Eesti kirjanduse ajalugu I (2)

1. 19.sajand eesti kirjandusloos.
Eesti rahvuslik kirjandus algab Petersoniga. Peterson Kristjan Jaak (1801 - 1822) oli Rahvusliku luule looja. Petersonist ja tema oodidest algab Eesti kunstiväärtuslik lüürika. P - andekas luuletaja, tugev mõtleja ja poeet, kunstniku hingus , pastoraalides rahvalaulu põhimõtted, motiivid - Eesti rahvusliku kirjanduse al­gus. Kirjutas eesti keeles - uskus selle tulevikku. Kirjutas päevaraama­tut (dialoogides, sententsid, filosoofilised mõtteterad, vaated). Tema looming - uudne, mitmekülgne, tähendusrikas, sügavama elumõtte otsimine, dialoog igavikulise maail­maga, Gümnaasiumis tegi rootsi keele grammatika, kaastöö Rosenplänteri “Beiträgelega”. Chr. Gananderi “Mythologia Fennica” tõlge rootsi-saksa keelest ilmus 1822 “Beiträges” - rahvausundisse soome muinasjumalad. Luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid , elurõõmsad karjaselaulud e. pastoraalid. Oodides tugineb kreeka- rooma ja saksa luuleteostele. Ülistab inimmõistust, -vaimu, sõprust, armastust. Oodides luule ja luuletajamotiiv. Retoorilise üleolevu­sega räägib laulja suurest missioonist. “Kuu” - värvikad epiteedid, metafoorid , kordused, looduslähedus - pilt eesti maakeelest. Rõõmsameelsed karjaselaulud - antiikeeskuju, dialoog, rahvalaulu kõla, karjaste idülliline elu looduse rüpes (“Karjaste laul”, “Ott ning Peedu”, “Jaak, Jüri - karjapoisid”. Tööde kogu aval­dati 1922 - A. Paltser “Laulud, päevaraamat ja kirjad” P.suri 4.08.1822 ja maeti Jakobi koguduse kalmistule. Friedrich Robert Faehlmann 1798 -1850. Faehlmannist algab eesti rahvusliku mõtte ning kirjanduse arengujoon. Faehlmannist sai kaugelenägelik algataja , rahvusliku ärkamise vaimuelu mõjustaja. Friedrich Robert Faehlmann oli üks esimesi eestlasi, kes lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Pärast ülikooli pühendus ta arstitööle, mille kõrval huvitus ka eesti keelest, rahvaluulest ja kirjandusest. 1825 hakkas tegelema eesti keelega. Ta pälvis tunnustuse Õpetatud Eesti Seltsi loojana 1838.aastal ja selle hilisema juhina. ÕES-i eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning rahvavalgustusliku kirjanduse publitseerimine. 1839.aastal esines Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekandega Kalevipoja kohta. Sellest sai alguse rahvuseepose koostamise mõte. Tutvustamaks rahvusvaheliselt eestlase pärimusi, avaldas Faehlmann saksa keeles 8 rahvaluuleainelist müüti: “Emajõe sünd”, “Vanemuise laul”, “Keelte keetmine”, “ Koit ja Hämarik”, “Loomine”, “Vanemuise kosjaskäik”, Endla järv ja Juta ” ning “Vanemuise lahkumine ”. Faehlmann on kirjutanud ka luuletusi. Mõttesalmikutes “Järwa-ma wanna mehhe õppetused” (1840) sõitleb ta inimeste laiskust, hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline “Piibo jut” (1840), milles Jaan ja Mihkel räägivad maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid värsimõõte, et sel kombel osutada eesti keele küpsusele. Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga ja kirjutatud kalendrite tarbeks. Neist on õnnestunumad “Tühi jutt, tühi lori” (1842) ja “Kalendritegija kimbus” (1846). Esimeses jutustab ta viljaikalduste põhjustest ja hoiata.
2. J.V. Jannseni (1918-1890)
Jannsen Johann Voldemar , eesti rahvusliku liikumise tegelane ja ajakirjanik. Üks tuntumatest rahvusliku ärkamisaja tegelastest oli Johann Voldemar Jannsen.
Jannseni tegevus rahvuslikul eelärkamisajal ja ärkamisajal. J. oli pärit Vändrast. 1857 asutas ta Pärnus ajalehe « Perno Postimees », millest algab järjepidev eesti ajakirjandus . 1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte, mis siiski oli samas stiilis eelmisega: "Eesti Postimees". See saavutas veelgi suurema populaarsuse, muutudes Eesti suurimaks päevaleheks, üle 2500 tellijaga. Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg. 1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine ", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. Toimetustöös oli tema lähim abiline tütar L. Koidula. 1870. pani aluse Eesti Põllumeeste Seltsile, 1869. andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees" – esimene eestikeelne ajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Kuigi Jannsen armastas kirjutada ka loodusest ja armastusest, siis õnnestunumad on siiski tema isamaalaulud , millest tänini on tuntud "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Jannsen on avaldanud algupäraseid külajutte («Maatargad», «Uus variser » jt.). Kõik ta kirjutised on elavas ja mõnusas rahvakeeles. J-i ühiskondlik tegevus oli oluline rahvusliku liikumise algupoolel. Pärast 1870. a-t astus ta sobingusse mõisnikega ning muutus rahvusliku liikumise võitleva, demokraatliku suuna ja selle juhi C. R. Jakobsoni avalikuks vaenlaseks. Jannsen tõlkis-mugandas enam kui 200 juttu . 1880. aastal jäe Jannsen halvatuks, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
3. Kreutzwald , Friedrich Reinhold
1803 -1882, eesti kirjanik ja arst. Lõpetanud Tartu ülikooli, pärast ülikooli lõpetamist töötas Kreutzwald 44 aastat linnaarstina Võrus . Kreutzwaldi tegevuse üks põhisuundi – rahvavalgustus; maailmavaade lähedane deismile, valgustuslik -demokraatlik. Esteetilistel vaadetel 3 lähtekohta: eesti folkloor , Euroopa valgustuskirjandus, saksa romantism ja publitsistlik tegevus. Ta kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas « Maarahva kasulist kalendrit». Tema tõlkelised jutustused « Reinuvader Rebane» ja « Kilplased » on tänapäeval noorsooraamatud. K-i värsiloomingul (kogu «Viru lauliku laulud», poeem « Lembitu ». Kreutzwald jätkas Faehlmanni tööd ja koostas eepose "Kalevipoeg", mis ilmus 1862 . aastal .Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos «Kalevipoeg», sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. See raamat oli eesti ra­hvusliku liikumise innustajaks. Kalevipoeg on eesti rahva kangelane, hiidvägilane, kes ehitab, töötab põllul, sõidab merel, võitleb vaenlaste vastu. Kalevipoja saatus on traagiline nagu eesti rahvagi. Eepose stiil monumentaalne. Keel arhailine. Kalevipoja tähtsus: Rajas aluse eesti rahvuslikule kirjandusele ja kuulub samal ajal ka maailmakirjandusse. Eepos lõpeb lootusega, et ükskord saabub parem aeg ja Kalevipoeg tu­leb jälle koju. Rahvaluulele toetuvad ka «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Neid jutte nagu «Kalevipoegagi» on tõlgitud mitmesse võõrkeelde. K-i isiksus, tegevus ja edumeelsed vaated mõjutasid kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu. Kreutzwaldi valgustuslik ja publitsistlik looming moodustab tähendusliku osa tema pärandist. Ta püüdis rajada kindlamat alust eestlaste lugemisvarale, pi­dades silmas eelkõige valgustuslikke sihte. Olulisel kohal Kreutzwaldi rahvavalgustuslikus loomingus on viieosaline ,,Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on". Nõuk. ajal on avaldatud tema «Teosed» ja kirjavahetust. Kreutzwald oli kirja teel tihedas suhtlemises kümnete oma aja välja­paistvate kultuuritegelastega nii Eestis kui ka väljaspool. Kirjavahetus soome literaatide ja teadlastega dokumenteerib varasemat vahetut kontakti põhjapoolse hõi­murahva kultuurieluga. Suurt huvi pakub Kreutzwaldi kirjavahetus eesti rahvusliku liikumise tegelaste ja noorema kirjandusliku põlvkonna esindajatega. Kreutzwaldi kirjad kuju­tavad enesest sageli ulatuslikke arutlusi ühiskondlike ja maailmavaate­liste küsimuste, kultuurielu ning kirjanduslike probleemide üle, kajastades oma aja ideelisi võitlusi. Kreutzwaldi tähtsus: Tegevusel ja loomingul teedrajav tähtsus (eriti 1850-60ndail aastail) nii kirjanduse kui kogu rahvusliku kultuuri kujunemisele. Olulised teened eesti kirjakeele arendamisel ja uue kirjaviisi võiduleviimisel. Valgustusliku realismi tunnused on segunenud vararomantilise muinsus- ja pseudomütoloogia joontega. Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus on üldse kõige silmapaistvam dokument 19.sajandil, mis on faktirikkas, valgustab mitte ainult asjaosaliste ja mitmetahulist tegevust, vaid ka seda aega, kus oli rahvusliku liikumise periood. Samal ajal võimaldab see kirjavahetus üsna sügava pilku intiimsesse sissemaailma, nende tunned. Nagu Koidula oma esimeses kirjas Kreutzwaldile tunnistab ja nagu Kreutzwaldi vastusest selgub , oli Koidula juba 1866.a. katset teinud Kreutzwaldiga kirja teel ühendusse astuda. Koidula saatis talle oma luuletusi. Nende kirjavahetus kestis liigi 7 aastat. Esmakordselt ilmus nende kirjavahetus trükkis 1910 .-1911.a. Leetbergi toimetusel. See väljaanne sisaldas kirjade eesti-saksakeelse algteksti koos eestikeelse tõlkega ja oli mõnel määral kommenteeritud. Kommentaarid selle kirjavahetuseks olid vananenud. Uues väljaandes püüti neid vigu vältida. On olemas kirju, mis oli kirjutatud kas saksa või eesti keeles., kui on kirju kus tarvitati 2 keelt segamini. Alguses Koidula kirjutas talle ”Austatud härra!” Oma kirjades ta palus teda nõu oma loomingu kohta, kirja lõpus kirjutas ”Teie alandlik Lydia Jannsen”. Kreutzwald vastas talle ”Austatud preili !”. Mõne aasta pärast, Lydia kirjutas Kreutzwaldile: ”Minu armas isalik sõber” ja ta vastas talle “Minu armas preili” Sellest me näeme et nende suhted hakkasid arenema, nad juba rohkem usaldasid teine teist, Koidula kirjutas talle palju oma elust ja loomingust. Veel hiljem nimetab Koidula Kreutzwaldi” „papaks”.
4. 19.sajandi ärkamisaja rahvusromantiline kirjandus.
Lydia Koidula (1843- 1886 ) oli tuntud rahvusliku liikumise juhi Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta kirjutas romantilist isamaaluulet ning samuti esimesed näidendid eesti teatrile. Tema tuntumad luuletused on: "Mu isamaa on minu arm", "Meil aiaäärne tänavas" ("Kõdu"), "Ema süda", "Eesti muld ja eesti süda". Koidula. oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik ( luulekogu «Emajõe ööbik», ). Ta on kirjutanud ka lastelaule. «Vanemuise» seltsis oma näidendeid (näit. «Säärane mulk») lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Koidula pühendas paljud oma luuletused Isamaale, Eestile. Isamaaluules avaldub Koidula lüürika tuum ja tähendus. Patriootiliste luuletustega suutis ta eestlastele isamaa mõiste ja tähenduse teha tajuta­vaks ilmekate poeetiliste kujundite ja piltide kaudu. Luuletuskogu «Emajõe ööbik" kandvamad luu­letused on hümnilised isamaalaulud ,,Mu isamaa on minu arm!", ,,Sind surmani" ja ,,Üht eesti lau­lu". Oma viimases luuletuses ,,Enne surma - Eestimaale!" kutsus Koidula jätkama võitlust, seisma vabaduse ja tõe eest. Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ning eesti algu­pärase näitekirjanduse rajajaid. L. Koidula ärkamisaja ideede ja kirjanduslike taotluste väljendajana luules, proosas ja näitekirjanduses. Koidula oli väga haritud naine. Tema talent, ühiskondlik aktiivsus, töökus aitasid tal oma loomingus saavutada selliseid rajajooni, mis olid seni ja pikka aega hiljemgi kättesaamatud teistele. Koidula luuleloomingu paremik on eestlasi lapsepõlvest peale sütitanud ja olnud ülendavaks ning ühendavaks jõuks.
5. Ärkamisaja luule.
Luule alal kerkisid esile Lydia Koidula, Mihkel Veske ja Ado Reinvald , kelle luuletused innustasid rahvast võitlema vabaduse eest ning äratasid kodumaa-armastust. Nende luuletustest on heliloojad loonud palju rahvalikke koorilaule. Lydia Koidula Luuletamist alustas saksa keeles. Isalt ja vanaemalt omandas rahvapärase eesti keele .Esikkogu Vainulilled 1866 – tõlked või mugandused saksa luulest .Emajõe ööbik 1867 – suur edasiareng sisult ja vormilt; ülekaalus originaalluuletused. Looduspildid konkreetsemad, isikupärased. Armastuslüürika traagilise varjundiga, näilist õnne varjutavad surmamõtted. Isamaaluule programmilise sisuga, üleskutsuv. Isamaa sünge minevik on vastandatud lootusrikka tulevikuga. Sind surmani, Mu isamaa on minu arm, Mu isamaa nad olid matnud , Ema süda . Hilisem luule temaatiliselt mitmekesine , senisele lisanduvad pühendusluuletused, lastelaulud , rahvaluuleainelised ballaadid , loodusluuletused: Miks sa nutad? Üürikene , Ööbik. Keskne ikkagi isamaalüürika: Eesti muld ja eesti süda , Igatsus , Jutt . Muret teeb ühtsuse puudumine rahvuslikus liikumises Laulu kohus. Koidula taotles kompromissi kahe suuna vahel, nähes lõhenemises ohtu rahvuslikule liikumisele Ülesse unest! Lüürikuteekonna lõpetas Enne surma – Eestimaale! 1886 – kokku võetud isamaalise luule põhimotiivid.
6. Järelärkamisaja luule.
Sel ajal ilmunud välja uued ajalehed, kirjastused ja luuletused. Kuulsad luuletajad on tol ajal : K.A. Hermann , M.J. Eisen , A. Piirikivi, J. Bergmann , Jakob Liiv, J. Tamm, A. Haava, K.E. Sööt, Juhan Liiv. Hermann Karl August 1851 -1909, eesti keeleteadlane , ajakirjanik ja muusikategelane. H. avaldas kirjakeelt ühtlustava eesti keele grammatika, toimetas mitut ajalehte ja ajakirja ( esimest eesti päevalehte «Postimees»), kirjutas jutte ja luuletusi. 1886. a ostis ta ,,Perno Postimehe", tõi selle Tartusse, nimetas ,,Postimeheks" ja oli kümme aastat lehe toimetaja . Hinnatav on H. ka muusikaelu edendajana: ta asutas esimese eesti muusikakuukirja «Laulu ja mängu leht», jagas selles rahvale muusikaõpetust ja virgutas rahvaviise koguma, kirjastas noote . H-i koorilauludest on seni populaarsed «Isamaa mälestus» («Isamaa ilu hoieldes &dots;»), «Kungla rahvas» ja «Munamäel». Väga viljakas kirjamees oli Matthias Johann Eisen Vigalast (1857-1934) - rahvaluule suurkogumise organi­seerija, paljude populaarsete rahvaraamatute pub­litseerija - ,,Esivanemate varandus" , ,,Rahva-raamat" , ,,Vanapagana jutud" , ,,Rahva-nali" ja ,, Kratiraamat " . Eisen lüürikuna on kadunud oma aega ega olnud sealgi esileulatuv. Mär­kimist väärib aga tema koostatud ja Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäevale pühendatud antoloogia ,,Eesti Luuletused". Ado Grenzstein -Piirikivi . Ado Grenzstein sündis 5. veebruaril1849 Viljandi­maal Tarvastus talurentniku pojana. 1881. aastal asu­tas Grenzstein uue ajalehe « Olevik ». Ta avaldas ajalehes omaenda luuletusi, samuti ilmusid kogud «Laulud ja sal­mid» ning «Mõttesalmid». A. Grenzstein luuletajana - kogud ,,A. Piirikivi Esimesed luuletused" ,,Laulud ja salmid" - on Koidulast mõjutatud. Tema loodus-, isa­maa-, hällilaulud ei kerki aga ajas esile, kuna näi­teks isamaalauludes olevad tõotused, lubadused ja kinnitused on ebamäärased ja kunstiliselt vähe­veenvad. Grenzstein on kirjutanud rohkesti patriootilist luulet. Kogus «Laulud ja salmid» esitab Grenzstein hulgaliselt isamaaluulet. Grenzsteini luule avaldas 80-ndail aastail oma näilise artistlikku­sega märgatavat mõju kogu eesti luulekirjandusele. Jaan Berg­ mann (1856-1916) Uute luuletajate hulgast kerkis esile Jaan Berg­mann. Kolga-Jaani kihelkonna talupe­rest pärit J. Bergmann hakkas juba Tallinna gümnaa­siumi õpilasena tõlkima antiikluulet. Bergmann kogus Kolga- Jaanist rahvaluulet. Oma luuleloomingus käsitles ta saksa romantikute mõjualusena antud perioo­dile iseloomulikke teemasid ja motiive, suutmata lüürikas mainimisväärselt uut pakkuda. Tema luuletused ilmusid ajakirjanduses ja mitmetes kogumikes. Oma luuleloomingu avaldas ta hiljem koondkoguna ,,J. Bergmanni laulud" Tema peažanr on ballaad. Jakob Liiv ( 1859 -1938). Alatskivi lähedalt pärit Jakob Liiv õppis Kodavere kihelkonnakoolis. Jakob Liiv on Juhan Liivi noorem vend, oli ka üsna viljakas. Ta oli mitmekümne raamatu autor. Temalt on ilmunud teoseid kõikides kirjandusliikides ning väga erinevates žanrides: lüürikast memuaarideni, lugulauludest lastenäidenditeni, ju­tustustest tragöödiateni. Sajandivahetusel sai J. Liiv tuntuks mahukate lüroeepiliste teostega, kusjuures ta arendas välja allegoorilise lugulaulu. Tuntum neist on kunstinõudlikult kirjutatud ,,Kõrbelõvi". Jakob Tamm (1861-1907), pärines Nõo kihelkonna moonakaperest. J. Tamme varasem looming on ilmunud kogudes ,,Ärganud hääled". Lüürika uuene­misprotsessis oli J. Tammel oma osa, kaalukam aga lüüroeepikuna. Lüürikuna viljeles J. Tamm ajas ise­loomulikke teemasid - loodus ,,Kilin-kõlin", ar­mastus tsükkel ,, Sonetid ", ,,Silmad ja süda" , kõdu, lapsepõlv, mälestused tsükkel ,,Ema mä­lestus", ,,Doktor M. Veske mälestuseks" . Keele, stiili ja vormi poolest kerkivad paljud tema lüürili­sed luuletused oma ajast esile. J. Tamme meelisžanriks oli rahvaluulele tuginev lugulaul . Ta on kirjutanud rahvaluulelisi ballaade ,,Ussihari", näidanud mõisnike julmust ja ahnust ,,Orjakivi", ,,Röövli häätegu" ning sadismi ,,Sõida põrgu!" J. Tamme mitmekülgne luulelooming, mis paremas osas tugineb rahvaluulele, peegeldab huvitavalt alanud murranguid realismi eesti kirjanduses. Haava Anna 1864 -1957, Eesti NSV rahvakirjanik. H. noorusluules «Luuletused on põhiline armastuslüürika. Kogus «Lained» liituvad sügavalt isikliku tundeväljendusega ühiskonnakriitilised teemad ja humoorikad rahvaelupildid. Hilisemad kogud kajastavad eeskätt üksindusmeeleolu. H. luulet on palju viisistatud. Ta on avaldanud ka proosaraamatu «Väikesed pildid Eestist». Valikkogusid: «Luuletused», «Nõmmelill». Sööt ,Karl Eduard 1862 - 1950, eesti nõuk. luuletaja. Ta on loonud tundeergast kodu- ja loodusluulet, romantilisi eleegiaid ja ballaade. Tema luulet ilmestab nukrutsev alatoon. S-i tähtsamad kogud on «Rõõm ja mure», «Saatus» ning «Mälestused ja lootused». Paremik kogust «Lapsepõlve Kungla» kuulub eesti lasteluule põhivarra. Rütmikindla ja laululise laadi pärast on S-i luulet palju viisistatud. Liiv Juhan 1864 - 1913, eesti luuletaja. 19. sajandi lõpul tõusis eesti kirjanduse üheks tippluuletajaks Juhan Liiv. Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja . Tema esimene raamat “Kümme lugu” (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust ja karakterportreesid . Jutustus “Vari” jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Jutustus “Käkimäe kägu” (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust. Külajutt “Nõia tütar” näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid . Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija. Liivi luule on realistlik , lihtne, täpne. Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, võrdlust, metafoori,. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi . Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi. L-i loodus-, isamaa- ja isikliku traagika luule on eriliselt siiras, tundesügav ning rahvalik. Nagu proosas, nii ka lüürikas kaitses ta elu vaeslapsi. Esimesena tunnustasid tema luulet «Noor-Eesti» rühma kuuluvad kirjanikud .
8. Ärkamis- ja järelärkamisaegne proosa.
Autoreid : L. Koidula, J. Pärn, L. Suburg , M. Põdder, E. Aspe , E. Vilde , Juhan Liiv. 1880. aastatel suurenes oluliselt algupärase jutukirjanduse osa ilukirjanduse üld­pildis, kusjuures eelneva arenguetapiga võrreldes laienes ainevaldkond ning kesksema köha omandas asjalikum elukujutus. Kirjandusse tuli uus, reaalsust ar­vestavam ja kunstinõudlikum põlvkond. Jakob Pärn Rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn pärineb Põhja-Tartumaalt. Kirjanduslikku tööd alustas Pärn juba Tartu õpetajate semi­nari kasvandikuna. 1868. aastal kirjutas ta oma esimese raamatu «Mõist­lik majapidaja ja lastekasvataja», mis ilmus trükist järgmisel aastal. Autori teistest praktilise sihiga kirjatöödest võiks veel nimetada metoodilist käsiraamatut «Kirjalikud tööd koolis ja kõdu» . Peamiselt viljeles Pärn oma kirjandusliku tee algul lastekirjandust. Üksteise järel ilmusid tema lastejuttude kogud «Jutud armsa lastele», «Muistena jutud noore rahvale» ja «Lühikesed jutud armsa lastele» Lastejuttude sarnaselt on väga moraliseerivad ja ühesuguse skeemi järgi kombineeritud ka Pärna esimesed jutustused täiskasvanuile «Pere tütar ja Vaene laps» , «Räbala-Hans ja Serva-Aadu ehk: Kuida töö nõnda palk», «Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab!» Lilli Suburg. Lilli Suburgile tõi kirjanikunime tema esikteos «Liina» ( 1877 ), mille tiitellehele autor oli lisanud iseloomustava alapealkirja «Ühe Eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud ».«Liinas» kujutab Suburg, kuidas eesti tütarlaps, keda linnas koolis saksastada püütakse, siiski võib oma rahvusele truuks jääda. Teos on ees­kätt protest saksastumise vastu. Ideeliselt on «Liina» radikaalsem kui enamik J. Pärna teoseid. 1881. aastal ilmus peal­kirjaga «Maarja ja Eeva ehk: Suguluse truuus ja armastus mehe vasta». Ka see teos ei pääsenud trükki ilma tsensorikärbeteta. Suurt ei lisa Suburgi loomingule tema lühemad lood «Kähe poolega jutukene ja «Leeni, ehk igavene käsualune» « Linda » ; siiski püsivad need «Maarja ja Eevaga» võrreldes märksa reaalsemal pinnal, kujutades taluelu . Maximillian Põdder ( 1852 -1905) oli Meleski koolmeistri poeg ja mitmeti an­dekas kirjamees. Oma algupärastes juttudes (, Jonn peab olema, jonn on loodud!" - ,,Eesti Posti­mees" 1882 jt) käsitleb M. Põdder rahvusliku liikumise aja probleeme ja suhtumi­si. Tema loomingu tipuks ning toonase proosa üheks tuumakamaks teoseks on ,,Bob Ellerhein " (1884). ,,Sakalas" ilmunud pikemas üliõpilasainelises ja Vene-Türgi sõdadeni ulatuvas jutustuses arvestab M. Põdder selgesti radikaalse suuna seisukohti. Hea keele ja stiiliga teosena peegeldas ,,Bob Ellerhein" siiski toonases kirjandusprotsessis asjalikuma käsitlusviisi suu­nas toimuma hakkavaid nihkeid. Elisabeth Aspe 1860-1927 E. Aspe käsutas oma loomingus vane­mate noorpõlvemälestusi, aga ka kohalikke rahvapärimusi ja ajaloolisi seiku ,,Anna Dorothea " ja meremeestega seotud lugusid ,,Meremehe mõrsja" ees" .Naise osa käsitlevast artiklisarjast lähtuvalt arendas ta välja oma naiseideaali ,,Kasuõde".E. Aspe peateoseks on mõneti vanemate mäles­tustele toetuv ,,Ennosaare Ain". Ajalooline jutustus 1880. aastate proosa kõige iseloomulikumaks ilminguks oli rahvusromantiline ajalooline jutustus. Nii kirjutajate kui lugejate huvi rahva mineviku vastu virgutasid ,,Kalevipoeg", rahvusliku liikumise ideaalid, C. R. Jakobsoni isamaakõned, J. Hurda ,,Pildid isamaa sündinud asjust", rahvaluule kogumine, ajaloohuvilise kooliõpetaja, eelkõige muinasaja uurija ja arheoloogi ning veidi hiljem ka Läti Henriku krooni­ka eesti keelde tõlkija Jaan Jungi sari ,,Kodu-maalt" (I-IX, 1874 - 1879 ), siis krooni­kad, ajalooaineliste teoste tõlked, mugandused või ka ümberjutustused E. Bornhöhe, A. Saal ja J. Järv olid kõige tähelepandavamad, kuid mitte ainsad ajaloolise proosa viljelejad kõnesoleval ajal: aastail 1880— 1893 ilmus raamatutena ja perioodikas ühtekokku kolmekümne pikema või lühema minevikuainelise teose ümber.1880. aastate proosa kõige iseloomulikumaks ilminguks oli rahvusromantiline ajalooline jutustus. Bornhöhe Eduard 1862 - 1923, eesti kirjanik. Ta kirjutas 17-aastasena romantilise ajaloolise jutustuse « Tasuja » (1880). Teos õhutas teisigi autoreid ajaloolist proosat viljelema. B. on kirjutanud veel ajaloolised jutustused «Villu võitlused» ja «Vürst Gabriel» (viimase aineil on loodud film «Viimne reliikvia») ning käsitlenud ka oma kaasaega (satiiriline jutusari «Tallinna narrid ja narrikesed» jm.). Tema kohta: E. Nirk , «Eduard Bornhöhe» (1961). Andres Saal (1861- 1931 ) oma ajalooliste jutustustega kujunes selle žanri tun­tumaks esindajaks E. Bornhöhe kõrval. Saali kirjandusliku loomingu tuuma moodustab romantiline ajalooline proosa. Autori kujunemist mõjutasid tema kaugeleulatuv ajaloohuvi, rahvusliku mõtte avamise püüdlused.. E. Bornhöhe tegelastega võrreldes on A. Saali karakterid isikupäratumad, põhijoontes üksnes vooruslikud või pahelised. A. Saali kaalukamateks ning lugejate hulgas väga menukateks teosteks olid ,,Vambola" ,,Aita" ja ,, Leili ", milles käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust. Ajaloolise jutustuse ,,Hilda" tegevus toimub 1343. a ülestõusu ajastus ning lähtub J. Renneri kroonikast. Hoopis tagasihoidlikumad on umbmäärasema ajaloolise tagamaaga jutustused ,,Uudu ja Meeta " , ,,Saare piiga" ,,Dan ja Singa" .Ümmarguselt kolmekümne erineva kunstitasemega ajaloolise jutustuse pare­ miku moodustavad E. Bornhöhe ja A. Saali teosed. Jaak Järv (1852-1920). Kirjanikuna on J. Järv tuntud eelkõige ajalooliste jutustustega. Romaanina võe­tava ,,Vallimäe neitsi" (1885; mõneti koostöös E. Vildega) tegevus toimub Põhjasõ­ja päevil Tallinnas. Jutustus ,,Ristitütar" ( 1891 ) peegeldab autori erihuvi reformatsiooniliikumise vastu, kuid jääb kunstiteosena kesiseks. Suuremat huvi väärib Jüri öö ülestõusu käsitlev ,,Karolus" (1892). Keerulise saatuslooga eestlasest feo­daal Karolus pole unustanud oma päritolu. Eestlaste vabadusvõitluses loodab Karolus välisabile, käib seda ka ise Soomest hankimas. Tallinna all lahingus lan­geb Karolus vangi, kus mürgitab enese. J. Järve ajalooainelised jutud ei küündi­nud juba tollal selle žanri kunstikaalukamate saavutusteni, kuid neil oli oma tähendus ajaloo avajatena süveneva venestuse perioodil. Hilisemad kordus­trükid tõestavad, et huvi seda laadi lugude vastu on lugejate hulgas püsinud uusi­ma ajani.
9. Liiv Juhan ja tema aeg.
1864 -1913 eesti luuletaja. Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja – vanem vend Jakob Liiv. Ta õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning töötas mõne aasta ajakirjanikuna Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. 1893 jäi ta vaimuhaigeks. Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat “Kümme lugu” (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: “Peipsi peal”, “Pahased naabrid”, “Igapäevane lugu”. Jutustus “Vari” (1894) jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Jutustus “Käkimäe kägu” (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust. Külajutt “Nõia tütar” näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija. Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis. Liiv tunnetas ümbritsevat maailma väga sügavalt. Tema luuletused on lakoonilised, rahvalaulusarnased, väga lüürilised ja nukrad. Luuletustes ühinevad isiklikud kannatused ja Eestimaa kannatused. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi. Kirjanduslikuks suurkujuks tõusis Liiv siiski luuletajana. Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Liivi ainukese eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused" (1909) avaldas "Noor-Eesti". Esimesena tunnustasid tema luulet «Noor-Eesti» rühma kuuluvad kirjanikud.
10. Vilde Eduard, eesti realism ja eesti romaan.
1865 -1933 eesti kirjanik. Ta käis Tallinnas kreiskoolis, töötas mitmel pool ajakirjanikuna, võttis osa 1905.--07. a. revolutsioonist ja elas pärast seda 1917. a-ni maapaos. Vilde alustas loomingulist teed põnevus- ja naljakirjanikuna. Vilde esimesed teosed olid täis põnevust, nalja ja kergust. Tuntuim realistlik romaan on "Külmale maale," kus autor kujutab eesti külaolustikku ja analüüsib kuritegevuse põhjusi.  Kolmandal loominguperioodil pöördus Vilde ajatemaatika poole. Temalt ilmusid kolm mahukat romaani: "Kui Anija mehed Tallinnas käisid," " Prohvet Maltsvet" ja "Mahtra sõda". Triloogia loetuim teos on "Mahtra sõda", milles autor käsitleb 1858.aasta talurahvarahutuste dramaatilisi sündmusi Juuru vallas. "Mahtra sõja" ilmumine oli eesti kirjanduses suursündmuseks. Eduard Vilde näidendid: Kirjanik pöördus taas tagasi nalja- Vilde aegadesse. Ta kirjutas ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd". Teiseks näidendiks oli " Tabamata ime", mis küll nii suurt tunnustust ei leidnud. Vilde on üks viljakamaid eesti kirjanikke. Tema kogutud teosed koosnevad 33 köitest. Siinkohal tuleks ära mainida ka Vilde romaan "Mäeküla piimamees ", mis näitab psühholoogilise realismi kasvu kirjaniku loomingus. Eduard Vilde on esimene Euroopa tasemele küündinud eesti kirjanik.
12. E. Särgava ja A. Kitzbergi realism.
Särgava Ernst (1868- 1958), Eesti NSV rahvakirjanik. Lõpetanud õpetajate seminari , töötas ta kõrge vanaduseni mitmel pool õpetajana, sealhulgas 20 aastat Tallinna I reaalkoolis. Ta on avaldanud emakeeleõpikuid. Kirjanikuna tõusis S. esile sajandivahetuse maaelu ja alevikuolustiku varjukülgede ägeda arvustajana (jutustuste sari « Paised » ja jutustus «Rahvavalgustaja»). Ta on kirjutanud ka näidendeid («Uus minister») ja lasteraamatuid («Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest»). E. Särgava kõige teravam ja ühiskonnakriitili­sem teos on novell ,,Tulge appi!" koos selle järjega ,,Oheliku onu jõulunägemine". Realismi kujunemisprotsessis eesti kirjanduses avardas E. Särgava oluliselt ainevaldkondi. Tema kujutamislaad on asjalik , karm ja otsekohene. Kitzberg August (1855 -1927), eesti näitekirjanik. Eesti realistide vanemasse põlvkonda kuuluv A. Kitzberg on pärit Pärnumaa Laatre valla saunikuperest. Ta töötas Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna. A. Kitzbergi kirjanduslik kujunemine kulges aeglaselt, alles viiekümnendais eluaastais lõi ta oma tippteosed - eesti näitekirjanduse klassikalised draamad . Esimeseks ulatusli­kumaks ilukirjanduslikuks tööks on romantiline ajalooline jutustus ,,Maimu". Rahvaluuleainete käsutamise poolest väärib tähelepanu veel raamjutustus ,,Libahunt". A. Kitzbergi loodud elupildid on pigem idüllilised ja humoristlikud. A. Kitzberg on eesti kunstiväärtusliku draama rajajaid, meie kutselise teatri esimene näitekirjanik. . A. Kitzbergi esimeseks draamakatseks oli A. Kotzebue jandi „Virr­varr" ümbertegemine. A. Kitzbergi loomingulisse pärandisse kuulub mõnikümmend külajuttu, mitu teist algupärast näidendit, saksa keelest tõlgitud-mugandatud repertuaari teatritele, lastejutte ja -näidendeid, arvukalt vesteid, följetone ja artikleid.
13. Eesti kirjandus 20.sajandi algul.
1905.-1907a. revolutsiooni lüüasaamine kujunes süngeks leheküljeks eesti rahva ajaloos. Ühiskondliku mõtte areng Eestis oli tihedalt seotud poliitilise ja ideoloogilise võitlusega Venemaal. Eesti demokraatliku kultuuri suureks edusaamaks oli kriitilise realismi tõus domineerivale kohale möödunud sajandi viimase kümnendi kirjanduses. Kuigi kriitilise realismi viis võidule väike arv loomingulisi jõude, ei oleks kriitilise realismi edukäik olnud mõeldav selle ideoloogilise ja esteetilise ettevalmistuseta, mille teostasid progressiivsed, sotsiaalsete huvidega haritlased. Kõigepealt toimus teatav jõudude killunemine: oli neid, kes tõmbusid kõrvale ühiskondlikust või kirjanduslikust tegevusest, mõned liitusid teiste kirjanduslike suundadega. Nendest raskustest hoolimata ei vaibunud eesrindlike sotsiaalsete ideede levik. Haritlaskond toetas ka realistliku maalikunsti tõusu, mis kujunes domineerivaks võitluses konservatiivse koolkonnaga. Lähtudes teistelt esteetilistelt positsioonidelt kui kriitilised realistid, soodustas ka “Noor-Eesti” kultuuri ja kirjanduse üldist arengut. Ajajärgu kirjanduslikus võitluses etendasid nooreestlased demokraatlikku kultuuririnnet toetavat osa niivõrd, kuivõrd nad oma tegevuses vastandusid “Postimehe” ringkonnale ja moodustasid selle organiseeritud antipoodi. Nooreestlaste tegevuse üheks ajendiks oli leppimatus vanameelse “Postimehe” esteetiliste normidega. Nooreestlaste arvates etendasid kirjanduse arengus juhtivat osa uusromantilised kirjandusvoolud, mille esteetilistele printsiipidele lähenedes nad ei pidanud vanema generatsiooni realistide loomingut enam küllalt kunstispetsiifiliseks ja kaasaaegseks. Suunamuutus nooreestlaste loomingus ja ka nende esteetiliste tõekspidamiste teisenemine toimus varsti pärast 1905-1907a. revolutsiooni mahasurumist. “N-E” 3. album, mis ilmus 1909a., annab tunnistust toimunud metamorfoosist .Revolutsioonilise võitlusvaimu minetamine ja uusromantilise kirjandusliku üldsuuna omaks võtmine nooreestlaste poolt näitab, et “N-E” areng kahe revolutsiooni vahel moodustab paralelli tsaaririigi rahvaste kirjanduse harule. Rühmitusse koondunud noortel kirjanikel ja kultuuritegelastel ei olnud revolutsiooni ajaks kuigivõrd kindlaks kujunenud esteetilisi ja maailmavaatelisi põhiseisukohti. Rühmitusse ühinemine ei toimunud mitte poliitilis-ideoloogilistel alustel, vaid noori ühendas protest meie kultuuri ühekülgsuse vastu, mida teostas “Postimehe” ringkond. G. Suits, kes oli nooreestlaste(dalse idet biografija Suitsa). Ainult soome kultuurieluga tekkis “N-El” algusest peale tihe kontakt. Niimoodi oli huvi nooreestlastel peamiselt välismaise kultuurielu vastu. Nooreestlased pidasid impressionismi ja sümbolismi suure tulevikuga kunstivooludeks. Üksikud autorid( Tuglas , Suits, Ridala ) said Lääne kultuurilt ja kirjanduselt rikastavaid mõjutusi. ”N-El” puudus ühtne esteetiline programm. Oma kunstisuuna iseloomustamiseks võtsid nooreestlased tarvitusele nimetuse uusromantism. Tänapäeval tarvitatakse mõistet “uusromantism” tavaliselt üldnimetusena sümbolismi ja impressionismi kohta. Tegelikult on sümbolism kui kirjandusvool mõjutas “Noor-Eesti” vähe, sest Tuglase sümbolistlikku novellisüsteemi ei saa pidada “N-E” üldiseks arengu tähtsaks. Sümbolismi sissetungile eesti kirjandusse aitasid otsustavalt kaasa laiemad kirjanduslikud kontaktid. Vaatamata sellele, ei saanud sümbolism eesti kirjanduses sügavalt juurduda. Jäi E. Enno omapärane filosoofilise tagapõhjaga sümbolistlik lüürika erandlikuks nähtuseks tolleaegses luules. Suits pidas arengut kahes suunas: modernsesse ülemaailmsesse kultuurisse järjest sügavamat sisseelamist ja omaenese loova isiksuse igakülgset väljaarendamist. Eraldades end realismis ja eitades kompromissi ,nägid nooreestlased sellel arenguetapil ideaali individuaalse kirjanikunatuuri väljatöötamises tollase modernse ja esteetiliku kirjanduse baasil.
14. G. Suits ja „Noor-Eesti“ luuleuuendus.
Luule peamised saavutused ning uuendused aastail 1905-1916 seotud üksikute võimekate poeetidega Gustav Suitsuga , Ernst Ennoga ja Villem Grünthal-Ridalaga. Eesti uusromantiline luule arenes välja viie-kuue aasta jooksul, keskselt ajavahemikus 1903-1909. Suits ,Gustav 1883 -1956, eesti luuletaja ja kirjandusteadlane . Ta õppis Helsingi ülikoolis ja töötas kaua Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna. 1944 emigreeris ta Rootsi. Suits . Oli «Noor-Eesti» vaimseid juhte. Hoogsarütmilise luulega esikkogu «Elu tuli» (1905) väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. Kogu « Tuulemaa » kujutab sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi. I maailmasõja ning 1917. a. revolutsioonide sõlmküsimusi kajastab kogu «Kõik on kokku unenägu». Luulekogu ,,Kõik on kokku unenägu" vormiotsingutega asus Suits teistkord­selt uuendama eesti luulet. ,,Tuulemaa" oli toonud võidule sümbolismi, kõnes­olev kogu kompas teed modernistlikus suunas. Teksti autonoomsus heterogeensus , ebakõlad osade vahel, prosaismide ja kõnekeele käsutamine, täielik rütmiline vabadus. Hiilis luulet on ilmunud kogus «Tuli ja tuul». Tugev kaasaja- ja ühiskondliku õigluse tunne, humanistlikud veendumused ja poeetiline jõud teevad S-u loomingu aegumatuks. Oina aja pagulasluules on ,,Tuli ja tuul" oluline kogu, kuid Suitsu teedrajava tä­henduse eesti luules määravad kõigepealt ,,Tuulemaa", aga ka ,,Kõik on kokku unenägu" ja ,,Elu tuli".
15.E.Enno(1875-1935), V. Ridala(1885-1942) ja teised.
Luulepeamised saavutused ja uuendused aastail 1905-1916 on seotud üksikute võimekate poeetidega. G.Suitsule, E.Ennole ja V. Grünthal-Ridale järgnevad M.Heiberg ja J.Lõo. Üksikute luuletustega esinesid prosaistid: J.Oks, F.Tuglas, A.Kallas. H.Visnapuu äratas oma vene kubofuturismi jäljendavate katsetustega “Rohelises momendis ” noortest kõige enam kriitika tähelepanu. E.Enno. Õpingute ajal Riia Polütehnikumis luges ta kirjandust Idamaade filosoofia ning Euroopas sajandivahetusel levinud oriendimõjuliste õpetuste kohta. Enno huvidel olid suures osas isiklikud, religioossetele elufilosoofilistele otsingutele osutuvad põhjused. Teiselt poolt mõjutas Ennot euroopa sümbolistlik kirjandus(M.Maeterlincki ja R.M.Rilke loomingud ).Enno esimesed luulekatsetused jõudsid trükki juba 1896.Ennolt ilmus siis ajakirjanduses ligi 70 luuletust. Suur osa neist on algajalikud ja üldsõnalised. ”Uued luuletused” -esitab E. poeetilise ja teosoofilise maailmapildi põhijoonise-kadunud ühtsuse, sellest eraldatud inimest, kelle surematu hing igatseb ühineda jumaliku kõiksusega. E. loodussümbolid vihjavad tollele teistpoolsuse, kehtestades nõnda inimese, nähtava looduse ja kõiksuse vahelise ühenduse, vastavuse. Enno nägemused sünnivad pea alati tundeintensiivsel hetkel ja toonitavad üht või teist põhimeeleolu, tunnet. Esile tuleb igatsustunne. E. lüürikat keskset osa nimetatud igatsusluuleks. Selles esineb sümboleid (lillesümbol “Ma tunnen lillesid”)E. tõstab esile üksikuid objekte või detaile ja ühendab need oma tundeväljenduses meeleolukateks kõlaseosteks. E. on Liivi kõlasümboolika edasiarendaja. Uus maailmanägemine, indiviidikeskus, inimese üksildus ja eemaldumine traditsioonilistest väärtustest tulevad E. luules esile. Ridala luule vormiliselt paindlikum ja väljendusrikkam, värsiridade pikkus ja paigutus annab edasiluuletuse tähendust ja meeleolu. On Ridalal väga viljakaks kujunenud regivärsivormeline lüroeepika, mis algab poeemiga “Merineitsit” ja mille suurteos on eeposmõõtmeline “Toomas ja Mai”(naisetapjast mehest, mehetapjast naisest, kuldnaisest, kalmuneiust)Sisaldab see ka Ridala enda värsse, mis näitavad autori asjatundlikkust ja head sisseelamist vana rahvalaulu maailma. Sündmuste dramatism ei tule regivärsilistes ballaadides esile, lugude arendus on punane ja monotoonne . M. Heiberg. Debüteeris esikkoguga “Mure-lapse laulud”. Tema luuletustes on uue aja optimismi, vabadusmeeleolusid (,,Ju kumab koit,, ,,Tuksata elu!,,).Ka temal väljenduvad ühiskondlik surutis ja isiklikud pettumused. Aga nende veenvaks edasiandmiseks ei ole luuletajal piisavalt oskusi ja vahendeid.1Maailma Sõja ajal kirjutas sa sotsiaalselt kaalukat ja tundlikku sõjavastast luulet. J.Lõo. Tema ainsa ilmunud luulekogu “Nägemised”. Enam tuntuks on saanud Lõo mõned südamlikud, paatoseta koduluuletused(“Kui tulevad helged heinakuu päevad”)Väljendab ta uusaegset, urbanistliku üksildust, kunagise kodu kaotust. Lõo luulekogu viimane tsükkel on “ Amores ”. Tema värsitehnika toetub peamiselt traditsioonilisele meetrikale, kuid stroofiliigendust kasutab ta äärmiselt harva ja riimide suhtes pole luuletaja eriti nõudlik.
16. Friedebert Tuglas ja uusromantiline proosa.
1886- 1971 prosaist, kriitik , kirjandusteadlane ja tõlkija. Sündis Tartumaal . Õppis H. Treffneri gümnaasiumis, võttis osa 1905. Aasta revolutsioonisündmustest, elas 1906 – 1917 pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. Tema luuletused ja proosapalad kajastavad ajajärgule omast võitlusmeeleolu, aga ka kaotuse valu ja kibedust. Romantilistest luuleteostest tuntuim on "Meri", siia on koondatud noore põlvkonna ootused ja lüüasaamisest tulenev masendus. Mässumeelsust õhkub romantilise kallakuga jutustusest "Jumala saar"(1907). Realistlikuma suuna iseloomulikumaks teoseks on novelle "Hingemaa" (1906), milles antakse tõetruu pilt mõisamoonaka väljapääsmatust elust. Tuglase arengut meeleolurikka ja psühholoogiliselt vaatluselt teravdatud novelli poole näitavad kogud "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas"(1913). I maailmasõja ajal jõudis maapaos viibiv Tuglas uude loomingujärku, mille juhatas sisse romaan "Felix Ormusson"(1915). Novellikogudel "Saatus", "Raskuse vaim" ja "Hingede rändamine on ühine esteetiline põhialus, kuigi üksikud novellid on suurte erinevustega. Kirjaniku ideaaliks oli luua müütidele sarnanevaid novelle, ta põimis teostesse fantastilisi sündmusi ja tegelasi. Tema stiil muutus eriti detaili- ja pildirikkaks. Kolmandal loominguperioodil, mille esindavaim teos on romaan "Väike Illimar "(1937), pöördus Tuglas uuesti realistliku kujutamislaadi juurde. Teose kirjutamisel toetus autor Ahja mõisast pärinevaile lapsepõlvemälestustele, mille miljööd ja inimesi kujutatakse viieaastase poisikese silmade läbi nähtuna. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose vormi ja sisu, keele ja stiili vahekordade hindamine.
17. J.Oks (1884-1918),O. Luts (1887-1953) ja teisi prosaiste.
Oksal olid keerulised tundekompleksid, mehe-naise suhteid integreerivalt käsitlev looming. Loomingulise tee algul toetus Luts oma loomupärasele realismitajule ning tema sulge juhtis moodsatest esteetilistest süsteemidest kirjanduslik anne. “Soos” põimub realismiga romantiline loodusmüstika, mis jääbki valdavale kohale. Sümboolsuse taotlusel on jutustuse sündmustik soo süngete kirjeldustega. Soo kuulub Lutsu varasema loomingu perioodi. Vaatamata jutustuse ilmseile romantilis-sümbolistlikele sugemetele, on kirjanik sündmuste ja olukordade kirjeldamisel jäänud üldiselt realismi pinnale. Jutustuse avaneb iseloomulik pilt asukoha poolest. Siin on kõrvu, rikaste härraste majad. Sombu-peretütar, kes ei leia endale külas seisukohast kosijat. Siin on rikkad Juku ja Liis, kes hoolimata oma jõukusest on õnnetud. ” Kaine mõistuse” järgi talitajad huvitatud ainult oma rikkuse suurendamisest. Varasemad realistlikud näidendid: ,,Pildikesed Paunverest,, ,,Kapsapää,,. Tammsaare “Tõde ja õigus” -inimkonna langus, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub lunastuse teema, mis oli ebamääraselt alguse saanud juba T. üliõpilasnovellides: maailm, mis on oma põhiolemuselt patune, ihkab lunastust. ”Ma armastan sakslast”. Kasutab T. minajutustust ja valib pihtimusliku päevikuvormi. On keskmes kahe noore inimese armastus. Noortelt on võetud illusioonid , millele toetuda. See lõpeb totaalse suuseisuga, väljapääsu puudumisega. T. loomingute lähtekoht on teda ümbritsenud inimestes. ”Pikad sammud”, “Noored hinged ”, “Varjundid”, “Kärbes” -süvenev psühholoogiline kujutamislaad. Impressionistlik kirjandusvool. Arengujoon on psühholoogilise realismi suunas.(Üliõpilasnovellid).” Juudit”, “Kõrboja peremees” -psühh. realism.
9