Eesti kirjanduse ajalugu I (2)

EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 32
1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule , kroonikad , kirikukirjandus , raamatukultuuri teke jne.
Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel - rahvuskirjandus
Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia , antropoloogia, lingvistika . Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles peegeldub loojatele omane keskkond, avanevad ellusuhtumise alused, animistlikud tõekspidamised, rahva muinasusk . Pärast ristiusu omaksvõttu pole eestlased hüljanud oma jumalaid. Traditsiooni abil ja kaudu suutis rahvaluule edasi kanda oma ajastu mõttelaadi, rahva vaimse kunstiloominguna avab rahvaluule loojate/edasikandjate maailmavaadet, ootusi, lootusi ja püüdlusi parema tuleviku nimel.
Läbi sajandite on rahvalaulud saatnud erinevaid kombeid, töid, vanima kihi moodustavad mütoloogilised ning kodu- ja töölaulud, edasikandjaks ja loojateks peamiselt naised. Rahvalaulude vanades keelevormides ja murdepärasustes avaldub eesti keele rikkalik sõnavara, rahvalaulude temaatika on avar ja haarab kõikvõimalikke eluavaldusi, vanimad on kodu- ja töölaulud. 19. sajandil kujunes välja riimiline rahvalaul , mille teket on mõjustanud kirjanduse eeskuju, lõppriimi eelistamine, saksa jt rahvaste laulud.
Rahvaluule kogumine, uurimine ja trükis avaldamine muutus süstemaatilisemaks alles 19. sajandil. Esimesed juhuslikumat laai teated eestlaste lauluarmastusest, uskumustest ja kommetest leiduvad Läti Henriku ja teistes kroonikates . Rahvaluule mõningased ülestähendused on pärit juba 16. sajandi lõpust, aga ilmselt varaseim eesti rahvalaulude kirjapanek on pärit aastast 1660.
Kombeloolisi, rahvalaulude esitamise jm kirjeldusi leidub mitmetes 17. sajandi käsikirjades ja trükitud teostes. Keelenäidetena on avaldatud vanasõnu ja mõistatusi toonastes eesti keele grammatikates. Rahvaluule on kindlailmelise poeetika ja arendatud temaatikaga on rahvusliku kirjanduse tähendusrikas eelkäija.
Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aestii või aestui. Eesti alal asunud hõimude suhteid läänepoolsete hõimudega peegeldavad lähemalt muinasskandinaavlaste saagad ja skaldide laulud. Guta saagade järgi on u 500. aastal Gotlandilt väljarändajad tulnud Eestisse. Saagades peegelduvad kaubanduslike suhete kõrval enam sõjalised kokkupõrked. Munk Nestori jt kroonikatest selguvad mitmed vürstide maksude pealesurumise ja kogumise retked 11. ja 12. sajandil.
Saxo Grammatucuse kroonikas “Gesta Danorum” - sisaldab eestlaste kohta märget, et eestlased on 1170. aastal enne lahingusse minekut Ölandi saarel laulnud enese julgustamiseks, seega ka varaseim teade eestlaste rahvaluulest ja selle esitamisest.
Läti Henrik jutustab oma “ Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. sajandi alul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest. Eesti keele ajaloo seisukohalt on olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe) ning laused . Olulist keelelist materjali pakub ka “Liber Census Daniae” oma 500 Põhja-Eesti kohanimega, saades ettekujutust eestlaste territoriaalsest paiknemisest. Taani hindamisraamat
Kiriku ja feodaalide survest hoolimata suutsid eestlased säilitada oma kultuuri, rahvausundi struktuuri, rahvaluule ja maailmanägemise.
13. sajandi lõpust pärinev “Liivimaa vanem riimkroonika ” - läti hõimude alistamisega seotu kirjeldused. Liivi ordus kirjutatud, ordu juhtkonna seisukohad.
Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorem riimkroonika” (1348) - käsitleb 14. sajandi algupoole sündmusi, kaalukas 1343. aasta Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hilisemad kirjanikud toetunud Hoeneke kirjedusele.
Balthasar Russowi alamsaksakeelses kroonikas hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele ja teistele võimu kurjalt kasutajatele kriitilised . Sündmused XII saj - XVI saj. Talupoegade poolel, etteheited aadlile. Liivi sõda, Tallinna ümbruses toimuva kirjeldus detailselt
Johannes Renneri kroonikates umbes sama ajajärk ja sündmused nagu Russowil, Liivi ordu seisukohalt, Venevastane hoiak.
17. sajandi kroonikatest ouline Thomas Hjärne, kelle kaudu selgub mõndagi toonaste eestlaste rahvausundist, keelest, kommetest “Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajalugu”, teated muinasajast kuni 1639.
Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonika 1695 - tema kroonika kaudu pääses esmakordselt trükki eesti rahvalaul “Jörru...”
Eestikeelses kirjasõnas leidsid balti kroonikad ulatuslikku kasutamist XIXsaj teisest poolest peale. Kroonikate materjale kasutati poliitikas, ajaloo tuvastamisel, samuti suur roll eesti ajaloo-ainelise ilukirjanduse kujunemisel.
Kun ristiusustamise tagajärel, XIII sajandil kattus Eesti pind võõramaalastega, siis eesti keelt kuulis vähe, valitsev klass võõrad.
Alles XV saj alul hakkas kirik tasapisi tähelepanu osutama vaimulike rahvakeele oskusele. XV saj lõpust ja XVI saj algusest säilinud mitmeid teateid mittesaksa jutlustajatest. Samuti hakkas esile kerkima usuliste tarbetekstide vajadus. XV ja XVI saj säilinud mõned käsikirjalise eestikeelsed märkmed, lauseriismed.
2. 16. sajandi ja 17. sajandi alguse eestikeelsed tekstid, nende eesmärgid ja keel (S. Wanradti ja J. Koelli katekismus , G. Mülleri jutlused jm).
Ladinakeelne katoliiklik kirik jäi rahvale kaugeks ja paljuski mõistmatuks. Kõrvale tekkis reformatsioonikirik, kes rõhutas rahvakeelsete usutalitluste tähtsust, tegi vajalikuks rahvakeelsete vaimulike tekstide hankimise ja paljunduse. Katoliiklaste tõenäoline esimene eestikeelne tekstikogu oli Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli katekismus (1517), kuid säilinud seda pole. Katoliku ajastu vanim säilinud käsikiri on Kullamaa käsikiri ajast 1524 -1530, sisaldab kolme palve (Pater noster, Ave Maria, Credo) tõlkeid, üksikuid eestikeelseid sõnu. Need on teinud vähese eesti keele oskusega Kullamaa pastor Johannes Lelow . Võib oletada, et 16. sajandi alguses oli käibel mingi algeline kiriku kirjakeel eestikeelse esinemise tarbeks, kuid pole säilinud trükiseid ega käsikirju. Väga mahukas religioosse sisuga käsikiri pärineb alles 17.sajandi algusest - Georg Mülleri jutustused kui reformatsioonikiriku esinduslikum tekstikogum, sisaldab 39 eestikeelset jutlust
Kahe kiriku vastuseisuperioodil pääses domineerima luterlik rahvakeelne jumalateenistus. Sellega kaasnes ka ladina asemel otseseks mõjutajaks saksa kultuuriruum , kiriku ja mõisa surves tähtsustus siiski eesti keel, rahvakeelne jumalasõna tõi kaasa eestikeelse kirjasõna vajaduse. Raamatukeelude ja hävitamise tõttu on teateid eestikeelsetest raamatutest 16. sajandil vähe.
Esimene eestikeelne (luterlik kiriku)raamat ilmus 1525 . Lüübekis, kuid hävitati ja säilinud pole ühtegi eksemplari.
1535.a trükiti Wittenbergis Simon Wanradti koostatud (Tallinna Niguliste kiriku õpetaja) ja Johann Koelli tõlgitud (Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse õpetaja) alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus - seegi raamat keelati ja hävitati, säilinud 11 lehe fragmendid, mis leiti 1929. aastal ühe raamatu köite täitematerjali hulgast.
Kaudsetel andmetel 16. sajandil koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused ( 1554 . a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõuna-eestikeelne katekismus), kuid säilinud neid pole.
Poola jesuiitide asutatud kolleegium Tartus, oluline haridusasutus tollel ajal, oluline ka eesti ja läti keele õpetamine, õppimine ja tõlkide seminari tegevus. Katoliiklaste teenistuses olevad jesuiidid püüdsid oma õpetuste juurutamiseks rahvakeelses kirja-ja trükisõnas võistelda vihatud luteri esindajatega. Säilinud pole jesuiitide katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis, kuid tervikuna on säilinud ladinakeelne katoliku kiriku käsiraamat “Agenda Parva” (1622), milles teatud osad paralleelselt saksa, poola, läti ja lõunaeesti keeles. Esimese lõunaeesti keelt sisaldava raamatuna on teos kõige varasemaks trükiseks, mis viitab hilisemale kahe kirjakeele võitlusele Eesti alal.
Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi alul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterliku seisukohtade vastasseisu aegadel . Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste, palve- ja laulutekstide olemasolu.
1630 asutati Tartusse ja 1631. aastal Tallinnasse gümnaasiumid, nende juurde trükikojad.
1632. aastal asutati Tartusse ülikool - Academia Gustaviana. Rootslased pidasid vajalikuks, et igas kihelkonnas oleks kool maarahva lastele usuõpetuse paremaks tundmiseks ja lugemisoskuse omandamiseks. Mõisnike vastuseisu tõttu jäid tollal koolid asutamata, polnud ka vastavaid kooliõpetajaid. Piiskop J. Jhering avaldas 1641 .aasta paiku Eesti esimese trükitud aabitsa , mis pole samuti säilinud. 1684 . aastal rajas Bengt Gottfried Forselius Tartusse kooliõpetajate seminari, samuti koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1684, säilinud vaid vast uustrükid põhjaeestikeelne 1694, lõunaeestikeelne 1698)
Eestikeelne kirja- ja trükisõna võrsus katoliikluse ja protestantismi vahelisest võitlusest, täitis kristluse kui feodalismiaegse valitseva ideoloogia levitamise ülesannet, peegeldamata eesti rahva tegelikku elu.
Raamatuajalooliselt on arvestatav, et kui esimene eestikeelne raamat ilmus 1525. aastal, siis soomekeelne 1542 , leedukeelne 1542 ja lätikeelne 1585
3. Kirjakeele küsimus, kirikukirjanduse kujunemine ja piiblitõlkimine 17. sajandil (H. Stahl, J. Rossihnius, A. ja A. Virginius , Vastne Testament , eestikeelne lauluraamat jm).
Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi alul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterlike seisukohtade vastasseisu aegadel. Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste, palve- ja laulutekstide olemasolu. Trükitud mahukate kiriku-käsiraamatute otseseks eelkäijaks olid sajandi esimesel poolel käsikirjalised tekstid, mis Lõuna-Eestis jäid veel kauaks käibele, sest et seal trükiteoste ilmumine esialgu jõudsalt ei edenenud.
Põhja-Eestis sai kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1675). aktiivselt kiriku- ja koolielus tegutsev, tal oli Rootsi võimude toetus ja nii eelis ametivendade ees, kellelt kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks.
Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta (1630) pole säilinud, tema põhiteoseks on neljaosaline saksa-eestikeelne “Hand- und Hauszbuch...” (1632- 1638 ), sisaldab Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid, epistlid, palveid jm tekste kiriklikeks talitlusteks. See oli toonase kirikuteenistuse põhiline ja esinduslik teos ning jäi Põhja-Eestis pikemalt käibele. Stahli käsiraamatuga pandi alus eestikeelsete raamatute trükkimisele Tallinnas.
On kirjutanud ka esimese eesti keele grammatika (1637).
Stahli käsiraamatutest alates võib hakata jälgima Piibli eesti keelde tõlkimise lugu.
Jutlustekogu “Leyen Spiegel” (I 1641, II 1649) peegeldab lähemalt autori keelekasutuse omapära,annab vihjeid eestlaste eluolust, astub välja rahva ebausukommete vastu, mainib esmakordselt trükis nime Kalev, säilinud pole.
Tema saksapärane kirjaviis kujundas kogu 17. sajandi eesti kirjakeelt - püüdis lohakat maakeelt saksa tingimustele vastavamaks painutada, seega esines vigu ja vastuolusid rahvakeelega.
Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius (u1600-1645) - pani aluse lõunaeestikeelsele kirikukirjandusele. 1632. aastal kaheosaline kirikukäsiraamat. Pani aluse tartumurdelisele kirikukeelele.
Eri piiskopkondades tegutsenud Stahl ja Rossihnius panid oma käsiraamatutega aluse eesti keele kahele erinevale kirjakeelele, mis arenesid edasi raamatute avaldamises kahes keelemurdes. Hakkas pidev rivaalitsemine õigema keelemurde pärast. Kirikuraamatute väljaandmine eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jaoks oli tingitud ka Eesti ala jagunemisest kahe piiskopkonna vahel.
Stahli kirikuraamatuid hakati täiendama, kordustrükke andma, anti välja eraldi kirikulaulude raamatuid. Lõunaeestikeelne lauluraamat ilmus 1685 . aastal Adrian Virginiuse toimetamisel.
Stahli ja Rossihniuse käsiraamatud tõstatasid esile ka Piibli tõlkimise hädavajalikkuse. Piiskop J.Jheringi initsiatiivil valmis mitme pastori tõlkena Uue Testamendi põhjaeestikeelne käsikiri 1643. aastal, kuid aadli vastuseisu, raha puudumise, sõjaraskuste tõttu jäi asi soiku.
Antud perioodi olulisemad tegijad Kullamaa pastor Heinrich Göseken ja Urvaste pastor Johann Gustlaff , andsid välja omad eesti keele grammatikad, samuti töötasid koos Uue Testamendi tõlke kallal paralleelselt lõuna-eesti, põhja-eesti ja saksakeelse tekstiga .
“Uus eestikeelne lauluraamat” (1656) sisaldas edasiarenenumat kirikulaulu värsitehniliselt.
Kõrvuti kirikukirjanduse muretsemisega tekkis vajadus ka eesti keele grammatika järele, mis süstematiseeriks keele grammatilist ja sõnavaralist ainestikku. Stahl 1637, Gustlaff 1648, Göseken 1660, tolleaegne kirikukirjandus ja grammatikad ei jõudnud veel talurahva kätesse.
Kirikukirjanduse tõlkimise-avaldamise järgmine hoog tuli Liivimaa kindralsuperintenendi Johann Fischeri tegevusega , koondas enda ümber Lõuna-Eesti pastoreid, kes oskasid eesti keelt, viljakamaiks isa Andreas ja poeg Adrian Virginius. Andreas, hea eesti keele tundjana tõlkis Uue Testamendi lõuna-eesti keelsesse murdesse ning osa Vanast Testamendist. See eeltöö oli abiks pojale Adrianile, 1683. aastal kutsus Fischer Riiga endale abiliseks Adrian Virginiuse, kes toimetas trükki lõunaeestikeelse suure katekismuse (1684), lauluraamatu (1685), “Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament” (1686), viimane neist oma aja mahukaim, keeleliselt ühtlustatuim, kirjasõna arengut mõjutav, kultuurilooliselt oluline teos. Tõenäoliselt viimase tõlkinud Andreas Virginius ja tõlget viimistlenud Adrian Virginius. Esimene läbini eestikeelne teos. 1687 . aastal hakkas Adrian Virginus koos Hornungiga Puhjas ettevalmistama põhja-eesti-keelset Uut Testamenti. 1690-1701 tõlkisid Virginiused Vana testamendi osaliselt põhja-eesti keelde
17.sajandi lõpul hakati looma ka rahvakoole, üheks suureks eestvedajaks Forselius, kes esitas ka omapoolsed ortograafia normeerimise ettepanekud, samuti kerkisid Forseliuse ettepanekud esile piiblikonverentsidel. Samal ajal tehti ka ettevalmistusi piibli väljaandmiseks Eestimaal. Põhjaeestikeelse tõlketöö koordineerimiseks kutsus Fischer 1686. aastal Võnnu lähedale konverentsile, küsimuseks kirjaviis, lähtudes Forseliuse aabitsast ja ortograafiast, üksmeelt ei saavutatud, sets Tallinna esindajad ei tahtnud Stahli traditsioonidest loobuda . 1688. aastal tehti otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse piibli ja Uue Testamendi trükiks ettevalmistamise. Eestis töötasid kirjakeee arendamisel Forseliuse kõrval mitmed kirjamehed - Adrian Virginius, J. Hornung. Hornungi grammatika 1693.
Lõuna-Eesti pastorite koostöö põhjal avaldas Johann Hornung Forseliuse keelekorralduslikke põhimõtteid arvestava grammatika (1693), mis kujunes keeleajalooliselt vana kirjaviisi reeglistatud ja süstematiseeritud õpikuks, hakates tõrjuma Stahli saksapärast kirjaviisi. Ühtsemat kirjaviisi vajasid kiriku kõrval kool ja kooliraamat. 17. sajandi lõpul hakati välja andma ka kooliraamatuid, nii pidid ka kiriklikud käsiraamatud hakkama arvestama koolide huve. Peamisteks koolilugemikesk kujunesid käsiraamatu katekismuseosad. Kooli lugemisvara pinnal kerkis eriti tungivalt esile kirjaviisi lähendamise vajadus rahva kõnekeelele, mistõttu Forseliuse aabitsad ja Riia kirjastuse lugemisvara saavad koolides nõutavamaks kui Stahli-keelsed trükised.
4. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule (R. Brockmann, G. Salemann jt).
17. sajandil tekib vaimuliku kirjanduse kõrvale eestikeelne ilmalik kirjandus, selle harrastajad ja kujunajad. Ülikool, gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, trükikojad nene juures soodustasid kõrgelt haritud meeste tulekut Eesti aladele , tuues Saksamaalt kaasa uuemaid kultuurikogemusi, avarama kirjandushuvi ning luuleharrastuse (barokse stiili). Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade , väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise , matuste puhul hakkasid kirjutama ka luulehuvilised Tallinnas. Kreeka ja ladina keelte kõrval on mõnel juhul juba kasutatud ka eesti keelt. Ajavahemikust 1637-1721 on säilinud üle paarikümne eestikeelse juhuluuletuse. Peamisteks luule harrastajateks olid enamasti vaimulikud või sellele elukutsele valmistuvad üliõpilased, kuid kui vaimulik kirjasõnapidas vähemalt kuulajana silmas eesti rahvast, siis tekkiv ilmalik luule oli mõeldud väheste eranditega ainult härrastele.
1630-ndatel sattus mõnelgi korral siia saksa luuletaja Paul Fleming , kes innustas kohalikke sõnaseppi, tema ümber moodustus Saksamaa moe järgi lamburiring harrastusluuletajatest (gümnaasiumiprofessorid, pastorid), tema vahendusel tutvuti saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi seisukohtadega. Enim viljeldavaiks olid pulmalaulud .
Juhuluule värsid maarahvani ei ulatunud, sakslaste seltskonnas olid aga suurustlemise viisiks. Eesitkeelne juhuluule väärib tähelepanu oma ilmaliku sisu ja eesti luulekeele kujunemise seisukohalt.
Juhuluuletustest mainekamad on pulmalaulud, kaalukamaks eesti keeles luuletajaks oli Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja Reiner Brockmann, tema eesti keeles kirjutamine oli pigem keelehuvi, mitte eesti kirjanduse loomishuvi. Brockmanni juhuluuletused laadilt baroksed salongiluuletused, autor polnud vorminõudlik. Avaldas esimese teadaoleva eestikeelse pulmalaulu 1637. Brockmanni tollaegne eestikeelne luueharrastus sai eeskujuks toonastele värsimeistritele.
Lamburiringi kuulus ka Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Georg Salemann, ülistab eesti keelt ja arvab , et eesti keeles tuleb samuti laulda .
Palju tugevaid juhuluule näited on aga anonüümsed ( pulmalaul “Armasz kallisz kuldene Wend ” ja “Pulma Laul”).
Kirjanduslikumlt tagasihoidlikuma juhuluule sekka kuuluvad matuse-, leina- ja pühendusluuletused.
Juhuluule kaudu avaneb kunstluule vaevaline algus, milles aga peegeldub tähenduslikke aspekte luulekeele ja eesti rahvakeele arengust.
5. Käsu Hansu „Oh, ma vaene Tarto liin !“: hoiakud, poeetika ja kultuurilooline tähendus.
Kaebelaul on 32-stroofiline sõjavastaseid meeleolusid väljendav luuleteos , personifitseeritud Tartu linna monoloogina, rääkides Põhjasõja kannatustest ja linna raskest saatusest.. Rahvusvahelises kultuuriloos on kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu . Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Põhjasõja käigus hävitati täielikult Tartu linn, juba 1704. aastal tungisid Vene väed Tartusse ja purustasid enamus maju, uuesti rünnati 1708. aastal, kuna Peeter I oletas, et rootslased tahavad endised valdused tagasi võita.Sündmus vapustas rahvast, Puhja köster Käsu Hans kirjutas Tartu hävitamisest inspireerituna samal aastal nutulaulu “Oh! ma waene Tardo liin...”, kus elas hardalt kaasa oma maa ja rahva saatusele ning trööstis neid raskel ajal, sisendades lootust paremale elule.Käsu Hansu kaebelaul levis tollal Kagu-Eestis käsikirjaliselt, tänaseni säilinud kaheksast koopiast vanim üleskirjutus pärineb Tartu Jaani koguduse õpetaja Johann Heinrich Grotjani sulest Jaani kirikuraamatus 1714. aastast. Trükis avaldati kaebelaulu üksikute katkenditena Eesti Üliõpilaste Seltsi albumi II lehes 1894. aastal Villem Reimani redigeerituna. Tervikuna ilmus lugu koos saksakeelse tõlkega alles 1902 . aastal. Käsu Hans oma itkulauluga on lisaks oma rahvale härda kaasaelajana oluline ka kui esimene teadaolev eesti soost luuletaja ning laul on omakorda lisaks ajaloosündmuse tõetruule kujutamisele väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, seda hinnatakse kogu meie vanema kirjanduse üheks parimaks saavutuseks. Laul on kirjutatud kaheksarealistes stroofides, värsimõõduks seitsmesilbiline (4-jalaline) trohheus, esineb ka jambi ja daktülit. Temaatiliselt jaguneb 32-värsiline teos kolme ossa, kus esimene osa (1.-8. stroof ) räägib Tartu endisest jõukusest, teine osa (9.-26. stroof) kirjeldab Tartu kannatusi ja hävitamist venelaste poolt ning noomib rahvast, viimane osa(27.-32. Stroof) põhineb moraalil , kus hoiatatakse kogu maad, eelkõige suuremaid linnu, end parandama, muidu ootavat neid Tartu saatus.Värsitehniliselt on eeskujuks peetud 1694. aastal ilmunud põhjaeesti lauluraamatut, temaatiliseks eeskujuks aga lõunaeestilises kirikuraamatus avaldatud Jeruusalemma hävitamise kirjeldus.
Kaebelaulu ideeline häälestatus on veendunult sõjavastane
6. Hernhuutlus : ideoloogia ja panus eestikeelse kirjasõna ajalukku (J.C. Quandt jt).
Põhjasõja käigus liideti Eesti ala Venemaaga ning ühendused muu maailmaga teisenesid ja vähenesid. 1765 . aastal hakati kujundama talurahvakoolide võrku. Kiriku ja mõisa kontrollile allutatud koolides õpetati põhiliselt usuõpetust. Piibel , käsi- ning lauluraamatute esmase kirikukirjanduse olemasolu rahuldas pastoreid.
18. sajandi luterlikus kirikus kujunes oluliseks pietism ja vennastekoguduste liikumine. Vennastekoguduste asutajaks krahv Nikolaus Ludvig v. Zinzendorf 1727. aastal - Eestisse 1736. aastal ning siia tuli ~50 vennastekogudusse kuuluvat käsitöölist ja koduõpetajat, kes alustasid tööd jutlustajatena. Krahv Zinzendorf andis toetust ka 1739. aastal eestikeelse Piibli trükkimiseks. Vennastekoguduse tegevus 1727-40 oli rahulik, liikumine levis hoogsalt ning nende suhted ametliku kirikuga ja riigivõimuga hakkasid halvenema pärast 1742 . aastat. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas, samuti kardeti, et võtavad kiriku üle. Neid süüdistati usulise sekti iseloomus , vendadest jutlustajad olevat esinend nagu pastorid, kokkutulekutel matkiti kristlikku algkogudust, kinnised koosolekud, evangeeliumitekste kasutati valedel päevadel, omad palved, väline vagatsemine, kõrkus ja upsakus. Mõnedes kogudustes tekkisid ka rahutused. 1743 . tegevus keelustati , 64 jälle lubatud. Vennastekogudus oli 18. sajandi eesti talupoegade hulgas oluliseim kultuuriline nähtus. Levis kiiresti, sest kirik oli rahvale võõraks jäänud, vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, peeti talupoegade juures, tundusid talupoegade endi ettevõtmisena. Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, vastastikusele abistamisele ja õpetamisele ja hingehoiule. Tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid. Vennastekogudus kui esimene vaime liikumine talupoegade elus. Aitasid kaasa ka koolide rajamisele, negatiivseks küljeks aga rahvakultuuri lammutamine. Hernhuutlik kirjasõna levis eelkõige käsikirjalisena, sellesse kuuluvad pietistlike autorite (J.Arndt, H. Schubert ) jutluste ja laulude tõlked, vennaste koostatud-kirjutatud jutlused, pihtimiskirjad, päevikud, olukirjeldused, aruanded. Hernhuutlaste trükki jõudnud raamatud lõid teatud aluse eestikeelsele jutukirjandusele.
Vennastekoguduse koosolekud tõstsid esile ka küsimuste arutelu mõisnike vastu ja rahvarahutusi. Vennastekogudus võitles rahvausundi vastu, hävitati rohkelt paganlikke ja katolismi ajast pärinevaid pühapaiku, vennastekogudusega liitunud J.Chr. Quandt jätkas fanaatiliselt oma rünnakuid muistsete ohvrikohtade ja nende kasutamise vastu. Samuti püüti keelustada rahvalikke lustikombeid. Kõige esimeseks hernhuutliku erikirjanduse soetajaks Eestis kujunes Urvaste pastor Johann Christian Quandt, raugevast pietismist vennastekogudusse suundnunud,organiseeris Urvastes 1741 . aastal korrapärase vennastekoguduse, mis oli üheks esimeseks Eestis. Hakkas jutlustama hernhuutlikus laadis ja eesti keelde tõlkima vennastekoguduse laule. 1741. aastal andis välja lõuna-eesti-keelse hernhuutliku lauluraamatu, pole säilinud ukaasi tõttu ilmselt.
Samuti oli Quandti õpilaseks M.Fr.Hasse, tegevus 1740 -ndates, koostas uue lõuna-eesti-keelse lauluraamatu 1747. aastal.
Vennastekoguduse Lõuna-Eesti tegevuses kujunes üheks varasemaks eesti soost kirjameheks Urvaste koolmeister Mango Hans, tõlkis ja luuletas ise herhnhuutlikke laule.
7. Kirikukirjanduse väljaandmine 18. sajandil (eestikeelne piibel jm).
Uue Testamendi tõlge ilmus 1715 Kullamaa pastori H.Gustlaffi trükkitoimetamise viljana, Forselius-Hornungi parandatud kirjaviisis. Selles väärib tähelepanu saksakeelne eessõna kõige varasema eesti kirjandusloo ülevaatena. Ka see müüdi üsna pea läbi, teine trükk 1929 Tallinnas. Eelkõige tehti tööd uuemate tõlkimiste ja muudatustega, plaanidega uusi trükke välja anda.
Kirik vajas oma tööks uut trükki Uuest Testmendist. Vajati ka kiriku-käsiraamatut ja selle juurde kuuluvat katekismust, mille varasemad trükid olid läbi müüdud. Käsiraamatu parandamine kujunes põhjalikuks, püüti kaotada kirikukeele ja maakeele erinevusi, trükiti Saksamaal - ilmus 1721. aastal „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko- Ramat “, mis sisaldas katekismuse, Uuest Testamendist evangeeliumid ja epistlid, üle 300-lk lauluraamatu ja ulatusliku palveraamatu. Teos tõstis rahva kirjaoskust, sest teda kasutati lugemisõpetuse abivahendina, kõige levinum XVIII saj trükis. Tegusaks kujunes Anton Thor Helle (1683- 1748 ) - seati kogu Piibli tõlkimise eestvedajaks, Vana Testamendi tõlge valmis 1736. aastaks, kuid kirjastamiseks puudus raha. Sel perioodil viibis Tallinnas vennastekoguduse liikumise rajaja krahv N.L.von Zinzendorf Saksamaalt, kes andis puuduoleva raha. J. J. Köhleri trükikojas Tallinnas trükiti 1739. aastal “Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna”, lõpuks oli olemas eestikeelne Piibel, millega stabiliseerus ja kujunes valdavaks põhjaeesti murretele tuginev eesti kirjakeel. Lisaks kiriklikule tähtsusele, omandas Piibel eestlaste hulgas ka ilukirjandusliku teose tähenduse, milles avaldus kaugetel aegadel elanud rahvaste kultuurilooming. Piibel aitas tõsta eestlaste haridustaset ning avardada täielikku silmaringi.
8. Valgustusliikumine 18. sajandi eesti kirjanduses ja eestikeelse perioodika tekkimine.
18 sajandil oli kõige püsivam perioodiliselt ilmuv väljaanne eestikeelne kalender. Esimese eestikeelse kalendri „Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat“ avaldas trükist Tallinna trükkal J. Köhler 1718. aastal, vanim säilinud on 1731 . aasta oma. Lisaks tarbeotstarbele olid kalendrid olulised lugemisvarad oma lisade tõttu, soodustades-mõjutades kirjasõna tundmist ja levimist . Varasemad kalendrilisad enamasti religioosse sisuga, alates 18. saj teisest poolest sisaldas ka juba ilmalikku lugemismaterjali: ülevaated teistest maailmadest, nõuanded tervishoiu alalt, õpetlikud jutud, valmid , luule.
XVIII sajandil tehti ka viljakat tööd eesti keele materjalide kogumise ja süstematiseerimise alal, ilmusid mitmed sõnaraamatud (eesti-saksa), Hellet peeti 1720-30 parimaks keeletundjaks, tema õlul olid ka eesti grammatika süstematiseerimise ülesanded.
Esimene eestikeelne ajakiri, mis ilmus nädalalehena aastatel 1766-1767. a Põltsamaal 41 numbrit - toimetajaks arst ja eratrükikoja omanik Peter Ernst Wilde , tõlkijaks August Wilhelm Hupel. Sisaldas arstlikke nõuandeid, ravimeid, ravimtaimi, majanduslikud nõuanded, soovitused, aiandus, elumajade ehitus. Väljaandja pooldas valgustusliikumise ideid, talupojad olid seega arenemisvõimelised, eestlased Jumala ees võrdsed sakslastega. Eestikeelse perioodika ajaloos oli „Lühhike öppetus...“ rahvavalgustuslike traditsioonide rajaja.
Esimene eestikeelne ajaleht „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“ alustas ilmumist Tartus 1806. aastal, ilmus aastalõpuni, säilinud pole. Toimetasid-avaldasid Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop, praost Johann Philipp von Roht Kanepis ja Võru kooliringkonna inspektor Carl August von Roth . 1804. aasta talurahvaseadust arvestanud ajalehetegijad pidasid väljaande puhul määravaks õpetlikke ja harivaid eesmärke, taotledes rahva elujärje parandamist, lastele koolihariduse andmist. Sisaldab põllumajandusalaseid õpetusi, tervishoiualaseid nõuandeid, kaubanduslikke teateid, infot Tartu ja Võru kreisist, välismaalt.
Heinrich Johann von Jannau käsitles 1786 . aastal oma peateoses orjuse ajalugu Liivi- ja Eestimaal. Samuti oli oluliseks eestlaste rahvuskultuuri käsitlevaks teoseks August Wilhelm Hupeli teosed.
9. Eesti proosakirjanduse tekkimine (F. W. v. Willmann , F. G. Arvelius jt).
Eestikeelse jutukirjanduse alged avalduvad A. Thor Helle / E. Gutsleffi keeleõpiku ( 1732 ) dialoogides, vennastekoguduse liikumisega seotud pastorite ja jutlustajate loomingus. Varasem jutukirjandus enamuses tõlkemuganduslik.
Saksamaalt pärit, hernhuutlike vaadetega Urvaste pastor Johann Christian Quandt koondas enda ümber vagatsevaid talupoegi, rajas kiriku lähedale palvemaja, mõistis hukka rahvakombeid, andis välja 1741. aastal esimese eestikeelse hernhuutliku lauluraamatu. Saksamaalt pärit vagadusjuttude tõlgetega alustas omamoodi eestikeelset jutukirjandust. Quandt andis välja 1737 . aastal mõne vagadusjutu tõlke ja kirikulaulude raamatu. Quandti lugemistes on ilukirjanduslik element olemas, varaseimad tõlkejutud eesti keeles.
Pealkirjata ja tiitelleheta on säilinud „Hansu ja Mardi jutt“ (1739) - mis samuti õhutab vaimuliku kirjanduse lugemisele.
Vennastekoguduse liige Tallinna toomkiriku pastor Albert Anton Vierorth 1740. avaldatud jutukogu sisaldab pastori ja uskliku talupoja dialooge , arutlusi Piibli sisu ja tähenduse üle. Piibli selgitamisega oli algne jutukirjandus astunud sammu edasi.
Samuti oli oma panus Mango Hansu, Michael Ignatiuse jt hernhuutlaste tõlkelistel ja käsikirjades levinud vagadusraamatutel. Rajasid aluse eestikeelse jutukirjanduse laiemaks arenguks.
18. sajandi teisel poolel rajas teed juba ilmaliku sisuga jutukirjandus. Abiks kalender, ajakiri.
Esimese ilmaliku eestikeelse jutukogu tegijaks oli Saksamaalt pärit Johann Martin von Hehn, pole säilinud ning selle koht ka kirjandusprotsessis segane.
Virumaalt pärit Tallinna gümnaasiumi professor Friedrich Gustav Arvelius (1753-1806) „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ ( 1782 -1787, I-II), aluseks saksa koolilugemik, lisatud mõned algupärased jutud. Samuti majapidamise ja tervishoiualaseid nõuandeid pakkuv raamat „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat“ (1790)
Kuramaalt pärit Saaremaa Karja kiriku pastor Friedrich Wilhelm von Willmann (1746-1819) „ Juttud ja Teggud“ (1782). Willmann on oma õpetusosades kriitiline kõrgema seisuse suhtes, sõnastuselt lihtne, püüab eeskujuks sääda jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevat ja sõnakuulelikku inimest, taunides kadedust, salakavalust, ükskõiksust, alkoholi pruukimist.
Suur osa Willmanni lugusid läksid rahvajuttudena käibele. Hindas talurahvast, kõrvuti talurahva klassivõitluse vastu suunatud paladega jutud, mis puudutavad võimsate ahnust ja rumalust, edevust, tühja loba.
Samuti kuuluvad jutukirjanduse alguse ja arnegu perioodi kalendris sisalduvad lood.
10. Eestikeelne värsilooming 18. sajandi keskpaigas ja teisel poolel (J. G. Schwabe jt).
Eestikeelseid ilmalikke värsikatsetusi antud perioodist vähe, originaalsus küsitav. Arenguprotsessis kerkivad esile Joachim Gottlieb Schwabe kalendrivärsid. Pärit Harjumaalt, pastorina Põhja-Eestis, 1796. aastast „Eesti-Ma Rahwa Kalendri“ lisa koostaja . 1797. aasta kalendris „Lapse uinutamise Laul“ on varaseimaid hällilaule ning „Kewwade laulda“ (1798) esimesi loodusluueltusi.
Lüürika arenguprotsessis tähtis koht tundmatuks jäänud luuletaja värssidel „Tomas ja Liso“, varaseim armastusluule.
Sentimentaalse leinalaulu autor Harjumaa mõisnik Bernd Heinrich von Tiesenhausen „Tio tassane ja helde“ ( 1784 )
esimeseks eesti lugejateni jõudnud luulekoguks „Monned laulud“ 1806
11. Estofiilsuse kujunemine. J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tähendus eesti kultuuriloos.
Pärisorjusliku majanduse kriis, talupoegade rahutused, radikaalide kriitika Balti erikorra vastu, eeldas 18. saj lõpul ja 19. saj alul muutusi ja uusi reforme. 1802. aastal Tartu ülikooli taasavamine , 1828. aastal õpetajate seminari rajamine. Tartu ülikoolis õppisid eesti rahvusliku kirjanduse rajajad K. J. Peterson , F. R. Faehlmann , F. R. Kreutxwald. 1838. aastal rajati ülikooli juurde Õpetatud Eesti Selts.
Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846), asutas esimese eestikeelse teadusliku ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache“ ( 1813 -1832), baltisakslaste kõrval autoriteks ka eestlased ja soomlased . Ajakirjas keelealased materjalid, rahvaluule, luueltused, kirjanduse käsitlused. Koostas eesti kirjanduse bibliograafia ja luuleantoloogia „Lillekessed I“ ( 1814 ). oluline Pärnu teatris eestikeelsete etenduste korraldamisele, püüdis ka Pärnus rajada rahvakooli, kuid ametivõimud ei toetanud, ilma toetuseta avas 1814. aastal oma korteris koolmeistrite kooli, kus piiratud võimaluste tingimuses said hea hariduse mitmed köstrid ja koolmeistrid, kirjamehed.
Antud perioodil tegeldi intensiivselt eesti keele uurimisega ühtse kirjakeele nimel, ülemineku uuele kirjaviisile kirndlustas Tallinnast pärit ja Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud Eduard Ahrens. Rajati uusi trükikodasid, suurenes raamatute levitamine, hakkasid levima saksakeelsete teoste alusel tehtud rahvaraamatud.
Otto Wilhelm Masing ( 1763 -1832)
Lohusuu eestlasest köstri poeg, töötas koduõpetajana Põhja-Eestis, töötas Äksi pastorina. Pastorina järgis usundilisi põhitõdesid ja kutsus inimesi kuuletuma, ratsionalistina mõistis hukka pietismi, taotles rahva haridustaseme tõstmist, sisukama kirjavara soetamist, kõnekeelt arvestava,a kirjakeele loomist, tõi kasutusse õ-tähe, rikastas keelt laen - ja uudissõnadega.
1795. aastal koostas esimese eestikeelse aabitsa „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele“, leidub ka ilmalikke jutte. Koolide jaoks koostas veel 1821 . aastal „Luggemisse lehhed“ ja matemaatikaraamatu 1823. aastal, koolmeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid ning sakslastele eestikeelsete esseede kogumiku .
Omas ajas oli kaalukas Masingu rahvaraamat „Pühhapäwa Wahhe -luggemissed“ ( 1818 ) - eestikeelse aimekirjanduse rajaja.
Kultuurilooliselt on oluline Masingu ajaleht „Marahwa Näddala-Leht“ (1821-1823, 1825), vähese leviku ja kahjumiga leht, kuid omas ajas tõuseb hea keele ja sõnastusoskusega esile, ajalehte on hiljem nimetatud talupojaentsüklopeediaks, milles leidub sisukaid käsitlusi etnograafia , ajaloo, geograafia, loodusteaduste, kirjanduse, keele, olme, rahvahariduse, tervishoiu probleemidest.
Masing tähtis eestikeelse kirjasõna soetamise , kirjakeele arendamise, rahvahariduse ja valgustusliku tegevuse, perioodika avaldamise poolest.
12. K. J. Petersoni elu ja looming.
Kristjan Jaak Peterson (1801-1822)
Viljandimaalt isa pärit, Riia kirikuteenri peres sündinud, õppis Riia gümnaasiumis, 1819-1820 Tartu ülikoolis teoloogiat, keeli, hiljem õpetas Riias keeli ja tegeles teadusliku tööga. Keelte peale varakult taipu, 16-aastasena hakkas koostama rootsi keele grammatikat, üliõpilasena tõlkis saksa keelde soomlase C. Gananderi rootsikeelse „Mythologia Fennica“, täiendades seda omapoolsete arvamustega eesti ainese alusel, esitas vihjeid jumalatele eesti rahvausundis, pannes nii aluse eesti pseudomütoloogiale, mille väljakujundajateks olid F.R.Faehlmann ja F.R. Kreutzwald oma loominguga.
Petersoni sulest pärineb ka eesti esimesi filosoofilise proosa näiteid - abstraktsetel teemadel päevik, mis peegeldab ratsionalistlikke seisukohti, väärtustab eetika kategooriaid, väljendab ustavust talupojaseisusele, mõistab hukka võimutsemise, inimeste alistamise, peab õnne aluseks mõistust ja teadmiste pidevat omandamist. Tema kirjanduslikke tõekspidamisi mõjustas antiikkultuur ja 18. saj saksa kirjanduse kõrval ka eesti rahvaluule.
Petersoni vähene luulelooming - 21 eestikeelset luuletust on kunstiväärtuselt kaugel ees oma ajast, nii esteetilise taseme, kui stiili ja keele, sõnavarakasutuse, kujundlikkuse poolest.
Oodides ülistab inimese vaimset jõudu, mõistust, armastust, elurõõmu, sõprust. Pastoraalides arvestab klassikalisi karjuste idülle, olles neist siiski konkreetsem ja maisem, järgides osaliselt eesti rahvalaulu keelt ja stiili.
1819 läheb jalgsi Riiga - Tuule kõrtsis tehtud laul „Lugu“, tervis läks kehvaks
Petersoni loomingulist tegevust mõjutas väliskirjandus, mida ta mugandas, jäädes püsima isamaalikele toonidele. Eluajal oma loomingut trükis ei avaldanud, esimesed näited ilmusid alles 1901. aastal, kogu eestikeelne looming alles 1922. aastal. Sisuliselt lõi aluse meie rahvuslikule ilukirjandusele.
Peterson oli liiga noort selleks, et tema maailmavaates oleks kindlaks kujunenud filosoofia, päevaraamatu mõttemõlgutustest järeldub, et oli haarataud 18.sajandi kirjanduslikest ja filosoofilistest hoovustest. Päevaraamat on eelkõige filosoofilis -esseistlik mõtiskluste kogu väljaspool om ajastu ühiskondlik-poliitilisi sündmusi. Kirjapandu puudutab peamiselt abstraktseid teemasid : kosmogoonia , metafüüsika, usufilosoofia, eetika valdkonda puudutavad probleemid. Puuduvad autori arvamused eesti kaasaegse kirjanduse kohta. Veendunud, et inimese vaim on surematu, tema luulesümboolikas ka hauataguse elu võimalikkusest. Usufilosoofiliste küsimuste kõrval mõtisklused liikunud ka eetikaprobleemide valdkonnas. Headus ,voorus, inimarmastus läbivad tema kogu vaimse pärandi. Rahvaluule kunstiliste väärtuste kasutamine tõstab Petersoni kõrgemale selle aja eesti keele, rahvaluule ja kirjanduse harrastajaist, Peterson hindas oma päevaraamatus luulet, mis oleks seotud oma maa ja rahvaga. Petersoni värsikeelt iseloomustab metafooriliste kujundite rikkus, eestikeelne lüürika kirjutatud riimita vabavärsis
13. 19. sajandi esimese poole eestikeelne proosa: valgustus , ilmutuskirjandus, sentimentaalne rahvaraamat, seikluskirjanduse teke jm (J. W. L. von Luce , Suve Jaan, P. A. v. Mannteuffel , C. W. Freundlich jt)
Saksamaalt pärit Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756-1842) avaldas saksakeelseid värsse, publitsistikat, uurimusi, rahvavalgustuslike taotlustega „Tervise katekismuse“(1816), kaalukaim teos eesti kirjandusloos „Sarema Jutto ramat“ (I 1807, II 1812), mille lood enamuses algupärased.
Uute trükikodade asutamisega kasvas ka raamatutoodang, hakkas levima saksakeelsete teoste alusel kirjutatud rahvaraamatud, kirjameestena tõusid esile eestlastest köstrid, koolmeistrid. Kesisest haridusest, vagatseva kirjanduse mõjust, piiratud maitsest olenevalt huvituti eeskätt lugeja haledustundeid mõjustavast kirjasõnast, milles võidutses voorus ja süžee oli põnev. Olulisel kohal olid uuspietismist kantud vagadust, jumala armulikkust ja südameusku toonitavad vagalood. Laiemalt levisid robinsonaadid, mis olid 19. sajandi populaarsemad rahvaraamatud Eestis, D.Defoe „ Robinson Crusoe“ järgi loodi rohkesti lihtsakoelisi jutte tormiga tühjale saarele sattunutest.
Sentimentaalsed rahvaraamatud nn jenovevad jutustasid haletundeliselt noorest naisest, kes valesüüdistuste tõttu peab taluma alandusi ja piinu, kuid ausana, jumalakartlikuna, vooruslikuna suudab kõike kannatada ja saavutab moraalse võidu.
Krahv Peter August von Mannteuffel (1768-1842) peateoseks „Aiawite peergo walgussel“ (1838), milles on proosavalme, luuletusi, päälkirjata jutustus, kasutab rahvapärast keelepruuki, sõna- ja situatsioonikoomikat, lõi huvitavaid tüüpe.
Carl Wilhelm Freundlich ( 1803 -1872) kirjutas sentimentaalse rahvaraamatu 1837. aastal
algupärase sentimentaalse jutukirjanduse parimaks näiteks on Suve Jaan (Johann Freidrich Sommer, 1777 -1851) jutustus „Luige Laus “ (1843). esitab eesti talupojaseisusest mehe vapra sõdurina ajalooliste sündmuste taustal.
14. 19. sajandi esimese poole eestikeelne luule: valgustus , sentimentalism, varane romantism. G. A. Oldekop ja teised luuletajad (P. H. v. Frey , R. J. Winkler jt).
Värsikatsetustega jõudsid 19. saj alul avalikkuse ette vähesed kirjamehed. Esimene luulekogu eestlastele „Monned laulud“ (1806) sisaldab värsside tõlkeid saksa keelest. Kristlik-sentimentaalse meeleoluga, kõneldakse elu põgususest ning kannatustest, mille vastu säätakse lohutus õiglast inimest ootavast taevasest õnnest.
Peter Heinrich von Frey luuletusi ilmus „Beiträges“ kui ka kogumikus „Lillikesed“. Frey oli esimene, kes käsitles põhjalikumalt eesti luuleprobleeme ja avaldas „Beiträges“ kaks põhjalikku värsiteoreetilist käsitlust (1813, 1815)
Gustav Adolph Oldekop - Põlva pastor tõlkis ja kirjutas ise värsse Kanepi laulukoorile kirikus, tema lõunaeestikeelsed värsid levisid enamuses suuliselt, kuid ilmus ka „Beiträges“.
Reinhold Johann Winkler kirjutas rea algupäraseid ilmalikke luuletusi, luulekogu „Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud“ (1807) püüab õhutada patriootilisi tundeid. Teine värsikogu „Juttud“ (1816) kirjutatud enamasti laenatud ainetel .
15. Eestikeelse draamaloomingu algus (P. A. J. Steinsberg jt).
Tallinna saksa teatri kõrval kõlas eesti keel juba 1789. aastal ning F.G.Arvelius tegi mõned eestikeelsed näidendidki, kuid ei kujunenud mõjuvateks. Tallinna saksa teatris jõuti eesti keeleni taas pärast pärisorjuse kaotamist, esimeseks Tallinna saksa teatri täiseestikeelseks lavastuseks „Häbbi sellel´, kes petta tahhab!“ (1819), selle autoriks peetakse Peter Andreas Johann Steinsbergi, kes oli ka selle teatri näitleja- lavastaja 1817-1824.
1821. aastal tõi Steinsberg lavale J.Hutti järgi seatud näitemängu „ Krappi Kaie willetsus, ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama“, 1824. aastal „Permi Jago unne-näggo“
Tallinna saksa teatri eestikeelsed lavastused ei loonud eestikeelset teatritraditsiooni ega taganud eestikeelse näitekirjanduse väljakujunemist. Saksakeelsete näidendite vahele või õhtu lõpuks mängitud eestikeelsed tükid mõjusid juhuteatrina.
16. F. R. Faehlmanni looming ja tegevus. Teisi eesti rahvusluse kujunemist ettevalmistavaid estofiile (A. H. Neus, G. J. Schultz-Bertram jt).
Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) - olulisem rahvuskirjanduse väljakujunemise mõjutaja ja kujundaja 19. sajandi esimesel poolel.
Järvamaal Ao mõisas sündinud, õppis Rakvere kreiskoolis, Tartu gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas , arstina tegutses Tartus juba 1824. aastast alates. 1838. aastal rajas koos teistega Tartu ülikooli juurde teadusliku seltsi ÕES, seltsi esimehena (1843-1850) organiseeris eesti keele uurimist , rahvaluule kogumist, rahvale tarvilike raamatute ja kalendrite avaldamist, alates 1842. aastast ülikoolis eesti keele lektor .
Tõekspidamisi kujundasid valgustusfilosoofia, loodusteaduslik haridus , usuline vabameelsus, tihe kokkupuude talupoegadega, ajas toimuvad arengud, laialdased kontaktid intelligentsiga.
ÕES-i asutamise järel keskendus eesti keele ja rahvaluule kogumisele ja uurimisele, 1839. aastal andis temaatilise ülevaate Kalevipoja-lugudest ja fikseeris tuleva eepose ideelise sisu.
Pidas oluliseks ja taotles rahvakeele alusel ühtset eesti kirjakeelt.
Kirjutas muistendeid - enamus seotud Tartuga, rahvaluulele tuginevad 8 müüti, millega sai ka võõrastes paikades tuntuks . Müüdid oluliselt mõjutanud eesti kirjanduse, kunstiloomingu arengut.
Praktilisi sihte arvestavad jutud ilmusid ÕES-i kalendrites, väheste kirjutatud luuletustega näitab siiski, et eesti keel allub klassikalistele värsivormidele.
„Piibo jut“ (1840, 1845) - värsivormiline, autobiograafiliste sugemetega dialoog - mõtisklused sõprusest, armastusest, õnne kiirest kadumisest.
Faehlmann innustas oma tegevuse ja loominguga rahvakultuuri hoogsamat arengut, esimene rahvusliku liikumise ideede väljaütleja.
17. F. R. Kreutzwaldi looming. Eepos „Kalevipoeg“ ja rahvusliku ideoloogia väljakujunemine.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882)
Virumaal Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa poeg, õppis Rakvere saksakeelses koolis, Tallinna kreiskoolis, 1826. aastal astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetades asus Võrru tööle linnaarstiks (1833- 1877 ).
jumalakartlikust kodust, saksakeelsest- ja meelsest põhiharidusest hoolimata ei kujunenud temast pietismile kuulekat ja leplikku inimest. Maailmavaadet mõjutas valgustus, ratsionalism , rahvaluule, meditsiin , loodusfilosoofilised tõekspidamised. Kirjanduslike vaadete kujunemisel oluline rahvaluule, aga samuti saksa klassikute looming, ÕES-i tegevus.
Kultuurilooliselt olulised säilinud kirjavahetused Wiedemanniga, Peterburi akadeemikutega, ÕES-i liikmetega, Lönnroti jt Soome kirjameestega, Faehlmanni, Köleri, Hurda , Jakobsoni , Koidulaga.
Aktiivsemalt hakkas kirjatöid tegema nädalalehes „Das Inland“, kriitilised sõnumid Võru kohta põhjustasid tsensori meelepaha.
Valgustuslik ja publitsistlik looming moodustab tähendusliku osa tema pärandist. Püüdis rajada kindlamat alust eestlaste lugemisvarale, pidades silmas valgustuslikke sihte. 19. sajandi menukamaks sentimentaalsemaks rahvaraamatuks kujunes Kreutzwaldi vahendatud „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“ (1842).
rahvavalgustuslikult oluline veel „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“ (1848-1849) sisaldades lugemist kosmosest, aurulaevadest, raudteest, võõrmaadest, taimedest. Lisaks rahvavalgustuslike ja õpetlike raamatutena avaldas veel „Ma- ja Merrepiltid“ (1850-1861 I-III), „Sippelgas“ (1861 II).
Jutuloomingus tugevama osa moodustavad kalendrites ilmunud allegoorilis-satiirilised jutud.
Teise rühma moodustavad romantilised ja olustikulis-realistlikud jutud.
Luuleloomingust kerkivad esile rahvaluuletöötlus, hilisemast oluline elamuslik pühendusluuletus Koidulale.
Rahvajuttude töötlemist alustas 1840. aastal. Eesti proosa arengut peegeldavaks teoseks 43 muinasjuttu ja 18 muistendit sisaldav esinduslik kogu „ Eestirahva Ennemuistsed jutud“
„Kalevipoeg“ - Kreutzwald tegi Faehlmanni idee teoks. 1853 . aastal esitas eepose käsikirja „Alg-Kalevipojana“. Päriselt ilmus 1857-1861 ÕES-i toimetiste seitsmes andes (kokku 20 laulu, 19087 värsirida) koos saksakeelse tõlkega.
Eepose ainestiku aluseks muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilastest. Nimi Kalev on esinenud varem omadussõnana tähenduses tugev, jõuline. Rahvaehtsate laulude kõrval ka hulganisti Kreutzwaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Kirjanduslike eeskujudena tuleb arvestada „Kalevalat“, antiikeeposi, Vergiliuse, Gananderi teoseid.
Eepos haarab laialdast probleemide ringi, veenev poliitiline üldistus eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest.
Eeposes saab Kalevipoeg kuningaks, mitte ülikuks, vaid töömeheks, kes teeb sedasama mis rahvaski. Kreutzwald seostab Kalevipoja rahvale omase tööga. Kalevipoega pole kujutatud ideaalse ja eksimatu sangarina, vaid inimlikuna, kelle heade omaduste kõrval on ka nõrkused, mis avalduvad lihtsameelsuse, järelemõtlematuse või inimlike eksimustena.
Eepose tegevus areneb gradatsioonis, kangelase kujunemine esitatud astmeliselt, kompositsioonilt pole eriti ühtlane ja kompaktne. Teose liidab tervikuks Kalevipoja tegelaskuju ja tema kaudu väljenduv autori ideeline positsioon. Kompositsioonile iseloomulik episoodide rohkus, sündmuste tsüklilisus, looduskirjelduste arvukus. Eepos sisaldab süžeeväliseid autoripoolseid arutelusid. Ebaühtlase ainestiku värsistanud rahvalaulude eeskujul neljajalalises trohhelises värsis. Rakendatud ka folkloorile iseloomulikku fantastikat, hüperboole, huumorit, lüürikat.
„Kalevipoeg“ pani kindla aluse algupärase eesti kirjanduse arengule ja eepose tähendusrikkust ning mõju on rõhutanud paljud hilisemad kirjanikud. Esitrüki saksakeelse tõlke tõttu sai eepos kohe tuntuks ka rahvusvaheliselt.
18. J. V. Jannsen ajakirjaniku, ideoloogi ja kirjanikuna. 19. sajandi külajutu iseloomulikud jooned.
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) - Vändra möldri poeg, õppis kohalikus köstri- ja kihelkonnakoolis. Tegutses kooliõpetaja ja köstrina Vändras, Pärnus. 1863. aastal asus Tartusse, siin lõi 1865. aastal seltsi „ Vanemuine “, mis kujunes ärkamisaja peamiseks ja mõjukamaks keskuseks.
Koostas-avaldas ka raamatuid, tõlkis ja seadis pietistlikke värsse („Sioni-Laulo- Kannel “ I-III, 1845-1860), koostas laulutekstide valiku „Eesti laulik “ (1860), tõlkis saksa luulet ja mugandas neid eesti oludega („Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“).
Tõlkis-mugandas enam kui 200 juttu , avaldas neid „Sannumetoja“ (I-VII, 1848-1860) väljaandes, kogumikus „Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale“ (1854).
algselt taunis teatrit, kuid kui nägi selle mõju rahvale, toetas „Vanemuise“ tegemisi ja kirjutas ka ise näidendid - „Pärmi Jaagu unenägu“ (1873), „Kihlvedu 5000 rubla pääle“ (1873), „Tuhalabia valitsus“ (1875).
1857. aastal alustas Pärnus „ Perno Postimees ehk Näddalileht“ toimetamisega, millega pani ühtlasi aluse eestikeelsele ajakirjandusele. Leht saavutas ülemaalise populaarsuse, Tartusse kolimise järel,
1864. aastal hakkas Tartus välja andma „Eesti Postimeest ehk Näddalalehte“, milles jätkas Pärnu lehe traditsiooni, leht käsitles maa ja valla omavalitsustega seotud probleeme, taunis väljarändamist, avaldas tehnika- ja välisuudiseid, seltsielusõnumeid, laulupeosõnumeid., koolide ja hariduse temaatikat , kirjaviisi küsimust.
19. Rahvusliku ajalookäsitluse kontseptualiseerimine ning sellega seotud kirjasõna. Erinevad suundumused rahvuslikus liikumises (C. R. Jakobson , J. Hurt jt).
Põhjalik murrang eestlaste kultuurilises ja sotsiaalses arengus algas 1860. aastatel, päris- ja teoorjuse lõplik kaotamine, talupoegliku maaomandi tekkimine, haridusvõimaluste avardumine. Arengu kiirusekulgu mõjutasid otseselt estofiilid (G.H. Merkel , J.H.Rosenplänter, F.G. Bunge, F.N. Russow jt), ühelt poolt olid nad eestlaste keelt, rahvaluulet, laiemalt kultuuri uurinud-väärtustanud, teisalt said nende orjusevastased seisukohad ja tööd, ajaloo objektiivsem käsitlus ja alternatiivsete aspektide avamine , rahvuste vabaduse ja võrdsuse toonitamine oluliseks toeks Faehlmanni ja Kreutzwaldi vaadetele, kirjanduslikule loomingule. Eestlastest intelligentsi kujunemisprotsessis oli oluline perioodiliste väljaannete liberaalne hoiak põlisrahvasse, reformide vajaduse motiveerimine , radikaalsed hoiakud konservatiivide vastu. Algul stiihiliselt kulgenud rahvaliikumine saavutas 1860-ndateks sihiteadlikuma iseloomu, talupojast oli saanud rahvusliku liikumise kandev jõud, toimus rahvuse ärkamine, mis tugines majandusliku iseseisvumise tunnetamisele, rahvuse eneseleidmisele, oma rahvusest haritlaskonna kujunemisele, ühise kirjakeele olemasolule ja eestikeelse trükisõna laiemale levikule.
Rahvusliku liikumise keskseteks ja tähenduslikemaks üritusteks kujunesid palvekirjade aktsioon, laia avalikkuse kaasahaaramine Eesti Alksandrikooli asutamiseks, et rajada alus kõrgemale emakeelsele üldhariduskoolile, eestlaste laulu-, mängu- ja põllumeeste seltside asutamine, esimene üldlaulupidu, rahvusliku teatri sünd, Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, hariduspropaganda, kirjanduse levik, eestikeelse kirjasõna kiirendasid arengut. Rahvusliku liikumise keskuseks sai Jannseni initsiatiivil 1865. aastal loodud selts „Vanemuine“, kirjanduselu aktiviseeris 1872. aastal alustanud EkmS , mis loodi Jakobsoni ideedest lähtuvalt. EkmS suunas vajalike originaalõpikute koostamistja kirjastamist, avaldas aastaraamatuid, milles ilmus artikleid keeleteaduse, rahvaluule, ilukirjanduse, ajaloo aladelt , mõned ilukirjanduslikudki teosed.
Hoogsalt alanud rahvuslik liikumine kulges konservatiivse ja radikaalse ehk mõõduka ja käremeelse tiiva ägedas väitluses, üksmeelselt taotleti ja pooldati majanduslikku ja kultuurilist edenemist, maa päriseksostmist, tulusamaid põlluharimisviise, sisukama hariduse omandamist. Taotluste põhisisu mõistmises ja teede valikus eesmärkide saavutamiseks tekkisid vastandlikud seisukohad ja lahkhelid . Mõõdukad (Jannsen, Hurt) läksid luteri kirikuga leppimise ja koostöö teele, manitsesid tagasihoidlikkust, kartsid rahva liigset aktiivsust, pooldasid rahulikku koostööd baltisakslastega.
Radikaalid (Jakobson, alul ka Hurt) kutsusid aktiivselt võitlema oma õiguste eest, kritiseerisid kirikut, hoiakuid, tegevust, saksameelset ja -keelset seltskonda, pidasid silmas Vene keskvõimu võimalikku abi, saavutamaks vabanemist aadli ja kiriku survevõimu alt.
Kirjanduse areng samaaegselt toimus hoogsalt. Kirjandusse tulid Lydia Koidula, Mihkel Veske , Juhan Kunder , Friedrich Kuhlbars , Jakob Pärn, Ado Reinvald , kelle looming kujundas välja algupärase, tõeliselt rahvusliku ilukirjanduse.
Carl Robert Jakobson ( 1841 -1882) - rahvusliku liikumise radikaalse suuna aktiivne juht, EkmS asutajaliige, seltside juhtiv ja aktiivne liige, radikaalse ajalehe „Sakala“ asutaja, toimetaja (1878-1882), kõnemees ja publitsist , kirjanik, rahvakooli sisuline uuendaja . Põhjaliku murrangu eestikeelse hariuse sisus tõi Jakobsin oma uues kirjaviisis kooliraamatutega „Uus Aabitsaraamat..“ (1867). tema kooliraamatutes oli esimesena ruumi eestlastemaa, ajaloo, keele, elutingimuste, kultuuri valgustamisel. Jakobsoni lugemikel oli otsene mõju eesti kirjanduse arenguprotsessis - need olid meie kirjanduse esimesed, üsna ulatuslikud , eelkõige lüürika valikkogud. Samuti oli Jakobson esimene, kes viis „Kalevipoja“ kooliõpilasteni ja tegi selle tuuma teatavaks mõistetavaks.
Omas ajas mõjurikkad olid Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet“ (peetud Vanemuises 1868-1870, trükis 1870), mis olid omamoodi manifest, millega pidas silmas kaugemaid sihte, eestlaste iseseisvumist. Esimese kõnega „Eestirahva Valguse-, pimeduse - ja koiduaeg“ - kujundas vlja ja juurutas eestlaste teadvusse müüdi, mille järgi muistne vabadus oli valusaeg, pimedus algas ristirüütlite sissetungiga ning koidu kuma hakkas paistma Aleksander II troonile tulekuga. Teises kõnes „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ - käsitles eesti kultuuriloo kujunemise aluseid. Kolmandas kõnes „Nõia-usk ja nõia-protsessid“ - ketserluse ja nõiaprotsesside probleeme Euroopa ajaloo kontekstis.
„Sakalas“ ilmusid rahvusliku liikumise põhilisi probleeme analüüsivad ja ülesandeid püstitavad käsitlused, mis nõudsid feodaalsuhete kaotamist, seisuste võrdsust, ühtse Eestimaa kubermangu moodustamist, kohtureformi. Analüüsiti majandus- ja kultuurielu paljudest aspektidest. Tähtis koht „Sakalal“ ja selle lisalehel ilukirjanduse ja kirjanduskriitika arengus.
Jakob Hurt (1839-1907)
1886 - kaitses Helisngis doktoriväitekirja, rahvuslikult meelestatud, rahvaluulest innustatud. Astus ÕES-i, kus tutvus Kreutzwaldiga, kelle soovitusel tõlkis 1862 . aastal lõunaeesti murdesse talurahvaseaduse. „Vanemuise“ seltsis esines Hurt loodusteaduslike, ajalugu, rahvaluulet käsitlevate ettekannetega. Eestikeelse hariduse, eestluse propagandatõi kaasa teravaid vastuväiteid baltlastelt. Hurda ajalookäsitlus Jakobsonist erineb, esitab fakte rahulikult , neutraalselt.
Hurt kuulus algselt „Sakala“ kaastööliste seltsi, pooldas Jakobsoni, peagi aga lahkus neist. Kristluse ja kiriku eriarusaamad põjhjustasid ka eri hoiakud.
20. L. Koidula elu ja looming. Rahvusromantilise luule põhijooned ja järjepideva draamaloomingu teke.
Lydia Koidula (1843-1886) - Lidia Emilie Florentine Jannsen, õppis Pärnu saksakeelses kõrgemas tütarlastekoolis, sooritas Tartu ülikoolis koduõpetajaeksami, kuid jäi isa abistama ajakirjanikuna. 1873. aastal siirdus Kroonlinna, 1876-1878 viibis Saksamaal, abikaasa täienduste-töökohustuste tõttu.
Kirjanikunime Koidula omistas C.R. Jakobson esimese luulekogu järgi.
Koidula vaateid ja hoiakuid religiooni ja ühiskondlike probleemide suhtes kandis rahvustunne. Aktiivne „Vanemuise“ seltsi tegevusest osavõtt, kohtumised hõimurahvaste esindajatega laulupeol, teatri rajamine, sõprus Soomega, rikastavad kirjavahetused. Kroonlinna kolides katkesid sidemed Kreutzwaldi, Jakobsoni ja teistega.
Koidula esimesed, tõlkemuganduslikud luuletused „Koddo“ ja „Emmasüdda“ ilmusid 1865. aastal „Eesti Postimehes“, 1866. aastal valmis juba luulekogu „Waino-Lilled“ ja 1867. aastal „Emmajõe Öpik“.
Tähelepanuväärse osa luuleloomingust moodustab isamaaluule - avaldub Koidula lüürika tuum j tähendus, suutis teha isamaa mõiste ja tähenduse arusaadavaks-tajutavaks poeetiliste kujundite ja piltide kaudu. „Emajõe ööbik“ sisaldab kandavamid isamaalaule „Mu isamaa on minu arm!“, „Sind surmani“, „Üht eesti laulu“, „Eesti muld ja eesti süda“. Rõhutatult avaldub neid luuletaja armastus isamaa, eesti rahva ja emakeele vastu, jäägitu ustavus kodumaale , parema tuleviku soovimine ning tahe teenida oma rahvast. Koidula hümnilised üleskutsed äratasid ja virgutasid kaasajal rahvuslikku eneseteadvust, sisendasid usku rahva ja iseenda jõusse, kutsusid üksmeelele ja isamaa vankumatule teenimisele.
Rahva võitlusvaimu õhutavates priiuselauludes idealiseerib Koidula mõjukate poeetiliste kujundite abil muistset vabadust, süüdistab ristirüütleid sünge orjaöö päälesurumises, vastandab sellele koiduvalguse, vabaduse. Hilisemat isamaaluulet on mõjutanud kodumaast eemaloleku tõttu tekkinud ühekülgne arusaamine ärkamisaja suundade taotlustest. Viimases luuletuses „Enne surma - Eestimaale!“ kutsus Koidula jätkama võitlust, seisma vabaduse ja tõe eest.
Loodusluule on romantilisem, ülistab isamaa ilu kevade säras, loodushäälte võlus, õite ilus, on ka kargema tunnetusega luulet sügisest, igatsusest. Loodusluules mitte ainult kaunis looduspilt, vaid armastus kodumaa, selle looduse ja ilu vastu.
Mõtteluule paremad näited „Jutt“, „Üürikene“
armastuslaulude lähteks on olnud looduspildid. Tähtsaim „Emasüda“, „Minu armsa taadile“
Koidula luules ka Soome silla motiiv .
Proosaloomingu ~ 80 teost on enamjaolt isa ajalehe tarbeks saksa keelest vahendatud populaarteaduslikud ja ajaloolised palad . Algupärased tekstid aga ei küündi luule kunstilise tasemeni.
Koidula on eesti rahvusliku teatri asutajaks ja eesti algupärase näitekirjanduse rajaja.
1870. aastal kui „Vanemuise“ selts kolis uude majja, soovis Koidula, et seda tähistataks teatrietendusega, mõtte realiseerimiseks tuli tal endal muretseda nii repertuaar kui lavastada. 24. juunil 1870. aastal esietenduski Koidula lavastuses „Saremaa onnopoeg“, mis pani aluse rahvuslikule teatritegevusele. Suur menu tiivustas Koidulat jätkama kirjutama ja lavastama.
Koidula oli rajaleidja ja teerajaja reale ärkamisajastu püüdlustele ja tegemistele, tema talent, ajastutunnetus, ühiskondlik aktiivsus, töökus aitasid saavutada kõrgusi, mis teistele veel hiljemgi kätte ei küündinud.
21. Teisi eelärkamisaja ja ärkamisaja juhtautoreid luules (J. Weitzenberg , M. Veske, A. Reinvald, F. Kuhlbars, J. Kunder jt).
19.sajandi keskel ilmus trükist mitmete kirjameeste värsikogusid, lüroeepilisi värrslugusid, millel on küll kirjanduslooline tähendus, aga puudus kirjandusprotsessi kujundamiseks ja mõjutamiseks vajalik kunstiline ja ideeline kaalukus.
Juhan Weitzenberg sai tuntuks tegelikkusele vastava, väljarändamise kurbloolust käsitleva luulelooga „Tönnis Laks ehk Eestlase Isamaa“ (1862), teine kogu 1864
Koidula kõrval hakkas esile kerkima rahvusromantilise ainevaldkonna ning käsitluslaadiga võimekaid luuletajaid , kes püüdsid rahvast aktiviseerida, sisendada optimismi, kujundada patriotismi. Looduslüürika kõrval olulisemad patriootilisemad, muistset vabadusaega idealiseerivad, kaasaja püüdlusi ja tulevikku suunatud ideid väljendavad luuletused.
Friedrich Kuhlbars tuli kirjandusse saksa romantikute mõjualusena. Tema luulekogu „Wastse laulo ja kannel“ (1863) oma ajas esimeseks selgesti rahvusromantilise hoiakuga teoseks „Kalevipoja“ järel. Faehlmanni ja Kreutzwaldi loomingut austades süvendas Kuhlbars oma loomingus pseudomütoloogilist pilti eestlaste minevikust. Kuhlbars oluline ka lastekirjanduse arenguloos, kuna kooliraamatute hulgas puudus laulik, hakkas sakslastelt laenatud viisidele kirjutama tekste.
Mihkel Veske (1843-1890) - paremiku oma kogutud regivärssidest avaldas antoloogias „Eesti rahvalaulud“(I-II, 1879 -1883). kesksel kohal loomingus priius - ja isamaalaulud, Veske luule tugevamaid külgi on selle vormilised ja keelelised aspektid, leidlik riimikasutus, kujundirikas keel.
Ado Reinvald (1847-1922) -
Juhan Kunderi luuletused näitavad meile, et nende autor on rahvusliku liikumise ajastu luulemalle paljudest teistest vähem edukalt järginud
22. Teisi 19. sajandi teise poole draamakirjanikke (J. Kunder jt).
Eriti hoogsalt hakkas “Vanemuise” teatrielu käima August Wiera ajal (1878-1903), eesti algupärandid olid Wiera teatris omajagu kavas, kuid Jannseni, A.Karotomi, J. Parve , M.J.Eiseni näitlused ja naljandused ei küüni kuigi kõrgele.
Koidula järel kujunes arvestatavamaks näiteirjanikuks Juhan Kunder (1852-1888), 1874. kirjutatud ja aasta hiljem “Vanemuises” lavastatud “Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (trükis 1881), “Muru Miku meelehaigus” (1882), “Varastatud vorst ” - matkivad tugevasti Koidula näidendeid. “Kroonu onu” (1885) kuulub eesti näitekirjanduse õnnestunumate teoste hulka.
Näitekirjanikuna esindas Kunder selgesti meie näitekirjanduse järgmist, mitmeti kunstitaotluslikumat arenguetappi. Uut tõusu hakkasid oma komöödiatega rajama Jakob Liiv, Jüri Orgusaar, August Kitzberg .
23. Rahvusromantilise ajalooproosa esteetika ja hoiakud: E. Bornhöhe („ Tasuja “ jm), A. Saal, J. Järv jt.
1880. aastate proosa kõige iseloomulikumaks ilminguks oli rahvusromantiline ajalooline jutustus, kandvaks autoriks Eduard Bornhöhe (1862-1923), väga noorelt kirjutas ajaloolise jutustuse “Tasuja” (1880), mis on meie esimeseks ja tähelepanuväärseks algupäraseks eesti ajaloo aineliseks jutuks. Bornhöhe hakkas ilukirjanduse abil avaldama eestlastele nende ajalugu, tegi konkreetsemaks mineviku kaugused ning mõjustas sellega oleviku liikumisi siis ja hiljemgi. “Tasuja” kirjutamiseks sai tõuke ärkamisaja aadetest, kroonikatest. Püüdis lugejatele jutustada arusaadavas laadis oma rahvusest kangelasest ja äratada iseteadvust. Ajaloo lahtikirjutamise vajalikkust hakati tunnetama alles mõni aasta hiljem.
“Tasuja” tegevus toimub 14. sajandi alul Tallinna lähedal, kulmineerub 1343.a jüriöö ülestõusus ning eestlaste kangelaslikus võitluses Tallinna all. Peategelane Jaanus, mehine, õiglane, tahtekindel vaba talupoeh on romantilisele teosele omaselt ideaalne kangelane, kelles on kehastunud rahvajuhi parimad omadused. Jaanus astub juba noorena mõisa ülbuse ja omavoli vastu, kujuneb Tasujaks, rahva vabaduseiha mehiseks esindajaks . Tema vastand noor mõisnik Oodo on seisuseuhkeülbe feodaal , kes Tasuja mõõga läbi peab ka surema. Romantiliselt kaunis ja õrnatundeline on mõisapreili Emilia, kellesse Jaanus kiindub ja keerulisi sisekonflikte üle elab. Areng “Tasujas” kulgeb tõusvalt, saavutatud oskuslikult rakendatudkontrastide abil,avades hästi talupoegade ja mõisnike lepitamatu vastuolu. Keelelt ja stiililt eesti romantilise proosa paremaid näiteid. Kuigi Bornhöhe märgib, et teos on ajaloo põhjal, pole faktiliste andmete nappusest tingitud ajalookäsitlus kõiges täpne. “Tasuja” on läbi aegade aidanud mõista vabaduse väärtust ja sisendanud selle nimel peetava võitluse vajalikkust.
“Tasuja” vaimu kannab Bornhöhe teinegi ajalooline jutustus - “Villu võitlused” (1890), milles käsitleb kroonika nappide teadete alusel 1343. aasta sündmusi Viljandis. Sakala talupojad valmistasid ette ja tegid katse vallutada Viljandi loss kavalusega. Üritus ebaõnnestus, sest salanõu reetis naine, kes tahtis päästa poega .
Romantilise ajaloolise seiklusromaani “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” (1893) tegevus toimub Liivi sõja ajal Tallinnas ja selle ümbruses. Seiklusliku tegevuse taustal on autor tabavalt kujutanud üldist ajaloolist olustikku.
Ajalooainete kõrval äratasid tähelepanu Bornhöhe olevikuainelised lood. Vaimukas satiiris “Tallinna narrid ja narrikesed” (1892) naerab välja iseenese tarkusest end vaimuhiiglasteks pidavad isehakanud leiutajad, tõusiklikud poolharitlased, harimatud kirjanikud ja nende epigoonliku loomingu.
Kaalukas tähendus reisikirjelduse väljakujunemisel on Bornhöhe reisikirjadel Euroopast, Palestiinast, Volgamaadest.
Bornhöhe “Tasuja” ei virgutanud kohe meie ajaloo lahtikirjutamist, selle vajadust hakati tunnetama mõned aastad hiljem. J. Järve “Vallimäe neitsist” (1885) alates võime hakata rääkima ajaloolise jutustuse hoogsamast harrastamisest.
Andres Saal (1861-1931) Bornhöhe kõrval ajaloolise jutustuse teine oluline esindaja, see moodustabki Saali loomingulise tuuma. Autori kujunemist mõjutasid tema kaugele ulatuv ajaloohuvi, ahvusliku mõtte avamise püüdlused, eestluse väärtustamine kadakasaksastumise ja paljuvenestamise ohtudes. Juttudes arendag hoogsat seikluslikku tegevust, loob kireva ja põneva süžee, põimib osavalt tegevusliine, tegelased põhijoontes üksnes vooruslikud või pahelised, elavad kirjaniku soovidele allutatult, nende psühholoogiline motiveeritus on nõrk.
Menukamad ja kaalukamad teosed: “ Vambola ” (1889), “Aita” ( 1891 ), “ Leili ” (1893), milles käsitletakse eestlaste muistset vabadusvõitlust.
Ajaloolise jutustuse žanris olgu Bornhöhe ja Saali teoste kõrval veel mainitud J.Järve “Karolus” ja A.Kitzbergi “ Maimu ”. Eesti ajalugu kujutava proosa uus tulemine toimus 20. sajandi alul J. Mändmetsa juttude, eriti aga Vilde ajaloolise triloogiaga.
24. Rahvusromantilise proosa muid võimalusi ning realismi esimesi märke (J. Pärn, L. Suburg , E. Aspe, M. Põdder jt).
Rahvusliku liikumise ajastul suurenes oluliselt jutukirjanduse üldmaht, avardus ainevaldkond ja temaatika. Algupäraseid jutte ilmus vähe, avaldati tõlkeid, enamasti tõlkemugandusi või alusteoste vabalt tehtud ümberütlemisi. Massilektüüriks said mitmed röövlilood, jutud indiaanlastest.
Tuumakama osa jutukirjandusest moodustasid rahvajutud , F.R. Kreutzwaldi “Eestirahva Ennemuistsed jutud” äratasid avalikkuse huvi rahvaloomingu vastu laiemalt.
Algupärase proosa paremik käsitles põhiliselt kaasajale iseloomulikke probleeme olustikulis-realistlikus laadis.
Jakob Pärn (1843-1916) - Tormas, sõprus Jakobsoniga sidus ta rahvusliku liikumise radikaalsema poolega, samas kujunesid head suhted Hurdaga. Kooliõpetajana kirjutas didaktilisi rahvaluuleainelisi ja argiolustikulisi jutte lastele ja kodudele. Selle perioodi esileküündivamad jutustused on Pärna “Oma tuba, oma luba...” (1879) ja “Must kuub” (1883).
Lilli Suberg (1841-1923) tuli kirjandusse Jakobsoni õhutusel, kirjutades 1873. aastal autobiograafiliste sugemetega jutustuse “Liina” (1877), kuigi stiil ja keel jäävad soovida , hindas Jakobson selle algupärasust. Haritud eestlannade ideaale esitab Suburg veel jutustuses “Maarja ja Eeva ...” (1881), “ Linda , rahva tütar” (1900 “Postimehes”). Eesti kultuuriloos Suburgil oluline kot ajakirjanikuna, tema väljaanne 1887. aastal alustanud “Linda” Viljandis oli esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale. Kultuurilooliselt on oluline kriitika arendamine.
Rahvusliku liikumise suurjuhtide (Mihkel Veske, Karl August Hermann , Hugo Treffner) ebamäärased taoltused, organiseerimisvõimetus ja oskamatus , vastastikused nääklemised, salakaebused ja kaasaloovimised venestusprotsessiga tõid endaga kaasa usaldamatuse laiema üldsuse poole. Tugevnesid protestid ja kriisid rahvusliku rõhumise vastu, 1888. aastal alanud Hurda suur rahvaluulekogumine. Uute trükikodade rajamisega suurenes eestlastest kirjastajate osatähtsus, rohkem hakkas ilmuma eestikeelseid raamatuid ja ajalehti. Muutused hakkasid toimuma algupärase ilukirjanduse temaatikas, probleemistikus ja loomingulise meetodi osas. Kandavamaks muutus eepika, algas realistliku proosa esilekerkimine, kuigi 1880. teisel poolel oli ka rahvusromantilise ajaloolise proosa kõrgaeg. Luuletajate hulka tuli palju epigoone, kelle värsid ei omandanud sisulist, kunstilist kaalu ega tähendust. Märkimisväärne protsess hakkas kujunema kirjandusliku mõtte ja kriitika arengus.
Rahvusliku liikumise sügavast kriisist, ühiskondlike olude muutusest, tsensuurist olenevalt hakkas proosas ühelpoolt domineerima ajaviiteline, humoristliku kallakuga või teisalt olustikulis- realistlik jutustus.käsitluse ulatuse, kindlama kompositsiooni, karakterite psühholoogia näol hakkab mahukamates jutustustes avalduma romaanile omaseid tunnusjooni.
Maximillian Põdder (1852-1905) - oma algupärastes juttudes käsitleb rahvusliku liikumise aja probleeme ja suhtumisi, loomingu tipuks ja tolleaegse proosa tuumakamaks teoseks on “Bob Ellerhein ” (1884).
Elisabeth Aspe (1860-1927) - mõjutajaks kodus valitsev isamaaline meeleolu, kasutab loomingus Pärnu ja selle ümbruse kajastust , vanemate noorpõlvemälestused, kohalikke rahvapärimusi, ajaloolisi seike, meremeestega seotud lugusid. Naise osa käsitlevast artiklisarjast lähtuvalt arendas välja oma naisideaali. Aspe peateoseks mõneti vanemate mälestustele toetuv “Ennosaare Ain” (“Oleviku” lisas 1888, raamatuna 1910 ) - meie kirjanduse üks varaseim haritlasromaan Põdderi “Bob Ellerheina” kõrval.
Rahvusliku liikumise taandumisega alanud ühiskondliku struktuuri muutumine, tsarismi kasvav surve, eestlaste omavaheliste lahkhelide teravnemine ja süvenemine, haridustaseme tõus eeldasid ja tingisid muutusi ka kirjanduses. Loomingulise meetodi seisukohalt kuulus rahvusliku liikumise püüdlusi järgiv lüürika romantilise põhitüübi alla, proosale ja draamale oli omasem olustikulise tõepära järgimine.
Kirjandusliku mõtte elavnemise algus avaldub meil loetu tutvustamise tasandil. Kirjandusliku mõtte uuenemisprotsessis oli oluline A.Grenzteini viiest artiklist koosnev sari “Meie kirjanduse käekäik” (“ Olevik ” 1884)
25. Rahvusliku ideoloogia muutumine 19. ja 20. sajandi vahetusel ning selle avaldumine kirjanduses (V. Reiman, A. Grenzstein , J. Tõnisson jt).
Ado Grenztein (1849-1916), algselt “Sakala” kaastööline, kuid hakkas 1881. aastast Jannseni asemel “Eesti Postimeest” toimetama. EkmS lõhenemise ajal hakkas Grenztein mõõdukate poole pealt andma välja uut lehte “Olevik”. Vastandudes saksakeelsusele ja - meelsusele toetas Grenztein eestikeelseid ja -meelseid arenguid, pidas vajalikuks ülikoolis eestikeelset professuuri. 1880. aastast hakkas aktiivselt toetama venestuspoliitikat, minetas rahvusliku tegelase maine, 1890. aastal ei usaldanud teda venestajadi, 1901. aastal lahkus Eestist Prantsusmaale.
Samas koostas omal ajal head pedagoogilist kirjandust, kultuuriloolist materjali - “Saksa keele õpetaja” (I-III, 1887-1888), “Kooli Laulmise raamat” (1878), “Eesti Lugemise-raamat” (I-II,1887-1888), tegeles eesti keele probleemidega - “Eesti sõnaraamat” (1885), koostas eestikeelse “Maleõpetuse” (1883) ning vastava terminoloogia.
Luuletused on Koidulast mõjutatud
26. Süstemaatilise eestikeelse kirjandustõlgenduse tekkimine 19. sajandi teisel poolel (J. Bergmann, T. Sander, K. A. Hermann jt).
Jaan Bergmann ( 1856 -1916) - hakkas noorelt tõlkima antiikluulet ja saksa klassikat, tõestamaks eesti keele võimalusi sakslastest kaasõpilastele. Tema värsiteoreetilised seisukohal “Luuletuskunst” (EkmS aastaraamat 1878) andsid luuleharrastajatele teadlikumad alused rahva- ja kunstluule, stiili ja vormi osas. Oma luuleloomingus käsitles saksa romantikute mõjualusena antud perioodile iseloomulikke teemasid ja motiive , suutmata lüürikas mainimisväärselt uut pakkuda. Loomuomane lüroeepika, oma vormimeisterlike ballaadidega kuulub eesti kirjanduse nimekamate autorite hulka.
27. Eesti rahvusromantika ja uusromantika vaheala (K. E. Sööt, J. Tamm, A. Haava, Jakob Liiv jt).
Jakob Liiv ( 1859 -1938) - luuleloomingu ainevaldkond lai, lüürikas peegelduvad küllalt ilmekalt toonase luule siuslise ja kunstilise uuenemise keerukus ja vastuolud, kirjutajate küündimatus valitsevast voolust üle saada. Sajandivahetusel kuulus oma mahukate lüroeepiliste teostega, arenda välja allegoorilise lugulaulu. Liivi jutustused on kunstiliselt kesised, kultuurilooliselt oluline aga “Elu ja mälestusi” (1936), olulist kohta omab ka näitekirjanikuna.
Jakob Tamm (1861-1907) - kaalukas lüroeepik, värsiloomingu paremiku moodustavad valmid ja lugulaulud, meelisžanriks rahvaluulele tuginev lugulaul , õnnestunult värsistanud ka eesti muinasjutte ja muistendeid.
Karl Eduard Sööt (1862-1950) - tuli kirjandusse realistliku põhihoiakuga, tõi 19. sajandi lõpul luulesse uudsema isamaatunnetuse, taotles nõudlikumaid ja aktiivsemaid teevalikuid arenguks. Eesti lastekirjanduse arenguloos suur meister, kes 20. sajandi alul koos Ennoga rajas täiesti uued, kunstinõudlikud alused lasteluulele.
Anna Haava (1864-1957) - Koidula järel teine populaarne naiskirjanik , rahvalik luuletaja, tundesiirad ja sugestiivsed armastuslaulud pole minetanud värskust tänapäevalgi, mõjus oma südamlikkuse ja otsekohesusega, eriomase reaalsuse ja sisemaailma koosluse ning looduspiltide tabamisega.
Tema sotsiaalfilosoofiline luule jaguneb sajandivahetuse lainetest ja ristlainetest mitmeks teemarühmaks.
28. Juhan Liivi elu ja looming.
(1864-1913)- Alatskivi vallast pärit, õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis,1886. Aastal lühidalt ka H. Treffneri eragümnaasiumis. 1882. aastal asendas ta venda Jakob Liivi Väike-Maarja Avispea koolmeistri ja vallakirjutajana. 1885. aastal tutvus seal Liisa Goldinguga - nende armastusloost jäänud kultuurilooliselt tähendusrikas kirjavahetus . Juhan Liivi elukäigus räägivad kaasa vanemate kuulumine vennastekogudusse, külarahva hoiakud, majanduslik piiratus, kidur tervis, kunstihuvi, haridusjanu, eelduste ja võimaluste vastuolu. 1885. aastal töötas ka „ Virulase “ toimetuses ajakirjanikuna - seal sassis suhted Vildega. Ajakirjanikuna töötas veel „Sakalas“ ja „ Olevikus “ 1890-92.
Tartu-aastad moodustavad Liivi lootusrikkama, loomeerksama, murdelisema ja traagilisema etapi. Enne „Olevikus“ töötamist oli Liiv avaldanud luueltusi, koostanud luulekogu käsikirja, kirjutanud jutte, tõlkinud, huvitunud kirjanduskriitilistest probleemidest, väidelnud nii Vilde kui teisteega realismi üle. Üleliigsed pinged siiski kurnasid Juhan Liivi ning 1894. aastal paigutati ta Tartu närvikliinikusse, skisofreeniast ei paranenud. Tegutses veel mõni kord teiste toetustel kultuurielus, viimased aastad elas Kavastu Koosal.
Liivi tõekspidamisi mõjustasid rahvusliku liikumise radikaalse suuna seisukohad, vend Jakob ja Väike-Maarja luuleringi liikmed. Tajus olemuslikku konflikti elukauge kirjanduse ja elutegelikkuse arengu vahel, epigoonliku ja kunstimeisterliku vahel. Kirjandusse tuli romantiliste tundeluuletustega, sekkus 1887. aastal kirjanduslikku poleemikasse rahvusliku liikumise aadete ja traditsioonide kaitsjana, märkas esteetilise kutluuri teisenemisprotsessi.
1891 „Ühe kirjaniku päevaraamatust“ - naeris välja abituid ja elukaugeid epigoonlikke kirjamehi, sõnasõdis Vildega.
Alustanud luules, oli ta eelkõige 1888-1894 prosaist , seega eraldab aasta 1894 tema loomingu kirjandusliigiliselt.
„Olevikus“ hakkas realistlikule põhitüübile iseloomulikult käsitlema rahva elu, kujunesid kindlailmelisemaks kirjanduslikud arusaamad. Loobudes tööst, asus Liiv vabakutselise kirjanikuna realiseerima oma aineid ja ideid mahukamate teostega. 1892. aastal kirjutatud, 1894 ilmunud „Vari“ loomingu kandavamaid teoseid - aluseks teatud ulatuses kouümbruse inimeste mälestused teoorjuse ajastust, samuti sisaldades Liivi enese elukäiku, kuid mitte autobiograafiliselt, tegevus 1830-60. käsitleb ühiskonnakriitiliselt seisuslikke vastuolusid, mõisnike omavoli ja julmust. „Vari“ on realistlik teos, kuigi sisaldab romantilisi pilte ja naiivseid soovunelmaid. Realistlikus käsitluses talupoegade elu asjalikus stiilis, etnograafiliste detailide ning rahvaluuleliste aspektidega, kajastatud rahvakeele omapära.
„Käkimäe kägu“ (1893) - raamjutustuse vormis, kordab mõneti „Varju“, kuid on katkendlikum, tegelased skemaatilisemad, psühholoogia pealiskaudsem.
Jutustus „Nõia tütar“ ( 1895 ) - külaelust, käsitleb ebausu ja laimuga seotud probleeme talurahva enda hulgas olevate vastuolude taustal. Üks kompositsioonikindlamaid Liivi teoseid, avab realistliku käsitluslaadi eripära, rahvapärase ainesega, karakterid veenvad.
Esimene eesti novellikogu „Kümme lugu“ (1893)
20.sajandi alul kirjutas mõnikümmend laastu, miniatuuri, mõttemõlgutust, millest osa ilmus K.E. Söödi koostatud kogumikus „Elu sügavusest“ (1909), teine osa Tuglase vahendusel 1934. aastal. Allegoorilise käsitluslaadiga laastudes arutleb Liiv lakoonilises mõttetihedas sõnastuseselu olemuslike väärtuste - tõe, aususe, headuse üle, esitab huvitavalt tabatud looduspilte, olustikukujutusi, memuaarseid kilde.
Lüürikas esikkogu „Õied ja okkad“ (1887) jäi käsikirja, 1909 ilmunud hilisem kogu „Luuletused“ värsid moodustavad vaid osa tema luuleloomingust. Hiljem avaldatud trükis üle 300 Juhan Liivi luuletuse . Suurima teema hõivab isamaaluule, isamaa on reaalselt tajutud ja olemasolev Eestimaa („Eile nägin ma Eestimaad !“). Liiv mures isamaa pärast (Kui tume veel kauaks ka sinu maa“), valmis ohverdama kõike („Ma lillesideme võtaks“) ja eeldab seda teisteltki („Ta lendab mesipuu poole“), kuid mõistab, et kõik ei suuda nõnda kannatada („Mitte igaühele“) ja on õnnetu isamaaga, veel õnnetum isamaata („Sinuga ja sinuta “).
Isamaast lähtuvalt käsitleb ka sotsiaalseid probleeme, taunib rikkaid ja lipitsejaid, omakasu tagaajajaid, vaestele ja eesti talupoegadele kuulub tema poolehoid ja kaastunne . Samuti on käsitlenud oma eluteed mõjutanud tegureid („Emale“, „Üks suu“, „Minu luule“, „ Helin “, „Noor-Eestile“).
Armastusluules üldisem, hilisemas aga tundeehtsam ja kujundirikkam. Rohkesti esineb luules mõtisklusi elu, olemise, kirjanduse üle, kirjanduselt nõudis värsside kaudu elulist tõepära.
Loodusluules hingestatud ja kaunis pilt Eestile iseloomulikest maastikest ja looduses toimuvast aastaaegadel.
29.Eduard Vilde looming,eesti realistliku ja/või naturalistliku proosa tekkimine. Teisi realistliku proosa autoreid (E. Peterson-Särgava jt).
Kirjanduses tõusis 1880. aastatel kesksele kohale proosa, varasema eriliste tunnusteta jutu asemel hakati viljelema jutustust, novelli, pandi alus romaanile. Süvenes ja sai valdavaks kaasaegseid aineid vaagiv realistlik käsitlusviis, kerkisid esile kriitilise hoiakuga teosed. Proosa arengut ja läbimurdu kindlustas eelkõige Eduard Vilde looming.
Eduard Vilde (1865-1933) - Virumaal Pudivere mõisa kupja poeg, õppis Tallinnas saksakeelses alg- ja kreiskoolis, 17-aastasena kirjutas esimese jutustuse „Kurjal teel“
1883. aastal alustas ajakirjanikuna „Virulase“ toimetuses, jätkas „Postimehes“ ning Tallinna ja Riia ajalehtede juures, olles samal ajal viljakas ilukirjanduses.
1890-92 tegutses ajakirjanikuna Berliinis., kus tutvus saksa realistliku ja naturalistliku kirjandusega, jälgis Berliini teatrielu, osales aktiivselt kultuurilises ja poliitilises elus.
1893-96 töötas taas „Postimehe“ juures, sel perioodil kirjutas ka eesti kriitilise realismi tähtteose - romaani „Külmale maale“ (1896)
Reisis palju ja oli liikuv, tundis esimesena eestlasest kirjanikuna Euroopa elulaadi ja kultuuri isiklike kogemuste kaudu.
1901- 1904 töötas radikaalse lehe „ Teataja “ toimetuses - sel ajal ilmusid ka romaanid „ Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“
1904-1905 töötas Tartus pahempoolse ajalehe „Uudised“ toimetuses, kirjutas ja kogus materjali romaanile „ Prohvet Maltsvet“
1905 revolutsiooni tagajärel läks pagulusse, kus valmis enamus näidendeid, romaanid „ Lunastus “ (1909) ja „Mäeküla piimamees “ (1916). 1917. aastal naasis kodumaale, töötas ajakirjanikuna, hakkas „Estonia“ dramaturgiksja EV saadikuks Berliinis. Elas Eestis ja Saksamaal, E.Vilde „Kogutud teosed“ ilmusid 33 köites 1923-35.
Looming jaguneb kolme perioodi:

• 1882-1895 - järkjärguline lähenemine realismile, meisterlikkuse saavutamine, süvenemine sotsiaalsetesse probleemidesse
  
• 1896-1912 - väljakujunenud realist, oma teostega tõstis kriitilise realismi eesti kirjanduses valitsevale kohale
  
• 1912- - areng psühholoogilise sügavuse, meisterlikuma karakterkujunduse ja aineesituse tiheduse suunas.
  

Noore Vilde esteetilisi tõekspidamisi kujundasid Tallinna Linnateatri lavastused ja saksa klassikaline kirjandus, draamateosed eriti. Tajus kaasaja kirjandusliku maitse madalust ning tajus, et rahvusliku liikumise ideaalide ja reaalse tegelikkuse vahele oli tekkinud sügav kuristik . Toetus oma loomupärasele fabuleerimisoskusele ja jutustamisandele. Oma varasema loomingu on Vilde jaganud ise kahte rühma: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaalse süžeega esikteos “Kurjal teel”, Peterburi- aineline armastus- ja kelmilugu “Mustad leegid” (1889), kuritegelikke ambitsioone kujutav romaan “Kuhu päikene ei paista” (1887) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiselt veel primitiivsed jutud (“Musta mantliga mees” (1883)).
järelromantilise krijanduse kriitikuna hakkas Vilde peagi väärtustama asjalikku elukäsitlust ning deklareeris 1887. aasta realismile omaseid seisukohti, põhiline üleminek realismile toimus Vilde loomingus 1890. aastate alul. Sinna viisid loomingulised kogemused, Berliini mõjud, kokkupuuted radikaalidega, tegelikkuses toimuvate arengute sügavam mõtestamineaitasid jõuda süvendatud elukäsitluse ja realistlikuma elukujutuse juurde. Realismi peegeldavate jutustuste-romaanide hulgast kerkivad esile paheliste ja hüveliste vahekordi ja moraali ning südametunnistuse küsimusi käsitlev “Röövitud tiivad” (1892), “ Karikas kihvti” (1893),””Linda” aktsiad ” (1894).
omaette rühma varases loomingus moodustavad naljajutud. Ajakirjanikuna tundis rahva maitset , oli leidlik karakterite leidmisega, situatsioonide loomisega . “Ärapõletatud peigmehed” (1885), “Vigased pruudid ” (1888),” Kosilane Rakverest” (1889),”Noored hinged ” (1890), “Suguvend Johannes” (1891)
teise loominguperioodi alguseks kindlad kriitilise realismi esteetilised põhimõtted - ainuke järjekindel realist meie algupärase ilukirjanduse tollasel arenguetapil. Vilde teoste süžeearendusest oli kadunud tühipaljas seikluslikkus, ebausutavad sündmused, keskendus tegelaste tüüpiliste joonte ja omaduste avamisele, luues üldistusjõulisi karaktereid. Uusi jooni oli saanud kaVilde kujutamislaad .
Avateos siinses perioodis romaan “Külmale maale” (1896 järjejutuna “Postimehes”)
1898 - esimene eesti töölisromaan “ Raudsed käed”
Ajalooline triloogia - loomingulise küpsuse ajal hakkas uurima eestlaste feodalismivastast võitlust, keskendus rahvatraditsioonis Mahtra sõjana tuntuks saanud sündmustele, valmisid romaanid - “Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903), “Prohvet Maltsvet” (1908), triloogiaks ühendab neid ühine teema - talupoegade feodalismivastane liikumine Eestimaa kubermangus 19.sajandi keskel ja põhiline idee - vabaduse eest peab võitlema, talupoeg peab ennast võitluse teel ise aitama .
“Mahtra sõda” (1902) avara ühiskondliku läbilõikegapanoraamromaan. Tegevus Juuru ümbruse mõisates pärast 1856. aasta talurahvaseadust ja kulmineerub 1858 talupoegade vastuhakus Mahtra sõjas ja järgnenud karistamises 1859. aastal. Süžeeliinid arenevad talupoegade kui mõisnike osas. Vilde kunstiküpsemaid romaane, milles kujutatava ajastu tüüpilised olud ja suhted on käsitletud tugeva üldistusjõu ja realismiga .
“Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) - tagapõhjaks mõisa abitööst keeldunud talupoegade metsik peksmine Tallinnas Vene turul 1858. aastal
“Prohvet Maltsvet” (1908) - triloogia mahukaim romaan, milles jälgitakse Juhan Leinbergi algatatud usulahu levikut ja mõju, väljarändamist, kujutab meeleolukalt teo-oriste talupoegade eluolu, lootusrikast kiindumist prohveti lubadustesse kui päästerõngasse. Ajalooline triloogia on kunstilise kandvuse, ainekäsitluse, karakterikujunduse poolest eesti kirjanduse seinise arengu väljapaistvamaid saavutusi. Oluliseks väärtuseks rahva vabaduseiha esiletoomine .
Pärast sõjaseaduse kehtestamist (1905) oli sunnitud Vilde kodumaalt lahkuma, hakkas Šveitsis avaldama saksakeelses ajakirjanduses 1905. aasta revolutsioonisündmuste kohta artikleid, novelle.
1906. aastal kolis Helsingisse, hakkas avaldama pilkeajakirja “Kaak” - mida salaja toimetati ka Eestisse. Erinevates kohtades töötas ajakirjanikuna peamiselt.
Kolmanda loominguperioodi peamised teosed kirjutas pagulasena Kopenhaagenis, ajakirjanikutööst vabana sai nüüd tegeeda loomingu kunstilise viimistlemise, tegelaste psüühika motiveerimise, inimsuhete analüüsi, uudsema ainevaliku probleemidega. Pagulasena jälgis ka mujal Euroopa toimuvat realismi arengut, võttes omaks uusi esteetilisi suundumusi.
“Mäeküla piimamees” (1916) - parimaid psühholoogilisi romaane.
Näidendid kuuluvad samuti kolmanda perioodi kaalukamasse ossa, algatades uue arenguetapi eesti näitekirjanduses. Tõi esile päris uue ainevaldkonna - hakkas kriitiliselt vaatlema eesti noore ja traditsioonivaese linnakodanluse elulaadi ja selle kujunemist. Rajas eesti näitekirjanduses linna-ainestikulise psühholoogilise näidendi, mis oli kujutluslaadilt lähedane uusima aja näitekirjandusele Euroopas, käsiteles eelkõige eesti intelligentsi suhtumist ja osa rahvusliku kultuuri arengus.
“Tabamata ime” (1912) - eneseuhkete tõusikute kultuurpoltiika, kaasaegse kultuurielu pahupool , omakasupüüdlik sahkerdamine kunstiga.
“Tabamata ime” ja selle lavastuse ümber puhkenud skandaal inspireeris kirjutama uut näidendit “Pisuhänd” (1913) - eesti kirjanduse paremaid komöödiaid. Ideeline põhieesmärk on tõusiklikuse mentaliteedi mõnede erikülgede avamine, jõukuse- ja kuulsuseiha esiletoomine teatud ringkonna eestlaste, laiemalt kunsti- ja seltskonnasuhete temaatika raames.
Vilde erakordselt mahukas looming on eesti kirjanduse ajaloos erakordse tähendusega ja tähtsusega. Realismi suurmeistrina on andnud läblõike Eesti ühiskonna arengust pika perioodi vältel, avanud ajalugu, toonud esile uusi ja olulisi ainevaldkondi, virgutanud ja mõjutanud lugejaid.
Ernst Peterson-Särgava (1868-1958)
Vändrast, töötas sääl kooliõpetajana, puutudes tihedalt kokku maa- ja alevirahva eluprobleemidega, loometee suund kohe realismile.
Loomingu kõrgaeg 1898-1905
„ Paised “ (I 1899) : „Ühe härja elulugu“, „ Marjad silmas“
(II 1900) : „Issanda kiituseks“
(III 1901) : „Tulge appi!“
„Teatajas“ (1901) „Oheliku onu jõulunägemine“
„Paisetes“ analüüsib publitsistliku otsekohesusega kaasaja sotsiaalseid olusid, avab ühiskonnas asetsevaid teravaid vastuolusid, nõuab inimlikke õigusi ja elamisvõimalust, ajakriitiline. Tema jutud põhjustasid vaidlusi, peeti vana lammutajaks, uue ehitajaks, tunnistati eesti kirjanduses realismi isaks.
Romaan „Rahvavalgustaja“ (1904) - vaatleb satiiriliselt väikese kirikualeviku olustikku, vaimset läppumist, elanike väikekodanliku mentaliteedi tühisust ja labasust.
Jutustus „Kolonist“ (1906)
Tallinnasse kolides hakkas osalema seltside tegevuses, taotles eesti keelele suuremaid õigusi koolis, koostas ja avaldas emakeelseid kooliraamatuid
„Ennemuistsed jutud lastele“ (1909)
„Ennemuistsed jutud Reinuvader rebasest “ (1911)
1920 - abielu ja moraali probleeme käsitlev draama „Sõnajala õis“
1922 - komöödia „Uus miniister“, näitekirjanduse osa tagasihoidlik loomingus.
30. August Kitzberg ja eesti draamakirjanduse uus laine. Näidend „ Libahunt “ jm.
(1855-1927) - Pärit Pärnumaa Laatre valla saunikuperest, hariduse sai Niitsaadu vallakoolis, edasi “elukoolis”, töötas ametnikuna (vallaametnik Karksi -Nuia ümber, Viljandis, Lätis, Riias eestlaste seltsi “Imanta” tegevuses, 1901. aastal “Postimehe” ärijuht Tartus, 1904-1920 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi panga ametnik .)
Vaateid kujundasid kokkupuuted Jakobsoni ja “Sakalaga”, Kreutzwaldi ja Koidula looming, saksakeelne näitekirjandus, rahvaluule ja traditsioonid. Kirjanduslik kujunemine toimus aeglaselt, varasemalt kirjutas külajutte, hiljem tippteosed - näidendid.
Looming algas rahvajuttude avaldamisega ajakirjanduses ja koduloolise raamatuga “Kodu-kurukesest” (1878), esimeseks ulatuslikumaks ilukirjanduslikuks tööks romantiline ajalooline jutustus “Maimu” (1892), mis põhineb koduloolisel ja folkloorsel materjalil. Rahvaluuleainet on kasutanud raamjutustuses “Libahunt” (1891-92), mille motiive kasutas hiljem samanimelises tragöödias.
Kitzberg suhtus sotsiaalsetesse probleemidesse leebelt ja tagasihoidlikult nii vallaametis kui ka loomingus, teostes pole Vildele Särgavale omast probleemiteravust ega vastuolude sügavamat nägemist. Kitzbergi loodud pildid idüllilised ja humoristlikud, milles elu pahekohti vaid riivatakse. Külajuttude hulgast leiab südamlikke külaelupilte. Realistlikke, kirjanikule eriomase vestelise tooniga rahvaelu kajastavaid lugusid, tundeküllaseid mälestuskirjeldusi, mõtisklevaid mõlkeid, pamflette, päevakajasid.
Realistliku laadi parimaks käsitluseks “Räime- Reeda 10 kopikat”
Külajuttudest hinnatuim “ Veli Henn” (1901) ja “Hennu veli” (1904) - humoristlikud novellid, jälgitakse kahe taluperemehest venna abiellumist. Väärtuslik vestelisus, plastilised eluolu peegeldused, karakteersed tüübid, pahenähtuse- kadakasaksluse taunimine.
Koondas proosateosed kogumikku “Külajutud” (I-V, 1915-1921)
Hilisemast proosaloomingust memuaarid “Ühe vana “tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (I-II, 1924-25), ajakajalised följetonid “Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (“Päevalehes” avaldatud 1919, raamatuna I 1920, II 1923), luuleparoodiad “Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920)
Draamalooming - Kitzberg eesti kunstiväärtusliku draama rajajaid , kutselise teatri esimene näitekirjanik. Näitehuvi tekkis nooruses, tõuke andis kindlasti Koidula teater ja saksakeelsed loetud näidendid.
Esimene draamakatse Kotzebue jandi “Virrvarr” ümbertegemine, trükis 1878, populaarne oli ka teine mugandus “Vana vanaga ja noor noorega” (trükis 1897 )
saamahimulisi sugulasi pilkav “ Pila -Peetri testament” (1897 trükis), karskusteemaline komöödia “Punga Mart ja Uba-Kaarel” (trükis 1894)
Kitzbergi intensiivne looming algas Tartus, tegi kaastööd “Vanemuise” kutselise teatri ja selle juhi Menninguga, looming muutus realistlikumaks ja kriitilisemaks, samuti ellusuhtumine.
Draamaloomingu kõrgperioodi alustab psühholoogiline draama “Tuulte pöörises”, millega vaati 1906. aastal kutseline teater “Vanemuine”.
“Libahunt” (1912) eesti näitekirjanduse kunstiküpseim tragöödia - tegevus pärisorjuse lõppjärgus, tegevad on inimesed, kelle mõttemaailmale orjusesajand vajutanud sügava jälje. Tragöödia põhikonflikt hargneb sellest, et orjuses elama harjunud talupoegade mentaliteedi vastu hakkab jõuliselt protesteerima kaaskondlastest erinev noor naine. Tammaru peretütar Mari hakkab kasulapseks võetud Tiinat süüdistama libahundiks käimises, Tiina esindab inimväärikuse ideed, inimese õigust õnnele ja vabale elule. Tammaru rahva alistuv ellusuhtumine on tema karakterile vastuvõetamatu. Tema olemuse kujundab ülekohut tunda saanud inimese leppimatus orjuse ja alandlikkusega, kustumatu iha vabaduse järele. See määrab ka Tiina eluideaalid, julge ja trotsliku vastuhaku orjusele ja orjameelsusele. Tiina karakteri sügavam tähendus peitub selles, et pikim ja raskemgi orjus ei suuda inimestes lämmatada vabaduseiha. Tunnetades mõisaorjust kui paratamatust, on tammarulased sellega kohanenud, saavutanud sellise alistumisega omamoodi enesekindluse , kuid tõrjuva hoiaku kõigi vastu, kes ei ela nende kombel. Tiina hingepuhtust, tundemaailma rikkust, tahtekindlust, temperamenti, veendumusi ja loomuse ilu ei suuda tammarulased mõista ega hinnata, kartes pigem seda-teda. Tiina mõjul hakkab Tammaru perepoeg Margus kahtlema peretõdedes ja kaitsma isegi Tiinat laimujuttude eest, kuid ei mõista Tiinat lõpuni ja võib-olla ka ei ole kindel tammarulaste tõekspidamiste ebaõigluses. Uhkena, alistamatuna hukkub Tiina orjameelsuse, vaimupimeduse ja sotsiaalse julmuse ohvrina. Pime vanaema hakkab pärast Tiina surma mõistma, et kõik nad Tiina surmas süüdi olid. I ja V vaatus vastavad proloogile ja epiloogile, kattuvad välistes situatsioonides. Iga vaatus eraldi on kompositsiooniline tervik. Keelelt ja stiililt täpne ja viimistletud tragöödia, konflikt areneb gradatsioonis.
“Kauka jumal” (1912 “Vanemuises”, trükis 1915) - tugineb kaasaja tegelikkusest võetud motiividele, külajuttudes muidu sõbralik-lepitavalt olusid käsitlenud kirjanik vaatleb nüüd külaelu kriitilise realismi positsioonilt, näidates rahakire hukutavat mõju. Tegevus kui ka ideestik keskendub Mogri Märdi monumentaalse tegelaskuju ümber. Saanud noorena mõisniku piitsahoobi näkku, on Märt tõotanud kätte maksta - raha kogudaja kõikvõimsusega vastane üle trumbata. Rahakirg täidab kogu ta elu, määrab suhted perekonnas, teistega, asendab tunded ja südametunnistuse. Ahnuses ,egoismis ja julmuses mõjub ahnitseva rahavõimu koondportreena.
Mõisnike julmust ja omavoli kujutab ka tragöödia “Enne kukke ja koitu “ (1919) - feodalismivastane idee.
Kitzberg rajas ka alused lastedramaturgiale tõlgitud-mugandatud lastenäidenditega “Okasroosike”, “Saabastega kass ”, algupärandiga “Kaval-Ants ja Vanapagan” (1907)
31. Oskar Lutsu elu ja looming. „Kevade“ ja teised Paunvere sarja teosed.
1887-1953
sündis Põhja- Tartumaal Palamuse kihelkonnas Järvepere külas. Isa kingsepp ja muidu töömees, emal kirjanduslik anne, vend Theodor (filmioperaator ja lavastaja), üks poeg suri. Kui Oskar oli nelja aastane, koliti Palamusele, juba lapsepõlvest pääle kirg lugemise vastu, kestis terve elu, oskas keeli. Palamusel puutus madalast juba kokku maa- ja aevikurahvaga, nende kõnekeele kujukuse ja rikkusega, millele andsid hiljem lisa Tartu tagahoovid ja apteegid. Palamuselt pärinevad Lutsu mitme teose miljöö ja tüübistik, siin on esimeste mälestusteraamatute tagamaad . Nii vanaisa kui vanaema suured jutuvestjad, kahe venna suhted tihedad ja lähedased noorusajal. 1894-1895 õppis Änkküla külakoolis, 1895-1899 Palamuse kihelkonnakoolis, 1899-1902 Tartu Reaalkoolis (linnas tuli käsitöölise pojal kohaneda umbsele kostikohaõhustikule ja klassivahesid toonitavale õppeasutusele, linnaoludega pikalt harjuv, sõnakehv ja pelgliku olekuga poiss ilmutas kirjanduslikke huvisuundi), Tartu Ülikoolis õppis 1911-14 farmaatsiat, kirjandushuvi aga jättis ülikooliõpingud soiku, lemmikkirjanikuks Gogol. Koolipoisipõlves ka esimesed kirjanduslikud katsetused , teateid eriti küll pole. Töötas apteekri abina ja apteekrina mitmel pool. Debüteeris 1907 värsside ja 1908 lühiproosaga, esimene luuletus “Elu”. Esimeseks teadaolevaks draamakatsekson 1907. aastal valminud nelja- või viievaatuseline “ Joosep Ärkla”, mis pole säilinud, sel ajal oli käsil juba “Kevade” kirjutamine. Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala varjunime alla Toomas Oskar, 1910-1911 mitte ühtegi kirjutist trükis. Palad üsna laialivalguvad, venivad, pole suuremjaolt väärtuslikud, Karl August Hindrey “Sädemetes” ka kriitika Toomas Oskarile, et pole kirjatüki kallal vaeva nähtud.
1912 määras Eesti Kirjanduse Seltsi näitemängude auhinnakomisjon Lutsule preemia “Pildikesed Paunverest”, see inspireeris Lutsu edasi kirjutama “ Kevadet ” ja uusi lavateoseid.
Luts armus kergesti, 1908. aastal tutvus leedulanna Gertrud Vaduschatiga, samal ajal kirjutas Luts “Kevadet”, arvatakse Teele ja mitmete teiste naistegelaste prototüübiks just Gertrudi, 1909. aastal suhte katkevad , säilinud kirjavahetus.
Esimeseks teadaolevaks näidendiks 1911 “Paunvere” (tollal “Pildikesed Paunverest”), võitis ka preemia ja lavastati samal aastal, järgmine näidend “Ärimehed” 1912 ja “Kapsapea” 1912.
1913 aga peaaegu kõige olulisem loomeaasta, asus kirjutama kolme teost korraga: “Kevade” II osa, draamat “Laul õnnest” ja jutustust “Soo”.
Osales Maailmasõjas.
1913-1922 kirjutas mitmed jutustused: “Kirjad Maariale”, “Inderlin”, “ Nukitsamees ”, “Karavan”, “ Harald tegutseb”
“Kirjutatud on ...” (1914, 1920. aastast teisest trükist alates pealkirjaga “Soo”)
Lutsu põnevaim lugu, “Kevadest” kui üldse kirjaniku vahetust kogemusest hoopis eraldiseisev, fantaasiale toetuv teemaarendus, autor põiminud realistliku ja romantilise stiililaadi. Suvitusromaanilik jutuveeretus põimub dramaatilise sündmustikuga, kerglased flirtimised teravate konfliktidega. Kahe ajastu ja stiili põimumine tekitab kriitikas kaasaja realismi vaadates mitmesuguseid nurinaid.
1920-ndatest pääle Lutsu teosed rohkem ka nõudlikumale kunstipublikule, teostes kadunud prassiv robustne lopsakus, asemel vaikne, tagasihoidik stiil, kurblik pooltoon. 1921. aastast pääle lõpetas apteekri ameti ja tegutses vabakirjanikuna Tartus.
Lutsult ilmunud kokku 17 näidendit trükis.
Aastast 1922, kui asutati Eesti Kirjanikkude Liit ja Luts liikmeks võeti, hakkas ta kutseliseks kirjanikuks , 1920-ndate keskel kujunes Luts “Postimehe” heaks püsiautoriks, Lutsule märkimisväärseks sissetulekuallikaks. Sama ajal töötas ka raamatukogus ja hiljem avas Tartus oma raamatupoe .
“Kevade” (trükis I-II 1912-13) - kirjutamist alustas 1907. aastal. rututa, inimlikes dimensioonides püsiv, aga mitte loid ega lohisev jutustamisviis. Ka kõige pingelistemal süžeekäänakutel annab autor aega kujutluspiltidesse sissse elada. Kriitiliselt hakkab silma vanaromantilisi lauseid ja lõike, kirjanik paistab olevat veel otsapidi XIX sajandi kauniskirjanduse tundepaisutuste juures. “Kevade” aegumatuse põhjuseks on arhetüüpsete hingeseisundite kaasakiskuvad kirjeldused. “Kevade” ja nagu Luts isegi näivad seisva ühe jalaga XIX ja teise jalaga XX sajandis, teoses ebamäärane kahevaheloleks, “Kevades” toimub kahe sajandi viljakas kokkupõrge.
Idee - hakkas lihtsalt paberile panema kihelkonnakooli kirevat seltskonda, eelkõige võrsunud koolimälestustest. Sündmustikuks lükitud pilte ei koonda niivõrd probleemistik ja kandev idee kui karakterid. Eelkõige köidab teos Lutsule omase huumoriga. “kevades” rakendatakse karakterite kontrastsuse võtet, arno -toots
“Suvi: pildikesed noorpõlvest I-II” (1918,1919)
ennekõike köitev armastusromaan, teljeks jätkuvalt isemeelse, naiselikult küpse ja keerulise hingeeluga Raja Teele. Rivaalitsevad Toots ja Kiir, tagaplaanil veel Imelik ja Arno. Eri tegelaste uued kokkupõrked ja ettearvamatud armastusavalduste tagajärjed köidavad ja hoiavad pinget. Sündmusi kommenteerivad Lible ja apteeker, andes koomilistele konfliktidele avarama raami. “Suvi” on kantud Eesti Vabariigi ülesehitavatest meeleoludest, Tootsi kõigi ettevõtmiste alltekstiks on tugev rahvuslik meelsus. “Suvi” algatab kirjandusliini, mis räägib eesti peremehest (muutub tähtsaks alates 1919). “ Suves ” paiguti tõsist filosofeerimist rahvuslikel teemadel. Ilmumisajal tajuti “Kevade” ja “Suve” vahel tugevat ebakõla, tegelased on suureks saanud ja arenemine seiskunud, pole enam nii veenvad. Hilisemad ajad on liitnud teoste sisuolemused üha enam terviklikumaks.
“Tootsi pulm: pildikesed lähemast minevikust” (1921)
hiljem juba tavaliseks muutuv kirjaniku kohtumine oma tegelastega võis mõjuda tollal uudselt. Kirjanik on teose lõpus end lõdvaks lasnud ja rikkunud terviku
“Äripäev: Pildikesed Paunverest” (1924)
“Tootsi pulmast ” sisukam ja kontsentreeritum, dünaamiliselt vahelduvad pildikesed surutud lühikestesse peatükkidesse. Tegevus ei liigu, toimub paar nädalat hiljem Tootsi pulmast. Tervikuna jääb “Äripäev” põgusaks episoodide reaks , kõik otsad järjelugudele vastavalt jäävad lahtiseks.
“Äripäeva” ja “Sügise” ilmumise vahel tegeles Luts intensiivselt “Kevade” muutmisest filmistsenaariumiks ja teatridramatiseerunguks.
“Sügis” (I-1938, II 1987)
“Uusi pildikesi Kevadest” (ilmus 1942-43) neli juttu.
“Talve” käsikiri ilmus lagedale 1993. aastal, Lutsu autorlust eitatakse, kuid kahtlused jäävad alati rippu.
Hinnanguid Lutsu jutustustele hakkas 20-ndate lõpul mõjutama üldine ebasoodne kirjanduslik taust, agulikirjanduse kuhjumine , linnaelu pahede olmerealistlik üleekspluateerimine. Lisaks proosaloomingule veel üksikud lühijutud ja paarsada vestet. Mälestustesari.
Luts pidas ja kirjutas päevikut, mille säilimise kaudu ka teateid. Lutsu keele ja stiili püüab pilku rikkalik, sageli üsna ainulaadne sõnavara. Sõnaloomemäng läbi loomingu. Aegade jooksul on nurisetud Lutsu teoste kompositsiooni lõtvuse, ebaühtluse, hajususe üle. Aegade jooksul on jõutud äratundmiseni, et Lutsu teoste suurimaid väärtusi ongi vaba ja sundimatu, lahe ja loomulik kõnekeel. Tegelaskujude eripära ja sisemaailma avamine läbi nende keelekasutuse. Luts püüdles oma loominguga maksimaalse kommunikatiivsuse poole.
Luts ja alkohol , lutsu looming on alkoholist enam kui kõvasti läbi imbunud, joomastseenid peaaegu igas teoses, alkoholistseenid pole lihtsalt tühja jutu veeretamised, vaid alkohol enamasti funktsionaalselt põhjendatud.
Luts armus naistesse kergesti, mitmed ebaõnnestunud suhted viisid lõpuks õige abieluni Valentinaga 1917. aastal, poeg geprg sündis 1918, kellel varases eas kirjandushuvi tärkas, õppis ülikoolis samamaoodi farmaatsiat.
Luts kui elu üle juurdleha lähtus püsivast ja muutumatust inimloomusest . Luts ei pilkand tõsiseid usulisi veendumusi, küll aga ebausku, kuid ka usulist silmakirjalikkust, fanatismi, võltsvagadust, samas torkab Luts eesti kirjanduses silma oma religioossete motiivide ohtrusega. Samas jälle ei valda Luts Piiblit täielikult ega perfektselt.
Lutsu pilgu sotsiaalne teravus avaldub paljudes tema teostes, Lutsu teostest leiab paiguti õige teravat kapitalismikriitikat.
Lutsu esimeseks nõudeks kirjanikule on julgepilguline elutundmine, talle käis närvidele paksude romaanide ohtrasõnalisus. Luts on kirjutanud ka näputäie asjalikke lühikesi raamatuarvutusi. Lutsu mõtted II MS eelõhtul kandusid eelmise ilmasõja sündmuste meenutamisse ja seega kannavad memuaarteosed pealkirju “Punane kuma” (1939) ja “Sõjarändur” (1940)
1930-ndate lõpul hakkasid tõlkijad Lutsu vastu enam ja enam huvi tundma, “Kevade” oli II MS eel tõusmas rahvusvahelise huvi orbiiti. '
Kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul sai Tartu Gogoli nimeline Keskraamatukogu Lutsu nime kandma, samuti on Lutsul kaks nimelist muuseumi - majamuuseum Tartus, Palamuse Kihelkonnamuuseum,antakse välja Oskar Lutsu nimelist huumoripreemiat, andekate õpilaste toetuseks on Arno Tali Sihtkapital, antakse välja õpetaja Lauri tiitleid.
Luts ei jäänud mõjutamata uusromantilise kirjanduse vooludest. Tema romantilis-sümbolistlikud näidendid ja jutustused ilmusid paralleelselt realistlike teostega, kuid jäid kunstiliselt tasemelt maha realistlikust proosaloomingust. 20-ndate alul, mil Luts jõudis teise loominguperioodini, taandusid sümbolistlikud elemendid.
32. Teisi proosaautoreid rahvaliku vestmistraditsiooni, realismi ja muinasjutuloomingu piirimailt 20. sajandi algupoolel (J. Lattik , J. Mändmets, J. Lintrop, Ansomardi jt).
19. sajandi lõpul valitsevaks saanud realistlik, tuntavalt kriitilise hoiakuga proosa etendas ka veel sajandi alguskümnendil tähtsat rolli, revolutsiooniromantika jõudis luulesse, proosas puudutas vaid üksikuid lüürilisi väikepalu. Suundumine uusromantilistele radadele tõi kaasa lüürilise elemendi valitsemise proosas, keskse koha haaras nvell , mis arenes klassikaliste vorminõuete ja moernistlike kujundivõtete pingeväljas. Vaadeldavale perioodile iseloomulikud miniatuurvormid (laast, miniatuur , skits, kunstmuinasjutt ) levisid jubasajandialguse perioodikas ning koguväljaannetes..
uusromantilise proosa kirjutuslaad läheneb mõneti luule omale. Sündmustik ja plastilised karakterid muutuvad vähetähtsaks, neid asendab tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, selle pinnal sünnivad ka novelli käivitavad konfliktid. Tegelaste käitumine ja reageeringud ei vasta tavaloogikale, nende taga aimub inimloomuse varjatud keerukus.
33. Noor-Eesti ja uusromantilise kirjanduse läbimurre Eestis. Rühmituse tegevus, kultuurilised, kirjanduslikud ja keelealased tõekspidamised.
1905-1920 hõlmab mitmeid pöördelisi ajaloosündmusi: Eestist sai iseseisev vabariik, vaheldusid revolutsioonid, reaktsioonid, sõjad, mõjutades kultuuri, kirjandust. Tervikuna oli aga tollane eesti kultuuri areng kiire ja tormiline. Kirjanduselu keskseks institutsiooniks kujunes 1907. aastal rajatud EKS (Eesti Kirjanduse Selts), 1909. aastal rajati eesti vaimset ja ainelist rahvakultuuri säilitav Eesti Rahva Muuseum.
Uue sajandi ühiskondliku tõusuga mitmekesistus eesti ajakirjandus, tähtsamad ajalehed andsid ruumi kultuuri- ja kirjandusküsimustele ning avaldasid lisades uuemat ilukirjandust. Kirjanduse ja kriitika arengu seisukohalt tähtis samm on kirjanduslike ajakirjade ja perioodiliste koguteoste ilmuma hakkamine. Uudsust tõid “Noor-Eesti” ja hiljem “Siuru” väljaanded.
20. sajandi algus muutis eesti kirjanduspilti põhjalikult, 1890. aastatel oli kirjanduse keskmesse tõusnud realistlik proosaeepika, kirjandusse tekkis juurde uusi realiste-prosaiste, uued ainealad, uued kirjanikunatuuri. Kriitilise realismi viimane kaalukas etteaste oli 1905. aasta revolutsioon , milelle annavad täiendavaid värve juba naturalistlikud kujutluselemendid, romantilised meeleolupaisutused. 1908-1909 kriitilise realismi osakaal vähenes, juhtivale kohale tõusis uusromantiline lüürika ja lühiproosa. Otsustava pöörde uusromantilisele (sümbolistlikule ja impressionistlikule) kujundlikkusele teostasid “Noor-Eesti” põlvkonna luuletajad. Murrang sündis eelkõige väljastpoolt saadud kirjanduslike mõjutuste toel.
1905. aasta revolutsiooniga seoses sündis propagandistlik tööliskirjandus, siis selleski küündis esile lüüriline pool - romantilise häälestusega värssdeklaratsioonid.
“Noor-Eesti” rühmitus tekkis noore haritlaskonna eneseotsingute tulemusel. Sajandialguse ideerikkas õhustikus ärkas koolinoortes püüd määratleda oma rahvuslikku identiteeti ja tutvuda mitmesuguste filosoofiliste, poliitiliste ja esteetiliste vaadetega. Tekkisid salajased õpilasringid- “Kirjanduse Sõbrad” Tartus, hakkasid andma välja kirjanduslikku albumit “Kiired” - rahvuslikest ideaalidest kantud väljaanne sisaldas tuntud kirjanike kaastöid ja ka noorte endi loomingut, vähesel määral tõlkeid ja ülevaateid väliskirjandusest. Suitsu algatusel tekkis 1902. aastal kirjanduslik-poliitiline ring “Eesti Külvaja” - käidi salaja koos, asutati oma raamatukogu, loeti ja refereeriti tuntud kirjanikke-filosoofe, tekkisid maailmavaatelised eriarusaamad - rahvuslikkuse kõrvale tekkis ühelt poolt sotsialism , teisalt individualism . 1903. aastal moodustus “Eesti Külvajast” uus , kirjandusliku ilmega ring “Ühisus”, kes võttis päevakorda järjekordse “Kiired” albumi väljaandmise. 1904. aastal otsustati mainitud album nimetada “Noor-Eestiks” - nimi seostub paljude teiste maade uuenduslike noorliikumistega, tsensuuritakistuse tõttu ilmus väljaanne 1905. aasta kevadel - siit sai alguse ja nime ka rühmitus.
“Noor-Eesti” tegevuse käivitas väikesearvuline kindel tuumik - juht Gustav Suits, Friedebert Mihkelson - Tuglas , Johannes Aavik, Bernhard Linde, Villem Grünthal- Ridala . Aegajalt seotud ka August Kitzberg, Aino Kallas, A.H. Tammsaare, Jaan Oks, Aleksander Tassa, Johannes Semper, Johannes Barbarus. Alles 1912. aastal registreeriti “Noor-Eesti” ametlikuks organisatsiooniks ning fikseerida ametlikult liikmeskond, lisaks kirjanikele kuulus organisatsiooni ka kunstnikke, õpetajaid ja muid huvilisi, nõnda sai sellest avaram kultuuriline ühendus, mille tegevus hakkas üha enam olema suunatud väljaspoole. Rajati ka “Noor-Eesti” kirjastus.
Organisatsiooni tegevuses kolm aengujärku:
1905-1907 kujunemisperiood : manifestides üldised kultuuri- ja rahvuspoliitilised loosungid, väljaannetes vanemate autorite tööd, nooreestlaste endi looming veel tugevasti seotud rahvusromantika ja realismiga
1908-1914 esteetiline kõrgperiood : nooreestlaste süvenemine kunsti ja filosoofia vooludesse, omaenda loomingulise programmi väljakujundamine. Albumid ja ajakiri näitavad noorte kriitilist distantseerumist varasemast eesti kirjandusest. Luules ja proosas selgelt näha sümbolistikke ja impressionistlikke jooni.
1914-1916 : süvendas suundumisi , tõi uuendusi modernistlikus laadis.
“Noor-Eesti” taotles laiemaid kultuurilisi eesmärke kui ainult kirjandusega seotu. Kujundati käsitus uuest eesti kultuurist ja kunstist, mis ühendaks endas rahvuslikku, euroopalikku ja idividuaalset alget. Tähelepanu pöörasti erinevatele kunstiliikidee, kultuurivaldkondadele. Mingilmääral pühenduti ka teatri- ja muusikaellu. Oluline osa rühmitusel on keeleuuendusliikumises. Samuti oldi huvitatud filosoofilistest probleemidest, poliitilistest tõekspidamistest.
34. F. Tuglase elu ja looming (roll kirjandusideoloogia kujundajana jm).
Friedebert Tuglas (1886- 1971 ) - gümnaasium ja ülikool poolikud, selle korvasid suur lugemus ja 1906-1917 pealesurutud paguluses saadud kultuurikogemus, hilisem enesetäiendamine.
Tuglas kuulus nii “Noor-Eesti”, “Siuru” kui ka “ Tarapita ” rühmitusse, olles väljaannete koostamise põhijõud ja erimeelseid ühendav autoriteet. 1920-ndate Eesti Kirjanikkude Liit ja selle häälekandja “Looming” alustasid samuti tööd Tuglase juhtimisel.
1901. aastal debüteeris “Lastelehes” realistliku jutukesega “ Siil ”, kiire areng hakkas 1905. aastal, mil realismi kõrvale ilmus uusromantiline, esialgu küll ka vanaromantika ja revolutsioonikirjanduse tüüpvõtteid kasutav laad .
1906-1907 jõudis märkimisväärsete saavutusteni eri suundades - sotsiaalkriitilises ja psühholoogilises realismis ning uusromantika vallas. Ülekaalu saavutas uusromantiline kallak. Lugemismõjude kuhjudes tekkis loomingus ka kujundlikke liialdusi, häirivat literatuursust
1909-1914 lisaks pagulaselule ka mõtete ja seisukohtade selginemise periood.
Tervikuna õnnestunuim lühiproosa “Toome helbed ” - varjundirikas impressionism annab edasi täiskasvanute maailma suuri saladusi tajuva tütarlapse elamusi, kaasmängijaks kevadest suve poole liikuv loodus.
Ebaühtlasem on “Jumala saar”, kuid samas huviäratav, oma aja meeleoludest ja kunstiuuendustest kantud teos. Elu kui orjus, vangistus, inimese heitlus siin-ja sealpoolsete jõududega, protest kristliku alalhoidlikkuse vastu, hea ja kurja vahekord.
Tuglase varasem uusromantiline looming mõjutatud nooruslikust temperamendist, mitmesuunalistest kirjanduslikest otsingutest. Tuglasele omane mõistuspärane, kaalutlev ja vormi tasakaalustav alge on aimatav, ent ei saavuta vajalikku haaret. Loomingupaus enne uut ajajärku oli haarde kogumiseks väga soosiv. Tuglase tähelepanu pöördus autoritele, kes kasutavad fantastilist ja müüdilist ainest, valitsedes seda siiski suure teadlikkuse ja kindla stiilitaotlusega.
35. Gustav Suitsu elu ja looming. Luulekogu „ Tuulemaa “ jm.
(1883-1956) - sündis Tartumaal Võnnu kihelkonnas, vanemad olid hernhuutlased, lapsepõlves Suitsu ümber pietistlik meeleolu, lapsepõlves tärkas ka kirglik lugemishuvi. Algset õppis kodukoolis, seejärel 1895. aastal Tartusse, juba 15 aastasena andis lisaks vene keele tunde ja tegeles tõlkimisega. Tegeles ka värsiloominguga tasapisi, esimene näide jõudis 1899. aastal avalikkuseni - luuletus “Vesiroosid”.
Alates 1901. aastast (gümn.õpilasena) hakkas suviti käima Soomes saksa keelt õpetamas, sääl tutvus kultuuri- ja poliitikategelastega, võttis omaks radikaalsema ellusuhtumise. Loobus teoloogiaõpingutest ja mõtles ajakirjandusele, 1901-1902 ilmusid tema toimetamisel keskooliõpilaste kirjandusliku koguteose “Kiires” kolm väljaannet. 1904. aastal siirdus Tartu Ülikooli, ühe semestri järel siirdus Helsingi ülikooli Euroopa rahvaste kirjandust ja esteetikat õppimam eriti aga soome-ugri rahvaste kirjandust ja rahvaluulet (lõpetas 1910 filosoofiakandidaade astmega). Unistas viie aasta pärast olla ajalehe toimetaja, mis kannaks nimetust “Noor-Eesti” ja ilmuks Peterburis. 1905. aastal sai tuntuks kui “Noor-Eesti” esimese albumi koostaja initsiaator, samanimelise kirjandusliku rühmituse asutamine ja luulekogu “Elu tuli” autor. Üliõpilasaastail ilmusid veel esseeraamat “Sihid ja vaated” (1906), ülevaade eesti kirjandusloost teoses “Die Kultur der Gegenwart ” (1908), ilmusid toimetusel või kaastoimetusel albumid “Noor-Eesti” II ja III (1907,1909), kus avaldas luuletusi, artikleid, esseesid, kaastöötaja ka soome ja eesti ajalehtedele-ajakirjadele.
“Elu tuli” -rakendas meisterlikult rangeid klassikalisi vorme, et neid siis jälle hüljata, noor pooet tabas ajaomase meeleolu ja leidis õnneliku kooskõla isikupärase väljenduse ja traditsoonilise, laiemale lugejaskonnale mõistetava kujundikeele vahel. “Elu tules” valitsevad allegooria , deklaratiivsus, tervikkogu teostuslik ebaühtlus jääb õnnestunud luuletuste varju “Üht laulu tahaks laulda”, “Oma saar”, “Noorte laul”, “Noored sepad ”, “Raudlaul”.
Mehelik võitlusluule peegeldub ka armastusluuletustes, milles annab märku eesti luules esimest korda uusaja individualismile iseloomulik hedonistlik, elunautimist väärtustav hoiak. Armastust ja selle meelelist külge poetiseerides ütles noor Suits uue sõna - tollast kultuurikonteksti arvestades liigagi julge, sest tekkisid erimeelsused ja etteheited luulekogule. Järgnevalt perioodikas ilmunud Suitsu luule paistis silma järkjärgulise lähenemisega sümbolismile loodusnägemuse süvenemise kaudu.
Luulelooming algas rahvusromantilises laadis, seejärel revolutsiooniromantikat sisaldav varasümbolistlik kujundlik järk.
Peale ülikooli jäi töööle Helsingisse ajutiseks kohaks ülikooli raamatukogu vene osakonnas, kus tutvus kogu tsaari-Venemaa, aga ka Lääne-Euroopa kirjandusega. 1911. aastal abiellus, naine jäädvustas pääle mehe surma mehe mälestuse teoses “Gustav Suitsu noorus” (1964)
Teine luulekogu “Tuulemaa” (1913) - sümbolistlik maailmapilt ületab teisi tolleaegseid, hilisemaidki oma tähendusliku mitmekihilisuse ning väljenduse rikkuse poolest. Ajaloolisest vaatepunktist kajastub “Tuulemaas” revolutsioonijärgne langusmeeleolu, poeedi ja tema põlvkonna pettumus, enneaegse vananemise tunne. Luuletaja hingesurutist põhjustavad üldisem elufilosoofiline kahtlus , pettumus ratsionalismis ja usus inimese olusid-muutuvasse jõusse ning sellest tulenev üksindus- ja pidetustunne. Luulekogu pealkirja määratlemisraskus tõendab, et tegemist on sümbolismile omase kujundiga, mis ei tähista, vaid vihjab-viitab millelegi, mis seostub mitme tähendustasandiga ning ulatub väljaspoole reaalsust, inimese ja maailma varjatud olemuse juurde. Etümoloogilisi orientiire pakuvad tuul ja tuuline maa, luulekogus valitseb nägemus tuultele avatud, heitliku saatusega kodumaast. Elupidet otsides jääb peamiseks võimaluseks toetud just sellele muutlikkusele. Poeedile tähendab see tulletallamist, tuulte teedel uitamist, vaimu-ja hingekodu loomist iseendas. Tuulemaa kujundit on esile tõstetud kui Eestimaa kujundit. Seos looduse, ühiskonna, maailmakõiksuse ja üksikinimese hingeelamuste vahel avaldub luulekogus sümbolistlike vastavuste kaudu. Sümbolistlikus luules üldse, nii ka Suitsul tähtsal kohal loodus, millele läheneb taasavastajana. “Tuulemaa” võtmeluuletused on keskendatud luuletaja ja looduse viljakale kahekesi-olekule, hoogu ja mänglevust kannab pilt uusaegsest suurlinnaelust. Luulekogu häälestust rikastab armastusluuletuste pehme meeleline tonaalsus, oluline on ka armastusluule kaudu lisanduv tõdemus, et oma Tuulemaa loomiseks vajatakse suur tunnet .
Suits redigeeris ja rekomponeeris oma varasemat luulet päris kõvasti, nii on teistes trükkides suuri erinevusi.
Suitsu huvikeskusesse koondusid varakult kirjanduse ja kultuuri arengu küsimused ning loova isiksuse suhe teda ümbritseva maailmaga. Sotsiaalsete huvidega noorukina tajus tõkkeid, mis tsaristlik režiim säädis sotsiaalse progressi ja rahvusliku kultuuri arengule. Tugevat mõju avaldas Suitsule revolutsiooniline atmosfäär, sellega kaasnev võitlus rahvusliku rõhumise ja kultuuripimeduse vastu. 1905 ja 1907 revolutsiooni järel arenesid Suitsu vaated esteetilise individuaismi all. Gümnaasiumipõlves mõjutasid “Postimehe” ringkonna tõekspidamised. Luule ülesandeks pidas ühiskonnas üles kerkinud probleemide ja meeleolude väljendamist, uue ja vana vahelise võitluse toetamist. Loomingut peab kandma kirjaniku sügav kaasaelamine, tungimine valguse poole, inimliku väärikuse kaitsmine. Märgatav on Eino Leino mõju, kelle jõulised sümbolid ja romantiline pateetika harmoneerusid Suitsu lüürilise tunnetusega. “Elu tule” tagapõhja kujundas revolutsiooniline õhkkond.
Esimesed trükitud värsid ajalehes “Uus aeg” (1899-1901) - kaitsevad rahvuslikke huve, “Kiirte” ajaks oli Suits läbi teinud juba mõningase siseheituse. Loomingulisel teel katsetas mitmes žanris - luules, proosas, näitekirjanduses. Värsilooming kõige edukam
1903. aastast avaldas ajakirjanduses värsse Kustas Vahuri nime all
“Tuulemaa” järgne luule Suitsul muutus vormis radikaalselt . Sõjaaegses ja -järgses loomingus ekspressionistlikule voolule omane kujundus.
“Kõik on kokku unenägu” (1922) - luuletused I MS “Luxembourgi aias”, “Maakaitseväelane”, “ Sapine kuu”, “Hämariklased”, 1917. aasta revolutsioonid “Pööripäevad”, “Vabaduse tuljak ”, Eesti iseseisvumine “Hüüdja hääl”, “Tõsta lipp !”, noore vabariigi algusaastad. Sotsiaalsetele muutustele reageerib tundlikult, omane kriitiline ajanägemine, poliitiline vasakpoolsus. Kuigi luulekogu taotles jälle eesti luules uuenduslikku kohta, jäi “Tuulemaa” tuleku varju, modernistlikes uuendustes ei olnud Suits nii kodus kui sümbolistlikes, “Kõik on kokku unenägu” sisaldab endiselt unenäoteemaga sümbolismi jätku, kõrvuti uuenduslikkusega.
36. Teisi uusromantilise kallakuga kirjanikke Noor-Eesti ajajärgust (J. Randvere , A. Kallas, E. Enno , V. Grünthal-Ridala, M. Heiberg, J. Oks jt).
Ernst Enno (1875-1934) esikkogu laideti maha, sattus kriitikute tulise pilgu ja sõna alla. Süüdistati luuletajat diletantismis, pealiskaudsuses, meeleolulises laialivalguvuses. Pandi alus Ennot ja nooreestlasi vastandavale käsitlusele, Ennot ei peetud mingiks intellektuaaliks ega teadlikuks luuleuuendajaks, vaid müstiliste kalduvustega tundelüürikuks, kelle värsid on viimistlemata, hägusate kontuuridega. Selline looming ei sobinud kokku nooreestilike vormiprintsiipidega. Enno luule temaatika suures osas patriarhaalne , palju kodu- ja loodusmotiive, mis ei viita modernsele maailmale. Ometi on Enno vanamoelisus ja vastandumine nooreestilikule kunstikäsitlusele paljuski näiline, seosed omaaegsete uuendustega seevastu selged. Esimesena mõistis Enno uuendajarolli Henrik Visnapuu 1921. aastal, üldise tunnustuse osaliseks sai Enno alles pärast surma. 1937. aastal ilmus postuumselt mahukas luulekogumik “Valitud värsid”. Kuigi Noor-Eesti ei tunnistanud Ennot omaks, kuulus ta ometigi sinna nii sisult kui moodsama vormi poolest.
Sissepööratud tundelise loomuga, loojatemperamendilt ja maailmavaatelt Suitsust ja Tuglasest erinev, oli Enno kahtlemata tugev mõtleja ja ennast hariv intellektuaal . Enno ka esimene vabavärsiga katsetaja. Tõsisemaks panuseks luuleuuendusse on Enno 1909. ja 1910. aastal ilmunud kaks esimest luulekogu “Uued luuletused” (1909) - esitab poeetilise ja teosoofilise maailmapildi põhijoonise - kadunud maailmaühtsuse, sellest eraldatud ja oma individuaalsesse olemisse vangistatud inimese, kelle surematu hing igatseb taas ühineda jumaliku kõiksusega. Enno loodussümbolid vihjavad teispoolsusele ja samas inimlikele hingeseisunditele, kehtestades inimese, nähtava looduse ja kõiksuse vahelise ühenduse, vastavuse. Enno lüürika keskset sa on nimetatud igatsusluuleks. Selles esineb olulisi sümboleid.
Teine luulekogu “Hallid laulud” (1910) - igatsusluule tundeskaala meeleolult varjundirikkam, ulatudes lootusetust kurbusest armastuse kaudu saavutatud õnnetundeni. Küpsenud luuletajanägemusest annavad tunnistust lüürilise koega ballaadid , milles etendab olulist osa folkloorne ainestik.
Ennol passiivne, maailmavaluline meelelaad. Esimesed luulekatsed jõudsid trükki juba 1896 “Olevikus”. Luulele omane igatsustunnus
1920 “Kadunud kodu” ja “Valge öö” - hallidele lauludele järnenud perioodil ilmnes Enno luules ikka rohkem maailmavaatelise stagnatsiooni halvav mõju. Kümneaastase vahega avaldatud kogud kõnelesid paigalseisust ja isegi tagasiminekust, mis paistis eriti silma üldise luule arengu taustal.
Üheks elujõuliseks osaks Enno loomingus on lastelaulud, erakordne võime laste maailma sissepääsemiseks, lapse kombel olenditeks ümberkehastumiseks. Tema laulud ei kirjelda, vaid elavad vahetult kaasa oma tegelaste juhtumistele ja tegudele
20. sajandi alguse luule vormiuuendus oli omajagu vastuoluline . See ei tulenenud ainult vormialastest erimeelsustest, vaid ka nooremapoolse luulepõlvkonna üldisemast püüust proovida-katsetada erinevaid laade. Õigus isikupärasusele, teistest erinevale väljendusviisile viis reeglina mitmekesisusele ja eelkõige vabamate luulevormide osatähtsuse suurenemisele. Nooreestlased ei tahtnud euroopa värsitraditsiooni, ega oma regivärssigi hüljata, vaid rakendada täiuslikumalt ja kunstiliselt mõjuvamalt, kui seda olid teinud rahvusromantiku.
Villem Grünthal-Ridala (1885-1942)
tema luulet ilmus juba “Noor-Eesti” I albumis “ Talvine õhtu”
esikkogu “Villem Grünthali laulud” (1908) - impressionistlik, sisemise varjundirikkusega looduslüürika, samas ka olemas sümbolistlik mõõde - nähtava ja nähtamatu, välise, sisemise ja kosmilist kõiksust puudutav sfäär. Vormiliselt järgib nooreestlaslikku liini, luuletajatüübilt aga lähedane Ennole. Ridala luule väljendab üksikinimese subjektiivset maailma, kes on endasse sulgunud, varjatuma tundeeluga kui Suitsu või Enno luuletajamina. Ridala inimene kuulub uusaegsesse maailma, inimlik eraldatus, igatsused, lootused, pettumused . Ridala luule vormiliselt paindlikum ja väljendusrikkam, värsiridade pikkus ja paigutus annab edasi luuletuse tähendust ja meeleolu, rohkesti on eraldi värssideks murtud sõnu ja sõnapaare.
Luulekogu “ Kauged rannad” (1914) - looduskujutus muutunud objektiivsemaks ja asjalikumaks, meeleolu ja tunnetushaare ühekülgsem, eraldudes muust . Ridala võttis oma nägemuste edasiandmiseks kasutusele uusi sõnu murretest ja soome keelest, hilisemas luules täiesti äärmuseni minnes.
1910-1920 luules iseloomulik ja Ridalal viljakaks kujunenud regivärsivormiline lüroeepika - eeposemõõtmeline “Toomas ja Mai” (1924) - sisaldades tähtsamaid eesti perekonnaballaade ja ka Ridala enda värsse.
Marie Heiberg (1890-1942)
esikkogu “Mure-lapse laulud” 1906 - luuletustes uue aja optimismi,vabadusmeeleolusid, sugestiivseid isiklikke elamusi, nukrameelsust, üksindustunnet. Kõneleb kodumaast ja selle saatusest
Teine kogu “Luule” (1913) - teadlikum sümbolistlik kujutluslaad, kindlam värsitehnika. Igatsusnoot ikka kõrgel, kuid ebamäärasem, esile tõuseb alanduse- ja üksindustunne. Kindla maailmavaatelisuse puudumine viib eneseusu kõikumiseni, see sihitute mõtisklusteni. Kuulutab luule tõest kõrgemal seisvaks.
I MS ajal kirjutas sõjavastast luulet, süvenev vaimuhaigus pidurdas arengut, mida varem juba pidurdas vähene haridus ja intellektuaalne piiratus. Tema viimased luuletused ilmusid 1917-18 ajakirjas “Naiste Töö ja Elu” Meeri Tuuletare pseudonüümi all.
Palju loomingut loonud hetkemeeleolude ja elamuste tõukel. 1905. aastal luuletused “Linda” ajakirjas ja Noor-Eesti koguteoses “Võitluse päevil”. Umbes samal ajal valmis ka esikkogu. Heibergil tekkis lõhe reaalse maailma ja endaloodud maailma vahel.
Jaan Lõo (1872-1939)
ainus luulekogu “Nägemised” (1916) - keskendub inimese suhetele kodumaa ja rahvaga, kolm tsüklit: Isade maa, Vägilaste lood, Ihad .
Lõo luule erineb mitmeti ajajärgu värsitoodangu põhiilmest. “Nägemiste” autor on eeskätt isamaalaulik, rahvusluse ülistaja ning propageerija. Lõo kodumaa ja loodusluules jääb kõlama kargus ja rahulik tõsidus, mis parematel juhtudel jõuab haaravuseni.
Jaan Oks
1884-1918
suri enne oma esimese raamatu nägemist.
Aastast 1906 kirjutas luulet, lühiproosat, kriitikat, publitsistikat. Ilukirjandusliku põhiosa moodustab lühiproosa - “Tume inimeselaps” (1918), “Neljapäev” (1920)
Oksa proosat on jagatud kahte liiki: realistlikeks elupiltideks ja poolfilosoofilisteks mõttemõlgutusteks. Oksa loominguliseks tõukejõuks olid meeleolud ja tundmused, mitte niivõrd probleemid.