Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused (4)

1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt ( kroonikad , keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest)
 Kroonikad – edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “ Liivimaa kroonikas ” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula , laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud – jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus esinevad kroonikas lausa otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab ka eestlaste kombeid, toob teateid ohverdamiste ja ohvriloomade, haldjate ja jumalate kohta.
Olulist keelelist materjali pakub “Liber Census Daniae” (u 1240) oma 500 Põhja-Eesti kohanimega (Arhukylae), millest saame ettekujutuse eestlaste territoriaalsest paiknemisest.
13. saj lõpust pärinev “Liivimaa vanem riimkroonika ” annab teatud läbilõike selle sajandi sündmustest, kusjuures keskseks on läti hõimude alistamisega seotu. 12 – 13 saj, saksa ordu esimene suurem üleskirjutis. Kirjeldatakse saksa Liivimaa ordu võitlust. Kaheksas murdes, 12 000 värsirida, poeetiline stiil, Autor teadmata, arvatavasti saksa ordu rüütlivend. Ristiusk tuuakse tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algab jumalasõna kuulutamisega, läheb üle põhilooks. Faktoloogia ei huvita (3 aastaarvu), trubaduurluule.
Vanema riimkroonika autor ei tundnud Läti Henriku ajaraamatut, tema poliitiline suunitlus on teistsugune, hoopis erinevad on kirjanduslik-kunstilised võtted. Autor seab endale eesmärgiks jutustada sellest, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades sealjuures ajaloosündmusi eeskätt sõjanduslikust küljest. Kroonika kirjutatud kesksaksa murdes, Kindel värsimõõt puudub, autor püüab ainult saavutada tingimata täisriimi. Olles raskustes riimsõnade leidmisega, ei suuda autor alati kinni pidada faktidest ( laseb Jäälahingu kirjeldamisel võitlejatel langeda rohule). Väga palju trafertseid väljendeid, ülespuhutud fraase ja mitte midagi ütlevaid sõnakõlkse. Laskub järjest pisidetailidesse, ei suuda kuidagi eraldada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus , samuti Saksa ordus ametlikuks “lauluraamatuks”, mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel.
Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorem riimkroonika” (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale.
Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali.
Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised . Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross (“Kolme katku vahel”), Aino Kallaste.
Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi – pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks.
17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline “Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte”. T. Hjärne kaudu selgub mõndagi toonasest eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. Kaalukamaks tuleb pidada koduõpetaja ja Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonikat “Liefländische Historia” ( 1695 ). C Kelch arvestab varasemaid kroonikaid, linnaarhiividest leitud materjale ning esitab oma tähelepanekuid eestlaste lootusetust olukorrast. Tema kroonika kaudu pääses esmakordselt trükki eesti rahvalaul (“Jörru!…), mida hiljem on mitmes teoses maailmas uuesti avaldatud. Kelch kirjutas oma kroonikale lisa “Continaution” (trükis 1875), mis käsitleb Põhjasõja-eelseid ja-aegseid olusid aastani 1707.  Keskaegne luule –vaimulik luule (nt. Marienlied) 15. saj; ilmalik luule: minnelaulud, Spruchdichtung ( sentensid ) (Meister Stephan ’i Schachgedicht, 14. Saj) 1431 luulekogu “Livländische Handschrift”, autor Johannes in Livonia (nt. “Studentenglück”) .  Esimesed teated teatrietendustest – esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse ladinakeelse komöödia “Androslanna”. Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suuremas osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis jumalasõna jagamist kohalikus keeles ning teisalt soosis näitemänguharrastust. Näidendite esitamine võeti mitmes koolides õppeprogrammi ja see kujunes omamoodi traditsiooniks. Piibliaineliste teemade kõrval esitati ka Vana- Rooma kirjanike tekste . Lõuna-Eesti sattus aga 16. saj lõpul Poola riigi osana katoliikluse mõjupiirkonda. Teadaolevalt esitasid Tartu jesuiitide gümnaasiumi õpilased 1595 . aasta lihavõttepühal näitemängu. Enne etendust kõnniti muusika ja kahurimüra saatel pidulikus rongkäigus läbi linna. Analoogilist etendust Kristuse ja apostlite elust olevat aasta hiljem linnakodanike seas saatnud tohutu menu . Jesuiitide lavastused püüdsid mõjutada vaatajate kõiki meeli: kasutati keerulist lavatehnikat, uhkeid dekoratsioone, tulevärki, muusikat ja laulu.
2. Esimesed eestikeelsed raamatud
1241 aastal ilmunud Taani hindamisraamat – selle n suures Eestimaa nimistus leidub ligi pool tuhat eesti kohanime Harju- ja Virumaalt, samuti mõned isiku- ja perenimed. Arvatavasti on need rooma-katoliku preestrite poolt üles märgitud rahva ristimisel 1219 – 1220 . a paiku ja üheks nimestikuks redigeeritud 1214. aastal. Taani hindamisraamatu kohanimedest on suur osa la- ja se- lõpulised (näit. Carola ‘ Karula ’, Kectaele ‘Kehtla’, Meintacus ‘Mäetaguse). Vähem on vere-lõpulisi (Tonnaewaerae ‘Tõnuvere’) jm kohanimesid. Nende esmakordselt nii ulatuslikult kirjapandud eesti sõnatüvede ortograafia on peamiselt alamsaksakeelne, mõningate skandinaaviapäraste joontega.
1517 ilmus piiskop Johannes Kieveli katekismus (pole säilinud), mis tõenäoliselt oli katoliiklaste esimene eestikeelne tekstikogu.
1525 – Lutheri missa tõlge, tõenäoliselt tartu-eesti keeles (pole säilinud), trükiarv võis olla 1500, arestiti teel Travemünde sadamasse, tõenäoliselt Eestisse ei jõudnudki.
1528 Kullamaa vakuraamat Esimese eesti keeles kirjapandud pikema tekstina on käsikirjalises Kullamaa vakuraamatus säilinud palvete Patre noster, Ave Maria ja Credo vaevalised tõlked. Peale mainitud eestikeelsete tekstide sisaldab vakuraamat andmeid XVI saj esimese veerandi majanduslike ja kiriklike olude kohta Kullamaal ja seoses sellega ka mõningaid eesti kohanimesid. (näit. Hellemegghe, Szure Kulldmeggi), samuti isiku- ja perenimesid (Andres, Claws, Annik) ning ühe eestikeelse lause.
1535 Wanradt’- Koell ’I katekismus – alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus, mis keelati ja hävitati, kui on säilinud 11 lehe (algselt oletatavasti 120 lk) fragmendid . Selle usuõpiku teksti järjestus on tõenäoliselt ühte langenud Lutheri katekismusega, olles sisulistes seletustes siiski iseseisvam. Raamatukese säilinud lõpust leiame 14-realise alamsaksakeelse iseloomustuse meie murrete kohta, mis on esimeseks katseks eesti keelest midagi teada.
Kaudsetele andmetel on 16. saj koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused ( 1554 . a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõunaeestikeelne katekismus, kus olevat olnud 6 eestikeelset vaimulikku laule, rahva seas populaarne ), kui säilinud neid pole. Samuti pole säilinud jesuiitide (Thomas Busaeuse,1585) katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis.
Tervikuna on säilinud katoliku kiriku käsiraamat, kirikutalituste käsiraamat vaimulikele “Agenda Parva ”(1622), milles teatud osad on paralleelselt saksa, poola, läti ja (lõuna)eesti keeles. Teos sisaldab ladinakeelseid eeskirju preestritele, liturgilisi vormeleid ja palveid ladina keeles. Kohtades, kus lihtrahvas pidi riitusest aktiivselt osa võtma ja kus vaimuliku küsimusest tuli aru saada, on tekst antud läti, eesti, poola ja saksa keeles.
3. Georg Mülleri jutlused
Tähendusrikas on Tallinna Pühavaimu kiriku õpetajaks olnud Georg Mülleri 39 jutluse käsikiri (1600-1606). G. Mülleri luterlikke tõekspidamisi peegeldavad jutlused arvestavad pastorite hulgas liikunud käsikirjadega, kuid kajastavad lisaks kaasaja olusid ja sündmusi Tallinnas (näljahäda, torma Tallinna lahel jne). Isikupärase keele ja stiili ning mitmekülgsete teadmistega Müller on oma jutlustes tsiteerinud ja refereerinud nimekaid kirikutegelasi (Augustinus, Luhter jt), antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv.
Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt.
Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni. Lihtsa kuulajaskonna jaoks polnud Müllerile küllalt Lutheri ja kirikuisade tsiteerimist. Ta mõtteliikumine haaras kaasa juhtlauseid vanadelt mõttetarkadelt ja muinasklassika luuletajailt. Ja kui need humanistlikkude hariduslaenude panused kippusid kuulajail üle pea käima, siis oli parajasse paika sekka põimitud ka naljakaid anekdooditaolisi lugusid (nagu “laevuri tõotus”). Georg Mülleri homileetika algupärasemaiks ja mõjuvaimaks osadeks on aga ta elamuslikud kirjeldused taplevate vägede ja tapvate taudide ohus vapustatud ohus vapustatud ajaoludest. Ta stiilielementide iseärasusteski on tunda dramaatiliselt vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikužargoon ja ebaloomulik kirjaviis .
Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias.
4. Rootsiaegne kirjandus
Eesti Rootsi koloniaalvõimu all – 1629-1710
Minu arvates peaks selle küsimuse vastus ühtima küsimuste 6, 7 ja 8 vastustega . Peab jälgima aastaarve.
Natuke üldiselt Rootsi aja kohta: Eesti põlisrahva elu kulges XVII saj Rootsi sõjalise võimu tõusu ja seda toetava protestantismi huvisuundades. Toimus talupoegade lõplik pärisorjastamine protestantismi õigustusel. Protestantliku hariduse levitamise eesmärgil ja usalduslike ametnike saamiseks rajati gümnaasiume Tartus ja Tallinnas. Talupoegadel oli õigus astuda ülikool, kuid see oli tegelikult võimatu eelhariduse puudumise ja pärisorjuse tõttu.
Vajadus vaimuliku kirjanduse järele oli üheks motiiviks kohalike trükikodade asutamisel Tartus (1631) ja Tallinnas (1633).
Juriidiliselt vormistatud pärisorjus, eestlaste surumine ainult alamklasside seisundisse ja Eesti ala administratiivne killustatus takistas rahva normaalse ühiselu arenemist ja pidurdas ühtse kirjakeele väljakujunemist.
Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade , väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise , matuste jm puhkudel hakkasid kirjutama luulehuvilised Tallinnaski. Kreeka, ladina jt keelte kõrval on luuleharrastajad mõnelgi juhul teadlikult kasutanud eesti keelt. Uusladina luule – protestantlikul Saksamaal, eeskujuks rooma luule, teatraalne. Kaks suurt rühma: Akadeemiline luule Tartus, säilinud u 1000 luuletust, luulering Emajõe Muusad . Tallinna luule on isikupärasem, eeskujuks Horatius , oluline mängulisus, säilinud on epigramme, satiirilisi luuletusi. Saksa barokk – viljakas, loodi keeleseltse, kirjanduses tähtis Opitz , kes tegi luules karmid reeglid. Parim saksa luuletaja sellest ajast on Paul Fleming , kes sattus Tallinna 1965. a Pärsia saatkonna koosseisus (reisist Adam Oleariuse “Uus Pärsia reisikiri”). Ta moodustas Saksamaa moe järgi oma lamburiringi harrastusluuletajatest, kuhu kuulus gümnaasiumiprofessoreid, pastoreid jt. Seltsi liikmed tutvusid Opitzi seisukohtadega ja arvestasid neid oma värsistustes. Juhuluuletustest mainekamad pulmalaulud . Kaalukamaks eesti keeles luuletajaks oli Reiner Brockmann , kes kirjutas esimese eestikeelse luuletuse “ Carmen Alexandrinum Esthonicum”. Lamburringi kuulus ka pastor Georg Salemann, kes oma pulmalaulus “Laddina- ninck Saxa-Keelet…” ülistab eesti keelt ja leiab, et eesti keeles tuleb samuti laulda . Kirjanduslikult tagasihoidlikumad on juhuluule hulka kuuluvad vähesed matuse-, leina- ja pühendusluuletused. Esimene eesti soost luuletaja oli Puhja köster Käsu Hans, kelle lõunaeestikeelne kaebelaul “Oh! ma waene Tardo liin ” jutustab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatusloo.
5. Bengt Gottfried Forselius (1660? – 1688)
Pärit Soomest, Johann Forseliuse poeg, kes töötas Harju-Madise ja Risti pastorina ning on rahvauskumuste kogujana tuntud ka eesti kultuuriloos . B. G. Forseliuse kooliteest on teada kasinalt. Vastupidi üldisele tavale ei õppinud ta teoloogiat, arvatavasti oli õigusteaduskonna üliõpilane. Tõenäoliselt rakendus juba üliõpilasene koolitöösse.
1684 . a asutas Bengt Gottfried Forselius Rootsi riigi toel Tartusse kooliõpetajate seminari, esimese rahvakooliõpetajate kooli kogu Põhja-Euroopas. Seminar sai töötada vaid neli aastat (1688 Forselius hukkus Läänemerel), kuid selle aja jooksul omanda seal oma aja kohta korraliku hariduse 160 eestlast (väidetavalt ka Käsu Hans), oli ise selles koolis õpetajaks. (Oma õppetöös kasutas Forselius erilist uut õppeviisi, mis oli arvatavasti sarnane soome rahvakooli rajaja Gezeliuse meetodiga, kus tähti õpiti neid valjult hääldades, sõna aga silpide kaupa kokku veerides). Nende töö maarahva laste lugema ja kirjutama õpetamisel, koolivõrgu väljakujundamisel Lõuna-Eestis, koduõpetuse süsteemi rajamisel on olnud väga tähendusrikas. Forselius koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1694; säilinud selle arvatavad uustrükid, põhjaeestikeelne 1694. ja lõunaeestikeelne 1698. aastast) ning väga oluline on tema osa kirjaviisi normeerimiselt (jättis kõrvale võõrtähed, h pikendusmärgina, ainsuse partiivi ja eitava kõne rahvakeelne tarvitamine, nimede mõõdukas eestipärastamine jm). Aabits oli rajatud tema õppemeetodile, kasutatud uut, ühtlustatud ortograafiat. Forseliusele on omistatud ka Lundis leiduv põhja-eesti-keelne aabitsa väljaanne aastast 1694 ja lõuna-eesti-keelne aastast 1698.

Saksakeelne luule Eestimaal:
Tallinna luules on tähtis mängulisus, anagrammid. Palju on säilinud epigramme, satiirilisi luuletusi. XVII saj esimesel poolel oli vaimueliit koondunud Tallinna ümber. Aadlikud kirjaelus ei osalenud, küll aga kirjutati neile luuletusi. Enim kirjutati pulmalaule, seejärel matuselaule, teelesaatmisluuletusi. Vähem nime-, sünnipäeva ja laste sünni puhul, aastaaegade vaheldumise puhul. Esimene Tallinnas trükitud luuletus : Timotheus Poluse aleksandriin. Luulemotiivid: motiivirepertuaar nagu Saksamaalgi. Üsna palju kirjutatakse luuletusi sõjateemal. (Saksamaal oli just 30 aastane sõda), samas roomustatakse, et Eestimaal on vaid „armusõda“. Mütoloogilised tegelased tähtsad: Amor, muusad, Apollo . Luuletusi kirjutatakse ka Tallinna linnast. Luuleharrastus jaguneb: uusladina luule ning saksa barokkluule. Tallinna lamburiselts:Sinna kuulusid Paul Fleming, Timotheus Polus (luulekunsti professor ), Reiner Brockmann (kreeka keele professor), Heinrich Arninck (retoorikaprofessor) Heinrich Vulpius (rektor), Hans Arpenbeck (tõlk). Käisid koos luuletamas. Plaul Fleming(1609-1640): Saksa luuletaja. Viibis Tallinnas aastatel 1635- 1636 ning 1639, olles Pärsiasse suunduva saatkonna kooseisus. Armastus kaupmehetütre Anna Niehuseni vastu viis Flemingi mõttele Tallinna elama asuda . Kavatsedes lõpetada meditsiiniõpingud ning omandada dokorikraadi, sõitis Fleming Leidenisse, kuid haigestus teel ja suri Hamburgis. Flemingist Tallinna jäänud raamatud - 26 teost kümnes köites annetas Oleviste raamatukogule tema mõrsja õde Elisabeth Niehusen, Niguliste pastori Nicolai von Hövelni lesk, 1660. aasta novembris. Nendest on tänapäeval Eesti Akadeemilise Raamatukogu baltikaosakonnas kaheksa köidet. Reiner Brockmann(1609-1647): Brockmann sündis Saksamaal Mecklenburgi hertsogiriigis Schwaani linnakeses kirikuõpetaja pojana . Alghariduse sai ta isa kõrval kodus, seejärel õppis Rostocki linnakoolis, Wismari ja Hamburgi gümnaasiumeis ning alates 1630. aastast Rostocki ülikoolis. Rostockis pühendus R. Brockmann eelkõige teoloogiaõpinguile.1633 sai R. Brockmann kutse tulla Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professoriks. Kuna Saksamaa olud olid Kolmekümneaastase sõja tõttu keerulised ning Tallinnas ootas ees Rostocki linnakoolist tuttav H. Vulpius, saabuski R. Brockmann 1634. aasta kevadel Tallinnasse. Juunis 1634 asus ta pidulikult uuele ametikohale. Saksakeelses luules enim kasutust leindud sonett , aleksandriin, mitmed trohheilised ja jambilised värsivormid. Tundis Opitzi reegleid. Flemingi eeskujul kirjutab ka sonette. Timotheus Polus(1599-1642) sündis Saksamaal. Ta õppis esmalt Halles Sigismund Eveniuse käe all, 1610 . aastal immatrikuleeriti ta Leipzigi ülikooli. Märtsis 1628 valiti ta Tallinna ( Reval ) linnakooli õpetajaks; alates gümnaasiumi rajamisest 1631. aastal kuni oma surmani 1642 töötas T. Polus Tallinna gümnaasiumi poeetikaprofessorina.Saksakeelsetes luuletustes kasutas ta eelistatult jambilist lauluvormi ning aleksandriine, nagu ka tema eeskuju P. Fleming.
7. eestikeelne juhuluule 17. sajandil.
Juhuluule- mingi sündmuse pidulikustamiseks, tervituseks või pühenduseks kirjutatud (sageli tellitud) tarbeluule. Maarjamaal hakkab juhuluule sugenema XVI sajandil algselt ladinakeelsena. Tekkiva juhuluule autorid leidsid eeskuju Saksamaa aristokraatlikust baroksest luulest, mis ühiskondlikku temaatikat vältides peegeldas parasiteerivate kihtide jõudeelu. Juhuluule õitsengut sioodustas haritlaskoondiste kujunemine Tartus ja Tallinnas seoses gümnaasiumide ja ülikooli asutamisega ning trükokidade avamisega neis linnades(VIII saj). Neis tingimustes virgub ellu balti-saksa kirjanduse lisavõrsena eestikeelne ilmalik luule. Juhuluulet harrastavad vaimulikud või sellele kutsele valmistuvad üliõpilased. Erinevalt kirkikukirjandusele on see määratud ainult härrasseltskonnale. Esimese eestikeelse kirjutas Reiner Brockmann „Carmen alexandrinum esthonicum“(Opitzi poeetikareeglite järgi loodud eestikeelne laul aleksandriinis, 1637) Eestikeelseid laulutekste on käesolevast ajastust tuntud kakskümmend üheksa. Neist on enamik pulmalaulud, sellele lisaks ka mõned matuse- ja pühenduslaulud. Juhuluule sõnastus on enamasti raskepärane ja kohati üsna visalt mõistetav. Peapõhjus peitub siin keele vigasuses, rahvakauguses ja puisuses, mis luules veel enam häirib kui värsistamata tekstis. Oma osa etendavad ka arhailised sõnad ja sõnavormid, mis rahvakeelsusest hoolimata on tänapäeva lugejale võõrad. Kaasajani säilinud juhulauludest on 21 põhjaeestimurdelised ning ainult 8 on kirjutatud lõunaeesti murdes. Eestikeelset juhuluulet kirjutasid: Reiner Brockmann, Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Daniel Göbel, Georg Saleman, Olaus Georg Salenius, Joachim Saleman, Johann Gutslaff, Christian Wassermann, Johan Sebastian Markard, Johann Cohsen.

Eestikeelne vaimulik luule rootsi ajal
Küsimus langeb üsna palju kokku kümnenda küsimusega.
Esimesed luterlikud kirikulaulud avaldas eestikeelses tõlkes Heinrich Stahl oma "Käsi- ja koduraamatu" II osas (1637) (sisaldas 144 laulu), need olid aga lauldamatud proosatõlked, mis pidid aitama vaid saksakeelseid laule mõista. 1656. aastal ilmus "Neu Ehstnisches Gesangbuch“( P-E  Georg Salemann, Geinrich Göseken, Reiner Brockmann, Martin Giläus) (Uus eesti lauluraamat) , kus kirikulaulud olid tõlgitud juba riimitud värssidesse ning seega kirikus lauldavad. Sisaldas 241 laulu. Teine eestikeelne laulutaamat oli „Wastne Tartu Mah Keele Laulo Rahmat“, (1685 Adrian Virginius L-E)
Ülejäänud teosed ei kuulu enam rootsi aega?! Imelikult lühike vastus, pole midagi rohkem kirjutada.
9. Esimesed eestikeelsed grammatikad :
1637 Heinrich Stahl: Anführung zu der Esthnischen Sprach (P-E) (Sissejuhatus eesti keelde) esimese eesti keele grammatika reeglistiku (originaalpealkirjaga "Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. Henrico Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, in Verlegung des Authoris"), mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Grammatikas korrapäratu kirjaviis mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni.. Häälikute sees on c, f, x, z. Pikka vokaali märgib h. Stahli grammatika ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet.
1648 Johann Gutslaff: Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam (L-E) (Grammatilised vaatlused eesti keelest) Esimene grammatika lõuna-eesti keeles.Eestis on sellest raamatust säilinud ainult üks eksemplar, mida hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus. Hinnatakse H. Stahli omast mitmes osas paremaks. Lisaks vokatiivist loobumisele on kiitust pälvinud heebreamõjuline tähelepanek, et eesti keeles on kaks päriskäänet – nominatiiv ja rektiiv, kusjuures viimasest saab moodustada kõik ülejäänud
Olles H. Stahlist põhjalikum,tutvustab J. Gutslaff näiteks grammatiliste morfeemide
vahetamisegauute vormide moodustamist
1660 Heinrich Göseken: Manuductio ad Linguam Oesthonicam (P-E) (Sissejuhatus eesti keelde) Eelmistest märksa lühem morfoloogiaosa põhineb suures osas H. Stahli eeskujul. Muutis keerulisemaks passiivi vormid.
1693 Johann Hornung: Grammatica Esthonica (P-E) (Eesti grammatika) võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi käsiraamat on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.Peetakse 17. sajandi eesti keele kirjelduse tipuks Ta loobub vormidest , mis olid senistesse grammatikatesse kunstlikult toodud eeskujukeelte täpseks järgmiseks, muuhulgas vokatiivist, võõrapärasest konjunktiivist ja futuurumist.
1732 Anton Thor Helle: Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache (P-E) (Lühike sissejuhatus eesti keelde) järgib eelmiste grammatikatega sama malli ,
kuid on põhjalikum, näiteks esitab ta ebareeglipäraste verbide näidisparadigmad. J. Hornung (1693) oli teavitanud nende olemasolust ning andnud põhivormid, varasemad kirjutajad aga ei maininud mingeid erinevusieesti tegusõnade muutmises.
10. Tee eestikeelse piiblini. Kirikukirjandus
Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi algul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterlike seisukohtade vastasseisu aegadel . Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste palve - ja laulutekstide olemasolu. Esialgu on käibel olnud mitmeid kohmaka keelepruugiga käsikirju. Georg Mülleri jutlused. 17. saj algult on pärit eesti-soome segakeelne nn Turu käsikiri (leiti Turu Toomkiriku arhiivist). Ilmselt soomlasest pastori paarikümneleheküljeline käsikiri sisaldab ristimise, laulatamise ja matmise sõnu ning pakub huvi eelkõige keeleliselt. Samast perioodist on teada mõned käsikirjad (jutlused, kirikulaulud) Lõuna-Eestist, Saaremaalt jne. Kultuurilooliselt huvipakkuvad on mõned jesuiitide käsikirjad ning trükis avaldatud katoliiklik kirikutalituse käsiraamat “Agenda Parva”, milles koguduse arusaamist eeldavad palve- jm tekstid on läti, eesti, poola ja saksa keeles. Kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks sai Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1657), õppis pärast Tallinna triviaalkooli Saksamaal teoloogiat ning töötas pastorina Järva- ja Virumaal. Stahlil oli Rootsi võimude toetus ja teatud eelis ametivendade ees, kellelt ta kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks. H. Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta pole säilinud. Tema põhiteoseks on neljaosaline saksa-eestikeelne “ Hand und Hauszbuch…”. Esimese ja nii mahuka eestikeelse “käsi- ja koduraamatuna” sisaldab see Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid ja epistlid, palveid jm tekste kiriklikeks talitusteks. H. Stahli käsiraamatuga pandi alus eestikeelsete raamatute trükkimisele Tallinnas. Tema käsiraamatutest alates võime hakata jälgima Piibli eesti keelde tõlkimise lugu. Stahli jutlustekogu “Leyen Spiegel ” peegeldab lähemalt autori keelekasutuse omapära, annab mõningaid vihjeid eestlaste eluolust, mainib esmakordselt trükisõnas nime Kalev (Kalliweh), aga Mülleriga võrreldes on need jutlused igavamad. Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius, kes oli mõnda aega õppinud teoloogiat ja pärit Saksamaalt, omandas kiiresti ja hästi eesti keele. Lõunaeestikeelse kirikukirjanduse aluste rajaja. Põhjaeestikeelseid käsikirjalisi tõlketekste arvestanud Rossihniuse käsiraamatul on kaks osa – “Catechismus Herm D. Martin Lutheri” ja “Evangelia vnd Episteln”. Mõlemad mehed panid aluse eesti kahele erinevale kirjakeelele, mille arenguid viis edasi raamatute jätkuv avaldamine kummaski keelemurdes. Piiskop J. Jhering, kes oli juba 1645. a kõnesse võtnud Piibligi tõlkimise, tähtsustades eriti kirikulaulude lauldavuse ning tema ülesandel tõlkisid pastorid Heinrich Göseken, Georg Salemann, Martin Giläus ja Reiner Brockmann kirikulaulud uuesti (lisaks uusi laule), juba arvestavas värsimõõdus. Nii on 241 laulutõlget sisaldav “Neu Ehstnisches Gesangbuch” esimeseks (kiriku)laulude koguks. Lõunaeestikeelne lauluraamat “Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat” ilmus Adrian Virginiuse toimetamisel. Sellegi täiendatud ja redigeeritud teine trükk “Tarto-Ma Kele Laulu- Ramat ” oli värsimõõtu arvestavam ning keelelt ühtlasem.
Antud etapil olid olulisemad tegijad Kullamaa pastor Heinrich Göseken ja Urvaste pastor Johann Gutslaff. Göseken tundis hästi eesti keelt ja piisavalt ka värsitehnilisi võimalusi. Vene-Rootsi sõja ajal Tallinna põgenenud Göseken ja Gutslaff töötasid koos Uue Testamendi tõlke kallal. Selle viis lõpuni katkust pääsenud Göseken. Kirikukirjanduse tõlkimise-avaldamise järgmine etapp algas Liivimaal kindralsuperintendendi Johann Fischeri tegevusega . Ta oli saanud loa trükikoja asutamiseks, eelkõige Piibli avaldamiseks. Ta kutsus endale appi Adrian Virginiuse, kelle kõige olulisemaks tööks on “Meije Issanda ja Jesusse Kristusse Wastne Testament ”, see on oma aja mahukaim, keeleliselt ühtlustatuim, kirjansõna järgnevat arengut mõjutav ning kultuurilooliselt oluline teos. Heinrich Gutsleff toimetas trükki oma isa Eberhard Gutsleffi käsikirja. “Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament” lähtus Forseliuse-Hornungi kirjaviisi. Kirik vajas oma tööks käsiraamatu uut trükki: “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko Ramat” – 18. saj kõige levinum eestikeelne trükis ja mõjutas oluliselt eestlaste lugemisoskuse kujunemist. Käsiraamatu uue redaktsiooni ettevalmistuse käigus Eestimaal kujunes keskseks tegijaks Anton Thor Helle, õppis Kieli ülikoolis teoloogiat. Sobiks Piibli tõlkimiseks kõige enam, kuna oskas väga hästi eesti, kreeka ja heebrea keelt. Tõlge valmis 1736. a suveks, kirjastamiseks puudus raha. Lõpuks trükiti vennastekoguduse liikumise rajaja rahadega J.J. Köhleri trükikojas 1739. a “Piibli Ramat/ se on keik se Jummala Sanna”. Piibel aitas tõsta eestlaste haridustaset ning avardada tähenduslikult silmaringi.
11.EESTIKEELSE ILMALIKU KIRJANDUSE TEKKIMINE
Üheks reformatsiooniaegseks kultuurisaavutuseks oli siinset ajalugu kajastavate teoste ja kroonikate ilmumine. Kuigi need polnud eestikeelsed, käsitlesid need ometi Eestit ja eestlasi.
Baltikumis on kroonikazanri esimeseks trükis ilmunud saavutuseks (keskaegsed olid kõik veel käsikirjades) Balthasar Russowi alamsaksakeelne „Chronica der Prouintz Lyfflandt“, mis kahtlemata on 16. sajandi väljapaistvaim teos Baltikumis. Teosele sai osaks suur menu, mis on seletatav sellega, et siin käsitleti ka 16. sajandi alles lähedalolevaid sündmusi ning kohalike rahvaste olukorda ja elu. Autori sümpaatia on ilmselt eestlaste poolel, mis põhjustas sakslaste poleemika . Juhul kui Russow on rahvuselt eestlane, nagu oletatud, siis on ta ka esimene väljapaistev eestlasest kirjanik.
Eestikeelne luulekirjandus sünnib Rootsi suurvõimu ajal. Seda võib sisu alusel jaotada ilmalikuks ja vaimulikuks luuleks, funktsiooni järgi aga kirikulauludeks ja juhuluuleks (mille värvikaima osa moodustavad pulmalaulud). Teoreetilise aluse ka eestikeelse värsi kirjutamisele andis Martin Opitzi aastal 1624 ilmunud „Buch van der Deutschen Poeterey“. Enemasti tõstetakse eestikeelse luule algusest kõneldes rohkem esile sellel sajandil sündinud juhuluulet, millest on olemas hea ülevaade. Juhuluule all mõeldakse ajajärgule omast (saksa eeskujudele tuginevat) barokkluulet, mida harrastati kõrgemate seisuste sünnipäevade, pulmade ja matuste puhul. Tavaliselt mainitakse juhuluule aktiviseerijana Tallinnas saksast tulnud luuletajat Paul Flemingit (1609-40). Tema ümber oli tekkinud kohalike luuleharrastajate ring, nn. lamburiühing, millised olid moes Saksamaal. Oluliseks on peetud Flemingi kokkupuuteid ja sõprust Rainer Brockmanniga, eesti esimese pulmalaulu autoriga . Juhuluule sündi soosivaks eelduseks oli trükikoja asutamine Tallinnasse aastal 1635, kuna seal trükiti esimeste hulgas Flemingi luuletusi ning ka Brockmanni esimene pulmalaul. Pulmalaulud olid mõeldud härrasseltskonnale. Kadrina pastor Brockmann kirjutas ka saksa-, kreeka- ja ladinakeelseid luuletusi, mida on kokku mitusada. Teisteks autoriteks olid Juuru pastor Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Kirbla pastor Daniel Göbel, Georg Salemann, Rõngu pastor Olaus Georg Salenius (kahesalmiline „Jocus Esthonicus“ 1643) ning Joachim Salemann.
Tähelepandav osa 17. sajandi eestikeelsest juhuluulest koosnes aga pühendusluuletustest-õnnesoovidest mitmesuguste erinevate teoste ilmumise puhul. Nende autoriteks olid Georg Salemann, Johann Sebastian Markand, Johann Cohsen jt.
Esimene teadaolev eesti soost luuletaja oli Käsu Hans, Hans Kes. Tema 32-salmilise riimitud tartumurdelise aastal 1708 kirjutatud kaebelaulu aineks on Tartu hävitamine venelaste poolt Põhjasõja ajal aastail 1704-08, kui elanikudki Venemaale küüditati. Käsu Hansu teos on erakordne oma harda kaasaelamise poolest maa ja rahva saatusele ning väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, ja seda on hinnatud kogu meie vanema kirjanduse kõige paremaks saavutuseks.
Eestikeelse ilmaliku proosa esimeseks näiteks on peetud aastal 1691 tartumurdelises kirikukäsiraamatus Adrian Virginiuse poolt avaldatud 16-leheküljelist kirjeldust „Jerusalemmi Lina hirmolinne Ärrähäetus“, mis nähtavasti inspireeris ka Käsu Hansu ta kaebelaulu kirjutamisel .
Vaadeldava perioodi eestikeelne proosa jõuab parimate tulemusteni kolme autori, Arveliuse, Willmanni ja Holtzi proosaraamatutes alles 1780. aastail ja 19 sajandi algul, mil eelmainitutele lisanduvad Luce ja Marpurg. See periood tähendab eesti ilmaliku proosa tõelist algust.
12. VENNASTEKOGUDE LIIKUMINE JA HERNHUUTLIK KIRJASÕNA
Vennastekogudus
Eestlaste kultuuriajaloo seisukohalt kujunesid 18. sajandi luterlikus kirikus eriti oluliseks just pietism ning vennastekoguduste liikumine. Varane vaimulike ning aadlikegi hulgas levinud pietism valmistas teed vennastekogudusele, mille asutajaks oli krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf aastal 1727 . Vennastekoguduse liikmed, keda nende päritolumaa järgi ka böömi vendadeks nimetati, tegutsesid pietistlike jutlustajatena ja vaimuliku äratuse levitajatena.. Aastal 1729 saabusid nende esindajad Liibavisse ja Riiga ning seejärel teistesse keskustesse, milleks Läti alal oli eelkõige Volmari ja Eestimaal Tallinna linn, kuhu esimesed jutlustajad eesotsas Christian Davidiga jõudsid 1730 algul. Aastal 1736 külastas Baltikumi ka krahv Zinzendorf, ning järgmisel aastal tuli Balti kubermangudesse poolsada vennastekogudusse kuuluvat käsitöölist ja koduõpetajat, kes alustasid tegevust jutlustajatena. Krahv Zinzendorf andis majanduslikku toetust ka eestikeelse Piibli trükkimiseks, mis ilmus aastal 1739. Vennaste tegevus toimus Tallinnas niihästi eestlaste kui ka kohalike sakslaste, soomlaste ja rootslaste hulgas. Esimese ametliku koguduse asutamiseni jõuti siiski alles aastal 1741 . samal aastal asutati esimene vennastekogudus ka Lõuna-Eestis, nimelt Urvastes Võrumaal. Vennastekoguduse tegevuse esimene periood Tallinnas ja Eestimaa kubermangus oli aastatel 1727-40. Sel ajal ei teinud riigivõim ega kirik nende tegevusele veel takistusi. Tallinnast kui keskusest levis vennaste äratustöö aastail 1741-43 eeskätt kihelkondadesse, kus olid pietistlikud pastorid. Neid leidus Narvast Hiiumaani. Nende hulka kuulusid ka sellised kultuuriloost tuntud nimed nagu Jüri õpetaja Anton Thor Helle ja Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff. Vennastekoguduse liikmeid oli sel esimesel perioodil arvatavasti 12000- 13000 , millest Eestimaa kubermang koos Tallinnaga võis hõlmata 4000-5000. Maakondades levis liikumine ebaühtlaselt. Vähem oli vennakseid Järva- ja Virumaal (välja arvatud Kadrinas).
Nende rohkusega paistis silma Läänemaa, kus liikumine algas varakult, ja kus nagu Saaremaalgi paljud mõisnikud seda toetasid. Vennastekoguduse suhted ametliku võimuga hakkasid halvenema pärast aastat 1742 . Vastasteks olid ms. Kubermanguvalitsus ja rüütelkonnad, kes saavutasid mõjuvõimu Eesti- ja Saaremaa konsistooriumides, samuti Tallinna linnakonsistoorium. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas. Osa juhtivaid pastoreid, nagu Mickwitz tallinnas, tõmbusid osalt isiklike vastuolude tõttu liikumisest tagasi. Kardeti ka kiriku töövälja siirdumist vennastekoguduse kätte.
Vennastekogudust süüdistati selles, et ta oli saanud usulise sekti iseloomu; et vendadest jutlustajad esinesid, agu oleks nad pastorid; et sagedastel kokkutulekutel, mida peeti nii päeval kui ka öösel, matkiti kristlikku algkogudust; et peeti kinniseid koosolekuid, kus õpetati kes teab mida; et evangeeliumi-ja epistlitekste kasutati valedel päevadel, ja et rahu- ja muud palved jäeti ära ning asendati vennastekoguduse omade palvetega. Vennastele heideti ette ka välist vagatsemist, kõrkust ja upsakust.
Rüütelkonna algatusel saavutati 1743 . aasta kevadel keisrinna Elisabeti ukaasiga vennastekoguduse keelustamine. Jutlustajad („saksa vennad“) kästi maalt välja saata, palvemajad sulgeda, ja koosolekute pidamine keelati. Liikumisega seotud pastorid kästi vastutusele võtta. Vennastekoguduse tegevus oli kakskümmendaastat (1743-64) keelu all. Katariina II ukaasiga lubati vennastekogudusel uuesti tegutseda ning hernhuutlased said loa vene riiki elama asuda. Keeluperioodil oli vennastekoguduse tegevus toimunud salaja ja väikestes rühmades, mistõttu juhtimine läks eestlaste ja lätlaste kätte.
Kahtlemata oli vennastekogudus 18. sajandil eesti talupoegade hulgas tähelepandavaim kultuuriline nähtus. Liikumise levimist ja selle tegevust on mitmeti seletatud ja hinnatud. Vennstekoguduse kiiret levikut Põhja-ja Lõuna-eestis ning saaremaal selle esimesel perioodil seletatakse asjaoluga, et kirik ametliku institutsioonina oli rahvale võõraks jäänud. Vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, neid peeti talupoegade rehetubades või palvemajades ja need tundusid talupoegadele nende endi asja ning ettevõtmisena.
Vennastekoguduse tegevuse positiivsete joonte hulka kuulub kahtlemata, et see tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid, kes said koguduse töös kasutada oma organisatoorseid ja juhivõimeid, mis oli esmakordne võimalus talupoegade elus. Vennastekogudusi on hinnatud kui esimest vaimset liikumist talupoegade hulgas, mille kandjaks oli nende eneste usaldusmeeste organisatsioon . Nende tegevus tõi esile kirjamehi, kes tegelesid tõlkimisega ja kirjutasid ka algupäraseid tekste, mis levisid kogudustes käsikirjadena.
Vennastekoguduste negatiivseks jooneks on Eesti kultuuriloo seisukohalt peetud liikumises esinenud vaenulikkust nii endise rahvausu (ohvrikohtade hävitamine) kui ka ilmaliku elu vastu üldse, kaasa arvatud rahvakultuuri ilmingud. Põlguse ja keeldude alla sattusid rahvalaulud ja – muusika , rääkimata rahvatantsust, otsene hävitamine sai osaks rahvariietele ja ehetele, torupillidele ja kanneldele.
Hernhuutlik kirjasõna
Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, koguduseliikmete vastastikusele abistamisele ja õpetamisele, „hingehoiule“, millega koosolekul käis kaasas meeleliigutus (nutmine, värisemine jne.) Koguduse kokkutulekul oli tähtis osa laulul ja liturgilisel jumalateenistusel. Aastal 1741 ilmunud lauluraamatus oli 1300 laulu, hiljem juba 1350 (need nn. Siioni laulud levisid laialt, ms. Ka Soomes ja Skandinaavias). Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased ( Kreutzwald , Jakobson , Hurt , Reiman , Tõnisson) olid hernhuutliku taustaga.
Urvaste pastor Quandt andis välja esimese hernhuutliku lõunaeesti lauluraamatu (21 laulu). Teos ilmus aastal 1741, kuid keelati ja hävitati. Quandti kõrval esinesid vennastekoguduses kirjameestena juba eestlasedki , esimesed nimeliselt tuntud pärast Käsu Hansu. Neist tuntuim Urvaste kihelkonnakooli õpetaja ning köster Mango Hans, kelle käsikirjad olid 1740 . aastail laialt levinud. Mango Hans tõlkis saksa keelest palveraamatuid ja jutlusekogusid, ning kirjutas ja tõlkis umbes 60 laulu, mis leidsid tee vennastekoguduse lauluraamatusse. Mango Hans tõlkis saksa keelest veel inglase John Bunyani kuulsa vagadusraamatu „The Pilgrim ` s Progress“. Tartu köster ja koolmeister Michael Ignatius, kes oli talupoja poeg, tõlkis lõunaeesti keelde H. Schuberti suure jutlusekogu, mis on säilinud käsikirjaliste koopiatena.
Rakvere köster ja kooliõpetaja J. R. Masing tõlkis hernhuutliku põhiteose, A. G. Spangenbergi „ Idea fidei fratri“ („Vennaste õpetuse sisu“), mis jäi aga käsikirja.
13. BALTIMAADE VALGUSTUS
18. sajandil ja 19. sajandi esimestel kümnenditel tegi Baltikumi saksakeelne kirjandus Põhjasõja-järgse saksa haritlaste sisserännu tõttu läbi mõningase muutuse. Eelnevatel sajanditel oli baltisaksa kirjandus olnud provintsikirjanduseks saksa ja Hansa kultuuri äärealal, mida Rootsi aeg ega Tartu-Pärnu ülikooli tegevus polnud muutnud, kuigi ehk mõnevõrra mõjustas. Tähtsamateks kirjanduslikeks saavutusteks olid olnud siinsed kroonikad.
Sajandite vahetusel on tahetud näha teatava „balti omakultuuri“ tekkimist. Selle tõukejõuks olid 18. sajandi teisel poolel Saksast Riiga saabunud ja seal tegutsenud literaadid Johann Georg Hamann ning Johann Gottfried von Herder . Riias töötas aastast 1767 Hartknochi kirjastus, mis avaldas nende (ja Immanuel Kanti) töid. See oli saksa esiromantika periood. Lisajoone sellele andis Herderi huvi rahvaluule vastu, mis mõjutas ka Eesti alal tegutsenud kirjamehi. Tartus (ja selle ümbruses) elunevatest haritlastest moodustus valgustusmeelsete, ratsionalistlike kirjameeste ja teadlaste ring: Gadebusch, Hupel, Masing, Rosenplänter, isa ja poeg Jannaud, Läti liivimaalene Merkel ja Eestimaal koduõpetajana tegutsenud Petri . Garlieb Merkelilt ilmus lisaks ta ajaloolistele teostele liivlaste elu 12.-13. sajandi vahetusel käsitlev „Wannem Ymanta, eine lettische Sage“. Merkel tegutses publitsisti ja kirjandusarvustajana. Ta on avaldanud ka jutustusi.
Pärisorjuse kritiseerija Heinrich Johann von Jannauega tema poeg Heinrich Georg von Jannau ilukirjanduslikke teoseid ei avaldanud.
Merkeli mõttekaaslane Johann Christoph Petri õppis koduõpetajana (aastail 1784 -96) Eestimaad hästi tundma. Tema esimene, anonüümsena ilmunud teos „Briefe über Reval“ (1800) käsitles Tallinna kodanike elu. Tema peateost, kolmeköitelist „Ehstland und die Ehsten“ (1802, üle 1400 lk.), on nimetatud Merkeli raamatu „Die Letten“ Eesti paralleeliks, kuid Petri lähtub kirjalikest allikatest. Ta kritiseerib pärisorjust ning kirjeldab oma teose teises köites eestlaste elu ja olukorda, rahvakultuuri ja .kombeid pärisorjuse kriisi perioodil.
Johann Gottfried Herder (1744- 1803 ) avastas rahvaluule õigupoolest alles Riias tegutsedes . Rahvalaule avaldamiseks hankides pöördus ta ka Hupeli poole, kellelt saigi seitse eesti rahvalaulu ja üheksa vanasõna, mis ilmusid ta kuulsas teoses „Volkslieder“ (1778-79, aastal 1815 postuumne väljaanne pealkirjaga „Stimmen der Völker in Liedern“).
Teine eesti rahvalaulude avaldaja oli Herderist inspireeritud Christian Hieronymus Justus Schlegel, kes oli mõnda aega töötanud koduõpetajana Eestis ja seejärel Peterburis.
Eestimaal reisis ka saksa kirjanik Johann Gottfried Seume ( 1763 -1810), kes oma 1805. aasta rännaku kohta avaldas valgustusmeelse pärisorjust kritiseeriva raamatu „Mein Sommer 1805“, mis Venemaal kohe keelustati . Saksamaal oli see tuntum kui Petri teosed.
Tartus ajaloolase Gade buschi ümber kogunenud valgustusmeelsete haritlaste hulgas oli ka ilukirjandusega tegelajaid. Neist üheks tuntumaks on saanud Chr. D. Lenzi poeg Jacob Michael Reinhold Lenz (1751-92), keda on peetud selle perioodi baltisaksa luulele ja draamale alusepanijaks.
Eespool seoses eestikeelse kirjandusega mainitud autoritest on kõige rohkem saksakeelset loomingut Friedrich Gustav Arveliusel, kellelt lisaks artiklitele ilmus luuletusi ning kolm näidendit.
14. VAIMUELU 18. JA 19. SAJANDI VAHETUSEL
19. sajandi algus oli aeg, mil Balti kubermangudes tekkisid esimesed ühingud, millel olid teaduslikud ja kirjanduslikud sihid.
19. sajandi algul oli eestis kaks trükikoda, Tartus Grenzius ja Tallinnas Minuth, endine Lindfors.
18. sajandi teisel poolel loodi Eestis kohaliku saksa haritlaskonna tarbeks nn. lugemisseltse ja laenuraamatukogusid.
Aastal 1783 tuli Tallinna magistraadi (raekohtu) teenistusse August von Kotzebue , kes oli juba noorest peale ka näidendeid kirjutanud ja ise näidelnud. Tallinna amatöörteater (1784-95), mille direktoriks sai v. Rosen ja sekretärina tegutses Kotzebue, jäigi neil aastatel teatrikultuuri peamiseks kandjaks Eestis.
Sajandivahetusel püüti teatri tegevust seada uuele alusele ja sõlmida lepinguid kutseliste näitlejatega, milleks andis tõuke Mme Tilly trupi (nn. ooperiseltskonna) külaskäik.
Tartu ülikooli uuesti avamine aastal 1802 oli Baltikumi kultuuriloos sündmus, mille tähtsust on raske üle hinnata. Ülikoolgi läks aeglaselt käiku ja jõudis arvestatavale tasemele alles järgmisel perioodil, kuid katkenud sidemed Euroopa, eeskätt Saksa teaduseluga olid siiski taastatud. Ülikooli olemasolu pakkus ka, kui mitte otsest, siis ometi kaudset tuge kõigele, mida kultuuriliseks tegevuseks võib nimetada, kaasa arvatud eestikeelne kirjandus.
Vaatamata rahvakoolide allakäigule 18. sajandil olid kirik ja pastorid oma kohusetruu töö ja nõudmistega suutnud hoida rahva lugemisoskuse suhteliselt heal järjel ka koduõpetuse abiga. Lugemisoskus oli aastal 1790 olnud 40 % tasemel, kuid langes aastaiks 1800-21.
15. EESTIKEELSE AJAKIRJANDUSE SÜND
Eesti omakeelne ajakirjandus saab alguse Peter Ernst Wilde nädala-ajakirjast „Lühhike Öppetus“, mis ilmus Põltsamaal 1766 . aasta lõpust kuni 1767. aasta oktoobrini. Wilde saksakeelse käsikirja tõlkis August Wilhelm Hupel. Väljaannet ilmus kokku 41 neljaleheküljelist numbrit (säilinud kolm komplekti).
„Lühhike Öppetus“ sisaldas arstlikke nõuandeid mitmesuguste haiguste puhuks, juhatas arstimeseks sobivaid ravimeid ja looduslikke ravimtaimi ning propageeris lastevanematele rõugepanemise tähtsust. Selles leidus ka majanduslikke nõuandeid ja soovitusi , näiteks viljapuuaedade asutamiseks, kartulikasvatamiseks ja suitsuvabade elamute ehitamiseks. Valgustusfilosoofia vaimus pidas see väljaanne eestlast teistega võrdseks, arenemisvõimeliseks inimeseks .
Teine eestikeelne väljaanne, „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“, jõudis ilmuda 1806. aasta märtsikuust kuni aasta lõpuni, ning ainult 39 numbrit. Selle asutajateks ja väljaandjateks olid rahvasõbralikud vaimulikud Gustav Adolph oldekop Põlvas ja Johann Philipp v. Roth Kanepis . Lehte trükiti Tartu ülikooli (Grenziuse) trükikojas, ja see allus ülikooli tsensuurikomitee järelevalvele. Tsensoriks oli kohaliku saksakeelse ajalehe väljaandmises osalenud lektor Friedrich David Lenz. Eestikeelse nädalalehe materjal oli võetud kohalikust, Grenziuse väljaantavast „Dörptsche Zeitungist“. Üle kahe kolmandiku lehe sisust käsitles aga välismaa sündmusi, eriti muidugi sõda Napoleoniga. Kohalikke ja Venemaa sõnuméid oli lehes üpris vähe. Lisaks avaldati võimude korraldusi ja kuulutusi. Praktilised nõuanded puudutasid põllumajandust ning tervishoidu . Ajakirjanduslikust seisukohast on esile tõstetud, et selles nädalalehes avaldati esmakordselt sõnumeid, mistõttu ajalehe nimetus on omal kohal.
Järgmine, palju olulisem ajakirjandusväljaanne oli väsimatu kirjamehe Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Leht“ aastail 1821 -23 ja 1825. Selle eelkäijaks oli tema „Pühhapäwa Wahhe -luggemised“ ( 1818 ), laadilt populaarteaduslik teos, kuigi algul kuukirjana mõeldud. See sisaldas kirjeldusi ja materjale võõraste maade , looduse ning inimeste kohta. Masing on ise seda kirjas Rosenplänterile nimetanud talurahvaentsüklopeediaks. „Marahwa Näddala-Leht“ oli mahult kõiki varasemaid omataolisi kaugelt ületav väljaanne (416 pluss 414 pluss 416 pluss 422 ehk 1668 lk.)
Masingu nädalelehte trükiti algul Tartus Schünmanni trükikojas, seejärel Pärnus Marquardti juures, ja viimaseid numbreid Riias. Trükiarv ning levik olid tagasihoidlikud, tellimishind 6 paberrubla. Vähese leviku üheks põhjuseks oli Masingu vastuolu pietistlik -hernhuutlike pastoritega ja vennastekoguduse liikumisega, millised olid boikoteerinud juba „Vahelugemisi“ ja masingu lugemikke. Nädalalehe sisu oli mitmekesine . Selles oli sõnumeid, kirjeldusi võõraste maade ja kodumaa ajaloo kohta (ms. Mõrvalood Porkuni preilist ja Barbara von Tiesenhauseni tapmisest Rõngus), teaduse- ja kultuurisaavutuste esitlusi, kirjanduse ja hariduse käsitlusi, praktilisi nõuandeid ja ilukirjanduslikke palasid. Masingu taotluseks oli üldine emakeelne haridus talurahvale ning ta taunis kõiki saksastamise kavatsusi. Masingu kirjatöid iseloomustas hea ja piltlik sõnastamisoskus ning korralik eesti keel. Masingu nädalalehes ilmus ka esimene illustratsioon eesti ajakirjanduse ajaloos, ja sellegi autoriks oli ta ise.
Masingu ajaleht oli selle ajajärgu tippsaavutuseks nii tema enese loomingus kui ka rahvuslikus proosas . See pani aluse ajakirjanduslikule traditsioonile Eestis, kuigi pärast selle seismajäämist järgnes pikem periood, mil eestikeelseid lehti katsetest hoolimata ei õnnestunud avaldama hakata. Rahval puudus veel ka lehelugemise kogemus, kuid Masingu nädalalehe kokkuköidetud mahukaid aastakäike loeti veel aastaid hiljem kui rahvaraamatut.
Johann Heinrich Rosenplänter ja tema „Beiträge“
Tolle aja kohta täiesti erakordne oli see pikemat aega ilmunud perioodiline teaduslik väljaanne, mida aastail 1813 -32 Pärnus omaenese kulul avaldas Rosenplänter. Tema tegevus Pärnus oli parimas mõttes rahvavalgustuslik. Peale kirjandusliku tegevuse oli ta aktiivne kohalike kooliolude korraldamisel ja pidas enda pool kodus kooliõpetajate ettevalmistamiseks eesti poistele „eraseminari“. Rosenplänteri ühemehe-ettevõte oli ajal, mil teaduslikud seltsid veel puudusid, majanduslikult sõltuv ettetellijatest. Rosenplänteril oli kaastöölisi estofiilsete ja valgustusmeelsete pastorite seas. Kaastööliste hulgas leidus ka eestlastest kirjamehi. Ajakirja tähtsamad toetajad olid Kadrina pastor Arnold Friedrich Johann Knüppfer, kes oli kõigist produktiivsem, ning Rosenplänteriga ulatuslikku kirjavahetust pidanud Masing. „Beiträgele“ tegid kaastööd Kristian Jaak Peterson , Luce, Hupel, Faehlmann , Eduard Ahrens , Maarja- Magdaleena pastor Paul Gottlieb Georg Everth ning tema vend, Kodavere ja Alatskivi pastor Jacob Wilhelm Reinhold Everth. Nii Rosenplänter ise kui ka teised käsitlesid ühise eesti kirjakeele küsimust. Rosenplänter ja Masing pooldasid kirjakeele alusena põhjaeestilist keeletarvitust. Sellega seoses sattus Rosenplänter vastuollu Kagu-Eesti pastoritega. „Beiträge“ tähtsus oli eeskätt keeleteaduslik, sest kahekümnes köites (kokku üle 3400 lk.) avaldati arvukalt eesti keele alaseid artikleid peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta. Lisaks ilmus selles eestikeelseid tekste ning sõnavaralist ja rahvaluulelist materjali-149 rahvalaulu, vanasõnu, mõistatusi ning 24 rahvajuttu. Viimased olid esimesed trükkipääsenud eesti rahvajutud. „Beiträges“ sai alguse eesti kirjanduskriitika ja-teooria. Siin ilmus üle 30 saksakeelse ning kaks eestikeelset arvustust, samuti kirjutisi eesti poeetika kohta. Siit kasvas välja meie pseudomütoloogia, mida täiendasid Faehlmann ja Kreutzwald, ning mille äratatud probleeme on usundiloolastel pikka aega käsitleda tulnud. „Beiträges“ ilmus ka ilukirjanduslikke palu, luuletusi (Oldekop, Winkler , Schwabe , Frey), eestikeelseid dialooge (Rosenplänter, Holter) ja eestlaste kirjutatud kirju.
16.Eesti teatri alged
1830-ndateks aastateks oli eestikeelesel ilmalikul proosal seljataga juba sajandipikkune, luulel koguni kahe aastasaja pikkune ajalugu. Draamateose loomine ei tulnud seevastu kaua arvesse nende rakendusliku iseloomu tõttu - puudus rahvakeelne teater. Eestikeelse näitemängu alal on siiski mõningaid katseid tehtud juba saksa näitekirjaniku August Fr. F. v. Kotzebue( 1761 -1819) poolt 1784. aastal rajatud Tallinna saksa teatris. 1810- 1820-ndail aastail seisis selle ürituse eesotsas eesti päritoluga näitleja P. A. J. Steinsberg. Aga juba ammu enne Steinsbergi teatrisse astumist leiame Kotzebue näidendis "Die väterliche Erwartung"("Isalik lootus", 1789) eestlastest tegelaste omakeelset dialoogi ja laule. 1794. aastal püüdis Fr. G. Arvelius ettetellimise korras välja anda oma ühevaatuslikku rõõmu ja õpetuse mängu "Ramma Josepi Jubilei", mis aga jäi ilmumata.
1816. aastal mängiti Pärnus Kotzebue ja Knorringi ühevaatuslikku saksa- ja eestikeelset näidendit "Der Talkus"(" Talgud "); kelle poolt see ette kanti, ei selgu säilinud nappidest andmetest. Arvestades aga seda, mida teame Pärnu eestikeelsete teatrietenduste kohta 1820-ndail aastail, võib pidada tõenäoliseks, et "Talgud" kandis ette suviti Pärnut külastav Tallinna näiteseltskond, kes hiljem( 1826 ) on sama näidenit mänginud ka kodulinnas. Kõige varasemad andmed eestikeelsetest tatrietendustest Tallinnas pärinevad siiski 1819. ja 1821.aastast. Esimesel puhul oli kavas P.A.J.Steinsbergi "Häbbi sellel, kes petta tahhab", teine kord tema "Krappi Kaie willetsus ehk: Kes palljo lobbiseb, peab paljo wastama"; viimati mainitud lavatükk on eesti keelde kohandatud austria kirjaniku Johan Hutti näidendi järgi.
Eesti näitemängu entusiast Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg sündis 1795.aasatl Tallinna-lähedase Lehmja mõisa koka pojana, õppis Tallinnas saksa ja vene kreiskoolis (1809- 1812 ) ja töötas aastail 1817-1824 Tallinna saksa teatri näitlejana, mispeale lahkus oma kodulinnast. Tema elu esapidise käigu kohta on teated ebamäärased; mõningatel andmetel olevat ta tegelenud Saksamaal kaubanduse alal. "Krappi Kaie willetsuse" osasles Steinsberg ka osatäitjana, samuti nagu ta mängis nimiosa 1824.a. suvel Pärnus lavastatud kahevaatuslikus jandis " Permi Jago unne-näggo", mille näitleja oli koostanud Kotzebue komöödia "Der Trunkenbold"("Lakkekauss") järgi. Selles Lääne-Euroopa kirjanduses laialt levinud sü˛ees (Kotzebue eeskujuks oli taani teatri rajaja L.Holbergi "Mäeotsa Jeppe " - "Jeppe paa Bjerget") kujutatakse, kuidas purjuspäi magama jäänud talumees mõisa viiakse ja saksa kombel riietatakse, et teda pärast ärkamist mõisnikuna austada. Uuest viinauimast ärgates leiab mees ennast jällegi endises olekus külakõrtsi ukse alt, arvates, et ta on vahepeal taevas olnud. Eesti lugejad olid naljandi sisu motiividega tutvunud juba Willmanni " Juttudes ja tegudes". Arvatavasti ei seadnud Steinsbergi jant endale palju muid ülesandeid peale laia naeru saavutamise rumal-kohtlase talupoja ja tema sõnaka naise Eeva arvel. Rosenplänteri teateil oli näidendil Pärnus suur menu. "Pärmi Jaagu unenägu" on esitatud ka Tallinnas, kus seda nägi noor Kreutzwald, leides samuti etenduse olevat üsna kordaläinud.
Napilt on andemeid rahvalaule ja tantsu sisaldanud "eesti stseenide " "Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees" ja "Liso ja Ado kichlatusse pääw" kohta. Neid on 1829. aastal Tallinnas ja sama aasta suvel Pärnus ette kantud , kusjuures Pärnus mängisid põhilisi osi näitleja C. Klemmi lapsed. Ühtlasi laseb varasemate teatriafiššide sporaadiline säilimine tõenäoliseks pidada veelgi suuremat sellelaadiliste lavastuste hulka.
Et eestikeelseid näidendeid esitati saksa teatrietenduste lisapaladena, siis oli nende vaatajaks esmajoones linnapublik, kelle hulgas võis leiduda muidugi ka eesti soost inimesi. Talurahvas puutus näitemänguga kokku alles pool sajandit hiljem. Juhusliku ilmega materjalidena pole kõne all olevaid näidendeid trükitud ega alal hoitud, välja arvatud jandi "Permi Jago Unnenäggu" ühe variandi käsikiri, mis olemasolevate tunnuste järgi peaks pärinema XIX saj. teisest veerandist. Sisuliselt ei pakkunud need sageli võõrastele eeskujudele toetuvad lavatükid olilist lisa eesti rahva elu valgustamisele.
 
17. Eestikeelne luule 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses (Schwabe, Oldekop, Winckler)
Eesti lüürikast XIX sajandi esimesel veerandil meenuvad ennekõike K.J. Petersoni taevani tõusvad värsid. Ometi ei teadnud tema kaasala avilikkus nendest midagi: alles XX sajandi algul hakati teda luuletahana tutvustama. K.J. Peterson pole ainu pärisorjuse lõpp-perioodi varjujäänud laulik . Veel karmim on saatus olnud Gustav Adolph Oldekopi vastu, kuigi tema luuletuste laad ega kunstiline tase ei ulatu K.J.Petersoni tähelennuni.
Gustav Adolph Oldekop (2. detsember 1755, Haapsalu - 8. mai 1838, Tartu) oli eesti luuletaja ja ajakirjanik. Õppis Halle ülikoolis ja 1781 - 1820 oli Põlva pastor. Oldekop alustas oma literaaditegevust "Eesti-Ma Rahwa Kalendri" kahe esimese aastakäigu koostajana. Koostas Johann Michael Gerhard Grenziuse kirjastusel 1796 ilmuma hakanud "Tarto-Ma Rahwa Kalendri" kaks esimest aastakäiku, andis 1806 Johann Philipp von Rothi abiga välja "Tarto maa rahwa Näddali-Lehte", toimetas 1824 "Kulutamisse Lehte". Tõlkinud lõunaeesti keelde 1819. aasta talurahvaseaduse ja ühe loodusraamatu. Tema luuletused (üle 40 lõunaeestikeelse algupärandi ja tõlke) on ilmunud koguna "Suve õdang" (1985).
 Reinhold Johann Winkler (13. august 1838 Rakvere – 17. juuni 1895 )
Sündis Tallinnas pastori pojana, õppis aastail 1785-1788 Jena ülikoolis teoloogiat ning tööats esialgu koduõpetajana ja Moskva saksa kooli rektorina, mispeale ta tuli Harjumaale Jüri kihelkonna pastoriks(1795-1810); surm lõpetas tema vaimulikukarjääri. Winkler on koostanud katekismuse ning tõlkinud vaimulikke laule.
1796-1800 teenis Kadrina kogudust Joachim Gottlieb Schwabe (22.11.1754-01.02.1800). Ta avaldas oma eestikeelset lüürikat "Eesti Maarahva Kalendri" lisas ning kirjutas ka esimese eestikeelse hällilaulu, lisaks sõnastas esimesena eestikeelses luules looduselamusi.
Ilmalikud kalendrivärsid!!;)
 
18.• Eestikeelne valgustuskirjandus ( Willmann , Luce, Holtz , Arvelius, Mannteuffel )
Pärisrahvas kääris orjuse süvenedes. Tuimuse ja tülpimuse katte all küdes masiliselt sõnakuulmatuse proteste ja ärapagemisi. Üksikuid vastuhakkamisi polnud ametivõimudel raske likvideerida . Tihenevad rahutuste hood, Pugatševi mäss Venemaal, "kahjulik tõmbus vabaduse järele" - see tekitas omajagu ärevust balti härrasrahvuse julgestumises. Kõvasüdamelised mõisnuikud kinnitasid oma lootused Vene rügementide tääkidele ja vastupanu kangele karistusele. Aga leidus ka valgustunud literaate, kes olid näinud orjava rahva vaimset ja ihulist viletsust, kes tahtsid tõrksat meelsust vaimupimedusega pööprata ja parandada. Õpetlikku tendentsi meie maa oludega kohandatud proosalookestesse põimides - ja see tendents oli ikka valitsevaid korramõisteid jaatav - läks eesti ilmaliku jutukirjanduse soetamise sajandi 80-ndail aastail käiku.
Fr. G. Arvelius oli neid valgustusaegseid baltisakslasi, kes esimesed vaod ajas didaktilise eesmärgiga fabuleerivate rahvaraamatute pakkumiseks. Talle järgnes Fr.W. Willmann.
Friedrich Gustav Arvelius.(1753-1806)
Saksa päritolu eesti kirjanik, isa soomlane . Ta kasutas pseudonüümi Sembard.
Arvelius õppis Leipzigi Ülikoolis usuteadust ja filoloogiat. Kooli lõpetamisel siirdus ta Eestisse, olles Virumaal, Alutagusel koduõpetaja ning alates 1790. aastast Tallinnas gümnaasiumi professor.
Tema peamiseks tööks on saksa keelest eesti keelde tõlgitud jutud ning luuletused, mis olid õpetlikud ja talurahvast manitsevad. Arvelius kirjutas ka saksakeelse näidendi " Elisa " ning mitmeid artikleid eesti keele arengu kohta.
Teosed:
"Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat" I-II ( 1782 –87)
"Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat" (1790)
 
Friedrich Wilhelm Willmann
( 1746 -1819)
Lätist pärit, Kuramaal sündinud, Riias kasvanud. Isa oli rahvuselt sakslane, ema Rootsi laevstikukapteni tütar. Õppis Göttingenis teoloogiat. 1782. aastal ilmus temalt ilmlikult jutustav ja moraliseeriv teos "Juttud ja Moistatussed". See oli isukalt loetud ja levitatud.
 
Johann Wilhelm Ludwig von Luce (5. september (23. august) 1750 Hasselfelde - 4. juuni (23. mai) 1842 Kuressaare) oli estofiil , pastor ja kirjanik.alates 1774 õppis usuteadust Göttingenis ja alates 1776 Helmstadtis. 1781. aastal läks Rootsikülla koduõpetajaks. 1783–1785 Püha kirikuõpetaja. Sellest ametist loobus ta paari aasta pärast usuliste kahtluste tõttu. 28. augustil (17. august)il 1784 abiellus mõisapreili Johanna Luise von Vietinghoffiga (22. oktoober 1765 – 7. september 1788). 1785– 1832 Lahetaguse mõisavanem. alates 1787 õppis Göttingenis arstiteadust, Dr. med ( Erfurt ). 1793–1801 Pilguse mõisa rentnik . 19. märtsil (8. märtsil) 1795 ülendati Luce Wienis aadliseisusse ja immatrikuleeriti Saaremaa rüütelkonda. 21. detsember 1793 abiellus Augusta Christine von Aderkasiga Pöidelt (29. juuni 1772 – 12. oktoober 1817). 1801–1804 Kuressaare linnaarst ja apteeker sealsamas. 1804–1820 Kuressaare kooliringkonna inspektor . 1817. aastal algatas Kuressaare Eesti Elementaarkooli tegevuse, mis oli teine seda tüüpi kool Eestis (esimene avati 1810 Võrus).
Luce juhtis esimesena tähelepanu Saaremaa floora omapärale. Ta uuris ravimtaimi ja andis taimedele kõnekeelseid termineid (jännesi munnad = käpalised; jänesekapsast, merikapsast ja oblikat teatakse siiani). Ta botaanilised uurimused õpetavad maarohtusid kasutama.Ta avaldas Johann Willem Luddi Ludse nime all kaks osa "Sarema Jutto Ramatut" (1807-1812) ja tegi Johann Heinrich Rosenplänteri "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprachele" kaastööd.Luce asutas 1817. aastal Kuressaares esimese eesti küsimuste uurimise ühingu "Ehstnische Litterarische Gesellschafti" (Kuressaare Eesti Selts). See jäi aga asukoha ja väheste kaastööliste tõttu siiski känguma ja lõpetas tegevuse asutaja kadumisega. Ometi on seda peetud isegi 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi üheks eeskujuks.Luce oli kümmekonna kodu- ja välismaise teadusseltsi liige.
Otto Reinhold von Holtz
(2. mai 1757 Keila – 10. mai 1828 Keila) oli rootsi-saksa päritolu eesti vaimulik ja kirjamees .
Õppis 1774–1778 Greifszwaldi ja Tübingeni ülikoolis teoloogiat. Seejärel oli Keila pastor ja aastast 1806 Lääne-Harju praost. Tõlkis 1816. aasta talurahvaseadused ja arstiteaduslikke bro˛üüre.
Looming :Avaldas raamatus "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks" (1817) peale tõlkejuttude ja -luuletuste eestiainelisi palu. Ilmutas teiste tolle aja õpetlike juturaamatute autoritega võrreldes suuremat stiilivõimet. Eestindas esimesena Friedrich von Schilleri ja Hölty luulet.
Peter August Friedrich Mannteuffel
(30. jaanuar 1768 Tallinn – 8. mai 1842 Ravila) oli krahv ja baltisaksa kirjamees.
Oli Ravila mõisa ( Harjumaal ), Saksi mõisa (Virumaal) jm mõisa omanik ning tuntud talurahvasõbralikkuse, ebatavaliste huvide ja eluviiside poolest (teda kutsuti hulluks krahviks).
 
Looming
Noorena luuletas eesti keeles (omistatud värssdialoog "Üks Ennemuiste lugu"), hiljem avaldas talurahva elu ja kombeid kajastava "Aiawite peergo walgusel" (1838) ja karskussisulise "Willem Nawi ello-pävad" (1839).
 
19. Otto Wilhelm Masing (1763-1832)
Lohusuu eestlasest köstri poeg, kes pärast Halle ülikooli lõpetamist töötas koduõpetajana Põhja-Eestis, viibis mõnda aega Lääne-Euroopas ning töötas seejärel pastorina, pikemalt Äksis, olles samas ka Tartumaa praostiks. Pastorina jälgis usundilisi põhitõdesid ja kutsus inimesi kuuletuma , ratsionalistina mõistis aga hukka pietismi, taotles rahva haridustaseme tõstmist, sisukama kirjavara soetamist, kõnekeelt arvestamata kirjakeele loomist. Tõi kasutusse õ-tähe ning rikastas keelt laen- ja uudissõnadega ( termomeeter , aurulaev, pikksilm jpt). Tema poolt koostatud “ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele … “ (1795) on esimene eestikeelne aabits, kus leidub juba eestikeelseid tekste. Lugemispalade põhjal pidid lapsed veenduma valetamise, varastamise , loodame piinamise pahelisuses. Koolide jaoks koostas veel “Luggemise lehhed” ja matemaatikaraamatu, koolimeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid. Omas ajas oli kaalukas didaktiline rahvaraamat “Pühhapäwa Wahhe-luggemissed (1818), sisaldas populaarteaduslikke kirjeldusi erinevatest maadest, rahvastest, loodusnähtustest, loomadest jm, eestikeelse aimekirjanduse rajaja. Vähesed värsikatsetused jäävad vemmalvärsside tasemele, tuntuim “Päts”. Tegi kaastööd saksakeelsetele ajalehtedele ning avaldas Rosenplänteri “Beiträges” arvustusi, keelenäiteid jm. Eesti kultuuriloos on tähtis koht ajalehel “Marahwa Näddala-Leht” (1821-1823, 1825). Ajaleht oli vähese levikuga ja tõi väljaandjale kahjumit. Hiljem on seda nimetatud talupojaentsüklopeediaks, milles leidub sisukaid käsitlusi etnograafia, ajaloo, geograafia, loodusteaduste , kirjanduse, keele, olme, rahvahariduse , tervishoiu jpm probleemidest, lisaks sõnumeid kodu- ja välismaalt, ilukirjanduslikke palu, nõuandeid paremaks majandamiseks, vaimupimeduse ja usulise fanatismi taunimist jm. Poliitiliste küsimuste käsitlemist ajaleht väldib. Rahvavalgustuslikke eesmärke järgib Masing samuti “Marahwa Kalendri” (1823-1826) lisades.
Masingu tähtsus:
Masingu silmapaistev osa eesti kirjanduse ning kirjakeele arengus on põhjustatud ühelt poolt tema iskilikest eeldustest, teiselt poolt aga ka tema tegevuse ajamomendist, mille tingimustes ei saanud enam leppida senise saksapärase keele ega üleoleva manitseva kirjavaraga. Koondades oma tähelepanu rahvavalgustuslikule lektüürile, pani Masing tugeva aluse eesti populaarteaduslikule kirjandusele ning andis välja esimest sisukat ajalehte. Oma sõnavararikka ning rahvapärase stiiliga kujunes Masing kõige tähelepandavamaks eesti rahvuskeele ettevalmistajaks. Masingut hindame valgustaja -ratsionalistina, kellel enne Faehlmanni ja Kreutzwaldi olid eesti kultuuri arendamisel suuremad teened kui ühelgi teisel.
 
20. Rosenplänteri “Beiträge …” tähtsus eesti kultuuriloos
Esimese eestikeelse teadusliku väljaande rajaja Johann Heinrch Rosenplänter (1782-1846) oli sündinud Lätimaal Valmieras postijaama- pidaja pojana. Omandas Tartu Ülikoolis(1803-1806) pastorikutse, mis ametis ta oli aastail 1808-1809 Toris ja pärast seda elu lõpuni Pärnu eesti koguduses, ilmutades siin hinnatavat aktiivsust koolielu korraldamisel. Ühtlasi avaldas Rosenplänter mõned kooliõppevahendid jm. brošüürid. Need jäävad aga varju tema algul kaks korda aastas väljaantava ajakirjana mõeldud“Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache”("Lisandusi eesti keele lähemaks tundmaõppimiskes") kõrval, mida ilmus aastail 1813-1832 kakskümmend vihku (kokku üle 3500 lk.). Väljaanne sisaldas mitte ainult saksakeelseid uurimusi ja arvustusi, vaid ka eestikeelseid materjale ja tekste. "Beiträge" kaastööliste hulgas, kelle eesotsas seisid O.W. Masing, K.J.Peterson, J.W.L.Luce, A.W. Hupel. A.Fr.J. Knüpfer, Fr. Heller jt., domineerisid baltis-saksa pastorid, esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi (Abram Holter, Andres Jervitson), ja soomalsi (A.I. Arwidsson, C.A. Gottlund). Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi.
"Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele väljaarendamise ülesande ja nõudis senisest hoopis paremat ning põhjalikumat keeletundmist kõigilt rahvaga kokkupuutuvatelt töötajatelt. Sellele vastavalt tegi Rosenplänter ettepaneku hakata gümaasiumis eesti keelt õpetama.
"Beitäge" sisaldab kirjutisi peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta, kusjuures paljud neist käsitlustest osutuvad oma alal esimesteks selletaolisteks. Tabavalt määras Rosenplänter ära eesti sõnavara rikastamise teed. Ühtlasi tõi väljaanne pidevalt Hipeli sõnastikus puuduvaid leksikaalseid materjale.
"Beiträge väärtust vähenab asjaolu, et selle kaastöölised sakslastena ei tundnud küllalt eesti keele peensusi. Asjaarmastusliku laadi tõttu on nende kirjutistes sageli palju viltulaskmisi ning meelevaldset. See käib ka Rosenplänteri kohta, keda on nimetatud enam materjalide kogujaks kui uurijaks.