Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti kirjanduse ajalugu I (2)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 32
1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule , kroonikad , kirikukirjandus , raamatukultuuri teke jne.
Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel - rahvuskirjandus
Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia , antropoloogia, lingvistika . Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles peegeldub loojatele omane keskkond, avanevad ellusuhtumise alused, animistlikud tõekspidamised, rahva muinasusk . Pärast ristiusu omaksvõttu pole eestlased hüljanud oma jumalaid. Traditsiooni abil ja kaudu suutis rahvaluule edasi kanda oma ajastu mõttelaadi, rahva vaimse kunstiloominguna avab rahvaluule loojate/edasikandjate maailmavaadet, ootusi, lootusi ja püüdlusi parema tuleviku nimel.
Läbi sajandite on rahvalaulud saatnud erinevaid kombeid, töid, vanima kihi moodustavad mütoloogilised ning kodu- ja töölaulud, edasikandjaks ja loojateks peamiselt naised. Rahvalaulude vanades keelevormides ja murdepärasustes avaldub eesti keele rikkalik sõnavara, rahvalaulude temaatika on avar ja haarab kõikvõimalikke eluavaldusi, vanimad on kodu- ja töölaulud. 19. sajandil kujunes välja riimiline rahvalaul , mille teket on mõjustanud kirjanduse eeskuju, lõppriimi eelistamine, saksa jt rahvaste laulud.
Rahvaluule kogumine, uurimine ja trükis avaldamine muutus süstemaatilisemaks alles 19. sajandil. Esimesed juhuslikumat laai teated eestlaste lauluarmastusest, uskumustest ja kommetest leiduvad Läti Henriku ja teistes kroonikates . Rahvaluule mõningased ülestähendused on pärit juba 16. sajandi lõpust, aga ilmselt varaseim eesti rahvalaulude kirjapanek on pärit aastast 1660.
Kombeloolisi, rahvalaulude esitamise jm kirjeldusi leidub mitmetes 17. sajandi käsikirjades ja trükitud teostes. Keelenäidetena on avaldatud vanasõnu ja mõistatusi toonastes eesti keele grammatikates. Rahvaluule on kindlailmelise poeetika ja arendatud temaatikaga on rahvusliku kirjanduse tähendusrikas eelkäija.
Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aestii või aestui. Eesti alal asunud hõimude suhteid läänepoolsete hõimudega peegeldavad lähemalt muinasskandinaavlaste saagad ja skaldide laulud. Guta saagade järgi on u 500. aastal Gotlandilt väljarändajad tulnud Eestisse. Saagades peegelduvad kaubanduslike suhete kõrval enam sõjalised kokkupõrked. Munk Nestori jt kroonikatest selguvad mitmed vürstide maksude pealesurumise ja kogumise retked 11. ja 12. sajandil.
Saxo Grammatucuse kroonikas “Gesta Danorum” - sisaldab eestlaste kohta märget, et eestlased on 1170. aastal enne lahingusse minekut Ölandi saarel laulnud enese julgustamiseks, seega ka varaseim teade eestlaste rahvaluulest ja selle esitamisest.
Läti Henrik jutustab oma “ Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. sajandi alul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest. Eesti keele ajaloo seisukohalt on olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe) ning laused . Olulist keelelist materjali pakub ka “Liber Census Daniae” oma 500 Põhja-Eesti kohanimega, saades ettekujutust eestlaste territoriaalsest paiknemisest. Taani hindamisraamat
Kiriku ja feodaalide survest hoolimata suutsid eestlased säilitada oma kultuuri, rahvausundi struktuuri, rahvaluule ja maailmanägemise.
13. sajandi lõpust pärinev “Liivimaa vanem riimkroonika ” - läti hõimude alistamisega seotu kirjeldused. Liivi ordus kirjutatud, ordu juhtkonna seisukohad.
Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorem riimkroonika” (1348) - käsitleb 14. sajandi algupoole sündmusi, kaalukas 1343. aasta Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hilisemad kirjanikud toetunud Hoeneke kirjedusele.
Balthasar Russowi alamsaksakeelses kroonikas hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele ja teistele võimu kurjalt kasutajatele kriitilised . Sündmused XII saj - XVI saj. Talupoegade poolel, etteheited aadlile. Liivi sõda, Tallinna ümbruses toimuva kirjeldus detailselt
Johannes Renneri kroonikates umbes sama ajajärk ja sündmused nagu Russowil, Liivi ordu seisukohalt, Venevastane hoiak.
17. sajandi kroonikatest ouline Thomas Hjärne, kelle kaudu selgub mõndagi toonaste eestlaste rahvausundist, keelest, kommetest “Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajalugu”, teated muinasajast kuni 1639.
Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonika 1695 - tema kroonika kaudu pääses esmakordselt trükki eesti rahvalaul “Jörru...”
Eestikeelses kirjasõnas leidsid balti kroonikad ulatuslikku kasutamist XIXsaj teisest poolest peale. Kroonikate materjale kasutati poliitikas, ajaloo tuvastamisel, samuti suur roll eesti ajaloo-ainelise ilukirjanduse kujunemisel.
Kun ristiusustamise tagajärel, XIII sajandil kattus Eesti pind võõramaalastega, siis eesti keelt kuulis vähe, valitsev klass võõrad.
Alles XV saj alul hakkas kirik tasapisi tähelepanu osutama vaimulike rahvakeele oskusele. XV saj lõpust ja XVI saj algusest säilinud mitmeid teateid mittesaksa jutlustajatest. Samuti hakkas esile kerkima usuliste tarbetekstide vajadus. XV ja XVI saj säilinud mõned käsikirjalise eestikeelsed märkmed, lauseriismed.
2. 16. sajandi ja 17. sajandi alguse eestikeelsed tekstid, nende eesmärgid ja keel (S. Wanradti ja J. Koelli katekismus , G. Mülleri jutlused jm).
Ladinakeelne katoliiklik kirik jäi rahvale kaugeks ja paljuski mõistmatuks. Kõrvale tekkis reformatsioonikirik, kes rõhutas rahvakeelsete usutalitluste tähtsust, tegi vajalikuks rahvakeelsete vaimulike tekstide hankimise ja paljunduse. Katoliiklaste tõenäoline esimene eestikeelne tekstikogu oli Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli katekismus (1517), kuid säilinud seda pole. Katoliku ajastu vanim säilinud käsikiri on Kullamaa käsikiri ajast 1524 -1530, sisaldab kolme palve (Pater noster, Ave Maria, Credo) tõlkeid, üksikuid eestikeelseid sõnu. Need on teinud vähese eesti keele oskusega Kullamaa pastor Johannes Lelow . Võib oletada, et 16. sajandi alguses oli käibel mingi algeline kiriku kirjakeel eestikeelse esinemise tarbeks, kuid pole säilinud trükiseid ega käsikirju. Väga mahukas religioosse sisuga käsikiri pärineb alles 17.sajandi algusest - Georg Mülleri jutustused kui reformatsioonikiriku esinduslikum tekstikogum, sisaldab 39 eestikeelset jutlust
Kahe kiriku vastuseisuperioodil pääses domineerima luterlik rahvakeelne jumalateenistus. Sellega kaasnes ka ladina asemel otseseks mõjutajaks saksa kultuuriruum , kiriku ja mõisa surves tähtsustus siiski eesti keel, rahvakeelne jumalasõna tõi kaasa eestikeelse kirjasõna vajaduse. Raamatukeelude ja hävitamise tõttu on teateid eestikeelsetest raamatutest 16. sajandil vähe.
Esimene eestikeelne (luterlik kiriku)raamat ilmus 1525 . Lüübekis, kuid hävitati ja säilinud pole ühtegi eksemplari.
1535.a trükiti Wittenbergis Simon Wanradti koostatud (Tallinna Niguliste kiriku õpetaja) ja Johann Koelli tõlgitud (Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse õpetaja) alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus - seegi raamat keelati ja hävitati, säilinud 11 lehe fragmendid, mis leiti 1929. aastal ühe raamatu köite täitematerjali hulgast.
Kaudsetel andmetel 16. sajandil koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused ( 1554 . a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõuna-eestikeelne katekismus), kuid säilinud neid pole.
Poola jesuiitide asutatud kolleegium Tartus, oluline haridusasutus tollel ajal, oluline ka eesti ja läti keele õpetamine, õppimine ja tõlkide seminari tegevus. Katoliiklaste teenistuses olevad jesuiidid püüdsid oma õpetuste juurutamiseks rahvakeelses kirja-ja trükisõnas võistelda vihatud luteri esindajatega. Säilinud pole jesuiitide katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis, kuid tervikuna on säilinud ladinakeelne katoliku kiriku käsiraamat “Agenda Parva” (1622), milles teatud osad paralleelselt saksa, poola, läti ja lõunaeesti keeles. Esimese lõunaeesti keelt sisaldava raamatuna on teos kõige varasemaks trükiseks, mis viitab hilisemale kahe kirjakeele võitlusele Eesti alal.
Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi alul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterliku seisukohtade vastasseisu aegadel . Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste, palve- ja laulutekstide olemasolu.
1630 asutati Tartusse ja 1631. aastal Tallinnasse gümnaasiumid, nende juurde trükikojad.
1632. aastal asutati Tartusse ülikool - Academia Gustaviana. Rootslased pidasid vajalikuks, et igas kihelkonnas oleks kool maarahva lastele usuõpetuse paremaks tundmiseks ja lugemisoskuse omandamiseks. Mõisnike vastuseisu tõttu jäid tollal koolid asutamata, polnud ka vastavaid kooliõpetajaid. Piiskop J. Jhering avaldas 1641 .aasta paiku Eesti esimese trükitud aabitsa , mis pole samuti säilinud. 1684 . aastal rajas Bengt Gottfried Forselius Tartusse kooliõpetajate seminari, samuti koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1684, säilinud vaid vast uustrükid põhjaeestikeelne 1694, lõunaeestikeelne 1698)
Eestikeelne kirja- ja trükisõna võrsus katoliikluse ja protestantismi vahelisest võitlusest, täitis kristluse kui feodalismiaegse valitseva ideoloogia levitamise ülesannet, peegeldamata eesti rahva tegelikku elu.
Raamatuajalooliselt on arvestatav, et kui esimene eestikeelne raamat ilmus 1525. aastal, siis soomekeelne 1542 , leedukeelne 1542 ja lätikeelne 1585
3. Kirjakeele küsimus, kirikukirjanduse kujunemine ja piiblitõlkimine 17. sajandil (H. Stahl, J. Rossihnius, A. ja A. Virginius , Vastne Testament , eestikeelne lauluraamat jm).
Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi alul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterlike seisukohtade vastasseisu aegadel. Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste, palve- ja laulutekstide olemasolu. Trükitud mahukate kiriku-käsiraamatute otseseks eelkäijaks olid sajandi esimesel poolel käsikirjalised tekstid, mis Lõuna-Eestis jäid veel kauaks käibele, sest et seal trükiteoste ilmumine esialgu jõudsalt ei edenenud.
Põhja-Eestis sai kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1675). aktiivselt kiriku- ja koolielus tegutsev, tal oli Rootsi võimude toetus ja nii eelis ametivendade ees, kellelt kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks.
Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta (1630) pole säilinud, tema põhiteoseks on neljaosaline saksa-eestikeelne “Hand- und Hauszbuch...” (1632- 1638 ), sisaldab Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid, epistlid, palveid jm tekste kiriklikeks talitlusteks. See oli toonase kirikuteenistuse põhiline ja esinduslik teos ning jäi Põhja-Eestis pikemalt käibele. Stahli käsiraamatuga pandi alus eestikeelsete raamatute trükkimisele Tallinnas.
On kirjutanud ka esimese eesti keele grammatika (1637).
Stahli käsiraamatutest alates võib hakata jälgima Piibli eesti keelde tõlkimise lugu.
Jutlustekogu “Leyen Spiegel” (I 1641, II 1649) peegeldab lähemalt autori keelekasutuse omapära,annab vihjeid eestlaste eluolust, astub välja rahva ebausukommete vastu, mainib esmakordselt trükis nime Kalev, säilinud pole.
Tema saksapärane kirjaviis kujundas kogu 17. sajandi eesti kirjakeelt - püüdis lohakat maakeelt saksa tingimustele vastavamaks painutada, seega esines vigu ja vastuolusid rahvakeelega.
Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius (u1600-1645) - pani aluse lõunaeestikeelsele kirikukirjandusele. 1632. aastal kaheosaline kirikukäsiraamat. Pani aluse tartumurdelisele kirikukeelele.
Eri piiskopkondades tegutsenud Stahl ja Rossihnius panid oma käsiraamatutega aluse eesti keele kahele erinevale kirjakeelele, mis arenesid edasi raamatute avaldamises kahes keelemurdes. Hakkas pidev rivaalitsemine õigema keelemurde pärast. Kirikuraamatute väljaandmine eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jaoks oli tingitud ka Eesti ala jagunemisest kahe piiskopkonna vahel.
Stahli kirikuraamatuid hakati täiendama, kordustrükke andma, anti välja eraldi kirikulaulude raamatuid. Lõunaeestikeelne lauluraamat ilmus 1685 . aastal Adrian Virginiuse toimetamisel.
Stahli ja Rossihniuse käsiraamatud tõstatasid esile ka Piibli tõlkimise hädavajalikkuse. Piiskop J.Jheringi initsiatiivil valmis mitme pastori tõlkena Uue Testamendi põhjaeestikeelne käsikiri 1643. aastal, kuid aadli vastuseisu, raha puudumise, sõjaraskuste tõttu jäi asi soiku.
Antud perioodi olulisemad tegijad Kullamaa pastor Heinrich Göseken ja Urvaste pastor Johann Gustlaff , andsid välja omad eesti keele grammatikad, samuti töötasid koos Uue Testamendi tõlke kallal paralleelselt lõuna-eesti, põhja-eesti ja saksakeelse tekstiga .
“Uus eestikeelne lauluraamat” (1656) sisaldas edasiarenenumat kirikulaulu värsitehniliselt.
Kõrvuti kirikukirjanduse muretsemisega tekkis vajadus ka eesti keele grammatika järele, mis süstematiseeriks keele grammatilist ja sõnavaralist ainestikku. Stahl 1637, Gustlaff 1648, Göseken 1660, tolleaegne kirikukirjandus ja grammatikad ei jõudnud veel talurahva kätesse.
Kirikukirjanduse tõlkimise-avaldamise järgmine hoog tuli Liivimaa kindralsuperintenendi Johann Fischeri tegevusega , koondas enda ümber Lõuna-Eesti pastoreid, kes oskasid eesti keelt, viljakamaiks isa Andreas ja poeg Adrian Virginius. Andreas, hea eesti keele tundjana tõlkis Uue Testamendi lõuna-eesti keelsesse murdesse ning osa Vanast Testamendist. See eeltöö oli abiks pojale Adrianile, 1683. aastal kutsus Fischer Riiga endale abiliseks Adrian Virginiuse, kes toimetas trükki lõunaeestikeelse suure katekismuse (1684), lauluraamatu (1685), “Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament” (1686), viimane neist oma aja mahukaim, keeleliselt ühtlustatuim, kirjasõna arengut mõjutav, kultuurilooliselt oluline teos. Tõenäoliselt viimase tõlkinud Andreas Virginius ja tõlget viimistlenud Adrian Virginius. Esimene läbini eestikeelne teos. 1687 . aastal hakkas Adrian Virginus koos Hornungiga Puhjas ettevalmistama põhja-eesti-keelset Uut Testamenti. 1690-1701 tõlkisid Virginiused Vana testamendi osaliselt põhja-eesti keelde
17.sajandi lõpul hakati looma ka rahvakoole, üheks suureks eestvedajaks Forselius, kes esitas ka omapoolsed ortograafia normeerimise ettepanekud, samuti kerkisid Forseliuse ettepanekud esile piiblikonverentsidel. Samal ajal tehti ka ettevalmistusi piibli väljaandmiseks Eestimaal. Põhjaeestikeelse tõlketöö koordineerimiseks kutsus Fischer 1686. aastal Võnnu lähedale konverentsile, küsimuseks kirjaviis, lähtudes Forseliuse aabitsast ja ortograafiast, üksmeelt ei saavutatud, sets Tallinna esindajad ei tahtnud Stahli traditsioonidest loobuda . 1688. aastal tehti otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse piibli ja Uue Testamendi trükiks ettevalmistamise. Eestis töötasid kirjakeee arendamisel Forseliuse kõrval mitmed kirjamehed - Adrian Virginius, J. Hornung. Hornungi grammatika 1693.
Lõuna-Eesti pastorite koostöö põhjal avaldas Johann Hornung Forseliuse keelekorralduslikke põhimõtteid arvestava grammatika (1693), mis kujunes keeleajalooliselt vana kirjaviisi reeglistatud ja süstematiseeritud õpikuks, hakates tõrjuma Stahli saksapärast kirjaviisi. Ühtsemat kirjaviisi vajasid kiriku kõrval kool ja kooliraamat. 17. sajandi lõpul hakati välja andma ka kooliraamatuid, nii pidid ka kiriklikud käsiraamatud hakkama arvestama koolide huve. Peamisteks koolilugemikesk kujunesid käsiraamatu katekismuseosad. Kooli lugemisvara pinnal kerkis eriti tungivalt esile kirjaviisi lähendamise vajadus rahva kõnekeelele, mistõttu Forseliuse aabitsad ja Riia kirjastuse lugemisvara saavad koolides nõutavamaks kui Stahli-keelsed trükised.
4. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule (R. Brockmann, G. Salemann jt).
17. sajandil tekib vaimuliku kirjanduse kõrvale eestikeelne ilmalik kirjandus, selle harrastajad ja kujunajad. Ülikool, gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, trükikojad nene juures soodustasid kõrgelt haritud meeste tulekut Eesti aladele , tuues Saksamaalt kaasa uuemaid kultuurikogemusi, avarama kirjandushuvi ning luuleharrastuse (barokse stiili). Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade , väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise , matuste puhul hakkasid kirjutama ka luulehuvilised Tallinnas. Kreeka ja ladina keelte kõrval on mõnel juhul juba kasutatud ka eesti keelt. Ajavahemikust 1637-1721 on säilinud üle paarikümne eestikeelse juhuluuletuse. Peamisteks luule harrastajateks olid enamasti vaimulikud või sellele elukutsele valmistuvad üliõpilased, kuid kui vaimulik kirjasõnapidas vähemalt kuulajana silmas eesti rahvast, siis tekkiv ilmalik luule oli mõeldud väheste eranditega ainult härrastele.
1630-ndatel sattus mõnelgi korral siia saksa luuletaja Paul Fleming , kes innustas kohalikke sõnaseppi, tema ümber moodustus Saksamaa moe järgi lamburiring harrastusluuletajatest (gümnaasiumiprofessorid, pastorid), tema vahendusel tutvuti saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi seisukohtadega. Enim viljeldavaiks olid pulmalaulud .
Juhuluule värsid maarahvani ei ulatunud, sakslaste seltskonnas olid aga suurustlemise viisiks. Eesitkeelne juhuluule väärib tähelepanu oma ilmaliku sisu ja eesti luulekeele kujunemise seisukohalt.
Juhuluuletustest mainekamad on pulmalaulud, kaalukamaks eesti keeles luuletajaks oli Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja Reiner Brockmann, tema eesti keeles kirjutamine oli pigem keelehuvi, mitte eesti kirjanduse loomishuvi. Brockmanni juhuluuletused laadilt baroksed salongiluuletused, autor polnud vorminõudlik. Avaldas esimese teadaoleva eestikeelse pulmalaulu 1637. Brockmanni tollaegne eestikeelne luueharrastus sai eeskujuks toonastele värsimeistritele.
Lamburiringi kuulus ka Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Georg Salemann, ülistab eesti keelt ja arvab , et eesti keeles tuleb samuti laulda .
Palju tugevaid juhuluule näited on aga anonüümsed ( pulmalaul “Armasz kallisz kuldene Wend ” ja “Pulma Laul”).
Kirjanduslikumlt tagasihoidlikuma juhuluule sekka kuuluvad matuse-, leina- ja pühendusluuletused.
Juhuluule kaudu avaneb kunstluule vaevaline algus, milles aga peegeldub tähenduslikke aspekte luulekeele ja eesti rahvakeele arengust.
5. Käsu Hansu „Oh, ma vaene Tarto liin !“: hoiakud, poeetika ja kultuurilooline tähendus.
Kaebelaul on 32-stroofiline sõjavastaseid meeleolusid väljendav luuleteos , personifitseeritud Tartu linna monoloogina, rääkides Põhjasõja kannatustest ja linna raskest saatusest.. Rahvusvahelises kultuuriloos on kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu . Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Põhjasõja käigus hävitati täielikult Tartu linn, juba 1704. aastal tungisid Vene väed Tartusse ja purustasid enamus maju, uuesti rünnati 1708. aastal, kuna Peeter I oletas, et rootslased tahavad endised valdused tagasi võita.Sündmus vapustas rahvast, Puhja köster Käsu Hans kirjutas Tartu hävitamisest inspireerituna samal aastal nutulaulu “Oh! ma waene Tardo liin...”, kus elas hardalt kaasa oma maa ja rahva saatusele ning trööstis neid raskel ajal, sisendades lootust paremale elule.Käsu Hansu kaebelaul levis tollal Kagu-Eestis käsikirjaliselt, tänaseni säilinud kaheksast koopiast vanim üleskirjutus pärineb Tartu Jaani koguduse õpetaja Johann Heinrich Grotjani sulest Jaani kirikuraamatus 1714. aastast. Trükis avaldati kaebelaulu üksikute katkenditena Eesti Üliõpilaste Seltsi albumi II lehes 1894. aastal Villem Reimani redigeerituna. Tervikuna ilmus lugu koos saksakeelse tõlkega alles 1902 . aastal. Käsu Hans oma itkulauluga on lisaks oma rahvale härda kaasaelajana oluline ka kui esimene teadaolev eesti soost luuletaja ning laul on omakorda lisaks ajaloosündmuse tõetruule kujutamisele väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, seda hinnatakse kogu meie vanema kirjanduse üheks parimaks saavutuseks. Laul on kirjutatud kaheksarealistes stroofides, värsimõõduks seitsmesilbiline (4-jalaline) trohheus, esineb ka jambi ja daktülit. Temaatiliselt jaguneb 32-värsiline teos kolme ossa, kus esimene osa (1.-8. stroof ) räägib Tartu endisest jõukusest, teine osa (9.-26. stroof) kirjeldab Tartu kannatusi ja hävitamist venelaste poolt ning noomib rahvast, viimane osa(27.-32. Stroof) põhineb moraalil , kus hoiatatakse kogu maad, eelkõige suuremaid linnu, end parandama, muidu ootavat neid Tartu saatus.Värsitehniliselt on eeskujuks peetud 1694. aastal ilmunud põhjaeesti lauluraamatut, temaatiliseks eeskujuks aga lõunaeestilises kirikuraamatus avaldatud Jeruusalemma hävitamise kirjeldus.
Kaebelaulu ideeline häälestatus on veendunult sõjavastane
6. Hernhuutlus : ideoloogia ja panus eestikeelse kirjasõna ajalukku (J.C. Quandt jt).
Põhjasõja käigus liideti Eesti ala Venemaaga ning ühendused muu maailmaga teisenesid ja vähenesid. 1765 . aastal hakati kujundama talurahvakoolide võrku. Kiriku ja mõisa kontrollile allutatud koolides õpetati põhiliselt usuõpetust. Piibel , käsi- ning lauluraamatute esmase kirikukirjanduse olemasolu rahuldas pastoreid.
18. sajandi luterlikus kirikus kujunes oluliseks pietism ja vennastekoguduste liikumine. Vennastekoguduste asutajaks krahv Nikolaus Ludvig v. Zinzendorf 1727. aastal - Eestisse 1736. aastal ning siia tuli ~50 vennastekogudusse kuuluvat käsitöölist ja koduõpetajat, kes alustasid tööd jutlustajatena. Krahv Zinzendorf andis toetust ka 1739. aastal eestikeelse Piibli trükkimiseks. Vennastekoguduse tegevus 1727-40 oli rahulik, liikumine levis hoogsalt ning nende suhted ametliku kirikuga ja riigivõimuga hakkasid halvenema pärast 1742 . aastat. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas, samuti kardeti, et võtavad kiriku üle. Neid süüdistati usulise sekti iseloomus , vendadest jutlustajad olevat esinend nagu pastorid, kokkutulekutel matkiti kristlikku algkogudust, kinnised koosolekud, evangeeliumitekste kasutati valedel päevadel, omad palved, väline vagatsemine, kõrkus ja upsakus. Mõnedes kogudustes tekkisid ka rahutused. 1743 . tegevus keelustati , 64 jälle lubatud. Vennastekogudus oli 18. sajandi eesti talupoegade hulgas oluliseim kultuuriline nähtus. Levis kiiresti, sest kirik oli rahvale võõraks jäänud, vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, peeti talupoegade juures, tundusid talupoegade endi ettevõtmisena. Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, vastastikusele abistamisele ja õpetamisele ja hingehoiule. Tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid. Vennastekogudus kui esimene vaime liikumine talupoegade elus. Aitasid kaasa ka koolide rajamisele, negatiivseks küljeks aga rahvakultuuri lammutamine. Hernhuutlik kirjasõna levis eelkõige käsikirjalisena, sellesse kuuluvad pietistlike autorite (J.Arndt, H. Schubert ) jutluste ja laulude tõlked, vennaste koostatud-kirjutatud jutlused, pihtimiskirjad, päevikud, olukirjeldused, aruanded. Hernhuutlaste trükki jõudnud raamatud lõid teatud aluse eestikeelsele jutukirjandusele.
Vennastekoguduse koosolekud tõstsid esile ka küsimuste arutelu mõisnike vastu ja rahvarahutusi. Vennastekogudus võitles rahvausundi vastu, hävitati rohkelt paganlikke ja katolismi ajast pärinevaid pühapaiku, vennastekogudusega liitunud J.Chr. Quandt jätkas fanaatiliselt oma rünnakuid muistsete ohvrikohtade ja nende kasutamise vastu. Samuti püüti keelustada rahvalikke lustikombeid. Kõige esimeseks hernhuutliku erikirjanduse soetajaks Eestis kujunes Urvaste pastor Johann Christian Quandt, raugevast pietismist vennastekogudusse suundnunud,organiseeris Urvastes 1741 . aastal korrapärase vennastekoguduse, mis oli üheks esimeseks Eestis. Hakkas jutlustama hernhuutlikus laadis ja eesti keelde tõlkima vennastekoguduse laule. 1741. aastal andis välja lõuna-eesti-keelse hernhuutliku lauluraamatu, pole säilinud ukaasi tõttu ilmselt.
Samuti oli Quandti õpilaseks M.Fr.Hasse, tegevus 1740 -ndates, koostas uue lõuna-eesti-keelse lauluraamatu 1747. aastal.
Vennastekoguduse Lõuna-Eesti tegevuses kujunes üheks varasemaks eesti soost kirjameheks Urvaste koolmeister Mango Hans, tõlkis ja luuletas ise herhnhuutlikke laule.
7. Kirikukirjanduse väljaandmine 18. sajandil (eestikeelne piibel jm).
Uue Testamendi tõlge ilmus 1715 Kullamaa pastori H.Gustlaffi trükkitoimetamise viljana, Forselius-Hornungi parandatud kirjaviisis. Selles väärib tähelepanu saksakeelne eessõna kõige varasema eesti kirjandusloo ülevaatena. Ka see müüdi üsna pea läbi, teine trükk 1929 Tallinnas. Eelkõige tehti tööd uuemate tõlkimiste ja muudatustega, plaanidega uusi trükke välja anda.
Kirik vajas oma tööks uut trükki Uuest Testmendist. Vajati ka kiriku-käsiraamatut ja selle juurde kuuluvat katekismust, mille varasemad trükid olid läbi müüdud. Käsiraamatu parandamine kujunes põhjalikuks, püüti kaotada kirikukeele ja maakeele erinevusi, trükiti Saksamaal - ilmus 1721. aastal „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko- Ramat “, mis sisaldas katekismuse, Uuest Testamendist evangeeliumid ja epistlid, üle 300-lk lauluraamatu ja ulatusliku palveraamatu. Teos tõstis rahva kirjaoskust, sest teda kasutati lugemisõpetuse abivahendina, kõige levinum XVIII saj trükis. Tegusaks kujunes Anton Thor Helle (1683- 1748 ) - seati kogu Piibli tõlkimise eestvedajaks, Vana Testamendi tõlge valmis 1736. aastaks, kuid kirjastamiseks puudus raha. Sel perioodil viibis Tallinnas vennastekoguduse liikumise rajaja krahv N.L.von Zinzendorf Saksamaalt, kes andis puuduoleva raha. J. J. Köhleri trükikojas Tallinnas trükiti 1739. aastal “Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna”, lõpuks oli olemas eestikeelne Piibel, millega stabiliseerus ja kujunes valdavaks põhjaeesti murretele tuginev eesti kirjakeel. Lisaks kiriklikule tähtsusele, omandas Piibel eestlaste hulgas ka ilukirjandusliku teose tähenduse, milles avaldus kaugetel aegadel elanud rahvaste kultuurilooming. Piibel aitas tõsta eestlaste haridustaset ning avardada täielikku silmaringi.
8. Valgustusliikumine 18. sajandi eesti kirjanduses ja eestikeelse perioodika tekkimine.
18 sajandil oli kõige püsivam perioodiliselt ilmuv väljaanne eestikeelne kalender. Esimese eestikeelse kalendri „Eesti-Ma Rahwa
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eesti kirjanduse ajalugu I #1 Eesti kirjanduse ajalugu I #2 Eesti kirjanduse ajalugu I #3 Eesti kirjanduse ajalugu I #4 Eesti kirjanduse ajalugu I #5 Eesti kirjanduse ajalugu I #6 Eesti kirjanduse ajalugu I #7 Eesti kirjanduse ajalugu I #8 Eesti kirjanduse ajalugu I #9 Eesti kirjanduse ajalugu I #10 Eesti kirjanduse ajalugu I #11 Eesti kirjanduse ajalugu I #12 Eesti kirjanduse ajalugu I #13 Eesti kirjanduse ajalugu I #14 Eesti kirjanduse ajalugu I #15 Eesti kirjanduse ajalugu I #16 Eesti kirjanduse ajalugu I #17 Eesti kirjanduse ajalugu I #18 Eesti kirjanduse ajalugu I #19 Eesti kirjanduse ajalugu I #20 Eesti kirjanduse ajalugu I #21 Eesti kirjanduse ajalugu I #22 Eesti kirjanduse ajalugu I #23 Eesti kirjanduse ajalugu I #24 Eesti kirjanduse ajalugu I #25 Eesti kirjanduse ajalugu I #26 Eesti kirjanduse ajalugu I #27 Eesti kirjanduse ajalugu I #28 Eesti kirjanduse ajalugu I #29 Eesti kirjanduse ajalugu I #30 Eesti kirjanduse ajalugu I #31 Eesti kirjanduse ajalugu I #32
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-05-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 124 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor triin tiniito Õppematerjali autor

Lisainfo

eesti kirjanduse tekkimisest kuni "Noor-Eesti" rühmituseni.

piibel , juhuluule , käsu hans , hernhuutlaste kirjategevus , kirikukirjandus , eesti proosa

Mõisted


Kommentaarid (2)

paztacaz profiilipilt
paztacaz: Ilmselt küll eelmise aasta materjal, aga hea õppida selle järgi siiski. põhjalik.
04:18 02-06-2011
Rosalie profiilipilt
Rosalie: väga palju materjali aga väga hea! Aitas väga
15:02 23-05-2011


Sarnased materjalid

23
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I
54
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
18
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I 1 osa
9
pdf
Eesti kirjanduse ajalugu I
9
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I
38
doc
Eesti kirjanduse ajalugu
10
docx
Eesti kirjanduse ajalugu
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun