Kunstisotsioloogia konspekt (0)

Comte ’i mõtele toetusid realistid. Impressionism on realismi ekstreemne vorm. Comte’i positivism on aluseks realismile, impressionismile ja naturalismile. Comte’il on positiivne programm. Ühiskonnas on vaja taotleda paremat ühiskonda. Mida peavad haritlased tegema? Usub, et kui mõistust harida, saavad inimesed aru, mis on hea. Ühiskonnas on vaja toetada alturismi (teiste inimeste armastamine), korda, progressi . Positiivne katekismus : iga inimese elus on etapid: 1) nominatsioon ehk nime andmine 2) admissioon (lubamine teiste noorukite seltskonda 3) karjääri nõustamine 4) abielu 5) pensionileminek 63-aastaselt 6) surm, keha tuleb anda lahkamiseks, selleks, et teadus areneks. Kolm aastat pärast surma liidetakse inimese mäletus ajalukku. Progressi uskuv mõtteviis. Positivismi prestiiž langev 19. sajandi lõpul.
Marksism : tekib varsti pärast Comte’i teooriat. Kunst kuulub pealisehituse hulka. Pealisehitus sõltub baasist. Seega peaks baas ehk tootmissuhted ära määrama , milline on kunst . Tööriistade täiustumine pidi ühiskonda muutma .
Fromm ja Frankfurdi koolkond: Frommi kuulus tees: alamkeskklass on sadomasohistlik. Sadomasohistliku inimese peab nimetama autoritaarseks. Imetleb autoriteeti ja püüab alistuda, samal ajal tahab olla teistele autoriteet. Selline autoritaarne loomus austab autoriteeti, niivõrd kui see on võimukas. Sellistele inimestele on parim juht Hitler, kes on maagline aitaja, kes lubab toaalset õnne, kellel on maksimaalne autoriteet.
Adorno : oli muusikaentusiast ja helilooja . Austas uuesndulikku muusikat. Horkheimeriga kahepeale kirjutatud raamat „Valgustuse dialektika “ – 20. sajandil usk mõistusesse muutus vahendiks destruktiivsete ja irratsionaalsete jõudude käes. Ka Ameerika inimene pole vaba, on ka manipuleeritav, aga mitte diktaatori poolt, aga hoopis kultuuritööstuse poolt. Adorno võtab kasutusele kultuuritööstuse mõiste – selline ühiskond, kus toodetakse massidele meeldivat ja samal ajal masse lollitavat ja hävitavat kultuuri. Sellisel kultuuril on totaalne võim inimeste üle, inimesed tarbivad neid produkte ja väärtusi, mida pakutakse. Tootmine tekitab vajadused. Kultuuritööstus hävitab vabaduse. Ainuke vastujõud, mis on kül füüsiliselt nõrk, aga säilitab vabaduse seemnena, on avangardne kunst. Avangard peab pidevalt uuenema, seda eelnevalt eitades, mäss eelmise avangardi vastu. Kõik avangardi uuendused on varsti ära neelatud kultuuritööstuse poolt. Avangard on vaba niivõrd, kui ta väldib igasugust kaubaks muutumist.
Marcuse : „Kunsti afirmatiivne loomus“ – kunst pakub midagi positiivset, kunst lubab õnne, kuid lubab seda ainult kauni näivuse vallas, eemal argikogemusest. Kunst pakub õnnetunde, näiteks kontserdil unustad mured. Kunst ei ole reaalne vabadus, aga kultuur on ilus alternatiiv ja unenägu. Kunst toetab kehtivat korda, kuna pakub inimesele lõdvestust. Kunst on kapitalismi vastase jaoks pigem negatiivne. Kunst jaatab maailma, aga tegelikkus ei vääri jaatamist. Kunst pakub ilusa elamuse õnnest ja vabadusest. Kunst vastandub argikogemusele ja elule. Kui kunsti ei oleks, oleks inimesel ainult trööstitu argipäev. Kunsti vastandumine elule on vastuoluline : ühelt poolt sisaldab sõnumit, et argimaailm on paheline, samal ajal lahutab võitlusest argitasandil. See mõte jääb Marcusel püsivaks. Veel olulised: „ Eros ja tsivilisatsioon“ – poleemika Freudi raamatuga „Ahastus kultuuris“. Freudi põhiidee on see, et kultuur pidurdab inimese instinktide järgi elamist, kultuur takistab käituda nii, nagu instinktid käsivad. Freud ei ütle, et see on vale, leiab, et kultuur on sublimeeritud tungide energia; koorem , mis kuulub inimeseks olemise juurde. Marcuse vaidleb: Freud ütleb, nagu oleks vastuolu instinktide ja kultuuri vahel. Marcuse vaidleb, ütleb, et ajalugu ei ole mitte instinktide rõhumise ajalugu, vaid klassivõitluse ajalugu. Konflikt on võõrandunud töö ja Erose vahel. Võõrandumise mõiste – lähtub Marxist. Marx kirjutab töö võõrandumsisest – kahtles Hegeli teesis, et igasugune materiaalne elu on paratamatult võõrandunud, sellega ei nõustu ja leiab, et mitte alati ei pea materiaalne elu olema võõrandunud. Marx: võõrandumine tekib, sest inimese tegevus ei maksa olla kooskõlas inimese loomusega. Inimese loomus on olla töötegija. Kui inimene saab teha täisväärtuslikku tööd, ei ole inimene võõrandunud, kui inimene materialiseerib oma kavatsused, nt tarbekunstnik, aednik vms. Tööjaotus paratamatult toob kaasa selle, et inimesed ei saa teha täisväärtuslikku tööd, vaid osatööd, töötulemust ei tea keegi. Selline inimene on osainimene mitte täisväärtuslik, sest täidab tööst mingi lõigu ja seetõttu on inimene võõrandunud. Kui inimene teeb tööd palga pärast, on töö võõrandunud. Marxist lähtuv Marcuse ütleb: kaldub arvama , et instinktid on muudetavad. Teine Marcuse raamat „Ühedimensiooniline inimene“ – põhisisu: kapitalistlik ühiskond muudab inimese objektiks ka tema enda jaoks. Teadvus on massikultuuri poolt manipuleeritud. „Repressiivne tolerants “ – tolerantsiga muudetakse opositsioon jõuetuks, hinnangud ühiskonnale ei saa olla demokraatlikud – enamuse mõte tuleb maha suruda. Opositsiooniline vähemus on õigemal teel kui rumal enamus, enamusele ei tohi sõna anda. Suur enamus on töödeldud massikultuuri poolt. 1969 ilmus artikkel, mis kutsus üles kunstist loobuma – uskus reaalse revolutsiooni võimalusse, et kapitalismi kukutamine on võimalik, aga mitte töölisklassi poolt, kes on lakanud olemast revolutsiooniline jõud. Marcuse juhib tähelepanu, et peale kapitalismiga leppinud lääne töölisklassi on olemas veel jõude, kes ei ole rahul: kõikvõimalikud vähemused , kes on vähemused kultuurilistel põhjustel. Vähemused + kolmas maailm on potentsiaalne revolutsiooniline jõud, aga tunnistab , et potentsiaal ei pruugi realiseeruda, sest puudub juht. Marcuse tuleb välja mõttega, et üliõpilased on see juht – paljud üliõpilased olid mässumeelsed, nad olid kõige vähem massikultuurist mõjustatud, rohkem kriitilist mõtlemist, ei ole nii intergreeritud massiühiskonda, sest neil pole veel tööd.
Tönnies: Saksa sotsioloog (1855-1936). Eristab inimkonna ajaloos kahte tüüpi ühiskonnad: kogukond ja seltskond. Sõnastas esimesena täie selgusega. Kogukondlik ühiskond külakogukond, inimsuhted on loomingulised, töid tehakse koos, keskne mõiste on au. Teist tüüpi ühiskond teistsugune, inimeste käitumist ei reguleerita auga, põhilised on politsei, kohus, kes hoiavad inimesi ühiskonnas.
Arnold Hauser: (1892-1978). Ungarist pärit juut, lahkus Ungarist Saksamaale, seejärel Inglismaale . Otseselt kunstisotsioloog. „Kunsti sotsiaalajalugu “ – kunst ja kirjandus on pandud kõrvuti. Kirjandus on kõige olulisem kunstiliik , kunstiga tähistatakse kõiki teisi kunstiliike. Kirjandus on mittemeeleline, kirjeldab, aga ei näita. Põhisõnum see, et sotsiaalsed taustad on tähtsad. New art history on suurel määral Hauseri mõjul tekkinud. Püüab näidata, et erinevad kunstinähtused on tingitud ühiskonnas toimunud muutustest. Kunst on tekkinus sotsiaalse ajaloo mõjul. „Kunstiajaloo filosoofia“ (1959) – kirjutas vastuseks oma kriitikutele, ta ei eita, et kunsti mõjustavad ka teised asjad, nt alateadvus või vormide loogika . Aga ta ka näitab, et need meetodid ei ole ammendavad. Jääb seisukohale, et kunst sõltub paljudest teguritest. 1974 ilmus raamat „ Kunstisotsioloogia “, mis võtab kokku eelnevad mõtted.
Ei ole ainult kriitiliseid teooriaid . Suur hulk sotsiolooge lähtuvad eeldusest, et olemasolev maailm on mõistlik maailm. Nende ül on kirjeldada, kuidas normaalne ühiskond toimib. Üks mõjukas teoreetik on Talcott Parsons ( 1902 -1979) – peateos ilmus 1951 „Sotsiaalne süsteem“. Just Külma sõja käivitumise aeg. Aeg, millal Ameerikas oli kommunistide hirm. McCarthy oli senaator , kes võttis sõna kommunismiohu vastu. Kampaania otsida igalpool nõukogude agente, paljastamine, agente hakati otsima erinevatest eluvaldkondadest. Parsons püüdis näidata Ameerika süsteemi kui elujõulist ja hästi toimivat. Raamat oli kooskõlas Ameerika poliitikaga, kuigi otseselt ei tegelenud Külma sõjaga. Raamatu sisu ei ole ainult kunstisotsioloogia. Eesmärk on kirjeldada ühiskonda kui tervikut . Põhisõnum on, et ühiskond ei ole kaootiline ega juhuslik, vaid ühiskonnas toimivad üksteisest sõltuvad sfäärid , sõltuvad ja toetavad üksteist. Rõhutab, et tema poolt esitatud kirjeldus pole täpselt peegeldus ühiskonnast vaid konstruktsioon .
ADAPTSIOON – majandus
vahend: rikkused
otsene tulemus: raha
EESMÄRGID – poliitika
vahend: poliitilised otsused
otsene tulemus: võim
INTERGRATSIOON –
palju, koolisüsteem , õigusesüsteem, kohtusüsteem jne, ühteliitmise eesmärk
vahendid: normid
otsene tulemus: mõjuvõim/mõju
MUDELITE/VORMIDE TOOTMINE – kultuur
vahendid: vaimsed väärtused
otsene tulemus: väärtuste omaksvõtt
Iga horisontaalne rida tähistab üht ühsikondlikku funktsiooni. Selline on lääne ühiskond, kastid on suhteliselt autonoomsed, aga siiski pole selgelt piiritletud. On teooria, mis aitab seletada ühiskonna toimimist. Ühiskonna olemasoluks on vaja väärtuste omaksvõttu, see on keeruline, ühiskonnas on vaja palju vaeva näha. Sotsioloogia jaoks on väärtuste tasand kõige olulisem ja põnevam. Sotsioloogi ül näidata, kuidas kunst, religioon toetab ülemisi tasandeid. Majandus on teistpidi vundament. Tema arvates on tähtis, et funktsioonid oleksid tasakaalus.
Daniel Bell – nimetatakse üheks juhtivaks neokonservatiiviks. Peateos „Kapitalismi kultuurilised vastuolud“ (1974). Oli üks teoreetikutest, kes aitas välja töötada Reagani valimisprogrammi. Raamatus toetub Parsonsile, võtab ta lähtekohaks. Aga Bell on murelik. Väidab, et viimane tasand ei toeta enam ülemisi, sest kunstis on võitnud ühiskonnavastased meeleolud.Need väärtused, mida kusnt propageerib, ei ole kooskõlas majanduse, poliitikaga, kohtu- ja õigussüsteemiga, kunst töötab vastu ja õõnestab pigem teisi tasandeid. Bell ütleb, et see on omamoodi traagiline paradoks . Kapitalismi majandusloogika on kunsti mingil määral suunanud. Teine allikas on temale Weberi sotsioloogia. Usk ei ole enam nii võimas, teiselt poolt on majanduse loogika see, et on vaja müüa ja müüa saab siis, kui seda tarbitakse. Bell ütleb, et Parsonsi süsteem ei kehti enam, kehtis siis, kui usk oli tugev. Nüüd kunst õõnestab usku. Bell viitab religioossuse taassünni vajadusele.
Kunstisotsioloogias vb kõige olulisem on Bourdieu „Sotsiaalsete otsuste kriitika“. Põhiteema identsuse kujunemise teed tänapäeva ühiskonnas. Inimene ei ole mitte kultuuriallikas, vaid produkt. Ühsikonnas on erinevaid mõtlemisrežiime.Olemasolev sturkuur on primaarne üksikisiku suhtes. Räägib, et ühiskonnas toimub võitlus erinevate jõudude vahel. Väli on nagu sotsiaalne ruum, milles tegutsevad sarnaste staatust ega inimesed. Igas ruumis on omad hierarhiad, reeglid, stuktuur. Mingeid teravaid piire nende vahel ei ole, väljad on pidevas muutumises, nende vahel toimub võistlus , püüavad laiendada ennast. Väljade ühine eesmärk on reaalsuse avaliku tõlgendamise õigus. Võitlus käib väljade pärast, aga ka väljadel leiduva kapitali pärast. Kultuurituumikut raha ei huvita, periferiat aga küll. Kuulsad tema kunstimuuseumi publiku uuringud, intervjuud inimestega. Inimesed märkavad erinevaid asju. Vähese haridusega inimesed vaatavad, mis on pildi peal kujutatud. Teised kihid teevad juba vahet vooludel jne. Abitus on üksikisiku omapära, mis on kujunemiskäigus omaseks saanud.
Institutsionaalne kunstiteooria : vajalikud ja piisavad tunnused ära määrata, definitsioon peab seda suutma. Wittgenstein : avatud mõiste – ei saa defineerida, sest nähtus on pidevas muutumises. Ei ole võimalik tuua mängu vältimatuid ja piisavaid tunnuseid. Kõikidel mängudel ei ole ühiseid tunnuseid.
Mandelbaum: kunsiteosete piire peaks tõmabama funktsiooni järgi
Austin: teda huvitas ütluste ja praktika vahekord , sellised ütlused, millel on praktiline tagajärg. On palju ütlusi, millel on isegi füüsilisi tagajärgi. Nt sõjaväe käsud, kus käske täidetakse. Ütlusel on materiaalseid tagajärgi siis, kui ütlejal on vastav positsioon ühiskonnas.
Sellest mõtles edasi Danto: kunsti ja mittekunsti piir ei ole visuaalne. Kunstimaailm on otsustanud, et see on kunst.
Dickie: hakkab edasi mõtlema, mida kunstimaailm tähendab ja kudias toimib. Tema töötab välja teooria, mida nimetatakse institusionaalseks kunstiteooriaks. Kunstimaailm moodustab suure võrgustiku . Nende asutuste omavaheline suhtlus ei tugine formaalsele hierarhiale, ei ole seadust, aga võrgustiku omapära on see, et mitteametlikult on igal võrgustiku liikmel erinev prestiiž. Kõrgemal asuvad mõjutavad madalamate sõlmede arusaamist . Kunstimaailma võrgustik on pidevas muutumsies ja võistluses prestiiži pärast. Kunstimaailm võib ükskõik mida kunstiks nimetada. Kunsti ja mittekunsti piir on suvaline , kunstimaailmal pole eristamisel piiranguid. Kunstiteos saab olla kunstiteos siis, kui seda saab tõlgendada. Peab olema teooria, mis ta kunstiks muudab, seostamine senise kunsti arenguga.
Belting: „Kunjundid enne kunsti“ – kujundite ja piltide praktika sotsiaalne funktsioon uusaegses maailmas on väga spetsiifiline sellele ajale.
Shiner: „Reinvention of art“ – „Kunsti leiutamine“ – kunst on sotsiaalne konstruktsioon, mis on omane läänemaailmale.
Hebdige: kirjutanud subkultuuridest kirjutanud uurimuse. Toetub probleemi käistlemisel üldistele kultuuriteooriatele. Peab silmas Barthes ’i. Subkultuur proovib valitsevate märkide süsteemist väljuda. Mässavad normaalsuse vastu. Teine teoreetik, kellele ta toetub, on Gramsci . Tähistamise valdkonnas toimub pidev võitlus.
Althusser : ka tema puhul on ideoloogia mõiste väga tähtis. Eristab rangelt teadust ja ideoloogiat , on veendunud, et marksism on teadus, mitte ideoloogia.
Shirner: „The invention of art“ – kunstiinstitutsioonide süsteem pole sugugi olnud koguaeg nii, nagu meie teame, peame teadma ka eelevat.
Nikol koolkond: vaatleb kirjanduse sotsiaalset toimimist. Vaatenurk ajalooline – milliseid tähendusi on kunstile antud.