Vereringesüsteem Avatud vereringe, pikk torukujuline süda Hingamiselundkond Hingavad hästi arenenud trahheede abi Närvisüsteem Põhiosa paikneb pearindmikus, pikka närviketti pole Meeleelundid Hästi on arenenud kompimismeel(jalgadega,lõugkobijatega) Nägemine on nõrgalt areneud(2 kesksilma) Seedeelundkond Toidu närimine toimub lõugkobijate ja eesjalgade mälumisjätkete abil Erituselundkond Vinanääre pearindmikul Sigimiselundkond Neil esineb kopulatsioon, isasel sugti, emasel muneti Käitumine Toidu otsimine Omnivoor, saaki püüavad varitsemise meetodil Sigimiskäitumine Esineb võitlus isaste vahel, puudub pulmatants. Kuni 600 muna munetakse pinnasesse. Munast kooruvad valmikud on moondeta. Üheaastane elutsükkel. Kaitsemehhanismid Vaenlasteks on linnud, konnad, imetajad, putukad. Kaitse maskeeringuga, surnut teesklemine, jäsemete hülgamine Eluviis Kõige aktiivsem hämarikus ja öö esimesel poolel Levik ja elupaik
Munade arv: Kuni 300. Arenguperiood: Mitu nädalat (suvine põlvkond) ja 7 kuud (talvine põlvkond). ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Elavad üksikult. Toitumine: Vaglad söövad taimede juuri ja võrseid, täiskasvanud sääriksääsed imevad taimemahlu. LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID Sääriksääski on 3300 liiki. ESINEMINE Sääriksääski esineb terves maailmas, välja arvatud polaar- ja kõrbealad. ARENGUTSÜKKEL Sääriksääskede kopulatsioon toimub varsti pärast nukkumist. Seejärel muneb emane sääriksääsk pika muneti abil vaklade arenemiseks sobivatesse kohtadesse munad. Suuremal osal levilast sünnib aastas kaks põlvkonda sääriksääski. Esimese põlvkonna suguküps putukas koorub välja aprilli lõpul või maikuus ning otsib endale viivitamatult partneri. Sääriksääski kohtab harilikult varjulistes , niisketes, tiheda taimestikuga kohtades. Siia niiske mulla rohu sisse või taimedele munevad emased 300 muna.
Loomulikult ei puudu ka konkurents meeste vahel, mis väljendub enamasti kas üksteisele peksa andmisega või siis kinkide võidu tegemises. Kui isasämblikud lõpuks emase kätte saavad, algab sigimine. Välja arvatud üksikud erandid ämblike hulgas, on viljastamine alati kaudne, st vahetult ei puutu kokku isase ja emase sugurakkude tootmisega seotud struktuurid (vastupidiselt inimesele). Mõnede liikide isastel on kopulatsioon äärmiselt riskantne ettevõtmine, sest emasloom võib käituda agressiivselt ning isase surmata. Selle vältimiseks peab emase liikumatuks tegema. Näiteks krabiämbliklased haaravad emasel jalast kinni, põiklevad osavalt tema tundlatest kõrvale ning kinnitavad ämblikuvõrguga aluspinna külge. Tänu sellele võidab ta piisavalt aega, et emasega ühtida ja plehku panna, kuid üldlevinud arvamus, et emasloomad surmavad isase pärast kopulatsiooni ei ole tõsi
6 5.Sigimine ja areng Paarumisrituaalid on küllalt keerulised. Isased konkureerivad emaste pärast võideldes omavahel, mille käigus võidakse üksteisele tekitada küllaltki raskeid vigastusi. Võitluses peale jäänud isane haarab emase rindmikust jalgadega kinni ning täidab seejärel tagakeha ette painutades suguaparaadi spermaga. Sellele järgneb kopulatsioon, mille käigus isane kinnitub sabajätketega emase külge ning viib seejärel sperma emaslooma suguteedesse. Paarumine võib toimuda kas maapinnal või siis osaliselt või ka täielikult õhus. Viljastatud emane alustab munemist peatselt pärast suguühte toimumist. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad elusatesse või surnud taimekudedesse, suurem osa eristiivalistest aga kas otse vette või siis kinnitab sültja limaga ümbritsetud munakogumiku veetaimede veealustele osadele. Vesikiillased
* Orgasmi saamiseks peab keskenduma seksile nii füüsiliselt kui vaimselt. Orgasmi on võimatu tunda, mõeldes samal ajal tööle või millegi muule. Neitsinahk- õhuke membraan, mis poolkuu- või rõngakujuliselt ümbritseb ja osaliselt katab naise tupe ava. Tavaliselt esimese penetratsioonigaseksuaalvahekorra käigus hüümen rebeneb. Seda nimetatakse defloratsiooniks. Suguline vahekord- on esmases tähenduses inimestevaheline kopulatsioon. Rasestumine- Sellega kaasnevad mitmed muutused - menstruatsiooni ärajäämine, rindade pakitsemine, iiveldus ja oksendamine, väsimus, sageneb urineerimine. Petting- See on oma olemuselt eelmäng, kuid selle erinevus seksist on fakt, et vaginaalset sisenemist ei toimu vaid teineteist "viiakse lõpuni" ainult käte, näppude, keele, huulte ja teiste kehaosade abil. Suudlemine- See on kellegi või millegi rituaalne või erootiline puudutamine suu abil
Eristiivalised munevad oma munad kas otse vette või siis kinnitab sültja limaga ümbritsetud munakogumiku veetaimede veealustele osadele. Paaritumine võib toimuda kas maapinnal või osaliselt või ka õhus täielikult. Kiilide paaritumisrituaalid on üsna keerulised. Isased kiilid konkureerivad omavahel emaste pärast. Võitluses võitnud isane , võtab jalgadega emase rindmikust kinni ning täidab seejärel tagakeha ette painutades spermaga suguaparaadi. Sellele järgneb kopulatsioon ,mille käigus kinnitub isane sabajätketega emase külge ning viib sperma seejärel emaslooma suguteedesse. Viljastatud emane alustab peatselt pärast suguühte toimumist munemisega. Allpool kirjeldan mõningaid kiililiste liike. 1) Harilik vesineitsik : Isased vesineitsikud sinakasrohelise metalliläikelise ereda keha ja süsimustade tiibadega ning tiiva servad on punakasmustad. Pruunid ja kahvatud tiivad on enamasti noortel isenditel. Silmad on sinakasrohelised
SUURE PANDA KAITSE Suure panda kaitsmisega tegeleb tänapäeval mitmeid organisatsioone maailmas. See loom on äärmiselt pelglik ning seetõttu on hoolimata mitmeaastastest uuringutest tema elust ning harjumustest vähe teada.Mitu suure panda säilinud populatsiooni elab Hiina keskosa mägistes metsades. Panda on üks enimohustatud liike. Jääb loota, et panda ei lisandu neile sadadele liikidele, kes igal aastal Maa pinnalt kaovad ELUVIIS Panda sarnaneb välimuselt pesukaruga. Tema hambad viitavad lihatoidulisele loomale, kuid panda on tegelikult taimtoiduline. Siiani kestavad vaidlused tema klassifikatsiooni üle. Oma kodumaal, Hiina keskosas, toitub panda eranditult bambuselehtedest ja noortest võrsetest. Bambus on kõrge kõrreline ning väga raskesti mälutav. Seetõttu on evolutsiooniprotsessi käigus panda hambad muutunud, lõikehammaste kroonid on ümardunud ning purihammaste närimispind laienenud. Need kohandumused võimaldavad pandal kõvu lehti pe...
KUIDAS HIIDPANDAD TUNTUKS SAID Kõnekeeles pandana tuntud ja maailma looduskaitse sümboliks saanud loom on tegelikult hiidpanda ehk bambuskaru. Eurooplased avastasid punased pandad 48 aastat varem kui hiidpandad. Pandasid on esmakordselt mainitud Hiina raamatutes 2500 aastat tagasi, kuid Euroopale sai hiidpanda tuntuks alles 1869. aastal, mil Prantsuse misjonär Pere Armand David teda esimesena kirjeldas. 1936. aastal viis rõivakunstnik Ruth Harkness esimese elusa hiidpanda Sun-Lini Hiinast välja Chicagosse. LEVILA 500 aasta tagust Hiina kirjandust lugedes selgub, et panda elutses toona kogu Kesk- ja Lõuna-Hiinas. Hiidpandasid esineb looduslikult vaid Hiina edelaosa metsades. Tänapäeval elutseb panda ainult Sichuani provintsi eraldatud mägimetsades ning Qinlingi mägede lõuna- ja keskosas. Panda populatsiooni hinnatakse 500-1000 isendini. Pikka aega arvati, et maailmas on vähem kui 1000 pandat, kuid uuem uurimus 2004. aastal se...
Ämblikud Grete Veskiväli (Ettekanne koos pildimaterjaliga, vt lõpus) *Ämblikud ehk täpsema seltsi nimetusega ämblikulised on kohastumise poolest ühed maailmaimed, sest nad elavad igal pool meie ümber, isegi arktilises kliimas. Enamus ämblikke on vaid mõne millimeetrise läbimõõduga. *Ämblikud kuuluvad ämblikulaadsete ehk arahniidide hulka. Ämblikulaadsed kuuluvad arvatavasti vanimate maismaaloomade hulka, sest skorpione on leitud juba ülemsilurist ehk umbes 400 miljonit aastat tagasi. Ämblikulaadsed on näiteks skorpionid, puugid, lestad. Nad on eranditult röövtoidulised ja neil toimub kehaväline seedimine. Nad hingavad kopsudega. Harilikult koosneb nende keha pearindmikust ja tagakehast. Nende tagakeha on kõigil jalutu. *Koibikulised: Keha on kompaktne, ei jagune selgelt pearindmikuks ja tagakehaks nagu ämblikel. toituvad väikestest nii elusatest kui surnud putukatest, öise ...
saagijahile tuleb öösiti. Jõevähil on üsna palju vaenlasi, näiteks ondatra, saarmas, suured kalad ja ka inimene. [6] Jõevähi elupaik Jõevähk asustab vaid reostumata mageveekogusid ojasid, jõgesid ja järvi. Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalainerikastes veekogudes. [4] Jõevähi sigimine Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 3.4. eluaastal. Suguproduktid valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta. Kopulatsioon toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 oC ringis. Isased toimetavad on spermatofoorid emaste suguavade lähedale. Mõni nädal hiljem koeb emane marjaterad oma tagakeha (laka) alla, kus spermatofooridest vabanevad spermatosoidid marja kehaväliselt viljastavad. Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist soojema
Paljunemine Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 16 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab
Organismide paljunemine ja areng Kõigi liikide isendid paljunevad kas sugulisel või mittesugulisel teel. Paljunemine on oluline eelkõige liigi ja selle populatsioonide säilimise seisukohalt. Suguline paljunemine Sugulisel paljunemisel saab uus organism enamasti alguse viljastunud munarakust. Viljastumisel ühninevad sugurakud võivad pärineda ühelt (iseviljastumine) või kahelt vane- malt (ristviljastumine). Viimasel juhul ühendab järglane mõlemalt vanemalt pärit geneetilise info. Eri liikide esindajad tavaliselt ei ristu. Kui see juhtub, on järgased steriilsed. Näiteks: hobune + eesel = muul Sugulise paljunemise eripärad Järglased on geneetiliselt erinevad Järglaste mitmekesisus võimaldab uutes, erinevates keskkondades toime tulla ning nii kujunevad välja kohastumused ja toimub evolutsiooniline areng Taimede suguline paljunemine Õis on sugulise paljunemise organ. Selles on sugurakud: seemnerakud valmivad tolmukates, munarakud ...
6 5.Sigimine ja areng Paarumisrituaalid on küllalt keerulised. Isased konkureerivad emaste pärast võideldes omavahel, mille käigus võidakse üksteisele tekitada küllaltki raskeid vigastusi. Võitluses peale jäänud isane haarab emase rindmikust jalgadega kinni ning täidab seejärel tagakeha ette painutades suguaparaadi spermaga. Sellele järgneb kopulatsioon, mille käigus isane kinnitub sabajätketega emase külge ning viib seejärel sperma emaslooma suguteedesse. Paarumine võib toimuda kas maapinnal või siis osaliselt või ka täielikult õhus. Viljastatud emane alustab munemist peatselt pärast suguühte toimumist. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad elusatesse või surnud taimekudedesse, suurem osa eristiivalistest aga kas otse vette või siis kinnitab sültja limaga ümbritsetud munakogumiku veetaimede veealustele osadele. Vesikiillased
Ovulatsiooni ajal I meiootiline jagunemine jätkub (profaasist), tekivad sekundaarsed ootsüüdid (n) – üks suur ja teine väike polaarkeha. Mõlemad on haploidsed! Seejärel toimub II meioos, arest metafaasis, kui sperm viljastab sekundaarse ootsüüdi, jätkub II meioos, tekib jälle muuhulgas 1 polaarkeha. Ovuleerunud ootsüüdi eluiga on 24h. spontaanne ovulatsioon – ei sõltu kopulatsioonist, veistel, hobustel, koertel, kaamlitel. stimuleeritud ovulatsioon – peab toimuma kopulatsioon, et folliikul ovuleeruks, kassidel. Sensoorsed signaalid saadetakse hüpotalamusse lisaks LH mõjule. Hormoonid FSH – mõjutab granuloosarakke, folliikulid kasvavad LH – teeka sekreteerib testosterooni, see läheb granuloosarakku, tekib östrogeen. Östrogeen – stimuleerib sugutungi, sünteesitakse munasarjas, platsentas, adrenal cortex, Sertoli rakus Öksütotsiin – mõjutab müomeetriumi aktiivsust.
koloonia N. kurdhüdra. Sisepungumisel (N. mageveekäsnadel ja sammalloomadel) 3. Hulgijagunemine (skisogoonia) väga levinud eosloomadel. 4. Arhiotoomia/paratoomia Arhitoomia korral ussi keha jaguneb mitmeks osaks või üksikuteks segmentideks, millest igaühes võib areneda uus uss. Paratoomia korral tekib selles kohas, kus peab toimuma keha tagumise osa eraldumine, regeneratiivne tsoon. II Sugulisel e. seksuaalsel sigimisel sugurakud ehk gameedid liituvad toimuv viljastumine. Kopulatsioon sugulise sigimise põhiline viis, mille puhul kaks gameeti liituvad ja moodustavad sügoodi ehk viljastatud munaraku. Sigimise erivormid: Konjugatsioon kingloom. Partenogenees ehk neitsisigimine on sugulise sigimise viis, kus puuduvad androgameedid. Järglane areneb sellisel juhul viljastamata munarakust. Esinev alamatel vähkidel N. vesikirbud ja paljudel putukatel N. lehetäid. Partenogeneetilistel liikidel on isased sagedasti haruldased või puuduvad hoopis
peremehe sisikonna seina tungida ja sinna kinnituda. Kuna nad elavad toitainerikkas keskkonnas, siis seedeelundkond puudub. Vereringesüsteem, erituselundkond ja lihaselised süsteemid on redutseerunud vôi puuduvad. Täiskasvanud kidakärssed asustavad lôpp-peremehe seedekulglat. Toitained nagu aminohapped ja suhkrud omastatakse läbi kehapinna ja transporditakse edasi pseudotsüloomis. (Nicholas, 1973; ref. Young, 2002) Kidakärssete areng toimub moondega. Gametogenees, kopulatsioon ja viljastumine toimub lôpp-peremehe seedetraktis. Sügoot teeb läbi spiraalse lôigustumise ja muna ümber ladestuvad membraani kihid. (Wright, 1971; Whitfield, 1973; ref. Young, 2002). Esimene larvi staadium acanthor e. kidavastne hakkab arenema juba emases kidakärsses. Munad väljutatakse emakakella kaudu väliskeskkonda. (Spinders, Kates, 1940; ref. Young, 2002) Vastse areng toimub lülijalgsest (Arthropoda) vaheperemehe sisikonnas vôi kehaôônes
ARENGUBIOLOOGIA 1.Spermatogenees 1. Milline on imetajate testise ehitus? Imetajate munand koosneb väänilistest seemnetorukestest ja seemnetorukeste vahelisest sidekoelisest vaheruumist (interstitium). 2. Väänilised seemnetorukesed (mis, mis teevad, mis neis sees on, ehitus) Seemnetorukesed on peenikesed, väändunud ja pikad – algavad ja lõpevad munandi keskseinandis paiknevas munandivõrgus, moodustades suletud ringid. Väänilised seemnetorukesed suubuvad munandivõrgus viimajuhakestesse (mis on ripsmetega varustatud), need ühinevad munandimanusese peaosas üheks munandimanuse juhaks. Väänilised seemnetorukesed sisaldavad nii Sertoli rakke kui ka erinevas arenguastmes olevad seeemnerakke spermatogeenne epiteel e iduepiteel). Väljaspoolt ümbritsetud basaalmembraaniga, mida toodavad peritubulaarsed epiteelirakud (müeloidsed rakud, vajalikud spermatiidide vabanemiseks ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
