Eesti kirjanduse ajalugu I (10)

1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus , Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt)
Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime.
Kroonikad – edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “ Liivimaa kroonikas ” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula , laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne , trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud – jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus esinevad kroonikas lausa otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab ka eestlaste kombeid, toob teateid ohverdamiste ja ohvriloomade, haldjate ja jumalate kohta.
Olulist keelelist materjali pakub “ Liber Census Daniae” (u 1240) oma 500 Põhja-Eesti kohanimega (Arhukylae), millest saame ettekujutuse eestlaste territoriaalsest paiknemisest.
13. saj lõpust pärinev “Liivimaa vanem riimkroonika ” annab teatud läbilõike selle sajandi sündmustest, kusjuures keskseks on läti hõimude alistamisega seotu. 12 – 13 saj, saksa ordu esimene suurem üleskirjutis. Kirjeldatakse saksa Liivimaa ordu võitlust. Kaheksas murdes, 12 000 värsirida, poeetiline stiil, Autor teadmata, arvatavasti saksa ordu rüütlivend. Ristiusk tuuakse tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algab jumalasõna kuulutamisega, läheb üle põhilooks. Faktoloogia ei huvita (3 aastaarvu ), trubaduurluule.
Vanema riimkroonika autor ei tundnud Läti Henriku ajaraamatut, tema poliitiline suunitlus on teistsugune, hoopis erinevad on kirjanduslik -kunstilised võtted. Autor seab endale eesmärgiks jutustada sellest, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades sealjuures ajaloosündmusi eeskätt sõjanduslikust küljest. Kroonika kirjutatud kesksaksa murdes, Kindel värsimõõt puudub, autor püüab ainult saavutada tingimata täisriimi. Olles raskustes riimsõnade leidmisega, ei suuda autor alati kinni pidada faktidest ( laseb Jäälahingu kirjeldamisel võitlejatel langeda rohule). Väga palju trafertseid väljendeid, ülespuhutud fraase ja mitte midagi ütlevaid sõnakõlkse. Laskub järjest pisidetailidesse, ei suuda kuidagi eraldada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus , samuti Saksa ordus ametlikuks “lauluraamatuks”, mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel.
Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorem riimkroonika” (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale.
Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali.
Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised . Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross (“Kolme katku vahel”), Aino Kallaste.
Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi – pulmi , kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks.
17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline “Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte”. T. Hjärne kaudu selgub mõndagi toonasest eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. Kaalukamaks tuleb pidada koduõpetaja ja Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonikat “Liefländische Historia” ( 1695 ). C Kelch arvestab varasemaid kroonikaid, linnaarhiividest leitud materjale ning esitab oma tähelepanekuid eestlaste lootusetust olukorrast. Tema kroonika kaudu pääses esmakordselt trükki eesti rahvalaul (“Jörru!…), mida hiljem on mitmes teoses maailmas uuesti avaldatud. Kelch kirjutas oma kroonikale lisa “Continaution” (trükis 1875), mis käsitleb Põhjasõja-eelseid ja-aegseid olusid aastani 1707.  Keskaegne luule –vaimulik luule (nt. Marienlied) 15. saj; ilmalik luule: minnelaulud, Spruchdichtung ( sentensid ) (Meister Stephan ’i Schachgedicht, 14. Saj) 1431 luulekogu “Livländische Handschrift”, autor Johannes in Livonia (nt. “Studentenglück”) .  Esimesed teated teatrietendustest – esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse ladinakeelse komöödia “Androslanna”. Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suuremas osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis jumalasõna jagamist kohalikus keeles ning teisalt soosis näitemänguharrastust. Näidendite esitamine võeti mitmes koolides õppeprogrammi ja see kujunes omamoodi traditsiooniks. Piibliaineliste teemade kõrval esitati ka Vana- Rooma kirjanike tekste . Lõuna-Eesti sattus aga 16. saj lõpul Poola riigi osana katoliikluse mõjupiirkonda. Teadaolevalt esitasid Tartu jesuiitide gümnaasiumi õpilased 1595. aasta lihavõttepühal näitemängu. Enne etendust kõnniti muusika ja kahurimüra saatel pidulikus rongkäigus läbi linna. Analoogilist etendust Kristuse ja apostlite elust olevat aasta hiljem linnakodanike seas saatnud tohutu menu . Jesuiitide lavastused püüdsid mõjutada vaatajate kõiki meeli: kasutati keerulist lavatehnikat, uhkeid dekoratsioone, tulevärki, muusikat ja laulu.
2. 16. sajandi eestikeelsed tekstid ja nende keel (nt Kullamaa käsikiri, Wanradti- Koelli katekismus jt)
1241 aastal ilmunud Taani hindamisraamat – selle n suures Eestimaa nimistus leidub ligi pool tuhat eesti kohanime Harju- ja Virumaalt, samuti mõned isiku- ja perenimed. Arvatavasti on need rooma -katoliku preestrite poolt üles märgitud rahva ristimisel 1219 – 1220 . a paiku ja üheks nimestikuks redigeeritud 1214. aastal. Taani hindamisraamatu kohanimedest on suur osa la- ja se- lõpulised (näit. Carola ‘ Karula ’, Kectaele ‘Kehtla’, Meintacus ‘Mäetaguse). Vähem on vere-lõpulisi (Tonnaewaerae ‘Tõnuvere’) jm kohanimesid. Nende esmakordselt nii ulatuslikult kirjapandud eesti sõnatüvede ortograafia on peamiselt alamsaksakeelne, mõningate skandinaaviapäraste joontega.
1517 ilmus piiskop Johannes Kieveli katekismus (pole säilinud), mis tõenäoliselt oli katoliiklaste esimene eestikeelne tekstikogu.
1525 – Lutheri missa tõlge, tõenäoliselt tartu-eesti keeles (pole säilinud), trükiarv võis olla 1500, arestiti teel Travemünde sadamasse, tõenäoliselt Eestisse ei jõudnudki.
1528 Kullamaa vakuraamat Esimese eesti keeles kirjapandud pikema tekstina on käsikirjalises Kullamaa vakuraamatus säilinud palvete Patre noster, Ave Maria ja Credo vaevalised tõlked. Peale mainitud eestikeelsete tekstide sisaldab vakuraamat andmeid XVI saj esimese veerandi majanduslike ja kiriklike olude kohta Kullamaal ja seoses sellega ka mõningaid eesti kohanimesid. (näit. Hellemegghe, Szure Kulldmeggi), samuti isiku- ja perenimesid (Andres, Claws, Annik) ning ühe eestikeelse lause.
1535 Wanradt’- Koell ’I katekismus – alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus, mis keelati ja hävitati, kui on säilinud 11 lehe (algselt oletatavasti 120 lk) fragmendid . Selle usuõpiku teksti järjestus on tõenäoliselt ühte langenud Lutheri katekismusega, olles sisulistes seletustes siiski iseseisvam. Raamatukese säilinud lõpust leiame 14-realise alamsaksakeelse iseloomustuse meie murrete kohta, mis on esimeseks katseks eesti keelest midagi teada.
Kaudsetele andmetel on 16. saj koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused ( 1554 . a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõunaeestikeelne katekismus, kus olevat olnud 6 eestikeelset vaimulikku laule, rahva seas populaarne ), kui säilinud neid pole. Samuti pole säilinud jesuiitide (Thomas Busaeuse,1585) katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis.
Tervikuna on säilinud katoliku kiriku käsiraamat, kirikutalituste käsiraamat vaimulikele “Agenda Parva ”(1622), milles teatud osad on paralleelselt saksa, poola, läti ja (lõuna)eesti keeles. Teos sisaldab ladinakeelseid eeskirju preestritele, liturgilisi vormeleid ja palveid ladina keeles. Kohtades, kus lihtrahvas pidi riitusest aktiivselt osa võtma ja kus vaimuliku küsimusest tuli aru saada, on tekst antud läti, eesti, poola ja saksa keeles.
3. 17. sajandi kirikukirjanduse ja keele näiteid ( Heinrich Stahl, piiblitõlke probleeme jms)
Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi algul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterlike seisukohtade vastasseisu aegadel . Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste palve - ja laulutekstide olemasolu. Esialgu on käibel olnud mitmeid kohmaka keelepruugiga käsikirju. Georg Mülleri jutlused . 17. saj algult on pärit eesti-soome segakeelne nn Turu käsikiri (leiti Turu Toomkiriku arhiivist). Ilmselt soomlasest pastori paarikümneleheküljeline käsikiri sisaldab ristimise, laulatamise ja matmise sõnu ning pakub huvi eelkõige keeleliselt . Samast perioodist on teada mõned käsikirjad (jutlused, kirikulaulud ) Lõuna-Eestist, Saaremaalt jne. Kultuurilooliselt huvipakkuvad on mõned jesuiitide käsikirjad ning trükis avaldatud katoliiklik kirikutalituse käsiraamat “Agenda Parva”, milles koguduse arusaamist eeldavad palve- jm tekstid on läti, eesti, poola ja saksa keeles. Kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks sai Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1657), õppis pärast Tallinna triviaalkooli Saksamaal teoloogiat ning töötas pastorina Järva- ja Virumaal. Stahlil oli Rootsi võimude toetus ja teatud eelis ametivendade ees, kellelt ta kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks. H. Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta pole säilinud. Tema põhiteoseks on neljaosaline saksa-eestikeelne “ Hand und Hauszbuch…”. Esimese ja nii mahuka eestikeelse “käsi- ja koduraamatuna” sisaldab see Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid ja epistlid, palveid jm tekste kiriklikeks talitusteks. H. Stahli käsiraamatuga pandi alus eestikeelsete raamatute trükkimisele Tallinnas. Tema käsiraamatutest alates võime hakata jälgima Piibli eesti keelde tõlkimise lugu. Stahli jutlustekogu “Leyen Spiegel ” peegeldab lähemalt autori keelekasutuse omapära, annab mõningaid vihjeid eestlaste eluolust, mainib esmakordselt trükisõnas nime Kalev (Kalliweh), aga Mülleriga võrreldes on need jutlused igavamad. Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius, kes oli mõnda aega õppinud teoloogiat ja pärit Saksamaalt, omandas kiiresti ja hästi eesti keele. Lõunaeestikeelse kirikukirjanduse aluste rajaja. Põhjaeestikeelseid käsikirjalisi tõlketekste arvestanud Rossihniuse käsiraamatul on kaks osa – “Catechismus Herm D. Martin Lutheri” ja “Evangelia vnd Episteln”. Mõlemad mehed panid aluse eesti kahele erinevale kirjakeelele, mille arenguid viis edasi raamatute jätkuv avaldamine kummaski keelemurdes. Piiskop J. Jhering, kes oli juba 1645. a kõnesse võtnud Piibligi tõlkimise, tähtsustades eriti kirikulaulude lauldavuse ning tema ülesandel tõlkisid pastorid Heinrich Göseken, Georg Salemann, Martin Giläus ja Reiner Brockmann kirikulaulud uuesti (lisaks uusi laule), juba arvestavas värsimõõdus. Nii on 241 laulutõlget sisaldav “Neu Ehstnisches Gesangbuch” esimeseks (kiriku)laulude koguks. Lõunaeestikeelne lauluraamat “Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat” ilmus Adrian Virginiuse toimetamisel. Sellegi täiendatud ja redigeeritud teine trükk “Tarto-Ma Kele Laulu- Ramat ” oli värsimõõtu arvestavam ning keelelt ühtlasem.
Antud etapil olid olulisemad tegijad Kullamaa pastor Heinrich Göseken ja Urvaste pastor Johann Gutslaff. Göseken tundis hästi eesti keelt ja piisavalt ka värsitehnilisi võimalusi. Vene-Rootsi sõja ajal Tallinna põgenenud Göseken ja Gutslaff töötasid koos Uue Testamendi tõlke kallal. Selle viis lõpuni katkust pääsenud Göseken. Kirikukirjanduse tõlkimise-avaldamise järgmine etapp algas Liivimaal kindralsuperintendendi Johann Fischeri tegevusega . Ta oli saanud loa trükikoja asutamiseks, eelkõige Piibli avaldamiseks. Ta kutsus endale appi Adrian Virginiuse, kelle kõige olulisemaks tööks on “Meije Issanda ja Jesusse Kristusse Wastne Testament ”, see on oma aja mahukaim, keeleliselt ühtlustatuim, kirjansõna järgnevat arengut mõjutav ning kultuurilooliselt oluline teos. Heinrich Gutsleff toimetas trükki oma isa Eberhard Gutsleffi käsikirja. “Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament” lähtus Forseliuse-Hornungi kirjaviisi. Kirik vajas oma tööks käsiraamatu uut trükki: “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko Ramat” – 18. saj kõige levinum eestikeelne trükis ja mõjutas oluliselt eestlaste lugemisoskuse kujunemist. Käsiraamatu uue redaktsiooni ettevalmistuse käigus Eestimaal kujunes keskseks tegijaks Anton Thor Helle, õppis Kieli ülikoolis teoloogiat. Sobiks Piibli tõlkimiseks kõige enam, kuna oskas väga hästi eesti, kreeka ja heebrea keelt. Tõlge valmis 1736. a suveks, kirjastamiseks puudus raha. Lõpuks trükiti vennastekoguduse liikumise rajaja rahadega J.J. Köhleri trükikojas 1739. a “Piibli Ramat/ se on keik se Jummala Sanna”. Piibel aitas tõsta eestlaste haridustaset ning avardada tähenduslikult silmaringi.
H. Stahli ja J. Rossihniuse käsiraamatute koostamise ajal kerkis esile Piibli tõlkimise hädavajalikkus. Piiskop J.Jheringi initsiatiivil valminudki mitme pastori tõlkena Uue Testamendi põhjaeestikeelne käsikiri 1643 . a, kuid aadli vastuseisu , piisava rahalise toetuse puudumise, sõjajärgsete raskuste tõttu jäi töö lõpetamata.
4. Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms)
Tähendusrikas on Tallinna Pühavaimu kiriku õpetajaks olnud Georg Mülleri 39 jutluse käsikiri (1600-1606). G. Mülleri luterlikke tõekspidamisi peegeldavad jutlused arvestavad pastorite hulgas liikunud käsikirjadega, kuid kajastavad lisaks kaasaja olusid ja sündmusi Tallinnas (näljahäda, torma Tallinna lahel jne). Isikupärase keele ja stiili ning mitmekülgsete teadmistega Müller on oma jutlustes tsiteerinud ja refereerinud nimekaid kirikutegelasi ( Augustinus , Luhter jt), antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv.
Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt.
Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni. Lihtsa kuulajaskonna jaoks polnud Müllerile küllalt Lutheri ja kirikuisade tsiteerimist. Ta mõtteliikumine haaras kaasa juhtlauseid vanadelt mõttetarkadelt ja muinasklassika luuletajailt. Ja kui need humanistlikkude hariduslaenude panused kippusid kuulajail üle pea käima, siis oli parajasse paika sekka põimitud ka naljakaid anekdooditaolisi lugusid (nagu “laevuri tõotus”). Georg Mülleri homileetika algupärasemaiks ja mõjuvaimaks osadeks on aga ta elamuslikud kirjeldused taplevate vägede ja tapvate taudide ohus vapustatud ohus vapustatud ajaoludest. Ta stiilielementide iseärasusteski on tunda dramaatiliselt vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikužargoon ja ebaloomulik kirjaviis .
Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias.
5. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule
Juhuluule- mingi sündmuse pidulikustamiseks, tervituseks või pühenduseks kirjutatud (sageli tellitud) tarbeluule. Maarjamaal hakkab juhuluule sugenema XVI sajandil algselt ladinakeelsena. Tekkiva juhuluule autorid leidsid eeskuju Saksamaa aristokraatlikust baroksest luulest, mis ühiskondlikku temaatikat vältides peegeldas parasiteerivate kihtide jõudeelu. Juhuluule õitsengut soodustas haritlaskoondiste kujunemine Tartus ja Tallinnas seoses gümnaasiumide ja ülikooli asutamisega ning trükikodade avamisega neis linnades(VIII saj). Neis tingimustes virgub ellu balti-saksa kirjanduse lisavõrsena eestikeelne ilmalik luule. Juhuluulet harrastavad vaimulikud või sellele kutsele valmistuvad üliõpilased. Erinevalt kirikikukirjandusele on see määratud ainult härrasseltskonnale. Esimese eestikeelse kirjutas Reiner Brockmann „ Carmen alexandrinum esthonicum“(Opitzi poeetikareeglite järgi loodud eestikeelne laul aleksandriinis, 1637) Eestikeelseid laulutekste on käesolevast ajastust tuntud kakskümmend üheksa. Neist on enamik pulmalaulud, sellele lisaks ka mõned matuse- ja pühenduslaulud. Juhuluule sõnastus on enamasti raskepärane ja kohati üsna visalt mõistetav. Peapõhjus peitub siin keele vigasuses, rahvakauguses ja puisuses, mis luules veel enam häirib kui värsistamata tekstis. Oma osa etendavad ka arhailised sõnad ja sõnavormid, mis rahvakeelsusest hoolimata on tänapäeva lugejale võõrad. Kaasajani säilinud juhulauludest on 21 põhjaeestimurdelised ning ainult 8 on kirjutatud lõunaeesti murdes. Eestikeelset juhuluulet kirjutasid: Reiner Brockmann, Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Daniel Göbel, Georg Saleman, Olaus Georg Salenius, Joachim Saleman, Johann Gutslaff, Christian Wassermann, Johan Sebastian Markard, Johann Cohsen.

6. Käsu Hansu „nutulaulu” teemad ja moraal
Esimene teadaolev eesti soost luuletaja oli Käsu Hans, Hans Kes. Tema 32-salmilise riimitud tartumurdelise aastal 1708 kirjutatud kaebelaulu aineks on Tartu hävitamine venelaste poolt Põhjasõja ajal aastail 1704-08, kui elanikudki Venemaale küüditati. Käsu Hansu teos on erakordne oma harda kaasaelamise poolest maa ja rahva saatusele ning väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, ja seda on hinnatud kogu meie vanema kirjanduse kõige paremaks saavutuseks.
Tegu juhuluuletusega. Kujutab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatuslugu.
Vene vägede poolt hävitatud Tartu lugu kujutades on autor ilmselt arvestanud Jeruusalemma hävituslooga, mis oli avaldatud lõunaeestikeelses kirikukäsiraamatus. Rahvusvahelise kultuuriloo kontekstis on Käsu Hansu kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu. Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Käsu Hansu kaebelaul levis üsna laialdaselt rahvasuus 18. ja veel 19. sajandil ning sellest on üles kirjutatud mitmeid koopiaid .
7. Mis on nn valgustuskirjandus ?
Valgustuskirjandus on valgustusajastu ideedest kantud kirjandus ( 18. sajand), millele oli iseloomulik sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse, samuti hariduse ning kultuuri nõutamine rahvahulkadele.  
Valgustusajastu kirjanikud olid ühtlasi filosoofid , entsüklopedistid, pedagoogid ja poliitikud , nende mitmekülgne tegevus haaras ka võitlust feodalismi ja religiooni absoluutse ülemvõimu vastu.  
Teoloogia kohale astus filosoofia, religiooni väliste vormide asemele loomulik ja vahetu usutunne. Kunstile seati praktilisi ülesandeid - kasvatada ja mõjutada inimesi, suunata nad võitlema õiglasema, mõistuse põhimõtteil rajaneva ühiskonnakorra eest.
Kirjandus pidi levitama vaimuvalgust, arendama ja sisendama humanistlikke ideid; vormilt nõuti selgust, reeglipära, proportsionaalsust ja harmooniat.
Valgustuslikud ideed jõudsid Eestisse baltisakslastest estofiilide kaudu, laiema leviku said O.W. Masingu , F.R. Faehlmanni , F.R.Kreutzwaldi, J.V.Jannseni ja rahvusliku liikumise noorema põlvkonna tegevuse ja loominguga.
18. sajandit on Euroopas nimetatud valgustusajastuks. Valgustus oli vaimne liikumine, mis tähistas demokraatlike ideede levikut, tõusva kodanluse vastseisu iganenud poliitilistele süsteemidele ja dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Liikumise eesotsas seisid filosoofid ja kirjanikud. Ülimaks väärtuseks kuulutasid valgustajad inimese. Kõik see, mis inimesele õnne ja kasu toob, tunnistati õigeks ning arukaks, kuna kõik see, mis inimest kahjustab või talle kannatusi põhjustab, tuli maa pealt kaotada.
8. 18. sajandi jutukirjanduse poeetika ja teemad Fr. W. von Willmanni „ Juttud ja Teggud” näitel.
Ratsionalistliku mõttelaadiga „Juttud ja Teggud“ ( 1782 ) aluseks on läti ilmaliku kirjanduse rajaja Stenderi teos „Kaunid valmid ja jutud“. See lähtub omakorda Aisopose , Lutheri jpt valmidest , legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes „Tuhane ühe öö“ muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse A.Thor Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas rohkesti vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimesi, kes rahvaluulelist materjali raamatukaante vahel rahvale endale tutvustas . Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades paiguti küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb seejuures siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jm. Küllaltki suur osa Willmanni lugusid läks rahvajuttudena käibele.
9. J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tähtsus eesti kirjandus- ja kultuuriloos .
Esimese eestikeelse teadusliku väljaande rajaja Johann Heinrch Rosenplänter (1782-1846) oli sündinud Lätimaal Valmieras postijaama- pidaja pojana . Omandas Tartu Ülikoolis( 1803 -1806) pastorikutse, mis ametis ta oli aastail 1808-1809 Toris ja pärast seda elu lõpuni Pärnu eesti koguduses, ilmutades siin hinnatavat aktiivsust koolielu korraldamisel. Ühtlasi avaldas Rosenplänter mõned kooliõppevahendid jm. brošüürid. Need jäävad aga varju tema algul kaks korda aastas väljaantava ajakirjana mõeldud“Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache”("Lisandusi eesti keele lähemaks tundmaõppimiseks") kõrval, mida ilmus aastail 1813 - 1832 kakskümmend vihku (kokku üle 3500 lk.). Väljaanne sisaldas mitte ainult saksakeelseid uurimusi ja arvustusi, vaid ka eestikeelseid materjale ja tekste. "Beiträge" kaastööliste hulgas, kelle eesotsas seisid O.W. Masing , K.J. Peterson , jt, domineerisid balti-saksa pastorid, esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi ja soomalsi. Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi.
"Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele väljaarendamise ülesande ja nõudis senisest hoopis paremat ning põhjalikumat keeletundmist kõigilt rahvaga kokkupuutuvatelt töötajatelt. Sellele vastavalt tegi Rosenplänter ettepaneku hakata gümnaasiumis eesti keelt õpetama.
"Beitäge" sisaldab kirjutisi peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta, kusjuures paljud neist käsitlustest osutuvad oma alal esimesteks selletaolisteks. Tabavalt määras Rosenplänter ära eesti sõnavara rikastamise teed. Ühtlasi tõi väljaanne pidevalt Hipeli sõnastikus puuduvaid leksikaalseid materjale.
"Beiträge väärtust vähenab asjaolu, et selle kaastöölised sakslastena ei tundnud küllalt eesti keele peensusi. Asjaarmastusliku laadi tõttu on nende kirjutistes sageli palju viltulaskmisi ning meelevaldset. See käib ka Rosenplänteri kohta, keda on nimetatud enam materjalide kogujaks kui uurijaks.
Masing
Tema poolt koostatud “ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele … “ (1795) on esimene eestikeelne aabits, kus leidub juba eestikeelseid tekste. Lugemispalade põhjal pidid lapsed veenduma valetamise, varastamise , loodame piinamise pahelisuses. Koolide jaoks koostas veel “Luggemise lehhed” ja matemaatikaraamatu, koolimeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid. Omas ajas oli kaalukas didaktiline rahvaraamat “Pühhapäwa Wahhe -luggemissed ( 1818 ), sisaldas populaarteaduslikke kirjeldusi erinevatest maadest, rahvastest, loodusnähtustest, loomadest jm, eestikeelse aimekirjanduse rajaja. Vähesed värsikatsetused jäävad vemmalvärsside tasemele , tuntuim “Päts”. Tegi kaastööd saksakeelsetele ajalehtedele ning avaldas Rosenplänteri “Beiträges” arvustusi, keelenäiteid jm. Eesti kultuuriloos on tähtis koht ajalehel “Marahwa Näddala-Leht” ( 1821 -1823, 1825). Ajaleht oli vähese levikuga ja tõi väljaandjale kahjumit. Hiljem on seda nimetatud talupojaentsüklopeediaks, milles leidub sisukaid käsitlusi etnograafia, ajaloo, geograafia, loodusteaduste , kirjanduse, keele, olme, rahvahariduse , tervishoiu jpm probleemidest, lisaks sõnumeid kodu- ja välismaalt, ilukirjanduslikke palu, nõuandeid paremaks majandamiseks, vaimupimeduse ja usulise fanatismi taunimist jm. Poliitiliste küsimuste käsitlemist ajaleht väldib. Rahvavalgustuslikke eesmärke järgib Masing samuti “Marahwa Kalendri” (1823- 1826 ) lisades.
Masingu silmapaistev osa eesti kirjanduse ning kirjakeele arengus on põhjustatud ühelt poolt tema isiklikest eeldustest, teiselt poolt aga ka tema tegevuse ajamomendist, mille tingimustes ei saanud enam leppida senise saksapärase keele ega üleoleva manitseva kirjavaraga. Koondades oma tähelepanu rahvavalgustuslikule lektüürile, pani Masing tugeva aluse eesti populaarteaduslikule kirjandusele ning andis välja esimest sisukat ajalehte. Oma sõnavararikka ning rahvapärase stiiliga kujunes Masing kõige tähelepandavamaks eesti rahvuskeele ettevalmistajaks. Masingut hindame valgustaja -ratsionalistina, kellel enne Faehlmanni ja Kreutzwaldi olid eesti kultuuri arendamisel suuremad teened kui ühelgi teisel.
10. Fr.R. Faehlmanni pseudomütoloogilised muistendid
Valgustusfilosoofia , loodusteaduslik haridus , usuline vabameelsus, tihe kokkupuude talupoegadega, ajas toimuvad arengud ning ametist tulenevalt laialdased kontaktid intelligentsiga kujundasid Faehlmanni tõekspidamisi.
Faehlmanni osaliselt rahvaluulele tugivead 8 müüti. (Vanemuise laul, Emajõe sünd, Loomine jt, trükis saksakeelsetena 1840- 1852 ) said peagi tuntuks võõrkeeltes ning kujundasid positiivse suhtumise eesti kirjandusse- rahvaluulesse. Faehlmann loob romantiliselt üleva pildi Emajõe kallastel asunud muistsete eestlaste kaunist kodust, nimetab Tartu toomemäge laulujumala Vanemuise asupaigaks, püüdes nii mütoloogiat konkretiseerida.
Eesti kirjanduse kauneimaid ja poeetilisemaid müüte on „ Koit ja Hämarik“. Rahvasuu järgi kohtuvad jaanipäeva paiku Koit ja Eha ja sellest lähtuvalt arendas Faehlmann romantilise armastusloo Vanaisa noortest ja ustavatest teenritest, nende puhtast armastusest. Koit ja Hämarik sai peagi tuntuks Soomeski ning oma mõju oli selle Z.Topeliuse loomingule.
Olulise osa oma muistenditest seob autor Tartuga ja selle ümbrusega, andes nii idealiseeritud pildi eestlaste ürgsest asumisest. Emajõe kaevamise, Toomemäe rajamise, Vanemuise laulude jm kaudu saab tartu kõige olulise ja kauni sümboliks. Muistendis „Loomine“ kumab läbi antiik-mütoloogia tegelasjaotust, teiselt poolt on selles tuntavad motiivid „Soome mütoloogiast“.
Faehlmanni müüdid on oluliselt mõjutanud eesti kirjanduse, laiemalt kogu meie kunstiloomingu arengut. Eesti rahvaluule väljapaistvate näidetena hinnati neid müüte väga kõrgelt välismaal.

11. „Kalevipoeg” rahvusmütoloogilise teosena ja tegelasena
Pärast Faehlmanni surma võttis Kreutzwald endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud eepos . Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub 1862 . a Kuopios.
Eepose ainestiku aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Aegade hämarusest pärinev nimi Kalev on esinenud harilikult omadussõnana (tähenduses tugev, jõuline). Rahvaehtsate laulude kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud Kalevipojast. Kreutzwaldil tuli hoolikalt vaagida ka muistendeid, sest nendes esinev vägilane tegutseb sageli mõtlematult. Kirjanduslikeks eeskujudeks oli „ Kalevala “, antiikeeposed.
Probleemide ring, mida eepos haarab, on võrdlemisi ulatuslik. Kr. on suutnud anda veenva poeetilise üldistuse eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest ja seadnud sihte, mille nimel tegutseda. Vabadusaate kuulutamise, mehisuse, rahvale ja maale ustavuse ning orjusevastase ideestiku rõhutamisega oli eeposel kohe ja on jätkuvalt tugev ühiskondlikult äratav mõju.
Kalevipoega tuntakse muistendites hiiuna, kes rassib kividega, loobib neid huntide , sortside, kirikute pihta, ehitab kividest lõputa sildu , kahlab läbi jõgedest, niidab lagedaks suured maa-alad, teeb endale mäekõrgusi magamispaiku jne. Eeposes saab kalevipoeg kuningaks, kuid mitte ülikuks, vaid töömeheks, kes teeb sedasama (künnab, külvab) mis rahvaski. Kr. seostab Kalevipoja rahvale omase tööga ja laseb järeldada, et rahumeelne töö on tõeliste väärtuste allikas. Kalevipoja künniga saadi põllu-, heina- ja karjamaad , mis tarbeks kõigile.
Kalevipoeg austab väga oma ema, oskab hinnata isa tarkust ja kaaslaste tõelist sõprust. Sissetungijate suhtes toimib ta aga karmilt. Sarvik, kelles Kr on veenvalt kujutanud tüüpilist feodaalisandat, on rahva õnneaega hävitav ohtlik vaenlane . Piigade vabastamine põrgu orjapõlvest ja sarviku aheldamine on sügavalt sümboolse tähendusega. Ustavus kodumaale ja vabadusele kannab võitlust raudmeestega.
Kr pole Kalevpoega kujutanud ideaalse ja eksimatu sangarina, vaid väga inimlikuna, kellel paljude heade omaduste kõrval on omad nõrkused, mis avalduvad lihtsameelsuse, järelemõtlematuse või ka inimlike eksimustena. Kurjust , valelikkust, orjastamistaotlusi tauniv Kalevipoeg on Kr käsituses eelkõige töökangelane, kes kõrgelt hindab vabadust, ausust, õiglust, teadmisi, sõnapidamist ja abivalmidust.
Eepose tegevus areneb gradatsioonis, kangelase kujunemist esitatakse astmeliselt ning areng kulmineerub võidus Sarviku üle. Lahendus oleneb saatuslikust süüst. Ainestikust tulenevalt pole eepos kompositsioonilt kõiges ühtlane ja kompaktne. Terviklikuks liidab teose Kalevipoja tegelaskuju ja tema tegevuse kaudu väljenduv autori ideeline positsioon. Teose kompositsioonile on iseloomulik üksikepisoodide rohkus , sündmuste tsüklilisus, looduskirjelduste arvukus.
Ebaühtlase ainestiku on Kr. värsistanud rahvalaulude eeskujul neljarealises trohheilises värsis, kasutades kõiki rahvalauludele omaseid kunstilisi võtteid. Ilmunud rahvusliku liikumise eelõhtul, oli eeposel tugev ühiskondlik tähendus ning kultuuriliselt igati äratav mõju. „Kalevipoeg“ pani kindla aluse algupärase eesti kirjanduse arengule ja eepose tähendusrikkust ning mõju on rõhutanud paljud hilisemad kirjanikud. Mõjurikka tähendusega on „Kalevipoeg“ olnud eesti kujutav kunsti ajaloos.
12. Fr. Tuglase müüt- novellide poeetika
Tuglase kirjanikunatuuris leiduv andeomadusi, mis tegid novelli talle eriti lähedaseks. Tuglase novelle iseloomustavad realistlik täpsus lüürilis-tundelise aineesituse kõrval, terav detailimeel, tugev keskendatus ja inimsaatuste otsustavate murdehetkede valimine novelli sisuks . Realistlike ja uusromantiliste novellide kujutamislaadis ja stiilis on küll märgatavaid erinevusi, kuid žanri põhireegleid on Tuglas jälginud mõlemas laadis.
Tema novellistikuulsus tugineb eelkõige uusromantilistele novellidele kus eesti uusromantiline proosa saavutab oma kõrgtaseme. Uusromantilise novellitüübi väljaarendamisel lähtus Tuglas sümbolistide põhimõttest, mille kohaselt tegelane võib olla mingi inimliku omaduse sümbol, aga mitte reaalse inimese võrdkuju. Novellis „Merineitsi“ on Kaspar ahnuse ja võimuiga, Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist „Popi ja Huhuu “. Sümbolistide eeskujul rakendas Tuglas fantastikat nii miljöökultuses, sündmustearenduses kui ka karakterimaalingus. Ent Tuglas ei võtnud üle kõiki sümbolistide esteetilisi põhimõtteid. Ta ei ähmastanud sündmustikk ega toonud novellidesse salapärasust, vaid püüdis selguse ja kujutamislaadi jõulisuse poole.
Uusromantilistes novellides paistab silma detailirikkus, kirjeldused pakuvad loendamatul hulgal pisiseiku, mis loovad värvi- ja vormikirevuse. Tuglas proovis novellide tegevuspaika ja sündmustikku detailide abil nähtavaks teha.
Uusromantiliste novellide ainestik on süngetooniline, neis tõusevad valdavale kohale hukkumismeeleolud. See on seletatav Esimeses maailmasõjas masendusmeeleoludega, mis autorit on mõjutanud, sest enamik novelle on kirjutatud sõja ajal või kohe selle järel. Mõnede novellide peategelased on raske saatuse ohvrid , kuid traagiline lõpp tuleneb otseselt nende eneste mõnest kirest või inimlikust nõrkusest.
Üks huvitavamaid Tuglase novelle on „Popi ja Huhuu“. Tuglas on meisterlikult avanud kahe looma käitumise erinevused. Popi on koeralikult truu, ent alistuva hingega ja vajab käskijat, kellele kuuletuda. Koer hakkab järjest enam sattuma Huhuu mõju alla, kuigi ta ahvi kardab . Popi on ahvist intelligentsem, kuid tal puudub iseseisvus . Orjameelsus sunnib teda lõpuks jäägitult alluma kiuslikule ja kurjale ahvile, kes väliselt meenutab pisut tema eelmist Isandat. Huhuu on Popi otsene vastand – edev, tige ja egoistlik , kuid käitumises siiski iseseisev. Sümbolid- isand tähistab kordaloovat inimmõistust ja tarkust. Tema lahkumise järel algab majas võitlus intelligentse, kuid nõrga ja alistuva ning jõhkra ja egoistliku olevuse vahel. Isanda maja võib tähendada tervet maailma, milles heaolu ja korra on loonud inimlik mõistus.
Tuglas ja tema uusromantiline novell “Toome helbed ”, milles varjundirikka impressionismiga antakse edasi täiskasvanute maailma suuri saladusi tajuva tütarlapse elamus , kaasamängijaks kevadest suve poole liikuv loodus. Katsetuslikum ja ebaühtlasem on “Jumala saar”, ent samas on tegemist eriti huviäratava, oma aja meeleoludest ning kunstiuuendustest kantud teosega , mis haakub ka Tuglase edasise loominguga.
Tuglas: elu kui orjus või vangistus , inimese heitlus siin- ja sealpoolsete jõududega, protest kristliku alalhoidlikkuse vastu.
13. C. R. Jakobsoni „Esimese isamaakõne” uuenduslik ajalookäsitlus
Jakobsonist kujunes rahvusliku liikumise tähtsaim ideoloog ja paljude ürituste ning organisatsioonide juht. Aastail 1868-1870 piidas Jakobson Vanemuise seltsis programmilised kõned, mis ajaloos on tuntud Kolme isamaakõne nime all. Tähtsaim neist oli esimene, milles Jakobson jagas Eesti ajaloo valguse-, orjuse- ja koiduajaks. Valguseajaks nimetas Jakobson eesti hõimude muistset vabadusaega, oraaeg algas eestlaste alistamisega ordurüütlite poolt ning koiduaeg on saabunud Aleksander II reformidega, mis soodustasid eesti rahvuse ja kultuuri kujunemist.
Teises kõnes „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ – käsitles ta mõningaid eesti kultuuriloo kujunemise aluseid ning kolmandas – „Nõia-usk ja nõia-protsessid“ - ketserluse ja nõiaprotsesside probleeme Euroopa ajaloo kontekstis. Kolm isamaakõnet tõstsid eestlaste iseteadvust ja avaldasid ideeliselt suunavat mõju rahvusliku liikumise aja kirjandusele. Teos ilmus trükis 1870. a.
Kreutzwald oli Kalevipojaga mananud eestlaste silme ette vabaduses särava mineviku. Jakobsoni tõlgenduses said müüdid enam sisu ning konkreetsustki.
14. Romantiline ajalookujutus E. Bornhöhe ja A. Saali teoste näitel
Bornhöhe jälgis ta sedasama meetodit, mida romantilise ajaloolise proosa autorid olid rakendanud Lääne-Euroopa kirjandustes. Enamik tema tegelastest on fantaasia viljad. Bornhöhe ajaloolised jutustused on sündmustikult kirevad ja põnevad, tegelased jaotuvad romantilisele proosale iseloomulikult selgepiiriliselt headeks ja halbadeks. Ajaloolisi jutustusi läbib rahva vabaduse eest võitlemise üllas idee, mida eri teostes on arendatud isesugusel viisil. Bornhöhe stiil on poeetiliselt värvikas ja sõnastuselt ilmekas. Bornhöhe tuntuim ajalooline jutustus on „ Tasuja “, milles elustuvad 1343. a Jüriöö ülestõusu võitlused. Jutustuse sündmustiku põhiosa kui ka romantiliste joontega vabadusvõitleja Jaanus , kellest hiljem saab Tasuja, Bornhöhe kirjanikufantaasia looming. Peategelane romantilisele teosele omaselt ideaalne kangelane - mehine, õiglane ja tahtekindel vaba alupoeg, kelles on kehastunud rahvajuhi parimad omadused.
Kompositsiooniliselt jaguneb „Tasuja“ kahte suuresti erinevasse ossa . Esimene osa kujutab Jaanuse noorpõlve, teises osas on Jaanus juba Tasuja, kes rahva võitlusvaimu äratamiseks on palju tööd teinud. Lõpplahendus on traagiline, kuid ei mõju siiski pessimistlikult. Dramaatiline pinge, romantiline tundeelavus ja ilmekad karakterid teevad teose eriliseks .
Andres Saal - Oma ajalooliste jutustustega kujunes selle žanri tuntumaks esindajaks Bornhöhe kõrval A. Saal. Saali kirjandusliku loomingu tuuma moodustab romantiline ajalooline proosa. Autori kujunemist mõjutasid tema kaugeleulatuv ajaloohuvi, rahvusliku mõtte avamise püüdlused, eestluse väärtustamine kadakasaksastumise ja paljuvenestumise oludes. Ta püüdis võimalikult palju lähteandmeid saada, käis ise vanadel linnamägedel, tutvus kroonikatega. Saal arendab oma teostes hoogsat seikluslikku tegevust. Ta loob kireva ja väga põneva süžee, põimib osavalt tegevusliine, kuid jätab lugeja sageli üksi keeruliseks aetud sõlmi harutama. Bornhöhega võrreldes on Saali karakterid isikupäratumad, põhijoontes üksnes vooruslikud või pahelised, ning nad elavad suuresti kirjaniku soovidele allutatult, nende psühholoogiline motiveeritus on nõrk.
Saali kaalukamateks teosteks olid „ Vambola “, „Aita“ ja „ Leili “, milles käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust. Tegemist on triloogiaga. Saal tõi oma seiklusjuttude vahendusel lugejatele lähemale muistse vabadusvõitluse, teadvustas selle olemasolu, kujundas orjusevastaseid hoiakuid ja kasvatas rahvuslikku meelsust.
15. Realistlik ajalookäsitlus Vilde ajaloolise triloogia näitel
Realistliku kirjanduse loojaks Ed. Vilde. 20nda saj algul ilmunud ajalooline triloogia paneb aluse teistsugusele lähenemisele, eksperimentaalsele lähenemisele. Eksperimentaalsus seisneb selles, et autor üritab võimalikult täpselt kopeerida tõelisust, kasutatakse palju lisamaterjale. Mineviku tegelikkuse kujutamine muutub palju täpsemaks. Nendes tekstides pole enam ruumi oletustele rajatud sündmuste kajastamisele. Lähtutakse kindlatest faktidest või dokumentidest. Triloogia- Mahtra sõda, Kui Anija mehed Tallinnas käisid, prohvet Maltsvet. Ajavahemik 1902 -1908. Kogu triloogia käsitleb talupoegade rahutust, mis leiab aset 1850ndatel aastatel. Mahtra sõda kirjeldab P-Eesti toimunud talupoegade mässu. Antakse küllaltki lai pilt inimestest. Kollektiivne peategelane- talupoegkond, talurahvas . Vilde ei idealiseeri kedagi, ei näita positiivses valguses ka eesti talupoega.
Kui Anija mehed Tallinnas käisid- talupoegade peksmine , mehed lähevad Tallinnasse palvust saama, aga saavad vaid peksu. Vilde kujutab seal ka linnaolustikku, linna arenemist , Eesti linna konteksti. Aadlike ja linnainimeste omavahelised konfliktid.
Prohvet Maltsvet- Usuline liikumine, maltsvetide liikumine. Asustamine , väljarändamine. Kirjeldab seda, kuidas suur osa Eesti talupoegadest läheb Venemaale.
Vilde kujutamislaad - Vilde kuulub sajandialguse kirjandusuuendajate hulka. Ta on kursis sellega, mis toimub Euroopa kirjandusmaailmas, proovib neid võtteid ja meetodeid ka Eesti kontekstis kujutada. Realistliku kunsti iseloomustamiseks- mõistete kaudu nt eksperimentaalne, teaduslik kujutamislaad, fotograafiline kujutamislaad. Mahtra sõda nimetab sotsiaalseks romaaniks.
Kõik Vilde romaanid - tema ajalookäsitlus lähtub ühiskonna probleemidest- varjatult räägib tollase ühiskonna puudustest, vigadest, aga nad teevad seda läbi ajaloo, läbi lähimineviku kujutamise.
Põhiline erinevus peitub materjali käsitsemises ja sellesse suhtumises. Ajaloolise romaani kirjutamine nõuab selle ajaloo tundmist. Allikate uurimise abil proovitakse saada võimalikult tõepärane pilt tollases ajast. Nt Mahtra sõja kirjutamise eel töötab Vilde läbi paljud ajalooarhiivid jms. Ta kasutab mitmeid tollaseid memuaare, käsikirju, räägib nende mitmete inimestega, kasutab nende mälestusi. Nt kohtub ta väga paljude Juurus elavate inimestega, kes tegelikult seda sõda mäletavad.
Kui Vilde kirjutab triloogia 3.filmi, siis ta tegelikult käib läbi selle sama tee ja jõuab Krimmi jne.
Kasutab suhteliselt rahvapärast väljenduslaadi. Ta teostes leiab palju kõnekäände ja vanasõnu, lülitab teksti isegi laulusalme jne. Ta kasutab Mahtra sõjas selliseid võtteid, et jutustab ümber nt mingeid ajakirju vms. Mahtra sõja lõpus avaldab ta terve rea kirju, mis lisavad tõepära efekti, mis paneb lugejat uskuma, et nii see tõesti juhtuski. Seda iseloomustab püüd dokumentaalse romaani poole. Läheneb teaduslikult- toob välja eeldused, sügavamad põhjused. Vilde käitub nagu klassikaline ajaloolane, kes tahab teada, mis viisid nt mingi sõjani või kokkuleppeni.
Ses suhtes realistid on omamoodi ajaloolased.
16. Mõisa ja küla kujutamine vanemas eesti kirjanduses: mõisa - küla binaarsus ; tsenter ja marginaalia
Eesti küla kirjeldamine on möödapääsmatu, kuna Eesti küla on kõige eestilisem ja Eestis iseloomustav, see on keskkond kus kõik algab ja kus toimuvad mitmed väga tähenduslikud protsessid. See on keskkond, kus sünnib eesti kultuur ja mõtteviis.
Eesti kultuur on selline, mis peab võrsuma omast keskkonnast, omast pinnasest. Selle pinnase nimeks on eesti küla. Eesti kultuuri puhul peab võtma eeskuju maailma kultuurist- selline seisukoht paljudel algul. Hõimurahvaste kultuuri idee.
19. saj on eesti küla ainuvõimalik märgisüsteem, millest kirjanik võis saada infot, elanikkond oli ka maal. Kirjutajad olid pärit sellest keskkonnast, oskasid küll hästi saksa keelt jne, aga siiski.. Lugejaskond on ennekõike maarahvas , kellel see külakeskkond on tuttav märgisüsteem. Ta saab sellest aru, kui sellest räägitakse. Talle pakub huvi see aines.
Kuni elad sina, elab ka küla- eestlastel.
19. saj ja 20. alguse eesti proosas kirjeldatakse eelkõige seda külaühiskonda, mis tekib nö vene ajal. Peale põhjasõja lõppu, 1710. a. Toob kaasa sellele, et Eesti alad kuuluvad vene riigi koosseisu, saab saksa rüütelkond kõik oma õigused, mis on kirja pandud Rosen ’i deklaratsioonis. See tähendab pärisorjuse algust Eestimaal. Talupoeg kuulub mõisnikule ja seal on kirjas lepingud , palju talupoeg peab tootma ja mõisnikule andma.
2. teoorjus - pärisorjus kaotatakse 1816.a ja Liivimaal 1819 a - see toob kaasa olukorra, kus talupoeg ei kuulu mõisnikule ja tal pole ka maad. Maa eest on vaja teha teopäevi, maksab renti teona.
Vilde romaanid kujutavad juba seda ühiskonda, kus toimib teoorjus. Väga kehv süsteem, mis polnud oma olemuselt parem pärisorjusest.
19. saj II poolel on võimalik talud päriseks osta. Paljud peremehed seda ka suudavad.
Kohtame palju külaelanikke, kuid nad pole üks universaalne grupp, nad on erinevad. On peremees , see on selline talupoeg, kes on saanud maahärralt kasutamiseks saanud. Kas siis maksab raha või maksab tööga vms. Leiame sealt mitut tüüpi peremehi, kui suur on talu, kas suur või väike. Sadade peremeeste hulgas on mingisugune hierarhia , on rikkad, vaesed. Peremeeste kõrval on veel mitmeid olulisi tegelasi, sulaseid.
Vabanik - sulane, kes on oma tööst loobunud ja maatükikese endale saanud ja maaomanikule teeb tööpäevi. Kui kohustuse katkedes töötab peremehe heaks.
Suviline - kui talus tööd suvel vaja teha, siis palgatakse.
Küla. Taluküla, erinevad majapidamised moodustavad üksusi. Teatud lepingulistel suhetes mõisaga. Peavad maksma mõisale maa kastutamise eest maksu. 19. saj vältel palju. 19. saj tekivad ka hajakülad, kus talumajapidamised on üksteisest väga kaugel. Hajaküla on iseloomulik 19. saj Eestile. Eestlane kui individualist. Ei salli naabreid.
19. saj. saavad neist alevid , väikelinnad. Palju on „külakirjandust“, see varjab ära alevikirjandust. Ei ole maa, ei ole ka veel linn. Ei ole enam põlluharija mentaliteet . Sinna koondusid ametimehed, nt käsitöölised, seal tekivad seltsid.
Küla juurde kuuluvad ka veel kirik ja kõrts. Küla mentaliteedi vormijad. Siis toimub ka linnastumise esimene laine. See kõik säilib ka veel 20. saj vältel. Mõtestatakse seda sama suhet. Külad on alati tundnud ähvardust, mis linna poolt tulevad. Linnas on ka uuenduslikud mõtted, neid tajutakse külas ähvardusena, traditsiooni eitusena. Kõigi institutsioonide vahel on tihedad suhted. Seal vahel tekibki 19. saj eestlase mentaliteet.
Kogu külaelu kõige tähtsam aspekt on maa ise. See on see maa, mis peaks vilja kandma, mille kaudu makstakse mõisale renti, andamit.
Realistlik küla
E. Vilde „Külmale maale“
Kasutatakse ka mõistet „kriitiline“.
E. Särgava.. „Paised“ - kasutatakse allegooriat, irooniat.
Mõisa-küla vastandlikkus. Mõis on kogu elu kese , küla on äär. Mõisast suunatakse ja juhitakse protsesse, mis mõjutavad küla ja maarahvast. Külas on ka võim. Mõis esindab ka kultuuri, euroopalikkust. Küla esindab elulaadi, kombeid. Aga küla ei liigitu oma kommetega kultuuri alla.
Realistlikus tekstis on mõis valgus ja küla on pimedus. Kogu mõte on hoida valgus taluhurtsikust eemal.
Romanistlik- proovitakse leida vastandlikke asju.
Realistlik- kritiseeritakse religiooni väga tugevasti. Opositsioon on irooniline . Lähtekoht on iroonia . Selle iroonia kaudu kritiseeritakse seda ebavõrdsust. Ühtedel on kõike väga palju, teistel pole mitte midagi.
Kontrastipõhine- hästi paljud asjad toimuvad kontrasti printsiibil.
Kultuur on sümmeetriline, kui on kõrvalekalded, siis see pole ilus.
Mõisapark- kultuuristatud loodus.
Kui kutsutakse talupoeg mõisa, siis talupoeg läheb kohe ärevile ning juba ete arvatakse, et sealt ei saa tulla mitte midagi head. Mõisasse kutsutakse tavaliselt siis, kui tahetakse mingit andamit või karistada , midagi negatiivset. Talupojale on see suur ja pingeline , kui talupoeg läheb mõisasse. Teda valdab kohmetus, ta ei oska selles ruumis kuidagi käituda, on segaduses. Kultuur on teatud normide süsteem ja neid norme peab järgima. Ja seetõttu ongi talupoeg kohmetu, et ta ei tea nendest normidest midagi. Alateadvuses on hirm.
Binaarne opositsioon.. läbib erinevaid teoseid: Näiteks must talu versus ilus valge puhas mõis.
võim-allumine----- pole romantilises, vaid realistlikus, kriitilises
mõis-küla
Valgus-pimedus---- kristlikus mõttelaadis on see.
Ilu- inetus
17. Religiooni teema 19. sajandi eesti kirjanduses
Vildele heidetakse ette, et religioossest inimesest ei saa väga empaatiavõimeliselt kirjutada inimene, kes on religioonikauge.
Kes oli prohvet Maltsvet- Juhan Leinberg. Rajab endale omaette koguduse, ta kujundab selle koguduse liikmete vaateid käitumist ja tugineb seejuures omaenda originaalsetele piibliseletustele. See on ka üks põhjusi, miks prohvet satub avalikku vastasseisu nii kiriklike kui ilmalike võimudega. Selle vastasseisu tõttu on palju tema infot kirjutatud ta protokollis, ta vahistati mitu korda ja kuulati üle. Maltsvet organiseeris ühe Eestist välja rändamise. Ta viis suure hulga inimesi lõuna venemaale Krimmi, kus inimesed läksid Maltsvetiga kaasa lootuses saada maad ja kergemat elu.
Eesti kirjanduses ei ole tegelikult religiooni teemat palju käsitletud. See pole olnud väga olulisel kohal. Välismaal- religioon on loomulikult inimese argipäeva tegevuste osa.
18. Eesti vanema kirjanduse alkoholinarratiiv ja kõrts
Selle moodustavad erinevad tekstid ja nendest esile tulevad hoiakud. Ja mis selle kõigega kaasas käib. Alkoholist kirjutab Balthazar Russow oma Liivimaa Kroonikas. Mõistab seda hukka kui pahet . Ta kritiseerib valitsevate klasside lõtvu elukombeid ja prassimist.
Teine tekst- Käsu-Ants, oh ma vaene Tarto liin . Seal on alkohol võrdsustatud patuga.
Üks keskseid teemasid , nt 18. saj lõpu pastor, kes kirjutab maarahvale mitmeid valgustava sisuga jutte. Ta väidab, et raamatu lugemine on kasulikum kui kõrtsis istumine. Ta pakub välja tsiviliseeritud meelelahutuse selle asemel, et oma kopikad kõrtsi peale kulutada. Hanso ja Mardi jutt 18. saj, kujutab endast dialoogi, mis ühe teemana kujutab seda, et üks talupoeg on jumalakartlik, teine ilmalike eluhoiakutega. Jumalakartlik teeb teisele selgeks, et see prassimine on kahjulik.
Seda käsitletakse 19. saj väga intensiivselt.
Taust, mis selle probleemi tõstatab- peale seda kui Baltimaade mõisnikud hakkasid rajama viinavabrikuid väga laialdaselt ehitama.
Viinavabrik- käib kaasas kõrts. Kõrts on asutus, mis hävitab talupoega nii füüsiliselt kui ka majanduslikult.. Alkohol röövib talupojalt füüsilist jõudu ja ta töö on ebakvaliteetne.
Kõrtsis kulub ka talupoja raha. Kõrts röövib need vähesed tulud, mis talupojal on.
Prohvet Maltsvet- avastseen leiab aset kõrtsis.
Mõis-viinavabrik-kõrts.. kasum on kõige eesmärgiks. Kapitalism .
Seda narratiivi on võimalik käsitleda ka naudinguna. Meil aga arvatakse, et alko on probleem. Nt Vahemereäärsetes riikides on alko nauding . Alkohol on negatiivne nähtus kogu selles elulaadis.
1)moraalikirjandus/moraalidiskursus. Alko on üleastumine mingitest sätestatud reeglitest, patt.
2) ( populaar )Teaduslik diskursus , kõneviis. Meditsiiniline kõnepruuk. Alkoholipruukimine on haigus. (19. saj)
3)sotsiaalne taust/raam, aga tihti segatakse see moraalse ja teaduslikuga.
Kogu see kontekst on mure talurahva pärast.
Ammu on olnud juba alkohol kauplemises suur asi. Üks annab alkot, teine annab nt elevandiluud. Indiaanlaste kultuur lagunes juba alkoholi pärast, kuna valge mees tõi neile joovastavat jooki .
Ühelt poolt on mõisnikul vaja, et talupoeg oleks kaine ja oleks võimeline füüsiliselt endast kõik andma. Teiselt poolt on tarvis oma kaupa maha müüa. Teiselt poolt on kasumit vaja. Talupoega vaja õpetada, kui palju juua. Moraalimaski taga on mure kasumi pärast.
Karskusliikumine/kirjandus tekib Lääne-Euroopas 19. saj algul. On popp Liivimaal.
Hakatakse vastu võtma karskuse tõotusi.
Zschokke - sveitsi kirjanik- „Viinakatk“ Mõlemad lood on kirj 1840ndatel. Seal on ka juba moraaliprintsiip segamini meditsiinilise kahju ideega. Seal on kirjas, kuidas alko mõjub laastavalt nii kehale kui ka vaimule .
Tuuakse välja mõlemad pooled, alkoholi poolt ja vastu. Rõhutatakse alko haigustevastast mõju. Rahvaravitsemine. Kreutzwald kritiseerib väga tugevasti rahvameditsiini.
Kõrts on räämas, kohe ümber kukkuv ehitis, äärmiselt eemaletõukav.
Kõik, kes hindavad kõrtsi, neil on elus halvasti läinud. Kõik asjad, mis on kõrtsiga seotud, kisuvad kihva.
19. Haiguse kujutamise erijooned vanemas eesti kirjanduses: teaduslik (K. E. von Baer , Fr. R. Faehlmann, Fr. R. Kreutzwald) ja ilukirjanduslik (Kreutzwald, Vilde jt)
Tegelikult seostub see selle mõiste nagu „keha“-ga. Annab mõiste sellest, kuidas 19. saj eestlane tunnetas oma keha ja füüsist. 19. saj on religioosne sajand. Religioon põlgab keha.. see on häbenemist väärt ja sellest lähtuvalt sellest ei räägita. Seksuaalsusest pole ka midagi kirjas. Me ei saa teada midagi keha ja naudingu kaudu, vaid saame teada keha ja kannatuse vahelisest seosest. Haigus pole vaid meditsiiniline, vaid saab käsitleda ka kultuuriliselt. Kuidas ollakse haige, kuidas end tuntakse. Näiteks saame teada, kuidas haigus tekib, milline võiks olla ravim . Käsitleme haigust kui metafoori.
On võimalik lähtuda 2 tüüpi kirjutisest:
1. populaarteaduslikust või teaduslikust haigusi lähtuvast kirjandusest
2. ilukirjandusest lähtuvast.
Teaduslik käsitlus- Karl Ernst von Baer- epideemilised haiguste all pidas ta silmas selliseid, mis tekivad ühel kindlal territooriumil. Ta uurib suht marginaalset rahvast või territooriumi. 19. saj algul on tähtis koloniaalne ajalugu. Eestlane saab teaduse objektiks . Väitekirja autor Baer võtab omamoodi romantilise hoiaku, mis seisneb selles, et eestlast uuritakse nagu mõnd õilsat metslast. Baer: „Jah, eestlane on küll haige kuid huvitav olend “. Väitekiri pole vaid arstiteaduslik. Seal on ka Eestimaa ja kultuuri kirjeldus. Uurimuse esimeses pooles kirjeldab Baer lihtsat looduse seaduse järgi elavas maailmas eksisteerivat rahvast. See vastandub Euroopa industrialiseerivale kultuurile .
Maa ja piirkond on ise sellised, mis tekitavad taolisi vaegusi. Rikutud õhk majas. Haiguste põhjuseks on viletsad elumajad ja elukeskkond, mille teeb eriti kahjulikuks selles keskkonnas pidev olev suits. Ka Kreutzwald rõhutab suitsu kahjulikkust. Toimekas eluviis soodustab seedimist- tihe töötamine. Baer juhib tähelepanu eestlaste halvale olukorrale.
Kultuurigeograafiline essee. Ei kirjeldata vaid haigusi vaid sellega seoses olevaid asjaolusid.
Miks ei saanud Faehlmannist TÜ professorit- ei kirjeldanud põhjalikult haigusi, poolikult.
Ta oli arengust maha jäänud, polnud kursis uute murrangutega. See, kas eestlase keha on erinev sakslase omast.
Kuidas haigust on kirjanduses kastutatud, millega vastandatud:
Millisena haige inimene, külainimene läbi erinevate tekstide paistab ja kas on võimaik kuidagi tervendada?
Haigus on seotud kõige olulisemate olukordadega. Eestlaste eluiga 30-40 aastat tol ajal. Haigestumine oli maarahvale midagi väga tavalist, kogu aeg kohal olev ähvardus. Kuni 20. saj oodati läänes arstide poolt haiguse leevendamist. Surm oli Jumala kätes.
Haigus oli just kui harjumuspärane, kuulus elu juurde.
Põuad ja üleujutused mõjutasid väga rahvast. Talupoeg ei saanud kõike eluks vajalikku kätte, see nõrgendas organismi.
Haigus/surm:
1. Kristlik kontekst
2. Majanduslik-ühiskondlik kontekst
Nende kahe vahel saab haigus oma tähenduse. Seal on ka haigust täpsustavaid asju.
Eestlased ei usalda arstiteadust, ei hooli surmast.
Peab olema just kui loomaarst mitte tavaarst. Kaks poolt ei saa üksteisest aru. Koloniaalne situatsioon. Arst on kõrgemas seisuses ja patsient madalamas .
1. võõras keel- eestlane ei oska võõrkeelt, nt raviminime. Talupoeg ei oska selgitada, mis tal viga on, tal pole sõnavara. Kaks sõnavara ei lange kokku-eestlane ja sakslane .
Ligemese aitamine võib sind end lolliks teha. Võõra keele mittemõistmine- üks pool on domineerivam. See, et talupoeg on hariduselt maha jäänud annab saksale õiguse ta peale karjuda.
Kreutzwald tutvustab haigusi „Kodutohter“is. Ta ütleb, et teadusest rääkimine on „kunstkeel“, „arstikeel“.
Ühelt poolt tahab ta aidata, aga teiselt poolt on ta positsioon hurjutav, maarahvast lolluses süüdistav positsioon. Kreutz viib arstina ellu seda sama koloniaalpoliitikat.
Haige keha on muutunud vastandlike jõudude lahinguväljaks. Kehast saab ideoloogilise arusaama lahingutandem.
Kumba uskuda , kas külaravitsejat või arsti? See ongi see lõks, kuhu talupoeg võib jääda. Kui valida arst, siis reedetakse külakogukonna viisi, reedab ühe kombe , mis on aluseks kogu kogukonna toimimise protsessile.
1. Teaduslik
2. Rahvameditsiin
3. Kristlik kontekst
Haiguse kirjeldamisel… patsient on kristlane , kelle saatus on taevaste jõudude määrata. Siis ei arvestata enam raviga. Haigus on surma eelmäng. Haigus on just kui kehaväline, selle põhjus on kunagistes tegematajätmistest, üleastumistes. Inimesed on oma tervise suhtes ükskõiksed ja ei hooli surmast.
Haigus ja jumal pannakse kõrvuti.
Haigus kui metafoor :
1. jumala karistus - romantismi esteetika
2.haigus kui ühiskonnakriitika- haigus on ebavõrdse ühiskonna tulem. Haiguse põhjused on kurnatud , ülejõu käiva töö tulemus. Ebainimlike olude esiletoomiseks.
Jõuavad järeldusele, et ühiskond on haige. Külaolu kui organism ei funktsioneeri korrapäraselt.
20. Orjuse teema vanemas eesti kirjanduses
Pärisorjus tekib alates 13. saj, peale Eesti vallutamist sakslaste poolt.
18. 19. saj välja kujunenud pärisorjuslik kord- sellest räägib 19. saj kirjandus. Nö vene aeg. Aeg pärast Põhjasõda.
Orjus- kõrgem seisus ei tunnista seisuse puhul isikliku tahte olemasolu. Isikliku tahte eitamine seisneb selles, et neid peetakse alaväärtuslikeks ja neid käsitletakse objektidena. Orjale ei anta sõna, tal pole oma olukorda võimalik selgitada. Orjal puudub hääl.
Juhul kui sõna antakse, siis vaid teatud fraaside piires. „ Tumm /vaikiv talupoeg“ See väljendub siis, kui talupoeg peab dialoogi mõisnikuga. Ebavõrdne suhtlussituatsioon . Talupoeg vaid kinnitab mõisniku öeldut või on lihtsalt vait.
Mõisnikul polegi vaja, et talupoeg räägiks temaga, et oleks vestluspartner.
Keha küsimus. See on seotud masina käigushoidmisega. Kogu tootmissüsteem on üles ehitatud orjanduslikule tööelule. Mõisale läheb korda vaid keha. Ja kuidas seda keha võimalikult väikse kulu ja suure tuluga töökorras hoida.
1816 talurahva seadus, kaotas pärisorjuse. Talurahvas sai küll isiklikult vabaks kuid pidid seda sama maad hakkama rentima mõisnikult.
Pärisorjus muutus teoorjuseks. Rent saab orjuse sünonüümiks.
Talupoja „ liikumisvabadus “ jääb piiratuks ja mõisnik säilitab tema maal elavate talupoegade karistamisõiguse.
1856 aasta mil antakse välja järgmine talurahva seadus. Sellega luuakse õiguslik alus raharendile üleminekuks. Talupojal tekib võimalus osta talu päriseks. See ühiskondlik kord hakkab tasapisi mõranema.
Orjuse metafoor:
1. Eestimaa = orjus-romantilisus. Eesti isikustatakse. Orjuse kütkeis aheldatud. 700aastane orjaöö.
Priius ja orjus. Vastandus. Sellest räägitakse väga emotsionaalselt. „Me peame kõik eesti rahvaga juhtunud asjad meeles pidama “ - hoiak. Eestlus põhjendab end nii.
2a. Rahvapärimus- realism . Orjusest räägitakse palju rahvapärimuses. Nt rahvalauludes käsitletakse mõisa ülekohut, hirmu, tahet mõisast välja pääseda. Orjakivi narratiiv . Need jutud kütsid üles viha sakslaste vastu.
2b. Unenägu. Mõlemad on allegooriad.
Millega orjus seostub:
1. Töö. Orjus on töö sünonüüm. See tähendab maj. süsteemi kujutamist läbi metsiku ja barbaarse tootmisloogika. Mahtra sõda 5. ptk.
2. Karistus. Selle kaudu viiakse ellu valitsejatele antud õigus kohut mõista. Kepp on karistuse kujund. Karistust tähendav element. Ennekõike kehaline karistus- peksmine. Omamoodi veider suhtlus- peksmine. Mõisniku ja talupoja vahel. Kirjaliku deklaratsiooni teisitiütlemine. Kutsuti pealtvaatajaid- see on keel, millest saab aru iga inimene. Teistele hirmutamiseks. Mõisatallist kostuv karjumine.
Naine selles orjanduslikus süsteemis- on ka allutatud objekt. Topeltkoloniseeritud objekt. Esiteks on mõisniku alluvuses, teiseks on ta ka meestekeskse ühiskonna poolt allutatud isik. Ka ei jäeta mainimata, et mõisnikul on voli naist seksuaalselt ära kasutada. Nö. esimese öö õigus, pidi mõisas käima. Omamoodi müüt. Valitsejate näitamine võimalikult negatiivselt.
3. Vastupannu. Paljudel tegelastel loob see kõik trotsi, viha, vastupanu. See kõik loob mässu, revolutsiooni. Vastupanu võib viia ka väiksemate asjadeni, nt varastamiseni, töö mitte tegemiseni. Mässajal on hääl ning ta ütleb oma arvamuse ka välja. See arvamus on ka põhjuseks, miks teda karistatakse. Vastuhaku diskursuse kõige tuntum tegelane- Tasuja.
21. Rahvus kui „kujutletud kogukond ” ja „leiutatud traditsioon” ( invented tradition)
Rahvuse määratlemine
1. Maa-ala / territoorium - mingisugune rahvus on endale loonud ka riigi.
2. Keel
Rahvused elavad erinevate riikide territooriumitel. Eesti rahvas nt on üks osa Vene Impeeriumist.
Keele järgi on raske määratleda, et elab üks rahvus.
19. saj hakatakse rahvuse mõistest väga rõhutatult rääkima. Eed samad rahvused tänapäeva mõistes tekivad 19. saj.
Pärast keskaja impeeriumite lagunemist tekkinnud inimestegrupid olid väga ebastabiilsed. Nad võisid laguneda erinevateks klannideks.
E. Renan väidab, et rahvus on teatud tüüpi vaimne printsiip, mis toetub kahele alusele: minevik ja olevik . Kõik on pärit minevikust.
Küsimus selles, kui iseenesest mõistetav on see rahvus.
Kuidas see rahvuse mõiste nii jõuliselt levib?
Eriti mõjukaks on osutunud B.Andersoni kontseptsioon kujutatud kogukondadest. „Imagined community“.
Ta väidab, et rahvus luuakse inimeste ajus mitmete kujutluspiltide kaudu ja neid kujutluspilte toodavad omakorda erinevad kommunikatsioonivormid, nt ajakirjandus , raamatud. Selle eelduseks on kirjaoskuse kasvamine. Kirjaoskuse suurenemise kõrval ka omavahelise suhtluse suurenemine. Nt seltside loomise näol. Trükisõna ja koolide kaudu sisendatakse massidesse uusi ideesid ka. neid rahvusluse põhimõtteid.
See kõik konstrueerib ühist kontseptsiooni . Nt kui paljud loevad „Tasujat“, siis nende kujundite kaudu tekitatakse arusaam, et meil on ühine minevik ja võimalik ühine olevik.
Eric Hobsbawn- uurimus „rahvused ja rahvuslus 1870st aastast“. Ta väidab, et rahvus on leiutatud traditsioon. Ta idee järgi on rahvused loodud 19. saj võimluse tõusnud uute klasside poolt. Need klassid soovivad oma võimu kindlustada ja seadustada ning erinevaid rahvuslikke sümboleid rahvale või kodanikele peale surudes tekitatakse illusoorne ühtekuuluvustunne. See toimub taas trüki ajakirjanduse kaudu. Mingid erinevad allikad koguaeg toodavat rahvuslikkust.
Eestlust defineeritakse raamatute/luule abil. See on tuum, kus elab rahvuslik mõtteviis.
Peaasi, et idee ühendaks inimesi ja oleks seotud minevikuga.
Rahvusluse tekkimist soodustas:

Vana süsteemi kriis. See ühiskondlik süsteem ei suuda rahvale enam mingit tuge pakkuda ja uus toetav jõud leitakse rahvuslusest.

Rahvuskeha olemasolu- eeldab, et tajutakse ühist minevikku ning seda rahvust tajutakse mingisuguse kehana. See ajalooline dimensioon sisaldab omakorda seda, et tunnetatakse kehale osaks saanud vigastusi/kannatusi.

Ajalooline- keeleline ruum- rahvast saab määratleda nii keelelised kui ajaloolises ruumis

Poliitiline diskursus. Seisneb rahvuslikus propagandas. Nt Jakobson 3 isamaakõnet. Jakob Hurda tegevus.

Eliidi olemasolu. Eksisteerib grupp haritlasi. Nt ajalehtede toimetajad , koolsüsteemi loojad . Nad hoiavad seda protsessi elus.
Sotsiaalse suhtluse kasv. Nt ärkamisajal loodud seltsid. Oli nt jalgrattasõidu edendamise selts, räägiti hoopis poliitikast .
22. J. Hurda ja C. R. Jakobsoni seisukohad rahvusluse küsimuses
19. saj algul pole rahvusluse ideoloogia eriti populaarne. Rahvusluse mõte oli vaid „mina ja saksad“. 19. saj I poolel Eesti maarahvas seda rahvuse nime enda kohta ei kasutanud. Etnonüümi „eestlane“ eriti ei kasutatud. Seda, kes on eestlane, mis on eestlus, ei teadvustatud. Ühist filosoofiat siis polnud. A la minu küla mees, teise küla/kihelkonna mees.
Eesti rahvusliku tunde loob rahvusliku liikumise ajastu. Rahvuslik ärkamisaeg. Eesti rahvuse narratiivi kuuluvad nt Faehlmanni muistendid, Kalevipoeg, isamaakõned, Koidula luuletused. Neid ühendab see, et kõikide tekstide kaudu konstrueeritakse õnnelikku minevikku. Idealiseeritakse rahvuslikku minevikku, selle pildi pealt on võimalik luua olevik.
2 tähtsamat: Jakob hurt , Jakobson.
Hurt oli klassikalise rahvusluse teooria loojaks. Ta mõistis rahvusena üht rahvast ühise päritolu ja ajaloo ning traditsiooni ja keele ja kombega. Hurda jaoks polnud rahvus poliitiline vaid etnograafiline mõiste. See tähendab seda, et riiklust ei pidanud oluliseks. See ei muutvat rahvuse olemust. Hurt kardab sakslasi, ei julge kõik väga välja öelda.
Väikerahva teeb suureks tema vaim. Rahva teevad vaimult suureks haritlaskond .
C.R.Jakobson- ta erineb Hurdast selle poolest, et ta jaoks oli oluliseks majanduslikud ja poliitilised küsimused ja nõudmised. J arust pole kultuurilisel vaatel tulevikku. Rahvuslik mõte jaguneb majandusmeesteks ja kultuurimeesteks.
Alles Eestist kaugel olles saadakse aru, mida see Eesti rahva hulka kuulumine tähendab.
23. L. Koidula isamaaluule
Koidula luuletused. Neid ühendab see, et kõikide tekstide kaudu konstrueeritakse õnnelikku minevikku. Idealiseeritakse rahvuslikku minevikku, selle pildi pealt on võimalik luua olevik.
Isamaaluules avaldub Koidula lüürika tuum ja tähendus. Patriootiliste luuletustega suutis ta eestlastele isamaa mõiste ja tähenduse teha tajutavaks ilmekate poeetiliste kujundite ja piltide kaudu.
Luuletuskogu „Emajõe ööbik“ kandvamad luuletused on hümnilised isamaalaulud „Mu isamaa on minu arm!“, „Sind surmani“ ja „Üht eesti laulu“. Rõhutatult avaldub neis luuletaja armastus isamaa, eesti rahva ja emakeele vastu, jäägitu ustavus kodumaale,. Parema tuleviku soovimine ning tahe surmani teenida oma rahvast. „Mu isamaa on minu arm!“ on I üldlaulupeo kavas ja on tänapäevalgi populaarsemaid koorilaule. „Eesti Postimehes“ ilmunud isamaalauludest on tuntuim „Eesti muld ja eesti süda“. Koidula hümnilised üleskutsed äratasid ja virgutasid kaasajal rahvuslikku eneseteadvust, sisendasid usku oma rahva ja iseenda jõusse, kutsusid üksmeelele ja isamaa vankumatule teenimisele.
„Kalevipoja“ ja Faehlmanni müütide mõju avaldub luulekogu „Emajõe ööbik“ alustavas ja lõpetavas luuletuses – „Emajõe kaldal “ ja „Mõtted Toomemäel“. Seistes Toomemäel, mida ta oma kujutlustes peab Kalevipoja kalmuks, meenutab Koidula orjastajate omavoli, rahva õigusetust, piitsa ja vere valitsemist. Palju on ka rõhumisevastaseid luuletusi. Rahva võitlusvaimu õhutavates, nn priiuselauludes idealiseerib Koidula mõjukate poeetiliste kujundite abil muistset vabadust, süüdistab ristirüütleid ja nende järglasi sünge orjaöö pealesurumises ning vastandab sellele koiduvalguse, vabaduse. Hilisemat isamaaluulet on mõjutanud kodumaast eemaloleku tõttu tekkinud mõneti ühekülgne arusaamine ärkamisaja suundade taotlustest. Oma viimases luuletused „Enne surma – Eestimaale!“ kutsub Koidula jätkama võitlust, seisma vabaduse ja tõe eest.
24. Rahvuse ja isamaa kujutamise erijooned ärkamisaja luules
Esteetika, ärkamisaja luule. Suur osa ärkamisaegsest luulest on naiivne ja pealiskaudne ja klišeelik. Tegemist pigem salmidega, mitte luulega . Vormi seisukohalt on väga tähtis riim, eriti lõppriim. Eriti Faehlmann. Värsivormidest kohtame kolme jambi, trohheust ja dakteumi.
Koidula kõrval hakkasid esile kerkima rahvusromantilise ainevaldkonna ning käsitluslaadiga võimekad luuletajad , kes püüdsid rahvast aktiviseerida, sisendada optimismi ning kujundada patriotismi. Looduslüürika kõrval ongi nende loomingus kunstiliselt kaalukamad patriootilised muistset vabadusaega idealiseerivad ning selle kaudu kaasaja püüdlusi ja tulevikku suunatud ideid väljendavad luuletused.
Rahvusliku liikumise ajal jõudis lõpule eesti kirjanduse tekkeprotsess ning algas ilukirjanduse kõigi põhiliikide – lüürika, eepika ja dramaatika hoogne edenemine .
Rahvusromantilises kirjanduses tõusis domineerivale kohale lüürika, seda eelkõige L. Koidula sügavalt isikupärase ja romantilise luuleloomingu tõttu. Teiste põhiliikidega võrreldes oli lüürika tunduvalt romantilisem. Noore rahvuse eneseteostust ja tulevikulootust väljendasid Koidula, M. Veske, A. Reinvald , J. Kunder, J. Bergmann sügavatundelistes ja pateetilistes värssides.
25. Erinevad esteetilised voolud vanemas kirjanduses
a) romantismi esteetika ja ärkamisaja eesti luule
Romantism moodustav esimese kindlaloomulise perioodi eesti kirjanduse ajaloos. Romantism tekkis eesti kirjanduses tunduvalt hiljem kui Lääne-Euroopas. Eesti romantismi eripära lähtub eelkõige sellest, et see tõstis järjekindlalt esile rahvuslikke ideaale ning rahvuse ja emakeele huvide kaitsmine oli romantikute esmaseid ülesandeid. Eesti romantismis puuduvad selle kirjandusvoolu äärmuslikud suunad, samuti ei kaldunud meie romantikud süngesse pessimismis. Noore rahvuse elutunnetust kajastades on eesti romantism üldiselt optimistlik, kuigi meenutab sageli rahva rasket minevikku. Eesti romantismi kujundussüsteem ja väljenduslaad jäi võrdlemisi lihtsakoeliseks ja rahvalähedaseks. Eesti romantilises kirjanduses avaldub rahvuse põhjamaine tagasihoidlikkus ja kainus.
+ küsimus nr 25.
b) realistliku proosa poeetika E. Vilde ja/või E. Peterson-Särgava näitel
Realistlik esteetika
Tekib 1830. a Euroopas, mille põhiline võte on see, et kirjanikud loobusid väljamõeldisest ja kujutasid reaalset elu.
Eesmärk:
1. kujutada või kirjeldada tegelikkust - tähendab seda, et igal kirjanikul on omad vahendid, kuidas jutustada, ehk milliste vahenditega seda tõepära luua. Vilde kasutab nt mõnd omaaegset dokumenti või lähtub mingisugustest mälestustest.
2. Muuta või kritiseerida tegelikkust- seisneb selles, kuidas seda maailma kujutatakse, analüüsi tasand. Analüüs ilukirjanduslikus tekstis sisaldab endas sümboleid, kujundeid ja alltekste. Nende kohta võetakse tegelikkuse puhul seisukoht. Iga kirjanik valib oma kesksed sümbolid selle ühiskonna osa kirjeldamiseks. Vilde kasutab liialdatult vaesuse kirjeldamise võimalusi.
Eestis hakkab realistlik esteetika esile tulema peale ärkamisaja lõppu 1880. a.
Sajandilõpu Eesti kirjanduses on proosa palju domineerivam kui luule. Ärkamisajal on aga olulisem luule.
Realistliku esteetika seisukohast olulised: M. Põdder (on tunda seda, et tahetakse realistlikult kujutada ning samas ka sentimentalismi, romantikat) või E. Aspe - pikemad proosatekstid.
20. saj paar esimest aastakümmet on Särgava ja Vilde looming väga olulised.
Uudisjutt - novell
Proosa aines ja muutunud tegelikkus hakkavad mõjutama 20. saj luulet, kaovad idüllilised maastikud , õhkamised kõige ilusa poole. Tulevad asemele talupoja argimured. Nt Jakob Tamm, Jakob Liiv.
Selle perioodi lüürilise poeemina võib esile tuua Anna Haava- subjektiivne, märgatavalt intiimsem vaatepunkt . Ta armastusluule on väga isiklik. 80ndate lõpust alates vaieldakse realismi meetodi olemuse üle. Seda kritiseeriti ja teisalt ka toetati. Realism oli nende meelest kunstist väga kaugel. Elu sopaste külgede avalikkuse ette toomine.
1896 kui ilmub Vilde „Külmale maale“, siis saab realism võidule.
Kriitilise realismi põhilisteks tunnusteks on sotsiaalsete vastuolude jõuline kujutamine ning sellega seostuv ühiskonnakriitika, samuti veenvad ja üldistavad karakterid. Kuigi esimestes jutustustest ja romaanides E.Vilde ei jõudnud realistliku elukujutuseni, oli temas loominguteed alustades loomupärane tung elu tõepäraseks kujutamiseks siiski olemas. Kriitilis -realistlike põhimõtete omaksvõtmine tõi uusi jooni Vilde kujutamislaadi ning muutis oluliselt tema teoste struktuuri ja stiili. Ta keskendus nüüd karakterite loomisele, kes olid oma klassi tüüpilised esindajad. Tegelaste üldistusjõud suurenes, nad olid varasematega võrreldes elulisema ja kunstiliselt veenvamad. Teoste süžeearendusest kadusid seikluslikkus ja ebausutavad sündmused. Realistlik loomingulaad viis kirjaniku järjest lähemale rahva igapäevase elu kujutamisele ning koos sellega süvenes rahvalikkus ja rahvuslikkus Vilde loomingus.
Ajalooliste teemade vastu tundis Vilde loomuldasa sügavat huvi. Teda köitsid talurahvarahutused Põhja-Eestis, mille kulminatsiooniks oli talupoegade vastuhakk mõisavõimule Mahtra mõisas. Ajalooline triloogia koosneb kolmest iseseisvast romaanist, mida ühendab ainestik – eesti talurahva mõisnikevastane võitlus. Neis kõigis on ajalooliste sündmuste ja isikute kujutamine põimitud mõttekujutuslike sündmuste ja tegelastega. Põhiidee_ väljapääsmatusse olukorda viidud talurahval pole teist teed kui võidelda oma õiguste eest, kuigi mõisnikkond ja tsarism on esialgu neist tugevamad. Tähtsal kohal massistseenid.
Ajalooline triloogia on eesti kirjanduse väljapaistvamaid saavutusi – teoorjusest vabaneda püüdva talupoja realistlik ja karm eepos. Vilde mõistis, et teoorjus, samuti teised feodaalsed igandid, on Eestis kadumisele määratud. Realistliku kirjanikuna kujutas Vilde tõepäraselt, kui rasket hinda maksid meie esivanemad teoorjuse vastu võitlusse astudes.
Ernst Särgava tõusis sajandivahetusel esile Vilde kõrvale. Ta varieeris ning täiendas omapoolselt Vilde algatatus realismi. Oli kriitiline realist. Väärtuslikem- „Paised“ nimetuse all avaldatud novellid . Eesti külaühiskonna klassiantagonismi oli kirjandusse toonud E. Vilde, Särgava täiendas ja süvendas seda teemat. Särgava loomingu peamine tähtsus on selles, et ta täiendas E. Vilde poolt alustatud kriitilist realismi ning tõi eesti kirjandusse aleviolustiku satiirilise elukujutuse. Tema kujutamislaad on asjalik , karm ja otsekohene . Nii jälgis ta loomingulise tegevuse kõrgperioodil kriitilise realismi esteetilisi põhitõdesid vägagi sirgjooneliselt, kuid hiljem kriitiline teravus kadus .
26. Milles seisneb „Noor-Eesti” liikumise uuenduslikkus?
Millised on „Noor-Eesti” kultuuriideoloogiline platvorm , esteetilised tõekspidamised ja suhtumine keele arendamisse?
Noor Eesti. Kirjanduslik rühmitus, esitab 20. saj kirjanduse murrangut. Tekib Tartus noore haritlaskonna eneseotsingute tulemusena. Tekib salajastest üliõpilasringidest. Vene riik oli keelanud kõiksugused kogunemised. Diskuteeriti uute ideede üle, mis levisid Euroopas või Venemaal. Nad koondusid mingite sotsiaalsete, majanduse teemade üle. Sotsiaaldemokraatlikud mõtted. Räägiti riigivastast juttu , arutleti poliitika üle.
1905. a ilmub album pealkirjaga Noor Eesti ja selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Kuulsamad nt G Suits, Tuglas, Aavik, Linde, Ridala .
Seal lõid kaasa ka Kristjan Raud, Konrad Mägi- nende illustratsioonid.
Seal pole väärtuste ümberväärtustamist. Pole ka anarhilist teooriat. Küllaltki mõõdutundlikult kõike tehtud. Nad nõuavad, et Eesti kultuur lööks lahku Balti-Saksa kultuurist. Euroopa on mõnevõrra suurem territoorium ning nõutakse laiemat orientatsiooni. Nende arust on tähtis tundma õppida ka nt inglise ja prantsuse traditsiooni. Euroopat tuleks mõtestada kuidagi laiemalt kui vaid saksa. Peaks olema ka tahet ära õppida Pr või Ing keel.
2 esimest albumit on just kui kujunemisperiood. Seal avaldatud looming on seotud veel küllaltki varasema rahvusromantika või realismiga.
3. osa kirjeldab romantika kõrghooaega. Tuglas, Suits on väga tuntavalt sümbolistlikud.
Tegu siiski moodsa kirjandusega. Toob kaasa:

Noor Eesti näol on tegemist sellise liikumisega, kes loob Euroopalise pinnakultuuri tugevas mõjuväljas. See kuidas nad mõtlevad, on paljugi seotud linnaoludega. See pole enam külatänava kultuur, juured on suures linnakultuuris, Pariisis jne. Põhimõtteline murrang Eesti kultuuris ja kirjanduses üldiselt. Keskpunkti nihe maalt linna. Enne oli ideaaliks külajutud, siis nüüd külamõjuline kultuur hüljatakse ja see omakorda tähendab seda, et kunstniku asend selles süsteemis teiseneb. Noor Eestiga koos sünnib kirjaniku amet tänapäevases mõttes. Kirjutamisega teenitakse elatist. Enne oli kirjandus kõrvaltöö või tehti harrastuse mõttes.

Noor Eesti tegevuse üks tulemeid on see, et tekib midagi sellist, mida võiks nimetada eliidikultuuriks. Nende teater jms pole mõeldud tavainimestele, vaid haritud inimestele, eliidile. Haritud seltskond on juba nii suureks kasvanud, et on mõtet seda tüüpi kultuuri teha. On seltskond, kes seda võiks hinnata.
Noor Eestit iseloomustab omamoodi revolutsioonilisus. See rev peaks toimuma aga pigem esteetika või muude pehmete nähtuste kaudu. Lähtumine teistest kultuuridest, filosoofiatest. Moodsa esteetika kaudu tuleb eesti kultuuri teema, mida varem põlati- erootika . Mitmesugused keha kujutamised.
Noor eestlaslik esineja , inimene- Oskar Lutsu „Soo“. Parajasti tagasi jõudnud Pariisist. Nooruse idee, sellest lähtuvat näeme teda üleoleva kujuna. Moodne maailmavaade paistab silma tema suhetes naistega . Ta ise ütleb enda kohta- silmapilgu mees, kelle maailmatunnetust on mõjutanud suurlinn . Nooreestlane- sümbolism. Kõik jutud, mis seal esinevad, tulevad esile suht intensiivse minainimese kaudu. Kirjeldust mõjutavad need emotsioonid , mida inimene tunneb.
Noor Eesti tegevus:
Toonitatakse alati nende tegevust eesti keele arendajatena. Väga loogiline uus kunst ja nõuab uut keelt. Selle keele arendamise kõige kesksem kuju on Johannes Aavik. Ta keelekontseptsiooni olulisemad alused on uus ja moodne eesti keel, selleks oli tal mitu võimalust. Üks allikas soome keel, teine murded , kolmas keeleline omalooming- sealt saab uute sõnade jaoks allikat. Tegeles grammatika reformimisega. Aavik oli vastu sellele, et „ükskõik, mis keelt räägime, oleme ikka eestlased“.
Gustav Suits on see, kes avaldab esimesena Petersoni tekstid. Kristjan Jaak kui esimene eesti kirjanik. Selle müüdi loojad on Noor Eesti. Kui Suits tegeles ennekõike Jaaguga, siis Tuglast huvitas Juhan Liiv. Noor Eesti arendab 10 a jooksul intensiivselt Eesti kultuurielu . Pärast I MS lõppu sellisel moel seda rühmitust enam ei eksisteeri. Küll aga jääb seda nime kandma üks kirjastus. Nad andsid välja ka esimese olümpiaraamatu. Ta tõstis raamatu kujunduse taset nt. 1905-1915 oli Noor Eesti aktiivne. Siis oldi suht positiivselt meelestatud. On märgata ka mitmesuguseid nurinaid, negatiivsed hääled. Palju probleeme tekitasid uued stiili- ja keelenõuded. See oli omamoodi võitluse aeg, nad on arrogantsed ja süüdistati ülbuses.
Vabariigiaeg-kirjandusest nõutakse küllaltki palju rahvuslikkust. Kui Eesti kirjandust tabab taas uus laine, siis Eesti kirjandus sinna konteksti eriti ei sobi.
Nõukogude aeg- nende suhtumine kaheks: 50ndad- Stalinistlik - oldi täiesti eitaval seisukohal. Kogu selle liikumise ja kirjanduse kohta kasutati sõnu formalistlik ja dekadentlik. Stalinistlik räägib Noor Eestist kui manduvast esteetikast. Nõukogude aja edenedes on näha selgelt, et Noor Eesti kirjanikud rehabiliteeritakse. 60ndatest alates Tuglas saavutab taas oma kirjandusliku tausta .
Paguluses on suhtumine nendesse positiivne.
Noor Eesti on enesekoloniseerimise projekt. Opositsioonis eelnevate seisukohtadega. Hennaste kontseptsioonis on see negatiivne.
27. Juhan Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus
Juhal Liiv (1864-1913)
Tuntuse on saavutanud oma luulega. See jätab varju tema proosa. Va. „Vari“.
Liivi käsitlemisel on loodud teatud tüüpi kaanon . Temast rääkimisel pööratakse tema kindlatele aspektidele. Ta kaanoni loojaks on Tuglas, kes Liivi Eesti kirjanduse jaoks avastab. Ta hakkab teda analüüsima ja tutvustama Eestile.
1923. a ilmub mahukas Liivi eluloo ja ajaloo ülevaade. Tuglase teelt pole palju kõrvale astutud.
Millised on need Tuglase kaanoni kesksed teemad?
Ta loob Liivi isikumüüdi- keskmeks arusaam Liivist kui traagilisest isiksusest, geeniusest. Kaks olemuslikku hoiakut: traagilise inimese käsitlus, Liiv kui intiimne looduse peegeldaja .
1. Liivi luules tähtis isamaaline temaatika . Selle olemuse võiks kohta võtta- isamaa on Liivi jaoks midagi reaalset, tema pärast on mõtet ja põhjust kannatada, on põhjust olla õnnetu. Väga isiklik suhe autori ja isamaa vahel
Sotsiaalne problemaatika - Eesti külaelu, vaesus ja rikkus.
Teine suur luuletuste grupp- loodusluule . Liivi erinevad maastike kirjeldused, aastaaegade kirjeldused. Looduslike keskkondade kirjeldused.
Kolmas osa- filosoofiline luule. Inimese olemus, sellest, mis on elu, kirjandus, religioon.
Paremates tekstides moodustavad nad omapärase sünteesi. Kõike seda kirjeldatakse, seda varjutab, Liivi traagiline elutunne, suhtumine kõike olevasse.
Veetluse 4 aspekti(lehe pealt)-
rütm- toonitab aine ja rütmi seost. Liiv valdab selle aine ja rütmi seost ja Tuglas ei selgita ega räägi pikalt. Tuglase arvates on igal objektil oma olemuslik rütm ja Liivi geniaalsus seisneb selles, et ta tajub selle asja rütmi intuitiivselt ära. A la mingil kohiseval metsal on oma rütm samas kui lillel vms on oma rütm.
Teine asi, millele Tuglas osutab, on ootamatus või üllatuse efekt. Iialgi ei oska oodata, millega tekst lõpeb, milline on järgmine värsirida. Tuglas käsitleb seda nii, et see kõik tekib inspiratsiooni ja fantaasia koosmõjul. Seda seisundit juhib nö haige hing.
Kolmas- stiililised iseärasused- luuletuste vorm on üldjuhul suht konarlik ja sõnu on küllaltki napilt. Seetõttu ehk lugejale meeldibki.
Neljas – Tuglas ütleb, et Liiv seetõttu, et ta on luuletaja kõige klassikalisemas tähenduses. Mingisugune müstiline dimensioon, mida on väga keeruline sõnadesse panna. Ta peab silmas toonast arusaama poeedist- poeet on keegi, kellel on võime välja öelda sõnastamatu. Keegi, kes oskab välja tuua tõe, öelda täpselt millegi kohta.
Traagiline isikumüüdist tulenev aspekt. Unustatakse ära, et Liivi luule on selline, mida võiks nimetada Eesti filosoofiaks. Pole olemas midagi sellist nagu Eesti filosoofia, mis pmst kirjeldaks Eesti olemist, sellel maal olemise kogemust.
Liiv räägib Eesti tumedamast poolest, käsitleb eestlane oleku traagilist poolt.
Mets on üks Liivi luule keskseid kujundeid. Ka tumedus ja fataalsus mingite protsesside kestmine on Liivi luules selgelt eristatav, välja tulev. Ehk seetõttu on teda väga palju kasutatud laulusõnades. Tunnetame, et Liiv ütleb selle olemuse kohta midagi väga täpselt.
Liivi hullus
Juhal Luiga kohtub 1918 a esimest korda. Hulluks minek toimub 1890 a keskel hakkab kõik pihta. Kirjeldus. Habemes, suitsetas. Liiv andub teadvuseta intuitsioonile. Keskne on intuitiivsus. Seda ei häiri varasem teadmine või kuidas mingi asi varem on teadvustatud. Väga ülitundlik ja härdameelne poeet. Seda varjab ta skepsisega või irooniaga.
Noor Eesti kannab Liivi eest hoolt, teevad mingi korjanduse vms.
28. E. Enno luule põhikujundid ja teemad
Ernst Enno (1875-1934)
Enno kokkupuude Noor Eesti seltskonnaga.
Pärast seda kui 1909- 1910 olid ilmunud ta 2 esimest raamatut, siis oli Noor Eesti suhtumine nendesse kogudesse ühemõtteliselt negatiivne. Tuglas kirjeldas teda kui diletanti. Ta polevat uue modernse luule kajastaja. Ta luules oli „kulunud ja vanad“ teemad. Noor Eesti kriitikutega oli Enno positsioon nõrk. Ta staatus on väga kõikuv. On hinnatud, on kritiseeritud. Nõukogude perioodil kritiseeritakse eriti. (religioosne teema nt). Esimene, kes Ennost positiivselt käsitleb on Henrik Visnapuu. Euroopa pöördus tol ajal itta . Enno huvid olid samamoodi seal. Võib-olla on hoopis Tuglas hoopis vanamoodne. Enno enese religioosne maailmavaade. See ei klappinud Suitsu või Tuglase maailmavaatega.
Enno põhiteemad- mets, KODU, TEE, lilled, tuul, igatsus , värvid- valge, hall, sinine
Kodu pole eksisteeriv koht, vaid pigem ideaal, põhimõte, idee. Igatsus kodu järele. Pidevalt ollakse kodu poole teel. Kodu on harmoonia , tasakaal.
Leina kujund- seda kodu pole enam, kadunud. Terviklikkust enam pole. Sealt tekib nostalgia , nukrus.
Eurooplastel on tähtis kohalejõudmine, mujal kulgemine ise väga tähtis. Tee on muutunud koduks talle. Sinimets on seotud teega . Igatsuse metafoor.
Rändamine käib üksinda.
Noor Eesti – suurlinn, pole tarvis loodust jne.
Tee on hall, tolmune. Kodus on valge, püha.
29. Jaan Oksa proosa temaatilised ja stilistilised eripärad
Jaan Oks 1884-1918
Prosaist ja luuletaja ja publitsistikat on samuti kirjutanud, kriitik . 1908-1912 a töötas ta Venemaal Eesti asunduses. Oksa küla on rõhutatult madal ja rõhuv. Talupoeg on sarnastatav loomaga . Inimene, loom, asi- need on kõik võrdsed. Inimene ei tõuse kuidagi esile. Oksa maailmas pole ideaale, lootust ja lohutust pole.
Vildel nt on mingi lootus, nt läbi religiooni vms. Oksa puhul tema maailmas toimub pidevalt elementide vaheline võitlus. Võitlus looduse, põlluga, päikesega.
Oks pole empaatiline oma tekstide tegelaste vastu, ei tunne kaasa nendele.
Oksa naise kujutus - Oksa naine on masin, keha, šovinism.
Maailm on äärmiselt jõuline, stiil on pidurdamatu, järelemõtlematu. Oksa kirjutamine- teadvuse vool. Spontaansus. Sõnavara poolest rikas autor, loob uusi liitsõnu. Ekspressionismi näide. Oks on kohati sürrealist samuti. Antiesteetika, esitab inetuse esteetikat. Vastandub tavaesteetikale. Inetuse esteetika. Keeruline tundekompleksidega mehe-naise suhteid intrigeerivalt käsitlev looming.
23