eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osutusi piiblile, piibli metafoore. Henrik kirjeldab maastikku: pinnavorme, geograafilisi nähtusi. Looduslik keskkond annab tekstile lisadimensiooni ja mängib jutustavas tekstis olulist rolli. Loodusliku diskursuse
11. C. R. Jakobsoni „Esimese isamaakõne” uuenduslik ajalookäsitlus Jakobsonist kujunes rahvusliku liikumise tähtsaim ideoloog ja paljude ürituste ning organisatsioonide juht. Aastail 1868-1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis programmilised kõned, mis ajaloos on tuntud Kolme isamaakõne nime all. Tähtsaim neist oli esimene, milles Jakobson jagas Eesti ajaloo valguse-, orjuse- ja koiduajaks. Valguseajaks nimetas Jakobson eesti hõimude muistset vabadusaega, orjaaeg algas eestlaste alistamisega ordurüütlite poolt ning koiduaeg on saabunud Aleksander II reformidega, mis soodustasid eesti rahvuse ja kultuuri kujunemist. Teises kõnes „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ – käsitles ta mõningaid eesti kultuuriloo kujunemise aluseid ning kolmandas – „Nõia-usk ja nõia-protsessid“ - ketserluse ja nõiaprotsesside probleeme Euroopa ajaloo kontekstis. Kolm
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline
omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi germaanlaste seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika
Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross ("Kolme katku vahel"), Aino Kallaste. (Jaan Kross arvas, et tegu on olnud eestlasega). Elas 16. sajandil. Selle kroonikaga saab alguse Eesti linna narratiiv. Ennist olid kirjutanud kõik eestlasest kui maarahvast nüüd tuleb mängu linn ja selle olulisus siinses kultuuris. Huvipunktis on alamkiht, talupoeg, veidi kritiseerib ka aadlikke, mis oli tol aja väga tavatu. [[Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne
ebausutavaks). Eesti: algab kirikukirjandusest (pastorite praktilises töös kasut tekstid). Wanradt Koelli katekismus 1535, Piibel 1739. -Eesti kirjakeel ja kirjandus tekib tõlkimise alusel (mugavdamine ja adaptsioon, peale sõna ja lause tõlgitakse ka teist kultuuri ja maailmavaadet. Tõlkeline loovus). Hans Susi (sureb väga noorelt 1549 katku), õpilane 1546, pastor võttis enda juurde elama, tõlgib esimesed pikemad lõigud piiblist eesti keelde (see on LEGEND, kuid Ukus Masing uskus selle tõesse ja arvas et kõik teised tõlked lähtuvad sellest). Oli müstiline tegelane, loomingulise andega, oleks võinud saada esimeseks eesti luuletajaks. 3 alusteksti eesti kirjanduses: Piibel, katekismus, lauluraamat Tuglas 1912 ,,Kirjanduslik stiil" 7. Köide 1996. Toomas Liiv ,,Lauluraamatu tradistioon on aluseks laulupeo tekkele" lauluraamat aitas mõtestada iseend, teadvustada end. Georg Müller umbes 1570-1608
Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon riigikorra kukutamise aasta. 1918 Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 1920 Vabadussõda 1924 kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus majanduskriis 1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.
1. 19.sajand eesti kirjandusloos. Mõttesalmikutes "Järwa-ma wanna mehhe Eesti rahvuslik kirjandus algab Petersoniga. õppetused" (1840) sõitleb ta inimeste laiskust, Peterson Kristjan Jaak (1801 - 1822) oli hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige Rahvusliku luule looja. Petersonist ja tema väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline oodidest algab Eesti kunstiväärtuslik lüürika. P - "Piibo jut" (1840), milles Jaan ja Mihkel räägivad andekas luuletaja, tugev mõtleja ja poeet, maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes kunstniku hingus, pastoraalides rahvalaulu seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas põhimõtted, motiivid - Eesti rahvusliku kirjanduse luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid algus. Kirjutas eesti keeles - uskus selle tulevikku
aitäh tegijale ja siia üleslaadijale! :)
Kõik kommentaarid