Eesti kirjandus I, kordamine (0)

1 Hindamata

Liivimaa kroonikad. Läti Hendriku kroonika; Liivimaa noorem riimkroonika ; Liivimaa vanem riimkroonika. Balthasar Russowi kroonika; Chr. Kelch „Liivimaa ajalugu“
Läti Hendriku kroonika
Ainus selline allikas, mis kirjeldab põhjalikult eestlaste muistset vabadusvõitlust. Samas kirjeldab ta ka sõja eelaega alates 1184 . Kroonika kirjutatud ladina keeles. Kirjeldab kuidas väinajõe suudmes tegutseb esimene liivimaa piiskop, kes pöörab liivlased ristiusku.
1190 Lübecki ja Bremeni kaupmehed asutavad Saksa ordu ja 1199 astub mängu Liivimaa kolmas piiskop Albert. Hakatakse ehitama Riia linna 1201, aasta hiljem kuulutab paavst sõja Maarjamaaks nimetatud vanal liivimaal.
1204 algab neljas ristisõda ja sellest ajast on Tiit Aleksejev kirjutanud kaks romaani, nt „Palveränd“.
Läti Henrik on oma Kroonikates kirjeldanud võikaid stseene, kus ristirüütlid on langenud võitlusesse paganatega ja juhuslikult võitnud, siis kohtlevad nad neid julmal viisil 1223. Rebisid välja südame ja sõid selle ära. Et saada tugevaks kristlaste vastu.
Süda on see paik, kus on juhi võim ja vägi. Eestlased polnud ainsad paganad. Me kuulusime muinas-põhja areaali , kuhu kuulusid ka skandinaavia rahvad .
Ka Vanas Eddas on stseen südame küpsetamisest ja pärast sellest pärit vere maitsmist oskas ta äkki lindude keelt. Otsene paralleel Läti Hendriku kroonikas ja ilukirjanduslikus eeposes Vana Edda.
Läti Hendrik kirjeldab elu ristirüütlite vaatenurgast, rõõmsal toonil.Tubli töö! Seevastu paganaid kirjeldab stiilis vaata, kui inetu lugu.
Läti Hendrik (1188-1259) - tegi kogu ristisõja kaasa ja hiljem pani sündmused kroonikasse. Kirjutatud 1224-1227 sõja lõpufaasis.
Oluline keeleajaloolises mõttes. Vanade keelevormide kaudu saab rekonstrueerida keele muutumist ajaloo jooksul. Kirjanduslikust tähtsuses peame vaatlema teda muu tollase euroopa kontekstis. Tol ajal oli kroonikatel kirjanduslik funktsioon. Dokumenteerisid sündmusi, aga teisest küljest kasutati kroonikaid sageli ordu lauaraamatutena, ühistel rüütlite söömaaegadel loeti ette. Tollane rüütlikultuur oli tegude kultuur. Kirjaoskus rüütlite hulgas oli võrdlemisi madal. Paljud kroonikad olid sageli kirjutatud riimivormis. Teatav esteetiline funktsioon.
Kroonika on andnud inspiratsiooni ka kirjanikele ajalooliste romaanide tarvis. Näiteks E. Kippel „ Meelis “, M.Metsanurk „Ümera jõel“. 30ndatel aastatel tekkis ajalooliste romaanide laine. Aga ka 19 saj. lõpupoole hakati kirjutama ajaloolisi romaane Andres Saal „Aita“, „ Leili “, „Vambola“. Levima hakkas rahvusromantiline ajalookäsitlus.
„Liivimaa noorem riimkroonika“ 1348 Bartholomäus Hoeneke
Käsitleb 14. Sajandi algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles 1343. Aasta Jüriöö ülestõusu kirjeldus.
Algtekst pole säilinud. Säilinud on hilisemad proosaümberjutustused. B. Teos valmis 14. Sajandil. Käsitleb 14. Sajandi I poole sündmusi. Kajastab sündmusi, millest põhiosa moodustab Jüriöö ülestõus 1343-45. Alamsaksa keeles. 1960- eesti keeles ilmunud. Sulev Vahtre kommentaaridega.
Hiliskeskaeg Euroopas oli raske aeg nagu tollastest allikatest selgub . Inimene sõltus hetkel valitsevast kliimast . Kui mitu aastat järjest vili ikaldus , tuli näljahäda. Need kestsid ka siinmail peaaegu 19. Sajandini, kui hakati kasvatama kartulit .
14. sajandil tuleb sisse suur nälg. Algabki kroonika suure näljahäda kirjeldamisega. Nendest sündmustest on saanud inspiratsiooni Bornhöhe.
Indrek Hargla apteeker Mechiori lood - mees valdab sõnakunsti ja sisu on ka. Tallinnas 14. Sajandil tegevus.
„Liivimaa vanem riimkroonika“ (eesti keelde tõlgitud 2003)
Pärineb 13. Sajandi lõpust. 12 sajandi keskpaik kuni 1290 aastateni. Annab teatud läbilõike selle sajandi sündmustest, kusjuures keskseks on läti hõimude alistamisega seotu.
Kroonika on olulisem Läti ja Leedu ajaloole, kuid on ka arvestatav Eesti ajaloo algallikas .. Teada, et kroonika oli liivi ja saksa ordus ametlik lauaraamat. Loeti ette avalikel söömaaegadel.
Balthazar Russow „Liivimaa kroonika“
Kroonika ilmus esmakordselt Rostockis 1577. aastal. Käsitleb vana Liivimaad ja elu-olu. Liivi sõja eelset aega, aga olulisim on see, et käsitleb ka Liivi sõda ennast.
Moskoviit tungis Vanale-Liivimaale kallale. Seepärast NL ajal Russowi kroonikat eesti keeles ei ilmunud.
Kroonika kirjeldab kriitiliselt tollast aadelkonda. Oli vastasseis Toompea ja all-linna vahel. All- linna valitses raad , mis koosnes kaupmeeste ja käsitööliste esindajatest. Äärmiselt kriitiline aadelkonna suhtes. Kirjeldab maapäeva Pärnus 1555 (sõda algas 1558). Selle asemel, et rääkida silmnähtavast ohust, Ivan Julma näol, räägiti isegi tantsust.
16. sajandi viimane veerand, puudusid traditsioonilised infokandjad. Euroopa mõistes Vana-Liivimaa tähendas Euroopa serva. See mis kusagil kaugel põhjas toimus, oli Eurooplastel ähmane ettekujutus (info liikus hobustega, aeglaselt). Kroonika, mis anti välja Liivi sõja ajal. Esimene trükk müüdi kiiresti läbi. Info sõja kohta oli vahetu. Sündmused olid põnevad saksa lugejale. Kirjeldab üksikasjalikult, mida moskoviit korda saatis.
Kroonika kirjutatud alamsaksa keeles.
B. R. sündis arvatavasti 1536 , oli pikka aega Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja. Pühavaimu kirik oli aegade algusest peale maarahva kirik. Teada on, et B.R, oli lihtsast soost. Tema isa oli talupoeglikku päritolu, oli Tallinnas voorimees. Eesti päritolu mees oli jõudnud väga kõrgele positsioonile - esmalt kirikuõpetaja, pärast rae liige. Kuidas sai lihtsast poisist hea haridusega heal järjel olev mees? Põhjus ilmselt reformatsioonis, mis sai alguse 1517. a. Mõne aastaga jõudis Liivimaale. Kirikureformi üks idee oli see, et jutlusi peetaks kohaliku rahva keeles.
See nõue eeldas, et kirikuõpetajad pidid oskama kohaliku rahva keelt. Oli vaja koolitada kirikuõpetajaid, et nad keelt oskaksid. Linn hakkas välja valima andekamaid eesti soost poisse , keda linna kulul koolitati ja valmistati neid ette saksamaale õppima minekuks . Õppis Tallinna all-linnas, hiljem läks Saksamaale õppima teoloogiat. Teoloogiat ta ei lõpetanud, tuli enne lõpetamist Tallinnasse tagasi, emalt abiõpetajaks Pühavaimu kirikusse, hiljem, pärast kirikõpetaja surma sai ise õpetajaks.
B.R. oli kolm korda abielus. Kaks naist surid katku.
Eesti keeles ilmus kroonika esmakordselt 1920. a. II trükk 1967. a Rootsis.
B.R.“Kroonika“ tähtsus. Esmalt muidugi sündmuste kajastamise mõttes. Kirjutatud väljapaistvalt heas stiilis. See põhjus, miks ta Saksamaal ilmumise järel populaarsuse saavutas. Lisaks ka kirjanduslik tähtsus - võime lugeda eesti kirjanduse hulka kuuluvaks teoses. Kirjutatud küll alamsaksa keeles, aga autor eesti soost tüüp.
Christian Kelch „Liivimaa kroonika“ elas: 1657-1710
Avaldas trükis „Liivimaa ajaloo“ - Liivimaa sõja ja rahu ajalugu. Oli Järva-Jaani ja Viru-Jaagupi pastor . Õppis kiiresti eesti keele, rajas Järva Jaanis talurahva kooli. Kroonika seepärast tähtis, et kirjeldab eesti olusid Põhjasõja eelõhtul. Lisaks see, et Kelch kirjutas kroonikale hiljem jätku, mis käsitleb pärast sõda sündmusi 1707.
1710 suri katku.

Barokkajastu iseloomustus. Juhuluule Eestis 17. Sajandil. Reiner Brockmann ja teised tuntumad juhuluuletajad!
17. sajandi juhuluule Eestis.
Reiner Brockmann eesti keelne pulmalaul. Ilmus 1637.
Juhuluule taust.
17. sajandi Euroopa oli killunenud väikesteks vürstiriikideks.See nõrgestas neid riike. Peale selle teravad vastuolud usulisel pinnal. Katoliiklus kaotas esialgu positsioone, nüüd asus vastupealetungile. Puhkes Euroopas kolmekümneaastane sõda 1618-48. See oli võitlus katoliikluse ja protestantismi vahel. Hõlmas suure osa Euroopa juhtivatest riikidest. Samal ajal lõppes siinsetel aladel Poola-Rootsi sõda. Eesti alad läksid Rootsi koosseisu. Eestisse saabus stabiilne ja rahulik aeg.
30 aastane sõda oli eriti Saksamaale eriti karm. Selle aja jooksul Saksa rahvaarv vähenes drastiliselt. Seetõttu oli Eesti paljudele haritud meestele omamoodi pelgupaik, kuhu tulla sõjapakku. Loodud soodsad tingimused selleks. Kui eesti sattus Rootsi võimu alla, pidas Rootsi kuningas vajalikuks tugevdada haridust. Tulemuseks oli, et siis 1631 asutati Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasium ja 1632 Tartu Ülikool. 1634 asutati Tallinnasse ka trükikoda. Varem asus lähim Riias. Siia tulid õppeasutustesse Saksamaalt nii mõnedki õpetlased - sõjapakku, aga õppeasutustele oli kasulik, et nad siia tulid.
Rahvaharidusele pandi 17. sajandil Rootsi ajal alus. 1684 . a asutas Forselius Kooliõpetajate seminari Tartusse . Teadaolevalt esimene rahvakooli õpetajate koos Euroopas. Eesmärk võtta seminari õppima andekaid eesti soost poisse, et õpetada neid koolmeistrid. Seminar töötas 4 aastat. 160 eesti soost poissi said seal hariduse. Kujunes välja maakoolivõrk. Teada on, et see õpetamissüsteem oli lihtne. Teise aasta poisid hakkasid praktiseerima oma õpetamist esimese aasta poisse õpetades. Forselius käis 2 andeka õpetajaga Rootsi kuninga ees, et saada toetust oma koolile .
Rootsi aja lõpp enne Põhjasõda arvestati Eesti rahvaarvuks 375-400 000 inimest. Siis järgnesid jälle katuaastad, näljaaastad. Arvatakse, et aastaks 1712 oli järel veel ainult 150-170 000 inimest.
Tollest ajast pärineb palju eesti keeles kirjutatud luuletusi. Kirjutatud põhiliselt pulmapäevade puhuks. Aga ka teiste sündmuste puhul, matused, väitekirjade kaitsmise puhul jms.
Iseäranis pulmalaulud. 17. sajandil, mida tuntakse ka barokksajandiks, barokkajastuks. Juhuluuletuste kirjutamine oli õpetlaste seas muutunud moeasjaks. Kogu Euroopas trükiti Euroopas lugematul arvul pulmaluuletusi. Juhuluule- tähtpäevaks kirjutatud luule.
Esilagu oli see õpetlaste (kirjutasid võõrastes keeltes: ladina jt) erahobi. Vahel võeti kasutusele ka eesti keel. See tähendas, et senini alaväärtuslikuks peetud maakeel (eesti keel – undeutch), võeti kasutusele pulmalauludes. Nõudlikus eesti keeles.
Carmen Aleksandrinus - esimene eesti keelne juhuluuletus. Ladusas eesti keeles. Värsirida koosneb 12 v 13 silbist, vahel on paus : su õnnis on see mees, kes isa peale loodab.
Brockman, sündinud 17. Sajandi alguses. Tuli siia 1634 - Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professoriks. Tuli Saksamaalt sõjapakku, kolm aastat hiljem kirjutab pika ja ladusa eesti keelse pulmalaulu. Hämmastavalt ruttu oli õppinud ära eesti keele. Hiljem saab temast Kadrina kirikuõpetaja.
Juhuluulet avaldati mõneleheliste trükitud lehtedena. Juhuluuletused pulmadeks lasti trükkida. Ilmusid väikeses tiraažis. Trükituna oli neil eeldusi läbi aegade säilida. Käsikirjalisena poleks säilinud juhuluuletuste arv nii suur kui ta on täna.
Juhuluuletuste eeskujuks oli Prantsuse kuninga õukond. Andis oma toredusega tooni, kujundas moe Euroopas. Louis XIV - päikesekuningas, armastas kauneid kunste. Prantsuse väikevürstid tahtsid olla ka nagu kuningad.
Juhuluule taustaks on barokk kunstistiilina. Priiskav, külluslik, toretsev. Pulmalauludele eelnes alati pühendus autorilt. Pöördumine, üliväärikas, ülilugupidav - ülivõrded on olulised. Ilma nendeta kõlaks matslikult.
Enamasti kirjutasid kirikuõpetajad eestikeelset pulmaluulet. Heinrich Gösecken, Daniel Göbel jt õpetatud mehed, kes kirjutasid eestikeelset juhuluulet.
Pulmalaulu kirjutamine ei olnud niisama. Eeldas ka teatud reeglite järgimist. Eeskujuks kujunes Saksa luuletaja Martin Opitz . Raamat Saksa poeetikast, ilmus 1624. Annab kindlad reeglid, kuidas luuletusi kirjutada, annab värsiõpetuse. Annab soovitused, kuidas kirjutada pulmalaulu. On öeldus, et pulmalaulu kirjutamisel võiks kasutada looduskirjeldusi. Peab kujutama armastust ja noorpaari igatsust teineteise järele. Tuleb kirjeldada pruutpaari jõukust ja voorusi. On tavaline et luuletus lõppes puändiga, mis pumarahvale nalja valmistas. Tollastes luuletustes anti pruudile hellitusnimetusi, mis tänapäeval mõjuvad naeruväärsetena. Pruuti nimetati põrsaks, kanaks, papagoiks, tavalisim oli kana , kanake.
Tolle aja kõige moodsam luulevorm. Nii kirjutati ka eesti pulmaluuletused tolle aja moodi järgides.
Uurijad on spekuleerinud, et kas pulmaluule jäigi vaid kõrgseltskonna siseasjaks või said sellest osa ka lihtinimesed. Pulmaseltskonnas oli ka lihtrahvast- köögirahvas, voorimehed , kes enamasti olid lihtrahva hulgast. Brockmanni kiidulaul eesti keelele.

Valgustusaeg , lugeja ja lugemise ajalugu. Didaktiline juturaamat Eestis 18. Sajandi viimasel veerandil ja 19. Sajandi algul: Willmann , Arvelius , Luce ja Holtz
Rahvale oleks vaja pakkuda lugemist, mis aitaks neid elus edasi. Aluseks oli 18. Sajandi valgustusaja filosoofia, mis lähtus idealistlikust soovist, et alamkihtide elu oleks parem. Kõik halb tuleb sellest, et puuduvad teadmised.
Kogu 18. Sajandi kirjanduses lahknemine - ajaviitekirjandus ühelt poolt, õpetlikku iva kandev kirjandus teisest küljest (didaktiline kirjandus).
Inimeste teadvuses edaspidi kinnistuski eristus - väärtkirjandus vs ajaviitekirjandus.
Didaktiline jutukirjandus
Peaks lugeajd miskitpidi harima . Algas meil kalendrikirjanduses. 1731 esimene eesti kalender. Muu tarviliku kõrval sees ka ajaviitekirjandust.
Talurahva jaoks mõeldus ilmalikud juturaamatud ,põhiosa moodustasid jutud, valmis, muinasjutud, hakkasid ilmuma 18. Sajandi lõpus. Esile tuleb 4 autorit , kes kuuluvad didaktilise juturaamatu peatükki.
Friedrich Gustav Arvelius 1782 „Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat“ Pealkirjas väljendub didakltilise mõte - õpetus ja jutt.
Willman „ Juttud ja teggud“ 1782.
Johann Wilhelm Ludvig von Luce - 19. Sajandi algus. „Saaremaa juturaamat“ 1807 I, 1812 II. Kirjutas kõige algupärasemaid jutte . Oluline sest kui varasemad olid tõlked, laenud saksa kirjandusest, siis Saaremaa juturaamatus oli üle 40 loo Luce enda algupärased tekstid.
Otto Reinhild von Holtz - temalt ilmus 1817 „Lugemised eestimaa talurahva mõistuse ja südame juhatuseks“. Holtzi teos oli neist neljast kõige paremas eesti keeles, aga ometi ei levinud rahva seas nii nagu Willmann. Seda seetõttu, et see jääb aega, kus tegutses ka Otto Wilhelm Masing ja tema oli omal ajal parim eesti keele tundja ja Holtz ei konkureerinud enam nii väga temaga võrreldes. Kuulutati välja uus talurahvaseadus , mis lõpetas pärisorjuse ja Holtz oli mees, kes tõlkis selle seaduse eesti keelde 1816. Oli tuntud ka sellepoolest, et oli Keila kiriku pastor ja tema õpetas eesti keelt noorele Kreutzwaldile. Rüütelkonnal oli plaan asutada talurahva kooli seminar ja koolitada seminari jaoks õpetajaid ja selleks valiti välja esialgu kaks ärksamat eesti poissi. Üks neist oli Kreutzwald . Õpetuse hulka kuulus ka eesti keel.

Kristjan Jaak Peterson , luule.
Kristjan Jaak Peterson 1801-1822
Teadaolevalt oli ta oma ajas üksinda - ei häbenenud oma rahvust. Kandis oma mulgi kuube uhkelt, jäi rahvusele truuks vaatamata sellele, et oli väga andekas, keeleandekas, oskas palju keeli. Omas ajas raskesti mõistetav tüüp. Miks teda juba Beiträges ei avaldatud oli see, et O. W. Masing nimetas neid tühjadeks jampsimisteks. Masing oli teist tüüpi mees- ratsionaalne , kahe jalaga maa peal. Peterson vastupidine : haige, boheemlik, sügavmõtteline, vabavärssi meenutavad pigem. Kirjutas eesti keeles, eestlastele, tema aja eestlased ei olnud võimelised veel tema luuletusi vastu võtma. Antiikluulest mõjutatud värsid. Pigem läksid peale lihtsad valmid.
Sündis riias, isa Viljandimaalt, oli Riias Jakobi Rootsi-Eesti koguduse kirikuteener. Ema Anna Elisabet Mihhailovna, suri 1807. Peterson õppis Riias, gümnaasiumihariduse sai Riias. Varakult ilmnes huvi keelte vastu. Juba koolipäevil hakkas tegema kaastöid „“Beiträgele“. 1818 alustab oma värsivihikut. Sama aasta lõpus lõpetab gümnaasiumi ja asub Tartu Ülikooli õppima teoloogiat. Tol ajal oli TÜ-s ette nähtud 3 aastat loengute kuulamise kohustust, kuni aastani 1817 ei pidanud lõputunnistuse saamiseks tegema eksameid. Peterson pidi juba eksameid tegema - ühe suulise ja ühe kirjaliku. Aasta varem oli ülikooli astunud Fahehlmann – õppis arstiteaduskonnas . Pole teada eesti kultuuriloos fakti, et need kaks meest oleksid omavahel kokku puutunud, kuigi Tartu oli tol ajal palju väiksem linn kui praegu. Lisaks ei olnud seal õppimas väga palju eestlasi. Ühelt poolt õppisid erinevates teaduskondades, Peterson tuli Riiast , boheemlasliku literaadihoiakuga, Liivimaa kõrgeima haldusametniku toetus ( Petersoni geniaalsust oli märgatud ja seetõttu leidis mõjukat toetust), hakkas Tartusse jõudes elama boheemlaslikku tudengielu, korporatsioonielu. Tema suurimaks tööks Tartus tuleb pidada Soome mütoloogia tõlkimist „Mythologia Fennica“ Ganander. Soome mütoloogia oli kirjutatud rootsi keeles. Kristjan Jaak Peterson tõlkis Soome mütoloogia rootsi keelest saksa keelde, et estofiilid saaksid seda lugeda. Jalgsiretk Tartust Riiga . Sügisel tuleb Tartusse tagasi. 20. Aasta märtsis kirjutab Sonntagi kasupoeg isale, kus kirjutab et Peterson on nälginud. 1819-1820 - Peterson vaevalt 3 semestrit ülikoolis.
Tema luulelooming ei ole eriti mahukas. Statistika toob esile vaid 25 luuletust. Looming jäi pikaks ajaks tundmata, pidi mööduma terve sajand, enne kui Noor-Eestlased tema luule taasavastasid ja ilmutasid kolmandas vihikus. See oli omal moel loogiline, et Noor-Eesti selle avastas, sest nende eesmärk oli viia luule Euroopa tasemele ja Petersoni luule oli ainus, kust aimus seda taset. Eriti Petersoni oodid (pidulikus keeles luuletus antiiksetel eeskujudel) sisaldavad erksaid „värve“, on filosoofilised. Päeva loojaminemine.

Johann Heinrich Rosenplänter „Beiträge“
Johann Heinrich Rosenplänter 1782-1846. Tema esimese eesti-ainelise teadusliku väljaande rajaja. Kaks korda aastas välja antav ajakiri „Beiträge“. Muljetavaldav saavutus. Ajakiri ilmus 1813- 1832 - 20 vihikut. Kogumaht üle 3500 lehekülje. Peamiselt saksakeelne väljaanne ja sisaldas saksakeelseid uurimusi eesti keele kohta. Sisaldas ka eetikeelseid tekste. Koondas estofiile, õpetatud mehi, kes kirjutasid kaastöid. Kaastöölised Otto Wilhelm Masing, Peterson, Hupel, Luce.
Rosenplänter õppinud Tartus ülikoolis Eesti koguduse õpetaja Pärnus. Beiträge veergudel seadis põhieesmärgiks eesti kirjakeele arendamise ja nõudis ka põhjalikku keeletundmist nende poolt, kes rahvaga tihedalt kokku puutusid. Tegi ettepaneku hakata ka gümnaasiumis eesti keelt õpetama. Mõistsis hukka oma rahvusest loobumise nende poolt, kes olid jõudnud paremale järjele - saksastusid. Eestlane ja talupoeg ei ole sünonüümid. Beiträges ilmus ka rahvaluuletekste. Rosenplänter pidas rahvaluulet olulise keele rikastamise allikana. Ilmus ka ilukirjandust, peamiselt värsse. Avaldas ka mitmeid eestlaste kirju, kus olid avaldatud arvamust eesti keelsete raamatute kohta. Beiträge kõrval oli Rosenplänteril eesti kultuuriloo seisukohalt veel üks harrastus - koguda kokku kogu kirjasõna, mis sisaldas eesti keelt. Kui Rosenplänter suri, läks see kogu, kus oli 407 nimetust Õpetatud Eesti Seltsile ja muuhulgas oli selles kogus ka O.W Masingu kirjad Petersoni käsikirjad (Laulud ja Päevaraamat, näiteks). Petersoni luuletusi Petersoni eluajal ei avaldatud. Ilma Rosenplänterita ei teaks me Petersonist nii palju ja ta ei oleks meie kultuuriloos sellise mastaabiga tegelane.

Otto Wihlelm Masing ja Peter Mainteuffel
Peter Mannteuffel 1768-1842 Omamoodi hull krahv , armastas füüsilist tööd ja kirjutama hakkas alles vanemas eas. Elas Ravila mõisas Kose kandis. Isepäine loomus tuleneb ka sellest, et varases lapsepõlves kaotas oma mõlemad vanemad. Tema kasvatajaks oli vanaisa, kes oli tol ajal üks mõjukamaid mõisavalitsejaid. Tal oli kuus mõisa ja lapse kasvatamine jäi koduõpetajate hooleks. Aadlikasvatuse juurde kuulus ka ringreis Euroopas. Manteuffeli saatjaks sellel reisil sai Masing. Rännates Euroopas peatudes pikemalt Viinis tutvus M ühe vabrikandi õega, meelitas tema Eestisse kaasa. Austerlanna, ei olnud aadlisoost, elasid tänapäeva mõistes vabaabielu (käis klassikaliste aadlikonventsioonide vastu), neil oli kolm tütart. Seaduslikku abiellu M. temaga ei astunudki. Kui austerlanna suri, abiellus 1816 aadlipreiliga. Aianduhuviline mees. Tuntud kultuuriloos tema kiiksud, üks idee fix oli leiutada lennumasin, lendamine oli tema soovunelm. Sai valmis isegi lennumasina, mis vinnati mõisa katusele. Lend ebaõnnestus, jäi ellu, aga sai kogu mõisarahva naerualuseks. 1838 ilmus „Ajaviide peergo valguses“ - jätkab didaktilise jutukirjanduse stiili. Selles loos jagab ikka ka manitsusi, jutu mõte, et talupoeg peab armastama oma isandat, olema töökas, hoiduma joomast. Tegelaskujude kõnepruuk on värvikas - see eristab teda varasematest didaktilistest jutustustest. Ajaviite algusesse paigutatud ka kuus valmi, mis on laenatud. Aasta hiljem ilmub raamat „Villem Naavi elupäivad“ - karskust propageeriv jutt. Aluseks sellelel Shveitsi kirjanik Zschokke ja tema teos „viinakatk“. M. mugandas selle eesti oludesse. Sama teos aluseks ka Kreutzwaldil 1840 ilmunud teosele „Viinakatk“. Omas ajas kirjanikuna (2 põhiteost) saavutas küllalt suure tuntuse. Haritud literaadid tunnustasid igati tema toeseid. Nt Kreutzwad annab 1838 „Ajaviite…“ kohta väga suurepärase hinnangu, sesades selle lausa esimeseks.
Otto Wilhelm Masing 1763-1832 Ema oli aadlisoost, isa eestlane.
Sai saksamaal teoloogilise hariduse. Mõistis ka klassikalisi keeli - ladina, kreeka. Pärast seda, kui oli olnud koduõpetaja, jätkas kirikuõpetajana – Lüganuse pastor, Viru-Nigula pastor (20 aastat). Viru-Nigula perioodil ilmus 1795 ABD Lugemise raamat lastele. Silmapaistev aabits. Selles raamatus ka juhend lastevanematele, kus annab nõu oma kogemustele viidates, et sundimise asemel tuleb lastes lugemise vastu huvi äratada.
1815 sai temast Äksi pastor. Hiljem sai temast ka Tartuma praost . Tema elulaad polnud nii boheemlaslik, kui Mainteuffelil. Oli väga suure jõudlusega mees, kellel oli väga kindel päevakava – tõusis hommikul neljast või kolmest üles, töötas katkestamata lõunani ja pühendus edasi kirikumõisa majapidamisele.
Soovis saada TÜ eesti keele lektoriks, seda kohta ta ei saanud. Suurem tähtsus oli õppekirjanduse kirjutamisel.
1819 tõlkis uue talurahvaseaduse eesti keelde.
Masing tahtis hakata talurahvale välja andma õpetlikku, populaarteaduslikku väljaannet. 1818 ilmuski esimene köide „Pühapäeva vahelugemised“. Jäi ainsaks väljaandeks. Järgmisel aastal sai loa ajalehe välja andmiseks . Hakkas välja andma „Maarahva nädalalehte“ 1821-23, 1825. Iga number oli kaheksa lehekülge. Tegemist oli esimese tõsist tähtsust omava nädalalehega.

Fr. R. Fahelmann
Friedrich Robert Fahehlmann
1798 -1850
Mõisavalitseja poeg. Tema jõudmine ülikoolihariduse juurde tähendas äärmiselt visa ja pingelist tööd. Haridust sai Rakvere elementaarkoolis, kreiskoolis, 1814 läks õppima Tartu Gümnaasiumisse. Tema soov oli saada arstiks. Eesmärgid saavutas ta tänu visale tööle. 1817 lõpetas gümnaasiumi ja asus TÜ-sse õppima arstiteaduskonda.
Ülikooli ajal süvenes ta huvi eesti keele ja kultuuriloo vastu. Sellest sai tema põhiharrastus. Tõukajaks oli O.W. Masingu nädalaleht.
1825. aastal tutvus Kreutzwadiga, kes tuli Peterburist ja asus ka arstiteaduskonda. 1827 lõpetas F. Arstiteaduskonna ja jätkas edasi arstina.
40ndate a keskel pidas ülikoolis loenguid farmakoloogiast, hakkas ilmnema ka tema haigus - tuberkuloos . Tüüpiline haigus kurnatud organismil. Suri 1850. Aastal.
F. algatusel sündis mitu suurt asja:
Koos sõpradega asutas Õpetatud Eesti Seltsi 1838. Saksakeelne, koondas estofiile, põhiliselt haritud sakslasi. Selts pidas silmas põhiliselt kahte eesmärki: rahva minevikumälestuste kogumine, õpetliku kirjanduse väljaandmine. 1843 valiti F ÕES presidendiks. 1842 sai TÜ eesti keele lektoriks.
30ndate aastate lõpuks hakkas kirja panema Kalevipoja lugusid .
1849 aastal lõpetas arstitööga.
Valiti ka Soome kirjanduse seltsi auliikmeks.
Kirjanduslik kujunemine:
Suur osa antiikluulel, eriti Rooma kirjandus. Oli tuttav ka Goethe ja Schilleri loominguga. Siis tõuseb huvi rahvaluule vastu. Tutvub Ganaderi Soome mütoloogiaga ja kõigi nende huvide pinnalt sündisid 1838. Aastal tema sulest muinaslood Kalevipojast. 1839. Aastal esitas ÕES koosolekul oma muinaslood Kalevipojast „ Sagen “. Selles ettekandes fikseeritud oluline osa hilmisemast Kalevipoja sünmustikust. Esitas Kalevipoja jumalikku päritolu rahvusliku kangelasena.
Oli arvamusele, et Kalevipoja lugudest on võimalik luua eepos .
Muistendid „Emajõe sünd“ „Keelte keetmine “, „ Koit ja Hämarik“, „Vanemuise lahkumine“ jt. Ilmusid ÕES toimetistes. Vanematest veneaegsetes muistendite kogumisest on puudu „Keelte keetmine“.
Muistendites esitanud fiktiivse mängu - tal on õnnestunud muistedeid kuulda seetõttu, et ta eesti keelt hästi tundis. See on romantiline võte. Tegelikult on need muistendid tema enda loodud.
Kõige kaunimaks ja kuulsamaks müüdiks on „Koit ja Hämarik“, alus rahvapärimuses – romantilis -klassitsistlikus kõrgstiilis. Kui ilus, tekitas üleüldise hämmastuse, et sellise kõrgusega poeetiline lugu maarahhva hulgast.
Kirjutas ka luulet, et tõestada eesti keele sobivust antiiksete värsivormide jaoks. Selle tõestuseks 1840 ilmunud piibu jutt - dialoogi vormis luuletus. Teada, et F ise oli kirglik suitsetaja, ülistab piipu kui head sõpra. Räägib sellest, et suits sümboliseerib õnne kiiret kadumist, inimhinge kõrgele püüdmist, sõprade kadumist jt.

Kreutzwaldi „Kalevipoeg“
„Kalevipoeg“
Fahelmann pärandas eepose idee Kreutzwaldile. Algselt oli Kreutzwaldil plaan luua eepos proosavormis . Ent 53. Aastal tutvus K Soome eepose „ Kalevala “ saksakeelse tõlkega. See jättis talle niivõrd võimsa mulje, et ta otsustas ka eestlaste „Kalevipoja“ luua rahvaluule vormis. Juba sügisel valmis 12 looga alg-kalevipoeg. Jätkas tööd ja „Kalevipoeg“ hakkas esialgu ilmuma ÕES toimetistes paralleelselt saksakeelse tõlkega. 1857-61. See, et ilmus ÕES estofiilide toimetistes, lugejaskond oli väike, ei rahuldanud K. Aastal 1862 ilmub „Kalevipoja“ rahvaväljaanne. Esialgu laiemates rahvahulkades „Kalevipojal“ suurt edu ei olnud. Tõeline aeg saabus rahvusliku ärkamisaja tuules. 1869 aastal toimus esimene Üldlaulupidu. K eluajal ilmus „Kalevipojast“ ka kolmas trükk..
20nda sajandi alguses Noor-Eestlased, kes suhtusid kriitiliselt eesti varasemasse kirjasõnasse, eesotsas Friedebert Tuglase ja Johannes Aavikuga võtsid kriitiliselt sõna selle kohta, mis oli varasemalt loodud. Selle kriitika alla langes ka „Kalevipoeg“. Tuglas kirjutas 20nda sajandi alguses artikli „Mõtteid teose parandamise puhul“ - seal suhtus ta vägagi kriitiliselt Kreutzwaldi loodud eeposesse. Tõi välja, miks „Kalevipoeg“ on võrreldes Lönnroti (Polnud kalevala looja, kui just koostaja, käis külades üles kirjutamas kutselistelt laulikutelt saadud lugusid. Aines, mida ta kätte sai, oli ehe rahvaluule, kus oli talletatud varasemate põlvkondade tuhandete aastate pikkune mälu.) „Kalevaga“ märksa nõrgem teos. Kreutzwald, kellele „kalevala“ jättis võimsa mulje, tahtis luua midagi selle eeskujul. Aines, mis K kasutada oli, oli hõre (peamiselt Fahelmannist saadud proosavormis muistendid). Tõeline rahvaluulekogumine eesti aladelt veel puudus. Suur osa „kalevipojast on K enda loodud järele aimates regivärssi.
Noor-Eestlaste kriitika ei puudutanud ainult „Kalevipoja“ loomist. Kui Kalevipoeg oleks olnud proosa vormiks, oleks võib-olla olnud ka õnnestunum ettevõtmine. Kuna me oleme olnud orjarahvas, võis Tuglase ja Aaviku meelest olla meie eepos orjaeepos. Kui loeme eepost, ei saa me ajaloost midagigi teada. Ette heidetakse ka seda, et eepos on liiga hõre, autor on pikkust kunstlikult venitanud. Sellegipoolest leiab Tuglas, et samal ajal rahva seas on liikuma läinud teadmine Kalevipojast, kui meie pühast tekstist, mida ei tohiks kritiseerida. Kalevipoja austajad jagunevad leigeteks (kes ise vaevalt seda kunagi on lugenud, aga neis räägib traditsioon) ja palavateks (teose läbi lugenud ja kes võtavad seda kui pühakirja teksti).Tuglas kritiseerib ka „Kalevipoja“ pealkirja - see on omamoodi nonsenss. Vanasti kirjutati Kalewi-poeg, kui keegi peaks küsima mis on rahvuskangelase nime, siis tal polegi seda – on kellegi poeg.
Aavik oli maksimalist. Temalt pärineb koguni kolm artiklit .
1914 - „Eesti rahvusliku suurteose keel“ (kõnena esitatud juba 1912)
1916 „Parandatud Kalevipoeg esimene“ Aavik visandas oma versiooni, lõigu milline peaks olema korralik regivärss
1933 „Kuidas suhtuda Kalevipojale“
Aavik oli keelemees , oli ka omamoodi fanaatik, maksimalist keeleküsimustes. Kõige tähtsam oli tema jaoks keele kõla- välja tuli rookida sõnad, mis keelt risustavad.
Aaviku „Kalevipoja“ kriitika:
K tahtis kirjutada Kalevipoja rahvalaulukeeles, küll aga ei tundnud ta seda keelt.
Ütleb esteedina, et on palju labaseid sõnu ja ütlusi.
Eriti kalevipoja võitluste stseenides kasutatud palju nottima, kandadele tuld andma jt - labased
Labasust sisaldab ka liiga palju magamis, söömise ja norskamise kujutamine.
Maistetu on Linda epiteet Libeneitsi.
Kalevipojal eelkõige kultuurilooline tähtsus. Kui esteetilise objektina, ei oma ta nii suurt väärtust.

Ärkamisaeg. Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt
Aja- ja kultuurilooline taust.
Põhjalik murrang eesttlaste kultuurilises ja sotsiaalses arengus algas 1860. Aastatel. Päris- ja teoorjuse lõlik kaotamine, talupoegliku maaomandi tekkimine ning haridusvõimaluste avardumine kujundasid sellel perioodil välja vajaliku aluse kiiremaks arenguks. Selle protsesse algul sajandi esimesel poolel oli väga suur estofiilide osa. Ühelt poolt olid nad eestlaste keelt, rahvaluulet, lauemalt kultuuri uurinud ning seda kõrgelt väärtustanud. Teiselt poolt said nende orjusvastased seisukohad ja tööd, ajaloo objektiivsem käsitlus ja alternatiivsete aspektide avamine ning rahvuste vabaduse ja võrdsuse toonitamine oluliseks toeks Kreutzwaldi ja Fahelmanni vaadetele ning kirjandusele loomingule.
Algul stiihilisel toimunud rahvaliikumine omandas 1860.aastateks sihiteadlikuma iseloomu. Eelnevate aastakümnete areng oli kulgenud juhuslikumas plaanis, kusjuures uued ideed ja sihiseaded ulatusid siiski vaid üksikute niigi väikesearvulise eestlastest intelligentsi esindajateni. Sajandi kolmandal veerandil toimunud rahvuse väljakujunemisprotsessis sai talupojast rahvusliku liikumise kandev jõud, kelle tegevust tiivustas soov vabaneda igasugusest orjusest ja viha alistajate vastu. Toimus rahvuse ärkamine, mis tugines majandusliku iseseisvumise tunnetamisele, rahvuse eneseleidmisele, oma rahvusest haritlaskonna kujunemisele, ühise kirjakeele olemasolule ja eestikeelse trükisõna laiemale levikule. Suur tähtsus oli eestluse propagandal.
Rahvusliku liikumise keskseteks ja tähendusrikasteks üritusteks kujunesid palvekirjade aktsioon, laia avalikkuse kaasahaaramaine Eesti Aleksandrikooli asutamiseks, et rajada alus kõrgemale emakeelsele üldhariduskoolile, eestlaste laulu-, mängu- ja põllumeeste seltside asutamine, esimene üldlaulupidu, rahvusliku teatri sünd, EkmS loomine, hariduspropaganda ning sisukamat haridust tagava õppekirjanduse soetamine, eestkeelse ajakirjanduse väljakujundamine ning laia kandepinna saavutamine, rahvaluule sihiteadlikuma kogumise alagatamine, eestlaste ajaloo tundmaõppimine jpm. See kõik kiirendas üldist arengut.
Rahvusliku liikumise tunnustatud keskuseks sai Jannseni initsiatiivil 1865. Aastal loodud laulu- ja mänguselts „Vanemuine“. Seltsi tegevusest kasvas välja laulupidude traditsioon (1869), rajati rahvulik teater (1870).
Kirjanduselu elavdas 1872. Aastal loodud EkmS, mis loodi C.R. Jakobsoni ideest lähtuvalt. Valdavalt kooliõpetajatele tuginev aga ka rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi koondav EkmS suunas vajalike kooliõpikute koostamist ja kirjastamist, avaldas aastarramatuid, milles ilmus artikleid (ettekandeid) keeleteaduse, rahvaluule, ilukirjanduse jm aladelt, vähesel määral ka ilukirjanduslikke teoseid.
Kirjanduse areng kulges 1860.-1880. Aastatel väga hoogsalt. Kirjandusse tulid Koidula, Veske , Kunder, Kuhlbars , Pärn, Reinvald jt, kelle looming kujundas väga algupärase, tõeliselt rahvusliku kirjanduse. Arenguprotsessi kehutas oma loomingu ja tegevusega Kreutzwald.
Rahvuslikul ärkamisajal eristatakse kolme põhilist voolu:

Saksameelne
Suuna liidriks oli Johann Voldemar Jannsen , kes pooldas koostööd saksa seltskonnaga, et ühiselt vastu seista Venemaa slavofiilsetest ringkondadest lähtuvale venestuspoliitikale. Jannsen leidis, et ei eestlased ega sakslased suuda eraldi venestusele vastu panna ning peavad seetõttu unustama endisaegsed solvumised ja vastuolud. Seetõttu püüdis ta kaasata saksa seltskonna esindajaid mitmete eestlastele mõeldud suurürituse korraldamisele (näiteks pastor Willigerode üldlaulupeo ettevalmistamisel ja läbiviimisel 1869. aastal). Venemeelne
Suuna liidriteks oli Carl Robert Jakobson ja Johann Köler, kes leidis, et eestlaste suurimateks vaenlasteks on endiselt balti parunid ja pastorid, kelle vastu võitlemiseks on parim võimalus toetuda vene liberaalsele ja demokraatlikule seltskonnale. Seepärast püüdis venemeelne suund apelleerida vene liberaalseile ringkondadele ning õhutas vene riigivõimu sekkuma Baltikumi probleemide lahendamisse. Venemeelsest suunast lähtus näiteks ka palvekirjade kampaania 1864. aastal.
Mitmed Jakobsoni järgijad said pärast venestuse algust selle tulisteks pooldajateks (Ado Grenzstein , Jakob Kõrv).

Eestimeelne
Suuna liidriks oli Jakob Hurt, kes arvas , et eestlased peavad leidma oma tee, hariduse ning rahvakultuuri edendamise kaudu, asetamata erilisi lootusi ei venelastele ega sakslastele.
Carl Robert Jakobson 1841 -1882
Töötas pärast Valga J.Cimze kooli lõpetamist Tormas oma isa järglasena kösterkooliõpetajana. Vastuolude tõttu mõisniku ja pastoriga lahkus Tormast, töötas kooliõpetajana Jamburgis ja Peterburis, ametnikuna Tallinnas ja Vändras. Oli EkmS asutajaliige ja hilisem president, mitmete seltside juhtiv tegelane, Eesti Aleksandrikooli asutamise toetaja ja tulevasele koolile erialase õppekirjanduse looja, Oma aja radikaalseima ajalehe „Sakala“ asutaja ja toimetaja , silmapaistev kõnemees ja publitsist, võimekas kirjanik (kasutas kirjanikunime C.R. Linnutaja ), rahvakooli sisuline uuendaja.
Põhjaliku murrangu eestikeelse hariduse sisus tõi oma uues kirjaviisis kooliraamatutega: „Uus Aabitsaraamat“, „Kooli Lugemise raamat“ I-III. Lisaks nendele veel uutelt alustelt koostatud saksa keele õpik ning lugemik tütarlastele „Helmed“.
Pidas määravaks ilmalikku, loodusteadustel põhinevat haridust. Esmakordselt oli tema kooliraamatutes nii rohkesti ruumi antud eestlaste maa, ajaloo, keele, elutingimuste, kultuuri valgustamisele.
Jakobsoni lugemikud olid ühtaegu meie kirjanduse esimesed eelkõige lüürika valikkogud. Neis olid Koidula, Hurda , Veske, Reinvaldi jt tänaseni tuntud luuletusi.
Oli esimene, kes viis „Kalevipoja „ kooliõpilasteni ning tegi oskuslikult valitud katkendite abil eepose ideelise tuuma laiemateski hulkades tuttavaks ja mõistetavaks.
Tema vähene luulelooming on tagasihoidlik . Mõnev vemmalvärsid oma seisukohtade ilmestamiseks, luuletusi lastele, teinud katsetusi rahvalaulude eeskujul, tõlkinud Goethe, Schilleri jt luulet. Esileküündivaim tema luuletustest on patriootlik „Veel pole kadunud kõik“. Prosaistina on üle aegade ulatunud vaid oma emotsionaalsete lugemikujuttudega kassist ja teistest loomadest.
Kaalukaim ilukirjanduslikus loomingus on näidend „Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aea inimesed“ (Kujutab eelarvamustest vaba liberaalse mõisniku abiellumislugu eesti talutüdrukuga. Faktiliselt on see meie algupärase näitekirjanduse esimene teos.
Oma ajas mõjurikkamad olid „Kolm isamaa kõnet“:
I „Eestirahva Valguse-, pimeduse - ja koiduaeg“ kujundas ja juurutas eestlaste teadvusse müüdi, mille järgi muistne vabadus oli valguseaeg , pimedus algas ristirüütlite sissetungiga ning koidu kuma hakkas paistam alles Aleksander I troonileasumisega.
II „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ – käsitles mõningaid eesti kultuuriloo kujunemise aluseid
III „Nõia-usk ja nõia-protsessid“ - ketserluse ja nõiaprotsesside probleeme Euroopa ajaloo kontekstis.
„Sakala“ - luba lehte teha oli taotlenud juba 1868, aga esimene number ilmus 11. märtsil 1878 Viljandis. „Sakalas“ ilmusid rahvusliku liikumise põhilisi probleeme analüüsivad ja ülesandeid püstitavad käsitlused, mis nõudsid feodaalsuhete lõplikku kaotamist, seisuste võrdustamist, ühtse Eesti kubermangu moodustamist, kohtureformi jm..
Jakobson pidas väga oluliseks talude päriseksostmist, eestikeelsete koolide asutamist ja vabastamist kiriku eestkoste alt, taotles võimalikult kõrgemat haridust tütarlastelegi.
„Eesti Postimehes“ ilmunud haridus . Jm teemadel sisukate artiklite põhjal oli Jakobson laiemalt tuntud ja väga kõrgelt hinnatud publitsist. Tema mõttekäigud aitasid kujundada ärkamisaja radikaalsemaid hoiakuid ning üldist ideoloogiat .
Jakob Hurt 1839- 1907
Varakult rahvatraditsiooni tähendust tunnetanud ja mõistnud Hurdas olid filoloogilised huvid ja võimedki hakanud gümnaasiumis kindlamaid sihte omandama, kusjuures omajagu virgutas teda selles suunas „Kalevipoeg“. Vanemate soovi täites läks ta aga Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Kiindumus filoloogiasse saatis teda ülikooliski, jätkus hiljem ja selle kõrgpunktiks sai 1886 . Aastal Helsingi Ülikoolis kaiststud doktoriväitekiri.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas Hellenurmes koduõpetajana, lühikest aega Kuressaares ning seejärel Tartu gümnaasiumis vanade keelte ja geograafia õpetajana.
1872-1880 oli Otepää ning alates 1880. Aastast alates Peterburi Jaani kiriku õpetaja.
Rahvaluulest ja „Kalevipojast“ oli ta juba koolipoisina innustatud, üliõpilasena astus Õpetatud Eesti Seltsi ja sealtkaudu said alguse kontaktid Kreutzwaldiga, kelle soovitusel tõlkis ta lõunaeesti murdesse talurahvaseaduse.
Tõlkijana süvenes ta väga põhjalikult uude kirjaviisi. Hurt mõistis, et vähegi sisukam haridus algab keelest.
„Vanemuise seltsis “ esines Hurt rea loodusteaduslike ning ajalugu, rahvaluulet jms käsitlevate ettekannetega . Tema tähendusrikkamaid esinemisi oli esimeselüldlaulupeol 1869. Aastal, kui ta peokõnega sõnastas rea rahvusliku liikumise põhiülesandeid.
Hurt määratles meil esmakordselt emakeele asendi ja põhisisu küla- ja kihelkonnakoolis ning maakonnakoolis, mida pidas rahvakoolide kolmandaks astmeks. Toonitas veendalt, et õpetus emakeeles hoiab alal sideme rahvaga, aga saksakeelsete koolide eestlastest õpilased lähevad rahva tulevikule kaduma. Samas juhtis ta saklslastest gümnaagiumiõpetajate tähelepanu sellelegi, et ülipüüdlik saksastamine võib kaasa tuua venestamise.
Hurt oli veendunud, et ka saksakeelsetes koolides tuleb õpetada eesti keelt sest siin tegutseda sooviv inimene peab möödapääsmatult keelt oskama.
Hurt oli EkmS ja Aleksandrikooli peakomitee presidendina rahvusliku liikumise keskne isik.
Sisukama hariduse üheks komponendiks pidas Hurt isamaa ajaloo korralikku tundmist. Hurt alustas ajalooraamatu „Pildid isamaa sündinud asjust“ koostamist ja lootis selle valmis saada esimeseks üldlaulupeoks, aga käsikiri jäi „kitsasse väravasse kinni“.
Hurda ajaloohuvi on seotud tema huviga rahvaluule vastu. Vana aja uurimist pidas ta oluliseks just rahva kaudu.
Hurda ajalookäsitlus on Jakobsoni käremeelsusega neutraalsem, fakte rahulikult esitav , püüdes seejuures enam rahvuse hinge avada, näha rahva seesmist ajalugu.
Oli „Sakala“ kaastööline, aga palus end avalikult välja arvata terava vastuolu tõttu Jakobsoniga.
Asus Peterburi, loobus EkmS presidendi kohast, siiski jäi Aleksandrikooli peakomitee presidendiks. 1888 aastal avati Aleksandrikool vaatamata Hurda vastuoludele Põltsamaal Venekeelsena.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast“.
Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt. Rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente.
Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades.
Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena:
"Vana Kannel“ I (Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega)
„Vana kannel „ II ( Kolga -Jaani laulud).
"Setukeste laulud" I–III ( setu , Vastseliina ja Räpina laulud)
Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded.

Villem Reiman
Rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, kirjandus- ja kultuuriloolane ning ühiskonna ja kultuuri vaimsete ja moraalsete väärtuste eestseisja Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure- Kõpu vallas rentniku pojana . Viljandi saksakeelse algkooli ja kreiskooli järel lõpetas Pärnu gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Aastast 1890 kuni surmani 12. mail 1917 töötas Reiman pastorina Kolga-Jaanis. Reimann on maetud Kolga-Jaani kalmistule.
Reiman paistis silma venevastase ja rahvusliku hoiakuga. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ja Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja juhte, Eesti Rahva muuseumi rajamise eestseisjaid, “Postimehe” ringkonna juhtivaid tegelasi ja aktiivne karskusliikumise eestvõitleja.
Reiman algatas EÜS-i albumite ja kalendri “Sirvialauad” väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa Õpetatud Eesti Seltsi tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana. Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta. Toimetas sarja “Eesti Kultura “ I–IV (1911–1915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on “Eesti piibli ümberpanemise lugu” (1889), biograafia “Jaan Adamson” (1913) . Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus ”Kivid ja killud ” (1907). Publitsistina avaldas ta mitmeid karskusteemalisi brošüüre, postuumselt ilmus Reimani “Eesti ajalugu” (1920).
Villem Reiman on silmapaistev nii teadlase kui rahvusliku ideoloogi ja kõikumatu aatemehena.

19.sajandi lõpu kirjanduselu eestis, epigonism

SAJANDIVAHETUSE LUULE (19.SAJAND  20.SAJAND)
1880. a alguses vajus luule madalseisu (võrreldes ärkamisajaga)
Aeg muutus tunduvalt proosalisemaks.
Aleksander III võimuletulekuga algas venestamine ja olukord/eluolu muutus märgatavalt.
Ärkamisaja tähtsad luuletajad surevad, peale kasvab uus põlvkond.
Ajakirjade ja ajalehtede arv kasvas meeletult. Luule avaldajateks olid Sakala, Valgus, Virulane, Postimees .
Ilmus ka palju kalendreid , luulekogumikke.
1895 . „Eesti luuletajate album“, 1901. „Eesti luuletajate lillekimp “. Massiliselt hakati koidulat matkima (epigoonlik suund!) Võeti Koidula vaimus endale kirjanikunimesid (La-lõpulised nimed olid väga popid, nr. Tundela)
LÜROEEPIKA- tõsisema sisuga, tugineti tihti vanadele müütidele. Eeldas võimekust värsse luua. Seda kirjutasid parema haridusega mehed, nt. J.Tamm, Jakob Liiv.
Jaan Bergmann- olulisim ballaadide kirjutaja. („Igavene juut “)
Oli kõrgetasemelisem kui lüürika.
Luulet ilmus sajandivahetusel väga palju, kuid tase oli äärmiselt kehv ja madal.
Sajandi lõpus oli luules kriis. madalamale polnud võimalik eriti langeda.

Eduard Vilde
Pudivere mõisa kupja poeg. Õppis Tallinna saksakeelses alg- ja kreiskoolis. Vanemate juures Keila lähedal elades kirjutas 17-aastasena oma esimese jutustuse „Kurjal teel“, mille loomisel sai talle selgeks kirjanikukutsumus.
1883 alustas ajakirjanikuna „Virulases“, jätkas „Postimehe“ ning Tallinna ja Riia saksakeelsete ajalehtede juures, olles samal ajal ka ilukirjanikuna väga viljakas.
1890-92 oli ajakirjanikuna Berliinis, kus tutvus lähemalt saksa realistliku ja naturalistliku kirjandusega , jälgis innukalt teatrielu ning osales aktiivselt kultuurilises ja poliitilises elus, rajades seega kindlama aluse oma kirjandusteoreetilistele ja maailmavaatelistele seisukohtadele.
1893-96 taas „Postimehes“ töötades oli Vildel tihedaid sidemeid radikaalsete üliõpilastega ning nüüd juba kogenud eurooplasena tegeles ta tõsiselt oma kunstikäsitluse uuendamisega.
Sel perioodil kirjutas Vilde eesti kriitilise realismi tähtteose - romaani „Külmale maale“.
Järgnenud aastatel elas lühemat aega Moskvas, siis ajakirjanikuna Narvas ja Tallinnas. Vilde oli esimene Eesti kirjanik,kes tundis Euroopa elulaadi ja kultuuri vahetute isiklike kogemuste kaudu.
1901-04 töötas päevalehe „Teataja“ toimetuses. „Teataja“ joone all ilmusid tema ajaloolised romaanid „ Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“.
1904 -05 oli Tartus pahempoolse ajalehe „Uudised toimetuses, käis ka Krimmi ja Kaukaasia eestlaste juures, kogudes materjale kolmandaks ajalooliseks romaaniks „ Prohvet Maltsvet“, mis ilmus „Uudistes“.
1905.a. revolutsiooni ajal esines rahvakoosolekutel, oli Tartu Ülikoolis aulas isevalitsuse kukutamist nõudnud koosoleku sekretär, vältimaks vangistust emigreerus Lääne-Euroopasse. Pagulasena elas Helsingis , Saksamaal, ka USAs, aga põhiliselt Kopenhaagenis.
Paguluses valmisid kõik tema näidendid ning romaanid „ Lunastus “ ja „Mäeküla piimamees “.
1917 tuli tagasi kodumaale, töötas ajakirjanikuna, oli „Estonia“ teatri dramaturgiks ja Eesti vabariigi saadikuks Berliinis.
Vilde loomingut võib vaadelda kolmes etapis, igaühel omad erijooned:
Varasem periood (1882-1895). Seda iseloomustab järkjärguline lähenemine realismile, meisterlikkuse saavutamine, süvenemine sotsiaalsetesse probleemidesse.
Noore Vilde esteetilisi tõekspidamisi kujundasid eelkõige Tallinna Linnateatri lavastused ja saksa klassikaline kirjandus, eriti draamateosed, mille vastu tundis ta tõelist huvi. Andeka noorena mõistis ta kaasaja kirjandusliku maitse madalust ning tajus peagi, et rahvusliku liikumise ideaalide ja reaalse tegelikkuse vahele on tekkinud sügav kuristik .
Oma varase loomingu on Vilde ise jaganud kaheks: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaase süžeega esikteos „Kurjal teel, kelmilugu „Mustad leegid“, romaan „Kuhu päike ei paista“ jt) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiliselt veel primitiivsed jutud („Musta mantliga mees“, milles taunis aadli pahelisust.
Teine periood (1896-1912). Vilde esineb väljakujunenud realistina. Tema romaan „Külmale maale“, ajaloolise triloogia teosed, arvukad jutustused ja novellid tähistavad kriitilise realismi tõusmist valitsevale kohale eesti kirjanduses ning Vilde enda kujunemist eesti rahvuslikuks suurkirjanikuks. Teise perioodi teosed on veel „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, „Prohvet Maltsvet“
Kolmandal perioodil (alates 1912) toimus tema areng psühholoogilise sügavuse , meisterlikuma karakterikujunduse ning ainese tiheduse suunas. Selle perioodi loomingust kuuluvad eesti kirjanduse tippu tema näidendid, terve rida novelle ja „Mäeküla piimamees“ kui meisterlikumaid psühholoogilisi romaane. Kolmanda perioodi näidendid kirjutas ta pagulasena Kopenhaagenis. Kolmanda perioodi kaalukamasse ossa kuuluvad näidendid: esiknäidend „Tabamata ime“, „Pisuhänd“, „Side“.
Vilde mahukas ilukirjanduslik looming on eesti kirjanduse ajaloos erakordse tähenduse ja tähtsusega. Ralismi suurmeistrina on ta andnud kustiliselt kõrgetasemelise loominguga läbilõike Eesti ühiskonna arengustpika perioodi jooksul, avanud ajalugu, toonud esile uusi ja olulisi ainevaldkondi, virgutanud ja mõjutanud lugejaid. Vilde on üks tõlgitumaid kirjanikke

„Noor-Eesti“ rühmitus, Noor-Eesti albumid
Noor-Eesti eellugu .
Eestlased hakkasid nii majanduslikus kui poliitilises elus võimu saavutama 20. Sajandi alguses vaatamata sellele, et valitses tugev venestuseaeg. Toimus palju rahvusliku tooniga ettevõtmisi, mis põhines rahva entusiasmil. 20. Saj algus oli aeg, mil algasid rahvuslikud ettevõtmised, seotud rahvusliku identiteedi tunnetamisel.
1900 sai algus noor-eesti eellugu, G. Suits koondas enda ümber kirjanduse sõbrad, see kasvas koolidevaheliseks ringiks „eesti külvajad“, milles olid kaasatud ka tütarlaste gümn. Olid head suhted ka „Postimehega“.
1900-03, 1903 asutati „ühisus“, millega liitus ka Tuglas. See „ühisus“ oli Noor-Eesti eellane.
Õpilaste seltsid polnud ametlikud seltsid, ametlikult polnud see lubatud. Ametlik poliitika keelas selliste seltside asutamise, millel oli rahvuslik maik man’.
1902 toimus Koidula mälestusõhtu, mis seisnes selles, et õpilasring, eesotsas Suitsuga otustas korraldada kirjanduse õhtu, kus oleks loetud Koidula luuletusi, Suits pidas kõne, etendati üks Koidula näidend. Koolides tol ajal gümn õpilastel olid ranged nõuded, koolivorm , venestuse aeg. Koolivormi tuli kanda ka avalikel üritustel. Tütarlastel ei sobinud minna konterdile või teatrisse saatjata. Johann Kõpp Mälestused, Hella Wuolijoki Mälestused.
Kui toimus Koidula mälestusõhtu, siis linnakool, kus õppis Tuglas 1903 aasta alguses korraldas M. Veske sünnipäevaõhtu. Neist kahest üritusest kasvas välja skandaal : Petreburgi saabus skandaaal, et tartus on õpilaste hulgas puhkenud revolutsiooniline ülesastumine. Saadeti inspektor olukorda hindama . Hella Wuolijoki kirjutab oma mälestustes, et kui ta õppis seal ja osales Koidula mälestusüritusel, järgnes põhjalik ülekuulamine pikki tunde, kästi rääkida, mis repertuaar esitati, pinniti välja olematuid fakte (et lugesid luuletusi miks sa nutad lillekene ja koit tähendas revolutsiooni). Loos tuleb esile Hugo Treffner . Treffneri eragümnaasiumis said haridust paljud eesti soost poisid, koolis õppis ka teisi rahvusi, aga eesti soost maapoisid, kellest said hiljem tuntud kultuuritegelased: Tammsaare , Kõpp. Neil oli tänu Treffneri gümn võimalus gümn lõpetada. Kui tahtsid kroonukooli, siis oli kehtestatud kindel vanusepiirang , kui sa oma võimete tõttu polnud jõudnud teat klassi tasemele, vanus oli ületatud, oli võimatu jätkata õpinguid. See oli periood, kui paljud talud olid päriseks ostetud, oli tekkinud esimene taluperemeeste põlvkond, olid võlgu. Keeruline oli tol ajal lapsi kasvatada, piirduti algharidusega. Nõudis suurt pingutust, et anda kõrgem haridus. Õppimine sageli mis järgnes kihelkonnakoolile, nõudis ekstra pingutust. Toidumoon, õppemaks, rent elukohale linnas jt. Seetõttu ei saanud paljud pered lubada järjepidevat koolitust. Paljudel ärkastel poistel oleks jäänud seetõttu haridustee pooleli, Treffneris vanusepiirang puudus.
Treffneril oli hea oskus välja selgitada vanemate rahaline seis ja vastavalt sellele oskas ta neilt poistelt raha küsida. Kui raha oli vähem võttis väiksemat tasu, leidis poistele tööd jms.
Hugo Treffner oli vastuoluline tüüp. See oli tema suur teene eesti kult ja hariduse ees, et tema kaudu said paljud eesti poisid haridust. Samas oli ta väga võimudele kuulekas kuju. Lausa lipitsev ja truu alam. Ilmselt oleks kool pandud ka kinni, kui oleks ajanud sirgeseljalist rahvuslikku poliitikat. Tuleb hinnata Treffnerit, et suutis palju asju korda saata ja tegutseda eesti poiste ja tüdrukute huvides.
G. suits keda ähvardas sündmuste tõttu koolist väljaheitmine sai lõpetada. Tuglas lahkus vabatahtlikuna linnakoolist. Lõpetaks eksternina, see jäigi tema ametlikuks hariduseks. Järgnes pagulus .
1905. Noor-Eesti loomise aasta. Plaanisid „ kiirte “ 4. Albumi väljaandmist 1903, see viibis . Kui N-E esimene algus 1905 ilmus, oligi pealkiri „Noor-Eesti“. Miks muutus Kiired Noor-Eestiks. Ilmselt eeskujuks teistes riikides olnud noored liikumised.
Suits, Mihkelson, Tuglas, Aavik, Linde, Grünthal, Kitzberg . Kitzberg oli ainus vanemast kirjanike seltskonnast. N-E olid radikaalsed, aga Kitzberg leidis nendega ühise keele.
1905 I album - Seal Suits sõnastanud 2 kuulsat loosungit „Enam kultuuri, enam euroopalist kultuuri“, „Olgem eestlased, aga saagem ka euriiplasteks“. Esimeses albumis Suitsu saateartikkel „Sünnisõnu“. Suits meenutab seal ka minevikku . Ilmus luulet, proosat, ei kujutanud endas programmilist albumit, oli kokku pandud teostest, kus olid esindatud erinevad kirjanikud
1905 ilmub „Võitluse päevil“ kogumik N-E.
1907 II album. Tähistab N-E I perioodi lõppu. Käivitumiseaegne.
1908 radikaalne suund. Kolm programmilist ppunkti:

Kirjanduse esteetilise taseme tõstmine
Kõrgema kriitika nõudlus
Keeleuuendus

Kaks esimest olid esindatud juba ka „Kiirte“ albumis,
1909 ilmus N-E III album. Selgelt näha toimunud metamorfoos, muutused. Juba väga radikaalselt võttis suuna uuendustele kirjanduses, mille eest nooreestlased võitlesid.
Impressionism ja sümbolism - ühise nimetusega uusromantistlik suund.
Nooreestlaste hulka kuulusid ka kunstnikud . Kunstnikud ja kirjanikud läksid Euroopasse. Esimene põlvkond, keda saab käsitleda põlvkonnana. Varem olid kunstnikud käinud ka euroopas, aga olid üksikjuhtumid.
Nad olid teerajajad. Neil oli vajadus või sund, et muud viisil ei saa uuega kontakti, kui sa pole sinna ise läinud ja ise kogenud.
Kolmas album - peab eraldi rääkima, et ilmus 1909. Kujunes kirjandulikuks sensatsiooniks, tekitas vastukaja seal ilmunud loomingu tõttu. Suitsu ja Underi luuletused. Under kirjutas varem tundmatut õrnast armuelust. Mõjus meelierutavalt ja ka skandaalseks. Koolivorm, pidi olema saatja ja samal ajal Underi intiimsed armuelamused.
Uudiseks Kristjan-Jaak Petersoni luuletused. Kirjandushuvilisele pakkusid huvi, võis märgata, kui ajast ees oli ta olnud juba 19. Sajandi alguses. Tõlkelüürikat – Baudelaire ’i „Raibe“ skandaalne poeem . Inetuse esteetika - uus esteetika, millega polnud publik harjunud .
Kõike seda ühes albumis oli väga palju. Ilmus ka Jaan Oksa „ Kriitilised tundmused“. Subjektiivse laadiga kirjanik, üks omapärasemaid. Üks skandaalsemaid Tuglase „Eduard Vilde ja Ernst Peterson“ essee, teeb need armastatud kirjanikud maatasa- Jäävad 19. Sajandisse, neil pole kohta siin 20. Sajandi eesti kirjandusloos. Ernst Peterson pärast seda enam eriti ei kirjuta. Vildel oli aga enne seda juba nooreestlastega terav seis. Ei lasknud nooreestlastel end niisama materdada. Viibis nagu Tuglaski paguluses, Vilde loomingu tipp alles nüüd tuli. Esmalt kolm näidendit 1012 Tabamata ime 1913 Pisuhänd 1917 Side, 1913 Vilde jutustused, mis sisaldavad Vilde parimaid novelle ja 1916 Mäeküla piimamees. Vilde tõestas oma loominguga, et teda oli veel vara maha kanda. Tuglas tunnistas ka seda, et kui Mäeküla piimamees ilmus, kirjutas Tuglas sellele kiitva retsensiooni.
Tuglase essee oli skandaalne, Vilde oli armastatud rahva seas.
Veel üks skandaalne lugu ilmus III albumis J. Randvere (J. Aavik) „ Ruth “ - vsandab pildi ideaalnaisest. Varasemal ajal ta kujutas oma ideaalnaist naine-teenijana, aja jooksul on kuvand muutunud, näeb naises partnerit, kes vastaks temale ka vaimsete võimete poolest.
III album oli kirjandulik sensatsioon ja skandaal. Ta ikkagi andis tunnistust selgest esteetilisest pöördest, mida N-E oli võtnud. Külarealiste polnud kampa võetud. Uusromantistlik esteetika kantud sümbolismist ja impressionismist.
1912 IV album. Esile tõuseb kõrge algupärane luule Suits, Semper , Villem Ridala , August alle, Barbarus. Noor-Eestlased viisid eesti kirjanduse esteetilsies plaanis uuele tasemele, voolusängi, kus voolas muu euroopa kirjandus.
1915 V album. Jäi viimaseks . Tuba alanud sõja traagikat. Ilmus Tuglase novell „Vabadus ja surm“ selgelt sümbolistlik novell. Vang püüab iga hinna eest vangist pääseda. Kaevab käike, viilib trelle. Pääseb vabadusse ja seal ta lastakse maha. Eksistentsiaalne dilemma nii riigi tasandil kui ka indiviidi tasandil.
Viimase albumiga ammendub N-E. Esile kutsutsud nooremate kirjanike põlvkonna poolt. Olid saanud juba paljud küpseteks kirjanikeks ja kunstnikeks. Keeruline I ms aeg. Kui rääkida N-e Tähtusest on seda raske üle hinnata. N-E oli oluline liikumine nii programmiliste liikumiste põhjal, prof kirjanduskriitika paranes, tutvustasid uusi maailmas valitsevaid suundi kirjanduses ja kunstielust. Nnede endi hulgast sirgus põlvkond olulisi tegelasi. Suitsust sai TÜ rahvusülikooli asutamise järel 1920 rahvusülikooli esimene kirjandusprofessor. Kuni 40ndate aastateni samas ametis, rajas kirjandusteaduse traditsiooni ja koolitas mitu põlvkonda kirjandusteadlasi. Tuglas- eesti kirjanduse paavst, nii kirjanikuna kui kirj elu organiseerijana oluline nimi eesti kirjanduse loos. 1923 Loomingu esimene peatoimetaja jne.

J.Randvere „Ruth“
Noor-Eesti 3. albumis (1909) avaldatud noore Johannes Aaviku ( alias J. Randvere) “Ruth” on esteetiline utoopia , meheliku fantaasia kuldlõige, naturalistlikes detailides lahti kirjutatud kapriisid ja hormoonid. Sellelt kirjanduslikult portreelt leiame nii vaimselt kui sotsiaalselt emantsipeerunud blondi naisterahva, kes on jumalikult ilus, stiilne, rafineeritud, rikas, musikaalne ja vabameelne. Ruth on erudeeritud kreeka ja ladina keelest kuni analüütilise geomeetriani ning seejuures vaevalt üle kahekümne. Ühesõnaga – naine kui unenägu, pisut ehk isegi ehmatav oma ebareaalsuses.

Jaan Oks
JAAN OKS
1884-1918
Pärit Saaremaalt . Õppinud Kaarma seminaris. Tema isa oli kooliõpetaja ja ka Oks ise üritas saada kooliõpetajaks. Kaarma seminari lõpetajal ei olnud võimalik saada õpetaja kutset kuna ametik keskvõim ei tunnistanud rüütekonna diplomit. Kutse saamiseks tuli teha eksamid mingi muu riikliku õppeasutuse juures. Oks läks selleks Haapsallu pedagoogilistele kursustele ja selle õpetamise järel läks Läänemaale Massu kooli õpetajaks.
Teda mäletatakse kui väga head kooliõpetajat, kes oli maasool. Segatud ka 1905 aasta revolutsioonisündmustesse, ei võtnud küll aktiivselt sellest osa.
Tema elukäigus mingil hetkel ta otsustas Massust lahkuda ja minna Venemaale Samara kubermangu, kus oli vana eestlaste asundus ja sinna vajati köster-kooliõpetajat. Ei tea, kas ajendatuna seiklushimust või parematest palgatingimustest, sai temast eesti asunduse köster-kooliõpetaja. Ametis ei saanud olla pikalt, mis seal juhtus, ei ole teada, tugineb kohalike mälestustele. Kui Oks sinna läks, jätkas ta samasuguse kooliõpetajana nagu ta Massus oli olnud. Lühikese ajaga tekkisisd tal konfliktid kohalikega ja õpetamine muutus kaootiliseks ja võimatuks. Oks, keda Massus väga hinnati, muutus veidi põlualuseks. Kui sa paha laps oled, siis tuleb Oks. Politseitapiga saadeti ta koduvalda tagasi.
Teada oli, et ka eelmine kooliõpetaja oli sealt tüliga ära läinud.
Kui ta Samaarast tagasi tuli, kosus ta niivõrd palju kodus, et kui toimus I ms, siis Oks mobiliseeriti tagalasse kindlustustöödele. Siis jäi ta aga põduraks ja elu lõpul põdel luutuberkuloosi. See oli „Siuru“ periood, kui loeti Oksa novelle ette, Oks ise lamas haiglas.
Siurulased olid Oksa fännid. 1918 aasta alguses muutus olukord poliitiliselt nii pinevaks. Kui olukord oli veidi rahunenud, läksid Oksa vaatama, selgus, et ta oli surnud. Oks suri päev pärast Eesti vabariigi väljakuulutamist.
Looming:
Tuglas on öelnud, et kui Oksal olnuks tänapäeva mõistes kirjanduslik agent , kes oleks teda toetanud, oleks tal sürrealismi voolus olnud menu. Kuna Oks oli omaette nähtus ja üksi, jäi ta laiemale publikule tundmatuks autoriks .
Kirjutas novelle ja ka kirjanduskriitikat. On öelnud, et oli väga spontaanne kirjutaja. Tuglas oli lõputu viimistleja, läks peensusteni. Oks oli spontanne. Räägiti, et kui talle kirjutamistuhin peale tuli, võis ta ühe jutiga selle valmis kirjutada, tegemata hiljem märkimsväärseid muudatusi.. Sürreaalne, meeleolupildid hüplevad siia-sinna. Sürrealistlik - põhineb alateadvuslikul infovoolul.
Novellide sisu tundub olevat enamasti rõhutatult argine, realistlik, võib-olla isegi naturalistlik.Tegevuspaigaks on küla, enamasti sügisene aastaaeg , vihm , madalad pilved , läbiligunenud külatänavad, viletsad onnid lömitamas sünge looduse keskel. Samas ei ole see naturalism . Võiks öeda, et poeetiline ja eksistentsialistlik. Äärmiselt subjektiivne stiil. Raskesti jälgitav.
Inetuse esteetika!
Teda võib nimetada Noor-Eesti kirjanikuks. Omamoodi oli ta ka Siurulaste maskott.

„Siuru“
SIURU
Aastal 1917. Eesti poliitilises elus keeruline aeg, sõda, Eesti saatus oli väga segane. Õhus oli palju erinevaid võimalusi Eesti jaoks. See, mis lõpuks välja tuli, saime oma riigi, oli väga paljude õnnelike sündmuste kokkulangemine. Vabalt oleks võinud käiku minna ka teistsugused stsenaariumid.
Kirjarahvas, kes polnud ise sõjas, leidis eesotsas kogenud kirjaniku M. Metsanurgaga, et võiks midagi organiseeruda. Kirjanduse- ja kunstielu sel ajal oli praktiliselt välja surnud. Raamatuid praktiliselt välja ei antud. Kunstilised vajadused olid taandunud inimeste esmaste vajaduste ees.
Metsanurk töötas Tallinnas „Teataja“ toimetuses. Kutsus kokku seltskonna, et välja anda almanahh vms. Kokkusaamisele midagi tõsisemat ei järgnenud, küll aga seltskond nooremaid kirjanikke leidis, et miks peakski tulema kokku kirev seltskond kirjanikke ja midagi poolvägisi kokku panema. Teeme ise ühe kirjandusliku rühmituse. Nii saad kokku A. Atsoni juures algajaid kirjanikke, kelle hulka kuulusid: M. Under, A. Gailit , H. Visnapuu, F. Tuglas, A. Atson . Esialgu sai kokku viis noort kirjanikku, hiljem liitus seltskonnaga J. Semper. Nemad moodustasidki Siuru - kuus liiget: 5 meest, 1 naine.
Tuglas oli hiljuti saabunud pagulusest. Ta oli ainus kogenud kirjanik. Teised kõik nooremad .
A.Gailit. Sünd 1891 . 1910 oli avaldanud ühe jutustuse „Kui päike läheb looja“. See üsna tagasihoidlik teos. G. Sai ka kriitikutelt valusasti mööda näppe. Tegi pigem I ms alguses ajakirjanikutööd. G isaliini pidi lätlane. Kuna ta oskas ka läti keelt töötas mingi aja Riias ajakirjanikuna. G. Kohta ajakirjanduses liikvel müüt, et katsetas päast esimest katest ka läti keeles kirjutada,kuna ei õnnestunud, jätkas eesti keeles.
Visnapuu - ka temalt polnud ilmunud ühtegi isesesivat luulekogu . Ühisteosed aga küll: 1912 „Moment esimene“ R.Rohu ja M Heibergiga. Kriitika suhtus üsna teravalt sellesse, ühes arvutuses nimetati seda futuristlikuks katsetuseks. Sealt läinud ka kirjanduslukku nagu tegemist oleks olnud futuristliku koguteosega. Futuristlikku seal ei leidu, küll aga solvusid mehed (R. Roht ja Visnapuu) ja andsid välja teose „Roheline moment“ ja see juba oli futuristlik teos. Futurismi mõiste oli tol ajal õhus tänu Marinettile. Oli üks paljudest 20 sajandi alguses tekkinud –ismidest (dadaism, sürrealism, abstraktsionism, kubism ).
Semper oli seotud tol ajal sõjaväeteenistusega, liitus hiljem.
Atson - Marie Underi truu saatja, erasekretär. Polnud midagi kirjutanud. Atson oskas alati midagi rasketel aegadel seltskondlikel kogunemistel kohvi kõrvale hankida. Oli rohkem tuntud kui Underi truu kaaslane ja saatja.
12.mai 1917 asutati Siuru, esimeheks sai Under. GUSTAV - Gailit, under, Semper, Tuglas, Atson, Visnapuu.
Neil oli enamikul ka hüüdnimed, M. Underit hüüti Siuru printsessiks, Atson oli paaz, Visnapuu oli vürst ehk Visna, Semper oli Asm, Gailitit hüüti Ge.
Nimetus Siuru ettepaneku tegi Tuglas, „Kalevipojast“ tähendas müütilist lendajat.
Ei tulnud kokku vaid selleks, et lõbusalt aega veeta vaid selleks, et välja anada oma raamatuid. Alati on lihtsam avaldada, kui sa oled algaja, üheskoos teistega.
Visnapuu „Päike ja jõgi“, ilmus paguluses 1950. a. Visnapuu suri 1951 Ameerikas üksildase ja kurvana. Meenutab 19. Aastat kui oleks tegemist olnud kolmekordse kevadega.
Iga Siurulane pidi olema santlaager - tähendas distsiplineeritud boheemlast - vaba ja loov vaim, vastandmõiste sellele oli prokurör - kitsarinnaline väikekodanlane. Siuru eesti kirjandusloos lühiajaline, kestis 1,5 aastat. Siurulastel oli ka oma vapp , selle kujundas Nikolai Triik.
Kirjastusel oli vaja raha, plaan oli korraldada värvikas kirjanduse tuluõhtu, et saada sellest kokku kapital kirjastuse asutamiseks. Üritus läks üle ootuste hästi korda. Valitses sõjaaeg, suuri üritusi ei toimunud, rahvas haaras võimalusest kinni. Toimus 25 sept. 1917. Välja oli kuulutatud loterii, peavõitudeks olid toredad ajaviited kuulsustega: Marta Lepa pats , jalutuskäik Ella Ilvakuga. Tolle aja kuulsusega ajaviitmine.
Esimesed kirjastuse raamatud: M. Underi „ Sonetid “ 1000 ekseplari ja Siuru album. Gailitilt ilmus novellikogu „ Saatana karussell“ (selles selgelt ära tuntav selline Gailit nagu me tunneme ). Fantaasiaga pole seal kokku hoitud. Gailit oli sellest seltskonnast ainus, kes ei kirjutanud luuletusi. Tuglaski oli rohkem novellikirjanik.
Visnapuul ilmus luulekogu „ Amores “, Semperilt ilmus luulekogu „Pierrot“. Atson tõi Tuglasele oma luuletuste käsikirja. Keegi poleks uskunud temast seda. Kirjutas murdekeelseid luuletusi „ Henge palango“. Need tesosed ilmusid kõik aastal 1917. Siurulased said oma teostega väga kuulsaks . Kuulsust aitas süvendada see, et nad korraldasid avalikke esinemisi, kus esitasid oma loomingut.
Siurulastele heideti ette nende pühapäevameeleolu, kui kõik mõtlesid sellele, kuidas kujuneb eestimaa saatus.
Siurulased olid väga populaarsed seetõttu oli nendega seotud ka palju värvikaid lugusid. Tartu lokaalis „Kommerts“ esines üks kupleelaulja, kes sepitses Siuru kohta pilkelaule. Visnapuu ja Gailit olid ägedamad tüübid, saatsid peremehe kaudu Larssonile hoiatuse , et too oma lauludes „siurulasi“ ei pilkaks. Visnapuu ütles, et kui Larsson õppust ei võtnud. Küpsete kaalikate ja tooreste mädamunadega esiritta istuma sättisid end Visnapuu ja Gailit ja kui Larsson hakkas esitama, viskasid nad varustusega.
Siuru lagunemine :
Siuru kirjastus müüs oma õiguse edasi kirjastusele Odamees. Tahtsid pühenduda kirjutamisele mitte kirjastamisele. Neil oli Odamehega kokkulepe, et kui tahavad midagi ilmutada, saavad seda teha. Kaks leeri Gailit ja Visnapuu ühelt poolt Under ja Atson teiselt poolt ei saanud enam läbi hästi. Gailit „ Sinises tualetis daam “ följeton, kus kõnetab Underit nimepidi ja ironiseerib Underi luule üle. Följetoni peategelane läheb maskiballile jääb hiljaks ja siis märkab, et tantsupõrandal on Siuru printsess. Hakkab Underi kallal võtma, oma osa saab ka Atson. Underit kujutatakse kui küündimatut luuletajat ja see on koketerii. Under ja Atson olid solvunud. Visnapuu avaldas artikli, kus kutsus üles avama Underi sumbunud buduaari aknaid, et sõnnikulehk saaks sisse voolata. Atsonil polnud ka nii head naljasoont kui Gailitil ja Visnapuul.
Kui Siuru loodi pandi imeks, miks Tuglas läheb ühte kampa noorte algajatega. Tuglasel oli väga hea nina ära tunda noored anded.
Siuru oli värvikas seltskond keerulistel aastatel, kus nad andsid värvi tollasele kirja

Hendrik Visnapuu ja August Gailit
1919 ilmutas Gailit oma följetonikogu „Klounid ja Faunid “.
Gailit kirjutas sinises tualetis daam följetoni. Siis kui pani kogumiku kokku, siis kogumikus palus ta saata kirjanikel oma käekirjaproovid. Marie Under teadis, et ilmub följeton tema kohta (sinises tualetis daam) ja kirjutas kirja, et ei ole nõus käekirjaproovi saatma ja seda, et foljeton avaldatakse. Gailit lisas oma kogusse: järgneval põhjusel ei saa ma seda avaldada ja sellele järgnes Underi kiri, milles ta keelas följetoni avaldamist.
Gailit tuli kirjandusse võrdlemisi noore mehena 1910 „Kui päike läheb looja“. Selles pole veel tunda tegelikku Gailitit. Gailit on veel algaja, stiil abitu, kubiseb klizeelikest sümbolistlikest sümbolitest. Gailit on isegi seda raamatut taga häbenenud. 200 lk, 169 korda naeravad tegelased „Ha-ha-ha“.
Järgmine ilmus 1917 „Saatana karussell“ - teos algabki niminovelliga. Novell täis hullumeelset fantaasiat. Seal aimata tõelist Gailitit.
1918 „Muinasmaa“ suvitusromaan.
1919 ilmus novell „August Gailiti surm“ - selles novellis peavad inimesed verist sõda. Ühes kohas kirjeldab lahingut. Naturalistlik pilt, kuidas surnukehi lubjaaukudesse pannakse ja kerjuseid neid tükeldavad ja koju söögiks tassivad. Siis algab aga öö - inimesed lähevad lokaalidesse pidutsema otsides joobumist ja armastust. Ja järgnevad kaunid armastuseavaldused Siki -Mikile. Ülelaululik, poeetiline. Inetuse-esteetika kõrvuti ülima iluga .
1919 „Rändavad rüütlid“ - räägib kuidas mereõnnetusest pääsevad eluga naine ja madrus . Nad jõuavad vaevu kaldale ja majja, kus elasid kolm meest. Rätsep, lõõtsapaikus ja kirstu panija. Majutasid neid ja mõne aja pärast madrus suri. Naine jäi sinna elama ja mida kauem ta seal elas, seda enam haaras ta võimu endale. Mehed unistasid, et kui vaid pääses selle naise alt vabaks. Kord kuulsid nad saarest Hellol, asus keset ookeni ja meestel on seal hea põli. Varastasid papilt lendava vaiba ja läksid unistuste saart otsima . Olid nälginud, lendasid päevi ja aastaid aga saart ei leidnudki. Lõppeb pessimistlikult. Selles avaldub Gailiti enda pessimistlik loomus.
Väliselt jättis Gailit elurõõmsa mulje Siuru päevil. Tegelikult oli eluvaadetelt küllalt pessimistlik, eriti elu lõpul.
1924 „Idioot“
Gailitit iseloomustab tol ajal hüplev pöörane stiil.
Noevllide teema on fantastiline . 1924 ilmunud „Purpurne surm“ nimetatud esimeseks eesti ulmenovelliks. Tõbi haarab vaid mehi. Kõik mehed hukkuvad, järele jäävad naised, üksikud mehed, kes ellu jäävad hukkuvad märatsevate naiste masside käes. Gailit selgitab selles veidi oma varjatud poolt. Välja paistis muretu, elurõõmus, sisemiselt aga haavatav hing, pessimistlik. Romaanis avaldub tema eluhoiak , ei näita oma tegelikke tundeid välja. Jumalat tuleb paluda pimeduses ja armastust hoida oma südames nagu suurimat saladust.
Gailitit on nimetatud ka viimseks romantikuks. Viljeles uusromantismi - oli kontrastide mees. Kõrvuti ilu ja inetu, hea ja kuri, saatan ja jumal.
Gailiti kõrgperiood:
1927 Põrgusõitjad - kontrolli, kas oli see pealkiri
1928 Toomas Nipernaadi.
HENDRIK VISNAPUU
Tutvusid Gailitiga pisut enne Siuru loomist.
Debüütkogu: 1917 „Amores“luulekogu. Armastusluuletused, aga armastuses ulatuvad tunded kirglikust armastusest vihkamiseni. Imeilusate armastusluuletuste kõrval on tema üks kurikuulsamaid luuletusi: Laul sest jäledast 1917 kirjutatud. Süüdistati teda jumalateotuses. Ta oli oma aja mes, kirjeldas tundeid nägemusi ajast, milles ta viibis. Sõjaaed, asjatu surm, mõttetus.
Visnapuu elu oli kaunis raske ja vaene. Ta pingutas aastaid, et saada lõpetada gümnaasium.
1917 läks Tartu Ülikooli õppima Klassikalist filoloogiat. Ei lõpetanud!
Pühendus kirjutamisele.
Visnapuu oli samuti kontrastide mees. Gailitil oli proosa, Visnapuul luule.
Enda sõnul ei kirjutanud mitte luuletusi vaid poeese - midagi luule ja laulu vahepealset. Kõlapilt Visnapuule väga oluline. Luuletused kubisesid onomatopoeetilistest loodusehäältest.
„Jumalaga Ene“ - täis kõlataotlusi. Selgelt pingutab üle onomatopoeetikaga. Püüab matkida linnulaulu.
Ajaluule - taustaks Saksa ekspressionism . Tähendas ajaluule seda, et pöörduti kirjanduses tegeliku aja poole, mis meid ümbritses. Vahetult sellele ajale reageerimine. Vahetus kriitiline reageerimine ajale, se eoli sünge, pessimistlik, ekspressionistlik.
Kui rääkida Visnapuust, 1920 ilmus tal lausa kolm kogu:
„Talihari“ – poeet veirises ajas, räägib vabadussõja meeleoludest. Kantud süngetest sõjapiltidest ja murest kodumaa saatuse pärast.
„Hõbedased kuljused“ - selle phul tuleb rääkida tsüklist, mis mõjus arvustajaile shokeerivalt. 1919 on Visnapuul kahest luuletusest koosnev tsükkel „Kõnelused issandaga“. Minavormis issandat sinatades. Sinavormis luuletusi kiputakse omistama autorile justkui kirjutaks ta endast. On fiktiivne mina ja reaalne autor. Kõnelused issandaga on Visnapuu ühiskonnakriitiline lugu, kus kritiseerib kaksikmoraali, inimlikku ahnudt samal ajal, kui on sünge aeg. Visnapuu kasutab vokaalharmooniat.
„Käoorvik“ - kõige kuulsam tsükkel, mis moodustabki põhiliselt teose sisu: „Kümme kirja Ingile“. Arvustus nimetas seda kauniks miniatuurseks armastusromaaniks värssides. Ing oli Visnapuu naine. Teos on täis kõlataotlust, onomatopöad.
Visnapuud iseloomustab suur riigitruudus. Sõja lõpus Visnapuu ei põgenenud Rootsi vaid läks koos taganevate saksa vägedega saksamaale.
Visnapuu oli kummaline mees. 30ndatest aastatest pärineb temalt lugulaul „Parsilai“. See on naljakas groteskne lugu justkui parodeeriks mingit eepost. Mitukümmend lehekülge pikk. Lihtriimis üles kirjutatud. Miks Visnapuu sellise lugulaulu kirjutas. Kui mõni nõudlikum lugeja seda loeb, ärritus kasvab, veider jama Visnapuu poolt. Kui jõuab aga lõpp, siis seal on ninanips kriitikutele.

„ Tarapita ja ekspressionism
1918 sügisel Siuru lagunes. Üheks põhjuseks võis olla vastuolu Siuru sees, teisalt oli aeg muutunud- Siuru oli Impressionistlikku luulet viljelev rümitus, nüüd aga oli Euroopas, iseäranis Saksamaal tooni andmas ekspressionism. Ekspressionismi iseloomustab suurelt osalt väga kriitiline suhtumine I maailmasõtta. Ekspressionism tekkis küll juba enne sõda kunstina.
Jõuline kunsti ja kirjanduse suund, mida iseloomustas maailmalõpumeeleolu. Ekspressionismi kõige iseloomulikum luuletus kuulub noorele saksa juudi kirjanikule Jakob van Hoddis. „Maailmalõpp ehk Velt ende“
Ekspressionismilie isel. Maailmalõpumeeleolu, jõuline kujutuslaad. Lisaks sellele grotesk , liialdus. Ekspressionism luules jõudis Eestisse aja luule näol.
Jaan Kärner „Aja laulud“ –
Otto Dix - temas avaldub ekspressionism vast kõige paremini. Sünged pildid.
1920 Underilt tõlketeos „Valik saksa luule uuemast lüürikast“. Valdav osa autoritest olid ekspressionistid.
1921 a suvel loodi rühmitus Tarapita. Samal aastal hakkas ilmuma ka ajakiri „Tarapita“. Kohe esimeses numbris oli avaldatud ka tarapitalaste manifest. Väga ühiskonnakriitiline.
Allakirjutanud A.Atson. A. Alle, Babraus, Kivikas , Kärner, Johannes Semper, G. Suits, A. Tassa, Tuglas, Under. Võib öelda, et Siuru teine koosseis.
Tarapitalaste eneste looming täis hüüdlasuseid ja loosungeid. Tarapitalaste loomingu hulgas oli tunda teatud poosi.
Ühiskonnakriitika. Teisalt üha suuremat populaarsust võitvad vasakpoolsed ideed.
Mannifesti järel ilmus Barbaruse poeem: „Poeem vajadusest näkku süljata“. Kasutab palju tollast keeleuuendust y ü asemel, jõuline häälikukasutus.
Under „Verivalla“ 1920, 1923 „Pärisosa“
Barbarus 1920 „Katastroofid“, 1922 „Vahekorrad“
Suits 1922 „Kõik on kokku unenägu“
Semper 1922 „Maa ja mereveersed rütmid“
Anna Haava 1920 „Meie päevist“
Aja luule kujutab sünget aega ja eeskujuks oli eelkõige saksa ekspressionistlik luule.
37

.DOCX Laadi alla originaalfail 28 lk · .docx · 22 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-06-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

eputrulla Õppematerjali autor

Eesti kirjandus Bartholomäus Balthazar Russow

Sarnased õppematerjalid

doc

19. saj ja 20. saj vahetuse kirjanduselu

Nad olid saanud saksakeelse koolihariduse. Väga paljud kirjanikud olid ajalehtede toimetajad, nende abilised, kirikuõpetajad, kooliõpetajad. Nad ei saanud erilist tasu oma töö eest. Sajandivahetuse proosa. Suur osa ilmus ajalehtedes järjejutuna. See kindlustas lehe edu. Jutulisa suurenes umbes 50x. Kasvas ka lugejaskond. Eriti suur algupärase kirjanduse vastane oli Jakob Kõrb (Valguse toimetaja). Ta oli suur venestamise pooldaja. Kõrb propageeris seda, et ei ole mõtet eesti keeles kirjutada, kuna eesti keel hääbub ja liitub suure Venemaaga. Tallinnas andis Jaak Järv välja ajalehte Virulane. 1882 oli ilukirjanduslik materjal selles lehes väga napp, !883 tuli Vilde lehte tööle, kes hakkas täitma ilukirjanduslikku lisa. 1885- 30 nr olid algupärased ja 22 olid tõlked. Suurema osa kirjutas Vilde ise. Tulemuseks oli populaarsuse kasv. See näitas, et algupärane kirjandus oli oluline. Kõrb suutis küll Virulase peatada, kuid

Kirjandus

rtf

Eesti Kirjandus kordamine

EESTI KIRJANDUS BALTI FILMI- JA MEEDIAKOOLIS. Kordamine eksamiks Liivimaa kroonikad (Läti Hendriku kroonika; Liivimaa noorem riimkroonika; Balthasar Russowi kroonika). Läti Hendriku kroonika 1224-1227, kujutab eestlaste muistset vabadusvõistlust (ristisõda). Kroonika on kirjutatud ristisõdijate pilgu läbi, erapooletult.Algne tekst ladinakeelne. Kroonikast leiab kattuvusi teiste maade kroonikatega, nt "Vanem Edda", kus kordub südame söömise motiiv

Eesti kirjakeele ajalugu

rtf

Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

Kirjandus

doc

Eesti kirjandus 1905-1920

Eesti kirjandus 1905 1922 20. sajandi algus oli uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890datel aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algus aastail. Teostele annavad värvi üheltpoolt naturalistlikkud kujutus elemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 alustas oma tegevust Noor-Eestirühmitus. 1906 Hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus 1906 Avati Tartus esimene eesti õppekeelega keskkool nimega Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasium. Tasuti ka õppemaksu. 1906 - Rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid Vanemuine ja Estonia. 1909 Loodi Eesti Rahvamuuseum, mille eesmärk oli talletada rahva kultuuri. NOOR-EESTI 1905-1915(tinglik) Aastail 190-1902 ilmus Tartu Gümnaasiumis õpilase Gustav Suitsu 3 kirjanduslikku albimit ,,Kiired". 1904

Kirjandus

doc

Kokkuvõte põhikoolis õpitust

Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud, sündmustik. Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjanduszanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukias. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), august Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt. Haiku - jaapani väike loodusluuletus, mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Huumor- Heatahtlik nali

Kirjandus

docx

Eesti kirjandus 1905-1922

Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis vene ühiskondliku tõusu aeg. 1880-tel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt pool naturalistlikud kujutus elemendid teisalt romantilised meeleolu paisutused. 1905 alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus 1906 hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium. 1906 rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid. 1909 loodi Eesti Rahva Muuseum, mille eesmärgiks oli talletada rahvakultuuri. ' NOOR-EESTI 1905-1915 1901 1902 ilmus tartu gümnaasiumiõpilaste Gustav Suitsu kolm kirjanduslikku albumit ,,Kiired" 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album uue pealkirjaga ,,Noor-Eesti" see aga

Kirjandus

odt

Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus

Kirjanduse arvestus Pilet 1: August Gailiti elu ja looming. August Gailit elas 1891 1960. Ta sündis Tartumaal puussepa peres. Isa oli lätlane, ema oli saksastunud eestlane. Gailit õppis juba kodus mitut keelt rääkima kodus läti keel, vanavanematelt saksa keel, peres osati eesti keelt, koolis õppis vene keelt. Gailit õppis Valgas. 1906 (15-aastane) läks õppima Tartu linnakooli, aga seda ei lõpetanud. 1907 1911 elas Tartus, kus ta andis eratunde ja käis ülikoolis meditsiiniloenguid kuulamas. Gailitit huvitas psühhiaatria. 1909 (18-aastane) oli trükis esimene novell - ,,Öö". Gailiti vennad elasid Riias ning 1911 läks ta ka ise sinna. Ta töötas ajalehes ja tegi koostööd erinevate Eesti ajakirjadega. I maailmasõja ajal oli Gailit sõjaajakirjanik

Kirjandus

doc

Rühmitused

Eesti kirjandus 20.saj. I poolel Väga oluline oli Rahvuslik liikumine. 1906 avati Tartus kutseline teater Vanemuine; 1913 avati Tallinnas teater Estonia. 1907 rajati ka Eesti Kirjanduse Selts. Ilmusid ajalehed: Postimees, Teataja(1901-1905), Uudised(1903-1905). Tsentrumiks kujunes Tartu (Tartu Ülikooli pärast). Olulised kirjanduse elu organiseerijad olid rühmitused, neid oli 4: Noor-Eesti; Siuru (põldlõoke); Tarapita (muistne sõjahüüd); Arbujad (loitsujad, nõidujad). Noor-Eesti (1908-1915) Pani aluse Eesti kultuuri uuenemisele. Püüdis tutvustada Euroopa kultuuri ja moodsat kirjandust ,,Enam kultuuri

Kirjandus

Rohkem sarnaseid