hiired piki selga kulgeb tume siksakiline triip 2. rabakonnad vahel võib esineda punakaspruune ja mustjaid isendeid 3. rohukonnad lemmikelupaigad: rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad rästikuid leidub Eestis igal pool väga paiksed loomad, elavad terve elu ühes kohas nende varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod rästikud jahivad videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel kui jahiretk on olnud edukas, siis ei lahku nad varjepaigast 2-3 päeva septembrist/oktoobrist kuni aprillini on rästikud talveunes talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, näiteks näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas peale talveunest ärkamist hoiavad isased rästikud soojadesse kohtadesse
lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Rebase eluviis on öine. Jahti alustab tavaliselt õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta siiski jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Urul on alati mitu väljapääsu kuni viis, et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda.Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima. Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Rebane on karusloom.
Rstikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, jrvede ja jgede kaldapiirkonnad, vhem ka niidud ja kuivad mnnikud. Rstikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning vivad puududa suurtelt aladelt mberringi. Nad on vga paiksed loomad, elades kogu elu hel ja samal kohal, liikudes vaid 60100 m raadiuses. Rstikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud knnud, praod. Kuigi neid vib tihti nha end pikese kes soojendamas, on rstikud peval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud pgiretke ei vlju nad 23 peva jooksul varjepaigast. Rstikute toidust moodustavad phiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude sjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rstikud svad putukaid, nlkjaid ja vihmausse.
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.
värvuse ja mitme muumorfoloogilise tunnuse poolest. Rebane Rebane ehk punarebane on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskja. Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga heakuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatavhõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Põder Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja. Põder on suurim hirvlane. Samuti on ta suurim maismaaimetaja Euroopas. Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom
Rebane ehk punarebane on koerlane, kes elab Euraasias ja Põhja.Aafrikas. (euroopa punarebane) ning Põhja-Ameerikas(ameerika punarebane). Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Seljakarvad on oranzid. Eelistab mitmekesist elupaika, Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest selgroogsetest, eriti närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Rebane on kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks. Kasutatud materjal
valge alalõua järgi, mõningatel juhtudel ei ole valget üldse. Elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Mingid on levinud üle Eesti. http://aarne.pri.ee/images/20090816162304_20.06.09_karjakylamink.jpg
väikseim. Tüvepikkus on tal 4,5...6 cm ja kaalub 3...5 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba, pikk ja kitsas ning ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun. Väike-karihiir on levinud väga laial maa-alal Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Eestis on ta levinud paiguti, olles kõikjal vähearvukas. Elab ta metsades, niitudel ja soodes. Elupaigaks on talle enda valmistatud või teiste loomade vanad urud, õõnsad kännud, mahalangenud puutüved jne. Karihiired on tüüpilised kiskjad, kes söövad kõike millest jõud üle käib. Peamise osa nende toidus moodustavad siiski mitmesugused putukad ja nende vastsed. Nad söövad ööpäeva jooksul rohkem kui ise kaaluvad. Kiire ainevahetus on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Väikeste mõõtmete tõttu on karihiirtel energiakaod suured ja seetõttu peavad nad palju sööma, et elus püsida. Ilma toiduta ei
Hunt vajab varjevimalusi, mida saavad pakkuda Eestis vaid raba servaala siirdemetsad ja suuremad metsamassiivid: seal leidub pidevalt ka sobivat toitu. Toiduks on neil metskitsed, metssead, pdrad, valgejnesed jt. Samuti sobivad sooservad kige paremini hundikutsikate ilmaletulekuks, sest vesi peab olema lhedal: kohe, kui nad hakkavad sma liha, on neil vaja juua. Vikesi kutsikaid kaugete joogikohtade juurde viia oleks ohtlik, seeprast on hundi urud enamasti kmnekonna vi vhemalt mnesaja meetri kaugusel veest kraavist, allikast, ojast vi mnest lombist. Urud on tavaliselt mineraalpinnases, kuid need vivad olla ka raba turbapndakutes, kraavikallastes, puujuurte vi tuulemurru all ikka hsti varjatud kohtades. Hundikutsikate kodu on nende urg, koduu uruesine, kodutnav tee joogipaika, kodukoht pesitsus ja toitumisterritoorium, ning kodumaa kogu ulatuslik areaal rpasest Euroopast kuni Ida meredeni, jtkudes Phja-Ameerikas
Tuhkur Millest tuleb juttu 1. Iseloomustus ja elupaik 2. Välimus 3. Toitumine ja eluiga 4. Paljunemine 5. Vaenlased Iseloomustus ja elupaik Tuhkur ehk tõhk on väike kärplane. Ta on kiskja. Kuulub keelikloomade hõimkonda. Tal on sale ja pikk keha.Tuhkru elupaikadeks on veekogude kaldad ja jõeluhad. Teda võib kohata kaljusel mäenõlval või puujuurte all. Nad on hea ujuja. Oma urud rajavad nad kas kaldavalidesse või siis puujuurte alla. Pesa vooderdab rohu ja samblaga.Territooriumi märgistab tugeva ja spetsiifilise lõhnaga nõre eritamisega. Tuhkur on levinud üle terve Eestis. Arvukuselt on Lõuna-Eestis tuhkurid rohkem ja Põhja-Eestis vähem. Tuhkur on üks parimaid mullakaevajaid. Välimus Tuhkur on pruun . Tema kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusedga. Saba on üleni tumepruun.Täiskasvanud emasloom kaalub kuni 0,7 kg, isasloom kuni
Juttselg-hiir Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad. Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad külm...
loomade vahelist habrast tasakaalu. Välimus: Lemmingud on umbes 13 cm pikad, paksukesed ja tiheda karvaga pruuni värvi loomakesed. Talve veedavad väikesed närilised lumealustes avaustes, mis on tekkinud sooja maa aurumisel, kui külm lumi selle katab. Elukoht: Talve veedavad väikesed närilised lumealustes avaustes, mis on tekkinud sooja maa aurumisel, kui külm lumi selle katab. Kui niisugused tunnelid puuduvad, kaevavad lemmingud endale ise urud, kus nad maa-aluses keskkonnas elavad ja paljunevad. Paljunemine: Emasloom võib poegida aastas kuus korda, igas pesakonnas 5-6 poega. Noortel emastel võivad sündida järglased juba kahe-kolmekuusena. Lemmingute arv sõltub saadaolevast söögist ja ilmast. Kui lumi nende peakohal sulama hakkab, peavad lemmingud välja sööki otsima tulema. Meeleheitlikul toiduotsingul alustavad lemmingud massilisi rändeid
Audru Keskkool REBANE Uurimistöö Koostas : Juhendas : Audru 2008 Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks. Valisin oma uurimistööks rebase sest tahtsin ta kohta rohkem teada saada ja see sissejuhatus tundus huvitav. Välimus Suurus
pärit. Huntämbliklased on väga osavad jahimehed, kes esinevad erinevates elukeskkondades. Harilikult esinevad nad siiski kuivades ja hõredavõitu paikades, eriti sellistel aladel nagu Ameerika preeriad. Mõned liigid on suutelised igal pool elama, teised aga on väga valivad oma elukeskkonna suhtes. Arvukalt väikesi huntämbliklase liike esineb taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suuremad liigi esindajad vajavad aga suuremaid alasid ja ehitavad endale tavaliselt urud, kus nad püsivalt elavad. Osad liigi esindajad armastavad soojust ja on aktiivsed päeval, teised aga harrastavad öist eluviisi. Huntämbliklased on toiduhankimisel väga aktiivsed, nende toidu moodustavad peamiselt väikesed putukad ning teised ämblikuliigid. Ta varitseb saaki liikumatult, sobivamail hetkel ründab ja võtab saagi oma kahe tugeva esijala vahele. Lõugtundlate abil hammustab ta saagi kitiinkesta
ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima. Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6...16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest
peetakse hariliku kärnkonna tavaliseks elueaks 10 kuni 12 aastat. ELUVIIS Harilik kärnkonn elab tavapäraselt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 68 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud. Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena. Päeval peitub kärnkonn varem valmiskaevatud peidikutesse, milleks on tavaliselt metsataimede juurealused urud. Mõnikord poeb kärnkonn päevaks ka kivi alla. Sellistes peidukohtades on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Pärast päikeseloojangut urust väljudes võib kärnkonn saagiotsinguil läbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade ilmadega on kärnkonn kõige aktiivsem. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja nii võib mitu kuud ühes urus elada. TOITUMINE
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.
....................... 5 NUGIS......................................................................................................................................... 7 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................... 9 MINK Kehapikkus: 30-50cm Sabapikkus: 16-20cm Kaal: 0,8-1,8kg Kaitse Eestis Mink Eestis looduskaitse alla ei kuulu. Elupaik Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapiagana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Minki võib segi ajada meie kohaliku kärplase euroopa naaritsaga. Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad.
röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima. Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6…16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest ilmastikust
Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. Valgejänesed on enamasti 45-70cm pikad ja kaaluvad 2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm. Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes. Lääne-Eestis ka kadastikes. Magab tavaliselt metsas või põõsas kivide varjus. Vahetevahel kraabib uru poegade varjamiseks. Külmade ilmadega on väga olulised lumme kaevatud urud. Valgejänes on hämariku –ja ööloom. Päeva veedavad nad tavaliselt kuskil varjatud kohas (nt põõsa all). Nad toituvad peamiselt rohust, erinevatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond kus nad liiguvad on erinev, isastel on 100 ha ringis, emastel 85 ha ringis. Eraldi on päevased ja öised piirkonnad
Organismid jagunevad: 1. Kõigusoojased.Kehatemperatuur muutub vastavalt välistemperatuurile. Kuid miinuskraade ei talu! (selgrootud, kalad, kahepaiksed ja roomajad) 2. Püsisoojased. Kehatemperatuur suhteliselt püsiv. (linnud ja imetajad) Ökoloogia Kohastumused temperatuuri kõikumiste suhtes: Karvavahetus, Talveuni (nahkhiir), taliuinak (pruunkaru), nn. fakultatiivne talveuinak (pähklinäpp), suveuni. Kõrbe kuumus: Urud liivas Öine eluviis Suveuni põhiliselt vee ja toidupuuduse tõttu! Selgroogsetel kõrgemad jalad, pikemad laiemad kõrvad http://www.youtube.com/watch?v=N56OrRvdH24 http://www.youtube.com/watch?v=ZUsARFCBcI Ökoloogia Ökoloogilised tegurid kas soodustavad või ei soodusta organismide elutegevust Ökoloogilise teguri mõju on võimalik väljendada graafiliselt arvukus
Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1] Rebaseid on kümme liiki ja nende eluiga on 15 aastat[4] Välimus Rebase pikkus on ~110cm ja kaal ~5kg. Saba võib olla kuni 40cm.[2] Saba on rebasel kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.[1]
Selleks ajaks otsitakse kiirema vooluga veekogusid, mis ei ole jõudnud kinni külmuda. Suvel maitseb hää ka veel abitud linnupojad ja pisinärilised. Huvitav on see, et kärplased on suutelised murdma ka endast suuremaid loomi. Juhul, kui toidupuudust ei ole, varutakse toitu raskemateks aegadeks. Pilt nr 2 http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja/20130612/51%20mink.JPG Elupaigad Elupaik. Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapaigana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Vaenlased Vaenlased. Mingi vaenlasteks võib pidada suuremaid kiskjaid ja röövlinde: rebaseid, hunte, kakke. Suurel
Territooriumi märgistatkse uriini ja väljaheidetega, mis jäetakse nähtavatele kohtadele. Rebase elupaik Rebane on väga kohanemisvõimeline ja võib elada põhimõtteliselt kus tahes, kuid siiski eelistab ta põõsastikke, metsade ja põldudega mosaiikseid maastikke. Suured okaspuu noorendikud on rebasele heaks elupaigaks, kuni seal alustiamestikku on. Pesa asub tal urus, mille ta ise kraabib või laiendab küüliku- või mägraurust. Urud on tavaliselt künka nõlvades või kividevahelistes õõnsustes, kraavipervedes või aedades leiduvates varjualustes. Urul on sageli mitu sissepääsu. Urge rebased väga tihti ei kasuta v.a. poegivad emased. Rebaste pereelu Looduses elavad rebased kuni 9. aastaseks. Rebased paarituvad detsembrist veebruarini. Sellel ajal isaslooma munandite suurus kuuekordistub. Järglased sünnivad märtsist maini. Poegi võib sündida 4-5 aga see kui palju järglasi sünnib oleneb toidu kättesaadavusest
Seen ammutab puu juurtele mullast mineraalaineid ja vett. Juurtelt saab seen talle vajalikke aineid. 7.Millisesse rindesse nõmmemetsas kuulub kanarbik? 7.Puhmarindesse. 8.Miks aurab kanarbiku lehtedest vähe vett? 8.Lehed on imetillukesed, igihaljad, paiknevad üksteise peal reas. 9.Millisesse rindesse nõmmemetsas kuulub alpi põdrasamblik? 9.Samblikurindesse. 10.Kirjelda mägra urge. 10.Maapinna lähedal suveurud, talvel elab sügavamates talveurgudes. Urud pikad, rohkete väljapääsudega. Magamispaik on vooderdatud lehtede ja samblaga. 11.Milline metsatüüp on pildil? Missugune on selle metsatüübi mulla niiskuse- ja toitainetesisaldus? 11.Laanemets: piisavalt niiske ja nõmmemetsaga võrreldes toitaineterikkam. 12.Kuidas saab kuuse välimusest välja lugeda, et ta talub hästi varju? 12.Tihe võra, okkad okstel ja oksad tüvel lähestikku. 13.Kuidas on üraskid seotud puudega? 13.Nad leiavad puude eri osadest toitu ja varjepaiku. 14
Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud esemetel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel. Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel. See võimaldab vähendada energiakulu kehatemperatuuri hoidmisele. Mitmekesi koos on nad kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid, kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused. 7 8 Kasutatud kirjandus 1. Miksike. [http://www.miksike.ee/docs/referaadid/fennek_siim.htm] (02.04.2011) 2. Vikipeedia. [http://et.wikipedia.org/wiki/Fennek] (02.04.2011) 9
ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Nad on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima. Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6...16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu kiirus sõltub
Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Toitu haaravad sisalikud tervete hammastega, kuid enamasti neelavad saagi tervena või suuremate tükkidena. Suus nad toitu ei peenesta. Hambad asuvad neil nii lõualuudes kui ka suulaes. Kaotatud hammas asendub õige pea uuega. 4.sigimine Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 kraadi, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima. 5.areng Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6...16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu
Nad on äärmiselt tugevad ning on kiire sammuga võimelised läbima pikki vahemaid. Karu jalatallad on karvaga kaetud, mis annab talle stabiilsuse jääl liikumiseks. Siberi ehk pruun lemming elab Alaskas. Lemmingud on umbes 13 cm pikad, paksukesed ja tiheda karvaga pruuni värvi loomakesed. Talve veedavad väikesed närilised lumealustes avaustes, mis on tekkinud sooja maa aurumisel, kui külm lumi selle katab. Kui niisugused tunnelid puuduvad, kaevavad lemmingud endale ise urud. Lemmingute arv sõltub saadaolevast söögist ja ilmast. Kui lumi nende peakohal sulama hakkab, peavad lemmingud välja sööki otsima tulema. Taimestiku nappus hoiab nende arvukuse madalal. Mõnikord söövad nad mürgiseid taimi ja muutuvad agressiivseteks, rünnates isegi suuremaid loomi. Paljude polaarloomade elutsükkel sõltub sellest pisikesest närilisest.
Eluviis ja paljunemine. Vombatite suguküpsus on alles 2. eluaastalt ja innaaeg on sügisel. Tiinuse kestvus 20-22 päeva, pojad veedavad kukrus 6 kuud ja tavaliselt sünnib ainult üks poeg. Vombatid on erakud loomad. Nad toituvad põhiliselt rohust, aga söövad ka juuri, puukoort ning seeni. Vombatid elavad kuni viie aastaseks. Vombatite häälitsuseks on ainult terav urin. Vombati koduks on künklikud kõrbealad ning metsaservad. Ta elab urgudes, mille ise endale kaevab. Urud on vombatite koduks ning pakuvad ohu korral kaitset. Üks vombat kasutab harilikult samaaegsalt 10 või enamat urgu. Igal urul on eraldi sissepääs. Vombat kaevab urgu pikkade ja teravate küünistega varustatud võimsate esikäppade abil. Välja kaevatud mulle lükkab enda taha ühele poole küljele. Kui urg on sügavam, kaevab vombat kõigi nelja käpaga. Juhul, kui talle mõni juur juhtub ette jääma, närib ta selle lihtsalt läbi. Vombat on peamiselt ööloom, seetõttu magab ta
Nende mitmekesisus on tunduvalt suurem kui maa pealt arvata võiks. Mullas on palju elusat loodust ja elutat loodust. Seal on palju väikseid elusolendeid, keda näeb ainult mikroskoobiga ja neid nimetatakse mikroorganismideks. Näiteks seened, bakterid, vetikad, hooghärnalised, lestad jm. Mullas on ka palju teisi elusolendeid. Näiteks mullamutid, vihmaussid, ümarussid, putukad, ämblikud jm. On olemas ka loomi, kes poevad mulla sisse peitu, või teevad sinna urud. Näiteks hiired, rebased, mägrad, kährikud. Osad loomad talvituvad mullas, et talv kindlalt üle elada. Näiteks rästikusd, sisalikud ja osad konnad. Miks on vihmauss tähtis mullaloom ja kuidas ta seal hakkama saab? 4 Vihmaussid on ühed olulisemad loomad mullaelustikus. Vihmaussid kobestavad mulda ja seega annavad taimedele parema võimaluse kasvamiseks. Samal ajal, kui vihmaussid mulda kobestavad tekib mulda
väldib happelisi muldi (pH alla 4,4), kus puuduvad mutile toiduks sobivad vihmaussid. (MacDonald, Barrett, 1993) Kõige rohkem meeldib talle lehtmetsa huumusrikas muld või muruga kaetud pinnas (kaasaarvatud aiamuru või golfiväljak). (Hageström, 2010) Toitumiskäigud on tavaliselt 1-5 cm sügavausel, on ka sügevamaid ja 2-3 korruselisi käike (Kirk, 1990). Käikuse süsteem võib olla paarsada meetrit pikk (Hageström, 2010). Alalisema kasutusega urud paiknevad kuni 100 cm sügavusel või veelgi sügavamal pinnases (harva otse suuremate mutimullahunnikute all). Lisaks on mutil 1 või mitu magamiskambrit, mis on vooderdatud sambla, rohu ja lehtedega (on kasutatud ka tehismaterjale, nt tihedaks pallikeseks vormitud sigaretipaberit, väetisekoti tükikesi, kiirtoidukotikesi jms) ja mille loom siseneise järel kindlalt suleb. (MacDonald, Barrett, 1993) Pesakamber on 12-25 cm läbimõõduga 10-70 cm sügavusel. Sellest väljub vähemalt 2 käiku
«Vee alandamise kahjulikku mõju on raske hinnata, kui me ei leia näiteks surnud kalu või muid nähtavaid tagajärgi,» nentis Rakko. «Aga praegu võivad käivituda protsessid, mis annavad tagajärgi võibolla järgmisel aastal või hiljem.» Siiski märkis Rakko, et Saadjärve idakaldal on juba jäänud kuivale rohevetikad järvepallid, mis kuuluvad haruldustena kolmandasse kaitsekategooriasse. Käegakatsutav oht on vähkidele, kelle veepiiri lähedased urud võivad talvel läbi külmuda. Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse professor Ingmar Ott lisas, et Saadjärve alanemine suurendab automaatselt toitesoolade kontsentratsiooni. See omakorda kasvatab suviste veeõitsengute riski ja ähvardab kalu hapnikupuudusega. Vooremaa Looduskeskuse juhataja Tarmo Raudsepp ütles, et ajutine pais jäeti ehitamata, sest Saadjärve tase on püsinud tänavu päris kõrge ning võis aimata ohtu Saadjärve-äärseid maid uputada.
Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6...16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest ilmastikust - kuivadel ja kuumadel suvedel on areng tunduvalt kiirem kui jahedatel ja vihmastel ning seetõttu võib see kõikuda 40...90 päevani
a. Kodustatud merisea esivanem pole täpselt teada, sest merisiga oli olnud indiaanlaste koduloom juba sadu aastaid enne eurooplaste saabumist Ameerikasse ja erines juba siis välimuselt oma looduslikest sugulastest. Indiaanlased kasvatasid merisigu peamiselt liha- ja ohvriloomana. Merisea looduslikke liike on palju. Nad on sarnased kodustatud meriseaga, kuid nende karvastik on ühetooniline pruun. Enamiku liikide elupaigad on kuivade tasandike madalad põõsastikud, kuhu rajatakse ka urud. Elavad väikeste seltsingutena. Toituvad peamiselt rohttaimedest. Deegu (Octodon degus) Sugukond: Deegulased (Octodontidae) Liik asustab Andide läänenõlva Tšiilis kuni 1200 m üle merepinna. Ta esineb avatud maastikus tihniku, kivide ja kaljuseinte läheduses. Päevase aktiivsusega. Elavad väikestes gruppides ja ehitavad keerulisi urusüsteeme. Võivad ronida ka põõsaste ja madalate puude okstele. Toituvad maapinnal rohust, lehtedest, puukoorest,
poegima. Nende poegadel on külma eest kaitsev rasvakiht õhuke. · "sahvrid" - loomad soetavad raske aja üleelamiseks toiduvarusid. Närilised koguvad talveks taimset toitu, seemneid. Hiired ja oravad varuvad pähkleid, tõrusid ja teri. Koprad koguvad pesa lähedale veette oksi ja "teevad heina", kuivatades rohttaimi. Mutid koguvad vihmausse, kiskjad peidavad murtud suuri saakloomi okste alla. · urud ja koopad - osad loomad elavad talvel urgudes ja koobastes, mis kaitsevad neid külma kui ka suvekuuma eest. Kõrbes on loomad (maod, sisalikud, hiired) kuumal päeval urus peidus. Geograafia õpetaja Ese Torim 12.04.2012 15:40 Euroopa ja maailma poliitiline kaart. Õpik lk.68-71 tea teksti+oma vihiku järgi oska Euroopa riike koos pealinnadega. Kirjuta ka pealinnad maailma riikidele. Ole valmis Euroopa riikide tööks. (Muuda) või Katkesta 18.04.2012
lamminiidud, rannaniidud ja soode äärealad. Rabakonnad on liikvel nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemad on nad siiski õhtuti. Peatoiduse moodustavad mardikad, vähemal määral ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad ning röövikud. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal. Sobivateks kohtadeks on lehtedega täidetud augud, näriliste rajatud urud, haohunnikute alused jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad juba septembris. Rabakonna kudu ja kullesed on väga tundlikud saastele ja hukkuvad isegi minimaalse reostusega veekogudes (4). Joonis 1. Rabakonna levila (3) Rohukonn- Rohukonna leidub kogu Euroopas, kaasa arvatud Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel. Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Ta suudab elada ka metsastepis, aga steppi ulatub tema levila üksnes lammide kaudu
Neile ei meeldi niiskus. Vaskuss asustab eelkõige Eesti palumetsasid, mille samblarindes on arvukalt selgrootuid, millest toituda. Talvitub urgudes või kõdunenud kändudes. Nastik veelembene. Asustab niiskeid elupaiku. Munevad munad nt kompostihunnikusse, adruvallidesse jne. Päeval meeldib päikese käes lesida, öösel varjuvad urgudesse, puujuurte alla, kivihunnikutesse, heinakuhjadesse jne. Rästik nt heinamaa ja metsa piiralad, raiesmikud, võsastuvad alad. Varjepaikadeks urud, kännud, praod jne. 8. Mis tegurid ohustavad kahepaikseid ja roomajaid? Kahepaiksete ohutegurid: Elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi langus - pool-looduslike koosluste kinnikasvamine, - mosaiikse maastiku kadumine - luitealade metsastamine - väikeveekogude halb seisund - maaparanduse negatiivne mõju Põllumajanduse intensiivistumine - põllumajandusmürkide ja kunstväetiste intensiivsem kasutamine - tõhusama põllumajandustehnika kasutamine
Tumepunane nahapigment kaitseb neid juhusliku päikesepõletuse eest. Keskmisel korrusel, paarikümne sentimeetri sügavusel sõmeras mullas rändavad ringi harilik mullauss ja roosa mullauss, need on heledad ja läbipaistva nahaga. Nad on aeglasemad, aga lihaselise tihke kehaga. Neelavad lagunenud huumust, mis on vähem toitev kui taimetükid. Uruavadest pressitakse välja roojakuhilaid. Kõige vägevamate, hariliku vihmaussi ja suure mullaussi kodu on keldrikorrusel. Nende urud küünivad ühe või isegi kahe meetri sügavusele, savi ja räha sisse. Ussid on pikad ja jämedad, peaaegu musta eesotsaga, kuid helehalli lameda sabaga. Tume pigment on sellepärast, et nad käivad vahel maapinnal. Ülal käia on vaja, sest paljas savi ei toida. Roheline mullauss ja piimjas soouss tahavad niiskemat mulda, viimane ka lubjarikkamat. Pisike, kandilise sabaga nelikant-kalduss elab jõe- ja järvekallastel märjas mullas, vahel päris madalas vees, eriti allikates
Kuna saarmad on tugevalt veekogudega seotud, siis kohtab neid harva rohkem kui paarisaja meetri kauguselt veekogust. Erandina võivad saarmad maapinnal liikuda mitmeid kilomeetreid liikudes ühest veekogust teise või otsides talvel vaba veega veekogu (Vulla, 2008). Urg asub tavaliselt kaldas, puuõõnes, puujuurte ja kivide vahel või turbatunnelis. Uru sissepääsu ava asub enamjaolt vee all, sel juhul on kambrilaes õhuauk. Lesimiskohad on tal veest väljas taimestikus (Kennedy, 2003). Urud on saarmal lihtsad, ühe kuni kahe avaga. Madalaveelistel ja kivise põhjaga jõgedel võivad urud avaneda ka veepiiril või kõrgemal. Urgude ehitamine sõltub suurel määral veekogu iseärasustest: kalda materjalist, kallaku suurusest, veereziimist. Pesakamber paikneb veepinnast harilikult 40-150 cm kõrgemal, puu juurestikus, on 50-100 cm pikk, 20-50 cm lai ja 20-40 cm kõrge. Ühel pesakonnal on keskmiselt 5 kuni 10 erineva ehitusega urgu. Nendest kasutatakse sagedamini vaid kahte- kolme
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. [6] Areng- Rästik ei mune, vaid sünnitab elusaid poegi. Ta toob ilmale 8...12 järglast. Eluiga ulatub 14...15 aastani. [14] Levik Eestis Eestis on rästik tavaline liik, kuid paiguti siiski haruldane või puudub hoopis
Kohati on kängurud jahimajanduslikult tähtsad, karusnaha saamiseks neid ka kasvatatakse. Et nad kahjustavad põlde, on mitu liiki rohkesti hävitatud ja nad on muutunud väga haruldaseks. Nokkloom Nokkloom on ürgimetaja. Ta on tumepruun ainupiluliste seltsi kuuluv ja poolveelise eluviisiga. Nokkloom tunneb ennast vees väga hästi ja on hea ujuja. Ta nokkloomlaste sugukonna ainus liik. Nokkloom elutseb jõgede kaldaurgudes Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. Nokklooma urud paiknevad jõe kaldajärsakus ja tavaliselt puujuurte all. Urgude kogupikkus on kuni 30 meetrit. Nokkloomadel on kahte liiki urge: pesitsusurg ja puhkeurg. Uru peauks on jõe kaldal ja lisaks on urgu ka sissepääs jõest. Pesitsusurg on puhkeurust palju pikem ja kui tiine emane siseneb, suleb ta selle üleujutuse kaitseks mudaga. See on hea ka sooja hoidmiseks ja sissetungija vältimiseks. Nokkloom on kaetud tiheda karusnahaga, mille pärast seda liiki eelmisel sajandil palju kütiti
Bioloogilisteks võtmetunnusteks loetakse metsa loomuliku arenguga kaasnevaid nähtusi nagu kõdunev puit, häilud ja erineva vanusega kõdunevad puud. · Kõikides vanusejärkudes olevad puud. · Laiavõralised ja vanemad puud, laasumata kuused ja looduslikud häilud. · Jämedad vanad männid, mille sügavavaoline korp ulatub võrani või isegi võraokstest kõrgemale ( vt. joon. 1). · Kopratammi tagused alad kitsastes ojanõlvades. Nendeks on urud, mänguplatsid, puud, millel on loomade pidevaid tegevusjälgi (pesapuu, sepikoda, märgistamispuu). · Laialehelised puuliigid, nagu tamm, jalakas, künnapuu, vaher, saar, pärn. ( vt. joon. 1) · Põlengujälgedega tüükad ning puud. · Hästiarenenud tugijuurtega puud. · Ajutised liigveed, mida näitavad kõrged tüvemättad ja vallidesse kuhjunud varis. · Tormiheide, tuulemurd, rohke varis, metsakuiv ja mitmetes kõdunemisastmetes lamapuit.
Algselt oli nende asupaigas kindlustatud üksnes kivikirik. Koos kaupmeestega saabus siia ka käsitöölisi. Hiljemalt 1248. a. juhindus Tallinn juba Lübecki linnaõigusest. Neid linnaelu õigusnorme kinnitasid hiljem ka kõik järgnevad valitsejad. Kaupmehe elu ei ole kerge. Eriti veel pealinna oma. Pidevalt tuleb võidelda küll raeliikmetega, kes ei luba mul kanda Tartu sugulase kingitud rõivaid ja alevikaupmeestega, kes on endale nagu rotid magusatesse kohtadesse urud uuristanud. Mind peetakse jõukaks, võib-olla sellepärast, et mul nii paljudes kohtades käsi sees on vean sisse soola, veine, vürtse ja mitmeid metallist tööriistu ja nipsasjakesi, osa müün maha kohalikul turul, osa läheb Venemaale, kuhu müümisest saab suurt kasu, eriti soolaga kauplemisest. Kuulun ka Suurgildi, mis ühendab selliseid toredaid kaupmehi nagu mina, näljarottidele sinna asja ei ole. Millega neil olekski kaubelda? Kapitali, mille eest näiteks Venemaalt karus- ja
Lunn asustab pesitsusajal kaljust mererannikut, kus pesitseb kolooniatena. Eriti meeldivad talle pehme turbapinnasega saared, kus on lihtne pesaurge kraapida. Ainult harva pesitsevad nad sügavates kaljupragudes. Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem. Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on tavaliselt kaarjas, harvem sirge, 12 m, heades tingimustes 3 m sügavune. Vanad, korduvalt kasutatud urud muutuvad mitme kambriga labürintideks. Pesavooderdis on kasin, koosneb rohukulust ja sulgedest ning vahel vetikatest. Lunn toitub peamiselt kaladest näiteks heeringas, moiva, tobias, kuid ka koorikloomadest, zooplanktonist, limustest, vähkidest ja hulkharjasussidest. Koaala Koaala on koaalalaste sugukonda kuuluv kukkurloom. Nad elavad põhiliselt Ida- Austraalias. Koaala on Austraalia üks tuntumaid loomi. Aborigeenide keeles tähendab sõna koaala looma, kes ei joo
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus 32 ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal
Saarmas ujub kiiresti ja ühtlaselt jättes veele u-kujulise viiru. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid nina ja silmad. Väljaheited jätab, nagu enamik kärplasi, nähtavale kohale tavaliselt veest väljatuleku kohtadele nt. truupide servad, kivid. Saarma ekskremendid on väga kergesti äratuntavad need on värskena mustad kuini rohelised vormitud ,,laigud", mis vananedes muutuvad halliks ja haisevad tugevasti kala järgi. Saarmas on aktiivne enamasti öösiti või hämaras. Urud on enamasti kaldas ja urusuu avaneb tihti vee alla (sellisel juhul on pesakambri laes õhuauk). Enamasti on ühel saarmal mitu puhke ja varjepaika. Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad.
Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid. Tammetõrudest ja pähklitest põldhiir eriti ei hooli. Osa pesakäike, nagu pesakamber ja tagavarade panipaigad, asuvad kuni 60 cm sügavusel. Et
Siin rõngastatud naerukajakaid on tabatud ka Valgevenes, Ukrainas, Ölandi saarel, Taani väinades ja Taanis, Hollandis, Inglismaal ja Itaalias (Remmel 1978). Ondatra on Vooremaa imetajatest olulisem, kes toodi 1947. aastal Laadogast Vooremaa järvedesse ja Emajõkke. Ondatra kohanes kiiresti ning levis pea üle kogu vabariigi. Ondatrale on meelispaigaks veetaimestikurohked jõed ja järved, mille kõrkjastikku ehitab ta omapärased kuhilpesad või uuristab kallastesse urud. Ondatra on Vooremaale meelitanud ka oma vaenlasi, kelleks on tuhkur, nirk ning kährikkoer. Rebane käib sageli järvekallastel toitumas ning põldudel on näha jooksmas halljänest (Remmel 1978). 5. Inimtegevus Maakattes domineerivad Vooremaal põllumajandusalad, hõlmates 48% territooriumist. Reljeefi kõrgemad osad voorte laed ja nõlvad on põldudena kasutust leidnud juba pikka aega, esimeste alapõldude rajamisest saadik. Intensiivse põllumajandusliku kasutamise tõttu
Lahkub veekogude külmumise eel, osa talvituvad lahtiste vooluvete ääres. Toitumine Toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm. Sööb ka putukaid ja teisi selgrootuid, põhiliselt veeloomi, eriti kiilivastseid. Võib süüa ka limuseid, pisivähke, usse, õige harva ka väikeseid konni. Pesitsemine Pesitsuspaikadeks liivakivi-, savi- või turbajärsakutesse kraabitud urud. Elupaikadeks järskude kallastega jõed, ojad, järved, kraavid, kanalid ja teised veekogud. Esimene kurn saab täis aprilli keskelt alates, selles on 6...7 muna, need on läikivvalged, peaaegu ümmargused. Soodsatel aegadel on 2...3 kurna. Areng Haudevältus 21 päeva. Pojad on pesahoidjad, neid toidab ainult emalind. Koht - ökosüsteemis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
