Nimetu (0)

AJALOO OLÜMPIAAD
ROOTSI AEG
Rootsi kuningaks oli 1611 .aastast Gustav II Adolf.
Halduskorraldus : Esialgu ei moodustanud Eesti ala veel ühtset tervikut .
Põhja- Eesti kuulus Rootsi kuningriigile Liivisõjast ja seda ala kutsuti Eestimaa kubermanguks . Selle alla kuulusid 4 maakonda - Läänemaa, Harjumaa , Virumaa ja Järvamaa. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist sai Liivimaa kubermang, kubermangu keskusega Riias. Eesti aladelt kuulusid sinna Pärnu ja Tartu maakond.
1629.aastal sõlmiti Altmargi rahu, millega andis Poola kõik Väina jõest põhjapool asuvad alad Rootsile.
Saaremaa liideti Rootsi riigiga 1645. aastal Brömsebro rahuga, mis sõlmiti Taani riigiga.
Saaremaa kuulus edasi formaalselt Liivimaa kubermangu, aga säilitas teatud laadi eriseisuse.
(Seal oli oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus, erinev maksusüsteem)
Ruhnu oli viimane Eesti ala, mis liideti Rootsi riigiga 1660. aastal Oliva rahuga. Varem kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonnale.
Rootsi võim ei ulatunud üksnes Setumaale, mis jäi Venemaa koosseisu.
Liivimaa ja Eestimaa kubermangu kõrgeimaks valitsemisametnikuks oli kuninga poolt määratud ja talle alluv kindralkuberner . Eesti kindralkuberner elas Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner Riias Väina jõe kaldal olevas lossis. Nende alluvuses oli haldusalal olev sõjavägi, riigiametnike kontrollimine ja ametisse nimetamine, raha laekumine ja kulutamine kubermangus. Hoolt oli vaja kanda ka postiteenistuse, teede- ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
Rüütelkonnad: Veel omasid võimu ka rüütelkonnad ja linnavalitsused.
Rüütelkond moodustati nii Eestimaa kubermangus, Liivimaa kubermangus kui ka Saaremaal. Rüütelkonnad koondasid maavaldajatest aadlikke, kes kaitsesid omi õigusi Rootsi riigivõimu eest ja lahendasid kohalikke küsimusi, mis ei kuulunud kindralkuberneri huvisfääri. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12 maanõunikku (Saaremaal 6), kes valiti maapäevadel lugupeetavate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse.(Enamasti endiste rüütelkonna pealike ja maamarssalite hulgast) Nemad tegelesid kõige olulisemate küsimuste arutamisega. Igapäevased probleemid olid rüütelkonna pealiku kanda.(Liivimaal maamarssali)
Kohtuvõim: Rootsi ajal loodud kohtukorraldus püsis kuni 19.sajandi lõpuni.
Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaa kubermangus ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine, uurida talupoegade poolt sooritatud kuritegusid ja karistada süüdlasi.
Maakonna tasandil oli Eesti- ja Saaremaal meeskohtud. Liivimaal maakohtud . Seal arutati talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuriteod ning aadlike kohtuasju arutati juba kubermangu tasandil Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ning Liivimaal Õuekohtus Tartus. Nendest kohtutest oli võimalik edasi kaevata Rootsi kuningani, kelle sõna jäi viimaseks .
Rootsi riigivõim ja balti aadel :
Eestimaa aadel ja Tallinna linn olid Rootsi riigi alla tulnud vabast tahtest, ja seepärast säilitati siinsele aadlile ja linnadele eesõigused. Liivimaasse aga suhtuti kui vallutatud provintsi.
1629.aastal sai Riias kindralkuberneriks Johan Skytte , kes sai Rootsi kuningalt ülesandeks Liivimaa kiire rootsistamise. See nägi ette Rootsi võimu- ja kohtukorralduse sisseseadmist. Siis aga suri Gustav II Adolf (1632.a) ning Rootsis võimule tulnud aristokraatia saavutas üksmeele Liivimaa aadliga. 1934.a kutsuti Skytte Riiast tagasi. Rootsi kõrgaadel, kes omas nii Eesti- kui ka Liivimaal palju maid oli ühes sakslastega huvitatud balti privileegide säilimisest ja suurendamisest. Niimoodi saidki 17. sajani keskpaigaks Liivimaa aadel ja linnad omale samasugused õigused nagu eestimaalasedki. Aadli omavalitsust hakati kutsuma Landestaatiks, maariigiks, mis iseloomustas rüütelkonna kätte võidetud vabadusi ning õigusi.
Rahvastik :
Peale Poola-Rootsi sõda oli Eestimaa elanike arv katastroofiliselt vähenenud. Suur osa põllumaast oli harimata või võsastunud, osa linnu, mõisaid, linnuseid ja aleveid oli ahervaremetes. 1620- datel hinnati talurahva arvuks vähem kui 100 000. Kõige enam kannatasid sõjas tihedalt asustatud jõukad piirkonnad nagu Järvamaa, Viljandimaa , Lääne-Tartumaa, Tallinna ümbrus. Väiksemad kaotused olid tabanud Saaremaad, Hiiumaad ja Vene piiriäärseid alasid.
1630.datel hakati maad jälle kasutusele võtma. Selleks, et rohkem tööjõudu saada, võeti küladesse uut rahvast. Ümberasujatele tagati 3-aastane maksuvabadus. Nii liikusid talupojad väheviljakatest piirkondadest laastatud viljakatele aladele . Saaremaa elanikkond moodustas 1630-ndate lõpul veerandi kõigist eestlastest. (iga neljas eestlane oli saarlane)Neist suur osa asus Läänemaale.
17. sajandil teisel veerandil saabus Eestisse hulk teiste rahvaste esindajaid. Mõnes kohas moodustasid nad ka enamuse elanikest. Võõrastest asus siia kõige enam vene talupoegi. Venemaalt tulid ka käsitöölised, kaupmehed ja kalurid. Kõige enam elas neid Ida-Eestis. 17. sajandi lõpul asusid Peipsi järve põhja- ja läänerannikule nn vanausulised venelased .
Suur osa uusasustamisel oli veel ka soomlastel. Arvukalt asus neid elama Viru- ja Harjumaale, aga ka Põltsamaale ja Tartu ümbrusse. Osalt lahkuti Soomest riigivõimude sunnil, aga ka sõjaväekohustuse eest. Algul ei lubatud pärisorjastada rootsi ja soome talupoegi ega panna neid kandma mõisakohustusi, aga hiljem pandi kohustuseks ka neile.
Kolmanda uustulnukate grupi moodustasid lätlased, kes asusid elama Valga ümbrusse.
Kokku elas Eestis u 10 võõrrahvust. Nt poolakad, sakslased , leedulased , rootslased , ungarlased , hollandlased, šotlased. Elama asuti laialipillutatud eestlaste hulka, võttes seeläbi peagi omaks ka keele, kombed ja töövõtted. Vaid vene piiri ääres jäid püsima üksikud vene külad.
Peale sõda aga rahvaarv hakkas uuesti kiiresti tõusma. Ellujäänud rahvas oli noor ning elujõuline. Vaba maad oli küllalt, ja seega polnud ka uute perede loomiseks takistusi.
Mõningane tagasilöök oli seoses Vene-Rootsi sõjasündmustest 1656- 1658 ning 1657. aastal puhkenud katkuga.
Rootsi-Vene sõda . Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa olid lepingu järgi Rootsi Kuningriigi sõjasaak, kuid see ei meeldinud Venemaale, Poolale ja Taanile. Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. aastal sõjakäiku, mille käigus hõivas Kuramaa, Leedu, Ida- Preisimaa ja suure tüki Poolast. Läänemeri oli muutumas Rootsi sisemereks. 1655. aastal alustas Venemaa ettevalmistusi Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa ründamiseks. 1656. aastal alustaski tsaar sõda, lootuses haarata seni vallutamata jäänud alad. Sõda ei osutunud aga Venemaale edukaks, sest Riia linna ei õnnestunud vallutada ja suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta sügisel. 1658. aastal sõlmiti Vallisaare külas vaherahu . Kui aga rootslased vabanesid vaenlastest lõuna pool, ei jäänud Venemaal muud üle kui sõlmida 1661. aastal Laiuse kihelkonnas Kärdes lõplik rahu. Venelased olid sunnitud loobuma oma vallutatud aladest Eesti- ja Liivimaal. Rootsi saavutas oma ajaloo suurima võimsuse. 1659.aastaks arvatakse Eest rahva arvuks olevat veidi üle 350 000 inimese.
Reduktsioon :
1660. aastal sai troonile Karl XI. Iseseisvat valitsemist alustas ta 1672. aastast, kui ta tõi kaasa muudatuse balti aadli ja kuninga suhetesse. Ta oli pärinud tühja riigikassa ning seetõttu tuli tal alustada erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist-reduktsioon. Seda oli tehtud ka varem, aga siis polnud see puudutanud Balti provintse. 1680. aastal riigipäeva otsusega laiendati reduktsioon ka Eesti- ja Liivimaale.
Selline otsus ei meeldinud Balti aadlikele, kes nägid selle otsuse jõustumise korral oma majanduslike huvide kahjustamist ning õiguste rikkumist. Paljud aadlikud leidsid , et Balti provintside aadleisse puutuvad seadusi võib välja anda vaid kohalikud maapäevad. 1682. aastal andis riigipäev volitused reduktsiooni teostamiseks
Reduktsiooni alla kuuluvaks loeti vaid Rootsi valitsusajal aadlikele annetatud mõisad. Enim oli selliseid mõisaid Liivimaal. Vastuseis muutus aina suuremaks , aga selle kiuste Rootsi kuningas otsustas reduktsiooni laiendada veel nendele maadele, mis oli erakätesse läinud juba enne Rootsi aega. Tagasivõetud mõisad anti rendile nende endistele valdajatele, kes pidid osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järel kasvasid märgatavalt ka riigi tulud. Sellega seoses paranesid ka haridus- ja kirikuolud.
Ka eraomandusse jäetud mõisad viidi tagasi lääniõigusele, mis tähendas seda, et neid ei tohtinud enam vabalt võõrandada. (osta, müüa, vahetada), vaid selleks läks vaja kuninga luba. Seega kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduste üle.
Ümberkorraldused Liivimaal:
Reduktsioon tekitas suurt pahameelt mõisnike hulgas. Mitmed Liivimaa aadlikud ignoreerisid kuninga otsust. Liivimaa aadliopositsiooni eesotsa sai Johann Reinhold Patkul . 1694.aastal anti Patkul oma kaaslastega Stockholmi erakorralise kohtu alla, kus neid süüdistati kuninga solvamises, kuritegelikes kirjutistes ja mässulises tegevuses. Patkul mõisteti surma kuid ometi õnnestus tal põgeneda.
Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks 1694.aastal saadeti laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja rüütelkonna maapäevad läksid kindralkuberneri kontrolli alla. Maanõunikest kaasistujad kaotati ka Õuekohtust. Aadlike omavalitsus oli seega Liivimaalt kaotatud . 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus . Sellega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir läks pisut põhja poolt, jättes näiteks Valga koos ümbrusega Läti piiridesse .
Talurahva olukord:
Reduktsioon muutis talurahva olukorda. Erinevalt rootsi talupoegadest, kes olid vabad ja esindatud Riigipäevas, säilis siin ikka veel pärisorjus. Mõisapõldude suurenemisega suurenes ka teokoormised , mis tegelikult sõltusid mõisniku suvast.
Reduktsiooniga läksid paljud mõisad riigi kätte. Sellepärast vähenes ka mõisnike mõjuvõim talupoegade üle. Mõisate ülevõtmiseajal koguti talupojad kokku ja teatati neile, et nad on nüüdsest alates vaid kuninga alamad . Reduktsiooniga kaasnes ka maade hindamine ja kaardistamine, mille järel määrati talupoegade mõiskoormised vastavalt talude tegeliku majandusliku kandevõimega. Redutseeritud mõisates võeti kasutusele vakuraamatud, kuhu märgiti talupoegade kohustused mõisa ees( koormiste täpne arv). See välistas mõisavalitsejate kuritarvitust. Vähenes ka talupoja sõltumine mõisnikust. Aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politsei ülesandeid täitma riigi poolt määratud ametnikud- kreisifoogid.
Talupojad said vajadusel kaevata mõisarentniku või –valitseja peale. Kui need rikkusid seadusi. Kaevata sai ka kuningale endale.
Mõisnikud:
Baltikumi mõisnikud olid Rootsi ajal valdavalt saksakeelsed. Rootsi suuraadlikud, kes Eestimaal või Liivimaal mõisaid omasid, elasid enamasti oma kodumaal, rentides siinseid mõisaid sakslastele. On teada ka üksikuid vene, šoti ja prantsuse päritoluga mõisnikke, kuid ka nemad saksastusid peagi. Siinne aadelkond oli ülev ja kõrk. Reduktsiooniga tekkinud aadlite vastuseisu Rootsi võimule kasutas hästi ära ka Peeter I, kes lubas mõisnike endised õigused taastada ja teenis sellega seoses kiiresti ka baltisakslaste toetuse.
Põllumajandus:
Mõisnikud panid rõhku teraviljakasvatamisele, sest see andis suurimat sissetulekut. Eesti oli kõige põhjapoolseim riik, mis suutis vilja välja vedada. Kõige enam kasvatati rukist . Põlluharimine käis kolmeväljasüsteemis nii mõisates kui taludes . Põllud jagati talude vahel pikkadesse kitsastesse ribadesse. Tööloomaks oli enamasti härjad. Viljatoodangut ei olnud võimalik suurendada kivide rohkuse tõttu põllul. Kive koristati talumaadelt ja mõisamaadelt. Kivid laoti algul lihtsalt ühte hunnikusse, hiljem ehitati neist kiviaedu. Viljasaak olenes väetamisest. Mõisates oli loomi vähem ja seepärast oli seal saagikus isegi väiksem kui talumaadel. Vastukaaluks aga laiendati külvipinda.
Talupoegade tähtsaim töö e teotöö jagunes kaheks- rakmetegu ja jalategu . Rakmetegu oli kõige koormavam töö talumajapidamisele. Nõudmiseks oli see, et keskmisest talust saadetaks 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga. Kui mõisas oli kiireloomulisi töid, siis sunniti talupojad abiteole. Kõige raskem talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Mis tähendas viljavedu talupoegadele Tallinnasse, Pärnusse või Riiga.
Talupojad pidid loonuseandamina mõisnikule viima veel osa talu käsitöö- ja põllumajanduslikust toodangust.
Metsa üle oli samuti rohkem õigust kui talupojal. Neil keelati põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Samas pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud ajujahtidel.
Eesti veed oli kalarohked. Suur saak saadi Peipsi järvest. Seda kasutasid agaralt rannikualad asustanud vene talurahvas , kellele see sai peamiseks elatusallikaks.
Vähenes mesinduse osatähtsus. (võrreldes keskajaga)
Linnad ja kaubandus:
17.sajandi suure muutusena tuli asjaolu, et aktiivse majandustegevuse võimalus oli vaid sadamalinnadel. Niisiis oli 17. sajand õitsengu ajaks Narva linnale , ja oma au suutis säilitada ka Tallinn. Ebasoodsaks muutus aga Tartu seisund. Väljaveona omas tähtsust veel Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare. Keskajal olid linnad üsna iseseisvad kujundamaks oma majanduse korraldamisel. Nüüd aga tegi riik oma huvides üha enam ettekirjutisi. Oma linnaõiguslikult iseseisvuse säilitas vaid Tallinn. Narva sõltus aga enamasti Rootsi võimudest. Sinna kaaluti ka võimalust viia üks Rootsi riigi pealinnadest. Enamik linnu läänistati mõnele võimsale aadliperekonnale ja muutusid seetõttu sellest igati sõltuvaks.
Läänemerel liikusid Rootsi laevade kõrval ka Inglise ja Hollandi laevad. Ka asusid mitmed kaupmehed nii Inglismaalt, Hollandist kui ka Venemaalt elama Narva.
Baltimaid on nimetatu Rootsi riigi viljaaidaks, sest siinsetest sadamatest väljaveetud teravili oli number üks välismaale veetavatest kaupadest. Teiseks tähtsamaks kaubaks oli lina. Eesti kasvatati seda vähe ja seda toodi Venemaalt. Vene päritolu oli ka väljaveetav kanep. Peamiseks väljaveosadamaks neile oli Narva. Kohalikest saadustest eksporditi ka tõrva, mastipuid, planke, laudu ja muudki laevaehituseks vajalikku.
Sisseveost oli tähtsaim sool. Seda veeti edasi nii Venemaale kui Soome. Seda saadi vilja vastu vahetades. Jätkus ka alkoholi, vürtside ja luksuskaupade sissevedu. Uuteks sisseveo kaupadeks oli tubakas , kirjutuspaber ja mitmed puuviljad .
Laiem ostjaskond oli talurahvakaupmehed , kes müüsid talurahvale lihtsamaid tarbekaupu või vahetasid neid saades põllumajandussaadusi.
Kõigis linnades v.a. Narva, domineeris saksa kaupmeeskond. Eestlase tõusmine kaupmeheks oli erakordne juhus . Üheks selliseks näiteks oli Tartus Pulli Hans, kes arvati linnakodanikuks ja Suurgildi liikmeks.
Käsitööndus:
Linnaelanike oluliseks tegevuseks kaubanduse kõrval oli käsitöö. Korraldatud olid täpselt õpipoiste, sellide ja meistrite suhted. Tsunftikordki muutus rangemaks. Tekkisid ka mitmed uued tsunftid. Uue tsunfti moodustamisel sai oluliseks kolme vastava eriala meistri olemasolu.
Käsitööndusliku tootmise teiseks vormiks oli manufaktuur . Tollel ajal suurettevõtted. Tootmine käis käsitöö läbi. Vanimateks olid telliselöövid ja lubjaahjud. Uut tüüpi ettevõtteks oli Hüti klaasimanufaktuur Hiiumaal. See kuulu De La Gardiedele. Seal valmistati aknaklaasi , pudeleid, klaaskausse jms.
Manufaktuuritootmise keskuseks sai Narva. Seal töödeldi näiteks venemaalt sissetoodud lina ja kanepit, et need omakorda edasi toimetada Lääne-Euroopasse.
1695 -1697.aasta näljahädada See oli olnud kõigi aegade kõige laastavam näljahäda. Seda tuntakse kui nn.Suur nälg. Juba 1694.aasta oli väga ebasoodne viljakasvuks. Suvel sadas väga palju vihma ja sügis saabus vara koos külmaga. See ei soosinud heina tegu ega vilja kasvu. 1696. aastalgi oli jälle erakordselt külmad kevadkuud ja suvelgi sadas taaskord vihma. Terve aasta jooksul surid paljud talupojad nälga. Rahvas liikus ka linna, aga sealgi valitses toidu puudus. Kohalikud võimud ja linnad toetasid nälgivaid inimesi võimalikult vähe. Suur näljahäda lõppes umbes 1698. aastal. Eriti karmilt oli nälg tabanud Kesk-Eesti muidu viljarohkeid ja rahva rikkaid piirkondi. Nälga suri umbes 70 000- 75 000. Enamik surnuist maeti kus juhtus, sageli ühishaudadesse.
Vaimuelu Rootsi ajal
Luteri kirik Eestis:
Luteri kirikut sai organisatoorselt üles ehitada alates Rootsi võimu kehtestamisest. Peale Liivi sõda olid mitmed kirikud varemetes, rüüstatud ja enamik kogudusi oli jäänud õpetajata. Talupoegade hulgas tuli tagasi muinasusu kombed. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest. Soovida oli ka pastorite haridus ja kõlbus.
17. sajandi alguses olnud sõda trööstis ristiusu levikut veelgi, aga juba Rootsi võimu kehtestamisega seati sisse organisatoorne kord. Tegusamaks piiskopiks Eestimaal oli Joachim Jhering. Tema seadis Luteri kiriku kindlale alusele.
Liivimaal segas luteri kirikut Poola ülemvõim. Rootsi aja saabudes, aga seati Liivimaal samuti sisse luterlik kirikuvalitsus- konsistoorium . Vaimulikkonna eesotsas oli kindralsuperintendent, kelle mõjuvõim oli võrdne piiskopiga. Hiljem toodi Liivimaa kirikuvalitsus üle Tartusse ning kindralsuperintendendi kohti täitsid enamasti ülikooli professorid. Nimekaim Liivimaa kindralsuperintendendiks sai Johann Fischer. Ta tegeles koolihariduse edendamise, rahvakirjanduse väljaandmise ja Liivimaa kiriku organisatoorne kindlustamine. Luteri kiriku rolli suurenemine pidi aitama kaasa ka Eestimaa ja Liivimaa rootsistamisele. Sellega seoses oli ka igasuguste teistesse usuvooludesse ja sektidesse eitav suhtumine. Püüti vastu seista ka siia levinud usuvooludele. Näiteks pietismile, mis levis siia Saksamaalt.
Rootsi ajal muutus luteri usk valitsevaks usuks Eestis. Kiriku taastamisele aitas kaasa ka kannatanud kirikuhoonete taastamine ja uute rajamine. Paranes ka pastorite haridustase. Rootsi aja lõpuks oli enamus kirikuõpetajatest ülikooli haridusega ja olid võimelised pidama jutlusi eesti keeles. Kõik see tõi kiriku lähemale ka talupojale. Koguduse majandusasjadega tegeles maarahva hulgast valitud vöörmündrid, kes valiti maarahva seast.
Võitlus väärusuga:
17. sajandil oli luteri usk veel üsna tundmatu eestlastele. Ka juba keskajal segunes eestlaste muinasusundid katoliiklike tavadega. Kuna taolist rahva uskumisi peeti ebausuks hävitati mitmed ohverdamispaiku. Väärusuga seostati ka 1642. aastal talurahva rahutusi, mis leidsid aset Urvaste kihelkonnas Osulas. Seda sündmust on nimetatud ka Pühajärve mässuks. Võhandu jõela lasi kohalik mõisnik ehitada vesiveski . Kui aga maad tabas viljaikaldus , arvasid talupojad, et see tuleb jõe rüvetamisest tingitud kättemaksust ja seepärast hävitasid tammi ning veski. Kohale saadetud sõjavägi rahustas küll ärritunud talupojad, aga kohalik pastor tõdes, et talurahvas on väga jumalakauge ega tunne tema õpetust.
Rootsi võimu toetusel ilmutas kirik erilist agarust nõidade jälitamises. Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Ohvriks langesid paljud aktiivsed ja andekad inimesed rahva seast.(nt rahvaarstid)
Inimesi kahtlustati nõidumises salakaebuse alusel. 1626. aastal andis kindralsuperintendent Samson välja üksikasjalise juhendi selle kohta kuidas käituda nõiaga, ja ta ära tunda. Kaebealuste suhtes rakendati esmalt „veeproovi“. See tähendas seda, et tal seoti käed ja jalad kokku ning lasti nööri otsas vette. Arvati, et süütu vajub põhja, nõid jää pinnale. Juhul kui veeproov tõendas, et tegu on nõiaga sunniti piinamisega neid üle tunnistama ka absurdseid süüdistusi. Levinuim karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Rootsi aja lõpul kasutati ka mõõgaga surmamist. Hiljem oli surmanuhtlus nõiaprotsessidel vaid erandjuhtudel ning enamasti karistati inimesi pannes neid kiriku juures häbiposti e lülli. Viimane surmaga lõppenud nõiaprotsess toimus 1699. aastal.
Rahvahariduse edendamine:
Et tugevdada luteri usu mõju, peeti vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Algul oli lootus köstritel, kellelt oodati, et nad õpetaksid maalapsed lugema. Lugemisoskus levis aga ikkagi väga aeglaselt, sest köstreid oli vähe ja nende haridus puudulik.
Peamiseks ülesandeka oli koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis endale Bengt Gottfried Forselius . Ta oli sündinud Soomest pärit rootsi pastori peres. Pere oli väga talurahvasõbralik. Forselius kõneles eesti ja saksa keelt. Õppis Tallinna gümnaasiumis ja Saksamaa ülikoolis. Ta alustas talupoiste tasuta õpetamist.
1684 .aastal asutati Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrita ja köstrite ettevalmistamiseks. Selle kooli ainsaks õpetajaks oligi Forselius. Õpiajaks oli kaks aastat. Enamik õpilastest olid Tartu lähistelt. Pearõhk oli ladusal lugemisel ja usuõpetusele. Lisaks sellele õpetati ka kirikulaule, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. 1686. aastast alates sai kasutada ka tema enda kirjutatud aabitsat.
Mõisnikud, kellele ei meeldinud talupoegade harimine levitasid jutte kooli kahjulikkusest. Räägiti, et õpetajad nõuavad suurt tasu ja peale kooli lõppu lähevad kasvandikud Rootsi kroonut teenima .
Vastuseisu murdmiseks võtti Forselius kaasa Stockholmi 2 parimat õpilast. Ingatsi Jaak ning Pankri Hansu Jüri. Kasvandikud tõestasid oma võimeid Rootsi kuninga ees.
1688. aastal määrati ta Eesti- ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks. Seega sai ta loa ehitada koole kõikjale, kus tarvis. Tagasiteel hukkus ta Läänemere sügistormis. Koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.
Forseliuse tegevuseajast on teada 41 talurahvakooli olemasolu. Enamus Lõuna-Eestis. 1687.aasta Liivimaa maapäeval otsustati, et igasse kihelkonda peab ehitama kooli ja maksma koolmeistritele. Kes seal töötavad. Koolide ehitamine edenes visalt ja õppetöö toimus kusagil rehetoas.
Koolide kõrval oli oluline osa ka koduõpetus. Edaspidi sooviti koolidesse neid lapsi, kes ei saanud kodus õppida lugema. Rootsi aja lõpus oli eestlaste lugemisoskus väga kõrge.
Eestikeelne kirjasõna:
Rahvahariduse kõrval oli tähtis ka piibli tõlkimine rahvuskeelde. Seda pidi tegema keegi, kes mõistis hästi eesti keelt, sest piibli tekst oli kujunditerohke ja selle tõlkimisel tuli mõelda ka uusi sõnu. Kõik see nõudis ka kirjakeele normeerimist. Raskuseks oli eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeeleks. 1637. aastal koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Kuigi see oli siiski üsna kaugel rahvakeelest, kasutati seda veel aastakümneid. Kirjaviisi üle vaieldi nn piiblikonverentsidel, kuid üksmeelele ei jõutud. Selle vaidluse alusel avaldas Johan Hornung 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes kirja põhjaeesti õigekirja reeglid, mida teame kui vana kirjaviisi.
Suutmatus kirjaviisis kokkuleppele jõuda, on põhjuseks miks piibel Rootsi ajal ei ilmunud täies mahus eesti keelsena. 1686. aastal jõuti välja anda lõunaeestikeelne Uus Testament , mille autoriteks olid Andreas Virginius ja poeg Adrian. See oli esimene läbilõhki eesti keelne raamat.
Rootsi aja trükised olid enamjaolt vaimuliku sisuga. Kokku ilmus 1631-1710 aastate vahel umbes 45 eestikeelset raamatut.
Rootsi aja lõpus on ka Eesti ajakirjanduse algus.1675. aastast ilmus Tallinnas saksakeelne nädalaleht.
Gümnaasiumid ja Tartu Ülikool:
17. sajandil levisid Euroopas mitmed humanistlikud ideed. Selles rõhutati teaduse ja hariduse tähtsust. Ka Rootsi Kuningriigis rajati gümnaasiume ja soositi Uppsala ülikooli arengut. Samasugune haridussüsteem tuli ka provintsidesse.
Liivimaa hardusolude korraldamises oli tähtsal kohal kindralkuberner Johann Skytte. Tema ettevõttel loodi 1630. aastal Tartus nn Akadeemiline gümnaasium, mis oli õppetöölt ligilähedane kõrgkoolile. 1631. aastal avati gümnaasium ka Tallinnas. (Gustav Adolfi Gümnaasium) Juba 1631. aastal esitas Skytte kuningale ettepaneku muuta gümnaasium ülikooliks. Järgmisel aastal 15. oktoobril1632. aastal avatigi Tartu Ülikool. Ülikoolis said õppida lisaks aadlikele ja linnakodanikele ka talupojad, ehkki tegelikkuses ei olnud neil siiski võimalust seal õppida. Ülikoolis oli 4 teaduskonda . (-filosoofiateaduskond, arsti, usu ja õigus.) Keskmine õppeaeg oli 9 aastat. Õppekeelena oli kasutusel ladina keel. Ülikoolis õppisid umbes 14-17 aastased. Õppetöö vormiks olid dispuudid, esinemis- ja vaidlusoskuse arenguks ja loengud . Tartu ülikoolis õppis nii rootslasi, sakslasi, soomlasi kui ka muudest rahvustest õpilasi.
Ülikool tegutses kuni linna vallutamiseni. 1656. aastal Vene-Rootsi sõjas proovis osa professoreid ja õpilasi edasi õppida Tallinna gümnaasiumi ruumides.
1690.aastal avati Ülikool taas Tartus. Linna seis polnud kiita ja ülikool koliti 1699. aastal Pärnusse. Seal tegutsenud ülikooli hinnati kõrgelt. Pärnu kapituleerumisega 1710. aastal lõpetas tegutsemise ka ülikool.
Kujutav kunst ja arhitektuur :
17. sajandi algul oli valitsevaks stiiliks renessanss , aga juba sajandi keskel vahetus see barokkiga. Puunikerdustega on kuulsust kogunud Tallinnas tegutsenud Christian Ackermann, kes on teinud nii kirikualtareid kui muid töid ühiskondlikesse hoonetesse.
Populaarseks sai ka hauamonument -rõngasrist, mida tegid linnameistrid Varasemast rohkem tegeldi portree maalidega.
Kuna oli tõestatud, et linnamüür ja tornid ei taga suurtükkide eest kaitset, hakati ehitama uut tüüpi kaitseehitisi nagu bastione. Need oli 5 nurgelised. Astangulised kindlused . Sees oli ruumi laskemoonale ja kaitsemeeskonnale. Selliseid ehitisi ehitati nii Tallinnasse kui ka Narva.
Talupojakultuur :
Talupojakultuur oli oma traditsioonidest kinnipidav ja muutused seal leidsid aset aeglaselt. Peatoiduks oli endiselt rukkileib ja leiva kõrvale söödi ka kala (nt soolasilk). Igapäevane leib valmis aganatega segatud teradest, mis jahvatati käsikivil või veskis. Söödi ka herneid, putru, ube.
Kõige rikkam söögilaul oli kaetud pulmade ajal, aga ka jõulude ajal. Joodi pulmas mõdu, kalja , aga ka omatehtud õlu või viina . Viina ja õlle turustamiseks alustati kõrtside rajamist. See sai talupoegade hulgas väga populaarseks. Seal levitati külauudiseid, tehti kaupa või mängiti pilli. Suitsetati vähe, sest tubakas alles levis siia.
Valitsev elamutüüp oli rehielamu . Rehituba oli piiratud igast küljest kõrvalruumidega ja oli seetõttu pime. Valgust andsid ahi.
Talurahva riietuse kujunemisel oli oma roll uutel moesuundadel, mis jõudsid siia Rootsist. Nt pikitriibuline seelik , naiste pottmüts, meest murumüts, meest põlvpüksid saartel jne. Talurahvakultuuri juurde kuulus ka torupill.
Põhjasõda 1700-1721
Läänemeremaad sõja eel:
Rootsi kuningriik oli saavutanud 17. sajandil oma kõige suurema võimsuse. Selle vastu olid Venemaa, Taani, Poola. Kõik nad soovisid omale saada osa Rootsi valdustest. Selleks avanes võimalus sajandi lõpul, kui paranesid Venemaa ja Poola suhted. Rootsi liitlased Inglismaa, Saksa- Rooma keisririik ja Prantsusmaa olid seotud omavaheliste probleemidega. Ka Rootsi enda olukord polnud kiita. 1695-1697 aastate näljahäda tappis palju inimesi. Ja 1697. aastal suri kuningas Karl XI ja troonile sai 15-aastane Karl XII. Ka tegutsesid Rootsi riigi sees mitmed aadlikud riigivõimu vastu.
1699. aastal sõlmisid Poola kuningas August II Tugev, Venemaa tsaar Peeter I ja Taani kuningas Frederik IV liidu Rootsi vastu. Eesti- ja Liivimaa pidid kokkuleppe järgi minema võidu korral Poola koosseisu.
Raskustest hoolimata säilitas Rootsi riik oma sõjalise võimsuse. Kaevandused ja manufaktuurid aitasid kaasa relvade tootmisele. Vabade talupoegade arvukus luba pidada võitlusvõimelist ja patriootiliselt meelestatud sõjaväge, mis oli eeliseks Euroopa palgasõjavägede ees.
Sõja algus:
Põhjasõda algas 12. veebruaril 1700, kui Kuramaale tulnud August II väed ründasid Riia linna. Liivimaa kindralkuberner oli teadlik ohust ja võttis kasutusele ettevaatusabinõud.
1700. aastal vallutasid Taani väed osa rootslaste valdusi Saksamaal. Rootsi vägede marss Kopenhaageni alla sundis aga Taanlasi sõlmima rahulepet. Sügisel koondusid vene väed Narva alla. Oktoobris alustati Narva pommitamist. Boriss Šerementjev tungis samal ajal koos ratsaväelastega Virumaale. Maad laastati armutult.
Karl XII maabus oktoobri algul koos peavägedega Pärnus, otsustades lüüa venelasi . Pärnust liikus Rootsi vägi Tallinna kaudu Rakverre, kus ta alistas Šerementjevi ratsaväe. Rootsi sõjateadetes kirjutas eestlasest Stephan Raabest(Ronga Tehvan), kes juhatas ratsanikud venelaste seljataha, mis tagas kiire edu. Narva alla jõudes oli rootsi mehi vähemuses võrreldes Vene armeega. Rootsi vägi liikus otse Vene kindlustusliinide ette. 19. novembril andis Karl XII käsu rünnakuks. Parasjagu tõusis veel lumetorm , mis oli otse vastu venelastele ja rootslastele selja tagant. Vene väed põgenesid lahinguväljalt. Suur osa Vene vägede lahinguvarustusest langes Rootslaste sõjasaagiks. Rootsi väed koos kuningaga talvitusid Laiusel. 1701. aastal lahkusid Rootsi väed Eestist. Sõjategevus kandus nüüd Leedu ja Poola alale . Liivimaad kaitses väikearvuline garnison ja väliväed eesotsas Wolmar Anton von Schlippenbach.
Venelased saavutavad edu:
Narva kaotusest toibunud koondasid venelased oma väed uuest Pihkvasse. Neid asus juhtima Boriss Šerementiev. Detsembri lõpul ületasid venelased taaskord piiri. See tuli rootslastele üllatuslikult. Erastvere mõisa juures saavutasid Vene väed esimese olulisema võidu Põhjasõjas. Sealt edasi algas Rootsi väliväe kaotuste rida Liivimaal. 1702. aastal said rootslased lüüd Hummuli mõisa juures. 1703. aastal rüüstasid Vene väed Ida-Eestit, jõudes lõpuks Viljandimaani. Ometi olid Eesti linnad veel rootslaste valduses samuti ka kontroll Peipsi järve üle.
1704.aastal sõitis lahingukorda seatud Rootsi laevastik Tartust Peipsi poole. Ettevaatamatuse tõttu sattuti Kastre juures venelaste seatud lõksu. Kitsas jões ei õnnestunud suurtel laevadel ka manööverdada ja seetõttu, et lipulaeva mitte venelastele loovutada, laskis meeskond end sellega ühes õhku. Peipsi järve oma kontrolli alla saanud, saadi nüüd raskemaid piiramissuurtükke Tartu ja Narva alla vedada mööda veeteid.
1704. a alustati taas tartu ja Narva piiramist, mis sel korral oli ka edukas.
Eesti talurahvas sõja-aastatel:
Talurahvale tõi sõda palju kannatusi. Sõjaaastatel ei edenenud ka põlluharimine. Paljud perekonnad püüdsid sõjaalgus aastatel asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse.Inimesed varjusid ka metsadesse ja soodesse. Sõda tõi kaasa koormiste kasvu, sest sõjapidamiskulud oli vaja katta sellel maal, kus toimus sõda. Talumehi nõuti appi kindlustustöödele, kurnavateks oli veel sõjaväelaste majutamis- ja küüdikohustused. 1700. aastal puhkesid mõnel pool rahutused, kus protesteeriti koormiste vastu. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke. Mõned läksid sinna vabatahtlikult, et pääsed koormistest, teised jällegi sunniviisiliselt. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksused, kelle kaitserelvastus polnud eriti märkimisväärne. Põhjasõjaajal oli Rootsi vägedes umbes 15 000 eestlast.
Sõda jätkub:
Tartu ja Narva vallutamise järel soikus mõneks ajaks aktiivsem sõda. Uuesti algas võitlus 1708. aastal. Olulisim lahing oli Vinni mõisa väljadel, mis lõppes rootslaste kaotusega. 1708. aastal küüditati Tartu ja Narva linnakodanikud Venemaale ja sama aasta suvel lasti õhku kogu Tartu linn. Seda sündmust kajastab ka Puhja köstri Käsu Hansu „nutulaul“.
1709. aastal juuni lõpus Ukrainas Poltaava lahingus purustas Peeter I rootslaste peaväe täielikult. Venelaste jõudude eest kapituleerusid 1710. aastal Tallinn, Pärnu, Kuressaare.
29.septembril 1710 aastal kirjutati Tallinna lähedal Harku mõisas alla kapitulatsioonile, millega Rootsi vägi alistus ning Tallinna linn Vene ülemvõimu tunnistasid.
Põhjasõja lõpp:
Kuigi kapituleerumisega sõjategevus Eesti alal vaibus, polnud kannatused eesti rahvale veel läbi. Rootsi armees levinud katku epideemia 1710- 1711 aastal tappis poole sõjas ellujäänud talurahvast. Rahvaarv langes 120 000- 140 000 inimeseni. Maal oli kaos ja ringi hulkusid endiste sõdurite ja talupoegade röövsalgad e sissid.
Peale Tallinna langemist kestis sõda veel 10 aastat. Kuigi Rootsi maavägi sai purustatud , oli ta merevägi endiselt väga tugev. Riigis olid suured rahaprobleemid . Kui seni oli väljapüütud tulla tänu provintsidele, siis nüüd hakkas sõda tõsiselt kurnama. Karl XII oli nõus andma baltikumi Venemaale, ja selle asemel hõivama Taani valdustes olnud Norra.1718.aasta sõjakäiguga kuningas langes. 1720. aastal saadi otsustav kaotus marelahingus, mille tulemusel sõlmiti 1721. aastal Soomes Uuskaupunki rahu, mille põhjal Venemaa sai endale Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa ja osa Kagu-Soomest. Ta andis tagasi sõjas hõivatud Soome alad, ja maksis 2 miljonit riigitaalrit kahjutasu .
10