Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

SEMIOOTIKA AJALUGU II (0)

Semiootika - Semiootika
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas uurida kultuuri nähtusi?
  • Miks selline projekt ebaõnnestus?
  • Mis vastavad küsimisele "Mis alandamist vältima?

SEMIOOTIKA AJALUGU II
Strukturalism .
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.
Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas.
Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele:
  • Totaalsus (totalité): elemendid on allutatud tervikule ja viimasest sõltumatud.
  • Transformatsioon ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel.
  • Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Levi- Strauss :“Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.”
    LS ei loe Barthesi, Lacani ja Foucault autentse S. esindajateks, kuna tema arvates oli selle S. eesmärk struktuurlingvistika konkreetse meetodi üle kandmine kulturoloogia väljale, eesmärgiga saavutada seal objektiivsus ja täpsus, mis on omane loodusteadustele.
    S. kui rea 20. saj filosoofiliste strateegiate superpositsioon
  • traditsioonilise metafüüsika desubstantsionaliseerimine, mida alustas juba Kant ja jätkas Nietzshe. Väidetakse, et elementide suhteomadusi on humanitaarse tunnetuse jaoks võimalik teadvustada ja neil on isegi suurem gnoseoloogiline väärtus, kui substantsionaalsetel. Kanti asi iseeneses välistatakse. Nietzshe Jumala surm – Autori surm.
  • Mõistusväliste mõistuse aluste eksplitseerimine, mis lähtub Marxi ja Freudi töödest. Erinevad mõistelised konstruktsioonid (LS mentaalsed konstruktsioonid, Foucault episteem , Lacani sümboolne kord) pretendeerivad mitteteadvuse olemuse ja funktsioonide formaliseerimisele, arendamisele ja selgitamisele.
  • Neoratsionalism
    Struktuuri vastandiks võib lugeda texture ( faktuur ), mis vastukaaluks struktuuri loogilisele ja üldisele iseloomule on individuaalne ning üksik ("Uue kriitika" juhtkuju J.C. Ransom ´i järgi on poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid termineid ka Freudi terminoloogia raames, kus siis struktuurile vastab id ja faktuurile ego.
    Saab rääkida kolmest suuremast voolust , mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest:
    • Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast . Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes .
    • Narratoloogia , mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette , Eco ning Ricoeur.
    • Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden.

    Strukturalism — semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:
    Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
    Foucault: Structuralism replaced phenomenology and become coupled with Marxism.
    Claude Levi-Strauss (1908).
    Pidas oma eelkäijateks Durkheimi — individuaalne ja kollektiivne teadvus, de Saussure´i — teadvustatud (kõne, mõte) ja teadvustamata (keel, kultuur) informatsiooni tasandid , Freudi — teadvus ja alateadvus, vene formalist Proppi — muinasjuttude tegelased ja nende funktsioonid.
    Uuris indiaani hõime ning kirjutas selle põhjal “Nukrad troopikad”, kus kirjeldab nende elu, mis on põhjalikult muutunud peale eurooplaste “tsiviliseerimist”. Indiaanlaste mõttemaailm ja vaimne olemine pole mitte alamat sorti, vaid teistsugune ning samuti leidub nende primitiivses mõtlemises eurooplastele omane loogiliste konstruktsioonide loomine.
    Raamatus “Totemism tänapäeval” kirjeldab strukturalismi meetodit:
  • Koguda ja analüüsida üksikfaktid.
  • Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.
  • Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.
    1958 aastal ilmub “Strukturaalne antropoloogia ”, kus väidetakse keele universaalset, kõige aluseks olemist. Teeb vahet struktuurse ja strukturaalse vahel. Struktuurne — on seotud konkreetse nähtuse struktuuriga. Strukturaalne — eelmisele määratlusele on lisatud semiootiline aspekt, mis laiendab struktuurse ulatuvust.
    Kuidas uurida kultuuri nähtusi? Levi-Strauss toob ära neli olulist punkti:
  • Kultuuri nähtusi tuleb vaadata sünkroonia teljel .
  • Kultuuri nähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses.
  • Kultuuri nähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.
  • Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm , mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.
    Pärismaalase mõtlemise eripärad.
    1962 “Metsik mõtlemine”. Kirjeldab pärismaalaste loogilise mõtlemise põhivorme kolme tunnuse kaudu:
    • Konkreetse teadvus — klassifitseerimise viis, kus primaarne on konkreetne. Konkreetsest esemest jõutakse sümbolini ja sealt spetsiifilise ja abstraktse mõisteni-definitsioonini, mida aga juhtub haru harva . Enamasti peatutakse sümbolil. Eurooplastel on pigem vastupidi.
    • Bricolage — mõtteprotsessi spetsiifika, kus mõttetegevus seondub eelkõige mineviku tegevusega . Siin puudub etteplaneerimine ning see võib esmapilgul tunduda kaootiline . Levi-Strauss kirjeldab bricolage võrdluses euroopaliku mõttelaadiga :

    Eurooplane -“insener”
  • Teadus
  • Globaalsed küsimused
  • Kultuur
  • Mõiste — üheseltmõistetavus ning ei eelda adressaati. Mõiste mõiste pärast
  • Sündmusi luuakse struktuuride abil
  • Mäng — tugineb võrdsusel ja sümmeetrial
  • Kunst — objekt ja sündmus loovad struktuuri
    pärismaalane - “brikolöör”
    müüt
    konkreetsed inimtegevused
    loodus
    märgid — peab eksisteerima vastuvõtja
    struktuure luuakse sündmuste eeskujul
    rituaal — väljendub ühe osapoole headuses
    müüt — struktuur loob objekti ja sündmuse
    • Totaliseeriv mõtlemine — ilmneb, et erinevad klassifikatsioonid kanduvad pärismaalastel üle teistesse klassifikatsioonidesse, nt. loom–taim–looduslik element on justkui ühe tervikliku klassifikatsiooni alaaspektid.

    Kirjeldades kõrgkultuuride erinevusi toob Levi-Strauss välja kaks kultuuri tüpoloogiat:
  • baseerub pärimusel — on suunatud tuleviku ennustamisele ja siin omab suurt rolli sümboolika. Lause asemel, mis kirjakultuurides omab primaarset kohta kommunikatsioonis, kohtame siin ornamentikat kui maagiliste sündmuste ja objektide ahela kujutist ja struktuuri
  • baseerub kirjal — orienteeritud mineviku säilitamisele. Kiri kui mälu asendaja , mis aga Levi-Straussi arvates viib tsivilisatsiooni stagnatsiooni , kuna kirja kasutamine vähendab mälu funktsiooni ja ühes sellega ka terviku seletamist. Samuti on ekslik arusaam, et kirikultuurid on keerulisema semiootilise struktuuriga. Kirjal on võrreldes sümbolitega kindlam ja üheselt mõistetavam süntaktiline reeglistik.
    C.Levi-Sraussi müüdisisene loogika.
    “Mütoloogikad” (4 köidet 1967– 1971 , “ Toores ja keedetud”, “Meest ja tuhast”, “Lauakommete päritolu”, “Alasti inimene”) käsitleb müüdisisest loogikat. On mõjutatud Freudist, kes lõi inimese teadvuse ja alateadvuse kõigile kehtiva mudeli. Ka Levi-Strauss lähtub ühtsest ja universaalsest allikast. Teine Freudi avastus, mille mõjusid näeme Levi-Straussil, on semantiliste üleminekute kirjeldamine mitteteadvusest teadvusse. Lähtudes totemismi teooriatest, asendas ta Freudi unenäo sümboolika müüdi sümboolikaga ja väitis, et müütiline mõtlemine on sarnaselt Freudi mitteteadvuse teooriale metafooriline ning transformatsiooniline, st. üks märk läheb pidevalt üle teiseks. Väidab, et ka kultuuri ehituse määravad ära binaarsed distinktiivtunnused.
    Müüdi uurimiseks kasutab ta binaarseid opositsioone: sakraalne /profaanne; elus/ surnud; mees/naine; lubatud/mittelubatud; puhas/mittepuhas; oma/võõras. Sensoorsete opositsioonidena märgib ta järgnevaid: toores/keedetud; niiske/kuiv ning mittesensoorsetena kommunikatsioon/mittekommunikatsioon ja mesi /tubakas.
    Kasutades binaarseid opositsioone saame me nendega opereerida kolmel viisil :
    • binaarsete opositsioonide ühildamine.
    • binaarsuse üleviimine või vastavuste kindlaks määramine üldisema ja konkreetsemate opositsioonide vahel .
    • mediaatorite (üleminekute) sisseviimine.
    Nende kolme operatsiooni kasutamisel baseerubki läänelik loogiline mõtlemine. Kui müütides on täheldatav nende kolme operatsiooni olemasolu, siis võib väita, et müütidel ja sellega kaasnevalt pärismaalastel on loogiline struktuur ja loogiline mõtlemine.
    C.Levi-Straussi müüdi struktuur.
    Levi-Strauss orienteerub oma uuringutes lingvistilisele analüüsile. Müüt erineb keelest sellepoolest, et ta, kasutades de Saussure termineid, kuulub nii keele kui ka kõne valdkonda, st. müüt kuulub mõlemale — diakroonilisele (ajalooline jutustus minevikust kui muutumatu fakt) kui ka sünkroonsele (oleviku ja tuleviku seletamise instrument , ajas pööratav) teljele. Müütide mõte-tähendus ei ilmne mitte tema üksikute osade kaudu, vaid üksnes nende üksikute osade kombineerumise kaudu tervikuna .
    Müüdi keel on spetsiifiliste omadustega ja ta asetseb oma alusest (keelest) kõrgemal tasandil. Levi-Strauss kirjeldab müüdi spetsiifilisi aspekte :
    • müüt kui keel koosneb müteemidest — need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt. käsud-keelud, nimed.
    • müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida.
    • teade on müüdi sisuline pool, ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Vastab ka küsimustele: kust miski on tekkinud või saadud, nt. tuli.
    • müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis. Määrab ära narratiivi ja müüdi struktuurse staatuse. Eripärasused ilmnevad müüdi skeemide (koodide) kaudu.
    • müüdi skeemid (koodid), mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid. Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab seemide tootmisel erinevate sisude kogumit müütilise universumi valitud parameetris. Levi-Strauss toob ära mõned skeemid :

  • geograafiline skeem(kood): ida-lääs-ida . On seotud müüdis toimuva horisontaalse liikumisega
  • kosmogooniline kood: mägi-org ; taevas-maa. Seondub vertikaalse liikumisega müüdis. Nende kahe vahel toimub integratsioon , mis näitab ära nende erinevad amplituudid: kõrge-madal; maa-vesi; jaht mägedes-jaht merel; mäetipp-org. Vormiliselt kosmogooniline (vertikaalis), kuid sisult geograafiline (horisontaalne) liikumine
  • sotsioloogiline kood kirjeldab sugulussuhteid, nt. isa- või emapoolsed sugulased
  • tehnoökoloogiline kood: tegevuse käivitaja, nt. Nälg
  • globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks.
    C.Levi-Straussi vaated keelele.
    Keel kui inimteadvust struktureeriv alus. Lingvistika vaatas keelt ja selle reeglistikku inimteadvusest lahusolevana, kuid Levi-Straussi arvates on keel kui struktureeriv põhi inimese teadvuses endas, vrd Kanti a priori (analüütilise) tunnetusviisiga.
    Ta kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid:
  • keeleliste seoste mudel. Levi-Strauss võttis selle strukturaalsest lingvistikast.
  • sarnaselt sellele struktuurile esinevad sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur.
  • järgnevalt on võimalik analüüsida mõtlemise vorme, nt. teaduse teooriad.
  • müütide teooriad.
  • ühiskonnateooriad.
    Sarnaselt Marxile ja Freudile seletab Levi-Strauss inimese arengut ühest allikast —keelest ( Marx pidas lätteks majandust ning Freud inimese mitteteadvust).
    Michel Foucault (1926-1984).

    Sõnad ja asjad (Humanitaarteaduste arheoloogia ) 1966

    Teadmise arheoloogia
    Kliiniku sünd 1963
    Hullumeelsuse ajalugu 1972
    Valvata ja karistada
    Seksuaalsuse ajalugu
    I Teada tahtmine 1974
    II Lõbude kasutamine 1984
    III Hool enda eest 1984
    Foucault loomeperiood jaguneb kolme selgelt eristatavasse tsüklisse.
    Esimene, 60-ndatesse aastatesse jääv periood keskendub teadmiste arheoloogiale, mis näitab ära ajaloolised tingimused, mis teevad võimalikuks mingi teadusdistsipliini tekkimise. Foucault uurib eelkõige meditsiini (“Kliiniku sünd” 1963), psühhiaatria (1972 aastal ilmub talt “Hullumeelsuse ajalugu”), bioloogia ja humanitaarteaduste tekkelugu . Teaduste tekkimine ja areng ei toimu mitte kumulatiivselt, st. uute teadmiste kuhjumise tõttu, vaid paljude erinevate ideede kooseksisteerimisest.
    Humanitaarteadused on kaasaja süsteemi “sünnitis”, kuigi tema juured ulauvad tagasi klassikalisse ajastusse, kus alles hakati inimest mõistma ja tunnetama . Humanitaarteadused võrreldes teiste teadusdistsipliinidega polegi päris teadused , vaid olles välja kasvanud reaalteadustest on nad vaid teadustele klassikalises mõistes lähedased. Foucault arvates on humanitaarteaduste algusest saadik eksisteerinud selle kolm erinevat mudelit:
    • funktsiooni ja normi põhimudel, mis on aluseks bioloogiale ja humanitaarteaduste valdkonnas psühholoogiale.
    • konflikti ja reegli põhimudel leiab väljenduse ökonoomias ja humanitaarias sotsioloogias .
    • tähenduse (mõte) ja süsteemi põhimdel on lingvistika mudel ja sellest on humanitaarvallas välja kasvanud kirjanduse ja müütide uurimine. Lingvistilist mudelit pidas Foucault oma kaasajal , st. 60-ndatel valitsevaks.

    “Sõnad ja asjad” käsitleb humanitaarteaduste teket. Teadmiste tekke — epistemoloogia põhielemendiks on episteem (vrd. Levi-Straussi müteemi). Episteem — homogeenne korraldatud esituste väli; üldine teadmiste ruum, mis võimaldab fikseerida “olemiste korda”. Seoste võrk, mille alusel esitatakse epohhidele omased vastuvõtu koodid, praktikad , tunnetusteooriad ning läbi nende tekivad teatud ajastule omased kontseptsioonid . Igas kultuuris eksisteerivad teatud korrastavad koodid: keele, vastuvõtu (meeleorganitega) ning praktika (kuidas midagi kasutada) ning mõtisklused nende korrastavate ja struktueerivate koodide üle.
    Selle kahe äärmuse vahel asuvadki korrastavad olemiseviisid ehk episteemid, mis toovad välja esemete vahelise korra ja näitavad kuidas neid esemeid tuleb vaadata. Episteemid loovad erinevate samasuste välja, millelt olevat tervikuna vaadatakse. Oluline on siinjuures, et see pole otseselt mingi ratsionaalsuse tüüp, vaid eelkõige nende seoste kogum, mis on võimalik iga antud epohhi puhul teaduste vahel välja tuua ja neid teadusi analüüsitakse diskursiivsete (anonüümsete ajalooliste reeglite kogum, mis on alati määratletud antud epohhi sotsiaalsete ja lingvistiliste reeglite poolt ning viimased tingivad kindlad epohhile omased informatsiooni kandmise funktsioonid) seaduspärasuste poolt.
    Vahe episteemide ja diskursuste vahel seisneb viimaste suuremast mõjutatavuses. Foucault toob raamatus ära kolm ajaloos eksisteerinud episteemi, mis määrasid nende epohhide mõtlemise eripära ning asjade ja neid tähistavate sõnade vahekorra:
  • renessanssi episteem 16 sajandil — Foucault järgi iseloomustab seda episteemi neli sarnasuse tüüpi:
  • üleüldine kokkusobitamine (convenentio) asjade vahel. Näiteks hing-keha, maa-meri, inimene ja kõik, mis teda ümbritseb — kõikehaarav maailma süntaks. Lähedaste asjade sarnasuste kett seob äärmused Jumala ja mateeria .
  • võistlus/võrdlemine (aemulatio), kus erinevalt eelmisest ei nõua kokkusobitamine sisulist kontakti, liikumatu ja teostub ka distantsilt.Nt. silm-päike, suu- Veenus , nina-Merkuur jne. Siin ei moodusta need lülid mitte ketti, vaid kontsentrilised ringid , mis peegeldavad teineteis ja võistlevad omavahel.
  • analoogia — siin on ühendatud mõlemad eespool mainitud aspektid. Kõige analoogiatest küllastatum maailma punkt on inimene.
  • sümpaatia on aktiivne samasusevorm, mis kutsub esile eemalseisvate objektide lähenemise. Funktsioneerib koos antipaatiaga.
    Sõna on selles episteemis kui sümbol, kus seos sõna ja asja vahel on näha. Märk on eelkõige tunnus ja ta tähistab sarnasuse alusel. Seda episteemi iseloomustab Foucault sõnul määramatus,st sarnasuste põhjal seoste klassifitseerimine on lõputu protsess ning samal põhjusel ka armetus.
  • klassikalise ratsionalismi episteem — kirjanduses toimub üleminek klassikalisse episteemi Don Quijote näol, kus keel ütleb lahti märkide ja asjade ühtsusest (peategelane peab rüütliideaale tegelikkuses kehtivateks). Keel oli läbipaistev mõtete väljendamise vahend. Sõna siin kui kujund, sest mõte asub sõna ja asja vahel. Hakatakse uurima ja analüüsima nendevahelisi seoseid
  • 20 sajandi episteem — keel kui iseseisev jõud. Sõnad ja asjad on eristatud . Sõna kui märk märgisüsteemis.
    Foucault teise perioodi võime asetada 70-ndatesse aastatesse. Teemaks võimu geneoloogia. Uurib prantsuse mõrvareid alates 1835 aastast (1973). Küsib nende vaimse tervise järele. Arvab , et hullumeelsuse piir on seotud ajastu vaimse situatsiooniga,st. see, mida peeti vaimuhaiguseks, on sõltuv ajastul valitsenud arusaamadest. 1975 —“Valvata ja karistada”ja 1976 —“Teada tahtmine”, nendes raamatutes analüüsib Foucault võim-teadmise põhitunnuste komplekse. Võimu omaduseks on teadmistega kooseksisteerimine .
    NB! Võim pole Foucault’l negatiivne mõiste.
    Erinevad võimud tekitavad antud reaalsuse. Tänapäeva võimu ja vaimu vahekord tekkis Valgustussajandi lõpus ja 19 sajandi künnisel ning seda iseloomustab kolm aspekti :
    • panoptism - kõike püütakse jälgida
    • distsiplinaarsus - kõike püütakse distsiplineerida.
    • normeerimine - seotud inimsfääri normidega ja ettekirjutistega.

    Võimusuhted läbivad kogu ühiskonda,nt. riik-indiviid, vanemad-laps.
    19 sajandil toimus võimu sensualiseerimine — pehmenemine, mis oli tingitud seksuaalteadmiste levikust . Tulemused:
  • heidetakse kõrvale “repressiivne hüpotees” (et tänapäeva industriaalne ühiskond pani aluse represseerimistele sooküsimustes. Vastupidi — ketserlike seksuaalsuse liikide plahvatuslik areng).
  • medikaliseerimine — kui varem kuulusid seksuaalsus ja sellega kaasnevad tabud Piibli ja kiriku valdkonda, siis tänapäeval on selle rolli üle võtnud meditsiin ja psühhiaatria. Foucault arvates toimub just siin võimu ja seksuaalsuse lõikumine ja tekivad 4 priviligeeritud objekti:
    • naise keha hüsterialiseeritakse. Naine-hüsteerik. Siin on tunda Freudi mõjusid.
    • lapse soo pedagogiseerimine. Lapse kasvatamisele ja tema kompleksidele suunatud tähelepanu suur tõus. Masturbeeriv laps.
    • perekonna sotsialiseerimine. Perekonna planeerimine ja järeltulijate kasvatamine sotsiaalsest tervikust lähtudes. Maltuasiaanlik abielupaar .
    • Perversiivsete soovide psühhiatriseerimine. Perversiivne täiskasvanu.

  • teadmiste ja võimu konstellatsiooni raames tärkabki seksuaalsus.
  • psühhoanalüüsist sai esimene mitterassistlik meditsiinilise normaliseerimise strateegia.
  • maksimaalne kontroll valitsevas klassis, aga mitte alamklassides. Kuuludes valitsevasse klassi, kontrollivad inimesed üksteist. Proletariaat tänu meditsiinile ja kohtule alles XIX saj lõpus.
    Foucault teeb järelduse: mida anonüümsem on võim, seda konkreetsemalt ta valitseb,st. anonüümne võim kontrollib inimest individuaalsete klasside läbi, nt. laps, vanur, pensionär jne.
    Foucault kolmas loomeperiood algab 80-ndatest aastatest ja kestab kuni tema surmani, mille tõttu jääb lõpetamata ka selle perioodi tähtsaim teos “Seksuaalsuse ajalugu”. Tegeleb olemise esteetikaga ja uurimise objektiks on ihkav inimene. 1984: “Lõbude kasutamine” ja“Hool enda eest”.
    Inimese seksuaalsus on ajaloo spetsiifikast sõltuv.
    Samuti ei ole õige väita, et seksuaalsus oleks enne tänapäeva olnud tabuteema. Seksuaalsust on alati juhitud : keskajal vaimulike, siis meedikute ja lõpuks riigi poolt. Tänapäeval, kui kõik ettekirjutised on ära määratud, peaks esile tõusma indiviidi olemise esteetika ehk hool iseenda eest kui konkreetse isiku käitumisnormid.
    Roland Barthes (1915-1980)
    1948–50 lektor Buharestis ja Aleksandrias , tutvub Greimasiga
    Massikommunikatsiooni uurimiskeskuse looja 1960
    Professor 1962
    Visiit Hiinasse 1974
    Kirjandusliku semioloogia õppetooli juhataja College de France 1977
    Kirja nulltasand 1953
    Mütoloogiad 1957

    Kaks kriitikat 1963

    Strukturalism kui tegevus 1963
    Semioloogia alused 1965
    Kriitika ja tõde 1966
    Moe süsteem 1967
    S/Z 1970
    Märkide impeerium 1970
    Sade, Fourier, Loyola 1972
    Armunute diskursus 1977
    Camera lucida 1980
    Loomingut on ise periodiseerinud 3etapilisena /Semioloogiline seiklus/:
    • 50-ndatel eelstrukturalistlik periood, vaimustumine
    • 57-63 teaduse v teaduslikkuse etapp, semioloogia
    • 66-70 Teksti etapp, postrukturalistlik
    • uus etapp algas 70-ndate lõpus, tagasipöördumine, postpoststrukturalistlik /1978 intervjuu Humanite’le/

    “Mütoloogiad” 1957 aastast, kus ta käsitleb müüdiga seonduvat. Terminil on laiem tähendus kui seda oli Levi-Strauss’il — müüt on nii sõna kui ka ütlus; nii verbaalne kui ka visuaalne. Müüdi uurimine kuulub semioloogia, mitte lingvistika valdkonda.
    1963 aastal kirjutatud artiklis “Strukturalism kui tegevus” määratleb Barthes strukturalismi mõiste. See pole liikumine ega koolkond. Strukturalismi iseloomustamiseks ei kõlba terminid märk, funktsioon, vorm, struktuur jne. Oluline on siin opositsioonide kasutamine : tähistaja/tähistatav; sünkroonia/diakroonia.
    On olemas strukturalistlikud inimesed, kelle jaoks on struktuuriga opereerimine inimtegevuse eritüüp — üheltpoolt analüütiline, teisalt loominguline . Sellise tegevuse eesmärgiks on objekti (taas)loomine sellisel moel, et rekonstruktsioonis ilmneksid selle objekti funktsioneerimisreeglid. Seetõttu võib seda nimetada ka modelleerivaks tegevuseks — looja peegeldab, mitte ei kopeeri maailma. Seda tegevust iseloomustavad kaks operatsiooni : a) jagamine/jaotamine ning b) montaazh.
    Samal aastal ilmub teinegi tähelepanuväärne artikkel “Kaks kriitikat”. Barthes vastandab kahte :
    • ülikoolide, positivistlik, deterministlik kriitika. Põhitegevuseks on siin allikate/põhjuste otsimine väljaspool teksti. Vale lähenemine.
    • interpretatsioon, immanentne, “ideoloogiline” ( marksistlik , feministlik, eksistents ., fenomenoloogiline jmt). Selline lähenemine tunneb naudingut teksti küllasusest.

    1966 “Kriitika ja tõde”. Barthes’i arvates pole “tõde” mitte välistes tingimustes, mis viisid teksti loomisele, vaid “tõde” tuleb otsida tekstist endast, tema tähendusest. Kirjandusteost võib vaadelda kui funktsioneerivat mehhanismi ja sel juhul uurib teda kirjandusteadus, kirjandusvormi “universaalne grammatika”, või kui mõttelist moodustist, millel on sümboolne iseloom. Seda uurib “kriitika”, mis on hermeneutiline , interpreteeriv. Empaatiline lugemine, mis “ astub teosele vastu”, st. püüab teost jäljendada, ise selleks muutuda.
    Kirjandus on Barthes’il justkui aktiivne alge, mis on võimeline edasi kandma ajalugu. Hiljem kasutas ta termini “teos” asemel terminit “tekst”. Siin muutub mingil määral ka mõistete semantiline sisu, mille uurimiseks on vaja luua ka uus keel. Sama teemat käsitleb 1971 “Teoselt tekstile ” ja 1973 “Teksti analüüs”.
    “Semioloogia alused” ilmus 1965 aastal ja on Barthes’i selle perioodi peateoseid. Semioloogia on ainult lingvistika üks osa, mille eesmärk on uurida keele tähendusüksusi kõige laiemas mõttes. Barthes kirjeldab nende tähendusüksuste iseloomulikke jooni :
    • keel-kõne — nende vahepiir on ähmane. Vajalik on sellele vahepealsusele leida uus termin, mis oleks lähemal kõnele. Selline kõne oleks küll määratletud, kuid mitte nii formaliseeritud kui keel. Nt. mood — keel, kus pole kõnet; toit — keeleline süsteem, mis koosneb neljast komponendist : a) piirangud (mida ei tohi süüa), b) tähenduslike opositsioonide kogum (magus- soolane jne), c) ühendamise reeglid (mida võib üheaegselt süüa; toitude järjekord), d) retoorika (kuidas süüa).
    • tähistaja-tähistatav — Barthes annab märgitabeli: signaal -tunnus-ikooniline märk-sümbol-märk kui niisugune ning allegooria . Need kõik võivad aja jooksul märgiks saada . Ta vaatleb neid viiest erinevast aspektist :

  • psüühiline ettekujutus — kas antud tüüp eeldab seda või mitte.
  • analoogia — on seotud motiveeritusega.
  • seose vahetus — kas stiimul ja reaktsioon on vahetus seoses.
  • adekvaatsus — kas nad (tähistaja ja tähistatav) langevad kokku või on üks neist “laiem”.
  • eksistentsiaalsus — kas nende suhe eeldab eksistentsiaalset seost märki kasutava subjektiga.
    Lingvistikas ei segata märgi mõistet lähedaste sugulusterminitega.
    • süntagma-süsteem (Saussure süntagmaatiline ja paradigmaatiline telg ). Need vastavad kahele mõttetegevuse vormile (hiljem Jakobson metonüümia ja metafoor ).Nt. menüüs kõik võimalikud pakutavad toidud restoranis, kuid sealt sobiva valides muutub tähendus.
    • denotatsioon- konnotatsioon .

    1960 aastal lõi Barthes koos Todorovi, Genette’i ja Kristevaga ajakirja “Tel Quel ,, eesmärgiks oli Barthes’i poliitilise semioloogia projekti semiotiseerimine
    TQ ülesanded:
  • üldise märgisüsteemide teooria loomine
  • semioot. süsteemide formaliseerimine kommunikatsiooni vaatepunktist lähtuvalt, st püütakse kommunikatsioonis eristada tähenduse loomise tsoone
  • politiseerida kiri (siin diskursus). Igasugune poliitika osutub põhimõtteliselt keelepoliitika sünnitiseks.
    Paraku ajakiri hääbus ( 80ndatel ) ja seda eelkõige võimetusest luua globaalset märgisüsteemi teooriat.
    Poststrukturalismi periood algab 70-ndatel. Uurib kuidas struktuur tekib. Ei uuri kindla tähendusega staatilist märki, vaid teda huvitab tähenduse tekkimise dünaamiline protsess.
    Tähendustamine tähendabki tähenduse kujunemise protsessi. Kasutab kahte Kristeva mõistet selles protsessis:
  • fenotekst — loomingu lõppresultaat
  • genotekst — see abstraktne , millest fenotekst lõpuks tekib.
    Fenoteksti saab mõista tema lingvistiliste kategooriate ja tähendumuste läbi. Tähendustamise funktsiooniks oleks keelematerjali tekitamine ja mina loomine, mis esindab seda tähendamist.
    Teoses “S/Z” avaldatud koodid kujutavad endast dekonstruktivistliku kriitika esmaavaldumist. Eesmärgiks pole mitte kirjeldada teksti struktuuri, vaid tungida mõtte formeerimise sisemusse ja selgitada, kuidas antud teksti vastu võetakse. Analüüsib Balzac ’i jutustust Sarrazin. Peamõisted, mida Barthes formuleerib:
    • ideoloogia — kui eriline märgiline ühendus, mida iseloomustab:

  • ideoloogia esindab teatud kindla grupi huve
  • imperialism, mille tõttu on tal tung universaalsusele
  • ideoloogia on agressiivne ja peale sundiva loomusega
  • ideoloogiatele on omane naturaliseeriv filosoofia, mis väljendub asjaolus, et ideoloogiad ei tunnista end sotsiaalsete faktorite kokkulangevuse sünnitiseks, vaid peavad end ajaloo ja inimkonna loomuliku arengu tulemuseks ja enamasti finishiks
  • stereotüüpilisus ehk püüe kindla ja püsiva maailmapildi poole.
    • konnotatsioon — on otseselt seotud ideoloogiaga. Konnotatiivseid tähendusi iseloomustab:

  • võimelisus kinnituma mitte ainult keeleühendite, vaid ka materiaalsete objektide külge, nt. riietus kui märk sotsiaalsest staatusest
  • varjatus, kuid omavad võimet aktualiseeruda
  • võime kontekstist lähtuvalt kiiresti märki siseneda või väljuda
  • difuussus ehk läbipõimitus omavahel. Märk võib korraga omada mitut konnotatiivset tähendust ja samas võib konnotatiivne tähendus omada mitut märki
  • agressiivsus — konnotatiivsed tähendused tahavad allutada endale denotatiivseid tähendusi.
    • denotatsioon — Barthes’i sõnul on see viimane konnotatsioonidest. Otsene tähendus.

    Poststruktualistlikus perioodis muutub termini kiri tähendus, mis nüüd märgib erinevate koodide põimumist ja üksteiseks muutumist tekstis.
    S/Z kasutatavad koodid jagunevad kaheks:
    traditsioonilisele teksti süžeele omased
  • hermeneutiline kood, kus otsitakse tõde
  • prohereetiline kood, mis tähendab inimese võimet ennatlikult mõelda, tegevuse kood
    avatud tekstile omaseid koode on kolm
  • kultuurikood ehk millised kultuurilised referendid vastavad tekstile (nt teaduslik, retooriline , kronoloogiline kood)
  • sümboolne kood, kus käsitletakse sümboleid (nt surma sümboolika)
  • seemid , mis kujutavad endast teksti väiksemat sisulist ühikut, nt "rikkus".
    Tekstis toimub koodide põimumine ja sageli ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada
    “Semiootilises seikluses” kirjeldab Barthes teksti ja teose vahekorda :
    TEKST
    Tähendustav praktika
    Töö (abstraktne) ja tegevus
    Kokkulangevate jälgede eksisteerimise diapasoon
    Tähistajad (semiootika ja psühhoanalüüs)
    Strukturatsioon
    TEOS
    Esteetiline praktika
    Objekt
    Eristatud märkide kogum, milleks on tähendus
    Tähendus
    Struktuur
    Tekstile saab läheneda üksnes läbi teose
    JULIA KRISTEVA
    Genotekst— erinewuste valitsemine, kus ei ole keset ega perifeeriat, ei ole subjektsust,ega kommunikatiivset ülesannet. Mittestruktureeritud tähenduslik/mõtteline mitmelisus, mis omandab struktuutse korrastatuse vaid FT foonil . Omapärane "kultuuriline lahus", mis kristalliseerub FT-s. *
    See tungiliste energiate ülekanne, mis organiseerib, st loob ja sisustab teksti sees ja teksti kaudu teatava subjektieelse ruumi, milles subjekt veel ei ole lõhestatud sümboolne üksus nagu fenotekstis - milles veel ei toimi sotsiaalsus , subjekti/objekti vaheline eristus ; GT loob ja sisustab ruumi, kus subjekt on alles tekkimas.
    Fenotekst - valmis, hierarhiliselt organiseeritud, struktureeritud semiootiline produkt, millel on püsiv tähendus. Reaalselt eksisteerivad keelefraasid, erinevad diskursuse tüübid, igasugused sõnalised teosed, mis väljendavad teatud subjektiivset intentsiooni ja täidavad instrumentaalset funktsiooni: nende ülesandeks on vahetult mõjutada kommunikatsioonipartnerit. Struktuurne semiootika tegeleb fenotekstide poolt moodustatud süsteemide formaliseerimise, klassifitseerimise jmt.*
    Semiootika/sümboolika Kaks tähistavuse (signifiance) modaalsust. Tähistamisprotsess kätkeb kahe mooduse vastuolu.
    Sümboolika hõlmab keeles kõike seda, mis kuulub märgi alla (nominatsioon, süntaks, signifikatsioon, denotatsioon) - esmalt "objekti", seejärel teadusliku "tõe" puhul. Fenoteksti tasand tekstiteoorias.
    Semiootika. Kronoloogiliselt eelneb märgile, süntaksile, denotatsioonile ja signifikatsioonile, sünkrooniliselt ristub nendega. Ajutine liigendus , mitteväljenduslik rütm. Keelelis-rütmiline. Ei ole võimalik hinnata semiootika tähendust — tal pole tähistamiskõlbulikke üksusi, mis oleks lokaliseeritavad. Genoteksti tasand.
    Öelda, et keel on praktika, tähendabki mõista, kuidas semiootika surve all nihestub sümboolika ja temaga koos ka tähendus. Et ärgitada tähenduse suhtes heterogeenset semiootikat nihestama seda sümboolset tähendust, mida subjekt on harjunud pidama omaks, peab kõneleva subjekti diskursus saama tõuke mõne "teise" diskursuselt.
    Intertekstuaalsus . Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine. Krull .
    Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969)
    Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969
    Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant.
    Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull
    Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre-oidipaalsesse e. imaginaarsesse kaosess ning arendaks välja mingi vaimuhaiguse vormi. Subjekt, kelle keel lubab sellistel jõududel lõhkuda asjade sümboolse korra, on seega teisisõnu subjekt, kellel on suurim oht hulluks minna.
    Paragrammatiline ei tähenda mingil juhul subjekti lokaliseerimist kusagile mitteteadvusse. Paragrammatism on lakkamatu võitlus loogika ja mitteloogika, tõelise ja mittetõelise, olemise ja mitteolemise, kõne ja mittekõne vahel.
    JACQUES LACAN (1901-1981)
    Kirjutised Ecrits 1967

    Seminarid 26 kd 1953-1979


    Inimese olemise mõõtmed, millede koordinatsioonist sõltuvalt areneb subjekti “saatus”. Algselt rõhk Kujuteldaval (30–40ndad), siis Sümboolsel (50–60) ja Reaalsel ( 70ndad ), siit ka etapid.
    Lõi strukturaalse psühhoanalüüsi. Lacani lähenemine Freudi teooriale oli vastupidine kaasaegsete omast, mille tõttu ei aktsepteeritud teda Prantsuse Psühhoanalüütikute Assotsiatsioonis. Ta lõi vastukaaluks oma psühhoanalüütilise seltsi. Lacani kriitika käsitles enamasti Freudi üleseksualiseerimist, millega tema nõus ei saanud olla. Lacani arvates oli ka Freudil enesel primaarseks mitteteadvuse komponendiks mitte seksuaalsus, vaid keele ja kõne funktsioonid. Mitteteadvus on struktureeritud samamoodi kui keel.
    “Keele ja kõne funktsioon ja väli psühhoanalüüsis” (1953) 1966. Siin arutleb Lacan psühhoanalüüsi funktsioonide üle. Ta toob välja kolm tasandit :
  • laste analüüs.
  • libidonaalsete objektide suhete analüüs.
  • Ülekande (transferentsi) probleem
    Lacan arvas , et psühhoanalüüsis saadakse kõige väärtuslikum info kõnest endast. Selline lähenemine tähendas psühhoanalüüsi alustõdede revideerimist. Ta eristab kahte rääkimisviisi: a) täiskõne kui akt ja b) tühikõne, kus rääkiv subjekt kaob erinevate kultuuris esinevate koodide keerises. Lacani arvates omavad mõlemad kõneviisid tähendust, veelgi enam — tähenduslik on ka vaikimine kõne kestel. Patsient teadvustab kõnelemise käigus oma loo psühhoanalüütikule, kes aitab üles leida alateadvuses peituva tsenseeritud osa. Freud eristab viit võimalust seda tsenseeritud osa alateadvusest teadvusesse tuua :
  • Mälestusmärgid — keha keel, hüsteeriline sümptom on sarnane keele struktuurile ja seda on võimalik lahti kodeerida.
  • Arhiividokumendid — algselt arusaamatud tähendused, kuid neid on võimalik mõtestada kui teame nende päritolu, nt. lapsepõlve mälestused.
  • Semantiline evolutsioon — subjekti sõnavara, sõnade kasutamine, iseloom, elustiili.
  • traditsioonides ja legendides väljendub alateadvusse varjunud mina heroiseeritult.
  • tähenduslik on ka viis kuidas teadvus peidab / surub alla alateadvusest ilmnevat informatsiooni.
    Lacani triaad .
    Peegli staadiumi kontseptsioon. (1936) 1949 “Peegli staadium ja selle osa Mina funktsioonide kujunemisel”. 6-18 kuud, laps samastab end kujutisega peeglis, algab “inimmaailma ontoloogilise struktuuri” konstrueerimine . Algul Ego, seotud inimese enneaegse sünniga. Just see staadium kirjeldab inimese sisenemist Kujuteldava korda, mille olemuseks on algse Reaalse puudumise, mis väljendub väikelapse “loomuliku” autonoomia ja adaptsiooniliste võimaluste puudumises, kompenseerimine . Reaalne kui kogemuse register , milles puudub mingi erinevus või puudujääk. Erinevalt reaalsusest, mis konstitueeritakse kui subjekti poolt Kujuteldava ja Sümboolse korra läbimise tulemus, on Reaalne absoluutselt algne ja niisugusena subjekti jaoks võimatu kogemus. Orgaanilise täielikkuse kogemus, seotud viibimisega emaüsas. Sündimine kui trauma : Inimese fenomen tekib algselt Reaalsega lahknemise punktis.
    Väike objekt a kui siduv lüli kõigi kolme korra vahel. Kui soovi põhjus Sümboolses ja Reaalsuse mittesümboliseeritud jääk. Kujuteldava registris on see teine (autre) kui ersats . Genees on näha kõikidel neil aseainetel, mida ema (teine) pakub lapsele enda asemel (lutt, mänguasjad). “Küsides” (suhet, armastust) paneb laps (inimene) mängu oma identsuse, püüdes haarata need objektid a kui enda tunnistamise faktid eluliselt vajaliku teise poolt.
    Koos Sümboolsega siseneb finaalne traumatism. Soov, iha, erinevalt vajadusest ei saa kunagi rahuldatud. Võtmeterminiks on keeld. Isa nimi. Objekt a on siin puudumine, puudujääk ise. “Subjekti soov on Teise soov.” “Mitteteadvus on struktureeritud kui keel”, st, soov realiseerub keele formaalsetes katkestustes, nihetes ja kuhjumistes, mitte “tähistatavas” või “referendis”. Oidipuse kompleks kui keele ja mitteteadvuse omandamine: keeld omada ema loob tühjuse, mille täidab “sümbolismi värelev rakuke”, millest kasvavad välja tähistajate read. Laps asendab ema puudumise teiste objektidega (“objekt a”). Substitutsiooni käigus õpib ehitama ekvivalentsuste metafoorilis-metonüümilisi võrke. See viis Reaalsuse puudujääki vastu võtta, mis redutseerib Kujuteldava ohud, ongi keel. Keele olemus ei ole mitte asjade nimetamises või informatsiooni edastamises, vaid subjekti soovi avastamises Teise “laval”, “pilgu all”. Teine on antud juhul kui Sümboolse instants — kultuur, traditsioon, sootsium .
    Mitteteadvuses peitubki subjekti tõeline ajalugu. Teadvustatud historiseerimine annab mitteteadvusele kultuuriliselt vastuvõetava kuju. Mitteteadvuse struktuur on kombinatooriline.
    Sümbol muutub sõnaks ja ta vabaneb objektist. Enne oli sõna kui asi . Esmane sõna oli isa nimi, mis identifitseerus seadusega (vrd. Freudi super -ego). Keele ja kõne seosed on subjekti sisesed. Lacani triaad aitab paremini mõista teadvuse ja alateadvuse vahekorda :
    REAALNE
    Vajaduse subjekt, ühine loomadega
    Vajadus, instinktid
    Id
    Mitteteadvus
    Imik
    Subjekt enne tema enese Mina sündi
    Auk kõnes
    KUJUTELDAV
    Soovide subjekt, pole ei loom ega inimene
    Nõue, alati suunatud teisele
    Ego
    Teadvus
    Laps-nooruk
    Peeglifaas
    Tähistatav
    SÜMBOOLNE
    Tõeline subjekt
    Iha, Teise Iha
    Super-Ego
    Alateadvus
    Täiskasvanu
    Tähistaja
    Lihtne puhas Reaalsus on algselt olemasolev, selle juurde kuuluvad instinktid, vajadused jne. Ta ei saa olla ei hea ega halb. Ta on samaaegselt piiritletud ja absoluutne. Suhtes Reaalse ja Sümboolse vahel ja nende suhete tulemusel tekkiva maailma vahel sõltub kõik subjekti positsioonist. Subjekti positsiooni aga määrab eelkõige ära tema koht sümboolsuses (see määratletakse ära sümboolsest maailmast kõne maailma).
    Ego tuumaks on verbaalne nimetus. Kujuteldav ja reaalne tegutsevad ühel tasandil. Lapse jaoks on esmatähtsad reaalne ja sümboolne. Kujuteldav on erootika asukoht ning esmane kujuteldav suhe annab kätte erotismi raamid.
    Mõtlemise subjekt ja olemise subjekt asuvad erinevatel tasanditel. Kõne on vahelüliks ja vahendajaks nende kahe tasandi vahel, st. kõne kaudu vahendatakse soov ja ta viiakse tagasi keele süsteemi. Mõtelda tähendab asendada , nt. elevant mõistega(sõnaga) elevant, mis Lacani järgi sisaldab rohkem informatsiooni kui elevandi kujutlus. Sõnade maailm tekitab asjade maailma, andes nende olemusele üle enda konkreetse olemuse.
    Esimeseks seaduseks oli abielu seadus, mis hakkas inimesi loomadest eristama. See seadus on isomorfne keelega. Isa nimi on kõige tähtsam sotsiaalse funktsiooni kandja, mis reguleerib indiviidide soove ja ihasid — seega määravad ära sotsiaalse korra. Selletõttu tekib lõhe kujuteldava ( ihad , soovid) ja sümboli (sotsiaalne ja kultuuriline kord) vahel. Tekib soov rõhujat (korda) eemale heita.
    Lacani jaoks on probleem selles, milline on subjekti siseselt keele ja kõne vahekord. Siin ilmneb kolm paradoksi :
  • seotud hullumeelsusega — on olemas kõne eitav vabadus (kõne, mis ei vajagi tunnustust, raske kasutada informatsiooni kandjana ). Teisalt võime siin täheldada omapäraseid sonimise vorme, mis on muinasjutulised, nõudvad, fantastilised ja mis subjekti likvideerivad kõnes, milles pole dialektikat. See kõne puudumine on näha ka diskursuse stereotüüpides, kus subjekt ei räägi, vaid lihtsalt ütleb midagi välja. Siin ei eksisteeri kõnet kui niisugust.
  • erinevates neuroosides mitmesuguste pidurdussümptomitena. Siin on kõne välja tõrjutud konkreetsest diskursusest. Kõne leiab toetuse suhete loomulikes funktsioonides või kujundites, mis seoste loomulikku struktuuri organiseeruvad. Sümptomid on tähistajad — välja tõrjutud tähistatava tähistused. Neuroosis on võimalik täheldada ka täisverelist kõnet, mida analüütik peab hakkama deshifreerima. See on esmane sümbolite keel, mis annab endast teada ka tänapäeva inimestes. Esmane keel on soovide keel ning neid sümboleid on tuhandeid. Neid sümboleid võib võrrelda lihtarvudega, millest on tekst kõik välja jäänud. Need on keele tähenduslike ühtsuste aluseks. Psühhoanalüüsi käigus võime jõuda nende esmaste tähendusteni.
  • seotud subjektiga, kes kaotab oma tähenduse diskursuse objektivatsioonides. Subjekti võõrandumine tsivilisatsioonist. Inimesed, et mitte olla hullumeelsed teevad selleks aga ikkagi midagi niisugust, mis on hullumeelsus uuel tasandil. Subjekt ei räägi, vaid teeb midagi sonimise laadset , kuigi ta proovib sellele vastu hakata, st. mida rohkem subjekt püüab objektiviseeruda, seda tähtsamaks saab tema sümboolne iseloom ning üha suuremat tähtsust hakkavad omama sõnad ja tähistajad.
    Lacani arvates on vajalik uus teaduste järjestus, mis baseeruks ka uuel teaduse mõistel üldse. Lingvistika kui sümboliteooria alus. Igasuguse keele viimine väikese hulga foneemsete opositsioonide juurde võimaldab luua aluse uurimaks kogu seda välja.
    Uueks teljeks peaks olema üldine sümboli teooria, kuhu peaks paigutuma kõik ülejäänud teadused. Siin peaks inimese kohta käivad teadused võtma tsentraalse koha. Subjektiivsuse uurimine.
    Põhiprintsiip — sümboolne funktsioon ilmneb kahepoolse liikumisena subjekti sees. Inimene algselt muudab oma tegevuse objektiks, kuid vajalikul hetkel on tal võimalus see tegevus taastada millegi alusena , st. toimub vahetpidamatu vaheldumine tegevuse ja tunnetamise vahel, nt. ajaloos: a) inimene , kes on seotud ühiskondliku tootmisega nimetab end proletariaadiks, b) sellest lähtudes võtab osa nt. üldstreigist.
    Ideaalne psühhoanalüüsi õpetav osakond .
    Freudil olid vajalikud komponendid: psühhiaatria, seksoloogia, mütoloogia, kirjanduse kriitika ja ajalugu. Lacan lisab veel retoorika, dialektika , grammatika ja poeetika.
    Interpretatsioon ja aeg.
    Lacan pöördub kõne ja keele juurde. Analüüsi kunst seisneb vaatluses uurida partituuri (üleskirjutatud kõne poolt keele registrites). Siin ilmneb äärmine determineeritus. Kõne püüab lähtuvalt sümboolsest funktsioonist transformeerida subjekti kõne adressaadiks. Et vabastada subjekti kõne, tuleb ta suunata esmase keele ehk soovide juurde.
    Lacani suhe tähistaja ja tähistatava vahekorra suhtes on erinev Saussure omast, kellele need olid lahutamatud. Lacanil elavad need täiesti erinevat elu, kusjuures tähistaja määrab ära tähenduse. Esimeseks tähistajateks olid metafoorid , nt isa metafooriks isa nimi ja tähistatavaks fallose sümbol.
    Unenägude seaduspärasused kanduvad üle ärkveloleku seisundisse. Lacan lähendab neid, kuna mõlemad sisaldavad vajaduste ja soovide näol mitteteadvust.
    Kunstikeel on see, mis peegeldab seda uut sümboolse subjekti ja maailmasuhete korda. Kogu tsivilisatsiooni areng on ära määratud soovide konkurentsiga. Keel on esmane ja on võimeline kirgi ja soove pehmendama. Seega on võimalik keele kaudu konflikti lahendada.
    Tänapäeva kunstistiile on Lacani arvates kaks :
  • sümboolne - poeetiline, kus pole realistlikke võrdlusi ja sellele on omane metafoorilisus.
  • reaalne - metonüümiline., esikohal detailid
    Keel on võrk, mis katab asjade kogumi, tegelikkuse tervikuna ning sisestab reaalsuse sümboolsusesse korda. Keele funktsiooniks ei ole mitte informeerimine, vaid kujutluspiltide esilekutsumine.
    Psühhoanalüüsi eesmärk oleks siin vastupidine kasvatusele . See peab vabastama keele saastast ja siis korra uuesti puhastatud kujul üles ehitama.
    Poststrukturalism . * postmodernism
    Peale selle mõiste kasutatakse samatähenduslikult ka neostrukturalismi terminit. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80-ndatel aastatel eriti Prantsusmaal — Derrida , Deleuze , Baudrillard , Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides — H. Bloom ja P. de Man.
    Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool . Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi (Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise.
    Struktuuri pahupoole aluseks on soov ja ihad, mis on kõige olulisem jõud, milles põrkuvad kõik traditsioonilised ja sotsiaalsed elukorralduse väljendusvormid. Soov määrab ära kõik mittestruktuurse. Strukturalismis tungib subjekt reaalse (Lacani soovid, ihad) poole, kuid struktureeritakse agressiivse sümboolse korra poolt, mis on peamine ühiskonnas. Poststrukturalismis muutub reaalne ihade tekitamise “masinaks”.
    Eksisteerib väga erinevaid lähenemisi, kuid kõiki neid iseloomustab subjektikesksus erinevalt just strukturalismi objektiivsuse püüdele, mis allutas endale subjekti — inimese. Erinevalt eksistentsialistlikust filosoofiast käsitleb poststrukturalism subjektivismi väikese kollektiivi seisukohast , mis püüdleb kollektiivselt struktuuride võimu paljastamisele ning siis neile vastuhakule. Samas pole subjektil terviklikku olemist, strukturalismis oli see äramääratud struktuuri poolt.
    Struktuuri pahupoolt võrreldes struktuuriga saab kirjeldada järgmiste punktide kaupa:
    • struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika.
    • struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla.
    • struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus , võimalused, vabadus, hetkelised nähtused.
    • struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, žestid, st. kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav.
    • strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav, poststukturalismis mitte.

    Poststrukturalismis eristuvad kaks suurt suunda:
  • tähtsustatud on teksti reaalsust. Derrida — “Väljaspool teksti pole midagi"
  • rõhutatakse eelkõige poliitilist reaalsust. Deleuze — “Kõik on lõppkokkuvõttes poliitika”.
    Huvitav, et Derrida jõudis lõppkokkuvõttes ka poliitikasse (vt. Mart Lilla “Vikerkaares”)
    JACQUES DERRIDA (1930)

    • 1967 L'ECRITURE ET LA DIFFERENCE . Kiri ja erinevus

    Jõud ja tähendus /1963/
    Freud ja kirjastseen /1963/ Struktuur, märk ja mäng
    • 1967 DE LA GRAMMATOLOGIE Grammatoloogiast

    • 1967: LA VOIX ET LE PHENOMENE: INTRODUCTION AU PROBLEME DU SIGNE DANS LA PHENOMENOLOGIE DE HUSSERL Hääl ja fenomen

    Platoni farmaatsia
    Topeltseanss
    Disseminatsioon
    • 1972: MARGES DE LA PHILOSOPHIE Filosoofia ääred
    Erinewus /1968/
    Ousia ja gramm
    Kaev ja püramiid
    Valge mütoloogia
    Filosoofidest sümpatiseerisid Herakleitos ja kaasaegsetest Heidegger , kes vastandusid Hegeli laadsetele logotsentristlike kontseptsioonidele.
    Dekonstruktivism -—termin lähtub Heideggeri filosoofiast ja selle eesmärgiks on välja meelitada ja üles ärritada konfliktsed jõud ehk tuua välja süsteemivälised elemendid. Iga tekst (nt. kultuuritekst, raamat jne) elab teiste tekstide keskel ja teiste tekstide jälgede (trace) mõjuväljas ning see on tähtsam tekstist kui suletud süsteemist.
    Dekonstruktivismi eesmärk on vabaneda logotsentrismist, mis filosoofias tipnes Hegeli filosoofiaga. Üldistades võib öelda, et tegemist oli mingil määral õhtumaise filosoofia keskpunktiga, mis baseerus keele võimul. Logotsentrismile on omane arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse kuuletumises, nt. Jumalale, asjadele jne. Onto-teleo- logo -fono-fallotsentrism
    Kuid dekonstruktivism ei ole samas mingi meetod ega teooria, siin ei ole tekstisisest dominanti. Uueks keskmeks oleks (mitte logotsentrismi mõttes) kirja vastandumine kõnele. Arhekiri kui eelkiri on eeltingimus kirjalikule ja kõnele. Kirja rolli kultuuris käsitleb ta “Grammatoloogas”, mis ilmus 1972 aastal ja kus Derrida nimetab sellise nimega distsipliini , mis uurib “kirja” kui kogumit, mis teeb võimalikuks igasuguse tähendustamise. Väidab, et keel pole kunagi eksisteerinud ilma kirjata. Algne kiri ehk “arhekiri” võis olla artikulatsioon ja primitiivne märgistamine (täke kivil).
    Transtsendentaalne tähistatav on ülim referent , mis jälgib klassikalist loogikat, mida see referendi väärtus implitseerib. Nt. jumal, Lacani fallose mõiste.
    Disseminatsioon — tähenduslike üksuste laiali hargnemine. Disseminatsioon on loodud selleks, et lõhkuda kõike , mida Lacan nimetas sümboolseks korraks ja samas markeerib disseminatsioon selle oma “ kirjaga ”. Disseminatsioon ei ole isapoolselt algupärane nagu Lacani kord .
    Erinevus - Erinewus. Saussure erinevus on eristav tunnus, mis eraldab märki teisest ja iseloomustab just konkreetset märki kui märki ning see loob märgi väärtuse (valeur) ja ühiku.
    Derrida erinewus tähendab erinevust edasilükkuvas liikumises ning erinevalt Saussure erinevusest ei ole seda võimalik objektiviseerida (vrd Kristeva genoteksti määratlus).
    Easthope tõi välja viis erinevat dekonstruktsiooni tüüpi :
    • kriitiline dekonstruktsioon — eesmärgiks on teose loomisprotsessi uurimine. Esindaja C.Belsey.
    • Foucault’ dekonstruktivism — eesmärgiks on välja tuua erinevad interdiskursiivsed sõltuvused käsitletava diskursuse sees.
    • vasakpoolne dekonstruktivism — projekt, mille eesmärgiks hävitada Kirjanduse kategooria ja selle teostamise vahendiks oleks välja tuua diskursiivsed (üldkultuuriline diskursus) ja institutsioonalsed (sotsiaalsed diskursused) praktikad. Esindajad : F.Jameson ja M. Ryan .
    • ameerika dekonstruktivism — kirjanduskriitiline praktika, mis lähtub poststrukturalismist, eriti Kristevast ja Derridast. Kirjanduskriitika subjektiivsus . Tekstid ei ole lõplikud ja neis puudub referentsiaalne osutus. Esindaja P. de Man - tähtsustab kirjanduse retoorikat (kõne kujundeid).
    • Derrida dekonstruktivism — traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu.
    • feministlik dekonstruktivism (feministlik kriitika) — logotsentrismi fallosliku variandi (meheliku alge domineerimine ) lõhkumine. Derrida kiri

    (uuritakse eelkõige kirjandust) on loomu poolest naiselik ja see ei allu meheliku loogika seadustele . Feministliku kriitika eesmärgiks on paljastada meheliku psühholoogia domineerimine tekstides ja see tekst uuesti üles ehitada. Esindaja L.Irigaray.
    Gilles Deleuze (1925-1995) & Felix Guattari (1930-1992).
    Neid tuntakse koos, kuigi Deleuze’i võib pidada juhtivamaks figuuriks. Põhiteoseks on
    Kapitalism ja skisofreenia , mis ilmus aastatel 1972-1980 kahes osas. I osa - Anti Oidipus ning II osa - Tuhanded platood (selle eesõnaks " Risoom "). Esimeses osas vastandub traditsioonilisele psühhoanalüüsile uut tüüpi analüüs— skisoanalüüs. Erinevused Freudi analüüsiga: psühhopatoloogiline seisund, millest lähtutakse, oli Freudil neuroos (konflikt ego ja id’i vahel), skisoanalüüsis psühhoos (konflikt ego ja välismaailma vahel).
    Kafka 1975
    Mis on filosoofia 1991
    Deleuze
    Erinevus ja kordamine 1968
    Mõtte/tähenduse loogika Logique du sens 1969
    Cinema I 1983 , II 1985
    Guattari
    Psühhoanalüüs ja transversaarsus
    Skisoanalüütilised kartograafiad

    Jäised aastad

    Kolm ökoloogiat ökosoofia
    Hilisemates teostes hakkab kandma transversaarse põhjuslikkuse ideed — eetika ja moraal on põhimõtteliselt vastanduvad. Transversaarne — põigiti, risti kulgev. Transversaarne põhjuslikkus — põhjuslikkus koosneb kaosest ja kosmosest ehk kaosmos.
    Erinevalt Freudist arvas ta, et iha ja soov pole eraldi väljatoodavad instinktide kogumist, vaid need on midagi algset ning nende eksisteerimisvormiks ongi iha masinad , mis on kõike läbivad. Pole olemas üleüldist vastutust ning neile iha masinatele ei saa külge pookida kollektiivset süüd, mis oleks siis moraali aluseks (vrd. Kristlus ).
    Samuti ütleb Guattari lahti diskursuse primaadist keele puhul.
    "Mis on filosoofia" 1991
    Deleuze ja Guattari väidavad , et mõtlemine eksisteerib 3 eri viisil:
  • kunst, milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised figuurid .
  • teadus, kus domineerib referentsi (osutus) ja koordinatsiooni plaan. Loob funktsioone (valemid). Üksikud vaatlejad.
  • filosoofia, milles prevaleerib immanentne (sisemine) plaan. Mõtteimaago kui eelfilosoofia. Kontseptid ja kontseptuaalsed persoonid (viimased ei seostu vastupidiselt teadusele konkreetsete isikutega). Teaduse ja filosoofia suurim erinevus ongi referentsiaalsuses, mis on määrav just teaduse puhul. Teadus on paradigmaatiline, filosoofia — süntagmaatiline
    Omavahel seotud mediaatorite kaudu. Mõtet tema kolmes põhilises vormis iseloomustab:
    • vastandatus kaosele
    • plaani tekitamine
    • plaani asetamine kaosele

    erinevus on suhtumises lõpmatusesse.
    Misosophie — filosoofia vihkamine
    Filosoofia kasu on tema võimes kurvastada. Kontseptide loomine ja probleemide püstitamine on tähenduse/mõtte, ja mitte tõe/vale küsimus. Ainuke viis, kuidas filosoofia sureb , on naeru kätte lämbumine.
    Filosoof on tema kontseptuaalsete tegelaste idiosünkraasia.

    Revolutsiooniline skisofreenik vs despootlik tähistaja kapitalismis


    Skisofreenia


    Iha masinad
    Tootmine
    Deterritorialisatsioon
    Nomaadiline mõtlemine
    Erinevus
    “välisus”
    skisoanalüüs — sile mõtte ruum
    risoomne , kaosmos kui risoomi juur

    Paranoia /kapitalism/


    Kolmainsus: subjekt-mõiste-objekt
    Subjekt ja representatsioon
    Taastootmine
    Territorialisatsioon
    Riigifilosoofia
    Identsus, sarnasus, tõde, õiglus
    “sisemus”
    reljeefne
    struktureeritud
    Ihaldavad masinad
    Olemuslikult produktiivsed , ei lähtu puuduvast algobjektist. Binaarsed masinad, voolukatkestuse printsiibil. Lineaarsed . Iha paaritab omavahel pidevaid voolusid ja osaobjekte.
    Skisoanalüüs — Psühhoanalüüs
    Psühhoos
    "Ihaldavad masinad"
    Masinlik mitteteadvus
    Skisointsest
    Vormel — teenijatüdruk, õde, libu. Kui tervik
    Toimub õega, kes pole ema asendaja, vaid on klassivõitluse teisel poolelt, teenijatüdrukute ja libude poolelt — see on deterritorialisatsiooni intsest.
    Seotud heliga , sellega, kuidas heli kihutab , ja kuidas mälestuseta lapsepõlveplokid täiesti elavana sisenevad olevikku , et seda aktiveerida, kiirendada, paljundada konneksioone.
    Konneksioonide maksimum
    Homoseksuaalne tundelisus. Teisikute, vendade või bürokraatide homoseksuaalsus .
    Neuroos
    Oidipiaalne kolmnurk
    Teatraalne mitteteadvus (müütilised tegelased: Oidipus , Super-Ego, Eros Thanatos)
    Taandab ihaldava produktsiooni mitteteadlike kujutelmade süsteemiks ja alandab sotsiaalsed investeeringud perekondlikeks
    Neurootiline oidipaalne intsest
    Toimub, või kujutletakse toimuvat, või tõlgendatakse toimuvana emaga, kes on territoriaalsus , reterritorialisatsioon
    On seotud fotode , portreede ja lapsepõlvemälestustega, võltsi lapsepõlvega, mida pole kunagi olemas olnud, kuid mis püüab iha jäljendamise puuri , suunab ta tagasi emale
    Konneksioonide mahasurumine, üksainuke tähistaja, perekonda tagasilangemine, kogu poliitilis-sotsiaalse välja neutraliseerimine
    Oidipaalne homoseksuaalsus
    Skisoanalüüs on seotud marginaalsete gruppide teooria loomisega , kus need grupid on tunnistatud esmasteks igasuguste kollektiivsuse vormide suhtes; samuti ettekujutusega keelest kui mittekeelelise välja (mis on antud kontseptsioonis esindatud nn “iha masinatega”) ebaolulisest osast. Soovide/ihade maailm, mida S. ülistab, on maailm, kus kõik on võimalik.
    S-s on nii filosoofia kui skisofreenia protsess, aga mitte eesmärk, tootmine, aga mitte väljendus.
    Skisofreenik on dekodeeritud, deterritorialiseeritud olevus . Ei samastu kliinilise skisofreenia mõistega. Filosoofid ja kirjanikud , kes on ületanud piiri, mis hoiab iha tootmist ühiskondliku tootmise äärealadel ja sellega võrdsustanud ühe tootmise liigi teisega .
    Skisofreeniline diskursus — keel, mis eirab loogikareegleid ja põhjus-tagajärg seoseid. Pöördub absurdi ja paradoksi poole.


    Freud avastas iha kui libiido , mis toodab iha, ja ta ise võõrandas pidevalt seda libiidot perekondlikkus representatsioonis (Oidipus).
    Nii perekondlikus kui analüütilises vormis on Oidipus oma olemuselt repressiooni aparaat , mis on suunatud soovide masinate vastu, ja mitte mingil juhul mitteteadvuse enda sünnitis.
    Oidipus on mitteteadvuse jõudude kõrvalekaldumise invariant , mis eksisteerib kapitalistlikus maailmas kõikjal. Seksuaalsus aga ei ole taandatav “väikese perekonnasaladuseni”.
    Psühhoosis mõistis psühhoanalüüs vaid “paranoidaalset” liini, mis viib oidipaalse kastratsiooni jmt-ni, kõikide repressiivaparaatide injektsioonini mitteteadvusesse. Kuid tema eest jäi varju “skisofreeniline” liin, mis läbib mitteperekondlikku joonist.
    Psühhoanalüüs kaldub idealismi. Materialistlik psühhoanalüüs viib iha tootmisse ja vastupidi, taandab tootmise ihaks.
    Psühhoos ei kuulu ei isa ega isegi isa nime juurde, ta laieneb kõigile ajaloo nimedele. Sotsiaal-ajaloolise välja investitsioon iha masinate poolt.
    Eristavad kahte tüüpi sotsiaalse välja investitsioone:
    • huvi eelteadvuslikud investitsioonid (võivad olla revolutsioonilised)
    • iha mitteteadvuslikud investitsioonid (fashistlikud)

    Ideoloogiaid ei ole olemas.
    Jean Baudrillard (1929)
    “Objektide süsteem”(1968)
    “Märgi poliitilise ökonoomia kriitikad”(1972)
    “Tootmise peegel”(1973)
    “Sümboolne vahetus ja surm”(1976)
    “Unustada Foucault”(1977)
    “Võrgutamine”(1979)
    “ Simulaakrumid ja simulatsioon ”(1981)
    “Kurjuse läbipaistvus /transparents/”(1989).

    Simulaakrum


    simulacrum lad.
    1) kujutis, kujund, skulptuur
    2) sarnasus, näivus
    3) vari (surnu), kummitus, vaim
    4) unenägu
    5) karakteristika
    6) Epikurose filosoofias - kujutis, vorm, tunnetuskujund
    S. — see on süsteem, milles erinev suhestub erinevaga erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed, nad on sügavalt juurdunud intensiivsete kvantiteetide olemuses, mis kommunitseeruvad erinevuste abil. Ainuke seos, ainuke kõikide ridade kattumispunkt on neid kõiki allaneelav vormitu kaos . Deleuze
    S. segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. S. kutsuvad esile esteetilise ahvatluse — tänapäeva teater.
    Ahvatluste simulatsioon: pornograafia on tõesem tõest enesest — täiuslik S.
    Võrgutatud simulatsioon: pettekas — valelikum valest endast — näivuse saladus.
    Seduction võrgutus/ahvatlus.
    Võrgutama tähendab surra reaalsusena ja ärgata ellu peibutisena. Võrgutavad ja tõmbavad ligi meid ainult tühjad, mõttetud, absurdsed, elliptilised , igasuguse referentsita märgid. Need märgid on rikutud, andnud alla ahvatlusele.
    4 väärtuse loogika liiki :
  • tarbimisväärtuse - funktsionaalne loogika. Tugineb kasulikkuse printsiibil. Tähistatav (tähistaja peegeldus ) . Objektiline simulaakrum.
  • vahetusväärtuse - ökonoomiline loogika. Tugineb ekvivalentsusel ehk võrdsusel. Tähistaja.
  • märgilise väärtuse - diferentsiaalne loogika. Iseloomustab erinevus. Need kolm on esmased.
  • sümboolne vahetuse loogika. Tugineb ambivalentsusel. Nt. kinkimine, ohverdamine. Oluline on just vahetus kui niisugune, mis vahetusse läheb pole oluline. Kui kaotab oma ambivalentsuse, muutub see üheks eelpool nimetatutest. (Eelmise kolme väärtuse juures toimus ambivalentsuse mahasurumine).
    Märk Baudrillard`il .
    Klassikalises märgiskeemis on see seotud ühikuks, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile (osutusele). Baudrillard kritiseerib seda Saussure süsteemi ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi effekt /vari/ideoloogiline põhi.
    Igasugused katsed märgi poliitilist ökonoomiat (väärtuse märgiline vorm) ületada (püüdes viidata reaalsusele), viivad selleni, et me saame uue märgi. Igasugune tähendustamise protsess on vaid hiiglaslik tähenduse simulatsiooni mudel. Seda protsessi on võimeline lõhkuma üksnes sümboolne vahetus. Baudrillardil erineb sümbol rangelt märgist, olles märgis peidus ja ähvardades lahkuda märgi struktuurist, mis baseerub eristusel tähistaja ja tähistatava vahel.
    Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ ujuvad ” tähistatavad. Tegemist on tüüpilise massimeediaga, mis annab teatud märgid, nt. panka röövitakse vastavalt massimeedias nähtule.
    Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele kes selle koodi annab. Niisugusele koodi terrorile saab vastandada ainult surma, mis koodi järsult lõhub.
    “Võrgutamisest”(1979). Ahvatluse mõiste.
    Selles raamatus näeb ta võimalust astuda vastu koodi terrorile. Võrgutamine teeb läbi 3 ajaloolist faasi :
  • rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama. Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei ole, ainult tseremooniates.
  • esteetiline võrgutus - võrgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete , mis tekitab võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde.
  • poliitiline võrgutamine - omane tänapäeva ühiskonnale.
    Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale.
    Simulaakrum ja simulatsioon on Baudrillardil seotud keeleteooriaga. Ta kavandas selle lisaks Marxi poliitilisele ökonoomiale, et vastu astuda Saussure dihhotoomiale.
    Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20 sajandil. Esmalt on põhiliseks sümboolne vahetus ja kogu järgnev inimkonna ajalugu muutub surma väljatõrjumise ajalooks (erinevates modifikatsioonides). Surm on kui süsteemi teisesus , mis püüdleb oma täiusele.
    Eksisteerib 3 diskursuse tüüpi, mis püüavad erineval viisil maskeerida elu ja surma ambivalentsust. Seda teevad nad vastandades:
  • tootmine — kinkimine (ökonoomiline)
  • psühholoogiline soov/iha — surmainstinkt (psühholoogiline)
  • tähendus (selge, väljaloetav) — anagramm (peab otsima) (lingvistiline
    Baudrillard teeb panuse pööratavusele (tsükliline pöördumine, tühistamine), teisele poolele — kinkimine, surmainstinkt, anagramm.
    3 erinevat simulatsiooni korda (surma väljatõrjumise sotsiaalse ajaloo staadiumid), paralleelsed väärtusseaduse muutusega:
  • seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni — iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine.
  • tööstuse aeg — toodetakse sotsiaalset koos selle energia (töö) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on võimalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad tööstuslikud simulaakrumid.
  • simuleeritakse sotsiaalset koos selle määramatuse ja koodi küberneetikaga. Märke vahetatakse ainult üksteise vahel.
    Simulaakrum on süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab ära / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt. teatris.
    Ahvatlust on mõistetud kui reaalsuse surma, et sündida kui peibutis . Inimesi ahvatlevad eriti absurdsed, mõttetud märgid, milledel puudub igasugune referents (osutus), nt. sireenide laul, pantri aroom, silmade võlu. Niisuguses osutuse surmas kindlustab end väärtuse struktuurne mõõde, kus toimub üksteise vahetus, ilma et selles osaleks reaalsus (juba kujuteldav, vt. eelpool).
    "Simulaakrumid ja simulatsioon"
    Foucault´ panoptimismi lõpp tänapäeval, kuna pole enam subjekti, kõik on omavahel segunenud ning ei eksisteeri enam vägivalda ja järelvalvet, vaid ainult informatsioon. Toimub implosioon (aeglane sissepoole plahvatus ). Esimeseks implosiooniks peab Baudrillard 1968 aasta filosoofia tudengite mässu Prantsusmaal.
    Lõhutud on klassikaline saatja –saaja vahekord, kuna meedia pole enam vahendaja , vaid sündmuste looja.
    Märgi arengu faasid:
  • märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus.
  • kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast.
  • kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus.
  • kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda.
    Simulaakrumide kolm valda:
    • loomulikud , loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär
    • produktiivsed, produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus . Teaduslik fantastika
    • simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil , küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.

    Imaginaarsus oli reaalsuse alibi maailmas, mida valitses reaalsusprintsiip. Tänapäeval on reaalsus see, mis on muutunud mudeli alibiks universumis, mida juhib simulatsiooniprintsiip. Ja paradoksaalsel kombel on reaalsusest saanud meie tõeline utoopia.
    Jean - Francois Lyotard (1924-1998).
    Termini postmodernism uues tähenduses kasutusele võtja. Derrida ja teised eelpool nimetatud on postfenomenologismi esindajad.
    1974 Economie libidinale,
    1979 La condition /olukord/ postmoderne
    1982 Vastus küsimusele: “Mis on postmodernism?”
    1983 Riid /Differend/
    Postmodernistlik tundelisus, mida iseloomustab kaks aspekti :
  • maailma tunnetatakse kui kaost ja on kadunud usk kindlatesse väärtustesse. Nihilism , mis algas Nietzcshest. Kirjanduses ilmneb see fragmendi võidutsemises. Gödeli teooria.
    2. kirjanduses domineerib poeetilise mõtlemisviisi fenomen. Hilisem Heidegger, kus filosofeerimine toimub eirates klassikalist loogikat nagu see esines hiina mõtlejate juures.
    Postmodernism saabub peale II MS, kuigi peab ütlema, et selle ilmumine kunstiliigiti võib olla ajaliselt erinev. Iseloomulik postmodernismile on metanarratiivide (kasutab veel mõisteid makro- ja suured narratiivid) jõu ja legitiimsuse kadumine, ekleltism. Metanarratiivid on nt. mõtte hermeneutika , vaimu dialektika, inimkonna vabastamine, subjekti võim, kristlus jne. Nende ülesandeks oli legitimiseerida/seadustada teatud moraali normid, seadused, institutsioonid , mõtteviisid. Kuid erinevalt müütidest, mis kandsid sama rolli, otsivad metanarratiivid legitimatsiooni tulevikust , mitte minevikust.
    See oli nn. tulevikku suunatud kaasaja projekt, millest unistasid Nietzsche ja Heidegger. Eesmärgiks oli luua sotsiokultuuriline ühtsus, mille raamidesse oleks võimalik paigutada kõik nähtused.
    Miks selline projekt ebaõnnestus? Lõplikult hävitas niisuguse kujutelma ühtsusest II MS koledused , mis kaotas usu metanarratiivide jõusse. Algas mikronarratiivide ajajärk, mis ei pretendeeri mingile legitimeerivale jõule. Need mikronarratiivid on omased väikestele sotsiaalsetele gruppidele või üksik indiviididele ning neid võib kultuuris eksisteerida tohutult. Siin ei esine mingit püüetki ühtsusele ning sellist eklektismi toetab ka meedia, mis propageerib hedonistlikku tarbimiskultuuri.
    “Le Différend” (riid, lahkheli, lahknevus) ilmunud 1983 aastal. Toob sisse uue terminoloogia. Põhineb Wittgensteini keelemängudel. Kaks mõistet :
    • lausete režiimid - reeglid, mille järgi lauseid ehitatakse ja luuakse, nt. käskimine, küsimine, tunnetus, demonstratsioon jne.
    • diskursuse žanrid - põhineb lausete režiimidel ja on reeglite kogum, mida järgides me mingeid heterogeenseid lauseid ühendame jadaks, et saavutada kindlat eesmärki, nt. teada, hinnata, võrgutada.
    Neid keelemänge iseloomustab agoonilisus ehk võitluslikus, mis on tingitud sellest, et siin pole taotletud mingit konsensust ja erinevuste kaotamist, vaid just paraloogiat, erinevaid arvamusi . “Tüli/riid” toimub erinevate režiimide vahel žanride sees ja erinevate žanride vahel. Seejuures on “tüli” võimalik lahendada ühe žanri sees “tülitsevate” režiimide, mitte aga erinevate žanrite vahel. Eksisteerib kogum konkureerivaid keele praktikaid . Filosoofi ülesanne on takistada tekkimast olukorda, kus üks žanr hakkaks domineerima. Lyotard’i arvates domineerib tänapäeval liialt ökonoomiline žanr.
    Richard Rorty ( 1931 ).
    “Filosoofia ja looduse peegel” ilmus 1979. aastal. Selles raamatus jättis nö. hüvasti analüütilise filosoofiaga. Rõhuasetus kandub üle pragmatismi.
    Jagab tänapäeva lääne filosoofia kaheks: analüütiliseks (Ameerika ja Inglise filosoofid) ja kontinentaalseks (Prantsuse, Saksa ja Itaalia filosoofia).
    Ründab trad . F. kui tõe otsimist.
    Eelkäijad:
    W. Sellars “ Empirism ja mõistuse funktsioon” (1956) lammutas “antuse müüdi”, mis on omane empiirilisele F.
    W. Quine näitas, et eristus analüütiliste ja sünteetiliste väidete vahel ei pea paika, seega kaob ka eristus faktilise ja kontseptuaalse vahel.
    D. Davidson tegi järgmise sammu ja kõrvaldas eristuse kontseptuaalse skeemi ja sisu vahel.
    Filosoofe on kolme liiki :
  • filosoofid-õpetlased. Nt. Russell . Imiteerivad teaduslikke meetodeid ja neil pole Rorty arvates tulevikku, sest epistemoloogia on nende jaoks tähtsaim. Tunnetus on sel juhul seotud representatsiooni täpsusega. Kui poleks olnud ettekujutust teadvusest kui peeglist, poleks ka taolist tunnetuse mõistet tekkinud.. Niisugune vaatepunkt sai alguse juba antiik-Kreekast, kuid tugevama põhja sai alles Descartes `ist alates.
  • grupp filosoofe, kes eelistavad vaba diskursust. Need on nö. filosoof-poeedid, nt. Heidegger.
  • poliitikud -filosoofid. Ühiskondlikult aktiivsed, seisavad reformatsioonide eesotsas, nt. Dewey .
    Moodsa F. (eriti analüütilise) ajalugu antikantiaanlikult ja antikartesiaanlikult seisukohalt. F. ei ole progressi .
    Kolmes osas käsitleb teaduslikkust:
  • põhiteema — teaduse filosoofia. Tõestatakse, et nn intuitsioonid, mis on kartesiaanliku dualismi aluseks, on ajaloolise päritoluga.
  • pühendatud tunnetusele — kuidas me saame teadmisi. Tunnetus kui täpsete representatsioonide kogum — see on ainult üks võimalus ja selle võib asendada pragmaatilise tunnetuse kontseptsiooniga, mis kõrvaldab kreeklastele omase vastanduse mõtiskluse ja tegevuse, maailma representeerimise ja temaga toime tulemise vahel.
  • “Filosoofia” kui idee. Interpreteerib traditsioonilist vahetegemist “obj. tedamise” otsingute ja vähem privilegeeritud inimtegevuse valdade vahel kui lihtsalt erinevust normaalse diskursuse ( Kuhni “normaalse teaduse” mõiste üldistus) ja anormaalse (mis ei ole üldkehtiv ja aktsepteeritud) vahel.
    Ühed filosoofid on süstemaatikud — epistemoloogilised filosoofid (see tüüp peaks kaduma). Teine sort on juhendajad — hermeneutilised mõtlejad, kes püüavad uut avastada , nt. Heidegger, Dewey, Wittgenstein.
    Trad. F. katse eksplitseerida “ratsionaalsust” ja “objektiivsust” representatsiooni täpsuse tingimuste termineis on eksitav katse muuta epohhi normaalne diskursus kehtivaks igavesti .
    "Sattumuslikkus, iroonia , solidaarsus” 1989 (Contingency, irony, and solidarity”
    Igal inimesel on varuks hulk sõnu, millega õigustada oma tegusid , uskumusi ja eluviisi — piirsõnavara.
    Historitsistid:
    — valdav eneseloome e. privaatse autonoomia soov (näit. Heidegger ja Foucault).
    — domineerib soov õiglasema ja vaba kogukonna järele (Dewey ja Habermas )
    Ironist on teadlik oma kesksete uskumuste ja soovide sattumuslikkusest — kes on piisavalt historistlik ja nominalistlik, et hüljata mõte, nagu osutaksid uskumused ja soovid millelegi väljaspool aega ja juhust.
    Ironist - inimene, kes vastab kolmele tingimusele:
    1) tal on radikaalseid ja pidevaid kahtlusi piirsõnavara suhtes, mida ta parasjagu kasutab, sest talle on avaldanud muljet ka teised sõnavarad, mida teised inimesed või loetud raamatud on pidanud piirsõnavaraks
    2) ta mõistab, et tema praeguses keeles esitatud argument ei suuda neid kahtlusi ei kinnitada ega hajutada
    3) oma olukorra üle filosofeerides ei arva ta, et tema sõnavara oleks tõelusele lähemal kui mõni teine, et see on kokkupuutes mõne temast kõrgema jõuga.
    Iroonia vastand — terve mõistus. Metafüüsikud ( Platon , Marx)
    Ironist Metafüüsik Raamatud liigenduvad vastavalt traditsioonidele ja iga traditsioonikandja võtab loetud autorite sõnavara osalt üle ja teisendab seda
    Meetod ümberkirjutamine
    peab loogikat dialektika toatüdrukuks
    /dialektika kui püüe sõnavarasid üksteise vastu välja mängida/
    Ühe piirsõnavara kriitikaks saab olla ainult teine piirsõnavara
    Lööksõna – dekonstruktsioon
    distsipliinide järgi, mis vastavad eri tunnetusobjektidele
    järeldus, kokkuvõte
    dialektika kui retoorika alaliik, mis on omakorda kõigest loogika vilets aseaine
    peavad filosoofilise uurimise paradigmaks loogilist argumentatsiooni — so järeldussuhete leidmist propositsioonide vahel, mitte aga sõnavara võrdlemist või vastandamist
    usuvad, et cälismaailmas on tõelised olemused, tähtis pole kasutatav keel, vaid tõde
    liberaalne
    Liberaalseid eesmärke teenivad ainult need ümberkirjeldused, mis vastavad küsimisele: "Mis alandab?"
    eristab ümberkirjeldamist avalikul ja privaatsel otstarbel
    kujutlusliku samastumise oskus
    liberalismi kõrgkultuuri keskmes on kirjandus
    ei huvita võim, vaid üksnes täius
    Tahab vastust ka küsimusele "Miks ma peaksin alandamist vältima?"
    igatseb piirsõnavara, millel oleks orgaaniline sisestruktuur , mis ei jaguneks
    eriomaselt moraalne motivatsioon — ratsionaalsus, Jumala või tõe armastus
    teooria
    ironistlikud filosoofid on privaatsed filosoofid/ teoreetikud . Harva liberaalid , sest tahavad võimu, mis tuleneb lähedasest suhtest millegi väga suurega (Nietzsche - üliinimene, Hegel - maailmavaim, Heidegger - olemine kui lõpmata õrn ja Täielik Teine).
    Liberaalne ironist loeb oma põhjendamatute soovide hulka lootuse, et kannatusi saab kahandada ja inimeste alandamine teiste inimeste poolt võib lakata.
    Kirjanduskriitika tõusmine liidrikohale arenenud demokraatia kultuuris kui järkjärguline ja vaid pooleldi teadvustatud selle kultuurilise rolli omaksvõtt, millele algselt pretendeeris religioon , seejärel teadus ja lõpuks F., toimus koos intellektuaalide seas iroonikute hulga suurenemisega metafüüsikute suhtes.
    Julmus ja solidaarsus.
    Umberto Eco 1932
    Itaalia semiootik , filosoof, kirjanik, kriitik. Keskaegse esteetika spetsialist.
    Esteetilise probleem Thomas Aquinasel 1956 doktoriväitekiri, vaatles keskaja esteetikat kui kosmilise korra filosoofiat ja nägi seal lääne-Euroopa ratsionalismi algeid, hierarhiseerivat.
    Avatud teos 1962 (The Open Work 1989)
    Puuduv struktuur (1968)
    Traktaat üldsemiootikast 1975 (A Theory of Semiotics 1977)
    Semiootika ja keelefilosoofia 1984
    Reisid hüperreaalsusesse 1987 nimiessee ilmus enne1976 Baudrillardi Simulaakrumid ja simulatsioon (1981)
    Interpretatsiooni piirid 1990 ( Interpretation and Overinterpretation 1992)
    Täiusliku keele otsing 1995
    Kant ja nokkloom 1997
    Visuaalsemiootika (“Puuduv struktuur” ja “Kant ja nokkloom”). Ikooniline märk mitte ainult ei oma mingeid ühiseid omadusi oma objektiga, vaid on ka täiesti suvaline , konventsionaalne ja motiveerimatu. Jutt ei ole mitte objekti omaduste taasesitus, vaid vastuvõtu spetsiifikast, st mõttelisest representatsioonist. Me tunneme kujutise ära, kasutades äratundmise koodi. Ikoonilisi koode on palju, erinevalt sõnalistest koodidest on nad nõrgad ja ebastabiilsed. Vastavad väljendile (hobuse kujutis). Tähtis on kogemus. Kõige hüperrealistlikum portree ei ole oma referendiga sarnane ei faktuuri, liikuvuse, mahu jne järgi. Isomorfism ei ole ka lahendus, kuna sõltub kultuurilistest eelistustest . Kui ikoonilisel märgil ka on referent, siis see referent ei ole “objekt, mis on võetud reaalsusest, vaid alati kultuuri sünnitis” (grupp μ).
    Eco toob välja visuaalsete kujutiste kodeerimise mitmetasandilise struktuuri:
    • vastuvõtu
    • äratundmise
    • edasiandmise
    • tonaalsed
    • ikoonilised (figuurid, märgid, seemid)
    • ikonograafilised
    • maitse
    • retoorilised
    • stilistilised
    • alateadvuse koodid

    Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”.
    Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt,mis on eriti selgelt väljendatud Aquinase Teoloogia summas, kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.
    Taolisele järeldusele jõudis Eco, fnalüüsides J. Joyce modernistlikku poeetikat ja avangardi esteetikat tervikuna, kus lõhutakse klassikaline maailmapilt , kuid “mitte asjades, vaid keele sees ja peal”. Eco ei kahtle, et kultuur on praegu kriisiseisundis “sõnade kord ei vasta enam asjade korrale”, kommunikatsioonide süsteem, mis on meie käsutuses, on võõrdunud ajaloolisest seisundist, representatsiooni kriis on silmnähtav.
    60ndatel näeb Eco väljapääsu uute formaalsete struktuuride leiutamises, mis võiksid peegeldada situatsiooni ja saada selle uueks mudeliks. Pakub välja tingliku laboratoorse mudeli “avatud teos” — “transtsendentaalne skeem”, mis fikseerib meie maailmas olemise kahemõttelisuse. Olulisemad selle mudeli aspektid:
    • esteetiline tekst kui kommunikatiivne akt
    • esteetiline tekst kui märgilise funktsiooni laboratoorne mudel
    • kunstiteos kui epistemoloogiline metafoor

    Kuna viis, millega on struktureeritud kunstilised vormid, peegeldab viisi, mille abil teadus ja tänapäeva kultuur võtavad vastu reaalsust, niivõrd peaks “avatud teose” mudel peegeldama paradigma muutust, kinnitama uue koodi. Kuna informatsioon on vastupidine entroopiale ja range koodi, ainukese korra sisseviimine piirab informatsiooni kättesaadavust, siis on Korratus isegi kasulik (seda enam, et korratus on ta suhtes algsesse organisatsiooni, aga uue diskursuse suhtes on just see — kord). Avatud teos välistab ühelise dekodeerimise võimaluse, avab teksti hulgale interpretatsioonidele, muudab autori ja lugeja vahekorda.
    60ndate lõpus muudab oma vaateid: avangardistliku projekti krahh, tutvumine strukturalismi ja Peirceˇi teooriaga toob ta semiootika juurde. Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).
    “Semiootika ja keelefilosoofia”.
    Lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosise kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks.
    Semioosise universumit, so inimkultuuri universumit mõistab kui labürindi (nagu risoom D/Gl) taoliselt struktureeritut:
  • on struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule
  • faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust
  • registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele
  • antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud, eksisteerib kui regulatiivne idee
  • selline entsüklopeedia mõiste ei eita struktureeritud teadmise olemasolu, vaid eeldab, et see teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem
    Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu.
    Sõnastik — pragmaatiline mehhanism . Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon , milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab:
    • koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis)
    • uute hüpoteeside ülesseadmine
    • nende lülitamine kultuuri reeglite hulka

    Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma , et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Semiootika ja keeleF. Piiritlemise küsimuse lahendab Eco, kui eri- ja üldsemiootika suhtena (“Semiootika ja keeleF”).
    Spetsiaalne semiootika — see on üksiku märgisüsteemi “grammatika”, mis kirjeldab antud kommunikatiivse fenomeni valda kui midagi, mida valitseb tähenduste süsteem. Iga süsteemi võib vaadelda semantilisest, süntaktilisest ja pragmaatilisest vaatepunktist. Üldsemiootika (võrdub keeleF.)uurib inimese märgistava/oznachivajushaja tegevuse terviklikkust, tema ülesandeks on üldise kontseptuaalse karkassi arendamine. Põhitähelepanu on märgil ja semioosisel.
    Kui Eco semiootilised huvid on Peirce märgisemiootika ja Saussure keelesemiootika vahel, siis tema filosoofilised vaated on seotud eelkõige kultuuri poststrukturalistlike ja postmodernistlike versioonidega. Eco loob dekonstruktsiooni semiootilise variandi, millele on iseloomulik ettekujutus Kaose ja Korra võrdõiguslikkust eksistentsist (“Kaosmose esteetika”), mittestabiilsuse, pluralismi ideaal.
    Solidariseerub postrukturalistidega küsimuses semioloogia eesmärgist: selle objektiks on keel, mille kallal juba töötab võim. Semiootika peab paljastama kultuuri “tehtuse” mehhanismi, olema demüstifikatsiooni ja deideologiseerimise instrumendiks , eksplitseerima kultuuri “koodilise ümberlülituse” reegleid. Eco huvitab ühtse (kuid mitte unifitseeritud) semiootilise lähenemise võimalus kõigile signifikatsiooni ja/või kommunikatsiooni fenomenidele, kultuuri loogika välja toomine erinevate tähistavate praktikate, mis võivad olla üldsemiootika osaks, abil.
    Internetist ja Gutenbergini. 1996. Internet ei ähvarda raamatutsivilisatsiooni. Tänapäeval vajame me uut kriitilise kompetentsi vormi, veel tundmatut informatsiooni valiku ja omandamise kunsti. Filtreerimise kogemust. Muidu on lähemas tulevikus informatsiooni üleküllus ja tsensuur identsed — me ei suuda leida vajalikku infot.
    Innovatsioon ja kordus. Moderni ja postmoderni esteetikate vahel 1994
    Siin on lühidalt kokku võetud kogu Eco viimase 30 aasta repertuaar :
    • “avatud teksti” poeetika
    • lugeja roll, erinevad lugejaauditooriumite tüübid
    • “võimalike maailmade” teooria seoses lugeja ootuste analüüsiga
    • erinevus avangardistliku ja postmodernistliku esteetuikate vahel
    • massmeedia ja massikultuuri probleemid
    • “tekstilise kompetentsi” mõiste, mille aluseks on lugeja “entsüklopeedia”
    • “seerialise” kunsti analüüs jne

    Kitsh kui “ideaalne toit laisale auditooriumile”, kes tahab saada rahuldust ilma jõupingutusteta, kes on kindel, et naudib tõelist maailma representatsiooni, aga tegelikult on võimeline vastu võtma vaid “ kujundite esmase võimu teisest imitatsiooni”. Massmeedia suhtes on positiivselt meelestatud — see on ühiskonna elu lahutamatu osa ja intellektuaalide ülesandeks on analüüsida ja kujundada, aga mitte passiivselt jälgida. Sel perioodil (60ndad) samastab kitshi massikultuuriga ja kõrgkultuuri avangardiga.
    Kitsh parasiteeris avangardil ja postmodernses kultuuris nad leppisid ära. Postmodernism õppis massikultuurilt erinevaid vastuvõtu stimuleerimise tehnikaid, sõltuvalt “interpreteerivatest kooslustest”.
    Välistelt tunnustelt on kitshi kerge postmodernismiga segi ajada, aga kitsh ei suutnud intellektuaalset publikut kaasa haarata (kitsh ei ole võimeline “lõbustama, samal ajal mitte hoidudes probleemidest”), siis PM kaasab just sellise auditooriumi, kes n suuteline hindama irooniat, teose “tehtust”, leida intertekstuaalsed koodid, st lõbutseda, kuid omandad ka uut teadmist.
    Innovatsioon ja kordus — põhitelg arutlustes massikommunikatsiooni epohhi kunsti zhanridest, liikidest ja võimalustest.
    Modernism ja metafoor — alati midagi uut. Massmeedia produktsioon assotsieerus tööstusega, ei ole kunst.
    Modernistliku esteetika jaoks on massmeedia produktide põhikarakteristikateks:
    • kordus
    • kopeerimine
    • kindlale skeemile allutatus
    • liiasus (vastukaaluks informatsioonile)

    Tänapäeval uus PM teooria, mis vaatab ümber korduse ja innovatsiooni mõiste. Itaalias oli diskussioon “uus seerialisuse esteetika”).
    Eco vaatleb juhtumit, kui
  • meile esitatakse midagi originaalset ja teistest erinevat (vastavalt modernismi esteetikale)
  • meile on teada, et see asi kordab teist, meile teadaolevat
  • vaatamata sellele (just selle tõttu) see meeldib meile ja me ostame ta.

    Terminid


    Korduse tüübid:
    retake, või kordusvõte (20 aastat hiljem), Tähesõjad
    Teine — remake (ümbertegemine). Kõik Shakespeare teosed.
    Seeria — laieneb teatud situatsioonile ja piiratud arvule tegelastele, kellede ümber keerlevad teisejärgulised varieeruvad tegelased.
    • alaliik “ silmus ” , kus toimub mitte tegelase lineaarne areng, vaid vaataja tuuakse perioodiliselt tagasi tegelase erinevate eluperioodide juurde, et alustada sealt uut jutustust
    • spiraal — kui tegelaskuju iga uue jutuga , koomiksiga, süveneb
    • tuntud tegelase ilmumine, näiteks John Wayne , tekitab mulje samast filmist

    Saaga erineb seeriast sellepoolest, et on genealoogiline , perekonnalugu. Dallas
    Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga”
    Freimid — kultuurilised klisheed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjeldyse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket , Oidipise kompleks — intertekstuaalne freim)
    Teos, mis räägib iseendast.
    Seerialisus ja kordus ei vastandu enam Innovatsioonile. Neobarokne seeria (neobarokne esteetika muutis kommertsliku sunduse formaalseks printsiibiks)viib esimesele naudingu astmele (mida ei saa kõrvale heita) — see on puhas ja lihtne müüt. Müüdil ei ole mingit seost kunstiga. See on lugu, mis on alati sama.
    Feministlik interpretatsioon.
    Eco teostes puuduvad naised — äkki on seksist ?
    Essee “ Paradiisi keelest”. Teresa de Lauretise interpretatsioon. Adam avastab (Jakobsoni järgi) keele poeetilise funktsiooni ja hakkab tundma derridiaanlikku ja heideggeriaanlikku kirge valede etümoloogiate vastu. Olles lähemal Jumalale, kui Eva, tunneb ta, et erinevus eksisteerib. Eval on omad põhjused tegeleda lingvistika ja poeetikaga: tutvus maoga avas tema ees eellingvistiliste faktorite olemasolu semiootilises sfääris ja nüüd on ta sügavalt huvitunud semanalüüsist. Adam ja Eva lahkusid paradiisist pärast seda, kui nad hakkasid mängima keelega ja avastasid, et ühest vastet tähistaja ja tähistatava vahel (mis oli ette nähtud eedemi koodiga) ei ole olemas, nagu ei ole ka pariteeti sugude vahel (mida keel väljendabki).
    • .DOC Laadi alla originaalfail 26 lk · .doc · 14 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    SEMIOOTIKA AJALUGU II #1 SEMIOOTIKA AJALUGU II #2 SEMIOOTIKA AJALUGU II #3 SEMIOOTIKA AJALUGU II #4 SEMIOOTIKA AJALUGU II #5 SEMIOOTIKA AJALUGU II #6 SEMIOOTIKA AJALUGU II #7 SEMIOOTIKA AJALUGU II #8 SEMIOOTIKA AJALUGU II #9 SEMIOOTIKA AJALUGU II #10 SEMIOOTIKA AJALUGU II #11 SEMIOOTIKA AJALUGU II #12 SEMIOOTIKA AJALUGU II #13 SEMIOOTIKA AJALUGU II #14 SEMIOOTIKA AJALUGU II #15 SEMIOOTIKA AJALUGU II #16 SEMIOOTIKA AJALUGU II #17 SEMIOOTIKA AJALUGU II #18 SEMIOOTIKA AJALUGU II #19 SEMIOOTIKA AJALUGU II #20 SEMIOOTIKA AJALUGU II #21 SEMIOOTIKA AJALUGU II #22 SEMIOOTIKA AJALUGU II #23 SEMIOOTIKA AJALUGU II #24 SEMIOOTIKA AJALUGU II #25 SEMIOOTIKA AJALUGU II #26
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-12-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 14 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kaire00 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Semiootika ajalugu ja tähtsad semiootikud
    Semiootika Pierce Strukturalism Claude Levi-Strauss

    Sarnased õppematerjalid

    Semiootika konspekt ja küsimused
    56
    doc

    Semiootika konspekt ja küsimused

    1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.

    Semiootika
    Kirjandusteaduse kordamisküsimused
    28
    docx

    Kirjandusteaduse kordamisküsimused

    Jutustamistüübid ajalisel alusel: *samaaegne - jutustatakse sündmuste toimumise hetkel *järgnev- jutustatakse möödunust *ennetav - jutustatakse millestki, mis pole veel juhtunud *vahelepõimitud - sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Proosažanrid. Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Kirjandusteaduse ajalugu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionalism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Antiik: Platon „Vabariigis“ kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele

    Kirjandusteadus
    Sissejuhatus semiootikasse
    14
    docx

    Sissejuhatus semiootikasse

    Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.

    Semiootika
    Sissejuhatus semiootikasse
    9
    docx

    Sissejuhatus semiootikasse

    üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud. pragmaatika - märgi suhe tema kasutajaga ­ III. Märk -- subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad ,,minad". Suhted rääkija -- kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. ( 4.loeng slaid 13) Semioos on 5-liikmeline suhe. On mark, interpretaator, interpretant, tähendus ja kontekst. 3) Peirce'i semiootika ja Saussure'i semioloogia. Teooria Filosoofiline, Deskriptiivne, üldlingvistiline normatiivne, Baseerub loomulikul keelel ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust Atomism Holism Substitsionaalne Bilateraalne(kahekülgne) märk on keeles eelkõige, mitte kõnes

    Semiootika
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse eksamiks kordamine
    9
    odt

    Sissejuhatus kirjandusteadusesse eksamiks kordamine

    • modernlistlik: perspektivism; impressionism; kirjanduse ka selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine; tihe keel; avatud algused ja lõpud Novell. Üks keskne ajahetk, millal tegevus aset leiab; kulminatsioon + tagasivaated; kehtib ühtsuse printsiip – novell loetakse korraga läbi; üks põhitegelane, tegevuskoht, vaatepunkt, vähem kirjeldust ja detaile võrreldes romaaniga. Kirjandusteaduse ajalugu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduse ajaloo käsitlus ehk esitus. Kirjapandud lugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal). Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood (Keskaeg, renessanss, valgustusajastu, 20. sajand või ka modernism ja postmodernism), olulised mingi ajaperioodi

    Sissejuhatus kirjandusteadusesse
    Kultuuriteooria
    11
    docx

    Kultuuriteooria

    Althusser, Louis ­ prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid".Peamine uurimisala arenevate süsteemide tunnetusteooria. Austin, John ­ oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism ­ Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon ­ mida öeldakse; Illokutsioon ­ lausungi eesmärk; Perlokutsioon ­ öeldu mõju. Barthes, Roland ­ oli prant semiootik, kirjanduskriitik. Prant strukturalismi tähtsaim esindaja. Käsitlenud eriti kunstilise teksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab ,,Autori surmas", et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti omanik. Baudrillard, Jean ­ prant postmodernistlik filosoof, sotsioloog ja kulturoloog; Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid.= hüperreaalsuse kontseptsioon. Temalt terminid ,,massitarbimine" ,,simulatsioon".

    Filosoofia
    Kirjandusteaduse alused-konspekt
    14
    doc

    Kirjandusteaduse alused (konspekt)

    Lähilugemine. Mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, sõnadel, süntaksil, ideede järjestusel. Uuritakse komponentide omavahelisi suhteid. Sageli ilmneb vastuolu teksti vihjelise ja ilmse tähenduse vahel. Kontekstuaalne analüüs. Konteksti määratlemine, kuhu tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahel. Levinumad analüüsikontekstid: keele ja filoloogia ajalugu, kirjandustraditsioon, autori elulugu, ühiskondlik-, kultuuriline- ja poliitiline kontekst. Selle analüüsimeetodi puudujääk on aga, et teos paigutatakse väljaspoole teost ennast, tähendused on ajaliselt kindlaksmääratud, kontekstid võivad olla erapoolikud, teose tähendus taandatakse antud konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks

    Kirjandus
    1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid
    30
    doc

    1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

    Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui

    Semiootika


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun