1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
Jutustamistüübid ajalisel alusel: *samaaegne - jutustatakse sündmuste toimumise hetkel *järgnev- jutustatakse möödunust *ennetav - jutustatakse millestki, mis pole veel juhtunud *vahelepõimitud - sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Proosažanrid. Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Kirjandusteaduse ajalugu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionalism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Antiik: Platon „Vabariigis“ kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele
Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.
üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud. pragmaatika - märgi suhe tema kasutajaga III. Märk -- subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad ,,minad". Suhted rääkija -- kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. ( 4.loeng slaid 13) Semioos on 5-liikmeline suhe. On mark, interpretaator, interpretant, tähendus ja kontekst. 3) Peirce'i semiootika ja Saussure'i semioloogia. Teooria Filosoofiline, Deskriptiivne, üldlingvistiline normatiivne, Baseerub loomulikul keelel ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust Atomism Holism Substitsionaalne Bilateraalne(kahekülgne) märk on keeles eelkõige, mitte kõnes
• modernlistlik: perspektivism; impressionism; kirjanduse ka selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine; tihe keel; avatud algused ja lõpud Novell. Üks keskne ajahetk, millal tegevus aset leiab; kulminatsioon + tagasivaated; kehtib ühtsuse printsiip – novell loetakse korraga läbi; üks põhitegelane, tegevuskoht, vaatepunkt, vähem kirjeldust ja detaile võrreldes romaaniga. Kirjandusteaduse ajalugu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduse ajaloo käsitlus ehk esitus. Kirjapandud lugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal). Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood (Keskaeg, renessanss, valgustusajastu, 20. sajand või ka modernism ja postmodernism), olulised mingi ajaperioodi
Althusser, Louis prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid".Peamine uurimisala arenevate süsteemide tunnetusteooria. Austin, John oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon mida öeldakse; Illokutsioon lausungi eesmärk; Perlokutsioon öeldu mõju. Barthes, Roland oli prant semiootik, kirjanduskriitik. Prant strukturalismi tähtsaim esindaja. Käsitlenud eriti kunstilise teksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab ,,Autori surmas", et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti omanik. Baudrillard, Jean prant postmodernistlik filosoof, sotsioloog ja kulturoloog; Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid.= hüperreaalsuse kontseptsioon. Temalt terminid ,,massitarbimine" ,,simulatsioon".
Lähilugemine. Mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, sõnadel, süntaksil, ideede järjestusel. Uuritakse komponentide omavahelisi suhteid. Sageli ilmneb vastuolu teksti vihjelise ja ilmse tähenduse vahel. Kontekstuaalne analüüs. Konteksti määratlemine, kuhu tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahel. Levinumad analüüsikontekstid: keele ja filoloogia ajalugu, kirjandustraditsioon, autori elulugu, ühiskondlik-, kultuuriline- ja poliitiline kontekst. Selle analüüsimeetodi puudujääk on aga, et teos paigutatakse väljaspoole teost ennast, tähendused on ajaliselt kindlaksmääratud, kontekstid võivad olla erapoolikud, teose tähendus taandatakse antud konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks
Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
Kõik kommentaarid