Eesti kirjanduse algus/ ärkamisaegne Eesti (0)

1.Eestiaineline kirjandus; 2. Eesti vanad kroonikad - Henriku kroonika, Taani hindamisraamat, Liivimaa uuem ja vanem riimkroonika , Russowi kroonika. Ilmumisaeg, tähtsus, mida sealt lugeda saab. 3. Mis on kroonika- defineeri ja too näiteid. 4. Masing koolikirjaniku, ajakirjaniku ja keelemehena. 5. Vanim eestikeelne raamat. 6. eestikeelne Piibel - ilmumisaasta, tõlkija, tähtsus. 7. Eestikeelse kirjasõna algus. 8. K. J. Petersoni looming. 9.Ood, pastoraal . 10. Rahvusliku ärkamisaja eeldused, tekkimine. 11. Rahvusliku ärkamisaja üritused. Tea aastaarve! 12. Rahvusliku ärkamisaja kirjanikud Faehlmann , Kreutzwald (vaata eelmise kursuse materjalidest), nende teened. Bornhöhe. 13.Rahvusliku ärkamisaja tegelased Jannsen , Jakobson, Hurt , nende tegevus ja teened. 14. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel. 15.Rahvusliku ärkamisaja luuletajad (välja arvatud Koidula). Oska nimetada vähemalt 3 pluss nende looming. 16. L. Koidula looming. 17. Rahvusromantism . 18.Rahvusliku ärkamisaja hääbumise põhjused.
Vastused

Eestiaineline kirjandus – teosed, mis ei ole eestikeelsed, kuid kirjutavad Eestist, eestlastest ja siinsetest kommetest.

„Läti Henriku Liivimaa kroonika“ – 1227. a. Autor: Henrik – Saksa Ordu kroonikakirjutaja/misjonär. 13. saj. alguses toimus Eestis ristiusustamine, mille eesotsas oli piiskop Albert , Henrik oli saatjaskonnas. Sealt sai Eesti nimeks Maarjamaa – maa, mis oli pühendatud Neitsi Maarjale . „Läti Henriku Liivimaa kroonika“ on kirjutatud saksa keeles ning räägib eestlaste kommetest, elust-olust, rahvaluulest , toitudest jne…
Mõned kroonikast pärinevad eestikeelsed sõnad: odempe – Otepää, Sackala – Sakala, Tarbata – Tartu, Viliende – Viljandi, maleva – malev, wanem – vanem, kylekunda – kihelkond, Lembitus – Lembitu
Esimene eestikeelne lause: „ Laula , laula, pappi!“
„Taani hindamisraamat“ – 1241 a. Taani munkade poolt kirja pandud kroonika, sisaldab Eesti asulate nimekirja: ~500 kohanime + isikunimed. Näiteks: Jeeleth – Jõelähtme, Lyneus – Lüganuse, Kaylae – Kohila .
„Liivimaa vanem riimkroonika“ – pärit 13. saj. lõpust, autor teadmata, alam- saksakeelne , kirjutatud ettelugemiseks munkadele.
„Liivima noorem riimkroonika“ – 14. saj. II pool, autor Hoeneke , räägib konkreetselt Jüriöö ülestõusust (1343).
„ Balthasar Russowi kroonika“ – 16. saj. II pool (1558-1583), autor Balthasar Russow – eestlane, õppinud Saksamaal, kirikuõpetaja. Tema raamat käsitleb Vana-Liivimaa ajalugu 12. sajandist – 1583. aastani, kusjuures eriti detailselt on kirjeldatud autori eluajal toimunud sõjasündmusi. B. Russow’st endast jutustab aga J. Krossi raamat „Kolme katku vahel“.

Kroonikad ehk ajaraamatud esitavad ajaloosündmusi kronoloogilises järjestuses, ebaobjektiivsed, sest esitatud nii nagu autor neist aru saab. Nt: „Läti Henriku Liivimaa kroonika“, „Liivimaa vanem riimkroonika“, „Liivimaa noorem riimkroonika“, „Balthasar Russowi kroonika“

Otto Wilhelm Masing ( 1763 -1832) – üks esimesi valgustuskirjanikke Eestis. Ta omandas Euroopas mitmekülgse hariduse ning pühendus seejärel pastoriameti kõrvalt kultuuritööle. Oma saavutustega on ta silma paistnud kolmel alal: eesti koolikirjanduse, keele ja ajakirjanduse arendamine. Tema sulest on ilmunud raamatud „ABD ehk Luggemise Ramat Lastele“ ja „Arvamise-Ramat“. Ent Masing ei mõelnud ainult laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid – „Marahwa Näddala-Lehte“ toimetas ta suisa 4 aastat ( 1821 -1823 + 1825). See sisaldas rohkelt õpetusi igapäevaeluga toimetulekuks. Et aga maarahvas pühapäeviti oma aega mõistlikumalt kasutaks, kirjutas ta ka teose „Pühhapäwa Wahhe -lugemissed“, mis kirjeldab elu-olu välismaailmas. „Vahelugemisi“ on nimetatud ka talurahva entsüklopeediaks, sest teos sisaldas endas palju huvitavaid andmeid. Kuid Masing tõi uut ka kalendrikirjandusse – tema „Marahwa Kalender“ on varasematega võrreldes palju sisukam ja laiahaardelisem. Pastor Masing oli lisaks kõigele ka hea keeletundja, ta valdas saksa, eesti, prantsuse, ladina, kreeka ja itaalia keelt ning mõistis veel umbes 4-5 keelt. Tema huvi eesti keele vastu väljendus aga võitluses põhjaeestilise kirjakeele eest ning püüdluses täiustada vana kirjaviisi. Just tema tõi eesti tähestikku Õ-tähe.

Vanim eestikeelne raamat – Vanim eestikeelne raamat pärineb aastast 1525, kuid ei ole kahjuks säilinud, kuna põletati.
Vanim säilinud eestikeelne raamat on aga Wanradti ja Koelli katekismus , aastast 1535. Originaalselt 140-leheküljeline raamat, kuid säilinud on vaid 11 lehekülge. Kirikuõpetajad, kes selle raamatu toona eesti keelde tõlkisid, pandi teo tõttu aastaks vangi.

1739. a. sündis Anton Thor Helle (1683- 1748 ) sulest esimene eestikeelne piibel. See andis tõuke eesti keele arengule, võimaldades eestlastel osa saada maailmakultuurist.

Kuni 18. sajandi lõpuni edendasid eestikeelset kirjasõna mitte-eestlased. Eestlased hakkasid oma kirjanduses domineerima alles 19. sajandil.

Kristjan Jaak Petersoni looming: K.J. Peterson oli esimene eesti soost luuletaja, ta on loonud ligi veerandsada luuetust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa tema luuleloomingust moodustavad heroilis-filosoofilised oodid ning lihtsama värsikoega pastoraalid.

Pastoraal – maaelu maalilisust kujutav karjaselaul .
Ood – pidulik luuletus , ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele jms. Iseloomulik oodile: sinavorm + retooriline pöördumine.

Rahvusliku ärkamisaja eeldused + tekkimine
Eeldused:

• Pärisorjuse kaotamine 1816/1819
  
• Teoorjuse kaotamine, üleminek raharendile 1849/1856
  
• Talude päriseksostmine Lõuna-Eestis
  
• Eesti keele grammatika (1843)
  
• Eestlaste osatähtsuse kasv kohalike asjade otsustamisel (1866. a. Vallaseadus)
  
• Võitlus uue ja vana kirjaviisi pärast
  
• Koolivõrgu laienemine, eestlaste haridustaseme kasv
  
• Haritlaspõlvkonna kujunemine, kelledest koorusid rahvusliku liikumise peategelased
  

Rahvusliku ärkamisaja üritused:

• 1857 – 1801 „Kalevipoeg“ ; tervik 1862
  
• 1857 Perno Postimees , Johann Voldemar Jannsen, regulaarne ajaleht
  
• 1863 Eesti Postimees
  

„maarahva“ asemele võetakse kasutusele „eestlane“

• 1865 laulu- ja mänguselts „Vanemuine“
  
• 1869 Tartu I laulupidu – eestvedajaks Johann Voldemar Jannsen, esinesid ainult mehed. Ametlikult taotleti Balti kindralkubernerilt luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks.
  
• J. Hurt – esimene eestikeelne kool, mis küll 1888. aastaks muudeti siiski vene kooliks
  

Friedrich Robert Faehlmannist (1798-1850) – algab eesti rahvusliku mõtte ning kirjanduse arengujoon. Faehlmannist sai üks rahvusliku ärkamise vaimuelu algataja ja mõjustaja.
Faehlmann õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ning huvitus kirjandusest ja keeleteadusest. 1825. aastal pühendas end eesti keelega tegelemisse.
1838 loodi tema initsiatiivil Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mille eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning püüd kaasa aidata rahvusliku kirjasõna levikule.
Üks Faehlmanni olulisemaid teeneid oli rahvusromantilise minevikukäsituse ja rõhumisvastase hoiaku toomine kirjandusse.
1839 esines ta ÕES-is ettekandega Kalevipoja kohta, äratades idee selleainelise rahvuseepose loomiseks. Just tema ühendas ka talle tuntud Kalevipoja muistendid ühtseks sisuliseks tervikuks.
Avaldas saksa keeles 8 rahvaluuleainelist müüti, millega püüdis taastada eestlaste mütoloogiat. Tuntumad neist on: „Keelte keetmine “, „Loomine“ , „ Koit ja hämarik“.
Kirjutas ka luuletusi, nt „Järwa-ma wanna mehhe õppetused“
Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga. Tema jutte iseloomustab huumor, tabav sõnakasutus ning olukordade täpne kujutamine.
Tema jutu-ja luulelooming on 19. sajandi I poole kunstiväärtuslikuim osa eesti kirjanduses.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) – sündis kingsepa pojana, ent jõudis sellegi poolest ülikoolihariduse ja arstikutseni, lisaks sellele omandas rahvusvaheliselt tunnustatud kirjaniku kuulsuse.
Pärast ülikooli lõpetamist pühendas end eesti keele arendamisele ning võitles uue kirjaviisi elluviimise eest.
Töötas 44 aastat Võrus linnaarstina.
1840 kirjutas karskusteemalise jutu „Wina-katk“
Kirjutas ka teisi õpetlikke lugusid , mille avaldamiseks kasutas kalendreid . 1846 hakkas toimetama „Eesti-rahwa Kasulise Kalendri“ lisa.
1848-1849 andis välja Eesti esimese populaarteadusliku pildiajakirja „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“
Püüdis rahvaalgatuslike töödega avardada lugejate silmaringi ning levitada teadmisi.
Suure tunnustuse sai rahvaluule „Kalevipoeg“ töötluse ning „Eesti rahwa ennemuistsed jutud“ eest
Tema saksa eeskujul loodud värsiloomingul oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Eduard Bornhöhe (1862-1923)(ametliku nimega Brunberg) oli 19. sajandi eesti kirjanduse üks väljapaistvamaid esindajaid. Tema loomingu paremik – ajaloolised jutustused, eriti „ Tasuja “ – on läbi aastakümnete avaldanud suurt ühiskondlikku mõju ning leidnud kindla koha meie klassikalise kirjanduse pärandis.
Juba varajases nooruses paistis Bornhöhe silma oma erilise andekusega muusikas, kirjanduses, spordis kui ka kunstis ning nooruki eas ilmusid tema sulest ka mõningad kirjanduslikud tõlkekatsetused.
1877 . aastal lõpetas ta auhinnaga kreisikooli, pärast mida rakendas end mõneks ajaks tööle maamõõtja joonestussaalis. Pärast seda juhtus ta oma kirevas ja vaheldusrikkas elus sageli töökohti ja elupaiku vahetama , tehes seda lausa ligi kolmekümnel korral.
Oma tähtsaima teose „Tasuja“ kirjutas Bornhöhe 17-aastasena Põltsamaal kihelkonnakooli abilisena. Teose lõpetas ta aga Tallinnas, kus see aastal 1880 ka trükiti.
Sel perioodil püüdis ta toimetada ka oma kirjanduslikku almanahhi „Lindanisa“.
Bornhöhe sulest pärinevad veel „Villu võitlused“ ja „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Lisaks on ta tõlkinud eesti keelde raamatud „Robinson“, „ Reinuvader Rebane“, „Don Quijote “ jm…

Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) – pärit Vändrast. Õppinud Kihelkonnakoolis kirikuõpetaja Karl Köberi juures. Oskas hästi saksa keelt ning mängis klaverit ja orelit.
1857. a. – asutas Pärnu nädalalehe Perno Postimees
1864. a. – Tartu ajaleht Eesti Postimees
1865. a. lõi ta koos perega laulu- ja mänguseltsi „Vanemuine“ ning ta oli ka esimese üldlaulupeo korraldaja. Tema peamiseks ideeks oli eesti rahva eluolu rahumeelne edendamine
Karl Robert Jakobson ( 1841 -1882) – pärit Tartust, ent kasvanud Tormas. Õppinud kihelkonna koolis ja J.Chimze seminaris . Lisaks sai veel palju õpetusi oma isalt. Jakobson on sooritanud ka ülemkooliõpetaja eksami.
Ettevõtmised: kirjutas Eesti Postimehes, pidas isamaalisi kõnesid seltsis „Vanemuine“ ning tegutses Pärnu ja Viljandi põllumeesteseltside presidendina.
1878 a. asutas oma ajalehe – Sakala
Tema ideeks oli isamaalisuse rõhutamine eestlastes ning ühiskonnaolu parandamine üldiselt.
Jakob Hurt (1839-1907) – pärit Põvamaalt Himmastest. Õppis Põlva kihelkonnakoolis, Tartu kreisikoolis, Tartu Gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ainelist abi pakkus talle O. Oetell.
Hurt lõi kaasa“Vanemuise“ seltsi töös, pidas loenguid Eesti ajaloost, rahvaluulest. Ta töötas ka Eesti Postimehe lisalehe toimetajana ning hiljem Otepää kiriku pastorina. Lisaks oli ta Aleksandrikooli komitee president .
Jakob Hurt oli esimene president Eesti Kirjameeste seltsis ning ta kogus hoogsalt ka rahvaluulet.
Hurda peamine idee oli eestlaste vaimuelu õhutamine ning ajaloo ja rahvaluule kirjapanemine.

Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel
Uuele suunale eesti grammatikakirjelduses pani oma keelekäsitlusega aluse Eduard Ahrens . Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks hoopis soome grammatika. Ta uskus, et eesti keel on soome keele „tütar“. Tema keelekäsitluslikke seisukohti on toetanud juba 19. sajandi II aastakümnest O.W. Masing, F.R. Faehlmann, Knüpffer ja Rosenplänter. Kõige enam on ta aga tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendamisega. Vana, 17. sajandil välja töötatud kirjaviis ei peegeldanud adekvaatselt eesti keele fonoloogilises süsteemis esinevaid nähtusi. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa F.R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi küll ei pooldanud, hakkas seda hiljem hoopis kaitsma ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Lõplikult pääses kirjaviis võidule alles pärast Ahrensi surma, kui vast asutatud Eesti Kirjameeste Selts seda oma väljaannetes kasutama otsustas hakata.

Tuntuimad luuletajad:
Juhan Liiv - luuleparemik pärineb parandamatu vaimuhaiguse perioodist. Siiras ja tunneterohke isamaa- ja loodusluule . Jutustus „Vari“, luuletused: „Emale“, „Lilleleid“
Anna Haava – kaunid ja tundelised armastuslaulud , isamaalüürika, 9 luulekogu, nt „Luuletused“, „Lained“, „Põhjamaa lapsed“. Luuletus: „Ei saa mitte vaikki olla“
Karl Eduard Sööt – romantiline isamaaluule põimub realistliku ja kriitilise isamaakäsitlusega. Luulekogud : „Saatus“, „Kodu“, luuletus: „Kuidas ma luuletan“

Lydia Koidula (Lydia Emilia Florentine Jannsen) 1843-1886
Ema sakslane . Töötas Postimehes, oli nö isa parem käsi. Lisanime Koidula sai Lydia Jakobsonilt, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi. Lydia abiellus ühe Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasega. Tema abikaasast sai sõjaväearst ning töö tõttu pidid nad lahkuma Kroonilinna. Lydial sündis kokku 4 last.
1870 . a. 24. juunil etendus tema näidend „Saaremaa onupoeg “ - algatus eesti teatrile.
Tema üks tuntud näidend on veel „Säärane mulk“
L.Koidula on loonud üle 300 luuletuse , tuntuimad „Mu isamaa on minu arm“, „Kodu“, „Ema süda“
17. Rahvusromantism on 19. sajandi teisel poolel Põhja- ja Ida-Euroopas levinud kunstistiil , mis oli seotud rahvusliku tärkamisega.
Rahvusromantism luules – rahvusluule ja mütoloogia motiivid, muistse priiuseaja ja orjuse vastandamine, uuestisünni ja parema tuleviku ootus.
Autorid: rahvuskirjanduse rajaja Kreutzwald, Lydia Koidula, Mihkel Veske , Friedrich Kuhlbars – romantilis-patriootiline luule, Jakob Pärn – algupärane proosa „Must kuub“, „Oma tuba, oma luba“

Rahvusliku ärkamisaja hääbumise põhjused:

• Venestamine
  
• 1885. a. koolireform – õppekeeleks sai vene keel, õppejõudude vallandamine koolides
  
• 1893 – Tartust saab Jurjev
  
• 1888 – Jannseni halvatus , Koidula, Kreutzwald, Jakobson surevad