Filosoofia materjale

Q: Mis on filosoofia?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Mis on esteetika?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Kui jäljendamine?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Mis mõjutab inimese vananemist?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Mis juhtub siis kui jätta võtmed ukse ette?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Mida see tähendab?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Milleks inimestele niisugune hullmäratsev and?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Milleks inimestele niisugune hull märatsev and?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Q: Mis ta on Kust aga pärineb see olemus mis mateerias võib realiseeruda?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia materjale

Helstein, Tiina

Filosoofia materjale (2)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis on filosoofia?
Mis on esteetika?
Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?
Kui jäljendamine?
Mis mõjutab inimese vananemist?
Mis juhtub siis kui jätta võtmed ukse ette?
Mida see tähendab?
Milleks inimestele niisugune hullmäratsev and?
Milleks inimestele niisugune hull märatsev and?
Mis ta on Kust aga pärineb see olemus mis mateerias võib realiseeruda?
Millises vahekorras on mõisted loomus ja vorm?
Kuidas aga leida kuldset keskteed?
Palju rahvast vastas ta et palju ?
Kui Aleksander seda tahab ?
Keskaegseid kirikuraamatuid nagu oleksid need Agatha Christie kriminullid?
Mille poole püüdleme?
Kuidas on see võimalik?
Mis on eesmärk?
Mida see tähendab asjale omada eesmärki?
Millegi arusaamiseks Kust tuleb tõde?
Kust tuleb tõde?
Millisele küsimusele ütlus vastuseks on kuidas selleni jõutud?
Mis saab siis ühiskonnast?
Kuidas aga saavutada teaduse lahutamist riigist?
Mis see on mida nimetatakse teaduseks?
Kui kohustus meie kristlikes ühiskondades?
Mida tähendab ütelda maailm?
Mis tähendus on sellel sõnal?
Kes ma olen Kuidas ma sattusin siia maailma?
Kuidas ma sattusin sõltuvusse sellest tegelikkusest?
Kellele ma võin kaevata?
Milline on minu kutsumus?
Mis on Marksism?
Kus keegi või miski elu?
Kuidas tekkis maailm?
Milleks tekkis maailm?
Mis tegelesid küsimusega Mis on kunst?

FILO JA ESTEETIKA

Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur.
2. Mis on esteetika? Esteetikateooriate liigid. Esteetiliste otsuste komplitseeritus.
3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp.
4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga.
5. Antiikfilosoofia . Eelsokraatikud, Platon , Aristoteles .
6. Hellenism.
7. Antiikesteetika . Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?
8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika.
9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile.
10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus . AquinoThomas.
11. Pime keskaeg . Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond.
12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco.
13. Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu. ĢKunsti päritoluģ.
14. Foucault � huvi antiikeetika vastu. Foucault� Ģendahooleģ kontsept .
Inimene kui kunstiteos .
15. Uusaja filosoofia. Empirism ja ratsionalism .
16. Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten , Meyer jt.
17. Vico kui esimene uusaegne kunstifilosoof. Vico ja Hegeli kunsti ja ajaloomõistmise erinevused ja ühisjooned.
18. Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile.
19. Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju.
20. Kanti kunstifilosoofia puudused ja mõju.
21. Kanti originaalsuse ja geeniusekontseptsioon. Romantism . Jena romantikute vaated.
22. ĢKunst kunsti pärastģ kontseptsiooni sisu ja tagamaad . Estetism . Oscar Wilde .
23. Kunst kui religiooni aseaine . Minevikku suunatud modernismikontseptsioon. Formalism. T. S Eliot . Arnold .
24. Schopenhaueri pessimism ja kunst.
25. Nietzsche elufilosoofia ja kunst. Dionüüsoslik ja apollonlik alge kunstis. Nietzsche ja Heidegger . Nietzsche ja postmodernism .
26. Positivism . Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism .
27. Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui
vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey . Mõistmine kui eksistentsiaal . Heideggeri ĢOlemine ja aegģ
28. Gadamer . Meetod ja tõde. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias.
Kunst, keel ja tõde. Heideggeri ĢKunstiteose algupäraģ
29. Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend , Foucault Ģepistemeģ mõiste.
30. Spekulatiivsete kunstiteooriate kriitika. Jean-Marie Schaeffer.
31. Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus
32. Psühhoanalüüs kui teooria ja tõlgenduspraktika. Freud , Oidipus, unenäod.
Teadvuse struktuur, kultuuriuuringud
33. Kierkegaard , Jung , Fromm , Marcuse . Eksistentsifilosoofia. Võõrandumiskontsptsiooni arendusi 20. sajandil. Antipsühhiaatriline liikumine.
34. Deleuze ja Guattari, Lacan ja Zizek.
35. Feminism . Esteetika kui poliitika.
36. Feminism ja teooriad. Feminism ja dekonstruktsioon. Feminism ja psühhoanalüüs.
37. Karl Marx
38. Marksistlik esteetika. Ideoloogia ja kunsti vahekorrad. Adorno esteetika
individuaalsuse kaitsel. Foucault. Bourdieu .
39. Eagleton ja Jameson. Postmodernism kui hilise kapitalismi kultuuriline pealisehitus. Frankfurdi koolkonna uusimad teoreetikud .
40. Individualism ja kapitalismi kultuurilised vastuolud. Daniel Bell. Charles Taylor
41. Utopism ja visionäärid. Morus ja Campanella. Toynbee ja Spengler. Kapitalismi probleemid. Globaliseerumine.
42. Kuidas muutsid kunsti tegemise ja vastuvõtmise praktikaid strukturalism ja semiootika. Poststrukturalism . Dekonstruktsioon.
43. Postmodernism. Teooriad. Hüperreaalne kogemus. Lyotard �I lõppematu avangardi kontseptsioon .
44. Pragmatism . Peirce , James. Richard Rorty .
45. Analüütilise filosoofia juured. Empirism. Positivism. Frege . Viini ring.
Kaasaegset analüütilist filosoofiat huvitavad küsimused. Vastasseisud ja ühisosa kontinentaalse filosoofia paralleelsete arengutega.
Praktiline filosoofia. Analüütilise filosoofia rakendusi moraali ja ühiskonnafilosoofias.
46. Analüütiline filosoofia ja esteetika. Analüütilise filosoofia rakendusi kultuuriteooriates. ( Donald Davidsoni kirjandusteooriates kasutamise näitel)

Mis on filosoofia?
filosoofia, üldine printsiipide- ja maailmavaateõpetus, teoreetiliste teadmiste süsteem olemise, tunnetuse , toimimise ja arenemise eeldustest ja alustest. F. püüab teaduse, kunsti, religiooni, argiteadvuse jms. saavutusi sünteesida *maailma- ja eluvaateks, aga ka loogiliselt ja lingvistilis-semantiliselt analüüsida inimtunnetust.F. tekkis nii Läänes kui ka Idas u. 2500. a. tagasi. Uurimise ja õpetamise vajadusel on f. liigendunud: * ontoloogia , *metafüüsika, * tunnetusteooria , * loogika , * eetika , f. ajalugu, kultuurif., teadusf., tehnikaf. jms. osised ja harud. filosoofia põhiküsimus, mateeria (looduse, olemise) ja teadvuse (vaimu, mõtlemise) suhte küsimus. Sageli ei esine f. p. nö. puhtal kujul. F.p. lahenduse alusel jaguneb filosoofia *idealismiks ja *materialismiks.Filosoofia (kr philosophia) tähendab sõnasõnalt �tarkusearmastus�. Bertrand Russell�i sõnul on filosoofia Eikellegimaa teaduse ja teoloogia vahel. Teoloogiale sarnaselt on filosoofia spekulatiivne (vt spekulatsioon), käsitledes küsimusi, millele teadus ei saa vastata, Teadusele sarnaselt tugineb filosoofia inimmõistusele,
mitte autoriteedile. Paljud küsimused, mida kunagi peeti filosoofilisteks, on tänapäevaks läinud teaduse valdkonda ning leidnud ka täpse vastuse.
Filosoofia eesmärk on teoreetiline � saada teoreetiliselt aru maailmast � mitte aga praktiline (looduse alistamine vms).
Seetõttu ongi filosofeerimiseks tarvis võimalust tõusta veidi kõrgemale läbinisti praktilistest igapäevastest muredest ja kirgedest. Russell kirjutas:
      �Ma ei räägi sellest, et filosoof peaks olema ilma tunnete ja emotsioonideta. Inimene ilma emotsioonideta (kui
     selline üldse on olemas) ei tee midagi ja ei saavuta midagi. Kuid kellelgi pole lootust saada heaks filosoofiks , kuni
     tal ei ilmne mõned mitte just eriti levinud tunded. Tal peab olema tugev soov maailma mõista � niivõrd kuivõrd see
     võimalik on. Selle nimel peab tahtma saada jagu eelarvamustest ja maailmavaate piiratusest, mis takistavad
     arusaamist. Ta peab õppima mõtlema ja tundma mitte teatud grupi liikmena, vaid lihtsalt inimesena . Kui ta
     suudaks, vabaneks ta ka neist piirangutest, mille seab inimloomus . Kui ta suudaks tajuda maailma nagu marslane
     või siiriuslane, nagu liblikas, kes elab vaid päeva või nagu olend , kes elab millioneid aastaid, siis oleks ta parim
     filosoof. Kuid see on võimatu, sest meid ei saa lahutada meie kehast ja meeleorganitest.�
Antiikajast kuni 17. sajandini ei eristatud teadust filosoofiast ning igasugune teoretiseerivat uurimist nimetati filosoofiaks.
Näiteks oli atomism antiikajal filosoofiline õpetus, kuid 19. sajandil teaduslik.
Seni kuni mingile küsimusele ei saa vastata täpselt, on see küsimus filosoofiline. Siit jääb mulje, et filosoofiliste küsimuste
arv peaks teaduse arenedes kahanema. See on positivistlik (vt positivism) arusaam, mille kohaselt filosoofia uurimisvaldkond
on kogu aeg ahenenud ning hõlmab lõpuks vaid tunnetusteooria probleeme. Loogilise positivismi seisukohalt on filosoofia
ülesanne teaduse loogiline analüüs.
Teistmoodi filosoofiakäsituse kohaselt säilitab filosoofia iseseisvuse ka tulevikus. Sellisel juhul võib eristada kolme liiki
küsimusi.
Esiteks, küsimused, millele saab vastuse anda kogemuse põhjal � kas praegu või tulevikus. Selliste küsimustega tegelevad
näiteks füüsika, keemia ja bioloogia , mille olulisteks tunnetusmeetoditeks on vaatlus , eksperiment ja induktsioon ehk
üldistamine. Kogemuse põhjal saab vastata näiteks sellistele küsimustele: Mitu planeeti on päikesesüsteemis? Kas Marsil on
elu? Mis mõjutab inimese vananemist ? Kuidas reageerivad inimesed elutingimuste järkjärgulisele halvenemisele?
Ka igapäevaelu tekib meil palju küsimusi, millele saab vastuse anda kogemuse põhjal, nt Kes küll seal ukse taga on?Kas ma
jõuan ohutult üle tee minna? Mis juhtub siis, kui jätta võtmed ukse ette?
Teiseks, küsimused, millele saab vastata deduktiivse arutluse (vt deduktsioon ) tulemusel, lähtudes aksioomidest,
definitsioonidest, reeglitest vms. Sellised on näiteks matemaatika ja loogika valkonda kuuluvad küsimused, kus tegemist on
aprioorse teadmisega . Näiteks on sellised küsimused: Milline on seos täisnurkse kolmnurga külgede pikkuste vahel? Kas
väitest �Mõned poisid on arukad� järeldub, et �Mõned poisid ei ole arutud�?
Taolised küsimused tekivad ka mujal, kus on nõutav vaid deduktiivne arutlus. Näiteks on selline kohtuniku arutlus, kas
antud tegu kvalifitseerida kuriteoks või mitte. Ta lähtub seejuures seadustest ning faktilistest andmetest ning küsimus
seisneb selles, kuidas nimetatud fakte seaduse põhjal hinnata. Liiklustestides on samuti küsimused, millele vastamine
nõuab deduktiivset arutlust. Aluseks võetakse Liikluseeskiri ning mõeldakse, mis sellest järeldub.
Kolmandaks , küsimused, millele põhimõtteliselt ei saa vastata ei kogemuse põhjal ega deduktiivselt arutledes. Näiteks on
sellised küsimused Kas minevik eksisteerib? Kas elul on mõte? Mis on õige ja mis on ebaõige? Mis on õnn? Kas
füüsikateooria kirjeldab reaalsust? Taolisi küsimusi nimetataksegi filosoofilisteks ning võib arvata, et nende hulk ei vähene
ka teaduse arenedes.
Naljaga pooleks on öeldud, et kõik filosoofilised küsimused taanduvad tegelikult kahele: Mida see tähendab? ja Kust sa
tead? Esimene nõuab iga väite ja küsimuse puhul filosoofilist analüüsi, teine aga oma väidete põhjendamist.

Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur.
Saarinen , Esa 1997 Rakendusfilosoofia. Vikerkaar 3
Wright, Georg Hendrik von 2001 Intellektuaalne autobiograafia . Raamatust Filosoofia, loogika ja normid, lk 9- 30

Mis on esteetika?

eetika, moraalifilosoofia, moraali- ja kõlblusõpetuste süsteem. E. uurib hea ja halva, õige ja vale, õigluse ja teiste selliste mõistete olemust, päritolu ja seoseid . E. toetub *aksioloogiale.
Esteetikateooriate liigid. Esteetiliste otsuste komplitseeritus.
Danto, Arthur Aesthetics encarta.msn.com
Silvers, Anita Introduction to Philosophy of Art http://www.aesthetics-online.org/teaching/silvers.html
http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/saateks.html coperinic
http://www.postimees.ee:8080/leht/96/02/19/kultuur.ht m

Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp.

Äärmiselt rakse on ennustada, mis toimub kuntis homme , ülehomme, aasta pärast. Kui vaadata meie sajandit, mus muusika , luule ja tants pakuvd niisuguseid teoseid, mida poleks kunstiks peetud, kui nendesarnaseid helide, sõnade või liigutuste jadasid oleks varem esinenud. Kui kunstnik loob teose, mis kujutab tulevikku, siis kuuluks see töö uue ajastu saabudes ometi juba kunstiajalukku, hoolimata sellest, et need hetkel näivad meile ülemoodsad, täpselt samuti, nagu silmapilkselt kuuluvad moeajalukku popid rõivad, millesse tulevikuinimesed end riietavad. Tulevik on peegel , milles me saame näidata ainult iseennast , kuigi ta näib meile aknana, mille kaudu võib kaeda tulevasi asju. Miski ei kuulu rohkem omasse aega kui pilguheit tulevikku. Kui püüame kujutada tulevikuasju, siis näevad need paratamatult välja nagu juba olnud asjad, sest me saame neile anda ainult tuntud vorme On ükstapuha, mis tuleb järgmisena, sest kunsti mõiste on seesmiselt ammendunud. Meie intitutsioonid- muuseumid, galeriid , kollektsionäärid, kunstiajakirjanikud jne.- eksisteerivad paljutõotava või koguni hiilgava tuleviku eeldusel . Valitseb vältimatu kommertshuvi selle vastu, mis on tulemas ja kes on järgmiste liikumiste tähtsad esindajad.
Kunst on jõudmud punkti, kust alates on olemas ainult muutused ilma arenguta, kus kunstiloome mootorid võivad ainult kombineerida ja ümber kombineerida juba tuntud vorme vastavalt sellele, millist kombinatsiooni kunstiväline surve parasjagu eelistama juhtub. Kunstiajastu on ses mõttes emmendunud, et kunst ei suuda meid enam üllatada. 19. saj. peeti maalikunsti arenevaks distsipliiniks: tõendiks sellest, et inimlikes asjades on progress tõepoolest võimalik. Progress seisneb peamiselt optilises kopeerimises, maalijad omandasid järjest peenemaid tehnikaid, et maalist saadav visuaalne kogemus oleks oma mõju poolest samaväärne reaalsete objektide ja stseenide poolt tekitatud kogemusega. Üha kahanev distants tegeliku ja pildilise optilise ärrituse vahel märgib progressi maalikunstis, ja progressi suurust saab mõõta sellega, mil määral paneb paljas silm seda erinevust tähele. Muidugi olid kunstnikud juba enne seda arendanud välja tehnikad kujutamaks asju liikumises. Siis järeldati liikumist peentest vihjetest, mis kunstnik oli pildi sisse poetanud, et ajendada meid järeldama, millised omadused on vastavatel objektidel ja sündmustel reaalses ajas ja ruumis. Niisiis võib olla liikuvate asjede kujutisi, mis pole liikuvad kujutised: tajutava reaalsuse järeldamine vihjete põhjal on asendunud otsese tajuga. Ka enne perspektiivi avastamist võisid kunstmikud anda meile mõista, et tajume eri kaugusel objekte: selleks kasutati hajutamist, erinevaid suurusi, varje , tekstuuri ebatasasusi jms. Kuid perpektiivi abil said nad neid objekte näidata kui tõepoolest kaugeid. Niisiis võib seda progressi üldjoontes tõlgendada kui imperatiivi asendada tajutava reaalsuse jäljendamine kõikjal, kus see iganes võimalik, millegagi, mis oleks võrdneväärne sellele, mida tajutav reaalsus ise meie ette asetab.
Vihjed ise on suuremal määral kokkuleppelised, kui me seda sageli taipame. Kunstnikud on loonud koodi, mille abil on võimalik järeldada asju, mida nad oma meediumi piiratuse tõttu ei saa otseselt kujutada. Need vihjed on märgid, mille tähendust on õpitud nagu keelt, sõnavara.N:lainjad jooned kala kohal tähendavad, et kala haiseb jne. Meie huvi optilise tõepära vastu seletab ka varjude esinemist Lääne kunstis ja nende puudumist paljudes teistes pilditraditsioonides. Kuid isegi seal, kus varje ei ole- nagu näiteks jaapani kultuuris-, me paema otsustama, kas on tegemist teist laadi pildikultuuriga või ollakse tehniliselt maha jäänud ega suudeta tabada teatud põhitõdesid: see, et valgusel peab olema allikas, et ta pole lihtsalt hajus helendus. See on seotud asjaoluga, et ruumi hakati käsitlma määratletuna silma kui allika poolt nng kiirte kaudu, mis koonduvad ühte punkti. Igal juhul on alati olnud võimalik kujutada kunsti tulevikku ette vähemalt üldjoontes, kui silmas pidada vaid jäljenduslikku progressi. Põhimõtteliselt oli ju teada, milline on eesmärk, ja järelikult, milline peaks olema progress, kui ta aset leiab. Visionäärid võisid öelda u. nii: �Ühel päeval on olemas liikuvad pildid�, ilma et nad oleksid teadnud , kuidas seda saavutada.
Autori ajaloolist teesi- kunstiline püüdlus luua akvivalente tajukogemustele kandus 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul maalikunstilt ja skulptuurilt üle kinematograafiale- kinnitab ka tõsiasi, et maalikunstnikud ja skulptorid hakkasid seda eesmärki hülgama umbes samal ajal, kui kujunesid välja narratiivse kino põhistateegiad. Umbes 1905. aastaks olid peaaegu kõik hiljem rakendatud kinematugraafilised strateegiad juba avastatud ja enam- vähem samal ajal hakkasid maalijad ja skulptorid esitama küsimust- mida nemad peavad nüüd edasi tegema, kui teatepulk on läinud üle teistele tehnoloogiatele? Pärast 1906. a. hakkas kunsti ajalugu paistma tõelise pidevusetuste loona . 20. sajandi paljud kunstistiilid vajasid vägagi keerulisi teooriaid , et neid tihtipeale üsna minimaalseid objekte saaks üle kanda kunstitasandile.
On võimalik oletada, et kunst on jõudnud lõpule. Muidugi jätkub kunstitegemine. Kuid kunstitegijad, kes elavad n.- ö. ajaloojärgsel kunstiperioodil, toodavad töid, millel puudub ajalooline tähtsus või tähendus, mida neilt oleme seni oodanud. Kunsti ajalooline järk on läbi, kui me saame teada, mis kunst on ja mida ta tähendab. Hegel ütleb, et kunst on vaba ainult siis, kui �ta on enese pannud maksmasfääris, mida ta jagab koos religiooni ja filosoofiaga , saades niiviisi veel üheks viisiks ja vormiks, mille kaudu kõige avaramad vaimsed tõed jõuavad teadvusesse�. �Kunst on meie jaoks mineviku asi ja jääbki selleks�.
Danto, Arthur 1995. Kunsti lõpp. Looming 12
Anderson , Perry 1996 Ajaloo lõpud Vikerkaar 5-6 ja 9-10
Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga.
Welsch, Wolfgang1998 1997 Aesthetics Beyond Aesthetics www.uni-magdeburg.de/iphi/ww/papers/Beyond.html
http://www.kunstikeskus.ee/keskus/keskus_artiklid.html
http://www.okupatsioon.ee/ajaloolisetoe/ajaloolitode2.html
Antiikfilosoofia.
Antiikaja filosoofia (7-6 sajand eKr - 6 sajand pKr) - filosoofiline kaemus. Mõtlemise ja olemise kõrgem vorm. Filosoofilise kaemuse, ilu ja harmoonia printsiibid on aluseks
kogu antiikkultuurile.
Eelsokraatikud,
http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/
Terminiga eelsokraatikud (ingl. Presocratics; sks. Vorsokratiker; pr. présocratiques) tähistatakse kaasajal varaseid kreeka filosoofe 6.-5. sajandini e. Kr., aga samuti filosoofe 4. sajandist e. Kr., keda ei saa otseselt "sokraatiliste" koolkondadega siduda. Termin juurdus rahvusvahelises ajaloolis-filosoofilises praktikas peamiselt tänu saksa filoloogi Hermann Dielsi (1848-1922) klassikalisele kogumikule "Eelsokraatikute fragmendid " (Die Fragmente der Vorsokratiker, 1903). Eelsokraatikute käsitlusi võib väga tinglikult jagada kaheks: filosoofiaajaloolaste ja tegevate filosoofide käsitlusteks. Sümboolselt oleks see eristus tagasi viidav juba antiikaega, kus meil on tegu otseste tsiteerijate ja filosoofiliste analüüsijatega (vt allpool Eelsokraatikute allikad).
Eelsokraatikute allikad
Allikad eelsokraatikute filosoofia kohta jagunevad otseseid tsitaate ja tunnistusi sisaldavateks. Vahendajateks on olnud filosoofid ja hilisemad kreeka kirjanikud . Viimastest ei tundnud kõik sügavat huvi mõtteajaloo vastu. Suuremateks otseste tsitaatide vahendajateks on olnud neoplatoonik Simplikios (6. saj I pool p.Kr.), akadeemiline filosoof ja kirjanik Plutarchos (2. saj p. Kr.), skeptik Sextus Empiricus (2. saj. p.Kr.), kristlik teoloog Clemens Alexandrinus (2. saj. II pool p.Kr.), kreeka apologeet Hippolytos (3. saj. p. Kr.), kirjanik Diogenes Laërtios (3. saj. p. Kr.) ja Ioannes Stobaios (5. saj. p.Kr.). Platon ja Aristoteles on olnud väga napid tsiteerijad, kuigi esitavad oma teostes varasema filosoofiatraditsiooni põhjalikke analüüse. Aristoteles oligi esimene, kes pakkus süstemaatilise ülevaate varasemast filosoofia ajaloost (veel Hegel ütles oma loengutes filosoofia ajaloost, et kreeka filosoofia tundmaõppimiseks pole midagi paremat kui lugeda "Metafüüsika" esimest raamatut). Aristotelese vaated ja meetodid võttis hiljem üle tema peamine õpilane Theophrastos, kes kirjutas 18 raamatust koosneva "Füüsikute arvamusi " (Physikôn doxai), mis on säilinud katkenditena. Nagu Aristoteles, nii käsitleb ka Theophrastos füüsikute õpetusi probleemidekeskselt. Platoni Akadeemiat juhtinud Kleitomachose 120. a. paiku e. Kr. koostatud Theophrastose teosel põhinev väljavõte on olnud allikaks Sextus Empiricusele, Cicerole ja Poseidoniose stoikute koolis I saj. esimesel poolel e. Kr. kirjutatud teosele "Muistsed arvamused" (Vetusta placita). Viimast kasutasid peale Cicero ka Varro ja Aëtios. Arvestatavat doksograafilist materjali leidub veel Pseudo-Plutarchose "Filosoofide arvamustes" (Placita philosophorum) ning Stobaiose ja Simplikiose teostes. Hilisemateks antiikfilosoofe käsitlevateks allikateks on apostlikud isad, (kreeka) apologeedid ja patristika . Olulisemad on siin just apologeetidest, kirikuisadest ja kristlikest kirjameestest need, kes antiik- ja kristliku maailma vahel sarnasust otsisid (Hippolytos, Origenes, Clemens Alexandrinus, Augustinus jt.) (4). Filosoofilised koolkonnad kujunesid eelsokraatilisel perioodil välja n-ö ääremail: ühelt poolt kreeka Väike- Aasia joonia linnades ning teiselt poolt kreeka Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia kolooniates. Siit ka filosoofia traditsiooniline jaotus "joonia filosoofiaks" ( Mileetose koolkond ja selle järglased) ning "itaalia filosoofiaks" (pythagoreism ja eleaadid ). Kogu eelsokraatilist filosoofiat nimetatakse sageli ka eelklassitsistlikuks - seda eeldusel, et klassikaline, st. teaduslik filosoofiline mõtlemine algab alles Sokratesega. Theophrastose süstemaatilist käsitlust, et varased kosmoloogid olid omavahel õpilase-õpetaja suhetes ja moodustasid filosoofia koolid-koolkonnad on peetud anakronismiks.
Mileetose koolkond Mileetoses sündis vanim kreeka kosmoloogiakoolkond, mis andis esimesena atsionaalsete meetoditega maailmas toimuvale spekulatiivseid seletusi . Koolkonna
moodustavad Thales , Anaximandros ja Anaximenes - kõik olid pärit Mileetosest. Vahel loetakse ka Herakleitos Mileetose koolkonnaga seotuks, ent sel juhul laiendatakse Mileetose koolkonna mõistet joonia filosoofiale laiemalt. Käibel on ka termin "joonia natuurfilosoofia", mis on aga eksitav, kui kr. physis tõlgitakse ld. natura 'ks ning asetatakse see uusaegse loodusteaduse mõistevõrgustikku.
Pythagorlased Pythagoras emigreerus Jooniast Lõuna-Itaaliasse, ent ei viinud kaasa joonia uudishimu kosmoloogiliste spekulatsioonide vastu ning kriitilist hoiakut traditsiooniliste müütiliste tõekspidamiste suhtes. Kreeka maailma lääne- ja idapoolse osa filosoofia erinevat suunitlust on püütud põhjendada nt erinevate geograafiliste (Hegel) või sotsiaalsete ja poliitiliste (Kirk-Raven-Schof. 1983:213) tingimustega. Traditsiooni järgi avaldus Pythagorase poolt asutatud liikumine nii religioosses kui poliitilises aspektis, ent mõnede filosoofia ajaloolaste arvates (nt Burnet, Copleston) asutati pythagorlik ring siiski religioosse vennaskonna, mitte poliitilise liigana. Pythagoras ilmselt midagi ei kirjutanud. Koolkonna varasemat traditsiooni anti samuti kuni Sokratese ajani edasi suuliselt. Tegelik Pythagorase isik on olnud küsitav juba Aristotelesele, kes väldib enamasti tema nimetamist ning kõneleb selle asemel " nendest , keda kutsutakse pythagorlasteks". Imiteerides Aristotelese ettevaatlikkust, kõneletakse kaasajal harva Pythagorase endani tagasiviidavast õpetusest, vaid pigem varasest pythagorlusest. Viimastest on teada järgmised esindajad: Kerkops, Petron , Bro(n)tonos, Hippasos, Kalliphon ja Demokedes, Parm (en)iskos.
Eleaadid Elea koolkond kujunes 6. saj. keskel ja püsis 5. saj. keskpaigani e. Kr. Varaseimad tunnistused elea filosoofiakoolkonna kohta pärinevad Platonilt ( Sofist 242 D). Platoni järgi peetakse koolkonna asutajaks Xenophanest, Jooniast Lõuna-Itaaliasse emigreerunud filosoofi. Tegelikuks asutajaks on aga pigem Parmenides . Selle kohta, kas Parmenides oli Xenophanese õpilane, tunnistused kindlat vastust ei anna, Diogenes Laërtiose järgi oli ta Xenophanese " kuulaja " (akoustęs). Parmenidese kohta tavatsetakse öelda, et ta rajas loogika, Russel vädab, et tegelikult rajas ta metefüüsika, mis põhineb loogikal. Xenophanese, Parmenidese, Zenoni ja Melissose sidumisest Elea koolkonna nimega ei tohiks veel julgelt tuletada nende filosoofide ühtset doktriini. Parmenidesest on olnud vahetult mõjutatud veel teisedki filosoofid või filosoofilised koolkonnad (nt. Empedokles, Anaxagoras , Demokritos). Parmenides ja Zenon kuulusid mingil ajal pythagorlaste liitu.
Abderiidid Demokritose filosoofia põhineb Leukippose atomistika ja pythagorlaste õpetuste edasiarendamisel. Demokritose omapäraks teiste eelsokraatikutega võrreldes on aga see, et ta arendas välja kõikehõlmava filosoofilise süsteemi, mis käsitles olemisõpetust, kosmoloogiat, kosmogooniat, gnoseoloogiat, loogikat, eetikat poliitikat, pedagoogikat, matemaatikat, füüsikat, bioloogiat, antropoloogiat, meditsiini, psühholoogiat, filoloogiat jne. Demokritose koolis viljeletakse edaspidi selle süsteemi üksikuid aspekte . Abdera filosoofiakool eksisteeris üle saja aasta. Vanimad tunnistused mainivad järgmisi abderiite: Nessas, Metrodoros Chioselt, Diogenes Smürnast, Anaxarchos, Hekataios Abderast, Apollodoros , Nausiphanes, Diotimos, Bion Abderast, Bolos. Tuntuim nendest on Metrodoros Chioselt. Demokritose koolkonnast kasvas välja veel skeptitsismi rajaja Pyrrhon Elisest. Peale Demokritost juhtisid Abdera filosoofiakooli Nessas, Metrodoros, Diogenes ja Anaxarchos.
Meos , Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000.- lk. 48 � 75
http://www.hot.ee/indrme/platon.ht m
http://www.hot.ee/indrme/aristote.ht m
Platon (427 � 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines aristokraatlikust perest . Algul oli tema õpetaja Kratylos (Herakleitose järgija), hiljem Sokrates . Ta rajas oma kuulsa kooli, mis sai nimeks Platoni Akadeemia.
Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel ideed, mille peegeldused või varjud need asjad on. Meelelise maailma ja ideede maailma vahekorda selgitas Platon nn koopamüüdi abil: inimesed elavad nagu koopas , kus nad näevad ainult varjusid seintel ning peavad neid tõelisteks asjadeks. Viimased (Platoni puhul: ideed) aga asuvad hoopis koopast väljas ning nende varje inimesed näevadki. Ideed moodustavad omaette �maailma� ning neid saab �näha� ainult mõistusega. Inimese hing, olles kunagi loodud jumalate poolt, viibib enne esimest kehastumist ideede maailmas ning näeb seal ideesid. Mõned hinged näevad vähem, mõned rohkem. Kehastudes hing unustab kõik nähtu, kuid on võimeline meelde tuletama. Tegelikult on uue teadasaamine seega ununenu meeldetuletamine.
Platon on kuulus ka oma õpetusega ideaalsest riigist. Ideaalset riiki iseloomustab 4 omadust: 1)Tarkus 2) mehisus 3)harmoonia või vaoshoitus 4)õiglus. Ideaalses riigis, jutustab Platon, peab olema kolm seisust : valitsejad , sõjamehed ja käsitöölised. Valitsejad on Platoni järgi kõlbelises mõttes kõige väärtuslikumad, sõjamehed natukene vähem väärtuslikud ja käsitöölised selles mõttes madalasordilised. Samas on need kolm seisust kõik vajalikud riigi kui terviku jaoks ning Platoni eesmärgiks on teha õnnelikuks mitte üks teatud seisus, vaid kogu riik tervikuna . Ta oli veendunud, et sellist riiki peavad valitsema filosoofid:  Kuni riikides ei hakka valitsema filosoofid või praegused nn valitsejad ja võimumehed ei hakka õilsalt ja korralikult filosofeerima ning riigivõim ja filosoofia ei ühine ning kuni kohustuslikus korras ei kõrvaldata neid inimesi aga neid on palju kes praegu püüdlevad eraldi kas võimu või filosoofia poole, seni riigid ei vabane pahedest ning inimkonna jaoks ei saa võimalikuks ega näe päikesevalgust see riigikord , mida me just kirjeldasime. Käsitöölisi, st kõiki tootva tööga tegelejaid, riiklikult ei kasvatata. Küll aga on täielikult riigi pädevuses kahe kõrgema seisuse kasvatus ja haridus . Neil ei tohi olla mingit isiklikku elu nad kuuluvad täielikult riigile. Nende seas viiakse läbi omamoodi tõuaretust: parimad isased peavad paljunema parimate emastega, kuigi perekonda nad ei loo kõiki lapsi kasvatatakse ühiselt ning keegi ei saa isegi teada, kes on lapse vanemad, sest emalt võetakse laps ära kohe pärast sünnitust. Ka kunst on allutatud riigi huvidele: ei tohi olla mingit kunsti kunsti enda pärast kunst peab inimest kasvatama riigitruuks. Valitsejad võivad rahvale ka valetada, kui see on riigi kui terviku huvides.
Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000.- lk. 81 - 101 "Eksisteerib kaks maailma: ideede- ehk tõelinemaailm ja asjadeehk näiv maailm; ideed eksisteerivad asjade maailmast sõltumatult; asjademaailm on ideedemaailma peegelpilt ; ideed on olemas voorusest, headusest, aususest jne, kuid kõrgeim on idee ilust ."Riigiõpetus. Riik peab olema ühtne. Inimesed tuleks jaotada kolme rühma: filosoofid, sõdurid ning käsitöölised talupoegadega. Iga valitsemisvorm hävitab ennast ise oma põhimõtetega liialdamisega: aristokraatia - piirab liiga kitsaks ringi, kelle päralt on võim; oligarhia - hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiire rikastumise pärast. Tagajärjeks on revolutsioon , millele omakorda järgneb demokraatia. Kuid ka see hävitab iseennast. Inimesed ei ole kasvatuse tõttu valmis valima endale parimaid juhte. Inimesed armastavad väga meelitamist ja nii saab kõige osavam ja hoolimatum meelitaja enda kätte kõrgeima võimu.Ei või loota paremaid riike, kuni pole paremaid inimesi. Riigi kõige tähtsam ülesanne on oma kodanike kasvatamine .
Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt
Platoni teostes leiame terve rea erinevaid tehnikaid arstitehnika, kaokatehnika, kõnemehetehnika jne. Tal on kaks selgesõnalist tehnikaliiki. Esimene jaotab tehnika vormid tulemuse järgi kahte rühma ja on sõnastatud dialoogis . Esimene rühm on tekitavad tehnikad - igasugune hoolitsemine sureliku keha eest. Teise rühma kuuluvad kõik teadasaamise õppimise ja tunnetuse liigid, samuti rahateenimine, sport ja jaht . Need on haldustehnikad. Seda Platon ei fikseeri kus tehnika algab või lõpeb. Kunst ei rajane teadmisel ja tehnikal. Kunst rajaneb maanial ja entusiasmil. See kes toetub oma tehnilistele võimetele, ei saa kunstnikuks , vaid jääb alati tehnikuks. Tõeline kunstnik ei tee midagi sellist, mida ta teab. Kunst on jumala and inimestele. Aga milleks inimestele niisugune hull-märatsev and? Muusilised kunstid on naudinguks. Vanal muusikale ie ole mõtet ja klassikaline muusika pole hea mitte millekski. Muusikat tuleb pidevalt uuesti täita. Mis tahes asjast kõneldes tuleb uurida: (1) kas asi on lihtne või paljuvormiline; (2) millised on selle asja sõltuvus- ja mõjusuhted.Ilmselt on techne Platonil paljuvormiline asi. Ta kasutab techne mõistet kaheti: 1) järgides eelnevat traditsiooni; 2) pannes sõna tähendusele uusi piire , seda oma süsteemile vastavalt ümber mõtestades.
Platoni- eelses traditsioonis kasut. sõna techne tähenduses teadmine, sellele vastav oskus või suutlikkus ja sellele omakorda vastav toimimine . Techne`t võis kasutada ühtviisi nii teoreetiliste teaduste kohta, nagu geomeetria või astronoomia , kui ka praktilist laadi oskuste kohta, nagu on seda mis tahes sepatöö. Kindlasti on techne ka meditsiin , mis kõiki kolme komponenti kõige esinduslikumalt ühendab. Platonil esineb arstitehnika, kokatehnika, kõnemehetehnika, dialektikutehnika, inimene peab võimlema tehnika järgi ja õppima tehnika järgi. Platon lisab siis ritta ühelt poolt tehnika kaunistamise ja saunatamise tehnika, mis on inimese päevade sisu. Ent esineb ka usaldamise või uskumise tehnika: Misantroopia tekib nimelt siis, kui inimene liialt usaldab ilma tehnikata, ja on pidanud mõnd inimest läbini ausaks , terveks ja usaldavaks, aga õpib teda peagi tundma kui halba ja mitteusaldatavat, ja siis jälle mõnd teist. Kui see sageli kordub, siis vihatakse lõpuks kõiki ja usutakse, et mitte kelleski pole enam midagi tervet . Ka inimestega ümberkäimisesse tõi Platon sisse tehnika: Sest kui ta inimestega selle tehnika järgi ümber käiks, siis ta teaks- nagu see tõepoolest on- , et väga head ja väga halvad on alati vaid vähesed, enamik on vahepealsed.
Platoni Techne tähendab mõistuse seadumust.Platonilt leiab kaks selgesõnalist tehnikate liigitust .I Esimene jaotab tehnikate vormid tulemuse järgi kahte rühma: Esimene rühm on tekitavad tehnikad- põlliharimine ja igasugune hoolitsemine sureliku keha eest, samuti see, mis tegeleb nn riistvara kokkupanemise ja vormistamisega; siis veel jäljendav tehnika. Nendega antakse olemine millelegi, millel enne olemist ei olnud. Teise rühma kuuluvad kõik teadasaamise- õppimise ja tunnetuse liigid, samuti rahateenimine, sport ja jaht. Ükski neist ei valmista midagi, vaid võtab juba eksisteeriva enda võimusse või vastupidi, ei lase seda teisel teha. Need on haldustehnikad. II Teine ja läbivam liigitus. Jumal on andnud inimesele kaks tehnikat - muusika [s.o. muusikalised kunstid laiemalt] ja gümnastika, enesevalitsemiseks ja ja tarkusearmastuseks, selleks et nad omavehel kooskõlla viidaks ja kes kõige paremini segab gümnastika muusikaga ja juhib kõige kohasemalt hinge juurde, seda võib suurima õigusega nimetada täiuslikuks muusikuks ja harmoonikuks, palju enam kui seda, kes osakb täpselt pillikeeli häälestada.Siin asetuvad tehnikate hierarhia tippu muusikalised kunstid ja gümnastika. Siiski öeldakse samas teoses ( Politeia ) veidi hiljem, et tehnikate tipp on dialektika , mis Platoni õpetuse taustal on põhjendatult valdav seisukoht. Ainult dialektika otsib asjade olemust, kõik teised tehnikad tuginevad doxa ´le või inimese kirgedele või tekitamisele ja kokkupanemisele...
Samas ütleb Platon, et kõik tehnikad on ühtviisi head, et saada targemaks, vaatamata sellele, et paljud tehnikad on tühised.
Platon ei fikseeri seda, kus tehnika algab ja kus lõpeb. Mis puutub lõppu, siis eristab ta tehnikast stohhastikat. Maalikunst ja skulptuur on näiteks tehnikad, kui aga hakatakse rääkima pintslist ja värvist, siis see on juba stohhastika valdkond . Täpsemalt tähendab stohhastika õiget sihtimist ja tabamist. Muusik, kes tabab keelpillil õige tooni, on teinud seda stohhastika abil. Stohhastika võib toimida ka ilma teadmiseta, see võib olla ainult treeningu ja vastava kogemuse tulemus.
Kus aga algab techne, see on vähem selge. Näiteks on Platoni tekstides khti, kus ta eristab tedmist tehnikast. Tehnika on äraõpitav asi, mis on üldjuhul seotud inimese sotsiaalse eliviisiga. Kui inimene pingutab teatavaid füüsilisi ja vaimseid võimeid, õpib ta vastava tehnika ära, mia aitab tal konkreetses keskkonnas elada ja leiba teenida.
Techne ilmub vastandmõistena just muusikaliste kunstide kontekstis. Vastandab muusa (kunsti) ja tehnika. Kunst ei rajane teadmisel ja tehnikal, kuna selles pole teadust ega arulist tunnetust. Kunst rajaneb maanial ja entusiasmil. See, kes toetub oma tehnilistele võimetele, ei saa kustnikuks, vaid jääb alati tehnikuks.
Mõisted maania ja entusiasm.
Maania= hullus. Maanial on kaks liiki: üks sünnib inimeste haigustest , teine aga sellest, et jumalik vägi viib inimese harjumuspärastest tavadets välja.Entusiasm= jumalast vaimustatud, inspireeritud seisund.
Platon kasutab maaniat ja entusiasmi lähedases tähenduses jumaliku inspiratsiooni seisund, jumalst vaimustatud tegevus.
Maaniaseisundis inimene unustab oma teadmised, samuti harjumuspärased tavad. See on kunsti vältimatu tingimus. Tõeline kunstnik ei tea midagi sellest, mida ta teeb. Kunst on jumalate and inimestele. Aga milleks inimestele niisugune hull- märatsev and? Otsesõnu öeldes on muusikalised kunstid naudinguks.
Aristoteles (384-322 e.m.a) oli Platoni õpilane, omaaja n-ö entsüklopedist. Tema isa oli Makedoonia kuninga õukonnaarst ning temast endast sai mõne aasta vältel tulevase Makedoonia Aleksandri õpetaja.
18aastaselt läks ta Ateenasse ning asus õppima Plaatoni Akadeemias . Temast sai üks Platoni andekamaid õpilasi. Tõsi, Teoreetilised lahkhelid Platoniga tekkisid Aristotelesel juba sel ajal ning hiljem asutas ta oma kooli. Mõne aasta rändas ringi. Aastal 343 või 342 eKr kutsus Makedoonia kuningas ta oma poja õpetajaks. Aristotelese arvates võib iga asja puhul (nt laua, inimese, maja jne) mõtteliselt eristada selle mateeriat (materjali) ja olemust (sageli kasutatakse siinkohal terminit vorm, mis on tulnud kreekakeelsest sõnast morphe, kuid Aristoteles kasutas sarnaselt Platonile ka termineid eidos ja idea ). Näiteks laua mateeriaks võib olla puit (puumaterjal), kuid teatud hulk puitu ei ole veel ju laud. Selleks, et teatud hulgast puidust saaks laud, peab selles realiseeruma laua vorm (olemus). Ka inimese puhul saame mõtteliselt eristada mateeriat ja vormi: mateeriaks on inimese keha, vormiks ( olemuseks ) aga tema hing. Vormi (olemuse) realiseerumine avaldub muidugi ka asja väliskujus, kuid olemust ei saa siiski samastada väliskujuga. Selles mõttes on sõna vorm eksitav. Tegelikult on vorm siiski mõistusega nähtav asja olemus, tänu millele asi on just see, mis ta on. Kust aga pärineb see olemus, mis mateerias võib realiseeruda? Aristotelese õpetuse järgi on vorm mateerias juba olemas võimalikkusena. Seega Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tegelikkuseks võib saada ainult see, mis võimalikkusena juba olemas on. Tekkimine on seega üleminek võimalikkuselt tegelikkusele või teisisõnu: võimalikkuse teostumine. Näiteks puidus on võimalikkusena olemas juba laua vorm ning tänu sellele saabki puidust valmistada laua. Samas on aga puidus võimalikkusena olemas veel teisedki vormid: näiteks tooli, kapi, riiuli jne. Kui me valmistame puidust (puitmaterjalist) näiteks laua, siis see tähendab, et me realiseerime antud mateerias laua vormi (olemuse). Aristoteles eristab sellega seoses kahesuguseid asju (sõna asi on siin väga avara tähendusega): ? Asjad, mis on olemas loomulikult, s.t milles endis peitub liikumise (muutumise) allikas. Sellised on taimed ja loomad, kuid näiteks ka neli algelementi. Nemad kõik on loomulikul teel sellisteks muutunud, nagu nad on. Sellise muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks (kr physis). Millises vahekorras on mõisted loomus ja vorm? Võiks öelda, et loomus ongi vorm iserealiseeruv vorm. Näiteks taimed kasvavad ise (taimi ei saa valmistada), s.t taime vorm realiseerub neis iseeneslikult, loomulikult. ? Asjad, mis on loodud kunstlikult, s.t milles endas ei peitu loomulikku liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid , skulptuurid jne. Seejuures on iseloomulik, et inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks vorm paljudest võimalikest. Näiteks puitmaterjalis on võimalikkusena olemas nii laua, tooli jne. vormid, kuid inimese tegevuse tulemusel realiseerub üks neist. Iseeneslikult aga toolid, lauad jne ei teki.
Aristotelese teaduste (teadmiste) klassifikatsioon : 1) teoreetilised teadused (teadmised) [filosoofia, matemaatika, füüsika] 2) praktilised teadused(teadmised) [eetika, poliitika] ja 3) loomingulised teadused (teadmised) [kunstid, käsitöö harud] Rääkides õnnest ja vooruslikust elust, eristas Aristoteles dianoeetilisi ja eetilisi voorusi või loomutäiusi. Mõlemad peab inimene endas ise välja arendama sündides on meil need voorused vaid võimalikkusena olemas. Dianoeetilised voorused on seotud mõtlemistegevusega need on intellektuaalsed voorused. Sellisteks voorusteks on arukus ja tarkus. Arukust võiks seejuures nimetada praktiliseks elutarkuseks. Tarkus kitsamas tähenduses on aga võime mõtelda elukaugetest asjadest, teoretiseerida. Eetilised voorused on seotud hingelaadiga ning seisnevad sobiliku keskmise (omamoodi kuldse kesktee ) leidmises. Kuldset keskteed võib leida vaid neis asjades, mis iseenesest ei ole ei head ega halvad, kuid mis võivad muutuda sellisteks liialduse või puuduse korral. Kuidas aga leida kuldset keskteed? Selleks on tarvis arukust, s.o dianoeetilist voorust. Kui arukusest tuleb puudu, siis tuleb lihtsalt järgida vooruslike inimeste eeskuju (mis on ju ka tegelikult üpris arukas). Arukus aitab teadmisi elusituatsioonidega kohandada . Kõik see nõuab kogemusi. Näiteks selleks, et olla mehine, on tarvis õppida olema mehine, läbida mehisuse kool. Kuldse kesktee mõõdupuud saab rakendada ainult selliste asjade suhtes, mis iseenesest ei ole ei head ega halvad. Näiteks tunded iseenesest ei ole ei head ega halvad; pahe tuleneb liialdusest või puudusest. Võtame näiteks enesekindluse (eneseusalduse), mis iseenesest ei ole ei hea ega halb. Kuid kui inimene on liiga enesekindel , siis see on pahe arulagedus. Kui inimene on liiga vähe enesekindel, siis on see samuti pahe argus , eneseusaldamatus. Iga konkreetse inimese puhul on see mõõdupuu muidugi spetsiifiline: võimekam inimene näiteks võib muidugi olla rohkem enesekindel. Kuldset keskteed nimetab Aristoteles siin mehisuseks. Ka hirm pole iseenesest ei hea ega halb. Kuid kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on kartmatu võib-olla sellepärast, et ta ei oskagi midagi karta . Kui aga inimene liiga palju kardab , siis ta on arg. Kuldseks keskteeks on siin Aristotelese arvates jällegi mehisus. Ka kehalised naudingud ei ole iseenesest ei head ega halvad (vaimsed seevastu on head). Kui inimene üldse kehalisi naudinguid ei hinda, siis see on kiretus, kui inimene aga liialt andub kehalistele naudingutele, siis on see lodevus . Kuldseks keskteeks on siin mõõdukus. Häbitunne iseenesest ei ole ei hea ega halb. Kui inimene üldse häbi ei tunne, siis on see häbitus, kui aga inimene liialt häbeneb, siis on see häbelikkus. Kuldseks keskteeks on siin tagasihoidlikkus . (joonist saab minult)Tema filosoofia on kogu euroopa keskaja filosoofia ja maailmavaate alus.
Aristoteles jaotas teadused teoreetilisteks, praktilisteks ja loomingulisteks.Teoreetilised ained on filosoofia (raamideta), matemaatika ja füüsika.Praktilised teadused on eetika ja poliitika.Loomingulised teadused on kunstiprobleemid.Aristooteles oli ise alusepanijaks loogikale, eetikale, filosoofilistele mõistetele ja paljudele teistele teadusharudele.MATEERIA JA VORMI DIALEKTIKA.Aristotelese arvates ei saa eksisteerida ideede- ja mateeriamaailma teineteisest eraldi. See on absurdne. Mateeria on passiivne, vorm aktiivne. Kui need kaks maailma ühinevad tekkib ese või nähtus. See toimub kõikide asjade moodustamisel ja on üleüldine. Igasuguse liikumise algpõhjus on jumal, kui igavene kehatu täiuslik vorm. Jumal on täiuslikeim filosoof.MÕTLEMISÕPETUS.Aristoteles on euroopaliku mõtlemisviisi ehk loogika alusepanija. Süllogistika - järeldamisõpetus. Näiteks: kui A=B, siis B=A jne.EETIKA (Teos "Nikomachose eetika") Vooruslikust peab õppima. Vooruslikus on kesktee äärmuste vahel (Näiteks: optimism ja pessimism). Inimene on ühiskondlik olend, see tähendab, et kõik inimesed püüdlevad heolu suunas. Et olla õnnelik, peab suutma ennast hoida nendes püüdlustes äärmuste vahel. Kuid ülimaks õnneks on vajalik vaimne tegevus ehkj mõistuse kasutamine, mis eristabki inimest loomast
Hellenism.Hellenismi esindajad: 1)küünikud, 2)epikuurlased, 3) stoikud , 4) skeptikud 1) Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000.- lk. 109 - 118 http://www.hot.ee/indrme/diogenes.ht m
Kuigi küünikute filosoofia sai alguse 4. saj. eKr, ei saa seda siiski sisuliselt võttes nimetada klassikaliseks filosoofiaks, sest küünikute filosoofias väljendus juba antiigi langus. Rajaja Sokratese õpilane Anisthenes (u 435 - 370 eKr) ning silmapaistvaim esindaja Diogenes Sinopest (u 404 - 323 eKr). Ta elas tünnis. Isa oli tal linnas tuntud inimene.
Diogenes Sinopest (u 404-323 e.m.a), keda kutsuti küünikuks, sest ta elas nagu koer (kr kyon koer) Aga võib-olla tuletati see nimetus ka selle koha nimest Ateenas, kus asus küünikute koolkond, st sõnast Kynosarges. Oma eluviisiga väljendasid küünikud totaalset põlgust kaasaegse ühiskonna seaduste, kommete , väärtuste ja stereotüüpide vastu. Seega ei olnud küünikud üldse igasuguse moraali eitajad - nad eitasid ainult seda nn moraali, mille varjus tehakse alatusi. See oli aktiivne põlgus, mis väljendus epateerivas (đokeerivas) käitumises.Küünikute arvates pole maailma võimalik muuta, muuta võib ainult oma suhtumist maailmasse, loobudes ühiskonnas tunnistatavatest väärtustest. Niimodi võib küünikute arvates saavutada vähemalt sisemise vabaduse. Enamik koolkonna esindajaid oli pärit vaeste ja tunnustamata inimeste seast, kuid oli ka neid, kes ise loobusid rikkusest ja kõigest sellest tulenevast ning eelistas küünikute eluviisi.
Järgnevad mõned pärimused Diogenese kohtaIllustreerimaks küünilist mõtteviisi:
? Diogenese ütles, et nähes valitsejaid, arste või filosoofe, tundub talle, et inimene on kõige targem elusolendite seas. Kuid nähes unenäoseletajaid, ettekuulutajaid või inimesi, kes neid usuvad, või neid, kes uhkeldavad kuulsuse ja rikkusega, siis       tundub talle, et inimene on kõige rumalam olevus.
? Sageli kordas ta: Tarvis on omada mõistust, või kui seda ei ole siis silmust ümber kaela.
? Kord olevat Diogenes rääkinud tähtsatest asjadest, kuid keegi ei kuulanud. Siis aga hakanud ta linnu kombel siristama ning kohe kogunesid inimesed ümberringi. Diogenes häbistas neid: mingi jama pärast jooksevad kokku, aga tõsisele jutule ei  pööra tähelepanu. ? Kord olevat keegi Diogenese suursugusesse majja toonud ja keelanud maha sülitada. Diogenes köhatanud korra ja sülitanud siis tollele näkku, lisades, et ei leidnud sobivamat kohta. ? Kord olevat Diogenes hüüdnud: Hei, inimesed! Aga kui mõned lähemale jooksid, hakanud ta neid sauaga peksma , karjudes: Ma kutsusin inimesi, mitte jätiseid! ? Diogenes tuli saunast. Keegi küsis, kas saunas oli ka palju inimesi. Diogenes vastas, et vähe. Küsimusele aga, kas saunas oli ka palju rahvast, vastas ta, et palju. ? Platon oli kuulus oma inimesemääratlusega: Inimene on kahejalgne ilma sulgedeta loom. Diogenes kitkunud siis kukelt suled ära ja näidanud, et see ongi Platoni järgi inimene. Siitpeale lisas Platon määratlusse veel, et lamedate küüntega. ? Päeval olevat Diogenes lambiga ringi käinud, seletades, et otsib inimest ? Diogenese käest küsiti, millal tuleks hommikust süüa. Vastus: Kui oled rikas, siis millal tahad ; kui oled vaene, siis millal saad. ? Keegi rääkinud, millises luksuses elab Makedoonia Aleksandri õukond. Diogenes kommenteeris: See on küll tõesti õnnetu, kes isegi hommikust sööma ja lõunastama peab siis, kui Aleksander seda tahab. ? Küsimusele, miks atleedid nii nürimeelsed on, vastas Diogenes: Sellepärast, et nad koosnevad sea- ja härjalihast. ? Kui Platon seletas, et lisaks näiteks lauale ja kausile on olemas veel laua ja kausi ideed, ütles Diogenes: Lauda ja kaussi näen, aga laua ja kausi ideesid ei näe. Platon kommenteeris: Selge: selleks, et näha lauda ja kaussi, on sul nägemine;  selleks aga, et näha laua ja kausi ideesid, puudub sul mõistus.
? Küsimusele, miks inimesed annavad raha kerjustele, kuid filosoofidele mitte, vastas Diogenes: Sellepärast, et nad teavad: lombakaks või pimedaks võivad nad veel saada, filosoofiks aga ei iial. ? Diogenesele öeldi: Paljud naeravad su üle. Diogenes vastas: Aga nende üle võib-olla naeravad eeslid; kuid mis loeb neile eeslite arvamus. Nii ka mina: mis loeb mulle nende arvamus. ? Diogenes ütles, et nii nagu teenijad on orjuses oma isandate käes, on rumalad inimesed orjuses oma tahtmiste käes. ? Küsimusele, millist veini ta joob kõige meelsamini, vastas Diogenes: Külas pakutavat. ? Keegi ütles Diogenesele: Ise oled rumal, aga filosofeerid ! Sellepeale vastas Diogenes: Isegi tarkuse simuleerimine on juba filosoofia ? Diogenesele meeldis korrata , et ainult jumalad ei vaja midagi; jumalasarnased inimesed aga vajavad vähe. ? Räägitakse, et isegi Makedoonia Aleksander ütles: Kui ma poleks Aleksander, tahaksin olla Diogenes. ? Küsimusele, mida kujutab endast Diogenes, vastas Platon: Peast põrunud Sokratest . ? Diogenes rääkis, et tõeline nauding on see, kui hing on rahulik ja rõõmus. Ilma selleta ei too isegi kuld mingit kasu. Kui inimene nukrutseb vähese või palju pärast, siis ei saa teda enam õnnelikuks pidada ta on õnnetu. 2) Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000.- lk. 119 - 127 http://www.hot.ee/indrme/epikuros.ht m
Epikurose (341-270 e.m.a) filosoofia on iseloomulik ajale, mil hakati huvi tundma mitte niivõrd maailma, kuivõrd inimese saatuse vastu selles maailmas. Filosoofia ülesandeks on Epikurose arvates aidata inimestel saada õnnelikuks, vabaneda kannatustest: Tühjad on filosoofi sõnad, kui nendega ei vabastata ühestki kannatusest. Nagu arstiteadusest pole kasu, kui ta inimese keha haigustest ei vabasta, nii pole ka filosoofiast kasu, kui ta inimese hinge ei ravi. Filosoofia peab Epikurose arvates koosnema kolmest osast. Kõige tähtsam neist on eetika õpetus sellest, mis on õnn ja kuidas saada õnnelikuks. Teine osa on füüsika õpetus maailma loomulikest alustest ja nende seostest. Kolmas osa on tunnetusteooria ehk kanoonika (kr kanon juhtnöör) õpetus sellest, kuidas inimene maailma tunnetab ning kuidas jõuda tõeni. Kõik need kolm osa moodustavad omavahel seotud terviku: selleks, et tegelda eetika probleemidega, on tarvis teada, milline on see maailm, milles me elame s.t on tarvis tunda füüsikat; selleks aga, et tegelda füüsika probleemidega, on tarvis teada, kuidas jõuda tõeni, kuidas maailma tunnetada s.t on tarvis tunda kanoonikat. Epikuros oli nii nagu Demokritoski atomist. Atomism kui õpetus maailmast vabastab meid mitmetest hirmudest eelkõige hirmust surma ees. Tõelise filosoofi jaoks pole surm üldse probleem, sest surmaga me ei puutu kunagi kokku: Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid. Ka hauatagust elu pole tarvis karta, sest hing kui aatomite kooslus on ju surelik. Õige arusaam maailma asjadest vabastab meid veel ka teisest hirmust hirmust jumalate kättemaksu ees. Epikuros arvab , et jumalad on olemas see on tema arvates ilmselge ning üldtunnustatud, kuid nende asigi ei ole jälgida meie maailmas toimuvat ning sekkuda toimuvasse. Seda tõestab kurjuse olemasolu maailmas. Kui jumalate loomusele oleks tõesti kohane jälgida maailmas toimuvat ja sekkuda toimuvasse, siis kurjuse olemasolu saaks seletada ainult kolme moodi: esiteks, jumalad tahavad, kuid ei suuda likvideerida kurjust või teiseks, jumalad suudavad, kuid ei taha likvideerida kurjust või kolmandaks, jumalad ei taha ja ei suuda likvideerida kurjust. Ükski variant ei ole kooskõlas jumalate tegeliku loomusega. Seega jumalate loomusele ei ole üldse omanegi jälgida maailma ja sekkuda maailmas toimuvasse. Jumalik ettenägevus on seega lihtrahva väljamõeldis. Tegelikult on jumalad ülima õnne ja õndsuse seisundis viibivad olendid. Nad koosnevad ülipeentest tuleaatomitest ning elavad väljaspool meie maailma tühjuses, n-ö maailmade vahel ja ei mõjuta meie ilmaelu mitte kuidagi. Epikuros leiab, et jumalavallatu ei ole see, kes pööbli jumalad kõrvale heidab, vaid see, kes jagab pööbli arvamusi jumalatest. Inimene võib jumalaid austada nende ilu ja täiuslikkuse pärast, mitte aga sellepärast, et neilt midagi välja lunida: Rumal on küsida jumalatelt seda, mida inimene võib ise muretseda Erinevalt muretutest jumalatest on inimlik õnn ainult suhteline ja ebakindel. Et olla õnnelik, selleks tuleb teada, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Kõik elav püüab hoiduda kannatustest ja saavutada naudinguid. Naudingute all ei mõista Epikuros mitte kehalisi naudinguid vaid kehaliste kannatuste puudumist ja hingerahu (kr ataraxia ). See tähendab, et kehaliste kannatuste puudumine ja hingerahu teevadki meie elu õnnelikuks. Õnn seisneb naudingutes. Küsimus on nüüd selles, kuidas saavutada lõppkokkuvõttes maksimaalseid naudinguid. Naudingu ja naudingu vahel on vahe. Mõnikord on mõttekas loobuda mingist naudingust, teades, et sellisele naudingule järgneks suurem kannatus. Samuti on mõttekas loobuda naudingust, kui sellise loobumise korral järgneks mingi suurem nauding. Vahel võib isegi kannatada selle nimel, et hiljem suuremat naudingut tunda. Seepärast: iga nauding on hea, kuid, mitte iga naudingut ei tule valida; iga kannatus on halb, kuid mitte igast kannatusest ei tuleks hoiduda. Inimene peab arukalt valima, et saavutada maksimum naudinguid ta peab olema nagu malemängija, kes oskab ette planeerida mitu käiku. Maailmas toimuvat tuleb hinnata just naudingute seisukohast . Hea on see, mis naudinguid soodustab, halb aga see, mis naudinguid takistab. Hingekannatused on seejuures halvemad kui keha kannatused: keha kannatab ainult oleviku pärast, hing aga nii oleviku kui ka mineviku ja tuleviku pärast (näiteks südametunnistuse piin). 3) Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000.- lk. 139 - 153 http://www.hot.ee/indrme/stoikud.ht m
Stoikud moodustasid filosoofilise koolkonna, mille rajajaks oli Zenon Kitionist (u 336- 264 e.m.a). Tuntumatest rooma stoitsismi esindajatest nimetagem Senecat (4 e.m.a - 65 m.a.j.), Epiktetost (u 50- 130) ja Marcus Aureliust (121- 180). Kõnekeeles on kasutusel sõna stoiline , mis tähendab eluraskustes vankumatu , kindlameelne. Maailmas valitseb stoikute arvates saatus ning inimene saab õnnelik olla vaid siis, kui ta allub saatusele, sest saatus juhib seda, kes allub ja tirib vägisi seda, kes ei allu ( Seneca ). Selles suhtes on tähelepanuväärne pärimus Zenoni surmast. Zenon suri niimoodi : kord loengult tulles olevat ta komistanud ja endal sõrmeluu murdnud. Zenon koputas vastu maad ja ütles: Tulen, tulen juba, milleks veel kutsuda. Ja ta suri sealsamas , hoides hinge kinni. Zenon sai aru, et antud juhul oli sõrmeluu murdmine vihjeks: on aeg surra. Maailma pole võimalik muuta, muuta saab ainult oma suhtumist maailma. Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus ning mis ei ole ei üks ega teine. See, mis inimese tahtest ei sõltu nii arvasid stoikud ei ole ei hüve ega kurjus ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt, stoilise rahuga, mida nimetatakse apaatiaks (kr apatheia tundetus, kirgede puudumine). Selliste neutraalsete nähtuste hulka kuuluvad elu ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus , jõud ja jõuetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus, kõrge päritolu ja madal päritolu. See, mida saab kasutada nii hea kui ka kurja eesmärgi nimel, ei saa stoikute seisukohalt olla hüve. Rikkust ja tervist näiteks saab kasutada nii hea kui ka kurja eesmärgi nimel. Järelikult ei rikkus ega tervis ei ole hüved; õnnelik saab olla ka ilma rikkuse, kuulsuse, tervise, jõu ja muu selliseta. Need nähtused on stoikute arvates tõesti neutraalsed. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Kurjus seisneb pahedes: rumaluses, ebaõigluses, arguses ja arutuses. Stoitsismi eetika on kohusele allumise eetika. Inimene on osakene maailmast ning peab elama maailmaga kooskõlas, s.t peab elama mõistlikult. Elada mõistlikult aga tähendab: elada kiretult. Stoik on alati mõõdukalt rõõmsatujuline ning seisab kõrgemal igapäevasest elust. See ongi stoiline apaatia , saatusele allumine. Sellises ellusuhtumises nägid stoikud teed õnnele. Just stoitsismi filosoofiast on alguse saanud mõte, et vabadus on tunnetatud paratamatus või teisisõnu: vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine . Tõeliselt vaba saab olla ainult tark, sest temale on omased mõistlikud tahtmised. Mõistlikud on aga sellised tahtmised, mis on kooskõlas saatusega. Tark tahab ainult seda, mida saatus talle nagunii toob. Saatus ei tiri teda vägisi kaasa, vaid tema ise, jõudnud äratundmisele, milline on tema saatus, läheb sinna, kuhu saatus teda juhib. Selline kooskõla inimese tahtmiste ja tema saatuse vahel annabki stoikute arvates hingerahu ja teeb elu õnnelikuks. Sellise kooskõla saavutamine peaks seega olema iga targa inimese eesmärgiks. Me võime siin tuua selgituseks mõned lihtsad näited. Näiteks kooliskäimine on teatud mõttes paratamatu. Kas paratamatus ja vabadus välistavad teineteist? Võiks vastata, et ei välista, sest on ju õpilasi, kes käivad koolis heameelega, kellele kooliskäimine naudingut pakub. Kohustuslikkus on jäänud siin tahaplaanile ning esile tõuseb soov: ma tahan kooli minna ja ma lähengi (mitte aga: mind sunnitakse, ja ma allun vaesekene!). Praktiliseks elureegliks tuleks endale tõesti võtta: kui mingi tegevus on paratamatu, siis tuleb see tegevus endale meeldivaks teha tuleb see paratamatus omaks võtta (s.o tunnetada see paratamatus). Mõnedes asjades on inimesed väga edukalt seda reeglit järginud: näiteks söömine on ju paratamatus, kuid kas on palju neid inimesi, kes, tundes kõhu tühja olevat, kurdavad, et jälle on tarvis sööma minna?! Väikestele lastele on võib-olla vastik pesta hambaid, kuid täiskasvanutele muutub see sageli väga meeldivaks toiminguks. Niisamuti on ka käitumisreeglite ja seaduste täitmisega: paljude jaoks on see enesestmõistetav ning nad ei arva , et see nende vabadust piiraks. Stoitsismi seisukohalt võiksime öelda: neil on mõistlikud tahtmised, nad on piisavalt targad. Saatuse kõikvõimsuse tunnistamisega võivad muidugi tekkida ka teatud probleemid. Näiteks kord, kui Zenon karistas üht orja varguse eest ihunuhtlusega, õigustas ori end nii: Mulle oli saatusest määratud varastada! Siin ei jäänud Zenon vastust võlgu, üteldes: Ka peksa saada oli sulle saatusest määratud. 4) Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000.- lk. 128 - 138 http://www.hot.ee/indrme/skeptiku.ht m
Skeptikud moodustasid Vana-Kreeka filosoofilise koolkonna, mille rajajaks on Pyrrhon Elisest (u 365- 275 e.m.a). Argiteadvuses on levinud ettekujutus skeptikust kui kõiges kahtlejast. Tavatähendusest tuleb siiski eristada sõna filosoofilist tähendust. Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos vaatlev, uuriv). Põhimõtteliselt tuleks ju iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofia traditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub , et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente. Kreeka filosoof-skeptik Sextus Empiricus (200- 250 m.a.j) kirjutas peamistest filosoofia koolkondadest nii:...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad , et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline , akadeemiline ja skeptiline . Tõde on seega olemas küll, sest seda, mida olemas ei ole, poleks mõtet ju otsida. See tõde on aga kujundlikult öeldes meie eest veel peidus. On natuke ebakorrektne rääkida skeptikute õpetusest, sest sõna õpetus seostub alati teatud hulga tõekspeetavate väidetega maailma, inimese jne. kohta. Skeptitsism on pigem mõtteviis, mis lähtub seisukohast, et igale väitele saab vastandada samaväärse, s.t sama veenvalt põhjendatud, sama hästi faktidega kooskõlastatud. Seda seisukohta võiks pidada üheks skeptikute dogmaks. Võrreldes teiste koolkondadega on skeptikutel sellele vaatamata siiski tunduvalt vähem dogmasid. Skeptikud leidsid , et igale väitele saab vastandada samavõrd veenvalt põhjendatud vastupidise väite oleks ainult oskust argumente leida. Me oleme seda tõenäoliselt kõik kogenud, et erinevatel inimestel on erinevad veendumused ja kõigil on oma seisukohtade kaitseks olemas argumendid. Need argumendid ei tarvitse teistele veenvad olla. Asi on selles, et kui inimene milleski juba veendunud on, siis argumendid, mis tema seisukoha vastu räägivad (vähemalt teiste arvates), tunduvad talle väheveenvad. Mis ühe jaoks on veenev , ei tarvitse seda teiste jaoks olla. See, et inimesed saavad veenvalt põhjendada niivõrd erinevaid seisukohti, näitab, et tõde pole inimkond veel saavutanud, sest tõene saab olla ainult üks seisukoht. See, et maailm võib tegelikult olla hoopis teistsugune kui meile tundub (sellele juhtis tähelepanu Demokritos), kinnitab veelgi skeptikute veendumust, et tuleb hoiduda midagi otsustamast asjade loomuse kohta. Skeptikud arvasid, et väita võime julgelt ainult nähtumuste kohta, s.t selle kohta, millisena meile miski tundub. Näiteks: Mesi tundub mulle magus aga ma ei ütle, et mesi on oma loomuselt magus; See inimene tundub mulle maitselage olevat aga ma ei ütle, et see inimene ongi maitselage; Maailm tundub mulle nii keeruline aga ma ei ütle, et maailm ongi keeruline. Skeptik hoidub otsustamast selle kohta, millised on asjad tegelikult. Selline otsustusest hoidumine annab skeptikute arvates inimesele hingerahu ja häirimatuse (kr ataraxia). Tõesti, sellisel juhul on inimesel ju ükskõik, mis elus juhtub, sest ta on kindel: pole alust arvata, et see, mis juhtub, on rohkem halb kui hea. Sellisel inimesel pole tahtmistki elus midagi saavutada või omandada, sest miski pole rohkem hea kui halb ning sellest muutubki elu rahulikuks. Kokkuvõtvalt võime öelda, et skeptitsismi põhimõtteks on hoiduda otsustamast asjade loomuse üle (kr epoche) ning saavutada sel teel hingerahu (kr ataraxia).
http://www.ut.ee/SOSE/Loengukava01sygis.doc
Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika.
Heidegger, Martin 1988 Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne. Looming 8
[Heideggerist jääb mulje, justkui oleks ta ühel päeval traditsioonist välja hüpanud ja siis midagi uut alustanud.] Läbi kogu ajaloo jääb mõõduandvaks Platoni mõtlemine oma varieeritud kujudes. Metafüüsika on Platonism . Nietzsche tunnusmärgitseb oma filosoofiat ümberkäänatud platonismina. Metafüüsika ümberkäänamisega, mille viis täide juba Karl Marx, on filosoofia oma lõppu välja jõudnud. Niivõrd kui filosoofilist mõtlemist veel katsetatakse, jõuab see veel ainult epigonaalsetesse renessassidesse ja nende teisenditesse. Lõpp täieliku lõpetusena on koondumine äärmistesse võimalikkustesse. Mida filosoofia oma ajaloo käigus paiguti ja ja ka siis ainult puudulikult on taotlenud kujutada oleva kunatise regioonide (loodus, ajalugu, õigus, kunst)ontoloogiaid -, selle võtavad teadused nüüd oma ülesandena. Filosoofia lõpp tähendab õhtumaises= euroopalikus mõtlemises aluse saanud maailmatsivilisatsiooni algust.
Kogu filosoofia mõtlemine, mis sõnaselgelt või mitte sõnaselgelt järgib kutset asja enda juurde, on oma teekonnal koos oma meetoditega juba valendiku vabadusse sisse lastud . Ometi ei tea filosoofia midagi. Filosoofia kõneleb üll mõistuse valgusest, aga ei pane tähele olemise valendikku. Mõtlemise ülesanne oleks siis maha jätta senine mõtlemine mõtlemise asja määratlemisel. Koos mõtlemise muutumisega muutub mõtlemise keel. [Heideggerist jääb mulje, justkui oleks ta ühel päeval traditsioonist välja hüpanud ja siis midagi uut alustanud.] Parhomenko, Eduard 1994 Eksitused. Visand nostalgiast ja đokolaadist Vikerkaar 1 Pinnalisus seotud mõistusega sellest polnud vaba ka Nietzsche.
Filosoofia peaks välistama igasuguse tundmuse ja tundlemise. Filosoofia kui koduigataus Novalis- koduigatsus, kui filosofeerimise põhihäälestus. Heidegger: Niisugune tõmme(tõmme olla kõikjal kodus) saab olla filosoofia vaid siis, kui meie, kes me filosofeerime , ei ole kõikjal kodus. Olla kodus = olla alati ja korrga tervikus. Lõplikkuses läheb täide inimese üksildus. Maailm, lõplikkus, üksildus on Heideggeri jaoks metafüüsika põhimõisted ainult siis, kui ise oleme eelnevalt haaratud selle poolt, mida haaravad need mõisted. Haaratus osutab sellele, mida meil tuleb nõuelda, mille järele pärida alles haaratus teeb seesuguse pärimise võimalikuks. Filosoofiline haaratus ja haaramine rajaneb inimolu häälestusel, mis inimest pidevalt ja olemuslikult häälestab, ilma et inimene ise seda seesugusena üldse pruugikski tunda.
Probleemid, mis sünnivad meie keelevormide esitõlgendustest, on oma loomult sügavad. Need on sügavad rahutused ; nad juurduvad nii sügavalt meis nagu meie keele tähtsus. sest selgus, mille poole me püüdleme, on igal juhul täielik. See aga tähendab, et filosoofilised probleemid peavad täielikult kaduma. Tõeliseks avastuseks on avastus, mis annab võime filosofeerimist katkestada kui ma seda tahan. - Avastus mis vaigistab filosoofia, nii et teda ei piitsutaks küsimused, mis enda küsitavaks teevad.

.DOC Laadi alla originaalfail 87 lk · .doc · 461 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 87 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

461 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Tiina Helstein Õppematerjali autor

Filosoofia konspekt

filosoofia

Sarnased õppematerjalid

pdf

20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia Esteetika I eksamiks

20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia/Esteetika I eksamiks 1 1). Saarinen, Esa 1997 Rakendusfilosoofia. Vikerkaar 3 (KÜSMUS: Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused.) (kr k phileo - “armastan” , sophia - “tarkus”) Filosoofia on teoreetiline teadusharu maailmast arusaamise kohta. Filosoofia tugineb inimmõistusele ja spekulatsioondele. Filosoofia pürgib üldkehtivate tõdede selgitamise poole, proovib näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobituvad. Kontinentaalne ehk spekulatiivne filosoofia on 20. saj tekkinud suund, enamasti saksa ja prantsuse filosoofe, kes tegelesid kirjanduse ja kultuuriuuringutega. Tegeletakse mõtisklemisega maailma üle, inimese olemasolu üle, kultuuri ja kogemuse üle. Stilistiliselt esseistikale lähenev. Mõistete selgusele ja ühtsele teaduslikule fikseerimisele ei pöörata suurt tähelepanu

Esteetika

doc

Filosoofia mõisted

Filosoofia ja kultuur. Filosoofia mõiste on oma ajaloo vältel korduvalt muutunud, seega erineva ajastu filosoofid uurisid erinevaid valdkondi, subjekte, näha asju erinevas valguses. Filosoofia on üldine printsiipide ja maailmavaateõpetus. Selles on teoreetiliste teadmiste süsteem, mis sisaldab olemise, tunnetuse, toimise, arenemise eelduseid ja aluseid. Põhiküsimuseks on mateeria (looduse,olemise) ja teadvuse (vaimu, mõtlemise) suhte küsimus. Filosoofia tugineb inimmõistusele tegemaks järeldusi. Seni kuni mingile küsimusele ei saa vastata täpselt, on see küsimus filosoofiline. Filosoofil peab olema soov maailma mõista, peab jagu saama eelarvamustest ja maailmavaated ei tohi olla piiratud. Elufilosoofid püüavad luua diskursust, mis õhutaks, ja ergutaks head elu looma. Filosoofia eesmärk on teoreetiline saada maailmast teoreetiliselt aru, mitte praktiline n: looduse alistamine vms.

Filosoofia

doc

Filosoofia eksami vastused

Põhiküsimuseks on mateeria (looduse,olemise) ja teadvuse (vaimu, mõtlemise) suhte küsimus. Filosoofia tugineb inimmõistusele tegemaks järeldusi. Seni kuni mingile küsimusele ei saa vastata täpselt, on see küsimus filosoofiline. Filosoofil peab olema soov maailma mõista, peab jagu saama eelarvamustest ja maailmavaated ei tohi olla piiratud. Elufilosoofid püüavad luua diskursust, mis õhutaks, ja ergutaks head elu looma. Filosoofia eesmärk on teoreetiline – saada maailmast teoreetiliselt aru, mitte praktiline – n: looduse alistamine vms. *Analüütiline mõttetraditsioon on väga detailne mõistete lahkamine. Mõtekad mõisted on eraldi mõttetutest. *Kontinentaalne mõttetraditisoon on üldistav, mis haarab tervikut. Ei ole loogiline, analüüsiv, selge. Meenutab nn. suurt mulli ajamist. Filosoofia ja kultuur? 2. Mis on esteetika? Analüütiline esteetika. Esteetikateooriate liigid.

Filosoofia

docx

FILOSOOFIA

FILOSOOFIA 1. Positivism. Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism. Fenomenoloogia. Positivismi esindajad olid A. Gomte ja J. S. Mill.Sisuks on filosoofia ülearuseks kuulutamine.Positiivne tähendus oli, et eksperimendid on andnud käegakatsutavaid tulemusi.Iseloomustas selgus, täpsus ja rakentatavus.Ei ole vaja enam midagi muud, kui positiivseid eriteadused.Positivismiga tekkis 3suurt muret. 1.Vaimuteadused ei saa olla positiivsed st. ei saa olla selgeid rakendavaid tulemusi.Ajaloos ei ole võimalikud eksperimendid. 2.Positivism hakkas puutuma inimesi e. hakkas nendega tegelema.Comte ütles, et matem., astronoomia jne. on teadused

Filosoofia

doc

Filosoofia eksami vastused

1. Tunda filosoofia valdkondi (metafüüsika, epistemoloogia, eetika, loogika, esteetika) ning mida nad uurivad. Metafüüsika - küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Tänapäeval ei ole metafüüsika populaarne, valitseb relativistlik-liberaalne kõigi arvamuste suhtelisus. Kuna maailm ei ole enam metafüüsiliste küsimuste jaoks avatud, siis elab moodne filosoofia igavesti oma lõppu läbi. Käesoleva kursuse lähtekohaks siiski, et metafüüsika on esimene filosoofia -- mitte ainult ajalooliselt, aga ka tähtsuse poolest

Filosoofia

docx

Sissejuhatus kultuuriteooriasse

oli miski, mis rikkus inimese. ROUSSEAU - Kõik on hästi looja käes, kõik käib alla inimese käes. Kõik inimesed sünnivad puhta, võrdse ja süütuna. Tema mõtted mõjutasid suuresti Pr. revolutsiooni. Terrori abil üritati luua puhtamaid inimesi? 090914 Arusaam inimesest, mis tuli koos Valgustusega, on märgitud ka sõnaga modernsus (subjekt vastandub loodusele ning on võimeline maailmma mõistuspäraselt mõtestama). NIETZSCHE – saksa filosoof 1844-1900 „Tragöögia sünd“ – 1871 – Nietzsche suundumustest Kirjeldas võitlust inimloomuse 2 printsiibi vahel – laenas 2 jumalakuju sümbolit. Apollo ja Dionysos (apollooniline printsiip vs dionüüsiline printsiip) Apollo oli korrastaja, valvas piiride ja piiritluse, seaduste üle. Dionysos oli vastupidine – veinijumal; joobmuse, ekstaasi, ka viljakuse jumalus. Apollooniline printsiibi aluseks analüütilisus. On olemas asjade vorm, kuju andmine.

Kultuur

doc

KULTUURITEOORIA

näide) ideedele, mis ideoloogiat formeerivad, antakse universaalse tõe kuju, ainsa võimaliku meetodi kuju. ideoloogia kui teatav illusioon tegelikkusest, mis on teatavatele klassidele kasulik. ideoloogia alla kuuluvad teatavad religioossed, kunstilised, eetilised vaated idoloogia kui võltsteadvus? ideoloogia paljastamine ei muuda tegelkku suhteid ega tegelikku olukorda. maailma muudab, kui me läheme otse majandussuhete kallale. marxi tolleaegne kõige radikaalsem väide on, et ka filosoofia on ideoloogia : filosoofid on tulnud maailma kirjeldama, aga maailma tuleb muuta. sealt tuleb ka see väide, et religioon on oopium rahvale, sest ka religioon on ideoloogia. filosoofid võivad rääkida maailmast, aga nad ei saa midagi ette võtta, sest baas jääb ju samaks. kusagilt 19s keskpigast marx enam filosoofiat ei kirjuta. sealtmaalt tegeleb ta poliitika ja majandusteadusega. loodusteadused, ühiskonnateadused, need toimivad, filosoofia mitte.

Kultuur

doc

Kultuuriteooria

Kultuuriteooria 1. Marx: baas ja pealisehitus 2. Nietszche: apalloonilide vs dianüüsiline; võimutahte konseptsioon 3. Freud: mina, ülimina, miski; mitte teadvus ja teadvus 4. Adorno: suhe valgustuse mõistesse; kültuuritööstuse käsitlus 5. Beniamin: aura mõiste; kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul 6. Altusser: ideoloogilised riigiaparaadid, interpellatsioon (?) 7. Gramshi (?): hegemoonia 8. Saussure: keel ja kõne, märk, paradigmaatiline jne 9. Barthes: müüdi teooria 10. Faugot: diskursus, võimumõiste; suveräänne ja distsiplineeriv võim 11. Lyotard: matonarratiivid 12. Bisja,cd: simulaakum; hüperreaalsus ja muud mõisted 13. Jameson "Mis on kultuur" Rein Raud "20. Saj mõttevoolud" Frankfurdi koolkond Mis on kultuur? Williams - kultuur on üks keerulisemaid asju inglisekeeles. Eesti keeles on seortud põllumajandusega (agriculture) Kultuur puudutab millegi arendamist või kasvatamist. Cultus - seotud religiooniga. 16

Sissejuhatus kultuuriteooriasse

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

A U: Aitas, heade vastuste ja põhjendustega

10:59 18-06-2012

Kirke Moor: tore materjal. abiks ikka

09:36 31-12-2010

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 87 lk