Facebook Like
Küsitlus


SEMIOOTIKA AJALUGU II (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas uurida kultuuri nähtusi ?
  • Miks selline projekt ebaõnnestus ?
  • Mis vastavad küsimisele: "Mis alandamist vältima ?
 
Säutsu twitteris

SEMIOOTIKA AJALUGU II
Strukturalism .
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.
Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas.
Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele:
  • Totaalsus (totalité): elemendid on allutatud tervikule ja viimasest sõltumatud.
  • Transformatsioon ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel.
  • Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Levi- Strauss :“Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.”
    LS ei loe Barthesi, Lacani ja Foucault autentse S. esindajateks, kuna tema arvates oli selle S. eesmärk struktuurlingvistika konkreetse meetodi üle kandmine kulturoloogia väljale, eesmärgiga saavutada seal objektiivsus ja täpsus, mis on omane loodusteadustele.
    S. kui rea 20. saj filosoofiliste strateegiate superpositsioon
  • traditsioonilise metafüüsika desubstantsionaliseerimine, mida alustas juba Kant ja jätkas Nietzshe. Väidetakse, et elementide suhteomadusi on humanitaarse tunnetuse jaoks võimalik teadvustada ja neil on isegi suurem gnoseoloogiline väärtus, kui substantsionaalsetel. Kanti asi iseeneses välistatakse. Nietzshe Jumala surm – Autori surm.
  • Mõistusväliste mõistuse aluste eksplitseerimine, mis lähtub Marxi ja Freudi töödest. Erinevad mõistelised konstruktsioonid (LS mentaalsed konstruktsioonid, Foucault episteem , Lacani sümboolne kord) pretendeerivad mitteteadvuse olemuse ja funktsioonide formaliseerimisele, arendamisele ja selgitamisele.
  • Neoratsionalism
    Struktuuri vastandiks võib lugeda texture ( faktuur ), mis vastukaaluks struktuuri loogilisele ja üldisele iseloomule on individuaalne ning üksik ("Uue kriitika" juhtkuju J.C. Ransom ´i järgi on poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid termineid ka Freudi terminoloogia raames, kus siis struktuurile vastab id ja faktuurile ego.
    Saab rääkida kolmest suuremast voolust , mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest:
    • Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast . Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes .
    • Narratoloogia , mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette , Eco ning Ricoeur.
    • Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden.

    Strukturalism — semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:
    Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
    Foucault: Structuralism replaced phenomenology and become coupled with Marxism.
    Claude Levi-Strauss (1908).
    Pidas oma eelkäijateks Durkheimi — individuaalne ja kollektiivne teadvus, de Saussure´i — teadvustatud (kõne, mõte) ja teadvustamata (keel, kultuur) informatsiooni tasandid , Freudi — teadvus ja alateadvus, vene formalist Proppi — muinasjuttude tegelased ja nende funktsioonid.
    Uuris indiaani hõime ning kirjutas selle põhjal “Nukrad troopikad”, kus kirjeldab nende elu, mis on põhjalikult muutunud peale eurooplaste “tsiviliseerimist”. Indiaanlaste mõttemaailm ja vaimne olemine pole mitte alamat sorti, vaid teistsugune ning samuti leidub nende primitiivses mõtlemises eurooplastele omane loogiliste konstruktsioonide loomine.
    Raamatus “Totemism tänapäeval” kirjeldab strukturalismi meetodit:
  • Koguda ja analüüsida üksikfaktid.
  • Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.
  • Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.
    1958 aastal ilmub “Strukturaalne antropoloogia ”, kus väidetakse keele universaalset, kõige aluseks olemist. Teeb vahet struktuurse ja strukturaalse vahel. Struktuurne — on seotud konkreetse nähtuse struktuuriga. Strukturaalne — eelmisele määratlusele on lisatud semiootiline aspekt, mis laiendab struktuurse ulatuvust.
    Kuidas uurida kultuuri nähtusi? Levi-Strauss toob ära neli olulist punkti:
  • Kultuuri nähtusi tuleb vaadata sünkroonia teljel .
  • Kultuuri nähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses.
  • Kultuuri nähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.
  • Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm , mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.
    Pärismaalase mõtlemise eripärad.
    1962 “Metsik mõtlemine”. Kirjeldab pärismaalaste loogilise mõtlemise põhivorme kolme tunnuse kaudu:
    • Konkreetse teadvus — klassifitseerimise viis, kus primaarne on konkreetne. Konkreetsest esemest jõutakse sümbolini ja sealt spetsiifilise ja abstraktse mõisteni-definitsioonini, mida aga juhtub haru harva . Enamasti peatutakse sümbolil. Eurooplastel on pigem vastupidi.
    • Bricolage — mõtteprotsessi spetsiifika, kus mõttetegevus seondub eelkõige mineviku tegevusega . Siin puudub etteplaneerimine ning see võib esmapilgul tunduda kaootiline . Levi-Strauss kirjeldab bricolage võrdluses euroopaliku mõttelaadiga :

    Eurooplane -“insener
  • Teadus
  • Globaalsed küsimused
  • Kultuur
  • Mõiste — üheseltmõistetavus ning ei eelda adressaati. Mõiste mõiste pärast
  • Sündmusi luuakse struktuuride abil
  • Mäng — tugineb võrdsusel ja sümmeetrial
  • Kunst — objekt ja sündmus loovad struktuuri
    pärismaalane - “brikolöör”
    müüt
    konkreetsed inimtegevused
    loodus
    märgid — peab eksisteerima vastuvõtja
    struktuure luuakse sündmuste eeskujul
    rituaal — väljendub ühe osapoole headuses
    müüt — struktuur loob objekti ja sündmuse
    • Totaliseeriv mõtlemine — ilmneb, et erinevad klassifikatsioonid kanduvad pärismaalastel üle teistesse klassifikatsioonidesse, nt. loom–taim–looduslik element on justkui ühe tervikliku klassifikatsiooni alaaspektid.

    Kirjeldades kõrgkultuuride erinevusi toob Levi-Strauss välja kaks kultuuri tüpoloogiat:
  • baseerub pärimusel — on suunatud tuleviku ennustamisele ja siin omab suurt rolli sümboolika. Lause asemel, mis kirjakultuurides omab primaarset kohta kommunikatsioonis, kohtame siin ornamentikat kui maagiliste sündmuste ja objektide ahela kujutist ja struktuuri
  • baseerub kirjal — orienteeritud mineviku säilitamisele. Kiri kui mälu asendaja , mis aga Levi-Straussi arvates viib tsivilisatsiooni stagnatsiooni , kuna kirja kasutamine vähendab mälu funktsiooni ja ühes sellega ka terviku seletamist. Samuti on ekslik arusaam, et kirikultuurid on keerulisema semiootilise struktuuriga. Kirjal on võrreldes sümbolitega kindlam ja üheselt mõistetavam süntaktiline reeglistik.
    C.Levi-Sraussi müüdisisene loogika.
    Mütoloogikad” (4 köidet 1967– 1971 , “ Toores ja keedetud”, “Meest ja tuhast”, “Lauakommete päritolu”, “Alasti inimene”) käsitleb müüdisisest loogikat. On mõjutatud Freudist, kes lõi inimese teadvuse ja alateadvuse kõigile kehtiva mudeli. Ka Levi-Strauss lähtub ühtsest ja universaalsest allikast. Teine Freudi avastus, mille mõjusid näeme Levi-Straussil, on semantiliste üleminekute kirjeldamine mitteteadvusest teadvusse. Lähtudes totemismi teooriatest, asendas ta Freudi unenäo sümboolika müüdi sümboolikaga ja väitis, et müütiline mõtlemine on sarnaselt Freudi mitteteadvuse teooriale metafooriline ning transformatsiooniline, st. üks märk läheb pidevalt üle teiseks. Väidab, et ka kultuuri ehituse määravad ära binaarsed distinktiivtunnused.
    Müüdi uurimiseks kasutab ta binaarseid opositsioone: sakraalne /profaanne; elus/ surnud; mees/naine; lubatud/mittelubatud; puhas/mittepuhas; oma/võõras. Sensoorsete opositsioonidena märgib ta järgnevaid: toores/keedetud; niiske/kuiv ning mittesensoorsetena kommunikatsioon/mittekommunikatsioon ja mesi /tubakas.
    Kasutades binaarseid opositsioone saame me nendega opereerida kolmel viisil :
    • binaarsete opositsioonide ühildamine.
    • binaarsuse üleviimine või vastavuste kindlaks määramine üldisema ja konkreetsemate opositsioonide vahel .
    • mediaatorite (üleminekute) sisseviimine.
    Nende kolme operatsiooni kasutamisel baseerubki läänelik loogiline mõtlemine. Kui müütides on täheldatav nende kolme operatsiooni olemasolu, siis võib väita, et müütidel ja sellega kaasnevalt pärismaalastel on loogiline struktuur ja loogiline mõtlemine.
    C.Levi-Straussi müüdi struktuur.
    Levi-Strauss orienteerub oma uuringutes lingvistilisele analüüsile. Müüt erineb keelest sellepoolest, et ta, kasutades de Saussure termineid, kuulub nii keele kui ka kõne valdkonda, st. müüt kuulub mõlemale — diakroonilisele (ajalooline jutustus minevikust kui muutumatu fakt) kui ka sünkroonsele (oleviku ja tuleviku seletamise instrument , ajas pööratav) teljele. Müütide mõte-tähendus ei ilmne mitte tema üksikute osade kaudu, vaid üksnes nende üksikute osade kombineerumise kaudu tervikuna .
    Müüdi keel on spetsiifiliste omadustega ja ta asetseb oma alusest (keelest) kõrgemal tasandil. Levi-Strauss kirjeldab müüdi spetsiifilisi aspekte :
    • müüt kui keel koosneb müteemidest — need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt. käsud-keelud, nimed.
    • müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida.
    • teade on müüdi sisuline pool, ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Vastab ka küsimustele: kust miski on tekkinud või saadud, nt. tuli.
    • müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis. Määrab ära narratiivi ja müüdi struktuurse staatuse. Eripärasused ilmnevad müüdi skeemide (koodide) kaudu.
    • müüdi skeemid (koodid), mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid. Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab seemide tootmisel erinevate sisude kogumit müütilise universumi valitud parameetris. Levi-Strauss toob ära mõned skeemid :

  • geograafiline skeem(kood): ida-lääs-ida . On seotud müüdis toimuva horisontaalse liikumisega
  • kosmogooniline kood: mägi-org ; taevas-maa. Seondub vertikaalse liikumisega müüdis. Nende kahe vahel toimub integratsioon , mis näitab ära nende erinevad amplituudid: kõrge-madal; maa-vesi; jaht mägedes-jaht merel; mäetipp-org. Vormiliselt kosmogooniline (vertikaalis), kuid sisult geograafiline (horisontaalne) liikumine
  • sotsioloogiline kood kirjeldab sugulussuhteid, nt. isa- või emapoolsed sugulased
  • tehnoökoloogiline kood: tegevuse käivitaja, nt. Nälg
  • globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks.
    C.Levi-Straussi vaated keelele.
    Keel kui inimteadvust struktureeriv alus. Lingvistika vaatas keelt ja selle reeglistikku inimteadvusest lahusolevana, kuid Levi-Straussi arvates on keel kui struktureeriv põhi inimese teadvuses endas, vrd Kanti a priori (analüütilise) tunnetusviisiga.
    Ta kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid:
  • keeleliste seoste mudel. Levi-Strauss võttis selle strukturaalsest lingvistikast.
  • sarnaselt sellele struktuurile esinevad sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur.
  • järgnevalt on võimalik analüüsida mõtlemise vorme, nt. teaduse teooriad.
  • müütide teooriad.
  • ühiskonnateooriad.
    Sarnaselt Marxile ja Freudile seletab Levi-Strauss inimese arengut ühest allikast —keelest ( Marx pidas lätteks majandust ning Freud inimese mitteteadvust).
    Michel Foucault (1926-1984).

    Sõnad ja asjad (Humanitaarteaduste arheoloogia ) 1966

    Teadmise arheoloogia
    Kliiniku sünd 1963
    Hullumeelsuse ajalugu 1972
    Valvata ja karistada
    Seksuaalsuse ajalugu
    I Teada tahtmine 1974
    II Lõbude kasutamine 1984
    III Hool enda eest 1984
    Foucault loomeperiood jaguneb kolme selgelt eristatavasse tsüklisse.
    Esimene, 60-ndatesse aastatesse jääv periood keskendub teadmiste arheoloogiale, mis näitab ära ajaloolised tingimused, mis teevad võimalikuks mingi teadusdistsipliini tekkimise. Foucault uurib eelkõige meditsiini (“Kliiniku sünd” 1963), psühhiaatria (1972 aastal ilmub talt “Hullumeelsuse ajalugu”), bioloogia ja humanitaarteaduste tekkelugu . Teaduste tekkimine ja areng ei toimu mitte kumulatiivselt, st. uute teadmiste kuhjumise tõttu, vaid paljude erinevate ideede kooseksisteerimisest.
    Humanitaarteadused on kaasaja süsteemi “sünnitis”, kuigi tema juured ulauvad tagasi klassikalisse ajastusse, kus alles hakati inimest mõistma ja tunnetama . Humanitaarteadused võrreldes teiste teadusdistsipliinidega polegi päris teadused , vaid olles välja kasvanud reaalteadustest on nad vaid teadustele klassikalises mõistes lähedased. Foucault arvates on humanitaarteaduste algusest saadik eksisteerinud selle kolm erinevat mudelit:
    • funktsiooni ja normi põhimudel, mis on aluseks bioloogiale ja humanitaarteaduste valdkonnas psühholoogiale.
    • konflikti ja reegli põhimudel leiab väljenduse ökonoomias ja humanitaarias sotsioloogias .
    • tähenduse (mõte) ja süsteemi põhimdel on lingvistika mudel ja sellest on humanitaarvallas välja kasvanud kirjanduse ja müütide uurimine. Lingvistilist mudelit pidas Foucault oma kaasajal , st. 60-ndatel valitsevaks.

    “Sõnad ja asjad” käsitleb humanitaarteaduste teket. Teadmiste tekke — epistemoloogia põhielemendiks on episteem (vrd. Levi-Straussi müteemi). Episteemhomogeenne korraldatud esituste väli; üldine teadmiste ruum, mis võimaldab fikseerida “olemiste korda”. Seoste võrk, mille alusel esitatakse epohhidele omased vastuvõtu koodid, praktikad , tunnetusteooriad ning läbi nende tekivad teatud ajastule omased kontseptsioonid . Igas kultuuris eksisteerivad teatud korrastavad koodid: keele, vastuvõtu (meeleorganitega) ning praktika (kuidas midagi kasutada) ning mõtisklused nende korrastavate ja struktueerivate koodide üle.
    Selle kahe äärmuse vahel asuvadki korrastavad olemiseviisid ehk episteemid, mis toovad välja esemete vahelise korra ja näitavad kuidas neid esemeid tuleb vaadata. Episteemid loovad erinevate samasuste välja, millelt olevat tervikuna vaadatakse. Oluline on siinjuures, et see pole otseselt mingi ratsionaalsuse tüüp, vaid eelkõige nende seoste kogum, mis on võimalik iga antud epohhi puhul teaduste vahel välja tuua ja neid teadusi analüüsitakse diskursiivsete (anonüümsete ajalooliste reeglite kogum, mis on alati määratletud antud epohhi sotsiaalsete ja lingvistiliste reeglite poolt ning viimased tingivad kindlad epohhile omased informatsiooni kandmise funktsioonid) seaduspärasuste poolt.
    Vahe episteemide ja diskursuste vahel seisneb viimaste suuremast mõjutatavuses. Foucault toob raamatus ära kolm ajaloos eksisteerinud episteemi, mis määrasid nende epohhide mõtlemise eripära ning asjade ja neid tähistavate sõnade vahekorra:
  • renessanssi episteem 16 sajandil — Foucault järgi iseloomustab seda episteemi neli sarnasuse tüüpi:
  • üleüldine kokkusobitamine (convenentio) asjade vahel. Näiteks hing-keha, maa-meri, inimene ja kõik, mis teda ümbritseb — kõikehaarav maailma süntaks. Lähedaste asjade sarnasuste kett seob äärmused Jumala ja mateeria .
  • võistlus/võrdlemine (aemulatio), kus erinevalt eelmisest ei nõua kokkusobitamine sisulist kontakti, liikumatu ja teostub ka distantsilt.Nt. silm-päike, suu- Veenus , nina-Merkuur jne. Siin ei moodusta need lülid mitte ketti, vaid kontsentrilised ringid , mis peegeldavad teineteis ja võistlevad omavahel.
  • analoogia — siin on ühendatud mõlemad eespool mainitud aspektid. Kõige analoogiatest küllastatum maailma punkt on inimene.
  • sümpaatia on aktiivne samasusevorm, mis kutsub esile eemalseisvate objektide lähenemise. Funktsioneerib koos antipaatiaga.
    Sõna on selles episteemis kui sümbol, kus seos sõna ja asja vahel on näha. Märk on eelkõige tunnus ja ta tähistab sarnasuse alusel. Seda episteemi iseloomustab Foucault sõnul määramatus,st sarnasuste põhjal seoste klassifitseerimine on lõputu protsess ning samal põhjusel ka armetus.
  • klassikalise ratsionalismi episteem — kirjanduses toimub üleminek klassikalisse episteemi Don Quijote näol, kus keel ütleb lahti märkide ja asjade ühtsusest (peategelane peab rüütliideaale tegelikkuses kehtivateks). Keel oli läbipaistev mõtete väljendamise vahend. Sõna siin kui kujund, sest mõte asub sõna ja asja vahel. Hakatakse uurima ja analüüsima nendevahelisi seoseid
  • 20 sajandi episteem — keel kui iseseisev jõud. Sõnad ja asjad on eristatud . Sõna kui märk märgisüsteemis.
    Foucault teise perioodi võime asetada 70-ndatesse aastatesse. Teemaks võimu geneoloogia. Uurib prantsuse mõrvareid alates 1835 aastast (1973). Küsib nende vaimse tervise järele. Arvab , et hullumeelsuse piir on seotud ajastu vaimse situatsiooniga,st. see, mida peeti vaimuhaiguseks, on sõltuv ajastul valitsenud arusaamadest. 1975 —“Valvata ja karistada”ja 1976 —“Teada tahtmine”, nendes raamatutes analüüsib Foucault võim-teadmise põhitunnuste komplekse. Võimu omaduseks on teadmistega kooseksisteerimine .
    NB! Võim pole Foucault’l negatiivne mõiste.
    Erinevad võimud tekitavad antud reaalsuse. Tänapäeva võimu ja vaimu vahekord tekkis Valgustussajandi lõpus ja 19 sajandi künnisel ning seda iseloomustab kolm aspekti :
    • panoptism - kõike püütakse jälgida
    • distsiplinaarsus - kõike püütakse distsiplineerida.
    • normeerimine - seotud inimsfääri normidega ja ettekirjutistega.

    Võimusuhted läbivad kogu ühiskonda,nt. riik-indiviid, vanemad-laps.
    19 sajandil toimus võimu sensualiseerimine — pehmenemine, mis oli tingitud seksuaalteadmiste levikust . Tulemused:
  • heidetakse kõrvale “repressiivne hüpotees” (et tänapäeva industriaalne ühiskond pani aluse represseerimistele sooküsimustes. Vastupidi — ketserlike seksuaalsuse liikide plahvatuslik areng).
  • medikaliseerimine — kui varem kuulusid seksuaalsus
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Registreeri ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile


    Konto olemas? Logi sisse

    Vasakule Paremale
    SEMIOOTIKA AJALUGU II #1 SEMIOOTIKA AJALUGU II #2 SEMIOOTIKA AJALUGU II #3 SEMIOOTIKA AJALUGU II #4 SEMIOOTIKA AJALUGU II #5 SEMIOOTIKA AJALUGU II #6 SEMIOOTIKA AJALUGU II #7 SEMIOOTIKA AJALUGU II #8 SEMIOOTIKA AJALUGU II #9 SEMIOOTIKA AJALUGU II #10 SEMIOOTIKA AJALUGU II #11 SEMIOOTIKA AJALUGU II #12 SEMIOOTIKA AJALUGU II #13 SEMIOOTIKA AJALUGU II #14 SEMIOOTIKA AJALUGU II #15 SEMIOOTIKA AJALUGU II #16 SEMIOOTIKA AJALUGU II #17 SEMIOOTIKA AJALUGU II #18 SEMIOOTIKA AJALUGU II #19 SEMIOOTIKA AJALUGU II #20 SEMIOOTIKA AJALUGU II #21 SEMIOOTIKA AJALUGU II #22 SEMIOOTIKA AJALUGU II #23 SEMIOOTIKA AJALUGU II #24 SEMIOOTIKA AJALUGU II #25 SEMIOOTIKA AJALUGU II #26
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-12-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kaire00 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Semiootika ajalugu ja tähtsad semiootikud

    Märksõnad


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    56
    doc
    Semiootika konspekt ja küsimused
    13
    doc
    Semiootika alused
    13
    doc
    Semiootika alused
    87
    doc
    Filosoofia materjale
    11
    doc
    Semiootika alused
    10
    pdf
    Semiootika alused
    62
    pdf
    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    6
    doc
    Semiootika alused kordamine





    Registreeri ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Konto olemas? Logi sisse

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli? | Tee tasuta konto

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun