Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

FILOSOOFIA (0)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mille alusel kuhjame?
  • Miks näeb maailma rikkaim mees Bill Gates välja nagu äbarik naabrimees?
  • Mida toob kunstile kaasa foto ja video tulek?
  • Kui kasvatusasutuste põhielement?
  • Milles siis probleem?
  • Mille kaudu luuakse tähendused ?
FILOSOOFIA
  • Positivism . Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism . Fenomenoloogia .
    Positivismi esindajad olid A. Gomte ja J. S. Mill. Sisuks on filosoofia ülearuseks kuulutamine.Positiivne tähendus oli, et eksperimendid on andnud käegakatsutavaid tulemusi.Iseloomustas selgus, täpsus ja rakentatavus.Ei ole vaja enam midagi muud, kui positiivseid eriteadused.Positivismiga tekkis 3suurt muret.
    1.Vaimuteadused ei saa olla positiivsed st. ei saa olla selgeid rakendavaid tulemusi.Ajaloos ei ole võimalikud eksperimendid.
    2.Positivism hakkas puutuma inimesi e. hakkas nendega tegelema. Comte ütles, et matem., astronoomia jne. on teadused .Samuti peeti sotsioloogiat teaduseks.Inimesele läheneti positivismiga- mõõdeti inimesi.19. saj. lahtertati inimesi seda nim. eugeenikaks.Otsiti ideaal inimese mudelit.
    3.Instrumentaalne mõtlemine.Mõeldakse efekti rütmis ja keegi ei esita metafüüsilisi küsimusi st. tegeleti efekti tõotavate küsimustega.
    August Comte 1798 -1857: Positivism tähendab tema jaoks faktiteadust metafüüsika asemel, sotsioloogia tähendab, et inimühiskonda kui faktide kogumit saab uurida loodusteaduse eeskuju järgi, alturism (teistele elamine) tähendab, et inimestel kui elusolenditel on spontaanne kalduvus ja huvi astuda omavahel ja kõikide teiste elusolenditega liitu elutu looduse vastu, selleks et temalt välja võidelda nii palju kui vähegi võimalik.Eesmärk oli inimkonna saatust aina paremaks muuta.Positivismi ajastul jäetakse kõrvale „Transtsendentsed“ asjad, mille kohta midagi kindlat ei saa öelda, ning tegeletakse „immanentsete“ asjadega e. kontrollivate faktide maailmaga .
    John Stuart Mill 1806-1873 : Arvas , et filosoofi töö peab olema inimesele kasulik. Igasugune ühiskondlik ja poliitiline mõtlemine ja tegutsemine peaks silmas pidama „ võimalikult paljude inimeste võimalikult suurt õnne“. Ta tundis sümpaatiat Prantsuse revolutsiooni vastu.Mill tajus , et empirism vajab uusi aluseid ning et selle rakendusala saab laiendada loodusteadusest väljapoole.Traditsiooniline „ moraalifilosoofia“, mis seadis eesmärgiks vpvõimalikult paljude
    võimalikult paljude inimeste õnne, kuid ei osanud teaduslikult põhjendada, mis on moraalse käitumise ajendiks ja mis täpselt on selle eesmärgiks,tuli muuta teaduslikuks, teha sellest moral science, „moraaliteadus“.
    Historism: Esindaja J. G. Herder (Prantsuse revolutsiooni vastand ). Historismi sisuks oli kohavaim – mitte ainult rahvastel, vaid ka pisikestel kultuurisfääridel on oma vaim.Ei ole olemas mingeid üleüldisi seadusi. Seaduste loomisel tuleb arvestada kõiki piirkondi. Väärtus seisab pisikestes kultuurides ja nende omapära tuleb välja uurida. Et luua seadusi, tuleb teada kohavaimu omapära. Kohavaim – paikkondlik vaimsus, mingis piirkonnas on levinud ühtemoodi tegutseda (kõik Valga poisid käivad ühtemoodi).Herder arvab , et ristiusuga niveleeriti mitmekesisust.Herderi historismi sisuks on, et vaimuteadused tegelevad üksiku ja erilisega.
    Historitsism : – nimi, mille andis K. Popper . Ta nimetas nii osa vaimuteadusi. Ajalooteaduse suundumus , mis on historismi vastand. Usk, et ajalool on kindlad seaduspärasused ja lõppsiht ( Hegel , Vico). Vaimuteaduste vool, mis üritab leida positiivseid seaduspärasusi ka vaimuteadustele. Püüdlus positivismi kriteeriume vaimuteadustele anda(võtta positiivset üle). Eugeenika – kui eemaldame mingi inimgrupi, nt ülekaalulised, siis on maailm parem (positivism vaimuteadustes). Vaimuteadused keskenduvad sellele, mida uurida.(Fenomeloogia)
    Karl Propper 1902-1994 :Ta arvab, et teadus on edukas tänu sellele, et praktikas ei püüa ta kunagi teada saada kogu tõde, vaid astub samme, et sellele lähemale jõuda.Otsustav samm, mille Propper tegi, seisnes selles, et ta rakendas pragmaatilist igapäevatarkust- et edasi viib meid katse ja eksituse meetod- keerukatele teooriatele.
    Fenomeloogia:On arusaam, et ükski nähtus ei avane vaatlejale oma tervikus vaid kõik nähtused avanevad fenomenina e. kitsast aspektist . Maailma ei ole võimalik kogeda tervikuna vaid avaneb tahku pidi.Fenomeloogilise meetodi loojaks võib pidada Edmund Husserlit ning selle olulisemateks arendajateks ja levitajateks M. Heideggeri (heidetus on vaja endale läbipaistvaks teha. Kaasaegne maailm on läbipaistmatu. Fenomenoloogia oleks sellest aru saamine, aga ta ütleb, et see on tänapäeva maailmas võimatu. Uskus, et talupoeglik lihtne elu on parim),J.P. Sartre (rõhutab subjektiivset valikut, isikliku valiku olemust . See pöörab tähelepanu nendele igapäevastele asjadele, mis moodustavad teadvuse vahetu sisu, ega käsita teadvust ennast abstraktse ja formaalsena, vaid mõistab seda alati asjadele suunatud teadvusena.)M. Merleau Pontyd(rõhutab inimese kehalisust.Ütleb, et kõik ei ole võimalik ajaloolise konteksti ega enda tahte otsusena võtta e. kõik ei olene endast.Tema olulisus seisneb selles.et eda hakatakse hiljem postmodernismiga seostama ja talle toetuma.
    Sõna fenomeloogia tähendab fenomenide uurimist .Fenomenid on asjad, nagu me neid teadvuses tajume, erinevalt asjadest, nagu nad tegelikult ja meie kogemusest sõltumatult on. Fenomeloogia on järelikult meie teadvuse kogemuses olevate asjade uurimine ; selle uurimine, kuidas inimene asju tajub ja kogeb , kuidas asi inimese kogemuses välja paistab e. ennast näitab ning milline on selle kogetava asja tähendus ühe kindla kogemusakti raames.
    Kas taju on objektiivne või suunatud? Husserl : Taju peab olema suunatud. Mälu räägib taju juures kaasa. Kõik maailmas avaneb inimesele läbi suunatud pilgu. Husserl toob kaks tähtsat mõistet: 1) eluilm – vaimne taust, oleme harjunud teatud asju tähele panema , osa mitte; eluilm määrab meie vaate ; eluilm on väärtus iseenesest; eluilm on mingi soovide, uskumuste, mälestuste kompleks , mis määrab ära selle, kuidas midagi näeme, 2) piirsituatsioon – arusaam tajust laieneb ; hetked , kus Husserl mõistis , et taju pole lihtne, seal on mingi nüanss (laud – laual on teine külg, kuid see tuleb mäluga kaasa, see pole tajuga koos); inimene tunneb ära, et taju ei ole lihtne, seal mängib rolli ka mälu, alateadlik iha, sinu soovid jms paljud komponendid.
    2. Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey . Mõistmine kui eksistentsiaal . Heideggeri «Olemine ja aeg»
    Sõna „hermeneutika“ tähendab teatavaks tegema, tõlkima, tõlgitsema. Hermeneutiline situatsioon- varem mõistetu osutub ajaloolise muutuse järel võõraks.Hermeneutika üleminekud on :
    1.müüdilt logosele, 2. Vanalt testamendilt uuele, 3. renessanss , 4. reformatsioon , 5. 20. Saj.püsivate tõdede ja väärtuste kadumine.
    Spetsiaalhermeneutilised vaidlused ulatuvad antiiki ja keskaega ja renessanssi.
    • Aleksandria ja Pergamoni koolkonna vaidlus — viimased rõhutasid meelelise tõlgenduse kõrval allegoorilist.
    • Keskajal 4-astmeline tõlgendus:
    JERUUSALEMM Tähttäheline linn
    Allegooriline kirik
    Moraalne (tegutsemisjuhis) hinge päästmine
    Anagoogiline ( ettekuulutus ) Taevane riik
    • Reformatsioonis oluline Flacius, kes toob printsiibi , et üksikut hämarust tuleb tõlgitseda lähtuvalt kogu teose kavast ja ülesehitusest
    • Dannhauer 1630. a. teeb hermeneutikast mitte enam piibli, vaid üldise tekstiseletusmeetodi
    ars critica, poetica, juridica jne.
    • Karl Ast ja romantism toovad pöörde hermeneutikasse
    Valgustuse usku puhtasse inimese mõistusse jahutatakse ratio (mõistuse) ajalooliseks tegemisega.
    Kesksele kohale tuleb) autori isiksuse (looja) mõistmine hämarate tekstikohtade asemel. Varem seletati autori seletust asja (kolmanda) kohta. Nüüd hermeneutika keskendub autorile.
    Karl Astile mõistmine ring — üksikosadest terviku ja tervikust üksikosade vaim (analüüs ja süntees).
    Hermeneutikad jagunevad:
    TEHNILINE HERMENEUTIKA- on distsipliin , mille taotlus on anda hermeneutilisele tegevusele tehnilisi juhtnööre.Hermeneutiline tegevus seisneb eelkõige tekstide, aga ka teiste märgisüsteemide mõistmises ja tõlgitsemises.
    FILOSOOFILINE HERMENEUTIKA- see käsitleb hermeneutilisi probleemi filosoofilselt, st küsib üldiselt märkide, sümbolite ja keeleväljendite mõistmise ja tõlgitsemise võimalikkuse järele.Niisuguse hermeneutika väljakujundajaks võib pidada Wilhem Diltheyd.Teda ei huvitanud hermeneutika juures mitte niivõrd korrektse tõlgitsemise reeglid, kuivõrd järgmised küsimused: milline on mõistmise kui tunnetusprotsessi eripära teiste tunnetusliikidega võrreldes, millistel tingimustel võib mõistmist pidada tõsikindlaks, kus on mõistmise piirid.Niisuguste probleemipüstitusega annab Dilthey hermeneutikale uue suuna: enam ei ole sihiks sõnastada tõlgitsemistööd suunavad reeglid, vaid taotlus on tõlgitsust põhjendada.Hermeneutika hakkab nn oskusõpetusest kujunema üheks epistemoloogia vormiks, mis peab mõistmisprotsessi humanitaarteaduste aluseks ning kontrollib selle aluse usaldusväärsust.
    Kaks teemat, millega Dilthey järgnevale ajale kõige suuremat mõju avaldas.Esiteks inimese ajaloolisuse tematiseerimine.See on kõige nähtavam Heideggeri „Olemises ja ajas“(1927).Sellest Heideggeri teosest kuni Gadameri „Tõe ja meetodini“(1960) jäi ajaloolisus saksa filosoofia põhiteemaks. Teiseks pani Dilthey oma teesiga vaimuteaduste tunnetusteoreetilisest autonoomsusest aluse kuni tänapäevani vältavale diskussioonile humanitaar - ja sotsiaalteaduste eripära üle.
    HEIDEGGER
    Inimese olemine on DASEIN — ennast reflekteeriv olemine, olev, kes suhtub oma olemisse.
    Olemine ( EKSISTENTS ) seega paratamatult hermeneutiline — elades mõistame paratamatult nii või teisiti olla.
    Olemist on võimalik käsitleda:
    A. Vorhandenheit – ebapäristine, mõnest filosoofilisest või ideoloogilisest ideaalettekujutusest lähtuv või teadvustamata suhe olemisse.B. Zuhandenheit – käepärane olukorra vaatlemine .
    Heideggeri arvates heidetus (Geworfenheit) tuleb läbipaistvaks teha. Inimese olemus on igal juhul ajalooline. Ajalugu on Daseini spetsiifiline teostumine ajas. Igasugune mõistmine saab teoks juba mingi eelmõistmise raames ja see tuleb end Heidegger räägib mõistmisest kui eksistentsiaalist. Mõistmine kuulub paratamatult iga inimese olemise juurde. Kui inimene elab, siis ta ka mõistab. Pole võimalik elada, kui ei mõista. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik lõplikult mõista, kuna kõik on seotud.
    3. Gadamer . Tõde ja meetod. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst , keel ja tõde. Heideggeri « Kunstiteose algupära ».
    Gadameri peateos on „Tõde ja meetod: filosoofilise hermeneutika põhijooned“ ilmus 1960.aastal.Gadameri kui filosoofi kujunemisaeg langeb Esimese maailmasõja järgsetesse aastatesse. Paljudele intellektuaalidele oli maailmasõda tõendiks, et modernistlik väärtussüsteem on jõudnud kriisi.Filosoofiline huvi oli koondunud eelkõige teadusele kuid peale selle analüüsiti ka moraali, kunsti ja religiooni kui mitteproblemaatilisi kultuuriväärtusi, vaatamatta sellele, et neid kultuuriväärtusi tunnustati astusid Euroopa rahvad ikkagi sõtta. Üha enam tõusis vajadus kujundada välja moderne kultuur, eelkõige aga teaduse kui selle kõige mõjukama osa adekvaatsem mõistmine.
    Gadameri on kõige enam on mõjutanud tema õpetaja M.Heidegger.Heideggeri ajalisusekäsitlusest lähtudes ja mäistmise ajaloolisust esile tõstes arendab Gadamer oma peateoses välja õpetuse, mida ta nim. hermeneutiliseks filosoofiaks. Gadameri hermeneutilise filosoofia põhiteema on inimese ontoloogia( olemisõpetus ).Seda käsitledes omistab ta inimolemisele selle lõplikust ja ajaloolisust.Inimene (aga ka tõde ja mõistmine) ei ole kunagi puhas leht vaid sõltuv eriarvamusest, tradutsioonist, autoriteedist, moest . Gadameri järgi mõista saab situatsioonis, millese me oleme heidetud ja see on seotud traditsiooniga mille sisse me oleme kasvanud.
    Tõde ja meetod
    Gadamer soovib teada saada , mis seos on tõel ja meetodil humanitaarteadustega .Tema taotlus on näidata, millises ajaloolis -kultuurilises mõjuväljas kaasaegse teaduse niisugune enesemõistmine on kujunenud.Gadameri silmis on ühtlasi problemaatiline teaduslikkuse ja tõe vahekord humanitaarteadustes.Aga millist laaditõde Gadamer silmas peab- ta peab silmas tõde kui varjamatust, milles mõistmisele avaneb olemine.Erinevalt teaduslikest tõdedest, mis saavutatakse kindlaid meetodeid rakendades, ei ole inimesel mõistmises avaneva tõe suhtes distantseeritud, objekteerivat hoiakut. See on tõde, mis kehtib alati ka mõistja enese kohta ja, mille mõistmine mõistjat muudab.Tõde selles tähenduses on sama ajalooline kui inimolemine tervikuna.Neis eeldustest lähtudes astub Gadamer vastu üldlevinud arusaama absolutiseerimisele, mille kohaselt tuleb humanitaarteadustel selleks, et õigustatult pretendeerida iseseivateteaduste staatusele , töötada loodusteaduste eeskujul välja endale ainuomased uurimismeetodid . Eriteaduslike meetotite valdamine on küll humanitaarteadusliku uurimuse paratamatu vajalik, kuid mitte piisav tingimus. Lisaks meetotitele peavad tõde tabavates vaimuteaduslikes uurimustes olema mängus veel muud silmi avava mõistmise jaoks olemuslikud tingimused.Just selliseid mõistmise võimalikkuse tingimusi püüabgi Gadameri hermeneutiline filosoofia kirjeldada.
    4.Heideggeri «Kunstiteose algupära».
    Heideggeri arvates on kunstiteose algupära seni otsitud surnud ringi kaudu kunstiteoseid kokku kuhjates – mille alusel kuhjame? Ratsionaalselt omadusi välja mõeldes jääme asjakaugeks – tuum peitub omaduste taha.
    Samuti ei jõua me asja olemuseni asja kui aistingute ühtsust tajudes - me ei kuule puhast müra , vaid ust paukumas või koguni vihast kaaslast lahkumas. Nii oleme asjale liiga lähedal.
    Heidegger arvab, et kunst on üks ilmsikstoomise viise. Kunst toob asja varjamatusse, seab tõe teosesse. Kunstiteos avab ühe maailma, seab maailma esile.
    Tõde ei ole siin aga uusaegselt mõistetud kooskõla asjaga. Heideggeri järgi tõde armastab end varjata ja loodub riiuna. Riiuna avatuse, varjamatuse ja nähtavuse pärast. Riius esildub maailm, saavad asjad oma aegluse ja kiiruse, kauguse ja läheduse, avaruse ja ahistuse.
    5.Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend , Foucault « episteme » mõiste.
    Teadus on tõestatud teadmine. Teaduslikud teooriad tuletatakse rangelt kogemusfaktidest, mida saadakse teada vaatluse või eksperimendi käigus.Isiklikul arvamusel, eelistusel ega spekulatiivsetel kujutlustel pole teaduses kohta.Teadus on objektiivne. See arusaam hakkas levima pärast teaduslikku revolutsiooni, mis leidis aset peamiselt 17. Saj jooksul ja mille põhjustasid eelkõige suured teadlsed Galilei ja Newton. Toonitades,et kui me tahame mõista loodust, tuleb uuridagi loodust mitte Aristotelese teoseid, võtsid tollase suhtumise teadusse kokku filosoof F. Bacon ja paljud ta kaasaegsed.Nad hakkasid teaduslike teadmiste allikaks pidama kogemust. Bacon paneb aluse arusaamale teadusest: teadus on midagi, mida tehakse läbi induktsiooni meetodi (üksikult üldisele). Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel, või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see omadus on neil ka tulevikus.
    Thomas Kuhn: andis teistsuguse vaatekoha teaduslikule teooriale .Ta hakkas mõistma, et ei induktivistlikud ega falsifikatsionistlikud(teaduse põhivoorus, mis eristab teda ebateadusest) traditsioonilised teaduskäsitused ei kannata välja võrdlust tegelikusega. Kuhni teooriat iseloomustab iseäranis rõhk teadusliku progressi revolutsioonilisusele, mis tähendab mõne kehtiva teooria hülgamist ja asendamist uuega, mis eelmisega ei haaku.Teiseks tähtsaks jooneks on teaduslike ringkondade sotsioloogiliste karakteristikute oluline roll.Kuhni lähenemisel on nõue,et see peab teadusajalool põhinevale kriitikale vastu pidama.Kuhni pildi teaduse edenemisest võib kokku võtta järgmise skeemiga:
    eelteadus- normaalteadus - kriis- revolutsioon -uusnormaalteadus-uuskriis
    Organiseerimata ja mitmepalgeline tegutsemine, enne kui on võtnud kuju teadus, saab struktuuri ja muutub juhitavaks, kui teaduskonnas kinnistub teatud ühine paradigma . Küpset teadust valitseb ühene paradigma, mis esitab valitsetavale teadusele õiguspärase töö standardid .Normaalteadlane tunneb end paradigmale alluva hästipiiritletud ala sees turvaliselt. Paradigma annab talle teatud piiritletud probleemid koos meetoditega, mille puhul ta on kindel, et need on lahenduse leidmiseks adekvaatsed.Kui aga tuleb ette ebaõnnestumisi, mis võivad lõpuks muutuda nii tõsisteks, et hakkab arenema tõsine paradigma kriis, mis võib lõppeda paradigma kõrvalheitmisega ning asendamisega täiesti uut laadi alternatiiviga.
    Paul Feyerabend : Tänapäeva väljakutsuvaimaid teadusteooriaid kuulub värvikalt esitatuna ja kaitstuna Feyerabendile . Oma raamatus „Kõik on lubatud“ püüab ta tõestada, et ükski seni esitatud teadusmetodoloogiatest ei saa olla edukas.Ta näitab kuidas senised metodoloogiad ei haaku füüsika ajalooga . F arvab, et ajaloo keerukuse juures on usutamatu, nagu võiks teadust selgitada paari lihtsa metodoloogilise reegli najal.Tsiteerides :„ Mõte ,et teadust peaks viljelema kindlaksmääretud reeglite järgi on ebareaalne ja hukatuslik . Ebareaalne on ta selle pärast, et suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse, mis neid andeid võivad soodustada ja luua.Hukatuslik on ta sellepärast,et püüe mingeid reegleid peale suruda suurendab meie professionaalset kvalifikatsiooni igal juhul meie inimlikuse arvelt.“
    Michel Foucault : Prantsuse ajaloolane ja filosoof. Uuris teaduse ja mõistmise kasutamist võimu tööriistana niisugustes valdkondades nagu meditsiin ja kriminoloogia.
    6. Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus.
    Psühhoanalüüsi kui ravimeetodi esmaavastajaks pidas Freud ise Josef Bauerit.Üks Baueri patsientisedt oli tundnud ajutist kergendust ja koguni vabanenud mõnest hüsteeriasümptomst, kui oli hüpnoosi mõjul saanud ära rääkida ja välja elada oma traumaatiliste elamustega seotud –kuid teadvusest välja tõrjutud-mõtted ja tunded.Freud hakkas ka ise kasutama hüpnoositehnikat, kuid läks järk-järgult üle vabade assotsiatsioonide meetodile, mille kohaselt tuleb patsiendil raviseansi ajal kõnelda erandlikult kõigest, mis talle pähe tuleb, ja seejuures pole oluline, kas pähe tulevad mõtted (seosed, kujutelmad)on spontaansed või lähtuvad mingist kindlast motiivist(sõnast, numbrist).Nii tekkiski nihe patsientide hüpnotiseerimiselt- nende küsitlemisele, kuulamisele ja nende vabade assotsiatsioonide tõlgendamisele.Kokkuvõttes hakkaski psühhoanalüüs kui ravimeetod tähendama mitte ainult patsientide vaba assotsiatsioonide tõlgendamise, vaid ka nende vastuseisude ja ülekandmiste ületamise, tühistamise kunsti: tuli selgitada, kuidas patsientide minevikust pärinevad läbielamised, hoiakud ja suhtumised häirivad nende inimsuhteid olevikus.
    Mõju kultuurile : Kirjanduses siirdkõne ja vabavärss. Virgina Wolf- segased tundmuste kirjeldus nagu see on unenäos . Filmikunst (Hitchcock)- freudismist läbi imbunud. Linchi filmid on Lacanlikud. Tammsaare varased romaanid on freudilikud. On tekkinud teksti psühhoanalüüsid. On teksti keskne ja üsna keeruline.
    7.Psühhoanalüüs kui teooria ja tõlgenduspraktika. Freud, Oidipus, unenäod. Teadvuse struktuur, kultuuriuuringud.
    Psühhoanalüüs on psüühikahäirete ravimeetod, millele pani aluse Sigmund Freud.Mõtlejana oli ta sügavalt mõjutatud oma ajastu teaduslikest ideedest, nt. Darvini evolutsiteooriast ja tema fundamentaalsest biogeneetilisest seadusest, kandis hiljem ta üle psüühika valdkonda.Viinis elades avas ta erapraksise psüühikahäirete raviks.Tema peamisteks patsientideks said kesk- ja kõrgklassi kuuluvad naised, kelle hüsteeriliste haigusnähtudega tegelemine pani aluse psühhoanalüüsile.Koos vanema kolleegi Josef Breueriga esitasid nad juba 1883 oma esimese fundamentaalse ühisteesi hüsteeria kohta: „ hüsteerikud kannatavad enamasti reministentside (mälestuste) all“.Hiljem nad täiendasid seda ja tulemust saab taandada neljale põhiväitele.Esiteks – väitis Freud, et hüsteerikud ei kannata mitte ainult reministentside tõttu, vaid „ebatäielikult ärareageeritud psüühiliste traumade tõttu ehk siis kui psüühiliste traumadega seotud afektid on tõrjutud teadvustamatusse, elatakse nad hiljem välja nt erutushoogude kaudu.Teiseks- uskus Freud, et hüsteeriasümptomeid põhjustavatel läbielamistel on seksuaalne sisu ja, et hüsteeriasümptomid on ka ise seksuaalsuse avaldused.Kolmandaks-arvas Freud, et hüsteeriasümptomite põhjusi tuleb otsida varase lapseea seksuaalsest läbielamisest(hiljem Freud muutis meelt ja ütles.et pigem laste seksuaalfantaasiatest).
    Freudi käsitus hüsteeriast tipnes arusaamaga, et kõiki hüsteerilisi sümptomeid tuleb mõista kui teadvusest välja tõrjutud soovide täitumist.
    UNENÄGUDE TÕLGENDAMINE
    Kui Freudi patsiendid hakkasid talle rääkima ka oma unenägudest, järeldas ta, et unenägu võib olla lülitatud psüühikaahelasse, mis viib pataloogilisest ideest lähtudes tagasi mälestustesse ja, et unenägu ennast tuleb käsitleda sümptomina.Unenägude psühhoanalüütilise tõlgendamise eripära seisnes selles, et kõik varasemad katsed lahendada unenäo probleeme lähtusid mälust(pärast ärkamist) säilinud manifestsest unenäosisust(sisu on seotud päevasündmustega ja une ajal kogetavaga), Freud aga keskendus uudsele psüühikaainesele- latentsele unenäosisule(väljendab magaja alateadlikke soove ja vajadusi.) ehk unenäomõtetele.Tähelepanu objektiks aga ei tohi teha aga mitte unenägu tervikuna, vaid selle sisu üksikosi.Freudi põhitees- „soovide täitumine on iga unenäo mõtteks“.
    OIDIPUSE KOMPLEKS
    Oidipuse kompleks on Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teoorias esinev käsitlus , mille kohaselt poistel võib esineda alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma emaga.
    Psühhoanalüüsi teooria kohaselt teadvustuvad allasurutud alateadvuslikud tungid, sealhulgas kompleksid, muutunud kujul: sümbolitena, piltidena, kunstiteostena, unenägudena, kõnevääratustena vms. Freud toob hulgaliselt näiteid Oidipuse kompleksi avaldumisest kultuuri ajaloos, sealhulgas tõstes esile müüdi Teeba kuningast Oidipusest, kes teadmatusest tappis oma isa ning abiellus oma emaga.
    Oidipuse kompleksi tähtsust on hilisemad teoreetikud vaidlustanud, ehkki Freud ise pidas seda üheks oma teooria nurgakiviks.
    KULTUURITEOORIA
    Freud eeldas, et kultuuri kui terviku arengul on suur sarnasus indiviidi omaga ja jõudis üksikisikutel esinevaid neoroosinähtusi üldistades väiteni, et ka „mõned kultuurid- või kultuuriepohhid, võimalik, et terve inimkond - on kultuuriliste püüdluste mõju all „neurootiliseks“ muutunud.Kultuuris esinevad neuroosinähtused ei tulene aga mitte konkreetse vormi ebatäislikkusest, pigem kuuluvad need vältimatult kultuuri enese loomuse juurde, kuna igasugune kultuur peab tuginema sundusele ja tungidest lahtiütlemisele.Ühiskonnas kehtivad nõuded ja seadused varieeruvad vastavalt ajastule ja ühiskonnatüübile(näiteks kehtisid 19.saj teised kultuurinormid kui tänapäeval), tungisoovid aga, mille kultuur on väljatõrjumisele määranud, on Freudi järgi universaalsed ja muutumatud ja on immuunsed ühiskondlike ja ajalooliste muutuste suhtes.
    8. Jung , Fromm , Marcuse . Eksistentsifilosoofia. Võõrandumiskontsptsiooni arendusi 20. sajandil. Antipsühhiaatriline liikumine.
    Garl Gustav Jung: 1906 algab Freudi ja Jungi koostöö. Freudi kelle vabade assotsiatsioonide meetod seoses unenäopiltidega oli psühhoanalüüsi arengus tähtis ja Freud arva ,et unenäo paemine ülesanne on viidata patsiende kompleksidele.Jung aga arvas, et unenäo funktsioon on ulatuslikum.Vabade assotsiatsioonide vallandamise võivad võtta enda peale ka nt mediteerimine, abstraktse maali vaatlemine, lihtne vestlus tavalisel teemal vms.Jung arvas,et unenäo puhul vaid kompleksidele keskendumisega kaasneb oht eemalduda unenäo sümbolitest ja nende mõistmiseks nende aktuaalsusest.Ta hakkab rohkem tähelepanu pöörama unenäo vormile ja sisule.Pöördepunktiks kahe analüütiku koostöös osutus Freudi klammerdumine seksuaalteooria külge. Freudi arvates oli seksuaalsuse aluseks bioloogiline tung.Jungi jaoks rajaneb seksuaalsus samuti bioloogilisel funktsioonil, kuid on samas ka ktoonilise(teispoolsuse) vaimu väljendus , mis kujutab jumala teist nägu, jumalapildi tumedat poolt.
    1912.a. ilmus Jungi „ Libiido muutumised ja sümbolid “, kus ta eemaldub teadlikult Freudi libiido mõistest.Freud mõistis libiido all sugutungi ning pidas seda ainsaks psüühilise energia vormiks aga Jung arvab,et psüühilist energiat tuleks vaadelda kui füüsilise energia analoogi , kusjuures seksuaaliha või agressiivsus - on vaid selle psüühilise energia välised avaldusvormid.Seega mõistab Jung libiido all psüühilist energiat laiemas kontekstis kui vaid seksuaaltung, mis Jungi järgi on üks tung teiste samaväärsete hulgas.
    Jungi analüütiline psühholoogia : nimetuse „analüütiline psühholoogia „ võttis Jung kasutusele 1913. a pärast Freudi psühhoanalüüsist eemaldumist.Tema arvates tuli psühholoogias uurida ka teadvustamatust(mis vastandub teadvuse uurimisele psühholoogias) ja mitte ainult individuaalset teadvustamatust vaid kollektiivset.INDIVIDUAALNE –on otseselt seotud inimese individuaalse minevikuga.KOLLEKTIIVNE- kogu inimkonna ajaloo ürgkogemused.NT.patsientide hallutsinatsioonidega tegeledes märkas ta, et seal esile kerkivatel fantaasia- ja unenäopiltidel on palju ühist müüdi- ja muinasjutumotiividega.Kuidas on võimalik,et eri indiviidide fantaasia sisaldab sarnasei motiive . Ta jõudis järeldusele, et inimpsüühes peab peituma instants, mis on omane kõigile indiviididele ning loob pilte ja sümboleid väljaspool teadvust.
    Erih Fromm: oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog , Frankfurdi koolkonna esindaja, üks neofreudismi rajajaid .Ta sündis juudi perekonnas, õppis Frankfurdi ja Heidelbergi ülikoolides, sai 22-aastaselt filosoofiadoktori kraadi, töötas 1929-32 Frankfurdis, pärast Hitleri võimuletulekut mitmes USA ja Mehhiko ülikoolis, elu lõpuaastatel Šveitsis.Ta püüdis ühendadaKarl Marxi ja Sigmund Freudi õpetusi, kritiseerides seejuures teravalt mitmeid Freudi seisukohti, aga ka Nõukogude Liidus käibelolnud dogmaatilisi ettekujutusi marksismist.Fromm võttis kasutusele mõiste " tarbimisühiskond " ning analüüsis sotsiaalseid patoloogiaid, massikultuuri ja isiksuse totaalset võõrandumist.Paljudes teostes püüdis ta visandada teed ühiskonna tervendamiseks, eriti psühhoanalüütilise teraapia teel. Väljapääsu võõrandumisest nägi ta üksikisiku loomingulises, produktiivses eluhoiak
    Fromm Neuroosi ja subjektipatoloogia viib ühiskondlikule tasandile . Neurooside taga on ebahumaanne ühiskond. Me oleme maailmas, kus olemine on ununenud. Omamissfääris on midagi puudu. Armastuses on midagi kaduma läinud, sellest on saanud turukaup. Me paneme rõhku sellele, et mida keegi omab. Selleks, et elada täisväärtuslikku elu, peab osa elust olema loovus . Meie ühiskond vajab loovust . Iga inimene peab looma iga päev ühe kitarripala. Kasvõi lume lükkamine-> teen lumest lumememme. Nii kui asi muutub positiivseks ning siis me ei oska aimata, kuhu see viib.
    Herbert Marcuse: Saksa filosoof, kuulub Frankfurdi koolkonda koos Frommiga.
    „Ühedimensiooniline inimene“ maailmast on saanud tarbimisele ehitatud võltsmaailm. Mutrikestel, kes töötavad süsteemis ei vajata individuaalsust. Ühiskond on muutunud ühedimensiooniliseks ja laiade hulkade ( proletariaat ) revolutsioonilisus on uinutatud võltsvajaduste rahuldamisega. Töölisklass on ära hullutatud pesumasinast. (Pesumasin on võltsvajadus, kuna saab ka käsitsi pesu pesta). Kodumasinate soov on alla surunud Marxi vastu asumise soovi. Ta ei uskunud, et töölisklass langeb võltsvajaduste ohvriks. Samuti oli keeruline võltsvajadusi piiritleda.
    Fromm ja Marcuse tegelesid sotsiaalkriitilise psühhoanalüüsiga. Pidasid neurooside ja hüsteeriate põhjusteks ebatervet ühiskonda ja võõrandumist.
    1968.a. Üliõpilasrahutuste juht. Kukkus proletariaadi ja üliõpilaste koostöö läbi. Kuigi pakkusid prügimäele elama minna ning mitte elada nagu nende vanemad. Sel ajal said naised I korda ülikooli minna, beebibuum pärast IIMS ja majanduskasv . Maailm muutus demokraatlikumaks. Ülikoolidesse said enne 5-10% ühest aastakümnest, nüüd 40-50%.
    Uued revolutsioonilised jõud:1)prükkarid ja asotsiaalid, 2)friigid,3)üliõpilased ja intelligents 4kolmanda maailma riigid
    Ainult need jõud on veel vabad moodsa maailma elutempost ja väärtustest — võltsvajadustest ja tarbimisest. Olukorras, kus eliidi ja masside tarbimistaseme vahel pole enam suurt erinevust, muutub töölisklass pigem reaktsiooniliseks, kõige enam allutatuks.
    EKSISTENTSIFILOSOOFIA
    Eksistentsialism on filosoofia, mis on orienteeritud inimlikule eksistentsile.See kogus populaarsust 1930. aastate Saksamaal tänu psühhiaatrist filosoofile Jaspersi tegevusele.Kuid enne teda tegeles sama asjana Kierkegaarg, kuid tema seda mõistet veel ei kasutanud.K võttis kasutusele mõiste eksistents, kasutades seda sõna inimese olemise kohta kuigi laiemas tähenduses jäi eksistents tähistama endiselt olemist üldse.Hiljem lähtuvad samasugusest mõistekasutusest ka Heidegger ja Satre .Eksistentsifilosoofiat vaadatakse ka vahest kui radikaalset subjektifilosoofiat.Kõikidele autoritele on ühine see, et nende tõlgitsuses pole inimese eksistents vaadeldav esemena ning on sellisena empiirilisele teadusele haaramatu.Satre oli „eksistentsialismi“ tuntuim levitaja .Pärast Teist maailmasõda hõlmas eksistentsialism ka teisi kultuurinähtusi nt ilukirjandus ning tähistades muu hulgas vabameelset ja individualistlikku elustiili.AUDENTSUSE PROBLEEM- kuidas olla ise, milline on audentne iseolemine, konkreetse indiviidi eksistents pole seletatav filosoofiliste süsteemide abil. . Inimene saab läbi isikliku valiku valida esteetilise, eetilise (lähtuda kohustusest) ja religioosse etapi vahel. Meeleheide – inimene on kogu aeg meeleheitel. Esteetiline elustiil viib paratamatult meeleheitele. Inimene teeb esteetilise valiku, kuna seda peetakse üldiseks normiks (seda tunnustatakse). Ka eetiline valik viib meeleheiteni. Religioosne valik – inimene teeb lihtsalt valiku, millega ta elab (nt valin sõbra, elukoha). A. Camus – eksistentsialist. Kui kõik on mõttetu, siis ei ole ka oluline see, mida me ema surmapäeval teeme. Elu on paratamatult absurdne, inimene pole võimeline absurdsusest üle astuma . „Mäslev inimene“. Tuleb elada hetkes . Ei ole olemas igavesi tõdesid – inimene otsustab aina uuesti, kuna kõik on mõttetu, tuleb kogeda võimalikult palju. Väärtus on meeletutes kogudes. Olemus on absurdne, maailma vastu tuleb mässelda. Sartre – elu on olemuslikult mõttetu. Ei jumal, ei loodus ega ratsionaalsus ei ütle olemise suhtes midagi ette. Ometi ta usub ego ülesehitavasse jõudu ja iga üks, kes seda on võtnud vaevaks üles ehitada, peab selle eest ka vastutama.
    9. Deleuze ja Guattari.Deleuze ja Guattari 1998 Kafka . Väikese kirjanduse poole.
    Filosoofide ja psühhoanalüütikute Deleuze ja Guatarri kahasse kirjutatud raamatud kuuluvad poststrukturalistliku teooria sellesse voolu, mis väljendab rahulolematust seniste tõlgendusmeetotite ja teadmiste hierarhilise struktuuriga.Nende raamatute üks alusidee käsitleb nn risoomiteooriat.Risoomiteooria on hierarhiliselt ülesehitatud kirjeldussüsteemide kriitika.Hierarhilise ja vertikaalse ülesehitusega skeeme leiame nii keeleteaduses, keemiast kui ajaloost. Suurim nendest vertikaalsetest süsteemidest on Deleuezei ja Guattari hinnangul freudilikust psühhoanalüüsist pärinev Oidipuse kompleks, mille sisu seisneb selles, et erinevad psüühilised protsessid saab taandada traumaatilistele sündmustele, mil laps lahutatakse emast.Ema eemaldumine on Freudi järgi kõigi ihade algupärane põhjus.Deleuze ja Guatarri soovitavad selliste üldistavate ning ühetähenduslike tõlgendusskeemide järgimisest loobuda ja loobuvad ka ise.
    Deleuzi ja Guattari risoomiteooria on oma olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika. Deleuze ja Guattari järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse aga midagi määratletut: ei ole jäävat, kindlat suunda või tähenduslikkust(nt. Oidipuse kompleks).Sellest lähtuvalt käsitlevad nad subjekti mitteteadvust positiivse ja loova nähtusena: ihaldava masinana.See kujutab endast iha kontseptsiooni , mida üseloomustab alati liikumine ja voolamine, see on pidevalt tekkimas ja põiklemas, kulgemas ja katkemas ning selle moodustavad erinevad liikumis - ehk pagemisjooned, Nii mooodustubki risoomne ja horisontaalne käitumis- ja mõtlemisskeem.
    Risoomse ülesehitusega on nt. Franz Kafka teosed.Traditsioonilise tõlgendusmudeli järgi on tegemist unenäo struktuuri jäljendavate juttudega või veider-õudsate situatsioonide kirjapanekuga.Vertikaalsed tõlgendusvariandid (nt.psühhoanalüütiline või strukturalistlik) toovad välja kujundeid ja sümboleid ning eeldavad,et neil on mingi kindel tähendus.Aga nii on see vaid nii kui interpreteerida Kafkat hierarhilise mudeli järgi.Deleuze ja Guattari arvates selline kirjeldus Kafka puhul ei tööta, sest ühelt poolt ei tähenda kujundid ja sümbolid tema unenäoloogikat järgivates teostes mitte midagi, kuid teisalt võivad need tähendada peaaegu ükskõik mida.
    Kogu see risoomne liikumine baseerub masina mõistel.Masin ja masinlikkus tähendavad Deleuzi ja Guattari filosoofias mitteteadvuse tööpõhimõtet, mis seisneb korduvates ühendustes ja katkestustes.Seda masinat hoiab käigus iha, mis käsitleb asju otseselt ja vahendamata. Ihal on Deleuzi ja Guattari arvates risoomseos (nagu info otsimine internetis, oled kusagil ja sealt edasi mingid muud nimed ja jälle uued huvid ja siis edasi). Tegelikult on iha ammendamatu, sellel ei ole mingeid piire , on ainult ühiskonnad ja kultuurid, mis üritavad seda kuidagi kanaliseerida. Kui iha on kanaliseeritud kusagile, siis alati selle pärast, et keegi saab sellest kasu. Deterritorialisatsioon – mingid vanad kindlad iha kanalid kaovad ja tuleb palju uusi võimalusi (ühsikonna arengul uude astmesse). Igale Deterritorialisatsioonile järgneb reterritorialisatsioon, kus üritatakse iha jälle kusagile piiridesse pannakse.
    D E L E U Z E ja G U A T T A R I "Skisoanalüüs"
    Skisoanalüüs on vaid osalt liigitatav psühhoanalüüsi alla — kirjeldab I H A liikumist ja S U B J E K T I moodustumist. Samas T E R A A P I A T v. R A V I skisoanalüüs ei paku, mingit kaduma läinud algust või ühtsust skisoanalüüsis pole.
    Seisavad paljususe, I H A vabaduse eest. I H A vaba süntees või sotsiaalne lühis, mille tulemusel kõik on võimalik.
    I H A omab alati rohkem potentsiaalseid suhteid, seoseid ja objekte, kui konkreetne ühiskond võimaldab kanaliseerida.
    Alateadvuse moodustavad ihaldavadmasinad, mis on produktiivsed iseenesest ja ei lähtu oma toimimises mingist tõrjutusest või puudujäägist. Seetõttu loobuvad D ja G alateadvuse mõiste algsest tähendusest.
    D ja G ei nõustu, et I H A on pelk mitteteadlike kujutiste süsteem ja et ta sotsiaalne loomus on taandatud (Oidipaalseks) perekonnateatriks. D ja G on arhetüüpide, varjatud seadust peitvate vabade assotsiatsioonide ja kujundite vastu.
    Ühiskond kardab I H A dekodeerimata voogusid, mistõttu püüab neid kõikvõimalikel viisidel kodeerida.
    D ja G tahavad, et I H A — tootmine, tarbimine, seksuaalsus, teadmine — kõik nad kulgeksid ilma kindla koodita. Oluline on vabaneda identiteedist ja luua selle uusi vorme.
    Tuleb luua uusi subjektiivsuse vorme, paljust , pluralismi ja keskmetust identiteedi asemel.
    Teatud mõttes peavad kapitalismi ülimaks — ühiskondlikud voolud on dekodeeritud (võrreldes primitiivse eel- ja despootliku keskajaga).
    D ja G on sarnased Marxi ja Marcusega, kelle arvates kapitalism vabastab ahelatest, et veelgi enam nendesse köita.
    Skisofreenia on printsiip, mille kaudu subjekt põgeneb kapitalistlikust reaalsusest ja mis on emantsipatsiooni alus.
    D ja G propageerivad väikseid võitlusi fašismi ehk totalitaarsete koodide omaksvõtu vastu.
    Skisoanalüüs on sarnane Nietzshe võimuiha, Lacani libidinoosse ja Foucault` võimu kui produktiivse teguri kontseptsioonidele.
    10. Lacan ja Zizek.
    Miks näeb maailma rikkaim mees Bill Gates välja nagu äbarik naabrimees? - Žižek ütleb, et see on refleks sellele, et enne on juba igasugused hästiistuvas ülikonnas rikkurid olnud ja ta tahab teistsugust identiteeti. Üldist inimese olemust ei ole olemas, räägivad refleksiivsusest. Postmodernismi vastased. Isaautoriteedi kadumine – sa võid teha kõigega, mida iganes, ning sellega ei kaasne midagi, nt metroseksuaal. Tekib nautimise käsk . Tekib süütunne, kuna pole tänapäeva võimaluste juures piire ületanud ning seda nautinud. Psühhoanalüüsi ülesanne on tegeleda ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste tagajärgedega (Z). Z üritab L mõtteid popkultuuri kaudu teistele mõistetavaks teha, Z populariseerib L mõtlemist. Subjekt kujunab läbi erinevate registrite. Identiteet kujuneb läbi imaginaarse, sümboolse ja reaalse registri. Imaginaarne – omane lapsele: laps tunneb, et ta on ema ja maailmaga üks; mida subjekt omandab ja mis talle külge jääb enne keele omandamist, selles jääb külge seotus/ühtsustunne emaga, mis kummitab inimest kogu elu. Keele- eelne faas ehk peegelfaas. See, mis on meie identiteet, kujuneb sümboolses vallas (kõik need tähendused ja omadused, mida subjekt omandab läbi keele) – lõhub ühtsuse tunde, mis imaginaarses vallas oli; subjekt on üles ehitatud läbi teise kujutluse (teine) ja keele kaudu (Teine). Subjekt on nagu sibul , mille iga kiht samastub järgnevaga. Identiteet tuleb subjektiivsest suhtest teisega . Me teeme kõike maailmas teise kujuteldava pilgu all. Identiteet kujuneb väikestest tähtsusetutest nüanssidest. Meie kõigi identiteet on ühesugusel printsiibil üles ehitatud. Me ei tee kunagi midagi niisama – kõik, mida me teeme, on lavastus teise pilgu all. Lausuja – lausungi subjekt = lausuja subjektiga öeldakse lausungi taga olev tõde. Alateadvus on struktureeritud läbi kujutluste (oleneb, millega asja võrrelda). Reaalne on midagi muud kui tavaline reaalne. Reaalne on see, mis päriselt on. Reaalne on lamello või maailma öö ( Hegeli mõiste). Maailmaöö on Hegeli mõiste ja tähendab umbes seda, mis oli enne maailma dialektilist arengut (mis oli enne seda, kui Jumal maailma lõi). Lamella on tähendusetu elust pulbitsev mass. Elu on, aga tähendust ei ole, puudub sümbol. Reaalne on kõik meie ümber siis, kui me ei suuda seda sümboolselt haarata. Meie fantaasiad on rajatud tühjale kohale. Identiteedi aluseks on mitteäratundmine. Reaalne on fantaasia, mis meil maailma suhtes on. Naudi oma sümptomeid ja ära anna ihale järele – hoia oma fantaasiaid ja ära tee neid teoks, muidu variseb iha kokku. Freudi puhul võis iga nilbe detail rolli mängida. Fantaasiad hoiavad üleval ühiskondlikku elu. Esimene eetiline maksiim on ihale mitte järele anda. Teine eetiline vormel on sümptomeid nautida. Freud ja Lacan – identiteet tuleneb tühistest detailidest. Žizek – kadunud on Suur Teine, ehk ühiskonnast on kadunud suured narratiivid (n: kristlus , kommunism ). Iga identiteet ja tähendus on mingi eelneva sündmuse peegeldus ( refleksiivsus ). Identiteet, staatus jm on nullsummamäng, refleksiivne. Ei saa olla igal ühel võrdselt hea staatus. Hea staatus on vastandina kellegi halvale staatusele.20. sajandi diagnoos : mida rohkem me õõnestame 10 käsku, seda paremini me usume end tundvat. Sama isaautoriteedi ja muuga, aga selle tagant tuleb välja uus käsk – sa pead nautima.
    11. Feminism . Esteetika kui poliitika.
    Feminism on ideoloogia, mille keskmes on küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.
    Feminism sai alguse 19. sajandil kui poliitiline liikumine, mis nõudis naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi , kuid on 21. sajandiks laienenud ka teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Tihti eristatakse nn esimese ja teise laine feminismi .
    Esimese laine feminismi all mõistetakse võitlust naiste hääleõiguse eest Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal vahemikus 1880 kuni 1920 (nn sufražettide liikumine). See andis naistele poliitilise identiteedi ning senisest laiemaid karjääri- ja emantsipatsioonivõimalusi. Võitlus hääleõiguse eest ning hiljem perekonnatoetuste, raseduse vältimise võimaluse, abortide ja sotsiaalsete õiguste eest kutsus esile diskussiooni selliste probleemide üle nagu naiste kodutööd, emaduse väärtustamine, kaitsev seadusandlus ja naiste seaduslik staatus. Nende seas olid naiste õigused abikaasade ja emadena, lahutust ning omandit puudutav seadusandlus, mis leidsid laialdase vastukaja töölisklassist naiste ning radikaalsete aktivistide seas.
    Termini "teine laine" võttis kasutusele Marsha Lear, tähistamaks naiste gruppide moodustamist Ameerikas, Suurbritannias ja Euroopas 1960ndate lõpus. Feministliku liikumise teine laine laiendas naiste vabastamise kodanikuõiguste, poliitika ja majanduse valdkondadelt seksuaalsusele, kehale ja emotsioonidele ning teistele ühiskondliku elu sfääridele, mida oli varem peetud isiklikuks, kaasa arvatud majapidamisele. Liikumise raames loodi uusi poliitilisi organisatsioone, mis tegutsesid meestest sõltumatult, tutvustades naistele nende senise elu muutmise võimalusi. Samuti aktiviseerus naiste võitlus võrdõiguslikkuse eest tööturul, mille tipphetkeks sai 1968. aasta Fordi streik võrdse töötasu eest. Feministliku liikumise teise laine tegevuse oluline suund oli naiste kaitsmine seksuaalse ning koduvägivalla eest, mis väljendus naiste varjupaikade ning vägistamisohvrite kriisikeskuste avamises. Feminismi innovaatiline väide seisnes selles, et poliitilisi otsusi tuleb teha, võttes arvesse erasfääri problemaatikat. Seostades reproduktsiooni ja tootmist, isiklikku ja poliitilist, muutis teise laine feminism tunduvalt poliitilist mõtlemist. Just feminismi teine laine on avaldanud tunduvat mõju selliste akadeemiliste distsipliinide arengule, nagu antropoloogia , majandusteadus , ajalugu, õigusteadus, kirjandus, ajakirjandus, arstiteadus , psühhoanalüüs ning sotsioloogia.
    12. Feminism ja teooriad. Feminism ja dekonstruktsioon. Feminism ja psühhoanalüüs. Pandora laegas 2000.
    Feministlik teooria on olnud 20. Sajandi mõjukaimaid, kuid samas ka üks enim poleemikat tekitanud mõttesuundi. Olles dialoogis teiste mõttevooludega , seab feminism kahtluse alla lääne ühiskonnakorraldusese alustalasid .Feministliku teooria juured on 19.saj klassikalises liberalismis, mis kasvas välja valgustusajastu mõttest ning keskendus kõigi inimeste loomulikele õigustele ja vabadustele, mis tulenevas nende inimeseks olemisest.Esimesed feministlikud mõtlejad, nagu nt. Mary Wollstonecraft (1759-1797), tõstatasid küsimuse, kas naine on samaväärne inimene kui mees, ning seadsid eesmärgiks analüüsida , miks ühiskond peab naisi alaväärtuslikeks ja otsisid võimalusi, kuidas kaasata naisiliberalistliku filosoofia sõnastatud ühiskondlikku ideaali .W arvates saavad naised täisväärtuslikeks inimesteks/kodanikeks vaid siis, kui neile on tagatud juurdepääs haridusele ja avalikule tegevusele.Sama ideed toetas oma kirjutistes ka John Stuard Mill, kes ütles,et naiste ja meeste vahel ei ole olemuslikku erinevust ning neised on intellektuaalselt ja moraalselt meestega võrdsed.
    Sufrazettid - feministlik liikumine 19.saj lõpul ja 20. saj algul- esimese laine feministid .Eesmärgiks oli tagada naistele valimisõigus ja osaleda meestega võrdväärsena avalikus sfääris, hiljem ka õigus kontrollida oma keha ja seksuaalsust.
    1960.aastatel tekkinud angloameerika feminismi teine laine lähtus üldiselt samadest liberaalfeministlikest seisukohtadest, kuid pidas vajalikuks juhtida tähelepanu ka kogu ühiskonnakorralduse mehekesksusele.Teise laine feministlik liikumine väitis aga, et kui ühiskondliku elu reeglid jäävad mehekeskseteks , siis ei piisa soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks sellest, et kasvab naiste osalus avalikus elus.Tuntuim feminist Betty Friedan (1921-2006) .Teise laine feministid olid ka universaalse inimliku standardi võimalikkuse suhtes skeptilisemad kui esimese laine feministid, kuid erinevalt prantsuse teise laine feministidest ei asunud nad kritiseerima liberalismi ja laiemalt valgustusajastu humanistlikku mõtte põhialuseid.Tänapäeval on teoreetilisel tasandil liberaalfeminism feministlikus teoorias lakanud olemast suundaandev ( seda esindab Ameerika filosoof Martha Nussbaum (snd 1947)), on see samas kõige laiemalt tuntud feminismi vorm, mis on enim kaasatud nüüdisaegsesse poliitilisse praktikasse ja mis seega jätkuvalt vormib ka inimeste arusaama feministlikust filosoofiast.
    Liberaalse feminismi põhipostulaat on see, et igal naisel peab olema mehega võrdne vabadus määrata enda sotsiaalset rolli. Arvatakse, et kuigi naised omavad tänapäeval hääleõigust, kannatavad nad siiski paljude kitsenduste all, mis on takistuseks nende teel edu poole. Liberaalid näevad naiste vabastamist niisuguste kitsenduste elimineerimises ning võrdsete kodanikuõiguste saavutamises. Vabadus seisneb eelkõige seadusandlike kitsenduste puudumises, mis takistavad naise soovitud sotsiaalse positsiooni saavutamist. Ka perekond ning naise reproduktiivne roll ei tohi olla talle tõkkeks avalikus sfääris tegutsemisel. Siit tuleneb, et naistel peab olema kontroll nende reproduktiivse võime üle ning laste kasvatus ja teised perekonnakohustused peavad olema meestega võrdselt jagatud.
    Simone de Beauvoir : Tema teos „Teine sugupool“(1949) on peetud 20.saj kõige olulisemaks feministlikuks tekstiks. Raamatu tuntuim väide on, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse.Beauvoir väidab, et naise rõhumine tuleneb sellest , et too on transtsendentsusest äralõigatud Teine – objekt mehe kui subjekti jaoks.Beauvoiri teose põhiteesid tekitasid laia arutelu filosoofide seas ja kannustasid ka teise laine feministlikku liikumist Euroopas ja Ameerikas rohkem kui hilisemad teoreetilised tekstid.Beauvoiri filosoofia kasvab välja valgustusajastu ideedest aga klassi ja rassi probleemidele ta tähelepanu ei pööra .
    Seda hakkasid kritiseerima erinevusfeminismi esindavad prantsuse teise laine teoreetikud.Nende jaoks pole ühiskonna probleem mitte naiste ja meeste vahelised erinevused,vaid erinevuste mahasurumine.Erinevusteoreetikute jaok on audentne naiselikkus mehekeskses keeles tähistamatu ning sellel poole püüdlemine toob paratamatult kaasa vajaduse dekonstrueerida(dekonstrueerima – konstruktorit lahti lammutama ja uue skeemi järgi kokku panema )kivistunud mõttemalle.Seega saab keelest ja teistest kultuurilistest tähistamissüsteemidest feministliku analüüsi peamine uurimisobjekt.Selle suuna kritiseerijad aga märgivad , et erinevalt võrdsusfeminismi teooriatest pööratakse siin vähem tähelepanu võimu ja rõhumise küsimusele, mistõttu on erinevusfeminismi süüdistatud kaugenemises feminismi poliitilisest praktikast.
    Pinge feministliku teooria ja praktika vahel tuleb eriti selgelt esile postmodernistliku feminismi ehk kolmanda laine puhul , mis arendab edasipoststrukturalistlikke ja eriti dekonstruktivistlike ideid lähtudes J. Derrida , M Foucault, J Lacani ja nn prantsuse teise laine feminismi esindavate autorite (Kristeva, Irigaray) töödes. Postmodernistlik feministlik mõte kahtleb igasuguse end ise määratleva subjekti olemasolus ja ühtse (naise või mehe) identiteedi võimalikkuses.Postmodernistlikus mõtlemises, mida esindab Judith Butler (snd 1956) puudub ühtse muutumatu tähenduse mõiste, mistõttu väidetakse, et pole olemas ka ühtset muutumatut identiteeti.Kõik sotsiaalsed kategooriad on keeleliselt kontstrueeritud ja muudetavad, aga samas ikka sõltuvuses heteroseksuaalsust normatiivseks seadvatest raamidest.Butler kritiseerib eristust sotsiaalse soo ja bioloogilise soo vahel näitamaks, et sooline identiteet luuakse sotsialiseerumise käigus ning see ei sõltu sünnipäraselt kaasa antud kehaliselt tingitud olemusest.
    Marksistliku feminismi esindajad peavad naiste rõhumist eraomandi institutsiooni otseseks tulemuseks. Feminismi nähakse osana laiemast võitlusest eraomandi kaotamise ja kommunismi eest. Klassikalised marksistid usuvad, et naiste rõhumine tuleneb nende traditsioonilisest positsioonist perekonnas. Monogaamse abielu eesmärk on olnud omandi kontsentreerimine väheste kätte ning need vähesed olid mehed. Kapitalism ja meeste ülemvõim toetavad teineteist. Seega esimene tingimus naiste vabanemiseks on kogu naissoo tagasitoomine avalikku tootmisse, kusjuures kodutööd, mida naised on tavapäraselt teinud, tuleb tuua samuti avaliku tootmise sfääri. Teisisõnu peab riik üle võtma perekonna majanduslikud funktsioonid.
    Radikaalse feminismi väide seisneb selles, et naiste rõhumise juured on nii sotsiaalset kui bioloogilist laadi; sugupoolte olemasolu iseenesest jaotab inimesi valitsevasse meeste klassi ja sellele alluvasse naiste klassi. Naiste rõhutud seisundi likvideerimiseks pakuvad radikaalid välja väga laialdase meetmete kogu. Oluline koht nende hulgas on naiste eneseteadvuse tõstmisel, mis võimaldaks tegelikkuse rekontseptualiseerimist naiste vaatepunktist lähtuvalt. Radikaalsete feministide ambitsioonide hulka kuulub ka poliitilise ning kultuurimaastiku ümberkujundamine , kusjuures viimase all mõistetakse iseseisva naiskultuuri loomist.
    13. Karl Marx
    Karl Marx sündis 1818. aastal Saksamaal ja suri 1883. aastal Londonis.Elu lõpuaastatel sai temast mõjukas sotsiaalfilosoof ja radikaalne poliitiline liider.Tänapäeval loetakse teda kommunismi isaks.Veendunud sotsialistina avaldas Marx Engelsi abiga 1848. aastal oma kuulsa „Kommunistliku partei manifesti“, mis võttis lühidalt kokku tema radikaalse filosoofia põhialused.1867.aastal avaldas Marx „Kapitali“ esimese köite, mis ajapikku muutis tervet maailma. Tänapäeva maailmale on „Kapitali“ kolm köidet avaldanud tohutut mõju.Marx ühendas neis oma jõulise ja leidliku mõistuse ning väsimatu uurimis – ja õppimisvõime.
    Oma 1843.aastal avaldatud Hegeli õigusfilosoofia kriitikas räägib Marx Kanti eeskujul ühest „kategoorilisest imperatiivist“, mis näeb nimelt ette „teha lõpp mis tahes oludele, miles inimene on alandatud, orjastatatud, hüljatud, põlastusväärne olend “.See lause näitab, et Marxi jaoks ei ole tähtis mitte ainult teaduslik tõde ja „inimese väljumine omasüülisest alaealisusest“, millest rääkis valgustaja Kant .Talle on tähtis inimese igakülgne vabanemine ehk „ emantsipatsioon “.Just selline vabanemine on Marxi jaoks ka teadusliku tõe eeltingimuseks, sest inimese saatuse parandamine on teaduse ainus legitiimne eesmärk ja teadust saab teha üksnes sellisest teaduslikust vaatekohast, mis seab eesmärgiks kõikide inimeste tegeliku, see tähendab meeleliselt kogetava materiaalse õnne.Idee,etteaduse mõtteeks saab olla üksnes inimeste õnnelikumaks tegemine- samal ajal sõnastasid selle mõtte ka „positivistid“ Comte ja Mill.Marx oli selle ammutanud Hegeli kriitikast.
    Marxi arvates inimese kui ühiskondliku(intelligentse) olendi eneseloomise ajalooline protsess kulgeb töö kaudu.Tööga inimene „inimlikustab“ looduse, õppides seda kasutama oma inimlike vajaduste rahuldamiseks. Sealjuures aga võõrandubta oma inimlikust loomusest, tema töö objektid ja selle saadused saavad temale võõraks „objektiivseks“ looduseks ning tema ise saab näiliselt vaimseks“subjektiks“ .Sellest võõrandumisest vabanemine ongi ajaloo eesmärk, mida võib kirjeldada“inimese neutraliseerumisena“, taas loomulikuks saamisena.Siis ei ole loodus enam talle võõras objekt, vaid ta hakkab meelelise olendina elama loodusega kooskõlas.
    Oma kirjutises „Teesid Feuerbachi kohta“- ( Feuerbach : Hegeli õpilane) kirjutab ta: Filosoofia peab olema ühiskonna muutmise teeenistuses.Filosoofia funktsiooniks on „ideoloogiakriitika“nagu Marx ja Engels Saksa ideoloogias väljenduvad.
    Materjalism: Materialistlikust seisukohast on ühiskondlikud suhted esmajoones tootmissuhted, mis tekivad ajalooliselt, ilma et indiviidid saaksid neid valida. Marx väitis, et inimkonna areng kulgeb ürgkogukondlikust korrast läbi orjandusliku korra feodaalaega, sealt kapitalismi ja edasi sotsialismi. Areng toimub tootmissuhete ehk toodangu ja inimeste vaheliste suhete arenedes. Marxi kuulus väljend on: " Religioon on oopium rahvale."
    Marx klassivõitlusest:Marx keskendus majanduskeskkonna arengu uurimisele. Teda huvitas sotsiaalse ebavõrdsuse põhjuste ja olemuse väljaselgitamine. Ta on andnud erilise panuse ühiskonna sotsiaalse kihistumise uurimisse (Max Weberi kõrval).Marx töötas välja teooria, mille kohaselt ühiskond on jaotatud vastandlikeks klassideks – tootmisvahendite omajateks ja mitteomajateks (erinevates formatsioonides on nendeks orjad ja orjapidajad; talupojad ja feodaalid; töölised ja kapitalistid). Klassidel on vastandlikud majanduslikud ja sotsiaalsed huvid, mis tekitavad klassikonflikti ( klassid on peamine side tootmissuhete ja ülejäänud ühiskonna pealisehituse vahel). Ühiskond tugineb valitsevate klasside majanduslikele huvidele. Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg , mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon . Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud.
    Ühiskonna ajalugu kirjeldab Marx klassivõitluse ajaloona:
    • klassid – potentsiaalselt kõige revolutsioonilisem fakt kaasaja ajaloos;
    • tööandja ja töövõtja suhe on ainult jõusuhe, puudub inimlikkus ja moraalne kohustus;
    • kodanliku ühiskonna areng toidab äärmist nihestatust inimtootmisjõudude saavutuste ja masside võõrandumise vahel kontrollist rikkuse üle, mida ta on loonud.

    Marxi kriitika:
    • Liialt suur rõhk “klassiidentiteedil”.
    • Propageerib majanduslikku determinismi, aga ühiskonna poliitiline struktuur, perekonnakorraldus ja religioon võivad areneda ja muutuda suhteliselt sõltumatult majanduslikust baasist ning isegi mõjutada majanduslikku süsteemi ennast.

    Kolm Marxi ideed, millest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud:
    • Materialism: majandus on teiste sotsiaalsete nähtuste alus (kultuurimaterialism).
    • Klassikonflikt: ühiskond koosneb konfliktsetest gruppidest (Dahrendorf).
    • Kriitiline lähenemine : sotsioloog peab püüdma ühiskonda paremaks muuta (Frankfurdi koolkond).

    14. Marksistlik esteetika. Ideoloogia ja kunsti vahekorrad . Frankfurdi koolkond. Adorno esteetika individuaalsuse kaitsel. Cramsci ja Althusseri ideoloogiateooria. Habermas .
    Marksistlik esteetika: Marx kasutas seda mõistet, viidates valitsevate klasside (domineerijate) udule, millega need püüavad saavutada oma varjatud eesmärke ja sotsiaalseid huvisid. Ideoloogiavaba on vaid proletariaat.
    Marxism: on sotsiaalne teooria, poliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjatööd. Marksism on avaldanud tugevat mõju 19. ja 20. sajandi sotsioloogiale, poliitikale ja kogu maailmale tervikuna. Marksismile tuginevad paljud ideoloogiad, parteid, grupeeringud, liikumised ja teooriad, ehkki nad omavahel võivad olla äärmiselt erinevad ja vastandlikud. Marksismi rakendamine reaalses poliitikas avaldas tohutut mõju 20. sajandi maailmale. Marksism kujunes välja 1850.–1880. aastatel koos paljude teiste uute sotsiaalsete ja poliitiliste teooriatega. 1789–1793 toimunud Prantsuse revolutsiooni ning teiste mõjurite tulemusena oli kuni 18. sajandini valitsenud seisuslik ühiskonnakorraldus Euroopas asendumas kõigi kodanike võrdsust ja vabadust tunnustava demokraatliku korraldusega. Prantsuse revolutsioon ja tema järelmõjud andsid palju ainet teoretiseerimisteks ja tõlgendusteks.
    Frankfurdi koolkond: Frankfurdi koolkond, Frankfurdi ülikooli juures asuva sotsiaaluuringute instituudi ja aastast 1931 selle juhiks olnud Max Horkheimeri (1895–1973) ümber koondunud, sotsiaal- ja kultuurifilosoofiat viljelnud, peamiselt pahempoolsete intellektuaalide rühm ( Theodor Adorno, Walter Benjamin, Erich Fromm, Jürgen Habermas, Herbert Marcuse jt). Nad kritiseerisid lääne kapitalistliku ühiskonna „valgustatud“ mõistuse instrumentaalset ratsionaalsust, sotsiaalset mugandumist ja valitsevat kultuuritööstust.Selle käigus arendasid nad välja marxismi uue vormi, nn kriitilise teooria.Nad taotlesid kriitilise teadmise kaudu autonoomse subjekti ülesehitamist ning pidasid teaduste kaudu autonoomse subjekti ülesehitamist ning pidasid teaduste ainsaks õigustuseks empiirilisele subjektile(s.o proletariaadile) vahendite loomist, mille abil too vabaneks võõrandumisest ja repressiooni haardest.Nende ideoloogiakriitika raskuspunkt nihkus õige pea esteetika, kultuuri ja modernsuse probleemidele, väljendades arusaama, et just kultuur on poliitika asemel muutunud hiliskapitalismi tingimustes peamiseks võitlusväljaks.Frankfurdi koolkonna sotsiaalne diagnoos ja tulevikuvisioon jäi ometigi pessimistlikuks: olles tunnistanud töölisliikumise langunemist, fasismi tõusu, Vene revolutsiooni mandumist ja kapitalismi õitsengut sõjajärgses Euroopas.
    Theodor Adorno:Inimesed tahtsid vabaneda loomuseisundi piirangutest ja allutada loodus, kuid praegu on hoopiski tegu inimkonna totaalse ühiskondliku ikestamisega moodsa teaduse, meditsiini ja tööstuse progressi poolt.Progress, mis tõotas vabastada inimesed teadmatusest, haigustest ning tuimast ja nüristavast tööst, suutis aga luua maailma , kus inimesed tarbivad vabatahtlikult fasistlikku ideoloogiat , praktiseerivad teadlikult genotsiidi ja arendavad entusiastlikult massihävitus relvi ?Valgusfilosoofia kunagine suur lubadus vabastada inimkond müüdi ja ebausu kütkest on sünnitanud oma vastandi: kõikehõlmavautilitaarse pragmaatilise ideoloogia, mis taandab kõik kvantiteedile ning muudab inimesed objektideks ja looduse numbriteks.Kultuur labastub ja kaubastub ning muutub seejärel kapitalistliku majandussüsteemi integreeritud komponendiks.Kultuuritööstus hävitab kunsti ja loob mittetähenduslikke kultuuriprojekte.(nt. helilooja Arnold Shonberg- ei ole võimalik kommertsi teha).Toetab kultuuri mida juba vormi poolest ei saa muuta kommertsiks.Adorno aforistlik variatsioon kunsti ja ühiskonna vahel-„Maailmas, kus raamatud ei näe enam ammu välja nagu raamatud, ei saakski tõeline raamat enam raamat olla“
    Herbert Marcuse: 1960.aastate lõpul mõjutas Marcuse kehtiva ühiskonna kriitika kontrakultuuri liikumist ja üliõpilasrahutusi USA-s, mistõttu on teda kutsutud uusvasakpoolsuse isaks. Marcuse järgi on stiihiline ja spontaanne noorsooliikumine nüüdisajal kaalukaim revolutsiooniline jõud. Marcuse omandas uute vasakpoolsete ringkondades populaarsuse nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna kriitikaga. Massikultuuril ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne ühiskond on Marcuse järgi irratsionaalne ja isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Neis tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud, lumpenid jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine.
    Antonio Gramsci :Võib pidada kõige mõjukamaks marxistlikuks poliitiliseks mõtlejaks 20.saj.Osales Itaalia Kommunistliku Partei asutamises ning juhtis seda kahe aasta vältel.1926.a ta vangistati. Kogu oma järgneva elu veetiski ta vanglas.Tema kirjutadud „Vanglavihikud“ pakuvad rikkalikke ja äärmiselt originaalseid arutlusi vabaduse ja paratamatuse suhtes, pealisehitusest, intellektuaalide seosest töölisklassiga jpm.Tema mõtlemise keskmeks saab hegemoonia , mõiste mis viitab valitsevate klasside domineerimisele mitte ainult poliitiliselt ja majanduslikult, vaid ka ideede vallas. Hegemoonia on võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid. Gramsci väitel püsib hegemoonia siis, kui enamus saadakse jätkuvalt sellega nõusse. See nõusolek tuleb saavutada üha uuesti, sest valitsev käsitlus põrkub pidevalt ühiskonnarühmade vastuseisule. Hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik . Samuti kool ja kodanikeühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia. Ei piisa ainult poliitilisest võimu saavutamisest, vaid tuleb muuta inimeste teadvust. Kapitalistliku ühiskonna arenedes kasvab hegemoonia osatähtsus võimu kindlustamisel.
    Louis Althusser : Oli marksistlik filosoof. Ta sündis Alžeerias ja õppis Pariisis École Normale Supérieure'is, kus temast sai filosoofia professor .1960 aastatel üritas Althusser koos oma õpilastega radikaalselt puhastada Marxi filosoofia igasugusest humanismist, historitsismist ja hegeliaanlusest.Althusseri kogu teoreetiline ettevõtmine on kantud ühest eesmärgist, mille ta sõnastab järgmiselt:“Marxi filosoofilise mõtte tundma õppimine, mis on hädavajalik, kui soovitakse väljuda sellest teoreetilisest tupikust, millesse ajalugu on meid juhtinud“. Oma kirjutises lõi Louis Althusser ka oma ideoloogiakontseptsiooni. Althusser tõi välja, et erinevad režiimid ja riigid suudavad hoida kontrolli, tootes subjekte, kes usuvad, et nende positsioon sotsiaalses struktuuris on loomulik. Sisse tuli ideoloogia olulisus. Selle ideeks on, et me oleme loodud viisil, kuidas maailm juba enne meid oli korraldatud. Spetsiifilised sotsiaalsed ja ökonoomilised struktuurid vajavad lisaks kindlat ideoloogiat, mida luuakse Ideoloogiliste riigiaparaatide abil.
    Walter Benjamin: Mida toob kunstile kaasa foto ja video tulek? Tervitab kino kui massikunsti. Üks esimesi postmoderniste. Sünesteesia – pannakse kokku kaks sobimatut asja ja vaadatakse, mis juhtub (pesumasinale peedist trummel). Kapitalism anesteesilise iseloomuga (tuimestav). Tegelikkuse moonutamine on tore, sellega saab saavutada efekte, mis on paljude huvides. Massikultuur on hea, sest asjad tekivad. Massikultuur andis inimesele kultuurilise keele.
    Jürgen Habermas:On Frankfurdi koolkonna traditsiooni, küll juba üsna teisenenud kujul edasi kandnud. Habermas esindab kriitilist teooriat(Kriitiline teooria on nimetus sotsiaalteadustes eelkõige Frankfurdi koolkonna mõjul välja kujunenud lähenemisviisile, mis analüüsib ühiskonnanähtusi ideoloogiate mõju seisukohalt neile) ja pragmatismi( Pragmatism on suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena.) Ta on arvatavasti kõige rohkem tuntud oma kommunikatiivse ratsionaalsuse ja avalikkuse kontseptsioonide teooria poolest. Tema töö keskendub ühiskonnateooria ja epistemoloogia alustele, arenenud kapitalistlike ühiskondade ja demokraatia analüüsimisele, õigusriigile ühiskonna arengu kontekstis Mõistusele tuginedes võib maailma järjest paremaks muuta. . Ta usub valgustuse jätku . Uusajast tegi uusaja inimestevahelised ideed; see, et inimesed vahetasid ideid.Valgustuse kõige suurem leiutis on kommunikatsioon. Internet pakkus meile võimaluse kommunikatsiooniks aga mae tarvitame seda valesti.
    15. Eagleton ja Jameson. Postmodernism kui hilise kapitalismi kultuuriline pealisehitus. Frankfurdi koolkonna uusimad teoreetikud. Foucault. Bourdieu .
    Frederic Jameson: Peetakse üheks kõige olulisemaks marksistliku teooria ja kriitika esindajaks angloameerika maades.Tema eeskujudeks on Adorno, Walter Benjamin, Herbert Marcuse.Tema kultuurianalüüsialuseks on marksistlik teooria.Marxi ja Engelsi ühiskonnafilosoofia aluseks on idee, et igasugune kultuuriline käitumine on otseselt mõjutatud vastava ajastu majanduslik- poliitilstest tootmissuhetest.Kunstiteos ja üldisemalt kogu kultuuriline käitumine sisaldab valitsevate klassideideoloogiat ning hoiakut. Kultuuritekst on seega sotsiaalse teadmise ja informatsiooni allikas.Jameson tuletab postmodernsuse mõiste majanduslikest ja ühiskondlikest protsessidest lähtuvalt.Ta seostab majanduslikku arengut mingit tüüpi kultuuriga .
    • Industriaal ühiskond+modernistlik kultuur
    • Postmodernistlik industriaal ühiskond + posmodernistlik kultuur.Müüakse elustiili inimesele, kes pole välja kujunenud

    Jamesoni kolmeastmeline kultuuriteooria:
    • Realismiajastu, mil domineerivad kodanliku klassi hoiakud, maailma ilmalikustumine ja pühaduse kadumine, põhizanriks ajalooline romaan.
    • Modernismiajastu, mis väljendab inimese rahulolematust maailmaga, selle maailma ängi ja õudu (maal „Karje“).
    • Postmodernismi ajastu, mis on hiliskapitalismi perioodil domineeriv kunstistiil .Omavahel on seotud rahvusvahelis majanduse elektroonilisel ja tuumajõul töötav tehnoloogia .

    Jamesoni arvates on lääne ühiskond jõudnud kapitalistliku süsteemi uude järku, hiliskapitalismi ajastusse.Kujunenud olukorda iseloomustab esmajoones kõrg – ja massikultuuri vaheliste erinevuste kadumine, nendevaheliste piiri hägustumine. Postmodernism samastubki massikultuuri nähtustega : kits kunstis, teleseriaalid, reklaamid ja Holliwoodi B- katekooria filmid, telemängud, kriminaalse või erootilise sisuga odavad raamatud.Postmodernistliku ajastut iseloomustab aga ka keelelise ühtsuse lagunemine ning väljendusliku keskonna fragmenteerumine (killustumine).Kultuuris tekivad väikesed keelekasutajate grupid, kes räägivad oma imelikku ja teistele arusaamatut privaatkeelt.Nt. erinevate erialade esindajad kõnelvad kindlat sõnavara ja koode sisaldavaid erikeeli(majanduskeel, IT- keel, moodsa kunstikriitika keel jne.).Erikeelte alusel moodustuvad ühiskonnas väikesed ühe eriala või valdkonna inimesi koondavad rühmad, kes teist keelt kõneleva grupi tegemisi ei mõista.
    Tänapäeva kunstnik on minetamas oma individuaalset stiili ning tema meetodiks saab ajalooliste stiilide imiteerimine ja nendega mängimine , kusjuures selles puudub igasugune kavatsuslik paroodia taotlus.Jamesson möönab, et sellises olukorras on kunstnikul võimalus üksnes pastiššide(teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu stiili, sõnavara ) loomiseks.Pastisi eesmärgiks on Jamesoni järgi nostalgia tekitamine. Publik soovib rahuldada oma sügavat nostalgilist minevikuiha, et pöörduda kunsti kaudu tagasi varasemasse aega ja taaskord läbi elada tollaseid esteetilisi elamusi.Aga see tähendab ka seda, et postmodernistlik kunst (nt. film ) ei esita enam tegelikku ajalugu, vaid üksnes meie stereotüüpseid ideesi ajaloo kohta, populaarset ja lihtsustatud nägemust ajaloo kohta.
    Michael Foucault :Oma põhiteostes on kirja pannud hulluse kliinilise meditsiini, humanitaarteaduste, karistusasutuste ja seksuaalsuse ajaloo.
    • Hullumeelsuse ajalugu :Tegemist ei oe mitte hullust uuriva teadusvaldkonna väljakujunemise looga vaid tõepoolest hulluse enese ajalooga.Tema jaoks pole hullus mitte psühhiaatriline fakt, vaid kultuuriline konstruktsioon , mille moodustavad nii teadusteoreetilised arusaamad kui ka hullumeelseid puudutavad ühiskondlikud praktikad.Esimeste hulka kuuluvad teadusharud nagu psühhiaatria ja ühiskondlike praktikate hulka aga mitmesugused käitumisreeglid ja tavad alates sellest kuidas hullumeelsetesse suhtuvad „normaalsed“ kodanikud.Foucalt näitab kuidas need kaks tasanditon teineteisega seotud.
    • Karistusasutuste ajalugu:Foucault näitab, et enne 18.saj oli kehaline karistus ja selle avalik täideviimine ühiskondlik norm ning piinamine kuulus kriminaaluurimise juurde, 18. Saj aga need karistuspraktigad taanduvad ja nende asemele astub kinnipidamisasutuste distsipliin.Miks distsipliinist on saanud praeguses kultuuris nii karistus- kui kasvatusasutuste põhielement?Kui enne 18. Saj oli karistus põhiliselt kehale suunatud rituaal , mis nõudis publiku juuresolekut, kuid hiljem muutus see varjatuks ning karistuse eesmärk orienteeriti ümber karistatava hinge mõjutamisele.
    • Seksuaalsuse ajalugu:Foucault` väitel eksisteerib seksuaalsus kui niisugune ainult meie kaasajal, sest see pole loomulik nähtus, vaid kultuuriline ja ajalooline konstruktsioon. Seksuaalsus ei ole inimesele loomulik vaid kultiveeritud(on millegi harimine, rajamine, viljelemine; millegi kultuurseks muutmine ehk kultuuristamine) omadus.

    Bourdieu :Prantsuse sotsioloog. Sotsiaalne ebavõrdsus tuleb eelkõige kultuurist. 1) majanduslik kapital , 2) sotsiaalne kapital (see, keda tunned), 3) sümboolne kapital (teod, kuidas kuskil olla), 4) kultuuriline kapital ( haridus ). Uurib sotsioloogiliselt inimeste harjumusi ja sissetulekuid. Majanduslikus võrdsuses on oluline roll kõikidel kapitalidel – oluline pole muretseda, kellele kuulub labidas, vaid kõik kapitalid peavad võrdselt jaotuma. Nii jaotades luuakse uued rikkused. Räägib kultuuri- (kaotaja võidab) ja majandusväljast (võitja võidab). Need on erinevad. See, kes on võimalikult omamoodi, tuleb esile. Tugeb kultuuriväli teeb maailma sidusamaks.
    16. Utopism ja visionäärid. Morus ja Campanella . Toynbee ja Spengler . Kapitalismi probleemid. Globaliseerumine. Individualism ja kapitalismi kultuurilised vastuolud. Daniel Bell. Charles Taylor.
    Utopistlik sotsialism on koondnimetus varastele sotsialistlikele õpetustele. Termini utopistlik sotsialism võttis kasutusele Karl Marx, seda on kasutanud ka temale järgnenud sotsialistlikud mõtlejad.Varajased sotsialistlikud või sotsialismile lähedased mõtlejad püüdsid luua ühiskonna ümberkujundamise plaani, mis oleks põhinenud egalitaarsusel, kõigi inimeste kohustuslikul tööl, varaühisusel ning hüvede võrdsel jaotamisel.Utopistliku sotsialismi elemente sisaldus juba antiikfilosoofide töödes. Keskajal väljendus utoopilise sotsialismi võrdsustavaid ideid mitmetes ketserlikes religioossetes õpetustes, hiljem usureformaatorite (Jan Hus, Thomas Müntzer) teostes.
    Termini utoopia võttis sellise ühiskonna tähistamiseks esimesena kasutusele Thomas More, nimetades oma teoses "Utopia" ( 1515 /16) nii kujuteldavat saart, millel on loodud ideaalne sotsialistlik ühiskond.Moruse utoopia on Sotsiaademokraatlik, Konservatiivne ja Liberaalne .
    • Sotsiaaldemokraatlikud visioonid : Jeremy Rifkin – taunib mingis mõttes liberalismi, liberaalne demokraatia viib katastroofiliste tagajärgedeni. Valitsused peaksid seda kontrollima. Ennustas sellist asja nagu töö lõpp – mingil hetkel, mis on 20 või 50 aasta pärast, tekib 20/80 ühiskond, 80 % lääne elanikonnast muutub mõttetuks, ülearuseks, sest töö teevad ära masinad või kolmanda maailma riigid (rääkis seda 90ndate alguses). Kartis ka et geneetilised mutatsioonid (ostad oma tulevasele lapsele Stephen Hawkingi ajugeeni, Carmen Kassi säärejooksugeeni jne) saavad kättesaadavaks osale ühiskonnast ja siis tekib lõhe ja krahh. Soros – müüakse hüperreaalsust, kui seda ei hakata reaalsusega rohkem siduma, siis toimub krahh (mis osalt seletab seda lahti, mis praegu on toimunud).
    • Konservatiivsed visioonid: Daniel Bell, A. Gehlen, Francis Fukuyama – Usuvad siiralt sellesse, et vaba turumajandus ja globaliseerumine (liberaalne kapitalism) ongi õige suund. Hegeli ajaloo lõpp tuli koos kommunismi kokku kukkumisega, mis viis liberaalse kapitalismi ja vaba turumajanduseni. Samas on ju olemas ka kuritegevus. Milles siis probleem? Probleem purkikakajates ehk siis kultuurilises liberaalsuses. Tuleb leida ka vastav kultuur, mis oleks ideaalne ja siis oleks õnn käes.
    • Liberaalne visioon : Charles Taylor – ülistab individualismi, see tagab ühiskondadele võrdsuse ja piiramatu arengu ehk progressi. Uusaegne individualism suunab inimest olema erinev, uuenduslik, sunnib inimest leiutama kogu aeg uusi mängumaid ja see loob progressi. Kui ühe asjaga toime ei tule, siis leiutad uue asja.

    Arnold Joseph Toynbee :oli Suurbritannia ajaloolane. Toynbee jagas maailma enam kui 20-ks tsivilisatsiooniks ning lahkas neid põhjalikult, kujundades teooria tsivilisatsioonide tõusust ehk kasvust, langusest ning hävingust. Nende ja väiksemate tsivilisatsioonidega seotud protsessidega seletas ta kogu ajaloo kulgu. Ent teised ajaloolased leidsid tema tööst palju ebatäpsusi ning ka vigu, mistõttu tema teooria peagi ajalooteaduse silmis tõsiseltvõetavuse kaotas. Samas oli see üks huvitavamaid ja põhjalikumaid kogu ajaloo süstematiseerimise katseid, mis oli ilmselt teadlikult kirjutatud ka vastukaaluks marksistlikule ajaloonägemusele.
    Oswald Spengler :oli saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof .
    Peateoses "Der Untergang des Abendlandes" ("Õhtumaa allakäik") käsitleb ta maailma kultuuride üksteisest sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul läbi samad staadiumid (aeg on saatus ja ruum on juhus ). Talupoeg on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse järkjärguline kasv (kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpus, hiigellinnana, kultuuri kasvajaks). Kultuur on Oswald Spengleri jaoks elusorganism. Ta suhtub Õhtumaa kultuuri tulevikku fatalistlikult, rõhutades, et see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler 18. sajandit.
    Globaliseerumine: ehk üleilmastumine on protsess, mida iseloomustavad kasvav rahvusvaheline kaubandus ja tihenev kultuurivahetus , mis muudavad maailma majandust ja ühiskonda. Globaliseerumisele on püütud anda erinevaid definitsioone.Majanduse kontekstis seostatakse seda mõistet eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega. Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalne küla.Globaalprobleemid: turvalisus, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, demokraatia probleem, keskonna probleem.
    Daniel Bell : Belli kirjeldatud uut tüüpi ühiskond - postindustriaalse ühiskond . Ta väitis, et post-industrialism oleks teenustele orienteeritud. Bell väitis ka, et postindustriaalse ühiskonna asendaks industriaalühiskonnas domineeriva süsteemi. Seal on kolm osa:
    • tootmispõhiselt teenustele
    • kesksus uus teaduspõhine tööstusharu
    • uue tehnilise eliidi tulek ja uute põhimõte kihistumine .

    Charles Taylor : Liberalism on piisav garantii , et maailmas läheks hästi. 1) Uusaega iseloomustab individualism (igaüks tahab midagi hästi teha). 2) Kui keegi tahab oma mina leidmise olla ekstravagantne, ei takista teda miski. Takistamatu individualism tagab selle, et inimesed pürgivad autentsuse ja sellise elu poole, kus nad on tegijad , kus pole konservatiivseid piiranguid. Inimesed võivad mõelda kõigele, mis pähe tuleb ja teha kõike, mis tahavad (mitte halba tehes). Oleme avatud kõigile mudelitele. Avangardne maailm toob uusi leiutisi. Liberalismi ja konservatismi ühine eesmärk on luua toimiv, sidus ühiskond.
    17. Kuidas muutsid kunsti tegemise ja vastuvõtmise praktikaid strukturalism ja semiootika . Poststrukturalism. Dekonstruktsioon.
    Strukturalism: Käsitleb kogu kultuuri kui kommunikatsiooni- ja märgisüsteemi, mille aluseks on struktuurielementide või tunnuste erinevus ehk binaarne opositsioon .Strukturistliku mmetodi aluseks on 20.saj alguses Ferdinand se Saussure`i väljatöötadud keeleteooria.Selle teooria aluseks on keele ja kõne eristus . Keel tähendab tema jaoks süsteemi, mis eksisteerib kõigis keelelise väljenduse valdkondades(nt kirjanduses), samas kui kõne puhul on tegemist individuaalse väljendusega.Oma teoorias lükkas Saussure kõrvale seisukoha, et kee on aegade jooksul tekkinud hulk sõnu, mille esmaseks funktsiooniks on osutada asjadele.Tema arvates ei ole sõnad mitte asjadele vastavad sümbolid, vaid pigem kokkuleppelised märgid.
    Poststrukturalism: Tegemist on strukturalismi ideede laiendamisega, aga ka eelduste kriitigaga. Küsitavaks muutus seisukoht, et tekstides või kultuuris loodud tähendused esitavad objektiivset ja üldkehtivat kirjeldust.Poststrukturalismi eesmärgiks on uurida tekstide kirjutamise tingimusi ja reegleid.Nende püüdluseks ei ole sõnade ja väljendite tähenduse tuvastamine(mida sõnad tähendavad), vaid see, kuidas need sõnad on pandud tähendama seda, mida nad tähendavad.Missugune on see kontekst või ümbrus , mille kaudu luuakse tähendused ?Derrida ja teiste poststrukturalistide(Deleuze, Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault) ei ole keel kunagi ühetähenduslik, vaid sisaldab korraga palju erinevaid tähendusvõimalusi.Peaksime nägema ka teksti kujundlikku , metafoorset olemust.Igasugune tekst on alati retooriline , mitte objektiivne ja üldkehtivaid arusaamu esindav.
    Barhes: Alustas strukturalismist, lõpetas poststrukturalistina.Näitab, et enam ei ole kõiki inimesi ühendavaid narratiive.Ta arvab ,et meid ümbritsevad müüdid ja näitab ära struktuuri kuidas müüte tehakse, siis muutub ühiskond võrdsemaks. Maailm meie ümber on ainukordne, seda pole võimalik üldistada. Keelekasutus – tahutud juhused (et räägime loomadest, kes on imetajad ). Sattumuslik – mingis kontekstis kogemused kujunesid nii. Barthes ilmutab end poststrukturalistina essees „Autori surm“ ja raamatus „Teksti mõnu ja S/Z“. „Autori surm“ – kõik tõed on põhjuslikkusega, aga sattumuslikud. Autori surma hinnaks on lugeja sünd. ükski raamat ei alga esimesest leheküljest ega lõpe lõpuga, vaid mingid kirjutusviisid saavad alguse ei-tea-kust. Kui keegi kirjutab midagi R. Reaganist ja keegi, kes teab, et ta oli filminäitleja, loeb seda, kuigi autor seda ei teadnud , siis sünnib lugeja (loeb seda teisiti). „Teksti mõnu“ räägib mõnu ja naudingu tekstist. Mõnu tekst viitab teada-tuntud tähendustele, see pakub äratundmismõnu ja naudingumoment lükkab inimest temale varem võõrale maale ja sünnitab uue maailma tekkimisele. Kutsuvad lugejat üles kirjutama oma vaadet. Mõnu tekst – lugeja passiivne, naudingu tekst – lugeja looja. „Ühe armudiskursuse fragmenti“ – kuskil pole armastust, mida tuntakse. See, kuidas me armastame, on konstrueeritud.
    Dekonstruktsioon, Jacques Derrida: Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistliku kriitika alguspunktiks.Dekonstruktiivset lugemis meetodit peetakse tihtipeale arusaamatuks, kuid selle olemus on meile ometi tuttav.Näiteks ei tahaks teinekord nõustuda mõne kõneleja esitatud väitega , mis tõlgendab teatud teksti või sündmust.Selline olukord võib tekkida ka mõne romaani kohta kirjutatud ja meie kogetust hoopis erinevat käsitlust lugedes , sest teos sisaldab ka selliseid lõike , mis ei kinnita esitatud väiteid või lükkavad need koguni ümber.Siis jõuame järeldusele, et selle teksti puhul võivad kehtida mõlemad lugemisvõimalused.
    18. Postmodernism. Teooriad. Hüperreaalne kogemus. Lyotard’i lõppematu avangardi kontseptsioon.
    Postmodernism: Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles post) modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses.
    1960. aastate Prantsusmaal väljakujunenud intellektuaalse teooria üks olulisemaid autoreid on J.F.Lyotard.Tema töödes võib leida mõjutusi Heideggerilt, Kantilt, Freudilt ja marksistidelt.Lyotardi postmodernistlik teooria on vastuseis n-ö totalitaarsele teooriale ja maailmakäsitlustele.Lääne kultuuris kehtestab traditsiooniline mõtlemine maailma kirjeldamiseks teatud tüüpi kaksikjaotust.Kõne ja sõna peetakse olulisemaks kui pilti või kujundit .Ka Platon suhtus kunsti halvasti.Lyotard aga lõhub selle vastanduse ja peab esmat- htsaks just kujutist, vormi , kujundit.Postmodernistlik tähendab olukordi , kus kirjandusel ja kunstidel pole kindlat adressaati ning reguleerivaid ideaale ; nende väärtus on mõõdetav üksnes nende eksperimentaalsuse määraga.Postmodernismi sisuks on piiride segamine . Segatakse kõrge ja madala piire nt. muusikas teha sünfooniaid poppmuusika järgi.Postmodernism muutis väga palju kultuuri tekste ja tekkis vabanemine.
    Jean Baudrillard: Alustab marksistina. Hüperrealismi teoreetika. Kogu maailm on hüperrealistlik. Kirjeldab postmodernismi järjest ahastavamal viisil. Postmodernistid on kas joovastajad (Lyotard, Foucault) või paanitsejad (Jameson, Baudelaire ). Tarbimisühiskond on fetišistlik – ei tarbita asju vaid staatust. Tänapäeva maailmas on palju lapsi, kes ei saa aru loomaaia vajadusest (üleskeeratav kilpkonn). Vanasti varjati skandaale, nüüd varjatakse skandaali olematust . Inimeste eraelu on manipuleeritud. Seriaalid kujundavad inimeste eraelu. Reaalsus on kadunud, inimesed elavad tehislikus maailmas ( Matrix ). Inimesel pole reaalset taju ning see lõpeb katastroofiga (ka Jameson arvab nii). Tänapäeva inimesed ei usu suurtesse narratiividesse. Me elame pisikestes lokaalsetes punktides. Postmodernism pani Baudrillardil katuse sõitma.
    19. 20. sajandi esteetika. Danto , Dickie
    20.saj kunstifilosoofiad: klassikalised on väljendus- ja jäljendusteooria ning formalism. Tekkis antiessentsialism – kunstidel puudub olemus ehk essents . W. Kennic, M. Weitz . Kunsti defineerimine ei too head. Inimene, kes teab kunsti üldistavat definitsiooni, et mõista kunsti nii palju, kui inimene, kes ei tea midagi, kellel on intuitsioon (Kennic). 1960ndatel A. Danto ja G. Dickie. Danto hakkab tegelema eristamatute paaride meetoditega – kuidas saab mingist asjast kunstiteos? Siin taga peab olema mingi teooria: kunsti toimib metafoorses suhtes loojaga. Kunst saab oma tähenduse, kui tal on filosoofiline suhe varem tehtuga ja kui tal on kunsti taga tugev idee. „Kunsti lõpp“ – järjest enam püütakse midagi kujutada > kunstnikud hakkavad oma kujutatut hägustama. Kui need jõudsid täiuseni , kunst on lõpule jõudnud. Nüüd hinnatakse kunsti teoreetilise kunsti kaudu – kaasaegne kunst hakkab peale selle ideest.
    Arthur C.Danto : Analüütiline esteetik ja kunstifilosoof.
    • Kunstimaailm: Danto tsiteerib üht Kenniki mõtet, mis saabki tema peamiseks kriitikaobjektiks: „objektidel, mis on kunstiteosed , ja objektidel, mis seda ei ole, oskame vahet teha sellepärast, et …me teame , kuidas korrektselt kasutada sõna „kunst“ või fraasi „kunstiteos“.Tõestuskäiku, mida Danto selle vaate kummutamiseks tarvitab, hakatakse hiljem nimetama visuaalselt eristamatute paaride argumendiks.Danto lähtub täheldusest, et maailmas leidub väga palju kunstiteoseid, mida on tavalistest asjadest raske või võimatu eristada pelgalt vaatluse abil(nt.Warholi „Brillo kast“, mis on nagu iga teine seebikast majatarvete poes).Kõigil sellistel kunstiteostel on tegelikus elus visuaalselt eristamatu mittekunstiline paarik .Mis siis eristab kunstiteost neist tavalistest asjadest?On ju arvatud, et kunstiteosedpeavad erinema lihtsalt reaalsetest asjadest, millest on neid kerge eristada.Siis tähendab on olemas filosoofiline erinevus – et näha miskit kunstina, on vaja midagi sellist, mida silm ei suuda märgata- kunstilise teooria atmosfääri, teadmisi kunstiajaloost.See, mis eristab tavalisi asju kunstiteostest on kunstiteooria .See on teooria, mis võtab teose kunstimaailma ja hoiab seda tagasi langemast tegelikuks objektiks, mis ta on.Danto kunstiteooria on olnud toetuspunktiks näiteks George Dickie institutsionaalsele kunstiteooriale.Erinevus on, et Dickie teoorias on kunstimaailma asukateks (kunstimaailma) agendid, Danto teoorias on neiks aga kunstiteooriad.Dickie maailmas on agentidel piiritu , midaslik võime muuta kunstiks ükskõik mida, Danto maailmas on kunstimaailma agentidel aga pelgalt vahendaja roll.
    • Kunsti definitsioon : Danto definitsioonis määratakse kunsti viie tarviliku tingimuse kaudu.

  • Millegi-kohta-olemise tingimus:erinevalt tavalistest asjadest on kunstiteos kavatsusliku kommunikatsiooni instrument, see edastab sõnumit ja on seega alati millegi kohta.
  • Hoiaku- ehk vaatenurgatingimus:kahest eristamatust represantsioonist on kunstiteos just see, mida saab iseloomustada väljenduse kaudu. Kunstilise representatsioonid väljendavad (kunstniku) vaatenurka ja hoiakutkujutava suhtes, ent tavalistel representatsioonidel selline vaatepunktilisus puudub.
  • Interpretatstsioonitingimus :kunstiteos erineb temast visuaalselt eristamatust tavalisest asjast selle poolest, et tavalisel asjal puudub interpretatsioon.Just interpretatsioon muundab objekti kunstiteoseks.
  • Kunstiajaloolise konteksti tingimus:pealtnäha eristamatud kunstiteosed erinevad oma ajaloolise situatsiooni ja selles kehtinud kunstiteooriate poolest.Mitte iga kunstiteos ei saa olla kunst igal ajastul.
  • Retoorilise ellipsi tingimus:väljendatakse metafooride kaudu.Nii nagu metafooris asendatakse põhikujutis asekujutisega, nii näitab ka kunstnik publikule ühte asja millegi teisena .
    • Kunsti lõpp :Danto püstitab küsimuse, kas on olemas kunstiloo mudel, mis võimaldaks kõnelda kunsti progresseerumiset ja / või koguni lõpust .Kui mõtleme kunstist kui lihtsast väljendusest või tunnete edastamisest siis küsimus kunsti lõpust langeb ära.Danto arvates on kunstiloo lõpp selgelt fikseeritav, kunsti lõpp kaldub kokku langema maalikunsti lõpuga `???

    20.Pragmatism, analüütiline filosoofia , vaimufilosoofia .
    Pragmatismi : iseloomustab see, et tõeliste metafüüsiliste eelduste kindlakstegemise asemel tunnistatakse, et iga arusaam põhineb teatud eelarvamustel – uskumustel. Rohkem kui õigetele eeldustele pöörasid nii Charles Peirce kui William James tähelepanu uskumuse tagajärgedele , kuigi Peirce nõudis oma tõdedele teaduslikku, st kollektiivset kinnitust. Tagajärgede uurimine ja võrdlemine oli uskumuse hindamise kriteeriumiks.
    Pragmatismi puhul on nähtud tõekriteeriumina seda, et uskumus on kasulik, et ta “töötab”. Just tagajärje põhjal otsustamine on tee, mis viib välja lõpututest metafüüsilistest vaidlustest. Ei ole vaja tõestada doktriine nagu tahtevabaduse või jumala olemasolu, vaid uurida, mis meie elus sõltub, kui me ühe või teise uskumuse omaks võtame. Usk on ka oluline sedavõrd kui ta aitab meil tegutseda. Jamesi jaoks ei olnud mõttest kinni hoidmine pelgalt selle pärast, et oleme sellise mõtte valinud, illusioon .
    Jamesi on kritiseeritud, et “töötamise” printsiip muudab tõeseks ka ekslikud uskumised ja alati ei ole võimalik kindlaks teha, millised on nn head tagajärjed ja kasulikud uskumused. Märt Väljataga on nimetanud aga Jamesi teooriat “temperamentseks konstruktivismiks”, viidates et James on näinud ette 20. sajandi peamisi filosoofiasuundumusi eksistentsialismi ja ka analüütikutest hilise Wittgensteini ja Quine´i ideid.
    Nii saab leida paralleele eksistentsialismi “heidetuse” ja Jamesi “temperamendi” vahel. Analüütikutega ja ka paljude mandri filosoofiast tuntud spekulatsioonidega on Jamesil ühine aga uskumuse mõiste ehk arusaam, et inimvaim osaleb reaalsuse konstrueerimises – inimene sigitab maailmale tõdesid.
    Nii iseloomustab klassikalist pragmatismi antifundamentalism. Väljataga ei näe selles aga relativismiüleskutset, vaid pigem pluralistlikku arusaama, et ei ole olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis.
    Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem.
    Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates on filosoofia vaid üks kirjanduszanr, mis võimaldab täiendada meie eneseloome sõnavara. Seetõttu eelistab Rorty üldistele printsiipidele konkreetseid näiteid ja eeskujusid , mis aitavad meid välja meie sõnavarade piiratusest. Sellist uute sõnavarade otsimist peab Rorty siiski vaid privaatsfääri kuuluvaks otsinguks, kuna ühiskondlikku sfääri peab ta vajalikuks “esteetiliste rünnakute” eest kaitsta.
    Analüütiline filosoofia: Varast AF iseloomustas metafüüsikavaen ja Frege eeskujul huvi keele loogilise ja grammatilise vormi ühendamise vastu. Loodeti eraldada sisukad väited ebaväidetest. Viini ringi (loogiline positivism) kriteeriumiks sai väidete verifitseeritavus. Schlick lootis Wittgensteinile toetudes, et keele puhastudes filosoofilised (metafüüsilised) probleemid kaovad. Carnap taotles uue range metakeele loomist.
    Tänapäevast AF ühendab püüdlus mõelda rangelt ja argumenteeritult. Ühtset probleemide ringi ja seisukohti nagu tihtipeale kontinentaalses filosoofias, ei ole. Arutluse all võivad olla klassikalised filosoofilised probleemid ( keha ja vaimu, välismaailma olemasolu probleem, vaba tahte ja determinismi vahekorrad) aga ka poliitilised, eetilised jne küsimused. AF algse dominandi keelefilosoofia kõrval ja arvelt tugevnevad 1970 aastatest alates empiirilise keeleteaduse ja vaimufilosoofia roll. Tähendusteooriana mõistetud keelefilosoofiast saab üha enam abiteadus, mis aitab lahendada teiste valdkondade probleeme.
    Russell AF varase klassikuna andis panuse filosoofia ja keele loogilise korrastamise üritusse, püüdes välisilma kogemusi asetada tõsikindlale alusele. Toob välja klassikalise filosoofia segaseid probleemipüstitusi ja maadles keele grammatilise ja loogilise vormi erinevustega. Moore asub uurima tavakeelt, milline suund tõrjub hiljem loogilise positivismi.
    Varane Wittgensteingi püüdis eritleda mõttekaid, st midagi maailma kohta ütlevaid keeleväljendeid. Väljend on mõttekas siis, kui on määratletud, millistel tingimustel on õige või vale väljendit kasutada. Hiljem W ei uskunud loogiliselt täiusliku keele võimalusse ja ei pidanud võimalikuks sõnade kindlate tähendusteni jõudmist tõesustingimuste kaudu. Loogiliselt ideaalse keele otsimise asemel hakkas W tegelema tegeliku keelekasutuse arusaadavuse ja kasutustingimustega, uskudes, et sõna tähendus ei ole määratud kuidagi teisiti, kui ühiskondliku kasutuse kaudu. Keeleväljendi tähenduse määrab kontekst. Jätkuvalt tahab W aga vabastada filosoofiat mõttetutest probleemidest. Teooriad ja üldistused varjutavad tavakeele rikkuse.
    Ka Quine´i arvates on see, millele üks või teine keeleväljend osutab alamääratud ehk üheselt määratlemata või ei vasta üheselt meeltekogemusele ja teadmine maailmast on alati teadmine mingist keeles.
    Vaimufilosoofia: Nn analüütilise vaimufilosoofia keskne küsimus on, millest me siis ikkagi räägime rääkides oma vaimuseisunditest- mõtlen, olen teadvusel jne. Filosoofia ajaloos on vaim olnud kehaga võrreldes privilegeeritud seisundis – Platoni hingeõpetus ja mõtlemise primaat, kristlik hinge surematus , Descartesi kahtlemine meeltetajus ja mõtlemise usaldamine. Moodsa vaimufilosoofia püüdlus on pigem vaimu füüsikale taandada. See algab juba Thomas Huxley epifenomenalismi ja biheiviorismiga psühholoogias. Huxley arvates on vaimsed nähtused füüsikalistest tingitud ja ise neid mõjutada ei saa. Biheiviorism üritas taandada vaimuseisundid käitumisele. Filosoofiasse tõi sellise lähenemise Gilbert Ryle , kelle arvates vaimust nimisõnana rääkimine oli kategooriaviga . Vaim viitab pigem käitumisviisile – teadvusel olema, otsustama jne. Ryle seega vastustab vaimu pidamist teiste kehaliste asjadega sarnaseks asjaks. Edasi jätkati argumenteerimist, et mentaalsed sõnad osutavad neurofüsioloogilistele protsessidele.
    Füsikalismiga vaimufilosoofias polemiseerib Donald Davidson. Füsikalistid usuvad et vaimuseisundid on ajuseisundid, st vaimuseisundite samasust neorofüsioloogiliste protsessidega. Eksemplar -eksemplar samasust pooldav D on seisukohal, et ei saa olla rangeid psühhofüüsilisi seadusi ja mentaalsed ning füüsikalised maailmakirjeldused pole küll päris sõltumatud, kuid mitte ka tõlgitavad üksteiseks – anomaalne monism.
    D ei eita ilmset, et vaimsete ja füüsikaliste sündmuste vahel on põhjuslikke seoseid. Kuigi põhjuslike seostega peaksid kaasnema ka ranged seadused (põhjuslikkuse nomoloogilise iseloomu printsiip) väidab ta, et vaimusündmused on anomaalsed, st ei ole olemas rangeid psühhofüüsikalisi seadusi, mis seoksid vaimseid ja füüsikalisi sündmusi.
    Selle põhjenduseks on D holistlik positsioon ehk arusaam, et elementide omadused teatud kogumis on määratud elementide omavahelise seosega. D arvates tuleb ühtse, vastastikku määrava süsteemina vaadelda nii tähendusi, uskumusi ja soove kui tegusid (keeleteooria side vaimu ja tegude teooriaga). Vaimusündmused on seotud lugematute seoste ja vastastikku sõltuvate kirjeldustega , kusjuures sama tegu võib olla täiesti erineva kirjeldusega ja vastupidi jne.
    Mõjukas ja huvitav vaimufilosoofia suundumus on veel Daniel Dennetti materialism, kelle arvates aju sisendiks on meemid, mis on kujunenud evolutsiooniprotsessis ja objektiivselt uuritavad.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 42 lk · .docx · 67 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    FILOSOOFIA #1 FILOSOOFIA #2 FILOSOOFIA #3 FILOSOOFIA #4 FILOSOOFIA #5 FILOSOOFIA #6 FILOSOOFIA #7 FILOSOOFIA #8 FILOSOOFIA #9 FILOSOOFIA #10 FILOSOOFIA #11 FILOSOOFIA #12 FILOSOOFIA #13 FILOSOOFIA #14 FILOSOOFIA #15 FILOSOOFIA #16 FILOSOOFIA #17 FILOSOOFIA #18 FILOSOOFIA #19 FILOSOOFIA #20 FILOSOOFIA #21 FILOSOOFIA #22 FILOSOOFIA #23 FILOSOOFIA #24 FILOSOOFIA #25 FILOSOOFIA #26 FILOSOOFIA #27 FILOSOOFIA #28 FILOSOOFIA #29 FILOSOOFIA #30 FILOSOOFIA #31 FILOSOOFIA #32 FILOSOOFIA #33 FILOSOOFIA #34 FILOSOOFIA #35 FILOSOOFIA #36 FILOSOOFIA #37 FILOSOOFIA #38 FILOSOOFIA #39 FILOSOOFIA #40 FILOSOOFIA #41 FILOSOOFIA #42
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 42 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-04-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 67 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor velikas Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Filosoofia kospekt. 42 lk.
    Positivism Historitsism Fenomenoloogia Hermeneutika ajalugu Psühhoanalüüs Jung Fromm Marcuse Eksistentsifilosoofia Feminism Karl Marx Frankfurdi koolkonna uusimad teoreetikud Dekonstruktsioon Jacques Derrida 20. sajandi esteetika. Danto Dickie Pragmatism analüütiline filosoofia vaimufilosoofia.

    Sarnased õppematerjalid

    Filosoofia materjale
    87
    doc

    Filosoofia materjale

    FILO JA ESTEETIKA 1. Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur. 2. Mis on esteetika? Esteetikateooriate liigid. Esteetiliste otsuste komplitseeritus. 3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp. 4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. 5. Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles. 6. Hellenism. 7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt? 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon

    Filosoofia
    Kultuuri teooria
    30
    docx

    Kultuuri teooria

    Kultuuriteooria 21.01.2015  Rein Raud „ Mis on kultuur“ 2013  „ 20nda sajandi mõttevoolud“  Mis on kultuur?  Williams on öelnud et kultuur on kõige keerulisem sõna  Sõna kultuur viitab eestikeeles sõnale põllumajandusele (agriculture)  Kultuur viitab millegi kasvatamisele, arendamisele  Teine seos, mis kultuuri mõistel on religioon (cultus)  Kultuur hakkab märkima inimese arenemise viisi hakatakse defineerima kultuurset inimest.  Kultuursust hakati siduma terve rahvaga, rahvad kellele on kultuur ja kellele ei ole  Kultuuri vastand on barbaarsus  Muutus mis leidis aset 18. Saj, hakati rääkima kultuurist ja tsivilisatsioonist. Jaotus oli selline: kultuur puudutas inimese vaimset osa ja materjalistlik kuulus tsivilisatsiooni alla.  ROMANTISM ja VALGUSTUS. Valgustuse idee oli selles, et ta kuulutas

    Kultuuri teooria
    Kulturoloogia
    10
    pdf

    Kulturoloogia

    Adorno, Theodor - saksa sotsioloog, marksistlik filosoof, muusikateoreetik ja helilooja. Peab massimeediat ja popkultuuri negatiivseks. Valgustatus muudab mõistuse instrumentaalseks, standardiseerituks, keskendutakse eesmärgi saavutamisele, mitte selle väärtusele, institutsioonid kontrollivad isiksuse moodustustumist ja hoiavad teda oma piires. Massikultuur lämmatab kõrgkultuuri: popkultuuris standardiseerimine ja võlts-isikupära Althusser, Louis - prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigiideoloogilised aparaadid" ­ institutsioonid hoolitsevad selle eest, et inimestel valesid mõtteid ei tekiks, teenib juhtivat klassi taastootes hegemoonia aluseks olevat ideoloogiat läbi praktikate (koolipäev, matused), milles inimene osaleb mittevabatahtlikult, määratledes end subjektina Anderson, Benedict ­ konstruktivistliku koolkonna teadlane, kes peab rahvust uue eliidi loodud kujuteldavaks

    Kultuurilugu
    SEMIOOTIKA AJALUGU II
    26
    doc

    SEMIOOTIKA AJALUGU II

    selgitada, kuidas antud teksti vastu võetakse. Analüüsib Balzac'i jutustust Sarrazin. Peamõisted, mida Barthes formuleerib: ideoloogia -- kui eriline märgiline ühendus, mida iseloomustab: a) ideoloogia esindab teatud kindla grupi huve b) imperialism, mille tõttu on tal tung universaalsusele c) ideoloogia on agressiivne ja peale sundiva loomusega d) ideoloogiatele on omane naturaliseeriv filosoofia, mis väljendub asjaolus, et ideoloogiad ei tunnista end sotsiaalsete faktorite kokkulangevuse sünnitiseks, vaid peavad end ajaloo ja inimkonna loomuliku arengu tulemuseks ja enamasti finishiks e) stereotüüpilisus ehk püüe kindla ja püsiva maailmapildi poole. konnotatsioon -- on otseselt seotud ideoloogiaga. Konnotatiivseid tähendusi iseloomustab:

    Semiootika
    20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia Esteetika I eksamiks
    37
    pdf

    20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia Esteetika I eksamiks

    20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia/Esteetika I eksamiks 1 ​1). Saarinen, Esa 1997 Rakendusfilosoofia. Vikerkaar 3 (KÜSMUS: Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused.) (kr k ​phileo​ - “armastan” , ​sophia​ - “tarkus”) Filosoofia on teoreetiline teadusharu maailmast arusaamise kohta. Filosoofia tugineb inimmõistusele ja spekulatsioondele. Filosoofia pürgib üldkehtivate tõdede selgitamise poole, proovib näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobituvad. Kontinentaalne ehk spekulatiivne filosoofia on 20. saj tekkinud suund, enamasti saksa ja prantsuse filosoofe, kes tegelesid kirjanduse ja kultuuriuuringutega. Tegeletakse mõtisklemisega maailma üle, inimese olemasolu üle, kultuuri ja kogemuse üle. Stilistiliselt esseistikale lähenev. Mõistete selgusele ja ühtsele teaduslikule fikseerimisele ei pöörata suurt tähelepanu

    Esteetika
    Kunstisotsioloogia konspekt
    6
    docx

    Kunstisotsioloogia konspekt

    Comte’i mõtele toetusid realistid. Impressionism on realismi ekstreemne vorm. Comte’i positivism on aluseks realismile, impressionismile ja naturalismile. Comte’il on positiivne programm. Ühiskonnas on vaja taotleda paremat ühiskonda. Mida peavad haritlased tegema? Usub, et kui mõistust harida, saavad inimesed aru, mis on hea. Ühiskonnas on vaja toetada alturismi (teiste inimeste armastamine), korda, progressi. Positiivne katekismus: iga inimese elus on etapid: 1) nominatsioon ehk nime andmine 2) admissioon (lubamine teiste noorukite seltskonda 3) karjääri nõustamine 4) abielu 5) pensionileminek 63-aastaselt 6) surm, keha tuleb anda lahkamiseks, selleks, et teadus areneks. Kolm aastat pärast surma liidetakse inimese mäletus ajalukku. Progressi uskuv mõtteviis. Positivismi prestiiž langev 19. sajandi lõpul. Marksism: tekib varsti pärast Comte’i teooriat. Kunst kuulub pealisehituse hulka. Pealisehitus sõltub baasist. Seega peaks baas ehk tootmissuhted ära määra

    Kunst
    Sissejuhatus kultuuriteooriasse
    26
    docx

    Sissejuhatus kultuuriteooriasse

    oli miski, mis rikkus inimese. ROUSSEAU - Kõik on hästi looja käes, kõik käib alla inimese käes. Kõik inimesed sünnivad puhta, võrdse ja süütuna. Tema mõtted mõjutasid suuresti Pr. revolutsiooni. Terrori abil üritati luua puhtamaid inimesi? 090914 Arusaam inimesest, mis tuli koos Valgustusega, on märgitud ka sõnaga modernsus (subjekt vastandub loodusele ning on võimeline maailmma mõistuspäraselt mõtestama). NIETZSCHE – saksa filosoof 1844-1900 „Tragöögia sünd“ – 1871 – Nietzsche suundumustest Kirjeldas võitlust inimloomuse 2 printsiibi vahel – laenas 2 jumalakuju sümbolit. Apollo ja Dionysos (apollooniline printsiip vs dionüüsiline printsiip) Apollo oli korrastaja, valvas piiride ja piiritluse, seaduste üle. Dionysos oli vastupidine – veinijumal; joobmuse, ekstaasi, ka viljakuse jumalus. Apollooniline printsiibi aluseks analüütilisus. On olemas asjade vorm, kuju andmine.

    Kultuur
    Kultuuriteooria
    44
    doc

    Kultuuriteooria

    Kultuuriteooria 1. Marx: baas ja pealisehitus 2. Nietszche: apalloonilide vs dianüüsiline; võimutahte konseptsioon 3. Freud: mina, ülimina, miski; mitte teadvus ja teadvus 4. Adorno: suhe valgustuse mõistesse; kültuuritööstuse käsitlus 5. Beniamin: aura mõiste; kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul 6. Altusser: ideoloogilised riigiaparaadid, interpellatsioon (?) 7. Gramshi (?): hegemoonia 8. Saussure: keel ja kõne, märk, paradigmaatiline jne 9. Barthes: müüdi teooria 10. Faugot: diskursus, võimumõiste; suveräänne ja distsiplineeriv võim 11. Lyotard: matonarratiivid 12. Bisja,cd: simulaakum; hüperreaalsus ja muud mõisted 13. Jameson "Mis on kultuur" Rein Raud "20. Saj mõttevoolud" Frankfurdi koolkond Mis on kultuur? Williams - kultuur on üks keerulisemaid asju inglisekeeles. Eesti keeles on seortud põllumajandusega (agriculture) Kultuur puudutab millegi arendamist või kasvatamist. Cultus - seotud religiooniga. 16

    Sissejuhatus kultuuriteooriasse


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun