Eesti kirjandus I, kordamine (0)

1 Hindamata

Liivimaa kroonikad. Läti Hendriku kroonika; Liivimaa noorem riimkroonika ; Liivimaa vanem riimkroonika. Balthasar Russowi kroonika; Chr. Kelch „Liivimaa ajalugu“
Läti Hendriku kroonika
Ainus selline allikas, mis kirjeldab põhjalikult eestlaste muistset vabadusvõitlust. Samas kirjeldab ta ka sõja eelaega alates 1184 . Kroonika kirjutatud ladina keeles. Kirjeldab kuidas väinajõe suudmes tegutseb esimene liivimaa piiskop, kes pöörab liivlased ristiusku.
1190 Lübecki ja Bremeni kaupmehed asutavad Saksa ordu ja 1199 astub mängu Liivimaa kolmas piiskop Albert. Hakatakse ehitama Riia linna 1201, aasta hiljem kuulutab paavst sõja Maarjamaaks nimetatud vanal liivimaal.
1204 algab neljas ristisõda ja sellest ajast on Tiit Aleksejev kirjutanud kaks romaani, nt „Palveränd“.
Läti Henrik on oma Kroonikates kirjeldanud võikaid stseene, kus ristirüütlid on langenud võitlusesse paganatega ja juhuslikult võitnud, siis kohtlevad nad neid julmal viisil 1223. Rebisid välja südame ja sõid selle ära. Et saada tugevaks kristlaste vastu.
Süda on see paik, kus on juhi võim ja vägi. Eestlased polnud ainsad paganad. Me kuulusime muinas-põhja areaali , kuhu kuulusid ka skandinaavia rahvad .
Ka Vanas Eddas on stseen südame küpsetamisest ja pärast sellest pärit vere maitsmist oskas ta äkki lindude keelt. Otsene paralleel Läti Hendriku kroonikas ja ilukirjanduslikus eeposes Vana Edda.
Läti Hendrik kirjeldab elu ristirüütlite vaatenurgast, rõõmsal toonil.Tubli töö! Seevastu paganaid kirjeldab stiilis vaata, kui inetu lugu.
Läti Hendrik (1188-1259) - tegi kogu ristisõja kaasa ja hiljem pani sündmused kroonikasse. Kirjutatud 1224-1227 sõja lõpufaasis.
Oluline keeleajaloolises mõttes. Vanade keelevormide kaudu saab rekonstrueerida keele muutumist ajaloo jooksul. Kirjanduslikust tähtsuses peame vaatlema teda muu tollase euroopa kontekstis. Tol ajal oli kroonikatel kirjanduslik funktsioon. Dokumenteerisid sündmusi, aga teisest küljest kasutati kroonikaid sageli ordu lauaraamatutena, ühistel rüütlite söömaaegadel loeti ette. Tollane rüütlikultuur oli tegude kultuur. Kirjaoskus rüütlite hulgas oli võrdlemisi madal. Paljud kroonikad olid sageli kirjutatud riimivormis. Teatav esteetiline funktsioon.
Kroonika on andnud inspiratsiooni ka kirjanikele ajalooliste romaanide tarvis. Näiteks E. Kippel „ Meelis “, M.Metsanurk „Ümera jõel“. 30ndatel aastatel tekkis ajalooliste romaanide laine. Aga ka 19 saj. lõpupoole hakati kirjutama ajaloolisi romaane Andres Saal „Aita“, „ Leili “, „Vambola“. Levima hakkas rahvusromantiline ajalookäsitlus.
„Liivimaa noorem riimkroonika“ 1348 Bartholomäus Hoeneke
Käsitleb 14. Sajandi algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles 1343. Aasta Jüriöö ülestõusu kirjeldus.
Algtekst pole säilinud. Säilinud on hilisemad proosaümberjutustused. B. Teos valmis 14. Sajandil. Käsitleb 14. Sajandi I poole sündmusi. Kajastab sündmusi, millest põhiosa moodustab Jüriöö ülestõus 1343-45. Alamsaksa keeles. 1960- eesti keeles ilmunud. Sulev Vahtre kommentaaridega.
Hiliskeskaeg Euroopas oli raske aeg nagu tollastest allikatest selgub . Inimene sõltus hetkel valitsevast kliimast . Kui mitu aastat järjest vili ikaldus , tuli näljahäda. Need kestsid ka siinmail peaaegu 19. Sajandini, kui hakati kasvatama kartulit .
14. sajandil tuleb sisse suur nälg. Algabki kroonika suure näljahäda kirjeldamisega. Nendest sündmustest on saanud inspiratsiooni Bornhöhe.
Indrek Hargla apteeker Mechiori lood - mees valdab sõnakunsti ja sisu on ka. Tallinnas 14. Sajandil tegevus.
„Liivimaa vanem riimkroonika“ (eesti keelde tõlgitud 2003)
Pärineb 13. Sajandi lõpust. 12 sajandi keskpaik kuni 1290 aastateni. Annab teatud läbilõike selle sajandi sündmustest, kusjuures keskseks on läti hõimude alistamisega seotu.
Kroonika on olulisem Läti ja Leedu ajaloole, kuid on ka arvestatav Eesti ajaloo algallikas .. Teada, et kroonika oli liivi ja saksa ordus ametlik lauaraamat. Loeti ette avalikel söömaaegadel.
Balthazar Russow „Liivimaa kroonika“
Kroonika ilmus esmakordselt Rostockis 1577. aastal. Käsitleb vana Liivimaad ja elu-olu. Liivi sõja eelset aega, aga olulisim on see, et käsitleb ka Liivi sõda ennast.
Moskoviit tungis Vanale-Liivimaale kallale. Seepärast NL ajal Russowi kroonikat eesti keeles ei ilmunud.
Kroonika kirjeldab kriitiliselt tollast aadelkonda. Oli vastasseis Toompea ja all-linna vahel. All- linna valitses raad , mis koosnes kaupmeeste ja käsitööliste esindajatest. Äärmiselt kriitiline aadelkonna suhtes. Kirjeldab maapäeva Pärnus 1555 (sõda algas 1558). Selle asemel, et rääkida silmnähtavast ohust, Ivan Julma näol, räägiti isegi tantsust.
16. sajandi viimane veerand, puudusid traditsioonilised infokandjad. Euroopa mõistes Vana-Liivimaa tähendas Euroopa serva. See mis kusagil kaugel põhjas toimus, oli Eurooplastel ähmane ettekujutus (info liikus hobustega, aeglaselt). Kroonika, mis anti välja Liivi sõja ajal. Esimene trükk müüdi kiiresti läbi. Info sõja kohta oli vahetu. Sündmused olid põnevad saksa lugejale. Kirjeldab üksikasjalikult, mida moskoviit korda saatis.
Kroonika kirjutatud alamsaksa keeles.
B. R. sündis arvatavasti 1536 , oli pikka aega Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja. Pühavaimu kirik oli aegade algusest peale maarahva kirik. Teada on, et B.R, oli lihtsast soost. Tema isa oli talupoeglikku päritolu, oli Tallinnas voorimees. Eesti päritolu mees oli jõudnud väga kõrgele positsioonile - esmalt kirikuõpetaja, pärast rae liige. Kuidas sai lihtsast poisist hea haridusega heal järjel olev mees? Põhjus ilmselt reformatsioonis, mis sai alguse 1517. a. Mõne aastaga jõudis Liivimaale. Kirikureformi üks idee oli see, et jutlusi peetaks kohaliku rahva keeles.
See nõue eeldas, et kirikuõpetajad pidid oskama kohaliku rahva keelt. Oli vaja koolitada kirikuõpetajaid, et nad keelt oskaksid. Linn hakkas välja valima andekamaid eesti soost poisse , keda linna kulul koolitati ja valmistati neid ette saksamaale õppima minekuks . Õppis Tallinna all-linnas, hiljem läks Saksamaale õppima teoloogiat. Teoloogiat ta ei lõpetanud, tuli enne lõpetamist Tallinnasse tagasi, emalt abiõpetajaks Pühavaimu kirikusse, hiljem, pärast kirikõpetaja surma sai ise õpetajaks.
B.R. oli kolm korda abielus. Kaks naist surid katku.
Eesti keeles ilmus kroonika esmakordselt 1920. a. II trükk 1967. a Rootsis.
B.R.“Kroonika“ tähtsus. Esmalt muidugi sündmuste kajastamise mõttes. Kirjutatud väljapaistvalt heas stiilis. See põhjus, miks ta Saksamaal ilmumise järel populaarsuse saavutas. Lisaks ka kirjanduslik tähtsus - võime lugeda eesti kirjanduse hulka kuuluvaks teoses. Kirjutatud küll alamsaksa keeles, aga autor eesti soost tüüp.
Christian Kelch „Liivimaa kroonika“ elas: 1657-1710
Avaldas trükis „Liivimaa ajaloo“ - Liivimaa sõja ja rahu ajalugu. Oli Järva-Jaani ja Viru-Jaagupi pastor . Õppis kiiresti eesti keele, rajas Järva Jaanis talurahva kooli. Kroonika seepärast tähtis, et kirjeldab eesti olusid Põhjasõja eelõhtul. Lisaks see, et Kelch kirjutas kroonikale hiljem jätku, mis käsitleb pärast sõda sündmusi 1707.
1710 suri katku.

Barokkajastu iseloomustus. Juhuluule Eestis 17. Sajandil. Reiner Brockmann ja teised tuntumad juhuluuletajad!
17. sajandi juhuluule Eestis.
Reiner Brockmann eesti keelne pulmalaul. Ilmus 1637.
Juhuluule taust.
17. sajandi Euroopa oli killunenud väikesteks vürstiriikideks.See nõrgestas neid riike. Peale selle teravad vastuolud usulisel pinnal. Katoliiklus kaotas esialgu positsioone, nüüd asus vastupealetungile. Puhkes Euroopas kolmekümneaastane sõda 1618-48. See oli võitlus katoliikluse ja protestantismi vahel. Hõlmas suure osa Euroopa juhtivatest riikidest. Samal ajal lõppes siinsetel aladel Poola-Rootsi sõda. Eesti alad läksid Rootsi koosseisu. Eestisse saabus stabiilne ja rahulik aeg.
30 aastane sõda oli eriti Saksamaale eriti karm. Selle aja jooksul Saksa rahvaarv vähenes drastiliselt. Seetõttu oli Eesti paljudele haritud meestele omamoodi pelgupaik, kuhu tulla sõjapakku. Loodud soodsad tingimused selleks. Kui eesti sattus Rootsi võimu alla, pidas Rootsi kuningas vajalikuks tugevdada haridust. Tulemuseks oli, et siis 1631 asutati Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasium ja 1632 Tartu Ülikool. 1634 asutati Tallinnasse ka trükikoda. Varem asus lähim Riias. Siia tulid õppeasutustesse Saksamaalt nii mõnedki õpetlased - sõjapakku, aga õppeasutustele oli kasulik, et nad siia tulid.
Rahvaharidusele pandi 17. sajandil Rootsi ajal alus. 1684 . a asutas Forselius Kooliõpetajate seminari Tartusse . Teadaolevalt esimene rahvakooli õpetajate koos Euroopas. Eesmärk võtta seminari õppima andekaid eesti soost poisse, et õpetada neid koolmeistrid. Seminar töötas 4 aastat. 160 eesti soost poissi said seal hariduse. Kujunes välja maakoolivõrk. Teada on, et see õpetamissüsteem oli lihtne. Teise aasta poisid hakkasid praktiseerima oma õpetamist esimese aasta poisse õpetades. Forselius käis 2 andeka õpetajaga Rootsi kuninga ees, et saada toetust oma koolile .
Rootsi aja lõpp enne Põhjasõda arvestati Eesti rahvaarvuks 375-400 000 inimest. Siis järgnesid jälle katuaastad, näljaaastad. Arvatakse, et aastaks 1712 oli järel veel ainult 150-170 000 inimest.
Tollest ajast pärineb palju eesti keeles kirjutatud luuletusi. Kirjutatud põhiliselt pulmapäevade puhuks. Aga ka teiste sündmuste puhul, matused, väitekirjade kaitsmise puhul jms.
Iseäranis pulmalaulud. 17. sajandil, mida tuntakse ka barokksajandiks, barokkajastuks. Juhuluuletuste kirjutamine oli õpetlaste seas muutunud moeasjaks. Kogu Euroopas trükiti Euroopas lugematul arvul pulmaluuletusi. Juhuluule- tähtpäevaks kirjutatud luule.
Esilagu oli see õpetlaste (kirjutasid võõrastes keeltes: ladina jt) erahobi. Vahel võeti kasutusele ka eesti keel. See tähendas, et senini alaväärtuslikuks peetud maakeel (eesti keel – undeutch), võeti kasutusele pulmalauludes. Nõudlikus eesti keeles.
Carmen Aleksandrinus - esimene eesti keelne juhuluuletus. Ladusas eesti keeles. Värsirida koosneb 12 v 13 silbist, vahel on paus : su õnnis on see mees, kes isa peale loodab.
Brockman, sündinud 17. Sajandi alguses. Tuli siia 1634 - Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professoriks. Tuli Saksamaalt sõjapakku, kolm aastat hiljem kirjutab pika ja ladusa eesti keelse pulmalaulu. Hämmastavalt ruttu oli õppinud ära eesti keele. Hiljem saab temast Kadrina kirikuõpetaja.
Juhuluulet avaldati mõneleheliste trükitud lehtedena. Juhuluuletused pulmadeks lasti trükkida. Ilmusid väikeses tiraažis. Trükituna oli neil eeldusi läbi aegade säilida. Käsikirjalisena poleks säilinud juhuluuletuste arv nii suur kui ta on täna.
Juhuluuletuste eeskujuks oli Prantsuse kuninga õukond. Andis oma toredusega tooni, kujundas moe Euroopas. Louis XIV - päikesekuningas, armastas kauneid kunste. Prantsuse väikevürstid tahtsid olla ka nagu kuningad.
Juhuluule taustaks on barokk kunstistiilina. Priiskav, külluslik, toretsev. Pulmalauludele eelnes alati pühendus autorilt. Pöördumine, üliväärikas, ülilugupidav - ülivõrded on olulised. Ilma nendeta kõlaks matslikult.
Enamasti kirjutasid kirikuõpetajad eestikeelset pulmaluulet. Heinrich Gösecken, Daniel Göbel jt õpetatud mehed, kes kirjutasid eestikeelset juhuluulet.
Pulmalaulu kirjutamine ei olnud niisama. Eeldas ka teatud reeglite järgimist. Eeskujuks kujunes Saksa luuletaja Martin Opitz . Raamat Saksa poeetikast, ilmus 1624. Annab kindlad reeglid, kuidas luuletusi kirjutada, annab värsiõpetuse. Annab soovitused, kuidas kirjutada pulmalaulu. On öeldus, et pulmalaulu kirjutamisel võiks kasutada looduskirjeldusi. Peab kujutama armastust ja noorpaari igatsust teineteise järele. Tuleb kirjeldada pruutpaari jõukust ja voorusi. On tavaline et luuletus lõppes puändiga, mis pumarahvale nalja valmistas. Tollastes luuletustes anti pruudile hellitusnimetusi, mis tänapäeval mõjuvad naeruväärsetena. Pruuti nimetati põrsaks, kanaks, papagoiks, tavalisim oli kana , kanake.
Tolle aja kõige moodsam luulevorm. Nii kirjutati ka eesti pulmaluuletused tolle aja moodi järgides.
Uurijad on spekuleerinud, et kas pulmaluule jäigi vaid kõrgseltskonna siseasjaks või said sellest osa ka lihtinimesed. Pulmaseltskonnas oli ka lihtrahvast- köögirahvas, voorimehed , kes enamasti olid lihtrahva hulgast. Brockmanni kiidulaul eesti keelele.

Valgustusaeg , lugeja ja lugemise ajalugu. Didaktiline juturaamat Eestis 18. Sajandi viimasel veerandil ja 19. Sajandi algul: Willmann , Arvelius , Luce ja Holtz
Rahvale oleks vaja pakkuda lugemist, mis aitaks neid elus edasi. Aluseks oli 18. Sajandi valgustusaja filosoofia, mis lähtus idealistlikust soovist, et alamkihtide elu oleks parem. Kõik halb tuleb sellest, et puuduvad teadmised.
Kogu 18. Sajandi kirjanduses lahknemine - ajaviitekirjandus ühelt poolt, õpetlikku iva kandev kirjandus teisest küljest (didaktiline kirjandus).
Inimeste teadvuses edaspidi kinnistuski eristus - väärtkirjandus vs ajaviitekirjandus.
Didaktiline jutukirjandus
Peaks lugeajd miskitpidi harima . Algas meil kalendrikirjanduses. 1731 esimene eesti kalender. Muu tarviliku kõrval sees ka ajaviitekirjandust.
Talurahva jaoks mõeldus ilmalikud juturaamatud ,põhiosa moodustasid jutud, valmis, muinasjutud, hakkasid ilmuma 18. Sajandi lõpus. Esile tuleb 4 autorit , kes kuuluvad didaktilise juturaamatu peatükki.
Friedrich Gustav Arvelius 1782 „Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat“ Pealkirjas väljendub didakltilise mõte - õpetus ja jutt.
Willman „ Juttud ja teggud“ 1782.
Johann Wilhelm Ludvig von Luce - 19. Sajandi algus. „Saaremaa juturaamat“ 1807 I, 1812 II. Kirjutas kõige algupärasemaid jutte . Oluline sest kui varasemad olid tõlked, laenud saksa kirjandusest, siis Saaremaa juturaamatus oli üle 40 loo Luce enda algupärased tekstid.
Otto Reinhild von Holtz - temalt ilmus 1817 „Lugemised eestimaa talurahva mõistuse ja südame juhatuseks“. Holtzi teos oli neist neljast kõige paremas eesti keeles, aga ometi ei levinud rahva seas nii nagu Willmann. Seda seetõttu, et see jääb aega, kus tegutses ka Otto Wilhelm Masing ja tema oli omal ajal parim eesti keele tundja ja Holtz ei konkureerinud enam nii väga temaga võrreldes. Kuulutati välja uus talurahvaseadus , mis lõpetas pärisorjuse ja Holtz oli mees, kes tõlkis selle seaduse eesti keelde 1816. Oli tuntud ka sellepoolest, et oli Keila kiriku pastor ja tema õpetas eesti keelt noorele Kreutzwaldile. Rüütelkonnal oli plaan asutada talurahva kooli seminar ja koolitada seminari jaoks õpetajaid ja selleks valiti välja esialgu kaks ärksamat eesti poissi. Üks neist oli Kreutzwald . Õpetuse hulka kuulus ka eesti keel.

Kristjan Jaak Peterson , luule.
Kristjan Jaak Peterson 1801-1822
Teadaolevalt oli ta oma ajas üksinda - ei häbenenud oma rahvust. Kandis oma mulgi kuube uhkelt, jäi rahvusele truuks vaatamata sellele, et oli väga andekas, keeleandekas, oskas palju keeli. Omas ajas raskesti mõistetav tüüp. Miks teda juba Beiträges ei avaldatud oli see, et O. W. Masing nimetas neid tühjadeks jampsimisteks. Masing oli teist tüüpi mees- ratsionaalne , kahe jalaga maa peal. Peterson vastupidine : haige, boheemlik, sügavmõtteline, vabavärssi meenutavad pigem. Kirjutas eesti keeles, eestlastele, tema aja eestlased ei olnud võimelised veel tema luuletusi vastu võtma. Antiikluulest mõjutatud värsid. Pigem läksid peale lihtsad valmid.
Sündis riias, isa Viljandimaalt, oli Riias Jakobi Rootsi-Eesti koguduse kirikuteener. Ema Anna Elisabet Mihhailovna, suri 1807. Peterson õppis Riias, gümnaasiumihariduse sai Riias. Varakult ilmnes huvi keelte vastu. Juba koolipäevil hakkas tegema kaastöid „“Beiträgele“. 1818 alustab oma värsivihikut. Sama aasta lõpus lõpetab gümnaasiumi ja asub Tartu Ülikooli õppima teoloogiat. Tol ajal oli TÜ-s ette nähtud 3 aastat loengute kuulamise kohustust, kuni aastani 1817 ei pidanud lõputunnistuse saamiseks tegema eksameid. Peterson pidi juba eksameid tegema - ühe suulise ja ühe kirjaliku. Aasta varem oli ülikooli astunud Fahehlmann – õppis arstiteaduskonnas . Pole teada eesti kultuuriloos fakti, et need kaks meest oleksid omavahel kokku puutunud, kuigi Tartu oli tol ajal palju väiksem linn kui

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla