20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia Esteetika I eksamiks (0)

20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia/Esteetika I 
eksamiks 
 
 
 1  ​1). Saarinen, Esa 1997 Rakendusfilosoofia. Vikerkaar 3 (KÜSMUS: Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni                 erinevused.)    (kr k  ​phileo ​ - “armastan” , ​sophia​ - “tarkus”)  Filosoofia on teoreetiline teadusharu maailmast arusaamise kohta. Filosoofia tugineb                   inimmõistusele ja spekulatsioondele. Filosoofia pürgib üldkehtivate tõdede selgitamise poole,                   proovib näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobituvad.     Kontinentaalne ehk spekulatiivne filosoofia on 20. saj tekkinud suund, enamasti saksa ja                         prantsuse filosoofe, kes tegelesid kirjanduse ja kultuuriuuringutega. Tegeletakse mõtisklemisega                   maailma üle, inimese olemasolu üle, kultuuri ja kogemuse üle. Stilistiliselt esseistikale lähenev.                         Mõistete selgusele ja ühtsele teaduslikule fikseerimisele ei pöörata suurt tähelepanu. Pakutakse                       uusi seletusi maailma kohta. Siia liigituvad fenomenoloogia, eksistentsialism, hermeneutika ja                     postmodernism. Metafüüsiline. Näiteks Martin Heidegger ja Michel Foucault.    Analüütiline filosoofia ehk anglo-ameerikalik traditsioon ei paku ise uusi seletusi maailma kohta                         vaid korrastab loogiliselt olemasolevaid, selgitab mõisteid ja näitab, kuidas paljud nö                       filosoofilised probleemid kaovad sootuks, kui rakendada loogikat. Siia alla kuuluvad analüütiline                       keelefilosoofia, vaimufilosoofia, loogika ja biheiviorism. Vaimuseisundite füüsiline               kaardistamine. Tegeletakse kategooriavigade, loogiliste eksimuste ära määramisega. Alguse sai                   see ​loogilisest positivismist​, mis lähendab filosoofiat loodusteaduslikule lähenemisele.                 Esindajaid näiteks Auguste Comte, Ludwig von Wittgenstein, Gottlob Frege.     Esa Saarinen polemiseerib oma artiklis “Rakendusfilosoofia” Jay Frank Rosenbergi                   seisukohtade üle, mille järgi filosoofia on mõtlemine mõtlemise üle, mis mõtleb maailmast ehk                           siis ainult analüütiline filosoofia. Rosenberg jätab välja eetilised ja metafüüsilised küsimused                       1 


filosoofiast. Nii on filosoofia on elukauge, puhtalt teoreetiline ega astu dialoogi teiste                         teadusharudega. Rosenbergi käsitlus on aga kitsas ja puristlik. Esa Saarinen ütleb aga oma                           filosoofia iseloomustavad tegurid: 1). Filosoofia peab puudutama inimesi elsuliste otsuste                     langetamisel. Filosoofia pakub eksistentsiaalseid strateegiaid. Filosoofia on seeläbi praktiline.                   2). Filosoofia on ajastudiagnostiline, ta tegeleb maailma hõlmamisega antud ajast tingituna.  3). Filosoofia peab tegelema küsimusega heast elust ja eetikast. Esa Saarinen näeb Immanuel                           Kantis uusaja suurimaid saavutusi. Inimese jaoks on põhiline tegutsemine ja tunnetamine.                       Saarinen võrldeb filosoofiat enim kunstiga. Rakendusfilosoofiaks loeb Saarinen näiteks Karl                     Popperit, Hannah Arendtit, Simone de Beauvoir, Karl Jaspers, Umberto Ecot, Roland Barthesi,                         Erich Frommi jt. Filosoofia peabki olema mitmetähenduslik. Filosoofia peab kahtlema iseendas                       ja olema piisavalt paindlik, et luua ühendusi kõigi teiste inimpraktikatega.       2 3 ​2). Sutrop, Margit 1998. Mis on kunst? Institutsionaalse esteetika kimbatus.                            Akadeemia  &  Welsch, Wolfgang 1998,1997.  Aesthetics Beyond Aesthetics    ( KÜSIMUS: Mis on esteetika? Analüütiline esteetika. Esteetikateooriate liigid. Esteetika                     ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga.)    Esteetika on filosoofia haru, mis tegeleb ILU ja KUNSTI põhiprintsiipide sõnastamisega.     Laias laastus võib esteetikateooriad jagada nii (vt lisaks küsimus nr 5):  1) representatsiooniteooriad  2) ekspressiooniteooriad  3) formalistlik teooria  4) antiessentsialistlik kunstiteooria  5) institutsionaalne kunstiteooria  6) kontseptuaalne kunstiteooria    ANALÜÜTILINE esteetika tegeleb küsimusega missugune on mõiste “kunst” ja kuidas seda                       kasutatakse, mitte ei proovi otsida vastust küsimusele “mis on kunst”. See on                         2 


NEOWITTGENSTEINLIK lähenemine, mis ütleb, et kunst on avatud mõiste ja opereerib                       PEREKONNASARNASUSE mudelil. Kunsti tunneme ära kogemuslikult, aga mitte seda                   defineerides. Tunneme kunsti ära kui kõrvutame seda juba kogetud kunsti elamustega ja leiame                           sarnasusi. Samas ei pea olema see väline ja silmnähtav sarnasus. Kunst uueneb pidevalt.     Kunst ja esteetika võib olla defineeritud läbi INSTITUTSIONAALSUSE(George Dickie). Kunsti                     määrab ära tema taotlus olla kunst ja institutsionaalne kontekst. Küsitakse kuidas saavad                         artefaktid kunstiteose staatuse? Dickie eristab LIIGITAVAID KUNSTIDEFINITSIOONE (nt                 Platoni jäljendusteooria), mis toovad välja kunstiteoste ühised jooned, ja VÄÄRTUSELISI                     DEFINITSIOONE (nt Clive Belli fomalistlik tähenduslikkuse teooria ja esteetilise elamuse                     teooria), mis on hinnanguline ja ei püüagi kõiki kunstitaotlusi kunsti alla hõlmata. Arthur Danto                             nimetab kontektsi, kus kunstiteos saab kunstiteose definitsiooni “kunstimaailmaks”, see aga                     erineb Dickie instiutsionaalsusest, tähendab see täpsemalt kunstiajalugu ja eelnevaid teadmisi                     kunsti kohta.     Kunst on SOTSIAALNE PRAKTIKA, milles teatud ARTEFAKTIDELE omastatakse                 KOKKULEPPELISELT kunstisteose STAATUS ja roll.    Kunstiteooria võib lähtuda teose defineerimist läbi selle FUNKTSIOONI. Margit Sutrop                     läheneb kunsti defineerimisel küsimusega “mida tähendab olla kunstiteos”; milles seisneb tema                       staatus? Staatus on saavutatud läbi kunsti institutsionaalsuse, sotsiaalse praktika. Staatus                     omistatakse läbi konventsioonide ja selle, et lähtepunktiks on, et tegu on juba artefaktiga, mis on                               loodud kunstniku poolt kunstilise eesmärgiga. Kuidas nüüd siis muutub artefakti funktsioon, kui                         ta saavutab kunstiteose staatuse? Asjade loomulikud omadused ei mängi mingit rolli. Kunstiteose                         FUNKTSIOON ON määrata ära, kuidas temaga opereerima peab.     ESTEETILINE kunstiteooria defineerib kunsti läbi kogeja subjektiivsete tunnete kaudu. Inimene                     kogeb mingit erilist esteetilist elamust. Teades, et tegu on kunstiga võtab inimene selle suhtes                             erilise hoiaku. Jerome Stolnitz ütleb, et esteetiline hoiak on nö huvitu sümpaatia, see pole                             mingist agendast motiveeritud. See seisukoht tuleneb omakorda Immanual Kantilt, kes vastandab                       3 


praktilisele eesmärgipärasele huvile huvituse. George Dickie jaoks pole aga tavaliselt elamusel ja                         esteetilisel hoiakul mingit vahet.     Kunstiteose omadused Arthur Danto järgi: 1) kunstiteos on millegi kohta 2) see visandab                           mingit vaatepunkti 3) kasutab selleks retoorilist ellipsi 4) vajab interpreteerimist 5) teos ja                           interpretatsioon vajavad kunstiajaloolist konteksti.     Kunstiteos on KUJUTAV. Sealjuures on see enesele viitav, kommentaar iseendale. Kunstiteose                       tähendus, see mille kohta ta on, tuleb läbi INTERPRETATSIOONI. Kunstiteosed on filosoofilise                         iseloomuga. Kunstiteos on TÄHENDUSLIK ja eeldab, lausa nõuab interpretatsiooni. Erwin                     Panofsky järgi on kunstiteosel vähemalt kolm interpreteerimise tähenduslikku tasandit.                   1)interpreteerija peab eristama ja identifitseerima tähenduslikud motiivid ehk ära tundma, mida                       on kujutatud ja millised osad seda teevad 2)teisel tasandil tegeletakse kujundite ja loo                           interpreteerimisega, st teoseid tuleb lugeda intertekstuaalselt, suhtest teiste teoste ja tekstidega                       3) terviku interpretatsioon, mis hõlmab ka kunstniku maailmavaatelisest sõnumist arusaamist.                     Me peame aga esmalt MÄRKAMA kunstiteosele omistatud staatust.     Wolfgang Welch ütleb, et esteetikaga tegeledes peame me tänapäeval olema                     transdistsiplinaarsed. Kuna meie reaalsus on mõjutatud meedia poolt, tegelikkus näib näilisest                       näilsem ja esteetika puudutab iga inimese igapäevaelu. Kunst on ainult üks osa esteetikast. Kunst                             mõjutab ka seda kuidas me reaalsust tajume. Kunste ei ole maailmast eraldatud, iseseisvus on                             näivus. Me võtame kunstiteoseid vastu alati mitmiktajuga ja arvestades selle sotsio-poliitilist                       konteksti, sest me ise oleme selle osad.         3). ………  (KÜSIMUS: Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles.)    ANTIIKI ning Vana-Kreeka kultuuri peetakse läänemaise vaimukultuuri alustalaks ehk                   õhtumaise kultuuri hälliks. Kreeka ÜHISKONNAS oli (umb 4. saj eKr) maailma kohta arusaam,                           4 


et asjad ongi SUHTELISED ning näivad ja tõde pole olemas, ega pole mõtet ka seda taga ajada.                                   Usk sellesse, et kunagi kaua aega tagasi olid kuldsed jumalate ajad, mitte pole head ajad                               eesootavad, st maailmapilt REGRESSIIVNE. Ateena jäänud sõjalise võimsusega alla teistele                     polistele, Spartale ja Pärsiale. Valitses DEKADENTS. Antiikühiskonnas puudus näiteks                   vanematel oma lastega emotsionaalne suhe. Lapsed kuulusid nö riigile, ühiskonnale. Ühikonnal                       oli õigus ja vastutus nende üle. Kunst on praktiline käsitööga seotud asi. Kunsti peamine roll oli                                 olla MIMEETILINE. Kunstil endal pole mingit mõtet, see peitub jäljendavas objektis. Valitses                         REPRESENTATSIOONILINE esteetika teooria. Ilu ja esteetika oli sõlteline teistest                   kvalitatiivsetest omadustest. Antiikühiskond oluliselt tabude vabam tänapäevast.      EELSOKRAATIKUD (umbes 8. - 4. saj eKr) on näiteks Joonia koolkond, kuhu alla kuulub                             MILEETOSE koolkond ja sellised nimed, nagu Thales, Anaximenes, Anaximandros,                   Anaxagoras, Herakleitos, Diogenes, Demokritos, Leukippos jt. Seda antiikfilosoofilist suunda                   defineeritakse kui NATUURFILOSOOFIAT ehk LOODUSFILOSOOFIAT. Tegeleti looduse,               mateeria ja empiirilise maailma uurimisega. Tegeleti algelementide uurimisega - tuli, vesi, maa,                         õhk ja kosmogooniaga (lugu maailma tekkest). Usuti, et aine võib muutuda ühes vormist teise,                             kuid kõikide asjade algelement on sama. THALES nimetas kõige taga olevat algainet                         ARCHE´ks, mis oma omaduste poolest sarnaneb veega. ANAXIMANDROS ütles, et maailm                       koosneb millestki, mis on segu kõikidest ürgelementidest ja mida ei saa piiritleda, määratleda -                             APEIRON`ist. Anaximandros oli teadaolev esimene maailmakaardi koostaja ja kosmoloogia,                   mis asetas maa päikesesüsteemi keskele, samuti üldise evolutsiooniteooria sõnastaja. Mileetose                     koolkonnas valitseb ka veel MÜTOLOOGIA. Veel on eelsokraatikud ELEAATIDE koolkond,                     kuhu kuulusid Parmenides, Xenophanes, Zenon jt. Elea koolkonda peetakse ontoloogia                     alusepanijateks ehk õpetusele olemisest. ZENONi teosed on tema PARADOKSID ehk apooriad                       (kr k < ´väljapääsmatu olukord`) ehk loogilised kimbatused. Arutuskäik, mis viib ootamatute                         lahendusteni. Tuntuim neist vast “Achilleus ja kilpkonn” , kus Achilleus jookseb võidu                         kilpkonnaga, kuna aga kilpkonnale on antud edumaa, ei jõua talle Acilleus järele, isegi kui ta on                                 kiirem. Järeldus: liikumist ei olegi tõepetuse kohaselt olemas. Olemine on paigalseisude summa.                         Samuti on eelsokraatik PYTHAGORAS, tuntud on temanimeline matemaatiline teoreem. Teda                     peetakse esimeseks idealistlikuks filosoofiks ja esimeseks termini filosoofia kasutajaks, kes                     ennast filosoofiks nimetas. SOFISTID (kr k < ​sophisma - `kaval järeldus, pettus`) ei ole ühtne                               5 


koolkond, neid filosoofe seob vastandumine eelnevasse filosoofiasse ja valitsevasse ühiskonna                     korda. Sofistid tegelesid peamiselt RETOORIKA arendamisega. Sofiste võib võrrelda tänapäeva                     advokaatidega, kes musta valgeks räägivad ja tõestavad asju vastavalt vajadusele. Kõik on                         suhteline. Tuntuim esindaja GORGIAS ja tema NIHILISTLIK õpetus (olemist ei saa tegelikult                         üldse mõista, väljendada jne). Lisaks on tuntud läbi Platoni teoste PROTAGORAS, kelle järgi                           ´inimene on kõigi asjade mõõt`, st RELATIVISTLIK lähenemine olemasolevasse, mis seob                       teadmise teadjaga ja et teadmised on subjektiivsed. Ühest tõde ei ole olemas.     ANTIIKFILOSOOFIA jätkub nn KLASSIKALISE filosoofia ajastuga, kuhu alla kuuluvad                   Sokrates, Platon, Aristoteles. Tegeleti peamiselt ÜHISKONNA mõtestamise ja poliitiliste                   probleemküsimustega.     SOKRATES (469 - 399 eKr) - temast teame läbi Platoni jt kirjutiste. Ise ei pannud ta kirja                                   midagi. Harrastas filosofeerida astudes avalikku elavasse dialoogi Ateena tänavatel ja                     seltskonnaelus. Tuntud SOKRAATILINE MEETOD ehk ka DIALEKTIKA, mis tähendab                   õpetusviisi, kus õpetaja astub vestluskaaslasega vestlusesse ja seab kahtluse alla tema senised                         tõekspidamised küsimustega, mängides ise sealjuures mitteteadjat ja laseb vestluspartneril ise                     jõuda järeldusteni, mis kummutavad tema esialgsed teadmised ja mille kaudu saavad selgemaks                         talle tema omaenese mõtted ehk õpetaja aitab õpilasel selgusele jõuda ainult küsimustega                         suunates. Filosoof on kui vaimne ämmaemand (MAIEUTIKA), kes aitab teistel                     vaimusünnitustega ilmale saada, aga ei sünnita ise. Meetod koosneb järgmistest osadest: 1)                         kõigepealt mängib õpetaja lihtsameelset ja rumalukest ning laseb õpilasel enesele õpetama                       hakata oma suurepäraseid teadmisi - iroonia 2) seejärel kasutab õpetaja suunavaid küsimusi,                         mis jooksutavad esmapilgul teadjamehe järeldused ummikseisu 3) kolmandaks peab õpilane                     tunnistama ise, et ta on midagi siiani valesti mõistnud 4) asutakse koos kõnealuseid mõisteid                             defineerima 5) tuleb tuua võimalikult palju erinevaid näiteid, mis aitavad mõiste ühest                         arusaama fikseerida ja ühisosa leida 6) leides ühisosa saab alles hakata tegema üldistusi asja                             kohta ja öelda, et miski on niisugune või naasugune. Sokrates kuulsaim sentens on”Ma tean, et                               ma midagi ei tea.” Sokrates esindab läänemaise humaansuse ideaali, inimene, kes armastab                         ülekõige tarkust ja püüdleb vooruslikkuse poole. Kusjuures teadmine ei ole lahus tegevusest.                         Lisaks tõe otsingutele, otsis Sokrates ka tõelist hüvelist elu. Sokrates suri oma tõekspidamiste                           6 


eest nö märtrisurma. Ta hukati avalikul kohtuprotsessil, mis nõudis, et ta oma avaliku                           filosofeerimise, mis noorsugu hullutas, sellest kuidas vaimset rikkust tuleks varalisele eelistada,                       lõpetaks.     PLATON (427 - 347 eKr) oli Sokratese õpilane. Ateena AKADEEMIA, esimese läänemaise                         kõrgkooli rajaja. Platon on kogu läänemaise metafüüsika alusepanija, tegeledes pea kõige ka                         tänini kehtivate filosoofia valdkondadega. Tema teosed kannavad nime DIALOOGID,                   peategelaseks Sokrates. Platon oli rahulolematu valitseva ühiskondliku dekatentsuse ja asjade                     paratamatut suhtelisust aktsepteeriva maailmavaatega. Ta asus OBJEKTIIVSE TÕE otsingutele.                   Tuleb leida üks tõeliselt olev. Platoni vaade jagab maailma kaheks - DUALISM, kus on tõeline                               ja mittetõeline näivus, mida meie just siin ilmas tajume empiirilisena (kuulmine, haistmine,                         maitsmine, kompimine ja nägemine). Meeltega tajutavat maailma ei saa usaldada. Vt lisaks                         Platoni “koopamüüt”. Selleks, et tõele lähemale jõuda tuleb aru saada asjade IDEEST                         (ideaalsetest vormidest). Ideaalset riiki peaksid valitsema näiteks filosoofid, kes tegelevad ja                       tunnetavad asjade tõelisi ideid. ESSENTSIALISM. Platon esindas ka kohati rassipuhastuse ideed                       - filosoofide rass. Ta oli demokraatia ja vabaturumajanduse vastane, kuna pidas rahvamasse                         rumalaks. Platoni jaoks peaks siiski riik teenima üksikisikut, mitte vastupidi. Platon ei näinud                           taksitust, miks naine ei võiks olla haritud ja juhirollis.     Klassikalise filosoofia osaks on veel Platoni õpilane ARISTOTELES (383 - 322 eKr), keda                           peetakse kaasaegse teaduse alusepanijaks. Teda juhib eelkõige empiiriline janu teadmiste järele.                       Süstemaatilise raamatukogu pidaja. Loogikale aluse panija. LÜTSEUMi looja. Tema                   filosofeerimise üks viise oli seda teha jalutades, ringi uidates. Üks tuntumaid teoseid                         “Nikomachose eetika”. Ta küsitleb - mis teeb inimesi õnnelikuks? - VOORUSED (12 tk), üheks                             vooruslikuks oskuseks peab ta sotsiaalset kompetentsi. Vooruslikkus tähendab mõõduka                   tasakaalu saavutamist. Moraalne elu nõuab aega ja harjutamist. Peaksime olema                     kaastundlikumad teiste suhtes. Aristoteles arendas edasi ka retoorikat - kõnekunsti. Aristoteles                       võttis kasutusele termini KATARSIS, mis tähendas emotsionaalset puhastamist kunstilise                   elamuse kaudu, hirmust vabanemist. Kunst (nt antiikteater) pakkus võimaluse rääkida asjadest                       nii nagu nad tegelikult on. Katarsises peitub ühtlasti vaimne selguse moment, kus me mõistame,                             7 


kuidas tuleviku sündmused olid sisse kirjutatud minevikku. Hetke äratundmine ja paratamatusest                       arusaamine. Enesele halva ja hea tunnistamine. Aristoteles oli Aleksander Suure õpetaja.   4).  ………. artkl puudub  ( KÜSIMUS: Hellenism ​)    HELLENISTLIK periood ( Aleksander Suure surmast 323 eKr - 30 eKr Egipt langemine Rooma                             võimu alla).     Hellenistlik filosoofia tegeles MEELELAADIGA ja inimese ISEENDAGA. Inimene võib teha                     mida ta ise tahab, inimene on vaba. Inimene on teadlik sellest, et tema teod võiksid sealjuures                                 olla TÄHENDUSLIKUD ja harmoonilised.     Hellenistlikud koolkonnad on KÜÜNIKUD (Diogenes - elas tünnis, asotsiaalne eluviis,                     perekonnaelust loobumine, mugavale elule ühiskonnas vastandumine, edukate peale ilkumine,                   kynos ​- kr k “koer”, langevad kokku ka sofistidega), SKEPTIKUD (langevad suurel määral ka                             kokku sofistidega), EPIKUURSLASED (Epikuros, õnne otsingud ja kehalistest kannatustest                   vabanemine, näiteks teeb meid sõprussuhte armastus õnnelikumaks kui romantiline armastus,                     rahast ja kasumist tähtsam on töö karjääri juures see, kas me näeme, et see toob endaga kaasa                                   positiivse kvantitatiivse muutuse maailma hüvanguks ja luksusele enam toob õnnelikkust meile                       rahu. Epicuros lõi oma sõpradega KOMMUUNI, kus elati koos, töötati üksteise kogukonna                         heaks ja tegeleti vaimsete praktikatega. Tegelemine eetika, füüsika ja kanoonikaga.                     Aatomiõpetus) ja STOIKUD ( Zenon Küproselt, segu loodusfilosoofiast ja küünikute õpetusest,                       tegelesid loogika, eetika ja füüsikaga, uskusid et kõik maailmas on põhjus tagajärje seos, ja et                               kuigi me ei saa asjade kulgu alati muuta, siis saame me valitseda oma suhtumist sellesse, stoikud                                 ei püüa maailma muuta, vaid sellega hakkama saada läbi voorusliku käitumise, enese käitumise                           eeskujuks seamine teistele, muutused algavad iseendast põhimõte, kasutasid meele                   vaigistamiseks vaimset praktikat ATARAXIAT, mis on põhimõtteliselt nagu mediteerimine.                   Stoikud ei arvanud, et ärevuse vaigistamiseks oleks hea anda inimesele lohutavat lootust, mis                           loob veel enam võltse ootusi, ka enesetapus ei nähtud midagi iseenesest hirmsat, vaid viimast                             pääseteed, kuid üldjuhul on kõik asjad elus ületatavad ja muidu. Et mitte vihastada, ära oota elust                                 ülemäära head, ootagi halba).   8 


    5).  …...artkl puudub  ( KÜSIMUS: Representatsiooniteooriad ja nende kriitika. Tähtsamad esindajad.)    Antiigist alates kuni romantismiajani välja, oli kunsti ülesanne JÄLJENDADA, olla mimeetiline                       (sõnast MIMESIS - kopeerima, jäljendama), representeerida võimalikult hästi midagi muud.                     Teose mõte peitus jäljendatavas objektis. Kunsti tegemine on käsitööline oskus, mis on õpitav ja                             mille eesmärk on üsna ühene. Kunstnik on tehniit (sõnast TECHNE - oskus, kunst, tehnika).     Representatsiooniteooriaid esindavad kõik antiiksed filosoofid ja ka keskaegsed. PLATON nägi                     kunstis maailma mittetõelise jäljenduse musternäidist, mis tekitab küll meelelisi elamusi, kuid                       viib meid veel kaugemale tõelisest ideaalsete ideede maailmast. ARISTOTELES peab mimeesist                       ka inimese õppimisvõime juures vajalikuks protsessiks ja omistab kunstile veel muidgi                       positiivseid omadusi ( moraali jutustav, julgustav, tabudest vabanemine, vigade tunnistamine).     Keskajal jätkus kunstniku roll olla hea jäljendaja ja vahendaja. Kunstnikud olid käsitöölised.                         Mida võibolla, et eristuvat tehti oli see, et kujutleti, millisena võib Jumal näha maailma ja siis                                 omakorda kujutati seda, kui Jumala projektsiooni. Kunst aga ei erinenud kuidagi maailmast                         endast. Maailma nähti üldse illusoorsena, ega arvatud, et mingisugune tõde selle sees peitub.                           Kunstil lasub küll teatav vastutus, kuid ühtlasi on selles palju vabadust, kuna niikuinii on kõik                               üks illusioon.     Tööstusrevolutsiooniga 18. sajandil, tehniliste arengute, liikumisvõimaluste paljususe ja                 mehaanilise reproduktsiooni tekkega kadus jäljendamise kohustus kunsti pealt. romantismiaja                   ideed andsid kunstile eneseväljenduse - EKSPRESSIOONI rolli ja nägid kunstnikus erilist                       ainulaadset geeniusest. Üks tuntumaid esindajaid sellel suunal LEV TOLSTOI, kelle jaoks kunst                         oli moraalselt ülendav nii vaatajale, kui ka tegijale. Teine ekspressiivse kunstiteooria esindaja on                           ROBIN GEORGE COLLINGWOOD, kelle jaoks pidi kunst olema subliimne. Kunst teisendab                       meie taju ja meeli. Kunstnik väljendab intuitiivselt mingisugust enneolematut vaatenurka.                     Kunstnik kui ülitundlik inimene, kes heidab valgust olulistele probleemidele.   9 


  Teine vastukriitika representatsiooniteooriale on FORMALISM ja selle peamine esindaja CLIVE                     BELL. Seda ajastut võib juba nimetada modernismisks. Kunsti defineerib tema tähenduslik                       vorm, sisu tekib vastavalt vormile või pole lahutatav kuidagi vormist. Sisu ja vormi ühtsus.                             Toimuvad eksperimenteerimised ja otsingus just vormi leidmisel (OP-kunst, kubism, fauvism jt).     Kolmandaks ANTIESSENTSIALISM, mida võib nimetada ka analüütiliseks esteetikaks, väidab,                   et kunstil puudub kindlaks määratud olemus. Külla aga on kunstiteos alatia ainulaadne ja                           kunstniku loomingulisus vaba. Kunsti defineerimine käib intuitiivselt. Tähtsamad esindajad                   WILLIAM KENNICK ja MORRIS WEITZ. William Kennicki kuusus kaubalao eksperiment -                       kunsti tõestamine toimub lingvistilise kompetentsuse alusel või juhuslikult, aga ilma kunsti                       definitsiooni teadmata.     Neljandaks järgneb kunstiteooriatest suur suund nimega INSTITUTSIONAALNE esteetika                 teooria, mille tuntuim esindaja on GEORGE DICKIE. Selle järgi määrab kunsti ära tema taotlus                             olla kunstiteos ja institutsionaalne kontekst.     Viiendaks arvab, et kunst on enam kui jäljendus kaasaegne KONTSEPTUAALNE kunstiteooria                       ja selle üks teerajaja ARTHUR DANTO, kes kuulutas 70ndatel kunsti nö surnuks. Kunst on                             Danto arvates ammendanud oma peamise, mimeetilise funktsiooni ning surnud. Kunst on                       muutunud filosoofiaks. Danto nimetab kontektsi, kus kunstiteos saab kunstiteose definitsiooni                     “kunstimaailmaks”, see aga erineb Dickie instiutsionaalsusest, tähendab see täpsemalt                   kunstiajalugu ja eelnevaid teadmisi kunsti kohta. Kunst on sotsiaalne praktika, milles teatud                         artefaktidele omastatakse kokkuleppeliselt kunstisteose staatus ja roll. Kunsti määrab kandev                     kontseptsioon. 1969 aastal kirjutab kontseptualismi rajaja JOSEPH KOSUTH artikli „Kunst                     pärast filosoofiat“ ning kuulutab uut, kontseptuaalset kunsti, mis asendab mitte ainult                       traditsioonilist kunsti, vaid ka filosoofiat.           10 


    ​4  ​ 6). Lepajõe, Marju 2000 1998 Techne mõiste Platonil Akadeemia 3/ 552-561  (KÜSIMUS: Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?)    Antiigist alates kuni romantismiaja välja, oli kunsti ülesanne JÄLJENDADA, olla mimeetiline                       (sõnast MIMESIS - kopeerima, jäljendama), representeerida võimalikult hästi midagi muud.                     Teose mõte peitus jäljendatavas objektis. Kunsti tegemine on käsitööline oskus, mis on õpitav ja                             mille eesmärk on üsna ühene. Kunstnik on tehniit (sõnast TECHNE - oskus, kunst, tehnika). Ilul                               ja esteetikal Vanas-Kreekas polnud iseseisvat tähendust, see tulenes teistest kvaliteetidest, nagu                       vooruslikkus jms. Periklese valitsemise ajal oli kunst võimu teenistuses. Kujutamisviis arvestab                       vaataja perspektiiviga ning nõuab sealjuures visuaalse kunsti vaatamist teatavalt kauguselt,                     distantsilt. Delfi templi seintel on väljendatud nelja põhimõtet: 1) õigeim on ilusaim! 2) pea piiri!                               3) põlga ülbust! 4) mitte midagi liiast! Kreeklaste müütilises maailmapildis valitsevad aga 2                           vastandlikku jumalust - Apollon ja Dionysos. Üks armastab harmooniat ja mõõduskust, teine                         kaost ja ohjeldamatust.     Sokrates (Xenophon´i  “Memorabilia” tekstis) olevat eristanud kolme esteetilist kategooriat:  1) ideaalne ilu, mis kujutab loodust kui osadest koosnevat tervikut; 2) vaimne ilu, mis väljendub                               hinge pilgu kaudu  3) kasulik ilus, mis on funktsionaalne.     PLATON liigitab esteetikat nii 1) ilu kui PROPORTSIONAALSUS 2) ilu kui HARMOONIA                         3) ja ilu kui TOREDUS. Tõeline ilu eksisteerib selle kandjast , füüsilisest väljendusest eraldi.                             Tõeline ilu on nn sisemine ilu. Seda saab näha läbi intellektuaalse nägemisvõime. Tema arvates                             on kunst tõelise ilu võlts koopia. Platoni kunstipõlgust võib leida “Politeia” 10. peatükis. Tema                             kirjeldatud ideaalses riigis kunstnikul kohta ei ole. Ideaalses riigis peaksid valitsema filosoofid,                         kes suudavad tunnetada asjade tõelisi olemusi. Platon pidas kõrgeimaks eesmärgiks otsida ja                         selgitada TÕDE, leida tõeliselt olev, jõuda puhaste IDEEDENI. Kõik, mis on meeltega tajutav,                           empiiriline maailma on näiv ja pettekujutelm. Viimast ei saa usaldada. Kunst on aga jäljenduste                             jäljendus, tõest kaugeimal asuv nähtus siin ilmas, see pole mitte kuidagi kontaktis asjade tõelise                             ideega. Kunst kutsub lisaks esile ohtlikku maaniat ja entusiasmi, mis segab jällegi puhaste ideede                             11 


tunnetamist. Kunsti asemel võiks ka noortele õpetada ainult geomeetriliste vormide                     proportsioone ja matemaatilisi käsitlusi.    MARJU LEPAJÕE räägib oma artiklis PLATONI TECHNE mõiste kahesugusest kasutusest 1)                       nii nagu seda varasemalt tehi antiikühiskonnas 2) oma uute definitsioonide kohaselt, kombates                         piire. TECHNE tähendab teadmist ja sellega kooskõlas olevat oskust, mis võis olla nii praktiline                             kui ka teoreetiline, nagu teadus. Etümoloogiliselt on sõna setud käsitööliste oskustega - puu-,                           kivi-, ja metallitööga. Platoni järgi etümoloogiliselt defineeritud “mõistuse seadmus”. Platon                     mainib mitmeid tehnikavorme. Lepajõe küsib, millised on nende vormide omavhelised suhted.                       Leiab ta Platonilt kaks suuremat liini 1) TEKITAVAD tehnikad, mis hoolitsevad sureliku keha                           eest (ka põlluharimine) ja siia alla ka JÄLJENDAV tehnika, millega antakse vormi millelegi,                           mida ennem ei olnud 2) HALDUSTEHNIKAD - olemasoleva teadasaamise ja õppimise                       tehnikad. Viimane on seotud enesevalitsemise ja tarkuse armastusega, kuid eesmärk on kahe                         tehnikaliigi vahelisi täiuslikku tasakaalu, harmoonia saavutamine. Tehnikate valdamise                 hierarhilisse tippu astuvad MUUSIKA, GÜMNASTIKA ja DIALEKTIKA, aga ainult dialektika                     otsib asjade tõelist olemust. Ja seal samas, et kõik tehnikad on inimarengu täiuseni viimiseks                             vajalikud, lihtsalt mõned neist tühisemad. Kujutavas kunstis - maalis ja skulptuuris võib aga                           toimida STOHHASTILISELT, ehk ilma teadmiseta, tuginedes ainult treenitud kogemustele                   (nagu mehaaniline). Platoni järgi peab inimene võitlema naudingute ja himu vastu teadmistega                         (et millestki kõnelda ja et midagi mõista, peab valdama tänapäeva sõnu kasutades vastavat                           diskursust ja omama eelteadmisi). Õppimiseks ühte tehnikat vajame mingit muud tehnikat.                       Platon vastandab tehnikat ja kunsti ehk muusat. Kunst ei rajane teadmistel ja tehnikal. Kunst                             rajaneb maanial (hullus) ja entusiasmil (jumalast vaimustunud). Maaniaseisundis inimene                   unustab oma eelnevad teadmised ja tavad. Kunstnik ei ole tegevuses on tegevusest teadlik. Kunst                             on jumalate and inimestele. See on algselt loodud aga Jumalate endi lõbustamiseks ja valu                             vaigistamiseks. Muusad lasevad inimesel unustada oma kohustused.             12 


      5 ​7). Heidegger, Martin 1988 Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne.                       Looming 8   (KÜSIMUS: Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni                   ja selle heideggerlik kriitika.)    Platonist alanud filosoofiatraditisoon keskendub TÕE otsingutele. Seda võib lugeda kogu                     uusaegse mõtlemise aluseks. Eristatud on meeleliste tajudega tajutav maailm ja mõistusega. On                         olemas mingisugune TEADUSLIK OBJEKTIIVNE teadmine. Usk teaduse tõsikindlusesse.                 RATSIONAALNE mõtlemine. Taga tuleb ajada IDEALISMI. Püüdlemine selle poole on                     omaette väärtus. Inimene peab püüdlema mitmekülgse ideaalse füüsilise ja vaimse täiuseni. Meil                         on võimalik ligi pääseda MÕISTUSE kaudu asjade olemuseni. Platon pidas üleüldist kreekas                         valitsevat mentaliteeti asjade näivuse kohta rumalaks.     MARTIN HEIDEGGER aga arvas, et kreeklaste maailmatunnetus oli oluliselt targem kaasaja                       omast. Heideggeri arvates lahutas Platon asjade olemuse asjadest endist. Inimene ei pääse just                           sellise ideelise ja materiaalse asjade eristuse tõttu maailmast enam aru. Kaasaegne maailm on                           tehniline ja ei mõtle tervikuna, asjade omavaheliste seoste kaudu. Teaduslik-tehniline maailma ei                         küsi iseenese toimimise kohta. Usk teaduse tõsikindlusesse teeb inimesed pimedaks ja võtab                         vastutuse üksikisikult ise mõelda. Asjade olemust kusagil ideaalses vormis otsides kaugeneme                       me nende KONTEKSTIST, mis tegelikult asjad olemasolevaks teeb. Kreeklased enne Platonit                       olid teadlikud sellest, et igasugune defineerimine on nö poolik tegevus, st eeldab mingisugust                           eelvalikut ja mingisuguste omaduste eelistamist teisele. Avatud oli enese kohta küsiv mõtlemine,                         kriitiline mõtlemine. Tegelik mõtlemine leiab Heideggeri arust aset luules.           13 


 6  ​ ​8). Lepajõe, Marju 2000 1999 Techne mõistest Plotinosel Akadeemia 4/ 849–861  (KÜSIMUS: Aristoteles. Kunst kui jäljendamine. Plotinose vaated kunstile. )    Klassikalise antiikfilosoofia osaks on veel Platoni õpilane ARISTOTELES (383 - 322 eKr), keda                           peetakse kaasaegse teaduse alusepanijaks. Teda juhib eelkõige empiiriline janu teadmiste järele.     Aristoteles sündis Makedoonias. Ta oli Aleksander Suure õpetaja. Ateenasse kolides töötas ja                         õppis Aristoteles Platoni käe all. Lõi oma kooli LÜTSEUMI. Aristoelesele meeldis jalutada ja                           mõtiskleda ning vestelda oma ideedest. Aristotelese õpilasi nimetatakse PERIPATEETIKUTE                   (kr k `ringijalutajad, uitajad` < < kr k ​peripatos - ​sammaskäigus)) koolkonnaks. Aristotelese                           tuntuim teos on tema poja koostatud “Nikomachose eetika”. Inimese teeb õnnelikuks vooruslik                         elu. Sotsiaalsed suhtlemisoskused on edu eelduseks. Voorused on mõõdukad. Moraalne                     käitumine nõuab harjutamist. Inimesed, kes käituvad valesti, vajavad mõistmist, kaastunnet ja                       harimist, mitte hukkamõistu. Aristoteles oli kõnekunsti RETOORIKA alusepanija. Aristotelese                   jaoks oli filosoofia praktiline.     Aristoteles võttis kasutusele termini KATARSIS, mis tähendas emotsionaalset puhastamist                   kunstilise elamuse kaudu, hirmust vabanemist. Kunst (nt antiikteater) pakkus võimaluse rääkida                       asjadest nii nagu nad tegelikult on. Katarsises peitub ühtlasti vaimne selguse moment, kus me                             mõistame, kuidas tuleviku sündmused olid sisse kirjutatud minevikku. Hetke äratundmine ja                       paratamatusest arusaamine. Enesele halva ja hea tunnistamine.     Antii-Kreekas kunsti roll JÄLJENDADA, olla mimeetiline., representeerida tegelikku maailma,                   midagi muud tõeliselt olemasolevat. Jäljendada võimalikult täpselt objekte. Kunsti mõte peitub                       jäljendatavas objektis. Platoni jaoks oli see jäljendus ebaadekvaatne jäljendus tegelikkusest.                     Aristoteles peab mimesist inimese õppimisvõime juures vajalikuks protsessiks ja omistab                     kunstile veel muidgi positiivseid omadusi ( moraali jutustav, julgustav, tabudest vabanemine,                       vigade tunnistamine). Oluline on kuidas kunst jäljendab midagi ja see lisab iseseisvat väärtust                           kunstile ja toob ilmsiks rohkemat, kui lihtsalt üks ühele jäljendamist. Aristoteles ütleb, et hea                             kunsti puhul ei piisa vaid mõttest, mis peitub jäljendatavas, vaid et see kuidas kunst tehtud on                                 mängib suurt rolli idee edastamisel.   14 


  Marju Lepajõe toob välja veel ühe väga olulise autori - PLOTINOSE (elanud 205 - 270) , kellel                                   on suurim mõju Lepajõe arust kristlikule käsitlusele kreatiivsusest. Plotinos oli samuti Platoni                         õpilane. Plotinose jaoks oli tähtsaim pidev intellektuaalne töö. Püüelda absoluutse teadmise                       poole. Plotinose jaoks oli mõistuslik maailma tunnetamine midagi, mis tuleb inimese seest,                         hingest. Reaalsuse põhistruktuurid paiknevad meie endi sees. Maailm asub meie peas, mitte meie                           pea maailmas. Lähtutakse alati subjektiivselt iseendast. Mõtlemine on pöördumine sissepoole,                     iseendasse. Tuleb ära pöörduda meelelisusest. Sõnades väljendus on piiratud. Mõtlemine ei                       toimu aga ainult keeleliselt. Inimese ülim eesmärk on saada jumala sarnaseks, parimad eeldused                           selleks on armastajal, muusikul ja filosoofil. Puhas tunnetus leiab aset aga seal, kus techne jääb                               maha, filosoofias. Plotinos kasutab inspiratsiooni asemel mõistet intuitsioon. Loomevõime asub                     inimese enda intellektis, mitte väljaspool ja selle arendamine sõltub inimesest endast ja techne                           arendamisest.     TECHNE mõiste Plotinosel esineb samuti erinevalt, kord käsitööna, ilma kontseptuaalse tasutata;                       siis jällegi kui mõistuslik vorm, mis annab korra ja vormi kogu eksisteerimisele, nagu on selle                               asja loomuses, idees. Techne peegeldab kõiksuse jumalikku korda. Techne on elule omane                         aktiivsus, mis vormib seda elu. Kogu elu on kunstiline. Technet juhib teadmine. Techne antakse                             asjale väljastpoolt. Techne loob spontaanselt. Kunstnik ainult ei jäljenda, vaid loob                       seaduspärasusi. Kunstnik paneb kivisse idee ja vormi ilu. Plotinose käsitlustes on techne                         vastandatud loodusega. Ilu on korrastatus. Inimesel on potentsiaali laskuda nii madalamasse või                         kõrgemasse olemise hierarhiasse - intellekti. Kunstniku võimuses on anda asjadele ilu, millele                         loodus on ilus andmata jätnud. Plotinose kunstnik jäljendab ideid. Inimene peab esmalt alustama                           iseendast, jõudma arusaamisele, msi on ilu temas eneses. Iniene peab samastuma iluga iseendas,                           seda voorustele kohandades. Kunstnik peab iseenda esteetiliselt realiseerima. Kunstnik peab                     olema ilus. Kunstis väljenduvad ideed paremini kui looduses. Kunstniku roll on anda elule                           rohkem olemist, sellega intensiivistub ka intellekt.           15 


7  ​ 9). Luik, Tõnu 1994 Heideggeri tõlgitsevais jälgedes Akadeemia 1/ 86-97   (KÜSIMUS: Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu.)    MARTIN HEIDEGGER (1889 - 1976) - kontinentaalne filosoof, hermeneutik, fenomenoloog.                     Tuntuim teos “Olemine ja aeg” (1927) - aeg annab olevale olemise. Aluse ostmine, millelt                             olemasolev ennast olevana avaldab. Olev saab oma tähenduse ajahorisondis, mingis kontekstis.                       Elu on suhete võrgustik. Inimene on oma olemisse heidetud, ega saa seda ise valida. Seda                               heidutust on aga enese jaoks võimalik teha nö läbipaistvaks, mida küll kaasaegne teaduslik                           mõtlemine ja linnastunud eluviis ei soosi. Globaliseerunud maailm on indiviidile hoomamatu.                       Puudub võimalus olla enesekriitiline ja vastutada ükskõik milliste protsesside eest.                     Teaduslik-tehniline maailm on nii efektiivne ja tulemuslik, et puudub vajadus selle moraalsuse                         kohta küsida. Tulemus pühitseb abinõu. Töökususinus industriaalne maailm paneb inimest oma                       olemasolu unustama. Inimene ei pea enam ise mõtlema, teadus mõtleb tema eest. Teadus annab                             aluse uskuda objektiivsesse. Intersubjektiivsed omadused omistatakse objektile kui objektiivsed.                   Igas olemises on oma osa tehnilisel, kuid moodne tehnika varjab oma loomu päritolu. Kunsti                             kaudu tuleb esile olemasolemise varjatud tehnilisus, ilma et oleks sellest lahutatud. Kunst toob                           varjulejääva esile.     Heidegger tunneb huvi eelsokraatikute (Herakleitos, Parmenides, Anaximandros) vastu.                 ANTIIK-KREEKA ühiskonnas olid asjad ja olemine läbipaistev ja kättesaadav inimesele.                     Inimene on olev ennastrelfekteerival viisil. Ta suhestub oma olemisse. Maailmas eksisteerivad                       suhted tuleb taas teha enese jaoks läbipaistvaks. Kreeklased olid teadlikud, et igasugune                         defineerimine ja sõnastamine, millegi uurimine, on valikute tegemine, millegi eelistamine teisele.                       Tõde on suhteline. Olemine on alati kontekstuaalne. Olemine on dünaamiline, kasvav, mis saab                           millekski muuks, aga eeldab ühist alget. Loodus pole midagi objektiivselt ja staatiliselt                         olemasolevat, see on samuti pidev kasv. Kreeklased, enne Platonit, oskasid küsivalt mõelda.                         Edasine on olemise unustuse ajalugu. Jäetakse mõtlemata olemise enda kohta. Tegelik                       mõtlemine leiab aset luules, mõtlemine üleüldse tugevalt seotud keelega. Luules saab elavaks ka                           keel ise. Heidegger toonitab, et eristust ei ole sõnas öeldu ja ütleva sõna vahel. Inimese eesmärk                                 on ühineda loodusega, leida oma koht oleva tervikus. Loodus ja füüsiline reaalsus oli kreekalikus                             16 


mõttes aga kõike hõlmav protsess, ka inimesi ja jumalaid. Inimest ei eritletud, kui looduse                             vaatlejat, nagu uusaegne loodusteadus seda teeb.        8  &  9   ​10). Foucault, Michel 1990 Seksuaalsus ja üksindus Vikerkaar 3/ 63-67    Foucault, Michel 1996 1983 Eetika genealoogiast Vikerkaar 8–10/ 192-204 ja 92–99  (KÜSIMUS: Foucault’ huvi antiikeetika vastu. Foucault’ «endahoole» kontsept. Inimene                   kui kunstiteos. )    MICHEL FOUCAULT (1926 - 1984) on samuti kontinentaalne filosoof, tuntud ühiskonna                       institutsionaalsuse kriitika poolest, võimu, iha, seksuaalsuse, identiteedi ja vaimuhaiguste                   uurimise poolest. Pealisülesandeks tõe ajaloolisuse kirjeldamine, tõe muutlikkus konkreetsetes                   inimelu valdkondades. Tõe ajaloolisus seotud võimu, subjekti ja teadmisega. Teda huvitab,                       kuidas erinevad teadmised ajaloo käigus on saavutanud tõe väärtuse ja kuidas võim on ennast                             legitimeerinud läbi tõe ja kuidas inimesed on ennast kujundanud tõde tunnistades või tootes.                           Ajalugu pakub enese muutmise võimalusi olevikus. Ajaloo uurimine aitab meil asju muuta                         küsitavaks ja vabstada iseensesest mõistetavusest. Foucault on paljud oma teooriad hiljem ümber                         lükanud ja hoidnud meelega mitmetimõistetavuse imagot ja paradoksaalsust.     Foucault arutleb selle üle kuidas subjekt moodustub erinevatel ajastutel vastavalt valitsevale                       diskursusele. Inimese identiteet on pidevalt muutuv. Vaimuhaiguste kategoriseerimine on samuti                     diskursusest tulenev. Kogu meditsiin on lihtsalt üks diskursus, mis sõltub ajastu kontekstist ja                           valitsevast paradigmast. See on lihtsalt kokkuleppeline normide kogum. Diskursuseid on aga                       palju, valikuid mitmeid. Tänapäevane meditsiin eemaldab ühiskonnast normaalsusest                 kõrvalekalduvaid hulle, mitte ei lase neil olla lihtsalt teistsugune ja ühiskonnas edasi                         funktsioneerida. Tänapäeva doktor näeb patsiendist organite kogumit, mitte isiksust. Samuti                     vangla ja politsei võim, mis näeb pealt näha välja viisakas ja lahke, aga pole seda mitte.                                 Vähemalt keskajal nägi võimu karistussüsteem ausalt jube ka välja ja me nägime milline õudus                             võis juhtuda karistatvaga (avalik hukkamine jms). Samuti oleme me kliiniliseks muutnud                       seksuaalsuse ja tabuks muutnud mõnu ja erootika loomingulisuse. Foucault kritiseerib tugevalt                       17 


kogu progressi ideaali, nagu liiguksime me parema maailma suunas ja nagu oleks kaasaegsed                           ühiskondlikud arengud meile toonud parema maailma - vastupidi. Vaadates ajalugu võime leida                         palju häid ideid. Ajaloole vaatles ta lähtuvalt olevikust. Igal ühiskonnal on oma tõereziim.     Foucault tunneb eelkõige huvi HELLENISTLIKE antiikfilosoofide vastu. Inimene on vaba                     käitumaks oma suva järgi, olles teadlik, et olemas on harmooniline ja tähenduslik eluviis.                           Foucault toob seksuaalse moraali vallast näite (enne kristliku moraali levimist) ühelt paganlikult                         kirjutajalt - Artemidoruselt, kuidas too seletab erootilisi unenägusi vastavuses ühiskondlike                     suhete ja võimuga. Olulisel kohal on partnerite sotsiaalne staatus. Seksuaalne vahekord kui                         ühiskondlike suhete vahekord. Seksuaalakt tähendab eelkõige penetratsiooni. Kreeklaste jaoks ei                     olnud Foucault arust tegelikult seks üldse mingi eriline probleem või teema. Moraalne koodeks                           oli eelkristlikul ajal üsna sarnane kristluse enda omaga, erines selle rakendus ja suhe subjekti ehk                               iseendaga. Foucault hämmastab see, kuidas kreeka eetikas tegeletakse oma moraalse käitumise                       probleemidega innukamalt, kui religioossete probleemidega ning kuidas eetika oli vaba                     sotsiaalsetest institutsioonidest, ja see kuidas kreeklasi paelub kogu eksistentsi esteetika.                     Kreeklasi huvitab rohkem tervis kui nauding. Foucault arvates sarnanevad kaasaja liberaalsed                       liikumised ja uued eetilised probleemid antiikaja probleemidega. Foucault tõlgendab                   homoerootiliste kirjutiste rohkust kreeka ühiskonnas hoopis problemaatilisuse indeksina. Et                   kreeka ühiskond nägi selles toona probleemi, et noori poisse kasutati ära naudingu objektidena                           (“palun ärge kohelge poissi nagu naist”). Kunagi ei kujutatud poisipoolset naudingut.                       Seksuaalsuhted polnud võrdsed ja mõlemapoolsed. Kreeka naudingute eetika välistab                   vastastikust naudingut, on mehelik, välistab ebasümmeetria ja  seda painab penetratsiooni mõte.      Oma artiklis “Seksuaalsus ja üksindus” alustab Foucault näidete toomisega vaimuhaiguste                     ravimisest. Kuidas patsient peab tunnistama, et ta on hull, selleks et enam mitte olla hull.                               Ümberpööratud kõneakt. Ta räägib veel, kuidas 20.sajandi algul domineeris Euroopas                     subjektikeskne filosoofia. Kogu tunnetus ja tähenduslikkus lähtub subjektist. Ainult                   individuaalne subjekt võib anda tähenduse oma eksistentsiaalsetele valikutele. Sõja möödumine                     tõi aga loogilise positivismi laine, strukturalismi ja objektiivse tunnetusteooria. Michel Foucault                       valib enda sõnul aga tee subjektifilosoofiast genealoogiasse. See tähendab, et subjekt on muutuv.                           Foucault räägib ka tehnikatest : 1) tootmistehnikad 2) suhtlemistehnikad 3) valitsemise tehnikad                         18 


4) enesetehnikad. Artikkel “Seksuaalsus ja üksindus” seab eesmärgiks uurida võimusuhteid                     seksuaalsuse vallas lähtudes enesetehnikate konseptist. Enesetehnika saab alguse sellest, et                     tehakse ensele arusaadavaks, mis on tõde ja kujundatakse ennast vastavalt sellele. Meie                         ühiskonnas valitsev kristlik diskurus surub kõigile peale tõekohustuse. Inimene peab olema                       valmis andma enese vastu tunnistust (aus enesele ja lisaks teisele pihtimine). Kristlane vajab                           usuvalgust, et ennast uurida. Kristluses on aga eraldatud kaks asja - enese kohta tõe avastamine                               ja valgustusse püüdlemine. Mida rohkem me avastame tõe enese kohta, seda rohkem me peame                             ennast (reaalsust) põlgama. Kristluses on suguakt ebapuhas ka siis, kui ta toimub õigustatud                           soojätkamise ja abielu kontekstis. Augustinuse jaoks (aga ka varem) on suguakt midagi totaalselt                           ensevalitsust kaotavat, epilepsiataoline seisund, mis ei allu hingele ja tahtele. Isegi erutus toimub                           vastu enese tahtmist. See kõik juhtus peale pattulangemist, enne valitses paradiisiaias inimesel                         enda üle koos jumala tahtega harmooniline kontroll. Sõnakuulmatus sai karistuse                     sõnakuulmatusega. Erektsioon on jumala vastu tõusnud inimese võrdkuju. Seksuaalsus ilmneb                     erektsioonis, ihas, mitte enam penetratsioonis, järelikult on probleem inimese seksuaalsuses                     iseendaga. Probleem on inimese mõtete ja tegude vahekorraga iseendas.      Paganlikus eetikas polnud kõigile määratud rangeid juhiseid vaid pigem võimalikud                     enesetehnikad. ENESEHOOLE mõiste tuleb kr k (hellenistlik) mõistest ​epimeleia heautou ​, see                       kirjeldab teatavat tööd, aktiviteeti; selle tähendus kätkeb tähelepanu, teadmisi ja tehnikat.                       Enesehool on kui eneseteostuse valitsemine. Näiteks epikuurlaste jaoks oli enesehoole jaoks                       väga oluline kogu üldine maailmatundmine, see, mis on maailmas paratamatu, ning suhe                         maailma, jumalate ja paratamatuse vahel. Sest see oli ennekõike mõtisklemisaineks, kui sa                         suutsid õieti mõista maailma paratamatust, siis suutsid kirgesid hoopis paremini valitseda jne.                         Seega olid epikuurlaste meelest kõik võimalikud teadmised ja enesehool omavahel vastavuses.                       Põhjus, miks tuli tundma õppida füüsikat või kosmoloogiat, oli see, et tuli hoolitseda enese eest.                               Stoikude jaoks määrab mu tõelise enese üksnes see, mida ma suudan valitseda. Harilikult                           arvatakse, et kristlus asendas üldiselt salliva kreeka-rooma elustiili hoopis rangemaga, mida                       märkis rida loobumisi ja keelde. Nüüd aga näeme, et kõiges, mis puudutab ise toimimist                             iseenesele, olid kreeklased ja roomlased välja arendanud hulga rangeid praktikaid, mida                       kristlased neilt hiljem otseselt laenasid. Kreeklaste põhiküsimus oli - kuidas elada, elutehnika.                         Millist TECHNEt ma peaksin kasutama, et elada nii hästi, nagu ma peaksin elama? Ja see, et                                 19 


kuidas, muutub erinevatel ajastutel. Kreeklane oleks Foucault arvates tundnud, et tema                       põhiülesanne siin elus on hoolitseda ühiskonna eest, siis roomlane juba muretses selle pärast                           kuidas hoolt kanda ense eest. Oluline oli saavutada mõõdukus, mitte olla omaense ihade                           liialduste ori. Oluline polegi kuidas ja kellega, aga kui palju (näiteks seksida ja süüa).                             Enesevalitsus oli ilus. Foucault jaoks ei ole me ise midagi enesele etteantud, me peale ennast ISE                                 LOOMA nagu KUNSTITEOST. Tõel on alati hind; ilma askeesita pole juurdepääsu tõele. Kant                           ütleb, "ma pean enese ära tundma kui universaalse subjekti, see tähendab, ma pean enese                             moodustama igas oma teos kui universaalse subjekti, mis vastab universaalsetele reeglitele".                       Tõlgendati ümber vanad küsimused: Kuidas saan ma end moodustada eetilise subjektina? Kuidas                         saan end sellena ära tunda? Kas selleks on vajalikud askeetlikud harjutused? Või lihtsalt see                             kantlik suhe universaalsega, mis muudab mu eetiliseks tänu kooskõlale praktilise mõistusega?                       Seega toob Kant meie traditsiooni sisse veel ühe viisi, kus ise pole lihtsalt antud, vaid                               moodustatakse suhtes iseenese kui subjektiga.     11).  ……   raamat, Aureliuse Pihtimused 3  (KÜSIMUS: Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. Aquino Thomas.)    Keskajal valitseb edasi kreeka mentaliteet. Skolastika - Aristotelesest tulenev formaalloogika                     rakendamine.     Peamisteks probleemideks PREDESTINATSIOONI ÕPETUS - Aurelius AUGUSTINUS (354 -                   430) - küsimus sellest, kas jumal on juba inimese saatuse ära otsustanud või saab seda veel                                 maapealsete tegudega muuta. Kas inimene läheb taevasse või põrgu? Augustinus ütleb, et                         inimene on juba eos jumalik ja lunastatud. Inimene peab oma vaimset jumaliku tasakaalu                           hoidma. Tegelik elu algab alles pärast viimset kohtupäeva. Elu on ettevalmistav etapp, selles elus                             pole suuremat mõtet ega tähendust. Kuna tähtsaim oli vaimne tasakaal ja jumaliku antuse                           hoidmine ning elu oli ainult vaheetapp, siis ei usutud mingisugusesse progressi ega võetud ette                             ka erilisi uuendusi kergelt. Vaimset tasakaalu aitasid hoida ka raske elu vahel rohke pidutsemine                             ja kurtuaasne armastus.     20 


AUGUSTINUSe õpetustest leiame PATRISTIKA - kristuse õpetus põhjendatakse varasemate                   filosoofide mõttearendustega. Teoloogia ja filosoofia ühendamine. Luuakse spekulatiivseid                 illusioone, mis teeniksid impeeriumi võimu. Kristlust üritatakse domineerivale kultuurile                   arusaadavaks teha.      AQUINO THOMAS (1225 - 1274) toob sisse SKOLASTIKA - jumala tõestused. Aristotelesest                         alguse saanud formaal loogiline meetod tõestada empiirilise vaatlusega asjade olemust. Vaieldi                       realismi ja nominalismi üle. Kuidas on omavahel seotud sõnad ja reaalsed asjad? Kas üldmõisted                             on tegelikult olemas? Semiootilised probleemid. Teadmised millestki jõuavad meieni alati läbi                       teiste mõistete ja kokkuleppeliste sõnade kaudu. Sõnad ei ütle aga otseselt meile mingi asja                             olemuse kohta midagi.        10  ​12). Laidre, Margus 1990. Keskaja kaitseks. Akadeemia 12  (KÜSIMUS: Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond.)    14. Sajandil nimetas pimedaks keskaega teadaolevalt esimesena luuletaja PETRARCA. Sellele                     järgnes veel valgustusajastu, Prantsuse revolutsioon ja marksismi ideoloogia, mis kõik keskaega                       kuidagi vaimult pimedaks ajaks pidasid. Humanistid uskusid, et ülesse äratanud särava                       antiikajastu. Pidevalt usuti, et elatakse uuel paremal ajastul. Seda, et keskaeg oli erakordselt                           avalikult julm, usutakse tänini. Avalikud hukkamised ja sõjad. Mis aga tegelikult ei võtnud                           kunagi selliseid mõõtmeid nagu kaasaja sõjad ning salajased piinamised. Ka nimetus keskaeg on                           alavääristav, justkui vaheaeg, üleminekuaeg, keskmine aeg.     1920ndatel aastatel hakkas tegutsema Prantsusmaal ANNAALIDE KOOLKOND, kelle                 eesmärgiks oli hakata humanitaarteadustes uurima sotsiaal-ja argiajalugu. Keskaeg sai                   ootamatult populaarseks uurimisteemaks. Tuntuimad esindajad LUCIEN FEBVRE (“Taevane ja                   maine armastus”), MARC BLOCH, GEORGES DUBY, JACQUES LE GOFF, EMMANUEL                     LE ROY LADURIE.    21 


Oma artiklis räägib Margus Laidre Michael Nordbergi raamatust “Dünaamiline keskaeg”, kus                       pööratakse palju tähelepanu argiajaloole.  ​….        11  ​13). Eco, Umberto 1998 Unistades keskajast Vikerkaar 4-5/ 135-144     (KÜSIMUS: Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco. )    Üks peamisi elutunnetuse erinevusi keskaja ja tänapäeva vahel on see, et keskajal elati nö                             surmaga koos. Suremine ei olnud ühiskonnast eraldatud nähtus. Elus pidi säilitama vaimset                         tasakaalu, elu oli vaid vaheetapp, tühine, tõeline elu algas peale surma. Uuendustesse ja                           mingisugusesse progressi ei usutud.     Inimesed olid tihedalt seotud oma kogukonnaga, kirikuga, külaga. Abieludest emotsionaalset                     suhet ei otsitud. Abieluvälised kurtuaassed suhted olid normaalsed. Pidustused ja puhkeaeg oli                         samuti oluline eluosa, mis teenis kõrgemat eesmärki vaimse tasakaalu hoidmisel. Prassida võis                         siin tühises elus küll.     Mõnesti oldi aga keskaja ja kaasaja vaimsed probleemid sarnased- filosoofiliselt otsiti vastust                         küsimusele, milline on keele ja reaalsuse vahekord. Kuidas suhestub keeles loodus maailm                         reaalse maailmaga. Kuidas on omavahel seotud tähistatav maailm ja tähistaja (vrd F. de                           Saussure ja strukturalism ja semiootika).    KUNSTI suhtuti kui loomulikku elu ja maailma osasse. Kuna elu on samuti illusoorne, polnud                             oluline ka kujutada ja taga otsida kunstis midagi tõelist. Kunstnik oli tehniit, käsitööline, meister                             ja vahendaja. Kunstnik pidi tabama kujutlust, mis võib tekkida jumala peas maailmast ja seda                             oma korda siis kujutama. Kunstniku autorlus polnud oluline.     UMBERTO ECO (1932 - 2016) on itaalia filosoof, semiootik, kriitik, kirjanik ja keskaja uurija-                             medievist. On uurinud eelkõige AQUINO THOMAST. Tuntud teosed “Roosi nimi”, “Ilu                       ajalugu”, “Inetuse ajalugu”, “Foucault pendel”, “Reisid hüperreaalsusesse” jt.   22 


  Umberto Eco nimetab 20. sajandil toimunud uusekskaja laineks (aga mitte esmakordne) -                         ajalooline romaan (varasem juba), ulmekirjandus, filmid, seriaalid, koomiksid, feodaalne                   kapitalism, ka teaduslikus filoloogilistes uurimustes. Umberto Eco arvates me mitte lihtsalt ei                         unista keskajast, vaid keskaeg on läänemaailma kaasaegsete põhiprobleemide sünnikoht -                     kapitalism, ühiskondlikud suhted, sotsiaalsed probleemid, rahvusriigid, föderatsioonid,               arusaamad armastusest kui õnnetusest, tehnoloogilised uuendused, põllumajandus, suhtumine                 inimesse kui ressurssi. Vana-Kreekast oleme me saanud arusaama tragöödiast, ilust ja                       filosoofiast, aga keskajal õppisime, kuidas neid kasutada. Eco peab keskaega läänemaailma                       lapsepõlveks. Peame keskaega tegelikult oma tõeliseks päritoluks ja juurteks. Uusaeg on                       tegelikult pidevalt pöördunud tagasi keskaja poole. Kui antiikmaailma juurde me pöördume ja                         proovime seda taasluua, siis keskajas me tegelikult elame ja täiustame seda sama kestvat aega.                             Meie igapäevaelu haakub paremini keskajaga.     10 uuskeskaja tüüpi Umberto Eco järgi: 1) keskaeg kui ettekääne - keskaeg kui mütoloogiline                             lava, kuhu asetatakse kaasaegsed tegelased, eesmärk mõista läbi kauge aja paremini kaasaega. 2)                           keskaeg kui irooniline taaskülastus 3) keskaeg kui barbaarne aeg - vaba, ürgne ja tume, toores                               4) romantismi keskaeg - muinasjutuline, ulmeline 5) ​philosophia perennis ​´e keskaeg -                       formaalne, dogmaatiline ja loogiline filosoofia, strukturalism 6) rahvuslike identiteetide                   keskaeg 7) dekadentluse keskaeg 8) filoloogilise rekonstruktsiooni keskaeg - annaalide                     koolkond jt  9) traditsiooni või okultistliku filosoofia keskeg  10) lõpu ootuse keskaeg.    14). …  (KÜSIMUS: Uusaja filosoofia. Ratsionalism ja empirism. Descartes ja Hume.)    Uusasja filosoofiaks nimetatakse aega, kui hakati vastanduma keskaja skolastikale ja keskenduti                       peamiselt tõeotsingutele läbi ratsionaalse mõistuspärasuse või empiiriliste uurimismeetodite.                 Inimesekäsitluses humanism, subjektikesksus. Usuti eelkõige sellesse, et maailm on                   inimmõistsega tunnetatav ja selles pole midagi müstilist või üleloomulikku või irratsionaalset.    23 


RATSIONALISM on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi tõsikindel teadmine pärineb                   mõistusest enesest. Kogemus on vaid mõistuse tegevuse ajendiks. Teadmine on aprioorne.                       Platoni tunnetusteooria on ka ratsionalistlik. Tunnetamine seisneb siiani mõistuses varjuloleva ja                       unustatu meeldetuletamises, teadvustamises. Matemaatika oleks sellise lähenemise tõestuseks.                 Tuntuim ratsionalistlik filosoof on RENE DESCARTES ( 1596 - 1650) ja kartesianism. Kahelda                           tuleb olemasoleva olemasolus. Kindel saab vaid olla mina olemaolus, sest see kahtleb. ​“Cogito                           ergo sum”.  ​Hinge ja keha eraldatus.     Teine uusaja filosoofia suund on EMPIRISM, mille lähtekohaks on, et tõde ja teadmised tulevad                             inimeseni läbi meeleliste kogemuste, tajude. Kogemusele ei eelne mingit teadmist. Empirismi                       eelkäija Fr. Bacon, tähtsamad esindajad John Locke, DAVID HUME (1711 - 1776). David                           Hume oli empiirikute hulgas veidi erandlik - skeptik. Kogu teave tuleb inimeseni küll meelte                             kaudu, kuid asjade omavaheline seosevõrgustiku pole empiiriliselt võimalik tõestada. Seega ei                       saa reaalsuses ikkagi kindel olla. Seega pole reaalsus meile meelte kaudu ka kättesaadav.                           Kogetav on vaid väikene osa. Kindel ei saa olla mis juhtub tulevikus ega ka selles, mis oli. David                                     Hume`i jaoks oli inimene üks loomade seas. Ratsionaalne arutelu religiooni üle on mõtetu.                           Inimkäitumine pole samuti kunagi ratsionaalne. Inimesed käituvad kasulikkuse ja funktsiooni                     järgi.     15). ....  (KÜSIMUS: Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten, Meier                   jt.)    Varauusaega kujundab arusaam, et Jumal nö esteetiliselt ei tunne. Jumalik on täiuslik elamus ja                             esteetiline pealiskaudne.     Uusajal (15.saj) ilu peitub looduse jäljendamist teaduslikult paikapandud reeglite järgi ning                       teisalt ka silmaga tajumatut täiust, mis ei olegi maisus täielt leitav. Vabasid kunste hakkab                             mõjutama uusplatonism. Vormivõtete arendamine. Reaalsust ja ka ülemeelelist reaalsust peavad                     valitsema rangelt loogilised reeglid. Ilu seisneb osadevahelises proportsioonis. Kunstnik on                     looduse jäljendaja ja samal ajal uue looja. Kunstnik on kui tehniline uurija ja tehniline uuendaja                               24 


(mõtle Leonardo da Vinci). Arendati õlivärvide kasutamise ja perspektiivi tehnikaid. Perspektiivi                       kui niisugust nimetab Umberto Eco justnimel selle sama leiutamise ja jäljendamise kokku                         langemiseks. Tegelikkust kujutatakse täpselt, kuid seda tehakse vaataja subjektiivsest                   vaatepunktist. Inspireeruti antiiksetest lugudest, antiiksetest tarkustest, harmooniast. Proovitakse                 saavutada lisaks harmooniale ja proportsioonile ülemeelelist ilu, mis paikneks meeltega tajutava                       ilu sees. Taevase ja maise vastandumine ja kokkusidumine. Kunstistiilidest klassitsism, barokk ja                         rokokoo, manerism. Sisse hakkab tulema aga rohkem dünaamilisust ja nende reeglite sees                         mässamine, uue proportsiooni ja perspektiivi otsingud.     ALEXANDER GOTTLIEB BAUMGARTEN (1714 - 1762) peetakse esteetika (kr kr ​aisthetikos                       - tajuma), kui filosoofilise distsipliini rajajaks. Esteetika kui kunsti üle mõtlemine. Kunstielamus                         on Baumgarteni järgi meeleline elamus, millele lisandub tunne. Baumgartnerist sai alguse kunsti                         ja kunstniku iseseisvumine, mis jätkus romantismis. Baumgarten seisab vastu sellele, et tehakse                         vahet madalamal tunnetusvõimel (tajud) ja kõrgemal tunnetusvõimel (mõistus). Oma peateoses                     "Aesthetica" määratles ta esteetikat teadusena kauni enese tajust, sisu, korra ja väljenduse                         täielikust ühtsusest. Meeltele omistas Baumgarten oma otsustusvõime, nimelt maitse. Ilu on                       täiuslikkus, s.o osade kooskõla tervikuga, niivõrd kui see meeltele nähtub, seega ähmaselt                         tunnetatud täiuslikkus. Kunsti kõrgeim printsiip praktilisest küljest on looduse jäljendamine, sest                       vastavalt õpetusele parimast maailmast ilmneb looduses meeleliselt suurim täiuslikkus. Selle                     kõrval on üsna vahendamatult luuletajate maailm ehk heterokosmiline maailm, mille kaudu                       saadakse ruumi kunstilise leiutuse vabaduseks. Väljamõeldis on õigustatud, niivõrd kui ta teenib                         tõde, ta on paratamatu, sest moraalseid eeskujusid ei ole ajalugu alati kätte andnud.    GEORG FRIEDRICH MEIER (1718 - 1777) oli Baumgarteni õpilane. Meierit peetakse loomade                         õiguste eestkõnelejaks rääkides, et loomadel on hing nagu inimeselgi.             25 


12 ​16). Joseph Maier, "Vico suur erand", tõlkinud Mart Kivimäe – Tuna 1999, nr 4 &                                   Mart Kivimäe, "Vico ja Frankfurdi koolkond – Tuna 1999, nr 4    (KÜSIMUS: Vico kui esimene uusaegne kunstifilosoof. Vico ja Hegeli kunsti ja ajaloo                         mõistmise erinevused ja ühisjooned.)    GIAMBATTISTA VICO (1668 - 1744) vastandus kartesiaanlikule ratsionaalsele tõele. Vico                     arvas, et põhjus-tagajärje seos maailmas ei ole inimese mõistusele kättesaadav. Inimesed on                         loonud ainult tsivilisatsiooni, mitte kogu maailma. Seega ei peaks nad püüdma ka muud tõestada.                             Teadus peaks tegelema peamiselt ajalooga. Ajalugu on inimese enesetunnetus. Inimesest                     lähtuvalt ei saa maailma mõõta. Tõde ja teadmised on relatiivsed ja ajaloolised. Tõelist tõde teab                               ainult jumal. “ ​Verum ipsum Factum” - tõde on loodud. Tõde on subjektiivne ja ei saa olla seega                                   tõsikindel. Inimesed mõtlevad erinevatel ajastutel erinevalt. Ajalugu on tsirkulaarne, tsükliline.                     Tsivilisatsiooni areng on kui organismi, lapse areng. Rahvastel on tõus, areng, seisak,                         mandumine ja lõpp. On jumalate, kangelaste ja inimeste ajastu. Ainuke erand on juudid, kuid                             nemadki on peale pärispattu tagasilangenud. Ülejäänu osas ta lahutab maailma ajaloo ja piibliloo.                           Viimne kohtupäev tuleb meil kõigil eraldiseisvalt ette. Ta tegeleb maise ajalooga, kus on omad                             seaduspärasused. Igasuguse kultuuri alguse juures on suuri luuletajaid. Luule on nägemuslik ja                         elujõuline. Mõistus kitsendab selle. Filosoofiline ja mõistuspärane uurimine imeb elu mõtte                       elujõust ja kirest tühjaks. Progress suundub hävimisse. Mõistus viib hääbumiseni. Kultuur tekib                         Vico arvates ühiskondlike suhete tagajärjel, hirmust ja hädast. Ka klasside vastuolu pole talle                           võõras. Ajaloo eesmärk on säilitada inimsugu maa peal. Inimene ja maa on omavahel ürgselt                             seotud. Inimene kujundab maa oma tegudega, olles ise sellest maast tulnud. Ajalugu on küll                             inimese tehtud, kuid kulgeb mööda saatuse paratamatust. Vico tsiviilajalugu on kui sotsioloogia.    Ajaloofilosoofiaga tegeles ka GEORG WILHELM FRIEDRICH HEGEL (1770 - 1831). G.                       Vicot peetakse Hegeli eelkäijaks vaimufilosoofias. Inimajalugu on eelkõige vaimu, mõtlemise ja                       teadvuse ajalugu. Ühe rahva vaim avaldus tema kultuuris. Üht rahvust teistest eristab kultuuriline                           printsiip, mille kaudu rahvas väljendab oma tegelikkust. Ühiskondlikke protsesse vaadatakse                     ajaloo kaudu. Sarnasus Vico ja Hegeli vahel on, et igal ajaloo perioodil on omad nõrkused ja                                 sellest õpitakse. Erinevus Vico ja Hegeli vahel seisneb näiteks viimse kohtupäeva ootuses, kus                           26 


Hegelil käib see käsikäes maailma ajalooga, Vico aga arvab, et tsivilisatsioonid arenevad                         omasoodu aga igal isikul tuleb omaette viimne kohtupäev ette. Hegel arvab, et kogu ajaloo üle                               rakendub absoluutne õiglus. Hegel näeb ajalugu lineaarsena, progerssiivselt arenevana. Igal                     ajastul on mingis inimvaldkonnas oluline arengu roll. Inimese vaim on arenenud kolmes                         valdkonnas 1) kunst (antiikaeg) 2) religioon (keskaeg) 3) mõistus ehk teadus (uusaeg). Jõutakse                           välja absoluutse vaimuni.        17). ...  (KÜSIMUS: Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile).     GEORG WILHELM FRIEDRICH HEGEL ( 1770 - 1831) on saksa idealismi peamisi esindaja.                           Tuntuim teos “Vaimu fenomenoloogia”. Inimvaimu teekonna kirjeldus läbi ajaloo. Hegel näeb                       ajalugu lineaarsena, progerssiivselt arenevana. Igal ajastul on mingis inimvaldkonnas oluline                     arengu roll. Inimese vaim on arenenud kolmes valdkonnas 1) kunst (antiikaeg) 2) religioon                           (keskaeg) 3) mõistus ehk teadus (uusaeg). Jõutakse välja absoluutse vaimuni. Kunsti kaudu                         väljendub inimese vaim. Kunstiteos on oma vormilt alati ajalooline, sündinud teatud konteksti.                         Ta ei näinud oma kaasjal enam romantilises kunstil mingit erilist tähtsust inimese vaimu                           väljendusena, seda tegi peamiselt filosoofia ja teadus. Hegeli jaoks on kunst seotud tõesuse,                           ideaali ja iluga. Kunst on võimeline näitama ideid, tõelist ilu, absoluuti.    Kolm kunstivormi: 1) sümboolne kunstivorm: varajasem, kirjeldab seda nii, et inimesed olid siis                           absoluudile sobiliku materiaalse vormi otsingutel aga nad ei leidnud sobivat ja adekvaatset                         vormi. Nende kunstiteosed kui endast moonutatud nähtusi. Nt kas midagi paistutai üle                         võimsamateks või multiplitseeriti pisikesteks aspektideks. Tema jaoks on kõige selgem                     sümboolse etapi nähtus egiptuse püramiidid. Varased orientaalsed kõrgkultuurid; jumalikkuse                   ideaalile otsiti sobivat materiaalset vormi; looduvormide paisutamine 2) Klassikaline                   kunstivorm: kreeka antiikkunst, eriti skulptuurid, aga ka poeesia; sisu ja vormi süntees;                         ideele/jumalusele/absoluudile leiti adekvaatne materialiseering 3) Romantilise kunstivormi               etapp: Euroopa kristlik keskaeg kuni Hegeli kaasaeg; lõhe idee ja selle materiaalse realiseeringu                           vahel (ratsionalism, subjektiivsuse kasv) vaimu realiseerimine – subjektiivsed hingepeegeldused                   vähem materiaalsetes kunstides, nt kujutavas kunstis, muusikas, poeesias.  27 


  18). … raamat, Kant, Prolegomena  (KÜSIMUS: Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle                 tunnetusteoreetiline mõju.)    IMMANUEL KANT (1724 - 1804) lahutab iseseisvate teineteisest sõltumatute uurimisobjektina                     1) teaduse ja tõe sfääri, 2) moraalse teadmise ja 3) kunsti sfääri. Asjade olemus meile on                                 täielikult kättesaamatu, asjad avalduvad meile fenomenina ja näitavad ennast ainult mingist                       küljest nähtuna. Fenomenoloogilise suuna tärkamine filosoofias. Tõde avaldub meis kõigis                     ühtemoodi kuna meie sees on tunnetusteoreetiline transendentaalne struktuur. Jumala tõed on aga                         moraalitõed, mitte tõsikindlad nähtused. Transendentaalsus on meis endis olemasolev, tajule                     kaasarääkiv aparaat. Reaalsus avaneb inimesele läbi kujutluste. On olemas aprioorsed teadmised                       ja aposterioorsed kogemused. Viimased on uued kogemused ja teadmised maailma kohta, mis                         avalduvad fenomenidena, kuid meie teadvus tajub neid tõsikindlatena, mida nad tegelikult ei ole.     Fenomenoloogilise maailmapildi pealetulekuga hakkab taanduma uusaegse tõekindla maailma                 otsingud. Uurima hakatakse mis meie kujutlusi ja arusaama maailmas suunavad. Kuidas tunnetus                         töötab ja mille põhjal valikuid teeb? Selle arengu jätkuna võib näha psühholoogiat,                         eksistentsialismi, hermeneutikat, semiootikat, strukturalismi, poststrukturalismi, annaalide             koolkonda, feminismi, postkolonialismi. Immanuel Kanti loetakse modernsuse loojaks. Sfääride                   lahutuses (tõde/moraal/kunst) ei pea üks sfäär teisega arvestama ja igaühel on oma roll. Kunsti                             iseseisvumine.     Immanuel Kanti “kategooriline imperatiiv” - mõistuse abil ei ole võimalik jumala olemasolu                         selgitada ega avane ka moraalitunnetus. Teaduslik käsitlus moraalile ei rakendu. Kategoorilise                       imperatiivi universaalsed moraali alused oleks a) toimi alati nii, et sinu toimimise printsiip                           võiks olla üldise seaduspärasuse aluseks b) käsitle inimest alati eesmärgina iseenses, mitte                         kunagi vahendina. Põhimõtteliselt - käitu nii, nagu sa tahad et sinuga käitutakse. See moraal                             tuleb meie enda ratsionaalsest mõistusest, mitte kusagilt väljaspoolt või jumalast.       28 


19). ... raamat Eco, Umberto 2007. Ilu ajalugu.  (KÜSIMUS: Kanti kunstifilosoofia puudused ja mõju.)    18. sajandil hakkavad muutuma tähtsaks sellised terminid nagu - geniaalsus, maitse,                       kujutlusvõime ja tunne. See suunab tähelepanu ilusaid asju loova inimese andekusele. Kunsti                         tähendust ei otsita enam loodust endast vaid subjektist, kes seda loob. Ilu määratletakse selle                             järgi, kuidas me seda tajume. Väitlus ilu üle nihkub tema loomise ja tundmise reeglite juurest                               tema tekitatud tagajärgede juurde. Kunsti üheks põhiteemaks saab ülevustunde edastamine.     Kanti jaoks on kunst filosoofia loomulik jätk, mis aitab meil saada paremateks inimesteks.    Immanuel Kanti kunstikäsitluse leiame “Otsustusvõime kriitikast” (1790), kus ta käsitleb                     ESTEETIKAT. Ilu tuletab meile meelde olla parim versioon iseendast. Ilu on universaalne,                         looduse ilu on mõistetav igaühele. Esteetilisele kogemusele on omane KIRETA NAUDING,                       OTSTARBETA SIHT, TAGAMÕTTETA UNIVERSAALSUS ja SEADUSETA KORD. Ilusat                 asja nauditakse soovita seda omada, ainuke siht mida taotleb tema vorm on tema enese                             olemasolu. Kunstile on iseloomulik SUBLIIMNE kogemus, ülevus - miski, mis paiskab segi                         varasemas mõistmise kogemuse eeldused. On matemaatiline subliimsus (nt lõpmatuse kogemus,                     õõvastav), milledeks on vaimsed protsessid, mis muudavad taju ja on looduslik (dünaamiline)                         subliimsus (nt looduslikud katastroofid), milleks on looduslikud kogemused, mis muudavad meie                       senis arusaama ja taju. Me hakkame kujutlema enamat, kui suudame hoomata ja tajuda. See on                               rahutukstegev. Kunst kirjeldab objekte, ka inetuid ilusatena. Kunsti saab kunstiks nimetada ainult                         siis, kui me oleme teadlikud sellest, et tegu on kunstiga. Kunst on ettekujutuse viis, ilma                               eesmärgita. Kaunidus tuleneb kunstist. Kaunis on loodus, kui ta paistab meile kunstina ning                           kunst on kaunis kui ta paistab meile loodusena.     Kuna Kant käsitleb teadus ehk tõde ja moraali ja kunsti üksteisest sõltumatuna, loob see kunsti                               emantsipeerumise ehk iseseisvumise. Kunst ei pea enam arvestama moraali ja tõesusega. Kunst                         eraldub ühiskondlikust moraalist. Kunst kunsti pärast! Tõsuma hakkab kunstniku kui                     geenius-looja enseteadvus. Kunstnikul on vabadus kehtestada ise oma reeglid. Ta on looja.                         Kunstniku mõtlevad sellele, kuida nihestada võiamlikult seniolematult ja originaalselt                   29 


tavakogemust. Kaunis kunst ei ole õpitav. See on geniaalne. Puudub vastutus moraalselt ja tõe                             väärtuslikult. Kunst on ühiskonnast eraldatud.        13  ​ ​20). Bowra, M. 2004. Romatiline kujutlus. Vikerkaar, nr 7-8  (KÜSIMUS: Kanti originaalsuse ja geeniuse kontseptsioon. Romantism. Jena                 romantikute vaated.)    Tõelist kunsti ei saa Kanti arvates õppida, GEENIUS-kunstnik peab olema andekas. Kunstnik on                           oma loomingus vaba moraalist, ühiskonnast, reeglitest. Kunst loob alati midagi uut, midagi mis                           paiskab segi senituntud mõistmise kogemuse eeldused. Iga kunstnik loob ise oma reeglid. Kunsti                           võimuses on muuta inetu ilusaks.     Romantismi ajastu astub vastu valgustusajastu ratsionaalse mõistuse ülimuslikkusele. Omamoodi                   võib sedagi vaadata kui tagasipöördumist keskaega. Romantilised ideed on progressi kriitilised ja                         pigem nö konservatiivsed. Pöördumine tagasi looduse poole, lapselikusesse, primitiivsusesse,                   mütoloogilisusesse, rahvsulikkusesse, naturaalsuse juurde. Ülistatakse kujutlust ja reaalsusest                 irdumist argisuse eest. Pidev igatsus millegi järele.     Varane romantism - Göethe, Schiller, Briti romantilised luuletajad, JENA saksa romantikud                       NOVALIS jt. Hilisem Baudelaire ja O. Wilde - “kunst kunsti pärast”, seejärel T.S. Elliot “kunst                               kui religiooni aseaine” ning ja modernism ja postmodernism on romantismi jätk.     Maurice Bowra toob välja, et kujutluse osakaal loomingus on see, mis eristab inglise                           romantikuid (John Keats, Percy Bysshe Shelley, William Blake, Samuel Taylor Coleridge,                       William Wordsworth) 18.sajandi poeetidest, kes püüdsid näidata üldinimlikke tuntuid                   emotsioone võimalikult tõepäraselt, aga sarmikalt.     Romantikute teooriad on idealistlikud, mille keskmeks on vaim (vaimu ülimust ajasid taga ka                           saksa metafüüsikud, IMMANUEL KANT jt). Luuletajate vaimu kõige tähtsam tegevus on                       30 


kujutlemine, mis on osa Jumalikust vaimuenergiast. Kujutledes on võimalik ühendust saada                       Jumala vaimuga ja kogeda absoluutset tõde. Blake`i sõnadega: “ .. iga loov kujutlusakt on                             jumalik ning kujutledes leiab inimese vaimne loomus täieliku ja lõpliku teostuse”. Jumalik                         vaimsus saab reaalse kuju luules ja kunstis. Püüd võimsalt edasi anda kaemuslikke puhast hetke.                             Nähtamatu maailm saab ilmsiks. Seda antakse edasi vihjamisi ja mõistu, mitte otse. Üleüldine ja                             suur jumalik vägi saab mõistetavaks inimesele ainult läbi INDIVIDUAALSE ja üksikjuhtumi.                       Kogu teadmine saab olla vaid üksikteadmine. Üldistused ei saagi tõele vastata. Intensiivses                         kogemuses peitus midagi püsivat ja tõelist. Luuletaja puhub elutusse objektimaailma elu sisse.                         Kunstnik ja luuletaja kui geenius. Eksistentsi mõte on leitav loomistegevuse kaudu.                       Kujutlusvõime määrab kunstniku andekuse. Loomine on jumalik tegevus. Selline oma maailma                       loomine on heas mõttes lapselik tegevus ja head kunstnikud säilitavad lapselikkuse ka                         täiskasvanu eas. Meid ümbritsev loodus on selle sama jumaliku vaimu väljendus. Loodus on                           parim inspiratsiooniallikas. Otsitakse inimhinge ja looduse hinge kokkupuudet. Hingestatud                   loodus.        14  &  15   ​21). Wilde, Oscar Dorian Gray portree ( teesid esimesel leheküljel!)  & Krull, Hasso 2000 Suurlinnade pikk vari: Baudelaire, modernism ja… Vikerkaar                       10/ 78–96  (KÜSIMUS: «Kunst kunsti pärast» kontseptsiooni sisu ja tagamaad. Estetism. Oscar                     Wilde. Baudelaire.)    Kunsti siht Immanuel KANTi järgi on eesmärgipäratuse vorm, mis taotleb tema enese                         olemasolu. Tal ei teeni muud eesmärki peale iseendaks olemise. Kunst seisab moraalist ja tõest                             eraldi, iseseisvana. Stiil loob sisu - OSCAR WILDE (1854 - 1900). “Kunst kunsti pärast”                             liikumine ongi ESTETISM. Kunst ei teeni endast väljaspool asuvat eesmärki. Esteetilised                       väärtused kaaluvad üle sotsiopoliitilised (sarnane lähenemine sümbolismil).          31 


Dorian Gray portree. Oscar Wilde (1890) ​, tõlkinud A. H. Tammsaare (1929)  EESSÕNA  ● Kunstnik on ilusate asjade looja. 
● Ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku on kunsti eesmärk. 
● Arvustaja on see, kes võib ilusaist asjust saadud mulje avaldada teisel viisil või teises  aines.  ● Arvustuse kõrgeim ja madalaim vorm on omataoline autobiograafia. 
● Kes leiavad ilusaist asjust inetud mõtted, need on rikutud ilma võluvuseta. See on pahe. 
● Kes leiavad ilusaist asjust ilusad mõtted, neil on kultuuri. Need annavad lootust. 
● Kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, need on valitud. 
● Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi  kirjutatud või halvasti kirjutatud. See on kõik.  ● Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus realismi vastu on Caliban'i viha, et ta näeb  iseenda nägu peeglis.  ● Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus romantismi vastu on Caliban'i viha, et ta iseenda  nägu peeglis mitte ei näe.  ● Inimese moraalne elu on osa kunstniku ainevallast,  ​ent kunsti moraalsus seisab  ebatäiusliku abinõu täiuslikus tarvitamises ​.  ● Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada. 
● Ühelgi kunstnikul pole kõlbelisi sümpaatiaid. Kõlbeline sümpaatia kunstnikus on stiili  andestamatu ebaloomulikkus.  ● Ükski kunstnik pole kunagi haiglane. Kunstnik võib kõike väljendada. 
● Mõte ja keel on kunstniku käes tema kunsti tööriistad. 
● Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal. 
● Vormi seisukohalt vaadatuna on kõigi kunstide algkuju helilooja kunst. Tundmuse  seisukohalt vaadatuna on näitleja oskus kunsti algkuju.  ● Iga kunst on samal ajal pind ja sümbol. 
● Kes tungib allapoole pinda, teeb seda iseenda vastutusel. 
● Kes tungib sümbolisse, teeb seda iseenda vastutusel. 
● Vaatlejat peegeldab kunst tõeliselt, mitte elu. 
● Lahkarvamused kunstiteose suhtes tõendavad, et teos on uus, mitmekülgne ja  eluline.  ● Lähevad arvustajad isekeskis lahku, on kunstnik iseendaga kooskõlas. 
● Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta teda ise ei imetle.  Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et teda piiramatult imetletakse.  ● Kõik kunst on täiesti kasutu.    CHARLES BAUDELAIRE (1821 - 1867) loetakse üheks modernismi leitatjaks kirjanduses ja                       kunstis. Baudlelairei loomingus võib näha romantismi rudimente. Eestis tegelesid Baudelaire´iga                     32 


nooreestlased (1905-1915), arbujad ( umb 1920-1940) Betti Alver ja Heiti Talvik ning A.H.                           Tammsaare olevat “Tõe ja õiguse” originaalis võtnud Baudelaire´ilt moto. Baudelaire olevalt                       teadlikult võtnud omale ülesande kirjutada luulet publikule, kes on lüürikast võõrdunud. Selleks                         peab luuletaja luulet lugeja ees õigustama, selleks on vaja luule emantsipeeruda elamusest. B                           hakkas teadlikult kirjutama luulet, mis kõnetaks moodsat linnainimest, “silmakirjalikku lugejat”                     kel on kehv keskendumisvõime, kes eelistab lihtsaid meelelisi naudinguid ning on hästi tuttav                           masendusega ehk “spliiniga”, mis tapab huvi ja vastuvõtlikkuse. B jaoks on aga see lugeja hästi                               tuttav, nagu “vend” (“Kurja lilled”). Lugeja kogemuse struktuur on muutunud. Seda nö                         suurtööstuse ajastu võõristavat järelkogemust kirjeldab H. Bergson (harilik meeldetuletus vs                     vanat tüüpi mäletamise kogemus). Baudelaire`i luules ja modernismis üldse on kesksel kohal                         šokikogemus. Avangardlik kunst on teadlikult konstrueeritud sokeerivaks. Kunst teadvustab                   enda kogemise kogemuse.     16  ​  22). Adamson, Jaanus 1996 Postmodernne detektiiv Vikerkaar 4/ 72–85  (KÜSIMUS: Kunst kui religiooni aseaine. Minevikku suunatud               modernismikontseptsioon. T. S Eliot.  Matthew Arnold.)    Modernism on omamoodi romantismi järellainetus. Modernismis IGATSETAKSE tähendusliku                 maailma järele. Modernism püüab aina end uuesti manifesteerida, eitades vana ja otsides                         vormiliselt uut, tekitada segadust ja sokeerida, püüda tähelepanu. Kunst on elust sammuke ees.                           Otsitakse vapustavaid kogemusi. Otsitakse minevikus püsima jäänud, vastupidanud tugevaid                   kujutlusi (Shakespeare, Homeros). Kujutlusi eelistatakse mõistusele. Eraldi teed liiguvad                   massikultuur ja kõrgkultuur ning seisavad üksteisest lahus.     THOMAS STEARNS ELIOT (1888 - 1965) ja MATTHEW ARNOLD (1822 - 1888) - kunst                             on võtnud üle religiooni koha. Piibellikud lood, moraal. Maailma ja elu täitmine tähendusega.                           Lohutamine ja õpetus. J. Joyce ja Th. Mann asendavad kristluse puudujäägi ilukirjanduses                         varasemate religioonide sümboolikaga. Jumalik avastatakse iseendas. Mure selle kohta, miks                     kultuuri massilise reprodutseeritavuse ajal rahvas ikkagi ei varustada kõrgkultuurilise kunstiga.     33 


Jaanus Adamson räägib postmodernismist ja modernismi hägusatest piiridest. Üheks näiteks                     eestist toob ta Mati Undi, kelle loomingus on mõlemad perioodid (toetudes Tiit Hennostele).                           Proovides defineerida postmodernismi, analüüsib Adamson esmalt modernismi. Modernismi                 piiritletakse ajaliselt aastatega 1880 - 1950, kõrgajaks 1910-1925. Maailmasõdadevaheline aeg.                     Klassikaliseks või kõrg-etapiks loetakse 1920. aastate modernromaane (Joyce, Woolf, Proust,                     Kafka, Faulkner, Th. Mann). Undi postmodernistlikus avaldus 1) selles, et ta hülgab                         valgustusajastust tulevad ja modernismile samuti iseloomulikud suured filosoofilised ideaale                   jutustavad narratiivid 2) esteetilise populismi tõus - st piiride ähmastumine kõrgkultuuri ja                         massikultuuri vahel.     Jaanus Adamson analüüsib ka detektiiviromaani, kui ratsionaalse, avastamisiha maailma ja                     moraalse läbielamise võrdkuju. Dektektiivkirjanduse kuldaeg langeb kokku ka modernismi                   kõrgajaga. Ka räägib ta kuidas C.G. Jung pöördus S. Freudist ära, kui too paljus talt tema                                 konseptsioonide järgimist libiidost, kui jumala sõna. Modernistidele oli aga Freudi konseptsioon                       oluline. Modernistid tundsid üldse suurt huvi alateadvuse, müütide ja arhetüüpide vastu.                       Modernistid uurivad sisemist maailma, psühholoogilisi impulsse. Otsitakse igaveste aluste                   ilmutust. Postpodernism on Adamsoni arvates aga rangelt antipsühholoogiline ja                   antimütoloogiline. Postmodernism lammutab detektiivi romaanides süllogilstliku loogika ja                 lineaarse teoloogia ootuse. Stimuleeritakse ihasid ainult selleks, et jätta nad rahuldamata.                       Lahendusi ei tule. Rahustamise asemel postmodernne kunst häirib ja on publikule rünnak.     17 ​23). Kõiv, Madis 1993. Schopenhauerlikud anamneesid Vikerkaar,                   numbrid 6-8 (3 eraldi numbrit!)  (KÜSIMUS: Schopenhauer - pessimism ja kunst.    ARTHUR SCHOPENHAUER (1788 - 1860) toob läänelikku mõtlemisse sisse idamaise                     filosoofia (hinduism ja budism). Maailm on tume ja ammendamatute tahete auk. Elu on                           kannatus. Kannatuste ringkäik. Inimese ihad ei saa kunagi rahuldatud. Kuidas allutada tahe?                         Tahteringist saab välja erakluse ja vaimse praktikaga või kunstiga, kuna kunst on huvitu                           tegelemine maailmaga (Kanti järgi). Esteetiline tunnetus ei ole otstarbepärane. Kunstidest on                       34 


muusika ülimuslik, kuna tegeleb kõige puhtamalt ideetasandiga, see on kõige vähem figuratiivne.                         Kunst võimaldab elule vaadata illusioonideta. Filosoofia ja kunst peab olema julmalt aus.        18 & 19 ​24). Tamm, Marek 1999. Pariisi kiri Vikerkaar 4/ 115-116 &                             Friedrich Nietzsche, Tõest ja valest moraalivälises mõttes. Akadeemia                 11/2007.  (KÜSMUS: Nietzsche elufilosoofia ja kunst. Dionüüsoslik ja apollonlik alge                   kunstis. Nietzsche ja Heidegger. Nietzsche ja postmodernism. Spekulatiivsete                 kunstiteooriate kriitika. Jean-Marie Schaeffer.)    FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900). Maailma paljusust ei ole võimalik taandada püsivatele                     tõdedele. Elu on alati täis ootamatusi, kohanemisvõime tuleb kasuks. Tõed ja printsiibid teevad                           inimest nõrgemaks.     Sarnaselt HEIDEGGERIGA sümpaatia kreeklaste vastu. Tõde on illusoorne ja kokkuleppeline,                     inimest nõrgestav. Ajalugu tuleks rajada müütidele ja kujutlustele. Kreeklastel oli olemas                       vitaalsus.     Kunstis võib leida DIONÜÜSOSLIKKU ALGET JA APOLLONILIKKU. Esimene on tants ja                       muusika, vabstav ja impulsiivne, joovastav ja lõpmatu. Selle kaudu võib inimene saada vabaks ja                             naaseda tühjusesse, lõpmatusse. Teine on staatiline, kivistav, nagu arhitektuur, kirjandus,                     skulptuur. Kunstil on potentsiaal lükata inimene tundmatusse ruumi ja vabastada ta ahelatest,                         tõdede ahelatest. Kreeka DIONÜÜSIAD olid vabastavad. Impulsiivsus aitab paremini eluga                     hakkama saada.     POSTMODERNISTLIK maailm on Nietzschelik, kus impulsiivsus maksab rohkem. Kus                   kohaneda tuleb muutuste ja hektilisusega.     35 


Immanuel Kanti, A. Schopenhauerit ja Fr. Nietzschet peetakse SPEKULATIIVSETEKS                   kunstiteoreetikuteks. Sellele kriitikat annavad analüütilised kunstifilosoofia - ARTHUR                 DANTO, NELSON GOODMAN, WITTGENSTEIN JT - kunsti olemuse asemel tuleb uurida,                       kuidas kunsti mõistet kasutatakse.      25). ...   (KÜSIMUS: Kunst kui väljendus. Väljendusteooriate kriitika.)    Tööstusrevolutsiooniga 18. sajandil, tehniliste arengute, liikumisvõimaluste paljususe ja                 mehaanilise reproduktsiooni tekkega kadus jäljendamise kohustus kunsti pealt. romantismiaja                   ideed andsid kunstile eneseväljenduse - EKSPRESSIOONI rolli ja nägid kunstnikus erilist                       ainulaadset geeniusest. Üks tuntumaid esindajaid sellel suunal LEV TOLSTOI, kelle jaoks kunst                         oli moraalselt ülendav nii vaatajale, kui ka tegijale. Teine ekspressiivse kunstiteooria esindaja on                           ROBIN GEORGE COLLINGWOOD, kelle jaoks pidi kunst olema subliimne. Kunst teisendab                       meie taju ja meeli. Kunst peab pääsema propaganda, meelelahutuse ja jäljenduse teenistusest.                         Kunst paiskab segi senised arusaamad (kooskõla Kantiga). Kunstnik väljendab intuitiivselt                     mingisugust enneolematut vaatenurka. Kunstnik kui ülitundlik inimene, kes heidab valgust                     olulistele probleemidele. Kunst on subjektiivne eneseväljendus.     Väljendusteooriate kriitikaks on kaasaegne kunstiteooria, konspetualism, institutionalism. ​Kunst                 on sotsiaalne praktika, milles teatud artefaktidele omastatakse kokkuleppeliselt kunstisteose                   staatus ja roll. Kunsti määrab kandev kontseptsioon. Ning analüütiline kunstiteooria ja                       antiessentsialism.                 36 


20 ​26). Volt, M. 2004. Tähenduslik vorm ja esteetiline emotsioon: formalism                       analüütilises perspektiivis. Vikerkaar, nr ?, lk 73-83.  (KÜSIMUS: Formalism.)    FORMALISM tegeleb peamiselt vormi uuenduslike küsimustega kunstis. Vorm loob sisu, vormi                       ja sisu ühtsus on esteetikale ja kunstile omane ja olulisim. Tähenduslik vorm. Kunstiteose                           tähendus ja väärtus on määratud tema vormiga.     Formalismi piibliks loetakse CLIVE BELLi “Kunst” (1914). Kunstile on omane iseäraliku                       esteetilise emotsiooni kogemine ja tähenduslik vorm. Formalistlik lähenemine kunstile on kunsti                       nautimine ilma, et see jutustaks meile arusaadavat lugu. Formalistlik vormitunnetuse rõhutamine                       muutis läänemaailmale mõistetavamaks ka teiste kultuuride kunsti. Esteetiline emotsioon peaks                     erinema argisest. See on subjektiivne. Bell kasutab näiteid ainult visuaalsest kunstist. Marek                         Volti huvitav analüütiliselt mõistete “tähenduslik vorm” ja “esteetiline emotsioon” defineerimine                     ja kasutamine.   37