Vastus leiad õppematerjalist: Eesti kirjanduse ajalugu I 1.osa

Eesti kirjanduse ajalugu I 1.osa (2)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mille poolest need omavahel sarnanevad ja mille poolest erinevad?
Kelle huvides on kirjutatud?
Millal see grammatika ilmus kellele oli suunatud?
Kes ja mis perioodil lõid vana kirjaviisi?
Kelle juhtimisel valmib täielik eestikeelne piiblitõlge?
Kummas põhimurdes?
Millal kujuneb nn uus kirjaviis kelle juhtimisel mis eeskujul?
Mis on juhuluule?
Mis on esimene teadaolev eestikeelne juhuluuletus kes kirjutas mis aastal?
Millest räägib Kas levis?
Kes sellesse kuulusid?
Kes on esimene teadaolev eestlasest juhuluuletaja?
Mitmekeelse juhuluule traditsioonis?
Mis on valgustus ja valgustuskirjandus?
Millal tekib eesti valgustuslik kirjandus?
Mida see sõna tähendab?
Kuidas on estofiile mõjutanud G H Merkel ja J G Herder?
Kuidas on romantism selle nagu teistegi euroopa rahvuslike liikumiste sündi mõjutanud?
Millal algab eestlaste ärkamisaeg?
Kuidas avaldub ärkamisaegses luules romantiline esteetika?

Eesti kirjanduse ajalugu I 1.osa
Kordamisküsimuste vastused

Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus , Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt)
Seejuures võiks näidata, kas ja kuidas ilmneb neis kolonialistlik vaatepunkt .
Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime.
Bartholomeus Anglicuse "De proprietatibus rerum": Revala on varem barbaarne provints , Taanist kaugel eemal, ent nüüdseks Kristuse usu ja Taani kuningriigi alla heidetud. Selle üht osa kutsutakse Virumaaks, seda nimetatakse nõnda sõna rohelus järgi, sest seal on palju rohu- ja karjamaid ning paljudes kohtades metsa. Tema maapind on keskmiselt viljakas, niisutatud veekogude ja järvedega, ta on rikas mere- ja järvekalade poolest, palju väike- ja suurkariloomi. Ta puutub kokku Sküütia aladega, ainult jõgi, mille nimi on Narva, lahutab teda noriklaste ja novgorodlaste piirkondadest, nagu ütleb Herodotos .
Tacitus: nad austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metssea kujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi . Teravilja ja muid vilju kasvatavad nad kannatlikumalt kui see üldiselt germaanlase laiskusele omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi germaanlaste seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku.
Kroonikad – edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “Liivimaa kroonikas ” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula , laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud – jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus esinevad kroonikas lausa otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab ka eestlaste kombeid, toob teateid ohverdamiste ja ohvriloomade, haldjate ja jumalate kohta.
Olulist keelelist materjali pakub “ Liber Census Daniae” (u 1240) oma 500 Põhja-Eesti kohanimega (Arhukylae), millest saame ettekujutuse eestlaste territoriaalsest paiknemisest.
13. saj lõpust pärinev “Liivimaa vanem riimkroonika ” annab teatud läbilõike selle sajandi sündmustest, kusjuures keskseks on läti hõimude alistamisega seotu. 12 – 13 saj, saksa ordu esimene suurem üleskirjutis. Kirjeldatakse saksa Liivimaa ordu võitlust. Kaheksas murdes, 12 000 värsirida, poeetiline stiil, Autor teadmata, arvatavasti saksa ordu rüütlivend. Ristiusk tuuakse tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algab jumalasõna kuulutamisega, läheb üle põhilooks. Faktoloogia ei huvita (3 aastaarvu), trubaduurluule.
Vanema riimkroonika autor ei tundnud Läti Henriku ajaraamatut, tema poliitiline suunitlus on teistsugune, hoopis erinevad on kirjanduslik -kunstilised võtted. Autor seab endale eesmärgiks jutustada sellest, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades sealjuures ajaloosündmusi eeskätt sõjanduslikust küljest. Kroonika kirjutatud kesksaksa murdes, Kindel värsimõõt puudub, autor püüab ainult saavutada tingimata täisriimi. Olles raskustes riimsõnade leidmisega, ei suuda autor alati kinni pidada faktidest (laseb Jäälahingu kirjeldamisel võitlejatel langeda rohule). Väga palju trafertseid väljendeid, ülespuhutud fraase ja mitte midagi ütlevaid sõnakõlkse. Laskub järjest pisidetailidesse, ei suuda kuidagi eraldada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus , samuti Saksa ordus ametlikuks “lauluraamatuks”, mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel.
Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorem riimkroonika” (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale.
Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali.
Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised . Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross (“Kolme katku vahel”), Aino Kallaste.
Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi – pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks.
17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline “Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte”. T. Hjärne kaudu selgub mõndagi toonasest eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. Kaalukamaks tuleb pidada koduõpetaja ja Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonikat “Liefländische Historia” ( 1695 ). C Kelch arvestab varasemaid kroonikaid, linnaarhiividest leitud materjale ning esitab oma tähelepanekuid eestlaste lootusetust olukorrast. Tema kroonika kaudu pääses esmakordselt trükki eesti rahvalaul (“Jörru!…), mida hiljem on mitmes teoses maailmas uuesti avaldatud. Kelch kirjutas oma kroonikale lisa “Continaution” (trükis 1875), mis käsitleb Põhjasõja-eelseid ja-aegseid olusid aastani 1707.  Keskaegne luule –vaimulik luule (nt. Marienlied) 15. saj; ilmalik luule: minnelaulud, Spruchdichtung ( sentensid ) (Meister Stephan ’i Schachgedicht, 14. Saj) 1431 luulekogu “Livländische Handschrift”, autor Johannes in Livonia (nt. “Studentenglück”) .  Esimesed teated teatrietendustest – esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse ladinakeelse komöödia “Androslanna”. Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suuremas osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis jumalasõna jagamist kohalikus keeles ning teisalt soosis näitemänguharrastust. Näidendite esitamine võeti mitmes koolides õppeprogrammi ja see kujunes omamoodi traditsiooniks. Piibliaineliste teemade kõrval esitati ka Vana- Rooma kirjanike tekste . Lõuna-Eesti sattus aga 16. saj lõpul Poola riigi osana katoliikluse mõjupiirkonda. Teadaolevalt esitasid Tartu jesuiitide gümnaasiumi õpilased 1595. aasta lihavõttepühal näitemängu. Enne etendust kõnniti muusika ja kahurimüra saatel pidulikus rongkäigus läbi linna. Analoogilist etendust Kristuse ja apostlite elust olevat aasta hiljem linnakodanike seas saatnud tohutu menu . Jesuiitide lavastused püüdsid mõjutada vaatajate kõiki meeli: kasutati keerulist lavatehnikat, uhkeid dekoratsioone, tulevärki, muusikat ja laulu.

Liivimaa Henriku kroonika ja Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“. Vastata lühidalt kolmele küsimusele:

Mille poolest need omavahel sarnanevad ja mille poolest erinevad? (Kirjutamise aeg ja sündmuste kontekst. Kelle huvides on kirjutatud? Autori hoiak, sh kohalike suhtes.)

Missugusele 19. sajandi eesti rahvust loovale tekstile (loetud kohustusliku kirjandusena) saab Henriku kroonika üheks oluliseks aluseks? Kuidas selles algteksti kasutatakse?

Missugusele 19. sajandi lõpu ajaloolisele romaanile saab aluseks Russowi kroonika? (Kui olete lugenud, siis palun kirjeldage ka, kuidas selles algteksti kasutatakse.)

Esimesed eestikeelsed tekstid. Lühidalt: mis aastatest pärinevad, miks kirjutati ja mida sisaldavad

Kullamaa käsikiri,

esimene eestikeelne raamat,

Wanradt- Koelli katekismus ,

Georg Mülleri jutlused ?
1241 aastal ilmunud Taani hindamisraamat – selle n suures Eestimaa nimistus leidub ligi pool tuhat eesti kohanime Harju- ja Virumaalt, samuti mõned isiku- ja perenimed. Arvatavasti on need rooma-katoliku preestrite poolt üles märgitud rahva ristimisel 1219 – 1220 . a paiku ja üheks nimestikuks redigeeritud 1214. aastal. Taani hindamisraamatu kohanimedest on suur osa la- ja se- lõpulised (näit. Carola ‘ Karula ’, Kectaele ‘Kehtla’, Meintacus ‘Mäetaguse). Vähem on vere-lõpulisi (Tonnaewaerae ‘Tõnuvere’) jm kohanimesid. Nende esmakordselt nii ulatuslikult kirjapandud eesti sõnatüvede ortograafia on peamiselt alamsaksakeelne, mõningate skandinaaviapäraste joontega.
1517 ilmus piiskop Johannes Kieveli katekismus (pole säilinud), mis tõenäoliselt oli katoliiklaste esimene eestikeelne tekstikogu.
1525 – Lutheri missa tõlge, tõenäoliselt tartu-eesti keeles (pole säilinud), trükiarv võis olla 1500, arestiti teel Travemünde sadamasse, tõenäoliselt Eestisse ei jõudnudki.
1528 Kullamaa vakuraamat Esimese eesti keeles kirjapandud pikema tekstina on käsikirjalises Kullamaa vakuraamatus säilinud palvete Patre noster, Ave Maria ja Credo vaevalised tõlked. Peale mainitud eestikeelsete tekstide sisaldab vakuraamat andmeid XVI saj esimese veerandi majanduslike ja kiriklike olude kohta Kullamaal ja seoses sellega ka mõningaid eesti kohanimesid. (näit. Hellemegghe, Szure Kulldmeggi), samuti isiku- ja perenimesid (Andres, Claws, Annik) ning ühe eestikeelse lause.
1535 Wanradt’- Koell ’I katekismus – alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus, mis keelati ja hävitati, kui on säilinud 11 lehe (algselt oletatavasti 120 lk) fragmendid . Selle usuõpiku teksti järjestus on tõenäoliselt ühte langenud Lutheri katekismusega, olles sisulistes seletustes siiski iseseisvam. Raamatukese säilinud lõpust leiame 14-realise alamsaksakeelse iseloomustuse meie murrete kohta, mis on esimeseks katseks eesti keelest midagi teada.
Kaudsetele andmetel on 16. saj koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused ( 1554 . a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõunaeestikeelne katekismus, kus olevat olnud 6 eestikeelset vaimulikku laule, rahva seas populaarne ), kui säilinud neid pole. Samuti pole säilinud jesuiitide ( Thomas Busaeuse,1585) katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis.
Tervikuna on säilinud katoliku kiriku käsiraamat, kirikutalituste käsiraamat vaimulikele “Agenda Parva ”(1622), milles teatud osad on paralleelselt saksa, poola, läti ja (lõuna)eesti keeles. Teos sisaldab ladinakeelseid eeskirju preestritele, liturgilisi vormeleid ja palveid ladina keeles. Kohtades, kus lihtrahvas pidi riitusest aktiivselt osa võtma ja kus vaimuliku küsimusest tuli aru saada, on tekst antud läti, eesti, poola ja saksa keeles.
Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms)
Tähendusrikas on Tallinna Pühavaimu kiriku õpetajaks olnud Georg Mülleri 39 jutluse käsikiri (1600-1606). G. Mülleri luterlikke tõekspidamisi peegeldavad jutlused arvestavad pastorite hulgas liikunud käsikirjadega, kuid kajastavad lisaks kaasaja olusid ja sündmusi Tallinnas (näljahäda, torma Tallinna lahel jne). Isikupärase keele ja stiili ning mitmekülgsete teadmistega Müller on oma jutlustes tsiteerinud ja refereerinud nimekaid kirikutegelasi ( Augustinus , Luhter jt), antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv.
Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt.
Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni. Lihtsa kuulajaskonna jaoks polnud Müllerile küllalt Lutheri ja kirikuisade tsiteerimist. Ta mõtteliikumine haaras kaasa juhtlauseid vanadelt mõttetarkadelt ja muinasklassika luuletajailt. Ja kui need humanistlikkude hariduslaenude panused kippusid kuulajail üle pea käima, siis oli parajasse paika sekka põimitud ka naljakaid anekdooditaolisi lugusid (nagu “laevuri tõotus”). Georg Mülleri homileetika algupärasemaiks ja mõjuvaimaks osadeks on aga ta elamuslikud kirjeldused taplevate vägede ja tapvate taudide ohus vapustatud ohus vapustatud ajaoludest. Ta stiilielementide iseärasusteski on tunda dramaatiliselt vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikužargoon ja ebaloomulik kirjaviis .
Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias.

Eesti kirjakeele kujunemine. Lühidalt:

Kelle kirjaviisianarhiat korrastavale grammatikale tugineb varane, saksapärane kirjaviis? Millal see grammatika ilmus, kellele oli suunatud?
1637 Heinrich Stahli grammatika (“Anführung zu der Ehstnischen Sprach”) – annab kirjakeelele aluse, ei arvesta eesti keele häälikusüsteemiga.

Kes ja mis perioodil lõid vana kirjaviisi? Kelle tarbeks?
Bengt Gottfried Forselius (u 1660–1688) otsustab kirjaviisi eesti keele häälikusüsteemiga vastavusse viia. Ettepanekud: saksa tähti c, f, q, x, y, z eesti kirjavaiisis mitte kasutada ning ära jätta pikendusmärgina kasutatav h, jätta eitavas käändes ära pöördelõpud jm. Pastorite vastuseis. Forselius kirjutab oma vaadetele vastava aabitsa , hakkab selle järgi õpetama, 1684 koolmeistrite seminar. 18. sajandi alguseks oli Forseliuse, nn vana kirjaviis üldkasutatav.

Kelle juhtimisel valmib täielik eestikeelne piiblitõlge? Mis aastal? Mis kirjaviisis? Kummas põhimurdes?
Peale Põhjasõja lõppu (1721) saab piibli tõlkijate töörühma juhiks Anton Thor Helle ( 1683 –1748). 1729 tõlgib ja avaldab koos Heinrich Gutsleffiga Uue Testamendi.
1732 praktiline eesti keele grammatika koos 7000-sõnalise sõnaraamatu ja lausenäidetega. Mõeldud toonastele kirikuõpetajatele eesti keele õppimiseks, kuid selle normid jäävad kauaks püsima. Asub tööle piiblitõlke töörühmas, kus saab tänu heebrea, kreeka ja eesti keele oskusele keskseks tõlkijaks. “Parem käsi” H. Gutsleff, samuti H. C. Wrede. UT on korralik, aga VT tuleb tõlke ühtlustamiseks uuesti tõlkida. 1736 valmib piiblitõlge. 1739 täielik (põhja)eestikeelne piibel , esimene trükk 6015 eksemplari (kokku üle 20, viimane 1945). “Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna”.

Millal kujuneb nn uus kirjaviis, kelle juhtimisel, mis eeskujul?
19. sajandi keskel loob E. Ahrens soome kirjakeele eeskujul uue kirjaviisi, mida kasutame praeguseni.

17. sajandi ja 18. sajandi alguse (juhu)luule

Mis on juhuluule?

Mis on esimene teadaolev eestikeelne (juhu) luuletus , kes kirjutas, mis aastal? Mis rahvusest adressaadile? Millest räägib? Kas levis?

Mis esteetilist voolu esindas Flemingi lamburiring (ehk mis otstarbel lamburiring eestikeelset luulet harrastas)? Kes sellesse kuulusid?

Kes on esimene teadaolev eestlasest (juhu)luuletaja? Mis tekst, mis aasta, millest räägib? Kuidas levis?

Kas need kaks juhuluuletust paistavad maarahvale kättesaadavate olnud rahvalaulu ja kirikulaulu taustal Teie arvates erandlikud või mitte? Aga baltisaksa mitmekeelse juhuluule traditsioonis?
Juhuluule- mingi sündmuse pidulikustamiseks, tervituseks või pühenduseks kirjutatud (sageli tellitud) tarbeluule. Maarjamaal hakkab juhuluule sugenema XVI sajandil algselt ladinakeelsena. Tekkiva juhuluule autorid leidsid eeskuju Saksamaa aristokraatlikust baroksest luulest, mis ühiskondlikku temaatikat vältides peegeldas parasiteerivate kihtide jõudeelu. Juhuluule õitsengut soodustas haritlaskoondiste kujunemine Tartus ja Tallinnas seoses gümnaasiumide ja ülikooli asutamisega ning trükikodade avamisega neis linnades(VIII saj). Neis tingimustes virgub ellu balti-saksa kirjanduse lisavõrsena eestikeelne ilmalik luule. Juhuluulet harrastavad vaimulikud või sellele kutsele valmistuvad üliõpilased. Erinevalt kirikikukirjandusele on see määratud ainult härrasseltskonnale. Esimese eestikeelse kirjutas Reiner Brockmann „ Carmen alexandrinum esthonicum“(Opitzi poeetikareeglite järgi loodud eestikeelne laul aleksandriinis, 1637) Eestikeelseid laulutekste on käesolevast ajastust tuntud kakskümmend üheksa. Neist on enamik pulmalaulud, sellele lisaks ka mõned matuse- ja pühenduslaulud. Juhuluule sõnastus on enamasti raskepärane ja kohati üsna visalt mõistetav. Peapõhjus peitub siin keele vigasuses, rahvakauguses ja puisuses, mis luules veel enam häirib kui värsistamata tekstis. Oma osa etendavad ka arhailised sõnad ja sõnavormid, mis rahvakeelsusest hoolimata on tänapäeva lugejale võõrad. Kaasajani säilinud juhulauludest on 21 põhjaeestimurdelised ning ainult 8 on kirjutatud lõunaeesti murdes. Eestikeelset juhuluulet kirjutasid: Reiner Brockmann, Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Daniel Göbel, Georg Saleman, Olaus Georg Salenius, Joachim Saleman, Johann Gutslaff, Christian Wassermann, Johan Sebastian Markard, Johann Cohsen.

Käsu Hansu „nutulaulu” teemad ja moraal
Esimene teadaolev eesti soost luuletaja oli Käsu Hans, Hans Kes. Tema 32-salmilise riimitud tartumurdelise aastal 1708 kirjutatud kaebelaulu aineks on Tartu hävitamine venelaste poolt Põhjasõja ajal aastail 1704-08, kui elanikudki Venemaale küüditati. Käsu Hansu teos on erakordne oma harda kaasaelamise poolest maa ja rahva saatusele ning väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, ja seda on hinnatud kogu meie vanema kirjanduse kõige paremaks saavutuseks.
Tegu juhuluuletusega. Kujutab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatuslugu.
Vene vägede poolt hävitatud Tartu lugu kujutades on autor ilmselt arvestanud Jeruusalemma hävituslooga, mis oli avaldatud lõunaeestikeelses kirikukäsiraamatus. Rahvusvahelise kultuuriloo kontekstis on Käsu Hansu kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu. Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Käsu Hansu kaebelaul levis üsna laialdaselt rahvasuus 18. ja veel 19. sajandil ning sellest on üles kirjutatud mitmeid koopiaid .

Valgustuslik kirjandus

Mis on valgustus ja valgustuskirjandus ?

Millal tekib eesti valgustuslik kirjandus?

Nimetage olulisemaid eesti valgustusliku kirjanduse esindajaid ja nende teoseid. (Paljud neist on olnud kohustuslik lugemisvara kursuse kohustusliku kirjandusena.)

Palun kirjeldage lühidalt mõnd loetud valgustuslikku teost: mida sisaldab, missugune on autori hoiak lugeja suhtes jne.
Valgustuskirjandus on valgustusajastu ideedest kantud kirjandus ( 18. sajand), millele oli iseloomulik sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse, samuti hariduse ning kultuuri nõutamine rahvahulkadele.
Valgustusajastu kirjanikud olid ühtlasi filosoofid , entsüklopedistid, pedagoogid ja poliitikud , nende mitmekülgne tegevus haaras ka võitlust feodalismi ja religiooni absoluutse ülemvõimu vastu.
Teoloogia kohale astus filosoofia, religiooni väliste vormide asemele loomulik ja vahetu usutunne. Kunstile seati praktilisi ülesandeid - kasvatada ja mõjutada inimesi, suunata nad võitlema õiglasema, mõistuse põhimõtteil rajaneva ühiskonnakorra eest.
Kirjandus pidi levitama vaimuvalgust, arendama ja sisendama humanistlikke ideid; vormilt nõuti selgust, reeglipära, proportsionaalsust ja harmooniat.
Valgustuslikud ideed jõudsid Eestisse baltisakslastest estofiilide kaudu, laiema leviku said O.W. Masingu , F.R. Faehlmanni , F.R.Kreutzwaldi, J.V.Jannseni ja rahvusliku liikumise noorema põlvkonna tegevuse ja loominguga.
18. sajandit on Euroopas nimetatud valgustusajastuks. Valgustus oli vaimne liikumine, mis tähistas demokraatlike ideede levikut, tõusva kodanluse vastseisu iganenud poliitilistele süsteemidele ja dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Liikumise eesotsas seisid filosoofid ja kirjanikud. Ülimaks väärtuseks kuulutasid valgustajad inimese. Kõik see, mis inimesele õnne ja kasu toob, tunnistati õigeks ning arukaks, kuna kõik see, mis inimest kahjustab või talle kannatusi põhjustab, tuli maa pealt kaotada.

18. sajandi jutukirjanduse poeetika ja teemad Fr. W. von Willmanni „ Juttud ja Teggud” näitel.
Ratsionalistliku mõttelaadiga „Juttud ja Teggud“ ( 1782 ) aluseks on läti ilmaliku kirjanduse rajaja Stenderi teos „Kaunid valmid ja jutud“. See lähtub omakorda Aisopose , Lutheri jpt valmidest , legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes „Tuhane ühe öö“ muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse A.Thor Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas rohkesti vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimesi, kes rahvaluulelist materjali raamatukaante vahel rahvale endale tutvustas . Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades paiguti küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb seejuures siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jm. Küllaltki suur osa Willmanni lugusid läks rahvajuttudena käibele.

Estofiilid – mida see sõna tähendab?
Kuidas on estofiile mõjutanud G. H. Merkel ja J. G. Herder?
Kirjeldage esimeste silmapaistvate estofiilide J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tegevust.
Esimese eestikeelse teadusliku väljaande rajaja Johann Heinrch Rosenplänter (1782-1846) oli sündinud Lätimaal Valmieras postijaama- pidaja pojana. Omandas Tartu Ülikoolis(1803-1806) pastorikutse, mis ametis ta oli aastail 1808-1809 Toris ja pärast seda elu lõpuni Pärnu eesti koguduses, ilmutades siin hinnatavat aktiivsust koolielu korraldamisel. Ühtlasi avaldas Rosenplänter mõned kooliõppevahendid jm. brošüürid. Need jäävad aga varju tema algul kaks korda aastas väljaantava ajakirjana mõeldud“Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache”("Lisandusi eesti keele lähemaks tundmaõppimiseks") kõrval, mida ilmus aastail 1813 -1832 kakskümmend vihku (kokku üle 3500 lk.). Väljaanne sisaldas mitte ainult saksakeelseid uurimusi ja arvustusi, vaid ka eestikeelseid materjale ja tekste. "Beiträge" kaastööliste hulgas, kelle eesotsas seisid O.W. Masing , K.J. Peterson , jt, domineerisid balti-saksa pastorid , esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi ja soomalsi. Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi.
"Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele väljaarendamise ülesande ja nõudis senisest hoopis paremat ning põhjalikumat keeletundmist kõigilt rahvaga kokkupuutuvatelt töötajatelt. Sellele vastavalt tegi Rosenplänter ettepaneku hakata gümnaasiumis eesti keelt õpetama.
"Beitäge" sisaldab kirjutisi peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta, kusjuures paljud neist käsitlustest osutuvad oma alal esimesteks selletaolisteks. Tabavalt määras Rosenplänter ära eesti sõnavara rikastamise teed. Ühtlasi tõi väljaanne pidevalt Hipeli sõnastikus puuduvaid leksikaalseid materjale.
"Beiträge väärtust vähenab asjaolu, et selle kaastöölised sakslastena ei tundnud küllalt eesti keele peensusi. Asjaarmastusliku laadi tõttu on nende kirjutistes sageli palju viltulaskmisi ning meelevaldset. See käib ka Rosenplänteri kohta, keda on nimetatud enam materjalide kogujaks kui uurijaks.
Masing
Tema poolt koostatud “ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele … “ (1795) on esimene eestikeelne aabits, kus leidub juba eestikeelseid tekste. Lugemispalade põhjal pidid lapsed veenduma valetamise, varastamise , loodame piinamise pahelisuses. Koolide jaoks koostas veel “Luggemise lehhed” ja matemaatikaraamatu, koolimeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid. Omas ajas oli kaalukas didaktiline rahvaraamat “Pühhapäwa Wahhe -luggemissed ( 1818 ), sisaldas populaarteaduslikke kirjeldusi erinevatest maadest, rahvastest, loodusnähtustest, loomadest jm, eestikeelse aimekirjanduse rajaja. Vähesed värsikatsetused jäävad vemmalvärsside tasemele , tuntuim “Päts”. Tegi kaastööd saksakeelsetele ajalehtedele ning avaldas Rosenplänteri “Beiträges” arvustusi, keelenäiteid jm. Eesti kultuuriloos on tähtis koht ajalehel “Marahwa Näddala-Leht” (1821-1823, 1825). Ajaleht oli vähese levikuga ja tõi väljaandjale kahjumit. Hiljem on seda nimetatud talupojaentsüklopeediaks, milles leidub sisukaid käsitlusi etnograafia, ajaloo, geograafia, loodusteaduste , kirjanduse, keele, olme, rahvahariduse , tervishoiu jpm probleemidest, lisaks sõnumeid kodu- ja välismaalt, ilukirjanduslikke palu, nõuandeid paremaks majandamiseks, vaimupimeduse ja usulise fanatismi taunimist jm. Poliitiliste küsimuste käsitlemist ajaleht väldib. Rahvavalgustuslikke eesmärke järgib Masing samuti “Marahwa Kalendri” (1823- 1826 ) lisades.
Masingu silmapaistev osa eesti kirjanduse ning kirjakeele arengus on põhjustatud ühelt poolt tema isiklikest eeldustest, teiselt poolt aga ka tema tegevuse ajamomendist, mille tingimustes ei saanud enam leppida senise saksapärase keele ega üleoleva manitseva kirjavaraga. Koondades oma tähelepanu rahvavalgustuslikule lektüürile, pani Masing tugeva aluse eesti populaarteaduslikule kirjandusele ning andis välja esimest sisukat ajalehte. Oma sõnavararikka ning rahvapärase stiiliga kujunes Masing kõige tähelepandavamaks eesti rahvuskeele ettevalmistajaks. Masingut hindame valgustaja -ratsionalistina, kellel enne Faehlmanni ja Kreutzwaldi olid eesti kultuuri arendamisel suuremad teened kui ühelgi teisel.
Millal luuakse Õpetatud Eesti Selts, millega tegeleb, kes on sealsed silmapaistvamad estofiilid?
Õpetatud Eesti Selts on vanima Eesti teadusseltsina (asutatud 18. jaanuaril 1838, suletud 1950 ja taastatud 1988) eri rahvusteaduste esindajaid koondav mittetulundusühing. ÕES seab oma eesmärgiks edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast.
XIX sajandi alguse silmapaistvamaist ning etteküündivamaist rahvasõbralikest kirjameestest, nn. estofiilidest, tuleb mainida eriti kolme. Igaüks küll erilise päritolu ja haridusega, teotsedes samuti eri maanurgas, kuid ühine neile kõigile oli ometi eelmise sajandi suurte entsüklopedistide eeskuju ja seega kõige mitmekülgsemate huvide koondumine ühte isikusse. Need kolm olid O. W. Masing Äksis, J. H. Rosenplänter Pärnus ja J. W. L. Luce Kuressaares. Neljandana võiks lisandada veel ühe, kelle elukoht oli väljaspool Eesti piire ja kes otseselt ei võtnud osa siin tehtavast tööst, kes ei mõistnud vist eesti keeltki, kuid kes oli nende kolme ja veel väga paljude teistegi ergutajaks, julgustajaks ja kui tarvis, siis maa kõrgemate võimupidajate juures nende eestkostjaks. See mees oli Liivimaa kindralsuperintendent K. G. Sonntag Riias, kelle laialdasest organiseerimistööst annab tunnistust tema ainult osaliselt säilinud, kuid ikkagi veel tuhandeid kirju sisaldav kirjavahetus .

K. J. Peterson:

mida kirjutas ja mis on tema loomingu tuum,

mis on olnud K. J. Petersoni roll eesti kirjanduses (tema kaasajal ja hiljem),

iseloomustage lähemalt K. J. Petersoni luulet.

F. R. Faehlmanni pseudomütoloogilised muistendid
Valgustusfilosoofia , loodusteaduslik haridus , usuline vabameelsus, tihe kokkupuude talupoegadega, ajas toimuvad arengud ning ametist tulenevalt laialdased kontaktid intelligentsiga kujundasid Faehlmanni tõekspidamisi.
Faehlmanni osaliselt rahvaluulele tugivead 8 müüti. (Vanemuise laul, Emajõe sünd, Loomine jt, trükis saksakeelsetena 1840- 1852 ) said peagi tuntuks võõrkeeltes ning kujundasid positiivse suhtumise eesti kirjandusse- rahvaluulesse. Faehlmann loob romantiliselt üleva pildi Emajõe kallastel asunud muistsete eestlaste kaunist kodust, nimetab Tartu toomemäge laulujumala Vanemuise asupaigaks, püüdes nii mütoloogiat konkretiseerida.
Eesti kirjanduse kauneimaid ja poeetilisemaid müüte on „ Koit ja Hämarik“. Rahvasuu järgi kohtuvad jaanipäeva paiku Koit ja Eha ja sellest lähtuvalt arendas Faehlmann romantilise armastusloo Vanaisa noortest ja ustavatest teenritest, nende puhtast armastusest. Koit ja Hämarik sai peagi tuntuks Soomeski ning oma mõju oli selle Z.Topeliuse loomingule.
Olulise osa oma muistenditest seob autor Tartuga ja selle ümbrusega, andes nii idealiseeritud pildi eestlaste ürgsest asumisest. Emajõe kaevamise, Toomemäe rajamise, Vanemuise laulude jm kaudu saab tartu kõige olulise ja kauni sümboliks. Muistendis „Loomine“ kumab läbi antiik-mütoloogia tegelasjaotust, teiselt poolt on selles tuntavad motiivid „Soome mütoloogiast“.
Faehlmanni müüdid on oluliselt mõjutanud eesti kirjanduse, laiemalt kogu meie kunstiloomingu arengut. Eesti rahvaluule väljapaistvate näidetena hinnati neid müüte väga kõrgelt välismaal.

„Kalevipoeg“:

„Kalevipoja“ genees (see on 19. saj algusest alanud pikem protsess, kes ja kuidas seda kujundasid?),

ilmumisaastad (alg-„Kalevipoeg“, akadeemiline, rahvaväljaanne),

lühidalt sisu.
Pärast Faehlmanni surma võttis Kreutzwald endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud eepos. Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub 1862. a Kuopios.
Eepose ainestiku aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Aegade hämarusest pärinev nimi Kalev on esinenud harilikult omadussõnana (tähenduses tugev, jõuline). Rahvaehtsate laulude kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud Kalevipojast. Kreutzwaldil tuli hoolikalt vaagida ka muistendeid, sest nendes esinev vägilane tegutseb sageli mõtlematult. Kirjanduslikeks eeskujudeks oli „ Kalevala “, antiikeeposed.
Probleemide ring, mida eepos haarab, on võrdlemisi ulatuslik. Kr. on suutnud anda veenva poeetilise üldistuse eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest ja seadnud sihte, mille nimel tegutseda. Vabadusaate kuulutamise, mehisuse, rahvale ja maale ustavuse ning orjusevastase ideestiku rõhutamisega oli eeposel kohe ja on jätkuvalt tugev ühiskondlikult äratav mõju.
Kalevipoega tuntakse muistendites hiiuna, kes rassib kividega, loobib neid huntide , sortside, kirikute pihta, ehitab kividest lõputa sildu, kahlab läbi jõgedest, niidab lagedaks suured maa-alad, teeb endale mäekõrgusi magamispaiku jne. Eeposes saab kalevipoeg kuningaks, kuid mitte ülikuks, vaid töömeheks, kes teeb sedasama (künnab, külvab) mis rahvaski. Kr. seostab Kalevipoja rahvale omase tööga ja laseb järeldada, et rahumeelne töö on tõeliste väärtuste allikas. Kalevipoja künniga saadi põllu-, heina- ja karjamaad, mis tarbeks kõigile.
Kalevipoeg austab väga oma ema, oskab hinnata isa tarkust ja kaaslaste tõelist sõprust. Sissetungijate suhtes toimib ta aga karmilt. Sarvik, kelles Kr on veenvalt kujutanud tüüpilist feodaalisandat, on rahva õnneaega hävitav ohtlik vaenlane. Piigade vabastamine põrgu orjapõlvest ja sarviku aheldamine on sügavalt sümboolse tähendusega. Ustavus kodumaale ja vabadusele kannab võitlust raudmeestega.
Kr pole Kalevpoega kujutanud ideaalse ja eksimatu sangarina, vaid väga inimlikuna, kellel paljude heade omaduste kõrval on omad nõrkused, mis avalduvad lihtsameelsuse, järelemõtlematuse või ka inimlike eksimustena. Kurjust , valelikkust, orjastamistaotlusi tauniv Kalevipoeg on Kr käsituses eelkõige töökangelane, kes kõrgelt hindab vabadust, ausust, õiglust, teadmisi, sõnapidamist ja abivalmidust.
Eepose tegevus areneb gradatsioonis, kangelase kujunemist esitatakse astmeliselt ning areng kulmineerub võidus Sarviku üle. Lahendus oleneb saatuslikust süüst. Ainestikust tulenevalt pole eepos kompositsioonilt kõiges ühtlane ja kompaktne. Terviklikuks liidab teose Kalevipoja tegelaskuju ja tema tegevuse kaudu väljenduv autori ideeline positsioon. Teose kompositsioonile on iseloomulik üksikepisoodide rohkus , sündmuste tsüklilisus, looduskirjelduste arvukus.
Ebaühtlase ainestiku on Kr. värsistanud rahvalaulude eeskujul neljarealises trohheilises värsis, kasutades kõiki rahvalauludele omaseid kunstilisi võtteid. Ilmunud rahvusliku liikumise eelõhtul, oli eeposel tugev ühiskondlik tähendus ning kultuuriliselt igati äratav mõju. „Kalevipoeg“ pani kindla aluse algupärase eesti kirjanduse arengule ja eepose tähendusrikkust ning mõju on rõhutanud paljud hilisemad kirjanikud. Mõjurikka tähendusega on „Kalevipoeg“ olnud eesti kujutav kunsti ajaloos.

Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg
a) Kuidas on romantism selle (nagu teistegi euroopa rahvuslike liikumiste ) sündi mõjutanud?
Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, “kihistumata muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti “ muinaseesti maailmapilt ”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.
b) Millal algab eestlaste ärkamisaeg? Palun välja tuua ärkamisaja juhtivad nimed, tähtsündmused, -teosed, -seltsid jm.
Eestlaste ärkamisaeg algab 1857. aastal, kui ilmub Kalevipoeg ning Jannsen hakkab välja andma ajalehte „ Perno Postimees “. Juhtivateks nimedeks on Jannsen, Jakobson , Hurt , Koidula, Kreutzwald. 1864. aastal hakkab Jannsen välja andma Tartus uut ajalehte – Eesti Postimees e Näddalaleht. Samal aasta algab ka Aleksandrikooli aktsioon. 1865. aastal asutatakse laulu- ja mänguselts „ Vanemuine “, Tallinnas „Estonia“. 1866. aastal ilmub Koidula esimene luulekogu „Waino-Lilled“, 1867. a teine luulekogu „Emmajõe Öpik“. 1868 – 70 peab Jakobson oma kolm isamaakõnet, 1869 toimub esimene üldlaulupidu. 1870 rajatakse rahvuslik teater (Vanemuise selts). 1872. a luuakse Eesti Kirjameeste Selts, mis lähtub Jakobsoni ideedest.
c. Lisaks püüdke lühidalt eestlaste ärkamisaegset rahvuslikku tegevust (post) kolonialismi võtmes kirjeldada.
Postkolonialistlik teooria – enesekolonisatsioon, mis tähendab seda, et keegi ei sunni peale võõraid kultuurinorme, ise vabatahtlikult võtad selle üle ja sellega võtad üle ka võõra identiteedi ja selle kaudu muutud koopiaks. Kaotad oma identiteedi, aga ei saavuta ka adekvaatset, võõrast identiteeti. Karm seisukoht. Väikese kultuuri ainus võimalus on see, et ta mingisugustes valdkonades järgib või imiteerib suurt kultuuri või mingeid laiemaid kultuurilisi liikumisi väljaspoolt teda ennast. Teist alternatiivi väga ei ole.

19. sajandi eesti luule: välja tuua sajandi olulisemad autorid, tähtsamad teosed ja enim käsitletavad teemad.

Kuidas avaldub ärkamisaegses luules romantiline esteetika ?
Koidula kõrval ja järel hakkas esile kerkima rahvusromantilise ainevaldkonna ning käsitluslaadiga võimekaid luuletajaid , kes püüdsid rahvast aktiviseerida, sisenda optimismi ning kujutada patriotismi. Looduslüürika kõrval on nende loomingus kunstiliselt kaalukamad patriootilised, muistset vabadusaega idealiseerivad ning selle kaudu kaasaja püüdlusi ja tulevikku suunatud ideid väljendavad luuletused.

Kas oskate lühidalt kirjeldada nn ootushorisondi muutumist sajandi alguskümnendite, ärkamisaja ja venestusperioodi jääva hilisärkamisaja jooksul?

Eestlaste esiaja kontseptsiooni kujunemine (konstrueerimine):

baltisaksa kontseptsioon ,
Baltisaksa seisukoht eestlaste ajaloo kohta alates Henriku “Liivimaa kroonikast” kuni 18.–19. sajandi vahetuse paiku ilmuma hakanud pöördeliste seisukohtadeni. Eestlaste maa geograafilise Eesti) ajalookirjutus hakkab pihta üleskirjutuse tähe all – Henrik tähendab üles kaasaegseid
sündmuseid.
Eesti ja BS ajalookirjutus sai alguse Vana-Liivimaa esimesest kroonikast, 1224–1227 ladina keeles kirja pandud preester Henriku kroonikast. (Esmatrükk 1740.)
See avatakt määras järgneva ajalookirjutuse ideoloogia terveteks sajanditeks: punase niidina läbib seda usk kristlikku ettehooldusesse ja saksa ristirüütlite algatatud hingepuhastusaktsiooni põhimõttelisse õigsusse. Balti ajalookirjutuse juhtmõtteks saab: pimedast patuelust kristliku puhastustule kaudu kirkama tuleviku poole. – Sellest tuleneb ka suhtumine pärisrahvasse.
Baltisaksa kristlikul ettehooldusel rajaneva ajaloo tunnuseks saab tema põhimõtteline ühesuunalisus ja lineaarsus . (Seda hoolimata Henriku enda kalduvusest korduseid näha.) “Loomuldasa ja vaikimisi oli see esmajoones saksa või ajutiselt mõne teise kristliku kolonisatsioonirahva edusammude ajalugu, kus eestlaste positiivne roll sai olla vaid pöördvõrdelises sõltuvuses nende nigi üha nõrgenevate iseolemispüüetega.” (Vrdl – mimikri .) “Teisisõnu, eestlane osales ajaloos sel määral, mil määral ta osales saksa koloniaalajaloos ning oma isiklikud ajalootaotlused hülgas.

G. H. Merkeli kontseptsioon,
Eestlaste kui rahva ajaloole, s.t eesti ajaloole pannakse alus alles radikaalsete ümberkirjutustega XVIII sajandi lõpul. – Merkeli jt sõnavõtud ei toetunud mitte faktograafiale, vaid peaosa mängis uus kujutlus - ja mõtlemisjulgus. Ehkki ei Merkel, Jakobson ega Hurt olnud järjekindel teoreetiline mõtleja, ehkki nad ei arendanud välja oma ajaloofilosoofiat, olid nad kõik kontseptualistid (eriti Merkel) – s.t isikud, kes püüdsid oma ideid kuulutades mõista anda, et nad ei ole mitte ühe või teise asja poolt, vaid et nende poolt on ka inimese ajalookogemus ja filosoofiline loogika . Ajaloofilosoofia ei olegi ehk õige sõna selle narratiivse kihistuse iseloomustamiseks, küll aga võime kõnelda AJALOOIDEOLOOGIAST.
Faktiliselt ebausaldusväärne, kuid ajaloo ümberkirjutajana ei ole tal Baltikumis võrdset. Need teosed kuuluvad osalt luulelise fantaasia valdkonda, kuid ometi ühtlasi balti ajalookirjutuse kullafondis. Merkelita poleks ei eesti ega läti rahvusliku ajalookirjutuse teke üldse mõeldav. Ta on uue historiofraafilise kirjutusviisi looja ning Baltikumi kõigi aegade olulisimaid ajalooideolooge.
Merkeli kohta: noore literaadi vapustavus ei seisnenud mitte üksi julguses, millega ta asus ründama Balti provintside olusid või millega manas lugeja silme ette pildi eestlaste ja lätlaste hiilgavast minevikust. Ka mitte lihtsalt selles otsekohesuses, millega ta kõnetab eestlasi ja lätlasi nagu kõgi teistega võrdeid, vabana sündinud rahvusi, kes normaalse arengu kõrval võinuks seista oma saavutustelt sakslaste kõrval. Ka mitte selles skandaalses ajaloonägemuses iseendas , mis ei
käsitanud Eesti- ja Liivimaa ajalugu mitte enam kui saksa provintside (sakslaste) ajalugu, vaid kui siinsete põlisrahvaste maade ajalugu.
Merkel lõi pinna ajaloolise tõe suhtelisusele, alternatiivsele ajaloole. Asendas kristliku sirgjoone paganliku ringliikumisega. Paneb aluse balti multikultuursuse tunnustamisele.

eestlaste jaoks tähenduslik 1857. aasta (kuidas?)
Trükist tuleb “Kalevipoja” esimene osa, alguse saab järjepidev eesti ajakirjandus , seejuures populaarne ja masse liigutav: Perno Postimees. Kumbagi võib tüvitekstiliseks pidada. Lisaks: Tallinnas peetakse saksa laulupidu , Kreutzwald vahendab G. O. Marbachi järgi “ Kilplased ”, Prantsusmaal ilmub C. Baudelaire’i “Kurja lilled”.

C. R. Jakobsoni kontseptsioon,
Esitab selle oma esimeses isamaakõnes: valguseaeg , pimeduseaeg ja koiduajastu. Algul elasid eestlased valguse- ja rahuriigis, mille lõi segi pimeduse sissetung (saksa ristirüütlite tulek). See käivitas võitluse, mis pole möödas siiani. Kuid uus selginemine pole kaugel, pimedus pagendatakse valguseriigist taas. Vene tsaar (idas) sümboliseerib koitu, kuulutab heledat valgust.
Jakobsoni ajalugu = võitlus valguse- ja pimeduseriigi vahel. Viitab seejuures piiblile – juba Jumal olevat nii seadnud, et pimeduse ja valguse vahel peab igavene võitlemine olema ja võit ometi nende kätte jääb, kes valguse ja oma Jumalast saadud õiguste eest võitlevad.
Esimest korda esitatakse siin heroiseeritud esiaja kontseptsioon eesti keeles ja politiseeritud kujul – eesmärgiks tõsta rahvuslikku eneseteadvust.
Merkeli ja Jakobsoni ühine heroiseeritud esiaja kontseptsioon = barbaarsed sakslased arenenud eestlaste kõrval.

J. Hurda kontseptsioon.
1869. aastal esimesel eestlaste laulupeol peab Hurt innustava peokõne, milles kutsub eestlaseid oma rahvusele truuks jääma ja selle heaks tööd tegema. On (juba omal ajal) arvatud, et laulupeol eestlased laulsid end rahvuseks . Hakatakse rahvusele õigusi nõudma. Hurda ajalugu = välise ja seesmise ajaloo vastandlikkus Otsekui vastukaaluks Jakobsoni lühikesele, aga liialdavale 1868. Aastal peetud esimesele isamaakõnele asus Hurt samal aastal kirjutama vaoshoitumat täismõõtmelist Eesti vanemat ajalugu: “Pildid isamaa sündinud asjust”. Ilmus 1871 ajalehejärjejutuna, 1879 raamatuna ( EKmS -i toimetised). Faktitruu, neutraalne , ohutu rahvusromantilise ja vaid kerge saksavastase paatosega. Populaarne.
Hurda ajalootaju: rahvas saab oma õige ajaloo kätte alles siis, kui on kirja pandud tema “seesmiste sündmuste”, tema hinge ja vaimu lugu. Ainsaks allikaks sel juhul on rahvaluule, mälestused, keel. Hurdale kangastub vaimusilmas korduvalt, kuidas ta oma “rahvamälestuste ajaraamatuga” Henriku kroonikale (Balti ajaloo vanimale üleskirjutusele) otsekui täiendavat, paralleelset teksti loob. – Selles mõttes ei ole Hurda puhul tegemist ajaloo ümberkirjutajaga nagu Merkel või Jakobson, vaid ühe ajaloo esmase üleskirjutajana.

Lydia Koidula rahvuskultuuriline tegevus ja tema looming.
Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks.
Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”, nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid.
Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870).,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel, juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri.
esteetika. Keeruline tundekompleksidega mehe-naise suhteid intrigeerivalt käsitlev looming.
18

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 101 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-06-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

101 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mariakoo Õppematerjali autor

Kordamisküsimuste vastused

eesti kirjanduse ajalugu i vanem eesti kirjandus tacitus liivimaa kroonika ärkamisaeg baltisaksa kirjandus grammatika juhuluule käsu hansu nutulaul valgustuskirjandus estofiilid hurt jakobson koidula

Sarnased õppematerjalid

docx

EKA I

Palun kirjeldage eesti kirjanduse kaanoni problemaatikat. (Kirjanduslugude maiskondlik vs keelepõhine printsiip; ilukirjanduslikud vs tarbetekstid jne.) Keel Cornelius Hasselblatt -: RAHVUSKIRJANDUS. Maiskondlik Jaan Undusk, Liina Lukas. 90ndatel algas vaidlus kaanoni üle 1996 traditsioon ja pluralism 1997 Tiit Hennoste 98/00 Epp Annus 1999 muutuste mehhanismid 2007 Linda Kaljundi 2008 Rahvuskultuur ja tema teised Kirjanduslugu kirjanduse ajaloost kirjutatud, teatud autoreid käsitlev, kindlaid rõhuasetusi ja hinnanguid sisaldav narratiiv. Kirjandusajalugu tähistab kirjanduse ajaloo virtuaalset arhiivi või ideaalset ruumi, mis sisaldab endas kõike. Rahvaluule roll või osalus kirjandusloos? Estofiilid. Gustav Suits ja Friedeberg Tuglas andsid uue essentsi kultuuriloo mõistmiseks. Iga kirjandusteos on vaadeldav kanooniliseks tõstetud teoste, autorite ja voolude seisukohast, teiseks kasutatud lähenemisnurga kaudu.

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused

1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv.

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu I

piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse algus/ ärkamisaegne Eesti

L. Koidula looming. 17. Rahvusromantism. 18.Rahvusliku ärkamisaja hääbumise põhjused. Vastused 1. Eestiaineline kirjandus teosed, mis ei ole eestikeelsed, kuid kirjutavad Eestist, eestlastest ja siinsetest kommetest. 2. ,,Läti Henriku Liivimaa kroonika" 1227. a. Autor: Henrik Saksa Ordu kroonikakirjutaja/misjonär. 13. saj. alguses toimus Eestis ristiusustamine, mille eesotsas oli piiskop Albert, Henrik oli saatjaskonnas. Sealt sai Eesti nimeks Maarjamaa maa, mis oli pühendatud Neitsi Maarjale. ,,Läti Henriku Liivimaa kroonika" on kirjutatud saksa keeles ning räägib eestlaste kommetest, elust-olust, rahvaluulest, toitudest jne... Mõned kroonikast pärinevad eestikeelsed sõnad: odempe Otepää, Sackala Sakala, Tarbata Tartu, Viliende Viljandi, maleva malev, wanem vanem, kylekunda kihelkond, Lembitus Lembitu

Kirjandus

pdf

Eesti kirjanduse ajalugu I

Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross ("Kolme katku vahel"), Aino Kallaste. (Jaan Kross arvas, et tegu on olnud eestlasega). Elas 16. sajandil. Selle kroonikaga saab alguse Eesti linna narratiiv. Ennist olid kirjutanud kõik eestlasest kui maarahvast nüüd tuleb mängu linn ja selle olulisus siinses kultuuris. Huvipunktis on alamkiht, talupoeg, veidi kritiseerib ka aadlikke, mis oli tol aja väga tavatu. [[Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne

Kirjandus

docx

Eesti kirjanduse lätteil kokkuvõte kontrolltööks

Kirjandus avaramas tähenduses hõlmab rahvaluulet ja kõike kirjapandut, kitsamas tähenduses üksnes ilukirjandust ehk belletristikat. Põhiline vorm oli rahvuskirjandus(ühe rahva kirjandus). Maailmakirjandus koosneb kõikidest rahvuskirjanduste parimast osast, kuid on ka kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Ka eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest, kandes eneses nii rahvuslikult eripäraseid kui ka üldinimlikke tunnuseid. Eesti kirjanduslugu arvatakse, et juba 13. Sajandist, kuid siis olid kirjas vaid üksikud eesti isiku- ja kohanimed, juhuslikud sõnad ja lauseosad. niisugune kirjavara = vaid eestiaineline kirjandus. Alles 16. Sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eestikeelsed raamatud katekismused.

Kirjandus

docx

Eesti kirjandus enne ärkamist

Maga magamas! 2. 1525 Lübeckis trükitud katekismus ja 1535 Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. Säilinud 11 lk leiti1929. a, sisaldas tõenäoliselt kümme käsku, usutunnistuse, Meieisa palve, ristimissakramendi ja altarisakramendi tekstiosa ning pihtimisõpetuse. Mõeldud preestritele. 3. Georg Mülleri jutlused levisid käsikirjalistena, trükiti 1891. 39 jutlust pidas autor aastatel 1600-1606, kõneks katk ja selle tagajärjed, 1601.a nälg, kombed, elu-olu, ajalugu. Omavad kiriku-, keele-, olustikuloolist, aga ka kirjanduslikku väärtust. 4. Heinrich Stahl, kirikuõpetajana P-Eesti kogudustes töötanud õpetaja, koostas ja avaldas 2 eesti-saksakeelset kogumikku. Esimene, ,,Hand- und Hauszbuch für..." (,,Käsi- ja Koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal"1632-38), sisaldas Lutheri väikese katekismuse, evangeeliumid, lauluraamatu ja psalme, palveid, laule

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu I eksam

eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osutusi piiblile, piibli metafoore. Henrik kirjeldab maastikku: pinnavorme, geograafilisi nähtusi. Looduslik keskkond annab tekstile lisadimensiooni ja mängib jutustavas tekstis olulist rolli. Loodusliku diskursuse

Eesti kirjandus

Rohkem sarnaseid