Bioloogia eksam (0)

1. Taimeraku erilised osad:  plastiidid (kloro, kromo, leuko , amülo), vakuool , rakukest ?. 
Plastiidide  funktsioon on fotosüntees, varuainete (näiteks tärklis) säilitamine ja paljude ainete 
süntees (nende seas on  rasvhapped  ja terpeenid, mis on vajalikud taimeraku struktuuride 
ehituseks). Plastiididel on võime diferentseeruda. Kõik plastiidid põlvnevad proplastiididest 
(varem nimetati neid eoplastiidideks) ja asuvad taime meristeemis. 
* kloroplastid  – fotosüntees; kloroplastide eellased on etioplastid. Rohelise värvusega, mille 
annab neile klorofüll. 
*kromoplastid – pigmentide süntees ja säilitamine. Sisaldavad kollaseid ja oranžpunaseid 
värvaineid, mis võivad anda  juurtele , õitele või viljadele kollase, oranži või punase värvuse. 
Ere värvus meelitab kohale õite tolmeldajaid ja viljade levitajaid. 
*leukoplastid – monoterpeeni süntees; leukoplastid on värvusetud ja nende peamine ülesanne 
on varuainete, eelkõige tärklise talletamine ja nad asuvad rohkesti  juurtes , risoomides ja 
mugulates  
*amüloplastiidid – tärklise säilitamine 
*elaioplastiidid – rasvade säilitamine 
*proteinoplastiidid –  proteiini  säilitamine ja modifitseerimine  
Vakuool on taimede rakkude ning  magevees  ja osal merevees elunevate üherakulise 
organismide organoid, mis täidab seedeorgani ülesandeid. See on seotud osmootse rõhu 
reguleerimise ja eritusega. Vakuool kujutab endast membraaniga ümbritsetud põiekest, mis 
perioodiliselt ilmub tsütoplasmasse ja täitub vedelikuga. Tekkimise ajal haaratakse 
väliskeskkonnast toitaineid, mis vakuooli  rändamise ajal raku sees imenduvad läbi 
membraani. Teises suunas, vakuooli sisse toimetatakse organismi elutegevuse jääkaineid. 
Lõpuks tühjeneb vakuool väliskeskkonda. Vakuoolid on eriti omased taimerakkudele. 
Bakterites võivad vakuoolid sisaldada  gaasi 
Rakukest on rakumembraanist väljapool olev kest. Rakukest esineb taimerakkudel ja 
seenerakkudel, loomarakkudel aga enamasti puudub. Rakukest annab rakule tugevuse ja 
kindla kuju. 
Rakukesta materjaliks on enamasti  tselluloos ,  hemitselluloos  või kitiin. 
2. Punavetikad , näidis liik. 
Rhodophyta. Liike umbes 400. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem 
parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende  tallus on 
paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, 
kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude 
kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine  
(kasvuvöötmed asuvad  talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus 
üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel 
on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide – klorofülli, karotinoidide , 
fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on 
enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja 
tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et 
kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel 
on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa 
korallriffide  moodustamisest. 
Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See 
on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk , nimetatakse mõhuks 
ja ülemist peenikest, torukujulist osa – trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, 
kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. 
Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse 
veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja 
liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks 
niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka 
karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt 
ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. 
Sugutu  paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või 
nelja tetraspoori. 
Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. 
Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofüüdi vaheldumine , kuigi need väliselt 
teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor 
areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor – tetrasporangiumidega 
sporofüüdiks. 
Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja 
toiduks.  
Liike: lambavetikas, iiri sammal ,  
3. Pruunvetikad, näidis liik. !!! 
Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides , peamiselt rannaäärses 
madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa . Talluse iseloomulik 
värvus – oliivirohelisest tumepruunini – tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, 
karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. 
Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, 
mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on 
niitjas , koosneb ühest rakkude  reast . Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes 
tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad 
assimilatsiooni-, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on tingitud talluse 
liigestumisest osadeks , mis täidavad erinevaid ülesandeid:risoidideks, teljeks ja fülloidideks. 
Pruunvetikate rakud on ühe  tuumaga . Kromatofoorid on enamasti kettakujulised, neid on 
rakus palju. Varuained ladstuvad laminariini (polüsahhariid), manniidi (suhkuralkohol) ja 
õlide kujul. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad limastuvad kergesti. Tallus 
kasvab tipmiselt või interkalaarselt. Eluea pikkus ulatub mitme aastani. 
Vegetetiivne paljunemine toimub talluse tükkide abil. Sugutu paljunemine toimub arvukate 
kahe viburiga zoospooride abil, mis tekivad üherakulistes, harvem paljurakulistes 
zoosporangiumides, või tetrasporangiumides tekkivate tetraspooride abil. 
Suguline paljunemine iso-, hetero - või oogaamiaga. Iso- ja heterogameedid tekivad 
paljurakulistes gametangiumides, oogoonid ja anteriidid on üherakulised. Kõigil 
pruunvetikatel peale seltsi Fucales esineb elutsüklis hästiväljendunud faaside   vaheldus . 
Meioos toimub zoo- või tetrasporangiumides. Zoo- või tetraspooridest areneb gametofüüt (n), 
mis võib olla ühe- või kahesuguline. Sügoot areneb ilma puhkeperioodita sporofüüdiks (2n). 
Erinevatel perekondadel on faaside vaheldus eriilmeline : ühtedel ei erine sporofüüt ja 
gametofüüt väliselt, teistel on sporofüüt suurem ja pikaealisem kui gametofüüt. 
Pruunvetikad moodusatavad hiigelsuure fütomassiga veealuseid niitusid. Nad omavad üha 
suurenevat tähtsust sööda-, toidu- ja ravimitaimedena ning tehnilise toorainena. 
Liike: põisadru,  
4. Meioos inimesel. ( astmed ) 
Igale liigile on iseloomulik kindel kromosoomide arv. Et sugulise paljunemisel 
kromosoomide arv viljastumise tulemusena kahekordistuks, selleks peab nende arv 
sugurakkudes vähenema kaks korda. See toimub sugurakkude arengu käigus. Raku 
jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda, 
nimetatakse meioosiks.  
Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nimetatakse haploidseks. Seega on 
organismide sugurakkudes enamasti haploidna  kromosoomistik (tähistus – n). Munaraku 
viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne ehk 
diploidne kromosoomistik (tähistus – 2n). Näiteks on inimesel kõigis keharakkudes ehk 
somaatilistes rakkudes diploidne kromosoomistik 2n=46 ja sugurakkudes ehk gameetides 
haploidne kromosoomistik n=23.  
Meioos kaasneb sugurakkude küpsemisega ning eoste moodustumisega. Protsess koosneb 
kahest järjestikulisest jagunemisest, mille tulemusena tekib neli tütarrakku. Sarnaselt 
mitoosiga eristatakse meioosi mõlemas jagunemises nelja faasi.  
Meioosile eelnev interfaas sarnaneb mitoosi omaga: toimub DNA kahekordistumine, 
suureneb rakuorganieelide arv ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid. Tsentrosoomi 
koostisse kuuluvad tsentrioolid kahestuvad ja sellega on meioosieelses tsentrosoomis kaks 
paari tsentrioole.  
Kõigi nimetatud protsesside poolest sarnaneb meioosi esimese jagunemise  profaas mitoosi 
algusega. Põhiline erinevus seisneb aga selles, et meioosi  profaasis  liibuvad homoloogilised  
kromosoomid paarikaupa ja vahetavad omavahel võrdse pikkusega osi. Sellist nähtust 
nimetatakse kromosoomide ristsiirdeks. Viimasega kaasneb geenivahetus, mis on üheks 
päriliku  muutlikuse  allikaks.  
Võrreldes mitoosi esimese faasiga vältab meioosi esimene jagunemise profaas tunduvalt 
kauem – see võib mõnikord kesta päevi või isegi aastaid. Viimane on iseloomulik paljude 
imetajate munarakkudele.  
Metafaasiks ei ole homoloogilised kromosoomid teineteisest veel täielikult eraldunud ka 
liiguvad paarikaupa ekvaatoritasandile. Nende tsentromeeridele kinnituvad kääviniidid.  
Anafaasis – kääviniidid lühenevad ja homoloogilised kromosoomid lahknevad poolustele . 
Faas algab homoloogiliste  kromosoomide eraldumisega teineteisest ekvaatoritasandil ja jõuab 
lõpule nende jõudmisega poolustele.  
Telofaas  – nöördub  rakumembraan sisse, koos sellega kahestub ka tsütoplasma ja tsütokineesi 
tulemusena moodustub kaks tütarrakku. Tsentroolid kahestuvad jällegi ning seega on 
tsentrosoomi koostises kaks paari tsentrioole. Erinevalt mitoosist ei keerdu kromosoomid 
täielikult lahti, tuumamembraane enamasti ei teki ja tuumakesi ei moodustu. Esimese 
jagunemise tulemusena on kromosoomide arv kaks korda vähenenud. Mõlemasse tütarrakku 
jäänud kromosoomid koosnevad aga kõik kahest kromatiidist ning DNA kahekordistumist ei 
järgne.  
Interfaas meioosi kahe jagunemise vahel on mitoosiga võrreldes tunduvalt lühiajalisem ja 
liitub teise jagunemise profaasiga.  
Profaasis liiguvad tsentrioolide paarid jällegi raku poolustele ja nendest lähtuvad kääviniidid.  
Metafaasis – paiknevad kromosoomid ekvatoriaaltasandile ja kääviniidid kinnituvad 
tsentromeeridele.  
Anafaas  – kromosoomi  tsentromeerid kahestuvad. Selle tulemusena lahknevad kromatiidid  
teineteisest ja liiguvad koos kääviniitide lühenemisega raku poolustele.  
Telofaasis – keerduvad raku poolustele jõudnud kromatiidid lahti, moodustavad 
tuumamembraanid ja tuumakesed. Sel ajal toimub ka tsütokinees ja kokku tekib neli 
tütarrakku. Kääviniidid lagundatakse ja taastub rakule omane tsütoskelett.  
Meioosi tulemusena tekib ühest diploidsest rakust neli haploidset tütarrakku. Homoloogiliste 
kromosoomide  ristsiire  ja üksteisest sõltumatu lahknemise tõttu on tütarrakud geneetiliselt 
erinevad. 
5. Mitoos (astmed) 
Hulkraksetel organismidel järgneb nii sugulisele kui ka mittesugulisele paljunemisele 
rakkude jagunemine, mis tagabki organismi kasvamise  ja arengu. Lisaks sellele on 
rakkude jagunemine vajalik organismi hukkunud rakkude asendumiseks ja vigastuste 
paranemiseks. Uued rakud saavad alguse lähterakkude jagunemisest. Sel viisil 
moodustunud rakke nimetatakse tütarrakkudeks. 
Eukarüootsete rakkude jagunemisel eristatakse teineteisele järgnevat tuuma ja 
tsütoplasma jagunemist.  Esmalt toimub rakutuuma jagunemine ehk karüokinees. Selle 
käigus tagatakse kromosoomides oleva geneetilise info võrden jaotumine  tuumade vahel. 
Karüokineesi lõpus algab tsütoplasma jagunemine ehk tsütokinees, mille tulemusena 
moodustub kaks tütarrakku. 
Päristuumsete rakkude jagunemise viisi, millega tagatakse kromosoomide arvu 
püsivust tütarrakkudes, nimetatakse mitoosiks. 
Kahe mitoosi vahele jäävat raku eluperioodi nimetatakse interfaasiks. Raku eluringi 
ühe mitoosi lõpust läbi interfaasi järgmise mitoosi lõpuni nimetatakse rakutsükliks. 
Interfaas 
Raku ainevahetuse põhiprotsessid toimuvad mitoosieelses interfaasis . Organellide arv 
suureneb, toimub ATP ja teiste makroergiliste ühendite süntees. Sellega valmistub rakk  
järgnevaks jagunemiseks. Interfaasis algab loomarakkudes ka tsentrioolide kahestumine. 
Selle tulemusena on mitoosieelses tsentrosoomis kaks paari tsentrioole. Kõigi nende 
protsesside käigus suurenevad raku mõõtmed. Kui rakk jaguneb, on oluline, et 
moodustuvatesse tütarrakkudesse jääks ühesugune kromosoomistik. Selleks toimub enne 
raku jagunemist DNA kahekordistumine. 
Mitoos 
Interfaasis on kromosoomid lahtikeerdunud ja seetõttu ei ole nende kuju 
mikroskoobis vaadeldav. Sel perioodil esinevad kromosoomid rakutuumas 
nukleosoomsete fibrillidena. Seejuures on iga kromosoomi ehituses üks DNA molekul . 
Interfaasi lõpus toimuva DNA kahekordistumise tagajärjel on kromosoomid 
rakujagunemise  alguseks kahekromatiidilised. Nende koostisse kuulub kaks DNA 
molekuli, mille nukleotiidse järjestused on üldjuhul identsed ja sisaldavad seetõttu samu 
geene. 
Alles mitoosi alguses keerduvad kromosoomid sedavõrd kokku, et neid saab 
mikroskoobis vaadelda. Ühe kromosoomi kromatiidid on omavahel ühendatud 
tsentromeeri abil. Ühtlasi jagab tsentromeer kromatiidi kaheks osaks. Neid osasid 
nimetatakse kromosoomi õlgadeks. Ühe kromosoomi õlad ei pruugi olla alati 
ühepikkused – sellest tuleneb ka eri kromosoomide erinev kuju. 
Rakujagunemisel lahknevad kõigi kromosomide kromatiidid ja moodustavad 
tütarrakkudesse jäävad ühekromatiidilised kromosoomid. Mitoosile  järgnevad 
interfaasis on nad taas lahtikeerdunud kujul – nukleosoomsete fibrillidena. Alles järgmise 
rakujagunemise eel taastub kromosoomide kahekromatiidilisus. 
Mitoosi võime jagada  tinglikult   neljaks osaks: 
1) profaas, 
2)  metafaas , 
3) anafaas, 
4) telofaas. 
Profaas – kromosoomid keerduvad sedavõrd kokku, et muutuvad mikroskoobis 
nähtavaks. Rakutuum  suureneb ja tuumakesed kaovad. Tsentrioolipaarid liiguvad 
vastassuunas  – selle tulemusena rakk polariseerub . Poolustele liikuvate tsentrioolide 
vahele moodustuvad kääviniidid. Need koosnevad niitjatest valkudest ja osalevad 
kromosoomide täpses jaotamises moodustavate tütarrakkude vahel. Profaasi  lõpus 
tuumamembraanid lagunevad. 
Metafaas – kromosoomid liiguvad raku keskossa  ja paigutuvad ühele ekvatoriaalsele 
tasandile . Metafaasis on kromosoomid maksimaalselt kokku keerdunud ja on 
mikroskoobis just siis kõige paremini vaadeldavad. Kääviniidid kinnituvad 
kromosoomide tsentromeeridele. Osa neist jääb ühendama poolustel paiknevaid 
tsentrioole. 
Anafaas – tsentrioolidelt lähtuvad kääviniidid lühenevad ja kõigi kromosoomide 
kromatiidid eralduvad teineteisest. Selleks peavad tsentromeerid kahestuma. Anafaas 
algab kromatiidide lahknemisega ekvatoriaaltasandil ja lõpeb nende jõudmisega 
rakupoolustele. 
Telofaas – kääviniidid kaovad ja sünteesitakse tuumamembraanid. Kromosoomid 
keerduvad järk-järgult lahti ja tekivad tuumakesed. Loomaraku membraan nöördub 
keskosast sisse, tsütoplasma jaguneb kaheks ja selle tulemusena moodustub kaks 
tütarrakku. Mitoosi lõpus tsütoplasma jaotumist tütarrakkude vahel nimetatakse 
tsütokineesiks. 
Kõik hulkraksed  organismid ei ole jagunemisvõimelised. 
Hulkraksetes organismides ei saa rakud piiramatult jaguneda, sest organismi 
mõõtmed ei saa lõputult  suureneda . 
Interfaasis enamik rakke diferentseerub: nad omandavad vastava koe tüübile 
iseloomuliku kuju ja talitluse. 
Diferentseerumisega kaotavad  paljud rakud pöördumatult oma 
jagunemisvõime. Seetõttu ei saa paljuneda närvi- ja vöötlihasrakud. Jagunemisvõime 
puudub ka erütrotsüütidel, mis oma arengu käigus kaotavad raku tuuma. Neid tekib 
pidevalt juurde luuüdis. 
Teise rühma moodustavad rakud, mis tavaliselt ei pooldu, kuid teatud tingimustes on 
selleks siiski võimelised. 
6. Fotosünteesi 4 varianti ja näited. 
Fotosüntees on looduses asetleidev protsess, mille käigus elusorganismid muudavad 
päikeseenergia keemiliseks energiaks. Fotosüntees toimub fotoaktiivsete pigmentide, näiteks 
klorofülli kaasabil. 
Fotosünteesi lähteaineteks on süsinikdioksiid, vesi ja  mineraalained  (energiaallikaks on 
päikeseenergia), lõpp-produktiks ehk saaduseks on süsivesikud, peamiselt glükoos,  fruktoos  
ja tärklis ning kõrvalsaaduseks hapnik. 
Fotosünteesi võib vaieldamatult pidada kõige tähtsamaks biokeemilise  aineringe  lüliks, kuna 
kõik organismid sõltuvad selle käigus toodetavast orgaanilisest ainest. Fotosüntees toimub 
peamiselt taimedes, paljudes vetikates ning ka mõnedes bakterites (näiteks tsüanobakterites). 
Fotosünteesivõimelised on samuti mõned  vibur - ning ripsloomad. Fotosünteesi läbiviivaid 
organisme nimetatakse fotoautotroofideks. 
Üldjuhul eraldub fotosünteesi käigus kõrvalsaadusena hapnik (oksügeenne fotosüntees), kuid 
osadel fotosünteetilistel bakteritel esineb ka ilma hapniku tekkimiseta fotosüntees 
(anoksügeenne fotosüntees). 
b.  Fotosüntees 
CO2+2H2O+valgus ( CH2O )+H2O+O2 
c.  Milleks? 
(1) Orgaanilise aine süsinikskeleti ülesehitamiseks 
(2) ATP sünteesiks 
d.  Kus? 
(1) Kloroplastides (NB! Sinivetikad) 
e.  Fotosünteesi pigmendid  
(1) Klorofüllid 
(2) Karotinoidid 
(3) Fükobiliinid 
f.  Fotosünteesi staadiumind 
(1)  Valgusstaadium : 
 Fotofüüsikaline 
 Fotokeemiline 
 Biokeemilise 1.aste 
Saadakse NADPH ja ATP 
* kloroplastide membraanides (isolatsioonikiht!) 
(2) Pimedussstaadium 
 Biokeemilise 2.aste: CO2 sidumine 
Kasutatakse NADPH ja ATP 
Saadakse glükoosassimilatsioonitärklis 
* kloroplastide  stroomas  
g.  C4-taimede fotosüntees 
h.  CAM-taimede fotosüntees 
7. Mendeli 3 seadust. 
Mendeli I seadus ehk ühetaolisuse seadus: 
Homosügootsete vanemate ristamisel saadakse esimeses põlvkonnas genotüübilt 
identsed ja fenotüübilt sarnased järglased. 
 
Mendeli II seadus ehk lahknemise seadus: !!! Eksamis Z reas! 
Homosügootsete vanemate monohübriidsel ristamisel toimub teises 
hübriidpõlvkonnas genotüüpide ja fenotüüpide  lahknemine  seaduspärastes suhetes. 
 
 
Mendeli III seadus: 
Homosügootsete vanemate dihübriitsel ristamisel lahknevad mõlemad 
tunnusepaarid teises hübriidpõlvkonnas teineteisest sõltumatult ja kombineeruvad 
omavahel vabalt. 
8. Morgani seadus. 
Ühes kromosoomis lähestikku paiknevad geenid on lineaarses  ahelduses ning 
päranduvad järglastele enamasti üheskoos. 
 
9. Kõik seened, näited. !!! 
 
Seened: Seente kasvuprotsessi on enamasti võimalik jagada kaheks faasiks - vegetatiivseks ja 
reproduktiivseks.  Vegetatiivses faasis on rakud haploidsed, jagunevad mitoosiga. Enamus 
seentest kasvab “hallitusena”, koosneb  seeneniitidest (hüüfid) ja neil olevatest koniidiatest, 
kuid osa esineb ka ainuraksete vormidena (blastospoorid ehk pärmid).  (Osa seene on suutelised 
muutma  oma morfoloogiat - dimorfsed seened. Näiteks   Candida  spp. - kasvab pärmina 37°C juures ja hallitusena 25°C 
juures.) Reproduktiivses faasis paljunevad suguliselt või suguta . Suguta paljunemine toimub 
koniidiatega (ka  spoorid  e. eosed), suguline nõuab  keeruliste  rakustruktuuride olemasolu.  
Seente hôimkonnad. Nende hôimkonnasisene  mitmekesisus , tähtsus ja kasutamine. Seened 
kui polüfüleetiline organismirühm. 
Hõimkond seened- Mycophyta. Seeni on üle 100 000 liigi. See on sugulusorganismide 
rühm, mida segeli käsitletakse eraldi riigina. Seente uurimisega tegeleb mükoloogia. Seente 
päritolu pole veel lõplikult  selgitatud . Arvatakse, et nad on tekkinud polüfüleetiliselt. Ühed 
rühmad põlvnevad klorofüllita viburloomadest, teised –  vetikatest .  
Ehitus. Seente tallust nim mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Mütseel koosneb peenetst 
harunevatset niitidest – hüüfidest. Enamikul seentel on hüüfide  kestad keerulisema 
koostisega: algelisematel koosnevad nad pektiinainetest, kõrgematel arenenutel – tselluloosi 
sarnastest süsivesikutest ja putukate kitiini taolisest lämmastikku sisaldavatest ainetest. Seente 
ehituse tähtsaks iseärasuseks on plastiidide puudumine. Varuaineteks on glükogeen või 
rasvad, tärklist ei teki kunagi. Kõrgematel seentel põimuvad hüüfid sageli tihedaks ebakoeks 
– plektenhüümiks, millest moodustuvad eoseid kandvad viljakehad. Seentel puuduvad 
kohastumused  vee  juhtimiseks ja auramise vältimiseks, sellepärast elavad ainult niisketes 
kohtades. 
Toitumine. Seened on heterotroofsed organismid. Enamik neist on saprofüüdid – toituvad 
surnud taimede jäänustest. Saprofüütsed seened moodustavad ensüüme, mis lagundavad 
tselluloosi ja ligniini . Tunduvalt väiksem osa saprofüüte toitub loomse päritoluga jäätmetest. 
Parasiidid ammutavad toitaineid elusorganimsi rakkudest. Taimedel parasiteerib üle 10 000 
liigi loomadel ja inimestel vähem kui 1000 liiki. Paljud seened veedavad ühe osa oma elust 
parasiidina, teise osa – saprofüüdina. Sageli astuvad seened sümbioosi vetikate või isegi 
kõrgemate taimedega. Sümbioosi tulemusena võivad tekkida uued moodustised, näit. 
samblikud või mükoriisa. 
Tähtsus. Seentel on looduses tähtis osa aineringluses. Nad mineraliseerivad orgaanilisi 
aineid, peamiselt surnud taimede jäänused, ja võtavad osa huumuse moodustamisest. Seeni, 
mis põhjustavad alkoholikäärimist, kasutatakse laiva, piirituse, veini, õlle, kalja  ja kefiiri 
tootmisel. Peale selle kasutatakse pärmi toidu-, sööda-, ja ravimainena. Kübarseeni 
kasutatakse sageli toiduka. Hüüfide kestad seeduvad halvasti, seetõttu valke peaaegu ei 
omastata ja seente kasutamine toiduks tuleneb nende  heast maitsest. Suur on seente osatähtsus 
antibiootikumide tootmisel. Teiselt  poolt põhjustavad paljud seened põllumajandustaimede 
haigusi. Suurt kahju rahvamajanduseke tekitavad puitulagundavad seened. Mõned seened 
põhjustavad inimeste ja loomade haigusi, aga ka mürgitusi. Seened parasiteerivad happelise 
reaktsiooniga organismide kehas, kus enamik patogeenseid baktereid vastu ei pea. 
Süstemaatika. Seened jagatakse kuude klassi: tagaviburseened, munaseened, seigseened, 
kottseened , kandseened , teisseened. Kolme esimese klassi esindajad kuuluvad alamate seente 
hulka, neil on rakkudes jagunemata mütseel või see hoopis puudub. Ülejäänud klasside 
esindajad arvatakse kõrgemate seente hulka, nende mütseel koosneb rakulistest hüüfidest. 
Hk. Limaseened 
Myxophyta. Liike u. 700. Tallus on hulktuumaline rakkudest eristumata ja kindla kujuta 
liikumisvõimeline tsütoplasmamass-  plasmoodium .  
Tallus võib olla üsna suur, läbimõõduga kuni mitukümmend sentimeetrit . Limaseened on 
heterotroofsed, peamiselt saprofüüdid, harvem parasiidid. Saprofüütide plasmoodium on 
sageli värvunud kollaseks, punaseks või muud tooni või on värvusetu. Limaseened on 
võimelised amöboidselt substraati mööda liikuma toidu ja vee sunas, vältides valgustatud 
kohti.  Liikumiskiirus kuni 0,4mm sekundis. Pärast varuainete kogumist liigub plasmoodium 
avatud, kuivemasse kohta ja laguneb suureks hulgaks tiheda kestaga sporangiumideks. 
Paljudel liikidel moodustavad sporangiumid padjakujulisi kogumikke- etaaliume, mis on 
kaetud ühise tiheda kestaga. Üksikute sporangiumide kestad lagunevad sealjuures täielikult 
või osaliselt. Etaaliumide ja sporangiumide sisaldis jaguneb üherakulisteks eosteks, mis 
tekivad meioosi teel. Paljudel liikidel tekib tsütoplasmast kapilliitsium- hügroskoopne 
niidistik, mis soodustab eoste väljapaiskamist pärast etaaliumi või sporangiumi kesta 
rebenemist. Soodsates tingimustes eosed idanevad, kusjuures igast eosest tekib üks kuni neli 
pooldumisvõimelist zoospoori ehk rändeost. Zoospoorid kaotavad viburid ja muutuvad 
miksamööbideks, mis on samuti paljunemisvõimelised. Suguline paljunemine toimub 
miksamööbide (vahel ka zoospooride) liitumise teel. Tekib diploidne rakk, millest moodustub 
diploidne plasmoodium. Elutsüklis on ülekaalus diplofaas.  
Parasiitsetel limaseentel puudub sporangium . Eosed paiknevad vabalt  peremeestaime rakus.  
Limaseentel on ehituse ja eluviisi poolest palju ühist nii amöboidsete algloomadega kui ka 
plasmoodiumi  omavate seentega . Seetõttu ühed teadlased liigitavad limaseened algloomade, 
teised – seente hulka. 
Hk. Nuuterseened.  
Liike u. 29. Mütseel nii haploidne kui diploidne plasmoodium. Plasmoodiumil rakukest 
puudub, eostel sisaldab kitiini. Sugutu paljunemine: haploidsed zoosporangiumid. Suguline 
paljunemine: Meioosi järel püsieosed. Sekundaarsed zoospoorid ühinevad. Nad on 
( rakusisesed ) parasiidid.  
Riik Esiviburlased: Hk. Munasseened 
Oomycetes. Sisaldab u. 700 liiki. Mütseel(tallus) koosneb tugevasti harunenud 
paljutuumalistest vahesinteta hüüfidest(niitidest). Ristvaheseinad tekivad üksnes 
paljunemiselundite moodustumisel. Hüüfide kest koosneb tselluloosist, ega sisalda kitiini. 
Suurem osa elutsüklist möödub haploidses faasts. Sugutu paljunemine toimub kahe viburiga 
zoospooride abil. Zoosporangiumid võivad käituda lülieostena. Suguline paljunemine: 
hüüfide tippudel arenevate erisooliste sugurakkude (meioos) ühinemisel moodustub puhkeeos 
(oogaamia). Enamiku liikide elutsükkel on suurel määral seotud veekeskkonnaga. 
Phytophthora infestans on tuntud kartuli lehemädaniku tekitajana. 
 
Hk. Seigseened 
 Zygomycetes. Liike u. 800. Mütseel on vaheseinata. Hüüfide kestas sisaldub kitiini. Sugutu 
paljunemine toimub sporangiospooride või koniidide abil. Zoospoore ei ole. Peaaegu kõik 
liigid elavad maismaal.  
Nutthallitus on tavaline saprofüüt, mis kasvab leival, juurviljadel, aga ka sõnnikul ja paljudel 
muudel orgaanilistel substraatidel. Hüüfid on vaheseinteta, tugevalt harunenud, paljutuumsed. 
Sugutu paljunemine toimub kerakujulistes sporangiumides moodustuvate spooride abil. 
Niiskele substraadile sattunud spoorid idanevad. Suguline paljunemine esineb üsna harva. See 
võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. 
Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende  tipud jämenevad ja 
eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised 
sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga 
(sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hüüf, mis kannab 
haploidseid spoore  sisaldavat sporangiumi.  
Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga 
ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest 
mütseel. 
Hk. Kottseened 
Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. 
Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad 
elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel. On teada ka taimede, harvem 
loomade ja isegi inimese parasiite. Mõned alustavad elutsüklit parasiitidena, kuid lõpetavad 
saprofüütidena.  
Sugutu paljunemine toimub koniidide ehk lülieostega- väga levinud. Suguline paljunemine: 
enamasti  viljakeha  tekkel moodustuvate hulgatuumsete, erinevate sugurakkudena käituvate 
hüüfitippude ühinemisel kanduvad üle tuumad, tekivad kakstuumsed hüüfid (=askogeensed 
hüüfid), neil karüogaamia ja meioosi järel arenevad kotteosed (enamasti 8  vahel harva ka 4 
kaupa). Vastavalt viljakeha puudumisel või esinemisel ja tema tekkimise viisil jagatakse 
kottseened kolmeks alamklassiks: väliskottseened (nt. Õllepärm ehk leivapärm, veinipärm), 
päriskottseened (nt. Pintselhallitus ja tunglatera tekitaja) ja kamberseened. Viljakeha 
ehitus??? 
Hk. Kandseened 
Basidiomycetes. Liike u. 25 000. Mütseel koosneb vaheseintega hüüfidest. Sugutu 
paljunemine toimub koniidide abil, kuid esineb harva. Suguline: Haploidsed hüüfid ühinevad 
(tuumade ülekandumine ühest teise). Hiljem viljakehal moodustuvad karüogaamia ja meioosi 
järel enamasti 4 basidiospoori ehk kandeost. Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid 
viljakehadel, mis on väga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt võivad viljakehad 
olla vatjad, võrkjad, sitke- kiulised , nahkjad ja isegi puitunud. Eoslava  paikneb tavaliselt 
viljakeha alaküljel. Ta koosneb basiididest, parafüüsidest ja tsüstiididest. Tsüstiidid on 
parafüüsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hümeeniumist välja. Hümeeniumi ehk 
eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hümenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel 
kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel – narmastega, lamellidega või torukestega, mis 
suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli 
hüüfidel.  
Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened , 
külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened 
(nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge). 
10. Troofsuse 4 taset, näited kes? What??  
Madalaima troofilise taseme moodustavad tootjad. Taimtoidulisi ehk herbivoore nimetatakse 
esimese  astme  tarbijateks,  neid  söövaid  röövloomi  teise  astmetarbijateks  ja  viimastest 
toituvaid röövloomi kolmanda astme tarbijateks.  
Tarbijate  klassifitseerimine  eri  troofilistel  tasemetel  on  sageli  ebatäpne,  sest  röövloomad 
võivad  hankida  toitu  mitmelt  tasemelt.  Omnivoorid,  kes  kasutavad  nii  taimset  kui  loomset 
toitu,  tegutsevad  ühtaegu  vähemalt  kahel  troofilisel  tasemel.  Lihasööjad  taimed,  nagu 
huulhein või võipätakas, on aga samaaegselt tootjad ja mingil määral tarbijad. 
 
11. Ploidsused, ha,di,polü. Näide kus või millal. !!! ploidsus ... kus esineb või millal.. 
Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nimetatakse haploidseks. 
Haploidsus indiviidi (raku) kromosoomistiku poolkordsus, liigi haplofaasile omase 
(gameetse) kromosoomistiku olemasolu, mida tähistatakse sümboliga n. Enamikul loomadel 
võib haploidsuse sünonüümiks lugeda monoploidsust (n = x, genoome üks). Erandiks  on 
polüploidsed liigid, kus haploidne kromosoomiarv võib mitmekordselt ületada monoploidset 
põhiarvu, sümbolina (n>x, genoome mitu). Suguliselt  sigivatel organismidel vahelduvad 
elutsüklis haploidne ja diploidne faas. Tähistus n 
Diploidsus on liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus indiviidi (raku) 
kromosoomistikus, tähis on 2x. Diploidsus võib tähendada ka liigi normaalsele diplofaasile 
(viljastatud munarakule) vastava kromosoomistiku olemasolu, mida loodusteadustes 
tähistatakse 2n. Valdaval enamikul loomadel langevad mõlemad määratlused kokku. Erandid 
on levinud polüploidsetel liikidel (näiteks taimed), kus diplofaasis kromosoomikomplektide 
arv on üle kahe (2n > 2x). Tähistus 2n 
Polüploidsus on indiviidi (raku) kromosoomikomplektide paljukordsus; haplofaasis 
(sugurakkudes) on kromosoomikomplekte rohkem kui üks (n > x) ja diplofaasis (viljastatud 
munarakkudes) rohkem kui kaks, tähistatakse (2n > 2x). Polüploidsuse astet määratletakse 
diplofaasi kromosoomistiku kordsuse kaudu. Nõnda saab tuletada tri-, tetra -, heksa-, 
oktaploidsust ja nii edasi. Polüploidsus on laialt levinud taimeriigis, loomariigis harva. 
Inimesele on polüploidsus reeglina  surmav . Üliharva on sündinud ka triploidsusega lapsi. 
Haplodiploidsus tähendab, et ühe soo organismidel on haploidsed rakud ja teisel sool 
diploidsed rakud. Kõige sagedamini on isastel haploidsed rakud ja emastel diploidsed rakud. 
Sellistel liikidel on isased arenenud viljastamata munadest ja emased viljastatud munadest. 
Haplodiploidsust on leitud putukate hulgast, eriti sipelgate,  mesilaste  ja herilaste seast. 
12. Mis on püriit ? 
Püriit on sulfiidne mineraal.Püriit koosneb väävlist ning rauast (FeS2) 
13. Bakterite tähtsus. 
Bakterid aitavad suurendada ka mullaviljakust muutes mulda sattuvad taimede jäänused ning 
loomade väljaheited huumuseks. Kui oled kokku puutunud aia- või põllupidamisega, siis tead, 
et huumus on see, mis muudab mulla viljakaks. Huumuse tähtsus seisneb selles, et ta seob 
mullas olevad liiva- ja saviosakesed sõmerateks. Selliste sõmerate vahele jääb hulgaliselt 
õhuruumi ning sõmerate vahele jääb pidama ka  vihmavesi . Seetõttu on huumuserikas muld 
õhuline ja niiske ning väga sobiv taimede kasvuks. Loomulikult sooviks iga põllumees, et 
muld tema põllul oleks huumuserikas. Et huumuse teket soodustada, väetatakse põldu 
emanasti sõnnikuga, kuid põllule võib jätta ka taimede jäänuseid  eelnevast aastast. 
  Et huumuses sisalduvad toitained oleks taimedele kasutatavad, peab huumuse lagundama 
mineraalaineteks. Ka seda teevad mullabakterid. Lagunemise protsess võib toimuda 
aeroobselt ehk õhuhapniku kaasabil. Sel juhul nimetatakse seda protsessi kõdunemiseks. 
Juhul, kui  elusorganismide  jäänuseid lagundavad anaeroobsed bakterid, nimetatakse 
lagunemisprotsessi käärimiseks või roiskumiseks. 
Inimene kasutas baktereid või ja juustu valmistamisel juba ammu enne kui ta midagi teadis 
selliste organismide olemasolust. Bakterite abil toodetakse enamus piimasaadusi, näiteks 
hapupiim,  keefir  ja jogurt samuti alkoholi, antibiootikume, veiniäädikat jm. orgaanilisi 
ühendeid. 
Ka roiskumine, sealhulgas toiduainete  riknemine , on bakterite tegevuse tagajärg. 
Inimene kasutab baktereid veel naha parkimisel, linaleotamisel ja reovete puhastamisel. 
Bakterid aitavad jõgedel ja järvedel puhtaina säilida. 
Piima pastöriseerimisel kuumutatakse seda temperatuurini, mis on piisav kõikide 
bakterirakkude hävitamiseks, ellu jäävad ainult spoorid. Et piimas leiduvad tõvestavad 
pisikud spoore ei moodusta, on pastöriseeritud piima joomine ohutu. Küll aga võivad 
ellujäänud spooridest kasvavad kahjutud bakterid piima hapendada. 
Baktereid kasutatakse 
*antibiootikumide tootmisel (aktinomütseedid, tetratsükliin) 
*vitamiinide tootmisel (propioonbakterite abil toodetakse vitamiini B12) 
*aminohapete tootmisel (lõhna- ja maitsetugevdajad, toidulisandid) 
*toidupaksendajate tootmisel ( kreemid , majonees, sulatatud juust) 
*ensüümide tootmisel ( pesupulber ) 
*orgaaniliste hapete ja etanooli tootmisel (äädikahape,  piiritus ) 
*mügarbaktereid kasutatakse bakterväetisena 
*heitvete puhastamisel 
Bakterid eritavad ka ise antibiootikume, mida saab kasutada vaktsiinidena bakterhaiguste 
puhul. 
Vastavalt süsinikuallikale (metaboolsete protsesside järgi) jagatakse bakterid 
heterotroofideks(süsiniku allikas on orgaanilised ühendid) ja autotroofideks.(süs. CO2) 
Heterotroofid  - organismid, kes suudavad küll orgaanilist ainet muundada, kuid ei ole võimelised seda 
moodustama lihtsatest anorgaanilistest ühenditest. 
Autotroofid  - organismid, kes on võimelised päikeseenergiat kasutades moodustama anorgaanilistest ainetest 
orgaanilisi. 
 
14. Fotosünt bakterite ja fotosünt eukarüootide(taimede) põhilised erinevused.? 
15. Heterotroofsete bakterite ja loomade põhilised erinevused. 
Heterotroofsetest bakteritest on mu saadetud küsimustes vastus olemas, al’a kes nad on jne. 
Loomad:   Ainuraksed   ehk   algloomad   (Protozoa)  on  organismide  rühm,  kuhu  põhiliselt 
arvatakse  heterotroofse    toitumistüübi  ning   mobiilsuse   tõttu  varem  loomadeks  peetud 
üherakulised organismid, kellel  puuduvad taimedele tüüpilised  rakusein ja  kloroplastid ning 
kellel  erinevalt  bakteritest  on  rakutuum.  Selle  poolest  erinevad  algloomad  ka  teistest 
protistidest,  näiteks  mitmesugustest  vetikatest  ja  seenesarnastest  protistidest  nt.  limakud. 
Ainurakse   rakus  on  palju  organelle,  mille  funktsioon  on   kulgemine ,  toidu  otsimine, 
seedimine,   eritamine   ja  sigimine.  Rakumembraan  on  poolläbipaistev  membraan  raku  pinnal. 
Ta on enamasti õhuke ning vormi muutev (näiteks amööbide puhul). Ainuraksetel on üks 
või mitu rakutuuma, mis on võrdväärsed või erineva funktsiooniga. Paljud ainuraksed võivad 
ebasoodsad elutingimused üle elada tsüstidena. Ainuraksed elavad vabalt või on loomade või 
taimede parasiidid. 
 
 
16. Mutatsioonide variandid. 
a.   Geenimutatsioonid  
(1) Parandatakse 
(2) Enamus neutraalsed 
(3) Negatiivsed 
(4) Nende toimumine sisse programmeeritud 
b.  Kromosoommutatsioonid 
(1)  Deletsioon (väljalangemine) 
(2) Duplikatsioon (2x) 
(3) Inversioon (järjestuste vahetamine) 
(4)  Translokatsioon (teise kromosoomi üleminek) 
3, 4 – mõjutavad geeni avaldumise regulatsiooni 
c.   Genoommutatsioonid  
(1) Aneuploidsus 
 
 Hüpoploidsus (monosoomik) 
 Hüperploidsus (trisoomik, tetrasoomik) 
Inimesel: Downi sündroom (3x 21 kromosoom ) 
(2) Euploidsus 
 Polüploidsus 
Taimedel, seentel (liikidel, isenditel) 
Koespetsiifiline 
(a)     Autopolüploidus 
(b) allopolüploidus 
17. Seen  kui eluvorm- 3 näidet. Vist ka 3 erinevat hõimkonda. 
Seened on üks eukarüootsete organismide riikidest. Seeneriik hõlmab niihästi pärmi ja 
hallituse kui kübarseened. 
Ta jaguneb järgmisteks hõimkondadeks: 
   Viburseened   
  Jõnksviburseened  
  Krohmseened  
  Ikkesseened  
  Kottseened  
  Kandseened  
 
18. Eluks vajalikud  mineraalid . 
Makroelemendid – O, C, H, N, P ja S. Nad moodustavad üle 98 % raku keemiliste 
elementide kogumassist. Organismid vajavad neid kõiki suhteliselt suurtes  kogustes . 
Mikroelemendid – K, Cl, Ca, Na, Mg, Fe, Zn,Cu, I, F jt. Kokku on organismides 
avastatud 16 sellist keemilist elementi, mis esinevad küll väga väikestes kogustes, kuid 
on siiski hädavajalikud enamiku organismide normaalseks elutegevuseks. 
. O 65-75 % 
. C 15-18 % 
. H 8-10 % 
. N 1,5-3,0 % 
. P 0,2-1,0 % 
. S 0,15-0,2 % 
Organismides on kõige enam anorgaanilisi aineid. Nende sisaldus on enamasti üle 80 
%. Anorgaaniliste ainete põhiosa moodustab vesi. Enamiku organismide veesisaldus 
jääb vahemikku 70-95%, kuid näiteks mõnede meduuside rakkudes on vett 98 %. 
Orgaanilistest ainetest on rakkudes kõige rohkem valke. Ilmselt on põhjus selles, 
et neil on rakus täita palju ülesandeid. Valkude kõrval on enim esindatud  lipiidid  (rasvad, 
õlid, vahad) ja sahhariidid (glükoos, tärklis, tselluloos). Need ühendid kuuluvad mitmete 
rakustruktuuride koostisse ja on ka organismi põhilisteks energiaallikateks. 
 
19. Raku membraan ja selle koostis 
Kõik rakud on ümbritsetud membraaniga. Membraan eraldab raku sisekeskkonda 
väliskeskkonnast, kaitseb seda kahjulike mõjutuste eest ja ühendab rakke 
omavahel. Rakumembraanivahendusel toimub aine-, energia- ja infovahetus raku ja 
väliskeskkonna vahel. 
Rakumembraan koosneb põhiliselt fosfolipiididest ja valkudest!. Fosfolipiidid 
moodustavad kaks kihti. Valgu molekulid aga paiknevad hajusalt kas nende peal või 
vahel. Fosfolipiidide ja valkude massi suhe on membraanide koostises enamasti 
ühesugune. 
Tsütoplasmat läbib membraanidest moodustunud kanalite süsteem. Neid mööda 
liiguvad ained raku ühest otsast teise. Membraanidega on ümbritusetud ka rajutuum ja 
mitmed rakuorganellid. Rakusisesed membraanid on oma ehituselt sarnased raku 
välismembraaniga: põhiosa sisemebraanidest on üles ehitatud fosfolipiidsest kaksikkihist, 
millega on seostunud mitmesuguseid ülesandeid täitvad valgud . 
 
20. Bakteri raku ehituslik omapära 
 
Bakteri rakk 
 
 
Pole membraanseid organelle 
 
 
On ribosoomid  
 
 
On üldjuhul raku kest ja  limakapsel  
 
Taimerakkude  põhiliseks  iseärasuseks  on  nendele   ainuomane   organellide  -  plastiidide  - 
esinemine. Lisaks sellele arenevad taimerakkude tsütoplasmas suured  vakuoolid, mis teistel 
päristuumsetel  organismidel  puuduvad.  Enamik  taimerakke  on  lisaks  rakumembraanile 
ümbritsetud tiheda rakukestaga. Taimerakku osad (6) – rakukest, rakumembraan, rakutuum, 
tsütoplasma + võrgustik, ribosoomid, Golgi kompleks , mitokondrid, plastiidid, vakuool 
Ribosoomides toimub valgu süntees. 
 
21. Looma raku ehituslik omapära 
Loomarakk  on eukarüootne loomariiki kuuluva organismi rakk. Loomarakkudel on rida 
ühiseid omadusi, mille osas nad erinevad taimerakkudest või seenerakkudest. 
Loomarakul on fagotsütoosi võime, s.t. võime tuua rakumembraanile sattunud ainete osakesi 
raku sisemuse kasutamiseks. 
Loomarakk ei sisalda  plastiide  (kloroplast,  kromoplast , leukoplast), rakukesta ja 
tsentraalvakuooli (vakuoolid pole üldiselt üldse omased loomarakule). 
 
22. Hulktuumsed seened. Näide 
N: nutthallik  
Hallitusseened: asuvad vanaks läinud toidus, raamatute lehtedel, riiulitel, jne. 
-Nutthallik moodustab hallika , koheva  kirme . Rakukest imeb lahustunud ained endasse. 
Nutthallik on saanud  oma nime eoslate järgi, mis asuvad pundardes seeneniidistiku tippudes. 
 
23. Putukate seenhaigused 
Kle Heli kirjutas nende putukate seenhaiguste kohta nii: munasseente hmk selts 
vesihallikulaadsed, nt sääse-vesihallik ja siis veel hmk ikkesseened, klass ikkesseened, selts 
putukhallikulaadsed nt kärbsehallik, lehetäidel ja koiliblikatel elavad tapvad seened 
 
24. Eluvorm kui avatud süsteem. !!! 
 
 
25. Taime kui eluvormi  paigutamine  paljuriigilisse elupuusse. Sinivetikas (bakter) 
esiviburlased(kõik rohelised taimed) ja üks veel mingi ainurakne vist on.  
 
 
26. Looma kui eluvormi paigutamine paljuriigilisse elupuusse. 
 
27. Selgrootute klassid/liigid. Eksamiküss! 
Taksonoomia : Riik – Hõimkond (hmk)- klass (kl) – selts –  sugukond  (sgk) – 
perekond (perek) - liik 
 
Näide : 
Riik = loomad  
Hmk = lülijalgsed 
KLASS = putukad  
Selts =  liblikaLISED   (seltsi lõpus on ALATI liide –LISED) 
Sgk = põualidlikLASED  (sugukonna lõpus on ALATI liide – LASED )  
Perek =  lapsuliblikas   
Liik  =  Lapsuliblikas  (Gonepteryx  rhamni)  –  hea  kui  tead  mõnd  ladinakeelset  nime  –  saad 
plusspunkte .. 
 
PS: Mardikad ei ole klass !! Mardikalised on selts !! 
Roomajad on küll klass, kuid rästik on siiski  selgroogne  – neil on  seljakeelik , mis juba  viitab  
sellele, et neil on selgroog  ! 
 
 
Klass – liik 
 
Putukad  –  Haavalumik;  Lapsulibikas;  Soo- tondihobu ;  Suur  süsijooksik;  Jaanimaridikas, 
Vapsik ,  Põdrakärbes. 
 
Kõhtjalgsed ehk teod-  Harilik kiritigu ; Mudatigu 
 
Karbid  – Järvekarp; Jõekarp. 
 
28. Sündmuste ajalisse järjekorda panek ! Eksamiküss! 
Viiruste võimalik esmane teke, esimeste kõige lihtsamate rakkude teke, hingavate 
organismide teke, esimeste ürgsete imetajate teke, üheiduleheliste taimede teke, 
hippopotanaamuste väljasuremine, rohevetikate teke, neandertaallaste laialdane esinemine 
maakeral, sinivetikate teke, mammutite väljasuremine, kahepaiksete (selgroogsete klass) teke 
3. viiruste võimalik esmane teke 
1. esimeste kõige lihtsamate rakkude teke  
5. hingavad organismid 
8. esimesed ürgsed imetajad 
7. üheidulehelised taimed 
9. hippopotanaamuste väljasuremine 
4. rohevetikate teke 
10 neandertaallaste laialdane esinemine maakeral 
2. sinivetikate teke 
11. mammutite väljasuremine 13 000 a tagasi 
6. kahepaiksete teke 360 milj a tagasi 
 
29. Autotroofsed  bakterid saavad oma energia?  Fotosünteesist enamasti...  Eksamiküss! 
30. Taime eluvormi esindajaid kuulub (hulgariigilise eluslooduse süsteemi korral) 
eksamiküss! 
.... riiki, näiteks ...... hõimkond  
Taimeriik (Plantae) - Hõimkond katteseemnetaimed (ehk õistaimed) – liik: harilik härjasilm 
Tarimeriik - hmk paljasseemnetaimed  - liik: Harilik kuusk ( Picea  abies) 
Taimeriik – hmk sõnajalgtaimed – liik: Maarja-Sõnajalg:  
Taimeriik – hmk  Lehtsammaltaimed  – liik: harilik turbasammal 
Taimeriik – hmk Rohevetiktaimed  – liik: Vesijuus  
 
31. Loomade (eluvormi) ja heterotroofsete bakterite kõige üldisemad erinevused on..? 
eksamiküss! 
 
Heterotroofsed bakterid on vees vabalt ringi ujuvad bakterid, kes toituvad orgaanilistest 
ainetest ning nende jääkprodukt on ammoonium (lühiajaliselt võivad nad ka ammooniumist 
toituda, kui vaja). Autotroofsete bakterite hulka kuuluvad nt sinivetikad e tüanobakterid, keda 
on võrdlemisi vähe. 
Heterotroofsed bakterid kasutavad energia saamiseks keemilisi ühendeid ja 
süsinukuallikana teiste organismide poolt toodetud orgaanilisi aineid, sellised mikroobid  
on universaalselt levinud: erinevates vesikeskkondades, toidus, mullas ja õhus. Sellesse 
gruppi kuuluvad ka kõik primaarsed ja oportunistlikud patogeenid nagu näiteks kolibakterid . 
 
Loomad: puhul saab eluvorme eristada näiteks liikumise, kehamorfoloogia ja 
toiduhankimisviisi järgi (Nt. Lahustajad, peenestajad, kugistajad, imendajand jne). 
 
Point on selles, et need bakterid on kõik ühetaolised, ja loomade eluvormide avaldused on 
erinevad ja mitmekülgsed, oleneb milleks keegi spetsialiseerunud on.. Nt hiir on pisike ja elab 
urus samas kui karu on suur ja elab koopas. Toiduvalik on samuti kõigil väga erinev. Samas 
kui bakterid on kõik sarnase käitumis, liikumis ja  toitumis  „maneeridega”. 
 
 
 
32.  munaseened erinevad kandseentest ... (mille poolest)? samasugused  seeneniidid nagu 
munaseentel on ka .... (kellel)? nemad kuuluvad aga ...(mis riiki)?. munaseened kuuluvad aga 
... (mis riiki)? nende sugutu paljunemise eostele on iseloomulikud .... (mis asi/element vms)?  
Munaseente esindajad (4)    1 lünk paljunemise, 2 seigseened, viimane- vibur? 
Munasseened erinevad kandseentest Pakun, et viljakeha poolest. Samasugused seeneniidid 
nagu munasseentel on ka .. (kellel?). nemad kuuluvad aga (mis riiki?) munasseened kuuluvad 
aga esiviburlaste riiki. nende sugutupaljunemise eostele on iseloomulikud Mittesuguline 
paljunemine zoosporangiumides arenevate, kahe viburiga  (neist üks alati virvevibur) 
varustatud zoospooridega, kõrgematel esindajatel maismaatingimustes “koniididena” 
funktsioneerivate zoosporangiumidega (zoospooride tekkega või ilma).  [PS: tee ise siit 
mingit moodi kokkuvõte- point on nendes zoospoorides vist] 
 
4  munasseente  esindajat:   ebajahukaste   laadsed:  Kartuli  lehemädanik  ja  õieliste  piimläige, 
vesihallikulaadsed:  vähikatk ja vee-elanike haigused  
 
 
asualt öelda, ei oska ma sulle öelda, mille poolest nad erinevad, lihtsalt see, et kandseentel on 
viljakeha (kandseened on nt kukeseen ja  puravik ), aga munasseened on kui oled kuskil näind 
mõnel taime lehel hallikat kihti peal – nagu  vatt  või tolm.. Noh see peaks andma ülevaate, mis 
asjad need on..  Netist ei leia kah just eriti vastuseid.. vähe on materjale.. 
 
 
33. Meioosi peamised astmed inimesel 
toiduahel  – vetikas- vesikirp -ahven- haug