Kuna lagundajate tegevuse tulemusena tekib mulda huumus ning mida rohkem on mullas huumust, seda viljakam on muld. Aineringe: Surnud organimid – lagundajad – huumus – süsihappegaas ja toitained – roheline taim. Mullas elavad ka suuremad loomad. Millised? Väiksemad mullas elavad organismid on bakterid, vetikad, seened ja ainuraksed loomad. Suuremad on näiteks: mutt, mügri, sitasitikas, vihmauss, maipõrnikas, kaerasori jne. Kes tegutsevad mullas ka talvel? Talvel seiskub elu pealmises mullakihis, kuna see jäätub. Siiski alumistes kihtides elu toimib. Sügavamas kihis tegutseb näiteks mullamutt ja vihmauss. Kuidas taimed elavad üle talve? Paljud putukad elavad talve üle nukkudena. Bakterid, seened, pisikesed ussid, lestad, vetikad, hooghännalised jm. mikroorganismid on puhkeolekus. Hiired on sügisel valmis kogunud natuke taimeseemneid ja nad söövad ka taimede maa-aluseid osi.
kuid mille leidmine on tõenäoline. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes maades. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised ja lühitundlalised. Lühitundlalisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000. Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/ ). Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas, kilk ja kaerasori. Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts. Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured
KUD TUNNUSED SIHKTIIVALIS Eestiivad Asuvad suu Vaegmoondega Kasutab tiibu vaid Ritsikas,tirts, ED paksemad ümber,vajalikud vastne:nümf hüppe sirts,kilk, kattetiivad, toitumiseks, väikesed, pikendamiseks kaerasori tiheda haukamissuised väikeste Ei ole hea lendaja, soonestikuga ja tiivaalgmetega kaks liitsilma, katavad nende vahel 3 puhkeolekus lihts. tagatiibu. Kaks suurt
kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel. Kahaneva leviku ja arvukusega on kaerasori (sihktiivaline)elupaigad(Kukk2004). Mittevärvulistest haudelindudest on ülekaalus kurvitsalised: tikutaja, kiivitaja, suurkoovitaja; kurelised: rukkirääk, täpikhuik ja partlased: sinikale-part, rägapart. Haruldastest liikidest võib lamminiitudel pesitseda soopart, luitsnokk-part ja soo-loorkull. Värvulistest on arvukalt esindatud põldlõoke, sookiur ja lambahänilane. Globaalselt ohustatud linnuliikidest Eestis
Nimeta inimese seisukohast kahjulikke liblikaid Eestis: 1. Tinea bissellinella riidekoi 2. Yponomeuta malinellus õunapuu-võrgendikoi 3. Cydia pomonella õunamähkur 4. Cydia nigricana hernemähkur 5. Sinine paelöölane 6. Männivaksik 7. Pieris brassicae suur-kapsaliblikas 8. Pieris napi naeriliblikas 9. Külmavaksik 150. Eestis elavatest täidest on kõige suurem: seatäi 151. Milline ritsikaline elab mullas? Gryllotalpa gryllotalpa kaerasori 152. Kuidas tekitavad ritsikalised heli? Heli tekib kattetiibade vastamisi hõõrumisel 153. Kuidas tekitavad tirtsulised heli? Heli tekitavad sääre hõõrumisel vastu tiibu 154. Nimeta Eesti suuri päevaliblikaid, kes ei ole kahjurid 1) Papilio machaon pääsusaba 2) Parnassius mnemosyne mustlaik-apollo 3) Aglais urticae väike-koerliblikas
tavaline tõruvähk (Balanus Balanus Balanidae improvisus) majasoomukas (Lepisma soomuklased (Saccharina) saccharina) harilik tiigipäevik (Cloeon Cloeon ojapäeviklased (Baetidae) dipterum) harilik vesineitsik (Calopteryx Calopteryx vesineitsiklased virgo) (Calopterygidae) pruun-tondihobu (Aeshna Aeshna tondihomulased (Aeshnidae) grandis) kaerasori (Gryllotalpa Gryllotalpa sorilased (Gryllotalpidae) gryllotalpa) harilik kõrvahark (Forficula Forficula auricularia) triiplutikas (Graphosoma Graphosoma kilplutiklased (Pentatomidae) lineatum) pääsusaba (Papilio machaon) pääsusaba (Papilio) ratsulibliklased (Papilionidae) Phryganea grandis puruvanalased (Phyganeidae)
Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed, enamasti taimtoidulised, harva röövloomad. Elavad puudel ja põõsastel, avamaastikul, mõned (kaerasori) ka pinnases. Liikide arv: 20 000, Eestis 40 liiki. Kirjandus: Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu Alamselts: Ritsikalised ehk pikatundlased Ensifera Niitjad tundlad enamasti kehast pikemad. Heliaparaat vasaku kattetiiva alusel, kus ühel soone alaküljel on hambad, parema kattetiiva siseküljel on aga paksenenud soon. Nende vastastikusel hõõrumisel tekib heli, mida tugevdatakse resonaatori abil (nn tiivapeegel). Kuulmisorganid eesjalgade säärtes
Selts: Kümnejalalised vees, laialt levinud, mitmekesise kehakujuga jõevähk, krevett, krabi 9.4. Klass: Putukad liigirikkaim, pea rindmik tagakeha, 1p tundlaid, 1p liitsilmi, 3p suiseid. ees ja tagatiivad, osadel kattetiivad, areng moondega Selts: Sihktiivalised keha piklik, külgedelt kokkusurutud, pikad tagumised hüppejalad, haukamissusised, rööv- ja taim toidulised, vaegmoondega tirtsud, ritsikad, sirtsud, kilk, kaerasori Selts: Kiililised 4 pika tiiba, suurte silmadega pea. Taolistiivalisetel ees ja tagatiivad ühelaiused (liidriklased, kõrsiklased, vesineitsiklased Eristiivalistel tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti alusel tondihobulased, hiilgekiillased, vesikiillased. Selts: Mardikalised keha kõva kattega. Kattetiivad kaitsevad lennutiibu, haukamisssuised, täismoondega Selts: Liblikalised tiibu katavad värilised soomused, toituvad õienektarist ja puumahlast, imilont, vastsed
Jalgade peamine ülesanne on üldiselt liikumine kõval pinnal. Kõige paremini on selleks kohastunud käigu- e. jooksujalad (näit. prussakas). Tavaliselt on sel puhul kõik jalapaarid sarnase ehitusega. Sageli on käigujalad aga ühel või teisel viisil moondunud. Paljudel mullas ja maapinnal elavatel putukatel on esimesed jalad muutunud kaevejalgadeks. Tavaliselt on sel puhul esijalad laiad ja tugevad, näitena võib tuua kaerasori. Paljudes putukarühmades (sihktiivalised, kirbulised) on jalad oluliseks täienduseks kesisele või puuduvale (kirbulised) lennuvõimele. Tagajalgade reied ja sääred on tunduvalt pikemad kui teiste jalgade samad osad ja nende kiirel sirutamisel võivad nad hüpata palju kordi üle oma kehapikkuse. Selliseid jalgu nimetatakse hüppejalgadeks. Paljudel röövputukatel on jalgadel võimsad küünised, tihti on jalad varustatud ka ogade või tugevate harjastega. Paljudel
annaabi.ee 
