FILOSOOFIA (0)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mille alusel kuhjame ?
Miks näeb maailma rikkaim mees Bill Gates välja nagu äbarik naabrimees ?
Mida toob kunstile kaasa foto ja video tulek ?
Kui kasvatusasutuste põhielement ?
Milles siis probleem ?
Mille kaudu luuakse tähendused ?

FILOSOOFIA

Positivism . Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism . Fenomenoloogia .
Positivismi esindajad olid A. Gomte ja J. S. Mill. Sisuks on filosoofia ülearuseks kuulutamine.Positiivne tähendus oli, et eksperimendid on andnud käegakatsutavaid tulemusi.Iseloomustas selgus, täpsus ja rakentatavus.Ei ole vaja enam midagi muud, kui positiivseid eriteadused.Positivismiga tekkis 3suurt muret.
1.Vaimuteadused ei saa olla positiivsed st. ei saa olla selgeid rakendavaid tulemusi.Ajaloos ei ole võimalikud eksperimendid.
2.Positivism hakkas puutuma inimesi e. hakkas nendega tegelema. Comte ütles, et matem., astronoomia jne. on teadused .Samuti peeti sotsioloogiat teaduseks.Inimesele läheneti positivismiga- mõõdeti inimesi.19. saj. lahtertati inimesi seda nim. eugeenikaks.Otsiti ideaal inimese mudelit.
3.Instrumentaalne mõtlemine.Mõeldakse efekti rütmis ja keegi ei esita metafüüsilisi küsimusi st. tegeleti efekti tõotavate küsimustega.
August Comte 1798 -1857: Positivism tähendab tema jaoks faktiteadust metafüüsika asemel, sotsioloogia tähendab, et inimühiskonda kui faktide kogumit saab uurida loodusteaduse eeskuju järgi, alturism (teistele elamine) tähendab, et inimestel kui elusolenditel on spontaanne kalduvus ja huvi astuda omavahel ja kõikide teiste elusolenditega liitu elutu looduse vastu, selleks et temalt välja võidelda nii palju kui vähegi võimalik.Eesmärk oli inimkonna saatust aina paremaks muuta.Positivismi ajastul jäetakse kõrvale „Transtsendentsed“ asjad, mille kohta midagi kindlat ei saa öelda, ning tegeletakse „immanentsete“ asjadega e. kontrollivate faktide maailmaga .
John Stuart Mill 1806-1873 : Arvas , et filosoofi töö peab olema inimesele kasulik. Igasugune ühiskondlik ja poliitiline mõtlemine ja tegutsemine peaks silmas pidama „ võimalikult paljude inimeste võimalikult suurt õnne“. Ta tundis sümpaatiat Prantsuse revolutsiooni vastu.Mill tajus , et empirism vajab uusi aluseid ning et selle rakendusala saab laiendada loodusteadusest väljapoole.Traditsiooniline „ moraalifilosoofia“, mis seadis eesmärgiks vpvõimalikult paljude
võimalikult paljude inimeste õnne, kuid ei osanud teaduslikult põhjendada, mis on moraalse käitumise ajendiks ja mis täpselt on selle eesmärgiks,tuli muuta teaduslikuks, teha sellest moral science, „moraaliteadus“.
Historism: Esindaja J. G. Herder (Prantsuse revolutsiooni vastand ). Historismi sisuks oli kohavaim – mitte ainult rahvastel, vaid ka pisikestel kultuurisfääridel on oma vaim.Ei ole olemas mingeid üleüldisi seadusi. Seaduste loomisel tuleb arvestada kõiki piirkondi. Väärtus seisab pisikestes kultuurides ja nende omapära tuleb välja uurida. Et luua seadusi, tuleb teada kohavaimu omapära. Kohavaim – paikkondlik vaimsus, mingis piirkonnas on levinud ühtemoodi tegutseda (kõik Valga poisid käivad ühtemoodi).Herder arvab , et ristiusuga niveleeriti mitmekesisust.Herderi historismi sisuks on, et vaimuteadused tegelevad üksiku ja erilisega.
Historitsism : – nimi, mille andis K. Popper . Ta nimetas nii osa vaimuteadusi. Ajalooteaduse suundumus , mis on historismi vastand. Usk, et ajalool on kindlad seaduspärasused ja lõppsiht ( Hegel , Vico). Vaimuteaduste vool, mis üritab leida positiivseid seaduspärasusi ka vaimuteadustele. Püüdlus positivismi kriteeriume vaimuteadustele anda(võtta positiivset üle). Eugeenika – kui eemaldame mingi inimgrupi, nt ülekaalulised, siis on maailm parem (positivism vaimuteadustes). Vaimuteadused keskenduvad sellele, mida uurida.(Fenomeloogia)
Karl Propper 1902-1994 :Ta arvab, et teadus on edukas tänu sellele, et praktikas ei püüa ta kunagi teada saada kogu tõde, vaid astub samme, et sellele lähemale jõuda.Otsustav samm, mille Propper tegi, seisnes selles, et ta rakendas pragmaatilist igapäevatarkust- et edasi viib meid katse ja eksituse meetod- keerukatele teooriatele.
Fenomeloogia:On arusaam, et ükski nähtus ei avane vaatlejale oma tervikus vaid kõik nähtused avanevad fenomenina e. kitsast aspektist . Maailma ei ole võimalik kogeda tervikuna vaid avaneb tahku pidi.Fenomeloogilise meetodi loojaks võib pidada Edmund Husserlit ning selle olulisemateks arendajateks ja levitajateks M. Heideggeri (heidetus on vaja endale läbipaistvaks teha. Kaasaegne maailm on läbipaistmatu. Fenomenoloogia oleks sellest aru saamine, aga ta ütleb, et see on tänapäeva maailmas võimatu. Uskus, et talupoeglik lihtne elu on parim),J.P. Sartre (rõhutab subjektiivset valikut, isikliku valiku olemust . See pöörab tähelepanu nendele igapäevastele asjadele, mis moodustavad teadvuse vahetu sisu, ega käsita teadvust ennast abstraktse ja formaalsena, vaid mõistab seda alati asjadele suunatud teadvusena.)M. Merleau Pontyd(rõhutab inimese kehalisust.Ütleb, et kõik ei ole võimalik ajaloolise konteksti ega enda tahte otsusena võtta e. kõik ei olene endast.Tema olulisus seisneb selles.et eda hakatakse hiljem postmodernismiga seostama ja talle toetuma.
Sõna fenomeloogia tähendab fenomenide uurimist .Fenomenid on asjad, nagu me neid teadvuses tajume, erinevalt asjadest, nagu nad tegelikult ja meie kogemusest sõltumatult on. Fenomeloogia on järelikult meie teadvuse kogemuses olevate asjade uurimine ; selle uurimine, kuidas inimene asju tajub ja kogeb , kuidas asi inimese kogemuses välja paistab e. ennast näitab ning milline on selle kogetava asja tähendus ühe kindla kogemusakti raames.
Kas taju on objektiivne või suunatud? Husserl : Taju peab olema suunatud. Mälu räägib taju juures kaasa. Kõik maailmas avaneb inimesele läbi suunatud pilgu. Husserl toob kaks tähtsat mõistet: 1) eluilm – vaimne taust, oleme harjunud teatud asju tähele panema , osa mitte; eluilm määrab meie vaate ; eluilm on väärtus iseenesest; eluilm on mingi soovide, uskumuste, mälestuste kompleks , mis määrab ära selle, kuidas midagi näeme, 2) piirsituatsioon – arusaam tajust laieneb ; hetked , kus Husserl mõistis , et taju pole lihtne, seal on mingi nüanss (laud – laual on teine külg, kuid see tuleb mäluga kaasa, see pole tajuga koos); inimene tunneb ära, et taju ei ole lihtne, seal mängib rolli ka mälu, alateadlik iha, sinu soovid jms paljud komponendid.
2. Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey . Mõistmine kui eksistentsiaal . Heideggeri «Olemine ja aeg»
Sõna „hermeneutika“ tähendab teatavaks tegema, tõlkima, tõlgitsema. Hermeneutiline situatsioon- varem mõistetu osutub ajaloolise muutuse järel võõraks.Hermeneutika üleminekud on :
1.müüdilt logosele, 2. Vanalt testamendilt uuele, 3. renessanss , 4. reformatsioon , 5. 20. Saj.püsivate tõdede ja väärtuste kadumine.
Spetsiaalhermeneutilised vaidlused ulatuvad antiiki ja keskaega ja renessanssi.
• Aleksandria ja Pergamoni koolkonna vaidlus — viimased rõhutasid meelelise tõlgenduse kõrval allegoorilist.
• Keskajal 4-astmeline tõlgendus:
JERUUSALEMM Tähttäheline linn
Allegooriline kirik
Moraalne (tegutsemisjuhis) hinge päästmine
Anagoogiline ( ettekuulutus ) Taevane riik
• Reformatsioonis oluline Flacius, kes toob printsiibi , et üksikut hämarust tuleb tõlgitseda lähtuvalt kogu teose kavast ja ülesehitusest
• Dannhauer 1630. a. teeb hermeneutikast mitte enam piibli, vaid üldise tekstiseletusmeetodi
ars critica, poetica, juridica jne.
• Karl Ast ja romantism toovad pöörde hermeneutikasse
Valgustuse usku puhtasse inimese mõistusse jahutatakse ratio (mõistuse) ajalooliseks tegemisega.
Kesksele kohale tuleb) autori isiksuse (looja) mõistmine hämarate tekstikohtade asemel. Varem seletati autori seletust asja (kolmanda) kohta. Nüüd hermeneutika keskendub autorile.
Karl Astile mõistmine ring — üksikosadest terviku ja tervikust üksikosade vaim (analüüs ja süntees).
Hermeneutikad jagunevad:
TEHNILINE HERMENEUTIKA- on distsipliin , mille taotlus on anda hermeneutilisele tegevusele tehnilisi juhtnööre.Hermeneutiline tegevus seisneb eelkõige tekstide, aga ka teiste märgisüsteemide mõistmises ja tõlgitsemises.
FILOSOOFILINE HERMENEUTIKA- see käsitleb hermeneutilisi probleemi filosoofilselt, st küsib üldiselt märkide, sümbolite ja keeleväljendite mõistmise ja tõlgitsemise võimalikkuse järele.Niisuguse hermeneutika väljakujundajaks võib pidada Wilhem Diltheyd.Teda ei huvitanud hermeneutika juures mitte niivõrd korrektse tõlgitsemise reeglid, kuivõrd järgmised küsimused: milline on mõistmise kui tunnetusprotsessi eripära teiste tunnetusliikidega võrreldes, millistel tingimustel võib mõistmist pidada tõsikindlaks, kus on mõistmise piirid.Niisuguste probleemipüstitusega annab Dilthey hermeneutikale uue suuna: enam ei ole sihiks sõnastada tõlgitsemistööd suunavad reeglid, vaid taotlus on tõlgitsust põhjendada.Hermeneutika hakkab nn oskusõpetusest kujunema üheks epistemoloogia vormiks, mis peab mõistmisprotsessi humanitaarteaduste aluseks ning kontrollib selle aluse usaldusväärsust.
Kaks teemat, millega Dilthey järgnevale ajale kõige suuremat mõju avaldas.Esiteks inimese ajaloolisuse tematiseerimine.See on kõige nähtavam Heideggeri „Olemises ja ajas“(1927).Sellest Heideggeri teosest kuni Gadameri „Tõe ja meetodini“(1960) jäi ajaloolisus saksa filosoofia põhiteemaks. Teiseks pani Dilthey oma teesiga vaimuteaduste tunnetusteoreetilisest autonoomsusest aluse kuni tänapäevani vältavale diskussioonile humanitaar - ja sotsiaalteaduste eripära üle.
HEIDEGGER
Inimese olemine on DASEIN — ennast reflekteeriv olemine, olev, kes suhtub oma olemisse.
Olemine ( EKSISTENTS ) seega paratamatult hermeneutiline — elades mõistame paratamatult nii või teisiti olla.
Olemist on võimalik käsitleda:
A. Vorhandenheit – ebapäristine, mõnest filosoofilisest või ideoloogilisest ideaalettekujutusest lähtuv või teadvustamata suhe olemisse.B. Zuhandenheit – käepärane olukorra vaatlemine .
Heideggeri arvates heidetus (Geworfenheit) tuleb läbipaistvaks teha. Inimese olemus on igal juhul ajalooline. Ajalugu on Daseini spetsiifiline teostumine ajas. Igasugune mõistmine saab teoks juba mingi eelmõistmise raames ja see tuleb end Heidegger räägib mõistmisest kui eksistentsiaalist. Mõistmine kuulub paratamatult iga inimese olemise juurde. Kui inimene elab, siis ta ka mõistab. Pole võimalik elada, kui ei mõista. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik lõplikult mõista, kuna kõik on seotud.
3. Gadamer . Tõde ja meetod. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst , keel ja tõde. Heideggeri « Kunstiteose algupära ».
Gadameri peateos on „Tõde ja meetod: filosoofilise hermeneutika põhijooned“ ilmus 1960.aastal.Gadameri kui filosoofi kujunemisaeg langeb Esimese maailmasõja järgsetesse aastatesse. Paljudele intellektuaalidele oli maailmasõda tõendiks, et modernistlik väärtussüsteem on jõudnud kriisi.Filosoofiline huvi oli koondunud eelkõige teadusele kuid peale selle analüüsiti ka moraali, kunsti ja religiooni kui mitteproblemaatilisi kultuuriväärtusi, vaatamatta sellele, et neid kultuuriväärtusi tunnustati astusid Euroopa rahvad ikkagi sõtta. Üha enam tõusis vajadus kujundada välja moderne kultuur, eelkõige aga teaduse kui selle kõige mõjukama osa adekvaatsem mõistmine.
Gadameri on kõige enam on mõjutanud tema õpetaja M.Heidegger.Heideggeri ajalisusekäsitlusest lähtudes ja mäistmise ajaloolisust esile tõstes arendab Gadamer oma peateoses välja õpetuse, mida ta nim. hermeneutiliseks filosoofiaks. Gadameri hermeneutilise filosoofia põhiteema on inimese ontoloogia( olemisõpetus ).Seda käsitledes omistab ta inimolemisele selle lõplikust ja ajaloolisust.Inimene (aga ka tõde ja mõistmine) ei ole kunagi puhas leht vaid sõltuv eriarvamusest, tradutsioonist, autoriteedist, moest . Gadameri järgi mõista saab situatsioonis, millese me oleme heidetud ja see on seotud traditsiooniga mille sisse me oleme kasvanud.
Tõde ja meetod
Gadamer soovib teada saada , mis seos on tõel ja meetodil humanitaarteadustega .Tema taotlus on näidata, millises ajaloolis -kultuurilises mõjuväljas kaasaegse teaduse niisugune enesemõistmine on kujunenud.Gadameri silmis on ühtlasi problemaatiline teaduslikkuse ja tõe vahekord humanitaarteadustes.Aga millist laaditõde Gadamer silmas peab- ta peab silmas tõde kui varjamatust, milles mõistmisele avaneb olemine.Erinevalt teaduslikest tõdedest, mis saavutatakse kindlaid meetodeid rakendades, ei ole inimesel mõistmises avaneva tõe suhtes distantseeritud, objekteerivat hoiakut. See on tõde, mis kehtib alati ka mõistja enese kohta ja, mille mõistmine mõistjat muudab.Tõde selles tähenduses on sama ajalooline kui inimolemine tervikuna.Neis eeldustest lähtudes astub Gadamer vastu üldlevinud arusaama absolutiseerimisele, mille kohaselt tuleb humanitaarteadustel selleks, et õigustatult pretendeerida iseseivateteaduste staatusele , töötada loodusteaduste eeskujul välja endale ainuomased uurimismeetodid . Eriteaduslike meetotite valdamine on küll humanitaarteadusliku uurimuse paratamatu vajalik, kuid mitte piisav tingimus. Lisaks meetotitele peavad tõde tabavates vaimuteaduslikes uurimustes olema mängus veel muud silmi avava mõistmise jaoks olemuslikud tingimused.Just selliseid mõistmise võimalikkuse tingimusi püüabgi Gadameri hermeneutiline filosoofia kirjeldada.
4.Heideggeri «Kunstiteose algupära».
Heideggeri arvates on kunstiteose algupära seni otsitud surnud ringi kaudu kunstiteoseid kokku kuhjates – mille alusel kuhjame? Ratsionaalselt omadusi välja mõeldes jääme asjakaugeks – tuum peitub omaduste taha.
Samuti ei jõua me asja olemuseni asja kui aistingute ühtsust tajudes - me ei kuule puhast müra , vaid ust paukumas või koguni vihast kaaslast lahkumas. Nii oleme asjale liiga lähedal.
Heidegger arvab, et kunst on üks ilmsikstoomise viise. Kunst toob asja varjamatusse, seab tõe teosesse. Kunstiteos avab ühe maailma, seab maailma esile.
Tõde ei ole siin aga uusaegselt mõistetud kooskõla asjaga. Heideggeri järgi tõde armastab end varjata ja loodub riiuna. Riiuna avatuse, varjamatuse ja nähtavuse pärast. Riius esildub maailm, saavad asjad oma aegluse ja kiiruse, kauguse ja läheduse, avaruse ja ahistuse.
5.Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend , Foucault « episteme » mõiste.
Teadus on tõestatud teadmine. Teaduslikud teooriad tuletatakse rangelt kogemusfaktidest, mida saadakse teada vaatluse või eksperimendi käigus.Isiklikul arvamusel, eelistusel ega spekulatiivsetel kujutlustel pole teaduses kohta.Teadus on objektiivne. See arusaam hakkas levima pärast teaduslikku revolutsiooni, mis leidis aset peamiselt 17. Saj jooksul ja mille põhjustasid eelkõige suured teadlsed Galilei ja Newton. Toonitades,et kui me tahame mõista loodust, tuleb uuridagi loodust mitte Aristotelese teoseid, võtsid tollase suhtumise teadusse kokku filosoof F. Bacon ja paljud ta kaasaegsed.Nad hakkasid teaduslike teadmiste allikaks pidama kogemust. Bacon paneb aluse arusaamale teadusest: teadus on midagi, mida tehakse läbi induktsiooni meetodi (üksikult üldisele). Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel, või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see omadus on neil ka tulevikus.
Thomas Kuhn: andis teistsuguse vaatekoha teaduslikule teooriale .Ta hakkas mõistma, et ei induktivistlikud ega falsifikatsionistlikud(teaduse põhivoorus, mis eristab teda ebateadusest) traditsioonilised teaduskäsitused ei kannata välja võrdlust tegelikusega. Kuhni teooriat iseloomustab iseäranis rõhk teadusliku progressi revolutsioonilisusele, mis tähendab mõne kehtiva teooria hülgamist ja asendamist uuega, mis eelmisega ei haaku.Teiseks tähtsaks jooneks on teaduslike ringkondade sotsioloogiliste karakteristikute oluline roll.Kuhni lähenemisel on nõue,et see peab teadusajalool põhinevale kriitikale vastu pidama.Kuhni pildi teaduse edenemisest võib kokku võtta järgmise skeemiga:
eelteadus- normaalteadus - kriis- revolutsioon -uusnormaalteadus-uuskriis
Organiseerimata ja mitmepalgeline tegutsemine, enne kui on võtnud kuju teadus, saab struktuuri ja muutub juhitavaks, kui teaduskonnas kinnistub teatud ühine paradigma . Küpset teadust valitseb ühene paradigma, mis esitab valitsetavale teadusele õiguspärase töö standardid .Normaalteadlane tunneb end paradigmale alluva hästipiiritletud ala sees turvaliselt. Paradigma annab talle teatud piiritletud probleemid koos meetoditega, mille puhul ta on kindel, et need on lahenduse leidmiseks adekvaatsed.Kui aga tuleb ette ebaõnnestumisi, mis võivad lõpuks muutuda nii tõsisteks, et hakkab arenema tõsine paradigma kriis, mis võib lõppeda paradigma kõrvalheitmisega ning asendamisega täiesti uut laadi alternatiiviga.
Paul Feyerabend : Tänapäeva väljakutsuvaimaid teadusteooriaid kuulub värvikalt esitatuna ja kaitstuna Feyerabendile . Oma raamatus „Kõik on lubatud“ püüab ta tõestada, et ükski seni esitatud teadusmetodoloogiatest ei saa olla edukas.Ta näitab kuidas senised metodoloogiad ei haaku füüsika ajalooga . F arvab, et ajaloo keerukuse juures on usutamatu, nagu võiks teadust selgitada paari lihtsa metodoloogilise reegli najal.Tsiteerides :„ Mõte ,et teadust peaks viljelema kindlaksmääretud reeglite järgi on ebareaalne ja hukatuslik . Ebareaalne on ta selle pärast, et suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse, mis neid andeid võivad soodustada ja luua.Hukatuslik on ta sellepärast,et püüe mingeid reegleid peale suruda suurendab meie professionaalset kvalifikatsiooni igal juhul meie inimlikuse arvelt.“
Michel Foucault : Prantsuse ajaloolane ja filosoof. Uuris teaduse ja mõistmise kasutamist võimu tööriistana niisugustes valdkondades nagu meditsiin ja kriminoloogia.
6. Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus.
Psühhoanalüüsi kui ravimeetodi esmaavastajaks pidas Freud ise Josef Bauerit.Üks Baueri patsientisedt oli tundnud ajutist kergendust ja koguni vabanenud mõnest hüsteeriasümptomst, kui oli hüpnoosi mõjul saanud ära rääkida ja välja elada oma traumaatiliste elamustega seotud –kuid teadvusest välja tõrjutud-mõtted ja tunded.Freud hakkas ka ise kasutama hüpnoositehnikat, kuid läks järk-järgult üle vabade assotsiatsioonide meetodile, mille kohaselt tuleb patsiendil raviseansi ajal kõnelda erandlikult kõigest, mis talle pähe tuleb, ja seejuures pole oluline, kas pähe tulevad mõtted (seosed, kujutelmad)on spontaansed või lähtuvad mingist kindlast motiivist(sõnast, numbrist).Nii tekkiski nihe patsientide hüpnotiseerimiselt- nende küsitlemisele, kuulamisele ja nende vabade assotsiatsioonide tõlgendamisele.Kokkuvõttes hakkaski psühhoanalüüs kui ravimeetod tähendama mitte ainult patsientide vaba assotsiatsioonide tõlgendamise, vaid ka nende vastuseisude ja ülekandmiste ületamise, tühistamise kunsti: tuli selgitada, kuidas patsientide minevikust pärinevad läbielamised, hoiakud ja suhtumised häirivad nende inimsuhteid olevikus.
Mõju kultuurile : Kirjanduses siirdkõne ja vabavärss. Virgina Wolf- segased tundmuste kirjeldus nagu see on unenäos . Filmikunst (Hitchcock)- freudismist läbi imbunud. Linchi filmid on Lacanlikud. Tammsaare varased romaanid on freudilikud. On tekkinud teksti psühhoanalüüsid. On teksti keskne ja üsna keeruline.
7.Psühhoanalüüs kui teooria ja tõlgenduspraktika. Freud, Oidipus, unenäod. Teadvuse struktuur, kultuuriuuringud.
Psühhoanalüüs on psüühikahäirete ravimeetod, millele pani aluse Sigmund Freud.Mõtlejana oli ta sügavalt mõjutatud oma ajastu teaduslikest ideedest, nt. Darvini evolutsiteooriast ja tema fundamentaalsest biogeneetilisest seadusest, kandis hiljem ta üle psüühika

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla