Putukad (0)

Koostaja : ANNA VAHTER
ÕPPEMATERJAL
PUTUKATE SELTSID

Sisukord

Alamklass : Siselõugsed (Entognatha) 4
Selts: Tõukjalalised (Protura) 4
Selts: Hooghännalised (Collembola) 5
Selts: Harkhännalised (Diplura) 5
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) 6
Selts: Harjashännalised (Thysanura) 6
Selts: Prussakalised (Blattodea) 7
Selts: Termiidilised (Isoptera) 8
Selts: Tsorapterilised (Zoraptera) 9
Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) 10
Selts: Röövritsikalised (Mantoptera s. Mantodea) 10
Selts: Kojuselised (Phasmoptera s. Phasmida) 11
Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) 12
Selts: Nahktiivalised (Dermaptera) 13
Selts: Kevikulised (Plecoptera) 14
Selts: Mõnsskäpalised (Emboidea) 15
Selts: Kõdutäilised (Psocoptera s. Copeognatha) 16
Selts: Ühepäevikulised (Ephemeroptera) 18
Selts: Kiililised (Odonata) 18
Selts: Väivilised (Mallophaga) 19
Selts: Täilised (Anoplura) 21
Selts: Sarnastiivalised (Homoptera) 22
Selts: Lutikalised (Heteroptera) 23
Selts: Ripstiivalised (Thysanoptera) 24
Selts: Kaamelkaelalised (Rhaphidioptera) 24
Selts: Suurtiivalised ( Megaloptera ) 25
Selts: Võrktiivalised (Neuroptera) 26
Selts: Koonulised ( Mecoptera ) 26
Selts: Mardikalised (Coleoptera) 27
Selts: Lehviktiivalised (Strepsiptera) 29
Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) 29
Selts: Liblikalised ( Lepidoptera ) 30
Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) 31
Selts: Kahetiivalised (Diptera) 32
Selts: Kirbulised (Siphonaptera) 33

Alamklass: Siselõugsed (Entognatha)

Selts: Tõukjalalised (Protura)

Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/ kollakas . Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline, tagumised võivad olla väiksemad. Kaheksanda tagakehalüli selgmisele küljele avaneb kleepjat nõret eritav nääre, mis täidab kaitsefunktsiooni. 11. tagakehalüli lõpule avanevad sugunäärmed; isastel paaris.
Elavad pinnases; maksimum sügavus 10 cm. Samblas, mullas, lehekõdus, kõdunevas puidus. Oluline on piisav niiskus.
Noored tõujkalalised sarnanevad täiskasvanud isenditele, kuid keha pikkus on vaid 9 kehalüli. Puuduvad lülid ilmuvad arengu käigus.
Talvel talvitutakse, munetakse kevadel. Eluiga on umbes aasta.

Selts: Hooghännalised (Collembola)

Hooghännalised on väikesed (0,25-10,0 mm), väga mitmesuguse kehakuju ja värvusega (kahvatute toonidega kõdus ja erksavärvilised taimedel). Kehakatted õrnad, sageli kaetud karvade või soomustega. Haukamis- või pistmistüüpi suised asuvad peakapsli sees. Tundlad neljalülilised. Esinevad lihtsilmad. Käpad lülilised, tipus ühe küünisega. Malpighi sooned ja trahheed puuduvad.
Laialt levinud, eriti parasvöötmes; kõikjal kus leidub samblaid või samblikke (ka Arktika ja Antarktika ). Elavad kõdus, taimedel ja vee pindkilel. Eestis umbes 150 liiki.

Selts: Harkhännalised (Diplura)

Pikkus 2-5mm. Värvuselt valkjad, kollakad; kehas puudub pigment. Pikad tundlad; koosnevad 10 või enamast segmendist; meenutab pärlikeed. Pea ümara kujuga. Silmad puuduvad Rindmik koosneb kolmest selgesti eristatavast segmendist. Rindmiku igale lülile kinnitub paar jalgu . Tagakeha koosneb 10 selgesti eristatavast lülist. Viimasel tagakehalülil pikad urujätked, mis on kaetud karvakestega.

Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)

Selts: Harjashännalised (Thysanura)

Pikkus kuni 1,5 cm; keha kaetud soomustega. Allasuunatud suistega pea. Tundlad pikad, niitjad . Suised ulatuvad peakapsli seest välja. Alalõuad on pikenenud, meenutavad jalgu. Silmad hästi arenenud; liitsilmad. Rindmikulülid kergesti eristatavad; igale lülile kinnitub paar jooksujalgu. Selgmiselt paiknevad paranotaallapid – plaatjad moodustised, mille asukoht lubab neid pidada tiibade homoloogideks. Tagakeha koosneb 11 lülist. Esimesel üheksal paiknevad jalgade rudimendid; lülistumata, kuid osalevad liikumisel. Tagakeha tipul paikneb kolm pikka jätket – urujätked ja sabaniit. Rudimetsetel tagakehajalgadel paikneb väljasopistav väga õhukese seinaga põieke. Suguava paikneb emastel harjashännalistel 8., isastel 9. lüli tagaserval.
Eelistavad niiskeid elupaiku.

Selts: Prussakalised (Blattodea)

Suurus varieerub mõnest millimeetrist kuni 7 sentimeetrini, sõltuvalt elupaigast. Värvuselt helekollakas-pruun, võib varieeruda valkjast mustani. Kehakuju ovaalne ja lame. Pea kaetud eesseljaga. Liitsilmad asuvad pea külgedel; silmad madala eraldusvõimega, kohastunud pimedas nägemiseks. Tundlad lülilised, kinnituvad pea esiküljele, reeglina kehast lühemad. Tundliste alusel liitsilmade vahel asuvad kaks lihtsilma, mis võivad olla tugevasti redutseerunud . Suu asub pea alumisel küljel ja on suunatud alla või tahapoole. Mälumissuised. Suu erinevatel osadel asuvad haistmisorganid. Käigujalad, 5-lüliliste käppadega, mida katvad näsad võimaldavad püsida siledatel pindadel; tagumine jalapaar kõige pikem; kolm jalapaari. Võib esineda lennuaparaat (taandarenenud); tiibu kasutavad hüpete pikendamiseks või stabiliseerimiseks. Rindmik koosneb kolmest omavahel liikuvalt seotud lülist. Pikliku kujuga tagakeha liitub viimase rindmikulüliga jäigalt; tagakeha koosneb 8-10 lülist. 11. tagakehasegment on taandarenenud kaheks lühikeseks jätkeks, tundeelundid.

Selts: Termiidilised (Isoptera)

Termiitid on mitmekujulised; jagunevad: töölised, sõdurid, emased („kuninganna“) ja isased („kuningas“).
Töölised: pikkus alla 1 cm. Värvuselt valkjad. Pea ümmargune ja äärmiselt liikuv. Silmad tugevasti redutseerunud või puuduvad. Tundlad pikad, niitjad. Hästiarenenud haukamissuised . Rindmikulülid kergesti eristatavad. Tugevad jooksujalad. Tagakeha silindriline; tipul paiknevad 2-5-lülilised tundlikud urujätked. Kehakate väga õhuke. Suguelundid taandarenenud, ei anna järglasi.
Sõdurid: töölistest veidi suuremad. Keha sarnane töölistele. Pea on suurenenud, paksude katetega kitiinsilinder. Esinevad silmad. Tundlad pikad, niitjad. Suured, tugevad ülalõuad. Muud suiste osad taandarenenud ning pole võimelised ise toituma.
Kuninganna: Pesa ainus munev emane. Pea ja rindmik tumedad , rindmiku seljal paikneb kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Tagakeha suureks veninud, ei ole võimeline iseseisvalt liikuma.
Kuningas: Kehakate tumenenud, seljal kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Kuninga ülesandeks on muneva ema viljastamine .
Lisaks neljale põhitüübile võib termiitide pesas olla ka noori suguisendeid, kelle keha on tumenenud. Neil on arenenud tiivad, mis ulatuvad üle tagakeha tipu. Tiivad kolmnurksed, ees- ja tagatiivad on ühesuguse soonestuse ja kujuga. Noorte suguisendite tundlad on kuninga ja kuninganna omadest pikemad . Tagakehas paikneb hästiarenenud rasvkeha.
Termiidilised on koloniaalse eluviisiga . Ehitavad läbiseeditud toidust ja pinnasepurust tugevad pesad, mis võivad kaaluda tonne . Termiitide pesas hoitakse kindlat niiskust ning ka õhu koostis pesas on erinev väliskeskkonnast.
Termiitide toiduks on peamiselt surnud taimed ja puit.

Selts: Tsorapterilised (Zoraptera)

1,5-3mm pikkused suure eesrindmiku ja lühikeste nn. urujätketega putukad. Valmikutel võib eraldada laias laastus kolme kujutüüpi: tiivulised, pigmenteerunud , liitsilmade ning kolme lihtsilmaga valmikud , tiibade ning silmadeta, pigmenteerunud putukad ning tiibade ja silmadeta pigmenteerumata isendid. Tiivutute ja silmitute morfide suguelundid on täielikult välja arenenud. Iga morfi ehk kujutüübi juurde kuuluvad ka vastavat tüüpi larvid, millistel kunagi pole tiibu ega silmi. Pea on suhteliselt suur, suu kohale silmade ette kinnituvad pikad, reeglina 9 lülist koosnevad tundlad. Tundlad saavutavad kuni poole kehapikkusest. Suu on suunatud alla või alla ja taha. Suised on haukamissuised. Rindmik koosneb kolmest, üksteisest selgesti eristuvast lülist. Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti.

Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida)

Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud. Ülalõuad on küll tugevad, kuid ilma mälumispinnata, seetõttu on toidu peenestamisel kõige olulisem lihasmagu. Liitsilmad paiknevad külje peal, koosnevad vaid vähestest osasilmadest; kuni 60 osasilma. Tundlad on kuni poole keha pikkused, aluslüli on teistest suurem ja jämedam. Tundlapiug on niitjas. Rindmikulülid on selgesti eristatavad, omavahel väga sarnased, lapikud, I lüli on teistest veidi suurem. Jalad on jooksujalad, 5-lülilise käpaga ja 2 küünisega. Tiivad puuduvad. Tagakeha koosneb kümnest lülist, tipul on veel urujätked ja emastel muneti .
Kõik kilkprussakalised on varjatud eluviisiga, tegutsevad peamiselt öösel, elutsevad niiskes samblas, mahalangenud puude all, kaljulõhedes, nad võivad end ka läbi lume ja jää kaevata.

Selts: Röövritsikalised (Mantoptera s. Mantodea)

Selts: Kojuselised (Phasmoptera s. Phasmida)

Pikkus 5-35 cm. Värvus varieerub rohelisest mustjaspruunini; värvus harmoneerub ümbrusega. Pea väike ja ümar. Ettepoole suunatud haukamissuised. Tundlate ehitus ja kuju varieerub. Liitsilmad, mis koosnevad väikesest arvust lihtsilmadest ja on tugevasti redutseerunud; nägemiskaugus 3-4 cm. Eesrindmik suhteliselt väike ja peaaegu ruudukujuline ja liikuv. Taga- ja eriti keskrindmik on tugevasti pikenenud, jäigad liitekohad. Jalad pikad ja peened käigujalad; 5-lüliliste käppadega, sarnanevad üksteisele. Enamasti tiivad redutseerunud, paljudel liikidel siiski toimivad . Reeglina esitiivad tugevasti redutseerunud, lühenenud või puuduvad; tagatiivad lehviku kujulised ja hästiarenenud või lühenenud. Tagakeha 10-lüliline, pikenenud, mõnedel ka lehekujuliselt laienenud . 11. Segment on redutseerunud eriliseks jätkeks, mida kasutatakse paaritumisel abivahendina. Isaste suguorganid asuvad üheksanda lüli subgenitaalplaadi all; emastel kaheksanda segmendi alaküljel.
Elutsevad soojematel aladel, nii põhjas kui lõunas 45. laiuskraadil. Kõige enam on teada liike Kagu-Aasiast, Uus-Guineast ja Okeaaniast. On valdavalt öise eluviisiga, enamik liike elab põõsastel või puudel . Teada on ka rohus, maapinnal või kivide all elutsevaid liike.
Toituvad erinevatest taimeosadest.

Selts: Sihktiivalised (Orthoptera)

Suurus varieerub 1,5-20 cm. Pea suur ja väga liikuv. Suised ortognaatsed haukamissuised; ülalõuad tugevad, ülahuul ja kobijad hästi arenenud. Silmad ei ole suured, üksikutel liikidel taandarenenud. Enamasti kolm täppsilma, kuid esineb ka kahe silmaga liike ning ka liike, kellel täppsilmad puuduvad. Alamseltse jaotatakse tundlate pikkuse järgi: pikatundlalised (üle 30 cm) ja lühitundlalised (kuni 30 cm). Rindmik väga iseloomuliku ehitusega; eesrindmik suur ja liikuv; eesselja külgosad ripuvad alla varjates rindmikku. Jalad hästi arenenud; hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad . Kaks paari hästi arenenud tiibu; esitiivad tagumistest tugevamad; tagatiivad laiad . Tiivad sageli pikad, ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha piklik, koosneb 10 lülist, lõppeb urujätkega. Emastel esineb muneti. Tagakeha tipul lühikesed urujätked.
Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses. Iseloomulik autonoomia – putukas rebib end vaenlase lõugade vahelt ära, kaotades mõne kehaosa .
Kõige rohkem sihktiivalisi elab troopilistes ja subtroopilistes maades, kuid ka Eestis (39 liiki).

Selts: Nahktiivalised (Dermaptera)

Suurus varieerub 5-50 mm. Pikk, sihvakas keha; lamenenud . Kehakate kitiniseerunud, sile, ühevärviline. Värvus varieerub kollakast mustani. Pea südamekujuline, vabalt liikuv. Ettepoole suunatud haukamissuised. Tundlad niitjad; lülide arv varieerub 9-50, kaetud arvukate retseptoritega. Suured liitsilmad asuvad pea külgedel; koosnevad kumbki 300 lihtsilmast; nägemisteravus madal. Üksikud lihtsilmad puuduvad. Eesrindmik keskrindmikuga väga liikuvalt seotud. Esinevad tiivad. Esitiivad lühenenud, nahkjad, soonestumata; katavad tagarindmiku ja tagakeha esimest lüli. Tagatiivad laiad ja lehvikjad, eesservas sarvplaadike; puhkeolekus volditakse mitmekordselt kokku. Käigujalad; lühikesed ja kolmelüliliste käppadega. Kasutatakse liikumiseks ja keha puhastamiseks. Tagakeha väga liikuv; koosneb 11 lülist; emastel on kaheksas ja üheksas lüli kokku kasvanud. Tagakeha tugevate kitiseerunud plaatidega; liitekohad moodustavad küljel siksakjoone. Tagakeha kümnenda lüli seljaplaadil asuvad lülistumata urujätked; isasputukatel arenenum. Kolmanda ja neljanda lüli vahel asuvad haisunäärmed. Isassuguordanid asuvad üheksanda ja kümnenda tagakeha lüli piiril; emastel seitsmenda ja kaheksanda lüli vahel.
Nahktiivalised on kosmopoliidse eluviisiga, elades kõikjal maailmas. Tuntumaid esindajaid on harilik kõrvahark.

Selts: Kevikulised (Plecoptera)

Pikkus ulatub 3mm-5cm. Värvus mustad, pruunid toonid. Keha dorsoventraalselt lamenenud. Pea kolmnurkne. Hästi arenenud liitsilmad; laubal ka kolm/kaks täppsilma. Tundlad pikad, niitjad; koosnevad 50-100 lülist. Suised mandunud (valmikud ei toitu); on ka erandeid , kes joovad vett või söövad vetikaid – nende suised on mälumistüüpi. Eriti arenenud eesrindmik; kesk- ja tagarindmik väiksemad. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad kummalegi üks paar kilejaid tiibu. Paljudel liikidel tiivad lühenenud. Esitiivad alati pikad ja kitsad , tagatiivad kolmnurksed ja laiemad. Tagatiivad volditakse puhkeasendis esitiibade alla. Kolm paari jalgu; pikad ja saledad jooksujalad. Kolmelüliline käpp, kaks küünist. Tagakeha koosneb 11 segmendist; selgesti eristatavad vaid 2. – 9. lüli. Viimasel lülil paikneb kaks urujätket; koosnevad enamasti ühest lülist. Suguava asetseb nii isas - kui emaskevikulistel 8. tagakehalülil.
Kevikulised on levinud kogu maailmas. Eelistavad mõõduka kliimaga alasid, troopikas vähe. Eestis ametlikult 15 liiki (kuni 30).

Selts: Mõnsskäpalised (Emboidea)

Pikkus 1-2 cm. Värvus helepruun kuni must. Õhukese kitiinkestaga. Pea prognaatne, väga liikuv. Tundlad meenutavad pärlikeed; koosnevad 15-32 lülist (harva pikemad kui pea ja rindmik kokku). Väikesed liitsilmad paiknevad pea esiosa külgedel. Primitiivsed mälumissuised; emaste ülalõuad lühikesed tugevate hambakestega, isastel pikemad väheste hambakestega. Rindmik pikenenud, selgesti eristatavad lülid. Lühikesed jooksujalad; kolm käpalüli. Hüppevõime puudub. Eriti huvitavad on aga mõnsskäpaliste eesjalgade käpad - 1. lüli on tugevasti paksenenud, pealtpoolt kumer , altpoolt lapik. Selle pauna sees paikneb ligikaudu 100 võrgunääret, mis avanevad talla alla õõnsatesse karvadesse. Tagumiste jalapaaride 1. ja 2. käpalüli talla all paiknevad tallanäsad, mille abil loomad suudavad isegi mööda püstloodis klaasi liikuda . Emased alati tiivutud, isastel primitiivsed tiivad. Tagakeha piklik; koosneb 10 lülist. 11. lüli redutseerunud. Lühikesed urujätked; enamasti kahelülilised. Emaste suguava asub 8. segmendi alakülje keskel, muneti puudub; isaste suguava 9. sterniidi all. Paljudel liikidel 10. tegriit jagunenud pikuti kaheks ebasümmeetriliseks plaadiks. Isaste urujätke aluslüli on tihti moondunud võimsaks, paremale pöördunud haagiks.
Selts on levinud peamiselt troopikas ja subtroopikas. Eestis ei esine.

Selts: Kõdutäilised (Psocoptera s. Copeognatha)

Pikkus 2-10 mm. Värvus varieerub. Pea suhteliselt suur; kehast tumedamalt pigmentiseerunud ja sklerotiseerunud. Suured liitsilmad asetsevad pea külgedel; mõnedel liikidel väga silmatorkavad, teistel aga nõrgalt arenenud. Liitsilmade vahel võib mõnel liigil eristada kolme lihtsilma. Tundlad keha pikkused; koosnevad 13-50 lülist. Omapäraseks tunnuseks on lisanäokilp, mis asub näokilbi ja ülahuule vahel. Ülalõuad omased haukamissuistele. Alalõugades sisemäluti asemel pikk, esiotsal väikeste hambakestega varustatud tugev kepike, mis sügaval peakihnus suubub spetsiaalsesse kotikesse. See elund on väga tugev ja liikuv; kasutatakse toidu peenestamiseks. Võrgunäärmed alahuule jätketel. Eesrindmik väike ja liikuv. Rindmiku keskosa suur ja hästi arenenud; sellele kinnituvad kaks esitiiba. Tagatiivad väiksemad ja lihtsama soonestusega. Tiibade värvus varieerub. Kuus pikka ja sihvakat jalga; käpp kahe küünisega. Tagarindmiku ja pehme tagakeha vahe on tugevasti sisse nööritud; tagakeha koosneb kümnest lülist. Tipp tugevasti sklerotiseerunud. Suguorganid asuvad üheksandal lülil. Säilinud on 11. lüli rudimendid.
Enamik kõdutäilistest elab troopilise ja subtroopilise kliimaga aladel. Eelistavad metsaseid alasid. Tuntuim esindaja: raamatutäi.

Selts: Ühepäevikulised (Ephemeroptera)

Pikkus 3mm-4cm. Värvuselt kollasest hallikaspruunini. Pea suhteliselt väike. Tundlad lühikesed; koosnevad kahest suuremast aluslülist ja peenest tundlatipust. Silmad isastel väga suured. Esinevad ka turbansilmad. Täppsilmad esinevad alati. Suised mandunud, valmikud ei toitu. Sageli neelavad õhku, et lendamist kergendada. Rindmikulülidest paremini arenenud teine lüli, esimene ja kolmas pisikesed. Tagatiivad esitiibadest alati väiksemad; ümara kujuga; mõnikord puuduvad üldse. Tiivad õrnad, tiheda soonestusega, klaasjalt läbipaistvad, harva valkjalt hägused. Tiivaservas võivad paikneda ripsmed. Ühepäevikulised ei suuda tiibu seljale kokku voltida. Jooksujalad; isastel esimene jalapaar pikenenud, täidab tundlate funktsioone; käpad 4-5 lülilised, kahe küünisega. Tagakeha silinderjas, enamasti sale ; koosneb 10 lülist. Tagakeha tipule kinnituvad pikad jätked – 2 urujätket ja sabaniit.
Levinud kogu maailmas. Eestis liike umbes 50.

Selts: Kiililised (Odonata)

Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm . Liitsilmade vahel paiknevad kolm väiksemat täpikujulist lihtsilma. Pea esiosa jagunenud laubaks ja kaheosaliseks näokilbiks. Haukamistüüpi suised jagunevad vahetult näokilbi all paiknevaks ülahuuleks, sellele külgedelt kinnituvateks paarilisteks üla- ja alalõugadeks ning altpoolt ülahuulele kinnituvaks kolmesagaraliseks alahuuleks. Suised kohastunud saagi püüdmiseks lennult. Pea esiküljele, laubast ülespoole kinnituvad 3-7 lülilised lühikesed harjasjad tundlad. Rindmik jaguneb järsult eraldunud väikeseks eesrindmikuks ja suurteks omavahel liitunud kesk- ja tagarindmikuks. Jalad pikad ja peenikesed; koosnevad puusast, pöördlast, reiest, säärest ja lülilisest, küünistega varustatud käpast. Mõlemad tiivapaarid ehituselt sarnased; kilejad, tiheda soonestusega; puudub tiivaliiges, mis võimaldaks tiibu kokku panna. Tagakeha pikk ja suhteliselt kitsas; koosneb 10 lülist. Tagakeha tipus paiknevad sabalisandid: isastel kaks paari – ülemised ja alumised, emastel vaid ülemised. Suguelundid asetsevad isastel tagakeha teise lüli alumisel poolel, emastel avanevad suguteed tagakeha kaheksandal ja üheksandal segmendil (kaheksanda lüli kohal kaetud genitaalplaadiga, üheksanda lüli kohal paariliste tiivakesi meenutavate jätketega.

Selts: Väivilised (Mallophaga)

Kehapikkus 1-2 mm. Värvuselt kollakasvalged, harva värvitud või tumedad. Pea trapetsi kujuline, kehaga võrreldes suur. Silmad tugevasti redutseerunud (võimelised eristama vaid valgust ja pimedust ). Tundlad lühikesed; 3-5 lüli; paiknevad silmade ees. Suised haukamis-mälumistüüpi; paiknevad pea alaküljel. Ülalõuad ebasümmeetrilised. Rindmik omapärane: 1. lüli teistest selgelt eristunud ja vabalt liikuv; tagumised lülid omavahel ja tagakehaga tugevalt seotud. Jalad lühikesed; 1-2 küünist, varustatud haakeogakestega. Tiivad puuduvad. Keha lamenenud. Tagakeha kuju varieerub liigiti .
Maailmas laialt levinud. Parasiitse eluviisiga; imetajate ja lindude välisparasiidid. Eestis ametlikult 10 liiki.

Selts: Täilised (Anoplura)

Kehapikkus 0,35-10 mm. Värvus varieerub liigiti; keha värvi muudab ka kehas olev peremeeslooma veri , mis seedimise käigus muutub. Vaegmoondega. Suised pistmis-imemistüüpi. Ülahuul moondunud tugevaks teravaotsaliseks nokaks; ülejäänud suuosad on kotitaoliselt koondunud ja moodustavad kolm sagarat. Puhkeolekus suised tõmmatud peakapsli sisse. Hästi arenenud süljenäärmed; sülg sisaldab vere hüübimist takistavaid aineid. Tiivad puuduvad. Pea rindmikust hästi eristunud. Lihtsilmad puuduvad; liitsilmad redutseerunud või puuduvad. Hästi arenenud haistmine; haistmisorganid paiknevad lühikestel 3-5 lülilistel tundlatel. Rindmiku osad kokku kasvanud ja eristamatud. Haakejalgade tüüpi hästiarenenud jalad; koosnevad reiest, väljakasvega säärest, kahelülilisest või lülistumata käpast, millel kaks või üks sirpjat küünist. Tagakeha reeglina laiem kui rindmik; koosneb 8-10 eristatavast lülist. 2.-7. lülil asub kuus paari hingamisavasid. Emastel muneti redutseerunud. Tagakeha kaheksandal segmendil asub munemisava. Urujätked puuduvad.
Peremehespetsiifilised liigid. Esinevad kõikjal välja arvatud kukrulistel.

Selts: Sarnastiivalised (Homoptera)

Kehapikkus 10mm-1cm. Väliselt väga mitmesugused. Pea liikuv. Silmad hästi arenenud, harva üksikute lihtsilmade kogumikud. Vähestel liikidel silmad puuduvad. Esineda võib ka 2-3 täppsilma. Tundlad erineva pikkuse ja kujuga. Kõige omasem tunnus on nokk ; põhiosa moodustab 3-4 lüliline renjas alahuul, kus asuvad võimsad lennulihased. Tiivad hästi arenenud; ees- ja tagatiivad sarnase soonestuse ja kujuga; kilejad. Esineb ka tiivutuid vorme. Jooksujalad; tagajalad ees- ja keskjalgadest veidi pikemad. Käpad lühikesed; 1-3 lüli; küüniseid 2. Hüppelihased paiknevad tagarindmikus. Tagakeha koosneb 11 lülist; rindmikust selgesti eristatav . Nähtavad vaid 10 tagakehasegmenti. Emaste suguava 8. ja 9. sterniidi vahel; esineb muneti. Isaste suguelundid 9. tagakehalülis ja on liigispetsiifilise ehitusega.
Eestis leitud pisut üle 500 liigi.

Selts: Lutikalised (Heteroptera)

Pikkus 0,1-11,5cm. Vaegmoondega. Värvus varieerub liigiti. Keha dorsoventraalselt laienenud (esineb ka ümaraid ja kepikujulisi vorme). Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästi arenenud liitsilma; nende vahel 2-3 lihtsilma. Suised pistmis-imemistüüpi, muundunud nokaks. Nokk 3-4 lüliline; saab alguse pea esiservast ja on rindmikuga kokku kasvanud. Noka põhiosaks on väljaveninud alahuul, mille renjal sisepinnal paiknevad pikkadeks ja peeneteks harjasteks muundunud üla- ja alalõuad. Ülahuul lühike, paikneb noka ülaosas. Rindmik hästi arenenud; eesselg suur, kokkukasvanud kesk- ja tagaselja suhtes liigutatav. Eesselja ja tiibade vahele jääv kolmnurkne kilbike on hästi arenenud. Tagarindmiku alumisele küljele, teise ning kolmanda jalapaari vahele avanevad suurel osal lutikatest vinanäärme juhad , mille kaudu eritatakse ebameeldiva lõhna ning maitsega vedelikku. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Omapärane eestiibade ehitus – on moondunud poolkattetiibadeks, kannaosa kõvanenud, sarvjas või nahkjas ning tipuosa kilejas . Tagatiivad kilejad; kasutatakse lendamiseks. Esineb ka lennuvõimetuid liike. Jooksujalad, kuid olenevalt eluviisist võivad eesjalad olla moondunud rööv-, kaeve- või haardejalgadeks, tagajalad hüppe- või ujujalgadeks. Käpad 2-3 lülilised või lülistumata. Tagakeha koosneb 11 üsna liikuvalt ühendatud lülist, millest vaid 2 viimasti on tugevasti redutseerunud. Liikidel, kes munevad on muneti hästi arenenud. Isaste väline suguorgan paikneb 9. suurenenud lülil.
Suurim vaegmoondega putukate selts. Kosmopoliidsed. Eestis elab 400 liiki.

Selts: Ripstiivalised (Thysanoptera)

Pikkus 0,5-5 mm. Värvuselt pruunid, mustad, kollakad või punakad. Pea hüpognaatne, väga liikuv. Liitsilmade areng varieerub liigiti. Täppsilmad esinevad tiivulistel vormidel. Tundlad nöörjad; 6-9 lüli, mis ei sarnane üksteisele. Pistmistüüpi suised; väga liikuvad. Parem ülalõug alaarenenud. Rindmik hästi arenenud. Kesk- ja tagarindmik omavahel tugevalt ühendatud. Eesrindmik vabalt liikuv, nelinurkne . Jooksujalad; pikkus liigiti erinev; reied alati jämenenud. Osadel liikidel olemas hüppevõime, selleks kasutatakse tugevnenud tagajalgu. Omapärased käpad: koosnevad 2 lülist, osadel ka 1. Küünised tugevasti taandarenenud; küüniste vahel paaritu jätke – aroolium, mis talitseb iminapana. Tiivad pikad, lintjad; ääristatud tiheda karvastikuga. Tiiva tipp ümardunud või teritunud. Puhkeolekus tiivad tagakehal; pole võimalik kokku voltida. Vähe soonestunud. Esineb ka tiivutuid liike. Tagakeha värtnakujuline; 11 lüli. Tagakeha viimane segment väga väike. Munetiripstiivaliste emaste tagakeha tipus 4 hambulisest plaadist koosnev muneti; toruripstiivaliste emaste tagakeha tipp väljaveninud toru, kust väljub muna.
Keskmise suurusega putukaselts, Eestis 38 liiki.

Selts: Kaamelkaelalised (Rhaphidioptera)

Pikkus 8-18 mm. Värvuselt tumedad, metallse läikega. Peal esineb heledaid kollakaid laike. Pea pikk, lamenenud; külgedel asuvad suured rohekad liitsilmad. Silmade vahel või läheduses 35-75 lülist koosnevad tundlad. Pea keskosas kolm kolmnurkselt asetsevat lihtsilma. Haukamissuised. Tagumises osas pea aheneb; kinnitub liikuvalt eesrindmikule. Eesrindmik väga liikuv. Jalad käigujalad. Ees- ja tagatiivad võrkjad ja võrdse suurusega. Tiibade alusel spetsiaalsed moodustised, mis lennu ajal tekitavad klirisevat häält. Tagakeha pikk; 10 selgestieristatavat lüli. Suguorganid üheksandal segmendil. Emastel pikk muneti. Noored vastsed punakaspruunid.
Levinud kogu holarktilises vööndis. Leviku lõunapiir Mehhiko ja Taiwan, põhjapiir Lapimaa.

Selts: Suurtiivalised (Megaloptera)

Pikkus kuni 2 cm. Värvuselt tumedad. Pea lame, tugevasti sklerotiseerunud. Liitsilmad suured, poolkerajad. Tundlad kinnituvad vahetult silmade ette; harjasjad, pärlikee taolised; kuni 40 lüli. Mälumistüüpi suised; alati ette suunatud. Tugevad jooksujalad; viielülilised käpad kahe küünisega. Talla all paiknevad tihedalt karvad . Tagakeha jässakas; 10 lüli. Isastel 9. lüli kõhupoolel subgenitaalplaat (liigispetsiifilise kujuga). Subgenitaalplaadi all gonopoodid ehk sugujalad, mis aitavad emast paaritumise ajal kinni hoida. Sama funktsioon ka tagakeha tipus paiknevatel ühelülilistel urujätketel.
Maailmas küllalt levinud putukaselts, Eestis teada vaid 2 liiki.

Selts: Võrktiivalised (Neuroptera)

Pea suur, ümar. Haukamissuised allasuunatud. Liitsilmad suured, poolkerajad. Tundlad hästi arenenud, kujult varieeruvad; keskmise pikkusega. Hästi eristatavad kolm rindmikulüli; kesk- ja tagarindmik ühesuurused. Kummalegi tagumisele rindmikulülile kinnitub paar võrkja soonestusega läbipaistvaid või täpilisi tiibu; sarnase kuju ja suurusega. Osadel liikidel tiivad eredalt värvunud. Jooksujalad; 5-lülilised käpad. Tagakeha piklikovaalne või tugevasti väljavenitatud; 10 selgesti eristatavat lüli. Viimased kaks lüli kannavad suguelundeid; isasputukad varustatud paari gonopoodidega, selgelt välja kujunenud suguti puudub; emastel enamasti väljakujunenud muneti puudub.
Suur kosmopoliidne selts, esindajaid leidub ka Eestis.

Selts: Koonulised (Mecoptera)

Pikkus 2- 35mm . Kehakuju sihvakas. Nokjalt pikenenud pea esiosa (pole laiem pearindmikust), mille tipus haukamissuised. Koonu alusele kinnituvad pikad niitjad tundlad; 14-60 lüli; kaetud karvakestega. Pea külgedel suured ovaalsed/neerukujulised liitsilmad; nende vahel kolm lihtsilma. Rindmiku esiosa liikuv. Kuus jalga; pikad, sihvakad, võrdse pikkusega; käpad 5-lülilised; tavaliselt 2 küünist. Rindmiku kesk- ja tagaosas kummalgi üks paar tiibu; läbipaistvad, ühesuurused; võrkjad, sageli mustrilised. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristuvast lülist. Osade isastel tagakeha keskmiste lülide seljapoolsel küljel erilised emaste haaramiseks mõeldud jätked. Suguelundid üheksandal tagakehalülil. Isasputukatel tagakeha üheksandal lülil paar suuri kahelülilisi gonopoode.

Selts: Mardikalised (Coleoptera)

Pikkus 0,3-160mm. Tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad kattetiivad. Teine tiivapaar on kilejad; kasutatakse lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku. Haukamistüüpi suised. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi. Röövtoidulised nagu jooksiklased või vees elavad ujurlased ja segatoidulised. Raisamardiklased elavad laipadel ning on seega looduses "bioloogilised sanitarid". Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Põderpõrniklased on keskmised kuni suured (Eestis kuni 75 mm), sageli tugevate lõugadega mardikad . Vastsed arenevad kõdunevas lehtpuupuidus ja areng kestab sageli kaua, kuni kuus aastat. Põrniklased on mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, lamelljate tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud. Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida taimekahjureid. Aedades on tavaline aiapõrnikas Phyllopertha horticula taimede õitel kuldpõrnikas Cetonia aurata ja karuspõrnikas Trichius fasciatus. Siia sugukonda kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis ja maipõrnikas Melolontha hippocastani. Nahanäklased on väikesed (2-9 mm), sageli kirjud mardikad. Pikakarvalised vastsed toituvad kuivast loomsest ainest (kondid, karvad, nahk, sarvaine, kuivanud putukad). Sageli elavad linnupesades. Osa liike on muutunud laokahjuriteks. Tavalised on paljud liigid, näiteks pesanäkk Anthrenus scrophulariae harilik nahanäkk Dermestes lardarius, kasukanäkk Attagenus pellio jne. Lepatriinulased on väikesed (2-9 mm), poolkeraja, kõhupoolelt lapiku , harvem pikiovaalse kehaga eredavärvilised (punakad, kollakad, mustad) täpilised mardikad. Mardikate hemolümf on mürgine ning enamik putuktoidulisi linde neid ei söö. Lepatriinude värvus on hoiatusvärvus. Talvituvad peamiselt valmikuna. Vastsed on hallid või mustjashallid oranži kirjaga , nukkuvad ühte otsapidi taimelehe külge kinnitunult. Nii vastsed kui valmikud on lehetäide kõige suuremad vaenlased. Kärsaklased on enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsakul on suur tähtsus. Selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakad Sitona elavad herneseemnetes, õunapuu-õielõikaja Anthonomus pomorum vastne avanemata õunapuuõies, maasika -õielõikaja A. rubi maasikaõites, pähklikärsakas Curculio nucum sarapuupähklites. Ülemaailma on tuntud ladudes teravilja rikkuv terakärsakas Sitophilus granarius.
Eestis umbes 3000 liiki.

Selts: Lehviktiivalised (Strepsiptera)

Esineb tugev suguline dimorfism – isas- ja emasputukad erinevad omavahel.
Isased: suised mandunud (valmikud ei toitu üldse). Silmad suured, kerajad; paiknevad pea külgedel. Silmad koosnevad 20-70 tihedalt paiknevatest osasilmadest. Tundlad koosnevad 4-7 lülist; kaetud haistepungadega. Eestiivad taandarenenud väikesteks tilkjateks sumistilaadseteks jätketeks. Tagatiivad suured, lehvikjad. Käpad ilma küünisteta. Tagakeha lihtne, eriliste jätketeta.
Emased: isastest rohkem mandunud. Tiivad puuduvad; sageli puudub ka jalad või isegi pea. Sisuliselt mune täis kott , mis ootab, et teda viljastataks. Siseelunditest säilinud tugevasti redutseerunud trahheesüsteem ühe paari stigmadega, algeline närvisüsteem ja süda. Kadunud nii seede - kui suguelundid. Munad paiknevad vabalt üle tagakeha.
Liigivaene putukarühm, levinud peamiselt troopikas. Eestis pole kindlaid leide, kuid arvatakse 5 liigi esinemist. Kõik on teiste putukate parasiidid .

Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera)

Pikkus 0,5-5cm. Tundlad on heaks vahendiks ehmestiivaliste eristamiseks ööliblikatest. Ehmestiivalistel tundlad puhkeolekus alati ette välja sirutatud, ööliblikad peidavad tundlad tiibade alla. Tundlad alati niitjad, umbes sama pikad kui keha. Suured kerajad liitsilmad; täppsilmade esinemine oleneb liigist. Suised tugevasti muundunud ja taandarenenud; saavad juua vaid vett ja taimemahlu. Pea ja keha tugevasti karvased. Jooksujalad. Paljudel emastel keskjalgade säär ja käpp lamenenud (aitab munemise ajal paremini vees ujuda). Kaks paari tiibu; esitiivad tagumistest pikemad ja kitsamad; kaetud karvakestega, harva soomustega (erinevad liblikate tiivasoomustest); värvuselt hallides või pruunides toonides. Puhkeolekus tiivad kausjalt koos; aitavad putukat maskeerida. Suudavad hästi lennata , kuid ei liigu veekogudest kaugele. Tagakeha silinderjas; mõnede liikide emastel olemas ka lühikesed urujätked. Vastkoorunud valmikutel tagakeha külgedel trahhelõpuste rudimendid, mis aja jooksul kaovad. Paljud liigid eritavad enesekaitseks ebameeldivat lõhna.
Kõikjal magevee läheduses. Eestis ligikaudu 160 liiki (kuni 250).

Selts: Liblikalised (Lepidoptera)

Pikkus 2mm-8cm. Tiibade siruulatus 3mm-30cm. Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega: pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha kaetud tihedate karvade või soomustega. Pea erineva suurusega; kinnitub rindmikule peene kaelaga; on liikuv. Liitsilmad hästi arenenud; paljudel liikidel ka 3 täppsilma. Suiseid kaht tüüpi: lõugadega liblikatel haukamissuised, ülejäänutel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Ülejäänud suiste osad taandarenenud. Imilondi pikkus erinev ( troopilistel liikidel kuni 35cm). Tundlad hästi arenenud; mitmesuguse kujuga. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad. Sageli esineb tundlate kujus dimorfism – isaste tundlad keerukama ehitusega. Rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu; käpp koosneb 5 lülist; küüniseid 2. Sageli kinnitub säärele üks või kaks paari tugevaid ogasid – kannuseid. Mõnikord eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu kaks paari, harva tiivad lühikesed. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel on tagatiibadel vähem sooni kui esitiibadel. Samasooneliste esitiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad. Tiivad võivad olla jaotunud sagarateks; tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked. Tiivad kaetud enamasti tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal; soomused moodustavad tiibadel mustreid. Tiivasoomuseid kaht tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Lisaks kahele põhitüübile võib olla veel lõhnasoomuseid. Harva võib tiibadel esineda ka soomusteta alasid. Tagakeha on ilma jätketa silindrikujuline või lapik moodustis . Mõnikord tagakeha seljaalal karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osadel liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid ( kuulmiselundid ). Isaste tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest lülist. Ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid, mis on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist.
Üks suurimaid putukaseltse, teada umbes 160 000 liiki, Eestis leitud umbes 2200 liiki ( 2400 -2500).

Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera)

Pikkus 0,25-60mm. Kehakuju varieerub. Tiibu kaks paari või puuduvad. Eestiibadel on sageli tiivatähn, tagatiivad on eestiibadest väiksemad. Soonestus mitmesugune, sageli redutseerunud. Tundlad sageli pikenenud aluslüliga. Suised haukamis- või libamistüüpi. Rindmikulülid on tugevasti kokkukasvanud, eriti tugev on keskmine lüli. Jalad tavalised jooksujalad, harvem kaeve- või korjejalad. Sageli on tagakeha rindmikuga ühendatud peene varrekesega (petiolus). Muneti hästi arenenud, mõnedel liikidel väga pikk või muutunud mürgiastlaks. Vastsed on peamiselt jalutud vaglad, alamatel kiletiivalistel ka ebaröövikud. Vabanuku tüüpi nukk asub sageli kookonis. Esineb polümorfism. Selts jaotatakse kahte alamseltsi. Pidevkehalistel on tagakeha nn istuvat tüüpi, ühendub laialt rindmiku viimase lüliga. Neil esinevad haukamissuised. Tiibade soonestus on väga tihe. Vastsed on fütofaagid, vabaltelavad või kaevandavad, rindmiku ning mõnikord ka tagakeha jalgadega. Nende hulka kuuluvad näiteks lehevaablased. Karusmarjapõõsaste lehti hävitavad karusmarja-lehevaablase Pteronidea ribesii ebaröövikud.
Eestis umbes 7000 liiki.

Selts: Kahetiivalised (Diptera)

Pikkus 0,7-6cm. Kehakuju varieerub. Pea alati väga liikuv; peene kaelaga rindmiku külge ühendatud. Pea suurus varieerub. Liitsilmad suhteliselt suured. Täppsilmad võivad, kuid ei pruugi esineda. Tundlad kahesugused: harjastega (koosnevad kolmest lülist; esinevad kärbselistel) ja pikemad (vähemalt seitse lüli; erineva kujuga: niitjad, sulgjad; esinevad sääskedel). Suised mitmesugused, kohastunud pistmiseks ja vereimemiseks või lihtsalt vedela toidu vastuvõtmiseks. Rindmik suur; lülid tugevasti kokku kasvanud. Jalad peenikesed, mõnikord pikad. Parasiitsetel vormidel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega. Tiibadest arenenud normaalselt vaid eesmine tiivapaar, tagatiivad muutunud sumistiteks (talitlevad lennu ajal stabilisaatoritena). Tiivad enamasti paljad, kilejad, mustriga või värvitud. Leidub ka tiivutuid vorme. Tagakeha koosneb 7-8 lülist (sääselised; alamad kärbselised) või 4 lülist (kõrgemad kärbselised). Olemas kaks ehitusplaani: pikk ja sale tagakeha, mis on omane sääskedele ning jässakas tagakeha, mis iseloomustab kärbseid. Tagakeha võib olla paljas või kaetud mitmesuguste karvade ja harjastega. Ei esine sabaniiti või urujätkeid.
Levinud kõigil mandritel, Eestis leitud üle 2200 liigi (hinnanguliselt 4500 liiki).

Selts: Kirbulised (Siphonaptera)

Pikkus 1-7mm. Keha külgedelt tugevasti kokku surutud. Pea, rindmik ja tagakeha omavahel tugevasti kokku kasvanud, nende vahelised piirid ebaselged. Keha lülistus selge. Pea väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad lühikesed; silmad nõrgalt arenenud. Pistmistüüpi suised, suunatud alla. Rindmik selgesti jälgitava lülistusega. Tiivad puuduvad. Kolm paari hästi arenenud jalgu; 5-lüliline käpp; 2 küünist. Tagajalad eriti võimsad. Kõigil jalapaaridel tugevasti arenenud puusad ja käpad. Tagakeha piklik, külgedelt kokku surutud; kaetud hõbedaste harjastega. Täiskasvanud emastel võib tagakeha enne munemist tugevasti paisuda.
Eestis teada 24 liiki kirpe (suure tõenäosusega kuni 50).
34