vanad harjumused ei tahtnud eriti kaduda. Põranda pesemine oli taludes suhteliselt haruldased nähtused. Paremal juhul 1x nädalas, kuid korralikumalt koristati suuremate pidude korral. Need harjumused sagenesid linnades kiiremini. Uusi ideaale püüti levitada ennekõike koolide kaudu – selle kaudu hakkasid need ka maal üha rohkem levima. Oma välimusele hakati rohkem tähelepanu pöörama. Kuna ei tahetud naabrist halvem olla, siis hakati ka korralikuma naabri puhul ka ennast rohkem korda sättima ja kasima.
    Toidumajandus. Toidukaupa hakati üha rohkem ostma just poest. Vähenes suurte talviste toiduvarude varumine. Neid sai nüüd lihtsamalt hankima. Suuremates kogustes liha ja kala enam ei säilitatud. Toidusedel muutus mitmekesisemaks – söödi rohkem värskemaid asju; kurk , salat jne.
    Mood. Naistemoe ideaaliks oli 20-datel linnalik, euroopalik iluideaal: lühikesed juuksed, sportlik ja sihvakas välimus, veidi poisilik välimus. 30-datel muutus ideaal vähem poisilikumaks ja rohkem naiselikemaks. Riietus rõhutas kirsast taljet ja laiemaid õlgu, „nn herilasepiha naised“. Igapäevane riietus linnas alla põlve rätsepakostüüm, pealtnööritavad kingad, porisema ilmaga pandi kalossid peale. Kalossid muutusid isegi moeröögatuseks, mida kanti ka ilma kingadeta.
    Traditsioonilisemad meelelahutusorganisatsioonid ja nende tegevus toimus EV aja ka edasi. Levis ka erinev sportlik ajaveetmine. Järjest rohkem hakkasid levima uued tantsud – tangi ja fokstrott . Hakati korraldama ka tantsukursusi, kus sai neid uusi tantse ka õppida. Samas propageeriti ka rahvakultuuri . Mõningatest eesti rahvatantsudest püüti teha seltskonnatantse. Suviti levis ka rannakultuur, mis siinmail eriti veel ei tegeldud. Hakati päevitama ja suplema.
    10.11.2009

    KULTUUR EESTIS NÕUKOGUDE AJA ESIMESEL POOLEL (1940-1970)


    Kogu ühiskond muutus radikaalselt. Toimus suur ümberkorraldamine ja muutmine. Viidi sisse tsensuur, mis puudutas kõiki kultuurivaldkondi. Kultuuri püüti propaganda eesmärgil ära kasutada. Omal ala tegutsemine muutus komplitseerituks, kui mitte võimatuks.

    KUNST


    Ideologiseeritus oli esimestel aastatel veel tagasihoidlik. Riigi poolt näidata, et uus kord toetab ka kunstnike (osa eelarvest, mis oli mõeldud kunsti valdkonnale, muudeti suuremaks ). Kunstnikele esitati tellimustöid, mis olid siiski peamiselt ideoloogilised. Linn peal olid plakatid ja loosungid. Uueks stiiliks sai sotsialistlik realism – ainuke õige stiil milles kunstnik võis luua. Iseloomulik:
    • Kommunistlik parteilisus
    • Isikupäratus, ilmetus, tüüpilisus, lihtne kujundikeel,
    • Samal ajal rahvalähedus
    • Äärmiselt realistlik ja tõetruu

    Esimesel aastal suutsid paljud kunstnikud jätkata 30-date stiilis. Esialgu nõukogude võimu veel ei ärritanud, kui tööd polnud veel ideoloogiale vastavad (piisas vaid ideoloogilisest pealkirjast). Kunstnike suhtumine oli kunstnikel väga erinev. Oli neid, kes soovisid oma töödega edasi töötada ja olid ka toetajad (Adamson- Erikson ja). Jaroslavl – kogunemiskoht kunstnikele ja teistele kultuuri esindajatele. 1943. – asutati Eesti kunstnike liit. Eestisse jäänud pidid saksa okupatsiooni ajal saksa ideoloogiaga tegelema. Kunstielu oli siin elav ja mitmekesine. Tavainimesed ostsid tollal palju kunstteoseid (mõistlik raha paigutamise viis). Teatav muudatus oli mõnetise sünguse ja murelikkuse sugenemine kunsti, mis ilmnes inimeste nägudel või süngetes värvides (Endel Kõks „Rõdul“, Eduard Viiralt „ Monika “). 1944.-dal aastal oli riigi surve kunstile veel mõõdukas. 40-date II poolel hakkas surve üha kasvama ja kestis kuni 50-dateni (Stalini surmani). Kõik kunstnikud pidid järgima sotsialistliku režiimi kunsti. Kõik, mis selle alla ei läinud tembeldati kosmopolistikeks ja öeldi, et need ei kajasta elu piisavalt realistlike töödega ning kaheldi, kas tegu on ikka truude kodanikega. Vabalt tegutseda ei saanud. Tugevnenud ideoloogilise surve tõttu viidi läbi korralik puhastus ja vaadati, kas nad ikka oskavad tõeliselt elu kujutati, ja mitte sobivad inimesed visati Kunstnike Liidust välja. Kunstnikud, kes olid kogu aeg Eestis, nende loomingus püsis nii palju kui võimalik nende endi käekiri. Tagalas viibinud kunstnikel esineb aga agaram ideoloogia järgimine (Evald Okas „Eesti Kaardiväe Laskurkorpus 22. septembril 1944 Tallinnas“, Estonia teatri laemaal)
    50-datel tegelesid graafikaga:
    • Güntel Reindorf – raamatillustratsioonid (muinasjuturaamatus, „eesti rahva ennemuistsetele juttudele“

    Tarbekunst pidi samuti alluma sotsialismi realismile, kuigi siin polnud see nii range. Ei tohtinud kasutada liigset dekoori. Rahvamotiivide kasutamine oli küll lubatud, kui ei tohtinud seda kuidagi interpreteerida või muuta (neid tohtis vaid kopeerida). 40-date ja 50-date alguses levis stalinistlik arhitektuur. Tunnusteks olid massiivsus, monumentaalsus, pompoossus, kaunistuslike elementide kasutamine, eklektilisus ( kino Sõprus). Arhitektuuri üldised ettekirjutus : aknad pikad ja kitsad. 55-dast leidis aset teatav leevenemine, sula aeg. Ideoloogiline surve andis mõnevõrra järgi, ainuüksi ideoloogia jälgimine polnud enam niivõrd range kontrolli all. Elamuehitus ja elumajad: 1959 alustati Mustamäe ehitamist – tüüpprojekt.
    60-datel hakati arhitektuuris eeskuju võtma eestiaegsest funktsionalismist. Tuntumaid arhitekte oli Mart Port (Viru hotell), Seppmann. 60-date tuntumad ühiskondlikud hooned: uus laululava (Alar Gotli), kino Kormos (Ilmar Laasi kohendas seda kino tüüprojektist veidi ümber).
    50-date ja 60-date 2 peamist protsessi:
    • Eesti kultuuri taasavastamine oma loomingu jaoks
    • Kunstikeele mitmekesistamine ja arendamine

    Üheks oluliseks muutuseks oli kunsti esteetilise külje muutumatu. Varem oli see peaaegu olematu. Kunstniku isikupärane stiil hakkab jälle oma tähtsust omandama. Enn Põldroos, Ülo Soostre (modernsem, avangardistlikum, „Huuled“, „Punane muna“, „Värvilised kadakad “), Nikolai Kormašoff, Henn Roode (abstraktne kunst, kubism, „ Turg (lilleturg)“)

    KIRJANDUS


    Kirjastused korraldati ümber. Looming sai oma tegevust jätkata. Kirjanduse jaoks muutus nagu kunstiski ainukeseks õigeks kujutusviisiks ideoloogiline realism. Kirjandus pidi vastanduma selgelt kodanlikule ja läänelikule kirjandusele, mis sellega kokku ei sobinud. Alguses oli kirjanduses surve veel tagasihoidlik. 1941. aasta oli kirjanduses väga vaene, mil eriti midagi uut ei ilmunud. Juhan Smuul, Johannes Vares Barbarus, Johannes Semper – suhtusid uude ideoloogiasse soosivalt. Hans Leeberecht – „Valgus Koordis“ – ideoloogia seisukorralt väga õige. Marie Under „ Mureliku suuga“. Valitsev oli psühholoogiliselt realistlik. Okupatsiooni eest põgenesid paljud kirjanikud ära läände. See lõi Eesti kirjandusse suure augu , mille täitmine võttis mõnda aega (nt Maria Under). Ideoloogiline kirjutamine muutus 40-date teisel poolel suuremaks. Kontrolliti, kas looming vastab sotsrealismile, mitte vastavad teosed ja kirjanikud tembeldati natsionalistideks (nt Friedebert Tuglas ).
    Sula aja saabudes said siinsed kirjanikud, kes vahepeal ei saanud oma loominguga tegelda edasi oma loominguga tegelda, kuigi realism ei kadunud kuhugi . Üldine jäik ettekirjutus muutus lihtsamaks. Sula aja muutused:
    • Kirjandusteostesse jõudsid ka lähiajaloo sündmused.
    • Võimalikuks sai esimeste tagasihoidlike kontaktide loomine pagulaskirjanikega.

    Eesti kirjanikel sai võimalikuks oma teoste avaldamine. 60-datel kerkib esile uus põlvkond, nn „kassetipõlvkond“. Tegemist oli enamasti luuletajatega. Teoseid avaldati väikestes raamatutes, mõnikord avaldati ka mitu raamatukest, mis olid omakorda väikese karbikese sees.
    Kasseti põlvkonna kõrval kerkisid esile ka Ellen Niit ja Jaan Kross. Uued proosaautorid: Mati Unt („Hüvasti kollane kass “), Enn Vetemaa , Arvo Valt . Proosas hakati käsitlema ühiskondlike teemasid , ajapikku muutus olulisemaks psühholoogiline inimeste siseilma kujutamine. Läbi inimese käsitleti ühiskondlikke probleeme.

    MUUSIKA


    Ei jäänud uue ideoloogia pealesurumisest kõrvele, kuid seda sai mõjutada vähem kui teisi valdkondi. Koorilaulus – rahvuslikkuse rõhutamine, kuid see jäi plakatlikuks. Muusika pidi paljudele massidele meeltmööda olema. See polnud väga isikupärane ja omapärane, see oli ilmetum. Edasi tegutses vana põlvkond: Artur Kapp ja Heino Eller, Gustav Ernesaks (koolimuusika arendaja ja edendajana).
    Uus põlvkond: Jaan Rääts, Eino Tammberg, Veljo Tormis , Arvo Pärt. Moodustasid oma loominguga teatava opositsiooni senisele Eesti muusikale. Ei tahtnud olla pseudorahvuslikud. Vahepeal oli olnud äralõigatus lääne maailmas. Uuenduseks oli Varssavi sügis, kus said osaleda ka eesti muusikud ning saadi kontakti teiste riikide muusikutega. Jaan Rääts – rütmilisus ja selle rõhutamine ( kontsert kammerorkestrile). Eino Tammberg - kammermuusika , sümfooniline muusika suurematele orkestri koosseisudele (sümfooniline teos „Concerto Grosso “ – pälvis ka veidi rahvusvahelist tunnustust, ooper „Cyrano de Bergerac“, ballett „Joanna tentata“).
    Veljo Tormis – hakkab kasutama peaaegu ainult rahvamuusikat. See on tema iseloomulikuks stiiliks. Ühenda kaasaegse helikeele rahvuspärasusega. Sisuline lähenemine rahvamuusikale (mitte plakatlik). Valdavalt vokaalmuusika looja (koorimuusika, soololaulud).
    12.10.2009

    KULTUUR EESTIS NÕUKOGUDE AJA TEISEL POOLEL


    Karl Vaino – vene eestlane – tegi kõike, mida Moskvas talle öeldi. Maad hakkas võtma venestuspoliitika . Vene keelest ja kultuurist püüti kujundada midagi enda oma. Vene keel polnud enam üks võõrkeeltest, vaid pidi saama millekski enamaks, millekski iseenesest mõistetavaks. Mõnel määral see isegi õnnestus – uus põlvkond valdas vabalt vene keelt, kuna teisiti polnud võimalik hakkama saada.

    KUNST


    70-datel ühendati tihti mitmeid suundi. Näiteks ühendati traditsioonilisi suundi popkultuuri või avangardismiga. Toimus erinevate suundade miksimine. Kui ennem oli kunst paigalseisev, siis nüüd püüti kaasaegsuse poole püüelda, kuigi see polnud enam nii mastaapne kui mujal Euroopas. Kunstižanrite piiride paika seadmine. Kaks olulisemat näitust:
    • Saku 73 (1973, Jüri Arrak, Aili Vint, Raul Meel)
    • Harku 75 (1975, Sirje Runge Kaarel Tulismaa, Raul Meel). Tegeles rohkem noorte kunstnike tööde väljapanekuga. Popkunst, geomeetriline kunst.

    Nimed tulenevad kohanimedest. Toimusid instituudihoonetest
    70-date uuemaks suunaks oli hüperrealism – läänest pärit kunstiruunaga. Realism, mille eesmärgiks oli kujutavate objektide võimalik tõetruu edasi andmine. Autor hoidis kujutatava objekti suunas distantsi . Mingil määral oli see stiililiseks rahunemiseks kunstis, avangardism taandus veidi. Pildid muutusid lihtsamalt mõistetavateks ja klassikalises mõttes ilusamateks. (Tõnu Virve „Eesti naine“, Toomas Vint „Mäng“, Malle Leisi „Punased hobused “). Need tööd olid paljude kunstnike hulgas levinud.
    Paljud kunstnikud töötasid aga välja oma stiili. (Jüri Arrak „Karoona“, Peeter Mudist „Töö ja lõbu“). Nende tööd olid omanäolisemad ja erinesid hüperealistlikest töödest.
    Rahvuslik konservatiivne stiil – sellega tegelesid pigem vana kooli mehed – Eevald Okas. Vanaaegsem, klassikalisem, konservatiivsem. Eevald Okas tegi palju portreemaale.
    Graafikud – mitmed maalikunstiga tegelevad kunstnikud tegelesid ka graafikaga - Kaljo Põllu (graafikaseerija „Kodalased“ sellest pilt „Päikesevaene“), Viive Tolli – töötas välja oma isikupärase stiili, tegi palju lasteraamatute graafikaid. Concordia Klar.
    Skulptorid – Ülo Õun („Isa ja Poeg“)ja Jaan Stoar (Tammsaare kuju Tammsaare pargis )
    80-datel aastate esimesel poolel erilisi muutusi ei toimunud. Väljakujunenud suunad domineerisid edasi. Teatavas mõttes oli see seisakuaeg . 80-date keskpaigas kerkib esile uus kunstnike põlvkond – Etva Riia Kokamägi, Raoul Kurvits , Andres Talvi, Jaak Arro . Nemad said uue stiili esindajateks. Häppening ja performance. 1986 – T - uus rühmitus kunstnikele. Korraldasid performance taolisi asju. Näitus „Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis “ – tegemist oli Nõukogude Eesti kunstnikega, kes ei olnud läänes käinud ja kelleni uued suunad jõudsid palju hiljem ja teatavate moonutustega. Kõik kunstnikud olid siiski oma stiiliga ja ajasid oma rida.
    80-date lõpus hakkasid puhuma muutuste tuuled. Soomes oli Eesti kunsti ülevaatus pealkirjaga „struktuur ja metafüüsika“ – see oli teatavaks murdepunktiks.
    70-date ja 80-date Eesti kunst oli Nõukogude Liidus üks läänelikumaid. Piire seadsid aga ühiskondlikud raamid , mille tõttu ei jõutud lääneliku kunsti tasemele ning jäädi sellest maha.

    MUUSIKA


    50-60date muusika põlvkond tegutses ka 70-80-datel aktiivselt edasi. See aeg oli nende loometööle väga aktiivne aeg. Arvo Pärt jõuab 70-datel uue isikupärase stiilini, mille nimetab tintinnabuli (ladina keelsest sõnast, mis tähendab kelluke ). Kolmkõlast lähtuv muusika. Kogu kompositsioon baseerub kolmkõlal, mis meenutab kellade helisemist. Väga minimalistlik, kõik kõrvaline on muusikast kõrvaldatud. Teda innustas varakristlik Euroopa muusika, gregooriuse laul. 70-datel kirjutas ta selles stiilis esimesed teosed: klaveripala „Alinale“ ( klaver ), „ Spiegel im Spiegel“ (viiul või vioola ja klaver). Lepo Sumera, Renee Eespera – uus põlvkond. Nemad pole kogenud 50-date aastate ideoloogilist survet ning on oma loomingus vabamad, on lääneliku muusikaga rohkem kursis. Urmas Sisask, Tõnu Kõrvits – on ka praegu muusikas aktiivsed.
    70.80-datel muutub palju mitmekesisemaks popmuusika , rock, jazz, rahvuslik estraadimuusika – sellise muusika laialdane levik – Aarne Oit, Lepo Sumera.
    Meedia ja televisioon – ETV asutati 1955. 70-datel jõudsid televiisorid enamikku majadesse. 80-datel hakkasid levima ka värviteleviisorid. Telesaated muutusid kultuuri osaks. Mängisid inimeste igapäevaelus suurt rolli. Näidati palju telelavastusi, kontserte. Raadio muutus kultuurikandjaks ja informatsiooni levitajaks. Raadiot püüti ära kasutada ka kui propagandalevitajat. Kvaliteetsaadete ilmumine.
    Film 50-datel oli tugeva surve all, kunstiväärtusega filme ei loodud kuna kunstiväärtus oli väga nõrk. 60-datel olukord paranes veidi, kuna ideoloogiline surve andis veidi järgi. Tase tõusus kuna filme hakkasid tegema inimesed, kes olid saanud vastava erialase ettevalmistuse: Leida Laius, Arvo Kruusemenr, Grigorii Kromanov , Kalju Kiisk . Tuntumad filmid: Kevade, Mäeküla piimamees , Põrguküla uus peremees, Viimne Reliikvia . Filmid tehti tihti eesti kirjanduse alusel. 70-datel kandus üldine stagnatsiooniaeg ka filmile edasi. Filmid: Uku…, Indrek (Tõde ja Õigus).
    70-date lõpus j 80-datel tulevad uued lavastajad: Peeter Simm, Olav Neuland. Vanad tegijad tegutsevad samuti edasi. Peeter Simmi „Ideaalmaastik“, Kõrboja peremees, Nipernaadi , Uppunud alpinisti motell. 80-date keskpaigast sai võimlikuks ka teistsuguste teemade käsitlemine filmides : sotsiaalsed probleemid ja erinevused: Naerata ometi, Tants aurukatla ümber. Võimalikuks sai uus lähenemine filmidele.
    17.11.2009

    VÄLIS-EESTI KULTUUR


    Nooremal välis-eestlaste kultuuril on Eestiga väge nõrk side ning nende kultuuri kohta ei saa enam kindla peale öelda, et nad just eesti kultuuri esindajad on. Eriti on see problemaatiline kunsti koha pealt, kuna tavaliselt seostatakse tavaliselt kunstiteost mitte kunstniku rahvusega vaid sellega, kus ta elas ja on kunsti lõi. Sõja ajal lahkus Eestist u 70 000-75 000 inimest läände, peamisteks sihtkohtadeks olid Soome ja Saksamaa. Saksamaale jäi väga väike kogudus . Enne II MS oli lääneriikides u 25 000 inimest (need olid nn vanad olijad). Ülejäänud sihtriigid olid USA, Kanada , Austraalia , Saksamaale ei jäätud kauaks , selt mindi peamiselt Rootsi. Välis-eestlaste seltskond oli äärmiselt kirju – seal oli haritlasi, maainimesi, linnlasi, lihttöölisi. See aga võimaldas väga mitmepalgelise kultuurielu kujunemist. Enamik eestlasi pidid leppima väga lihtsa eluga. füüsilise tööga põllumajanduses, metsanduses, naiste puhul teenindustööd. U 50-date keskpaigast tuli väike muutus, kus paljud said asustava aa kodanikeks ning paranesid nende tööväljavaated ja elu ei erinenud enam teravalt riigi põliselanike omast. Välis-Eesti organisatsioone hakati asutama juba väljarännu esimestel aastatel – tihe seltside ja organisatsioonide võrk. Loodi nii uusi kui ka taasavati Eesti keelatud seltsid ja organisatsioonid (nii kohalikud kui ka regionaalsete, tervet riiki hõlmavate organisatsioonidega. Tähtpäevade tähistamine seltside eestvedamisel. Laulukoorid , näitetrupid, rahvatantsuklubid, naisühendused, kiriklikud kogudused . Organiseeriti ka poliitilisel tasandil. New York ’is asutati vaade olijate poolt ülemaailme eestlaste organisatsioon. Rootsis avati eestlaste komitee. Üsna peagi ilmnesid erinevad arvamused poliitika kohalt: oldi erineval suhtumisel, kuidas peaks Eestisse suhtuma , ja kas ja kui palju Eestis käia. Eestis käimist peeti tihti Nõukogude okupatsiooni heaks kiitmiseks. Üks Eestis käijatest oli Eduard Tubin . Esimesed estopäevad (ülemaailmsed eestlaste päevad) Torontos. Olid inimesed, kes võtsid selle kohe peale pagulusse siirdumist enda kätesse. Tehti näitusi ja korraldati õhtuid. Üldkultuurilised üritused, kitsama valdkonnaga hakati tegelema veidi hiljem.

    KIRJANDUS


    Kirjandus oli üks tähtsamaid valdkondi. Karl Ristikivi, Marie Under, Henrik Visnapuu jne – suundusid pagulusse. Suurem hulk välis-Eesti kirjandusega tegelevaid inimesi jäi Rootsi. Kirjanikele oli iseloomulik, et kirjandusliku tegevusega tegeldi muu põhitöö kõrvalt. Kirjandus jäi justkui hobikorda. Ainult kirjandusest polnud võimalik ära elada ning teoste avaldamine polnud majanduslikult tulus , kuna tihtipeale pidid kirjanikud avaldamiseks isegi peale maksma. Teosed: Marie Under „Sädemed tuhas“ ja „Ääremail“, Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi „Hingede öö“ ja ajalooline triloogia ja luulekogu , August Mälk. Bernard Kangro – alustas Eestis, kuid põhilised teosed ilmusid paguluses . Kalju Lepik ja Ilmar Laaman , Ann Kalmus , Enn ja Helga Nõu – noorem põlvkond.
    Valitsevaks temaatika oli sõda, surm. Neid ei kammitsenud mingisugune temaatiline surve. Üks oluline žanr oli memoristika (mälestisteosed) – ilmus mitte ainult kirjanikelt, vaid ka teistelt inimestelt. Väismaine eesti kirjanike liit asutati 1945. aastal. Pärast ühendati see Eestlaste Liiduga. Loodi ka mitmeid Välis-Eesti kirjastusi: Orto (1944 Soome), Eesti Kirjanike Kooperatiiv (1950, eestvedajaks oli Bernard Kangro). Ilmus ka mitmeid üldkultuurilisi ajakirju: „ Tulimuld “ (kirjanduslik), „ Mana “.
    Kirjandus oli kõige mitmekesisem ja viljakaim kultuuriosa.

    KUNST


    Kas pidada seda kunsti eesti omaks või mitte? Kokku oli 75 kunstnikku, kes lahkusid Saksamaale ja u 40 läks Rootsi. 1946 – Geislingen’i laagris asutati Kujutava kunstnike organisatsioon (esimees Endel Kõks). Saksamaal korraldati palju näituseid. Peale 50-daid hakkas sealne Välis-Eesti kunst vaikselt hääbuma. 1954 – Eesti kunstnike näitus Rootsis. Kanadas, Torontos – 1956 – Eesti Kunstnike Koondis . Tuntumad kunstnikud: Erik Haamer , Eduard Ole, Karin Luts, Ernst Jõesaar tegutsesid Rootsis. Nooremad : Ilon Vikland. Salome Grey , Agathe, Eduard Viiralt (Prantsusmaal). Rootsi oli kesksemaks maaks, kus enamik kunstnike ka tegutses. Kunstnikud pidid samuti otsima omale palgatöö. Mitmed kunstnikud illustreerisid Eesti kirjanike raamatuid. Enamasti elasid uuema põlvkonna esindajad kohalikku kunstiellu sisse: USA-s Hardu Keck (töötas mainekas kunstikõrgkoolis Rhode Island School of Designe) ja Kalev-Mark Kostabi. Välis-eesti kunstnikud olid oma kunstis palju vabamad kui Eestis ning olid tihedamalt seotud Euroopaga.

    MUUSIKA


    Eduard Tubin – tuntuimad teosed jäävad pagulusperioodi. 50-datel ja 60-datel töötas ta välja oma isikupärase stiili. Rahvamuusika ja rahvakunsti kõlapildi ja intonatsiooni ning kaasaegne muusikaväljendusviis. Eelkõige kirjutas sümfooniaid (10 sümfooniat), tuntuim oli 5. sümfoonia. Tubinast loodeti, et ta jääb päriselt Eestisse, kuid ta keeldus siia tagasi pöördume, mille tõttu olid pikka aega tema teoste mängimine Eestis keelatud. Tubina muusika ja looming mõjutas kaudselt ka siinset nooremat põlvkonda. 1959 – Vanemuine tegi Tubinale ettepaneku, et ta taastaks muusikali „Kratt“ partituuri. Sellega seoses tuli ta esimest korda pagulusest Rootsi kodanikuna Eestisse. Tema looming muutus siinsetele inimestele lähedasemaks. Välis-Eestlased kritiseerisid teda tugevalt Eestisse minemise eest. Ta visati ka korporatsioonist välja. Väideti, et ta on kommunismi pooldaja .
    1967 – Aarne Mikk tegi Tubinale ettepanek kirjutada ooper jutustuse „ Barbara von Tiesenhusen“ alusel (ooper oli samanimeline, valmis 1968 ja 1969 lavastati Estonias. Käis seda ise koos oma naisega ka vaatamas. Aarne Mikk tegi uue ettepaneku veel ühe ooperi kirjutamiseks, millega Tubina ka nõustus. 1974 – ooper valmis, kuigi olukorra muutumisega Eestis ei saanud seda siin koge lavastada. Lavastati ta alles 8 aastat hiljem. Tubin elu ajal oma loomingule rahvusvahelist tunnustust ei saanud, isegi mitte Rootsis ega Eestis.
    Tuntumad tegelased: Neeme Järvi, Arvo Pärt, Kalle Randalu . Asutati palju välis-eesti koore ja anti igasugu kontserte.

    TEADUS JA HARIDUS


    Võõrsil elades muutus hariduse roll olulisemaks, kuna selle kaudu vahendati ja kinnitati eestlaseks olemist. Saksamaa põgenikelaagrites oli 48 eesti keelset algkooli, 16 gümnaasiumi ja … Rootsis oli laagrikoole 43. õpetajateks kutsuti nii õpetajaid, kui ka muidu inimesi, kes oskasid oma teadmisi edasi anda. Õhtukoolid ja nädalalõpu koolid, kus pandi rõhku eesti keele õppimisele. Rajati ka eesti keelseis erakoole, mis andsid eesti keelseid õpetusi erinevatel tasemetel. Siin oli ka erinevate vajadustega inimesi rohkem. Balti Ülikool – tegutses Hamburgis. Võimaldas kas pooleli jäänud õpinguid jätkata väi alustada õppimist peale gümnaasiumi. Ülikooli tegevus hääbus Välis-Eestlaste lahkumisega Saksamaalt.
    Teadlased jõudsid oma teadustöödes vägagi kaugele ning isegi rahvusvahelise erialase tunnustuseni. Näiteks: Endel Tulving (mälu ja aju uurimine ). Kokku oli u 600-700 Väis-Eesti teadlast.
    Rahvusteadused: Vello Helk (ajaloolane), Arnold Soom, Gurtav Ränk (etnoloog), Orkasr Loorits (etnoloog).
    USA-s asutati balti Uuringute toetamise organisatsioon. 70-dast hakkas välja andma ka teadusajakirja.
    15
    Erika Azlauskaite
    9.08.2019
    • .DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 276 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti kultuuri ajalugu #1 Eesti kultuuri ajalugu #2 Eesti kultuuri ajalugu #3 Eesti kultuuri ajalugu #4 Eesti kultuuri ajalugu #5 Eesti kultuuri ajalugu #6 Eesti kultuuri ajalugu #7 Eesti kultuuri ajalugu #8 Eesti kultuuri ajalugu #9 Eesti kultuuri ajalugu #10 Eesti kultuuri ajalugu #11 Eesti kultuuri ajalugu #12 Eesti kultuuri ajalugu #13 Eesti kultuuri ajalugu #14 Eesti kultuuri ajalugu #15
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-01-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 276 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor helenailves Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    1.Mõisted eesti kultuur ja Eesti kultuur
    2. eesti muinasaegne rahvausund ja selle iseloomulikud tunnused
    3. Keskaja arhitektuur ja kujutav kunst Eestis
    4. Reformatsiooni tähtsus eesti kultuurile, reformatsiooniga kaasnenud muudatused
    5. Talurahvahariduse ja eestikeelse kirjasõna areng Rootsi ajal
    6. 18. sajandil levima hakanud vaimsed voolud (valgustus, pietism, ratsionalism) ja
    nende kandjad Eestis
    7. Baltisaksa kultuur 19. saj.: mõisaarhitektuur, baltisaksa maalikunst, TÜ
    taasavamise tähtsus baltisaksa kultuurile
    8. Estofiilide tegevus (eelkõige Rosenplänter ja Masing)
    9. Rahvusliku liikumise kolm suurkuju Jannsen, Jakobson, Hurt ja nendega seotud
    ettevõtmised
    10. Eestlaste rahvakultuur 19. saj. ja seal aset leidnud muutused
    11. eesti kultuuri eri valdkondade professionaliseerumine 19. lõpus/20. sajandi
    alguses
    12. Vähemusrahvuste kultuur EV-s 1918-40
    13. Erinevate kultuurivaldkondade olulisemad aspektid EV-s 1918-40: kunst (mh.
    arhitektuur), kirjandus, muusika
    14.Nõukogudeaegse eesti kultuuri olulisemad arengujooned kunstis, kirjanduses ja
    muusikas
    muinasaeg keskaeg reformatsioon baltisaksa kultuur estofiilid ärkamisaeg venestus eesti vabariik nõukogude aeg eestis

    Sarnased õppematerjalid

    Eesti Uusaeg
    70
    docx

    Eesti Uusaeg

    Temaatiline kava Eesti uusaja mõiste: Eesti uusaja mõiste: 1710-1900. Aastal 1710 ei toimunud mitte midagi, kuskilt pidi alustama Uusaega Eestis, sisuliselt midagi ei muutunud vahetus välja Rootsi kuningas Vene tsaariga, kuid kohaliku valitsust toimetasid baltisakslased (Vanasti Eesti uusaeg 1800-1918). Suuremad muutused Eesti ajaloos toimusid 19. saj teisel poolel. Uusaeg jaguneb: varauusaeg, uusaeg, uusimaeg. Majanduses üleminek kapitalismi majanduse. Tööstuses võetakse kasutusele aurulaevad. Poliitika: kodanikuühiskond, rahuvs liikumised. 2) Eesti uusaja ajaloo allikad: Dokumentide kvantitantiivne kasv. Valitsusasutuste kantseleid hakkavad dokumenteerima rohkem. Ilmuvad uued allika liigid, mida varem pole olnud kasutatud. Kirjalike allikaid on liiga palju, otsitakse

    Ajalugu
    EESTI UUSAEG
    106
    docx

    EESTI UUSAEG

    I ms ajal elas Venemaal 200 000 eestlast. Rahvuslik liikumine, 19.saj teisel poolel – võib rääkida seoses baltisakslastega, nende puhul veidi varem, saj esimesel poolel. Tartu Ülikooli taasasutamine, mõjutas baltisaksa keskklassi kujunemist, eestlaste jaoks 19.saj lõpp-20.saj algus. 19.saj lõpus oskasid pea kõik eestlased lugeda, kirjutada – rahvahariduse algus 19.saj keskel. Eestlaste omavalitsus, vallad, vallakohtud. 19.saj teine pool – suured, põhimõttelised ümberkorraldused Eesti ühiskonnas. Eesti uusaja ajaloo allikad. Allikmaterjali hulk kasvab väga suurel määral. Kvantiteet kasvab väga tõsiselt, eelkõige just 19.saj puhul, aga ka 18.saj. Uute allikaliikide ilmumine, mida varasemasest ajast kasutada pole: 1) rahvastikuajalugu – hingeloendid (hingerevisjonid), maksukohuslaste väljaselgitamine, loendis välja toodud ka naised, asehalduskorra alguses, pearahamaksu maksmiseks vaja teada maksukohuslaste arvu (ainult mehed, talupojad,

    Ajalugu
    Eesti ajalugu
    16
    doc

    Eesti ajalugu

    EESTI AJALUGU 1. Rootsi võimu kujunemine Eesti alal, asustus. 1) Lepingud: millal, kelle vahel, millise sisuga Pljussa vaherahu ­ lõppes Liivi sõda ja algas kolme kuninga periood (Põhja-Eesti Rootsil, Lõuna- Eesti ja Põhja-Läti Poolal, Saaremaa Taanil (Venemaa tunnustas Rootsi õigust Põhja-Eestile ja Ingerimaale ­ Soome lahest Rootsi sisemeri) · 1583 · Rootsi-Venemaa Altmargi vaherahu - lõpetas Poola-Rootsi sõja; Põhja-Läti, Lõuna-Eesti Rootsile ehk kogu Eesti manner Rootsi käes

    Eesti ajalugu
    Ajaloo konspekt
    12
    doc

    Ajaloo konspekt

    Ratsionalistid kritiseerisid Baltikumis valitsevat pärisorjust. (August Wilhelm Hupel andis välja esimese eestikeelse ajakirja Lühike Õpetus. ) Pilet 2 Eesti ala minek Rootsi võimu alla 1561.a läks Rootsi võimu alla Tallinn, (kui Liivimaa palus Liivi sõjas abi rootslastelt, et venelastele vastu hakata) 1570. a läks Rootsi alla Hiiumaa 1583. a Pljussa vaherahu- Venemaa ja Rootsi vahel- Põhja-Eesti läks Rootsi alla 1629.a Altmargi vaherahu- Poola ja Rootsi vahel- Lõuna- Eesti läks Rootsi alla 1645. a Brömsebro rahu- Saaremaa Taanilt Rootsile 1660.a Oliwa rahu- Ruhnu saar Rootsile 1710.a Rootsi aeg lõpeb Rahvuslik liikumine venestusajal Enamik seltse tegutses edasi ning uute seltsidena tõusevad esile karskusseltsid, kutseühingud ja tuletõrjeseltsid. Jakob Hurt kutsus rahvast üles koguma rahvaluulet. 90. aastate korraldati lühikeste vahedega kolm laulupidu. Lauldi isamaalisi laule "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"

    Ajalugu
    11-klassi kokkuvõte
    24
    doc

    11. klassi kokkuvõte

    · Tööriistad: Kivimitest oli parim tulekivi, kuna tulekivi oli vähe siis selle kõrval kasutati kvartsi. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid. Selle aegsed kivikirved olid ebakorrase kuju ja konarliku pinnaga. · Kunda kultuur: u.9.aastatuhat eKr. Pulli asula on kõige vanem teadaolev inimeste elupaik Eestis. Enne Pulli avastamist teati vanima muistisena Kunda Lammasmäge, kuhu oli elama asutud mõnevõrra hiljem (u.10. aastatuhat eKr.). Kunda kultuuri iseloomustab = hästi palju tulekivist tööriistu, inimesed elasid u.25 kaupa. Elatusalad : kalastamine, jaht, korilus. · Kammkeraamika kultuur: Levis Eestis u.4000. aasta paiku eKr. Oluliselt paranesid tööriistade valmistamisoskused: näiteks tulekivist nooleotsad polnud ainult ühest servast teritatud, vaid töödeldud ühtlaselt üle pinna. Kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mille mustrid tehti kammi meenutava hambulise templiga. Matmiskombed:

    Ajalugu
    Eesti uusaeg
    44
    docx

    Eesti uusaeg

    1. Eesti uusaja mõiste Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat provintsi: Eestimaa, Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad. Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid, millest hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat mõistet ,,Baltikum" kasutama. 2. Eesti uusaja ajaloo allikad Adramaarevisjonid, hingerevisjonid, personaalraamatud, kirikuraamatud. Kristjan Kelchi kroonika (Põhjasõda!). Riigi dokumendid. 19. sajandist ajakirjandus. 19. saj keskel ka statistika. 3. 1710. aasta võimuvahetus. Vene ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid. Põhjasõja tulemused 18. sajandi kõige suurem rahvastikukatastroof oli katk 1710-1712. 1710. aasta eelsesse perioodi jääb ka üks lokaalne katasroof ­ 1708. a tehakse tühjaks Tartu ja Narva, sealsed

    Ajalugu
    Eesti-ajaloo suur üldkonspekt
    72
    docx

    Eesti-ajaloo suur üldkonspekt

    EESTI AJALOO SUUR ÜLDKONSPEKT EESTIMAA AJALOO ALGUS. MUINASAJA ALLIKAD o JÄÄAEG- eesti alale jõuds jää Skandinaavia mäestikest. Jääväi ulatus kuni Kesk-Saksamaani ja Kiievist kaugemalegi. o Eesti vabanes lõplikult jääst alles 13-11 00a, eKr. o Jääaeg kujutab enast nelja-viite külmaperioodi e jäätumist. o Vahepeal kui jää taandus võis siin olla ka inimesi, umbes viimasel jäävaaheajal 120-130 000a tagasi. Kahjuks pole sellest jäänud mingeid märke, jää uhus minema.  o Jää viimasel taandumisel oli Eesti mandri ala präegusest tunduvalt väikem. Suurt osa Lääne-Eestist ja saartest

    Ajalugu
    Nimetu
    10
    doc

    Nimetu

    AJALOO OLÜMPIAAD ROOTSI AEG Rootsi kuningaks oli 1611.aastast Gustav II Adolf. Halduskorraldus: Esialgu ei moodustanud Eesti ala veel ühtset tervikut. Põhja- Eesti kuulus Rootsi kuningriigile Liivisõjast ja seda ala kutsuti Eestimaa kubermanguks. Selle alla kuulusid 4 maakonda- Läänemaa, Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist sai Liivimaa kubermang, kubermangu keskusega Riias. Eesti aladelt kuulusid sinna Pärnu ja Tartu maakond. 1629.aastal sõlmiti Altmargi rahu, millega andis Poola kõik Väina jõest põhjapool asuvad alad Rootsile. Saaremaa liideti Rootsi riigiga 1645. aastal Brömsebro rahuga, mis sõlmiti Taani riigiga. Saaremaa kuulus edasi formaalselt Liivimaa kubermangu, aga säilitas teatud laadi eriseisuse. (Seal oli oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus, erinev maksusüsteem) Ruhnu oli viimane Eesti ala, mis liideti Rootsi riigiga 1660

    Kategoriseerimata


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun